rakkudevahelise sideainena enamike taimsete kudede koostisse ja neid leidub ohtralt puu-, kaun- ja teraviljades. Eriti rohkesti on neid veel valmivates viljades. Pektiinid punduvad hõlpsalt ja nende lahused tarretuvad kergesti. Lahustuvad kiudained takistavad glükoosi imendumist peensooles ja mõjuvad vere kolesterooli taset langetavalt. Vees lahustumatute kiudainete põhiesindaja on meie planeedi kõige levinum orgaaniline ühend - tselluloos, mis on taime rakukestade komponent. Kogu taimne toit, mida sööme, sisaldab tselluloosi. Vaatamata sellele, et inimene tselluloosi seedida ei suuda, on sellel süsivesikul meie seedetalitluses tähtis roll. Nimelt, nii tselluloos kui ka hemitselluloos suurendavad toidukördi mahtu, kiirendavad selle edasiliikumist peensooles ja soodustavad lima eritumist jämesooles. Inimtoidu taimses osas on ka mittepolüsahhariidseid kiudaineid, millest olulisem on ligniin. See on
Jaotuvad 2-ks: Prototroofid sünteesivad kõiki aminohappeid lihtsamatest orgaanilistest ühenditest. Kõik taimed, osa baktereid ja seeni. Auksotroofsed ei sünteesi kõiki enda jaoks vajaminevaid aminohappeid. Kõik loomad, osa baktereid ja seeni. Klassifikatsioon inimese näitel: Asendamatud neid inimene ise ei sünteesi ja peab inimene saama toiduga! Neid on 8. Sünteesiradade arvelt hoitakse kokku 10-15% energiast. Organismi aminohappe vajadust rahuldab kõige enam see toit, mis on süstemaatilselt päritolult kõige lähedasem (inimesele imetaja liha). Taimedes on aminohapped väga ebavõrdsetes proportsioonides ja nad tuleb ümber sünteesida. Tarbitava toidu mass kasvab ja organismis N ainevahetuse koormus suureneb oluliselt (see avaldab mõju neerudele). Asendamatuid AH-d vastavates hulkades ja sobivates vahekordades sisaldavad näiteks muna, piim, juust ja liha. Taimsed valgud (kaunviljad, pähklid, seemned) on sellised, kus puuduvad osad asendamatuid AH-d
ühenditest. Kõik taimed, osa baktereid ja seeni. Auksotroofsed ei sünteesi kõiki enda jaoks vajaminevaid aminohappeid. Kõik loomad, osa baktereid ja seeni. Klassifikatsioon inimese näitel: Asendamatud neid inimene ise ei sünteesi ja peab inimene saama toiduga! Neid on 8. Sünteesiradade arvelt hoitakse kokku 10-15% energiast. Organismi aminohappe vajadust rahuldab kõige enam see toit, mis on süstemaatilselt päritolult kõige lähedasem (inimesele imetaja liha). Taimedes on aminohapped väga ebavõrdsetes proportsioonides ja nad tuleb ümber sünteesida. Tarbitava toidu mass kasvab ja organismis N ainevahetuse koormus suureneb oluliselt (see avaldab mõju neerudele). Asendamatuid AH-d vastavates hulkades ja sobivates vahekordades sisaldavad näiteks muna, piim, juust ja liha. Taimsed valgud (kaunviljad, pähklid, seemned) on sellised, kus puuduvad osad asendamatuid AH-d
ühenditest. Kõik taimed, osa baktereid ja seeni. Auksotroofsed ei sünteesi kõiki enda jaoks vajaminevaid aminohappeid. Kõik loomad, osa baktereid ja seeni. Klassifikatsioon inimese näitel: Asendamatud neid inimene ise ei sünteesi ja peab inimene saama toiduga! Neid on 8. Sünteesiradade arvelt hoitakse kokku 10-15% energiast. Organismi aminohappe vajadust rahuldab kõige enam see toit, mis on süstemaatilselt päritolult kõige lähedasem (inimesele imetaja liha). Taimedes on aminohapped väga ebavõrdsetes proportsioonides ja nad tuleb ümber sünteesida. Tarbitava toidu mass kasvab ja organismis N ainevahetuse koormus suureneb oluliselt (see avaldab mõju neerudele). Asendamatuid AH-d vastavates hulkades ja sobivates vahekordades sisaldavad näiteks muna, piim, juust ja liha. Taimsed valgud (kaunviljad, pähklid, seemned) on sellised, kus puuduvad osad asendamatuid AH-d
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks sündmusteks näiteks valkude struktuu
Maris Kallus KKS 2010 Inimese organismi keemiline koostis 1. Elusa ja eluta looduse võrdlus: 1) Elusorganismidele on iseloomulik keerukas seesmine struktuur; 2) Elusorganismide iga koostisosa omab kindlat funktsiooni; 3) Elusorganismid on võimelised väliskeskkonnast energiat ammutama, seda muundama ning oma seesmise struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks kasutama; 4) Elusorganismid on võimelise paljunema. 2. Inimese keha ja maakoore atomaatse koostise võrdlus: Kui võtta 8 enamlevinud keemilist elementi maakoorest ja inimese kehast, näeme, et 3 neist langevad kokku – O (mk 47%, ik 25,5%); Ca (mk 3,5%, ik 0,31%); K (mk 2,5%, ik 0,06%). Maakoor : I O – 47%; II Si – 28%; III Al – 7,9%. Inimese keha : I H – 63%; II O – 25,5%; C – 9,5%. 3. H, O, C, N kui peamised keemilised elemendid, millest koosnevad elusad rakud: Hapnik – osaleb oksüdatsiooniprotsessides, millel põhineb
Trüptofaani kasutamist alles uuritakse, senini pole talle üleüldist ravitoimet omistatud. On selge, et kõiki aminohappeid tasub saada kõrgväärtuslikust toidust. Just tasakaalustatud täisväärtusliku segatoidu tarbimine on eelduseks heale tervisele. Ka sportlastel ning treeneritel tasuks meeles pidada, et lihaste väljaarendamiseks on eelkõige vaja õigesti ja arukalt planeerida kehalist tööd, mitte aga aminohappeid üle tarbida. Oluline on ka tasakaalustatud ja täisväärtuslik toit, mis kindlustab nii energia kui ka vajalike valkude hulga.
Makrotoitaineid on vaja lammutada/lagundada, sest: Elutegevuseks vajalikus hulgas ja vajaliku kiirusega imenduvad soolevalendikust vaid väiksed molekulid Seedimine ja imendumine on organismi esimene kontrolltasand Seedimise ja imendumise põhipiirkond on peensool, seedekulglal aitavad toimida näiteks ensüümid. Vastavalt toidule ja seedesüsteemi ehitusele jagunevad: karnivoorid - loom, kes toitub teistest loomadest. Toit energiarikas ja kergesti seeduv ning seetõttu ka seedetrakt on lühike, lihtne. söövad korraga palju, mahukas magu, söögivaheajad on tihti pikad. herbivoorid - loom, kes toitub tavaliselt ainult taimedest ja teistest autotroofidest. Toidus on vähe rasva, taimses toidus on suurem osa energiat süsivesikutes, mida looma seedeensüümid ei lagunda (tselluloos , hemitselluloos). Mikrobiaalse seede jaoks on seedesüsteemis mahukad osad (eesmagu, jämesool).
annaabi.ee 
50 punkti
~ 44 lehte
91 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid