tõusu märki, vaid ka kui taotlust lahendada linnaelanike, eeskätt kaupmeeskonna üht sotsiaalset probleemi -- tagada leskedele ja vallalistele tütardele seisusekohane elujärg. · Liivimaa reformatsioonieelse kirikuelu uurimist raskendab allikate vähesus. Piiskoppide ja toomkapiitlite tegevusest on paremini jälgitav poliitiline külg, kogudusekirikute ja kloostrite puhul aga majanduselu. · Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi: tsistertslaste mungakloostrid Padisel. Kärknas, nunnakloostrid Tallinnas ja Lihulas, dominiiklaste konvendid Tallinnas ja Tartus, frantsisklaste konvendid Tartus, Viljandis ja Rakveres, naistertsiaaride
Ajaloo arvestus 15.okt.2015 Muistne vabaduvõitlus – 1208-1227 Tagajärjed: 1) eestlased kaotasid oma maa ja vabaduse 2) eestlased ristiusustati 3) eestlastel tekkisid koormised (loomusrent, künnis, kirikukünnis, hinnus) ja kohustused 4) kultuuridevaheline konflikt tekkis Keskaegse Liivimaa poliitiline jaotus: Liivimaa suurim riik oli Saksa ordu valdus. 1346. Aastal see veel suurenes, kui Saksa ordu ostis Taani kuningalt Eesti hertsogkonna. Ordu valdustele järgnesid Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Saare- Lääne Piiskopkond, Kuramaa Piiskopkond. Liivimaa orduriik oli osa Saksa ordu valduses. Enamik siinseid piiskoppe oli seotus Saksa- Rooma keisririigiga. Piiskop on piiskopkonna ehk diötseesi kiriklik juht. Regiooni piiskopkonnad moodustasid kirikuprovintsi, mille eesotsas seisis piiskop. Piiskopi valis ametisse toomkapiitel või paavst. Keskaegne Liivimaa jagunes kiriklikult kaheks: Riia kirikuprovints (Riia, Saa...
saj ja 13. saj alguses mängisid olulist rolli tsitertslased (Berthold, Dioderich, Bernhard von Lippe?), samal ajal tegelikult katolikus kirikus polnud inimesi, kelle töö oleks misjonitegevus olnud. See probleem kerkis eriti tugevalt esile ketserlike jutustajate puhul 13. saj algus?. See, mida tsitertslased Liivimaal tegid, et nad läksid kloostrist paganate keskele misjonitegevust tegema oli ränk eksimus tsitertslaste ordu järgi. Tegemist on lubamatu distsipliini rikkumisega. Alles kerjusordude loomine andis katolikule kirikule inimesed, kelle tööks oli misjonitöö tegemine. Dominiiklased ja frantsisklased on juba 30. aastatel Liivimaal tegevad - tõrjuvad misjonitöö puhul tsitertslased kõrvale. See periood 13. saj alguses kannab Eesti ajalookirjanduses nime Eestlaste muistne vabadusvõitlus. 13. saj alguses puuduvad ühtlased eestlased, eri maakonnad on omaette üksused, mis mõnikord sõdivad omavahel. Ei ole poliitilist ühisorganisatsioone
karjakasvatusega; naisharul olid kloostrid ka linnades. *Dominiiklased – kerjusmungaordu; kuulutasid jumalasõna ja tegelesid hariduse andmisega; kloostrid asusid linnades. *Frantsisklased – kerjusmungaordu; tegelesid rändjutlustamisega kohaliku rahva hulgas; kloostrid asusid linnades. *Augustiinlased – tegutsesid alates 15.saj algusest Pirita kloostris, mis oli ainus segaklooster Eesti alal. *Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi *Kloostrid olid ka palverändurite sihtkohaks ja nendes paiknesid ka ravitsejad katkude ja haiguste ajal. *Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. USUPUHASTUS *16.sajandi alguses puhkes Euroopas vastasseisust Rooma paavsti poolt juhitud katoliku kirikule reformatsioon (e usupuhastus).
Leppega liitus Saare-lääne piiskopkonna vasalkond. Tartu piiskopkonna vasallid ja Harju-viru rüütelkond jäid pooldama katoliiklust. Riia peapiiskopkonnas leidis uus õpetus kiiresti toetuse, ning ka kuramaa vasallide seas. -Pildirüüsted 1524-5 Liivimaal ikaldus, mis põhjustas rahutusi. Inimesed valgusid linnadesse, ning Luterliku kihutustöö tulemusel toimusid Riia, Tallinnas, Tartus, Uus-Pärnus nn pildirüüsted, kus linlased röövisid ja rüüstasid kogudusekirikute ning kerjusordude konventide kirikute sisustust. Pildirüüstete järel hakkas raad kirikuelu ümber korraldama. Raad võttis kiriku varad arvele, sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas ümbes korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegast, mille vahenditest tuli palka maksta evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Riias, Tallinnas ja tartus hakati kerjusvendi linnast välja ajama. Linnade raed
Augustiinlaste ordu: segaklooster Pirital (1407) pühendatud Pühale Birgitale ja Neitsi Maarjale. Tolleaegne keskus asus Rootsis. Must rüü valgega. Tegutseb tänapäeval: 11 nunna, neist 1 Pärnu päritoluga. Omavahel suheldakse ladina ja itaalia keeles. Frantsisklaste ordu: hallid vennad. Kloostrid asusid Tartus, Viljandis ja Rakveres. Rüüd hallist või pruunist kotiriidest. Püüdlesid suuremale avatusele. Nende põhitegevuseks oli jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine. Mõlemate kerjusordude loojateks olid väga rikkad Itaalia kaupmehed. Bert Notke ,,Surmatants" B. Notke Lüübeki meister. Maalis kappaltarile Pähavaimu kirikule . Säilinud 7.5 meetri pikkune osa. ,,Surmatants" elu ebakindluse ja surma paratamatuse teemal. Surmatants (danse macabre) oli ühiskonna demokratiseeriv surmahoiatus kõigile. Arsti tunneb maalil ära käes oleva uriinipurgi järgi. (iseloomulik kõigile tolleagsetele maalidele) Läti Hendriku Liivimaa kroonika
Ketserlike jutlustajate vastu astus Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi oli Jutlustajate Vendade ordu. Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele. Tollaste kiriklike ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus: küsiti, kas kirikule on kohane olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates sellest, mida inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja. Kerjusordusel oli tsentraliseeritud ülesehitus, need jagunesid provintsidesse. Vanade ordude puhul nõuti, et munk oleks ühes kohas paigal, kerjusmunkade puhul oli ette nähtud munkade asumine ühest konvendist teise
Eesti keskaeg Historiograafia Liivimaa ajaloo uurimine sai alguse 18. sajandil, sügavamalt 19saj baltisakslaste poolt. 19saj lähtusid nad poliitilisest ajaloost: oli ajajärk, mil saksa tegelased tulid domineerima, kuni keskaegse Liivimaa lagunemiseni. Nimetati seda Liivimaa iseseisvuse ajaks. Kui hakkasid uurima Eesti-Läti uurijad nimetati seda lihtsalt Eesti keskajaks. Samas ka 1227 ei lõppenud tegevus vaid Henriku kroonika. Võiks viia algusperioodi isegi ettepoole. Nagu polnud keskaega, polnud Eestit. Liivimaa moodustas terviku, eraldi käsitlus mõttetu. Käibel nimi Alt- Livland, et eristada hilisemast kubermangust, seepärast võib tegelikult selle Vana ära jätta. Liivimaa tähendus esialgu liivlaste asuala, vallutuste laienedes laienes ka nimi. Baltisaksad uurisid peamiselt niisiis poliitilist ajalugu. Eesti-Läti rõhutas selle käsitluse ühekülgsust – ei arvesta rahvusi. Sellest tundsid saksad veidi solvumist ning 1930. aastail vastup...
olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186. aastal pühitseti Meinhard liivlaste piiskopiks (Bremeni peapiiskopi poolt). Paavstid andsid oma heakskiidu läänemeremaadest pärit ristisõjataotlustele, ainuüksi preester Theoderich käis kuurias vähemalt kuus korda. Paavst Innocentius III soovis pigem koondada ristisõdijat Jeruusalemma vallutamiseks. Enne kerjusordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) loomist polnud Katoliku kirikus ka tööjõudu misjonitööks. Meinhardi rajatud piiskopivõim põrkus varem või hiljem kokku liivlaste juhtide vastupanuga. Meinhardi konfliktid liivlastega olid tõsised, rahulolematus arenes konfliktiks ja piiskop lasi hankida paavsti toetuse ristisõdijate värbamiseks, et liivlasi jõuga kuulekusele sundida. Meinhard suri 1196. aastal. Liivlaste uueks piiskopiks pühitseti Saksimaa Loccumi
hapendatud kui hapendamata leiba. 15.sajandil paavstide ja kontsiilide vastuseis. Paavstid jäid peale. Kas silmatorkavate võõrnähtudega kirik suudab tagada õndsust? Boccaccio oli Avignoni - aegne diplomaatpaavstide juures. 25 Hiliskeskajal saavad üldiseks annetused kirikule, palverännakud. Podagra - ainevahetuse haigus, mis tuleb ühekülgsest lihatoidust (see fakt ka "Dekameronis"). Podagra tavaline haigus vennaksestel st kerjusordude fransisklaste ja dominikaanlaste seas. Tõusikud , kes elavad nagu aadlikud, vanade mungaordude liikmed olid aadlipäritolu. 1431 kontsiil Baselis tahtis kirikusiseseid probleeme lahendada. Kontsiilijuhid ja paavst Eugeneuse vahel vastuolud, paavst saatis kirikukogu laiali aga kontsiil ei kuuletunud ning osavõtt osutus suureks. Paralleelselt kaks kontsiili, suur kontsiil Baselis ja paavstlik kontsiil 1238 Ferraras (siis Firenzes ja lõpetas Roomas)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
