Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sissejuhatus vaimufilosoofiasse (0)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas tekib teadvus mitteteadvuslikest osadest?
  • Midagi selle asja loomuse kohta?
  • Miks peaks millegi kujuteldavusest järelduma selle võimalikkus?
  • Miks ei ole vaim jagatav ?
  • Kuidas nad saavad interakteeruda?
  • Miks peaks vaimne substants olema kohastumuslik?
  • Mille suhtes ollakse dualistid?
  • Kust tähendus pärineb?
  • Kui mittejäik tähistaja?
  • Miks pooldada funktsionalismi?
  • Kuidas kirjeldada vaimu materialistlikult ent ajust sõltumatult?
  • Mis on mingi vaimuseisund M rahvateooria funktsionalismi järgi?
  • Kuid kas implitsiitse teooria eksplitseerimine on üldse võimalik?
  • Midagi mis kitsendaks intentsionaalsete süsteemide klassi?
  • Miks ta töötab?
  • Miks intentsionaalne strateegia töötab?
  • Mis muudab ennustused edukaks?
  • Kui väär teooria Miks võiks rahvapsühholoogia olla väär teooria?
  • Mis asi on rahvapsühholoogia?
  • Mis võiks seda pakkuda?
  • Kui isik ei ole oma puudest teadlik kas siis on ta kvaalid normaalsed ja viga on kvaalile reageerimises?
  • Kui viletsaks ta kvaalid on jäänud?
  • Kui on teadlik puudest aga läbib testid?
  • Miks meile tundub et kvaalidel on sellised omadused?
  • Mis tunne on olla nahkhiir?
  • Kuidas saab neid kätte organismi objektiivsest füsioloogiast mis ei ole seotud konkreetse vaatevinkliga?
  • Midagi siis miks üldse eeldada et nad olemas on?
  • Kui ta kogeb esimest korda punast?
  • Kuid kas oskus või võime on piisav eristamaks Maryt enne ja pärast ruumist lahkumist?
  • MIS LAADI TEADMISE MARY OMANDAB?
  • Kuidas töötleb aju keskkonnast pärinevat infot?
  • Kuidas toimub info integratsioon ajus?
  • Millised mehhanismid on aluseks siseseisunditest raporteerimisele?
  • Kuidas me pääseme ligi informatsioonile ning kuidas kasutame seda käitumise juhtimiseks ?
  • Kuidas saab keha olla elus?
  • Mida ei saa taandada millelegi füüsilisele?
  • Paljunemine jne Kas teadvuse puhul ei ole me samas olukorras?
  • Kuidas on need fundamentaalsed omadused seotud fundamentaalsete füüsikaliste omadustega?
  • Sissejuhatus.
    Mind – hõlmab kõike, mis puudutab meeli(nii teadvustatud kui teadvustamatud protsessid). Meel: seostub meeltega , ainult taju külg. Vaim: seostub hinge või vaimolendiga.
    Vaimunähtused. Samuel Guttenplan jagab vaimunähtused kolmeks: kogemused( aistingud , teadvus, valu), hoiakud(uskumused, soovid, mõtlemine), teod(sihilikud, kavatsetud, otsustamine). Erinevad viies aspektis: väline vaadeldavus, ligipääsetavus, väljendatavus, intentsionaalsus, teoreetilisus.
    Kogemus – täielikult ligipääsetav, mittevaadeldav, väljendamatu, mitteteoreetiline ning pole intentsionaalne.
    Hoiak – halvasti ligipääsetav, keskmiselt vaadeldav, väljendatav, teoreetiline ning intentsionaalne.
    Tegutsemine – keskmiselt ligipääsetav, vaadeldav, väljendatav, keskmise teoreetilisusega ning intentsionaalne.
    Guttenplani skeem. Kaks perspektiivi: I isiku perspektiiv (vahetu teadmine omaenda seisunditest), II isiku perspektiiv( toetub välise käitumise vaatlusele, järelduse teadmine). Kaks raamistikku: Teaduslik maailmapilt (inimene kui füüsikalis-bioloogiline süsteem, mis allub loodusseadustele, seletab); Igapäevane, tervemõistuslik raamistik (inimene kui mõistusega olend , kelle käitumisel on alused. Kasutab nn rahvapsühholoogilist sõnavara, põhjendab ).
    Vaimufilosoofilised probleemid. Probleemid on, sest kaks raamistikku esitavad üksteisega konkureerivaid seletusi ning kaks perspektiivi näitavad vaimu eri külgedest.
    Emergentsi probleem: kuidas tekib teadvus mitteteadvuslikest osadest?
    Seletusliku lünga probleem: teadvuse füsikalistlikud seletused paistavad tekitavat lünga
    Vaimse põhjuslikkuse probleem: kuidas tagada vaimule põhjuslik roll maailmas ilma, et see ei satuks vastuollu füüsikalise põhjuslikkusega?
    Teiste olendite vaimu probleem: kui inimese vaim on talle privaatne , kuidas ma saan teada, mis vaimuseisundid teistel on?
    Vaimufilosoofia teemad. Keha-vaimu probleem – vaimunähtuste loomus üldiselt ja nende seos naturaalse maailmaga (naturaliseerimise projekt-näidata, kuidas on võimalik kõike seletada, toetumata üleloomulikele nähtustele või seletustele). Erinevate vaimuseisundite nagu uskumused, soovid, tajuseisundid jne omadused ning eriteooriad nende kohta. Intentsionaalsus – vaimuseisund on millegi kohta, st tal on objekt ning tänu sellele, et seisundil on sisu, saab ta olla millegi koht. Teadvus ja meelelised kvaliteedid – on mingi tunne midagi näha või mõelda või on kuidagi olla mingis vaimuseisundis. Vaimse põhjuslikkuse probleem – kuidas saab vaim avaldada mõju füüsilisele maailmale, kui füüsiliste maailma protsesse saavad mõjutada ainult vastavad protsessid. Enesekohane teadmine – meie teadmised oma vaimuseisundite kohta on samuti vaimufilosoofia keskmes, kuna intuitiivne arusaam nendest teadmistest kipub rääkima vastu mitmetele filosoofilistele teooriatele. Isikusamasuse probleem – mis teeb minust sama isiku, kes ma olin x aastat tagasi? Tahtevabaduse küsimus – kui füüsikalised ajuprotsessid on determineeritud teiste füüsiliste protsesside poolt, kuidas saab inimese teod ja tahtmised olla vabad. Ratsionaalsus – kui ratsionaalne on inimene? Mõnest vaimukäsitusest järgneb aprioorselt, et oleme ratsionaalsed . Samas on argumente inimese ratsionaalsuse vastu. Tehisintellekt – kas on võimalik konstrueerida mõtlevat arvutit? Loomade ja laste vaimu puudutavad küsimused. Kas loomad mõtlevad? Tegevusteooria ning praktiline otsustamine – on seotud vaimufilosoofiaga, kuivõrd küsimus sellest, mida kujutab endast tegevus, on osalt vaimufilosoofiline küsimus kavatsuste loomusest. Emotsioonide teooria – kas emotsioon erineb uskumusest ning soovist ning kas tal on sisu jm. Värvused ning nende nägemine – kas värvus asub maailmas või inimeste peas-silmas? Nativism – millega sünnitakse ja palju omandatakse elu jookusul.
    Keha-vaimu käsitusi. Füsikalism – maailmas on üksnes füüsikalised entiteedid. Naturalism – maailma seletamiseks pole tarvis toetuda üleloomulikele asjaoludele. Reduktsionism – mõne valdkonna väidete tõesuseks pealtnäha vajalikud faktid või entiteedid on asendatavad teistliiki faktide või entiteetidega.
  • Dualism ( Descartes , Meditatsioonid esimesest filosoofiast)
    Dualism. Seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu eri liiki entiteetidena. Keha surm ei kujuta endast teadvuselakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub. Substantsdualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid. Substants : miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest omadustest. Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas mittefüüsilised vaimsed omadused. Ratsionalism - paratamatuid tõdesid, asjade olemust haaratakse mõistusega aprioorsel teel, mitte meelte või kujutlusvõime abil.
    Rene Descartes: Teos „Meditatsioonid“.Kaks eesmärki: näidata vaimu ja keha erinevust; näidata, et Jumalat saab tunnetada lihtsamalt ja kindlamalt kui asju maailmas.
    Epistemoloogiline taust. Kui vaim on midagi materiaalsest maailmast eraldiolevat, siis pole ta maailmaga vahetus ühenduses. Uskumused maailma kohta põhinevad meelte vahendusel tekkinud ideedel, mis asuvad vaimus . Cogito – Descartesi metoodiline kahtlus. See, mis jääb väljapoole kahtlust, saab olla teadmiste aluseks. Võib eksida kõige suhtes, va et ta ise on olemas – on olemas see, kes eksib. Cogito, ergo sum. Mõtlemine laias tähenduses: kõik, millest oleme vahetult teadlikud, st. arusaamine, tahtmine jne. Tsitaat(mõtlev asi) – olen mõtlev asi(vaimne substants), mitte ulatuvusega asi (materiaalne substants).
    Mõtlemine ja tegelikkus. Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja loomuse kohta? Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis kui A ja B on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B ei ole, siis A ja B on erinevad.
    Ma saan kahelda oma keha olemasolus(kaheldavuse omadus); ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus) ja seega olen ma midagi erinevat kui mu keha.
    Identsete eristamatus. Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis. Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma õigesti edasi anda või siis esitada maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust.
    Selge ja distinktne . Ehk aitab mõtlemise ja tegelikkuse vahelist lõhet ületada toetumine ideede selgusele ja distinktsusele? Selged ja distinktsed ideed: selge(idee ei jää märkamatuks) ja distinktne (haaratakse ideed täielikult nii, et see eristub täielikult teistest). Kui idee on selge ja distinktne, siis tegemist on tõega.
    Kartesiaanlik ring. Kui mingi propositsioon tundub mulle selge ja distinktsena, siis on see propositsioon tõene(CDp –Tp). Descartes on kahe vahel: ma saan teada, et vaid siis kui ma eelnevalt tean, et Jumal on olemas; ma tean, et jumal on olemas vaid siis, kui ma eelnevalt tean, et (CDp –Tp).
    Täiuslikkuse idee. On täiuslikkuse idee; sel peab olema omakorda täiuslik põhjus; täiuslik põhjus saab olla vaid Jumal; järelikult on Jumal olemas; kuna Jumal on täiuslik ning täiuslik olend ei peta , siis Jumal ei peta. Descartesi järgi oli iga tema argumendi samm selge ja distinktne.
    1.Selgete ja distinktsete ideede argument. Mul on selge ja distinktne idee endast kui mõtlevast, mitte ulatuvusega asjast; mul on selge ja distinktne idee oma kehast kui ulatuvusega asjast; seega saan ma selgelt ja distinktselt mõista end kui mõtlevat asja ning oma keha kui ulatuvusega asja; kõik mida ma mõistan selgelt ja distinktselt võib olla sellisena Jumala poolt tehtud; seega võib Jumal teha nii, et mina kui mõtlev asi saan eksisteerida eraldi oma kehast kui ulatuvusega asjast; seega olen ma tõepoolest oma kehast erinev asi ning võin eksisteerida ilma kehata; järelikult ei ole kehalised tunnused mulle olemuslikud; järelikult on mulle olemuslik vaid see, et ma olen mõtlev asi.
    Analüüs. Probleemid: kahest ideest on võimalik mõelda eraldi vs kaks ideed on teineteisest sõltumatud; toetub selgete ja distinktsete ideede kontseptsioonile; toetub Jumalale kui selgete ja distinktsete ideede garantiile. Toetub kujuteldavusele. Materialismi vääramiseks piisab keha ja vaimu lahknemise võimalikkusest. Kui on võimalik, et vaim esineb ilma kehata, siis ei ole materiaalsus vaimule olemuslik.
    Kujuteldavuse argument. Moodne kujuteldavuse argument: zombid on kujuteldavad; kui kõik, mis on kujuteldav, on loogiliselt võimalik, siis on zombid loogiliselt võimalikud; kui on zombid loogiliselt võimalikud, siis pole teadvus identne mõne füüsilise nähtusega; järelikult, teadvus pole identne mõne füüsilise nähtusega. Järeldus: vastuväide , et see pole füüsikaliselt võimalik, ei mõjuta loogilist võimalikkust.
    Võimalikkus . Miks peaks millegi kujuteldavusest järelduma selle võimalikkus? Tegu on loogilise võimalikkusega. Vaim ilma kehata ei ole vastuoluline idee. Kuid see näitab vaid mõistete lahknevust, mitte ontoloogilist erinevust.
    2.Jagatavuse argument. Argument ilma „mõeldavuse“aspektita. Keha on jaotatav osadeks ; vaim ei ole jaotatav osadeks; asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult erinevad; seega on vaim olemuslikult kehast erinev.
    Miks ei ole vaim jagatav ? Saab eristada vaimuseisundeid; mõne juhtumi korral on osa vaimust blokeeritud või lõhenenud. Eeldab, et peale vaimuseisundite leidub veel üks jagamatu mina. Seda eeldust ei jaga paljud filosoofid , näiteks Hume , kes pooldab nn mina kimbuteooriat – lisaks vaimuseisunditele neist eraldiseisvat mina olemas ei ole.
    Keha ja vaimu interaktsioon . Descartesi järgi on keha ja vaim küll erinevad, kuid nad on siiski teineteisega seotud. Descartesi dualismi nimetatakse interaktsionistlikuks dualismiks – keha ja vaimu vahel toimub interaktsioon.
    Keha kui mehhanism . Descartes kujutas keha kui mehhanismi. Mööda veresooni liiguvad peened osakesed, mis ajju jõudes muutuvad eluhinguseks või animaalseteks vaimudeks. Soonte avanemise eri moodustele vastavad erinevad aistingud.
    Käbinääre. Ehkki vaim on seotud kogu kehaga, on käbinääre see koht, kus vaim saab avaldada otsest mõju kehale, vallandades animaalsed vaimud, mis viivad teateid keha eri osadesse. Käbinääre on ainus aju organ, millel pole paarilist – seal ühendatakse signaalid , mis tulevad kahest silmast, kõrvast jne.
    Interaktsionistlik dualism. Interaktsionistlik dualism kujutatuna skemaatiliselt: F1 → V1→ V2 → F2
    V – vaimuseisund, F – füüsiline seisund. Näiteks jala põletus (F1) põhjustab valu (V1), mis põhjustab otsuse (V2) jalg tule juurest eemale tõmmata (F2).
    Keha-vaimu probleem. Interaktsionism tekitabki klassikalise keha-vaimu probleemi: millises seoses on
    omavahel keha ja vaim? Kuidas nad saavad interakteeruda? Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga.
    Vastuväited. Pierre Gassendi:1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi; 2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt. Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda.
    Vastuväiteid kartesiaanlikule dualismile (ja vastuseid).
    1. Interaktsiooniprobleem - Ehk on vaja murrangut füüsikas.
    2. Oletatav interaktsioon on vastuolus füüsikaseadustega - Ehk on vaja murrangut füüsikas.
    3. Kartesiaanlik mina on ontoloogiliselt veider ning nende postuleerimine ei seleta midagi - Vaim polegi seletuslik postulaat , vaid midagi, mida tunnetab igaüks ise.
    4. Ei ole kooskõlas evolutsiooniteooriaga – miks peaks vaimne substants olema kohastumuslik ? - Kui vaim on interaktsioonis füüsikalisega, siis võib ta olla kohastumuslik. Samas kõik, mis on evolutsioonis tekkinud, ei peagi olema kohastumuslik.
    5. Vaimunähtused sõltuvad ajust ning selle seisukorrast - Aju funktsiooniks on olla vahendaja keha ja vaimu vahel.
    Parallelism . Veel dualistlikke vaateid keha-vaimu vahekorra /vaimse põhjuslikkuse kohta.
    Leibnizi parallelism: vaimsed sündmused ning füüsilised sündmused kulgevad paralleelselt (ettemääratud harmoonia ). Põhjusliku interaktsiooni nende vahel ei ole, ehkki näib olevat. Mis tagab sündmuste seesuguse paralleelse kulgemise ? Jumal on seadnud vaimsed ning kehalised sündmused jooksma teineteisega sünkroonselt.
    Okasionalism. Tuntuim esindaja Nicolas Malebranche. Okasionalismi järgi ei saa ükski füüsiline või vaimne sündmus midagi põhjustada. Kogu põhjuslik toime kuulub Jumalale. Jumal loob igal hetkel uued sündmused nii, et vaimusündmused ning füüsilised sündmused on omavahel kooskõlas. Kui parallelismis oli Jumal maailma käima lükanud ning sellega piirduski, siis okasionalismis sekkub ta igal hetkel maailmakorda.
    Epifenomenalism. Vaimusündmused on epifenomenid, nad ei põhjusta teisi sündmusi, vaid on üksnes ise põhjustatud füüsiliste sündmuste poolt. Skemaatiliselt: M1 ← F1→ F2 →M2.
    Kui tavaarusaama kohaselt põhjustas hambavalu soovi valuvaigistit võtta, on epifenomenalismi järgi mõlemad vaimuseisundid põhjustatud vastavate ajuseisundite poolt, mis on omavahel põhjuslikult seotud.
    Liikuva auto poolt heidetud vari. Vari ei avalda mingisugust toimet auto liikumisele, samuti pole erinevad varjud omavahel põhjuslikult seotud. Auto vari antud ajahetkel on põhjustatud auto poolt samal ajahetkel, mitte sellele eelneva varju poolt. Regulaarsus varjude vaheldumises ei anna tunnistust veel nendevahelisest põhjuslikust seosest. Vaimusündmused on pelgalt nõrgad varjud ajus toimuvate tegelike põhjuslike protsessidega võrreldes. Epifenomenalism on paljudele vastuvõtmatu, sest ta muudab vaimse täiesti tarbetuks: see ei tee midagi, ei muuda midagi, ja nii tekib kahtlus, kas teda üldse on. Rohkem leidub epifenomenalismi teadlaste hulgas, kes uurivad pigem aju ning kohtlevad vaimu ajus toimuva järellainetusena. Emergentism – mateeria teatud keerukuse astmel tekivad vaimsed omadused. Emergentism on vaade vaimse tekkimise kohta. Need omadused võivad olla epifenomenilised, ent ei pruugi.
    Dualismid. Dualistlike positsioonide erinevad jaotused: Dualism – Substantsdualism ja omadusdualism. Dualism – Interaktsionism, Parallelism(- Okasionalism), Epifenomenalism. Dualism ontoloogias – mis on see, mille suhtes ollakse dualistid?. Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord ?
  • Dualism kriitika( Ryle , Descartes’i müüt)
    Kartesiaanlik doktriin. Dualism – inimesel on nii keha kui ka vaim. Privaatsus – vaimusündmused on isikule endale privaatsed. Teadmised teiste vaimust on järelduslikud – teadmised enda vaimuseisunditest on vahetud ning teiste inimeste vaimuseisundid on järelduslikud. Teiste vaimuseisundeid pole võimalik kontrollida ega vaadelda. Mentaalsed mõisted saavad oma tähenduse privaatselt vaimusündmustelt.
    Wittgensteini näide. Põrnikas karbis. Wittgensteini sõnul taandub karbis olev asi välja ja sel pole mingit rolli inimestevahelises suhtluses . Mentaalse sõnavara tähenduseks on teatud avalikult ligipääsetavad ning intersubjektiivsed verifitseeritavad asjaolud . Sõnade tähendus seisneb faktides vaadeldava käitumie kohta.
    Kategooriaviga . Ryle – kartesiaanlik doktriin ehk „dogma kummitusest masinas“ põhineb kategooriaveal.
    Kategooriaviga - ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid teise loogilisse kategooriasse.
    Kategoorivea allikas. Dualism surus vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, millest lähtuvalt mõisteti ka füüsilisi nähtusi. Neid kategooriaid vaimule üle kandes eeldati, et vaimusfääris on olemas põhjused ja tagajärjed, asjad, seisundid jne. Selle tulemusel hakati vaimunähtusi käsitlema füüsikaliste asjade eitusena. See kategooriaviga tekitas „teiste vaimu probleemi“ – ei saa teada, kas minu ümber liikuvates mehhanismides, on kummitus ehk kas ka teistel inimestel on vaim.
    Vaim kui keha kõverpeegeldus. Keha – asub ruumis, allub mehaanikaseadustele, avalikult vaadeldav, väline. Vaim – ei asu ruumis, allub mittemehaanikaseadustele, privaatne, sisemine. Ryle ütles, et Descartes mõistis vaimu samas loogilises raamistikus nagu keha, ent ei samastanud.
    Reduktsioon pole mõttekas. Vaimu taandamine kehale ja keha taandamine vaimule on mõttekas vaid siis, kui nad kuuluvad samasse loogilisse tüüpi.
    Ryle’i positiivne programm. Ta ei tegele vaimu kohta käivate väidete tõlkimisega väideteks käitumise kohta. Iga väide vaimunähtuste kohta ütleb midagi keha ning käitumise kohta. Vaimule osutavad väited saavad oma tõeväärtuse selle põhjal, mis toimub avalikult. Emotsioonide kohta käivatest väljenditest järeldub see, et teatud soodsates tingimustes saab meeleolust ja tujudest palju rohkem teada, kui ise. Kuulen ja saan aru, mis sa räägid ja saan aru näoväljendustest. Väline intelligentne tegevus pole märk varjatud vaimsest tegevusest, vaid ongi ise tegevus. Ryle analüüsib vaimuseisundeid käitumusliku dispositsiooni või kalduvuse kaudu – S’l on dispositsioon x’ida = S võib x’ida või kaldub x’ima teatud sobivatel tingimustel. Nii saab tegeliku käitumise kõrval rääkida ka võimalikust käitumisest. Kui teatud tingimused on täidetud, siis isik teeb x. See rakendub eelkõige emotsioonidele jm, kuid mitte aistingutele.
  • Biheiviorism ( Hempel , Psühholoogia loogiline analüüs ja Ryle, Aju ja käitumine)
    Biheiviorism. Samastab vaimsed protsessid ja seisundid käitumise või kalduvustega.
    Metodoloogiline biheiviorism. Psühholoogia peaks tegelema ainult vaadeldava käitumisega, muu pole teaduslik, kuivõrd pole objektiivselt testitav . Uus meetod psühholoogiale, ei kaitse metafüüsilisi väiteid vaimu loomuse kohta. Psühholoogiline biheiviorism tegeles käitumise kujundamise tehnikatega(Pavlovlik klassikaline tingimus, Skinneri operantne tingimus). Metodoloogilise biheiviorismi kriitika – väita, et psüühika uurimine on sama, mis käitumise uurimine, on võrreldav näitega, et füüsika uurib mõõtevahendite näitusid. Käitumine on tõendiks vaimunähtuste kohta.
    Analüütiline biheiviorism. Seisukoht näiliselt vaimuseisunditele osutavate väljendite tähenduse ning ka vaimuseisundite kohta. Kaks lähenemisviisi: hariliku keele filosoofia: analüüsis keele tavakasutust(Ryle, Wittgenstein ). Loogiline positivism : suund keele parandamisele, ideaalkeelele( Carnap , Hempel).
    Ryle biheiviorist?. Ryle soovis näidata nii dualistlike kui reduktsionistlike arvamuste ekslikkust: inimesel on kaks paralleelselt jookvat elulugu(vaimne, füüsiline); tahtlikule käitumisele eelneb alati varjatud tahteakt ning tahtmatule käitumisele see ei eelne . Käitumine on intentsionaalne käitumine, tähenduslik käitumine, mitte kehaliigutuste mehaanika .
    Biheiviorism ja positivism. Hempel ja tema „Psühholoogia loogiline analüüs“. Loogilistele positivistidele oli omane usk teaduste ühtsusse. Hempel tahtis näidata, et psühholoogia on füüsika eriharu.
    Verifikatsionistlik keelekäsitlus – mitteanalüütiliste lausete tähendus seisneb nendes avalikes olukordades , millega saab lauset kinnitada(verifitseerimistingimus). Mitteanalüütilised laused , mida ei saa intersubjektiivselt kinnitada, on tähenduseta.
    Argument biheiviorismi poolt. Verifikatsionistlik arusaam tähendusest toetab biheiviorismi või füsikalismi. Hempeli põhjal võib luua järgmise argumendi(Kim) – iga väite tähendus seisneb tema verifikatsioonitingimuses ehk tähendus ei seisne milleski muus kui nendes tingimustes, mille esinemine on väite tõesuse korral kindlaks tehtav; väite tähendus ehk verifitseerimistingimus peab olema avalikult vaadeldav, sest muidu ei saaks väitel olla avalikku tähendust, mida saaks omavahel jagada; avalikult on vaadeldavad üksnes käitumuslikud ja füüsikalised nähtused; seega peab iga tähendusliku psühholoogilise väite tähendus seisnema avalikult vaadeldavates verifikatsioonitingimustes, mis kirjeldavad käitumuslikke ja füüsikalisi nähtusi.
    Protokoll -laused. Kõige elementaarsemad laused empiiriliste faktide kohta. Keerukamad laused on empiirilise kontrolli käigus viidavad tagasi protokoll- lausetele , mis on kinnitamise viimaseks instantsiks(epistemoloogiline fundatsionistlik ettekujutus ). Hempel ja kontroll-laused.
    Ühendteadus. Eriteaduste laused taanduvad fundamentaalteaduse lausetele. Teaduse jagunemine eriteadusteks tuleb teadlaste huvide erinevustest. Neurath – eriteaduste väited tuleks esitada kõigile teadustele ühtses keeles. Hempel – füüsika väide: väide, mis on sõnastatud füüsika terminiloogias; füsikalistlik väide: väide, mis on tõlgitav füüsika terminiloogiasse ilma, et tähendus muutuks; eesmärgiks näidata, et psühholoogilised väited on füsikalistlikud ja seega on psühholoogia osa ühendteadustest.
    Hempeli näide. Psühholoogia väitel on füüsikaline sisu. Hambavalu väited on füüsikalise sisuga, viitavad füüsikalistele testidele. Hempeli väide „ Paulil on hambavalu“, on tegelikult selle väite füüsikaliste protokoll-lausete lühendiks.
    Keha-vaimu (pseudo)probleem. Hempeli näidet saab tõlkida lauseks, mis ei sisalda mõistet „valu“. See näitab, et psühholoogilistel väidetel on sama sisu kui füüsikalisel väitel. Sellest järeldatakse, et keha-vaimu probleem on pseudoprobleem, mis tuleneb mõistete loogika mittemõistmisest. Ei saa vastata küsimusele, kas vaim on olemas jne, sest need küsimused on mõttetud. Psühholoogilisi mõisteid tohib kasutada kui füüsikaliste väidete lühendeid. Väljaspool kasutamine on mõttetu.
    Sümptom ja protsess(Hempel). Tavaarusaam: protokoll-laused kirjeldavad väliseid sümptomeid, mis annavad märku vaimsetest protsessidest ja vaimsete protsesside toimumist saab järeldada sümptomitest.
    Neurathi analoogia : „kell käib valesti“ võtab kokku pikema keerulise jutu osutite liikumise kohta. Oleks absurdne öelda, et osutite liikumine on kella käimise sümptom, mis annab sellest ainult märku.
    Sama absurdne on öelda, et esitatud füüsikalised tingimused on üksnes valu sümptomiks, sest „Paulil on hambavalu“ võtab samamoodi kokku pikema keerulise füüsikalise jutu. Seega ei saa esitada vastuväidet, kus isikul on „sümptomid“, aga mitte protsess. Sümptomite esinemine ilma protsessita on vasturääkiv. Kui on kaks isikut, kel samad sümptomid, siis ei saa öelda, et üks on haige ja teine mitte.
    Biheiviorismi eri vormid. Hempeli seiskohtade pehmenemine: Varem: psühholoogia väited on tõlgitavad füüsika keelde või psühholoogia väited on defineeritavad füsikalistlikult. Hiljem: psühholoogia väited on taandatavad füüsika keelele verifitseerimistingimuste esitamise mõttes, kuid need ei ammenda väidete sisu.
    Veel hiljem: psühholoogiliste mõistete kasutamine ja rakendamine on loogiliselt ja metodoloogiliselt analoogne füüsikalise teooria mõistet kasutamise ja rakendamisega.
    Loogilise biheiviorismi kriitika. Psühholoogilisi väiteid ei saa tõlkida väideteks käitumise ja füüsikaliste protsesside kohta. Tsirkulaarsuse probleem: antud vaimuseisundit saab parimal juhul taandada käitumisele vaid teisi vaimuseisundeid vaikimisi eeldades. Käitumine pole vaimusündmuse esinemiseks ei piisav ega tarvilik tingimus. On juhtumeid, kus isikul on valus , aga ei väljendata seda käitumises(pole piisav) või inimene käitub nagu oleks valus, aga tegelikult ei ole(pole piisav). Biheiviorismi järgi puudub vaimuseisundite ja käitumise vahel põhjuslik seos. Peab lükkama tagasi arusaama, et vaimuseisundid põhjustavad käitumist.
    Käitumusliku analüüsi kitsikus. Biheiviorismi järgi on seos vaimuseisundi ning käitumise vahel paratamatu või analüütiline. Probleem: on võimatu seada vaimuseisundeid rangesse vastavusse käitumisega. Olukorras, kus on alust isikut kirjeldada vaimsete mõistetega, ei pea isik alati käituma ühtemoodi ning antud käitumine ei määra üheselt seda, kuidas tuleks isikut kirjeldada vaimses sõnavaras. Probleem dispositsioonilise analüüsi jaoks: mingi uskumus võib hõlmata kalduvust väga mitmesuguseks käitumiseks. Sõltub sellest, millised on isiku teised uskumused ja soovid. Dispositsiooniline analüüs toimib siis kui käsitleda vaimunähtusi atomaarsetena, vaimunähtused aga esinevad holistlikult koos ning mõjutavad üksteist.
    Biheiviorism ja verifikatsionism. Loogilisest positivimist võrsunud biheiviorismi saab väärata ka verifikatsionistliku tähendusteooria kriitikaga. Verifikatsiooniprintsiibi puhul tekib raskusi ka füüsika üldiste seadustega, mis ei ole vahetule kogemusele või vaatlusele taandatavad. Kui verifikatsionistlik keelekäsitlus on ekslik , siis ei saa olla tõene ka sellele tuginev biheiviorism. Tekib küsimus, kuidas omandada mentaalne sõnavara. Kui vaimusesundite sõnavara ei päri oma tähendust privaatsetest mentaalsetest episoodidest ega ole antud ka kitumuslikult vaaldeldavaga, siis kust tähendus pärineb?
    Putnami kriitika: „Aju ja käitumine“ – artikli eesmärk on loogiline biheiviorism maha matta, mitte ülistada. On aega tunnistada, et loogiline biheiviorism on viga ja selle mahendatud variandid on väärad.
    Biheiviorismi määratlus . Biheiviorismi nõrgem vorm, mida Putnam kritiseerib – vaimsete väidete ja käitumuslike väidete vahel on analüütilised järeldusseosed, mis tulevad vaimu tähistavate sõnade tähendusest. Need seosed ei pruugi tõlkida vaimseid väiteid käitumuslikeks, kuid see tuleneb vaimse kõnepruugi ähmasusest ning käitumusliku kõnepruugi suuremast täpsusest.
    Sümptom ja protsess(Putnam). Vaimsed mõiste on kobarmõisted – neid rakendatatakse erinevate sünteetiliste kriteeriumite alusel. Ükski kriteerium ei ole analüütiline. Ka haiguste nimetused on kobarmõisted. Sümptomi esinemisel ei pruugi veel vastava haiguse mõistet(diagnoosi) rakendada. Tuleb eristada haiguse põhjust ja sümptomi. Sümptom on haiguse põhjuse tagajärg. Seega ei saa tõlkida väiteid haiguste kohta väideteks sümptomite kohta. Protsess on sümptomi põhjus.
    Superspartalased. Põhjuse ja tagajärje vaheline seos pole paratamatu. On võimalikud olukorrad, kus üks esineb ilma teiseta. Putnami ulmestsenaariumid:
  • Puudub normaalne valu tagajärg(valukäitumine) – superspartalased, kes tunnevad valu aga suruvad alla valukäitumise. Esineb tingimatuid valureflekse. Võivad valust rääkida. Superspartalaste lastel puudvad ka tingimatud valurefleksid. Ometi ütleme, et nad tunnevad valu.
  • Valul endal on ebatavaline põhjus ja tagajärg – olendid, kes tunnevad valu vaid siis kui esineb teatud magnetväli. Nende närvisüsteemis pole magnetvälja mõju tuvastatav. Kui nad lisaks valu ei väljenda, siis esineb valu ilma, et oleks tavapärane põhjus ja tagajärg.
  • Valu ilma valust rääkimiseta – superspartalased x’maailmas nagu superspartalased, kuid ei räägi oma valust. Näitab, et käitumise ja valu vahel pole analüütilisi järeldusseiseid(väitest ei järeldu käitumuslikku väidet).
    Biheivioristi vastused:
  • Valu omistamine x’lastel pole testitav. Välise käitumise põhjal ei saa testida hüpotessi, et x’lasel on valud, kuid võime otsida nende ajust vastavaid seisundeid. Kui ajusakid on valu märgiks normaalsele inimesele ning x’ lased pole normaalsed inimesed, siis oletame, et nad kiirgavad V’laineid, mis avalikustavad nende siseseisundeid.
  • Valu omistamine x’lastele kujutab endast. Põhimõte, millest pole mõistlik loobuda „ kui kellegi aju on samas seisundis, mis valu kannatava inimese aju, siis ta tunneb valu“, kui see printsiip muutub tautoloogiaks, siis muudab see „valu“ tähenduse. „valu“ tähendab nüüd ajuseisundit, mis on sama mis valu kannatava inimese seisund. Siis saab öelda, et x’lane tunneb valu, kuid see pole enam valu algses mõttes. Putnam toob näite ja ei pea seda tautoloogiaks. Tõene on hoopis printsiip, et kui organism on igas suhtes samas seisundis, mis inimene, kellel on valus, siis on ka sellel organismil valus.
  • Samasusteooria ( Place , Kas teadvus on ajuprotsess? Ja Smart , Aistingud ja ajuprotsessid)
    Materialism on valdav. Samasusteooria sai valdavaks lähenemiseks biheivorismi asemel. Väideti, et dualismi eksimus polnud mitte loogiline, vaid faktiline: juhtumisi on vaimuseisundid samad, mis ajuseisundid. Samasusteooria esitati empiirilise teesina: vaimuseisundis on identsed ajuseisunditega. Näiteks valu on c-kiudude ergastus . Smart oli seisukohal, et osalt on see empiiriline tees, aga mängivad rolli ka üldised lihtsuse kaalutlused.
    Erinevused teesi sõnastamisel. Place eristas: predikatsiooni „on“(tema müts on punane); definitsiooni „on“, paratamatu, tõene(punane on värvus); koostise „on“, juhtumisi tõene(tema laud on vana pakkekast)
    Place mõistad samasust koostise kaudu: vaimsed protsessid koosnevad ajuprotsessidest nagu vesi koosneb H2O’st. Kunagi oli see lause juhtumisi tõene, kui samasus võeti üldiselt omaks, siis muutus see lause paratamatuks. Feigli eristus : neurofüsioloogiliste ja fenomeniliste terminite ühiseks osutuseks on vahetult kogetud kvaliteedid“. Smarti eristus: osutuseks on see, mis teeb aistinglause tõeseks, füüsiline protsess ajus. Smart on nõus sellega, et kogemuse ja ajuprotsessi mõisted erinevad, kuid see pole probleem. Samasus ei ole mõistete vahel, vaid entiteetide tasemel.
    Argumendid samasuse poolt.
  • Seletab psühhofüüsilisi korrelatsioone. Kui eeldada, et vaimuseisundid ongi ajuseisundid, on olemas seletus sellistele korrelatsioonidele. Nomoloogilised ripatsid – kui eitada samasust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada teisiti. Üks võimalus on öelda, et need psühhofüüsilised seadused esitavad fundamentaalseid fakte maailma kohta. Siis pole neid võimalik enam millegi muu kaudu seletada. On ebatõenäoline, et fundamentaalseadus seostab lihtsa vaimse osapoole ja väga kompleksse osapoole. Fundamentaalseadus peaks seostama ühtviisi fundamentaalseid osapooli. Selline psühhofüüsiline seadus, mis seostab intersubjektiivselt vaadeldavaid füüsilisi sündmusi ning intersubjektiivselt mittevaadeldavaid vaimusündmusi on Feigli sõnul nomoloogiline ripats . Need on kahjutud ja neid ei kohta maailma lõpetatud teaduslikus käsitluses. Smart kasutab terminit nomoloogiline ripats psüühilise osapoole kohta psühhofüüsilises seaduses. Ta on nende suhtes kriitiline, kui neid käsitleda fundamentaalsete ja taandumatutena.
  • Võimaldab mõista vaimset põhjuslikkust. Vaimuseisundite põhjuslik vastasmõju ajuseisunditega saab olla võimalik vaid siis, kuivaimuseisundid on füüsilised seisundid. Kui vaimuseisundid oleksid midagi ontoloogiliselt eraldiseisvat, siis esineks alatasa põhjuslikult ülemääratus, kuid see pole usutav.
  • Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused(Ockhami habemenuga). Väheneb eri liiki entiteetide arv. Lisaks c-kiudude ärritusele pole maailmas veel valusid.
    Leibnizi seadus. Leibniz: kaks eristuvat asja ei saa olla teineteisega täpselt sarnased. Ei leidu kaks eri objekti, mis oleksid täpselt samade omadustega. Identsete eristamatute printsiip: mistahes objektide x ja y kohta kehtib, et kui x ja y on identsed, siis on x’l ja x’l samad omadused. Eristamatute identsuse printsiip: mistahes objektide x ja y kohta kehtib, et kui x’l ja x’l on samad omadused, siis x ja y on identsed.
    Leibnizi seadus ja samasusteooria. Kui vesi on sama, mis H2O, siis peavad neil olemas samad omadused nt keema 100 kraadi juures. Kui vaimuseisundis on identsed ajuseisunditega, siis peaksid neil olema samad omadused. On väidetud, et vaimuseisunditel on palju omadusi, mida ei ole ajuprotsessidel.
  • Erinevad episteemilised omadused: ignorantne isik võib teada ja tunda oma vaimuseisundeid, teadmata midagi ajuprotsessidest(Smarti vastuväide 1). Aistingud on isikule privaatsed, ajuprotsessid on avalikult kättesaadavad(Smarti vastuväide 6). Vastus 1: teadmiste ja uskumustega seotu loob konteksti, kus Leibnizi seadus ei kehti. Vastus 2: teadmine ja arusaamine sõltuvad mõistetest.
    Smart rõhutab, et samasusseos aistingute ja ajuprotsesside vahel pole analüütiline, paratamatu seos, mis tuleneks mõistet tähendustest. Seega langevad ära vastuväited, mis pärinevad vaimsete ja füüsiliste mõistete erinevusest. Need vaimuseisundite ja ajuseisundite erinevad omadused on mentaalse ja füüsilise valdkonna erinevate mõistete tunnused, mitte ontoloogilisel tasemel asuva entiteedi vasturääkivad omadused.
  • Lokalisatsiooni probleem: ajuprotsessidel on asukoht ruumis, vaimuseisundid aga pole ruumis lokaliseeritavad. Kus asuvad emotsioonid , mõtted jm. Ei saa öelda, et valu kogemus asub seal, kus on vigastus. Vastus: jällegi saab vastata, et see on vaimumõistete omadus, et nende rakendamisel ei lokaliseerita vaimuseisundeid ruumis, samasusteooria ei samasta mõisteid.
    Smarti vastuväide 4 on seotud lokalisatsiooniga, kuid tema vaidleb järelkujutise asukohaga ruumis. Eitab järelkujutise kui objekti olemasolu, eitamata järelkujutise kogemuse olemasolu. Fenomeniline kirjeldus sellele on derivaatne materiaalse objekti kirjelduse suhtes.
  • Vaimuseisunditel on fenomenilised omadused, mida pole ajuseisunditel: uskumuste kohta võib öelda, et nad on võõrad, tõesed või absurdsed, aga ei saa öelda midagi sellist ajuseisundite kohta. Nii saab olla valu terav , mida ei saa öelda aga ajuseisundi kohta.
    Place vastus: see on fenomenoloogiline eksitus – kogemuse omadus aetakse sassi kogemuse objekti omadusega; roosil on magus lõhn, mitte ei ole roosi lõhna kogemine magus.
    Ajuseisundiga ei samastata mitte omadus terav, vaid omadus terava valu kogemine. See omadus ei ole ise terav. Seda omadust uurib neurofüsioloogia. Teine täide – ajuprotsessiga samastatakse kollakasoranži järelkujutise kogemine, mitte järelkujutise kogemine, millel on omadus olla kollakasoranž.
  • Smarti vaadeldud vastuväide 3, omistatud Blackile, seda on arendanud ka Shaffer.
    Identsuslause väidab, et entiteet, mida määratletakse kahe erineva kirjeldusega, on üks ja seesama eniteet. Et tegu oleks empiirilise tõega, peab olema võimalik neid kirjeldusi rakendada sõltumatute kriteeriumide alusel. Vastasel korral teaksime aprioorselt, et tegemist on tõese lausega.
    Identsuslause „valu on c-kiudude ergastus“ korral peaksime osutama samale entiteedile nii selle vaimsete kui selle füüsiliste omaduste kaudu – tuvastame selle entiteedi kui valu ning kui c-kiudude ergastus.
    See aga eeldab, et leiduvad omadused, mille abil me entiteedi erineval viisil tuvastame. See toob kaasa kahte liiki omadused ning paistab, et identsusteooria eeldab omadusdualismi. Siis on need ajuseisundid, mis on odentsed vaimuseisunditega, erilised selle poolest, et neil on ka vaimseid omadusi.
    Teemalt neutraalne tuvastamine . Smart: aistingutel pole vaimseid omadusi. Aistinguraporteid saab tõlkida keelde, mis on oma teemalt neutraalne, sõnastatud stiimuli, välismaailma objekti kohta käivana. Teemalt neutraalses keeles tuvastatud entiteetide kohta ei saa öelda, et nad on mentaalsed või füüsikalised.
    Kui isik ütleb, et „ma näen oranži järelkujutist“, siis on sellega öeldud, et „midagi leiab aset, mis on nagu see, mis leiab aset, kui mu silmad on avatud, ma olen ärkvel ja ning ees on hästi valgustatud apelsin , st mis leiab aset kui ma tegelikult näen apelsini“. Teemalt neutraalses keeles esitatu väidab, et keegi on seisundis, mis sarnaneb seisundile, milles ta on, kui talle esitatakse mingi stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju-või vaimuseisund, ei ole täpsustatud, milles on see sarnasus. Seega ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi. Seega ei eelda identsuse osapoolte tuvastamine vaimsete omaduste olemasolu.
    Kontignentne samasus. Samasusmaterialistid artulesid järgmiselt: me avastame, et tähistame sama asja kahe eri mõistega . Seega on tegemist aposterioorse samasusega. Samuti pidasid samasusmaterialistid seda samasust kontingentseks – vaimuseisundid ja ajuseisundid juhtuvad olema identsed, kuid nad ei pruukinud olla identsed. Smart: niivõrd kui „järelkujutis“ või „valu“ on protsessi raport , on ta raport protsessist, mis juhtub olevat ajuprotsess. Samasusteoreetikute järgi on vaimu ja ajuseisundi vahel aposterioorne ja kontingentne samasus ja mitte analüütiline samasus.
    Saul Kripe samasusest. Samasus kui metafüüsiline seos on paratamatu. Mistahes objekt o on identne iseendaga nind ei ole võimalik, et o oleks identne mõne muu objektiga.
    Kripke järgi on samasuslause paratamatult tõene(kui on tõene) juhul, kui selles osalevad väljendid on jäigad tähistajad. Kripe järgi on keha-vaimu samasuslausetes kasutatavad väljendid jäigad tähistajad, end samasusväide ise on väär. Jäik tähistaja – singulaarterm, mis tähistab igas võimalikus maailmas sedasama objekti. Mittejäik tähistaja – singulaarterm, mis tähistab eri võimalikes maailmades eri objekte.
    Kripke samasusest. Jäigad tähistajad on pärisnimed nagu Sokrates ja loomulikke liike tähistavad terminid nagu c-kiud. Näiteks – keegi teine peale Sokratese ei saanud olla Sokrates.
    Ka valu on jäik tähistaja.
    Seega väljendavad sellised samasuslaused nagu - (1). Vesi on H2O. (2). Soojus on molekulide liikumine. (3). Valu on c-kiudude ergastus. Paratamatuid tõdesid(juhul kui väljendavad tõdesid). Seevastu (4). See, mis meile paistab vee moodi, on H2O. Ei ole paratamatult tõene ega ole jäik tähistaja – võib tähendada erinevaid objekte. (1). ja (4). ei tohi segi ajada.
    Soojus ja molekulide liikumine. Võidakse vastu väita, et (2). peab olema kontingentne, kuna on võimalik ette kujutada soojust ilma molekulide liikumiseta. Kripke: ette võib kujutada soojuseaistingut ilma molekulide liikumiseta, end mitte soojust ilma molekulide liikumiseta, kui soojus = molekulide liikumine. Lause (2). kontingentsus on näilik.
    Kripke samasusteooria vastu. Valu korral puudub analoog lausele (4). Samuti ei saa valu korral anda soojuse ja soojuseaistingu eristusega analoogilist vastet. Valu korral ei saa teha vahet aistingul ning nähtusel enesel, kuivõrd valunähtus ongi aisting. Seega on kujuteldav olukord, kus valu esineb ilma c-kiudude ergastuseta, tõeline vastunäide valu ja c-kiudude egastuse samasuse teesile. See näitab, et valu ja c-kiudude ergastus ei ole identsed kõikides võimalikes maailmades. Järelikult, kuivõrd nad ei ole paratamatult identsed, ei ole nad üldse identsed ning keha-vaimu samsusteooria on väär.
    Argumendi struktuur. Kripke argument: (1) Kui p tõesus on kujuteldav, siis on võimalik, et p. (2) On kujuteldav, et valu esineb ilma c-kiudude ergastuseta ja vastupidi. (3) Seega leidub võimalik maailm, kus valu ei ole c-kiudude ergastus. (Ehk: pole paratamatult tõene, et valu on c-kiudude ergastus). (1;2)
    (4) Iga jäiku tähistajaid seostav identsusseos on paratamatu, st kehtib kõigis võimalikes maailmades. (5) “Valu” ning “c-kiudude ergastus” on jäigad tähistajad. (6) Kui on tõene, et valu on c-kiudude ergastus, siis on see paratamatult tõene (4;5). (5) Seega valu ei ole c-kiudude ergastus (3; 6).
    Vastuargument : Üks võimalus argumendile vastu vaielda, on eitada, et kujuteldavusest tuleneb võimalikkus. Selleks ei piisa ainult viitamine võimatute olukordade kujutlemisele, kuna Kripke vastaks , et antud juhtudel kujutletakse tegelikult midagi muud. Levine : kujuteldavusest tuleneb episteemiline võimalikkus, mis pole piisav metafüüsiliseks võimalikkuseks. Ent see annab tunnistust seletusliku lõhna olemasolust. Väidete (1)ja (2) puhul lünka pole, kuna on esitatud mehhanism, mis täidab soojuse-vee põhjuslikku rolli. Lisaks sellele midagi seletada pole vaja. Vee mõiste on antud põhjusliku rolliga, vaimsete kvaliteetide mõisteid põhjuslik roll ei ammenda.
    Valu kui mittejäik tähistaja? Smarti teemalt neutraalne analüüs eeldab, et valu pole jäik tõhistaja. Selle analüüsi järgi on võimalik, et ühes võimalikus maailmas vastab c-kiudude ergastus sellele seisundile, mis sarnaneb sellele seisundile, milles ma olen, kui mind torgata terava asjaga, kuid teises maailmas vastab sellele mingi muu füüsikaline seisund nt n-kiudude ergastus. Kripke järgi puudubvalu puhul see vahepealne tase(neutraalne kirjeldus), mille abil saaks valu tuvastada. Valu tuvastatakse otseselt, valukvaliteedi põhjal, olenemata sellest, milline on teemalt neutraalne analüüs. Kripke lükkas Smarti vastuse tagasi.
  • Mittereduktiivne materialism(Davidson, Vaimusündmused)
    See, mida peetakse mittereduktiivseks materialismiks või füsikalismiks, sõltub sellest, mida peetakse silmas reduktsiooni all. Kaks reduktsionismi liiki: mõisteline reduktsioon, ontoloogiline reduktsioon
    Mõistelise reduktsiooni puhul esitatakse sõnavaras, mis ei sisalda taandatavat mõistet, selle mõiste rakendamise tarvilikud ja piisavad tingimused. Eeldatakse, et mõisted, millega taandatavat mõistet määratletakse, on sama tähendusega. Ontoloogilises reduktsioonis kasutavate terminite osutused ammendavad kõik faktid ja omadused selle nähtuste kohta, mida redutseeritakse. Taandatava ning taandava nähtuse kirjeldamiseks kasutatavad terminid on erineva tähendusega, kuid faktid on ontoloogiliselt ainult ühte liiki. Üks viis ontoloogiliseks reduktsiooniks on teoreetiline reduktsioon. Väited omaduste taandamisest teineteisele tulenevad baasväitest, et esimest omadust iseloomustav teooria taandub teooriale , mis iseloomustab teist omadust.
    Reduktsioone ajaloos. Tegelikke reduktsioone teaduse ajaloost: Geneetika reduktsioon molekulaarbioloogiale – geenid postuleeriti selleks, et seletada pärilikkusemustreid. Pärilikkusemustreid saab seletada DNA kaudu seega geenid olidki DNA molekulid. Gaaside termodünaamika reduktsioon gaaside kineetilisele teooriale – seadused, mis puudutavad gaaside temperatuuri, rõhku ning ruumala, saab tuletada, kui eeldada, et gaas koosneb molekulidest ning et gaasi temperatuur sültub nende molekulide liikumisest jne. temperatuur polnud muud kui molekulide liikumise teatud omadus.
    Nageli reduktsioonimudel. Klassikaline reduktsioonimudel – Ernest Nagel , loogilise empirismi vaimus. Ühe teadusliku teooria taandamine fundamentaalsemale teooriale. Loogilis-matemaatiline deduktsioon . Teooria seadused tuletatakse alusteooria seadustest . Kuna kahel teoorial on oma sõnavara, saab tuletust läbi viia vaid siis kui arvestatakse lisaeeldusi, mis seaks kahe teooria predikaadid omavahel vastavusse. Nendeks lisaeeldusteks on sillaseadused – empiirilised ja kontingentsed korrelatsioonid, mis ühendavad kahe teooria predikaate. Teooria T on redutseeritav teooriale T*, kui T on loogiliselt tuletatav T*st ja sillaseadustest.
    Sillaseadused. Kui teooria T on taandatav teooriale T*, siis peab iga T primitiivse predikaadi M jaoks leiduma sillaseadus kujul M ↔ N, mis esitab M’ga sama ekstensiooniga predikaadi N teoorias T*.
    Sillaseadused esitavad iga taandatava teooria omaduste kohta omaduse alusteooria valdkonnas. St, et taandatava teooria klassifikatsioon hülmatakse alusteooria poolt ning iga omadus M on taandatud omadusele N alusteooria valdkonnas. Sillaseaduste olemasolu võimaldab ka T lausete tülkimist T* keelde.
    Sillaseadused: valu esinemine organismis ajal t ↔ c-kiudude stimulatsioon organismis ajal t. Ei piisa sellest, et taandada valu c-kiudude stimulatsioonile. Sillaseaduse olemasolu on kooskõlas ka dualistlike teooriatega, kuivõrd ta edastab seaduspärase korrelatsiooni. Kuid reduktsiooni eesmärgiks peaks olema ikkagi dualistlike käsitluste vältimine. See ei aita mõista, miks tekib valu c-kiudude stimulatsioonist. Ootame reduktsioonist seletust sellele, kuidas ja miks selline seob kehtib. Reduktsioon peaks seletama sillaseadust ennast.
    Antireduktsionism. Vaimufilosoofias on reduktsioon aga seotud enamasti Nageli mudeliga. Mittereduktiivse materialismi nime all kaitstakse enamasti vaateid vaimse ja füüsilise vahekohtta kohta, mis eitavad reduktiivseid sillaseadusi ning vaimuseisundite ja ajuseisundite samasust. Mõnikord peetakse mittereduktiivse füsikalismi all silmas vaadet, mis tunnistab asümmeetrilist kaasumisteesi.
    Kaasumine. Kaasumise idee: mistahes kaks olukorda, mis erinevad mõne vaimse aspekti poolest, erinevad ka mõne füüsikalise aspekti poolest. Punktid ja kujud: pildi globaalsed omadused on määratud punktide asukohaga. Mistahes kaks pilti, mis erinevad oma kuju poolest, erinevad ka oma punktide asetuse poolest.
    Kaasumistees. Kaasumisteesi saab esitada kehtivana kõigis võimalikes maailmades, st paratamatult kehtivana ning nõrgemas versioonis, kehtivana üknes meie maailmas.
    M omadused kaasuvad F omadustega parajasti siis, kui paratamatult kõikidel asjadel , millel on samad F omadused, on ka samad M omadused. Eeldatakse, et see on asümmeetriline seos ja vastupidine seos ei kehti.
    F omadused määravad ära M omadused nii, et kahel entiteedil, millel on täpselt samad F omadused, peavad olema ka samad M omadused. M omadused ei saa muutuda ilma muutuseta F omadustes.
    Kuid ei saa liikuda vastupidi: sellest, et kahel entiteedil on samad M omadused, ei järeldu, et neil peavad olema samad F omadused, kuna M omadust võivad realiseerida erinevad F omadused. Teisisõnu , erinevusega ajus( F omadustes) ei pea kaasnema veel erinevus vaimuseisundites(M omadustes).
    Kaasumisteesi kriitika. Metafüüsiline seos, miks saab üldse rääkida F ja M omaduste vahelisest sõltuvusest – identsus; F omaduste kehastuse põhjuslik piisavus M omaduste kehastamiseks; F ja M omaduste kehastumine sõltub mõne kolmandat tüüpi N omaduste kehastumisest; omaduste parallelism.
    Kaasumisseos ei ole metafüüsiliselt fundamentaalne: peab olema mingi alus, tänu millele see kehtiks. Võib juhtuda, et kui see alus välja tuua, siis oleme tagasi reduktsionismis.
    Davidson. Kolm printsiipi : Põhjusliku vastastikmõju printsiip: „ vähemalt mõned vaimsed sündmused on põhjuslikus vastatikmõjus füüsiliste sündmustega“. Põhjuslikkuse nomoloogiline iseloom: „põhjuse ja tagajärjena seotud sündmused langevad rangete deterministlike seaduste alla“. Vaimse anomaalsus: „ei leidu rangeid deterministlikke seadusi, mille põhjal saaks vaimusündmusi ennustada ning seletada“.
    Vaimusündmused. Davidsoni järgi on sündmused partikulaarid – neil on oma toimumise aeg ning sellisena on iga sündmus kordumatu. Sündmus on vaimne, kui sellele saab tõeselt rakendada vaimseid kirjeldusi.
    Ekstensionaalsus. Mentaalsed on need vebrid, mis tekitavad mitteekstensionaalse konteksti. Ekstensionaalses kontekstis on samaosutuslikud terminid asendatavad tõeväärtust säilitades.
  • Karl andis Jürile pliiatsi.
  • Toivo vend andis klassi kõige ulakamale poisile 10 cm pikkuse eseme.
    Mitteekstensionaalses ehk intensionaalses kontekstis ei ole samaosutuslikud terminid vahetavad tõeväärtust säilitades.
  • Juhan usub, et see lektor on filosoof.
  • Juhan usub, et see lektor on muusik, keda tuntakse Islandil.
    Ehkki need kirjeldused rakenduvad samale isikule, võib nende vahetus muuta lause tõeväärtust.
    Printsiipidest.
  • On igapäevane tõde. Tegude alused on ka nende põhjused. Argument puudutab üksnes neid vaimusündmusi, mis on põhjuslikult seotud füüsiliste sündmustega.
  • Toetub põhjuslikkuse nomoloogilisele teooriale. Põhjuslik seos eeldab vastavat seadust. Kui c põhjustab e, siis leidub mingi c omadus F ja e omadus G nii, et leidub põhjuslik seadus, mis seostab F-sündmused ja G-sündmused.
  • Ei leidu rangeid psühhofüüsilisi seadusi, mis sisaldaksid vaimseid predikaate.
    Printsiipide vastuolu. Kui vaimse ja füüsilisevahel esineb põhjuslik vastastikmõju, siis peaksid leiduma ka ranged psühhofüüsilised seadused. Neid aga eitab vaimu anomaalsuse printsiip.
    Davidsoni artikli kolm osa: esitab samasusteooria versiooni; kaitseb seisukohta, et ei leindu rangeid psühhofüüsilisi seadusi; näitab, kuidas psühhofüüsiliste seaduste puudumisest ning printsiipidest (1) ja (2) tuleneb tema samasusteooria tõesus.
    Vastuolu lahendamine. Davidson: „ kolme printsiibi omavahelist kooskõla näidatakse seesuguse vaimse ja füüsilise käsitluse kirjeldusega, mis ei sisalda seesmist vastuolu ning millest järelduvad kolm printsiipi.“
    Lahendus: põhjuslikku on ekstensionaalne suhe üksiksündmuste vahel, mis ei sõltu sellest, kuidas neid sündmusi on kirjeldatud. Seadused on intensionaalsed suhted, sõltuvad kirjeldustest. Sündmusi saab hülmata seadusse vaid teatud kirjelduse all. P1 kehtib sündmuste kohta ükskõik, kuidas neid on kirjeldatud. P2 ütleb, et põhjuslikult seotud sündmustel peab leiduma kirjeldus, mille all nad osalevad seaduses. Vaimse põhjuslilikkuse aluseks on ranged seadused, mis hülmavad üksnes füüsilisi predikaate.
    Samasuse tuletamine . Artikli 3ndas osas näitab Davidson, kuidas psühhofüüsiliste seaduste puudumisest ning printsiipidest (1) ja (2) tuleneb tema samasusteooria tõesus. Vaimusündmused on füüsiliste sündmustega põhjuslikult seotud (P1) ning selle põhjuslik seos peab langema rangete seaduste alla (P2). ranged seadused saavad olla vaid füüsilised, seega peab igale vaimusündmusele leiduma füüsiline kirjeldus, mille all saaks teda hülmata rangesse seadusesse. Kui aga vaimusündmusel on füüsiline kirjeldus, siis on ta füüsiline sündmus. Sellest järeldub eksemplaride samasuse tees: vaimusündmuse eksemplar on samane füüsilise sündmuse eksemplariga.
    Võimalikud teooriad.
    Tunnistavad samasust
    Ei tunnista samasust
    Leidub psühhofüüsilisi seadusi
    Nomoloogiline monism (samasus + psühhofüüsilised seadused)
    Nomoloogiline dualism(parallelism, interaktsionilism, epifenomenalism)
    Psühhofüüsilisi seadusi ei leidu
    Anomaalne monism(samasus ilma seadusteta)
    Anomaalne dualism(dualism ilma seadusteta)
    Tüüp ja eksemplar. Üks sõna ja kaks sõna. Võime öelda, et kastis on kaks eksemplari ühest tüübist.
    Samasusteooria. Samasusteooria: tüüpide samasusteooria(Smart, Place jt) ja eksemplaride samasusteooria(Davidson).
    Homonoomsed ja heteronoomsed üldistused. Davidsoni järgi leidub üldistusi vaimses sõnavaras, kuid mitte rangeid seadusi. Eristab kahte liiki üldistusi(mitterangeid seadusi): Homonoomne ülistus – seda on võimalik muuta rangeks seaduseks samas sõnavaras täpsustusi lisades. Heteronoomne ülistus – seda ei ole võimalik muuta rangeks seaduseks samas sõnavaras täpsususi lisades. Heteronoomne üldistus ühendab eri kategooriate sõnavarasid. Seetõttu ei saa seda muuta rangeks seaduseks. Psühhofüüsilised üldistused on heteronoomnsed.
    Eri sõnavarad. Ei saa eri kategooriate sõnavarasid ühendada rangeks seaduseks. Füüsika ning psühholoogia konstitutiivsed printsiibid , mis määravad vastavate mõistete sisu ja rakenduvuse, on erinevad.
    Interpretivistlik eeldus vaimsete tüüpide suhtes: vaatleb vaimu läbi vaimuseisundite omistatavuse. Omistamine toetub holistlikele tõlgenduspõhimõtetele ning normattiivsetele eeldustele tõlgendatavate isikute ratsionaalsuse kohta. Vaimsed ja füüsilised predikaadid pole loodud teineteise jaoks.
    Holism ja ratsionaalsus. Holism: uskumusi jt propositsioonilisi hoiakuid omistatakse isikule holistlikult, teisi vaimuseisundeid arvestades. Ratsionaalsus: omistamine peab eeldama, et isiku on ratsionaalne(allub loogilisele kooskõlale). „Rangeid psühhofüüsilisi seadusi ei leidu vaimse ning füüsilise skeemi ühitamatute sidumuste tõttu. Füüsilise reaalsuse tunnuseks on see, et füüsilist muutust saab seletada seadustega, mis ühendavad neid teiste füüsiliselt kirjeldatud muutuste ning tingimustega. Vaimse tunnuseks on see, et vaimunähtuste omistamine peab vastama indiviidi aluste, uskumuste ja kavatsuste taustale.”
    Epifenomenalism?. Levinud etteheide: anomaalsest monismist paistab järelduvat epifenomenalism – kui ainult need sündmuse omadused omavad põhjuslikku toimet, mis esinevad rangetes seadustes ning ainult füüsilised omadused võivad seal esineda, siis ei saa mentaalsed omadused omada põhjuslikku rolli.
    Davidson - sündmused ei olegi põhjuslikult seotud oma omaduste kaudu, põhjuslik seos leiab aset hoopis partikulaarsete sündmuseksemplaride vahel. Sel juhul ei saa eristada põhjuslikult olulisi ja ebaolulisi omadusi, kuna sündmus osaleb põhjuslikus seoses tervikuna .
  • Funktsionalism ( Armstrong , Vaimu loomus ja Putnam, Vaimuseisundite loomus)
    Mitme realiseeritavuse argument. Putnami mitmeti realiseeritavuse argument: Samasusteooria samastab vaimuseisundi ajuseisundiga. Sellest tuleneb neuraalne šovinism : ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel on vastavad ajuseisundid. Seega ei saaks me öelda, et näiteks tulnukad teistelt planeetidelt, kes koosnevad lämmastikust või ränist, võiksid tunda valu. Putnam: oluline pole mitte see, millest sa oled tehtud, vaid hoopis see, mida sa teed. Oluline on vaimuseisundi funktsionaalne roll organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi mehhanism, mis koosneb näiteks plastmassist ja alumiiniumist, siis on ka temal vaimuseisundid. Aga siis ei saa olla vaimuseisundite tüübid samased ajuseisundite tüüpidega.
    Miks pooldada funktsionalismi ?. Vaimuseisunditest rääkimine ei eelda teadmisi selle kohta, kuidas nad on realiseeritud. See annab psühholoogiale seletusliku autonoomia . Võime kujutleda olendeid , kes meist erinevad, kuid kellele on siiski mõttekas omistada vaimuseisundeid. Inimeste ajud on plastilised: vaimsed funktsioonid võib olla samad, ehkki ajud erinevad. Samuti võib teine ajuosa funktsiooni realiseerimise üle võtta. Ajuosad peaksid põhimõtteliselt olema asendatavad mõnest teisest materjalist osaga, mis täidab sama funktsiooni.
    Funktsionalismi liigid. Funktsionalistlikke vaimukäsitlusi on erinevaid: Turingi masina funktsionalism – toetus tollal uudsetele AI lähenemistele, komputatsioonilisele vaimukäsitlusele. Psühhofunktsionalism – kasvab välja psühholoogilisest biheiviorismist, seda ületades. Analüütiline funktsionalism – kasvab välja analüütilisest biheiviorismist, seda ületades.
    Vaim kui tarkvara . Vaimuseisundid on kui arvuti tarkvara. Nagu arvutiprogramm võib joosta erineva struktuuri ja koostisega riistvara peal, nii saab ka vaimuseisund olla funktsionaalse seisundina realiseeritud eri ainest süsteemides.
    1.Turingi masina funktsionalism. Turingi masina funktsionalism: vaimset olendit võib vaadelda kui idealiseeritud digitaalset arvutit (Turingi masinat), mille toimimist saab täielikult kirjeldada tema programmi (masina tabel) kaudu, mis koosneb instruktsioonidest järgmisel kujul ( eeldusel , et seisundite , sisendite ja väljundite hulk on lõplik): Kui masin on seisundis Si ning tema sisendiks on Ij, siis läheb ta seisundisse Sk ning tekitab väljundi On. Turingi masin on deterministlik. Putnam kirjeldab Tõenäosuslikku automaati, mille seisunditevahelised üleminekud on tõenäosuslikud. Kui masin on seisundis Si ning tema sisendiks on Ij, siis läheb ta tõenäosusega p1 seisundisse Sk ning tekitab tõenäosusega p1 väljundi On.
    Coca - Cola masin: Cn on seisund, et saadaval on n coca-cola pudelit. En on seisund, et vajalik summa on makstud/ei ole makstud. Näiteks kui masin on seisundis C2E0 ning saab sisendiks 1€, siis
    läheb ta seisundisse C2E1 (“leidub kaks coca-cola pudelit ning makstud on 1€”). Seejärel väljastab ta coca-cola pudeli ning läheb seisundisse C1E0.
    Joogiautomaat ja funktsionalism. Joogiautomaat on funktsionaalne süsteem – iga masin, mille siseseisundid on üksteisega ning väljunditega sobivas (nt tabelis kirjeldatud) suhtes, on joogiautomaat.
    Ta on joogiautomaat sõltumata materjalist, millest ta on tehtud (erinevus samasusteooriast).
    Joogiautomaadi puhul on oluline sisemine struktuur, mitte üksnes väline käitumine (erinevus biheiviorismist).
    Putnami mudel. Putnami viis väljendada hüpoteesi, et valu on funktsionaalne seisund.
  • Kõik organismid, mis on võimelised tundma valu, on Tõenäosuslikud Automaadid .
  • Iga organism, mis on võimeline tundma valu, omab vähemalt ühte kindlat liiki Tõenäosusliku Automaadi Kirjeldust, mis määratleb Automaadi funktsionaalsed seisundid ja seisundilt seisundile ülemineku tõenäosuse.
  • Ükski organism, mis on võimeline tundma valu (millele on antud Kirjeldus), ei ole jagatav osadeks, mis igaüks eraldi oleksid kirjeldatavad viisil (2). (See postulaat välistab liberalismi - funktsionaalsete seisundite omistamise ühiskonnale, Hiina toale ja robotile, kelle pea koosneb väikestest homunkulitest, kes samuti võivad tunda valu.)
  • Iga Tõenäosusliku Automaadi Kirjelduse kohta leidub sensoorsete sisendite alamhulk nii, et sellise kirjeldusega organismil on valus siis ja ainult siis, kui mõned tema sensoorsed sisendid kuuluvad sellesse alamhulka.
    Koguseisund. Masinatabeli seisundid on süsteemi koguseisundid. Nii on igal ajahetkel süsteem vaid ühes funktsionaalses seisundis. Putnam: “valu või valuseisund on organismi kui terviku funktsionaalne seisund.”
    Hiljem on funktsionalistid lähtunud pigem individuaalsetest siseseisunditest, mida kirjeldatakse funktsionaalselt (sisendi, väljundi ning üksteise kaudu). Nii saab igal ajahetkel olla süsteemil palju funktsionaalseid seisundeid. Funktsionaalseid seisundeid käsitletakse seisunditena, mis vahendavad organismi sisendit ja väljundit ja neid seisundeid mõistetakse kui sümbolilisi esitusi, millega toimuvad arvutusprotsessid.
    2.Psühhofunktsionalism. Lähtub kognitiivsest psühholoogiast, mis käsitleb käitumist psühholoogiliste seisundite kompleksi tulemusena. Psühhofunktsionalism käsitleb vaimuseisundeid kui mistahes seisundeid, mida määratleb nende roll kognitiivpsühholoogilises teoorias. Need on seisundid, mille olemasolu ja omadused postuleerib parim teaduslik teooria. Tegemist on empiirilise teooriaga, mis ei piirdu rollide kirjeldamisel terve mõistusega ega sellega, mida on võimalik tuletada aprioorselt. Probleem: võib ikkagi olla šovinistlik. Nendel olenditel, kelle siseseisundite põhjuslikud seosed erinevad meie seostest, mida kirjeldab meie parim psühholoogiateooria, ei saa olla samad vaimuseisundid, mis meil.
    Põhjuslik vaimuteooria . Samasusväite “Vaimuseisund x on ajuseisund y” kumbki pool tuleb tuvastada teineteisest sõltumatult. Kuidas kirjeldada vaimu materialistlikult, ent ajust sõltumatult?
    Smart pakkus välja teemalt neutraalse kirjelduse. David Armstrong kirjeldab vaimuseisundit põhjuslikult: “see on inimese seisund, mis on vallandatud teatud stiimulite poolt ja valmis ise vallandama teatud laadi käitumist”. Samastab vaimu käitumist põhjustava sisemise printsiibiga. Armstrong analüüsib lauset “Mul on oranž järelkujutis” neutraalsel viisil: “Ma olen seisundis, mis toob esile oranži-eristuskäitumise”.
    Taju analüüsib ta kui mistahes sisemist seisundit , mis tekitab valikukäitumise keskkonna suhtes. Teadvust aga kui vaimuseisundite taju - sisemine seisund, mis võimaldab meil oma vaimuseisundite suhtes valikuliselt käituda.
    Põhjuslikust teooriast funktsionalismi. Biheiviorismi järgi ei saanud öelda, et käitumine on põhjustatud vaimuseisundi poolt, sest käitumiskalduvust ei peetud põhjuseks. Põhjusliku vaimuteooria järgi ongi vaimne see, mis täidab seda põhjuslikku rolli. Biheivioristide käitumiskalduvused on sisemised põhjused.
    Analüütiline funktsionalism on põhjusliku vaimuteooria edasiarendus. Mõned peavad David Armstrongi ja David Lewist isegi esimesteks funktsionalistideks. Mõlemad lähtuvad mentaalsete mõistete analüüsist.
    3.Analüütiline funktsionalism. Erinevalt psühhofunktsionalismist ütleb analüütiline funktsionalism, et funktsionaalse rolli määratlus üldiselt teada. Me jagame rahvapsühholoogiat, kus figureerivad vaimsed mõisted ning mis koosneb üldistest rahvatarkustest ja teadmistest vaimu kohta. Sageli väidavad analüütilised funktsionalistid, et rahvapsühholoogia printsiibid määravad ära ka mentaalsete mõistete tähenduse.
    Nt asjaolu, et kui inimesed soovivad midagi ning usuvad, et teatud käitumine aitab seda saavutada, siis kalduvad nad käituma vastaval viisil, määrab selle, mida me peame uskumuseks.
    Vaimsed mõisted. Mis on mingi vaimuseisund M rahvateooria funktsionalismi järgi? See on seisund, mis täidab M rolli selles seoste võrgustikus, mis on vaimu kohta üldiselt teada. Rahvapsühholoogia võrgustikus on igal vaimuseisundi tüübil oma koht ning vaimuseisund on lihtsalt see seisund, mis täidab vastavat rolli.
    Vaimsed mõisted kui funktsionaalsed mõisted on niisiis nn klastermõisted – nad on antud kirjeldusega ning see, mis seda kirjeldust rahuldab, langebki antud mõiste alla.
    Lewise näide. “X, Y ja Z sepitsesid salaplaani Hr. Keha mõrvamiseks. Seitseteist aastat tagasi, Uganda kullaväljadel oli X Keha partner. … Eelmisel nädalal kohtusid Y ja Z pubis Readingis…Teisipäeva õhtul kell 11:17 läks Y pööningule ning pani sinna pommi. Seitseteist minutit hiljem kohtus X piljardiruumis Z-iga ning ulatas talle pliitoru… Täpselt sel hetkel kui pomm pööningul plahvatas, tulistas X kolm lasku läbi akna kabinetti.” On esitatud kolm rolli ning X, Y ja Z on määratletud kui need, kes neid rolle täidavad, nad on määratletud implitsiitse funktsionaalse definitsiooniga. Hiljem selgub , et neid rolle täitsid härrad Ploom, Paabulind ja Sinep.
    Tsirkulaarsus. Kui eeldada, et mentaalsed mõisted omandavad oma tähenduse võrgustiku sellistest seostest, siis osutuvad mentaalsed mõisted määratletuks üksteise kaudu. Nt “valu põhjustab käitumise, mis vähendab valu”. Kas pole see tsirkulaarne? Vaatleme , kuidas saab vaimuseisundit määratleda mittetsirkulaarselt.Igale võrgustikus implitsiitselt defineeritud terminile on võimalik anda eksplitsiitne definitsioon mittementaalses sõnavaras – see ei sisalda enam mentaalseid mõisteid. Ramsey-Lewise meetodi kohaselt tuleks kokku koguda kõik rahvapsühholoogilised tõdemused vaimuseisundite põhjuslike seoste, keskkonnastiimulite ning organismi vastuste kohta. Need tõdemused kuuluvad meie ühisteadmisse: me teame neid ning eeldame suheldes, et ka teised neid teavad.
    Ramsey-Lewise meetod. Kirjutame valuteooria üles järgmiselt: T(M1,…,M3) kus M1,…,M3 on vaimuseisundeid tähistavad terminid. Lihtsuse mõttes eeldame, et S ning seosed temaga kuuluvad kõik teooriasse T. Nüüd asendame need muutujatega (m1,…, m3) ning viime läbi eksistentsiaalse üldistuse. Saame ∃ m1∃ m2∃ m3[T(m1,…, m3)] (Ramsey lause). Valu saame määratleda järgmiselt (valu on asendatud muutujaga m2): S-il on valu =df ∃ m1∃ m2∃ m3[T(m1,…, m3) & S-il on m2]
    See definitsioon ütleb, et sul on valu parajasti siis, kui leiduvad teatud seisundid, mis on üksteisega ning käitumuslik-füüsikaliste seisunditega seotud teoorias märgitud viisil ning sul on see seisund. Valu on osaliselt küll defineeritud mentaalsete seisundite kaudu, kuid nad ei ole definitsioonis antud kui mentaalsed seisundid, nad on antud kui muutujad. Analoogselt ka teiste vaimuseisundite kohta.
    Funktsionaalne seisund. Ka joogiautomaadi seisundeid saab niiviisi defineerida. Näiteks: Süsteem on seisundis C2 siis ja ainult siiskui S asub teises seisundis nelja seisundi, X1, X2, X3, X4 hulgast, kusjuures seisundid on üksteisega ning võimalike sisendite ja väljunditega seotud järgmiselt: Asumine seisundis X1 ning sisend 1€ põhjustab S ülemineku seisundisse X2 ja …asumine seisundis X3 ning sisend 1€ põhjustab S ülemineku seisundisse X4 ning väljalülitumise.
    Mentaalsed entiteedid. Esitatud definitsioon ei võta endale ühtegi kohustust nimetatud entiteetide loomuse kohta ega tõesta nimetatud entiteetide olemasolu. See on pigem meie mentalistlikust kõnepruugist järelduv hüpotees . Kui ilmneb, et sellistes seostes asuvate entiteetide olemasolu ei ole mingil põhjusel võimalik, siis mõnede filosoofide meelest järeldub sellest rahvapsühholoogia ekslikkus või kui mingi osa konjunktsioonis olevatest lausetest osutub vääraks, siis ei leidu seisundit, mis on selle konjunktsiooni kaudu defineeritud.
    Probleem määratlusega. Analüütilise funktsionalismi probleem: me ei tea, millised on need mõistet konstitueerivad üldteada asjaolud, mida tuleks lisada antud vaimuseisundi määratlusse Üks lahendus: Tuua appi varjatud, implitsiitne rahvateooria, mida me ei suuda (veel) eksplitseerida, ent oskame edukalt rakendada. Rahvateooria funktsionalist peab niisiis väitma, et see teooria on kusagil olemas, ehkki seda pole veel keegi suutnud üles kirjutada ja nii on üles kirjutamata ka vaimuseisundite funktsionaalsed definitsioonid. Kuid kas implitsiitse teooria eksplitseerimine on üldse võimalik? Kas on põhimõtteliselt võimalik täita lünki nendes funktsionaalsetes määratlustes?
    Kaalutlusi funktsionalismi vastu. Holism; Liberalism : funktsionalismist järeldub, et vaimuseisundid on ka neil entiteetidel, millel neid ei tohiks olla; Kogemuslikud kvaliteedid: funktsionalism ei hõlma kogemusi; Searle ’i Hiina toa argument: funktsionalism ei hõlma arusaamist
    Holism. Funktsionalism määratleb vaimuseisundid holistlikult läbi nende seoste sisendite, väljundite ja teiste seisunditega (funktsionaalse võrgustiku). Subjekti vaimuseisundis olemine seisneb siis selles, et leiduvad teatud viisil üksteisega võrgustikku seotud seisundid; subjekt on nimetatud võrgustiku seisundis; võrgustikus antud seostest piisab vaimuseisundi määratlemiseks. Probleem: holism muudab vaimuseisundi määratluse väga spetsiifiliseks. Kui kultuuriliste ja isiklike erinevuste tõttu inimeste funktsionaalsed võrgustikud erinevad, siis ei saa öelda, et neil on samad vaimuseisundid. Inimestel ja loomadel pole samu vaimuseisundeid (nt ei saa neil olla sama valu), kuna nende võrgustikud erinevad.
    Liberalism. Funktsionalismi järgi on vaimuseisundid mistahes süsteemil, mis realiseerib sobivat funktsionaalset rolli. See aga on liiga liberaalne käsitlus , kuna sellest järeldub, et vaimuseisundid on ka süsteemidel, millele me muidu vaimuseisundeid ei omistaks. Ned Block: oletame, et inimvaimu funktsionaalset organiseeritust imiteerib täpselt mingi homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne. Teleoloogiline kitsendus funktsionalismile (W. Lycan): füüsikaline seisund realiseerib mingit funktsiooni ainult siis, kui organism on orgaaniline tervik ja seisund täidab seda bioloogilist funktsiooni, mille ta on evolutsiooni käigus omandanud.
    Kvaalid. Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid (fenomenilisi) omadusi, mida ei saa taandada funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast ; kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega. On esitatud mõttelisi eksperimente , mis näitavad, et kahe isiku funktsionaalne ülesehitus võib olla sama, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole või on neil erinevad kvaalid (Ned Block jt).
    Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale. Pööratud kvaalid - erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis. Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis järelikult kvaalid pole hõlmatavad funktsionaalse definitsiooniga.
    Zombie argument - Filosoofiline zombi on olend, kel puuduvad kvaalid, kuid kes on füüsilises ja funktsionaalses plaanis samane teadvusega olendiga. Selline zombi on kujuteldav ning kui kõik, mis on kujuteldav, on võimalik, siis on zombid võimalikud. Ent kui on võimalik ilma teadvuseta olend, mis on füüsiliselt ja funktsionaalselt samane teadvusega olendiga, siis on kvaalid midagi muud kui füüsilised ja funktsionaalsed omadused.
    Punane õun. 1. On võimalik, et kaks subjekti on funktsionaalselt samaväärsed ning vaatavad sama objekti. 2. On võimalik, et nende kvaalid erinevad. 3. Seega ei ole kvaalid funktsionaalsed omadused.
    Pööratud kvaalid. See on seisund, mis tekib vastuseks paprika nägemisele, on hõlmatud paprika ning maasikate ühte rühmitamisel ning annab väljundiks lause “See on punane”.
    Funktsionalismi kriitika: hiina tuba. Funktsionalism ei seleta tõelist arusaamist. Hiina tuba (John Searle): arusaamine on midagi enamat kui sümbolitega manipuleerimine. Inimene hiina toas võib vastusekaarte valides esitada hiinakeelseid vastuseid hiina keeles esitatud küsimustele ilma, et ta nendest aru saaks. Väljastpoolt paistab nagu inimene saaks hiina keeles esitatud küsimustest aru, kuid tegelikult ei saa.
  • Interpretivism(Dennett, Tõelised uskujad)
    Interpretivism. Funktsionalism ja identsusteooria käsitlevad vaimuseisundeid sisemiste põhjustena, mis tõepoolest asetsevad inimese sees ning põhjustavad midagi. Nende hoiak on metafüüsiline ja realistlik .
    Sarnaselt eliminativismile on interpretivism mõnikord antirealistlik: vaimuseisundeid ei peeta reaalseteks sisemisteks põhjusteks. Mõnedes versioonides on interpretivism ka antimetafüüsiline: ei ütle, mis on vaimuseisundid, vaid küsib hoopis, millal on vaimuseisundite omistused korrektsed. Selline interpretivismi versioon annab siin instrumentalistliku vastuse: omistused on korrektsed siis, kui nad täidavad oma eesmärki, kui nad on head instrumendid inimkäitumise ennustamiseks ja seletamiseks. Interpretivism on seisukoht, et vaimuseisundi suhtes mängib olulist rolli tõlgendus. St selle juures, kas isikul on antud vaimuseisund või milline on antud vaimuseisundi sisu. Ei leidu tõlgendusest sõltumatuid vaimseid fakte, mis selle ära määraksid. Leidub erineva tugevusega interpretivistlikke seisukohti, mis varieeruvad selle suhtes, kui määrav tõlgendus on.
    Terminoloogiline märkus. Dennett eristab enda seisukoha interpretatsionismist, mida võib võtta kui interpretivismi äärmuslikku vormi. Ta eristab: Realism uskumuste kohta: see, kas kellelgi on mingi uskumus on objektiivne asjaolu, mida saab kontrollida (nagu seda, kas kellelgi on viirus ). Interpretatsionism: see, kas kellelgi on mingi uskumus, on tõlgenduse küsimus. Sama suhteline nagu see, kas keegi on stiilne või andekas. Intentsionaalse seisukoha teooria (intentional stance theory): uskumus on objektiivne, ent nähtav vaid teatud seisukohalt ning selle olemasolu kinnitatakse vastava ennustusstrateegia hindamise kaudu.
    Dennetti kolm seisukohta. Dennett vaatleb, kuidas seletatakse ja ennustatakse süsteemi käitumist. Seda on võimalik teha kolmest aspektist : Füüsikaline seisukoht (physical stance): lähtuvalt süsteemi füüsilisest ülesehituses ning loodusseadustest saab ennustada füüsilise süsteemi käitumist. Nt kui klaviatuurile valada kohvi, siis lakkab arvuti töötamast. Kavandatuse seisukoht (design stance): kuidas süsteem peab toimima vastavalt sellele, kuidas ta on kavandatud (oma programmile). Elusolendite käitumist saab disaini põhjal ennustada kui lähtuda evolutsioonist. Intentsionaalne seisukoht (intentional stance): süsteemi kohtlemine ratsionaalse toimijana. Süsteemi käitumist seletatakse rahvapsühholoogia mõistete kaudu, talle omistatakse intentsionaalsed jt vaimuseisundeid. Omistatakse need uskumused ning soovid, mis tal peaksid olema tema olukorras ja tema eesmärkidega. Ennustatakse, et ta tegutseb, et täita oma eesmärke vastavalt oma uskumustele ja soovidele. Kui süsteemile saab läheneda intentsionaalsest seisukohast, siis saab Dennetti järgi nimetada seda intentsionaalseks süsteemiks. Intentsionaalne süsteem võib olla ka taim või masin – nt saab kirjelda arvutimängu kulgu, öeldes, et arvuti tegi selle käigu, kuna tundes reegleid ning eelmisi käike ning soovides võita, arvas ta, et see käik aitab võitu saavutada.
    Uskumuste omistamine. Intentsionaalse strateegia reegel: “omista uskumustena kõik tõed, mis on olulised süsteemi huvide (või soovide) jaoks, mille on süsteemi kogemus seni kättesaadavaks teinud.” Ka vääraid uskumusi võib omistada, kuid see eeldab teiste tõeste uskumuste tausta . S usub vääralt, et baaripukil on madu , sest S usub järgmisi tõdesid: et ta paistab nägevat baaripukil madu; ta istub ise baaris selle baaripuki lähedal, mida ta näeb jne.
    Omistamine kõne alusel toob esile keele rolli. Keeleline väljendus muudab soovi spetsiifilisemaks kui see oleks ilma sellise väljenduseta. Olles selle välja öelnud , ootame ka selle rahuldamist. Ka uskumuse väljendus täpsustab ähmaseid veendumusi.
    Ratsionaalsus. Intentsionaalse hoiaku tunnused: subjektile lähenetakse normatiivselt, lähtudes teatud ratsionaalsuse eeldustest. Kui me ei eeldaks ratsionaalseid seoseid subjekti uskumuste, soovide ja käitumise vahel, siis poleks võimalik käitumisest järeldada uskumusi ega uskumuste põhjal ennustada järgnevat käitumist. Need ratsionaalsed reeglid annab Dennettile intentsionaalsete süsteemide teooria, mis on rahvapsühholoogiast lähtuv idealiseeritud otsustusteooria ratsionaalse subjekti kohta.
    Instrumentalism?. Dennett: uskumuse omamine ja uskujaks olemine ei seisne milleski muus kui selles, et subjekti käitumine on ennustatav tõlgendusteooria printsiipide alusel. „See, milles seisneb tõeliseks uskujaks olemine, on olla intentsionaalne süsteem, süsteem, kelle käitumine on usaldusväärselt ning ulatuslikult ennustatav intentsionaalse strateegiaga.“
    ‘S usub P ja soovib Q’ on tõene parajasti siis kui S-i käitumine on ennustatav intentsionaalsete süsteemide teoorias. Parimaks hüpoteesiks, mis ennustab S-i käitumist vastavalt intentsionaalsete süsteemide teooriale, on see, et S usub P ja soovib Q.
    Dennettit on süüdistatud instrumentalismis, kuid ta kaitseb “mahedat realismi” intentsionaalsete mustrite suhtes: see on muster, mis saab nähtavaks üksnes läbi intentsionaalse hoiaku, ent see ei tähenda, et ta poleks objektiivne muster.
    Uskumus kui abstraktsioon. Uskumused on pigem abstraktsed kui konkreetsed objektid: Täiesti reaalsete asjade kohta on võimalik uusi fakte teada saada, seevastu abstraktsioone nagu gravitatsioonikese või uskumused, tunneme ammendavalt, kui tunneme seda teooriat, milles nad figureerivad. Uskumuste omistamine hõlmab idealiseeritud ratsionaalsust. Lõplikku suurusega ajju mahub lõputu arv uskumusi.
    Küsimusel, millal täpselt keegi omandas antud uskumuse, puudub objektiivne või selgepiiriline vastus. Uskumuste nimekiri, mida on tarvis selleks, et mõista Newfie anekdooti ei ole rida selgepiirilisi seisundeid ajus.
    Newfie anekdoot. Mõlemad kõrvad sidemes – telefon helises ja triikis särki samal ajal ja pidi arstile helistama sp mõlemad kõrvad sidemes.
    Seesmine intentsionaalsus. Masina kirjeldamine intentsionaalse süsteemina ei ole metafoor . Dennett eitab seesmise intentsionaalsuse olemasolu, mis eristaks inimesi masinatest ja muudest asjadest. John Searle: Me võime arvutitele omistada intentsionaalseid seisundeid, kuid need on metafoorsed omistused: nende „intentsionaalsus“ pärineb meie algsest intentsionaalsusest, meie eesmärkidest. Sõnasõnalises mõttes arvutitel neid seisundeid ei ole. Searle’i jaoks seisneb intentsionaalsus aju põhjuslikes võimetes. Intentsionaalsus on bioloogiline nähtus nagu piimanõristus või fotosüntees. Kui on võimalik ehitada masin, millel on samasugused põhjuslikud omadused nagu inimese ajul, siis selline masin suudab mõtelda.
    Algse või seesmise intentsionaalsuse eristamisel tuletatud intentsionaalsusest puudub põhimõtteline alus
    Intentsionaalsed omistused moodustavad pideva rea, kuhu ei ole võimalik tõmmata piiri, mis
    eristaks tõelised juhtumid metafoorsetest.
    Intentsionaalne sõnavara.
  • Kui evolutsioon avastab regulaarsuse keskkonnas, siis vormib ta kohastumusi, mis vaikimisi eeldavad seda regulaarsust; kui püsivuse asemel saab eeldada muutlikkust, siis peab evolutsioon määratlema kohastumusliku vastuse erinevate olukordade puhuks.
  • Kui käopoeg munast koorub, siis otsib ta pesas teisi mune ning kui ta need leiab, siis ta püüab need pesast välja tõugata, sest need on tema võistlejad ressurssidele. Kägu sellest muidugi ise aru ei saa, kuid see on tema käitumise motiiv.
  • Arvuti peatub käivitumisel, kuna ta arvab , et suhtleb teise arvutiga lokaalvõrgus ning ootab tema vastust
  • Valge vangerdas selleks, et kaitsta oda musta ratsu eeldatava rünnaku eest.
  • Ta põikas kõrvale, sest soovis vältida lahtist velge, mida ta nägi veerevat tema auto suunas.
  • Ta tahtis lisada söögisoodat ning märgates, et pakile on kirjutatud “Söögisooda”, otsustas ta selle avada.
  • Holmes meenutas, et kes iganes kella helistas, oli mõrvar ning märgates, et vihmamantlis mees oli ruumis ainus, kes oleks ulatunud kellanöörini, järeldas, et vihmamantlis mees oli süüdlane ning tormas seepeale teda relvituks tegema.
    Kõnepult. Kui masinad jms on intentsionaalsed süsteemid samas mõttes nagu inimene, siis
    kas üldse leidub midagi, mis kitsendaks intentsionaalsete süsteemide klassi? Miks ei ole kõnepult intentsionaalne süsteem? Dennett: Intentsionaalse strateegia rakendus kõnepuldile ei kasvata ennustuslikku võimsust. Sellele uskumuste omistamine ei aita ennustada selle tegevust paremini.
    Objektiivsus . Kas strateegiate rakendamine sõltub meie teadmistest? Nt tavainimene kasutab intentsionaalset strateegiat arvutitel, samas kui insener lähtub kavandatuse seisukohast. Veel targem füüsik aga füüsikalisest seisukohast. See viiks interpretatsionismi, mille järgi on vaimuseisundid üksnes vaatleja silmis . Dennett: “Intentsionaalse seisukoha omaksvõtmise otsus on vaba, aga kui seisukoht on juba omaks võetud, on tõsiasjad selle edukuse või läbikukkumise kohta täiesti objektiivsed.”
    Marslased: Marslased, kes suudavad meie tegevust ennustada mikrofüüsikalisel tasandil. Kas me nende vaatepunktist ei ole uskujad? Kui ei ole, siis on intentsionaalsus vaid midagi sellist, mis on piiratud vaatleja silmis.
    Reaalne muster:. Dennett: kui marslased ei näe meid intentsionaalsete süsteemidena, siis jääb neil tabamata reaalne muster käitumises, mis on kirjeldatav üksnes intentsionaalsest seisukohast. Osakuid saab osta lõputul hulgal erinevatel füüsikalistel viisidel. Intentsionaalsest seisukohast saavad nähtavaks teatud uskumuste, soovide ja kavatsuste kaudu kirjeldatud mustrid , mida teistelt tasemetelt pole võimalik hoomata. Mis mõttes on muster reaalne? Dennett: andmetes sisaldub muster, kui seda on võimalik anda edasi “kokkupressitud” algoritmiga. Kui kujund on juhuslik müra , siis selline algoritm puudub ning seda saab edasi anda vaid rasterpildiga.
    Määramatus . Määramatus vaimuseisundite omistamisel: subjektile on võimalik omistada erinevaid vaimuseisundeid ja kui need omistused aitavad ennustada tema käitumist ühtviisi hästi, ei leidu sügavamaid fakte, mis määraksid ära, kumb omistus oli tegelikult korrektne . See ei muuda vaimuseisundeid veel ebareaalseks: “võib juhtuda, et kaks võistlevat skeemi on võrdselt head ning paremad kui mistahes muud, mis me suudame välja pakkuda. Et see on nii, on ise midagi sellist, mille kohta saab leiduda tõsiasi.”
    Siseehitus. Dennetti kriteerium seab kitsendusi ka uskujate siseehitusele. “kui me avastame mõne objekti, mille puhul intentsionaalne strateegia töötab, siis üritame tõlgendada mõnesid selle sisemisi seisundeid või protsesse sisemiste esitustena.” Mida rikkalikum on süsteemi ühendusviis maailmaga, seda suurem on ta sisemine keerukus ning seda rohkem saab selle puhul rääkida keskkonna esitamisest. Kuid puudub kvalitatiivne üleminek ning tõlgendusprintsiibid on needsamad. Ei leidu maagilist hetke üleminekul lihtsalt termostaadilt süsteemile, millel tõeliselt on sisemine esitus teda ümbritsevast maailmast. Mida keerulisemaks muutuvad süsteemid, jõutakse ka meieni.
    Miks ta töötab? Miks intentsionaalne strateegia töötab? Mitmemõtteline küsimus, mis võimaldab kahte vastust. Termostaat - Strateegia töötab, sest termostaat on niimoodi kavandatud, et strateegia töötaks.
    Vastus, mis seletab, kuidas termostaadi mehhanism töötab. Inimene - Evolutsioon on kavandanud inimesed ratsionaalsena, mistõttu intentsionaalne strateegia rakendub. Vastus, mis seletab, kuidas inimese mehhanismid töötavad (ning seda me veel ei tea.)
    Vastuväited Dennettile. Ennustatavuse alus. Mis muudab ennustused edukaks? Kuidas saab ennustavust tagada fiktsioon või instrument? Ka teaduslikud ennustused võivad olla edukad ning põhineda fiktiivsetel konstruktsioonidel, nt eeldus, et kehadel on gravitatsioonikese. Rahvapsühholoogia on sajanditepikkuse arengu tulemus ja seega on säilinud üksnes sellised printsiibid, millel põhinevad ennustused on tõepoolest täpsed.
    Sõltuvus tõlgendusest. Vaimuseisundi omamine on muudetud tõlgendusest sõltuvaks. Tundub nagu sõltuks see, mis mina usun, kellestki teisest, tõlgendaja suvast või suutlikkusest. Vastuseks – tõlgendaja on idealiseeritud, ta teab kõike, mida üldse saab siinjuures teada ja ta järgib kindlat protseduuri. Samas pole tõlgendaja elimineeritav, kuna ilma tõlgenduseta ei muutuks nn intentsionaalne muster nähtavaks.
    Tsirkulaarsus: Tsirkulaarsuse probleem. Ka tõlgendamine on intentsionaalne tegevus ning kui seda omakorda interpretivistlikult seletada, tekib ring. Dennetti järgi on Emake Loodus on see, kes meid tõlgendab. Evolutsiooni käigus tekkinud protsesse saab seletada mittetsirkulaarselt. Kui seesmine intentsionaalsus ei ole esile kerkinud evolutsiooni käigus, siis seda ka ei eksisteeri.
    Marslaste marionett . Marslaste marionett (C. Peacocke): marionett, kelle iga liigutust juhivad raadio teel marslased. Aju asemel on tal raadiovastuvõtja ning teda juhitakse vastavalt programmile, kus on kirjas, kuidas inimene käitub vastavas olukorras vastuseks antud stiimulitele. Intentsionaalsest seisukohast ennustatakse sellise marioneti käitumist edukalt, et ometi puuduvad tal intentsionaalsed seisundid.
    Dennett: tähtsam kui peas asuvad struktuurid on õige intentsionaalse süsteemi tuvastamine.
    Kui marionetti juhib üks juht, siis võib talle omistada intentsionaalseid seisundeid. Tegu on lihtsalt olukorraga, kus aju ja keha on teineteisest eraldatud. Kui programm juhib mitut keha, siis oleme ennustanud hoopis programmi enda tegusid.
    Plokkpea. Plokkpea (N. Block): süsteem, mille “peas” on ainult suur tabel, mis sisaldab salvestatud lauseid ning valikualgoritmi. Samas on minu ja plokkpea käitumine ning sisendid on identsed, seega tuleks meile omistada samad uskumused. Ometi tõrgume plokkpea sisemise ülesehituse tõttu. Järelikult tuleks ikkagi arvestada peasisest peenstruktuuri ning see toetab funktsionalismi.
    Dennetti vastus 1: plokkpea ei ole füüsikaliselt võimalik ning intentsionaalse süsteemi määratlus ei pea arvestama muid võimalikkusi.
    Dennetti vastus 2: Tuleks küsida, kuidas plokkpea tekkis. Kui selle tegi mõni intellekt, siis on tegu Marionetiga sarnase olukorraga. Marioneti mõtlemine toimub ebatavalises kohas, plokkpea mõtlemine toimub ebatavalisel ajal (st tabeli koostamise ajal). Interpretivist võib põhimõtteliselt ka lubada, et sisemine ülesehitus on oluline faktor tõlgendamise juures, kuid see ei tähenda veel, et vaimuseisundid oleksid ise need siseseisundid.
    Halvatus. Seetõttu ei saa neile teha omistusi intentsionaalsest seisukohast, kuid ometi ütleb intuitsioon , et halvatud isikutel on uskumused ja soovid.Ei saa öelda, et neil oleksid need seisundid, mida saaks omistada, kui nad käituksid normaalselt. Dennett: halvatutel on vaimuelu , et see võib ajapikku kuhtuda, jättes järele vaid ajaloolise jälje selle kunagisest intentsionaalsusest.
  • Eliminatiivmaterialism(Churchland, Eliminatiivmaterialism ja propositsioonilised hoiakud)
    Varajane eliminativism. Teadusfilosoof Paul Feyerabend, varane Rorty : identsusteooria ründamine praegu kõneldava keele seisukohast (vaimsete mõistete omadustest lähtudes) ei ole mõttekas, sest keel areneb koos meie teooriatega. See rünnak sarnaneks vaidlusega, kus väitele, et üleloomulikud nähtused on tegelikult teatud loodusnähtused, vaieldakse vastu, kasutades argumendina seda, kuidas kõnelevad ebausklikud inimesed. Eliminatiivmaterialistide järgi seostab samasusväide sama asja aegunud ja areneva seletuse . Need kaks seletust ei pea olema vastastikku tõlgitavad, ka ei tähenda see, et kõik x-le omistatud omadused oleksid omistatavad ka y-le. Lause “Aistingud on ajuprotsessid” sarnaneb lausega “Seestumus deemonitest on hallutsinatoorse psühhoosi vorm”. Üks seletus vahetab välja teise. Neuroteaduste arenedes toimub mõisteline revolutsioon , mille lõpptulemusena elimineeritakse mentaalsed terminid. Uskumuste, soovide ja aistingute saatus on eliminatiivmaterialismi järgi analoogne flogistoni ja deemonite saatusega. Tuleb aeg, mil me enam lihtsalt ei vaja selliseid hüpoteese.
    Vaim ja keel/teooria. Sellisele eliminatiivmaterialismile on vastu vaieldud, lähtudes arusaamast, et kogemus ei ole ainult keeleline või mõisteline; et kogemuse kohta käivate teooriate muutudes meie kogemus ise ei muutu, kuna kogemus on keelest ja teooriast sõltumatu või selle eelne. Rorty on seisukohal, et Wittgensteini privaatkeele argument näitas, et ei saa olla keele-eelset teadlikkust. Arusaam vaimse teoreetilisest laetusest on omane ka hilisematele eliminatiivmaterialistidele, kelle tuntuimad esindajad on Paul ja Patricia Churchland. Ekslik teooria mõjutab meie tunnetust ja paneb meid arvama , et leiduvad vaimuseisundid jms. Kui tunnetaksime end läbi närviteaduste mõistevõrgustiku, siis mõistaksime, et selliseid vaimuseisundeid nagu uskumused, lihtsalt ei ole.
    Churchlandi eliminativism. Paul Churchland on eliminativist põhiliselt propositsiooniliste hoiakute suhtes. Teooriat, mis määrab vaimsed mõisted, nimetab ta rahvapsühholoogiaks. Churchlandi versioonis on eliminatiivmaterialism seisukoht, et rahvapsühholoogia on väär ning vajab elimineerimist neuroteaduse kategooriate ja printsiipidega. Kui rahvapsühholoogia on väär, siis tema postuleeritud ontoloogia ei vasta reaalsusele (uskumusi, soove jne pole olemas)
    Rahvapsühholoogia kui teooria. Churchlandi kaalutlus selle kohta, miks on rahvapsühholoogia teooria: see võimaldab ühtsel viisil lahendada mitmeid vaimufilosoofia probleeme – mentaalsete predikaatide tähendus, käitumise seletamine, teiste olendite vaimu probleem, keha-vaimu probleem jne. Mentaalsete terminite tähendus fikseeritakse nagu teoreetiliste terminite tähendus – seaduste võrgustikuga, kus see termin osaleb.
    Vaimuseisundid on rahvapsühholoogilise teooria postulaadid. Seletatakse ja ennustatakse vaikimisi teada olevate seaduste ja üldistuste kaudu, mis vahendavad väliseid tingimusi, siseseisundit ning käitumuslikku väljundit. Väide, et teistel olenditel on vaim, on seletuslik hüpotees, mis võimaldab seletada teiste käitumist.
    Keha-vaimu probleem teiseneb küsimuseks, kuidas seondub ühe teooria ontoloogia teise teooria ontoloogiaga. Erinevad keha-vaimu probleemi lahendused on erineval seisukohal rahvapsühholoogia ja neuroteaduse vahekorra osas.
    Rahvapsühholoogia kui väär teooria. Miks võiks rahvapsühholoogia olla väär teooria?
    Tuleb arvestada kolme asja: RP seletuslik edu ja ebaedu ; RP kooskõla teiste teooriatega; RP senine areng ning arenguvõimelisus.
    Churchlandi kolm peamist kaalutlust: RP ei ole seletusjõuline teooria; RP ei kooskõlas teiste teooriatega, mis kuuluvad füüsikalisse maailmapilti; RP ei ole arenev teooria.
    Seletuslik ebaedu. RP-le heidab kahtlust see, et ta ei suuda hõlmata/seletada järgmisi nähtusi: vaimuhaigused, loomingulisus, individuaalsed erinevused intelligentsuses, une funktsioon, oskused, mis nõuavad koordinatsiooni (nt palli püüdmine/viskamine), 3 mõõtmelise kujutise, konstrueerimine ajus, tajuillusioonid, mälu, õppimisprotsess, nii mõisteline kui mittemõisteline
    Isoleeritud ja manduv teooria. RP kokkusobivus teiste teadusteooriatega. Ei sobi kokku evolutsiooniteooria, bioloogia ja neuroteadusega, mis on kooskõlas ülejäänud füüsikalise maailmapildiga. RP on läbi oma ajaloo olnud manduv ja viljatu teooria. RP kehtivusvaldkond on aja jooksul kahanenud kõigilt loodusnähtustelt kõrgematele loomadele. Inimestele rakendatult pole ta 2-3 tuhande aasta kestel arenenud. RP on degenereeruv programm Lakatosi mõttes
    Imre Lakatos : Imre Lakatosi (1922-1974) täiustatud falsifikatsionism : Hüpoteesi ei vaadelda isoleeritult, vaid teooriasse suhtutakse kui terviklikku struktuuri. Mõistete tähendus on antud rolliga teoorias. Lakatosi järgi toimub teaduses areng uurimisprogrammide kaudu. Uurimisprogramm koosneb tuumast ja perifeeriast. Tuum on alusväidete ja printsiipide kogum, millel uurimisprogramm põhineb, sinna kuuluvad ka üldised metafüüsilised ettekujutused. Tuuma ja perifeeria vahel on kaitsevöö, mis kaitseb tuumväiteid nende otsese
    empiirilise kummutamise eest. Kaitsmiseks on võimalikud igasugused väited, ka need, mis ei ole iseseisvalt testitavad. Progammi tuuma ei ole võimalik falsifitseerida. Teadus areneb paralleelselt eksisteerivate uurimisprogrammide omavahelise võistluse tulemusel. Tekivad probleeminihked.
    Uurimisprogrammid. Uurimisprogrammid on Lakatosi järgi progressiivsed (uus teooria suudab seletada neid samu asju, mida ta eelkäija, kuid lisaks neid, mida eelnev ei suutnud ning viib uute nähtuste avastamisele) degenereeruvad (degenereeruvad programmid teooriad muutuvad väga keerulisteks ja tehnilisteks). RP ei ole progressiivne (kuivõrd ei vii uute nähtusteni), kuid ta ei degenereeru selles mõttes, et ta ei muutu üha keerulisemaks ja tehnilisemaks. Selles mõttes pole Churchlandi hinnang täpne.
    Argumendid RP kaitseks. Argumendid elimineerimise vastu: RP ei ole empiiriline teooria, mida saaks faktidega ümber lükata. RP on normatiivne teooria – kirjeldab ideaali, kuidas peaks käituma ratsionaalne toimija. Propositsioonilisi hoiakuid reguleerivat normatiivset teooriat ei saa asendada deskriptiivse teooriaga, mis kirjeldab närviprotsesse. RP on abstraktne teooria. Funktsionalismi järgi kirjeldab RP suhteid siseseisundite, väljundite ja sisendite vahel. Seda abstraktset struktuuri võivad realiseerida erinevad füüsilised süsteemid ning seda ei saa elimineerida teooria poolt, mis privilegeerib ainult ühte realisatsiooni.
    RP normatiivsus. Churchlandi vastus: Asjaolu, et RP regulaarsused põhinevad propositsioonide vahelistel loogilistel suhetel ei muuda seda veel normatiivseks, sest samamoodi põhinevad klassikalise gaasiseaduse regulaarsused arvudevahelistel aritmeetilistel suhetel, kuid klassikaline gaasiseadus ei ole normatiivne teooria. Normatiivne element RP-s pärineb sellest, et me väärtustame mõningaid suhteid rohkem kui teisi.
    RP ratsionaalsusekäsitus rakendub vaid keelt kasutavatele olenditele, kuid keel on tunnetuse hiline ja pealispindmine kihistus. Õige tunnetuse käsitus peaks hõlmama ka sügavamaid ning
    arengulisemalt ürgsemaid protsesse.
    RP abstraktsus. Argument lähtub funktsionalismist – Churchland esitab funktsionalismi kriitika.
    Funktsionalism on oma olemuselt konservatiivne teooria.Võrdlus alkeemiaga - Alkeemia seletas aine omadusi nelja vaimu kombinatsioonide kaudu. Hiljem see elimineeriti atomistliku keemia poolt, kuivõrd alkeemia ja keemia klassifikatsioonid ei ühtinud. Alkeemiat aga saab kaitsta funktsionalistlikult – vaimuga hingestatust võib vaadelda kui funktsionaalset seisundit, mida kirjeldatakse abstraktsel tasemel ning mis ei taandu aatomite tasemele.
    Funktsionalism ja RP. Churchland: „funktsionalistlik taktika on vigade ja segaduse säilitamise suitsukate.“
    Funktsionalistlik RP kaitse eeldab tõendatavat argumendina, kuna eeldab, et RP kategooriad ja printsiibid on adekvaatsed. Eliminativism ei välista funktsionalistlikult määratletud siseseisundeid, kuid ta ei arva, et need sarnaneksid rahvapsühholoogiliselt määratletud seisunditele. RP on vaid kultuuriliselt juurdunud teooria tunnetuse kohta, mis pole millegagi kaitstud elimineerimise eest.
    Argument eliminativismi vastu. Argument eliminativismi vastu (nt L. Baker ): Eliminativism on vastuoluline, kuna ta eeldab seda, mida ta soovib elimineerida. Eliminativismi tees on uskumus, mida soovitakse edasi anda. Kui eliminativism oleks tõene, siis ei leiduks uskumusi jne ning ei saaks midagi suhtluses edasi anda ja kogu eliminativisti jutt oleks vaid tähendusetu müra.
    Churchland: see eeldab tõendatavat argumendina. Eeldab, et selleks, et millelgi saaks olla tähendus, peab see väljendama uskumust. Samahästi võib järeldada, et see arusaam tähendusest ei kehti.
    Vitalism. Selle argumendi analoogia: 17. sajandi vitalist väidab, et eluvaimu olemasolu eitamine on vasturääkiv. Kui keegi ütleb, et tal ei ole eluvaimu, siis kui tal on õigus, on ta surnud ning ei saaks seega midagi öelda. Need, kelle meelest on eliminativism iseendaga vastuolus, kui ta ütleb, et uskumusi ei ole, pole adunud eeldatava muutuse kõikehõlmavust. Pärast elimineerimist peaksime ütlema, et “C. on seisundis X, et uskumusi ei ole”.
    Ulmestsenaariumid. Kolm tulevikustsenaariumi, mille korral rahvapsühholoogia osutub tarbetuks.
    1. Meie ajuseisund igal hetkel on kui kompleks 4- või 5-mõõtmelises faasiruumis. Keeleline esitus suhtub sellesse kui 1-mõõtmeline esitus suhtub objekti 5- mõõtmelises ruumis. Õpime rääkima enda siseseisunditest selle keeruka teooria termineis.
    2. Luuakse uus keel, mis kirjeldab paremini ajus toimuvat ja millel on täiesti uus süntaks ja semantika .
    3. Uurime välja, kuidas kaks ajupoolkera teineteisega suhtlevad. Loome elektroonsed sidevahendid, mis võimaldavad erinevatel ajudel samamoodi suhelda. Tavakeel kaob.
    Debatt rahvapsühholoogia üle. Rahvapsühholoogiaga seonduvad kaks suuremat küsimusteringi:
    Vormi küsimus: Mis asi on rahvapsühholoogia? Kas ta on teooria, praktika, võime jne? Laiemas plaanis kuulub siia arutlus selle üle, kuidas me tegelikult mõistame teisi inimesi ning osalt on see empiiriline küsimus. Staatuse küsimus: Mis rahvapsühholoogiast saab ning millises suhtes on ta teiste lähenemisviisidega inimvaimule. Kas ta on korrektne või ekslik? Kas rahvapsühholoogia vajab legitimiseerimist või põhistamist ning mis võiks seda pakkuda? Need kaks teemat on teineteisega seotud. Ainult siis satub rahvapsühholoogia staatus kahtluse alla, kui ta on teooria. Võime või praktika suhtes pole erilist mõtet öelda, et ta on ekslik.
    Rahvapsühholoogia staatus. Kui rahvapsühholoogia on teooria, siis peaks ta leidma kinnitust või põhistust (vindication) mõne teadusliku teooria poolt, kui see näitab, et rahvapsühholoogiline ettekujutus psüühikast on üldjoontes õige. Kaks äärmust: Intentsionaalsete realistide meelest kinnitab rahvapsühholoogia taksonoomiat, st selle postuleeritud seisundeid ning nendevahelisi suhteid, psühholoogia. Eliminativistide meelest tuleb rahvapsühholoogia asendada parema teooriaga.
    Rahvapsühholoogia sisu. Vaidlus RP staatuse üle sõltub sellest, mida me peame RP sisuks – mida me eeldame, et RP üldse väidab. Kas konstrueerida RP-d tugeva (Fodor) või nõrgana (Horgan).
    Kõige tugevamas konstruktsioonis eeldab RP järgmist: Põhjusliku tegususe tees – propositsioonilised hoiakud on organismi sisemised põhjuslikud seisundid. Propositsioonilise modulaarsuse tees – propositsioonilised hoiakud on funktsionaalselt eristuvad ning semantilise väärtusega seisundid. Mõttekeele tees – RP printsiibid on ajus salvestatud keelelisel kujul. Laia sisu tees – propositsiooniliste hoiakute sisu on määratud keskkonnateguritega.
    Juhul kui mõni nendest teesidest kinnitust ei leia, siis järeldub siit, et kogu RP on ekslik.
    On võimalik ka RP minimaalne kontseptsioon (leidub isikuid, kellel on hoiakud, millel on sisu), mida on raskem kritiseerida.
    Rahvapsühholoogia pole empiiriline teooria. Kui rahvapsühholoogia pole selline teooria, mis vajaks põhistust millegi muu poolt, siis on see vaidlus alusetu. Lynne Rudder Baker on seisukohal, et RP põhistab pigem tavapraktika, mis oleks mõeldamatu ilma RP-ta. RP pole midagi sellist, mille väiteid saaks teadus falsifitseerida. Ta on tervemõistuslik arusaam maailmast, mis on põimunud läbi normidest ja sotsiaalsetest reeglitest ning viimased pole seletatavad füsikalistlikult. Kathleen Wilkes on seisukohal, et RP ei ole teooria, sest seda kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel – rahvapsühholoogiliste mõistetega hoiatatakse, veendakse, võrgutatakse, lohutatakse jne, mitte ainult ei ennustata ega seletata. RP on pigem oskus, suhtlusharjumuste kogum kui tavaline teooria. Donald Davidson on seisukohal, et RP on teaduse jaoks kasutu , sest vaimuseisundite omistuse aluseks olevaid ratsionaalseid printsiipe ei saa siduda füüsikaliste seadustega.
    Kvaalid. Kvaalide neli tunnust: Sõnulseletamatud, Seesmised, Privaatsed, Teadvusele vahetult hoomatavad.
    Dennetti argument: Kui kvaalid on olemas, siis on nad miski, millel on omadused 1-4. Mitte millelgi ei ole omadusi 1-4. Järelikult: kvaale ei ole olemas.
    Pööratud spekter. Sõnulseletamatud: sõnadega ei ole võimalik kvaale edasi anda. Seesmised: subjektidel on samad seoselised omadused. Kuna nende kvaalid erinevad, siis on kvaalid seesmised, mitte seoselised omadused. Privaatsed: ainult subjekt ise saab neid tunnetada. Vahetult hoomatavad: kvaalide tunnetamiseks pole vaja teada või tunnetada midagi muud.
    Õlle maik. Intuitsioonipump # 9: kogenud õllejooja. Tihti öeldakse, et näiteks õlle maitse omandatakse; seda maiku lihtsalt hakatakse nautima või siis treenitakse ennast seda tegema. Millist maiku? Kas esimese sõõmu maiku? Mitte keegi ei suuda toda maiku nautida, sähvaks kogenud õllejooja vastu: Kogenud õllejoojale maitseb õlu teisiti. Kui õlu maitseks mulle ikka samamoodi, nagu maitses esimene sõõm, ei oleks ma eales õlle joomist jätkanud! Ehk sama asja teistpidi öeldes, kui mu esimene sõõm õlut oleks mulle maitsenud nii, nagu maitses mulle kõige viimane sõõm just praegu, ei oleks mul kunagi tarvis olnud seda maitset kõigepealt omandada! Mulle oleks esimene sõõm samapalju meeldinud kui see, mida ma just praegu nautisin. Seesmisus? Kui sellega nõus olla, siis tuleb möönda, et reaktsioon kogemusele ehk hoiak selle suhtes määrab, millise kogemusega on tegu. Siis aga pole kvaalid enam seesmised, vaid osutuvad seoselisteks omadusteks.
    Kohvidegusteerijad. Intuitsioonipump nr.7: Chase ja Sanborn. Elasid kord kaks kohvidegustaatorit, hr Chase ja hr Sanborn, kes töötasid Maxwell House’i heaks. Chase: täna maitseb kohv täpselt samamoodi kui siis, mil ma saabusin. Kuid tead, ta ei maitse mulle enam! Mu maitse on muutunud. Minust on saanud palju arenenuma maitsega kohvijooja. Mulle ei meeldi see maitse enam üldse. Sanborn: Kuid minu maitse pole muutunud, mu ... maitsjad on muutunud. See tähendab, ma arvan, et midagi on viltu minu maitsmispungadega või minu maitset-analüüsiva tajumusliku masinavärgi mõne teise osaga. Maxwell House’i kohv ei maitse mulle enam nii nagu varem; kui ta ometi niiviisi maitseks, meeldiks ta mulle ikka veel, sest ma arvan ikkagi, et see maitse on parim kohvi maitse. Vahetu tunnetatavus? Chase ütleb, et maitsetunne on sama, kuid tema maitse eelistus on muutunud. Sanborn arvab, et tema maitsetunne on muutunud, kuid tema maitse eelistus on sama. Chase: kvaalid on jäänud samaks, kuid on muutunud otsustus kvaalide kohta Sanborn: kvaalid on muutnud, mitte otsustus. Dennett: kuidas teha kindlaks, kas nad räägivad õigust? Kui uurida nende aju empiiriliselt, siis loobume teesist, et kvaalid on vahetult tunnetatavad, sest siis saame kvaalide kohta teada kaudsel teel. Ei saa eristada kvaale nende mõjudest meie reaktsioonidele (vrd õllejooja intuitsioonipump).
    Reaalelu juhtumid. Dennett: Traditsiooniline kvaali mõiste pole koherentne ning ei suuda seletada mitmesuguseid tajuhäireid. Tserebraalne akromatopsia: Ühel patsiendil on ühes nägemisvälja pooles kvaalid kadunud ja ta on sellest teadlik; teisel patsiendil on värvuste nimetamise häire, millest ta ei olnud teadlik jne. Kui isik ei ole oma puudest teadlik, kas siis on ta kvaalid normaalsed ja viga on kvaalile reageerimises? Või ei ole ta lihtsalt märganud, kui viletsaks ta kvaalid on jäänud? Kui on teadlik puudest, aga läbib testid? Kas siis on kvaalid korras ja verbaalne probleem või on värvitaju hüpohondria, jne. Probleem on meie traditsioonilises kvaalide kontseptsioonis.
    Dennetti lahendus. Miks meile tundub, et kvaalidel on sellised omadused? Seesmisus - Seesmisusest võiks loobuda, kuna ei ole selge, mis üldse on seesmine omadus. Sõnulseletamatus - Kvaalidel on praktiliselt sõnulseletamatud omadused. Dennetti järgi on meil omadusedetektorid, mis detekteerivad antud omadust. Võimele seda omadust ära tunda on võimalik osutada ka siis, kui täpsemalt ei ole võimalik seda omadust kirjeldada. Privaatsus - Informatsiooni fenomenilised omadused, IFOd; need on objektiivsed, avalikud, mitte privaatsed. Neid saab nimetada fenomenilisteks, kuna neil on dispositsiooniline võime kutsuda esile äratundmisakte — tagades isikule juurdepääsu oma omadusedetektori väljundile. See väljund pole kvaal, vaid mingi ajuseisund. Üldiselt ei saa me neid ajuseisundeid ise muuta, kuid dispositsioonide eristamine on treenitav. Dennett: Kvaalide kui sõnulseletamatute, seesmiste, privaatsete, vahetult hoomatavate kogemuse omaduste “asemel on suhteliselt või praktiliselt sõnulseletamatud avalikud omadused, millele saame osutada kaudselt , osutamisega meie privaatsetele omadusdetektoritele – mis on privaatsed üksnes eripärasuse tähenduses.”
  • Kvaalid(Nagel, Mis tunne on olla nahkhiir ? Ja Jackson , Epifenomenilised kvaalid)
    Teadvuse loengud. Esimeses loengus juttu sellest, kas teadvusel on subjektiivseid kvaliteete, mida füsikalism hõlmata ei suuda. Teises loengus üldisemalt sellest, kas teadvust saab reduktiivselt käsitleda ning võimalikest positsioonidest selles küsimuses.
    Teadvuse mõiste Teadvus ehk consciousness ← ladina conscientia (moraalse alatooniga kaasteadmine). Saksa keelde tõlgiti kui Bewusstsein Uusaja algul: sisemine teadmise allikas, kui tekkis uusaegne vaimu reflekteeriv käsitlus. Vaim sisuliselt samastati teadvusega, kuni alateadvuse mõiste kasutuselevõtuni. 20. sajandil biheivioristliku suunitluse tõttu teadvusest ja vaimust teadusringkonnis ei räägitud. Alles viimase paarikümne aasta jooksul on teadvus tagasi huviorbiiti tõusnud. Leidub erinevaid teadvuse mõisteid (vt Van Gulick 2004). Võib rääkida olendi (inimese, süsteemi) teadvusest ja seisundi teadvusest.
    ‘Mis tunne on olla nahkhiir?’. Neomüsteriaanid (Flanagan: The New Mysterians): teadvus on meile suureks müsteeriumiks. T. Nagel ja C. McGinn Mitte iga saladuslik asi pole müstiline! Müsteerium – ülekantud täh. mõistatuslik, salapärane [mysterious]. Müstiline – üleloomulikult salapärane, müstikasse kuuluv [mystic]. Nageli artiklis on kaks peamist teemat: Teadvuse mõiste määratlemine; Reduktiivsete teadvuskäsitluste kriitika
    Teadvus ja reduktsioon. Nagel: Keha-vaimu probleemi muudab raskeks ning erinevaks teistest teaduslikest identsustest just teadvuse olemasolu. Organism on teadvusel = selle organismi jaoks on kuidagi olla see organism. Tema kogemustel on “subjektiivne iseloom”. What it is like – mismoodi (või kuidas) on olla. Originaalis ei küsita tunde kohta. ‘Tunne’ on antud kontekstis liiga laetud mõiste. Mentaalse reduktiivne analüüs ei käsitle teadvust adekvaatselt, kui ta jätab seletamata kogemuse subjektiivse iseloomu.
    Senised mentaalse reduktiivsed analüüsid oleksid samasugused ka siis kui kogemusel subjektiivne iseloom puuduks. Kui füüsikalises reduktsioonis saab kõrvale jätta aine nähtumuslikud omadused kui miski, mis kuulub vaatleja juurde, siis kogemuse fenomenilisi omadusi samal viisil kõrvale jätta ei saa.
    Kaks kontseptsiooni . Subjektiivne kontseptsioon: on ligipääsetav vaid teatud individuaalsest vaatevinklist (point of view). Objektiivne kontseptsioon: kasutatav teadustes , on ligipääsetav erinevatest vaatepunktidest.
    Neid võivad mõista ka marslased.
    Metafüüsilised eeldused. Nagel on realist subjektiivsete faktide suhtes – eeldab, et ka siis, kui me ei suuda mingit tüüpi fakte haarata, on need faktid ikkagi olemas. Analoogia: marslased ei suuda ekstrapoleerida, mismoodi on olla meie. Sellest ei järeldu, et ei leidu vastavaid subjektiivseid fakte. Võib leiduda fakte, mille esitamiseks ja mõistmiseks ei saa inimestel kunagi olema mõisteid meie struktuuri eripära tõttu. Leidub „fakte, mis ei seisne inimkeeles väljendatavate propositsioonide tõesuses“.
    Nahkhiir. Nagel esitab nahkhiire näite selleks, et tuua välja objektiivse ja subjektiivse kontseptsiooni erinevus. Nahkhiired kogevad, järelikult on kuidagi olla nahkhiir. Kuid nende tajumehhanismid erinevad meie omadest nii suurel määral, et see toob probleemi reljeefselt esile. Nahkhiire näide ning ’what it is like’ kõnepruuk esines juba 1950. aastal Brian Farrelli artiklis „Experience“, kuid tema kaitses vastupidist, biheivioristlikku seisukohta. Ekstrapolatsioon ei anna vastust. Me ei saame kujutleda, mismoodi on olla nahkhiir, toetudes vaid enda kogemustele , mis on teistsugused . Ma suudan kujutleda vaid seda, mismoodi on minul käituda nahkhiire kombel. Nagel küsib aga „mismoodi on nahkhiirel olla nahkhiir“.
    Selgitus . Nageli küsimus ei seondu kogemuse privaatsusega. Fenomenilised faktid pole privaatsed – kui isikud on piisavalt sarnased, siis nad võivad üksteise kvaliteete kirjeldada. Aga see ei tähenda, et oleks hüljatud subjektiivne vaatevinkel. Tema küsimus käib vaatevinkli tüübi kohta. Selleks, et luua kontseptsioon nahkhiire kogemuse kohta, tuleb võtta omaks nahkhiirte vaatevinkli tüüp.
    Subjektiivne ja objektiivne. Küsimus: kui kogemuslikud faktid on ligipääsetavad vaid ühest vaatevinklist, siis kuidas saab neid kätte organismi objektiivsest füsioloogiast, mis ei ole seotud konkreetse vaatevinkliga? Eeldab, et objektiivne vaatevinkel on mingis olulises suhtes vaesem kui subjektiivne. Muudes valdkondades tähendab liikumine suurema objektiivsuse poole eemaldumist subjektiivsest vaatevinklist. Teadvuse puhul aga tagab suurema objektiivsuse hoopis selle subjektiivsuse arvestamine . “Kui kogemuse subjektiivne iseloom on täielikult mõistetav ainult ühest vaatevinklist, siis ei vii ükski nihe suurema objektiivsuse suunas —see tähendab, nõrgem seotus spetsiifilise vaatevinkliga — meid nähtuse tõelisele loomusele lähemale, vaid sellest kaugemale.”
    Füsikalism pole arusaadav. Nageli põhjendused, miks pole õnnestunud teadvust redutseerida: Vaimse reduktiivne analüüs on ühitatav kogemuse subjektiivse iseloomu puudumisega; Objektiivsust taotlev füüsikaline teooria hülgab subjektiivse vaatevinkli
    Hetkel ei leidu ühtegi füsikalistlikku teooriat, mis seletaks kogemuse subjektiivset iseloomu. Sellest ei järeldu, et füsikalism on väär, me hetkel lihtsalt ei mõista, kuidas ta võiks olla tõene. Vrd. kui eelsokraatik oleks väitnud , et mateeria on energia, poleks keegi mõistnud, kuidas see võib olla tõene.
    Objektiivne fenomenoloogia – vaja kirjeldada kogemuste subjektiivset iseloomu nii, et seda mõistavad need, kes pole võimelised seda tüüpi kogemusi kogema. Ehk ei vii see väga kaugele, kuid see on vajalik eeltöö mõistmaks, mida üldse füsikalistlik vaimuteooria väidab.
    Colin McGinn. Sarnaselt Nagelile peab Colin McGinn (1989) teadvuse probleemi üdini mõistatuslikuks ja
    rõhutab, et selle lahendamiseks on vaja fundamentaalset muutust meie mõistetes (‘teadvus’, ‘keha’, ‘mentaalne’, ‘füüsiline’, ‘subjektiivne’, ‘objektiivne’ jne.) Erinevalt Nagelist arvab McGinn, et see muutus ei pruugi olla meile võimalik. Ta usub, et teadvus on mingi aju naturalistlikult seletatav omadus, kuid väidab, et inimene ei pruugi mõista seda omadust. Teadvuse probleem ei ole ontoloogiline - teadvuse tekkimine ajust ei ole metafüüsiliselt võimatu.
    Tunnetusele suletus. Tunnetusele suletus: omadus P on teatud tüüpi mõistuse tunnetusele suletud parajasti siis, kui seda tüüpi mõistus on kujunenud selliseks , et tema mõistelised struktuurid ei suuda haarata seda omadust P. Tunnetusele suletus on suhteline, sõltub mõistuse tüübist—see, mis on avatud ahvile, on suletud rottidele. Oletame, et leidub mingi aju omadus P, mis seletab naturalistlikult teadvuse. McGinni järgi võiksime seda omadust tundma õppida kolmel viisil: introspekteerides teadvust, aju vaadeldes, järelduse teel. Kolm viisi:
  • Introspektsioon ei sobi, sest sellest ei ilmne mingisugust seost aju ja teadvuse vahel. Introspektiivselt on antud teadvuse sisu, aga mitte teadvuse seos ajuga.
  • Saab seletada aju erinevaid omadusi, kuid nende seas pole omadust, mis seletaks teadvust. Aju kui füüsikalist nähtust saab seletada puhtfüüsikaliselt niiviisi, et ükski seejuures kasutatav mõiste ei seleta, kuidas on sinna tekkinud teadvus.
  • Seetõttu ei saa kasutada ka järeldust: faktidest aju kohta ei saa järeldada fakte teadvuse kohta.
    Kriitikat: McGinn ei ole näidanud, et me ei saa põhimõtteliselt avastada ajuomadust, mis seletaks teadvust. Ajuprotsess ei käsitleta isoleeritult, vaid võrreldakse alatasa ajufakte ja teadvusfakte. Vähemalt teadvuse neuraalseid korrelaate saab sel teel kindlaks teha.
    Teadvuse saladus . McGinn: teadvuse saladus jääb suletuks iga mõistuse jaoks, mille mõisted on moodustatud eelnimetatud kolmel teel (introspektsioon, vaatlus ja järeldus) ning kelle teadvus sarnaneb inimteadvusele. Aga võib leiduda olendeid, kelle mõisted on moodustatud teisel viisil ja kelle tunnetusele see omadus on avatud. Objektiivselt ei pruugi teadvus olla midagi väga keerulist, kuid keeruline ja salapärane on see aga just meie mõistuse tüübile. McGinn: Inimmõistus töötab CALM (“Combinatorial Atomism with Law-like Mappings”) põhimõttel - mõistame neid struktuure, mis alluvad CALM põhimõttele, st mis koosnevad elementidest, mida vastavalt seadustele saab tervikuks kokku liita.
    „Epifenomenilised kvaalid’. Jacksoni eesmärgiks on leida argument füsikalismi vastu, mille eeldused oleksid kõikidele vastuvõetavad. Füsikalism on tees, et meie maailm on füüsikaline maailm. Seega peaks täielik füüsikaline teadmine maailmast ammendama kõik teadmised maailmast.
    Fred. Fred on võimeline eristama küpsete tomatite kahte värvust, mis tema meelest erinevad sama palju nagu meie meelest erineb sinine kollasest. Kogu füüsikaline informatsiooni Fredi kohta ei ütle meile, mismoodi on eristada kahte punast värvust. Alles siis, kui Fredi nägemissüsteem istutada ümber kellegi teise kehasse, saab ta teada, mismoodi Fred koges. Kuna teadsime eelnevalt kogu füüsikalist infot Fredi kohta, on lisanduv teadmine midagi mittefüüsikalist. Mary – sama tüüpi mõtteline eksperiment normaalse tajujaga.
    Nagel ja Jackson. Nagel ja Jackson sarnanevad rohkem kui Jackson seda tunnistab. Jacksoni (2004) väited:
    Erinevalt temast keskendub Nagel sellele, mis tunne on olla tajuv isik selle isiku enda vaatevinklist. Jacksoni järgi on seda igal juhul võimatu teada, kuid füsikalismi puudulikkus on suurem: leidub meile tundmata fakte Fredi kogemuse kohta, kuid isegi kui neid teaksime, ei teaks me ikkagi, mismoodi on olla Fred. Nageli küsimus käis vaatevinkli tüübi kohta, mitte konkreetse isiku kohta. Nageli küsimus puudutab meie kujutlusvõime tegelikke piire . Nageli järgi ei teki raskus kujutlusvõime puudulikkusest, probleem pole pelgalt epistemoloogiline. Mõlema meelest on kogemuses midagi, mida füsikalistlikult ei ole võimalik hõlmata. Mõlemad tunnistavad subjektiivseid fakte. Nageli järeldus on ettevaatlikum - meie praegusi mõisteid arvestades ei ole võimalik mõista füsikalismi tõesust. Jackson järeldab oma argumendist, et füsikalism on ekslik.
    Epifenomenalism. Epifenomenalism: teatud kogemuste omadused – kvaalid – on epifenomenid. Jackson kritiseerib argumente kvaalide põhjusliku toimekuse kaitseks Kuna epifenomenilised kvaalid ei tee ega seleta midagi, siis miks üldse eeldada, et nad olemas on? Jackson: Me ei pruugigi mõista, milleks kvaalid on: „Me oleme evolutsiooni tulemus. Me mõistame ja tajume seda, mida meil tuleb mõista ja tajuda selleks, et elus püsida. Epifenomenilised kvaalid on eluspüsimise seisukohast täiesti ebaolulised. Mitte ühelgi evolutsiooniastmel pole looduslik valik eelistanud neid, kes suudavad aru saada kvaalide põhjustest ja neid valitsevatest seadustest või õigupoolest ka sellest, miks nad üldse olemas on. Ning just sellepärast me seda ei suudagi.“
    Teadmise argument. Teadmise argumendi järgi leidub fakte teadvuse kohta, mis pole tuletatavad füüsikalistest faktidest. Värviteadlane Mary teab kõike füüsikalist, mida on võimalik teada värvitaju kohta. Ta ise ei ole kunagi kogenud värvusi ning on üles kasvanud must-valges ruumis. Leidub midagi, mida Mary ei tea - ta ei tea nimelt, mis tunne on näha mõnda värvust. Kui talle esitada värviline objekt, näiteks punane õun, siis ta õpib juurde midagi uut.
    Argument (ontoloogiline versioon):
  • Mary teab kõiki füüsikalisi fakte värvitaju kohta
  • Mary ei tea kõiki fakte värvitaju kohta
  • Järelikult, peale füüsikaliste faktide leidub värvitaju kohta ka muid fakte.
    Milline fakt? Problemaatiline fakt on fakt, mismoodi on näha (näiteks) punast, mitte fakt, mismoodi on Mary jaoks näha (näiteks) punast. “Kui ta välja lastakse, on tal uued kogemused, värvuse kogemused, mida tal mitte kunagi varem pole olnud. Seega ei seisne vastuväide füsikalismile selles, et ta saab midagi vabanedes teada. Enne lahtilaskmist ei saanud ta teada fakte oma punase kogemuse kohta, kuna ei leidunud selliseid fakte, mida ta saanuks teada. Sellega nõustuvad nii füsikalistid kui mittefüsikalistid. Pärast väljalaskmist asjad muutuvad ning füsikalist saab varmalt tunnistada, et ta saab seda teada; lõppude lõpuks muutuvad ka mõned füüsikalised asjad, näiteks tema ajuseisundid ja nende funktsionaalsed rollid.” Jackson.
    Argument.
  • A teab kogu füüsikalist informatsiooni x-i kohta
  • Leidub informatsioon x- kohta, mida A ei tea
    Seega,
  • Mitte kogu informatsioon x-i kohta pole füüsikaline.
  • A teab kogu füüsikalist informatsiooni x-i kohta
  • Leidub informatsioon x- kohta, mida A ei tea
    Seega,
  • Mitte kogu informatsioon x-i kohta pole füüsikaline
    (1) – episteemilises mõttes
    (2), (3) – ontoloogilises mõttes
    Churchlandi vastuväide, mis lähtub teadmise läbipaistmatusest:
  • Ma tean, et klaasis on vesi
  • Ma ei tea, et klaasis on H2O (kuna ma ei tea, et vesi = H2O)
    Seega
  • Vesi ei ole H2O
    Läbipaistmatuse kaalutlused ei rakendu kõiketeadmise puhul?
    Vastusepuu. Gulicki järgi – kas Mary omandab uusi teadmisi kui ta kogeb esimest korda punast? Jah, Ei (Churchland).
    Vastuseid teadmise argumendile. Kas Mary omandab uusi Teadmisi? Jah. Mis laadi teadmise Mary omandab? Oskusteadmine: uus äratundmisvõime( Lewis , Nemirow); faktiteadmine; tutvusteadmine(Conee, Tye).
    Oskusteadmine. Oskuse vastus: Nemirow, Lewis – Mary ei omanda uut teadmist faktidest, vaid oskusteadmise, know -how. Oskus ära tunda ning kujutleda vastavat kvaliteeti. Ei kohusta mittefüüsikalistele faktidele. Kuid kas oskus või võime on piisav eristamaks Mary’t enne ja pärast ruumist lahkumist? Keegi võib olla võimeline kujutlema teatud värvivarjundit, ent seni kuni ta pole seda võimet rakendanud, ei tea ta mismoodi on seda varjundit näha, ehkki tal on see võime olemas. Oskus kujutleda ei ole tarvilik. Ka see isik, kes ei suuda kujutleda, mismoodi on näha punast, võib teada, mismoodi on näha punast (seda parajasti kogedes).
    Tutvusteadmine. Tutvusteadmine: Conee, Tye, Russell - eristas teadmist tutvuse läbi ning teadmist kirjelduse läbi. Tye eristab faktiteadmist ning asja teadmist. Asja on võimalik teada ilma, et teataks selle kohta ühtegi fakti või propositsiooni. Asjaga võidakse olla tuttav sellest teadlikuks saades. Kui Maryl olid algselt täielikud faktiteadmised, siis ruumist väljudes omandas ta asjateadmise punase kohta. See, millega Mary tuttavaks saab, on punase objekti kvaliteet, mitte punase kogemise fenomeniline kvaliteet. Ta tutvub asjaga, mitte kogemusega.
    Vastuseid teadmise argumendile. Mary omandab uusi teadmisi ja nendeks on faktiteadmised. Kas ta saab teada uusi fakte? Jah, Ei, vanade faktide uus esitusviis(Lycan, Gulick, Horgan).
    Vana fakt, uus esitusviis. Tegemist on vana füüsilise fakti uue fenomenilise esitusviisiga või uue mõistega vanast füüsilisest faktist. Fregelik analoogia: sama planeet võib olla esitatud kui Hommikutäht ning kui Õhtutäht, kuid sellest ei järeldu, et on tegemist kahe erineva planeediga.
    Fenomenilised mõisted. Fenomeniline mõiste saab tekkida vaid vastavat kogemust kogedes. Eeldusel, et fenomenilised omadused on füüsilised omadused, osutavad fenomenilised mõisted füüsilistele omadustele, ent subjektile on nad antud vaid oma fenomenilise esitusviisi all. Fenomenilised mõisted on isoleeritud, st neil pole mõistelisi seoseid teiste mõistetega. See selgitab, miks füüsilistest tõdedest ei järeldu tõed, mis sisaldavad fenomenilisi mõisteid (mismoodi on näha punast).
    Peamised fenomeniliste mõistete teooriad. Fenomenilised mõisted: Äratundmismõisted (Loar, Carruthers): mõistet rakendades tuntakse ära, et osutus kuulub teatud tüüpi. Mõiste osutab otseselt vastavale füüsikalisele omadusele (punasele), mis vallandab selle mõiste rakendumise. Indeksikaalid (Lycan, Perry ): mõned neuraalsed seisundid on antud indeksikaalselt isikule, kelle seisundid need on. Seda ei saa tuletada teistest objektiivsetest faktidest. Tsiteerivad mõisted (Papineau): fenomenilist seisundit esitatakse kujul See kogemus: ___ , kus tühik sisaldab kogemust ennast või selle kujutlust.
    Vastuseid teadmise argumendile. Mary saab teada uusi fakte ja see ütleb siis, et füsikalism on väär(Jackson).
    Vastustepuu (Van Gulick).
    1. KAS MARY OMANDAB UUSI TEADMISI?
    Ei, Jah
    2. MIS LAADI TEADMISE MARY OMANDAB?
    Oskusteadmine, Faktiteadmine, Tutvusteadmine
    3. KAS MARY SAAB TEADA UUSI FAKTE?
    Ei- vanade faktide uus esitusviis; Jah - füsikalism on väär
    Jacksoni meelemuutus. Jackson, Postscript on Qualia: Meie maailmas saab kvaalide loomuse tuletada maailma füüsilise loomuse täielikust käsitusest. Kuivõrd me teame, et kvaalide kohta käival teadmisel on puhtfüüsikalised põhjused, siis ei tohiks ka see, mida Mary õpib, olla midagi mittefüüsikalist.
    Teadmise argumendist järeldub epifenomenalism kvaalide suhtes, kuid epifenomenalism pole tõsiseltvõetav. Seega peaks teadmise argumendis olema mingi puudus. Miks tundub siis meile, et Mary õpib juurde midagi uut? Informatsiooni omandamise viis: meelekogemus on harukordselt kiire viis omandamaks relatsioonilist ja funktsionaalset informatsiooni, mida muidu tuleks koguda kokku sammhaaval eri allikatest. Kiire omandamise tõttu tundub, et omandatakse infot maailma seesmise loomuse kohta.
  • Teadvus( Chalmers , Otse teadvuseprobleemi kallale. Dennett, Tagurpidi teadvuseprobleemi kallale).
    Kerged probleemid ja raske probleem. David Chalmersi järgi jagunevad teadvusega seotud probleemid kergeteks ja raskeks. Näited kergetest probleemidest: kuidas töötleb aju keskkonnast pärinevat infot?
    kuidas toimub info integratsioon ajus? millised mehhanismid on aluseks siseseisunditest raporteerimisele? kuidas me pääseme ligi informatsioonile ning kuidas kasutame seda käitumise juhtimiseks?
    Need probleemid on kerged, kuna nad eeldavad teatud funktsiooni soorituse seletust. Selleks pole tarvis muud, kui selgitada välja mehhanism, mis antud funktsiooni täidab. Sellised ülesanded on normaalteaduses lahendatavad. Ent Chalmersi järgi jääb ka peale kõigi kergete probleemide lahendamist vastamata üks küsimus.
    Funktsionaalne reduktsioon. Funktsionaalne reduktsioon Kimi järgi: kõigepealt määratletakse taandatav omadus funktsionaalselt ja seejärel uuritakse, milline mehhanism tegelikult seda rolli täidab.
    M on taandatav omadus:
  • M funktsionaliseerimine: M defineeritakse funktsionaalselt M-i omamine =df mingi põhjuslikku rolli C täitmine
  • M-i realiseerija kindlakstegemine, st leitakse, millised omadused tegelikult täidavad põhjuslikku rolli C
  • Seletusliku teooria loomine, mis seletaks, kuidas M-i realiseerijad täidavad põhjuslikku rolli C
    Funktsionaliseeritavus. Jaegwon Kimi järgi seisnebki vaimu redutseeritavuse küsimus selles,kas vaimsed omadused on funktsionaliseeritavad, st kas neid saab ammendavalt määratleda funktsionaalselt. Tema arvates on see võimalik intentsionaalsete omaduste, ent mitte kvaalide puhul. Kvaalide juures räägib funktsionaliseeritavuse vastu asjaolu, et kvaalid võivad varieeruda ilma, et sellega kaasneks funktsionaalseid erinevusi (nt pööratud kvaalid).
    The Hard Problem of Consciousness. Teadvuse RASKE probleem: Miks kaasneb funktsioonide täitmisega subjektiivne kogemus? See küsimus jääb alles seetõttu, et kogemus on midagi enamat kõigist teadvusega seotud funktsioonidest. Lahtine küsimus ei ole mõisteline viga: “Ma näen, et te olete seletanud, kuidas informatsiooni eristatakse, integreeritakse ja väljendatakse, kuid te ei ole seletanud, kuidas seda kogetakse.”
    Lähenemisi raskele probleemile. Lahendus raskele probleemile peaks pakkuma käsituse füüsiliste protsesside ning teadvuse vahekorrast, st seletama kuidas ja miks on füüsilised protsessid seotud teadvusseisunditega. Reduktiivne teadvusekäsitus kasutab üksnes füüsikalisi printsiipe, pidamata teadvust primitiiviks. Sealjuures materialistlik ehk füsikalistlik käsitus kohtleb teadvust ennast samuti füüsikalise protsessina. Mittereduktiivne käsitus hõlmab teadvust fundamentaalse osana seletuses.
    On see ikka raske? Kas pole raske probleemi puhul siiski tegemist tavalise teadmatusega, mida on teaduse ajaloos ka varem esinenud ? Raske küsimus elu kohta: kuidas saab keha olla elus? Kas selle
    seletamiseks ei tule postuleerida élan vital - elujõud , mida ei saa taandada millelegi füüsilisele?
    Tegelikult seisneb elu probleem lihtsalt hulgas “kergetes” probleemides (kasvamine, iseseisev liikumine, paljunemine, jne) Kas teadvuse puhul ei ole me samas olukorras? Paljude filosoofide sh Chalmersi arvates ei ole see nii. On mõisteline tõde, et kogemust ei saa seletada funktsionaalselt, elu probleem aga hõlmabki vaid erinevaid funktsionaalseid probleeme. Elujõud postuleeriti funktsioonide seletamiseks, teadvus aga vajab ise seletamist.
    Dennetti kriitika. Dennett: ka vitalist võib küsida raske küsimuse, olles seletanud ära kõik eluga seotud funktsioonid: “miks kaasneb nende funktsioonide sooritamisega elu?” Dennetti järgi on just teadvusega seotud funktsioonid see, mis muudab teadvuse probleemi meile nii mõistatuslikuks. Kui funktsioonid eemaldada, siis ei jäägi midagi järele.
    Funktsioonid. “…mu rõõm mõnede asjade üle ja jahmatus teiste üle, mu tähelepanu hajumine ja koondumine, mu eelaimduse nimetamatu süvenev tunne ning mu lustlik hoolimatus mõnede tajumuslike detailide suhtes, mu kinnismõtted ja hooletusvead, mu võime manada esile kujutluspilte, mu võimetus hoida teadvuses korraga mitut asja, mu võime olla pisarateni liigutatud kalli inimese surma ereda meenutuse peale, mu võimetus tabada ennast nende sõnade moodustamiselt, mis ma mõnikord endale ütlen ja nii edasi.”
    “Need on kõik “pelgalt funktsioonide sooritused” või funktsioonide sooritamise erinevate keerukate dispositsioonide ilmingud.” Dennett
    Fenomenilise teadvuse mõiste. J. Sytsma, E. Machery: kui tavainimestel oleks samasugune fenomenilise teadvuse mõiste nagu filosoofidel, siis omistaksid nad vaimuseisundeid sarnaselt filosoofidega.
    Filosoofid ei omista kvalitatiivseid seisundeid teatud olenditele. Nt ei omista nad punase värvuse kogemist ning valu tundmist robotile. Kuid tavainimesed omistavad robotile värvinägemise, aga mitte valutundmise.
    Sytsma & Machery Valentsi hüpotees: inimesed klassifitseerivad vaimuseisundeid selle põhjal, kas neile on omane emotsionaalne jõud (meeldiv, ebameeldiv) või mitte. Nii punase nägemine kui valu tundmine on filosoofide järgi fenomenilised seisundid, ent tavainimesed kohtlevad neid erinevalt – punase nägemine on neutraalne, valutundel on negatiivne valents.
    Kas teadvuse raske probleem on filosoofide leiutatud? Sytsma & Machery järeldavad, et tavainimeste meelest puudub valutundel ja värvinägemisel ühisosa – fenomenilisus. See kaotab ära aluse Chalmersi jt filosoofide seisukohalt, et teadvuse fenomeniline aspekt on igaühele ilmne ning et see on osa teadvuse rahvapsühholoogilisest mõistest. Valents ei tekita teadvuse rasket probleemi – sellele saab anda funktsionaalse või neuraalse seletuse.
    Argumendid materialismi vastu. Järgnevalt vaatame lähemalt argumente teadvuse füsikalistliku käsituse vastu ning vastuseid nendele. David Chalmers on artiklis “Consciousness and its place in nature” esitanud tüpoloogia, mis jagab vastused kuueks tüübiks. Need argumendid on: seletuse argument, kujuteldavuse ehk modaalne argument, teadmise argument.
    1. Seletuse argument. See argument on aluseks Chalmersi eristusele kergete ning raske probleemi vahel.
    (1) Füüsikalised käsitused seletavad vaid struktuuri ja funktsioone
    (2) Struktuuri ja funktsiooni seletamisest ei piisa teadvuse seletamiseks
    (3) Ükski füüsikaline käsitus ei saa seletada teadvust.
    Kui kerged probleemid seonduvad üksnes struktuuri ja funktsiooni problemaatikaga, siis neid saab seletada füsikalistlikult, ent raske probleemi lahendamiseks on tarvis midagi enamat. Kui lisada, et see, mida ei saa füüsikaliselt seletada, ei ole ise füüsikaline, siis käib see argument otseselt materialismi vastu. Siis tuleb välja, et teadvus ei ole füüsikaline nähtus.
    2. Modaalne argument. On kujuteldav, et leidub süsteem, mis on füüsikaliselt identne teadvusega olendiga, ent millel puuduvad mõned selle teadvusseisundid (või on need erinevad). Pööratud kvaalide argument on üks selle vorme, samuti kuulub siia zombi argument. Filosoofide zombi on teadvusega olendiga füüsikaliselt identne olend, kellel puudub teadvus täielikult. Peale füüsikalise identsuse sarnaneb ka zombi käitumine täielikult teadvusega olendi käitumisele, ent sisemiselt on erinevus suur, sest “ there is nothing it is like to be a zombie”. Argument väidab, et seesuguse zombi idees pole midagi vastuolulist. Zombide kujuteldavusest järeldatakse nende metafüüsiline võimalikkus. Kui zombid on metafüüsiliselt võimalikud, siis järeldub, et teadvus on mittefüüsikaline – kui teadvusega olendiga füüsikaliselt identsel olevusel puudub teadvus, siis ei saa teadvus olla füüsikaline. Kujuteldavuse argument:
  • Zombide olemasolu on kujuteldav
  • Kui zombide olemasolu on kujuteldav, siis on zombide olemasolu metafüüsiliselt võimalik
  • Kui zombide olemasolu on metafüüsiliselt võimalik, siis on teadvus mittefüüsikaline
  • Teadvus on mittefüüsikaline
    3. Teadmise argument.
  • Mary teab kõiki füüsikalisi fakte
  • Mary ei tea kõiki fakte
  • Seega füüsikalised faktid ei ammenda kõiki fakte.
    Üldisem sõnastus oleks selline:
  • Leidub tõdesid teadvuse kohta, mis ei ole tuletatavad füüsikalistest tõdedest
  • Kui leidub tõdesid teadvuse kohta, mis ei ole tuletatavad füüsikalistest tõdedest, siis materialism on väär
  • Materialism on väär
    Argumentide üldine vorm.Chalmersi meelest on neil argumentidel ühine vorm. Esmalt juhivad nad tähelepanu sellele, et füüsikaliste ja fenomeniliste tõdede vahel on episteemiline lõhe . Nad väidavad, et füüsikalised tõed ei too kaasa [entail] fenomenilisi tõdesid. Tegemist on aprioorse kaasatoomisega:
    P implitseerib Q siis, kui (P ⊃ Q) on aprioorne .
    Teadmise argumendi järgi ei saa P teadmisest tuletada Q-d. Modaalse argumendi järgi saab kujutleda P-d ilma Q-ta. Seletuse argument väidab, et Q tuletamine P-st eeldab teadvuse funktsionaalset analüüsi, mis pole teostatav. Seejärel järeldatakse episteemilisest lõhest ontoloogiline lõhe. Modaalne argument järeldab kujuteldavusest metafüüsilise võimalikkuse. Teadmise argument järeldab tuletatavuse võimatusest faktide erinevuse. Seletuse argument järeldab füüsikalise seletuse luhtumisest teadvuse mittefüüsikalisuse.
    Episteemilise kaasatoomise luhtumisest järeldatakse ontoloogilise kaasatoomise luhtumine. Ontoloogiline kaasatoomine on paratamatu tingimine [necessitation]:
    P tingib paratamatult Q siis, kui (P ⊃ Q) on metafüüsiliselt paratamatu. On metafüüsiliselt võimatu, et P kehtib ja Q ei kehti.
    Episteemilised argumendid. Chalmers nimetab neid argumente episteemilisteks argumentideks materialismi vastu. Nende üldine vorm on selline:
  • Füüsiliste ja fenomeniliste tõdede vahel on episteemiline lõhe
  • Kui füüsiliste ja fenomeniliste tõdede vahel on episteemiline lõhe, siis on seal ka ontoloogiline lõhe ning materialism on väär
  • Materialism on väär
    Füsikalismi tüübid. Chalmersi järgi jagunevad vastused episteemilistele argumentidele tüüpidesse. 3 materialismi tüüpi ja 3 mittereduktsionismi tüüpi:
    A-tüüp – ei leidu episteemilist lünka. Eliminativism, analüütiline funktsionalism, biheiviourism. G.Ryle, D.Lewis, D.Dennett, F.Dretske, G.Rey, G.Harman
    B-tüüp - Leidub episteemiline lünk , ent ei leidu ontoloogilist lünka. Aposterioorne materialism. J.Levine, B.Loar, M.Tye, D.Papineau, N.Block, R.Stalnaker, W.Lycan, J.Perry
    C-tüüp - Leidub episteemiline lünk, ent see on põhimõtteliselt suletav. T.Nagel, R.Van Gulick, P.Churchland.
    Mittereduktsionismi tüübid:
    D-tüüp – Füüsiliste ja fenomeniliste seisundite vahel on põhjuslik interaktsioon. Interaktiivne dualism.
    E-tüüp – Füüsiline maailm on põhjuslikult suletud, ent see määrab ära fenomenilised faktid, mis on epifenomenilised. Epifenomenalism.
    F-tüüp – Füüsilise reaalsuse enese aluseks on ( proto )fenomenilised omadused. Panpsühhism .
    A-tüüpi materialism. A-tüüpi materialism eitab, et teadvus kujutab endast rasket probleemi. Selle vaate kohaselt saab teadvus täielikult seletatud, kui on lahendatud kõik “kerged” probleemid. Funktsioonide seletamisega saab kõik ära seletatud. Seega eitatakse igasugust põhimõttelist episteemilist lõhet füüsiliste ja fenomeniliste tõdede vahel. Zombid ei ole kujuteldavad. Mary ei õpi juurde uusi fenomenilisi tõdesid.
    A-tüüpi materialism on eliminativism, analüütiline funktsionalism, loogiline biheiviorism. Autoritest Ryle, Lewis, Dennett, Dretske, Rey ja Harman. Variandid: Teadvuse seletus esituse kaudu, mida omakorda käsitletakse funktsionaalselt. Chalmersi järgi on esitus mitmemõtteline: funktsionaalselt saab seletada ehk funktsionaalset, ent mitte teadvustatud esitust . Teadvuse seletuseks piisab, kui seletame meie uskumusi teadvuse kohta (Dennett). Chalmers: See pakub seletust üksnes III isiku vaatepunktist, ent jätab arvestama I isiku vaatepunkti. Vaidlus A-tüüpi materialistide ja nende vastaste vahel sõltub hoiakust sellesse, kas teadvus on funktsionaliseeritav. Chalmers: A-tüüpi materialistid on vähemus, kes eitavad ilmset asjaolu, et teadvus on midagi enamat funktsionaalsest.
    B-tüüpi materialism. B-tüüpi materialism tunnistab, et füüsilise ja fenomenilise vahel on episteemiline lõhe, kuid eitab, et sellest järeldub ontoloogiline lõhe. Zombid on kujuteldavad, ent nad ei ole metafüüsiliselt võimalikud. Mary omandab küll uue teadmise, ent sellest ei järeldu mittefüüsikaliste faktide olemasolu - ta õpib samu fakte tundma uuel viisil. B-tüüpi materialism väidab harilikult, et fenomenilised seisundid on identsed füüsikaliste seisunditega. See identsus ei ole mõisteanalüüsi tulemus, vaid see avastatakse empiiriliselt. Teadvuse mõiste erineb füüsikalistest ja funktsionaalsetest mõistetest, kuid empiiriliselt on võimalik avastada, et need osutavad samale asjale. B-tüüpi materialistid on Levine, Loar, Papineau, Tye, Block, Stalnaker, Lycan, Perry.
    B-tüüpi materialismi kriitika. Chalmersi kriitika B-tüüpi materialismile: Teadvuse poolt tekitatud episteemiline lõhe erineb episteemilistest lõhedest teistes valdkondades, nt vee või geenide puhul. Seal ei saa esitada sarnaseid episteemilisi argumente. Teadvuse ja füüsikaliste seisundite samasus osutub episteemiliselt primitiivseks: see pole tuletatav kõikidest füüsikalistest tõdedest. (Kui see oleks nii tuletatav, oleks tegu A-tüüpi materialismiga). Kui sellised identsused on primitiivsed ning neid ei saa lahti seletada, siis peaks olema tegemist fundamentaalsete loodusseadustega. Sellisel juhul aga osutuvad fenomenilised
    omadused füüsilistest omadustest erinevateks, sest fundamentaalne loodusseadus ühendab alati eri tüüpi omadusi.
    C-tüüpi materialism. C- tüüpi materialism tunnistab episteemilist lõhet füüsilise ja fenomenilise vahel, ent loodab, et see lõhe on põhimõtteliselt suletav. Ehkki me ei tea, kuidas lahendada teadvuse rasket probleemi füsikalistlikult, on see põhimõtteliselt lahendatav. (T. Nagel, R. Van Gulick, P. Churchland). Zombid on meile kujuteldavad, kuid kunagi nad seda enam pole. Praegu tundub meile, et Mary saab midagi uut teada, kuid tulevikus enam ei tundu. Chalmersi meelest on C-tüüpi materialism ebastabiilne ning langeb viimaks kokku teiste tüüpidega. Kuivõrd struktuurikirjeldus ei hõlma teadvust, siis võidakse arendada välja uus füüsika, mis hõlmab enamat kui struktuur ja dünaamika. Kui see tähendab teadvuse enda sissetoomist füüsikasse, siis muutub C-tüüpi materialism D-tüüpi dualismiks või F-tüüpi monismiks. Chalmersi järgi on C-tüüpi materialismi peamiseks komistuskiviks asjaolu, et Q episteemiline implitseerimine P poolt eeldab, et P ja Q vahel oleks mõisteline ühendus. Ent kuivõrd füüsikalised mõisted on strukturaal-dünaamilise iseloomuga ning teadvuse mõiste seda ei ole, siis ei saa füüsikalised kirjeldused implitseerida tõdesid teadvuse kohta. Seega pole C-tüüpi materialismile ruumi: on võimalik väita, et teadvuse mõiste on funktsionaalne (A tüüp), et materialism ei vaja, et füüsilised tõed implitseeriksid fenomenilisi tõdesid (B tüüp); et füüsika on midagi enamat kui struktuur ja dünaamika (D tüüp või F tüüp).
    Maailma fundamentaalne omadus. Kui teadvus pole tingitud füüsilise poolt, siis peaks ta olema maailmas midagi iseseisvat . Kui kõik füüsikalised tõed on fikseeritud, siis tuleb peale selle fikseerida veel ka tõed teadvuse kohta. Chalmersi järgi on kaks võimalust: teadvus on ise maailma fundamentaalne tunnus, nagu aegruum ja mass; teadvus ise ei ole fundamentaalne, kuid ta on paratamatult tingitud mõne primitiivsema fundamentaalse tunnuse poolt, mis ise pole tingitud füüsikaliste faktide poolt. Sellist tunnust võib nimetada protofenomeniliseks omaduseks ning siis on protofenomenilised omadused fundamentaalsete omaduste seas. Kuidas on need fundamentaalsed omadused seotud fundamentaalsete füüsikaliste omadustega? See eeldab primitiivsete psühhofüüsiliste seaduste olemasolu.
    D-tüüpi dualism. D-tüüpi dualism on interaktsionism: füüsilised seisundid põhjustavad teadvusseisundeid ja vastupidi. See on kooskõlas substantsdualismiga, omadusdualismiga ja emergentismiga.
    Kas dualism on ühitatav füüsikaga ? Chalmersi järgi ei saa öelda ilma pikema analüüsita, et füüsika lükkab interaktsionistliku dualismi ümber. Selle väite kinnitamiseks oleks tarvis füüsikateooriaid väga täpselt uurida. Ükski füüsikaline eksperiment pole avastanud puhtvaimset põhjuslikkust, ehkki seda pole ka välistatud. Füüsikat saab täiendada, lisades fundamentaalsete jõudude sekka vaimsed jõud. Kvantfüüsikat on võimalik tõlgendada viisil, mis toetab interaktsionistlikku dualismi. On irooniline, et filosoofid lükkavad interaktsionistliku dualismi tagasi, kuna see olevat ühitamatu füüsikaga ning füüsikud lükkavad tagasi kvantmehhaanika interaktsionistliku tõlgenduse filosoofiliste kaalutlustega (et see on dualistlik).
    E-tüüpi dualism.E-tüüpi dualism ütleb, et fenomenilised omadused erinevad füüsikalistest omadustest, kuid nad ei avalda põhjuslikku toimet füüsikalisele. Füüsikaline maailm on põhjuslikult suletud, ent määrab ära fenomenilised faktid. See on epifenomenalism. E-tüüpi dualism on kooskõlas substantsdualismiga, omadusdualismiga ja emergentismiga, mis ei tunnista alanevat põhjustamist. Chalmersi meelest on epifenomenalism koherentne seisukoht, mida ei saa ümber lükata ühegi konkreetse argumendiga. Ent see käsitus on ebaintuitiivne ja ebaelegantne - füüsilised ja fenomenilised omadused on üksnes nõrgalt seotud; teadvus ja teadvuse kohta käivad raportid on omavahel kooskõlas üksnes õnneliku ja seletamatu kokkusattumuse tõttu.
    F-tüüpi monism. F-tüüpi monismi järgi moodustavad teadvuse fundamentaalsete füüsikaliste entiteetide seesmised st mitte suhtelised või dispositsioonilised omadused. Need omadused on fenomenilised ja niisiis on füüsikalise reaalsuse aluseks (proto)fenomenilised omadused. B. Russell, H. Feigl, M. Lockwood, D. Chalmers, G. Strawson ja D. Stoljar on kaitsnud sedalaadiseisukohti.
    Kolm printsiipi. Chalmersi mittereduktiivse teooria 3 psühhofüüsilist printsiipi: Struktuurse kooskõla printsiip - Teadvuse struktuuri ning infotöötluse (esituste) struktuurid on kooskõlas. Kogemuste struktuuri saab rekonstrueerida infotöötluse omadustest, kuid kogemusel on ka omadusi, mis ei ole struktuursed.
    Organisatsioonilise muutumatuse printsiip - Kogemuse kvaliteedid kaasuvad süsteemi funktsionaalsel organisatsioonil (ülesehitusel): kahel funktsionaalselt samaväärsel süsteemil on sama liiki kogemused. Puuduvate kvaalide stsenaariumid on küll loogiliselt võimalikud, kuid empiiriliselt ja nomoloogiliselt võimatud. Informatsiooni kahe aspekti teooria - Informatsiooni saab väljendada informatsiooniruumi kaudu (selle elementide erinevusseosed). Füüsiliste ja fenomeniliste inforuumide vahel on isomorfism , st füüsiline töötlus ja kogemus hõlmavad struktuurilt sama infot. “Fenomenilised omadused on informatsiooni sisemine aspekt.”
    Armsus. Dennett: fundamentaalse kategooria saab vaid siis füüsikale lisada, kui selleks leidub sõltumatu alus – sõltumatud tõendid vastava nähtuse olemasolu kohta. Armsus: seda, et mõned asjad on armsad , me lihtsalt näeme seda. Kuna seda on väga raske seletada, tuleb eeldada, et armsus on üks füüsika fundamentaalsetest kategooriatest.
    Panpsühhism. F-tüüpi monism kui materialism: eeldusel, et füüsikaline ei hõlma mitte ainult dispositsioonilisi ja strukturaalseid omadusi, vaid ka seesmisi omadusi. F-tüüpi monism kui dualism: säilitab struktuursete omaduste ja seesmiste protofenomeniliste omaduste dualismi. F-tüüpi monism kui neutraalne monism: eeldusel, et protofenomenilised omadused on neutraalsed omadused, mis on aluseks nii füüsikalisele kui fenomenilisele. Kuivõrd fenomenilised omadused on maailma fundamentaalsed omadused, võib seda nimetada ka pan(proto)psühhismiks.
    Mary ja zombid. F-tüüpi monism ja materialismivastased argumendid: Mary ei õpiks midagi juurde, sest täielikku füüsikalist teadmist omades teaks ta ka seesmisi omadusi. Kui täielik füüsikaline kirjeldus hõlmab seesmisi omadusi, siis pole zombid kujuteldavad Kui füüsikaline kirjeldus hõlmab ainult dispositsioonilisi omadusi, siis on zombid võimalikud ning protofenomenilised omadused pole füüsikalised.
    F-tüüpi monism. F-tüüpi monismi vastu pole otsest tõendusmaterjali. Kui see oleks tõene, paistaks maailm meile ikka samasugune. Ehkki meil puudub käsitus fundamentaalsetest protofenomenilistest omadustest, pole see veel vastuväide teooriale, vaid märk meie teadmatusest. Kombinatsiooniprobleem - kuidas moodustub meie rikkalik ja kompleksne fenomenoloogia protofenomenilistest omadustest? Milliste printsiipide alusel need fundamentaalsed omadused moodustavad kogemusi ja nende omadusi?
    Chalmersi arvates on nii D-dualism, E-dualism kui F-monism tõsiseltvõetavad alternatiivid materialismile ning kuivõrd nad ei postuleeri üleloomulikke tegureid, on nad ka kooskõlas naturalismiga.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk · .docx · 18 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #1 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #2 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #3 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #4 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #5 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #6 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #7 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #8 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #9 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #10 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #11 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #12 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #13 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #14 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #15 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #16 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #17 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #18 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #19 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #20 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #21 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #22 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #23 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #24 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #25 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #26 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #27 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #28 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #29 Sissejuhatus vaimufilosoofiasse #30
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 18 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kmiller Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Sissejuhatus vaimufilosoofiasse eksami konspekt.
    vaimufilosoofia tartu ülikool eksam vaimuseisund põhjuslik samasus seisundid dualism biheiviorism ajuseisund

    Sarnased õppematerjalid

    Keha ja vaim
    16
    odt

    Keha ja vaim

    olemus. Keha ja vaimu vahekorra probleem on iseenesest väga vana, eristus on oluline vähemalt alates Platonist. Kuid probleem on segane, kuna pole ühest selgust, mida vaimuks nimetada (ja kas seda üldse olemas on). Tuleb tähele panna, et filosoofia ajaloos seguneb mentaalsete nähtuste probleem religioosse ja spirituaalse hinge-käsitusega (eriti kristlikus doktriinis, Kreekas enne Platonit väga ranget kehahinge eristust ei olnud). Tasub rõhutada, et moodne vaimufilosoofia ei tegele hinge küsimusega. Kuid isegi ilma uskliku taustata on küsimus vaimust relevantne, sellega seonduvad sellised probleemid nagu teadvus, minasus- e. esimese isiku probleem, meelte ja mõistuse vahekord laiemalt jne. Moodsale vaimufilosoofiale on iseloomulik, et neid küsimusi üritatakse lahendada käsikäes teadusega: neurofüsioloogia, psühholoogia, tehisintellekti uurimine jne. Seega meie uurimisvaldkond siin: Vaimufilosoofia uurimisvaldkond: • Kas on olemas VAIM (ingl

    Eetika
    Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta
    24
    docx

    Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

    Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta (Tähtaeg 11.09.14) 1. Milline on inimese olemus Descartesi järgi ning milliste põhjendustega eristab ta inimese olemust tema kehast? 2. Kirjeldage, kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel. Millisele põhimõttele see allub? Kehade olemasolu tõestas ta üldse Jumala-olemise argumendiga ning tõi välja selle, et Jumal ei saa olla pettur ja inimese loomuses on paratamatult olla vahel vigane ja ebaloomulik. Ehk siis kõik füüsiline ja inimene ise tegeleb oma asjadega ja järgib omi reegleid va siis kui puutub kokku vaimuga. Tuleb ka meeles pidada, et tema jaoks aju ja vaim tähendasid erinevaid asju. Aju on ühendus vaimu ja keha vahel, sest see on füüsiline ja samas ka mitte päris vaim. Vaim on terviklik, keha on muutev. Loomade puhul on asi teistmoodi, sest nad käituvad vastavalt oma instinktidele ja kooskõlas loodusega.

    Filosoofia
    Vaimufilosoofia essee
    8
    docx

    Vaimufilosoofia essee

    vaimu teiste mitteruumiliste toimimiste tagajärjena ( Gilbert Ryle, lk 1674 ). Ta tahab öelda, et fraas "leiavad aset mentaalsed protsessid" ei tähenda sama sorti asja kui "leiavad aset füüsikalised protsessid" ja seetõttu ei ole ka mingit mõtet neid kaht omavahel konjungeerida või disjungeerida (Gilbert Ryle, lk 1678 ). Seega ei saa vaadelda keha ja vaimu kahe iseseisva nähtusena, sest nad eksisteerivad üksteise koosmõjul. Filosoofilisi argumente, mis pooldaksid dualismi ei leia ka filosoof Jack Smart. Vastandudes Descartesile, väidab ta, et nimene on füüsikaliste osakeste suur kogum, kuid ei leidu aistinguid või teadvusseisundeid, mis oleksid sellest midagi enamat või eraldiseisvat ( Jack Smart, lk 2 ). Smarti arvates toob dualism enesega kaasa suurel hulgal veidrat laadi taandumatuid psühhofüüsilisi seadusi millesse tuleb lihtsalt uskuda ning mida on raske omaks võtta ( Jack Smart, lk 9 ).

    Filosoofia
    Sissejuhatus filosoofiasse
    34
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    FLFI.00.001 SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE (3 EAP) 2014/2015 kevad ST 1.-2. LOENG: SISSEJUHATUS + FILOSOOFIA JA MUU 1. Sõna „filosoofia“. Mõiste etümoloogiat (sõnade päritolu õpetus; sõna algupära). Koolkonniti erinevused. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna „filosoofia” esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k

    Filosoofia
    Sissejuhatus filosoofiasse
    37
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse

    keelega. Analüütilise filosoofia iseloomulikud jooned:  taotleb mõistelist selgust, väljenduste täpsust, loogilist rangust  argumentide esitamine  hämarate teemade (äng, eimiski) ja mitmetähenduslikkuse vältimine Filosoofia valdkonnad Tänapäeval põhiline jaotus: 1. Teoreetiline filosoofia:  epistemoloogia – teadmine, uskumine  metafüüsika – mis tüüpi asjad on olemas? võib haakuda teoreetilise füüsika küsimustega  vaimufilosoofia – inimteadvuse ja psühholoogiaga seonduv, teadvuse ja aju vahekord, kas teadvus on iseseisev?  keelefilosoofia – mis on tähendus? kuidas sõnad osutavad asjadele?  loogika  teadusfilosoofia 2.Praktiline filosoofia (võib nii nimetada mööndustega, sest on harva päris praktiline, pigem elulähedasemate valdkondade üle teoretiseerimine)  poliitikafilosoofia  eetika – mis on õige ja väär, kuidas seda põhjendada

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks
    51
    docx

    Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks

    Aga säilinud on teatavad ühised jooned ja hoiakud selle suhtes, kuidas filosoofiat teha ja mida seejuures taotleda. Iseloomulikud jooned: Mõistete selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus Argumentide esitamine Hämaramate teemade (eksistentsiaalne äng, eimiski jmt) ning mitmetähenduslikkuse vältimine 9. Filosoofia valdkonnad Tänapäeval üsna levinud jaotus: Teoreetiline filosoofia ­ epistemoloogia, metafüüsika, vaimufilosoofia (philosphy of mind), keelefilosoofia ja loogika, teadusfilosoofia... Praktiline filosoofia ­ poliitikafilosoofia, eetika, esteetika, õigusfilosoofia, haridusfilosoofia 10. Filosoofia üldised tunnused Üldisus Abstraktsus Kriitilisus, argumentatiivsus Mõistete selgitamine/analüüsimine 11. Abstraktsus: Bertrand Russell ,,Üks kasulik võte, mida õpetab filosoofia, seisneb kõikide probleemide teisendamises konkreetsest vormist abstraktsesse."

    Filosoofia
    Daniel Dennett - Kvaalide kvainimine
    15
    pdf

    Daniel Dennett - "Kvaalide kvainimine"

    viisil, nagu kvaalid peaksid erilised olema. Tüüpiliseks reaktsiooniks sellele väitele on enesega rahulolev tunnistus, et kui mõni inimene on ehk tõesti langenud teatavasse segadusse või fanatismi, on tema enda tagasihoidlik süütu tuginemine Quining Qualia. Consciousness in Contemporary Science, A. Marcel & E. Bisiach (eds.). Oxford: Oxford University Press, 1988, pp.42-77. Termin "kvainima (to quine, ingl. k)" vihjab filosoof W. V. O. Quine'ile, kes eitab omaduste eksistentsi, lubades oma ontoloogiasse nende asemel hulgad ning liigid [kinde]. Peamiseks põhjuseks Quine'i vastumeelsusele omaduste suhtes on see, et omaduste identsuse tingimusi ei saa esitada ekstensionaalses keeles, kuid kõik laused, millel on ontoloogilisi kohustusi, peavad Quine'i järgi olema ekstensionaalsed. Tlk. 1 subjektiivse kogemuse omadustele kindlasti ohutu

    Filosoofia
    Kaugõppe kordamisküsimuste vastused
    5
    doc

    Kaugõppe kordamisküsimuste vastused

    puudub side igapäevase tunnetusega. Siit tuli võimas metafüüsika vastane liikumine (n.ö. esimene "filosoofia lõpp" -- empirism, mis piiras meie küsimusasetuse just küsimusega: mida me saame teada (kogeda). Siit tuntud ratsionalismi-empirismi tüli. Tänapäeval tunnetusteooria käsikäes teadusega, neurofüsioloogia jms. Siit heidab ta probleeme ka mujale (näit. Filosoofia üldkursus EPMÜ kaugõppele. I loeng 4 meditsiinieetika; surma mõiste laienemine, vaimufilosoofia vms.) Oluliselt tunnetusteoreetiline on ka tänapäeva teadusfilosoofia. EETIKA -- õpetus moraalist, mida me peame tegema? Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. vt. Anne Lill, Eetika või moraal. Inimloomuse täiustest ja pahedest antiikaja pilgu läbi. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia iseseisvunud, leidub

    Filosoofia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun