Redis säilib kauem, kui lehed eemaldada. Pesemata redis säilib avaustega kilekotis külmikus ühe nädala. Kõige rohkem tuntakse loomulikult punase koorega rediseid, vähem on levinud valge, lilla, mustja või kollase värvusega redisesordid. Vaatamata kooreosa värvusele, on redise sisu valge ja mahlakas. Redise söödav osa sisaldabki kõige rohkem vett, 90-94%. Süsivesikuid on redistes keskmiselt 4%, valke tavaliselt 1,2%, kiudaineid protsendi piires. Mikrotoitainetest tuleb märkida redise vitamiine ja mineraalaineid. Tõsi üksikutest vitamiinidest rääkides on selles taimes rohkelt vaid askorbiinhapet, teiste vitamiinide sisalduselt redis millegi erilisega ei üllata. Redises väga soodne kaaliumi/naatriumi suhe, mis korrastab oluliselt organismi veemajandust. Redisel on terav maitse, mille talle annavad eeterlike õlide hulka kuuluvad sinepiõlid. Rahvameditsiinis on redisest pressitud mahla kasutatud hingamisteede põletike, seedekulgla talitluse
ongi aluseks energeetilise väärtuse kujunemisel. Sajagrammine soolatud heeringafilee ports annab tarbijale keskmiselt veerand tuhat kilokalorit. Mineraalühenditest on heeringas palju kaaliumi-, väävli-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid. Viimased kaks pääsevad maksvusele juhul, kui heeringat süüakse koos väikeste luudega. Et meil eelistatakse peamiselt vähem või rohkem soolatud heeringaid, siis peab heeringasõber arvestama ka soolakalast saadud rikkalikku naatriumikogust. Mikrotoitainetest on soolaheeringates palju rasvlahustuvaid vitamiine, eriti torkab silma vitamiini D kõrge sisaldus, vähem leidub vitamiine E ja A. Sõltuvalt soolamisviisist ja soolakogusest leidub soolaheeringas ka vesilahustuvaid vitamiine, kuid otse veest püütud värsketel kaladel on need näitajad loomulikult suuremad. Et heeringas on merekala, siis peab kindlasti mainima tema rikkalikku mikroelementide sisaldust. Soolaheeringas on samuti arvestatavalt joodi, fluori, seleeni, rauda, tsinki ja vaske.
Teisisõnu, need on üldisemat laadi nähud: väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, tihti ka peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jne. Avitaminoos tähendab aga konkreetset haiguspilti. Avitaminoos kuulub niinimetatud "defitsiidi haiguste" hulka. Need on haigused, mille põhjuseks on hädavajalike toitainete puudus toidus. Taoliste toitainete hulka kuuluvad asendamatud aminohapped, asendamatud rasvhapped ja mikrotoitainetest vitamiinid. Avitaminoos tekib juhul kui inimene ei saa toiduga mingit konkreetset vitamiini või organismi varud on lõppenud. Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel. Näiteks vitamiin C puudusel skorbuut, vitamiin B1 puhul beri-beri jne. Tekkepõhjustest tulenevalt jagatakse hüpo- ja avitaminoose kolme rühma: 1) alimentaarsed ehk toitumuslikud (primaarsed): tekivad kas vitamiinivaese toidu või näiteks alkoholismi korral (B-grupi vitamiinide
hüpovitaminoosid: ilmnevad sõltumata sellest, millist vitamiini organism piisavalt ei saa. Teisisõnu, need on üldisemat laadi nähud: väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, tihti ka peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jm. avitaminoosid: haigused, mille põhjuseks on hädavajalike toitainete puudus toidus. Selliste toitainete hulka kuuluvad asendamatud aminohapped, asendamatud rasvhapped ja mikrotoitainetest klassikaliselt vitamiinid. Avitaminoos tekib juhul kui inimene ei saa pikemat aega seedekulgla kaudu mingit konkreetset vitamiini ning organism ei suuda teda sellega samuti varustada reservide defitsiidi tõttu. Seega kujuneb avitaminoos reeglina konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel. Erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoos konkreetne haigus (nt vitamiin C puhul skorbuut). 6 4
·juues karastusjookide asemel mahla, ·lisades tükeldatud puuvilju müslile, pudrule, piimakokteilile, pannkookidele, muffinitele, kookidele, ·kasutades puu- ja köögivilju vahenäksimistena, ·kasutades maiustuste asemel kuivatatud puuvilju ja marju, ·asendades toitude maitsestamisel soola värskete maitsetaimedega, näiteks murulaugu, tüümiani või küüslauguga. Tabel 1. Fütotoitainete erinevus põhi- ja mikrotoitainetest Toitained (valgud, rasvad, süsivesikud, Fütotoitained vitamiinid, mineraalained) Eluks asendamatud. Pole eluks esmavajalikud. Ei anna energiat. Ilma nendeta tekivad defitsiidi tunnused, Ei enneta defitsiidist tulenevaid haigusi, kuid nad aitavad toetada tervist läbi kroonilistesse haigused, halvimal juhul surm. haigustesse (südamehaigused, vähk) haigestumise riski vähendamise. Leiduvad kõikides toidugruppides
Vaatamata sellele on pohlades rohkesti suhkruid, kuni 10-12%. Erinevatest suhkrutest on pohlades kõige rohkem fruktoosi (kõige magusam suhkur). Marjade hapu maitse tuleneb erinevatest orgaanilistest hapetest. Ehkki koguseliselt on neid vähe (kuni 2%), suudavad sidrun-, õun-, oblik-, äädik-, bensoe- ja ursoolhape edukalt suhkrute magusa maitse varjutada ning endid maitseaistingutes esile tõsta. Lisaks suhkrutele ja hapetele sisaldavad valminud pohlad ka valke ja minimaalselt rasvu. Mikrotoitainetest on pohlades erinevaid vitamiine. Neist olulisem vitamiin C (seda on võrreldes teiste marjadega suhteliselt vähe). Palukates on karotinoide ja bioflavonoide. Olulisel hulgal on viljades erinevaid: - kiud-, park- ja värvaineid, - mineraalühendeid. Pohlades on mitmeid glükosiide (bioaktiivne toime). Vaatamata rikkalikule koostisele on pohlad suhteliselt lahja suutäis - 100g marju annab sööjale 50-60 kilokalorit. Kõige rohkem kasvatatakse pohla:
Võistlusperioodi või suurema intensiisusega treening perioodi järgselt. 9. Nimetage peamised makro- ja mikrotoitained, millega varustatusest sõltub inimese immuunsüsteemi talitlus. Makrotoitained on süsivesikud, rasvad ja valgud Mikrotoitained on vitamiinid, mineraalaineid Immunsüsteemi jaoks on vaja varustada organismi : A-, E-, B6 -, B12- ja C-vitamiini ning foolhappega, aga ka raua ja tsingiga 10. Millised inimese immuunsüsteemi talitlust mõjutavatest mikrotoitainetest võivad nende ülemäärase tarbimise korral kõige tõenäolisemalt organismi kaitsevõimet kahjustada? Organismi kaitsevõime võib kahustada ülemäärane E-vitamiini, raua ja tsingi manustamine, sest see pärsib immuunsüsteemi talitlust. Seepärast pole õigustust sportlaste seas üsna levinud praktikale tarvitada immuunsüsteemi tugevdamiseks suures koguses ja regulaarselt toidulisanditena vitamiine ja mineraalaineid. 11
Teisisõnu, need on üldisemat laadi nähud: väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, tihti ka peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jne. Avitaminoos tähendab aga konkreetset haiguspilti. Avitaminoos kuulub niinimetatud "defitsiidi haiguste" hulka. Need on haigused, mille põhjuseks on hädavajalike toitainete puudus toidus. Taoliste toitainete hulka kuuluvad asendamatud aminohapped, asendamatud rasvhapped ja mikrotoitainetest vitamiinid. Avitaminoos tekib juhul kui inimene ei saa toiduga mingit konkreetset vitamiini või organismi varud on lõppenud. Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel. Näiteks vitamiin C puudusel skorbuut, vitamiin B1 puhul beri- beri jne. Tekkepõhjustest tulenevalt jagatakse hüpo- ja avitaminoose kolme rühma: 1) alimentaarsed ehk toitumuslikud (primaarsed): tekivad kas vitamiinivaese toidu või näiteks
annaabi.ee 
