Bachmann ja Maruste (1)

I OSA
PSÜHHOLOOGIA ÜLDKÜSIMUSI
PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR
Teema 1
Psühholoogia – on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest.
Eelteaduslik – Elutarkus , elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Märkimisväärne osa EP teadmistest ei ole verbaalselt edastatav .
Filosoofiline – põhifunktsioon on tegevuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks., oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede genereerimine.
Teaduslik – Eristavaks jooneks teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine
Teoreetiline – metoodiliselt ja sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks.
Rakenduslik – kasutab saadud teavet konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks
KOLM VAALA – filosoofia, neurofüsiloogia ja matemaatika .
Psüühika – väljendub objektiivse tegelikkusetunnetamise võimes, on närvisüsteemi ja aju tegevuse tulemus, selle funktsioon.
Psüühilised protsessid – vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, mis avaldub:

Tunnetusprotsessidena ( aistingud , tajud , tähelepanuprotsessid, kujutlus , mäluprotsessid, mõtlemine)

Emotsionaalsete protsessidena,

Toiminguid käivitavate ja suunavate protsessidena
Psüühilised protsessid algavad, kestavad teatud aja ja siis lõppevad või vaibuvad teadvustamata tasandile . (Nt. meenub midagi ja mõtleb sellele, tunneb midagi (rõõmu, viha), seejärel aga unustab.
Psüühilised seisundid – inimese üldine aktiivsuse tase, olek, psüühiliste protsesside kulgemise eripära, meeleolu. Nt. Reipus, loidus. Seisundid on lühema- või pikemaaegsed, vähem teadvustatud või selgemini teadvustatud ning avaldavad olulist mõju psüühilise tegevuse produktiivsusele ja kvaliteedile.
Psüühilised omadused – konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned . Iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, püsivuse, muutlikkuse, aktiivsuse taseme, mahu, suunitluse jm. seisukohalt. Nt võimed, temperament , iseloom, isiksuse suundus (vajadused, huvid, väärtussüsteem, ideaalid). Nad on teatud potentsiaaliks või eelduseks , mis lubab ennustada käitumist või reageerimisviisi.
Hüpotees – püstitatakse uuritava nähtuse omaduste kohta -> professionaalsete meetodite abil kogutakse teadusfaktid, mis võimaldavad nende omaduste kohta midagi öelda -> kontrollitakse kas faktid on seaduspärased ja tulenevad tegelikult meie poolt uuritavast (uuring on valiidne ning tulemust põhjustab meid huvitanud muutuja – st fakt pole artefakt ) -> faktid üldistatakse ja tehakse järeldused teooria paikapidavuse või muutmisvajaduse kohta -> uue teooria või teooria arendatud variandi kontrollimiseks püstitatakse uus hüpotees.
Uurimismeetodite reliaablusnõue – sama meetod peab andma samades või väga lähedastes tingimustes sama või väga lähedase tulemuse ka uuesti rakendatuna.
Eksperiment – Võimaldab manipulatsioonide abil selgitada põhjus-tagajärg seose. Laboratoorne eksperiment, loomulik eksperiment (uuritav on tavapärases tegevuskeskkonnas)
Sõltumatu muutuja ja sõltuv muutuja – Müra on sõltumatu muutuja ja selle toimel aste leidvad muutused tähelepanuülesande täitmisel on sõltuvad muutujad
Vaatlus – süstemaatiline jälgimine eesmärgiga seletada, kirjeldada.
Introspektsioon (enese) ja ekstrospektrioon ( teiste) vaatlus.
Retrospektisoon on enese tagantjärele uurimine .
Ideid vaatluse korraldamiseks. Eelnevalt määratletakse käitumise kategooriad, mis uurija arvamuse kohaselt aitavad selgitada teda huvitavat psüühilist nähtust. Arvestada vaatleja mõjuga (nt. subjektiivsus , tähelepanu kõikumine, väsimus, ootused), materjali salvestamine (nt. lindistamine, pildistamine , üles kirjutamine). Mitme vaatleja haaramist vaatlusesse
Vestlus – Intervjuu , küsitlus.
Küsitlus - kirjalik ja suuline (intervjuu)
Küsitlusele eelneb eeltöö, mille käigus luuakse küsimustik.

• sõnad
  
• lausete pikkus
  
• küsimuste järjekord (tundlikud teemad)
  
• küsimuste hulk
  
• valikvastused
  
• avatud küsimused
  
• intervjueerija mõjud (välimus, hääl, sugu, rahvus, vanus jms)
  
• küsitletava mõjud (nt. vanus, motivatsioon ) küsimustele vastamise tingimused
  

Test – Sisaldavad ülesandeid või küsimusi, millele tuleb vastata (nt. intelligentsustestid, isiksusetestid). Tulemusi hinnatakse varem määratud normide põhjal. Nt on psühhodiagnostilised testid võimekus-ja isiksusetestid.
Objektiivtestid – välistavad subjektiivsed arvamused.
Projektiivtestid – uuritav projitseerib end testi situatsiooni
Küsitlus, küsimustikud - temperamendi ja isiksuse karakteritestid ja isiksuse suunduse tekstid (huvid, kalduvused, hoiakud väärtusorientatsiooni selgitamiseks)
Üldpsühholoogia – universaalseid, normaalse inimese psüühika ja käitumise seaduspärasused
Psühhodiagnostika – püüab mõõtmise teel kindlaks teha inimeste individuaalseid iseärasusi.
Psühhofüsioloogia – uurib psüühiliste ja füsioloogiliste protsesside vahekorda , psüühika ja käitumise psühholoogilisi aluseid.
Psühhofüüsika - tunnetusprotsesside – aistingute, taju, tähelepanu – mõõtmise põhivaldkond
Sotsiaalpsühholoogia – suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru
Diferentsiaalpsühholoogia – üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal.
Arengupsühholoogia – uurib arengust tulenevaid psüühilisis protsesse
Patopsühholoogia – psühholoogiliselt haigete inimeste uurimine
Kognitiivne psühholoogia – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine
Eksperimentaalpsühholoogia – kui haru, milles arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogia harudes
Positiivne korrelatsioon — ühe suuruse kasvades teine suurus samuti kasvab.
Negatiivne korrelatsioon — ühe suuruse kasvades teine suurus kahaneb.
PSÜHHOLOOGIA ARENGULUGU
Teema 2
Animism – esemete ja olendite hingestamine. Usk hingede ümberkehastumisse ja hauatagusesse ellu ning vaimudesse ja deemonitesse. Esemetele ja olenditele omistatud hing näis olevat kehast sõltumatu ja määrav keha eksistentsi suhtes.
Idealistlik psühholoogia – Platon väitis, et hingel pole midagi ühist mateeriaga, on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas.
Materialistlik psühholoogia – Demokritos väitis, et ka hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi. Inimene tunnetab maailma meelte abil, millele avaldavad oma mõju välismaailma esemete aatomid .
Dualistlik psühholoogia – Interaktiivse dualismi seisukoht – vaim ja keha kui erinevad alged mõjutavad teineteist.
Psühhofüüsika – füüsiliste ärritajate ja nendele ärritajatele vastavate sensoorsete protsesside kvantitatiivsed seoseid käsitlev psühholoogia osa.. Objekti ja selle tekitatud aistingu vahekorra uurimine spetsiaalsetele mõõtmismeetoditele tuginedes.
Biheiviorism – suund mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ( Pavlov, Behterev) ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimises . 1913 ilmus Watsoni artikkel, kus psühholoogiat käsitleti teadusena käitumisest. Teadvust (must kast) psühholoogia ainena biheiviorism eitab, pidades selle objektiivset uurimist võimatuks. Käitumise uurimine taandub valemile S->R.
Geštaltpsühholoogia – Koffka , Köhler, Wertheimer. Arenes reaktsioonina introspektiivsele meetodile , biheiviorismile ja assotsiatsionismile. Lähtuti ideest , et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus , struktureeritus. Tervik on primaarne, osad sekundaarsed. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga., kontrastinähtusi, mõtlemist.
Psühhoanalüüs – Väljaspool psühholoogiateadust hinnatuna võib psühhoanalüüsi pidada psühholoogia mõjukaimaks suundumuseks. Oli algselt esmajoones meditsiiniline õpetus, mille peamiseks ülesandeks oli neurooside, eriti aga hüsteeriliste häirete ravimineneid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu. Hiljem on õpetus arenenud terveks kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib unenägusid, eksitoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jpm.
Freudism – Inimest ajendavaks jõuks on tungid ( instinktid ). Kaks peamist: eluinstinkt, mis samastub sugutungiga ja surmainstinkt ehk hävitamise instinkt . Nende kahe jõu vastastikune võitlus. Elu on paradoksaalsel kombel surma teenistuses. Täitmata soovide ja realiseerimata tungide alateadvuses olev, allasurutud energia võib olla neurooside, kuritegude jt eksitoimingute, unenägude põhjustajaks, samuti loova aktiivsuse lätteks – eriti kunstis. Freud jagas isiksuse kolmeks põhimõtteliseks osaks: „tema“ (id), „mina“ (ego) ja „ülemina“ ( super -ego) ning seostas neid mitmel viisilvastavalt ebateadliku, eelteadvusliku ja teadvuslikuga psüühikas.
Neofreudism – pöördub sugutungi kõrval või selle asemel ka teiste inimest liikuma panevate jõudude poole.. Adler nimetas võimutungi, tahet vägivaldsusele. Vägevuspüüde vastandiks on alaväärsus tunne. Inimese psüühilised protsessid ja tegevuse motiivid on determineeritud nende kahe vastandi omavahelisest toimest.. Väga oluline saavutuste „mootor“ on püüd ületada alaväärsus kompleksi. Fromm huvitus psüühilise ja sotsiaalse teguri vahekorrast (individualiseerimine, eraldumine.
Analüütiline psühholoogia – Jung , määravaks saab mitteseksuaalne elujõud. Alateadvuses on kaheks liikumapanevaks jõuks allasurutud isikliku elu sündmused ja kollektiivse alateadvuse arhetüübid. Jungi teeneks on introvertsuse ja ekstravertsuse kasutusele võtmine, assotsiatsiooni testide loomine ja sümbolite psühholiigiline analüüs. Küsitavusteks müstitsism, apriorism aga ka valdav spekulatiivsus. ( Aprioorne - põhimõtteline, enne olukorraga tutvumist, ette omaks võetud)
Humanistlik psühholoogia – Rogers, Maslow , May mitte niivõrd inimeste uurimine vaid abistamine . Aidata inimesel realiseerida temas talles olev arengupotentsiaal. Toetuvad vestlusele ja vaatlusele, kasutavad harva eksperimenti.
Kognitiivne psühholoogia – tänapäeva juhtiv suundumus kujunes välja 1950.-1980. aastatel. Eksperimentaalpsühholoogia meetodil põhinev paradigma. Helmholtzi ratsionalistlik käsitlus psüühikast. Teadmised ja kogemused ei teki otse, vaid eeldavad andmete kui eelduste põhjal järelduste ja üldistuste tegemist. Teatud mõttes konstrueerib inimene oma maailmapildi. Inimpsüühika teabetöötlus kui arvuti tarkvara programm. Õpetus sellest kuidas inimene võtab vastu, töötleb, muundab, säilitab ja kasutab informatsiooni. (Endel Tulving)
Informatsioonitöötlus – Taju-, tähelepanu-, kujutlus-, mälu-, mõtlemis-, otsustamis- ning liigutamisprotsessid viiakse ellu mitmetasandilise infotöötlussüsteemi poolt, mis kodeerib objektiivse maailma kohta käivat teavet sisemiste teabeesinduste (representatsioonide) vahendusel.
PSÜÜHIKA EVOLUTSIOONILISE TEKKE JA ARENGU LOODUSTEADUSLIK KÄSITLUS.
Teema 3
Ärritatavus – loomadele omane psüühikaeelne reageerimisvorm, mis ilmneb ärritajale lähenemisel või sellest eemaldumisel, sõltudes ärritaja (signaali) tähendusest. (tropism või taksis )
Difuusne närvisüsteem – Ainuõõssete üksikutest närvirakkudest koosnev närvisüsteem.
Ganglioosne närvisüsteem – tekkinud on närvirakkude juhtivkeskus.
Sensoorne staadium – on omane selgrootutele, eristatakse esemete üksikuid omadusi, puudub objekti kui mõtestatud terviku adumise võime. Ämblik tunneb võrgus vibratsiooni ja ründab kärbest, pannes nad ühte anumasse ämblik põgeneb.
Pertseptiivne staadium – tekib seoses KNS arenguga, võimalik on vastu võtta mitu ärritajat nii, et nende signaalid sünteesitakse representatsiooniks.
Instinkt – kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral.
Vermimine – oluliste mõjurite (vanemad, toit, vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus.. Nt järgnemisreaktsioon – vastsündinud isend hakkab järgnema esimesele suurele liikuvale objektile . Reaktsiooni kinnistumine toimub kord elus nn kriitilise arenguperioodi jooksul.
Kogemus – individuaalselt omandatud käitumisvorm, mis formeerub proovide ja vigade meetodil, kuid seda võib kujundada ka eesmärgipäraselt ja tahtlikult nt. dresseerimise teel. Ilma korduva kinnistamiseta kustub .
Intellektuaalne käitumine – kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskkonnatingimustele muutumisele. Oskus näha seoseid esemete vormide ning ruumiliste asendite vahel.
Teadvus – inimteadvus eeldab aju suurte poolkerade lateraalset spetsialiseerumist (sh. ühe poolkera kõnefunktsiooni kujunemist), kuid lisaks kindlasti veel ka ajutüve, keskaju ja vaheaju mittespetsiifiliste närvikeskuste aktiveerivat, virgutavat mõju ajukoorele.

Võime eristada tegelikkuse olulisis tunnuseid. Inimene vabaneb printsiibi „siin ja nüüd“ survest , tema vaimne tegevus omandab hetkel mõjuva keskkonna suhtes suhtelise iseseisvuse.

Eesmärgilisus. Planeerimine , iseenda ja teiste käitumise ettenägemine. Aja teadvustamine on inimeseks olemise võtmeküsimus.

Ühiskondlik-ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine. Inimpsüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas. Kui loom, kasvades üles kunstlikes tingimustes, isoleeritult loomakooslusest, säilitab üldiselt oma loomalikud omadused, siis inimene ei omanda ilma sotsiaalse keskkonnata peaaegu mitte mingisuguseid inimlikke omadusi.
Mitteteadvustunud psüühika – Inimese käitumist mõjustavad hulk ärritajaid ja psüühilisi nähtusi, millest osa jääb teadvuslikkuse piiri taha, olles mitteteadvustunud psüühika osa. Teadvusvälise psüühika hulka loetakse:

• TP keskmest välja jäänud, kui psüühikas töödeldud signaalid
  
• Vastureaktsioonid nõrkadele, mittetajutavatele, kuid reaalsetele ärritajatele.
  
• Kordamiste mõjul automatiseerunud liigutused
  
• Põhimõtteliselt kättesaadav info püsimälust (tuntud muusikud , lillesordid jt. Enamiku eluajast me neid teadvuses ei aktualiseeri. JPM.
  

Eneseteadvus – teadlikkus enese olemasolust ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. Eneseteadvuse kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse ja saavutuste võrdlemine teiste isikute, nende saavutuste ja tegevusega . Mõiste „teadvus“ ei ole samane mõistega „inimese psüühika“
Minapilt – Enesevaatlus, -analüüs, - kujutlus, -hinnang, enesele omistatud püüdlused.
Fenomeniline teadvus – teadvus taandatakse subjektiivsele elamusele (vahetule kogemusele) nt. emotsioon ,tajuelamus TP keskmes olev idee või kujund. Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu. Teadvuse seisundid erinevad oma selguse ja muljes esindatud teabe adekvaatsuse poolest.
Teadvuse kontiinum - Fenomeniline teadvus on vaadeldav teadvusseisundite kontiinumina, millel on alati mingi sisu.
PSÜÜHIKA NEUROTEADUSLIKUD ALUSED JA ONTOGENEES
Teema 4
Närvisüsteem – Inimese psüühiline tegevus, ehkki sisult sotsiaalselt ja praktiliselt determineeritud, on talitulikult sõltuv närvisüsteemist. Kaks peamist allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne (autonoomne) NS. NS konkreetseteks ülesanneteks on:

Väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine;

Erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid:

Närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
Somaatiline – juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks.
Tsentraalne – koosneb pea ja seljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ. Aju vahendab teadvuse sisu, mäluinformatsiooni, mõtlemist , taju, kujutlust , emotsioone jne., aga ka mitteteadvustatud psüühilisi protsesse.
Perifeerne – ehk piirde NS on pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes. Sensoorne allsüsteem on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades ärrituste vastuvõttu. Motoorne allsüsteem on liigutustesse ja liigutamisse puutuv, viib ellu reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust. Perifeerne NS on KNS-iga seotud väljasuunatud vahendajateks, mis on KNS kontrolli all.
Vegetatiivne e autonoomne – NS kaheks allsüsteemiks on sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem. Autonoomse NS talituse muutused võivad peegelduda inimese väliselt jälgitavates (sh tahtelisele kontrollile allumatutes) reaktsioonides ja nende tundmine on seetõttu suhtlemispraktikas oluline ja huvipakkuv. (viha reaktsioonile võib eelneda näo kahvatumine jms.)
Sümpaatiline – reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks (nt . ohuolukorras)
Parasümpaatiline – on NS osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist.
Aferentne – e sensoorne, juurdeviiv. Närvikiud juhivad närviimpulsse elunditest pea- ja seljaajusse.
Eferentne – KNS-ist lihaste, liigeste või muude efektorganite suunas. Närvid sisaldavad ka kiudusid. Need moodustavad eferentse närvisüsteemi, mis kannab närviimpulsse peaajust välja ja seljaaju kaudu üle kogu keha laiali. Närviimpulsid kutsuvad esile vastuse näärmetes, siseelundites, skeletilihastes ja ka veresoonte seintes olevates lihastes.
Sensoorne – on meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades ärrituste vastuvõttu.
Motoorne – . Motoorne allsüsteem on liigutustesse ja liigutamisse puutuv, viib ellu reageerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust.
Närvikiud – akson ja dendriit , Neuriit ehk akson ehk närvikiud on närviraku (neuroni) suhteliselt pikk jätke, mis juhib rakukehast tuleva elektrisignaali sünapsi kaudu teise närvirakku või elundisse. Dendriidid on rakukeha suhtes aferentsed, neid pidi liigub erutus rakukeha suunas. Aksonid juhivad erutusimpulsse rakukehast eemale, olles eferentsed.
Neuron – närvirakk koosneb: rakukeha, dendriidid ja aksonid. Retseptor – Väliskeskkonna muutust vahendava signaali esile kutsuvad rakud. On spetsialiseerunud kindlaliigiliste (kindla modaalsusega) ärrituste vastuvõtmiseks. (silma retseptor –valgus, kuulmisanalüsaatori retseptor – helilaine jne)
Sünaps – koht, kus ühe neuroni (närviraku) neuriit ehk akson puutub kokku järgmise neuroni dendriidi või rakukehaga või siis meeleelundi , lihas- või näärmerakuga.
Erutus ja pidurdus – kaks peamist psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks olevat närviprotsessi. Nende kombineerimisel erinevates NS allsüsteemides erinevatel tasemetel kujunebki organismi informatsioonirohke ja kohastumuslikult mõttekas tegevus.
Seaduspärasused:

Erutuse tase ja irradiatiivsus. Nii väga tugevad kui ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Nt. närviminek, tüli ülekasvamine ägestunud vaidluseks, mida saadavad füsioloogiliste protsesside kiirenemine (südame kloppimine), üldise motoorse aktiivsuse tõus (jalalt jalale tammumine, värisemine). Irradiatsioon tõstab märgatavalt ajukoore toonust, mis omakorda tõstab spetsiifilist tundlikust tähelepanu all oleva suhtes,

Erutuse kontsentratsioon. Nt. ohtlik situatsioon, mille möödudes inimene väliselt rahuneb , kuid mõtted keerlevad veel pikka aega juhtumi ümber.

Närviprotsesside vastastikune induktsioon . Erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. See suhe on pöördvõrdeline. Mida tugevam on keskuse erutus seda tugevam on teiste pidurdus. Nt afektiseisundis inimene ei märka enda ümberpeaaegu midagi muud kui erutuse põhjustaja. Lisaks on järjestikune induktsioon, mille puhul vahelduvad erutus- ja pidurdusprotsessid samas ajukeskused või –piirkonnas. Tugevale tööle järgneb puhkus, sellele omakorda virgus jne. (Hommik on õhtust targem )
Refleks – Refleks on tahtmatu neuromuskulaarne tegevus, mis on esile kutsutud määratletud stiimuli poolt. On kõigi NS-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele. Selle ilmnemist eeldavad organismi elutähtsad vajadused – toidumuretsemine, enesekaitse või vegetatiivsed refleksid.
Tingimatu refleks– e pärilik moodustab organismi kohanemisreaktsiooni aluse. Kõigil liigi isendeil stereotüüpne. TR kompleksidest moodustuvad instinktid.
Tingitud refleks–, kujunevad õppimise teel (klassikaline e assotsiatiivne õppimine) kogemuste põhjal sugenev harjumuslik kohanemisreaktsioon keskkonnatingimustele., Vähempüsiv, muutlik , paindlik või ajutine. (Pavlov)
Operantne õppimine – instrumentaalne . Efekti seadus: liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad. Edward L. Thorndike ( 1874 -1949) B.F. Skinner (1904-1990). Käitumist põhjustab vajadus reageerida teatud kindlal viisil. Alateadlik soov eelistada positiivset ja vältida negatiivset. Suutlikkus õppida oma tegevuse ja käitumise tagajärgedest. Tagajärgedeks on kinnitus ehk tasu või karistus . Õppimine toimub katse ja eksituse meetodil
Funktsionaalsed süsteemid – NS-i teatud funktsionaalsed blokid:

Ajukoore toonuse tagamine e energeetiline blokk . Info vastuvõtu ja toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukas elluviimine. Limbiline süsteem.

Informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk. Vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste teadmiste ja vilumuste kujundamiseks. Kukla kiiru ja oimusagarad .

Tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk. Vajalik adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks, eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks, tegevuse optimaalse strateegia ja taktika tagamiseks, tahteavalduseks. Oimusagarad.
Närviprotsesside jõud – Närvirakkude töövõime, NS-i koormusetaluvus. Kui jõud on ebapiisav, võivad tugevad ärritajad organismi kahjustada. Organism reageerib mitteadekvaatselt, ärrituse tähtsust üle- või alahinnates; võib esineda neuroose.
Närviprotsesside tasakaal – kirjeldab erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikust suhet.
Närviprotsesside liikuvus – üht tüüpi protsessi teisega asendumise kiirus. Oluline kiirel kohanemisel olukorra muutustega .
Yerkesi ja Dodsoni seadus – . selle järgi on erutuse tase seda kõrgem, mida: a) raskem ülesanne; b) enam orienteeritud lõpptulemusele; c) suurem koormus; d) lihtsam ülesanne.
Kõrgema närvitegevuse tüübid – intro - ja ekstraverstus. Tüüpilised omadused on kaasasündinud, vähemuutuvad ning on aluseks temperamendi väljakujunemisele.
Introvertsus – (valdavalt endasse tõmbunud, väheseltsivad, sisemaailmaga tegelemist eelistavad) Introvertset inimest iseloomustab keskmisest kõrgem KNS-i ehk aktivatsioon . Seetõttu on nad vastupidavamad püsitähelepanu eeldavates ülesannetes, kannatavad paremini rahustava toimega aineid, magamatust; neile mõjub ebasoodsamalt ergutav (kohv, emotsionaalne stress , avalikud esinemised ). Introverti ei tohiks vastutusrikaste tegemiste eel liialt üles kütta
Ekstravertsus – (realistlikum, seltsivam, agressiivsem, välismaailmaga tegelev) väsivad vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini, otsivad erutavamaid mõjureid ( seltskond , kohv, tegevus) taluvad halvemini magamatust, neile mõjub alkohol ebasoodsamalt – nii suhteliselt madal ajukoore toonus langeb veelgi alkoholi toimel, mis põhjustab enesekontrolli liigset alanemist. Ekstravertide ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam. Ekstraverti ei tohiks vastutusrikaste ülesannete eel liialt maha rahustada.
Aeglane ja kiire uni – Uneajast enamiku hõlmab aeglane e rahulik uni (80-85%) Uinumise järelpärast tunniajalist und algad kiire e paradoksaalne uni e REM uni, mis kordub keskmiselt 90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel umbes 5-20 minutiliste perioodidena.
Hüpnoos – unetaoline seisund, osaline uni
VAJADUSED JA MOTIIVID
Teema 5
Vajadus – käitumise determineeritus millestki , Vajadused on aktiivsuse algallikad. Vajadus e tarve on mingi elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine .
Orgaanilised vajadused – on sünnipärased tarbed elutegevuse esmatingimuste – vee, õhu, toidu, puhkuse jms järele. Ka enese- ja liigisäilitamise tung.
Funktsioonivajadused – on esmased tarbed meelelise tunnetuse ja aktiivsuse järele, s.o vajadus näha, kuulda, liikuda , toimuda. Ka orienteerumisrefleks, vabaduserefleks ja lastel mängutarve. Võib tekkida sensoorne nälg.
Sotsiaalsed vajadused – Eneseteostus , suhtlemine , prestiiž jms tarbed.
Vaimsed vajadused – üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise , nähtuste mõtestamise, loomingu vajadus
Esteetilised vajadused – Püüdlus ilusa, harmooniline, kauni ja maitseka järele.
Iga kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui madalama taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldunud. (Sellel käsitlusel on ka puudused)
Motivatsioon – neurofüsioloogiline seisund mille vajaduse esile kutsub. Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus.
Motiiv – on tunnetatud, arusaadud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise aktiivsus – motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusse.
Motiivide konflikt – A eeldab vajadust valida kahe või enama võrdselt positiivse alternatiivi vahel. B eeldab vajadust valida kahe või enama võrdselt negatiivse alternatiivi vahel. C on salakaval. Valida tuleb lähenemispüüde ja eemaldumispüüde vahel, kuna samal objektil on nii negatiivseid kui positiivseid külgi.
Motivatsiooniseisundid – huvi, soov, püüdlused. Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi –väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv. Nt. kui toimub rünnak ja mõni inimene juhindub reaktsioonides enese alalhoiul, teisel domineerib kodanikukohuse humanistlik vajadus, kolmas tasub omakasu lõikamise võimalust. Motivatsiooniseisundid on:

• Hoiakud, seadumused ,
  
• Soovid,
  
• Kavatsused
  
• Huvid,
  
• Veendumused ja tõekspidamised,
  
• Püüdlused,
  
• Kiindumused,
  
• Kired,
  

Hoiakud – on püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. Võib olla emotsionaalne poolt- või vastureaktsioon , pos. või neg. Hinnang, suhtumine teatud tegevusse või nähtusse, üks või teine tajuvariant, üks või teine liigutus jne. Oluline hoiaku funktsioon on ego-kaitse. Hoiaku komponentideks on (1) kognitiivne (teadlik uskumus või tõekspidamine), (2) afektiivne (nt hoiakuvastane tegevus vihastab), (3) käitumuslik/instrumentaalne ( toimingud vastavalt hoiakutele).
Sotsiaalne hoiak ( attitude ) on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav predispositsioon, seevastu sättumus (set) on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil.
Hoiakute-sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
II osa
TUNNETUSPROTSESSID
AISTINGUD
Teema 6
Tunnetusprotsessid – e psüühilise tegevuse vormid:
Aisting – on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess. On meelelise tunnetuse lihtsaimaks vormiks, milles antakse välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet: raskus, temperatuur, värv, heledus, valjus, suurus, maitse, lõhn jne.
Taju Mälu Tähelepanu Kujutlus Mõtlemine Fantaasia
Tunnetusprotsessid liigituvad sõltuvalt sisust:
Sensoorsed – kajastavad esemete ja nähtuste üksikomadusi. Protsessi psüühiline tulemus on aisting.
Pertseptiivsed – tegelikkuse esemete ja nähtuste terviklik vaimne esindamine . Psüühilist tulemit nimetatakse tajuks.
Mnestilised – tunnetatust luuakse mälukujundid.
Intellektuaalsed – mõtlemisprotsessid, milles kajastuvad esemete ja nähtuste seosed, varjatud ja vahetult mitte antud omadused.
Meeleline tunnetuse – moodustavad aistingud, tajud ja kujutlused, MT-sele järgnevad tunnetusprotsessid omandavad kvalitatiivse eripära.
Loogiline tunnetus –rajaneb meelelise tunnetuse andmetel ja on vahendatud meelelise tunnetusega mälu- ja tähelepanuprotsesside kaasabil.
Ärritaja – Meeleorganile mõjuja
Erutus – ärritusel tekkiv närviprotsess.
Retseptor – tundenärvi lõpmed
Analüsaatori – moodustavad (1) tundenärvi lõpmed e retseptorid kehapinnal, spets. meeleorganeis ( silm ,kõrv) või siseorganeis (2) närviimpulssi edasi kandvad närvikiud, (3) erutust töötlevad peaasju osad.
Aistingud – Nägemis -, kuulmis -, kompimis-, maitsmis-, haistmisaistingud. (tänapäeval loendatud 20)
Kontaktsed – taktiilsed (kombitav) ja maitsmisaistingud, puudutus
Distantsed – nägemine, kuulmine , haistmine .
Eksterotseptiivsed aistingud– retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine )
Interotseptiivsed aistingud – retseptorid asuvad siseorganeis ja näärmeis (nälja-, kehatemperatuuri-, tasakaalu jmt aistingud)
Propriotseptiivsed – retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisis ja staatilisi asitingud.
Tundlikkus – ei ole püsiv, vaid kõigub (fluktueerib)
Läved, absoluutsed läved – ärritaja minimaalne mõjumäär, mis kutsub veel esile aistingu, nimetatakse tundlikkuse alumiseks absoluutseks läveks. Ärritaja maksimaalne mõjumäär, mis tekitab adekvaatse aistingu nimetatakse tundlikkuse ülemiseks absoluutseks läveks. Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhtes – mida madalam on lävi seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi.
Eristusläved – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab vaevumärgatava erinevused aistinguis. ( Weber - Fechneri seadus Et saada võrdselt vaevumärgatavat juurdekasvu raskustundes, peame algraskusele 3 kg lisama rohkem kui algraskusele 2 kg)
Signaalide avastamise teooria – SAT, lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub ärritaja tugevusest ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes „mängivad kaasa“ nii sensoorsed kui ka otsuse vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid.
Aistingu latents – e viivis . Aisting on ajaline protsess, ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, edasikandumine, töötlemine ja tunnetamine mingi konkreetse aistinguna võtab aega. Eeldused on sel ajal reaalselt olemas, kuid teadvustamata. See on aistingu latentne periood. Erinevate aistinguliikide puhul on see erinev.
Adaptsioon – analüsaatori tundlikkuse muutumises on eriline koht adaptsioonile. – meeleorgani tundlikkuse muutumine pikema aegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. (silmade kohanemine pimedusega jms)
Positiivne adaptsioon – tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel – näiteks pimedusadaptsioon; kuulmisadaptsioon vaikuses viibimisel.
Negatiivne adaptsioon – Aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine kestval või tugeval ärritusel (riidesoleku tunne puudub puuteaistingu näol, rock-kontserdilt tulles ei märka linnulaulu; pimedas tulega pimestamine vastutuleva sõiduki poolt kutsub esile lühiajalise funktsionaalse pimeduse)
Selektiivne adaptsioon – kestev valikuline kokkupuude mingi üht laadi ärritaja või keskkonnatunnetusega. Tekivad sensoorsed järelefektid. (rongisõit vaguniaknast vaadates ja seisma jäädes, taktiilselt – laubale tõstetud prillide otsimine, ka haistmisaistingud adapteeruvad kiiresti)
Sünesteesia – mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas (teises modaalsuses) Nt kollane ja punane värvitooniga kaasneb soojusaisting jms.
Kontrast – vastandlikkus, vastandini ulatuv teistsugusus või terav erinevus. Intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel. (hapu jook tundub pärast magusat hapum kui muidu; pärast külma tundub soe kuumana jne.
Daltonism – värvusnägemist tagavate retseptorite süsteem töötab nõrgalt või mittetasakaalustatult, mistõttu eristatakse värvusi halvasti.
Kanapimedus – häiritud on akromaatilist nägemist tagavkepikeste süsteem silma võrkkestas ja see häirib nägemist hämaras.
PERTSEPTIIVSED TUNNETUSPROTSESSID
TAJU
Teema 7
Taju – on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tajumisprotsesside vahendusel tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne tajukujund. See on kompleksne protsess, mis tugineb aistingule, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Pertseptiivne tegevus – tajumine on pertseptiivsete tegevuste süsteem, kompimine, esemeline tegevus ja liikumine
Terviklikkus –
Produktiivsus –
Nägemistaju –
Kuulmistaju –
Kompimistaju –
Liigutustaju –
Maitsmistaju –
Haistmistaju –
Vaatlus – tajumine võib olla eesmärgipärane, ettekavatsetud, tahte osavõtul toimuv ning teadlikult organiseeritud.
Taju mõtestatus – tajutava teadlikustamine, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse mõistmisega. Kui tajul puudub mõtestatud, st inimene ei oska paigutada tajutavat talle tuttava kategooria alla ega seda seletada jääb tajutav fooniks ega eraldu objektina.
Üldistav – taju on tervik, mis saadakse esemete üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel. Lihtsaim aste äratundmine. Üldistav äratundmine: see on tool
Eristav – See on biidermeieri stiilis tool. Eristav äratundmine on äratundmise kõrgem aste, kus tuleb lähtuda objekti eritunnustest.
Taju valivus – ambivalentsete kujundite puhul aistingute jaoks muutumatust füüsiliste ärritajate hulgast eraldab taju välja kord ühe kord teise tõlgenduse ja objekti. Teatud esemete ja tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete või tunnuste mitmekesisusest. Valivus on tihedalt seotud tähelepanuga.
Objekt ja foon – Selgemini eristuv on taju objekt ja tahaplaanile jääv on taju foon.. Valivuse füsioloogiliseks aluseks on ajukoore mingi keskuse erutuse domineerimine , või siis teatud ajukoore struktuuride neuronite valikuline sünkroonne impulsatsioonisageduse suurenemine ja vähenemine.
Apertseptsioon – Taju sisu ja suunitluse sõltuvus tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest (vilunud maletaja, mees märkab filmis/pildil automarki, naine inimese riietust ja meiki )
Ajutine apertseptsioon – on tingitud inimese psüühilisest seisundist taju momendil –meelolu, aktiivsus, ootus- ja on vahelduv
Taju konstantsus – on esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse , suuna jmt) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne , kohtuksime igal sammul tajumistingimuste muutudes uute, meile senitundmatute või tuntud, kui moonutatud esemetega ning lakkaksime ära tundmast või oskamast kasutada seda, mida varem tundsime ja kasutasime. (keegi ei pea kauguses paistvat inimest päkapikuks või putukaks, kuigi näiv võimalus selleks on olemas)
Ökoloogiline põhjendatus – nt eelkõige keskkonna võimaldavused –see mida üks või teine objekt võimaldab teha, kuidas neid kasutada, mida neilt oodata. ( Põõsas pakub varju, süüa, korvi valmistamiseks materjali; kivi saab visata , ehitada, kasutada raskuseks jpm)
Illusioonid – moonutatud tajud ehk väärtajud. Tekkepõhjused võivad olla füüsikalised, füsioloogilised või psühholoogilised. Illusioon tekib tavaliselt objektiivsete mõjurite teatud seoses; väljaspool seda seost tajutakse nt võrdseid sirglõike või kujundeid võrdsetena, illusiooni kontekstis näivad nad aga ebavõrdsed.
Hallutsinatsioonid – haigusliku seisundi korral võib tekkida vastava välisärrituseta taju. Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem ja haige ei väida, et tema tajuelamuses esinduv reaalselt eksisteerib.
Kausaalne atributsioon – on teise inimese käitumise põhjuse ja motiivide subjektiivne interpreteerimine tajumisel, sageli toimub see poolteadlikult, automaatselt; on lähedane intuitsioonile, mis ei pruugi õige olla, kuid teisalt võib anda üllatavalt täpseid tulemusi. KA efektide lähtekohtadeks on: (1) inimesed ei piirdu üksteist tajudes välisel vaatlusel saadud andmetega ning püüdlevad põhjuste väljatoomisele ja järeldustele tajuva isiksuse omaduste kohta; (2) kuna välise vaatlusega saadud andmestik on tavaliselt sisukateks ja veenvateks ostusteks ebapiisav, omistab vaatleja jälgitavale tõenäolised käitumise põhjused ja isiksuseomadused ; (3) selline interpretatsioon mõjustab oluliselt vaatleja/ hindaja enda käitumist. Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat informatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajadustele ja hoiakutele neid toetavas suunas.
Identifikatsioon – teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuste kaudu
Refleksioon – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse sisseelamise vahendusel
Empaatia – mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kaudu
Stereotüüp – stereotüpiseerimine, teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotsiaalse grupi esindajast. Lähtutakse ka inimese välimusest kui teatud tüübi esindajast.
Aktsentueerimine – Sõltuvalt konkreetsest kasvu- ja elutingimustest õpib inimene pidama ühtesid asju, nähtusi, omadusi, väärtusi teistest olulisemateks, õpib neid eelistama ja vastavalt sellele tajuma ka teisi inimesi. Neid inimesi, kes on meile meelepärased hindame kõrgemalt ja vastupidi.
Projektsioon – alateadlik tendents tajuda iseenda ebasoovitavaid, halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi teise inimese omadustena, neid üle kanda, projitseerida teisele inimesele. (Nt teise inimese tagarääkimine, halvustamine, et iseenda silmis parem välja näha)
Sotsiaalne stereotüüp – Professor on hajameelne, tudeng elurõõmus, traktorist joodik jne.
Järjestuse efekt – ebatäieliku ja vastukäiva informatsiooni puhul avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju need andmed, mis on saanud järjekorras esimesena. Esmamulje on mõjus.
Oreool ( haloefekt ) – teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja tegude tajumisele ja hindamisele. Tekib informatsiooni defitsiidi olukorras.
Positiivne oreool – kui esma - või üldmulje on juba kujunenud hea, siis kaldutakse nägema peamiselt positiivset., tegusid ja omadusi kiputakse ülehindama, negatiivseid omadusi alahindama ja õigustama, neid ei märgata.
Negatiivne oreool – võimendub tendentslikult halb, hea aga jäetakse tahaplaanile, seda ei hinnata ega märgata. NN musta lamba või valge varese fenomen.
Ajataju – aluseks on tsüklilisus looduses – päeva ja öö, ning aastaaegade vaheldumine , rütmilisus organismis ja objektiivne järgnevus sündmustes. Eristama peab objektiivset ja subjektiivset aega.
MNESTILISED TUNNETUSPROTSESSID
MÄLU
Teema 8
DNA, RNA – DNA on päritava mälu kandja, RNA on ontogeneetilise, elujooksul kujuneva individuaalse mälu üheks kandjaks.
Konsolideerumine – tugevasti koonduma, tihedalt liituma . Biokeemiline protsess, mis on püsimälu jälje moodustamise aluseks. Värskelt tekkinud närvierutus ei fikseeru kohe, vaid selleks kulub konsolideerumisaeg, mis võib ulatud 15 sekundist kuni 30 minutini. Tavaliselt 10-15 minutit. Kui K perioodi jooksul aju talitust järsult häirida, siis efektiivset mälujälge ei teki.
Meeldejätmine/omandamine – tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel. Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid .
Assotsiatsioonid – Ühe nähtuse või tunnetusühiku aktualiseerumine psüühikas kutsub esile ka teise aktualiseerimise.
Assotsiatiivne eksperiment – Carl Gustav Jungi projektiivtesti vorm isiksuse varjatud afektiivsete komplekside väljaselgitamiseks. (ütled kass vastab koer, ütled lumi vastab valge )
Tahteline omandamine , Tahtmatu omandamine
Mnemotehnika /mnemoonika – omandamist hõlbustab meeldejätmisoskus. Nt „ kohtade meetod“.
Mälu maht – vahetu mälu maht: täiesti uue või omavahel mõtteliselt seostamata materjali (arvud, sõnad, terminid võõrsõnad) omandamisvõime.
„ maagiline arv“ – NN maagiline arv 7+_2 näitab infoühikute hulka, mida inimesed on võimelised vahetus mälus säilitama.
Komp (känk) – psühholoogiline infosisaldusühik. Ühe komba infosisaldus võib varieeruda: tähtis on see, et isiku jaoks on tegemist ühe mõtestatud tervikuga . (sõna, sümbol, lühend, tuttava tänava vaade pildil jne).
Säilitamine – Kui mälu ei kahjustu, võib säilimine olla väga kestev. Säilitamine on uue lisamise ja vana taandamise protsess.
Repressioon – mälust tõrjutakse välja ebameeldiv, isiksust kahjustav ja traumeeriv, et psüühikale puhkust anda ja mitte seda lõhestada.
Organisatsioon , skeem – uut infot ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub vanaga, suubub nn organiseeritud skeemi.
Retroaktiivne interferents - eelneva info unustamine uue info vastuvõtmise mõjul
Proaktiivne pidurdus – vastupidine protsess – eelneva info häiriv mõju uue info omandamisel
Negatiivne induktsioon – kutsuvad esile intensiivsed kõrvalärritajad omandamise ajal. (koosoleku ajal õnnetusest teada saamine ja suutmatus seejärel infot säilitada vastu võtta)
Reprodutseerimine (ammutamine) – mälust ammutamine. Iseendale reprodutseeritakse kujutlusena helidest, värvidest, esemeist, olendeist situatsioonidest jms. Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest, kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes varasema omandamise tingimustega või mitte. Rep. On parem joobeseisundis kui õppimine toimus joobeseisundis.
Äratundmine – passiivne mitteteadvuslik protsess, mis teadvustub tagajärjena – tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena. Sellel põhineb meie igapäevane orienteerumine ümbritsevas. Seda ei planeerita ette, toimub spontaanselt. Tuginetakse tajukujunditele.
Meenutamine – materjal aktualiseerub kergesti. Edukus sõltub sellest, kuivõrd selgelt ja täpselt on püstitatud reprodutseerimisülesanne ja kuivõrd see on teadvustatud. Põhisisuks on teadlik materjali väljatoomine püsimälust ja selle üleviimine operatiivmällu.
Reministsents – teatava aja möödumisel omandamisest on reprodutseerimine täielikum ja täpsem kui kohe peale omandamist. Toimub kristalliseerumine , selginemine, mille haripunkt saabub 12-14 tundi peale omandamist. Sageli esineb reministsentsi lastel.
MÄLULIIGID
Motoorne – liikumismälu iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevustes.
Emotsionaalne – tundmuste vahendus . Esineb vähestel inimestel.
Kujundiline – rajaneb heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi ja proportsiooni, harmoonia jmt. salvestamisvõimes ja reprodutseerimises.
Sõnalis-loogiline – keele vahendusel antud mõtted.
Sensoorne (ülilühiajaline) mälu – ikooniline mälu. vähem kui üks (1) sekundi vältel säilitatud tundeorganeist saabuva info töötlemistulemus. Ikooniline sensoorne ja kajaline sensoorne mälu. „ Peegel “, mis läheb kiiresti üsna udusemaks.
Lühimälu – on mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganistest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses ja selle perifeerias käepärasena, aktualiseerituna.. Taktikaline mälu.. Mehhanismiks on püsimälu tunnetusühikute valikuline aktivatsioon, mis toimub tähelepanumehhanismide kontrolli all. (telefoni number meeles peale vahelesegamist aga mitte kauaks). Info esineb lühimälus verbaalselt, semantiliselt (mõistetakse tähendusi), abstraktsete sekkidena, sümbolitena, tinglike koodidena. Mälujälje loomine 4-12 sek, kestus seesmise ülekordamisega minuteid ja tunde.
Püsimälu – talletatakse materjal millel on n-ö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega. Info viimiseks lühimälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine, seostamine varasemaga või siis tugevad elamused . Kestus on mõõdetav inimese elueaga.
Semantilise mälustruktuuri mudel - LIND suudab lennata on suled, kanaarilind laulab on kollane jaanalind on suur ei suuda lennata.
Protseduurimälu – aluseks vilumusele (jalgaratta sõit, masinakirjaoskus, tantsuoskus). On efektiivne, kord ujuma õppides see ei unune, kuid tunnetuslikult mittetransperantne. Te ei suuda kirjeldada, kuidas täpselt leiate arvutiklaviatuuril õiged klahvid.
Semantiline mälu – mõisted reeglid, abstraktsed printsiibid, tagab keele mõistmise, on organiseeritud teadmine sõnadest, nende seostest, tähendustest. Ei registreeri esemete tajutavaid kvaliteete. Juurdepääs S-mällu on sageli hetkeline, vahetu – sõnu ja lauseid mõistad kohe neid kuuldes ja lugedes . Ent suur osa s-mälust on igal hetkel mitteaktiivne „varjusurmas“ kuigi esimese vajaduse peale valmis „ärkama“. S-mälu on püsiv ja unustamine on vähene.
Episoodiline mälu – sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel, ta on n-ö autograafiline (isiklik). E-mälus on pidevalt midagi aktiveeritud; ta muutub pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul konkreetse elu poolt püstitatud olukordades orienteeruda. Konkreetse indiviidi eluseigad meenuvad episoodilise mälu vahendusel. Unustamine on kiire, mida enam on uut infot, seda tugevam unustamine.
Operatiivmälu – töömälu. Põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesannete täitmiseks. Osisteks on (1) ruumilis-visuaalne „visanditahvel“, milles talletatakse vahetu kujundiline info üldistatud kujul (skeemidena), (2) hääldusring mälus oleva sõnalise teabe ülekordamiseks, (3) tsentraalne täideviiv süsteem, mis kujutab endast suunatud tähelepanumehhanismi, mille abil kontrollitakse infovoogude valikuid ja kulgu töömälus ja selle allsüsteemide vahel ning võetakse vastu otsuseid.
Praiming – puhul avaldab eelnevalt omandatud teave mõju hilisemale mälust sõltuvale tegevusele ning seda sõltumata sellest, kas seda teadvustatakse või mitte. Inimene on võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi, toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teave, mille olemasolust ja toimemehhanismidest me ise ei pruugi olla teadlikud.
Vaegmälu – mälufunktsioonide üldine nõrgenemine, mis valdavalt avaldub uue materjali omandamisvõime halvenemises ning ka varem omandatud materjali kasutamise käepärasuse vähenemises.
Eidetism – võime erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja esemeid.
Sünesteesia – mingi ärritaja, mõjudes ühele tundeorganile, tekitab aistingu ka teises modaalsuses.
Amneesia – mälulünk, ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas. Tekkepõhjuseks lokaalne ajukahjustus või üldine funktsioonihäire. Hulk alaliike. Joobemälulünk. Kaitseamneesia puhul kustub mälust ebameeldiv, traumeeriv, isiksust kahjustav või ohustav.
III osa
TEGEVUSE REGULATSIOON
KUJUTLUS JA FANTAASIA
Teema 9
Kujutlus – on psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile . Fantaasia ja kujutlus on tegelikkuse ennetava tunnetamise vormid, nad on teisesed ja üldistatud.
Fantaasia – on kõrgem psüühiline protsess, meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Füsioloogilisest seisukohast on fantaasia varasemate meeleiste kujundite jälgede aktualiseerimine, kusjuures ergastatakse ainult analüsaatori keskosa ning puudub stabiilne kujundi projektsioon vahetusse ümbrusse. Perifeersed aferentsed ja eferentsed närvikanalid on suhteliselt pidurdunud. Selle poolest erinevad kujutlused hallutsinatsioonidest, sest hallukate puhul projitseeritakse kujutlus ümbritsevasse ja seda käsitletakse kui tegelikku . Fantaasia rakendub eelkõige probleemsituatsioonis, s.o olukorras, kus olemasolevad teadmised ja kogemused ei võimalda aktuaalse ülesande lahendust kohe ette kujutada.
Assotsiatiivsed seosed – Kujutlused tekivad objektiotsese mõjuta meeleorganeile ehk seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil.
Ideomotoorika – juhul kui fantaasiakujundid on selged, tugevad, siis tekitavad nad tihti ka nn ideomotoorseid akte . Need on erksast kujutlusest tekkinud tahtmatud ja sageli teadvustamata lihaspinged , mis väliselt avalduvad näiteks vaevumärgatavas naeratuses, kulmukortsutuses, käeliigutuses jms.
Kujutluseliigid:
Aktiivne – on sihipärane, teatud tunnetuslikust või praktilisest vajadusest/üleandest tingitud eesmärgipärane protsess.
Passiivne – tekib tunnetused käigus ilma sihipärase kavatsuseta. ( Pilved = figuurid, kujutluspildid )
Perseveratsioon – Passiivse kujutluse alaliik . Nn püsivus kujutluses. (Peale videomängu silme-ees sahmiv Super Mario , seened ja marjad peale päeva metsas.)
Reprodutseeriv – kordab mingit eeskuju, varasemat teadmist/kogemust ning on sellisena situatsiooniline, tüüpiline, võimaldab hästi ette näha sündmuste kulgu, situatsioone, inimeste käitumist ja seisundeid.. Reprodutseeriva kujutluse alusel kujunevad hoiakud/seadumused.
Loov – on uute originaalsete lahenduste aluseks.
Intuitsioon – rajaneb varasemate teadmiste/kogemuste kiirel ja teadvustamata läbitöötamisel. Seega mida rikkam on teadmiste ja kogemuste pagas , seda rohkem ruumi jääb täpsele intuitsioonile.
Kujutluse eksperimentaalne uurimine - PAIVIO teooria: abstraktse materjali mäletamine on halvem kui konkreetse materjali mäletamine
Mentaalne rotatsioon – vaimne pööramine. Kujundi mõttes pööramine.
INTELLEKTUAALSED TUNNETUSPROTSESSID
MÕTLEMINE
Teema 10
Mõtlemine – on objektiivse reaalsuse vahendatud loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. Otstarbekohaseks käitumiseks on tarvis psüühikas opereerida esemete, nähtuste ja omadustega, mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole, s.o eemalolevalt. Selle võimaluse annab meile mõtlemine.
Otsustus –
Süllogism – eristatakse subjekti ja predikaati. Olulisemaks süllogismide vallas on süllogistlikud järeldused, nende loogiline tõsiväärtus ning vigade allikad. „Mitte ükski sõjaväelane ei ole tsiviilisik “, „kõik inimesed, kes on tsiviilisikud, armastavad vahel magada “, „mitte ükski sõjaväelane ei armasta magada“. „Mina teda ei kallistanud“
Mõtlemisoperatsioonid - analüüs, võrdlemine, süntees, üldistamine ja abstraheerimine.
Analüüs –
Mõtlemisvormid – (1) Mõiste mis liigitatakse üksikus, üldiseks, konkreetseks ja abstraktseks; (2) Järeldus, mida jaotatakse tõeseks ja vääraks, (3) otsustus, mis võib olla a) induktiivne , deduktiivne , b) tõene, väär.
Induktsioon – induktiivse mõtlemise puhul liigutakse üksikvaatluselt ja faktidelt mingile järeldusele (kõik inimesed, keda olen kohanud hingavad, järelikult on see võime inimesele omane) Teatud piiratust näitab see, et näiteks inimene, kes on kohanud üksnes valgeid luiki, teeb järelduse, et „luik on valge lind“.
Deduktsioon – alustatakse teatud-tuntud tõdedest ja tehakse järeldus üksikjuhu kohta (valetavatel isikutel muutub alajäsemete dünaamika-> see isik seisab selgitusi andes „maassekaevunud“ jalgadega-> järelikult võib see isik valetada)
Mõtlemisliigid – esemeline, süntees, võrdlemine, üldistamine, abstraheerimine.
Diskursiivne – mõtlemine, mis on loogiline, arutlev, järelduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt väitele kulgev.
Intuitiivne – diskursiivse mõtlemise vastand . Loomingulise mõtlemise moment, mis avaldub tõe tabamisel vahetul, loogilist arutelu ennetavalt või varjaval viisil idee või lahenduse ootamatu , kiire leidmisena.
Reproduktiivne – mõtlemisliik originaalsuse järgi - taasloov
Produktiivne –loov
Tahteline – mõtlemisliik tahte osavõtu alusel - sihipärane
Tahtmatu – mõtlemisliik tahte osavõtu alusel - juhuslik
Heuristika – probleemi lahendamine teatud rusikareeglite või üldistatud strateegiliste võtete abil tingimustes, kus lõpplahendus ei ole üheselt antud.
Insait – tabamine, äratundmine. Andes pärdikule kasti ja kepi , kasutab ta neid varasemate kogemusteta laes rippuva banaani kätte saamiseks.
Inkubatsioon – Probleemilahendamise teine etapp. Väline aktiivsus puudub, alateadvuses leiab aset ideede küpsemine, uute tunnetusühikute kombineerimine. Inkubatsiooni võivad soodustada uni, muu tegevus, füüsiline aktiivsus.
Illuminatsioon – selginemine, valgustus. Lahenduse järsule ilmnemisele kaasub sisetunne , et õige lahendus on käes. Sarnane insaidile.
Verifikatsioon – kontroll. Lahendust kontrollitakse.
Funktsionaalne fikseeritus – Liigsest vilumusest tulenev. Tühjas toas üksik laud ja näpitstangid ning kaks laest alla rippuvat nööri. Ülesanne saada kätte mõlemad nöörid ja need kokku sõlmida. Ületades funktsionaalset fikseeritust seome tangid ühe nööri külge ja paneme selle enda poole kõikuma.
Rigiidsus – võimetus muuta oma toiminguid, hoiakuid, maailmanägemist, mõtlemismalle; võimetus ja tahtmatus ületada harjumusi. 9 täppi.
„ otsustuste puu“ – Oluliseks elemendiks inimese ja arvuti poolt sooritatavas probleemilahenduses. Üldistel arusaamadel liigutakse läbi mitme lahendustasandi kuni probleemi õige lahenduseni. Probleem tuleb struktureerida.
Lateraalne mõtlemine – võime olukorda kõrvalt vaadata, asju ja probleeme uues perspektiivis või avaramas seoses näha.
Vertikaalne mõtlemine – samastub suures osas diskursiivse mõtlemisega
KEEL JA KÕNE
Teema 11
Keel – intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel .
Kõne – keele suuline kasutamine
Semantika – tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika ) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid.
Konnotatiivne tähendus – selle mõõtmine semantilise diferentsiaali meetodiga. KT annavad sõnale abstraktsed seosed, emotsionaalsed tähendusküljed, sümbolism. „ Kana “ konnotatiivne tähendus ei pruugi osutada linnule vaid väljendab näiteks hoopis abitu, rumalavõitu inimolendi olemust või siis hoopis ahistatud sisetunnet. Erinevatel inimestel on samale nähtusele või asjale erinev konnotatiivne tähendus.
Foneem – on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Seda ühist, mida konkreetsed keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul, nimetatakse foneemiks. Emakeele foneemide kasutamine leiab aset 1.-3- eluaasta jooksul. Kontekstiväliselt ühel eraldivõetud foneemil tähendust pole.
Morfeem – foneemide kombinatsioon, mis on väiksem tähendust omav keeleühik. Nt. samadest foneemidest saab moodustada erinevaid sõnu: „ anum “, „muna“
Süntaks – grammatilised reeglid, mille alusel kombineeritakse sõnadest lauseid ja väljendeid.
Pindmine struktuur – kujutab endast konkreetset kuuldavate või loetavate sõnade jada, mis on kõrvalseisjale otseselt tajutav.
Süvastruktuur – kujutab endast abstraktset tunnetuslike elementide suhete representatsiooni, mis on aluseks pindmise struktuuri genereerimisele.. Enne kui luuakse fraas , on tarvis selle fraasi ideed tunnetussüsteemis. Süvastruktuuri ja pindmise struktuuri eristamise vajadusele viitab see, et ühte ja seda sama lauset annab mitmel moel tõlgendada; inimene võib tahta sama sõnaderea abil väljendada erinevaid asju. (Ämbrisseastuja käsiraamat lebas laual)
Sapiri- Whorfi Hüpotees – iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu.
Erikeel – argoo . Igal inimtegevuse valdkonnal, tulenevalt selle spetsiifikast, kujuneb välja sellele ainuomane sõnavara ja tähenduste süsteem. On omane ka kuritegelikule subkultuurile. Argoo ei kuulu normaalsõnastikku.
Keele ökonoomia – mida sagedamini kasutatav on sõna, seda lühemaks ta aja jooksul on muutunud. „Automobiil“ = „auto“, „ televiisor “ = „teler“ jne. Sõna lühidus aitab lisaks muule sisekõnes infot töödelda ökonoomsemalt ja väiksemate kadudega.
Kõne mehhanismid – kõnelemist juhib aju suurte poolkerade koor. Vasakpoolkera juhib eelkõige kõne sisulisemat külge, parem on valdavalt tegev hääle modulatsiooni, tämbri jms juhtimisel. Kõne on reflektoorne. Selle regulatsioon toimub kolme erineva infotöötluskanali (analüsaatori) koostoimes.
Nendeks on : kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator.
Kõne liigid - sisemine, välimine: suuline ( dialoog , monoloog .), kirjalik, afektiivne.
Sisemine – kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Ebakorrapärane, hüplev, telegrammistiilis, kus teadvustatud osad vahelduvad teadvustamata lõikudega. On suunatud subjektile endale, on nn autokommunikatsiooni vormiks, ehkki ta osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis . Sisekõne on töömälu üheks baasmehhanismiks ja mõtlemise psüühiliseks vahendiks .
Välimine – suuline (dialoog, monoloog.), kirjalik, afektiivne.
Suuline – kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse dialoogis žeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjalikuga võrreldes palju lühem, sõnavaralt erinev, grammatiliselt vähem korrektne .
Kirjalik – on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad.
Afektiivne – on situatsiooniline, impulsiivne , suhtumist väljendav reaktsioon . („ah“, „kas tõesti“, „oot-oot“, „oops“).
Kõne funktsioonid – Suhtlemiseks: Kommunikatsioon ja ekspressioon ; Mõtlemiseks: signalisatsioon ja üldistamine.
Assotsiatiivne eksperiment – Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid , et ta ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav, on üles ehitatud ka nn assotsiatiivse eksperimendi idee. (puu – lehed, lehm-piim jt)
Afaasia – Afaasia ehk kõnehalvatus on kõnetegevuse aspektide (rääkimine, arusaamine, kirjutamine, lugemine) häire, mis tuleneb vasaku ajupoolkera (paremakäelistel) lokaalsest kahjustusest või mõnikord vaimuhaigusest. Afaasiaga inimest nimetatakse afaasikuks.
Broca piirkond – piirkond, mis asub aju vasaku poolkera koores näolihaste kontrolli keskuste juures. Selle kahjustuse tüüpilisteks sümptomiteks on rääkimisraskused ja grammatikavead kõne produktsioonis. Inimesel on olemas idee sellest, mida ta tahab öelda, kuid väljendus on raskendatud.
Wernicke piirkond – ajukoore piirkond, mille kahjustus põhjustab kõne mõistmise häireid, asub aju vasaku poolkera koores, kuid võrreldes Broca alaga tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale.
Kõne mitteverbaalsed komponendid – näoväljendused, žestid, kehaasendid, inimese seisundi autonoomsed signaalid (punastamine, kahvatamine, higistamine), pilkkontakt , ruumilised vahekaugused ja suhtlejate asetus ruumis, jpm.
Kõne paraverbaalsed tunnused –

• Kõne helilised individuaalsed tunnused
  

Tämber

Intonatsioon – on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest seisundist kõne ajal. Selles võivad tahtmatult peegelduda meeleolu, suhtumine ja ärevus.

Kõne tempo

Pauside iseloom, pikkus ja jaotus.

Loogiline korrastus

Foneetilise reduktsiooni aste –sõna osade, lõppude “söömine“, „allaneelamine“.

• Grammatilis-semantilised tunnused.
  

Pauside täitmine – praktiliselt kontrollimatu kõnetegevuse komponent („ee“, „uu“, parasiitsõnad „nagu“

Sõnade ja konstruktsioonide valik – avaldub slängis, ilukõnesuse elementides, argoos

Väljenduslikkus ja väljendusrikkus – intuitiivne püüe ületada kõne lamedust, üheplaanilisust ( nt „valge“ muutub „valgusküllaseks“.)

Kõne õigsus, kõnekultuur – keelereeglitest kinnipidamine, õigekeelsus.

• Kõne kategoriaalsed tunnused
  

Vanuselised tunnused

Sotsiaalsed tunnused – sinna hulka kuuluvad nt sotsiaalsed dialektid: erikeeled (prof. keeled), žargoon (rühmitise keel, tugevate kõrvalekalletega normist ), argoo (rühmitise erikeel, salakeel )

Territoriaalsed tunnuse
EMOTSIONAALSED-TAHTELISED PROTSESSID
TAHE
Teema 12
Tahe – on teadlik eneseregulatsioon , mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus. Tahe eeldab teatud vaimset pingutust eesmärgi saavutamisel ja takistuseks olevate objektiivsete või subjektiivsete raskuste ületamist. Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas, see kujuneb peamiselt kasvatuse ja töötamise käigus.
Voluntarism – voluntarismi õpetuses absolutiseeritakse tahet ja püütakse teda seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks ning vastavalt saadakse et kõik ülejäänud psüühilised protsessid on määratud tahtest.
Eneseregulatsioon –
Impulsiivne – inimene „käivitub“ esmasest ajendist, järgib motiivi või situatsiooni nõudeid, analüüsimata täpsemalt impulsi tähendust, väärtust või õigsust ning impulsile järgneva tegevuse tagajärgi. Impulsiivne käitumine on oma allikailt alateadlik ning sellelaadne on suurem osa inimese käitumisest (kuigi ta ei ole inimesele tüüpiline).
Tahteline – on valdavalt teadvustatud, kujutatakse enam-vähem selgelt ette tegevuse eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke tingimusi ja teid. Teadlikult/tahtlikult kujundatakse mingi tegevuse lõppeesmärk ning sinna jõudmise põhiline strateegia ja taktika. Lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikud üksikaktid on aga suuresti automaatsed, impulsiivsed, toetuvad kogemusele, vilumusele, automatsimidele, stereotüüpidele, harjumustele.
Tahte funktsioonid – Tahe eesmärgipärastab inimese tegevust. Selleks ta:

Pidurdab, kontrollib ja suunab mujale tegevust, mis ei vasta inimese aktuaalsetele eesmärkidele, püüdlustele, hetkevajadustele, olukorra nõudmistele. Mittevajalikud impulsid surutakse maha või ajatatakse nende realiseerimine .

Aktiveerib, ergutab ja suunab tegevust vajalikele ja olulistele eesmärkidele, hoiab tegevust koos.
Abuulia – aju patoloogia pinnal kujunenud tahtenõrkus, tegevuse motivatsiooni puudumine, kuigi inimene ise võib mõista tegevuse vajalikkust .
Apraksia – peaajukoore kahjustuste tagajärjel tekkinud oskamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi (nt tuletikku süüdata) kuigi lihasehalvatust ega kloordinatsioonihäireid ei ole.
Kontrollikese – Inimese tahteomadustega seonduvalt inimeste liigitamine lähtuvalt sellest, kus asub nende kontrollikese.
Internaal – Enda arvates ise otsustab oma elukäigu üle ja vastutab selle eest. Tal on kalduvus ka teisi enda mõõdupuuga mõõta ja pidada inimest ennast kõiges vastutavaks.
Eksternaal – Tunneb, et tema aktiivsust kontrollib väline jõud. välise kontrollikeskmega inimesed on oma elu teadlikul korraldamisel üldiselt nõrgemad kui seesmise kontrollikeskmega inimesed. Fatalistliku elukäsitluse pooldajad .
TUNDMUSED JA EMOTSIOONID
Teema 13
Tundmused – on olulisimaid psüühilise tegevuse regulaatoreid. Nad kaasnevad indiviidi igasuguste eluavaldustega. Kui rahuldamata vajadus paneb inimese liikuma, siis emotsioon annab sellele liikumisele, aktiivsusele energia ja jõus või vastupidi, võtab selle ära. Negatiivseid tundmusi on inimeses rohkem kui positiivseid, sest signaalid „ohtlik“ ja „ebameeldiv“ on eluliselt tähtsamad.
Emotsioonid – tundmuse läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse omadused on ilmekalt või selgelt välja kujunenud. Emotsioon on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele. Emotsioon on protsess, millel on algus ja lõpp. On isiksusliku tähenduse eksisteerimise vorm.
Tundmuslik toon – emotsionaalne reaktsioon : teatud värvid, hääled, lõhnad, vormid, esemed, isikud, tegevused jne. on meeldivad, teised ebameeldivad. Enamasti on tundmuslik toon varaema kogemuse jälg.
Idiosünkraasia – haiglane vastikustunne mingi ärritaja suhtes, mis teistele inimestele ei mõju või on isegi meeldivad. (nt sameti puudutamine, klaasi kriipimine, hammaste krigisemine, küünte viilimine ). Äärmuslikult areneb selline tendents allergiaks, millel on juba meditsiiniline staatus.
Steenilised tundmused – aktiivsed tundmused, kus meeleolu on jõuline, virge , reibas. Inimene on ettevõtlik. Suurendavad inimese energiat, muudavad tema elutegevuse intensiivsemaks, annavad uut jõudu.
Asteenilised tundmused – passiivsed tundmused, mis järgnevad tavaliselt ülekoormusele, konfliktidele, haigusele. Selles seisundis on maailmanägemine minoorne, meeleolu heitlik, surutud. Suruvad maha organismi eluprotsesse, vähendavad energiat, pärsivad aktiivsust.
Tundmuste ambivalentsus – vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine. viha – armastus, sümpaatia – antipaatia. Armukadedus.
Limbiline süsteem – on emotsioonide oluliseks anatoomiliseks aparaadiks. See on ajupiirkondade – ja struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses taalamuse ja hüpotalamuse piirkonnas.
Amygdala – mandeltuum
Atributsioon – omistamine
Emotsionaalsed seisundid:
Meeleolu – isiksuse üldine emotsionaalne foon, mis annab värvingu tegevusele. Enesetunne võib signaliseerida korratustest füüsises. Meeleolu kujundajana toimivad teinekord iseenesest objektiivselt tähtsusetud esemed või faktid, kui neil on konkreetse inimese jaoks eriline tähendus. Meeleolu kujundavad veel kaasinimesed, loodus ilmastiku laad , kunstiteosed.
Ärevus – emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.
Stress – on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et kohandada organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii psüühilised kui füüsilised reservid. Stressi põhjustajaks ehk stressoriks võivad olla raske kehaline pingutus , trauma , hapnikuvaegus, agressioon , pikemaaegne psüühiline pinge, isolatsioon , motiivide konflikt, ajadefitsiit, mitmesugused muud emotsiogeensed tegurid. Stressireaktsioon areneb protsessina, milles võib eristada mitut staadiumi: (1) häire- e šokistaadium – organismi on tunginud vaenlane (nt gripiviirus) või ohustatakse inimese põhivajadusi (rünne elule ja tervisele, eneseväärikuse alandamine ); (2) vastupanustaadium – koondatakse organismi kaitsejõud, tähelepanu kontsentreerub, vererõhk ja kehatemperatuur tõusevad jne; (3) kurnatusstaadium, mida iseloomustab stressitaluvuspiiri ületamine ja organismi kaitsejõudude mahasurumine. Võitlus võib lõppeda organismi surmaga või taastumise ja kohanemisega. Distress – stressi negatiivne poolus .
Frustratsioon – on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. On ebaõnnestumise elamuskompleks. Frustratsioonireaktsioonidel on kaks põhitunnust: (1) impulsiivsus, (2) tolerantsus . Dollard on arvamusel, et iga agressioon on frustratsiooni tagajärg., üldiselt ollakse aga seisukohal et frustratsioon ei pruugi viia agressioonile. ET frustratsioon viiks agressioonile, on enamasti oluline, et frustreeritud inimene tajuks temale takistusi seadnud või takistuseks osutunud inimeste käitumist enda suhtes sihilikult pahatahtlikuna. Võimet taluda loobumisis nimetatakse frustratsioonitaluvuseks, see sõltub isiksuse omadustest, millest peamised on (1) situatsioonidega kohanemise võime, (2) elamuste ümbertöötamise produktiivsus, (3) sotsiaalne aktiivsus ja (4) kindlameelsus, eneseväärikus.
Afekt – tugev hingelise erutuse seisund, on emotsionaalsetest seisunditest kõige intensiivsem ja isiksuse tegevust desorganiseerivam. On lühiajaline, jõuline tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon.
Psühholoogiline – hingelise erutuse mõiste., emotsionaalne puhang , mille tunnused on võimukus, tormilisus, ootamatus ja lühiajalisus.
Patoloogiline – haiguslikul pinnal tekkinud ülitugev emotsionaalne reaktsioon, kus teadvus on sügavasti häiritud, nii et inimene ei tunneta üldse ümbritsevat maailma, tegutseb impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Seisund toob kaasa süüdimatuse.
Kirg – on tugev, püsiv, sügav tundmus , mis haarab kogu inimese, allutab endale tema mõtete ja tegevuse põhisuunduse. See on puhang, milles kõik jõud orienteeritakse ühes kindlas suunas, on keskendumise mingile kindlale eesmärgile. Kire negatiivne või positiivne tähendus tuleneb tema objekti sotsiaalsest tähendusest, sest kire objektiks võivad olla alkohol, alaealised lapsed, kunst , muusika , teadus jne. jne.. idee, mis tekitas kire, domineerib isiksuse teadvuses tema teiste huvide, mõtete ja tegevuste üle ning selles plaanis on kirepalangus inimese käitumine sarnane afektiseisundis inimese käitumisega.
Hüpohondria – raskemeelsus, kujutletav haigustunne.
Afektogeenne situatsioon – peamiseks tunnuseks on konfliktsus .
TÄHELEPANU JA TÄHELEPANELIKKUS
Teema 14
Tähelepanu – on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast
Kui protsess – selektsioon infotöötluses
Kui seisund – subjekt on ärkvel ning tema psüühika on aktiveeritud.
Orienteerumisrefleks – on inimese ja looma keeruline reaktsioon stiimuli uudsusele ja/või ootamatusele ning uuele olukorrale üldse (nt ka harjumuspärase ootamatule puudumisele). Orienteerumisrefleksi puhul katkeb käimas olev tegevus, suureneb tundlikkus, luuakse valmidus otstarbekaks reaktsiooniks. Nt põgenemine, enesekaitse või lihtsalt signaali mõistmine.
Tähelepanu liigid:
Tahtmatu – on geneetiliselt vanim ning lihtsaim tähelepanu alaliik. See on passiivne, sõltub ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. Tahtmatu tähelepanu mehhanismiks on orienteerumisrefleks.
Tahteline – kui tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, on selle teenistuses ning eeldab tahtepingutust. On aktiivne, keerulise struktuuriga, vahendatud iseloomuga .
Tahtelisjärgne – säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale, kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks (mis lõppeb vaid eesmärgi saavutamisel või organismi kurnamisel)
Sensoorne – väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu
Ideaalne – mõtetele-kujutlustele suunatud tähelepanu
Motoorne – toimingute ja liigutuste suunamiseks ja kontrolliks vajalik tähelepanu
Fokaalne (fokusseeritud) – valiv tähelepanu on suunatud mingile ühele objektile. On vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsiooni. Fokaalne tähelepanu on piiratud mahuga aktiivne teadvuse kese , mida järjestikku suunatakse erinevatele objektidele.
Jagatud – teabeallikaid on kaks või rohkem ja tähelepanu tuleb nende vahel jagada.
Eeltähelepanu – infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis: sensoorsetest elementidest ja tunnustest saavad terviklikud tajuobjektid, mille hulgast fokaalne tähelepanu valib järgnevalt järjestikku välja vajalikud.
Popout - Eeltähelepanus on võimalik üheaegse töötluse vältel energeetiliselt võimendada ühte osa signaalidest ja see osa hüppab tahtmatult teiste foonil esile. Oma nime esinemine ajaleheveerul, SAAB 9-5, punane katus roheliste seas,
Tähelepanu omadused:
Valivus – on seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on seotud teadliku eesmärgiga, vaatamata häiriva või segava info olemasolule. Valivus on mürast (foonist) signaali (objekti) väljafiltreerimise ja kasutamise võime.
Maht – mahu määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk. Praktikas on seda operatiivmälu (töömälu) mahust väga raske eristada.. Sõltub oluliselt materjali organiseerimisest kompadeks või känkudeks, teatud mõtestatud tervikuteks. Nägemise puhul tavaliselt mitte üle 4-5 komba, kuulmise 7+ - 2
Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
Jaotuvus – mõõdetakse olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel , et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel (auto juhtimine ja vestlus kaassõitjaga)
Ümberlülitatavus – uurimisel mitmesuguseid signaale ja kanaleid on rohkem kui üks ning isik peab lülituma ühelt teisele. Tulemusi fikseeritakse
Kõikuvus – fluktuatsioon väljendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises tugevnemises-nõrgenemises. (kuula kella tiksumist teises toas, selgus kord kasvab kord kahaneb)
Kontsentratsioon - keskendumine , mis väljendab valivuse sügavust, seda kuivõrd foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kuivõrd, vastupidi, olulised tähelepanu fookuses olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisel teadvusse tungida .
Tähelepanu organisatsioon – eeltähelepanuprotsessid rühmitavad ja formeerivad ajas ja ruumis eri elementidest ja objektidest tervikkooslusi ja -struktuure. (Nt monotoonsete plõksatuste subjektiivne rütmiseerimine)
Esmasuse printsiip – tähelepanu jaotumise korral on efektiivsem see info, kuhu tähelepanu lülitud esmajärjekorras. Seetõttu eristub suhteliselt paremini esimene siseneja või kõneleja, otsimisel esimesena leitu.
Tähelepanu silmapilgutus – on nähtus, mis ilmneb juhul, kui teil on järjestikku ilmuvate objektide hulgast tarvis avastada kaks eesmärkobjekti. (Nt tähtede hulgast kaks numbrit). Kui eesmärgid ilmuvad väga lühikese või pikema ajavahemiku tagant, avastatakse nad mõlemad hästi, kui aga teine eesmärk järgneb esimesele 0.2-0.5 sekundilise intervalliga, jääb see teine enamasti märkamata.
Refraktaarsus – reageerimisvõime alanemine vahetult eelmise reaktsiooni sooritamise järel. Parimal tasemel reageerimiskiirus ei taastu enne, kui eelmisest reaktsioonist on möödunud pisut alla poole sekundi.
Tähelepanu tüübid –

Avara väljasuunatud tähelepanuga tüüp, kelle eelisteks on arenenud võime märgata ümbruses toimuvat, näha väliskeskkonnas paljut korraga, olla sellele avatud. Tal on kerge vastata sellistele küsimustele nagu – millal on ohutu ületada tänavat, kes kambast põhjustas kakluse, kas õues mängivate lastega on ikka kõik korras. Jalgpalli mängujuht-poolkaitsja.

Avara sissesuunatud tähelepanuga tüüp, kelle eelisteks on avatus suurema hulga informatsiooni vastuvõtule ja sisemisele töötlemisele (võrdlemisele, klassifitseerimisele, üldistamisele, kujutlemisele). Saab hästi hakkama ülesannetega, kus on tarvis koguda ja võrrelda fakte, teha nende alusel üldistusi, otsida andmeid mälust, saada vastuseid keerulistele küsimustele. Kirjanik, ettevõtte turuanalüütik. (1) ja (2) kombinatsioon ennustab head dirigenti.

Kitsa väljasuunatud tähelepanuga tüüp, võime pidevalt reageerida keskkonnast tulenevatele väljakutsetele, tegutseda ühes kindlas sihis, valivalt reageerida välistele objektidele ja sündmustele ja neid mõjutada. Kiviga laterna tabamine, söögi keetmine , kudumine, radariekraani jälgimine

Kitsa sissesuunatud tähelepanuga tüüp, tal pole raske mõttes lahendada probleeme kui info on olemas, kerge on samm- sammult areneva loogilise mõttearenduse ülesehitamine. Koduse eelarve kontrollimine, kirja kirjutamine.
Vaikne uni – 40-80 min peale uinumist.
Aktiivne uni – paradoksaalne, REM uni, mis kestab lühikest aega nt 5 minutit.
IV osa
ISIKSUS JA SOTSIAALSED SUHTED
Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia
Teema 15
Isiksus – (1) on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustest väljenduv individuaalsete erisuste kogum.(2) On selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt.
Isiksuse omadused:
Temperament – ekstravertsus, koleerilisus
Vaimsed võimed – sõnaosavus, matemaatiline võimekus
Iseloom – kangekaelsus, järeleandlikkus
Väärtused – loodusearmastus, kord
Eksternaalsus – eksternaalsed inimesed arvavad , et väliskeskkond mõjutab/kontrollib neid (jumal, saatus, juhus , horoskoop vms mängib suurt rolli).
Internaalsus – kõik sõltub inimesest endast
Loovus – on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada
Subjektiivne heaolu – väljendab subjekti hinnangut oma rahulolule eluga.
Elamusteotsing – on mõõde, mis näitab, kuivõrd inimene otsib seiklusi, elamusi, uusi kogemusi ja riski.
Maskuliinsus ja feminiinsus – mehelikkus- naiselikkus
Agressiivsus – kui psüühiline dimensioon.
Isiksuse teooriad :
Psühhodünaamilised – Motivatsiooni küsimus on psühhodünaamilistest teooriates aukohal. Inimese olemust ja motivatsiooni tuuma otsitakse (ja leitakse) tema alateadvusest. Kuulsaim ja mõjukaim on Sigmund Freudi psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus. Freudi õpilased arendasid seksuaaltungi kultusest välja uued õpetused. Jung pööras põhitähelepanu igas inimesed peidus olevale kollektiivsele alateadvusele. Adler rõhutas oma individuaalpsühholoogias võimu ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel.. Neofreudistid liikusid sotsiaalse elu tasandile ning pidasid põhitähtsateks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid ( seotus , konformsus , kuuluvus jm).
Tunnusjoone teooriad – isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Hippokratese neli temperamenditüüpi: sangviinik , koleerik, flegmaatik ja melanhoolik. Sheldoni süsteem liigitas isiksused sõltuvalt kehatüübist. Eristati endomorfseid (ümar keha – rahumeelne, naudinguhimuline, heatahtlik), ektomorfseid ( haprad – valvas, ergas, intellektuaalne ja hea enesekontrolliga) ja mesomorfseid (lihaselised – ekstravertne ja agressiivne) tüüpe. Gordon Allporti arvates määravad isiksuse kesksed -esmased (iseloomustusesõnad) ja teisesed (veidrustesõnad) tunnusjooned. Jõudis järledusele et iga inimest saab kiiresti iseloomustada vähem kui 10 sõnaga, mis on selle inimese ilmsete ja käitumist suunavate ning ennustada võimaldavate kesksete iseloomujoonte kokkuvõte.
Faktoranalüüs – R. Cattell arendas tunnusjoonte teooriad formaalsemas suunas, võttes olulisemate isiksusefaktorite väljaselgitamiseks kasutusele faktoranalüüsi. 16 isiksusefaktorit.
Ekstravertsus ja introvertsus – Hans Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teooria järgi esimene põhimõõde.
Neurootilisus – emotsionaalne stabiilsus, teine põhimõõde
Psühhootilisus – julmus, hoolimatus , normide eiramine , kolmas põhimõõde.
„Suur viisik“ – P. Costa , R.McRaeon on jõudnud järeldusele, et enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad viiele põhifaktorile. (1) avatus, (2) kohusetunne/meelekindlus, (3) ekstravertsus, (4) lahedus , seltsivus, (5) neurootilisus.
Kognitiiv-käitumuslikud teooriad – A. Bandura , J.Rotter rõhutavad sotsiaalse õppimise ja sotsiaalsete kasvutingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemisel ja koostegevuses. Edukogemus loob eduootuse, tsementeerib isiksust, teeb ta kindlamaks, positiivsemaks, stabiilsemaks, kasvab enesega rahulolu. Kujunevad internaalsus ja eksternaalsus kui isiksuse kontrollikeskme tüübid. Kujuneda võib õpitud abitus. Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil. (H.Witkin, R. Gardner ) Otsitakse vastust küsimustele, millised on need püsivad ja tüüpilised tunnetusmallid, mille abil inimene tõlgendab maailma, korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta ning tegevust, tajub enda ja maailma suhteid, lahendab eluprobleeme. Olulisemad mõõtmed on sõltuvus väljast, korraarmastus, otsinguulatus, nivelleerimistendents (kas kaldutakse otsima sarnasust või rõhutama erinevust), kahemõttelisuse taluvus.
Humanistlikud – ja fenomenoloogilised teooriad. C.Roger, A.Maslow rõhutavad isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Toetatakse ja suunatakse isiksuse arengut eneseaktualisatsioonile ja –teostusele läbi mitmete arenguetappide. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kui tippelamuseni välja. Kesksel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isku elukäiku determineeriv enesekonseptsioon. Olulised on empaatia, kõrvalseisjate toetus, tegude heakskiit.
Intelligentsustestid – ühe populaarse ütluse järgi on intelligentsus tegelikult kohanemisvõime uudsetes oludes. Testide pioneeriks on A.Binet.
IQ – intelligentsus kvootsient.
Valiidsus – millisel määral test mõõdab just nimelt seda, milleks ta on ette nähtud.
Reliaablus – garanteerib stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused.
Intelligentsuse faktorid – Spearmani arvates 2 tüüpi faktorid: üldandekuse faktor (g-faktor) ja erinevad spetsiaalfaktorid (s-factors)
Voolav ja kristalliseerunud intelligentsus – Probleemide lahendamise võime ja mõtlemiskiirus ja omandatud ja settinud teadmised-kogemused.
Isiksusetestid :
Objektiivsed – küsimustikud, mille vastuseid saab tõelevastavuse seisukohalt kontrollida. MMPI
Projektiivsed – ei saa sedastada kas vastus on õige või vale. Testiküsimused esitatakse tajutava materjalina.
Agressiivsused teooriad – agressiivsuse väljendumine sõltub (1) agressiivsete impulsside enda tugevusest, (2) nende impulsside avaldumist piiravate ja pidurdavate kontrollmehhanismide efektiivsusest. Piirangumehhanismideks on sotsiaalne teadvus koos moraalinormidega, empaatiavõime ja-tunne, hirm karistuse ees, süütunne.
Instinktiteooriad – seal eristame etoloogilisi ja psühhoanalüütilisi teooriaid. Agressiivsust käsitletakse kaasasündinud instinktina ja isiksuse motivatsioonisüsteemi püsiasukana. Etoloogide arvates on agressiivsusel kohastumuslik väärtus. See tagab liigi kaitsmise ja säilimise ning väljendub territoriaalsuses, piiratud ressursside eest võitlemises, tugevamate isendite geenide edasi andmises. Agressiivsus pole hea ega paha ta lihtsalt on. Instinktiteooria alahindab õppimise suurt osatähtsust. Freudi teoorias on agressiivsuse alged peidus alateadvuses. Adleri õpetusest tulenevalt võib agressiivsus olla võimutungi kaasnähtuseks.
Frustratsiooni-agressiooni teooria – J.Dollard ja N. Miller rõhutavad, et lisaks instinktile on agressiivsusel ka sotsiaalsed ja inimeste interaktsioonist tulenevad ajendid. Kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on takistused eesmärgipärasel käitumisel. Agressioon tekib frustratsiooni pinnalt. Agressiooni vallandab tüüpiline sündmuste ahel: (1)Eesmärgipärase tegevuse teele ilmub ootamatu taksitus (sageli teise inimese poolt tekitatud), (2) takistust tajutakse kellegi poolt ettekavatsetuna, (3) tekib järsk frustratsiooniseisund, (4) vallandub agressiivne reaktsioon. Agressiooni vallandumine on seda kindlam, mida lähemal frustreeritud isik oli eesmärgile ja mida vähem saab kahelda kellegi sihilikus vahele segamises isiku eesmärgipärasele käitumisele. Kui tajuandmed viitavad juhusele või tahtmatult toimunud segamisele, agressioon summutatakse. Kui teise inimese agressiivsust tajutakse põhjendatuna surub inimene agressiivsuse alla, kui ebaõiglasena vallandub agressioon kergemini.
Sotsiaalse õppimise teooria – A.Bandura. Teiste inimeste poolt korda saadetud agressiivsed teod, kui nad ei vii järjekindlalt negatiivsetele tulemustele ja jäävad karistamata või esinevad hoopiski meelelahutuslikus kontekstis, õpitakse pahatihti ära jäljendusõppe seesmiste mehhanismide abil. Kui kõrvaltjälgitavad positiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki efektiivne.
Agressiivsust soodustavad tingimused – anonüümsus ja deindividuatsioon. Ülerahvastatus ja tiheliolek . Kultuuride segunemine , massimeedia agressiivsusküllus, jpm.
Isiksuse patoloogia – on valdkond , millega tegeleb eelkõige psühhiaatria.
Normi mõiste – normist välja langemist iseloomustavad üldiselt (1) nähtuse harvaesinevus, (2) sobimatus konteksti, (3) isiklikud kannatused või vaevused
Häired – ärevushäired, foobiad, dissotsiatiivsed häired ( kahestumine , identiteet), somatoformsed (hüpohondria), meeleoluhäired, skisofreenia , eraklikkus, nartsissis, antisotsiaalsed isiksusehäired, sõltuvused-
Hoiakud – hoiak on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse suhtumuslikke, sotsiaalseid hoiakuid ning sättumuslikke hoiakuid (võivad toimida eelteadvuslikult ning vormida ja kallutada lisaks suhtumisele ka tajusid ja motoorseid toiminguid. Kui tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel kavatsusel lootust edule siis, kui suudetakse ennekõike muuta vastavaid hoiakuid. Hoiakud ennustavad teatud kindlat käitumist. Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevused ja psühholoogilise ökonoomia.
Hoiaku komponendid:
Afektiivne - mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas ta hindab seda positiivselt, neutraalselt või negatiivselt.
Kognitiivne – tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, tema objektiivne määratlus
Käitumuslik – kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile, millised on tema toimingud selle suhtes
Hoiakute funktsioonid – hoiak on motivatsiooniline nähtus, tal on ka kognitiivne funktsioon, sest inimene püüab asjadest ja sündmustest luua kooskõlalist süsteemi. Ekspressiivne funktsioon –väljendab isiksust ja kirjeldab tema omadusi. Kohastumuslik funktsioon – sotsiaalselt soovitavaid suhtumusi väljendades saame kasulikke reageeringuid. Kommunikatiivne funktsioon – hoiak aitab suhelda ja teavet vahendada.
Kognitiivse dissonantsi teooria – L.Festinger Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla. Kõik isiksuse tunnetusühikud kalduvad kujundama omavahel kooskõlalist, mittevastuolulist süsteemi.. vastuolulise uue teabe ilmnemisel seda kas ei märgata, unustatakse kiiresti, moonutatakse tajus vastavalt juba olemasolevatele hoiakutele ja tõekspidamistele või leitakse põhjendusi, miks see uus teave ei ole märkimisväärne.
Hoiakute mõõtmine – kõige levinumaks on teatud hinnanguskaalade kasutamine. Likerti skaala. („Täiesti nõus“, „nõus“, „ei oska öelda“, „ei ole nõus“, „kategooriliselt pole nõus“.