müntide on leitud hulgaliselt vermimata hõbedat kas valatud või tahutud kangides, võrukujulisekskõverdatud või vormituis tükkides. Sel ajal Eestis münte ei vermitud. Kaubavahetuses kasutati hõbedat, olid ju tolleaegsed mündidki hõbedast. Maksmine hõbedas toimus kaalu järgi - haudadest on leitud kaale ja vihte. Ei ole aga võimatu, et üldtuntud münte anti ja võeti vastu kaalumata. Eesti oma rahasüsteemi kohta puuduvad andmed, küll aga oli eestlastele tuntud Vene rahaarvestus ja ka Skandinaavia arvestusmark. Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi. Eesti Vabariigis käibib praegu Eesti kroon, mis tuli uuesti käibele 20. mail 1992. Ainus seaduslik maksevahend Eesti Vabariigis on Eesti kroon
- Kauplejad olid suurel määral juudid, süürlased - Kauplemine tugines selle, kes ja kuhu kaupmeestest jõudis, ehk olenes juhusest - Keskusteks Amalfi, Genova Itaalias; Madalmaad - Skandinaavlaste peamine keskus oli Birra - Naturaalmajandus majandus on kohapealsele tootmisele/vajadusele orienteeritud, raha käibel pole. Varakeskajal täielikku naturaalmajandust ei toimunud. - 8. Saj lõpul kehstestas Karl Suur kindla rahaarvestus süsteemi, kus 12 dinaari = 1 Solidus, 20 Solidust = 1 Nael - Majanduskasv keskajal algas 10-11 sajandil, kuna suurenes stabiilsus, rahvaarv tõusis, lõppesid sisstunngid, kujunes aadel, tekkisid tooted, mida sai idamaades turustada kaubandus süstemtiseerus - Hiliskeskajal kaupmeeste roll suurenes, kaupmehest sai tähtis jõukas isik. - Linnadesse kogunes kauplemise kapital, kaupmees lõpetas isiklikult reisimise. Talle
väärismetalli osa mündis vähenes, kuna raha oli ise väärtus, mitte vaid väärtuse märk, siis väärismetalli sisalduse vähenemisega vähenses ka raha väärtus. Karl Suure seatud mündistandardi halvenemise märgid on teada juba 11. sajandist kaaluühik ja mündi arvestusühikud ei ole enam võrdsed. Hakati vahet tegema kaalumargal ja arvestusmargal nt. Liivimaal kujunes Skandinaavia ja hansalinnade mündisüsteemide segunemisel välja järgmine rahaarvestus: 1 mark (rahamark) = 36 killingit = 48 ööri = 144 öörtugit (alamsaksa k artigit) = 432 Lübecki penni = 1728 kohalikku (vana) penni. [See on veel isegi lihtsustatud variant, veel väärtustati nt Vene hõberahasid, seda eriti nende kõrge proovi tõttu.]Siit ka üks näide tollal valitsenud rahasüsteemi kirevusest: sama lugu oli ka mõõtude ja kaaludega. Üks nael e libra võrdus kahekümne soliduse e killingiga ja üks killing võrdus 12 penniga e denariusega. Üks mark oli pool naela.
atribuudid). Liivimaal puudus väärismetall, seega tuli hõbe osta välismaalt. Raha valmistamine oli keerukas protsess, millega kaasnesid hõbedakaod. Tuli tasustada ja ülal pidada müntla personali. Mida väiksem oli valmistatav rahaühik, seda rohkem kulus selle tegemiseks tööd, seda kallim oli raha omahind. Müntmeister, raad ning maaisandad soovisid ka tulu saada. Lahendus: vähendada valmistavate müntide hulka, nende kaalu ja hõbesisaldust aga siis langes ka väärtus? Liivimaa rahaarvestus: 13.-16. sajandil: Ojamaa, Riia: 1) 13. saj - 13, saj keskpaik - 224 g (kaalumärk): 1 hõbemark = 4 rahamarka; 1 rahamark = 8 ööri; 1 öör = 3 öörtugit; 1 öörtug = 12 penni; 1 rahamark = 228 penni. Liivimaa: 1) 13. saj keskpaik - 14. saj II pool - 208-209 g (kaalumärk): 1 hõbemark = 6 rahamarka; 1 rahamark = 6 killingit; 1 rahamark = 8 ööri; 1 öör = 3 öörtugit; 1 öörtug = 12 penni; 1 rahamark = 288 penni. Hõbemark -> rahamark - >
annaabi.ee 
