Termoregulaator (suur soojusmahtuvus ja hea soojusjuht) Organismi tasandil: Termoregulaator (higi) Transportija (veri, lümf) Hüdrostaatilise skeleti moodustaja Kaitsefunktsiooniga (pisarad, liigesvõie) Keskkond (loote areng, limakeskkond viljastumisel; laiemalt ainevahetusreakts. toimumise keskkond ja osaleja) Liiga palju vett võib olla kahjulik, kuid enamasti tekib siiski vedelikupuudus. 2. Süsivesikute/Sahhariidide biokeemia. Monosahhariidid - looduslikud süsivesikud on värvitud, veeslahustuvad, reeglina magusamaitselised kristallilised ühendid, nt glükoos, fruktoos. Glükoos (viinamrajasuhkur) on taimede ja loomade põhiline süsivesik. Ta ei ole kõige magusam suhkur. Kuulub disahhariidide koostisesse. Inimese organismis on glükoos põhiliseks energiaallikaks ja paljude teiste süsivesikute aluseks (laktoos, sahharoos, tärklis, glükogeen). Vabas olekus reguleerib ta vere osmootset rõhku.
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on
Kordamine biokeemiaks. 1. Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega Biokeemia teadus elava mateeria keemilisest koostisest ja biomolekulidega toimuvatest reaktsioonidest Biokeemia on väga tihedalt seotud meditsiiniga, toitumisega ja toiduainetega, metabolismiga. Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. On kiiresti arenenud; suurt tähelepanu pööratakse sellele, kuidas organismid energiat ja teavet hangivad ja töötlevad. Tulemuseks teadmine, et pealtnäha erinevad elussüsteemid on molekulaartasandil küllaltki sarnased
Biokeemia VALGUD Valgud (proteiinid) on kõige keerukama ehitusega ained organismis koosnedes ühest või mitmest polüpeptiidahelast (makromolekulaarsed orgaanilised ühendid); elusaine tähtsamad koostisosad, rakkude põhilised struktuursed osad, nende peamised ehitusmaterjalid. Ei tunta ühtki elusrakku, mikroorganismi, taime ega looma, kes ei sisaldaks valke. Valgud on eluslooduse tingimatuks komponendiks. Kogu eluslooduse ammendamatu mitmekesisus tuleneb valkude mitmekesisusest. Valkude sisaldus ja jaotumine organismis: Inimorganismis on valke umbes 40-46 % kuivkaalust. Kudede (organite) valgusisaldus on erinev ja sõltub nende funktsioonidest:
Kordamine biokeemiaks. 1. Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega Biokeemia – teadus elava mateeria keemilisest koostisest ja biomolekulidega toimuvatest reaktsioonidest Biokeemia on väga tihedalt seotud meditsiiniga, toitumisega ja toiduainetega, metabolismiga. Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised ühendid ja elemendid loomorganismis Põhibioelemendid – C, H, N, O, P, S, mikroelemendid – raud, tsink, vask, mangaan, koobalt, jood jne, ja makroelemendid – kaltsium, naatrium, kaalium, magneesium, kloor. 3. Inimkeha aminohapped
Biokeemia SÜSIVESIKUD Et enamiku antud aineklassi esindajaid saab vaadelda süsiniku hüdraatidena üldvalemiga Cn(H2O)m, võeti kasutusele üldmõiste "süsivesik". Esimesena tegi seda Tartu Ülikooli professor C.Schmid 1844.aastal ja see ongi nüüdisajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud nimetus. Süsivesik ei võrdu mõistega "suhkur". Viimane on kokkuleppeline käibetermin, mida kasutatakse peamiselt sahharoosi, aga ka teiste magusamaitseliste lihtsate süsivesikute kohta
Biokeemia 1.Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega. Varasem biokeemia areng oli seotud orgaanilise keemia arenguga. Omaette uurimisvaldkonnaks hakkas ta kujunema 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised elemendid ja ühendid looduses ja loomorganismis Elementaarkoostis on elava ehituse/talitluse alus. Elavast leitud üle 70 keemilise elemendi hulgas on talitlusteks vajalik miinimum 27 bioelementi, mis jaotuvad inimkehas:
Biokeemia teadus eluslooduse keemilisest koostisest, biomolekulide muundumistest ja nende muundumiste seostest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega. Biokeemia põhisuunad: 1) staatiline biokeemia uurib elava komponentide ehitust ja omadusi 2) dünaamiline biokeemia uurib metabolismi (ainevahetus) ja energiavahetust organismides 3) funktsionaalne biokeemia uurib biomolekulide muundumisi seoses füsioloogiliste Funktsioonidega. Biokeemia spetsiifilised suunad: Biokeemia põhisuundade seostunud areng on viinud spetsiifiliste suundade tekkele: · bioorgaaniline keemia uurib elutegevuse keemilis-füüsikalisi aluseid biomolekulide tasemel · molekulaarbioloogia uurib biopolümeeride struktuuri ja biofunktsioonide molekulaarseid aluseid · molekulaargeneetika uurib geneetilise informatsiooni ülekandemehhanisme Metabolism Anabloism
Kõik kommentaarid