Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Dendroloogia (0)

Metsandus - Dendroloogia
3 HALB
Punktid
Dendroloogia eksamiks:
  • Perekondad nulg ja kuusk
    Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies – kreeka k. bios – elu ja aei – alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp . Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad , mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad , paralleelsete servadega ), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
    Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat.
    Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia , Kesk- Aasia , Himaalaja ja Aasia parasvöötmes. Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100…500 aastani.
    Nulud on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad, niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud . Puit on pehmem kui kuuskedel, tihedusega 350…500 gr/cm³ ning vaigukäikudeta, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, tselluloosi- ja taaratööstuses. Koorest saadakse palsaminulul ja siberi nulul palsamivaiku, millist kasutatakse optikatööstuses, meditsiinis jne.
    Nulud on järjest laienev äriartikkel jõulupuudena. Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Euroopas kasvatatakse sellel otstarbel laialdaselt jõulupuude istandustes euroopa, kaukaasia , korea ja hõbenulgu. Nulgude okkad püsivad kuivas toaõhus palju paremini puudel kui kuuskedel.
    Eestis on nulgudel peamiselt dekoratiivne väärtus. Neid kohtame mõisaparkides, maa-asulate haljastuses, metsaservades, talude haljastuses, teede äärtes, haljasaladel jm. Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel – nuluperekonna seda omadust on meil seni vähe ära kasutatud. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehhaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades. Seenhaigustest on olulisemaks nululiikide kahjustajaks juurepess (Heterobasidion annosum) ja putukkahjuritest must pahktäi (Aphrastasia pectinatae), ulukitest kahjustavad nulge meeleldi metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides meelsasti oma sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt.
    Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea – vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix – vaik , tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjadena puule (NB! nulgudel käbid lagunevad varisedes ja puule jäävad vaid püstised käbirootsud). Seeme on varustatud teda lusikjalt ümbritseva lennutiivaga. Vaigukäigud asuvad nii puidus, koores , kui ka okastes. Tüvekoor noorelt sile, üle 30 aastastel puudel moodustub korp.
    Perekonnas umbes 45 liiki, millised kasvavad põhjapoolkeral, tihti mäestikes. Leviku keskpunktiks on Lääne- ja Kesk-Hiina mäestikud. Eestis kasvab looduslikult üks liik.
    Perekonna liigid omavad suurt majanduslikku tähtsust tänu kvaliteetsele ja vastupidavale puidule .
  • Siberi ja palsamnulg
    Siberi nulg (Abies sibírica Ledeb.) Siberi nulg on küllap vist meil enim kasutamist leidnud nululiik. Selle puu kitsaskoonusjas, nooljas võra, tumeroheline okkavärvus, varjutaluvus ja külmakindlus, on andnud suured võimalused kasutada teda haljastuses. Me kohtame siberi nulgu kuni 30 m kõrguseks kasvava puuna paljudes mõisaparkides nii üksikpuuna kui grupiti, liigiga on rajatud metsakultuure ja haljasalasid. Eluiga 100…150 aastat. Tsoon II. 1820.
    Areaal : Uuralitest läänepoolt (Dvinaa jõgi) kuni Baikalist idasse, põhjast Jenissei jõe alamjooksuni (67º põhjalaiust) ja lõunast kuni Volga ja Kama jõeni. Kasvab umbes 20 miljonil hektaril. Moodustab nn. tumetaiga koos Picea abies, P. obovata, Pinus cembra ssp. sibirica ja Larix sibirica -ga.
    Võrsed: siledad, hallikad , kaetud pruunide karvadega.
    Pungad: kerajad, rohekad, kaetud vaiguga.
    Okkad: 1…3 cm pikad, 0,1 cm laiad , tipp ümar või vaevumärgatava sisselõikega, pealt veidi läikivad, sageli pealküljel okka tipuosas õhulõheriba, allküljel 2 kahvatuvalkjat õhulõheriba, kinnituvad tugevalt võrse tipu suunas juhitult ja üldmuljelt paiknevad võrsetel sassiaetult.
    Käbid: 5…9 cm pikad, valminult helepruunid, vaigused, kattesoomused pole nähtavad, seemnesoomused sametkarvased, peensaagja servaga, IX-X.
    Suuri puid on Eesti mõisaparkides palju, olgu nimetatud siin Järvseljat [h = 26 m, d = 50 cm (Kasesalu,1999)], Põlvamaal Kioma parki [h = 26,5 m, d = 73 cm (Elliku jt., 2000)] Põlvamaal Räpinas, Sillapää lossi parki jne., samuti on aja jooksul siberi n. istutatud metsakultuure Sangaste , Õisu, Heimtali , Vinni jm. piirkondadesse.
    Liik on äärmiselt külmakindel ja dekoratiivne tänu kitsaskoonusjale võrale. Ei talu linnatingimusi ja seepärast jäägu maakohtade haljastamiseks. Sobib kokku sihvakate ehitistega.
    Palsamnulg (Abies balsámea (L.) Mill.) Balsamea – lõhnav. Palsamnulg kasvab kuni 25 m kõrguse ja umbes 0,5 m tüvediameetriga ja noorelt hallika , sileda ning rohkete vaigumahutitega tüvekoorega laikoonusja korrapärase võraga puuna. Tsoon III. 1698 .
    Areaal: Palsamnulu kodumaaks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa, põhjas areaal üle 60 põhjalaiuse, idas Atlandi ookeani ja selle saarteni, läänes Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), moodustades segapuistuid Thuja occidentalis'e, Larix laricin’a, Picea mariana, Betula papyrifera jt. puuliikidega.
    Hübridiseerub Fraseri n. – vt. värdnulg;
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noored helepruunid, beežide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega.
    Pungad: piklikümarad, pruunid , tugevalt vaigused.
    Okkad: 1,5…3,0 cm pikad, 1,5…2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt rohekasvalged, teravneva tipuga või nõrga sisselõikega. NB! Okkad murduvad painutades kergesti ( määramist abistav tunnus).
    Käbid: noorelt violettrohekad, valminult tumehallid, rohkelt kaetud vaiguga, seemnesoomused lühikeste heledate karvadega, kattesoomused ei ulatu välja. Käbid 5…10 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, tömbi tipuga.
    Võra on korrapärane ja tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul. Eestis on palsamnulg siberi nulu järel teine levinuim nululiik, kasvades meil isegi suuremaks kui kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, olgu mainitud Lasinurme park, Lääne-Virumaal [ hmax = 25,5 m, dmax = 72 cm ( Roht , 1986)], Järvseljal [hmax = 27,5 m, dmax = 69 cm ( Eino Laas )], Taageperas, Kuremaal jm. Liik on meil täiesti külmakindel, kahjustub vaid tihti juurepessu ( Fomes annosus) ja must pahktäi (Aphrastasia pectinatae) läbi Noorena väga dekoratiivne, hiljem (50-60 a) dekoratiivsus väheneb. Ei konkureeri kodumaiste puuliikidega kasvukiiruses. Kannab hästi käbi ja annab looduslikku uuendust.
    Sordid : ’Hudsonia’, ’ nana ’, ’ Piccolo ’.
  • Euroopa ja hallnulg
    Euroopa e. valge nulg (Abies álba Mill.). Alba ; albus – valge, silmas peetud valgeid laike tüvekoorel. Kodumaal 30…50 (65) m kõrgune ja kuni 2 m tüvediameetriga suur, noorelt laikoonusja, vanas eas kuhikja võraga ja tumedama sügavrõmelise ning valkjalapilise tüvekoorega puu ei saavuta meil selliseid dimensioone. Vanus kuni 500 aastat. Tsoon IV. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Areaal: Euroopa nulg on tavaliseks okaspuuliigiks Kesk- ja Lõuna - Euroopa mägedes ( Alpid , Sudeedid, Karpaadid ) ja lauskmaal (Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Šveits, Rumeenia , jne), kus ta kasvab nii puhtpuistuna kui segus koos hariliku pöögiga (Fagus sylvatica), olles Euroopas kasvavatest okaspuudest varjutaluvaim ning tõustes Alpides kuni 1700 m kõrguseni üle merepinna .
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hallikaspruunid, madalate vagudega, kaetud tihedalt hallikate karvadega.
    Pungad: munajad, pruunikad, vaiguta või nõrgalt vaigused.
    Okkad: 2…3 cm pikad, 2…3 mm laiad, pealt tumerohelised, alt kahe valkja õhulõheribaga, tipp pügaldunud. Okkad asuvad varjuokstel kamjalt, valgusokstel radiaalselt, on hästi jäigad.
    Käbid: noorelt rohekad, valmides tumepruunid, silinderjad, 10…15 (20) cm pikad, 3…5 cm läbimõõdus, seemnesoomused suured, neerjad, sametkarvased, kattesoomuste tipud ulatuvad välja ja on tagasikäändunud. Seemned suured, kolmnurksed, varustatud lennutiivaga, IX-X.
    Eestis on euroopa nulgu kultiveeritud palju eelmisel sajandil, kuid 1939/40 a. ja hilisemad külmad talved on pea kõikjal Mandri-Eestis hävitanud suured puud ja kasvamas on neid vaid mereäärsetel aladel. Mandri Eesti suurim euroopa n. kasvab ilmselt Saue mõisa pargis Harjumaal , millise mõõtmed on h = 26,9 m, tüve läbimõõt 61 cm (Roht 2002). Ida-Eesti suurim puu on kasvamas Luual, umbes 65 a vanuse viljuva puu kõrgus on 23 m ja diameeter 35 cm (Laas, 2004). Absoluutselt suuremad euroopa nulud kasvavad aga Hiiumaal Suuremõisa pargis kus 1983. a. oli suurima puu diameeter 94 cm. ja h = 31,5 m. (Elliku, Roht) aga 1998. a. diameeter juba 100,0 cm. ja h = 36,0 m. ( Relve ).
    Sordid: ’ Pendula ’ – rippoksaline sort; ’ Pyramidalis ’
    Hall nulg (Abies cóncolor [ Gordon ] Lindl. ex Hildebr.) Concolor – ühevärviline, viidates okaste ühesugusele valkjashallile värvusele nii pealt kui alt. Laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25…40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9…1,2 m tüveläbimõõdu. Elab kuni 300 (400) a. vanuseks. Tsoon IV. 1872.
    Areaal: Halli nulu kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Washingtonist kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid .
    Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused.
    Okkad: 4…6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid.
    Käbid: ovaalsed, 7…12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad seemnesoomustest, IX-X.
    Kasv noores eas aeglane ning kiireneb pärast 30 a. vanuse saabumist ja ületab kiiruselt kodumaal kaaspuuliike kuid meil on üldjoontes palju aeglasemakasvuline. Eestis väärib dekoratiivse ja suhteliselt külmakindla liigina rohkem kasvatamist. Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks, vanemas eas külmakindlus suureneb. On kasvamas mitmetes vanades mõisaparkides üksikpuuna või väiksemate gruppidena. Suuri puid kasvab Viljandimaal , Polli pargis, Salla pargis, Lääne-Virumaal [8 puud, hmax = 23,5 m, dmax = 42 cm (Roht, 1986)], Järvseljal [ h = 20 m , d = 36 cm (Kasesalu, 1999)], Vana- Varbla pargis Pärnumaal [ hmax = 22,0 m, dmax = 56 cm (Roht, 1986)], Tartus, Luual jm. Liik on väga valgusnõudlik. Külgvarju puhul laasub alt kiiresti ega ole enam eriti dekoratiivne. Talub nulgudest ühena vähestest linnatingimusi, samuti mulla kuivust.
    Sortidid: 'Argentea' - kuni 10 m kõrgune hõbedaste okastega püramiidjas puu; ’ Aurea ’, ’Archer’s Dwarf ’; ’Brevifolia’; ’Candicans’; 'Compacta' (’ Glauca Compacta’); ’Conica’, ’Gable’s Weeping’; ’ Globosa ’; ’Pendula’; ’Piggelmee’; ’Violacea’; 'Wintergold'
  • Harilik kuusk
    Harilik kuusk (Picea ábies [L.] H. Karst .) Abies - lad. k. alati haljas, roheline, elav. Tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas.
    Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad.
    Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad.
    Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1…2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5…7 aastat.
    Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8…15 cm pikad, 3…5 cm läbimõõdus. Seemnesoomused rombjad või äraspidimunajad, kattesoomused väikesed ja pole nähtavad.
    Harilik kuusk on pindmise juurestikuga, põua-, tormi- ja hiliskülma kartlik puuliik . Meie puudest saavutab harilik kuusk suurimad mõõtmed, näiteks Järvseljal on hariliku kuuse kõrguseks mõõdetud 43,8 m ja suurimaks diameetriks Pärnumaal kasvaval kuusel 1,0 m kõrguselt 137 cm (Relve, 2000). Harilik kuusk on linnaoludes üsna vastuvõtlik saastunud õhule ja okkad kipuvad kuivama. Varjutaluva liigina saab teda kasvatada teiste puude all ja vähese valgusega kohtades. Nõudlik mulla viljakuse suhtes, eelistades kasvada samades tingimustes nagu enamik lehtpuid. Ei talu seisvat vett ja kuivab sellistes tingimustes kiiresti. Talub suurepäraselt pügamist, seetõttu hea hekipuu.
    Sordid: I grupp - kasv normaalne, tugevalt püstine;
    1. Sammasjad ja koonusjad sordid: 'Columnaris'; 'Cupressina'; 'Falcata'; 'Pyramidata';
    2. Väheste okstega sordid: 'Virgata'; 'Cranstonii'; 'Dicksonii';
    3. Rippuvad (leina)vormid: 'Inversa'; 'Aarburg'; 'Frohburg'; Loreley'; 'Pendula Major '; 'Rothenhaus'; 'Viminalis'; 'Wartburg';
    4. Värvilised okkad: 'Argentea'; 'Argenteospica'; 'Aurea'; 'Coerulea'; ' Finedonensis ';
    5. Erinevate käbidega: f. chlorocarpa; f. erythrocarpa.
    6. Erinevate okastega: 'Cincinnata';
    7. Erineva tüvega: 'Tuberculata';
    II grupp - kasv madal, tavaliselt 3-5 m kõrge;
    1. Kitsaskoonusja võraga: ' Wills Zwerg'; 'Concinna';
    2. Laikoonusja võraga: 'Compressa'; 'Conica';
    3. Kerajad: 'Globosa';
    4. Leinavormid: 'Acrocona'; 'Reflexa';
    5. Värvilised okkad: 'Aurea Magnifica';
    III grupp - kääbusvormid, alla 3 m kõrged;
    1. Koonusja kujuga: 'Maxwellii'; 'Ohlendorffii'; 'Pygmaea'; 'Barryi'; 'Capitata'; 'Decumbens'; 'Ellwangeriana'; 'Humilis'; 'Nana'; 'Pachyphylla'; ' Pseudo Maxwellii'; 'Pyramidalis Gracilis'; 'Remontii';
    2. Kerajad, tugevate võrsetega: 'Compacta'; 'Compacta Asselyn'; 'Merkii'; 'Parviformis';
    3. Kerajad, peente võrsetega: 'Echiniformis'; 'Gregoryana'; 'Clanbrassiliana'; 'Gregoryana Parsonsii'; 'Gregoryana Veitchii'; 'Mariae-Orffiae';
    4. Lamedad ja laiümarad: 'Little Gem'; 'Nidiformis'; 'Procumbens'; 'Pumila Glauca'; 'Highlandia'; 'Hornibrookii'; 'Pseudoprostrata'; 'Pumila'; 'Pumila Nigra'; 'Tabuliformis'; Siia rühma võiks lisada ka meie kahe tuntud okaspuude sordiaretaja A. Ilvese Luualt ja A. Vaigla Räpinast aretatud sordid nagu: 'Luua'; 'Luua Pärl' jne. Antud ülevaade on vaid murdosa hariliku kuuse sortidest .
  • Kanada ja must kuusk
    Kanada kuusk (Picea gláuca [Moench] Voss). Glaucus – sinakasroheline. Kuni 20…35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60…100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Tsoon II. 1700.
    Areaal: Liigi kodumaaks on Põhja-Ameerika taigavöönd 45. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel, ulatudes põhjas metsade leviku põhjapiirini ja lõunas preeriate põhjapiirini. Kanada kuusk kasvab segapuistutena koos Populus termuloides'e, P. balsamifera, Betula papyrifera, Picea mariana, P. rubens 'i jt. liikidega. Koos Picea mariana'ga kasvab kõikjal Alaskal ja ka põhja pool polaarjoont.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: paljad, hallid kuni valkjad (helekollased), läikivad.
    Pungad: väikesed, munajad või ümarad, helepruunid, vaiguta.
    Okkad: 1…2 cm pikad, veidi kõverad, neljakandilised, tömpide tippudega , hõõrudes lõhnavad mustsõstra järgi.
    Käbid: väikesed 3…5 cm pikad, 1…1,5 cm läbimõõdus, noorelt helerohelised, valminult helepruunid, seemnesoomused terveservalised. Käbisid kannab rikkalikult juba noores eas ( 15…20 aastaselt).
    Suuri puid on meil kasvamas Hiiumaal, Suuremõisas [ h = 21,7 m, d = 46 cm (Roht, 1986)], Saku pargis [ h = 23,5 m, d = 38 cm (Roht, 1986)] . Suuri puid kasvab veel Olustveres, Sangastes, Vigalas jm. Kanada kuusk ei talu varju, kasvab varjus aeglaselt ja laasub tüve allosast tugevasti ning pole enam dekoratiivne. Eelistab kasvamiseks niisket kasvukohta ja kõrget õhuniiskust. Talub linnatingimusi ja kärpimist.
    Sordid: 'Conica'; 'Echiniformis'; ' Alberta Globe ';; ’Achat’; ’Alberta Blue ’; ’Arneson’s Blue’; ’Arneson’s Blue Variegated’; ’Biesenthaler Frühling’; ’Blue Planet ’; ’Blue Wonder’; ’Coerulea’; ’ Daisy ’s White’; ’Echiniformis Globosa’; ’J. W. Daisy’s White’; ’Jean’s Dilly’; ’Laurin’; ’Lilliput’; ’Maigold’; ’Piccolo’; ’Pixie’; ’Rainbow End’; ’Sander’s Blue’; ’Saphir’; ’Stalagmit’; ’ Tiny ’; ’Zajicek’;
    Must kuusk (Picea mariána [Mill.] Britton et al.) Marianus – Marylandist (USA). Kasvukoht sama nagu eelmisel liigil. Kodumaal madal 10…20 m kõrge ja peenetüvelise puuna. Võra kitsaspüramiidne, tüve koor hallikaspruun ja õhuke, puud aeglasekasvulised.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: punakaspruunid , peened , kaetud tihedalt punakate karvadega.
    Pungad: punakaspruunid, pungasoomused pikad, karvased, pungad vaiguta.
    Okkad: läiketa 0,5…2,0 cm pikad, alla 1 mm laiad, teritunud või tömbi tipuga.
    Käbid: 2…3,5 cm pikad, umbes 1,5 cm läbimõõdus, pika varrega, noorelt punased, küpsena tumevioletjad. Seemnesoomuste tipp kolmnurkne kuni ümar, ebaühtlaselt peensaagjas. Käbid kinnituvad rikkalikult okstele tüve läheduses.
    Must kuusk suudab kasvada soostunud maadel . Viljuvaid puid kasvab Luual, Järvseljal jm. hajusalt. Väärib senisest enamat kasutamist meil haljastuses.
    Sordid: ’Doumetii’; 'Nana'
  • Torkav ja serbia kuusk
    Torkav kuusk (Picea púngens Engelm.) Torkav kuusk ja hõbekuusk on kooskäsitletuna meil haljastuses kahtlemata enim kasutatud kuuseliigid. Kodumaaks on Põhja - Ameerika lääneosa, kasvades
    Kaljumäestikus kuni 3000 m. kõrguseni. Moodustab metsi koos Abies concolor'i, Pseudotsuga menziesii, Picea engelmannii jt. liikidega. Areaalis 30 kuni 45 m kõrguseks ja kuni 1 m tüvediameetriga puu. Võra kitsas , püramidaalne ja sümmeetrilise kasvukujuga. Kasv aeglasem, kui harilikul kuusel. Eestis kasvamas pea kõikjal haljasaladel, paljudes vanades parkides ja aedades. Talub hästi linnatingimusi, on võrdlemisi valgusnõudlik.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: helepruunid, karvadeta, nõrgalt läikivad.
    Pungad: suured, koonusjad, pruunikad, vaiguta.
    Okkad: 2…3 cm pikad, nõelja tipuga, jäigad, kinnituvad võrsele radiaalselt. Okka kõigil külgedel rohkelt õhulõheridu, mistõttu okkad näivad hõbedastena. Hõbedased on okkad siiski ainult ühe aasta, hiljem rohekad, püsides puul 4…6 aastat.
    Käbid: noorelt rohekad, valminult helepruunid, 5…10 cm pikad, seemnesoomused õhukesed, piklikrombjad ja saagjaservalised.
    Sordid: 'Columnaris', ’Fat Albert ’; ’Glauca Globosa’; 'Globosa'; ’Glauca Pendula’; 'Hoopsii'; ’Koster’; ’Moerheimii’; 'Montgomery'; ’ Oldenburg ’; 'Procumbens'; ’Spekii’; ’Thomsen’; ’Edih’; ’Erich Frahm’; ’Glauca Procumbens’; ’Hoto’; ’ Iseli Fastigiate’; ’Iseli Foxtail’; ’ Lucky Strike’ = (’Lombarts’);
    Serbia kuusk (Picea omórika [Pancic] Purk .). Väga korrapärase kitsaskoonusja võraga puu kodumaal kuni 40 m kõrgust saavutav. Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt.
    Areaal: Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased.
    Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega.
    Okkad: lamedad, 1…2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav.
    Käbid: noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3…6 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga.
    Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20…30 aastaselt aga kiireneb märksa. Eestis kasvab viljuvaid puid mitmetes parkides ja haljasaladel, nimetame siinkohal Olustvere , Tihemetsa[ h = 19,3 m, d = 25 cm (Roht, 1986)], Pärnu, Luua, Järvselja jne parke ja arboreetumeid. On kindlalt üks dekoratiivsemaid kuuseliike haljastuses ja väärib senisest palju laiemat kasutamist.
    Sordid: 'Aurea'; 'Nana'; 'Pendula', ’ Freya ’; ’Pimoko’;
  • Harilik ebatsuuga ja kanada tsuuga
    Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziésii [Mirb.] Franco ) Menziesii – XVIII sajandil elanud Šoti botaaniku ja laevaarsti Archibald Menziesi järgi. Euroopasse on see puuliik toodud juba 1827. aastal D. Douglas’i poolt. Kasvab kodumaal kuni 90 m kõrguse puuna (tavaliselt 30…50 m kõrge)
    Areaal: Hariliku ebatsuuga kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Kanadast (Briti Columbiast) kuni New - Mexikon'i lõunas, tõustes Vaikse ookeani rannikult kuni 3000 m. kõrguseni Kaljumägedes.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt oranžkollakad, hiljem hallikaspruunid, paljad.
    Pungad: pruunid, teravatipulised, koonusjad, vaiguta, suured.
    Okkad: 2…3,5 cm pikad, tömbid, radiaalsed või varjus kamjad, pealt rohelised alt kahvatute hallikate õhulõheribadega.
    Käbid: noorelt helerohelised, 5…10 cm pikad, kattesoomused kaugele väljaulatuvad ja vahest tagasikäändunud, valminult helepruunid.
    Meie oludes on hariliku ebatsuuga kasvatamisele pööratud suurt tähelepanu ja on loodetud, et just see puuliik võib Eestis kolmanda tähtsa okaspuuna kujutada edaspidi olulist kohta meie metsamajanduses . Seda eeskätt tema kiirema kasvu ja väärtuslikuma puidu tõttu, kui kohalikel okaspuudel. Praeguseks on ebatsuuga puistuid meil teada umbes 20 kohas Eestimaal. Momendil kõrgeim harilik e. kasvab Sangaste pargis Valgamaal (h = 42 m), ilmselt suurima tüvediameetriga puu kasvab Tihemetsas, millise d = 89 cm ja kõrguseks on 33,5 m (Roht, 1986). Suuri puid kasvab veel Sangastes, Luual, Uhtnas (h = 41,3 m [Roht, 2003]) jm. Harilik ebatsuuga on varjutaluvuselt meie h. kuuse ja h. männi vahepeal , ei talu eriti varju noores eas. On meie looduses hästi kohanenud, andes suhteliselt rikkalikult looduslikku uuendust. Noores eas kahjustavad puid metskitsed.
    Harilikul ebatsuugal eristatakse vastavalt okka värvile, kasvukiirusele ja käbide kujule ka kolm teisendit:
    var. menziesii (sün. var. viridis [Schwer.] Franco) alamliigina roheline e. rannikuebatsuuga; suurimate mõõtmetega teisend, kuid samas ka kõige külmahellem. Kasvab piki Vaikse ookeani rannikut, Briti Columbiast kuni California osariigini, ulatudes ka Kaskaadide ja Sierra Nevada mäestikeni. Meil talviti külmahell ja hukkub varem või hiljem.
    var. glauca (Beissn.) Franco (sün. P. glauca [Schwer.] Mayr) alamliigina sinihall ebatsuuga; see alamliik kasvab hariliku ebatsuuga areaalis, Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas, tungides üles kõrgele mägedesse. Nii okkad kui käbid on põhiliigist väiksemad, okkad kaetud tugeva vahakihiga, käbidel kattesoomused tavaliselt tagasikäändunud. On aeglasekasvulisem ja külmakindlam põhiliigist.
    var. caesia Schwer. (sün. P. caesia [Schwer.] Flous) alamliigina hall ebatsuuga; kahe eelpoolkirjeldatud teisendi vahepealsete tunnustega, olles suuteline kasvama kuni 50 m kõrguseks ja 1…2 m tüvediameetriga puuks . Looduslik levila Kaljumäestiku põhjaosas, Briti Columbia distriktis ja Washingtoni osariigis. See alamliik meil ja naaberriikides kõige enam levinud, olles parajalt kiirekasvuline ja suutes taluda veel meie karme talvepakaseid.
    Sordid: 'Fletcheri' -; 'Glauca’, Pendula'; 'Nana'
    Kanada tsuuga (Tsuga canadénsis [L.] Carriere). Canadensis – Kanadast pärinev. Kodumaal kuni 35 m kõrguseks kasvav laikoonusja võraga puu. Vanus 100…300 aastat. Tsoon IV. 1736.
    Areaal: Kasvab Põhja Ameerika idaosas, Hudsoni lahest kuni Allegheny mägedeni jõgede orgudes ja niiskemates kohtades. Kasvab tavaliselt segapuistuna, ei moodusta puhtpuistuid, tungides kuni 1500 m kõrguseni üle merepinna.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: kollakas - kuni hallikaspruunid, peened, näärmekarvadega kaetud.
    Pungad: väikesed, munajad, helepruunid
    Okkad: asetsevad kamjalt, 1…2 cm pikad, 1,5 mm laiad, tumerohelised, alt valkjad, okka serv tipuosas üksikute peente hambakestega, tipp pügaldunud või terav.
    Käbid: lühirootsulised, kuni 2 cm pikad, hallikaspruunid, munajad, tömbid, seemne- soomused nahkjad, ümarad, ülemine serv saagjas.
    Meil on kanada tsuugat kasvatatud väga vähe, teada on suuremaid puid Järvseljalt, Luualt ja Olustverest (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm.
    Sordid: 'Albospica'; 'Aurea'; 'Globosa'; ’Gracilis; ’Jeddeloh’; ; ’Nana’; 'Pendula'; ’Ammerland’; ’Aurora’; ’Brandley’; ’ Cole Prostrate’; ’ Curly ’; ’Hussii’; ’Minima’; ’Pygmaea’; ’Verkade’s Recurved’;
  • Euroopa ja siberi lehis
    Euroopa lehis (Larix decídua Mill.) Decidua – maha langev, osutab suvehaljastele okastele. Euroopa lehis toodi Eestisse 18. sajandi alul ja asuti kohe ka ulatuslikult kultiveerima. 30…50 m kõrge puu, tüveläbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini.
    Areaal: Alpid ja Karpaadid, kasvab kuni 1800 m. kõrgusel, koos Picea abies, Abies alba, Pinus mugo ja P. cembra'ga.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: Peened, kollakad, paljad.
    Pungad: Koonusjad kuni poolkerajad, tipupungad vaigused, pruunide soomustega.
    Okkad: 1,5…3 cm pikad, kitsas-lineaalsed, pehmed , tömbi või lühidalt terava tipuga, lühivõrseil 30…40 kaupa kimbus, pikkvõrseil üksikult. Hõõrudes lõhnavad vaigu järele.
    Käbid: Noored punakad kuni rohekad, valmides pruunid, 2…5 cm pikad, munajad, umbes 2 cm läbimõõdus. Noortel käbidel kattesoomused pikemad kui seemnesoomused, valminud käbidel on seemnesoomused nähtavad vaid pisikeste teravikena käbi alaosas. Seemnesoomused kaetud pruunide karvadega, nahkjad, tipp kolmnurkne või rombjas, varisevad mais.
    Eestis on euroopa lehist palju kultiveeritud, ilusaim puistu kasvab Viljandimaal, Loodi Püstmäel, kus suuremate puude kõrgus ulatub 43 m-ni ja läbimõõt 80 cm-ni (Relve, 2000). Jämedaim euroopa lehis kasvab Tartumaal , Kambjas, kus puu diameetriks on mõõdetud 140 cm (Relve, 2000). Euroopa lehis on väga kiirekasvuline noores eas, seetõttu sobib suurematesse parkidesse grupiti, alleedena jne.
    Sordid: 'Pendula'; 'Repens'
    Siberi lehis (Larix sibirica [Münchh.] Ledeb.) Sibirica – Siberist pärinev. Siberi lehis kasvab kuni 40 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga puuna laialdasel maa-alal:
    Areaal: põhjast kuni 70. põhjalaiuskraadini, lõunast kuni 46. põhjalaiuskraadini, idast Baikali järveni ja läänest Obi jõeni. Kasvab mägedes kuni 2500 m kõrgusel.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: kollased, läikivad, rõmelised, paljad.
    Pungad: kerajad, vaigused, tumepruunid.
    Okkad: 15…30 kaupa kimbus lühivõrsetel, kimbu servas lühemad keskel pikemad okkad. Okkad pealt tumerohelised, alt helerohelised, okka mõlemal küljel õhulõheribad. Okkad 2…3,5 cm pikad, hõõrudes lõhnavad rohu järele.
    Käbid: 2,5…4 cm pikad, umbes 2,5 cm läbimõõdus, tömbid, ebasümmeetrilised, noorelt rohelised, valminult pruunid, tihedalt roostekarvased. Kattesoomuste tipud ei ulatu seemnesoomuste tagant välja.
    Kasvuks sobivad enam lubjarikkad mullad , ei talu eriti liigniiskust. Noortel puudel võra kitsas, hiljem külgoksad kasvavad pikaks ja võra muutub kuhikjaks. Noorelt kiirekasvuline, puit omadustelt üks parimaid lehiste hulgas. Meil on palju siberi lehise kultuure rajatud pärast II maailmasõda peamiselt Altai piirkonnast varutud seemnega. Siberi lehist on teada suurte eksemplaridena paljudes vanades mõisaparkides, märgime siinkohal Taagepera, Laatre , Sangaste jne. Siberi lehis kui suureks sirguv metsapuu on sobiv suurematesse parkidesse ja haljasaladele.
    Selle liigi juures väärib märkimist meil samuti sageli kasvatatav vene lehis (Larix russica [Endl.] Sab. ex Trautv.), millist varem käsitleti ühise liigina siberi lehisega.
  • Perekond mänd ja harilik mänd
    Perekond Mänd (Pínus L.). Pinus – vana ladinakeelne perekonnanimi . Männi perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest.
    Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud , sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid).
    Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm ( Quercus )). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki.
    Mändidel on arenenud väga hea juurestik, mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid. Männi puit on väga heade omadustega, sisaldab vaigukäike nii puidus, koores kui okastes. Majanduslikult oluline okaspuuperekond.
    Männi perekond jaotatakse kaheks alamperekonnaks: Haploxylon ja Diploxylon ja need omakorda fülogeneetilisteks ridadeks.
    Harilik mänd (Pinus sylvéstris L.) Sylvestris – metsas kasvav, metsa moodustav . Harilik mänd on kodumaa tähtsaim puuliik, moodustades umbes 1/3 meie metsadest. Harilik mänd on noores eas koonusja, hiljem keraja võraga puuliik, tüvi sirge, vanemas eas kaetud paksu korbaga. Okste harunemine monopodiaalne. Puud võivad kasvada kuni 50 m kõrgusteks ja saavutada kuni 1,5 m tüveläbimõõdu. Vanus küündib kuni 500 aastani. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Areaal: Väga suur, kasvades nii Euroopas kui Aasias. Leviku põhjapiir - 70 kraadi põhjalaiust Loode-Norras, lõunapiir 45 kraadi põhjalaiuse kohal, idapiir - Amuurimaa, läänepiir - Prantsusmaa. Harilikul männil on ka paiguti osaareaalid - Prantsuse Sevennid, Väike-Aasia jm.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hele- kuni hallikaspruunid, paljad.
    Pungad: ruljad, tömbi või lühidalt terava tipuga, pruunid, vaigused.
    Okkad: lühivõrseil 2 - kaupa, kuni 7 cm pikad, teravatipulised, veidi keerdunud , karedate servadega, püsivad puul 3…4 aastat.
    Käbid: Emasõied õitsedes püstised ja punased. Käbi hakkab arenema järgmisel aastal. Valminud käbi 3…7 cm pikk, 2…3 cm läbimõõdus, piklikmunaja kujuga, pruun ja läikiv. Apofüüs on rombjas, tömp või teravatipuline, sõltuvalt sellest, millises areaali osas puud kasvavad. Seemned varustatud lennutiivaga.
    Eestimaa ilusamad männikud kasvavad Kagu-Eestis liivastel nõmmealadel ja kõrgemad puud on kasvamas Järvseljal (hmax = 42,7 m (Relve, 2000)) ja jämedaim harilik mänd on pärit Võrumaalt, Kõrgepalu pargist (dmax = 146 cm (Relve, 2000)).
    Harilik mänd on väga oluline puuliik hügieeni seisukohast , eritades õhku rikkalikult kahjulikke mikroobe tapvaid fütontsiide (kopsuhaigete taastusravikeskused on rajatud männimetsadesse).
    Haljastuses omab harilik mänd tähtsust eeskätt puuliigina, milline suudab kasvada väheviljakatel liivadel, kinnistada liivaluiteid jne.
    Sordid: 'Albyns'; 'Aurea'; ’Beuvronensis’; ’ Edwin Hillier’; 'Fastigiata'; ' Gold Coin '; 'Glauca'; ’Globosa Viridis’; ’Moseri’; ’Nana Hibernica’; ’Typ Norwegen’ (’Norske Typ’); 'Variegata'; 'Watereri' (’Waterer’)
  • Mägimänd ja keerdmänd
    Mägimänd (Pinus múgo Turra) Mugo – Mägimänni nimetus Itaalias Alpide lõunaosas. Nagu nimetus eeldab, on tegemist Kesk- ja Lõuna- Euroopa mäestikes kasvava põõsasja 3…7 m kõrguseks kasvava tõusvate okstega männiliigiga. Tsoon II. 1779 .
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt helerohelised, hiljem tumepruunid, paljad.
    Pungad: piklikmunajad teritunud tipuga, pruunid, tugevalt vaigused.
    Okkad: 2…8 cm pikad, jäigad, sirged või veidi sirpjalt kõverdunud, peensaagja servaga, 2-kaupa, okkatipp lühidalt teritunud (pole torkav), tumerohelised.
    Käbid: noorelt tumevioletsed, valminult 2,5 kuni 5 cm pikad, munajad, läikivad, kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10…15 aastaselt).
    Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna. Tuntakse kahte alamliiki: Eestis on mägimändi kasutatud väga palju haljastuses, siiski teadmata, millise päritoluga seemnest taimed on kasvatatud. Selle tulemusena on mägimänd paljudes kohtades veninud 7…8 m pikkuseks mitme ladvaga hõredaks põõsaks, milline ei täida haljastaja poolt soovitud tulemust tihedast madalast igihaljast okaspuust. Seepärast peaks praegu mägimändi istutades täpsemalt uurima , millise sordi või alamliigiga on tegemist. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Siiski on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias .
    Sordid: ’Columnaris’; 'Gnom'; 'Mini Mops '; 'Mops’; 'Ophir'; ’Wintergold’ (’ Winter Gold’; ’Winzig’; ’Allgäu’; ’Brevifolia’; ’Carsten’; ’Frisia’; ’ Hesse ’; ’Kissen’; ’Knapenburg’; ’Kokarde’; ’Krauskopf’; ’Laurin’; ’Pal Maleter’; ’Picobello’; ’Rigi’; ’Varella’; ’Zundert’;
    Keerdmänd (P. contorta Dougl. ex Loudon ) Varem ka eesti keeles keerokkalise männi nime kandnud puuliik on oma olemuselt üsna hariliku männi sarnane. Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega , meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10…30 m kõrgused puud. Tsoon VII ??? 1855.
    Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega.
    Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad.
    Okkad: 2-kaupa, 3…8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3…8 aastat.
    Käbid: 3…6 cm pikad, veidi kõverdunud, punakaspruunid, seistes muutuvad hallikateks, tihti ebasümmeetrilised, tugevate apofüüsidega, millised lõpevad torkiva ogaja tipuga mis küll kergelt ja lihtsalt ära murduvad.
    Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe ja metsakultuure võib leida kasvamas kokku 10…15 hektaril. Suuremad puistud asuvad Roelas, Luual, Tallinna lähedal Harkus, Järvseljal, Tihemetsas jm. Puistute kasvu jälgides tuleb tõdeda, et võrreldes hariliku männiga on keerdmänd varjutaluvam, noorelt kiirekasvulisem, kitsamavõralisem, kuid ka peenema tüvega. Nooremas eas kiirem kasv tasandub umbes 60. eluaastaks ja hiljem kasvab harilik m. kiiremini ja jämedamatüveliseks keerdmännist. Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini haljastusefekti kui harilik mänd.
  • Rumeelia ja valge mänd
    Rumeelia mänd (Pinus peuce Griseb.)Peuce – kreeka k. mänd. Reliktne liik ja Euroopa teine viieokkaline mänd alpi seedermänni kõrval. Kasvab 15…25 m kõrguse laimunaja võraga ning noorelt sileda, vanemas eas sügavalt pikirõmelise tumehalli koorega puuna. Vanus 300…400 aastat. Tsoon IV. 1863.
    Areaal: Balkanimaade mägedes, sirutudes Bulgaariast idas üle Põhja –Kreeka, Makedoonia ja Tšernogooria kuni Albaania idaosani läänes, kasvades mäestike kõrgemas osas puhtpuistutena või koos mägimänniga, madalamatel aladel koos euroopa nulu, hariliku kuuse ja hariliku männiga.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: paljad, oliivrohelised, küllaltki jämedad.
    Pungad: kuni 1 cm pikad, teravneva tipuga, kollakaspruunid, kergelt vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 5…10 cm pikad, peened, servast peente hammastega, pruunikad kilejad okkatuped püsivad okaste alusel üsna kaua.
    Käbid: 6…15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist.
    Rumeelia m. on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt, viljub regulaarselt. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis (4 tk, hmax = 26 m; dmax = 80 cm; Laas, 2004), Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA-s jm.
    Valge mänd (Pinus stróbus L.)Strobus; strobos – kreeka k. pöörlev, tiirlev; viitab selle puu koore kasutamisele teatud religioossete rituaalide puhul. Võib kasvada 30…50 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga koonusja kuni kuhikja võraga puuna. Tüve koor siledam kui meie h. männil. Tsoon III. 1705.
    Areaal: Valge männi kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades New-foundlandist põhjas kuni Allegheny mäestikuni lõunas suurtel maa-aladel nii puht - kui segapuistuina.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: peened, helerohelised, väga peenekarvased või paljad.
    Pungad: piklikmunajad, teravatipulised, 0,5 cm pikad, punakaskollased, vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 6…10 cm pikad, peened, kolmetahulised, peensaagja servaga, okka kõigil külgedel õhulõheribad. Okkatipp tömp, kinnituvad võrsetele pintslikujuliselt ja püsivad puudel vaid 1…3 aastat.
    Käbid: üksikult või 2…3 kaupa, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakas-pruunid, 8…18 cm pikad, 3…4 cm läbimõõdus, seemnesoomused nahkjad, käbid tipuosas tihti vaigused. Seemned valmivad samuti teisel aastal.
    Meil Eestis on valget mändi leida paljudes parkides, haljasaladel ja varemalt ka metskultuurides, kuid tihti on puud hukkunud või kiratsema jäänud puid kiusava koorepõletiku (Cronartium ribicola) tagajärjel – haiguse vaheperemeestaimeks on erinevad sõstraliigid. Siiski on meil suuri valgeid mände kasvamas Raplamaal, Jädivere pargis (hmax = 37 m ja dmax = 110 cm), Pärnumaal Tõstamaa pargis 3 puud (hmax = 26,5 m, dmax = 89 cm (Roht, 1986)) , Vana-Vigalas, Suuremõisas, Pollis, Maardus jm.
    Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli - ja paberitööstuses. Sobib toreda kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne.
    Sordid: 'Alba'; ’Krüger’s Liliput ’;; 'Lilliput'; ’Macopin’; 'Radiata' (’Nana’); ’ Nivea ’; ’Blue Shag’; ’Brevifolia’; ’Fastigiata’; ’Minima’; ’Pendula’; ’Torulosa’;
  • Alpi ja kääbusseedermänd
    Kääbus-seedermänd (Pinus púmila [Pall.] Regel) Pumilus – kääbusjas; kääbuskasvuline. Kääbus-seedemänd nagu ütleb nimetus, on kääbuskasvuline seedermändide esindaja, kasvades 2…3 (4) m kõrguse üsna tihedavõrselise, tõusvate okstega põõsana. Tsoon III. 1817.
    Areaal: Kodumaaks on Ida- Siber , kasvades Baikali järvest ja Leena jõest läänes kuni Ohhoota mereni idas, samuti Kamtšatka, Sahhalini ja Kuriili saared, Jaapan, Kirde-Hiina ja osaliselt ka Korea poolsaar.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: 1. aastal rohekad, 2. aastal hallikaspruunid, tugevad, lühikesed, peenkarvased.
    Pungad: silindrilised, lühidalt teritunud tipuga, 10 mm pikad, väga vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, väga tiheda asetusega, 4…10 cm pikad, jäigad, saagja servaga, pealkülg tumeroheline ilma õhulõheribadeta, alakülg sinakasroheline õhulõheribadega
    Käbid: munajad, 3 kuni 5 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus noorelt violetjad, valminult pruunid, tugevasti suletud. Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav.
    Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P. koraiensis) seemneid nii toiduks, kui seedriõli valmistamiseks. Kääbus-seedermänd on juurekaelast tugevasti harunev kuni 3 m kõrgune põõsas, või vahel ka madal, kuni 6 m kõrgune puu. Kasvab jõgede orgudes, alusmetsas ja mägede nõlvadel kuni 3000 m kõrgusel, tihedate läbipääsmatute põõsastikena. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi. Samuti ei jää ta hõredaks ega kasva suureks laiuvaks põõsaks nagu meile teadmata päritoluga mägimänd. Põõsaste värvus on tänu kirjule okkavärvile väga silmapaistev ja tore. Kõik need omadused teevad kääbus-seedermännist väga tänuväärse haljastusmaterjali.
    Sordid: 'Glauca'; 'Globe'; 'Compacta'; 'Jermyns'; ’Draijer’s Dwarf’; ’Saentis’;
    Alpi e. euroopa seedermänd (Pinus cémbra L.) Cembra – männiliigi itaaliakeelne nimetus. Alpi seedermänd kasvab kuni 25 m kõrguse ja 0,5 m tüvediameetriga sirge puuna. Tsoon IV. Kultuuristamise aeg teadmata. Eluiga võib küündida 400…500 aasani.
    Areaal: Kasvab Alpides ja Karpaatides mäenõlvadel, eelistades kasvada kõrgemal kui 1000 m merepinnast, koos hariliku kuuse või euroopa lehisega ja ka puhtpuistuna.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: 1.aastal roostekollased, kaetud tihedalt karvadega, 2.aastal mustjashallid, karvased, tugevad, kuni 5 mm läbimõõdus.
    Pungad: kitsasmunajad, teravatipulised, vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 5…12 cm pikad, sirged, jäigad, püsivad puul kuni 6 aastat, pealt tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas.
    Käbid: 1…3 kaupa, 6…8 cm pikad, 4…5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2. aastal ja pudenevad 3. aastal. Seeme 1,2…1,5 cm pikk, tiivata, söödav. Puud hakkavad käbi kandma üle 20 aasta vanuselt.
    Talub halvasti varju kuid paremini linnatingimusi (suitsu). Ei talu otsest pealtvarjamist (istutamist suurte puude alla), edenedes paremini siiski avatud kasvukohtadel. Eestis on alpi seedermändi kultiveeritud alates XIX sajandist, kuid sellele vaatamata ei leidu meil väga ilusaid puid. Suuremad puud ulatuvad kuni 25 m kõrguseni, neid kasvab Järvseljal, Luual jm. Paljudes parkides kasvab kiratsevaid ja alt laasunud tüvega eksemplare, millised pole küll väga dekoratiivsed .
    Sordid: 'Aureovariegata'; 'Stricta'
  • Perekond elupuu ja korea elupuu
    Perekond Elupuu (Thúja L.) Thuia – kreeka k. vaiku ajav puu. Perekonda kuuluvad liigid on igihaljad ühekojalised puud või kõrgemad põõsad. Okkad soomusjad, kinnituvad võrsele vastakuti. Käbid väikesed, piklikmunajad, seemned lamedad, varustatud 2 tiivaga või tiivutud, valmivad sama-aasta sügisel. Perekonnas 5 liiki, kasvades Jaapanis , Hiinas ja Koreas , 2 liiki aga Põhja-Ameerikas.
    Korea elupuu (Thuja koraiénsis Nakai) Koraiensis – Koreast pärinev. Korea elupuu kodumaaks on Korea poolsaar, kasvades seal kõrgema laiuva põõsana või madala kuni 10 m kõrguse puuna. Tsoon V. 1918.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: vanemad võrsed jämedad, ümarad, kaetud üsna tihedalt pruunide soomustega, noored võrsed samuti tugevad, tömbid, võrsele hoiduvad.
    Pungad: pisikesed, paistavad tipusoomuste vahelt helepruunide täppidena.
    Okkad: soomused, tömbid, tihedalt võrsele hoiduvad, pealt läikivrohelised, noortel võrsetel tipuosas pealt valkjate servadega, soomuste alaküljed peaaegu kriitvalged (kõige valkjama soomuste alaküljega elupuuliik).
    Käbid: munajad, valminult helepruunid, 1…2 cm pikad, seemneid 2, tihti 3 iga soomuse all. Seeme piklik, ümbritsetud tiivaga.
    Vanem dendroloogiline kirjandus annab miskipärast kirjelduse, kus mainitakse, et korea elupuu on meil külmahell. Tegelikult on tegemist meie oludes üsna külmakindla puuga, millist sobib tänu oma kriitvalgele soomuste alaküljele senisest palju enam kasvatada.
  • Harilik ja hiigelelupuu
    Harilik elupuu (Thuja occidentális L.)Occidentalis – läänepoolne; viitab liigi päritolule Ameerikast (läänest). Puud kasvavad 15…25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Tsoon II. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536).
    Areaal: Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega (okastega)
    Pungad: väikesed , lamedad, soomuste alla peidetud
    Okkad: soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5…4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised.
    Käbid: munajad, umbes 1 cm pikad, 8…10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad. Seeme ümbritsetud kileja tiivaga.
    Eestis on osutunud liik täiesti külmakindlaks ja seetõttu on leidnud väga laialdaselt kasutamist haljastuses. Suuremaid puid ja ilusaid alleesid leidub Lääne-Virumaal Salla pargis (hmax = 17,5 m, dmax = 66 cm (Roht, 1986)), Tali , Tihemetsa jne parkides. Harilikku elupuud kasutatakse sageli ka kalmistute haljastuses, samuti kasutatakse hariliku elupuu oksi leinakimpude valmistamiseks. Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Harilik elupuu talub hästi kärpimist ning liiki on palju kasutatud pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Parim aeg heki pügamiseks on augusti algul, siis jõuavad haavandid veel sügise jooksul kinni kasvada. Hiljaks jäädes põhjustavad liigsed haavad puule ülearust veekadu ning taimed võivad jääda veevaegusse. Harilikku elupuud on kerge paljundada nii seemnetega kui vegetatiivselt.
    Kuivõrd elupuu on kerge paljundada ja meeldiv liik kasutamiseks haljastuses, on aretatud h. elupuust hulgaliselt sorte . Sordirikkuse võiks jaotada alljärgnevalt ja käsitleda allpool ükshaaval (Krüssmann, 1979)
    I kasv normaalne püstine, okkad rohelised:
    a) sammasjad; ' Columna '; 'Fastigiata'; 'Malonyana';
    b) leinavormid; 'Pendula'; 'Filiformis'
    c) monstroossed; 'Bodmeri'; ' Douglasii Pyramidalis'; 'Spiralis':
    d) muud sordid, tavaliselt kitsas- kuni laikoonusjad; 'Elegantissima'; 'Gracilis'; 'Hetz Wintergreen'; 'Indomitable'; ' Smaragd '; 'Wareana'
    II kääbussordid, normaalse soomusekujulise rohelise okastikuga:
    a) kera - ja munakujulised ; 'Danica; 'Dumosa'; 'Globosa'; 'Hetz Midget'; 'Hoveyi'; 'Little Champion '; 'Little Gem'; 'Mecki'; 'Recurva Nana', 'Tiny Tim', 'Umbraculifera', 'Woodwardii':
    b) koonusjad; 'Holmstrup'; 'Rosenthalii':
    III kirjud sordid, normaalse soomusja okastikuga:
    a) kollased sordid; 'Cloth of Gold'; 'Europe Gold'; ' Golden Globe'; 'Holmstrup Yellow '; 'Lutea'; 'Lutea Nana'; 'Semperaurea'; 'Sunkist'; 'Vervaeneana'; 'Wareana Lutescens'.
    b) valgekirju okastikuga sordid; 'Meinekes Zwerg':
    IV üleminekusordid nii soomusja kui okasja okastikuga; 'Ellwangeriana'; 'Ellwangeriana Aurea'; 'Rheingold':
    V vaid okkakujuliste okastega sordid; 'Ericoides'; 'Ohlendorffii'.
    Hiigel -elupuu ( Thuja plicáta Donn ex D. Don.) Plicata – erakordne, silmapaistev. Kodumaal võib saavutada kõrguse kuni 60 m ja tüveläbimõõdu kuni 2…3 m. Võra noortel puudel koonusjas, , vanemas eas võib muutuda veidi laiuvaks. Tüve koor noortel puudel sile ja punakas, vanematel puudel pikirõmeline ja hallikaspruun. Tsoon V. 1853 .
    Areaal: Hiigel-elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika, kasvades rannikualadel ja jõeorgudes alates Alaska lõunaosast kuni California põhjaosani. Kaljumäestikus tõuseb kuni 2100 m. kõrgusele üle merepinna. Moodustab segapuistuid koos teiste okaspuuliikidega (Picea glauca, P. sitchensis, P. engelmannii, Pseudotsuga menziesii, Pinus monticola jt.).
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: lapikud, lamedad, vanemad helepruunid, ümarad, kaetud soomustega.
    Pungad: väikesed, peidetud soomuste alla
    Okkad: soomusjad, keskmisel soomusel pealküljel piklik õlinääre. Soomused pealt tumerohelised, alt üsna valkjad. Külgmised soomused hoiduvad võrsele.
    Käbid: munajasovaalsed, helepruunid, 1…2 cm pikad, 10…12 soomustepaariga. Seemned valmivad esimesel aastal ja on ümbritsetud tiivaga.
    Puud eelistavad kasvada suure õhuniiskusega aladel. Euroopasse toodi hiigel-elupuu veidi üle 3 sajandi hiljem kui harilik elupuu ja on meil osutunud üsna külmahellaks. Palju puid hukkus 1939/40 aasta karmil talvel, kuid siiski on mõned puud osutunud üsna külmakindlateks ja kasvavad ilusasti. Üks suurematest puudest kasvab Valgamaal, Taagepera pargis (h = 18,6 m, d = 50 cm (Roht, 1984)), ja Saaremaal (hmax = 17,5 m ja dmax = 15,5 ja 35,5 cm (Roht, 1986)), suuremaid eksemplare kasvab veel Järvseljal jm.
    Eestis kasvavaid hiigel-elupuid paljundades peaks neist saama võrdlemisi külmakindlaid järglasi. Hiigel-elupuu külmakindlus suureneb koos vanusega ja noored puud tuleks istutada põhjapoolt varjatud kohtadesse, hea oleks harilike kuuskede varju, millised siis, kui hiigel-elupuu on juba 3…4 m kõrgune, võiks järk-järgult maha raiuda . Saaremaal kasvavad hiigel-elupuud annavad ka tublisti looduslikku uuendust.
    Sordid: 'Aurescens'; 'Hillierii'; 'Zebrina';
  • Perekond ebaküpress ja mägiebaküpress
    Perekond ebaküpress (Chamaecỳparis Spach) Chamai – kreeka k. kääbus ja kuparissos – küpressi kreekakeelne nimetus. Ebaküpresside perekonda kuuluvad igihaljad ühekojalised puud või kõrgemad põõsad. Võra laikoonusjas kuni kuhikjas, lehed soomusekujulised, ümara kuni terava tipuga, sortidel lehed vahel ka okkakujulised. Käbid kerajad, hernetera suurused või suuremad, käbisoomused kilpjad, seemned valmivad esimesel aastal v. a. C. nootkatensis (2. aastal), seemned kahe lennutiivaga.
    Perekonnas 7 liiki, kolm neis on pärit Põhja-Ameerikast, neli on pärit Aasiast (Jaapan, Hiina, Taivan).
    Mägi-ebaküpress (Chamaecyparis pisífera [Siebold et Zucc.] Endl.) Pisifera – herneid kandev ; viide ümaratele hernesarnastele käbidele. Võib kasvada kuni 35 m kõrguseks ja kuni 2 m tüveläbimõõduga puuks, mäestike ülemises osas ka põõsakujulisena. Tüve koor punakaspruun , kasv looklev, laikoonusjas. Eestis on kasvatatud kultuuris päris pikka aega, Euroopasse toodud 1861. aastal. Tsoon III.
    Areaal: Mägi-ebaküpressi kodumaaks on Jaapan, kasvades mägedes 500…2000 m kõrgusel koos teiste okaspuudega põhiliselt Honshu saarel.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: tugevad, helepruunid, ümarad.
    Pungad: tipmiste soomustega varjatud, pole üldse näha.
    Okkad: pealt helerohelised, keskmised soomused pikliku õlinäärmega, alt keskmised soomused kahe valkja laiguga, külgsoomused ühe valkja laiguga. Soomused on väikesed ja teravatipulised, külgsoomused võrsest eemalehoiduvad, hõõrudes lõhnavad meeldivalt.
    Käbid: kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, valminult kollakasrohelised, kilpjate käbisoomuste all on enamasti 1…2 kahe tiivaga varustatud väikest seemet .
    Eesti oludes kasvab mägi-ebaküpress tavaliselt laikoonusja põõsana või madalama puuna. Eesti üks suuremaid mägi-ebaküpresse kasvab Järvseljal, kuid küllalt suuri puid on ka erakogudes mujalgi. Haljastuses sobib kasvatamiseks noorena veidi soojematesse kohtadesse istutatuna (kaitstud põhja poolt), nii üksikpuudena kui grupiti.
    Sordid: 'Argenteovariegata'; 'Boulevard'; ' Filifera '; 'Filifera Aurea'; 'Nana'; 'Plumosa'; 'Squarrosa'; 'Sungold'
  • Perekond kadakas ja harilik kadakas
    Perekond kadakas (Juníperus L.) Kadaka perekonda kuuluvad enamasti igihaljad kahe- harvem ühekojalised madalamad puud või põõsad. Lehed enamasti okkakujulised, harvem soomuse-kujulised ja kinnituvad võrsele 3 kaupa männasjalt või vastakuti. Noorusvormidel on lehed enamasti okkakujulised, vanadel taimedel tihti soomusekujulised või nii soomuse- kui okkakujulised. Õied enamasti ühesugulised, asuvad võrsete tippudes võikaenaldes. Emasõied 3…8 soomusega, millised pärast viljastamist kasvavad kokku, moodustades marjataolise käbi (marikäbi). Seemned lennutiivata, valmivad 1. või 2. aastal. Kadakate vilju kasutatakse laialdaselt meditsiinis, alkoholitööstuses, kulinaarias jm.
    Perekonna 50…60 liigil on majanduslik tähtsus, kuivõrd puit on pehme kuni kõva, mädanemiskindel, aromaatne. Perekond jagatakse tihti kolmeks alamperekonnaks:
  • Subgenus Calyocedrus [Endl.] Gaussen. - Lehed kõik okkakujulised, 3. kaupa männastes, 3…4 mm laiad, teravatipulised, marikäbid kuni 2,5 cm läbimõõdus, seemned marikäbi sisemise kattega kokku kasvanud: ( Juniperus drupaceae).
  • Subgenus Oxycedrus [Spach] Gaussen. - Kõik lehed okkakujulised, 1,5…3 mm laiad, 3. kaupa männastes, marikäbid väikesed, seemned pole kattega kokkukasvanud , kahekojalised liigid: (Juniperus communis jt.)
  • Subgenus Sabina [Spach] Gaussen. - Lehed soomusekujulised õli- või vaigunäärmega, esmased lehed 3. kaupa männases okkakujulised, Enamikus ühekojalised või ka kahekojalised. Seemned pole marikäbi sisemise kattega kokkukasvanud (Juniperus sabina jt. ).
    Harilik kadakas (Juniperus commúnis L. Communis – ühine, koos gruppidena kasvav. Kuni 10 m kõrgune puu või tihedakasvuline kõrgem kahekojaline põõsas. Tsoon II. 1560.
    Areaal: Lai, kasvades laialdasel maa-alal Euraasia kesk- ja põhjaosas, Põhja-Hiinas, Põhja-Aafrikas ja Põhja- Ameerikas.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: punakaspruunid, noored võrsed kahvaturohelised, paljad.
    Pungad: 1…2 mm pikad, munajad, rohekad.
    Okkad: 3-kaupa männastes, teravatipulised, 1…1,5 cm pikad, 1…2 mm laiad, pealküljel piki okast kõrgem kühm, alakülg hallikasvalge, püsivad 3…4 aastat.
    Käbid: 0,5…1 cm läbimõõdus, ümarad, 1. aastal rohekad, 2. aastal sinaka kirmega sinakasmusta lihaka kestaga marikäbid, kõva kestaga, piklikke seemneid 1…3.
    Nagu näeme on tegemist väga plastilise puuliigiga, milline on vähenõudlik ka kasvukoha mullastiku ja niiskuse suhtes. Suudab taluda -35…-40º C talvi ja kasvada nii kruusastel kui ka paepealsetel muldadel. Kuiva suve tingimustes võib paepealsetel ka hukkuda niiskusepuuduse tõttu. Suuremaid kadakaid tuleb meil ette enamasti kaitsealuste puudena, näiteks Järvseljal Ahunapalu kalmistul 13,5 m kõrgune puu, Lääne-Virumaal, Vihulas 13,0 m kõrgune puu (Relve, 2000), jämedamad puud aga on tüveläbimõõduga 66 cm, Raplamaal, Raikkülas, sama jäme kadakas kasvab ka Viljandimaal, Kõol. Kadakate võradele annavad sageli kuju lambad , süües meeleldi vitamiinirikkaid oksi. Paljuneb seemnetega ja on noorelt väga aeglasekasvuline, saades 10 aastaga vaid 30…50 cm kõrgeks. Palju tehakse tänapäeval röövraiet seoses väärtusliku puiduga. Harilik kadakas väärib meil enam kasutamist ilutaimena, kuid on kapriisne istutamise suhtes.
    var. depressa (Pursh) – [hariliku kadaka lamav teisend] ; moodustab tiheda vaiba , olles 1,5…2 m lai ja 0,2…0,5 m kõrge;
    f. pendula [leinakadakas] - pikkade rippuvate okstega püstjas vorm;
    Sordid: ’Compressa’; ’Depressa Aurea’; ’Cold Cone ’ (’Suecica Aurea’); ’Golden Rod’; ’ Green Carpet’; 'Hibernica'; ’Hornibrookii’; 'Prostrata'; ’Repanda’; ’Sentinel’; 'Suecica'
  • Perekond jugapuu ja harilik jugapuu
    Perekond jugapuu (Táxus L.) Taxon – kreeka k. kaar; viide jugapuu kasutamisele vibude valmistamiseks. Jugapuu perekonda kuulub (6) 7 liiki kahekojalisi puid ja põõsaid. Liigid on üksteisele üsna lähedased. Okkad lamedad, tumerohelised, okaste allküljel kaks valkjat õhulõherida, kinnituvad võrsele enamasti radiaalselt. Isasõied asuvad okaste kaenlas, neid on rohkesti, emasõites vaid üks seemnealge , milline valmib sama-aasta sügisel, kaetud roosa seemnerüüga. Eestis kasvab looduslikult üks liik.
    Harilik jugapuu (Taxus baccáta L.) Baccata – marjadele sarnanev, marju kandev; viide jugapuu viljade sarnasusele marjadega. Harilik jugapuu on kuni 15 m kõrguseni kasvav madal puu. Kodumaa on Euroopa, ulatudes Lõuna-Rootsini põhjas ja kuni Põhja-Aafrikani lõunas.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt rohelised, ümarad, vanemad tumepruunid.
    Pungad: väikesed, ovaalsed 1…2 mm pikad, helerohelised.
    Okkad: 1,5…3 cm pikad, teravneva tipuga, pealt tumerohelised alt heledamad , läikivad. piki okast kulgeb okka pealküljel kõrgendik. Okkad püsivad puul 7…8 aastat.
    Viljad : seeme 1…1,5 cm pikk, otsast avatud, kaetud roosa seemnerüüga, valmib samal aastal. Saaremaal annab looduslikku uuendust.
    Harilikku jugapuud on palju kasutatud haljastuses, eeskätt varjutaluvuse ja aeglase kasvu tõttu, samuti selle tõttu, et ta talub hästi linnade saastunud õhku. Puud on väga aeglase kasvuga, äärmiselt varjutaluvad ja väga pikaealised. Suhteliselt külmahellad ja nõudlikud mullaviljakuse suhtes. On võimelised paljunema kännuvõsust. Eestis kasvab liik vaid Lääne-Eesti mandriosas ja saartel. Suurim h. jugapuu kasvab Saaremaal Kihelkonnal, kus puu kõrguseks on 12 m ja tüvediameetriks 33 cm (Relve, 2000). Ettevaatust ! Kõik jugapuu osad v.a. seemnerüü on mürgised!
    Sordid: 'Fastigiata'; 'Semperaurea'; 'Summergold'; ’Adpressa Variegata’; ’Amershoof’; ’Aurea-Gruppe’; ’Dovastoniana’; ’Dovastoniana Aurea’; ’Elegantissima’; ’Fastigiata Aureomarginata’; ’Fructo Luteo’ (’Lutea’) ; ’Nutans’; ’Repandens’; ’Repens Aurea’; ’Standishii’;
  • Perekond vaher ja harilik vaher
    Perekond vaher (Acer L.) [átser]Acer on vanade roomlaste nimetus vahtrate tähistamiseks [ladina keeles acer – terav, kõva, hõlmiste teravatipuliste lehtede või kõva puidu tõttu, millest roomlased valmistasid nooleotsi]. Perekonda kuuluvad vastakute saagjaservaliste lihtlehtedega, sõrmjate liht- või sõrmjate- kuni sulgjate liitlehtedega suvehaljad (mõned liigid igihaljad) puud ja põõsad. Pungad vastakud, asetsevad ühekaupa, olles veidi võrsele liibuvad. Lehearmid suured, neil selgelt nähtavad kolm juhtkimpude armi, lehearmid puutuvad omavahel servadega peaaegu kokku. Lehtede ja ka viljade sügisvärvus väga pilkupüüdev, värvudes enne lehtede varisemist kollakates, roosades ja punastes toonides, vaid mõnedel liikidel jäävad lehed kuni varisemiseni rohelisteks. Enamasti ühekojalised, kahesuguliste õitega liigid, õied koondunud pöörisjatesse, kännasjatesse või kobarjatesse õisikutesse. Õied rohekad või kollakad, harvem punakad, putuktolmlejad (üksikud liigid ka tuultolmlejad), sisaldavad meenäärmeid. Tupp - ja kroonlehti 5 (4 - 9), tolmukaid tavaliselt 8, sigimik kahepesaline, vili kaksiktiibvili, seeme (pähklike) tavaliselt lapik .
    Puud on liigiti erineva elueaga, saades kuni 400 aastat vanaks . Vahtrate puit on hajulisooneline, tugev, vastupidav mädanemisele ja hästi töödeldav, valkjas või veidi punakas, libe, kulumiskindel, tihedusega 0,60…0,80 gr/cm³. Mitmed liigid annavad magusat , 2…5 % suhkrusisaldusega mahla (A. saccharum, A. platanoides, A. rubrum, A. saccharinum jne.), paljud liigid on tähtsad puiduandjad, millest valmistatakse parketti , spooni, vineeri , mööblit, muusikariistu ja tarbeesemeid. Haljastuses kasutatakse meil umbes 10 liiki, üldse on proovitud kultiveerida umbes 30 liiki ja üsna arvukalt sorte. Vahtrad paljunevad kergelt seemnetega, need külvatakse kohe pärast kogumist sügisel, kuna nende puhkeperiood on lühike ja nad kaotavad kiiresti idanevuse. Haljaspistikud juurduvad halvasti, sorte paljundatakse ka pookimise teel.
    Perekonda kuulub umbes 150 liiki (lisaks rikkalik sordivalik enamasti punase- ja kirju- ning lõhislehiseid sorte), kasvades rõhuvas enamuses põhjapoolkera parasvöötmes, aga ka lähistroopilises ning troopilises vööndis Aasias, Põhja-Ameerikas ning Euroopas. Lõunapoolkerani ulatub vaid ühe vahtraliigi (A. laurinum) areaal, ning vahtraliike ei kasva looduslikult Lõuna-Ameerikas, Aafrikas (v. a. Vahemere ümbrus) ja Austraalias. Enamus vahtraliikidest on koondunud Aasiasse ja pea pooled perekonna esindajad on pärit Hiinast. Noorena taluvad varju, vanemas eas valgusnõudlikkus suureneb. Enamus puukujulisi liike on noorelt kiirekasvulised. Kasvavad tihti segapuistute koosseisus , eelistades viljakaid, parasniiskeid muldi. Põldvaher (A. campestre) kasvab hästi ka lubjarikkal pinnal. Juurestik on vahtratel hästiarenenud, puukujuliselt kasvavatel liikidel võrad laiuvad. Meil looduslikult kasvamas üks liik.
    Harilik vaher (Acer platanoides L.) [platanoídes] Platanoides – kreeka k. plaatanitaoline, h. vahtra lehed meenutavad kujult plaatanilehti. Rahvapärased nimetused ka vahtras, pikaninapuu , läänepuu jne. Kodumaine , ümara tiheda võra ja pruunikashalli, pikirõmelise koorega puuliik, kasvades kuni 30 m kõrguseks ja saavutades kuni 1m tüveläbimõõdu. Lisaks meile kasvab segapuistute koosseisus Kesk- ja Põhja-Euroopas, Balkanimaades, Kaukasuses, Väike-Aasias ja idas tungib kuni Uraalideni, olles vahtraliikidest kõige põhjapoolsema levikuga . Võra on munajas kuni ümar, tihe, eluiga 150….200 (300) aastat. Tsoon III-IV. Kultuuristamise täpne aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: punakas- kuni helepruunid, siledad, läikivad, võrse lõpeb ühe tipu- ja kahe külgpungaga. Tipupungad kuni 10 mm pikad, munajad, tömbid, külgpungad väiksemad, punakad kuni punakasvioletsed. Lehearmid suured, kolme selgeltnähtava juhtsoonte kimbu jäljendiga, ulatuvad üksteisega pea kokku.
    Lehed: 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5…20 x 6…22 cm, südaja alusega, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, leheroots 5…15 cm pikk, sisaldab kevadpoolaastal valget piimmahla, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane.
    Õied: püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega, IV.
    Viljad: kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks, 1000 seemne kaal 120 gr., viljakandvus algab puudel 25…30 aastaselt, X.
    Kõrgeim puu kasvab meil Viljandimaal, Loodis, kõrgusega 33 m ja jämedaim h. vaher kasvab ilmselt Tartu Botaanikaaias, mille rinnasümbermõõt on 434 cm. H. vaher on meil üks enamkasutatud pargipuu, alleepuu, eelistades viljakamaid muldi ja avatud kasvukohta. Noorelt on varjutaluv, külmakindel, paljuneb hästi seemnetega (idanevus kuni 90 %), millised idanevad massiliselt kevadel varakult enne lume lõplikku sulamist ja annab 60…70 eluaastani ka kännuvõsu. Hästiarenenud sammasjuurestik tungib mõne meetri sügavusele mulda, areneb ka väga rikkalik narmasjuurestik.
    Tarbepuuna on vaher väga väärtuslik. Puidu erikaal on 0,63…0,65 gr/cm³. Puit on libe, kõva, läikiv ja seda kasutatakse seal, kus tugevus ja libedus olulised on. Vahtrapuust tehakse tööriistadele varsi , samuti mööblit ning trei- ja höövelspooni, varem puidust hammasrattaid veskitele ja XIX sajandi algupoolel ka reejalaseid. Vatrapuidu resonantsomadusi kasutatakse muusikariistade valmistamisel. Tugevatest ja libedatest vahtrakiududest valmistati kangasugadele piisid. Kuid kõige rohkem leidsid libedast vahrapuust liistud kasutamist viljatuulamise sarjade põhjadena. Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim , vanad puud annavad kuni 10 kg mett .
    H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40…50 cm kõrgusse aastas. 2004. a. metsakorralduse andmete järgi on meie metsades vahtra üldtagavara 597000 tm, millest 85000 tm kasvab riigimetsades ja 512000 tm erametsades. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega – saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes.
    Haigustest kipuvad vahtraid eriti parkides kimbutama ja südamemädanikku esile kutsuma vahtratarjak (Oxyporus populinus) – vanemate tüvede alaosas näeme korrustena paiknevaid heledaid seene viljakehi ja soomustorik (Polyporus squamosus), mille heledad viljakehad kasvavad mitukümmend sentimeetrit suureks ja on tumedamate soomustega pealtpinnalt kaetud. Ka pealtpoolt karvaste viljakehadega põhjanarmik (Climcodon septentrionalis) tabandab vahert ja lühendab tema elupäevi. Pargis jalge all sahisevatel vahtra sügislehtedel märkame tihti mõnesentimeetrise läbimõõduga musti laike. Haiguse nimi on vahtra pigilaik (Rhytisma acerinum) ja selliseld vahtralehti võime kohata juba alates juulist kuni lehtede langemiseni. Palju pahandust see seenhaigus ei põhjusta ja saastunud linnaõhuga paikades esineb teda harva. Seega peaksime rõõmustama, kohates vahtra sügislehtedel tumedaid laike – keskkond kus puud kasvavad on üsna puhas. Juulist alates võime vahtralehtedel näha valget kirmet, nagu oleks keegi lehtedele jahu riputanud. Tegemist on jällegi pea igal aastal esineva üsna ohutu seenhaigusega vahtra-jahukastega (Sawadaea tulasnei), milline pidurdab lehtede talitlust ja taimede kasvu.
    Harilik v. on paljukasutatud pargi - ja alleepuu. Tuleb siiski lisada, et tugevaid tagasilõikusi taluvad puud halvasti, neid võivad sellejärgselt tabada seenhaigused või lüheneb tugevasti nende eluiga. Tumeroheline lehestik , tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte vääristamise teel.
    Sordid: ’Acuminatum’, ’Albescens’, ’ Almira ’, ’Bicolor’, ’Crispum’
  • Saarvaher ja mägivaher
    Saarvaher (Acer negundo L.) [negúndo]
    Negundo – varasem, J. Ray poolt 1698. a. vahtrate jaoks kasutuselevõetud nimetus. Kahekojaline, madalam kuni 20 m kõrgune ja 1 m tüvediameetriga õhukese, halli tüvekoorega lühiealine, hõreda ja laia võraga ning tihti mitmetüveline puu pärineb Põhja-Ameerika idaosa jõgede orgudest, järvede kallastelt, tungides üle Kaljumäestiku kuni Vaikse ookeani rannikuni läänes, eelistades niiskemaid kasvualasid. Lühikese elueaga, saades 80…100 aastat vanaks, linnatingimustes võib vanus olla vaid kuni 35…50 aastat. Tsoon III-V. 1688.
    Tunnused:
    Võrsed: sinakad, kaetud härmatisega (eriti isastaimedel), koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad.
    Lehed: paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed 5…13 x 2,5…7 cm, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, nõrgalt südaja, ümara kuni laikiilja alusega, noorelt mõlemalt küljelt karvased, hiljem paljad, leheroots 6…10 cm pikk, lehtede sügisvärvus kollane.
    Õied: õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad, IV.
    Viljad: 3…5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni, 1000 seemne kaal 25…50 gr., X.
    Pioneerliik ja väga vastupidav nii linnatingimustele, kuivusele, kuid talub ka üleujutusi jne. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub murduma, samuti esineb kuivladvasust ja võras kuivavad jämedad oksad. Karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed, kuid taastub hästi. Talub hästi kärpimist.
    Sordid:
  • noored võrsed kaetud härmatisega, paljad;
    Lehed kirjud: ’Argenteo-limbatum’, ’Argenteo-notatum’, ’Aureo-variegatum’
    Lehed rohelised või muuvärvilised, mitte kirjud: ’Angustifolium’, ’Crispum’, ’Sensation’
    Eriline kasvuvorm: ’Nanum’
    Eriline lehtede kuju: ’Pseudocrispum’
  • noored võrsed härmatiseta, paljad;
    Lehed kirjud: ’Auratum’, ’Insigne’,
    Lehed rohelised: ’Heterophyllum’, ’Quinatum’
    C. noored võrsed tihedalt viltjaskarvased;
    ’Glaucum’, 'Odessanum'.
    Mägivaher (Acer pseudoplatanus L.) [pseudoplátanus] Pseudoplatanus – vale plaatan (Platanus), viide sellele, et lehed sarnanevad plaatani lehtedega . Koonusja võraga kuni 40 m kõrgune puu kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Tüve koor noorelt sile ja hallikas, vanas eas pruunikas ja plaatjalt kestendav, eluiga 100…150 aastat.Tsoon IV. Kultuuristamise täpne aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt kollakasrohelised kuni pruunikaskollased, rohkete roostekarva koorelõvedega, paljad, tipupungad munajad, kuni 1,5 cm pikad, rohelised (harilikul v. punased) lehearmid suured.
    Lehed: (3) 5 hõlmased, 8…22 x 9…24 , südaja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad, hajusalt karvased, leheroots 6…18 cm, piimmahlata, lehed sügisel kaua rohelised, hiljem tagasihoidlikult kollakad kuni pruunikad.
    Õied: pikkades rippuvates kobarates , kollakasrohelised, healõhnalised, õitseb pärast lehtimist, V-VI.
    Viljad: kaksiktiibviljad kuni 5 cm pikad, paiknevad 45 º nurga all, paljad, 1000 seemne kaal 85….90 gr., X.
    Meil kasvab vanades mõisaparkides ja haljasaladel tihti, suuremad eksemplarid Hiiumaal, Vaemla pargis (h = 24,2 m dmax = 138 cm), Lääne-Virumaal, Varangu pargis jm.
    Mägivahtra puit on hinnas (erikaaluga 0,63…0,65 gr/cm³), sellest valmistatakse mööblit, parketti, tulirelvade pärasid, nikerdusi jne. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku, on aga samas põuatundlikud. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks.
    Kuna mägivahtral on väga rikkalik sordivalik, siis parema ülevaate saamiseks kasutatud koguteose : Maples of the World, 1994, Portland : toodud jaotust:
    1 grupp: Lehed selgelt 5-hõlmased, rohelised:
    1a: lehed sümmeetrilised, lehealus südajas: ’Amry’; ’Bruchem’; ’ Constant P.’; ’Erectum’; ’Erythrocarpum’; ’Euchlorum’; ’Jaspideum’; ’Latialatum’; ’Latifolium’; ’Laxum’; ’Negenia’; ’Pyramidale’; ’ Rotterdam ’; ’Serotinum’; ’Zenith’;
    1b: ebasümmeetrilised lehed , kaasa arvatud ka kortsuliste lehtedega: ’Concavum’; ’Neglectum’; ’Rugosum’;
    1c: lehelaba jagune (sügavalt lõhine): ’Clausum’; ’Palmitifidum’;
    2 grupp: Lehed selgelt 5-hõlmased, mitmevärvilised või punased:
    2a: lehed rohelised, kuid noortel kasvudel särav- kuni purpurpunased: ’Cupreum’; ’Metallicum’; ’Opulifolium’;
    2b: lehed kollakad, hiljem rohekad: ’Flavescens’; ’Lutescens’; ’Worley’;
    2c: lehed kollasekirjud, noored lehed pruunikaspunased: ’Aucubifolium’; ’Aureo-variegatum’; ’Brilliantissimum’; ’Spring Gold’; ’Striatum’;
    2d: lehed väävelkollasekirjud, noored lehed erkpunased: ’Leopoldii’; ’Limbatum’; ’ Tricolor ’; ’Variegatum’; ’Zebrinum’;
    2e: lehed kollasekirjud: ’Bicolor’; ’Luteo-virescens’;
    2f: lehed erinevavärvilised, punase alaküljega: ’Nervosum’; ’Nizettii’; ’Prinz Handjery’; ’Pseudo-Nizetii’;
    3 grupp: Lehed selgelt 5-hõlmased, rohelised, purpurja alapoolega: ’Atropurpureum’ (’Spaethii’) ; ’ Prince Camille de Rohan’; ’Purpurascens’;
    4 grupp: Lehed 3-hõlmased:
    4a: lehed rohelised: ’Cruciatum’; ’Rafinesquianum’; ’Trilobatum’; ’Vitifolium’;
    4b: lehed kollased: ’Albertii’;
    4c: lehed helerohelised, puhkedes kollakad: ’Laetum’; ’Spaethii’ ( Schwerin )
    5 grupp: Lehed kolmnurksed:
    5a: lehed rohelised: ’Argutum’; ’Opizii’;
    5b: lehed kollased: ’Corstorphinense’
    5c: lehed valge marmoreeringuga: ’Annae’; ’Discolor’; ’Insigne’; ’Pulverulentum’; ’ Simon Louis Freres’;
    6 grupp: Lehed teistsugused, ei sobi eelnevatesse gruppidesse : ’Crispum’ (väga laineliste leheservadega); ’Heterophyllum’; ’Purpureum Digitatum’ (sügavalt lõhestunud leht); ’Ternatum’ (sügavalt jagune leht);
    Sordid: ’Albertii’, ’Annae’, ’Bruchem’ ’Clausum’
  • Ginnala ja tatari vaher
    Ginnala vaher (Acer ginnala Maxim .) Ginnala – vahtraliigi kohalik Amuuripärane nimetus Kaug-Idas. Kasvab tavaliselt kõrgema hallikoorelise mitmeharulise püstise põõsana või harva madalama kuni 7 m kõrguse puuna Venemaa Kaug-Idas ( Amuuri oblast [eriti Amuuri jõe keskjooksul ] Habarovski ja Primorje krai), Mongoolias , Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis, moodustades võsastikke jõgede orgudes, ojade kaldaaladel ja mäenõlvakutel. Aastakasv kõrgusesse 20…35 cm, laiusesse 25…40 cm. Tsoon IV. 1860.
    Tunnused:
    Võrsed: punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga.
    Lehed: sügavalt kolmehõlmased, 4…12 x 3…8 cm, veidi südaja kuni laikiilja alusega, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, leheroots 2…5 cm pikk, üksikute pikkade karvadega, sügisvärvus karmiinpunane.
    Õied: rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20-60 kaupa, õisikuraod karvased, 3…4 nädalat pärast lehtimist, VI.
    Viljad: roosad, 2…3 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud, 1000 seemne kaal kuni 25 gr., X.
    Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik. Talub vähest varju ja on külmakindel, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses. Üsna niiskuslembene, talub hästi linnatingimusi, kuid ei talu mulla liigset soolsust. Nii Venemaal kui ka Ameerikas on laialdaselt kasutatud lumetõrjehekkide rajamiseks. Rajatakse vabakujulisi ja pügatud hekke. Puidu erikaal 0,51…0,53 gr/cm³, kasutatakse muusikariistade ja väiksemate tarbeesemete valmistamiseks. Lehtedest valmistati Hiinas musta värvi. Paljundatakse seemnetega kuid annab ka juurevõsusid, viljuma hakkab juba 5…8 a. vanuselt.
    Sordid: ’Albovariegatum’; ’Bailey Compact’; ’Durand Dwarf’; ’ Fire ’; ’Flame’; ’Mondy’ (’Red Rhapsody ’);
    Tatari vaher (Acer tataricum L.) Tataricus – Tatarimaalt. Enamasti kõrgem põõsas, või madalam kuni 8 (12) m kõrgune tumehalli kuni mustja tüvekoorega puu, kasvades Lõuna-Euroopas, Balkanimaadel, Kaukaasias , Krimmis jm. Tsoon III. 1759.
    Tunnused:
    Võrsed: peened, lühikesed ja punakad, kaetud heledamate lõvedega, noorelt karvased. Vahel lõpevad võrsed kahe tipupungaga, millised on koonusjad, tömbid, kuni 0,4 cm pikad, lehearmid laiad.
    Lehed: peaaegu hõlmadeta kuni nõrgalt kolmehõlmased, piklikmunajad, 6…10 x 3…7 cm, südaja alusega, kahelisaagja servaga, pealt läikivad, rohelised, alt helerohelised, roodude nurkadest karvased, leheroots 3…5 cm karvane , lehestiku sügisvärv kollane.
    Õied: lõhnavad, rohekad, väikestes sarikpööristes, ühe- või kahesugulised, VI.
    Viljad: tiibviljad noorelt punased, 3…4 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud, kaetud näärmekarvadega, 1000 seemne kaal 50 gr., IX-X.
    Tore põua- ja külmakindel liik haljastuses. Talub varju ja pügamist. Noorelt aeglasekasvuline, hiljem kasvukiirus suureneb. Puidu erikaal 0,45…0,47 gr/cm³, valmistatakse muusikariistu, mööblit , taarat, väikevahendeid. Paljundatakse seemnetega, annab ka juurevõsu.
    Mõned sordid: ’Aureo-variegatum’; ’Cuspidata’ (’Cuspidatum’); ’Nanum’; ’Rubrum’; ’Variegatum’;
  • Kuradipuu ja harilik luuderohi
    Mandzuuria araalia e. kuradipuu (Aralia elata (Miq.) Seem .) Meil kasvab tavaliselt 3-4 m kõrguse mitme tugeva tüvega põõsana, kodumaal Venemaa Kaug-Idas, Korea poolsaarel ja Kirde-Hiinas ka kuni 10 m kõrguse puuna. Tüvi(ed) tugevasti ogalised. 1830.
    Tunnused:
    Võrsed: suure säsiga, tugevad, kaetud tugevate ogadega.
    Lehed: okste tippudesse kinnituvad kolmetisulgjad, kuni 100 cm pikkused liitlehed , lehekesed jämesaagja servaga, peaaegu istvad, piklikmunajad, kuni 13 cm pikad ja kuni 6 cm laiad.
    Õied: koondunud suurtesse tipmistesse pööristesse, õied kollakas valged, 5 tolmukaga, väikesed, VIII.
    Viljad: marjataolised luuviljad , kuni 6 mm läbimõõdus, 5 luuseemnega, X.
    Meil on kasvatatud mõnel pool, kus ka viljub (Järvselja, Sangaste, Luua, TBA, erakollektsioonid). Talub varju ja on väga dekoratiivne. Soovitav oleks kasvatada soojematel kasvukohtadel ja kasutada rohkem haljastuses, eriti üksikpõõsana või väiksema rühmana.
    Sordid: ’Aureovariegata’; ’Pyramidalis’; ’ Silver Umbrella’; 'Variegata';
    Harilik luuderohi (Hedera helix L.) Helissein tähendab kreeka k. ronima, pöörlema. Haardjuurte abil kuni 30 m kõrgusele ning kuni 20 cm tüvediameetriga roniv või mööda maapinda väänduv igihaljas tugevakasvuline liaan kasvab Eestis oma areaali kirdepiiril, esinedes Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades. Areaal ulatub Euroopast Väike-Aasiani, langedes enam-vähem kokku hariliku pöögi areaaliga. Tsoon V. Kultuurtaimena antiikajast alates.
    Tunnused:
    Võrsed: steriilsed võrsed kannavad haardjuuri, vanemad võrsed hallisoomuselised.
    Lehed: nahkjad, sõrmroodsed, kuni 10 cm pikad, terveservalised, munajad või 3-5 hõlmalised lihtlehed , pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noorelt karvased. Leheroots sageli lehelaba pikkune . Õitsvatel võrsetel on lehed tavaliselt kitsad ja hõlmadeta (erilehisus e. heterofüllia).
    Õied: kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates, sarikjates õisikutes, IX-X.
    Viljad: kerajad, mustad, herneterasuurused marjataolised luuviljad, valmivad järgneval kevadel (meil väga harva), V.
    Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana. Selleks keedeti luuderohu varsi ja lehti ning võeti nende keeduvees vanni. Luuderohuga arstiti ka sammaspoolt. Tänapäeval valmistatakse loodusravitooteid näiteks köharohuks (ravim nimetusega Hedelix) jpm.
    Meil on liik looduskaitse all. Väga varjutaluv, aeglasekasvuline ja pikaealine. Kasvatamiseks sobivad viljakamad aiamullad. Talub suurepäraselt puude juurekonkurentsi . Mandril kannatab külmakahjustuste all. Üldiselt ei talu pikemaajalist temperatuuri langust alla - 25° C., siis külmuvad lumepealsed taimeosad . E. Viiroki (1931) andmetel on luuderohi mööda puutüvesid tõustes kasvanud Saaremaal Sõrves kuni 13 m kõrguseni maapinnast . Tavaliselt tõuseb 1…..2 m kõrguseni, kinnitudes kuuskede, kaskede, pihlakate, saarte ja leppade tüvedele. Paljuneb üsna hästi pistokstest. Liik on huvitav, kuid haljastuses kasutamist piirab külmahellus. Euroopas kasutatakse vertikaalhaljastuses väga sageli ja on aretatud ka palju sorte.
    Rehderi poolt on 1907. a. Riia lähedalt leitud ja sellejärgselt eraldatud Baltimaades ja Skandinaavia lõunaosas kasvav luuderohu teisendina var. baltica Rehd. – kõige külmakindlam teisend , lehed ja õied põhiliigist väiksemad;
    Sordid: ' Arborescens ', 'Buttercup', ’Erecta’, ’Shamrock’,
  • Perekond kukerpuu ja harilik kukerpuu
    Perekond kukerpuu (Berberis L.) Nimi tuletatud kukerpuude viljade araabiakeelsest tähendusest. Tavaliselt kolmeharuliste asteldega varustatud heitlehised või igihaljad põõsad, harva madalad puud. Lehed koondunud kimpudena lühivõrsetele, vahelduvad, paljudel liikidel leheserv ogajalt saagjas. Õitsevad maist kuni juulini, õied kollased, üksikult, kimpjates, pöörisjates või kobarjates õisikutes. Viljaks 1-3 seemnega mari. Marjad enamusel liikidel nõrgalt mürgised, harilikul kukerpuul mitte. Seemned varustatud tugeva kestaga, piklikud. Puit vastupidav, tihe, raske (erikaaluga kuni 0,9 gr/cm³), dekoratiivse tekstuuriga, lülipuit pruunikas, maltspuit kollakas. Koorest ja juurtest saadakse kollast värvi, eriti juurte koor on mürgine. Tähtsad haljastustaimed, olles looduslikult nn „pioneerliigid“ taluvad kehvasid kasvutingimusi, niiskusepuudust, kui ka suurepäraselt kärpimist. Noorendus- ja kujunduslõikus vajalikud. Igihaljastel liikidel lõigatakse põõsaid tagasi kohe pärast õitsemist, suvehaljastel hilissuvel või varasügisel.
    Suvehaljaid liike tuleks kasvatada avapäikeses, igihaljaid poolvarjus. Taluvad puude juurekonkurentsi, samuti üsna hästi põuda. Siiski ei talu nad pikaaegseid üleujutusi ja seisvat vett.
    Perekonnas ligikaudu 450 (500) liiki, kasvades enamasti põhjapoolkera parasvöötmes, enamus liike Ida- ja Kesk-Aasias, samuti Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja mõned liigid ka Euroopas. Eestis kasvab looduslikult üks liik (B. vulgaris ), kuid kasvatada on proovitud aja jooksul kuni 30 liiki.
    Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris L.) Vulgaris – harilik. Harilik kukerpuu kasvab 2-3 m kõrguse haruneva põõsana, oksad püstised või veidi tipuosas väljapoole kaardunud. Areaal väga lai, ulatudes Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Põhja-Ameerikani. Eestis kasvab loodusliku liigina Põhja- ja Lääne-Eestis, olles meil oma areaali põhjapiiril. Põllumeeste hulgas põlatud liik, etendades teraviljade roosteseene vahe- peremeestaime rolli. Kasvab meil metsaservades päikeseküllastel kasvukohtadel, üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardel jne. eelistades lubjarikkaid muldi. Tsoon III. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt kollakad kuni pruunikad, veidi kandilised ja rõmelised, vanemad võrsed hallikad. Lühivõrsete alusel asuvad 1-2 cm pikkused veidi lapikud astlad , millised on noortel võrsetel üheharulised, vanematel kolmeharulised.
    Lehed: kinnituvad kimbuna lühivõrseile, laielliptilised, 2…6 x 1,5…3 cm, peenogajalt saagja servaga, pealküljelt tumerohelised, matid, alt heledamad, puhkedes veidi punakad, leheroots 1…2 cm, lehed sügisel oranzpunakad, hapuka maitsega, võib süüa.
    Õied: õied kollased, 4…6 cm pikkustes rippuvates kobarates 15…25 kaupa, lõhnavad ja sisaldavad nektarit, V-VI.
    Viljad: punased piklikud kuni 1,5 cm pikkused marjad, peites eneses 2-3 piklikku kõvakestalist seemet. Viljad söödavad, sisaldavad õunhapet ja C vitamiini, valmistatakse marmelaade, puuviljaveine jne., IX-X.
    Hariliku kukerpuu puhul ei saagi väga kindlalt öelda, kas on ta meile levinud looduslikult või hakanud naturaliseeruma mõisaaedadest loodusesse lindude kaasabil. Mõisaaedades kasvatati harilikku kukerpuud tavaliselt heki- ja viljapõõsana, ning keedeti selle marjadest kõrge C vitamiini sisaldusega keedist ning mahla. I. Mitšurinil on aretatud hariliku k. seemneteta sort, milline kõlbab selleks otstarbeks kõige paremini. Kaukaasias valmistatakse kukerpuu marjadest koos punase pipra kauntega head kastet šašlõki juurde. Kukerpuu marjadest aurutatud mahla kasutati varem äädika aseainena. Kukerpuu noortest , hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Põõsaste võrsete ja eriti juurte koort kasutati kollase värvi saamiseks (NB! koor mürgine), millega värviti villa, nahka ja paberit . Pea kõik taimeosad sisaldavad mitmeid alkaloide, neist kõige enam berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1…1,3 %. Berberiinil on verejooksu peatav, vererõhku alandav ning bakteritsiidne toime.
    Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks.
    Sordid: ’Alba’; ’Asperma’; 'Atropurpurea'; ’Dulcis’; ’Lutea’; ’Marginata’; ’Variegata’ (’Aureomarginata’) ;
  • Thunbergi kukerpuu ja läiklehine mahoonia
    Thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii DC.) Carl Pehr Thunberg (1743- 1826 ) Rootsi, Carl von Linne õpilane, kes uuris ja kogus andmeid Lõuna-Aafrika, Jaapani ja Ida-Aasia taimestiku kohta. Thunbergi kukerpuu kodumaaks on Jaapan (Honshu, Kyushu, Shikoku) ja Hiina, kasvades mäestikunõlvadel kuni 1,5 m (kodumaal 2…..3 m) kõrguse püstise ja väga tihedalt hargnenud põõsana. On meil veidi külmaõrn, karmidel talvedel külmuvad viimase aasta võrsed, kuid taastuvad hästi. Ei ole kõrreliste roostehaiguste vaheperemeestaimeks. Tsoon V. 1864
    Tunnused:
    Võrsed: tugevalt rõmelised, noorelt kollakad kuni punakaspruunid, vanemas eas pruunikad, astlad enamasti 1-osalised.
    Lehed: talbjad kuni äraspidimunajad, terveservalised, 1…4 x 0,5…2 cm, õhukesed, pealt kollakasrohelised, läiketa, alt sinakad, sügisvärvus sarlakpunane kuni oranz.
    Õied: 3-5 kaupa kimpudes, kollakad, väljast veidi punakad, umbes 1 cm läbimõõdus, V-VI.
    Viljad: piklikud, korallpunased, kuni 1 cm pikkused marjad, põõsal kuni talve tulekuni, IX.
    Haljastuses kasutamine väga populaarne, saab istutada madalamaid vabakujulisi ning pügatavaid hekke ja üksikpõõsaid või gruppe. Talub kärpimist ja kuiva kasvukohta, linnatingimusi ja kehva pinnast, eelistab kasvada avapäikeses kuid talub ka mõõdukat varju. Juurestik pinnapealne, rikkalikult narmasjuuri. Hea meetaim.
    Sordid: 'Atropurpurea'; 'Atropurpurea Nana';; ’Bagatelle’; ’Brouwers Green’; ’Electra’; ’Erecta’; 'Golden Ring'; ’Green Carpet’
    Läiklehine mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt.) Kuni 1 m kõrgune (soodsates oludes kuni 3 m kõrgune), tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja põõsastikes, tõustes mäestikes kuni 2000 m kõrguseni. Paljudes Euroopa paikkondades kasvab metsistunult looduses. On valitud Oregoni osariigi taimeks . Mitmete autorite arvates ei tohiks liik kasvada kõrgemaks kui 20…..30 cm. ja mitte juurevõsusid anda, meie tunneme liiki eeskätt üle 50 cm kõrguse põõsana. Tsoon V. 1823.
    Tunnused:
    Võrsed: kollakaspruunid, paljad, pungad 4…..8 mm pikad.
    Lehed: 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, 5…..8 x 2…..5 cm, leheroots 1…..6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid.
    Õied: 30…..60 õielised, võrsete tipus asuvate 3…..8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased, IV-V.
    Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX.
    Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena.
    Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta.
    Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim, andes mett kuni 44 kg hektari õitsvate taimede kohta. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu.
    Sordid: ' Apollo '; 'Atropurpurea'; ’Compacta’; ’Donewell’; 'Orange Flame';’Moseri’; ’Smaragd’; ’Green Ripple’; ’Hastings Elegant’; ’Maqu’; ’ Mirena ’;’Undulata’; ’Versicolor’;
  • Perekond kask ja arukask
    Perekond kask (Betula L.). Betula on vana ladinakeelne nimetus kaskedele Pliniusel. Perekonda kuuluvad heitlehised, ühekojalised, tuultolmlejad, kestendava koorega (tohuga) puud ja põõsad. Pikkvõrsetele kinnituvad lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena, abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, urbadena, isasurvad arenevad sügisel 2-3 kaupa võrsete tipus, enamasti üksikult paiknevad emasurvad moodustuvad lühivõrsetel kevadel vahetult enne õitsemist. Tolmlemine toimub tavaliselt koos lehtimisega, vili on kahe kileja tiivakesega pähklike. Seemned pudenevad koos urva kattesoomustega ja viljad levivad tuule abil kilomeetrite kaugusele. Seemned idanevad kiiresti ja samuti kaotavad idanevuse mõne aastaga.
    Kaseliigid annavad noorelt kännuvõsu, pärast 40 eluaasta hakkab võsumisvõime langema kuid püsib siiski umbes kuni 70. eluaastani. Kõrguskasv hakkab kiirust koguma mõned aastad peale idanemist ja on hoogne vanuses 10….25 aastat ning peaaegu lakkab pärast 60. eluaastat . Kased on valgusnõudlikud ja külmakindlad, vähenõudlikud kasvukoha suhtes, konkurentsivõimelised teiste puuliikide ja rohttaimestikuga, asustades nn. „pioneerliikidena“ vabu kasvualasid. Kased olid esimesed puud, millised pärast jääaega koos männiga Eesti alad asustasid. Kased on tähtsad puidutööstuse toorainena: puit on hajulisooneline, valkjas, tihe, kõva ja raske (tihedus vahemikus 0,6….0,9 gr/cm³), valmistatakse mööblit, parketti, laminaati, vineeri, suuski, tarbeesemeid, tööriistade varsi ja käepidemeid, tehakse käsitööd, samuti paberit. Nõtketest kaseokstest valmistatakse talvel luudasid ja suvel saunavihtu ja kasehalud on väga head küttepuud. Paljude kaseliikide mahl on suhkrurikas ja seda kasutatakse joogiks või ravivahendina rahvameditsiinis. Haljastuses kasutatakse meeleldi kaseliike ja -sorte. Eestis kasvab looduslikult 4 liiki. Liikide koguarv perekonnas 50 kuni 60, (mõnede autorite arvates kuni 100) kasvades Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Eluiga küündib üksikutel liikidel harukordadel paarisaja aastani, jäädes meie aru- ja sookasel siiski tavaliselt vahemikku 80….120 aastat.
    Arukask (Betula pendula Roth ). Pendulus – rippuv . Rahvapärased nimetused veel arukõiv, leinakask, maakask, raunakask, õmmik jne. Arukask on lehtpuudest meie tähtsaim metsapuu, moodustades umbes 20 % Eesti metsadest (koos sookasega 31,2 %). Areaal on lai, kasvades kogu Euroopas, v.a. Pürenee poolsaar, ja ulatudes idas kuni Altai kraini. Põhjas ulatub areaal kuni tundravööndini. Meie oludes sirgub arukask kuni 35 m kõrguseks ja võib saavutada diameetri üle 1 m. Puude vanus ulatub 200…..250 aastani. Tüvi sirge, vähese koondega, tüvekoor valkjas, kestendav, vanadel puudel moodustub tüve allosas mustjas ja paks sügavarõmeline korp. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Kohtades kus arukase kasvukohad kattuvad sookase omadega, annab viimasega hübriidi.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt punakaspruunid, kaetud heledate ja karedate vahatäpikestega. Pungad veidi kleepuvad, peened oksad nõtked, allarippuvad.
    Lehed: rombjad kuni munajad, 4…..7 x 2,5…..4 cm, pikalt teritunud tipuga, kahelisaagja servaga, nahkjad, pealt läikivad, paljad. Lehed on puhkedes kaetud kleepuva vahakihiga, jahedatel kevadetel puhkedes veidi punakad, kleepuvus kaob jaanipäevaks, lehtede sügisvärvus erinevates kollastes toonides tavaliselt X algul.
    Õied: isasõied arenevad augustis ja asuvad võrsete tippudes. Emasurvad arenevad enne lehtede puhkemist lühivõrsetel, püstised, valminult 2-3 cm pikad ja rippuvad. Õitseb mais, vahetult pärast lehtimist.
    Viljad: seeme väike pähklike, kahe laia kileja tiivaga. Seeme variseb ja idaneb kiiresti kohe pärast valmimist, VII-VIII.
    Kuivõrd metsakorralduse andmed kase kohta meil käivad koos sookasega, on üsna raske tuua välja arukase tegelikku levikut meil. Kokku moodustavad kaasikud või kase enamusega puistud meil 31,2 % kõigist metsadest jäädes väga napilt alla männile ja kasvades 706,9 tuhandel hektaril. Puidu üldtagavara kaasikutes on 118 miljonit 271000 tm., millest 75 miljonit 586000 tm kasvab erametsades ja ülejäänu riigimetsas. Eesti kaasikute keskmine aastane juurdekasv on 5,0 tm puitu hektari kohta aastas. Riigimetsas kasvab 245,5 tuhat ha kaasikuid ja erametsades 461,4 tuhat ha. Suurte mõõtmetega arukask kasvab Põlulas, Lääne-Virumaal d1,3 = 131 cm.
    Arukase puit on valge, veidi kollaka varjundiga, kõva, sitke , hästi poleeritav, erikaal 0,64 gr/cm³. Puitu kasutatakse vineeriks ja spooniks, tehakse mööblit, suuski, tulirelvade laade , koduses majapidamises vajaminevaid esemeid, tööriistade varsi, kasutatakse treimistöödel jne. Kasepuidust tehti varem ka enamus talu tööriistad: hobuserangid, regede ja vankrite puitosad, vankrirattad, jne. Kasehalud on väga head küttepuud. Kasepuust kisutud pirrud valgustasid ennevanasti Eesti talutaresid.
    Üsna tihti võib arukaskede tüvedel leida erineva kuju ja suurusega paksendeid – pahkasid. Pahkade puit on väga ilusa tekstuuriga, mitte lõhkikuivav, tugev, hästi poleeritav.
    Arukask on kiirekasvuline puuliik, eriti noorelt 5-25 aastaselt. Kõrguskasv aeglustub tugevasti alates 60 aasta vanuselt. Noorelt kuni 30 aastani annab kännuvõsu.
    Maarjakask e. karjala kask (B. pendula var. carelica) on arukasest eristatav kasvu ja puidu poolest. Maarjakase puit on moodustunud haiguslikult laienenud säsikiirtest ja puutüvel ja jämedamatel okstel on hulga selliseid puidu vohamisest tingitud paksendeid. Taoline puit on väga kallis ja hinnatud tooraine vineeri ja mööbli valmistamisel. Selliselt tekkinud puitu nimetatakse tekstuuri tõttu ka "linnusilmapuiduks". Maarjakase nimetus pole päris selge, seda on seostatud neitsi Maarja nimega ja samuti maarjakase saksakeelse „Maserbirke“ rahvapärase mugandusega. Saaremaal raudkaseks, Hiiumaal kirikaseks nimetatud maarjakase puitu müüakse ning ostetakse kilohinnaga. Vegetatiivselt pärandatakse omadust edasi järglastele.
    Arukase kasutamisvõimalused on väga laiad. Enamikus meist ei kujuta head saunaskäiku ette ilma tubli leilivõtmise ja sinna juurde kuuluva vihtlemiseta. Paremad kasevihad saadi kohe peale jaanipäeva vanal kuul [ vanal kuul tehtud viha sees on üheksa rohtu , aga noorel kuul tehtud viha sisse saab seitse haigust (Võrumaa)] noorte arukaskede kohevatest külgokstest, millised seoti tugevaks vihaks ja need kuivatati paarikaupa varjulises õhurikkas kohas. Nii jäävad vihad värskeks, nende lehed seisavad hästi küljes, nad on aromaatsed ja tervislikud. Ka hea luua saab tugevatest ja painduvatest arukase okstest.
    Kasepungad ja –lehed sisaldavad saponiine, eeterlikke õlisid, parkaineid , suhkruid jm., mistõttu on nad tähtsal kohal rahvameditsiinis ja kasutatakse sapi -, põie-, naha- jt. haiguste raviks, samuti higileajava vahendina. Kaselehtede ja –pungade keedist kasutati varem seedehäirete, krampide ja kopsuhaiguste korral. Kevadiste kaseurbade, pungade või noorte kaselehtede leotis piirituses või viinas oli heaks määrderohuks jooksva ( reuma ) vastu. Kasepuusütt kasutati varem haavade puhul verejooksu sulgeva vahendina.
    Haljastuses kasutatakse arukaske lihtsamate metsaparkide rajamisel, alleedena , talude haljastuses, samuti mõisaparkide haljastuses oli arukasel tähtis koht. Palju kasutatakse üksikpuudena haljastuses lõhislehiseid ja punaselehiseid sorte, ning erinevaid leinavorme.
    Sordid: 'Bircalensis'; 'Crispa'; 'Fastigiata'; ’Golden Cloud ’; ’Gracilis’; ’Laciniata’; ’ Obelisk ’; ’ Purple Splendour’; 'Purpurea'
  • Sookask , madalkask ja vaevakask
    Sookask (Betula pubescens Ehrh.) Pubescens – udejaskarvane. Rahvapärased nimed sokikask, karune kask, suukask, suukõiv. Meie teine looduslikult kuni paarikümne meetri (28 m) kõrguseks ja 0,5 m tüvediameetrini sirguv ümara kuni ovaalse võraga kaseliik kasvab Euraasia põhjapoolses osas soostunud, tihti liigniisketel muldadel. On arukasest aeglasema kasvuga, tüvi tihti kõver ja oksad lühikesed, tüvekoor jääb kuni vana eani valgeks ja siledaks, vaid tüve allosas moodustub aastatega tumedam korp. Üsna sageli on võras tuuleluudasid. Tsoon II. 1789.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt tihedalt hallikarvased, pungad samuti.
    Lehed: munajad, 4…..6 x 3…..5 cm, saagja servaga, lühidalt teritunud tipuga ja ümara alusega, noorelt karvased, hiljem karvasus vaid lehe allküljel roodude nurkades , leheroots 1…..2,5 cm pikk, karvane, sügisvärvus kollane.
    Õied: ♂-õied kollakad, ♀-õied kuni 3 cm pikad, karvastel lühikestel raagudel, arukasest hiljem, V.
    Viljad: seemne lennutiivad umbes 1,5….2 x seemnest laiemad, 1000 seemne kaal 0,6 gr., VIII, hiljem kui arukask. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele.
    Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia, ehk ainult sookase põõsasjas vorm f. fruticosa, milline on laiovaalne lameda ülaosaga, 2-3 m kõrgune põõsas.
    Sordid: ’Aurea’; 'Drost's Dwarf'; ’Incisa’; ’Integrifolia’; ’Murithii’; 'Purpurea'; ’Urticifolia’
    Madal kask (Betula humilis Schrank Humilis – madal. Rahvapärased nimetused halakask, orjakõiv, porsakask, marokõiv. Kolmanda kodumaise liigina kohtame siirdesoode ja rabade servades madalat, kuni 2,5 m kõrgust ja vanas eas umbes sama laia põõsasjat, rohkesti hargnevat madalat kaske. Liigi üldlevila hõlmab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad. Tsoon II. 1818 .
    Tunnused:
    Võrsed: tumepruunid, tihedasti kaetud valgete väikeste karedate vahatäppidega.
    Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1…..3,5 x 0,8…..2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2…..0,6 cm, sügisvärvus kollane.
    Õied: ♀- urvad 1…..2 cm pikad, püstised, raod karvased, IV-V.
    Viljad: seemned väikesed, tiib 2-3 korda seemnest kitsam, VIII-IX.
    Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks.
    Vaevakask (Betula nana L.) Nanus – kääbusjas. Meie neljas kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5….1 m kõrguse ja umbes sama laia kidura põõsakesena soodes ja rabades Eesti põhja- ja lääneosas. Üldlevik Euraasia põhja-alad ja Kesk-Euroopa kõrgmäestikud. Tsoon II. 1789.
    Tunnused:
    Võrsed: peened, tihekarvased.
    Lehed: ümarad, või on lehtede laius pikkusest suurem, 0,5…..1,5 x 1…..2 cm, täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, leheroots lühike, sügisvärvus oranzikas kuni punane.
    Õied: urvad püstised, ♀-urvad raolised, ♂-urvad raotud, IV-V.
    Viljad: emasurvad ovaalsed, helepruunid, kuni 8 mm pikad ja kuni 5 mm laiad, pähklike kuni 2 mm pikk, lennutiib seemnest mitu korda kitsam, IX-X.
    Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega ( pajud , rododendronid, jm.).
  • Perekond lepp ja perekond valgepöök
    Perekond lepp ( Alnus Mill.) Alnusteks nimetasid leppasid vanarooma kirjanikud Plinius, Vetruvius jt. Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3-9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3-10 kaupa, kinnirudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist, tuultolmlejad. Emasurbade sarnasuse tõttu okaspuude käbidega kutsub rahvasuu neid lepakäbideks. Viljaurvad jäävad puudele veel mõneks ajaks peale seemnete varisemist, milline toimub õitsemisaastale järgneva aasta veebruaris -märtsis. Vili on üheseemneline lapik pähklike kahe külgmise kitsa pruuni puitunud tiivaga. Seemned levivad põhiliselt kevadiste lumesulamisvete ja tuule abil. Viljakandvus õksikpuudel algab enne 10. eluaastat, puistus 15……30 aasta vanuses. Lepad viljuvad pea igal aastal, seemneaastad korduvad tavaliselt 2…..5 aastaste vahedega.
    Leppasid on umbes 30 liiki, millised kasvavad põhjapoolkeral Antarktikast subtroopikani, üks liik (A. jorullensis) lõunapoolkeral Lõuna-Ameerikas Andides. Leppade juurtel elavad mügarbakterid ja kiirikseened on võimelised siduma õhulämmastikku ja lämmastikurikaste lehtede varisedes viiakse see uuesti ringlusse nüüd juba taimedele omastatava mullalämmastikuna. Eesti floorasse kuulub 2 liiki, Euroopas 4 liiki. Kahjuks on aga perekonna süstemaatika üsna keeruline ja erinevate autorite käsitluses tihti isegi vastandlik. Ameerika dendroloogid käsitlevad liike laiemalt, Euroopa dendroloogid kitsamalt .
    Erinevate lepaliikide elueaks on 50….100 aastat. Enamus neist annab kergesti kännuvõsu, mõned ka juurevõsu. Liike paljundatakse seemnetega, samuti vääristamise teel ja pistikutega . Lepp oli valitud Eestis aasta puuks 2004. aastal.
    Perekond valgepöök (Carpinus L.) Carpinuseks nimetasid valgepööki juba antiikteadlased, Plinius jt. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega ühekojalised, ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud, harvem kõrgemad põõsad. Tüvekoor sile, hallikas, võra tihe ja üsna kitsas. Lehed enamasti teravalt kahelisaagja servaga paljude roodudega sulgroodsed lihtlehed. Õied urbadena. Isasõied moodustuvad eelmisel aastal, emasõied arenevad noorte võrsete tipus üheaegselt lehtede puhkemisega. Vili on puitunud üheseemneline pähklike ja asetseb kattelehe alusel, viljad rippuvad kobarad . Valgepöögid on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad. Väldivad kasvualadena soid ja happelisi muldi. Liigid annavad rohkelt kännuvõsu. Puit on hajulisooneline, hele, raske ja vastupidav, kasutatakse tarbeesemete valmistamiseks, millised nõuavad suurt vastupidvust ja tugevust.
    Valgepöögid on tähtsal kohal haljastuses, olles varjutaluvad, taludes hästi pügamist, olles haigustevabad ja dekoratiivsete viljade ning mosaiikse lehestikuga. Perekonnas 30….35 liiki, kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes, enamuses Aasias, Euroopas 2 liiki ja Põhja-Ameerikas 1.
  • Hall lepp ja sanglepp
    Sanglepp e. must lepp (Alnus glutinosa (L.) Gaertn.) Glutino – kokku liimima, viitab kleepjatele võrsetele ja lehtedele. Meie kodumaine ja harilik puuliik, kasvades suure, kuni 35 m kõrguse puuna liikuva põhjaveega lodualadel. Üldareaal ulatub Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Euroopasse, idas üle Kaukasuse ja Väike-Aasia Lääne-Siberisse, tungides põhjapool kuni 65. laiuskraadini. Kaukasuses kasvab kuni 1800 m kõrguseni merepinnast. Noorelt koor tumepruun , vanemas eas tume rõmeline korp. Puude eluiga tavaliselt kuni 150 aastat, ulatudes harukordadel kuni 300 aastani. Tsoon III. Kultiveerimise täpne aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: noored võrsed kaetud kleepuvate näärmetega, kandilised, paljad, pungad rootsulised.
    Lehed: äraspidimunajad, 3…..9 x 3…..8 cm, tavaliselt sopistunud tipuga, ebaühtlaselt saagja servaga, rohelised, läikivad, altküljelt näärmete tõttu kleepuvad, 5…..8 roodudepaariga, roodude nurkadest võivad olla noorelt nõrgalt karvased, leheroots 1…..2 cm pikk.
    Õied: isasurvad 3-7 kaupa võrsete tipus, kuni 7 cm pikad, emasurvad võra alaosas, 3-5 kaupa, III-IV.
    Viljad: „käbid“ kinnituvad selgelt raagudele, kuni 2 cm pikad, seeme kitsa tiivaga, 1000 seemne mass 0,5…...1,5 gr., X.
    Annab hästi kännuvõsu kõrge eani. Üsna valgusnõudlik puuliik, juurestik sõltuvalt pinnasest maapinnalähedane ja laiuv või sügavamale tungiv. Puit muutub õhuga kokku puutudes tumepunakaks, erikaal 0,52 gr/cm³. Tänu puidu heale tekstuurile ja värvusele, kasutatakse seda mööbliks, leili- ja puhkeruumide siseviimistluseks jne. Vastupidav vesikeskkonnas ja näiteks Veneetsia linna majad on ehitatud merre rammitud sanglepa vaiadele. Hea liha- ja kalasuitsetamise puu, samuti toodetakse puidust grillsütt.
    Sanglepikud moodustasid 2004 a. andmetel 3,2 % Eesti metsadest ehk 67500 hektarit, üldtagavaraga 15,8 milj. tm. Keskmine hektaritagavara oli 234 tm/ha, keskmine boniteet 2,3 keskmine puistute vanus 49 aastat, keskmine kõrgus 17,1 m, aastane tagavara juurdekasv 5,4 tm/ha aastas ning raieküpsete puistute osakaal 12,2 %,
    Muistsed esivanemad on sangleppa pühaks puuks pidanud, sellest annab tunnistust Pühalepa kihelkonna nimetus Hiiumaal. Haljastuses kasutatakse sanglepa sorte tavaliselt üksikpuudena, vanades parkides ka vesiste, liikuva põhjaveega paikade haljastamiseks.
    Sordid: ’Angustiloba’; 'Aurea'; 'Imperialis'; ’Incisa’
    Hall lepp e. valge lepp (Alnus incana (L.) Moench)
    Incanus – valkjashall . Kodumaise üsna lühiealise puuliigina kasvab kõikjal pioneerliigina, viljakatel muldadel, kuni 25 m kõrguse, lookleva tüvega puuna. Liik on hea mullaparandaja. Üldareaal ulatub Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Lääne-Siberini samuti Põhja-Ameerikasse, kasvades põhjas kuni 70 kraadi põhjalaiuseni. Tüve koor sile, hallikas, puude eluiga jääb 50…..60 eluaasta piiresse, võides haruharva küündida kuni 100 aasta vanuseni. Tunnustelt väga varieeruv liik. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: hallid, noorelt karvased, pungad karvased, lühirootsulised.
    Lehed: ovaalsed või munajad, 4….10 x 3…..7 cm, terava või teravneva tipuga, kahelisaagja servaga, alt hallid ja lühikarvased, leheroots 1…..2 cm pikk.
    Õied: isasõied 3….5 kaupa pikad pruunid rippuvad urvad, emasõied 8….10 kaupa, püstised, väikesed ja punakaspruunid, III-IV.
    Viljad: emasurvad valminult puitunud, tumepruunid, elliptilised , kuni 1,5 cm pikad, 1000 seemne mass 0,5….1,0 gr. Seemned alustavad varisemist kohe pärast valmimist X, massiline varisemine siiski talvel.
    Hall lepp on üsna varjutaluv, ületades selle poolest arukaske ja haaba. Kasvab hästi parasniisketel muldadel. Mahajäetud ja harimata maad uuenevad tihti just halli lepaga. Annab rikkalikult juurevõsu ja nõrgalt ka kännuvõsu. Puit on pehme, kerge (tihedus 0,42 gr/cm³) punakasvalge, õhuga kokku puutudes muutub punakaks. Üsna kuivad kooreta lepahalud on parimad liha ja kala suitsetamiseks, andes kollase tooni ja omapärase maitse. Lepakoor sisaldab palju parkaineid, kasutatakse loomanahkade parkimisel. Lepahagu oli varasemal ajal tähtsal kohal küttematerjalina ja praegugi kasutatakse lepapuitu kütteks nii puiduhakkena kui halupuuna ahjudes ja kaminates, samuti põletatakse sellest grillsütt.
    Lepavihaga viheldes raviti kehal olevaid vistrikke, haudunud kohti, sügelisi jm. Rahvameditsiinis kasutatakse lepakäbidest valmistatud keedist seedehäirete ja soolepõletike raviks.Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli , maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Lapsed maiustasid kevaditi lepamähaga – koorealuse punaka kihiga , mida näriti kooritud okstelt ja mis parkis närija käed, suu ja keele korralikult punakaks. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele.
    Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed . Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast . Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid lepalehtede pealispinnal põhjustavad lepa-pahklesta (Phytoptus laevis ) noored lestad , noortel kasvuhoos võrsetel ja tipmistel lehtedel elutsevad kogumikena lepa-lehekirbu (Psylla alni) vastsed, põhjustades võrsete ja lehtede kattumist hallika kirmega. Lepalehti rullivad kokku mardikate hulka kuuluv punane keerukärsakas (Apoderus coryli), mähkurite hulka kuuluvate liblikate röövikud, samuti keerukoide (Gracillaria sp.) vastsed.
    Seenhaigustest esineb hallil lepal sagedamini tüvedes südamemädanikku põhjustav ebatuletael (Phellinus igniarius), milline saadakse vegetatiivselt uuenedes emapuult pärandina kaasa. Mädanik areneb puudel kiiresti 30….40 aasta vanuselt, hukutades nad 50….60 eluaastaks. Lamapuidul kasvavad lehviknahkise (Stereum subtomentosum) viljakehad, surnud tüvedel sirguvad lepapässiku (Inonous radiatus) poolringjad viljakehad. Kevadel aprillis võime lepikute alt leida arvukalt erepunase sisemusega kausikujulisi hariliku – (Sarcoscypha austriaca) ja vereva karikseene (S. coccinea) lehtereoslaid.
    Halli lepa nimetamisega seostub meile kaunivärviline lepatriinu, punakaspruuni rinnasulestikuga aed- lepalind , aga ka väärtuse kaotanud rahatähed – „lepalehed“ ning keelatud salaalkohol – „ lepiku liisu“.
    2004. aasta andmetel kasvas meil vabariigis hall-lepikuid 199,6 tuhandel hektaril, ehk 9,3 % metsamaast, üldtagavara ulatus 37,2 miljoni tihumeetrini. Keskmine hektaritagavara 186 tm, keskmine boniteet 1,5, keskmine vanus 30 aastat, keskmine kõrgus 14,4 m ja juurdekasv 7,1 tm/ha aastas. 58,1 % kõigist hall-lepikutest on raieküpsed. Suur erinevus on riigi- ja erametsades – riigimetsadest moodustavad hall-lepikud vaid 2,0 % (16,1 tuhat ha), kogutagavaraga 2,81 miljonit tm ning erametsades on selle puuliigi osakaal koguni 13,8 % (183,5 tuhat ha), kogutagavaraga 34,359 miljonit tm.
    Hall-lepikud on meil eriti rohkesti kasvanud 1990. aastate lõpupoole mahajäetud põllumaadele, karjamaadele, niitudele. Nad moodustavad ajutise metsatüübi koos h. haava, raagremmelga ja arukasega, milline inimese sekkumiseta asendub ajapikku kuusega. Segapuistus kasvabki hall-lepp koos ülalmainitud liikidega, millele lisanduvad veel h. vaher, h. tamm, h. toomingas jt. liigid. Halli leppa kutsutakse ka „ lapsehoidjaks“ puuks, tema kaitsva varju all saame kasvatada noores eas külmaõrna kuuske ja väärtuslikke lehtpuuliike (tamme, saart jne.). Viljakandvus algab seemnetekkelistel puudel 8…..10 eluaastal, võrsetekkelistel veelgi varem. Õitseb meil harilikult sanglepast nädal kuni paar varem. Seemneid aitab levitada tuul, neid kas lennutades või mööda lund ja jääd lükates ning samuti kevadine sulavesi . Tühjad emasurvad jäävad mõneks ajaks veel puudele. Puude kasv on kiire esimesel 15 eluaastal, hakates seejärel selgelt aeglustuma.
    Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel.
  • Perekond valgepöök ja harilik valgepöök
    Harilik valgepöök (Carpinus betulus L.) Betulus – kasetaoline. Kuni 20 (25) m kõrgune ja eriti üksikpuuna kasvades jämedatüveline ümaravõraline puu kasvab Lõuna- ja Kesk-Euroopas, samuti Kaukaasias, tõustes mägedes kuni 800 m kõrguseni üle merepinna, areaali põhjapiir jääb Leetu , Vilniuse – Klaipeda joonest lõunapoole, meile ei ulatu, kuid umbes 5000 aastat tagasi kui kliima oli soojem, kasvas ka Lõuna-Eestis ja saartel. Kasvab tamme- ja pöögimetsades tavaliselt II rinde puuna, mäenõlvadel moodustab ka puhtpuistuid. Talub vaevata jõgede orgudes kasvades perioodilisi üleujutusi. Tüve koor hall ja sile, vaid vananedes nõrgalt rõmeline. Vanus võib ulatuda kuni 200 aastani, harukordadel ka 300…..400 aastani. Tsoon V. Kultuuristatud pikka aega tagasi.
    Tunnused:
    Võrsed: peened, veidi karvased, pruunid, heledate koorelõvedega.
    Lehed: munajad kuni piklikovaalsed, 3…..15 x 2….6 cm, teritunud tipuga, ümara alusega, teravalt kahelisaagja servaga, pealt tumerohelised,üksikute karvadega, alt roodudelt veidi karvased, 10….15 roodudepaariga, leheroots kuni 1,5 cm pikk, liduskarvane. Osa lehti jääb talveks pruunidena puudele.
    Õied: ♂-õied kollased 4…..7 cm pikad, ♀-õied rohekad, kuni 3 cm pikad, koos lehtimisega,V.
    Viljad: pruunid pähklikesed, millised kinituvad kolmehõlmase kattelehe alusele, vilikonnad kuni 15 cm pikad, helerohelised, 1000 seemne mass umbes 40 gr., IX-X, viljub rikkalikult igal aastal.
    Euroopa lehtpuudest üks varjutaluvamaid, kasvades tihti puistutes alusmetsarindes. Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb. Noores eas aeglasekasvuline, alates 5. eluaastast hakkab kiirenema ja kasvukiirust jätkub umbes 40. eluaastani. Seejärel kasvu hakkab aeglustuma ja alates 80….90 eluaastast kõrguskasv on tavaliselt lõppenud. Puudel tekib seejärel tihti kuivladvasus ja nad hukkuvad 100….120 aastaselt.
    Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Vanades parkides on leida päris tihti kasvamas, üks suurimaid puid kasvab Lääne-Virumaal Malla pargis (h = 18,5 m ja d = 54 cm).
    Puit on halvalõhnaline, raske (tihedus umbes 0,8 gr/cm³), valge või kollakas, kõva ja halvasti lõhestuv, äärmiselt vastupidav kulumisele ja löökidele, valmistatakse mitmesuguseid tööriistade käepidemeid ja varsi, masinaosasid, mööblidetaile, ka parketti ning teisi erinevaid tarbeesemeid. Puitu kasutatakse kütteks ning varem ka söepõletamiseks.
    On tuntud mitmeid sorte: ’Albo-variegata’; 'Columnaris';’Cucullata’; 'Fastigiata' (’Pyramidalis’ ; ’Erecta’);’ Horizontalis ’; ’Incisa’ (’Asplenifolia’ ; ’Heterophylla’ ; ’Laciniata’ ); ’Marmorata’ (’Albomarmorata’); 'Monumentalis' (’Fastigiata Monument’); 'Pendula'; ’Punctata’; ’Purpurea’; 'Quercifolia'; ’Variegata’ (’Aureo-variegata’); ’Columnaris Nana’; ’Frans Fontaine ’; ’Globus’;
  • Perekond sarapuu ja harilik sarapuu
    Perekond sarapuu (Corylus L.) Corylus oli sarapuu nimetuseks Vergiliusel, kreeka k. korus – kiiver, iseloomustamaks sarapuupähkli kesta kuju ja tugevust. Perekonnas on ühekojalised, ühesuguliste õitega ja suvehaljaste vahelduvate lihtlehtedega kõrgemad põõsad, harvem kuni 40 m. (C. chinensis) kõrgused hallika sileda kuni rõmelise tüvekoorega puud. Lehed tihti ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga kuni nõrgalt hõlmised ja üsna suured, abilehed väikesed, varisevad varakult. Isasõied moodustuvad juba sügisel rippuvate urbadena, emasõied tipmistes või külgmistes pungataolistes õisikutes, õitsedes on nähtav vaid väike punane emakasuue, õitsevad varakult enne lehtimist. Vili on pähkel, milline on kas osaliselt või täielikult ümbritsetud lehetaolise, kaussja või toruja moodustisega (kuupulaga). Pähkel peidab eneses lihakate idulehtedega seemet, milline on rasvarikas (60-70 %), samuti sisaldavad valke (ca 10 %) ja suhkruid (ca 5 %). Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks . Looduslikest liikidest on aretatud rohkesti õhemakoorelisi ja suurema rasvasisaldusega sorte (nimetatakse koondnimega fundukkideks), milliseid kasvatatakse lõunarajoonides.
    Sarapuude juurestik on hästi arenenud, tungides sügavale maasse. Liigid annavad kännuvõsu, paljundatakse nii seemnetega, kui ka vegetatiivselt. Liikide koguarv umbes 15 , pärinedes Euraasia ja Ameerika parasvöötmest. Perekonna esindajaid kasutatakse palju haljastuses, Eestis kasvab looduslikult üks liik, Euroopas 3 liiki. Eluiga liigiti erinev, võib puukujulistel liikidel küündida kuni 200 aastani.
    Harilik sarapuu (Corylus avellana L.) Avellana – Avellina linna (Itaalia) lähedalt. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3….5 (8) meetrise 10…..15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. Rahvapärased nimetused veel pähklipuu, sarap, sarakas jne. Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Põõsad rohkesti hargnevad, tüve koor sile, hallikas. Tsoon III. Kultuuristatud väga ammu .
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt näärmekarvased, pruunikad, pungad pruunikad kuni rohekad, ripsjalt karvased.
    Lehed: äraspidimunajad kuni ümaramunajad, 6…..12 x 5…..10 cm, südaja alusega, ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, lühidalt teritunud tipuga, pealt läiketa, rohelised, alt heledamad, õhukesed, roodudelt karvased, leheroots 0,5…..1,5 cm, näärmekarvane.
    Õied: ♂-õied kuni 5 cm pikad, karvased, ♀-õied peidus pungades millest ulatuvad välja vaid punased emakasuudmed, õitseb vahel juba enne lume sulamist, III-IV.
    Viljad: 2….5 kaupa koondunud pähklid on ümbritsetud pehmekestalise sametkarvase narmasja servaga kuupulaga, milline ümbritseb pähklit kas täielikult või osaliselt. Esimesed pähklid valmivad enam-vähem rukki koristuse ajaks, on kuni 2 cm läbimõõdus, hele- kuni tumepruunid, 1000 pähkli mass 1000…..1200 gr., VIII-IX.
    Harilik sarapuu on varjutaluv, kasvades sega- ja lehtpuistute alusmetsarindes, sageli looaladel ja raiesmikel. Enamlevinud Lääne- ja Põhja-Eestis ning samuti meie kõrgustike ümbruses nii Pandiveres kui ka Lõuna-Eestis (Nuustaku, tõlkes pähklipäev, päev pähklite korjamiseks). Saksamaal on teada Tüüringis puukujuline eksemplar , mille tüve ümbermõõt on 125 cm ja vanust üle 100 aasta. Kiire kasv on just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5….6 aastal kuid hästi hakkavad põõsad saaki andma alates 10….15 aastast. Põõsaste eluiga 60…..80 aastat, viljakandvus istandikes umbes 30 aastat. Paljundada on lihtne seemnetega, ka vegetatiivselt lookvõrsikutega. Haljastuses kasutatakse kõrgemate, vabakujuliste tarade rajamiseks, kuid ka grupiti ja üksikistutusena, eriti sorte.
    Hariliku s. on maltspuiduline, puit on hajulisooneline, punakasvalge, pehme ja elastne, erikaal 0,6 gr/cm³. Puidust valmistatakse tööriistade varsi, väiksemaid tarbeesemeid, sobib hästi ka voolimiseks. Pikuti lõhestatud sarapuuvitsu kasutati varem tünnivitsteks ja samuti punumistöödel. Sarapuulatte kasutati varem ka piirdeaedade (sarade) ehitamiseks.
    Sarapuule on omistatud kõiksugust väge ja peetud seda maagiliseks puuks. Laialt on tuntud sarapuu piksevastane võlujõud, samuti peletab sarapuuvits eemale mürkmadusid. Rahvameditsiinis on sarapuud kasutatud vähe – lehtede hautis aitab veenilaiendite ravil, isasurbade leotis puhastab nahka jne.
    Omaette huvitav on peatükk sarapuu kasutamisest viljapuuna, milline omab väga suurt tähtsust läbi aegade. Siinkohal tuleb vaid mainida, et töönduslikult kasutatakse lisaks hariliku s. sortidele ka suure s. sorte, seega tuleb allpoolmainitud juttu käsitleda kui sarapuupähklite tootmist üldiselt. Pähklite maitseomaduste parandamisel ja suuremate viljade nimel on aretatud kümnete kaupa uusi produktiivsemaid sorte. Sarapuupähklite suurimaid tootjaid on Türgi, kes üksi kasvatab umbes 4/5 kogu maailma pähklitoodangust, kuid Euroopas on suured sarapuupähkli tootjad veel Itaalia ja Hispaania , teistelt kontinentidelt aga USA ja Austraalia . Maailma sarapuupähklite kogutoodang on umbes 700000 tonni aastas. Väikesel Eestil puudub sarapuupähklite tootmise traditsioon, pigem varutakse neid veidi vaid talveks. Näitena korjati 1938. aastal 36650 liitrit sarapuupähkleid oma tarbeks või ka turul müümiseks. Üksikpõõsas annab 1…..3 kg pähkleid, kultuursordid isegi üle 10 kg. Pähkliaastad korduvad umbes iga 3…4 aasta tagant. Neid tarvitavad mitmed metsloomad ja – linnud , kes samas varusid kogudes sarapuud ka levitavad. Pähklituum sisaldab 50…..60 % rasva, 14…..18 % valke ja 7…..18 % süsivesikuid. Loodusest korjatud pähklid on tavaliselt 0,5…..1,0 gr. Suurused. Pähklituumi kasutatakse pähkliõli valmistamiseks, samuti halvaa , müsli, kommide ja pagaritoodete komponentidena. Viljade kahjurina on tuntud pähklikärsakas, kes muneb noorte pähklite sisse. Rikutud pähkel ei tule korjates kuupulast hõlpsasti lahti.
    Haljastuses on hariliku s. kasutamine olnud aktiivne ja seda eeskätt põõsaste väikese hooldusvajaduse, dekoratiivsuse, haiguskindluse ja kättesaadavuse tõttu. Annab aga hõlpsalt juurevõsu, seetõttu tasuks kasvatamiseks jätta põõsastele rohkem ruumi.
    Sordid:’Alli’; 'Aurea'; 'Contorta'; 'Fuscorubra'; ’Glomerata’; ’Hall’s Giant’; 'Heterophylla'; ’Pendula’; ’Piliciensis’; ’Microphylla’; ’Red Majestic’; ’Red Zellernut’; ’Variegata’; ’Zimmermannii’;
  • Perekond kuslapuu ja sinine kuslapuu
    Perekond Kuslapuu (Lonicera L.) Perekond on nimetatud saksa botaaniku Adam Loniceri (1528-1586) järgi. Perekonda kuuluvad enamasti suvehaljad, harva igihaljad vastakute lühirootsuliste lihtlehtedega põõsad ja puitliaanid. Liaaniliikidel võrse tipmised lehed tihti alusel kokku kasvanud ja võrset ratasjalt ümbritsevad. Osadel liikidel võrsed säsiga, osadel õõnsad. Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad.
    Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega.
    Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multšimine.
    Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea L.) 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas kasvab Põhja-Euroopast idasuunas kuni Kaug-Idani, lõunasuunas Kesk-Euroopani, kasvades lubjarikastel ja valgusküllasematel kasvukohtadel, hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti looaladel Põhja-, Lääne- ja Loode-Eestis. Tsoon II. Kultuuris pikka aega tagasi.
    Tunnused:
    Võrsed: punakaspruunid, pruunikarvased, säsi valge, võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid, pungad peaaegu risti võrsega, neid on rohkesti.
    Lehed: ovaalsed, tömbitipulised, paksud, nahkjad, 3…8 x 1…4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased.
    Õied: kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased, V-VI.
    Viljad: kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. VI-VII.
    Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga tihedavõrseline, siis pakuvad hekid ka lehtedeta ajal tuulevarju ning kaitset. Tasuks senisest palju enam kasutada haljastuses.
    Sordid: ’Globosa’; ’Sphaerocarpa’; ’Viridifolia’;
  • Harilik ja tatari kuslapuu
    Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum L.) Kreeka k. xylon – puu või puit, osteon – luu; puidul head tugevusomadused. Rahvapärased nimetused kohlap, kuusmapuu, kukepuu, takispuu, kuusmann jne., milledest mitmed viitavad sellele, et tiheda alusmetsapõõsana on ta üsna takistav ja tülikas põõsas metsas toimetades. Tavaliselt 1….2 (3) m kõrguseks kasvav püstine ja tugevasti hargnevate peente võrsetega suvehaljas kodumaine põõsas kasvab üle kogu Euroopa ja Põhja-Aasia kuni Amuuri oblastini Venemaal, edenedes hästi niiskematel, toitainerikastel muldadel (laane- ja salumetsades ) alusmetsarindes. Tsoon II. Pikka aega kultuuris.
    Tunnused:
    Võrsed: hallikarvased, pungad võrsest eemalehoiduvad, koonilised, karvased, seriaalsed, võrsed seest õõnsad.
    Lehed: munajad kuni ovaalsed, 3…7 x 2…6 cm, ripsmelise servaga, pealt hajusalt karvased, alt pehmekarvased, leheroots alla 1 cm pikk.
    Õied: kahekaupa lehtede kaenaldes, kroon lehterjas, kahehuuleline, kuni 1,5 cm pikk, kollakasvalge punaka varjundiga, õitsemise lõppedes kollane, lõhnata, V-VI.
    Viljad: kerajad, paarikaupa koos paiknevad tumepunased kuni 0,7 cm läbimõõdus marjad, nõrgalt mürgised, maitsevad lindudele, 1000 seemne mass umbes 5 gr., VII-VIII.
    Liik on väga vähenõudlik, leppides tagasihoidlike kasvutingimustega. Külmakindel, linnatingimusi taluv , tuult, kuivust, varju ja mulla soolsust taluv, samuti talub kärpimist metsloomade poolt ja tugevat tagasilõikust. Hea meetaim, andes kuni 25 kg mett hektarile. Juurestik maapinnalähedane, kuid tihedate narmasjuurtega. Annab hõlpsasti juurevõsu.
    Puit nagu öeldud tugev, lülipuiduline, kollakaspruun, tihe ja kõva, valmistatakse väikseid tarbeesemeid, rehapulki, puitvarnasid, jalutuskeppe jne. Vilju on kasutatud rahvameditsiinis kõhuhädade puhul lahtistina.
    Sordid:’Compacta’; ’Hedge King ’
    Tatari kuslapuu (Lonicera tatarica L.) Püstine, tihedavõrseline kuni 3 (4) m kõrgune kollakashallide okstega kõrgem põõsas või harva ka madalam puuke kasvab looduslikult metsaservades ja hõredamas alusmetsarindes Kagu-Euroopast üle Lääne-Siberi kuni Ida-Siberini, ulatudes ka Kesk-Aasiasse. Eluiga 60….80 aastat. Tsoon IV. 1752.
    Tunnused:
    Võrsed: hallikaspruunid, seest õõnsad, paljad, pungad koonilised, seriaalsed.
    Lehed: piklikmunajad kuni lantsetjad, 3…6 x 1,5…3 cm, lehealus sirge kuni veidi südajas, pealt tumerohelised, alt heledamad, mõlemalt küljelt paljad, leheroots kuni 0,5 cm pikk.
    Õied: paarikaupa 1…2 cm pikkustel õisikuraagudel lehtede kaenaldes, kuni 2 cm laiad, valged kuni tumeroosad, V-VI.
    Viljad: kahekaupa, kerajad, helepunased kuni harva kollased, tihti omavahel kokkukasvanud, nõrgalt mürgised, VII-VIII.
    Kuslapuudest kindlasti üks enamkasutatud liike, alates vanade mõisaparkide haljastuses kuni linnade haljasaladeni. Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, eelistades siiski päikeselist kasvukohta. Sobib nii vabakujulisteks kui pügatavateks hekkideks, lausistutusteks ja üksikpõõsastena. Talub hästi linnatingimusi, on tolmule ja gaasile resistentne , talub kloriide. Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega, annab põõsaid vigastades ka juurevõsu. Põõsaste dekoratiivsust vähendab suve teisel poolel lehtede nakatumine jahukastesse ja samuti haigestuvad põõsad teatud viirushaigusesse, mille tagajärjel kuivavad ja kõverduvad võrsete tipud.
    Rikkalik sordivalik: ’Alba’; ’Alborosea’; ’Angustifolia’; ’ Arnold Red’; ’Discolor’; ’Fenzlii’; ’Gracilis’; ’Grandiflora’; ’ Hack ’s Red’; ’Latifolia’; ’Louis Leroy’; ’Lutea’; ’Morden Orange’; ’Nana’
  • Perekond leeder ja must leeder
    Perekond Leeder (Sambucus L.) Nimetus taimedele on antud vanade roomlaste poolt. Perekonda kuuluvad suvehaljad paaritusulgjate kuni kolmetiste liitlehtedega nii abilehtedega kui ka ilma nendeta põõsad, madalad puud ja ka rohttaimed . Õied on väikesed, viietised, asetsevad enamasti tipmistes pöörisjates või kännasjates õisikutes, valged kuni kollakad (kreemikad), enamasti lõhnavad. Viljad on 3….5 seemnelised marjataolised lihakad valminult punased kuni mustad luuviljad, mitmetel liikidel viljad söödavad.
    Perekonnas üle 20 (40) liigi paras- ja lähistroopilises vöötmes kasvavaid põõsaid Euroopast, Aasiast ja Ameerikast.
    Kõik liigid armastavad viljakat parasniisket kavukohta ja päikesepaistet (mõned liigid näit. S. nigra lepivad ka üsna tugeva varjuga). Vanemas eas on võrades üsna palju kuivanud oksi. Paljundatakse seemnetega (vajalik stratifitseerimine ), haljaspistikute ja pistokstega.
    Must leeder (Sambucus nigra L.) Niger, nigrum – must. Kasvab nii kõrgema põõsana kui madalama kuni 10 m kõrguse mitmetüvelise üsna sügavarõmelise korkja tüvekoorega puuna Euroopast üle Kaukasuse ja Väike-Aasia kuni Lääne-Siberini, kasvades metsaservades, põllupeenardel, teeservades, parasniisketel viljaka mullaga kasvukohtadel ning tõustes kuni 1200 m üle merepinna. Eestis on liik naturaliseerunud ja levib üle kogu vabariigi. Talub meie kliimat paremini mandri lääneosas ja saartel, Ida- ja Lõuna-Eestis külmuvad karmimatel talvedel üsna tihti viimase aasta võrsete tipmised osad ja vahel isegi vanemad võrsed. Tsoon V. Täpne kultuuristamise aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: jämedad, hallid, tihedalt kaetud suurte lõvedega, säsi lumivalge.
    Lehed: (3) 5-7 (9) lehekesega, munajas-piklikud, 4…12 x 1,5…6 cm, teravatipulised, saagjaservalised, pealt tumerohelised, harva roodudelt veidi karvased, alt noorelt roodudelt karvased, heledamad, üsna varapuhkevad, halvalõhnalised.
    Õied: kollakasvalged kuni puhasvalged, lõhnavad, lamedates kuni 20 cm läbimõõduga õisikutes, VI-VIII.
    Viljad: säravmustad, kuni 8 mm läbimõõdus, mahlaka viljalihaga, söödavad, 1000 seemne kaal 2…4 gr., VIII-IX.
    Põõsad võivad elada umbes 60 a. vanuseks, eelistavad päikesepaistet, kuid lepivad ka poolvarjuga, ei talu väga happelisi muldi. Liik peab hästi vastu linnatingimustele ja talub mulla soolasust ning saastunud õhku. On kiirekasvuline, õitseb ja viljub rikkalikult. Annab rikkalikult kännuvõsu, talub hästi kärpimist. Euroopas ammustest aegadest viljeldud kui marjakultuur ja aretatud marjade suuruse ja maitseomaduste parandamiseks palju kultuursorte ning ka arvukalt sorte iluaianduses kasutamiseks. Viljad on kõlbulikud vaid valminuna, toorelt (rohelistena) sisaldavad inimorganismile mürgist sinihapet. Neist valmistatakse mahla, zeleed, kompotti, marmelaadi jne. Õisi, vilju, tüvekoort, lehti ja juuri kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis.
    Sordid: ’Alba’; ’Albopunctata’; ’Albovariegata’;’Aurea’;’Dwarf Form’
  • Punane leeder ja perekond lumimari
    Punane leeder (Sambucus racemosa L. ) Racemosus – kobarjas, kobarataoline. Selle 3…4 m kõrguse lopsakakasvulise põõsa kodumaa on Kesk- ja põhjapoolne Lõuna-Euroopa kuni Lääne-Aasia, kuid ta on meil laialt naturaliseerunud. Kasvab kõikjal, kuhu linnud on seemneid levitanud; prahipaikades, hoovides, majaseinte ääres, teede servades, põllupeenardel, metsalagendikel, metsistunud parkides jne. Tsoon IV. 1596.
    Tunnused:
    Võrsed: helepruunid, peened, looklevad, siledad, säsi helepruun .
    Lehed: tavaliselt (3) 5-7 lehekesega, elliptilised kuni piklikmunajad, 5……8 x 3…..4 cm, pikalt teritunud lehetippudega, lühirootsulised, jämesaagja servaga, pealt mattrohelised, alt heledamad, varapuhkevad.
    Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, V.
    Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, 1000 seemne kaal 2…3 gr., VII-VIII.
    Punane l. on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. Viljadest valmistatakse ka moosi, zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta l. viljadest. Seemneid ei tohi söögiks tarvitada, need on mürgised.
    Sorte:’Goldenlocks’; ’Laciniata’; ’Moerheimii’ ; ’Ornata’; ’Plumosa’; ’Plumosa Aurea’; ’ Sutherland Golden’; ’Tenuifolia’;
    Perekond Lumimari (Symphoricarpos Duhamel) Perekonnanimetus tuleneb sellest, et lumimarjade viljad kasvavad tihti kobarates koos ja kreeka keeles symphoros = ühinenud ja karpos = vili. Perekonnas suvehaljad madalamad vastakute lihtlehtedega põõsad. Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili .
    Enamus liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed . Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust.
    Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis).
  • Perekond lodjapuu ja villane lodjapuu
    Perekond Lodjapuu ( Viburnum L.) Perekonnanimi tuleneb arvatavalt ladina keelest, viere = punuma, kuivõrd Euroopas kasvavate lodjapuu liikide võrsed on painduvad ja kasutati varem laialdaselt punumistöödel, kuid on teada varasemast , et juba rooma luuletaja Virgilius (Vergilius) oma poeemis „Georgica“ kasutas lodjapuude nimetamiseks sõna viburnum.
    Perekonda kuuluvad suvehaljad ja harva igihaljad vastakute harva ka männasjate lehtedega kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud. Lehed terved kuni hõlmised lihtlehed, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta. Õied koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed. Vili on lihakas üheseemneline luuvili, mitmetel liikidel söödav, mitmetel nõrgalt mürgine; viljadest valmistatakse zeleed, marmelaadi jne. Mõnedel liikidel sisaldavad tüvekoor ja lehed mürgiseid aineid (kumariin, diterpeen jne.) ning mitmeid liike kasutatakse rahvameditsiinis.
    Perekonda kuulub umbes 110 (200) liiki, millised kasvavad enamasti Aasias ja Põhja-Ameerikas, üldjuhul põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vöötmes .
    Lodjapuuliigid on tähtsal kohal haljastuses tänu oma dekoratiivsele lehestikule, silmapaistvatele ning varaõitsevatele ja paljudel liikidel healõhnalistele õitele, vähemtähtsad pole ka dekoratiivsed viljad. Suur osa liikidest ja sortidest rüütab end dekoratiivsesse lehestikku sügisel, milline rõõmustab vaatajate silmi kuni külmade saabumiseni.
    Kõik suvehaljad liigid on varjutaluvad, kuid võivad kasvada ka täisvalguses. Mõned liigid (V. lantana) eelistavad kuiva päikesepaistelist kasvukohta. Üldjuhul on perekonna esindajad haigustele ja kahjuritele resistentsed, esinevad vaid üksikud kahjustused. Lodjapuude võrad tuleb lõikamisega hoida õige hõredad – suvehaljastel liikidel teeme seda kohe pärast õitsemist ja igihaljastel hiliskevadel, vahetult enne uue vegetatsiooni algust.
    Villane lodjapuu (Viburnum lantana L.) Suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. Tsoon III. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: hallikad kuni pruunikad, kaetud noorelt tihedalt hallide tähtkarvadega, hiljem paljad.
    Lehed: paksud, munajad kuni piklikmunajad, 5…15 x 3…9 cm, lehetipp lühidalt teritunud, lehealus ümar kuni nõrgalt südajas, leheserv tihedalt peensaagjas, 8…13 roodudepaariga, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasviltjad, leheroots 1…3 cm pikk, tihekarvane, kuivadel sügistel värvuvad lehed punakaiks.
    Õied: võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged, V-VI.
    Viljad: elliptilised, kuni 10 mm pikad, algul erepunased, valmides läikivmustad, 1000 seemne kaal 40…45 gr, X.
    Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, milline on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu.
    Sordid: ’ Aureum ’; ’Mohican’; ’Variegatum’; ’Versicolor’;
  • Harilik lodjapuu ja kanada lodjapuu
    Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) Kodumaise 3…4 m kõrguse hallikaspruuni krobelise tüvekoorega põõsana kasvamas niiskemates kohtades alusmetsapõõsana, lisaks meile esineb kogu Euroopas ja Põhja-Aafrikas, tungides üle Väike-Aasia ja Kaukasuse ka Lääne-Siberisse. Tsoon III. Kultiveeritud sajandeid.
    Tunnused:
    Võrsed: paljad, siledad, vahel veidi ribilised, hallikad, vahel kaetud punaka kirmega.
    Lehed: laimunajad kuni ümarad, tavaliselt kolmehõlmased, 5…10 cm pikad ja 5…8 cm laiad, ebaühtlaselt jämehambulise servaga, pealt mattrohelised ja paljad, alt kollakasrohelised ja karvased; leheroots 1…2 cm pikk, karvane ja lehelaba lähedal 2…4 suure punaka näärmega, sügisvärvus punane.
    Õied: lamedates sarikpöörisjates õisikutes, kuni 10 cm läbimõõdus, valged, äärisõied suured ja steriilsed, viljuvad õied veidi roosaka tooniga, V-VI.
    Viljad: kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, erepunased, söödavad, 1000 seemne mass kuni 40 gr., VIII-IX.
    Harilik l. on meie tavaline kodumaine alusmetsapõõsas niiskematel kasvukohtadel, eelistades kasvada poolvarjus kraavide, ojade, jõgede ja järvede kaldaaladel, madalsoodes ja lodudes jne. On üsna pikaealine, saades 50 ja rohkemgi aastat vanaks.
    Lodjapuu marju hindasid loodusrahvad , kogudes neid ja kuivatades. Toorelt on marjad kergelt mürgised, valminult kõlblikud kisellide, kompottide, zeleede, marmelaadi jm. valmistamiseks.
    Rahvameditsiinis kasutatakse laialdaselt lodjapuuõisi, marju ja ka koort. Lodjapuuõitest valmistatud tee aitab külmetushaiguste korral ja seda kasutatakse samuti diureetilise vahendina. Lodjapuumarju kasutatakse neurasteenia, hüsteeria ja epilepsia vastase ravimina , kuid nad tugevdavad ka südame ja maksa tegevust ning korrastavad soolestiku talitlust. Lodjapuukoort kogutakse kevadel aprillis-mais ja kooretõmmist kasutatakse hemarroidide, verejooksude ja samuti vererõhku alandava toime tõttu.
    Sordid: ’Aureum’; ’Compactum’; ’Nanum’; ’Notcutt’; ’Roseum’; ’Tatteri’; ’Variegatum’; ’Xanthocarpum’; ’Andrews’; ’ Apricot ’;
    Kanada lodjapuu (Viburnum lentago L.) Suvehaljas kõrgem mitmetüveline põõsas või tihti ka madalam kuni 10 m kõrgune peente võrsetega hallika rõmelise tüvekoorega puu kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades ja varjulistes jõeorgudes niiskematel viljakatel muldadel Kanada lõunaosast kuni Floridani. Tsoon II. 1761.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt tumepruunid, kaetud hõredalt tähtkarvadega, punakate koorelõvedega, pungad hallid.
    Lehed: ümarmunajad kuni elliptilised, 5…10 x 4…7 cm, tipust lühidalt teritunud, laikiilja kuni ümara alusega, peensaagja servaga, pealt läikivad, kollakasrohelised, paljad, alt roodudelt punakate soomuste ja tähtkarvadega, leheroots 1…2,5 cm pikk, laia näärmelise servaga, lehtede sügisvärvus punakaspruun.
    Õied: sarikpöörisjates õisikutes, kuni 10 cm läbimõõdus, lõhnavad, kreemikad, V-VI.
    Viljad: munajad kuni elliptilised, tömbitipulised, kuni 1,5 cm pikad, valminult sinakasmustad, kaetud vahakirmega, söödavad, 1000 seemne mass kuni 50 gr, IX-X.
    Meil on haljastuses liik seni tagasihoidlikku kasutamist leidnud, kuigi oma külmakindluse ja sügisese punaka lehestiku tõttu vääriks seda rohkem. Üks suurem viltune puukujuline eksemplar on kasvamas Lääne-Virumaal Palmse lossi taga pargis. Vajab niiskemat ja poolvarjulist kasvukohta.
    Sort: ’ Pink Beauty ’
  • Perekond kikkapuu ja harilik kikkapuu
    Perekond kikkapuu (Euonymus L.) [evónümus] Kreeka keeles eu = hea ja onoma = nimi. See kreekakeelne Theofrastoselt pärit nimi tähendab "heanimeline, heakõlaline". Vana taimeperekond, millised olid juba tertsiaaris kasvamas Euroopas, Gröönimaal, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Perekonda kuuluvad püstised suve- või igihaljaste, vastakute, väga harva ka vahelduvate või männasjate lihtlehtedega kõrgemad põõsad kuni madalad maksimaalselt 10 m kõrguseks kasvavad puud, ka liaanid . Võrsed tihti neljakandilised, mõnedel liikidel korkjad. Lehed alati terveservalised või saagjaservalised, nahkjad, paljad või harvem karvased, rootsulised, lihtlehed. Õied neljatised kuni viietised, kahesugulised, rohekad kuni punakad, õitsevad pärast lehtimist. Vili 4-5 pesaline kupar , igas pesas 1-2 seemet. Seemned kaetud lihaka seemnerüüga. Taimeosad, eriti viljad tihti mürgised!
    Perekonnas umbes 170 (200) liiki, enamuses pärit põhjapoolkera parasvöötmest, osa ka Austraaliast, enim liike kasvab Ida-Aasias, näiteks Hiina lääneosas umbes 80 liiki.
    Puit hajulisooneline, pole jaotunud lüli- ja maltspuiduks, värvuselt kollakas kuni valge, kerge, tihedusega kuni 0,7 gr/cm³. Puit on kergesti poleeritav, valmistatakse väiksemaid tarbeesemeid. Mitmetel liikidel sisaldab juurte koor 2…33 % kautšukitaolist ainet – gutapertši. Juurte koores leidub veel olenevalt liigist 10…15 % suhkruid ja valkaineid. Õied sisaldavad kergesti lenduvaid ja ebameeldiva lõhnaga aineid, millised võivad teatud osal inimestest kutsuda esile nõrgemaid mürgistusnähtusid. Mitmete liikide seemnetest valmistatud pulbreid kasutatakse rahvameditsiinis.
    Kikkapuud on väärt taimed haljastuses, kuna dekoratiivsed erksavärvilised viljad püsivad taimedel kuni lume tulekuni, paljudel liikidel on lehtedel kaunis sügisvärvus. Igihaljad liigid ja sordid on tavaliselt varjutaluvad. Taluvad hästi pügamist. Negatiivse poolena tuleks märkida seda, et põõsad kahjustuvad kergesti võrgendikoi rüüstest.
    Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase , tahma. Paljundatakse seemnetega, millised on hea külvata sügisel, kevadiste külvide puhul vajavad seemned stratifitseerimist. Ka haljaspistikutega, võrsikutega on võimalik liike paljundada.
    Harilik kikkapuu (Euonymus europaea L.) Harilik kikkapuu kasvab kuni 5 m kõrguse kõrge püstise põõsana ka Kagu-Eestis, Koiva jõe lammil, olles meil oma areaali põhjapiiril. Kasvab kogu Euroopas, Balkanimaadel ja Kaukaasias ning Krimmis, metsaservades, võsastikes, jõeorgudes, tõustes mägedes kuni 1500 m kõrguseni merepinnast. Tsoon III. Kultuuris väga pikka aega.
    Tunnused:
    Võrsed: tavaliselt neljakandilised, vahel kaetud korkjate liistakutega, rohekad.
    Lehed: munajad kuni äraspidimunajad, teritunud tipuga, laikiilja alusega, peensaagja servaga, kuni 10 cm pikad ja 5 cm laiad, pealt paljad, alt karvased.
    Õied: neljatised, rohekasvalged, 3-5 kaupa lehekaenaldes sarikjates õisikutes, V.
    Viljad: punased, seemned helepruunid, IX.
    Külmakindel ja tuulekindel ning varjutaluv liik. Talub kärpimist, üleujutusi, suvist kuivust, linnatingimusi. Üsna kiirekasvuline, kuid lehestik kahjustub tihti putukkahjurite läbi. Taimed sisaldavad 5-6 % gutapertši (kautšukitaolist ainet, mida kasutatakse näiteks elektrikaablite isolatsioonimaterjalina). Puit, kollakas, tihe, vastupidav, ilusa tekstuuri ja selgete aastarõngastega. Tihedus umbes 0,7 gr/ cm³. Puitu kasutatakse väikeste tarbeesemete valmistamiseks, saab ka kvaliteetset joonistussütt. Haljastuses kasutatakse hekitaimena, üksikpõõsana. NB! Taime lehed ja viljad on väga mürgised!, seetõttu ei soovita lasteasutuste ümbruse haljastuses kasutamiseks, samuti pargiosades, kus jalutatakse koos väikeste lastega.
    Sordid: ’Alba’; ’Aldenhamensis’; ’Argenteovariegatus’; ’Atropurpureus’; ’Atrorubens’; ’Aucubifolius’; ’Chrysophyllus’; 'Evert'; ’Microphyllus’; ’Pumilus’; ’Redcap’; 'Red Cascade'; 'Variegata'
  • Perekond kontpuu ja verev kontpuu
    Perekond Kontpuu (Cornus L.) Ladina keeles cornu = sarv ; viitab kontpuude tugevale puidule. Perekonnas tavaliselt vastakute, harva vahelduvate (C. alternifolia; controversa) terveservaliste lihtlehtedega suvehaljad kõrgemad põõsad või madalamad puud. Õied tavaliselt neljatised, väikesed, valged, kahesugulised, koondunud võrsete tippu sarikjateks õisikuteks, sisaldavad meenäärmeid. Viljad luuviljad, valgest mustavärviliseni.
    Perekonnas erinevate autorite arvates 40…..50 liiki, millised kasvavad põhiliselt põhjapoolkera parasvöötmes, kuid olles mõne liigiga esindatud ka troopiliste piirkondade mäestikes. Paljud liigid on tähtsal kohal haljastuses, olles vähenõudlikud ja dekoratiivsed ning paljudel neist on silmatorkav lehtede sügisvärvus ja erksavärvilised võrsed, millised teevad nad nauditavaks ka lehtedeta olekus. Mitmete liikide vilju kasutatakse toiduvalmistamisel ja põõsaste erinevaid osi ka rahvameditsiinis. Eestis looduslikult kasvamas kaks liiki, neist üks puitunud ja teine rohtne.
    Verev kontpuu (Cornus sanguinea ) [ sangvìnea] Sanguineus – veripunane. Kasvab kodumaise suvehalja kuni 5 m kõrguse ja vanemas eas sama laia hargneva püstise tugevakasvulise ja tiheda hallikate peenerõmeliste okstega põõsana valgusküllaste sega- ja lehtmetsade alusmetsarindes, metsaservadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel jm. Skandinaavia poolsaare lõunaosast Väike-Aasia ja Kaukasuseni. Meil esineb mandri lääneosas ja läänesaartel. Tsoon II (IV) . Kultuuristamise aeg tedmata.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt rohelised, karvadega kaetud, vanemad päikesepaistel veripunased, paljad.
    Lehed: ovaalsed kuni ümarad, 4…10 x 2…6 cm, ümara lehealusega ja lühidalt teritunud tipuga, mõlemalt küljelt hajuskarvased, leheroots 5….15 mm pikk, sügisvärvus punane kuni pronksjas.
    Õied: lamedates tihedates kännasjates õisikutes, valkjad, lõhnavad, õisikuraod 2….3 cm pikad, karvased, hea meetaim, VI.
    Viljad: luuvili kuni 8 mm läbimõõdus, seeme kuni 5 mm läbimõõdus, mustad, pole söödavad kuid meeldivad lindudele, 1000 seemne mass 70 gr., IX.
    Liik kui kodumaine on igati vastupidav meie kliimas, väga dekoratiivne õitsedes ja viljudes ning eriti silmapaistev sügiseti tänu toredale punasele leherüüle. Talub linnatingimusi, tolmu, gaase, kuivust, kärpimist jne. Sobib kasutada kaitseistandikena ja lausistutustel, on lubjalembene ning üsna varjutaluv.
    Seemnetest valmistatud õli kasutati varem seebi keetmisel ja lambiõlina. Puit lülipuiduline, maltspuit roosakaspruun, lülipuit tume. Tihedus 0,8 gr/cm³. Puitu kasutatakse tööriistade käepidemeteks jt. väikeste tarbeesemete tootmiseks.
    Sordid: ’Compressa’; ’Magic Flame’; ’Midwinter Fire’; ’Mietzschii’; ’New Red’; ’Variegata’; ’Viridissima’; ’Winter Flame’ (’Winter Beauty’); ’Yellow Light’
  • Siberi kontpuu ja harilik astelpaju
    Siberi kontpuu (Cornus alba L) Albus – valge. Laialt haljastuses kasutatud suvehaljas põõsas kasvab kuni 3 m kõrguseks, noorelt püstiste, vanemas eas rippuvate korallpunaste võrsetega põõsas kasvab niiskematel ja üleujutatavatel jõelammidel ja võsastikes laialdasel maa-alal Ida-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Jaapanini. Tsoon II. 1741 .
    Tunnused:
    Võrsed: ere-korallpunased, vahakirmega, paljad.
    Lehed: laimunajad kuni elliptilised, 3…10 x 2…7 cm, ümara alusega, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, harvade karvadega, alt sinakad, hajuskarvased, leheroots tumepunane, sügisvärvus violetne kuni punane.
    Õied: kuni 8 cm läbimõõduga tihedates, lamedates kännasjates õisikutes, kollakasvalged, V.
    Viljad: luuviljad piklik-kerajad, kuni 8 mm pikad, sinakasvalged kuni valged, kaetud kirmega, 1000 seemne mass umbes 30 gr., VIII.
    Siberi k. on haljastuses meil kindlasti koos arvukate sortidega kõige enamkasutatud liik perekonnas. Väga dekoratiivse võrsevärviga, ilusate viljadega, lehtede sügisvärvusega ja rikkaliku õitsemisega põõsad paeluvad imetlejate tähelepanu alati. Tihti õitseb soojadel sügistel veel teistkordselt. On külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik ja linnatingimusi taluv liik. Tugevas varjus muutuvad siiski põõsad hõredaks. Lisaks haljasaladele kasutatakse nõlvade, veekogude kaldaalade jm. pinnase kinnistamiseks.
    Sordid:’Aurea’; ’Argenteomarginata’; ’Behnschii’; ’Elegantissima’; ’Gouchaultii’; ’Kesselringii’; ’Rosenthalii’
    Harilik astelpaju (Hippophae rhamnoides L.) Rhamnoides – (Rhamnus – türnpuu) türnpuutaoline. Madalam kuni 10 m kõrgune puu või tavaliselt tihedavõrseline ja laiuv kuni 6 m kõrgune tumepruuni pikirõmelise tüvekoorega põõsas on kasvamas Lääne-Euroopast (Skandinaavia ps. lõunaosast) üle Väike-Aasia, Himaalaja, Hiina loodeosa ja Mongoolia kuni Venemaa Altai krai ja Dauuriani, esinedes metsaservades, hõredamate puistute alusrindes, jõgede, järvede ja ojade kallastel ning mererandades, tõustes mägedes kuni 2000 m kõrguseni üle merepinna. Arvatakse, et hilisjääaja lõpul kasvas h. astelpaju ka Eesti aladel. Tsoon (II) III. Kultuuristamise täpne aeg teadmata.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt hõbejad (soomused ja tähtkarvad), hiljem roostepruunid, astlad tugevad, 2…7 cm pikad, emastaimedel pungad suuremad piklikud, teravatipulised, isastaimedel väikesed ümarad.
    Lehed: lineaal-lantsetjad, 2…8 x 0,2…0,8 cm, tömbi tipu ja kiilja alusega, käändunud leheservadega, pealt hõbejalt rohelised, alt pruunikas- kuni kollakas-hõbejad, kaetud heledate soomuste ja tähtkarvadega, peaaegu istuvad.
    Õied: väikesed, kaetud soomustega, silmapaistmatud, meerikkad, V.
    Viljad: mahlased, valminult oranžikad, aromaatsed, paljad, kinnituvad tugevasti võrsetele, seemned piklikud, kuni 0,7 cm pikad, tumepruunid, 1000 seemne mass kui 15 gr., VIII-IX.
    Harilik a. talub mulla soolsust, linnatingimusi, tuulist kasvukohta, üleujutusi ja üsna toitainetevaest pinnast. Valgsnõudlik ja ei talu mulla liigset kuivust. Kasvab sümbioosis mügarbakteritega ja rikastab pinnast mullalämmastikuga.
    Viljad sisaldavad kuni 3,5 % erinevaid suhkruid, kuni 2,5 % erinevaid happeid ja kuni 450 mg % askorbiinhapet ning umbes kümmekond muud vitamiini. Vilju kasutatakse dieettoiduainena, neist valmistatakse püreesid, kiselli, keedist, želeed, samuti mahlu ja veine. Suur sordivalik viljade omaduste ja saagikuse põhjal.
    Tänu tugevale ja kaugeleulatuvale juurekavale on hea pinnasekinnistaja ja kasutatakse laialdaselt sellel otstarbel liivaluidete, jõekallaste, rannaalade jm. kinnistamiseks. Istutatakse ka vabakujulisi ja pügatavaid hekke ja Eestis on kasutatud edukalt näiteks Tallinna lähedal Maardu ammendatud fosforiidikarjääride taashaljastamisel. Kasvatatakse meil ka sadadel hektaritel marjakultuurina.
    Mõned sordid: ’Dorana’; ’Frugana’; ’Hergo’; ’Leikora’; ’Pollmix’; ’Zolotoi Potšatok’; ’Dar Katuni’; ’Novost Altaja’; ’Vitaminnaja’; ’Maslitšnaja’; ’Pamjat Lissavenko’ (’Štšerbinka – 1’); ’Bogatõrskaja’, ’Maljutka’; ’Aromatnaja’; ’Oranževaja’; ’Obilnaja’; ’Zolotistaja’; ’Tšuiskaja’; ’Prevoshodnaja’; ’Velikan’; ’Samorodok’; ’Jantarnaja’; ’Sibirskaja’; ’Obskaja’ jpt.
  • Eestis kasvavad tähtsamad puhmad; perekonnad sookail , küüvits, hanevits, kanarbik , leesikas , mustikas (ka pohl , sinikas ) ja jõhvikas
    Perekond kail (Ledum L.) Ledon, ledos tähendab kreeka keeles villa (ilmselt vihje viltjalt karvastele lehtedele). Perekonda kuuluvad igihaljad mükotroofsed kääbuspõõsad, vahelduvate nahkjate, näärme-karvaste terveservaliste lihtlehtedega. Õied viietised, peentel õieraagudel, sarikpöörisjates õisikutes, tugevasti lõhnavad, 5-10 tolmukaga, valged, vili paljuseemneline, viiepesaline kupar. Seeme kilejate lennutiibadega, väga väike.
    Perekonnas kümmekond (8) liiki, millised kasvavad põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes.
    Haljastuses kaile väga sageli ei kohta, kuigi nende kasvatamine on üsna lihtne. Taimed eelistavad toorhuumuslikke happelisi parasniiskeid turvasmuldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Oma koht haljastuses on neil kindlasti turbaaedades ja koos mitmesuguste okaspuu madalate sortidega. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja võrsikutega. Taimed on mürgised!
    Sookail (Ledum palustre L.) [palústre] Palustris – soos kasvav. Rahvapäraste nimedega porss, porst, rabakaerad, rosmariin , sookaislad, sootubak, unerohi jne. Sookail kasvab harilikult 30-60 cm kõrguse tihedasti hargneva põõsana, kuid võib harv kasvada isegi üle 1 m kõrguseks. Levinud kogu Eestis rabamännikutes ja puisrabades, eriti lopsaka kasvuga mineraalmaa ja raba piirialadel okasmetsade all. Üldlevik kogu maailma tundravööndi lõunaosa ja Euraasia metsatundra , Euroopas hajusalt. Tsoon II. 1762.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega.
    Lehed: lineaalsed, 1…5 x 0,2…0,7 cm, allapoole käändunud terve leheservaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt tihedalt kaetud punakate näärmekarvadega, lühirootsulised.
    Õied: asuvad kännastena võrsete tippudes, 20-30 kaupa, õieraod 1…3 cm pikad, viie äraspidimunaja kroonlehega, valged, harva roosakad. Õied lõhnavad ja sisaldavad palju nektarit, neid tolmeldavad putukad, V-VI.
    Viljad: piklikud pruunid umbes 5 mm pikkused kuprad , IX-X.
    Paljuneb tavaliselt vegetatiivselt, kuid ka seemned annavad üsna hästi tõusmeid. Lenduvate eeterlike õlide (sinihapet sisaldavate glükosiidide) tõttu (eriti kuumadel suvepäevadel) levitab sookail vänget, peavalu ja iiveldust tekitavat lõhna. Taim on mürgine nii kariloomadele kui inimestele. Sookailu võrseid on kasutatud tõrjeks koide, lutikate, kirpude ja hiirte vastu, samuti on kasutatud rahvameditsiinis sügisel kogutud sookailu võrsete tippe – nendest valmisatud droogi kasutati köha, tuberkuloosi, liigeste reuma ja higistamaajava vahendina. Viikingid lisasid õllel kanguse andmiseks sinna sookailu. Haljastuses erilist tähtsust ei oma, kuigi kasutatakse ka turbaaedades. Ei talu lubjarikast mulda, pindmise juurestikuga.
    Sordid: ’Roseum’
    Perekond küüvits ( Andromeda L.) Andromeda oli kreeka mütoloogias Etioopia kuninga Kepheuse ja Cassiopeia edevavõitu tütar. Perekonda käsitletakse paljude botaanikute poolt monotüüpsena, kaasaegse süstemaatika järgi on perekonnas 2 liiki väikeseid igihaljaid vahelduvate lehtedega kääbuspõõsaid; õied koondunud tipmistesse sarikjatesse õisikutesse, longus , kuputaolised (kupjad), viietised, õiekrooni tipmed tagasikäändunud; vili peaaegu ümmargune kupar paljude väikeste piklike ja läikivate seemnetega. Taimed sisaldavad mürgiseid ühendeid (andromedotoksiin), mistõttu loomad neid ei söö ja inimestes tekitab taime võrsete, lehtede ning õite närimine peapööritust, krampe ning oksendamist. Mükoriisataimed. Haljastuses kasutatakse turbaaedades, alpinaariumites, kuid üsna tagasihoidlikult
    Perekond leesikas (Arctostaphylos Adans.)Perekonnanimi tähendab kreeka keeles karumarja ( arctos = karu ja staphylos = mari). Igi-või suvehaljad kääbuspõõsad kuni madalad dekoratiivse tüvekoorega puukesed, tihedalt paiknevate vahelduvate lehtedega. Õied kobarjates või pöörisjates õisikutes, väikesed, viietised, vili marjataoline 5 seemnega kuiv jahune kuni mahlakas luuvili. Putuktolmlejad.
    Perekonnas umbes 50 (70) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast (enamuses Califonia Sierra Nevada mäestikust), kaks liiki tsirkumpolaarse levikuga. On head pinnakattetaimed, paljundatakse seemnetega, külvates neid kohe pärast valmimist või pistikutega. Meie oludes tuleb eeskätt leppida siinkirjeldatud liikide kasutamisega haljastuses, kuna ülejäänud liigid on külmaõrnad ja lumeta talvedel hukkuvad isegi Kesk-Euroopas.
    Perekond hanevits (Chamaedaphne Moench. nom. cons .) [hhämädáfne] Perekonnanimi tuletatud kreekakeelsetest sõnadest chamae = maa peal, madalal ja daphne = loorber. Perekonnas vaid üks tsirkumpolaarse levikuga põhjapoolkera metsavööndis kasvav igihaljas mükotroofne kääbuspõõsas.
    Hanevits (Chamaedaphne calyculata (L.) Moench) [kalükuláta] Madal, 10…..80 cm kõrgune kääbuspõõsas on peitunud vartega enamasti samblasse, levides pikkamisi edasi. Eestis on oma areaali läänepiiril, esinedes rohkem maa kesk- ja idaosa soodes ja rabaservades ning puududes Lääne-Eestis ja saartel. Üldareaal Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa turvasmuldadel. Tsoon II. 1748 .
    Tunnused:
    Võrsed: noored võrsed, lehed ja õietuped kaetud väikeste, ümarate roostekarva soomustega, noored võrsed lisaks kaetud ka tihedalt karvadega.
    Lehed: kaheaastased, elliptilised, munajad või munajassüstjad, 1…4 x 0,5…2 cm, tömbi kuni teravatipulised, leheserv tipuosas pisut saagjas ja alla käändunud, nahkjad, pealt tumerohelised, alt roostepruunide soomuskarvadega.
    Õied: asuvad võrsete tipuosas, kellukjad, väikesed, valged, tagasikäändunud tipmetega, IV-V. Sügiseti võib õitseda teiskordselt.
    Viljad: lamekerajad kuprad, 4…..5 mm laiad, sisaldavad palju pruune väikseid seemneid, IX-X.
    Kasvab vaid rabades ja siirdesoodes, tavaliselt rabamännikutes. Paljuneb pea eranditult vegetatiivselt. On nõrgalt mürgine. Meeldib kasvada mändide või suuremate põõsaste varjus kuid tunneb end hästi ka täisvalguses. On üks kevadisi varajasi õitsejaid. Haljastuslikku tähtsust ei oma, kuigi turbaaedades saab kasutada edukalt.
    Perekond kanarbik (Calluna Salisb.) [kallúna] Kreeka k. tähendab kalunein pühkima (luuaga), puhastama, viidates ilmselt sellel, et kanarbikku kasutati omal ajal luudade tegemiseks. Perekonnast eerika on eraldatud õie ehituse tõttu – kanarbiku õietupp on värvunud ja pikem kui neljatine õiekroon, samuti jäävad tupp ja kroon pärast õitsemist püsima ega varise ära.
    Perekond on monotüüpne, ainus liik on kanarbik (Calluna vulgaris (L.) Hull) [vulgáris]. Vulgaris - harilik. Rahvapärased nimetused taimel on kamaras, kamarik, kanaharg, kanarad, nõmm, nõmmerohi, rabakamar jne. Nagu näha, paljud nimetused viitavad taime kasvukohale. Kasvab igihalja, 10-60 (80) cm kõrguse tõusvate varreharudega kääbuspõõsana kuivadel nõmmealadel, nõmmemetsades, kuivemates rabades kõikjal üle Eesti. Üldlevikult kasvab pea kogu Euroopas, hajusalt Väike-Aasia kirdeosas ning naturaliseerunult ka Põhja-Ameerika idaosas, puududes Lõuna- Itaaliast ja Kreekast ning Vahemere saartelt ja tungides mäestikes kuni 2400 m kõrguseni. Tsoon (II) IV. Kultuuristatud väga ammu.
    Tunnused:
    Võrsed: maadjad, juurduvad tihti, tipud püstised, pruunikad.
    Lehed: väikesed, rootsutud, lineaalsed, kolmetahulised, kuni 3 mm pikad ja kuni 0,7 mm laiad, ristvastakud, asetsevad võrsel tavaliselt lähestikku nelja reana, katusekivide taoliselt .
    Õied: võrsete tipuosas üksikult lehekaenaldes, neid on rohkesti, kellukjad, kuni 3 mm pikad, roosakad. Õied sisaldavad palju nektarit, VII-IX.
    Viljad: munajad karvased kuprad, ümarate väheste seemnetega
    Lilleseadetes saab võrseid kasutada edukalt kimpude valmistamisel, kuna taim püsib kaua värske. On mükoriisamoodustaja, ei talu aluselisi muldi. Rahvameditsiinis kogutakse kanarbiku õisi koos võrsete tippudega ja nendest valmistatud teed kasutatakse sapi- ja neeruvaevuste puhul, rasvumise vastu, närvide korrastamiseks, maovaevuste puhul jne.
    Taimedele mõjub hästi mõõdukas tagasilõikus pärast õitsemist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega.
    Haljastuses kasutatakse ohtralt pinnakattetaimena, väheviljakate liivaalade taimena, koduaedades, nõlvade kindlustamisel jne. Sorte on palju, kuid plaanipärasest aretusest ei saa siiski tõsiselt rääkida, kuna enamik sorte on leitud loodusest või paljundatud seemikute hulgast.
    Perekond mustikas, pohl (Vaccinium L.) [vaktsìnium] Vaccinium oli taime nimi Pliniusel, tuletatud sõnast bacca - mari. Perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad lehtpõõsad, madalad puud kuni puitunud liaanid. Lehed lihtlehed, õied roosad, valged, rohekad, väikesed, neljatised-viietised; vili punane, must või sinine söödav mari. Mitmetel liikidel marjad head maitseomadustega ja nende kasvatamine on paljudel juhtudel mitmetes riikides tähtis majandusharu. Marjadest valmistatakse hoidiseid ja mitmetel liikidel on tegeldud sordiaretusega paremakvaliteediliste viljade saamiseks.
    Süstemaatiliselt on olukord väga segane ja paljudel juhtudel käsitletakse maailma 4 jõhvikaliiki omaette perekonnana (Oxycoccus Adans.) kuid sama tihti leiavad jõhvikliigid käsitlemist koos mustikatega. Käesolevas käsiraamatus vaatleme perekondi eraldi. Eestis kasvab looduslikult 3 liiki, liikide koguarv perekonnas on ühtedel andmetel 300-400, teistel vaid 150 (200), kasvades lähisarktikast troopika mägedeni, mõned liigid kosmopoliitse levikuga. 2/3 perekonna liikides pärineb Malaisiast, umbes 90 liiki mujalt Aasiast, 5 liiki Aafrikast, 25 liiki Lõuna-Ameerikast ja 26 liiki Põhja-Ameerikast. Euroopa on kodumaaks 6 liigile. Mitmed liigid omavad haljastuslikku tähtsust. Paljundatakse nii seemnetega kui ka pistikutega.
    Sinikas (Vaccinium uliginosum L.) [uliginósum] Uliginosus – sood armastav. Sinikas on juba kuni 1 m kõrguseks kasvav, tõusvate, üsna tihedate võrsetega põõsas. Kasvab Eestis kõikjal rabaservades ja siirdesoodes. Üldlevikult tsirkumpolaarne liik, kasvades tundra- metsatundra- ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Tsoon II. 1789.
    Tunnused:
    Võrsed: ümarad, veidi ribilised, violetsed kuni kollakaspruunid, kaetud üksikute karvadega, säsi rohekas . Pungad väga väikesed – kuni 1 mm pikad.
    Lehed: ümar- kuni äraspidimunajad, 1…3 x 0.8…2 cm, leheserv terve, alumises osas violetsete näärmetega, jäigad, sinakasrohelised, paljad või alt veidi karvased, leheroots lühike, lehed peaaegu istuvad.
    Õied: asuvad eelmise aasta võrsete tipus, 2-3 kaupa, longus, kupjad, kuni 0,5 cm pikad, valged kuni roosakad, V-VI.
    Viljad: sinised vahakirmega kaetud marjad, kerajad, kuni 0,6 cm läbimõõdus, viljaliha sinakas või roosakas (ei anna värvi nagu mustikal), marjad maitselt vesised, VIII-IX.
    Õisi tolmeldavad putukad, noortel taimedel püsivad lehed ületalve nagu mustikal. Marjataimena pole sellist kasutamist veel leidnud kui mustikas, kuigi viljad sisaldavad kuni 6,5 % erinevaid suhkruid ja üsna rikkalikult C vitamiini. Kirjanduse andmetel võib suurte koguste marjade söömine kutsuda esile nõrku mürgistusnähte (peapööritust, pupillide laienemist jne.). Haljastuses sobib suurema ja kiirema kasvu tõttu kasutada varjulistes kohtades soostunud maadel, kuid erilist perspektiivi ei oma.
    Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea L.) [vítis-idáää] Rahvapärased nimed ka paalukad, palukas, palukmari, poolad, poolgad, puhulgad jne. Harilik pohl on igihaljas, kuni 30 cm kõrgune kääbuspõõsas, kasvades Eestis kõikjal, eelistades kuivemaid liivaseid muldi. Üldlevikult tsirkumpolaarne liik, kasvades nagu sinikaski tundra- metsatundra - ja metsaaladel, levides Põhja-Euroopast üle Aasia ja Jaapani Põhja-Ameerikasse. Levib horisontaalsete võsundite abil, millistest 40-50 cm kaugusel emataimest tekivad uued taimed. Taimed kasvavad 4-5 aastat (on teada ka kuni 13 aasta vanuseid taimi) ja lõpetavad tavaliselt oma elutsükli õitsemise ning viljumisega.Tsoon II (V). 1789.
    Hübridiseerub hariliku mustikaga – vt. harilik m.
    Tunnused:
    Võrsed: rohekad, päikesepaistel punakad, nõrgalt karvased.
    Lehed: tömpmunajad, kuni kergelt äraspidimunajad, 1,5…3 x 0,8…1,5 cm, ümara kuni sämpunud tipuga, nahkjad, pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, pruunikate täppidega. Lehed püsivad taimedel 2-4 aastat.
    Õied: 3-12 kaupa tipmistes rippuvates kobarates, kellukjad, valkjad kuni roosakad, 4 üsna suure tipmega, V-VI, hilissuvel esineb kohati järelõitsemist.
    Viljad: kerajad marjad, algul valged, valminult tumepunased, marjad vitamiini ja orgaaniliste hapete rikkad, püsivad puhmastel kuni talveni, VIII-IX.
    Marju kasutatakse hoidiste, keediste, veini jne. valmistamiseks, nad sisaldavad kuni 85 % vett, 8,5..12 % suhkruid, kuni 2 % happeid ja kuni 0,075 % bensoehapet. Hea pohlamets annab saaki 250-500 kg/ha. Pohl paljuneb enamasti vegetatiivselt. Õisi tolmeldavad putukad. Kasvab hästi männimetsades liiv- ja saviliivmuldadel. Taolisi metsi nimetatakse paludeks ja pohla seetõttu ka palukaks. Pohlamarjad on sügiseti põhitoiduks meie metsades elavatele kanalistele – metsisele, tedrele.
    Pohlalehed on parkaineterikkad (kuni 20 %), sisaldavad veel 5…7 % arbutiini ja neid kasutatakse rahvameditsiinis kuseteede ja neeruhaiguste puhul ning diureetikumina neerukivide puhul, samuti reuma raviks.
    Haljastuses erilist tähtsust ei oma, kuid liivmuldadel koduaias võib pohla kasvatada, samuti kasutatakse pohla suurepärase pinnakattetaimena. Talub halvasti mineraalväetisi, peaks väetama vaid orgaaniliste väetistega.
    Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus L.) Myrtillus - mürditaoline. Rahvapärased nimed heinsinikad, kukesilmad, mussiked, sitiked, tervakad, veskemarjad jne. 10…50 (80) cm kõrgune tõusvate võrsetega heitlehine kääbuspõõsas on Eestis sagedasemaid metsataimi, eelistades niiskemaid veidi varjatud kasvukohti. Levib enamasti risoomide abil, millised annavad teatud maa tagant uusi põõsaid. Üldlevila ulatub Euraasia ja Põhja-Ameerika metsa- ja metsatundravööndisse, Euroopas puudub vaid Vahemere saartel ja Pürenee poolsaare lõunaosas, areaali lõunapiir langeb enam-vähem kokku hariliku männi areaali lõunapiiriga, Kaukasuses tungib kuni 2700 m kõrgusele üle merepinna.
    Tunnused:
    Võrsed: noored võrsed paljad, teravkandilised ja rohelised, vanemas eas korgistunud ja ümarad. Pungad kuni 3 mm pikad, kahe pungasoomusega.
    Lehed: munajad kuni elliptilised, 1…3 x 0,5…2 cm, tipust teravnevad kuni tömbid, kergelt südaja alusega, peensaagja servaga, mõlemalt küljelt rohelised, hajuskarvased, alt roodudel heledate näärmetega, leheroots 0,1…0,2 cm pikk. Täiskasvanud taimed heitlehised, noortel püsivad lehed ületalve.
    Õied: üksikult eelmise aasta võrsetel, longus, üksikõis kupjas - kerajas , rohekasvalge kuni roosakas, V-VI.
    Viljad: ümarad, kuni 1,5 cm läbimõõduga tumesinised marjad, mis on kaetud sinaka vahakirmega, söödavad, tumeda, tugevasti värviva mahlaga, sisaldavad kuni 30 munajat, punakaspruuni seemet, varisevad peale valmimist üsna kähku, VII-VIII.
    Seemneid paljundavad linnud marjade söömisega, siiski põhiliselt paljunevad taimed vegetatiivselt. Tahab kasvamiseks happelist pinnast ja puittaimede varju, täisvalguses hävib üsna kiiresti. Mustikas on väärtuslik marjataim, mille tolmeldajateks on putukad, mustikaõite nektar sisaldab kuni 20 % suhkruid. Keskmine saak on umbes 200 kg marju hektarilt. Meil sagedased hilised öökülmad mustika õitsemise ajal võivad saagi tihti hävitada. Kuivatatud marjad on ravimiks mao- ja soolehaiguste puhul, marju kasutati ka kangaste värvimiseks. Marjad sisaldavad kuni 7 % suhkruid, 1,2 % erinevaid happeid, kuni 1,4 % parkaineid, pektiini, värvaineid jm. Samal otstarbel võib kasutada ka mustika lehti (sisaldavad mürtilliini ja parkaineid) – droogi manustatakse suhkruhaiguse leevendamiseks, nahahaiguste ja suu-limaskesta haiguste puhul. Harilikku mustikat võib kasvatada kodus aias, haljastuslikku tähtsust eriti ei oma.
  • Perekond rododendron ja katawba rododendron
    Perekond rododendron (Rhododendron L.) [rododéndron] Perekonna nimetus on tulnud kreeka keelest rhodon = roos ja dendron = puu, tähendades tõlkes roosipuud. Perekonda kuulub nii igihaljaid kui heitlehiseid terveservaliste vahelduvate lihtlehtedega puid ja põõsaid. Õied koondunud sarikataolistesse õisikutesse, kellukja või lehterja kujuga, suured, mõnel liigil lõhnavad õied on valgest kuni tumelilla värvusega, õitsevad varakevadest kuni suveni. Vili on paljude peente seemnetega kupar.
    Liikide arv perekonnas on väga kõikuv, ühtede autorite arvates 500-600, teiste arvates 1000-1200, kasvavad enamasti põhjapoolkera mäestikes ja rannikualadel Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Siinses käsitluses lähtutakse suuremast liikide arvust. Enam-vähem pooled liigid neist kasvavad Hiinas. Umbes 300 liiki esineb Malaisia regioonis ja neist omakorda peaaegu 200 liiki Uus- Guineas . Ülejäänud Aasia osaks jääb veel ligikaudu 100, peamiselt suvehalja rododendroniliigi koduks olla. Ameerika manner on rododendroniliikide mõttes päris vaene. Lisaks meile kõigile hästituntud ja laialt kasutatud igihaljale katavba rododendronile (R. catawbiense) on seal kasvamas veel üks igihaljas ja 17 suvehaljast liiki. Austraalias kasvab vaid üks liik.
    Paljundatakse seemnetega, vegetatiivselt juurduvad pistikud ja pistoksad üsna aeglaselt, samuti poogitakse. Rododendronid on olulised põõsad haljastuses, praeguseks võib öelda, et meie oludes on kasvatada võimalik umbes 150 liiki ja samuti umbes 150 sorti rododendroneid. Sortide valik on väga suur, on aretatud kaugelt üle 10000 rododendronisordi. Rododendronid kasvavad enamasti hapus, huumusrikkas mullas. Männimetsa alune muld sobib rododendronite kasvatamiseks hästi, sest mulla happesus on paras ja enamus igihaljaid rododendroniliike ei talu ka kevadist päikest, mida aitavad männid varjata. Rododendronid kasvavad paremini tuulevarjulises kohas, samuti ei talu nad pinnase läbikuivamist. Rododendroneid hooldades tuleb olla hoolas taimi kastma . Rododendroneid tuleb sundida võrseid kasvatama, sest muidu jäävad põõsad üsna hõredaks. Selleks murtakse võrsetel tipupung ära ja taim on sunnitud külgpungadest uusi võrseid kasvatama.
  • Jaapani ja kollane rododendron
    „Mollis“ sordirühm:
    See sordirühm on saanud oma nimetuse tuntud liigi Asalea mollis’e järgi, mida me tänapäeval tunneme jaapani rododendroni (R. japonicum) nime all. Pärast seda, kui F. von Siebold 1861. a. ülalmainitud liigi Euroopasse tõi algas ka sordiaretus . Lisaks kasutati veel liike R. molle ja viscosum. Esimese hübriidi R. japonicum’i ja R. molle vahel aretas F. de Coninck Belgiast. Hilisemalt võttis kogu selleks ajaks aretatud materjali üle Koster & Zonen puukool Hollandist Boskoop’ist ja jätkas aretustööd. „Mollis“ sordirühma kuuluvad sordid on üsna nõrgakasvulised ja 1,2…1,8 m kõrged põõsad, lailehterjate, tavaliselt enne lehtede puhkemist lahtilöövate, enamasti lõhnata õitega: ’Adriaan Koster’; ’ Apple Blossom’; ’Directeur Moerlands’; ’Dr. M. Oosthoek’; ’Spek’s Orange’
  • Perekond läätspuu ja suur läätspuu
    Perekond läätspuu ( Caragana Lam.)
    Caragana on ladina keelde võetud läätspuude kirgiisikeelne nimetus. Perekonda kuuluvad vahelduvad paarissulgjate terveservaliste liitlehtedega ja astlataoliste abilehtedega põõsad, harva puud. Lehekesi 2-10 paari. Õied kollased, harvem valged kuni roosad, üksikult või väikeste kogumikena (2…5 kaupa) lehtede kaenlas. Viljad kitsad, silinderjad või veidi lapikud kaunad , siledakestalised seemned varisevad sügisel.
    Lülipuit kollakasroheline maltspuit kitsas, kollakasvalge. Puidust valmistatakse väiksemaid treitud detaile , samuti tööriistade käepidemeid jm. Mõnede liikide koorest saadakse värvaineid samuti pikki koorekiude punumistöödeks. Võrseid kasutatakse loomasöödana ja enamus liike on head meetaimed. Mitmete liikide seemnetest pressitakse õli.
    Perekonda kuulub umbes 70 külmakindlat, valgusnõudlikku ja kiirekasvulist liiki, pärit Himaalajast, Mandžuuriast kuni Lääne-Euroopani. Kasvavad nad steppides, tühermaadel, liivadüünidel, jõeorgudes, mäenõlvadel ja valgusküllaste metsade alusrindes ning metsalagendikel. Pinnase suhtes vähenõudlikud, ei talu siiski liigsaviseid ja liigniiskeid muldi. Armastavad täisvalgust ja lepivad hästi põõsaste kärpimisega. Meil kasutatakse mitmeid liike haljastuses, paljundatakse seemnetega või haljaspistikutega, mitmeid sorte vääristatakse suurele l. (Caragana arborescens), annavad ka kergesti kännuvõsu. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel.
    Suur läätspuu (Caragana arborescens Lam.) Arborescens – puukujuline. Tugevate, väheharunenud rohekashallide siledakooreliste okstega püstine kuni 6 m kõrgune põõsas pärineb Mongooliast ja Lääne-Siberist kuni Mandzuuriani, kasvades hõredamate puistute alusrindes, kivistel, kuivadel mäenõlvadel, moodustades tihti hõredamaid põõsastuid. 1752.
    Tunnused:
    Võrsed: ja pungad helerohelised kuni rohekaspruunid, peened, painduvad, kergelt karvased.
    Lehed: 8-14 (16) lehekesega, lehekesed kuni 2,5 cm pikad, ogaja tipuga, ererohelised, noorelt karvased, hiljem paljad.
    Õied: umbes 2 cm pikad, üksikult või kuni 5 kaupa kimpudes, helekollased, õisikuraod karvased, VI.
    Viljad: valminult pruunid, kuni 6 cm pikad veidi karvased kaunad, sisaldavad 5….8 seemet. 1000 seemne kaal 25….45 gr. Seeme variseb valmides kiirelt, VIII.
    Külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, talub linnatingimusi. Hea hekitaim , nii vabakujulise kui ka pügatava hekina, seda eriti tuulistel kasvukohtadel, samuti hea pinnasekinnistaja. Kasvuks sobibkergem lubjarikas muld ja päikeseline kasvukoht. Suve II poolel kahjustuvad lehed tihti jahukaste tõttu ja kaotavad osa dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. On vääristamisel heaks aluseks sortidele, teistele läätspuuliikidele ja mitmetele teiste perekondade liikidele samast sugukonnast. Rikkalik sordivalik.
    Sordid: ’Albescens’; ’Cucullata’; 'Lorbergii'; ’Nana’; 'Pendula'; ’Plume’; ’Pyramidalis’; ’Sericea’; ’Sutherland’; Spring Gold’ (’Yellow Tip’); ' Walker '
  • Harilik robiinia ja väike läätspuu
    Harilik robiinia e. valge ebaakaatsia (Robinia pseudoacacia L.)Kuni 25 m kõrgune azuurse ümara võraga puu on pärit Põhja-Ameerika idaosa mäenõlvadelt. Samas on aga liik metsistunud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, tundes end väga koduselt siinses kliimas ja levides nii seemnetega kui juurevõsudega.
    Tunnused:
    Võrsed: paljad, varustatud tugevate asteldega.
    Lehed: lehekesi 7-19, elliptilised, ogaja tipuga, 2,5 -4,5 cm pikad, terveservalised, puhkedes siidkarvased, hiljem paljad. Lehed võivad olla kuni 45 cm pikad.
    Õied: valged, ,kuni 25 cm pikkustes lõhnavates kobarates, puri roheka laiguga, õitseb juunis.
    Viljad: kaunad kuni 10 cm pikad, tumepruunid, paljude seemnetega. Kaunad püsivad puul kuni kevadeni.
    Noorelt kiirekasvuline ja annab rikkalikult juurevõsu. Veidi külmahell. Talub linnatingimusi ja kärpimist, põuda ja tuld . Lehed ja koor hobustele mürgine. Kõik taime osad inimesele mürgised. Liik on ka valgusnõudlik ja resistentne kloriididele. Kasutada suurematel haljasaladel üksikasetuses, samuti alleepuuna jne.
    Palju sorte: ’Aurea’; 'Bessoniana'; 'Frisia'; ’Monophylla Fastigiata’; ’Monophylla Pendula’; 'Pyramidalis'; ’Rozynskiana’; 'Sandraudiga'; 'Semperflorens'; 'Tortuosa'; 'Umbraculifera'; 'Unifoliola';
    Väike läätspuu; põõsas-läätspuu (Caragana frutex (L.) K. Koch) Frutex – põõsasjas. Mõne meetri kõrgune peente püstiste okstega põõsas on pärit Kaukaasiast , Krimmist kuni Mongooliani, kasvades steppides, mäenõlvadel ja orgudes ning valgusküllaste puistute alusrindes ja metsaservades, moodustades koos teist põõsaliikidega läbipääsmatuid tihnikuid. 1752.
    Tunnused:
    Võrsed: rohekad kuni hallid, paljad.
    Lehed: lehekesi 4, millised on nii lähestikku nagu kinnituksid sõrmjalt, äraspidimunajad, 1,5…..2,5 cm pikad, tipust lühikese teravikuga, leheroots kuni 1,5 cm pikk, jääb pikkvõrsetel varisemata ja moodustab koos abilehtedega puitunud astlad.
    Õied: erekollased, 2….2,5 cm pikad, üksikult kuni 3 kaupa, VI.
    Viljad: 1….4 seemnelised kuni 4 cm pikkused paljad kaunad, piklike pruunikate seemnetega, 1000 seemne kaal 18…..25 gr., VIII.
    Külmakindel ja vähenõudlik ilutaim. Sobib samuti hekkideks, nõlvade kinnitamiseks, talub kärpimist, vajaks julgemalt haljastuses kasutamist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega, annab väga rikkalikult juurevõsu ja metsistub kergesti. Kodumaal võrsed, õied ja lehed lammaste toit, võrsetest valmisttakse luudasid, juuri, võrseid ja koort kasutatakse punumiseks.
    Sordid: ’Biflora’; ’Globosa’; ’Goldsprite’; ’Latifolia’; ’Macrantha’
  • Harilik ebajasmiin ja mage sõstar
    Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius L.)
    2…..3 m kõrguseks kasvav, tugevate, vanemas eas pisut rippuvate võrsetega tavaline ja paljukasutatud ilupõõsas pärineb Lõuna-Euroopast kuni Kaukasuseni. Kultuuristatult kasvatatakse alates juba XVI sajandist. Vähenõudliku , külmakindla ilutaimena on harilik ebajasmiin Eestis laialt levinud.
    Tunnused:
    Võrsed: vanematel võrsetel koor on kestendav, võrsed soonelised, noorelt pehmekarvased.
    Lehed: vastakud, munajaselliptilised, karedad, 4…..8 cm pikad, 2…..5 cm laiad, leheserv harvalt jämesaagjas, terikunud tipuga ja kiilja lehealusega, pealt tumerohelised ja paljad, alt heledamad ja roodude nurkades karvased.
    Õied: valged, kuni 3 cm läbimõõdus, koondunud 5-7 õielistesse kobaratesse, lõhnavad tugevasti, VI.
    Viljad: valminult pruunikad 0,5.…1 cm suurused silmapaistmatud kuprad, sisaldavad rohkelt seemneid. Viljad püsivad põõsastel ka talvel.
    Harilikule ebajasmiinile sobivad igasugused kasvukohad, ka kuivad, kuid eelistab siiski veidi niiskemat kasvupaika. Istutatakse nii üksikpõõsastena kui gruppidena. Rohkeks õitsemiseks vajavad aeg-ajalt pärast õitsemist üsna tugevat tagasilõikust. Linnatingimusi talub hästi, ei talu aga hästi tuulist kasvukohta.
    Sorte on aretatud palju: 'Aureus'; 'Dame Blanche'; ' Erectus '; 'Compactus'; 'Variegatus';
    Mage sõstar (Ribes alpinum L.) Tegemist on Eestis kasvava 1-2 m kõrguse, peente ja rohkelt hargnevate võrsetega põõsaga, mille koguareaal hõlmab Kesk- ja Lõuna-Euroopa kuni Põhja-Aafrikani ja ida suunas kuni Ida-Siberini. Meil kohtab magedat sõstart kasvamas enam Lääne- ja Põhja Eestis koos kadakatega või männikute alusmetsarindes. Kultuuristatud 1588.
    Tunnused:
    Võrsed: peened, kollakaspruunid, kestendavad, pungad värtnakujulised, 0,5…..1 cm pikad, paljad, helepruunid, lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga.
    Lehed: 3 (5) hõlmalised, 1,5…..4 cm pikad, saagja servaga, pealtküljelt tumerohelised, üksikute karvadega, altküljelt paljad, helerohelised.
    Õied: väikesed, rohekad, koondunud püstistesse kobaratesse. Kirjanduse andmetel taimed kahekojalised, V-VI.
    Viljad: Punased lihakad (marjad) on läbimõõduga kuni 1 cm, maitselt lääged.
    Mage sõstar on laialt kasutamist leidnud hea hekitaimena, kasvades kärpides tihedaks ja tugevaks. Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada.
    Sordid: 'Aureum'; ’Compactum’; ’Laciniatum’; ’Pumilum’; ’Verno-aureum’; ’ Weber ’; 'Schmidt'.
  • Lodjap põisenelas ja taraenelas
    Lodjap-põisenelas (Physocarpus opulifolius (L.) Maxim.) Kuni 3 m kõrguseks kasvav ja sama lai rippuvate okstega põõsas. Tihti leiab meil metsistunult vanadest mõisaparkidest. Pärineb Põhja-Ameerika kirdeosast, kasvades jõeorgudes ja kaljustel kasvukohtadel.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt paljad ja helepruunid, vanemalt hallikaspruunid, kestendava koorega.
    Pungad: piklikmunajad, 0,5 cm pikad, pruunikad, hallikate siidkarvadega kaetud.
    Lehed: 5…..12 cm pikad, 5 (3) hõlmalised, ümarmunajad, südaja alusega, ebaühtlaselt täkilissaagja servaga, ülakülg tumeroheline paljas , alakülg heledam,roodudelt karvane.
    Õied: valged, punaka varjundiga, tipmistes kännastes. Õitseb juunis.
    Viljad: kukkurvili paljas.
    Kasutatakse haljastuses kõrgema hekitaimena või vabakujuliste gruppidena, praegu mitte eriti sagedast kasutamist leidnud. Külmakindel, tugev põõsas, vähenõudlik.
    Sordid: 'Luteus'; 'Diabolo'; 'Darts Gold'; 'Nanus'
    Taraenelas ( Spiraea chamaedryfolia L.) Kuni 1,5 m kõrguseks kasvav tugev püstine põõsas.Võrsed kandilised, kollakaspruu-nid hiljem hallikad, kestendava koorega. Pärit Edela-Euroopast kuni Kirde-Aasiani, kasvades kivistel nõlvakutel ja hõredates metsades. Lehed munajad, ebaühtlaselt saagja servaga, 2-10 cm pikad, alt noorelt veidi karvased, helerohelised. Õitseb mais-juunis, õied eelmise aasta võrsete tippudes lamedates, rohkeõielistes sarikates. Haljastuses kasutatakse erineva kõrgusega vabakujuliste ja pügatud hekkidena, kasvab palju metsikult vanades mõisaparkides. Vähenõudlik mullastiku suhtes, talub kuiva ja avapäikesega kasvukohta.
  • Perekond tuhkpuu ja läikiv tuhkpuu
    Perekond tuhkpuu (Cotoneaster (Med.) B. Ehrh.)
    Kreeka keeles kotoneon = küdoonia, aster = sarnane, küdooniasarnane. Perekonda kuuluvad madalad kuni keskmise kõrgusega heitlehised või igihaljad põõsad. Lehed lühirootsulised, terveservalised lihtlehed. Õied kas üksikult kuni 3-kaupa või koondunud kobarjatessse või ka kännasjatesse õisikutesse. Õied viietised,lehterjad, valged kuni roosakad. Vili 2-5 luuseemnega punakas kuni mustjas õunvili. Paljundatakse seemne-tega (stratifitseerida) ja vegetatiivselt. Taluvad kärpimist, eelistavad lubjarikast mulda, külmakindlad, paljud liigid haigestuvad bakterpõletikku. Perekonnas ca 50 liiki, millised on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas. Eestis kasvab neist looduslikult 3 liiki.
    Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus Schltdl.)
    Paari meetri kõrguseks kasvav püstine tihe põõsas on pärit Kirde-Hiinast ja Baikali ümbrusest. Võrsed noorelt tihedalt karvased, hiljem paljad. Lehed 3-5 cm pikad, munajad, pealt tugevalt läikivad,alt hõrekarvased,sügisvärvus punane. Abilehed naaskeljad, karvased.
    Õied roosakad, 3-12 kaupa kännasjais õisikuis. Vili punakasmust mari, 3 luuseemnega. Viljub hästi ja rikkalikult. Kuni viimase ajani olnud tavaline hekitaim, tumeda lehestikuga, talub hästi kärpimist. Külmakindel ja saastekindel liik. Viimasel ajal kannatab tugevasti bakterpõletiku tõttu.
  • Perekond pirnipuu , perekond õunapuu ning tähtsamad liigid
    Perekond pirnipuu ( Pyrus L.)Pirus oli roomlastel pirnipuu nimetuseks. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega puud, harva põõsad. Võrsed on tihti varustatud asteldega, lehed terveservalised kuni saagjad, lehed vahel ka hõlmised. Abilehed varisevad varakult. Õied valged, suured kahesugulised, viietised,kännastes. Vili õunvili (pirn), sisaldab suhkruid, vett, happeid ja viljalihas palju kivisrakke. Tähtis viljapuu, aretatud üle 5000 kultuursordi.
    Perekonnas ca 30 liiki, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Ees-, Kesk- ja Ida-Aasiast ja Loode-Aafrikast.
    Harilik pirnipuu (Pyrus communis L.)Kuni 20 m kõrgune laipüramiidja võraga puu kasvab looduslikult Euroopas, Väike-Aasias ja Iraanis, ilmselt metsistunult Skandinaaviast kuni Kesk-Aasiani. Võrsed varustatud asteldega, kollakaspruunid, paljad. Lehed kuni 8 cm pikad, ümarmunajad, ümardunud lehealusega, terveservalised või peensaagja servaga, leheroots lehelaba pikkune. Sügis-värvus kollane kuni punane. Õied 6-9 õielistes kännastes, õitsemine väga rikkalik, mais, õied valged. Viljad valmivad septembris, oktoobris . On üsna sage meie vanade parkide ja metsistunud aedade veidi külmaõrn liik. Mullastiku suhtes nõudlik pole. Paljundatakse enamasti seemnest, kultuursorte vääristades. Annab kännuvõsu.
    Perekond õunapuu ( Malus Mill.)Malus oli õunapuu nimetuseks vanadel roomlastel. Madalad, vahelduvate lihtlehtede-ga, mõnikord astlatega varustatud puud ja põõsad. Õied kahesugulised, viietised, valged kuni punased, koondunud kobaraisse. Vili 5-pesaline, ümar õunvili. Tähtis kultuurtaim , kuid olulised ka ilutaimedena. Perekonnas ca 35 liiki, millised kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes. Looduslike liikide suuremaviljalisi hübriide nimetatakse paradiisiõunapuudeks ja väiksemaviljalisi mariõunapuudeks. Eestis looduslikult üks liik.
    Ussuuri pirnipuu (Pyrus ussuriensis Maxim.)Kuni 10 m kõrguseks kasvavad asteldega varustatud ümara võraga puud kasvavad Venemaa Kaug-Ida ja Kirde-Hiina aladel alusmetsarindes.Võrsed noorelt viltjaskarvased, hiljem paljad, lehed ümarad 4-10 cm pikad, teritunud tipuga ja peensaagja servaga, alt karvased, pealt läikivad paljad. Sügisvärv kollane kuni punane. Õied suured (3-4 cm), lõhnavad, kännastes. Õitseb enne lehtimist mais. Viljad ümarad, 2-4 cm läbimõõdus, söödavad kuid veidi kibedad. Sobib parkide rekonstrueerimisel pargivälude servadesse, häiludesse jm. Ei talu seisvat vett.
    Mets-õunapuu (Malus sylvestris (L.) Mill.)10-15 m kõrgune tiheda laiuva võraga puu, lühivõrsed lõpevad asteldega, kasvab Kesk-Euroopast kuni Skandinaaviani, areaal hõlmab ka hajusalt Eesti, eriti lääneosa. Noored võrsed nõrgalt karvased, lehed laimunajad kuni elliptilised, lühidalt teritunud, saagja servaga, alt heledamad. Õied valged või roosad, koondunud sarikjaisse kobaratesse 5-6 kaupa. Õitseb mais-juunis. Vili 2-3 cm läbimõõdus, kollakas, ümar, maitselt hapu ja kootav (adstringeeriv). Valgusnõudlik ja veidi külmahell liik. Meil suurima läbimõõduga teadaolev mets-õunapuu kasvab Viljandimaal, Karksis (Oti mõtsik), mille mõõduks maapinnalt on 146 cm ja kõrgus 10 m, Saaremaal , Lümanda vallas kasvava Pilguse mets-õunapuu d1,3= 56 cm ja kõrgus 9 m (Relve, 2000). Mets-õunapuu seemikuid kasutati alustena vääristamisel (liik Eesti Punases Raamatus).
    Ida-mariõunapuu (Malus baccata (L.) Moench)Madal puu või kõrgem põõsas (kuni 5 m), kasvab Ida-Siberist kuni Põhja-Hiinani. Võrsed peened, paljad, lehed teritunud tipuga, 3-8 cm pikad, munajad, peensaagja servaga. Õied valged, lõhnata, 4-8 kaupa kobarjates õisikutes. Õitseb mai-juuni. Viljad kerajad, ca 1 cm läbimõõdus, kollased kuni punased, mõrud. Liik on väga külmakindel, on kasutatud aretustöös. Sort 'Dolgo'
  • Harilik pihlakas ja pooppuu
    Harilik pihlakas ( Sorbus aucuparia L.)Harilik pihlakas on Eestis tavaline alusmetsa metsaservade ja põllupeenarde puu, kasvades 10-15 m kõrguse ja 30-50 cm tüveläbimõõduga ühetüvelise, harva mitmetüvelise puuna. Areaal Lõuna-Euroopast kuni põhjas Skandinaavia ja Islandini, samuti Kaukaasia ja Krimm. Noored võrsed karvased, hiljem paljad, lehed paaritusulgjad, 11-15 lehekesega, kuni 20 cm pikad. Lehekesed saagja kuni kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad, alt heledamad ja noorelt karvased. Õied valged, koondunud 5-15 cm läbimõõduga ebameeldivalt lehkavatesse kännastesse, õitseb mais-juunis. Viljad oranzpunased, kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, valmivad septembris. Vähenõudlik liik mullaviljakuse ja niiskuse suhtes. Armastab päikesevalgust. Haljastuses kasutatakse alleepuuna ja vabakujuliste gruppidena. Eesti suuremate harilike pihlakatena tuleks märkida Viljandimaal Paistus kasvavat puud d1,3=68 cm ja Valgamaal, Otepääl kasvavat puud kõrgusega 20,0 m. (Relve, 2000).
    Sordid: Määri p. (S. aucuparia L. ssp. moravica (Zeng.) A. Löve) H. p. alamliik, suurte söödavate viljadega; 'Beissneri' - lehekesed lõhised, võrsed punased; 'Birgitta' - suured tumerohelised lehed, kollased viljad, ümar puu; 'Fastigiata' - kitsaspüramidaalne võra, oranzid marjad; 'Pendula' - pikkade rippuvate okstega leinavorm; 'Rosmari' - ovaalse võra, suured, sügisel roosad lehed, viljad roosad; 'Sheerwater Seedling' - keraja võraga puu, suured oranzpunased viljad;
    Pooppuu (Sorbus intermedia (Ehrh.) Pers.)10-15 m kõrgune ovaalse kuni ümara võraga jämedatüveline puu, kasvab Lääne-Eesti mandriosas ja saartel, laiemalt Skandinaavias. Noored võrsed rohekaspruunid, karvased, tüve koor hallikas. Lehed hõlmised, piklikud, munajasovaalsed, 7-12 cm pikad ja 4-7 cm laiad, pealt rohelised läikivad, alt viltjaskarvased. Õied suurtes kuni 10 cm läbimõõduga kännastes, valged, õisikuraod karvased, õitseb juunis. Viljad oranzid, ca. 1 cm läbimõõdus, kerajad, söödavad, jäävad kauaks puule. Tallinnas Hirvepargis kasvab 18 m kõrgune puu ja Saaremaal, Kärlal puu, mille d1,3 =112 cm (Relve, 2000). Meie oludes külmakindel ja dekoratiivne puu. Haljastuses kasutatakse puiesteede rajamisel (Tartu, Tallinn), samuti üksikpuuna.
  • Perekond viirpuu ja karvane viirpuu
    Perekond viirpuu ( Crataegus L.)Nimi tuleneb kreeka keelest, krataios = tugev ja viitab viirpuude puidu tugevusele. Perekonda kuuluvad heitlehised asteldega varustatud kõrgemad põõsad kuni 15 m kõrgused madalad puud. Lehed abilehtedega, millised püsivad sügiseni, lehed vahelduvad, hõlmised kuni jagused lihtlehed. Õied valged, kahesugulised, kännastes või sarikjates õisikutes, viietised. Luuseemneid 1-5, viljad kerajad või piklikud, meenutavad õuna, valminult punased, kollased kuni mustad, viljaliha lääge ja jahune. Eestis arvatakse kasvama 10 ? pisiliiki ja hübriidset liiki, enamasti Lääne-Eesti mandriosas ja saartel. lääne v. (C laevigata (Poir.) DC. ssp. palmstruchii (Lindm.) Franco) kasvab Saaremaal ja on kantud Eesti Punasesse Raamatusse. Suhteliselt tavaline on saartel harilik v. (C. rhipidophylla Gand.), kasvades madalama puuna.Ühtede autorite arvates on viirpuuliike ca 200, teiste arvates üle 1000, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes, eriti palju Ameerikas. Liigid ristuvad kergesti.
    Karvane viirpuu (Crataegus submollis Sarg.)Karvane viirpuu kasvab Põhja-Ameerika kirdeosas, ka Kanadas, alusmetsarindes, metsaservadel. Meil üks tavalisemaid viirpuuliike, kasvades tavaliselt madala kuni 8 m kõrguse puuna. Võrsed noorelt karvased, hiljem lõvedega, paljad, astlad 4-6 cm pikad, veidi kõverdunud. Lehed laimunajad, 5-10 cm pikad ja 4-8 cm laiad, 9-11 hõlmaga, laikiilja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga, pealt kollakasrohelised, liduskarvadega, alt heledamad, karekarvased. Sügisvärvus tore purpurne. Lehed seovad hästi tolmu. Õied, valged, üsna suured, koondunud 10-15 õielistesse kännastesse, õitseb mai lõpp, juuni. Viljad veidi piklikud, oranzpunased, tumedate täppidega , karvased. Viljad püsivad kaua puul. Sageli kasutatakse karvast viirpuud hekitaimena, õitseb ja viljub rikkalikult , talub hästi kärpimist, on vähenõudlik mulla suhtes ja summutab hästi müra ning püüab tolmu.
  • Perekond vaarikas ja harilik vaarikas
    Perekond vaarikas, murakas ( Rubus L.)Sõrmjate või paaritusulgjate liitlehedega heitlehiste või igihaljaste põõsaste, liaanide , poolpõõsaste ja rohttaimede perekond. Varred ogalised, valged, roosad või punased õied asuvad ebasarikates, kahesugulised, viietised, harva neljatised. Lihakad luuviljad on alusel liitunud ja moodustavad koguvilja. Kaheaastaste põõsaste üheaastased võrsed (turioonid) rohtsed, puituvad, viljuvad ja hävivad teisel aastal. Paljud liigid annavad hästi juurevõsu ja moodustavad läbipääsmatuid võsasid. Eestis kasvab looduslikult 6 liiki, maailmas üldse ca. 400 liiki, peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Tähtsal kohal toidutaimena, eriti vaarikad ja veinitööstuses( murakad ). Paljunevad hõlpsasti vegetatiivselt.
    Harilik vaarikas (Rubus idaeus L.)Kuni 2 m kõrgune püstine põõsas, kasvab kõikjal Eestis, üldlevik Kesk-Euroopast kuni Ida-Siberini. Üheaastased võrsed kaetud väikeste ogadega, helepruunid, vanemad võrsed hallid. Lehed 3-5 lehekesega, kuni 20 cm pikad, lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, kahelisaagja servaga, alt viltjate karvadega. Õied valged, õitseb juunis, viljad punased, valmivad augustis. Väga palju kultuursorte.
  • Põõsasmaran ja kurdlehine kibuvits
    Põõsasmaran(Potentilla fruticosa L.) Põõsasmaran kasvab kuni 1,5 m kõrguse tiheda püstise põõsana Põhja- ja Loode-Eesti loopealsetel, kohati lausaliselt. Koguareaal ulatuslik kasvades P.-Ameerikas, Ida-Aasias ja Euroopas, puududes Venemaa Euroopa-osas. Noored võrsed siidkarvased, vane-
    mad paljad, pruunid. Lehed paaritusulgjad 5 lehekesega, hallikasrohelised.Lehekesed süstjad, 1-3 cm pikad, 1 cm laiad, mõlemalt poolt siidkarvased. Õied kuldkollased, üksikult või väheõielistes kännastes. Õitseb pikalt juunist septembrini. Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti.
    Väga rikkalikult sorte: 'Abbotswood'; 'Beesii'; 'Daydawn'; 'Fridhem'; 'Hachmann's Gigant'; 'Longacre Variety'; ' Pink Queen'; 'Red Ace'; 'Sandved'; 'Sunset'; 'Tangerine'; 'Tilford Cream '; 'Farreri'; 'Goldstar'; 'Goldteppich'; 'Jackman';'Klondike'; 'Kobold'; 'Princess'; 'Red Ace'
    Kurdlehine kibuvits ( Rosa rugosa Thunb.) Paari meetri kõrgune püstiste, tugevalt ogaliste ja karvaste võrsetega põõsas pärineb Venemaa Kaug-Idast, Koreast,Hiinast ja Jaapanist.Meil kohati naturaliseerunud. Lehed kuni 20 cm pikad, lehekesi 5 - 9, ,lehekesed elliptilised, pealt paljad,tumerohelised, tugevalt kortsus , alt hallikaskarvased. Õied üksikult või väiksearvuliste õitega õisikutes, väga suured, 5-10 cm läbimõõdus, valkjasroosad kuni tumepunased, lõhnavad, õitseb juunist septembrini. Viljad kuni 4 cm läbimõõdus, lapikkerajad,söödavad, oranzid. Vähenõudlik, mulla suhtes, kasvab liivastel mererandadel, täispäikeses kuni poolvarjus, talub linnatingi-musi, tallamist, kärpimist. Kasutatakse palju haljastuses. On ka täidisõielisi ja valgeõielisi sorte: ' Conrad Ferdinand Meyer '; 'Alba' jt.
  • Harilik toomingas ja magus kirsipuu
    Magus kirsipuu ( Prunus avium (L.) L.) Kuni 35 m kõrguseks kasvav jämedatüveline munaja võraga puu pärinebKesk-ja Lääne- Euroopast, Krimmist, Balkanimaadelt. Tüve koor pruunikas, sile, võrsed paljad, kaetus kirmega. Lehed munajad, terava tipuga, 6-15 cm pikad, 6-8 cm laiad, leherootsul kaks suurt nääret. Puhkedes lehed punakad. Õied suured, kuni 3,5 cm läbimõõdus, viietised, valged, hõredates kännastes. Vili punane või kollane, magus, kerajas kuni 2 cm läbimõõdus.
    Kasvab üsna tihti vanades mõisaparkides ja linnade haljasaladel.
    Harilik toomingas (Prunus padus L.)Kasvab kuni 15 m kõrguse puuna või kõrgema põõsana Euroopas ja Aasias, ulatudes kuni metsatundra piirini põhjas ja kuni 3600 m kõrguseni üle merepinna Himaalajas. Eestis kõikjal levinud tavaline alusmetsa ja metsaservade puu. Võra laimunajas, võrsed, lõvedega, pruunid, paljad. Lehed 4…..10 cm pikad, piklikelliptilised, teravsaagja servaga, leherootsul lehelaba lähedal kaks tumepunast nääret. Õied valged, 10…..15 cm pikkustes rippuvates kobarates, tugevalt lõhnavad, õitseb juunis. Luuvili hernetera suurune, must, viljaliha söödav, kootava (parkiva) toimega. Liik on kahjuks üsna vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele, kahjustub tihti võrgendikoi poolt. Annab rikkalikult kännu- ja juurevõsu. Haljastuses omab tähtsust kui dekoratiivne õitseja, muul ajal üsna silmapaistmatu. Parandab mulla omadusi, armastab parasniiskeid kasvukohti.
    Sordid: 'Colorata'; 'Plena'; 'Watereri'
  • Harilik ja suurelehine pärn
    Harilik pärn ( Tilia cordata Mill.) Kodumaise puuliigina kasvab ta meil kuni 35 m kõrguse ja kuni 1-2 m tüveläbi-mõõduga pikaealise (300-400 a) puuna, kasvades segametsades tavaliselt II rinde puuna. Areaal ulatub idas Krasnojarski kraini Venemaal, läänes Lääne-Euroopa ja Vahemeremaadeni. Eesti suurim puu kasvab Jõgevamaal, Elistvere mõisapargis kõrgusega 35,5 m ja suurima diameetriga puu Saaremaal, Mustjala vallas d1,3= 216 cm (Relve, 2000). Puud on laia võraga, oksad algavad juba maapinnalt,ülemised oksad ülespoole suunduvad , võra keskosas horisontaalsed ja võra allosas allapoole suunatult.
    Tunnused:
    Võrsed: kollakad kuni punakad, karvadeta.
    Lehed: 4-10 cm pikad, ebasümmetriliselt südaja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad ja karvased roodude nurkades. Leheroots 3-4 cm pikk, paljas ja punakas.
    Õied: koondunud 3-11 kaupa ebasarikjatesse õisikutesse, õisiku kandeleht kuni 8 cm pikk, piklik, VII.
    Viljad: kerajad, väikesed, peenviltjalt karvased, pähklis 1-2 seemet, IX-X.
    H. pärna puit on pehme ja soe käe all. Sellest valmistati mitmesuguseid nõusid. Pärnad on õitsedes suurepärased meetaimed ja pärnaõietee hea köharohi. Pärnatüve niineosa oli tähtis punumismaterjal ja pärnakoor hea meisterdamisvahend. Ajaloost on eriti Lõuna- ja Ida-Eesti aladelt tuntud pärnaniinest punutud viisud, millised kestsid jalanõudena vaid paar päeva. Niinest punuti ka mitmesuguseid paunu, karpe, vakku ja ämbreid. Muistsete eestlaste käsitöömaterjalina on pärnakoor ja niin etendanud tähtsat rolli. Annab kergelt kännuvõsu. Haljastuses on harilik pärn kasutusel sageli alleepuuna, taludes hästi kärpimist ja linnatingimusi ning kloriide, samuti varjutaluva puuliigina vähese valgustatusega haljastusobjektidel. Harilik pärn on lehtpuudest Euroopas üks varjutaluvamaid.
    On arvukalt sorte: 'Erecta'; 'Greenspire'; 'Green Globe'; 'Rancho'; 'Swedish Upright'
    Suurelehine pärn (Tilia platyphyllos Scop .) Suurelehine pärn on kuni 40 m kõrgeks kasvav laimunaja võraga Lääne-Euroopas kasvav puu. Võrsed helepruunid kaetud tihedalt karvadega, koor helehall. Lehed on 6-12 cm pikad, tavaliselt südaja alusega, teravsaagja servaga, noorelt nii alt kui pealt pehmekarvased, vanemad lehed vaid alt karvased, samuti on lehe serv ja leheroots karvane. Õisiku kandelehed kuni 9 cm pikad, 1/3 ulatuses õisiku teljega kokkukasvanud, õisik 3-4 õieline. Vili kuni 1 cm pikk, sametkarvane. Õitseb varem teistest pärnadest, juba juunis - juuli alul. Väga pikaealised puud, saavad üle 1000 aasta vanaks. Haljastuses kasutatakse enamasti üksikasetuses, nõudlik mullaviljakuse ja õhuniiskuse suhtes.
    Palju sorte: 'Aurea'; 'Fastigiata'; 'Laciniata'; 'Prince's Street '; 'Rubra'
  • Harilik näsiniin ja amuuri korgipuu
    Harilik näsiniin (Daphne mezereum L.) Kuni 1,5 m kõrgune kodumaine hõre põõsake, kasvab Euroopast kuni Aasiani, kasvades segametsades alusmetsarindes.
    Tunnused:
    Võrsed: rohekashallid, painduvad, vähehargnevad.
    Lehed: koondunud võrsete tippudesse, kuni 10 cm pikad, äraspidimunajad, tömbi tipu ja talbja alusega, õhukesed, servast ripsmelised, hallikasrohelised.
    Õied: meenutavad sireliõisi, roosad kuni lillad, 3-5 kaupa piki võrseid, lõhnavad, õitseb rikkalikult enne lehtimist, III-IV.
    Viljad: marjataolised, valmides punased, ümarad.
    Ettevaatust! Kogu taim on mürgine ja seetõttu peaks olema ettevaatlik selle kasutamises haljastuses! Liik kuulub looduskaitsealuste taimede hulka! Meil üle kogu Eesti hajusa levikuga, kasvades lubjarikkamatel ja ka soostunud kasvukohtades, tihti h. sarapuu kasvualadel alusmetsas päikesepaistelistel nõlvakutel.
    Põõsas on erakordselt sitkete niinekiududega, millele viitab näsiniine põhjaeesti varasem nimetus – nasin, nasipuu, naeseniinepuu. Lõuna-eestis nimetati põõsakest varem küüvitsaks (küü- uss; seega ussivits), viidates sellega taime mürgisusele. Rahvameditsiinis on näsiniine mürgiseid omadusi väga mitmeti ära kasutatud. Hambavalu korral torgiti valutavat hammast näsiniine puidust valmistatud tikuga – hambavalu lakkas, kuid ka haige hammas lagunes hiljem ära. Näsiniine koorest keedetud veega raviti täitanud koduloomi. Vaid mõne näsiniine marja söömine põhjustab tugeva okserefleksi ja kõhulahtisuse.
    Sortidest: 'Alba' -; 'Rubra Select '
    Amuuri korgipuu (Phellodendron amurense Rupr.) Kodumaal kuni 25 m kõrguseks sirguv, meil kuni 15 m kõrgune laia, lehterja võraga puu pärineb Amuurimaalt, Kirde-Hiinast ja Mandzuuriast. Tüve koor helehall ja korkjas,
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt kollakaspruunid.
    Lehed: paaritusulgjad liitlehed, kuni 35 cm pikad, 5-13 lehekesega, lehekesed piklikmunajad, 5-10 cm pikad, pikalt teritunud tipuga, täkilise servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad ja roodudelt karvased, sügisvärvus helekollane.
    Õied: väikesed, koondunud kännasjatesse õisikutesse, meerikkad. Õitseb juunis.
    Viljad: on mustad kerajad roheka viljalihaga viieseemnelised marjad. Tööstuslikult kasvatatakse amuuri korgipuud korgi tootmiseks (Ukrainas). Meil külmakindel, kuid eelistab parasniiskeid kasvukohti. Haljastuses eriti perspektiivi ei oma, kuivõrd lehtib kevadel hilja ja sügisel lehed varisevad varakult. Suuremaid puid kasvab Viljandimaal Olustvere pargis, Tartus, Luual, Järvseljal jne.
  • Harilik ja kollane hobukastan
    Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum L) Harilik hobukastan kasvab kuni 30 m kõrguse keraja võraga puuna Balkanimaadel. Tüve koor hallikaspruun, vanemas eas plaatjalt lõhestunud.
    Tunnused:
    Võrsed: jämedad, tuhkhallid, punakate, ümarate koorelõvedega, paljad. Tipmised pungad suured, kuni 2,5 cm pikad, tugevalt kleepuvad, külgpungad väikesed. Lehearmid suured, erineva kujuga, selgelt märgatavate 5 – 9 juhtsoonte kimpude jäljendiga, võrsete tipuosas lehearmidel ka vaid 3 juhtsoonte kimpude jäljendit.
    Lehed: vastakud, 7 (5) lehekesega, lehekesed äraspidimunajad, kortsulised, kuni 20 cm pikad, aheneva kiilja alusega, pealt tumerohelised, paljad, alt heledamad, roodude nurkadest karvased.
    Õied: püstistes kuni 30 cm pikkustes pööristes, õieraod ja -telg roostekarvased. Kroonlehti 5, valged, kollaste ja roosade vööde ja laikudega, V.
    Viljad: kerajad, ogalised, 1-3 seemnega, kuni 6 cm läbimõõdus. Seemneid kasutatakse loomasöödana, IX.
    On muidu külmakindel, vaid väga karmidel talvedel kui temperatuur langeb püsivalt alla -35 C, külmub veidi. On meil üks enimkasutatud võõrliik haljastuses. Kasutatakse laialdaselt allee - ja pargipuuna nii üksikult kui grupiti. Õitseb rikkalikult valgusküllastel kasvukohtadel, poolvarjus on õitsemine tagasihoidlik . Tallinnas kasvab üle 20 m kõrgusega ja kuni 153 cm diameetriga puid.
    Lehed sisaldavad rikkalikult C vitamiini, koores sisalduvad parkained . Lülipuit kollakaspruun, maltspuit valge.
    Harilik hobukastan hakkas meie aladel laialdasemalt levima XVIII sajandi lõpul, muutudes kiiresti lemmik ilupuuks. Kastanimune kanti taskus liigese- ja hambavalu leevendajana. Balkanimaadel kasutati hobukastani vilju hobuste köha ravimisel, millest tulenebki nende puude nimetus – hobukastan. Hobukastaniõite piirituseleotisega raviti radikuliiti.
    Kasutatakse ka sorte: ’Albovariegata’; ’Aureovariegata’; 'Baumannii'; ’Crispa’; ’Digitata’; 'Globosum'; ’Incisa’; ’Laciniata’; ’Memmingeri’; 'Pyramidalis';’Monstrosa’; ’Pendula’; ’Praecox’; ’Schirnhoferi’; ’Tortuosa’;
    Kollane hobukastan (Aesculus flava Soland.) Kuni 30 m kõrgune keraja võraga puu kasvab Põhja-Ameerika idaosas, niiskematel ja varjulistel mäenõlvadel.
    Tunnused:
    Võrsed: tugevad, hallikaspruunid, arvukate koorelõvedega, karvased, lehearmid suured, ebakorrapärase kujuga. Pungad väiksemad kui eelmisel liigil, vaiguta.
    Lehed: viietised, noorelt karvased, hiljem paljad. Leheroots karvane, lehtede sügisvärvus sügavkollane.
    Õied: kollased, kuni 15 cm pikkustes pööristes, VI.
    Viljad: ogadeta, sisaldavad kahte seemet, eelmiset liigist väiksemad.
    Väga dekoratiivne õitsedes ja meil külmakindel, talub linnatingimusi.
    Sort: 'Vestita'
  • Harilik türnpuu ja harilik paakspuu
    Harilik türnpuu (Rhamnus catharticus L.) Harilik türnpuu on meil looduslikult esinev liik, kasvades rohkesti hargneva, kuni 4…..5 m kõrguse asteldega põõsana alusmetsarindes ja metsaservadel. Levinud kogu Euroopas, samuti Kaukaasiast Lääne-Siberini. Tüve koor on kestendav ja tume, pungad põikvastakud ja teritunud tipuga.
    Tunnused:
    Võrsed:
    Lehed: ovaalsed, kuni 6 cm pikad, 3-4 cm laiad, saagja servaga, lehed 4-5 külgroodude paariga, millised suunduvad kaarjalt lehe tipu suunas. Lehed lühivõrsetel sageli kimpudena. Õied: ühesugulised, silmapaistmatud, kollakasrohelised ja asuvad lehtede kaenaldes kimpudena, V-VI.
    Viljad: rohekad, valminult mustad luuviljad, sisaldavad 2-4 mürgist seemet.
    Puit on kollane ja väga tugev, kasutatakse nikerdus- ja tisleritöödel. Põõsad annavad pärast raiumist rikkalikult kännuvõsu, annab ka juurevõsu. Haljastuses kasutatakse tuuletõkkehekkidena ja pinnakattetaimena. Talub suurepäraselt linnatingimusi, tallamist, kuivust, kasvab erinevatel muldadel jne.
    Harilik paakspuu (Rhamnus frangula L.) Harilik paakspuu on samuti kodumaine liik, kasvades asteldeta kõrgema põõsana või mitmetüvelise madala puuna kuni 7…..8 m kõrguseks. Kasvab meil alusmetsataimena üle Eesti, rohkem Lääne-Eestis ja saartel, kogu Euroopas, Siberis ja Kaukaasias. Tüve koor tume.
    Tunnused:
    Võrsed: hallikad, heledate piklike lõvedega.
    Lehed: põikvastakud terveservalised lihtlehed, elliptilised, kuni 8 cm pikad ja kuni 4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt heledamad. Külgroodusid 6-8 paari, millised servas käändunud lehe tipu suunas.
    Õied: kahesugulised, valkjad 3-6 kaupa lehtede hõlmades, õitseb mais.
    Viljad: punakad, valminult mustad, kahe luuseemnega, mürgised.
    Annab juurevõsu. Haljastuses võib kasutada kui vähenõudlikku, külmakindlat, linnatingimusi taluvat ja tallamiskindlat kiirekasvulist põõsast. Meil erilist dekoratiivset tähtsust ei oma.
    Küll oli h. paakspuu tuntud meie esivanemate seas rahvameditsiinis ja talumajanduses laialdaselt kasutatud taimena. Sitkest puidust valmistati rehapulki ja väiksemaid tarbeesemeid, võrseid kasutati väiksemate puunõude vitsutamiseks. Paakspuuvitstega kinnitati ka vikatid varre külge. Paakspuukoore leotisega raviti tol ajal laialdaselt levinud sügelisi ja paakspuumarju kasutati kõhulahtistina. Paakspuukoor kõlbas kangaste värvimiseks ja paakspuulehed lammastele ja kitsedele söödaks (sellest ka paakspuu lõunaeesti pärane nimetus vohupaaks (vuohi tähendab kitse.)
  • Harilik metsviinapuu ja perekond tamm
    Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia ( L.) Planch. emend. Rehder) Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5-8 harulised.
    Tunnused:
    Lehed: sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, 4….10 cm pikad, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, alt sinakad, sügisel värvuvad punastes toonides.
    Õied: tipmistes pööristes, rohekad, VI-VIII.
    Viljad: kerajad, sinakasmustad, kaetud vahakirmega.
    Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses. Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel. Sordid: 'Engelmannii'
    Perekond tamm (Quercus L.) Quercuseks nimetasid juba antiikautorid Cicero jt. tammesid. Perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad, ühekojalised sirgetüvelised ja tugeva juurekavaga laiavõralised puud, harva põõsad. Lehed vahelduvad lihtlehed, suvehaljastel liikidel tavaliselt hõlmised kuni hambulised ja suured (kuni 50 cm), igihaljastel liikidel lehed väikesed, terveservalised kuni hambulised, nahkjad, paksud. Noorelt on tüve koor sile ja õhuke, vanemas eas rõmeline ja paks. Väga pikaealised liigid, saades 500 aastat ja vanemaks.
    Isasõied on rippuvate urbadena, emasõied väikesed, üksikult või 2-3 kaupa, tuultolmlejad, enamusel liikidel valmivad viljad samal aastal, osadel teisel aastal. Emasõitel ulatub kuupulaga varjatud sigimikust välja ainult emakasuue. Vili (tõru) on kaetud õhukese pruuni kestaga, milles asuvad suured idulehed . Tõru on osaliselt kuni täielikult kaetud kuupulaga ja väga varieeruva suuruse ning kujuga. Suvehaljastel liikidel toimub õitsemine koos lehtimisega, igihaljastel liikidel hiljem (tavaliselt juunis).
    Tammeliikidel on hästiarenenud juurestik, tavaliselt tugeva sammasjuurega, arenenud on mükotroofne toitumine, sümbioosis kandseentega. Annavad kännuvõsu. Tammeliikide puit on väga väärtuslik, iseloomulikud on nn. laiad säsikiired. Lülipuit tumepunakas, ristlõikes näha kontsentrilised augukeste read (rõngassooneline puit).
    Tammeliike arvatakse olema erinevate autorite arvates 250 kuni 800-ni. Nii suur varieeruvus liikide arvus tuleneb arvatavasti sellest, et paljude tammeliikide areaalid kattuvad ja seetõttu on võimalik rohkete hübriidide teke. Ilmselt on tammeliike ca 500, kasvades kogu põhjapoolkera parasvöötmes, Põhja-Ameerikas, Aasias ja Euroopas, osaliselt ulatuvad liigid ka subtroopikast troopikani.
    Seoses keerulise süstemaatikaga ja suurte liikide arvuga, on perekond tihti jaotatud omakorda alamperekondadeks.
    Ameerika dendroloogid jaotavad tammed kaheks alamperekonnaks: valged tammed ja mustad e. punased tammed. Alamperekondades olevad tammed erinevad teineteisest nii puidu ehituse, lehtede kuju, kui ka tõrude idanemise ja maitse osas.
    Mõnedele tammedele on iseloomulik kolletanud lehtede jäämine talveks puudele ja säilumine seal kevadeni. Tamm on läbi aegade olnud püha puu, tammesaludes toimetasid muistsed esivanemad omi kombetalitusi. Haljastuses on katsetatud edukalt mitmete tammeliikide ja sortidega.
  • Harilik ja punane tamm
    Harilik tamm (Quercus robur L.) Oleme harjunud h. tamme nägema suure, tugeva, laiavõralise ja jämedatüvelise puuna seismas keset välja. Meil tavalise, kodumaise puuliigina kasvava h. tamme areaali põhjaserv on Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas, areaali idaserv ulatub Uuraliteni ja lõunaserv Balkanimaadeni, läänes Briti saared. Noortel puudel on koor sile, vanemas eas aga paks, sügavate pikilõhedega korp.
    Tunnused:
    Võrsed: punakaspruunid, heledate lõvedega.
    Lehed: sulghõlmised, 5-7 hõlmapaariga, lehed kuni 15 cm pikad, äraspidimunajad, leheroots väga lühike ja lehelaba alus ulatub peaaegu leherootsu lõpuni, pungad tömpmunajad. Mõned puud jätavad kuivanud lehed võrasse kuni kevadeni. Tammede hulgas on nii hiljapuhkevaid, kui varapuhkevaid isendeid. Varapuhkevad kahjustuvad vahel kevaditi hiliskülmade läbi.
    Õied: isasõied on kuni 6 cm pikkused, rohekad hõredad urvad. Emasõied asuvad noortel võrsetel 2-3 kaupa. Õitseb mai lõpus, juunis koos lehtimisega.
    Viljad: tõrud valmivad septembris- oktoobris ja soojal sügisel tihti ka idanevad.
    H. tamm vajab viljakat kasvukohta, seetõttu on selle liigi kasvatamine kõikjal kaugeltki võimatu. On sagedasti kasutatud pargipuuna, alleepuuna ja üksikistutustena.
    Sordid: 'Concordia'; 'Cupressoides'; 'Pectinata'; 'Pendula'; 'Tortuosa'; 'Timuki'
    Punane tamm (Quercus rubra L.) Punane tamm kasvab kuni 30 m kõrguse puuna Põhja-Ameerika ida- ja keskosas, olles h. tammest sihvakama kujuga. Ilmselt on võõramaistest tammedest üks esimesi liike Eestis ja seetõttu on meil kaunikesti hästi levinud mõisaparkides, linnade haljastuses ja ka metsakultuure on püütud selle liigiga rajada.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt punakate karvadega, vanadel puudel paljad.
    Lehed: kuni 20 cm pikad, sügavate 4-5 paari teravatipuliste hõlmadega, pealt tumerohelised, paljad, alt heledamad, hallikarvased, sügisvärv punane.
    Õied: Punane tammõitseb hilja, pärast lehtimist juunis,
    Viljad: tõrud valmivad teise aasta sügiseks, suured, kuni 3 cm pikad, tipus teravikuga ja paksu kestaga.
    Suuremad puud kasvavad ilmselt Koonu pargis Lääne-Virumaal (hmax = 22,5 m ja dmax = 62 cm, Roht, 1986), Uue-Kariste lähedal h = 27 m ja d = üle 70 cm. Haljastuses sobib kasvatamiseks parkides, alleedena ja üksikasetuses tänu dekoratiivsele lehtede sügisvärvile. Paljuneb kergesti seemnetega. Võiks senisest palju enam kasutada.
  • Perekond pöök ja harilik pöök
    Perekond pöök (Fagus L.) Taime nimetus Fagus esines juba roomlastel. Kreeka keeles tarvitati sõna phaegos söödavate viljadega tamme ja kastani kohta. Arvatakse, et fagus on tulnud sõnadest phagein - sööma. Seega peaks fagus tähendama söödavate viljadega puud. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega, ühekojalised ja ühesuguliste õitega, tuultolmlejad, suured puud. Isasõied tähataolistes urbades, emasõied 2-4 kaupa, ümbritsetud neljahõlmalise lüdiga, mis viljade valmides puitub. Viljad kolmekandilised pähklid, õhukese läikivpruuni puitunud kestaga. Pöögiliigid on väga varjutaluvad ja väärtusliku puiduga, samuti pikaealised, saades kuni 500 ja rohkem aastat vanaks. Pöögipähklid sisaldavad kuni 50 % rasvu, neist pressitud õli kautatakse toiduainetööstuses ja tehnikas. Praetult kasutatakse pähkleid ka söögiks. Perekonnas on 10 liiki, millised on levinud põhjapoolkeral. Haljastuses kasutatakse liike nii pargi-, allee- kui ka üksikpuudena.
    Harilik pöök (Fagus sylvatica L.) Harilik pöök on Euroopa varjutaluvaim lehtpuu, kasvades kuni 45 m kõrguse sirgetüvelise, laiuva ja võimsa võraga, helehalli sileda koorega suure puuna. kasvab Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Karpaatideni ja põhjas Sotimaani ja Lõuna-Rootsi ning Lõuna-Norrasse. Meile looduslik areaal ei ulatu. Eluiga ulatub kuni 500 aastani.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt hallikaspruunid, paljad.
    Lehed: kuni 10 cm pikad ja kuni 7 cm laiad, ovaalsed, terveservalised või nõrgalt lainja servaga, servas pikad ripsmelised karvad, pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, hõredalt karvased, sügisvärvus kollane kuni punakas. Lehed jäävad osaliselt talveks puudele.
    Õied: isasõied rippuvad, emasõied kerajad, püstised, tavaliselt kaheõielised, õitseb mais. Viljad: punakaspruunid kolmehõlmalised pähklid, kaetud läikivpruuni kestaga, tavaliselt üheseemneline. Kuupula neljahõlmaline, kaetud naaskeljate soomustega.
    Toored pähklid pole söödavad, sisaldades inimestele kahjulikku alkaloidi fagiini, milline laguneb kuumutamisel ja küpsetamisel. Puit väga väärtuslik, kasutatakse spooni, vineeri, mööbli, parketi jne. tootmiseks. Suuremate puude kasvatamist Mandri-Eestis on takistanud külmad talved ja seepärast kasvabki harilik pöök Ida- ja Lõuna-Eestis madala, põõsasja puuna. Saartel ja Mandri-Eesti rannaäärsetel aladel kasvab aga suuri puid küllaga: Keila-Joa park, Harjumaal (h = 29 m ja d = 1,5 m), Karula park, L.-Virumaal (h = 22 m ja d = 75 cm), Kuressaare linnapark (h = 24 m ja d = 80 cm) jne. Sagedamini kohtab aga kultuuris punaselehiseid harilikke pööke (F. sylvatica f. purpurea), millised kasvavad samuti enamasti saartel ja Mandri-Eesti mereäärses osas: Harku park, Harjumaal (h = 22 m ja djuurekaelalt = 1 m), Saku park, Harjumaal (h = 24 m ja d = 50 cm, Kuressare linnapark (h = 22m ja d = 46 cm) jne. Haljastuses suurepärane pargipuu, kuivõrd on maani ulatuva võra ja tumerohelise lehestikuga. Euroopas kasutatakse palju pügatavate, kõrgete hekkide kasvatamiseks, samuti pargipuuna. Vorme eksponeeritakse üksikpuudena.
    Tähtsamad sordid: 'Ansorgei'; 'Asplenifolia'; 'Atropunicea'; 'Asplenifolia'; 'Dawyck'; 'Dawyck Gold'; 'Dawyck Purple'; 'Pendula'; 'Purpurea Pendula'; 'Purpurea Tricolor'; 'Riversii'; 'Red Obelisk'; 'Rohanii'; ' Swat Magret'; 'Tortuosa'; 'Tortuosa Purpurea'
  • Hall ja mandzuuria pähklipuu
    Hall pähklipuu (Juglans cinerea L.) Cinerea (lad. k.) tuhakarva, tuhkhall. Kuni 25…..30 m kõrgune laiavõraline puu kasvab looduslikult Põhja-Ameerika ida - ja keskosa laialehistes segametsades, tihti jõgede kallastel. Tüvi võib olla kuni 1 m läbimõõdus, tüve koor hallikas, vanematel puudel sügavarõmeline.
    Tunnused:
    Võrsed: noorelt võrsed hallikaskarvased, lõvedega, tipupungad kuni 15 mm pikad, munajad, karvased ja näärmetega, külgpungad väiksemad. Lehearmid suured, ülaservast karvased, 3 gruppi koondunud juhtsoonte kimpude jäljenditega.
    Lehed: paaritusulgjad, kuni 70 cm pikad, lehekesed istuvad, arvult 11 kuni 19. Lehekesed piklikmunajad, kuni 15 cm pikad ja kuni 6 cm laiad, peensaagja servaga, pealt veidi karvased, alt viltkarvased, sügisvärvus kollane.
    Õied: isasõied koondunud 6…..13 cm pikkustesse rippuvatesse urbadesse, emasõied koondunud 3….8 kaupa algul püstistesse hiljem rippuvatesse õisikutesse, V.
    Viljad: pähkel kuni 5 cm pikk ja 2,5 cm läbimõõdus, piklikmunajas, teritunud tipuga, kuni 8 terava ribiga pealispinnal, söödav, viljakest hallviltjas, kaetud kleepuvate näärmetega, IX-X.
    Puit on teistest pähklipuuliikidest madalama kvaliteediga, helepruuni värvusega, ilusa tekstuuriga, vastupidav, kerge (erikaaluga 0,42 gr/cm³), kasutatakse ehituskonstruktsiooni-des, samuti mööbliks ja vineeriks.
    Meil on hall pähklipuu üsna tähtis haljastuses, olles esindatud paljudes vanades mõisaparkides ja linnahaljastuses. Olles laiuva võraga, vajab piisavalt ruumi kasvamiseks. On valgusnõudlik ja viljakat mulda vajav liik. Vanemaid puid kasvab Salla pargis (h = 19,5 m, d = 63 cm; Roht 1986), Luual , Tallinnas jm. Sobib kasvatamiseks ka alleepuuna.
    Mandzuuria pähklipuu (Juglans mandshurica Maxim.) Paarikümne kuni 25 meetrise kõrgusega laiavõraline, tugevate okstega puu kasvab Kaug-Idas, Korea poolsaarel ja Põhja-Hiina laialehistes segametsades. Kasvatab kuni 1 m läbimõõduga tüve, mille koor on tumehall ja sügavrõmeline.
    Tunnused:
    Võrsed: jämedad, rohekaspruunid, noorelt algul eriti tipuosas punakate tihedate karvadega, hiljem peaaegu paljad, rohkete ümarate lõvedega. Võrsete tipupungad suured, helekollased ja tihekarvased, külgpungad väikesed, tihti kahekaupa. Lehearmid suured, kolmehõlmased, servast kogu pikkuses karvased, meenutavad „ahvinägu“, igal hõlmal juhtsoonte kimpude grupp.
    Lehed: kuni 1, 3 m pikad ja kuni 40 cm laiad, 9…..19 lehekesega. Lehekesed piklik-elliptilised (paralleelsete servadega), kuni 20 cm pikad ja kuni 8 cm laiad, teritunud tipu ja saagja servaga, pealt noorelt tihedalt karvased, alt näärmekarvased, sügisvärvus helekollane.
    Õied: isasõied kuni 30 cm pikkuste urbadena, emasõied 4-10 või enama kaupa kobarates, V-VI.
    Viljad: pähklid väiksemad ja ümaramad võrreldes eelmise liigiga, lühikese terava tipuga, kuni 4,5 cm pikad ja 3,5 cm laiad, paksukestalised, 6…..8 ribiga, viljakest rohekas, paljude kleepuvate näärmekarvadega, IX-X, söödavad.
    Lülipuit helepruun, maltspuit helehall, erikaal 0,46 gr/cm³, hästi poleeritav. Puidust valmistatakse spooni ja vineeri ning mööblit, viljaümbriseid kasutatakse Hiinas tumedate värvide valmistamiseks, samuti nende tanniididesisalduse tõttu parkimistöödel.
    Puud on nõudlikud valguse, mullaviljakuse ja niiskuse suhtes, kasvades paremini hästiõhustatud muldadel. Suuremaid puid kasvab ja viljub meil Tartu BA, Varblas, Väänas jne. Haljastuses võib kasutada samuti suurematel pargialadel üksikpuuna või grupiti, dekoratiivne tänu suurtele sulgjatele lehtedele. On meil täiesti külmakindel, kahjustada võivad vaid kevadised hiliskülmad.
  • Harilik saar ja harilik sirel
    Harilik saar ( Fraxinus excelsior L.) Harilik saar kasvab kodumaise puuliigina kuni 30 m kõrguseks, sirgetüveliseks ja kuni 2 m tüveläbimõõduga puuks. Lisaks meile kasvab harilik saar Lääne-Euroopas, Vahemeremaadel, Kaukaasias ja Väike-Aasias. Tüvi rohekashall ja sile, vanematel puudel veidi rõmeline.
    Tunnused:
    Võrsed: helehallid või rohekad, paljad, hajusalt kaetud lõvedega, pungad mustad, ladvapung suur.
    Lehed: 7-15 lehekesega liitlehed, lehekesed, piklik-elliptilised, kuni 10 cm pikad ja kuni 4 cm laiad, istuvad, teravalt saagja servaga, kiilja alusega, pealt tumerohelised, paljad, alt helerohelised, kaetud roodudelt pruunikate karvadega. Leheroots samuti kaetud pruunikate kuni valkjate karvadega. Lehed varisevad enamasti rohelistena.
    Õied: pöörisjad, kuni 12 cm pikad õied on arenenud külgmistest õiepungadest eelmise aasta võrsetel, V.
    Viljad: tiibvili kuni 5 cm pikk, seeme moodustab sellest poole, pruun, IX.
    Noorelt taluvad puud varju, hiljem mitte. On meil üsna külmaõrn, tihti kahjustub kevadiste hiliskülmade läbi. Siiski on tegemist sagedase ilupuuna parkides, kasvatades h. saart nii linnas, kui maal, samuti taluõuedes. Linna saastet ja stressi eriti ei talu, seetõttu jääb h. saar enamasti maahaljastuse liigiks, kasutada võib ka alleede istutamisel. Järvamaal, Sargvere pargis kasvava puu diameeter on 201 cm ja Pärnumaal, Audrus kasvava puu kõrgus 31,5 m (Relve, 2000). Puit väärtuslik ja vastupidav, valmistatakse mööblit, parketti, spooni jne.
    Sordid: 'Altena'; 'Aurea'; 'Pendula'; 'Westhof's Glorie'
    Harilik sirel (Syringa vulgaris L.) 5-6 m kõrguseks kasvav püstine põõsas või madal puu, pärinedes Kagu-Euroopast, Karpaatidest ja Balkanimaadest, kasvades lubjarikastel mäenõlvadel ja järsakute. Okste koor sile, lõvedega. Võrsed paljad, või kaetud noorelt näärmekarvadega, ladvapung puudub ja selle asemel tavaliselt kaks külgpunga. Lehed kuni 12 cm pikad, ja kuni 9 cm laiad, munajad, südaja või laikiilja alusega, paksud, vahel noored lehed pealt karvased, tumerohelised, alt heledamad. Lehed varisevad tihti rohelistena. Õied on koondunud 10-20 cm pikkustesse pööristesse, arenevad tavaliselt ülemistest külgpungade paarist, värvuselt lillad, sinised kuni valged, lõhnavad tugevasti. Kupar kuni 1,5 cm pikk, pruunikas, sile, kummaski pesas 2 kileja lennutiivaga varustatud semnega. Õitseb mai-juuni, vili valmib september-oktoober. Harilik sirel on üks esimesi eksoote, milline Eestisse introdutseeritud. Liik paljuneb hästi seemnetega, sordid pistokstega, võrsikutega. Annab rikkalikult kännuvõsu ja kipub metsistuma. Talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist, on tuulekindel ja dekoratiivne liik. Eelistab lubjarikast ja päikeselist kasvukohta. Haljastuses kasutatakse nii vabakujuliste kui pügatavate hekkidena, pargiteede ääristamiseks, alleede ja lilleaedade kujundamiseks, sobivad istutada nii grupiti kui eksponeerida ka üksikpõõsastena. Tavaline ilupõõsas taluaedades.
    Sorte on aretatud ca 1000. Mõned neist: 'Andenken an Ludwig Späth'; 'Charles Joly'; 'Congo'; ' Ester Staley'; 'Katherine Havemeyer'
  • Harilik jalakas ja künnapuu
    Harilik jalakas ( Ulmus glabra Huds.) 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehiste segametsade koosseisus. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad , karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8…..20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Öitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga ümbritsetud. Kõrgeim puu kasvab Viljandimaal Heimtali ürgorus (h = 31,8 m) ja jämedaim puu Võrumaal Viitka külas (d = 200cm, Relve 2000). Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel.
    Sorte on mitmeid 'Camperdownii'; 'Crispa'; 'Exoniensis'; 'Lutescens'
    Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Eesti kõrgem puu kasvab Pärnumaal, Tali vallas, h = 32 m ja suurima diameetriga puu Jõgevamaal, Pala vallas, Lümati külas d = 194 cm (Relve, 2000). Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu.
  • Harilik haab ja hõbehaab
    Harilik haab (Populus tremula L.)Sirged kuni 40 m kõrgused munaja või ümara võra ja rohelise kuni halli õhukese tüvekoorega puud. Võrsed ja pungad on pruunid ja väga nõrgalt vaigused. Kodumaine tavaline puuliik, üldareaal Euroopast Aasiani (Jaapan) ja lõunasuunas Põhja-Aafrikani. Lehed on 3…..5 cm pikad, ümarad, leheserv suurte tömpide hammastega, pealt rohelised, alt sinakasrohelised. Külmadel kevadetel on puhkevad lehed pronkspunased. Õitseb aprilli lõpul või mai alguses, seemned valmivad juunis. Juurestik tugev ja kaugeleulatuv, annab tugevasti juurevõsu, eriti pärast raiet. Haab haigestub väga sageli südamemädanikku. Suurimad haavad kasvavad Järvseljal, h = 39-40 m ja jämedaim haab Jõgevamaal, Pikknurmes d = 137 cm. Haljastuses kasutatakse H. haava vormi P. tremula f. erecta ('Erecta') - sammasjas vorm, teravnurga all väljuvate okstega, hea puiesteepuu, meil seni vähe kasutatud; 'Pendula’- laia, rippoksalise võraga puu. Tuntud on veel nn. triploidne haab P. tremula f. gigas (3n=57), tavaline 2n= 38. Vorm on kiiremakasvulisem ja haiguskindlam põhiliigist.
    Hõbehaab (Populus alba L.) Puu kasvab 25-30 m kõrguseks, areaal Kesk- ja Lääne- Euroopa ning Lääne- ja Kesk-Aasia. Puud on tihti tekkinud juurevõsudest ja seetõttu kaldu. Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga. Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad. Lehed noortel puudel ja vanematel tugevatel pikkvõrsetel 3-5 hõlmased, kuni 10 cm pikad, noorelt mõlemalt küljelt valgeviltjad, hiljem vaid alt. Vanemate puude lehed pikkvõrsete alaosas ja lühivõrsetel ümmargused kuni ovaalsed, loogelise servaga, ca 5 cm pikad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid viltjalt karvased. Õitsevad enne lehtimist, urvad kuni 8 cm pikad. Puud annavad tugevalt juurevõsu, on valgusnõudlikud. Meil küündivad suuremad puud 32 m kõrguseni ja tüveläbimõõt ulatub 220 cn-ni. Haljastuses on huvitav liik heleda võraga ja kiire kasvuga.
    Sortidest kasutatakse enim 'Bolleana'; 'Globosa'; 'Nivea'; 'Pendula'.
  • Eestis kasvavad remmelgaliigid ja nende iseloomustus
    Raagremmelgas ( Salix caprea L.) Raagremmelgas on kindlasti meie üks tavalisemaid puuliike , kasvades kuni 20 m kõrguseks ja kuni 1 m diameetriga puuks. Lisaks Eestile kasvab raagremmelgas laialdasel alal Kesk- ja Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias. On mahajäetud põldude, heinamaade ja metsaraiestike ning -lagendike pioneerliik, asustades koheselt vabad kasvukohad koos arukase ja h. haavaga. See viitab raagremmelga väga heale seemnetega paljunemisele. Võrsed tugevad, jämedad, hallikasrohelised, paljad(noorelt võivad olla udekarvased), lehearmid suured. Pungad paljad, tumepruunid, võrsele hoiduvad. Lehed elliptilised, kuni 15 cm pikad ja kuni 6 cm laiad, kortsus, alt hallikasviltjad, terveservalised või nõrgalt lainja servaga, pealt rohelised (noorelt udejaskarvased). Abilehed neerjad, varisevad varakult. Õitseb märtsi lõpp, aprill, enne lehtimist, olles varajane ja hea meetaim. Õitsedes väga dekoratiivne. Emasurvad kuni 5 cm pikad, neid on rikkalikult, kuldkollased. Viljad valmivad mais-juunis ja kaotavad kiiresti idanevuse. kasutatakse puidu tootmisel (tselluloosiks), küttepuuks ja koort nahkade parkimiseks. Hea meetaimena hinnas. Haljastuses huvitav liik kevadel varajase õitsemise tõttu. Hübridiseerub kergesti teiste pajuliikidega.
    Sortidest: 'Mas'; 'Pendula'; 'Silberglanz'; 'Weeping Sally'
    Raudremmelgas (Salix pentandra L.) Raudremmelgas on meie oludes tavaliselt kõrgem, kuni 5 m kõrgune põõsas harvem ca 10 m kõrgune madalam puu. Lisaks Eestile kasvab Euroopa ja Aasia põhjaosas, niiskematel järvede ja jõgede kallastel, heinamaadel jne. Võrsed rohekaspruunid, siledad paljad, läikivad. Pungad piklikud, paljad, läikivad, kollakad. Lehed ca 10 cm pikad ja 2-3 cm laiad, elliptilised kuni süstjad, noorelt kleepivad, nahkjad, pealt tume-, alt kollakasrohelised. Leheserv peensaagjas, näärmeilne, leheroots näärmetega, ca 1 cm pikk. Abilehed piklikmunajad, neid on harva ja nad varisevad kiiresti. Õitseb pärast lehtimist juunis, olles üks hilisem õitseja pajude hulgas. Isasurvad 3-5 (10) cm pikad, emasurvad 4-5 cm pikad, viljad valmivad augustis ja jäävad kuni kevadeni puudele. Majanduslikku ega haljastuslikku tähtsust eriti ei oma, puid hindavad vaid mesinikud hilise õitsemise tõttu. Samal põhjusel ka hübridiseerub teiste pajuliikidega vähemal määral.
    Hõberemmelgas (Salix alba L.) Suurte mõõtmetega, kasvades 30 m kõrguseks ja 1-2 m tüveläbimõõduga puuks. Eestis kasvab oma areaali põhjapiiril, esinedes vaid Lõuna-Eestis jõgede üleujutatavatel aladel, soodes jne. üsna vähesel määral, rohkem kultiveerituna, üldareaal lai, kasvades Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Lääne-Siberini ja lõunas Põhja-Aafrikani. Võra lai, tüve koor paks ja korbane. Noored võrsed peened, rippuvad, siidkarvased, hiljem paljad, kollalad kuni pruunid, lõvedega. Pungad karvased, piklikud, võrsele hoiduvad, pruunid kuni punakad, kuni 6 mm pikad ja 1,5 mm laiad. Lehed süstjad, kuni 12 cm pikad ja 2 cm laiad, teritunud tipuga, näärmelise peensaagja servaga, noorelt mõlemalt küljelt siidkarvased, hiljem ainult alt. Leheroots lühike, laba läheduses mõne väikese näärmega, abilehed süstjad, näärmelise servaga ja mõlemalt küljelt siidkarvased, varisevad varakult. Õitseb lehtimisega üheaegselt (mais), isasurvad kollased, kuni 7 cm pikad, emasurvad 3-5 cm pikad. Hõber. kasutatakse haljastuses laialdaselt ilupuuna, parkides, teede ääres, veekogude kallastel jne. Paljundatakse pistvaiadega, annab ka kännuvõsu.
    Sortidest: 'Darts Snake '; 'Gold'; 'Liempde'; 'Tristis'; 'Tristis Resistenta'
    Rabe remmelgas (Salix fragilis L.) Kasvab 15 -20 m kõrguse tugevasti hargneva ümaravõralise puuna looduslikult Lõuna-Eesti jõgede ja järvede üleujutatavatel aladel lubjarikastes kohtades. On meil areaali põhjapiiril, üldareaal kogu Euroopa kuni Lääne-Siber. Puude tüve koor sügavarõmeline, oksad peened, läikivad, paljad, pruunid, kergesti murduvad. Pungad paljad, mustjaspruunid, kuni 1 cm pikad. Lehed kuni 18 cm pikad ja 4 cm laiad, piklikmunajad kuni süstjad, näärmekalt hambulise servaga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hallid, härmatisega, karvadeta. Leheroots ca 1,5 cm pikk, üksikute näärmetega, abilehed neerjad, hambulised, varisevad kiirelt. Õitseb mais koos lehtimisega, nii isas - kui emasurvad 2-5 cm pikad, algul kollakad, hiljem pruunid. Seemned valmivad juunis. Rabedat r. kasutatakse tihti haljastuses, istutatuna haljasaladele, teede äärde, jõgede ja tiikide kallastele jne. Hea meetaim, Paljundatakse pistokstega.
    Tähtsaim sort 'Bullata' - kerakujuline tiheda võraga kuni 10 m võraläbimõõduga puu. Väga dekoratiivne, kasvab Hellenurmes, Luual, Kuremaal jm., palju kasutatakse teede servade , veekogude kallaste jm. kohtade haljastusel Skandinaavias.
  • Pajud:
    Vesipaju (Salix triandra L.) Tõusvate okstega 4-5 m kõrgune põõsas kasvab meil üle kogu Eesti veekogude kallastel, üleujutuspiirkondades. Levinud kogu Euroopas ja Aasias, kasvades nii märgadel kasvukohtadel kui ka mägedes. Noored võrsed nõtked, kollakasrohelised, pruunid või punased, noorelt veidi karvased, hiljem paljad. Pungad piklikmunajad, võrsele hoiduvad ja sellega sama värvi. Lehed kuni 12 cm pikad, ovaalsüstjad kuni süstjad, nõrgalt läikivad, kuni 4 cm laiad, teritunud tipuga, servast näärmeliste hambakestega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, paljad. Leheroots kuni 1 cm pikk, näärmetega. Abilehed suured, südajad kuni neerjad, saagja servaga, püsivad kaua. Õitseb mais juunis vahetult pärast lehtimist, nii isas- kui emasurvad 3-6 cm pikad. Vesipaju annab paljude pajuliikidega hübriide, haljastuslikku tähtsust ei oma. Põõsa jämedatest okstest valmistatakse hobuselookasid, noori võrseid kasutatakse punumistöödeks. Hea meetaim, paljundatakse pistokstest.
    Mustikpaju (Salix myrtilloides L.) Kasvab 0,3 kuni 0,5 m kõrguse roomava tüvega kääbuspõõsana enamasti väikesearvulisena Kesk- ja Ida-Eesti siirdesoodes ja rabaservades, olles meil oma areaali läänepiiril. Puudub meie läänesaartel. Üldlevikult esineb kogu Euraasias. Võrsed peened, kollakaspruunid kuni punakaspruunid, tipuosas karvadega, vanemad paljad, läikivad, koorelõvedega. Pungas 2-3 mm pikad, munajassüstjad, paljad või veidi karvased, pruunikad, läikivad. Lehed 1-3 cm pikad, ja kuni 1,5 cm laiad, ovaalsed kuni elliptilised, terveservalised, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised, paljad, meenutavad sinikalehti. Abilehed väikesed, süstjad kuni munajad, varisevad varakult. Õitseb koos lehtimisega, aprilli lõpp-mai. Haljastuslikku ja majanduslikku tähtsust ei oma.
    Lapi paju (Salix lapponum L.)Tavaliselt kuni 0,5 m kõrguseks kasvav kääbuskasvuline põõsas kasvab meil hajusalt peamiselt Ida- ja Kesk-Eesti madal- ja siirdesoodes. Üldareaal Põhja-Euraasia. Võrsed noorelt viltkarvased, vanemad kastanpruunid, paljad. Pungad võrsele hoiduvad, valgekarvased. Lehed piklikmunajad kuni süstjad, kuni5 cm pikad, ja kuni 1,5 cm laiad, terveservalised, mõlemalt küljelt valgeviltjad. Leheroots kuni 5 mm pikk. Abilehed väikesed, sirpjad, esinevad harva. Õitseb mai lõpp, juuni algus. Ka õied valgete karvadega kaetud. Majanduslikku ja haljastuslikku tähtsust peaaegu pole, hübridiseerub teiste pajudega üsna harva.
    Kahevärvine paju (Salix phylicifolia L.) 2-3 m kõrgunse püstise põõsana kasvab see pajuliik meil üsna sagedasti soostunud ja soistel niitudel, jõgede ja kraavide kallastel, sagedamini Lääne-Eestis, olles oma areaali lõunapiiril. Üldlevik kontinentaalne Euraasia. Võrsed kollakas- kuni punakaspruunid, paljad, läikivad. Pungad pruunid, piklikud, üksikute karvadega. Lehed elliptilised või äraspidimunajad, kuni 7 cm pikad ja kuni 3,5 cm laiad, pealt läikivad tumerohelised, alt sinakashallid, paljad, lühikese terava tipuga, kiilja alusega, leheserv terve kuni loogeline . Leheroots kuni 1 cm pikk, abilehed väikesed, neerjad, näärmelise servaga, püsivad suveni. Õitseb aprilli lõpp, mai, enne lehtimist, isasurvad kuni 2 cm pikad, emasurvad algul ca 4 cm, hiljem kuni 10 cm pikad. Hea meetaim. Kahevärviliste lehtede tõttu kasutatakse vahel ka haljastuses. Hübridiseerub teiste pajuliikidega, paljundatakse pistokstega.
    Mustjas paju (Salix myrsinifolia Salisb.) 3-4 m kõrguseks kasvav tugevakasvuline põõsas, kasvab kõikjal üle Eesti kraavikallastel, ojade ja jõgede ääres, niisketel metsaservadel jne. Üldlevik, kontinentaalne Euraasia. Noored võrsed punakas-rohelised kuni - pruunid, kaetud tumepruunide karvadega, vanemad võrsed kollakad, kaetud lõvedega, läikivad. Pungad piklikmunajad, pruunid, kuni 5 mm pikad, vähem või rohkem karvased. Lehed õhukesed, elliptilised kuni äraspidimunajad, kuni 7 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, laineliselt saagja servaga, ühetaoliselt rohelised mõlemalt poolelt, noorelt tihedalt karvased, vanadel lehtedel vaid roodudelt karvased. Leheroots 1-2 cm pikk, abilehed suured, neerjad, püsivad pikka aega. Õitseb mais koos lehtimisega, urvad lühikesed 2-4 cm pikad. Majanduslikku ja haljastuslikku tähtsust ei oma, hea meetaim. Annab kergesti hübriide teiste pajuliikidega, paljundatakse pistokstega.
    Tuhkur paju (Salix cinerea L.) 3-4 m kõrgune tugevate võrsetega paju kasvab üle kogu Eesti metsaservades, soostunud niitudel, raiesmikel, jõgede ja järvede kallastel, olles kõige levinumaid pajuliike meil. Üldareaal Põhja-Euroopa ja Põhja-Siber. Noored võrsed hallid, viltkarvased, vanemad võrsed pruunikad, karvased. Pungad tömbid, pruunid, koonilised, hallide viltkarvadega. Lehed 5-12 cm pikad ja 2-4 cm laiad, äraspidimunajad kuni piklikud, lühikese terava tipuga, laineliselt saagja servaga, pealt veidi karvased, rohelised, alt hallikasrohelised, viltkarvased. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. Õitseb aprilli lõpus, mai alul enne lehtimist. Urvad 2-4 cm pikad, hea meetaim. Annab teiste pajuliikidega kergelt hübriide. Haljastuslikku tähtsust omab sort: 'Böschungsteppich’ - kuni 1 m kõrgune laiuv hea pinnakattetaim, pioneerliigina uushaljastustel kasutatav.
    Kõrvpaju (Salix aurita L.) Kõrvpaju on madalam põõsas, kasvades 1 max. 2 m kõrguse rohkesti hargneva põõsanakõikjal üle Eesti soodes, kraavikallastel, metsaservades jm. Üldareaal Euroopa ja Siberi põhjaosa. Võrsed peened,noorelt pruunikashallid, karvased, vanemad punakaspruunid, läikivad, paljad. Pungad hoiduvad võrsest eemale, kuni 4 mm pikad, punakaspruunid, veidi karvased. Lehed ümarad kuni äraspidimunajad, kuni 5 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, leheserv saagjas või terveservaline, noorelt mõlemalt küljelt hallikaskarvased, hiljem pealt hajuskarvased, alt hõredalt viltjad. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. Õitseb enne lehtimist, urvad kuni 2 cm pikad. Majanduslikku ja haljastuslikku tähtsust ei oma, annab kergesti hübriide teiste pajuliikidega.
    Verkjas paju (Salix starkeana Willd.) Väike madal kuni 1 m kõrgune peente võrsetega põõsake kasvab hajusalt kogu Eestis, puisniitudel, metsaservades, ojade ja kraavide kallastel. Üldareaal Euraasia põhjaosa. Võrsed peened, kollakaspruunid, noorelt hõredalt karvased, hiljem võrsed ja pungad paljad, võrsed kaetud koorelõvedega. Pungad kuni 4 mm pikad, lapikud. Lehed laiovaalsed kuni äraspidimunajad, puhkedes veidi punakad, terava tipuga, saagja servaga, pealt läikivrohelised, alt sinakasrohelised, paljad (noorelt veidi karvased). Abilehed neerjad, jämedalt hambulised, püsivad kaua. Urvad hõredalt, isasurvad ca 2 cm pikad, emasurvad 3-4 cm pikad, õitseb lehtimise ajal mais. Majanduslikku ega haljastuslikku tähtsust ei oma, annab hübriide teiste pajuliikidega, ei taha pistokstest hästi juurduda.
    Hundipaju (Salix rosmarinifolia L.) 1-1,5 m kõrgune tihedasti hargnev põõsas kasvab tavalise liigina üle kogu Eesti madal- ja siirdesoodes, kraavikallastel, samuti niiskel liival . Võrsed pruunid kuni kollakad, peened, noorelt karvased, hiljem paljad. Pungad, väikesed, ovaalsed, noorelt karvased. Lehed piklikud, 1…..4 cm pikad, 0,2…..1 cm laiad, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised, lehetipp teritunud, terveservaline, üksikute näärmetega, noorelt hallikate lidus karvadega.hiljem mõlemalt küljelt paljad. Leheroots kuni 0,5 cm pikk, hõredalt karvane, abilehed piklikud, väikesed, varisevad varakult. Õitseb mais, urvad kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus. Haljastuslikku ja majanduslikku tähtsust ei oma, juurdub pistokstest halvasti. Annab hübriide teiste pajuliikidega.
    Hanepaju (Salix repens L.)Roomavate võrsetega tihedalt hargnev põõsake, kasvab vaevu 30 - 60 cm kõrguseks, esinedes meil oma levila idapiiril ja on üsna haruldane , kasvades üksikutes kohtades Eesti läänesaartel. Enam levinud on hanepaju ja hundipaju hübriid. Üldlevila kogu Euraasia. Võrsed pruunikasmustad, siidkarvased, vanemad kollakad paljad kuni karvased. Pungad väikesed, võrselehoiduvad, siidkarvased. Lehed elliptilissüstjad, kuni 5 cm pikad ja kuni 1 cm laiad, terveservalised, käändunud servadega, noorelt siidkarvased, sügiseks hõredalt karvased.Abilehed väikesed, elliptilised, varisevad vara. Õitseb lehtimise ajal, isasurvad raota, emased raolised, ruljad, kuni 2 cm pikad, hõbedaselt karvased.
    Haljastuses mitmeid sorte: 'Bergen'; 'Green Carpet'; ' Grey Carpet'; 'Iona'; 'Voorthuizen’
    Liivpaju (Salix arenaria L.)Kuni 1 m kõrguseks kasvav tõusvate, tihedate võrsetega põõsas asub meil areaali idapiiril, teada kasvamas rannikuluidetel vaid Saaremaa lääneosas. Üldareaal Põhja-Euroopa ja siberi põhjaosa. Võrsed madalate pikivagudega, siidkarvased, pungad väikesed, munajad, karvased. Lehed munajad kuni piklikmunajad, kuni 3 cm pikad, kuni 1,5 cm laiad, lühidalt teritunud tipuga, mõlemalt pinnalt siidkarvased, leheserv veidi rullunud, terveservaline. Leheroots väga lühike kuni rootsutu, abilehed väikesed, ovaalsed. Õitseb mais, urvad ruljad, lühikesed, karvased. Ei oma tähtsust.
    Vitspaju (Salix viminalis L.)Ka korvipajuks nimetatud pajuliik kasvab sirgete pikkade võrsetega 5-6 m kõrguse põõsana meil oma areaali loodepiiril ja on üsna levinud (mõnedel andmetel naturaliseerunud) veekogude kallastel jne. Üldlevik Euroopa ja Aasia kontinentaalses kliimas. Võrsed pikad, hallikasrohelised, noorelt ude kuni siidkarvased. Vanemad võrsed oliivkollased, ümarate kuni piklike lõvedega. Pungad lamedad, piklikmunajad, karvased, kuni 6 mm pikad. Lehed lineaalsed kuni kitsassüstjad, kuni 20 cm pikad, ja kuni 2 cm laiad,leheserv terve, tihti rullunud, noorelt mõlemalt küljelt siidkarvased, hiljem karvased vaid alt. Abilehed kitsassüstjad, varisevad varakult. Õitseb koos lehtimisega, emasurvad 4-6 cm pikad. Hübridiseerub kergelt teiste pajudega, paljuneb lihtsalt pistokstest. Majanduslikult tähtis liik punumistöödeks, Eestis kasvatatakse liiki ka istandustes. Haljastuses tore liik vabakujuliseks või pügatavaks hekiks, ei talu seisvat vett, saab haljastada niiskeid kohti.
    Vene paju (Salix rossica Nas.) Vene paju on kirjanduses tihti käsitletud vitspaju kas alamliigina või teisendina, harvem omaette liigina. Liiki eelmisest eristada on väga raske. Lehed on pealt tumerohelised ja paljad, lehtede pikkuse ja laiuse suhe on väiksem kui vitspajul. Ka vanemad võrsed on udekarvased. Õitseb aprilli lõpp, mai koos lehtimisega. Kasvab enamasti Lõuna-Eesti jõgede ääres. Üldlevik Euroopast kuni Kaug-Idani. Ei oma meil tähtsust, kasutusalad samad vitspajuga.
    Pikalehine paju (Salix dasyclados Wimm.) Kõrged kuni 8 m põõsad, kasvavad Eesti idaosas jõgede ja järvede kallastel üleujutatavatel aladel. Liik on meil areaali loodepiiril, üldlevik kogu Euraasia. Vanemad võrsed kollased, paljad, noorelt sametkarvased. Pungad suured, ovaalsed, kollakad kuni pruunid, karvased. Lehed pikliksüstjad, 10-15 cm pikad, 2-4 cm laiad, sageli ebasümmeetrilised, tipust järsult teritunud, pealt tumerohelised, läikivad, alt sinakasrohelised, hõredalt karvased. Leheserv lainjastäkiline, üksikute näärmetega, allakäändunud servaga. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, noorelt karvane, abilehed suured, tihti neerjad, näärmelise servaga, varisevad varakult. Õitseb aprillis, mais, urvad 3-5 cm pikad. Hea meetaim. Majanduslikult kasutatakse võrseid punumistöödel, haljastuslikku tähtsust pole. Annab mõnede pajudega hübriide.
    Punapaju (Salix purpurea L.) 2-4 m kõrguseks kasvav sihvakate võrsetega põõsas kasvab Eestis oma levila põhjapiiril, seetõttu on meil hajusalt kasvamas Lõuna-Eestis jõgede kallastel( Piusa , Koiva), üle vabariigi kasvab naturaliseerunult. Üldareaal Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika. Võrsed pikad, sihvakad, päikesepoolselt küljelt punakaspruunid, muidu kollakashallid, paljad(vahel harva veidi karvased). Pungad paljad, läikivad, pruunid, kuni 3 mm pikad. Lehed asuvad sageli vastakult, süstjad kuni äraspidimunajad, 2-10 cm pikad, kuni 1 cm laiad, tipuosas saagja servaga, pealt tumerohelised, alt sinakad, paljad. Abilehed puuduvad. Urvad kitsad, kuni 5 cm pikad, õitseb mai algul. On dekoratiivne liik, hästi paljuneb pistokstest. Võrsed on heaks punumismaterjaliks.
    Sordid: 'Nana', 'Pendula'; 'Ripa'; 'Uzny' .
    Härmpaju (Salix daphnoides Vill.) Kasvab kuni 10 m kõrguseks puuks või kõrgeks põõsaks, on meil areaali põhjapiiril, eeskätt kasvab Lõuna- ja Lääne- Eestis jõgede ja järvede kallastel, rannikuluidetel. Üldareaal Euroopa. Võrsed üsna jämedad, kollased kuni pruunid, noorelt veidi lühikarvased, hiljem paljad, vahel vahakirmega. Pungad kuni 10 mm pikad, punakad kuni kollased, karvased. Lehed pikliksüstjad, terava tipuga, peenelt näärmelise saagja servaga, kuni 10 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, pealt tumerohelised, alt sinakad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, noorelt karvane, abilehed ovaalsed, teritunud tipuga. Õitseb enne lehtimist aprilli lõpus, urvad kuni 4 cm pikad, jämedad. Annab hübriide eriti halapajuga, haljastuslikku ja majanduslikku tähtsust ei oma. Haljastuses sort: 'Praecox'
    Halapaju (Salix acutifolia Willd.) Kasvab kuni 10 m kõrguse puuna või kuni 8 m kõrguseks kasvava kõrge püstise põõsana Eestis areaali loodepiiril, esinedes vaid Ida-Eestis vähesel määral Peipsi rannikuluidetel, Koiva ning Piusa jõgede kallastel, Ülemiste järve kaldal jm. Üldareaalkogu Euraasia. Võrsed peened, punakaspruunid kuni punased, läikivad, heleda vahakirmega kaetud. Pungad võrsele hoiduvad, piklikud, kuni 7 mm pikad, vahel veidi karvased. Lehed süstjad, kuni 12 cm pikad ja kuni 2 cm laiad, nahkjad, pealt tumerohelised, läikivad, alt härmatisega, kollakasrohelised, paljad, näärmelise saagja servaga. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, abilehed teritunud tipuga, näärmeliselt saagja servaga varisevad koos lehtedega. Õitseb enne lehtimist mai algul, urvad peaaegu raotud, kuni 3,5 cm pikad, rihedalt siidkarvased. Dekoratiivse liigina kasvatatakse ilupuuna parkides ja haljasaladel, hea meetaim. Paljundatakse pistokstega, sobib kuivade liivaalade kinnistamiseks.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 73 lk · .doc · 60 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Dendroloogia #1 Dendroloogia #2 Dendroloogia #3 Dendroloogia #4 Dendroloogia #5 Dendroloogia #6 Dendroloogia #7 Dendroloogia #8 Dendroloogia #9 Dendroloogia #10 Dendroloogia #11 Dendroloogia #12 Dendroloogia #13 Dendroloogia #14 Dendroloogia #15 Dendroloogia #16 Dendroloogia #17 Dendroloogia #18 Dendroloogia #19 Dendroloogia #20 Dendroloogia #21 Dendroloogia #22 Dendroloogia #23 Dendroloogia #24 Dendroloogia #25 Dendroloogia #26 Dendroloogia #27 Dendroloogia #28 Dendroloogia #29 Dendroloogia #30 Dendroloogia #31 Dendroloogia #32 Dendroloogia #33 Dendroloogia #34 Dendroloogia #35 Dendroloogia #36 Dendroloogia #37 Dendroloogia #38 Dendroloogia #39 Dendroloogia #40 Dendroloogia #41 Dendroloogia #42 Dendroloogia #43 Dendroloogia #44 Dendroloogia #45 Dendroloogia #46 Dendroloogia #47 Dendroloogia #48 Dendroloogia #49 Dendroloogia #50 Dendroloogia #51 Dendroloogia #52 Dendroloogia #53 Dendroloogia #54 Dendroloogia #55 Dendroloogia #56 Dendroloogia #57 Dendroloogia #58 Dendroloogia #59 Dendroloogia #60 Dendroloogia #61 Dendroloogia #62 Dendroloogia #63 Dendroloogia #64 Dendroloogia #65 Dendroloogia #66 Dendroloogia #67 Dendroloogia #68 Dendroloogia #69 Dendroloogia #70 Dendroloogia #71 Dendroloogia #72 Dendroloogia #73
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 73 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-11-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 60 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pudistaja Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Dendroloogia Siberinulg palsamnulg Areaal

    Sarnased õppematerjalid

    Okas- ja lhetpuude kirjeldus piltidega
    49
    doc

    Okas- ja lhetpuude kirjeldus piltidega

    1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetseva

    Dendroloogia
    Dendroloogia eksami konspekt
    48
    docx

    Dendroloogia eksami konspekt

    1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ­ ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) ­ nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt. · Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara-, paberi- ja reso

    Dendroloogia
    Puittaime liigid-tutvustus-31tk
    142
    pptx

    Puittaime liigid, tutvustus (31tk)

    PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud.

    Aiandus
    Vahtrate kirjeldused
    6
    doc

    Vahtrate kirjeldused

    Hõbevaher: Acer saccarinum Areaal: Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Suurus: 24-36 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. Võra: lai, munajas või silinderjas, oksad peened, sageli rippuvad. Koor, võrsed: tüvekoor helehall, sile või piklike ribadena kestendav. Noored võrsed läikivad, punakaspruunid, heledate lõvedega. Punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid. Ladvapung külgpungadest suurem. Lehed: vastakud sõrmjad lihtlehed, 5 hõlmaga, 6-12 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Pealt erkrohelised, alt sinakasvalged. Hõlmad terava tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked sügavad. Leheroots 8-12 cm pikk. Õied ja viljad: Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kollakasrohelised või punased, paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vi

    Dendroloogia
    Puu ja põõsad
    137
    docx

    Puu ja põõsad

    HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´A

    Dendroloogia
    Eestis kasvavaid puuliike
    12
    docx

    Eestis kasvavaid puuliike

    PUITTAIMED Eestis kasvavaid okaspuid: Harilik mänd (pinus sylvestris) MA: 1. Leviala: Levila hõlmab laiad alad Euroopas ja Aasias, ka kõige põhjapoolsemad piirkonnad. Eestis väga sage, kõige tavalisem metsapuu. 2. Suurus: Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m. Vanus võib olla 300400 (kuni 600) aastat. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 90-120 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Tüvi on tavaliselt sirge, jämedaima läbimõõt ­ 140 cm, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Pungad munajad, pruunid ja vaigused. 5.

    Bioloogia
    Dendroloogia eksami piletid
    12
    doc

    Dendroloogia eksami piletid

    Pilet 22 Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra] 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesear

    Dendroloogia
    Mailaselised ja kuslapuulised
    23
    docx

    Mailaselised ja kuslapuulised

    tingimustes haljastuses ning mida tuleks arvesse võtta neid liike kasvatades. KASUTATUD KIRJANDUS JA VEEBILEHED 1. Alanko, P. Püsililled. Tallinn: Varrak, 2009. 2. Hackstein, H., Wehmeyer, W. Kiviktaimlaleksikon. Sine loco: Maalehe Raamat, 2006. 3. Kask, M., Kuusk, V., Talts, S., Viljasoo, L. Metsa- ja niidutaimed. Talinn: Varrak, 1978. 4. Kukk, T. 101 Eesti lille. Tallinn: Varrak, 2010. 5. Kukk, Ü. Looduslikke dekoratiivtaimi. Tallinn: Valgus, 1972. 6. Laas, E. Dendroloogia. Tallinn: Valgus, 1987. 7. Lundevall, C. F., Björkman G. Põhjamaa õistaimed. Tallinn: Varrak, 2007. 8. Masing, V. 100 tavalisemat taime. Tallinn: Koolibri, 1999. 9. Roht, U. Lehtpuud I osa. Sine loco: AS Atlex, 2007. 10. Seidelberg, Mari. Väike püsililleraamat. Tallinn: Valgus, 1995. 11. Süvalepp, A., Süvalepp, M. Madalakasvulised püsililled. Tallinn: Valgus, 1976. 12. Tara, A. K. Suvelilled. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus, 2009. 13. Aiasõber. Liigikirjeldused

    Botaanika


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun