11. mai – Ordu sõjajõud võitsid Kämbla ja Kanavere lahingud. 14. mai – Ordu sõjajõud võitis Sõjamäe lahingu. 2. Harjumaa, Läänemaa ja Saaremaa eestlased vs Taani ja Liivi ordu ülemvõim. Eestlased tahtsid rohkem vabadust, neilt võeti ära aina rohkem õigusi ja anti juurde aina rohkem koormisi ning muid kohustusi, nende vabadust piirati. 3. Harjumaal, Läänemaal, Saaremal. 4. Hermann von Wartberge ladinakeelne kroonika 1370. aastatest ja Johann Bremmeni saksakeelne kroonika – neid ei saa usaldada, sest need on väga ühekülgsed ja pealiskaudsed. 5. Saksa ordu hõivas Harjumaa ja Virumaa ning omandas kontrolli Saare- Lääne piiskopkonna üle, ehk kehtestati orduvõim. 6. Sarnane on see et on teada, et tegemist oli ülestõusuga ja võitlusega vabaduse jaoks, see fakt ei muutu. Asi on selles, et ülestõusu arvatav
Padise klooster langes üsna kohe eestlaste rünnaku ohvriks. Tapeti 28 munka, üksnes abt ja mõned vähesed veel pääsesid. Seejärel olevat asutud 10 000 mehega Tallinna piirama Padise klooster Kloostri põhiplaan: 1 vana kabel 2 kirik 3 käärkamber 4 kapiitlisaal 5 refektoorium 6 kaevukelder 7 eesväravatorn 8 kaitse ning elutorn 9 10 haakpüssitornid Padise klooster Padise klooster Sakslaste pilgu läbi... Hermann Wartberge jutustab rõhutatult ülestõusnute metsikusest. Need löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad naised mõõkadega lõhki ja pistnud nende kehast väljalangevad lapsed piikidega läbi. Tallinna all röövinud nad saagist Kristuse kuju ja riputanud selle võlla poodud surnukehade kõrvale, samuti löönud nad risti ühe ristiusulise poisi, nii nagu Issand risti löödi. Olgugi, et kroonik toetus kuuldule, mitte
Kuningad läksid Paidesse ordumeistriga läbirääkimistele, aga hukkusid seal aset leidnud kokkupõrkes. Kogu ülestõusu mahasurumine võttis ordul veel kaks aastat aega. 1. Vasta küsimustele allikate ja oma teadmiste põhjal! Vajadusel otsi lisamaterjali õpikutest või internetist! http://entsyklopeedia.ee/artikkel/j%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us2 Wartberge Hermanni kroonika: Aastal 1343, kui sama meister laevaväega oli läinud nende samade väärusuliste vastu, ennäe, päe- val enne Püha Jüri päeva langesid Tallinna piiskopkonna vastristitud ära usust; nad surmasid oma isandad ja kõik sakslased koos väikeste lastega, lõid lapsi vastu kive, heitsid neid tulle ja vette ja tegid asju, millest häbi on rääkida, lõikasid naised mõõkadega lõhki. […] Nad põletasid maha nende
Höhlbaum, 1872, lk. 19-27). Renner'il esineb ,,buren" lk. 29-31 (järjekindlalt) ja tuleb vist Renner'i oma arvele panna, nagu need kohad ka muidu mõnes suhtes vist ei vasta algredaktsioonile, näit. Viljandi loo suhtes ja osalt ehk ka saarlaste loo suhtes. Tsistertslaste ordu Pommeri Oliva kloostri vanem kroonika (vanema ühtlase osana ulatub kuni 1350) nimetab äralangenuid: (Daccones) Eystones et Osolienses (Scriptores Rerum Prussicarum, I, lk. 721). Liivi ordumeistri kaplan Hermann de Wartberge (Chronicon Livoniae, ulatub kuni 1378) nimetab eestlasi sündmuse kirjelduses: neophiti Revaliensis diocesis, neophiti Osiliensis diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand'i 1394. a. lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses, Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 502, 503). Eestimaa vasallide dokumendis 16. V
10. klass Muhu Katariina kirik Referaat Õppejõud: Urve Leemets Tallinn 2011 Muhu Katariina kirik asetseb Muhu saare suurimas, Liiva külas, Kuivastu - Kuressaare maantee 12. kilomeetril. Eesti üheks silmapaistvamaks varagooti ehituseks peetud kirik on koos Pöide ja Karja kirikutega ehitatud gootika õitseajal ning kuulub Saare-Lääne kirikute rühma. Esmakordselt mainitakse kirikut Hermann von Wartberge kroonikas, kus selle valmimisajaks nimetatakse 1267. aastat. Siiski lõppes kivikiriku ehitamine Otto von Lutterbergi toetusel alles 1280. aastail. On täiesti võimalik, et sel ajal võis valmida tõenäoliselt Ojamaa meistrite poolt praeguseni säilinud kivist kirik, kuid arvatavasti ehitati Muhu kiriku puust esikirik juba pärast aastat 1233, mil Muhu saar langes Mõõgavendade Ordu valdusse. Praegune kirik on 1703. aastal Põhjasõja ajal purustatust 1738. aastal
ON MIDA VAADATA MUHU KATARIINA KIRIK See asetseb Muhu saare suurimas, Liiva külas, Kuivastu - Kuressaare maantee 12. kilomeetril. Eesti üheks silmapaistvamaks varagooti ehituseks peetud kirik kuulub Saare- Lääne kirikute rühma. Esmakordselt mainitakse kirikut Hermann von Wartberge kroonikas, kus selle valmimisajaks nimetatakse 1267. aastat. On täiesti võimalik, et sel ajal võis valmida praeguseni säilinud kirikuhoone, mitte aga hiljem hävinud algkirik, kuid arvatavasti oli tegu praegusele eelnenud ja tõenäoliselt puust kirikuga. Kivist Jumala- koja ehitamist alustati mitte enne 13. saj lõpukümnendeid. Kiriku kaitsepühakuks on 3.-4. sajandi vahetusel elanud Püha Katariina Aleksandriast. Kogu
otseses mõttes kogu rahvas. Võitlusse lülitusid ka naised. Sakslastele tuli selline üldine väljaastumine ilmselt ootamatult. Ehk küll kroonikate andmeis jääb paljugi ebaselgeks, nähtub neist kõigist, et ülestõus algas ja kulges esimestel päevadel kindla läbimõeldud plaani kohaselt. Kõigepealt puhastati maa sakslastest, seejärel koguneti mingisse samuti juba varem kindlaksmääratud kohta, kus korraldati sõjavägi ja valiti üldjuhid. Hermann Wartberge jutustab rõhutatult ülestõusnute metsikusest. Need löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad naised mõõkadega lõhki ja pistnud nende kehast väljalangevad lapsed piikidega läbi. Tallinna all röövinud nad saagist Kristuse kuju ja riputanud selle võlla poodud surnukehade kõrvale, samuti löönud nad risti ühe ristiusulise poisi, nii nagu Issand risti löödi. Olgugi, et kroonik toetus
lõi sõna otseses mõttes kogu rahvas. Võitlusse lülitusid ka naised. Sakslastele tuli selline üldine väljaastumine ilmselt ootamatult. Ehk küll kroonikate andmeis jääb paljugi ebaselgeks, nähtub neist kõigist, et ülestõus algas ja kulges esimestel päevadel kindla läbimõeldud plaani kohaselt. Kõigepealt puhastati maa sakslastest, seejärel koguneti mingisse samuti juba varem kindlaksmääratud kohta, kus korraldati sõjavägi ja valiti üldjuhid. Hermann Wartberge jutustab rõhutatult ülestõusnute metsikusest. Need löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad naised mõõkadega lõhki ja pistnud nende kehast väljalangevad lapsed piikidega läbi. Tallinna all röövinud nad saagist Kristuse kuju ja riputanud selle võlla poodud surnukehade kõrvale, samuti löönud nad risti ühe ristiusulise poisi, nii nagu Issand risti löödi. Olgugi, et kroonik toetus
aga alt vedas leedu s-vürst Vytautas, kes enda poliitika huvides sõlmis orduga liidu. Tulemusena Tartu sõda, saksa ordu okupeeris tartu. "Jüriöö ülestõus": allikate ja käsitlusviiside küsimus. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? Sündmustiku ülevaade. Põhjused ja taust suurel määral ebaselged. 16. sajandi Renneri kroonika kajastab seda talupoegade mässuna, kuid selleks ajaks "eestlane" ja "talupoeg" tähenduselt pmst võrdsustunud. Peaaegu kaasaegne Wartberge Hermanni kroonika nimetab seda vastristitute usutaganemiseks, aga kroonika on kirjutatud saksa ordu huvisid esindavate dokumentide põhjal. Talupoeglikuks raske pidada. Vastuhakk eelnevalt korraldatud, juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid rootsi ja pihkva võimukandjatega ning olid ühenduses taani kuningaga. Vaevalt tegu ka paganate võitlusega kristlaste vastu: vastast nimetati liivimaal tavapäraselt uskmatuiks, apostaatideks jne.
II Ordumeelne Anonüümne autor - Liivima vanem riimkroonika, käsitleb aega 1143-1290, on kesk- ülemsaksa keeles 12 000 värssi; Bartholomäus Hoenecke - "Liivimaa noorem riimkroonika", käsitleb aastaid 1315-1348, alamsaksa keeles, säilinud J. Renneri proosavormiline ümberjutustus. Kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu - seepärast tähtis! Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364-1380) - "Chronicon Livoniae", käsitleb aastaid 1180-1378 III Riia linna seisukohalt: Hermann Helewegh (Riia raekirjutaja ja raehärra 1454-1489) - nn Riia peapiiskopkonna punane raamat, käsitleb 15. sajandi keskelt kuni 1489. B – Varauusaegne kroonikakirjutus (16.saj keskpaik-18.sajandi algus). Balthasar Rüssow - Eesti päritolu on kahtlane. Aga kirjutas kuulsaima Liivi sõja aegse
Eesti Kultuurilugu KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346-1520) Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad: 1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel. 2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt. 3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315-1348. Käsikiri pole säilinud, tuntakse proosavormis ümberjutustusena hilisemate (Renneri, Russowi) kroonikate kaudu. 4) ,,Chronicon Livoniae" on kirja pandud Liivimaa Ordu vaimuliku Herman von Wartberge poolt ning kajastab sündmusi Liivima...
1876 tegi L. Meyer publikatsiooni. 14. saj kronistika B. Hoeneke – alam-saksa keeles. Omal moel jätk vanale riimkroonikale. Mees oli kaplan, kantselei ülem 14saj keskel. Niisiis pärit ordust. Nooremat riimkroonikat pole säilinud, aga sisaldab ümberjutustusena 16saj Liivimaa kroonikas (Renneri tehtud). Ei ole täpselt teada, mis perioodi käsitleb. Algab kas 1320 või pisut enne. Selles kajastub ka Jüriöö. Parima väljaande tegi S. Vahtre. Hermann Wartberge – ordus, ladina keeles. Liivimaa ajalugu kuni 1378. Väga rikkalik materjal kroonika seadmisel. Väga tugev apologeetika aspekt ka: kataloog ordu kasuks vallutamise osas. Kirjeldab omadest kogemustest Leedu vastu sõdimist. 1863 anti välja. Eesti keeles katkeid 1920. aastatel. 15. sajand Ordu ja piiskopi leerid võitlevad; hävitatakse kroonikaid ja ajalugu, et omad argumendid oleks peal. 16. sajand Liivi sõja ajal uus huvi ajalookirjutamise vastu
säilinud. Säilinud allikad kõnelevad Põhja-Eestimaal toimunud ülestõusust, kuid põhisündmused toimusid Läänemaal ja Saaremaal. On teada, et Noorem Liivimaa riimkroonika kirjutatud Hoeneke poolt käsitles Jüriöö ülestõusu, kuid allikas pole säilinud. Tekst on säilinud 16. saj krooniku Johann Renneri ümberkirjutus sellest tekstist, kuid lühendatult. Samuti on säilinud 14. saj kroonika, mille autoriks on Hermann von Wartberge. Hermann oli Liivimaa ordumeistri kaplann ning kroonika oli koostatud 1370ndatel aastatel. Kroonika võtab kokku Liivimaa ajaloo sündmused Saksa ordu seisukohal. Ladinakeelne, primitiivne, paljudes kohtades arusaamatu. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? - 16. sajandil kirjutatud Johann Renneri kroonika kajastab seda sündmust kui talupoegade mässu, aga selleks ajaks oli "eestlane" ja "talupoeg" tähenduses võrsustunud. Wartberge Hermanni kroonika
sajandi jutustest, et seal olid mõned riimid, siis arvati, et tegemist riimjutustusega. Kas tegu oli Liivimaa ordumeistri kaplaniga, kelle jutustust ta kasutas (Parthemolos?), pole teada. Uuem käsitlus arvab, et Renneri jutustus oli hoopis alam-saksa keeles nagu ka vanem riimkroonika (Rheutersi teooria). Kui mõned originaalis on vb tõesti säilinud. 14. saj II poolel, 15. saj millegi pärast Liivimaal enam suurejoonelisi krooniakid ei säilinud. 14. sajandis Wartberge kroonika, mis on primitiivne ja siis veel mõned 15. saj tekstid, mis pole säilinud originaalkujul või siis puhtalt hüpoteetilised. Uuesti tõusis Liivimaa teema kroonikute jaoks tähtsaks 16. sajandil seoses Liivi sõdadega: Johann Renner seoses hoonete looga ja Balthasar Russow, kelle kroonikast juba tema eluajal valmis 2 varianti, mis 3 korral trükiti, kõige pealt 1578, teine 1584. E k tõlke kaudu tuntakse kroonika teist varianti (pikem), esimene ja teine on ka sisuliselt erinevad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
