Aristoteles ja Sokraates (0)

Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.
See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks.
Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.
Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades.
Platoni ideeõpetus
Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm.
Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma.
Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed . Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust , moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega , kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad , jäljendid ja varjud , ideed ise aga on paradeigmata — algkujud.
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas . Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
Ideid me ei saa tekitada ka mõtlemise abil, sest ideed pole mõisted. Ideed olelevad rippumatult inimesest ja inimese mõtlemisest. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud kõik selle, kus ta on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine a n a m n e s i s — meeldetuletamine . Kui me siin muutuvas maailmas õppime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppemise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.
Ideid on lõpmatu palju. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast , nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale subordineeritud- alistatud. Headuse idee on nagu päike ideede riigis. Ei ole ühtki teist filosoofi, kes oleks nii veendunud olnud headuse eksisteerimises ja headuse lõplikus võidus ning kõikvõimsuses, nagu oli Platon. Headus pole mitte ainult see, mis võidab lõplikult, vaid headus on ühtlasi kogu oleva absoluutne alus. Headus langeb Platonil ühte jumalusega.
Platoni ühiskonnakäsitlus
Poliit - filosoofilisest vaatenurgast lähtudes võib välja tuua neli Platoni teost: Politeia , Politikor, Trimoios ja Nomoi. Kaalukaim neist on "Politeia" e "Riik", kuna see on pühendatud õigluse olemuse ning selle teostamise uurimisele nii üksikinimese elus kui ühiskonna täiuslikumas vormis. See vorm on Platoni arvates riik. Paljud Platoni uurijad jt on vaielnud selle üle, mis oli "Politeia" loomise tegelik eesmärk. Kas see oli puhtalt tema ideaalriigi kujutlus või tahtis Platon läbi ideaalriigi kujutamise avaldada oma nägemuse õigluse mõistest. 
"Politeiale" järgnes "Politikor", kus Platon keskendub peamiselt riigimehe mõiste selgitamisele ja "Trimoios". Viimane ning õieti valmimata sellealane teos oli "Nomoi" e "Seadused", kus Platon loob pildi "teisest" riigist ja sellele vastavatest seadustest. "Teise" riigi konseptsioon on ka rohkem kompromissi otsiv tegelikkuse ja ideaali vahel. 
Platoni filosoofiat võib nimetada objektiivseks idealismiks. Platoni nägemuse järgi on vaim primaarne ja kõik materiaalne sekundaarne . Kõige eksisteeriva põhjuseks ei ole mitte inimese teadvus, vaid mingi üleloomulik "ideede maailm". Materiaalsed asjad on nende "ideede" hoopis kahvatum vari. Teadmisi ei saa tema arvates tuletada kogemustest ja nende üldistamisest, vaid teadmisi saab ammutada ainult mõtlemisest endast.
 Platoni ühiskonnakäsitlus on puht- filosoofiline . Nagu juba mainitud , Platoni arvates ei saa uusi teadmisi tuletada kogemusest ja selle üldistamisest, vaid teadmisi saab ammutada mõtlemisest endast. Tema arvates saadakse uusi teadmisi neid "meenutades", sest ideed on alati olemas ja eksisteerivad lõpmatult sõltumata meist. Seega "ideed" ühiskonna ja selle funktsioneerimise kohta eksisteerivad selles "ideede maailmas" ja neid tuleb lihtsalt meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib, kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles , kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda.
 
 
Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna . Ühiskond on nagu organism, mille liikmed, kodanikud, täidavad nendele määratud (nendele omaseid , võimetele vastavaid) funktsioone. Tema arvates ühiskond tekibki, sest et on vajadusi, mida üksikinimene ise ei saa rahuldada. Inimene kuulub sellesse süsteemi kui teatud funktsiooni täitja ja ta on osa sellest süsteemist. Taoline inimühiskonna kõrvutamine (bioloogilise) organismiga on hiljemgi kasutust leidnud ( näiteks Spencer , Lilienfeld jt).
 Inimese ühiskondlik eluviis ja sõltuvus teistest eeldab Platoni arvates kindlalt reguleeritud ühiskondlikku organisatsiooni, mille kõrgeim vorm on riik. Riik on olemas inimese jaoks, mis oma struktuuri ja seadusliku korraga peab võimaldama kõlbeliste ideaalide maksimaalset teostumist. Negatiivne riigitüüp esineb Platoni arvates neljas võimalikus riigivormis: timokraatias, oligarhias, demokraatias ja türannias, millest viimane on ka kõige pahelisem. Nendes tüüpides valitsevad ideaalsele riigile vastupidised jooned - konfliktid, vägivald ja sundus , materiaalsed huvid ja kasuahnus. Et mõista tema käsitlust "ideaalsest riigist", siis peab teadma ka tema õpetust hingest, sest oma struktuurilt on riik sarnane inimese voorusliku hinge struktuuriga.
Aristoteles
Aristotelese arvates võib iga asja (nt laua, inimese, maja jne) puhul mõtteliselt eristada selle mateeriat (materjali) ja olemust
Aristotelese "Metafüüsika"
Kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelesest säilinud käsikirjad välja andis, paigutas ta "Füüsika" järele "Metafüüsika" (ta meta ta physika 'füüsika[raamatutele] järgnevad [raamatud]'. Sellest ongi metafüüsika nime saanud.
"Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist .
Aristotelese őpetus kategooriatest.
Maailmas olevat 10 pőhilist kategooriat (tähtsuse langemise järjekorras):
a)substans (nimisőna)
b) kvantiteet (asjade ulatuvus, kuju, maht)
c)kvaliteet (asjade sisu-om.s)
d) relatsioon (vőrdlus, küsimus missugune?)
d)asukoht (kohamäärus)
e)aeg (küsimus millal?)
f)tegevus (tegusőna)
g)tehtavus (mida antud asjaga tehakse)
h)asend (küsimus kuidas?)
i) omamine (millega on isik vői ese varustatud)
4 esimest kasutatakse igapäevaelus, ülejäänud on filosoofiateaduse jaoks.
Sama teises vormis:
Aristotelese kategooriad
2 pőhilist: substants (mis on loomus, olemus) ja aktsidents (see, mis omistatakse substantsile)
▪ hulk, kvantiteet -kaks küünart
▪ kvaliteet -valge
▪ suhe -kahene
▪ koht -väljakul
▪ aeg -eile
▪ olek - lamab
▪ seisund / habitus / on riides
▪ tegevus /actio/ lőikab
▪ kannatus /passio/ pőletatakse
Aristoteles räägib põhjustest kui vahenditest miks-küsimustele vastamisel. Põhjuslikkust on vähemalt 4 tüüpi:
• Materiaalne põhjus (causa materialis) – toormaterjal millegi saamiseks
• Formaalne põhjus (causa formalis) – vorm või disain millegi saamiseks
• Toimiv põhjus (causa efficiens) – tegelik agent , mis viib lähtematerjali vajalikku vormi.

• Lõplik põhjus (causa finalis) – põhjus, mis sunnib agenti materjali viima tagajärje vormi.
  

Aristotelese eetika põhimõisted on • õnn ehk õnnestunud elu • loomutäius
Loomutäiuste liigitus. Loomutäiused:
▪ Mõistuslikud loomutäiused
▪ Tarkus
▪ Arukus
▪ Eetilised loomutäiused
Eetiline loomutäius on Aristotelese sõnul “… seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal , millest üks tuleneb liigsest, teine puudulikkusest”
Eetiliste loomutäiuste näited TABEL teha
Pahe Millega seotud Loomutäius Liialdus Puudus Hirm Vaprus Argus Hulljulgus Naudingud Tasakaalukus Taltsutamatus Tuimus Raha kasutamine Lahkemeelsus Raiskamine Ihnsus Häbitunne Häbi tundmine Häbelikkus Häbitus
Aristotelese täiendused vapruse määratlusele: • Vapper /mehine pole see, kes kogemusest teab, et midagi karta ei ole • Vapper ei ole see, kes kogenematusest ei oskagi midagi karta • Vapper ei ole see, kes toimib afekti mõjul • Vapper ei ole see, kes toimib hirmu pärast häbisse jääda
Descartes
René Descartes'i kuulus unenäokahtlus ( esimene meditatsioon). See oli umbes nii: Descartes kirjutas őhtul oma toas ja mőtles: mis siis, kui ma praegu magan ja näen ainult und? On see üldse vőimalik? Ma ju teen kindlasti vahet, millal ma olen ärkvel ja millal ma magan ning näen und.
Tema tahtis, et teadmine oleks täiesti kindel, nii et selles poleks võimalik kahelda. Nii et kui me saame milleski vähimalgi määral kahelda, siis me tegelikult ei tea seda.
See paneb küsima: kas selleks, et meil oleks teadmine, peab meil olema täielik kindlus , puuduma igasugune kahtlus? See oleks kõige tugevam võimalik õigustus. Ja siis me ütleksime, et teadmine ei ole mitte lihtsalt piisavalt õigustatud tõene uskumus , vaid kindlalt tõene uskumus.
" Cogito , ergo sum" (Mõtlen, järelikult olen olemas)
Descartes'i dualistlik interaktsionalism:
keha ja vaim mõjutavad vastastikku teineteist. Lisaks sellele on veel olemas
okasionalism, mille kohaselt Jumal sekkub pidevalt aktiivselt maailma ning
kooskõlastab keha ja vaimu tegevust; ning parallelism (ettemääratud harmoonia
teooria): keha ja vaimu kooskõla toimub
algse ühekordse jumaliku
kooskõlastamisakti tagajärjel.
Kant sõnastab oma teoreetilise filosoofia põhiküsimuse lihtsalt: mida meil on võimalik teada? Teadmise all mõistab ta sealjuures sellist tunnetust, mis rahuldab juba Platonilt ja Aristoteleselt pärinevat teaduslikkuse ideaali, s.t. on rangelt universaalne ja paratamatu teadmine – teadmine, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on igalpool, igalajal ja kõikidel juhtudel just nii ja ei saa olla teisiti. Pidades silmas seda, et sellisele teadmisele pretendeerisid erinevad teadused, sai Kant oma lähteküsimust konkretiseerida kolmeks küsimuseks:
Kuidas on võimalik matemaatika ?
Kuidas on võimalik loodusteadus ?
Kuidas on võimalik metafüüsika (filosoofia) kui teadus?
ant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles Ding an sich ), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (Ding für uns). Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis.
aprioorsed tingimused peavad olema üldised. Kuidas on võimalik õigustada millegi subjektiivse pretensiooni üldisusele? Kanti järgi on sellel puhul otsustavaks asjaolu, et heameele põhjuseks poleks mingi privaatne tingimus ja et seetõttu võiks eeldada “igaühel sarnast heameelt”. Otsustused meeldiva üle on privaatsed: mis ühele pakub meeldivaid aistinguid, ei pruugi seda teha teise puhul. Seda asjaolu ei saa ka argumentatsiooniga muuta, reeglina ei ole mingit otsustavat argumenti, mis muudaks ebameeldiva asja meeldivaks.
Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama , kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe. Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe - ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.
mõistuse kategooriad, ilma milleta me ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei oska me kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on meie tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks me mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud . Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus , kõiksus, reaalsus , eitus, piiritlus , põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad. mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.
Kant defineerib , et mõistuse ideed on tunnetusevälised regulatiivsed printsiibid, "mille eesmärk on viia meie arurakendus kõikeläbiva kooskõla, täielikkuse ja sünteetilise ühtsuseni".
Varasema metafüüsika kriitika. Metafüüsika traditsioonilised teemad – jumal, surematu hing ja tahtevabadus – kuuluvad just sellisesse valdkonda, mis ületab võimaliku kogemuse piirid. Võimalikku kogemust ületavaks peab Kant ka ideed maailmast kui tervikust, s.t. ettekujutust maailmast kui lõpunikujunenud, lõpetatud suurusest . Katsed jõuda teadmiseni maailma (maailm tähendabki antud juhul kogu võimaliku kogemuse kaudu antud nähtuste tervikut ) lõpu või alguse kohta, ületavad võimaliku kogemuse piiri. Selliste tunnetuspüüdluste tulemuseks oli erinevate, üksteisega ületamatutes vastuoludes olevate filosoofiasüsteemide paljusus ja lõputu võitlus nende vahel ilma võimaluseta otsustada, kellel oponeerivatest pooltest on õigus. Just sellist pilti pakkus Kanti hinnangul filosoofia senine ajalugu.
Kanti formalism ( kategooriline imperatiiv või kohustuse eetika). Esitaja oli saksa filosoof Immanuel Kant ( 1724 -1804).
Teooria väidab, et iga indiviid peaks käituma selliselt , et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nn. “hea tahe”, s.t. oma südametunnistuse (ehk kategoorilise imperatiivi) kohustuslik jälgimine. Tema filosoofias on õnn hea tahte tulemus. Kant rõhutas, et just kavatsus oma kohustust täita on tähtis, mitte niivõrd konkreetne tegu ja selle tagajärjed. Näiteks Kanti väite järgi inimene ei tohi valetada. Kusjuures ta ei tunnistanud erandeid, nagu nn. “valge vale” juhul, kui tõde tooks kahju. Seega pidas ta tähtsamaks humaanset eesmärki, mitte aga kasulikku tagajärge.
Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari. Esimene neist on eesmärkide printsiip, mis väidab: tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke.
NIETZSCHE

sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning on püütud korduvalt platonismi kui mõtlemise tava kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat nimega Friedrich Nietzsche.
Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja őiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mőttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist vőimutahte ja sama igavese taastuleku mőtlemises, mida aga suudab mőtelda ja kanda ainult üliinimene.