Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks (0)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid
Filosoofia kordamismaterjal, kevad 2014
  • Sõna „filosoofia“ mõiste
    Traditsiooniliselt tuletatud kreeka keele sõnadest 1) philein, phileo –armastama 2) sophia – tarkus
  • „philosophia“ esmatarvitus?
    Pole väga selge – umbes 5-4. Saj. E.m.a
    Herodotosel verb philosopheo
    Pythagoras ei olevat lubanud end targaks nimetada, sest see olla ainult jumalale kohane; tema olla ainult tarkusearmastaja.
    Sokrates , tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks.
    Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a)
  • Simo Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikoni filosoofia määratlus
    „ Distsipliin , mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria , mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme.“
  • Elmar Salumaa, Filosoofia ajalugu I filosoofia määratlus
    „Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas – aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses.“
  • Filosoofia põhiprobleemid ja valdkonnad: Albert Calmus(1913-1860)
    „On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastava filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata.“
  • Põhiprobleemid sõltuvad koolkonnast
    Filosoofilis probleeme käsitletakse üldjuhul koolkondades.
    Koolkondi /filosoofiavoolusid seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest, meetoditest , põhiprobleemidest – neid ei panda igapäevaselt kahtluse alla.
  • Filosoofia voolud ja koolkonnad
    Eksistentsialism, analüütiline filosoofia, fenomenoloogia, marksism , poststrukturalism, neotomism jne.
  • Analüütiline filosoofia
    Eelkäija/vanaisa: G. Frege (1848-1925)
    Klassikud /alusepanijad: G.E. Moore (1873-1958), B. Russell (1872 – 1970), L. Wittgenstein (1889-1951) - Tractatus logico-philosophicus (1921) ja „ keeleline pööre“
    Kaks traditsiooni/suundumust:
    Ideaalkeelefilosoofia (varane Wittgenstein, B.Russell, R.Carnap)
    Tavakeelefilosoofia ( hiline Wittgenstein, J.L.Austin, G. Ryle )
    Tänapäeval tegeletakse analüütilise filosoofia raames väga erinevate probleemide ja valdkondadega, mitte üksnes keele või mõistete uurimisega. Aga säilinud on teatavad ühised jooned ja hoiakud selle suhtes, kuidas filosoofiat teha ja mida seejuures taotleda.
    Iseloomulikud jooned:
    Mõistete selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus
    Argumentide esitamine
    Hämaramate teemade ( eksistentsiaalne äng, eimiski jmt) ning mitmetähenduslikkuse vältimine
  • Filosoofia valdkonnad
    Tänapäeval üsna levinud jaotus:
    Teoreetiline filosoofia – epistemoloogia , metafüüsika, vaimufilosoofia (philosphy of mind), keelefilosoofia ja loogika , teadusfilosoofia ...
    Praktiline filosoofia – poliitikafilosoofia, eetika , esteetika , õigusfilosoofia, haridusfilosoofia
  • Filosoofia üldised tunnused
    Üldisus
    Abstraktsus
    Kriitilisus, argumentatiivsus
    Mõistete selgitamine /analüüsimine
  • Abstraktsus: Bertrand Russell
    „Üks kasulik võte, mida õpetab filosoofia, seisneb kõikide probleemide teisendamises konkreetsest vormist abstraktsesse.“
    (Kas Iisraelil on õigus rünnata enesekaitseks Iraani ?)
    „kui me.. konkreetsed probleemid asendame ühe abstraktse probleemiga, milles nende rahvaste või kogukondade nimesid, kellesse me suhtume tunnete vahendusel, asendavad tähed A ja B, siis on palju lihtsam näha, mida oleks tarvis arvestada erapooletu lahenduse saavutamiseks.“
    (Kas riigil A on õigus rünnata enesekaitseks riiki B?)
  • Kriitiline filosoofia /argumentatiivsus
    Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab kahtluse ja kriitikaga. Seepärast võime filosoofiat nimetada kriitiliseks.
    Erinevalt religioonist ei paku filosoofia meile taevalikke ilmutusi ega valmiskujul tõdesid, mis tuleb lihtsalt omaks võtta. Üldjuhul filosoof argumenteerib , mitte ei jutlusta.
    Filosoofia on kriitiline reeglina kahes mõttes:
    • Argimõtte, nn „tavaarusaamade“, iseenesestmõistetavuse suhtes
    • Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes.

  • Mõistete selgitamine /analüüsimine
    Erinevalt nt loodusteadustest ei ole filosoofias võimalik põhimõisteid niimoodi defineerida , et need definitsioonid oleksid üldaktsepteeritud. Kuid ka filosoofias saab mõisteid selgitada/analüüsida. Erinevates koolkondades tehakse seda muidugi erinevalt.
    Analüütilises filosoofias on üheks traditsiooniliseks mõistete selgitamise viisiks olnud nende analüüsimine selle läbi, et tuuakse välja mõistete rakendatavuse „tarvilikud ja piisavad “ tingimused“. Nt printsessi mõiste: „Miski on printsess siis ja ainult siis, kui ta on (1) naine ja (2) kuninglikku päritolu.“
  • Eksperimentaalfilosoofia
    Moodne filosoofiaharu, mis esitab väljakutse traditsioonilisele „tugitoolifilosoofiale“.
    Eksperimentaalfilosoofias tehakse empiirilisi uurimusi, et selgitada välja, mida (rassi, soo vm tunnuse poolest erinevad) inimesed peavad ühel või teisel puhul teadmiseks, moraalselt õigeks jne.
  • Vaidlus filosoofia otstarbe üle: mis kasu on filosoofiast?
    Thales – Vana-kreeka esimene filosoof- olevat tähti vaadates kaevu kukkunud. Kuidas saab see, kes enda ettegi ei näe, ütelda midagi tarka taevakehade või üldse millegi kohta? Pigem on ta naerualune.
    Igapäevaelus võib kuulda lauseid „Ära hakka filosofeerima !“ ,“Ära targuta!“ jmt.
    Filosoofia „ainsat ja ainuõiget“ otstarvet pole kusagilt võtta. Läbi ajaloo on filosoofiale omistatud mitmeid otseseid ja kaudseid otstarbeid:
    Teadmise kasulikkus
    Maailma parandamine
    Õnnelikuks tegemine
  • Teadmise kasulikkus
    Platon (u 429 – 347 e.m.a): Filosoofia pääseb ligi sellele, mis päriselt ja muutuuatult on. Meid ümbritsev, meeltega tunnetatav muutuv maailm ainult näib, paistab kuidagi. Seda, mis on, saab tunnetada mõistusega.
    Filosoof, kes tunnetab seda, mis päriselt on,teab, kuidas inimesed peavad elama.
    Filosoofia on niisiis midagi praktilist: maailma olemisest saab teada, kuidas korraldada ühiskonda ja elu.
    Järeldus: ideaalses riigis peavad valitsema filosoofid .
  • Ühiskonna hüvanguks: Marksism ja pragmatism
    Teha ühiskonna elu paremaks. Meie elu hüvanguks. Paljud „praktilised“ filosoofid (eetikud, poliitikafilosoofid) usuvad, et „õigluse“, „vabaduse“ jmt mõistete selgitamine on ühiskonnale kasulik.
  • Karl Marx ( 1818 -1883)
    „Filosoofid on maailma mitmeti tõlgendanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“
  • Filosoofia on mõjutanud maailma
    J.-J. Rousseau ( 1712 -1778) ideed õhutasid prantsuse revolutsiooni.
    I. Kanti ( 1724 -1804) „Üldine looduslugu ja taeva teooria“ mõjutas tugevasti kivinenud looduskäsitlust.
    Meie igapäevased tavalised kulunud mõtted ja ideed demokraatiast, vabadusest jms olid kunagi filosoofide nutikad vaated.
  • Õnn: Epikuros (341-270 e.m.a)
    „Filosoofia teeb õnnelikuks! Annab meelerahu .“
  • Erasmus Rotterdamist (1466- 1536 ), Narruse kiitus.
    „Üldse on mõttetarkuse uurimisele andunud inimesed muudes asjades, eriti aga laste seotamises, väga õnnetud – ja seda looduse ettenägelikkuse tõttu, nagu ma arvan, et see tarkusepahe inimlaste seas liiga laialt ei leviks. Näiteks on teada, et cicero poeg oli äbarik ja et tolle targa Sokratese lapsed olid enam ema kui isa sarnased, nagu keegi väga kenasti on kirjutanud, see tähendab – rumalad “
  • Platon
    Õpetus ideedest ehk vormidest mitmetes Platoni teostes: nähtav maailm oma konkreetse objektidega on näiline, tõeliselt on olemas igavesed , muutumatud universaaid (ilu ise, headus ise, inimese idee, hobuse idee, arvud ja nendevahelised suhted jne)
  • Platonism
    Platonism nüüdisaegses metafüüsikas: on olemas abstraktsed objektid, mis ei paikne aegruumis ega meie mõistuses (nt matemaatilised objektid, proportsioonid)
  • Enne filosoofiat ja teadust oli müüt
    Algseks või loomulikuks asjade seletamise viisiks võib pidada müüti, mis on tihedasti seotud usundiga.
    Kreeka keeles mythos – „lugu“
    Müüt on lugu, mis seletab hõimu või rahva jaoks, kuidas on tekkinud maailma, inimene jne. Müütide peategelasteks on sageli jumalad ja kangelased.
  • Filosoofia ja teadus:
    Antiikaja mõtlejate ega ka veel mitte uusaja mõtlejate juures ei saa tõmmata selget piiri teadlase ja filosoofi rollide ja tegevuste vahele.
    Thalese jt eelsokraatikute mõtted selle kohta, mis on kõige oleva algeks (vesi, õhk, 4 algelementi..) kuuluvad ühtviisi nii filosoofia kui loodusteaduse ajalukku.
    17.-18.sajandil hakkas kujunema eksperimenteeriv loodusteadus , aga see oli üsna tihedasti põimunud filosoofiliste aruteludega looduse kohta üldiselt, mh selle kohta, kuidas kõikvõimas Looja loodust juhib ja valitseb. Ladina keeles philosophia naturalis.
    Sir Isaac newtoni (1642- 1727 ) mõtlemises olid teaduslik, filosoofiline ja religioosne ja esoteeriline arutelu tihedasti seotud.
  • Teadusfilosoofia
    • Kuidas määratleda teadust üldiselt? Mille poolest erinevad üksteisest reaal -,sotsiaal- ja humanitaarteadused?
    • Milliste kriteeriumide alusel saab teha vahet teadusel ja pseudoteadusel?
    • Induktsiooniprobleem
    • Kas teaduslikud teooriad kirjeldavad tegelikkust ?

  • Induktsiooniprobleem
    Kõik luiged , keda seni on nähtud on valged. Järelikult: kõik luiged on valged. Igal luigel on omadus olla valge.
    Kas selline järeldus annab meile teadmise luikede värvi kohta?
  • Realism vs instrumentalism
    Realism: teaduslikud teooriad kirjeldavad (või vähemalt on nende eesmärgiks kirjeldada) maailam säärasena nagu see tegelikult on. Füüsikalised jõud ja väljad, aatomid ja molekulid on looduses päriselt olemas.
    Instumentalism: teaduslikud teooriad on vaid vahendid vaadeldavate nähtuste seostamiseks, teooriatel puudub tõeväärtus. Füüsikalised jõud ja väljad, aatomid ja molekulid on kasulikud fiktsioonid, mis on vajalikud arvutuste ja ennutuste tegemiseks.
  • Filosoofia ja religiooni ühisjooni
    Kohati otsivad ja pakuvad vastuseid samadele või sarnastele küsimustele:
    Kuidas või miks üldse on tekkinud maailm? Kas meil on kehast eristatav hing, mis saab eksisteerida ka kehata? Kas meil on vaba tahe ? Mida tohime ja mida ei tohi teistele teha?
  • Filosoofia ja religiooni erinevusi
    Küsimise, vastamise ja arutlemise viisid võivad olla üsna erinevad.
    Filosoofias püütakse tugineda üksnes mõistusele ja ratsionaalsele uurimusele. Filosoof ei pea ühtki õpetust või teksti lihtsalt „tõe pähe võtma“.
    Usundites käibivad sageli tõeallikatena ka üleloomulik ilmutus ja pühakiri.
    Religioonile on iseloomulik kultus .
    Filosoofia positsioonilt vaadates võib märgata, et erinevad usundid ja usulahud sisaldavad filosoofilises laadis arutlemist väga erineval määral.
    Leidub radikaalseid ususekte, kus teoreetiline mõtlemine on lausa põlu all.
    Teisalt sisaldub nt budismis rikkalik filosoofiline pärand, millel on palju sisulisi
    kokkupuutepunkte lääne filosoofiaga
  • Frank P .Ramsey
    „pole olemas iseseisvat tõeprobleemi, vaid üksnes keeleline segadus “
  • Tõde filosoofilise probleemina
    Eetikas : Kas (ja mis tingimustel) peaks rääkima tõtt? (Hädavale + „tõde on valus kuulata“)
    Esteetikas : Mis asi on kunstitõde (eriline tõeliik või lihtsalt õde kunstis?)
    Epistemoloogias: Kuidas teame tõde? Mille alusel tunneme tõe ära?
    Keelefilosoofias: Milline on fraasi „on tõene“ roll keeles?
  • Mis on tõeteooria?
    Silt „tõeteooria“ on tähistanud erinevaid asju. Teooria ...
    • Tõekandjatest ( laused ?faktid?maakaardid)
    • Tõefraasi „on tõene“ funktsioonist
    • Tõe kriteeriumist
    • Tõest endast
    • Sõna „tõene“ tähendusest
    • Mida tähendab mõiste sõna „tõene“
    • Sellest, mida tähendab omada tõe mõistet

  • Mis on „tõe kandjad “?
    Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjadega (majad, kivid ) seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende asjade kohta midagi väita.
    „tegelikult on tõed ja väärused arvamuste ja väidete omadused, ja seepärast ei saaks puhtalt materiaalne maailma – just sellepärast, et ta ei sisaldaks ei arvamusi ega väiteid – sisaldada ka mitte mingit tõde ega väärtust.“ Bertrand Russell (1994)
  • Tõe täpsustused ja erandid 1
    Tõesust ei omistata mitte kõikidele keelelistele ühikutele:
    • „kõik tudengid peavad tarbima kanepit!“ (käsk)
    • „kui vanalt tuleks alustada seksuaaleluga?“ (küsimus)
    • „elagu tudengite sügispäevad!“ (hüüatus)

    Käsud, küsimused ja hüüatused võivad olla rumalad, vaimukad, tobedad, kohatud jms ent mitte tõesed/väärad.
  • Tõe täpsustused ja erandid 2
    Tõeteooria ei tegele (reeglina) selliste väidetega:
    • „ta on tõeline kommunist “
    • „paarikese vahel puhkes õige tõeline armastus“
    • „indrek Hirv on tõeline luuletaja“
    • #“lõhkes tõeline üllatuspomm“
    • Tõelisi isiksusi on uues riigikogus vähevõitu“
    • „see maal on tõeline picasso “

    „tõeline“ = näidis, eeskujulik, ehtne .
  • Mis on „tõe tegijad ?“
    Filosoofi (tõeteoreetikut) ei huvita küsimus, kas mingid konkreetsed väited on tõesed.
    • Kas on tõsi, et see auditoorium mahutab 200 inimest?
    • Kas vastab tõele, et loeng toimub esmaspäeviti?

    Filosoofi huvitab – tõesuse loomus.
    • Mis on see „miski“, mis teeb tõsed väited tõeseks?
    • Kas kõigil tõestel väidetel on mingi ühine „olemus“?

    Erinevad vastused, teooriad, lähenemised.
  • Korrespondentsusteooria
    Platon, Aristoteles , Thomas Aquinost, Bertrand Russell.
    Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene siis ja ainult siis kui X vastab faktile. Nt. Väide „ kass on katusel“ on tõene siis, kui mõni kass on tõepoolest katusel, väär aga siis kui seal pole mingit kassi. Väide on tõene siis, kui asjad on nii, nagu väide ütleb, vastupidisel korral on ta väär.
    Korrespondentsusteooria probleemid:

  • Koherentsusteooria
    G.W. Leibniz , B. Spinoza , H.H.Joachim, O. Neurath
    Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes! (ladina keeles coherentia „sisemine seos“) – väide ( uskumus ) on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega ( uskumustega )
    Kooskõla tähendab vastuolu puudumist. Nt. „ marek volt sündis 1973“ ja „Marek volt sündis 1937“ ei ole kooskõlas. Keegi „üks ja seesama isiK“ ei saa sündida kahel erinevalt ajal.
    Koherentsusteooria probleemid:
    • Mis uskumuste süsteem?
    • „Piiskop Stubbsi probleem“

  • Pragmatismi tõeteooria
    C.S. Peirce , W.James, F.C.S.Schiller, J. Dewey
    Pragmatismi (kreeka keeles pragma “tegu, tegutsemine“) kui filosoofiavoolu esinedajatele tõekonteptsioonid.
    Tõesed on sellised uskumused..
    • Mis „töötavad“
    • Millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda
    • Mis ennast õigustavad
    • Millesse on kasulik uskuda

    Pragmatismi kriitika:
    • „töötama“ kahemõttelisus
    • Kasulik väärtus/kasutu tõde
    • Mis on tõe otsimise point?

  • Deflatsionismi tõeteooria
    Frank P.Ramsey, A.J. Ayer , P.F. Strawson , W.V.O.Quine
    Vaated, mida iseloomustab veendumus , et tõeprobleemiga pole mõtet vaeva näha.
    Laskem tõesti ja tõeteooriatest õhk välja!
    Deflatsionalism (de+ladina keeles flare „puhuma)“
    Deflatsionismi tunnused:
    • Tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu eelmised teooriad on eeldanud!
    • Tõel pole mingit deepi „olemust“ – pole mingisugust kõigi tõdede ühist omadust.
    • Tõeprobleem on filosoofe masendanud seetõttu, et nad otsivad seda mida ei ole olemas!

    Fraasid „on tõene“ („on tõsi“) on ppõhimõtteliselt kõrvaldatavad: järgnevad laused on sama sisuga!
    • „ma tunnen kannikese lõhna“
    • „on tõsi, et ma tunnen kannikese lõhna.“

    Deflatsionismi kriitika:
    • Hüpoteetilised otsused
    • Tõde kui väärtus
    • Kriitika põhiidee: Leida fraasi „on tõene“ tarvitusjuhtum, mis ei klapi teooria poolt väidetud tõefraasi rollidega.

    NB! Deflatsionism ei väida, et
    • Fraas „on tõene“ tuleks keelest ära kaotada (või et selle tarvitust tuleks piirata)
    • Tuleks loobuda tõerääkimisest (ebasiira vaikimise või valetamise kasuks).
    • Sõnade „tõene“ ja „on tõene“ tarvitamine on kasutu/mõttetu

  • Milles seisneb tõefraasi funktsioon?
    On antud erinevaid vastuseid. See tõttu mitmeid silte („tõe liiasusteooria “, „minimalism“, „mitte-tõeteooria“ jms), mida reeglina peetakse deflatsionismi liikideks.
    Vaatame järgnevaid ettepanekuid:
    • Stilistiline
    • Üldistav
    • Kinnitav
    • Väljenduslik

  • Stilistiline jms otstarve:
    • Rõhutav
    • Stilistiline
    • Süntaktiline

    NB! Pole väga selge mida silmas peab.
    „Need“/“on tõsi, et“/ on fraasid, mida me mõnikord kasutame rõhutamiseks või stilistilistel kaalutlustel või ka selleks, et näidata, milline koht on sel ütlusel meie arutluses.“ Frank P.Ramsey (1999)
  • Üldistav otstarve
    Quine (1995) ja Ramsey (1999): tõefraas on üleliigne, omistatuna ühele antud lausele:
    „on tõene, et Caesar mõrvati“ = „Caesar mõrvati“
    Ent tõefraasi on vaja lause puhul, mis pole antud. Võime tahta öelda, et kõik, mis keegi mingil juhtumil ütles, oli tõene:
    „kõik, mida Newton ütles on tõene EI VÕRDU kõiik mida Newton ütles.
  • Kinnitav otstarve
    „terminid ’tõene’ ja ’väär’ ei tähenda mitte midagi, vaid funktsioneerivad lauses lihtsalt kinnitamise ja eitamise märkidena.“ A.J.Ayer (2001:85-86)
    P.F.Strawson (1950): ütleda, et „p on tõene“ ei ole tegelikult väitmine selle väite (p) kohta, vaid sooritada selle väitega kinnitamine, nõustumise tegu. Nt: kui keegi ütleb, et „on tõsi, et sajab“ siis, keegi kinnitab, et sajab.
    46. Väljenduslik otstarve
    Strawson: fraasil „on tõene“ veel ka väljenduslik otstarve:
    • „on see tõsi, et ...“
    • „on see ikka tõene, et ..“
    • „kui seeon tõsi, no siis ma küll ei tea“

    „tõene“ funktsioneerib siin üllatuse, kahtluse, mitteuskumise väljendajane ( a la „tõesti vä“)
  • Hüpoteetilised otsused
    Peter T.Geach (1960) ja John R. Searle (1962) eristasid kategoorilisi ja hüpoteetilisi otsuseid.
    Hüpoteetilistes otsustes („kui p on tõene siis, Q) ei ole sõnal „tõene“ kinnitavat rolli.
    Näide: „on tõsi, et päike paistab“
    „kui on tõsi, et päike paistab, siis..“
  • Tõde kui väärtus
    Crispin Wright (1992):deflatsionist seisab vastakuti dilemmaga.
    Kui ta väidab, et tõde pole midagi sellist, millest tuleks teha mahlane teooria, jääb tal seletamata asjaolu, et me tõemõistmist oma elus vägagi lugu peame.
    Kui ta aga sellise seletuse annaks, satuks ta tagasi neile tõeteooria radadele , mida õhtumaises filosoofias juba üle kahe ja poole tuhande aasta on sõtkutud.
  • Olemine – sisevaade metafüüsikasse
    Milline on maailma? Kas maailma loomus on meile kuidagiviisi avatud? Käsitluse aluseks on Blackburn (1999)
  • Metafüüsika mõisteid:
    Entiteedid – kõik olemasolevad „asjad“
    Ontoloogia – käsitlus olemasolevatest entiteetidest või nende loetelu
    Partikulaar – asi, mis on täielikult samal ajal ainult ühes kohas. Nt üksik õun
    Universaal – võib olla täielikult samal ajal mitmes kohas. Nt omadus olla punane, punasus.
    Entiteet on konkreetne, kui tema esinemine antud kohas antud ajal välistab mistahes teisel sama liiki entiteedil samas kohas samal ajal viibimise. Nt üksik õun on konkreetne asi – kaks õuna ei saa olla korraga samal ajal samas kohas.
    Entiteet on ABSTRAKTNE , kui mitu sellist entiteeti saab olla samas kohas samal ajal. Nt. protsess nagu objekti kuju pidev muutumine saableida aset samal ajal samas kohas kui objekti värvuse pidev muutumine
    IDEALISM - arusaam, et kõik olemasolev sõltub vaimust . Idealismi järgi on vaim fundamentaalsem kui mateeria.
    REALISM - realism mingi valdkonna/objekti suhtes väidab, et see valdkond /objekt on vaimust sõltumatu.
    TEADUSLIK REALISM - teaduslikud teooriad saavad olla tõesed ning nad kehtivad reaalsete objektide kohta maailmas.
    INSTRUMENTALISM - teaduslikud teooriad on vaatluste ennustamise instrumendid (vahendid). Kui kaks teooriat ennustavad vaatlusi ühtviisi hästi, siis ei ole üks teooria parem kui teine.
    NATURALISM - kõik olemasolev on osa loodusest
  • Asjade samasus
    Asjad meie ümber on mõnes mõttes samased ja mõnes mõttes erinevad. Nad sarnanevad ja erinevad oma OMADUSTE poolest. Omadusi omistatakse predikaatidega: ‘Õun on punane’ (Fa)
  • Maitsed ja lõhnad
    Millest sõltuvad asjade omadused, kas meist või maailmast? Kuhu kuuluvad maitsed, värvused, lõhnad ning muud tajutavad kvaliteedid?
    Galileo Galilei (1564-1642) esitas eristuse, mis on hiljem tuntud primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide eristusena.
    „Ma ütlen nüüd, et alati kui ma mõtlen mistahes materiaalse või kehalise substantsi peale, siis tunnen ma vahetult vajadust mõelda sellest kui piiritletust ning millestki , mis omab mingisugust kuju; on suur või väike teiste asjadega võrreldes ning asub igal hetkel mingis kindlas paigas; liigub või seisab; on
    kokkupuutes mõne teise kehaga või mitte; ning mida on oma arvult üks, mõni või mitu. Nendest tingimustest ei suuda ma substantsi eraldada, ükskõik kuidas ma oma kujutlusvõimet ka ei pingutaks..“ galileo galilei
    „...Ent mu vaim ei tunne tingimata vajadust lisada, et see peab olema valge
    või punane, mõru või magus, kärarikas või vaikne ning meeldiva või vastiku
    lõhnaga. Kui meeled meid ei juhiks, siis ei jõuaks mõistusvõi kujutlusvõime
    arvatavasti eales selliste kvaliteetideni. Seepärast arvan ma, et mis puutub
    objekti, siis pole maitsed, lõhnad, värvused ja nõnda edasi enamat pelgaist
    nimedest , mis me talle rakendame ning et need asuvad üksnes teadvuses.
    Seega, kui elusolendid ära kaoksid, siis oleks kõikneed kvaliteedid ära
    pühitud ning haihtunud.” Galileo Galilei, II Saggiatore, 1623
  • Sekundaarsed kvaliteedid
    Primaarsed kvaliteedid kui midagi sellist, millest lahus ei saa ma asjast mõelda. Sekundaarsed kvaliteedid on midagi sellist, milleta saab asju ette kujutada.
    Galilei ettekujutus oleks tänapäevases kõnepruugis midagi järgnevat:
    • Primaarsed kvaliteedid on omadused, mis on asjadel tõeliselt nende (füüsikalise) olemuse tõttu.
    • Sekundaarsed kvaliteedid asuvad üksnes vaatleja vaimus ning ehkki nad võivad olla põhjustatud millegi poolt, mis asub maailmas, ei sarnane nad oma põhjustele.

    John Locke (1632-1704) eristab:
    “keha primaarsed kvaliteedid, mis -nagu näeme - tekitavad meis lihtideid, nt tahkus , ulatus, kuju, liikumine või paigalseis ning arv.”ja“sellised kvaliteedid, mis tõeliselt ei ole midagi objektides enestes peale nende võime tekitada oma primaarsete kvaliteetidest oma tajumatute osade suuruse, kuju, paigutuse ning liikuvuse abil meis erisuguseid tajumusi – värve, helisid , maitseid. Neid nimetan ma sekundaarseteks kvaliteetideks.”
  • Primaarsed kvaliteedid
    Locke toetus suuresti Robert Boyle ’ile (1627-1691), kui väitis, et primaarsed kvaliteedid on need kvaliteedid, mis on objektidel vastavalt mateeria korpuskulaarsele teooriale .
    Primaarsed kvaliteedid tekitavad meis lihtideid, mis sarnanevad primaarsetele kvaliteetidele objektides.
    Sekundaarsed kvaliteedid on objektide toime meie meeltele. Nad sõltuvad objektide võimest tekitada meis tajumusi, mis ei sarnane objektide omadustele. Sekundaarsed kvaliteedid on määratletavad vaatleja kaudu: olla punane = paista punane normaalselevaatlejale tavatingimustes.
    Kuid kas sekundaarsed kvaliteedid ei kuulu siiski objektide juurde
    kui võimed, mis meis tajumusi esile kutsuvad ?
    Võimed tekitavad tajumusi, kuid tajumused pole objektide võimed, nad
    ei sarnane võimetele, mis neid tekitavad.
  • Tajude relatiivsus
    Miks arvata, et sekundaarsed kvaliteedid ei asu maailmas?
    Taju suhtelisuse argument (Blackburn).
    Oletame, et mingi objekt lõhnab ühe vaatleja (O) meelest teatud viisil ning mõne teise vaatleja (O*) meelest hoopis teistmoodi. Kuivõrd O ja O* on võrdselt hästi eluks kohastunud , pole alust öelda, et ainult O või O* tajub lõhna õigesti. Seega ei asu maailmas ühte õiget lõhna ning lõhna võib pidada täielikult vaimust sõltuvaks.
    On üldteada, et muutused meie tajuaparaadis muudavad lõhna ja maitset – kvaliteedid sõltuvad vastuvõtjast.
    Argumendi jaoks on tähtis, et kohastumus oleks võrdväärne, sest muidu saaks öelda, et üks vaatleja tajub korrektselt ja teine eksib .
    Miks mitte öelda, et nt tõelised värvused on need, midatajuvad need olendid, kes on värvinägemiseks kõige paremini kohastunud?
    Ning tõelised lõhnad on need, mida tajuvad olendid, kelle lõhnataju on kõige parem, jne.
    Kuid O ja O* võivad olla võrdselt kohastunud värvinägemise suhtes.
    Tajude relatiivsuse argument
    Kui ei saa öelda, et vaatlejad, kes tajuvad lõhna teisiti, eksivad või on puuduliku tajuaparaadiga, siis paistab, etobjektil pole ühte õiget lõhna. Või on tal mitu lõhna?
    Kuid maailm ei saa sisaldada sama palju lõhnu kui on võimalikke tajuaparaate, sest siis oleks samal objektil vastukäivad lõhnad.
    Järelikult peavadki lõhnad asuma vaimus, kus mujal. = Sekundaarsete kvaliteetide idealism.
    Ka Rene Descartesi järgi ei saa meeli alati usaldada - meeled informeerivad meid sellest, mis on kehale kasulik või kahjulik, ent nad ei anna meile aimu
    asjade olemusest. Kui me kasutame oma mõistust ning tungime läbi meelte poolt edastatud andmete, siis millise maailmani me jõuame?
  • Kaks maailma (pilti)
    Descartesi järgi on maailmas vaid ulatusega asjad. Kõik muu on meelte poolt lisatud. Descartes ja tema kaasaegsed lõid niiviisi lõhe või duaalsuse kahe
    maailma(pildi) vahel, millest me pole vabanenud tänini:
    • maailm nagu ta on antud meile (see igapäevane värviline, soe, lõhnav, kärarikas maailm) /ilmnev pilt/
    • maailm nagu ta päriselt on (maailm, mis koosneb füüsikalistest osakestest ning jõududest) - seda, milline maailm päriselt on, saame teada teaduse vahendusel /teaduslik pilt/

  • Teaduslik pilt ja ilmnev pilt
    Teadusfilosoofiline vahepala :Wilfrid Sellars (1912-1989) murdis pead selle üle, kuidas lepitada teaduslikku maailmapilti selle ilmneva [manifest] pildiga , mis meil on maailmast, kui me seal igapäevaselt ringi toimetame.
    Kui tekib konflikt kahe pildi vahel, siis on meil näiteks järgmised võimalused:
    1. Teaduslik pilt kujutab seda, mis on tõeliselt olemas. Ilmnev pilt pole muud kui illusioon .
    MIKS? Teaduslik pilt toetub eksperimentaalsetele testidele ning tõendusmaterjalile. Ilmnev pilt põhineb eelarvamustelning meie ülesehitusest tingitud illusoorsetel arusaamadel.
    2. Ilmnev pilt kujutab seda, mis on tõeliselt olemas, teaduslik pilt on illusoorne .
    MIKS? Ilmnev pilt põhineb (igapäevasel) kogemusel , mida peab vältimatult eeldama ka teaduslik pilt. Kui teaduslik ettekujutus maailmast satub vastuollu ilmneva pildiga, siis see ettekujutus on ekslik . Kui loobuda ilmnevast pildist, siis kaotab ka teaduslik pilt oma põhja.
    3. Mõlemad pildid on õiged, ent üks (ilmnev pilt) taandubteisele (teaduslikule pildile).
    MIKS? Sest me saame taandada ilmneva pildi elemente teadusliku pildi elementidele (nt taandada lauad elementaarosakeste kooslustele)
    4. Mõlemad pildid on õiged, ent nad pole võrreldavad (ning seega ei vastandu üksteisele).
    MIKS? Pildid on mõisteskeemid, mille vahendusel me mõtleme maailmast. Mõlemad täidavad oma ülesannet edukalt, kuidmaailm ise on midagi enamat sellistest skeemidest ning pole nendepoolt täielikult haaratav.
    Võimalused (1) ja (3) on omased teadusliku realismi variantidele, (2) ja (4) annavad tunnistust teaduse instrumentalistlikust käsitlusest.
  • Tõeline maailm
    Locke’i järgi on meile nähtuv maailm on just selline nagu ta on meie vaimu tõttu. Tõeline maailm sisaldab vaid primaarseid kvaliteete.
    Locke’i seisukoht on võrdlemisi lähedane teaduslikule realismile. Kui värskendada tema kaasaegseid teaduslikke arusaamasid ning asendada korpuskulite primaarsed kvaliteedid elementaarosakeste, energiate, jõudude ja väljadega, siis saame tulemuseks seisukoha, et tegelik maailm koosneb osakestest ning väljadest ning lõhnadel, värvustel ja maitsetel seal kohta ei ole.
  • Materiaalse maailma metafüüsika
    Kuid kas sellisel arusaamal on ka probleeme?
    Mis on see, mis täidab ruumi? Millest maailm koosneb?
    • Descartesi järgi oli füüsilise reaalsuse ainsaks kvaliteediks ulatus, kuid see ei sobi, sest on liiga abstraktne. Üksnes ulatus ei võimalda seletada erinevust ühe kuupmeetri ruumi ja kehaga täidetud ühe kuupmeetri ruumi vahel.

    Millest kehad koosnevad? Kehad on tahked .
    Vaatame, mida ütles Locke tahkuse [solidity] kohta
    Locke tahkusest:
    “Idee tahkusest omandame me kompimise abil; ja see tuleneb - nagu me avastame - keha vastuseisust mistahes teisele kehale, mis tahab hõivata tema kohta, kuni ta on sealt lahkunud. Ühtki teist ideed ei omanda me nii järjekindlalt aistingu kaudu kui tahkust. Ükskõik kas me liigume või püsime paigal, või kus me iganes ei paikneks, ikka me tunneme midagi enda all, mis meid kannab ja takistab meie vajumist allapoole; ja kehad, mida me igapäevaelus puudutame, tekitavad tajumuse, et seni, kuni nad jäävad meie käte vahele, takistavad nad ületamatu jõuga neile survet avaldavate käte osade lähenemist. Seda, mis nõnda takistab kahe keha lähenemist, nimetan ma tahkuseks.”
    An Essay Concerning Human Understanding , II, iv, 1 (tlk L. Vahtre )
    Locke lisab, et ta nimetab seda tahkuseks, mitte läbitungimatuseks, kuna viimane on üksnes negatiivne määratlus ning pigem tahkuse tagajärg kui tahkus ise.
    Mis siis on tahkus? Locke’i järgi on selleks objekti võime takistada teisi objekte võtmast enda alla seda ruumi, milles ta asub.
    Tahkuse kohta saame teadmisi oma tajumuste ja tunnete kaudu:
    “Kui keegi küsib minult : Mis on tahkus, siis juhatan ma tema meelte juurde, et need talle ütleksid.” Ibid . II, iv, 1-2
    George Berkeley ( 1685 -1753):
    Kui me saame tahkuse kohta teada ainult oma meelte vahendusel, mille poolest siis erineb tahkus soojusest, värvusest, lõhnast? Kui need aistingud ei anna meile edasi asjade tõelisi kvaliteete, siis miks peaks tahkusega olema teisiti?
    Berkeley vastuväited:
    Kui maailmas puudub tahkus, mis seal siis on? Berkeley: Mitte midagi. Subjektiivne idealism. Nagu sekundaarsed kvaliteedid, nii asuvad ka primaarsed kvaliteedid vaimus.
    Locke’i järgi oli võimalik kujutada maailma ette nii nagu ta tõeliselt on – kujutada ette maailma, kus on vaid primaarsed kvaliteedid. Berkeley ja Hume eitavad seda, et võime mõista meist sõltumatu maailma omadusi mingil muul viisil, kui ainult omaenda kogemuse vahendusel.
    Õun
    Berkeley - me ei saa mõista objekti eraldi tema kvaliteetidest.
    Eemaldame õunast kõik kvaliteedid, mille järgi me teda tunneme -värvuse, kuju, suuruse, lõhna, maitse jne.
    Mis jääb järele?
    Nähtamatu õun, mille olemasolu pole kuidagi võimalik kindlaks teha. Mille poolest see erineb õuna puudumisest?
    David Hume sõnastas selgesti selle vastuväite Locke’ile:
    “Pärast värvuste, helide, sooja ja külma väljaarvamist väliste olemasolude seast ei jää järele midagi, mis võiks anda meile õige ja järjekindla idee kehast.” Treatise of Human Nature , I, iv, 4(Tlk T. Hallap )
    Hume tahkusest:
    “Tahkuse idee on idee kahest objektist, mis isegi juhul, kui neid surutakse üksteise vastu ülima jõuga, ei suuda teineteisesse tungida , vaid säilitavad eraldi ja iseseisva olemasolu. Niisiis on tahkus täiesti mõistetamatu üksinda, ilma et mõeldaks mingitest kehadest, mis on tahked ning eksisteerivad eraldi ja iseseisvalt. Aga milline onmeie idee nendest kehadest? Värvuste, helide ja muude teiseste omaduste ideed on välistatud. Liikumise idee sõltub ulatuvuse ideest ,ulatuvuse idee aga –tahkuse ideest. Järelikult on võimatu, et tahkuse idee võiks sõltuda kummastki neist. See tähendaks ju, et liigume suletud ringis ja paneme ühe idee sõltuma teisest, samal ajal kui teine jälle sõltub esimesest . Niisiis ei anna meie moodne filosoofia meile mingit õiget ega rahuldavat tahkuse ideed, ja järelikult ka mitte mateeria ideed.”Ibid
  • Reaalsuse absoluutne kontseptsioon
    Moodne filosoofia (mille all siin mõeldakse Locke’i vaateid) nagu ka nn teaduslik maailmapilt eeldavad, et meile on kättesaadav “reaalsuse absoluutne kontseptsioon”. See on maailma kirjeldus nagu ta iseeneses, meist sõltumatult on. Ta sisaldab asju ning seoseid , mille abil saab seletada kogu universumi, kaasa arvatud meie endi toimimise.
    Berkeley ja Hume on seisukohal, et me mõistame maailma vaid oma kogemuste kaudu. Kui neil on õigus, siis pole meile reaalsuse absoluutne kontseptsioon kättesaadav.
    Immanuel Kant (1724-1804) eristas:
    asi iseeneses (das Ding an sich)
    asi meie jaoks (das Ding für uns)
    Maailm meie jaoks on tuntav vaid läbi mõjude meie meeltele ning seeläbi saame teada vaid midagi dispositsioonilist – jõudude ja võimude kohta.
    Maailm iseeneses võib olla teistsugune, ent see pole tunnetatav.
  • Asjad ja mõistmine
    Locke järgi seisnevad mõisted ning arusaamine selles, et vaimus on midagi, mis sarnaneb sellele asjale, mis selle põhjustab.
    Kant pakkus välja uue mõistetekäsitluse: mõiste kui organiseeriv printsiip või reegel andmevoo korrastamiseks. Samad mõisted loovad sama arusaamise , ehkki kogemussisu võib olla teistsugune.
    Ehk tekkisid eelnevalt kirjeldatud probleemid selle rollitõttu, mis pandi peale asjadele, mis pidid meis ideid tekitama.
    Kantiaanlikult mõeldes loobume sellest sõltuvusest asjadest.
    Mõistame põhjuslikkust, seadust, aega ja ruumi hoopis tunnetuse tarvilike viiside või eeltingimustena – need moodustavadraamistiku, mis aitab organiseerida meie kogemust.
    Aeg (sisemeele kaemuse vorm); ruum (välismeele kaemuse vorm). Kategooriad ehk puhtad arumõisted: ainsus, paljus , kõiksus, reaalsus , eitus , piiramine, substants , põhjus, vastastikusus, võimalikkus, eksistents , paratamatus
  • Mõtlemine ja objektid
    “ Senini on eeldatud, et meie teadmised peavad vastama objektidele. Ent kõik katsed meie teadmist objektidest laiendada, nende kohta midagi aprioorselt mõistete abil kindlaks tehes, on nendelt eeldustelt luhtunud.
    Seetõttu proovigem, et kas meid saadab metafüüsikassuurem edu, kui me eeldame, et objektid peavad vastama meie teadmisele. See langeks paremini ühte soovituga, nimelt sellega, et objektide kohta on võimalik saada aprioorseid teadmisi. … Kui kaemus peab vastama objektide ülesehitusele, siis ei näe ma, kuidas me saame viimaste kohta midagi aprioorselt teada; ent kui ese (meelte objekti mõttes) peab vastama tema ülesehitusele vastavalt meie kaemusvõimele, siis eiteki mul raskusi selle võimalikkuse ettekujutamisega.”I. Kant, Kritik der reinen Vernunf
  • Sõltuvus vaatevinklist
    Realist püüab näidata, et teatud faktid on vaimust täiesti sõltumatud. Idealist rõhutab vaimu rolli meie maailmakontseptsiooni vormimisel.
    Kas on midagi võimalik ette kujutada/haarata/mõista sõltumatult inimese vaatevinklist?
    Kujutle ruumi, mille seinal ripub peegel ning ruumis on laud, millel asub vaas lilledega. Ennast sinna ruumi mitte kujutleda!
    Kas peeglist on lillevaasi näha? Kui “jah”, siis sa oled võtnud
    omaks ühe vaatenurga. Kui “ei”, siis sa oled võtnud omaks teise vaatenurga.
    Lõks! Mistahes vastus eeldab mõne vaatepunkti omaksvõttu.
  • Objektiivne ilu
    George Edward Moore’i (1873-1958) katse näidata, et ilu ei asu vaataja silmades.
    Kujutleme kahte maailma. Ühes on mäed, rohi ja pilved . Teine on prügihunnik. Neis ei ela keegi, seega vaatlejad ei ole.Kõik on ometi nõus, et üks maailm on ilus, teine mitte. Kas see ei näita, et ilu on objektiivne?
  • Vaatevinkel ja vaade
    Moore ei märganud, et meie hindame neid maailmu omaenda vaatevinklist ning toome endaga kaasa oma vastamise viisid.
    Kuidas vältida mõlema mõttelise eksperimendi ohvriks sattumist – seisukohti, et kõik on vaataja silmis või et midagi ei ole seal?
    Ehk võime jagada ja valitseda : sekundaarsed kvaliteedid, ilu jne sõltuvad täielikult vaatlejast. Mõistuse kategooriad ei sõltu vaatlejast, vaid on kõikidele inimestele ühised mõtlemise võimalikkuse eeltingimused.
    Kuid kas teatud mõttes ei sõltu need kategooriad ikkagi rohkem meist kui
    maailmast? Kui need kategooriad oleksid teistsugused , mõistaksime maailma teisiti (kuid maailm oleks ikka samasugune ).
  • Kokkuvõtteks
    Locke: tõeline maailm koosneb primaarsetest kvaliteetidest, sekundaarsed kvaliteedid nagu asjade lõhn, värvus ja maitse on vaid vaatleja tajumused.
    Berkeley: niihästi primaarsed kui sekundaarsed kvaliteedid on tajumused
    Kant: meile on tunnetatavad vaid asjad meie jaoks, mitte iseeneses. Põhjuslikkus, aeg, ruum jne on tunnetuse viisid.
    Naturalism: me tunnetame maailma enam-vähem nii nagu see on, sest maailm on meid kujundanud seda tunnetama
  • Epistemoloogia
    Epistemoloogia [epistēmē + logos ] tegeleb küsimustega, mis seonduvad teadmisega.
    • Mida me võime teada?
    • Millised on meie teadmiste piirid?
    • Mis on teadmine?
    • Kuidas õigustada oma uskumusi?

  • Mis on teadmine?
    Traditiooniline teadmise käsitlus mõistab teadmist kui õigustatud tõest uskumust.
    Juba Platon arutles dialoogis Theaitetos teadmise määratluse üle, mille kohaselt on teadmine tõene uskumus koos seletusega sellele, miks see uskumus on tõene µετά λόγου άληθή δόξαν( meta logou alêthê doxan)
  • Õigustatud tõene uskumus
    Selleks, et midagi teada
    1) Pead sa seda uskuma
    2) See peab olema tõene
    3) Sa pead olema õigustatud seda uskuma
    S teab, et p siis ja ainult siis, kui
    1) p on tõene;
    2) S usub, et p;
    3) S-i uskumus, et p, on õigustatud
    69. Tõesus
    Tõesuse nõue - teadmise mõiste on faktiivne - st ainult tõde on võimalik teada. Sellise kasutuse kohaselt ei saa teada väärasid propositsioone, küll aga võib neid uskuda.
    Mõnikord me küll omistame teistele teadmisi vääradest asjaoludest,kuid mõtleme selle all, et see inimene oli selles absoluutselt veendunud.
    Teadmine peab olema faktiivne, kuivõrd meil on vajadus mõiste järele, mis oleks tugevam õigustatud uskumusest. Kui vaatleme olukordi , kus isikul on õigustatud uskumus, mis ei ole tõene,siis me ei kaldu talle teadmist omistama .
    Vastuväide (Nicholas Maxwell) – Newtoni füüsika kuulub teadusliku teadmise hulka, kuid ta on väär. Seega saab teada midagi, mis on väär.
    Tegelikult see, mida me teame on, et Newtoni füüsika järgi kehtivad need ja need seadused. Ning see on tõene.
  • Põhimõisteid: uskumus
    Uskumus (belief) - mingi väite tõeseks pidamine või kohustumine selle väite tõesusele. Seda tuleb eristada religioossest usust ( faith ), samuti ebakindlusest väite tõesuse suhtes.
    Kuid tõene uskumus pole veel piisav teadmiseks. Leidub olukordi, kus uskumus on tõene tänu soodsale juhusele.Nt keegi teatab , et ta teab, et hobune, kellele ta onpanustanud, võidab järgmistel võiduajamistel. Isegi kui see hobune võidab, ei oleks me nõus seda pidama teadmiseks.S peab uskuma, et p õigel alusel. See ei tähenda tingimata, et S peaks ise oma uskumust õigustama või et ta on teadlikult läbinud teatud arutlussammud. Pigem peab S-i uskumus olema õigustatud.
  • Põhimõisteid: õigustus
    Õigustus (justification) - uskumused peavad olema põhjendatud või neile peab leiduma õigustus.
    Uskumuste õigustatus on seepärast oluline, et me eelistame (ning peaksime eelistama) tõeseid uskumusi ning ehkki õigustatus ei taga tõesust, võib uskumuste õigustatus olla märk sellest, et nad on tõesed.
    Uskumused muutuvad tõendusmaterjali valgel . Kui meil on andmeid selle kohta, et p on väär, ja meie uskumus ei muutu, siis ilmselt pole tegu uskumusega, vaid mõne muu seisundiga (hirmp ees; p lootmine vms).
    Kuidas õigustust mõista?
  • Vääramatu õigustus
    Rene Descartesi järgi peavad tõendid uskumust õigustama vääramatult (õigustus on vääramatu, kui pole võimalik, et p on väär ning p-d õigustav väide on tõene).
    Ta jõudis sellele tulemusele, arutledes võimaluse üle, et kogemused võivad olla petlikud .
  • Kartesiaanlik skeptitsism
    “Ma oletan siis, et mitte Jumal, kes on ülimalt heaning tõe allikas, vaid mingi kuri deemon , kes pole vähem võimas kui ta on petlik , on rakendanud kogu oma jaksu minu petmiseks; ma mõtlen, et taevas, maa, värvid, kujud, helid ja kõik muud välised asjad pole muud kui pettekujutelmad ning unenäod, mille on loonud kuri deemon selleks, et püüda lõksu mu kergeusklikkuse; ma mõtlen, et mul pole käsi, pole silmi, pole liha, pole verd ega meeli ning ometi usun ma vääriti, et mul on kõik need asjad.”Meditationes de prima philosophia, IRené Descartes 31.03.1596 - 11.02. 1650
  • Aju vannis
    Kaasajal on Descartesi mõttelise eksperimendi populaarseks versiooniks ‘aju vannis’ ehk BIV stsenaarium .
    Oletame, et teid röövivad tulnukad , kes teid uinutavad ning teie aju eemaldavad. Seejärel asetavad nad teie aju vanni ning ühendavad selle arvutiga, mis tekitab teile mitmesuguseid kogemusi, nii et te arvate , et mitte midagi ei ole juhtunud ning et te käite ülikoolis ja istute praegu loengusaalis. Tegelikult pole te midagi muud, kui arvutiga ühendatud aju. Järelikult ei paku kogemus piisavat alust eelistamaks ühe uskumuste süsteemi (kus te usute end olevat ülikoolis) teisele süsteemile.
  • Descartes ja deemon
    Descartes jätkab:
    “Ent leidub keegi petis - ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes mind alati sihikindlalt eksitab. Seega olen kahtlemata olemas ka mina, kui ta eksitab mind; ja eksitagu palju tahab, ta ei saavuta siiski iialgi, et ma oleksin eimiski, niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Niisiis, olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas
    väljendan või vaimuga haaran.”
  • Cogito , ergo sum
    Isegi kui see reaalsus, mida ma kogen , on üksnes virtuaalne , siis see, kes seda kogeb , on ikkagi olemas, see olen mina ning sellisena osa reaalsusest.
    Seega ei saa deemon mind petta kõiges. Tal on loogiliselt võimatu mind petta minu enda suhtes – st panna mind olukorda, kus ma mõtlen, et ma olen olemas, ent mind tegelikult olemas ei ole.
    Cogito, ergo sum. Mõtlen, järelikult olen olemas.
  • Kartesiaanlik teadmise määratlus
    Descartes oli seisukohal, et ükskõik kuidas kuri deemon teda ka ei eksitaks, leiab ta uskumusi, mis on tema jaoks vääramatud ja kaheldamatud ning neid saab ta pidada teadmiseks.
    Descartesi järgi selleks, et midagi teada
    1) Pead sa seda uskuma
    2) See peab olema tõene
    3) Sa pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma
    Selle järgi saame teada paratamatuid tõdesid, kuid füüsilise maailma suhtes on see teooria liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid pidada teadmiseks. Kartesiaanlik teadmise määratlus viib skeptitsismifüüsilise maailma suhtes.
  • Ratsionalism
    Descartes püüdis vältida skeptitsismi omal moel – skeptitsism on välistatud, sest heasoovlik Jumal ei lase meid eksitada. Jumal teeb nii, et meie tajud on reaalsusega kooskõlas.
    Ent kuidas me teame, et Jumal tagab, et maailm on selline nagu me seda tajume?
    Descartes: Me ei eksi, kui usume üksnes neid ideid, mis tunduvad meile selged ja distinktsed.
    Miks peaksime saama idee ilmnemise iseloomust järeldada selle tõsikindluse?
    Ratsionalism: meie teadmised pärinevad mõistusest (arutlusvõimest), mitte kogemusest. Paratamatute tõdedeni võime jõuda mõistuse abil, meeltele toetumata.
  • Empirism
    Tõsikindluse rõhutamine viib selleni , et me teame üksnes seda, milleni jõuame tõsikindlalt mõistuse abil.
    Sellise olukorra vältimiseks võib lõdvendada õigustuse tingimust.
    Selleks, et midagi teada
    1) Pead sa seda uskuma
    2) See peab olema tõene
    3) Sul peavad olema head tõendid selle uskumuse kasuks
    Häid tõendeid võib saada ka kogemusest.
    Empirism: suurem osa uskumusi on õigustatud kogemuse põhjal
    Locke’i järgi omandatakse kõik ideed kogemuse kaudu.
    Idee – mõiste (ehk asja mõistmise viis) ja mõtlemise objekt (mõistmise käigus
    eristatud asjade aspektid)Kõik ideed või mõisted pärinevad ümbritseva
    maailma aistimisest ning refleksioonistomaenda vaimsete protsesside üle. Locke’i jaoks kuuluvad need mõlemad kogemuse alla. Ka matemaatilised teadmised põhinevad kogemusel, matemaatilisel demonstratsioonil.
    Locke’i empirism
    “Kõik ideed pärinevad aistingust ja refleksioonist.Oletagem siis, et mõistus on, nagu öeldakse, valge leht, kuhu pole kirjutatudühtegi tähte, ilma igasuguste ideedeta, kuidas see leht täitub. Kustkohast omandab ta selle mõõtmatu külluse, mille inimese toimekas ja piiritukujutlusvõime tema pinnale maalib, nii et see on peaaegu lõputult mitmekesine ? Kust tulevad kõik need mõtlemise ja tunnetuse materjalid? Sellele vastan ma ühe sõnaga. KOGEMUSEST, millel põhinevad kõik meie teadmised ja millest need kõik on lõppkokkuvõttes tuletatud. Just vaatlemine, mis on suunatud kas välistele, aistitavaile objektidele või meie sisemistele vaimsetele operatsioonidele, mida me omakorda tajume ja mõttes peegeldame, on see, mis varustab meie mõistust kogu mõtlemismaterjaliga. Need on need kaks tunnetusallikat, kust voolavad välja kõik ideed, mis meil on või loomuldasa olla saavad.” An Essay Concerning Human Understanding, II, iv, 1 (tlk L.Vahtre)
  • Fundatsionalism
    Fundatsionalism ütleb, et uskumus on õigustatud siis, kui taon kas baasuskumus või ta on õigustatud seeläbi, et ta on järeldatu baasuskumustest.Baasuskumusi on kahte liiki:
    (1) Empiirilised - need, mis on kogemuslikud uskumused või need, mis
    on otseselt õigustatud seeläbi, et subjektil on vastav kogemus(2) Aprioorsed – iseenesest õigustatud tõed, aksioomid.
    Fundatsionalism on kooskõlas nii ratsionalismi kui empirismiga.
    Empiristide järgi põhinevad meie teadmised kogemusel, ratsionalistide järgi on vundamendiks mõistuse tõed.
  • Locke ja skeptitsism
    Kas Locke’il õnnestub vältida skeptitsismi? Kuivõrd kogemuslikud tõendid ei ole tõsikindlad, siis kas leidub juhiseid selle kohta, millistele tõenditele me peaksime toetuma?
    Locke’i järgi on meie kogemused tahtmatud ning eri meeled on omavahel kooskõlas. See võib kinnitada, et konkreetne kogemus on usaldusväärne, aga ei näita seda kõigi kogemuste kohta korraga. Ka aju vannis võib arvata, et tema kogemused on tahtmatud ning kooskõlalised.
    Locke’i käsitlusest lähtuvalt ilmneb, et aju vannis teab seda, mida ta
    tegelikult ei tea.
    Oletame, et vannis olevale ajule tekitatakse uskumusi, mis langevad kokku tõsiasjadega – kui vihma sajab, siis tekitatakse temas tõendeid selle kohta, et vihma sajab. Ometi ta ei tea,et vihma sajab.Descartesi teadmisekäsitus muutis õigustuse tingimuse liiga tugevaks ning seega tekkis skeptitsismi võimalus. Locke’i käsituses on õigustuse tingimus nõrgem ning teadmisi võivad omada kaneed, kes viibivad skeptilises stsenaariumis.
    Järgnevalt liigume tänapäevase epistemoloogia juurde ning vaatleme, milles võivad seisneda traditsioonilise teadmisekäsituse puudused.
  • Õigustatud tõene uskumus
    Teadmise JTB analüüs:
    S teab, et p siis ja ainult siis, kui
    1) p on tõene;
    2) S usub, et p;
    3) S-i uskumus, et p, on õigustatud
    Kui uskumusi õigustavad kogemuslikud tõendid, siis võib juhtuda, et tõendid on samad sõltumata sellest, kas uskumus on tõene või väär
    Gettieri vastunäide
    Smith ja Jones taotlevad sama töökohta ning Smithil on tõendeid järgmise väide kasuks:
    (a) Jones saab selle töökoha ning Jonesi taskus on 10 senti.
    Ta järeldab sellest
    (b) Mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 10 senti
    Kuna (b) järeldub väitest, mille kasuks tal on tõendeid,siis on Smith
    õigustatud uskuma, et mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 10 senti.
    Oletame, et töökoha saab siiski Smith ise ning et juhtumisi on ka tema taskus 10 senti, ehkki ta seda ise ei tea. Niisiis on (b) tõene; Smith usub, et (b) ning ta on õigustatud uskuma, et (b).
    Kuid kuna (b) on tõene tänu sellele, et Smith sai töökoha ning tema taskus on 10 senti, siis ei saa öelda, et Smith teab, et (b), sest ta ei tea, mitu senti tema enda taskus on.
    Nendes näidetes on tegemist tõese õigustatud uskumusega, kuid ometi ei saa öelda, et isik teab vastavat propositsiooni. Uskumine , tõesus ja õigustatus
    pole seega piisavad teadmiseks.
    Antud tüüpi näites on omandatud uskumus üksnes juhtumisi tõene. Probleem võib pärineda sellest, et asjaolu, et uskumus ontõene, ei mängi rolli tema õigustatuses. Tuleks välistada olukord, kus uskumus on juhuslikult tõene.
    Mõned uuemad teooriad lähtuvadki sellest ideest ning seostavad uskumuse tõesuse selle õigustatusega ( lisavad vastava seose teadmise mudeli kolmandaks tingimuseks ).
  • Teadmise põhjuslik teooria
    Teadmise põhjusliku teooria (nt. A. Goldman) järgi eristab teadmist tõesest uskumusest see, et teadmise korral onuskumus maailmaga põhjuslikult sobival kombel seotud.
    Pelgalt tõese uskumuse korral pole see tarvilik.
    Põhjusliku teooria järgi selleks, et midagi teada
    1) Pead sa seda uskuma
    2) See peab olema tõene
    3) Sinu uskumus peab olema kohasel viisil põhjustatud
    Algselt arvati, et uskumus, et p peab olema põhjustatud fakti poolt, et p on tõene. Kuid meil võib olla uskumusi ka üldiste ja abstraktsete faktide kohta, mis ei saa midagi põhjustada.
    Kuidas siis määrata, milline on uskumuse põhjustamise kohaneviis?
  • Petlikud talumajad(Alvin Goldman)
    Oletame, et maapiirkonnas ringi sõites näed sa talumaja esikülge. See tekitab uskumuse, et seal asub talumaja. See uskumus on põhjustatud kogemuse poolt, tõepoolest seal oli talu. Kas seda võib pidada teadmiseks?
    Oletame, et tegemist on veidra piirkonnaga, kus on püstitatud palju talumajade võltsfassaade. Peaaegu kõik esiküljed on petlikud. Ainult nähtud talumaja esikülg kuulus päris talule. Sellisel juhul ei saaks sel teel tekkinud tõest uskumust pidada teadmiseks, sest üksnes õnneliku juhuse tõttu oli tegemist päris majaga . Antud tingimustes ei piisa aknast vaatamisest, et saada teada, et tegemist on talumajaga.
  • Reliabilism
    Sellest näitest ilmneb, et teadmisi saab meetodiga, mis on antud olukorras usaldusväärne. Seda rõhutab reliabilism, mis onüks põhjusliku teooria variant.
    Reliabilistliku teooria järgi selleks, et midagi teada
    1) Pead sa seda uskuma
    2) See peab olema tõene
    3) Sinu uskumus peab olema tekitatud (antud olukorras)usaldusväärsel meetodil
    Reliabilism ja Gettieri näide
    Reliabilism seletab, miks Smith ei teadnud , et mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 10 senti (b). Ta järeldas selle väitest(a) Jones saab selle töökoha ning Jonesi taskus on 10 senti.Kuid antud olukorras, ei ole see usaldusväärne viis teadmiste omandamiseks. Kui Smithil poleks olnud juhtumisi taskus 10 senti, siis oleks (b) olnud väär. Järelduse tuletamine andis tulemuseks tõese uskumuse üksnes juhtumisi.
    Reliabilism ja meetod
    Selle määratlemine, millal on meetod usaldusväärne, võib kohati olla üsna
    tülikas.
    Ükski meetod pole eksimatu. Seega tuleb öelda, et usaldusväärne meetod on selline, mis viib üldiselt tõestele uskumustele. Kuid üldine usaldusväärsus ei taga seda, et antud konkreetne uskumus oleks tõene. Mõnikord võib ta viia vääradele uskumustele.
    Ei piisa sellest, et meetod viiks meid antud tingimustes tõesele uskumusele. Ta peaks viima tõestele uskumustele ka siis kui tingimused oleksid olnud veidi teistsugused.
    Sel juhul peab reliabilist esitama põhimõttelise aluse, mille alusel tuua välja need hüpoteetilised olukorrad, mida tuleks arvestada meetodi usaldusväärsuse hindamiseks.
    Mis kell on?
    Berta soovib hommikuti teada saada, mis kell on ning tema meetodiks on vaadata raekoja kella. Kell näitab 11:38 ning Berta omandab uskumuse, et kell on 11:38. Kell ongi 11:38 ja seega on omandatud uskumus tõene. Kella vaatamine on üldiselt usaldusväärne meetod kellaaja teadasaamiseks,
    seega tundub nagu kasutanuks Berta usaldusväärset meetodit ning omandas tõese uskumuse.
    Tegelikult kell seisab. Oletame, et kell on seisnud juba terve nädala ning Berta on igal hommikul kell 11:38 kella vaadanud. Sel puhul pole Berta meetod
    usaldusväärne, sest usaldusväärne meetod peaks tekitama tõeseid uskumusi ka veidi teistsugustes oludes (nt kell 11:30). Kui kell oleks käinud, siis ta oleks seda tingimust rahuldanud.
  • Vastunäide reliabilismile:
    olukord, kus kasutame usaldusväärset meetodit, mis juhuslikult viib meid tõeste uskumusteni, ent ikkagi pole tegu teadmisega.
    Küsimuse all on see, kas Anne on kasutanud kuriteopaigalt leitud relva. Usaldusväärseksmeetodiks on uurida, kas tema sõrmejäljed on relval. Anne on relva kasutanud. Relvalt leitakse tema sõrmejäljed ja uurija omandab uskumuse, et Anne on relva kasutanud. See on usaldusväärsel moel omandatud tõene uskumus. Kuid ta pole teadlik sellest, et Anne on pärast relva kasutamist sellelt sõrmejäljed ära pühkinud. Anne sõrmejäljed kandis relvale hoopis üks detektiiv, kes soovis Anne süüd kinnitada. Seega: kui sõrmejäljed said relvale säärasel viisil, siis uurija ei tea, et Anne on relva kasutanud, ehkki usaldusväärse meetodi kasutamine andis juhtumisi tõese tulemuse
  • Põhjuslik teooria ja traditsiooniline epistemoloogia
    Teadmise põhjuslik teooria erineb traditsioonilisest teadmise käsitusest mitmes aspektis:
    Internalism / eksternalism
    Traditsiooniline käsitus on internalistlik – see, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub üksnes tema sisemistest seisunditest.
    Erinevus inimese vahel, kellel on õigustatud uskumus ja kellel see puudub, on erinevus, millest saab inimene olla teadlik.
    Põhjuslik teooria on eksternalistlik – õigustatus sõltub isiku seostest maailmaga. See, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub isikuvälistest ajaoludest.
    Fundatsionalism / antifundatsionalism
    Põhjuslikud teooriad eitavad, et uskumuse õigustatus sõltubsellest, kas seda toetavad fundamentaalsed uskumused. Piisab sellest, et uskumuse tekitab usaldusväärne meetod
  • Reliabilism ja aju vannis
    Mida ütleb reliabilism aju vannis skeptilise stsenaariumi kohta?
    Reliabilismist lähtudes võime anda üldise tingimuse selle kohta, mida tähendab teada, et isik ei ole aju vannis: keegi teab, et ta ei ole aju vannis, kui tema tõene uskumus, et tal on füüsilises maailmas ringiliikuv keha, on tekkinud usaldusväärsel meetodil.
    Kuna sa tegelikult ei ole aju vannis, siis on sinu uskumused maailma kohta tekkinud usaldusväärsel meetodil, meelte vahendusel ning seetõttu sa tead, et sa ei ole aju vannis. Aga kui sa oled aju vannis, siis sa ei tea, et sa oled ajuvannis – siis ei oleks sul üldse teadmisi füüsilise maailma kohta, sest su uskumused oleksid tekitatud arvuti poolt, mis ei ole usaldusväärne meetod.
    Reliabilistlik vastus skeptitsismile ei lähtu kogemusest – sel, kes pole aju vannis ja sel, kes on aju vannis, on samasugused kogemused. Erinevus on
    objektiivsetes faktides, mida reliabilism arvesse võtab.
    Kuid probleem on selles, et ma ei pruugi teada, et matean, et ma ei ole aju vannis. Kuna meetodi usaldusväärsus ei pruugi olla mulle kättesaadav, ei pruugi ma teada, et minu uskumus, et mulon keha, on tekkinud usaldusväärsel meetodil. Seega – ehkki ma tean,et mul on keha, ei tea ma, et ma seda tean.
  • Jumal – sõna ja mõiste
    Kr. k. theos, ld. k. deus
    Kas “jumal” või “Jumal”?
    Antud loengus räägitakse Jumalast (suure algustähega), seda põhjusel, et jutt on monoteistlikes religioonides usutavast ainujumalast. Polüteistlike religioonide puhul saab rääkida ühest jumalast teiste jumalate seas.
  • Traditsiooniline teism
    • Jumal on universumi looja, alalhoidja ja aktiivne valitseja.
    • Igavene isikuline ainujumal .

    Judaism, kristlus , islam : inimesel võimalik pälvida surmajärgne igavene elu.
  • Deism, ateism , panteism
    Deism (ld. k. deus) on õpetus, mille järgi igavene ja kõikvõimas Jumal on küll maailma loonud, kuid edasi ta maailma asjadesse ei sekku ega ilmuta end. (Pole mõtet palvetada.) Maailm kulgeb omasoodu. Deism ei välista inimese surmajärgset elu.
    Ateism tähendab jumalate ja muude üleloomulike olendite olemasolu eitamist või arusaama, et meil pole alust neisse uskuda.
    Üldjuhul eitab või ei usu ateist ka surmajärgset elu.
    Panteism (kr. k. pan – ‘kõik’) on vaade, mille järgi ebaisikuline ainujumal ja maailm on identsed.91.8
  • Jumala omadused (1)
    • Isik
    • vaba toimija
    • mittemateriaalne
    • paratamatult eksisteeriv
    • igavene ( ajatu )
    • muutumatu
    • lihtne
    • kõiketeadev (omnistsientne)
    • kõigeväeline (omnipotentne)
    • üleloomulik, teispoolne ( transtsendentne )
    • kõikjal kohalolev (omnipresentne)
    • ülimalt hea
    • universumi looja, alalhoidja ja valitseja
    • moraalse kohustuse kehtestaja

  • Religioonifilosoofia
    Jumalatõestused kuuluvad religioonifilosoofiavaldkonda. Mõistagi tegeleti jumalatõestustega eriti innukalt keskajal, aga ka varasel uusajal.
    Hästi tuntud on Aquino Thomase (1225-74) “viis teed” Jumala olemasolu tõestamiseks.
    Religioonifilosoofias tegeletakse veel nt selliste mõistete nagu lunastus, ilmutus, kurjus , religioosne kogemus selgitamisega. Samuti uuritakse usu ja mõistuse vahekorda , religiooni keelt jpm
  • jumalatõestused
    Teleoloogiline argument
    Kosmoloogiline argument
    Ontoloogiline argument (Jumala olemasolu tuletatakse Jumala mõistest – Anselm Canterburyst (1033/4-1109), René Descartes (1596-1650))
    Pragmaatilised argumendid− Pascali kihlvedu (Jumalasse tasub uskuda igal juhul: kui Jumal on olemas, siis saan usu läbi päästetud, kui Jumalat ei ole, siis ei kaota ma temasse uskudes midagi.)
  • Teleoloogiline argument
    ehk kavandatust eeldav või järeldav argument; otstarbekohasuse /eesmärgipärasuse argument
    ing. k. argument from design, argument to design
    õigupoolest argumentide tüüp
    kr. k. telos – 'siht', 'eesmärk
    Teleoloogilise argumendi üldine sõnastus
    Maailma ülesehitus on sedavõrd peen, korrapärane ja otstarbekohane, et seda saab seletada üksnes asjaoluga, et leidub üleloomulik kõikvõimas mõistusega olend , kes on selle kõik kavandanud (ja kujundanud) (“disaininud”).
    William Paley
    Inglise teoloog ja moraalifilosoofWilliam Paley ( 1743 -1805)
    Loodusobjektide keerukus , peen ülesehitus ja toimimine on tõendiks, et see kõik on kavandatud/kujundatud Jumala poolt. Kõik klapib maailmas nagu kellavärk. Kell on kellassepa kavandatud ja tehtud. Loodusobjektid , eriti elusorganismid on kellast palju keerukamad. Järelikult on olemas Jumal ehk looduse lõputult tark ja kõikvõimas Looja.
    Teoloogilise argumendi loogiline iseloomustus
    • empiiriline – lähtekohaks on vaatlus
    • tugineb analoogiale (kui kaks asja on mõnes suhtes sarnased, siis on nad sarnased ka mõnes muus olulises suhtes)
    • kell – kellassepp
    • silm, mollusk , universum tervikuna - Loojatagajärjelt põhjusele - vaatame nt silma, kirpu, tähistaevast (tagajärgesid) ja ütleme midagi nende põhjuse kohta.
    Teleoloogilise argumendi kriitika
    Kes kavandas kavandaja?
    Nõrk analoogia
    Kurjuse probleem
    Ühistöö argument
    Klassikaline kriitik : David Hume ( 1711 -76)
    Kes kavandas universumi kavandaja (Jumala)?
    Kui kavandaja (“ disainer ”) lihtsalt “on”, siis miks ei võiks kogu universum ( kosmos ) lihtsalt olla? (Miks peaks arvama , et maailm on loodud?)
    Nõrk analoogia
    • Argument toetub liiga nõrgale analoogiale looduslike ja tehisobjektide
    vahel. Ei ole üldsegi selge, et nt inimsilm on olulistes suhetes sarnane kellaga. Taskukell ja äratuskell on piisavalt sarnased, et järeldada, et mõlemad on tehtud kellassepa poolt. Kui öelda, et kell ja silm on sarnased, kuna mõlemad täidavad kindlat funktsiooni ja on keerulised, siis see on üsna hämar sarnasus.
  • Kurjuse probleem
    Kui Jumal on ülimalt hea olend ja ühtlasi maailma “disainer”, siis kuidas seletada maailmas eksisteerivat kurjust ? Kui see maailm peegeldab Jumala loomust, siis ei saa Jumalale omistatada ülimat headust.
    Kurjus: 1) moraalne , 2) naturaalne
  • Ühistöö argument
    • Argumendist ei piisa ühe unikaalse, kõikvõimsa, kõiketeadva Jumala eksisteerimise tõestamiseks. Argument ei tõesta monoteismi. Võib-olla on mitu väiksemat jumalat, kes üheskoos lõid maailma.
    • Vrdl: keerukad asjad nagu arvutid , pilvelõhkujad, püramiidid,kosmosesüstikud on tehtud paljude inimeste koostööna.
  • Alternatiivsed seletused otstarbekohasusele
    Elusolendite hästikohastuvusele ja ihulise ehituse iseärasustele on ka muid seletusi . Charles Darwin osutas (Liikide tekkimine, 1859 ) looduslikule valikule. Looduslik valik seletab ilma kavandajale viitamata teaduslikult ära eluslooduse näiva otstarbekohasuse (eesmärgipärasuse).
    • Mõned teistid aga väidavad, et evolutsioon ise on Jumala looming.
  • Kreatsionism
    USAs konkureerib darvinismiga kreatsionism, see on vaade, mille kangemate versioonide järgi ei ole bioevolutsiooni toimunud. Inimene ja loomaliigid on loodud valmiskujul, nii nagu Moosese 1. raamatus kirjas seisab. Kui nüüdisaegses kosmoloogias mõõdetakse universumi vanust miljardites aastates, siis paljud kreatsionistid väidavad, et universumi
    vanuseks on vähem kui 10.000 aastat.
  • Kosmoloogiline e. algpõhjuse argument
    Argumentide kobar , mille keskseks ideeks on maailma algpõhjuse paratamatus.
    Üldiselt: Jumal eksisteerib kui kõigi asjade ja nähtuste algpõhjus.
    Täpsemalt
    Iga asi, nähtus ja sündmus universumis on millegi poolt põhjustatud. Me võime täheldada terveid põhjuste ja tagajärgede ahelaid. Ükski põhjuslik ahel ei saa olla lõpmatu. Peab leiduma algpõhjus, tänu millele saavad olla ka järgnevad põhjused. Selle algpõhjuse võib samastada Jumalaga .
    Argument on jällegi empiiriline
    Argumendi lähtekohaks on üldised tähelepanekud maailma kohta. Iga sündmus või muutus, mida maailmas kohtame , on millestki põhjustatud. Kui on sündmus A, siis tema põhjuseks on mingi varasem sündmus B. Sündmusel B pidi omakorda olema mingi põhjus.
    Kosmoloogilise argumendi pooldajad
    Teatud kujul esineb juba Platonil ja Aristotelesel
    G. W. F. Leibniz (1646-1716)
    Samuel Clarke (1675-1729)
    Christian Wolff (1679- 1754 )
    Kosmoloogilise argumendi kriitika
    Jumala põhjus? - Kui igal asjal ja nähtusel on põhjus, siis peab põhjus olema ka Jumalal. Jumal on ju argumendis mittepõhjustatud. Tekib õigustatud küsimus: mis põhjustas Jumala? Kui sellele vastatakse, et kõik v.a. Jumal on põhjustatud, siis miks see põhjuste ahel peaks just Jumala juures katkema? Miks ei peatu see regressioon nt universumi tekke juures? Bertrand Russelli sõnastuses:“Tõepoolest, kui igal asjal peab olema põhjus, siis peab põhjus olema ka Jumalal. Kui võib olla olemas miski, millel ei ole põhjust, siis selleks millekski võib olla maailm niisama hästi kui Jumal, nii et argument algpõhjusest on täiesti paikapidamatu.”
    Lõpmatu põhjuste ahel - Kosmoloogilise argumendi järgi ei ole võimalik mõelda, et põhjuste ahel läheb tagasi lõpmatuseni. Aga miks mitte?
    Lõpmatu põhjuslik ahel ei pruugi olla võimatu ega mõeldamatu.
  • Religioonifilosoofia ja religioon
    Argumente teismi poolt ja vastu tuuakse edasi; religioossete uskumuste sisu üle saab ratsionaalselt arutleda.
    Ent need argumendid ja arutlused ei pruugi veenda ei usklikke ega uskmatuid. Religioosne uskumine ja religioossetel teemadel filosofeerimine on erinevad asjad.
    Kas usk välistab mõistuse ja vastupidi?
  • Usk ja mõistus
    On levinud kujutelm, et usk ja mõistus on teineteist välistavad. Nt vastandatakse teravalt “teaduslikke teadmisi” ja “religioosseid uskumusi”.
    See vastandus on pinnapealne. Nt füüsikuil on tavaks uskuda, et inimvaimust sõltumatu füüsikaline maailm eksisteerib. Mis laadi uskumus see on, on vaieldav.
    Teadus ei ole suutnud ära seletada, miks ja kuidas mateeria, elu ja inimteadvus üldse tekkisid.
    Nt Oxfordi religioonifilosoof Richard Swinburne (sünd. 1934) väidab kangekaelselt, et parim seletus neile (ja paljudele teistele) nähtustele ongi see, et eksisteerib Jumal/Looja. Swinburne on teist.
  • Religioosne kogemus ja neuroteadus
    Religioonide oluliseks lähtekohaks on müstilised religioossed kogemused.
    Tänapäeval uuritakse neid kogemusi neuroteaduslike vahenditega.
    Mis täpselt toimub selle inimese ajus, kes mediteerides või palvetades kogeb ekstaatilist ühtsust kõiksuse või Jumalaga vmt?
  • Miks usuvad inimesed üleloomulikku?
    Evolutsioonibioloogilised küsimused ja seletused: Milline on religiooni funktsioon bioevolutsioonis?Kas religioon aitab inimesel keskkonnaga paremini kohaneda ja annab looduslikus valikus eelise või on religioon evolutsiooni kõrvalprodukt?
  • Sissejuhatus dualismi
    Dualism – seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu (või füüsilisi omadusi ja vaimseid omadusi) eri liiki entiteetidena. Keha surmei kujuta veel teadvuse lakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub.
    Substantsidualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid.
    Substants: miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest omadustest. Mitte ollus.
    Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas vaimsed omadused, mis on mittefüüsilised
    Ajend või motivatsioon dualismi pooldamiseks (sõltumatu konkreetsetest argumentidest):
    - Religioossed veendumused
    - Inimene pole pelgalt osa materiaalsest maailmast
    - Materialismi puudulikkus
    Mõtlev asi:
    “…lähtudes sellestsamast — et ma tean, et ma eksisteerin; ja et ma
    täheldan sealjuures , et minu loomuse ehk olemuse juurde ei kuulu
    üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi — järeldan
    õigesti, et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi.
    Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljemütlen) keha,
    millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju
    selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi,
    mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast,
    kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [ometi] kindel, et
    ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida
    ilma temata.” (Descartes 1996: 1655- 1666 )
    Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa)
    Vaimne substants Materiaalne substants
  • Identsete eristamatus
    Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused.
    Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad.
    Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus)
    Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus)
    Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha
    Inimese enda olemus ilmneb talle mõtleva olendina.
    Inimese keha olemus ei ilmne talle mõtleva olendina.
    Järelikult ei ole inimese olemus sama, mis tema keha olemus.
  • Mõtlemine ja tegelikkus
    Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja loomuse kohta?
    Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis (uskumuste, mõtete jms sisude kohta)
    Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma korrektselt edasi anda või siis esitada maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust.
  • Jagamatus
    “Esiteks täheldan siin suurt erinevust keha ja vaimu vahel—selles, et keha on oma loomult alati jaotatav, vaim aga täiesti jagamatu ; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast , niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana ; /…/ Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev…”(Descartes 1996: 1661- 1662 )
  • Jaotatavuse argument
    Konstrueerime selle argumendi ilma “mõeldavuse” aspektita.
    1. Keha on jaotatav osadeks.
    2. Vaim ei ole jaotatav osadeks.
    3. Asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad.
    3. Seega on vaim olemuslikult kehast erinev.
    Miks ei ole vaim jagatav? Saab eristada vaimuseisundeid;mõnede psühhopatoloogiate korral võib olla osa vaimust blokeeritud või esineda vaimne lõhestumine.
    Eeldab, et peale vaimuseisundite leidub veel üks (jagamatu) mina.
    Seda eeldust ei jaga paljud filosoofid, näiteks Hume, kes pooldab nn mina kimbuteooriat – lisaks vaimuseisunditele neist eraldiseisvat mina olemas ei ole.
  • Kujuteldavus
    Materialismi vääramiseks piisab keha ja vaimu lahknemise võimalikkusest. Kui on võimalik, et vaim esineb ilma kehata, siis ei ole materiaalsus vaimule olemuslik . Samalaadseid argumente esitatakse ka tänapäeval.
  • Kujuteldavuse argument
    Moodne kujuteldavuse (conceivability) argument
    1. Zombid (teadvusega inimestega füüsiliselt identsed, ent ilma teadvuseta olendid) on kujuteldavad
    2. Kui kõik, mis on kujuteldav, on loogiliselt (metafüüsiliselt) võimalik, siis on zombid loogiliselt võimalikud
    3. Kui on zombid on loogiliselt võimalikud, siis pole teadvus identne mõne füüsilise nähtusega.
    4. Järelikult, teadvus pole identne mõne füüsilise nähtusega
    111. Võimalikkus
    Vastuväide, et see pole füüsikaliselt või tehnoloogiliselt võimalik, ei puuduta loogilist võimalikkust.
    Miks peaks millegi kujuteldavusest järelduma selle võimalikkus?
    Tegu on loogilise võimalikkusega.
    Vaim ilma kehata ei ole vastuoluline idee või kontseptsioon.
    Kuid see näitab vaid mõistete lahknevust, mitte ontoloogilist erinevust.
  • Keha ja vaimu interaktsioon
    Descartesi järgi on keha ja vaim küll erinevad, kuid nad on siiski teineteisega seotud. Descartesi dualismi nimetatakse interaktsionistlikuks dualismiks – keha ja vaimu vahel toimub interaktsioon.
    Kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel?
    Descartes kujutas keha kui mehhanismi. Mööda veresooni liiguvad väga peened osakesed, mis ajju jõudes muutuvad eluhinguseks või animaalseteks vaimudeks ( animal spirits). Treatise on Man: Tuli (A) mõjutab jalga (B), tõmmates kiudu (c), mis avab ajus soone (de). Soonde sisenevad animaalsed vaimud F-ist ning kantakse mööda keha laiali –lihastesse, mis tõmbavad jala eemale, silmadesse, pannes neid liikuma jne. Soonte avanemise eri moodustele vastavad erinevad aistingud.
  • Käbinääre
    Ehkki vaim on seotud kogu kehaga, on käbinääre see koht, kus vaim saab avaldada otsest mõju kehale, vallandades animaalsed vaimud, mis viivad teateid keha eri osadesse.
    Käbinääre on ainus aju organ, millel pole paarilist.
  • Interaktsionistlik dualism
    Interaktsionistlik dualism kujutatuna skemaatiliselt:
    V1 =V2=F1=F2
    V – vaimuseisund
    F – füüsiline seisundNäiteks jala põletus (F1) põhjustab valu (V1), mis põhjustab otsustuse (V2) jalg tule juurest eemale tõmmata (F2).
  • Keha-vaimu probleem
    Interaktsionism tekitabki klassikalise keha-vaimu probleemi: millises seoses on omavahel keha ja vaim? Kuidas nad saavad interakteeruda?
    Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga.
    Vastuväited
    Pierre Gassendi (1592-1655):
    1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduse vaimuosaga ja vastupidi.
    2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt.
    Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda
  • Parallelism ja okasionalism
    Leibnizi parallelism: vaimsed sündmused ning füüsilised sündmused kulgevad paralleelselt tänu Jumalale. Põhjusliku interaktsiooni nende vahel ei ole, ehkki näib olevat.
    Malebranche’i okasionalism: füüsilised ja vaimsed sündmused ei põhjusta midagi. Jumal loob igal hetkel uued sündmused nii, et vaimusündmused
    ning füüsilised sündmused on omavahel kooskõlas.
  • Epifenomenalism
    Epifenomenalism – vaimusündmused on epifenomenid, nad ei põhjusta teisi sündmusi, vaid on üksnes ise põhjustatud füüsiliste sündmuste poolt.
    Kui tavaarusaama kohasel põhjustas hambavalu soovivaluvaigistit võtta, on epifenomenalismi järgi mõlemad vaimuseisundid põhjustatud vastavate ajuseisundite poolt, mis on omavahel põhjuslikult seotud.
    Liikuva auto poolt heidetud vari. Vari ei avalda mingisugust toimet autoliikumisele, samuti pole erinevad varjud omavahel põhjuslikult seotud.
    Auto vari antud ajahetkel on põhjustatud auto poolt samal ajahetkel, mitte sellele eelneva varju poolt. Regulaarsus varjude vaheldumises ei anna tunnistust veel nendevahelisest põhjuslikust seosest.
    Vaimusündmused kui pelgad varjud ajus toimuvate tegelike põhjuslike protsessidega võrreldes.
  • Dualismid
    Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord ?
    Dualism ontoloogias –mis on see, mille suhtes ollakse dualistid?
    Dualistlike positsioonide erinevad jaotused:
    Interaktsionism Parallelism Epifenomenalism
    Okasionalism
    Dualism
    Substantsidualism Omadusdualism
  • Materialism
    Materialism või füsikalism on monistlik seisukoht, mille järgi on kogu reaalsus materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on seega materiaalsed, kui nad on osa reaalsusest.
    Kas saab anda materiaalset käsitust, mis hõlmaks kõiki vaimunähtusi ilma midagi välja jätmata?
  • Biheiviorism
    Biheiviorismi järgi pole vaimmuud kui käitumine.
    Biheiviorism
    Metodoloogiline biheiviorism Analüütiline biheiviorism
    Metodoloogiline biheiviorism: psühholoogia peaks tegelema üksnes vaadeldava käitumisega, muu pole teaduslikult oluline, kuivõrd ta pole objektiivselt testitav . Pakub välja uue meetodi psühholoogiale, ei kaitse metafüüsilisi väiteid vaimu loomuse kohta. J.B.Watson (1878-1958), B.F. Skinner ( 1904 -1990).
    Biheiviorismi kriitika
    - Psühholoogilisi väiteid ei saa tõlkida väideteks käitumise ja füüsikaliste protsesside kohta. Tsirkulaarsuse probleem: antud vaimuseisundit saab parimal juhul taandada käitumisele vaid teisi vaimuseisundeid eeldades. (Nt Jaan võtab kaasa vihmavarjukui tal on soov jääda kuivaks .)
    - Käitumine pole vaimusündmuse esinemiseks ei piisav ega tarvilik tingimus. Esineb juhtumeid, mil isikul on valus, aga ta ei väljenda seda käitumises (pole tarvilik) või isik käitub nagu tal oleks valus, ent ei tunne valu (pole piisav).
    - Järjekindel biheiviorist võib vastata, et siin eeldatakse valu sõltumatut
    olemasolu, mis on vastuolus biheivioristliku teooriaga, mis need samastab.
    - Biheiviorismi järgi puudub vaimuseisundite ja käitumise vahel
    põhjuslik seos. Ta peab lükkama tagasi meie argiarusaama, et vaimuseisundid põhjustavad käitumist.
    Analüütiline biheiviorism
    Analüütiline biheiviorism on esmajoones seisukoht vaimuseisunditele viitavate väljendite tähenduse ning seeläbi ka vaimuseisundite kohta.
    Carl Hempel, Gilbert Ryle
    Väited kellegi vaimuseisundite kohta on väited isiku tegeliku ja võimaliku käitumise kohta (ka selle kohta, mida isik teeks võiütleks teatud olukorras).
    Näiteks “Jaan usub, et hakkab vihma sadama” ⇒ kui Jaani toa aken on lahti, siis ta sulgeb selle; kui ta läheb välja, siis võtab ta vihmavarju kaasa, jne.
  • Kategooriaviga
    Gilbert Ryle, The Concept of Mind (1949): dualism põhineb kategooriaveal.
    Kategooriaviga: ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid mõnda teise loogilisse kategooriasse
    Kategooriaviga ja dualism
    Dualism surus vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, milles lähtuvalt mõisteti ka füüsikalisi nähtusi (asi, materjal, atribuut, seisund, protsess, muutus, põhjus ja tagajärg). Neid kategooriad vaimule üle kandes eeldati, et ka vaimusfääris on olemas põhjused ja tagajärjed, asjad, seisundid jne. Selle tulemusel hakati vaimunähtusi käsitlema füüsikaliste asjade eitusena.
    Dualistid räägivad vaimust kui sellest, mis ei asu ruumis, ei ole vaadeldav, ei ole materiaalne; need seadused ja põhjuslikkus, mis valitseb vaimu üle, ei sarnane füüsikaliste seaduste ja põhjuslikkusega
  • Vaim kui keha kõverpeegeldus
    Keha Vaim
    Asub ruumis Ei asu ruumis
    Allub mehaanikaseadustele Allub mittemehaanikaseadustele
    Avalikult vaadeldav Privaatne
    Väline “Sisemine”
    Ryle: Descartes mõistis vaimu samas loogilises raamistikus nagukeha -“Tahtmatult ikkagi mehaanika reegleid järgides katsus ta pääseda hädast, kirjeldades vaimu sõnadega, mis oli vaid pööratud sõnavara.
    Vaimu toimimist tuli kirjeldada kehadele omase kirjelduseeitusena; see ei ole ruumis, see ei ole liikumine, see ei ole aine muutumine, see ei ole kättesaadav avalikule vaatlusele. Vaim ei ole nagu kellavärk, ta on nagu mitte-kellavärk.” Ryle, 1996, lk 1675
  • Dispositsioon
    Ryle järgi ei ole väline intelligentne käitumine viide vaimu varjatud protsessidele, vaid vaimunähtused ongi see käitumine. Kuime kirjeldame inimesi vaimsete predikaatidega, siis ei tee me järeldusi nende teadvuse varjatud protsesside kohta, vaid kirjeldame neid viise, kuidas inimesed väliselt käituvad või kalduvad käituma.
    Ryle samastas teatud vaimuseisundid käitumusliku dispositsiooni või kalduvusega.
    S-l on dispositsioon x-ida = S võib x-ida või kaldub x-imateatud sobivatel tingimustel
  • Samasusteooria
    50-60ndatel sai biheiviorismi asemel valdavaks lähenemiseks samasusteooria (J. J. C. Smart , U. T. Place ). Dualismi eksimus polnud mitte loogiline (nagu väitsid biheivioristid),vaid faktiline: juhtumisi on vaimuseisundid samad, mis ajuseisundid.
    Samasusteooria tees ei seondunud vaimuseisundeid tähistavate väljendite tähendusega, definitsioonidega ega tõlgitavusega.
    See tees esitati empiirilise teesina:
    VAIMUSEISUNDID ON SAMASED AJUSEISUNDITEGA
    Samasus esineb tüübi tasemel, mitte eksemplari tasemel. Näiteks valu kui tüüp on samane c-kiudude ärrituse kui tüübi.
    Argumendid samasuse poolt
    1. Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti.
    2. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega.See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid.
    3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liikientiteetide arv. Peale c-kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid.
    Vastuväide samasusteooriale: omadusdualism?
    Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu.
    Nt “välk on elektrilahendus”.
    Samasusväite “valu on c-kiudude ärritus” korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ärrituse). Ent see toob kaasa kahte liiki omadused, omadusdualismi. Siis on need ajuseisundid, mis on identsed vaimuseisunditega, erilised selle poolest, et neil on ka vaimseid omadusi.
    Teemalt neutraalne identifitseerimine
    J. Smart: aistingutel ei ole vaimseid omadusi. Aistinguraporteid saab tõlkida keelde, mis on oma teemalt neutraalne, sõnastatud stiimuli, välismaailma objekti kohta käivana. Teemalt neutraalses keeles tuvastatud entiteetide kohta ei ole öeldud, et nad onvaimsed või füüsikalised.
    Kui isik ütleb “Ma näen oranži järelkujutist”, siis on tasellega öelnud, et “midagi leiab aset, mis on nagu see, mis leiab aset,kui mu silmad on avatud, ma olen ärkvel ja ning ees on hästi valgustatud apelsin , st mis leiab aset kui ma tegelikult näen apelsini”.
    Teemalt neutraalses keeles esitatu väidab, et keegi on seisundis, mis sarnaneb seisundile, milles ta on, kui talle esitatakse mingisugune stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju või vaimuseisund, ei ole täpsustatud ka, milles on see sarnasus. Järelikult ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi
  • Mitmeti realiseeritavus
    Hilary Putnami mitmeti realiseeritavuse argument.
    Identsusmaterialismi järgi on vaimuseisund samastatud teatud neuraalse seisundiga. Sellest tuleneb neuraalne šovinism: ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel on vastavad neurofüsioloogilised seisundid. Seega ei saaks me öelda, et näiteks tulnukad teistelt planeetidelt, kes koosnevad lämmastikust või ränist, võiksid tunda valu. Miks eeldada, et vaimuseisundeid võivad omada üksnes need olevused, kellel on meiega sarnane keemiline koostis?
    Putnam: oluline pole mitte see, millest sa oled tehtud, vaid hoopis see, mida sa teed. Oluline on vaimuseisundi funktsionaalne rollterves organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi mehhanism , mis koosneb näiteks plastmassist ja alumiiniumist, siis võiksime ka talle omistada vaimuseisundeid. Kui nii, siis ei saa olla vaimuseisundid tüüp-identsed ajuseisunditega
  • Funktsionalism
    Funktsionalism vaimufilosoofias on seisukoht, et vaimuseisundid on funktsionaalsed seisundid.
    Funktsionaalne seisund määratletakse selle kaudu, millised põhjuslikud seosed on sel seisundil teiste vaimuseisundite, sisendi ja käitumusliku väljundiga. Siin on erinevus biheiviorismist, mis määratles vaimuseisundeid üksnes sisendi ja käitumusliku väljundi kaudu (stiimul-vastus)
    Funktsionalismi kriitika: liberalism
    Liberalism. Funktsionalismi järgi on vaimuseisundid mistahes süsteemil, mis realiseerib sobivat funktsionaalset rolli. See aga on liiga liberaalne käsitlus, kuna sellest järeldub, et vaimuseisundid on ka süsteemidel, millele me muidu vaimuseisundeid ei omistaks.
    Ned Block: oletame, et inimvaimu funktsionaalset organiseeritust imiteerib täpselt mingi homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne
    Funktsionalismi kriitika: kvaalid
    Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast ; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega.
    Mismoodi on näha kollast sidrunit ja
    punast õuna? Sidruni kollasust ja õuna punasust?
    On esitatud mõttelisi eksperimente , mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole.
    - Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole
    kvaale.
    - Pööratud kvaalid: erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis.
    Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis pole kvaalid hõlmatavad funktsionaalse definitsiooniga.
  • Materialistlikke käsitlusi
    Materialism
    Biheiviorism Identsusteooria Funktsionalism
    Analüütiline biheiviorism
    Metodoloogiline biheiviorism
  • EETIKA:ÕIGE JA VÄÄR
    kr ēthos - komme, tava, harjumus, iseloom
    Eetikasse puutuvaid küsimusi:
    Mille alusel väidetakse, et varastada või valetada ei tohi? Miks ei tohi?
    Mille alusel väidetakse, et täiskasvanud inimene peab arvestama oma tegude tagajärgedega ja nende eest vastutama?
    Kas teise inimese tapmine on alati halb ja õigustamatu?
    Enesetapp, abort, eutanaasia , surmanuhtlus. Kuidas ratsionaalselt põhjendada, et need tegevused on moraalselt lubamatud või vastupidi -lubatud?
    Kas krokodillinahast saabaste kandmine on moraalselt väär?
    Mis mõttes üldse on kellegi tegu õige või väär(halb või hea)?
    Mis ja miks on lubatud ja mis ei ole?
    Mida see tähendab, kui me ütleme, et nii ja nii peab käituma või ei tohi käituda?
    Kas moraalsus on ainult eelarvamuse asi või saame anda oma moraalsetele seisukohtadele ka häid põhjendusi?
    Kuidas me peaksime elama?
    Filosoofia haru, mis sedalaadi küsimustega tegeleb on eetika ehk moraalifilosoofia.
  • Eetika harud
    Tänapäeva filosoofias eristatakse vähemalt kolme liiki või kolme tasandi eetikat:
    Praktiline eetika (rakenduseetika)
    Normatiivne eetika (normid)
    Metaeetika (kr meta – ‘pärast’)
  • Normatiivne eetika
    Teooriad selle kohta, milles seisneb moraalselt hea käitumine. Vastab küsimusele, milline käitumine on moraalselt hea (õige) ja milline moraalselt halb (väär). Mida peab tegema?
    Varastamine (valetamine jms) on väär, sest …(erinevate normatiivsete teooriate vastused)
    Normatiivse eetikakeskne küsimus
    Mis on käitumise moraalse väärtuse juures tähtsam, kas teo enese seesmine väärtus või teo tagajärg?
    3 liiki normatiivseid moraaliteooriaid:
    - Teleoloogilised: (kr telos - ‘siht’, ‘eesmärk’) ehk konsekventsialism (ld
    consequentia - ‘järgnemine’) ehk tagajärjeeetika: Eetikateooriad , mille järgi teevad käitumise (teo) moraalselt heaks või halvaks käitumise tagajärjed
    - deontoloogilised: (kr deon ‘kohustus’) ehk kohuse -eetika: Käitumise moraalne väärtus asub neis tegudes enestes. Mõned teod on vaatamata kõigile (st hoolimata tagajärgedest) moraalselt kohustuslikud.
    - voorusteooria: Alternatiivseid nimetusi: karakter-eetika, areetiline eetika (kr arete - ‘voorus’). Eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste.
  • Metaeetika
    Metaeetika uurib moraalimõisteid, moraalikeelt, seda, kas leidub moraaliomadusi...
    Kas nt väide “Tapmine on halb (väär)” on tõene või väär? Kas see ütleb midagi faktilist ühe tegevuse kohta või üksnes väljendab ütleja emotsiooni?
    Vrd.
    “Tapmine on lahe!” – “Tapmine on hea.”
    “Tapmine on nõme!” – “Tapmine on halb.
  • Utilitarism teleoloogilise teooriana
    Utilitarism on tuntuim teleoloogiline (konsekventsialistlik) teooria.
    Konsekventsialistlik printsiip: Õige tegu on välja rehkendatav, kui me uurime järele erinevate tegude võimalikud tagajärjed.
    Kasulikkuse printsiip: Tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne (naudingut, heaolu), on antud tingimustes õige tegu
    Jeremy Bentham (1748- 1832 )
    “Utilitarismi printsiip kujutab endast põhimõtet, mis hindab mis tahes
    tegu selle järgi, kuidas see suurendab või vähendab küsimuse
    all oleva subjekti heaolu...Ma räägin mis tahes teost, seega pole jutt
    mitte ainult indiviidi käitumisest, vaid ka valitsuse poolt astutavatest
    sammudest.”
    Tegude õige eesmärk on tagada suurim õnn
    suurimale hulgale.
  • Benthami õnnearvutus
    Bentham mõtles välja lausa õnnearvutuse, mille abil tegude tagajärgi hinnata.
    Ta võttis naudingute juures arvesse hulga karakteristikuid: intensiivsus, kestvus, tendents tekitada edasisi naudinguid, lähedus, ulatus jne
    John Stuart Mill (1806-1873)
    Milli arvates on Benthami lähenemine toores. Mill eristas kõrgemaid ja madalamaid naudinguid. Kõrgemad ehk peenemad naudingud on kalkulatsioonis kallimad. Mill: “Parem olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga; parem olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea”
  • 2 utilitarismi tüüpi
    Teoutilitarism – tegu on õige siis, kui tal on head tagajärjed, st ta toob kaasa portsu hüvet/kasu/õnne. (Vähemalt sama suure portsu, kui tooks alternatiivsed teod.)
    Reegliutilitarism – tegu on õige siis, kui järgib reeglit, mis kuulub säärasesse reeglite süsteemi, mille järgmine toob kaasa palju hüvet/kasu/õnne kogu ühiskonnale. (Rohkem kui tooks alternatiivsete moraalisüsteemide järgimine.)
    Utilitarismi tugevused
    1.Annab konkreetse juhise, lahenduse igale olukorrale.
    2. Ei ole formaalne ega üldsõnaline à la tee seda, mida kõik teeks selles olukorras.
    Utilitarism on sisuline : tuleb aidata kaasa hüvangu suurenemisele ja leevendada kannatust.
    3.Me ju sageli eelistame neid tegusid , mis toovad kaasa rohkem heaolu!
    Utilitarismi kriitika
    Teoorias on utilitarism väga atraktiivne , ent tema praktikasse rakendamisel tekib mitmeid raskusi.
    1.Õnne(likkust) on raske mõõta ja raske on võrrelda erinevate inimeste õnne.
    2.Kes suudaks ette näha ühe teo kõiki olulisi tagajärgi lühemas ja pikemas perspektiivis?
    3.Õigustab ebamoraalseid tegusid. Nt ühe inimese kiusamine ja kolkimine pakub tervele kambale suurt ja korduvat naudingut. Nende mõnu kaalub üles tema valu.
    134. Kohustusel põhinevad e.deontoloogilised teooriad
    kr deon - ‘kohustus’
    Deontoloogilised eetikateooriad väidavad, et inimesel on teatud kindlad kohustused -tegevused, mida ta tegema peaks (ja samuti tegevused, mida ta teha ei tohiks).
    Olla moraalne tähendab täita oma kohustusi, olgu sellel siis niisugused või naasugused tagajärjed. Mõned teod on absoluutselt õiged ja teised valed.
  • Immanuel Kanti eetikateooria
    Milline tegu on moraalselt õige? Selline, mis lähtub kohustusest (kohusest) ja mitte kalduvusest, ihadest, tunnetest.
    Nt. kui anname vaesele raha sügavast kaastundest või hingelisest piinast tulenevalt või hoopis selleks, et heategijana populaarsust koguda, siis ei ole meie tegu moraalselt ok, sest teo motiiv on väär.Teo motiiv on Kantile tähtsam kui tagajärg.
    Immanuel Kant (1724-1804)
    Mõistuslikel inimolendeil lasuvadteatud kohustused. Need on kategoorilised, s.t absoluutselttingimusteta kehtivad: “Sa peaksidalati rääkima tõtt”. Moraal ongiKanti jaoks sääraste käskude või kohustuste süsteem. Mõistusnõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks ...
    Kanti vaate kriitika
    1. Vastuolus intuitsiooniga
    Oletame, et reegel “räägi alati tõtt” on absoluutne ja seda tuleb alati järgida.
    Süütu isik A tuleb teie ukse taha, anudes varjupaika, sest maffia ajab teda taga.
    Peidate A oma keldrisse. Maffia esindaja küsib “kas A on teie majas ”. Kanti järgi oleks põhimõtteliselt ok, kui vastaksite jaatavalt.Teil poleks vastutust!
    2. Emotsioonide roll
    Kanti moraaliteooriale on ette heidetud, et see jätab emotsioonidele (kaastunne,
    sümpaatia jne) ebaadekvaatse rolli. Iseäranis voorusteoreetikud arvavad , et emotsioonid on moraalse tegevuse kesksed aspektid.
    3. Head idioodid
    Mõned heade kavatsustega idioodid võivadtahtmatult põhjustada paljude inimeste
    surma. Kant ei võta piisavalt arvesse tagajärgi(vastupidiselt utilitaristidele). Nt keegi soovib oma hea tahte kohaselt märja kassi ära kuivatada, aga teeb seda mikrolaineahjus
  • Kategooriline imperatiiv
    “Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida , et sellest saaks universaalne seadus.”(Sel imperatiivil on ka teisi sõnastusi.)
    Selle imperatiivi abil saab testida konkreetseid moraalireegleid.
    Kas reegel “Sina pead varastama!” võiks saada üldiseks seaduseks?
  • Vooruseetika
    Eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste.
    Erinevalt Kantist ja utilitaristidest ei keskendu vooruseetika üksikute tegude õigsusele või väärusele, vaid indiviidi elule tervikuna.
    Põhiküsimus: kuidas peaksin elama?
    Vastus: kultiveeri (arenda) oma voorusi .
    Voorusi kultiveerides saad sina inimolendina “õitsema”.
    Vooruseetika põhiidee
    Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone.
    Tähtis pole mitte ainult see, et inimene peab oma lubadusi, räägib tõtt, ei puutu võõrast vara, vaid et ta naudiks hea olemist, et tal poleks kiusatust halba teha.
    Moodsad voorusteoreetikud
    Elizabeth Anscombe (1919-2001)
    Alasdair MacIntyre (1929-)
    Philippa Foot (1920-2010)
    Richard Taylor (1919–2003)
    Vooruste ja tegude seos
    Voorused avalduvad toimepandud tegudes: häid tegusid teevad eelkõige head, st vooruslikud inimesed (hoolimata sellest, et vahel võib sekka juhtuda ka mõni halb tegu).
    Halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid, kuigi vahel võib ka nii juhtuda.
    Kuidas kritiseerida vooruseetikat?
    1. Teoreetikute pakutud vooruste loetelud ei kattu. See, mida vooruseks peetakse, sõltub ajast ja kohast.
    2. Voorusteoreetikud lihtsalt defineerivad ümber oma eelarvamusi ja eelistatud eluviise voorusteks (ja eluviise, mis neile ei meeldi, käsitlevad pahelistena)!
    3. Vooruseetika ei anna juhiseid, kuidas lahendada eetilisi dilemmasid; ei võimalda vastata küsimusele“Mida on õige teha (antud olukorras)?”
    4. Teooria eeldab, et on olemas selline asi nagu inimloomus , milles sisalduvad mõned üldised käitumise ja tundmise mallid, mis on kohased kõigile inimolenditele. Paljud filosoofid (nt Sartre ) aga eitavad niisuguse nähtuse nagu “inimloomus” eksisteerimist.
    Ajalooliselt
    Paljudel juhtudel on vooruseetika lähtekohaks Aristotelese teos Nichomachose eetika.
    Kaasaegsetes teooriates ka tükke Platoni, Aquino Thomase, Hume’i, Nietzsche vaadetest.
    Antiikne vooruseetika
    Aristoteles: inimelu eesmärk on “õitseng”EUDAIMONIA. (See pole niivõrd õnnelikkus (õnn), vaid pigem inimese terviklik heaolu.)
    Teatud kindlad elamise viisid edendavad õitsengut nagu ka teatud hoolitsemine kirsipuu eest toob kaasa selle kasvamise , õied ja viljad .
    Õitsemiseks on tarvilik omada voorusi.
  • Mis on voorus!?
    Aristotelese järgi: käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides .
    Moraalsed voorused Aristotelese järgi:
    Vaprus , tasakaalukus, lahkemeelsus (lahkus), eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus , õiglus jt.
    See on Aristotelese teooria kuldsest keskteestäärmuslike käitumisviiside vahel.
    Aristoteles ei pea oma loetelu täielikuks ja lõplikuks. Ta lihtsalt teab, et voorusi on rohkem kui Platon arvas (vt Riik 430c-d): tarkus, vaprus, tasakaalukus, õiglus, mida Platon pidas piisavateks ja lõplikeks (Riik 487a)
    140. Mis on metaeetika?
    Metaeetika on filosofeerimine eetika üle. Metaeetik on eetikaküsimuste suhtes neutraalne - ta ei ütle, mis on õige või väär, hea või halb.
    Mida me teeme, kui me esitame eetikaväiteid?
    “Ei ole ilus teisi lapsi kiusata !”
    “Inimene peab end pidevalt arendama.”
    “Eksamil petmine ei ole õige.”
    “Ei tohi kontrolltöö vastuseid maha kirjutada!”
    “Hea inimene on see, kes seab ühise hüve omakasust kõrgemale.”
    Milline on eetikaterminite tähendus?
    Kas eetikaväited on tõesed?
    Kuidas õigustada eetikaväiteid?
    Väide
    Väitel on tõeväärtus ning ta sisaldab termineid, millel on tähendus. Kui väitel on tõeväärtus, siis võib ta olla kas tõene või väär.
    “Leib on laual”- “Leib on laual” on tõene parajasti siis kui leib on laual.
    Milline peab olema maailm, et see väide oleks tõene?
    “Leib” tähendab pruunika värvusega, rukkijahust küpsetatudtoidupala. Jne.
    “Oma vara jagamine vaestele on hea”
    Mis vastab maailmas sellele lausele?
    Mida tähendab “hea”?
    141. Eetikaväited
    Miks arvata, et eetikaväited erinevad teistest väidetest?
    Eetikaväited ütlevad midagi väärtuste kohta ning erinevad seetõttu faktiväidetest.
    Faktiväide - väide mingi fakti kohta maailmas
    Väärtusväide - väide, mis sisaldab väärtusmõisteid nagu hea; “peaks”-väited.
    Hume: faktiväidetest ei saa tuletada väärtusväidet.
    1. Joosep tahab petta, et eksamil läbi saada.
    2. Järelikult Joosep peaks petma
    Väärtusväite saab tuletada vaid siis, kui ka eeldustes on väärtusväide.
    1. Joosep tahab petta, et eksamil läbi saada.
    2. Igaüks, kes tahab petta, kui tal on selleks mõjuv põhjus,peaks petma.
    3. Järelikult Joosep peaks petma
    Ilma väärtusväiteta eeldustes on Hume’i järgi tegemist naturalistliku loogikaveaga. Kui eeldustes on väärtusväide, siis enam loogikaveaga tegu ei ole, ent siis tuleb ikkagi põhjendada väärtusväitega eeldust.
    142. Kognitivism ja mittekognitivism
    Kaks põhilist erinevat seisukohta eetikaväidete suhtes:
    KOGNITIVISM: eetikaväited väljendavad uskumusi, mis võivad olla nii tõesed kui väärad (neil on tõeväärtus). Eetikaterminid osutavad omadustele maailmas.
    NONKOGNITIVISM: eetikaväidetel puudub tõeväärtus. Eetikaväited ei olegi ranges mõttes väited, nendega eikirjeldata fakte ega väljendata uskumusi, vaid tehakse midagi muud (nt väljendatakse tundeid või ettekirjutusi). Eetikaterminid ei osuta omadustele.
    143. Millised omadused on moraaliomadused?
    Eeldame, et kognitivism on tõene. Kui eetikaväited võivad olla tõesed, siis peab leiduma midagi, mille tõttu need väited on tõesed.
    Näiteks oletame, et väide “Vanemate inimeste aitamine on hea” on tõene. Siis peaks tegudel , mis kuuluvad vanemate inimeste aitamise klassi olema teatud eetiline omadus (või moraaliomadus) hea.Milline omadus see on? See küsimus viib meid tänapäevase metaeetika lätete juurde.
    Moraaliotsustuste tunnused
    PRESKRIPTIIVSUS : Moraaliotsustused ei kirjelda olukordi,vaid teevad ettekirjutusi käitumiseks. (Nt. “Joosep ei peaks petma”). Moraaliotsustused vastavad küsimusele “mida ma peaksin tegema?”
    LOOGILINE VORM: Vaid siis, kui arutluse eeldustes sisaldub imperatiiv, saab tuletada imperatiivset järeldust.
    1. Tee alati X! (üldine imperatiiv)
    2. See A on X-i juhtum (üksikväide)
    3. Järeldus: Tee A! (üksik imperatiiv)
    UNIVERSALISEERITAVUS: moraaliotsustusi esitades ollakse valmis seda üldistama kõikidele samasugustele juhtumitele. Kõikidele kehtib samalaadses olukorras seesama ettekirjutus . (Nt. “Sa ei peaks oma ülemuse tagant varastama”
    Printsiibid
    Hare ’i järgi on moraaliarutlustes kesksel kohal moraaliprintsiibid. Leidub ka eetikateooriaid, mis ei põhine printsiipidel - nende järgi tehakse otsustusi vastavalt olukorrale ning ei järgita alati neidsamu põhimõtteid.
    Hare’i ei arva , et moraaliprintsiibid peaksid olema jäigad või muutumatud. Kuid ilma nendeta ei ole võimalik ka õppimine, sest hindama õpitakse tegude klasse teatud tüüpi olukordades , mitte individuaalseid tegusid
    144. Mittenaturalism
    George Edward Moore:Principia Ethica, 1903.
    Seda peetakse metaeetikat rajavaks teoseks, ehkki sarnaseid vaateid olid teised autorid esitanud varemgi.
    Moore: Enne kui esitada eetikaväiteid, tuleb teha selgeks, mida üldse tähendab “hea”. Hea on lihtne idee, mida ei saa enam osadeks analüüsida ega tema loomust seletada sellele, kes juba ei tea, mis on hea.
    145. Naturalistlik eksitus
    Moore’i järgi ei saa eetilisi termineid taandada mitte-eetilistele terminitele ning eetikaväiteid ei saa tuletada mitte-eetikaväidetest. Eetilised omadused, nt hea, pole määratletavad mitte-eetiliselt. Väärtustermineid ei saa määratleda faktiväidete kaudu.
    Naturalistlik eksitus ongi eetilise või moraalse termini, mõiste või omaduse samastamine mõne mitte-eetilise ( naturaalse ) termini, mõiste või omadusega , mille tõttu asju väärtustatakse.Naturalistid püüavad esitada moraalimõistete naturalistlikke määratlusi:
    “Hea” = ... (naturaalne, mitte-eetiline omadus)
    Näiteks utilitarist paneb toime naturalistliku eksituse kui väidab, et mingi tegu on hea, on sama mis öelda, et see toob rohkem õnne kui mingi alternatiivne tegu.
    146. Lahtise küsimuse argument
    Moore’i lahtise küsimuse argument naturalismi vastu:
    Võime kujutleda mõnda hea naturalistlikku määratlust: näiteks X on hea siis ja ainult siis, kui X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne. Sellisel juhulsaab ning on ikkagi alust küsida: “X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne, kuid kas X on hea?”
    Järelikult, head ei saa määratleda naturalistlikult.
    Hea
    Kui head ei saa määratleda, siis (a) hea on lihtne ja defineerimatu omadus
    või(b) terminil “hea” puudub osutus.
    Kognitivistina pooldas Moore’i esimest varianti -hea “on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt”. Hea ei ole samastatav ühegi naturaalse omadusega, ta on mittenaturaalne omadus.
    Kuidas me tunneme ära, mis on hea?
    Intuitsionism : me tunnetame head intuitiivselt.
    Meil on vahetu arusaam, et teatud asjad on oma olemuselt head.
    147. Emotivism
    Emotivism tekkis reaktsioonina intuitsionismile. Emotivistidnõustuvad, et eetikaväiteid ei saa tuletada faktiväidetest. Lähtuti loogilisest positivismist, mille järgi on tähenduslikud väited kas analüütilised tautoloogiad või empiirilised, verifitseeritavad väited. Kõik muud väited on tähendusetud.
    Emotivismi kriitika
    (1) Emotivismi võib kritiseerida selle aluseks oleva tähenduse verifikatsiooniteooria kaudu.
    (2) Emotivismi järgi ei erine moraali korral ratsionaalne põhjendamine manipuleerimisest, kuivõrd võivad viia hoiakute muutumisele.
    (3) Moraaliotsustuste üle saab ratsionaalselt vaielda , mitte üksnes tundeid väljendada. Vaidlus toimub ühise teema üle, tunnete väljenduse korral väljendab kumbki omaenese tundeid.
    (4) Moraaliotsustused on universaliseeritavad. Eeldatakse,et nad kehtivad kõigi kohta. See on midagi enamat kui isiklikud emotsionaalsed hüüatused.
    Ayeri emotivism
    Alfred Ayer ( 1910 -1989): kuna eetikaväited pole tautoloogiad ega verifitseeritavad väited, on nad tähenduseta väited.
    Eetikaväited ei ole ei tõesed ega väärad, kuid nad pole kasutud.
    Nad väljendavad meie emotsioone...
    Stevensoni emotivism
    Stevenson kaitses veidi teistlaadi emotivismi kui Ayer. Stevensoni järgi on eetikaväidetel tähendus, ent see pole kirjeldav tähendus nagu väitlausetel, vaid emotiivne tähendus.
    Lahkheli moraaliküsimustes on lahkheli hoiakutes. Seda lahkheli ei saa lahendada faktidele viidates ega empiiriliselt.
    Moraalifilosoofi ainsaks ülesandeks on seletada, kuidas töötab väärtustav keel. Eetika ise pole midagi sellist, mida saaks ratsionaalselt arendada.
    Mõistuspäraselt saab tegeleda vaid metaeetikaga.
    148. Eetikaväidete funktsioon
    Eetikaväidetel on niisiis kaks funktsiooni:
    (1) väljendada emotsioone ja hoiakuid
    (2) veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid.
    Emotivism on nonkognitivistlik teooria: eetikaväidetel puudub tõeväärtus ja tunnetuslik ( kognitiivne ) sisu.
    Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast.
    Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust. Nagu valu korral põlvest kinnihoidmine pole ei tõene ega väär, ent võib olla siiras või ebasiiras , nii võib ka moraalihoiakute väljendus olla siiras või mitte, ent ta ei saa olla tõene või väär.
    149. Preskriptivism
    Richard Hare (1919-2002):
    Moraaliotsustused on
    (1) ettekirjutavad otsustused
    (2) otsustused, mille vahel on loogilised seosed
    (3) on universaliseeritavad
    (4) otsustused, mis hõlmavad printsiipe , mida võib omavahel võrrelda ning mille üle saab ratsionaalselt kaalutleda.
    Preskriptivismi kriitika
    1) Preskriptivismi järgi oleksid moraalsed ka sellised teod, mida me ei peaks moraalseteks. Piisab, kui neil on sobiv loogiline vorm.Näiteks: (1) Kõik üliõpilased tuleks Siberisse saata
    - (2) Grigori on üliõpilane
    - (3) Grigori tuleks Siberisse saata
    2) Preskriptivism lubab mistahes universaliseeritud triviaalset kaalutlust pidada moraaliotsustusteks. Näiteks: (1) Igaüks peaks esmaspäeva pärastlõunal oma kõhtumasseerima.(2) Praegu on esmaspäeva päraslõuna.(3) Järelikult peaksime me kõik oma kõhtu masseerima .
    3) Preskriptivism ei sea piire sellele, mida võib pidada moraaliprintsiibiks. Pole takistusi moraalipõhimõtete võinende hierarhia meelevaldseks muutmiseks.
    150. Kognitivism
    Kui eetikaväited on sellised väited, mida saab pidada kas tõeseks või vääraks, siis on järgmised võimalused:
    (1) leidub tõeseid eetikaväiteid. (REALISM)
    (2) eetikaväidetel on küll tõeväärtus, kuid kõik eetikaväited on väärad. Ei leidu moraalitõdesid. (VEATEOORIA)
    Epistemoloogilises plaanis on kaitstud ka moraaliskeptitsismi:moraalitõdesid võib küll leiduda, kuid me ei tea neid ega saagi neid teada.
    151. Veateooria
    John Mackie (1917-1981): me eksime moraaliotsustuste suhtes, sest arvame, et need osutavad reaalselt olemasolevatele väärtustele. Tegelikult on kõik moraaliotsustused väärad.
    “...ehkki enamik inimesi pretendeerib moraaliotsustusi esitades ( muuhulgas ) implitsiitselt sellele, et nad osutavad millelegi objektiivselt preskriptiivsele, on need pretensioonid kõik väärad.”
    Miks peaks realism väärtuste suhtes olema väär?
    - Relatiivsuse argument
    - Veidruse argument
    Mackie argumendid
    Relatiivsuse argument:
    - Moraalinormid varieeruvad kultuuriti . Kui valida, kas tunnistada mõne kultuuri normid ekslikeks või loobuda väitest, et leiduvaduniversaalseted moraalinormid, siis tuleks valida viimane.Ühtlasi seletab see paremini moraali mitmekesisust.
    Veidruse argument:
    - Kui moraalifaktid ja väärtused oleksid olemas, siis oleksid nad veidrad objektid: nad peaksid olema ühtaegu objektiivsed ning ettekirjutuslikud. Nende adumiseks peaks meil olema erilinevõime. Kuid sellist võimet meil ei ole. Lihtsuse printsiibi alusel - ilma vajaduseta mitte suurendada objektide liikide arvu - tuleb järeldada, et väärtusi pole olemas.
    Mackie: moraal on väljamõeldis; see on midagi, mida me leiutame, mitte ei avasta eest.
    Vastuseid Mackie’i argumentidele
    Mackie’i veateooriat on kritiseeritud tema realismivastaste argumentide kriitika kaudu.
    Relatiivsuse argumendi vastu võib öelda, et moraali mitmekesisus ei näita veel, et objektiivne moraal puuduks. Erinevused moraaliküsimustes võivad olla tingitud teadmatusest, ebaküpsusest, ebausust, irratsionaalsusest , mitte objektiivse moraali puudumisest.
    Veidruse argumendi vastu: moraaliomadusi võib käsitada teisiti, ilma et moraaliomadused osutuksid veidrateks. Loengu lõpuosas vaatlemegi põgusalt mõnda uuemat naturalistlikku teooriat, mis püüab käsitleda moraaliomadusi realistlikult. Mitmetel sellistel teooriatel on analooge naturalistlike vaimukäsitluste seas.
    152. Subjektivism
    Subjektivism: Leidub moraalifakte, kuid nad on subjektiivsed, inimvaimust sõltuvad faktid.
    Individuaalne subjektivism: Eetikaväidetel on tõeväärtus, nad käivad iga indiviidi hoiakute kohta. Moraaliotsustus on justkui esteetiline maitseotsustus.Moraalsed faktid sõltuvad subjektiivsest hoiakust ning võivad sageli muutuda. Isikutevaheline kriitika ei ole võimalik.
    Ideaalse vaatleja teooria: Faktid on küll vaatlejast sõltuvad, kuid see on täiuslikult ratsionaalne hüpoteetiline vaatleja. Võimaldab moraali universaalsuse.Kuid me ei tea, mida ideaalne vaatleja otsustaks
    153. Kogukondlik relativism
    Kogukondlik relativism: moraalifaktid sõltuvad kogukonnast (eri aegadel ja eri paigus moraalifaktid erinevad)
    - Ei saa kritiseerida teisi kultuure
    - Teisitimõtlejatel või reformaatoritel pole kunagi õigus, nad eksivad moraalselt, sest on vastuolus kogukonna normidega.
    - Kui inimene kuulub mitmesse kogukonda (USA kodanik, katoliiklane), siis võib tekkida (lahendamatu) moraalikonflikt.
    - Moraal peaks olema midagi kultuurist ja kogukonnast kõrgemat, mille alusel saaks kultuure ja kogukondi hinnata.
    154. Naturalism
    Tänapäeva naturalistlikel teooriatel on kaks peamist versiooni:
    REDUKTSIONISM: moraaliomadused on identsed teatud moraaliväliste ja naturaalsete omadustega (Richard Brandt , David Lewis , Frank Jackson , Peter Railton)
    ANTIREDUKTSIONISM: moraaliomadused on ise naturaalsed omadused, mis ei taandu teistele omadustele. (Cornelli realism - Nicholas Sturgeon, R.Boyd, D.Brink, G. Sayre-McCord)
    155. Antireduktsionism
    Antireduktsionistliku vaate järgi pole moraaliomadused samastatavad teiste, moraaliväliste omadustega ning samuti ei saa moraalimõisteid analüüsida teiste, moraaliväliste mõistete kaudu. Moraaliomadused on seotud moraaliväliste omadustega kas kaasumise või mitmeti realiseeritavuse vms teel.
    Näiteks moraaliomadus olla õige. Tegu võib mitmel viisil olla õige. Igal sellisel juhul on õigsus realiseeritud mõne moraalivälise omaduse poolt, ent ei leidu ühte moraaliväliste omaduste hulka, millele see omadus taanduks.
    Antireduktsionistid põhjendavad vajadust moraaliomadustejärele sellega, et moraaliomadused esinevad meie parimates seletustes. Eeldatakse, et kui mõne nähtuse seletuses viidatakse teatud omadusele, siis on tegemist reaalse omadusega.
    Nt: On moraalifakt, et Hitler oli moraalselt puudulik. See fakt seletab tema teatud tegusid.
    156. Moraalifunktsionalism
    Frank Jacksoni moraalifunktsionalism: püüab leida analüütilisi seoseid moraaliterminite ning naturaalsete terminite vahel.
    Moraaliomadusi saab määratleda funktsionaalse definitsiooniga, mis põhineb seostel, mis esinevad rahvamoraali teoorias: see on see omadus, mis täidab rahvamoraali teoorias määratletud rolli.
    Jacksoni järgi kaasuvad moraaliomadused kirjeldavatele omadustele: mistahes kaks täielikult määratletud olukorda, mis erinevad mõne moraaliomaduse poolest, erinevad ka mõnekirjeldava omaduse poolest.
    157. Kaasumine
    Mistahes kaks olukorda, mis erinevad mõne moraaliomaduse poolest, erinevad ka mõne kirjeldava omaduse poolest.
    Punktid ja kujud: pildi globaalsed omadused (kuju) on määratud punktide asukohaga. Mistahes kaks pilti, mis erinevad oma kuju poolest, erinevad ka oma punktide asetuse poolest.
    158. Vabadus
    ““Vabadus” – üks suurima tõmbejõuga sõnadest. Temaga huulil minnakse surma ja – tapetakse teisi. Vabadusest on kirjutatud tuhandeid filosoofilisi traktaate ja lugematu hulk oode, kuid ikkagi tuleb konstateerida, et sellel mõistel on “liiderliku, püsimatu, vastutustundetu olevuse elukombed”” Berthold Brecht
    159. VABADUS FILOSOOFILISE PROBLEEMINA
    ld. liberte, ingl liberty/ freedom , vn свобода, sks. freiheit
    Vabaduse problemaatikaga tegeletakse erinevates filosoofiavaldkondades:
    1) Metafüüsikas -:Tahtevabadusega seotud küsimused:
    a) Kas isik on ise oma tegevuse algataja jakontrollija? (Erinevad determinismideeldavad erinevat liiki ettemääratust).
    b)Kas sisekaemuse teel on võimalik tuvastadaseda, kas mu tahe on vaba või mitte? Võibolla on me tegude põhjused sügavamal, kuinäha ulatume.
    2) Eetikas : Eelkõige vabaduse ja vastutuse vahekord
    Kas ma saan moraalselt vastutada, kui kõikon ettemääratud (kui vaba tahe puudub)?
    Kas moraalselt väärale teole sundimine,võtab teo tegijalt (igasuguse) moraalsevastutuse?
    Kas inimese enese moraalsed veendumused saavad piirata tema vabadust?
    3) Esteetikas - Loominguline vabadus: Kaskunstnik peab hea ja suure
    kunsti loomiseks olema“täielikult vaba”?
    NB! Kunstnike on alati piiranud (a) materjalide kättesaadavus,(b) tööde ainestik (valitseja tahe), (c) žanrireeglid ning (d) leidubsuurt kunsti, mis on loodud räige tsensuuri olukorras(Shusterman 1984)
    4) Poliitikafilosoofias : Nn “puutumatuse ala” küsimused:
    a) Mil määral on isikul võimalus ühiskonnastoimida, ilma et sellele tegevusele eelnekspiiranguid või järgneks moraalset võilegaalset hukkamõistu?
    b) Millisel alusel tohib riik sekkuda inimesteellu ning keelata neid toimimast nii, nagunad soovivad, või sundida neid tegutsemaoma soovide vastu?
    160. VABADUSE MÄÄRATLUS
    Mis on vabadus? On tavaks saanud eristada:
    Negatiivse vabaduse mõistet: Vabadus on kitsenduste (piirangute, sekkumise jms)puudumine. Oled N-mõttes vaba, kui sind keegi ei sunni ,ega takista su tegemisi.
    N-vabadus avaldub vastuses küsimusele: “Millises ulatuses tuleks subjektil – isikutel või isikute rühmal – võimaldada teha seda või olla see, milleks ta on suuteline, ilma teiste inimeste sekkumiseta?” ( Berlin 1998)
    Esindajad: Constant , Humboldt , J. St. Mill, Spencer ,individualistlikud anarhistid . Praegu E. Nelson , D. Miller.
    Positiivse vabaduse mõistet : Paljud ei nõustu väitega et vabadus seisneb lihtsalttakistuste/kitsenduste puudumises: See oleks arulageohjeldamatus!
    Me pole vabad, kui järgime pelgalt kapriise, tunge ja kalduvusi, vaid siis kui meie elus valdab mingi moraalne seisund. Vabadus on enese-valitsemine, autonoomia .
    Esindajad: Rousseau, Hegel , K. Marx, T. H. Green ;
    Elavatest: J. Christman, Q. Skinner , C. Taylor
    Eristus pärineb Immanuel Kantilt (Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, 1785 ).
    Kuulsaks tegi eristuse Isaiah Berlin (pildil), kes käsitles neid poliitilise vabaduse kahe tähendusena.
    Selgitus
    Miks “negatiivne”? … sest vabadus eeldab millegi puudumist (takistuste, piirangute, sekkumise)
    Miks “positiivne”? … sest vabadus eeldab millegi olemasolu (enesevalitsemise, enese-määramise)
    Võrdle: dopinguproovis
    • Negatiivne tulemus = puuduvad keelatud ained.
    • Positiivse tulemus = leidub keelatud aineid.
    NB! Tegelik probleem?
    Vabaduse diskussioonides pole alati selge, kas Negatiivne vabadus ja Positiivne vabadus tähistavad erinevaid:
    1) Vabaduse liike/tüüpe
    2) Vabaduse deskriptiivseid kontseptsioone – arusaamad sellest, mis on vabaduse olemus, loomus.
    3) Vabaduse normatiivseid kontseptioone – Mis vabadus peaks olema (“tõeline”, ”õige” vabadus)?
    Näide
    Võid minna reedel ööklubisse – võid valida erinevate ööklubide vahel (vanemad, turvamees jms ei takista). Oled sa vaba? Jah, N-vabaduse mõttes.
    Ent sa oled kirgede ori (nt seksuaalselt rahuldamata), ega suuda koju jääda, et õppida esmaspäevaseks eksamiks. Sa ei ole oma enda peremees/naine, sa pole P-vaba.
    Su madalam mina valitseb su kõrgema (“tõelise”) mina üle – irratsionaalsus ratsionaalsuse üle. Oled P-vaba ainult siis kui käitud “tõelise” mina järgi.
    161. Positiivse vabaduse paradoks
    Mõned (suur juht, riik, kirik , hõim, rass ) on targemad, ratsionaalsemad ja teavad mis on sulle ja riigile hea.
    Nad väidavad, et “tegelikult” tahab inimene X-i.
    Kui sa ei taha X-i, siis sa tahad oma rumaluse tõttu midagi sellist, mis ei kuulu su tõelisse loomusesse.
    “Tegelikult” tahad sa õppida 
    Nad “vabastavad” sind su mitte-tõelisest loomusest, piirates, takistades sind, su tõelise mina ja riigi vms huvides.
    Sind sunnitakse vabaks, aga sundi võib pidada vabaduse vastandiks.
    162. MacCallumi triaad
    Väita justkui oleks Negatiivne vabaduse ja Positiivne vabaduse näol tegemistkahe vabaduse liigiga , on eksitav! Kogu vabadusediskussiooni saab analüüsida ühte tüüpi vabaduse kolmeeri aspekti kaudu (MacCallum 1967):
    S on vaba C-st, tegema ( saavutama ) A
    • S: Kes/mis on vaba? (st toimija, subjekt )
    • C: Millest vaba? (st takistused, piirangud)
    • A: Mida tegema? (st taotlused, sihid)
    163. VABADUSE SUBJEKT
    Kelle/mille vabadus? Reeglina üksikisik, ent mõnikord räägitakse isikute rühmadest/klassidest (nt Cohen 1979):
    Kuigi kapitalismi tingimustes on iga tööline vaba lahkuma proletariaadi klassist , ei ole nad seda kollektiivselt (klassina). Analoogselt, …
    iga ühiskongi vang on vaba (uuristatud august) lahkuma, ent kõigil koos seda võimalust ei ole. Auguke on väikseke ja/või väljumise aeg piiratud
    164. Tavakeel võib eksitada:
    “kui öeldakse et tee on vaba, ei peeta silmas mitte tee vabadust, vaid nende oma, kes sel takistamatult kõnnivad. Ja kui me ütleme, et annetus on vaba, ei mõelda sellega mitte annetuse vabadust vaid annetaja oma, kes annetamisel pole seotud ühegi seaduse ega lepinguga. Nii et kui me kõneleme vabalt, ei ole tegu mitte hääle või hääldamise vabadusega , vaid inimese omaga , keda ükski seadus ei kohusta kõnelema teisiti, kui ta seda teeb“Thomas Hobbes 1651 (2011)
    Ons need vabaduse juhtumid ?
    Alkoholivaba
    Rasvavaba
    Ajuvaba
    “ Frederik Vaba on karastav alkoholivaba jook , millel on ehtsa õlle maitse! Frederik Vaba kustutab kiirelt janu ning on ideaalne õllesõpradele, kellel on tegutsemiseks vaja kainet meelt .”
    “See raamat õpetab rasva- ja soolavaba toitumist inimestele, kes armastavad süüa.”
    “See on ajuvaba eelarvepoliitika”
    165. VABADUSE PIIRAJAD
    Mis on vabaduse piirajad (takistajad)? Mis liiki “asjad” üldse saavad olla vabaduse piirajateks? Üldistavalt:
    Negatiivse vabadusest kõnelejad: takistusteks on toimijale väliseid asjaolusid.
    Positiivse vabadusest kõnelejad: takistuseks on toimijale seesmisi asjaolusi
    166. Looduslik või sotsiaalne?
    Negatiivse vabaduse teoreetikutel on vabadus sotsiaalsete suhete mõiste – takistusena tulevad arvesse ainult eiste inimeste teod.
    • Looduslikud takistused (metsateele veerenud kivi) ja loomulikud võimetused (lendamisvõimetus, foobiad, hirmud , andetus) ei puutu asjasse – need on inseneri ja psühhiaatri teemad. Võimetus ei ole vabaduse puudumine!
    “Vaba on inimene, kes ei ole raudu pandud, ei viibi vangistuses ega pea orja kombel hirmu tundma karistuse ees … mitte lennata nagu kotkas ega ujuda nagu vaal ei ole vabaduse puudumine” Helvetiu
    Mõned probleemid
    a) Vaesus /töötus? : Kas majanduslikud asjaolud on ka vabaduse takistajateks? Kas töötus ja vaesus teevad inimesi lihtsalt võimetuks (teatud tegevusteks, nt leiva ostmiseks ) või (ka) mitte-vabaks?
    “inimese ilmajätmine hädavajalikust on suurem sekkumine vabadusse kui see, kui tal takistatakse kogumast ülearust. ” Bertrand Russell (1994: 85)
    Kuidas vastata?
    Liberaalid /libertaarid ( Hayek ) pigem eitavad:
    • Vabaduse piiramine ainult siis kui keegi kavatsuslikult takistab.
    Sotsialistid/egalitaarid (Cohen, Sen) pigem jaatavad:
    • Inimesed vastutavad oma tegude eest, mis mõjutavad kaudselt , kuid siiski kausaalselt (nt vaesed kapitalistlikus ühiskonnas ei ole vabad).
    Kas tegemist on ratsionaalselt lahenduva probleemiga? Kas ühed eksivad ja teistel on õigus? Või on pigem tegemist maailmavaatelise küsimusega?
    b) Ähvardused?: “Isik on mittevaba siis ja ainult siis, kui mingitema tegevuse sooritamine on kellegi teiseisiku tegevuse poolt võimatuks tehtud. ”Hillel Steiner (1974)
    Järelikult, ähvardamine, ebameeldivus jmsei piira ega vähenda vabadust.
    “Kui inimene heidab oma vara merre kartuses , et laev vajubmuidu põhja, teeb ta seda sellegipoolest täiesti vabatahtlikult,ning võib sellest soovi korral ka loobuda. ”Thomas Hobbes 201 1(1651)
    c) Muud olendid?: Kas ja mis tingimusel saavad muud olendid võtta inimeselt vabaduse?’
    - gorrilla (nabib loomaias)
    - koer ( hammustab , marutaud, postiljoni probleem)
    - puuk (vaktsiini reklaamlause ! “Puuk võib võtta teilt vabaduse!”)
    - tulnukas ?
    ja kuidas analüüsiksite?
    Millisel juhul on tegemist vabaduse puudumisega või vabaduse võtmisega?
    A ei saa astuda seksuaalvahekorda B-ga, sest …
    1. A elukaaslane (C) takistab (tuleb vahele)
    2. A on impotent (puudub võime)
    3. B on A kujutlusvõime vili (B ei eksisteeri)
    4. Koer hammustas (olulisest kehaosast) A-d
    167. “ Milleri tuba”
    Kujutle, et oled ühes toas. Millistel tingimusel on tegemist vabaduse puudumisega?
    a. uks läks lukku (tuuletõmme): sa ei saa välja
    b. keegi lukustas ukse: sihilikult (teades et oled sees)
    c. keegi lukustas ukse: sihilikult (teades et tuba tühi)
    d. uks lahti, aga sa ei julge välja minna (agorafoobia)
    e. uks lahti, aga sa ei jõua välja minna (nälg, nõrkus)
    f. uks lahti, aga sa ei taha/viitsi välja minna
    168. Vabadus teha …
    Kas ja kuidas sõltub teo vabaks pidamine selle teo väärtusest (nt moraalsest)? Võin tahta …
    • tappa, vägistada (- laenguga tegu)
    • jalga sügada (0-laenguga tegu)
    • aidata vanurit (+ laenguga tegu)
    Millise tegevuse takistamisel on tegu vabaduse piiramisega?
    „Kas vabadus kurja teha on vabadus? Kui ei, siis mis see on? … Kas ei räägita, et idiootidelt ja halbadelt inimestelt tuleb vabadus ära võtta, sest nad kasutavad seda kurjasti?“ Jeremy Bentham (1838: 30
    169. Kas vabadust saab “mõõta”?
    Kas saab mõttekalt väita, et üks ühiskond (või inimene) on vabam kui teine?
    • Ei saa (või on see vähemasti väga tülikas). Me ei tea üksikisikute valikute arvu ja nende realiseerimise võimalusi.
    • Jah saab, kui mõtleme vabadusest konkreetsete üksikvabaduste (nt sõnavabadus) rahuldatusest teatud ühiskonnas.
    170. Kumb on vabam?
    Oletame , et meil on kaks riiki, mis on kõiges identsed, v. a. riigis A on keelatud jumalateenistused .riigis B on keelatud nina nokkimine.
    Kas riigid (inimesed neis?) on sama vabad?
    „mõned piirangud on tõsisemad kui teised jamõned sootuks triviaalsed. Paljude osas esinebmuidugi lahkarvamusi. Ent otsustus sõltubmingisugusest arusaamast selle kohta, mis oninimese elu jaoks tähenduslik. “Charles Taylor (2005
    171. Internetivabadus
    “Eesti pälvis internetivabaduse uuringus esikoha”
    “Iga riigi puhul vaadeldi kodanike takistusi internetile ligipääsemisel, piiranguid seal leiduvale sisule ja muude kasutajaõiguste rikkumisi, näiteks blogijate vahistamisi, makstud poliitkommentaatorite olemasolu või rünnakuid teisitimõtlejate vastu.”
    Postimees 24. sept 2012
    Küsimus: Kas häkkimisvabaduse (vabadus sisenedaPentagoni arvutisisudesse) võimalus suurendab vabadust?Miks mitte ?
    172. Õiglus - Aristoteles
    „Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul“Aristoteles (1996: 98)
    173. ÕIGLUSE LIIGID
    Aristotlesest saati eristatakse kahte liiki õiglust (vt Nikomachose eetika rmt).
    1. Jaotav õiglus
    - e. distributiivne
    - e. sotsiaalne
    - e. majanduslik
    2. Korraldav õiglus
    - e. võrdsustav
    - e. rektifikatoorne
    - e. kommutatiivne
    - e. Korrektiivne
    174. Jaotava õigluse põhiküsimused
    1. Mis hüvesid tuleks/saab jagada?
    - rikkus, võim, hea-olu, “ respekt ”?
    2. Kelle/ mille vahel jagada?
    - inimesed (elavad, surnud, tulevased põlved), loomad, rahvad , rahvusriigid?
    3. Mis on “õige” jaotus?
    - Mis printsiip? Igaühele vastavalt tema panusele/vajadusele/ staatusele vms?
    4. Mis on õigluse staatus?
    - Suhe vabaduse, halastuse, heldusega jm
    175. Korraldav õiglus
    Küsimus vahetus- suhtest . “Õiglane” tähendab siin “õiget proportsiooni”. Vt eri sorti juhtumeid:
    • Teenuse/asja jms eest tasumine: palju “nänni” tuleks vastu anda?
    • Kahju ja hüvituse vahekord: mitu eurot BMW mõlkimise eest?
    • Kuriteo ja karistuse vahekord: palju tapmise eest anda? (25, eluaegne, surmanuhtlus)?
    176. Näide korraldavast õiglusest
    Korraldava õigluse ideed võiks selgitada omakohtule sarnaneva juhtumiga:
    II MS sõja lõpul uskus juutide rühmitus (nnKättemaksjad), et „õiglus on jalule seatud“siis, kui vastukaaluks natside poolt 6miljonile juudile, tappa 6 miljonit sakslast(Plaaniti mürgitada vesi neljas saksa linnas.Üritus luhtus, enne arreteerimist kallatimürk Vahemerre; vt doksari „Natsikütid“ (8. episood ))
    177. Erinevad arusaamad õiglusest
    Käsitleme jaotava õigluse kolme keskset paradigmat(õigluskontseptsiooni):
    178. EGALITAAR-LIBERALISM
    John Rawls , Ronald Dworkin ,
    Rawls (A Theory of Justice 1971 ) õigluse eeldustest:
    i. Inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed (Pühakute ühenduses ei teki õigluse probleemi).
    ii. Hüvesid on suhteliselt vähe ( nappuse ja külluse vahepeal ).
    Peaküsimus: Milliste printsiipide alusel tuleks sotsiaalsetespraktikates elu korraldada, et olukorda võiks pidada õiglaseks?
    Vastus: Printsiipide, mis valitaks nn “hüpoteetilises algolukorras”
    Egalitaar-libaralismi kriitikat
    1. Alushüved: Mille hulgast valida? Rawls eeldab, et hüpoteetilises algolukorras olev inimene tahab
    - vabadust
    - võimalusi
    - sissetulekuid
    Need “üldinimlikud hüved” lõhnavad kapitalistliku ühiskonna hüvede järgi.
    2. Printsiibid?: a) Paljud on kahelnud, kas hüpoteetilises algolukorras on ratsionaalne valida just Rawlsi printsiipe? Äkki nad suurema kasu pärast riskivad!
    b) Rawlsi erinevusprintsiip diskrimineerib andekaid & edukaid , kuna nende omandit kasutatakse jagamiseks vaesematele & kehvematele. Miks peaks andekad-edukad sellega nõustuma? ( Nozick 1974)
    179. Hüpoteetiline algolukord?
    Kujutletav olukord, kus inimesed on nn teadmatuse looritaga, ega tea …
    • … oma kohta ühiskonnas (klassipositsiooni, sotsiaalset staatust, rahvust, sugu)
    • … andeid, võimeid
    • … mis on “hüve” ja mida ihaldatakse (kuigi teatakse , et eelistatakse rohkem)
    Ja küsimus on … Millised õigluse printsiibid valitaks?
    • … tingimusel, et nende printsiipide järgi tuleb elada pärast loori eemaldamist (st kui nad saavad teada kes nad tegelikult on).
    Mitmesuguseid printsiipe analüüsides leiab Rawls, et inimesed valiksid inimesed kaks printsiipi:
    1. Vabadusprintsiip
    2. Erinevusprintsiip
    180. Vabadusprintsiip
    Kõigil peab olema võrdne õigus kõige ulatuslikumale* totaalsele võrdsete põhivabaduste süsteemile, mis onühitatav ühesuguse vabadusesüsteemiga kõigi jaoks.
    • poliitilised ja kodanikuvabadused: sõna- ja väljendusvabadus (mõtlemisvabadus, trükivabadus); religiooni- ja südametunnistuse vabadus, vabadus osaleda poliitilises protsessis ja kandideerida ametikohtadele.
    * “Kõige ulatuslikumale” osutab ratsionaalsele tingimusele, et inimene mitte ainult tahab vabadust, vaid tahab seda võimalikult palju.
    181. Erinevusprintsiip
    Sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korraldadanii, et nad toovad suurimat kasu neile, kes on kõige halvemasolukorras.
    • Nt mõnede inimeste kõrgemad palgad onõiglased ainult siis, kui kõige vaesemad saavadsellest kõige rohkem kasu.
    Valikuloogika: Maksimiseeri minimaalset!
    Kuna te ei tea kas saate olema rikas või vaene,oleks ratsionaalsem teha kõige lollikindlam valik – et halvim võimalik tulemus oleks võimalikult hea (kui olete päris-elus olema kehvik ).
    182. LIBERTAR(IAN)ISM
    Robert Nozick
    Nozick (Anarchy, State and Utopia , 1974): Õigused isiklikulevabadusele ja eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud! Neid ei tohi piirata ühegi sotsiaalse hüve (turvatunde, heaolu, õnne)saavutamiseks.
    Riik kui öövaht: kaitsku omandit varguse, vägivalla, tüssamise eest.
    Ressursside ümber-jaotust reguleerigu ainult vabaturg , kingitused ja vabatahtlikud annetused.
    Libertarianismi kriitika
    1. Välistab mõned ühiskonna süsteemid: Kui riigimakse tohib koguda üksnes politsei-, kaitse- ja kohtusüsteemi ülashoidmiseks (muu maksustamine on sunnitöö juhtum!) leiame end riigist kus pole haridustervishoiu- ega transpordivõrku.
    Kes iganes on iial saanud riigilt lastetoetust jms on vastu võtnud raha,mis kuulub teistele. Ja see ebaõiglus tuleks nüüd heastada, st tuleks tagasi maksta (Wolff 1991: 115).
    2. Seesmine vastuolu: Kui heaoluriik ei tohiks ümber jaotada rikkamate (maksudest) raha vaesematele,siis ei tohiks „minimaalne riik” sundida inimesi rahu ja sõjalise kaitse tagamiseks armeesse (Wellmann 2002).
    Niisiis, libertarianism peaks seesmise vastuolu vältimiseks muutuma anarhismiks (ja see pole paljude arvetes hea valik)
    3. Probleemid võimu ja vabadusega: Nozick eeldab, et ainus põhjus probleem, mis inimesi (vt Chamberlaini näide) ebavõrduste juures häirib on kadedus . Kuid nurinaid võivad tekkida ka seepärast, et varakus annab ühiskonnas märkimisväärsemalt suurema võimu: (i) parema juurdepääsu poliitilistele ametikohtade; enda vaadete suurema mõju; (ii) oma huvide parema rahuldamise ning (iii) kontrolli nende üle, kes pole nii varakad. (Cohen 1978)
    „Rousseau, Mill, Aristoteles ja Marx võiks kõik imestada miks Nozick ja teised libertaarid, kes nii innukalt kaitsevad indiviidi vabadust riigi sissetungi eest, „unustavad“ seda kaitsta rikaste või firmade eest kel indiviidist märksa suuremad eelised.“ ( Hampton 1996: 153)
    183. Õigluse kontseptsioonid
    1) Eesmärkide (lõppseisundi) põhised printsiibid : nt õiglane kui 1% rikkaid, vms
    2) Malli (skeemi) põhised printsiibid: nt igaühele vastavalt töökusele, andekusele, vms.
    3) Ajaloolised
    - sõltub hüvede jaotuse kujunemisest.
    - Nozick: Kõik on väärad, välja arvatud tema enda ajalooliste õiguste kontseptsioon! Miks?
    184. Teiste kontseptsioonide vastu:
    Mis iganes “õiglane” olukord muutub vabaduse tingimustes ebaõiglaseks! (W . Chamberlaini näide). On ainult halvad valikud :
    1) vaba toimimise keelamine, või
    2) ümberjagamine X aja pärast (algse printsiibi järgi)
    “[Chamberlaini näite ] … üldine idee on, et ühtegi õigluse lõppseisundi ja mallijärgset jaotusprintsiipi ei saa järjepidevalt ellu viia ilma järjepideva sekkumiseta inimeste eludesse” (Nozick 1974)
    185. Noziku õiglusteooria üldiselt
    Nn ajalooliste õiguste teooria: Mingi hüve (omandi) jaotus on õiglane, kui see on saadud legitiimse protseduuriga, st …
    • omandatud ilma, et oleks kellelegi kuulunud (töö & võimete rakendamisega)
    • saadud üleandmise kaudu (vahetused, kingitused)
    • saadud ebaõigluse kõrvaldamisest
    186. KOMMUNITARISM
    Michael Walzer, Michael Sandel, Charles Taylor
    Oluline tunnus: universaalsete õiglusprintsiipide kriitika
    i. Printsiipide otsing näitab, et puuduvad üllamad sotsiaalseid väärtused ( solidaarsus , hoolivus , heasoovlikkus), mille olemasolul pole tarvis nõuda õigusi või rõhutada kohustusi.
    ii. Universaalsed õiglusprintsiibid on müüt! Õiglus ei ole abstraktsete normide kogum, mille järgi anonüümsed inimesed kogu planeedil peavad oma elu korraldama .
    Kommunitarismi kriitikat
    1. Sfääri ja kultuuri identsus: Kuidas me erinevaid kultuure (kogukondi, kommuune) ja sfääre tuvastame? Mis on kultuuri, ühiskonna, kogukonna ja nendes sisalduvate sfääride kriteerium ?
    2. Printsiipide vaieldavus: Ronald Dworkin (1996): Sfäärid ja nende õiglusprintsiibid pole ette antud, st pole kokkuleppeid (konventsioone)), et neid oleks lihtne tuvastada. Just nende printsiipide loomuse üle käivad ju tulised vaidlused! - Nt teatud arstiabi on tasuta, teatud mitte.
    3. Kultuuride suletus: Walzer propageerib ühiskondade suletust ja kultuurirelativismi.
    - Me ei saaks mitte midagi teha, kui teatud kultuurides (nt islamimaades , totalitaarsetes režiimides) jaotataks teatud hüve meile vastuvõetamatute kriteeriumite alusel (nt poliitilised, religioossed ametikohad üksnes meestele jms)
    Kas piirata ÜRO, Amnesty International jms tegevust, kes kultuuri-üleste (universaalsete) printsiipidele tuginedes “aitavad” teisi kultuure?
    187. Partikulaarsus
    ld particula – osake, tükike
    Õiglus on seotud (partikulaarse) kogukonna (kultuuri) ühiste arusaamadega (väärtussüsteemiga).
    Õigluse olemuse mõistmiseks tuleb teada, mison õiglus inimestele, kes jagavad kultuuri X,mitte seda ära unustama (Rawlsi teadmatuse loor) või uurima omandi päritolu (Nozick)).
    Sageli kaasneb kommunitaarsusega konservatiivsus:Riik peab säilitama antud eluvorme ja hoidma traditsiooni (mitte olema pelgalt neutraalne pealtvaataja igasuguste eluviiside suhtes)
    188. Õigluse sfäärid
    Kõikides ühiskondades on hulk hüvesid mille pärast käib kiskumine (turvalisus, heaolu, raha, võimalused, ametid jne). Taotlus teha inimesed kõigis võrdseks tekitab pingeid –vaja nn “keerukat võrdsust”!
    Iga hüve on suhteliselt autonoomne “õigluse sfäär” .Erinevaid sfääre juhitakse erinevate printsiipide alusel:
    Tervishoid – vajaduse järgi
     Raha – teenete järgi
     Ametid – võimete järgi
     Kõrgem haridus – talendi järgi
    189. Milles seisneb õiglus?
    1) Igale sfäärile omase printsiibi järgimises
    2) Sfääridevahelise piiride hoidmises
    Ei tule võidelda mitte sissetulekute ebavõrdsuse vastu, vaid selle vastu, et suurema sissetuleku tõttu saadakse eeliseid valdkondades, kus rahaga ei peaks mingit pistmist olema! - Et ei saaks osta BA-kraadi.
    190. Kunst Tilghman
    “sest ma ei arva , et on üldsegi selge, mida ajab taga see, kes püüab leida, mis on kunst ?”Benjamin R. Tilghman
    191. Mis mõttes käsitlen loengut kunst?
    1) Kunsti tõlgendamine: Mis on tõlgenduse kriteerium? Kas kunstiteosel on üks (ainuõige?) tõlgendus või mitu?
    2) Kunsti hindamine: kas leidub tunnuseid, mis alati on teostes väärtuseks? Mis hinnangute loogiline staatus?
    3) Kunsti ontoloogia: Mis tüüpi “asjad” on kunstiteosed (vaimsed või füüsilised)?
    4) Kunsti definitsioon: Kas kunsti on defineeritav? Mis on kunstiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused?
    192. ANTI-ESSENTSIALISM
    Morris Weitz , William Kennick, Paul Ziff, W. B. Gallie
    Traditsioonilised teooriad on püüdnud võimatut! Kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu! Miks?
    Kunstile on omased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu, mis iganes definitsiooni. Kunst on avatud mõiste.
    Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel (Weitz lähtus Wittgensteini “perekondliku sarnasuse” mõistest).
    Anti-essentsialismi kriitika
    1. Ühtne kunstiteoste klass: Kennicki argument on selline:
    1. Me oskame tarvitada mõistet “kunst” (teame millal mõistet õigesti rakendada).
    2. See tavakeeleline tarvitusoskus määrab ühtse kunstiteoste kogumi.
    3. Seda kunstiteoste kogumit uurides ilmneb, et neil pole ühiseid omadusi.
    Ent 2. eeldus on väär, sest tarvitus ei määra üheselt kunstiteoste klassi! (Sircello 1973)
    2. Visuaalselt eristamatute paaride argument:  “ Sajandeid oli arvatud, et kunstiteosed peavad oluliselt erinema lihtsalt reaalsetest asjadest, millest neid on kerge eristada. Duchamp näitas, et see erinevus on niisugune, mida silmaga ei näe” ( Danto 2000)
    “Näha miskit kunstina nõuab midagi sellist mida silm ei suuda märgata – kunstilise teooria atmosfääri, teadmist kunstiajaloost: kunstimaailma” (Danto 1964)
    Järeldus: Isik Kennicki kaubalaos tuvastabedukalt kunstiteoseid üksnes juhuslikult –“pime kana leiab ka tera ”
    193. Perekondlikud sarnasused”
    “Vaatle näiteks protsesse, mida me nimetame „mängudeks“. Ma pean silmas lauamänge, kaardimänge, pallimänge ... Mis on neil kõigil ühist? … kui sa neid vaatad, siis sa ei näe küll midagi, mis oleks ühine kõigile, aga sa näed sarnasusi , sugulusi, ja neid on terve rida. … Ma ei oska neid sarnasusi paremini iseloomustada kui sõnaga „perekondlikud sarnasused“ … „mängud“ moodustavad perekonna.” (Wittgenstein 2005)
    • M. Weitz: Kunstiga on sama lugu!
    194. Keelelise pädevuse tees
    Kunsti defineerimatus ei ole probleem, sest kunstiteoste tuvastamine ei käi definitsiooni järgi!
    “Me oleme võimelised eristama objekte, mis on kunstiteosed, objektidest mis ei ole kunstiteosed, sellepärast, et me oskame inglise keelt; s.o me teame kuidas korrektselt kasutada sõna “kunst” ja rakendada fraasi “ kunstiteos ”.” William Kennick (1958/2003)
    195. “Kennicki kaubaladu”
    “Kujutlegem ette hästi suurt kaubaladu, mis on täis igasuguseid asju … Nüüd käsime kellelgi minna kaubalattu ja sealt kõik kunstiteosed välja tuua. Ta saab sellega üsnagi edukalt hakkama, hoolimata asjaolust, et tal puudub, nagu isegi esteetikud on sunnitud möönma, rahuldav kunsti definitsioon … sest ühtki sellist definitsiooni pole leitud.”William Kennick(1958/2003)
    196. INSTITUTSIONAALNE KUNSTITEOORIA
    George Dickie, T. J. Diffey, Stephen Davies
    Dickie astus vastu anti-essentsialistide väitele, et kunsti ei saa defineerida!
    Lähtekoht: Danto/Mandelbaumi idee: “kunstisus” ei pea olema silmaga nähtav omadus (vaid objekti seos millegagi).
    Dickie pakkus (a. 1969-1984) välja institutsionaalse kunstiteooria erinevaid versioone (vt Dickie 2000). Käsitleme varasemaid !
    Institutsionaalsele kunstiteooria kriitikat
    1. Formaalne versus mitte-formaalne: Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon ! (“kellegi nimel …staatuse omistamine ”)
    Piiskopil (et omistada preestri staatust) tuleb olla katoliiklane jne.
    Presidendikandidaat peab olema vähemalt 35 a vanune jne.
    AGA kunstnikuks /kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte-formaalne institutsioon! (Cohen 1973, Beardsley 1982).
    2. nn “Wollheimi dilemma”: Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes?
    Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse “omistamisest,” sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on.
    Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. (Wollheim 1992
    Institutsionaalne kunstidefinitsioon
    “Liigitavas tähenduses on kunstiteos 1) artefakt 2) millele on mõni teatud sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel toimiv isik või isikute grupp omistanud hindamisele kandideerimise staatuse” George Dickie (1971: 101)
    Mis on ‘liigitav tähendus,’ ‘artefakt’, ‘kunstimaailm’,‘hindamisele kandideerimine’? Selgitame põhimõisted!
    Põhimõisted
    1. ‘Liigitav tähendus’ – vastandina ‘kunsti’ väärtustavale tähendustele.
    2. ‘ Artefakt’ – inimese poolt tehtud asi (väga laias mõttes). Mitte kogu artefakt, vaid mingi tahk.
    3. ‘Hindamisele kandideerimine’ – Teatud omaduste presenteerimine , mida kunstnik peab väärtuslikuks ja esitamisväärseks.
    4. ‘Kunstimaailm’ – kunstnikud , kunstikriitikud, kuraatorid jms.
    197. ESTEETILINE KUNSTITEOORIA
    Monroe C. Beardsley, William Tolhurst, Nick Zangwill, Harold Osborne, George Schlesinger
    Kunsti saab defineerida esteetilise mõiste kaudu:
    • x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui (1) x on loodud kavatsusega esile kutsuda (2) esteetiline kogemus
    Esteetilise kunstiteooria kriitikat
    1. Mitte-esteetiline kunst: kutsumise ambitsiooni ( Carroll , Binkley, jt):
    1) Kontseptuaalne kunst:
    - Kosuth One and Three Chairs,
    - Duchamp L. H. O. O. Q.
    2) Poliitiline kunst:
    - Feministlik kunst (St. Orlan ilukirurgia)
    - Uus- guinea kaitsekilbid: hirmutamiseks!
    Järelikult: EKD liiga kitsas :
    2. Esteetiline mitte-kunst: Leidub “asju” mille loomisel mängib olulist rolli ka Ekogemise esile kutsumise kavatsus, ent mis siiski pole kunst.
    1. Autod
    2. Kujundujumine
    3. Iluvõimlemise lindiharjutusJärelikult: EKD on liiga avar – teeb
    kunstiks asju mis pole kunst (Vt Carroll1999)
    198. Mis on esteetiline kogemus?
    EKD-s peamiselt kahte liiki teooriad:
    1. Sisukeskne: Esteetiliste omaduste (ühtsus, harmoonia , tasakaalustatus, jms) kogemine.
    2. Afektikeskne: keskenduvad sellele, midatähendab omada E-kogemust (huvitukogemine, esteetiline emotsioon vms); mistunne on kogeda esteetiliselt!
    1. Objektile suunatus – teosesse neeldumine .
    2. Vabaduse tundmine – mitte-kammitsetus reaalsest maailmast. Relax tunne.
    3. Irrutatus – objekt on emotsionaalselt eraldatud – nt õudne ent turvaline.
    4. Aktiivne avastusrõõm – teosesisestest seostest: “ahhaa efekt”
    5. Terviklikkus – kogemus on ühtne, sidus.
    NB! Kõik viis tingimust ei ole korraga tarvilikud! Vaja 1. ja ülejäänuist kolm (Beardsley 1981)
    199. Kavatsustest
    1) Kunstiteos ei pea de facto tekitama Estiitilist kogemust.
    2) Lisaks Esteetilistele kavatsustele võib kunstiteostel olla ka teisi (nt poliitilisi, religioosseid, erootilisi) taotlusi.
    3) Ka looduslikud objektid (päikeseloojang, linnulaul) saavad pakkuda Esteetilist kogemust (Ent kuna pole E-kavatsusi, pole nad kunst).
    4) Esteetilist kavatsust ei pea olema, kui objekt kuulub kunstiliiki/žanri jms, millel on esteetiline eesmärk.
    200. HISTORISTLIK KUNSTITEOORIA
    Jerrold Levinson , Arthur C. Danto, *Noël Carroll
    x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses kunstiajalooga (üksikute kunstiteoste, kunsti tegemise viisidega jms)
    Kunstiajalugu --- seos --- kanditaat -teos
    Eri teooriad näevad suhet erinevalt. Käsitleme Carrolli narrativismi (Carroll 1988).
    Historismi kriitika
    1. Esimese kunstiteose probleem: Kuna kõik ajaloolised teooriad on nn tagasiviitavad, seisavad nad vastamisi tülika küsimusega – kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos?! (Davies 1997)
    Esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost/kunsti ei eksisteerinud!
    … 2. Probleeme narratiividega: Kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada võistlevate narratiivide vahel (Levinson 1993, Lamarque 2004)?
    Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte?
    Dilemma: Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuollu,mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb. Kui jah, siis on narratiividel üksnes sekundaarne roll - nad üksnes avaldavad seda, mis nagunii juba on toimumas (Levinson 1993)
    201. Kunsti tuvastamise strateegiad
    Defineerimise asemel tegelegem kunstiks saamise protsessiga, mis sisaldab ratsionaalseid põhjendamise strateegiaid.
    Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunsti ajalukkukuuluvate teoste:
    1) Kordamine (traditsiooniline aspekt): Kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone, taotlusi jms. Nt: Balletiteost (Giselle, Corelli & Perrott) sai tema esimene publik identifitseerida kunstina seetõttu, et teos kordas traditsioonis oleva teos(t)e (La Sylphide, F. Taglioni ) “sõnavara”, teemasid , tehnikaid ja žanrikonventsioone.
    2) Avardamine ( evolutsiooniline aspekt): Uute võtete rakendamine (või olemasolevate arendamine), mis lahendasid vormi, žanri, stiili jms puutuva “kunstilise probleemi. ”
    Seetõttu saavutati edukamalt eelnenud kunstnike eesmärke (maailma kujutamine, emotsiooni väljendamine, põnevuse tekitamine, jms).
    Nt W. D. Griffith roll filmikunsti ajaloos:
    “Võttenurgad, liikuvate kaamerate kasutamine, kunstlik valgustus , realistlikud dekoratsioonid, f lashback’id, poolitatud ekraan , pehme fookus ning sellised võtted nagu sulatamised, hajutamised … Tõtt-öelda olid Griffithpigem olemasolevate tehnikate viimistleja kui innovaator .“ (Naughton & Smith 2008)
    3) Hülgamine (revolutsiooniline aspekt): Heidetakse kõrvale (vahetute) eelkäijate stiilid, väärtused jms ja rõhutatakse sugulust ajaliselt kaugemal oleva kunstitraditsiooniga.
    Nt: Saksa ekspressionistid taunisid realismi ent osutasid tunnustavalt keskaegsete maalikunstnike (Grünewald) ekspressiivsusele, õigustamaks oma figuraalseid moonutusi.
    „Isegi traditsiooni vastu mässu tõstnud kunstnik on sellest siiski sõltuv, sest traditsioon stimuleerib tema tegevust ja annab suuna tema püüdlustele“ (Gombrich 1997: 596)
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 51 lk · .docx · 105 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #1 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #2 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #3 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #4 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #5 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #6 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #7 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #8 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #9 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #10 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #11 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #12 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #13 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #14 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #15 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #16 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #17 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #18 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #19 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #20 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #21 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #22 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #23 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #24 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #25 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #26 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #27 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #28 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #29 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #30 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #31 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #32 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #33 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #34 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #35 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #36 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #37 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #38 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #39 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #40 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #41 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #42 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #43 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #44 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #45 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #46 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #47 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #48 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #49 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #50 Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks #51
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 105 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor hj0005e Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Materjal slaididelt, samasusteooria 2 poolt argumenti, emotivismi jne kohta.
    sissejuhatus filosoofiasse tartu ülikool samasusteooria emotivism uskumus kvaliteedid tahkus locke

    Sarnased õppematerjalid

    Sissejuhatus filosoofiasse
    37
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    2.loeng IV Vaidlus filosoofia otstarbe üle Thales olevat tähti vaadates kaevu kukkunud. Filosoofia ainsat, ainuõiget otstarvet pole. Läbi ajaloo on omistatud selliseid otstarbeid nagu teadmise kasulikkus, maailma parandamine, õnnelikuks tegemine jne. Teadmise kasulikkus Platoni järgi pääseb filosoofia ligi sellele, mis muutumatult ja päriselt on. Meeltega tunnetatav ainult näib, seda, mis on, saab tunnetada mõistusega. Filosoof, kes seda tunnetab, teab kuidas inimesed elama peaksid. Seega on filosoofia praktiline. Uskus, et ideaalses riigis peavad valitsema filosoofid. Marksismi ja pragmatismi ülesanne on „teha ühiskonna elu paremaks“. Paljud „praktilised“ filosoofid usuvad, et õigluse, vabaduse jt mõistete selgitamine on kasulik ühiskonnale. Maailma parandamine Rousseau ideed õhutasid prantsuse revolutsiooni, Kant mõjutas iganenud looduskäsitlust.

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse
    34
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    FLFI.00.001 SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE (3 EAP) 2014/2015 kevad ST 1.-2. LOENG: SISSEJUHATUS + FILOSOOFIA JA MUU 1. Sõna „filosoofia“. Mõiste etümoloogiat (sõnade päritolu õpetus; sõna algupära). Koolkonniti erinevused. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna „filosoofia” esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k

    Filosoofia
    Sissejuhatus vaimufilosoofiasse
    60
    docx

    Sissejuhatus vaimufilosoofiasse

    Ekstensionaalsus. Mentaalsed on need vebrid, mis tekitavad mitteekstensionaalse konteksti. Ekstensionaalses kontekstis on samaosutuslikud terminid asendatavad tõeväärtust säilitades. 1. Karl andis Jürile pliiatsi. 2. Toivo vend andis klassi kõige ulakamale poisile 10 cm pikkuse eseme. Mitteekstensionaalses ehk intensionaalses kontekstis ei ole samaosutuslikud terminid vahetavad tõeväärtust säilitades. 1. Juhan usub, et see lektor on filosoof. 2. Juhan usub, et see lektor on muusik, keda tuntakse Islandil. Ehkki need kirjeldused rakenduvad samale isikule, võib nende vahetus muuta lause tõeväärtust. Printsiipidest. (1) On igapäevane tõde. Tegude alused on ka nende põhjused. Argument puudutab üksnes neid vaimusündmusi, mis on põhjuslikult seotud füüsiliste sündmustega. (2) Toetub põhjuslikkuse nomoloogilisele teooriale. Põhjuslik seos eeldab vastavat seadust. Kui c

    Filosoofia
    SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE 2012 sügis
    18
    pdf

    SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE 2012 sügis

    argimõtte, tava-arusaamade ja eelarvamuste suhtes ..teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide ja järelduste suhtes ..oma enese eelduste suhtes. 5. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes. Võrreldes Jeesusega, Sokrates: .. ei andnud õpilastele dogmasid ega õpetussüsteeme .. ei andnud lunastust ega pääsemist .. ei nõudnud usku usupügalatesse .. suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve. .. oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist ..ei ole õpetaja, kel see tarkus on juba käes. Niisiis, filosoofia on tarkuse otsimine, iseenda kaudu uurimine ja taotlemine, mis ei anna dogmasid ja õpetussüsteeme ega nõua usku ükskõik millesse. 6. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide. Filosoofia on omamoodi vahelüli teaduse ja teoloogia vahel. Filosoofia on eikellegimaa.

    Filosoofia
    Filosoofia eksami vastused
    4
    docx

    Filosoofia eksami vastused

    Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas eitab teadmiste võimalikkust. Epistemoloogia on filosoofia osa, mis tegeleb teadmise inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, probleemidega. kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse 2.Mida heidab feminism ette traditsioonilisele epistemoloogiale? otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes."EsaSaarinen(2004: 20) Feministid on väitnud, et epistemoloogia jätab teadmise subjekti (tema soo, ühiskondliku 10.Selgitage oma näitega, milles seisneb tarvilike ja piisavate staatuse jne.) õigustamatult tahaplaanile (varjatult on teadja valgenahaline keskealine mees)

    Filosoofia
    Filosoofia eksami vastused
    14
    docx

    Filosoofia eksami vastused

    - Filosoofia ei paku taevalikke ilmutusi, valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata. - “Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi dogmasid ega õpetussüsteeme, ei lunastust ega pääsemist. Sokrates ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.” 5. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide. “Üks kasulik võte, mida õpetab filosoofia, seisneb kõikide probleemide teisendamises konkreetsest vormist abstraktsesse.” Bertrand Russell (1994) -“kui me … konkreetsed probleemid asendame ühe abstraktse probleemiga, milles nende rahvaste või kogukondade

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse TÜ
    14
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse TÜ

    MIS ON FILOSOOFIA (Isiah Berlin) - Uurimisvaldkonna paistab määravat ära nende küsimuste iseloom, millele vastuste leidmiseks vastavad valdkonnad on loodud. - Sõnastada küsimused nii, et nad oleks vastatavad kas empiirilisel formaalsel (st teatavaid formaalseid tehnikaid järgides) teel. - Filosoofia ülesanne on tuua päevavalgele need peidetud mudelid ja kategooriad, mille abil inimesed mõtlevad, isegi teadused. - Immanuel Kant: filosoofia tegeleb muutumatute kogemuse struktuuride uurimisega, filosoofia kui tunnetusteooria. - Isiah Berlin: „Filosoofide jääv ülesanne on käsitleda kõike seda, mis ei tundu haaratav teaduslike meetodite või igapäevase vaatluse abil, s.t. kategooriaid, mõisteid, mudeleid, mõtlemise ja tegutsemis

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse
    15
    odt

    Sissejuhatus filosoofiasse

    käibetõdede jne suhtes. 2. Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes. 9. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes? "Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi dogmasid ega õpetussüsteeme, ei lunastust ega pääsemist. Sokrates ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes."EsaSaarinen(2004: 20) 10. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Tooge näide! Bertrand Russell on öelnud, et "filosoofia" definitsioon varieerub vastavalt sellele, mis filosoofiat me omaks võtame; kõik, mida me võime alustuseks öelda, on see et eksisteerivad teatud probleemid, mis teatud inimesi huvitavad, ja mis vähemasti praegu, ei kuulu ühelegi eriteadusele. 11

    Filosoofia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun