Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos (0)

Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos:
mõiste kasutuselevõtt, sünkroonsus LääneEuroopa keskajaga, side Eesti naaberaladega. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias.
Eesti keskaeg 1500-1550. Mujal 500-1500 algas veidi hiljem, kui Lääne-Euroopas. Siis kui meil siin keskaeg algas, oli lääneeuroopas juba kõrgekeskaeg. Naaberalade, nt lätialadega on meil sarnane käsitlus.
Allikad ja arhiivid.
Põhilised allikapublikatsioonid: Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch, Acten und Rezesse der livländischen Ständetage.
Saab paavstikuuria andmetest Vatikanis üht-teist. Lisaks sellele ka Saksa Ordu andmeid, aga nendega on ka probleem, sest kõik ei ole säilinud, üks moment jõudis see arhiiv Rootsi ja suuremas osas hävis kuningalossi tulekahjus. Mitte säilimise põhjus seiseb selles, et kui tuleb kuskil sõda, siis arhiiv on asi, mis esimeste seas likvideeritakse, kuna on sseda parem, mida vähem vaenalne meie kohta teab. Seetõttu on ka palju kaudma läinud. Palju on Venemaal, aga seal on ligipääs arhiividele keeruline, palju hoitakse salajas jne.
Olulisemad kroonikad: Henriku Liivimaa kroonika, – olemas palju infot, aga samas on see kaluutatud, et See mis Riia kirik tegi, on igati õige. Kroonika lõpeb 1227 aastal ära, seega pärastise perioodi kohta on vähem infot.
Liivimaa vanem riimkroonika , seotud Saksa Orduga. Riim on tähtsam kui faktiline täpsus.
Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (Johann Renneri kroonika), Jutustsu Jüriöö ülestõusust. On vaid Renneri ümberjutustus ja kui neid nüüd võrrelda päris riimkroonika fragmentidega, selgub , et palju on tehtud lihtsustusi jne.
Balthasar Russowi kroonika. Tema kroonika on mjutanud traditiooni, kuidas ajaloolased on siinset ajaloopilti näinud. I trükk avaldati autori eluajal 1570.
Varased kirjalikud teated Eesti kohta (I–XII saj):
Skandinaavia allikad, Lääne-Euroopa allikad. Vene allikad. Nende usaldusväärsuse ja tõlgendamise küsimused.
Sõna Eesti ilmub I korda aastal 98. Mainiti Aestlased. Aga seda sõna kasutades ei mõeldud otseselt neid eestlasi, keda me praegu eestlasteks nimetame. Aesti tähendas läänemerie isaosa rahvaid.
Skandinaavai muinaspärimus ehk saagasid on jalooallikana keeruline kasutada. Kuna jutud meie kohta onn kirja pandud Islandil, siis ajalooline ja geograafiline distant teeb oma töö. On võib-oola liiga palju folkloori , seega suurt usaldusväärsust neis allikates ei ole. On efekt, et mida kaugemasti kadist on juttu , seda pöörasemad sündmused on.
Venelased nimetasid meid põhimõteldised tsud’ideks. Mis tähendab põhja venemaa rahvast.
Ristisõda ja vallutus XIII saj alguses: Ristisõda kui paganasõda ja selle õigustatuse küsimus. Hinnangud vallutusloole kui XVIII –XX saj poliitika kajastus.
Ristisõdade käik Eestis ja nende eellugu (XII saj lõpp kuni 1227): Meinhardi, Theoderichi ja
Bertholdi tegevus XII saj lõpul. Piiskop Albert .
Riia asutamine. Mõõgavendade ordu. Liivlaste ristimine . Latgalite liit ristisõdijatega. Sõda Eesti alal 1208–1227.
Riia asutati 1201. aastal. Kevadel 1200 tuli Alberit oma seltskonnaga Väinale. Liivalsed pidid uuesti piiskopivõimu tunnistama , lisaks Vina -äärsetele keskustele hakkasid seda tegema nüüd ka koivaäärsete alade seltkond. Asso ja Kupo. Kokkulepe kinnitatai ja liivlased andis maatüki, kuhu 1201 rajati Riia linn.
Mõõgavendade ordu – 1202. aastal moodustas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordu loodi ametlikult selleks, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaa alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ja ordu allutati piiskop Albertile. Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest . Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.
Ümera lahing oli edukas, pärast seda laienes sõda ka teistesse eesti maakondadesse.
Rüüsteretkel Pihkvasse tekkis liivimaal taudliaine. Sõda jäi mõneks ajaks vakka . 1215 sügis võeti ristimine vastu nii Sakalas kui ka Ugandis. Ugandi tegi vahepeal leeri ka riiaga, sest venelased ähvardasid neid. 1217 madisepäev lahing oli verine suri Lembitu ja Kaupo.
Baltikumi ristisõja koht Eesti ja Euroopa ajaloos: ristisõdijate päritolu (sotsiaalne ja geograafiline). Kaupmeeste huvid Liivimaa ristisõjas? Taani, Bremeni peapiiskopkonna, Rootsi ja Vene ning Leedu vürstide ristuvad huvid Liivimaal.
Ristisõjad olid toona Jeruusalemma kandis, aga 13. sajandis algul tulid needa ka siia.
Kaupmeesete huvi ei olndus sõda, kuna see toob kaasa ebastabiilsust mistõttu oleks ebastabiilne olukord ju kaupmeestele kahjulikum olenud. Liivimaal pakkusid konkurentsi Hollandi kaupmehed , kes küll Hansasse ei luulunud, aga kauplesid siin. Liivimaal oli kaupmeestel lauvu vähe, palju laevu oli Lümecki kaupmeestel.
Eesti enne ja pärast ristisõdu:
murrang ja järjepidevus. Võimalik ristiusu levik enne vallutusi. Muinaseesti ühiskond XIII saj alguses.
Kõige suurem muutus oligi, et nüüd tuli meie maad valitsem võõras võim. Ristiusu levimises on mitu teooriat, kuidas ja kas me selle vastu võtsime.

• 13. sajandi ristimine oli väline, sest vaatamata ristimisele kummaradsin inimesed ikka paganaid. Tõeline ristiusustamine sai alguse allesreformatsiooni ajal.
  
• 13. sajandi arusaam kristlastest ja mitte kristlastest on, et ristimine ongi ju leping inimese ja jumala vahel Seega makasn kirikule kümnis ja mu tasu on lunastus. Sellest kirjutas ka Hendriku Liivimaa kroonika.
  
• Uuspaganlikud tegelased arvavad, et eestlaed on nii visad, et ristiusku ei ole nad siiamaani sisimas vastu võtnud.
  

Risitikusk levis ka enne vallutust, aga vähem, oli ka oluordi, kus misjonär lihtsalt koksati maha. Aga suurem osa ikkagi ei olnud ristiusust huvitatud.
Liivimaa poliitiline ajalugu XIII saj (pärast 1227):
Alna Balduini tegevus.
Alna Balduini oli tsistertslaste kloostri munk , paavsti Gregorius IX legaat Baltimaades, Põhja-Eesti, Kuramaa ja Zemgale piiskop (1232- 1236 ). Tegutses Vana-Liivimaal aastail 1230 ja 1232-34, püüdes moodustada Liivimaast paavsti vasalliriiki, mis lõppes nurjumisega pärast lahingut Tallinna Toompea lossiplatsil 1233. a., kus Mõõgavendade orduväed lõid lossi hõivata püüdnud Balduini vasalle ja mille järgselt asus tema asemele 1234 aastal taas itaalia vaimulik Wilhelm Modenast.
Saule lahing. Mõõgavendade ordu liitmine Saksa orduga.
Saule lahing oli 1236 lahing oli leedulaste ja Mõõgavendade ordu vahel. Saule lahingus saadud võit aitas säilitada paganliku Leedu iseseisvust, selle mõjul puhkes sakslastevastaseid ülestõuse Zemgales, Kuramaal ja Saaremaal. Viimane allutati ordu ja piiskopi võimule uuesti alles 1241. aastal.
Saule lahingus sai surma ligi pool Mõõgavendade ordu liikmeskonnast. Pärast seda loodigi selle ordu asemele sujuvalt Saksa Ordu, see käis rahumeelselt. 1237 andis Paavst välja üüriku, et Mõõgavendade ordu võib inkorporeerida ehk liita Saksa Orduga.
Saksa ordu Liivimaa haru.
Ordu oli piiskopist ametlikult sõltumatu ja allus otse paavstile. Saksa Ordu oli iseenessest suhteliselt suur,liivimaa oli vaid üks osa sellest. Odru püüdis teha nii, et inkorporeerib toomhärradeks ordu liikmeid, kuid vaatamata sellele ei suutnud nad piisavald sellisel mole mõju avaldada. Võrreldes Presimaaga oli saksa ordul ikka väiksem võim.
Stensby leping.
Taani sai omale Harjumaa ja Virumaa.
Stensby leping on 7. juunil 1238 Taani kuninga Valdemar II ja Saksa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1220 . aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud konflikt Taani ning Saksa ordu eelkäija Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vahel.
Saarlaste lepingud Saksa orduga.
Saarlased tegid lepinguid Saksa orduga, et nad neid ei valitseks. Nta Pärast saule Lahingut olid saarlasae olukorras,kus said minema Ordu ja Piiskopi võimu alt. Ja 1255 sõlmiti taas Saksa orduga leping, et neid vabatstakse nende võimu alt.
Läti ala kristianiseerimine.
Läti ala kirstianiseeriti varem, kui Eesti. Algul nad küll olid selle vastu, aga pärast nad ikka ristiusustati.
Võitlused Vene vürstidega 1240. ja 1260. aastatel.
1240 – Pihkva vs. Pihkva troonipretendent Jaroslav Vladimirovitš, Tartu Piiskop, Saksa Ordu ja P-Eesti vassallid. Saadi üks moment pihkva küll endale. Aga vidi hiljem tuli jäälahing, kus Pikva poolel olnud Andrei ja Aleksandr. 20 Sakas ordu oma suri, 6 pantvangi. Hiljem tehti rahu ja pantvangid vabastati.
1260 – Seoses Vadja ja Karjalavabastamisega tuli rakveres sõda. Rakvere all oli eestlastest Saksa ordu, Taani kuninga Vasallid ja Tartu piiskop om ameestega vs. venelased. Lõpuks tehti rahu ja 1269, kus n-ö eesti pool loobus Narva jõest.
Peapiiskop Albert Suerbeer ja tema vastasseis Saksa orduga.
Albert Suerbeer oli esimene Riia peapiiskop.Kaotas üks moment oma Preisi alad Saka ordule. Peapiiskopi toolile ei saanud Albert aga kohe asuda, sest Saksa ordu oli tema Preisimaale asumise vastu. Albertil tekkis Liivimaal aga peagi konflikt Saksa orduga, mis seisnesid erimeelsustes Leedu ristiusustamisega ning peapiiskop ei toetanud seetõttu kuigivõrd ka ordu võitlust teiste mittekristlike rahvastega (kuralaste ja semgalitega)
Liivimaa kodusõja algus 1297.
Liivimaa Kodusõda kestis 1297– 1330 . Välisliitlasi selles sõjas Liivimaal polnud loota , kuna Katoliku rooma oli meile niivõrd kauge kant , et se eneid ei huvitanud. Liivima pidi ise hakkama saama.
Kodusõda oli Saksa ordu ning Riia peapiiskopkonna ja Riia linna vahel toimunud sõjaliste konfliktide seeria. Riiat toetas selles sõjas Riia peapiiskopkond koos talle alluvate piiskopkondadega (Tartu ja Saare-Lääne). Kodusõja käigus vallutas Saksa ordu küll piiskopkondadelt mitmeid alasid, ent need tagastati hiljem piiskopkondadele paavsti esindajate isikliku sekkumise järel.
Liivimaa poliitiline ajalugu XIV saj:
Saksa ordu võitlus Riia peapiiskopi ja linnaga.
Kuna Saksa Ordul oli Riia linnas linnus, mis on aga Piiskopi aladel, tekkis seoses sellega konflikt. See sõda Raksa ordu ja Piiskopi vahel kestis vahelduva eduga kuni 16. sajandini välja. „Punase joonene läbi orduaegse Liivi ajaloo läheb püsiv vastuolu kõrgemate võimukandjate, piiskoppide ja ordu vahel, mis tihti paisub teravaks, koguni verisekski kokkupõrkeks.“ (Kruus, 1924)
Peapiiskop Friedrich Pernstein.
Oli Riia peapiiskopp. Kui selleks sai, püüdis Ordu ja Riia linna tüli lahedada, käis selleks isegi kõrgmeistri juures. Ei saanud eriti asja. Seejärel hakkas ta toetama linna, kes aga paganlike Leedukatega oli mestis, seega ka tema ja see Saksa Ordule meeltmööda polnud. Tegelikul suurema osa sellest konfliktiperioodist oli Pernstein Avignonis Paavsti kuurias. Pernsteini üheks peamiseks eesmärgiks oli Leedu katoliku usku pööramine.
Põhja-Eesti üleminek Saksa ordu Liivimaa harule.
Algul oli Taanil plaan müüa Eestimaa Saksa Ordule 13 000 marga eest, aga lõpuks Taanlased sellega ikkagi nõus ei olnud. Seoses Jüriöö sündmustega läks see osa niikuinii Saksa ordu kätte. Ka Harju-Viru vasallkond oli selle vastu, et seal nüüd Saksa Ordu. Huvitaval kombel pärast jüriöö värki vahetuis kohe kolmandik Harju-Viru rüütelkonna juhtidest. Pole teada kui ulatuslik siis see sakslaste tapmine eestlaste poolt ülestõusu käigus oli.
“Rõivastustüli”.
Riia Toomhärrade varasem mantel, mis sarnanes Saksa ordu omaga muudeti Augistiinlastele omaseks mustaks mantliks. Muutust tuli seetõttu, et n-ö kloosterlikust eluviistsi mindi üle n-ö vabamale eluviisile. Sellest tuli suur tüliet ollakse Ordu vastu jne. Isegi paavstilt küsiti mis ta arvab .
Gdański kokkulepped 1366 ja 1397.
Saksa ordu, Riia peapiiskopi ja mõnede teiste poolte püsiv konflikt.
Saksa ordu positsioon peale mõõgavendade ordu likvideerimist ja vendade ületulemist juriidiliselt ebaselgelt formuleeritud. Endistes mõõgavendade valdustes obödients paavstile. Kuid, mida see reaalselt tähendas on vaieldav.
1366 kohtuvad konflikti osapooled Danzigis. Kokkulepe: riia linn peapiiskopile tagasi, viimane loobus nõudest kuulekusele. Peapiiskop polnud nõus, kokkulepe tühistati.
Tartu piiskop Dietrich Damerowi tegevus.
1378 vabaneb Tartu piiskopitool. Saksa ordu toetusel valib toomkapiitel piiskopis Albert Hechti. Paavst Urbanus VI nimetas samal ajal sellele kohale preisimaalt pärit vaimuliku Dietrich Damerowi. Samaaegselt algas Õhtumaa kirikulõhe (vastupaavst). Ordu loeb Damerowi oma vaenlaseks.
1385 poola ja leedu ühinevad. Jõud ordu vastu. Leedus ristitakse viimased paganad. 1385 sõlmitakse Krewo unioon - leedu s-vürsti Jogaila võtab vastu katoliku usu leedule ja abiellub Poola printsessiga. .... Sellega võeti saksa ordult olemasolu õigustus.
Preisimaa saksa ordu järk-järgult nõrgeneb läbi 15. sajandi
Damerow on sunnitud alustama saksa orduga läbirääkimisi, mis viisid välja uute läbirääkimisteni Gdanskis. Ordu loobus piiskopivasallide toetuse nõudmisest. Peapiiskop saavutas lepituse oma vasallidega, kes oled tema vastu võidelnud. Orduvastane rinne oli lüüa saanud.
1400 astub Damerow piiskopiametist tagasi.
Damerow suutis luua o-vastase koalitsiooni (tšehhi kuningakoda, bommeri vürstid), aga alt vedas leedu s-vürst Vytautas, kes enda poliitika huvides sõlmis orduga liidu. Tulemusena Tartu sõda, saksa ordu okupeeris tartu.
“Jüriöö ülestõus”: allikate ja käsitlusviiside küsimus. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? Sündmustiku ülevaade.
Põhjused ja taust suurel määral ebaselged.
16. sajandi Renneri kroonika kajastab seda talupoegade mässuna, kuid selleks ajaks "eestlane" ja " talupoeg " tähenduselt pmst võrdsustunud.
Peaaegu kaasaegne Wartberge Hermanni kroonika nimetab seda vastristitute usutaganemiseks, aga kroonika on kirjutatud saksa ordu huvisid esindavate dokumentide põhjal.
Talupoeglikuks raske pidada. Vastuhakk eelnevalt korraldatud, juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid rootsi ja pihkva võimukandjatega ning olid ühenduses taani kuningaga. Vaevalt tegu ka paganate võitlusega kristlaste vastu: vastast nimetati liivimaal tavapäraselt uskmatuiks, apostaatideks jne.
Ülestõus algas harjumaal ööl vastu jüripäeva 23. aprillil 1343. põletati mõisasid ja tapeti aadlikke. Vägi asus sõjalaagrisse tallinna külje all. U samal ajal algab sõjategevus Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati ümber haapsalu. Kiiresti pidi tegutsema saksa ordu, mille liivimaa meister oli sõdimas pihkva piiril . Juba 4. mail toimusid läbirääkimised paides ülestõusnute nelja juhija ordumeistri ning tähtsamate ordukäsknike vahel. Põhja suunas asus teele ka ordumeistri vägi.
Läbirääkimised nurjusid, eestlaste saadikud tapeti. Saksa ordu vägi olid tunginud harjumaale, 14. mail purustati eestlaste sõjalaager lasnamäel sõjamäel. Juulis algas sõda saaremaal. Harjumaal kindlustasid eestlased end kahes linnuses. Mere jäätudes tungis orduvägi saaremaale.
Ülestõusul selge võitja: Saksa ordu.
Ülestõusu õnnestumisel oleks Põhja-Eesti läinud arvatavasti Rootsi võimu alla.
Liivimaa poliitiline ajalugu XV saj:
Maiskondade konflikt Saksa ordu Liivimaa harus.
Maiskondade konflikt oli sisetüli Saksa ordus 15. sajandi keskel.
Konflikt puhkes seetõttu, et Saksa ordu Preisimaal harus ülekaalus olevad reinimaalased eesotsas kõrgmeister Paul Berlitzer von Russdorfiga püüdsid Liivi ordumeistriks teha Reinimaalt pärit Järva foogt Heinrich von Notlebenit.
Liivimaa ordus olid aga ülekaalus vestfaallased, kes sellega ei nõustunud, valides 1438. aastal enda viitsemeistriks Vestfaalist pärineva Heidenreich Vincke von Overbergi. Esialgu ei soovinud Saksa ordu kõrgmeister Vincket tunnistada ja püüdis ka sõjalisel teel sekkuda. Kuid Järva foogt taandas end ise ja Liivimaal puudus Russdorfi-meelsetel igasugune toetus. Nii pidi kõrgmeister 1440 . aastal lõpuks liivimaalaste valikut aktsepteerima ning järgmisel aastal tagandatigi ta suuresti seoses Liivimaa-Preisi konfliktiga.
Peapiiskopi, Riia linna ja Saksa ordu konflikti areng.
Konflikt läks teravamaks. Püüti lahendust leida, aga ei tulnud midagi välja. Sajandi lõpu poole tekkis olukord, kus Ordu kaotas sõjategevuses Riia linnale . Aga 1492. aastal tekkis taas konflikt, mille tulemusena Ordu võitis.
Venemaa teguri tähtsuse tõus Liivimaa välispoliitikas sajandi teisel poolel.
Liivimaa Ordu ja Novgorodi teatud lähenemine toimus 1460ndatel. Üksteises nähti liitlast Moskva suurvürsti Ivan III vastu. Pidevalt oli mingisugune sõjaolukord Liivimaa ja Venemaa vahel XV sajandil.
Sõda Venemaaga 1501– 1502 .
Ordumeister Wolter von Plettenberg tungis 1501. aastal Pihkvasse. Liivimaa lootis teha Leeduga ühise sõjaliidu, millega isegi Maapäev oli algul nõus, kui aga sõjaks läks, leedukaid polnud. Pletenbergi väe puhkes taud, mistõttu sõjapidamine katkestati.1502. alustati taas sõda Pihkva all. Oli Smolino lahing, mis pmst lõppes viigiga.
Liivimaa poliitiline ajalugu XVI saj:
Reformatsiooni mõju Liivimaa poliitilisele organisatsioonile.
Läänemaa kodusõda.
Samuti seot kodadjuutoritega.
Vaenuse põhjuseks oli Saare-Lääne piiskopi Reinholdi tüli oma alamate, eeskätt mõnede Läänemaa vasallidega, kes kutsusid 1532. aasta sügisel endale uueks piiskopiks koadjuutor Wilhelmi. Wilhelm suutis end kehtestada aga vaid piiskopkonna mandriosas, samas kui saared jäid Reinholdi kontrolli alla. Neli aastat väldanud konflikt lõppes Reinholdi võiduga, Wilhelm pidi oma taotlustest loobuma ning tüli peasüüdlasteks tehti Läänemaa vasallid.
Koadjuutorivaenus.
Koadjuutorivaenus oli viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, mis leidis aset aastatel 1556 – 1557 Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid, Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.
Kõige suurem häda oligi selles, et Liivimaa maapäeval otsustati et ilma kõigi maaisandate nõusolekuta ei või kohalike riikide koadjuutoriteks saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad (vürstisoo esindajad), selle lepingu kinnitas ka peapiiskop. AGA seda lõpuks tehti.
Liivi sõja põhjuste küsimus.
Maapuudus: 1550. aastatel oli Moskva tsaaririik pidevalt sõdinud. Sõjaväe kasvades tekkis maapuudus, kuna teenistuse eest jagati maad. Liivimaa oli nõrk naaber, kelle käest oli võimalik kergelt saada talupoegadega hõivatud maad. Kohe pärast vallutust hakatakse maad jagama.
Väljapääs Läänemerele: tegemist on levinuima põhjendusega Liivi sõja alguseks. Eelkõige nn Balti barjääri murdmiseks oleks piisanud ka 1557. aastal loodud kauplemiskohast Narva jõe suudmes või Narva vallutamisest . Samas ei piirdutud Narva vallutamisega, vaid tungiti läände. Lisaks olid liivimaalased 1557. aasta läbirääkimistel nõus kõigi Venemaa esitatud tingimustega. Seega ei olnud sõja põhjuseks majanduslikud kaalutlused. Väljapääs merele sai Vene riigile oluliseks alles Peeter I ajal, Ivan IV ei ajanud kaubanduspoliitikat. Tema ajal olid kaupmehed ühiskonnas väga madalal kohal ja tsaar ei tegelenud seetõttu nende probleemidega.
Liivimaa nõrkus: 1556–1557 toimunud Koadjuutorivaenus näitas kõikidele Liivimaa naabritele, et Liivi ordu, Liivimaa ainukene arvestatav sõjaline jõud, on nõrk ega suuda koordineeritult tegutseda. Ordu sõlmis Poola-Leeduga rahu juba enne sõjategevuse algust.
Liivisja põhjuseid on mitmeid. KaKodadjuutoritüli oli üks Liivisõja põhjus, kuna see näitas kui nõrgestatud ja lõhenenud siinne olukord on.
Liivimaa minek naaberriikide kontrolli alla.
16. saj alguseks oli juba selge et Liivimaa senine korraldus enam kuigi kaua ei kesta ja suurimaks vaenlaseks polnud enam keskaegsed vürstkonnad, vaid suurriigid nagu Poola, Rootsi ja venemaa. Pärast Liivi Sõda jagati Liivimma Suurriikide vahel ära.
Eesti rahvastik ja asustuspilt XIII–XVI saj.
Talumajandus Eestis XIII–XVI saj.
- Maaharimisriistad
Andmed napid ja mitmeti tõlgendatavad.
Adral põhitüüpe 2: harkader ning konksader. Vanim ja kohalikku tüüpi oli konksader.
Äke - funktsiooniks põlli külviks ettevalmistamine. Veel kasutusel kõblas, vikat, sirp .
-Maaviljelussüsteemid.
Lahkuminevad seisukohad.
Võib oletada ja pidada võimalikuks kolmeväljasüsteemi kasutamist 13. sajandil, kuid kindlaid tõendeid ei ole.
Võsamaad - ajutiselt viljakasvatuseks kasutatavad maad.
Põletamise teel maa külviks ettevalmistamise mooduseid oli kaks - ale ja kütis.
-Viljaliigid.
Hilisemal ajal kasvatatud teraviljaliike tunti Eestis juba enne saksa-taani vallutust. 13 saj alguseks tähtsamaks teraviljaks talirukis. Vähem oder , kaer .
- Aiandus
Väga napid teated. Taludes puuviljaaedu arvatavasti ei olnud. Külll aga Riia eeslinnades ja ka Tallinnas ja selle lähemas ümbruses.
Köögiviljad rohkem levinud. Kapsaaed, kuigi kapsas ei olnud arvatavasti ainus seal kasvav kultuur. Õlle tarvis humalaid, mida nõuti 16 sajandil talupoegadelt paljudes mõisates.
- Loomakasvatus .
Eesti oludes oli künnipõllundus võimalik vaid tänu loomakasvatusele. Tähtsaim ülesanne oli tagada põllumehele vajalikud tööloomad ja laudasõnnik. Selle kõrval andis kari olulist lisa toidulauale, nahast ja villast saadi kehakatet.
Peeti rohkesti kariloomi. Veised ja hobused. Veel lambad, sead.
Mõisamajanduses karjakasvatud üsna halval järjel. Paljudes mõisates polnud üldse lomi. Taludes pidi loomakasvatuse osatähtsus olema suhteliselt suur.
-Kalapüük
Looduslikud tingimused kalapüügiks keskajal soodsamad kui hiljem. Kala osatähtsus leivakõrvases arvatavasti suur. Katoliku kiriku pikkadel paastuaegadel pidi kala asendama liha.
Pärast vallutust hakkasid maahärrad kalapüüki käsitama oma regaalina. Läänil olevast veekogust oli kalasamisõigus ainult lääniomanikul. Maa uued peremehed hakkasid kalasaagilt kümnist võtma.
Kalasaagis esikohal räim. Teised püütavad merekalad olid lest , kilu, tursk , koha, angerjas , haug.
-Maakäsitöö
Saksa-Taani vallutuse järgselt kujunes Eestis välja profesionaalne linnakäsitöö. Esialgu oli selle mõju maakäsitööle väga tagasihoidlik . Maakäsitöö rajanes endiselt eestlaste käsitööoskustel ja rahuldas maaharija tööriistade ja tarbevara vajadused.
Taluperet kui talumajapidamisel rajanevat leibkonda ei tohi pidada samaseks talupidaja perekonnaga, sest peresse kuulus veel muid inimesi: kaugemaid sugulasi, teenijaid. Pere kandev osa oli pererahvas, e peremehe ja perenaise perekond koos lähisugulastega. Sulasrahvas oli ebapüsiv. Sulased ja teenijatüdrukud vahetasid teenistuskohti. Ühel aastal võis teenijaid olla, teisel aastal mitte.
Talurahva õiguslik olukord ja selle muutumine Eestis XIII–XVI saj.
Küla kui haldusüksus.
Vallutuseelselt külakogukonna eesotsas külavanem.
Kohtuniku ja külavanema ametid oli lähedased.
Kubjas - ülesandeks kümnise kogumine ja vastuvõtmine. Ta aitas rahvast mõisateole ajada ning valvas teoliste järele. Talle kuulus ka teatud politseivõim.
Kilter - oli teoliste töölesundija ning töö ülevaataja mõisas, kupja  abiline .
Vardjas - temagi valvas teotegemise järele ning vastutas andamite laekumise eest.
Vardja ja kupjaamet sulandusid lõpuks kokku. Oma sotsiaalselt seisundilt olid kupjad ja vardjad harilikult vabatalupojad , koormistest täielikult või osaliselt vabastatud.
-Adramaa
13. sajandi algul hakkas ajalooallikates esinema maakasutus ja maksustusühik ader , mõtteline maakasutusühik. Tähistas majandusühikut, nö normaaltalu, mille põllumaa harimiseks oli tarvis üks ader.
Näib, et alates 13. saj teisest poolest hakkas kujunema pindalaühikuks.
Eesti alal levinud adramaid saab kokkuvõtlikult liigitada kahte rühma: taluadramaa ja suured adramaad .
Talude adramaade arv määrati ligikaudse hindamise teel, lähtudes külvipinna suurusest . Kui talu majanduslik kandevõime tunduvalt langes, vähendati talu koormisi, mitte aga adramaade arvu.
Läänikorra ja vasallkonna kujunemine Eestis XIII–XVI saj.
Läänistus oli isanda ja vasalli isiklik suhe, mida tuli ühe osapoole vahetumisel üle kinnitada ehk lään tuli tagastada ja saada see siis uuesti läänistatud.
Mõisate rajamine ning talupoegade koormised Eestis XIII–XVI saj.
12 saj lõpus oli rahulik misjonitöö ja vägivalda polnud. Siis veel ordu siiani ei ulatunud.
13. saj pärimisõigused talupojal veel olid olemas. Võõrvõim polnud veel nii püsivalt esindatud , kes oma mõtteid, ideid peale surusid. Liikumisvabadust veel ei piiratud. Teotöö oli pidi tegema 3–5 päeva tööd. Kauplemist ei piiratud.
14. saj pärimisõigusega on nii, et kui talupojal pole pärijat, lähevad koormised suuremaks. Oli katk, mistõttu rahvast jäi vähemaks. Maarahval oli vähem õigusi. Koormised ja loonusrent suureneb.
15. saj teotöö suureneb. Sunnismaisus , ehk talupoeg ei tohi kuhugi mujale kolida . Talupoeg maad pärandada ei saanud, aga vallasvara saab pärandada. Kauplemisvabadusi piirati, talupoja oma hüvanguks kauplemine vähenes. Talupojad jäid järjest rohkem võlgadesse.
16. saj veelgi halvem olukord. Koormised suurenesid, teopäevi tuli juurde.
Kiriku juhtib seisund vajutas pitseri feodaalkoormiste kujunemise käigule. Koormiste peamiseks lähtekohaks sai algselt kiriku ülalpidamiseks kehtestatud maks - kirikukümnis.
Saanud 1198 lüüa piiskop Bertholdi ristisõdijatelt, lasksid salaspilsi ja ikskile liivlased end ristida , võtsid oma linnustesse preestrid ja maksid viimaste ülalpidamiseks mõõdu vilja igalt adralt. Sõnaselgelt mainib kroonik Henrik kümnist esmakordselt 1211 . a mil piiskop asendas liivlastel kümnise püsiva viljamaksuga.
16 saj teise pooleni jäi tähtsaimaks koormiseks 16. saj teise pooleni viljaandam.
Viljas tuli tasuda ka piiskopi ametimeestele osa saagist ( enamasti kaera).
Vakupidude tarvis pidi loomi andma.
Keskaegse Liivimaa riiklik-territoriaalne ja halduslik korraldus.
Liivimaa ajalooline geograafia: Üksküla ehk Riia piiskopkond, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad, Saksa ordu valdused , Taani valdused.
Nende territooriumide kujunemine ja likvideerimine. Linnad ja linnasarased.
Keskaegne Liivimaa: liitriik või riikide liit?
Liivimaal kujunes 15 saj jooksul teatud habras jõudude tasakaal, mille väljenduseks oli siinsesse poliitilisse ellu sajandi esimesel poolel ilmunud uus mõiste: maapäev. Kujunes isandate vajadusest alamatega tähtsamates asjades kokku leppida ja alamate ambitsioon osaleda maa valitsemises.
Liivimaal oli arusaam maast kui tervikust ning sellest, mis sinna kuulub ja mis mitte, küll olemas, kuid poliitiliste struktuuride integratsioon selle sees ei jõudnud kuigi kaugele. 
Nõupidamisi, kus olid juures seisuste esindajad, peeti liivimaal juba 14. sajandil. 
Seisusliku konsolideerumise kõrval viis liivimaa läbirääkimiskultuuri edasi liivimaa maahärrade võimuvõitlus ja nende jõudude omavaheline tasakaal. 
Retsessini (maapäeva otsuseni) jõudmine oli keerukas protsess, mida piiras saadikute mandaatide piiratus ning konsensuse nõue. Puudus ka täidesaatev võim, mis oleks otsuste täitsmist kontrollinud. 
1435 aastal valgas sõlmitud leping oli esimene, kus figureerisid kõik seisused oma maahärrade kõrval. Leping sõlmiti kuueks aastaks, garanteerimaks rahu ja kõiki osapoolte seniste privileegide puutumatust. Valga leping sätestas vastastikuste tüliküsimuste lahendamise korra ning üksmeelse otsustamise nõude sõja ja rahu küsimustes. 
Maapäevad teoimusid enamasti keset liivimaad paiknenud keskustes nagu valga alev või volmari linn, mis kõigele lisaks ei olnud ühegi liivimaa maahärra residentsiks, seega mingis mõttes neutraalsel pinnal. 
Maapäeva kutsusid kokku nii Riia peapiiskop kui ka ordumeister. Kogunenud seisused pidasid läbirääkimisi eri kodades ehk kuuriates, mida Liivimaal oli neli: vaimulikud isandad , ordukäsknikud, aadel ja linnad. Läbirääkimisi peeti ka härruste kaupa. Maapäeva ühised otsused võttis vastu plenaaristung, mida peeti mõnes suuremas hoones, linna kirikus, raekojas või gilditoas. Maapäev oli ainus institutsioon, mis annab alust rääkida liivimaast kui poliitilisest tervikust, samas on näha, et säilis liigendatud maahärrade järgi.
Ülemkihi ja linnarahva sotsiaalsed rühmad Liivimaal:
-Ordurahvas – 13. saj suhteliselt vähe. Saksa sõjavägi ehk paartuhat inimest.
15. saj lõpus rüütelvendade arvuks u 4000–5000 ning see hakkab seoses ordu muutuva rolliga vähenema (pakkuda väikeaadlile seisusekohast äraelamist, kel emamaal ressurssi ei jätku) Orduvendadest vaid üksikud liivimaalt pärit, põlvest-põlve tuldi samast perekonnast ordusse. Põhja ja kesk-saksamalt, vähem lõuna-saksamaalt. Reinimaa ja Vestfaal . 16 saj pea kõik ordu Liivimaa liikmed pärit Vestfaalist. Samaaegselt vendade liikumine erinevate piirkondade vahel väheneb oluliselt võrreldes 13-14 sajandiga .
-vasallkond – Võrdlemisi ühtne, puudus kõrg- ning alamaadel . Kõige enam lokaalse päritoluga. Päritolu muster paika 13 sajandiga. Vasallkonnal kujunesid rüütelkonnad. Moodustati korporatsioon , mis hakkas kaasa rääkima maahärra kõrval. Kui kokkuleppeks oli tarvis vasallide toetust kindlustada, toimus viimaste õiguste laiendamine. Nt pärimisõigus, mis 14 saj lõpuks oli võrreldav pärusvalduse pärimisõigusega.
-Vaimulikkond ning ilmalikkond – Vaimulikkonnas olemas selge hierarhia . Lihtvaimulikud (vikaarid) ja kõrgvaimulikud (toomhärrad, piiskopid). Veel mungad .
Hierarhia ka mungaordude vahel. Tsistertslased (valdavalt aadel) ning kerjusmungaordud (frantsistklased ja dominiiklased ). Liivimaa kõrgemaks vaimulikkonnaks olid sakslased .
Väikesakslased kleindeutsche
Keskaja väikesakslaste kohta vähe teada, eeslinnade elanikud. Paigad , mille kohta allikaid praktiliseld säilinud ei ole. Tähendab väikesi saksasid. Kes sotsiaalses hierarhias sakslaste ja mittesakslaste vahel. Võib pidada sotsiaalse mobiilsuse kihiks, üleminekukategooria. Kiht, keda 19 saj nim kadakasakslasteks.
Keskaja tekstides kasutatakse ka sõna estones, suhteliselt harva küll ja haritumates tekstides. Kuivõrd estones ja undeutsch on sünonüümid, pole selge. Tavaline ladinakeelne sõna, millega maal elavaid eestlasi kutsutakse, on neofüüt. Ei kasutata neutraalselt, vaid kus üritatakse väljapoole oma erilist olukorda seletada. Võib pidada kantselei traditsiooniks, poliitilise retoorika tavaks.
Eesti päritolu inimesi linnades palju, moodustasid enamuse. Poliitilist tooni andsid saksa kihi esindajad, suurel määral sisse rännanud.
Deutsch ja Undeutsch:
Sakslased on aadlikud, vaimulikud, suurkaupmehd, paremad käsitöölised - ühiskonna kõrgem kiht.
Mittesakslased talupojad, linnade lihtrahvas, lihtsamate käsitööametite pidajad. Ehk vähem oskusi nõudev, ka vähem tasustatav. Pigem välised tööd.
Tegelikult vahetegemine keerulisem, kui võib esialgu tunduda. Esimesel kohal pole mitte saksa keel, etniline päritolu, vaid sotsiaalne jaotus. Primaarseks on sotsiaalne positsioon. See määrab ära õigused ja kohustused, ning võib määrata ka selle, mis keeles ta räägib. See ei tulene saksastumisest, vaid ühiskonnas olemas "saksasituatsioonid ja mittesaksasituatsioonid". Nt poeskäimine (saksa keelne).
E eesti ja lätikeelsete tekstide vähesus tingitud sellest, et eesti situatsioonid ei vajanud kirjalikku jäädvustamist. Vajadus kohalikku keelt üles kirjutada, tekkis selle keele mitteoskamisest - palve- ja valvetekstid. Otsekeel jumalaga pidi olema emakeelne. Samuti keskaegne õigussüsteem pidas tähtsaks, et reeglid ja traditsioonid oleks tähtsalt järgitud. Vormelite ja vannete täpne lausumine. Iga inimene pidi need vanded lausuma oma emakeeles. Kirja pandi, et sõnastus oleks täpne.
Lisaks etnilisele, kultuurilisele ning keelelisele aspektile olemas ka õiguslik aspekt. Eri inimeste kohta kehtis erinev õigus. Erinevus linnaelaniku ja talupoja vahel. E millise õiguse alla keegi kuulus, võis defineerida, millise rahva hulka teda loeti. e sakslane ja preislane õiguslik definitsioon. Tundub, et määratluse alus ei olnud keel ega etniline kuuluvus. Mittesakslasteks nimetati neid, kes olid maal elavad talupojad.
Mittesakslaste vastuvõtmine keelati tsunftidesse , gildidesse vastuvõtmisel, pärimisõigus, kinnisvara omamine. Kuid pigem tegu sunnismaiste talupoegade eemalhoidmisega, mitte etniliste eestlaste. Kartus, et talupojad tulevad linna, võtavad ära töökohad ja teevad tööd, milleks sobivad pole.
See aga ei tähenda, et etnilisel identiteedil poleks tähtsust olnud. Oma roll sellel oli, kuid mitte poliitilise rahvusluse mõttes.
Eristus ei olnud esmajoones etniline. "Rahvus" polnud keskaja mõistes etniline kogukond vaid esmajoones õiguslik kogukond. Liikumine sotsiaalsel redelil võis kaasa tuua liikumise ühest kogukonnast teise. Õiguslik korraldus andis eelise sisserändajaile. Al 14. sajandi lõpust hakati järjest enam piirama mittesasklaste pääsu "parematesse" ametitesse, kohati piirama õigust omada linnas kinnisvara.
Ka ehted, rõivaesemed ja muudki asjad jagunesid samuti saksa ja mittesaksa omadeks.
Kuid pigem tegu sunnismaiste talupoegade eemalehoidmisega, mitte etniliste eestlaste. Kartus, et talupojad tulevad linna ja võtavad töökohad ära ja teevad tööd, milleks sobivad pole.
Linnaeestlaste või -lätlaste suhtes ei pruukinud kehtida.
Sotsiaalsete seinte jäigastumine, sõltuvate talupoegade tõrjumine linnadest, aututeks peetavate inimeste hulga kasv linnades - oli üleeuroopaline tendents .
Selle üheks oluliseks põhjuseks oli maa- ja linnaelanikkonna muutunud omavaheline suhe. Hansalinnades on täheldatud kodanikuks astunute suurt tõusu 14. saj teisel poolel ja 15 saj alguses. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, lüngad täideti algul linna mittekodanike arvel ja hijlem maalt linnaasunute hulgast. Kodanikuõigused said inimesed, kel see " tavalistes " oludes poleks võimalik olnud. Maal kujunes samal ajal välja talupoegade sunnismaisus, nende materiaalne väärtus kasvas, sotsiaalne väärtus langes. Majanduslikud ja sotsiaalsed kriisinähud tõid kaasa katsed säilitada "vana korda" reglementeerimise läbi.
13. sajandil olid sakslased ja mittesakslased linnades õigusstaatuselt pmst võrdsed, hiljem olukord halvenes.
Liivimaa ajaloos mittesakslaste olukorra halvenemist 14 sajandist on seostatud jüriöö ülestõusuga 1343-1345. Kuid see võib olla ka kokkusattumus. Eriti tasub rõhutada sunnismaisust. Mittesakslaste kodanikuks astumise maksu tõsteti sakslastest kõrgemaks. Piirangud mittesakslaste linnaasumisele eriti väikelinnades olidki esmajoones seotud maahärrade huviga hoida talupoegi maal.
Eesti linnad ja alevid keskajal.
Oli saksa vallutus, vallutajad rajasid linnad, enne linnasid ei olnud. 1201 - teine saksa tüüp linn läänemere ääres. 30ndatel hakatakse selle vastu argumente tooma , kindlaid kirjalikke allikaid ei olnud. Süvalep tallinna puhul välja toonud , et kusagil ju pidi olema muinas-eestis ka kaubanduskese ja sadamakoht, kuna hästi on teada tihe liiklus novgorodi ja ojamaa vahel. Parem sadamakoht on tallinn, miks just tallinn valiti taanii kuninga 1219 retke sihtkohaks. Väga võimalik, et oli miski linnapoole kalduv asula juba olemas.
Paul Johanseni poolt idee, et tallinna kohal võis al 11 saj olla vene ja skandinaavia kaubahoovid, kolmanda asustuskeskusena rajati sinna saksa linn, tallinn kujunes siis nendest kolmest kokku. Süvalepa ja Johanseni ideed täiesti pädevad, kuigi vähematki allikalist tõestust pole.
40ndatel hakati toonitama, et on alandav väita, et linnad tekkisid alles sakslaste ja skandinaavlaste osalusel. 1952-53 korraldati väljakaveamised, kõigepealt toompeal siis raekoja platsil: 11 sajandil linnaline asula, millel tihedad sidemed vana-venemaaga. Tees, et tallinna kohal on olnud asula on 50ndatest aktsepteeritud.
Kaevamistulemusi tegelikult võltsitud. Enne 13 sajandit eksisteerivat linna kohta materjali ei leitud. "kuidas otsiti kalevipoja parteipiletit"
Tallinna puhul seisukoht, et vanalinna kohta pole leitud arheoloogilist tõestust, et enne 13. sajandit olemas linnaline asutus. Nipet-näpet leitud, aga mitte midagi tähtsat.
Sõna "linn" saksa ja vene ajalookirjutises erineva tähendusega. Stadt - linn on asula, millel on linnaõigus, linn on legaalne , puhas juriidiline termin. Vene keeles on linn gorod- tähendab nii linna kui ka linnus. Nt linna puhul räägitud käsitööliste kontentratsioonist. Olemas nt eesti keeles Aolinn, kus linn alles tõuseb silmapiiri tagant, varajane linnalik elamisvorm, mis tingimata ei pea kujunema pärislinnaks. Võib olla kasutusel ka fantoomterminina, et meil olid ka linnad, kus tegelikult ei olnud. EHK piiri tõmbamine linna ja mitte-linna vahel keeruline. Mitte ühegi keskaegse liivimaa linna puhul pole kontinuiteeti keskaegse ja uusaegse linna vahel. Ainuke erand eestis Tartu, tõendatud nii kirjalike kui arheoloogiliste materjalidega linna olemasolu 11. sajandil. Jurjevi periood 30ndatel- 1060-61, kuni see kellegi poolt tagasivallutati. Aga mis oli Tartus 12 sajanil, on kahtlane.
Suures osas linnaline elu imporditud vallutusperioodil ja pärast seda. Mitte et kohalikud poleks varases linnaelus osalenud. Esindatud nii eestipärane kui saksapärane ehitustraditsioon.
Liivimaa linnad tänap mõistes väikesed: kolm suurt Tallinn(7-8), Tartu (tõenäoliselt pisem kui tallinn), Riia (10-12t). Lübeck (30-40t).
Suurem osa pisemad , enamus mõnesaja elanikuga. Tartus linn ning toomemäe samuti tallinnas all-linn ning toompea (kõik iseseisvad administratiivsed üksused).
Lisaks linnadele veel Alevid, mida arvukalt, kuid mõndades mainitud neis ka bürgermeistreid ning omavalitsuse algeid ja elemente.
Linnaelu korraldus Liivimaal:
Kodanikud ja inimesed.
Kodanikuks saamise tingimused (isiklikult vaba, abielus, sündinud seaduslikust abielust ), võis olla ka maks. Kohustusteks aastamaks, valveteenistus.
Raad e magistraat. Rael kohustus valitseda targalt ("raad ongi linn")
Raad lähtus oma tegevuses maahärra annetatud linnaõigusest. Lisaks kodifitseeritud linnaõigusele kehtis veel bursprake - tekst koosnes kodanikele regulaarselt etteloetavatest raemäärustest (willekore). Suur osa nendest läänemereruumis sarnased ja käsitlesid kodanike vahiteenistust, vaikuse ja korra pidamist. Valdkonnad, kus linnal oli vaja korrast kinnipidamist eriti jälgida ja oma kodanikele pidevalt meelde tuletada.
Tähtis osa gildidel ja vennaskondadel. Vabatahtlikud korporatiivsed ühendused, mille eesmärgiks pakkuda oma liikmetele sotsiaalset turvalisust, kaitsta ühiseid ametialaseid ja usulisi huve ning korraldada seltsielu. Laiemalt hakkasid levida 13-14 sajandil.
Kui uusajal kasutatakse mõistet "gild" peamiselt suurte ametialaste (eelkõige kaupmeeste) ühenduste ning "tsunft" käsitööliste kohta, siis keskajal ei tehtud nendel mõistetel erilist vahet. Üks ja sama ametialane või usuline ühendus võis esineda nii gildi kui ka vennaskonna nime all .
Gildi skraa ei olnud ainult õiguslik dokument, mis määratles ühenduse liikmeskonna ja tegutsemisprintsiibid, vaid ka ühiste väärtushinnangute kogumi.
Raes kujunes ametijaotus valdkondade kaupa. Enamasti igas valdkonnas kaks raehärrat.
Üks tähtsamaid ameteid oli linnalaeka arvehärrad. Veel maksuhärrad ja aktsiisihärrad. TÄhtsaks veel linna foogt ( kohtunik )
Veel veskitega tegutsevad veskihärrad, mündihärrad, karja ja heinamaadega tegeles koplihärra.
Liivimaa linnad Hansa liidu liikmetena:
Hansa tekkimine, hansalinnad Liivimaal.
Liivimaa linnade roll kogu hansakaubanduse süsteemis.
Suurte ja väikeste linnade roll selles.
Liivimaa sise- ja väliskaubandus:
Kaubaartliklid.
Läänest: sool, kangas (flandria kalev), heeringad, metallid (raud), humal ,
Idast põhiliselt: vaha, karusnahad, lina ja kanep . Liivimaalt veeti vilja: rukis (aga ka kaer ja oder).
-Sisemaises kaubanduses tuleb eristada ühelt poolt rahvusvahelise ekspordi teenimisele suunatud ja teiseks kohaliku tarbimise rahuldamiseks toimunud ostu-müüki.
Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid eelkõige suurkaupmehed, kes kohalikult turult saaduste saamiseks tegid koostööd kohalike talupoegadega, kel keskaja lõpuni säilis õigus ülejääk linnaturul maha müüa. Linnakaupmeestel maal oma talupoegadest esindajad, kes tema nimel kaupu kokku ostisid ja müüsid, vara ladustasid, peavarju andsid jne.
Valdav osa maasaadusi jõudis 16 sajandil kaupmehe kätte mõisatest.
-Liivimaal 12 saj lõpul oma raha ei löödud ning puudus mündiõiguslik institutsioon. Rahana tarvitati saksamaa, inglismaal ja eriti virbys vermitud münte.
13 sajandil oli mündiõigus kõigil maaisandatel. Õigus Taani kuningal, Riia ja Tartu piiskopil. Saksa ordu saab mündiõiguse 1226, Saare-lääne piiskop 1279 . Ühelgi liivimaa linnal pole mündiõigust kunagi olnud. Küll aga müntimisõigus..?
kaubanduse toimimine, eri sotsiaalsete kihtide osalemine selles.
Transiitkaubandus ja kauplemine kohalikul turul.
Kaubaartiklid.
Liivimaa rahanduse (mündinduse) põhijooned.
Ristiusk ja „ paganlus “ keskaegsel Liivimaal:
-Kihelkonnakirikute tekkisid suures osas maahärrade- piiskoppide ja saksa ordu- algatusel . Lähtuti esmajoones muinaskihelkondadest. Kus need liiga suureks osutusid, jagati väiksemateks uute kogudusekirikutega. Arvatakse, et eesti kihelkondlik jaotus kujunes põhijoontes välja 13. saj lõpuks ja muutus keskaja jooksul suhteliselt vähe.
-Eestikeelse kirjasõna sünd.
Tänaseni säilinud katkendid oörinevat 1530. aastatest . Tallinna oleviste kiriku jutlustaja koostas alamsaksakeelse luterliku katekismuse, mille pühavaimu pühavaimu õpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde. Katekismus ilmus eesti-saksa paralleeltekstiga 1535 aastal. Väidetavate eksimuste tõttu luterliku teoloogia vastu lasi tallinna raad kogu raamatutiraaži hävitada.
Reformatsioon Liivimaal:
-Luterliku jutustamise algus
Esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid siin tegutsema juba 1520.aastate algul. Sellele aitavad kaasa tihedad kontaktid põhja-saksa hansalinnadega. Liivimaa piiskopid: inimestele tuleb teatavaks teha Lutherit hukkamõistva bulla sisu.
Luterlus hakkas kiiresti levima riias.
1524 sõlmisid Riia, Tartu ja tallinn kokkuleppe evangeelse õpetuse toetamiseks. Leppega liitus Saare-lääne piiskopkonna vasalkond. Tartu piiskopkonna vasallid ja Harju-viru rüütelkond jäid pooldama katoliiklust. Riia peapiiskopkonnas leidis uus õpetus kiiresti toetuse, ning ka kuramaa vasallide seas.
-Pildirüüsted
1524-5 Liivimaal ikaldus, mis põhjustas rahutusi. Inimesed valgusid linnadesse, ning Luterliku kihutustöö tulemusel toimusid Riia, Tallinnas, Tartus, Uus-Pärnus nn pildirüüsted, kus linlased röövisid ja rüüstasid kogudusekirikute ning kerjusordude konventide kirikute sisustust.
Pildirüüstete järel hakkas raad kirikuelu ümber korraldama . Raad võttis kiriku varad arvele, sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas ümbes korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegast, mille vahenditest tuli palka maksta evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet.
Riias, Tallinnas ja tartus hakati kerjusvendi linnast välja ajama. Linnade raed hakkasid evangeeliumiusu õpetajaid kaitsma, vasturääkijaid ähvardas karistus .
Luterliku jutlustamise algus Liivimaal.
Eri poliitiliste ja sotsiaalsete suhe reformatsiooni.
Pildirüüsted.
Luterlik kirikukirjandus.
Usuvoolude omavaheline vahekord Liivimaal XVI sajandi keskpaigas.