Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Toit (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • MILLINE ON MEIE VALGUVAJADUS ?
  • Kes on sojavalgu suhtes allergilised. Miks siis üldse sojavalku kasutatakse ?
  • MILLINE ON TÄPNE TOIDU SÜSIVESIKUTE HULK PÄEVAS ?
  • MIDA ÜLDSE ARVATA KIUDAINETEST ?
  • MIDA NEIST ARVATA ?
  • Kuivõrd õigustatud selline tekst on ?
  • Mida arvata kunstlike magusainete kasutamisest ?
  • KUIDAS SÄILITADA VEE TASAKAALU ?
  • Mida tasuks tähele panna ?
  • Mida leidub mitmetes ?
  • Kuidas liigne sool meid mõjutab ?
 
Säutsu twitteris
Toit

Toit on igasugune rasvadest, süsivesikutest, veest ja/või valkudest ning  vitamiinidest  koosnev aine, millest inimene või muud loomad saavad eluks vajalikke aineid (sealhulgas mineraalaineid ja vitamiine) ning energiat. Põllumajandusloomade toitu nimetatakse tavaliselt söödaks.
Euroopa Parlament  ja Euroopa Nõukogu esitavad mõistele "toit" alljärgneva määratluse:
Mõiste "toit" tähendab töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.
Mõistega "toit" hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste hõlmab ka vett.
Mõiste "toit" alla ei kuulu:
  • Sööt;
  • Elusloomad, välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turuleviimiseks inimtoiduna;
  • Taimed enne saagikoristust;
  • Ravimid ;
  • Kosmeetikatooted;
  • Tubakas  ja tubakatooted;
  • Narkootilised ja psühhotroopsed ained;
  • Jääkproduktid ja saasteained .

Inimese toit võib olla taimset (teravili,  kaunvili , köögivili,  puuvilimarjad , suhkur jne) või loomset (liha, kala, piim, munad) päritolu. Eri toidud sisaldavad inimese organismile vajalikketoitaineid ja energiat erisugusel hulgal.
Toiduained on taimse või loomse, mõnel üksikjuhul ka mineraalse päritoluga saadused või tooted, mida inimene tarvitab toiduks ja suudab seedida.  Toitained  on toiduainete koostisosad, mis seeduvad seedekulglas ja imenduvad ning mida organism kasutab nii kehaomasete ainete sünteesiks kui ka energeetilistel eesmärkidel. Seega: mõiste toitained ei samastu mõistega toiduained.
Inimtoidu toitained on järgmised:  valgud , süsivesikud, lipiidid , vesi, mineraalained , vitamiinid ja mikroelemendid . Toitainete põhiülesannetest (energeetiline, ehituslik ehk plastiline, bioregulatoorne jne.) tuleneb, et inimorganismi häireteta talitluse tagamine on seotud ratsionaalse toitumisega. Inimtoidu koostiskomponente võib liigendada mitmeti - keemilise loomuse järgi orgaanilised ja anorgaanilised, bioloogilise sisu järgi asendatavad ja asendamatud, tehnoloogia alusel töötlemata ehk looduslikud ja töödeldud, olemuse alusel naturaalsed ja sünteetilised. Kõige levinum on siiski alljärgnev toitainete jaotus.
Makrotoitained , mida vajatakse päevas kas kümnetes või sadades grammides ja siia kuuluvad valgud, süsivesikud, lipiidid, vesi. Makrotoitained, mida vahel nimetatakse ka põhitoitaineteks, on meile vajalikud peamiselt järgmistel põhjustel. Esiteks, energia tootmiseks. Põhiliselt saame energiat süsivesikute ja rasvhapete lõhustumisel. Teiseks, toitaineid on vaja kasvuks, see tähendab biostruktuuride moodustamiseks ja nende mõõtmete ning arvu suurenemiseks. Kolmandaks , makrotoitained on meile vajalikud kui asendamatute aminohapete ja rasvhapete allikas. Lisagem siia, et makrotoitainete kestev liigtarbimine on samuti seotud ebasoovitavate tagajärgedega (näiteks rasvumine ) või krooniliste haiguste arenemisega. Samuti eksisteerib eluks hädavajalik makrotoitainete miinimumtase. Kestva alatoitluse esmased tagajärjed on kurnatus , düstroofia, nälgus jne.
Mikrotoitained , mida vajatakse päevas milli - või mikrogrammides ning siia kuuluvad vitamiinid, mineraalained, mikroelemendid. Mikrotoitained ehk minoorsed toitained on vajalikud inimorganismi bioaktiivsete ainete koostises ja talitluses. Nad on biokeemilisi reaktsioone katalüüsivate ensüümide koosseisus , samuti võivad nad kuuluda teatud hormoonide koosseisu. Mikrotoitainetel on loomulikult ka ensüümideväliseid toimeid: näiteks geenide aktivaatorina toimiv retinool või vabade radikaalide kõrvaldajatena töötavad vitamiin E ja beeta- karoteen . Mikrotoitainete kestev ala- või ületarbimine osutub samuti kahjulikuks. Mikrotoitainete puhul on määravaks nende sisaldus organismis. Ühelt poolt puuduvad meis piisavad mikrotoitainete varud, et edukalt üle elada pikaajaline defitsiit. Liialdamine mikrotoitainetega viib aga varem või hiljem häireteni organismi elutalitluses, sest bioaktiivsete ühendite koostisosadena mõjutab nende liig organismi regulatoorseid protsesse.
Inimkonna ajaloo vältel on söödava toidu valik ja koostis oluliselt muutunud. Enamik toiduaineid, mida sööme, on looduslikud - kas taimsed või loomsed . Süüa võime neid töötlemata ehk toortoiduna või töödeldult. Esmavajalikke toiduaineid peame sööma igapäevaselt. Esmavajalike toiduainete kogus ja vahekord menüüs oleneb vanusest , soost ja üldisest energiakulust. ning alati on tervise seisukohalt kasulik teada, millest põhilised toiduained koosnevad ja kuidas nad meie tervis TOIDUVALGUD
Igapäevase koguse toiduvalkude saamine toiduga on äärmiselt vajalik seetõttu, et valgud on unikaalsed ja asendamatud toitained ning pikaajalised valguvarud meie organismis puuduvad. Valkude asendamatus võrreldes teiste toitainetega avaldub nende rohketes ja erilistes ülesannetes inimorganismis.
TOIDUVALKUDE ROLL ON MEIE ORGANISMI AMINOHAPETEGA VARUSTAMINE
Valkude ainevahetus seostub lahutamatult aminohapete omaga . Lähtuvalt aminohapete sünteesist, jagunevad organismid prototroofideks ja auksotroofideks. Esimesed on võimelised ise sünteesima kõiki oma elutegevuseks vajalikke aminohappeid . Auksotroofid (ka meie) on evolutsiooni käigus minetanud teatud aminohapete sünteesivõime. Neid asendamatuid aminohappeid peab meie organism kindlasti toiduga saama. Siin pole tegemist organismi puudujäägiga! Selline kohastumus võimaldab inimorganismil vastavate sünteesiradade arvelt ensüümide ja energia tuntavat kokkuhoidu. Normaalne toitumine eeldab seda, et asendamatud aminohapped on igapäevases toidus olemas. Seega ei sobi normaalse metabolismi jaoks toitumisäärmused. Samas tõuseb esiplaanile inimorganismi sõltuvus toidu kvaliteedist.
On teada, et ööpäevas lammutub inimorganismis umbes 400 g kehavalke. Samapalju ka sünteesitakse, et säiliks tasakaal. Järelikult valgud uuenevad pidevalt. Kõige kiiremini uuenevad soole limaskesta valgud, samuti maksa, pankrease, neerude ja vereplasma valgud. Aeglaselt asenduvad lihaste ja naha valgud. Valkude uuenemiseks vajalikud aminohapped saadakse metaboolsest vabade aminohapete fondist.
Organismi kudedes ja biovedelikes olevat üleüldist vabade aminohapete hulka saame vaadelda metaboolse vabade aminohapete fondina - valkude ja teiste biomolekulide sünteesiks kättesaadavate aminohapete kogumina. Metaboolse vabade aminohapete fondi täitumiseks meie organismis on põhiliselt neli erinevat viisi: toiduvalkude seedimine ja selle käigus moodustunud aminohapete imendumine ; koevalkude lammutamine (valkude vananemine või kudede kahjustumine); seedekulglasse jõudnud seedenõrede koostises olevate ensüümvalkude lammutamine aminohapeteks ja nende imendumine; asendatavate aminohapete süntees süsivesikute arvelt. Rõhutame, et toiduvalgud on selle fondi normaalse taseme säilitamiseks äärmiselt olulised.
Valgud annavad oma osa ka keha üldisesse energeetilisse metabolismi. See toimub põhiliselt nälgimise või pikaajalise füüsilise koormuse, näiteks suusamaratoni korral, mitte aga normaalsel elutegevusel ja toitumisel. Valgu lammutamisel saadud aminohapete süsinikskelett võib muunduda kas veresuhkruks ehk glükoosiks (enamus aminohappeid) või ketokehadeks ( leutsiin , fenüülalaniin ja türosiin).
VALKUDEL ON RIDA ASENDAMATUID ÜLESANDEID INIMORGANISMIS
Esmane valkude biofunktsioon on ensümaatiline ehk biokatalüütiline. Nii on inimorganismis ligikaudu 50000 ...60000 erinevat valku, neist umbes 2000...2150 on ensüümid. Ensüümid moodustavad inimorganismis valkude üldhulgast kõigest 3,5…4%, kuid kindlustavad kõikide biokeemiliste reaktsioonide toimumise vajaliku kiirusega.
Bioregulatoorne funktsioon - selle all peetakse silmas ainevahetuse ja metabolismi reguleerimist valguliste hormoonide poolt. Tüüpiliseks näiteks on siin kõhunäärme insuliin ja glükagoon (vastandtoimega hormoonid!), mis kontrollivad süsivesikute ainevahetust (metabolismi).
Retseptoorne funktsioon - retseptorite koostis ja toime rajaneb valkudel. ( Näiteks rakumembraani pinnaretseptorid. )
Ehituslik funktsioon - siia kuulub toiduvalkude komponentide kasutamine biostruktuuride loomiseks ja suurendamiseks (biomembraanide ja tsütoskeleti tubuliin, küünte ja juuste keratiin, kõõluste kollageen, kromosoomide histoonid jne).
Kontraktsiooni kindlustamine - see tähendab keemilise energia muundamist vastavate valkude abil mehhaaniliseks. Näiteks lihaskoe aktiin , müosiin, mikrotorukeste ja -filamentide valgud.
Varuaineline ehk toiteline funktsioon - see on valkude kasutamine arenevate isendite toiduks. Siia kuuluvad näiteks munaalbumiin ja rinnapiima kaseiin .
Energeetiline funktsioon - 1 g valgu täielikul lõhustumisel CO2 ja H2O moodustumiseni vabaneb 4 kcal energiat. Inimorganismis kaetakse valkude oksüdatsiooni arvelt umbes 10-15% üldisest energiavajadusest.
Kahjustustamise funktsioon - albumiinid, näiteks munavalge- ja piimavalgud , seovad vastavate rühmade abil raskmetalle ja alkaloide, mistõttu neid kasutatakse nende mürkide neutraliseerimiseks maos.
Transpordifunktsioon - valkudega seostunud ainete transport biovedelikes, näiteks vere albumiin transpordib rasvhappeid , hemoglobiin kindlustab hapniku ja osaliselt süsihappegaasi transpordi, transferriin transpordib rauaioone.
Kaitsefunktsioon - aktiivse kaitse tagavad võõrorgaanika vastased antikehad , vere hüübimisfaktorid, vere pH regulaatorvalgud, kaitsevalgud madalate ja kõrgete temperatuuride mõju eest. Passiivsed kaitsevalgud on teatud määral samastatavad struktuurvalkudega (näiteks nahavalgud).
Geeniregulatoorne funktsioon - valgulised faktorid osalevad transkriptsiooni alustamises ja lõpetamises, kontrollivad selle täpsust ja sagedust.
Eeltoodud loetelust tuleneb üliselgelt, kui oluline on normaalne valkude süntees ja uuenemine organismis. Selle vältimatuks eelduseks on aga vajalike vabade aminohapete olemasolu meie organismis. Et neid aminohappeid peab organismis olema nõutavates vahekordades ja piisavates hulkades , siis omandab õige toitumine erilise tähtsuse.
AMINOHAPETE ÜLESANDED
Aminohappeid saab jaotada asendamatuteks ja asendatavateks. Asendamatuid aminohappeid ei suuda inimorganism sünteesida ja seega peab ta need saama toiduvalkudest. Valkude ehitusüksustena kasutab inimorganism 20 aminohapet. Neid nimetatakse põhiaminohapeteks. Paljudel põhiaminohapetel (ja ka valkudes mitteleiduvatel aminohapetel) on veel teatud iseäralikke ülesandeid, millest annab ülevaate alljärgnev lühitutvustus.
Metioniin  on asendamatu aminohape , mis on põhiline metüülrühma doonor inimorganismis (näiteks närvitegevuseks vajaliku atsetüülkoliini sünteesil, kehavõõraste ühendite detoksikatsioonil jne). Metioniin on veel tsüsteiini ja meile vähemtuntud ning valkude koostises mitteesinevate aminohapete karnitiini ja tauriini (vt. allpool) eelühendiks.
Trüptofaan on asendamatu aminohape, mis on näiteks vitamiini  niatsiin  ning neuroülekandeaine serotoniini eelühend.
Fenüülalaniin on asendamatu aminohape ning ta on aminohappe türosiin eelühend. Kui organism saab piisavalt türosiini, pole fenüülalaniini vajadus eriti akuutne . Türosiini vajatakse muuhulgas ka türoksiini ja adrenaliini (need on hormoonid!) ning pigmendi melaniin sünteesiks.
Valiin, leutsiin, isoleutsiin on kõik asendamatud aminohapped. Et nende radikaal on hargnenud, rühmitatakse neid tavaliselt hargnenud külgahelaga aminohapete hulka. Neid aminohappeid kasutatakse traumade ja mõningate raskete haiguste ravis . Raviefekti on saadud ka neerupuudulikkuse ja maksahaiguste puhul. Sellealased uuringud jätkuvad.
Lüsiin on asendamatu aminohape. Inimorganismis on lüsiini hulgaliselt DNA-ga seostuvate histoonvalkude koostises. Viimased osalevad DNA kokkupakkimises, kaitsevad DNA-d nukleaaside eest ja tagavad ka geeniekspressiooni regulatsiooni.
Nüüd tutvume põgusalt veel ühe aminohappega, mis ei kuulu põhiaminohapete hulka, kuid mille vastu on viimasel ajal ilmutatud elavat huvi.  Tauriin  oli vähe tuntud, sest valkudes teda ei leidu. Nüüdisajal on ta meditsiini jaoks "taasavastatud" väävlit sisaldav aminohape, mis moodustub metioniinist. See aminohape on oluline imikute toitesegude komponent . Toitesegu koostise lähendamiseks rinnapiimale lisatakse alates 1984. aastast kvaliteetsetele kuivsegudele tauriini. Vabadest aminohapetest on just tauriini rinnapiimas kõige rohkem (vereplasmas on selle ühendi sisaldus 0,2...0,8 mg%). Tauriini allikateks on loomsed valgud, kuid ta puudub täielikult taimses toidus. Tauriin osaleb sapphapete sünteesis, südamelöökide regulatsioonis, aju neuronite ja kesknärvisüsteemi aktiivsuses, membraanide stabiilsuse säilitamisel ja nägemisfunktsioonis. Tauriini tausta iseloomustatakse märksõnaga stabiliseerimine.
TÄIS- JA VÄHEVÄÄRTUSLIK TOIDUVALK
Toiduvalgud jaotatakse asendamatute aminohapete sisalduse ja vahekorra põhjal täis- ja väheväärtuslikeks. Täisväärtuslikud valgud sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates hulkades ja sobivates vahekordades. Täisväärtuslikud on loomse päritoluga valgud: muna, piima, juustu ja liha valgud. Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendamatutest aminohapetest puudub kas üks või rohkem. Sellised on enamus taimseid valke: terade, kaunviljade , pähklite ja seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist. Kuigi erinevate, ainult taimsete valkude kooskasutus võib toitujale tagada enam-vähem täisväärtusliku, tasakaalustatud valgusegu, pole sellisel kombineerimisel sügavat mõtet. Rõhutame siinkohal, et see eeldab väga korrektseid ja täpseid teadmisi taimsete valkude aminohappelisest koostisest ning tarbitavate taimsete toitude igapäevaste koguste täpset arvestamist. Teiseks, inimorganismi satub taimedega ka terve rida täiesti mittevajalikke ühendeid. Kolmandaks, eluks vajalike aminohapete probleemi lahendamiseks pole tarvis seedekulglat, aga sisuliselt kogu organismi üle koormata taimsete ballastainetega.
Inimorganismi valguvajaduse määramiseks on vajalikud mitmed arusaamad ja näidud ning alljärgnevalt me neid ka tutvustame. Valguvajaduse hindamiseks määratakse nii valgu hulk kui ka tema kvaliteet.
MILLINE ON MEIE VALGUVAJADUS ?
Valgu kogus. Valgu hulka vaadeldakse kui organismile vajalikku üldist valgukogust. Tarbitavate toiduvalkude kogus peab tagama tasakaalustatud lämmastikubilansi. Minimaalselt kõlbab isegi selline toiduvalgu kogus, mis kindlustab organismile vajaliku lämmastiku saamise ja eritumise tasakaalu. Tegelik valguvajadus on minimaalsest tunduvalt suurem, arvestades seda, et toiduvalke on vaja väga erinevate biofunktsioonide täitmiseks. Tarbitava valgu kogus sõltub otseselt ka konkreetse toiduvalgu aminohappelisest koostisest. Inimesele sobiva aminohappelise koostisega valke on toiduks vähem vaja võrreldes väheväärtuslike valkudega. Konkreetse indiviidi toiduvalkude vajadus sõltub mitmest faktorist, millest tähtsamad on: organismi kehakaal , sugu, vanus, füsioloogiline seisund, kehaline aktiivsus, lihasmass jne. Raseduse ja imetamise ajal on organismi valguvajadus suurenenud. Imikute absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb. Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust . Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest.
Valgu bioväärtus. Valgu väärtus sõltub temas leiduvate asendamatute aminohapete sisaldusest ja inimorganismile sobivast vahekorrast, järelikult valguvajaduse lõplik väärtusmõõt rajaneb kvaliteedil. Standardvalguks on võetud täisväärtuslik munavalk, mille väärtus on võrdsustatud 100-ga. Teisi toiduvalke võrreldakse munavalguga, arvestades neis leiduvate asendamatute aminohapete suhtelist sisaldust. Nii leitakse kõige vähem esindatud asendamatu aminohappe hulk antud toiduvalgus ja arvutatakse mitu protsenti see moodustab munavalgu vastava aminohappe hulgast. Kõige enam limiteerib valkude väärtust kolme asendamatu aminohappe - metioniini, trüptofaani ja lüsiini vähesus.
KAS VALKUDE ÜLE- VÕI ALATARBIMINE ON OHTLIK?
Toiduvalgud peavad tagama keha kudede kasvu ja säilimise. Seega mõjutavad iga ja kehaline seisund vajaminevat valguhulka. Imikutele ja lastele, kelle organismis toimub intensiivne valgusüntees, on vaja kõrge toitelise väärtusega valke koguseliselt kehakaalu kg kohta rohkem kui täiskasvanul. Vanemas eas on lõhustumisprotsessid ülekaalus ja kudede uuenemiseks peaks justkui vähem valku kuluma. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et selles eas inimesed vajavad tavanormist rohkem toiduvalke - ühelt poolt haigustega toimetulemiseks , teisalt on neil valgu biosaadavus langenud. Valgu biosaadavus tuleneb valkude bioväärtusest ja toiduvalkude seeduvusest. Täisväärtuslike valkude korral nende bioloogiline väärtus ja biosaadavus langevad enam-vähem kokku. Halvemini seeduvate valkude puhul (kõrge kiudainesisaldusega toidud) on nendes leiduvate aminohapete kasutamine väheefektiivne.
Tegelikkuses puutume tihti kokku toiduvalkude õigete tarbimissoovituste eiramisega. Näiteks Ameerika Ühendriikide teadlased arvavad , et paljud nende kaasmaalased söövad kahekordse soovitava päevakoguse valku. Arvatakse, et selline suur toiduvalgu hulk kujutab pikaajalisel tarbimisel ohtu inimese neerudele. Lisaks koormab pidev liigne valk toidus ka maksa ning võib kiirendada organismi vananemist . Loomkatsed on näidanud, et valgu kestev ülehulk toidus tekitab maksa ja neerude hüpertroofiat. Vale on arusaam, et valgurikka (tihti varjatult rasvarikka) dieediga saab kehakaalu langetada. Kaalulangetamiseks on sobiv dieet , milles on adekvaatselt valku ja minimaalselt energeetilisi substraate: rasvu ja süsivesikuid. Valgurikkad dieedid soodustavad ka kaltsiumi väljutamist. Pole mõtet koostada dieeti , milles valk kataks rohkem kui 15% organismi energiavajadusest. See kehtib ka sportlaste ja raske kehalise töö tegijate suhtes - ka nemad peavad põhilise energia saama süsivesikutest.
Maailmas on tunduvalt rohkem siiski levinud hoopis teine äärmus - toidu valguvaegus. Toiduvalgu puudus on iseloomulik arengumaade elanike, eriti laste toidule. Valguvaegus võib olla akuutne, st laps on alles hiljuti jäänud nii valgu kui energiadefitsiiti. Sellised lapsed on kõhnad, kuid normaalse pikkusega. Kroonilise valguvaeguse korral on laps kannatanud pikka aega alatoitluse all ja on lühikest kasvu. Põhjuseks on see, et lastel pidurdub toiduvalgu puudusel eeskätt kasv ja areng.
Kwashiorkor tekib ebaadekvaatse toiduvalgu saamisel. Maades, kus esineb Kwashiorkor on tavaks, et teise lapse sündimisel hakatakse äsja rinnast võõrutatud lapsele andma vesist körti, mitte aga toitu, mida vanemad ise söövad. Laps jääb äkki ilma täisväärtuslikust rinnapiimast ja saab selle asemel ainult lahjat jooki , milles on vaid väheväärtuslik valk. Pole ime, et laps kohe ka haigestub , esimeseks tunnuseks on apaatia , mis tuleneb energia kokkuhoiust. Laps isegi ei nuta enam toidu järele. Kasv seiskub, uued juuksed on pigmendita, nahk kaotab oma loomuliku värvi. Seedeensüümide süntees väheneb, seedekulgla limaskest lamendub, mis vähendab niigi vähese toiduvalgu omastamist. Valgud ja hormoonid, mis varem hoidsid veejaotuse organismis normaalsena, ei saa seda enam teha, sest nende hulk organismis on vähenenud. Vesi koguneb kõhuõõnde ja jalgadesse. Kwashiorkorihaigel areneb maksa rasvväärastus, sest puuduvad rasvhapete valgulised kandjad . Ka antikehade arv on vähenenud ja seetõttu sagenevad infektsioonid. Leetrid , mida tavalised lapsed põevad nädala või kaks, tapavad kwashiorkorihaige lapse kahe-kolme päevaga. Sellise lapse elu saab päästa hoolika toitumisteraapiaga. Esmaseks ülesandeks vee tasakaalu normaliseerimine, sest kõhulahtisus on ammendanud organismi kaaliumivarud ja segi paisanud elektrolüütide tasakaalu. Alles siis, kui on saavutatud vee ja elektrolüütide tasakaal, võib lapsele anda rasvavaba piima. Täispiima võib anda hiljem, kui kehas on küllaldaselt valku rahuldamaks aminohapete tarvet valguliste kandjate sünteesiks.
Marasmus on põhjustatud nii valgu kui ka energeetiliste substraatide vähesusest toidus. Sümptomid on sarnased kwashiorkorile - mõlema korral väheneb koevalkude hulk organismis. Marasmuse-lastel areneb ketoos ehk atsidoos . Marasmus-lapse välimus sarnaneb rauga omaga - ainult nahk ja luud . Lapse lihased on ära kasutatud aminohapete allikatena, see on põhjustanud ka südamelihase nõrgenemise. Selline laps on tihti haige, sest immuunsüsteem on oluliselt nõrgenenud. Metabolismi toimub nii väikese intensiivsusega, et kehatemperatuur on alla normi. Selliseid lapsed vajavad lisasoojendust. Marasmust on suhteliselt kerge dieedi-teraapiaga ravida.
Krooniline mõõdukalt valguvaese toidu tarbimine põhjustab kehamassi ja nahaaluse rasvkoe vähenemist, kahvatust ja väsimust, immuunsuse nõrgenemist jne.
Valgu allergia  ehk valgu hüpersensitiivne reaktsioon tekib, kui terviklik, lõhustamata valgumolekul satub vereringesse ja kutsub esile keha immuunvastuse. Selle tagajärjel moodustuvad antikehad, intensiivistub histamiini süntees jne. Toiduallergiad võivad olla asümptomaatilised (tekivad ainult antikehad, ei esine sümptomeid) või sümptomaatilised.
Allergiat põhjustavad pähklid (43% kõigist toiduallergiaist), munad (21%), piim (18%), sojaoad (9%), vähemal määral nisu, kanaliha, kala ja molluskid . Peamine laste toiduallergia põhjustaja on lehmapiim . Organismi ülitundlikkust võib põhjustada ka lehmapiimas leiduv valk - laktoglobuliin, mille allergeensed omadused ei kao keetmisel . Teatud määral vähendab laktoglobuliini allergeensust piima hapnemine. Siit ka konkreetne soovitus. Nendele lastele, kes on värske piima suhtes allergilised, tuleks pakkuda piima asemel keefiri , jogurtit, hapupiima. Kuid ka nende toodetega ei tohi koguseliselt liialdada. Teine väga tugev valguline allergeen tavatoiduainete hulgas on munavalge. Äärmuslikel juhtudel võib munavalge põhjustada isegi allergilist shokki. Ja veel - munavalkude allergeenseid omadusi termiline töötlemine ( keetmine , küpsetamine) ei vähenda. Lohutuseks siiski niipalju, et enamasti munaallergia nõrgeneb või kaob üldse seoses organismi vananemisega.
Eeltoodut ei tasu nii mõista, nagu oleksid allergeensed ainult loomsed valgud. Taimsetest valgurikastest toiduainetest on tugevad allergeenid pähklid, mandlid, herned ja oad. Ka nende toiduainete puhul ei vähenda kulinaarse töötlemise võtted toiduallergia riski. Valgu allergia esineb tavaliselt ühe toiduaine või toiduainete rühma suhtes. Nendel lastel, kellel lehmapiim põhjustab allergiat, võib see avalduda ka veiseliha söömisel. Munatoitude suhtes allergilistel lastel võib allergiat põhjustada ka linnuliha . Allergiahaigetel tuleb kindlasti vältida neid valgurikkaid toite, mis söömisjärgselt põhjustavad kihelust, turset , kipitust, löövet nahal, ägedat nohu või köha, kõhulahtisust, oksendamist jne. Et tundlikkus allergeensete toiduainete suhtes on indiviiditi väga erinev, siis peavad lapsevanemad lihtsalt jälgima, millised toiduained mõjuvad lapsele halvasti. Tunduvalt harvem esineb allergiat paljude täiesti erinevate toitude suhtes korraga.
Toiduallergiat tuleb eristada toidutalumatusest. Lapsevanemad võiksid jälgida oma lapse toidueelistusi ja püüda vältida toite, mis lapsele ei meeldi. Seejuures tuleb säilitada tasakaalustatud dieet. Mõnest toiduainest loobumisel tuleb leida uus toiduaine või ainete kombinatsioon, mis kindlustab organismile samad toitained.
Teatud toiduvalgud võivad põhjustada ka püsihaigusi. Klassikaliseks näiteks on siin tsöliaakia. Tsöliaakia võib kujuneda teraviljadest ainult nisu, rukki, odra või kaera tarbimisel. Peab kohe ütlema, et tsöliaakiat ei põhjusta mitte teraviljad kui sellised, vaid neis leiduv konkreetne taimevalk - gluteen . Tsöliaakia puhul on tegemist multifaktoriaalse haigusega, mis avaldub ainult päriliku eelsoodumusega isikutel ja see protsess sõltub mitmest tegurist (organismi immuunsüsteemi seisund, viirusinfektsioonid, teised ainevahetushäired, keskkonnatingimused , toitumistavad jne). Oma olemuselt on tsöliaakia autoimmuunne haigus, mille vallandab gluteen paljude tegurite kokkulangemisel. Gluteeni toimel kahjustub tsöliaakiasoodumusega isikutel peensoole epiteel . Selle tagajärjeks on kõikide organismile vajalike toitainete imendumise häirumine. Juhul kui see toimub lapseeas , siis võib sellise lapse areng oluliselt pidurduda. Tsöliaakiat diagnoositaksegi kõige sagedamini just varases lapseeas, eriti pärast üleminekut teraviljatoitudele. Täiskasvanutel avaldub tsöliaakia tavaliselt vanuses 30…50 aastat. Tsöliaakia sagedus elanikkonna seas on siiski küllaltki väike, jäädes vahemikku 1…40 juhtu 10 000 inimese kohta. Tsöliaakia ravi on rangelt piiritletud dieet. Keelatud on kõik rukki-, nisu- odra- ja kaerajahust toidud ja tooted. Tsöliaakiahaige peab arvestama võimaliku gluteenisisaldusega ka sellistes toodetes, mis on näiliselt teraviljavabad, näiteks mõningad lihatooted . Toiduainetetööstus toodab ka spetsiaalselt gluteenivabu tooteid. Dieedi järgimisel taastub tsöliaakiahaige kahjustatud limaskest ning toitainete seedimine/imendumine normaliseeruvad. Juhul kui dieeti rikutakse , kujuneb taas peensoole kahjustus koos kõigi tagajärgedega. Tsöliaakia puhul kujuneb kurnatus ja kahjustuse pikaajalisel püsimisel suureneb oht seedekulgla pahaloomuliste kasvajate tekkeks.
AMINOHAPETE JA VALGU PREPARAADID
Toiduvalku tänapäeval eriti ei sünteesita, sest niisuguse toote hind oleks väga kõrge. Küll aga sünteesitakse nii keemiliste kui ka mikrobioloogiliste menetlustega üksikuid põhiaminohappeid ja nende teisendeid. Toiduainetööstusele vajaliku metioniini sünteesiks kasutatakse lähteainetena propüleeni, metanooli, vesiniksulfiidi ja ammooniumkarbonaati. Nii keemilise kui ka mikrobioloogilise sünteesi tulemusena saadakse glutamiinhape, mille erinevad soolad leiavad kasutamist lõhna- ja maitsetugevdajatena. Nii leidub toidu lisaainete loetelus glutamiinhape (E620), mononaatriumglutamaat ( E621 ), monokaaliumglutamaat (E622), kaltsiumdiglutamaat (E623), monoammooniumglutamaat (E624) ja magneesiumdiglutamaat (E625). Kõik need lisaained on kasutusel kui lõhna- ja maitsetugevdajad. Need on ühendid, mis tugevdavad toidule omast maitset ja (või) lõhna. Glutamiinhape kuulub põhiaminohapete hulka ja tema soolasid omastab inimorganism hõlpsalt. Aasia köögil on tugevad traditsioonid naatriumglutamaadi kasutamises liha maitseainena. Kuid ka selline ühend võib palju probleeme tekitada. Et naatriumglutamaati kasutatakse eriti rohkelt just Hiina köögis, siis on ülalkirjeldatud nähtust hakatud kutsuma ka “Hiina restorani sündroomiks”. See avaldub tavaliselt näo, kaela ja rindkere punetusena, nõgeslööbena, kuumatundena, südame rütmihäiretena, peapöörituse või isegi tugeva peavaluna. Sageli inimene ise ei teagi, et ta on ülitundlik selle ühendi suhtes ja peaks naatriumglutamaati vältima. Kuigi tavaliselt kõik need nähud kaovad umbes tunni aja jooksul pärast ilmnemist , tuleb glutamaadi ja tema sooladega maitsestatud toitude liigtarbimisest hoiduda. Eelnimetatud häirete tugevus ja kestvus on sõltuvuses sissesöödud glutamaatide kogusest. Lastele on glutamaatide mõju võimsam ja see avaldub peamiselt aktiivsuse tõusu ja rahutusena ning näo õhetuse või paistetusega.
Teine etteheide, mida glutamaatide lisamisele sageli esitatakse, on toidu tegelike maitse- ja lõhnaomaduste varjamine. Et naatriumglutamaat võimendab toiduainetes nii-öelda lihapuljongi maitset, võib tarbija maitsmismeel langeda kergesti pettuse ohvriks. Maitse järgi oleks nagu palju liha, kuid tegelikult on seda üsna vähe. Samuti vähendab glutamaadi lisamine ka naturaalse liha kasutamist. Osa uurijaid on seisukohal, et naatriumglutamaat tekitab keele maitsmisretseptoritele aistingu, mida tajutakse omalaadselt vürtsika maitsena.
Glutamaate võib leida puljongikuubikutest, maitsesegudest, lihatoodetest, pakisuppidest, kastmetest, kartulikrõpsudest ja mujalt. Toote pakendilt annab üht-teist välja lugeda. Kindel tõend naatriumglutamaadi sisalduse kohta on selle ühendi nimetus või lisaaine kood E621. Mõnikord on eelnimetatud ühendi sünonüümiks tähekombinatsioon MSG ehk lühend ingliskeelsest sõnapaarist monosodium glutamate. Glutamaadirikkust tähistavaid sünonüüme on pakenditel teisigi, näiteks proteiinihüdrolüsaat, pärmi-autolüsaat, hydrolyzed vegetable protein , natural flavor jne.
Et glutamaate võib toote kilo kohta lisada lausa mitmetes grammides, siis tasuks kuivkontsentraatide ostmisel hinnata ka selle ühendi ligikaudset hulka tootes . Nimelt peab pakendile olema märgitud kõik toote valmistamiseks kasutatud komponendid osamasside alanemise järjekorras. Juhul kui puljongikuubikute koostisosade loetelus on glutamaat esiviisikus, siis see toode sisaldab nimetatud lõhna- ja maitsetugevdajat üpris ohtralt. Normaalselt soolases toidus loetakse maitsmismeele jaoks naatriumglutamaadi optimaalseks koguseks 0,2...0,9%.
Glutamaatide ohutuse üle on palju vaieldud. Neile on ajakirjandusveergudel esitatud süüdistusi allergeensuses ja isegi teratogeensuses ehk lootekahjustuste tekkes . Tõelist allergiat tekitavad glutamaadid harva, kuid ülitundlikel inimestel põhjustavad nad mitmeid vaevusi . Otseseid teaduslikke tõendeid glutamaatide loodet kahjustavast mõjust pole normaalse tarbimise korral leitud. Kuid arvestama peab sedagi , et nii glutamiinhappel kui ka tema sooladel on oluline toime meie närvisüsteemi talitlusele. Viimatinimetatud põhjusel kasutatakse glutamiinhapet ja kaltsiumglutamaati mitmete neuroloogiliste haiguste ravil.
Mitmesugused sünteetilised aminohapete teisendid kindlustavad kas mõru või soolase maitseaistingu. Samuti on sünteetilised aminohapped kasutusel ka kunstlike toidulõhnade ja -aroomide tekitamiseks. Nii näiteks on kunstliku leivalõhna tekitamiseks ühe olulise komponendina vaja arginiini, praetud liha aroomi jäljendamiseks aga aminohapetest tsüsteiini, glütsiini ja glutamiini.
Tunduvalt rohkem on toiduainetetööstuses levinud üksikute toiduainete rikastamine erinevate valgupreparaatidega. Nii korrigeeritakse sellise
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Toit #1 Toit #2 Toit #3 Toit #4 Toit #5 Toit #6 Toit #7 Toit #8 Toit #9 Toit #10 Toit #11 Toit #12 Toit #13 Toit #14 Toit #15 Toit #16 Toit #17 Toit #18 Toit #19 Toit #20 Toit #21 Toit #22 Toit #23 Toit #24 Toit #25 Toit #26 Toit #27 Toit #28 Toit #29 Toit #30 Toit #31 Toit #32 Toit #33 Toit #34 Toit #35 Toit #36 Toit #37 Toit #38 Toit #39 Toit #40 Toit #41 Toit #42 Toit #43 Toit #44
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 73 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Rassipassi Õppematerjali autor

Lisainfo

Sobib keemia kui ka bioloogia jaoks,pigem raamatu paksusega tuleb juba.
toit , toitained , süsivesikud , valgud , rasvad , toiduained

Mõisted

toitained, mikrotoitained, mikrotoitainetel, mikrotoitainete puhul, töötlemata, toiduvalkude roll, aminohapped, bioregulatoorne funktsioon, retseptoorne funktsioon, ehituslik funktsioon, energeetiline funktsioon, transpordifunktsioon, kaitsefunktsioon, passiivsed kaitsevalgud, metioniin, trüptofaan, fenüülalaniin, raviefekti, lüsiin, vabadest aminohapetest, valgud, tegelik valguvajadus, standardvalguks, asendamatu aminohappe, marasmus, lapse lihased, marasmust, valgu allergia, põhjustaja, valgurikastest toiduainetest, aasia köögil, osa uurijaid, sooladel, tunduvalt rohkem, tarbija seisukohalt, osa tarbijaid, toidu süsivesikud, fruktoos, disahhariididest, laktoosisisaldus lehmapiimas, rinnapiimas, taimeorganites, inimpopulatsioonid, põhjendus, revolutsioonilise avastuse, süsivesikud, viimastele, absoluutarvudes, reaalne toitumine, mono, teisalt, kolmas võimalus, vaieldamatult kasulikud, soole mikrofloorale, toidu lisaainena, puudusi, lisaainena, protsessi tehnoloogia, magusad polüalkoholid, lisaainena, monelliin, muutusest, keemiliselt loomuselt, aspartaami metabolismis, aspartaami kaubamärgid, fenüülketonuuria, pikaajalised loomkatsed, sahharoosile ümberarvestatult, võimalusi selleks, lisaainena, magustajat, toidu lisaainena, liidu maades, inimorganismile, lauasuhkur, inimorganismi elutalitlus, inimene ise, veerikkusega, janutunde aluseks, tavalisem põhjus, otsene põhjus, lisaks eeltoodule, urineerimine, ohtra vee, regulaatorvalkude hulk, veeainevahetus, viimasest omakorda, kaalium, lahustina, tavanäide, füüsikast, higistamisel, higistamise biofunktsiooniks, küllastatud rasvhapped, räägitakse oomega, lipiidide alkoholkomponendiks, lihtlipiidid, lipiidides, lipiidide rasvhapped, lipiididepoode puhul, lipiidid, lipiididel, viimastest, prostatsükliinid, toitudes, kakaorasv, vahustatud produktides, liha lipiidid, lõhnaline atraktiivsus, nüüdisaegne inimtoit, transrasvhapetest, inimorganismi põhibioelementideks, biomolekulides, mineraalsooladena, taimedest, väävli ülesannetest, kaltsium, hilisemad neeru, fütaate, kaltsiumirikas toiduaine, osteoporoos, tuleb ca, kõrvaltoimete kujunemine, kaaliumi, manustamist, maitsetaimed, kuuluvad põhja, viimased, osadel inimestel, märkimisväärselt, antagonistid, fütinaati, joogiveele, mikrobioelemendina, vase depood, mangaan, mangaani, koobalt, söödavatest toidutaimedest, joodipuuduse korvamiseks, molübdeen, nikkel, niklit, fluor, klassikaline näide, oletatavalt, seleeni, seedekulglast, mõlemaid mikrobioelemente, lihtne reegel, eksogeensus, vitamiinid, grupi üksikliiget, avitaminoos, organismi varud, alimentaarsed

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

9
doc
Toidu süsivesikud
25
docx
Organismi keemilisest koostisest-spordibiokeemia
24
doc
Eksamiks õppimise konspekt
24
doc
PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID
26
docx
Biokeemia täielik kordamine
98
doc
Spordibiokeemia - eksami kordamisküsimused
9
docx
Referaat valgud
16
docx
Biokeemia kordamine



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun