Eesti keskaeg kokkuvõte (0)

Eesti keskaeg
Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldiselt loetakse Eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227 (Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, mida loetakse Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks) ja 1558 (Liivi sõja algus). Keskaja lõppdaatumiks on sageli loetud aga ka 1561. või 1562 . aastat, kui Vana- Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus . See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) – 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Ühtlasi on Eesti keskaeg esimeseks ajaloolise aja perioodiks Eesti ajaloos, sellele eelnes umbes 10 000 aasta pikkune Eesti muinasaeg. Keskaegne Eesti kuulus koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu järel Saksa ordule, kes pantis selle 1347 . aastal Liivi ordule. Pärast 1347. aastat eksisteerisid Eestis järgmised moodustised:
Liivi ordu
Saare-Lääne piiskopkond
Tartu piiskopkond
Ruhnu saar kuulus keskajal Kuramaa piiskopkonnale.
Ametlikult kuulus kogu Vana-Liivimaa Saksa- Rooma riigi koosseisu.
Võimu- ja haldusjaotus
Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).
Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivimaa ordumeister olid keskaja lõpuks Saksa- Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst , kellele allus ka ordu.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525 . aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur - ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt , Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond , ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega ( vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt , kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563 . ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid , seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).
Keskaegsed linnad Eestis
Toompea Väikese linnuse üldvaade
Keskajal oli Eestis 9 linna: Tallinn (Lübecki linnaõigus aastast 1248 ), Vana-Pärnu (Saare-Lääne stiftiõigus aastast 1251), Tartu (Riia linnaõiguse esmamainimine 1262), Haapsalu ( 1279 Saare-Lääne õigus), Viljandi (Riia õigus 1283 ) Paide (Riia õigus 1291 ), Rakvere (Lübecki õigus 1302), Uus-Pärnu (Riia õigus 1318) ja Narva (Lübecki õigus 1345).
1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus täielikult. Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga siiski Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev. Alevid asusid ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).
Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid : omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, ent teised linnad mitte.
Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. Eestis viimase loodud linnadest asja ei saanud, kuid näiteks Lätis rajas von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop ) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Keskaegset linna valitses magistraat ehk raad , mis koosnes raehärradest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati bürgermeistriteks, viimane mõiste hakkas hiljem tähistama linnapead. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli Suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade Gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti Gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel.
Linnade puhul oli väga oluline roll kodanikuseisusel. Tavaliselt ei piisanud täieõiguslikuks kodanikuks saamiseks sellest, et tegemist oli vaba inimesega, vaid ta pidi linnas omama ka kinnisvara. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Viimase kõige ilmsemaks näiteks on aastal 1535 toimunud Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli hukkamine Tallinnas, kuna ta oli oma linna põgenenud talupoja linnas vangistanud ja surnuks peksnud.
[ redigeeri ]Välis- ja sisekonfliktid
Viljandi ordulinnus – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatis
Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi kujutis Võnnus (praegu Cēsis).
Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja peagi ka ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistas Liivi ordu kuralased, 1290 . aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale . 1240–1241 teostasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ning Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva . Kuid pärast 1242 . aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegemist küllaltki piiratud ulatusega piirisõdadega. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 1480 – 1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus mõnikord oli ametis koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556– 1557 ), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345, mil Harjumaal , Läänemaal ja Saaremaal eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560 . aasta sügisel Lääne- ja Harjumaal.
[redigeeri]Majandus
Olulisimaks majandusharuks oli põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud . Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp . Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Uus-Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.
[redigeeri]Rahvastik ja seisused
Valdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlaste või teiste talupojaseisusest pärineva isiku kohta, kes polnud just otseselt saksa päritolu, kasutatud mõistet undeutsch (mittesakslane).[1] Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse, kuid privilegeeritud seisuste hulka nad ei kuulunud.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, kaupmeeste ja käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täieluikult koloniseeritud Preisimaast. Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel , et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. Eestis asus vähesel määral ka venelasi , kes keskajal olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas.
Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust : vaimulikud ( palvetajad ), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid Vana-Liivimaa kõrgeimal valitsus- ja kohtuorganil, maapäeval, esindatud ka aadlikorporatsioonid ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda linnad, reaalselt küll vaid kolm suuremat: Tallinn, Tartu ja Riia.
Talupoegadel poliitikas kaasarääkimise õigust polnud. Samas ei saa neid enamiku keskaja jooksul pidada ka õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad , kes alates 15. sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamateks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Nende arv hakkas 16. sajandil, kui mõisastamine üha kiirenes, kahanema ning Liivi sõja ja Põhjasõja vahepeal kadusid nad peaaegu täielikult.
[redigeeri]Kultuur ja usuelu
Padise tsistertslaskloostri varemed
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased , kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
Olaus Magnuse kaart Carta Marina aastast 1539.
Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester . Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.–20. sajandini.
Eestis tegutsesid keskajal neli vaimulikku ordut, millel oli munga - ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. Tsistertslaste mungakloostrid asusid maal: Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda jumalateenimisele. Lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega. Tsistertslaste naisharul olid kloostrid linnades: Tallinnas ja Tartus, aga ka Lihulas . Dominiiklased oli kerjusmungaordu , mis kuulutas jumalasõna ka kloostrimüüridest väljaspool, muuhulgas ka eesti keeles. Dominiiklased tegelesid ka hariduse andmisega, nende kloostrid asusid Tallinnas, Tartus ja lühikest aega ka Narvas. Frantsisklaste kerjusmungaordu sarnanes üldjoontes dominiiklastele, nende kloostrid asusid Tartus, Rakveres ja Viljandis . Birgitiinide ordu tegutses alates 15. sajandi algusest Pirita kloostris , mis oli ainus kaksikklooster Eesti alal.
16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, 1540. aastatel ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra Johann Pulck .
1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus . Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
[redigeeri] Reformatsioon
Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat
Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520 . aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524 . aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente Narvas, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud.
Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid esialgu kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530 . aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklasteks, kuigi mitmed neist pooldasid uut usku. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik , mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.
[redigeeri]Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda (1558–1561)
Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda
Ivan Julm 16. sajandi ikoonil
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559 . aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale , kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.
1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond . Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli , ent mitte ilmaliku võimu. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus , Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.
Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on mõnikord peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud siiski 1561. või 1562. aastat, kuna selleks ajaks oli Põhja-Eesti alistunud Rootsile ja Liivi ordu Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla ning Ida-Eestit okupeerisid Vene väed.
[redigeeri]Kronoloogia
1228 – esimeseks Saare-Lääne piiskopiks sai Gottfried .
1230–1233 – paavsti legaadi Alna Balduini tegevus Liivimaal. Ta haaras paavsti nimel enda võimu alla Põhja-Eesti ja Läänemaa, kuid kaotas need peagi Mõõgavendade ordu vastuseisu tõttu. Umbes samal ajal asusid Tallinna elama kuni 200 saksa kaupmeest ja mainitakse esmakordselt Tallinna kodanikke.
1233 – Tallinnas toimus lahing paavsti vasallide ja ordu vahel, mille viimane võitis, haarates Põhja-Eesti taas enda kätte.
1234 – Paavsti legaadiks Liivimaal sai taas Modena Wilhelm (legaat ka 1225–1227). Märtsis Novgorodi vürsti Jaroslavi retk suurearvulise sõjaväega Tartu ümbruskonda, põletati Kärkna klooster ja võideti ordu vägesid Emajõe juures.
1236 – Mõõgavendade ordu sai Saule lahingus leedulastelt rängalt lüüa ja liideti järgmisel aastal Saksa orduga. Saaremaa vabastas end ordu ja piiskopi kontrolli alt.
1237 – luuakse Liivi ordu
1238 – Stensby leping. Taani sai Põhja-Eesti tagasi, Järvamaa jäi ordu kontrolli alla, kuid ta ei tohtinud sinna Taani loata ehitada linnuseid.
1240–1241 – Liivi ordu ja Taani väed vallutsid Pihkva ja Vadjamaa. Pihkvas seati ametisse kaks ordufoogti, Vadjamaale ehitati Koporje linnus. Saaremaa taasallutati ordu ja piiskopi kontrollile .
1241 – valmis Taani hindamisraamat.
1241–1242 – Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutas sakslaste käes oleva kindluse Koporje, hävitas selle ja lasi vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua. Ta vallutas ka Pihkva ja Irboska.
1242 – Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil . Viimaste võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire .
1248 – Taani kuningas Erik IV Adraraha andis Tallinnale Lüübeki linnaõiguse. Selleks aastaks oli Tallinnal juba linnavalitsus – raad – olemas.
1248– 1250 – Tallinna linna pealik Stigot Agison kirjutas koos Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lüübekisse, paludes abi novgorodlaste vägivallategude all kannatanuile. Samal ajal korraldasid taanlased retki Vadjamaale.
1253 – Loodi Riia peapiiskopkond, esimeseks peapiiskopiks sai Albert Suerbeer. Novgorodlased ja karjalased laastasid Alutagust.
1255 – Teine teadaolev leping ordu ja saarlaste vahel, mis viitab , et 1241. ja 1255. aasta vahel vabastasid saarlased jälle end võõrvõimust. Novgorodlaste rüüsteretk üle Narva jõe Taani valdustesse Eestis.
1259 – Harju-Viru rüütelkonna esmamaining.
1260 – Saksa ordu sai Durbe lahingus žemaitidelt ja teistelt balti hõimudelt lüüa. Saaremaa vabastas end taas kristlaste kontrolli alt.
1261 – Ordu sai leedulastelt Väina ääres taas lüüa, kuid Saaremaa taasallutati ordu ja piiskopi kontrollile.
1261–1262 – Leedu suurvürst Mindaugas tungis Liivimaale, lootes liidule Aleksander Nevskiga, kuid too jäi talle appi tulemata.
1262 – Novgorodlaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudetud vallutada piiskopilinnust, kuid linn põletati maha. See on ühtlasi ka Tartu esmamaining linnana.
1267 – Kurelased alistusid lõplikult ordule. Novgorodlaste rüüsteretk Rakvere ümbrusse.
1268 – Jaanuaris tulevad suured Novgorodi väed (kuni 30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga varjupaikadesse põgenenud eestlasi. 18. veebruaril leidis aset Rakvere lahing novgorodlaste ja sakslaste vahel. Võimalik, et novgorodlased said lüüa, ent Tartu piiskop Alexander langes. Pihkva vürst Dovmont (Daumantas) rüüstas tagasiteel Virumaad.
1269 – Irboska langes ajutiselt Liivi ordu kätte, kuid Pihkvat ei suudetud vallutada.
1270 – leedulased Traidenise juhtimisel, käisid röövretkel Läänemaal ja Saaremaal, neid tõkestama tulnud orduväed said rängalt lüüa Karuse lahingus, ordumeister Otto von Lutterberg langes.
1271 – esimene teadaolev rannarootslaste küla Eestis, Haabneeme.
1290 – semgalite alistumisega lõppesid Balti ristisõjad. Hakkas kujunema hiljem Vana-Liivimaaks nimetatud riikidekooslus.
1294 – Novgorodlased põletasid Narva.
1297– 1330 – Liivimaa kodusõda Riia linna ja ordu vahel. Linn allutati lõpuks ordule, maad rüüstasid aga mitu korda Riia liitlased leedulased.
1299 – Liivi ordu väed said Pihkva all vürst Daumantaselt lüüa. Sellest aastast on teada saarlaste, kes on tõenäoliselt Saare-Lääne piiskopiga liidus, vastuhakud ordu vastu.
1304 – Ordu, Saare-Lääne ja Tartu piiskoppide liit Riia linna ja peapiiskopi vastu.
1305 – ordu ostis Dünamünde (Daugavgrīva) kloostri, ehitas sinna linnuse, sulgedes merepoolse juurdepääsu Riiale.
1312 – inkvisiitor Franciscus de Moliano käik Liivimaal. Kogus orduvastaseid kaebusi, millest suur osa on säilinud. Ordu pandi ajutiselt kirikuvande alla, ent vabastati sellest suurte summade maksmise järel paavstile.
1314 – Vooses kohtunud Tallinna ja Saare-Lääne võimukandjad saatsid ühise kirja ordule ja Riiale, manitsedes neid vaenustsemist lõpetama. See on tuntud Voose otsusena.
1315 – ränk näljahäda Vana-Liivimaal. Harju-Viru rüütelkonnale anti Valdemar-Eriku lääniõigus.
1316 – Ordu poolt organiseeritud Sigulda vandenõu peapiiskopi vastu.
1322 – Leedulased rüüstasid Tartu piiskopkonda.
1323 – Ordu sõjakäik Novgorodi ja Pihkvamaale, Pihkvat ei suudetud vallutada.
1329 – Tartu linn põles maha, peavarjuta jäi kuni 2500 inimest. Ordu sõjakäik Pihkvamaale.
1330 – Riia-ordu sõda lõppes viimase võiduga, linn läks ordu kontrolli alla, linna ehitati võimas ordulinnus.
1333 – esimene teadaolev juut Tallinnas, nimega Johannes.
1335 – Tartus oli suur tulekahju.
1341 – Piiritüli tõttu algas Liivimaa-Pihkva sõda. Novgorodlased põletasid teist korda Narva asula.
1342 – Liivimaa idapiirile ehitati Vastseliina ja Marienburgi (Aluliina) linnused . Samal ajal rüüstasid nii venelased kui ka sakslased üksteisi maid.
1343–1345 – Jüriöö ülestõus.
1343 – Mais tungisid pihkvalased umbes 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Toimus lahing orduga, mida mõlemad pooled pidasid enda võiduks. Seejärel pöördusid venelased rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1346 – Valdemar IV Attertag müüs Eestimaa 19 000 Kölni marga eest Saksa ordule. Järgmisel aastal andis viimane maa valitseda Liivi ordule.
Umbes 1350 – Suur üle-Euroopaline katkulaine ehk Must Surm jõudis Liivimaale.
1362 – ordu organiseeritud kogunemine Pikasillal Tartu piiskopi Johann von Vyffhuseni vastu.
1366 – Esimene Danzigi kongress : ordu lubas loobuda Riia linnast peapiiskopi kasuks, kui too ei nõua talt läänivannet. Paavst lepingut aga ei kinnitanud.
1367 – Pihkvalaste sissetung kuni Vastseliinani, novgorodlased põletasid kolmandat korda Narva.
1368 – Ordu väed Irboska all.
1371 – Novgorodlaste ja pihkvalaste sissetung Vastseliinasse. Pihkvalased põletasid Kirumpää ja tapsid kohalikke.
1396 – sõda Tartu piiskopi Dietrich Damerowi ja ordumeister Wennemar von Brüggenei vahel. Võitis ordu, sest Damerowi organioseeritud rahvusvaheline koalitsioon lagunes koost .
1397 – Teine Danzigi kongress: Riia peapiiskopkond inkorporeeriti ordusse, ordu loobus piiskoppide vasalle sõjateenistusse kutusmast ja Harju-Viru rüütelkond sai Jungingeni armukirja.
1406 – Pihkva vürstide sõjakäik Liivimaale, Vastseliina ja Kirumpääni.
1407 – Pirita kloostri asutamine. 29. juunil tungisid pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstavad palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1421–1422 – hakati pidama Liivimaa Maapäevi
1435 – Valga konföderatsiooni sõlmimine.
1442 – Tartu ja Tallinn said ametlikult Hansa eestseisjateks Novgorodi kaubakontoris.
1443 – 1448 – sõda ordu ja Novgorodi vahel.
1452 – Kirchholmi leping, millega Riia linn alistus nii ordule kui ka peapiiskopile.
1458 Tartu piiskopkonnas sõlmitakse esimene kokkulepe pagenenud talupoja sunniviisilise tagastamise kohta
1471 – Reformimeelse ordumeistri Johann Wolthus von Herse vangistamine. Seetõttu jäi ära ka liit Novgorodiga.
1478 – Novgorod liideti Moskva suurvürstiriigiga, mille piirid ulatusid nüüd vahetult Liivimaani.
1480–1481 – Liivimaa-Pihkva sõda 1480–1481. Liivimaalased tungisid kahel korral Pihkva alla, kuid ei suutnud seda vallutada. Pihkvalased koos Moskva suurvürsti abivägedega rüüstasid teisel sõja-aastal rängalt Liivimaad, põletades ka Viljandi linna.
1481 – Vene ja Liivimaa vahel sõlmiti 10-aastane rahu
1492 – Moskva ehitas Narva jõe idakaldale Ivangorodi linnuse.
1494 –1535 – Liivi ordumeistriks oli Wolter von Plettenberg , keda on peetud üheks võimekamaks sellel kohal.
1494 – suurvürst sulges Hansa kaubakontori, Liivimaal kardeti sõda Moskvaga.
1498 – Liivimaa seisused otsustasid hakata valmistuma ennetavaks sõjaks Vene (Pihkva ja Moskva) vastu.
1500 – sõlmitakse liit Leeduga.
1501– 1502 – Liivimaa-Moskva sõda. Liivimaalased tegid kaks retke Pihkvamaale, kuid ei suutnud linna vallutada. Venelaste vasturetk 1501/1502 talvel oli taas ohvriterikas.
1502, 13. september – toimus Smolino lahing, mille liivimaalased võitsid. Seda on peetud otsustavaks pöördeks sõjas, kuid tõenäoliselt oli tegu siiski suhteliselt vähetähtsa lahinguga.
1503 – Moskvaga sõlmiti Leedu vahendusel 6-aastane vaherahu.
1508 – Liivimaa talupoegadelt võeti relvakandmise õigus
1509 – sõlmiti 14-aastane vaherahu Venega, mida pikendati 1521, 1531 ja 1551.
1521 – Reformatsioon jõudis Liivimaale.
1522 – Maapäeval püüdsid piiskopid Lutheri õpetust ketserlikuks kuulutada, ent linnad ja vasallid olid sellele vastu.
1523 – Reformatsioon jõudis Tallinna ja Tartusse .
1524 – Tallinnas toimus kirikurüüste. Tartusse jõudis radikaalne jutlustaja Melchior Hoffmann.
1525 – Tartus toimus pildirüüste. Trükiti esimene eestikeelne raamat, katekismus, mis pole aga säilinud. Saksa ordu Preisimaal sekulariseeriti, kuid Liivi orduharu jäi alles.
1530 – Ordumeister Plettenberg sai Saksa-Rooma keisri vasalliks. Tallinna raekoja tuulelipuks pandi Vana Toomas.
1533 – esimene teade mustlastest Eestis.
1535 – Tallinnas hukati mõisnik Johann von Üxküll, kes oli tapnud oma endise talupoja, Tallinna kodaniku. Wittenbergis trükiti Wanradt -Koelli katekismus.
1549 – suri Hans Susi, kes alustas Piibli tõlkimist eesti keelde.
1554 – Liivimaa-Moskva rahuläbirääkimised, kus viimane nõudis Tartu maksu tasumist. Liivimaalased nõustusid, omateada Tartu maksu kehtestamise lepingut järele vaatama, ja rahu sõlmiti 15 aastaks.
1555–1557 – Koadjuutorivaenus.
1557 – Posvoli rahu, mille järel Moskva süüdistas Liivimaad vaherhautingimuste rikkumises. Lisaks ei makstud ka Tartu maksu.
1558–1561 – Vene-Liivi sõda.
1558 – Jaanuari lõpul tungis Moskva sõjavägi Šig-Alei juhtimisel Tartu piiskopkonda. Pealetungid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungisid sisse ka venelaste abiväed Vilaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Vaenlase lahkumise järel läbi Järva- ja Virumaa üle Narva jõe laastati kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada said Vastseliina, Rõngu, Rannu , Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa, Jõhvi külad.
1558, 11. mai – venelased vallutasid pärast tulekahju puhkemist Narva.
1558 suvi – uus venelaste pealetung suure väega. 30. juunil vallutati Vastseliina, 18. juulil Tartu. Tartu piiskopkond langes tsaari võimu alla.
1559 – venelaste rüüsteretked Aluliina ja Vilaka aladele . Suvel sõlmiti kuuekuuline vaherahu. Ordu püüdis Tartut ja teisi valduseid tagasi vallutada, kuid edutult.
1560 – venelaste rüüstamise all kannatasid Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrus. Sama aasta mais sooritasid venelased suure sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. 2. augustil sai ordu Härgmäe lahingus lüüa. Viljandi langes 20. augustil, Paidet aga ei suudetud vallutada.
1561 – Vana-Liivimaa jagati lõplikult Rootsi, Taani, Poola ja Vene vahel.
4. juuni Harjumaa ja Virumaa vasallid annavad end Rootsi kaitse alla
6. juuni Tallinn annab end Rootsi kaitse alla
28. november Vilniuse pakt ( pacta subiectionis) – Liivi ordu ja Riia piiskop annavad end Poola kaitse alla
1562, 3. märts – Lõppes Vana-Liivimaa eksistents. Gotthard Kettler loobus ametlikult ordumeistri tiitlist, saades Kuramaa ja Zemgale hertsogina Poola vasalliks.
1563 – suri Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern, 1566. aastal likvideeriti lõplikult ka Riia peapiiskopkond.