Valge Petuunia Petunia axillaris Petuunia lehed paiknevad vastakuti. Lehed on munaja kujuga, sirge äärega ja terava tipuga. Leht on tumeroheline ja sulgroodne. Õied on korrapärased ja suured. Õied on valget värvi ja läbimõõt 6 cm. Õielehed asetsevad koos. Õie lehtedel on ka pruunikad triibud. Petuunia pikkus on kuni 50 cm. Võrsed kasvavad püstjalt. Petuunia vars on karvane.
i-minevik + -ja oli +ja tuli + ja suri +ja tüvi + -ja käi +ja vii +ja jooks +ja · Laevastikku juhatas nokja ninaga jõhkard. · Ühikakohti ei jätku kõigile õppureile, eraka üürimine on aga liigne luksus. · Kenake kaunitar astus sõidukisse kentsaka kaaslasega. · Valitseja ei ilmutanud kannatlikkust ametnikkonna suhtes. · Reedeti unistasid väikesed põrgulikud kutsikad oma vildakas kuudis uutest isalikest peremeestest. · Müüjanna sisistas vihaselt munaja pea ja lotaka kaabuga ostlejale, et kassa on suletud. · Kohvikusse sisenesid väsitavalt jutukas kalur ja mõtliku moega eputis.
Eesti kliima jaoks on see sort aga liiga külmaõrn. Korsika must mäni võra on kitsa koonilise kujuga, oksad on lühikesed ja peenikesed, paiknevad suhteliselt hõredalt ning on tõusvad või horisontaalsed. Puu tüvi sirga ja väikse koondega ning puistus hästi laasuv. Tüve kõrgus võib ulatuda kuni 45 meetrini. Korsika musta männi koor on hallikaspruun ning korp peente pikkiribadega. Jämedad ja tugevad võrsed on hele-hallikaspruunid ning pungad munaja kujuga hallikaspruunid. Hallikasrohelised okkad on keerdunud ning kinnituvad kahekaupa. Korsika musta männi käbid on tuhm-hallikaspruunid ning piklik-munaja kujuga. 6 Owen Johnson & David More ,,Euroopa Puud" Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124 Austria must mänd (Pinus nigra ssp. austrica) Austria must mänd (Pinus nigra ssp. nigra) on musta männi (Pinus nigra) teisend
on kollased pisikesed näärmed) Ribes rubrum punane sõstar(sissetoodud liik, keskimise suurusega leht, leht on sirge alusega Ribies alpinum mage sõstar(kodumaine, pisem leht , leht sirge alusega, peal küljel on üksikud liibuvad karvad) Rosaceae-roosõielised Physocarpus opulifolius harilik põisenelas (leht kolmahõlmaline, punaka varjundiga roheline leht) Spiraea chamaedryfolia taraenelas( leht on piklik munaja kujuga, jämedalt ja ebaühtlaselt saagjate servadega, õhuksesed paljad rohelised lehed, sügisel muutuvad kuldkollaseks) Cotoneaster lucidus läikiv tuhkpuu ( kiilja alusega , terava tipuga munaja kujuga, pealt tumeroheline, kui on väske leht siis on pealt tugevalt läikiv) Pyrus communis harilik pirnipuu( hästi ümar leht, leht võib olla isegi punase värvusega, lehe äär võib
Kasvatamine levinud ilupuu, kasvatakse mitmeid vorme. Eestis: Pildid 1. 2. 3. 1 - heledate lõvedega punakaspruun võrse; 2 - punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid; 3 - pealt erkrohelised, alt sinakasvalged, sügavate väljalõigetega hõlmised lehed Põldvaher (Acer campestre) Noorelt munaja, vanemas eas ümarama võraga ja noorelt pikirõmelise, vanemas eas ristkülikukujuliselt lõheneva ja kergelt korgistuva tüvekoorega kuni 25 m kõrgune puu, areaali ebasobivates osades ka põõsasjas. Kasvab tamme- valgepöögi segametsades, samuti segus teiste lehtpuudega. Eluiga 150...200 aastat. Võrsed kollakaspruunid, koorelõvedega. Pungad väikesed, kuni 4 mm pikad, tipupung ja võrsed tipuosas veidi karvased, lehearmid kitsad. Vahel on jämedamad võrsed ja tüvekoor korkjad
Lõvide värav(1300 eKr) - üks kuulsamaid ehitisi Mükeenes. See on peavärav, ehitatud liivakivist. Üldjuhul on lossid kõik kindlustamata-ilma kaitsemüürideta. Seinad laoti kivist ja ilma mördita. NB! Kreetal tarvitati mörti! Kükloopilised e. kükloopsed müürid. Kuningate haudade ring - sealt on leitud 5 saht- e. kaevushauda. (Leidis Heinrich Schliemann.) Surnutele pandi kaasa kullast ehteid. Kui laip oli kõdunenud, võeti ehted ära. Kuppelhauad - munaja kujuga pseudokuplid. Kivid laoti üha väiksemate ringidena. Tholos ümarhoone kreeka kultuuris, siin: hauakamber. Dromos kaldtee hauakambrini (aeti kinni, kaevati välja). Talamos - kamber, kõrvalruum hauas. Klytaimnestra kuppelhaud (Agamemnoni naine) Aigistose kuppelhaud (Klytaimnestra armuke) Atreuse varakamber - kõige kuulsam haud. (Atreus - Agamemnoni isa). 1300 eKr. Üle 13 meetri kõrge. Agamemnoni surimask kullast mask. 1500 eKr. Agamemnoni surimask on hüüdnimi
Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Pungad on piklikmunaja kujuga, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Paljunemine ja kasv: Ühekojaline okaspuu. Paljuneb seemnete abil. Viljakandvus algab küllalt varakult- valgusküllases kasvukohas 1015 aasta, puistus 2535 aasta vanuselt. Õitsemisest kuni seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud. Käbid on valminult munaja kujuga, pikkus 37 cm, läbimõõt 23 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Seemnete idanemine ja tõusmete tärkamine toimub 23 nädalat peale seemnete varisemist või külvamist. Levinud: Euroopas; Aasias; Hispaaniast ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Ta on mändidest kõige suurema levikualaga ning vahekaugus levila läänepoolsest piirist kuni idapoolse piirini on umbes 14 000 km. Kliima: Kasvab paljudes eri tingimustes
Vars: läbimõõt on kuni 1,2 m, koor on hallikaspruun ja pikisuunas lõhenenud Leht/okkad: okkad 3-6 cm pikad, pehmed sinakasrohelised, pikkvõrsetel okkad ühekaupa, http://upload.wikimedia.o lühivõrsetel 25-50 rg/wikipedia/commons/th kaupa kimpudes Õis: puudub Käbi: pruunid ning 2,55,5 cm pikkused, munaja kujuga, nõrgalt üksteise vastu surutud Paljunemisviis: seemnetega Tunnus: Okkad on pehmed, talvel langetab okkad, käbid on ümarad ja üksteise vastas, ülespoole. Nimetus: Harilik mustikas Kuulub sugukonda kanarbikulised, klassi kaheidulehelised, hõimkonda õistaimed Juur: horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured
käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes. Alpides, Karpaatides ja Juura mägedes kasvaval teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid. Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga. Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 45 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 39 mg. 1.2 Levik ja kasvukohad Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal
Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm. 1.2 Kirjeldus Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,01,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 1220 cm pikkused, 1013 cm laiad, 35 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara 4 või südakujulise alusega, ebakorrapärase saagja servaga, pealt peaaegu karvadeta, alt valgete pehmete karvadega. Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt
Vajab sooja ja Külvatakse kasvuhoonesse aprilli Suvel tarvitatakse värskelt, Neljakandilise, harunenud ja hästi lehistunud tuulevarjulist lõpul 0,5cm sügavusele, seeme talveks kogutakse vahetult varrega. Teravatipulised ja saagja servaga kasvukohta. idaneb umbes 3 nädalat. Tiheda külvi enne õitsemist lõigatud vastakad lehed on väikesed ja munaja üldkujuga, Talub poolvarju. korral taimed pikeeritakse. Välja saab varte ülemist osa koos helerohelised ja meeldivalt sidrunilõhnalised. Muld peab istutada peale öökülmaohu lehtedega. Sobib kõigi Varte ülemise osa lehekaenaldes on ringina olema hea möödumist. Kasvuruumiks arvestada toitudega, kuhu sobib ka
· soomused lusikakujulised ja karvased · isaskäbid rohekad või kollakad, emaskäbid punakasvioletjad või kahvaturohelised · valminud käbid 3-5 cm pikad, pruunid · kattesoomuste tipud välja ei paista Pinus sylvestris - harilik mänd · noored võrsed helepruunid · pungad munajad, pruunid, heledad (kollakas oranzid) ja vaigused · okkad pikkvõrsetel spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes, okas keerdus · okkad sinakas-rohelised · käbi munaja kujuga, hallikaspruuni värvi · seemnesoomuste tipul rombjas laik (apofüüs) Pinus contorta - keerdmänd · noored võrsed rohekas- või punakaspruunid · pungad tume- või punakaspruunid, suured · pikkvõrsetel okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes · okkad 3-9cm pikad, kollakas- või tumerohelised, saagja servaga, nõrgalt keerdunud, kinnituvad võrsele väga tihedalt · käbi läikiv heleroheline, apofüüsi tipp nõelterav
Trühvlite ajalugu. Esimene sokolaadist trühvel valmistati Prantsusmaal, 1895 aasta detsembris. Valmistajaks oli M. Dufour Chambery'st. Suurema tähelepanu osaliseks said kompvekid alles siis, kui trühvlid avalikustati Prestat'i sokolaadipoes Londonis, alles aastal 1902.. Sealses poes müüakse ikka veel originaal retsepti järgi valmistatud ,,Napoleon III" trühvleid. Praegu on säilinud kolm peamist sokolaadi trühvlite tüüpi: Ameerika, Euroopa ja Sveitsi. Ameerika: trühvlid on pool-munaja kujulised, sokolaadiglasuuriga. Kommimass on valmistatud tumedast või piimasokolaadist, millele on lisatud võid. Mõnikord ka kookoseõli. Selline retsept pärineb 1980. keskelt. Kanada variant Ameerika trühvlist: tuntud kui ,,Harvey trühvel". Sokolaadimassile on lisatud täisteraküpsise puru ja maapähklivõid. Sulatatud mass on valatud kapslisse. Euroopa: mass on valmistatud siirupist, millele on lisatud kakaopulber, piimapulber ja õli. Mass peab muutuma vee taoliseks.
Kasutamine Sisu süüakse enamasti lusikaga otse koorest, kuid püreeritud sisu kasutatakse väga tihti magusroogade ja kastmete valmistamisel, kohupiimasegudes, pudingutes ja kreemides, tarretavates magusroogades, kokteilides ja punsides. Guajaav Kirjeldus Guajaav kasvab kuni 10 m kõrgusel paljuharulisel puul, mille kodumaa on Lõuna-Ameerikas, kuid mida kasvatatakse kõikides troopilises vööndis asuvates maades. Viljad on 4-10 cm suurused munaja või pirnja kujuga ning kaaluvad 25-50g. Väiksemaid sorte nimetatakse maasika- või kirssguajaavideks. Koore värv varieerub punase ja kollase vahel ja on kaetud kerge vahakirmega. ning viljaliha võib olla valge või lõheroosast tumeroosani ja sisaldab hulgaliselt seemneid. Viljad lõhnavad ülihästi ning neil on täidlane magus maitse (segu pirnist, küdooniast, viigimarjast, karusmarjast ja maasikast). Säilitamine
teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid. Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad Page 6 of 14 Tallinna Ehituskool või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga. Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 4–5 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 3–9 mg Eluiga Foto 4 Dalarna läänist leitud puu Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks[5][3]. 2004. aastal leiti aga
Pikkus 1,83,5cm. Asetsevad oksal ühekaupa. Helepunane marikäbi valmib tolmemisaasta sügiseks. Viljakad huumusrikkad mullad. Väga hea varjutaluvusega. Gaasi ja tahma suhtes pole tundlik. Harilik kadakas (Juniperus communis) Sugukond: küpressilised (Cupressaceae) Kuni 10m kõrgune igihaljas puu või laiuv Marikäbisid kasutatakse toidu põõsas. ainetetööstuses ja ravimites. Eluiga kuni 1000 aastat. Tihe püstiste okstega. Sammasja, munaja või laiuva võraga. Okkad 12cm pikkused, kinnituvad 13 kaupa. Pealt sinakad, alt rohelised. Marikäbid valmivad kevadeks. Teisel aastal muutuvad tumesiniseks kuni mustaks. Tugev juurestik on pinnapealne. Juurtel esinev mükoriisa. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Valgusnõudlik. Väga palju kasutakse haljastuses erinevaid võravorme. Puit on väga hinnatud, mistõttu on enamus looduslikke kasvukohti kaitse all. Harilik paakspuu (Rhamnus frangula)
A-vitamiini on eriti palju tumedates viljades. Fosforit sisaldavad ploomid rohkem kui õunad ja pirnid. Suhkruid (fruktoosi, glükoosi ja sahharoosi) sisaldavad ploomid olenevalt sordist 9–17%. Ploomipuul pole palju kahjureid! Põhiliseks puuduseks on suur külmaõrnus, ploomipuud tikuvad Eestis külmematel talvedel kergelt hävinema. Juurevõsude rohke teke võib käia nii puuduste kui ka väärtuste alla, olenevalt kasvataja eesmärkidest. Taime ehitus Ploomipuu võra on munaja või pikliku kujuga ning ploomipuu on 6-12 meetri kõrgune (Eestis 4-6 m). Võib kasvada ka põõsana. Viljapuude juurestiku põhiosa paikned 20- 60 cm sügavusel mullas, kuid püstjuured võivad tungida sügavale pinnasesse (ploomipuudel kuni 4 meetrit). Laiuti ületab juurestiku läbimõõt 1,5- 2 korda võra läbimõõdu. Ploom on omajuurne puu, võib tekkida palju juurevõsusid. Noored võrsed on punakaspruunid või rohekaskollased, pungad munajaskoonilised, pruunid,
hallkarvane. Lehe keskrool tumedad näärmed · Must aroonia · Aronia melanocarpa var. grandifolia Ovaalsed, äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, sageli esinevad neerjad abilehed · Jaapani ebaküdoonia · Chaenomeles japonica Varieeruvad Hõlmadega 5-7, terav tipp, alumine hõlmapaar horisontaalne, ebaühtlaselt saagjas Esinevad abilehed · Harilik viirpuu · Crataegus rhypidophylla Kolmnurk munaja kujuga, madalate hõlmadega või kahelisaagjas 5-7 paari Sirge või südaja alusega, karvane, tumeroheline · Karvane viirpuu · Crataegus submollis Paaritusulgjas liitlehed, 5-9 Ümarad kuni elliptilised, alt hallikad, karvased, liitleherootsul esinevad ogad · Kurdlehine kibuvist · Rosa rugosa 5-7 lehekest, alt tihekarvased, pealt hõredalt karvaed, lehe roots karvane, piklikumad lehed kui
Suposiit ehk raviküünal suppositorium on doseeritud ravimvorm, mis manustatakse rektaalselt ja vaginaalselt.. Toatemperatuuril on tahke, kehatemperatuuril sulav/lahustuv ravimvorm. Suposiitide jagunemine vastavalt manustamisele: 1) Rektaalsuposiit on kujult koonuse, teritatud otsaga silindri või torpeedokujuline; pikkus 2,5 4 cm, kaal 1,1 4 g, manustatakse ainult pärasoolde. 2) Vaginaalsuposiit ehk gloobul, need on kujult ümmargused, keraja või munaja kujuga, kaaluvad 1,5 6g. 3) (Pressitud suposiit valmistatakse granuleeritud pulbritest rõhu all matriitsides, pealt kaetakse õhukese rasvakihiga.) 4) (Kahekihiline suposiit, selle pindmises kihis on madalama temperatuuriga aine, mis avaldab lokaalset toimet ja suposiidi südamik avaldab resorptiivset toimet.) 23. Nõuded aerosoolide säilitamisele? Ravimi ballooni ei tohi avada, hoida otsese päikesevalguse ja külmumise eest, ravimi ballooni ei tohi
- liitlehe roots on kaetud hallika härmendisega (suht sirgeservaline, tuhm tumeroheline, väga kahtlased hõlmad kui on, pealt haljas) * Aesculus hippocastanum - harilik hobukastan - lehed sõrmjad 5-7 - äraspidi munajad, lühikese järsult teravaneva tipuosaga - tumerohelised, alt heledad - tumepruunid karvatutid (massiivne, justkui valge hallitus kohati, suured äraspidised, sakid nagu kastanile!?) * Rhamnus catharticus - harilik türnpuu - ovaalsed või munaja kujuga - lühikese terava tipuga - kahelisaagja servaga - külgrood suunduvad kaarjalt lehe tipu suunas (piklikult ovaalne, võivad esineda oranzid täpikesed või all valged, tihedalt tömp saagjas.) * Frangula alnus - harilik paakspuu - äraspidise kujuga - leht terve servaline - külgrood enne lehe serva jõudmist suunduvad üles poole (otsast ühtlaselt teravnev, suht suur, ühtlaselt ovaalne) * Parthenocissus quinquefolia - harilik metsviinapuu - leht sõrmjas liitleht
Suposiit ehk raviküünal suppositorium on doseeritud ravimvorm, mis manustatakse rektaalselt ja vaginaalselt.. Toatemperatuuril on tahke, kehatemperatuuril sulav/lahustuv ravimvorm. Suposiitide jagunemine vastavalt manustamisele: 1.Rektaalsuposiit on kujult koonuse, teritatud otsaga silindri või torpeedokujuline; pikkus 2,5 4 cm, kaal 1,1 4 g, manustatakse ainult pärasoolde. 2.Vaginaalsuposiit ehk gloobul, need on kujult ümmargused, keraja või munaja kujuga, kaaluvad 1,5 6g. 3.(Pressitud suposiit valmistatakse granuleeritud pulbritest rõhu all matriitsides, pealt kaetakse õhukese rasvakihiga.) 4.(Kahekihiline suposiit, selle pindmises kihis on madalama temperatuuriga aine, mis avaldab lokaalset toimet ja suposiidi südamik avaldab resorptiivset toimet.) 43. Milliseid ravimvorme on võimalik manustada rektaalselt? Pulbrid, kapslid, tabletid, drazeed, graanulid, spansulid, ravimpliiatsid, lahused,
..7 cm pikad ja 0,4...0,8 cm laiad. Phellodendron amurense– amuuri korgipuu Lehed on paaritusulgjad, 5...13 lehekesega, viimased on piklikmunajad pika terava tipuga, väga peentäkilise ja ripsmelise servaga, alt rood karvased, tugevasti lõhnavad. Lehekesed on 5...10 cm pikad. Acer platanoides – harilik vaher Lehed 5 või 7 teravatipulise hõlmaga, hõlmadel teravad suured hambad, alt kahvaturohelised, 5...15 cm pikad. Acer pseudoplatanus – mägivaher Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad. Acer ginnala– ginnala vaher Lehed kolmehõlmalised (viljuvatel okstel nõrgemalt, steriilsetel peaaegu jagused lehed), keksmine hõlm teistest pikem, keskmisel hõlmal võivad olla omakorda väikesed hõlmad, külgmised vahel peaaegu risti keskmisega. Saagjad või kahelisaagjad. Acer tataricum – tatari vaher
Niiskus- Valgus- valgusnõudlikud Haljastusväärtus- Tähtis taimeperekond haljastuses Puu võra- Lehed- heitlehised, paaritusulgjad, vahelduvate liitlehtedega, Õied- suured, viietised, kahesugulised, valged kuni punased Viljad- tõrsik, sisaldab palju seemneid. C-vitamiinirikas, söödav PLOOMIPUU Prunus' Mullastik- Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- väga dekoratiivne 7 Puu võra- munaja kujuga Lehed- elleptilised või äraspidimunajad, tömbid või terava tipuga, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised ja pehmekarvased Õied- valged, paiknevad üksikult või sarkjate kimpudena, Viljad- luuvili, punakas, kollakas, violetne JUUDAPUU (LEHIK) Cercis Mullastik- Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- Meil haljastuslikku väärtust ei oma Puu võra- Lehed- vahelduvad, lihtlehed, teravaservaga, neerjad Õied- dekoratiivsed, Viljad- lame, piklik kaun KULDVIHM Laburnum
sest need mis on neid ei saa mäestikeks nimetada. 6. Mandrijäätekkelised ja mandrijää sulavete tekkelised pinnavormid Kulutusvormid: Paetasandikud Paevoored Kulutusnõod Kuhjevormid: Moreentasandikud oosid Moreenkünkad mõhnad Moreen seljakud sandurid Kulutus-kuhjevormid: Voored (tuumikvoor, moreenvoor) Kulutusvormid: Paetasandikud – valdavalt mandriliustiku kulutusel tekkinud tasandikud. Põhja-, Loode-ja Lääne-Eestis Kulutusvormid: Jääkriimud Kaljuvoor on enamasti munaja kujuga seljak (Kirbla, Lihula, Vilsandi). Kulutusnõod on ovaalse põhijoonisega enam-vähem suletud nõod, mida jääon liikudes süvendanud. Kulutusvagumused on pikemad ja avatud otstega orulaadsed jääpoolt kulutatud pinnavormid. Kuhjevormid: Moreentasandik Moreenkünkad Moodustavad Otepää ja Haanja kõrgustiku künkliku reljeefi. Otsamoreenid Lääne-Saaremaa kõrgustik. Oosid Tapa-Pikasaare. Mõhnad Illuka, Mustoja Jääjärvetekkelisedmõhnad Sandur Voorted 7
• Lad. Pimpinella anisum Botaaniline iseloomustus • Sarikaliste sugukond. • Üheaastane rohttaim. • Kõrgus 20...50 cm. • Kodumaaks peetakse Egiptust ja Lähis-Ida, kus kasvab looduslikult. Botaaniline iseloomustus • Vars ruljas, sooniline, harunev. • Alumised lehed neerjad, keskmised sulgjad, ülemised sügavalt lõhestunud. • Õied liitsarikates, valged. Õitseb juunis- juulis. • Viljad on munaja kujuga, kaheseemnelised ja valmivad augustis. Ajaloost • Kultuurtaimena kasvatatakse iidsetest aegadest. • Metsikul kujul teda enam ei esine. Kasvatamine • Kerge, lubja- ning toitaineterikas pinnas. • Päikesepaisteline kasvukoht. • Külvatakse kevadel otsekülvina, taimede vahe 10...15 cm. • Seeme idaneb vähemalt 3...4 nädalat. • Reavahe 25...30 cm. • Tärkamisest kuni seemnete valmimiseni
Need olid pühad muusikariistad, mida mängiti vaid jumal Osirise auks. Kui iisraellased naasid Egiptuse vangipõlvest kodumaale, võtsid nad Egiptuse trompeti üle. Heebrea preestrid lasksid teatud templiriituste ajal puhuda kaht hõbetrompetit. Etruski lituus, mis oli nii trompeti kui alpisarve eelkäija, kujunes kõverast loomasarvest, mille otsa pandi silindriline kitsas puutoru, mis lõppes sissepoole pööratud servaga lehtriga. Roomlased jätsid munaja lehtri ära ja nende pronkstrompet oli 1,2 m pikkuse sirge jämeda toruga. Seda nimetati tuba ja mängiti pika lahtikäiva huulikuga. Pilli kasutati nii tsiviilelus kui ratsaväes, kus selle toru painutati kahte keerdu nagu tänapäeva fanfaaril, et ratsanikul oleks seda kergem mängida. Keskaegses Euroopas peeti trompetit nii tähtsaks, et see oli lubatud vaid aristokraatidele. Hiljem sai sellest ratsaväe pill, sest ratsaväkke võeti algul vaid aadlikke. Seal puhuti trompetiga
Tähtvilja koorimata hapukad poolküpsed või küpsed tähekujulised seibid sobivad hästi erinevate magusate ja soolaste roogade kaunistamiseks, tortide, kookide, võileibade katteks, lisandiks külmale lihale. Õhukesi viile võib lisada Boolile ja teistele jookidele. Säilita 4-8 kraadi juures. Guajaav perekond: Myrtaceae ladina k: Psidium guajava inglise k: Guava saksa k: Guava, Guagaba rootsi k: Guava Guajaavid on munaja või pirnja kujuga guajaavipuu viljad ning kaaluvad 25-50g. Olenevalt sordist on guajaave nii roheka kui ka kollaka koorega ning viljad on kaetud kerge vahakirmega.Mahlane rohekas viljaliha sisaldab hulgaliselt seemneid ning maitseb kui segu pirnist, küdooniast, viigimarjast, karusmarjast ja maasikast.Sisaldab rohkelt C-vitamiini. Tuntuimad on maasikguajaav, metsik guajaav ja õunaguajaav. Guajaavi süüaks nii koorega kui ilma. Kasuta tükeldatuna salatites ja magustoitudes
Viljad viljad väga erineva kuju ja suurusega, valmivad juulist oktoobrini Õitsemisaeg õitseb mais Kasvukoht: valgus valgusenõudlik niiskus muld eelistab viljakaid muldi Kasutamine peamiselt viljade saamiseks Sordid Märkused aretatud üle 10 000 kultuursordi AEDPLOOMIPUU Päritolu levinud Euraasias, Põhja-Ameerikas, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas Kõrgus 4-6 m Kasvukuju munaja või pikliku võraga, võib kasvada ka põõsana Võrsed noored võrsed punakaspruunid või rohekaskollased Pungad pungad munajaskoonilised, pruunid, kattesoomused viltjad Lehed vahelduvad lihtlehed, lühivõrsetele kinnituvad kimpudena. Elliptilised või äraspidimunajad, tömbi või teravneva tipuga, ebaühtlaselt täkilissaagja servaga, 4-8 cm pikad, pealt läiketa tumerohelised, alt pehmekarvased. Leheroots
Kujunemise järgi Kulutusvormid nt. jääkündenõod, jääkriimud Kulutuskuhje nt. voored Kuhjevormid nt. otsamoreenid, moreentasandikud Kulutusvormid Jääkriimud väiksemad kulutusvormid, PõhjaEestis ja saartel. Jääkündevaod Tekivad jääkriimude suurenemisel Hõõrdelohud Tekkinud jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide veeremisel Ihkkeeled On jää poolt siledaks kulutatud pindade positiivsed pisivormid Kaljuvoored Munaja kujuga loodekagusuunaline pinnavorm Kulutusnõod ja kulutusvagumused nõod on ovaalse põhikujuga, mida jää on liikudes sügavdanud. Vagumused on aga pigemad ja avatud otstega orulaadsed. Kulutuskuhjevormid Voored ovaalsed laugete nõlvadega künnised, kus jää on toiminid nii setete kuhjaja kui kulutajana. Kokku on Eestis rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist. 1. Moreenkattega voore, tuum koosneb aluspõhalistest kividest 2
Meliss Mitme aastane Toiteaine ja õhurikast mulda Sügisel sügavalt haritud Tõusmed ärkavad 21-28 Sügisel kuhjatakse muld Koristatakse enne õite 30-80cm kõrgune Kõige paremini kasvab mulda päeva pärast taimede ümber puhkemist Lehed munaja saagja soojas, tuulevaikses kohas Vajadusel anda turvast või Külvatakse märtsis või Taimede vahed kaetakse Alates teisest aastast 2-3 servaga Külmal ja lumevaesel talvel sõnnikut aprillis kasvuhoonesse turbamultsiga, enne korda suve jooksul
Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte vääristamise teel. Acer pseudoplatanus L. mägivaher Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad. Koonusja võraga kuni 40 m kõrgune puu kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Tüve koor noorelt sile ja hallikas, vanas eas pruunikas ja plaatjalt kestendav, eluiga 100...150 aastat. Eestis võrdlemisi sage kultuuris.
Voored e drumlinid jagunevad: _ voorjad künnised e drumlinoidid _ tuumikvoored (tuumik aluspõhja kivimitest, fluviolimnoglatsiaalsest settest või vanast moreenist) _ moreenvoored (koosnevad tervikuna viimase jäätumise moreenist) * pealtvaates ei ole voored tihti ühelaiused proksimaalne osa võib olla laiem kui distaalne osa. * pikiprofiil võib olla ebasümmeetriline voore proksimaalne osa kõrgem ja järsem kui distaalne. Kaljuvoor on enamasti munaja (voolujoonelise) kujuga seljak, mille pikitelg on orienteeritud jää liikumise suunas. (Kirbla, Salevere, Lihula, Vilsandi, Kessulaid Suures väinas, osaliselt ka Muhumaa; Kopli ja Kakumäe aluspõhjalised kõrgendikud jne) 21. Mis on mõhn? (teke, siseehitus, kuju, suurus, levimus Eestis, näited jmt) Mõhnad on korrapäratu põhijoonisega künkad või lühikesed künnised. Harva üksikvormidena, enamasti mõhnastikena (Kurtna, Illuka, Mustoja; Haanja ja Otepää kõrgustike
Jääkündevaod Tekivad jääkriimude suurenemisel. On kuni paarikümne cm laiused ja kuni 10 cm sügavused vaod. Neid on teada Rohukülas, Vasalemmas jm. Hõõrdelohud Tekkinud jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide veeremisel, mis moodustasid mandrijää liikumise suunas ridastikku asetsevaid augukesi. Ihkkeeled On jää poolt siledaks kulutatud pindade positiivsed pisivormid. Neile on tekkelt lähedased, kuid märksa suuremad biohermsete “peadega” kaljuvoored. Kaljuvoored Munaja põhijoonisega loode-kagusuunalised pinnavormid. Järsk astanguline kaljuvoore loodeots on alati kaetud kulutuskindla biohermiga, aeglaselt madalduv kaguosa koosneb aga dolomiitidest ja mergeldolomiitidest, mis on enamasti kaetud moreeni ja mereliste kruusade-liivadega. Rohkesti leidub kuni 15 m kaljuvoore Jaagarahu lademe avamusalal (Kirbla, Lihula, Salevere). Analoogilisteks pinnavormideks ka Kessulaid ja Muhu.
8 HARILIK MELISS Melissa officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus põõsasjas püsik VARS neljakandiline, harunenud ja tihedalt lehistunud. LEHT teravatipuline, saagja servaga, munaja üldkujuga, heleroheline, väike. Lehed asetsevad vastakalt. ÕIS varte ülemises osas lehekaenaldes on ringina väikesed, alla 1 cm valkjad õied. SEEMNED hakkavad kastis idanema umbes +20C juures, idanevad umbes 3-4 nädala pärast. Ajalugu melissile on osutatud suurt austust juba 2000 aastat tagasi Roomas, kus templitesse pandi melissilehti. Antiikajal oli meliss nii ravim- kui ka meetaim. Keskaja arstid kutsusid taime eluelik- siiriks, mis võib anda inimesele lausa uue elu
kubemepiirkonnas, tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni. Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu. Piimanäärmed moodustuvad viimasüsteemist ja näärme-lõpposadest ehk alveoolidest. Mõlemad toimivad piima varupaigana ja näärme-lõpposad on selle kõrval peamisteks sekretsioonipaikadeks. Lakteeriva lehma udara näärme-lõpposad piimanäärme alveoolideks nimetatavad lõpposad on munaja või kandilise kujuga ja sageli kortsunud seintega õõnsat, 50-350- mikromeetrise diameetriga moodustised, millede arv ainsas sagarikus kõigub 150 ja 250 vahel.Lakteeriva udara näärme-lõpposad moodustuvad epiteelirakkude ainsast kihist ja rakkude ainsast liigist. Piimaga täitudes suurenevad lõpposad, põhjustades rakkude lamestumist ja alveoolide vahel asetsevate verekapillaaride kokkusurumist väga pikkade lüpsivaheaegade puhul.
tagajäsemete vahel, sea udar aga ulatub samalt kohalt eesjäsemeteni. Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu. Piimanäärmed moodustuvad viimasüsteemist ja näärme-lõpposadest ehk alveoolidest. Mõlemad toimivad piima varupaigana ja näärme-lõpposad on selle kõrval peamisteks sekretsioonipaikadeks. Lakteeriva lehma udara näärme-lõpposad piimanäärme alveoolideks nimetatavad lõpposad on munaja või kandilise kujuga ja sageli kortsunud seintega õõnsat, 50-350-mikromeetrise diameetriga moodustised, millede arv ainsas sagarikus kõigub 150 ja 250 vahel.Lakteeriva udara näärme-lõpposad moodustuvad epiteelirakkude ainsast kihist ja rakkude ainsast liigist. Piimaga täitudes suurenevad lõpposad, põhjustades rakkude lamestumist ja alveoolide vahel asetsevate verekapillaaride kokkusurumist väga pikkade lüpsivaheaegade puhul.
Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu. Piimanäärmed moodustuvad viimasüsteemist ja näärme-lõpposadest ehk alveoolidest. Mõlemad toimivad piima varupaigana ja näärme-lõpposad on selle kõrval peamisteks sekretsioonipaikadeks. Lakteeriva lehma udara näärme-lõpposad piimanäärme alveoolideks nimetatavad lõpposad on munaja või kandilise kujuga ja sageli kortsunud seintega õõnsat, 50-350- mikromeetrise diameetriga moodustised, millede arv ainsas sagarikus kõigub 150 ja 250 vahel.Lakteeriva udara näärme-lõpposad moodustuvad epiteelirakkude ainsast kihist ja rakkude ainsast liigist. Piimaga täitudes suurenevad lõpposad, põhjustades rakkude lamestumist ja alveoolide vahel asetsevate verekapillaaride kokkusurumist väga pikkade lüpsivaheaegade puhul.
õitseb juunis. Luuvili hernetera suurune, must, viljaliha söödav, kootava (parkiva) toimega. Liik on kahjuks üsna vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele, kahjustub tihti võrgendikoi poolt. Annab rikkalikult kännu- ja juurevõsu. Haljastuses omab tähtsust kui dekoratiivne õitseja, muul ajal üsna silmapaistmatu. Parandab mulla omadusi, armastab parasniiskeid kasvukohti. Magus kirsipuu (Prunus avium (L.) L.) Kuni 35 m kõrguseks kasvav jämedatüveline munaja võraga puu pärinebKesk-ja Lääne- Euroopast, Krimmist, Balkanimaadelt. Tüve koor pruunikas, sile, võrsed paljad, kaetus kirmega. Lehed munajad, terava tipuga, 6-15 cm pikad, 6-8 cm laiad, leherootsul kaks suurt nääret. Puhkedes lehed punakad. Õied suured, kuni 3,5 cm läbimõõdus, viietised, valged, hõredates kännastes. Vili punane või kollane, magus, kerajas kuni 2 cm läbimõõdus. Kasvab üsna tihti vanades mõisaparkides ja linnade haljasaladel. 53
Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Eestis võrdlemisi sage kultuuris. Meil võib tihti kohata vanades mõisaparkides ja haljasaladel, suuremad eksemplarid Hiiumaal, Vaemla pargis (h = 24,2 m dmax = 138 cm), Lääne-Virumaal, Varangu pargis jm. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Kasvatavad väga ulatusliku juurestiku, on aga samas põuatundlikud. · Lehed 3 või 5 munaja ebaühtlaselt saagjaservase hõlmaga, südaja alusega, pealt tume-, alt sinakas-kollakas-rohelised, paljad, 9...16 cm pikad, 10...20 cm laiad. · Mägivahtra puit on hinnaline, sellest valmistatakse mööblit, parketti, tulirelvade pärasid, tehakse nikerdusi jne. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna, laialdast kasutamist leidnud ka Ameerikas. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks. 25
madalama kuni 7 m kõrguse puuna Venemaa Kaug-Idas (Amuuri oblast [eriti Amuuri jõe keskjooksul] Habarovski ja Primorje krai), Mongoolias, Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis, moodustades võsastikke jõgede orgudes, ojade kaldaaladel ja mäenõlvakutel. Aastakasv kõrgusesse 20...35 cm, laiusesse 25...40 cm. Tsoon IV. 1860. Tunnused: Võrsed: punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga. Lehed: sügavalt kolmehõlmased, 4...12 x 3...8 cm, veidi südaja kuni laikiilja alusega, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, leheroots 2...5 cm pikk, üksikute pikkade karvadega, sügisvärvus karmiinpunane. Õied: rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20-60 kaupa, õisikuraod karvased, 3...4 nädalat pärast lehtimist, VI. Viljad: roosad, 2..
kevadel. Siiski on ta meie niisketes viljakates metsades veidi tavalisem kui künnapuu. Teda pole ka viimasest erinevalt looduskaitse alla võetud. Künnapuu Ulmus laevis on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks. Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit
suurimad puud kasvavad kalmistutel ja mõisaparkides (Salla, Tali, Tihemetsa jt.). Enamikku elupuuvorme paljundatakse vegetatiivselt, põhiliselt pistikuist. Sammasjaid, püstjaid ja koonusjaid vorme paljundatakse ka seemnest. Thuja occidentalis 'Albospicata' Noorte võrsete tipud heledad (valged). Thuja occidentalis 'Aureospicata' Noorte võrsete tipud kollased, talvel muutuvad veidi punakateks. Kasvab kuni 3 m kõrguse koonusja võraga põõsana. Thuja occidentalis 'Rheingold' Koonilise või munaja võraga põõsas. Noored võrsed kuldkollased. Talvel väga dekoratiivne. Thuja occidentalis 'Ericoides' Tekkinud pungamutatsiooni tulemusena. Lehed okkataolised, kuni 1 cm pikad, lineaalsed, kinnituvad võrsetele võrdlemisi harvalt, männaseliselt või vastakuti, suvel rohelised, talvel pruunikad. Kasvab tiheda, kuni 2...3 m kõrguse, püstjate okstega põõsana. Külmakartlik. Thuja occidentalis 'Filiformis' niitjavõrseline elupuu. Tiheda keraja või
Deutsiad kuuluvad hortensialiste sugukonda ja neid on Aasia parasvöötmes ja troopilises Aasias 60 liiki. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides kasvatatakse 60 sorti deutsiaid. Meil on üks populaarsemaid sorte täidisõieline roosade õitega „Plena“ (Laansoo 2009). Kare deutsia on 1,5 m kõrgune Hiinast ja Jaapanist pärinev põõsas (Sarapuu 2000). Õitseb teisel- kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga (Iluaianduse käsiraamat 2000). Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad, karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate (Sarapuu 2000), umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega (Laane 2005). Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes (Sarapuu 2000). Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel (Laane 2005)
(Aialeht) 4.10. Hydrangea paniculata Aedhortensia 4.10.1. Kirjeldus Kodumaal on aedhortensia (Hydrangea paniculata) pigem madalam puu või kõrge põõsas, kuid meil on ta kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas. Ta kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Võrsed on punakaspruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on ümarad, 0,1-0,2 cm pikad, 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed on elliptilise või munaja kujuga, 5- 15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana kui ka väiksema grupina haljasaladel
Kare deutsia ja teised deutsia liigid on Eestis ilupõõsastena vähe levinud. Deutsiad kuuluvad hortensialiste sugukonda ja neid on Aasia parasvöötmes ja troopilises Aasias 60 liiki. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides kasvatatakse 60 sorti deutsiaid. Meil on üks populaarsemaid sorte täidisõieline roosade õitega „Plena“. Kare deutsia on 1,5 m kõrgune Hiinast ja Jaapanist pärinev põõsas. Õitseb teisel-kolmandal aastal pärast istutamist. Tegemist on püstiste võrsetega munaja põõsaga. Vastakud piklikmunajad lehed on kuni 8 cm pikad, tumerohelised, hallikad, karedad. Tiheda lehestikuga, mis juunis või juulis kattub rippuvate, umbes 10 cm pikkuste õiekobaratega. Õied on valged, veidi roosakad, asuvad püstistes õisikutes. Kuna põõsas õitseb sama aasta kasvudel, puhkevad hilisemad külgvõrsed ladva omadest hiljem ja uusi õitsevaid oksi ilmub paari nädala vältel. Sobib vabakujuliseks hekiks. Talvel paistab helepruunide püstiste vartega
moodustada rohkem kui 95% munaraku mahust Pärisimetajatel, kelle embrüod arenevad emaüsas ja toidetakse ema poolt, leidub väga vähe rebu munarakus Rebuvalke toodavad teised organid, nagu maks (imetatel, lindudel, kahepaiksetel) ja rasvkeha (putukatel), mis transporditakse verevooluga munarakuni 21. Muna suurused ja kuju Muna mõõtmed võivad olla väga erinevad, vaalhail 30x14cm, jaanalinnul 15x13cm, võrrelduna tüüpilise somaatilise rakuga. Tüüpiliselt on munad keraja, munaja või silinderja kujuga. Ainupilulistel, munevatel ürgimetajatel on väiksed munad. Pärisimetajatel on munarakud väikesed, inimesel ca 0.1mm Muna = Munarakk + munakestad 22. Munakestad Primaarne e esmane munakest katab munaraku membraani – oolemmi, spetsiaalne rakuväline maatriks, sisaldab peamiselt glükoproteiine, mida sekreteeritakse areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt.
Teistallus 2-10 cm pikkune ja 1-2 mm paksune, peaaegu silinderjas, vähesarikjalt harunenud, karikateta. Moodustab hõredaid hallikasrohelisi või pruunikaid padjandeid. Kasvab valgusrikastes okasmetsades, nõmmedel, loopealsetel. NÕMME-KAKSIKHAMMAS Kuni 6 cm kõrgune taim, kollakasrohelise või rohelise muruna kasvav sammal. Vartel helepruun risoidvilt. Lehed varre tipus kuivalt pungataoliselt, lehed enamasti munaja alusega, ahenevad järsult lühikeseks tipu- osaks, toruja tipuga. Kasvab nõmmemetsades pillatult. PALU-KARUSAMMAL JA LIIV-KARUSAMMAL. Mõlemad samblad kasvavad väga kuivades kasvukohtades liivikutel, nõmmemetsades, kadastikes. Värvuselt pruunikasrohelised, hõreda või tiheda muruna. Auramise vältimiseks on lehed väga 19
annaabi.ee 
