Eksamimaterjal - filosoofia (3)

Metafüüsika ja tema põhiprobleemid
Metafüüsikaks nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni.
Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri.
Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatakse tavaliselt näiteks Jumala olemasolu, hinge surematus , keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jms.
Mõistuse kummardamine, omal kohal on argumendid, järeldused, rangus , mitte
irratsionaalne kuulutamine. Metafüüsikas on koos kaks aspekti: filosoofia kui
imestamine , pidev püüdlemine ilma lõppu jõudmata ja süsteemsuse, lõpetatuse iha
(mis vahel varjutab ka imestamist). Metafüüsiline filosoofia on alati holistlik, tervikut
haarata püüdev.
Olemus ( substants ) – millele saab toetuda, aga mis ise toetuspinda ei vaja. Mis on see, mis teeb inimesest inimese? Inimese olemus.
Põhjuslikkus:
( Determinism ) – kõik sündmused on põhjuslikult seotud. Kõik, mis juhtub, sellele on põhjendused olemas
(Indeterminism) – põhjuslikke seoseid ei ole üldse. David Hume - Ei ole korrektne öelda, et külma veega karastamine põhjustab head tervist. Võib rääkida nende kahe asja koosesinemisest.
Metafüüsika. Filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne.
Epistemoloogia . Mis on teadmine?
Epistemoloogia ehk teadmise õpetus ehk tunnetusteooria on filosoofia valdkond , mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist . Episteme tähendab kreeka keeles teadmine
Epistemoloogia tegeleb näiteks niisuguste küsimustega. Mis on teadmine? Mis on teadmise ( tunnetuse ) allikad? Millal on uskumus õigustatud? Kas ja kuidas on teadmine (tunnetus) võimalik? Kas teadmiste süsteemi saab rajada kindlale vundamendile? Mida tuleks teha, et teadmist saavutada?
Epistemoloogia uurib:
1) mida kujutab endast üks või teine uskumuse episteemiliselt positiivne omadus, näiteks õigustatus või ratsionaalsus (näiteks mis on õigustatud uskumus);
2) kust need tunnused pärinevad (ja seega kust pärineb teadmine);
3) mis on teadmine, st millised episteemilised tunnused teevad tõese uskumuse teadmiseks;
4) kas teadmine on võimalik.
Mis on teadmine?
Võib eristada 3 erinevat tähendust:

teadmine, kui tuttav olek kellegagi või millegagi.
2) teadmine, kui oskus midagi teha.
3) teadmine, kui teatud info omamine .
Teadmine – põhjendatud tõene uskumus.
Liigid:

teaduslikud teadmised (töötatakse välja teooriad, sõnastatakse täpselt);

argiteadmised.
Teadmised:

empiirilised – meelelisest kogemusest;

aprioorsed – kogemusest sõltumatud

loogilised – nii ilmselged , et neis kahelda pole võimalik
Platon „Thaeidetos“ – Teadmine on põhjendatud (mõtestatud) tõene arvamus.
Epistemoloogia. Filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. See hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise allikad? Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane. Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav . Keskpunkt religioon . Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem.
Saamise filosoofia.
Herakleitos
On ainult saamine (pidev liikumine), olemist ( paigalseisu ) ei ole.
Me ei saa kaks korda astuda samasse jõkke, sest teine kord on jõgi juba uus. Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed . Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine , uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil . Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri.
Tark on see, kes mõistab. Mõistmist saab ainult tunnetada.
Paljuteadmine üksi targaks ei tee.
Olemise filosoofia.
Elea koolkond – On ainult olemine, saamist (muutumist) ei ole.
Esindajad: Parmenides , Xenophanes ja Zenon.
Parmenides – Olemas on ainult üks jagamatu ja liikumatu (muutumatu) olemine.
Zenoni apooriad (paradoksid):

Achilleus ja kilpkonn – võidujooks; stardivad samal ajal erinevatest punktidest; kui Achilleus jõuab sinna, kus kilpkonn oli, on kilpkonn juba uues punktis; Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnale järgi.

Achilleus; start ja finiš; enne terve distantsi läbimist tuleb läbida pool; enne seda poolest pool jne; liikumine ei saa kunagi alata.
Olemisefilosoofia. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et ta on 3 küünart pikk või et ta on inimene; aga kui tahame öelda et ta on olemas, siis me ei ütle, et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises.
Puhtteoreetiline mõtlemine ja praktiline ( meeleline ) kogemus võivad olla erinevad ning tihti ka vastuolus .
Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud . Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu.
Sokratese meetod. Kriton .
Sokratese meetodi struktuur:

• Iroonia (ma tean, et ma midagi ei tea)
  
• Induktsioon
  
• Maientika (ämmaemandakunst) – Sokrates aitab inimestel oma vaimu korda seada; vastastikkune õppimine. Väljapakutud hüpoteesid õpilase poolt ning suunavad küsimused/ arutlused õpetajalt.
  
• Definitsioon – üldise määratluse väljapakkumine. Definitsioon võib olla:
  

Tavapärane ehk verbaalne

Ostensiivne ( defineerimine ettenäitamise abil)
Kriton
Sokrates on vangis ning ootab oma hukkamist. Samas on ta äärmiselt rahulik. Ta mõisteti süüdi noorte meele mürgitamises ning halvale teele juhtimises. Tema vestluskaaslaseks on sõber Kriton, kes palub tal põgeneda, sest kohtu otsus ei ole olnud õiglane. Sokrates keeldub sellest ning astub Kritoniga filosoofilisse dialoogi arutamaks selle üle, kas ja miks ta peaks või ei peaks oma vabaduse nimel võitlema - oma poegade ning sõprade pärast. Sokrates usub Ateena seadustesse. Vestluses tuleb eriti esile õigluse ja ebaõigluse teema. „Inimestele halba teha on seesama, mis ebaõiglane olla“. „Ebaõiglusele ei tohi vastata ebaõiglusega“. Ka seaduse rikkumine on ebaõiglane, sest seadus on teatud kokkuleppe ja selle rikkumine vale. Sokrates on seisukohal et ta on teinud riigiga lepingu, mille järgi ta peab alluma seadustele . Sokrates ei lase ennast Kritonil veenda ja jääb vanglasse kuna leiab et see on õiglane.

• Enamuse arvamus/otsus on juhuslik. Kui enamus ei suuda absoluutset head teha, siis ei suuda ta ka suurimat kurja.
  

Platoni ideeõpetus.
Ideemaailmas on objekt ideaalne (õiglus, vaprus , ilu, inimene, kass , hobune jne). On materiaalne ja mittemateriaalne maailm. Reaalses maailmas teeb kassist kassi see, et ta vastab ideemaailmas kassi-ideele.
Hing on tulnud ideemaailmast ja temas on teadmine ideaalide kohta. Õpetamine on lihtsalt meenutamine, sest inimesel on tunnetus juba olemas – ta hing on seda ideemaailmas juba kogenud.
Igal ideemaailma objektil puudub vorm. Ideemaailmas ei ole halba. Kui asi on inetu, siis on ilu temas lihtsalt vähe esindatud . Arguse puhul on vaprust vähe esindatud.
Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad . Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks : eidos. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed . Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike. Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks.
Aristoteles.
Aristoteles – ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni ülemeelelised ideed iseseisvad, teatavad superobjektid. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Aristoteles tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab ida peegeldus ka selle allikat. Sellepärast, et ideed on olemas eraldi ei saa nad isegi seletada meelelise maailma objektide olemasolu, muutumisest ja liikumisest rääkimata. Aristoteles arvab , et Platoni enda lähtekohad, kui neid võtta sõna-sõnalt paisutavad ideede maailma meeletuseni. Kui ideid üldse on, on neid liialt palju. Ideede seos meelelise maailmaga katkeb. Eristades tajutavat meelelist maailma ja ülemeelelist ideede maailma eraldab Platon need kaks teineteisest.
Aristoteles – põhjuste analüüs. Põhjus on vastus küsimusele miks. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis ja oma sisemine olemus. Miski käivitab muutuse; miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib.

Aineline põhjus – Miks? Miks kivi on raske? Miks vesi toidab inimest?

Vormiv põhjus – Viitab mingi asja sisemisele loomusele või olemusele.

Toimiv põhjus – väline tegur, mis käivitab muutuse (Miks on metsas seened välja ilmunud just täna? Sest eile lõpuks ometi sadas.)

Lõpp-põhjus – Eesmärk, millele muutus on suunatud, mille pärast midagi tehakse või millise eesmärgi jaoks miski on see, mis ta on.
Näide: Maja ehitamise puhul on ehitusmaterjalid materiaalne põhjus, ehitajate tegevus on toimiv põhjus, maja joonised on vormiv põhjus ning maja otstarve on lõpp-põhjus.
Aristoteles – kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused.
Väide = subjekt (kellest/millest räägitakse) + predikaat (väljendab seda, mida subjektist räägitakse). Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Keel juhib meie mõtlemist ja kujutlust tegelikkusest ja vastupidi. Metafüüsika ja keel on omavahel seotud.
Substants – üksikidentiteet (Sokrates, planeet Veenus ) – primaarsed substantsid; liik (inimene, taevakeha ) sekundaarsed substantsid. Iga substants on mingi ’see’, omaette eristatav saareke. Substantsi olemus põhjustab mingeid omadusi, veel on neil juhuslikke omadusi, mis on jagatud kategooriatesse.
Kategooriad:

Kvantiteet – osa kvantiteete on pidevalt (aeg ja koht), osa mitte (hulk)

Kvaliteet – objekti väline vorm, asend või koht, vaimsed omadused

Relatiivid – määratlused, mis sisaldavad suhet - võrrelduna teiste asjadega mingis suhtes millegi teisega (Päike on suurem kui Maa)

Koht

Hetk

Tegevus – (istub, valetab)

Tegevuse objektiks olemine – (x-i istutatakse)
Aristoteles – õpetus keskteest. Aristoteles ei arva , et keskpaiga peab leidma äärmuste mingi aritmeetilise keskmisena. Ta ei arva, et äärmuslikke lahendusi peab alati vältima. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Mõnikord sobib jõuline emotsionaalne käitumine, teinekord jälle rõhutatud vaoshoitus. Kesktee on elu üldmääratlus, mis ei puuduta üksikuid tegusid . Praktiline süllogism – a) püüdlen eesmärgile; b) usun, et ei saavuta eesmärki x, kui ei soorita tegu y; c) järelikult: hakkan sooritama tegu y
Atomistika põhiprintsiibid.
Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks
Demokritost (460-371) tema tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid . Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema vaadete süstematiseerijaks. Atomistide suurim panus antiikfilosoofia mõttemaailma oli tühja ruumi olemasolu aktsepteerimine. Demokritos arvas samuti, et tühi ruum on liikumise hädavajalik eeltingimus. Ta oli seega veendunud, et kuna eksisteerib liikumine, peab olemas olema ka tühi ruum. Atomistid olid esimesed antiikfilosoofid , kes teadlikult rõhutasid tühjuse olemasolu. Atomistide nägemus tühjusest kui millestki, mis ei sisalda mitte midagi, on kuni tänapäevani olnud mitmete filosoofide ja teadlaste uurimisobjektiks; vahepeal on seda nimetatud näiteks ka eetriks ja vaakumiks. D on kindel, et aatomid on jagamatud alusosakesed ning et nad on igavesed ja muutumatud, sarnaselt tühja ruumiga on neid lõpmatult palju. Atomistide arvates koosneb universum kahest vastandlikust põhielemendist: aatomitest- inimese poolt meeltega tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad.
Maailm koosneb aatomitest, mis on erineva kujuga, erineva pehmuse või maitsega. Aatomid liiguvad läbi õhu tunnetusdetailidesse. Eetika ja esteetika puhul jääb atomistika põhjendamisega hätta. Demokritose järgi on inimesel südametunnistus ja tänu sellele oskab eetiliselt käituda.
Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros (341-270), kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane. 306 asutas Epikuros Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada - vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
Ontoloogiline argument ja selle kriitika.
Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm . Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed . Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral.
Kriitika: Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda Jumalast kui suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest . Säärast saart ei pruugi tegelikult olemas olla. Sel juhul aga ei mõtle me suurimast mõeldavast saarest, sest suurim mõeldav saar oleks peale kõige muu ka olemas. Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma. Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.
Universaalidetüli. Nominalism ja realism .
Realism – universaalid on mõtetega ja individuaalsete objektidega seotud, kuid eksisteerivad neist eraldi.
Näide: kaks valget hobust
Realism väidab, et on olemas universaalne ’valge’ mõiste, mida need hobused jagavad. Platoni’i kohaselt on ideedemaailmas olemas kõige perfektsem ’valge’. Platoni ideedemaailm on kõige klassikalisem realismi näide, kuigi ta ei suuda põhjendada, kus täpselt see ideedemaailm asub. Augustinus omakorda väidab, et kõik universaalid tulevad Jumalast.
Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule:

Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest üksiknähtustest eraldi. Selline realismi variant lähtus Platonist , kelle õpetus sisaldas ideede (üksiknähtuste liikidele ühiste, ühtsete olemusstruktuuride) meeleliselt tajutavatest asjadest lahutatud eksistentsi möönmist. Keskajal formuleeriti seda positsiooni selliselt : universalia ante res (enne asju). Nad on nimelt enne asju ja seega üksikutest asjadest sõltumatult kui ideed jumala mõistuses, mille järgi jumal lõi maailma. Jumal on aga ülim olemine, ideed on seega "reaalsused" ja sealjuures reaalsemad kui üksikud asjad. Seda realismi varianti võib näha Augustinuse juures.
Augustinus – Platoni järgi kaheks jagatud maailm; käsitleb paratamatuid tõdesid ning nende muutumatust; igavesed ideed on varjul jumalikus meeles, mis seega on paratamatute tõdede alus; „Me ei saa kahelda selles, et me kahtleme“ – meeled võivad olla petlikud, aga kahtlemine on alati; see, keda ei ole, ei saa ka petta . „Jumalas ei ole mingisugust ’varemat’ või ’hiljemat’, vaid pidev ja igavene ’ olevik ’. Aega pole olemas – minevikku enam pole ja tulevikku veel ei ole; aegu on kolm: mineviku olevik mälestusena, oleviku olevik vahetu nägemisega ja tuleviku olevik ootusena.
2) Teine realismi variant vastab Porphyriose poolt viimasena formuleeritud valikule: universaalid on küll iseseisvad reaalsused, kuid eksisteerivad üksnes meeleliselt tajutavates asjades - universalia in rebus. See realismi liik läheb tagasi Aristotelese õpetusele vormidest kui asjade olemuspõhjustest. Keskajal oli selle variandi tuntum esindaja Aquino Thomas .
A. Thomas – Anselmi jumalatõestuse kriitika; mõistus ei saa ette öelda, mängus on ilmutuslik argument. Mõistus ja filosoofia ei loo dogmadest erinevat tõde – mõistus ja ilmutus ei ole omavahel vastuolus. Osa dogmasid ei saa mõistuslikult tõestada. Kristlik mõtleja on tänu ristiusule eelisolukorras. Eraldab selgelt need tõendid, mis põhinevad mõistusel, nendest , mis põhinevad ilmutusel.
Nominalism – reaalsus eksisteerib ainult teatud objektides. Universaalidel pole peale reaalsete objektide mingit muud toetuspinda.
Näide: Kaks objekti, valget hobust, võivad mõlemad olla ’valged’, aga see ’valge’ on olemas neis kui kindlates objektide, mitte ei tule universaalina kuskilt teisest maailmast.
Nominalism - reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof David Hume ning hiljem iiri filosoof George Berkeley (1685–1753).
George Berkeley – Eksisteerida tähendab olla tajutav. Maailm koosneb fenomenidest – on üks suur ideedekobar. Hinge idee eksisteerib ainult seal hinges , kus ta on. Teadmaks, et esemed on olems, pean neid mingil viisil tajuma . Eksisteerib subjekt – hing – ja objektid – kõik ideed.
David Hume – kogemus on kõigi teadmiste allikas. Teadvusele vahetult ilmnev – ta enda tegevus ja muljed – on teadmiste suhtes prioriteetsed. Muljed on fundamentaalsemad – meie teadvuse vahetud kujutlused, aistingud ja immanentsed tähelepanekud meie oma meele tegevusest. Kõik meie ideed on muljete koopiad. Kui tekib küsimus, kas mõnel ideel on tähendus või mitte, peame küsima: millisest muljest see väidetav idee on tekkinud?
Rene Descartes – Cogito , ergo sum. II meditatsioon .
René Descartes kui ratsionalist – cogito ergo sum. Descartes on küps sõnastama läänemaise filosoofia kuulsaimat üksikut ideed. Ükskõik kui kaval jumalike võimetega varustatud paha vaim ka poleks, ta saab mind eksitada vaid siis, kui mina olen olemas. Ekslikud kujutlused saab sünnitada ainult siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina. Cogito ergo sum- mõtlen, järelikult olen olemas. René Descartes oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.Ta oli 17. sajandi ratsionalismi isa. Descartesilt pärineb kuulus ütlus "Mõtlen, järelikult olen (olemas)". Ladinakeelne originaal kõlab "Cogito ergo sum", sellega püüdis Descartes väita, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda. See on kõige ilmselgem ja kõigele alustpanev tõde. Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla ainult Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. Nii et teine ilmselge tõde kõlab: on olemas Jumal. Kolmas ilmselge tõde käib materiaalse maailma kohta. Aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, sest me ei saa omal soovil aistinguid tekitada. Miski mõjutab meie meeli. Kuid võib-olla on see Jumal, kes kutsub meie mõistuses esile ettekujutusi ruumilist ulatust omavatest kehadest, st võib-olla Jumal petab meid? Kuid see oleks vastuolus Jumala tegeliku loomusega. Seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm - puud, majad, inimese keha jms.
Teine meditatsioon
On üks punkt, milles ei saa kahelda, sest isegi jumal ei saaks selles petta. Kui ma mõtlen, et ma olen, siis ei saa selles mind petta.
Teises meditatsioonis eeldab Descartes ikka, et kõik, mida ta näeb, on võlts. Tal ei ole meeli, keha, kuju, ulatust, tundeid ehk mitte midagi pole kindlalt teada. Siiski tekib tal küsimus, et kas pole olemas Jumalat või kedagi, kes saadab tema sisse neid mõtteid? Kuid siis tekib jälle küsimus, et kas ta ise ei võiks olla nende mõtete autor? Ometi ütles ta ju äsja, et tal pole meeli ega keha, aga kas tõesti on siis inimene seotud nii oma keha ja meelte külge, et ilma nendeta olla ei saa? Descartes arvab, et on olemas keegi ülivõimas pettur, kes sihilikult teda eksitab, sest kui ta ennast veenab, siis on ta ju olemas, aga see keegi üritab teda eksitada ja arvama panna, et teda polegi olemas.
Meditatsioon jätkub keerulise küsimusega, kelleks Descartes ennast varem pidas? Arvata on, et inimeseks , aga kui uurida lähemalt, siis kehaks, kellel on hing. Hinge all kujutles ta midagi peent, nagu tuul, tuli või eeter , mis on laiali levinud keha tihkematesse osadesse. Keha all mõistame seda, mis on mingi kindla kujuga, teda saab liigutada, mida saab tajuda puudutuse, nägemise, haistmise, kuulmise või maitsmisega, aga tal ei ole jõudu. Descartes oli väga üllatunud, kui mõnedes kehades leiti selliseid võimeid. Jällegi arvab ta, et see pahatahtlik pettur on teda selles kõiges eksitanud ja eelnevat polegi päriselt olemas. Kuid siis avastas ta, et on üks asi, mida ei saa temalt ära võtta ja selleks on mõtlemine. Inimene on ja eksisteerib niikaua kuni mõtleb, ühesõnaga rangelt võttes on ta mõtlev asi.
Inimene võib otsustada ainult nende asjade üle, mida ta tunneb. Me teame juba, et oleme olemas, aga võib sündida, et kõik, mis on seotud keha loomusega, on unenäopildid. Niisiis peame õppima tajuma reaalsust ja kujuteldavat. Ja kui mõelda nii, et mitte ükski kujutletud asi pole tõeline, siis ometi eksisteerib ju kujutlusvõime ise ning see moodustab osa inimese mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust – see on aistimine ning ei saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse . Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida.
Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha või mõnda muud keha, tõestavad vaimu loomuse olemust. Lõpuks jõudis ta sinna, kuhu tahtis, et kehi tajutakse intellektiga ja inimene ei taju midagi kergemalt kui oma vaimu.
Keha ja vaimu probleem ja selle lahendused.
KEHA JA VAIM: Rene Descartes: Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel.
George Berkeley: Berkeley arvab, et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub . Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.
Sarnasused: Rene Descartes’e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega.
Spinoza – vaimu ja mateeria vahekord . Spinoza arvab, et hingeline ja kehaline pool on olemas, kuid ainult kui sama asja kaks erinevat mõõdet. Ta mõtleb üsna modernselt. On olemas kaks teineteisele taandamatut keelt, millest üks kõneleb tegelikkusest materiaalsete mõistetega ja teine jälle vaimsetega. Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil
Leibniz ’i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad . On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda.
John Locke – mõistus on sündides puhas tahvel . Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa , millele kogemus joonistab oma märgid. Mõistus on sündimisel tühi ja alles kogemus varustab selle sisuga- see ei ole jumaliku ehitusmeistri poolt eelnevalt täidetud kapp, millisena inimese mõistust nägid Lockei õpetajad. Locke ei pane rõhku kogemusele moitte ainult teadmiste psühholoogilise allikana, vaid ka teadmiste proovikivina. Kogemus on kriteerium , mis määrab ära meie uskumuste tõesuse või mittetõesuse.
Ratsionalism ja empirism .
Ratsionalism: tunnetuse aluseks on mõtlemine (on olemas kaasasündinud ideed) Empirism: teadmised kujunevad maailmast saadud kogemusest (laps alustab “puhta lehena”) Empiirikud ainult koguvad fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad , kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali – õietolmu – töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof: ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega – faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua “kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses . Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene “valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste).
Immanuel Kanti filosoofia
Immanuel Kanti kriitiline filosoofia. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel „üks” vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise , spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik. Seda isegi siis, kui ei õnnestu leida ühtki seaduse täpse järgimise näidet. Kant leiab, et inimese eesmärk maailmas on kõrgeima hea saavutamine. Kõrgeima hea komponentideks on aga moraalsus ja õnnetunne. Piiritu moraalne progress madalamatelt astmetelt kõrgematele on võimalik vaid siis, kui postuleerida mõistusliku olendi piiritult kestvat eksistentsi - ehk hinge surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on “Puhta mõistuse kriitika” (1781, teine olulisel määral ümbertöötatud väljaanne 1787). “Puhas” mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama , mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat , nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika – kategooriline imperatiiv . Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant (1724-1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad. Moraali imperatiivid -Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse. Immanuel Kanti transtsendentaalne filosoofia. Sellega viidatakse analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. See põrgib paljastama kogemuse kehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik. Kuidas kogemus on võimalik? Kant tahab olemasolevat teadusest aru saada, mitte selle üle kohut mõista. Teadmine põhineb koostööl, teadva subjekti ja maailma vahelisel vastasmõjul.
Hegeli dialektika
Hegeli dialektika põhiseadused. Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil ( Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol
Marksistlik ühiskonnakäsitlus
Karl Marxi materialism . Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus. Ta ei arenda materialistlikku ajalookäsitlust süstemaatiliselt. Selle tuum on ühiskondliku evolutsiooni idee. Ta tahab individualiseerida seaduspärasused, mis määravad inimühiskonna arengut. Seletus peab olema naturaalne ja realiteetidele tuginev, peab käsitlema inimest looduliku olendina. Seletus peab olema materialistlik. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid. Karl Marxi teooria ühiskondlik-majanduslikest formatsioonidest. Ühiskonna valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristatakse viis formatsiooni: 1.ürgkogukondlik – eraomandit pole 2.orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana– Rooma 3.feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. sajandini 4.kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt 5.kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism
Fenomenoloogi alused – Edmund Husserl
Edmund Husserli fenomenoloogia – reduktsioonid. Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena
Fenomenoloogia esitab nõude, hoiduda filosoofias kõigist liialt rutakatest maailma
seletusviisidest ja analüüsida eelarvamuste vabalt kõiki meie teadvuse sisusid.
Husserl’i eesmärgiks oli fenomenoloogilise meetodi abil rajada filosoofia kui “range teadus”.
Filosoof peab kirjeldama oma intuitsiooni , avama verbaalsete mõtete intuitiivse sisu, mis on
teadmise ainukene absoluutselt kindel alus. Igas nähtuses tuleb eristada objekti ja seda,
kuidas ta on meile antud tajude, kujutluste, meenutuste jm. sellise kaudu.
Teadusliku mõtlemise aluste leidmiseks kasutab Husserl fenomenoloogilist reduktsiooni. See
aitab meie teadmisi antust puhastada neist ladestustest, mida on toonud kultuur, ajalugu ja
isiklikud tegurid.
Fenomenoloogia keskseks mõisteks on teadvuse "intentsionaalsus" ( suunitlus objektile).
Lähtutakse sellest, et ei ole objekti ilma subjektita.
Fenomenoloogilise meetodi põhimõteteks on:
1) fenomenoloogiline reduktsioon , s.t. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (s.o. subjektiivse) kogemuse piiridest.
2) transtsendentaalne reduktsioon, s.t. tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse
teadvusena.
Husserl leiab, et Brentano kaksikjaotus - inimese psüühiline tegevus ja selle intentsionaalne
objekt - tuleb asendada (G. Frege (1848-1925) kolmikjaotusega:
• psüühiline akt,
• psüühilise akti tähendus, mida Husserl nimetab noemaks,
• ja selle objekt.
Igal aktil on noema, kuid ei pruugi olla objekti. Veel enam, ühel ja samal objektil võib olla mitu
noemat. Eriti ilmneb see tundmusaktides nagu armastus, vihkamine jne.
Filosoofia kui teadus "puhastest olemustest" (eidetism) vastandatakse tegelike faktide
tunnetamisele.
Analüütilise meetodi olemus. Gotlob Frege.
Friedrich Ludwig Gottlob Frege (8. november 1848 Wismar – 26. juuli 1925 Bad Kleinen) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
Vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades ( angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest.
Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.
Ta enda peahuvi filosoofias oli aga matemaatika aluste probleem. Ta püüdis näidata, et matemaatika (eelkõige aritmeetika) on taandatav loogikale (nn logitsism). Selle tõestuses ilmnes Russelli paradoks , mis pani Frege logitsismist loobuma .
Ludwig Wittgenstein .
Varane Wittgenstein. Loogilis-filosoofiline traktaat .
Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin – 29. aprill 1951 Cambridge ) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia , loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks . Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Loogilis-filosoofiline traktaat"), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"). Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. "Loogilis-filosoofiline traktaat" on filosoof Ludwig Wittgensteini ainus eluajal ilmunud filosoofiline raamat (temalt ilmus veel kaks filosoofilist artiklit ja sõnaraamat rahvakoolidele.
„Tõsikindlus“ Antud teos koosneb filosoof Wittgensteini, kes tegeles Moore ’i „terve mõistuse kaitsega “, kirjapanekutest, mis pole mingil viisil ümber töötatud. Märkmed jagunevad nelja ossa ja kirjutised ise on lugejatele toodud paragrahvidena.
Wittgensteini peamiseks teemaks on leida tõde ning ta filosofeerib selle ümber. Lauseid saab omavahel võrrelda ning kui ei leidu vastuolu, siis peetakse seda tihtipeale tõeseks. Wittgenstein läheb aga tõe uurimisega sügavamale. Ta väidab, et igat lauset saab teistest tuletada, aga tekib ka probleem- kuidas me teame, et esimene lause on kindel? Igal lausel ning teadmisel peab olema tõestus.
Samuti otsib filosoof lause „ma tean“ tähendust. mõtet. Paragrahv 59-s jõuatakse järelduseni, et „ma tean“ on loogiline taipamine , mille abil ei saa aga realismi tõestada. Seetõttu tahaks filosoof antud lause reserveerida juhtudeks, kus seda normaalses keelelises suhtluses kasutatakse. Sealt jõuab Wittgenstein keelemängude ja sõnade tähenduse juurde.
Inimesed õpivad ära sõnad ning nii saavad nad meie keele osaks. Wittgenstein juurdleb aga selle üle, kas sõnad ikka alati tõesed on, sest muutuvates keelemängudes muutuvad ka sõnade tähendused. Pealegi, kuidas me teame, et teised inimesed mingeid sõnu samas tähenduses, kui meie kasutavad? Samas, kas on tõesti mõtet kõiges kahelda? On ju olemas teatud kogemused, millele inimesed toetuda saavad. Sõnade tähenduse tõesusel pole vahet, kui saadakse aru, mida see antud hetkel kellegi jaoks tähendab. On olemas kogemused, kuidas sõnu kasutada. Millal on põhjust sõnade tähenduses kahtlemiseks?
On olemas lauseid, milles kahtlemiseks ei tundu tõesti olevat põhjust. Nagu näiteks selles, et maailm on juba väga kaua enne minu sündimist olemas olnud. Samuti ei mõelda pikemalt järele lause puhul: „Ma läksin oma koduuksest välja“, et kas see uks tõepoolest olemas on. Loogikavastaste oletustega pole mitte midagi peale hakata, kuid selleks, et neid ära tunda, peab mõtlema, mis lause kasuks ja mis selle vastu räägib.
Wittgenstein otsib ka seost tõe ja uskumise, uskumise ja kahtlemise vahel. Kui inimene midagi usub, siis ta ei usu mitte üksiklauset, vaid kogu lausete süsteemi. Me usume asju, mida on meile õpetatud ning me ei näe põhjust nendes faktides kahelda. Nad on meie jaoks tõesed. On juhtumeid, kus kahtlus ei ole mõistlik või see tundub loogiliselt võimatu. Kahtlemine nõuab konkreetset põhjust selleks. Laps õpib, uskudes täiskasvanut, õpilane usub oma õpetajaid ja õpikuid. Kahtlemine tuleb pärast uskumist. Paljugi, mida inimesed enda arvates teavad, nad tegelikult usuvad. Samas ei nähta põhjust neid asju kontrollida, sest sel juhul ei tulekski sellele lõppu. Usule ei ole õigustust, kuid sellel peab olema veenev alus.
Ka mõistlikul umbusul peab olema alus, on ju asju, mida mõistlikud inimesed usuvad. Ka lause „ma tean“ eeldab tihti seda, et mõistlikud inimesed selle all midagi tõe pähe võtavad. Mõistlikud inimesed usuvad asju, mida pole mõtet enam ja iga kord kontrollida. Näiteks käte olemasolu hommikul tõustes või seda, et maakera ikka veel ümmargune on. Antud lause väljendab sellisel juhul valmisolekut teatavaid asju uskuda .
Wittgenstein filosofeeris tõe, kahtlemise, uskumise, keelemängude, kogemuste jne teemadel . Seda selleks, et ikkagi mõista täieliku tõe olemust ning selgitada, millal on mõtet asjades kahelda ja millal me saame milleski tõesti kindlad olla, millised laused on tõesed, milliseid tuleks kontrollida.
Martin Heidegger – tema tehnikakäsitlus
Martin Heidegger käsitles oma hilisemates teostes päris palju tehnoloogiaga seotut. Ta ei võtnud otsest seisukohta, kas tehnoloogia on hea või halb, ta oli selle hindamisel üsna ettevaatlik. Küllaga oli ta mures, et masinad hakkavad varjutama meie olemasolu, eksistentsi.
 Ühelt poolt tehnika on oma olemuse poolest ilmnemine. Teiselt poolt aga on ta ilmsikstoomine: “Mis on moodne tehnika? Ka tema on ilmsikstoomine. Alles kui me laseme pilgul puhata sellel põhijoonel, nähtub meile see moodsa tehnika uudsus . Ilmsikstoomine, mis moodsat tehnikat läbinisti valitseb, ei rullu aga esile-toomisse lahti mitte ποιησις´e mõttes. See moodsas tehnikas valitsev ilmsikstoomine on väljakutse, mis seab loodusele püünise hankimaks energiat, mida võib säärasena välja nõutada ja tagavaraks kuhjata. Aga kas ei käi see ka vana tuuleveski kohta? Ei. Ta  tiivad tiirlevad küll tuules , vahetult jäävad nad ta puhumise hoole alla. Aga tuuleveski ei vallanda õhuvoolu energiaid, et neid tagavaraks kuhjata. Maatükk saab seevastu välja nõutud toimetamaks maapinnale sütt ja maake. Maapõu avaneb nüüd söebasseinina, pinnas maagimaardlana. Teisiti paistab põld, mida ennist seadis /bestellte/ talumees , kusjuures seadma tähendas veel: hoidma ja hoolitsema. Talumehe tegemine ei nõua põllupinda välja. Vilja külvamisel annab ta külvi kasvujõudude hoolde ning valvab ta kosumist. Vahepeal on ka põlluseadmine sattunud teist laadi seadmise keerisesse, mis loodust seab /stellt/. Ta seab teda väljanõudmise mõttes. Põlluharimine on nüüd motoriseeritud toitmistööstus. Õhk on seatud lämmastiku väljastusele, maapind maakidele, maak näiteks uraanile, see aatomienergiale, mida võib vabastada hävituseks või rahumeelseks kasutuseks.”
On olemine ja mitteolemine (tees ja antitees), mille kahe segunemisel tekib siinolemine (süntees) ehk inimene. Inimese kui olemise karjus – inimene pole maailmas suuteline muutma . Inimene peab kohanema. Vaid oma koha piires võib ta tegutseda. Ka karjus ei suuda ise karja tekitada.
Hermeneutiline ring – analüütiline mõõde (võtame teksti (ring) osadeks ja analüüsime sõna-sõnalt. Lõpuks paneme kokku tagasi (sulgeme ringi)). Ajaline mõõde – peab olema suuteline vastavat ajastut ette kujutada, et sellest aru saada.
Analüütilise meetodi olemus. Gotlob Frege.
Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht. Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit.
Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele,
kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust. Analüütiline filosoofia kui traditsioon Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege, Bertrand Russell , George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein 20. sajandi alguses. Selles traditsioonis
töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit. Friedrich Ludwig Gottlob Frege (8. november 1848 Wismar – 26. juuli 1925 Bad Kleinen) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
Keele analüüsimine eesmärgiga pakkuda välja ideaalne keelekasutus, mis aitaks maailma täpselt kirjeldada. Frege oli kaasaegse loogika looja.
Nimi ehk määratud kirjeldus ( Benedictus XVI ehk praegune rooma paavst ).
Kuna keegi ei ole suutnud näidata/tõestada, et Jumal on olemas, siis on tegemist ebakorrektse keelekasutusega.
Tähendus – osutus (Koidutäht/Ehatäht).
John Searle ’i hiina toa argument
John Searle koostas selle idee kritiseerimiseks Hiina toa argumendi. Ta kirjeldas järgmist olukorda Oletame, et olete suletud akendeta tuppa ja välismaailmast heliliselt isoleeritud. Teie jalge ees on suur korv plastmassist hiina tähtedega. Teil endal pole küll aimugi, et need on hiina tähed, kuna te ei oska põrmugi hiina keelt. Teie meelest võivad need plastmassasjakesed väga hästi olla lihtsalt abstraktset laadi kaunistused või laste mänguasjad. Iga natukese aja tagant ulatatakse teile läbi seinas oleva pilu rida järjestikuseid hiina tähti. Kuigi te ei mõista neist tähtedest midagi, on teil olemas käsiraamat, mis ütleb, et kui läbi pilu tuleb järjekordne rida plastmassasjakesi, tuleb teil vastu anda teatud kindel rida plastmassasjakesi oma korvist. See tähendab, et on olemas täiuslik sõnastik, mis iga võimaliku pilust tuleva sümbolite rea jaoks näeb ette sellele vastava omapoolse sümbolite rea. Ajapikku võite muutuda selles mängus väga osavaks, käsiraamat võib isegi pähe jääda, nii et iga kombinatsiooni peale ulatate pilusse silmapilkselt ettenähtud kombinatsiooni. Seina taga on rühm hiina teadlasi (seda te ei tea). Sümboliteread, mida teadlased pilust sisse pistavad, on tegelikult küsimused hiina keeles; ja käsiraamatu põhjal vastu antavad sümbolid on vastused neile küsimustele. Hiina teadlastel võib niisiis kergesti tekkida mulje, et toas olija oskab hiina keelt. Kuid kahtlemata see ei vasta tõele. Tegemist on lihtsalt väga eduka hiina keele oskaja simuleerijaga. Seda situatsioonikirjeldust võib veidi modifitseerida. Olgu toas 2 vastajat: üks kirjeldatud ignorant, teine tavaline hiina keele oskaja. Väljaspool tuba oleva hiina teadlase kohta võib siis öelda, et ta ei suuda pilust tulevate vastuste põhjal kindlaks teha, kumb on tõeline hiina keele oskaja, kumb ebaehtne. Turingi testi loogika kohaselt peaks nüüd väitma, et nad mõlemad oskavad hiina keelt. Nad on suutlikkuselt samaväärsed. Kusjuures imiteerija on sellises olukorras sarnane arvutiga. Tal on suur sõnastik (programm), mille abiga ta leiab igale hinnakeelsele sisendil sobiva hiinakeelse väljundi. See tähendab, et ta on võimeline opereerima sümbolitega, mille tähendust (semantikat) ta ei mõista, samamoodi nagu arvuti. Arvuti on võimeline kokku liitma kaks arvu kui talle need koos plussmärgiga esitatakse (2 + 2), kuid ta mõistab ainult selle süntaksit, mitte semantikat. Seega väidab Searle kindlalt, et inimvaim pole arvutiprogramm. Siiski ei välista ta vaimu esinemist masinatel täielikult. Lihtsalt praegused arvutid pole selleks võimelised, ei sa välistada, et kunagi ka tähendust mõistvad arvutid luuakse . Ning sellisel juhul muutuks piir inimese ja masina vahel juba üsna häguseks.
Nick Bostromi simulatsiooniargument.
The simulation argument was set forth in a paper published in 2003. A draft of that paper had previousl been circulated for a couple of years .The argument shows that at least one of the following propositions is true: (1) the human species is very likely to go extinct before reaching a “posthuman” stage; (2) any posthuman civilization is extremely unlikely to run a significant number of simulations of their evolutionary history (or variations thereof); (3) we are almost certainly living in a computer simulation. It follows that the belief that there is a significant chance that we will one day become posthumans who run ancestor-simulations is false , unless we are currently living in a simulation. A number of other consequences of this result are also discussed.The argument has attracted a considerable amount of attention , among scientists and philosophers as well as in the media.
21