Dendroloogia eksami konspekt (1)

1. Perekond nulg ( Abies ) ja kuusk ( Picea )
Picea – ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) – nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca ), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika).

• Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas.
  
• Võrsed vaolised ja piklikkühmulised.
  
• Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel.
  
• Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga.
  
• Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt.
  
• Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara -, paberi- ja resonantspuit, kaevanduse tugipuud, katuselaastud, sindlid , küte jm.
  
• Harilik kuusk oli ja on Põhja-Euroopa peamine jõulupuuliik. Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina .
  

Abies – ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Perekonnas on kuni 50 liiki, nad on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Aasia põhja-, ida- ja keskosas. Eestis looduslikult ei kasva. Nt euroopa nulg (Abies alba ), palsaminulg (Abies balsamea), hall nulg (Abies concolor ), siberi nulg (Abies sibirica )

• Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ja võivad juurduda.
  
• Okkad spiraalselt ühekaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Õhulõheribad tavaliselt okaste allküljel.
  
• Võrsed siledad.
  
• Käbid püstised, käbisoomused koos seemnetega varisevad peale käbide valmimist sügisel. Puule jäävad püstised rootsud. Kattesoomused on tugevalt arenenud, osal liikidel ulatuvad seemnesoomuste tagant välja.
  
• kasutatakse saematerjalina ehituses, sisetöödel ja kergkonstruktsioonideks, taaraks ning tselluloosi, paberimassi ja puidulaastude tootmiseks. Kvaliteetsema puiduga liike kasutatakse ka laevaehituses, vineeri valmistamiseks, siseviimistluseks ja resonantspuiduks. Puidust saadakse ka puidusütt. Nulgude viimaste aastate okastest (koos võrsetega) saadakse nuluõli.
  
• väärtuslikud ilupuud , mida istutatakse haljastamise ja koosseisu rikastamise eesmärgil parkidesse, parkmetsadesse ja metsateede äärde üksikpuude, gruppide, ridade või alleedena. Rohkesti on erinevaid nululiike kasutatud jõulupuudeks.
  

2. Siberi (Abies sibirica) ja euroopa nulg (Abies alba)
Abies sibirica - areaal on väga lai. Põhjapiir Euroopa-osas ulatub 64. põhjalaiuskraadini ja lõunapiir Permini (57º laiuskraadini). Siberis ulatub areaal kuni Ida-Siberini. Eestus võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Talub madalaid temperatuure . Väga varjutaluv, võib kasvada väga suure täiusega (tiheda) puistuna ja teiste puude turbe all. Mullastiku suhtes nõudlik. Õhusaaste suhtes tundlik. Kõrgus 30 (40) m.

• Okkad võrset tihedalt katvalt ettepoole suunatud ( varjus nõrgalt kammitud), elastsed, peened . Alt valkjasrohelised.
  
• Pungad munajad , tugevasti vaigused, pruunikashallid.
  
• Käbid 5…9 cm pikad, läbimõõt 2…4 cm, suvel tumerohelised.
  
• Seemnesoomused valminult pruunid , sametkarvased, laikumera tüvega, kattesoomused pole nähtavad.
  
• Venemaal toodetakse kanada palsami asendajat siberi nulu vaigust, mida kasutatakse optikainstrumentide läätsede liimimiseks. Võrsetest ja okastest valmistatakse ka nuluõli, mida kasutatakse parfümeeriatööstuses, likööri-viinatööstuses ja toorainena sünteetilise kampri valmistamiseks
  

Abies alba - Kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, peamiselt mägedes. Nõuab kõrget õhuniiskust, pehmet talve ja jahedat suve. Nõudlik mullaviljakuse suhtes. Väga varjutaluv. Eestis võib kasvatada saartel. Kõrgus 30...60 (65) m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m.

• Okkad kammitud kahele poole, tipus vähe ahenevad , sisselõikega, pealmised alumistest sageli poole lühemad, läikivad, tumerohelised, alt rohekasvalged.
  
• Võrsed on hallikaspruunid, kaetud tihedalt ruugete karvadega.
  
• Pungad on munajad, helepruunid, vaiguta
  
• Käbid on tömpsilinderjad 10…15 (20) cm pikad, diameeter 3…5 cm, punakaspruunid (noorelt rohelised). Nõelja tipuga kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ning on tagasipööratud.
  
• Puitu kasutatakse sae- ja paberitööstuses, saadakse ka resonantspuitu muusikariistade valmistamiseks. Koorest saadavast vaigust valmistatakse strassbouri tärpentini (palsamit), mis sisaldab ~1/3 tärpentini. Lääne-Euroopas rajatud ka jõulupuuistandikke.
  

3. Palsamnulg (Abies balsamea) ja hall nulg (Abies concolor)
Abies balsamea - Kodumaaks Põhja-Ameerika idaosa. Meil on ta täiesti talvekindel, talub madalaid õhutemperatuure. Mullastiku suhtes nõudlik. Kõrgus 20 (26) m.

• Okkad on varjus kammitud, peened, kergesti murduvad, värvuselt tuhmid, alt rohekasvalgete õhulõhetriipudega, pealküljel õhulõhed ca 1/3 ulatuses, valguse käes poolpüstiselt.
  
• Võrsed nõrgalt kuni keskmiselt hallikaskarvased.
  
• Pungad piklikud, vaigused, punakaspruunid
  
• Käbid ovaalsed 5…10 cm pikad, valminult sinakas -tumehallid.
  
• Seemnesoomused tumehallid, lühikarvased, kumera servaga. Kattesoomused pole nähtavad. Seemnetiib tumevioletne.
  
• puit on kreemikaskollane kuni helepruun , kerge, küllaltki pehme. Peamiselt kasutatakse tema puitu tselluloosi tootmiseks ja saematerjalina. Veel leiab ta kasutust kergkonstruktsioonides ja väikemajade ehitusmaterjalina. Temast saadakse nn kanada palsamit, mida kasutatakse optiliste detailide liitmiseks.
  

Abies concolor - Levinud Ameerika Ühendriikide lääneosas Washingtoni osariigist Mehhikoni, peamiselt mäestikes 1000-3000 m kõrgusel. Kõrgus 25...40 (60) m. Tüve läbimõõt u 1 (1,8) m. Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta ka üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Kõige paremini kasvab meil parasniisketel viljakatel muldadel, kuigi lepib ka väheviljakate liivmuldadega. Leidub vanades parkides.

• Okkad on pikemad kui teistel nululiikidel (4…8 cm), kaarjalt ülespoole suunatud, sinakashallid kuni hallikasrohelised, tipus tömbilt teravnevad, sisselõiketa, õhulõhed peal- ja allküljel kogu ulatuses.
  
• Võrsed kollakasrohelised, peaaegu paljad
  
• Pungad piklikud, vaigused
  
• Käbid silinderjad, ümardunud tipu ja alusega, 7…12 cm pikad, hallikaspruunid, kattesoomused lühemad seemnesoomustest.
  
• Seemnesoomused väga laiad (pikkusest laiemad), ümardunud servaga.
  
• puit on kerge, pehme ja kergesti töödeldav. Puitu kasutatakse peamiselt saematerjali tootmiseks, vineeritööstuses, vähemal määral ka tselluloosi valmistamisel. USA kaguosas on hall nulg ka üsna populaarne jõulupuu. Dekoratiivset ja küllaltki külmakindlat puud kasvatatakse parkides ja aedades ilupuuna
  

4. Kaukaasia nulg (Abies nordmanniana)
Kaukaasia nulu põhialamliik (subsp. nordmanniana) kasvab Musta mere ida- ja lõunaranniku mägedes ( Kaukasuse lääneosas ja Pontosel) 900–2100 m kõrgusel üle merepinna , peamiselt silikaatsetel muldadel. Levila kliima on soe ja sademeterohke, aastas esineb sademeid keskmiselt 1000–3000 mm. Kasvukohas talub ta küllaltki hästi varju, kõige paremini kasvab värsketel ja sügavapõhjalistel liivsavimuldadel. Ei talu seisvat vett. Külmakraade talub kuni –15...–25 °C. Puu kasvab tavaliselt kuni 50, harva kuni 70 m. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 (2,0) m. Eesti sisemaa talved on soojalembelisele kaukaasia nulule mittesobivad, karmimatel talvedel külmub ta kuni lumepiirini, kasvab peamiselt dendroloogilistes kollektsioonides.

• Pung vaiguta, suured, soomused näha
  
• okkad pikad, laiad, pealt tumerohelised ja läikivad, paiknevad võrsel tihedalt kammitult või võrse tipu poole suunatult
  
• võrsed oliivpruunid, karvased
  
• käbid suured (...20 cm)
  
• kasutatakse peamiselt tselluloosi valmistamiseks, Lääne-Euroopa parkides populaarne ilupuu . Samuti kasvatatakse teda laialdaselt jõulupuude istandikes ja metsakultuurides puidu saamiseks.
  

5. Harilik kuusk (Picea abies)
Hariliku kuuse hiiglaslik areaal ulatub Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Kaug-Idani. Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast. Harilik kuusk on kasvukoha suhtes üldiselt küllalt nõudlik eelistades viljakamaid muldi. Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi –60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Varjutaluv.

• Okkad 1,5…2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised, ristlõikes ruudu- või rombikujulised, tugevad, asetsevad radiaalselt, hästi jälgitavate õhulõheridadega.
  
• Pungad vaiguta.
  
• Võrsed roostepunakas- kuni kollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või karvased.
  
• Noored käbid on tumepunased (violetsed) või helerohelised, valminud käbid on kas punakas- või helepruunid, rippuvad (5) 8...13 (16) cm pikad, läbimõõt 3...4 cm. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, (nähtav) väljaulatuv osa on pika kitsa tipuga, kolmnurkne või kaarjas, lainja või täkilise, mõnikord ka sileda servaga või pügaldunud tipuga.
  
• Hariliku kuuse puit on valkjas, harvem kollaka varjundiga, nõrgalt läikiv ja kerge ning pehme. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid. Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali, vineeri, mööblit, vaate, poste , voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms. Ühtlaste aastaringide tõttu on ta oluline toormaterjal muusikariistade tööstuses. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske kasutatakse sageli hekitaimena. Peale selle kasvatatakse puid tuule- ja tuisutõkete loomisel, eriti maanteede ja raudteede ääres. Linnades ja tööstuspiirkondades pole hariliku kuuse kasvatamine kuigi perspektiivikas, sest ta talub halvasti tahma ja heitgaase. Põhjas-Euroopas jõulupuu.
  

6. Kanada (Picea glauca) ja must kuusk (Picea mariana)
Picea glauca - Areaal Põhja-Ameerika põhjaosa 45…70˚ põhjalaiuskraadi vahel. Kõrgus 20...25 m. Meie kliima ja pinnas sobivad Kanada kuusele päris hästi. Ta on meil täiesti külmakindel, vähenõudlik mulla suhtes, talub hästi tugevaid tuuli ja varjus kasvamist. Ta kasvab saviliiv- ja kergetel liivsavimuldadel, kuid lepib ka kuivade liivmuldadega. Esineb rohkesti parkides.

• Okkad võrsel poolviltu ettepoole ligihoidvalt asetunud, neljakandilised, 1…2 cm pikad, hallikasrohelised, tömpja tipuga, püsivad puul 5…7 aastat
  
• Võrsed paljad, helepruunid (violetjad)
  
• Käbid väikesed, 3…6 (7) cm pikad, avanenud käbi läbimõõt 2…2,5 cm, hele- kuni kollakaspruunid. Seemnesoomused tervekumera servaga.
  
• kasvatatakse nii ilutaimena kui ka tuuletõkke hekina. Kanada kuuse puit on pehme, väikese vastupidavusega, helekollane ja vaigurikas. Seda kasutatakse ehitusmaterjalina, tisleritöödes, paberitööstuses tselluloosi saamiseks, muusikainstrumentide puitosade valmistamiseks, jõulupuuna jms.
  

Picea mariana - Areaal Põhja-Ameerika põhjaosa Atlandi ookeanist Alaskani. Kõrgus 10...20 m. Ta on meil täiesti külmakindel, kannab rikkalikult käbisid ning seemnete kvaliteet on väga hea (idanevus kuni 80%). Mulla kuivust ei talu, kuid kasvab soostunud aladel, eelistab niisket õhku. Aeglasekasvulisena ta meie metskultuuri ei sobi, kuid väärib kasvatamist parkides ja haljasaladel oma ilusa sihvaka võra ja sinakasrohelise okastiku tõttu.

• Okkad neljakandilised 0,6…1,2 cm pikad, sinakasrohelised, lühidalt teravnenud või tömbi tipuga
  
• Võrsed tihedalt karvased, (punakas)pruunid.
  
• Käbid munajad kuni munajasümmargused, hallikas- kuni violetjastumepruunid, 2…3 (4) cm pikad, läbimõõt avanenult 1,5…2,0 cm. Seemnesoomuse väljaulatuv osa kolmnurkne, serv ebaühtlaselt saagjas ning laineline. Käbid on koondunud tihedatesse kogumikesse tüve läheduses, noorelt violetjasmustad, avanevad raskesti. Seemned väikesed, mustad.
  
• Pungade alumised (basaal-)soomused pikalt teritunud tipuga, mis ulatuvad üle punga.
  
• Musta kuuse puit on helekollase tooniga, kerge, keskmise elastsuse ning tugevusomadustega. Kanadas on musta kuuse puit kõige olulisem tooraine tselluloosi valmistamisel. Puitu kasutatakse veel ehitusmaterjalina ja kasvatatakse jõulupuuna. Okastest saab valmistada eeterlikku õli.
  

7. Torkav (Picea pungens) ja serbia kuusk (Picea omorika)
Picea pungens - Pärit USA edelaosast, kus kasvab Kaljumäestiku lõunaosas 2000-3000 m kõrgusel üle merepinna. Kasvab üksikpuudena ja rühmiti. Kõrgus 20...30 m. Eestis leidub pea kõigis linnades. Sagedased on nad maaparkides ja aedades. Põhiliik kasvab Lääne-Eestis kuni 18 m kõrguseks ja kannab sageli käbisid. Puu on meil täiesti külmakindel ning vastupidav ka põuale, tolmule, tuulele ja heitgaasidele. Muldade suhtes pole ta eriti nõudlik ja kasvab ka liivmuldadel. Kõige paremini kasvab ta huumusrikastel liivsavimuldadel ja mustmuldadel. Kasvukohas ei talu ta aga kõrget põhjavett ja soostunud alasid.

• Okkad neljakandilised, 2…3 cm pikad, nõeljad, jäigad, valguse käes kinnituvad radiaalselt, varjus on ettepoole suunatud. Okka igal tahul on rohkesti õhulõheridu.
  
• Võrsed paljad, helepruunid, läikivad, vanemad tumepruunid ja nõrgalt läikivad.
  
• Pungad suured
  
• Käbid on 5…10 cm pikad, läbimõõt 3…4 cm, helepruunid, elastsete õhukeste laineliste ja saagjaservaliste seemnesoomustega.
  

Picea omorika - Kasvab endeemse mägipuuna Balkani poolsaarel Tšernogooria, Bosnia ja Serbia piirialadel. Kesk- ja Põhja-Euroopas (k.a. Eestis) üks tunnustatumaid ilupuid, peamiselt oma kitsa, sihvaka, teravatipulise võra tõttu. Parkides-aedades väikeste gruppide või üksikpuudena. Kõrgus alla 30 m.

• Okkad lamedad, paksud (nõrgalt 4-tahulised), 1…2 cm pikad, pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Noortel puudel nõelteravad ja kitsad , vanematel puudel tömpjad ja laiad. Täisvalguses okkatipud üles kaardunud
  
• Võrsed karvased noortel puudel (valguse käes peaaegu paljad), tumepruunid.
  
• Käbid piklikmunajad, 4…6 cm pikad, suvel mustjaspurpursed, valminult purpurse varjundiga või pruunid. Seemnesoomused nahkjad, laikumera peensaagja servaga.
  

8. Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) ja kanada tsuuga (Tsuga canadensis)
Pseudotsuga menziesii - Harilik ebatsuuga kasvab üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika lääneosas. Esineb teisendeid: hall ebatsuuga kasvab Kaljumäestiku põhjaosas, kõrgus 40...60 m. Sinihall ebatsuuga kasvab Kaljumäestiku lõunaosas, kõrgus 30...40 m. Roheline ebatsuuga kasvab Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani kaldal , kõrgus 50...75 m. Eestis kultiveeriti harilikku ebatsuugat esmakordselt 19. sajandi teises pooles ja on meil küllaltki palju kultiveeritud parkides, harvem linnahaljastuses ja metsakultuurides. Sinihall ebatsuuga on meil üsna külmakindel. Kõige paremini kasvavad ebatsuugad meil värsketel, sügavapõhjalistel saviliiv- või liivsavimuldadel. Kasvupinnaseks ei sobi kuivad liivmullad , veega küllastunud mullad ja rasked savimullad. Kõrge pinnasevee tasemega muldadel areneb juurestik vaid mulla ülemistes horisontides, mille tõttu väheneb vastupidavus tormituultele. Harilik ebatsuuga kasvab hästi täisvalguses ja poolvarjus, kuid täisvarju ta ei talu. Tihedamas puistus laasuvad alumised oksad üsna kiiresti. Harilik ebatsuuga õitseb meil mais, seemned valmivad septembri lõpus või oktoobris . Heitgaase ja tahma talub ta peaaegu samahästi kui torkav kuusk, mistõttu sobib kasutamiseks linnade ja tööstuspiirkondade haljastuses.

• Okkad on püstiselt ettepoole suunatud, varjus asetsevad poolkamjalt, kinnituvad ahenenud rootsuga madalale näsakesele spiraalselt 1-kaupa. Nad on lamedad, sisselõiketa, tömpterava tipuga, allküljel õhulõheribad.
  
• Pungad on suured, piklikkoonilised.
  
• Käbid rippuvad, kattesoomused tugevalt arenenud, seemnesoomuste vahelt pikalt väljaulatuvad. Seemned ümar-kolmnurksed, mõlemast otsast teravad , helepruunid, lennutiib beež, sageli pruunide kriipsukestega. Seemned valmivad sept. lõpul - okt. algul.
  
• üks maailma tähtsamaid ja väärtuslikemaid puuliike – moodustab Põhja-Ameerika lääneosa puiduvarudest 60%
  
• Puit on keskmise raskusega, maltspuit roosakasvalge, lülipuit roosakas - või kollakaspruun. Kasutatakse peamiselt saematerjaliks, ka postide, liiprite, kaevandustugipuude ja mööbli valmistamiseks ning vineerina siseviimistluseks. Kodumaal populaarne jõulupuu. Varemalt peeti parimaks laevamastipuuks.
  

Tsuga canadensis - Kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa (Atlandist SuureJärvistu ümbruseni ja Apalatšid) niisketes orgudes poolvarjus. Kuigi Eestis kohtab kanada tsuugat harva on ta meil teistest perekonna liikidest sagedaseim. Suuremad puud kasvavad Järvseljal, Luual ja Olustveres (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes. Kõrgus 18...20 m. Levila kasvupinnastest domineerivad parasniisked või märjad hästi vett läbilaskvad mullad. Õitsemine toimub aprilli lõpust kuni juuni alguseni , sõltuvalt kasvukohast ja ilmastikutingimustest.

• Okkad 1…1,5 pikad, tipu suunas ahenevad, servas harvade väikeste hammastega, peensaagja servaga.
  
• Madalate tugevusomaduste ja rohkete oksakohtade tõttu ei hinnata puitu kuigi kõrgelt ning seda kasutatakse peamiselt kergemates ehituskonstruktsioonides, tselluloosi, taarakastide, voodrilaudade, põrandalaudade jm valmistamisel. Hinnatud ilupuu.
  

9. Perekond lehis ( Larix ) ja euroopa lehis (Larix decidua )
Larix – suvehaljad ühekojalised kõrged puud. Perekonda kuulub ca 10 (20) liiki Euroopas, Aasias ja Põhja- Ameerikas – nt euroopa lehis (Larix decidua), siberi lehis (Larix sibirica), kuriili lehis (Larix gmelinii var japonica ). Lehis on väga valgusnõudlik. Tundlikud ka mulla liigse niiskuse suhtes. Seega eelistavad lehised kuivi kasvukohti, juurestik on neil tugev ja sügavale tungiv. Meil on püütud lehiseid nende kvaliteetse puidu ja kiire kasvu tõttu ulatuslikult kultiveerida, rajatud on puistuid peaaegu tuhandel hektaril. Tähtis koht on lehistel haljastuses, väga kenad on lehised kevadel puhkedes ja sügisel okaste kolletudes.

• Okkad kitsaslineaalsed 1…5 cm pikad, pehmed.
  
• Võrsed vaolised ja piklikkühmulised, mistõttu võrse näib kaetud piklike soomustega. Külgpungad laikoonilised, võrsega peaaegu risti, vaigused. 2-aastastel võrsetel esinevad lühivõrsed, mis näivad suurte pungadena.
  
• Puit on vara tekkiva ja tüve ristlõigest suure osa moodustava punakaspruuni või pruuni lülipuiduga, aastarõngad on noores eas laiad.
  
• Lehise puitu kasutatakse saematerjalina ehitustel, välis- ja siseviimistluses, põrandalaudadeks ja parketiks, aia- ja sisemööbliks, laevaehituses, vineeriks, liipriteks, ümarmaterjalina laevamastideks, postideks, vesi- ja sillaehituses, palkmajade ehitamiseks jm. Lehisepuitu kasutatakse just seal, kus keskkonna- ja tervishoiutingimuste tõttu on immutatud puidu kasutamine välistatud, nagu kasvuhoonekonstruktsioonid, sadamasillad, aiainventar jm. Puidu kõvaduse tõttu saab lehises häid põrandalaudu ja trepiastmeid. Koorest saadakse park- ja värvaineid.
  

Larix decidua - Kasvab looduslikult Kesk-Euroopa mägedes − Alpides, Karpaatides ning Sudeetides. Eestis kasvab paljudes parkides, ka metsakultuurides. Kõrgus alla 40 m.

• Okkad 40…70-kaupa kimbus, 1…4 cm pikad, 0,5…1,5 mm laiad, pehmed. Okkad moodustuvad aprilli lõpul ja varisevad oktoobri lõpus-novembri alguses.
  
• Käbid ovaalsed 2…4 cm pikad, läbimõõt avanenult 1,5…2,5 cm. Seemnesoomused valminud käbidel kaunis ligihoidvad.
  
• Kattesoomused ulatuvad teravate tippudena välja käbi alumises osas. Noored käbid tumepunakaspurpursed. Käbid valmivad oktoobris, seemnete varisemine algab mais.
  

10. Kuriili lehis (Larix gmelinii var. japonica) ja siberi lehis (Larix sibirica)
Larix gmelinii var. japonica - Areaal Lõuna- Kuriilid , Sahhalin, Kamtšatka. Kõrgus 25...30 m. Ei ole kasvupinnase suhtes eriti nõudlik, kuid kasvab kõige paremini hästi vett läbilaskvatel ja viljakatel karbonaatsetel muldadel. Mullatüüpidest on levinud kuivad liivmullad, happelised leetmullad, parasniisked pruunmullad, raskemad gleimullad ja veega küllastunud turvasmullad.

• Okkad 20…40-kaupa, paiknevad lamekiirjalt 1…2,5 (4,5) cm pikad, alt sinakasrohelised.
  
• Võrsed tume-punakaspruunid kuni violettpruunid, osaliselt valkja härmatisega, pungad tumeviolettpruunid, 2.a. võrsed hallikaspruunid.
  
• Käbid munajasümmargused 1…2,5 cm pikad, alaosas väljaulatuvate tumepruunide kattesoomustega. Seemnesoomused lainjad tipust kumerad, sirged või nõrgalt pügaldunud, valminud käbidel tugevasti laialihoidvad.
  

Larix sibirica - Areaal: Venemaa Euroopa osa kirde- ja idaosa, Uraalid, Lääne- ja Ida- Siber . Kõrgus alla 40 m. Koos euroopa lehisega on siberi lehis meil kõige levinum lehiseliik. Vanemad puistud kasvavad endise Vigala mõisa maadel , Sangaste lossi parkmetsas ja endistes Sangaste mõisa metsades. Puistutena kasvab siberi lehist veel Järvseljal, Antsla ja Õisu metskonnas jm. Siberi lehis õitseb meil aprilli lõpus või mai alguses. Okkad puhkevad euroopa lehisest umbes nädal aega varem.

• Okkad pehmed, 20…45 tk. kimbus, 2…3,5 cm pikad, 0,6…1,0 mm laiad, rohelised
  
• Käbid 2…4 cm pikad, seemnesoomused pruunid, alaosa tihedalt karvane , kattesoomuseid pole näha, valminud käbidel hästi laialihoiduvad.
  
• Võrsed läikivad, õlgkollased
  
• Puit väga heade mehaaniliste omadustega, ületab selles suhtes teisi lehiseliike.
  

11. Perekond mänd ( Pinus ) ja harilik mänd (Pinus sylvestris )
Pinus - Perekonna esindajad on ühekojalised, tuultolmlejad peamiselt suured, kõrged puud (vähem esineb madalaid puid ja põõsaid). Männi perekonda kuulub ligi 100 liiki – nt harilik mänd (Pinus sylvestris), mägimänd (Pinus mugo subsp. mugo), keerdmänd (Pinus contorta), makedoonia mänd (Pinus peuce), valge mänd (Pinus strobus), siberi seedermänd (Pinus cembra subsp. sibirica). Eestis kasvab looduslikult neist vaid üks, introdutseerituna kasvatatakse aga üle 15 liigi. Paljudele männiliikidele on iseloomulik suur valgusenõudlikus ja vähene nõudlikus mullastiku suhtes.

• Okkad on pikad, kitsaslineaalsed, lameda ja kumera küljega (2- ja 3-okkalised) või kolmetahulised (5-okkalised) ning neid läbivad vaigukäigud. Vaigukäigud on mändidel ka puidus ja koores
  
• Käbid (seemned) valmivad järgmise aasta sügisel (mõnedel liikidel aga ka kolmandal aastal), pärast tolmlemist hiliskevadel (juuni alguses). Käbide seemnesoomused on puitunud , paksenenud või on neil tipus paksenenud kilp (apofüüs). Kattesoomused on redutseerunud. Seemned on tiivaga või tiivata (seedermännid) ja asuvad kahekaupa seemnesoomuste hõlmas vastavates õnarustes.
  
• Juurestik on mändidel hästi arenenud: sügavale tungival peajuurel on palju külgjuuri.
  
• Mändide puit on värvuselt kelekollakast maltspuidust eristatava kollakas - või punakaspruuni lülipuiduga, mis hakkab tekkima peale 40. eluaastat. Männi puit on vaigukäikude rohkuse tõttu väga vaigune. Käikudes liikuv rõhu all olev vaik kaitseb puud haiguste ja kahjurite vastu.
  
• Enamik männiliike on suure majandusliku tähtsusega, sest nende väga hinnalist puitu kasutatakse laialdaselt tarbepuiduna nii siseruumides kui välistingimustes, alates põranda- ja seinakattematerjalidest ning lõpetades tava- ja liimpuidust mööbli, ümarpalkmajadega. Männilauad ja –plangud on peamiseks uste, sängide, pinkide , laudade, kirstude jms materjaliks . Et männipuit on hästi immutatav, siis sobib ta hästi ka õhuliinipostideks ning raudteeliipite valmistamiseks. Oksavabat tüvest saab head spooni vineeriks ja katuselaaste. Männid annavad ka väärtuslikke kõrvalprodukte, männikändude utmisel saadakse tõrva, tärpentini ja sütt; vaigust tärpentin jm. Männikoorepulbri abil puhastatakse merevett naftast, sest koorepulber imab naftat, kuid mitte vett. Paljudel liikidel on õlirikkad seemned. Ulatuslikult kasutatakse mände ka ilupuudena.
  

Pinus sylvestris - Harilik mänd on levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikult kuni Venemaa kaguosa, Ohhoota mereni. Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Männikud katavad 33,0% Eesti metsamaadest. Kõrgus 40...50 m, tüve läbimõõt kuni 1,5m. Seemnete varisemine algab tolmlemisest ülejärgmise aasta aprillis (peamine varisemine on mais). Tolmlemisest kuni seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud. Harilik mänd õitseb okaste intensiivseima kasvu perioodil – mai lõpul, juuni algul.

• Okkad on 4…7 cm pikad, teravatipulised, nõrgalt keerdunud , karedate servadega , sinakasrohelised, väline külg (õhulõheridadest) kumer, sisemine külg lame. Okkad püsivad 3…5 aastat.
  
• Võrsed on paljad, hallikaskollased, hiljem pruunid.
  
• Pungad piklikmunajad, teravnevad, oranžpruunid, vaigused
  
• Käbid on valminult 3…7 cm pikad, läbimõõt 2…3 cm, piklikmunajad, 2. aasta sügisel ja talvel pruunid ja läikivad või varisenult hallid ja läiketud.
  
• Apofüüs rombjas, tömp või teravatipuline
  
• Puit väga heade tehniliste omadustega. Kuiva lülipuidu värvus on helepunakaspruun, maltspuit on valkjas kuni kollakas. Seistes puidu värv tumeneb. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad. Pehme ja kerge hariliku männi puit on keskmiselt vastupidav kriimustustele, kuid vähese vastupidavusega löökkoormusele.
  
• Dekoratiivne pargipuu just liivastel muldadel. Eraldab ka fütontsiide, mis puhastavad õhku kahjulikest mikroobidest ja tuberkuloosipisikutest.
  

12. Mägimänd (Pinus mugo subsp. mugo) ja keerdmänd (Pinus contorta)
Pinus mugo subsp. mugo - Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes 900-2600 m kõrgusel. Mägimänd on võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, ning kuival pinnasel . Eestis on mägimändi kasutatud ja kasutatakse väga palju haljastuses. Kõrgus 0,5...3 (4) m.

• Okkad kahekaupa, sirged, tumerohelised, kinnituvad võrsetele tihedalt, 3…6 (8) cm pikad ja püsivad põõsal 3…6 aastat.
  
• Pungad munajad, pruunikasoranžide ja ligihoidvate soomustega, kaetud valge vaiguga, kuni 2 cm pikk.
  
• Käbid 2,5…4 cm pikad, munajad kuni ümmargused, valminult läikivad, kastanpruunid. Apofüüs asub kilbi keskel või ülemises osas.
  
• Koor mustjas
  

Pinus contorta - Pärineb Põhja-Ameerika lääneosast, kus kasvab Alaskast ( Yukoni jõe orust) kuni Californiani lõunas. Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe ja metsakultuure võib leida kasvamas kokku 10…15 hektaril. Suuremad puistud asuvad Roelas, Luual, Tallinna lähedal Harkus, Järvseljal, Tihemetsas jm. Kõrgus 10...30 m.

• Okkad 2-kaupa, tume- kuni kollakasrohelised, (3)5…7(9) cm pikad, keerdunud, karedakarvalised, püsivad võrseil 5… 9 aastat, tupp 0,4…0,6 cm pikk.
  
• Pung on 1,5…3 cm pikk, tumepruun, silinderjas, isaskäbikeste algmetega pung alaosas laienenud .
  
• Käbid munajad, enamasti kõverdunud, 3…5 cm pikad, võrsete keskel istuvad, läikivad, helepruunid, apofüüs torkiv, terava tipuga.
  
• Noored võrsed kollakaspruunid, paljad.
  
• Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini haljastusefekti kui harilik mänd
  

13. Makedoonia (Pinus peuce) ja valge mänd (Pinus strobus)
Pinus peuce - Kasvab exJugoslaavias (Tšernogoorias, Makedoonias ), Bulgaarias, Ida-Albaanias, Põhja-Kreekas 750- 2200 m kõrgusel mägedes. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt ning on külmakindel, viljub regulaarselt. Koorepõletiku suhtes immuunne. Väga dekoratiivne. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis , Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA-s jm. Kõrgus 20...25 m.

• Okkad 7…10 cm pikad, asuvad pintslina tihedalt (5-kaupa), kolmetahulised, õhulõheridadest hallrohelised, saagja servaga, püsivad võrsel 3 aastat. Okaste läbimõõt 0,5…1,0 mm.
  
• Käbid 8…15 (20) cm pikad, läbimõõt 3…4 cm, avanenult 5…7 cm, sageli kõverdunud, rootsulised, rohekaskollased kuni kollakaspruunid (asend võrsel horisontaalne või rippuv ).
  
• Võrsed on sügistalvel pruunikasrohelised, hiljem hallpruunid, karvadeta (paljad), okkakimpude all pikad pruunid soomused
  
• Seemned oranžpruunid, koos tiivaga kuni 2(2,5) cm pikad
  
• Rumeelia männi puit pole eriti tugev ning liigi vähese leviku tõttu pole tal märkimisväärset majanduslikku tähtsust. Mõningal määral kasvatatakse rumeelia mändi ilupuuna parkides ja koduaedades.
  

Pinus strobus - Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Eelistab parasniisket kliimat, põuda talub halvasti. Kiirekasvuline. Eestis kasvab üksikuid suuri puid mitmetes parkides ja dendroaedades (Karula, Tihemetsa, Järvselja, Vana-Vigala, Suuremõisa, Polli , Jädivere, Tõstamaa), suurimate kõrgus ulatub üle 35 m ning tüveläbimõõt kuni 120 cm. Kõrgus 40...50 m.

• Okkad 7…12 cm pikad (5-kaupa), kolmetahulised, peenelt saagja servaga, väline (kumer) tahk roheline, külgmised valkjamate õhulõheridadega. Okkad peened, läbimõõt 0,5 mm. Okkad kinnituvad võrsetele pintslina ning püsivad 2 (3) aastat
  
• Käbid võrsel üksikult või 2…3-kaupa, õitsemisel punakad, hiljem rohelised, valminult roosakas- või punakaspruunid, sageli vaigused, 8…15 (20) cm pikad, läbimõõt 2…3 (4) cm, rippuvad, seemnesoomused nahkjad, apofüüs lame, väikese rombja tipuga.
  
• Võrsed hallikaspruunid, peened, kaetud hõredalt lühikeste hallide karvadega.
  
• Pungad munajad, vaigused
  
• Seemned 0,5 … 0,6 cm pikad, koos tiivaga kuni 2 cm pikad.
  
• Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli- ja paberitööstuses. Sobib dekoratiivse kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne
  

14. Siberi seedermänd (Pinus cembra subsp. sibirica)
On tähtsamaid metsapuid Siberis, kasvades miljonitel hektaritel Ida- ja Lääne-Siberis. Areaal ulatub Uraalide läänepoolsesse eelmäestikku. Kõrgus 20...25 m. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna haljastuses. Üldiselt kasvab siberi seedermänd meil hästi, kuid mullastiku suhtes on ta võrdlemisi nõudlik. Eelistab huumusrikkaid liivsavi- ning saviliivmuldi, ning kasvab halvasti sügavatel liivmuldadel ja kuivadel lubjakivist aluspõhjaga muldadel. Ta on meil täiesti külmakindel, tolmleb ja kannab vähesel määral käbisid.

• Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5-kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5…14 cm pikad, püsivad puul 3…6 aastat. (Vaigukäigud (3) asuvad okka parenhüümis.) Okaste läbimõõt 0,8…1,2 mm
  
• Käbid on 5…10 (15) cm pikad, läbimõõt 5…8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud ruskete karvadega, lõpevad väikese rombja apofüüsiga, mis on nõrgalt väljapoole hoiduv.
  
• Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega
  
• Seemned tiivata. 0,7…0,9 cm pikad, söödavad. Seemned (pähklid) on väga õlirikkad: sisaldavad kuni 60…70% õli, mida kasutatakse toiduainena, parfümeerias, sh hambapasta valmistamisel, ja tehnikas. Lisaks inimestele söövad seemneid ka imetajad (burundukk, orav, soobel jt) ning linnud (seedrimänsak ja metsis).
  
• Väärtuslik on ka siberi seedermänni puit, mis on hariliku männi puidust kergem, pehmem ja peenesüülisem. Maltspuit on värvuselt kreemikaskollane, lülipuit roosakas. Puit kuivab kiiresti ega lõhene, on vastupidav, sitke ja lõhnav ning hästi töödeldav. Siberi seedermännist saadakse pliiatsi-, vineeri- ja resonantspuitu muusikariistade tarbeks, seda kasutatakse ehitustel ning sellest tehakse aknaraame ja mööblit. Seedermännist tehtud kapi riidekoi ei tule. Väga hinnaline on ka vaik, millest saadakse tärpentini, kampolit, hinnalist palsamit. Okastest tehakse vitamiinikontsentraati, okkajahu ja –pastat. Kasutatakse haljastuses.
  

15. Küpressiliste sugukond (Cupressaceae) ja hiibapuu (Thujopsis dolabrata)
Cupressaceae - sugukonda kuulub 20 perekonda u 130 liigiga , nad on kahe- või ühekojalised püstiste või laiuva võraga rikkalikult harunenud igihaljad puud ja põõsad. Lehed vastakuti ja paariti või kolmekaupa männastes. Valminud (liit)emaskäbid puitunud, nahkjate või lihakate soomustega. Perekonna kadakas ( Juniperus ) käbisoomused lihakad (marjataolised) ega avane. Perekondi – Thuja , Thujopsis, Chamaecyparis, Juniperus.
Thujopsis dolabrata - Pärit Jaapani mägedest (400-2000 m ü.m.p.), kus kasvab niisketes ja jahedates orgudes ning on seal oluline metsapuu. Eelistab niiskemaid muldi ning suure õhuniiskusega kasvukohti. Tahab poolvarju, ei sobi kasvama avapäikesega kasvukohtadele, eelistab merelist niisket kliimat. Eesti suuremaid hiibapuid asub pr. Laine Lepa aias Tallinnas. See on ilusa laikoonilise kujuga puu, kelle kõrgus ulatub kaugelt üle inimese väljasirutatud käe kõrguse. Hiibapuu kasvamine oleneb tema saamisloost - seemnest kasvatatud puu sirgub kiiremini, pistoksast paljundatud taim kasvab aeglaselt. Eesti päritolu puud on paljundatud pistokstest. Kasvab 1…3,5 m kõrguse põõsana.

• Võrsed (väga) laiad, lapikud, lehed (okkad) soomusjad, lamedad, laiad, pealt (tugevasti) läikivad, rohelised, all laiad sinakasvalged õhulõheribad, külgsoomused eemalehoiduvad
  
• Käbid on võrsetel püstiselt, piklikult kerajad, 1,2…1,8 cm pikad, 6…10 soomusega, pruunid. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasipöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga.
  
• Väärib senisest rohkemat kasvatamist eesaedades ja väiksematel haljasaladel. Meil ei vilju , paljundatakse vaid vegetatiivselt. Külmahell, külmudes karmil talvel kuni lumepiirini. Sobib haljastuses väikesemõõtmelistesse eesaedadesse ja parkidesse alusrinde põõsana. Istutada tasuks põhjakaartest varjatud kasvukohale.
  

16. Perekond elupuu (Thuja)
Elupuu perekonda kuuluvad liigid (4 liiki Ida-Aasias, 2 Põhja-Ameerikas) on ühekojalised puud ja põõsad – nt harilik elupuu (Thuja occidentalis), hiigelelupuu (Thuja plicata ). Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna.

• Lehed soomusjad, kinnituvad lapikutele võrsetele vastakuti
  
• Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2…4 keskmisel soomustepaaril on 1…2 (atroopset) seemnealget
  
• Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad
  
• Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel
  
• Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemiskindel
  

17. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) ja hiigelelupuu (Thuja plicata)
Thuja occidentalis - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa, kus kasvab jõgede kallastel ja soostuvatel aladel. Kõrgus 15...20 m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel tüvedel koor õhuke, sile, punakaspruun , vanematel tüvedel on koor aga pikuti lõhenenud. Latv püstine. Eesti suurimad puud kasvavad kalmistutel ja mõisaparkides

• Okkad soomusekujulised, võrsed koos soomustega 0,3…0,4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt hele- või kollakasrohelised, ilma valkjate laikudeta. Keskmine soomus külgmistest laiem, tipud ligihoiduvad, soomuse keskel suur ümmargune õlinääre, mis sisaldab tugevasti lõhnavat õli. Talvel muutuvad soomused pruunikaks.
  
• Käbid umbes 1 cm pikad, ovaalsed, 6…8 soomusega, soomuse tipul madal väljalõige.
  
• Seemned 0,2…0,3 cm pikad
  
• Varjutaluv. Äärmustemperatuure talub hästi. Kuivadel muldadel kasvab halvasti. Aeglase kasvuga. Talub hästi kärpimist ja hinnatud seetõttu hekitaimena. Vastupidav gaaside ja tahma suhtes. Harilikku elupuud kasutatakse sageli ka kalmistute haljastuses, samuti kasutatakse hariliku elupuu oksi leinakimpude valmistamiseks. Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Harilik elupuu talub hästi kärpimist ning liiki on palju kasutatud pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks.
  
• Puit on kerge, pehme, rabe , nii painde- kui survetugevuse osas küllalt nõrk, kuid samas sirgekiuline ja ühesuguse tekstuuriga, mistõttu hästi töödeldav, ei kõverdu ega keerdu. Puitu kasutatakse eeskätt seal kus vajatakse suurt mädanemiskindlust ja kus on võimalik väike mehaaniline tugevus, nagu postide, vaiade , sindlite, paatide, eriti kanuude raamistiku ja mõlade, varem ka raudteeliiprite, vaatide, lihtsa mööbli jm valmistamisel.
  

Thuja plicata - Esineb looduslikult Põhja-Ameerika lääneosas, kus kasvab põhiliselt mägiojade kallastel 1500-2500 m kõrgusel üle merepinna. Eestis vähearvuline, sest ei talu karme talvi. Eestis kasvavate puude kõrgus kuni 22 m (Taagepera park), suuremaid eksemplare kasvab veel Saaremaal ja Järvseljal jm. Sobiv kasvatada külmade tuulte eest varjatud kohtades, perspektiivne just Lääne-Eestis ja saartel. Kõrgus 50...60 m.

• Okkad soomusjad 2…3 mm laiad, külgmised soomuse tipud võrse ligi hoiduvad, all valged või valkjassinakad ( ribad ) laigud, pealt läikivad, tumerohelised, keskmisel soomusel piklik õlinääre. Okkad jäävad ka talveks roheliseks
  
• Käbid väikesed, 1…1,2 cm pikad, 8…10 seemnesoomusega, neist 4…6 seemnetega, munajasovaalsed, helepruunid. Ülemised käbisoomused lansetjad, alumised laiovaalsed.
  
• Võrsed jämedad, lapikud, vahelduvad kaherealised
  
• Seemned lapikud, kahe kileja tiivaga
  
• Puit on kerge, pehme, keskmise tugevusega , välistingimustes väga vastupidav, väga sirgekiuline, kergesti töödeldav, lõhnav
  
• Kodumaal tähtis metsapuu, mille puidust valmistatakse Kanadas ja USA-s peamiselt kõik vajalikud katuselaastud ja sindlid. Puitu kasutatakse veel ehituspuiduks, sisustuses, usteks, postideks, aiatara ja –inventari (k.a. mesitarud) materjaliks, paadiehituseks
  

18. Perekond ebaküpress (Chamaecyparis) ja mägiebaküpress (Chamaecyparis pisifera)
Chamaecyparis - Igihaljad ühekojalised puud. Võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev. Perekonda kuulub 6 liiki Põhja- Ameerikast ja Ida-Aasiast (Jaapan, Hiina, Taivan).

• Lehed soomusekujulised, teravatipulised, harvem ümaratipulised, alt enamasti sinakasvalgete ribadega, vormidel lehed sageli ka nõeljad (okkataolised)
  
• Võrsed lapikud
  
• Käbid kerajad, väikesed, läbimõõt 0,6…1,4 cm, soomused kilbikujulised.
  
• puit on lõhnav, peene, ühtlase tekstuuri ja heade mehaaniliste omadustega (tugev, sitke), hästi töödeldav, vähedeformeeruv ning ilmastikutingimustele vastupidav. Puitu kasutatakse ehituskonstruktsioonide ja –detailide (aknad, uksed, põrandad, sisepaneelid, välisvooderdus, sindlid) ning mööbli valmistamiseks, laevaehituses jm.
  

Chamaecyparis pisifera - Pärit Jaapanist. Kõrgus kodumaal 25…30 (50) m. Tüve läbimõõt kuni 2 m. Eestis kasvatatavatest ebaküpressidest külmakindlaim. Meil kasvab kõrge põõsana või madala puuna. Eesti üks suuremaid mägi-ebaküpresse kasvab Järvseljal (17 m).

• Lehed (soomused) pealt helerohelised, keskmised kahe, külgmised ühe valkja lapiga, moodustades liblikatiibade sarnase kuju. Soomused on teravatipulised, võrsest (nõrgalt) eemale hoiduvad, keskmised soomused pikliku õlinäärmega.
  
• Võrsete tipud kaardus
  
• Käbid hernetera suurused (läbimõõt 0,6…0,8 cm), sarnased kalifornia ebaküpressi käbidega (C. lawsoniana).
  
• Haljastuses sobib kasvatamiseks noorena veidi soojematesse kohtadesse istutatuna (kaitstud põhja poolt), nii üksikpuudena kui grupiti.
  

19. Perekond kadakas (Juniperus) ja harilik kadakas (Juniperus communis)
Juniperus - Perekonna esindajad on igihaljad kahe- või ühekojalised puud või põõsad. Perekonda kuulub u. (50) 60 liiki, milledest 9 kasvab Euroopas – nt harilik kadakas (Juniperus communis), sabiina kadakas (Juniperus sabina ), hiina kadakas (Juniperus chinensis).
Perekond jagatakse sageli kolmeks alamperekonnaks:

• alamperekond Caryocedrus. Marikäbid on suured ja seemned luukõva sisemise kattega kokku kasvanud. Lehed okkakujulised (Juniperus drupacea).
  
• alamperekond Oxycedrus. Seemned on vabad. Kahekojalised. Lehed okkataolised, ilma vaigunäärmeteta (Juniperus communis etc.).
  
• alamperekond Sabina. Seemned on vabad, lehed sageli soomusekujulised, õli- või vaigunäärmega. Primaarsed lehed on okkakujulised. Harilikult ühekojalised, kuid esineb ka kahekojalisi liike (J. sabina, J. virginiana – virgiinia kadakas).
  

• Lehed on kas okka- või soomusekujulised ning kinnituvad võrsetele kas männaseliselt või vastakuti
  
• Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat, sisaldavad rohkesti suhkrut, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid jm. ning leiavad laialdast kasutamist meditsiinis, viina - ja õlletööstuses, kulinaarias.
  
• Tüve koor on hallikas- kuni oranžpruun, vananedes hallineb, on kiuline , harva soomusjas, kestendava või irduva pealisosaga, vanemas eas vaoline. Koor sisaldab tanniine, mida kasutatakse parkimistöödel.
  
• Kadakapuitu kasutatakse tisleritöödel, treimiseks , muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks
  

Juniperus communis - Kasvab Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni stepialadeni, idas Taiga-Baikalini, esineb samuti kogu Põhja-Ameerika mandril alates 37. põhjalaiuskraadist. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 1–3 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise või mitmeharulise puuna, mis siis ka enamasti looduskaitse alla kuulub. Väga külmakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik. Juurtel esineb mükoriisa. Paljuneb põhiliselt seemnest. Harilik kadakas on ka väga pikaealine ja kasvab aeglaselt. Eestis on harilik kadakas tavaline kõikjal, kasvades peamiselt alusmetsapõõsana männikutes. Kasvukoha suhtes pole harilik kadakas nõudlik, liivmullaga lagedatel aladel kasvab ta laiuva ja hargneva põõsana. Kuigi juurestik on maapinnalähedane, talub hästi õhu kuivust ning nii madalat kui kõrget õhutemperatuuri. Vaid väga külmadel talvedel esineb külmakahjustusi, peamiselt üksikute puude kuivamise näol.

• Okkad lineaalsüstjad, ilma õlinäärmeteta, teravatipulised, 1 … 2 cm pikad, 3-kaupa männaseis, pealküljel madal renn . Värvuselt hallikasrohelised, siseküljel ühe laia õhulõheribaga. Võrsetel püsivad okkad keskmiselt 4 aastat.
  
• Võrsed on kolmetahulised, pruunid kuni punakaspruunid, noored võrsed rohelised
  
• Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas , hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 1–3 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud).
  

20. Sabiina kadakas (Juniperus sabina)
Madal 1…2 m kõrgune mägipõõsas. Areaal katkendlik. Kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Krimmis, Kaukaasias , Altais. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid väga valgusenõudlik. Talub põuda. Aeglase kasvuga ja külmakindel. Meil haljastuses väga tihti kasutamist leidev, tänu just oma vähenõudlikkusele. Paljundatakse nii seemnetega kui vegetatiivselt.

• Võrsed, samuti okkad (soomused) tumerohelised, hõõrudes lõhnavad ebameeldivalt. Okkad vanematel põõsastel soomusjad, 0,1…0,2 cm pikad, vastakute katusekivitaoliselt katvate paaridena , ovaalse vaigunäärmega. Noortel põõsastel ja vanade põõsaste alumistel viljatutel okstel on okkad nõeljad, 0,3…0,8 cm pikad, pehmed. Noortel seemikutel on okkad kolmekaupa männases
  
• Viljad (käbid), mis valmivad esimese aasta sügisel või teise aasta talvel, on rippuvad, ümarovaalsed kuni lapikkerajad, 0,5…0,7 cm pikad, pruunikasmustad, sinaka kirmega. Seemneid käbides tavaliselt 1…2.
  

21. Perekond jugapuu (Taxus) ja harilik jugapuu (Taxus baccata )
Taxus - Perekonda kuulub 6…10 (8) liiki, mis oma morfoloogiliste tunnuste poolest on üksteisele võrdlemisi lähedased.

• Jugapuude okkad on lamedad, lineaalsed, kinnituvad võrsetele spiraalselt (kas radiaalselt või kaherealiselt).
  
• Kõva, sitke ja painduv puit on hästi lõhestatav, peitsitav ja poleeritav, mistõttu seda kasutatakse treimis - ja tisleritöödel, sellest valmistatakse mööblit, pildiraame, puupuhkpille (oboe, flööt), viiuliosi jm.
  
• Tüve koor on punakaspruun ja plaatjas. Koores sisaldub taksooli, mis on vähihaiguste ravimi lähteaine.
  
• Jugapuid kasutatakse rohkesti haljastuses ning neid kasvatatakse nii põõsaste, põõsaspuude kui puudena. Lisaks põhiliikidele kasvatatakse iluaianduses väga mitmesuguse võra kuju ja okaste värvuse ning kujuga kultivare.
  

Taxus baccata - Areaal: Euroopa, Kaukaasia, Krimm, Alpid . Väga aeglase kasvuga, kuid väga pikaealine, saab kuni 2000 (4000) a. vanuseks. Mullastiku suhtes nõudlik. Väga varjutaluv. Soojalembene, tahab merelist pehmet kliimat. Reliktne liik. Talub hästi linnaolusid. 15 m kõrge puu. Maksimumkõrgus 40 m (Kaukaasias), Euroopas hrl. 10…15 (25) m kõrgune puu. Eestis kasvab harilik jugapuu looduslikult Saaremaal (Sõrve ja Tagamõisa poolsaar), Hiiumaal (Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Nõva ja Audru ümbruse metsades). Arvuliselt võib puid olla kokku kuni 2000. Kõrgeim puu on 11,5 m kõrge ning suurim tüve läbimõõt kuni 33 cm. Eestis on harilik jugapuu II kategooria kaitsealune liik.

• Oksad on peened, asetatud männasjalt, esineb ka männastevahelisi oksi.
  
• Võrsed väljast rohelised.
  
• Okkad on pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad , 1,8…3,5 cm pikad, kuni 0,25 cm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga. Okka all väga kahvatud õhulõheread. Püsivad puul 4…8 aastat. Võra ülaosas okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel kamja asetusega.
  
• Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel. Isaspähikud on kollakad, kerajad, asuvad okaste alusel ja moodustuvad sügisel, seemnealgmed moodustuvad samuti sügisel ja asuvad üksikult võrse tipu lähedal. Viljub igal aastal.
  
• Vili on punane, munajas, otsast avatud. Seemet ümbritseb helepunane mahlakas magusamaitseline seemnerüü (arillus), mis on söödav. Seeme, võrsed, okkad ja koor ja puit on mürgised
  
• Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase ( Betula pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel massiühikutes.
  

22. Perekond kukerpuu (Berberis)
Kukerpuu perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad põõsad, harvem madalad puud. Perekonnas on kuni 450 liiki, mis levinud peamiselt põhjapoolkeral. Looduslikult kasvab Eesti lääne- loode ja põhjaosa metsaservades ja võsastikes söödavate viljadega harilik kukerpuu (B. vulgaris ). Sissetoodud liikidest esineb meil enam madala ilupõõsana või hekitaimena kõrreroostekindel Hiinast ja Jaapanist pärit ereda oranžpunase sügisvärvusega Thunbergi kukerpuud (B. thunbergii), kelle viljad on mittesöödavad.

• Lehed saagja servaga või terveservalised vahelduvad lihtlehed , koondunud kimpudena lühivõrsetele, mille alusel esinevad ühe- või mitmeharulised astlad .
  
• Kollased , nektaririkkad õied asetsevad hrl. kobarjates rippuvates õisikuis
  
• Piklikud, ühe või mitme seemnega marjad on punased või mustad ning mõnel liigil ka söödavad. Viljad sisaldavad C-vitamiini ning rohkesti õun- sidrun- ja viinhapet ning seetõttu leiavad kasutamist jookide, keediste ja kompvekkide (karamell “Barbaris”) valmistamisel.
  
• Kukerpuude laia kollakaspruuni lülipuidu ja sidrunkollase maltspuiduga puit on raske, kõva, tihe ja hästi poleeritav. Kasutatakse tisleri - ja nikerdustöödel. Koor ja juured sisaldavad kollast alkaloidi berberiini, mida kasutatakse nii meditsiinis (berberiinil on verejooksu peatav, vererõhku alandav ning bakteritsiidne toime) kui ka riiete ja naha värvimisel. Paljud liigid on tähtsad ilupõõsad haljastuses
  
• Taluvad hästi kärpimist ning on külma- ja kuumakindlad ja mullastiku suhtes vähenõudlikud
  

23. Perekond sõstar ( Ribes ) ja harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius)
Ribes - kuulub u. 200 liiki, mis on levinud jaheda ja paraskliimaga aladel Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Eestis kasvavad looduslikult 3 liiki: mage-, karvane ja must sõstar. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate sõrmroodsete lehtedega põõsad. Osadel liikidel ogad. Õied on pikkades rippuvates kobarates , vili lihakas paljuseemneline mari.
Philadelphus coronarius - Lõuna-Euroopa. Vähenõudliku, külmakindla ilutaimena on harilik ebajasmiin Eestis laialt levinud. Harilikule ebajasmiinile sobivad igasugused kasvukohad , ka kuivad, kuid eelistab siiski veidi niiskemat kasvupaika. Istutatakse nii üksikpõõsastena kui gruppidena. Linnatingimusi talub hästi, ei talu aga hästi tuulist kasvukohta . Kõrgus alla 2 m.

• Lehed on munajad või (lai) elliptilised , jämesaagja servaga, allküljel roodude nurkades (või ka roodudel) karvad , mujalt paljad, (4) 5...10 cm pikad ja 2...5 cm laiad.
  

24. Harilik vaher ( Acer platanoides) ja mägivaher (Acer pseudoplatanus)
Acer platanoides - Looduslikult levinud Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia. Esineb Eestis küll laialdaselt (kuid hõredalt), ja on tuntud rohkem pargi , allee- ja õuepuuna. Eesti metsades on vahtrapuistud väga haruldased . Sageli leidub rohkemal või vähemal määral harilikku vahtrat salumetsade koosseisus . Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega, ehk mullaviljakuse suhtes nõudlike puuliikidega. Meie tuntumaid salumetsi on Abruka saare lehtmets ning Puhtu poolsaare pargiilmeline salumets . Harilik vaher on enamasti ümara võraga puu ja võib kasvada lagedamates kohtades üle 25 meetri kõrguseks. Tüve alumine osa on metsas kasvaval vahtral sirge ja oksavaba. Seetõttu annab vaher vähe külgvarju ega varja allolevaid puid-põõsaid nii tugevasti. Vahtra tihe, varjurikas võra ja suured lehed osutavad küllaldasele varjutaluvusele. Kuivadel muldadel kasvab vaher halvasti.

• Lehed 5 või 7 teravatipulise hõlmaga, hõlmadel teravad suured hambad, alt kahvaturohelised, 5...15 cm pikad.
  
• Puit punakasvalge, tihe raskesti lõhestatav, mõnikord esineb rohekashall väärlülipuit. Puit on väga hinnatud sitkuse, painduvuse ja vastupidavuse tõttu. Kasutatakse keelpillide kõlakastide valmistamiseks ning nikerdustöödeks
  

Acer pseudoplatanus - Koonusja võraga kuni 40 m kõrgune puu kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Eestis võrdlemisi sage kultuuris. Meil võib tihti kohata vanades mõisaparkides ja haljasaladel, suuremad eksemplarid Hiiumaal, Vaemla pargis (h = 24,2 m dmax = 138 cm), Lääne-Virumaal, Varangu pargis jm. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku , on aga samas põuatundlikud.

• Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad.
  
• Mägivahtra puit on hinnaline, sellest valmistatakse mööblit, parketti , tulirelvade pärasid, tehakse nikerdusi jne. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks.
  

25. Ginnala (Acer ginnala) ja tatari vaher (Acer tataricum)
Acer ginnala - Kaug-Ida, Mongoolia , Mandžuuria. Eestis võrdlemisi sage kultuuris. Kõrgus alla 6 m. Talub vähest varju ja on külmakindel, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses. Üsna niiskuslembene, talub hästi linnatingimusi, kuid ei talu mulla liigset soolsust.

• Lehed kolmehõlmalised (viljuvatel okstel nõrgemalt, steriilsetel peaaegu jagused lehed), keksmine hõlm teistest pikem, keskmisel hõlmal võivad olla omakorda väikesed hõlmad, külgmised vahel peaaegu risti keskmisega. Saagjad või kahelisaagjad.
  
• Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik.
  
• Nii Venemaal kui ka Ameerikas on laialdaselt kasutatud lumetõrjehekkide rajamiseks. Rajatakse vabakujulisi ja pügatud hekke. Puidu erikaal 0,51…0,53 gr/cm³, kasutatakse muusikariistade ja väiksemate tarbeesemete valmistamiseks. Lehtedest valmistati Hiinas musta värvi.
  

Acer tataricum - Enamasti kõrgem põõsas, või madalam kuni 10 (12) m kõrgune tumehalli kuni mustja tüvekoorega puu, kasvades looduslikult Lõuna-Euroopas, Balkanimaadel, Kaukaasias, Krimmis jm. Eestis küllalt rohkesti kultuuris. Liik on põua- ja külmakindel. Talub varju ja pügamist. Noorelt aeglasekasvuline, hiljem kasvukiirus suureneb.

• Lehed munajad või piklikmunajad, kahelisaagjad, vahel nõrgalt hõlmised, nõrgalt südaja alusega, lühidalt terava tipuga, alt roodude kohalt karvased, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad.
  
• valmistatakse muusikariistu, mööblit, taarat jm
  

26. Saarvaher (Acer negundo)
Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Eestis võrdlemisi sage haljastuses. Kõrgus alla 25 m. Pioneerliik ja väga vastupidav nii linnatingimustele, kuivusele, kuid talub ka üleujutusi jne. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub tüvi murduma, samuti esineb kuivladvasust ja võras kuivavad jämedad oksad. Karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed, kuid taastub hästi. Talub hästi kärpimist.

• Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3...7, need on sageli ebasümeetriliselt munajad üksikute suuremate tömpjate hammastega, sageli ebasümmeetrilised, suurte hammaste, sisselõigete ja lisalehekestega, kollakasrohelised. Lehekesed 5...13 cm pikad, 3...7 cm laiad. Leheroots vahel härmatisega
  
• Väleda kasvu tõttu rajatakse temast kaitseistandikke. Iluaianduses on tuntud ja hinnatud saarvahtra sordid
  

27. Perekond kask (Betula) ja arukask (Betula pendula)
Betula - perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlejad heitlehised kiirekasvulised ja valgusnõudlikud puud ja põõsad. Perekonnas on u. 60 liiki, mis levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika paras- ja boreaalses vöötmes. Looduslikult kasvab Eestis 4 kaseliiki. Arukask (B. pendula) ja sookask (B. pubescens) on puukujulised ning moodustavad metsapuistuid; vaevakask (B. nana ) ja madal kask (B. humilis) on madalad põõsakujulised liigniiskete ning soostunud alade puittaimed . Keskmiselt 30,2% kogu metsamaa pindalast ehk 646 800 ha (2005). Umbes pooled neist on arukaasikud, sookaasikuid on u. 45% kaasikute kogupindalast.

• Peamiselt väikesed kuni keskmise suurusega munajad saagja või kahelisaagja servaga vahelduvalt pikkvõrsele (lühivõrsetele kimpudes) kinnituvad lihtlehed puhkevad varakevadel (aprilli lõpul, mai algul).
  
• Kased tolmlevad varakevadel samaaegselt lehtede puhkemisega. Ühesugulised õied asuvad urbades
  
• Vili (seeme) on 2 külgmise kileja lennutiivaga üheseemneline väike elliptiline lame pähklike, mis valmib, sõltuvalt liigist, õitsemisaasta suve lõpul või sügisel
  
• Paljud kaseliigid on tähtsad metsamoodustajad ning pioneerpuuliigid, sest asustavad raiesmikke ja põlendikke esimestena seetõttu, et seemneaastad on sagedased ning rikkalikud ja seemned kanduvad tuulega kaugele ning on sealjuures kergesti ja kiiresti idanevad ning tõusmed on külmakindlad
  
• Enamik liike on hilis - ja talvekülmakindlad
  
• tugev, sitke ning halvasti lõhestatav punakas- või kollakasvalge hajulisooneline maltspuit on enamikel liikidel väärtuslik ja heakvaliteediline. Puitu kasutatakse vineer -, mööbli-, paber-, suusa- ja keemiatööstuses. Samuti ehitus- ja küttepuiduna ning trei- ja nikerdustöödel. Puidust saadakse ka puidusütt, äädikhapet, metüülpiiritust ja ksülitooli. Kasetohust toodetakse kasetõrva e. tökatit. Koort kasutatakse ka naha parkimisel
  

Betula pendula – Levinud kogu Euroopas (v.a. kõige põhja- ja lõunapoolsemad alad) ja Lääne-, Kesk- ja Ida-Siberis. Arukask on kiirekasvuline (eriti noores eas) ja väga valgusnõudlik, kuid mullastiku suhtes vähenõudlik. Eelistab kasvuks parasniiskeid värskeid saviliiv- ja kergemaid liivsavimuldi. Kasvab hrl. 20–30 m. kõrguseks. Eesti kõrgeimad arukased kasvavad Tartumaal Järvseljal – kõrgus 38,0 m

• lehed on mõlemalt küljelt paljad, nahksed , rombjad või kolmnurksed, pikalt terava tipuga ja kahelisaagja servaga, pealkülje roodudel väikesed valged täpid. Lehe pikkus on 4...7 cm ja laius 2,5...4 cm
  
• Võrsed on paljad või kaetud heledate, katsudes karedate vahatäppidega (noortel puudel).
  
• Võra ažuurne ja hõre, vabalt kasvaval puul ulatuvad oksad kuni maapinnani, puistus aga laasub hästi ning on kitsa ja lühikese võraga. Peenemad oksad on pikalt rippuvad.
  
• Oma valgekoorelise sirge tüve, nõtkete rippuvate okste ja rohelise lehestikuga on põhjamaade kauneimaks puuks peetav arukask, Eestis väga levinud koduõue- ja pargipuu.
  
• Arukase heakvaliteediline, kergesti töödeldav ja hinnaline puit leiab kasutamist laialdaselt erinevates tööstusharudes. Suveniiri- ja mööblitööstuses on aga väga nõutud, üliväärtusliku, eriliselt dekoratiivse kirimustrilise ning salmilise puiduga, looduses väheesinev, muhvitaoliste tüvemuhkudega, arukase kidurakasvulisem teisend maarjakask e karjala kask (B. pendula var. carelica). Omapärase tüvevormi ja haabituse tõttu on vanemad madalakasvulised maarjakased ka väga dekoratiivsed ilupuud.
  

28. Sookask (Betula pubescens), madal (Betula fruticosa) ja vaevakask (Betula nana)
Betula pubescens - Euroopas arukasest natuke põhjapoolsema ning Aasias mitte nii laialdase areaaliga 15–25 m kõrgune sookask kasvab niisketel ja liigniisketel mineraal- ja turvasmuldadel. Sookask on sage rabades, madal- ja siirdesoodes ning puisniitudel. Eestis kasvab pms. Lääne- ja Põhja-Eestis enamasti segus männi või harvem kuusega, ka puhtpuistuna või gruppidena (puisniitudel). Kasutatakse ka ilupuuna haljastuses.

• Munajad, lihtsaagja servaga, ümardunud alusega (noortel puudel lehealus südajas), lühidalt teritunud või tömbi tipuga ja karvased lehed
  
• Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad.
  
• Võra munajas, tihe, võrdlemisi jämedate ülespoole suunduvate okstega .
  
• halvasti laasuva, oksliku, jändriku, tüüaka ning tavaliselt kõveravõitu tüvega. Kännuvõsust uuenenud puud on mitmetüvelised (tüved hargnevad maapinnalähedalt)
  

Betula fruticosa - levinud Euraasia põhjapoolsetel aladel. Eestis kasvab madal kask 1–2,5 m kõrguse rohkesti hargneva püstise põõsana peamiselt Mandri-Eesti ida- ja edelaosa soostunud niitudel , madal- ja siirdesoodel ning rabastuvates lodumetsades. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda.

• Sügisel kolletuvad, munajad või ovaalsed (lehe pikkus laiusest suurem), lühidalt teritunud või tömbitipulised, täkilisservalised lehed on 1–3 cm pikad.
  
• Tumepruunid, peened võrsed on kaetud tihedalt vahatäpikestega
  
• Kasutatakse ilupõõsana haljastuses ning okstest valmistatakse luudi. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks.
  

Betula nana - Madala, kuni 1 m kõrguse tiheda põõsana kasvav vaevakask on levinud Põhja-Euroopa ning Põhja-Aasia madalikel, osaliselt ka Põhja-Ameerika põhjaosas ning Kesk-Euroopa kõrgmägedes. Eestis kasvab põõsastikena peamiselt põhja- ja lääneosa siirdesoodes, rabastuvates metsades ja rabades.

• Sügisel oranžikaspunaseks värvuvad lehed on 0,5–1,5 cm pikad, ümarad või lehe laius pikkuses suurem, täkilise servaga, pealt tumerohelised ja läikivad, paljad ning noorelt kleepuvad.
  
• Võrsed tihedalt karvased.
  
• Lehtede dekoratiivse sügisvärvuse tõttu on leidnud kasutamist iluaianduses. Haljastuses olulist tähtsust ei oma, kuigi võiks kasutada kiviktaimlates jm. koos teiste kääbuskasvuliste liikide ja sortidega
  

29. Perekond lepp ( Alnus ) ja perekond valgepöök (Carpinus)
Alnus - perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehisted puud ja põõsad. Perekonnas on u. 30 liiki, mis levinud põhjapoolkera arktikast troopikani, lõunapoolkeral Andides. Eestis esineb looduslikult 2 lepaliiki (Alnus glutinosa, Alnus incana ) ning sisse on toodud 11 võõrliiki.

• Peamiselt elliptilised või munajad kahelisaagja servaga või madalalt hõlmised lihtlehed asuvad vahelduvalt võrsel ning sügisel rohelistena (lehtedes klorofüll ei lagune) ja toitainerikastena varisedes ning kiiresti maapinnal kõdunedes tõstavad kasvukoha mullaviljakust
  
• Õitsevad tavaliselt varakevadel. Isasõied asuvad mitmekaupa rippuvates urbades võrse tipuosas, isasõitest allpool asuvad emasõied moodustavad aga peajaid või käbikujulisi urbasid
  
• Kahe külgmise kitsa puitunud tiivaga vili (seeme) on pähklike, mis asub puitunud viljaurva (“lepakäbi”) soomuste vahel
  
• Enamik liike pioneerpuuliigid – asustavad esimestena raiesmikke, põlendikke, söötis põllumaid.
  
• Puit on pehme, kerge, mitte eriti elastne, väga kergesti töödeldav, värvuselt roosakasvalge kuni punakaspruun (õhu käes seismisel tumeneb). Kasutatakse mööbli-, vineeri- ja taaratööstuses, treimisel, kala ja liha suitsutamisel, siseviimistlustöödel ehituses, vesiehitustel ja kütteks, vähesel määral ka tselluloosi tootmiseks ning äädikhappe ning puusöe valmistamiseks.
  

Carpinus - perekonnas on 35 liiki (Carpinus betulus), mis levinud peamiselt Ees- ja Ida-Aasias, mõned ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja-Ameerikas. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega ühekojalised, ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud, harvem kõrgemad põõsad. Valgepöögid on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad. Väldivad kasvualadena soid ja happelisi muldi.

• Lehed peamiselt elliptilised või ovaalsed, kahelisaagjad, teravatipulised vahelduvad lihtlehed, mis sügisel kolletuvad.
  
• Õied urbadena. Isasõied asetsevad rippuvais, emasõied lühemais urbades. Isasõied moodustuvad eelmisel aastal, emasõied arenevad noorte võrsete tipus üheaegselt lehtede puhkemisega.
  
• Vili on puitunud üheseemneline pähklike ja asetseb kattelehe alusel, viljad rippuvad kobarad .
  
• Puit on hajulisooneline, hele, raske ja vastupidav, kasutatakse tarbeesemete valmistamiseks, millised nõuavad suurt vastupidvust ja tugevust.
  
• Valgepöögid on tähtsal kohal haljastuses, olles varjutaluvad, taludes hästi pügamist, olles haigustevabad ja dekoratiivsete viljade ning mosaiikse lehestikuga.
  

30. Hall lepp (Alnus incana) ja sanglepp (Alnus glutinosa)
Alnus incana - Kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Hall-lepikud on levinud kogu Eesti mandriosa viljakatel muldadel. Võrdlemisi varjutaluv, noorelt väga kiirekasvuline ning suure biomassi produktsiooniga, kõvera ja tavaliselt lookleva tüvega puu või kõrge põõsas. Kasvab keskmise viljakusega või viljakal mullal (eriti söötis viljakatel põllumuldadel). On tüüpiline pioneerpuuliik, paljuneb valdavalt juure- aga ka kännuvõsudest. Kiiresti laguneva ning suure toitainesisaldusega lehevarise ja õhulämmastiku sidumise võime tõttu mulda parandav puuliik . Kõrgus hrl. 15–20 m, iga kuni 50–60 aastat.

• Lehed ovaalsed, elliptilised või munajad, teritunud tipuga, kahelsaagjad, pealt tumerohelised, alt hallid väga lühikeste karvadega (incana tähendab tõlkes halli), 4...10 cm pikad, 4...7 cm laiad.
  
• Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel.
  

Alnus glutinosa – levinud kogu Euroopas ja Edela-Aasias. Sanglepikuid esineb rohkem Ida- ja Edela-Eestis, ka Hiiumaal ja kohati Põhja-eesti rannikualadel. Sobilikes kasvukohtades kasutatakse ka haljastuses. Väga väärtusliku, vees mittemädaneva puiduga puuliik. Valguslembene, kiirekasvuline ja sirgetüveline sanglepp kasvab niiskel viljakal mullal, liikuva põhjaveega aladel – lodudel, samuti liivastel rannikualadel, jõgede, järvede kallastel. Kõrgeimad puud meil kuni 30,5 m (Järvselja).

• Lehed äraspidilaimunajad või laiovaalsed, tömbi või pügaldunud tipuga, kahelisaagjad, pealt tume-, alt helerohelised, näärmetega, 4...8 cm pikad. Leheroots 1...2 cm pikk.
  
• Tänu puidu heale tekstuurile ja värvusele, kasutatakse seda mööbliks, leili - ja puhkeruumide siseviimistluseks jne. Vastupidav vesikeskkonnas ja näiteks Veneetsia linna majad on ehitatud merre rammitud sanglepa vaiadele. Hea liha- ja kalasuitsetamise puu, samuti toodetakse puidust grillsütt.
  
• Haljastuses kasutatakse sanglepa sorte tavaliselt üksikpuudena, vanades parkides ka vesiste, liikuva põhjaveega paikade haljastamiseks.
  

31. Harilik valgepöök (Carpinus betulus) ja harilik pöök (Fagus sylvatica)
Carpinus betulus - Eesti parkides võib kohata Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopa metsades kasvavat harilikku valgepööki. Areaali põhjapiir jääb Leetu, Vilniuse –Klaipeda joonest lõunapoole, ning meile ei ulatu, kuid umbes 5000 aastat tagasi kui kliima oli soojem, kasvas ka Lõuna-Eestis ja saartel. Talub vaevata jõgede orgudes kasvades perioodilisi üleujutusi. Kõrgus alla 15 (20) m. Euroopa lehtpuudest üks varjutaluvamaid, kasvades tihti puistutes alusmetsarindes. Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb.

• Lehed elliptilised või piklikmunajad, lühidalt terava tipuga, vahel nõrgalt südaja alusega, teravalt kahelisaagja servaga, rood tugevalt sisse vajutatud ja alt hõredalt pikakarvased, lehed nõrgalt kortsus , alt rohelised, 5...8 cm pikad ning 3...4 cm laiad.
  
• Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Vanades parkides on leida päris tihti kasvamas, üks suurimaid puid kasvab Lääne-Virumaal Malla pargis (h = 18,5 m ja d = 54 cm).
  
• Puit kollakasvalge, raske, väga kõva ja tihe, väga raskesti lõhestatav, vastupidav survele, tõmbele, löökidele ja kulumisele, kuid vähe vastupidav mädanikele. Kasut. msg. suurt kulumis- ja löögikindlust vajavate puittoodete valmistamiseks (löökpillide tarvikud, jalutuskepid, tööriistade varred). Puitu kasutatakse ka kütteks ning varem ka söepõletamiseks.
  

Fagus sylvatica - Harilik pöök on Euroopa varjutaluvaim lehtpuu , kasvades kuni 45 m kõrguse sirgetüvelise, laiuva ja võimsa võraga, helehalli sileda koorega suure puuna. kasvab Kesk- ja LääneEuroopast kuni Karpaatideni ja põhjas Sotimaani ja Lõuna-Rootsi ning Lõuna-Norrasse. Meile looduslik areaal ei ulatu. Eestis hajusalt kultuuris. Suuremate puude kasvatamist Mandri-Eestis on takistanud külmad talved ja seepärast kasvabki harilik pöök Ida- ja Lõuna-Eestis madala, põõsasja puuna. Saartel ja MandriEesti rannaäärsetel aladel kasvab aga suuri puid küllaga.

• Lehed elliptilised kuni munajad või ovaalsed, terveservased nõrgalt lainjad või harvalt hambulised, servas pikad karvad, pealt tumerohelised, läikivad, alt helerohelised, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad.
  
• Õied: isasõied rippuvad, emasõied kerajad, püstised, tavaliselt kaheõielised, õitseb mais.
  
• Viljad: punakaspruunid kolmehõlmalised pähklid, kaetud läikivpruuni kestaga, tavaliselt üheseemneline. Kuupula neljahõlmaline, kaetud naaskeljate soomustega
  
• Haljastuses suurepärane pargipuu, kuivõrd on maani ulatuva võra ja tumerohelise lehestikuga. Euroopas kasutatakse palju pügatavate, kõrgete hekkide kasvatamiseks, samuti pargipuuna. Vorme eksponeeritakse üksikpuudena
  
• Puit laiade ja kitsaste säsikiirtega, nõrgalt läikiv, punakasvalge, vahel esineb punakaspruun väärlülipuit. Puit on väärtuslik, võrdlemisi tihe, keskmise kõvadusega, hästi lõhestatav. Kasutatakse mööbli- ja parketitööstuses
  

32. Perekond sarapuu (Corylus) ja harilik sarapuu (Corylus avellana)
Corylus - perekonda kuuluvad ühekojalised tuultolmlevad heitlehised kõrged põõsad ja keskmise kõrgusega puud. Perekonnas kuni 15 liiki, mis levinud Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvab looduslikult 3 liiki, Eestis üks liik (C. avellana), sisse on meile toodud 6 võõrliiki.

• Lehed hrl. südaja aluse ja kahelisaagja servaga laiovaalsed või äraspidimunajad ning näärmekarvase leherootsuga.
  
• Vili on puitunud kõva kestaga üheseemneline lihakate idulehtedega õlirohke (60–70%) pähkel, mida osaliselt kuni täielikult ümbritseb rohtjas ja lõhestunud servaga kotjas või torujas viljakate (kuupula ehk lüdi). Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks
  
• Perekonna esindajaid kasutatakse palju haljastuses.
  

Corylus avellana - Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Harilik sarapuu kasvab Eestis parasniisketel huumus- ja lubjarikastel muldadel leht- ja segametsade alusmetsas, puisniitudel ja loodudel, pms. Saaremaal ja Lõuna-Eestis ka põõsastikena ehk sarapikena. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3….5 (8) meetrise 10…..15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi.

• Lehed ümarmunajad kuni äraspidilaimunajad, lühidalt terava tipu ja südaja alusega, kahelisaagjad, rood karvased, 6...12 cm pikad, 4...10 cm laiad. Leheroots 1...2 cm pikk, näärmekarvane
  
• Haljastuses kasutatakse kõrgemate, vabakujuliste tarade rajamiseks, kuid ka grupiti ja üksikistutusena, eriti sorte. Haljastuses on hariliku s. kasutamine olnud aktiivne ja seda eeskätt põõsaste väikese hooldusvajaduse, dekoratiivsuse, haiguskindluse ja kättesaadavuse tõttu.
  
• Sarapuupähkleid kasutatakse ulatuslikult toiduainetetööstuses, süüakse maiustusena ning tarvitatakse kompvekkide, halvaa jms. valmistamiseks, neist saadakse väärtuslikku pähkliõli, mida kasut. õlide, värvide, lakkide, seepide tootmiseks.
  
• Puitu, mis on punakasvalge, ühtlase ehitusega, painduv ja vastupidav, kasutatakse küttena ja joonistussöe valmistamisel. Puidust valmistatakse tööriistade varsi , väiksemaid tarbeesemeid, sobib hästi ka voolimiseks. Pikuti lõhestatud sarapuuvitsu kasutati varem tünnivitsteks ja samuti punumistöödel. Sarapuulatte kasutati varem ka piirdeaedade (sarade) ehitamiseks.
  

33. Perekond kuslapuu (Lonicera)
perekonda kuuluvad heitlehised või harvem igihaljad põõsad või puitunud varrega väänliaanid. Perekonnas on u. 200 liiki pms. põhjaparasvöötmes, lähistroopikas ja troopikas. Eestis kasvab looduslikult kuusikutes ja kuuse-segametsades sinilille ja jänesekapsa metsakasvukohatüübis alusmetsapõõsana harilik kuslapuu (L. xylosteum). Lubjarikastel parasniisketel või soostunud okas- ja lehtpuumetsades ning puisniitudel Lääne-, Põhja- ja Kesk-Eestis võib paiguti kohata meil looduslikult kasvavat sinakasmustade viljadega sinist kuslapuud (L. caerulea). Eestisse toodud u. 35 liigist on aedades sagedasemad roosade õite ja oranžpunaste viljadega tatari kuslapuu (L. tatarica), kollakate lõhnavate õite ja oranžikate viljade ning väänduva tüvega lõhnav kuslapuu (L. caprifolium), magushapude tumesiniste piklike söödavate viljadega söödav kuslapuu (L. caerulea var. edulis), mustade viljadega must kuslapuu (L. nigra) ning kokkukasvanud kahvatupunaste viljadega alpi kuslapuu (L. alpigena).

• Vastakud, lühirootsulised, terveservalised lihtlehed võivad mõnel liigil olla aluselt kokkukasvanud.
  
• Lehtede kaenlas paariti asetsevad nektaririkkad valged, kollased, roosad, violetsed või punased õied lõhnavad mõnel liigil tugevasti.
  
• Viljad (marjad) on punased oranžid, kollased, sinakad või mustad ning vähestel liikidel ka söödavad.
  
• Enamik perekonna liike, nende hübriide ja aedvorme omavad suurt dekoratiivset väärtust ning leiavad kasutamist iluaianduses ja haljastuses kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks
  

34. Perekond leeder (Sambucus) ja must leeder (Sambucus nigra)
Sambucus - perekonda kuuluvad paaritusulgjate vastakute liitlehtedega heitlehised kõrged põõsad, madalad puud või rohttaimed . Perekonnas on u. 20−40 liiki põhja- ja lõunaparasvöötmes, lähistroopikas ja troopilistes mägedes. Eestis kasvab metsistunult ja naturaliseerunult viljakatel niiskematel muldadel pm. segametsades kuni 4 m kõrguse alusmetsapõõsana Kesk-Euroopast pärit punane leeder (S. racemosa).

• Mõlemasugulised väiksed kollakas- või rohekasvalged õied asuvad rohkeõielistes tipmistes ebasarikates või pööristes.
  
• Punased, punakasmustad või mustad marjataolised söödavad või mürgised luuviljad on 3…5 seemnega
  

Sambucus nigra - a. Introdutseeritud 8 liigist on meil rohkem tuntud veel Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Kaukaasiast, Krimmist, Väike-Aasiast pärit mustade söödavate viljadega must leeder. Kõrgus 5 m. Suhteliselt soojalembene must l. esineb meil kõrge põõsa või madala puuna haljastuses või paiguti metsistunult (peamiselt Lääne-Eestis ja -saartel) ka looduses. Lepib tugeva varjuga.

• viljadest valmistatakse marmelaadi, keedist , siirupit, veini jm
  

35. Punane leeder (Sambucus racemosa) ja perekond lumimari (Symphoricarpos)
Sambucus racemosa - Selle 3…4 m kõrguse lopsakakasvulise põõsa kodumaa on Kesk- ja põhjapoolne LõunaEuroopa kuni Lääne-Aasia, kuid ta on meil laialt naturaliseerunud. Kasvab kõikjal, kuhu linnud on seemneid levitanud; prahipaikades, hoovides, majaseinte ääres, teede servades, põllupeenardel, metsalagendikel, metsistunud parkides jne. Kesk-Euroopa. Eestis naturaliseerunud. Punane leeder on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud.

• Lehed 5 või 7 lehekesega, need on peaaegu rootsutud, elliptilised, pika terava tipuga, teravsaagjad, alt hallikasrohelised, hõrekarvased, 4... cm pikad.
  
• Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, õitseb mais
  
• Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, viljad valmivad juulis-augustis.
  
• Viljadest valmistatakse ka moosi , zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta leedri viljadest. Seemneid ei tohi söögiks tarvitada, need on mürgised.
  

Symphoricarpos - perekonna esindajad on suvehaljad madalamad vastakute lihtlehtedega põõsad. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega.

• Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad.
  
• Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad.
  
• Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine kaheseemneline luuvili .
  

36. Perekond lodjapuu ( Viburnum ) ja villane lodjapuu (Viburnum lantana )
Viburnum - perekonda kuuluvad heitlehised ja igihaljad põõsad või madalad puud. Perekonnas on u. 200 liiki põhjaparasvöötmest troopikani. Eestis kasvab looduslikult niiskematel viljakamatel muldadel alusmetsapõõsana harilik lodjapuu (V. opulus). Introdutseeritud 8 liigist tuntuimad on Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Kaukaasiast ja Väike-Aasiast pärit, meil täiesi külmakindel, kollakasvalgete, algul punaste ning hiljem mustaks värvuvate mittesöödavate viljadega villane lodjapuu (V. lantana) ja Põhja-Ameerika ida- ja keskosast pärit, sügisel punasteks värvuvate elliptiliste lehtede ja sinakasmustade söödavate viljadega kanada lodjapuu (V. lentago).

• Lehed on hõlmised või terved, hambulise, saagja või terve servaga lihtlehed.
  
• Valged või roosakad, väiksed, viietised õied asuvad kännasjates või pöörisjates õisikuis
  
• Marjataoline luuvili on ühe lapiku luuseemnega, valminult punane, must või tumesinine ning vähestel liikidel söödav.
  
• Paljud liigid on väga dekoratiivsed ja neid kultiveeritakse ulatuslikult haljastuses. Mõned ka ravimtaimed .
  

Viburnum lantana - Suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. Eestis kultuuris sage ja haljastuses laialt kasutatud liik, sest on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest.

• Lehed ovaalsed kuni munajad, ümardunud kuni nõrgalt südaja alusega, ühtlaselt peensaagja servaga, alt helerohelised, tihedalt tähtkarvased, 6...12 cm pikad ja 4...9 cm laiad.
  
• Õied: võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged, õitseb mais-juunis.
  
• Viljad: elliptilised, kuni 10 mm pikad, algul erepunased, valmides läikivmustad, viljad valmivad oktoobris.
  
• Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna.
  

37. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus)
Kodumaise 3…4 m kõrguse hallikaspruuni krobelise tüvekoorega põõsana võib teda kasvamas kohata sageli niiskemates kohtades alusmetsapõõsana, lisaks meile esineb kogu Euroopas ja Põhja-Aafrikas, tungides üle Väike-Aasia ja Kaukasuse ka Lääne-Siberisse.

• Lehed laimunajad kuni ümmargused, 3-hõlmalised, sõrmroodsed (3 tugevat basaalroodu), hõlmad jämehambused, alt kahvaturohelised, tihedalt karvased. Leherootsul näärmed.
  
• Õied: lamedates sarikpöörisjates õisikutes, kuni 10 cm läbimõõdus, valged, äärisõied suured ja steriilsed, viljuvad õied veidi roosaka tooniga, õitseb mais-juunis.
  
• Viljad: kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, erepunased, söödavad, viljad valmivad augustis-septembris
  
• Toorelt on marjad kergelt mürgised, valminult kõlblikud kisellide, kompottide, zeleede, marmelaadi jm. valmistamiseks. Rahvameditsiinis kasutatakse laialdaselt lodjapuuõisi, marju ja ka koort. Lodjapuuõitest valmistatud tee aitab külmetushaiguste korral ja seda kasutatakse samuti diureetilise vahendina. Lodjapuumarju kasutatakse neurasteenia, hüsteeria ja epilepsia vastase ravimina , kuid nad tugevdavad ka südame ja maksa tegevust ning korrastavad soolestiku talitlust. Lodjapuukoort kogutakse kevadel aprillis-mais ja kooretõmmist kasutatakse hemarroidide, verejooksude ja samuti vererõhku alandava toime tõttu.
  

38. Perekond kikkapuu (Euonymus)
Perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad puud, põõsad või puitunud varrega liaanid . Perekonna u. 175 liiki on levinud pms. Lõuna- ja Ida-Aasias ja Euroopas. Perekonna enamus liike kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, osa ka Austraalias, enim liike kasvab Ida-Aasias, näiteks Hiina lääneosast on leitud umbes 80 erinevat liiki. Introdutseeritud 10 liigist kasvatatakse meil tihedalt tumedate väikeste karedate näsakestega (koorelõvedega) kaetud roheliste võrsete ja roosade kupardega Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärit naastulist kikkapuud (E. verrucosus); pms. kiviktaimlates kasvatatavat igihaljast roomavat kitsaste allapoole käändunud lineaalsete lehtedega väike kikkapuud (E. verrucosus) ja pikkade tiibadega vaarikpunaste kupardega suuretiivalist kikkapuud (E. macropterus). Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase , tahma.

• Võrsed sageli neljakandilised, mõnel liigil korkjate liistakute ja ribidega
  
• Elliptilised lihtlehed on vastakud, lühirootsulised, peensaagjad või terveservalised.
  
• Neljatised või viietised, kahesugulised väiksed, rohekad, valkjad või roosakad õied asetsevad ebasarikõisikutes või üksikult.
  
• Vili on värvuselt roosa , punane või tumevaarikpunane, nelja (harva ühe, viie või kolme) pikipraoga avanev kupar , mille igas pesas on 1 või 2 oranžikaspunase lihaka seemnerüüga läikivat seemet. Õied ja viljad on mürgised.
  
• Kikkapuude kõva hästi töödeldavat ja poleeritavat puitu kasutatakse nikerdustöödel. Suve lõpul ja sügisel lehtede ilusa punase värvuse ning silmapaistvate roosakaspunaste kuparde tõttu kasvatatakse mitmeid k-d. ilupõõsastena haljastuses. Taluvad hästi pügamist
  

39. Must aroonia (Aronia melanocarpa var. grandifolia) ja harilik viirpuu ( Crataegus rhipidophylla)
Aronia melanocarpa var. grandifolia - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa. Kõrgus 2...3 m. Meil on haljastuses musta arooniat kasutatud seni vabakujuliste hekkidena, üksikpõõsastena või grupiti, samuti on istutatud marjatoodanguks istandikke. Kuivust ja linnatingimusi taluv , päikesepaistet armastav kiirekasvuline ja ilus liik.

• Lehed on laielliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, pealt läikivad, alt karvased, sügisvärv punane, 5...8 cm pikad ja 3...5 cm laiad. NB! lehe pealküljel on pearool tumepruunid näärmed.
  
• Õied suureõielistes kännastes, valged,õitseb mai-juuni.
  
• Vili kerajas , tumesinine kuni must, hapukas, ca. 1 cm läbimõõdus, valmib septembris ja variseb samal sügisel varsti.
  

Crataegus rhipidophylla - Harilik viirpuu on looduslikult levinud Kesk-Euroopas, Ida-Euroopa lauskmaal, Lõuna-Skandinaavias ja Baltikumi lääneosas. Kõrgus alla 5 m. Levinud peamiselt Lääne-Eesti mandriosas ja saartel.

• Hariliku viirpuu lehed on munajad, lõhised kuni jagused, 5...7 (2...4 paari) teravatipulise horisontaalse kitsa hõlmaga, ebaühtlaselt teravsaagjad (peaaegu kogu hõlmade ulatuses). Õitsevatel okstel on lehed munajad kuni rombjad 3...5 madalama hõlmaga. Lehe pikkus on 3...6 cm.
  

40. Perekond kontpuu (Cornus) ja verev kontpuu (Cornus sanguinea)
Cornus - perekonda kuuluvad ühekojalised heitlehised (harvem igihaljad) põõsad, madalad puud või poolpõõsad. Perekonnas on u. 40–60 liiki, mis levinud parasvöötmes ja lähistroopikas. Eestis kasvab looduslikult 2 liiki: keskmise kõrguse põõsana kasvab paiguti Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti leht- ja segametsades ja puisniitudel verev kontpuu (C. sanguinea), mida kasutatakse ilupõõsana ka haljastuses, ning madala rohttaime haabitusega poolpõõsana Põhja-Eesti saartel ja rannikul ning Hiiumaa niisketes metsades ja soostuvatel niitudel kasvav rootsi kukits (C. suecica). Introdutseeritud on u. 10 liiki, neist kasutatakse haljastuses kõige rohkem valgete või sinakasvalgete luuviljade ning talvel efektselt tumepunaste võrsete ning meil paiguti metsistunud siberi kontpuud (C. alba), millel esineb ka mitmeid kultivare.

• Peamiselt vastakuti asetsevad terveservalised elliptilised või munajad lihtlehed on kaarjalt lehe tipu poole suunduvate külgroodudega.
  
• Hrl. valged, kreemikad või kollased, neljatised või viietised, kahesugulised, väiksed õied on koondunud võrse tipus olevasse kännasjasse õisikusse või ümbritsevad õisikuid kujult ovaalsed või äraspidised teravatipulised, värvuselt valged, rohelised, roosakad või kollased suured kõrglehed.
  
• Viljaks olev luuvili või 1–3 seemnega mari, mis võib olla mõnel liigil ka söödav, on värvuselt valge, punane, sinine või must
  
• Kontpuude luukõvast ja tihedast puidust valmistatakse mitmeid tarbeesemeid.
  

Cornus sanguinea - Kasvab kodumaise suvehalja kuni 5 m kõrguse ja vanemas eas sama laia hargneva püstise tugevakasvulise ja tiheda hallikate peenerõmeliste okstega põõsana valgusküllaste sega- ja lehtmetsade alusmetsarindes, metsaservadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel jm. Skandinaavia poolsaare lõunaosast Väike-Aasia ja Kaukasuseni. Meil esineb mandri lääneosas ja läänesaartel. Eestis kohati (eriti mandri edela- ja lääneosas) sage. Kodumaise liigina on igati vastupidav meie kliimaoludele, väga dekoratiivne õitsedes ja viljudes ning eriti silmapaistev sügiseti tänu dekoratiivsele punasele leherüüle. Talub linnatingimusi, tolmu, gaase, kuivust, kärpimist jne. Sobib kasutada kaitseistandikena ja lausistutustel, on lubjalembene ning üsna varjutaluv.

• Lehed laielliptilised, äraspidised, laimunajad kuni ovaalsed, lühikese terava tipuga, pealt tuhmrohelised, alt hallrohelised, rohkete pikkade karvadega, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad.
  
• Õied asuvad lamedates tihedates kännasjates õisikutes, valkjad, lõhnavad, õisikuraod 2….3 cm pikad, karvased, hea meetaim , õitseb juunis.
  
• Viljad: luuvili kuni 8 mm läbimõõdus, seeme kuni 5 mm läbimõõdus, mustad, pole söödavad kuid meeldivad lindudele, valmivad septembris.
  
• Seemnetest valmistatud õli kasutati varem seebi keetmisel ja lambiõlina. Puit lülipuiduline, maltspuit roosakaspruun, lülipuit tume. Puitu kasutatakse tööriistade käepidemeteks jt. väikeste tarbeesemete tootmiseks.
  

41. Siberi kontpuu (Cornus alba)
Laialt haljastuses kasutatud suvehaljas põõsas kasvab kuni 3 m kõrguseks, noorelt püstiste, vanemas eas rippuvate korallpunaste võrsetega põõsas kasvab niiskematel ja üleujutatavatel jõelammidel ja võsastikes laialdasel maa-alal Ida-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Mandžuuria Jaapanini. Eestis sage kultuuris. On külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik ja linnatingimusi taluv liik.

• Lehed elliptilised, ühtlaselt teravneva tipuga, ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt sinakashallid, pealt hõredalt, alt (tihedalt) lühikarvased, 5...10 cm pikad, 2...7 cm laiad.
  
• Õied on kuni 8 cm läbimõõduga tihedates, lamedates kännasjates õisikutes, kollakasvalged, õitseb mais.
  
• Viljad: luuviljad piklik-kerajad, kuni 8 mm pikad, sinakasvalged kuni valged, kaetud kirmega, viljad valmivad augustis.
  
• Lisaks haljasaladele kasutatakse nõlvade, veekogude kaldaalade jm. pinnase kinnistamiseks.
  

42. Harilik astelpaju (Hippophae rhamnoides)
Levinud Lääne-Euroopast (Skandinaavia ps. lõunaosast) üle Väike-Aasia, Himaalaja, Hiina loodeosa ja Mongoolia kuni Venemaa Altai krai ja Dauuriani, esinedes metsaservades, hõredamate puistute alusrindes, jõgede, järvede ja ojade kallastel ning mererandades, tõustes mägedes kuni 2000 m kõrguseni üle merepinna. Arvatakse, et hilisjääaja lõpul kasvas h. astelpaju ka Eesti aladel. Eesti võrdlemisi sage kultuuris. Kõrgus alla 6 (10) m. Harilik a. talub mulla soolsust, linnatingimusi, tuulist kasvukohta, üleujutusi ja üsna toitainetevaest pinnast. Valgsnõudlik ja ei talu mulla liigset kuivust. Kasvab sümbioosis mügarbakteritega ja rikastab pinnast mullalämmastikuga

• Lehed on lineaalsüstjad, mõlemalt poolt hõbedaste soomuskarvadega, pealt hallikasrohelised (rohekashallid), alt helehallid, 3...7 cm pikad ja 0,4...0,8 cm laiad.
  
• Õied: väikesed, kaetud soomustega, silmapaistmatud, meerikkad.
  
• Viljad: mahlased, söödavad, hapud , valminult oranžikad, aromaatsed, paljad, kinnituvad tugevasti võrsetele, seemned piklikud, kuni 0,7 cm pikad, tumepruunid
  
• Vilju kasutatakse dieettoiduainena, neist valmistatakse püreesid, kiselli, keedist, želeed, samuti mahlu ja veine . Viljadest valmistatud keedist kasutatakse paljude haiguste raviks.
  
• Tänu tugevale ja kaugeleulatuvale juurekavale on hea pinnasekinnistaja ja kasutatakse laialdaselt sellel otstarbel liivaluidete, jõekallaste, rannaalade jm. kinnistamiseks.
  

43. Perekond Prunus
Roosõieliste sugukonda kuuluv heitlehiste ja igihaljaste lehtpuude ja -põõsaste perekond. untakse üle 430 liigi toompuusid, mis kasvavad peamiselt põhjapoolkeral.
44. Haraline ploomipuu (Prunus cerasifera var. divaricata) ja harilik toomingas (Prunus padus)
Prunus cerasifera var. divaricata - Kaukaasia, Kesk- ja Väike-Aasia, Balkani poolsaar. Kõrgus 4...8 m.

• Lehed on elliptilised kuni munajad, ühtlaselt teravneva tipuga, peensaagja servaga, kiilja või ümardunud alusega, pealt nõrgalt läikivad, tumerohelised, alt valkjasrohelised, 4...6(10) cm pikad ja 2...6 cm laiad. Lehe allküljel on pearood karvane. Leheroots on 0,5...2,5 cm pikk ning tavaliselt paljas .
  

Prunus padus - Euroopa, Aasia. Eestis kõikjal levinud tavaline alusmetsa ja metsaservade puu. Liik on kahjuks üsna vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele, kahjustub tihti võrgendikoi poolt. Annab rikkalikult kännu- ja juurevõsu. Haljastuses omab tähtsust kui dekoratiivne õitseja, muul ajal üsna silmapaistmatu. Parandab mulla omadusi, armastab parasniiskeid kasvukohti. Kõrgus alla 15 m.

• Lehed elliptilised, ümardunud või nõrgalt südaja alusega, peensaagja servaga, 4...10 cm pikad ja 2...6 cm laiad. Leheroots on lilla, lehelaba lähedal on sellel 2 tumepruuni nääret.
  
• Õied valged, 10…..15 cm pikkustes rippuvates kobarates, tugevalt lõhnavad, õitseb juunis
  
• Luuvili hernetera suurune, must, viljaliha söödav, kootava (parkiva) toimega
  
• Puit on kollakaspruun, võrdlemisi pehme, kuid sitke, kasutatakse tisleritöödes. Varemalt kasutati loogapuuna, kuid saadi ka nõude-anumate vitsu ja sarjapõhju. Lehed, koor ja õied eraldavad rohkesti lenduvaid fütontsiide, mis hävitavad mikroobe.
  

45. Perekond läätspuu ( Caragana ) ja suur läätspuu (Caragana arborescens )
Caragana - Perekonda kuuluvad vahelduvad paarissulgjate terveservaliste liitlehtedega ja astlataoliste abilehtedega põõsad, harva puud. Perekonda kuulub umbes 70 külmakindlat, valgusnõudlikku ja kiirekasvulist liiki, pärit Himaalajast, Mandžuuriast kuni Lääne-Euroopani. Kasvavad nad steppides, tühermaadel, liivadüünidel, jõeorgudes, mäenõlvadel ja valgusküllaste metsade alusrindes ning metsalagendikel. Pinnase suhtes vähenõudlikud, ei talu siiski liigsaviseid ja liigniiskeid muldi. Armastavad täisvalgust ja lepivad hästi põõsaste kärpimisega. Meil kasutatakse mitmeid liike haljastuses

• Lehekesi 2-10 paari.
  
• Õied kollased, harvem valged kuni roosad, üksikult või väikeste kogumikena (2…5 kaupa) lehtede kaenlas
  
• Viljad kitsad, silinderjad või veidi lapikud kaunad , siledakestalised seemned varisevad sügisel.
  
• Lülipuit kollakasroheline maltspuit kitsas , kollakasvalge. Puidust valmistatakse väiksemaid treitud detaile, samuti tööriistade käepidemeid jm. Mõnede liikide koorest saadakse värvaineid samuti pikki koorekiude punumistöödeks. Võrseid kasutatakse loomasöödana ja enamus liike on head meetaimed. Mitmete liikide seemnetest pressitakse õli.
  

Caragana arborescens - Siber, Mongoolia, kasvades hõredamate puistute alusrindes, kivistel, kuivadel mäenõlvadel, moodustades tihti hõredamaid põõsastuid. Kõrgus alla 6 m. Külmakindel, kiirekasvuline ja põuakindel liik, talub linnatingimusi. Hea hekitaim , nii vabakujulise kui ka pügatava hekina, seda eriti tuulistel kasvukohtadel, samuti hea pinnasekinnistaja. Kasvuks sobib kergem lubjarikas muld ja päikeseline kasvukoht.

• Lehed on paarissulgjad, kuni 13 cm pikad, lehekesi 8...12, need on ovaalsed või elliptilised, alt nõrgalt karvased.
  
• On vääristamisel heaks aluseks sortidele, teistele läätspuuliikidele ja mitmetele teiste perekondade liikidele samast sugukonnast.
  

46. Harilik robiinia (Robinia pseudoacacia) ja väike läätspuu (Caragana frutex)
Robinia pseudoacacia - Põhja-Ameerika idaosa. Eestis hajusalt kultuuris. Soojalembene ning meil veidi külmahell. Noorelt kiirekasvuline ja annab rikkalikult juurevõsu.. Talub linnatingimusi ja kärpimist, põuda ja tuld . Kõik taime osad on inimesele mürgised. Liik on ka valgusnõudlik ja resistentne kloriididele. Kõrgus alla 15 m.

• Lehed on paaritusulgjad, kuni 30 cm pikad, lehekesi 9...19, need on ovaalsed, 2,5...4,5 cm pikad, nõelterava tipukesega, alt hallikasrohelised, pealt ja alt imepeene karvasusega, lehekese roots karvane. Abilehed on lehekese rootsu all.
  
• Kasutada suurematel haljasaladel üksikasetuses, samuti alleepuuna jne.
  
• Puit on väga kõva, tihe ega jää maha tammepuidust. Maltspuit kitsas, hallikasvalge, selgesti eristuv rohekaskollasest lülipuidust, mis õhu käes pruunistub.
  

Caragana frutex - Lääne-Siberi lõunaosa, Kesk-Aasia, Kirde-Hiina, Kaukaasia, kasvades steppides, mäenõlvadel ja orgudes ning valgusküllaste puistute alusrindes ja metsaservades, moodustades koos teist põõsaliikidega läbipääsmatuid tihnikuid. Külmakindel ja vähenõudlik ilutaim. Kõrgus alla 1,5 m.

• Leht koosneb neljast sõrmjast lehekesest, mis on äraspidimunajad, paljad, 1,5...4 cm pikad.
  
• Sobib samuti hekkideks, nõlvade kinnitamiseks, talub kärpimist, vajaks julgemalt haljastuses kasutamist
  
• Kodumaal võrsed, õied ja lehed lammaste toit, võrsetest valmisttakse luudasid, juuri, võrseid ja koort kasutatakse punumiseks.
  

47. Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) ja mage sõstar (Ribes alpinum)
Ribes alpinum - Euroopa, Ees-Aasia; Eestis sage. Meil kohtab magedat sõstart kasvamas enam Lääne- ja Põhja-Eestis koos kadakatega või männikute alusmetsarindes. Kultuuristatud 1588. Kõrgus alla 1,5 m.

• Lehed on 3-hõlmalised, hõlmad teravatipulised, hõlmadevahelised väljalõiked kitsad. Pealt on lehed tumerohelised, hõrekarvased, alt helerohelised, paljad, läikivad, sügavtäkilise ripsmelise servaga, hambad sügavad. Leht 1,5(3)...4 cm pikk, lehe pikkus sageli suurem kui laius.
  
• Mage sõstar on laialt kasutamist leidnud hea hekitaimena, kasvades kärpides tihedaks ja tugevaks . Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada.
  

48. Perekond pähklipuu (Juglans)
Perekonna liigid on kiirekasvulised, annavad kõva ja hinnalist puitu, mis on ilusa tekstuuri ja värvusega. Perekonda kuulub u. 15 liiki, mis on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja subtroopikas, samuti Brasiilias ja Andides. Haljastuses võrdlemisi levinud ilutaimed.

• Lehed paaritusulgjad näärmekarvased suured liitlehed .
  
• Seemned on õlirikkad ja neid kasutatakse toiduainetetööstuses
  

49. Harilik põisenelas (Physocarpus opulifolius) ja taraenelas ( Spiraea chamaedryfolia)
Physocarpus opulifolius - Pärineb Põhja-Ameerika kirdeosast, kasvades jõeorgudes ja kaljustel kasvukohtadel. Tihti leiab meil teda metsistunult vanadest mõisaparkidest. Kõrgus alla 3 m.

• Lehed on 3(5)-hõlmalised, laimunajad, keskmine hõlm tavaliselt teistest pikem, kahelisaagja servaga, alt paljad või alaosas hõrekarvased (karvatutid lehe allkülje roodude nurkades), 5...12 cm pikad.
  
• Kasutatakse haljastuses kõrgema hekitaimena või vabakujuliste gruppidena, praegu mitte eriti sagedast kasutamist leidnud. Külmakindel, tugev põõsas, vähenõudlik.
  

Spiraea chamaedryfolia - Pärit Edela-Euroopast kuni Kirde-Aasiani, sh. Jaapan, Siber, Põhja-Mongoolia, kasvades kivistel nõlvakutel ja hõredates metsades. Kõrgus alla 2 m.

• Lehed on munajad kuni piklikmunajad, ümara või kiilja alusega, jämedalt ja ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, paljad, 2...6 cm pikad, 1...3 cm laiad.
  
• Õitseb mais-juunis, õied eelmise aasta võrsete tippudes lamedates, rohkeõielistes sarikates.
  
• Haljastuses kasutatakse erineva kõrgusega vabakujuliste ja pügatud hekkidena, kasvab palju metsikult vanades mõisaparkides. Vähenõudlik mullastiku suhtes, talub kuiva ja avapäikesega kasvukohta.
  

50. Perekond tuhkpuu (Cotoneaster) ja läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus)
Cotoneaster - Perekonnas ca 50 liiki, milledest enamik on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas. Perekonda kuuluvad madalad kuni keskmise kõrgusega heitlehised või igihaljad põõsad. Eestis kasvab neist looduslikult 3 liiki (must tuhkpuu - C. niger, harilik tuhkpuu - C. scandinavicus, loodtuhkpuu - C. canescens).

• Lehed lühirootsulised, terveservalised lihtlehed
  
• Õied kas üksikult kuni 3-kaupa või koondunud kobarjatessse või ka kännasjatesse õisikutesse. Õied viietised, lehterjad, valged kuni roosakad.
  
• Vili 2-5 luuseemnega punakas kuni mustjas õunvili
  
• Taluvad kärpimist, eelistavad lubjarikast mulda, külmakindlad
  

Cotoneaster lucidus - Paari meetri kõrguseks kasvav püstine tihe põõsas on pärit Kirde-Hiinast ja Baikali ümbrusest (Ida-Siber). Eestis üks sagedamini esinev hekitaim.

• Lehed on elliptilis-munajad, terava tipuga, pealt läikivad, alt helerohelised, madalakarvalised.
  
• Õied roosakad, 3-12 kaupa kännasjais õisikuis. Vili punakasmust mari, 3 luuseemnega.
  
• Viljub hästi ja rikkalikult. Kuni viimase ajani olnud tavaline hekitaim, tumeda lehestikuga, talub hästi kärpimist. Külmakindel ja saastekindel liik.
  

51. Perekond pirnipuu ( Pyrus ) ja perekond õunapuu ( Malus )
Pyrus - Perekonda uuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega puud, harva põõsad. Perekonnas ca 30 liiki, Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Ees-, Kesk- ja Ida-Aasiast ja LoodeAafrikast. Eestis looduslikult harvaesinev metspirnipuu (P. pyraster) on lähedane liik hariliku pirnipuuga, esinedes põhiliselt Lääne-Eestis. Metspirnipuu on kaitsealune liik.

• Võrsed on tihti varustatud asteldega, lehed terveservalised kuni saagjad, lehed vahel ka hõlmised.
  
• Abilehed varisevad varakult.
  
• Õied valged, suured kahesugulised, viietised,kännastes.
  
• Vili õunvili (pirn), sisaldab suhkruid, vett, happeid ja viljalihas palju kivisrakke. Tähtis viljapuu, aretatud üle 5000 kultuursordi.
  

Malus - madalad, vahelduvate lihtlehtede-ga, mõnikord astlatega varustatud puud ja põõsad. Perekonnas ca 35 liiki, millised kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes. Looduslike liikide suuremaviljalisi hübriide nimetatakse paradiisiõunapuudeks ja väiksemaviljalisi mariõunapuudeks. Eestis looduslikult üks liik - mets-õunapuu (Malus sylvestris), mis levinud kasvab Kesk-Euroopast kuni Skandinaaviani. Kultuuris kasvatatakse väga rohkesti aedõunapuud ning tema sorte.

• Õied kahesugulised, viietised, valged kuni punased, koondunud kobaraisse.
  
• Vili 5-pesaline, ümar õunvili. Tähtis kultuurtaim , kuid olulised ka ilutaimedena
  

52. Harilik pihlakas ( Sorbus aucuparia) ja pooppuu (Sorbus intermedia)
Sorbus aucuparia - Areaal: Euroopa, Siber; Eestis sage. Armastab päikesevalgust. Haljastuses kasutatakse alleepuuna ja vabakujuliste gruppidena. Teadaolev meie kõrgeim harilik pihlakas kasvab Valgamaal Otepää vallas Ando talumaal kõrgusega 21 m. Harilik pihlakas on tavaliselt madalalt haruneva tüvega puu, mille kõrgus jääb vahemikku 4–15 (20) m, kuid ta võib kasvada ka põõsakujulisena.

• Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja servaga ja terveservase alusega, allküljelt hallikad ning karvased.
  
• Puit lülipuiduline. Lülipuit punakaspruun, maltspuit punakasvalge. Aastarõngad hästi nähtavad. Kasutatakse tisleritöödel ning masinadetailideks. Puidust tehti ka tööriistavarsi samuti sobis ta ratta- ja reekodarateks ning vankri puutelgedeks.
  

Sorbus intermedia - Skandinaavia lääne- ja lõunaosa. Eestis looduslikult läänesaartel ja mandri lääneosas. Kultuuris küllalt sage. Meie oludes külmakindel ja dekoratiivne puu. Haljastuses kasutatakse puiesteede rajamisel (Tartu, Tallinn), samuti üksikpuuna. Kõrgus alla 17 m. Eesti jämedaim ja vanim (170 aastat) pooppuu kasvab Saaremaal Karujärve ääres Kämpingu bussipeatuse kõrval. Selle puu rinnasümbermõõt on 3,53 m.

• Lehed on munajasovaalsed, 6...9 paari hõlmaga, pealt tumerohelised, alt hallviltjad, 7...10 cm pikad ning 4...7 cm laiad.
  
• Õied suurtes kuni 10 cm läbimõõduga kännastes, valged, õisikuraod karvased, õitseb juunis
  
• Viljad oranzid, ca. 1 cm läbimõõdus, kerajad, söödavad, jäävad kauaks puule.
  

53. Perekond viirpuu (Crataegus) ja karvane viirpuu (Crataegus submollis)
Crataegus - Perekonda kuuluvad heitlehised asteldega varustatud kõrgemad põõsad kuni 15 m kõrgused madalad puud. Ühtede autorite arvates on viirpuuliike ca 200, teiste arvates üle 1000, mis kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes, eriti palju leidub neid Ameerikas. Liigid ristuvad kergesti. Eestis arvatakse kasvamas 10? pisiliiki ja hübriidset liiki, mis levinud peamiselt Lääne-Eesti mandriosas ja saartel.

• Lehed abilehtedega, millised püsivad sügiseni, lehed vahelduvad, hõlmised kuni jagused lihtlehed.
  
• Õied valged, kahesugulised, kännastes või sarikjates õisikutes, viietised.
  
• Luuseemneid 1-5, viljad kerajad või piklikud, meenutavad õuna, valminult punased, kollased kuni mustad, viljaliha lääge ja jahune.
  
• Puit on viirpuudel kõva, tihe, raske, kollakas või punakas, sobilik nikerdusteks ja treimistöödeks, masinaosadeks jne. Marju ja õisi kasutatakse südameravimite (tugevdab südametööd, ravib kõrgvererõhutõbe), želeede, veinide ja likööride valmistamiseks.
  

Crataegus submollis - Kasvab looduslikult Põhja-Ameerika kirdeosas, ka Kanadas, alusmetsarindes, metsaservadel. Meil üks tavalisemaid viirpuuliike, kasvades tavaliselt madala 6 kuni 8 m kõrguse puuna.

• Lehed on munajaskolmnurksed, sirge või nõrgalt südaja alusega, 5...7 paari, 11...15 nõrga hõlmaga või kahelisaagjad, noorelt mõlemalt poolt, hiljem ainult alt (rood) karvased, 6...10 cm pikad, 5...8 cm laiad. Leheroots on karvane
  
• Võrsed noorelt karvased, hiljem lõvedega, paljad, astlad 4-6 cm pikad, veidi kõverdunud.
  
• Õied, valged, üsna suured, koondunud 10-15 õielistesse kännastesse, õitseb mai lõpp, juuni.
  
• Viljad veidi piklikud, oranzpunased, tumedate täppidega, karvased, maitselt jahukasmahlased. Viljad püsivad kaua puul.
  
• Sageli kasutatakse karvast viirpuud hekitaimena, õitseb ja viljub rikkalikult, talub hästi kärpimist, on vähenõudlik mulla suhtes ja summutab hästi müra ning püüab tolmu.
  

54. Perekond vaarikas ( Rubus ) ja harilik vaarikas (Rubus idaeus)
Rubus - Sõrmjate või paaritusulgjate liitlehedega heitlehiste või igihaljaste põõsaste, liaanide , poolpõõsaste ja rohttaimede perekond. Eestis kasvab looduslikult 6 liiki, maailmas üldse ca. 400 liiki, peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes.

• Varred ogalised, valged, roosad või punased õied asuvad ebasarikates, kahesugulised, viietised, harva neljatised.
  
• Lihakad luuviljad on alusel liitunud ja moodustavad koguvilja
  
• Kaheaastaste põõsaste üheaastased võrsed (turioonid) rohtsed, puituvad , viljuvad ja hävivad teisel aastal
  
• Tähtsal kohal toidutaimena, eriti vaarikad ja veinitööstuses( murakad )
  

Rubus idaeus - Kuni 2 m kõrgune püstine põõsas, mis levinud Kesk-Euroopast kuni Ida-Siberini. Kasvab kõikjal Eestis. Väga palju kultuursorte.

• Lehed 3-5 lehekesega, kuni 20 cm pikad, lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, kahelisaagja servaga, alt viltjate karvadega.
  
• Üheaastased võrsed kaetud väikeste ogadega, helepruunid, vanemad võrsed hallid
  
• Õied valged, õitseb juunis, viljad punased, valmivad augustis
  

55. Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) ja kurdlehine kibuvits ( Rosa rugosa)
Potentilla fruticosa - Lääne-Euroopa, Kaukaasia, Uraalist Kaug-Idani ja Kesk-Aasiani, Jaapan, Põhja-Ameerika, Läti, Eesti. Meil Põhja- ja Loode-Eesti loopealsetel, kohati lausaliselt. Kõrgus alla 1,2m. Ümara võraga põõsas.

• Lehed on sulgjad (sageli ebakorrapärased), 3...7 lehekesega. Viimased on süstjad, terveservased, alt hallikasrohelised, mõlemalt küljelt siidjate karvadega, 1...2 cm pikad ja kuni 0,5 cm laiad.
  
• Õied on kuld - või valkjaskollased, mis asuvad hõredates õisikutes. Õitseb juunist augusti-septembrini
  
• Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti.
  

Rosa rugosa - Paari meetri kõrgune püstiste, tugevalt ogaliste ja karvaste võrsetega põõsas. Kodumaa: Kaug-Ida, Kirde-Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Jaapan. Meil kohati naturaliseerunud. Vähenõudlik, mulla suhtes, kasvab liivastel mererandadel, täispäikeses kuni poolvarjus, talub linnatingi-musi, tallamist, kärpimist. Kasutatakse palju haljastuses.

• Paaritusulgjas liitleht on 5...9 lehekesega, mis on ümarad kuni elliptilised, tugevasti kortsus, pealt paljad, alt karvased, kuni 4(6) cm pikad. Leherool on tavaliselt ogad.
  
• Õied üksikult või väiksearvuliste õitega õisikutes, väga suured, 5-10 cm läbimõõdus, valkjasroosad kuni tumepunased, lõhnavad, õitseb juunist septembrini.
  
• Viljad kuni 4 cm läbimõõdus, lapikkerajad, söödavad, oranzid.
  

56. Kitsemurakas (Rubus nessensis) ja näärelehine kibuvits (Rosa pimpinellifolia)
Rubus nessensis - Lääne- ja Kesk-Euroopa. Meil esineb hajusalt Põhja- ja Kagu-Eestis, teede ääres, metsaservades, põllupeenardel jm. Kuni 1,5 m kõrgune lookjate võrsetega põõsas.

• Lehed viietised või seitsmetised, viljuvatel kstel ka kolmetised. Lehekesed on munajad, teritunud tipuga, ühtlasedlt saagja servaga, pealt hõredalt, alt tihedamalt karvased. Keskmine leheke on pika rootsuga. Leheroots on väikeste ogadega.
  
• Õied valged, viljad pruunpunased, valminult mustpruunid, mahlased, söödavad. Maitselt hapukasmagusad, pisud mõrkjad, kasutatakse mahla ja keediste valmistamiseks.
  

Rosa pimpinellifolia - Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Väike- ja Kesk-Aasia, Lääne-Siber. Kõrgus alla 1,5 m.

• Lehed on paaritusulgjad, (5)7...11 lehekesega. Viimased on ovaalsed kuni ümarad, peenelt saagja servaga, paljad, 0,5...2 cm pikad. Lehe pikkus on 4...6 cm.
  

57. Harilik toomingas (Prunus padus) ja magus kirsipuu (Prunus avium)
Prunus avium - 20 kuni 35 m kõrguseks kasvav jämedatüveline munaja võraga puu pärineb Kesk- ja Lääne-Euroopast, Krimmist, Balkanimaadelt, Väike-Aasiast. Eestis hajusalt kultuuris. Kasvab üsna tihti vanades mõisaparkides ja linnade haljasaladel.

• Lehed on munajad, elliptilised või äraspidised, näärmeliselt saagjad või kahelisaagjad, alt hõredalt karvased, puhkedes punakad, 6...15 cm pikad ja kuni 6 cm laiad. Leheroots on 2...5 cm pikk, vähemalt 2 suure näärmega lehelaba lähedal.
  
• Õied suured, kuni 3,5 cm läbimõõdus, viietised, valged, hõredates kännastes. Vili punane või kollane, mahlane, magus, kerajas, läbimõõt kuni 2 cm.
  
• Puit on punakaspruuni lülipuiduga ja valkjasroosa maltspuiduga, pehme, kerge, hästi poleeritav, kasutatakse tisleri- ja treimistöödeks.
  

58. Harilik ( Tilia cordata) ja suurelehine pärn (Tilia platyphyllos)
Tilia cordata - Euroopa, Aasia. Eesti hajusalt. Kõrgus alla 30 m. Euroopa ühe varjutaluvaima lehtpuuna on pärn meie metsades püsinud peamiselt alusmetsa põõsana, kuid paremail kasvukohtadel, huumusrikastel värsketel muldadel kasvab sama kiiresti kui kuusk või isegi pisut kiiremini ja saab teise rinde puuks.

• Lehed on alt sinakashallid (päikese käes) kuni kahvaturohelised (varjus), pruunid karvatutid lehe allkülje alumise osa roodude nurkades, mujalt paljad, 6...7 cm pkad.
  
• Puit on kerge, hästi lõhestatav, nõrgalt punakas- või kollakasvalge, radiaallõikes läikiv. Kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, joonestuslaudadeks, mööbliks, kastilaudateks jne. Varem ka kausitreimiseks ning meenõude õõnestamiseks. Noorte puude koor sobib niinena köiteks ja sidumismaterjaliks, varem kasutati seda ka viiskude valmistamiseks
  
• Haljastuses on harilik pärn kasutusel sageli alleepuuna, taludes hästi kärpimist ja linnatingimusi ning kloriide, samuti varjutaluva puuliigina vähese valgustatusega haljastusobjektidel.
  

Tilia platyphyllos - Lääne-, Lõuna- ja Kesk-Euroopa. Eestis kultuuris võrdlemisi sage. Haljastuses kasutatakse enamasti üksikasetuses, nõudlik mullaviljakuse ja õhuniiskuse suhtes. Kõrgus alla 25 m

• Lehed on alt alati kahvaturohelised, kõikidel roodudel hallid karvad, eriti allküljel. Leheroots on karvane. Leht on 6...15 cm pikk
  
• Õitseb varem teistest pärnadest, juba juunis - juuli alul.
  

59. Harilik näsiniin (Daphne mezereum) ja amuuri korgipuu (Phellodendron amurense)
Daphne mezereum - levila haarab suuremat osa Euroopast ja läänepoolset Aasiat. Harilik näsiniin kasvab Eestis looduslikult kuuse-, sega- kui ka lehtmetsade põõsarindes, salu -, loo- ja lammimetsades, harvem ka puisniitudel, viljakatel huumusrikastel ja niiskematel muldadel, madala (kõrgus kuni 1,5 m) püstise põõsana, külmakindel ja varjutaluv.

• Lehed on talbjad, (tömbi tipuga), õhukesed, terveservased, paljad, lühirootsulised, kuni 10 cm pikad ja 1...2 cm laiad.
  
• Lõhnavate, violetjasroosade õite, mis puhkevad enne lehtimist aprillis ning punaste viljade (valmivad septembris) tõttu väga dekoratiivne nii varakevadel kui ka sügisel.
  
• Kasvatatakse ka ilupõõsana, kuid viljade, koore, lehtede ja õite mürgisuse tõttu pole soovitav kultiveerida kohtadesse, kus mängivad lapsed. Taimeosade söömine võib lõppeda surmaga. Koort ja vilju kasutatakse meditsiinis, nt reuma ravimisel .
  

Phellodendrion amurense - Kaug-Ida, Mandžuuria. Eestis hajusalt kultuuris. Suuremaid puid kasvab Viljandimaal Olustvere pargis, Tartus, Luual, Järvseljal jne. Kõrgus alla 25 m.

• Lehed on paaritusulgjad, 5...13 lehekesega, viimased on piklikmunajad pika terava tipuga, väga peentäkilise ja ripsmelise servaga, alt rood karvased, tugevasti lõhnavad. Lehekesed on 5...10 cm pikad.
  
• Õied: väikesed, koondunud kännasjatesse õisikutesse, meerikkad. Õitseb juunis.
  
• Viljad: on mustad kerajad roheka viljalihaga viieseemnelised marjad
  
• Tööstuslikult kasvatatakse amuuri korgipuud korgi tootmiseks (Ukrainas). Meil külmakindel, kuid eelistab parasniiskeid kasvukohti. Haljastuses eriti perspektiivi ei oma, kuivõrd lehtib kevadel hilja ja sügisel lehed varisevad varakult.
  

60. Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum)
Harilik hobukastan kasvab kuni 30 m kõrguse keraja võraga puuna Balkanimaadel. Tüve koor hallikaspruun, vanemas eas plaatjalt lõhestunud. Eestis väga sage kultuuris. On külmakindel, vaid väga karmidel talvedel kui temperatuur langeb püsivalt alla -35 C, võib esineda külmakahjustusi. On meil üks enimkasutatud võõrliik haljastuses.

• Lehed 5 või 7 lehekesega, need on äraspidised, munajad, järsult teravneva tipuga, saagja kuni kahelisaagja servaga, pealt tumerohelised, kortsus, all roodude nurkades karvatutid, 10..20 cm pikad, 3...10 cm laiad
  
• Õitseb rikkalikult valgusküllastel kasvukohtadel, poolvarjus on õitsemine tagasihoidlik .
  
• “Hobukastanimuna” kanti taskus liigese- ja hambavalu leevendajana. Balkanimaadel kasutati hobukastani vilju hobuste köha ravimisel, millest tulenebki nende puude nimetus – hobukastan. Hobukastaniõite piirituseleotisega raviti radikuliiti.
  
• Kasutatakse laialdaselt allee- ja pargipuuna nii üksikult kui grupiti
  

61. Harilik türnpuu (Rhamnus catharticus) ja harilik paakspuu (Frangula alnus)
Rhamnus catharticus - Levinud kogu Euroopas, samuti Kaukaasiast Lääne-Siberi ja Kesk-Aasiani. Harilik türnpuu on meil looduslikult esinev liik ja võrdlemisi sage, kasvades rohkesti hargneva, kuni 4…..5 m kõrguse asteldega põõsana alusmetsarindes ja metsaservadel.

• Lehed ovaalsed kuni munajad, lühikese terava tipuga, kärbitult saagja servaga, 4...5 külgroodude paariga, mis suunduvad kaarjalt lehe tipu suunas.
  
• Puit ilusa tekstuuriga, keskmise tiheduse ja kõvadusega, lülipuit oranžpunane, maltspuit kitsas, kollaka varjundiga. Kasutatakse nikerdus - ja tisleritöödeks. Koort ja valminud vilju kasutatakse meditsiinis
  
• Haljastuses kasutatakse tuuletõkkehekkidena ja pinnakattetaimena. Talub suurepäraselt linnatingimusi, tallamist, kuivust, kasvab erinevatel muldadel jne.
  

Frangula alnus - Harilik paakspuu on üsna sage kodumaine liik, kasvades asteldeta kõrgema põõsana või mitmetüvelise madala puuna kuni 7…..8 m kõrguseks. Kasvab meil alusmetsataimena üle Eesti, rohkem Lääne-Eestis ja saartel, kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias ja Kaukaasias.

• Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, terveservalised. Külgroodusid 6...12 paari, mis pöörduvad enne lehe serva jõudmist lehe tipu suunas. Sügisel allküljel rood pruunid.
  
• Puit kerge ja pehme, hästi lõhestatav. Maltspuit kitsas, helekollaka varjundiga, lülipuit kollakaspunane. Puitu kasutatakse joonestussöe tootmiseks, nikerdustöödeks.
  
• Haljastuses võib kasutada kui vähenõudlikku, külmakindlat, linnatingimusi taluvat ja tallamiskindlat kiirekasvulist põõsast.
  

62. Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) ja perekond tamm ( Quercus )
Parthenocissus quinquefolia - Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Eestis kultuuris sage. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses.

• Lehed sõrmjad, 5 lehekesega, need on rootsuga, elliptilised, jämesaagjad, pealt tume-, alt sinakasrohelised, 4...10 cm pikad
  
• Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5-8 harulised
  
• Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel
  

Quercus - ühekojalised tuultolmlevad heitlehised või igihaljad enamasti kõrgetd puud ja põõsad. Liigitunnuste muutlikkuse ja perekonnasisese ristumise tõttu eristatakse perekonnas u. 200–800 liiki, mis on peamiselt levinud põhjaparasvöötmes ja troopika mägedes. Seoses keerulise süstemaatikaga ja suurte liikide arvuga, on perekond tihti jaotatud omakorda alamperekondadeks. Ameerika dendroloogid jaotavad tammed kaheks alamperekonnaks: valged tammed ja mustad e. punased tammed. Alamperekondades olevad tammed erinevad teineteisest nii puidu ehituse, lehtede kuju, kui ka tõrude idanemise ja maitse osas. Mõnedele tammedele on iseloomulik kolletanud lehtede jäämine talveks puudele ja säilumine seal kevadeni.

• Lehed on heitlehistel e. suvehaljastel liikidel hõlmised või servast hambulised ning suuremad kui igihaljaste liikide peamiselt saagja, oga- või terveservalised nahksed lihtlehed
  
• Kollakasrohelised isasõied asuvad kimpudena tavaliselt mitme kaupa rippuvates urbades, emasõied ühe kaupa istuvalt või 2–3(5)-kaupa püstisel lehekaenlas oleval viljaraol.
  
• Vili on üheseemneline tõru, mida osaliselt ümbritseb erineva suuruse, kuju ja välispinnaga (siledast-krobelisest kuni karvase ja ogaliseni) kuupula e. lüdi
  
• Tammeliikidel on hästiarenenud juurestik, tavaliselt tugeva sammasjuurega, arenenud on mükotroofne toitumine, sümbioosis kandseentega.
  
• Heade tugevusomadustega, kõvast, elastsest, raskest, vastupidavast ja hästi töödeldavast ilusa toimega kulumiskindlast puidust valmistatakse sise- ja välismööblit, parkettpõrandaid, vaate ning valmistatakse msg. tarbe- ja kunstiesemeid. Puitu kasut. rohkesti laeva- silla- ja vesiehituses.
  
• Parkaineid sisaldavast tüvekoorest (sisaldab kuni 10% parkaineid) toodetakse parkaineekstrakti, mida kasut. nahatööstuses ja meditsiinis.
  
• Paljud tammeliigid ning nende vormid on tähtsad ilupuud. Haljastuses on katsetatud edukalt mitmete tammeliikide ja sortidega.
  

63. Harilik (Quercus robur ) ja punane tamm (Quercus rubra)
Quercus robur - Meil tavalise, kodumaise puuliigina kasvava h. tamme areaali põhjaserv on Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas, areaali idaserv ulatub Uuraliteni ja lõunaserv Balkanimaadeni, Kaukaasia ja Väike-Aasiani, läänes Briti saared. Eestis (eriti lääneosas) sage. Harilik tamm vajab viljakat kasvukohta, seetõttu on selle liigi kasvatamine kõikjal kaugeltki võimatu. On sagedasti kasutatud pargipuuna, alleepuuna ja üksikistutustena. Tamm on väga pikaealine (vanus kuni 1500 aastat), põua-, tormi- ja õhusaastekindel, kuid hiliskülmaõrn ning valguse ja kasvukoha (mullastiku) suhtes nõudlik puuliik. Kõrgus 25...35 m, tüve läbimõõt 1-1,5 m.

• Lehed äraspidimunajad, 9...15 tömbitipulise hõlmaga, rootsu ümbert sisse lõigatud, paljad, 7...15 cm pikad.
  

Quercus rubra - Punane tamm kasvab kuni 30 m kõrguse puuna Põhja-Ameerika ida- ja keskosas, olles h. tammest sihvakama kujuga. Ilmselt on võõramaistest tammedest üks esimesi liike Eestis ja seetõttu on meil kaunikesti hästi levinud mõisaparkides, linnade haljastuses ja ka metsakultuure on püütud selle liigiga rajada.

• Punase tamme lehed on äraspidised, 7...11 teravatipulise hõlmaga, hõlmade ja hammaste tipus niitjas teravik, lehealus kiiljas, lehed pealt tumerohelised, läikivad, 8...20 cm pikad.
  
• Haljastuses sobib kasvatamiseks parkides, alleedena ja üksikasetuses tänu dekoratiivsele lehtede sügisvärvile.
  

64. Sugukond pöögilised (Fagus)
Heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega, ühekojalised ja ühesuguliste õitega, tuultolmlejad, suured puud. Perekonnas on 10 liiki, mis levinud põhjapoolkeral. Pöögiliigid on väga varjutaluvad ja väärtusliku puiduga, samuti pikaealised, saades kuni 500 ja rohkem aastat vanaks .

• Isasõied tähataolistes urbades, emasõied 2-4 kaupa, ümbritsetud neljahõlmalise lüdiga, mis viljade valmides puitub.
  
• Viljad kolmekandilised pähklid, õhukese läikivpruuni puitunud kestaga
  
• Pöögipähklid sisaldavad kuni 50 % rasvu, neist pressitud õli kautatakse toiduainetööstuses ja tehnikas. Praetult kasutatakse pähkleid ka söögiks.
  
• Haljastuses kasutatakse perekonna liike nii pargi-, allee- kui ka üksikpuudena.
  

65. Sugukond roosõielised ( Rosaceae )
Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed . Meil kasvab looduslikult üsna palju liike, õite ja viljade põhjal on sugukond jaotatud 4 alamsugukonnaks (Spiraeoideae – enelalised, Prunoideae – ploomipuulised, Pomoideae – õunapuulised, Rosoideae – kibuvitsalised). Roosõielised on levinud kogu maakeral, eriti põhjapoolkeral ja on väga olulised toiduainetööstuses ja haljastuses.

• Lehed vahelduvad liht- või liitlehed
  
• kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili
  
• Taimed enamuses putuktolmlejad
  
• paljud liigid annavad söödavaid või tehniliselt kasutatavaid vilju.
  
• Paljud liigid on suure tähtsusega iluaianduses rikkaliku õitsemise ja väga dekoratiivsete õite tõttu.
  

66. Hall (Juglans cinerea) ja mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica)
Juglans cinerea - Kuni 25…..30 m kõrgune laiavõraline puu kasvab looduslikult Põhja-Ameerika ida- ja keskosa laialehistes segametsades, tihti jõgede kallastel. Tüvi võib olla kuni 1 m läbimõõdus, tüve koor hallikas, vanematel puudel sügavarõmeline. Meil on hall pähklipuu üsna tähtis haljastuses, olles esindatud paljudes vanades mõisaparkides ja linnahaljastuses. Olles laiuva võraga, vajab piisavalt ruumi kasvamiseks. On valgusnõudlik ja viljakat mulda vajav liik. Sobib kasvatamiseks ka alleepuuna.

• Lehekesi 11...19, need on piklikmunajad, peensaagjad, alt hallikad. Lehekesed ja leheroots näärmekarvased. Lehed 50...70 cm pikad.
  
• Puit on teistest pähklipuuliikidest madalama kvaliteediga, helepruuni värvusega, ilusa tekstuuriga, vastupidav, kerge, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, samuti mööbliks ja vineeriks.
  

Juglans mandshurica - Paarikümne kuni 25 meetrise kõrgusega laiavõraline, tugevate okstega puu kasvab KaugIdas (Mandžuurias), Korea poolsaarel ja Põhja-Hiina laialehistes segametsades. Kasvatab kuni 1 m läbimõõduga tüve, mille koor on tumehall ja sügavrõmeline. Puud on nõudlikud valguse, mullaviljakuse ja niiskuse suhtes, kasvades paremini hästiõhustatud muldadel. Suuremaid puid kasvab ja viljub meil Tartu BA, Varblas, Väänas jne. Haljastuses võib kasutada samuti suurematel pargialadel üksikpuuna või grupiti, dekoratiivne tänu suurtele sulgjatele lehtedele. On meil täiesti külmakindel, kahjustada võivad vaid kevadised hiliskülmad.

• Lehekesi 11...19, need on keskosas pikalt paralleelsete servadega, hambad madalad, harvad , ripsmelise servaga, alt hallikad. Lehekesed ja leheroots näärmekarvased. Lehed kuni 1 m pikad.
  
• Lülipuit helepruun, maltspuit helehall, hästi poleeritav. Puidust valmistatakse spooni ja vineeri ning mööblit, viljaümbriseid kasutatakse Hiinas tumedate värvide valmistamiseks, samuti nende tanniididesisalduse tõttu parkimistöödel.
  

67. Harilik saar ( Fraxinus excelsior) ja harilik sirel (Syringa vulgaris)
Fraxinus excelsior - Harilik saar kasvab kuni 30 m kõrguseks, sirgetüveliseks ja kuni 2 m tüveläbimõõduga puuks. Lisaks meile kasvab harilik saar Lääne-Euroopas, Vahemeremaadel, Kaukaasias ja Väike-Aasias. Eestis kohati sage. Kõrgeimad saared on Eestis mõõdetud kuni 35 m kõrguseks ning need asuvad Sangaste pargis. Meil on harilik saar levinud peamiselt salu- ja lodumetsades Lääne-Eestis, eriti Saaremaal metsastunud puisniitudel, kus ta eelistab lubjarikkama, viljakama pinnasega kasvukohti (nn lubjasaar). Saar kasvab hästi ka liikuva põhjaveega jõelammidel (nn luhasaar). Vähem kohtame teda Põhja- ja Kagu-Eestis. Tänu hästiarenenud juurestikule on ta aga põuakindel. Samas ei talu harilik saar suitse ja gaase, seetõttu pole ta sobiv linnahaljastuses. Harilik saar jääb enamasti maahaljastuse liigiks, kasutada võib teda ka alleede istutamisel või üksikpuuna taluõues.

• Lehed paaritusulgjad liitlehed 9...15 lehekesega, need on elliptilised, jämesaagjad, peaaegu rootsuta, lehekeste allküljel pearoo alaosas valged karvad.
  
• Õied arenevad saarel külgpungadest. Tuultolmlejana õitseb saar vähe tähelepandavalt enne lehtimist, aprilli lõpul või mai algul. Tihedalt paiknevad õied moodustavad punakaslillasid õisikuid – pöörisetaolisi kimpusid. Esineb nähtus, kus ühed puud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga nii emas- kui ka isasõisi.
  
• Viljastunud õitest moodustuvad saarel u. 3 cm pikkused lamedad, pikliku nahkja tiivaga varustatud lamedad viljad – pähklikesed. Saare tiibvilju kannab emapuust kaugemale tuul, seega on viljade talvine varisemine levimist soodustav kohastumus. Saare seemned säilitavad idanevuse kuus aastat.
  
• Puit väga väärtuslik, tihe, kõva, hästi lõhestatav. Lülipuit hallikaspruun, maltspuit nõrgalt kollakasvalge, väga sarnane tammepuiduga, kuid säsikiired kitsad vähemärgatavad. Puitu kasutatakse mööblitööstuses, hinnalise vineeri tootmiseks, parketiks, suuskadeks, masinaehituses, siseviimistluseks jm. Varemalt kasutati ratta- ja reekodaraiks, loogaks, aisteks, rehapulkadeks, haamri- ja kirvevarteks jne.
  

Syringa vulgaris - Harilik sirel on 5-6 m kõrguseks kasvav püstine põõsas või madal puu, pärinedes Kagu-Euroopast, Karpaatidest ja Balkanimaadest, kasvades lubjarikastel mäenõlvadel ja järsakute. Eestis kultuuris väga sage. Sorte on aretatud ca 1000. Harilik sirel on üks esimesi eksoote, mis Eestisse introdutseeritud. Liik paljuneb hästi seemnetega, sordid pistokstega, võrsikutega. Annab rikkalikult kännuvõsu ja kipub metsistuma. Talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist, on tuulekindel ja dekoratiivne liik. Eelistab lubjarikast ja päikeselist kasvukohta.

• Lehed munajad, südaja või sirge alusega, terveservased, paljad, 5...12 cm pikad, 4...6 cm laiad. Varisevad tihti rohelistena
  
• Õied on koondunud 10-20 cm pikkustesse pööristesse, arenevad tavaliselt ülemistest külgpungade paarist, värvuselt lillad, sinised kuni valged, lõhnavad tugevasti.
  
• Kupar kuni 1,5 cm pikk, pruunikas, sile, kummaski pesas 2 kileja lennutiivaga varustatud semnega. Õitseb mai-juuni, vili valmib september-oktoober.
  
• Haljastuses kasutatakse nii vabakujuliste kui pügatavate hekkidena, pargiteede ääristamiseks, alleede ja lilleaedade kujundamiseks, sobivad istutada nii grupiti kui eksponeerida ka üksikpõõsastena. Tavaline ilupõõsas taluaedades.
  
• Puit väga tihe ja kõva, halvasti lõhestatav. Lülipuit violettpruun, selgesti eristuv maltspuit kollakas- või punakasvalge.
  

68. Harilik jalakas ( Ulmus glabra ) ja künnapuu (Ulmus laevis )
Ulmus glabra - Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Eesti hajusalt. Jalakas kasvab meil salumetsas kuni 25–30 m kõrguse puuna. Võra on tihe ja lai.

• Lehed ovaalsed, terava tipuga, tugevatel pikkvõrsetel lehed äraspidised, nõrgalt kolmehõlmased. Üks lehe pool teisest kuni 0,5 cm lühem, leheserv kahelisaagjas, lehed pealküljel väga karedate lühikeste karvadega, alt karekarvased, külgrood hargnevad sageli enne lehe serva jõudmist. Lehed on 8...16 cm pikad, 5...8 cm laiad.
  
• Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad.
  
• Puit väga väärtuslik, keskmise kõvaduse ja tihedusega, keskmiselt lõhestatav, enam-vähem sirgekiuline. Lülipuit punakas- või tumepruun, maltspuit hele, kitsas. Puitu kasutatakse mööblitööstuses, masinaosadeks jne.
  

Ulmus laevis - Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Meil kasvab looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti (peamiselt lääne- ja lõunaosas) lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Kõrgus 25...35 m.

• Lehed ovaalsed, terava tipuga, üks lehe pool teisest 1...2 cm lühem, leheserv kahelisaagjas, lehelaba alumine külg pehmekarvane, külgrood hargnevad väga harva. Lehed on 5...12 cm pikad ning 3...6 cm laiad.
  
• Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad.
  
• Puit väga väärtuslik: kõva sitke, väga raskesti lõhestatav. Maltspuit lai, helekollakas, ebaselgelt eristatav helehallikaspruunist lülipuidust. Varemat valmistati erinevaid vankriosi ja lookasid. Tänapäeval peamiselt mööbli valmistamiseks.
  

69. Harilik haab ( Populus tremula) ja hõbepappel (Populus alba)
Populus tremula - Harilik haab on kõige ulatuslikuma areaaliga puu maailmas, tema levila hõlmab pea kogu Euraasia mandri 38º põhjalaiusest lõunas kuni 70º põhjas, kusjuures parem kasvuala jääb 53º–60º põhjalaiuse vahemikku. Põhjas ulatub haava levila kuni metsade leviku põhjapiirini tundras, lõunas kasvab ta aga steppides, poolkõrbetes ja isegi soolakmuldadel. Alpides ulatub haava kasvuala 1300–2000 meetri kõrgusele üle merepinna, Püreneedes 1600 meetrini, Kaukaasias ja Altais 1900 meetrini. Aasias ulatub tema levila Siberist Amuurimaani, haab kasvab Mongoolias, Hiinas, Jaapani põhjaosas, aga ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Ulatusliku areaali piires kasvab see puuliik erisugustel kasvukohtadel, ent eelistab siiski viljakamaid muldi. Haavikud katavad meie metsadest vaid veidi üle 5 %. Haab kasvab meil üldiselt parematel kasvukohtadel värsketel või niisketel viljakatel saviliiv- ja liivsavimuldadel, peamiselt naadi (u. 15 % puistuest on haavikud), jänesekapsa, samuti angervaksa ja sõnajala kasvukohatüübis. Võib sirguda kuni kuni 40 m kõrguseks ning tüve läbimõõt võib ulatuda 1,5 (2) m.

• Lehed ümmargused kuni ovaalsed, laineliselt täkilise servaga, pealt ja alt rohelised. Lehe pikkus 3...10 cm ja laius samuti 3...10 cm. Leheroots 3...10 cm pikk, lehelaba lähedal lapik. Külmadel kevadetel on puhkevad lehed pronkspunased. Sügisel värvuvad lehed kuldseteks (mõnikord ka veripunasteks).
  
• Haab on kahekojaline puu. Õitseb aprilli lõpul või mai alguses, seemned valmivad juunis. Õied on koondunud paljuõielistesse rippuvatesse õisikutesse – urbadesse, mis on kuni 12 cm pikad ning tumepurpurjad (isasõisikud) või kahvaturoosad (emasurvad).
  
• Juurestik tugev ja kaugeleulatuv, annab tugevasti juurevõsu, eriti pärast raiet.
  
• Pruunid läikivad pungad on haava pruunidel läikivatel noortel võrsetel piklikmunajad, terava tipuga, vaigused, ent ladvapung on koonusjas.
  
• Puit on valge, kerge, pehme, kergesti lõhestatav, hästi töödeldav, peenetoimeline, kuivalt küllalt tugev, kõva ja vastupidav. Puitu kasutatakse tuletiku- ja tselluloosi- ning paberitööstustes, kastilaudadeks, katuselaastudeks, puunõudeks jne. Haavapuu höövlilaastu kasutati varemalt korvipunumiseks ning haavapalgist õõnestati paate – haabjaid. Haavakoort kasutavad toiduks mitmed sõralised (põdrad, hirved ) ja jänesed. Haavakooreteed on kasutatud tuberkuloosi raviks.
  

Populus alba - Puu kasvab 25-30 m kõrguseks, areaal: Kesk- ja Lääne- Euroopa ning Lääne- ja KeskAasia, Põhja-Aafrika. Põhja-Euroopas kasvab üksanes kultiveerituna. Eestis kultuuris sage. Meil küündivad suuremad puud 32 m kõrguseni ja tüveläbimõõt ulatub 220 cm-ni. Puud annavad tugevalt juurevõsu, on valgusnõudlikud. Puud on tihti tekkinud juurevõsudest kaldu.

• Lehed noortel puudel ja tugevatel pikkvõrsetel hõlmised, 8...15 cm pikad, alt tihedalt valgeviltjate karvadega. Vanematel puudel ja lühivõrsetel on lehed ümarmunajad või ovaalsed, lainelise servaga, 3...8 cm pikad, alt valkjashallid, karvased või (hilissügisel) peaaegu paljad.
  
• Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga . Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad.
  

70. Perekond pajud ( Salix )
Perekonda kuuluvad kõrged puud, aga ka suhteliselt madalad puud ning kõrged, keskmised või madalad põõsad. Perekonnas kahekojalised, vahelduvate (võrsel spiraalselt paiknevate) lihtlehtedega puud ja põõsad. Perekonnas 300-350 liiki, mis levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas ja subtroopikas. Eestis kasvab looduslikult 21 liiki, kuid kuna pajud hübridiseeruvad kergesti, on tegemist tihti hübriidliikidega, millede määramine on üsna aeganõudev tegevus. Puukujulisi pajusid nimetatakse remmelgateks.

• Õied urvana, varustatud meenäärmetega. Kupar ühepesaline, kahe poolmega, seemned väikesed, lennukarvadega
  
• Liigid enamasti putuktolmlejad, väga külmas kliimas ka tuultolmlejad. Õitsevad enne lehtimist või koos sellega.
  
• Pajusid on kasutatud laialdaselt haljastuses, eriti puukujulisi liike. Pajud on toiduks paljudele ulukitele ja nende painduvaid võrseid kasutatakse punumistöödel, neid istutatakse tuulekaitse- ja lumekaitseribadeks jne.
  
• Puit on hajalisooneline. Aastarõngad on halvasti nähtavad. Lüliosa on tavaliselt tumedam . Puitu kasutatakse ehituses, keemiatööstuses, tselluloosi tootmiseks. Tänapäeval on pajud saanud uue kasutuse biopuhastitena ning energiavõsana. Varemalt valmistati lookasid. Pajuvitsu kasutatakse punumiseks (korvid, mööbel). Koort kasutatakse meditsiinis (salitsiin) ja suure parkainete sisalduse tõttu ka nahatööstuses. Koorest punuti nööre ja valmistati matte jms.
  

71. Eestis kasvavad remmelgaliigid ja nende iseloomustus
Salix pentandra ( raudremmelgas ) - Raudremmelgas on meie oludes tavaliselt kuni 5 m kõrgune põõsas harvem 10-12 m kõrgune madalam puu. Lisaks Eestile kasvab Euroopa ja Aasia põhjaosas, niiskematel järvede ja jõgede kallastel, heinamaadel jne.

• Lehed piklik-elliptilised, lõhidalt teritunud tipuga, näärmeliselt peensaagja servaga, pealt läikivad, alt kahvaturohelised, paljad, leherootsul mitu paari näärmeid. Lehe pikkus on 5-12 cm ja laius 2,5-5 cm. Leheroots päikese käes punane. Abilehed piklikmunajad, neid on harva ja nad varisevad kiiresti.
  
• Majanduslikku ega haljastuslikku tähtsust eriti ei oma, puid hindavad vaid mesilased (ja mesinikud ) hilise õitsemise tõttu. Samal põhjusel ka hübridiseerub teiste pajuliikidega vähemal määral.
  

Salix fragilis ( raberemmelgas ) - Euroopa, Lääne- ja Kesk-Aasia. Eesti asub areaali põhjapiiri. Meil levinud kohati. Kasvab niisketel lubjavaestel, kuid toitaineterikastel, ajuti üleujutatud (Lõuna-Eesti) jõgede ja järvede kaldavallidel, kus kasvab tugevasti hargneva ümaravõralise puuna. Kõrgus 15 -20 m.

• Lehed süstjad, pika terava tipuga, laiem koht lehelaba alaosas, näärmeliselt saagja servaga, pealt rohelised, alt hallikad, lehelaba alusel üksikud näärmed, 7...15 cm pikad, 1...3 cm laiad
  
• Puude tüve koor sügavarõmeline, oksad peened, läikivad, paljad, pruunid, kergesti murduvad
  
• Kasutatakse tihti haljastuses, istutatuna haljasaladele, teede äärde, jõgede ja tiikide kallastele jne. Hea meetaim
  

Salix alba (hõberemmelgas) - Eestis kasvab oma areaali põhjapiiril, esinedes vaid Lõuna-Eestis jõgede üleujutatavatel aladel, soodes jne. üsna vähesel määral, rohkem kultiveerituna, üldareaal lai, kasvades Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Lääne-Siberini ja lõunas Põhja-Aafrikani. Suurte mõõtmetega, kasvades 20-30 m kõrguseks ja 1-2 m tüveläbimõõduga puuks.

• Lehed süstjad, pika terava tipuga, peensaagjad, siidkarvased, 5...12 cm pikad, 1...3 cm laiad. Abilehed süstjad, näärmelise servaga ja mõlemalt küljelt siidkarvased, varisevad varakult.
  
• Õitseb lehtimisega üheaegselt (mais), isasurvad kollased, kuni 7 cm pikad, emasurvad 3-5 cm pikad.
  
• Noored võrsed peened, rippuvad, siidkarvased, hiljem paljad, kollalad kuni pruunid, lõvedega. Pungad karvased, piklikud, võrsele hoiduvad, pruunid kuni punakad, kuni 6 mm pikad ja 1,5 mm laiad. Võra lai, tüve koor paks ja korbane.
  
• Kasutatakse haljastuses laialdaselt ilupuuna, parkides, teede ääres, veekogude kallastel jne
  

Salix caprea ( raagremmelgas ) - Eestis väga sage remmelgaliik soostumata viljakatel muldadel. Esineb puu, harva ka kõrge põõsana. Puuna kõrgus kuni 20 m ja tüveläbimõõt kuni 1 m. Lisaks Eestile kasvab raagremmelgas laialdasel alal Kesk- ja Põhja-Euroopas ja Põhja-Aasias.

• Lehed elliptilised või laielliptilised, terveservalised või nõrgalt lainja servaga, alt hallid, viltjaskarvased, 5...10 cm pikad, 3...6 cm laiad. Abilehed neerjad, varisevad varakult.
  
• Õitseb märtsi lõpus, aprillis, enne lehtimist, olles varajane ja hea meetaim. Õitsedes väga dekoratiivne. Emasurvad kuni 5 cm pikad, neid on rikkalikult, kuldkollased. Viljad valmivad mais-juunis ja kaotavad kiiresti idanevuse.
  
• Kasutatakse puidu tootmisel (tselluloosiks), küttepuuks ja koort nahkade parkimiseks. Hea meetaim. Haljastuses dekoratiivne liik kevadel varajase õitsemise tõttu. Hübridiseerub kergesti teiste pajuliikidega.
  

72. Eestis kasvavad tähtsamad pajuliigid ja nende iseloomustus
Salix triandra ( vesipaju ) - Levinud kogu Euroopas ja Aasias, kasvades nii märgadel kasvukohtadel kui ka mägedes. Tõusvate okstega 4-5 m kõrgune põõsas kasvab meil üle kogu Eesti veekogude kallastel, üleujutuspiirkondades.

• Lehed paljad, piklik-elliptilised, lühidalt teritunud tipuga, tömpjate näärmeliste hammastega, alt sinakashallid, pearood pealküljes silmatorkavalt kollane, külgroodusid rohkesti, need väljuvad pea-aegu täisnurga all. Leheroots kuni 1 cm pikk, leherootsul 1-2 paari näärmeid. Lehe pikkus on 7-14 cm, laius 1,5-4 cm. Abilehed suured, südajad kuni neerjad, saagja servaga, püsivad kaua.
  
• Noored võrsed nõtked, kollakasrohelised, pruunid või punased, noorelt veidi karvased, hiljem paljad. Pungad piklikmunajad, võrsele hoiduvad ja sellega sama värvi.
  
• Vesipaju annab paljude pajuliikidega hübriide, haljastuslikku tähtsust ei oma. Põõsa jämedatest okstest valmistatakse hobuselookasid, noori võrseid kasutatakse punumistöödeks. Hea meetaim, paljundatakse pistokstest.
  

Salix phylicifolia (kahevärviline paju) - 2-3 m kõrgunse püstise põõsas, mis kasvab meil sagedasti soostunud ja soistel niitudel, jõgede ja kraavide kallastel, sagedamini Lääne-Eestis, olles oma areaali lõunapiiril. Üldlevik: kontinentaalne Euraasia.

• Lehed elliptilised või äraspidised, lainelised saagja servaga, lühidalt teritunud yipuga, pealt tumerohelised, asgeli läikivad, alt sinakasrohelised, paljad, 5...9 cm pikad ja 2...3,5 cm laiad. Abilehed väikesed, neerjad, näärmelise servaga, püsivad suveni
  
• Õitseb aprilli lõpp, mai, enne lehtimist, isasurvad kuni 2 cm pikad, emasurvad algul ca 4 cm, hiljem kuni 10 cm pikad.
  
• Hea meetaim. Kahevärviliste lehtede tõttu kasutatakse vahel ka haljastuses. Hübridiseerub teiste pajuliikidega, paljundatakse pistokstega.
  

Salix cinerea ( tuhkur paju) - Üldareaal Põhja-Euroopa ja Põhja-Siber. Kasvab üle kogu Eesti metsaservades, soostunud niitudel, raiesmikel, jõgede ja järvede kallastel, olles meil kõige levinumaid pajuliike.

• Lehed äraspidipiklikud või -kiiljad, lühidalt teritunud või tömpja tipuga, lainelise servaga, pealt hallikasrohelised, väga lühikarvased, alt hallid, viltjaskarvased, 6...12 cm pikad, 2...4 cm laiad. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua.
  
• Noored võrsed hallid, viltkarvased, vanemad võrsed pruunikad, karvased. Pungad tömbid, pruunid, koonilised, hallide viltkarvadega
  
• Õitseb aprilli lõpus, mai alul enne lehtimist. Urvad 2-4 cm pikad.
  
• Hea meetaim. Annab teiste pajuliikidega kergelt hübriide.
  

Salix rosmarinifolia (hundipaju) - Areaal: Euroopa, Siber. Eestis sage, kasvab soistel kraavikallastel, jõgede kallastel ja niisketel liivadel . Moodustab sageli tihedaid kogumikke koos madala kasega. 1-1,5 m kõrgune tihedasti hargnev põõsas.

• Lehed süstjad, terveservased, pealt rohelised, alt hallikad, siidkarvased, 2...6 cm pikad ja 0,3...1 cm laiad. Leheroots kuni 0,5 cm pikk, hõredalt karvane, abilehed piklikud, väikesed, varisevad varakult
  
• Võrsed pruunid kuni kollakad, peened, noorelt karvased, hiljem paljad. Pungad, väikesed, ovaalsed, noorelt karvased.
  
• Õitseb mais, urvad kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus.
  
• Haljastuslikku ja majanduslikku tähtsust ei oma, juurdub pistokstest halvasti. Annab hübriide teiste pajuliikidega.
  

Salix viminalis (vitspaju) - Üldlevik Euroopa ja Aasia kontinentaalses kliimas. Kasvab sirgete pikkade võrsetega 5-6 m kõrguse põõsana meil oma areaali loodepiiril ja on üsna levinud (mõnedel andmetel naturaliseerunud) veekogude kallastel jne.

• Lehed lineaalsüstjad, laiem koht allpool keskkohta, terve, allapoole pööratud servaga, alt hallikad, siidkarvased (noorelt mõlemalt küljelt siidkarvased), 8...15 (21) cm pikad, 0,5...1,5 cm laiad. Abilehed kitsassüstjad, varisevad varakult
  
• Võrsed pikad, hallikasrohelised, noorelt ude kuni siidkarvased. Vanemad võrsed oliivkollased, ümarate kuni piklike lõvedega. Pungad lamedad, piklikmunajad, karvased, kuni 6 mm pikad
  
• Õitseb koos lehtimisega, emasurvad 4-6 cm pikad.
  
• Majanduslikult tähtis liik punumistöödeks. Eestis ja mujal lähiriikides (Rootsi) kasvatatakse liiki ka istandustes nn. energiavõsana. Haljastuses kena liik vabakujuliseks või pügatavaks hekiks, ei talu seisvat vett, saab haljastada niiskeid kohti
  

Salix acutifolia (halapaju) - Kasvab kuni 10 m kõrguse puuna või kuni 8 m kõrguseks kasvava kõrge püstise põõsana. Üldareaal: Euroopa, Aasia. Eesti areaali loodepiiril, esineb vaid Ida-Eestis vähesel määral Peipsi rannikuluidetel, Koiva ning Piusa jõgede kallastel, Ülemiste järve kaldal jm.

• Lehed süstjad, pikalt teritunud tipuga, näärmekalt saagjad, alt hallikasrohelised, leheroots kuni 1,5 cm pikk, näärmeteta. Lehe pikkus 6...12 cm, laius 1...1,5 cm. Abilehed teritunud tipuga, näärmeliselt saagja servaga varisevad koos lehtedega.
  
• Võrsed peened, punakaspruunid kuni punased, läikivad, heleda vahakirmega kaetud. Pungad võrsele hoiduvad, piklikud, kuni 7 mm pikad, vahel veidi karvased.
  
• Õitseb enne lehtimist mai algul, urvad peaaegu raotud, kuni 3,5 cm pikad, rihedalt siidkarvased.
  
• Dekoratiivse liigina kasvatatakse ilupuuna parkides ja haljasaladel, hea meetaim. Paljundatakse pistokstega, sobib kuivade liivaalade kinnistamiseks
  

73. Dendroloogia mõiste
Sõna dendroloogia on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: dendron tähendab puud, puitunud tüvega (varrega) taime ja logos teadust, õpetust. Dendroloogia on seega teadus puu- ja põõsaliikidest. Dendroloogia on osa süstemaatilisest botaanikast, kus taksonite kirjeldamisel ja määramisel on peamine tähelepanu pööratud lehtedele, võrsetele ja pungadele, sest õite osatähtsus on siin märksa väiksem kui süstemaatilises botaanikas. Dendroloogia kui teadus on väga tihedalt seotud paljude teiste distsipliinidega, nagu metsakasvatus, metsakultuurid , puuliikide selektsioon , metsatüpoloogia, metsatakseerimine, metsakorraldus , metsakasutus, metsaentomoloogia , metsakaitse jt., sest puude ja põõsaste hea tundmine on eelduseks nimetatud distsipliinide õpetamisel. Dendroloogia tugineb omakorda mitmetele distsipliinidele, nagu taimemorfoloogia ja -süstemaatika, -anatoomia, -füsioloogia, -geograafia, mullateadus jt.
74. Liigi mõiste. Taksonoomilised üksused.
Süstemaatiliseks ja bioloogiliseks põhiühikuks on liik. Tänapäeval mõistetakse liigina kui populatsioonide süsteemi, millele on iseloomulik ajas ja ruumis varieeruv struktuur ning mida teistest liikidest eraldab ristumisbarjäär – sama liigi isendid ristuvad vabalt, eri liikide isendid ei anna harilikult looduses sigimisvõimelisi järglasi. Geneetiliselt on liik suhteliselt tasakaalus olev suletud süsteem, mis moodustab ühtse pärilikkustegurite kogumi – genofondi. Liigisisesed üksused on lahtised süsteemid, ristudes vahetavad nad geene. Liik on seega välis- ja sisetunnustelt sarnaste isendite kogum, kes generatiivsel paljunemisel ristuvad üldiselt vaid omavahel ( liigisiseselt ) ja annavad selle tulemusena soontaimede puhul idanemisvõimelisi seemneid. Igale liigile on määratletud loodusliku leviku piirkond.
Põhiline geneetiline ja evolutsiooniline üksus liigi piires on kohalik e. lokaalpopulatsioon, s.o. ühes paigas elunevate, omavahel ristuvate isendite rühm. Populatsioonide rühmitused moodustavad mitmeid liigisiseseid kategooriaid. Liigist väiksem süstemaatikaüksus on alamliik e. geograafiline rass (subspecies). Alamliik erineb põhiliigist mõne selge tunnuse poolest. Alamliigil on liigi koguareaalis oma levimisala ning vahel on kasvukohadki erinevad. Evolutsiooni seisukohalt võib alamliik olla tekkiv liik.
Liigisisesed üksused on veel teisend ja vorm. Teisend erineb põhiliigist tunnuste poolest vähem kui alamliik ja selle levimisala on kitsam kui alamliigil. Seega on teisendid seotud, kas teatud territooriumiga, areaaliga (geograafilised teisendid), kasvukohaga, mullastikuga (ökoloogilised, edaafilised e. mullastikulised teisendid) jne. Alamliigi ja teisendi eristamine on problemaatiline, kuna nende põhimõtteline erinevus on väga väike. Morfoloogilised teisendid e. vormid erinevad põhiliigist harilikult tunnuse või väheste, kuid lähedaste tunnuste poolest. Vormil ei ole selget levimispiirkonda, nad esinevad liigi areaalis hajusalt.
Kultivar (cultivar), sortkloon, aedvorm on kultiveeritavate taimede kogum, mis erineb põhiliigist või teistest kultivaridest mõningate morfoloogiliste või tsütoloogiliste tunnuste poolest ja säilitab need erinevused vegetatiivsel paljundamisel. Kultivari nimi antakse taime liiginime järel ülakomade vahel püstkirjas kuni kolme sõnaga, kõik sõnad suurte algustähtedega (näiteks Picea glauca ´Conica´, Picea abies `Little Gem´). Sordi nime ei tõlgita. Sordile annab aretaja või leidja (kui algtaim leiti loodusest) nime ja registreerib selle rahvusvahelises registris.
Hübriidliigid on saadud kahe või enama loodusliku liigi ristamisel. Hübriidliigi nime ees näidatakse ristlusmärk (×): Abies × phanerolepis (Abies balsamea × A. fraseri).
Bioloogia põhiline ja kompaktne haru on süstemaatika e. taksonoomia , mis selgitab organismide sugulussuhteid ja klassifitseerib organismid hierarhilisse süsteemi, milles väiksemad taksonoomilised üksused (taksonid) ühendatakse järjest suuremateks. Takson on mingisse taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum.
Klassifitseerimisel ühendatakse liigid sarnasusastme ja oletatava ühise päritolu alusel perekondadeks ja need omakorda kõrgema astme taksoniteks. Sarnasusastme määramisel on kõige olulisemateks näitajateks paljunemisorganite morfoloogia, asetus ja paljunemistsükli kestus. Elusorganismide korrastamisel sugulussuhete järgi on põhiühikuks liik, kuhu kuuluvad kõik välis- ja sisetunnustelt sarnased isendid.
Taksonoomilised üksused e. taksonid

• Riik (regnum)
  
• Hõimkond (divisio e. phylum)
  
• Klass (classis)
  
• Selts ( ordo )
  
• Sugukond ( familia )
  
• Alamsugukond (tribus)
  
• Perekond ( genus )
  
• Liik ( species ) (lühend – sp.)
  
• Alamliik (subspecies) (ssp. või subsp.)
  
• Teisend (varietas) (var.)
  
• Vorm (forma) (f.)
  
• Kultivar (cultivar) (cv.)
  

75. Areaal. Introduktsioon. Aklimatisatsioon .
Areaal on mingi taksoni looduslik esinemisala ( territoorium ) Maal. Liigi areaal hõlmab liigi kõiki populatsioone . Ökoamplituudist, levimisviisist ja vajalike elutingimustega kohtade olemasolust sõltuvalt võib levik areaali piires olla erinev (hajulevilast lauslevilani). Seega võib areaal olla nii terviklik, kompaktne kui ka katkendlik. Viimasel juhul on see tingitud näiteks looduslikest teguritest (reljeefist, mullastikust, veekogudest jne). Areaal võib koosneda mitmest lahus olevast osaareaalist. Looduslikku, inimtegevusest enam-vähem mõjutamata areaali nimetatakse primaarseks ja inimtegevuse mõjul otseselt või kaudselt muutunud areaali sekundaarseks. Potentsiaalne areaal hõlmab elutingimustelt sarnaseid alasid, kuhu on võimalik liiki introdutseerida. Areaalikaart e. levilakaart on mingi taksoni areaali kujutis kaardil, mis saadakse leiukohtade kandmisel esmalt punktikaardile, millede andmestik üldistatakse, ühendades äärmised punktid kontuuridega. Nii saadakse piirdekaardid.
Introduktsioon on sissetoomine või – viimine . Dendroloogias on seevõõrliigi e. introdutsendi toomine alale , kus seda varem pole olnud. Seega, liigi viimist väljapoole tema looduslikku areaali (kas analoogilistesse või erinevatesse tingimustesse , kui need on liigi kodumaal), nimetatakse introduktsiooniks. Introdutseeritud liike nimetatakse teatud geograafilise piirkonna suhtes aga eksootideks e. võõrpuuliikideks. Euroopas on eksootideks Aasiast, Põhja-Ameerikast pärinevad liigid. Eestis on eksootideks ka Lõuna- ja Lääne-Euroopa liigid. Tahtmatu introduktsioon toimub märkamatult, ehk liigi isendid kanduvad edasi liiklus - ja töövahendite, rõivaste või loomadega. Selliselt lisandunud nn. tulnukliigid moodustavad adventiivfloora või –fauna. Tahtlik introduktsioon toimub inimese poolt mingi piirkonna taimestiku või loomastiku mitmekesistamise, koosluse produktiivsuse suurendamise, selle uurimise, liikide oma areaalis väljasuremise riski vähendamise (taime- ja loomaliigi genofondi säilitamine kunstlikes reservaatides – botaanikaaedades, zooparkides) või muul eesmärgil.
Puittaimi on introdutseeritud peamiselt nende puidu heade omaduste, viljade, õite, lehtede, koore jm heade omaduste kasutamisvõimaluste tõttu, samuti suure esteetilisuse pärast või hea taluvuse tõttu halbades või vastavates spetsiifilistes keskkonnatingimustes.
Kui liik viiakse looduslikus areaalis valitsevatest tingimustest erinevaisse tingimustesse ja osutub vajalikuks harjutada liiki uute tingimustega, nimetatakse seda aklimatiseerimiseks. Aklimatiseerumine e. aklimatisatsioon on seega organismi kohanemine uue elukoha kliimatingimustega, võõrliikide (taimede ja loomade) kohanemine keskkonnaoludega uues kasvukohas või elupaigas väljaspool nende looduslikku levilat. Uutele tingimustele vastupidavamate ökotüüpide eelissäilimine loodusliku valiku toimel põhjustab pika aja vältel populatsioonide adaptatsiooni ja naturalisatsiooni. Eestisse introdutseeritud taimeliikidest on aklimatiseerunud need taimeliigi, mis suudavad edukalt üle elada talve ja viljuda.
Kui introduktsiooni tingimused on sarnased või peaaegu sarnased tingimustega liigi kodumaal, siis nimetatakse liigi üleviimist naturaliseerimiseks. Seega nimetatakse naturalisatsiooniks ühelt poolt liigi introdutseerimist tema areaaliga analoogsetesse klimaatilistesse tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet.
76. Puuliikide rühmitamine kõrguse ja vanuse järgi. Tooge näiteid.
Puud rühmitatakse kõrguse järgi sageli järgmiselt:
I Ülikõrged puud, h > 50 m ( hiidsekvoia , ranniksekvoia, harilik ebatsuuga, sitka kuusk, kaukaasia nulg, hiigelelupuu jt)
II Kõrged puud, h = 36 – 50 m (harilik kuusk, harilik mänd, valge mänd, euroopa lehis jt)
III Keskmise kõrgusega puud, h = 26 – 35 m (siberi nulg, serbia kuusk, keerdmänd, siberi seedermänd jt)
IV Madalad puud, h = 16 – 25 m (torkav kuusk, kanada ja must kuusk, kanada tsuuga, palsaminulg, makedoonia (rumeelia) mänd, harilik elupuu jt)
V Väga madalad puud, h = 6 – 15 m (harilik kadakas, harilik jugapuu (Eestis) jt).
Põõsaid võib kõrguse järgi rühmitada alljärgnevalt:
I Kõrged põõsad, h =2 – 5 m (mägimänd, harilik elupuu, hiibapuu jt)
II Keskmised põõsad, h = 1 – 2 m (hariliku kuuse, hariliku elupuu, mägimänni kääbusvormid jt)
III Madalad põõsad, h Eluea pikkuse järgi võib puittaimed jaotada järgnevalt:
I Väga pikaealised (puude vanus > 500 a; põõsaste vanus > 100 a) (igimänd, hiidsekvoia, harilik jugapuu, harilik kadakas, harilik ebatsuuga, kaukaasia ja euroopa nulg, siberi seedermänd, kanada tsuuga, harilik mänd jt)
II Pikaealised (puude vanus 200 – 500 a; põõsaste vanus 50 – 100 a) (hall nulg, valge mänd, harilik kuusk jt)
III Keskmiseealised (puude vanus 100 – 200 a; põõsaste vanus 25 – 50 a)(must kuusk, siberi nulg jt)
IV Lühiealised (puude vanus 77. Lehtede liigitus. Lehelaba kuju, lehetipp , leheserv.
Lihtleht koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil ta kinnitub võrsele. Lehed on liigiti väga erineva kujuga, nende eristamiseks ja kirjeldamiseks kasutatakse kindlaid termineid (nt. munajas, eliptiline, lineaalne jne.). Enamikul puudel ja põõsastel on sümmeetrilise labaga lehed, lehelaba asümmeetriat esineb harvem (harilik jalakas, künnapuu jne.). Kui ühisele rootsule kinnitub iseseisvate rootsudega kaks või rohkem lehelaba, nimetatakse lehte liitleheks. Liitlehed jaotatakse lehekeste paiknemise alusel sulgjateks ja sõrmjateks. Sõrmjad liitlehed võivad vastavalt lehekeste arvule olla: kolmetised, neljatised (nt. väike läätspuu), viietised (nt. harilik metsviinapuu), seitsmetised (nt. harilik hobukastan) jne. Sulgjad liitlehed jaotatakse liht- ja liitsulgjateks. Lihtsulgjad (ühelisulgjad) liitlehed jaotatakse omakorda kahte rühma: paaritusulgjad ja paarissulgjad. Paaritusulgjad liitlehed on näiteks harilikul saarel, mille ühisele rootsule kinnituvad vastakute paaridena lehekesed ja leherootsu tipus on üksik leheke. Paarissulgjate liitlehtede puhul on lehekesi paarisarv , nagu näiteks suurel läätspuul. Kahelisulgjal (liitsulgjal) liitlehel kinnituvad pearootsu sulgjatele külgharudele omakorda enamasti paaritusulgjad lehekesed (nt. kuradipuu ).
Lehelaba kirjeldatakse ka lehelaba alust, tippu, leheserva , roodumist, lõhestatust, karvasust jm iseloomustades. Lehelaba alus võib olla ümardunud (sookask), südajas (harilik pärn) vm. Lehetipp on tavaliselt teritunud, terav, tömp, ümardunud, põgaldunud vm kujuga. Lehe serv võib olla terve, laineline, peen- kuni jämesaagjas, jämesaagjas, tihti kahelisaagjas, peenogalt saagja servaga, ripsmeline, täkiline vm. Mõnel liigil võib lehelaba tipuosas serv olla saagjas, allosas aga terve. Lehelabal võib olla eri sügavusega väljalõikeid. Nende alusel jaotatakse lehed: hõlmised – väljalõiked ulatuvad kuni ühe kolmandikuni lehelaba laiusest, lõhised – väljalõiked ulatuvad kuni kahe kolmandikuni lehelaba laiusest ja jagused – väljalõiked ulatuvad kuni keskrooni.
78. Ökoloogilised tegurid ning nende mõju puittaimedele
Kõik ökoloogilised tegurid, millest oleneb teatud liigi parem või halvem kasv, moodustavad kasvukohatingimused e.toitumiskeskkonna (viljakam muld, paremad niiskustingimused jne), tegurid aga, mis on tingimata vajalikud antud taime eluks, nimetatakse elulisteks e. olelustingimusteks. Kõigi taimede normaalseks eluks on vajalik hapnik, süsihappegaas, valgus, soojus, vesi ja mineraalsed toitained , need kõik kuuluvad eluliste e. olelustingimuste hulka.
Kõiki ökoloogilisi tegureid võime jagada kolme suurde rühma:
1) abiootilised tegurid
2) biootilised tegurid
3) antropogeensed tegurid
Kõiki nimetatud ökoloogilisi tegureid tuleb vaadelda vastastikuses seoses. Taimed kasvavad kõige paremini tavaliselt paljude kasvu soodustavate tegurite koosesinemisel, kusjuures tuleb arvestada, et ühtegi neist tegureist ei ole võimalik asendada teisega . Liikide looduslik levik on tihedalt seotud keskkonnateguritega: nad suudavad kasvada ainult seal, ku nad on keskkonnaga hästi kohanenud. Küll aga pidurdab liigi normaalset kasvu ühe teguri mittevastavus, näiteks madal temperatuur, sademete vähesus, niiskuse üleküllus jne. Kui aga keskkonnatingimused on nii tugevasti muutunud, et taim ei suuda nendea enam kohaneda, kutsub see esile häireid taimede elus, sageli võib taim isegi hukkuda.
79. Mis on ökoloogiline tolerants?
Keskkonnategurite või –parameetrite piirkond, milles mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda, nimetatakse selle taksoni ökoloogiliseks amplituudiks e. ökoloogiliseks tolerantsiks. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal (kasvukohas) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige vähem, st mis on ökoloogilise amplituudi miinimumile kõige lähemal, nt. kliimategur, mis antud regioonis on suurima negatiivse mõjuga. Miinimumreegli laiendamisel on saadud üldisem tolerantsuse e. Shelfordi reegel, mille kohaselt mõjub pidurdavalt see tegur, mis eemaldub optimumist ning läheneb tolerantsse (taluvuse) e. ökoloogilise amplituudi piirile, st on kas miinimumi või maksimumi lähedal. Igal liigil on seega iga keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum, st tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada.
80. Abiootilised tegurid
Abiootilistest teguritest olulisemad on kliimategurid (valgus; temperatuur; sademed; atmosfäär (õhk), sh. õhu liikumine õhuniiskus ning tuule mõju puittaimedele), lisaks mullastikulised ( e. edaafilised) tegurid (aluspõhi, mulla koostis, happesus , mulla tüsedus jne) ning ekspositsiooni ( ilmakaarte mõju) ja orograafilised tegurid (reljeef).
81. Biootilised tegurid
Biootilised mõjurid on: seened (mükoriisaseened, puidusaprotroofid jne), loomastik (fauna) ( tolmeldajad , levitajad, fütofaagid) ning konkurenttaimed (rohttaimed, samblad , sama või erineva liigi puittaimed).
82. Kuidas jaotatakse puu- ja põõsaliigid valgusnõudlikkuse järgi? Tooge näiteid
a) varjupõlgavad e. valgusnõudlikud (valgustaimede e. valguslembesed), mis on väga tundlikud valguse vähesuse suhtes, ning on suutelised tekkima ja kasvama vaid täisvalguses d (lehised, kask, h ja mägimänd, torkav kuusk, haab jt);
b) poolvarjutaluvad, mis on suutelised tekkima ja kasvama täisvalgusest väiksemas valgustatuses (elupuud, sabiina kadakas, sanglepp, hall lepp, h toomingas jt);
c) varjutaluvad, mis on suutelised tekkima ja välja kasvama teiste varjust, kuid korralikuks õitsemiseks ja viljumiseks vajavad peaaegu taisvalgust (h kuusk, siberi ja euroopa nulg, h jugapuu, h pärn, h pöök jt);
d) varjutaimed, mis vajavad eksisteerimiseks varjukeskkonda.
83. Puittaimed ja temperatuur
Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist. Igal juhul peab see olema kõrgem kui 0 ºC.
Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks haab ja lepp õitsevad aprillis, kui keskmine temperatuur on +2 ºC. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on +2...+3 ºC ja mulla temperatuur 0,1...0,2 ºC. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui temperatuur on vaevalt üle 0 ºC. Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema aga +5 ºC juures ja maksimaalne idanemistemperatuur on umbes +35 ºC. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist. Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.
Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0...+40(50) ºC, kusjuures optimaalne on enamasti +15...+25 ºC. Optimumtemperatuur oleneb puu liigist.
Hingamine: algab puudel suhteliselt madalal (alla 0 ºC) temperatuuril. Optimaalne temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem kui fotosünteesil, tavaliselt +36...+40 ºC. Hingamine lakkab temperatuuril üle +50 ºC. Puud hingavad nii päeval kui öösel.
84. Negatiivsete temperatuuride mõju puittaimedele. Külmakahjustused puudel. Tooge näiteid
Äärmuslikud kõrvalekalded temperatuurioptimumist peatavad taime arengu, kahjustavad tema üksikosi (organeid) või viivad taime hukule.
Negatiivsete temperatuuride kahjustav mõju puittaimedele võib esineda mitmel viisil:
a) talvepakasena;
b) miinus - ja plusstemperatuuride sagedase ja suure kõikumisena talvel;
c) hiliskülma (kevadel) või varakülma (sügisel) ajal võrsete, õite ja lehtede kahjustamisena;
d) külmakergitusena (-kohrutusena) noortel taimedel suure veemahutavusega muldadel (turvasmuldadel);
e) kõvadel lehtpuudel (tamm, saar, jalakas, künnapuu) külmalõhede tekkimisena talvel temperatuuri järsu langemise mõjul.
85. Kuidas jagatakse puittaimed soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi? Tooge näiteid.
I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid e. väga pakasekindlad ja pakasekindlad liigid, taluvad temp. langust –35…-50 oC ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi. harilik mänd, h kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, h kuusk, h haab, siberi nulg.
II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni –35 oC: h pihlakas, h toomingas, sanglepp, h tamm, h pärn, h vaher, h saar, h jalakas ja künnapuu, sarapuu, h elupuu.
III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad e. keskmise külmakindlusega liigid,taluvad temp. langust kuni –25 oC: h jugapuu, h robiinia, h valgepöök, h pöök.
IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni –15 oC: ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, h pukspuu, küpressid. Eestis välistingimustes ei kasva.
V – külmapõlgavad e. troopikaliigid, taluvad temp. + 5…-5 oC. Eestis välistingimustes ei suuda kasvada.
86. Vee tähtsus puittaimedele. Sademete negatiivne mõju puittaimedele. Tooge näiteid.
Taimed saavad vett ka lehtede kaudu, kuid põhilise osa hangivad nad juurte kaudu mullast. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid. Puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Veepuuduse korral jäävad okkad lühemaks ja väheneb lehtede pind, mis omakorda vähendab assimilatsiooni . Põua tagajärjel hukkuvad ka peenemad juured ja mükoriisa, mis võib vähendada puude juurdekasvu järgmistel aastatel. Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub või nad hukkuvad. Juurte aktiivsuse vähenemine põhjustab transpiratsiooni langust ja toitainete neeldumise vähenemist.
Lumi võib põhjustada puude kahjustusi. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele.
87. Kuidas jagatakse puittaimi kasvukoha niiskustingimuste nõudlikkuse järgi? Tooge näiteid.
1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar, sookask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.);
2) mesofüüdid - kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigset niiskust, sest nad kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga kahjustab neid põud. Neil puuduvad kasvukohast tingitud silmatorkavad morfoloogilised iseärasused. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk, lehised).
3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal: harilik mänd (on üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur , osal liikidel on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.
88. Tuule mõju ja tähtsus puittaimedele
Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni. Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO2- vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon intensiivistub.
Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni.
Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel , kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (pappel, kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).
Nähtust, mil puu tormi käes tüvest murdub, nimetatakse tormimurruks. Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega.
Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi). Tormiheite teket põhjustab ka puudel esinev juuremädanik.
Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavamale tungivate juurtega, kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).
89. Inimese mõju puittaimedele
Inimese mõju puudele võib olla nii kaudne (tahtmatu) ( tulekahjud , õhusaaste, tallamine jne) kui otsene (tahtlik) (põlengute tekitamine, ebaõige metsade majandamine, planeerimisvead jne).
90. Kliima mõju ja tähtsus puittaimedele
Orgaanilise aine valmistamiseks peavad taimed peale materjali (süsihappegaas, vesi ja mineraalained ) saama ka energiat - päikeseenergiat. Päikeseenergia abil toodetakse orgaanilist ainet. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse intensiivsusest, mis omakorda sõltub päikesekiirte langemisnurgast ja pilvisusest. Suurematel laiuskraadidel kaasneb valguse muutusega ka soojuskiirguse vähenemne, sest mõlema allikas on sama. Taimede valgustatuse juures on oluline ka valgustatuse kestus e. päeva pikkus. Samuti varjatus maapealsete esemete või nende varju poolt. Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal ja suhtuvad valgustatusesse erinevalt.
Ühe või teise liigi metsakasvatuses või haljastuses kasutamise määrab ära miinimumtemperatuuride suurus, mida liik suudab vastaval aastaajal (talvel, kevadel või sügisel) taluda ilma juurdekasvu või dekoratiivsete omaduste olulise kaota.
91. Hõimkond paljasseemnetaimed
Paljasseemnetaimede (Gymnospermae) 5-st klassist on kõige tuntum okaspuude klass (Coniferopsida e. Pinopsida e. Pinatae) kuhu kuulub 6 sugukonda (araukaarialised - Araucariaceae, kivijugapuulised - Podocarpaceae, küpressilised - Cupressaceae, männilised - Pinaceae, peajugapuulised – Chephalotaxaceae ja sooküpressilised - Taxodiacea) kaasajal kasvavate liikidega ja 4 sugukonda väljasurnud liikidega.
60 igihaljas ja 5 suvehaljas perekonnas on kokku umbes 500-600 liiki (koos jugapuulistega). Enamus okaspuudest kasvab põhjapoolkeral, lõunapoolkeral kasvavad Araucaria, Podocarpus, Cupressus sp. jmt. Eestis kasvavad looduslikult Pinus sylvestris, Picea abies, Juniperus communis ja Taxus baccata. Kõik teised okaspuuliigid on meie jaoks introdutsendid e. sissetoodud võõrokaspuud, milledest on püütud läbi aegade kasvatada umbes sadakond liiki.
Okaspuud on enamasti ühekojalised tuultolmlejad puud ning põõsad.
Isaskäbid koosnevad käbiteljele kinnitunud paljudest tolmulehtedest, millede alaküljel asuvates tolmupesades (pesi 2-15) asub arvukalt tolmuterasid. Isaskäbid asuvad kas võrsete tippudes või okaste kaenaldes.
Emaskäbid on enamasti puitunud seemne- ja kattesoomustega või lihakate soomustega marjataolised käbid (Juniperus sp.). Emaskäbil on käbi teljele kinnitunud palju kattesoomuseid, millede kaenlas asuvad seemnesoomused enamasti 2 seemnealgmega. Pärast seemnealgmetes paiknevate munarakkude viljastamist hakkavad hoogsalt arenema seemnesoomused ja seemnealgmed (seemned), millised moodustavad enamuse valminud käbist.
Seemned on kas tiivutud (Juniperus, Pinus sp.), ühepoolse lennutiivaga (Abies, Picea, Pinus, Pseudotsuga, Larix, Tsuga sp. jt.) või kahe kitsa tiivaga (Chamaecyparis, Cupressus, Thuja, Sequoiadendron, Sequoia sp. jt.).
Valminult asuvad käbid puudel:
a) püstiselt ja lagunevad nii, et puule jääb vaid käbiroots (Abies, Cedrus sp.);
b) ripuvad ja seemned varisevad käbide avanedes (Pseudotsuga, Picea, Pinus, Tsuga sp. jt.);
c) kasvavad mitmes suunas ümber võrse kuid ei ripu (Larix, Pinus sp. jt.). Käbid võivad olla mõõtmetelt üsna suured (Pinus lambertiana kuni 70 cm) või üsna rasked (seedermännid).
Okaspuude harunemine on monopodiaalne, võra on enamasti koonusjas või laikoonusjas, ekstreemsetes kasvuoludes ka ebakorrapärane, madal kuni roomav. Okaspuid kasvab põhjapoolkeral arvukalt 50-70 kraadi põhjalaiuse vahel, moodustades okasmetsade e. taiga vööndi, milline on maismaa taimestikuvöönditest suurim.
92. Hõimkond katteseemnetaimed
Katteseemnetaimed on praegu valitseval kohal maakera taimkattes. Katteseemnetaimede kõige iseloomulikumaks tunnuseks on õie esinemine. Õitel on tupp, kroon ja õiepõhi, mis paljasseemnetaimedel puuduvad. Seemnealgmed on suletud erilisse organisse- emakasse, millest viljastamise järgselt areneb vili.
Esimesed katteseemnetaimed arvatakse olevat tekkinud juba kriidi ja juura ajastul, kusjuures nende eellasteks peetakse teatud seemnesõnajalalaadseid taimi. Seda, et katteseemnetaimed on arenenud kõik ühest taimepopulatsioonide rühmast tõestab see, et nende õied, õieorganid, morfoloogiline ehitus, kaheliviljastumise protsess jt. tunnused on kõigile katteseemnetaimedele ühised ja vähevarieeruvad. Samas on katteseemnetaimed väga plastilised ja kohanemisvõimelised, moodustades lõviosa tänapäeval kasutatavast tööstuslikust toorainest ja makrofloora liigirohkusest (ca 250000 - 300000 liiki). Katteseemnetaimede tekkekoha üle on peetud palju vaidlusi, kuid siiski arvatakse, et selleks on troopilised või subtroopilised alad Kagu-Aasias ja Põhja-Ameerika kaguosas. Katteseemnetaimed jaotatakse tavaliselt kahte klassi: üheidulehelised (Monocotyledoneae) ja kaheidulehelised (Dicotyledoneae). Enamus dendroloogiliselt meile huvipakkuvaid liike kuuluvad kaheiduleheliste hulka. Üheidulehelisi taimi on ca 1/4 kõigist katteseemnetaimedest, tähtsamad neist on näiteks sugukond kõrrelised (Gramineae), palmilised (Palmaceae), lõikheinalised (Cyperaceae), orhideelised (Orchidaceae), liilialised (Liliaceae) jt. Enamuses on tegu rohttaimedega. Üheidulehelisi peetakse tekkinuks seesuguselt, et üks iduleht on evolutsiooni käigus redutseerunud ja algselt kahest idulehest on alles jäänud vaid üks. Katteseemnetaimede kõige arenenumad organid on lehed, mis võtavad osa olulisestest protsessidest – assimilatsioonist ja dissimilatsioonist. Lehtedel on arenenud lehelaba ja hargnenud rood. Enamikul liikidel varisevad lehed igal aastal – nn. heitlehised liigid. Lehtede iga-aastane varisemine teeb taimed kohanenumaks ilmastiku rütmidele. Puitunud taimede lehed on kujult väga mitmesugused. Pärislehed on enamasti rootsuga, sulg-, sõrm- või kaarroodsed lihtlehed, esineb ka liitlehti.
Paljudel liikidel arenevad leherootsu alusel abilehed, mis võivad olla väikesed ja silmatorkamatud ning variseda varakult või olla suuremad, silmapaistvad ja varised koos lehtedega (nt jaapani ebaküdoonia). Abilehed on varieeruva kujuga, enamasti neerjad või poolkuukujulised. Mõnel liigil on abilehed muutunud asteldeks (harilik robiinia). Erinevalt okaspuudest paljunevad lehtpuud ja –põõsad sageli ka vegetatiivselt (kännuvõsust, juurevõsust, võrsikutest, pistokstest, haljaspistikutest). Lehtpuud moodustavad laiu metsi taiga- ja stepivööndi vahelistel madalikel ja mägede jalamitel.