NB! Redigeerimata!

Saateks natsionaalsotsialismi klassiku Adolf Hitleri raamatu

MEIN KAMPF
eestikeelsele väljaandele
Aastakümneid on kogu maailmas püütud Adolf Hitleri raamatut “MEIN KAMPF” inimestele kättesaamatuks teha, samal ajal seda igati maha tehes. Ka end kõige demokraatlikemaks pidavates riikides ei ole see raamat igaühele kättesaadav. Vähemalt samavõrra vastuvõetamatu ideoloogia, marksismi , kandjad – Marksi, Engelsi , Lenini jne. teosed, laiutavad aga paljude avalike raamatukogude riiulitel ega ole kunagi tõsiseltvõetavat hukka-mõistu leidnud. Miks see nii on, taipab tähelepanelik lugeja üsna kiiresti.
Tutvudes A. Hitleri poolt kirjapanduga, ei jaga meie demokraatlikus riigis elav lugeja kindlasti tema seisukohti ja maailmavaadet . Võrreldes seda aga marksismi klassikute teostega, tuleb tõdeda, et A. Hitler on esitanud oma seisukohad ja mõtted väga sirgjooneliselt, ausalt ja ilma selle liigse suhkrustatud sõnavahuta, mis on nii omane marksistidele ja mis püüab varjata nende äärmist inimvihkajalikkust.
Seni on lugeja saanud tutvuda hinnangutega raamatu “MEIN KAMPF” kohta, mis on esitatud vaid võitjate seisukohalt lähtudes. Nüüd võib iga eesti lugeja ise veenduda, milles seisneb natsionaalsotsialismi kui ideo- loogia olemus ja võrrelda seda objektiivselt leninismi-marksismiga.
Tõlge venekeelsest väljaandest: «Моя борьба», Москва, «Витязь», 2002
Peeter Kask ,
tõlkija
Peatükid
I, II, III, IV, V ja VI

Eessõna

1.aprillil 1924. a. suleti mind vastavalt Müncheni kohtu otsusele Landsbergi kindlusse. Ma sain vaba aega, mis võimaldas mul peale pikki pausideta tööaastaid istuda ja hakata kirjutama raamatut, mida paljud mu sõbrad juba ammu olid mind üles kutsunud kirjutama ja mis mulle eneselegi tundus vajalikuna meie liikumise jaoks. Ma otsustasin kahes köites mitte ainult esitada meie liikumise eesmärke, vaid anda ka ülevaate selle arengust. Selline vorm annab enam, kui meie õpetuse lihtne esitlemine.
Seejuures sain ma võimaluse esitada ka oma isiklik arengulugu . See osutus mu töö esimese ja teise köite jaoks hädavajalikuks, kuna mul tuli lõhkuda need alatud legendid , mis on välja mõeldud juudi ajakirjanduse poolt minu kompromiteerimiseks. Selles minu töös pöördun ma mitte võõraste, vaid nende meie liikumise pooldajate poole, kes kogu südamest sellele kaasa elavad ja kes soovivad seda mõista võimalikult sügavalt ja lähemalt. Ma tean, inimeste sümpaatiat on kergem võita suulise kui trükisõna abil. Iga suur liikumine maa peal võlgneb tänu oma kasvu eest suurtele oraatoritele, mitte suurtele kirjanikele. Kuid ikkagi, selleks, et meie õpetus saaks lõpliku esitluse , peab tema printsipiaalne olemus olema fikseeritud kirjalikult. Las mõlemad esitatud köited teenivad kividena ühise eesmärgi vundamendis.
Autor
Landsbergi kindlus
Pühendus
9. novembri 1923. a. südaööl kell 12.30 langesid Münchenis linnavalitsuse hoone ees ja endise sõjaministeeriumi õuel võitluses meie eesmärgi nimel kindla usuga meie rahva taassündi järgmised võitlejad:
Alfardt Felix, kaupmees , sünd. 5. juulil 1901. a.
Baudridl Andrei , mütsivalmistaja, sünd. 4. mail 1879 . a.
Katzella Theodor , pangateenistuja, sünd. 8. augustil 1900. a.
Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja, sünd. 27. jaanuaril 1901. a.
Faust Martin, pangateenistuja, sünd. 19. augustil 1894. a.
Rechenberg Anton, treial, sünd. 19. augustil 1894. a.
Kerner Oskar, kaupmees, sünd. 4. jaanuaril 1875. a.
Kuhn Karl, ülemkelner, sünd. 27. juulil 1897. a.
Lafors Karl, üliõpilane, sünd. 28. oktoobril 1904 . a.
Neibauer Kurz, teenistuja, sünd. 27. märtsil 1899. a.
Pappe Klaus , kaupmees, sünd. 16. augustil 1904. a.
Pforten Theodor, kohtunik, sünd. 14. mail 1873. a.
Rickmers Johann, sõjaväelane, sünd. 7. mail 1881. a.
Scheibner- Richter Erwin, insener, sünd. 9. jaanuaril 1884. a.
Stronski Lorenz , insener, sünd. 14. märtsil 1899. a.
Wolf Wilhelm, kaupmees, sünd. 19. oktoobril 1898 . a.
Niinimetatud rahvuslik valitsus keeldus langenud kangelasi matmast vennashauda.
Ma pühendan selle töö esimese köite nende langenud võitlejate mälestuseks. Nende kannatanute nimed jäävad meie liikumise pooldajatele alati helgeiks majakaiks.
Adolf Hitler
Landsbergi kindlus.
16. oktoobril 1924. a.
ESIMENE OSA
KÄTTEMAKS
I PEATÜKK
ISAKODUS
Praegu näib mulle õnnelikuks endeks olevat fakt, et saatus määras mulle sünnikohaks just nimelt Braunau linnakese Inni jõe kaldal . Asub ju see linnake otse kahe Saksa riigi piiril, mille ühen- damine tundus ja tundub meile, noortele, olevat selleks pühaks eesmärgiks, mille poole tuleb kõiki-de vahenditega püüelda.
Saksa-Austria peab naasma, mis see ka ei maksaks, suure Saksa metropoli rüppe ja seejuures sugugi mitte majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Ei, ei. Isegi kui see ühendamine ei omaks majan-duslikust vaatepunktist tähtsust, veelgi enam, oleks isegi kahjulik, on ühendamine möödapääsmatult vajalik. Üks veri – üks riik! Kuni saksa rahvas pole ühendanud kõiki oma poegi ühe riigi piiridesse , ei oma ta moraalset õigust koloniaalsele laienemisele. Alles peale seda, kui Saksa riik lülitab oma piiridesse viimasegi sakslase , siis, alles peale seda, kui selgub , et selline Saksamaa ei ole suuteline vajalikul määral ära toitma kogu oma elanikkonda, annab tekkiv vajadus rahvale moraalse õiguse võõraste maade omandamiseks. Siis hakkab mõõk mängima adra rolli, siis väetavad sõja verised pisarad maad, mis peab tagama tulevastele põlvedele igapäevase leiva.
Sel viisil tundub mainitud linnake olevat suure eesmärgi sümboliks.
Kuid linnake on meie epohhi jaoks muuski mõttes õpetlik. Enam kui 100. aastat tagasi muutus see märkamatu pesake selliste sündmuste areeniks, mis jäädvustasid ta Saksa ajaloo annaalidesse. Meie isamaa raskeima alanduse aastal langes kangelassurma läbi võitluses oma palavalt armastatud õnnetu kodumaa eest nürnberglane Johann Palm , elukutselt raamatukaupmees, kirglik “natsionalist” ja prantslaste vaenlane . Kindlalt keeldus ta välja andmast oma kaasvõitlejaid, kes vaenlase silmis pidid kandma peamist vastutust. Täiesti nagu Leo Schlacheter! Ka tema kohta tegid valitsuse agendid ettekandeid Prantsuse võimudele. Augsburgi politseidirektor omandas selle reetmisega kurva kuulsuse ja lõi sel viisil eeskuju kaasaegsetele saksa võimudele, kes tegutsevad hr. Zeveringi kaitse all.
Selles väikeses linnakeses, mis särab kuldsetes kannatusekiirtes saksa rahva asja eest, selles vere poolest Baieri ja riikliku kuuluvuse poolest Austria linnas elasid möödunud aastasaja 80-ndatel aastatel minu vanemad. Isa oli kohusetundlik riigiametnik , ema tegeles koduse majapidamisega, jagades võrdselt oma armastust meie kõikide – tema laste, - vahel. Ainult et väga vähe on neist aegadest jäänud minu mällu. Juba väga lühikese aja möödudes oli minu isa sunnitud maha jätma temale meeldima hakanud piirilinna ja ümber kolima Passausse, s.t. asuma elama päris Saksamaale.
Tolleaegse Austria tolliametniku saatus tähendas sageli hulkurielu. Juba lühikese aja möödudes pidi isa taas ümber kolima, seekord Linzi. Seal ta läks pensionile. Muidugi ei tähendanud see seda, et vana mees sai rahu. Vaese väike-majaomaniku pojana ei saanud ta juba alates noorusest tunda eriti rahulikku elu. Ta ei olnud veel 13-aastanegi, kui tal tuli esimest korda kodumaalt lahkuda. Vastupidiselt “kogenud” kaasmaalaste ettevaatlikkusele suundus ta Viini, et seal mõni amet selgeks õppida. See oli möödunud aastasaja 50-ndatel aastatel. Inimesel on muidugi raske 3 kuldnat maks-nud söögitagavaraga ehku peale välja minna, selgete lootusteta ja kindlaksmääratud eesmärkideta. Kui ta sai 17-aastaseks, sooritas ta meistriabi eksami, saamata sellest rahuldust, pigem vastupidi. Puuduseaastad, aastad täis kannatusi ja ebaõnnestumisi tugevdasid tema otsust loobuda käsitööst ja püüda saavutada midagi “veidi kõrgemat”. Kui möödunud aegadel oli maal tema ideaaliks olnud vaimulikuks saamine, siis nüüd, kui tema silmaring suures linnas oli erakordselt laienenud, sai tema ideaaliks – hakata riigiametnikuks. Kogu oma juba lapsepõlveaastail puuduses ja viletsuses karas-tunud osavusega ja püsivusega hakkas 17-aastane nooruk kindlameelselt püüdlema oma eesmärgi poole – ja saigi riigiametnikuks. Kuid selle eesmärgi saavutamiseks kulutas isa tervelt 23 aastat. Vanne , mille ta oli omale elus andnud – mitte naasta oma kodumaale enne kui temast on saanud “inimene”, oli nüüd täidetud.
Eesmärk oli saavutatud; ent kodukülas, kust isa poisikesena oli lahkunud, ei mäletanud teda enam keegi ja küla ise oli muutunud temale võõraks.
Saanud 56 aastaseks, otsustas isa, et võiks puhata . Kui ka nüüd ei suutnud ta ühtki päeva mööda saata “loodriametis”. Ta ostis endale Austria linnakese Lambachi piirides asuva teenismõisa, mida ise majandas, pöördudes niiviisi peale pikki ja raskeid aastaid tagasi oma vanemate tegevusala juurde.
Just nimelt sel epohhil hakkasid minus formeeruma esimesed ideaalid. Veetsin palju aega värskes õhus. Tee minu koolini oli väga pikk. Kasvasin füüsiliselt väga tugevate poisikeste keskkonnas ja minu nende seas veedetud aeg ei kutsunud emas kordagi esile muret. Kõige vähem äratas minus vaimustust selline võimalus, et võiksin muutuda kasvuhoonetaimeks. Loomulikult andusin ma tol ajal kõige vähem mõtlemisele sellest, milline amet elus valida. Kuid mingil juhul ei olnud mu poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu oraatoritalent neis suuremates või väiksemates sügavamõttelistes diskussioonides, mida ma pidasin oma eakaaslastega. Ma hakkasin väikeseks juhiks. Õppimine koolis polnud minu jaoks raske, kuid minu kasvatamine ei olnud siiski kerge asi. Muudest õpingutest vabal ajal õppisin ma Lambachi koorilaulukoolis laulmist. See andis mulle võimaluse viibida sageli kirikus ja otse joovastuda rituaalide suurejoonelisusest ja kirikupühade ülevast särast. Oleks olnud väga loomulik, kui nüüd oleks muutunud abee amet minu jaoks samasuguseks ideaaliks, kui omal ajal minu isa jaoks oli saanud külapastori amet. Mõne aja kestel oligi see nii. Kuid mu isale ei meeldinud nii tema kaklejast poja oraatorianded, kui ka minu unistused sellest, et saada abeeks. Ja eks ma isegi kaotasin üsna pea huvi selle viimase unistuse vastu ja mulle hakkasid paistma ideaalid, mis vastasid minu temperamendile enam.
Lugenud palju kordi läbi raamatud isa raamatukogust, jäi mu tähelepanu pidama sõjalise sisuga raamatutel, eriti ühel ajaloolisel rahvaväljaandel Prantsuse-Preisi 1870-1871.a. sõjast. Need olid kaks köidet tolleaegsete aastate illustreeritud žurnaalist. Lugesin need köited suure kiindumusega mitu korda järjest läbi. Möödus veidi aega ja nende kangelaslike aastate ajajärk sai minu jaoks kõige kallimaks. Nüüdsest unistasin ma kõige rohkem asjadest, mis olid seotud sõjaga ja sõduri-eluga.
Kuid see sai ka muus mõttes minu jaoks eriti suure tähenduse. Esimest korda terendas mulle seni veel ebaselge mõte sellest, milline vahe on nende sakslaste vahel, kes osalesid neis lahinguis ja nende vahel, kes jäid neist lahinguist kõrvale. Miks siis, küsisin ma eneselt, ei võtnud Austria neist lahinguist osa, miks minu isa ja kõik ülejäänud jäid neist kõrvale? Kas me pole siis samuti sakslased nagu kõik ülejäänud, kas me siis ei kuulugi ühte rahvusse? See probleem hakkas esmakordselt uitama minu väikeses ajus. Vargse kadedusega kuulasin ma vastuseid minu ettevaatlikele küsimus-tele, kas siis mitte iga sakslane ei võiks omada õnne kuuluda Bismarcki impeeriumi juurde.
Sellest ei suutnud ma aru saada.
* *
Kerkis üles küsimus minu kooli saatmisest.
Arvestades kõiki minu kalduvusi ja eriti minu temperamenti, tuli isa järeldusele, et panna mind gümnaasiumi, kus ülekaalus on humanitaarteadused, oleks vale. Talle näis, et parem oleks minu jaoks reaalõppeasutus. Neid tema kavatsusi suurendasid veelgi rohkem minu ilmsed joonistamis-võimed – aine, mis tema veendumuse kohaselt oli Austria gümnaasiumis täielikus unaruses. Võimalik, et siin mängis osa ka tema isiklik kogemus, mis sisendas talle, et praktilises elus omavad humanitaarteadused väga väikest tähtsust. Üldiselt ta mõtles, et tema poeg, nii nagu ta isegi, peab aja jooksul riigiametnikuks saama. Tema kibedad nooruseaastad sundisid teda eriti hindama neid saavutusi, mida ta oli kätte võidelnud iseoma turjaga. Ta oli väga uhke selle üle, et oli ise, oma tööga, saavutanud kõik selle, mida omas ja ta soovis, et poeg läheks mööda sama teed. Oma ülesannet nägi ta ainult selles, et kergendada minu jaoks seda teed.
Juba mõte ise sellest, et ma võin keelduda tema ettepanekust ja minna mööda täiesti muud teed, näis talle võimatuna. Tema silmis oli otsus, mille ta oli teinud, iseenesestmõistetav. Isa võimukas loomus, mis oli karastunud raskes olelusvõitluses kogu tema elu jooksul, ei lubanud tal tekkida mõttelgi sellest, et kogenematu poiss ise hakkab endale teed valima. Ja ta oleks pidanud end halvaks isaks, kui oleks lubanud, et tema autoriteet selles suhtes oleks kellegi poolt kahtluse alla seatud.
Ja ometi juhtus nii, et asjad läksid hoopis teisiti.
Esimest korda minu elus (olin siis alles kõigest 11-aastane) olin sattunud opositsionääri ossa . Mida karmimalt ja otsustavamalt isa oma plaani peale surus, seda kangekaelsemalt ja tõrksamalt veenis poeg teda vastupidises.
Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks.
Ei manitsused, ei minu isa “tõsised” ettekujutused ei suutnud minu vastupanu murda. Ma ei taha olla riigiametnik. Ei ja ei! Kõik isa katsed sisendada minusse poolehoidu selle elukutse vastu jutustustega iseenda minevikust saavutasid täiesti vastupidiseid tulemusi. Ma hakkasin haigutama mul hakkas vastik ainuüksi mõtte juures, et ma muutun mittevabaks, alati kantseleis istuvaks inime-seks, kes ei saa käsutada oma aega oma äranägemisel ja tegeleb ainult formularide täitmisega.
Otse öeldes, milliseid mõtteid võiski niisugune perspektiiv äratada poisis, kes ei olnud üldsegi “hea poiss” selle sõna tavalises tähenduses. Õppimine koolis oli minu jaoks naeruväärselt kerge. See jättis mulle väga palju aega ja selle veetsin ma rohkem vabas õhus kui toas. Kui nüüd igasugused poliitilised vastased, uurides põhjalikult minu elulugu, püüavad mind “kompro-miteerida”, viidates minu kergemeelselt veedetud noorusele, tänan ma sageli taevast selle eest, et vaenlased tuletavad mulle meelde neid helgeid ja rõõmurikkaid päevi. Kõik neil aegadel tekkinud “arusaamatused” lahenesid õnneks niitudel ja metsades, mitte kusagil muus kohas.
Kui ma astusin reaalkooli, muutus minu jaoks midagi vähe. Kuid nüüd tuli mul lahendada veel üks arusaamatus – minu ja isa vahel. Kuni isa plaanid teha minust riigiametnik põrkusid ainult vastu minu põhimõttelist vastuseisu ametniku elukutse vastu, ei muutunud konflikt teravaks. Ma võisin mitte alati isale vastu vaielda ja rohkem vaikida. Minule jätkus küllalt minu isiklikust otsustavusest sellest karjäärist, kui aeg saabub, ära öelda. Ma võtsin selle otsuse vastu ja pidasin seda vankumatuks. Kuni ma lihtsalt vaikisin, olid vastastikused suhted isaga talutavad. Halvemaks muutus asi aga siis, kui mul tuli seada oma isiklik plaan isa plaani vastu, algas aga see juba minu 12. eluaastast alates peale. Kuidas see juhtus, ei tea ma nüüd enam isegi, kuid ühel ilusal päeval sai mulle täiesti selgeks, et ma pean hakkama kunstnikuks . Minu joonistamisalased võimed olid vaieldamatud – just need olid mu isa jaoks üheks argumendiks panna mind reaalkooli. Kuid isa ei lasknud isegi tekkida mõttel sellest, et see võiks saada minu elukutseks. Vastupidi! Kui ma esimest korda, lükanud tagasi isa lemmikidee, küsimusele, kelleks ma ise tahaksin saada, ütlesin – kunstnikuks, oli isa vapustatud ja äärmiselt löödud.
“Joonistajaks? Kunstnikuks?”
Talle näis, et ma olen hulluks läinud või oli ta valesti kuulnud . Ent kui ma täpselt ja selgelt kinni-tasin talle oma mõtet, viskus ta mulle tema iseloomule omase otsustavusega kallale. Sellest ei või juttugi olla.
“Kunstnikuks? Ei, ei iialgi, kuni ma elus olen!”
Kuid kuna poeg oli muude joonte hulgas pärinud isalt ka tema kangekaelsuse, kordas ta sama ot-sustavuse ja kindlusega oma isiklikku seisukohta.
Kumbki pool jäi oma juurde. Isa jäi oma “ei iialgi”-le kindlaks ja mina teatasin veel kord, et “tingimata saan”.
Loomulikult ei olnud sellel jutuajamisel rõõmustavaid tagajärgi. Vanamees kibestus minu vastu ja mina, vaatamata minu armastusele isa suhtes, - omakorda tema vastu. Isa keelas mul isegi mõelda sellest, et ma kunagi saan kunstniku-hariduse. Tegin ühe sammu edasi ja teatasin, et sel juhul ma ei hakka üldse midagi õppima. Loomulikult ei võinud minu taolised “avaldused” välja viia millegi heani ja ainult võimendasid isa soovi jääda iga hinna eest oma seisukoha juurde. Mulle ei jäänud üle muud kui vaikida ja hakata oma ähvardust ellu viima. Ma mõtlesin, et kui isa veendub selles, kui halvaks muutuvad minu tulemused reaalkoolis, on ta hiljem või varem sunnitud järele andma.
Ei tea, kas minu arvestus õnnestus, kuid seni ei saavutanud ma koolis mingit märgatavat edu. Ma hakkasin õppima ainult seda, mis minule meeldis, eriti seda, mida minu arvestuste kohaselt võis kunagi mulle vaja minna kunstnikukarjääri jaoks. Seda, mis näis mulle selles suhtes mittevajalikuna või mind üldse ei köitnud, hakkasin ma täielikult eirama. Minu hinded olid sel ajal täiesti erisugused: kord sain ma “ kiituse ” või “eeskujuliku”, kord oli see “rahuldav” või “halb”. Kõige paremini tegelesin ma geograafiaga ja ajalooga . Need olid minu kaks lemmikainet, milles ma olin klassi esimene õpilane.
Kui ma nüüd peale paljusid aastaid vaatan tagasi sellesse aega, joonistuvad minu ees täiesti selgelt kaks väga tähtsat asjaolu:
Esimene: minust sai rahvuslane.
Teine: ma õppisin õppima ja mõistma ajalugu.
Vana Austria oli “rahvuste riik”.
Sakslane, kes elab Saksa impeeriumis, ei suuda tegelikult, või vähemalt ei suutnud siis enesele ette kujutada, millist tähtsust omab see fakt igaühe tavaelus, kes elab sellises rahvuste riigis. Prantsuse-Preisi sõja kangelaslike armeede imepäraste võitude käras hakkasid sakslased järk-järgult enam võõrastama sakslasi, kes elasid sealpool Saksa piiri, sageli aga lakkasid isegi neid mõistmast. Üha sagedamini ja sagedamini hakkasid segunema – eriti Austria sakslaste suhtes – lagunev monar-hia juurtelt terve rahvaga.
Inimesed ei mõistnud, et kui Austria sakslased poleks olnud puhtaverelised, ei oleks neil kunagi jätkunud jõudu, et sellisel määral panna oma märk 52-miljonilisele rahvale. Aga seejuures tegid Austria sakslased seda sellisel määral, et Saksamaal või isegi esile kerkida ekslik mõte, nagu kujutaks Austria endast Saksa riiki. See on kas täiesti enneolematu totrus või – hiilgav tunnustus 10 miljoni Austria sakslase kasuks. Ainult väga vähesed sakslased omasid veidi selgemat ettekujutust sellest pingelisest võitlusest, mis käis Austrias saksa keele ümber, saksa kooli ja kultuuri ümber. Alles nüüd, kus samasugused kurvad asjaolud langesid miljonitele Saksamaa sakslastele osaks, kes peavad kandma võõramaist iket ja, kirglikult unistades taasühinemisest oma isamaaga, saavutama vähemalt oma püha õiguse rääkida emakeeles, - alles nüüd hakati saksa elanikkonna laiemates ringkondades aru saama, mida tähendab võidelda oma rahvusluse eest. Nüüd mõistavad juba paljud, millist rolli mängisid Austria sakslased, kes, olles jäetud iseendi hooleks, oskasid sajandite vältel kaitsta saksa rahva idapiiri , oskasid pikas ja kurnavas sõjas seista Saksa keelepiiri eest sellisel epohhil, kui Saksa impeerium huvitus väga kolooniatest, kuid pööras väga vähe tähelepanu iseoma lihale ja verele iseoma piiride läheduses.
Nagu igal pool ja kõikjal suures võitluses, nii ka võitluses emakeele eest vana Austria sisemuses oli kolm kihti: võitlejad, ükskõiksed ja reetjad. Juba oli see diferentsioon märgatav. Võitluses emakeele eest on kõige iseloomustavamaks see, et kired leegitsevad arvatavasti kõige tugevamini koolipingis, kus nimelt kasvab uus põlvkond. See võitlus käib lapse hinge ümber ja selles vaidluses on lapse poole suunatud esimene üleskutse: “saksa poiss, ära unusta , et sa oled sakslane ja tüdruk, pea meeles, et sina pead saama saksa naiseks!”
Nii sai minulegi osaks suhteliselt üsna varases nooruses osaleda rahvuslikus võitluses, mis toimus vanas Austrias. Me kogusime rahalisi fonde, me kaunistasime oma riideid rukkililledega ja must-puna-kuldsete lindikestega, me laulsime Austria hümni asemel “ Deutschland über alles”. Ja seda vaatamata kõikidele keeldudele. Meie noorus möödus läbi teatud poliitilise kooli juba selles eas, kui noored inimesed, kes kuuluvad rahvusriigi juurde, veel ei mõtlegi veel osavõtule võitlusest ja kasutavad oma rahvuskultuuri aaretest ära vaid emakeelt . Et ma tol ajal ei kuulunud ükskõiksete kilda, on loomulik. Kõige lühema aja jooksul muutusin ma fanaatiliseks “saksa rahvuslaseks”, mis siis muidugi ei olnud üldsegi identne sellega, mis nüüd kuulub parteilisse arusaama.
Ma arenesin selles suunas nii kiiresti, et juba 15-aastasena oli mul selge ettekujutus sellest erinevusest, mis on dünastliku “patriotismi” ja rahvaliku “rahvusluse” vahel. Juba sel ajal seisin ma viimase eest.
Sellele, kes pole end pühendanud veidigi tõsisemalt sisemiste suhete tundmaõppimisele Habsburgide monarhias, näib see olukord ehk arusaamatu. Juba üheainsa ajalootunni õpetamine koolis, tolleaegses olukorras Austria riigis, pidi vältimatult esile kutsuma sellise arengu. Sisuliselt öeldes pole ju peaaegu olemaski eraldi Austria ajalugu. Selle riigi saatus on niivõrd tihedalt seotud kogu saksa rahva elu ja kasvuga, et ajaloo jaotamine Austria ja Saksamaa ajalooks pole peaaegu mõeldav. Kui Saksamaa hakkas jagunema kaheks suurriigiks, muutus see jagunemine ise just Saksamaa ajaloo ilminguks.
Viinis säilitatavad Saksa impeeriumi endise võimsuse sümbolid teenivad igavese ühtsuse imeliste tagatistena. Valukarje, mis tungis esile Austria sakslase rinnust Habsburgide riigi langemise päevil, kutse ühinemiseks Saksamaa poole – kõik see oli vaid sügava tunde tulemus, mis ammustest aegadest asus Austria sakslaste südameis, kes kunagi polnud lakanud unistamast tagasipöördumisest unustamatusse isakoju. Kuid seda fakti ei saaks kunagi ära seletada, kui eraldi iga Austria sakslase kasvatamine koolis asjade tõelise seisu vaimus ei sünnitaks seda igatsustunnet Saksamaaga taasühinemise järele. Siin on allikas, mis kunagi tühjaks ei saa. Mälestus möödunust tuletab kogu aeg tulevikku meelde, kuidas ka seda probleemi ei püütaks unustuse-hämarusega kinni katta .
Maailma ajaloo õpetamine keskkoolis on veel praegugi väga madalal tasemel. Vaid väga vähesed õpetajad saavad aru, et ajaloo õpetamise eesmärgiks ei pea olema mõttetu ajalooliste daatumite ja sündmuste pähetuupimine ja mehaaniline kordamine. Asi pole üldsegi selles, kas nooruk peab peensusteni teadma, millisel päeval just nimelt toimus see või teine heitlus, millal nimelt sündis see või teine väejuht või mis aastal see või teine (enamjuhtudel väga tähtsusetu) monarh pani endale pähe krooni. Armuline jumal, asi pole ju üldsegi selles!
Ajaloo “õppimine” tähendab osata otsida ja leida tegurid ja jõud, mis põhjustasid neid või teisi sündmusi, mida me hiljem pidime tunnistama ajaloolisteks sündmusteks.
Lugemis- ja õppimiskunst viivad selles osas ühtekokku järgmisele järeldusele: oluline meelde jätta, ebaoluline unustada.
Minu isiklikus saatuses ja mu edaspidises elus mängis võibolla otsustavat rolli asjaolu, et õnn ise saatis mulle sellise ajalooõpetaja, kelle sarnaselt vaid väga vähestele suudeti oma õpetamisega panna alus nimelt sellise vaatenurgale. Tolleaegne Linzi linna reaalkooli ajalooõpetaja doktor Leopold Petch, kelle juures ma õppisin, oli selle põhimõtte elavaks kehastuseks. See heasüdamliku välimusega, kuid otsustava iseloomuga vanake oskas oma särava ilukõnega mit-te ainult naelutada meie tähelepanu õpetatavale ainele, vaid lihtsalt ka süveneda sellesse. Veel praegugi tuletan ma liigutustundega meelde seda hallipäist õpetajat, kes oma tulihingelise kõnega sageli sundis meid unustama olevikku ja elama möödunud imeliste suurte sündmuste maailmas. Ta oskas kuivad ajaloomälestused muuta elavaks ja köitvaks tegelikkuseks. Me istusime sageli tema tundides täis vaimustust ja olime sageli tema esitusest pisarateni liigutatud.
Meie õnn oli seda suurem, et see õpetaja arusaadavas vormis oskas, tuginedes tegelikkusele, valgustada minevikku ja, toetudes möödunu õppetundidele, teha järeldusi oleviku jaoks. Enam, kui keegi teine õpetajate hulgast, oskas ta tungida nendesse kaasaja põletavatesse probleemidesse, mis tungisid läbi kogu meie olemuse. Meie väike rahvuslik fanatism oli tema jaoks meie kasvatamise vahendiks . Apelleerides üha sagedamini meie rahvuslikule autundele, tõstis ta meid palju suuremasse kõrgusse, kui seda oleks võinud saavutada ükskõik milliste muude vahenditega.
See õpetaja muutis ajaloo minu kõige armastatumaks õppeaineks.
Vastu oma enese tahtmist tegi ta juba siis minust noore revolutsionääri.
Tõepoolest, kel õnnestus õppida ajalugu sellise õpetaja juures, tolleaegsetes tingimustes ja mitte muutuda seejuures selle riigi vaenlaseks, mis mõne aja möödudes oma dünastia vahendusel nii saatuslikult mõjutas rahvuse saatust?
Kes võis tolleaegsetes tingimustes säilitada ustavuse dünastiale, mis nii häbistavalt minevikus ja olevikus omakasu-püüdlikel eesmärkidel reetis saksa rahva põhihuvid.
Kas siis meile, siis veel väga noortele, ei olnud küllaltki selge, et see Austria riik mitte mingisugust armastust meile, sakslastele, ei sisenda ja üldsegi sisendada ei saa. Tutvumine Habsburgide suguvõsa valitsemise ajalooga täienes veel meie igapäevaelust saadud kogemusega. Põhjas ja lõunas õgis võõrarahvuseline mürk meie rahvust ja Viin ise muutus meie silmis üha enam mittesaksa linnaks. Dünastia mängis tšehhidega igal sobival ja mittesobival juhul kokku. Jumala käsi, ajalooline Nemesia, soovis, et ertshertsog Franz- Ferdinand , Austria sakslaste surmavaenlane, oleks maha lastud nendesamade kuulidega, mida ta ise aitas valada. Oli ta ju ise olnud just peamiseks, ülevalt lähtuva Austria slaviseeri-mispoliitika kaitsjaks !
Mõõtmatud on need vaevad, mis pandi sakslaste õlgadele. Kuulmatult suured olid need vere- ja maksuohvrid, milliseid neilt nõuti ja siiski igaüks, kes ei olnud mitte täiesti pime, pidi nägema, et kõik see oli ilmaasjata. Et meile oli see eriti valus, tulenes sellest, et kogu see süsteem moraalselt peitis end oma Saksamaaga sõlmitud liidusuhete taha. Sellega nagu sanktsioneeriti vana Habsburgide monarhia aeglast Saksa asja juurutamispoliitikat. Ja tuli välja isegi nii, et seda sanktsioneeriti Saksamaa enda poolt. Tõelise habsburgiliku silmakirjalikkusega loodi kõikjal mulje, nagu jääks Austria ikka Saksa riigiks. Ja selline silmakirjalikkus ainult suurendas meie vihkamist dünastia vastu, mis kutsus meis esile otsese rahulolematuse ja põlguse.
Ainult et Saksa impeeriumis endas need, kes pidasid end ainsateks “kutsututeks”, ei märganud seda kõike. Nagu pimedusega löödult toetasid nad liitu laibaga ja kuulutasid laiba lagunemise tundemärgid “uue elu koidikuks”.
Selles noore impeeriumi õnnetus liidus eneses Austria riikliku viirastusega peitus juba tulevase maailmasõja ja tule-vase krahhi embrüo.
Allpool ma peatun veel sellel probleemil. Siinjuures jätkub vaid sellest, ett alla kriipsutada see fakt, et, rääkides asjast , juba minu kõige varasemas nooruses tulin ma järeldusele, millest mul seejärel ei tulnud mitte kunagi lahti öelda; vastupidi, see veendumus muutus ainult kindlamaks ja nimelt tulin ma järeldusele, et saksa rahvuslikkuse tugevnemine eeldab Austria hävitamist; et rahvustunne ei ole mingil juhul identne dünastliku patriotismiga; et Habsburgide dünastia oli saksa rahva õnnetuseks.
Tegin juba siis kõik vastavad järeldused sellest, mida ma mõistsin: palav armastus minu Austria-Saksa kodumaa vas-
tu, sügav vihkamine Austria riigi suhtes!
* *
Minu koolis omandatud armastus ajaloolise mõtlemise vastu ei jätnud mind maha kogu minu edaspidise elu jooksul. Ajaloo õppimine saab minu jaoks kaasaja sündmustest, s.t. poliitikast , arusaamisel ammendamatuks allikaks. Ma ei püstita endale ülesannet “õppida” kaasaega – las see õpetab mind.
Muutusin varakult poliitiliseks “revolutsionääriks” ja niisama vara sai minust revolutsionäär ka kunstis.
Ülem-Austria pealinnal oli siis üldsegi mitte halb teater. Seal mängiti peaaegu kõike. 12-aastaselt nägin ma laval esimest korda stseeni “Wilhelm Tell” –ist. Mõne kuu möödudes tutvusin oma elu esimese ooperiga – “Loengrin”. Olin äärmuseni haaratud. Minu nooruslik entusiasm ei tundnud piire . Nende teoste juurde tõmbab mind kogu elu ja ma tunnetan ka praegu veel õnne sellest, et provintsliku lavastuse tagasihoidlikkus andis mulle võimaluse hilisematel teatri-külastustel leida alati midagi uut ja veelgi ülevamat.
Kõik see tugevdas minus sügavat vastumeelsust niisuguse elukutse vastu, mille minu isa minu jaoks välja valis. Tulin üha enam veendumusele, et riigiametnikuna ei saa ma kunagi õnnelikuks. Minu otsus saada kunstnikuks tugevnes veelgi enam peale seda, kui minu võimekust joonistamise alal tunnustati reaalkoolis.
Nüüd ei suutnud ei palved ega ähvardused enam midagi muuta.
Ma tahtsin saada kunstnikuks ja ei mingi jõud maailmas poleks suutnud mind sundida hakkama ametnikuks.
Iseloomulik on ainult see, et aastate möödudes ärkas minus veel huvi ehituskunsti vastu.
Tol ajal ma lugesin seda enesestmõistetavaks täienduseks minu joonistamisalastele võimetele ja sisimas ma tundsin rõõmu sellest, et minu kunstialase võimekuse piirid laienevad .
Ma loomulikult ei aimanud ette, et tulevikus kujunevad asjad hoopis teisiti.
* *
Peagi selgus, et küsimus minu elukutsest laheneb kiiremini, kui oleks võinud oodata.
Olin 13-aastane, kui ma ootamatult kaotasin isa. See veel küllaltki tugev inimene suri löögi tagajärjel. Surm oli silmapilkne ja valutu. See surm viis meid kõiki sügavasse leina. Tema unistused aidata mul teele välja jõuda selliselt , nagu tema sellest aru sai, aidata mul vältida neid kannatusi, mida ta ise läbi elas, sellisel moel end ei õigustanud. Siiski pani ta, seda ise teadvustamata , aluse minu sellisele tulevikule, millisest siis ei tema ega mina omanud mingit eelaimust.
Väliselt lähimal ajal poleks nagu midagi muutunud.
Ema tundis end vastavalt isa viimasele soovile olevat kohustatud jätkama minu kasvatamist selles suunas, et valmista-da mind ette riigiametniku-karjääriks. Mina ise olin rohkem kui kunagi varem täis otsustavust mitte mingil tingimusel hakata ametnikuks. Mida enam õpetatavad ained keskkoolis kaugenesid minu ideaalidest, seda ükskõiksemaks muutu-sin ma nende ainete vastu. Ootamatult tuli mulle appi haigus. Mitme nädala jooksul otsustas see küsimuse minu tulevi-kust ja sellega ühtlasi ka vaidluse minu ja isakodu vahel. Raskekujuline kopsupõletik sundis arsti kõige otsustavamalt soovitama emale mitte mingil tingimusel lubada mul peale parenemist tööle hakata kantseleides. Reaalkoolis käimine tuli samuti terveks aastaks katkestada. See, millest ma salajas unistasin, see, mille eest ma püsivalt olin võidelnud, oli nüüd saavutatud ühe hoobiga ja iseenesest.
Olles minu haigusest mõjutatud, nõustus ema viimaks mind reaalkoolist ära võtma ja panema mind joonistamiskooli.
Need olid õnnelikud päevad, mis näisid mulle otse soovide täitumisena, kuid kõik jäigi unistuseks. Kahe aasta pärast suri minu ema ja see tegi lõpu kõikidele nendele imelistele plaanidele.
Ema suri peale pikka ja rasket haigust, mis juba algusest peale ei jätnud lootust paranemisele. Sellele vaatamata mõjus see löök mulle kohutavalt. Isa ma austasin, ema aga armastasin . Raske tegelikkus ja puudus sundisid nüüd mind kiiresti otsustama. Napid isalt järele jäänud vahendid olid kiiresti kulutatud ema haiguse ajal. Orvupension, mis mulle määrati, oli täiesti ebapiisav, et sellest ära elada ja mul tuli nüüd ise otsida endale elatusvõimalusi.
Korvike asjadega käes, vankumatu tahtega hinges , sõitsin ma Viini. Selle, mis oli 50 aastat tagasi õnnestunud mu isal, lootsin ma saatuselt kätte võidelda ka endale; ma soovisin samuti saada “millekski”, kuid loomulikult mitte mingil juhul ametnikuks.
II PEATÜKK
ÕPINGUTE JA PIINADE AASTAD VIINIS
Selleks ajaks, kui suri minu ema, oli üks minusse puutuv küsimus juba saatuse poolt ära otsustatud.
Tema haiguse viimastel kuudel sõitsin ma Viini, et seal ära anda eksamid akadeemiasse astumiseks. Vedasin endaga kaasas suurt pampu oma joonistustega ja olin täis veendumust, et ma annan eksami ära nagu muuseas . Loeti ju mind juba reaalkoolis terve klassi parimaks joonistajaks ja sellest ajast olid minu võimed joonistamises suurel määral kasva-nud. Uhke ja õnnelik, olin ma täiesti veendunud, et saan oma ülesandega kergesti hakkama.
Vaid üksikutel harvadel minutitel jätkus mul tervet mõistust: minu kunstnikuanne väljendus vahel joonestaja -andega –
eriti arhitektuuri kõikides valdkondades. Minu huvi ehituskunsti vastu aina kasvas. Oma mõju selles suunas avaldas mulle veel sõit Viini, mille ma esimest korda 16-aastaselt ette võtsin. Sel korral sõitsin ma pealinna eesmärgiga näha lossimuuseumi pildigaleriid. Kuid tegelikult peatus mu silm ainult muuseumil endal. Ma jooksin hommikust õhtuni mööda linna, püüdes näha võimalikult rohkem vaatamisväärsusi, ent lõppude lõpuks köitsid mu tähelepanu peaaegu eranditult ehitised. Ma seisin tundide viisi ooperihoone ees, tundide kaupa silmitsesin parlamendihoonet. Imeilusad hooned Ringil mõjusid mulle nagu muinasjutt “Tuhande ühe ööst”.
Nüüd sattusin ma imetoredasse Viini teist korda. Põlesin kannatamatusest kiiremini eksam ära anda ja olin sellega seoses täis uhket veendumust, et tulemus saab olema hea. Olin selles niivõrd kindel, et kui mulle teatati, et mind pole vastu võetud, mõjus see mulle kõuemürinana selgest taevast. Kui esitlesin end rektorile ja pöördusin tema poole palvega selgitada minu kunstiakadeemiasse vastuvõtmisest keeldumise põhjuseid, vastas rektor mulle, et minu poolt kaasatoo-dud joonistused ei jäta vähimatki kahtlust selles, et kunstnikku minust ei tule. Neist joonistustest on näha, et ma oman arhitektuurialaseid andeid. Ma pean täielikult kõrvale heitma mõtte kunstiosakonnast ja mõtlema arhitektuuriosakonna peale. Rektor väljendas erilist imestust selle üle, et ma polnud seniajani läbinud ühtki ehitusalast kooli.
Rõhutult lahkusin ma ilusast majast Schilleri väljakul ja esimest korda oma lühikese elu jooksul elasin läbi enese suhtes disharmooniatunnet. See, mida ma olin nüüd kuulnud rektori suust minu võimete kohta, valgustas nagu välk mulle neid sisemisi vastuolusid, mida ma olin poolteadlikult üle elanud ka varem. Ainult et seni ei suutnud ma endale selgelt aru anda, miks ja millest see tekib.
Mõne päeva pärast sai ka mulle enesele selgeks, et ma pean saama arhitektiks.
Tee selle juurde oli minu jaoks täis raskusi; kangekaelsusest olin kulutanud asjata palju aega reaalkoolile ja nüüd tuli selle eest maksta. Et pääseda akadeemia arhitektuuriosakonda oli esiteks vaja läbi käia ehitustehniline kool aga et viimasesse sisse saada, tuli omandada küpsustunnistus keskkoolist. Midagi sellesarnast minul polnud. Terve mõtlemise tulemusena tuli välja, et minu unistuse täitumine on võimatu.
Selleks ajaks suri minu ema. Kui ma peale tema surma sõitsin kolmandat korda Viini, - seekord paljudeks aastateks, olin ma taas rahulikus meeleolus, minusse tuli tagasi endine otsustavus ja nüüd teadsin ma, milline on minu lõplik eesmärk. Ma otsustasin nüüd saada arhitektiks. Kõik takistused tuli kõrvaldada, kapituleerumisest nende ees ei saanud juttugi olla. Mõel-des nii, seisis mul kogu aeg silmade ees mu kadunud isa eeskuju, kes ikkagi suutis külapoisi seisusest, kingsepaõpilasest, välja tulla ja tõusta riigiametniku seisusse. Ma tundsin ikkagi kindlamat alust jalge all olevat, mu võimalused näisid mulle suurematena. Seda, mida ma olin siis tajunud kui julmust saatuse poolt, pean ma nüüd tunnistama ettetähenduseks. Puuduse jumalanna võttis mind oma karmide käte vahele. Palju kordi näis, et murdun puuduse tõttu ja tegelikult karastas see periood minus tahet võitluseks ja lõppude lõpuks see tahe võitis.
Nimelt tollele perioodile võlgnen ma tänu selle eest, et ma suutsin saada tugevaks võin olla vankumatu. Praegu õnnistan ma seda aega selle eest, et see rebis mind välja elumugavuse tühisusest, et mind, memmepoega, tõmbas ta välja sulepatja-dest ja andis emakese-puuduse kätesse, võimaldas mul näha vaesust ja muret ja tegi mind tuttavaks nendega, kelle eest mul tuli tulevikus võidelda.
* *
Samal perioodil avanesid mu silmad kahe ohu suhtes, mida ma varem vaevu vaid nimeliselt tundsin ja mille tähendust saksa rahva saatusele ma loomulikult ei mõistnud. Ma räägin marksismist ja juutlusest.
Viin – see on linn, mis nii paljudele näib olevat suurepäraste meelelahutuste kohaks, õnnelike inimeste pidude lin- naks , - see Viin on minu jaoks, kahjuks, ainult elavaks mälestuseks kõige kurvemast perioodist minu elus.
Veel nüüdki kutsub see linn minus esile ainult kõige raskemaid mälestusi. Viin – selles sõnas sulandusid minu jaoks kokku 5 aastat ränka muret ja loobumisi. 5 aastat, mille kestel ma teenisin endale tüki leiba mustatöölisena, hiljem alga-ja joonestajana; ma elasin sõna otseses mõttes poolnäljas ja ei mäleta neist aegadest end mitte kunagi täissöönuna. Nälg oli minu kõige ustavamaks saatjaks, mis minust kunagi ei lahkunud ja jagas ausalt minuga kogu minu aega. Iga raamatu ostmisel osales seesama ustav kaaslane – nälg, iga ooperikülastus viis selleni , et minu seesama truu seltsimees jäi minu juurde veel pikaks ajaks. Ühesõnaga, selle oma elu halastamatu kaaslasega pidin ma pidama võitlust päevast päeva. Ja ometi õppisin ma oma sel eluperioodil rohkem, kui kunagi muul ajal. Peale minu arhitektuurialaste tööde, peale harvade ooperikülastuste, mida ma sain endale lubada vaid napi lõunasöögi arvelt, oli mul ainult üks rõõm, see on – raamatud.
Ma lugesin siis lõpmatult palju ja lugesin põhjalikult. Kogu vaba aeg, mis mul tööst üle jäi, kulus sellele tegevusele. Mõne aasta jooksul lõin ma enesele teatud teadmistepagasi, mida ma kasutan veel praegugi.
Veelgi enam.
Tol ajal lõin ma endale teatud ettekujutuse maailmast ja töötasin enese jaoks välja maailmavaate, mis moodustas graniitvundamendi minu praeguse võitluse jaoks. Nendele tõekspidamistele, mida ma lõin endale siis, pidin ma hiljem lisama ainult väga vähe, kusjuures muuta ei tulnud mitte midagi.
Vastupidi.
Ma olen praegu täiesti veendunud selles, et inimese kõik loomingulised ideed ilmnevad üldjoontes juba tema nooru-ses ja selles ulatuses, milles antud inimene on suuteline loominguliselt mõtlema. Ma eristan nüüd vanaduse tarkust, mis on suure põhjalikkuse, ettevaatlikkuse ja pika elu tulemuseks ja nooruse geniaalsust, mis heldekäeliselt heidab inim-konnale loomingulisi ideid ja mõtteid, ehkki mõnikord veel lõpetamata kujul. Noorus annab inimkonnale ehitusmaterjali ja tulevikuplaanid, millest hiljem tark vanadus lapib telliseid ja ehitab hooneid , kuna niinimetatud vana- duse tarkus üldsegi ei lämmata nooruse geniaalsust.
* *
Elu, mida ma senini olin veetnud vanematekodus, erines vähe tavalisest . Ma elasin vaesust tundmata ja minu ees ei seisnud mitte mingeid sotsiaalseid probleeme. Mind ümbritsevad eakaaslased kuulusid väikekodanlikesse ringkonda-desse, s.t. ringkondadesse, mis väga vähe puutusid kokku puhtfüüsilist tööd tegevate töölistega. Ent ometi, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei näiks, kuristik nende väikekodanlike kihtide, kelle majanduslik olukord pole kaugeltki hiilgav ja füüsilist tööd tegevate tööliste vahel on sageli palju sügavam, kui mõeldakse. Selle – tuleb isegi niiviisi väljenduda – vaenu põhjuseks on nende ühiskonnakihtide kartus , - kes alles hiljuti ise pisut-pisut tõusid füüsilist tööd tegevate töölis-te tasemest ülespoole, - jälle tagasi minna oma endisele tasemele , tagasi minna vähe lugupeetud töölise seisusse või isegi ainult olla selle hulka arvatud. Sellele lisanduvad paljude jaoks rängad mälestused madalamate klasside kuul-matust kultuurilisest mahajäämusest, koletuslik jõhkrus üksteisega suhtlemisel. Hiljuti saavutatud väikekodanlase sei-sus, iseenesest küll mitte kuigi kõrge, sunnib otse värisema ohu ees uuesti sattuda ühe astme võrra madalamale muudab väljakannatamatuks isegi mõtte sellisest võimalusest.
Siit tulenebki sageli, et enam kõrgemalseisvad inimesed suhtuvad kõige alamatesse kihtidesse väiksema eelarvamu-sega, kui hiljutised “tõusikud”.
Loomulikult on lõppude lõpuks teatud mõttes tõusik igaüks, kes iseomal jõul on välja rabelenud inimeste sekka ja tõusnud oma endisest elutasemest kõrgemale.
Selline sageli väga raske võitlus kustutab igasuguse kaastunde. Meeleheitlik võitlus olemasolu eest, mida sa ise alles äsja olid pidanud, surmab sinus igasuguse haletsuse nende suhtes, kellel inimeste sekka välja murda ei õnnestunud.
Minu vastu isiklikult oli saatus selles mõttes armuline. Heites mind vaesuse ja puuduse ikkesse, mille oli omal ajal läbi teinud mu isa, kes võitles end seejärel välja inimeste sekka, rebis ta mu silmadelt piiratud väikekodanliku kasvatuse sideme.
Alles nüüd õppisin ma mõistma inimesi, õppisin eraldama nähtavat ja välist loomalikku toorust inimese sisemisest ole-musest.
Viin kuulus juba XX sajandi algul suurima sotsiaalse ebavõrdsusega linnade hulka.
Silmatorkav luksus ühelt ja eemaletõukav vaesus teiselt poolt. Linna keskel, selle sisemistes kvartalites võis eriti märgatavalt tunnetada 52-miljonilise maa pulsilööke koos kõikide selle rahvuste maa kaheldavate võludega. Pimestava luksusega õukond tõmbas magnetina oma poole rikkaid ja intelligente. Sellele tuleb lisada äärmiselt võimas tsentralism, millele oli rajatud kogu Habsburgide monarhia.
Ainult tänu sellele tsentralismile sai püsida kogu see rahvustevaheline kissell. Selle tulemusel – ebatavaline kogu kõr-gema administratsiooni kontsentratsioon riigi residentsis – Viinis.
Viin oli mitte ainult Doonau -äärse monarhia poliitiliseks ja vaimseks , vaid ka majanduslikuks keskmeks. Kõrgema ohvitserkonna, riigiametnike, kunstnike ja teadlaste armee vastas seisis veel suurem tööliste armee; aristokraatide ja kauplejate arutu rikkuse vastas seisis koletuslik vaesus. Ringil, lossi ees, võis igal kellaajal näha tuhandeid ringi-hulkuvaid töötuid. Paari sammu kaugusel triumfikaartest, tolmus ja kanalite mustuses, vedelesid sajad ja tuhanded kodutud .
Vaevalt et mingis muus saksa linnas võis tol ajal niivõrd suure eduga selgeks saada sotsiaalset küsimust. Pole vaid tarvis iseendid petta . Kes ise pole olnud kägistava vaesuse haardes , see ei mõista iialgi, mida see põrgu tähendab. Kui tutvuda sotsiaalse probleemiga ülevalt alla, ei tule sellest peale pinnapealse lobisemise ja valelike sentimentide midagi välja, kuid nii üks kui teine on kahjulik. Esimene sellepärast, et ta ei võimalda isegi probleemi tuumani jõuda, teine see-tõttu, et ta läheb sellest lihtsalt mööda. Ma tõtt-öelda ei tea, mis on halvem : kas sotsiaalse vajaduse täielik tähelepanuta jätmine, mis on iseloomulik enamikule õnneseentele ja paljudele neist, kes küllaldaselt teenivad, et vaesuseta elada; või hoolivalt ja sellega koos kõrgemail määral ilma taktitu alanduseta väiksema venna vastu, mis on iseloomulik paljudele neist mees- ja naissoost härrastele, kelle jaoks ka kaastunne “rahva” vastu on moeasjaks. Need inimesed patustavad palju enam, kui nad oma täieliku taktitunde puudumise tõttu oskavad iseendile ette kujutada. Pole ime, et taolise “väikese vennaga” suhtlemise tulemus on täiesti tühine, sageli aga otse negatiivne. Kui rahvas vastab sellisele suhtumi-sele loomuliku rahulolematusega, siis need head härrad võtavad seda alati kui tõendit rahva tänamatusest.
Et ühiskondlik tegevus sellega midagi ühist ei oma, et ühiskondlik tegevus ei või arvestada eelkõige mingi tänuaval-dusega, kuna selle ülesandeks pole mitte almuste jagamine vaid õiguse taastamine, - sedasorti arutlus pole taolistele härradele lihtsalt taibatav.
Mind on saatus taolistest sotsiaalse probleemi “lahendamisest” säästnud. Mässides mind ennast vaesuse ikkesse, kutsus saatus mind mitte ainult sotsiaalset probleemi “tundma õppima”, vaid seda ka ise järgi proovima. Kui küülik on katsepookimise õnnelikult üle elanud, on see juba tema isiklik teene .
Püüdes nüüd paberile panna seda, mis sai tol ajal üle elatud, tean juba ette, et selle täielikust kujutamisest ei saa juttu -gi olla. Jutt saab olla ainult sellest, et kirjeldada enamvaputanud muljeid ja üles tähendada need tähtsamad õppetunnid, mida ma elasin üle oma elu sel ajajärgul.
* *
Töö leidmine ei olnud mul raske, kuna töötada tuli musta-, vahel aga ka lihtsalt päevatöölisena. Sellisel viisil ma hankisin enesele tükikese leiba.
Seejuures ma mõtlesin sageli: tuleb lihtsalt tõusta nende inimeste arvamustasemele, kes, raputades jalgadelt vana Euroopa tolmu, suunduvad Uude Maailma ja seal, oma uuel kodumaal teenivad enesele tüki leiba ükskõik millise tööga. Tulnud toime kõikide eelarvamustega ja kujutelmadega seisuslikust ja ametialasest uhkusest, vabanenuna igasugustest traditsioonidest, teenivad nad seal elatist nii nagu see on kusagil võimalik. Neil on täiesti õigus selles, et mingisugune töö ei tee inimesele häbi. Nii otsustasin minagi astuda mõlema jalaga oma jaoks loodud kindlale alusele ja läbi lüüa, maksku mis maksab.
Üsna pea veendusin ma selles, et alati ja kõikjal võib leida mingisugust tööd, kuid samuti selles, et alati ja kõikjal on seda kerge kaotada.
Just töötasuga kindlustamatus sai mõne aja möödudes minu uue elu kõige raskemaks küljeks.
“Kvalifitseeritut” ei heideta tänavale nii sageli, kui mustatöölist, kuid ka tema ei ole kaugeltki sellisest saatusest prii. Kui ta ei osutu töötuks lihtsalt töö puudumise tõttu, tabab teda lokaut või tööpuudus streigist osavõtu tagajärjel.
Siin maksab töötasuga kindlustamatus oma eest julmalt kätte kogu majandusele.
Maapoiss, kes kolib linna, meelitatuna sinna palju kergema näiva tööga, lühema tööpäevaga ja teiste linna ahvatlustega, keda on õpetatud saama enamkindlustatud töötasu, lahkub töölt vaid sel juhul, kui omab vähemalt kindlat lootust saada teist tööd. Põllumajandustöötajatest valitseb suur puudus, seepärast on väheusutav kestev tööpuudus nende tööliste seas. On ekslik arvata, et noor poiss, kes läheb suurde linna, on juba algusest peale tehtud halvemast materjalist kui see, kes on tugevasti jäänud maale pidama. Ei, vastupidi, kogemus näitab, et linna kolinud tegelased maalt kuuluvad enamjaolt kõige tervemate ja energilisemate isikute hulka, mitte vastupidi. Neisse “emigrantidesse” tuleb suhtuda vaid nii nagu neisse, kes emigreeruvad ookeani taha, Ameerikasse, kes samuti otsustavad maha jätta oma küla ja suunduda suurde linna õnne otsima . Ka nemad võtavad omale suure riski. Enamjaolt selline külapoiss tuleb suurde linna, omades taskus veidi raha. Tal ei tule oma pärast väriseda, kui ta oma õnnetuseks ei leia kohe tööd. Tema olukord muutub halve-maks siis, kui, leides tööd, ta selle kiiresti kaotab. Leida uut tööd, eriti talvisel ajal, on raske, kui mitte võimatu. Mõne nädala peab ta veel vastu. Ta saab oma liidu kassast töötu abiraha ja peab veel mõne aja vastu. Kuid kui ta kulutab oma viimase krossi ja kui ametiühingukassa lakkab maksmast talle toetust tema liiga pika töötuse-aja eest, sattub ta suurde puudusse. Nüüd tuleb tal tühja kõhuga hulkuda mööda tänavaid, kõik viimseni pantida ja maha müüa, ta riided muutu-vad viledaks, ise hakkab ta üha enam ja enam füüsiliselt, seejärel aga ka moraalselt alla käima. Kui ta jääb veel ka ilma peavarjuta (kuid seda juhtub talvel eriti tihti), muutub tema olukord juba otse vaevaliseks. Lõpuks leiab ta taas mingi-sugust tööd, kuid mäng kordub taas algusest peale. Teist korda mängitab õnnetus teda samas järjekorras. Kolmandal korral on saatuselöögid veelgi tugevamad. Järk-järgult ta õpib oma kindlustamata olukorda suhtuma üha enam ja enam ükskõiksemalt. Lõpuks viib kõige selle kordumine harjumiseni olukorraga.
Seetõttu vahetub energilise ja tööka poisi loomus järk-järgult ja täielikult. Tööinimesest muutub ta lihtsaks instrumen- diks nende käes, kes hakkavad teda ära kasutama madalatel ja omakasupüüdlikel eesmärkidel. Vähimagi temapoolse põhjuseta on tal niivõrd sageli tulnud jääda töötuks, et ta hakkab arutlema nii: kuu võrra varem või hiljem – ükskõik. Lõppude lõpuks hakkab ta ükskõikselt suhtuma mitte ainult iseoma vahetusse elujärge ja töötasusse vaid ka küsimus-tesse, mis on seotud riiklike, ühiskondlike ja üldkultuuriliste väärtuste hävimisega. Temale ei maksa enam midagi võtta osa streikidest, kuid mitte midagi ei maksa talle ka suhtumine streikidesse täieliku ükskõiksusega.
Seda protsessi oli mul võimalik oma silmadega näha tuhandete näidete varal. Mida enam ma seda mängu jälgisin, seda enam kasvas minus vastumeelsus miljonilinna vastu, mis algul nii ahnelt tõmbab inimesi oma ligi, et hiljem neid väga julmalt ära tõugata ja hävitada.
Kui need inimesed tulevad linna, arvatakse neid justnagu rõõmuga pealinna elanikkonna hulka, kuid tarvitseb neil vaid kauemaks sellesse linna jääda ja ta lakkab nende vastu huvi tundmast.
Ka mind väntsutas tublisti elu selles maailmalinnas ja ma pidin oma nahal saatuselt saama küllaldase hulga materiaal- seid ja moraalseid lööke. Siin veendusin ma veel ühes asjas: kiired üleminekud tööga kindlustatuse olukorrast töötuse seisusse ja vastupidi ning sellega seotud igavesed kõikumised sinu napis eelarves hävitavad säästlikkusetunde ja välista-vad üldse mõistliku elulaadi. Inimene hakkab järk-järgult headel aegadel elama laiemalt, halbadel – nälgima. Nälg õpe-tab inimesele seda, et kohe, kui tema kätte sattub pisut raha, kasutab ta seda mittesäästlikult ja kaotab võime enese-piirangule. Tarvitseb vaid tal saada mingit tööd ja teenida veidi raha, kui ta kõige kergemeelsemalt laseb oma töötasu korstnasse. See välistab igasuguse võimaluse jaotada oma väike eelarve kasvõi ainult nädala peale. Teenitud rahast jätkub algul raha vaid viieks päevaks seitsme asemel, siis ainult kolmeks päevaks ja lõpuks kujuneb asi selliseks , et oma nädalase töötasu laseb ta käiku ühe päeva jooksul.
Aga kodus ootavad tihti naine ja lapsed. Vahel haaratakse neidki kaasa sellisesse ebatervesse ellu, eriti siis, kui mees suhtub neisse hästi ja omal viisil isegi armastab neid. Sel juhul lasevad nad kõik koos ühe, kahe või kolme päeva jooksul lendu kogu nädalase töötasu. Kuni jätkub raha, nad söövad ja joovad ja seejärel nälgivad koos nädala teise poole. Ja selle nädala teise poole jooksul käib naine mööda naabreid, et laenata mõni kross, teeb väiksemaid võlgasid vürtspoodniku juures ja rabeleb igal viisil, et kuidagiviisi nädala viimastel päevadel ära elada. Lõunatunnis istuvad nad laua taga pooltühjade taldrikute juures, tihti lihtsalt nälgivad täielikult. Ootavad uut palka, räägivad omavahel sellest, peavad plaane ja unistavad nälgides juba sellest, millal saabub uus õnnelik päev ja nädalane töötasu kulutatakse taas ära
vaid mõne tunni jooksul.
Väikesed lapsed tutvuvad juba oma kõige varasemas lapsepõlves sellise vaesusega.
Kuid eriti halvasti lõppeb lugu siis, kui mees kaugeneb perekonnast, kui pereema oma laste nimel alustab mehe vastu võitlust sellise eluviisi pärast. Siis saavad alguse vaidlused ja lahkarvamused . Ja mida enam mees võõrdub naisest, seda lähemalt teeb ta tutvust alkoholiga. Igal laupäeval on ta purjus. Aetuna enesesäilitamistundest, oma seotusest lastega hakkab pereema pidama meeletut sõda nende armetute krosside eest, mis tal tuleb mehe kätest välja rebida, enamasti teel töölt trahterisse. Pühapäeva või esmaspäeva öösel tuleb mees lõpuks purjuspäi koju, tigedana, olles ära kulutanud viimsegi krossi. Seejärel toimuvad stseenid, mille eest hoidku meid jumal.
Tuhandete näidete varal tuli minul enesel jälgida seda kõike. Algul see kõik tegi mind vihaseks ja masendas, pärast õppisin aru saama nende kannatuste raskest tragöödiast ja sügavamalt nägema neid tekitavaid põhjuseid. Halbade ühiskondlike tingimuste õnnetud ohvrid !
Veelgi halvemad olid siis elamistingimused. Veel praegugi käib mul värin üle selja, kui ma meenutan neid kasarmuid, kus massiliselt elas neid õnnetuid, neid rusuvaid pilte vaesusest, mustusest ja veel palju hullemast, mida mul näha tuli.
Mida head võib oodata hetkest, mil neist kasarmuist ühel ilusal päeval tungib välja pidurdamatu voog väljavihastatud orje, kellele muretu linn isegi ei mõtle mitte?
Jah, muretu on see rikaste maailm.
Muretuna kujutab ta asjade käiku enesele ette, isegi mõtlemata sellele, et varem või hiljem toob saatus kaasa kätte-maksu, kui inimesed üldsegi ei mõtle sellele, kuidas teda armulisemaks muuta.
Kui tänulik olen ma nüüd oma ettemääratusele selle eest, et ta andis mulle võimaluse see kool läbi teha! Selles koolis ei pidanud ma eirama kõike seda, mis mulle ei meeldinud. See kool kasvatas mind kiiresti ja põhjalikult.
Kui ma ei tahtnud täiesti pettuda neis inimestes, kes mind siis ümbritsesid, pidin ma hakkama vahet tegema nende elu välise olukorra ja nende tingimuste vahel, mis põhjustasid sellise olukorra. Ainult sel juhul oli võimalik seda kõike meeleheitesse sattumata üle elada. Ainult nii võisin ma enda ees näha mitte ainult inimesi, kes on uppunud vaesusse ja mustusesse, vaid ka halbade seaduste kurbi tagajärgi. Kuid minu isiklikud eluraskused ja isiklik võitlus olemasolu eest, mis samuti polnud kerge, vabastasid mind ohust langeda selle tõttu tavalisse sentimentaalsusse. Ometi ma ei kapitulee-runud ega lasknud käsi rüppe, nähes teatud ühiskondliku arengu tulemusi. Ei, mitte nii ei tule aru saada minu sõnadest.
Ma veendusin juba siis selles, et siin viib tulemuseni vaid kahekordne tee:
Sügavaim sotsiaalse vastutuse tunne, mis on suunatud meie ühiskondlikule arengule paremate tingimuste loomiseks, ühendatult karmi otsustavusega hävitada see küürakas, keda võib parandada ainult haud.
Keskendab ju ka loodus kogu oma tähelepanu sellele, et toetada olemasolevat ja seda selleks, et kindlustada tuleviku-võrseid. Nii peame me inimeluski vähem mõtlema sellele, et kunstlikult heastada olemasolevat kurjust (mis 99 juhul sajast inimese praeguse iseloomu juures on võimatu), kui sellele, et vabastada tee tuleviku enamtervele arengule.
Juba sel minu olemasolu eest võitlemise ajal Viinis sai mulle selgeks, et mitte kunagi ega mitte mingitel asjaoludel ühiskondlik tegevus ei tohi kokku minna naeruväärse ja sihitu heategevusega, see peab keskenduma nende põliste puuduste kõrvaldamisele meie majandus- ja kultuurielu korraldamisel, mis vältimatult viivad või vähemalt võivad viia üksikuid inimesi mandumisele. Kes mõistab halvasti nende ühiskondlike ilmingute põhjusi, see just nimelt sellepärast sattubki raskustesse või kõhkleb vajadusel kasutusele võtmast kõige viimaseid, kõige julmemaid vahendeid riigi elule ohtlike nähtuste hävitamisel.
Need kõhklused, see ebakindlus meis enestes, mis on oma olemuselt esile kutsutud oma isiklikust süütundest, isikli-kust vastutusest selle ees, et see vaesus ja tragöödia aset leiab; see ebakindlus halvab tahet ja segab vastu võtmast min-gisugustki kindlat otsust, kuid nõrkus ja ebakindlus ainult segavad vajalike abinõude läbiviimist ja pikendavad õnnetut olukorda.
Kui saabub aeg, mis ei tunne iseennast süüdi olevat kõige selle kurja eest,- alles siis saavutavad inimesed vajaliku sisemise rahu ja jõu, et julmalt ja halastamatult põllult kogu umbrohi välja rebida. Tolleaegsel Austria riigil polnud peaaegu üldse mingisugust sotsiaalset seadusandlust olemas, tema nõrkus võitluses kõikide nende mandumisprotsesside vastu otse torkas silma.
* *
Mul on raske öelda, mis neil aegadel mind rohkem masendas: mind siis ümbritsenud majanduslik viletsus, selle kõlbeline ja moraalne madal tase või tema kultuuritaseme langus. Kui sageli sattuvad meie kodanlased moraalsesse nördimusse, kui neil tuleb mõne õnnetu hulkuri suust kuulda arvamust, et temale on lõppude lõpuks ükskõik, on ta siis sakslane või mitte, et ta tunneb ennast igal pool ühevõrra hästi või halvasti sõltuvalt sellest, kas tal on tükk leiba või mitte.
Sellise “rahvusliku uhkuse” puuduse suhtes moraalitsetakse neil juhtudel palju, säästmata tugevaid väljendeid.
Kuid kas need rahvuslikult uhked inimesed on küllaldaselt mõelnud ka sellele, millega seletub see asjaolu, et ise nad mõtlevad ja tunnevad teisiti.
Kas nad on palju mõelnud sellele, millise hulga erinevaid meeldivaid mälestusi on andnud neile mulje nende kodumaa ülevusest nende rahva kultuuri- ja kunstielu kõikides valdkondades ja mis lõi neile meeldiva tunnetuse kuuluda nimelt selle jumalast väljavalitud rahva hulka? Kas nad on mõelnud sellele, kuivõrd see uhkus oma isamaa üle sõltub sellest, et
neil oli reaalne võimalus tutvuda tema ülevusega kõikides eluvaldkondades?
Kas mõtlevad meie kodanlikud kihid sellele, kui naeruväärselt väikeses ulatuses on loodud sellised reaalsed eeldused meie “rahva” jaoks?
Ärgu esitatagu meile seda argumenti, et “ka teistes maades on lood samasugused”, kuid “ikkagi” seal tööline peab oma kodumaad kalliks. Kui see olekski nii, ei õigusta see veel meie endi tegevusetust. Kuid see ei ole nii, kuivõrd see, mida me prantslaste juures, näiteks, nimetame “šovinistlikuks” kasvatuseks, ei ole tegelikult midagi muud kui vaid Prantsusmaa ülevuse piiritu rõhutamine kõikides kultuurivaldkondades või, nagu prantslastele meeldib öelda, “tsivilisat- sioon ”. Noort prantslast ei kasvatata mitte “objektiivsuses” vaid kõige subjektiivsemas mõttes, mida võib endale ette kujutada, kõigeks selleks, et see peab esile tõstma tema kodumaa poliitilist või kultuurset ülevust.
Muidugi peab selline kasvatus kuuluma vaid kõige üldisemate ja tähtsamate küsimuste juurde ja kui vaja, tuleb selles suhtes mälu vahet pidamata treenida, et maksku mis maksab esile kutsuda vastav tunne rahva seas.
Kuid meil me mitte ainult et ei kaota võimalust teha midagi vajalikku, me lammutame veel sellegi vähese, mida õn-neks saame teada koolis. Kui puudus ja õnnetus ei tõrjunud rahva mälust välja kõiki parimaid minevikumälestusi, siis me püüame poliitiliselt ikkagi mürgitada seda niivõrd, et ta need unustaks.
Kujutage endale vaid konkreetselt ette:
Keldriruumis, mis koosneb kahest poolpimedast toast, elab 7-liikmeline töölisperekond. Viiest lapsest noorim on, ütleme, 3-aastane. See on just selline iga, kus esimesed muljed omandatakse väga teravalt. Andekatel inimestel säilivad elavad mälestused neist aastatest kõrge vanaduseni välja. Ruumikitsikus loob äärmiselt ebasoodsa olukorra. Vaidlused ja riiud tekkivad juba ainuüksi sellise kitsikuse tõttu. Need inimesed ei ela lihtsalt koos, vaid nad rõhuvad üksteist. Väikseimgi vaidlus, mis avaramas korteris laheneks lihtsalt nii, et inimesed eemalduksid üksteisest eri kohtadesse , viib sellises olukorras tihtipeale lõputule järamisele. Lapsed veel kuidagi taluvad seda olukorda, nad vaidlevad ja kaklevad samuti sellistes tingimustes, kuid unustavad need riiud kiiresti. Kui aga riidlevad ja vaidlevad vanemad, kui see toimub päevast päeva, kui see võtab kõige eemaletõukavama vormi, siis sellised näitliku õppe rõhuvad meetodid avaldavad vältimatult mõju ka lastele. Ent kui isa ja ema vaheline vastastikune järamine läheb selleni, et purjuspäine isa käib emaga toorelt ümber või isegi lööb teda, siis inimesed, kes ise niisugustes oludes ei ela, ei suuda isegi endale ette kuju-tada, milliste tagajärgedeni see kõik viib. Juba 6-aastane laps saab sellises olukorras teada asju, mis isegi täiskasvanusse võib sisendada vaid õudust. Olles moraalselt mürgitatud, füüsiliselt arenematu, sageli täisid täis, läheb selline noor kodanik kooli. Kuidagiviisi õpib ta lugema ja kirjutama, kuid see on ka kõik. Sellest, kuidas õppida, ei saa taolises olukorras kodus mitte juttugi olla. Vastupidi. Isa ja ema kiruvad laste juuresolekul õpetajat ja kooli selliste väljenditega, mida ei saa korratagi. Selle asemel, et abistada lapsi õppimisel, on vanematel kalduvus neid põlvili suruda ja läbi rooki-da. Kõik see, mida tuleb õnnetutel lastel neis oludes ära kuulata, ei sisenda neisse lugupidamist ümbritseva maailma vastu. Nad ei kuule siin ainustki head sõna inimkonnast üldse. Kõik asutused, kõik võimud langevad siin kõige julmema ja toorema kriitika alla, - alates õpetajast ja lõpetades riigipeaga. Vanemad sõimavad kõike ja kõiki – usku ja moraali, riiki ja ühiskonda – ja seda enamasti kõige räpasemal viisil. Kui selline poisike sai 14 aastaseks ja lõpetas kooli, siis enamasti on raske määratleda, mis on temas ülekaalus: uskumatu rumalus , kuna midagi tõsist ta pole suutnud koolis ära õppida, või toorus, mis on juba sellises eas tihti seotud niisuguse kõlblusetusega, et juuksed tõusevad püsti.
Tema jaoks ei ole juba praegu midagi püha. Ta ei ole elus näinud midagi suurt ja ta teab juba varakult, et edaspidi kõik läheb siin elus, millesse ta praegu astub , kõik ainult veelgi halvemaks.
Kolmeaastasest lapsest sai 15-aastane alaealine. Tema jaoks ei ole mingeid autoriteete. Midagi peale vaesuse ja mustuse pole see noor inimene näinud, mitte midagi sellist, mis võiks temasse sisendada entusiasmi ja püüdlemist millegi kõrgema poole.
Ent nüüd tuleb tal läbi teha veelgi karmim elukool .
Nüüd saavad temale osaks samad piinad , mida on läbinud tema isa. Ta logeleb terve päeva, kus juhtub. Hilja öösel tuleb ta tagasi koju. Vahelduse mõttes peksab ta läbi selle õnnetu olevuse, keda nimetatakse tema emaks . Ta laadib end maha, lastes kuuldavale tooreimate sõimusõnade valinguid. Lõpuks saabus “õnnelik” juhus ja ta sattus alaealiste vang- lasse , kus tema “ haridus ” saab veelgi enam lihvitud .
Kuid meie jumalakartlikud kodanlased imestavad veel seejuures, miks ei ole sellisel “kodanikul” küllaldaselt rahvus- likku entusiasmi.
Meie kodanlik ühiskond vaatab rahulikult sellele, kuidas teatris ja kinos , sopakirjanduses ja sensatsioonilistes ajalehtedes päevast päeva mürgitatakse rahvast. Ja peale seda nad veel imestavad, miks meie rahvamassid ei ole küllalt vooruslikud. Minu silmis on nad kaotanud igasuguse õiguse kritiseerida või isegi lihtsalt kaevata.
Ka selles valdkonnas olen ma palju lugenud ja palju õppinud.
Ütlen kohe, et sõna “lugemine” all ma mõistan ehk midagi täiesti muud, kui enamus meie niinimetatud “intelligentsist”.
Tunnen paljusid, kes “ loevad ” lõputult palju – raamat raamatu järel, täht tähe järel ja ikkagi ei kutsu ma neid inimesi teisiti kui “paljulugenuiks”. Loomulikult omavad need inimesed suuri “teadmisi”, kuid nende aju ei ole üldse võimeline midagi õigesti omandama, registreerima ja kvalifitseerima vastuvõetud materjali. Nad ei valda absoluutselt kunsti eraldada raamatuis hinnalist mittevajalikust, vajalikku peas hoida ja liigset, kui võimalik, lihtsalt mitte märgata ja igal juhul mitte end ballastiga koormata.
Pole ju lugemine ise mitte eesmärgiks omaette , vaid ainult vahendiks eesmärgi saavutamisel. Lugemise eesmärgiks on aidata inimesel saada teadmisi suunas, mis määratakse kindlaks tema võimetega ja tema sihilepüüdlikkusega. Lugemine annab inimese kätte need instrumendid, mis on talle vajalikud tema ametis, sõltumata sellest, kas jutt on lihtsast võitlu-sest olemasolu eest või hoopis kõrgema ülesande rahuldamisest. Teisest küljest, lugemine peab aitama inimesel kujun-dada tema üldist maailmavaadet. Kõikidel juhtudel on ühtviisi vaja, et loetu sisu ei laekuks ajju raamatu peatükkide järjekorras. Ülesanne ei seisne selles, et koormata oma mälu teatud hulga raamatutega. Peab püüdma saavutada seda, et raamatute mosaiik üldise maailmavaate raames leiaks inimese tarkusepagasis vastava koha ja aitaks tal tugevdada ja avardada oma maailmavaadet. Vastasel juhul tekkib lugeja peas ainult kaos. Mehaaniline lugemine osutub täiesti kasutuks, mida sellest ka ei arvaks õnnetu lugeja, neelates raamatuid. Selline lugeja peab end teinekord täiesti tõsiselt “harituks”, kujutab ette, et ta mõistis hästi elu, et ta rikastus teadmistega, kuid tegelikult, muuseas, sellise “hariduse” kasvu juures ta kaugeneb üha enam ja enam oma eesmärgist. Lõppude lõpuks lõpetab ta sanatooriumis või “ poliitikuna ” parlamendis.
Kes niiviisi enesega töötab, sel ei õnnestu kunagi kasutada oma kaootilisi “teadmisi” neil eesmärkidel, mis kerkivad tema ette igal antud hetkel. Tema vaimne ballast ei paikne elust tuleneval, vaid surnud raamatute suunal. Ja ehkki elu hakkab teda tagant lükkama selliselt, et omandada raamatuist seda, mis on tõepoolest väärtuslik, suudab see õnnetu lugeja viidata ainult mingile raamatust loetud leheküljele, kuid ei suuda seda elus kasutada. Igal kriitilisel hetkel otsivad sellised tarkpead palehigis raamatuist analoogiaid ja paralleele ja loomulikult ja vältimatult osutavad sõrmega vaid taevasse .
Kui see poleks nii, oleks meie mõningate õpetatud valitsejate poliitiline tegevus täiesti arusaamatu. Siis jääks meile ainus järeldus: pataloogiliste kalduvuste asemel konstanteerida neil lihtsalt kelmidele vastavate omaduste olemasolu.
See inimene, kes oskab õigesti lugeda, suudab iga raamatut, iga ajalehte, iga tema poolt läbiloetud brošüüri nii ära kasutada, et omandada sellest kõik tõepoolest hinnaline, kõik , mis omab tõepoolest mitte ainult mööduvat tähtsust. Ta oskab saadud uut materjali lahata ja omandada nii, et see aitab tal täpsustada või täiendada seda, mida ta teadis juba varem, saada uut materjali, mis aitab kindlustada oma vaadete õigsust. Kui sellise inimese ette seab elu ootamatult uusi küsimusi, toob tema mälu talle loetust momentaalselt esile just selle, mis nimelt on tarvilik antud situatsioonis. Sellest materjalist, mis on kogunenud tema ajju aastakümnete jooksul, suudab ta kiiresti mobiliseerida selle, mida on vaja uue etteseatud probleemi selgitamiseks ja sellele õige vastuse andmiseks.
Ainult selline lugemine omab mõtet ja eesmärki.
Näiteks selline oraator , kes ei suuda omandada just nimelt selliselt oma materjali, ei ole kunagi suuteline, põrkudes vastuväitele, küllalt veenvalt kaitsma oma isiklikku seisukohta, kui see seisukoht on ka tuhandekordselt õige ja vastab tegelikkusele. Iga diskussiooni ajal veab mälu sellist oraatorit tingimata alt, vajalikul hetkel ta ei leia ei põhjendusi oma isiklike teeside kinnitamiseks ega materjale vastase omade ümberlükkamiseks. Kui jutt on sellisest oraatorist, kes võib ainult ennast häbistada, on see vaid pool häda: on palju hullem kui pime saatus teeb sellisest kõiketeadjast, seega mitte midagi teadvast härrast, riigijuhi.
Mis puutub minusse, siis püüdsin ma juba varasest noorusest peale õigesti lugeda. Õnneks aitasid mind selles mälu ja arusaamine. Selles suhtes oli Viini-periood minu jaoks eriti viljakas ja hinnaline. Igapäevaelust tajutu andis mulle tõuke kõige erinevamatesse, üha uutesse probleemidesse süvenemiseks ja nende tundmaõppimiseks. Saanud võimaluse praktika kinnitamiseks teooriaga ja teooriat kontrollida praktikas, kindlustasin ma end selle eest, et teooria sunnib mind elust lahku rebima ja praktika kaotab võimaluse kogemuste üldistamiseks.
Niiviisi ärgitas igapäevaelu kogemus mind põhjalikumale kahe ülitähtsa probleemi, peale sotsiaalse, teoreetilisele tundmaõppimisele.
Kes teab, ehk oleks mul tulnud süveneda marksismi tundmaõppimisele, kui mitte tolleaegne periood ei oleks mind lükanud ninapidi otse selle probleemi sisse.
* *
Oma varases nooruses kuulsin ma sotsiaaldemokraatiast väga vähe ja see, mida ma kuulsin, ei olnud õige.
See asjaolu, et sotsiaaldemokraatia pidas võitlust üldise, salajase hääletamisõiguse eest, tegi mulle sisimas rõõmu. Mu mõistus ütles mulle juba siis ette, et see peab viima Habsburgide rezhiimi, mida ma nii väga vihkasin, nõrgenemisele. Ma olin kindlalt veendunud, et Doonau-äärne monarhia ei suuda püsida teisiti, kui ohverdades Austria sakslaste huve. Teadsin, et isegi Austria sakslaste aeglase slaviseerimise hinnaga ei ole garanteeritud tõeliselt elujõulise riigi loomine sel lihtsal põhjusel, et slaavlasliku elemendi riiklikkus ise on suure kahtluse all. Just nimelt kõike seda silmas pidades tervitasin ma kõike seda, mis minu arvates pidi viima seni võimatu krahhini, hoidma ülal 10 miljoni sakslase huve, mää-ranud riigi hukkumisele. Mida enam rahvuslik järamine ja erinevate keelte võitlus lõi lõkkele ja Austria parlamenti õgis, seda lähemal oli selle paabelliku riigi tulevase langemise tund ja sellega koos lähenes minu austro-saksa rahva vabane- mise tund. Ainult nii kangastus mulle tolleaegsetes tingimustes tee Austria sakslaste ühendamiseks Saksamaaga.
Seetõttu ei olnud selline sotsiaaldemokraatide tegevus mulle antipaatne. Pealegi olin ma tol ajal veel küllaltki kogene-matu ja rumal, et mõelda, et sotsiaaldemokraatia muretseb tööliste materiaalse olukorra parandamise eest. Ja see loomu-likult rääkis minu teadvuses rohkem tema poolt kui vastu. Mis mind kõige enam siis sotsiaaldemokraatide juurest eemale tõukas, oli tema vaenulik suhtumine võitlusse sakslaste huvide eest, tema alandav kuuletumine slaavlastest “seltsimeestele”, kes õhinal võtsid vastu Austria sotsiaaldemokraatide lipitsevaid järeleandmisi, kuid koos sellega koht-lesid neid ülbelt, nagu, muide, need pealetükkivad mangujad olidki ära teeninud.
Kui olin 17-aastane, oli sõna “ marksism ” mulle vähe teada, sõnad “sotsiaaldemokraatia” ja “sotsialism" aga näisid mulle olevat ühesuguse tähendusega. Ja nüüd oli tarvis saada saatuselt raske löök, et mul avaneks silmad sellise ennekuulmatu rahva petmise peale.
Seniajani ma olin jälginud sotsiaaldemokraatliku partei tegevust kui pealtnägija massidemonstratsioonide ajal. Ma ei omanud veel väikseimatki ettekujutust tema pooldajate tegevusest tõekspidamiste suunamisel, ma ei mõistnud veel tema õpetuse olemust. Alles nüüd puutusin sellega kokku ja võisin tutvuda tema kasvatustöö tulemustega ja tema “maa-ilmavaatega”. Selle, mis teises olukorras oleks nõudnud ehk aastakümneid, omandasin ma nüüd mõne kuuga . Ma mõist-sin, et fraaside taga sotsiaalsest headusest ja ligimesearmastusest varjub tõeline katk, millesse nakatumisest tuleb maa-kera võimalikult kiiresti vabastada hirmus , et muidu võib see inimkonnast tühjaks muutuda.
Minu esimene tutvus sotsiaaldemokraatiaga toimus ehitusel, kus ma töötasin.
Juba algusest peale kujunesid suhted mitte väga rõõmustavalt. Minu riietus oli veel suhteliselt korralik, mu jutt oli lugupidav ja mu käitumine vaospeetud. Ma olin veel niivõrd sulgunud enesesse , et mõtlesin vähe ümbritseva peale. Ma otsisin tööd vaid selleks, et mitte nälga surra ja omada võimalust, et, olgugi aeglaselt ja järk-järgult, jätkata oma hari-dusteed. Võibolla, et ma poleks veel kaua mõelnud sellele, mis mind ümbritseb, kui juba kolmandal või neljandal päe-val ei oleks toimunud sündmused, mis sundisid mind kohe seisukohta võtma: mind kutsuti astuma organisatsiooni “rah-vuslik ükskõiksus”. Nagu võiks tõesti räpane kirjandus, jõhkrad sensatsioonid ja kinoekraan panna terve aluse rahva-masside patriootilisele kasvatamisele.
Mida ma varem uneski poleks näinud, seda mõistsin ma neil aegadel kiiresti ja põhjalikult.
Küsimus rahva tervest rahvuslikust teadlikkusest on esmajärjekorras küsimus tervete sotsiaalsete suhete kui vunda-mendi loomisest õigele individuaalsele mõtlemisele. Sest ainult see, kes kasvatuse kaudu koolis on tutvunud isamaa kultuurilise, majandusliku ja eelkõige poliitilise ülevusega, võib sisemise uhkusega selle üle, et ta kuulub antud rahva juurde, tungida asja olemusse. Võidelda jaksan ma vaid siis, kui ma armastan . Armastada suudan vaid siis, kui ma austan, austada aga vaid seda, mida ma vähemalt tunnen.
* *
Kui minus tärkas huvi sotsiaalsete probleemide vastu, hakkasin ma kogu põhjalikkusega neid tundma õppima. Mulle avanes minu jaoks senitundmatu maailm.
Aastatel 1909 – 1910 minu isiklik olukord veidi muutus: ma ei pidanud enam töötama mustatöölisena, ma võisin nüüd tüki leiba teenida muul viisil. Ma hakkasin tol ajal töötama joonestajana ja akvarellistina. Kui halb see ka ei olnud teeni-mise mõttes – sellest jätkus tõepoolest vaevalt äraelamiseks, - polnud see siiski paha minu poolt valitud elukutse suhtes. Nüüd ma ei naasnud enam õhtuti koju surmani väsinuna, võimetuna isegi raamatut kätte võtma. Mu nüüdne töö käis paralleelselt minu tulevase elukutsega. Ma olin nüüd teatud mõttes ise oma aja peremees ja võisin seda jaotada paremini kui varem.
Ma õppisin palga nimel ja õppisin hinge jaoks.
Nüüd sain ma võimaluse, lisaks minu praktilistele tähelepanekutele, omandada neid teoreetilisi teadmisi, mis on vaja-likud sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Ma hakkasin studeerima enam-vähem kõike, mis mulle kätte sattus, luge-sin raamatuid ja süvenesin iseendi mõtisklustesse.
Praegu ma arvan, et tol ajal mind ümbritsenud inimesed pidasid mind kahtlemata imelikuks inimeseks .
Et ma seejuures kogu kirega ja armastusega andusin ehituskunstile, on iseenesestmõistetav. See kunst kõrvuti muusi -kaga tundus mulle tol ajal kõikide kunstide kuningana: tegelemine sellise kunstiga sellistes tingimustes polnud minu jaoks mitte “raske”, vaid suurim õnn. Ma võisin kuni südaööni väsimatult lugeda või joonestada . Minus üha tugevnes usk, et paljude aastate pärast saabub mulle ikkagi parem tulevik. Ma olin veendunud, et saabub aeg, mil ma teen omale nime arhitektina.
Et ma kõrvuti sellega avastasin endas suure huvi kõige selle vastu, mis on seotud poliitikaga, näis mulle täiesti loomu-likuna. Minu silmis oli see iseenesestmõistetavalt iga normaalselt mõtleva inimese kohus. Minu teadmised elukutse-alastest organisatsioonidest võrdusid tol ajal nulliga. Ma ei oleks siis osanud midagi öelda ei nende eesmärkide kohta ega nende olemasolu otstarbekusest . Kuid niipea, kui mulle öeldi, et ma pean astuma organisatsiooni, keeldusin ma ette-panekust. Oma vastust motiveerisin ma sellega, et ma ei mõista seni seda küsimust, kuid sundida end ükskõik milliseks sammuks ma ei või. Tõenäoliselt tänu minu motiveeringu esimesele poolele ei aetud mind ehituselt otsekohe minema. Ilmselt loodeti sellele, et mõne päeva pärast õnnestub mind kas ümber veenda või ära hirmutada. Mõlemal juhul eksisid nad täielikult. Möödus veel kaks nädalat ja nüüd ma poleks enam suutnud end sundida ametiühingusse astuma, isegi kui oleksin soovinud. Nende kahe nädala jooksul tutvusin küllalt lähedalt mind ümbritsevaga. Nüüd poleks mingisugune jõud maailmas suutnud mind sundida astuma organisatsiooni, mille juhte ma selle aja jooksul nägin neile nii ebasoodsas valguses.
Esimesed päevad olid mulle rasked.
Lõunatunnis läks osa töölistest lähimaisse väiketrahteritesse, teine osa jäi ehitusele ja sõi seal oma napi lõunasöögi ära. Need olid abielus olevad töölised, kellele nende naised tõid siia kaetud nõudes vedela lõuna. Nädala lõpuks muutus
see teine osa aina suuremaks . Mispärast? Seda mõistsin alles tagantjärele. Seejärel algasid poliitilised vaidlused.
Ma jõin oma pudeli piima ja sõin oma leivatüki kõrvalises kohas ära. Õppides ettevaatlikult tundma oma ümbrust, mõtlesin ma oma õnnetu saatuse peale. Sellestki vähesest, mida ma kuulsin, oli ülearu küllalt. Sageli näis mulle, et need härrad kogunesid sihilikult minu lähedusse, et sundida mind oma üht või teist arvamust välja ütlema. See, mida ma ümberringi kuulsin, võis mind vaid viimse piirini ärritada. Nad eitasid ja needsid kõike: rahvust kui kapitalistlike “klasside” leiutist – kui sageli tuli mul kuulda seda sõna; isamaad kui kodanluse relva tööliste ekspluateerimiseks; seaduste autoriteetsust kui proletariaadi rõhumise vahendit; kooli kui asutust, kus kasvatatakse orje, samuti orjapidajaid; usku kui ekspluateerimisele määratud rahva petmise vahendit; moraali kui rumala lambakannatuse sümbolit jne. Ühe-sõnaga – nende suus ei jäänud midagi puhast ega püha järele; kõik, absoluutselt kõik valasid nad hirmsasse porri.
Alguses ma püüdsin vaikida, kuid lõppude lõpuks ei võinud ma enam vaikida. Ma hakkasin oma arvamusi välja ütle-ma, vastu vaidlema. Siinjuures tuli mul kõigepealt veenduda selles, et kuni ma ise polnud omandanud küllaldaselt tead-misi ega vallanud vaidlusaluseid küsimusi, oli täiesti lootusetu keda tahes ümber veenda. Siis ma hakkasin tuhnima neis allikais, kust nemad ammutasid oma kahtlast tarkust. Ma hakkasin lugema raamat raamatu järel, brošüür brošüüri järel.
Ent ehitusel muutusid vaidlused järjest kuumemaks. Iga päevaga esinesin ma aina paremini, kuna omasin juba rohkem andmeid nende eneste teadusest, kui minu vastased ise. Kuid väga varsti saabus päev, kui minu vastased võtsid kasutu-sele sellise järeleproovitud vahendi, mis muidugi kõikidest kõige kergemini võidab terve mõistuse: vägivalla ja terrori. Mõned minu vastaste juhid seadsid mind valiku ette: kas lahkun ehituselt kohe ja vabatahtlikult või mind heidetakse seal kusagilt alla. Kuna ma olin täiesti üksinda ja vastupanu oli lootusetu, eelistasin esimest varianti ja lahkusin ehituselt kogemuse võrra rikkamana.
Lahkusin täis jälkustunnet, kuid samas haaras see juhtum mind sedavõrd, et mulle osutus täiesti võimatuks seda liht-salt unustada. Ei, seda ma nii ei jäta. Esmane nördimustunne vahetus peagi taas kangekaelse sooviga edasiseks võitlu-seks. Ma otsustasin millelegi vaatamata taas minna teisele ehitusele. Sellisele otsusele sundis mind veel ka puudus. Möödus mõni nädal, ma kulutasin kogu oma napi tagavara ja halastamatu nälg sundis mind tegutsema. Olgugi, et vastu tahtmist, pidin ma minema ehitusele. Mäng kordus uuesti. Finaal oli samasugune nagu esimesel korral.
Mäletan, et minus toimus sisemine võitlus: kas need on siis tõepoolest inimesed, kas nad on siis väärilised kuuluma suure rahva hulka?
Piinav küsimus! Sest kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, siis võitlus rahvuslikkuse eest lihtsalt ei tasu vaeva ja neid ohvreid ära, mida selliste kaabakate eest peavad tooma parimad inimesed. Kui aga vastata sellele küsimusele eitavalt, siis selgub, et meie rahvas on inimeste poolest liialt vaene.
Neil päevil näis mulle, et see inimmass, keda ei saa isegi lugeda rahva poegade hulka, kasvab ähvardavalt nagu laviin ja see kutsus minus esile suure rahutusetunde.
Hoopis teiste tunnetega jälgisin ma nüüd Viini tööliste massidemonstratsiooni, mis neil päevil mingil põhjusel toimus. Ma seisin ja jälgisin kahe tunni jooksul hinge kinni hoides seda lõputute mõõtmetega inimussi, mis kahe tunni kestel minu silmade ees roomas. Rõhutuna sellest vaatemängust, lahkusin ma lõpuks väljakult ja suundusin koju. Teel nägin ma tubakakioski aknal “Tööliste Ajalehte” – Austria vana sotsiaaldemokraatide keskorganit. Ühes odavavõitu rahva-kohvikus, mida ma sageli külastasin, lebas see organ samuti alati laual. Kuid seni polnud ma kunagi suutnud sundida end hoidma seda alatut ajalehte, mille toon mõjus mulle nagu hingeline vitriol, käes üle 1 – 2 minuti. Nüüd, olles demonstratsioonist tuleneva rõhuva mulje mõju all, sundis mingi sisemine hääl mind ajalehte ostma ja seda põhjalikult läbi lugema. Ja vaatamata raevu- ja arusaamatusepuhangule hakkasin nüüd regulaarselt tungima sellesse kontsentreeri-tud valesse.
Igapäevane sotsiaaldemokraatliku pressi lugemine võimaldas mul enam, kui tutvumine selle teoreetilise kirjandusega mul aru saada sotsiaaldemokraatide ideede liikumisest ja tema sisemisest olemusest.
Tõepoolest, milline suur vahe on sellise sotsiaaldemokraatliku pressi ja puhtteoreetilise kirjanduse vahel, milles kohtad meretäit fraase vabadusest, ilust ja “väärikusest”, kus pole lõppu sõnadel humaansusest ja moraalist, - ja seda kõike prohvetlikkuse katte all, ja seda kõike igapäevase sotsiaaldemokraatliku pressi elajalikus, labases keeles, mis töötab kõige madalama klatši ja kõige virtuooslikuma ja koletuslikuma vale abil. Teoreetiline press peab silmas rumala-võitu pühakuid keskmise ja kõrgema “intelligentsi” hulgast, igapäevane trükiajakirjandus – massi.
Minule isiklikult tõi süvenemine sellesse kirjandusse ja pressi kaasa veelgi suurema teadvuse tugevnemise minu ühte-kuuluvusest oma rahvaga.
See, mis varem viis läbimatu kuristiku juurde, sai nüüd veelgi suurema armastuse äratajaks.
Sellise koletusliku ajude mürgitamise töö olemasolu korral suudab ainult loll hukka mõista neid, kes langevad sellise eksitamise ohvriks. Mida enam ma omandasin lähiaastatel ideelist iseseisvust, seda enam kasvas minus arusaamine sotsiaaldemokraatide sisemisest edust. Nüüd mõistsin ma kogu selle tähendust, mida omavad sotsiaaldemokraatide suus nende elajalikult toored nõudmised töölistele – tellida ainult punaseid ajalehti, külastada ainult punaseid koosolekuid, lugeda ainult punaseid raamatuid. Sellise väljakannatamatu õpetuse resultaate nägin ma nüüd oma silmadega nende täies selguses.
Laiade masside psüühika on täiesti vastuvõetamatu nõrgale või poolikule. Naise hingeline vastuvõtlikkus on vähem- ligipääsetav abstraktse mõistuse argumentidele kui selle instinktiivsete püüete täiendavale jõule. Naine allub parema meelega tugevamale, kui hakkab enesele allutama nõrka. Ja ka mass armastab rohkem võimukat inimest, kui seda, kes temalt midagi palub. Mass tunneb ennast enamrahuldatuna sellise õpetuse poolt, mis ei salli enese kõrval ühtegi teist, kui on valmis lubama erinevaid liberaalseid vabadusi. Enamikel juhtudel mass ei tea, mida ta peab tegema liberaalsete vabadustega ja tunneb end sel juhul isegi mahajäetuna. Tema häbitule hingelisele terroriseerimisele sotsiaaldemokraa-tia poolt reageerib mass sama vähe nagu ka tema inimõiguste ja vabaduste masendavale kuritarvitamisele. Ta ei oma väiksematki ettekujutust kogu õpetuse sisemisest mõttetusest, ta näeb ainult halastamatut jõudu ja selle jõu loomalikku toorust, mille ees ta lõppude lõpuks alistub.
Kui sotsiaaldemokraatiale seatakse vastu enamõiglane õpetus, kuid mida viiakse läbi samasuguse jõuga ja loomaliku toorusega, siis see õpetus võidab, ehkki peale rasket võitlust.
Ei möödunud kahte kuudki, kui mulle sai täiesti selgeks sotsiaaldemokraatlik õpetus ise, samuti tehnilised vahendid, mille abil ta seda läbi viib.
Ma mõistsin hästi seda häbitut ideelist terrorit, mida see partei kasutab kodanluse vastu, kes pole võimeline talle ei füüsiliselt ega moraalselt vastu seisma. Antud märguandel algab tõeline vale ja laimu kanonaad just selle vastase vastu, kes näib antud momendil sotsiaaldemokraatidele kõige ohtlikumana ja see kestab seni, kuni rünnaku alla jäänud poolel närvid üles ütlevad ja et saada hingetõmbeaega, toob ta ohvriks ühe või teise isiku, kes on sotsiaaldemokraatide poolt enim vihatud.
Lollpead! Mingisugust hingetõmbeaega nad tegelikult ei saa ikkagi.
Mäng algab uuesti ja kestab seni, kuni hirm nende metsistunud penide ees ei ole paralüseerinud igasugust tahet.
Sotsiaaldemokraatia tunneb isikliku kogemuse põhjal jõu hinda ja seepärast ta astubki nimelt erilise kirega just nende vastu välja, kelle juures ta arvab olevat sel või teisel määral seda harvaesinevat omadust ja vastupidi, ta kiidab üles neid