Sissejuhatus filosoofiasse (0)

Filosoofia
1.loeng
MIS ON FILOSOOFIA?
I Filosoofia mõiste.
Traditsiooniliselt on mõiste tuletatud kreeka sõnadest philein, phileo – armastama ja sophia – tarkus. Keeleteadlased on aga sellele väitele vastu.
Sõna philosophia esmakasutus langeb u. 5-4. saj e.m.a.
Herodotos (5.saj e.m.a) kasutas verbi philosopheo, kuid see tähendas silmaringi avardamist, mitte filosofeerimist.
Pythagoras (6.saj e.m.a) olevat end nimetanud tarkusearmastajaks ja ei lubanud end targaks nimetada, see olla kohane vaid jumalatele.
Ka Sokrates (5.saj e.m.a) oli tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks.
Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (7.-6.saj e.m.a)
Filosoofia määratlusi: Simon Blackburn määratleb filosoofiat kui midagi, mis uurib maailma üldiseid ja abstraktseid tunnuseid ja mõtlemise kategooriaid, (F uurib mille abil maailmale läheneme).
Elmar Salumaa määratleb filosoofiat kui igasugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil püüab ta jõuda selgusele oma olemasolu kohta maailmas, aga ka maailma olemuses. (F kui järelemõtlemine).
Sõna filosoofia kasutatakse mõnikord ka laiemas tähenduses, maailmavaate tähistamiseks. Nt elufilosoofia, elualade filosoofiad (ärifilosoofia). Need on pmst juhtideed.
II Filosoofia põhiprobleemid ja valdkonnad
Camus arvates on filosoofia kõige tähtsam küsimus enesetapp – kas elu väärib elamist või mitte.
Filosoofiaprobleeme käsitletakse koolkondades ja probleemid on erinevatel koolkondadel tihti erinevad. Koolkondi seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest, põhiprobleemidest jne ja neid ei panda igapäevaselt kahtluse alla.
Filosoofia voole ja koolkondi:

• eksistentsialism – märksõnadeks on äng , elu mõttetus , vabadus ja vastutus. Kuulub 20. sajandisse ja pm ei kesta edasi.
  
• fenomenoloogia – tegeleb inimteadvusele vahetult ilmnevate asjade, vahetu kogemuse kirjeldamisega. Algselt kontinentaalne ja kestab ka praegu edasi.
  
• pragmatism – tõene on see, mis töötab. Alguse saanud 19.-20. saj Ameerikas.
  
• marksism – ühiskonnafilosoofia, mis oli erinev NL-s ja Läänes. Mõttevooluna pole kadunud.
  
• poststrukturalism – üldnimetus, mitte vool. prantsuse taustaga.
  
• neotomism – nimi tuleneb Aquino Thomase nimest, viljeldakse katoliku kiriku raames, väga spetsiifiline.
  
• analüütiline filosoofia – meie kursuse teema
  

Analüütiline filosoofia
Eelkäijaks on Frege (1848-1925), kes püüdles kindlate formuleeringute ja selguse poole.
Klassikuteks ja alusepanijateks (kõik 19.saj lõpu-20.saj mehed) on Moore (tegeles mõistete uurimisega), Russell (pööras tähelepanu sellele, KUIDAS me väljendume, mitte MIDA väljendame), Wittgenstein (Tractatus logico-philosophicus, „ keeleline pööre“ – püüdis luua ideaalkeelt, mis kirjeldab maailma fakte eriti täpselt ja väldib ebatäpsusi).
Tähtsaks muutub selgesti väljendada selgeid asju, keel ise muutub F uurimise objektiks. Keele abil püütakse lahendada või kaotada F probleeme.
Analüütilise filosoofia 2 suundumust:

• Ideaalkeelefilosoofia (varane Wittgenstein, Russell, Carnap) – võimalikult täpne väljendus . Pole kindel, kas tavakeeles on üldse võimalik väljenduda nii täpselt kui nemad soovisid .
  
• Tavakeelefilosoofia (hiline Wittgenstein, Austin, Ryle ) – neid huvitas, kuidas inimesed reaalsetes situatsioonides keelt kasutavad ja uskusid, et tuleks jälgida keelekasutust.
  

Tänapäeva analüütiline filosoofia tegeleb ka paljude muude probleemidega, mitte ainult keelega.
Analüütilise filosoofia iseloomulikud jooned:

• taotleb mõistelist selgust, väljenduste täpsust, loogilist rangust
  
• argumentide esitamine
  
• hämarate teemade (äng, eimiski) ja mitmetähenduslikkuse vältimine
  

Filosoofia valdkonnad
Tänapäeval põhiline jaotus:
1. Teoreetiline filosoofia:

• epistemoloogia – teadmine, uskumine
  
• metafüüsika – mis tüüpi asjad on olemas? võib haakuda teoreetilise füüsika küsimustega
  
• vaimufilosoofia – inimteadvuse ja psühholoogiaga seonduv, teadvuse ja aju vahekord , kas teadvus on iseseisev?
  
• keelefilosoofia – mis on tähendus? kuidas sõnad osutavad asjadele?
  
• loogika
  
• teadusfilosoofia
  

2.Praktiline filosoofia (võib nii nimetada mööndustega, sest on harva päris praktiline, pigem elulähedasemate valdkondade üle teoretiseerimine)

• poliitikafilosoofia
  
• eetika – mis on õige ja väär, kuidas seda põhjendada
  
• esteetika – kuidas tunneme ära kunstiobjekti teiste seast
  
• õigusfilosoofia
  
• haridusfilosoofia
  

III Filosoofia üldised tunnused

• üldisus – ei uuri konkreetseid küsimusi , mida saavad lahendada teiste alade esindajad. Uurib, kas ja kuidas inimene saab üldse midagi teada, mis on üldse olemas ja mis mõttes, kas vaim on materiaalne jne.
  
• abstraktsus – filosoofia teisendab probleemid konkreetsest vormist abstraktsesse (Russell). Nt Kas Iisraelil on õigus rünnata enesekaitseks Iraani ?  Kas riigil A on õigus rünnata enesekaitseks riiki B?
  
• kriitilisus/argumentatiivsus – filosoofilise probleemi püstitamine ja lahendamine algab kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia ei paku valmistõdesid, ta ei jutlusta, vaid argumenteerib. Filosoofia on kriitiline kahes mõttes: tavaarusaamade iseenesestmõistetavuse suhtes ja teiste filosoofide mõtete, teooriate jne suhtes.
  
• mõistete selgitamine /analüüsimine – filosoofia põhimõisteid ei saa defineerida nii, et nad oleks üldaktsepteeritud ( molekul vs teadmine). Filosoofia koolkonnad erinevad tihti üksteisest juba põhimõistete tasandil. Eri koolkonnad selgitavad ja analüüsivad mõisteid erinevalt.
  Analüütilises filosoofias on 1 traditsiooniline mõistete selgitamise viis selline, et tuuakse välja mõistete rakendatavuse „tarvilikud ja piisavad tingimused“. Nt miski on printsess siis ja ainult siis, kui ta on (1) naine ja (2) kuninglikku päritolu. Tänapäeval arvavad paljud filosoofid , et mõistete analüüs traditsioonilises mõttes ei tööta, sest mõisted ei kätke tarvilikke ja piisavaid tingimusi.
  

Mõistete traditsioonilises tähenduses analüüsi asemel konstrueerivad paljud filosoofid käsitlusi ja teooriaid nähtuste kohta. Neis leiduvad mõisted vajavad aga endiselt määratlemist.
Eksperimentaalfilosoofia
uus filosoofiaharu, mis seab kahtluse alla traditsioonilise „tugitoolifilosoofia“. Tehakse empiirilisi uurimusi, selgitamaks välja, mida erinevad inimesed peavad teadmiseks, õigeks jne. Traditsiooniline filosoofia pole kunagi uurinud, mida teised inimesed arvavad.
2.loeng
IV Vaidlus filosoofia otstarbe üle
Thales olevat tähti vaadates kaevu kukkunud.
Filosoofia ainsat, ainuõiget otstarvet pole. Läbi ajaloo on omistatud selliseid otstarbeid nagu teadmise kasulikkus, maailma parandamine, õnnelikuks tegemine jne.
Teadmise kasulikkus
Platoni järgi pääseb filosoofia ligi sellele, mis muutumatult ja päriselt on. Meeltega tunnetatav ainult näib, seda, mis on, saab tunnetada mõistusega. Filosoof , kes seda tunnetab, teab kuidas inimesed elama peaksid. Seega on filosoofia praktiline. Uskus, et ideaalses riigis peavad valitsema filosoofid.
Marksismi ja pragmatismi ülesanne on „teha ühiskonna elu paremaks“. Paljud „praktilised“ filosoofid usuvad, et õigluse, vabaduse jt mõistete selgitamine on kasulik ühiskonnale.
Maailma parandamine
Rousseau ideed õhutasid prantsuse revolutsiooni, Kant mõjutas iganenud looduskäsitlust. Meie praegused tavalised mõtted ja ideed olid kunagi filosoofide nutikad vaated.
Õnn
Epikuros: Filosoofia teeb õnnelikuks ja annab meelerahu.
***
Filosoofia – kasulik või kasutu?
Paljude filosoofide arvates on filosoofia mittekasulik, sellega tegeletakse omakasupüüdmatult.
Samas võib arvata, et sellega tegelemine arendab kriitilise mõtlemise ja argumenteerimise oskust, õpetab leidma lahendusi jne.
Filosoofia määratlemise dilemma – ei saa määratleda liiga kitsalt (võib välja langeda suur osa sellest, mida traditsiooniliselt on filosoofiaks peetud) ega liiga laialt (võib hõlmata asju, mis sinna ei kuulu).
FILOSOOFIA JA MUU
I Filosoofia ja filosoofia ajalugu
Filosoofia on oma ajalooga väga tihedalt seotud. Kunagised filosoofilised väited ja teooriad tulevad teisenenud kujul tagasi. Mõnikord arendavad tänapäeva filosoofid teadlikult klassikute ideid. Tihti elavad varasemate filosoofide ideed mingil kujul edasi, enamasti mitte samasugusel kujul.
Ajaloo uurimine – filosoofia ajalugu on eraldi uurimisobjekt , erinevad koolkonnad ja meetodid, ajalooline ja ratsionaalne rekonstruktsioon. Tänapäeva filosoofia mõjutab ka selle ajaloo uurimist , nt Platonit tõlgendatakse nüüd teisiti kui 50 a tagasi.
II Filosoofia ja teadus
Enne filosoofiat ja teadust seletati asju müütidega (kr mythos – lugu), mis olid tihedalt seotud usundiga ja selgitasid, kuidas on tekkinud maailm, inimene jne. Tegelasteks tihti jumalad ja kangelased.
Antiikajal ja ka uusajal ei saa selgelt eristada teadlast filosoofist. 17.-18. saj hakkas kujunema eksperimenteeriv loodusteadus, mis oli veel tihedalt filosoofiaga põimunud. Ka Newtonil olid teaduslik, filosoofiline , religioosne ja esoteeriline arutelu tihedalt seotud.
Selgelt hakati humanitaar - ja reaalteaduste vahel vahet tegema alles 19.saj. See, kas filosoofia on teadus, sõltub sellest, kuidas määratleda teadust, teooriat jne. Selle uurimisega tegeleb teadusfilosoofia.
Teadusfilosoofia

• Kuidas määratleda teadust üldiselt? Mille poolest erinevad humanitaar-, reaal- ja sotsiaalteadused ?
  
• Mis kriteeriumide abil saab teha vahet teadusel ja pseudoteadusel?
  
• Induktsiooniprobleem – kui kõik seninähtud luiged on valged, siis kas saame järeldada, et kõik luiged on valged?
  
• Kas teaduslikud teooriad kirjeldavad tegelikkust?
  

Realism vs instrumentalism
Realism – teaduslikud teooriad kirjeldavad maailma nii nagu see on. Füüsikalised jõud ja väljad on looduses päriselt olemas.
Instrumentalism – teaduslikel teooriatel puudub tõeväärtus, on vaid vahendid vaadeldavate nähtuste seostamiseks. Füüsikalised jõud ja väljad on kasulikud fiktsioonid.
III Filosoofia ja religioon
Filosoofia ja religiooni ühisjooni/küsimusi:

• Kuidas või miks on tekkinud maailm?
  
• Kas meil on kehast eristatav hing, mis saab eksisteerida ka kehata?
  
• Kas meil on vaba tahe ?
  
• Mida tohime ja mida ei tohi teistele teha?
  

Erinevusi:

• küsimise, vastamise ja arutlemise viisid võivad erineda.
  
• filosoofia tugineb ainult mõistusele ja ratsionaalsele uurimisele, midagi ei võeta niisama tõe pähe
  
• usundites on tõeallikateks ka ilmutus või pühakiri
  
• religioonile on iseloomulik kultus
  

On ususekte, kus teoreetiline mõtlemine on lausa põlu all. Kuid nt budismis sisaldub rikkalik filosoofiline pärand.  erinevates usundites filosoofilist mõtlemist erineval määral.
3. loeng
OLEMINE
Alusmõisteid:

• Idealism - arusaam, et kõik olemasolev sõltub vaimust . Idealismi järgi on vaim fundamentaalsem kui mateeria .
  
• Realism - realism mingi valdkonna/objekti suhtes väidab, et see valdkond /objekt on vaimust sõltumatu.
  
• Teaduslik realism - teaduslikud teooriad saavad olla tõesed ning nad kehtivad reaalsete objektide kohta maailmas.
  
• Instrumentalism - teaduslikud teooriad on vaatluste ennustamise vahendid. Kui kaks teooriat ennustavad vaatlusi ühtviisi hästi, siis ei ole üks teooria parem kui teine.
  
• Naturalism – kõik olemasolev on osa loodusest.
  

Primaarsed ja sekundaarsed kvaliteedid
Kas tajutavad kvaliteedid nagu maitsed, lõhnad, värvused jne kuuluvad maailma? Galileo Galilei esitas erinevuse primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide vahel. Galilei järgi: primaarsed kvaliteedid on omadused, mis on asjadel tõeliselt nende olemuse tõttu. Sekundaarsed kvaliteedid on omadused, mis asuvad üksnes vaatleja vaimus ja nad ei sarnane oma põhjustele.
Primaarsed kvaliteedid on need, millest lahus ei saa asjast mõelda. Sekundaarsed kvaliteedid on need, ilma milleta saab asja ette kujutada.
On kolm viisi neid eristada:

• Omadused vs võimed. Primaarsed kvaliteedid on objektide omadused, sekundaarsed aga võimed, mis neil on tänu omadustele.
  
• Mittesuhteline vs suhteline. Primaarsed kvaliteedid on objektidel eraldiseisvana, sekundaarsed on objektil suhtes vaatlejaga.
  
• Reaalne vs illusoorne . Primaarsed kvaliteedid on reaalsed omadused, sekundaarsed on illusoorsed või subjektiivsed.
  

Galilei lähtus viimasest.
Teine tähtsam filosoof , kes on rääkinud primaarsetest ja sekundaarsetest kvaliteetidest, on John Locke .
Locke’i järgi:

• primaarsed kvaliteedid – tekitavad meis lihtideid, mis sarnanevad primaarsetele kvaliteetidele objektides.
  
• sekundaarsed kvaliteedid – objektide toime meie meeltele. Sõltuvad objektide võimest tekitada meis tajumusi, mis ei sarnane objektide omadustele. On määratletud vaatleja kaudu: olla punane = paista punane vaatlejale.
  

Tajude relatiivsus
Taju suhtelisuse argument (Blackburn) – objekt võib erinevate vaatlejate jaoks lõhnata erinevalt, kumbki pole õige ega vale, seega ei asu maailmas ühte õiget lõhna ja lõhna võib pidada vaimust sõltuvaks.
Muutused tajuaparaadis muudavad lõhna ja maitset. Selle argumendi jaoks on oluline, et vaatlejate kohastumus oleks võrdväärne, muidu 1 eksiks.
Seega, kas objektil pole ühtegi õiget lõhna või on tal mitu lõhna? Maailm ei saa sisaldada liiga palju lõhnu, siis oleks ühel objektil vastukäivad lõhnad. Järelikult peavad lõhnad asuma vaimus. = sekundaarsete kvaliteetide idealism.
Descartes ja tema kaasaegsed lõid duaalsuse kahe maailmapildi vahel:

• maailm, nagu ta on antud meile – ilmnev pilt
  
• maailm, nagu ta on päriselt – seda, milline maailm päriselt on, saame teada teaduse vahendusel. See on teaduslik pilt.
  

Kuidas lepitada teaduslikku ja ilmnevat pilti? Võimalused:

• Teaduslik pilt kujutab seda, mis on tõeliselt olemas. Ilmnev pilt pole muud kui illusioon . – Teaduslik pilt tugineb tõendusmaterjalidele, ilmnev pilt eelarvamustele ja illusoorsetele arusaamadele.
  
• Ilmnev pilt kujutab seda, mis on tõeliselt olemas, teaduslik pilt on illusoorne. - Ilmnev pilt põhineb (igapäevasel) kogemusel. Kui teaduslik ettekujutus satub sellega vastuollu, on teaduslik ettekujutus vale.
  
• Mõlemad pildid on õiged, ent üks (ilmnev pilt) taandub teisele (teaduslikule pildile). - me saame taandada ilmneva pildi elemente teadusliku pildi elementidele (nt taandada lauad elementaarosakeste kooslustele).
  
• Mõlemad pildid on õiged, ent nad pole võrreldavad (ning seega ei vastandu üksteisele). - Pildid on mõisteskeemid, mille vahendusel me mõtleme maailmast. Mõlemad täidavad oma ülesannet edukalt, kuid maailm ise on midagi enamat sellistest skeemidest ning pole nende poolt täielikult haaratav.
  

1. ja 3. variant on omased teaduslikule realismile, 2. ja 4. instrumentalistlikule käsitlusele .
Tõeline maailm
Locke’i järgi on meile nähtuv maailm selline meie vaimu tõttu, tõeline maailm sisaldab vaid primaarseid kvaliteete. Tema seisukoht on lähedane teaduslikule realismile. Tegelik maailm koosneb osakestest ja väljadest ning lõhnadel, värvustel ja maitsetel seal kohta ei ole.
Tahkus
Mis täidab ruumi, millest kehad koosnevad? Descartes ’i järgi ulatus, aga see on liiga abstraktne . Kehad on tahked .
Locke tahkusest: see on objekti võime takistada teisi objekte võtmast enda alla seda ruumi, milles ta asub. EI NIMETA seda läbitungimatuseks, sest see pigem tuleneb tahkusest kui on tahkus ise ja see on negatiivne määratlus .
Berkeley : Tahkus ei erine soojusest, lõhnast jms, kui saame temast teada ainult oma meelte vahendusel. Kui maailmas puudub tahkus, siis Berkeley järgi pole seal mitte midagi. Subjektiivne idealism – usub, et ka primaarsed kvaliteedid asuvad vaimus.
Locke’i järgi saab maailma kujutada sellisena nagu ta on, Berkeley ja Hume eitavad seda.
Berkeley: ei saa mõista objekti eraldi tema kvaliteedist. Kui eraldame kõik kvaliteedid, mille kaudu tunneme õuna , siis omadusteta õun ei erine õuna puudumisest.
Hume: sama arvamus. Tahkusest: tahkus on mõistetamatu üksinda, peab mõtlema kehadest, mis on tahked. Moodne filosoofia ei anna õiget tahkuse ega mateeria ideed.
*Reaalsuse absoluutne kontseptsioon - maailma kirjeldus nagu ta iseeneses, meist sõltumatult on. sisaldab asju ning seoseid , mille abil saab seletada kogu universumi, kaasa arvatud meie endi toimimise.
Berkeley ja Hume: mõistame maailma vaid kogemuste kaudu. Kui neil on õigus, pole reaalsuse absoluutne kontseptsioon meile kättesaadav
Immanuel Kant eristas: das Ding an sich – asi iseeneses – pole tunnetatav; das Ding für uns – asi meie jaoks – ainult see on meile tunnetatav. Kanti uus mõistekäsitlus: mõiste kui organiseeriv printsiip andmevoo korrastamiseks. Seni on eeldatud, et teadmised peavad vastama objektidele. Võiks eeldada, et objektid vastavad teadmistele .
Sõltuvus vaatevinklist
Realist – faktid on vaimust täiesti sõltumatud. Idealist – rõhutab vaimu rolli maailmakontseptsiooni vormimisel. Kas on võimalik midagi ette kujutada sõltumatult vaatevinklist? ( peegel ) – ei ole.
George Edward Moore: püüdis näidata objektiivset ilu (ilus maastik vs prügihunnik). Moore ei märganud, et hindame maailmu oma vaatevinklist.
Kuidas vältida mõlemat seisukohta: et kõik on vaataja silmis või seal pole midagi? Võime jagada ja valitseda : sekundaarsed kvaliteedid sõltuvad täielikult vaatlejast, mõistuse kategooriad ei sõltu vaatlejast.
Naturalism – võimalik kesktee idealismi ja realismi vahel. me tunnetame maailma enam-vähem nii nagu see on, sest maailm on meid kujundanud seda tunnetama .
4.loeng
TÕDE
I Tõde filosoofilise probleemina
Eetikas : kas ja mis tingimusel peaks rääkima tõtt? (hädavale?)
Esteetikas : mis on kunstitõde?
Epistemoloogias: kuidas teame tõde? mille alusel tunneme tõe ära?
Keelefilosoofias: milline on fraasi „on tõene“ roll keeles?
*Mis on tõeteooria ? sellega on silmas peetud erinevaid asju: teooria tõekandjatest, tõefraasi funktsioonist, tõe kriteeriumist, tõest endast, sõna „tõene“ tähendus, mida tähendab seda sõna mõista, sellest mida tähendab omada tõe mõistet.
*Mis on tõe kandjad ? Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjadega seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende kohta midagi väita.
Täpsustused ja erandid: tõesust ei omistata kõigile keelelistele ühikutele, nt käskudele ja küsimustele. tõeteooria ei tegele fraasidega „tõeline...“ nt tõeline kommunist .
*Mis on tõe tegijad? Filosoofi ei huvita üldiselt konkreetsede väidete tõesus/väärus, vaid tõesuse loomus – mis on see, mis teeb väited tõeseks? kas kõigil tõestel väidetel on ühine olemus?
II Tõe korrespondentsusteooria
* Platon , Aristoteles , Aquino Thomas, Bertrand Russell
Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene siis ja ainult siis, kui X vastab faktile.
Erimeelsused:
*mis on vastavuses? (lause, väide, otsustus , uskumus ) *mille vahel on vastavus? (maailm, fakt, asjade seis, tegelikkus).
Kolm „tõde“ vastavusteooriast:
*ajalooliselt vanim tõeteooria
*kõige lähedasem tavaarusaamale tõest
*kõige tunnustatum tõeteooria
Probleeme vastavusteooriaga:
- Kuidas näidata vastavust? – Saame võrrelda ainult asju, mis kuuluvad samasse kategooriasse, väited ja maailm on erinevates kategooriates. (Frege)
- Moraalifaktid – vastavusteooria ei suuda ära seletada moraalitõdesid. on olemas moraalitõed, aga pole moraalifakte, millega moraalitõed saaks vastavuses olla.
- Aprioorsed tõed e kogemusest sõltumatute tõdede probleem. Nt 2+3=5, milles seisneb selle vastavus tegelikkusega?
II Tõe koherentsusteooria
* Leibniz , Spinoza, Joachim , Neurath
Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes. Väide (uskumus) on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega (uskumustega). Kooskõla tähendab vastuolu puudumist.
Neurath: kui meile esitatakse uus väide, siis kontrollime, kas uus väide on vastuolus süsteemiga, mis meil on, või mitte.
Koherentsusteooria lähtekohad:
*metafüüsiline lähtekoht: ei ole eraldiseisvalt uskumusi ja objekte. maailm ongi ainult uskumuste süsteem!
*episteemiline lähtekoht: me ei saa väljapoole oma uskumusi, et vaadata kuidas nad vastavad nn objektiivseile faktidele. (Neurath). Uskumuse põhjendusena ei tule arvesse miski muu peale mõne teise uskumuse (Davidson).
Korrespondentsusteooria ja koherentsusteooria erinevus: korrespondentsusteooria puhul on tõene väide vastavuses tegelikkusega, koherentsusteooria puhul on tõene väide kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega.
Koherentsusteooria kriitika:
- Mis uskumuste süsteem? Kuidas määratleda uskumuste süsteemi? Kelle uskumustega peab väide olema kooskõlas, et see oleks tõene? – ühiskonna, teadlaste, tarkade , suure juhi, enamuse, kirikuisade?
- Piiskop Stubbsi probleem. 2 uskumust: piiskop Stubbs poodi mõrvari poolt, piiskop Stubbs suri oma voodis . Mõlemad uskumused on koherentsed mingi uskumuste hulgaga . Koherentsusteoreetik ei saa öelda, et 1) on väär ja 2) tõene. (Russell).
IV Pragmatismi tõeteooria
* Peirce , James, Schiller , Dewey
Tõesed on sellised uskumused, mis „töötavad“, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad, millesse on kasulik uskuda .
Peirce: uskumus tuleb tõeseks lugeda siis, kui sellele rajanev tegevus viib seatud eesmärgile .
James: Mõte on tõene sedavõrd , kuivõrd uskumine sellesse on kasulik.
Kriitikat:
- „Töötama“ kahemõttelisus: 1)mingi uskumus prognoosis juhtuvat, 2)mingi uskumus varustas meid energiaga. Uskumus „ homme ma armun “ võib töötada tähenduses 2), aga mitte 1).
- Kasulik väär/kasutu tõde: võib olla kasulik uskuda midagi, mis on väär, nt hauatagune elu. Tõde võib olla väga kahjulik. Tõde võib olla kasutu.
- Tõe otsimise mõte: Russelli järgi mõistab pragmatist tõe otsimist vääriti. Kui tahame teada, kas on tõsi, et lumi on valge, ei pea me silmas, kas on kasulik uskuda, et see on valge.
V Deflatsionismi tõeteooriad
*Ramsey, Ayer , Strawson, Quine
a) Tõe mõiste pole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu eeldavad teised teooriad.
b) Tõde ei oma deepi olemust – pole mingit kõigi tõdede ühist omadust.
c) Tõeprobleem masendab filosoofe, sest nad otsivad seda, mida pole olemas.
Tõefraasi kõrvaldatavus: fraas „on tõene“ on pm kõrvaldatav. Siiski ei väida deflatsionism, et tõefraas on mõttetu. Tõefraasil on stilistiline, üldistav, kinnitav ja väljenduslik otstarve.
stilistiline jms – rõhutav, stilistiline, süntaktiline
üldistamine – ühele lausele omistatuna on tõefraas üleliigne, aga on vajalik lause puhul, mis pole antud. kõik, mida Newton ütles, oli tõene ei ole sama mis kõik, mida Newton ütles.
kinnitamine ja nõustumine
väljenduslik – funkstioneerib üllatuse, kahtluse, mitteuskumise väljendajana.
Kriitikat:
- Hüpoteetilised otsustused: Geach ja Searle eristasid hüpoteetilisi ja kategoorilisi otsustusi. Hüpoteetilistes otsustustes ei ole sõnal „tõene“ kinnitavat rolli. (Kui p on tõene, siis q).
- Tõde kui väärtus: Wright: deflatsionist seisab vastakuti dilemmaga. Kui väidab, et tõde pole midagi tähtsat, siis see ei seleta, miks me tõest lugu peame. Kui seletaks, satuks samadele tõeteooria radadele , mida juba kaua aega käidud on.
5. loeng
TEADMINE – Sissejuhatus tunnetusteooriasse
Epistemoloogia – tegeleb küsimustega, mis seonduvad teadmisega. Mida me võime teada? Millised on meie teadmiste piirid? Mis on teadmine? Kuidas õigustada oma uskumusi?
Mis on teadmine? – traditsioonilise käsitluse järgi: õigustatud tõene uskumus
Õigustatud tõese uskumise järgi, selleks et midagi teada:

• pead sa seda uskuma
  
• see peab olema tõene
  
• sa pead olema õigustatud seda uskuma
  

Tõesuse nõue – teadmise mõiste on faktiivne, s.t. ainult tõde on võimalik teada. Vääraid asju ei saa teada, küll aga uskuda. Teadmine peab olema faktiivne, sest meil on vaja mõistet, mis on tugevam õigustatud uskumusest.
Maxwelli vastuväide tõesuse nõudele: Newtoni füüsika kuulub teadusliku teadmise hulka, kuid on väär, seega saab teada ka vääraid asju.
Põhimõisteid:

• Uskumus ( belief ) – mingi väite tõeseks pidamine või kohustumine väite tõesusele. Seda peab eristama religioossest usust ( faith ) ja ebakindlusest väite tõesuse suhtes. Tõene uskumus pole veel teadmiseks piisav, uskumus peab olema ka õigustatud.
  
• Õigustus (justification) - uskumused peavad olema põhjendatud või neile peab leiduma õigustus. See on tähtis, sest me eelistame tõeseid uskumusi ja uskumuste õigustatus võib olla märk sellest, et nad on tõesed, kuigi see ei taga tõesust. Uskumused muutuvad tõendusmaterjaliga. Kui on tõendeid, et miski on väär, aga uskumus ei muutu, pole see uskumus, vaid mõni muu seisund (lootus, hirm).
  

Vääramatu õigustus: Descartes’i järgi peavad tõendid uskumust õigustama vääramatult. Õigustus on vääramatu, kui õigustav väide on tõene ja pole võimalik et uskumus ise on väär. Arutles võimaluse üle, et kogemus on petlik.
*Descartes’i mõtteeksperimendi tänapäevane versioon : aju vannis e BIV stsenaarium . Tulnukad röövivad, eemaldavad aju, ühendavad arvutiga, usud , et oled loengus, tegelikult oled arvutiga ühendatud aju. kogemus ei paku piisavat alust eelistamaks ühte uskumuste süsteemi teisele.
Descartes – „ Cogito , ergo sum“. Isegi kui kogetud reaalsus on virtuaalne , on kogeja ikkagi olemas ja osa reaalsusest. Seega ei saa deemon mind petta kõiges , ei saa petta minu enda suhtes s.t. panna mind olukorda, kus ma arvan, et olen olemas, aga tegelikult ei ole.
Kartesiaanlik teadmise määratlus – selleks, et midagi teada: 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma
See teooria on füüsilise maailma suhtes liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid teadmiseks pidada. KTM viib skeptitsismi füüsilise maailma suhtes. Descartes püüdis seda skeptitsismi vältida,väites, et Jumal ei lase meid eksitada ja teeb nii et meie tajud on reaalsusega kooskõlas (aga kuidas me teame, et Jumal seda tagab?)
Descartes: me ei eksi, kui usume üksnes ideid, mis tunduvad selged ja distinktsed.
Ratsionalism - meie teadmised pärinevad mõistusest, mitte kogemusest. Paratamatute tõdedeni võib jõuda mõistuse abil, meeltele toetumata.
Empirism - suurem osa uskumusi on õigustatud kogemuse põhjal. Empirism lõdvendab õigustuse tingimust. Selleks, et midagi teada, 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)sul peavad olema head tõendid selle uskumuse jaoks (häid tõendeid võib saada ka kogemusest).
Locke’i järgi omandame kõik ideed kogemuse kaudu. Idee – mõiste (ehk asja mõistmise viis) ja mõtlemise objekt (mõistmise käigus eristatud asjade aspektid). Kõik ideed või mõisted pärinevad ümbritseva maailma aistimisest ja refleksioonist omaenda vaimsete protsesside üle. Nii aistimine kui refleksioon kuuluvad Locke’il kogemuse alla.
Fundatsionalism – uskumus on õigustatud siis, kui ta on kas baasuskumus või ta on õigustatud seeläbi, et on baasuskumusest järeldatud. Kahte liiki baasuskumusi:

• empiirilised - kogemuslikud uskumused või need, mis on otseselt õigustatud seeläbi, et subjektil on vastav kogemus
  
• aprioorsed – iseenesest õigustatud tõed, aksioomid
  

Fundatsionalism on nii empirismi kui ratsionalismiga kooskõlas.
Locke ja skeptitsism
L järgi on kogemused tahtmatud ja eri meeled omavahel kooskõlas. See võib kinnitada, et konkreetne kogemus on usaldusväärne , aga ei näita seda kõigi kogemuste kohta korraga. Ka aju vannis võib arvata, et kogemused on tahtmatud ja kooskõlalised.
Locke’ist lähtuvalt teab aju vannis seda, mida ta tegelikult ei tea. Ajule tekitatakse uskumusi, mis vastavad tõele, kuid ometi ta ei tea neid asju.
Descartes muutis õigustuse tingimuse liiga tugevaks ja tekkis skeptitsismi võimalus. Locke’il on õigustuse tingimus nõrgem ja teadmisi võivad omandada ka need, kes asuvad skeptilises stsenaariumis.
Õigustatud tõene uskumus (JTB)
Teadmise JTB analüüs:
S teab, et p siis ja ainult siis, kui
1) p on tõene;
2) S usub, et p;
3) S-i uskumus, et p, on õigustatud
Kui uskumusi õigustavad kogemuslikud tõendid, siis võib juhtuda, et tõendid on samad sõltumata sellest, kas uskumus on tõene või väär.
Gettieri vastunäide/vastuväide: uskumine, tõesus ja õigustatus pole piisavad teadmiseks. Näites on omandatud uskumus juhuslikult tõene, selline olukord tuleks välistada. Sellest lähtuvad mõned uuemad teooriad.
Teadmise põhjuslik teooria
Selle järgi eristab teadmist tõesest uskumusest see, et teadmise korral on uskumus maailmaga põhjuslikult sobival kombel seotud. Pelgalt tõese uskumuse korral pole see tarvilik. Põhjusliku teooria järgi millegi teadmiseks 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)sinu uskumus peab olema kohasel viisil põhjustatud.
Kuidas määrata, milline on uskumuse põhjustamise kohane viis?
( petlikud talumajad)
Põhjusliku teooria üks variant on reliabilism, mis rõhutab, et teadmisi saab meetodiga, mis on antud olukorras usaldusväärne. Reliabilistliku teooria järgi millegi teadmiseks 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)uskumus peab olema tekitatud (antud olukorras) usaldusväärsel meetodil.
Meetodi usaldusväärsuse määratlemine võib olla tülikas.

• ükski meetod pole eksimatu, seega on usalduväärne meetod selline, mis ÜLDISELT viib tõestele uskumustele. Üldine usaldusväärsus ei taga seda, et antud KONKREETNE uskumus on tõene, võib viia mõnikord väärade uskumusteni.
  
• Ei piisa sellest, et meetod viiks meid antud tingimustes tõesele uskumusele. Ta peaks viima tõestele uskumustele ka siis kui tingimused oleksid olnud veidi teistsugused . nt kell, mis seisab.
  

Reliabilismi vastunäide: olukord, kus kasutame usaldusväärset meetodit, mis juhuslikult viib meid tõeste uskumusteni, ent ikkagi pole tegu teadmisega.
Põhjuslik teooria ja traditsiooniline epistemoloogia
Erinevad mitmes aspektis:

• internalism/eksternalism. Traditsiooniline käsitus on internalistlik – see, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub üksnes tema sisemistest seisunditest. Erinevus inimese vahel, kellel on õigustatud uskumus ja kellel see puudub, on erinevus, millest saab inimene olla teadlik.
  

Põhjuslik teooria on eksternalistlik – õigustatus sõltub isiku seostest maailmaga. See, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub isikuvälistest ajaoludest.

• fundatsionalism/antifundatsionalism - põhjuslikud teooriad eitavad, et uskumuse õigustatus sõltub sellest, kas seda toetavad fundamentaalsed uskumused. Piisab sellest, et uskumuse tekitab usaldusväärne meetod.
  

Reliabilism ja aju vannis: sa tead, et pole aju vannis, kui tõene uskumus füüsilisest kehast on tekkinud usaldusväärsel meetodil. Kui sa oled aju vannis, siis sa ei tea seda, sest uskumused on tekitatud arvuti poolt, mis pole usaldusväärne meetod. Reliabilistlik vastus skeptitsismile ei lähtu kogemusest, mõlemal juhul on kogemus sama. Reliabilism võtab arvesse objektiivseid fakte. Probleem: ma ei pruugi teada, et ma tean,et ma ei ole aju vannis, sest ma ei tea, kas uskumus on tekkinud usaldusväärsel meetodil.
6. loeng
JUMAL JA ÜLELOOMULIK
Filosoofide jumal võib erineda teoloogide Jumalast ja tavaliste usklike Jumalast. Käsitletakse religiooni aspekte , mis on filosoofiliselt tähtsad.
Põhjused, miks rääkida Jumalast on nt islam (on hakanud mõjutama (sekulaarsete) eurooplaste elu ja mõtlemist) ja USA (puutub meisse ja seal on religioon tihedalt teiste eluvaldkondadega seotud).
Jumala sõna ja mõiste
kr k theos, lad k deus . Siin räägime Jumalast, mitte jumalast, sest juttu on monoteistlike religioonide ainujumalast.
Traditsiooniline monoteismi Jumal: igavene , lõpmatu ja täiuslik, mittemateriaalne e vaimne, kõiketeadev, absoluutselt hea ja õiglane, kõikvõimas, maailma looja, alalhoidja ja valitseja, ühtaegu teispoolne ja kõikjal kohalolev, isik ja vaba toimija.
*Deism – õpetus, mille järgi igavene ja kõikvõimas Jumal on loonud maailma, kuid edaspidi maailma asjadesse ei sekku ega ilmuta end. Seega pole mõtet palvetada, maailm kulgeb omasoodu. Deism ei välista surmajärgset elu.
* Ateism – jumalate ja muude üleloomulike olendite eitamine või arusaam, et pole alust neisse uskuda. Üldjuhul eitab surmajärgset elu.
* Panteism – vaade, mille kohaselt ebaisikuline ainujumal ja maailm on identsed.
Kas Jumal on?
Jumalatõestused kuuluvad religioonifilosoofia valdkonda, mis tegeleb veel mõistetega nagu lunastus , ilmutus, Jumal, patt, kurjus , religioosne kogemus ja nende selgitamisega.Samuti uurib usu ja mõistuse vahekorda ning keelt, mida religioosses praktikas kasutatakse.
Jumalatõestused
Erinevad argumendid:

• Teleoloogiline argument
  
• Kosmoloogiline argument
  
• (Ontoloogiline argument – Jumala mõiste on selline, et temast ei saa mõelda teisiti kui olemasolevast, seda argumenti ei peeta tõsiseltvõetavaks)
  
• Pragmaatilised argumendid – Pascali kihlvedu: Jumalasse tasub igal juhul uskuda, kui on olemas, saan päästetud, kui pole, ei kaota ma midagi.
  

Teleoloogiline argument
telos – siht, eesmärk. See on kavandatust eeldav või järeldav argument, otstarbekohasuse või eesmärgipärasuse argument.
Üldine sõnastus : Maailma ülesehitus on sedavõrd peen, korrapärane ja otstarbekohane, et seda saab seletada üksnes asjaoluga, et leidub üleloomulik kõikvõimas mõistusega olend , kes on selle kõik kavandanud (ja kujundanud).
Selle argumendi üks teoreetikuid oli William Paley: looduses on nii peened konstruktsioonid, mis ületavad inimese loodu ja see on tõendiks Jumala olemasolust.
Argumendi loogiline iseloomustus:

• empiiriline – maailma vaatlemine
  
• analoogiale tuginev – kui 2 asja on sarnased mõnes suhtes, siis ka mõnes muus suhtes. nt kell – kellassepp, universum – Looja
  
• tagajärjelt põhjusele – vaatame tagajärgesid (nt silma) ja ütleme midagi nende põhjuse kohta
  

Teleoloogilise argumendi kriitika:

• Jumala-kavandaja argument – Kes kavandas universumi kavandaja e Jumala? Kui kavandaja lihtsalt „on“, miks ei võiks universum lihtsalt „olla“?
  
• Nõrk analoogia – loodusliku ja tehisliku vahel on liiga nõrk analoogia, võib-olla need pole üldse võrreldavad, tihti hämarad sarnasused.
  
• Kurjuse probleem – Kuidas seletada maailmas olevat kurjust , kui Jumal on ülimalt hea? Kui maailm peegeldab Jumala loomust, siis pole Jumal hea. Kurjus võib olla moraalne (mida inimesed üksteisele teevad) või naturaalne (mis juhtub looduslikel põhjustel nt looduskatastroofid)
  
• Ühistöö argument – argument ei tõesta monoteismi, maailma võisid üheskoos luua mitu jumalat.
  

Klassikaline kriitik : David Hume.
On ka alternatiivseid seletusi otstarbekohasusele: Darwin osutas looduslikule valikule, mis seletab ilma kavandajale viitamata ära eluslooduse otstarbekohasuse. (mõned teistid aga väidavad, et evolutsioon ise on Jumala looming)
USAs konkureerib darvinismiga kreatsionism, mille rangemate versioonide järgi pole evolutsiooni toimunud, liigid on loodud valmiskujul, universumi vanuseks vähem kui 10 000 aastat.
Kosmoloogiline e algpõhjuse argument
Keskseks ideeks on maailma algpõhjuse paratamatus. Jumal eksisteerib kui kõigi asjade ja nähtuste algpõhjus .
Iga asi universumis on millegi (eelneva) poolt põhjustatud. On põhjus-tagajärgede ahelad ja ükski põhjuslik ahel ei saa olla lõpmatu. Peab olema algpõhjus, tänu millele saavad olla järgnevad põhjused. Algpõhjuse võib samastada Jumalaga.
Argumendi iseloomustus:

• jällegi empiiriline – lähtekohaks on tähelepanekud maailma kohta.
  

Kosmoloogilise argumendi pooldajaid: Leibniz, Clarke, Wolff, teatud kujul ka Platon ja Aristoteles.
Kosmoloogilise argumendi kriitika:

• Jumala põhjus? – Kui igal asjal on põhjus, siis peab ka Jumalal põhjus olema. Mis põhjustas Jumala? Miks peaks põhjuste ahel just Jumala juures katkema? Miks see ei võiks peatuda universumi tekke juures?
  
• Lõpmatu põhjuste ahel – Kosmoloogilise argumendi järgi pole võimalik, et põhjuste ahel on lõpmatu. Miks mitte? See ei pruugi olla võimatu ega mõeldamatu.
  

Religioonifilosoofia ja religioon
Usku ja mõistust ei tasu pinnapealselt vastandada. Religioonis on aspekte, mille üle saab ratsionaalselt ja filosoofiliselt arutleda. Argumente teismi poolt ja vastu tuuakse ikka edasi, kuid need ei pruugi veenda usklikke ega uskmatuid. Religioosne uskumine ja neil teemadel filosofeerimine on kaks eri asja.
Usk ja mõistus – on levinud kujutelm, et need välistavad teineteist, see on pinnapealne vastandus. Teadus ei ole suutnud ära seletada, miks ja kuidas mateeria, elu ja inimteadvus üldse tekkisid. Mõned religioonifilosoofid nt Swinburne väidavad, et parim seletus neile ongi Jumala olemasolu.
Religioonide oluliseks lähtekohaks on religioossed kogemused, mida tänapäeval uuritakse neuroteaduslike vahenditega.
7. loeng
KEHA JA VAIM – Sissejuhatus vaimufilosoofiasse
Mis vahekorras on vaim ja keha? – Dualism , biheiviorism , identsusteooria , funktsionalism
Sissejuhatus dualismi
Dualism – seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu eri liiki entiteetidena. Keha surmaga ei lakka teadvus, sest vaimu eksistents jätkub.
Substantsidualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid. Substants on miski, mis eksisteerib iseseisvalt; on omaduste kandja, olemata ise omadus.
Omadusdualism - vaim ei ole substants, kuid on olemas vaimsed omadused, mis on mittefüüsilised.
Põhjuseid dualismi pooldamiseks:

• Religioossed veendumused
  
• Inimene pole vaid osa materiaalsest maailmast
  
• Materialismi puudulikkus
  

Descartes: Ma olen mõtlev asi (vaimne substants), mitte ulatuvusega asi (materiaalne substants st keha)
Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad. Siit: Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus). Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus). Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha.
Inimese enda olemus ilmneb talle mõtleva olendina. Inimese keha olemus ei ilmne talle mõtleva olendina. Järelikult ei ole inimese olemus sama, mis tema keha olemus.
*Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja loomuse kohta? Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis (uskumuste, mõtete jms sisude kohta). Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma korrektselt edasi anda või siis esitada maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust.
*Jaotatavuse argument: 1)keha on jaotatav osadeks , 2)vaim ei ole jaotatav osadeks, 3)asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad, 4)seega on vaim olemuslikult kehast erinev.
Argument eeldab, et peale vaimuseisundite on veel üks ( jagamatu ) mina. Nt Hume seda eeldust ei jaga ja pooldab kimbuteooriat – pole eraldiseisvat mina.
*Kujuteldavuse argument: Materialismi vääramiseks piisab keha ja vaimu lahknemise võimalikkusest. Kui on võimalik, et vaim esineb ilma kehata, siis ei ole materiaalsus vaimule olemuslik . Tänapäevane versioon zombidest.
Vastuväide, et see pole füüsikaliselt või tehnoloogiliselt võimalik, ei puuduta loogilist võimalikkust.
Miks peaks kujuteldavusest järelduma võimalikkus ? – Sest tegu on loogilise võimalikkusega.
*Keha ja vaimu interaktsioon : Descartes’i järgi on keha ja vaim erinevad, kuid on siiski teineteisega seotud. Descartes’i dualism on interaktsionistlik dualism – keha ja vaimu vahel toimub interaktsioon.
Descartes kujutas keha mehhanismina, kus mööda veresooni liiguvad väga peened osakesed, mis ajju jõudes muutuvad eluhinguseks või animaalseteks vaimudeks. Käbinääre on koht, kus vaim saab avaldada otsest mõju kehale, vallandades animaalsed vaimud, mis viivad teateid keha eri osadesse. Käbinääre on ainus aju organ, millel pole paarilist.
Interaktsionism tekitabki klassikalise keha-vaimu probleemi: millises seoses on omavahel keha ja vaim? Kuidas nad saavad interakteeruda? Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga.
Gassendi vastuväited interaktsionismile: 1)interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi. 2)ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt.
AGA kuna vaim ei jagune osadeks ja on ulatuseta, ei saa interaktsioon toimuda.
* Parallelism ja okasionalism
Leibnizi parallelism: vaimsed sündmused ning füüsilised sündmused kulgevad paralleelselt tänu Jumalale. Põhjusliku interaktsiooni nende vahel ei ole, ehkki näib olevat.
Malebranche’i okasionalism: füüsilised ja vaimsed sündmused ei põhjusta midagi. Jumal loob igal hetkel uued sündmused nii, et vaimusündmused ning füüsilised sündmused on omavahel kooskõlas.
*Epifenomenalism: vaimusündmused on epifenomenid, nad ei põhjusta teisi sündmusi, vaid on üksnes ise põhjustatud füüsiliste sündmuste poolt.
*Põhjuslik argument: 1)vaimusündmustel on füüsikalised tagajärjed, 2)igal füüsikalisel tagajärjel on piisav füüsikaline põhjus(füüsilise maailma põhjuslik suletus ), 3)vaimsete põhjuste füüsilised tagajärjed ei ole alati ülemääratud erinevate põhjuste poolt. Järeldus: vaimusündmused peavad olema samased füüsikaliste põhjuslike sündmustega.
Materialism – (füsikalism), seisukoht, mille järgi kogu reaalsus on materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on materiaalsed. Materialistlikud käsitlused: biheiviorism, identsusteooria, funktsionalism
Biheiviorism: vaim pole muud kui käitumine. Biheiviorism jaguneb metodoloogiliseks ja analüütiliseks.

• metodoloogiline biheiviorism - psühholoogia peaks tegelema üksnes vaadeldava käitumisega, muu pole teaduslikult oluline, kuivõrd ta pole objektiivselt testitav.
  Watson, Skinner
  
• analüütiline biheiviorism - esmajoones seisukoht vaimuseisunditele viitavate väljendite tähenduse ning seeläbi ka vaimuseisundite kohta.
  Hempel, Ryle
  Väited kellegi vaimuseisundite kohta on väited isiku tegeliku ja võimaliku käitumise kohta
  

*Ryle: Dualism põhineb kategooriaveal - ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid mõnda teise loogilisse kategooriasse. Dualism pani vaimunähtused füüsikaliste nähtustega samasse kategooriasse. Vaimunähtusi hakati seetõttu käsitlema füüsikaliste asjade eitusena. Keha asub ruumis, allub mehaanikaseadustele, avalikult vaadeldav, välimine. Vaim ei asu ruumis, allub mittemehaanikaseadustele, privaatne ja sisemine.
* Dispositsioon - Ryle samastas teatud vaimuseisundid käitumusliku dispositsiooni või kalduvusega. S-l on dispositsioon x-ida = S võib x-ida või kaldub x-ima teatud sobivatel tingimustel.
Biheiviorismi kriitika:

• Psühholoogilisi väiteid ei saa tõlkida väideteks käitumise ja füüsikaliste protsesside kohta. Tsirkulaarsuse probleem: antud vaimuseisundit saab parimal juhul taandada käitumisele vaid teisi vaimuseisundeid eeldades. (Nt Jaan võtab kaasa vihmavarju kui tal on soov jääda kuivaks.)
  
• Käitumine pole vaimusündmuse esinemiseks ei piisav ega tarvilik tingimus. Esineb juhtumeid, mil isikul on valus, aga ta ei väljenda seda käitumises (pole tarvilik) või isik käitub nagu tal oleks valus, ent ei tunne valu (pole piisav).
  
• Biheiviorismi järgi puudub vaimuseisundite ja käitumise vahel põhjuslik seos. Ta peab lükkama tagasi meie argiarusaama, et vaimuseisundid põhjustavad käitumist.
  

Identsusteooria e samasusteooria
Sai 20.saj keskel valdavaks biheiviorismi asemel. Viljelejateks Smart, Place. Selle järgi pole dualismi eksimus mitte loogiline (nagu biheiviorismi järgi), vaid faktiline: juhtumisi on vaimuseisundid samad, mis ajuseisundid.
Tees esitati empiirilise teesina: Vaimuseisundid on samased ajuseisunditega.
See on kontingentne samasus: nad oleksid võinud ka mitte olla samased.
Samasus esineb tüübi, mitte eksemplari tasemel.
Argumente samasuse poolt:

• Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti.
  
• Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega. See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid .
  
• Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liiki entiteetide arv. Peale c-kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid.
  

Vastuväide samasusteooriale: (omadusdualism?)

• Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu. Nt “välk on elektrilahendus”.
  
• Samasusväite “valu on c-kiudude ärritus” korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ärrituse). Ent see toob kaasa kahte liiki omadused, omadusdualismi. Siis on need ajuseisundid, mis on identsed vaimuseisunditega, erilised selle poolest, et neil on ka vaimseid omadusi.
  

Smarti teemalt neutraalne identifitseerimine: aistinguraporteid saab tõlkida teemalt neutraalsesse keelde, mis ei võimalda öelda, et aistingud on vaimsed või füüsilised.
Putnami mitmeti realiseeritavuse argument: neuraalne šovinism : ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel on vastavad neurofüsioloogilised seisundid. Miks eeldada, et vaimuseisundeid võivad omada üksnes need olevused, kellel on meiega sarnane keemiline koostis?
Putnami järgi pole oluline sinu koostis, vaid see, mida sa teed. Oluline on vaimuseisundi funktsionaalne roll terves organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi mehhanism , mis koosneb näiteks plastmassist ja alumiiniumist, siis võiksime ka talle omistada vaimuseisundeid. Kui nii, siis ei saa olla vaimuseisundid tüüp-identsed ajuseisunditega.
Funktsionalism
seisukoht, et vaimuseisundid on funktsionaalsed seisundid. Funktsionaalne seisund määratletakse selle kaudu, millised põhjuslikud seosed on sel seisundil teiste vaimuseisundite, sisendi ja käitumusliku väljundiga. Siin on erinevus biheiviorismist, mis määratles vaimuseisundeid üksnes sisendi ja käitumusliku väljundi kaudu (stiimul-vastus).
Funktsionalismi kriitika:

• liberalism - Funktsionalismi järgi on vaimuseisundid mistahes süsteemil , mis realiseerib sobivat funktsionaalset rolli. See aga on liiga liberaalne käsitlus , kuna sellest järeldub, et vaimuseisundid on ka süsteemidel, millele me muidu vaimuseisundeid ei omistaks.
  
• kvaalid – vaimuseisunditel on kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada 3.isiku vaatepunktist, sest ei ole võimalik ära tuua nende seoseid teiste seisunditega.
  On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole. Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis pole kvaalid hõlmatavad funktsionaalse definitsiooniga.
  

8. loeng
EETIKA e MORAALIFILOSOOFIA: ÕIGE JA VÄÄR
kr ethos – komme, tava, harjumus, iseloom
Tänapäeval eristatakse vähemalt 2 liiki eetikat: normatiivne eetika (normid), metaeetika
Metaeetika
Uurib moraalikeelt, moraalimõisteid, seda kas leidub moraaliomadusi.
Kas nt väide „ tapmine on halb (väär)“ on tõene või väär? kas see väljendab vaid emotsiooni või ütleb midagi faktilist ka tegevuse kohta?
Normatiivne eetika
teooriad selle kohta, milles seisneb moraalselt hea käitumine. Vastab küsimusele, milline käitumine on moraalselt hea (õige) ja milline halb (väär).
Surmanuhtlus on halb, sest.... (erinevate normatiivsete teooriate vastused)
*Normatiivse eetika keskne küsimus: Mis on käitumise moraalse väärtuse juures tähtsam, teo enese väärtus või tagajärg?
3 liiki normatiivseid moraaliteooriaid:

• Teleoloogilised – telos – siht, eesmärk. Teleoloogiline eetika e konsekventsialism ehk tagajärjeeetika. Teooriad, mille järgi käitumise moraalne väärtus asub tagajärgedes.
  
• Deontoloogilised – deon – kohustus. Deontoloogiline eetika e kohuseeetika. Käitumise moraalne väärtus asub tegudes enestes. Mõned teod on hoolimata tagajärgedest moraalselt kohustuslikud.
  
• Voorusteooria. Vooruseetika e karakter-eetika, areetiline eetika (arete – voorus). Eetikateooriad , mille keskmes on vooruse mõiste.
  

Utilitarism

• tuntuim teleoloogiline teooria
  
• Konsekventsialistlik printsiip: Õige tegu on välja rehkendatav, kui me uurime järele erinevate tegude võimalikud tagajärjed.
  
• Kasulikkuse printsiip: Tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne, on antud tingimustes õige tegu.
  
• Tegude õige eesmärk on tagada suurim õnn suurimale hulgale.
  

Benthami õnnearvutus: sellega saab tegude tagajärgi hinnata. Võttis naudingute juures arvesse karakteristikuid: intensiivsus, kestvus, tendents tekitada edasisi naudinguid, lähedus, ulatus jne.
Mill: pidas Benthami lähenemist tooreks. Eristas kõrgemaid(on kalkulatsioonis kallimad) ja madalamaid naudinguid. Pidas paremaks olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga ja rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea.
2 utilitarismi tüüpi:

• Teoutilitarism – tegu on õige siis, kui tal on head tagajärjed, st toob kaasa portsu kasu vms (vähemalt sama palju kasu kui alternatiivsed teod)
  
• Reegliutilitarism – tegu on õige siis, kui järgib reeglit, mis kuulub säärasesse reeglite süsteemi, mille järgimine toob kaasa palju kasu vms kogu ühiskonnale. (rohkem kui tooks alternatiivsed moraalisüsteemid)
  

Utilitarismi tugevused:

• annab konkreetse lahenduse igale olukorrale
  
• pole formaalne ega üldsõnaline, vaid sisuline: tuleb aidata kaasa hüvangu suurenemisele.
  
• me ju eelistame sageli tegusid , mis toovad kaasa rohkem heaolu.
  

Utilitarismi kriitika:

• teoorias atraktiivne, kuid praktikas mõnikord keeruline rakendada
  
• raske mõõta õnne ja võrrelda eri inimeste õnne.
  
• ei saa ette näha kõiki teo tagajärgi lühemas ja pikemas perspektiivis
  
• õigustab ebamoraalseid tegusid
  

Deontoloogilised teooriad

• väidavad, et inimesel on teatud kindlad kohustused – mida tegema peaks ja teha ei tohiks.
  
• olla moraalne tähendab täita oma kohustusi, ükskõik mis on tagajärjed. Mõned teod on absoluutselt õiged või valed.
  

Immanuel Kanti eetikateooria: Moraalselt õige on see tegu, mis lähtub kohustusest, mitte tunnetest, ihadest, kalduvusest. Motiiv on tähtsam kui tagajärg.
Kategooriline imperatiiv : “Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus.” Selle abil saab testida konkreetseid moraalireegleid.
Kanti vaate kriitika:

• vastuolus intuitsiooniga. kui nt reegel „räägi alati tõtt“ on absoluutne ja seda tuleb järgida, siis ei saaks maffiale valetada majja peidetud inimese kohta ja teil poleks mingit vastutust tõtt rääkides.
  
• emotsioonide roll – jätab emotsioonidele ebaadekvaatse rolli. Eriti voorusteoreetikud arvavad, et emotsioonid on moraalse tegevuse keskseks aspektiks.
  
• head idioodid – heade kavatsustega idioodid võivad tahtmatult põhjustada paljude surma vms. Kant ei võta piisavalt arvesse tagajärgi.
  

Vooruseetika

• eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste
  
• Kantist ja utilitaristidest erinevalt ei keskendu üksikute tegude õigsusele või väärusele, vaid indiviidi elule tervikuna .
  
• põhiküsimus on: kuidas peaksin elama? vastus: arenda oma voorusi , seda tehes saad sina õitsema.
  

Vooruseetika põhiidee : tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive , emotsioone. Tähtis pole mitte ainult see, et inimene peab oma lubadusi, räägib tõtt, ei puutu võõrast vara, vaid et ta naudiks hea olemist, et tal poleks kiusatust halba teha.
Vooruste ja tegude seos: voorused avalduvad toimepandud tegudes. Häid tegusid teevad eelkõige head e vooruslikud inimesed. (võib sekka sattuda mõni halb tegu)
halvad inimesed tõenäoliselt ei tee häid tegusid (vahel võib juhtuda)
*Ajalooliselt
Tihti on vooruseetika lähtekohaks Aristotelese „Nichomachose eetika“. Kaasaegsetes teooriates on ka tükke Platoni, Aquino Thomase, Hume’i, Nietzsche vaadetest.
Antiikne vooruseetika – Aristotelese järgi on inimelu eesmärk õitseng e EUDAIMONIA (mitte õnn, vaid pigem terviklik heaolu). Õitsemiseks on vaja omada voorusi. Tema järgi on voorus käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides.
Moraalsed voorused A järgi on vaprus , tasakaalukus, lahkus, eneseväärikus, leebus, tõearmastus, viisakus, õiglus jt. Kuldne kesktee äärmuslike käitumiste vahel. A ei pea oma loetelu lõplikuks, aga ta teab, et neid on rohkem kui Platonil , kes pidas tarkust, vaprust , tasakaalukust ja õiglust lõplikeks ja piisavaks.
Moodsaid voorusteoreetikuid: Anscombe, MacIntyre, Foot, Taylor
Vooruseetika kriitika:

• teoreetikute pakutud vooruste loetelud ei kattu. see, mida vooruseks peetakse, sõltub ajast ja kohast.
  
• voorusteoreetikud defineerivad ümber oma eelarvamusi ja eelistusi voorusteks (ja eluviise, mis neile ei meeldi, peavad pahelisteks)
  
• ei anna juhiseid, kuidas lahendada eetilisi dilemmasid, ei võimalda vastata küsimusele „mida on õige teha.... (olukorras)“
  
• eeldab, et on olemas inimloomus, milles sisalduvad üldised käitumise ja tundmise mallid, mis on kohased kõigile inimolenditele. Paljud filosoofid, nt Sartre eitavad inimloomuse eksisteerimist.
  

9. loeng
FAKT JA VÄÄRTUS: SISSEJUHATUS METAEETIKASSE
Mis on metaeetika? Kas eetikaväidetel on tõeväärtus? Mis on eetikaväidete tõesuse aluseks?
Mis on metaeetika? – Filosofeerimine eetika üle. Metaeetika on neutraalne, ei ütle, mis on hea/halb, õige/väär.
Mis on väide? – Väide sisaldab termineid, millel on tähendus ja väitel on tõeväärtus, s.t. on kas õige või väär.
Miks arvata, et eetikaväited erinevad teistest väidetest? Eetikaväited ütlevad midagi väärtuste kohta ja seetõttu erinevad faktiväidetest.
Faktiväide - väide mingi fakti kohta maailmas.
Väärtusväide - väide, mis sisaldab väärtusmõisteid nagu hea, „peaks“.
Hume: faktiväidetest ei saa tuletada väärtusväiteid. Väärtusväite saab tuletada ainult siis, kui ka eeldustes on väärtusväide. Sel puhul tuleks ikkagi põhjendada eelduses olevat väärtusväidet.
Kaks põhilist seisukohta:

• Kognitivism – eetikaväited väljendavad uskumusi, millel on tõeväärtus. Eetikaterminid osutavad omadustele maailmas.
  
• Nonkognitivism – eetikaväidetel puudub tõeväärtus. Eetikaväited polegi ranges mõttes väited, ei kirjelda fakte ega väljenda uskumusi, vaid teeb midagi muud nt väljendab tundeid. Eetikaterminid ei osuta omadustele.
  

Kui kognitivism on tõene ja eetikaväited võivad olla tõesed, siis peab leiduma midagi, mille tõttu need väited on tõesed. Kui „vanemate inimeste aitamine on hea“ on tõene, siis peaks sellistel tegudel olema teatud moraaliomadus hea. Milline omadus see on?
Metaeetikat rajav teos: Moore „Principia Ethica“ 1903. Sarnaseid vaateid oli siiski ka enne.
Moore: enne, kui esitada eetikaväiteid, tuleb teha selgeks, mida tähendab „hea“. „Hea“ loomust ei saa seletada sellele, kes juba ei tea, mis see on.
Moore’i järgi ei saa eetilisi termineid taandada mitte-eetilistele ja eetikaväiteid ei saa tuletada mitte-eetikaväidetest. Eetilised omadused nt hea, pole määratletavad mitte-eetiliselt. Väärtustermineid ei saa määratleda faktiväidete kaudu.
Naturalistlik eksitus on eetilise või moraalse termini, omaduse vms samastamine mõne mitte-eetilise ( naturaalse ) termini, omadusega vms, mille tõttu asju väärtustatakse.
Moore’i lahtise küsimuse argument: Võime kujutleda mõnda hea naturalistlikku määratlust: näiteks X on hea siis ja ainult siis, kui X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne. Sellisel juhul saab ning on ikkagi alust küsida: “X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne, kuid kas X on hea?” järelikult ei saa head määratleda naturalistlikult.
Hea: kui head ei saa määratleda, siis a)hea on lihtne ja defineerimatu omadus või b)terminil „hea“ puudub osutus.
Moore pooldas 1. varianti . Hea on mittenaturaalne omadus, pole samastatav ühegi naturaalse omadusega. Me tunneme hea ära intuitiivselt.
Nonkognitivismi suunad: emotivism (eetikaväited väljendavad emotsioone) ja preskriptivism (eetikaväited teevad ettekirjutusi)
Emotivism

• tekkis reaktsioonina intuitsionismile
  
• nõustuvad, et eetikaväiteid ei saa tuletafa faktiväidetest. Väited jagunevad tähenduseta (religiooni, metafüüsika ja EETIKA väited) ja tähenduslikeks (tautoloogiad- matemaatika ja loogika väited; empiirilised väited – verifitseeritavad väited) väideteks.
  

Ayeri emotivism: kuna eetikaväited pole verifitseeritavad ega tautoloogiad, on nad tähenduseta. Neil pole tõeväärtust, kuid nad POLE KASUTUD. Väljendavad emotsioone ja veenavad teisi pooldama meie hoiakuid.
Eetikaväidete 2 funktsiooni: 1)väljendada emotsioone ja hoiakuid, 2)veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid.
Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast. Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust.
Stevensoni emotivism: eetikaväidetel on küll tähendus, aga see pole kirjeldav, vaid emotiivne. Mõistuspäraselt saab tegelda vaid metaeetikaga, eetikat ennast ei saa ratsionaalselt arendada.
Emotivismi kriitika:

• emotivismi aluseks on tähenduse verifikatsiooniteooria
  
• Emotivismi järgi ei erine moraali korral ratsionaalne põhjendamine manipuleerimisest, kuivõrd võivad viia hoiakute muutumisele.
  
• Moraaliotsustuste üle saab ratsionaalselt vaielda, mitte üksnes tundeid väljendada. Vaidlus toimub ühise teema üle, tunnete väljenduse korral väljendab kumbki omaenese tundeid.
  
• Moraaliotsustused on universaliseeritavad. Eeldatakse, et nad kehtivad kõigi kohta. See on midagi enamat kui isiklikud emotsionaalsed hüüatused.
  

Preskriptivism
Hare ’i järgi moraaliotsustused on

• ettekirjutavad otsustused
  
• otsustused, mille vahel on loogilised seosed
  
• universaliseeritavad
  
• otsustused, mis hõlmavad printsiipe , mida võib omavahel võrrelda ning mille üle saab ratsionaalselt kaalutleda.
  

Moraaliotsustuste tunnused

• preskriptiivsus – ei kirjelda olukordi , vaid teevad ettekirjutusi käitumiseks. vastavad küsimusele: mida ma peaksin tegema?
  
• loogiline vorm – vaid siis, kui arutluse eeldustes sisaldub imperatiiv, saab tuletada imperatiivset järeldust.
  
• universaliseeritavus - moraaliotsustusi esitades ollakse valmis seda üldistama kõikidele samasugustele juhtumitele. Kõikidele kehtib samalaadses olukorras seesama ettekirjutus .
  

Printsiibid : Hare’i järgi on moraaliarutlustes kesksel kohal moraaliprintsiibid, kuid ta ei arva, et need peaks olema jäigad. Ilma nendeta pole võimalik õppimine, sest õpitakse tegude klasse teatud tüüpi olukordades , mitte individuaalseid tegusid.
Preskriptivismi kriitika:

• selle järgi oleksid moraalsed ka teod, mida peame ebamoraalseks. piisab, kui on sobiv loogiline vorm.
  
• lubab mistahes universaliseeritud kaalutlust pidada moraaliotsustuseks
  
• ei sea piire sellele, mida võib pidada moraaliprintsiibiks. pole takistusi moraalipõhimõtete või nende hierarhia meelevaldseks muutmiseks.
  

Kognitivism
2 varianti:

• realism – leidub tõeseid eetikaväiteid
  
• veateooria – kõik eetikaväited on väärad. ei leidu moraalitõdesid.
  

Veateooria
Mackie argumendid, miks peaks realism väärtuste suhtes olema väär:

• relatiivsuse argument – moraalinormid varieeruvad kultuuriti . mõne kultuuri normi ei saa pidada ekslikuks, seega tuleb loobuda väitest, et on olemas universaalsed moraalinormid.
  
• veidruse argument - Kui moraalifaktid ja väärtused oleksid olemas, siis oleksid nad veidrad objektid: nad peaksid olema ühtaegu objektiivsed ning ettekirjutuslikud. Nende adumiseks peaks meil olema eriline võime. Kuid sellist võimet meil ei ole. Tuleb järeldada, et neid väärtusi pole olemas.
  

Mackie: moraal on väljamõeldis. me leiutame seda, mitte ei avasta eest.
Kriitikat Mackie suhtes:

• relatiivsuse argumendi vastu – moraali mitmekesisus ei näita objektiivse moraali puudumist
  
• veidruse argumendi vastu – moraaliomadusi võib käsitada teisiti, ilma et nad osutuks veidrateks.
  

Subjektivism – leidub moraalifakte, kuid nad on subjektiivsed, inimvaimust sõltuvad faktid.
Individuaalne subjektivism: eetikaväidetel on tõeväärtus, nad käivad iga indiviidi hoiakute kohta. Moraaliotsustus on esteetiline maitseotsustus. Isikutevaheline kriitika pole võimalik.
Ideaalse vaatleja teooria: Faktid on küll vaatlejast sõltuvad, kuid see on täiuslikult ratsionaalne hüpoteetiline vaatleja. Võimaldab moraali universaalsuse. AGA me ei tea, milline see vaatleja oleks ja mida otsustaks.
Kogukondlik relativism: moraalifaktid sõltuvad kogukonnast.

• ei saa kritiseerida teisi kultuure
  
• teisitimõtlejatel või reformaatoritel pole kunagi õigus, nad eksivad moraalselt, sest on vastuolus kogukonna normidega.
  
• kui inimene kuulub mitmesse kogukonda, võib tekkida lahendamatu moraalikonflikt.
  
• moraal peaks olema midagi kultuurist ja kogukonnast kõrgemat, mille alusel neid hinnata saaks.
  

Realism jaguneb omakorda naturalismiks (eetikaväidete tõesuse tagavad naturaalsed omadused) ja mittenaturalismiks (eetikaväidete tõesuse tagavad mittenaturaalsed omadused).
Naturalism
Tänapäeval 2 peamist versiooni:

• reduktsionism – moraaliomadused on identsed teatud moraaliväliste ja naturaalsete omadustega. Brandt , Lewis, Jakson, Railton
  
• antireduktsionism – moraaliomadused on ise naturaalsed omadused, mis ei taandu teistele omadustele. (Cornelli realism – Sturgeon, Boyd, Brink, Sayre-McCord) Moraaliomadused pole samastatavad moraaliväliste omadustega ja neid ei saa nende kaudu ka analüüsida. Moraaliomadused on seotud moraaliväliste omadustega kas kaasumise v mitmeti realiseeritavuse vms teel.
  

Antireduktsionism põhjendab vajadust moraaliomaduste järele sellega, et moraaliomadused esinevad meie parimates seletustes. Eeldatakse, et kui mõne nähtuse seletuses viidatakse teatud omadusele, siis on tegemist reaalse omadusega.
Moraalifunktsionalism (Frank Jackson) – püüab leida analüütilisi seoseid moraaliterminite ning naturaalsete terminite vahel.

• Moraaliomadusi saab määratleda funktsionaalse definitsiooniga, mis põhineb seostel, mis esinevad rahvamoraali teoorias: see on see omadus, mis täidab rahvamoraali teoorias määratletud rolli.
  
• Moraaliomadused KAASUVAD kirjeldavatele omadustele
  
• KAASUMINE: mistahes kaks täielikult määratletud olukorda, mis erinevad mõne moraaliomaduse poolest, erinevad ka mõne kirjeldava omaduse poolest.
  

10.loeng
VABADUS
Vabaduse probleem esineb erinevates filosoofiavaldkondades:

• Metafüüsikas – tahtevabadusega seotud küsimused
  
• Eetikas – vabaduse ja vastutuse vahekord
  
• Esteetikas – tsensuuri ja loomingulise vabaduse küsimus
  
• Poliitikafilosoofias – nn puutumatuse ala küsimused: mil määral saab isik ühiskonnas toimida ilma piirangute ja hukkamõistuta? Millisel alusel tohib riik sekkuda inimese ellu, keelata ja sundida ?
  

Vabaduse filosoofia põhiküsimused
I Mis on vabadus?
Immanuel Kantilt pärineb eristus negatiivse ja positiivse vabaduse vahel:

• Negatiivne vabadus: vabadus on kitsenduste puudumine. Oled negatiivses mõttes vaba, kui keegi ei sunni ega takista sind.
  
• Positiivne vabadus: me pole vabad, kui järgime oma tunge ja kalduvusi, vaid siis, kui meie elus valitseb mingi moraalne seisund. Vabadus on enesevalitsemine, autonoomia . Oled positiivselt vaba ainult siis, kui käitud oma kõrgema, „tõelise“ mina järgi.
  

Pole täiesti selge, kas negatiivne ja positiivne vabadus tähistavad erinevaid 1)vabaduse liike või 2)vabaduse kontseptsioone. Alati pole ka selge, kas kontseptsioon on deskriptiivne (mis vabadus on?) või normatiivne (mis vabadus peaks olema?).
MacCallumi triaad : Pole tegu kahe eri vabaduse liigiga! Kogu vabaduse diskussiooni saab analüüsida ühte tüüpi vabaduse kolme eri aspekti kaudu: S on vaba C-st, tegema A.
Kes on vaba? Millest vaba? Mida tegema?
II Vabaduse subjekt
Reeglina üksikisik , mõnikord isikute rühm. Iga tööline eraldi vaba lahkuma proletariaadi klassist , aga kollektiivselt (klassina) pole see võimalik.
Tavakeel võib eksitada: „tee on vaba“ ei tähenda, et teel on vabadus midagi teha, vaid inimesel, kes mööda teed kõnnib.
Kas ajuvaba, alkoholivaba on vabaduse juhtumid ?
III Vabaduse piirajad
Üldistavalt:

• Negatiivse vabaduse puhul: takistuseks on toimijale välised asjaolud . Aga mitte kõik välised asjaolud, vaid ainult teiste inimeste teod! Looduslikud takistused ja võimetused ei puutu asjasse. Võimetus pole vabaduse puudumine!
  
• Positiivse vabaduse puhul: takistuseks on toimija seesmised asjaolud.
  

Piiripealsed juhtumid: kas majanduslikud asjaolud on vabaduse takistajad? Kas töötus ja vaesus teevad inimesi vaid võimetuks või ka mitte-vabaks?
Liberaalid /libertaarid eitavad: vabaduse piiramine on siis, kui keegi KAVATSUSLIKULT takistab.
Sotsialistid/egalitaarid jaatavad: inimesed vastutavad ka oma tegude eest, mis kaudselt mõjutavad.
Ähvardamine, ebameeldivus jne ei piira ega vähenda vabadust!!!
IV Vabadus teha... mida?
Kas teo vabaks pidamine sõltub teo väärtusest? Millise tegevuse takistamisel on tegu vabaduse piiramisega?
V Kas vabadust saab mõõta?
Kas saab väita, et üks inimene/ühiskond on vabam kui teine?

• Ei saa, sest me ei tea üksikisikute valikute arvu ja nende realiseerimise võimalusi
  
• Jah, saab, kui mõtleme konkreetsete üksikvabaduste rahuldatusest.
  

Mõned piirangud on siiski tõsisemad kui teised.
VI Vabaduse väärtus/staatus
Milline on vabaduse staatus teiste väärtuste seas (nt tõde, õiglus)?
Nozick : Vabadus on tähtsam kui õiglus.
Berlin: Ei tasu naiivselt eeldada, et väärtused sobivad omavahel hästi kokku.
Vabaduse väärtus võib olla olukorriti erinev: Egiptuse põllumees vajab rõivaid ja ravimeid enne ja rohkem kui isiklikku vabadust.
11. loeng
ÕIGLUS
I Sissejuhatus
Aristotelesest alates eristatakse kaht õigluse liiki:

• Jaotav e distributiivne e sotsiaalne e majanduslik õiglus. Põhiküsimused: 1)Mis hüvesid tuleks/saaks jagada? 2)Kelle/mille vahel jagada? 3)Mis on „õige“ jaotus? 4)Mis on õigluse staatus?
  
• Korraldav e võrdsustav e rektifikatoorne e kommutatiivne e korrektiivne õiglus. Küsimus vahetus- suhtest . Õiglane tähendab siin õiget proportsiooni. Teenuse/asja eest tasumine, kahju ja hüvituse vahekord, kuriteo ja karistuse vahekord.
  

Jaotava õigluse 3 keskset paradigmat/ kontseptsiooni : egalitaar-liberalism, libertarianism, kommunitarism .
II Egalitaar-liberalism
* Rawls
Õigluse eeldused:
- Inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed
- Hüvesid on suhteliselt vähe ( nappuse ja külluse vahepeal )
Peaküsimus: mis printsiipide alusel tuleks elu korraldada, et olukord oleks õiglane?
Vastus: nende printsiipide alusel, mis valitaks nn „hüpoteetilises algolukorras“.
*Hüpoteetiline algolukord : Kujutletav olukord, kus inimesed ei tea oma kohta ühiskonnas, oma andeid ja võimeid, ega seda, mis on hüve ja mida ihaldatakse. Küsimus seisneb selles, et millised õigluse printsiibid siis valitaks, tingimusel, et nende printsiipide järgi tuleb elada ka siis, kui nad saavad teada, kes nad on.
Rawls leiab, et inimesed valiksid 2 printsiipi :

• Vabadusprintsiip – kõigil peab olema võrdne õigus kõige ulatuslikumale totaalsele võrdsete põhivabaduste süsteemile, mis on ühitatav ühesuguse vabadusesüsteemiga kõigi jaoks.
  
• Erinevusprintsiip – sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korraldada nii, et nad toovad suurimat kasu neile, kes on kõige halvemas olukorras.
  Loogika: kuna te ei tea, kas olete rikas või vaene, on lollikindel teha halvim võimalik tulemus võimalikult heaks.
  

Egalitaar-liberalismi kriitikat:

• Alushüved: mille hulgast valida? Rawls eeldab, et hüpoteetilises algolukorras tahab inimene vabadust, võimalusi ja sissetulekuid. See kõlab nagu kapitalistlik ühiskond.
  
• Printsiibid: paljud kahtlevad, kas on ratsionaalne valida just neid printsiipe, äkki inimesed riskivad suurema kasu pärast. Rawlsi erinevusprintsiip diskrimineerib andekaid ja edukaid, sest nende omandit jagatakse vaesematele ja kehvematele. Miks peaks edukad sellega nõustuma?
  

III Libertarism/libertarianism
*Nozick
Õigused isiklikule vabadusele ja eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud. Neid ei tohi piirata ühegi sotsiaalse hüve saavutamiseks. Riik kui öövaht: peab kaitsma omandit varguse, vägivalla jne eest. Ressursside ümberjaotust reguleerigu ainult vabaturg, kingitused ja vabatahtlikud annetused.
Õigluse kontseptsioonid :

• Eesmärkidepõhised printsiibid: nt õiglane on, kui on1% rikkaid vms.
  
• Malli - e skeemipõhised printsiibid: nt igaühele vastavalt töökusele, andekusele vms.
  
• Ajaloolised: sõltub hüvede jaotuse kujunemisest
  

Nozick: Kõik on väärad! Välja arvatud tema enda ajaloolise õigluse kontseptsioon. Nozick teiste kontseptsioonide vastu: mis iganes õiglane olukord muutub vabaduse tingimustes ebaõiglaseks. On ainult halvad valikud: 1)vaba toimimise keelamine või 2)ümberjagamine mingi aja pärast.
Nozicki õiglusteooria on nn ajalooliste õiguste teooria. Mingi hüve jaotus on õiglane, kui see on saadud legitiimse protseduuriga, st
- omandatud ilma, et oleks enne kellelegi kuulunud (töö ja võimete rakendamisega)
- saadud üleandmise kaudu (vahetused, kingitused)
- saadud ebaõigluse kõrvaldamisest.
Libertarismi kriitikat:

• Chamberlaini näide: Nozick eeldab, et ainus nurin tekkiva ebavõrdsuse puhul on kadedus, aga selleks võib olla ka nt võimu ja kontrolli suurenemine vähemvarakate üle. Et külastajad nõustuvad piletiraha maksma (ja protsendike Chamberlainile), ei tähenda, et nad nõustuvad ebavõrdsusega.
  
• Välistab mõned ühiskonna süsteemid: kui riigimakse tohib koguda vaid politsei-, kaitse- ja kohtusüsteemi ülalpidamiseks, pole selles riigis haridus -, tervishoiu- ega transpordivõrku.
  
• Ebaõiglane algne omandamine. Mis saab, kui algne omandamine on olnud ebaõiglane? Kui kaugele tuleb algse omandamise otsinguil minna? Kas peaks maad tagastama indiaanlastele?
  

IV Kommunitarism
*Walzer
Oluliseks tunnuseks on universaalsete õiglusprintsiipide kriitika:

• Printsiipide otsing näitab, et puuduvad üllamad sotsiaalsed väärtused ( solidaarsus , hoolivus jne), mille olemasolul pole tarvis nõuda õigusi või rõhutada kohustusi.
  
• Universaalsed õiglusprintsiibid on müüt. Õiglus pole abstraktsete normide kogum, mille järgi peab kogu planeedil elama.
  

*Partikulaarsus: Õiglus on seotud partikulaarse kogukonna ühiste arusaamadega. Õigluse olemuse mõistmiseks tuleb teada, mis on õiglus inimestele, kes jagavad kultuuri X.
Kommunitaarsusega kaasneb sageli konservatiivsus. Riik peab püüdma säilitada traditsioone.
*Walzeri õigluse sfäärid. Erinevaid inimtegevuse sfääre juhitakse erinevate õiglusprintsiipide alusel:
- tervis - vajaduse järgi
- raha – teenete järgi
- ametid – võimete järgi
- kõrgem haridus – talendi järgi
Õiglus seisneb 1)igale sfäärile omase printsiibi järgimises, 2)sfääridevahelise piiri hoidmises
Kommunitarismi kriitikat:

• Sfääri ja kultuuri identsus. Kuidas tuvastada erinevaid sfääre ja kultuure? Mis on nende kriteerium ? Walzer vastu: see on vale küsimus, sest universaalse kogukonna/kultuuri mõiste on müüt.
  
• Printsiipide vaieldavus – Dworkin : sfäärid ja printsiibid pole ette antud, neid on raske tuvastada. Nt teatud arstiabi on tasuta, teatud mitte.
  
• Kultuuride suletus – Walzer propageerib kultuuride suletust. Kuidas suhtuda naiste allasurumisse islamimaades ja vabaduse piiramisse totalitaarsetes riikides? Kas piirata ÜRO ja teiste organisatsioonide tegevust?
  

12. loeng
KUNST
I Sissejuhatus
Mis mõttes käsitleme kunsti?

Kunsti tõlgendamine: mis on tõlgenduse kriteerium? Kas kunstiteosel on üks või mitu tõlgendust?

Kunsti hindamine: kas leidub tunnuseid, mis on teoses alati väärtuseks? Mis on hinnangute loogiline staatus?

Kunsti ontoloogia : mis tüüpi asjad on kunstiteosed ?

Kunsti definitsioon: kas kunst on defineeritav? Mi on kunstiks olemise piisavad ja tarvilikud tingimused?
II Anti- essentsialism
*Weitz, Kennick, Ziff, Gallie
Traditsioonilised teooriad püüavad võimatut , kunsti ei saa defineerida! Kunstile on omased muutused ja loomingulisus, seega langeb aja jooksul ära igasugune definitsioon. Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni,vaid „perekondlike sarnasuste“ alusel.
Keelelise pädevuse tees.Kennick: me suudame eristada kunstiteoseid mittekunstiteostest, sest me oskame inglise keelt, s.t teame kuidas kasutada sõnu kunst ja kunstiteos .
Kennicki kaubaladu.
Anti-essentsialismi kriitikat:

• Ühtne kunstiteoste klass. Kennicki argument oli selline: 1)me oskame kasutada mõistet kunst, 2)see kasutusoskus määrab ühtse kunstiteoste kogumi, 3)seda kogumit vaadeldes ilmneb, et neil pole ühiseid omadusi. 2. on aga vale, sest kasutus ei määra ühtselt kunstiteoste klassi.
  
• visuaalselt eristamatud paarid. Duchamp tegi tavalisest asjast kunstiteose . Järelikult Kennicki kaubalaos tuvastab inimene kunstiteosed juhuslikult.
  

III Institutsionaalne kunstiteooria
*Dickie, Diffie, Davies
Väidavad, et kunsti saab küll defineerida.
Institutsionaalne kunstidefinitsioon: Liigitavas tähenduses on kunstiteos 1) artefakt 2)millele on mõni teatud sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel toimiv isik või isikute grupp omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. – Dickie.
Põhimõistete selgitus :

• liigitav tähendus – vastandina kunsti väärtustavale tähendusele
  
• artefakt – inimese poolt tehtud asi. Mitte kogu artefakt, vaid mingi tahk.
  
• hindamisele kandideerimine – teatud omaduste presenteerimine , mida kunstnik peab väärtuslikuks ja esitamisväärseks
  
• kunstimaailm – kunstnikud, kunstikriitikud, kuraatorid jms.
  

Kriitikat:

• Formaalne vs mitteformaalne. Dickie iseloomustab kunsti kui formaalset institutsiooni (kellegi nimel...staatuse omistamine). Kunstnikuks või kunstikriitikuks olemine ei nõua formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitteformaalne institutsioon !
  
• Wollheimi dilemma. Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtuvalt? Kui jah, siis põhjendid ongi see, kust võiks võrsuda kunsti definitsioon. Kui ei, siis pole tegemist kunstiteooriaga.
  Dickie vastus: põhjendid on, aga ainult neist jääb väheks, on vaja ka kunstimaailma kinnitust.
  

IV Esteetiline kunstiteooria
*Beardsley, Tolhurst, Zangwill, Osborne , Schlesinger
Kunsti saab defineerida esteetilise mõiste kaudu: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui (1) x on loodud kavatsusega esile kutsuda (2) esteetiline kogemus.
*Mis on esteetiline kogemus?
Peamiselt kahte liiki teooriad:
- sisukeskne: esteetiliste omaduste kogemine
- afektikeskne: keskenduvad sellele, mida tähendab omada esteetilist kogemust; mis tunne on kogeda esteetiliselt.
Esteetiline kogemus Beardsley järgi:

• objektile suunatus – teosesse neeldumine
  
• vabaduse tundmine – mittekammitsetus, relax tunne
  
• irrutatus – objekt on emotsionaalselt eraldatud, nt õudne , aga turvaline
  
• aktiivne avastusrõõm – ahhaa efekt
  
• terviklikkus – kogemus on ühtne ja sidus
  

Kõik tingimused pole korraga vajalikud, vaja on 1. ja ülejäänuist kolm.
Kavatsustest:

• kunstiteos ei pea de facto tekitama esteetilist kogemust
  
• lisaks esteetilisele kavatsusele võib olla ka teisi taotlusi
  
• ka looduslikud objektid saavad pakkuma E-kogemust, aga kuna pole E-KAVATSUST, pole see kunst
  
• E-kavatsust ei pea olema, kui objekt kuulub liiki/zhanri, millel on esteetiline eesmärk
  

Esteetilise kunstiteooria kriitikat:

• Mitte-esteetiline kunst. On kunstiteoseid, mis ei taha esile kutsuda e-kogemust, 1)kontseptuaalne kunst (Duchamp), 2)poliitiline kunst (nt Uus- Guinea kaitsekilbid). Seega esteetiline kunstidefinitsioon on liiga kitsas .
  
• Esteetiline mitte-kunst. On asju millel on E- kavatsus , kuid mis pole kunst: 1)autod, 2)sport. Järelikult on EKD liiga avar.
  

V Narratiivne kunstiteooria
* Carroll , Levinson, Danto
Kuulub ajalooliste kunstiteooriate kategooriasse.
x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva kunstiga – kunstitraditsiooniga.
Kunstiajalugu /traditsioon (seos) kandidaat-teos.
Kunsti tuvastamise strateegiad:
defineerimise asemel tegelegem kunstiks saamise protsessiga, mis sisaldab ratsionaalseid põhjendamise strateegiaid . Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunsti ajalukku kuuluvate teoste:

• kordamine (traditsiooniline aspekt). Kunsti tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnevaid teoseid.
  
• avardamine ( evolutsiooniline aspekt). Mingi kunstilise probleemi lahendamise korral
  
• hülgamine ( revolutsiooniline aspekt). Eelnenud kunsti tegemise viiside suhtes. Tavaliselt heidetakse kõrvale vahetute eelkäijate väärtused ja väärtustatakse kaugemat kunstitraditsiooni. Nt ekspressionistid taunisid realismi ja tunnustasid keskaegset kunsti.
  

Narrativismi kriitikat:

• Esimese kunstiteose probleem: kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos? Esimest kunstiteost ei saanud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda
  
• Probleeme narratiividega: 1)Carrolli teooria on liiga paljulubav 2)kuidas otsustada teineteist välistavate narratiivide vahel? 3)kuidas toimida „vägivaldsete“ narratiivide puhul? kas keegi teine tohib minu teost kunstitraditsiooniga siduda?