Dendroloogia eksami piletid (2)

Pilet 22
Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra]
25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike- Aasia , Kaukaasia . Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad , karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8…..20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel.
Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis]
25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened , pruunid , karvased või paljad . Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad , suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane . Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu.
Perekond Mänd (Pínus L.)
Männi perekonda kuuluvad igihaljad , ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest. Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud , sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm ( Quercus )). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki. Mändidel on arenenud väga hea juurestik , mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid. Männi puit on väga heade omadustega, sisaldab vaigukäike nii puidus, koores kui okastes. Majanduslikult oluline okaspuuperekond. Männi perekond jaotatakse kaheks alamperekonnaks: Haploxylon ja Diploxylon ja need omakorda fülogeneetilisteks ridadeks.
Mis on ökoloogiline tolerants?
Keskkonnategurite või –parameetrite piirkond, milles mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda, nimetatakse selle taksoni ökoloogiliseks amplituudiks ehk ökoloogiliseks tolerantsiks. Igal liigil on on iga keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum ehk tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi vajadusi kõige vähem.
Pilet 25
Sugukond Rosacae - roosõielised
Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed . Lehed vahelduvad liht- või liitlehed , kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili. Taimed enamuses putuktolmlejad . Roosõielised ei ole niivõrd tuntud puiduandjad, kuivõrd aga paljud liigid annavad söödavaid või tehniliselt kasutatavaid vilju . Paljud liigid on suure tähtsusega iluaianduses rikkaliku õitsemise ja väga dekoratiivsete õite tõttu. Meil kasvab looduslikult üsna palju liike, õite ja viljade põhjal on sugukond jaotatud 4 alamsugukonnaks. Roosõielised on levinud kogu maakeral, eriti põhjapoolkeral ja on väga olulised toiduainetööstuses ja haljastuses.
Perekond Elupuu (Thúja L.)
Elupuu perekonda kuuluvad liigid (4 liiki Ida-Aasias, 2 Põhja-Ameerikas) on ühekojalised puud ja põõsad. Lehed soomusjad, kinnituvad lapikutele võrsetele vastakuti. Emas- (käbid) ja isasõisikud asuvad võrsete tipus . Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel.
Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2…4 keskmisel soomustepaaril on 1…2 (atroopset) seemnealget. Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad. Levinud Põhja-Ameerikas (2 liiki), Hiinas, Põhja- ja Lõuna- Koreas ning Jaapanis . Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel. Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemis kindel. Pärimused: Elupuud on olnud Kanada põlisrahvaste pühad puud, millest nad tegid tootemisambaid.
Negatiivsete temperatuuride mõju puittaimedele. Külmakahjustused puudel. Tooge
näiteid.
Negatiivsete temperatuuride kahjustav mõju puittaimedele võib esineda mitmel viisil:

talvepakasena

miinus- ja plusstemperatuuride sagedase ja suure kõikumisena talvel

hiliskülma (kevadel) või varakülma (sügisel) ajal võrsete, õite ja lehtede kahjustamisena

külmakergitusena noortel taimedel suure veemahutavusega muldadel (turvasmuldadel)

kõvadel lehtpuudel (tamm, saar, jalakas, künnapuu) külmalõhede tekkimisena talvel temperatuuri järsu langemise mõjul
Külma läbi surmatud taimeosad pruunistuvad-mustuvad, lehed hukkuvad. Madal temperatuur kahjustab puude ja põõsaste pungi, üheaastasi ja vanemaid võrseid, harvem ka tüve ja juuri. Mõnedel liikidel on pungad kaetud vaiguga või kattesoomustega, mõnel esineb tihe karvasus, mis külma eest kaitseb. Lehtpuudel paranevad vigastused üldiselt märksa paremini, okaspuudel paranevad noores eas saadud külmavigastused teistest paremini lehistel.
Pilet 23
Pinus cembra subsp.– siberi seedermänd
Kuulub alamperekonda Haploxylon ja sektsiooni Cembra. Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega.Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5-kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5…14 cm pikad, püsivad puul 3…6 aastat. Okaste läbimõõt 0,8…1,2 mm. Käbid on 5…10 (15) cm pikad, läbimõõt 5…8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud ruskete karvadega, lõpevad väikese rombja apofüüsiga, mis on nõrgalt väljapoole hoiduv. Seemned tiivata. 0,7…0,9 cm pikad, söödavad. Seemned (pähklid) on väga õlirikkad: sisaldavad kuni 60…70% õli, mida kasutatakse toiduainena , parfümeerias, sh hambapasta valmistamisel, ja tehnikas. Lisaks inimestele söövad seemneid ka imetajad ning linnud. H=20…25 (40) m. On tähtsamaid metsapuid Siberis , kasvades miljonitel hektaritel Ida- ja Lääne-Siberis. Areaal ulatub Uraalide läänepoolsesse eelmäestikku. Seemnete kõrval on väärtuslik ka siberi seedermänni puit, mis on hariliku männi puidust kergem (tihedus 440…450 kg/m3), pehmem ja peenesüülisem. Maltspuit on värvuselt kreemikaskollane, lülipuit roosakas . Puit kuivab kiiresti ega lõhene, on vastupidav, sitke ja lõhnav ning hästi töödeldav. Siberi seedermännist saadakse pliiatsi-, vineeri - ja resonantspuitu muusikariistade tarbeks, seda kasutatakse ehitustel ning sellest tehakse aknaraame ja mööblit. Seedermännist tehtud kapi riidekoi ei tule. Väga hinnaline on ka vaik, millest saadakse tärpentini, kampolit, hinnalist palsamit. Okastest tehakse vitamiinikontsentraati, okkajahu ja –pastat. Kasutatakse haljastuses. Esineb ka teisendeid.
Harilik vaher (Acer platanoides L.) [platanoídes]
Platanoides- h. vahtra lehed meenutavad kujult plaatanilehti. Kodumaine, ümara tiheda võra ja pruunikashalli, pikirõmelise koorega puuliik , kasvades kuni 30 m kõrguseks ja saavutades kuni 1m tüveläbimõõdu. Lisaks meile kasvab segapuistutes Kesk- ja Põhja-Euroopas, Balkanimaades, Kaukasuses, Väike-Aasias ja idas tungib kuni Uraalideni, olles vahtraliikidest kõige põhjapoolsema levikuga. Võra on munajas kuni ümar, tihe, eluiga 150….200 (300) aastat. Võrsed: punakas- kuni helepruunid, siledad, läikivad, võrse lõpeb ühe tipu- ja kahe külgpungaga. Tipupungad kuni 10 mm pikad, munajad, tömbid, külgpungad väiksemad, punakad kuni punakasvioletsed. Lehed: 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5…20 x 6…22 cm, südaja alusega, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, leheroots 5…15 cm pikk, sisaldab kevadpoolaastal valget piimmahla, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane. Õied: püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega. Viljad: kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks, 1000 seemne kaal 120 gr., viljakandvus algab puudel 25…30 aastaselt. H. vaher on meil üks enamkasutatud pargipuu, alleepuu, eelistades viljakamaid muldi ja avatud kasvukohta. Noorelt on varjutaluv, külmakindel, paljuneb hästi seemnetega (idanevus kuni 90 %), millised idanevad massiliselt kevadel varakult enne lume lõplikku sulamist ja annab 60…70 eluaastani ka kännuvõsu. Hästiarenenud sammasjuurestik tungib mõne meetri sügavusele mulda, areneb ka väga rikkalik narmasjuurestik.
Tarbepuuna on vaher väga väärtuslik. Puidu erikaal on 0,63…0,65 gr/cm³. Puit on libe, kõva, läikiv ja seda kasutatakse seal, kus tugevus ja libedus olulised on. Vahtrapuust tehakse tööriistadele varsi , samuti mööblit ning trei- ja höövelspooni, varem puidust hammasrattaid veskitele ja XIX sajandi algupoolel ka reejalaseid. Vahtrapuidu resonantsomadusi kasutatakse muusikariistade valmistamisel. Tugevatest ja libedatest vahtrakiududest valmistati kangasugadele piisid. Kuid kõige rohkem leidsid libedast vahrapuust liistud kasutamist viljatuulamise sarjade põhjadena. Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim , vanad puud annavad kuni 10 kg mett.
H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40…50 cm kõrgusse aastas. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega – saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis - ja varakülmade suhtes. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte vääristamise teel.
Acer pseudoplatanus L. – mägivaher
Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt
sinakas -kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad . Koonusja võraga kuni 40 m kõrgune puu kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Tüve koor noorelt sile ja hallikas, vanas eas pruunikas ja plaatjalt kestendav, eluiga 100…150 aastat. Eestis võrdlemisi sage kultuuris. Meil võib tihti ohata vanades mõisaparkides ja haljasaladel, suuremad eksemplarid Hiiumaal, Vaemla pargis (h = 24,2 m dmax = 138 cm), Lääne-Virumaal, Varangu pargis jm. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku , on aga samas põuatundlikud. Mägivahtra puit on hinnaline (erikaaluga 0,63…0,65 gr/cm³), sellest valmistatakse mööblit, parketti, tulirelvade pärasid, tehakse nikerdusi jne. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks.
Abiootilistest teguritest olulisemad on kliimategurid (valgus; temperatuur; sademed; atmosfäär (õhk), sh. õhu liikumine õhuniiskus ning tuule mõju puittaimedele), lisaks mullastikulised ( e. edaafilised) tegurid (aluspõhi, mulla koostis, happesus, mulla tüsedus jne) ning ekspositsiooni ( ilmakaarte mõju) ja orograafilised tegurid (reljeef). Biootilised mõjurid on: seened (mükoriisaseened, puidusaprotroofid jne), loomastik (fauna) ( tolmeldajad , levitajad, fütofaagid) ning konkurenttaimed (rohttaimed, samblad , sama või erineva liigi puittaimed ). Inimese mõju puudele võib olla nii kaudne (tahtmatu) ( tulekahjud , õhusaaste, tallamine jne) kui otsene ( tahtlik ) (põlengute tekitamne, ebaõige metsade majandamine, planeerimisvead jne). Kõikki ökoloogilisi tegureid võib jagada kolme suurde rühma: abiootilised tegurid, biootilised tegurid ja antropogeensed tegurid. Ökoloogilisi tegureid tuleb vaadelda vastastikuses seoses. Taimed kasvavad kõige paremini tavaliselt paljude kasvu soodustavate tegurite koosesinemisel, kusjuures tuleb arvestada, et ühtegi neist teguritest ei ole võimalik asendada teisega . Liikide looduslik levik on tihedalt seotud keskkonnateguritega: nad suudavad kasvada seal, kus nad on keskkonnaga hästi kohanenud. Küll aga pidurdab liigi normaalset kasvu ühe teguri mittevastavus, näiteks madal temperatuur või sademete vähesus. Kui keskkonnatingimused on nii tugevasti muutunud, et taim ei suuda nendega enam kohaneda, kutsub see esile häireid taime elus, sageli võib taim ka hukkuda.
Pilet 18
Picea omorika (Pancic) Purkyne – serbia kuusk
On üks dekoratiivsemaid okaspuid oma kitsaskoonusja võra ja kahevärviliste okaste tõttu. Võrsed karvased noortel puudel (valguse käes peaaegu paljad), tumepruunid. Okkad lamedad, paksud (nõrgalt 4-tahulised), 1…2 cm pikad, pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Noortel puudel nõelteravad ja kitsad , vanematel puudel tömpjad ja laiad. Täisvalguses okkatipud üles kaardunud Käbid piklikmunajad, 4…6 cm pikad, suvel mustjaspurpursed, läbimõõt avanenult 2…3 cm, valminult purpurse varjundiga või pruunid. Seemnesoomused nahkjad, laikumera peensaagja servaga. Käbid avanevad raskesti. Seemned pruunid kuni punakaspruunid . H