Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla
Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest Sitikate valmikud ja vastsed toituvad peamiselt loomade väljaheidetest Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied. PALJUNEMINE Isane liigub emase ümber ülestõstetud keha ja laialiaetud tundlatega Pärast paaritumist muneb emane kõdupuidu sisse munad ning sureb seejärel Igast munast koorub teatud aja pärast välja valkjashall, tumepruuni pea ning kortsulise kehaga vastne AITÄH, ET TE MIND KUULASITE!
harva tabatav). Allpool vaatleme põgusalt latikat, kes on õngitsejale püüdmishuvi pakub.Eestis on latikas laialt levinud, eriti Lõuna-Eestis, kuid puudub meie saartel. Eelistab madalamaid järvesid, kus pole liiga tihe taimestik. Jõgedest meeldib need, kus on mudane põhi ja aeglane veevool. Vähesel määrab leidub ka meres (Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahed)Latikas on kõrge, kuid lamenenud, lapiku kehaga, noorena valkjashall, vanemana pronksikarva. Iseloomulik tunnus on alaseisuline suu, mis sopistub välja nagu saapasäär ja on kohandunud toidu võtmiseks veekogu põhjalt. Kõik uimed on hallid (mitte punakad nagu nurul).Pisemad latikad on luisevõitu, suuremad aga rammusamad ja head suitsutatuna või praetuna.Püütakse lihtõnge, rulliõnge või tonkaga; on ka ette tulnud, et suuremad isendid, kelledese suguneb röövliloomust, võtavad lanti; suhteliselt sügavatel järvedel (näiteks Kuremaa järv). Teet
Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või
Leostunud pruunmullad on nii koostiselt kui ehituselt Eesti kõige viljakamad põllumullad. Seal, kus on säilinud looduslik taimkate, levivad liigirikkad puisniidud või salumetsad. Levivad enamasti Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Leetunud mullad on iseloomulikud keemiliselt koostiselt vaestele liivadele. Leetunud mullad tekivad enamasti ilma rohttaimedate männimetsade alla ning neil puudub huumushorisont. Nende tunnuseks on valkjashall leet- ehk väljauhtehorisont, mille all asub pruun toitaineterikas sisseuhtehorisont. Gleimullad on pindalalt suurima levikuga. Tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Pindmine horisont koosneb vaid osaliselt lagunenud orgaanilisest ainest toorhuumusest. Lääne-Eestis on rajatud gleimuldadele rohkesti rohumaid ja põlde. Soomullad on Eestis laialdase levikuga ning jagunevad nagu soodki madalsoo-, siirdesoo- ja
LEGEERIVAD ELEMENDID TERASES Volfram (W) Volfram on valkjashall raske metall, sellel on metallidest kõrgeim sulamistemperatuur 3695 K (3422 °C) ja väga väike soojuspaisumistegur. Volframi lisamine terasele tõstab materjali kõvadust ning kulumiskindlust ka kõrgetel temperatuuridel, mis tõttu on volfram põhilisand (kuni 18%) kiirlõiketerastes. Kuna wolframi lisamine aitab kaasa karbiidide tekkimisel, saab volframiga legeeritud terast kasutada edukalt ka tööriistaterasena. Termotöötlusel aitab volfram sarnaselt paljudele
Nastik Sissejuhatus Nastik ehk harilik nastik on nastiku perekonda kuuluv maoliik. Ta on üks kahest Eestis elavast maost. Erinevalt rästikust ei ole nastik mürkmadu. Välimus Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal. Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Mõõtmed Emase nastiku pikkus võib Eestis ulatuda 150 sentimeetrini, keskmine pikkus on 100 cm.
liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Leostunud pruunmullad(põllumuld): Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Koostiselt ja ehituselt eesti kõige paremad põllumullad. Seal kus säilinud looduslik taimkate, levivad liigirikkad puisniidud või salumetsad. Leetunud mullad on iseloomulikud keemiliselt koostiselt vaestele liivadele. Leedemullad tekivad enamasti ilma rohttaimedeta männimetsade alla ning neil puudub huumushorisont. Nende tunnuseks on valkjashall leet -ehk väljauhtehorisont, mille all asub pruun toitainerikas sisseuhtehorisont. Näivleetunud mullad: Lõuna ja Kesk-Eesti moreentasandikel. Tekivad savikale või kahekihilisele lähtekivimile, mis ei lase vihma ja lumesulamisvett kergesi sügavale liikuda. Selle kihi peale koguneb vesi, mis tekitab mullaprofiili leethorisonti meenutava valkja kihi. Lõuna-Eestis keskmise huumusesisaldusega põllumullad. Loodusliku taimkatte puhul on neil levinud salu- ja laanemetsad.
katab maksem mofddnihorisont. Iseloomulik on kõrge huumuse-,toitaine ja teravaservalise peamurendi(räha)sisaldus.Kohtades, kus on säilinud looduslik taimkate, levivad neil liigirikkad puisniidud&salumetsad.Pruunmullad esin. Kesk-E&Pandivere kõrvustiku moreentasandikel.Koostiselt&ehituselt E kõige paremad põllumullad.Kus on säil.looduslik talmkate,levi.liigirikkad puisniidud&salumetsad. Leetund mullad on iseloomulikud keemiliselt koostiselt vaestele liivadele(tunnuseks on valkjashall e. Väljaühtehorisont).Näivleetund mullad levin.Lõ&Kesk-E moreenitasandikel. Tekkivad savikale v kahekihilisele lähtekivimile mis ei lase vihma-lumesulamisvett kergesti sügavamele liikuda. Gleimullad suurelt levind&om. väga Vahelduvate mullatüüp. Rühma. Ühinetunnus põhjaveeseisu&sinakas-v rohekashall gleihorisont. Soomullad E laial. Levikuga. Jagunevad madalsoo-,siirdesoo&rabamuldadeks.Iseloom. +30cm pak. Turbahorisont, all on gleihorisont. Lammimullad kujunenud siseveek
juhukülaline, kes püsielanik (olgugi, et väga harva tabatav). Allpool vaatleme põgusalt latikat, kes on õngitsejale püüdmishuvi pakub. Eestis on latikas laialt levinud, eriti Lõuna-Eestis, kuid puudub meie saartel. Eelistab madalamaid järvesid, kus pole liiga tihe taimestik. Jõgedest meeldib need, kus on mudane põhi ja aeglane veevool. Vähesel määrab leidub ka meres (Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahed). 3.Välimus Latikas on kõrge, kuid lamenenud, lapiku kehaga, noorena valkjashall, vanemana pronksikarva. Iseloomulik tunnus on alaseisuline suu, mis sopistub välja nagu saapasäär ja on kohandunud toidu võtmiseks veekogu põhjalt. Kõik uimed on hallid (mitte punakad nagu nurul). Pisemad latikad on luisevõitu, suuremad aga rammusamad ja head suitsutatuna või praetuna. 4.Kalastamine Püütakse lihtõnge, rulliõnge või tonkaga; on ka ette tulnud, et suuremad isendid, kelledese suguneb röövliloomust, võtavad lanti; suhteliselt sügavatel järvedel
I Karbonaatsed ja analoogsed soostunud mullad Põhja-Eestis ja saartel. aluspõhjaks lubjakivi, dolomiit ja domineerivaks lähtekivimiks valkjashall rähkmoreen. Domin muldadeks karbonaatsed ja analoogselt soostunud mullad. Mullad ei ole väga hea viljakusega. jaguneb: Ia Mandriosa Põhja-Eesti Ib Saaremaa (Kõige koreserikkamad, rähksemad ja põuakartlikumad) Ic Hiiumaa (suhteliselt anormaalne, mittetüüpiline, sest siin väga palju gleimuldi, liiga palju märgi muldi) Id Varbla-Tõstamaa (anormaalne, mittetüüpiline sest lisaks rähksetele ja karbonaatsetele muldadele levib ka leetunud ja happelisi muldi)
mittemetall. Telluuril on 52 prootonit ja 76 neutronit. Aatomnumber: 52 Aatommass: 127,60 Klassifikatsioon: kalkogeenid, p-elemendid Aatomi ehitus: * Elektronvalem: 1s2 2s2p6 3s2p6d10 4s2p6d10 5s2p4 * Elektronskeem: +52|2)8)18)18)6) * Elektronite arv: 52 * Neutronite arv: 76 * Prootonite arv: 52 * Oksüdatsiooniast(m)e(d) ühendites: -I...IV...VI * Kristalli struktuur: heksagonaalne Füüsikalised omadused Puhtal kujul on telluur kõva, valkjashall, metallilise läikega kristalne aine. Kõrge sulamistemperatuur 450° C (723° K) ja keemistemperatuur 990° C (1263° K) suurendavad tema sarnasust metallidega. Telluur juhib elektrivoolu. Telluuri elektrijuhtivus suureneb valgustuse suurenemisel. Telluuri erisoojus on 0,2 J/gK. Telluuri tihedus on 6,24 g/cm3. Füüsikalised omadused: * Aatommass: 127,60 * Sulamistemperatuur: 449,5 °C * Keemistemperatuur: 989,9 °C * Tihedus: 6,24 g/cm3 * Värvus: hõbehall
. 4. mustmuld- metsarohtla- ja rohtlavööndi mullatüüp; huumusrikas ja paksu huumushorisondiga (kohati üle 1m) teralise struktuuri ja suure veemahutavusega toitaineterohke liivsavi- ja savimuld. Punamuld- punane ja punakaspruun huumusevaene muld, mis sisaldab rohkesti raja-ja alumiiniumiühendeid; levib lähistroopikas, troopikas ja ekvaatori lähedal. Leetunud muld- lubjavaesel lähtekivimil (liivasel alal) kuiv või parasniiske muld. Iseloomulik on happeline reaktsioon ning valkjashall leet- e väljauhtehorisont, mille all on punakaspruun liikuvate huumusainete-alumiiniumi-ja rauarikas sisseuhtehorisont. Jaguneb leedemullaks (huumushorisont puudub) ja leetunud mullaks(õhuke huumushorisont) MÕISTED: Füüsikaline murenemine e rabenemine toimub temp kõikumise ja vee külmumise tõttu kivimi pragudes. (temperatuuri jäätumine, vee jäätumine) Keemiline murenemine e porsumine selle käigus muutub kivimi keemiline koostis.
Viljapõld asub raba juures ning on 0,5 hektari suurune. Mullatüübiks on leede- gleimullad(alaliselt liigniisked mullad) ning mulla lõimis on Ls(sl) 22-45/s. Künnimaa mineraalne horisont sisaldab parasniiskete muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3 Põldu on kasutatud nii kartulipõlluna (aastal 2005-2007) ning juba varasemal ajal oli selle asemel must kesa. Praegu on põllule külvatud odraseeme. Põld on ääristatud elektrikarjusega, et loomad põllule ei pääseks. Mullaelustik on suhteliselt rikkalik. Mullas on palju vihmausse, mardikaid ning nematoode. Põllule on viidud ka sõnnikut, et saak rikkalikum oleks. 3
heledad. Lind hoiab saba lennu ajal tavaliselt lehvikuna laiali. Tuvi eelistab elupaigana inimasulaid. Sööb teravilja, taimi ja ka jäätmeid Tuvidei karda inimest ning sageli otsivad ise nendega kontakti. Samas aga ei tohiks ettevaatust unustada, on ju tuvid paljude haiguste edasikandjad. Põldvarblane on koduvarblasest veidi väiksem. Erinevalt koduvarblasest on põldvarblase lagipea punapruun ja põsk valkjashall, must laik keskel. Käitumiselt sarnaneb põldvarblane koduvarblasega. Koduvarblane elab üksnes inimasulates, aga ometi ei usalda ta inimest kuigivõrd. Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks. Kaalub ainult 5 - 6,5 g. Üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Ta hääl on ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Pesa üsna kõrgel, sageli kuni 17 m kõrgusel
Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium Eesti kivimid Koostas: Juhendas : Pärnu 2012 Tekkeviisi järgi jaotatakse kivimid kolme rühma: Moondekivimid Marmor Settekivimid Liivakivi Tardkivimid Graniit Lubjakivi Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim. Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist. Eesti aluspõhja vaadeldes nähtub, et lubjakive ja dolomiite esineb ainult Ordoviitsiumis, Siluris ja vähesel määral Devonis. Kambrium ja suurem osa Devonist ei sisalda neid kivimeid. Lubjakivi kui üht Eesti levinumat maavara kasutatakse lubja tootmiseks, tsemenditööstuses, suhkrutööstuses, paberitööstuses, metallurgias, ehitus ja viimistluskivide ning killustiku valmistamiseks. Põllumajandus...
Iseseisev töö nr 2 Üldgeograafia Kokk III kursus V teema: Pedosfäär Tähtaeg: 23.oktoober 2009-10-20 1. Mis on pedosfäär? Suur osa maismaast on kaetud erineva koostise ja erineva omadustega muldadega. Mullad moodustavad muldkatte, mida nimetatakse pedosfääriks ja mis on üks noorematest Maa stääridest, sest see hakkas arenema alles koos elusa loodusega. 2. Mis on muld? Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida taimed, loomad ja mikroorganismid aktiivselt kasutavad. 3. Mis on mulla lähtekivim? Murenenud kivimit või pinnakatte pudedaid setteid, kuhu asuvad taimed ning millest ja millele muld tekib, nimetatakse mulla lähtekivimiks. 4. Mis on rabenemine? Füüsikalisel murenemisel ehk rabenemisel omandab kivim parema õhustatuse ja veeläbilaskvuse see loob taimedele...
all tugevalt rähkne (sisaldus 20-30% mulla mahust) kerge liivsavi. Muldade omadused Terve maa-ala on üles haritud põllumaa. Tasane reljeef ning väga korrapärane kuju. Leostunud mullad Kujunenud karbonaatsel mulla lähtekivimil, kuid savistumise käigus on karbonaadid ülemistest kihtidest leostunud. Kihisemine sügavamal kui 30 cm. Iseloomulik savistunud profiili olemasolu. Lähtekivimiks põhiliselt moreenid: valkjashall, kollakashall, kollakaspruun ja punakaspruun voi pruun (Kagu-Eesti) moreen, ka fluvioglatsiaalsed setted. Enamus kasutuses põllumaana. Metsa-sinilille kasvukohatüüp, salu ja sürjametsad. Looduslikud rohumaad pärisaru- ja sürjarohumaad. pH 6,5-7 põldudel, metsas 6,0-6,5. Veereziim võrdlemisi stabiilne: ei kogune ülavett ega ulatu rippuvat kapillaarvett. Hasti õhustatud. Kevadel soojenemine keskmine. Leetjad mullad Karbonaatsel lahtekivimil kujunenud mullad, keemine sügavamal kui 60 cm
Gleistunud leetjatel muldadel on huumus- ja tekstuurse sisseuhtehorisondi vahele kujunenud heledavärvuseline eluviaalne (eluvic, E) horisont. Keemine algab enamasti Bt- või BC- horisondis vahemikus 60-90 cm. Gleistunud leetjate muldade sagedasem profiili ehitus on A-Eg-Btg-Cg või A-Ebg-Bg- (BCg)-Cg. Samuti võib gleistunud leetjatel muldadel olla A-Bt(g)-BCg-Cg või A-AE(g)- Btg-Cg profiil. Gleistunud leostunud ja leetjate muldade lähtekivimiks on põhiliselt karbonaatrikkad moreenid: valkjashall, kollakashall, kollakaspruun, punakaspruun või pruun moreen (Kõlli, Lemetti, 1999). 5.2.2 Gleimullad Gleimullad on alaliselt liigniisked mullad, mida iseloomustab looduslikel aladel toorhuumuslik horisont (orgaaniline aine on halvasti lagunenud, pooleldi muundunud ja vähehumifitseerunud olekus mineraalsete osakeste vahel, olles mineraalosaga halvasti seotud, värvuselt tumehall kuni must), kuid esineda võib ka turvastunud kõdu või õhukest turbakihti
T-BG-CG; T-G-CG B tavaliselt BC- või C-st raskema lõimisega; El kollakashall kuni A-E-B-C pruunikakollane Gleistumistunnused kerge ja keskmise lõimisega muldadel alumistes, A-Eg-Bg-Cg rasketel A-le järgnevas horisondis AT-E-BG-CG T-G-CG A-B-E-B-C A-B-Eg-Bg-C AT-BG-EG-BG-CG (O)-A-E-B-C (O)-A-E-Bg-Cg Bhf-horisont alati kohvipruun nõrgliiv (O)-AT-E-BG-CG Valkjashall Eg, tsementeerunud kohvipruun Bhf O-E-B-C O-A-E-B-C O-E-A-E-B-C tumepruun Bh(g)- pruunikaskollane Bg - kollakashall BCg või Cg; O-E-Bg-Cg tumepruun Bhf ja Bhg Page 11 Sheet1 O-A-E-Bg-Cg O-E-A-E-Bg-Cg kahe leethorisondi vahel enamasti jäänuk-A O-E-BG-CG kohvipruun tsementeerunud Bhf
moreen. Metsad sinilille või sinilille-jänesekapsa kasvukohatüübis. Salu ja laanemetsad, kuusk, vähem mänd, kask ja haab. Rohumaad pärisaru- voi palurohumaad. pH 5,8-6,1, looduslikel 5,1-5,8. . Leostunud mullad- Kujunenud karbonaatsel mulla lähtekivimil, kuid savistumise käigus on karbonaadid ülemistest kihtidest leostunud. Kihisemine sügavamal kui 30 cm. Iseloomulik savistunud profiili olemasolu. Lähtekivimiks põhiliselt moreenid: valkjashall, kollakashall, kollakaspruun ja punakaspruun voi pruun (Kagu-Eesti) moreen, ka fluvioglatsiaalsed setted. Enamus kasutuses põllumaana. Metsa-sinilille kasvukohatüüp, salu ja sürjametsad. Looduslikud rohumaad pärisaru- ja sürjarohumaad. pH 6,5-7 põldudel, metsas 6,0-6,5. Veerežiim võrdlemisi stabiilne: ei kogune ülavett ega ulatu rippuvat kapillaarvett. Hasti õhustatud. Kevadel soojenemine keskmine. On huumuse- ja toitainerikas, suure
Eestis; Muldade kivisus. Peamised põhjused miks Eestis on tekkinud ~120 erinevat mullatüüpi. Eestis on tekkinud ~120 erinevat mullatüüpi tänu lähtekivimi koostise ja veeolude muutlikkusele ning aastaaegade vaheldumisele. Iseloomusta leetmulda, soostunud mulda, paepealset ja rähkmulda. Leetmuld: On iseloomulik keemiliselt koostistelt vaestele muldadele; Tekib enamasti ilma rohttaimedeta männimetsade alla ning neil puudub huumushorisont; Tunnuseks on valkjashall leet- ehk väljauhtehorisont, mille all asub pruun toitainerikas sisseuhtehorisont; Soostunud muld: Eestis laialdase levikuga; Jagunevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks; Neid iseloomustab 30 cm paksune turbahorisont mille all on gleihorisont. Paepealne muld: Levivad Põhja- ja Lääne-Eestis kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal; Väga õhukesed, kuid samas kõrge huumuse- ja toitainesisaldusega; Väga kivised ja
värvuselt tumehall kuni must), kuid esineda võib ka turvastunud kõdu või õhukest turbakihti. Künnimaade mineraalne horisont sisaldab parasniiskete muldadega võrreldes rohkem orgaanilist ainet – seega on tumedam. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). See on hapnikuvaeses keskkonnas peamiselt raudoksiidi taandumise tõttu tekkinud sinakas-, rohekas- või valkjashall horisont, milles esineb rohkesti roostevärvi laike – gleistumistunnuseid, mis katavad horisondist vähemalt 1/3. Vastavalt lähtekivimile ja omadustele eristatakse paepealseid (Gh), rähkseid (Gk), leostunud (Go), küllastunud (G(0)) küllastumata (G(I)), leetjaid (GI), näivleetunud (LPG), leetunud (LkG) ja leede- (LG) gleimuldi. Gleimuldade omadused ja nende tüüpprofiilid sõltuvad peamiselt lähtekivimi materjalist, liigniiskuse astmest ja põhjavee koostisest
Välimus Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal. Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix persa) on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) on külgedel tumedad põikitriibud. Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Ka selg on hele. Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Kuklalaigud puuduvad alamliigil Natrix natrix astreptophora. Pea Mustjas pea eristub kerest selgesti
Esineb sette- ja moondekivimites. Apatiidist koosnevad näiteks inimeste hambad ja skelett ning paljude teiste organismide toesed. Silikaadid päevakivi Päevakivi Päevakivi savimineraalid Kuju: prismalised, plaatjad, plokilised kristallid (kaoliniit- Kõvadus: 6 kaoliin) Värvus: valge, valkjashall, lihapunane, roosakas talk Läige: klaasjas Iseloomulikud tunnused: Esinemise vorm ja koht: Päevakivid moodustavad suure osa ka moondekivimite koostisest ning hoolimata suhteliselt kergest murendatavusest Savimineraalid on nad purdsetetes (liivas ja kruusas) kvartsi järel tähtsuselt teiseks mineraalirühmaks
Mõhküla kihistu ja Imavere kihid moodustavad mäeeraldise piires ühtse kompleksi, kus eristatakse kolme kivimitüüpi (ülalt alla): 1. Dolokivi laiguline, kirjuvärviline (beezid, roosad, sinakashallid toonid), peene- kuni keskmisekristalliline. Tekstuur ebaselge, keskmise- kuni paksukihiline, õhukeste domeriidikelmetega. Esinevad suured kavernid, korallide fragmendid, püriidikristallid. 2. Dolokivi lausteraline, valkjashall kuni hall, pisi- kuni keskmisekristalliline, paksukihiline ja massiivne. Kivimis on leitud kaltsedoni mugulaid, 3. Dolokivi mudaline, hall, läbilõike allosas tumehall, savikas, kusjuures sügavusega savika materjali sisaldus suureneb. Kivim on pisi- kuni peitkristalliline, peenekihiline, esinevad katkestuspinnad ja mudasööjate elutegevuse jäljed. Kasuliku kihi lamam lasub kõrgustel 57,65 60,48 m. Lamami pind tõuseb äärealade suunas, eriti itta ja loodesse.
Gröönimaa ja Antarktis, liiguvad aeglaselt, tavaliselt mõni meeter aastas Lähtekivim- kivim, mille moondumise tagajärjel vastav moondekivim tekkis Huumus- maismaal toimuva orgaanilise aine lagunemise saadus, maapinna lähedusse kõdukihi alla moodustunud pruuni või musta värvusega amorfne aine. Huumus muudab mulla viljakaks Leetunud muld- harilikult lubjavaesel lähtekivimil tekkinud kuiv või parasniiske muld. Tekivad ilma rohttaimedeta männimetsade alla ning puudub huumus. Valkjashall, mille all on pruun toitaineterikas muld. Sajab rohkem kui aurab Paepealne muld- tekib peakivi peale. Õhuke ja kõrge huumusekiht, kuid on kivised ja põuatundlikud Soostunud muld- 30 cm paksune turbakiht, liigniiske muld, taime jäänustest tekib huumus Põhjapöörijoon- pöörijoon, mille laiuskraad on 23,5° N. Selle paralleeli peal on päike seniidis üks kord aastas - 22. juunil. Sel ajal on põhjapoolkeral suvi ja lõunapoolkeral talv
K(Al,Fe2+,Fe3+,Mg)2(RRv)*nH2O mikrolehelised; T 2,5 diageneetiline neerjad terad, sfäroliidid Päevakivid Plagioklassid Prismalised, Valge, Klaasi L selge, K 6 T 2,62- M; MO Labrador tumesinine, Monokliinne, trikliinne plaatjad, plokilised valkjashall, hall, täiuslik 2,76 metasonaatil.; S irisatsioon kristallid rohekas diageneetiline Leelispäevakivid Haluriit TARD E MAGMAKIVIMID Happelised Graniit Pegmatiit Graniitporfüür Obsidiaan Pimss Keskmised Dioriit Aluselised Gabro Basalt Diabaas MOONDEKIVIMID Kloriitkilt (e rohekilt) Vilgukilt Gneiss Amfiboliit Kvartsiit Marmor
4)Kesk-devoni liivakivi-aluspõhjaks Lõuna-Eestis 5)ülem-devoni lubjakivid- aluspõhjaks Kagu-Eestis Aluspõhi on kõikjal kaetud hilisem anoorema settega, mida nimetatakse pinnakatteks. Mullatekke protsessist haaratud pinnakatte ülemist osa nimetatakse lähtekivimiks ja lähtekivimi ülemist (mulla tekke protsessi käigus muutunud osa) nimetatakse mullaks. Muld võib Eestis olla paksusega alates mõnest millimeetrist kuni pooleteise meetrini. Peamised mull alähtekivimid on: 1)moreenid- valkjashall rähkmoreen Põhja-Eestis, pruunikashall saviliiv-liivsavi moreen Kesk-Eestis, punakaspruun saviliiv kuni liivsavi moreen, mille karbonaatsus lõuna suunas väheneb Lõuna-Eestis. 2)jää ja pärast jääaegsete veekogude setted liivadest kruusadeni 3)fluvioglatsiaalsed setted-liivad, kruusad 4)lõimiselt kahe või mitmekihilised lähtekivimid, kus moreen on kaetud hilisema settega 5)soomuldade lähtekivimiks on turvas. Muldade orgaaniline osa
samblikke, mistõttu ta on levinum samblikuliik linnades. (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004, lk 120) 5 Rabensteiner. (s.a.). Harilik hallsamblik. Külastatud 8. jaanuar 2014. aadressil http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_hallsamblik 6 Alpi põdrasamblik Cladina stellaris Kirjeldus Tallus põõsjas, 5-15 cm kõrge, kollakas- või valkjashall, ümmargused harud. Viljakehad esinevad harva, vegetatiivse paljunemise vahendid puuduvad. Kuplitaolised põõsakesed koosnevad peenikestest ja tipuosas tugevasti jagunevates harudest koosnev tallus. Nendest kuplitaolistest põõsakestest tuleneb ka taime nimetus, need meenutavad eemalt vaadates justkui Alpi mägesid. Põdrasamblike tallused katavad maapinda ühtlase vaibana. Põdrasambliku liiki iseloomustab veel kahvatukollane värvus. Levik
murenemine,mullageograafia – paiknemine.Rakenduslik mullateadus jaguneb: agronoomiline (kuidas kasutada), metsanduslik, maaparanduslik, mullakaitse. Pinnakate Klindi eelne (sinakashall karbonaadi vaene) – tugevasti kruusakas materjal, koosneb kristalsete kivimite murendmaterjalist (graniit), kohaliku aluspõhja materjalist: kambrium liivakivi, -savi, -kruusa materjalist.Põhja-Eesti valkjashall tugevasti karbonaatne (üle 60%) rähkmoreen. Selle koostis: lubja-kivid, kristalsete kivimite mureng – materjalid. Kruusast savini. Kesk-Eestis kollakashall, hallikaspruun karbonaadivaesem (5-30%) rähkmoreen. Dolomiitne, lubjakivi materjal. Lisaks sisaldab graniitset materjali ja devoni materjali – kvartsi. Lõuna-Eesti punakaspruun, nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaene materjal. Koostis: graniitne materjal, lubjakivi- dolomiitne materjal, devoni materjal Kagu-Eesti pruun
Alati kaasneb millagagi. Soostumisel on 2 etappi: a) gleistumine Kamardumine tähendab huumuse kogunemist mulda, seega ei loeta seda mullatekkeprotsessiks. Leostumine - väljauhutumine Leostumine ja küllastumine ei ole samuti mullatekkeelementaarprotsessid vaid kaasenavad mõne protsesseiga. Eesti mullad I Karbonaatsete muldade tüüp (K). Need on mullad, mis on kujunenud lubipael või seda katval valkjashallil rähkmoreenil, seega on aluspõhi lubipaas ja põhiline lähtekivim on valkjashall rähkmoreen. Põhiline diagnostiline tunnus on, et kihisemine on neis muldades kõrgemal, kui 30 cm. Sageli kohe maapinnalt alates on näha üksikud rähatükid. Levivad mullad Põhja-Eestis, Loode-Eestis, Saaremaal. Jagunevad: 1) Paepealsed mullad (Kh). Need on mullad, mis on kujunenud välja lubipael, kus peeneseline mullakiht on alla 30 cm, seega need mullad on erakordselt põuakartlikud mullad. Paepealsed mullad levivad põhjarannikul, kus asub paekallas ehk klint
mullatekkeprotsessiks. Leostumine - väljauhutumine Leostumine ja küllastumine ei ole samuti mullatekkeelementaarprotsessid vaid kaasenavad mõne protsesseiga. Muldade klassifikatsioon Suurimaks ühikuks on tüüp. Eesti mullad 09.09.09 I Karbonaatsete muldade tüüp (K). Need on mullad, mis on kujunenud lubipael või seda katval valkjashallil rähkmoreenil, seega on aluspõhi lubipaas ja põhiline lähtekivim on valkjashall rähkmoreen. Põhiline diagnostiline tunnus on, et kihisemine on neis muldades kõrgemal, kui 30 cm. Sageli kohe maapinnalt alates on näha üksikud rähatükid. Levivad mullad Põhja-Eestis, Loode-Eestis, Saaremaal. Jagunevad: 1) Paepealsed mullad (Kh). Need on mullad, mis on kujunenud välja lubipael, kus peeneseline mullakiht on alla 30 cm, seega need mullad on erakordselt põuakartlikud mullad. Paepealsed mullad levivad põhjarannikul, kus asub paekallas ehk klint
Ladinakeelne nimetus Tilia cordata Tilia platyphyllos ja liigid peaaegu kogu Euroopa, Lääne-Siberi Lääne- ja Kesk-Euroopa lõunaosa, Väike-Aasia Kõrgus, m 30-35 m -40m Võrsed ja pungad sile, tumehall, vanas eas tekib noorelt valkjashall, hiljem hallikaspruun, mustjashall rõmeline korp. Noored sügavarõmeline. Noored võrsed helepruunid, võrsed varjus kollakasrohekad, valguse valkjate karvadega. Pungad suured, käes pruunikaspunased. Pungad munajasümmargused. ovaalsed, kuni 0,6 cm pikad, kollakas- või punakaspruunid.
leidnud. Pimsiga umbes sama keemilise koostisega on rüoliit ja graniit. PURDKIVIMID On tekkinud kivimite murenemisproduktide mehhaanilisel diferentseerumisel tuule, mandrijää või voolava vee geoloogilise tegevuse tagajärjel. Nad koosnevad keemiliselt säilinud tard-, sette- ja moondekivimite või neid moodustavate mineraalide tükkidest, milles on ülekaal kvartsil. Kuuluvad settekivimite hulka. RÄHKMOREEN Põhja-Eestis valkjashall, tugevasti karbonaatne ja kivine. On valdavalt mulla lähtekivimiks Eestis ja tema mineraloogilisest ning keemilisest koostisest sõltub suurel määral mullatekkeprotsessi suund ja kujunenud muldade omadused. SAVIKILT Savikilt on muda ja savi diageneesil tekkinud settekivim. Savikilt koosneb valdavalt silikaatseist purdsetteist. Mõnikord peetakse savikildaks kõiki muda (aleuriit ja savi) kivistumisel tekkinud settekivimeid, kuid sageli on oluliseks ka kildalise tekstuuri olemasolu
huumuse sisaldusest, soodsast veemahutatavusest ja heast veeläbilaskvusest. Levinud Põhja- ja Kesk-Eesti maastikel. [2] Leostunud mullad (Ko) on kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ja nende pindmine osa on vähemalt 30 cm tüseduselt ja vabadest karbonaatidest leostunud. Keemine algab tavaliselt 30-60 cm sügavusel. Leostunud muldadele on tüüpiline pruuni savistunud horisondi esinemine huumushorisondi ja lähtekivimi vahel. Peamisteks lähtekivimiteks on valkjashall, kollakashall ja kollakaspruun moreen. Põlluks haritud leostunud muldade huumuse kontsentratsioon on vahemikus 2,7-3,1%, mis on väiksem metsamuldade omast. Leostunud mulla pindmises kihis on korese osakaal mulla üld massis lähtekivimiga võrreldes vähenenud. Leostunud põllumuldade pH on 6,5-7, mis on sobiv taimekasvatuseks. Leostunud muldade niiskusreziim on nii vegetatsiooniperioodil kui ka aastati võrdlemisi stabiilne.
settekivimid. Aluspõhja katavad peaaegu pidevalt noored pudedad setted, moodustades maakoore kõige pindmise osa pinnakatte. 5. Mulla aluskivim ja lähtekivim- Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte (harvem ka aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks. Mullatekkeprotsessist otseselt mittehaaratud osa nimetatakse mulla aluskivimiks 6. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid- 1. Moreenid e. Jääsetted · Põhja-Eestis valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen. Lõimiselt tugevasti koreseline liivsavi. · Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne saviliiv ja liivsavi moreen. · Lõuna-Eestis punakaspruun karbonaadivaene või nõrgalt karbonaatne moreen. Karbonaatsus väheneb lõuna suunas pidevalt. Lõimis varieerub saviliivast kuni savini. · Kagu-Eestis pruun karbonaatne moreen 2
Mullaks nimetatakse maakoore pealmist/pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende jäänuste laguproduktide poolt. Muld on tekkinud eluta ja elusa looduse pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on taimse protsessi produktsiooni saadus sest kivimist mullateke saab alguse taime orgaanilisest ainest. Muld on alamate ja kõrgemate taimede ning bakterite, seente ja mullaloomastiku elu- ja toitekeskkond. Muld on sageli mõjustatud inimese tegevusest. Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Mullateadus on loodusteaduse haru, mis uurib muldkatte ja teda moodust...
taganemiseks loetakse umbes 13 tuhat aastat. Eesti jaguneb kõrg- ja madal-Eesti alaks. Jää sulamisel jäi kõigepealt alles moreenmaterjal. Moreene jaotatakse vastavalt keemilisele ja mineraloogilisele koostisele: · Keindi eelne (sinakas, rohekashall karbonaadi vaene - tugevasti kruusakas materjal, koosneb kristalsete kivimite murendmaterjalist (graniit), kohaliku aluspõhja materjalist: kambrium liivakivi, -savi, -kruusa materjalist. · Põhja-Eesti valkjashall tugevasti karbonaatne (üle 60%) rähkmoreen. Selle koostis: lubja- kivid, kristalsete kivimite mureng - materjalid. Kruusast savini. · Kesk-Eestis kollakashall, hallikaspruun karbonaatne (5-30%) moreen. Karbonaatne, dolo- miitne, lubjakivi materjal. Lisaks sisaldab graniitset materjali ja devoni materjali - kvartsi. · Lõuna-Eesti punakaspruun, nõrgalt karbonaatne või karbonaadi vaene materjal. Koostis:
· kasvades muutuvad nad järk- järgult heledamaks ja kehale ARUSISALIK ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja Lacerta vivipara (Jacquin) keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere · eristustunnuseks on isasloomadel külgedel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas · Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid · võib kohata peamiselt niiskematel aladel · üldpikkus on 10...16 (18) cm, kere pikkus 6,5 cm · Eesti kõige tavalisem roomaja
Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda. Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal
EESTI MAAÜLIKOOL Iseseisev töö MULLASTIKUKAARDI ANALÜÜS Juhendaja: Avo Toomsoo Tartu 2016 Tabel 1. Põllumassiivi nr. 42648298604 mullastik Mulla Lõimis Huumushori Kivisuse Pindala, Osatähtsus, siffer -sondi aste m² % tüsedus, cm Kr r_2ls_1 20 - 1926.42 1.6 Kr r_3ls_125/k 20 - 15484.14 12.8 Kr r_2ls 30 - 3076.54 2.5 Kh“;K (Kh“ - 70%; Lõimis 1: ls_210- 10 kuni 15 4 2412.43 2 K - 30%) 15/p Lõimis2: ls_225- 30/r_3ls_2;pk KI V°_1|30...
95. Metsakõdu kaitseb mulda vee liigse aurumise eest ja soodustab laialehelistes metsades metsa uuenemist, tõrjudes alustaimestikust välja kõrrelised ja samblad. 96. Huumushorisont mulla mineraalse osa pealmine kiht kuivades, parasniisketes või ajutiselt liigniisketes tingimustes. 2) EESTI MULDADE LÄHTEKIVIMID, NENDE KIVIMILINE JA MINERALOOGILINE KOOSTIS. Liustikusetted: a) Põhja-Eestis valkjashall ja kollakashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen, mis koosneb: karbonaatkivimid, munakaid, rahne ja tard- ja moondekivimeist pärit kive ja kruusa. Suure korelisusega ja huumusrikkad mullad. b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne moreen, mis koosneb: devoni, siluri ja ordoviitsiumi karbonaatkivimite murend, raudkivimaterjalid. Eesti kõige viljakamad leostunud ja leetjad mullad, neutraalne reaktsioon, väike korelisus
95. Metsakõdu – kaitseb mulda vee liigse aurumise eest ja soodustab laialehelistes metsades metsa uuenemist, tõrjudes alustaimestikust välja kõrrelised ja samblad. 96. Huumushorisont – mulla mineraalse osa pealmine kiht kuivades, parasniisketes või ajutiselt liigniisketes tingimustes. 2) EESTI MULDADE LÄHTEKIVIMID, NENDE KIVIMILINE JA MINERALOOGILINE KOOSTIS. Liustikusetted: a) Põhja-Eestis valkjashall ja kollakashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen, mis koosneb: karbonaatki- vimid, munakaid, rahne ja tard- ja moondekivimeist pärit kive ja kruusa. Suure korelisusega ja huu- musrikkad mullad. b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne moreen, mis koosneb: devoni, siluri ja ordo- viitsiumi karbonaatkivimite murend, raudkivimaterjalid. Eesti kõige viljakamad leostunud ja leetjad mullad, neutraalne reaktsioon, väike korelisus
Kasvukohatüübid: sinilille kasvukohatüüp Sobivus põllu-metsamaana: põllkumaa boniteet 25, tüsedamatel 50 hp. Metsamaaks ja rohumaadena sobivad. Produktiivsus: saagikrikkad Haritavus: raskesti haritav Kr, Kk keskmiselt haritav. Jaotakse korrese sisalduse järgi. Kr- korreserikas rähkmuld, Kk – klibumuld, tüüpprofiil : A – C, A – Bn - C - Leostunud mullad (küllastunud mullad) Ko (Kor, Ko) Tunnused: pole väljauhte horisonti, keemine 30-60 cm Tekib: valkjashall, kollakashall või kollakaspruun moreen Füüsik/keemilised omadused: väga hea veehoiuvõime, neutraalsed, struktuursed ja hea veeläbilaskvusega. Iseloomulik šokolaadi pruuni BW horisondi olemasolu, veerežiim stabiilne. Bioloogiline aktiivsus: aktiivne- vihmausside rohke Kasvukohatüübid: sinilill Sobivus põllu-metsamaana: kuivendatud põllumaa või kultuurrohumaa Produktiivsus: Haritavus: kergelt haritavad - Leetjad mullad (küllastumata mullad) KI Tunnused: keemine üle 60-90 cm
harilik talikülaline. Eelistab suuremaid kuuse-segametsi ja lodumetsi.( T. Randla, 1976) Händkakku võib Eestis kohata aastaringselt, sest lisaks meil pesitsevale kuni 2000'le paarile, lisanub igal talvel rände tulemusena põhja poolt veel kuni 1500 lindu.(eoy.ee) Karvasjalg-kakk e. laanekakk: II kategooria liik. Rästa suurune, kuid jässakam. Ülalpool pruunikashall, tumeda mustriga. Pea väga jäme. "Loor" ühevärviliselt valkjashall. Saba vähemalt poole tiiva pikkune. Aktiivne öösiti. Päeval istub varjatult puuokstel, puuvõrades. Paarimisaegne häälitsus pehme vilerida "ugugug". Üldpikkus 25 cm. Karvasjalg-kakk on Eesti metsade tavalisemaid ja üldlevinumaid kakulisi. Eelistab suuremaid metsi, metsatukkasi või männikutes elab harva. Elab eelkõige kuuse-segametsades ja männikutes. Pesitsemisvõimaluste korral kasutab ka teistsuguseid metsi, isegi rabamännikuid.. (T. Randla, 1976) Eestis pesitseb 200-500 paari
Haigust esineb rohkem siis kui kasvuperioodi lõpul on rohkelt sademeid. Varajasel nakkamisel mugulad deformeeruvad. Haiguse tõttu väheneb idanevus. (Plant Pathology, New York) Joonis 4. Mustkärn kartulil (Kartul) Tõusmepõletiku kutsub esile kartuli mahapanek eriti jahedasse mulda ning kui suvel on palju niiskust siis tegik vilttõbi. Vilttõbe iseloomustab taime mullasisesel varreosal, stoolonitel ja juurte pruunid laigud, varrealusel tihe viltjas valkjashall või kreemika tooniga kirme. Selle tulemusel arenevad kartulitaimed halvasti. Tugeva nakkuse korral annavad taimed moonutatud kujuga mugulaid. Kui nakkus on mõõdukas siis kasvab pesas enamasti väikesed mugulad koos paari suuremaga. Toidukartuli välimust vähendavad oluliselt mugula pinnal asuvad sklerootsiumid, mis muudavad kaubandusliku ilme kehvemaks. Haiguse areng oleneb sageli ka mulla pH –st.
saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Esineb alaline liigniiskus. Ülemiseks horisondiks kas toorhuumuslik AT-horisont või turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm. 73. Eesti agromullastiku valdkonnad. Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja- ja Loode-Eestis ning saartel. Moodustab 31,8% maismaast. Aluskivimiks paas, lähtekivimiks valdavalt valkjashall rähkmoreen. Leostunud ja leetjate muldade valdkond Kesk-Eestis (17,2%). Eesti viljakaimate muldade piirkond. Lõuna-Eesti leetunud ja näivleetunud muldade valdkond (20,7%). Lähtekivimi karbonaatsus väheneb pidevalt lõunasuunal. Peamiselt happelised mullad ja keskmisest toitainetevaesemad mullad, vajavad lupjamist ja väetamist. Glei ja lammimuldade valdkond Lääne-Eestis (7%). Piirkonna mullastik sobilik eelkõige heintaimede kasvatamiseks, piimatootmiseks
obolys liivakivi,glaukoniit,diktüeneema kildkivi,dolomiit,põlevkivi,lubjakivi NB! Need on vana aegkonna setted ja pindmised materjalid on aluspõhjaks Kõik vana aegkonna setted on kaetud hilisemate pudedate setetega, mida nim. pinnakatteks. Pinnakatte ülemist osa, mis võtab osa mulla tekkest ja mõjutab seda, nim. mulla lähtekivimiks. Tähtsaimad lähtekivimd Eestis on: )1 Moreenid e. jääsetted, jäid maha jääajast a) Põhja Eestis valkjashall rähnmoreen b) Kesk- Eestis pruunikas hall või kollakas pruun karbonaatne saviliiv kuni liivsavi moreen c) Lõuna Eestis punaks pruun saviliiv liivsavi moreen, mille karbonaatsus pidevalt lõuna suunas väheneb 2) Lõimiselt kahekihilised lähtekivimid (Põlvas, Valgamaal ka Tartumaal) moreen on kaetud hilisema settega nt. liiv või saviliiv. 3) Fluvioplatsiaarsed liivad, kruusad 4) Pärast jääaegsete veekogude setted, mis võivad
Aluspõhja katavad peaaegu pidevalt noored pudedad setted, moodustades maakoore kõige pindmise osa pinnakatte. 5. Mulla aluskivim ja lähtekivim. Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte (harvem ka aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks. Mullatekkeprotsessist otseselt mittehaaratud osa nimetatakse mulla aluskivimiks. 6. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid. 1. Moreenid e. jääsetted a) Põhja-Eestis valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen. Lõimiselt tugevasti koreseline liivsavi. b) Kesk-Eestis hallikaspruun või kollakashall karbonaatne saviliiv ja liivsavi moreen. c) Lõuna-Eestis punakaspruun karbonaadivaene või nõrgalt karbonaatne moreen. Karbonaatsus väheneb lõuna suunas pidevalt. Lõimis varieerub saviliivast kuni savini. d) Kagu-Eestis pruun karbonaatne moreen 2. Lõimiselt kahekihilised lähtekivimid (Põlvas, Valgamaal ka Tartumaal)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
