BIOKEEMIA, II osa - Orgaanilised ained (0)

BIOKEEMIA , II osa
ORGAANILISED AINED
ORGAANILISED AINED 
( BIOMOLEKULID )
 Biomolekulid on  inimkeha  orgaanilised ained, millel on vähemalt üks 
biofunktsioon. Nad jaotuvad:
◦ lihtbiomolekulid (väikesed orgaanilised molekulid)
◦ oligomeersed biomolekulid (koosnevad väikestest ehitusüksustest nagu näiteks 
oligosahhariidid  jt)
◦ biomakromolekulid (ehitusüksuste arv on suur nagu näiteks  valgud , 
nukleiinhapped  jt)
◦  Katabolism  – ainete lammutamisprotsess, osa ainevahetuses
◦  Anabolism  - ainete sünteesiprotsess 
VALGUD
VALGUD
 Valgud ehk  proteiinid  on inimese elutegevuseks vajalikud polüpeptiidid 
(makromolekulaarsed orgaanilised ühendid), mis koosnevad 
aminohappejääkidest.  Elusaine  tähtsamad koostisosad, rakkude põhilised 
struktuursed osad, nende peamised  ehitusmaterjalid . Valkude süntees 
toimub ribosoomides.
 Ööpäevas lammutub organismis u. 400 
g kehavalke.
 Valkude sisaldus ja  jaotumine  organismis 
• Kõige kiiremini uuenevad soole 
• Inimkehas on valke umbes 40-46% kuivkaalust. 
limaskesta valgud, samuti maksa, 
• Suurima valgusisaldusega on kopsud ,  põrn  (82…84%)
kõ , 
hunäärme, neerude ja 
• lihased (79…82%), 
vereplasma  valgud. Aeglaselt 
•  neerud  (68…72%), 
asenduvad lihaste ja naha valgud. 
• süda, maks, nahk (56…64%), 
• Vereplasmas on valku 63…85 g/L. 
• Uriiniga eritub ööpäevas alla 100…
•  närvikude  (44…53%), 
150 mg valku.  
•  luud , hambad (18…25%). 
VALKUDE ÜLDTUNNUSED 
 l . Valgud koosnevad erinevate aminohapete jääkidest ja sellest tuleneb nende duaalsus ning 
mitmekesisus . 
  Aminohape  on valgu ehituslik üksus. 
◦ aminokarboksüülhaped, aminorühma (-NH2) ja karboksüülrühma (-COOH)
◦ Looduses leidub umbes 250 aminohapet, inimorganismis umbes 60 aminohapet.
 Valkudes leidub 20 aminohapet. Nad jagunevad:
◦ Asendamatud – täiskasvanutel neid on 8, lastel 10. Peab saama toid
Kõu
i g
k  a
valgud on kõrgmolekulaarsed 
◦ Asendavateks – ise sünteesib
ühendid, s.t. et nad on suure 
molekulmassiga. 
• glükagooni molekulmass 4 
 Iga valgu koostises on: 
000 
◦  teatud hulk AH-jääke 
•  hemoglobiini  " 64 500 
◦  AH on paigutatud ranges  järjestuses  
• fibrinogeeni " 341 000
◦  AH on ühendatud peptiidsidemetega üheks ahelaks
• immunoglobuliini " 950 000
  Polüpeptiid  on ühend, mis koosneb paljudest (20-50) AH-jääkidest.
VALKUDE ÜLDTUNNUSED 
 2. Valkude keemiline koostis 
 Valk sisaldab kuivmassi kohta keskmiselt: 
◦ süsinikku (C) 51-55%; 
◦ hapnikku (O) 21-23 %; 
◦ lämmastikku (N) 15-17%;
◦ vesinikku (H) 6-7 %. 
◦ Mõnedes valkudes on veel väävlit (S) 0,3-2,5% ja  fosforit  (P) 0,5-0,7 % 
3. Valkudel on ligandite sidumiseks  spetsiifilised aktiivalad
 Biofunktsioonide täitmise  eelduseks  on vastavate ligandite (biomolekulid, ioonid  
jne.) spetsiifiline sidumine valkude poolt. Ligandite sidumine toimub valkude 
aktiivala(-de) abil, mida nimetatakse aktiivtsentriks või regulatoorseks tsentriks.
VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED 
OMADUSED 
 Valkude lahustumine 
• Enamik valke on hüdrofiilsed  ja kergesti vees lahustuvad. Valgud muudavad enda 
külge seotud ühendid vees lahustuvateks.
  Amfoteersus  (happelisus/ aluselisus ) 
• Valgud on  amfoteersed , s.t. neil on nii  happelised  kui  aluselised  omadused. 
• Happelised AH annavad valgule happelised omadused, 
• aluselised AH aga aluselised omadused. 
• Valgud osalevad organismi sisekeskkonna happe-alus-tasakaalu 
säilitamises.
VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED 
OMADUSED 
  Kolloid -osmootsed omadused 
Ainete läbiminekut membraanist võimaldavad  difusioon  ja  osmoos . 
◦ Difusioon - lahustunud aine molekulide liikumine lahuses madalama 
kontsentratsiooni suunas.
(lah.aine suurest  konstr . – madala konstratsiooni)
◦ Osmoos - lahusti liikumine poolläbilaskva membraani kaudu lahusesse, kus 
lahustunud aine kontsentratsioon on suurem. 
(lahusti liikumine – suurema konstr. aine suuna)
Valgud ei läbi biomembraane. Kõrge molekulmassi 
tõttu ei difundeeru valgud läbi bio-membraanide 
VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED 
OMADUSED 
 Valkude adsorptsioonivõime 
 Valgud võivad oma pinnale adsorbeerida mitmesuguseid aineid ja ioone (vitamiine, 
hormoone,  rasvhappeid , bilirubiini, rauda, ravimeid jt.). 
◦ Sellega muutuvad need lahustuvateks või blokeerub nende  toksiline  toime.
◦ Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need 
lülituvad metabolismi või tehakse  kahjutuks . (näiteks, hemogloobin – rauda 
sisaldav valk, mis transpordib hapnikku)
VALKUDE  KLASSIFIKATSIOON  
 1.  Struktuurne  klassifikatsioon
  lihtvalgud  ehk proteiinid (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) 
liitvalgud ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka 
MITTEVALGULIST KOMPONENTI EHK PROSTEETILIST RÜHMA; kr.k. prostheto 
= lisa).
◦ Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda 
fibrillaarsed ja  globulaarsed . (nt.  albumiin )
◦ Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi. (nt.  Hemoglobiin  - 
metalloproteiin)
    Liitvalke, näiteks lipoproteiine võib vaadelda nii valgu ja lipiidi kompleksidena kui ka lipiidi ja 
valgu  kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult  kuuluda  nii valkude kui lipiidide hulka. 
Sellepärast nimetatakse neid "segamakromolekulideks".
VALKUDE KLASSIFIKATSIOON 
 Globulaarsed valgud on  kerajas -ellipsoidse kujuga. See on arvukaim valkude rühm, kuhu 
kuuluvad: kõik lihtensüümid; liitvalkude valguline osa; valgulised hormoonid jne. 
 Globulaarsete valkude põhirühmad: 
 Albumiinid
◦ albumiine sünteesitakse  maksas , sisaldus  seerumis  35-50 g /L 
◦ moodustavad verevalkude põhilise osa, hõlmavad rohkem kui poole vereplasma kogu- valgust 
(70 g /L),  ca 40 % kehas olevatest albumiinidest on plasmas, ülejäänud osa on rakuvahelises 
vedelikus  (kontsentratsioon on seal väga madal)  
◦ poole oma elust, ca 20 päeva, on tsirkulatsioonis  transportfunktsioon
  Globuliinid  
◦ Kõik vereplasma valgud, v.a. albumiinid, klassifitseeritakse kui globuliinid, mis omakorda 
jagunevad alfa-l, alfa-2, beeta ja  gamma -globuliinid 
◦ Albumiinide ja globuliinide suhe veres on normaalses terves (mitte haigestunud) organismis 
püsiv suurus 
VALKUDE KLASSIFIKATSIOON 
 2. Päritolu järgne klassifikatsioon
 4. Funktsionaalne klassifikatsioon 
◦  loomsed
◦  ensüümid  -  pepsiin ,  trüpsiin ,  amülaas  jt. 
◦ taimsed
◦ transportvalgud - hemoglobiin, müoglobiin, 
◦  bakteriaalsed
transferriin,  vereseerumi  albumiin,  ioonpumbad  (Na-
◦ viiruste valgud
pump , Ca-pump) 
 3. Lokalisatsiooni järgne klassifikatsioon
◦ struktuursed valgud - kollageenid,  elastiinid , 
◦
keratiinid, fibroiinid, histoonid 
vereplasmavalgud – albumiin, globuliinid
◦
◦
kontraktiilsed valgud -  müosiin ,  aktiin , tropomüosiin, 
piimavalgud
tubuliin 
◦ lihaskoe valgud
◦ regulatoorsed valgud -  insuliin , histoonid 
◦ membraansed valgud
◦  retseptorvalgud  - rodopsiin,  kolinoretseptorid , LDL-
◦ tsütoplasmaatilised valgud
retseptor 
◦ ribosomaalsed valgud
◦ kaitsevalgud - immuunglobuliinid,  fibrinogeen , 
◦ rakutuuma valgud
trombiin 
◦ lüsosomaaalsed valgud jne.
◦ toite- ja varuvalgud - piima kaseiin, ovoalbumiin 
VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. 
ROLL ORGANISMIS) 
 Valgud etendavad olulist osa kõikides eluprotsessides:  hingamine , liikumine, seedimine, 
kõrgem närvitegevus, osavõtt ensüümide, hormoonide, antikehade sünteesist. 
 1. ensümaatiline ehk biokatalüütiline. (inimorganismis ligikaudu 50000... 60000  erinevat valku, 
neist umbes 2000...2150 on ensüümid. Ensüümid moodustavad inimorganismis valkude üldhulgast 
kõigest 3,5…4%,)
• Ainult ensüümide kaastalitusel saavad toimuda toitumine, organismiomaste ainete  biosüntees , 
kehaline töö jm. eluprotsessid, sest ensüümid algatavad ja hoiavad käigus mis tahes 
ainevahetusprotsesse.
2. bioregulatoorne funktsioon (selle all peetakse silmas ainevahetuse ja metabolismi 
reguleerimist valguliste hormoonide poolt.) 
• Kõhunäärme/ pankrease  poolt toodetav insuliin reguleerib süsivesikute ainevahetuse kaudu glükoosi 
taset veres.
3. retseptoorne funktsioon (retseptorite koostis ja toime rajaneb valkudel.) 
• rakumembraani  nägemisaistingu   tekkes  osaleb silma võrkkesta retseptorvalk rodopsiin.
VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. 
ROLL ORGANISMIS) 
V  4. ehituslik funktsioon. (Valgud on rakkude põhilisteks struktuurseteks/ehituslikeks 
komponentideks)
• biomembraanide (tubuliin), tsütoskeleti, kõõluste, veresoonte seinte ( elastiin ), küünte, 
karvade , juuste,  sulgede  (keratiinid) jne ehituskomponendid on valgud. Kõige rohkem on 
ehituslikest valkudest organismis kollageeni ja  elastiini . 
• Viiruste struktuurikomponent on valguline kate (kapsiid).
 5. kontraktsiooni kindlustamine (s.t. tähendab keemilise energia muundamist vastavate 
valkude abil mehhaaniliseks) 
• lihaskoe aktiin, müosiin, mikrotorukeste ja -filamentide valgud.
6.  Varuaineline  ehk toiteline funktsioon (valkude kui varuainete kasutamine arenevate 
rakkude toiduks (munaalbumiin ja  rinnapiima  kaseiin jt.). ) 
• Tsirkuleeriv valk, põhiliselt albumiinid, on kudede toiteallikaks. Albumiinid moodustavad 
valguvaru, mida organism käsutab nälguse korral. 
VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. 
ROLL ORGANISMIS) 
 7. energeetiline funktsioon. 
• 1 grammi valgu täielikul lõhustumisel – vabaneb umbes 4,3  kcal  energiat (17,6 kJ)
 8. kahjustamise funktsioon
• Albumiinid, näiteks munavalgevalk ja piimavalgud, seovad vastavate rühmade abil raskmetalle ja 
alkaloide, mistõttu neid kasutatakse mürkide neutraliseerimiseks maos.
9. transpordifunktsioon  (valkudega seostunud ainete transport biovedelikes, millega teostub 
ainete transport rakkude ja kudede vahel) 
 plasmaalbumiinid transpordivad  rasv - ja sapphappeid, vitamiine, mikroelemente, kaltsiumit, hormoone, ravimeid.
 globuliinid transpordivad: 
• kudede vaheline lipiidide transport lipoproteiinide abil; 
• rakkude varustamine hapnikuga ja süsihappegaasi eemaldamine hemoglobiini abil; 
• müoglobiin transpordib hapnikku lihastes; 
• transkortiin transpordib kortikosteroide; 
• transferriin transpordib raudioone jne.
VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. 
ROLL ORGANISMIS) 
 10. kaitse funktsioon. 
 aktiivne kaitse 
• haigusttekitavate mikroobide vastu produtseerib organism antikehi, mis  pidurdavad  mikroobide 
tegevust. Antikehade aluseks on valgud.
• valgud osalevad vere pH ja  osmootse  rõhu regulatsioonis;
• vere hüübimine on  kaitsereaktsioon ; ja paljud hüübimisfaktorid on valgud.
 passiivne kaitse 
• samastub struktuurse funktsiooniga (naha, juuste, küünte valgud jt) 
 11. geeniregulatoorne funktsioon. (Valgulised  faktorid  osalevad transkriptsiooni 
alustamises ja lõpetamises, kontrollivad selle täpsust ja sagedust. )
VALKUDE  METABOLISM  ehk 
AINEVAHETUS  
  Normaalne ööpäevas tarbitav valkude hulk on 50-100 g. Keskmine  valguvajadus  on 0,7-1,0 (1,3) g kehakaalu 
kilogrammi kohta. Mida noorem on inimene, seda suurem on valguvajadus (imik 2 – 3 g / 1 kg kehakaalu kohta 
ööpäevas). 
 Valgud katavad 10-15% inimorganismi üldisest energiavajadusest (vajavatest kaloritest). 
  Toiduvalgud  jagatakse vastavalt asendamatute aminohapete sisaldusele nendes: täisväärtuslikud 
ja väheväärtuslikud toiduvalgud. 
• Täisväärtuslikud valgud sisaldavad kõiki asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates 
hulkades ja sobivates vahekordades. Täisväärtuslikud on loomsed valgud: muna, piima, juustu, liha valgud. 
• Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendamatutest AH-st puudub 1 või rohkem. Sellised on enamus 
taimseid valke: terade,  kaunviljade , pähklite, seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud 
täiendavad üksteist. 
 Valkude  seedimise  bioloogilised põhiülesanded on: 
◦ lõhustada valgud imendumisvõimelisteks aminohapeteks 
◦ kaotada valkude antigeenne struktuur 
◦ kindlustada vabade aminohapete fondi täienemine 
VALKUDE METABOLISM ehk 
AINEVAHETUS  
  Suus  valkude seedimist ei toimu. 
 VALKUDE SEEDIMINE ALGAB MAOS SOOLHAPPE (HCl) JA 
SEEDEENSÜÜMIDE PEPSIINIDE TÕTTU. 
 Soolhappe (HCl) biofunktsioonid on: 
◦ toiduvalkude  denaturatsioon  (teeb peptiidsidemed kättesaadavaks seedensüümidele) 
◦ osaleb maovalendikus aktiivse  pepsiini  tekkes pepsinogeenist 
◦ bakterite hävitamine 
◦ sekretiini vallandumise käivitaja ( sekretiin  on pepsinogeeni sünteesi ja sekretsiooni  aktivaator , 
pankreasenõre sekretsiooni stimulaator) 
Peensool  on valkude seedimise põhikoht, kus valgud lõhustatakse lõplikult 
imendumisvõimelisteks aminohapeteks.  Peensooles  toimub valkude lõhustamine pankreasenõre ja 
soolenõre  ensüümide (proteaaside) abil. Peensoole valendikus hüdrolüüsitakse valgud vabadeks 
aminohapeteks. 
NUKLEIINHAPPED 
 Nukleiinhapete bioloogiline tähtsus on suur, kuna nad on geneetilise informatsiooni kandjaiks ja 
määravad iga koe ning raku spetsiifilise valgu sünteesi. 
 Nukleiinhapped on suure molekulmassiga, koosnevad suurest hulgast monomeeridest –  mono -
nukleotiididest. 
  Nukleotiidid  koosnevad: lämmastikühendid,  süsivesikud  ja  fosforhape . Süsivesikud on  esindatud  
pentoosidena ( riboosi  ja desoksüriboosina). Lämmastikühendid on puriinide ja püridiinide 
tuletised (A= adeniin , G=guaniin, U= uratsiil , T=tümiin, C=tsütosiin). Lämmastiühendeid 
koos pentoosiga nimetatakse nukleotiidideks (adenosiin, guanosiin,  uridiin , tümidiin, tsütidiin). 
Organismis on kaht tüüpi nukleiinhappeid: RNA ja DNA ( ribonukleiinhape  ja 
desoksüribonukleiinhape), mis erinevad oma koostiselt, struktuurilt, funktsioonilt ja lokaali-
satsioo
D nil
Nt.A:
RNA:
C
G
C
G
A
T
A
U
DNA JA RNA
 DNA on kaheahelaline 
◦ koosneb desoksüribonukleotiidijääkidest 
Ahelaid hoiavad koos 
◦
lämmastikaluste vahel olevad 
lämmastikalusteks on A, G, C, T 
sidemed. Lämmastikaluste täpses 
◦ süsivesikutest esinevad  desoksüriboos  ja fosforhape 
järjestuses on talletatud 
Asukoht :  rakutuum  
geneetiline informatsioon, mis on 
◦ funktsioon : geneetilise informatsiooni säilitamine 
igal inimesel erinev. Iga  keharakk  
ja edasiandmine„tütar-DNA-dele“ (raku-
sisaldab täieliku komplekti DNA 
jagunemisel) ja mRNA-le (valgusünteesil) 
molekule. DNA  molekul  moodustub 
Asukoht :  mitokondrid
koos valkudega niitja struktuuri, 
◦ funktsioon : geneetiline info mitokondrite osade 
mida nimetatakse 
valkude sünteesiks. 
kromosoomiks. 
◦ DNA lõikudes (geenides) sisalduv info on aluseks 
INIMENE KOOSNEB 46 
valkude sünteesile ning seega organismi tunnuste 
kujunemisele. 
kromosoomist, ehk 23 
paarist
DNA JA RNA
 RNA on üheahelaline 
◦ koosneb ribonukleotiididejääkidest 
◦ lämmastikalusteks on A, G, C, U  
◦ süsivesikutest esinevad  riboos  ja fosforhape 
 Funktsioonide alusel eristatakse 3 RNA  põhitüüpi
• mRNA – messinger RNA; informatsiooni RNA – asub raku tsütoplasmas; funktsiooniks on valgusünteesiks 
vajaliku geneetilise info ülekanne DNA-lt ribosoomidele
• rRNA – ribosomal RNA; ribosoomi RNA – asub ribosoomides; on ribosoomide nukleiinhappeline  koostisosa , 
mis osaleb aminohapete lülitumises sünteesitavatesse polüpeptiidahelasse
• tRNA –  transfer  RNA; transpordi RNA – asub raku tsütoplasmas; funktsiooniks on aminohapete transport 
ribosoomidele ja osavõtt nende lülitumisest sünteesitavatesse polüpeptiidahelatesse
RNA kopeerib DNA informatsiooni ja kannab selle tuumast välja ja teda leidub 
kõikides raku osades. 
ENSÜÜMID ehk  FERMENDID  
 Kiirendajateks on spetsiifilised bioloogilised  katalüsaatorid  – biokataüsaatorid – 
ensüümid. Keemiliselt kuuluvad ensüümid valkude hulka. 
 Omadused 
◦ Valguliste biokatalüsaatoritena on ensüümidel nii valkude kui ka katalüsaatorite 
üldomadused. 
◦  Ensüüm  kui valk on kõrgmolekulaarne ühend,hüdrofiilne  amfoteerne  polüelektrolüüt, 
denatureeriv, kristalliseeruv 
◦ Ensüüm kui  katalüsaator  ei muuda reaktsiooni suunda, katalüüüsib 
termodünaamiliselt võimalikke reaktsioone, ei muuda liikuva tasakaalu  seisundit  
(kiirendavad selle saabumist), ei lõhustu reaktsiooni käigus, jne
  Katalüüs
• keemilise reaktsiooni kiiruse muutmine (enamasti  kiirenemine ) katalüsaatorite toimel, mis osalevad 
selles protsessis, kuid reaktsioonist väljuvad muutumatutena.
HORMOONID 
 Üheks ainevahetust reguleerivaks süsteemiks on  hormonaalne  süsteem. Hormoonid 
on bioloogiliselt aktiivsed, eluliselt vajalikud ained, mis tekivad organismis väikestes 
kogustes , kuid on tugeva toimega. 
 Hormoonide toime: 
◦ 1. soodustavad vaimset, füüsilist ja sugulist arengut; 
◦ 2.  toetavad  reproduktsiooni protsesse (sugurakkude küpsemine,  viljastumine , loote areng); 
◦ 3. tagavad organismi  kohanemise  erinevate tingimustega ( stress ,  trauma  jne.); 
◦ 4. aitavad tagada organismi homöostaasi –  osmootne  rõhk, veresuhkrupeegel, kaltsiumi- ja 
fosforisisaldus ); 
◦ 5. ainevahetuse  regulatsioon , energeetilise tasakaalu regulatsioon. 
HORMOONID, INIMORGANISMI 
METABOLISMI JA TALITLUSE REGULATSIOON
1. Süsivesikute metabolismi reguleerijad 
◦ vere  glükoosisisaldust   langetavad : insuliin, somatostatiin 
◦ vere glükoosisisaldust suurendavad hormoonid:  glükagoon ,  epinefriin , STH,  glükokortikoidid   kortisool ) 
  2. Lipiidide metabolismi reguleerijad 
◦ STH, β- lipokaiin, epinefriin, kortikotropiin, glükokortikoidid, insuliin 
  3. Aminohapete ja valkude metabolismi reguleerijad 
◦ STH, kortikotropiin, glükokortikoidid, kortikotropiin 
  4. Vee ja mineraalainete metabolismi reguleerijad 
◦ adiuretiin ( vasopressiin ), atrionatriureetiline faktor, mineralokortikoidid, endoteliinid, 
◦ angiotensiinid 
  5. Kaltsiumi (fosfori) metabolismi reguleerijad 
◦  parathormoon , kaltsitoniin 
  6.  Seedekulgla  metabolismi reguleerijad 
◦ gastriin, sekretiin, koletsüstokiniin, bradükiniin, motiliin,  histamiin ,  serotoniin  jpt. 
  7. Universaalne toime metabolismile 
◦ iseloomulik väga lai toimespekter ja toime paljude kudede rakkudele 
◦ kilpnäärme hormoonid – T4 , T3 - reguleerivad SV, V ja L ainevahetust (eriti katabolismi) 
◦ neerupealsete hormoonid – dopaniin, epinefriin, norepinefriin 
◦ neerude hormoonid- erütropoetiin 
◦ epifüüsi hormoonid – melatoniin 
  8. Sugulist arengut ja reproduktiivfunktsiooni reguleerivad hormoonid 
◦ östrogeenid,  androgeenid ,  platsenta  hormoonid, oksütotsiin
LIPIIDID
LIPIIDID
Lipiidid on ained, mis ei lahustu vees, kuid lahustuvad orgaanilistes  lahustites  
( eeter , bensool,  bensiin , kloroform jt.). 
Neid võib  tinglikult  jaotada kaheks: 
◦ tsütoplasmaatiline s.o. rakkude  tsütoplasma  rasv. Esineb kõikides  organites  ja kudedes. See moodustab 
umbes 25 % kogu organismi rasvast ja on praktiliselt samal tasemel kogu elu jooksul. 
◦ varurasv/reservrasv ladestub organismis ja selle hulk muutub sõltuvalt mitmesugustest teguritest.
 Lipiidide bioloogiline tähtsus on suur: 
◦  Lipiide  on leitud kõikides organites ja kudedes. 
◦ Ajus võivad lipiidid moodustada poole organi  kaalust  ~50 %. 
◦ Kõige rohkem on lipiide  rasvkoes  (kuni 90 %). 
◦ Lipiidid on  rakumembraanide  struktuurseks komponendiks. 
 Lipiidide energeetiline tähtsus seisneb selles, et nad kindlustavad 26-30% kogu 
energiast, mida organism ööpäevas vajab. 
◦ Lipiidid täidavad tagavaratoitainete funktsiooni, mida organism kasutab siis, kui ta neid toiduga ei saa. 
Depoorasvana esineb  nahaalune   rasvkude , neere ümbritsev rasvkihn, rasvikud. 
◦ Lipiidid võtavad osa termoregulatsioonist,  kaitsevad  nahka kuivamise eest, kaitsevad organeid põrutuste 
eest. 
◦ Lipiidid on endogeense vee potentsiaalseks reserviks organismis ( 100 g rasva  oksüdatsioonil  tekib 107 g 
vett). 
◦ Lipiidid on küllastumatute rasvhapete allikaks.
LIPIIDIDE EHITUSÜKSUSED
 1. Baasalkohol - aluseks estrilise ehituse tekkes. Kesksed  baasalkoholid  inimorganismis: 
◦  glütserool  – kolmevalentne  alkohol , on baasalkoholiks triglütseriidides ja fosfolipiidides 
◦  kolesterool  – küllastamata tsükliline alkohol; baasalkoholiks tsüklilistes lipiidides, on inimorganismi 
steroolide tüüpesindaja 
◦ sfingosiin - küllastamata aminoalkohol; baasalkoholiks mitmetes liitlipiidides - sfingolipiidides 
 2.  Rasvhapped  -  karboksüülhapped , mille süsinikahelas on 4 – 36 süsinikku 
◦  suurem osa rasvappeid on lipiidide ehituskomponendid (lipiidides on leitud üle 200 rasvhappe) 
◦ organismis olevatel rasvhapetel on enamasti pikk hargnemata süsinikahel ja nad sisaldavad ühte -COOH 
rühma 
◦ on amfifiilsed ühendid: neil on  hüdrofoobne  (vees mittelahustuv) süsivesinikahel ja hüdrofiilne 
karboksüülrühm  
◦  vabu  rasvhappeid ehk esterifitseerimata rasvhappeid esineb inimorganismis lipiidide metabolismi 
(ainevahetuse) vaheühenditena ja vereplasmas teatud transportvormidena 
◦ vabu rasvhappeid kannab veres põhiliselt albumiin 
◦ oksüdeerudes kudedes (maksas, südamelihases, skeletilihastes jt) annavad nad rohkesti energiat
RASVHAPPED
 Inimorganismi lipiidid sisaldavad nii  küllastatud  kui ka 
küllastamata rasvhappeid. 
◦ Inimorganismi normaalne  funktsioneerimine  vajab nii küllastatud kui ka 
küllastamata rasvhappeid. Kas  rasvhape  on küllastatud või küllastamata sõltub 
temas sisalduvast kaksiksidemest: küllastatud rasvahapetes ei ole kaksiksidet. 
◦ Küllastatud rasvhapped on toatemperatuuril  tahked  ained, kui C-aatomite arv 
on > 10.  Tahkeid  rasvu (või, searasv) iseloomustab küllastatud rasvhapete 
(palmitiin- ja steariinhape) rohke sisaldus. Loomsed lipiidid on olekult tahked. 
◦ Küllastamata rasvhapped on toatemperatuuril vedelad. Mida rohkem on 
lipiidides küllastamata rasvhappeid, seda madalamal temperatuuril nad sulavad. 
Toatemperatuuril vedelaid rasvu nimetatakse õlideks. Taimseid õlisid iseloomustab 
küllastamata rasvhapete (oleiin-,  linool -, linoleenhape) sisaldus (taimeõlides on 
viimaseid kuni 95 %). 
Inimese jaoks eksisteerivad ka nn. asendamatud rasvhapped, mida organism peab 
normaalseks füsioloogiliseks talituseks tingimata toiduga saama. 
LIPIIDIDE KLASSIFIKATSIOON 
  Lihtlipiidid  ( triglütseriidid  ja vahad) koosnevad baasalkoholist ja rasvhappejääkidest. 
Esinevad toidurasvas; neid sünteesitakse maksas ja rasvkoes. 
•
Triglütseriidid (= neutraalrasvad =  rasvad ) TG – glütserooli ja rasvhapete  estrid : baasalkoholiks 
glütserool, rasvhappejääke on kolm. 
•
Organismis on triglütseriidid: tsütoplasmaatilise rasvana - raku ehituskomponendid;  varu- ehk 
depoorasvana – reservlipiidid (metaboolse energia varu ja kaitseroll) 
  Liitlipiidid  - rasvhapete estrid, mis sisaldavad peale baasalkoholi ja rasvhappejääkide ka teisi 
rühmi (fosforhappejääki, süsivesikulist komponenti, lämmastikalust). Eristatakse 
glütserofosfolipiide (baasalkoholiks on glütserool) ja sfingolipiide (baasalkoholiks on 
sfingosiin) 
•
Glütserofosfolipiidid - väga olulised rakumembraanide ehituskomponendid, neid sünteesib maks 
•
Sfingolipiidid - on närvikiudude müeliintuppede ja aju hallolluse põhikomponendid.  
 Tsüklilised lipiidid - mille baasalkoholiks tsüklilised  alkoholid  -  steroolid . Põhiline  sterool  
inimorganismis on kolesterool, mille  esterifitseerimine  rasvhappega annab tsüklilise lipiidi 
kolesteriidi.
• Kolesterool ja selle ühendi estrid ei ole kahjulikud ega toksilised. Tegemist on kõigile 
päris-tuumsetele rakkudele tüüpilise ühendiga
• Endogeenne kolesterool 80% on raku(bio)membraanide tähtis ehituskomponent ja võib 
leida seega inimorganismi kõikides kudedes: eriti rohkesti maksas (tekib peamiselt siin), 
närvikoes (ajukoes), neerudes,  neerupealiste   koores , arterite seinas; vähem nahas, 
sooltes. 
•  Ekso geenne kolesterool 20% saadakse toiduga (munakollane, või, liha, maks, neerud).   
LIPIIDIDE BIOFUNKTSIOONID
1. Energeetiline funktsiooni täidavad inimorganismis varulipiidid (peamiselt triglütseriidid). 
Varurasva koostises olevad rasvhappejäägid on rakkude jaoks kontsentreerituim metaboolse 
energia varu. 
• Triglütseriidide täielikul oksüdatsioonil süsihappegaasiks ja  veeks  eraldub energia. 1 grammi 
triglütseriidide täielik  oksüdatsioon  annab 9,1 kcal (38,9 kJ) energiat. 
 2.  Varuaine  funktsioon. Lipiide  talletatakse  organismis varuks:  loomorganismides  
triglütseriidid rasvkoes, taimedes  õlid . Depoorasvana esineb nahaalune rasvkude, neeru ümbritsev 
rasvkude,  rasvik . 
• inimese organismis on rasvu 10-20 % kehakaalust, rasvumise korral 50 % ja enam keskmine
• lipiidide ööpäevane vajadus täiskasvanud inimesel on 80-90 g
• toiduga saadud  lipiididest  omastab  inimorganism  ca 95%
 3. Struktuurne funktsioon. Lipiidid on rakumembraanide struktuurseteks komponentideks. 
Fosfolipiidid  on amfipaatilised molekulid, mis omavad hüdrofiilset „pead“ ja hüdrofoobset „saba“. 
Seetõttu moodustavad nad mitselle ja biomembraanide lipiidse kaksikkihi.  
LIPIIDIDE BIOFUNKTSIOONID
 4. Kaitsefunktsioon 
•  termoregulatsioon  - nahaalune rasvkude (neutraalrasvad) kaitseb organismi jahtumise eest 
tänu väikesele soojusjuhtivusele.
• siseorganite ümber olevad rasvapadjandid on oluliseks mehhaaniliseks kaitseks - hoiavad 
siseelundeid põrutuste eest. 
 5. Transpordifunktsioon. Vere lipoproteiinid on kolesterooli, vabade rasvhapete ja 
rasvlahustuvate vitamiinide transportijad. 
 6. Lahusti. Rasvlahustuvate vitamiinide  omastamine  ja deponeerimine.
  7. Muud funktsioonid; 
• toidulipiidid on olulised sapiväljutajad. Sisesöödud toidurasv stimuleerib  sapi  väljutumist 
peensoolde, kus  sapp  emulgatoorina osaleb lipiidide seedumises. 
LIPIIDIDE METABOLISM
 Lipiidide seedimine: 
Lipiidide seedimiseks on vajalikud: 
◦ Lipaase – ensüüme, mis lagundavad lipiide 
◦ Emulgaatoreid (detergendid) – aineid, mis takistavad rasvaosakestel 
kokku kleepuda ja samas aktiveerivad lipaase. Peamised emulgaatorid on 
sapphapped  ja nende  soolad  ning vereseerumi albumiin. 
Lipiidide peamine seedimine toimub peensooles. 
 Seedimise käigus lammutatakse: 
• Triglütseriidid  monoglütseriidideks ja vabadeks rasvhapeteks 
• Fosfolipiidid  glütserool, vabad rasvhapped, fosforhape, lämmastikalused 
• Kolesteriidid  vabad rasvhapped, kolesterool 
SÜSIVESIKUD
SÜSIVESIKUD
 Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega. Nad on hästi kättesaadavad, kõrge 
energeetilise väärtusega ja neid on kerge säilitada. Süsivesikute arvele langeb meie 
organismi elutegevuseks vajaminevatest kaloritest 55-60%. Inimeste jaoks on 320-
350 (400-450) g süsivesikuid ööpäevas piisav kogus. Arvestades, et 1 gramm 
süsivesikuid annab umbes 4,1 kcal energiat, oleks nende  summaarne  energeetiline 
tulem 1300-1450 kcal. 
FUNKTSIOONID ORGANISMIS
 1. Energeetiline funktsioon  
◦  Organismi põhiline  energiaallikas  - ~ 60 % kogu ööpäevasest energiast saadakse süsivesikute arvelt 
( glükoos  ja fruktoos  on kõikide heterotroofsete organismide energiaallikaks). 
◦ 1 grammi süsivesikute lagunemisel eraldub 4,1 kcal (17,1 kJ) energiat. 
 2. Plastiline ehk ehituslik funktsioon 
◦ Kõikides kudedes ja organites on süsivesikuid. Nad on rakukestades, rakkude põhiline ehitusmaterjal 
(taimedes  tselluloos  ja pektiinained; lülijalgseis ja seentes  kitiin; kõigi organismide nukleiinhappeis riboos ja 
desoksüriboos).
3.  Reserv (varu)materjal 
◦ Nad on paljude organismide energeetiline varuaine (tärklis,  inuliin ,  sahharoos  taimedes;  glükogeen  
kõrgemais  loomades ). Varud lähevad käiku vajaduse korral. 
◦ Glükogeeni depooks organismis on maks ja lihased. 
◦ Täisväärtusliku toidu korral talletab maks kuni 10 % glükogeeni, aga ebasoodsates tingimustes võib 
glükogeeni sisaldus langeda kuni 0,2 %. 
◦ Lihastes on glükogeeni umbes 2 %. 
FUNKTSIOONID ORGANISMIS
 4. Kaitsefunktsioon 
◦ Mitmesuguste näärmete lima on rikas süsivesikutest või nende tuletistest mukopolüsahhariididest.
◦  Sekreedid kaitsevad õõnesorganeid (söögitoru,  soolestik , bronhid) mehaaniliste vigastuste ja haigustekitajate 
sisstungi eest. 
◦ Glükoosiderivaat glükuroonhape osaleb toksiliste ainete (sh.  ravimid ) kahjutuks tegemises, kuulub antikehade, 
mitmete verehüübimisfaktorite ehitusse. 
 5. Reguleeriv funktsioon 
◦ Toit sisaldab rohkesti kiudaineid nagu tselluloos ja pektiinid, mis mehaaniliselt ärritavad mao- ja 
soolelimaskesta, võttes seega osa peristaltikast; kuuluvad mõningate hormoonide ja koensüümide 
koostiskomponentideks. 
 6. Spetsiifiline funktsioon 
◦ Erinevad süsivesikuid osalevad organismi erinevates funktsioonides nagu antikehade moodustamine, 
veregruppide spetsiifilsuse tagamine. 
7. Toitefunktsioon
◦ Rinnapiimas  leiduv   laktoos  on vastsündinule ülioluline  toitaine . Laktoos sisaldub piimas ja on vajalik 
täiskasvanu normaalses toitumises. 
SÜSIVESIKUETE 
KLASSIFIKATSIOON 
 Meie toidu süsivesikud ehk  sahhariidid  jaotuvad kolme põhirühma : 
◦ 1.  MONOOSID , Üldvalem on ( CH2O )n, kus n = 3-7. 
◦ 2. OLIGOSAHHARIIDID (TUNTUMAD ESINDAJAD  DISAHHARIIDID ), 
Üldvalem C12H22 O11
◦ 3.  POLÜOOSID . 
MONOSAHHARIIDID  EHK MONOOSID 
(LIHTSÜSIVESIKUD) 
 Looduslikud süsivesikud on värvitud, veeslahustuvad, reeglina magusamaitselised  kristallilised  
ühendid. 
 Monoose jaotatakse alarühmadeks C-aatomite arvu järgi: 
◦ 3C trioosid C3H6O3 - esindajad glütseeraldehüüd ja dihüdroksüatsetoon nende fosfoderivaadid 
on olulised vaheühendid inimorganismi metabolismis 
◦ 4C tetroosid C4H8O4 - esindaja erütroos - fosfoderivaat on süsivesikute metabolismi ühe 
põhiraja vaheühend 
◦ * 5C  pentoosid  C5H10O5 - esindajad riboos ja desoksüriboos, mis kuuluvad 
nukleiinhapete ehitusse 
◦ * 6C heksoosid C6H12O6 - esindajad glükoos, galaktoos,  mannoos , fruktoos 
◦ * 7C heptoosid C7H14O7 - esindaja seduheptuloos 
Monoose liigendatakse ka  funktsionaalse  põhirühma  järg : aldoosidel on  aldehüüdrühm , 
ketoosidel – ketorühm. 
MONOSAHHARIIDID EHK MONOOSID 
(LIHTSÜSIVESIKUD) 
 Monooside tähtsamad esindajad on: 
◦ Glükoos (dekstroos, viinamrajasuhkur) - on taimede ja loomade põhilie  süsivesik . Glükoos on 
levinud süsivesikute struktuurüksus: ta kuulub disahhariidide koostisesse. Inimese organismis on 
glükoos põhiliseks energiaallikaks ja paljude teiste süsivesikute aluseks (laktoos, sahharoos, tärklis, 
glükogeen). Vabas olekus reguleerib ta vere osmootset rõhku. 
◦ Fruktoos (puuviljasuhkur,  levuloos ) - on kõige  magusam  suhkur. Fruktoosi leidub ohtralt 
puuviljades, suhkrupeedis ja mees. Fruktoos  imendub  soolestikust kaks korda aeglasemalt kui glükoos. 
◦ Galaktoos - (on glükoosi  isomeer , erinedes glükoosist ainult hüdroksüülrühma ja vesiniku paigutuse 
poolest  neljanda  süsinikuaatomi juures) leidub looduses vabal kujul suhteliselt vähe. Kuulub laktoosi 
koostisesse (peamiselt sünteesitakse seda ühendit imetajate piimanäärmetes: galaktoos + glükoos 
= laktoos) Maksas ja teistes organites muutub kergesti glükoosiks. 
OLIGOSAHHARIIDID 
(DISAHHARIIDID)
 koosnevad 2-10 monoosijäägist, mis on seotud glükosiidsidemetega: side monoosijääkide OH-
rühmade vahel, eraldub üks  molekul  vett. 
◦ Sõltuvalt monoosijääkide arvust liigendatakse oligosahhariide di-, tri-, tetrasahhariidid jne. 
◦ Inimorganismile on olulised disahhariidid ja nad koosnevad kahest monoosijäägist. Üldvalem C12H22 O11. 
 Sahharoos (tavaline  lauasuhkur , peedisuhkur) - on valdavalt taimne süsivesik, mida on rohkesti 
suhkruroos (kuni 26%) ja suhkrupeedis (kuni 24%). Koosneb glükoosi ja fruktoosi jäägist. On oluline toiduaine 
(toidusuhkur) ja magustaja. Sahharoosi sünteesitakse paljudes taimedes. Loomorganism ei  omasta  sahharoosi: 
see lammutatakse seedetraktis ensüüm sahharaasi toimel ja vabanenud glükoos ja fruktoos imenduvad.
 Laktoos ( piimasuhkur ) - on loomne  disahhariid . Koosneb glükoosist ja galaktoosist. On piima peamine 
süsivesik. Sisaldus rinnapiimas 6-8 %, lehmapiimas 3,8-5%. Imendumiseks lagundatakse laktoos ensüüm 
laktaasi toimel.  
  Maltoos  (linnasesuhkur) - on tüüpiline taimne süsivesik, mis moodustub tärlklise hüdrolüüsil seemnete 
idanemisprotsessis. Teatud kogus maltoosi tekib ka glükogeeni (loomne polüoos) lõhustumise vaheproduktina. 
Maltoos koosneb kahest glükoosi jäägist. Tärklisest eraldub maltoos  sülje  α-amülaasi toimel. Ensüüm  maltaas  
hüdrolüüsib maltoosi. 
POLÜSAHHARIIDID  EHK 
POLÜOOSID 
 on kõrgmolekulaarsed süsivesikud, koosnevad suurest hulgast omavahel ühinenud 
monosahhariidide jääkidest; täidavad varuaine ja ehituslikke ülesandeid. Polüooside 
ahelad  võivad olla hargnenud või hargnemata. 
POLÜSAHHARIIDID EHK 
POLÜOOSID 
 Homopolüoosid ehk homopolüsahhariidid. Sisaldavad oma koostises on ainult ühte 
tüüpi monooosijääki. Inimtoidu põhipolüoosid (tärklis ja glükogeen) koosnevad glükoosijääkidest.  
◦ Glükogeen on loomne  biopolümeer ja koosneb 30 000 glükoosijäägist, mis on glükoosi 
lühiajaline reserv loomorganismis ja inimeses. Talletub maksas, lihastes, südames jt. 
organites. Protsess nimetatakse GLÜKOGENEES
◦ Tärklis - taimede polüsahhariid, koosneb glükoosijääkidest, mis ei lahustu külmas vees, 
kuid kuumas vees tekib kolloidne lahus - kliister. Ta on ülekaalukalt meie toidu peamine 
süsivesik. Süües tärkliserikkaid produkte, toimub inimese seedetraktis selle 
biopolümeeri ensümaatiline  hüdrolüüs , mis annab rohkesti glükoosi. 
◦ Tselluloos on eluslooduse enimlevinud biopolümeer, mis on taimede rakukesta 
põhikomponent. Aktiveerib mao ja soolestiku  motoorikat , seedemahlade eritumist ja 
loob täiskõhu tunde. Ei lõhustu, organism ei omasta.
 Siia võib tuua ka kitiin, inuliin,  agar -agar, dekstraan 
POLÜSAHHARIIDID EHK 
POLÜOOSID 
 Heteropolüoosid ehk heteropolüsahhariidid. koosnevad reeglina korduvatest 
disahhariidide "plokkidest" ja need  plokid  koosnevad omakorda erinevate monooside 
derivaatidest. Võivad sisaldada ka teisi, mitte süsivesikulisi aineid, näiteks orgaanilisi 
happeid , lämmastikaluseid. Organismis on nad kompleksis valkudega (glükoproteiinid) ja 
rasvadega.
◦  hüaluroonhape  on põhiliseks rakkudevahelise aine koostisosaks, mida leidub 
sünoviaalvedelikus, silma klaaskehas. Osaleb veevahetuse regulatsioonis, on 
mikroobidele barjääriks. 
◦ kondroitiinväävelhapped on  kõhre , sidemete, südameklappide, nabaväädi, vere 
antikoagulantide struktuurseteks komponentideks. Soodustab  kaltsium  ladestumist 
luudes . 
◦  hepariin i eritavad vere nuumrakud kopsudes, maksas. Põhiliseks komponendiks on 
antikoagulant, kuid ka põletikuvastane, naatriumi- ja kaaliumiainevahetust mõjustav 
aine.  
KIUDAINEID 
 Polüoossed (polüsahhariidsed) 
kiudained  jaotuvad omakorda kaheks:  Kiudainete olulisus: 
◦ vees  lahustumatud  - põhiesindaja on meie 
◦ suurendavad toidukördi mahtu, tekitades 
planeedi kõige levinum orgaaniline ühend 
sellega täiskõhutunde, 
tselluloos. Sisaldab 3 000 - 10 000 monoosijääki.  ◦ kiirendavad toidumassi edasiliikumist 
Inimene tselluloosi seedida ei suuda. Tselluloos ja 
peensooles, 
hemitselluloos  suurendavad toidukördi mahtu, 
◦ aitavad vältida kõhukinnisust ja võivad 
kiirendavad edasiliikumist peensooles – 
ennetada  mõningaid  vähivorme, südame-
aktiveerivad sooltrakti motoorikat, soodustavad 
veresoonkonnahaigusi ja II tüüpi diabeeti. 
seedefermentide eritumist ja lima eritumist 
jämesooles . 
◦ soodustavad kolesterooli väljutamist 
organismist, 
◦  vesilahustuvad  - selle rühma tähtsaks 
esindajaks  on pektiinid. Pektiinid kuuluvad 
◦ aeglustuvad glükoosi imendumist, 
rakkudevahelise sideainena enamiku taimsete 
vältimaks veresuhkru taseme liiga kiiret 
kudede koostisesse. Lahustuvad kiudained 
tõusu. 
vähendavad glükoosi absorptsiooni peensooles ja 
◦ aitavad säilitada normaalset kehakaalu. 
mõjuvad vere kolesterooli taset langetavalt. 
SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUS 
 Süsivesikute metabolismi (NB! sisuliselt on see glükoosi metabolism)  meditsiiniline  tähtsus: 
◦ Süsivesikute metabolism peab rahuldama üle poole (56-60%) organismi energiavajadusest. Mõnede kudede, organite jaoks on 
tavaolukorras glükoos ainsaks energiaallikaks. 
◦ Süsivesikute metabolism tagab veresuhkru (glükoosi) taseme hoidmise normi piirides. 
◦ Häired süsivesikute metabolismis (ensüümide häired, regulatsioonihäired, biomolekulide defektid,) avalduvad mitmesuguste haigustena.
 Süsivesikute ainevahetuse regulatsioon
◦ Süsivesikute metabolismi muutused kajastuvad glükoosi taseme muutuses veres. Regulatoorsete  mehhanismide  seas on oluline osa kesknärvisüsteemil. 
Aju vastavad keskused võtavad vastu välis- ja siseärritused ning reageerivad viivitamatult. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonidega. 
◦ INSULIIN langetab glükoosisisaldut veres sellega, et kergendab glükoosi sissepääsu rakkudesse. Insuliin stimuleerib ka glükogeeni ja rasva 
sünteesi. 
◦  ADRENALIIN  on hüperglükeemilise efektiga (katalüüsib glkükogenolüüsi maksas). 
◦ Veresuhkru sisaldust tõstab ka GLÜKAGOON. 
◦  HÜPOglükeemia  korral tugevneb maksas glükogenolüüs  (glükoosisisaldus veres väike) 
◦  HÜPERglükeemia  korral glükogenees. (glükoosisisaldus veres  suurendamine )  
SÜSIVESIKUTE SEEDIMINE
 Toidu süsivesikutest moodustab 55-65% tärklis, ülejäänud osa katavad sahharoos, laktoos, 
glükoos, fruktoos, tselluloos, glükogeen jt.
 Seedimine algab suus - algab tärklise ja glükogeeni hüdrolüüs süljes sisalduva α-amülaasi 
toimel.
 Maos - tärklise ja glükogeeni seedimine  niikaua  kuni inaktiveerub sülje ensüüm maosoolhappe 
ja pepsiinide toimel. 
 Pankreas - α-amülaas jätkab sülje amülaasi alustatud tärklise ja glükogeeni seedimist.
 Peensool on süsivesikute seedimise põhikoht
◦ soolenõres on disahharidaasid (isomaltaas, glükoamülaas, sahharaas,  laktaas , maltaas jt). 
◦ lõplik süsivesikute hüdrolüüs toimub limaskesta hariäärise pinnal, kus peamiselt  toimivad  
disahharidaasid. 
Amülaaside tekitatud  produktid  ja toidu disahhariidid (sahharoos, laktoos, 
maltoos) lõhustatakse monoosideks.
GLÜKOOS
Glükoos on  keskne   süsivesinik  organismis: 
◦ glükoos lahustub väga hästi vees 
◦ vaba glükoos on organismis keemiliselt suhteliselt inertne, st tema  muundumine  toimub vaid ensümaatiliselt ja seega 
on kontrollitav 
◦ ta on "põhikütus" enamike organismide ja organite jaoks 
◦ glükoos läbib piisava kiirusega hematoentsefaalset  barjääri  tagamaks ajukoe energiavajaduse 
◦ ta on praktiliselt ainus arvestatav " kütus " ajukoe (aju kasutab ööpäevas 110-130 g glükoosi), erütrotsüütide, 
neerupealiste, silma võrkkesta (retina), spermatosoidide jaoks.
 Glükoosi metabolismi põhirajad ja vere glükoosisisaldus (nn veresuhkur) 
Glükoosi vajaliku taseme hoidmiseks veres ja rakkudes funktsioneerivad organismis glükoosi metabolismi  rajad :
◦  glükolüüs  –  glükoosi osaline või lõplik oksüdatiivne  lõhustumine  1. anaeroobne ehk osaline 
(hapnikuta); 2.  aeroobne  ehk lõplik (hapnikuga)
◦  glükoneogenees  – glükoosi uuesti süntees piimhappest, glütseroolist, aminohapetest 
◦ glükogenees – glükogeeni süntees glükoosist (nt. kui on hüperglükeemia, aitab INSULIN)
◦ glükogenolüüs - glükogeeni lõhustumine glükoosiks  (nt. kui on hüpoglükeemia, toimib GLÜKAGOON)
GLÜKOOS
 Vere glükoosisisaldus (veresuhkru) taseme normi 3,3-6,1 mmol/l 
säilitamises on keskne roll   maksal, mis: 
◦ eemaldab seedimisjärgse liigse glükoosi verest 
◦ salvestab glükoosi glükogeenina (glükogeenina salvestatakse see osa glükoosist, 
mis jääb üle organismi  vajadustest ; see  salvestamine  on aga piiratud!) 
◦ glükoosi akuutsel vajadusel lõhustab glükogeeni glükoosiks 
◦ suudab teatud koguse glükoosi ka sünteesida (glükoneogenees) 
◦ Glükoos osaleb lipogeneesis (lipiidide süntees) ja aminohapete sünteesis  andes  
vaheühendite abil vajalikke C-aatomeid. 
GLÜKOLÜÜS
 Glükolüüs 
◦ Glükoosi lõhustamisega konventeerib (sobitab) organism  glükoosis  oleva energia 
endale sobivasse vormi (ATP,  NADPH ) ja toodab vajalikke metaboliite. 
◦ Sõltuvalt tingimustest on glükoosi oksüdatiivne lõhustumine aga osaline või lõplik: 
◦ Osaline lõhustumine toimub hapniku  defitsiidi  tingimustes (intensiivselt töötavas 
lihasrakus) ja see on anaeroobne glükolüüs. Selles rajas lõhustub glükoos 
laktaadiks ehk piimhappeks. 
◦ Lõplik lõhustumine (glükoosist tekivad CO2 ja vesi) toimub aeroobsetes tingimustes 
- aeroobne glükolüüs. 
◦ Lõhustumiseks peab glükoos sisenema rakku. 
MÕISTED
 Glükoneogenees (glükoosi biosüntees inimorganismis) - on  metaboolne  rada glükoosi 
biosünteesiks mittesahhariidsetest eellastest: laktaat,  püruvaat , glütserool, glükogeensed  aminohapped . 
Ligikaudu 90% organismi glükoneogeneesist toimub maksas ja 10% neerude koorolluses. Kui 
toiduglükoosiga tekib probleeme, jätkub maksa glükogeenist 10-20 tunniks organismi 
glükoosivajaduste rahuldamiseks. 
 Glükogeen - Glükogeeni lõhustumine ja glükogeeni biosüntees töötavad veresuhkru taseme 
"puhvrina": glükoosi defitsiit likvideeritakse glükoosi vabastamisega ja glükoosi liig salvestatakse 
glükogeenina. 
◦ maksas (8 – 10 %) - varu kogu organismi tarbeks; hulk muutub päeva jooksul  dünaamiliselt , jätkub 20 
tunniliseks nälgimiseks 
◦ lihastes (~1 %) - varu vaid lihaste energiavajaduste jaoks, hulk on dünaamiliselt muutuv ja sõltub 
lihastöö aktiivsusest 
 Glükogenees - on biosüntees glükoosist – glükogeeni
 Glükogenolüüs  - on glükogeeni lõhustumine. Ei ole glükogeneesi pöördrada, siin rakenduvad teised 
ensüümid. 

Document Outline

• Slide 1
• ORGAANILISED AINED (BIOMOLEKULID)
• Slide 3
• VALGUD
• VALKUDE ÜLDTUNNUSED
• VALKUDE ÜLDTUNNUSED
• VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED OMADUSED
• VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED OMADUSED
• VALKUDE FÜÜSIKALIS-KEEMILISED OMADUSED
• VALKUDE KLASSIFIKATSIOON
• VALKUDE KLASSIFIKATSIOON
• VALKUDE KLASSIFIKATSIOON
• VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. ROLL ORGANISMIS)
• VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. ROLL ORGANISMIS)
• VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. ROLL ORGANISMIS)
• VALKUDE BIOFUNKTSIOONID (S.T. ROLL ORGANISMIS)
• VALKUDE METABOLISM ehk AINEVAHETUS
• VALKUDE METABOLISM ehk AINEVAHETUS
• NUKLEIINHAPPED
• DNA JA RNA
• DNA JA RNA
• ENSÜÜMID ehk FERMENDID
• HORMOONID
• HORMOONID, INIMORGANISMI METABOLISMI JA TALITLUSE REGULATSIOON
• Slide 25
• LIPIIDID
• LIPIIDIDE EHITUSÜKSUSED
• RASVHAPPED
• LIPIIDIDE KLASSIFIKATSIOON
• LIPIIDIDE BIOFUNKTSIOONID
• LIPIIDIDE BIOFUNKTSIOONID
• LIPIIDIDE METABOLISM
• Slide 33
• SÜSIVESIKUD
• FUNKTSIOONID ORGANISMIS
• FUNKTSIOONID ORGANISMIS
• SÜSIVESIKUETE KLASSIFIKATSIOON
• MONOSAHHARIIDID EHK MONOOSID (LIHTSÜSIVESIKUD)
• MONOSAHHARIIDID EHK MONOOSID (LIHTSÜSIVESIKUD)
• OLIGOSAHHARIIDID (DISAHHARIIDID)
• POLÜSAHHARIIDID EHK POLÜOOSID
• POLÜSAHHARIIDID EHK POLÜOOSID
• POLÜSAHHARIIDID EHK POLÜOOSID
• KIUDAINEID
• SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUS
• SÜSIVESIKUTE SEEDIMINE
• GLÜKOOS
• GLÜKOOS
• GLÜKOLÜÜS
• MÕISTED