tõusu märki, vaid ka kui taotlust lahendada linnaelanike, eeskätt kaupmeeskonna üht sotsiaalset probleemi -- tagada leskedele ja vallalistele tütardele seisusekohane elujärg. · Liivimaa reformatsioonieelse kirikuelu uurimist raskendab allikate vähesus. Piiskoppide ja toomkapiitlite tegevusest on paremini jälgitav poliitiline külg, kogudusekirikute ja kloostrite puhul aga majanduselu. · Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi: tsistertslaste mungakloostrid Padisel. Kärknas, nunnakloostrid Tallinnas ja Lihulas, dominiiklaste konvendid Tallinnas ja Tartus, frantsisklaste konvendid Tartus, Viljandis ja Rakveres, naistertsiaaride
ka kokkusaamiskoht. Kirikute juures hakati ka laatu pidama. Mitu Liivimaa kirikut on täitnud ka linnuse ülesannet. Ordud ja kloostrid: Vaimulikud ordud võimaldasid oma liikmetel püüelda suurema kristliku täiuse poole. Tsistertslaste ordu reeglid nõudsid paikset kloostrielu ja üksinduses mediteerimist. Kloostritele kuulus ulatuslik maavaldus. Tsistertslaste kloostrid, mis asuid Tallinnas, Tartus ja Lihulas olid ka lesestundu aadlidaamide hoolekandeasutused. Kerjusordude ülesandeks oli läbida palju inimestega ja teha kuulutustööd, see tõttu olid need kloostrid tihti linnades. Keskaegset kloostrisüsteemi murendas reformatsioon. Usk ja haridus: Kiriklikud toimingud saatsid inimest kõigil tema eluetappidel. Ristirahva liikmeks saadi ristimisega. Täiskasvanu lähenemiseks oli konfirmatsiooni sacrament. Nõuti ka kiriklikku abielu laulatamist. Surma lähenedes võeti vastu viimne võrdlemine. Kristluse osadust väljendas armulaua sacrament
saj ja 13. saj alguses mängisid olulist rolli tsitertslased (Berthold, Dioderich, Bernhard von Lippe?), samal ajal tegelikult katolikus kirikus polnud inimesi, kelle töö oleks misjonitegevus olnud. See probleem kerkis eriti tugevalt esile ketserlike jutustajate puhul 13. saj algus?. See, mida tsitertslased Liivimaal tegid, et nad läksid kloostrist paganate keskele misjonitegevust tegema oli ränk eksimus tsitertslaste ordu järgi. Tegemist on lubamatu distsipliini rikkumisega. Alles kerjusordude loomine andis katolikule kirikule inimesed, kelle tööks oli misjonitöö tegemine. Dominiiklased ja frantsisklased on juba 30. aastatel Liivimaal tegevad - tõrjuvad misjonitöö puhul tsitertslased kõrvale. See periood 13. saj alguses kannab Eesti ajalookirjanduses nime Eestlaste muistne vabadusvõitlus. 13. saj alguses puuduvad ühtlased eestlased, eri maakonnad on omaette üksused, mis mõnikord sõdivad omavahel. Ei ole poliitilist ühisorganisatsioone
*Dominiiklased – kerjusmungaordu; kuulutasid jumalasõna ja tegelesid hariduse andmisega; kloostrid asusid linnades. *Frantsisklased – kerjusmungaordu; tegelesid rändjutlustamisega kohaliku rahva hulgas; kloostrid asusid linnades. *Augustiinlased – tegutsesid alates 15.saj algusest Pirita kloostris, mis oli ainus segaklooster Eesti alal. *Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi *Kloostrid olid ka palverändurite sihtkohaks ja nendes paiknesid ka ravitsejad katkude ja haiguste ajal. *Maal püsisid paganlikud kombed nagu mittekiriklikud abielud ja matused ning loodusobjektide austamine kogu keskaja vältel, ent hiljemalt 15. sajandiks olid need tavad tugevasti põimunud katoliiklusega. USUPUHASTUS *16.sajandi alguses puhkes Euroopas vastasseisust Rooma paavsti poolt juhitud katoliku kirikule reformatsioon (e usupuhastus).
Leppega liitus Saare-lääne piiskopkonna vasalkond. Tartu piiskopkonna vasallid ja Harju-viru rüütelkond jäid pooldama katoliiklust. Riia peapiiskopkonnas leidis uus õpetus kiiresti toetuse, ning ka kuramaa vasallide seas. -Pildirüüsted 1524-5 Liivimaal ikaldus, mis põhjustas rahutusi. Inimesed valgusid linnadesse, ning Luterliku kihutustöö tulemusel toimusid Riia, Tallinnas, Tartus, Uus-Pärnus nn pildirüüsted, kus linlased röövisid ja rüüstasid kogudusekirikute ning kerjusordude konventide kirikute sisustust. Pildirüüstete järel hakkas raad kirikuelu ümber korraldama. Raad võttis kiriku varad arvele, sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas ümbes korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegast, mille vahenditest tuli palka maksta evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Riias, Tallinnas ja tartus hakati kerjusvendi linnast välja ajama. Linnade raed
Augustiinlaste ordu: segaklooster Pirital (1407) pühendatud Pühale Birgitale ja Neitsi Maarjale. Tolleaegne keskus asus Rootsis. Must rüü valgega. Tegutseb tänapäeval: 11 nunna, neist 1 Pärnu päritoluga. Omavahel suheldakse ladina ja itaalia keeles. Frantsisklaste ordu: hallid vennad. Kloostrid asusid Tartus, Viljandis ja Rakveres. Rüüd hallist või pruunist kotiriidest. Püüdlesid suuremale avatusele. Nende põhitegevuseks oli jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine. Mõlemate kerjusordude loojateks olid väga rikkad Itaalia kaupmehed. Bert Notke ,,Surmatants" B. Notke Lüübeki meister. Maalis kappaltarile Pähavaimu kirikule . Säilinud 7.5 meetri pikkune osa. ,,Surmatants" elu ebakindluse ja surma paratamatuse teemal. Surmatants (danse macabre) oli ühiskonna demokratiseeriv surmahoiatus kõigile. Arsti tunneb maalil ära käes oleva uriinipurgi järgi. (iseloomulik kõigile tolleagsetele maalidele) Läti Hendriku Liivimaa kroonika
võimalust usule keskenduda. Linnakodanikkonnale avasid juurdepääsu jumalasõnale kerjusmungaordud. Olid kaks suurt ordut, mis mõlemad said alguse 13. saj alguses, mis oli paljude ketserlike õpetuste kujunemise aeg. Ketserlike jutlustajate vastu astus Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi oli Jutlustajate Vendade ordu. Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele. Tollaste kiriklike ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus: küsiti, kas kirikule on kohane olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates sellest, mida inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja
rahvas ärritus ning vallutati Toomemägi. Raad toetas reformi – emantsipeerumine piiskopist. Pildirüüste ka Pärnus. Samuti majanduslikud ja poliitilised põhjused. Vastandus vaene linn ja rikas kirik. Reformatsiooni-ideede jõudmine maale aga segane. Aadelkond esialgu nagu toetas poliitiliselt, aga kartsid samas talupoegade sõdu ja sotsiaalseid rahutusi. Kui pinged maandusid ja kirik linnades läheb rae kontrolli alla, tuleb sümbioos vana ja uue vahel. Kerjusordude mungad olid varem palju talupoegi õpetanud, enam neid aga polnud. Kihelkonna vaimulikud seda ka ei teinud. Kui asemele tulid protestantlikud preestrid, olid nad kehvemini haritud jne. Seega, usuelu ja misjonitöö langes maarahva seas. 16sajandil ilmuvad taas panustega matused. Lihtrahva religioonitunnetus oli maagiline ja katolik usk toimib sellega paremini. Ülemkihid võtsid kiiresti omaks uued tõekspidamised. Ordumeistrid tõlkisid/lasid tõlkida katekismusi jne.
olid maksukohustlased. Arvatavasti see luba puudutas ka Üksküla kiriku ja linnuse rajamist Meinhardi eestvõttel (1/5 alast kuulus talle). 1186. aastal pühitseti Meinhard liivlaste piiskopiks (Bremeni peapiiskopi poolt). Paavstid andsid oma heakskiidu läänemeremaadest pärit ristisõjataotlustele, ainuüksi preester Theoderich käis kuurias vähemalt kuus korda. Paavst Innocentius III soovis pigem koondada ristisõdijat Jeruusalemma vallutamiseks. Enne kerjusordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) loomist polnud Katoliku kirikus ka tööjõudu misjonitööks. Meinhardi rajatud piiskopivõim põrkus varem või hiljem kokku liivlaste juhtide vastupanuga. Meinhardi konfliktid liivlastega olid tõsised, rahulolematus arenes konfliktiks ja piiskop lasi hankida paavsti toetuse ristisõdijate värbamiseks, et liivlasi jõuga kuulekusele sundida. Meinhard suri 1196. aastal. Liivlaste uueks piiskopiks pühitseti Saksimaa Loccumi
hapendatud kui hapendamata leiba. 15.sajandil paavstide ja kontsiilide vastuseis. Paavstid jäid peale. Kas silmatorkavate võõrnähtudega kirik suudab tagada õndsust? Boccaccio oli Avignoni - aegne diplomaatpaavstide juures. 25 Hiliskeskajal saavad üldiseks annetused kirikule, palverännakud. Podagra - ainevahetuse haigus, mis tuleb ühekülgsest lihatoidust (see fakt ka "Dekameronis"). Podagra tavaline haigus vennaksestel st kerjusordude fransisklaste ja dominikaanlaste seas. Tõusikud , kes elavad nagu aadlikud, vanade mungaordude liikmed olid aadlipäritolu. 1431 kontsiil Baselis tahtis kirikusiseseid probleeme lahendada. Kontsiilijuhid ja paavst Eugeneuse vahel vastuolud, paavst saatis kirikukogu laiali aga kontsiil ei kuuletunud ning osavõtt osutus suureks. Paralleelselt kaks kontsiili, suur kontsiil Baselis ja paavstlik kontsiil 1238 Ferraras (siis Firenzes ja lõpetas Roomas)
annaabi.ee 
