Minu jaoks ei pea olema ime midagi säravat ja ekstravagantset. Mina olen tagasihoidlik, nagu tüüpiline eestlane ikka ja mulle piisab ka väikestest imedest, nagu näiteks keemia ainetunnis hinne 4, mille olen ma läbi ime kaudu saanud ilma väiksemagi pingutuseta ja kui nüüd aus olla, on antud aine minu jaoks tume maa. Muidugi võivad selle ime taga olla oma salajased nipid, aga eks ime olegi selline, mille telgitaguseid keegi tegelikult ei tea. Inimesed on lihtsalt nii skeptilise silmavaatega, et kutsuvad imedeks vaid neid suuri ja tähenduslikke hetki, kus nende naabrimees loterii võidab või Jürgen Veber jänese mütsist välja tõmbab, päris imede, isegi nende kõige väiksemate asemel, mis tegelikult aeg-ajalt meie ellu rõõmu toovad. Albert Einstein on kord öelnud: "Elada võib kahte moodi: üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime; teine on nii, et kõik meid ümbritsev on imeline."
ühiskondlikku lisaväärtust. (Kulliki Tafel, märts 2006) Omanike puhul võib tajuda isegi teatud kompleksi, et neid ei tunnustata piisavalt. Võib muidugi arvata, et avalikkuse negatiivset hoiakut on mõjutanud ka omanike endi käitumine, eriti Eesti iseseisvumise järgsel perioodil. Paljudel juhtudel võib küsimuse alla seada omanike kapitali saamise puhtuse. Ühiskonnas on tekkinud tugev ebaõigluse tunne – ühtedel on hästi läinud ja teistel ei ole ning see väljendub omakorda skeptilise hoiakuna Eesti ettevõtjate suhtes tervikuna. (Kulliki Tafel, märts 2006) On tähits, et riik tagaks tasakaalustatuse ja vastastikuse usaludse. Mida rohkem sa usaldad, seda rohkem austust sa saad tagasi, mida rohkem sa keelad ja reguleerid, seda rohkem tekitad ühiskonnas kihte, kes tahavad neid reegleid rikkuda. Seadusi on vaja, asi ei ole selles. Kuid peab valitsema tasakaal. Selleks, et ühiskond areneks, on vaja ettevõtjal mingisuguseid vabu võimalusi tegutsemiseks
Pyrrhoni suunitlus oli eelkõige eetiline ehk seotud õige eluviisi ja õnne küsimustega. Seejuures oli ta pigem nn elukunstnik kui teoreetik, näitas pigem eeskuju kui põhjendas. Pyrrhoni nimega seostas end hiljem uuspürronismiks nimetanud vool, mis seadis kahtluse alla ka tõsikindlatena esitatavad väited teadmise saavutamatusest, kuid ometi leidis olevat Pyrrhoni sobiva kehastama eeskuju enda vaadetele. Pyrrhonit loetakse esimeseks programmiliseks skeptikuks ja esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Ise ta kirjutada ei eelistanud, kuid tema õpilase Timoni sulest on säilinud mõned pärimused ja populariseerivad kirjutised Pyrrhoni mõtetest. Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga. Esimene on tunnetusteoreetilist laadi: ületamatu lõhe päristise faktilisuse ning (inimliku, individuaalse) näilikkuse ("akatalepsia") vahel. Ei meeletaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu
A. ei jutusta lugusid,puudub konflikt,karakter laguneb,tegevus hääbub.Seisunditeater-inimese sisemine reaalsus kehastub lavalisteks kujunditeks.Lugeja vaataja ül-panna kokku terviklik pilt,tabada tähendus,tradits. teatri eitus-antiteater.Samuel Beckett ,,Godot'd oodates","Lõppmäng", "Krappi viimane lint","Õnnelikud päevad","Mäng", Eugene Ionesco"Kiilaspäine lauljatar" Sots.pol.draama.Max Frisch,Friedrich Dürrenmatt-kasutavad eepilise teatri tehnikat, Vaatlevad inimest ja ühiskonda skeptilise intellektuaali muigega.Frischi huvitavad sots.psüh.probleemid,sots.rollid.Näidendid ,,Don Juan ehk Armastus geomeetria vastu"-kuulsa müüdi irooniline versioon(D.J.on intellektuaal,kellele sunnitakse peale tema mainele vastav mask),"Biedermann ja tulesüütajad"(nimitegelane muretseb eelkõige oma heaolu eest). Dürrenmatt vaatab maailmaasjadele jutkui eemalt,kibeda naeru ja irooniaga,toob päevavalgele inimloomuse tumedad küljed.Lemmikvõtteks on
enamikes religioonides, millega siiamaani tutvunud olen. Ma ei usu ka imedesse, pigem usun ma juhustesse ja kokkusattumustesse. Imedesse on viivuks alati ilus uskuda, kuid kahe jalaga maa peale tagasi tulles leidub reeglina kõigele seletus. Minu usus puuduvad reeglid. Puudub ülim olend, kelle poole pöörduda, sest minu usus on ülimaks olendiks inimene ise koos oma heade ja veadega. Et olla õnnelik tuleb kõigest võtta viimast, jättes kõrvale kahtlused ning skeptilise meele. Liiga hulluks muidugi minna ei tohi ning inimene peab endale leidma kindla koha siin elus ning õppima olema õnnelik. Peab uskuma kõike ilusat, kuid seda enam-vähem reaalsuse piiridesse jäädes. Vastasel korral võib kukkumine helesiniselt pilvetupsukeselt olla väga valus. Elus on palju ilusat ning et kõike seda kogeda tuleb olla julge ning endasse ning oma tegemistesse uskuda. Ma pole endale seadnud reeglit, millesse ma võin uskuda ja millesse mitte
Just selle laine muusikat esitas ta 1998.aasta Jazzkaarel, üllatades suuresti meie publikut. Tanel Tomson kirjutas ajakirjas Luup: " Relvitukstegev uue jazzipõlvkonna esisaksofonist Courtney Pine, kelle esinemisest kujunes omalaadne manifest. Courtney Pine Band võttis läbi praktiliselt kõik tänapäevased jazzisuunad, tutvustas kahe DJ abil muusika peateede olevikku - hip-hop, drum'n'bass, acid jazz -, murdis seina saali ja lava vahel ning kõigutas skeptilise ja endassetõmbunud eestlase maailmapilti, pannes kogu saali liikuma ning laulma." Mehe lavaenergia on hämmastav. Kui ta mängib kahel saksofonil korraga, siis ei tee ta tsirkust, vaid ikka muusikat. Iga plaadi ja iga kontserdiga on tal paljugi uut öelda. Kuigi Courtney Pine'i kujunemises mängisid olulist rolli vana kooli jazzistaarid Eric Dolphy, Horace Silver, Wayne Shorter, Sonny Rollins ja John Coltrane, on ta sellele soliidsele baasile uusi helimaju ehitanud ning
Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha". Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest
° See loob esemete ja kehade metalsena mõjuva plastilisuse ning südamliku, salapärase meeleolu ° Karjased Jeesus-last kummardamas Vennad Le Nainid ° Tähtsaim neist Louis Le Nain ° Kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena, näidates ka nende töö raskust ja olme viletust ° ,,Heinamaalt kojutulek" (Heinakäru) Jacques Callot ° Karm realist ° Graafik ° Jälgis tähelepanelikult, aga jaheda ja skeptilise kõrvaltvaatajana kujutas kaasaegseid inimtüüpe ° Aadlikud, kerjused, vigased ° ,,Sõjakoledused" sünge ofordisari ° ,,Leierkastimees" ofort Kunstiakadeemia asutamine ° 17. saj II poolel kunstielus määravaks õukondlik maitse ° Valitsevaks baroklik klassitsism ° 1648. asutati Kunstiakadeemia kui õppeasutus ° 1664. muutus kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks ° Akadeemia nõudis kõrgrenessansi eeskujuks võtmist, püüdis välja töötada üldkehtivaid
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. II Periood (1876-1882) Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise "ennelõunase filosoofiana". Nii sünnivad siin sellised teosed nagu "Menschliches-Allzumenschliches" (I.ja II.). "Morgenröte" ja "Die fröhliche Wissenschaft". Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus "decadence", selle "moraali" ja selle "religiooni" s.o. kristluse vastu. Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid. keele tähendus: Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab: "Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale
valgusvihk, mille allikas on kollane küünlaleek. See loob esemete ja kehade natuke metalsena mõjuva plastilisuse ning südamliku, kuid salapärase meeleolu. Olustikumaailjad olid vennad Le Nainid, kellest tähtsaim oli Louis Le Nain (u. 1593- 1648). Nemad kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena, näidates ka nende töö raskust ja olme viletsust. Karm realist oli graafik Jacques Callot (1592- 1635), kes tähelepanelikult jälgis, aga jaheda ka skeptilise kõrvaltvaatajana kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe- aadlimeestest kerjuste ka vigasteni. Eriti sünge on tema ofordisari- ,,Sõjakoledused". Kunstiakadeemia asutamine. 17. sajandi II poolel kujunes kunstielus määravaks õukondlik maitse ja valitsevaks sai barokilik klassitsism. 1648. aastal asutati Kunstiakadeemia kui õppeasutus, aga alates 1664. aastast muutus akadeemia lisaks veel kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks.
Human Understanding" väidab, et inimesed võivad saada oma maailma isandaiks, kasutades mõistust, mis on inimesi kõigist teistest loomadest eristav joon. Mõistust kasutades võib inimene end teadmatusest päästa. Teoreetiliselt pakkus see mõte inimkonnale võimaluse jõuda edasi kõikidel inimtegevuse aladel. Euroopa arenev trükitehnika ja kirjandus levitasid valgustusmõtteid kiiremini ja odavamalt. Niisugused romaanid nagu Voltaire'i "Candide" (1759) võimaldasid heita skeptilise pilgu 2 keskklassi ja käsitööliste kodudesse. Prantsusmaal kujunesid salongid, kus käisid koos filosoofid, kunstnikud ja peenema seltskonna esindajad, keskusteks, kus arutati kõikvõimalikke ideid ning loodi neid juurdegi. Mitmel pool mujal said kirjanduslikud, filosoofilised, ja teaduslikud seltsid, näiteks Lunar Society Birminghamis, foorumiks, kus
Ka ei ole tema maalides midagi juhuslikku ning kõik on hoolikalt läbimõeldud. Eyck oli ka silmapaistev portretist ning teda võib pidada üheks portreekunsti kui iseseisva kunstizanri rajajaks. Portreed oli tavaliselt neutraalse tumeda taustaga, kujutatava pea oli ¾ pöördes vaatega vasakule. Nägu oli tavaliselt tugevalt valgustatud, nii oli seal eriti hästi näha valguse-varju mängu. Isikud portreedel on endasse tõmbunud ja uuriva või skeptilise pilguga ning sealt ei olnud võimalik nende sisemaailma kohta midagi välja lugeda. Parim näidis selleks on ,,Mees punase turbaniga", mida peetakse tema autoportreeks, sest selline otse vaatajale suunatud uuriv pilt on omane peegli ees maalitud autoportreele. 4. Tehnikast Madalmaade maalikunstnikud üllatasid 15. sajandil kõiki eelkõige aga Itaalia maalikunstnikke värvitoonide sügavuse ja pehmuse ning üleminekute sujuvusega
(Huxley) 54. solipsism Descartes'lik mina dfinistatsioon: ma ei saa kunagi olla kindel teiste vaimude olemasolus 55. moraal - kombelisus 56. eetika teoreetiline arutlus moraali üle. filosoofiline arutlemine moraali üle. 57. normatiivsus arutletakse, mis on õige või hea, kuidas tuleb käituda. Jõutakse reeglite sõnastamiseni. 58. universaalne metafüüsilise pretentsiooniga filosoofia eetika. 59. relativistlik skeptilise traditsiooni mõtlejate eetika, üldisi reeglaid eitav. 60. teleoloogiline teooria standard moraalselt õiga käitumise jaoks on ise moraaliväline väärtus. Nt. Tegu on moraalselt õige, kui toodab võimalikult palju hüve ja vähe kannatusi. 61. deontoloogiline teooria standard moraalselt õiga käitumise jaoks on objektiivne väärtus (moraalne väärtus on tegudes endis) nim. ka naturalistlikuks. 62. emotivism 20. saj. Moore, Carnag
Kuid üha enam süvenes veendumus, et Hitleri võimutsemisele saab teha lõpu üksnes meredessandiga okupeeritud Prantsusmaale üle La Manche'i väina. Ehkki Normandia jäi Saksamaast kaugemale kui loogilisim rünnakusiht, väina kitsaimas kohas asuv Pas de Calais, varjas Cotentini poolsaar sealseid liivarandu edelatuulte eest ning kaht suurt sadamat, Cherbourg'i ja Le Havre'i, oli võimalik vallutada mandri poolt. 1943. aasta Teherani konverentsil moodustasid Stalin ja Roosevelt endiselt skeptilise Churchilli vastu ühisrinde ning paika pandi tärmin 1944. mai. Vastutasuks nõustus Stalin alustama samasugust rünnakut Ida-Euroopas ja asuma sõtta Jaapani vastu, kui Saksamaa on alistatud. Treeninguil uppus 700 USA sõdurit Liitlased olid võtnud endale ülesande, mis nõudis määratut planeerimist. Sakslased kindral Erwin Rommeli juhtimisel olid 1942. aasta suvel alustanud nn. Atlandi müüri püstitamist. See võimas
demokratiseerimine), paavstlik keelatud raamatute nimekiri ja ennekõike pikki vaidlusi põhjustanud 1870. Aasta ,,paavsti ilmeksimatuse" dogma. Belgias ja Prantsusmaal puhkes kooli ja kultuuri valdkonnas äge võitlus, mida raskendas see, et alates 1871. Aastast ei tunnustanud katoliku kirik Prantsuse vabariiki. USA-s mõisteti hukka nn amerikanism, kuhu kuulus terve hulk väidetavalt kaasaegseid usuliikumisi.loomulikult ei tugevdanud see kohaliku katoliku kirikut, millesse suhtuti skeptilise umbusuga. Itaalias arenes paavsti jailmaliku võimu suhetest Garibaldi juhitava Itaalia ühendusliikumise tõttu avalik vaen, sest selle liikumise tulemusel kadus Kirikuriik 1870. Aastal kaardilt. Paavst nimetas end pärast Kirikuriigi kadumist ,,Vatikani Vangiks". Üldse oli kõigi seni katoliku võimu all elanud maade (Itaalia, Hispaania, Porguali) demokraatlikel ja liberaalsetel liikumistel selgelt kirikuvastane varjund. Saksa riigis soovis Bismarck katoliku kirikut depolitiseerida. 1871
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. II Periood (1876-1882) Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise "ennelõunase filosoofiana". Nii sünnivad siin sellised teosed nagu "Menschliches-Allzumenschliches" (I.ja II.). "Morgenröte" ja "Die fröhliche Wissenschaft". Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus "decadence", selle "moraali" ja selle "religiooni" s.o. kristluse vastu. Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid. keele tähendus: Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab: "Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale
Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema." ,,Piiririiki" on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti. Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea
sajandil ning ühtlasi ka maailma maalikunsti suurmeister, kelle loominguperiood jääb aastatesse 1422-1441. Eyck oli ka silmapaistev portretist ning teda võib pidada üheks portreekunsti kui iseseisva kunstizanri rajajaks. Portreed oli tavaliselt neutraalse tumeda taustaga, kujutatava pea oli pöördes vaatega vasakule. Nägu oli tavaliselt tugevalt valgustatud, nii oli seal eriti hästi näha valguse-varju mängu. Isikud portreedel on endasse tõmbunud ja uuriva või skeptilise pilguga ning sealt ei olnud võimalik nende sisemaailma kohta midagi välja lugeda. Parim näidis selleks on ,,Mees punase turbaniga", mida peetakse tema autoportreeks, sest selline otse vaatajale suunatud uuriv pilt on omane peegli ees maalitud autoportreele. Madalmaade maalikunstnikud üllatasid 15. sajandil kõiki, eelkõige aga Itaalia maalikunstnikke, värvitoonide sügavuse ja pehmuse ning üleminekute sujuvusega. Kui siiani oli
Kirjeldan ja analüüsin skeptikute troope ja otsin erinevusi antiikaja ja tänapäeva vahel. Kirjeldan kolme skeptikute põhiteesi ja võrdlen neid tänapäeva seisukohtadega. Oma töös kasutan kirjandust ja internetis leiduvaid artikleid. Tegemist on huvitava ettevõtmisega, kas saab pidada tõeks antiikaja antiikajal inimeste poolt välja öeldud mõtteid ja kuidas need on ajale vastu pidanud. 1. SKEPTITISMIST ÜLDISELT Kreeka filosoofi Pyrrhonit loetakse esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Omapäraks oli Pyrrhoni juures see, et ise ta kirjutanud üles oma mõtteid, enamus mõtteid on üles kirjutanud 4 tema õpilase Timon. Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga: esimene on tunnetusteoreetilist laadi: Pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad näivad. Teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda
Hume väitis, et on kahte tüüpi argumente, demonstratiivsed ja tõenäosed argumendid. Kuid kumbki argumenteerimis tüüp pole päris tõhus. Mõlema tüübiga kaasnevad omad probleemid. Hume uurimuse probleemiks keskis küsimus, miks ja kuidas me teeme järeldusi, mis lähevad kaugemale kui meie meel ja mälu. See arutlus pani mõtlema mitmed filosoofid ja ka tavainimesed, muutes filosoofiat täielikult. David Hume (1710-1776) oli Šoti filosoof ja ajaloolane, kes sai kuulsaks oma skeptilise lähenemisega filosoofilistele teemadele. Hume sündis rikkasse perre, Edinburgi lähistele. Humet õpetas tema lesest ema, kuni 11 aastaseks saamiseni, millal Hume Edinburgi Ülikooli läks. Hume läks nii varajases eas ülikooli, kuna tema vanem vend astus Edinburgi ülikooli ja võttis oma noorema venna lihtsalt kaasa. Hume pere oli väga religioone ja Hume kasvas ja elas usu põhimõtete järgi. Kuigi Hume käsikiri hävi, säilisid paar lehte, kus Hume tõestas Jumala
mullikesi, nii teaduslikke kui ka teoloogilisi" väited Hume au- ja rahaahnusest, odava populaarsuse taotlemisest ja karjäärihimust on hiljem osutunud ekslikuks. Kuid kriitika, mis on läinud üle isiklikuks, on paljutähendav- see näitab, millise raevutekitava mõttelaadiga on meil tegemist. Hume järelduste tegemise stiil on niivõrd järsk ja radikaalne, et on pannud paljud kriitikud kahtlema, kas autor on seda kõike ikka tõsiselt mõelnud. Skeptilise empirismi alused. Kogemus on kõigi teadmiste allikas. Hume suhtub kahtlevalt meie tavapärasesse arusaama teadmistest. Ta tahab välja selgitada nagu Descartes, et mis asjadest meil võib olla kõige rangemaid nõudeid täitev teadmine (mis on see, mida saame nimetada teadmiseks). Hume tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eritamisega. Mõlemad on meie teadvuse seisundid, aga mulje on kõige põhilisem (kõige alus, vundament)- ta on meie
Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin analüütilise filosoofia raames. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Lakatos küll revideeris Popperi positsiooni ja Feyerabend heitis selle täiesti kõrvale, kuid mõlema looming oli Popperist sügavalt mõjutatud. Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes David Hume'i skeptilise hoiakuga induktsiooni suhtes ning võttes demarkatsiooniprobleemi lahendusena kasutusele falsifitseeritavuse kriteeriumi, mis on mitteinduktsionistlik, oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid. Üks peatükke Popperi mälestusteraamatus "Unended Quest" kannab pealkirja "Kes tappis loogilise positivismi?". Popper vastab: "Kardan, et pean süü enda peale võtma." Nähtavasti peab ta siiski jagama seda süüd Willard Van Orman Quine'i ja Ludwig Wittgensteiniga.
" Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka," sõnab vanameister Postimees Extrale antud intervjuus. Realism ja modernism põimuvad ENN VETEMAA (1936) loomingus. Elulugu Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta omandas kaks täiesti erinevat kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi. Vetemaa enda sõnul andis stuudium TPIs talle insenerliku, kergelt skeptilise ja asjaliku maailmakäsituse, millega huvitavalt liituvad muusikast ja kirjandusest (prantsuse sümbolistid, arbujad) saadud impulsid. Vetemaa valdab kõigi kirjandusliikide vahendeid. Ta alustas luulekogudega, jätkas proosaga ja veidi hiljem äratas tähelepanu näidenditega. Looming Vetemaa paistab silma vastuolusid ja paradokse armastava, kuid nende vahel tasakaalupunkti otsiva vaimu ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga
anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Jehoova tasub sinule selle eest!" Kurjale, ütleb piiblisalm, saab kõige paremini vastu seista heaga. ,,Tuliste süte" all mõistetakse siin vihamehe häbi ja kahetsust. 53. tühi töö ja vaimu närimine ,,Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine!" Vana Testamendi ühe sagedamini osundatud tarkuseraamatu skeptilise autori arvamus inimese maiste sekelduste kohta. 54. vaim on valmis, aga liha on nõder Need Jeesuse sõnad oma jüngritele olid mõeldud hoiatusena kiusatusele järeleandmise eest. Tänapäevases keelepruugis tarvitatakse neid eelkõige vabadusena iseenda nõtrusele. 55. varandused, mida koi ja rooste ei riku ,,Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega
Kaugeleulatuvad turundusvõtted – nii näiteks Samsungi nutiteleka ning nutifööni koos ostmine tekitab teatava arhitektuurilise surve koduvõrgu turvalisusele - et kõiki tootja poolt pakutud nutifeatuure maksimaalselt kasutada, tuleks koduvõrk siis kindlasti üles panna lihtsal ja pisut ebaturvalisel moel. Sotsiaalne elustiilisurve – lahenduste kasutatavuse ja turvalisuse üle kiputakse otsustama naabri käitumise, mitte aga põhjaliku skeptilise analüüsi alusel. Tavainimene pigem ei mõistagi, kuidas kahest välimuselt "samasugusest" tugijaamast üks võib osutuda turvaliseks ja teine mitte, samuti ei pruugi lihtinimene mõista tagajärgi, mis kaasnevad "UPnP" lubamisega oma võrgus. Seadme otstarbe mittevastavus – sotsiaalselt survestatud multimeediasisu (muusika, filmid, pidev ühendus sotsiaalvõrgustikega) tekitab ebamõistliku koormuse odavale tugijaamale, mis loodi
Näiteks Ahto Lobjaka (2015) sõnul on ETV+ näol tegemist ’’surnult sündinud projektiga’’ ning ei mõista, miks peaksid telekanali potentsiaalsed vaatajad raiskama aega ’’propagandale, mis on odavam kui emamaa oma?’’? Ka telekanali peatoimetaja Darja Saare suunas on näidatud üles kriitikat, pidades teda Venemaa riikliku telekanali uudistesaates ’’Vesti’’ intervjuu andmise järel peataolekus ning paaniliselt ennast kaitsvaks isikuks (Seppel, 2015). Skeptilise negatiivsuse alla saab tuua ka Indrek Mäe (2015) artikli sellest, kuidas ETV+ tellis uudistekoolituse Moskva propagandakanalilt, kes toetab Putini ’’režiimi’’. Ajaliselt on Postimehes tekkinud negatiivseid seisukohti just telekanali eetris alustamise eel, kuigi positiivseid ning neutraalseid seisukoht on avaldatud nii eel kui vahetult enne. Võib järeldada, et debati edenedes muutus Postimehes avaldatud artiklite seisukoht pigem ETV+ vastu, kuid see on vaieldav. Eesti Päevaleht
Tema enda sõnul „ilmus trükis surnuna sündinult“. 8 aastat hiljem avaldas ta lühema versiooni, mis saigi teatavat tähelepanu kriitika ja pilkamise näol. Teda süüdistati au- ja rahaahnuses. Tema filosoofiat on kombeks nimetada skeptiliseks empirismiks. Ta usub nagu Locke ja Berkeley, et kogemus on kõigi teadmiste allikas. Humei tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eristamisega. Meil ei ole põhjust uskuda ei ainelise ega hingelise substantsi olemasolusse. Hume skeptilise empirismi kõige kuulsam ja mõjusam osa käsitleb põhjuse ja tagajärje suhet(kasuaalsus). Kui me võtame loomulikuna, et joome vett ja see meid ei mürgita või, et kui igal hommikul tõuseb päike, siis on loomulik, et ka homme tõuseb päike. Hume ütleb selle peale „ei“. Ta küsib, et kas on mingit alust uskuda, et reaalsus on ajaliselt alluv seaduspärasusele ja muutumatu? Ta vastab, et selleks puudub meil igasugune alus. Kant 1724- 1804 Kas metafüüsika on üldse võimalik
toimub Inimeste õigus eraelule vs ajakirjanduse majanduslik huvi Ajakirjandus kui ühiskonna valvekoer vs inimeste õigus eraelule 18 15. Relativistlik ja universalistlik eetika. Universals and Differences in Global Journalism Ethics Universiaalne eetika: mõju, tõde, objektiivsus, ausus, austus, täpsus Realtivistlik eetika: hea ja halb on suhteline. skeptilise traditsiooni mõtlejate eetika . Üldisi reegleid eitab. Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allkatest. Universalistlik- Vaade, mille järgi moraal nõuab kõigi isikute võrdset ja erapooletut kohtlemist ning isikute erilised suhted teiste samasse partikulaarsesse rühma või kogukonda kuuluvate isikutega (nt pereliikmete või
vaataja on armastanud oma suuri näitlejaid. Sõjajärgsel ajal suutsid head näitlejad (Aino Talvi, Velda Otsus, Kaarel Karm, Rudolf Nuude jt.) ka stereotüüpsetes tegelaskujudes välja mängida inimlikke tahke. Olgu 1960. aastate näitlejaloomingust omakorda näidetena nimetatud Velda Otsuse ja Ants Eskola hõrkpsühholoogiline duett William Gibsoni „Kahekesi kiigel” lavastuses (lav. Leo Kalmet, 1963 Draamateatris), Einari Koppeli külma ja skeptilise neutraalsusega esitatud Väitsa-Mackie Brechti „Kolmekrossiooperis” (lav. Epp Kaidu, 1964 „Vanemuises”) või Linda Rummo ja Ants Eskola lava- ja vaimupartnerlus mitmetes Panso lavastustes („Tabamata ime” 1965 Draamateatris; Jerome Kilty „Armas luiskaja” 1966 Noorsooteatris). Näitleja Jüri Järvetit nähti 1950. aastatel küll eeskätt koomikuna ja see suhtumine kandus mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli
vastu". Inimese ülevust, ta vaimsete ja kõlbeliste jõudude küllust, kujutab S ühtlasi ta jõuetust, inimlike võimete piiratust. Suurima väljendusrikkuse leiab see tragöödias "Kuningas Oidipus". "Oidipus Kolonoses", seal püüab S pehmendada inimsaatuse sünget pilti, mis maalitud "K. O". tema teostes on kõik tragöödiaelemendid tasakaalus. Eurepides (480-406) skeptilise loomusega. Keelekasutus muutub kõnekeele sarnaseks. Koori tähtsus väheneb. Huviobjekt on naistegelane. Ta ülistab Ateena demokraatiat kui vabaduse ja võrdsuse etaloni, mõistes hukks türannia ja oligarhia. Riigi päästja on tema silmis kesklassist. "Troojalannad" - terav protest sõja vastu. Lõpetab herolise kreeklaste kujutamise. Näitab orjade rasket elu. "Medeia" terve pere saab surma. Mutt tapab kõik ära. Ayschylose, Sophoklese ja Eurepidese erinev suhtumine jumalatesse
olnud Vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks... Mina olen hakand Vargamäed armastama..." - ,,Mis on armastus ja mis sunnitöö?" küsis Indrek."). Nõnda oleme siingi jõudnud ühest äärmusest teise: madal-koomilisest sügav-traagiliseni. See on Tammsaare kunsti kokkuvõte. Et saada mingit lõplikku valemit Tammsaare kunstist, tahaks kõige öeldu põhjal ikka jälle tagasi tulla juba varem vihjamisi antud iseloomustusele - Tammsaarest kui skeptilise varjundiga humoristist. Selleks annab tuge humoristliku elemendi esinemine tal nii karaktrikujutuses kui ka sõna- ja mõttemängudes. Kuid see huumor näib olevat abivõte, millega varjatakse või mahendatakse teoste tõelist ideelist raskemeelsust. Tammsaare põhiideed on peaaegu alati vähelohutavad. Kõige oleva relatiivsuse tunnetamine, püsivate tõdede olemasolus kahtlemine, mitte nende otsene eitamine, vaid nende asetamine suure
ees allakäik ja häving. Põhitoonilt on tegemist küllaltki masendava või pessimistliku tekstiga. Mingis mõttes taaskord lugu kohanemisest, aga see on asetatud veelgi kaugemasse eesti minevikku. Lugu sellest, kuidas üks rahvus kolib uude keskkonda. Sellest lähtuvalt pole siin erilist ajaloolist paatost, idealismi, mida ühel või teisel moel traditsiooniline ajalookirjutus esindab. Kivirähk on võtnud selles küsimuses skeptilise positsiooni. Üks tasand räägib muinasajast ja teine, allegooriline tasand räägib tänapäeva protsessidest. See, kas külaelu nimeks on raudmeeste kultuur või Ameerika, pole selles kontekstis tähtis, igale poole tungib ta nii või nii. Esindatud on siin ka religiooni teema. Kivirähk on siin kriitiline nii kristluse kui hiieusuliste suhtes. Neid mõlema poole usuga seotud isikuid kirjeldatakse julma kriitika kaudu. Siin on ka üks vastuokslik arusaam, mis tekib
10 oma noorusaegadele. Jutustaja loob ajaloolise distantsi – ajad, millest räägib, on ammu möödas. Ta rõhub filosoofiliselt seda ajalist distantsi. Toimub 2-astmeline jutustus: sündmusi edasi andev tasand (mida Kalevipoeg tegi, kus käis jms) + kaasaegne tasand (minevikusündmustest distantseeritud tasand). Loodud minevikupilt, kust laulud tulevad, on väga hämar ja gootilik. See annab skeptilise, tumeda, melanhoolse meeleolu maailmast: palju kalmukünkaid, pisaraid, varitsevaid hingesid. Tumedust selgitab jutustaja filosoofia: tegu pole ülitumeda ja hämara maailmaga, seal on ka positiivsust – maailmas on olnud nii häid kui halbu aegu kas käsikäes või kordamööda. Laulik seletab oma meetodit, kuidas ta jutustada oskab: ta võtab autentset materjali reaalsusest ja lisab oma kujutlusvõimet. Kasutatakse dualismi meetodit. Viidatakse laulude
Põhjuslik teooria on eksternalistlik õigustatus sõltub isiku seostest maailmaga. See, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub isikuvälistest ajaoludest. Fundatsionalism / antifundatsionalism Põhjuslikud teooriad eitavad, et uskumuse õigustatus sõltubsellest, kas seda toetavad fundamentaalsed uskumused. Piisab sellest, et uskumuse tekitab usaldusväärne meetod 87. Reliabilism ja aju vannis Mida ütleb reliabilism aju vannis skeptilise stsenaariumi kohta? Reliabilismist lähtudes võime anda üldise tingimuse selle kohta, mida tähendab teada, et isik ei ole aju vannis: keegi teab, et ta ei ole aju vannis, kui tema tõene uskumus, et tal on füüsilises maailmas ringiliikuv keha, on tekkinud usaldusväärsel meetodil. Kuna sa tegelikult ei ole aju vannis, siis on sinu uskumused maailma kohta tekkinud usaldusväärsel meetodil, meelte vahendusel ning seetõttu sa tead, et sa ei ole aju vannis
Ainult et seda erisust ei too sisse mitte kriitiline inimmeel, vaid Jahve ise alateadlikult taipab, et tal on veel ka ,,teine pool". Selle ta omistab Iiobile ning püüab võita taolisel moel, kui ta Iiobi raamatu lõpuosas kõneleb kõuetormist. ,,Jahve näeb Iiobis midagi sellist, mida me ei omistaks temale, vaid Jumalale - see on võrdne jõud, mis põhjustab teda välja tooma kogu oma võimu masinavärki ja laskma sel oma oponendi silme eest läbi käia. Jahve projitseerib Iiobile skeptilise näo, mida ta vihkab, sest nägu on tema enda oma, mis jõllitab teda mõistatusliku ning kriitilise silmaga." (JUNG 2002:20) Iiobile esitatakse väljakutse, otsekui ka tema oleks jumal. Kuid mingit teisejärgulist jumalust ei olnud, oli vaid Saatan, kellel oli vähemalt niipalju mõju Jahvele, et panna teda hävitama oma kõige ustavamat teenrit. Nii saabki Iiobist patuoinas Saatana asemel ning Jahve ei pea temaga tegelema, vaid võib enda probleemidest mööda vaadata
See on nagu nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlowle: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“ Järgnevalt näitame seda, et miks on teaduslik maailmapilt siiski vigane ja seetõttu tuleb arvestada ka paranähtuste valdkonnas tehtud uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse ( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist paranormaalsetesse nähtustesse, mis on kirja pandud 12. klassi füüsika õpikusse lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000 Avita ): „Võib arvata, et pseudoteaduste ajendiks on olnud inimeste loomulik uudishimu ning püüe mõista ümbritsevas looduses ( ning ka ühiskonnas ) toimuvat. Peab möönma, et teaduslik maailmapilt on alati piiratud nende teadmistega, mis parasjagu teadusele jõukohased on.
annaabi.ee 
