PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR (0)

I OSA
PSÜHHOLOOGIA  ÜLDKÜSIMUSI
PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID,  PRINTSIIBID  JA STRUKTUUR
Teema 1
Psühholoogia – on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest.
Eelteaduslik –  Elutarkus, elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste,
omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt
tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Märkimisväärne osa EP
teadmistest ei ole verbaalselt edastatav.
Filosoofiline  –  põhifunktsioon on tegevuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine
inimühiskonna tarbeks., oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste
(olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede
genereerimine.
Teaduslik – Eristavaks  jooneks  teadmiste suur  usaldusväärsus , mille tagavad mõistete täpne
defineerimine  ja loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult
objektiivne ja range mõõtmine
Teoreetiline – metoodiliselt ja sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks.
Rakenduslik  – kasutab saadud teavet konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks
KOLM VAALA – filosoofia, neurofüsiloogia ja matemaatika.
Psüühika – väljendub objektiivse tegelikkusetunnetamise võimes, on närvisüsteemi ja aju
tegevuse tulemus, selle funktsioon.
Psüühilised protsessid – vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, mis avaldub:
a.
Tunnetusprotsessidena ( aistingud ,  tajud , tähelepanuprotsessid,  kujutlus ,
mäluprotsessid, mõtlemine)
b. Emotsionaalsete protsessidena,
c.
Toiminguid  käivitavate ja suunavate protsessidena
Psüühilised protsessid algavad, kestavad teatud aja ja siis lõppevad või vaibuvad
teadvustamata   tasandile . (Nt. meenub midagi ja mõtleb sellele, tunneb midagi (rõõmu, viha),
seejärel aga unustab.
Psüühilised  seisundid  – inimese üldine aktiivsuse tase, olek, psüühiliste protsesside
kulgemise  eripära, meeleolu. Nt. Reipus, loidus. Seisundid on lühema- või pikemaaegsed,
1
vähem teadvustatud või selgemini teadvustatud ning avaldavad olulist mõju psüühilise
tegevuse produktiivsusele ja kvaliteedile.
Psüühilised omadused – konkreetse inimese psüühika tüüpilised  erijooned . Iseloomustavad
inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, püsivuse, muutlikkuse, aktiivsuse taseme, mahu,
suunitluse jm. seisukohalt. Nt võimed,  temperament , iseloom, isiksuse  suundus  (vajadused,
huvid, väärtussüsteem, ideaalid). Nad on teatud potentsiaaliks või  eelduseks , mis lubab
ennustada käitumist või reageerimisviisi.
Hüpotees  – püstitatakse uuritava nähtuse omaduste kohta -> professionaalsete meetodite
abil kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öelda ->
kontrollitakse kas faktid on seaduspärased ja tulenevad tegelikult meie poolt uuritavast
(uuring on valiidne ning tulemust põhjustab meid huvitanud  muutuja  – st fakt pole  artefakt )
-> faktid üldistatakse ja tehakse järeldused teooria paikapidavuse või muutmisvajaduse
kohta -> uue teooria või teooria arendatud  variandi  kontrollimiseks püstitatakse uus
hüpotees.
Uurimismeetodite reliaablusnõue – sama meetod peab andma samades või väga
lähedastes tingimustes sama või väga lähedase tulemuse ka uuesti rakendatuna.
Eksperiment   – 
Võimaldab  manipulatsioonide  abil  selgitada  põhjus-tagajärg  seose.
Laboratoorne 
eksperiment, 
loomulik 
eksperiment 
(uuritav 
on 
tavapärases
tegevuskeskkonnas)
Sõltumatu  muutuja  ja  sõltuv  muutuja  –   Müra   on  sõltumatu  muutuja  ja  selle  toimel  aste
leidvad muutused tähelepanuülesande täitmisel on sõltuvad muutujad
Vaatlus  – süstemaatiline jälgimine eesmärgiga seletada, kirjeldada.
Introspektsioon  (enese) ja ekstrospektrioon ( teiste) vaatlus.
Retrospektisoon on enese tagantjärele  uurimine .
Ideid  vaatluse  korraldamiseks.  Eelnevalt  määratletakse  käitumise  kategooriad,  mis  uurija
arvamuse  kohaselt  aitavad  selgitada  teda  huvitavat  psüühilist  nähtust.  Arvestada  vaatleja
mõjuga  (nt.   subjektiivsus ,  tähelepanu kõikumine,  väsimus ,  ootused),  materjali  salvestamine
(nt. lindistamine,  pildistamine , üles kirjutamine). Mitme vaatleja haaramist vaatlusesse
Vestlus –  Intervjuu , küsitlus.
Küsitlus - kirjalik ja  suuline  (intervjuu)
Küsitlusele eelneb  eeltöö , mille käigus  luuakse  küsimustik.
●
sõnad
●
lausete pikkus
●
küsimuste  järjekord  (tundlikud teemad)
●
küsimuste hulk
2
valikvastused
●
avatud küsimused
●
intervjueerija mõjud (välimus, hääl, sugu, rahvus, vanus jms)
●
küsitletava mõjud (nt. vanus,  motivatsioon ) küsimustele vastamise tingimused
Test  –  Sisaldavad  ülesandeid  või   küsimusi ,  millele  tuleb  vastata  (nt.  intelligentsustestid,
isiksusetestid).  Tulemusi  hinnatakse  varem  määratud  normide  põhjal.  Nt  on
psühhodiagnostilised testid võimekus-ja isiksusetestid.
Objektiivtestid  – välistavad subjektiivsed arvamused.
Projektiivtestid – uuritav projitseerib end testi situatsiooni
Küsitlus,  küsimustikud  -  temperamendi  ja  isiksuse  karakteritestid  ja  isiksuse  suunduse
tekstid (huvid, kalduvused, hoiakud väärtusorientatsiooni selgitamiseks)
Üldpsühholoogia –  universaalseid, normaalse inimese psüühika ja käitumise
seaduspärasused
Psühhodiagnostika – püüab mõõtmise teel kindlaks teha inimeste individuaalseid
iseärasusi.
Psühhofüsioloogia –  uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside  vahekorda , psüühika ja
käitumise psühholoogilisi aluseid.
Psühhofüüsika   -  tunnetusprotsesside  – aistingute, taju, tähelepanu – mõõtmise
põhivaldkond
Sotsiaalpsühholoogia –  suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru
Diferentsiaalpsühholoogia –  üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine
sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal.
Arengupsühholoogia – uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse
Patopsühholoogia – psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine
Kognitiivne  psühholoogia – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine
Eksperimentaalpsühholoogia – kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi
teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes
Positiivne  korrelatsioon  — ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab.
Negatiivne korrelatsioon — ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb.
3
PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU
Teema 2
Animism   – 
esemete  ja  olendite  hingestamine.  Usk  hingede  ümberkehastumisse  ja
hauatagusesse  ellu  ning  vaimudesse  ja  deemonitesse.  Esemetele  ja  olenditele  omistatud
hing näis olevat kehast sõltumatu ja määrav keha eksistentsi suhtes.
Idealistlik psühholoogia –   Platon  väitis, et hingel p
  ole midagi ühist mateeriaga, on i deaalne
ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas.
Materialistlik  psühholoogia  –   Demokritos   väitis,  et  ka  hing  on  materiaalne  ja  koosneb
aatomitest nagu kehagi. Inimene  tunnetab maailma  meelte  abil, millele avaldavad oma mõju
välismaailma esemete  aatomid .
Dualistlik psühholoogia –  Interaktiivse dualismi seisukoht – vaim ja k
  eha kui erinevad alged
mõjutavad teineteist.
Psühhofüüsika  –  füüsiliste  ärritajate  ja  nendele  ärritajatele  vastavate  sensoorsete
protsesside  kvantitatiivsed   seoseid   käsitlev  psühholoogia  osa..  Objekti  ja  selle  tekitatud
aistingu vahekorra uurimine spetsiaalsetele mõõtmismeetoditele tuginedes.
Biheiviorism   –  suund  mis  rajaneb  tingitud   reflekside    uurimisel   füsioloogias  (   Pavlov ,
Behterev)  ja  eksperimentaalpsühholoogia  rakendamisel  loomade käitumise  uurimises . 1913
ilmus  Watsoni  artikkel,  kus  psühholoogiat  käsitleti   teadusena   käitumisest.  Teadvust  (must
kast)  psühholoogia  ainena biheiviorism eitab, pidades  selle objektiivset   uurimist  võimatuks.
Käitumise uurimine taandub valemile S->R.
Geštaltpsühholoogia  –   Koffka ,  Köhler,  Wertheimer.  Arenes  reaktsioonina  introspektiivsele
meetodile ,  biheiviorismile  ja  assotsiatsionismile.  Lähtuti   ideest ,  et  psüühilistele nähtustele
on  algusest  peale  omane   terviklikkus ,  struktureeritus.  Tervik  on  primaarne,  osad
sekundaarsed. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga., kontrastinähtusi, mõtlemist.
Psühhoanalüüs   –  Väljaspool  psühholoogiateadust  hinnatuna  võib  psühhoanalüüsi  pidada
psühholoogia  mõjukaimaks  suundumuseks.  Oli  algselt  esmajoones   meditsiiniline   õpetus,
mille  peamiseks  ülesandeks  oli  neurooside,  eriti  aga  hüsteeriliste  häirete  ravimineneid
põhjustanud  ja  seejärel  alateadvusse  tõrjutud  tegurite  väljaselgitamise  kaudu.  Hiljem  on
õpetus  arenenud  terveks  kultuuri-  ja  isiksusepsühholoogiliseks  süsteemiks,  mis  uurib
unenägusid, eksitoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jpm.
Freudism   –  Inimest  ajendavaks  jõuks  on   tungid   ( instinktid ).  Kaks  peamist:  eluinstinkt,  mis
samastub sugutungiga ja surmainstinkt e
  hk hävitamise  instinkt . Nende kahe jõu vastastikune
võitlus. Elu on paradoksaalsel  kombel surma t
  eenistuses. T
  äitmata soovide ja realiseerimata
4
tungide  alateadvuses  olev,  allasurutud  energia  võib  olla  neurooside,  kuritegude  jt
eksitoimingute, unenägude põhjustajaks, samuti  loova  aktiivsuse lätteks –
  e
  riti kunstis.  Freud
jagas  isiksuse  kolmeks  põhimõtteliseks  osaks:  „tema“  (id),  „mina“  (ego)  ja  „ülemina“
(super-ego)  ning  seostas  neid  mitmel  viisilvastavalt  ebateadliku,  eelteadvusliku  ja
teadvuslikuga psüühikas.
Neofreudism  –  pöördub  sugutungi  kõrval  või  selle  asemel  ka  teiste  inimest  liikuma
panevate  jõudude  poole..   Adler   nimetas  võimutungi,  tahet  vägivaldsusele.  Vägevuspüüde
vastandiks  on  alaväärsus  tunne.  Inimese  psüühilised  protsessid  ja  tegevuse  motiivid  on
determineeritud  nende  kahe  vastandi  omavahelisest  toimest..  Väga  oluline   saavutuste
„mootor“  on  püüd  ületada  alaväärsus  kompleksi.   Fromm   huvitus  psüühilise  ja  sotsiaalse
teguri vahekorrast (individualiseerimine, eraldumine.
Analüütiline  psühholoogia –  Jung , määravaks  saab  mitteseksuaalne elujõud. Alateadvuses
on  kaheks  liikumapanevaks  jõuks  allasurutud  isikliku  elu  sündmused  ja  kollektiivse
alateadvuse  arhetüübid.   Jungi   teeneks  on  introvertsuse  ja  ekstravertsuse  kasutusele
võtmine,  assotsiatsiooni  testide loomine ja  sümbolite  psühholiigiline analüüs. Küsitavusteks
müstitsism,  apriorism  aga  ka  valdav  spekulatiivsus.  ( Aprioorne   -  põhimõtteline,  enne  olukorraga
tutvumist, ette omaks võetud)
Humanistlik   psühholoogia  –   Rogers ,   Maslow ,  May  mitte  niivõrd  inimeste  uurimine  vaid
abistamine.  Aidata  inimesel  realiseerida  temas  talles  olev  arengupotentsiaal.  Toetuvad
vestlusele ja vaatlusele, kasutavad harva eksperimenti.
Kognitiivne  psühholoogia  –  tänapäeva  juhtiv  suundumus  kujunes  välja  1950.-1980.
aastatel. Eksperimentaalpsühholoogia meetodil põhinev p
  aradigma. Helmholtzi ratsionalistlik
käsitlus   psüühikast.  Teadmised  ja  kogemused  ei  teki  otse,  vaid  eeldavad  andmete  kui
eelduste   põhjal  järelduste  ja  üldistuste  tegemist.  Teatud  mõttes  konstrueerib inimene oma
maailmapildi. Inimpsüühika teabetöötlus  kui arvuti  tarkvara  programm. Õpetus sellest kuidas
inimene võtab vastu, töötleb, muundab, säilitab ja kasutab informatsiooni. (Endel Tulving)
Informatsioonitöötlus  –  Taju-,  tähelepanu-,  kujutlus-,  mälu-,  mõtlemis-,  otsustamis-  ning
liigutamisprotsessid  viiakse  ellu  mitmetasandilise  infotöötlussüsteemi  poolt,  mis   kodeerib
objektiivse  maailma  kohta  käivat  teavet  sisemiste  teabeesinduste  (representatsioonide)
vahendusel.
PSÜÜHIKA EVOLUTSIOONILISE TEKKE JA ARENGU LOODUSTEADUSLIK
5
KÄSITLUS.
Teema 3
Ärritatavus  – 
loomadele  omane  psüühikaeelne  reageerimisvorm,  mis  ilmneb  ärritajale
lähenemisel  või  sellest  eemaldumisel,  sõltudes   ärritaja   (signaali)  tähendusest.  (tropism  või
taksis )
Difuusne närvisüsteem –  Ainuõõssete üksikutest närvirakkudest koosnev närvisüsteem.
Ganglioosne närvisüsteem – tekkinud on närvirakkude juhtivkeskus.
Sensoorne  staadium –  on  omane  selgrootutele,  eristatakse esemete üksikuid omadusi, puudub
objekti  kui  mõtestatud  terviku  adumise  võime.  Ämblik  tunneb  võrgus  vibratsiooni  ja  ründab
kärbest, pannes nad ühte  anumasse  ämblik põgeneb.
Pertseptiivne  staadium –  tekib seoses KNS arenguga, võimalik on v
  astu v
  õtta m
  itu ä
  rritajat n
  ii, e
  t
nende  signaalid  sünteesitakse representatsiooniks.
Instinkt  –  kaasasündinud  liigiomase  käitumise  vorm,  mis  toimib  otstarbekalt  elutingimuste
püsivuse, muutumatuse korral.
Vermimine   –  oluliste  mõjurite  (vanemad,  toit,  vaenlased)  eritunnuste  varajane   kinnistumine
mälus..  Nt  järgnemisreaktsioon  –  vastsündinud  isend  hakkab  järgnema  esimesele  suurele
liikuvale   objektile .  Reaktsiooni  kinnistumine  toimub  kord  elus  nn  kriitilise  arenguperioodi
jooksul.
Kogemus – individuaalselt o
  mandatud k
  äitumisvorm, m
  is f
  ormeerub p
  roovide j a v
  igade m
  eetodil,
kuid  seda  võib  kujundada ka eesmärgipäraselt ja  tahtlikult nt.  dresseerimise teel. Ilma  korduva
kinnistamiseta  kustub .
Intellektuaalne   käitumine  –  kogemuste  kombineerimine,  sünteesimine  ning  kohandamine
keskkonnatingimustele  muutumisele.  Oskus  näha  seoseid  esemete  vormide  ning  ruumiliste
asendite  vahel.
Teadvus  –  inimteadvus  eeldab  aju  suurte  poolkerade  lateraalset  spetsialiseerumist  (sh.  ühe
poolkera   kõnefunktsiooni  kujunemist), kuid lisaks  kindlasti  veel  ka   ajutüve ,   keskaju  ja  vaheaju
mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat, virgutavat mõju ajukoorele.
1.
  Võime  eristada  tegelikkuse  olulisis  tunnuseid.  Inimene  vabaneb  printsiibi  „siin  ja
nüüd“   survest ,  tema  vaimne  tegevus  omandab  hetkel  mõjuva  keskkonna  suhtes
suhtelise iseseisvuse.
2.
  Eesmärgilisus.   Planeerimine ,  iseenda  ja  teiste  käitumise  ettenägemine.  Aja
teadvustamine  on inimeseks olemise võtmeküsimus.
3.
  Ühiskondlik-ajaloolise  kogemuse  akumuleerimine,  omandamine  ja  edasiandmine.
Inimpsüühika  sai  tekkida  ja  saab  areneda  ainult  sotsiaalses  keskkonnas.  Kui  loom,
kasvades  üles  kunstlikes  tingimustes,  isoleeritult  loomakooslusest,  säilitab  üldiselt
oma  loomalikud  omadused,  siis  inimene  ei  omanda  ilma  sotsiaalse  keskkonnata
peaaegu mitte mingisuguseid inimlikke omadusi.
6
Mitteteadvustunud psüühika – Inimese käitumist mõjustavad hulk ärritajaid ja psüühilisi nähtusi,
millest osa jääb  teadvuslikkuse  piiri taha, olles mitteteadvustunud  psüühika  osa. Teadvusvälise
psüühika hulka loetakse:
●
TP keskmest välja jäänud, kui psüühikas töödeldud signaalid
●
Vastureaktsioonid nõrkadele, mittetajutavatele, kuid reaalsetele ärritajatele.
●
Kordamiste mõjul automatiseerunud liigutused
●
Põhimõtteliselt  kättesaadav  info  püsimälust  (tuntud   muusikud ,  lillesordid  jt.  Enamiku
eluajast me neid teadvuses ei aktualiseeri. JPM.
Eneseteadvus  –  teadlikkus  enese  olemasolust  ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna
liikmest.  Eneseteadvuse  kujunemise  aluseks  on  oma  isiku, tegevuse ja  saavutuste võrdlemine
teiste  isikute,  nende  saavutuste  ja   tegevusega .  Mõiste  „teadvus“  ei  ole  samane  mõistega
„inimese psüühika“
Minapilt  –  Enesevaatlus , -analüüs, - kujutlus, -hinnang, enesele omistatud püüdlused.
Fenomeniline  teadvus – t
  eadvus t
  aandatakse s
  ubjektiivsele e
  lamusele (
  vahetule k
  ogemusele) n
  t.
emotsioon   ,tajuelamus  TP  keskmes  olev  idee  või  kujund. Fenomeniline teadvus on vaadeldav
teadvusseisundite  kontiinumina,  millel  on  alati  mingi  sisu.  Teadvuse  seisundid  erinevad  oma
selguse ja muljes  esindatud  teabe  adekvaatsuse  poolest.
Teadvuse  kontiinum  -  Fenomeniline  teadvus  on  vaadeldav  teadvusseisundite  kontiinumina,
millel on alati mingi sisu.
PSÜÜHIKA  NEUROTEADUSLIKUD  ALUSED JA  ONTOGENEES
Teema 4
Närvisüsteem – Inimese psüühiline tegevus,  ehkki   sisult  sotsiaalselt ja praktiliselt
determineeritud, on talitulikult sõltuv närvisüsteemist. Kaks peamist allsüsteemi on
somaatiline ja  vegetatiivne  (autonoomne) NS. NS konkreetseteks ülesanneteks on:
1.
Väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna  bioloogiliste  muutuste signaalide
vastuvõtmine;
2.
Erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe
tõlgendusprotsessid:
3.
Närviimpulsside  saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
Somaatiline –  juhib organite välist,  kehalist  tegevust, jagunedes tsentraalseks ja
perifeerseks.
Tsentraalne  – koosneb pea ja  seljaajust  ning on kõige olulisem käitumise ja
psüühikaprotsesside kontrolli organ. Aju  vahendab  teadvuse sisu, mäluinformatsiooni,
7
mõtlemist , taju,  kujutlust , emotsioone jne., aga ka  mitteteadvustatud  psüühilisi protsesse.
Perifeerne  –  ehk piirde NS on pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega
elundeis ja kudedes. Sensoorne allsüsteem on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades
ärrituste vastuvõttu.  Motoorne  allsüsteem on liigutustesse ja liigutamisse puutuv, viib ellu
reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust. Perifeerne NS on
KNS-iga seotud väljasuunatud vahendajateks, mis on KNS kontrolli all.
Vegetatiivne  e  autonoomne  –  NS  kaheks  allsüsteemiks  on  sümpaatiline  ja
parasümpaatiline  süsteem.  Autonoomse  NS   talituse   muutused  võivad  peegelduda  inimese
väliselt  jälgitavates  (sh tahtelisele  kontrollile  allumatutes) reaktsioonides ja nende  tundmine
on  seetõttu  suhtlemispraktikas  oluline  ja  huvipakkuv.  (viha  reaktsioonile  võib  eelneda  näo
kahvatumine jms.)
Sümpaatiline –  reguleerib  siseelundite talitlust ja kudede a
  inevahetust, kohandab o
  rganismi
suuremat  aktiivsust  nõudvate  olukordadega,  loob  valmisoleku   kiireks   ja  otsustavaks
reageerimiseks (nt . ohuolukorras)
Parasümpaatiline – on NS osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist.
Aferentne  –  e  sensoorne,  juurdeviiv.  Närvikiud  juhivad  närviimpulsse  elunditest  pea-  ja
seljaajusse.
Eferentne  –  KNS-ist  lihaste,  liigeste  või  muude  efektorganite  suunas.  Närvid  sisaldavad ka
kiudusid.  Need  moodustavad  eferentse  närvisüsteemi,  mis  kannab  närviimpulsse  peaajust
välja ja  seljaaju  kaudu üle kogu keha laiali. Närviimpulsid  kutsuvad  esile vastuse näärmetes,
siseelundites, skeletilihastes ja ka veresoonte seintes  olevates  lihastes.
Sensoorne – on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades ärrituste vastuvõttu.
Motoorne – . Motoorne allsüsteem on liigutustesse ja liigutamisse puutuv, viib ellu
reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust.
Närvikiud –  akson  ja  dendriit ,  Neuriit  ehk akson ehk närvikiud on närviraku (neuroni)
suhteliselt pikk jätke, mis juhib rakukehast tuleva elektrisignaali sünapsi kaudu teise
närvirakku või elundisse. Dendriidid on  rakukeha  suhtes aferentsed, neid pidi liigub  erutus
rakukeha suunas. Aksonid juhivad erutusimpulsse rakukehast eemale, olles eferentsed.
Neuron  –  närvirakk  koosneb: rakukeha, dendriidid ja aksonid.  Retseptor  – Väliskeskkonna
muutust vahendava signaali esile kutsuvad  rakud . On spetsialiseerunud kindlaliigiliste
(kindla modaalsusega) ärrituste vastuvõtmiseks. (silma retseptor –valgus,
kuulmisanalüsaatori retseptor – helilaine jne)
Sünaps –  koht, kus ühe neuroni (närviraku) neuriit ehk akson puutub kokku järgmise neuroni
dendriidi või rakukehaga või siis  meeleelundi , lihas- või näärmerakuga.
Erutus ja pidurdus –  kaks peamist psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevat
8
närviprotsessi. Nende kombineerimisel erinevates NS allsüsteemides erinevatel tasemetel
kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõttekas tegevus.
Seaduspärasused:
1.
Erutuse tase ja irradiatiivsus. Nii väga tugevad kui ka väga nõrgad  ärritajad  kutsuvad
pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurte
poolkerade piirkondadele. Nt. närviminek, tüli ülekasvamine ägestunud vaidluseks,
mida  saadavad  füsioloogiliste protsesside kiirenemine (südame kloppimine), üldise
motoorse aktiivsuse tõus (jalalt  jalale  tammumine, värisemine). Irradiatsioon tõstab
märgatavalt ajukoore toonust, mis omakorda tõstab spetsiifilist tundlikust tähelepanu
all oleva suhtes,
2.
Erutuse kontsentratsioon. Nt. ohtlik situatsioon, mille  möödudes  inimene väliselt
rahuneb , kuid mõtted keerlevad veel pikka aega juhtumi ümber.
3.
Närviprotsesside vastastikune  induktsioon . Erutuskolde perifeerias tekib  vastupidine
protsess – pidurdus. See suhe on pöördvõrdeline. Mida tugevam on keskuse erutus
seda tugevam on teiste pidurdus. Nt afektiseisundis inimene ei märka enda
ümberpeaaegu midagi muud kui erutuse põhjustaja. Lisaks on järjestikune
induktsioon, mille puhul vahelduvad erutus- ja pidurdusprotsessid samas ajukeskused
või –piirkonnas. Tugevale tööle järgneb puhkus, sellele omakorda virgus jne. (Hommik
on õhtust  targem )
Refleks  – Refleks on  tahtmatu   neuromuskulaarne  tegevus, mis on esile kutsutud määratletud
stiimuli poolt. On kõigi NS-i  omavate  organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb
seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale
muutusele või mõjutusele. Selle ilmnemist eeldavad organismi elutähtsad vajadused –
toidumuretsemine,  enesekaitse  või vegetatiivsed refleksid.
Tingimatu refleks– e pärilik moodustab organismi kohanemisreaktsiooni aluse. Kõigil liigi
isendeil stereotüüpne. TR kompleksidest moodustuvad instinktid.
Tingitud refleks–, kujunevad õppimise teel (klassikaline e  assotsiatiivne  õppimine)
kogemuste põhjal sugenev harjumuslik kohanemisreaktsioon keskkonnatingimustele.,
Vähempüsiv,  muutlik , paindlik või ajutine. (Pavlov)
Operantne  õppimine –   instrumentaalne . Efekti seadus: liigutused, mis viivad soodsale
tulemusele, kinnistuvad. Edward L. Thorndike ( 1874 -1949) B.F.  Skinner  (1904-1990).
Käitumist põhjustab vajadus reageerida teatud kindlal viisil. Alateadlik soov eelistada
positiivset  ja vältida negatiivset.  Suutlikkus  õppida oma tegevuse ja käitumise tagajärgedest.
Tagajärgedeks on  kinnitus  ehk tasu või karistus. Õppimine toimub katse ja eksituse meetodil
Funktsionaalsed  süsteemid – NS-i teatud funktsionaalsed blokid:
1.
Ajukoore toonuse tagamine e energeetiline  blokk . Info  vastuvõtu  ja toimingute
programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukas  elluviimine . Limbiline süsteem.
9
2.
Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk. Vajalik välismaailma ja
organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste teadmiste ja vilumuste
kujundamiseks.  Kukla  kiiru ja  oimusagarad .
3.
Tegevuse  programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk. Vajalik adekvaatsete
reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, tegevuse
optimaalse strateegia ja  taktika  tagamiseks, tahteavalduseks. Oimusagarad.
Närviprotsesside jõud – Närvirakkude töövõime, NS-i koormusetaluvus. Kui jõud on
ebapiisav, võivad tugevad ärritajad organismi kahjustada. Organism reageerib
mitteadekvaatselt, ärrituse tähtsust üle- või alahinnates; võib esineda neuroose.
Närviprotsesside tasakaal –  kirjeldab erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikust suhet.
Närviprotsesside liikuvus – üht tüüpi protsessi  teisega  asendumise kiirus. Oluline  kiirel
kohanemisel olukorra  muutustega .
Yerkesi  ja Dodsoni seadus –  . selle järgi on erutuse tase seda kõrgem, mida: a) raskem
ülesanne; b) enam orienteeritud lõpptulemusele; c) suurem koormus; d) lihtsam ülesanne.
Kõrgema närvitegevuse tüübid –   intro - ja ekstraverstus. Tüüpilised omadused on
kaasasündinud, vähemuutuvad ning on aluseks temperamendi väljakujunemisele.
Introvertsus  –  (valdavalt endasse tõmbunud, väheseltsivad, sisemaailmaga tegelemist
eelistavad) Introvertset inimest iseloomustab keskmisest kõrgem KNS-i ehk  aktivatsioon .
Seetõttu on nad vastupidavamad püsitähelepanu eeldavates ülesannetes, kannatavad
paremini rahustava toimega aineid, magamatust; neile mõjub  ebasoodsamalt  ergutav (kohv,
emotsionaalne  stress , avalikud  esinemised ). Introverti ei tohiks vastutusrikaste tegemiste eel
liialt üles kütta
Ekstravertsus  – (realistlikum, seltsivam, agressiivsem, välismaailmaga tegelev) väsivad
vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini, otsivad erutavamaid mõjureid ( seltskond , kohv,
tegevus) taluvad halvemini magamatust, neile mõjub  alkohol  ebasoodsamalt – nii suhteliselt
madal ajukoore toonus langeb veelgi alkoholi toimel, mis põhjustab enesekontrolli liigset
alanemist. Ekstravertide ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam. Ekstraverti ei
tohiks vastutusrikaste ülesannete eel liialt maha rahustada.
Aeglane ja kiire uni – Uneajast enamiku hõlmab aeglane e rahulik uni (80-85%) Uinumise
järelpärast tunniajalist und algad kiire e paradoksaalne uni e REM uni, mis kordub keskmiselt
90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel umbes 5-20 minutiliste perioodidena.
Hüpnoos – unetaoline seisund, osaline uni
VAJADUSED JA MOTIIVID
10
Teema 5
Vajadus –  käitumise determineeritus  millestki , Vajadused on aktiivsuse algallikad. Vajadus e
tarve on mingi elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise  tunnetamine .
Orgaanilised vajadused –  on sünnipärased  tarbed  elutegevuse esmatingimuste – vee, õhu,
toidu, puhkuse jms järele.  Ka enese- ja liigisäilitamise tung.
Funktsioonivajadused – on esmased tarbed meelelise  tunnetuse  ja aktiivsuse järele, s.o
vajadus näha, kuulda,  liikuda , toimuda. Ka orienteerumisrefleks, vabaduserefleks ja lastel
mängutarve. Võib tekkida sensoorne  nälg .
Sotsiaalsed vajadused –  Eneseteostus ,  suhtlemine ,  prestiiž  jms tarbed.
Vaimsed vajadused – üldise maailmatunnetuse, faktide  teadasaamise , nähtuste
mõtestamise, loomingu vajadus
Esteetilised  vajadused –  Püüdlus ilusa, harmooniline, kauni ja maitseka järele.
Iga kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama
taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldunud. (Sellel käsitlusel on ka puudused)
Motivatsioon – neurofüsioloogiline seisund mille vajaduse esile kutsub. Motivatsioon on
vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus.
Motiiv  – on tunnetatud, arusaadud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsus –
motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud,
olemasolevasse aktiivsusse.
Motiivide konflikt – A eeldab vajadust valida kahe või enama võrdselt positiivse alternatiivi
vahel. B eeldab vajadust valida kahe või enama võrdselt negatiivse alternatiivi vahel. C on
salakaval. Valida tuleb lähenemispüüde ja eemaldumispüüde vahel, kuna samal objektil on
nii negatiivseid kui positiivseid külgi.
Motivatsiooniseisundid –  huvi, soov, püüdlused. Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist
võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi –väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib
põhjustada samatüübiline motiiv. Nt. kui toimub  rünnak ja mõni inimene juhindub
reaktsioonides enese alalhoiul, teisel  domineerib  kodanikukohuse humanistlik vajadus,
kolmas tasub omakasu lõikamise võimalust.  Motivatsiooniseisundid on:
●
Hoiakud,  seadumused ,
●
Soovid,
●
Kavatsused
●
Huvid,
●
Veendumused ja tõekspidamised,
●
Püüdlused,
●
Kiindumused,
11
Kired,
Hoiakud – on püsiv, stereotüüpne valmisolek või  eelsoodumus  reageerida teatud kindlal
viisil. Võib olla emotsionaalne poolt- või  vastureaktsioon , pos. või neg. Hinnang, suhtumine
teatud tegevusse või nähtusse, üks või teine tajuvariant, üks või teine  liigutus  jne. Oluline
hoiaku funktsioon on ego-kaitse. Hoiaku komponentideks on (1) kognitiivne (teadlik uskumus
või tõekspidamine), (2) afektiivne (nt hoiakuvastane tegevus vihastab), (3)
käitumuslik/instrumentaalne (toimingud vastavalt hoiakutele).
Sotsiaalne hoiak ( attitude ) on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon,
seevastu sättumus (set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud
põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele
või olukordadele mingil kindlal viisil.
Hoiakute-sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles
murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
II osa
TUNNETUSPROTSESSID
AISTINGUD
Teema 6
Tunnetusprotsessid – e psüühilise tegevuse vormid:
Aisting  – on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv
psüühiline protsess. On meelelise tunnetuse lihtsaimaks vormiks, milles antakse
välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet: raskus, temperatuur, värv, heledus, valjus,
suurus, maitse, lõhn jne.
Taju  Mälu Tähelepanu Kujutlus Mõtlemine  Fantaasia
Tunnetusprotsessid liigituvad sõltuvalt sisust:
Sensoorsed  – kajastavad esemete ja nähtuste üksikomadusi. Protsessi psüühiline tulemus
12
on aisting.
Pertseptiivsed – tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne  esindamine . Psüühilist
tulemit nimetatakse tajuks.
Mnestilised – tunnetatust luuakse mälukujundid.
Intellektuaalsed – mõtlemisprotsessid, milles kajastuvad esemete ja nähtuste seosed,
varjatud ja vahetult mitte antud omadused.
Meeleline  tunnetuse –  moodustavad aistingud, tajud ja kujutlused, MT-sele järgnevad
tunnetusprotsessid omandavad kvalitatiivse eripära.
Loogiline tunnetus –rajaneb meelelise tunnetuse andmetel ja on vahendatud meelelise
tunnetusega mälu- ja tähelepanuprotsesside kaasabil.
Ärritaja – Meeleorganile mõjuja
Erutus – ärritusel tekkiv  närviprotsess .
Retseptor – tundenärvi lõpmed
Analüsaatori – moodustavad (1) tundenärvi lõpmed e  retseptorid  kehapinnal, spets.
meeleorganeis ( silm , kõrv ) või siseorganeis (2) närviimpulssi edasi  kandvad  närvikiud, (3)
erutust töötlevad peaasju osad.
Aistingud – Nägemis -, kuulmis-, kompimis-,  maitsmis-, haistmisaistingud. (tänapäeval
loendatud 20)
Kontaktsed – taktiilsed (kombitav) ja maitsmisaistingud,  puudutus
Distantsed – nägemine,  kuulmine ,  haistmine .
Eksterotseptiivsed aistingud– retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku
väliskeskkonnast  tulevate  ärritustega (nägemine, kuulmine, haistmine,  maitsmine ,
kompimine )
Interotseptiivsed aistingud – retseptorid asuvad siseorganeis ja näärmeis (nälja-,
kehatemperatuuri-, tasakaalu jmt aistingud)
Propriotseptiivsed –  retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad
kinesteetilisis ja staatilisi asitingud.
Tundlikkus – ei ole püsiv, vaid kõigub (fluktueerib)
Läved, absoluutsed läved – ärritaja minimaalne mõjumäär, mis kutsub veel esile aistingu,
nimetatakse tundlikkuse alumiseks absoluutseks läveks. Ärritaja maksimaalne mõjumäär,
mis tekitab adekvaatse aistingu nimetatakse tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks.
Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhtes – mida madalam on  lävi  seda kõrgem
13
on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi.
Eristusläved – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab
vaevumärgatava erinevused aistinguis. ( Weber - Fechneri  seadus Et saada võrdselt
vaevumärgatavat  juurdekasvu  raskustundes, peame algraskusele 3 kg  lisama  rohkem kui
algraskusele 2 kg)
Signaalide avastamise teooria – SAT, lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub
ärritaja tugevusest ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes „mängivad kaasa“ nii sensoorsed kui
ka otsuse vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid.
Aistingu latents – e  viivis .  Aisting on ajaline protsess, ärrituse vastuvõtmine,
närviimpulsside tekkimine, edasikandumine, töötlemine ja tunnetamine mingi konkreetse
aistinguna võtab aega. Eeldused on sel ajal reaalselt olemas, kuid teadvustamata. See on
aistingu latentne periood. Erinevate aistinguliikide puhul on see erinev.
Adaptsioon  –  analüsaatori tundlikkuse muutumises on eriline koht adaptsioonile. –
meeleorgani tundlikkuse muutumine pikema aegsel ärritaja toimel või selle puudumisel.
(silmade kohanemine pimedusega jms)
Positiivne adaptsioon – tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel – näiteks
pimedusadaptsioon; kuulmisadaptsioon vaikuses viibimisel.
Negatiivne adaptsioon –  Aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine
kestval  või tugeval ärritusel (riidesoleku tunne puudub puuteaistingu näol, rock-kontserdilt
tulles ei märka linnulaulu; pimedas tulega pimestamine vastutuleva sõiduki poolt kutsub
esile lühiajalise  funktsionaalse  pimeduse)
Selektiivne adaptsioon – kestev valikuline  kokkupuude  mingi üht  laadi  ärritaja või
keskkonnatunnetusega. Tekivad sensoorsed järelefektid. (rongisõit vaguniaknast vaadates ja
seisma jäädes, taktiilselt – laubale tõstetud prillide otsimine, ka haistmisaistingud
adapteeruvad kiiresti)
Sünesteesia  – mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise
meele piirkonnas (teises modaalsuses) Nt kollane ja punane värvitooniga kaasneb
soojusaisting jms.
Kontrast  – vastandlikkus, vastandini ulatuv teistsugusus või  terav  erinevus. Intensiivsuse või
kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel. (hapu  jook  tundub pärast  magusat
hapum kui muidu; pärast külma tundub soe kuumana jne.
Daltonism  –  värvusnägemist tagavate retseptorite süsteem töötab nõrgalt või
mittetasakaalustatult, mistõttu eristatakse värvusi halvasti.
Kanapimedus – häiritud on akromaatilist  nägemist  tagavkepikeste süsteem silma võrkkestas
14
ja see häirib nägemist hämaras.
PERTSEPTIIVSED TUNNETUSPROTSESSID
TAJU
Teema 7
Taju – on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tajumisprotsesside
vahendusel tekib hetkel vahetult mõjuvatest  objektidest  ja ümbrusest subjektiivne
tajukujund. See on  kompleksne  protsess, mis tugineb aistingule, sõltub varasematest
kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Pertseptiivne tegevus –  tajumine  on pertseptiivsete tegevuste süsteem, kompimine,
esemeline tegevus ja liikumine
Terviklikkus –
Produktiivsus –
Nägemistaju  –
Kuulmistaju –
Kompimistaju –
Liigutustaju –
Maitsmistaju –
Haistmistaju –
Vaatlus – tajumine võib olla eesmärgipärane, ettekavatsetud, tahte osavõtul toimuv ning
teadlikult organiseeritud.
Taju  mõtestatus  – tajutava teadlikustamine, mis  saavutatakse   tajus  esindatud esemete ja
nähtuste tähenduse mõistmisega. Kui  tajul  puudub mõtestatud, st inimene ei oska paigutada
tajutavat  talle  tuttava  kategooria alla ega seda seletada jääb tajutav fooniks ega eraldu
objektina.
Üldistav – taju on tervik, mis saadakse esemete üksikomaduste ja kvaliteetide
integreerimise teel. Lihtsaim aste äratundmine. Üldistav äratundmine: see on  tool
Eristav – See on biidermeieri stiilis tool. Eristav äratundmine on  äratundmise kõrgem aste,
kus tuleb lähtuda objekti eritunnustest.
Taju  valivus  – ambivalentsete  kujundite  puhul aistingute jaoks muutumatust füüsiliste
15
ärritajate hulgast eraldab taju välja kord ühe kord teise tõlgenduse ja objekti. Teatud
esemete ja tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete või tunnuste
mitmekesisusest. Valivus on tihedalt seotud tähelepanuga.
Objekt ja  foon  – Selgemini eristuv on taju objekt ja tahaplaanile jääv on taju foon.. Valivuse
füsioloogiliseks aluseks on ajukoore mingi keskuse erutuse  domineerimine , või siis teatud
ajukoore struktuuride neuronite valikuline sünkroonne impulsatsioonisageduse suurenemine
ja vähenemine.
Apertseptsioon  – Taju sisu ja suunitluse  sõltuvus   tajuja  isiksuslikest omadustest ja
kogemustest (vilunud maletaja, mees märkab filmis/pildil automarki, naine inimese riietust
ja meiki )
Ajutine apertseptsioon – on tingitud inimese psüühilisest seisundist taju  momendil
–meelolu, aktiivsus, ootus- ja on vahelduv
Taju  konstantsus  – on esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi,
heleduse , suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei
oleks  konstantne , kohtuksime igal sammul tajumistingimuste muutudes uute, meile
senitundmatute või tuntud, kui moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või
oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime. (keegi ei pea kauguses
paistvat inimest päkapikuks või putukaks, kuigi näiv võimalus selleks on olemas)
Ökoloogiline põhjendatus – nt eelkõige keskkonna võimaldavused –see mida üks või teine
objekt võimaldab teha, kuidas neid kasutada, mida neilt oodata. ( Põõsas pakub varju, süüa,
korvi valmistamiseks materjali; kivi saab  visata , ehitada, kasutada raskuseks jpm)
Illusioonid  – moonutatud tajud ehk väärtajud. Tekkepõhjused võivad olla füüsikalised,
füsioloogilised või  psühholoogilised .  Illusioon  tekib tavaliselt objektiivsete mõjurite teatud
seoses; väljaspool seda seost tajutakse nt võrdseid sirglõike või kujundeid võrdsetena,
illusiooni  kontekstis näivad nad aga ebavõrdsed.
Hallutsinatsioonid – haigusliku seisundi korral võib tekkida vastava välisärrituseta taju.
Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus.  Pseudohallutsinatsioon  on
nõrgem ja haige ei väida, et tema tajuelamuses esinduv reaalselt eksisteerib.
Kausaalne  atributsioon  – on teise inimese käitumise põhjuse ja motiivide subjektiivne
interpreteerimine tajumisel, sageli toimub see poolteadlikult, automaatselt; on lähedane
intuitsioonile, mis ei pruugi õige olla, kuid  teisalt  võib anda üllatavalt täpseid tulemusi. KA
efektide lähtekohtadeks on: (1) inimesed ei piirdu üksteist tajudes välisel vaatlusel saadud
andmetega  ning püüdlevad põhjuste väljatoomisele ja järeldustele tajuva isiksuse omaduste
kohta; (2) kuna välise vaatlusega saadud  andmestik  on tavaliselt sisukateks ja veenvateks
ostusteks ebapiisav, omistab vaatleja jälgitavale tõenäolised käitumise põhjused ja
isiksuseomadused ; (3) selline interpretatsioon  mõjustab  oluliselt vaatleja/ hindaja  enda
käitumist.  Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat
16
informatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajadustele ja hoiakutele neid toetavas suunas.
Identifikatsioon –  teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga
samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuste kaudu
Refleksioon  – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse
sisseelamise vahendusel
Empaatia  –  mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kaudu
Stereotüüp  –  stereotüpiseerimine, teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete
tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotsiaalse grupi esindajast. Lähtutakse ka
inimese välimusest kui teatud tüübi esindajast.
Aktsentueerimine – Sõltuvalt konkreetsest kasvu- ja elutingimustest õpib inimene  pidama
ühtesid asju, nähtusi, omadusi, väärtusi teistest olulisemateks, õpib neid eelistama ja
vastavalt sellele  tajuma  ka teisi inimesi. Neid inimesi, kes on meile meelepärased hindame
kõrgemalt ja vastupidi.
Projektsioon  – alateadlik  tendents  tajuda iseenda ebasoovitavaid, halbu, enesekujutlusega
vastuolus  olevaid seisundeid ja omadusi teise inimese omadustena, neid üle kanda,
projitseerida teisele inimesele. (Nt teise inimese tagarääkimine, halvustamine, et iseenda
silmis  parem välja näha)
Sotsiaalne stereotüüp –  Professor  on hajameelne,  tudeng  elurõõmus, traktorist joodik jne.
Järjestuse efekt – ebatäieliku ja vastukäiva informatsiooni puhul avaldavad inimesest
kujunevale arvamusele rohkem mõju need andmed, mis on saanud järjekorras esimesena.
Esmamulje on mõjus.
Oreool  ( haloefekt ) – teisest inimesest kujunenud üldmulje või  suhtumise   mõju selle inimese
üksikomaduste ja  tegude  tajumisele ja hindamisele. Tekib informatsiooni defitsiidi olukorras.
Positiivne oreool – kui  esma - või üldmulje on juba kujunenud hea, siis kaldutakse nägema
peamiselt positiivset.,  tegusid  ja omadusi kiputakse ülehindama, negatiivseid omadusi
alahindama ja õigustama, neid ei märgata.
Negatiivne oreool – võimendub tendentslikult halb, hea aga jäetakse tahaplaanile, seda ei
hinnata ega märgata. NN musta lamba või valge  varese  fenomen.
Ajataju  –  aluseks on tsüklilisus looduses – päeva ja öö, ning aastaaegade  vaheldumine ,
rütmilisus organismis ja objektiivne järgnevus sündmustes.  Eristama  peab objektiivset ja
subjektiivset aega.
MNESTILISED TUNNETUSPROTSESSID
17
MÄLU
Teema 8
DNA, RNA – DNA on päritava mälu kandja, RNA on ontogeneetilise, elujooksul kujuneva
individuaalse mälu üheks kandjaks.
Konsolideerumine  – tugevasti koonduma, tihedalt  liituma . Biokeemiline protsess, mis on
püsimälu  jälje moodustamise aluseks.  Värskelt tekkinud närvierutus ei fikseeru kohe, vaid selleks
kulub konsolideerumisaeg, mis võib ulatud 15 sekundist kuni 30 minutini. Tavaliselt 10-15 minutit.
Kui K perioodi jooksul aju  talitust  järsult häirida, siis efektiivset mälujälge ei teki.
Meeldejätmine/omandamine – tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem
omandatuga seostamise teel. Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses  tekkivad
ajutised  või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad  kompleksid  ehk
assotsiatsioonid .
Assotsiatsioonid – Ühe nähtuse või tunnetusühiku aktualiseerumine psüühikas kutsub esile
ka teise aktualiseerimise.
Assotsiatiivne eksperiment – Carl Gustav Jungi projektiivtesti vorm isiksuse varjatud
afektiivsete komplekside väljaselgitamiseks. (ütled  kass  vastab koer, ütled lumi vastab valge
Tahteline omandamine , Tahtmatu omandamine
Mnemotehnika /mnemoonika – omandamist hõlbustab meeldejätmisoskus. Nt „kohtade
meetod“.
Mälu maht – vahetu mälu maht: täiesti uue või omavahel mõtteliselt seostamata materjali
(arvud, sõnad, terminid võõrsõnad) omandamisvõime.
„ maagiline  arv“ – NN maagiline arv 7+_2 näitab infoühikute hulka, mida inimesed on
võimelised vahetus mälus säilitama.
Komp ( känk ) –  psühholoogiline  infosisaldusühik. Ühe komba infosisaldus võib varieeruda:
tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud  tervikuga . (sõna, sümbol, lühend,
tuttava tänava vaade pildil jne).
Säilitamine – Kui mälu ei kahjustu, võib säilimine olla väga kestev. Säilitamine on uue
lisamise ja vana taandamise protsess.
Repressioon –  mälust tõrjutakse välja ebameeldiv, isiksust  kahjustav  ja traumeeriv, et
psüühikale puhkust anda ja mitte seda lõhestada.
Organisatsioon , skeem –  uut infot ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub vanaga,
suubub nn organiseeritud skeemi.
18
Retroaktiivne  interferents  -  eelneva info unustamine uue info vastuvõtmise mõjul
Proaktiivne pidurdus – vastupidine protsess – eelneva info häiriv mõju uue info
omandamisel
Negatiivne induktsioon – kutsuvad esile intensiivsed kõrvalärritajad omandamise ajal.
(koosoleku ajal õnnetusest teada saamine ja  suutmatus  seejärel infot säilitada vastu võtta)
Reprodutseerimine (ammutamine) –  mälust ammutamine.  Iseendale  reprodutseeritakse
kujutlusena helidest, värvidest, esemeist, olendeist situatsioonidest jms. Reprodutseerimise
efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes
tingimustes varasema omandamise tingimustega või mitte. Rep. On parem  joobeseisundis
kui õppimine toimus joobeseisundis.
Äratundmine –  passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustub tagajärjena –
tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena. Sellel põhineb meie igapäevane
orienteerumine ümbritsevas. Seda ei planeerita ette, toimub spontaanselt. Tuginetakse
tajukujunditele.
Meenutamine  –  materjal aktualiseerub kergesti. Edukus sõltub sellest, kuivõrd selgelt ja
täpselt on püstitatud reprodutseerimisülesanne ja kuivõrd see on teadvustatud. Põhisisuks
on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.
Reministsents –  teatava aja möödumisel omandamisest on reprodutseerimine täielikum ja
täpsem kui kohe peale omandamist. Toimub  kristalliseerumine , selginemine, mille haripunkt
saabub 12-14 tundi peale omandamist. Sageli esineb reministsentsi lastel.
MÄLULIIGID
Motoorne –  liikumismälu iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute
hea salvestamine tegevustes.
Emotsionaalne – tundmuste  vahendus . Esineb  vähestel  inimestel.
Kujundiline – rajaneb heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi ja proportsiooni,
harmoonia  jmt. salvestamisvõimes ja reprodutseerimises.
Sõnalis-loogiline – keele vahendusel antud mõtted.
Sensoorne (ülilühiajaline) mälu –  ikooniline mälu. vähem kui üks (1) sekundi vältel
säilitatud tundeorganeist  saabuva  info töötlemistulemus. Ikooniline sensoorne ja kajaline
sensoorne mälu. „Peegel“, mis läheb kiiresti üsna udusemaks.
Lühimälu  – on mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganistest, sensoorsest mälust
ja püsimälust saabuva info  operatiivne  töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses ja selle
perifeerias käepärasena, aktualiseerituna..  Taktikaline  mälu.. Mehhanismiks on püsimälu
tunnetusühikute valikuline aktivatsioon, mis toimub tähelepanumehhanismide kontrolli all.
19
(telefoni number meeles peale vahelesegamist aga mitte kauaks). Info esineb lühimälus
verbaalselt, semantiliselt (mõistetakse tähendusi), abstraktsete sekkidena, sümbolitena,
tinglike koodidena. Mälujälje loomine 4-12 sek, kestus seesmise ülekordamisega minuteid ja
tunde.
Püsimälu – talletatakse  materjal millel on n-ö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised
teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega.  Info viimiseks
lühimälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine,  seostamine
varasemaga või siis tugevad  elamused . Kestus on mõõdetav inimese elueaga.
Semantilise mälustruktuuri mudel -  LIND suudab lennata on suled, kanaarilind  laulab  on
kollane  jaanalind  on suur ei suuda lennata.
Protseduurimälu – aluseks vilumusele (jalgaratta sõit, masinakirjaoskus, tantsuoskus). On
efektiivne, kord  ujuma  õppides see ei unune, kuid tunnetuslikult mittetransperantne. Te ei
suuda kirjeldada, kuidas täpselt leiate arvutiklaviatuuril õiged klahvid.
Semantiline mälu – mõisted reeglid, abstraktsed printsiibid, tagab keele mõistmise, on
organiseeritud teadmine sõnadest, nende seostest, tähendustest. Ei registreeri esemete
tajutavaid kvaliteete. Juurdepääs S-mällu on sageli hetkeline, vahetu – sõnu ja  lauseid
mõistad kohe neid kuuldes ja  lugedes . Ent suur osa s-mälust on igal hetkel mitteaktiivne
„varjusurmas“ kuigi esimese vajaduse peale valmis „ärkama“.  S-mälu on püsiv ja
unustamine on vähene.
Episoodiline  mälu –  sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende
vahel, ta on n-ö  autograafiline  (isiklik). E-mälus on pidevalt midagi aktiveeritud; ta muutub
pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul konkreetse elu poolt
püstitatud  olukordades  orienteeruda. Konkreetse indiviidi eluseigad meenuvad episoodilise
mälu vahendusel. Unustamine on kiire, mida enam on uut infot, seda tugevam unustamine.
Operatiivmälu –  töömälu . Põhisisuks on materjali aktualiseerimine  jooksva  tegevuse
kindlustamiseks või teatud ülesannete täitmiseks. Osisteks on (1) ruumilis-visuaalne
„visanditahvel“, milles talletatakse vahetu kujundiline info üldistatud kujul (skeemidena), (2)
hääldusring mälus oleva sõnalise teabe ülekordamiseks, (3) tsentraalne täideviiv süsteem,
mis kujutab endast suunatud tähelepanumehhanismi, mille abil kontrollitakse infovoogude
valikuid  ja  kulgu  töömälus ja selle allsüsteemide vahel ning võetakse vastu otsuseid.
Praiming  –  puhul avaldab eelnevalt omandatud teave mõju  hilisemale  mälust sõltuvale
tegevusele ning seda sõltumata sellest, kas seda teadvustatakse või mitte. Inimene on
võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning
et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teave,
mille olemasolust ja toimemehhanismidest me ise ei pruugi olla teadlikud.
Vaegmälu – mälufunktsioonide üldine nõrgenemine, mis valdavalt avaldub uue materjali
omandamisvõime halvenemises ning ka varem omandatud materjali kasutamise käepärasuse
20
vähenemises.
Eidetism – võime erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja
esemeid.
Sünesteesia – mingi ärritaja, mõjudes ühele tundeorganile, tekitab aistingu ka teises
modaalsuses.
Amneesia – mälulünk, ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas.
Tekkepõhjuseks  lokaalne  ajukahjustus või üldine funktsioonihäire. Hulk alaliike.
Joobemälulünk. Kaitseamneesia puhul kustub mälust ebameeldiv, traumeeriv, isiksust
kahjustav või ohustav.
III osa
TEGEVUSE  REGULATSIOON
KUJUTLUS JA FANTAASIA
Teema 9
Kujutlus – on psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või
olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest ilma vastavate
ärritajate otsese mõjuta  meeleelundeile . Fantaasia ja kujutlus on  tegelikkuse ennetava
tunnetamise vormid, nad on  teisesed  ja üldistatud.
Fantaasia – on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise
vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid.
Füsioloogilisest seisukohast on fantaasia varasemate meeleiste kujundite jälgede
aktualiseerimine,  kusjuures  ergastatakse ainult analüsaatori keskosa ning puudub stabiilne
kujundi projektsioon vahetusse ümbrusse. Perifeersed aferentsed ja eferentsed närvikanalid
on suhteliselt pidurdunud. Selle poolest erinevad kujutlused hallutsinatsioonidest, sest
hallukate puhul projitseeritakse kujutlus ümbritsevasse ja seda käsitletakse kui  tegelikku .
Fantaasia rakendub eelkõige probleemsituatsioonis, s.o olukorras, kus  olemasolevad
teadmised ja kogemused ei võimalda aktuaalse ülesande  lahendust  kohe ette kujutada.
Assotsiatiivsed seosed – Kujutlused tekivad objektiotsese mõjuta meeleorganeile ehk
seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil.
Ideomotoorika – juhul kui fantaasiakujundid on selged, tugevad, siis tekitavad nad tihti ka
nn ideomotoorseid  akte . Need on erksast kujutlusest tekkinud tahtmatud ja sageli
teadvustamata  lihaspinged , mis väliselt avalduvad näiteks vaevumärgatavas naeratuses,
21
kulmukortsutuses, käeliigutuses jms.
Kujutluseliigid:
Aktiivne –  on sihipärane, teatud tunnetuslikust või praktilisest vajadusest/üleandest
tingitud eesmärgipärane protsess.
Passiivne – tekib tunnetused käigus ilma sihipärase kavatsuseta. ( Pilved  = figuurid,
kujutluspildid )
Perseveratsioon – Passiivse  kujutluse   alaliik . Nn püsivus kujutluses. (Peale videomängu
silme-ees sahmiv Super  Mario , seened ja  marjad  peale päeva metsas.)
Reprodutseeriv –  kordab  mingit eeskuju, varasemat teadmist/kogemust ning on sellisena
situatsiooniline, tüüpiline, võimaldab hästi ette näha sündmuste kulgu, situatsioone,
inimeste käitumist ja seisundeid.. Reprodutseeriva kujutluse alusel kujunevad
hoiakud/seadumused.
Loov –  on uute originaalsete lahenduste aluseks.
Intuitsioon  – rajaneb varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata
läbitöötamisel. Seega mida rikkam on teadmiste ja kogemuste  pagas , seda rohkem ruumi
jääb täpsele intuitsioonile.
Kujutluse eksperimentaalne uurimine  - PAIVIO teooria: abstraktse materjali mäletamine
on  halvem  kui konkreetse materjali mäletamine
Mentaalne  rotatsioon  – vaimne pööramine. Kujundi mõttes pööramine.
INTELLEKTUAALSED TUNNETUSPROTSESSID
MÕTLEMINE
Teema 10
Mõtlemine –  on objektiivse reaalsuse vahendatud loogilis- abstraktne  tunnetamine mõistete
ja kujundite alusel. Otstarbekohaseks käitumiseks on tarvis psüühikas opereerida esemete,
nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises  tunnetuses  antud ei ole, s.o eemalolevalt.
Selle võimaluse annab meile mõtlemine.
Otsustus  –
Süllogism – eristatakse subjekti ja predikaati. Olulisemaks süllogismide vallas on
süllogistlikud järeldused, nende loogiline tõsiväärtus ning  vigade  allikad. „Mitte ükski
sõjaväelane ei ole  tsiviilisik “, „kõik inimesed, kes on tsiviilisikud, armastavad vahel
22
magada “, „mitte ükski sõjaväelane ei armasta magada“. „Mina teda ei kallistanud“
Mõtlemisoperatsioonid  - analüüs, võrdlemine, süntees,  üldistamine  ja  abstraheerimine .
Analüüs –
Mõtlemisvormid –  (1) Mõiste mis liigitatakse üksikus, üldiseks, konkreetseks ja
abstraktseks; (2) Järeldus, mida jaotatakse tõeseks ja vääraks, (3) otsustus, mis võib olla  a)
induktiivne ,  deduktiivne , b) tõene, väär.
Induktsioon – induktiivse mõtlemise puhul liigutakse üksikvaatluselt ja faktidelt mingile
järeldusele (kõik inimesed, keda olen kohanud hingavad, järelikult on see võime inimesele
omane) Teatud piiratust näitab see, et näiteks inimene, kes on kohanud üksnes valgeid luiki,
teeb järelduse, et „luik on valge lind“.
Deduktsioon – alustatakse teatud-tuntud tõdedest ja tehakse järeldus üksikjuhu kohta
(valetavatel isikutel muutub alajäsemete dünaamika-> see isik seisab selgitusi  andes
„maassekaevunud“ jalgadega-> järelikult võib see isik valetada)
Mõtlemisliigid – esemeline, süntees, võrdlemine, üldistamine, abstraheerimine.
Diskursiivne – mõtlemine, mis on loogiline, arutlev, järelduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt
väitele kulgev.
Intuitiivne – diskursiivse mõtlemise  vastand . Loomingulise mõtlemise moment, mis avaldub
tõe tabamisel vahetul, loogilist arutelu ennetavalt või varjaval viisil idee või lahenduse
ootamatu , kiire leidmisena.
Reproduktiivne – mõtlemisliik originaalsuse järgi - taasloov
Produktiivne  –loov
Tahteline – mõtlemisliik tahte osavõtu alusel - sihipärane
Tahtmatu – mõtlemisliik tahte osavõtu alusel - juhuslik
Heuristika  – probleemi lahendamine teatud rusikareeglite või üldistatud strateegiliste võtete
abil tingimustes, kus lõpplahendus ei ole üheselt antud.
Insait  – tabamine, äratundmine. Andes pärdikule kasti ja  kepi , kasutab ta neid varasemate
kogemusteta laes  rippuva  banaani kätte saamiseks.
Inkubatsioon –  Probleemilahendamise  teine etapp. Väline aktiivsus puudub, alateadvuses
leiab aset ideede küpsemine, uute tunnetusühikute kombineerimine. Inkubatsiooni võivad
soodustada uni, muu tegevus, füüsiline aktiivsus.
Illuminatsioon –  selginemine,  valgustus . Lahenduse järsule ilmnemisele kaasub  sisetunne ,
et õige lahendus on käes. Sarnane insaidile.
23
Verifikatsioon – kontroll. Lahendust kontrollitakse.
Funktsionaalne fikseeritus – Liigsest vilumusest tulenev. Tühjas toas üksik laud ja
näpitstangid ning kaks laest alla rippuvat nööri. Ülesanne saada kätte mõlemad nöörid ja
need kokku sõlmida. Ületades funktsionaalset fikseeritust  seome  tangid ühe nööri külge ja
paneme  selle enda poole kõikuma.
Rigiidsus – võimetus muuta oma toiminguid, hoiakuid, maailmanägemist, mõtlemismalle;
võimetus ja tahtmatus ületada harjumusi. 9 täppi.
„ otsustuste  puu“ – Oluliseks elemendiks inimese ja arvuti poolt sooritatavas
probleemilahenduses. Üldistel arusaamadel liigutakse läbi mitme lahendustasandi kuni
probleemi õige lahenduseni. Probleem tuleb struktureerida.
Lateraalne  mõtlemine –  võime olukorda kõrvalt vaadata, asju ja probleeme uues
perspektiivis või avaramas seoses näha.
Vertikaalne mõtlemine – samastub suures osas diskursiivse mõtlemisega
KEEL JA KÕNE
Teema 11
Keel – intellektuaalset tegevust ja suhtlemist  vahendav  semantiline süsteem, mis  põhineb
keelemärkide  kasutamisel .
Kõne –  keele suuline kasutamine
Semantika – tähendusõpetus on keeleteaduse ( üldisemalt   semiootika ) haru, mis uurib
keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning
keele ja mõtlemise suhteid.
Konnotatiivne tähendus – selle mõõtmine semantilise diferentsiaali meetodiga. KT
annavad sõnale abstraktsed seosed,  emotsionaalsed  tähendusküljed, sümbolism. „ Kana “
konnotatiivne tähendus ei pruugi osutada linnule vaid väljendab näiteks hoopis abitu,
rumalavõitu inimolendi olemust  või siis hoopis ahistatud sisetunnet. Erinevatel inimestel on
samale nähtusele või asjale erinev konnotatiivne tähendus.
Foneem  – on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust
teisest. Seda ühist, mida konkreetsed keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud
kindla elementaarse helikujundi puhul, nimetatakse foneemiks. Emakeele  foneemide
kasutamine leiab aset 1.-3-  eluaasta  jooksul. Kontekstiväliselt ühel eraldivõetud foneemil
tähendust pole.
Morfeem – foneemide kombinatsioon, mis on väiksem tähendust omav keeleühik. Nt.
24
samadest foneemidest saab moodustada erinevaid sõnu: „anum“, „muna“
Süntaks  – grammatilised reeglid, mille alusel kombineeritakse sõnadest lauseid ja
väljendeid.
Pindmine  struktuur –  kujutab endast konkreetset kuuldavate või loetavate sõnade jada,
mis on kõrvalseisjale otseselt tajutav.
Süvastruktuur – kujutab endast abstraktset tunnetuslike elementide suhete
representatsiooni, mis on aluseks pindmise struktuuri genereerimisele.. Enne kui luuakse
fraas, on tarvis selle fraasi ideed tunnetussüsteemis. Süvastruktuuri ja pindmise struktuuri
eristamise vajadusele  viitab  see, et ühte ja seda sama lauset annab mitmel moel
tõlgendada; inimene võib tahta sama sõnaderea abil väljendada erinevaid asju.
(Ämbrisseastuja käsiraamat lebas laual)
Sapiri - Whorfi  Hüpotees – iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu.
Erikeel  –  argoo . Igal inimtegevuse valdkonnal, tulenevalt selle spetsiifikast, kujuneb välja
sellele  ainuomane  sõnavara ja tähenduste süsteem. On omane ka kuritegelikule
subkultuurile. Argoo ei kuulu normaalsõnastikku.
Keele ökonoomia – mida sagedamini kasutatav on sõna, seda lühemaks ta aja jooksul on
muutunud. „Automobiil“ = „auto“, „ televiisor “ = „teler“ jne. Sõna lühidus aitab lisaks muule
sisekõnes infot töödelda ökonoomsemalt ja väiksemate kadudega.
Kõne  mehhanismid  – kõnelemist juhib aju suurte poolkerade koor. Vasakpoolkera juhib
eelkõige kõne sisulisemat külge, parem on valdavalt tegev hääle modulatsiooni, tämbri jms
juhtimisel. Kõne on reflektoorne. Selle regulatsioon toimub kolme erineva infotöötluskanali
(analüsaatori) koostoimes.
Nendeks on : kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator.
Kõne liigid -  sisemine, välimine: suuline ( dialoog ,  monoloog .), kirjalik, afektiivne.
Sisemine –  kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade
ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev,
telegrammistiilis, kus teadvustatud osad vahelduvad teadvustamata lõikudega. On suunatud
subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne
ettevalmistamises ja  kontrollis . Sisekõne on töömälu üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise
psüühiliseks  vahendiks .
Välimine – suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne.
Suuline –  kuulaja  ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse
dialoogis  žeste, miimikat, intonatsiooni.  Suhtluses  saadav tagasiside võib oluliselt muuta
sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjalikuga võrreldes palju lühem, sõnavaralt erinev,
25
grammatiliselt  vähem  korrektne .
Kirjalik –  on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis
üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside
ning situatsioonikontekst puuduvad.
Afektiivne – on situatsiooniline,  impulsiivne ,  suhtumist  väljendav  reaktsioon . („ah“, „kas
tõesti“, „oot-oot“, „oops“).
Kõne funktsioonid – Suhtlemiseks: Kommunikatsioon ja  ekspressioon ; Mõtlemiseks:
signalisatsioon  ja üldistamine.
Assotsiatiivne eksperiment – Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad
emotsioonid , et ta ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav, on üles ehitatud ka nn
assotsiatiivse eksperimendi idee. (puu – lehed, lehm-piim jt)
Afaasia  – Afaasia ehk kõnehalvatus on kõnetegevuse aspektide (rääkimine, arusaamine,
kirjutamine, lugemine) häire, mis tuleneb vasaku  ajupoolkera  (paremakäelistel) lokaalsest
kahjustusest või mõnikord vaimuhaigusest. Afaasiaga inimest nimetatakse afaasikuks.
Broca piirkond – piirkond, mis asub aju vasaku poolkera  koores  näolihaste kontrolli keskuste
juures. Selle kahjustuse tüüpilisteks sümptomiteks on rääkimisraskused ja grammatikavead
kõne produktsioonis. Inimesel on olemas idee sellest, mida ta tahab öelda, kuid  väljendus  on
raskendatud.
Wernicke  piirkond – ajukoore piirkond, mille kahjustus põhjustab kõne mõistmise  häireid ,
asub aju vasaku poolkera koores, kuid võrreldes Broca alaga tsentraalvao suhtes tagapool,
lähemal kuklasagarale.
Kõne  mitteverbaalsed  komponendid – näoväljendused, žestid, kehaasendid, inimese
seisundi autonoomsed signaalid (punastamine, kahvatamine, higistamine),  pilkkontakt ,
ruumilised vahekaugused ja suhtlejate  asetus  ruumis, jpm.
Kõne paraverbaalsed tunnused –
●
Kõne  helilised  individuaalsed tunnused
1.
Tämber
2.
Intonatsioon  – on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest seisundist kõne ajal. Selles
võivad tahtmatult peegelduda meeleolu, suhtumine ja  ärevus .
3.
Kõne tempo
4.
Pauside iseloom, pikkus ja jaotus.
5.
Loogiline korrastus
6.
Foneetilise reduktsiooni aste –sõna osade,  lõppude  “ söömine “, „allaneelamine“.
●
Grammatilis-semantilised tunnused.
1.
Pauside täitmine – praktiliselt kontrollimatu kõnetegevuse  komponent  („ee“,
„uu“, parasiitsõnad „nagu“
26
2.
Sõnade ja konstruktsioonide valik – avaldub slängis, ilukõnesuse elementides,
argoos
3.
Väljenduslikkus ja väljendusrikkus – intuitiivne püüe ületada kõne lamedust,
üheplaanilisust ( nt „valge“ muutub „valgusküllaseks“.)
4.
Kõne õigsus, kõnekultuur – keelereeglitest kinnipidamine,  õigekeelsus .
●
Kõne kategoriaalsed tunnused
1.
Vanuselised tunnused
2.
Sotsiaalsed tunnused – sinna hulka kuuluvad nt sotsiaalsed dialektid: erikeeled
(prof. keeled), žargoon (rühmitise keel, tugevate kõrvalekalletega  normist ), argoo
(rühmitise erikeel,  salakeel )
3.
Territoriaalsed tunnuse
EMOTSIONAALSED-TAHTELISED PROTSESSID
TAHE
Teema 12
Tahe – on teadlik  eneseregulatsioon , mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. Tahe
eeldab teatud vaimset pingutust eesmärgi saavutamisel ja takistuseks olevate objektiivsete
või subjektiivsete raskuste ületamist. Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas, see
kujuneb peamiselt kasvatuse ja töötamise käigus.
Voluntarism  – voluntarismi õpetuses absolutiseeritakse tahet ja püütakse teda seada
psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks ning vastavalt saadakse et kõik ülejäänud
psüühilised protsessid on määratud tahtest.
Eneseregulatsioon –
Impulsiivne – inimene „käivitub“ esmasest ajendist, järgib motiivi või situatsiooni nõudeid,
analüüsimata täpsemalt impulsi tähendust, väärtust või õigsust ning impulsile järgneva
tegevuse tagajärgi. Impulsiivne käitumine on oma allikailt alateadlik ning sellelaadne on
suurem osa inimese käitumisest (kuigi ta ei ole inimesele tüüpiline).
Tahteline – on valdavalt teadvustatud, kujutatakse enam-vähem selgelt ette tegevuse
eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke tingimusi ja teid. Teadlikult/tahtlikult kujundatakse
mingi tegevuse lõppeesmärk ning sinna jõudmise põhiline strateegia ja taktika.
Lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikud üksikaktid on aga suuresti automaatsed,
impulsiivsed, toetuvad kogemusele, vilumusele, automatsimidele, stereotüüpidele,
harjumustele.
27
Tahte funktsioonid – Tahe eesmärgipärastab inimese tegevust. Selleks ta:
a.
Pidurdab, kontrollib ja suunab mujale tegevust, mis ei vasta inimese aktuaalsetele
eesmärkidele, püüdlustele, hetkevajadustele, olukorra nõudmistele. Mittevajalikud
impulsid  surutakse maha või ajatatakse nende realiseerimine.
b. Aktiveerib, ergutab ja suunab tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele, hoiab
tegevust koos.
Abuulia – aju  patoloogia  pinnal kujunenud tahtenõrkus, tegevuse motivatsiooni puudumine,
kuigi inimene ise võib mõista tegevuse  vajalikkust .
Apraksia – peaajukoore kahjustuste tagajärjel tekkinud oskamatus  sooritada  varem õpitud
sihipäraseid liigutusi (nt tuletikku süüdata) kuigi lihasehalvatust ega kloordinatsioonihäireid
ei ole.
Kontrollikese  –  Inimese tahteomadustega seonduvalt inimeste  liigitamine  lähtuvalt sellest,
kus asub nende kontrollikese.
Internaal – Enda arvates ise otsustab oma elukäigu üle ja vastutab selle eest. Tal on
kalduvus  ka teisi enda mõõdupuuga mõõta ja pidada inimest ennast  kõiges  vastutavaks.
Eksternaal – Tunneb, et tema aktiivsust kontrollib väline jõud. välise kontrollikeskmega
inimesed on oma elu teadlikul korraldamisel üldiselt nõrgemad kui seesmise
kontrollikeskmega inimesed. Fatalistliku elukäsitluse  pooldajad .
TUNDMUSED JA EMOTSIOONID
Teema 13
Tundmused – on olulisimaid psüühilise tegevuse regulaatoreid. Nad kaasnevad indiviidi
igasuguste eluavaldustega. Kui rahuldamata vajadus paneb inimese liikuma, siis emotsioon
annab sellele liikumisele, aktiivsusele energia ja jõus või vastupidi, võtab selle ära.
Negatiivseid tundmusi on inimeses rohkem kui positiivseid, sest signaalid „ohtlik“ ja
„ebameeldiv“ on eluliselt tähtsamad.
Emotsioonid –   tundmuse  läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse
omadused on  ilmekalt  või selgelt välja kujunenud. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik
reageering sise- või välisärritajatele. Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. On
isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm.
Tundmuslik  toon – emotsionaalne reaktsioon: teatud värvid, hääled, lõhnad, vormid,
esemed, isikud, tegevused jne. on meeldivad, teised ebameeldivad. Enamasti on tundmuslik
toon varaema kogemuse jälg.
Idiosünkraasia –  haiglane vastikustunne mingi ärritaja suhtes, mis teistele inimestele ei
28
mõju või on isegi meeldivad. (nt  sameti  puudutamine, klaasi kriipimine, hammaste
krigisemine, küünte  viilimine ). Äärmuslikult areneb selline tendents allergiaks, millel on juba
meditsiiniline staatus.
Steenilised tundmused – aktiivsed tundmused, kus meeleolu on jõuline,  virge , reibas.
Inimene on ettevõtlik. Suurendavad inimese energiat, muudavad tema elutegevuse
intensiivsemaks, annavad uut jõudu.
Asteenilised tundmused –  passiivsed tundmused, mis järgnevad tavaliselt ülekoormusele,
konfliktidele, haigusele. Selles seisundis on maailmanägemine minoorne, meeleolu heitlik,
surutud. Suruvad maha organismi eluprotsesse, vähendavad energiat,  pärsivad  aktiivsust.
Tundmuste ambivalentsus – vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine. viha – armastus,
sümpaatia – antipaatia.  Armukadedus .
Limbiline süsteem – on emotsioonide oluliseks anatoomiliseks aparaadiks. See on
ajupiirkondade  – ja struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses taalamuse ja
hüpotalamuse piirkonnas.
Amygdala –  mandeltuum
Atributsioon –  omistamine
Emotsionaalsed seisundid:
Meeleolu – isiksuse üldine emotsionaalne foon, mis annab värvingu tegevusele. Enesetunne
võib signaliseerida korratustest füüsises. Meeleolu kujundajana  toimivad  teinekord
iseenesest objektiivselt tähtsusetud esemed või faktid, kui neil on konkreetse inimese jaoks
eriline tähendus. Meeleolu kujundavad veel kaasinimesed, loodus ilmastiku  laad ,
kunstiteosed.
Ärevus – emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused
ja abitus- ning hirmutunne.
Stress – on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et  kohandada  organismi
muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid.
Stressi põhjustajaks ehk stressoriks võivad olla raske kehaline pingutus,  trauma ,
hapnikuvaegus,  agressioon , pikemaaegne psüühiline pinge,  isolatsioon , motiivide konflikt,
ajadefitsiit, mitmesugused muud emotsiogeensed tegurid. Stressireaktsioon areneb
protsessina, milles võib eristada mitut staadiumi: (1) häire- e šokistaadium – organismi on
tunginud vaenlane (nt gripiviirus) või ohustatakse inimese põhivajadusi (rünne elule ja
tervisele, eneseväärikuse  alandamine ); (2) vastupanustaadium – koondatakse organismi
kaitsejõud, tähelepanu kontsentreerub, vererõhk ja  kehatemperatuur  tõusevad jne; (3)
kurnatusstaadium, mida iseloomustab stressitaluvuspiiri ületamine ja organismi
kaitsejõudude mahasurumine. Võitlus võib lõppeda organismi surmaga või taastumise ja
kohanemisega. Distress – stressi negatiivne  poolus .
29
Frustratsioon – on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne
eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. On ebaõnnestumise elamuskompleks.
Frustratsioonireaktsioonidel on kaks põhitunnust: (1) impulsiivsus, (2)  tolerantsus . Dollard on
arvamusel, et iga agressioon on  frustratsiooni  tagajärg., üldiselt ollakse aga seisukohal et
frustratsioon ei pruugi viia agressioonile. ET frustratsioon viiks agressioonile, on enamasti
oluline, et frustreeritud inimene tajuks temale takistusi seadnud või takistuseks osutunud
inimeste käitumist enda suhtes sihilikult pahatahtlikuna. Võimet taluda loobumisis
nimetatakse frustratsioonitaluvuseks, see sõltub isiksuse omadustest, millest peamised on
(1) situatsioonidega  kohanemise  võime, (2) elamuste ümbertöötamise produktiivsus, (3)
sotsiaalne aktiivsus ja (4) kindlameelsus, eneseväärikus.
Afekt  – tugev hingelise erutuse seisund, on emotsionaalsetest seisunditest kõige
intensiivsem ja isiksuse tegevust desorganiseerivam. On lühiajaline, jõuline tormiliselt
kulgev, plahvatuslik reaktsioon.
Psühholoogiline – hingelise erutuse mõiste., emotsionaalne  puhang , mille tunnused on
võimukus, tormilisus,  ootamatus  ja lühiajalisus.
Patoloogiline  –  haiguslikul pinnal tekkinud ülitugev emotsionaalne reaktsioon, kus teadvus
on sügavasti häiritud, nii et inimene ei tunneta üldse ümbritsevat maailma, tegutseb
impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Seisund toob kaasa süüdimatuse.
Kirg  –  on tugev, püsiv, sügav  tundmus , mis haarab kogu inimese, allutab endale tema
mõtete ja tegevuse põhisuunduse. See on puhang, milles kõik jõud orienteeritakse ühes
kindlas suunas, on keskendumise mingile kindlale  eesmärgile . Kire negatiivne või positiivne
tähendus tuleneb tema objekti sotsiaalsest tähendusest, sest kire  objektiks  võivad olla
alkohol,  alaealised  lapsed,  kunst ,  muusika , teadus jne. jne.. idee, mis tekitas kire, domineerib
isiksuse teadvuses tema teiste huvide, mõtete ja tegevuste üle ning selles plaanis on
kirepalangus inimese käitumine sarnane afektiseisundis inimese käitumisega.
Hüpohondria – raskemeelsus, kujutletav haigustunne.
Afektogeenne situatsioon –  peamiseks tunnuseks on  konfliktsus .
TÄHELEPANU JA TÄHELEPANELIKKUS
Teema 14
Tähelepanu – on teadvuse poolt  eredalt  ja  selges  vormis haaratud objekt või mõtteahel
mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast
Kui protsess – selektsioon infotöötluses
30
Kui seisund –  subjekt  on ärkvel ning tema psüühika on aktiveeritud.
Orienteerumisrefleks – on inimese ja looma keeruline reaktsioon stiimuli uudsusele ja/või
ootamatusele ning uuele olukorrale üldse (nt ka harjumuspärase ootamatule puudumisele).
Orienteerumisrefleksi puhul katkeb käimas olev tegevus, suureneb tundlikkus, luuakse
valmidus otstarbekaks reaktsiooniks. Nt põgenemine, enesekaitse või lihtsalt signaali
mõistmine.
Tähelepanu liigid:
Tahtmatu – on geneetiliselt vanim ning lihtsaim tähelepanu alaliik. See on passiivne, sõltub
ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. Tahtmatu
tähelepanu mehhanismiks on orienteerumisrefleks.
Tahteline –  kui tähelepanu  saadab  teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, on selle
teenistuses ning eeldab  tahtepingutust . On aktiivne, keerulise struktuuriga, vahendatud
iseloomuga .
Tahtelisjärgne –  säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale, kuid
tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks,
huvitavaks, isekulgevaks (mis lõppeb vaid eesmärgi saavutamisel või organismi kurnamisel)
Sensoorne –  väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu
Ideaalne – mõtetele-kujutlustele suunatud tähelepanu
Motoorne – toimingute ja liigutuste suunamiseks ja kontrolliks vajalik tähelepanu
Fokaalne  ( fokusseeritud ) – valiv tähelepanu on suunatud mingile ühele objektile. On
vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena järjestikku ja teadvustatult
tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsiooni. Fokaalne
tähelepanu on piiratud mahuga aktiivne teadvuse  kese , mida järjestikku suunatakse
erinevatele objektidele.
Jagatud –  teabeallikaid on kaks või rohkem ja tähelepanu tuleb nende vahel jagada.
Eeltähelepanu –  infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude objektide ja
nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis:
sensoorsetest elementidest ja tunnustest saavad terviklikud tajuobjektid, mille hulgast
fokaalne tähelepanu valib järgnevalt järjestikku välja vajalikud.
Popout - Eeltähelepanus on võimalik üheaegse töötluse vältel energeetiliselt võimendada
ühte osa signaalidest ja see osa hüppab tahtmatult teiste foonil esile. Oma nime esinemine
ajaleheveerul, SAAB 9-5, punane katus roheliste seas,
31
Tähelepanu omadused:
Valivus –  on seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on
seotud  teadliku  eesmärgiga, vaatamata häiriva või segava info olemasolule. Valivus on
mürast (foonist) signaali (objekti) väljafiltreerimise ja kasutamise võime.
Maht – mahu määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk. Praktikas on seda
operatiivmälu (töömälu) mahust väga raske eristada.. Sõltub oluliselt materjali
organiseerimisest kompadeks või känkudeks, teatud mõtestatud tervikuteks. Nägemise puhul
tavaliselt mitte üle 4-5 komba, kuulmise 7+ - 2
Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis
tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
Jaotuvus –  mõõdetakse olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem
tegevust  eeldusel , et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti  vahelduva  täitmise teel
(auto juhtimine ja vestlus kaassõitjaga)
Ümberlülitatavus – uurimisel mitmesuguseid signaale ja  kanaleid  on rohkem kui üks ning
isik peab lülituma  ühelt  teisele. Tulemusi fikseeritakse
Kõikuvus – fluktuatsioon väljendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises
tugevnemises -nõrgenemises. (kuula kella tiksumist teises toas, selgus kord kasvab kord
kahaneb)
Kontsentratsioon  -  keskendumine , mis väljendab valivuse sügavust, seda kuivõrd
foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kuivõrd, vastupidi, olulised tähelepanu
fookuses  olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisel teadvusse
tungida .
Tähelepanu organisatsioon –  eeltähelepanuprotsessid rühmitavad ja formeerivad ajas ja
ruumis eri elementidest ja objektidest tervikkooslusi ja -struktuure. (Nt monotoonsete
plõksatuste subjektiivne rütmiseerimine)
Esmasuse printsiip – tähelepanu jaotumise korral on efektiivsem see info, kuhu tähelepanu
lülitud esmajärjekorras. Seetõttu eristub suhteliselt paremini esimene siseneja või kõneleja,
otsimisel  esimesena leitu.
Tähelepanu silmapilgutus – on nähtus, mis ilmneb juhul, kui teil on järjestikku ilmuvate
objektide hulgast tarvis  avastada  kaks eesmärkobjekti. (Nt tähtede hulgast kaks numbrit). Kui
eesmärgid  ilmuvad  väga lühikese või pikema ajavahemiku tagant, avastatakse nad mõlemad
hästi, kui aga teine eesmärk järgneb esimesele 0.2-0.5 sekundilise intervalliga, jääb see
teine enamasti märkamata.
Refraktaarsus –  reageerimisvõime alanemine vahetult eelmise reaktsiooni sooritamise järel.
32
Parimal tasemel reageerimiskiirus ei taastu enne, kui eelmisest reaktsioonist on möödunud
pisut alla poole sekundi.
Tähelepanu tüübid –
1.
Avara väljasuunatud tähelepanuga tüüp, kelle eelisteks on arenenud võime märgata
ümbruses toimuvat, näha väliskeskkonnas paljut korraga, olla sellele avatud. Tal on
kerge vastata sellistele küsimustele nagu – millal on ohutu ületada tänavat, kes
kambast põhjustas kakluse, kas õues mängivate lastega on ikka kõik korras. Jalgpalli
mängujuht-poolkaitsja.
2.
Avara sissesuunatud tähelepanuga tüüp, kelle eelisteks on  avatus  suurema hulga
informatsiooni vastuvõtule ja sisemisele töötlemisele (võrdlemisele,
klassifitseerimisele, üldistamisele, kujutlemisele). Saab hästi hakkama ülesannetega,
kus on tarvis koguda ja võrrelda fakte, teha nende alusel üldistusi, otsida andmeid
mälust, saada vastuseid keerulistele küsimustele. Kirjanik, ettevõtte turuanalüütik. (1)
ja (2) kombinatsioon ennustab head dirigenti.
3.
Kitsa väljasuunatud tähelepanuga tüüp, võime pidevalt reageerida keskkonnast
tulenevatele väljakutsetele, tegutseda ühes kindlas sihis, valivalt reageerida välistele
objektidele ja sündmustele ja neid mõjutada. Kiviga  laterna  tabamine, söögi
keetmine , kudumine, radariekraani jälgimine
4.
Kitsa sissesuunatud tähelepanuga tüüp, tal pole raske mõttes lahendada probleeme
kui info on olemas, kerge on samm- sammult  areneva loogilise mõttearenduse
ülesehitamine. Koduse eelarve kontrollimine, kirja kirjutamine.
Vaikne uni – 40-80 min peale uinumist.
Aktiivne uni – paradoksaalne, REM uni, mis kestab lühikest aega nt 5 minutit.
IV osa
33
ISIKSUS JA SOTSIAALSED SUHTED
Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia
Teema 15
Isiksus –  (1) on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustest väljenduv individuaalsete
erisuste  kogum.(2) On selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste  unikaalne  kogum,
mis võimaldab isikut  teistega  võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud
kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline
subjekt.
Isiksuse omadused:
Temperament – ekstravertsus, koleerilisus
Vaimsed võimed – sõnaosavus, matemaatiline võimekus
Iseloom – kangekaelsus, järeleandlikkus
Väärtused – loodusearmastus, kord
Eksternaalsus  – eksternaalsed inimesed arvavad, et väliskeskkond mõjutab/kontrollib neid
(jumal,  saatus,  juhus ,  horoskoop  vms mängib suurt rolli).
Internaalsus – kõik sõltub inimesest endast
Loovus – on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse
valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada
Subjektiivne heaolu – väljendab subjekti  hinnangut  oma rahulolule eluga.
Elamusteotsing –  on mõõde, mis näitab, kuivõrd inimene otsib seiklusi, elamusi, uusi
kogemusi ja riski.
Maskuliinsus ja feminiinsus –  mehelikkus- naiselikkus
Agressiivsus  – kui psüühiline dimensioon.
Isiksuse teooriad :
Psühhodünaamilised – Motivatsiooni küsimus on psühhodünaamilistest teooriates aukohal.
Inimese olemust ja motivatsiooni tuuma otsitakse (ja leitakse) tema  alateadvusest . Kuulsaim
ja mõjukaim on Sigmund Freudi psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus. Freudi õpilased
arendasid seksuaaltungi  kultusest  välja uued õpetused. Jung pööras põhitähelepanu igas
inimesed peidus olevale kollektiivsele alateadvusele. Adler rõhutas oma
individuaalpsühholoogias võimu ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese
kujunemisel.. Neofreudistid liikusid sotsiaalse elu tasandile ning  pidasid  põhitähtsateks
34
sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid ( seotus ,  konformsus , kuuluvus jm).
Tunnusjoone  teooriad –  isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte
kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Hippokratese neli temperamenditüüpi:
sangviinik , koleerik,  flegmaatik  ja melanhoolik. Sheldoni süsteem liigitas isiksused sõltuvalt
kehatüübist. Eristati endomorfseid (ümar keha –  rahumeelne , naudinguhimuline, heatahtlik),
ektomorfseid ( haprad  – valvas, ergas, intellektuaalne ja hea enesekontrolliga) ja
mesomorfseid (lihaselised – ekstravertne ja agressiivne) tüüpe.  Gordon  Allporti arvates
määravad isiksuse  kesksed  -esmased (iseloomustusesõnad) ja teisesed (veidrustesõnad)
tunnusjooned. Jõudis järledusele et iga inimest saab kiiresti iseloomustada vähem kui 10
sõnaga, mis on selle inimese ilmsete ja  käitumist suunavate ning ennustada võimaldavate
kesksete iseloomujoonte kokkuvõte.
Faktoranalüüs – R.  Cattell  arendas tunnusjoonte teooriad formaalsemas suunas, võttes
olulisemate isiksusefaktorite väljaselgitamiseks kasutusele faktoranalüüsi.  16
isiksusefaktorit.
Ekstravertsus ja introvertsus – Hans  Eysencki  bioloogiliste tunnusjoonte teooria järgi
esimene põhimõõde.
Neurootilisus  – emotsionaalne stabiilsus, teine põhimõõde
Psühhootilisus – julmus,  hoolimatus , normide  eiramine , kolmas põhimõõde.
„Suur viisik“ –  P.  Costa , R.McRaeon on  jõudnud järeldusele, et enam-vähem kõik
tunnusjooned taanduvad  viiele  põhifaktorile. (1) avatus, (2) kohusetunne/meelekindlus, (3)
ekstravertsus, (4)  lahedus , seltsivus, (5) neurootilisus.
Kognitiiv-käitumuslikud teooriad –  A.  Bandura , J.Rotter rõhutavad sotsiaalse õppimise ja
sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemisel ja
koostegevuses. Edukogemus loob eduootuse, tsementeerib isiksust, teeb ta kindlamaks,
positiivsemaks, stabiilsemaks, kasvab enesega rahulolu. Kujunevad internaalsus ja
eksternaalsus kui isiksuse kontrollikeskme tüübid. Kujuneda võib õpitud abitus. Isiksust
oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil. (H.Witkin, R.  Gardner ) Otsitakse vastust
küsimustele, millised on need püsivad ja tüüpilised tunnetusmallid,  mille abil inimene
tõlgendab maailma, korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta ning tegevust,  tajub  enda
ja maailma suhteid, lahendab eluprobleeme. Olulisemad mõõtmed on sõltuvus väljast,
korraarmastus, otsinguulatus, nivelleerimistendents (kas kaldutakse  otsima   sarnasust  või
rõhutama erinevust), kahemõttelisuse taluvus.
Humanistlikud –  ja fenomenoloogilised teooriad. C.Roger, A.Maslow  rõhutavad isiksuse
unikaalsust ja arenemisvõimelisust.  Toetatakse ja suunatakse isiksuse arengut
eneseaktualisatsioonile ja –teostusele läbi mitmete arenguetappide. Indiviid areneb
madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kui tippelamuseni välja.  Kesksel  kohal on
ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine  enesesse  ja isku elukäiku
35
determineeriv enesekonseptsioon. Olulised on empaatia, kõrvalseisjate toetus, tegude
heakskiit.
Intelligentsustestid –  ühe populaarse ütluse järgi on  intelligentsus  tegelikult
kohanemisvõime uudsetes oludes. Testide pioneeriks on A.Binet.
IQ – intelligentsus kvootsient.
Valiidsus  – millisel määral test mõõdab just nimelt seda, milleks ta on ette nähtud.
Reliaablus  –  garanteerib stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused.
Intelligentsuse  faktorid  – Spearmani arvates 2 tüüpi faktorid: üldandekuse faktor (g-faktor)
ja erinevad spetsiaalfaktorid (s-factors)
Voolav ja  kristalliseerunud  intelligentsus – Probleemide lahendamise võime ja
mõtlemiskiirus ja omandatud ja settinud teadmised-kogemused.
Isiksusetestid :
Objektiivsed – küsimustikud, mille vastuseid saab tõelevastavuse seisukohalt kontrollida.
MMPI
Projektiivsed – ei saa sedastada kas vastus on õige või vale. Testiküsimused esitatakse
tajutava materjalina.
Agressiivsused teooriad –  agressiivsuse väljendumine sõltub (1) agressiivsete impulsside
enda tugevusest, (2) nende impulsside avaldumist piiravate ja pidurdavate
kontrollmehhanismide efektiivsusest. Piirangumehhanismideks on sotsiaalne teadvus koos
moraalinormidega, empaatiavõime ja-tunne, hirm karistuse ees, süütunne.
Instinktiteooriad –  seal eristame etoloogilisi ja psühhoanalüütilisi  teooriaid . Agressiivsust
käsitletakse kaasasündinud instinktina ja isiksuse motivatsioonisüsteemi püsiasukana.
Etoloogide arvates on  agressiivsusel   kohastumuslik  väärtus. See tagab liigi kaitsmise ja
säilimise ning väljendub territoriaalsuses, piiratud ressursside eest võitlemises, tugevamate
isendite geenide edasi andmises. Agressiivsus pole hea ega paha ta lihtsalt on.
Instinktiteooria alahindab õppimise suurt osatähtsust. Freudi teoorias on agressiivsuse alged
peidus alateadvuses.  Adleri  õpetusest tulenevalt võib agressiivsus olla võimutungi
kaasnähtuseks.
Frustratsiooni-agressiooni teooria –   J.Dollard ja N. Miller  rõhutavad, et lisaks instinktile on
agressiivsusel ka sotsiaalsed ja inimeste interaktsioonist tulenevad ajendid. Kõige
olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on takistused eesmärgipärasel
käitumisel. Agressioon tekib frustratsiooni pinnalt. Agressiooni vallandab tüüpiline
sündmuste ahel: (1)Eesmärgipärase tegevuse teele ilmub ootamatu  taksitus  (sageli teise
inimese poolt tekitatud), (2) takistust tajutakse kellegi poolt ettekavatsetuna, (3) tekib järsk
frustratsiooniseisund, (4) vallandub agressiivne reaktsioon. Agressiooni vallandumine on
36
seda  kindlam , mida lähemal frustreeritud isik oli eesmärgile ja mida vähem saab kahelda
kellegi sihilikus vahele segamises isiku eesmärgipärasele käitumisele. Kui tajuandmed
viitavad  juhusele või tahtmatult toimunud segamisele, agressioon summutatakse. Kui teise
inimese agressiivsust tajutakse põhjendatuna  surub  inimene agressiivsuse alla, kui
ebaõiglasena  vallandub agressioon kergemini.
Sotsiaalse õppimise teooria – A.Bandura. Teiste inimeste poolt korda  saadetud  agressiivsed
teod, kui nad ei vii järjekindlalt negatiivsetele tulemustele ja jäävad karistamata või esinevad
hoopiski meelelahutuslikus kontekstis, õpitakse pahatihti ära jäljendusõppe seesmiste
mehhanismide abil. Kui kõrvaltjälgitavad positiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis
võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki efektiivne.
Agressiivsust soodustavad tingimused –  anonüümsus ja deindividuatsioon. Ülerahvastatus
ja  tiheliolek . Kultuuride  segunemine ,  massimeedia  agressiivsusküllus, jpm.
Isiksuse patoloogia – on  valdkond , millega tegeleb eelkõige psühhiaatria.
Normi mõiste – normist välja langemist iseloomustavad üldiselt (1) nähtuse harvaesinevus,
(2) sobimatus konteksti, (3) isiklikud kannatused või vaevused
Häired – ärevushäired, foobiad, dissotsiatiivsed häired ( kahestumine ,  identiteet ),
somatoformsed (hüpohondria), meeleoluhäired,  skisofreenia , eraklikkus, nartsissis,
antisotsiaalsed isiksusehäired, sõltuvused-
Hoiakud – hoiak on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse
suhtumuslikke, sotsiaalseid hoiakuid ning sättumuslikke hoiakuid (võivad toimida
eelteadvuslikult ning vormida ja kallutada lisaks suhtumisele ka tajusid ja motoorseid
toiminguid. Kui tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel kavatsusel lootust
edule siis, kui suudetakse ennekõike muuta vastavaid hoiakuid. Hoiakud ennustavad teatud
kindlat käitumist. Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevused ja psühholoogilise
ökonoomia.
Hoiaku komponendid:
Afektiivne -  mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas ta hindab seda positiivselt,
neutraalselt või negatiivselt.
Kognitiivne –  tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, tema objektiivne  määratlus
Käitumuslik –  kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile, millised on tema toimingud
selle suhtes
Hoiakute funktsioonid – hoiak on motivatsiooniline nähtus, tal on ka kognitiivne funktsioon,
sest inimene püüab asjadest ja sündmustest luua kooskõlalist süsteemi. Ekspressiivne
funktsioon –väljendab isiksust ja kirjeldab tema omadusi. Kohastumuslik funktsioon –
sotsiaalselt soovitavaid suhtumusi väljendades saame kasulikke reageeringuid.
37
Kommunikatiivne funktsioon – hoiak aitab suhelda ja teavet vahendada.
Kognitiivse  dissonantsi  teooria –  L.Festinger Kognitiivne  dissonants  ehk tunnetuslik
ebakõla . Kõik isiksuse tunnetusühikud kalduvad kujundama omavahel kooskõlalist,
mittevastuolulist süsteemi.. vastuolulise uue teabe  ilmnemisel  seda kas ei märgata,
unustatakse kiiresti, moonutatakse tajus vastavalt juba olemasolevatele hoiakutele ja
tõekspidamistele või leitakse põhjendusi, miks see uus teave ei ole märkimisväärne.
Hoiakute mõõtmine –  kõige levinumaks on teatud hinnanguskaalade kasutamine.  Likerti
skaala. („Täiesti nõus“, „nõus“, „ei oska öelda“, „ei ole nõus“, „kategooriliselt pole nõus“.
38
39