Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Dendroloogia (0)

3 HALB
Punktid
 
Säutsu twitteris
Dendroloogia eksamiks:
  • Perekondad nulg ja kuusk
    Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies – kreeka k. bios – elu ja aei – alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp . Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad , mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad , paralleelsete servadega ), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
    Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat.
    Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia , Kesk- Aasia , Himaalaja ja Aasia parasvöötmes. Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100…500 aastani.
    Nulud on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad, niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud . Puit on pehmem kui kuuskedel, tihedusega 350…500 gr/cm³ ning vaigukäikudeta, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, tselluloosi- ja taaratööstuses. Koorest saadakse palsaminulul ja siberi nulul palsamivaiku, millist kasutatakse optikatööstuses, meditsiinis jne.
    Nulud on järjest laienev äriartikkel jõulupuudena. Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Euroopas kasvatatakse sellel otstarbel laialdaselt jõulupuude istandustes euroopa, kaukaasia , korea ja hõbenulgu. Nulgude okkad püsivad kuivas toaõhus palju paremini puudel kui kuuskedel.
    Eestis on nulgudel peamiselt dekoratiivne väärtus. Neid kohtame mõisaparkides, maa-asulate haljastuses, metsaservades, talude haljastuses, teede äärtes, haljasaladel jm. Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel – nuluperekonna seda omadust on meil seni vähe ära kasutatud. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehhaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades. Seenhaigustest on olulisemaks nululiikide kahjustajaks juurepess (Heterobasidion annosum) ja putukkahjuritest must pahktäi (Aphrastasia pectinatae), ulukitest kahjustavad nulge meeleldi metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides meelsasti oma sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt.
    Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea – vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix – vaik , tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjadena puule (NB! nulgudel käbid lagunevad varisedes ja puule jäävad vaid püstised käbirootsud). Seeme on varustatud teda lusikjalt ümbritseva lennutiivaga. Vaigukäigud asuvad nii puidus, koores , kui ka okastes. Tüvekoor noorelt sile, üle 30 aastastel puudel moodustub korp.
    Perekonnas umbes 45 liiki, millised kasvavad põhjapoolkeral, tihti mäestikes. Leviku keskpunktiks on Lääne- ja Kesk-Hiina mäestikud. Eestis kasvab looduslikult üks liik.
    Perekonna liigid omavad suurt majanduslikku tähtsust tänu kvaliteetsele ja vastupidavale puidule .
  • Siberi ja palsamnulg
    Siberi nulg (Abies sibírica Ledeb.) Siberi nulg on küllap vist meil enim kasutamist leidnud nululiik. Selle puu kitsaskoonusjas, nooljas võra, tumeroheline okkavärvus, varjutaluvus ja külmakindlus, on andnud suured võimalused kasutada teda haljastuses. Me kohtame siberi nulgu kuni 30 m kõrguseks kasvava puuna paljudes mõisaparkides nii üksikpuuna kui grupiti, liigiga on rajatud metsakultuure ja haljasalasid. Eluiga 100…150 aastat. Tsoon II. 1820.
    Areaal : Uuralitest läänepoolt (Dvinaa jõgi) kuni Baikalist idasse, põhjast Jenissei jõe alamjooksuni (67º põhjalaiust) ja lõunast kuni Volga ja Kama jõeni. Kasvab umbes 20 miljonil hektaril. Moodustab nn. tumetaiga koos Picea abies, P. obovata, Pinus cembra ssp. sibirica ja Larix sibirica -ga.
    Võrsed: siledad, hallikad , kaetud pruunide karvadega.
    Pungad: kerajad, rohekad, kaetud vaiguga.
    Okkad: 1…3 cm pikad, 0,1 cm laiad , tipp ümar või vaevumärgatava sisselõikega, pealt veidi läikivad, sageli pealküljel okka tipuosas õhulõheriba, allküljel 2 kahvatuvalkjat õhulõheriba, kinnituvad tugevalt võrse tipu suunas juhitult ja üldmuljelt paiknevad võrsetel sassiaetult.
    Käbid: 5…9 cm pikad, valminult helepruunid, vaigused, kattesoomused pole nähtavad, seemnesoomused sametkarvased, peensaagja servaga, IX-X.
    Suuri puid on Eesti mõisaparkides palju, olgu nimetatud siin Järvseljat [h = 26 m, d = 50 cm (Kasesalu,1999)], Põlvamaal Kioma parki [h = 26,5 m, d = 73 cm (Elliku jt., 2000)] Põlvamaal Räpinas, Sillapää lossi parki jne., samuti on aja jooksul siberi n. istutatud metsakultuure Sangaste , Õisu, Heimtali , Vinni jm. piirkondadesse.
    Liik on äärmiselt külmakindel ja dekoratiivne tänu kitsaskoonusjale võrale. Ei talu linnatingimusi ja seepärast jäägu maakohtade haljastamiseks. Sobib kokku sihvakate ehitistega.
    Palsamnulg (Abies balsámea (L.) Mill.) Balsamea – lõhnav. Palsamnulg kasvab kuni 25 m kõrguse ja umbes 0,5 m tüvediameetriga ja noorelt hallika , sileda ning rohkete vaigumahutitega tüvekoorega laikoonusja korrapärase võraga puuna. Tsoon III. 1698 .
    Areaal: Palsamnulu kodumaaks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa, põhjas areaal üle 60 põhjalaiuse, idas Atlandi ookeani ja selle saarteni, läänes Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), moodustades segapuistuid Thuja occidentalis'e, Larix laricin’a, Picea mariana, Betula papyrifera jt. puuliikidega.
    Hübridiseerub Fraseri n. – vt. värdnulg;
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noored helepruunid, beežide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega.
    Pungad: piklikümarad, pruunid , tugevalt vaigused.
    Okkad: 1,5…3,0 cm pikad, 1,5…2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt rohekasvalged, teravneva tipuga või nõrga sisselõikega. NB! Okkad murduvad painutades kergesti ( määramist abistav tunnus).
    Käbid: noorelt violettrohekad, valminult tumehallid, rohkelt kaetud vaiguga, seemnesoomused lühikeste heledate karvadega, kattesoomused ei ulatu välja. Käbid 5…10 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, tömbi tipuga.
    Võra on korrapärane ja tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul. Eestis on palsamnulg siberi nulu järel teine levinuim nululiik, kasvades meil isegi suuremaks kui kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, olgu mainitud Lasinurme park, Lääne-Virumaal [ hmax = 25,5 m, dmax = 72 cm ( Roht , 1986)], Järvseljal [hmax = 27,5 m, dmax = 69 cm ( Eino Laas )], Taageperas, Kuremaal jm. Liik on meil täiesti külmakindel, kahjustub vaid tihti juurepessu ( Fomes annosus) ja must pahktäi (Aphrastasia pectinatae) läbi Noorena väga dekoratiivne, hiljem (50-60 a) dekoratiivsus väheneb. Ei konkureeri kodumaiste puuliikidega kasvukiiruses. Kannab hästi käbi ja annab looduslikku uuendust.
    Sordid : ’Hudsonia’, ’ nana ’, ’ Piccolo ’.
  • Euroopa ja hallnulg
    Euroopa e. valge nulg (Abies álba Mill.). Alba ; albus – valge, silmas peetud valgeid laike tüvekoorel. Kodumaal 30…50 (65) m kõrgune ja kuni 2 m tüvediameetriga suur, noorelt laikoonusja, vanas eas kuhikja võraga ja tumedama sügavrõmelise ning valkjalapilise tüvekoorega puu ei saavuta meil selliseid dimensioone. Vanus kuni 500 aastat. Tsoon IV. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Areaal: Euroopa nulg on tavaliseks okaspuuliigiks Kesk- ja Lõuna - Euroopa mägedes ( Alpid , Sudeedid, Karpaadid ) ja lauskmaal (Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Šveits, Rumeenia , jne), kus ta kasvab nii puhtpuistuna kui segus koos hariliku pöögiga (Fagus sylvatica), olles Euroopas kasvavatest okaspuudest varjutaluvaim ning tõustes Alpides kuni 1700 m kõrguseni üle merepinna .
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hallikaspruunid, madalate vagudega, kaetud tihedalt hallikate karvadega.
    Pungad: munajad, pruunikad, vaiguta või nõrgalt vaigused.
    Okkad: 2…3 cm pikad, 2…3 mm laiad, pealt tumerohelised, alt kahe valkja õhulõheribaga, tipp pügaldunud. Okkad asuvad varjuokstel kamjalt, valgusokstel radiaalselt, on hästi jäigad.
    Käbid: noorelt rohekad, valmides tumepruunid, silinderjad, 10…15 (20) cm pikad, 3…5 cm läbimõõdus, seemnesoomused suured, neerjad, sametkarvased, kattesoomuste tipud ulatuvad välja ja on tagasikäändunud. Seemned suured, kolmnurksed, varustatud lennutiivaga, IX-X.
    Eestis on euroopa nulgu kultiveeritud palju eelmisel sajandil, kuid 1939/40 a. ja hilisemad külmad talved on pea kõikjal Mandri-Eestis hävitanud suured puud ja kasvamas on neid vaid mereäärsetel aladel. Mandri Eesti suurim euroopa n. kasvab ilmselt Saue mõisa pargis Harjumaal , millise mõõtmed on h = 26,9 m, tüve läbimõõt 61 cm (Roht 2002). Ida-Eesti suurim puu on kasvamas Luual, umbes 65 a vanuse viljuva puu kõrgus on 23 m ja diameeter 35 cm (Laas, 2004). Absoluutselt suuremad euroopa nulud kasvavad aga Hiiumaal Suuremõisa pargis kus 1983. a. oli suurima puu diameeter 94 cm. ja h = 31,5 m. (Elliku, Roht) aga 1998. a. diameeter juba 100,0 cm. ja h = 36,0 m. ( Relve ).
    Sordid: ’ Pendula ’ – rippoksaline sort; ’ Pyramidalis
    Hall nulg (Abies cóncolor [ Gordon ] Lindl. ex Hildebr.) Concolor – ühevärviline, viidates okaste ühesugusele valkjashallile värvusele nii pealt kui alt. Laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25…40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9…1,2 m tüveläbimõõdu. Elab kuni 300 (400) a. vanuseks. Tsoon IV. 1872.
    Areaal: Halli nulu kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Washingtonist kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid .
    Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused.
    Okkad: 4…6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid.
    Käbid: ovaalsed, 7…12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad seemnesoomustest, IX-X.
    Kasv noores eas aeglane ning kiireneb pärast 30 a. vanuse saabumist ja ületab kiiruselt kodumaal kaaspuuliike kuid meil on üldjoontes palju aeglasemakasvuline. Eestis väärib dekoratiivse ja suhteliselt külmakindla liigina rohkem kasvatamist. Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks, vanemas eas külmakindlus suureneb. On kasvamas mitmetes vanades mõisaparkides üksikpuuna või väiksemate gruppidena. Suuri puid kasvab Viljandimaal , Polli pargis, Salla pargis, Lääne-Virumaal [8 puud, hmax = 23,5 m, dmax = 42 cm (Roht, 1986)], Järvseljal [ h = 20 m , d = 36 cm (Kasesalu, 1999)], Vana- Varbla pargis Pärnumaal [ hmax = 22,0 m, dmax = 56 cm (Roht, 1986)], Tartus, Luual jm. Liik on väga valgusnõudlik. Külgvarju puhul laasub alt kiiresti ega ole enam eriti dekoratiivne. Talub nulgudest ühena vähestest linnatingimusi, samuti mulla kuivust.
    Sortidid: 'Argentea' - kuni 10 m kõrgune hõbedaste okastega püramiidjas puu; ’ Aurea ’, ’Archer’s Dwarf ’; ’Brevifolia’; ’Candicans’; 'Compacta' (’ Glauca Compacta’); ’Conica’, ’Gable’s Weeping’; ’ Globosa ’; ’Pendula’; ’Piggelmee’; ’Violacea’; 'Wintergold'
  • Harilik kuusk
    Harilik kuusk (Picea ábies [L.] H. Karst .) Abies - lad. k. alati haljas, roheline, elav. Tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas.
    Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad.
    Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad.
    Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1…2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5…7 aastat.
    Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8…15 cm pikad, 3…5 cm läbimõõdus. Seemnesoomused rombjad või äraspidimunajad, kattesoomused väikesed ja pole nähtavad.
    Harilik kuusk on pindmise juurestikuga, põua-, tormi- ja hiliskülma kartlik puuliik . Meie puudest saavutab harilik kuusk suurimad mõõtmed, näiteks Järvseljal on hariliku kuuse kõrguseks mõõdetud 43,8 m ja suurimaks diameetriks Pärnumaal kasvaval kuusel 1,0 m kõrguselt 137 cm (Relve, 2000). Harilik kuusk on linnaoludes üsna vastuvõtlik saastunud õhule ja okkad kipuvad kuivama. Varjutaluva liigina saab teda kasvatada teiste puude all ja vähese valgusega kohtades. Nõudlik mulla viljakuse suhtes, eelistades kasvada samades tingimustes nagu enamik lehtpuid. Ei talu seisvat vett ja kuivab sellistes tingimustes kiiresti. Talub suurepäraselt pügamist, seetõttu hea hekipuu.
    Sordid: I grupp - kasv normaalne, tugevalt püstine;
    1. Sammasjad ja koonusjad sordid: 'Columnaris'; 'Cupressina'; 'Falcata'; 'Pyramidata';
    2. Väheste okstega sordid: 'Virgata'; 'Cranstonii'; 'Dicksonii';
    3. Rippuvad (leina)vormid: 'Inversa'; 'Aarburg'; 'Frohburg'; Loreley'; 'Pendula Major '; 'Rothenhaus'; 'Viminalis'; 'Wartburg';
    4. Värvilised okkad: 'Argentea'; 'Argenteospica'; 'Aurea'; 'Coerulea'; ' Finedonensis ';
    5. Erinevate käbidega: f. chlorocarpa; f. erythrocarpa.
    6. Erinevate okastega: 'Cincinnata';
    7. Erineva tüvega: 'Tuberculata';
    II grupp - kasv madal, tavaliselt 3-5 m kõrge;
    1. Kitsaskoonusja võraga: ' Wills Zwerg'; 'Concinna';
    2. Laikoonusja võraga: 'Compressa'; 'Conica';
    3. Kerajad: 'Globosa';
    4. Leinavormid: 'Acrocona'; 'Reflexa';
    5. Värvilised okkad: 'Aurea Magnifica';
    III grupp - kääbusvormid, alla 3 m kõrged;
    1. Koonusja kujuga: 'Maxwellii'; 'Ohlendorffii'; 'Pygmaea'; 'Barryi'; 'Capitata'; 'Decumbens'; 'Ellwangeriana'; 'Humilis'; 'Nana'; 'Pachyphylla'; ' Pseudo Maxwellii'; 'Pyramidalis Gracilis'; 'Remontii';
    2. Kerajad, tugevate võrsetega: 'Compacta'; 'Compacta Asselyn'; 'Merkii'; 'Parviformis';
    3. Kerajad, peente võrsetega: 'Echiniformis'; 'Gregoryana'; 'Clanbrassiliana'; 'Gregoryana Parsonsii'; 'Gregoryana Veitchii'; 'Mariae-Orffiae';
    4. Lamedad ja laiümarad: 'Little Gem'; 'Nidiformis'; 'Procumbens'; 'Pumila Glauca'; 'Highlandia'; 'Hornibrookii'; 'Pseudoprostrata'; 'Pumila'; 'Pumila Nigra'; 'Tabuliformis'; Siia rühma võiks lisada ka meie kahe tuntud okaspuude sordiaretaja A. Ilvese Luualt ja A. Vaigla Räpinast aretatud sordid nagu: 'Luua'; 'Luua Pärl' jne. Antud ülevaade on vaid murdosa hariliku kuuse sortidest .
  • Kanada ja must kuusk
    Kanada kuusk (Picea gláuca [Moench] Voss). Glaucus – sinakasroheline. Kuni 20…35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60…100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Tsoon II. 1700.
    Areaal: Liigi kodumaaks on Põhja-Ameerika taigavöönd 45. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel, ulatudes põhjas metsade leviku põhjapiirini ja lõunas preeriate põhjapiirini. Kanada kuusk kasvab segapuistutena koos Populus termuloides'e, P. balsamifera, Betula papyrifera, Picea mariana, P. rubens 'i jt. liikidega. Koos Picea mariana'ga kasvab kõikjal Alaskal ja ka põhja pool polaarjoont.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: paljad, hallid kuni valkjad (helekollased), läikivad.
    Pungad: väikesed, munajad või ümarad, helepruunid, vaiguta.
    Okkad: 1…2 cm pikad, veidi kõverad, neljakandilised, tömpide tippudega , hõõrudes lõhnavad mustsõstra järgi.
    Käbid: väikesed 3…5 cm pikad, 1…1,5 cm läbimõõdus, noorelt helerohelised, valminult helepruunid, seemnesoomused terveservalised. Käbisid kannab rikkalikult juba noores eas ( 15…20 aastaselt).
    Suuri puid on meil kasvamas Hiiumaal, Suuremõisas [ h = 21,7 m, d = 46 cm (Roht, 1986)], Saku pargis [ h = 23,5 m, d = 38 cm (Roht, 1986)] . Suuri puid kasvab veel Olustveres, Sangastes, Vigalas jm. Kanada kuusk ei talu varju, kasvab varjus aeglaselt ja laasub tüve allosast tugevasti ning pole enam dekoratiivne. Eelistab kasvamiseks niisket kasvukohta ja kõrget õhuniiskust. Talub linnatingimusi ja kärpimist.
    Sordid: 'Conica'; 'Echiniformis'; ' Alberta Globe ';; ’Achat’; ’Alberta Blue ’; ’Arneson’s Blue’; ’Arneson’s Blue Variegated’; ’Biesenthaler Frühling’; ’Blue Planet ’; ’Blue Wonder’; ’Coerulea’; ’ Daisy ’s White’; ’Echiniformis Globosa’; ’J. W. Daisy’s White’; ’Jean’s Dilly’; ’Laurin’; ’Lilliput’; ’Maigold’; ’Piccolo’; ’Pixie’; ’Rainbow End’; ’Sander’s Blue’; ’Saphir’; ’Stalagmit’; ’ Tiny ’; ’Zajicek’;
    Must kuusk (Picea mariána [Mill.] Britton et al.) Marianus – Marylandist (USA). Kasvukoht sama nagu eelmisel liigil. Kodumaal madal 10…20 m kõrge ja peenetüvelise puuna. Võra kitsaspüramiidne, tüve koor hallikaspruun ja õhuke, puud aeglasekasvulised.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: punakaspruunid , peened , kaetud tihedalt punakate karvadega.
    Pungad: punakaspruunid, pungasoomused pikad, karvased, pungad vaiguta.
    Okkad: läiketa 0,5…2,0 cm pikad, alla 1 mm laiad, teritunud või tömbi tipuga.
    Käbid: 2…3,5 cm pikad, umbes 1,5 cm läbimõõdus, pika varrega, noorelt punased, küpsena tumevioletjad. Seemnesoomuste tipp kolmnurkne kuni ümar, ebaühtlaselt peensaagjas. Käbid kinnituvad rikkalikult okstele tüve läheduses.
    Must kuusk suudab kasvada soostunud maadel . Viljuvaid puid kasvab Luual, Järvseljal jm. hajusalt. Väärib senisest enamat kasutamist meil haljastuses.
    Sordid: ’Doumetii’; 'Nana'
  • Torkav ja serbia kuusk
    Torkav kuusk (Picea púngens Engelm.) Torkav kuusk ja hõbekuusk on kooskäsitletuna meil haljastuses kahtlemata enim kasutatud kuuseliigid. Kodumaaks on Põhja - Ameerika lääneosa, kasvades
    Kaljumäestikus kuni 3000 m. kõrguseni. Moodustab metsi koos Abies concolor'i, Pseudotsuga menziesii, Picea engelmannii jt. liikidega. Areaalis 30 kuni 45 m kõrguseks ja kuni 1 m tüvediameetriga puu. Võra kitsas , püramidaalne ja sümmeetrilise kasvukujuga. Kasv aeglasem, kui harilikul kuusel. Eestis kasvamas pea kõikjal haljasaladel, paljudes vanades parkides ja aedades. Talub hästi linnatingimusi, on võrdlemisi valgusnõudlik.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: helepruunid, karvadeta, nõrgalt läikivad.
    Pungad: suured, koonusjad, pruunikad, vaiguta.
    Okkad: 2…3 cm pikad, nõelja tipuga, jäigad, kinnituvad võrsele radiaalselt. Okka kõigil külgedel rohkelt õhulõheridu, mistõttu okkad näivad hõbedastena. Hõbedased on okkad siiski ainult ühe aasta, hiljem rohekad, püsides puul 4…6 aastat.
    Käbid: noorelt rohekad, valminult helepruunid, 5…10 cm pikad, seemnesoomused õhukesed, piklikrombjad ja saagjaservalised.
    Sordid: 'Columnaris', ’Fat Albert ’; ’Glauca Globosa’; 'Globosa'; ’Glauca Pendula’; 'Hoopsii'; ’Koster’; ’Moerheimii’; 'Montgomery'; ’ Oldenburg ’; 'Procumbens'; ’Spekii’; ’Thomsen’; ’Edih’; ’Erich Frahm’; ’Glauca Procumbens’; ’Hoto’; ’ Iseli Fastigiate’; ’Iseli Foxtail’; ’ Lucky Strike’ = (’Lombarts’);
    Serbia kuusk (Picea omórika [Pancic] Purk .). Väga korrapärase kitsaskoonusja võraga puu kodumaal kuni 40 m kõrgust saavutav. Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt.
    Areaal: Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased.
    Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega.
    Okkad: lamedad, 1…2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav.
    Käbid: noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3…6 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga.
    Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20…30 aastaselt aga kiireneb märksa. Eestis kasvab viljuvaid puid mitmetes parkides ja haljasaladel, nimetame siinkohal Olustvere , Tihemetsa[ h = 19,3 m, d = 25 cm (Roht, 1986)], Pärnu, Luua, Järvselja jne parke ja arboreetumeid. On kindlalt üks dekoratiivsemaid kuuseliike haljastuses ja väärib senisest palju laiemat kasutamist.
    Sordid: 'Aurea'; 'Nana'; 'Pendula', ’ Freya ’; ’Pimoko’;
  • Harilik ebatsuuga ja kanada tsuuga
    Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziésii [Mirb.] Franco ) MenziesiiXVIII sajandil elanud Šoti botaaniku ja laevaarsti Archibald Menziesi järgi. Euroopasse on see puuliik toodud juba 1827. aastal D. Douglas’i poolt. Kasvab kodumaal kuni 90 m kõrguse puuna (tavaliselt 30…50 m kõrge)
    Areaal: Hariliku ebatsuuga kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Kanadast (Briti Columbiast) kuni New - Mexikon'i lõunas, tõustes Vaikse ookeani rannikult kuni 3000 m. kõrguseni Kaljumägedes.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt oranžkollakad, hiljem hallikaspruunid, paljad.
    Pungad: pruunid, teravatipulised, koonusjad, vaiguta, suured.
    Okkad: 2…3,5 cm pikad, tömbid, radiaalsed või varjus kamjad, pealt rohelised alt kahvatute hallikate õhulõheribadega.
    Käbid: noorelt helerohelised, 5…10 cm pikad, kattesoomused kaugele väljaulatuvad ja vahest tagasikäändunud, valminult helepruunid.
    Meie oludes on hariliku ebatsuuga kasvatamisele pööratud suurt tähelepanu ja on loodetud, et just see puuliik võib Eestis kolmanda tähtsa okaspuuna kujutada edaspidi olulist kohta meie metsamajanduses . Seda eeskätt tema kiirema kasvu ja väärtuslikuma puidu tõttu, kui kohalikel okaspuudel. Praeguseks on ebatsuuga puistuid meil teada umbes 20 kohas Eestimaal. Momendil kõrgeim harilik e. kasvab Sangaste pargis Valgamaal (h = 42 m), ilmselt suurima tüvediameetriga puu kasvab Tihemetsas, millise d = 89 cm ja kõrguseks on 33,5 m (Roht, 1986). Suuri puid kasvab veel Sangastes, Luual, Uhtnas (h = 41,3 m [Roht, 2003]) jm. Harilik ebatsuuga on varjutaluvuselt meie h. kuuse ja h. männi vahepeal , ei talu eriti varju noores eas. On meie looduses hästi kohanenud, andes suhteliselt rikkalikult looduslikku uuendust. Noores eas kahjustavad puid metskitsed.
    Harilikul ebatsuugal eristatakse vastavalt okka värvile, kasvukiirusele ja käbide kujule ka kolm teisendit:
    var. menziesii (sün. var. viridis [Schwer.] Franco) alamliigina roheline e. rannikuebatsuuga; suurimate mõõtmetega teisend, kuid samas ka kõige külmahellem. Kasvab piki Vaikse ookeani rannikut, Briti Columbiast kuni California osariigini, ulatudes ka Kaskaadide ja Sierra Nevada mäestikeni. Meil talviti külmahell ja hukkub varem või hiljem.
    var. glauca (Beissn.) Franco (sün. P. glauca [Schwer.] Mayr) alamliigina sinihall ebatsuuga; see alamliik kasvab hariliku ebatsuuga areaalis, Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas, tungides üles kõrgele mägedesse. Nii okkad kui käbid on põhiliigist väiksemad, okkad kaetud tugeva vahakihiga, käbidel kattesoomused tavaliselt tagasikäändunud. On aeglasekasvulisem ja külmakindlam põhiliigist.
    var. caesia Schwer. (sün. P. caesia [Schwer.] Flous) alamliigina hall ebatsuuga; kahe eelpoolkirjeldatud teisendi vahepealsete tunnustega, olles suuteline kasvama kuni 50 m kõrguseks ja 1…2 m tüvediameetriga puuks . Looduslik levila Kaljumäestiku põhjaosas, Briti Columbia distriktis ja Washingtoni osariigis. See alamliik meil ja naaberriikides kõige enam levinud, olles parajalt kiirekasvuline ja suutes taluda veel meie karme talvepakaseid.
    Sordid: 'Fletcheri' -; 'Glauca’, Pendula'; 'Nana'
    Kanada tsuuga (Tsuga canadénsis [L.] Carriere). Canadensis – Kanadast pärinev. Kodumaal kuni 35 m kõrguseks kasvav laikoonusja võraga puu. Vanus 100…300 aastat. Tsoon IV. 1736.
    Areaal: Kasvab Põhja Ameerika idaosas, Hudsoni lahest kuni Allegheny mägedeni jõgede orgudes ja niiskemates kohtades. Kasvab tavaliselt segapuistuna, ei moodusta puhtpuistuid, tungides kuni 1500 m kõrguseni üle merepinna.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: kollakas - kuni hallikaspruunid, peened, näärmekarvadega kaetud.
    Pungad: väikesed, munajad, helepruunid
    Okkad: asetsevad kamjalt, 1…2 cm pikad, 1,5 mm laiad, tumerohelised, alt valkjad, okka serv tipuosas üksikute peente hambakestega, tipp pügaldunud või terav.
    Käbid: lühirootsulised, kuni 2 cm pikad, hallikaspruunid, munajad, tömbid, seemne- soomused nahkjad, ümarad, ülemine serv saagjas.
    Meil on kanada tsuugat kasvatatud väga vähe, teada on suuremaid puid Järvseljalt, Luualt ja Olustverest (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm.
    Sordid: 'Albospica'; 'Aurea'; 'Globosa'; ’Gracilis; ’Jeddeloh’; ; ’Nana’; 'Pendula'; ’Ammerland’; ’Aurora’; ’Brandley’; ’ Cole Prostrate’; ’ Curly ’; ’Hussii’; ’Minima’; ’Pygmaea’; ’Verkade’s Recurved’;
  • Euroopa ja siberi lehis
    Euroopa lehis (Larix decídua Mill.) Decidua – maha langev, osutab suvehaljastele okastele. Euroopa lehis toodi Eestisse 18. sajandi alul ja asuti kohe ka ulatuslikult kultiveerima. 30…50 m kõrge puu, tüveläbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini.
    Areaal: Alpid ja Karpaadid, kasvab kuni 1800 m. kõrgusel, koos Picea abies, Abies alba, Pinus mugo ja P. cembra'ga.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: Peened, kollakad, paljad.
    Pungad: Koonusjad kuni poolkerajad, tipupungad vaigused, pruunide soomustega.
    Okkad: 1,5…3 cm pikad, kitsas-lineaalsed, pehmed , tömbi või lühidalt terava tipuga, lühivõrseil 30…40 kaupa kimbus, pikkvõrseil üksikult. Hõõrudes lõhnavad vaigu järele.
    Käbid: Noored punakad kuni rohekad, valmides pruunid, 2…5 cm pikad, munajad, umbes 2 cm läbimõõdus. Noortel käbidel kattesoomused pikemad kui seemnesoomused, valminud käbidel on seemnesoomused nähtavad vaid pisikeste teravikena käbi alaosas. Seemnesoomused kaetud pruunide karvadega, nahkjad, tipp kolmnurkne või rombjas, varisevad mais.
    Eestis on euroopa lehist palju kultiveeritud, ilusaim puistu kasvab Viljandimaal, Loodi Püstmäel, kus suuremate puude kõrgus ulatub 43 m-ni ja läbimõõt 80 cm-ni (Relve, 2000). Jämedaim euroopa lehis kasvab Tartumaal , Kambjas, kus puu diameetriks on mõõdetud 140 cm (Relve, 2000). Euroopa lehis on väga kiirekasvuline noores eas, seetõttu sobib suurematesse parkidesse grupiti, alleedena jne.
    Sordid: 'Pendula'; 'Repens'
    Siberi lehis (Larix sibirica [Münchh.] Ledeb.) Sibirica Siberist pärinev. Siberi lehis kasvab kuni 40 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga puuna laialdasel maa-alal:
    Areaal: põhjast kuni 70. põhjalaiuskraadini, lõunast kuni 46. põhjalaiuskraadini, idast Baikali järveni ja läänest Obi jõeni. Kasvab mägedes kuni 2500 m kõrgusel.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: kollased, läikivad, rõmelised, paljad.
    Pungad: kerajad, vaigused, tumepruunid.
    Okkad: 15…30 kaupa kimbus lühivõrsetel, kimbu servas lühemad keskel pikemad okkad. Okkad pealt tumerohelised, alt helerohelised, okka mõlemal küljel õhulõheribad. Okkad 2…3,5 cm pikad, hõõrudes lõhnavad rohu järele.
    Käbid: 2,5…4 cm pikad, umbes 2,5 cm läbimõõdus, tömbid, ebasümmeetrilised, noorelt rohelised, valminult pruunid, tihedalt roostekarvased. Kattesoomuste tipud ei ulatu seemnesoomuste tagant välja.
    Kasvuks sobivad enam lubjarikkad mullad , ei talu eriti liigniiskust. Noortel puudel võra kitsas, hiljem külgoksad kasvavad pikaks ja võra muutub kuhikjaks. Noorelt kiirekasvuline, puit omadustelt üks parimaid lehiste hulgas. Meil on palju siberi lehise kultuure rajatud pärast II maailmasõda peamiselt Altai piirkonnast varutud seemnega. Siberi lehist on teada suurte eksemplaridena paljudes vanades mõisaparkides, märgime siinkohal Taagepera, Laatre , Sangaste jne. Siberi lehis kui suureks sirguv metsapuu on sobiv suurematesse parkidesse ja haljasaladele.
    Selle liigi juures väärib märkimist meil samuti sageli kasvatatav vene lehis (Larix russica [Endl.] Sab. ex Trautv.), millist varem käsitleti ühise liigina siberi lehisega.
  • Perekond mänd ja harilik mänd
    Perekond Mänd (Pínus L.). Pinus – vana ladinakeelne perekonnanimi . Männi perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest.
    Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud , sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid).
    Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm ( Quercus )). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki.
    Mändidel on arenenud väga hea juurestik, mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid. Männi puit on väga heade omadustega, sisaldab vaigukäike nii puidus, koores kui okastes. Majanduslikult oluline okaspuuperekond.
    Männi perekond jaotatakse kaheks alamperekonnaks: Haploxylon ja Diploxylon ja need omakorda fülogeneetilisteks ridadeks.
    Harilik mänd (Pinus sylvéstris L.) Sylvestris – metsas kasvav, metsa moodustav . Harilik mänd on kodumaa tähtsaim puuliik, moodustades umbes 1/3 meie metsadest. Harilik mänd on noores eas koonusja, hiljem keraja võraga puuliik, tüvi sirge, vanemas eas kaetud paksu korbaga. Okste harunemine monopodiaalne. Puud võivad kasvada kuni 50 m kõrgusteks ja saavutada kuni 1,5 m tüveläbimõõdu. Vanus küündib kuni 500 aastani. Tsoon II. Kultuuristamise aeg teadmata.
    Areaal: Väga suur, kasvades nii Euroopas kui Aasias. Leviku põhjapiir - 70 kraadi põhjalaiust Loode-Norras, lõunapiir 45 kraadi põhjalaiuse kohal, idapiir - Amuurimaa, läänepiir - Prantsusmaa. Harilikul männil on ka paiguti osaareaalid - Prantsuse Sevennid, Väike-Aasia jm.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: hele- kuni hallikaspruunid, paljad.
    Pungad: ruljad, tömbi või lühidalt terava tipuga, pruunid, vaigused.
    Okkad: lühivõrseil 2 - kaupa, kuni 7 cm pikad, teravatipulised, veidi keerdunud , karedate servadega, püsivad puul 3…4 aastat.
    Käbid: Emasõied õitsedes püstised ja punased. Käbi hakkab arenema järgmisel aastal. Valminud käbi 3…7 cm pikk, 2…3 cm läbimõõdus, piklikmunaja kujuga, pruun ja läikiv. Apofüüs on rombjas, tömp või teravatipuline, sõltuvalt sellest, millises areaali osas puud kasvavad. Seemned varustatud lennutiivaga.
    Eestimaa ilusamad männikud kasvavad Kagu-Eestis liivastel nõmmealadel ja kõrgemad puud on kasvamas Järvseljal (hmax = 42,7 m (Relve, 2000)) ja jämedaim harilik mänd on pärit Võrumaalt, Kõrgepalu pargist (dmax = 146 cm (Relve, 2000)).
    Harilik mänd on väga oluline puuliik hügieeni seisukohast , eritades õhku rikkalikult kahjulikke mikroobe tapvaid fütontsiide (kopsuhaigete taastusravikeskused on rajatud männimetsadesse).
    Haljastuses omab harilik mänd tähtsust eeskätt puuliigina, milline suudab kasvada väheviljakatel liivadel, kinnistada liivaluiteid jne.
    Sordid: 'Albyns'; 'Aurea'; ’Beuvronensis’; ’ Edwin Hillier’; 'Fastigiata'; ' Gold Coin '; 'Glauca'; ’Globosa Viridis’; ’Moseri’; ’Nana Hibernica’; ’Typ Norwegen’ (’Norske Typ’); 'Variegata'; 'Watereri' (’Waterer’)
  • Mägimänd ja keerdmänd
    Mägimänd (Pinus múgo Turra) Mugo – Mägimänni nimetus Itaalias Alpide lõunaosas. Nagu nimetus eeldab, on tegemist Kesk- ja Lõuna- Euroopa mäestikes kasvava põõsasja 3…7 m kõrguseks kasvava tõusvate okstega männiliigiga. Tsoon II. 1779 .
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: noorelt helerohelised, hiljem tumepruunid, paljad.
    Pungad: piklikmunajad teritunud tipuga, pruunid, tugevalt vaigused.
    Okkad: 2…8 cm pikad, jäigad, sirged või veidi sirpjalt kõverdunud, peensaagja servaga, 2-kaupa, okkatipp lühidalt teritunud (pole torkav), tumerohelised.
    Käbid: noorelt tumevioletsed, valminult 2,5 kuni 5 cm pikad, munajad, läikivad, kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10…15 aastaselt).
    Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna. Tuntakse kahte alamliiki: Eestis on mägimändi kasutatud väga palju haljastuses, siiski teadmata, millise päritoluga seemnest taimed on kasvatatud. Selle tulemusena on mägimänd paljudes kohtades veninud 7…8 m pikkuseks mitme ladvaga hõredaks põõsaks, milline ei täida haljastaja poolt soovitud tulemust tihedast madalast igihaljast okaspuust. Seepärast peaks praegu mägimändi istutades täpsemalt uurima , millise sordi või alamliigiga on tegemist. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Siiski on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias .
    Sordid: ’Columnaris’; 'Gnom'; 'Mini Mops '; 'Mops’; 'Ophir'; ’Wintergold’ (’ Winter Gold’; ’Winzig’; ’Allgäu’; ’Brevifolia’; ’Carsten’; ’Frisia’; ’ Hesse ’; ’Kissen’; ’Knapenburg’; ’Kokarde’; ’Krauskopf’; ’Laurin’; ’Pal Maleter’; ’Picobello’; ’Rigi’; ’Varella’; ’Zundert’;
    Keerdmänd (P. contorta Dougl. ex Loudon ) Varem ka eesti keeles keerokkalise männi nime kandnud puuliik on oma olemuselt üsna hariliku männi sarnane. Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega , meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10…30 m kõrgused puud. Tsoon VII ??? 1855.
    Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega.
    Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad.
    Okkad: 2-kaupa, 3…8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3…8 aastat.
    Käbid: 3…6 cm pikad, veidi kõverdunud, punakaspruunid, seistes muutuvad hallikateks, tihti ebasümmeetrilised, tugevate apofüüsidega, millised lõpevad torkiva ogaja tipuga mis küll kergelt ja lihtsalt ära murduvad.
    Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe ja metsakultuure võib leida kasvamas kokku 10…15 hektaril. Suuremad puistud asuvad Roelas, Luual, Tallinna lähedal Harkus, Järvseljal, Tihemetsas jm. Puistute kasvu jälgides tuleb tõdeda, et võrreldes hariliku männiga on keerdmänd varjutaluvam, noorelt kiirekasvulisem, kitsamavõralisem, kuid ka peenema tüvega. Nooremas eas kiirem kasv tasandub umbes 60. eluaastaks ja hiljem kasvab harilik m. kiiremini ja jämedamatüveliseks keerdmännist. Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini haljastusefekti kui harilik mänd.
  • Rumeelia ja valge mänd
    Rumeelia mänd (Pinus peuce Griseb.)Peuce – kreeka k. mänd. Reliktne liik ja Euroopa teine viieokkaline mänd alpi seedermänni kõrval. Kasvab 15…25 m kõrguse laimunaja võraga ning noorelt sileda, vanemas eas sügavalt pikirõmelise tumehalli koorega puuna. Vanus 300…400 aastat. Tsoon IV. 1863.
    Areaal: Balkanimaade mägedes, sirutudes Bulgaariast idas üle Põhja –Kreeka, Makedoonia ja Tšernogooria kuni Albaania idaosani läänes, kasvades mäestike kõrgemas osas puhtpuistutena või koos mägimänniga, madalamatel aladel koos euroopa nulu, hariliku kuuse ja hariliku männiga.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: paljad, oliivrohelised, küllaltki jämedad.
    Pungad: kuni 1 cm pikad, teravneva tipuga, kollakaspruunid, kergelt vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 5…10 cm pikad, peened, servast peente hammastega, pruunikad kilejad okkatuped püsivad okaste alusel üsna kaua.
    Käbid: 6…15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist.
    Rumeelia m. on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt, viljub regulaarselt. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis (4 tk, hmax = 26 m; dmax = 80 cm; Laas, 2004), Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA-s jm.
    Valge mänd (Pinus stróbus L.)Strobus; strobos – kreeka k. pöörlev, tiirlev; viitab selle puu koore kasutamisele teatud religioossete rituaalide puhul. Võib kasvada 30…50 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga koonusja kuni kuhikja võraga puuna. Tüve koor siledam kui meie h. männil. Tsoon III. 1705.
    Areaal: Valge männi kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades New-foundlandist põhjas kuni Allegheny mäestikuni lõunas suurtel maa-aladel nii puht - kui segapuistuina.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: peened, helerohelised, väga peenekarvased või paljad.
    Pungad: piklikmunajad, teravatipulised, 0,5 cm pikad, punakaskollased, vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 6…10 cm pikad, peened, kolmetahulised, peensaagja servaga, okka kõigil külgedel õhulõheribad. Okkatipp tömp, kinnituvad võrsetele pintslikujuliselt ja püsivad puudel vaid 1…3 aastat.
    Käbid: üksikult või 2…3 kaupa, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakas-pruunid, 8…18 cm pikad, 3…4 cm läbimõõdus, seemnesoomused nahkjad, käbid tipuosas tihti vaigused. Seemned valmivad samuti teisel aastal.
    Meil Eestis on valget mändi leida paljudes parkides, haljasaladel ja varemalt ka metskultuurides, kuid tihti on puud hukkunud või kiratsema jäänud puid kiusava koorepõletiku (Cronartium ribicola) tagajärjel – haiguse vaheperemeestaimeks on erinevad sõstraliigid. Siiski on meil suuri valgeid mände kasvamas Raplamaal, Jädivere pargis (hmax = 37 m ja dmax = 110 cm), Pärnumaal Tõstamaa pargis 3 puud (hmax = 26,5 m, dmax = 89 cm (Roht, 1986)) , Vana-Vigalas, Suuremõisas, Pollis, Maardus jm.
    Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli - ja paberitööstuses. Sobib toreda kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne.
    Sordid: 'Alba'; ’Krüger’s Liliput ’;; 'Lilliput'; ’Macopin’; 'Radiata' (’Nana’); ’ Nivea ’; ’Blue Shag’; ’Brevifolia’; ’Fastigiata’; ’Minima’; ’Pendula’; ’Torulosa’;
  • Alpi ja kääbusseedermänd
    Kääbus-seedermänd (Pinus púmila [Pall.] Regel) Pumilus – kääbusjas; kääbuskasvuline. Kääbus-seedemänd nagu ütleb nimetus, on kääbuskasvuline seedermändide esindaja, kasvades 2…3 (4) m kõrguse üsna tihedavõrselise, tõusvate okstega põõsana. Tsoon III. 1817.
    Areaal: Kodumaaks on Ida- Siber , kasvades Baikali järvest ja Leena jõest läänes kuni Ohhoota mereni idas, samuti Kamtšatka, Sahhalini ja Kuriili saared, Jaapan, Kirde-Hiina ja osaliselt ka Korea poolsaar.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: 1. aastal rohekad, 2. aastal hallikaspruunid, tugevad, lühikesed, peenkarvased.
    Pungad: silindrilised, lühidalt teritunud tipuga, 10 mm pikad, väga vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, väga tiheda asetusega, 4…10 cm pikad, jäigad, saagja servaga, pealkülg tumeroheline ilma õhulõheribadeta, alakülg sinakasroheline õhulõheribadega
    Käbid: munajad, 3 kuni 5 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus noorelt violetjad, valminult pruunid, tugevasti suletud. Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav.
    Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P. koraiensis) seemneid nii toiduks, kui seedriõli valmistamiseks. Kääbus-seedermänd on juurekaelast tugevasti harunev kuni 3 m kõrgune põõsas, või vahel ka madal, kuni 6 m kõrgune puu. Kasvab jõgede orgudes, alusmetsas ja mägede nõlvadel kuni 3000 m kõrgusel, tihedate läbipääsmatute põõsastikena. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi. Samuti ei jää ta hõredaks ega kasva suureks laiuvaks põõsaks nagu meile teadmata päritoluga mägimänd. Põõsaste värvus on tänu kirjule okkavärvile väga silmapaistev ja tore. Kõik need omadused teevad kääbus-seedermännist väga tänuväärse haljastusmaterjali.
    Sordid: 'Glauca'; 'Globe'; 'Compacta'; 'Jermyns'; ’Draijer’s Dwarf’; ’Saentis’;
    Alpi e. euroopa seedermänd (Pinus cémbra L.) Cembra – männiliigi itaaliakeelne nimetus. Alpi seedermänd kasvab kuni 25 m kõrguse ja 0,5 m tüvediameetriga sirge puuna. Tsoon IV. Kultuuristamise aeg teadmata. Eluiga võib küündida 400…500 aasani.
    Areaal: Kasvab Alpides ja Karpaatides mäenõlvadel, eelistades kasvada kõrgemal kui 1000 m merepinnast, koos hariliku kuuse või euroopa lehisega ja ka puhtpuistuna.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: 1.aastal roostekollased, kaetud tihedalt karvadega, 2.aastal mustjashallid, karvased, tugevad, kuni 5 mm läbimõõdus.
    Pungad: kitsasmunajad, teravatipulised, vaigused.
    Okkad: 5-kaupa, 5…12 cm pikad, sirged, jäigad, püsivad puul kuni 6 aastat, pealt tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas.
    Käbid: 1…3 kaupa, 6…8 cm pikad, 4…5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2. aastal ja pudenevad 3. aastal. Seeme 1,2…1,5 cm pikk, tiivata, söödav. Puud hakkavad käbi kandma üle 20 aasta vanuselt.
    Talub halvasti varju kuid paremini linnatingimusi (suitsu). Ei talu otsest pealtvarjamist (istutamist suurte puude alla), edenedes paremini siiski avatud kasvukohtadel. Eestis on alpi seedermändi kultiveeritud alates XIX sajandist, kuid sellele vaatamata ei leidu meil väga ilusaid puid. Suuremad puud ulatuvad kuni 25 m kõrguseni, neid kasvab Järvseljal, Luual jm. Paljudes parkides kasvab kiratsevaid ja alt laasunud tüvega eksemplare, millised pole küll väga dekoratiivsed .
    Sordid: 'Aureovariegata'; 'Stricta'
  • Perekond elupuu ja korea elupuu
    Perekond Elupuu (Thúja L.) Thuia – kreeka k. vaiku ajav puu. Perekonda kuuluvad liigid on igihaljad ühekojalised puud või kõrgemad põõsad. Okkad soomusjad, kinnituvad võrsele vastakuti. Käbid väikesed, piklikmunajad, seemned lamedad, varustatud 2 tiivaga või tiivutud, valmivad sama-aasta sügisel. Perekonnas 5 liiki, kasvades Jaapanis , Hiinas ja Koreas , 2 liiki aga Põhja-Ameerikas.
    Korea elupuu (Thuja koraiénsis Nakai) Koraiensis – Koreast pärinev. Korea elupuu kodumaaks on Korea poolsaar, kasvades seal kõrgema laiuva põõsana või madala kuni 10 m kõrguse puuna. Tsoon V. 1918.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: vanemad võrsed jämedad, ümarad, kaetud üsna tihedalt pruunide soomustega, noored võrsed samuti tugevad, tömbid, võrsele hoiduvad.
    Pungad: pisikesed, paistavad tipusoomuste vahelt helepruunide täppidena.
    Okkad: soomused, tömbid, tihedalt võrsele hoiduvad, pealt läikivrohelised, noortel võrsetel tipuosas pealt valkjate servadega, soomuste alaküljed peaaegu kriitvalged (kõige valkjama soomuste alaküljega elupuuliik).
    Käbid: munajad, valminult helepruunid, 1…2 cm pikad, seemneid 2, tihti 3 iga soomuse all. Seeme piklik, ümbritsetud tiivaga.
    Vanem dendroloogiline kirjandus annab miskipärast kirjelduse, kus mainitakse, et korea elupuu on meil külmahell. Tegelikult on tegemist meie oludes üsna külmakindla puuga, millist sobib tänu oma kriitvalgele soomuste alaküljele senisest palju enam kasvatada.
  • Harilik ja hiigelelupuu
    Harilik elupuu (Thuja occidentális L.)Occidentalis – läänepoolne; viitab liigi päritolule Ameerikast (läänest). Puud kasvavad 15…25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Tsoon II. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536).
    Areaal: Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega.
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega (okastega)
    Pungad: väikesed , lamedad, soomuste alla peidetud
    Okkad: soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5…4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised.
    Käbid: munajad, umbes 1 cm pikad, 8…10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad. Seeme ümbritsetud kileja tiivaga.
    Eestis on osutunud liik täiesti külmakindlaks ja seetõttu on leidnud väga laialdaselt kasutamist haljastuses. Suuremaid puid ja ilusaid alleesid leidub Lääne-Virumaal Salla pargis (hmax = 17,5 m, dmax = 66 cm (Roht, 1986)), Tali , Tihemetsa jne parkides. Harilikku elupuud kasutatakse sageli ka kalmistute haljastuses, samuti kasutatakse hariliku elupuu oksi leinakimpude valmistamiseks. Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Harilik elupuu talub hästi kärpimist ning liiki on palju kasutatud pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Parim aeg heki pügamiseks on augusti algul, siis jõuavad haavandid veel sügise jooksul kinni kasvada. Hiljaks jäädes põhjustavad liigsed haavad puule ülearust veekadu ning taimed võivad jääda veevaegusse. Harilikku elupuud on kerge paljundada nii seemnetega kui vegetatiivselt.
    Kuivõrd elupuu on kerge paljundada ja meeldiv liik kasutamiseks haljastuses, on aretatud h. elupuust hulgaliselt sorte . Sordirikkuse võiks jaotada alljärgnevalt ja käsitleda allpool ükshaaval (Krüssmann, 1979)
    I kasv normaalne püstine, okkad rohelised:
    a) sammasjad; ' Columna '; 'Fastigiata'; 'Malonyana';
    b) leinavormid; 'Pendula'; 'Filiformis'
    c) monstroossed; 'Bodmeri'; ' Douglasii Pyramidalis'; 'Spiralis':
    d) muud sordid, tavaliselt kitsas- kuni laikoonusjad; 'Elegantissima'; 'Gracilis'; 'Hetz Wintergreen'; 'Indomitable'; ' Smaragd '; 'Wareana'
    II kääbussordid, normaalse soomusekujulise rohelise okastikuga:
    a) kera - ja munakujulised ; 'Danica; 'Dumosa'; 'Globosa'; 'Hetz Midget'; 'Hoveyi'; 'Little Champion '; 'Little Gem'; 'Mecki'; 'Recurva Nana', 'Tiny Tim', 'Umbraculifera', 'Woodwardii':
    b) koonusjad; 'Holmstrup'; 'Rosenthalii':
    III kirjud sordid, normaalse soomusja okastikuga:
    a) kollased sordid; 'Cloth of Gold'; 'Europe Gold'; ' Golden Globe'; 'Holmstrup Yellow '; 'Lutea'; 'Lutea Nana'; 'Semperaurea'; 'Sunkist'; 'Vervaeneana'; 'Wareana Lutescens'.
    b) valgekirju okastikuga sordid; 'Meinekes Zwerg':
    IV üleminekusordid nii soomusja kui okasja okastikuga; 'Ellwangeriana'; 'Ellwangeriana Aurea'; 'Rheingold':
    V vaid okkakujuliste okastega sordid; 'Ericoides'; 'Ohlendorffii'.
    Hiigel -elupuu ( Thuja plicáta Donn ex D. Don.) Plicata – erakordne, silmapaistev. Kodumaal võib saavutada kõrguse kuni 60 m ja tüveläbimõõdu kuni 2…3 m. Võra noortel puudel koonusjas, , vanemas eas võib muutuda veidi laiuvaks. Tüve koor noortel puudel sile ja punakas, vanematel puudel pikirõmeline ja hallikaspruun. Tsoon V. 1853 .
    Areaal: Hiigel-elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika, kasvades rannikualadel ja jõeorgudes alates Alaska lõunaosast kuni California põhjaosani. Kaljumäestikus tõuseb kuni 2100 m. kõrgusele üle merepinna. Moodustab segapuistuid koos teiste okaspuuliikidega (Picea glauca, P. sitchensis, P. engelmannii, Pseudotsuga menziesii, Pinus monticola jt.).
    Tähtsamad määramistunnused:
    Võrsed: lapikud, lamedad, vanemad helepruunid, ümarad, kaetud soomustega.
    Pungad: väikesed, peidetud soomuste alla
    Okkad: soomusjad, keskmisel soomusel pealküljel piklik õlinääre. Soomused pealt tumerohelised, alt üsna valkjad. Külgmised soomused hoiduvad võrsele.
    Käbid: munajasovaalsed, helepruunid, 1…2 cm pikad, 10…12 soomustepaariga. Seemned valmivad esimesel aastal ja on ümbritsetud tiivaga.
    Puud eelistavad kasvada suure õhuniiskusega aladel. Euroopasse
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    Dendroloogia #1 Dendroloogia #2 Dendroloogia #3 Dendroloogia #4 Dendroloogia #5 Dendroloogia #6 Dendroloogia #7 Dendroloogia #8 Dendroloogia #9 Dendroloogia #10 Dendroloogia #11 Dendroloogia #12 Dendroloogia #13 Dendroloogia #14 Dendroloogia #15 Dendroloogia #16 Dendroloogia #17 Dendroloogia #18 Dendroloogia #19 Dendroloogia #20 Dendroloogia #21 Dendroloogia #22 Dendroloogia #23 Dendroloogia #24 Dendroloogia #25 Dendroloogia #26 Dendroloogia #27 Dendroloogia #28 Dendroloogia #29 Dendroloogia #30 Dendroloogia #31 Dendroloogia #32 Dendroloogia #33 Dendroloogia #34 Dendroloogia #35 Dendroloogia #36 Dendroloogia #37 Dendroloogia #38 Dendroloogia #39 Dendroloogia #40 Dendroloogia #41 Dendroloogia #42 Dendroloogia #43 Dendroloogia #44 Dendroloogia #45 Dendroloogia #46 Dendroloogia #47 Dendroloogia #48 Dendroloogia #49 Dendroloogia #50 Dendroloogia #51 Dendroloogia #52 Dendroloogia #53 Dendroloogia #54 Dendroloogia #55 Dendroloogia #56 Dendroloogia #57 Dendroloogia #58 Dendroloogia #59 Dendroloogia #60 Dendroloogia #61 Dendroloogia #62 Dendroloogia #63 Dendroloogia #64 Dendroloogia #65 Dendroloogia #66 Dendroloogia #67 Dendroloogia #68 Dendroloogia #69 Dendroloogia #70 Dendroloogia #71 Dendroloogia #72 Dendroloogia #73
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 73 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-11-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 31 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pudistaja Õppematerjali autor

    Märksõnad

    Mõisted

    abies, seenhaigustest, võrsed, suuri puid, areaali servaaladel, ii grupp, suuri puid, lehist, mändidel, mänd, mägimänd, suuremaid puid, kääbus, kodumaaks, pügamiseks, harilikku elupuud, kuivõrd elupuu, hiigel, hiigel, kasvavad hiigel, soomuse, looduslikult lõuna, vahtraliikidest, tsoon iii, tumedaid laike, mägivahtra puit, euroopast väike, noorendus, mitšurinil, kasutatakse kondiitri, läiklehist mahooniat, kased, kasehalud, aastane juurdekasv, pahkade puit, maarjakask, maarjakase puit, üsna sageli, muistsed esivanemad, hall lepp, rahvasuus, rinnasulestikuga aed, puude kasv, kasvab tamme, vanades parkides, kasvades põhja, kiire kasv, paljundada, sarapuule, rahvameditsiinis, viljade kahjurina, võrsed tume, kuni lääne, villane lodjapuu, toorelt, looduslikult põhja, puukujuline eksemplar, kikkapuud, harilikult 30, sookailu võrseid, tippe, kõrgune kääbuspõõsas, sorte, neljatised, metsatundra, harilik pohl, taolisi metsi, pohlamarjad, kanalistele, pohlalehed, mustikas, keskmine saak, ameerika manner, rododendronid, harilik robiinia, sorte, mage sõstar, pärineb põhja, vili 2, paljundatakse seemne, võrsed, õied 6, vili 5, õitseb mais, õitseb mai, areaal lõuna, koondunud 5, suhteliselt tavaline, lehed 3, läänes lääne, käsitöömaterjalina, põõsas, laialdaselt allee, tammeliikidel, mõnedele tammedele, tammede hulgas, ameerika ida, kasvab kesk, saar lääne, pärinedes kagu, sorte, sorte, lehed 1, sagedamini lääne, võrsed kollakas, leheroots 1, üldareaal põhja, lehed 5, urvad 2, enam levinud, üldareaal põhja, võrsetega 5, üldareaal kesk, võrsed

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    12
    doc
    Dendroloogia eksami piletid
    49
    doc
    Okas- ja lhetpuude kirjeldus piltidega
    91
    pdf
    Dendroloogia pp
    5
    docx
    Dendroloogia - okaspuud
    50
    pdf
    Okaspuude luhikonspekt 2012
    48
    docx
    Dendroloogia eksami konspekt
    7
    doc
    Dendroloogia põhimõisted
    32
    docx
    Dendroloogia kordamisküsimuste lühikonspekt





    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun