Erinevate suhkrute kasutamine kulinaarias • Peensuhkur – mida suurem ja kollasem on suhkru kristall, seda magusam suhkur. Kirjeldus • Moosisuhkur – keedistesuhkur. Lisatud on sidrunhapet, pektiini ja kaaliumsorbaati. • Vaniliinisuhkur – magustoitude maitsestamiseks. • Fariinsuhkur – suhkrukristallide pinnal tume siirupi kiht, kasutatakse küpsetamiseks. • Demerara suhkur – kohvi ja tee maitsestamiseks • Suhkrusiirup – värvuselt kas tume või hele, kasutatakse küpsetistes. Glükoos ehk viinamarjasuhkur – suhkrust vähem magusam Fruktoos ehk puuviljasuhkur – suhkrust 1,7 korda magusam. Soodustab aju tegevust. Soovitatakse tarbida väsimuse või stressi korral. Laktoos ehk piimasuhkur Maltoos ehk linnasesuhkur – kasutatakse õlu valmistamisel. Suhkru kvaliteeti hinnatakse maitse, lõhna ja värvuse järgi. Mida valgem on suhkur, seda puhtam ta on. Suhkrut säilitatakse kuivas, mitte väga niiskes õhutatavas ru...
Suhkrute lühiiseloomustus Suhkrud (süsivesikud)- orgaanilised ühendid, mille koostisesse kuuluvad süsinik (C), vesinik (H) ja hapnik (O). Suhkruid jagatakse 3 rühma: 1)Monosahhariidid (lihtsuhkrud) (üks tsükkel)- kõige lihtsamad süsivesikud, mis koosnevad 3-6 süsinikuaatomist. Tähtsamad neist on: 1. 5-süsinikuga e pentoosid · riboos (C5H10O5)- kuulub RNA (nukleotiidi) koostisesse. · desoksüriboos (C5H10O4)- kuulub DNA (nukleotiidi) koostisesse. 2. 6-süsinikuga (heksoosid) i. glükoos (viinamarjasuhkur) (C6H12O6)- tähtis energiallikas. Taimedes moodustub glükoos fotosünteesi käigus ja tihti talletatakse() see tärklisena. Loomad saavad glükoosi toiduga nt tärklise lõhustamisel seedeelundkonnas. ii. Fruktoos (puuviljasuhkur )(C6H12O6)- puuviljades ...
Alkoholid on ühendid, mis sisaldavad OH-rühma süsinikuaatomi küljesehk süsiniku molekulis on üks või mitu vesinikku asendatud OH rühmaga Etanool CH3CH2OH füüsikalised omadused:*absoluutne alkohol on 100% etanool *piirituses on 96-98% etanooli *iseloomulik terav lõhn ja kõrvetav maitse *keemistemperatuur on 78°C*tahkumistemperatuur on -117°C*seguneb veega igas vahekorras*½ liitrit absoluutset alkoholi on harjutamata organismile tappev Glütserooli ehk propaan1,2,3triooli füüsikalised omadused:*Värvitu *siirupi taoline *magusa maitsega *vees väga hästi lahustuv *kuumutamisel laguneb aga ei kee *kõhtu lahtistava toimega *kuulub rasvade koostisesse *kasutatakse kreemides Kõik alkoholid põlevad CH3OH+1,5O2 ->CO2+2H2O ; CH3CH2OH+3O2->2CO2+3H2O Karboksüülhapped sisaldavad karboksüülrühma, mis määrab ära hapete füüsikalised ja keemilised omadused Metaanhape ehk sipelghape füüsikalised omadused*värvitu *terava lõhnaga *vees lahustuv *toatemperatu...
1. Suhkrute lühiiseloomustus. (CH2On) e süsivesikud on org.ühendid : koostis süsinik, vesinik, hapnik. Lihtsuhkrud monosahhariidid. Liitsuhkrud *oligosahhariidid (2-10 kovalentselt seotud monosahhariidi jääki); *polüsahhariidid (sadu kuni tuhandeid monosahhariidi jääke). Monosahhariidid jagunevad: *C-aatomite arvu järgi (trioos, tetroos); *funk.ühma järgi (aldoosid, ketoonid); *tsüklilise struktuuri alusel (püranoosid, furanoosid). Polüsahhariidid: *homopolüsahhariidid (ühe monosahhariidi jäägid); *heteropolüsahhariidid (mitme monosahhariidi jäägid); *hargnenud või lineaarse ahelaga. Bioloogiline roll: *väga mitmekesine ja looduses laialt levinud org.molekulide klass; *päikese energia salvestatakse fotosünteetiliste organismide poolt süsivesikutesse; *paljude biomolekulide eelühendid; ...
Glüloosi osasoonid on nagu tumedad kõrred, üsna pikad sealjuures. Laktoosi osasoonid meenutavad veidi väikese lapse joonistatud lilli, need on ümmargused ja kollakad, mitte eriti pikad läbimõõdult (võrreldes glükoosi osasoonidega). Glükoosi osasooni välimus langeb kindlasti kokku kirjanduses oleva infoga, laktoosi oma on aga veidi teistsugune. Võib-olla on erinevus tingitud suurenduse erinevusest. Glükoosi osasoonid Laktoosi osasoonid Benedict'i test suhkrute määramiseks Reaktsioon Benedict'i reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid ja mittetaandavaid suhkruid. Taandavad suhkrud reageerivad tsitraadiga komplekseerunud vaseiooniga. Vaba aldehüüd- või ketorühma (poolatsetaalse või -ketaalse hüdroksüülrühma) toimel vask taandub, andes punase värvusega vask(I)oksiidi, mis lahusest välja sadeneb. Suhkur oksüdeerub reaktsioonil vastavaks happeks. Positiivse reaktsiooni annavad ainult taandavad suhkrud. Selleks et näiteks sahharoosiga
Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseenes, paljud taimed, mesilased. Inimese jaoks on see oluline seedeensüüm. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel. Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsi uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks võib kasutada mitmeid meetodeid. Selles töös kasutan komleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. See valmistatakse kõrge Na2CO3
kompleksomeetrilist meetodit. Põhireaktiivis on selles meetodis tugevalt aluseline lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Sellel reaktiivil on käesoleva meetodi läbiviimisel kaks ülesannet: 1) ta lõpetab ensüümireaktsiooni, kuna toimub tugevalt aluseline reaktsioon, mis mõjub invertaasile inaktiveerivalt 2) ta tagab leeliselise keskkonna ja vask(II) triloon B kompleksi, mis on vajalik taandavate suhkrute määramiseks. Reaktsioonisegu, mis sisaldab taandavaid suhkruid peab kuumutama, sest siis taandub Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)- eks ning moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B-d, tänu millele saabki suhkrute kontsentratsiooni määrata. Keemisel toimuv reaktsioon: CH2N(CH2COO)2Cu R C + CH2N(CH2COO)2Cu + 4Na+ + 4OH- R C +
Hüdrolüüsi käigus tekkinud glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemise meetodiks on kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kompleksi valmistatakse Na2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B(ETDA-Na). Reaktiivi roll: · Toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-trioloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonist võetud proovi(sisaldab taandavaid suhkruid) viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandaub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B
fruktoosimolekulid. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, taimed ja mesilased. Looduses enim levinud β-D-fruktofuranosiid on sahharoos, mis hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel. Invertaasi meetodi määramise meetod põhineb sahharoosi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud glükoosi ja fruktoosi summaarsete kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Viimaste suhkrute kontsentratsiooni määramine tehakse kindlaks kompleksomeetrilisel meetodil, kus põhireaktiiv, mis on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, sisaldab vask(II)- triloon B kompleksi. Kompleks valmistatakse Na 2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA-Na –d (etüleen-diamiintetraäädikhappe dinaatriumi sool). Kuna see lahus on tugevalt aluseline ning invertaasi optimaalne pH on 4,8, siis mõjub see lahus inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni.
Hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude pool t (oluline seedeensüüm!!!) toodetava invertaasi toimel vastavalt reaktsioonivõrrandile: Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. INVERTAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMISE MEETOD: - Põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariiidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel - Vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide (glükoosi ja fruktoosi) koguse kindlakstegemiseks kasutatavad meetodid: 1. KOMPLEKSOMEETRILINE MEETOD: - Põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga
glükosiidsidemete hüdrolüüsi järgmiselt: Polü- või Oligosahhariid + Monosahhariid + (lühem)Polü- või Oligosahhariid Antud töös vaadeldatakse sahharoosi hüdrolüüsi reaktsioon, mis kulgeb C ja pH=4,8 juures. Reaktsiooni produktideks on -D-glükoos ja -D-fruktoos. Invertaasi aktiivsuse määramine põhineb sahharoosi, kui mittetaandava suhkru hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute summaarse kontsentratsiooni määramisel segus. Töös kasutasime kompleksomeetrilist meetodit, milles põhireaktiiviks on -triloon-B kompleks (tugevalt aluseline). Seda valmistatakse , ja triloon-B lahustest (siin kasutan eelnevalt valmistatud segu). Sellel reaktiivil on antud töös 2 rolli: · inaktiveerib invertaasi (kompleksil on kõrge pH), kuna invertaasi , · tagab taandavate suhkrute määramiseks leeliselist kekkonda ja vask()-triloon B kompleksi.
molekule: invertaas -D-fruktofuranosi id +H2O ,D-fruktoos +mono- või oligosahhariid Looduses levinuim -D-fruktofuranosiid on sahharoos, tema hüdrolüüsiproduktideks on -D- fruktoos ja -D-glükoos. Sahharoos hüdrolüüsub invertaasi toimel vastavalt reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Tekkinud reaktsiooniproduktide (glükoosi ja fruktoosi) kindlakstegemiseks kasutatakse nn kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)triloon B kompleksi. Kompleks moodustub CuSO4 ja triloon B ekvimoraalsete hulkade ühendamisel. Kuna invertaasi toimeks on optimaalne happeline
produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed ja mesilased. Inimese jaoks on invertaas oluline seedeensüüm. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi a fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks viiakse kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, komplekslahusesse (triloon B). Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses
Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimine: pipeteerisin 100 ml katseklaasi 25 ml 7 %-list sahharoosi lahust (substraat, mille pH on atsetaatpuhvriga reguleeritud väärtusele 4,8) ja asetasin selle vesitermostaati 30C juurde soojenema (10 minutit). Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin tahket invertaasi (Invertaas, 3.2.1.26), valmistasin 5 ml lahust kontsentratsiooniga 2-3 mg/ml selleks võtsin 0,0140 g invertaasi ja lahustasin selle puhvris. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute määramiseks: pipeteerisin kolme 250 ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Soojenenud sahharoosi lahusele lisasin 1 ml uuritavat lahust, loksutasin ja käivitasin stopperi. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte komplekslahuse kolbi (0-proov). 10 ja 20 minuti pärast võtsin uuesti 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ülejäänud kahte komplekslahust sisaldavasse kolbi.
· Saharoos kõige levinum looduses -D-fruktofuranosiid. Hüdrolüüsi produktideks on -D- fruktoos ja -D-glükoos. · Invertaas on väga oluline inimese seedeensüüm. Saharoos hüdrolüüsib peensoole limaskesta rakkude poolt doodetava invertasi toimel. · Invertaasi aktiivsuse määramise meetod sahharoosi(mittetaandav suhkur) hüdrolüüsi uuritava invertaasipreparaadi timel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. · Hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide koguse kindlakstegemiseks kasutatakse erinevaid meetodid. Meie töös me kasutame kompleksomeetrilist meetod. Põhireaktiiviks on aluseline lahus , mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleks. Reaktiiv täidab 2 rolli: 1) tänu aluselisele keskonnale inaktiveerib ta invertaasi, 2) tagab taandavate suhkrute määramiseks vajalikuleeliselise
Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võtsin 50 ml katseklaasi, kuhu pipeteeritisin 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahuse asetasin termostaati 30°C juures soojenema kümneks minutiks. Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin vedelat invertaasi . Võtsin seda 0,3 ml, invertaasi lahust kokku oli 9 ml. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteerisin kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml 10 ml komplekslahust. Substraadi lahusele lisasin 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. Kuiva pipetiga võtsin kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteerisin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning 20 min pärast 1 ml kolmandasse.
kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. 1 Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g). Töö käik Tahkest ensüümipreparaadist valmistati kontsentratsiooniga 4-5 mg/ml töölahus. Selleks võeti 0,0245 g tahket invertaasi preparaati, mis lahustati 5 ml atsetaatpuhvris, mille ph oli 4,8. 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (ph 4,8). Katseklaas suleti
Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoosSahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Antud töös leiab kasutamist nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Nimetatud kompleks valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades (1:1) CuSO4 ja etüleendiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola. Tiitrimisel toimuv reaktsioon on järgmine:
YAGB21 112262 ja täiendada. 09.04. M.K. 3. Biokatalüüs 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine · Töö teoreetilised alused Töö eesmärk oli määrata invertaasi aktiivsus. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhines sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Kasutasin kvantitatiivset meetodit tiitrimist. Antud töös leidis kasutamist nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiv sisaldas vask(II)-triloon B kompleksi ja oli tugevalt aluselise reaktsiooniga. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud taandavate suhkrutega proovi viisin komplekslahusesse. Seal olev vask(II)-triloon B kompleks laguneb reaktsioonil suhrutega ning lahusesse jääb vaba triloon B.
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO 4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel.
ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Saadud produktide koguse kindlaks määramiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks tugevalt aluseline lahus, kus on vask(II)-triloon B kompleks. Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile muudab ta invertaasi, mille pH opt=4,8, inaktiivseks ja lõpetab ensüümireaktsiooni. Samas tagab ta ka taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldav proov viiakse komplekslahusesse ning keedetakse, mille käigus taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub punase sademena sadenev Cu2O ning lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B: Jägnevalt tuleb määrata tiitrimise teel triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust ning indikaatorine
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel.
Antud töös kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi (valmistatakse kõrge konsentratsiooniga lahuses, võttes üks ühele hulga ja triloon-B). Antud reaktiiv täidab kahte rolli: · Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile mille pH 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Taandavaid suhkruid sisaldav reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine
Sahharoos on looduses levinuim -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi toodavad pärmid, hallitusseened, taimed ja mesilased. Inimesele on ta oluline seedeensüüm. Invertaasi aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina tavaliselt sahharoosi. Meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, milles on taandavad suhkrud, viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena.
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks
indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). TÖÖ KÄIK Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võeti 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeriti 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahus asetati termostaati 30oC juures soojenema kümneks minutiks. Valmistati ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteeriti kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml ~10 ml komplekslahust. 30oC termostateeritud sahharoosi lahusele lisati 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi invertiini lahust. Loksutati ja fikseeriti ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. Kuiva pipetiga võeti kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viidi ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See oli 0-proov, mis iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel
Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Pipeteerisin kolme koonilisse kolbi 250 ml komplekslahust. 3. Tahket invertaasi kaalusin 24,5 mg ja lahustasin 0,5 ml atsetaat puhvris. 4. Kui sahharoosi lahus oli küllalt soojenenud lisasin termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml uuritavat invertaasi lahust, loksutasin ja hakkasin aega mõõtma. Kohe peale ensüümi lisamist võtsin 1ml hüdrolüüsisegu ja viisin selle ühte kolbudest, kus oli komplekslahus (0 proov). 5
Invertaas katalüüsib fruktoosi sisaldavate süsivesikute hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Invertaas on oluliseks seedeensüümiks. Teda produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed ja ka mesilased. Aktiivsuse määramisel on reeglina substraadiks sahharoos kui mittetaandatav suhkur. Selle hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus põhinebki invertaasi aktiivuse määramise meetod. Töö käik · Invertaasi preparaat, mis kaalutakse analüütilisel kaalul, lahjendatakse atsetaatpuhvriga (pH 4,8) 1 : 50. (0,02 ml preparaati ja u 10 ml atsetaatpuhvrit). Loksutatakse hoolikalt ühtlase segu tekkimiseni. · 50 ml katseklaasi pipeteeritakse 25 ml substraati ( 7 % sahharoosi lahus
list sahharoosi lahust(substraati), mille pH on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5-10 min). Tehakse ka uuritav invertaasi lahus. selleks kaalutakse 0,025 g tahket invertaasi ja lahustatakse seda atsetaatpuhvris 5 ml-ni (pH = 4,8). Ensüümi kontsentratsioon lahuses tahkel preparaadil on 5mg/ml kohta. 2. Valmistati ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteeriti kolme 3. koonilisse kolbi mahuga 250 ml ~10 ml komplekslahust. 4. 5-10 min. pärast võetakse sahharoosi lahus termostaadist ning lisatakse 1 ml uuritavat invertaasilahust., loksutatakse ja asetatakse katseklaas termostaati tagasi ning käivitatakse stopper või fikseeritakse ensüümireaktsiooni alguse aeg kella järgi. 5. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte
produtseerivad pärmis, paljud taimed, hallitusseened ja ka mesilased.Sahharoos on looduses levinuim β-D-fruktofuranosiid, mis hüdrolüüsil annab β-D-fruktoosi ja α-D-glükoosi. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt: Invertaasi aktiivsuse määramiseks kasutatakse sageli substraadina sahharoosi. Aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanevate suhkrute ( glükoosi ja fruktoosi) summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoos on teatavasti mittetaandav disahhariid, glükoos ja fruktoos aga taandavad monosahhariidid. Antud töös kasutasin glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kompleksomeetrlist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldas vask (II)-triloon-B kompleksi. Komplekslahus täidab aktiivsuse määramisel kaht rolli: 1
hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist otsmisi fruktoosi molekule. Inimese jaoks on invertaas oluline seedeensüüm (sahharoosi hüdrolüüs peensoole limaskestal). Samuti kasutatakse meie töös substraadina sahharoosi, mille hüdrolüüsiproduktideks on glükoos ja fruktoos. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Töös leiab kasutamist kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon-B kompleksi. Reaktiiv lõpetab ensüümireaktsiooni ja tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub punase sademena eralduv Cu2O
molekule: Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktoduranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed, aga ka mesilased. Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi küigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Nimetatud kompleks valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab
Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse Kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Vask(II)-triloon B kompleks täidab vaadeldava meetodi puhul kahesugust rolli: · tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile, mille pHopt 4,8, inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust.
kolbi. Kolb võtta pliidilt ja jahutada kraanivee all toatemperatuurini. · Indikaatoriks lisada igasse kolbi 6 tilka mureksiidi vesilahust (annab lahusele violetse tooni). · Tiitrida lahused 0,02 M CuSO4 lahusega, kuni violetne värvus asendub roheka värvusega. Tiitrimise käigus kolvi sisu pidevalt loksutada! Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis. Kui palju kulus 0,02M vasksulfaadi lahust 0, 10 minuti ja 20 minuti proovide tiitrimiseks? Tiitrisin 0,02 M vasksulfaadi lahusega kõiki kolme lahust ning tulemused on järgnevad: 0 min proov - 3,0 ml 10 min proov- 14,9 ml 20 min proov 25,0 ml Invertaasi aktiivuse leidmiseks kasutasin valemit: A= (C2-C1) * V1 * V2 * 103 /( T * 180 * V3 * V4 * g )
Osasoonid kristalluvad hästi ning kristallide kuju,sulamistemperatuur on lähtesuhkrutele iseloomulikud ning seeläbi saab neid identifitseerida. Töö käik Valasin ühte katseklaasi 1ml arabinoosi lahust ja teisse 1ml glükoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin fenüülhüdrasiini ja naatriumatsetaati. Kuumutasin 40min vesivannil ning jahutasin jääkastis. Seejärel uurisin tekkinud kristalle mikroskoobis. Selle katse abil on võimalik saada suhkrute osasoone, mille abil on võimalik kindlaks teha suhkrute kristallstuktuure (osasoonide kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud), ning suhkruid identifitseerida. Hõbepeegli reaktsioon Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm redutseerib mitmete metallide sooli. Kui segus on redutseeruv suhkur siis hõbeda ammoniakaalsest lahusest sadestub metall klaasi pinnale hõbekihina. Töö käik Valasin katseklaasi 1ml 1% AgNO3 ja 0,5ml NH4OH lahust
fruktofuranosidaas, on ensüüm, mis kuulub glükoosiidsideme hüdrolaaside ehk glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist -fruktoosi molekule. Invertaasi aktiivsuse määramine põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt
tulemusena moodustub punane sade Cu2O ja ekvivalentses koguses vaba triloon. Triloon B tiitritakse 0,02M vasksulfaadi lahusega (indikaatorina mureksiidi vesilahus). Invertaasi aktiivsus määratakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. Tiitrimiseks kulunud 0,02M CuSO4 lahuse hulga järgileitakse taandavate suhkrutesisaldus proovis Invertaasi aktivsuse leitakse kasutades valemi: kus: C1 taandavate suhkrute sisaldus aja hetkel T võetud proovis, mg C2 taandavate suhkrute sialduse 0 proovis, mg V1 hüdrolüüsisegu üldmaht, ml 1000 tegur üleminekuks mikrogrammidele T hüdrolüüsi kestus, s 180 glükoosi moolmass V2 proovi maht taandavate suhkrute määramiseks, ml V3 uurimiseks võetud invertaais lahuse maht, ml. Töö käik. 1. 100 ml koonilisse kolbi pipeteeritakse 25 ml 7%- list sahharoosi lahust, mille ph on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5- 10 min)
tekib nende segus -naftooliga , konts väävelhappe lisamisel , happe ja uuritava lahuse piirpinnale purpurne vahekiht. Osasoonide saamine: Osasoonideks nim redutseeriva e taandava suhkru ja kahe kolekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoone annavad kõrvuti monoosidega ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustes kergesti , kristallide kuju ja sulamistemp on lähtesuhkrule iseloomulikud ja võimaldavad seda idenfitseerida. Tänapäeval kas suhkrute eristamiseks kromotograafilisi meetodeid. Hõbepeegli reaktsioon: taandavate suhkrite molekulides sisalduv aldehüüdrühm redutseerib ( taandab) mitmete metallide sooli. Hõbeda ammoniakaalsest lahusest sadestub metall klaasi pinnale peeglina. Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahusega: taandavate suhkrute määramisel on üheks tavalisemaks reaktiiviks fehlingi reaktiiv, mis saadakse CuSO4vesilahuse ja leeliselise kaalium.naatriumtartraadi
kahte proovi. Põhjust sellele, miks nii juhtus ei oska ma leida, kuna enda arvates ei teinud ma midagi niivõrd valesti. Reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määrasin 0.02M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimise alustamist lisasin indikaatorina 5 tilka mureksiidi lahust. Kolb värvus indikaatori toimel violetseks. Tiitrisin seni, kuni violetne värvus asendus samblarohelisega. Tiitrimisele kulunud 0,02M CuSO4 lahuse hulga järgi leitsin kaliibrimiskõveralt taandavate suhkrute sisalduse proovis. Tiitrimisel saadud andmed: 0-proov: 1,5ml 0,02M CuSO4 lahust Suhkru kontsentratsioon: 1,3mg/ml 10min-proov: 22,4ml 0,02M CuSO4 lahust Suhkru kontsentratsioon: 19,8mg/ml Arvutused Invertiini aktiivsus arvutan valemi järgi. (C1 - C 2 ) * V1 *1000 A= T *180 * V2 * V3 Kus, C1 : Taandavate suhkrute sisaldus ajahetkel T võetud proovis: 19,8 C 2 : Taandavate suhkrute sisaldus 0-proovis: 1,3 V1 : Hüdrolüüsisegu üldmaht: 26ml
· kitiin- koosneb lämmastikku sisaldavast suhkrust. Lülijalgsete toeses ja seente rakukestades. · glükogeen- koosneb glükoosijääkidest, energiarikas varuaine loomadel. Kokkuvõtte- süsivesikute tähtsus Struktuurne: kitiin (lülijalgsed, seenerakukestad) ja tselluloos (taimerakukestad) Varuaine: tärklis (taimedes) ja glükogeen (loomades) Toite: piimasuhkur imetajate piimas 1. Suhkrute lühiiseloomustus. On kaheksa põhilist monosahhariidi suhkrut: glükoos, laktoos, mannoos, ksüloos, fukoos, N- atsetüülglükosamiin, N-atsetüülneuromiinne hape. Tähtsamad neist on glükoos ja laktoos. Polüsahhariidid tekivad monosahhariidide polümerisatsioonil. Glükoosi lagunemine on glükolüüs, mille käigus sünteesitakse ATP-d, saadakse energeetiliselt kõrgel nivool olevaid elektrone. 1. Suhkrute lühiiseloomustus. e süsivesikud on org
1.1 Valitud teema nimetus eesti ja inglise keeles. Biokatalüütiline stereokeemiline süntees Biocatalytic stereochemical synthesis 1.2 Teema kirjeldus Projekt on fokuseeritud poolatsetaalide lipaas-katalüütilisele detsükliseerimisele, mille tulemuseks on ühendi aktivatsioon läbi aldehüüdi tekke. Uuritakse erinevate poolatsetaalsete ühendite, eriti desoksüsuhkrute, suhkrute ja glükokonjugaatide detsüklisatsiooni teostatavust, erisusi ja võimalikke sünteetilisi rakendusi. Projekti põhiline praktiline eesmärk on arendada edasi taotlejate originaalset (desoksü)suhkrute estrite stereoselektiivse sünteesi meetodit ja uurida võimalusi O- ja N-glükosiidide sünteesiks üle aldehüüdvormis desoksüsuhkru estri. Uuritavad karbohüdraadid on: 3,4-didesoksüriboos / 3,4-didesoksüarabinoos; 3-
Kuum reaktsioonisegu jahutan jäävannis. Järeldus: Moodustunud katseklaasis kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Saadud osasoonid (all) on peaaegu võrdsed osasooniga toodud juhendis. 1.2.3. Hõbepeegli reaktsioon. Aldehüüdrühm, mis sisaldub taandavate suhkrude molekulides, taandab mitmete metallide sooli. Tolli reagendist (ammoniakaalne hõbenitraadi lahus) sadestub metalliline hõbe aldehüüdide, seega ka taandavate suhkrute toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegli. Töö käik: Valan katseklaasi 1 ml 1%-list AgNO3 lahust. Lisan katseklaasi 0,5 ml konts. NH4OH lahust. Loksutan. Lisan 1 ml glükoosi lahust. Loksutan hoolega ja soojendan ettevaatlikult veevannis. Järeldus: Katse tulemusena sadestus hõbe katseklaasi seintele peeglina. Sellega võib järeldada, et glükoos sisaldab aldehüüdrühma avatud vormis. 1.2.4. Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega.
Süsivesikud Süsivesikud, sahhariidid, karbohüdraadid 1. Monosahhariidid a. Monosahhariidide klassifikatsioon b. Konfiguratsioon, konformatsioon c. Suhkrute derivaadid Polüsahhariidid ja oligosahhariidid a. Disahhariidid b. Struktuursed polüsahhariidid: tselluloos ja kitiin c. Varupolüsahhariidid: tärklis ja glükogeen d. Glükoosaminoglükaanid Glükoproteiinid a. Proteoglükaanid b. Bakterite rakukest c. Glükosüleeritud valgud Süsivesikudpolühüdroksü aldehüüdid ja ketoonid Ühendite klass, mis stöhhiomeetriliselt on vaadeldav kui süsiniku hüdraadid
lahustu. Järeldus: Valguga toimus pöördumatu denaturatsioon. 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Süsivesikud on ulatuslik ühendite rühm, kuhu kuuluvad suhkrud, aga ka tärklis, tselluloos ning mitmed teised polüoosid. Vastavalt struktuurile jaotatakse süsivesikud mono-, oligo- ja polüsahhariidideks. Paljud süsivesikutekvalitatiivseks määramiseks kasutatavad reaktsioonid baseeruvad nende redutseerimisvõimel. Reaktsioonitingimustest sõltuvalt tekivad erinevad suhkrute oksüdatsiooniproduktid. Enamus süsivesikute kvalitatiivseks määramiseks kasutatavaid reaktsioone baseerub karbonüülrühma esinemisele molekulis. Reaktsioonitingimustest sõltuvalt oksüdeeruvad suhkrud seejuures erinevateks produktideks. Leeliselises keskkonnas redutseerivad suhkrud metallide ioone (Ag+, Cu2+, Fe3+) ning teisi oksüdeerijaid. Neutraalses või happelises keskkonnas toimub
Magu On lihaseliste seintega kott mille sisepind on kurrulise limaskestaga (1,5 - 3,5 l) * toidu segamine * toidu soojendamine * maohappes olev ensüüm pepsiin lagundab valke * maohape hävitab mikroobe Maos on toit 3-4 tundi Peensool * Kurrulise ja hatulise sisepinnaga * toitainete imendumine verre Kaksteistsõrmiksool Maost liigub toit peensoole esimesse osasse kaksteistsõrmiksoolde. * valkude, rasvade suhkrute lagundamine (maksanõre ja kõhunäärmenõre) * toitainete imendumine Maks * Maks toodab sappi, mis kogutakse sapipõide. * sapp aitab seedida rasvu. (sapipõis, sapijuha, maks ) Maks lagundab kahjulikke aineid Kõhunääre * Kõhunäärmenõre sisaldab ensüümi lipaas * suhkrute ja valkude seedimine Kõhunääre reguleerib veresuhkru sisaldust veres. Jämesool Seedimata toidujäägid liiguvad jämesoolde. * toitainete imendumine verre
Enamus süsivesikute kvalitatiivseks määramiseks kasutatavaid reaktsioone baseerub karbonüülrühma esinemisel molekulis. Reaktsioonitingimustest sõltuvalt oksüdeeruvad suhkrud erinevateks produktideks. Leeliselises keskkonnas redutseerivad suhkrud metallide ioone ning teisi oksüdeerijaid, suhkrumolekuli süsinikuahel reeglina laguneb reaktsiooni käigus, tekib mitmete produktide segu. Neutraalses või happelises keskkonnas toimub suhkrute oksüdatsioon ilma molekuli lagunemiseta ning produktideks on erinevad happed. Teine osa analüüsi meetoditest põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumisel süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. 1.2.1 Molisch'i test Molisch'i test on süsivesikute kvalitatiivse analüüsipõhitest, kuna nii mono-, oligo- kui ka polüsahhariidid annavad positiivse reaktsiooni. Ka nukleiinhapped ja
Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik Ühte katseklaasi valatakse 2ml arabinoosi lahust, teise 2ml glükoosi lahust. Mõlemad kasutatavad suhkrud peavad olema taandavad. Mõlemasse lisatakse 0,1g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2g naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Reaktsioonisegu hoitakse 40min keevas veevannis, aeg-ajalt loksutades ja jahutatakse seejärel jäävannis. Katseklaasis moodustuvad vastavate suhkrute osasoonid, mis lahusest välja kristalluvad. Moodustuvate osasoonide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Glükoosi osasoon: glükoosi ja teiste monosahhariidide osasoonid meenutavad luuda, kõik osasoonid on piklikud. Arabinoosi osasoon sarnaneb pigem disahhariidide osasooniga.
mille sisepind on kurrulise limaskestaga (1,5 - 3,5 l) · toidu segamine · toidu soojendamine · maohappes olev ensüüm pepsiin lagundab valke · maohape hävitab Maos on toit 3-4 tundi mikroobe Peensool Kurrulise ja hatulise sisepinnaga · toitainete imendumine verre Peensoole sisepind Kaksteistsõrmiksool Maost liigub toit peensoole esimesse osasse kaksteistsõrmiksoolde. · valkude, rasvade suhkrute lagundamine (maksanõre ja kõhunäärmenõre) · toitainete imendumine Maks Maks toodab sappi, mis kogutakse sapipõide. sapp aitab seedida rasvu. maks sapijuha sapipõis Maks lagundab kahjulikke aineid Kõhunääre Kõhunäärmenõre sisaldab ensüümi lipaas suhkrute ja valkude seedimine Kõhunääre reguleerib veresuhkru
Lisati 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutati lahustumiseni. Segu kuumutati ~40 min keeval veevannil kuni osasoonide moodustumiseni. Osasoonide kuju vaadeldi mikroskoobis. Tulemus: Glükoosi lahuses tekkisid osasoonid kiiresti, laktoosi lahusest osasoone saada ei õnnestunud. 4 1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli. Ammoniakaalsest AgNO3 lahusest sadestub metalliline hõbe taandavate suhkrute toimel välja ning katseklaasi seinale moodustub peegel. Töö käik: 1 ml 1% AgNO3 lahusele lisati 0,5 ml NH4OH lahust, loksutati. Lisati 1 ml glükoosi lahust ning segu soojendati veevannis. Tulemus: Taandunud hõbe sadestus õrnalt katseklaasi seintele Järeldus: Glükoosis sisaldub aldehüüdrühm, mis redutseeris metalli AgNO3 lahusest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
