Psühholoogia alused konspekt (0)

TEEMA 1 PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID , STRUKTUUR
Psühholoogia – teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas
Eelteaduslik – levinuim, vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist inimese hingeelu , käitumise, inimtüüpide ja inimestevaheliste suhete kohta
Filosoofiline - tekkis koos filosoofiaga , kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Süstematiseeritud ja range loogiline ülesehitus.
Teaduslik – kõige hilisema tekkeajaga. Teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine ja uurimistulemuste korratavus sõltumatute uurijate poolt ning eri aegadel juhul kui eeltingimused on samad
Teoreetiline – nii metoodiliselt kui sisuliselt rakenduslikule psühholoogiale aluseks ja lähtekohaks
Rakenduslik - teoreetilise psühholoogia distsipliinides saadud teabe kasutamine konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks
Psüühika – väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimu. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja eelkõige selle domineeriva juhtosa (AJU) tegevuse tulemus, selle funktsioon
Psüühlised protsessid – vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, mis avaldub tunnetusprotsessidena, emotsionaalsete ja tahtelisteprotsessidena
Psüühilised seisundid – inimese üldine aktiivsuse tase, olek, psüühiliste protsesside kulgemise eripära,meeleolu
Psüühilised omadused – konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned ( need jooned, mis iselo . Inimese psüühikat kiiruse,täpsuse, püsivuse, muutlikkuse , aktiivsuse taseme, mahu jaseisukohalt)
Eksperiment – psühholoogiliste uuringute põhiliseks meetodiks on katse. See on olukord, kus katse korraldaja püüab arvustada ja muutumatuna hoida teatud faktoreid või tegureid ja muuta sihipäraselt ning kontrollitud määral teisi faktoreid või tegureid
Vaatlus – sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. Rajatud hüpoteesile, viiakse läbi varem koostatud plaani alusel (sama ka eksperimendi puhul)
Vestlus – kasut. Sageli täiendavalt vaatlusele ja eksperimendile. Lisaks sõnades sisalduvale infole, on vestluse käigus jälgitavad ka mitteverbaalse kommunikatsiooni elemendid (hääletoon, näoilme, väljendusliigutused jne)
Test – täpselt määratletud viisil tehtav lühiajaline katse, millega uuritakse ja mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja omadusi.
Üldpsühholoogia - käsitleb universaalseid, normaalse inimese psüühika ja käitumise seaduspärasusi ( nö psühholoogia ABC)
Psühhodiagnostika – püüab mõõtmise teel kindlaks teha inimeste individuaalseid iseärasusi
Psühhofüsioloogia – uurib psüühiliste jafüsioloogiliste protsesside vahekorda ja psüühika ning käitumise füsioloogilisi aluseid
Sotsiaalpsühholoogia – käsitleb suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat
Diferentsiaalpsühholoogia – üksikisikute või inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste, vanuseliste, rassiliste, sotsiaalsete jms tunnuste põhjal
Patopsühholoogia – psüühiliselt haigete inimeste uurimine
Kognitiivne psühholoogia – psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasused fülo – ja ontogeneesis.
Eksperimentaalpsühholoogia – arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat, metoodikat ja metodoloogiat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogiaharudes.
TEEMA 2 Arengulugu
Animism – esemete ja olendite hingestamine (selline maailmanägemine siis).
Idealistlik psühholoogia – Platon väidab,et hingel pole midagi ühist mateeriaga. Hing on ideaalne ning tunnetus seisneb kehasse asunud hinge meenutustes elust ideaalses maailmas.
Materialistlik psühholoogia – Demokritos väitis,et ka hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi. Inimene tunnetab maailma meelte abil, millele avaldavad oma mõju välismaailma esemete aatomid .
Dualistlik psühholoogia – R. Descartes . Vaim ja keha kui erinevad alged, siiski mõjutavad teineteist.
Frenoloogia – põhines ekslikul oletusel, nagu oleks võimetel ja isiksuse omadustel peaajus kindlapiiriline asukoht.
Psühhofüüsika – objekti ja selle tekitatud aistingu vahekorra uurimine spetsiaalsetele mõõtmismeetoditele tuginedes.
Biheiviorism – psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia rakendamisel loomade käitumise uurimises .
Geštaltpsühholoogia – lähtub ideest ,et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ,struktueeritus. Oluline puudus selle suuna juures oli geneetilise lähenemise eiramine .
Psühhoanalüüs – algselt meditsiiniline õpetus,mille peamiseks ülesandeks oli neurooside,eriti aga hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjunud tegurite väljaselgitamise kaudu. Hiljem kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib unenägusid, eksitoiminguid, usku, kunsti, kirjandust, mütoloogiat jpm.
Freudism – psühhoanalüüsi tuntuim variant, mille järgi on inimest ajendavaks jõuks tungid (määravaiks eluinstinkt, mis samastub põhiliselt suguinstinktiga ja surmainstinkt ehk hävitamise instinkt )
Neofreudism – nad pöörduvad sugutungi kõrval või selle kiuste ka teiste inimeste liikuma panevate jõudude poole.
Analüütiline psühholoogia – Carl Gustav Jungi ideed, määravaks saab mitteseksuaalne elujõud. Pöörab tähelepanu rohkem patsiendi seisundi mõistmiseks tema probleemsele vahetule konfliktile. Jungi järgi jaotub inimene ekstraverdiks ja introverdiks.
Humanistlik psühholoogia – C. Rogers ja A. Maslow . Inimene on oma olemuselt hea, loov, püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole. Inimeses on olemas kõik eeldused, et võimaluste olemasolul saavutada oma võimete tippuInimesel on vaba tahe , vaba otsustusvõime oma elu üle, samuti kontroll ja vastutus oma elu eest Psühholoog ei pea olema inimese uurija, vaid tema abistaja. Kasutavad harva eksperimenti ja toetuvad pigem vaatlusele ja vestlusele.
Kognitiivne psühholoogia – tunnetusteadus. Õpetus sellest, kuidas inimene võtab vastu, töötleb, muundab, säilitab ja kasutab informatsiooni. Pühendub mõtlemisele,keelele, mälule jne
Informatsioonitöötlus – taju-, tähelepanu- , kujutlus -, mälu-, mõtlemis-, otsustamis- ning liigutusprotsessid viiakse ellu mitmetasandilise infotöötlussüsteemi poolt, mis kodeerib objektiivse maailma kohta käivat teavet sisemiste teabeesinduste vahendusel.
TEEMA 3 Evolutsioonilise tekke ja arengu loodusteaduslik käsitlus
Ärritatavus – reageerimisvorm, mis ilmneb ärritajale lähenemisel või sellest eemaldumisel, sõltudes ärritaja tähendusest. Tähenduse määrab suhe organismi vajadusega . Ntx taksis (fototaksise puhul liigub organism või selle osa valguse suunas - positiivne taksis või sellest eemale – negatiivne taksis.
Difuusne närvisüsteem – koosneb üksikutest närvirakkudest
Ganglioosne närvisüsteem – eraldub närvirakkude juhtivkeskus
Sensoorne staadium – omane selgrootutele. Eristavad esemete üksikuid omadusi, kuid puudub objekti kui terviku adumise võime
Pertseptiivne staadium – samaaegselt on võimalik vastu võtta mitu ärritajat selliselt , et nende signaalid sünteesitakse esemeliseks terviklikuks psüühiliseks esinduseks.
Instinkt – kaasasündinud liigiomase käitumise vorm, mis toimib otstarbekalt elutingimuste püsivuse, muutumatuse korral.
Vermimine – õppimisvorm, mis on oluliste mõjurite (vanemad,toit,vaenlased) eritunnuste varajane kinnistumine mälus.
Kogemus – individuaalselt omandatud käitumisvorm. Formeerub tavaliste proovide ja vigade meetodil, kuid seda võib kujundada ka eesmärgipäraselt ja tahtlikult, näiteks dresseerimise teel.
Intellektuaalne kätumine – omane kogemuste kombineerimine, sünteesimine ning kohandamine keskonnatingimuste muutumistele. Oskus näha seoseid esemete vormide ja ruumiliste asendite vahel. ( inimene, inimahv, delfiinid , koerad)
Teadvus – võime eristada tegelikkuse olulisi tunnuseid, eesmärgilisus, ühiskondlik – ajaloolise kogemuse akumuleerimine, omandamine ja edasiandmine.
Mitteteadvustunud psüühika – alateadvus, eelteadvuse, teadvusvälise, teadvustamatuse mõisted (tähelepanu kesmest välja jäänud, kuid psüühikas töödeldud signaalid, vastureaktsioonid nõrkadele ärritajatele, fikseerunud suhtumised või hoiakud, unenäod, patoloogilised nähtused haige või ebanormaalses seisundis inimese psüühikas jne). See osa,mis jääb teadvslikkuse piiri taha.
Ühiskondlik teadvus - individuaalsetes teadvustes antud ja nendest kantud vaated, ideed, seadumused , väärtused, sotsiaalsed normid, talletatud teadmised, mis on omased suurematele sotsiaalsetele rühmitistele.
Eneseteadvus – see on teadlikkus enese olemaolust ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. Selle kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse ja saavutuste võrdlemine teiste isikute, nende saavutuste ja tegevusega . Väljendub minapildis.
Minapilt - enesevaatlus ja -analüüs, -kujutlus,-hinnangud, enesele omistatud püüdlused.
Fenomeniline teadvus – kogemused, elamused
Juurdepääsuteadvus – sihipäraselt juurde pääseda oma teadmistele ja kogemustele
Teadvuse kontiinum – teadvuse seisundid erinevad oma selguse ja muljes esindatud teabe adekvaatsuse poolest.
Teema 4 Neuroteaduslikud alused ja ontogenees
Närvisüsteem:
Somaatiline – juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades mitmesuguste ärrituste osavõttu.
Vegetatiivne – parasümpaatiline (ns osa, mis soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist) ja sümpaatiline (reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust jne)
Autonoomne – väliselt jälgitavad reaktsioonid
Tsentraalne – pea-ja seljaaju , kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ
Perifeerne – pea- ja seljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes
Sümpaatiline – reguleerib siseelundite talitlust ja kudede ainevahetust, kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega, loob valmisoleku kiireks ja otsustavaks reageerimiseks
Parasümpaatiline – soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastamist
Sensoorne – meeltesse või tajumisse puutuv, vahendades mitmesuguste ärrituste vastuvõttu
Motoorne – liigutustesse või liigutamisse puutuv. Viib ellu reageerimist välisärritajatele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust
Retseptor – väliskeskkonna muutuseks kohandunud rakk , kus vahendavad signaalid kutsuvad esile seisundimuutusi, mis omakorda käivitavad närviimpulsid.
Sünaps - koht, kus ühe neuroni akson puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega ja annab närviimpulsi edasi järgmisele rakule.
Erutus – närviprotsess
Pidudrus – närviprotsess
Refleks – kõigi ns-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele.
Tingimatud refleksid – pärilikud
Tingitud – kogemuste põhjal sugenevat teatud harjumuslikku kohanemisreaktsioon keskonnatingimustele
Funktsionaalne süsteem –
Närviprotsesside jõud, tasakaalustatus ,liikuvus:
Närvirakkude jõud – töövõime, ns koormusetaluvusest
Närvirakkude tasakaalustatus – erutus- ja pidurdusprotsesside vastastikune suhe
Närvirakkude liikuvus – üht tüüpi protsessi teisega asendumise kiirus
Ekstravertsus – realistlikumad, seltsivamad, konventsionaalsemad, agressiivsemad, pigem välismaailmaga tegelevad isikud seevastu väsivad vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini, otsivad erutavamaid mõjureid, taluvad halvemini magamatust, alkohol mõjub ebasoodsamalt , erutustase on keskmisest madalam.
Introvertsus – endassetõmbunud, väheseltsiv, oma sisemaailmaga tegelemist eelistav isik, keskmisest kõrgem kns erutustase, vastupidavamad püsitähelepanu eeldavates ülesannetes, kanntavad paremini rahustava toimega aineid, magamatust, mõjub ebasoodsamalt ergutav (kohv, avalikud esinemised )
Psüühika ontogenees – isendi areng, üksikorganismi arenemine munarakust kuni loomuliku surmani.
Kiire ehk paradoksaalne uni – algab u pärast tunniajalist und, kordub 90minuti tagant 5-6korda öö vältelt u 5-20minutiliste perioodidena. REM ( rapid eye movements) – kiired sakaadilised silmaliigutused. Nähakse peamiselt siis unenägusid
Unenägu – võib ilmneda inimese soovid, mured, tundmused, allasurutud tungid (tavaliselt moonutatud kujul). Kuna see võib olla tingitud tulevikumuredest ja tugevast motivatsioonist , võib nö hiljem unenäost midagi täide minna, kuigi selle täidemineku tingis tegelikult asjade loomulik käik.
Hüpnoos – unetaoline seisun „osaline uni“, mille hüpnotiseerija kutsub hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades (nt metallkuulike jne)
Teema 5 Vajadused ja motiivid
Vajadused – panevad inimese liiikuma, tegutsema, praktiseerima, suhtlema. Ajendavad kogu inimese psüühilist tegevust, pannes teda tegutsema teatud viisil ja kindlas suunas, stimuleerivad mõtlemist ja tahet.
Orgaanilised vajadused – tarbed elutegevuse esmatingimuste – vee,õhu,toidu,puhkuse jms järele. Kuuluvad veel enesesäilitamise ning liigisäilitamise tung, mis avalduvad sugutungis ja järglaste eest hoolitsemises. Sünnipärased. Nende vajaduste mitterahuldamine kutsub esile psüühilisi häireid lisaks bioloogilistele.
Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused – tarbed meelelise tunnetuse ja aktiivsuse järele, vajadus näha, kuulda, liikuda , toimida. Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida, siis võib tekkida sensoorne nälg, mis oma tugeval kujul võib hakata mõjutama organismi elutegevust.
Sotsiaalsed tarbed – inimene on ühiskondlik olend . Eneseteostuse, suhtlemise, prestiiži jms tarbed. Ühesõnaga vajab inimestega suhtlemist ja olla ühiskonnas. Spst ntx vabadusekaotamine on üks raskem karistuse liik.
Vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused – üldise tunnetuse, faktide teadasaamise, nähtuste mõtestamise, loomingu järele.
Esteetilised – püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
Motivatsioon – vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Neurofüsioloogiline seisund ( ehk siis aju, närvide ja lihaste funktsioonid ja häired jne). Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse - motivatsiooni
Motiivid jagunevad – teadlikud ja ebateadlikud.
Ebateadlikud - ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma põhjalikuma uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele.
Motivatsiooniprotsess –
Motiiv – tunnetatud vajadus, arusaamine vajadusest, tegevusest selle rahuldamisel, eesmärkidest,mis viivad vajaduse rahuldamisele.
Motiivide konflikt – valikusituatsiooni olemasolu erinevate käitumisvõimaluste ilmnemisel ja teatud barjääri või takistuste kujunemine sujuva tegevuse teele kui motivatsioonilisi pingeid tekitav nähtus.
Motiiv ja eesmärk – tegevus suunatakse motiivi poolt loodud eesmärgile, mis esineb psüühilises plaanis. Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusse.
Motivatsiooniseisundid – hoiakud, seadumused, soovid, kavatsused, huvid,veendumused, tõekspidamised, püüdlused,kiindumused, kired
Hoiakud – püsiv, stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil. Võib olla nii emotsionaalne poolt-kui ka vastureaktsiooni, pos või neg hinnang, suhtumine teatud tegevusse või nähtusesse, üks või teine tajuvariant, üks või teine liigutus jne.
Seadumused – varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvustatud , fikseeritud valmisolek reageerida teatud objektidele,n ähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil. Käitumise teadvustamata alus, kus ei tunnetata ei tegevuse eesmärki ega vajadusi, mille rahuldamiseks tegevus toimub.
TUNNETUSPROTSESSID
Teema 6 Aistingud
Tunnetusprotsessid :
Aisting – psüühiline protsess,mis tekib objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel. Aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas .
Taju –
Tähelepanu –
Mälu –
Kujutlus –
Mõtlemine –
Fantaasia :
Sensoorsed –
Pertseptiivsed –
Mnestilised –
Intellektuaalsed –
Meeleline tunnetus – aistingud, tajud, kujutlused. Sellele järgnevad tunnetusprotsessid ei ole eelneva lihtsad summad ega isegi mitte kombinatsioonid, vaid omandavad uue kvalitatiivse eripära.
Loogiline tunnetus –
Ärritatavus – evolutsiooniliselt on tekkinud aisting sellest
Ärritaja – iga aisting algab mingi eseme või nähtuse mõjumisest meeleorganile. Seda mõjujat nim ärritajaks
Ärritus – mõjuprotsessi nim ärrituseks.
Erutus – ärritusel tekkiv närviprotsess
Retseptor – tundenärvi lõpmed
Analüsaator – selle vahendusel tekib aisting. Selle moodustavad tundenärvi lõpmed kehapinnal, spetsialiseeritud meeleorganeis või siseorganeis ; närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja erutust töötlevad peaaju osad.
Aistingud
Kontaktsed – vahetus kontaktis (kompimine, maitsmine ,puudutusaisting)
Distantsed – ei ole vahetus kontaktis (nägemine, kuulmine , haistmine )
Eksterotseptiivsed – retseptorid asuvad keha pinnal või puutuvad kokku väliskeskkonnast tulevate ärritustega (nägemine , kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine)
Interotseptiivsed – retseptorid asuvad siseorganeis ja näärmeis (nälja-,kehatemperatuuri-, tasakaalu-jmt aistingud)
Propriotseptiivsed – retseptorid asuvad lihastes ja kõõlustes ning vahendavad kinesteetilisi ja staatilisi aistinguid
Tundlikkus:
(Absoluutne tundlikkus ja läve kõrgus on pöördsuhetes – mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikkus ja vastupidi.)
Absoluutne lävi – ALUMINE - ärritaja minimaalne mõjumäär, mis kutsub veel esile (vaevumärgatava) aistingu ÜLEMINE – maksimaalne mõjumäär, mis veel tekitab adekvaatse aistingu.
Eristusläved – minimaalne erinevus kahe samalaadse ärritaja vahel, mis tekitab veel erinevuse aistinguis
Signaalide avastamise teooria – Green&Swets. Lävi ei ole lihtsalt selline püsiv väärtus, mis sõltub ärritaja tugevusest ja seisundist, vaid et lävesid mõõtes „mängivad kaasa“ nii sensoorsed kui ka otsuse vastuvõtmise protsessidega seotud psüühika infotöötlustasandid.
Psühhofüüsika – uurib psüühiliste elamuste ning nendele vastavate füüsiliste ärritajate muutuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid (koguselisi). Rajajaks saksa teadlane
Aistingu latents – see periood, kui on aistingu eeldused (teadvustamata), toimub ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, edasikandmine, töötlemine ning tunnetamine mingi konkreetse aistinguga võtab aega...ja sel ajal on juba aistingu eeldused olemas.
Adaptatsioon – meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel ( ntx valgustatud toast minek pimedassse tuppa , nägemisraskused)
Positiivne – tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel – ntx pimedusadaptsioon ,kuulmisadaptsioon vaikuses viibimisel
Negatiivne – aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine kestval või tugeval ärritusel (ntx rock-kontserdilt tulles ei märka linnulaulu)
Selektiivne – kestval valikulisel kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega tekkiv (selle ärritaja või tunnuse suhtes siis)
Sensibilisatsioon (tundlik)– tundlikkuse kõrgendamine analüsaatorite vastastikuse mõju, harjutamise ja motivatsiooni tagajärjel (ntx võib nõrk heli tugevdada valgustundlikkust, tugev müra aga järsult vähendada)
Sünesteesia ( tundmus )– mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas
Kontrast – oluline nähtus, aluseks paljudele psüühilistele protsessidele ja võimetele. Eesti keeli vastandlikkus, vastandini ulatuv teistsugusus või terav erinevus. Kontrastiefekti tähistamine. Intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse vahel.
Kontrastitundlikkus – tajuva organismi oluline omadus.
Järelkujund – illusioon või kujutletav pilt, mis tekib pööratud kontrasti tulemusel. Aja jooksul kustub.
Daltonism – inimene, kelle värvusnägeminst tagavate retseptorite süsteem töötab nõrgalt või mittetasakaalustatult, mistõttu eristavad värvusi halvasti.
Kanapimedus – kui on aga häiritud akromaatilist nägemist tagav kepikeste süsteem silma võrkkestas, siis see häirib nägemist hämaras
TEEMA 7 TAJU
Taju – esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Kopleksne protsess, mis tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Pertseptiivne tegevus – väljendub tajuobjekti aktiivses tundmaõppimises ja tajumuse loomises
Terviklikkus – taju on protsess,mis on just suunatud terviku tunnetamisele ,et kui üksikud elemendid asuvad ruumis lähestikku,näivad nad moodustavat terviku.
Produktiivsus – taju omadus
Taju liigid – tajude üldise liigituse aluseks on tajumisest osa võtvate analüsaatorite erisused, vastavalt analüsaatori domineerivusele tunnetuses eristatakse:
Nägemistaju
Kuulmistaju
Kompimistaju
Liigutustaju
Maitsmistaju
Haistmistaju
Vaatlus
Taju omadused – taju mõtestatus, valivus , konstantsus ,apertseptiivsus,ökoloogiline põhjendatus
Taju mõtestatus – tähendab tajutava teadlikustamist, mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja/või otstarbe mõistmisega. Inimene tajub reeglina objekte, millel on tema jaoks mingisugune mõte,tähendus, sisu.
Äratundmine – mäluta mõeldamatu ning seisneb hetkel vastu võetava paigutamises olemasolevate mälukujundite hulka
Üldistav – toimub objekti rühmitamisena mingi suurema grupi hulka
Eristatav – toimub üksiku eraldamisena grupist
Taju valivus – selektiivsus. Selle all mõistetakse esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate esemete/nähtuste või tunnuste mitmekesisusest.
Objekt ja foon – selgemini eristuv on objekt, tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat on foon
Apertseptsioon – taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest nim apertseptsiooniks (ntx vilunud maletajale sisaldab hetkel tajutud maleseis rohkem kui algajale )
Püsiv – apertseptsiooni vorm
Ajutine – apertseptsioonivorm, mis on tingitud inimese psüühilisest seisundist taju momendil (meeleolust, aktiveeritusest, ootustest ja on vahelduv)
Taju konstantsus – esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suurus,kuju, vorm jt)tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral
Õkoloogiline põhjendatus – Gibson . Hõlmab taju mõtestatuse,valivuse,konstantsuse ja apertseptiivsuse seoses nende olulise rolliga ümbritseva keskkonnaga kohanemisel ja otstarbeka käitumise tagamisel .
Võimaldavused – see, mida üks või teine objekt,ese , selle omadus võimaldavad teha, kuidas neid saab kasutada, mida neilt oodata.
Invariandid – muutuste hõlmas olevatele muutumatutele omadustele (ntx eseme näiv suurus, vaatamata tema kaugenemisele, inimese liigutustele kui sellistele omane liikumismuster,vaatamata selgetele erinevustele üksikliigutustes igal konkreetsel juhul või eri inimeste juures)
Sündmustaju – tajusüsteem oleks võimeline ka kergesti ja õigesti ära tundma sündmusi (eeldab dünaamilisust, invariantide häälestatust ja üldistusvõimet; eeldab taju kui ajalis-ruumilistele muutustele tundlikku protsessi)
Illusioonid – eksitus , pettekujutlus. Ebaõige taju,mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Hallutsinatsioonid – sonimine, välisärrituseta taju. See on subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raskem vorm. Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus. Selles esinevat võetakse tegeliku pähe
Inimesetaju – võrreldes esemete/nähtuste tajumisega on see sotsiaalses kontekstis märgatavalt erapoolikum, hinnangulisem ja sellest tulenevalt ka ebatäpsem. Tuleneb pertseptiivsete protsesside põimumisest emotsioonidega, hinnangutega, suur on ka intuitsiooni osa.
Kausaalne atributsioon – see on teise inimese käitumise põhjuste ja motiivide subjektiivne interpreteerimine(tõlgendamine, ette kandmine) tajumisel. Sageli toimub poolteadlikult, automaatselt. Inimesed ei piirdu üksteist tajudes välisel vaatlusel saadud andmetega ning püüdlevad põhjuste väljatoomisele ja järeldustele tajutava isksuse omaduste kohta.
INIMESETAJU MEHHANISMID ( 4 tükki)
1) Identifikatsioon – teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuse kaudu.
2)Refleksioon – teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel, tema mõtlemisse sisseelamise vahendusel
3) Empaatia – kaasaelamine, mõistmine teise inimese tundemaailma sissseelamise kaudu
4)Stereotüüp – teise inimese interpreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil, lähtudes inimesest kui teatud sotsiaalse grupi esindajast. Lähtutakse ka inimese välimusest kui teatud tüübi esindajast.
Aktsentueerimine – sõltuvalt konkreetsetest kasvu-ja elutingimustest õpib inimene pidama ühtesid asju,nähtusi, omadusi, väärtusi teistest olulisemateks, õpib neid eelistama ja vastavalt sellele tajuma ka teisi inimesi. See siis ongi see
Projektsioon – tähistab alateadlikku tendentsi tajuda iseenda ebasoovitavaid halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi teise inimese omadustena, neid üle kanda, projitseerida teisele inimesele.
Järjestuse efekt – ebatäieliku ja/või vastukäiva informatsiooni puhul avaldavad inimesest kujunevale arvamusele rohkem mõju need andmed, mis on saadud järjekorras esimesena. Esmamulje on mõjus. Samas aga on tuttava inimese puhul hinnangut kujundavaiks just viimased andmed.
Oreool (haloefekt) – tähistab teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju selle inimese üksikomaduste ja – tegude tajumisele ja hindamisele. Tavaliselt tekib see efekt informatsiooni defitsiidi olukorras.
Emotsioonitaju –
Miimika- ja žestitaju –
Näoväljenduste taju – äratundmislävi on madalam kui mingil lihtsal kontuursel esemel.
Paralingvistilised signaalid – kõnega kaasnevad, kuid mitte sõnalised signaalid (kõnepausid, intonatsiooni- ja tempomuutused kõnes, neelatused jne)
Silmside ( pilkkontakt ) – seostub: valetamine (väheneb silmside), meeldivus või sümpaatia(suureneb), sotsiaalne domineerimine (madalama positsiooniga isik vaatab partnerit rohkem, ehkki nö tõevaatamisel pöörab alluv pilgu varem ära), vestlusteema intiimsus ( intiimsuse kasvades kahaneb silmside)
Pupilli läbimõõt – suurem viitab afektile, sümpaatiale, ahenenud aga vastumeelsusele ja rünnakuhimule.
Ajataju – aluseks on tsüklilisus looduses ( päeva ja öö ning aastaaegade vaheldumine , rütmilisus organismis)
Ruumitaju – ümbruse õige mõistmine ( kaugemal olev tundub väiksem kui lähemal olev ; eesmine katab tagumise jne)
Sügavustunnused – okulomotoorne ( akommodatsioon ,konvergents) ja visuaalne(binokulaarne ja monokulaarne) vt eelmis punkti ka.
Distantsitaju – tendetsiks on lühemate vahemaade ülehindamine ja suurte vahemaade alahindamine. Avaruses olles kiputakse vahemikke ka ülehindama. Heledavär vilised ja hästivalgustatud esemed tunduvad suuremaina ja lähedalasuvaina.
Liikumistaju – absoluutne ja suhteline liikumine. Liikumismulje tekib objekti reaalsel liikumisel, stroboskoopilisel esitusel (näiv liikumine, animatsioon), indutseeritud liikumine (liikumatu objekti fooni liikumisel tekib näiv objekti liikumine fooni liikumisele vastassuunas), autokineetiline liikumine ( ntx pimedas ja üheks põhjuseks on vaatleja tahtmatud silmaliigutused), liikumise järelefekt
Vormitaju – kujutiste äratundmine, suur probleem tänapäeval ( seoses päevast-päeva kasvava infohulga töötlemis-liigitamise-tõlgendamise ülesandega
TEEMA 8 MÄLU
Mälu – psüühika nähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises (mälust taastamises)
Dna, Rna- dna-geneetilise ehk päritava mälu kandja. Rna – ontogeneetilise, elu jooksul kujuneva individuaalse mälu üheks kandjaks .
Konsolideerumine - püsimälu jälje alus
Ajukoor - tema suured poolkerad oma mitmesuguste funktsionaalsete keskustega on tähtsaim aju struktuur
Mäluprotsessid ja karakteristikud – põhiprotsessid – meeldejätmine/omandamine,säilitamine ja meenutamine /reprodutseerimine
Meeldejätmine/omandamine- protsess, kus tegevuses saadud uus info kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel.
Assotsiatsioonid - Meeldejätmisel psüühilises tegevuses tekkivad ajutiste või püsivate närviseoste keerukamad kompleksid (liitmine ja ühendamine). Ntx sa rääkisid laenu tegemisest ja mul tuli meelde,et olen ise hoopis võlgu.
Assotsiatiivne eksperiment – Carl Gustav Jungi poolt pakutud projektiivtesti vorm isiksuse varjatud afektiivsete komplekside väljaselgitamiseks
Omandamine - sõltub paljudest teguritest. Olulisemad: 1)psüühilise aktiveerituse suunatus omandamisele (vajadus omandamiseks) - tahteline omandamine ja tahtmatu , emotsionaalne köitvus , huvi,erutus,virgus, psüühiline aktiivsus 2) kordamiste arv ja omandamise metoodika – mnemoonika, ei tohi ületuupida, õige omandamine (plaanipärasus, materjali seostumine varasema teadmisega , süstematiseerimine, võrdlemine , olulise esiletoomine jne) 3) materjali hulk ja iseloom 4) omandamisvõime sõltumine elueast
Tahteline – kui meeldejätmisvajadus on isiksuslikult oluline
Tahtmatu – see on parem,kui on seotud aktiivse toimimise ja tegevusega
Mnemotehnika /mnemoonika - meeldejätmisoskus, mitmesuguste mehhaaniliste ja vaimsete abivõtete süsteem, mis hõlbustab meeldejätmist ja võimaldab suurendada mälu mahtu, kestust ja täpsust.
Mälumaht - muutub ökonoomsemaks, vabanevad nö mälupesad, kui oled õppinud või harjunud teatud koosesinevaid elemente tervikuks koondama
Maagiline arv – Georg Miller , näitab infoühikute hulka, mida inimesed on võimelised vahetus mälus säilitama ja vahetult reprodutseerima. See arv on 7 +- 2 ( u 5ühikut nägemises ja 7-9 kuulmises)
Komp – psühholoogiline infosisaldusühik
Säilitamine - kui mälu ei kahjustu, võib säilimine olla väga kestev. See on uue lisamise ja vana taandamise protsess
Repressioon - surve avaldamine
Organisatsioon ,skeem – uus info ei säilitata eraldi, vaid ta ühineb, absorbeerub vanaga, suubub organiseeritud skeemi
Retroaktiivne interferents - eelneva info unustamine uue info vastuvõtmise mõjul
Proaktiivne pidurdus – eelneva info häirivale mõjule uue info omandamisel
Negatiivne induktsioon - põhjustab unustamist, selle kutsuvad esile intensiivsed kõrvalärritajad omandamise ajal
Unustamiskõver - Ebbinghaus, eriti intensiivne on unustamine esimese tunni vältel pärast omandamist. Unustamine ei ole ühtlane, algul kiire ja seejärel aeglustub.
Reprodutseerimine - mälus säilinu taastamine ja/või kasutamine tegevuses
Äratundmine – valdavalt passiivne , mitteteadvuslik protsess, mis teadvustub tagajärjena – tuttavlikkuse ja kindlasse liiki suhetamise elamusena. Tuginetakse tajukujunditele
Meenutamine - reprodutseerimisliik, kus püsimälus fikseerunu väljatoomiseks on vajalik tahtepingutus, sihipärane otsing.
Meenumine – aktualiseerub materjal kergesti, nagu iseenesest hetke situatsiooni või tegevuse ajel . Edukus sõltub sellest, kuivõrd selgelt ja täpselt on püstitatud reprodutseerimiseülesanne ja kuivõrd see on teadvustatud.
Reministents - meeldetuletus . Teatava aja möödumisel omandamisest on reprodutseerimine täieliku ja täpsem kui kohe peale omandamist.
Hüpermneesia – esineb just visuaalse materjali puhul. Mälu efektiivsus pikema aja vältel, mäletatakse ka aasta pärast
Mäluliigid
Domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel liigitatakse mälu
Motoorne - ehk liikumismälu iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea salvestamine tegevuses. Hea koordinatsioon , füüsiliselt osavad jne
Emotsionaalne - mäletab hästi oma tundmuste vahendusel. Mälusignaaliga toimib sageli tundmus, seejärel tundmusega seotud info. Mäletab ennekõike seda, mida ta tundis, oskab ilmekalt kirjeldada. Seda aga miks ta niimoodi tundis, oskab juba vähem argumenteeritult ja täpselt kirjeldada
Kujundiline - rajaneb heal fantaasial ning seisneb heas vormi, ruumi, proportsiooni, harmoonia jmt salvestamisvõimes ja reprodutseerimises.
Sõnalis-loogiline - spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid oma madalamates vormides võivad esineda ka loomadel. Sisuks on keele vahendusel antud mõtted. Hästiarenenud sõnalis-loogilise mäluga inimene on loogiline ja argumenteerimisosav. Probleemiks loovuse vähesus.
Ajatunnuse e materjali mälus säilitamise kestuse alusel eristatakse
Sensoorne (lühiajaline) mälu - funktsiooniks on väga lühikese ajalõigu vältel säilitada tundeorganeist saabuva info töötlemistulemusi.
Ikoon – ikooniline sensoorne mälu (nägemises)
Kajamälu – kajaline sensoorne mälu (kuulmises)
Skaneerimine -
Lühimälu - mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna. Tuuakse,et kasutada seda hetkel vajalikus tegevuses ja/või suunata püsimällu. Lühimälu funktsioone saab katkestada ilma,et püsimälu häiruks.
Püsimälu - talletatakse materjal, millel on nö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsimälus väga pikka aega. Info viimiseks lühimälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine, seostamine varasemaga või siis vähemalt tugevad elamused.
Hierarhiline võrgustik - mõisted on seatud eri tasemete vahelistesse suhetesse (liigimõiste – soomõiste)
Protseduurimälu - aluseks meie vilumustele – jalgrattasõit, masinakirjaoskud, tantsuoskus
Semantiline mälu - sisaldab mõisteid, reegleid, abstraktseid printsiipe, tagab keele „mõistmise“, organiseeritud teadmine sõnadest, nende seostest, tähendustest. Ei registreeri esemete tajutavaid kvaliteete.
Episoodiline mälu – sisaldab ajaliselt fikseeritud sündmusi ja episoode, suhteid nende vahel, ta on nö autograafiline (isiklik). Kogu aeg on midagi aktiveerinud, muutub pidevalt, täieneb suhteliselt kiiresti, on konkreetne ja aitab isikul konkreetse elu poolt püstitatud olukordades orienteeruda.
Operatiivmälu & töömälu - on nimetatud ka lühimälu sünonüümiks, kui Alan Baddeley teooriale on hakatud nim töömäluks. Põhisisuks on materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks.
Ruumilis -visuaalne visanditahvel - talletatakse vahetu kujundiline info üldistatud kujul (skeemidena)
Hääldusring – mälus oleva sõnalise teabe ülekordamine
Kontrolliprotsessid – tsentraalne täideviiv süsteem, mis kujutab endast suunatud tähelepanumehhanismi, mille abil kontrollitakse infovoogude valikuid ja kulgu töömälus ja selle allsüsteemide vahel ning võetakse vastu otsuseid.
Tahteline mälu ja tahtmatu mälu - kõik mäluprotsessid ja enamik mälu liike kujutavad endast tahtelise ja mittetahtelise keerukat kombinatsiooni , kus üks võib teise ees vaid veidi domineerida
Infotöötlus
Plokkskeemid – info,mida esilagu töödeldakse ja säilitatakse sensoorses mälus, kodeeritakse seejärel ümber kahes suunas – verbaalsesse lühimällu ja visuaalsesse lühimällu. Formeeruvad vastureaktsioonid
Funktsionaalsed blokid
Kontrolliprotsessid
Paralleelsed hajusjaotusprotsessid - sisaldab mooduleid, millest igaüks täidab kindlat ülesannet, milles töötlus toimub paralleelselt ja kus süsteem on võimeline kujundama uusi seoseid nii sisendi ja väljundi kui ka ühikute vahel, omades seega õppimisvõimet
Praiming - selle puhul avaldab eelnevalt omandatud teave mõju hilisemale mälust sõltuvale tegevusele ning seda sõltumata sellest, kas seda teadvustatakse või mitte (ntx jätan meelde rida sõnu, mäletamist testitakse, need mis meelde ei tulnud, neid esitatakse sõnafragmentidega v _ n _ _ r ja palutakse nende põhjal ära tunda sõnad... tunnen paremini ära olenemata sellest,et ma ei mäletanud neid)
Vaegmälu – mälufunktsioonide üldine nõrgenemine, mis valdavalt avaldub uue materjali omandamisvõime halvenemises ning ka varem omandatud materjali kasutamise käepärasuse vähenemises.
Eidetism – kuju. Võime erakordselt elavalt ja detailselt taaselustada varemtajutud stseene ja esemeid. Neil on nagu kuju või pilt ees, mida na reprodutseerimisel kirjeldavad .
Sünesteesia - meeled on seostud nii,et inimene seostab värve helide või tähtedega. Teiste aistingute teke. Ntx kuulmismeele ärritamisel võib tekkida nägemisaisting (pildid )
Amneesia - mälulünk, ajaliselt piiratud tühimik mälestuste kronoloogilises ahelas.
TEEMA 9 KUJUTLUS JA FANTAASIA
Kujutlus – psüühiline protsess, mille peamiseks tunnusjooneks on objektide või olukordade psüühilise kujundi (vaimse elamuse) teke mäluandmetest, ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile . Mälukujutluse puhul taastatakse kujutluses varasemad elamused objektidest või olukordadest. Ntx võime kujutada,kuidas me taas ülikooli peahoonesse siseneme, ise hoopis maal viibides .
Fantaasia - kõrgem psüühiline protsess,meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste, kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid. Võimaldab ette näha tegevuse lõpptulemust enne selle alustamist. Fantaasia on kujutluse eriliik!
Assotsiatiivsed seosed – seesmiste assotsiatiivsete seoste baasil tekivad kujutlused objekti( varem tajutud eseme või nähtuse) otsese mõjuta meeleorganeile.
Eidetism - võime läbi elada ja esile kutsuda nn eideetilisi kujundeid. Eideetiline kujund on oma ereduses, selguses ja konkreetsuses võrreldav tajuga, ehkki tekib või kestab nagu tavaline kujutluski ilma välisärritaja otsese mõjuta ( rohkem koolieelikute, loodusrahvaste ja kunstnikutüüpi inimeste seas)
Ideomotoorika - juhul kui fantaasiakujundid on selged,tugevad , siis tekitavad nad tihti ideomotoorseid akte ( need on erksast kujutlusest tekkinud tahtmatud ja sageli teadvustamata lihaspinged , mis väliselt avalduvad ntx vaevumärgatavas naeratuses,kulmukortsutuses, käeliigutuses, pulsi sagenemises, kehaasendi muutuses vms)
Kujutluse liigid
Aktiivne - tahteline, sihipärane, teatud tunnetuslikust või praktilisest vajadusest/ülesandest tingitud eesmärgipärane protsess.
Passiivne – tahtmatu , tekib tunnetuse käigus ilma sihipärase kavatsuseta. Unistused jne
Perseveratsioon - passiivse kujutluse alaliik ( ntx seente tahtmatu, korduv silme ette tulek pärast metsas veedetud aega)
Reprodutseeriv - aktiivse kujutluse alaliik, kordab mingit eeskuju, varasemat teadmist/kogemust ning on sellisena situatsiooniline,tüüpiline, võimaldab hästi ette näha sündmuste kulgu,situatsioone , inimeste käitumist ja seisundeid. Selle alusel kujunevad hoiakud/seadumused.
Loov – aktiivse kujutluse alaliik, see on uute originaalsete lahenduste aluseks. Loovuse kui isiksuse omaduse taseme väljaselgitamine põhineb tegelikult paljuski tulemusliku ja elava kujutlusvõime testimisel. Ntx ühele asjale on vaja leida võimalikult palju erinevaid kasutusalasid
Kujtluse eksperimentaalne uurimine - esimene strateegia seisneb psühhofüsioloogiliste nähtuste objektiivses registreerimises ja mõõtmises seoses kujutlust eeldavate ülesannete täitmisega katseisikute poolt.
Kujutluse mehhanismid ajus - taju ja kujutluse aluseks olevate psüühiliste mehhanismide samasuse küsimus. Ei ole lõplikku ja ammendavat vastust veel. Erinevustele tajus ja kujutluses viitab aga see,et tajus võivad kahemõttelise kujutise tõlgendused vahelduda, kujutluses aga mitte.
Mentaalne rotatsioon – vaimne pööramine ( peab mõttes objekti pöörama ruumiliselt)
TEEMA 10 MÕTLEMINE
Mõtlemine - objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. Üks vaimse tegevuse põhimooduseid. Toimub infotöötlusena psüühikas aju vahendusel. Tunnetuse kõrgem,ideaalne aste. Rajatud aistinguile,tajudele, kujutlustele.
Otsustus
Süllogism- eristatakse subjekti – mille kohta midagi väidetakse , predikaati – mida väidetakse.
Mõtlemisoperatsioonid:
Analüüs
Süntees
Võrdlemine
Üldistamine
Abstraheerimine
Mõtlemisvormid - mõiste (üksik,üldine,konkreetne,abstraktne), järeldus (tõene ,väär), otsustus ( induktiivne, deduktiivne , tõene, vale)
Induktsioon - ntx inimene,kes on kohanud üksnes valgeid luiki, teeb järelduse,et luik on valge lind. Piisab ootamatult musta luige kohtamisest,et see teadmine kõrvale heita. Seega liigutakse üksikvaatluselt ja faktidelt mingile järeldusele.
Deduktsioon - alustame teada-tuntud tõdedest ja teeme järelduse üksikjuhu kohta. Ntx valetavatel isikutel muutub alajäsemete dünaamika. See isik seisab selgitusi andes maassekaevanud jalgadega. Järelikult see isik võib valetada.
Mõtlemisliigid:
Esemeline - elementaarseim alaliik, mis on omane mõtlemise arengu esimesele perioodile. Mõtlemisülesande lahendamine eeldab siin vahetut kokkupuudet esemete/nähtustega, nendega manipuleerimist. 2-5a lapsed
Kujundiline- on võimalik mõtlemisülesande lahendamine juba objektist eemalolevalt: objekti või situatsiooni asendab kujund ( sõna,visualisatsioon,kuulmiskujund) sellest.
Teoreetiline-
Praktiline
Diskursiivne- arutlev, loogiline, järelduslik, kõneline, järjekindlalt väitelt väitele kulgev.
Intuitiivne- diskursiivse vastandiks. Loomingulise mõtlemise moment, mis avaldub tõe tabamises vahetul, loogilist arutelu ennetaval või varjaval viisil idee või lahenduse ootamatu , kiire leidmisena. Alateadvuses toimuva loomingulise akti kehastus.
Reproduktiivne
Tahteline
Tahtmatu
Intuitsioon
Heuristika - tegeleb mõtlemisülesannete lahendamise hõlbustamise ning uute, kiirete ja tavatute lahendusteede otsimisega.
Insait - mõeldakse ootamatut, varasema täpselt samasuguse probleemsituatsiooni kogemuse puudumisel ilmnevat situatsiooni olemuslike seoste ja struktuuride olemuse mõistmist, nende vahetut tabamist. Äratundmine,tabamine.
Inkubatsioon - sel perioodil on tegemist välise aktiivsuse puudumisega. Kuid väline passiivsus on teatud määral petlik . Alateadvuses leiab aset ideede küpsemine, uute tunnetusühikute kombineerimine. Soodustavad uni, muu tegevus, füüsiline aktiivsus.
Verifikatsioon - kontroll, lahendust kontrollitakse.
Funktsionaalne fikseeritus - liigne vilumus , takistab probleemilahendust leida. Me oleme harjunud,et tuttaval objektil on kindlad funktsioonid ( kasutusviisid ja omadused) ega kujuta ette alternatiivseid kasutusvõimalusi või situatsioonielementide teistmoodi seoseid.
Rigiidsus – võimetus muuta oma toiminguid , hoiakuid, maailmanägemist, mõtlemismalle. Võimetus ja tahtmatus ületada harjumusi.
„otsustuste puu“ -
Lateraalne mõtlemine - võime olukorda kõrvalt vaadata, asju ja probleeme uues perspektiivis või avaramas seoses näha (E. De Bono)
Vertikaalne mõtlemine - suures osas samastub diskursiivse mõtlemisega. Vastandiks lateraalsele mõtlemisele.
Sündmuste subjektiivne tõenäosus - üldised reeglid, ntx parem varblane peos kui tuvi katusel. Välditakse riskantseid otsuseid, mis on suunatud vähem tõenäolise suure tulu taotlemisele. Tõenöolisemaks ja tegelikkuses sagedamini esinevaks peetakse seda, mis on mälus käepärasem, paremini meenuv. Inimesed kalduvad üle hindama harvemini esinevatel põhjustel ilmnevate sündmuste tõenäosust . Samuti ilmneb,et mida suurema ohuga inimesele see on seotud (nt surm), seda väiksema esinemistõenäosuse korral peetakse sündmust (nt avariid) suhteliselt sagedaseks.
Kriitiline mõtlemine
TEEMA 11 KEEL JA KÕNE
Keel - intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem, mis põhineb keelemärkide kasutamisel
Kõne - suuline keele kasutamine
Semantika - keeleüksuse haru,mis uurib keeleüksuste tähendusi ja nende muutumist. Tähendus,tähendused ( kana ntx rumal inimene, tegelikult koduloom, aaga väljakujunenud nii)
Vahendatud tunnetus - edasiantud, järgnevad põlved ei pea läbi elama ntx neid samu asju, vanemad saavad edasi anda.
Mõiste - kindel tähendus
Foneem - see ühine, mida konkreetsed keele kasutajad mõistavad ja tajus eristavad teatud kindla elementaarse helikujundi puhul. Häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest.
Morfeem - foneemide kombinatsioon.
Pindmine struktuur - kujutab endast konkreetset kuuldavate või loetavate sõnade jada, mis on kõrvalseisjale otseselt tajutav
Süvastruktuur - kujutab endast abstraktset tunnetuslike elementide suhete representatsiooni, mis on aluseks pindmise struktuuri genereerimisele
Eristab see,et üht ja sedasama lauset annab tõlgendada mitmel mel
Sapiri – Whorfi hüpotees - iga kultuur mõjub inimese psühholoogiale keele kaudu.
Erikeel - argoo ( salakeel ) või släng
Keele ökonoomia - mida sagedamini kasutatav on sõna, seda lühemaks ta aja jooksul on muutunud. Ntx automobiil on praegu auto, televiisor on teler.
Kõne mehhanismid - kõneliigutuste regulatsioon, kuulmisanalüsaator, nägemisanalüsaator
Kõne liigid :
Sisemine - kõne ilma kõrvalseisjale teadvustatult kuuldava helilise vormita, see on sõnade ja nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis
Välimine - see mida teised kuulevad
Suuline - põhiline on see,et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasut dialoogis miimikat,žeste, intonatsiooni
Kirjalik – teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, muidu on oht sellest mitte aru saada,kuna otsene tagasiside ja situatsioonikontekst puuduvad.
Afektiivne – situatsiooniline, impulsiivne , suulist väljendav reaktsioon ( ah, kas tõesti, oot-oot, ai ai, oops, damn jne). Kajastuvad emotsioonid, ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav
Dialoog - kahe inimese vestlus
Monoloog - üksi kõnelemine
Motoorne ja sensoorne afaasia – kõne produktsiooni ja kõne mõistmise häired
Kõne funktsioonid - Suhtlemiseks – kommunikatsioon, ekspressioon Mõtlemiseks – signalisatsioon , üldistamine
Assotsiatiivne eksperiment - idee lähtub sellest,et iga sõna kutsub esile teatud assotsiatsiooni, mida saab väljendada teise sõnaga ( puu – lehed ; naelad – haamer )
Afaasia - osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest . Peamisel on tegemist kõnekeskuste anatoomilis-füsioloogilise kahjustusega.
Broca piirkond -
Wernicke piirkond
Kõne mitteverbaalsed komponendid - näoväljendused, žestid, kehaasendid, inimese seisundi autonoomsed signaalid ( higistamine ntx) , pilkkontakt, ruumilised vahekaugused. Ilmestab ja täpsustab kõnet, kannab mitteteadvustanud infot, kergendab rääkija enda kommunikatiivset tegevust. Naeratus, silmade kissitamine jne
Kõne paraverbaalsed tunnused - Individuaalsed – tämber, intonatsioon (võib tahtlikult peegeldada meeleolu), kõne tempo, pauside iseloom, pikkus, jaotus, loogiline korrastatus, foneetilise reduktsiooni aste ( sõna lõppude söömine, grupilistel – aktsent, dialekti tunnused ehk kõneharjumuse päritolu). Grammatilis-semantilised – pauside täitmine, sõnade konstruktsioonide valik, väljenduslikkus. Kõne kategoriaalsed – vanuselised, sotsiaalsed, territoriaalsed.
TEEMA 12 TAHE
Tahe - teadlik eneseregulatsioon , mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus.
Voluntarism – absolutiseeritakse tahet ja püütakse teda seada psüühilise tegevuse ja olemise alusfenomeniks ning vastavalt saadakse, et kõik ülejäänud psüühilised protsessid on määratud tahtest. Kuid nõrgalt argumenteerituiks jääb selles see,et millest see tahe tuleneb.
Inimese aktiivsus, tema tegevus või eneseregulatsioon:
Impulsiivne - käivitub inimene esmasest ajendist (vajadusest), järgib motiivi või situatsiooni nõudeid, analüüsimata lähemalt impulsi tähendust, väärtust või õigsust ning impulsile järgneva tegevuse tagajärgi. Alateadlik ning sellelaadne on suurem osa inimese käitumisest.
Tahteline - tüüpiliselt inimlik. Valdavalt teadvustatud, kujutatakse enamvähem selgelt ette tegevuse eesmärki ja selle saavutamiseks vajalikke tingimusi ja teid. Kujundatakse mingi tegevuse lõppeesmärk, sinna jõudmise strateegia ja taktika .
Tahte funktsioonid - eesmärgipärastab inimese tegevust
Tahteakt - Vajadus -> vajaduse tunnetamine, motiivide võitlus,motivatsiooni teke -> soovimine -> eesmärgi ja vahendite valik -> otsustamine -> tegutsemine
Abuulia - see on aju patoloogia pinnal kujunenud tahtenõrkus, tegevuse motivatsiooni puudumine, kuigi inimene ise võib mõista tegevuse vajalikkust
Apraksia - peaaju koore kahjustuste tagajärjel tekkinud oskamatus sooritada varem õpitud sihipäraseid liigutusi (nt tuletikku süüdata), kuigi lihasehalvatust ega koordinatsioonihäireid ei ole.
Kontrollikese - seeon kontrolli lookus, selle alusel, kus see asub , saab liigitada inimesi seonduvalt isiksuse tahteomadustega
Internaal - kes enda arvates ise otsustavad oma elukäigu üle ja vastutavad selle eest
Eksternaal - tunnevad ,et nende aktiivsust kontrollivad välised jõud.
TEEMA 13 TUNDMUSED JA EMOTSIOONID
Tundmused - laiem, üldisem tähendus. Teda kasut. Igasuguse vajaduste rahuldamisest või mitterahuldamisest või siis spontaalselt tekkiva subjektiivse reaktsiooni (tundeelamuse) tähistamiseks.
Emotsioonid - see aga tundmuse läbielamise konkreetset vormi, kus situatiivse tundmuse omadused on ilmekalt või selgelt välja kujunenud. See on subjektiivne tundeelamuslik reageering sise- või välisärritajatele.
Tundmuslik toon - aistingute emotsionaalsus, emotsioonide reaktsioon ( meeldivad, ebameeldivad...värvid,lõhnad,inimesed,tegevused)
Idiosünkraasia - avaldub haiglases vastikustundes mingi ärritaja suhtes, mis teistele inimestele ei mõju või on isegi meeldivad ( ntx klaasi kriipimine, hammaste krigistamine, küünte viilimine jms)
Steenilised tundmused - siis kui tundmused suurendavad inimese energiat, muudavad tema elutegevuse intensiivsemaks, annavad uut jõudu. Meeleolu on jõuline, virge , reibas, inimene ettevõtlik.
Asteenilised tundmused - passiivsed tundmused. Suruvad maha organismi eluprotsesse, vähendavad energiat, pärsivad aktiivsust. Järgnevad tavaliselt ülekoormusele, konfliktidele, haigustele. Selles seisundis on maailmanägemine minoorne, meeleolu heitlik, surutud.
Tundmuste ambivalentsus - vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine. Kaksikpidisus
Limbiline süsteem - see on ajupiirkondade ja – struktuuride ühendus, mis paikneb koorealuses taalmuse ja hüpotalamuse piirkonnas. Ühe idee kohaselt toimub emotsiooni puhul närviimpulsside tsirkulatsioon seal. Kuid nüüd on üha enam jõutud arusaamiseni,et emotsioonide eest vastutavate koorealuste keskuste töö on hoopis spetsialiseeritum ja lokaliseeritum kui limbilisest süsteemi konseptsioonist lähtuvalt arvati.
Amygdala - mandeltuum
Antributsioon - omistamine , annab oma elamusele tähenduse
Valedetektor ehk polügraaf ehk variograaf - tehnoloogia ,mida kasutatakse siis ,kui inimene püüab varjata temale teadaolevat(avalikustamisel ohtlikku/ebameeldivat seika). Ta erutub (seda reedavad pulsi sagedus, aju biopotentsiaal, lihaspinge, reaktsiooniaeg jne)
Emotsionaalsed seisundid – (mis kõik on mööduvad) avalduvad inimese karakteersed iseärasused kui ka juhuslikud ja inimesele üldjuhul mitteomased psüühilised ilmingud.
Meeleolu - isiksuse üldine emotsionaalne foon, olek, mis annab värvingu tegevusele. See mõjub märkamatult ja tema konkreetset põhjust pole alati võimalik leida. Siiski võib esile tuua teatud tüüpilisi põhjusi, nagu füüsiline seisund.
Ärevus - emotsionaalne seisund, millele on iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.
Stress - pingeseisund , mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel. Hans Selye
Frustratsioon – psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel. Ebaõnnestumise elamuskompleks.
Afekt – lühiajaline, jõuline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik reaktsioon.
Psühholoogiline - kutsuvad esile hingelist laadi põhjused, üleelamised ( solvumine, hirm, viha, õudus)
Patoloogiline - haiguslikul pinnal tekkinud ülitugev emotsionaalne reaktsioon, kus teadvus on sügavasti häiritud, niiet inimene ei tunneta üldse enam ümbritsevat maailma, tegutseb impulsiivselt, oma tegevust kontrollimata. Esinevad mälulüngad, ei ole võimeline mõistma oma tegude tähendust ega neid juhtima.
Kirg - tugev, püsiv, sügav tundmus , mis haarab kogu inimese, allutab endale tema mõtete ja tegevuse põhisuunduse. Puhang, milles kõik jõud orienteeritakse ühes kindlas suunas, on keskendumine mingile kindlale eesmärgile. Inimene on täielikult haaratud mingist ideest või tundmusest.
Empaatia - võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Tugeva empaatiavõimega inimest nimetatakse empaadiks.Empaatia ei ole sama mis kaastunne , kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks.
Hüpohondria - vaimne häire, mille all kannatavad inimesed ilmutavad ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast. Hüpohondria all kannatav inimene ehk hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda kui arst on ta terveks tunnistanud
Afektogeenne situatsioon - isiksus, kes on afektiseisundis
Kõrgemad tundmused - ainuomased inimestele. Võimaldavad teha otsusi isiksuse arengutaseme üle. Jaotuvad : kõlbelised (tekivad inimestevahelises suhtlemises), itellektuaalsed (seonduvad inimese vaimse tegevusega), esteetilised (ilu ja harmoonia tunnetamisega).
TEEMA 14 TÄHELEPANU JA TÄHELEPANELIKKUS
Psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähtsus.
Tähelepanu kui protsess - kui juttu on selektsioonist infotöötluses (valikuga)
Tähelepanu kui seisund - kui aga tähelepanu korral on subjekt ärkvel, virge ning tema psüühika on aktiveeritud, löögivalmis.
Kooma - maksimaalne väljalülitus keskkonnast, psüühilise aktiivsuse madalseis
Maniakaalsus - ülivirguse seisund
Orienteerumisrefleks - inimese ja looma keeruline reaktsioon stiimuli uudsusele ja/või ootamatusele ning uuele olukorrale üldse. Bioloogilises mõttes on tahtmatu tähelepanu aluseks.
Tähelepanu liigid:
Tahtmatu – geneetiliselt vanim, passiivne, sõltub ärritajate eripärast (ntx intensiivsus või seos isiksuse hetkel valdava vajadusega) ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest
Tahteline - tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, on selle teenistuses ning eeldab tahtepingutust .
Tahtelisjärgne - säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale, kuid tahtepingutuse komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks.
Tähelepanu suunatusest eristatakse:
Sensoorne - suunatud väliskeskkonda
Ideaalne – subjektiivne kujutluste/mõtete sfäär
Motoorne – viitab tähelepanule, mis on tarvukuj toimingute ja liigutuste suunamiseks ja kontrolliks
Tähelepanu suundade paljususest eristatakse:
Fokaalne – suunatud mingile ühele objektile
Jagatud – teabeallikaid on kaks või rohkem ja tähelepanu tuleb nende vahel jagada
Eeltähelepanu – infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis
Tähelepanu omadused
Valivus – seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on seotud teadliku eesmärgiga, vaatamata isegi häiriva või segava info olemasolule
Maht – selgelt tajutavate objektide hulk määrab mahu
Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus ketvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires
Jaotuvus - mõõdame olukordades, kus üheaegselt on tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel , et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel
Ümberlülitatavus – uurimisel on signaale mitmesuguseid või kanaleid rohkem kui üks ja isik peab lülituma ühelt teisele
Kõikuvus – väljendub tähelepanu selguse ja reageerimisvõime perioodilises tugevnemises-nõrgenemises
Kontsetratsioon – keskendumine . Väljendab valivuse sügavust, seda, kuivõrd foonisignaalid on teadvusest välja tõrjutud ja kuivõrd, vastupidi, olulised tähelepanu fookuses olevad signaalid või mõtted teadvuses domineerivad, laskmata kõrvalisel teadvusesse tungida .
Tähelepanu organisatsioon – kuidas eeltähelepanuprotsessid rühmitavad ja formeerivad ajas ja ruumis eri elementidest ja objektidest tervikkooslusi ja – struktuure .
Esmasuse printsiip - tähelepanu jaotumise korral on efektiivsem see info, kuhu tähelepanu lülitub esmajärjekorras.
Refrektaarsus – tähendab reageerimisvõime alanemist vahetult eelmise reaktsiooni sooritamise järel.
Tähelepanu tüübid – labiilne (ei suuda keskenduda) , avara väljasuunatud tähelepanuga (eelisteks on arenenud võime märgata ümbruses toimuvat, olla sellele avatud), avara sissesuunatu ( eeliseks suurema hulga info vastuvõtmisele ja sisemisele töötlemisele), kitsa väljasuunatud (pädevalt reageerida keskkonnast tulenevatele väljakutsetele, tegutseda ühes kindlas sihis), kitsa sissesuunatud( ei ole raske mõttes lahendada probleeme, kui info on olemas)
Vaikne uni – uinumise järel tleb 40-80 min vaikset und. Silmaliigutusi on vähe või puuduvad, vähesed suuremad asendimuutused, vererõhk madalam ärkveloleku tasemest,peenise või kliitori erektsioon puudub, harvaesinevad elamused, hingamine regulaarne , sügav, pulss aeglane,regulaarne
Aktiivne uni - REM uni, paradoksaalne, kiired järsud silmaliigutused, keha tõmblem üldisema madala toonuse foonil, hingamine pinnapealne, muutlik , pulss kiire, vererõhk muutuv, peenise või kliitori erektsiooni esineb, dramaatilised elamujsed unenäo vormis, visualisatsioon
Hüpnomeedia - unesõppimine
Anesteesia - selles seisundis inimene on patsient operatsioonilaual
TEEMA 15 ISIKSUSE - JA SOTSIAALPSÜHHOLOOGIA
Isiksus – selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvusest ja eeldusest, mille alusel indiviidist areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt.
Isiksuse omadused
Temperament – ekstravertsus, koleerilisus
Vaimsed võimed – sõnaosavus, matemaatiline võimekus
Iseloom - kangekaelsus, järeleandlikkus
Väärtused – loodusearmastus, kord
Eksternaalsus -
Loovus
Subjektiivne heaolu
Elamusteotsing
Maskuliinsus ja feminiinsus
Agressiivsus
Isiksuseteooriad
Psühhodünaamilised – mis siis ikkagi on inimest liikuma panev jõud. Alateadvus , psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus (Sigmund Freud ), kollektiivne alateadvus (Carl Gustav Jung ),individuaalpsühholoogia (Alfred Adler ), neofreudistid (E. Fromm ).
Tunnusjoonte teooriad - isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut.
Faktoranalüüs – R. Cattell , 16 isiksusefaktorit, tema arvates esinevad kõikil inimestel erineval määral
Hans Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teoorias avaldub:
Ekstravertsus ja introvertsus
Neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus)
Psühhootilisus (julmus, hoolimatus, normide eiramine)
Suur viisik – enam vähem kõik tunnusjooned taanduvad viiele põhifaktorile ( avatus , kohusetunne/meelekindlus, ekstravertsus, lahedus /seltsivus, neurootilisus)
Kognitiiv-käitumuslikud – A, Bandura, J. Rotter, W. Mischel, M. Seligman rõhutavad sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisus isksuse kujunemisel.
Humanistlikud – C. Rogers, A. Maslow rõhutavad isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust.
Intelligentsustestid – vaimse võimekuse, arukuse teada saamiseks
IQ - intelligentsuskvootsient
Valiidsus – näitab seda, millisel määral test mõõdab just nimelt seda, milleks ta on ette nähtud
Reliaablus – garanteerib stabiilsed ja korratavad mõõtmistulemused
Vaimsed võimed – väljenduvad mõtlemis – ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes, mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises ja teadmiste rakendamise oskuses ning ulatuses
Intelligentsuse faktorid – üldandekus faktor ja spetsiaalfaktor (C. Spearman), vaimse võimekuse faktor ( L. Thurstone), voolav ja kristalliseerunud (R. Cattell)
Voolav ja kristalliseerunud intelligentsus – esimene probleemide lahendamise võimes ja mõtlemiskiiruses, teine omandatud ja settinud teadmistes-kogemustes
Isiksusetestid
Objektiivsed – sageli küsimustikena koostatud, võimaldavad saada vastuseid isiku elu seikade ja teda iseloomustavate kohta selliselt,et sõltumatud kolmandad isikud võivad kinnitada vastuste paikapidevust või paikapidamatust. Tõelevastamist saab kontrollida. Õige/vale vastused
Projektiivsed - esitatakse testiküsimused tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama
Agressiivsuse teooriad : (agressiivsus on teist inimest kahjustav käitumine)
Instinktiteeoriad - etoloogilised (Lorenz) ja psühhoanalüütilised(Freud), agressiivsust käsitletakse kaasasündinud instinktina ja isiksuse motivatsioonisüsteemi püsiasukana
Frustratsiooni -agressiooni teooria – J.Dollard ja N. Miller rõhutavad et lisaks instinktile on agressiivsusel ka sotsiaalsed ja inimeste interaktsioonist tulenevad ajendid.
Sotsiaalse õppimise teooria – A. Bandura , teiste inimeste poolt korda saadetud agressiivsed teod, kui nad ei vii järjekindlalt negatiivsele tulemustele ja jäävad karistamata või esinevad hoopiski meelelahtuslikus kontekstis, õpitakse pahatihti ära jäljendusõppe seesmiste mehhanismide abil
Agressiivsust soodustavad tingimused – anonüümsus ja deindividuatsioon, ülerahvastus ja tiheliolek , tänapäeval: suurlinnade anonüümsus, ülerahvastus, migratsioon ja kultuuride segunemine, massimeedia agressiivsusküllus, noorte järelvalve lõdvenemine.
Isiksuse patoloogia - isiksuse vaimsed häired,hälbed
Normi mõiste – ebanormaalne - nähtuse harvaesinevus, sobimatus kotenksti, isiklikud kannatused või vaevused
Häired - ärevus (nt foobia ), somatoformsed ( hüpohondria – haiglaslik kartus tervise pärast) , dissotsiatiivsed ( depressioon ), skisofreenia ( reaalsustaju moondumine), eemaletõmbumine ja eraklikkus, nartsissism (haiglaslik eneseimetlus, armastus), antisotsiaalsed isikuhäired (psühhopaatia), sõltuvused ( narkomaania )
Hoiakud – isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil
Hoiaku komponendid:
Afektiivne – mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas pos, neg või neutraalselt hindab
Kognitiivne – tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, objektiivne määratlus
Käitumuslik – kuidas isik reageerib hoiakuobjektile, millised on tema toimingud selle suhtes
Hoiakute funktsioonid
Kognitiivse dissonantsi teooria – L.Festinger, hoiakute püsivus ning hoiakute mõjul aset leidvad tunnetuslikud protsessid maailma nähtuste tõlgendamisel
Hoiakute mõõtmine - kõige levinum hinnanguskaalade kasutamine
Veenmine
Osalusmäär – haaratatuse, huvitatavuse, süvenemise
Perifeerne ja tsentraalne mõjustustee - peri - keskenduda võib peamiselt meelelahutuslikule, välisele. Tsentraalne - Süstemaatiline sõnumitöötlus.
Eelarvamused – tekib eristuse „meie-nemad“ pinnalt
Suhete arengu etapid – keskkonnatingimused, atraktiivsus, armastussuhe
Sotsiaalsed normid – sotsiaalselt õpitavad reeglid, mis kirjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha tüüpsituatsioonides.
Deskriptiivsed – näitavad seda, mida enamik inimesi antud olukorras teevad
Suunavad – annavad otseselt viite sellele, mida tuleks heaks kiite, mida pahaks panna
Komformsus – tõekspidamiste või käitumise muutumis vastusena grupi survele või ootustele olukorras, kus seda muutust otseslt ei nõutagi
Järeleandlikkus – muutus käitumises või suhtluses vastusena palvele või korraldusele
Kuuletumine - tuleb järelandmine autoriteeti või võimu omava isiku poolt esitatud nõudmisele
Abistamine - hakkab peale empaatiatundest ( mida ma ise tunneksin tema olukorras jne), moraalne kohustus, teiste eeskuju või soov eeskuju anda, hirm karistuse ees kui loobutakse abistamisest
Kooperatsioon ja konflikt – koostöö ja isikutevaheline vastuolu
Grupp – kogum kahest või enamast inimesest, kes mõjutavad üksteist vastastikku suhtlemise kaudu
Interaktsioon – suhtlemise toel grupis aset leidev koostegevus
Diaad – suhtlemise lihtsaim interaktsioon kahe inimese vahel
Roll - teatud selline ootus inimese käitumisest grupist, mida grupi liikmed jagavad
Rolliootused – nende kaudu defineeritakse rolle
Referentgrupp - see inimeste rühm, kelle hulka isik ennast kuuluvaks peab
Gruppide liigid
Tinglikud ja reaalsed – kui liikmete vahel pole otsest psühholoogilist kontakti – statistilised ; liikmed on reaalses suhtluses – loomulikud )
Väikesed grupid - kuni paarkümmend inimest, kes üksteist tunnevad, kelle vahel on kujunenud tööjaotus, kelle liikmed omavad kindlaid rolle
Esmased ja teisased – liikmed suhtlevad vahetult, omavad emotsionaalsed suhteid ; mille raames inimestevahelime side ja suhtlus on lõdvemad ja juhuslikumad
Formaalsed ja mitteformaalsed – struktuur ja rollid määratakse väljaspoolt ( erakond, asutus) ; ühiste huvide ja sarnasuse alusel
Liider – kõrge staatus, peaks olema kõrge autoriteet
Juhtimisstiilid
Grupimõtlemine
Grupi-polarisatsioon – reegliks on ,et grupi liikmed teevad grupiarutelule järgnenud ja grupiotsusena vormistatud seisukoha puhul sageli radikaalsemaid või äärmuslikumaid otsused, kui see seisukoht, mis vastab eraldi võetud grupiliikmete individuaalsete arutelu-eelsete seisukohtade summale
Sotsiaalne isolatsioon – enamasti rangelt piiratud territoorium , need kes tegutsevad koos pikka aega, aga on kõigist teistest eraldatud ( muust maailmast )