Sissejuhatus filosoofiasse (0)

FLFI.00.001 SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE (3 EAP) 2014/2015 kevad ST
1.-2. LOENG: SISSEJUHATUS + FILOSOOFIA JA MUU
1. Sõna „filosoofia“. Mõiste etümoloogiat (sõnade päritolu õpetus; sõna algupära). Koolkonniti erinevused.
Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia - tarkus. Sõna „filosoofia” esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Ka Pythagoras ja Sokrates on nimetanud end tarkusearmastajateks.
Filosoofia mõiste:
1) „ Distsipliin , mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria , mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme.“ S. Blackburn
2) „Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas – aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses.“ E. Salumaa
Filosoofilisi probleeme käsitletakse üldjuhul koolkondades. Koolkondi/voolusid seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest : põhiprobleemidest ja meetoditest, mida ei panda igapäevaselt kahtluse alla, st igal filosoofia koolkonnal on omad küsimused, millega nad tegelevad.
Albert Calmus (1913-1960): „On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastava filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata.“
FILOSOOFIA VOOLUD JA KOOLKONNAD:
eksistentsialism, analüütiline filosoofia – eelkäija Frege, klassikud Moore , Russel , Wittgenstein – (ideaalkeelefilosoofia Russell , Camap, varane Wittgenstein, tavakeelefilosoofia Austin, Ryle , hiline Wittgenstein), fenomenoloogia, pragmatism , marksism , (post) strukturalism , neotomism jne.
Analüütiline filosoofia: mõistelise selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus , argumentide esitamine, hämarate teemada vältimine .
FILOSOOFIA VALDKONNAD:
teoreetiline filosoofia epistemoloogia , metafüüsika, vaimufilosoofia, keelefilosoofia ja loogika .
prkatiline filosoofia poliitikafilosoofia Mis on riik? Milline on õige valitsemisvorm?
eetika ehk moraalifilosoofia Mis on moraalselt õige käitumine? (N- eetika ); Kas/mis tingimustel võib valetada? (N-eetika): Kas moraaliotsustused on tõeväärtusega? (M- eetika).
esteetika ehk kunstifilosoofia Mis on ilu? Mis on kunst ?
õigusfilosoofia
haridusfilosoofia.
2. Milliste küsimustega tegeleb epistemoloogia?
Epistemoloogia on tunnetusteooria ehk teadmusteooria. Põhiküsimused: Mis on teadmine? Mida me teame? Mis erinevus on teadmisel ja pelgal uskumusel või arvamusel? Millised on teadmise kriteeriumid? Millised on õiged meetodid teadmiste hankimiseks? Millised on teadmiste allikad? Mida me teame? Mida on üldse võimalik teada? Kuidas defineerida teadmist?
Epistemoloogia põhisuundad:
empirism – kõik, mis on mõistuses, on pärit kogemustest. (John Locke – inimene sünnib puhta lehena). Francis Bacon
ratsionalism – mõistuse rõhutamine. Teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine. Rene Descartes , Spinoza.
Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust.
3. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ( olemisõpetus , põimunud metafüüsikaga) ja mis valdkonna alla ta kuulub?
Ontoloogia ehk olemisõpetus. Metafüüsika haru. Põhiküsimus: „Mis on olemas?” Ei ole õpetus selle kohta, kuidas olla või elada. Mis liiki asju on olemas? Millised on kõige üldisemad olemasolu liigid? Mis liiki asjad eksisteerivad iseseisvalt, sõltumatult?
4. Nimetage filosoofia 3 ratsionaalset tunnust!
1. Üldisus Kas ja kuidas inimene saab üldse midagi teada? Mis on üldse olemas? Mis mõttes? Kas vaim on materiaalne?
2. Abstraktsus Probleemide teisendamine konkreetsest abstraktsesse. Iisraelil on õigus rünnata Iraani? Riigil A on õigus rünnata B?
3. Kriitilisus 1. iseenesestmõistetavuste suhtes; 2. teiste filosoofide mõtete, teooriate jms suhtes ;3. oma enese eelduste suhtes.
5. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes!
Erinevus: filosoofia ei paku valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata. Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi püsivaid õpetuslauseid, ei lunastust ega pääsemist. Sokrates ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof , kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.
6. Mida õpetab filosoofia Russelli (loogilise analüüsi filosoofia rajaja) arvates? Konstrueerige näide! (VT ABSTRAKTSUSE NÄIDE)
7. Selgitage milles seisneb tarvilike ja piisavate tingimuste meetod? Konstrueerige näide!
Millised on printsessiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused? •“naissus” on printsessiks olemiseks tarvilik, ent mitte piisav tingimus – leidub naisi, kes pole printsessid. Lisada “kuninglik päritolu”? •Seega, “naissus” ja “kuninglik päritolu” on eraldivõetuna tarvilikud, aga ainult koos on nad piisavad. “Miski on printsess siis ja ainult siis kui ta on (1) naine ja (2) kuningliku päritolu.”
8. Selgitage filosoofiliste probleemide iseloomu I. Berlini järgi!
I. Berlin: ei empiirilised ega formaalsed! I. Berlini vastus: 1) Empiirilised küsimused: *Kus on Peetri Mantel ? Teeme kindlaks vaatluse teel. 2) Formaalsed küsimused: *Palju on 2+3? Vastuse saame arvutades 3) Filosoofilised küsimused: *Mis on aeg? Pole võimalik vastata vaatluse ega arvutuse teel! Probleemid mitmekesised : ühed käsitlevad fakte teised väärtusi; ühed puudutavad sõna teised sümboleid. Neile pole võimalik vastata ei vaatluse arvutluse induktiivsete ega deduktiivsest meetodite abil.
9. Miks võiks varakeskaegset astronoomiat pidada filosoofiliseks distsipliiniks Berlini järgi?
Niipea kui mõni peamurdmist tekitav, “imelik” küsimus osutub sõnastavaks nii, et sellega saab tegelema hakata mõni empiiriline või formaalse distsipliin, lakkab see küsimus olemast filosoofiline ja hakkab kuuluma tunnustatud teadusele. Astronoomia oli varakeskajal filosoofiline distsipliin, kuna seni, kuni vastused küsimustele tähtede ja planeetide kohta ei olenenud vaatlusest, katsest ja arvutusest, vaid võrsusid sellistest mitte-empriirilistest arusaamadest, nagu näiteks see, et täiuslikul kehal on jumalikust või looduslikust sihist määratud liikuda vaid ringjoones.
Platon Õpetus ideedest. Nähtav maailm oma konkreetsete objektidega on näiline, tõeliselt on olemas igavesed, muutumatud, universaalid (ilu ise, headus ise, inimese idee, hobuse idee, arvud ja nendevahelised suhted jne). Platonism nüüdisaegses metafüüsikas: on olemas abstraktsed objektid, mis ei paikne aegruumis ega meie mõistuses (nt matemaatilised objektid).
Enne filosoofiat ja teadust oli müüt. Thalese jt eelsokraatikute mõtted selle kohta, mis on kõige oleva algeks (vesi, õhk 4 algelementi..) kuuluvad ühtviisi nii filosoofia kui loodusteaduse ajalukku. Teadusfilosoofia? = Induktsiooniprobleem Kõik luiged, keda seni on nähtud on valged. Järelikult: kõik luiged on valged. Igal luigel on omadus olla valge. Kas selline järeldus annab meile teadmise luikede värvi kohta? Realism vs instrumentalism Realism: teaduslikud teooriad kirjeldavad (või vähemalt on nende eesmärgiks kirjeldada) maailam säärasena nagu see tegelikult on. Füüsikalised jõud ja väljad, aatomid ja molekulid on looduses päriselt olemas. Instumentalism: teaduslikud teooriad on vaid vahendid vaadeldavate nähtuste seostamiseks, teooriatel puudub tõeväärtus. Füüsikalised jõud ja väljad, aatomid ja molekulid on kasulikud fiktsioonid, mis on vajalikud arvutuste ja ennutuste tegemiseks.
Filosoof kui metateadlane = metafüüsika (mis eksisteerib?); filosoof kui grammatik/ kartograaf = tähendusteooria ehk semantika (sõnade tähendused: mida väljendid meile tegelikult ütlevad?); filosoof kui terapeaut = eetika ehk moraaliõpetus (kas tappa tohib? Kas valetada tohib?). Religiooni ja filosoofia sarnasusi : Kuidas, miks on maailm tekkinud? Kas meil on vaba tahe ? Mida tohime teistele teha? Kas hing eksisteerib kehata?
3. LOENG: TÕDE
1. Tõde filosoofilise probleemina. „ Tõeteooria ” tähendused.
Eetikas : Kas (ja mis tingimustel) peaks rääkima tõtt? (Hädavale + „tõde on valus kuulata“)
Esteetikas: Mis asi on kunstitõde (eriline tõeliik või lihtsalt õde kunstis?)
Epistemoloogias: Kuidas teame tõde? Mille alusel tunneme tõe ära?
Keelefilosoofias: Milline on fraasi „on tõene“ roll keeles?
“Tõetooria” on teooria: 1) tõekandjatest ( laused /faktid vms); 2) tõefraasi (“on tõene”) funktsioonist; 3) tõe kriteeriumist; 4) tõest endast. 5) sõna “tõene” tähendusest; 6) mida tähendab mõiste “tõene”; 7) sellest, mida tähendab omada tõe mõistet.
2. Milles seisneb nn tõekandjate küsimus? Miks ei saa olla autod ja kivid tõesed?
Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjadega (majad, kivid) seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende asjade kohta midagi väita. “Tegelikult on tõed ja väärused arvamuste ja väidete omadused, ja seepärast ei saaks puhtalt materiaalne maailm – just sellepärast, et ta ei sisaldaks ei arvamusi ega väiteid – sisaldada ka mitte mingit tõde ega väärust.” Bertrand Russell (1994) Täpsustused ja erandid: 1.Tõesust ei omistata mitte igasugustele keelelistele ühikutele. “Kõik tudengid peavad tarbima kanepit!” ( käsk ) “Kui vanalt tuleks alustada seksuaaleluga?” (küsimus) 2. Tõeteooria ei tegele (reeglina) selliste väidetega “tõeline” = näidis, eeskujulik, ehtne.“Ta on tõeline kommunist” “Tõeliseid isiksusi on uues riigikogus vähevõitu”.
TRADITSIOONILISED TÕETEOORIAD: KORRESPONDENTSUSTEOORIA, KOHERENTSUSTEOORIA, PRAGMATISMI TÕETEOORIA.
3. Korrespondentsusteooria ehk vastavusteooria
Platon, Aristoteles , Thomas Aquinost, Bertrand Russel. Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene ainult siis, kui X vastab faktile. Nt: Väide “kass on katusel” on tõene siis, kui mõni kass on tõepoolest katusel, väär aga siis, kui seal pole mingit kassi. Korrespondentsusteooria kriitikat: 1. Kuidas näidata vastavust? 2. Moraalsed faktid (ei suuda ära tõestada) 3. Aprioorsed väited (Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5?).
4. Koherentsusteooria
G. W. Leibniz , B. Spinoza, H.H. Joachim, O. Neurath. Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes: väide ( uskumus ) on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega ( uskumustega ). Nt: X sündis 1900a. Sama X sündis 1903a. Ei ole kooskõlas, sest üksja seesama isik ei saa sündida kahel erineval ajal. Koherentsusteooria kriitikat: 1. Empiirilised tõed 2. Mis uskumuste süsteem? (Kelle uskumustega peab väide olema kooskõlas, selleks et see väide saaks olla tõene? (Kõikide tarkade inimeste? Suure juhi? Enamuse? Ühiskonna? Kirikuisade? Teadlaste ?) 3. Piiskop Stubbsi probleem. 4. Jane Austeni mõrva probleem (usutakse erinevaid asju).
5. Pragmatismi tõeteooria
C.S. Pierce . W. James. F.C.S. Schiller . J. Dewey. Pragmatistide (kr pragma “tegu, tegutsemine”) tõekontseptsioonid. Tõesed on sellised uskumused... mis “töötavad”, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad, millesse on kasulik uskuda . Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kriitikat: 1. “Töötama” kahemõttelisus (A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et “tõene on see uskumus, mis töötab”? Sõna “töötama” on kahemõtteline: 1) mingi uskumus prognoosib juhtuvat või siis 2) mingi uskumus varustab meid energiaga.) 2. Kasulik väärus/kasutu tõde (Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib olla vägagi kahjulik. Tõed võivad olla kasutud.) 3. Mis on tõe otsimise point?
6. Deflatsionismi (de + ld flare 'puhuma') tõeteooria – laskem tõest ja tõeteooriatest õhk välja
Frank P. Ramsey. A. J. Ayer . P. F. Strawson. W. V. O Quine. Tõeprobleemidega pole mõtet vaeva näha. Tunnused: tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu eelmised teooriad on eeldanud. Tõel pole mingit deep i olemust – pole kõigi tõdede ühisolemust. Tõeprobleem on filosoofe masendanud seetõttu, et nad otsivad seda, mida ei ole olemas!

7. Milles seisneb tõefraasi funktsioon?

Erinevad vastused, seetõttu mitmeid silte, mida reeglina peetakse deflatsionismi liikideks. 1. Stiililine jms otstarve (rõhutav, stiililine, süntaktiline). Pole väga selge, mida Ramsey silmas peab. 2. Üldistav otstarve. Quine ja Ramsey: tõefraas on üleliigne omistatuna ühele antud lausele. “on tõene, et Ceasar mõrvati” = “Ceasar mõtvati”. Ent tõefraasi on vaja lause puhul, mis pole antud. Võime tahta öelda, et kõik, mis keegi mingil juhtumil ütles, oli tõene. “kõik, mida Newton ütles, on tõene” ei võrdu “kõik, mida newton ütles.” 3. Kinnitav otstarve terminid tõene ja väär ei tähenda midagi, vaid funktsioneerivad lauses lihtsalt kinnitamise ja eitamise märkidena. “On tõsi, et sajab.” 4. Väljenduslik otstarve Tõene funktsioneerib üllatuse, kahtluse väljendajana. “On see tõsi, et..”

8. Deflatsionismi kriitikat

1. Hüpteetilised otsused - (“Kui p on tõene ,siis q”) ei ole sõnal “tõene” kinnitavat rolli. Näide: “on tõsi, et päike paistab” “kui on tõsi, et päike paistab, siis …” ) 2. Tõde kui väärtus – (Miks me tõemõistest oma elus vägagi lugu peame?). Kriitika põhiidee: leida fraasi “on tõene” tarvitusjuhtum, mis ei klapi teooria poolt väidetud tõefraasi rollidega.

9. Selgitage tõefraasi pimekasutuse probleemi!

Oletame, et ma kuulen kedagi ütlemas, et “ma ei aktsepteeri Paris Hiltoni väidetut, ma eelistan asja sügavamalt uurida”. Ent mina, kes ma tean Paris Hiltonit väga hästi, kuid teadmata, mida ta ennist ütles, kostan seepeale , “Paris Hiltoni väide on tõene”. Ütlusega “Paris Hiltoni väide on tõene” ei esita ma Paris Hiltoni väidet, ega ka korda seda—kuidas ma saaksin seda teha, kui ma isegi ei tea, mida Paris Hilton väitis.

10. Milles erinevad pragmatism ja intellektualism Jamesi järgi?

Nad on erineval arvamusel, mida täpselt võiks tähendada termin “sobivus” ja mida termin “tõelisus”. Ütluses, et tõde on sobivuses tõelisusega. Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. Kas Jamesi järgi on olemas absoluutseid tõdesid? On küll... Absoluutselt tõene, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda.

12. Selgitage tõefraasi üldistavat, performatiivset (informatsiooniline, informeeriv) ja ekspressiivset (väljendusrikas, ilmekas) funktsiooni? Mida tähendab, et „on tõene“ on performatiivne väljend? Seda öeldes sooritab inimene mingi teo.Milles seisneb „tõe/tõesuse“ ekspressiivne otstarve? Strawsoni järgi on fraasil “on tõene” lisaks nõustumise ja kinnitamisele veel ka ekspressiivne otstarve: “on see tõsi, et...” “on see ikka tõene, et...” “kui see on tõsi no siis ma küll ei tea” Sarnastes väljendites funktsioneerib “tõene” üllatuse, kahtluse ja mitteuskumuse väljendajana.
4. LOENG: EETIKA ÕIGE JA VÄÄR
Kr ehtos komme , tava, harjumus, iseloom.
Eetika harud:
Normatiivne eetika (normid) Teooriad selle kohta, milles seisneb moraalselt hea käitumine. Milline on õige ja milline väär käitumine? Varastamine (valetamine jms) on väär, sest... (erinevate normatiivsete teooriate vastused).
Normatiivse eetika küsimusi : Mis see on, mis määrab ära meie tegude moraalse väärtuse? Milliseid moraalinorme tuleks järgida? 3 normatiivsete moraaliteooriate tüüpi:
1) konsekventsialism ehk tagajärje-eetika
Utilitarism – konsekventsialistlik teooria: õige tegu on välja rehkendatav, kui me uurime järele erinevate tegude võimalikud tagajärjed. Kasulikkuse printsiip: tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne (naudingut, heaaolu), on antud tingimustes õige tegu. Jeremy Bentham: õnnearvutus. Arvutamisel tuleb arvesse võtta teo tagajärjeks olevate naudingute ja valuaistingute mitmeid omadusi: tugevus, kestus, kindlus , ajaline lähedus , viljakus, puhtus , ulatus.
John Stuart Mill ei poolda õnnearvutust. Ta eristas kõrgemaid ja madalamaid naudinguid. Kaks utilitarismi tüüpi: teoutilitarism – tegu on õige siis, kui tal on head tagajärjed, st toob kaasa portsu õnne. Reegliutilitarism – tegu on õige siis, kui järgib reeglit, mis kuulub säärasesse reeglite süsteemi, mille järgimine toob kaasa palju õnne kogu ühiskonnale.
Utilitarismi tugevused: annab konkreetse juhise, lahenduse igale olukorrale. Ei ole üldsõnaline. Kriitika: Õnne on raske mõõta ja võrrelda. Kes suudaks näha ühe teo kõiki võimalikke tagajärgi? Õigustab ebamoraalseid tegusid . Nt ühe inimese kiusamine pakub tervele kambale naudingut.
2) deontoloogia ehk kohuse-eetika kr deon - 'kohustus'
Inimesel on teatud kindlad kohustused, mida ta tegema peaks/ei peaks. Immanuel Kanti eetikateooria: Moraalselt õige tegu on selline, mis lähtub kohustusest ja mitte kalduvusest, ihadest ja tunnetest. Teo motiiv Kantile tähtsam kui tagajärg. „Mõistus nõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks.”
Kanti kriitika: 1. Vastuolus intuitsiooniga (mõrvar küsib, kas jälitatav teie keldris peidus, Kant vastaks jah!) 2. Emotsioonide roll (ignoreerib emotsioonide nagu kaastunne, sümpaatia jne rolli moraali valdkonnas).
3) vooruseetika – vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, õiglus (Aristoteles)
Keskendub indiviidi elule tervikuna . Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone. Tähtis, et naudiks hea olemist, et poleks kiusatust halba teha.
Voorused avalduvad toimepandud tegudes. Inspiratsiooniallikas: Aristoteles: „Inimelu eesmärk on „õitseng”. Voorus on käitumise ja tundmise muster, kalduvus käituda, soovida teatud olukordades .”
Kriitika: See, mida vooruseks peetakse, sõltub ajast ja kohast. Sõnastavad ümber oma eelistatud eluviise voorusteks. Juhiseid pole.
Nüüdisaegsed voorusteoorikud: E. Anscombe, A. Maclntyre, P. Foot, R. Taylor
Metaeetika (kr meta – 'pärast') Uurib moraalimõisteid, moraalikeelt, seda, kas leidub moraaliomadusi... „ Tapmine on halb” - Kas lause on tõene või väär? Kas see ütleb midagi faktilist ühe tegevuse kohta või üksnes väljendab ütleja emotsiooni.
Praktiline eetika ehk rakenduseetika Kasutab filosoofia vahendeid praktiliste moraaliga seotud küsumuste lahendamisel, mis kerkivad üles erinevates elu- ja uurimisvaldkondades. Abort , eutanaasia, surmanuhtlus, keskkonnareostus, tüvirakkude uuringud...
5. LOENG: FAKT JA VÄÄRTUS: SISSEJUHATUS METAEETIKASSE
Metaeetika on filosofeerimine eetika üle. Metaeetik on eetikaküsimuste suhtes neutraalne – ta ei ütle, mis on õige või väär, hea või halb.
Metaeetika Hare , Moore
faktualism-deskriptivism-kognitivism:
moraaliotsused väljendavad uksumusi, võivad olla tõesed/väärad, tõesed juhul, kui olemas sobivad moraalifaktid.
nonfaktualism-nondeskriptivism-nonkognitivism:
moraaliotsused ei väljenda uskumusi, pole hinnatavad tõese/väärana, ei kirjelda moraalifakte, kuna neid pole olemas.
Faktualism -> I Naturalism : teaduslik -> reduktsionism (taanduvad teistele naturaalsetele omadustele) -> mittereduktsionism (ei taandu teistele naturaalsetele omadustele)
-> II Mittenaturalism: pole teaduslik
Nonfaktualism -> I veateooria (Mackie: moraaliomadusi on – need, kas tõesed või väärad, moraalifakte pole olemas)
-> II nonkognitivism (moraalifakte pole olemas)
-> emotivism Ayer(moraalilaused ei ütle maailma kohta midagi, väljendab ainult tundeid)
-> preskriptivism Hare. (moraaliotsuste kaudu tehakse ettekirjutusi)
-> ekspressivism (puudub tõeväärtus)
Moraaliotsustuste tunnused: ei kirjelda olukordi , vaid ütlevad, mida peaksin tegema, loogiline vorm, universaalne.
Eetikaväited
ütlevad midagi väärtuste kohta ning erinevad seetõttu faktiväidetest. Faktiväide – väide mingi fakti kohta maailmas; väärtusväide – väide, mis sisaldab väärtusmõisteid nagu hea; „peaks”-väited. Hume : faktiväideest ei saa tuletada väärtusväidet. 1. J tahab petta, et eksamil läbi saada. 2. Järelikult J peaks petma. Metaeetilised teooriad peaks arvestama moraalifenomenoloogiaga: Moraaliväited ilmnevad harilike kirjeldavate väidetena. Moraaliotsustused motiveerivad meid. Inimeste vahel esineb tõelisi moraalseid lahkarvamusi. Moraaliväited on autoriteetsed, nad kaaluvad üles muud, moraaliga mitteseotud põhjendused. Moraalsed hinnangud on universaalsed : moraalne hinnang sama tüüpi teole samas olukorras saab olla ainult ühesugune. Moraalsed kohustused, keelud ja teised nõudmised on kategoorilised imperatiivid: nad kohustavad meid sõltumatult meie soovidest, sõltumata selles, kas meile meeldib või ei.
Kognitivism ja mittekognitivism – kas põhilist erinevat seisukohta eetikaväidete suhtes
KOGNITIVISM: eetikaväited väljendavad uskumusi, mis võivad olla nii tõesed kui väärad (neil on tõeväärtus). Eetikaterminid osutavad omadustele maailmas. NONKOGNITIVISM: eetikaväidetel puudub tõeväärtus. Eetikaväited ei olegi ranges mõttes väited, nendega ei kirjeldata fakte ega väljendata uskumusi, vaid tehakse midagi muud (nt väljendatakse tundeid või ettekirjutusi).
Moraaliotsustuste tunnused
PRESKRIPTIIVSUS: Moraaliotsustused ei kirjelda olukordi, vaid teevad ettekirjutusi käitumiseks. (Nt. “Joosep ei peaks petma”). Moraaliotsustused vastavad küsimusele “mida ma peaksin tegema?” LOOGILINE VORM: Vaid siis, kui arutluse eeldustes sisaldub imperatiiv , saab tuletada imperatiivset järeldust. 1. Tee alati X! (üldine imperatiiv) 2. See A on X-i juhtum (üksikväide) 3. Järeldus: Tee A! (üksik imperatiiv) UNIVERSALISEERITAVUS: moraaliotsustusi esitades ollakse valmis seda üldistama kõikidele samasugustele juhtumitele. Kõikidele kehtib samalaadses olukorras seesama ettekirjutus . (Nt. “Sa ei peaks oma ülemuse tagant varastama”
Printsiibid Hare’i järgi on moraaliarutlustes kesksel kohal moraaliprintsiibid. Leidub ka eetikateooriaid, mis ei põhine printsiipidel - nende järgi tehakse otsustusi vastavalt olukorrale ning ei järgita alati neidsamu põhimõtteid. Hare’i ei arva , et moraaliprintsiibid peaksid olema jäigad või muutumatud. Kuid ilma nendeta ei ole võimalik ka õppimine, sest hindama õpitakse tegude klasse teatud tüüpi olukordades, mitte individuaalseid tegusid.
Mittenaturalism George Edward Moore: Principia Ethica, 1903. Seda peetakse metaeetikat rajavaks teoseks, ehkki sarnaseid vaateid olid teised autorid esitanud varemgi. Moore: Enne kui esitada eetikaväiteid, tuleb teha selgeks, mida üldse tähendab “hea”. Hea on lihtne idee, mida ei saa enam osadeks analüüsida ega tema loomust seletada sellele, kes juba ei tea, mis on hea.
Naturalistlik eksitus Moore’i järgi ei saa eetilisi termineid taandada mitte-eetilistele terminitele ning eetikaväiteid ei saa tuletada mitte-eetikaväidetest. Eetilised omadused, nt hea, pole määratletavad mitte-eetiliselt. Väärtustermineid ei saa määratleda faktiväidete kaudu. Naturalistlik eksitus ongi eetilise või moraalse termini, mõiste või omaduse samastamine mõne mitte-eetilise ( naturaalse ) termini, mõiste või omadusega , mille tõttu asju väärtustatakse.Naturalistid püüavad esitada moraalimõistete naturalistlikke määratlusi: “Hea” = ... (naturaalne, mitte-eetiline omadus). Näiteks utilitarist paneb toime naturalistliku eksituse kui väidab, et mingi tegu on hea, on sama mis öelda, et see toob rohkem õnne kui mingi alternatiivne tegu.
Lahtise küsimuse argument Moore’i lahtise küsimuse argument naturalismi vastu: Võime kujutleda mõnda hea naturalistlikku määratlust: näiteks X on hea siis ja ainult siis, kui X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne. Sellisel juhulsaab ning on ikkagi alust küsida: “X toob teiste alternatiividega võrreldes rohkem õnne, kuid kas X on hea?” Järelikult, head ei saa määratleda naturalistlikult. Hea Kui head ei saa määratleda, siis (a) hea on lihtne ja defineerimatu omadus või (b) terminil “hea” puudub osutus.
Kognitivistina pooldas Moore’i esimest varianti -hea “on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt”. Hea ei ole samastatav ühegi naturaalse omadusega, ta on mittenaturaalne omadus. Kuidas me tunneme ära, mis on hea? Intuitsionism: me tunnetame head intuitiivselt . Meil on vahetu arusaam, et teatud asjad on oma olemuselt head.
Emotivism Tähtis!
Emotivism tekkis reaktsioonina intuitsionismile. Emotivistidnõustuvad, et eetikaväiteid ei saa tuletada faktiväidetest. Lähtuti loogilisest positivismist, mille järgi on tähenduslikud väited kas analüütilised tautoloogiad või empiirilised, verifitseeritavad väited. Kõik muud väited on tähendusetud. Emotivismi kriitika (1) Emotivismi võib kritiseerida selle aluseks oleva tähenduse verifikatsiooniteooria kaudu. (2) Emotivismi järgi ei erine moraali korral ratsionaalne põhjendamine manipuleerimisest, kuivõrd võivad viia hoiakute muutumisele. (3) Moraaliotsustuste üle saab ratsionaalselt vaielda, mitte üksnes tundeid väljendada. Vaidlus toimub ühise teema üle, tunnete väljenduse korral väljendab kumbki omaenese tundeid. (4) Moraaliotsustused on universaliseeritavad. Eeldatakse,et nad kehtivad kõigi kohta. See on midagi enamat kui isiklikud emotsionaalsed hüüatused.
Ayeri emotivism Alfred Ayer ( 1910 -1989): kuna eetikaväited pole tautoloogiad ega verifitseeritavad väited, on nad tähenduseta väited. Eetikaväited ei ole ei tõesed ega väärad, kuid nad pole kasutud. Nad väljendavad meie emotsioone...
Stevensoni emotivism Stevenson kaitses veidi teistlaadi emotivismi kui Ayer. Stevensoni järgi on eetikaväidetel tähendus, ent see pole kirjeldav tähendus nagu väitlausetel, vaid emotiivne tähendus. Lahkheli moraaliküsimustes on lahkheli hoiakutes. Seda lahkheli ei saa lahendada faktidele viidates ega empiiriliselt. Moraalifilosoofi ainsaks ülesandeks on seletada, kuidas töötab väärtustav keel. Eetika ise pole midagi sellist, mida saaks ratsionaalselt arendada. Mõistuspäraselt saab tegeleda vaid metaeetikaga.
Eetikaväidete funktsioon: (1) väljendada emotsioone ja hoiakuid; (2) veenda teisi, et nad hakkaksid pooldama samu hoiakuid.
Emotivism on nonkognitivistlik teooria: eetikaväidetel puudub tõeväärtus ja tunnetuslik ( kognitiivne ) sisu.
Emotivism pole sama, mis moraalisubjektivism, mis ütleb, et moraaliotsustuste tõesus ja väärus sõltub otsustajast endast.
Emotivismi järgi ei olegi moraaliotsustustel tõeväärtust. Nagu valu korral põlvest kinnihoidmine pole ei tõene ega väär, ent võib olla siiras või ebasiiras, nii võib ka moraalihoiakute väljendus olla siiras või mitte, ent ta ei saa olla tõene või väär.
Preskriptivism
Richard Hare (1919-2002): Moraaliotsustused on: (1) ettekirjutavad otsustused; (2) otsustused, mille vahel on loogilised seosed; (3) on universaliseeritavad; (4) otsustused, mis hõlmavad printsiipe , mida võib omavahel võrrelda ning mille üle saab ratsionaalselt kaalutleda. Preskriptivismi kriitika: 1) Preskriptivismi järgi oleksid moraalsed ka sellised teod, mida me ei peaks moraalseteks. Piisab , kui neil on sobiv loogiline vorm. Näiteks: (1) Kõik üliõpilased tuleks Siberisse saata (2) Grigori on üliõpilane (3) Grigori tuleks Siberisse saata 2) Preskriptivism lubab mistahes universaliseeritud triviaalset kaalutlust pidada moraaliotsustusteks. Näiteks: (1) Igaüks peaks esmaspäeva pärastlõunal oma kõhtumasseerima.(2) Praegu on esmaspäeva päraslõuna.(3) Järelikult peaksime me kõik oma kõhtu masseerima. 3) Preskriptivism ei sea piire sellele, mida võib pidada moraaliprintsiibiks. Pole takistusi moraalipõhimõtete võinende hierarhia meelevaldseks muutmiseks.
Kognitivism
Kui eetikaväited on sellised väited, mida saab pidada kas tõeseks või vääraks, siis on järgmised võimalused: (1) leidub tõeseid eetikaväiteid. (REALISM) (2) eetikaväidetel on küll tõeväärtus, kuid kõik eetikaväited on väärad. Ei leidu moraalitõdesid. (VEATEOORIA) Epistemoloogilises plaanis on kaitstud ka moraaliskeptitsismi:moraalitõdesid võib küll leiduda, kuid me ei tea neid ega saagi neid teada.
Veateooria
John Mackie (1917-1981): me eksime moraaliotsustuste suhtes, sest arvame, et need osutavad reaalselt olemasolevatele väärtustele . Tegelikult on kõik moraaliotsustused väärad. “...ehkki enamik inimesi pretendeerib moraaliotsustusi esitades ( muuhulgas ) implitsiitselt sellele, et nad osutavad millelegi objektiivselt preskriptiivsele, on need pretensioonid kõik väärad.”
Miks peaks realism väärtuste suhtes olema väär? - Relatiivsuse argument - Veidruse argument
Mackie argumendid
Suhtelisuse argument: - Moraalinormid varieeruvad kultuuriti . Kui valida, kas tunnistada mõne kultuuri normid ekslikeks või loobuda väitest, et leiduvaduniversaalseted moraalinormid, siis tuleks valida viimane.Ühtlasi seletab see paremini moraali mitmekesisust.
Veidruse argument: - Kui moraalifaktid ja väärtused oleksid olemas, siis oleksid nad veidrad objektid: nad peaksid olema ühtaegu objektiivsed ning ettekirjutuslikud. Nende adumiseks peaks meil olema erilinevõime. Kuid sellist võimet meil ei ole. Lihtsuse printsiibi alusel - ilma vajaduseta mitte suurendada objektide liikide arvu - tuleb järeldada, et väärtusi pole olemas. Mackie: moraal on väljamõeldis; see on midagi, mida me leiutame, mitte ei avasta eest. Vastuseid Mackie’i argumentidele: Mackie’i veateooriat on kritiseeritud tema realismivastaste argumentide kriitika kaudu. Relatiivsuse argumendi vastu võib öelda, et moraali mitmekesisus ei näita veel, et objektiivne moraal puuduks. Erinevused moraaliküsimustes võivad olla tingitud teadmatusest, ebaküpsusest, ebausust, irratsionaalsusest, mitte objektiivse moraali puudumisest. Veidruse argumendi vastu: moraaliomadusi võib käsitada teisiti, ilma et moraaliomadused osutuksid veidrateks. Loengu lõpuosas vaatlemegi põgusalt mõnda uuemat naturalistlikku teooriat, mis püüab käsitleda moraaliomadusi realistlikult. Mitmetel sellistel teooriatel on analooge naturalistlike vaimukäsitluste seas.
Subjektivism Leidub moraalifakte, kuid nad on subjektiivsed, inimvaimust sõltuvad faktid. Individuaalne subjektivism: Eetikaväidetel on tõeväärtus, nad käivad iga indiviidi hoiakute kohta. Moraaliotsustus on justkui esteetiline maitseotsustus. Moraalsed faktid sõltuvad subjektiivsest hoiakust ning võivad sageli muutuda. Isikutevaheline kriitika ei ole võimalik. Ideaalse vaatleja teooria: Faktid on küll vaatlejast sõltuvad, kuid see on täiuslikult ratsionaalne hüpoteetiline vaatleja. Võimaldab moraali universaalsuse. Kuid me ei tea, mida ideaalne vaatleja otsustaks. Kogukondlik relativism: moraalifaktid sõltuvad kogukonnast (eri aegadel ja eri paigus moraalifaktid erinevad) - Ei saa kritiseerida teisi kultuure - Teisitimõtlejatel või reformaatoritel pole kunagi õigus, nad eksivad moraalselt, sest on vastuolus kogukonna normidega. - Kui inimene kuulub mitmesse kogukonda (USA kodanik, katoliiklane), siis võib tekkida (lahendamatu) moraalikonflikt. - Moraal peaks olema midagi kultuurist ja kogukonnast kõrgemat, mille alusel saaks kultuure ja kogukondi hinnata. Naturalism Tänapäeva naturalistlikel teooriatel on kaks peamist versiooni: REDUKTSIONISM:moraaliomadused on identsed teatud moraaliväliste ja naturaalsete omadustega (Richard Brandt, David Lewis , Frank Jackson, Peter Railton) ANTIREDUKTSIONISM: moraaliomadused on ise naturaalsed omadused, mis ei taandu teistele omadustele. (Cornelli realism - Nicholas Sturgeon, R.Boyd, D.Brink, G. Sayre-McCord). Antireduktsionistliku vaate järgi pole moraaliomadused samastatavad teiste, moraaliväliste omadustega ning samuti ei saa moraalimõisteid analüüsida teiste, moraaliväliste mõistete kaudu. Moraaliomadused on seotud moraaliväliste omadustega kas kaasumise või mitmeti realiseeritavuse vms teel. Näiteks moraaliomadus olla õige. Tegu võib mitmel viisil olla õige. Igal sellisel juhul on õigsus realiseeritud mõne moraalivälise omaduse poolt, ent ei leidu ühte moraaliväliste omaduste hulka, millele see omadus taanduks. Antireduktsionistid põhjendavad vajadust moraaliomadustejärele sellega, et moraaliomadused esinevad meie parimates seletustes. Eeldatakse, et kui mõne nähtuse seletuses viidatakse teatud omadusele, siis on tegemist reaalse omadusega. Nt: On moraalifakt, et Hitler oli moraalselt puudulik. See fakt seletab tema teatud tegusid. Moraalifunktsionalism Frank Jacksoni moraalifunktsionalism: püüab leida analüütilisi seoseid moraaliterminite ning naturaalsete terminite vahel. Moraaliomadusi saab määratleda funktsionaalse definitsiooniga, mis põhineb seostel, mis esinevad rahvamoraali teoorias : see on see omadus, mis täidab rahvamoraali teoorias määratletud rolli. Jacksoni järgi kaasuvad moraaliomadused kirjeldavatele omadustele: mistahes kaks täielikult määratletud olukorda, mis erinevad mõne moraaliomaduse poolest, erinevad ka mõnekirjeldava omaduse poolest.
Kaasumine Mistahes kaks olukorda, mis erinevad mõne moraaliomaduse poolest, erinevad ka mõne kirjeldava omaduse poolest.Punktid ja kujud: pildi globaalsed omadused (kuju) on määratud punktide asukohaga. Mistahes kaks pilti, mis erinevad oma kuju poolest, erinevad ka oma punktide asetuse poolest.
6. LOENG: KEHA JA VAIM
Sissejuhatus dualismi
Dualism – seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu (või füüsilisi omadusi ja vaimseid omadusi) eri liiki entiteetidena. Keha surm ei kujuta veel teadvuse lakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub.
Substantsidualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid.
Substants : miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest omadustest. Mitte ollus.
Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas vaimsed omadused, mis on mittefüüsilised
Ajend või motivatsioon dualismi pooldamiseks (sõltumatu konkreetsetest argumentidest):
- Religioossed veendumused - Inimene pole pelgalt osa materiaalsest maailmast - Materialismi puudulikkus - jne
Mõtlev asi: “…lähtudes sellestsamast — et ma tean, et ma eksisteerin; ja et ma täheldan sealjuures , et minu loomuse ehk olemuse juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi — järeldan õigesti, et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljemütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [ometi] kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata.” (Descartes 1996: 1655-1666)
Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa) / Vaimne substants Materiaalne substants
Identsete eristamatus
Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad. Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus). Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus). Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha. Inimese enda olemus ilmneb talle mõtleva olendina. Inimese keha olemus ei ilmne talle mõtleva olendina. Järelikult ei ole inimese olemus sama, mis tema keha olemus.
Mõtlemine ja tegelikkus
Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja loomuse kohta? Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis (uskumuste, mõtete jms sisude kohta). Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma korrektselt edasi anda või siis esitada maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust.
Jagamatus
“Esiteks täheldan siin suurt erinevust keha ja vaimu vahel—selles, et keha on oma loomult alati jaotatav, vaim aga täiesti jagamatu ; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast , niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana; /…/ Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev…” (Descartes 1996: 1661- 1662 )
Jaotatavuse argument
Konstrueerime selle argumendi ilma “mõeldavuse” aspektita. 1. Keha on jaotatav osadeks. 2. Vaim ei ole jaotatav osadeks.
3. Asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad. 3. Seega on vaim olemuslikult kehast erinev. Miks ei ole vaim jagatav ? Saab eristada vaimuseisundeid;mõnede psühhopatoloogiate korral võib olla osa vaimust blokeeritud või esineda vaimne lõhestumine.
Eeldab, et peale vaimuseisundite leidub veel üks (jagamatu) mina. Seda eeldust ei jaga paljud filosoofid , näiteks Hume, kes pooldab nn mina kimbuteooriat – lisaks vaimuseisunditele neist eraldiseisvat mina olemas ei ole.
Kujuteldavus: Materialismi vääramiseks piisab keha ja vaimu lahknemise võimalikkusest. Kui on võimalik, et vaim esineb ilma kehata, siis ei ole materiaalsus vaimule olemuslik . Samalaadseid argumente esitatakse ka tänapäeval.
Kujuteldavuse argument: Moodne kujuteldavuse (conceivability) argument: 1. Zombid (teadvusega inimestega füüsiliselt identsed, ent ilma teadvuseta olendid) on kujuteldavad. 2. Kui kõik, mis on kujuteldav, on loogiliselt (metafüüsiliselt) võimalik, siis on zombid loogiliselt võimalikud. 3. Kui on zombid on loogiliselt võimalikud, siis pole teadvus identne mõne füüsilise nähtusega. 4. Järelikult, teadvus pole identne mõne füüsilise nähtusega
Võimalikkus : Vastuväide , et see pole füüsikaliselt või tehnoloogiliselt võimalik, ei puuduta loogilist võimalikkust. Miks peaks millegi kujuteldavusest järelduma selle võimalikkus? Tegu on loogilise võimalikkusega. Vaim ilma kehata ei ole vastuoluline idee või kontseptsioon . Kuid see näitab vaid mõistete lahknevust, mitte ontoloogilist erinevust.
Keha ja vaimu interaktsioon : Descartesi järgi on keha ja vaim küll erinevad, kuid nad on siiski teineteisega seotud. Descartesi dualismi nimetatakse interaktsionistlikuks dualismiks – keha ja vaimu vahel toimub interaktsioon.
Kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel? Descartes kujutas keha kui mehhanismi. Mööda veresooni liiguvad väga peened osakesed, mis ajju jõudes muutuvad eluhinguseks või animaalseteks vaimudeks (animal spirits). Treatise on Man: Tuli (A) mõjutab jalga (B), tõmmates kiudu (c), mis avab ajus soone (de). Soonde sisenevad animaalsed vaimud F-ist ning kantakse mööda keha laiali –lihastesse, mis tõmbavad jala eemale, silmadesse, pannes neid liikuma jne. Soonte avanemise eri moodustele vastavad erinevad aistingud. Käbinääre Ehkki vaim on seotud kogu kehaga , on käbinääre see koht, kus vaim saab avaldada otsest mõju kehale, vallandades animaalsed vaimud, mis viivad teateid keha eri osadesse. Käbinääre on ainus aju organ, millel pole paarilist.
Interaktsionistlik dualism
Interaktsionistlik dualism kujutatuna skemaatiliselt: V1 =V2=F1=F2 V – vaimuseisund F – füüsiline seisundNäiteks jala põletus (F1) põhjustab valu (V1), mis põhjustab otsustuse (V2) jalg tule juurest eemale tõmmata (F2).
Keha-vaimu probleem
Interaktsionism tekitabki klassikalise keha-vaimu probleemi: millises seoses on omavahel keha ja vaim? Kuidas nad saavad interakteeruda? Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga. Vastuväited Pierre Gassendi (1592-1655): 1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduse vaimuosaga ja vastupidi. 2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt. Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda
Parallelism ja okasionalism
Leibnizi parallelism: vaimsed sündmused ning füüsilised sündmused kulgevad paralleelselt tänu Jumalale . Põhjusliku interaktsiooni nende vahel ei ole, ehkki näib olevat. Malebranche’i okasionalism: füüsilised ja vaimsed sündmused ei põhjusta midagi. Jumal loob igal hetkel uued sündmused nii, et vaimusündmused ning füüsilised sündmused on omavahel kooskõlas.
Epifenomenalism
Epifenomenalism – vaimusündmused on epifenomenid, nad ei põhjusta teisi sündmusi, vaid on üksnes ise põhjustatud füüsiliste sündmuste poolt. Kui tavaarusaama kohasel põhjustas hambavalu soovivaluvaigistit võtta, on epifenomenalismi järgi mõlemad vaimuseisundid põhjustatud vastavate ajuseisundite poolt, mis on omavahel põhjuslikult seotud. Liikuva auto poolt heidetud vari. Vari ei avalda mingisugust toimet autoliikumisele, samuti pole erinevad varjud omavahel põhjuslikult seotud. Auto vari antud ajahetkel on põhjustatud auto poolt samal ajahetkel, mitte sellele eelneva varju poolt. Regulaarsus varjude vaheldumises ei anna tunnistust veel nendevahelisest põhjuslikust seosest. Vaimusündmused kui pelgad varjud ajus toimuvate tegelike põhjuslike protsessidega võrreldes.
Dualismid
Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord ? Dualism ontoloogias –mis on see, mille suhtes ollakse dualistid? Dualistlike positsioonide erinevad jaotused: Dualism -> Interaktsionism, Parallelism (→ Okasionalism), Epifenomenalism.
Materialism
Materialism või füsikalism on monistlik seisukoht, mille järgi on kogu reaalsus materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on seega materiaalsed, kui nad on osa reaalsusest.
Kas saab anda materiaalset käsitust, mis hõlmaks kõiki vaimunähtusi ilma midagi välja jätmata?
Biheiviorism
Biheiviorismi järgi pole vaim muud kui käitumine. Biheiviorism jaotub: metodoloogiline biheiviorism ja analüütiline biheiviorism.
Metodoloogiline biheiviorism: psühholoogia peaks tegelema üksnes vaadeldava käitumisega, muu pole teaduslikult oluline, kuivõrd ta pole objektiivselt testitav. Pakub välja uue meetodi psühholoogiale, ei kaitse metafüüsilisi väiteid vaimu loomuse kohta. J.B.Watson (1878-1958), B.F. Skinner ( 1904 -1990). Analüütiline biheiviorism: seisukoht vaimuseisunditele viitavate väljendite tähenduse ming seeläbi ka vaimuseisundite kohta. Nt: X usub, et vihma hakkab sadama. → sulgeb akna, välja minnes vihmavari.
Biheiviorismi kriitika
- Psühholoogilisi väiteid ei saa tõlkida väideteks käitumise ja füüsikaliste protsesside kohta. Tsirkulaarsuse probleem: antud vaimuseisundit saab parimal juhul taandada käitumisele vaid teisi vaimuseisundeid eeldades. (Nt Jaan võtab kaasa vihmavarjukui tal on soov jääda kuivaks .) - Käitumine pole vaimusündmuse esinemiseks ei piisav ega tarvilik tingimus. Esineb juhtumeid, mil isikul on valus, aga ta ei väljenda seda käitumises (pole tarvilik) või isik käitub nagu tal oleks valus, ent ei tunne valu (pole piisav). - Järjekindel biheiviorist võib vastata, et siin eeldatakse valu sõltumatut olemasolu, mis on vastuolus biheivioristliku teooriaga, mis need samastab. - Biheiviorismi järgi puudub vaimuseisundite ja käitumise vahel põhjuslik seos. Ta peab lükkama tagasi meie argiarusaama, et vaimuseisundid põhjustavad käitumist.
Kategooriaviga
Gilbert Ryle, The Concept of Mind (1949): dualism põhineb kategooriaveal.
Kategooriaviga: ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid mõnda teise loogilisse kategooriasse Kategooriaviga ja dualism Dualism surus vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, milles lähtuvalt mõisteti ka füüsikalisi nähtusi (asi, materjal, atribuut, seisund, protsess, muutus, põhjus ja tagajärg). Neid kategooriad vaimule üle kandes eeldati, et ka vaimusfääris on olemas põhjused ja tagajärjed, asjad, seisundid jne. Selle tulemusel hakati vaimunähtusi käsitlema füüsikaliste asjade eitusena. Dualistid räägivad vaimust kui sellest, mis ei asu ruumis, ei ole vaadeldav, ei ole materiaalne; need seadused ja põhjuslikkus, mis valitseb vaimu üle, ei sarnane füüsikaliste seaduste ja põhjuslikkusega
Vaim kui keha kõverpeegeldus
Keha Vaim
Asub ruumis Ei asu ruumis
Allub mehaanikaseadustele Allub mittemehaanikaseadustele
Avalikult vaadeldav Privaatne
Väline “Sisemine”
Ryle: Descartes mõistis vaimu samas loogilises raamistikus nagukeha - “Tahtmatult ikkagi mehaanika reegleid järgides katsus ta pääseda hädast, kirjeldades vaimu sõnadega, mis oli vaid pööratud sõnavara. Vaimu toimimist tuli kirjeldada kehadele omase kirjelduseeitusena; see ei ole ruumis, see ei ole liikumine, see ei ole aine muutumine, see ei ole kättesaadav avalikule vaatlusele. Vaim ei ole nagu kellavärk, ta on nagu mitte-kellavärk.” Ryle, 1996, lk 1675
Dispositsioon
Ryle järgi ei ole väline intelligentne käitumine viide vaimu varjatud protsessidele, vaid vaimunähtused ongi see käitumine. Kuime kirjeldame inimesi vaimsete predikaatidega, siis ei tee me järeldusi nende teadvuse varjatud protsesside kohta, vaid kirjeldame neid viise, kuidas inimesed väliselt käituvad või kalduvad käituma. Ryle samastas teatud vaimuseisundid käitumusliku dispositsiooni või kalduvusega. S-l on dispositsioon x-ida = S võib x-ida või kaldub x-imateatud sobivatel tingimustel
Samasusteooria
50- 60ndatel sai biheiviorismi asemel valdavaks lähenemiseks samasusteooria (J. J. C. Smart, U. T. Place ). Dualismi eksimus polnud mitte loogiline (nagu väitsid biheivioristid),vaid faktiline: juhtumisi on vaimuseisundid samad, mis ajuseisundid. Samasusteooria tees ei seondunud vaimuseisundeid tähistavate väljendite tähendusega, definitsioonidega ega tõlgitavusega. See tees esitati empiirilise teesina: VAIMUSEISUNDID ON SAMASED AJUSEISUNDITEGA Samasus esineb tüübi tasemel, mitte eksemplari tasemel. Näiteks valu kui tüüp on samane c-kiudude ärrituse kui tüübi. Argumendid samasuse poolt 1. Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti. 2. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega.See saab olla võimalik vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid.
3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liikientiteetide arv. Peale c-kiudude ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid. Vastuväide samasusteooriale: omadusdualism? Samasuse kumbagi osapoolt tuvastatakse teatud omaduste kaudu. Nt “ välk on elektrilahendus”. Samasusväite “valu on c-kiudude ärritus” korral peaksime osutama samale entiteedile selle vaimsete ja füüsiliste omaduste kaudu (tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ärrituse). Ent see toob kaasa kahte liiki omadused, omadusdualismi. Siis on need ajuseisundid, mis on identsed vaimuseisunditega, erilised selle poolest, et neil on ka vaimseid omadusi. Teemalt neutraalne identifitseerimine J. Smart: aistingutel ei ole vaimseid omadusi. Aistinguraporteid saab tõlkida keelde, mis on oma teemalt neutraalne, sõnastatud stiimuli, välismaailma objekti kohta käivana. Teemalt neutraalses keeles tuvastatud entiteetide kohta ei ole öeldud , et nad onvaimsed või füüsikalised. Kui isik ütleb “Ma näen oranži järelkujutist”, siis on tasellega öelnud , et “midagi leiab aset, mis on nagu see, mis leiab aset, kui mu silmad on avatud, ma olen ärkvel ja ning ees on hästi valgustatud apelsin, st mis leiab aset kui ma tegelikult näen apelsini”. Teemalt neutraalses keeles esitatu väidab, et keegi on seisundis, mis sarnaneb seisundile, milles ta on, kui talle esitatakse mingisugune stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju või vaimuseisund, ei ole täpsustatud ka, milles on see sarnasus. Järelikult ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi
Mitmeti realiseeritavus
Hilary Putnami mitmeti realiseeritavuse argument. Identsusmaterialismi järgi on vaimuseisund samastatud teatud neuraalse seisundiga. Sellest tuleneb neuraalne šovinism: ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel on vastavad neurofüsioloogilised seisundid. Seega ei saaks me öelda, et näiteks tulnukad teistelt planeetidelt, kes koosnevad lämmastikust või ränist, võiksid tunda valu. Miks eeldada, et vaimuseisundeid võivad omada üksnes need olevused, kellel on meiega sarnane keemiline koostis? Putnam: oluline pole mitte see, millest sa oled tehtud, vaid hoopis see, mida sa teed. Oluline on vaimuseisundi funktsionaalne rollterves organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi mehhanism , mis koosneb näiteks plastmassist ja alumiiniumist, siis võiksime ka talle omistada vaimuseisundeid. Kui nii, siis ei saa olla vaimuseisundid tüüp-identsed ajuseisunditega.
Funktsionalism
Funktsionalism vaimufilosoofias on seisukoht, et vaimuseisundid on funktsionaalsed seisundid. Funktsionaalne seisund määratletakse selle kaudu, millised põhjuslikud seosed on sel seisundil teiste vaimuseisundite, sisendi ja käitumusliku väljundiga. Siin on erinevus biheiviorismist, mis määratles vaimuseisundeid üksnes sisendi ja käitumusliku väljundi kaudu (stiimul-vastus)
Funktsionalismi kriitika: liberalism Liberalism . Funktsionalismi järgi on vaimuseisundid mistahes süsteemil, mis realiseerib sobivat funktsionaalset rolli. See aga on liiga liberaalne käsitlus , kuna sellest järeldub, et vaimuseisundid on ka süsteemidel , millele me muidu vaimuseisundeid ei omistaks. Ned Block: oletame, et inimvaimu funktsionaalset organiseeritust imiteerib täpselt mingi homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne. Funktsionalismi kriitika: kvaalid Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast ; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega. Mismoodi on näha kollast sidrunit ja punast õuna ? Sidruni kollasust ja õuna punasust? On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole. - Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale. - Pööratud kvaalid: erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis. Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis pole kvaalid hõlmatavad funktsionaalse definitsiooniga.
7. LOENG: TEADMINE
Platon: „Teadine on tõene uskumus koos seletusega sellele, miks see uskumus on tõene.”
1. Millega tegeleb epistemoloogia? EPISTEMOLOOGIA (episteme – teadmine, logos – teadus, õpetus)
Tegeleb teadmise (loomus, piirid) ja sellega seotud küsimustega/mõistetega (taju, mälu) Põhiküsimused: Mis on teadmine? Mida me võime teada? Millised on meie teadmiste piirid? Epistemoloogia põhisuundadeks on empirism ja ratsionalism. Teadmiste allikana rõhutavad empiristid kogemust, ratsionalistid aga mõistust. Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust. Tõesuse nõue – teadmise mõiste on faktiivne – st ainult tõde on võimalik teada. Uskumus – mingi väite tõeseks pidamine või kohustumine selle väite tõesusele. Õigustus – uskumused peavad olema põhjendatud või neile peab leiduma õigustus. Rene Descartesi järgi peavad tõendid uskumust õogustama vääramatult (õigustus on vääramatu, kui pole võimalik, et p on väär ning p-d õigustav väide on tõene). „Teadmise ulatusest“: Kui palju me teame? Kus on teadmise piir? a) Skeptitsism b) Ratsionalism. Skeptikud ütlevad, et me teame väga vähe. Ratsionalistid väidavad, et me teame kaunis palju endast ja meid ümbritsevast maailmast.
2. Iseloomustage empirismi ja ratsionalismi erimeelsust teadmise allika küsimuses!
Empirism: Ainus teadmise allikas on kogemus. Locke. Ratsionalismid: Idealistlik ratsionalism (Platon): Kogemus ei saa anda tõelist teadmist, sest kogemuse objektid on muutumises! Ainus tõelise teadmise allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest. Klassikaline ratsionalism (Descartes, Leibniz). Empiristid leiavad, et ainus teadmiste allikas on kogemus. Ratsionalistid leiavad, et me saame teadmisi eelkõige läbi puhta mõistuse ja kogemusel on vähemtähtis roll.
3. Iseloomustage I. Kanti tunnetusteooria põhisisu!
Kanti arvates on olemas meist sõltumatu maailm, mille kohta me aga ei saa midagi konkreetset väita. See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Tunnetuses eristab Kant kahte aspekti: 1) aistinguid 2) inimese mõistus vormib tunnetuse mateeria.
4. Miks pidada Platonit ratsionalismi aga mitte empirismi eelkäijaks?
Platoni arvates on olemas meeleline maailm, mida me näeme, saame käega katsuda, kuid on olemas ka ideede maailm, mida on võimalik “näha” ainult mõistusega. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki, ei muutu ega hävi. Meelelise maailma asjad on kunagi tekkinud, nad muutuvad ja hävivad kunagi. Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Kuna ta leiab, et kogemus ei saa anda tõelist teadmist, kuna kogemuse objektid on muutumises. Ta arvab , et ainus tõeline teadmiste allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest.
5. Selgitage näidete varal tutvusteadmise ja oskusteadmise erinevust!
1) Tutvusteadmine e. kogemus-teadmine e. teadmine kui tuttavolek: “Ma tean mis on peavalu” (st ma olen seda tundnud )
2) Oskusteadmine e. kuidas-teadmine e. protseduuriline teadmine: “Ma tean, kuidas teha kunstlikku hingamist” (st oskan seda teha)
6. Mis on propositsiooniline teadmine? Moodusta näide!
Propositsiooniline teadmine e. Et-teadmine: “Ma tean, et loeng toimub Lossi 3-325” “Ma tean, et 8 : 2 = 4” Propositsioonilist teadmist on tavaks jaotada kaheks: 1.Aprioorne (st kogemuse eelne , kogemusest sõltumatu) teadmine •Mõistuspärane/loogiline •Konventsionaalne 2.Empiiriline teadmine Sisuline teadmine, mis toetub uurimustele, mitte kogemusele. Avalik, tõestatav ja loogiline teadmine.
7. Milles seisneb teadmise traditsiooniline määratlus ? Teadmiseks on õigustatud tõene uskumus (ÕTU)
8. Selgitage traditsioonilise määratluse „uskumise“ ja „tõesuse“ tingimust!
1. Tõesuse tingimus e. semantiline tingimus Et ma võiksin teada et “P. T. on gripis”, peab P. T. kõigepealt tõesti olema gripis.
2. Uskumise tingimus e. psühholoogiline tingimus Et ma võiksin teada, et P. T. on gripis, pean ka uskuma, et P. T. on gripis.
Aju vannis. Kaasajal on Descartesi mõttelise eksperimendi populaarseks versiooniks ‘aju vannis’ ehk BIV stsenaarium.
Oletame, et teid röövivad tulnukad, kes teid uinutavad ning teie aju eemaldavad. Seejärel asetavad nad teie aju vanni ning ühendavad selle arvutiga, mis tekitab teile mitmesuguseid kogemusi, nii et te arvate , et mitte midagi ei ole juhtunud ning et te käite ülikoolis ja istute praegu loengusaalis. Tegelikult pole te midagi muud, kui arvutiga ühendatud aju. Järelikult ei paku kogemus piisavat alust eelistamaks ühe uskumuste süsteemi (kus te usute end olevat ülikoolis) teisele süsteemile. Descartes ja deemon
Descartes jätkab: “Ent leidub keegi petis - ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes mind alati sihikindlalt eksitab. Seega olen kahtlemata olemas ka mina, kui ta eksitab mind; ja eksitagu palju tahab, ta ei saavuta siiski iialgi, et ma oleksin eimiski, niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Niisiis , olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran.” Cogito, ergo sum
Kartesiaanlik teadmise määratlus Descartes oli seisukohal, et ükskõik kuidas kuri deemon teda ka ei eksitaks, leiab ta uskumusi, mis on tema jaoks vääramatud ja kaheldamatud ning neid saab ta pidada teadmiseks. Descartesi järgi selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma, 2) See peab olema tõene, 3) Sa pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma. Selle järgi saame teada paratamatuid tõdesid, kuid füüsilise maailma suhtes on see teooria liiga nõudlik . Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid pidada teadmiseks. Kartesiaanlik teadmise määratlus viib skeptitsismi füüsilise maailma suhtes. Ratsionalism: meie teadmised pärinevad mõistusest (arutlusvõimest), mitte kogemusest. Empirism: Selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma, 2) See peab olema tõene, 3) Sul peavad olema head tõendid selle uskumuse kasuks
Häid tõendeid võib saada ka kogemusest.. Empirism: suurem osa uskumusi on õigustatud kogemuse põhjal. Locke’i järgi omandatakse kõik ideed kogemuse kaudu. Fundatsionalism: uskumus on õigustatud siis, kui ta on kas baasuskumus või ta on ta on järeldatud baasuskumustest. Baasuskumusi on kahte liiki: (1) Empiirilised - need, mis on kogemuslikud uskumused (2) Aprioorsed – iseenesest õigustatud tõed, aksioomid. Fundatsionalism on kooskõlas nii ratsionalismi kui empirismiga.
Õigustatud tõene uskumus Teadmise JTB analüüs: S teab, et p siis ja ainult siis, kui 1) p on tõene; 2) S usub, et p; 3) S-i uskumus, et p, on õigustatud. Kui uskumusi õigustavad kogemuslikud tõendid, siis võib juhtuda, et tõendid on samad sõltumata sellest, kas uskumus on tõene või väär. Gettieri vastunäide Tuleks välistada olukord, kus uskumus on juhuslikult tõene. Teadmise põhjuslik teooria (nt. A. Goldman) järgi eristab teadmist tõesest uskumusest see, et teadmise korral on uskumus maailmaga põhjuslikult sobival kombel seotud. Põhjusliku teooria järgi selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma 2) See peab olema tõene
3) Sinu uskumus peab olema kohasel viisil põhjustatud. Reliabilistliku teooria järgi selleks, et midagi teada 1) Pead sa seda uskuma
2) See peab olema tõene. 3) Sinu uskumus peab olema tekitatud (antud olukorras)usaldusväärsel meetodil Vastunäide reliabilismile: olukord, kus kasutame usaldusväärset meetodit, mis juhuslikult viib meid tõeste uskumusteni, ent ikkagi pole tegu teadmisega. Põhjuslik teooria ja traditsiooniline epistemoloogia Teadmise põhjuslik teooria erineb traditsioonilisest teadmise käsitusest mitmes aspektis: Internalism/eksternalism Traditsiooniline käsitus on internalistlik – see, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub üksnes tema sisemistest seisunditest. Erinevus inimese vahel, kellel on õigustatud uskumus ja kellel see puudub, on erinevus, millest saab inimene olla teadlik. Põhjuslik teooria on eksternalistlik – õigustatus sõltub isiku seostest maailmaga. See, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub isikuvälistest ajaoludest. Fundatsionalism/antifundatsionalism Põhjuslikud teooriad eitavad, et uskumuse õigustatus sõltubsellest, kas seda toetavad fundamentaalsed uskumused. Piisab sellest, et uskumuse tekitab usaldusväärne meetod Reliabilism ja aju vannis Kuna sa tegelikult ei ole vannis, siis on sinu uskumused maailma kohta tekkinud usaldusväärsel meetodil, meelte vahendusel ning seetõttu sa tead, et sa ei ole aju vannis. Aga kui sa oled aju vannis, siis sa ei tea, et sa oled ajuvannis – siis ei oleks sul üldse teadmisi füüsilise maailma kohta, sest su uskumused oleksid tekitatud arvuti poolt, mis ei ole usaldusväärne meetod.
8. LOENG: VABADUS
Metafüüsikas: Tahtevabadusega seotud küsimused: Kas isik on ise oma tegevuse algataja ja kontrollija?
Eetikas: Eelkõige vabaduse ja vastutuse vahekord: Kas ma saan moraalselt vastutada, kui vaba tahe puudub?
Esteetikas: Loominguline vabadus: Kas kunstnik peab hea ja suure kunsti loomiseks olema“täielikult vaba”?
Poliitikafilosoofias : Nn “puutumatuse ala” küsimused: Millisel alusel tohib riik sekkuda inimesteellu?
Filosoofilised probleemid seoses vabadusega : Kuidas mõõta vabadust? Mis on vabadus? Mis on vabaduse piirajad? Kes/mis on vabaduse subjekt?
Vabadus poliitikafilosoofia probleemina: Kui palju vabadust peab riik indiviidile andma? Mil määral on isikul võimalus ühiskonnas toimida, ilma et sellele tegevusele eelneks piiranguid või järgneks moraalset või legaalset hukkamõistu? Negatiivne vabadus tähendab: keegi ei sunni , ega takista su tegemisi, kitsenduste (piirangute, sekkumise jms) puudumine. Positiivse vabaduse paradoks: mõned on targemad ja teavad, mis on sulle ja riigile hea. MacCallumi etteheide negatiivse ja positiivse vabaduse eristamisele: Kõnelda just kui oleks N-vabaduse ja P-vabaduse näol tegemist kahe vabaduse liigiga, on ekslik . Kogu vabaduse diskussiooni saab analüüsida ühte tüüpi vabaduse kolme eri aspekti kaudu. S on vaba C-st, tegema A. S: Kes/mis on vaba? C: Millest vaba? (takistused, piirangud) A: Mida tegema? (taotlused, sihid)
1. Milles seisneb liberaalide/libertaaride ja sotsialistide/egalitaaride erimeelsus vabaduse takistamise/piiramise küsimuses?
Liberaalid : Vabaduse piiramine ainult siis, kui keegi kavatsuslikult takistab. Sotsialistid : Inimesed vastutavad oma tegude eest, mis mõjutavad kaudselt , kuid siiski kausaalselt.
2. Milles seisneb küsimus vabaduse väärtusest/ staatusest ? Milline on vabaduse staatus teiste väärtuste suhtes? Kas vabadus kaalub nad üles?
3. Kuidas põhjendas Mill seisukohta, et mõtte ja arutlemisvajadus peaks olema täielik?
Sest keelatav seisukoht võib-olla tõene; väära seisukoha keelamisega takistatakse mõistmist tõde. Tõde muutub dogmaks.
4. Milles seisneb Milli vabaduse ehk kahjuprintsiip ja kuidas ta seda õigustas?
Tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühelainsal põhjusel - selleks, et takistada kahju tekitamist teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus.
5. Kellele rakendub vabadus e. kahjuprintsiip Milli järgi?
Inimsool on lubatud oma liikmete tegutsemisvabadusse individuaalselt või kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil- nimelt enesekaitseks. Et tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on on õigustatud ühelainsal põhjusel- selleks, et takistada kahju tekitamist teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus.
6. Mis tingimusel võib inimest karistada purjusoleku pärast?
Purjusolek: Ei saa karistada inimest ainult selle eest, et ta on purjus . Kuid kui sõdur või politseinik on oma teenistuses purjus, tuleb teda karistada: „Lühidalt, kus iganes tekitatakse tegelikku kahju üksikisikule või ühiskonnale või kus tekib selleks tegelik oht, on vabaduse piirid ületatud ning juhtum tuleb üle viia kõlbluse ja seaduse valdkonda.”
12. Mida saab väita Milli progressiusu vastu?
Mill usub, et inimkond on progressiivne ses mõttes, et inimesed on võimalised kogemusest õppima. James F. stephen arvas , aga, et Mill on liiga optimistlik. Ta arvas, et Mill eksib, kui arvab, et inimestele vabaduse andmine viib innuka eksperimenteerimiseni. Segamatu vabadus võib niisama tõenäoliselt viia olesklemiseni ja eluhuvi kadumsieni. Ja ka see, et inimkond kordab pidevalt oma vigu. Kui inimesed ei õpi üksteise kogemustest, siis kaob meil alus õhutada neid elamis -eksperimentidele.
13. Kritiseerige Milli vabadusprintsiipi!
Ei ole kindlalt sõnastatud. Millal hakka inimene põhjustama kahju teistele (??) Mill käsitleb eraldi mõtte- ja tegevusvabadust. Mõttevabadus peab tema arvates olema täielik, tegevusvabaduse üle otsustamisel tuleb aga lähtuda kahest põhimõttest: „... Inimsool on lubatud oma liikmete tegutsemisvabadusse individuaalselt või kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil – nimelt enesekaitseks.“ Mill vaatleb kasu kui ülimat eesmärki kõikide eetiliste küsimuste puhul. Ta peab silmas kasu kõige laiemas mõttes, lähtudes inimese kui areneva olendi püsihuvidest. Indiviidi üle võib kehtestada välise kontrolli ainult sellistel juhtudel, kui tema tegevus riivab teiste inimeste huve. Iga inimene, olles ühiskonna kaitse all, peab täitma teatud kohustusi ja järgima teatud reegleid teiste inimeste suhtes. Indiviidideks ei pea Mill neid, kes, kes ei ole suutelised enda tegude eest vastutama: lapsi, vaimselt puudulikke jne. Laste suhtes seega vabaduse põhimõte ei kehti ning ühiskond omab õigusega nende üle täielikku võimu selleks, et nad täiskasvanuna oleksid võimelised mõistuspäraselt käituma. Kõne all olevat põhimõtet ei saa Milli arvates rakendada ühiskondades, mis on alles n-ö lapseseisundis. Neis ühiskondades võib juhtuda, et progress jääks saavutamata, kui jätta jõusse vabaduse põhimõte. Despootia võib olla õigustatud barbaarsete rahvaste puhul, kui selle eesmärgiks on progress ja kui see tõesti viib progressile.
14. Milles seisnevad marksistlikud vastuväited liberalismile?
Marxi liberalismikriitika: Liberalism taotleb sellist režiimi, kus oleksid tagatud õigused võrdsusele, vabadusele, julgeolekule ja omandile, seegi poltiililist emantsipatsiooni. Kuid sääraste õiguste omamine mitte ainult ei küüni inimliku emantsipatsioonini, vaid tegelikult liberaalsed õigused isegi takistavad seda. Sest liberaalsed õigused on egoistlikud eraldamise õigused: need on õigused, mis Marxi järgi õhutavad iga indiviidi nägema teistes vaid kitsendusi omaenda vabadusele.
9. LOENG: JUMAL JA ÜLELOOMULIK
Traditsiooniline teism Jumal on universumi looja, alalhoidja ja aktiivne valitseja. Igavene isikuline ainujumal .
Judaism , kristlus , islam : inimesel võimalik pälvida surmajärgne igavene elu.
Deism, ateism , panteism Deism on õpetus, mille järgi igavene ja kõikvõimas Jumal on küll maailma loonud, kuid edasi ta maailma asjadesse ei sekku. Ateism tähendab jumalate ja muude üleloomulike olendite olemasolu eitamist. Panteism on vaade, mille järgi ebaisikuline ainujumal ja maailm on identsed.
Jumala omadused Isik, vaba toimija, mittemateriaalne, paratamatult eksisteeriv, igavene (ajatu), muutumatu, lihtne, kõiketeadev (omnistsientne), kõigeväeline (omnipotentne), üleloomulik, teispoolne (transtsendentne), kõikjal kohalolev (omnipresentne), ülimalt hea, universumi looja, alalhoidja ja valitseja, moraalse kohustuse kehtestaja. Religioonifilosoofia Jumalatõestused kuuluvad religioonifilosoofiavaldkonda. Mõistagi tegeleti jumalatõestustega eriti innukalt keskajal, aga ka varasel uusajal. Hästi tuntud on Aquino Thomase (1225-74) “viis teed” Jumala olemasolu tõestamiseks. Religioonifilosoofias tegeletakse veel nt selliste mõistete nagu lunastus, ilmutus, kurjus, religioosne kogemus selgitamisega. Samuti uuritakse usu ja mõistuse vahekorda, religiooni keelt Jumalatõestused
1) Teleoloogiline argument ehk kavandatust eeldav või järeldav argument; Maailma ülesehitus on sedavõrd peen, korrapärane ja otstarbekohane, et seda saab seletada üksnes asjaoluga, et leidub üleloomulik kõikvõimas mõistusega olend , kes on selle kõik kavandanud (ja kujundanud).Esindaja: William Paley. KRIITIKA: Kes kavandas kavandaja? Nõrk analoogia. Kurjuse probleem. Ühistöö argument. Klassikaline kriitik: David Hume (1711-76) Kes kavandas universumi kavandaja (Jumala)? Kui kavandaja (“disainer”) lihtsalt “on”, siis miks ei võiks kogu universum (kosmos) lihtsalt olla? Nõrk analoogia Argument toetub liiga nõrgale analoogiale looduslike ja tehisobjektide vahel. Kurjuse probleem. Ühistöö argument Alternatiivsed seletused otstarbekohasusele (evolutsiooniteooria). Kreatsionism
2) Kosmoloogiline e. algpõhjuse argument Argumentide kobar, mille keskseks ideeks on maailma algpõhjuse paratamatus. Üldiselt: Jumal eksisteerib kui kõigi asjade ja nähtuste algpõhjus . Täpsemalt Iga asi, nähtus ja sündmus universumis on millegi poolt põhjustatud. Me võime täheldada terveid põhjuste ja tagajärgede ahelaid. Ükski põhjuslik ahel ei saa olla lõpmatu . Peab leiduma algpõhjus, tänu millele saavad olla ka järgnevad põhjused. Selle algpõhjuse võib samastada Jumalaga. Argument on jällegi empiiriline Argumendi lähtekohaks on üldised tähelepanekud maailma kohta. Iga sündmus või muutus, mida maailmas kohtame, on millestki põhjustatud. Kui on sündmus A, siis tema põhjuseks on mingi varasem sündmus B. Sündmusel B pidi omakorda olema mingi põhjus. Kosmoloogilise argumendi pooldajad Teatud kujul esineb juba Platonil ja Aristotelesel G. W. F. Leibniz (1646-1716) Samuel Clarke (1675-1729) Christian Wolff ( 1679 - 1754 ) Kosmoloogilise argumendi kriitika. Jumala põhjus? - Kui igal asjal ja nähtusel on põhjus, siis peab põhjus olema ka Jumalal. Jumal on ju argumendis mittepõhjustatud. Tekib õigustatud küsimus: mis põhjustas Jumala? Kui sellele vastatakse, et kõik v.a. Jumal on põhjustatud, siis miks see põhjuste ahel peaks just Jumala juures katkema? Miks ei peatu see regressioon nt universumi tekke juures? Bertrand Russelli sõnastuses:“Tõepoolest, kui igal asjal peab olema põhjus, siis peab põhjus olema ka Jumalal. Kui võib olla olemas miski, millel ei ole põhjust, siis selleks millekski võib olla maailm niisama hästi kui Jumal, nii et argument algpõhjusest on täiesti paikapidamatu.” Lõpmatu põhjuste ahel - Kosmoloogilise argumendi järgi ei ole võimalik mõelda, et põhjuste ahel läheb tagasi lõpmatuseni. Lõpmatu põhjuslik ahel ei pruugi olla võimatu ega mõeldamatu.
3) Ontoloogiline argument Jumala olemasolu tuletatakse Jumala mõistest. Descartes.
4) Pragmaatiline argument Pascali kihlvedu. Jumalasse tasub uskuda igal juhul: kui Jumal on olemas, saan usu läbi päästetud. Kui Jumalat pole, siis ei kaota ma midagi.
10. LOENG: ÕIGLUS
„Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul“ Aristoteles
ÕIGLUSE LIIGID. Aristotlesest saati eristatakse kahte liiki õiglust:
1. Jaotav õiglus: distributiivne, sotsiaalne, majanduslik
Mis hüvesid tuleks/saab jagada? Kelle/mille vahel jagada? Mis on õige jaotus? Mis on õigluse staatus?
2. Korraldav õiglus: võrdsustav, rektifikatoorne, kommutatiivne, korrektiivne
Teenuse/asja eest tasumine: palju nänni tuleks vastu anda?
Kahju hüvitise vahekord: mitu eurot BMW mõlkimise eest?
Kuriteo ja karistuse vahekord: palju tapmise eest anda?
Erinevad arusaamad õiglusest. Käsitleme jaotava õigluse kolme keskset paradigmat (õigluskontseptsiooni):
1. EGALITAAR -LIBERALISM
John Rawls , Ronald Dworkin . Inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed (Pühakute ühenduses ei teki õigluse probleemi). Peaküsimus: Milliste printsiipide alusel tuleks sotsiaalsetespraktikates elu korraldada, et olukorda võiks pidada õiglaseks? Vastus: Printsiipide, mis valitaks nn “hüpoteetilises algolukorras”. Hüpoteetiline algolukord on kujutletav olukord, kus inimesed on nn teadmatuse looritaga, ega tea… oma kohta ühiskonnas … andeid, võimeid … mis on “hüve” ja mida ihaldatakse. Egalitaar-libaralismi kriitikat 1. Alushüved: Mille hulgast valida? Rawls eeldab, et hüpoteetilises algolukorras olev inimene tahab – vabadust – võimalusi – sissetulekuid. Need “üldinimlikud hüved ” lõhnavad kapitalistliku ühiskonna hüvede järgi. 2. Printsiibid?: a) Paljud on kahelnud, kas hüpoteetilises algolukorras on ratsionaalne valida just Rawlsi printsiipe? Äkki nad suurema kasu pärast riskivad! b) Rawlsi erinevusprintsiip diskrimineerib andekaid & edukaid, kuna nende omandit kasutatakse jagamiseks vaesematele & kehvematele. Mitmesuguseid printsiipe analüüsides leiab Rawls, et inimesed valiksid kaks printsiipi : 1. Vabadusprintsiip Kõigil peab olema võrdne õigus poliitilistele ja kodanikuvabadustele: sõna- ja väljendusvabadus (mõtlemisvabadus, trükivabadus); religiooni- ja südametunnistuse vabadus, vabadus osaleda poliitilises protsessis ja kandideerida ametikohtadele. 2. Erinevusprintsiip Sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korraldada nii, et nad toovad suurimat kasu neile, kes on kõige halvemasolukorras.
2. LIBERTAR(IAN)ISM
Robert Nozick . Õigused isiklikule vabadusele ja eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud! Neid ei tohi piirata ühegi sotsiaalse hüve (turvatunde, heaolu, õnne) saavutamiseks. Riik kui öövaht: kaitsku omandit varguse, vägivalla, tüssamise eest. Ressursside ümberjaotust reguleerigu ainult vabaturg, kingitused ja vabatahtlikud annetused. Libertarianismi kriitika 1. Välistab mõned ühiskonna süsteemid: kui riigimakse tohib koguda üksnes politsei-, kaitse- ja kohtusüsteemi ülashoidmiseks (muu maksustamine on sunnitöö juhtum) leiame end riigist, kus pole haridus -, tervishoiu- ega transpordivõrku. 2. Seesmine vastuolu: Kui heaoluriik ei tohiks ümber jaotada rikkamate (maksudest) raha vaesematele,siis ei tohiks „minimaalne riik” sundida inimesi rahu ja sõjalise kaitse tagamiseks armeesse 3. Probleemid võimu ja vabadusega: Nozick eeldab, et ainus põhjus probleem, mis inimesi ebavõrduste juures häirib on kadedus. Kuid nurinaid võivad tekkida ka seepärast, et varakus annab ühiskonnas märkimisväärsemalt suurema võimu.
Õigluse kontseptsioonid 1) Eesmärkide (lõppseisundi) põhised printsiibid : nt õiglane kui 1% rikkaid, vms. 2) Malli (skeemi) põhised printsiibid: nt igaühele vastavalt töökusele, andekusele, vms. 3) Ajaloolised - sõltub hüvede jaotuse kujunemisest. - Nozick: Kõik on väärad, välja arvatud tema enda ajalooliste õiguste kontseptsioon! Teiste kontseptsioonide vastu: Mis iganes “õiglane” olukord muutub vabaduse tingimustes ebaõiglaseks! (W . Chamberlaini näide). On ainult halvad valikud : 1) vaba toimimise keelamine, või 2) ümberjagamine X aja pärast (algse printsiibi järgi)
3, KOMMUNITARISM
Michael Walzer, Michael Sandel, Charles Taylor Oluline tunnus: universaalsete õiglusprintsiipide kriitika i. Printsiipide otsing näitab, et puuduvad üllamad sotsiaalseid väärtused (solidaarsus, hoolivus, heasoovlikkus), mille olemasolul pole tarvis nõuda õigusi või rõhutada kohustusi. ii. Universaalsed õiglusprintsiibid on müüt! Õiglus ei ole abstraktsete normide kogum, mille järgi anonüümsed inimesed kogu planeedil peavad oma elu korraldama . Kommunitarismi kriitika 1. Sfääri ja kultuuri identsus: Kuidas me erinevaid kultuure (kogukondi, kommuune) ja sfääre tuvastame? Mis on kultuuri, ühiskonna, kogukonna ja nendes sisalduvate sfääride kriteerium ? 2. Printsiipide vaieldavus: Ronald Dworkin (1996): Sfäärid ja nende õiglusprintsiibid pole ette antud, st pole kokkuleppeid (konventsioone)), et neid oleks lihtne tuvastada. Just nende printsiipide loomuse üle käivad ju tulised vaidlused! - Nt teatud arstiabi on tasuta, teatud mitte. 3. Kultuuride suletus: Walzer propageerib ühiskondade suletust ja kultuurirelativismi. - Me ei saaks mitte midagi teha, kui teatud kultuurides (nt islamimaades, totalitaarsetes režiimides) jaotataks teatud hüve meile vastuvõetamatute kriteeriumite alusel (nt poliitilised, religioossed ametikohad üksnes meestele jms) Kas piirata ÜRO , Amnesty International jms tegevust, kes kultuuri-üleste (universaalsete) printsiipidele tuginedes “aitavad” teisi kultuure? Partikulaarsus ld particula – osake, tükike Õiglus on seotud (partikulaarse) kogukonna (kultuuri) ühiste arusaamadega (väärtussüsteemiga). Õigluse olemuse mõistmiseks tuleb teada, mison õiglus inimestele, kes jagavad kultuuri X,mitte seda ära unustama (Rawlsi teadmatuse loor ) või uurima omandi päritolu (Nozick)).
Õigluse sfäärid
Kõikides ühiskondades on hulk hüvesid mille pärast käib kiskumine (turvalisus, heaolu, raha, võimalused, ametid jne). Taotlus teha inimesed kõigis võrdseks tekitab pingeid –vaja nn “keerukat võrdsust”! Iga hüve on suhteliselt autonoomne “õigluse sfäär ” .Erinevaid sfääre juhitakse erinevate printsiipide alusel: Tervishoid – vajaduse järgi, Raha – teenete järgi, Ametid – võimete järg, kõrgem haridus – talendi järgi.
1. Mis on jaotava õigluse põhiküsimused?
Põhiküsimused: -Mis hüvesid tuleks jagada (saaks jagada)? Rikkus, võim, austus, või mingi nende kombinatsioon? -Mille/kelle vahel jagada? Mingi ühiskonna liikmete, rahvaste, rahvusriikide? -Mis on „õige“ jaotus? Hüvede määramine, raha vastavalt iga väärtusele, vajadusele?
2. Selgitage jaotava ja korraldava õigluse erinevust!
Korraldava õigluse puhul on küsimus vahetussuhtest: -teenuse eest tasumine -kahju ja hüvitise vahekord -kuriteo ja karistuse vahekord * Õiglane tähendab korraldavas õigluses „õiget“ propotsiooni.Jaotav õiglus ("igaühele oma"). Jaotav õiglus lähtub põhimõttest, et igaühte tuleb kohelda vastavalt sellele, millised on konkreetselt tema võimed või võimalused. Jaotava õigusluse kohaselt koheldakse reeglina lapsi, vanureid, vaeseid ja haigeid erinevalt töövõimelistest inimestest, sest nende võimalused elus hakkama saada ja läbi lüüa on väiksemad, nt riigi poolt tasuta sotsiaalkorteri ja toimetulekutoetuse võimaldamine. Samas kui inimene on ise süüliselt põhjustanud oma olukorra, siis ei pruugi tema soodsam kohtlemine olla õiglane ka jaotava õigluse seisukohalt.
3. Formuleerige vähemalt 3 õiglase jaotamise printsiipi! Õiglane ei tähenda igaühele võrdselt, Aristotelese väljaöeldud jaotava õigluse printsiipi: õiglane ei ole mitte igaühele võrdselt, vaid igaühele vastavalt tema väärivusele ja panusele ühiskonnas.
4. Iseloomustage töö rolli Locke’i omandikontspetsioonis!
See on põhjapaneva tähtsusega. Igal inimesel on omandiks tema enese isik. Tema keha ja tema käte töö on päriselt tema oma. Ükskõik millise asja ta siis eemaldab seisundist, millesse loodus selle on pannud ja sinna jätnud, ta on seganud oma töö selle asjaga ja lisanud sellelle midagi, mis on tema ande oma ning mis seeläbi teeb selle asja tema omandiks. Ta on oma tööga midagi lisanud , ja välistab nii teiste inimeste ühise õiguse.
5. Millised probleemid seonduvad Locke’i omandiõigusega? See on ebaõiglane nende suhtes, kes ei saa töötada. Töötamine annab meile õiguse hoida endale lisatud väärtus, kuid maa ei ole osa lisatud väärtusest, maa oleks enne vahele segamist ka veel seal olnud. Nii võib tegelikult justkui tootmise viljad endale jätta. Ei ole ka õigust maad pärandada lastele.
6. Iseloomustage vähemalt kahte argumenti vabaturu vastu!
Engels : Vabaturg toob vältimatult kaasa ühe kriisi teise järel, kus inimesed jäävad tööta ja äris laostuvad, kaubad aga lähevad raisku või müüakse maha kahjumiga. Engels: kapitalistlikus ühiskonnas on hulk inimesi, kellel puudub igasugune tootlik roll.
7. Kirjeldage Rawlsi hüpoteetilist algolukorda!
Kujutleme olukorda, kus inimesed on nn „teadmatuse loori “ taga – kus keegi ei tea oma kohta ühiskonnas, andeid, võimeid, mis on „hea“ ja mida ihaldatakse; teatakse , et eelistatakse rohkem või vähem hüve, aga ei teata, mis see hüve on. Millised printsiibid valitakse, tingimusel, et nende printsiipide järgi tuleb korraldada pärast teadmatuse loori eemaldamist?
8. Milles seisneb hüpoteetilise algolukorra konstrueerimise mõte? Kuna inimesed ei tea, mis sotsiaalses staatuses ja ühiskondlikus kihis nad on, ei saa nad tegutseda omakasupüüdlikult. Nad hakkavad siis mõtlema, mis on tõeliselt aus.
9. Kritiseerige Rawlsi õiglusteooriat vähemasti kahel viisil!
1)Kas ikka valitakse need printsiibid? Paljud poliitikafilosoofid on kahelnud, kas hüpoteetilises olukorras on ratsionaalse valida just niisuguseid printsiipe? Äkki nad suurema kasu pärast riskivad? 2)Kas printsiibid on siduvad /õiglased? Ronald Dworkin: Miks peaks need poolinimeste poolt valitud printsiibid olema tegelikele inimestele siduvad? Kui inimene teadmatuse loori taga valib need printsiibid, kas on aus ja õiglane nõuda nende printsiipide juurde jäämist ka siis, kui teadmatuse loor on eemaldatud? 3)Printsiibid diskrimineerivad: Robert Nozick: Rawlsi printsiibid (eriti erinevusprintsiip) diskrimineerib andekaid ja edukaid, kuna nende omandit kasutatakse vaestele ja kehvematele jagamiseks. Miks peaks andekas-edukas inimene sellega nõustuma?
10. Kuidas kritiseerib Nozick malli ja eesmärgikeskseid õigluskontseptsioone?
Eesmärkide põhised printsiibid on õiglane vaid siis, kui on 1% rikkaid vms. Malli põhised printsiibid ei ole ausad, sest mis saab siis nendest inimestets, kes ei ole andekad, ei oma head töökohta või ei saagi üldse tööd teha? Kas tema jäetakse siis kõigest ilma?
11. Iseloomustage Nozicku libertaarset õigluskontseptsiooni ja vähemasti ühte vastuväidet sellele!
Õigused isiklikule vabadusele ja eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud. Neid õigusi ei tohi piirata ühegi sotsiaalse hüve (turvatunne, õnn, heaolu) saavutamiseks. Eristab kolme tüüpi õigluse kontseptsioone: *eesmärkide põhised printsiibid *malli põhised printsiibid *ajaloolised. Noziku arvates on need kõik väärad, v.a tema ajalooline õigluse kontseptsioon. Nozik ütleb, et mingi hüve jaotus on õiglane, kui see on saadud mingi legitiimse protseduuriga, st: omandatud ilma, et see oleks kellelegi enne kuulunud; saadud üleandmise kaudu; saadud ebaõigluse kõrvaldamisest. Vastuväide: Ebaõiglane algne omandamine: mis siis, kui algne omandamine on olnud ebaõiglane? Kui kaugele üldse algse omastamise otsingul minna?
12. Iseloomustage Walzeri kommunitaarset õigluskontseptsiooni!
Absoluutsed ja universaalsed õigluse printsiibid on müüt. Õiglus on inimeste poolt konstrueeritud mõiste ning vaevalt , et seda on võimalik vaid ühtemoodi teha.
13. Kuidas kritiseerib Walzer Rawlsi ja Nozicku õigluskontseptsioone?
Õiglus on kultuurikeskne, st seotud konkreetse kommuuni või kultuuri väärtussüsteemiga, mitte ausates tingimustes valitud printsiipidega ega õiglase päritoluga. Küsimus, mida ratsionaalsed inimesed valiksid nn algpositsioonis, on valesti asetatud. Tuleb küsida: mida valiksid sellised inimesed nagu meie, kes me jagame teatud kultuuri? Õigluse olemusele ei osuta mitte teadmatuse loor vaid rikas kultuuripagas ja teadmised oma ühiskonna kohta.
14. Miks ei näita tuluparaad ebaõiglust (Wolffi järgi)?
Kindlasti aitavad inimestel oma seisukohta kujundada ka ebatraditsiooniliselt, ent selgelt esitatud majandusnäitajad . Esmalt meenus mulle näide Jonathan Wolffi õpikust «Sissejuhatusest poliitikafilosoofiasse» (lk 162–165), kus ta refereerib hollandi majandusteadlase Jan Peni kirjeldust tulude jaotusest. Nimelt esitab ta Suurbritannia inimeste 1970. aastate tulude jaotuse kujuteldava paraadina, millest võtavad osa kõik, kes mingisugust palka saavad. See paraad on korraldatud tunni aja jooksul vaatajate eest mööduva hanereana, alguses need, kes teenivad kõige vähem, viimastena kõige suurema maksueelse tulu saajad. Kes teenivad keskmist palka, on keskmise pikkusega, kes kahte keskmist, on poole pikemad . Toon mõned väljavõtted kirjeldusest: «/.../paari esimese minuti jooksul näeme ebatavalisi, negatiivse pikkusega inimesi. Need on kahjumiga töötavate ettevõtete omanikud . /.../ Umbes kümne minuti pärast hakkavad tulema pisut alla meetri pikad inimesed. Siia kuuluvad paljud töötud, vanuse tõttu penisonile läinud, mõned noored ja poeomanikud, kelle äri ei edene eriti /.../ Viieteistkümne minuti pärast saavutavad marssijad viimaks meeter neljakümnese pikkuse /.../ mööduvad tööstuses töötavad, eriväljaõppega oskustöölised ning kontoriametnikud /.../ Nelikümmend viis minutit on möödas, enne kui näeme keskmise pikkusega inimesi. Nende hulka kuuluvad õpetajad, riigiametnikud, poepidajad, töödejuhatajad, mõned põllumehed. /.../ mõne viimase minuti jooksul ilmuvad nähtavale hiiglased. Mitte just teab kui edukas advokaat – 55 meetrit pikk /.../ Paari viimase sekundi jooksul näeme tornikõrgusi inimesi. Prints Philip on üle poole kilomeetri pikk, laulja Tom Jones vaat et kaks kilomeetrit /.../» Ma pole täpseid arvutusi teinud, kuid sama tuluparaadi võib hõlpsasti kujutada ka Eesti oludest lähtuvalt. Kõige ees tulevad negatiivse pikkusega inimesed, kes on hädas laenude tagasimaksmisega, erinevalt Suurbritanniast jääb Eestis ka õpetajate pikkus alla keskmise. Riigikogu lihtliikmete pikkus on vähemalt seitse meetrit, Eesti Energia direktoril tublisti üle paarikümne meetri, Tallinki juhatuse omadel üle seitsmekümne meetri, Eesti Ekspressis toodud tulude edetabeli juhtide pikkusi võib mõõta juba sadades meetrites.
11. LOENG: KUNST
“Sest ma ei arva, et on üldsegi selge, mida ajab taga see, kes püüab leida, mis on kunst?” Benjamin R. Tilghman
1. Selgitage küsimuse „mis on kunst“ vähemat kahte tähendust!
- Kunstiteose tuvastamise mõte: Missugused meid ümbritsevatest objektidest on kunstiteosed ?
-Kunsti defineerimise mõte: Mis on kunstiks olemise tarvilikud ja piisavad tunnused?
2. Selgitage anti-essentsialismi põhisisu!
Kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu! Miks? Kunstile on omased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu mis iganes definitsiooni. Kunst on avatud mõiste. Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel
3. Milles seisneb Wittgensteini vaadete mõju anti-essentsialismile?
Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel. (perekondliku sarnasuse mõttest).
4. Mida tahtis Kennick tõestada kaubalao näitega?
„Kujutlegem ette hästi suurt kaubaladu, mis on täis igausguseid asju... Nüüd käsime kellelgi minna kaubalattu ja sealt kõik kunstiteosed välja tuua. Ta saab sellega üsnagi edukalt hakkama, hoolimata asjaolust, et tal puudub, nagu isegi esteetikud on sunnitud möönma, rahuldav kunsti definitsioon... sest ühtegi teist sellist definitsiooni ei ole leitud.
5. Milles seisneb Danto visuaalselt eristamatute paaride argument? Mis teeb Warholi teosed kunstiks, kuid mitte selle originaalsed koopiad? “Näha miskit kunstina nõuab midagi sellist mida silm ei suuda märgata- kunstilise teooria atmosfääri, teadmist kunstiajaloost- kunstimaailma.”
6. Iseloomustage institutsionaalset kunstidefinitsiooni ja selle põhimõisteid!
Klassifikatoorses tähenduses on kunstiteosel kaks tarvilikku tingimust:1) artefakt 2)millele mõni isik või isikute grupp toimides kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel on omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. „Klassifikatoorne tähendus“: „kunsti“ liigitav tähendus, vastandina väärtustavalt tähendusele. „Artefakt“: (inimese poolt) tehtud asi. „Kunstimaailm“: kunstnikud , kunstikriitikud, kuraatorid jne
7. Milles seisneb nn „Wollheimi dilemma “? Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatus, mingisusgustest põhjendatustest lähtudes? Kui ei, siis käitub kunstimaailm meelevaldselt ja rakendab suvaliselt oma võimu. Kui jah, siis need põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon. Ent siis on ekslik rääkida artefaktile kunsti staatuse „omistamisest“ sest sel juhul knstimaailma esindajad ainult kinnitavad või möönavad kunsti staatust.
8. Iseloomustage esteetilist kunstidefinitsiooni!
x on kunstiteos siis, kui (1) x on loodud kavatsusega (2) esile kutsuda esteetiline kogemus.
Selgitused: Esteetiline kogemus- objekti huvitu kogemine objekti kogemine kogemise enda pärast, ilma igasuguse isikliku või praktilise eesmärgita. Esteetilise kogemuse faktiline esinemine kunstikogejas ei ole tarvilik! Kunstnikul peab olema kavatsus .
9. Esitage vähemalt kaks vastuväidet esteetilisele kunstidefinitsioonile!
1)Mitte-esteetiline kunst: Paljud kunstiteosed(religioosne ja poliitiline eriti) ei ole loodud esteetiliseks kogemiseks. Uus- Guinea kaitsekilbid on kunstiteosed, aga nad ei olnud nendeks mõeldud. 2)Esteetiline mitte-kunst: Iluvõimlemise lindi-harjutus, kujundujumine: ende loomisel märgib rolli steetilise kogemuse taotlus. Ent mõlemad kuuluvad spordi valdkonda.
10. Milles seisneb narratiivne kunstikäsitlus?
Noél Carroll: loobub kunsti definitsiooni otsingust. Pöörab tähelepanu protsessidele, kuidas objektid saavad kunstiteosteks. Et kunstiteose kandidaat saaks kunstiteoseks, tuleb kandidaat-teose ja kunstiajaloo vahele punuda lugu, kasutades selleks koradmise, avardamise või hülgamise mõistet. Kordamine- kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone ja taotlusi. Avardamine- leiab aset mingi “kunstilise probleemi” lahendamise korral. Hülgamine- traditsiooniga on võimalik olla seotud ka vastandumise läbi. Kunstnik hülgab eelnenud kunsti tegemise viisid. Hülgamine ei ole absoluutne katkestus traditsiooniga, vaid teatud tendentside eitamine.
11. Selgitage nn esimese kunstiteose etteheidet ajaloolistele kunstiteooriatele! S. Davies: Kõik ajaloolise kallakuga, nn. tagasi- viitavad kunstiteooriad seisavad vastamisi tülika küsimusega-kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos. Esimest kunstiteost ei saaud ju siduda narratiivi vmskaudu eelneva kunstiga, sest enne esimest kunstiteost kunsti ei eksisteerinud.
12. Kuidas kritiseerib Dickie Stolnitzi esteetilise hoiaku teooriat?
Vaatame nüüd, missuguseid argumente kasutab Dickie näiteks Jerome Stolnitzi esteetilise hoiaku teooria kritiseerimisel. Esteetiline hoiak on Stolnitzi meelest "ükskõik millisele objektile ainult tema enda pärast osutatav huvitu ja sümpatiseeriv tähelepanu" (1960: 34). Esteetiline tähelepanu on siin defineeritud "huvitusena" (disinterest), mille all Stolnitz mõtleb igasuguste muude eesmärkide puudumist objekti suhtes.Dickie argument on, et huvitus näitab meile midagi retsipiendi motiivide kohta, aga ei näita, mis on vastuvõtja tähelepanuaktis erilist. Kui kaks inimest kuulavad sümfoonia lindistust — üks selleks, et valmistuda muusika eksamiks, ja teine lihtsalt sellepärast, et muusikat nautida —, siis ilmselt on esimesel huvi selle suhtes ja teisel pole (tal puuduvad muud eesmärgid muusikateose suhtes). Aga muusikat ennast võivad nad kuulata täpselt samamoodi: mõlemad võivad tabada samu muusikalisi võtteid ja hinnata samu struktuure samadel põhjustel. Dickie kinnitab, et on vaid üks viis muusikat kuulata, samal ajal kui seda võib teha erinevatel motiividel. Dickie järeldus sellest on, et sellised mõisted nagu huvi ja huvitus ei erista vastuvõtmise viise. Lavastajale, kes istub teatrisaalis, mõeldes vaid sellele, kui palju etendus talle sisse toob, pole Dickie arvates mõtet ette heita, et ta ei vaata lavastust huvitult, vaid et ta ei pööra lavastusele üldse tähelepanu. Kunstiteose retsipiendilt ei oodata mitte huvitust, vaid lihtsalt tähelepanu osutamist teosele . Dickie meelest pole aga mingit põhjust nimetada seda tähelepanu esteetiliseks hoiakuks, kuna kunstiteose tajumine ei erine sellest, kuidas me tajume kõiki teisi asju.
14. Miks võib Danto kunstiteooriat nimetada anti-esteetiliseks?
Danto kunstiteooriat võib nimetada antiesteetiliseks. Tema arvamus on, et esteetilise elamuse mõiste pole mitte ainult kasutu, vaid ka "ohtlik", kuna see trivialiseerib kunsti, nähes selles vaid midagi, mis valmistab naudingut, selle asemel et näha selles tähendust (Danto 1986: XIV, 13). Sellise trivialiseerimise tulemuseks on, et luuletuse mõistmine võrdsustatakse selle nautimisega õigetel põhjustel. Erinevalt esteetilistest teooriatest, mis arvavad , et kunstiteoste suhtes võetakse esteetiline hoiak — mida tõlgendatakse kui "huvitust", "psüühilist distantsi", "nägemist millenagi" (seeing-as) — leiab Danto, et kunstiteosed nõuavad interpretatsiooni.
Nõustun Dantoga, et see hoiak, mille kunstiteose staatuse saanud artefaktid retsipientidele ette kirjutavad, ei saa olla mitte esteetiline hoiak, vaid interpretatsioon. Kui me nüüd aga väidame, et kohelda midagi kunstiteosena tähendab seda interpreteerida, satume raskustesse. Sest kohe tekib küsimus, mis eristab seda interpretatsiooni, mida kunstiteosed nõuavad, näiteks filosoofiliste või teaduslike tekstide inteipretatsioonist. Ma arvan, et erinevus peitub selles, et nii filosoofiliste kui teaduslike tekstide puhul me interpreteerime autori väiteid või esitatud argumente ja andmeid. Kunstiteoste puhul peame aga ütlema, mida nad kujutavad, s.o mille kohta nad on. See, millest teosed on, ei ole taandatav üksikutele prepositsioonidele.
ANTI- ESSENTSIALISM
Morris Weitz, William Kennick, Paul Ziff, W. B. Gallie. Traditsioonilised teooriad on püüdnud võimatut! Kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu! Miks? Kunstile on omased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu, mis iganes definitsiooni. Kunst on avatud mõiste. Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel (Weitz lähtus Wittgensteini “perekondliku sarnasuse” mõistest). Anti-essentsialismi kriitika 1. Ühtne kunstiteoste klass: 2. Visuaalselt eristamatute paaride argument. Keelelise pädevuse tees. Kunsti defineerimatus ei ole probleem, sest kunstiteoste tuvastamine ei käi definitsiooni järgi!
INSTITUTSIONAALNE KUNSTITEOORIA
George Dickie, T. J. Diffey, Stephen Davies. idee: “kunstisus” ei pea olema silmaga nähtav omadus (vaid objekti seos millegagi).
Institutsionaalsele kunstiteooria kriitikat 1. Formaalne versus mitte-formaalne: Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon ! (“kellegi nimel …staatuse omistamine”) AGA kunstnikuks/kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. 2. nn “Wollheimi dilemma”: Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes? Institutsionaalne kunstidefinitsioon “Liigitavas tähenduses on kunstiteos 1)artefakt 2) millele on mõni teatud sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel toimiv isik või isikute grupp omistanud hindamisele kandideerimise staatuse” George Dickie ( 1971 : 101)
ESTEETILINE KUNSTITEOORIA
Monroe C. Beardsley, William Tolhurst, Nick Zangwill, Harold Osborne, George Schlesinger
Kunsti saab defineerida esteetilise mõiste kaudu: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui (1) x on loodud kavatsusega esile kutsuda (2) esteetiline kogemus Esteetilise kunstiteooria kriitikat 1. Mitte-esteetiline kunst: kutsumise ambitsioon
2. Esteetiline mitte-kunst: Leidub “asju” mille loomisel mängib olulist rolli ka kogemise esile kutsumise kavatsus, ent mis siiski pole kunst.