Arvo valton (1)

ARVO VALTON
1935-
ALLIKAD:
Väike eesti kirjanduslugu
Eesti kirjanduslugu
a. kull – kulli pilk
j.talvet – tõrjumatu äär
r.veidemann – olla kriitik...
väike eesti kirjanike leksikon
v.vahing – vaimuhaiguse müüt
„Väike Eesti kirjanduslugu“ – Märt Hennoste , lk 390-392
Arvo Valton on viljelnud eri kirjandusžanre ( novell , jutustus, romaan, aforism , luuletus , muinasjutt , näidend, filmistsenaarium ), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana.
Saanud noorukina tunda ülekohut(perekond küüditati 1949. a. ja tulevase kirjaniku kooliaastad möödusid Novosibirski oblastis), on Valton kujunenud järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse, bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa valitsusringkondade poliitilisi ja ideoloogilisi süüdistusi.
Valtoni varasemas novellistikas (kogud „ Veider soov“, 1963 ja „Rataste vahel“ 1966) on olulisel kohal inimese soovide ja unistuste maailm. Autor jälgib inimesi ja argielu läbi huumori, nukruse ja maailmavalu. Olemisprobleemide kujutajana saab Valton juba neil aastail proosa uuendajaks.
Murrang Valtoni loomingus ja üldse eesti novellistikas toimus 60.aastate keskel, mil ta avaldas hiljem kogumikesse „Kaheksa jaapanlannat“(1968) ja „ Luikede soo. Karussell “(1968) koondatud novelle . Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased grotesksetesse tüüpsituatsioonidesse. Nii laseb ta novelli „ Kalamees “ kangelasel tõsimeeli päev läbi vihmaveeloigust kala püüda. Novellis „Rohelise seljakotiga mees“ loeb nimitegelane jaama ooteruumis viibijatele ette kummalist raamatut, kutsudes selle tegevusega esile kuulajate ja võimude äreva reageernigu. Novellis „ Silmus “ I leiab mees tühjast stepist püünissilmuse ja poeb uudishimust sinna sisse.
1970.aastete alguses, koos üldise ajaloohuvi kasvuga, pöördus ka Valton mineviku poole. Endiselt huvitavad teda inimese olemisprobleemid. Ajalugu on kirjanikule vaid näitelava, kus saab kujutada üle aegade kestvaid seoseid : vaadata mineviku kaudu olevikku ja tulevikku. Seda Valtoni novellistika suundumust iseloomustab kogumik „Õukondlik mäng“ (1972). Novell „Roosa kits “, mille sisuks on kahe Saksa väikelinna vaen roosa kitse kuju pärast, sümboliseerib inimeste võimuiha ja rumalust.
Ajaloolisest ruumist liigub Valton kujutuslikku aegruumi: unenägude ja müütide maailma. Kogus „Sõnumitooja“(1972) annab tooni fantastika . Kirjanik osutab inimese jätkuvale võõrandumisele ja heitlusele ümbritseva keskkonnaga: silmuses( vangis ) olija hakkab tundma hirmu vabaduse ees („Silmus“III,1969).
Kogudes „Pööriöö külaskäik“(1974) ja „Läbi unemaastike“(1975) süveneb Valton inimese alateadvusesse. Teda huvitavad inimese olemis- ja hingeseisundid nähtuna unenägude vahendusel: „Häbi“, „Lend“, „Elu“, „Turv“, „Hetk“. Luues müüte, püüab Valton uurida teispoolsust ja selle seoseid ajaliku eluga.
Arvo Valtoni viimastes novellikogudes „Mustamäe armastus“(1978), „Võõras linnas“(1980), „Rännak giidi saatel“(1988), „Väike valge vangimja“(1996) on järk-järgult süvenenud autori huvi ajakajaliste teemade vastu, olgu neiks siis elukeskkond, looduskaitse, ühiskonna ebakohad, inimeste igapäevasuhted vms. Läinud ühes suunas lõpuni, valib Valton tavaliselt uue aineala ja lähenemisnurga. Ka romaaniloomingus on ta üllatav. „Tee lõpmatuse teise otsa“(1978) räägib Tšingis-khaanist ja tao mungast Chang Chunist. Selle romaaniga astus kirjanik julge sammu kaugete tsivilisatsioonide avastamise teel. „Arvid Silberi maailmareis “(1984) on sürrealistlikule romaanile lähedane armastusromaan , mis räägib Arvidi ja Ilma kümnest fantastilisest reisist maakera eri paikadesse.
Õhise pealkirja all ilmunud lühiromaanides „Üksildased ajas“ I-II(1983-1985) vaadeldakse erinevate inimeste eluõhtut, mil avaneb kõige selgemalt elumõtte ja –töö tähendus.
Autobiograafilise kallakuga romaanis „ Masendus ja lootus“(1989) viib autor lugeja kokku küüditatute eluoluga Siberis .
Arvo Valtoni lasteraamatud kannavad kirjaniku kodanikunime Arvo Vallikivi . Nende hulgas on populaarteaduslik lugu maavarade tekkest („Retk ooboluste riiki“1978), kunstmuinasjutte („Ajaprintsess“ 1981) ja omamütoloogiat („Põhjanala paine 1983).
Arvo Valton on üks tõlgitumaid tänapäeva eesti kirjanikke. Tema teoseid on ilmunud umbes 30 keeles.
„Eesti kirjanduslugu“ – Epp Annus , Luule Epner , Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker , lk 488-493(492)
Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi, on sündinud Märjamaal. Lapsena küüditati ta koos vanematega Siberisse, kust sai kodumaale tagasi tulla alles pärast keskkooli lõpetamist. Valton õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks ning töötas 1968. aastani tehases. Tema loomingus pääseb aga peagi maksvusele tööstuse ja tehnika vastane hoiak. Kirjandusse tuleb Valton samal ajal Vetemaaga, ent sooritab hoopis otsustavama väljamurde realismi raamidest. 1960-ndate kõige ägedamad debatid peetakse maha just Valtoni loomingu ümber.
Valton alustab novellidega ning jääb sellele žanrile truuks peaaegu paarikümneks aastaks. Algusest peale paistab Valton eesti kirjandusmaastikul silma kui pidevalt ja palju kirjutav autor. Paarisajas enamasti lühikeses novellis kasutab ta leidlikult selle kirjandusvormi võimalusi, astumata siiski žanrireeglite radikaalse purustamise teele. 1970-ndate lõpus asub Valton oma ampluaad avardama kahes suuna, avaldades novellide kõrval nii mahukaid romaane ja jutustusi kui ka aforismikogumikke, pisiproosat, luuletki.
Esimeste kogude „Veider soov“(1963) ja „Rataste vahel“(1966) valdavalt realistlikud elupildid ei eristu kuigivõrd proosa peahoovusest. Poolehoid nn väikesele inimesele, tööpoeesia ja lihtne stiil lähendaksid neid nagu nõukogulikule paradigmale, kuid samas peegeldab Valton argistes pisiasjades nõukogude süsteemi nuripidisusi. Teises kogus saab selgemad piirjooned üks Valtoni kandvaid teemasid, mis on kokku surutud pealkirjakujundusse: tavaline inimene „rataste vahel“, talle arusaamatus bürokraatlikus masinavärgis, mis toodab võõrandumist. Hilisemas loomingus laieneb see loomuliku inimese ehk inimese bioloogilise põhiloomuse ja mehhanistliku tsivilisatsiooni vastuoluks
Argielu veidruste võimendamisest areneb välja modernistlik esteetika , mis kannab novellikogusid „Kaheksa jaapanlannat“(1968), „Sõnumitooja“(1972) ja „Õukondlik mäng“(1972). Kirgi küttis üles „Kaheks jaapanlannat“, eesti modernismi üks tuumteoseid. Väheldase kogu üheksas novellis on nõukogude tegelikkuse pinnalt väljakasvatatud situatsioonidele vajutatud groteski ja absurdsuse pitser. Kogu südamikku moodustavates novellides produtseerib absurdi tegelase ebatavaline ja/või ettearvamatu käitumine, mis viib sotsiaalse masinavärgi tasakaalust välja. Kuivõrd novellid on ankurdatud kaasaja reaalides, saab neid lugeda poliitilise tähendusega paraboolidena, mille teravik on suunatud inimest nivelleeriva ja manipuleeriva süsteemi vastu. Valtoni looming haakub ses suhtes Kesk-Euroopa absurdikirjandusega(S.Mrozek jt). Mitmes novellis tekitab kummastust tegevuse vstuolu tegevuskoha ja sellega seotud kokkuleppeliste reeglitega, n-ö kohatu käitumine. „Salmonellas“ hakkab patsient nakkushaiglas juurutama töökollektiivile obligatoorset poliitilist propagandat; novellis „Rohelise seljakotiga mees“ tekitab ametnikes paanikat valjusti ettelugemine jaamahoones kui avalikus kohas. Niminovellis „Kaheksa jaapanlannat“ visualiseerib haprate, liblikalike tantsijannade ja keemiakombinaadi tohutu räpase masinavärgi terav vastandus opositsioona masinlik-inimlik, mehhaaniline-loomulik. Valton pilkab samuti puhtloogilistel skeemidel põhinevat viljatut teadust ja akademilist bürokratismi(„Aruanne, „Kaks paari pastlaid“). Teaduse ja tehnika progressi idealiseerivates 1960-ndates on Valtoni skepsis küllalt erandlik , ent ta pole ainus – sarnast hoiakut kohtab ka näiteks Jaan Kaplinski luules. Mõnigi 1960-ndatel kirjutatud mõistulugu stalinismist („Ohver“1969) ja KGB-d naeruvääristav novell („Punane pilvik “1967) pääses trükki alles tsensuuri kadudes 1980-ndate lõpus, nagu ka kirjanduslik vastulöök „Kaheksa jaapanlannat“ tabanud süüdistustele – irooniline lugu kriitikust. Kellele kõikjal viirastub Kafka („ Kummitab “ 1970).
Kogus „Sõnumitooja“ muutub situatsioonide side tavategelikkusega veel hapramaks, ülekaalu saab ( kujutlus )mängulisus. Mitmes novellis suhestatakse irooniliselt või paradoksaalselt tegevusruum ja sellele omistatud tähendused: „Vabaduses“ kannab tähendust „suur vaba maailm“ kinnise vaimuhaigla müüriga piiratud õu; novellis „Müür“ osutub aktiivset ja angažeeritud eluhoiakut tähistav müürilõhkumine tegelikult üksnes kompensatoorseks rahmeldamiseks tähtsusetu müürijupi kallal kõrvalisel tänaval; „Tõrvikukandjas“ on universumi vastuseks pime surnukamber. Skepsis sotsiaalse aktiivsuse suhtes laieneb inimelu mõtestatusele üldse, nagu näha novellides sõnumitoojast, kel puudub sõnum („Sõnumitooja“), ekslejast imelike muundumiste linnas, kus leiba asendab pomm , mis pole tegelikult pomm („Vernanda leib“), eriti aga suure eksistentsmudelina mõjuvas kolmeosalises novellis „Silmus“. Suletud ruum on siin ahenenud silmuseks keset lagedat steppi, kus teed viivad ka silmusest mööda – see on valitav realiteet, mitte vältimatus. Vabal tahtel silmusesse läinud mees osutub olevat lõksus. Ta teeb põgenemiskatseid, võitelb ja resigneerub, kuni lõpuks mõtleb püünise ümber koduks ja elupidemeks, loobudes nõnda vabaduse ideestki.
Novellikogude „Pööriöö külaskäik“(1974), „Läbi unemaastike“(1975), „Võõras linnas“(1980) ning valimiku „Mustamäe armastus“(1978) kunstiline reaalsus on subjektiivne ja kujutuslik, nii et Toomas Liiv näeb põhjust tõmmata paralleele Tuglase uusromantiliste novellidega (Liiv 1985: 716). Valtoni fantaasiamängud on allutatud intellektuaalsele huvile, mis on neid käimapanevaks mootoriks . Määramatust ja võimalikkust manifesteerib „Mustamäe armastuse“ raam. Avanovelli „Roostetanud nael“ jutustaja pakub naela seletamiseks välja terve rea lugusid , kuid jätab valiku tegemata – tekst lõpeb mõttepunktidega. Lõpunovell „Mina“ demonstreerib „mina“ määratlematust „teiste“ (inimeste, õunte, putukate jne) positsioonilt. Sellises raamis mõjub püsivuse ja samasuse apoloogia novellis „Pärast unenägusid“ puhtirooniliselt. Valtoni maailmades ei tööta ei põhjuslikkuse printsiip ega loogikareeglid. Kui tegelikkust kontrollivad seadused ei kejti, võib toimuda kõikmõeldavaid metafoore. Valtoni maailmad on tehtud justkui mingist voolavast ja muutlikust , iga tuju ja tahtmise järgi vormitavast ainest. Unenäolise kergusega tekitatakse asju ja inimesi ning pühitakse nad niisama kergesti minema. Aeg, ruum ja subjekt mitmestuvad ja muudavad kuju, situatsioone defineeritakse vajadust mööda ümber. „Tegelikkus“ on kõigest üks ja kaugeltki mitte esmane fiktsionaalse maailma regioon, kust pääseb takistamatult hauatagusesse ilma, unenägudesse, fantaasiaseiklustesse.
Taolise subjektiivse reaalsuse pinnal varieerib Valton identiteedi, armastuse, surma teemasid. Elad unenägudes kui mälestustes, mälestustes kui unenägudes, see on kõik, millest sa koos seisad, öeldakse novellis „Hetk“ („Läbi unemaastike“, lk 110). Valtoni unenäod pole aga intiimselt isiklikud, vaid pigem arhetüüpsed ning kõlbavad sellistena hästi üldiste eksistentsiaalpsühholoogiliste mudelite karkassiks. Novellis „Näitemäng“ mängib „mina“ tundmatut rolli tundmatus näidendis, „Kontrolltöös“ on hädas arusaamatute ülesannetega, novellis „Häbi“ uitab riietatud inimeste seas alasti ringi. Mõnikord elavad tegelased kaksikelu vastandlikes rollides : „Krahvitari“ Johanna on tahtmist mööda kord lossipreili, kord teenijapiiga; Peeter („Metsas“) elab metsas ürgseid loomalikke-loomulikke vaiste järgides täisverelist elu, linnas aga piseneb haledaks haritlasek; tugitoolis kamina ees istuv igamees Artur tunneb end heroilise tulekandjana („ Tulede vahel“). Mõnikord jutustatakse lugu surnu/vaimu teispoolsest vaatepunktist. Armuühenduses on üleloomulikku erootikat („Kuradi armuke “), või on see hoopis hingede ülemeeleline kohtumine („Pööriöö külaskäik“), hingelisest kontaktist võib aga lapski sündida („Mustamäe armastus“). Liigutakse takistamatult läbi aja ja ruumi. Omalaadne tour de force on novell „Mööda meesliini“, mille nappidele lehekülgedele on kokku surutud eesti küla ajalugu, mida Valton näeb allakäigu ja mandumisena.
Kogudesse „Õukondlik mäng“ (1972) ja „Vanad arved“ (1981) koondatud pseudoajaloolised novellid modelleerivad mineviku najal oleviku ja/või universaalseid vastuolusid ning on loetavad mõistulugudena; meetodil on sarnasust Karl Ristikivi „Sigtuna väravatega“. Parimaid on novell „Ohtlik leiutis “, milles kindlate väärtuste kaitsjad panevad üpris veenvate argumentidega põlu alla ohtliku leutise – trükikunsti. Paraboolide kõrval kirjutab Valton Eesti ajaloost, eriti muinas- ja keskajast inspireeritud novelle, filmistsenaariume („Viimne reliikvia “, „Hundisegaduste aegu“) ja näidendeid, kus kohtame nõidu, manatarku ja ravitsejaid – inimesi, kes oskavad vaimujõul vormida reaalsust, umbes nii, nagu suudavad kirjanikud ja teised kunstiloojad. Vaimu vägi ja loomise jõud on Valtonil kõrgelt väärtustatud.
Ajapikku kristalliseeruvad Valtoni loomingus opositsioonipaarid, mille vahel ta mõttemängud kulgevad: tsivilisatsioon -loodus, sootsium -indiviid, ajalugu-hetk/ igavik , mees-naine, ratio- intuitsioon , siinpoolsus- teispoolsus , mateeria-vaim jm. Dekonstruktsioon piirdub enamasti hierarhilise suhte ümberpööramiseg, s.t väärtustatud on paaride teisena nimetatud liikmed, kuid binaarsus ise jääb püsima. Valtoni loomingu sisemine vastuolu tundub seisvat selles, et ratsionaalsust ja loogikat eitab ta mõistuslikult konstrueeritud kunstiliste struktuuride sees. Aforistlik, abstraktne, kohati piibellike paisutustega keel süvendab muljet Valtonist kui ideekirjanikust, ent ta ise rõhutab kirjanduse mängulisust. Talle on omane Koguja skeptiline vaimsus (Kaplinski 1984: 114), mis ohjab intellektuaalset kirge, ideede mängitamist.
1980-ndatel ilmub Valtoni sulest mitu romaani ja jutustust. „Arvid Silberi maailmareis“ (1984, lühem variant 1981) on veel novellitsükli struktuuriga, püsielemendiks mehe ja naise ürgalgne suhe pillavalt metamorfeeruvate fantaasiamaastike taustal. Sel ajal püüab Valton oma sõnul liikuda euroopalikult loogikalt [---] soome- ugri või Siberi rahvaste või indiaanlaste loogika poole, mis on väga lahtine , asjadel ei ole liiga kindlaid põhjusi, nad ei jagune valgeks ja mustaks ega ole raamis ja lõpetatud (Köst 1986: 133). Olulisele kohale tõuseb opositsioon Lääs-Ida, mis lähtub huvist taoismi ja zen-budismi vastu. Ida- aineline ajaloolis- filosoofiline romaan „Tee lõpmatuse teise otsa“(1978) räägib Tšingis-khaani vallutusretkedest ja kohtumisest hiina mõttetarga Chang Chuniga. Esimese võimutungile ja tegutsemistarbele vastanduvad teise vaimuvägi ja sisemine rahu. Kahest nii erinevast vaatepunktist vaetakse elu eesmärgi ja mõtte, surma ja surematuse iidseid küsimusi. 1983 avaldab Valton boreaalsetest müütidest inspireeritud kogu „Põhjanela paine“ nig seejärel kuuest lühiromaanist koosneva tsükli „Üksildased ajas“ (I 1983, II 1985), kus Lääne eluviis ja –väärtused läbi Ida-algupära filosoofiliste mustrite vaadates oma halbusi reedavad. Üksikelu kujutusena on romaan jätkuks varasematele väikestele robinsonaadidele (novell „Tünn“). Valtoni tegelased – lapsemeelne joodik Juku („Õndsusesse kulgev päev“), metsaerak Martin („Üleminekutund“), kaevandusinsener Haldor („ Viissada minutit igaviku algusest“) jt – on loobujad. Nad astuvad elu oravarattast välja, tõmbuvad inimkonna sipelgaelust eemale, ja surevad. Igapäeva masinavärgist väljasseisja pilk võõritab: tsivilisatsiooni hüved leitakse kerged olevat ja inimkonna ohjeldamatu arenemiskirg hinnatakse kuriteoks looduse vastu. Tsivilisatsioonipessimismi tasakaalustab väljapääsuna pakutav sulandumine looduse suurde ringkäiku. Tsükli põhiteemasid on aeg oma eri teisendkujudes. Ideaalseisundiks on igavesti kestev hetk, s.o soovideta puhta olemise olevik - nirvaana -, mida piltlikustab samanimeline tekst tsükli lõpus: üksik mees parvel kesk ääretut ookeani, kokku sulanud kõiksuse ja igavikuga.
1990-ndatel tugevneb Valtoni loomingus rahvuslik meelsus , see politiseerub eestluse märgi all. Nii publitsisti kui belletristina lööb ta kaasa rahvuslike väärtuste taaskehtestamises ja ajaloo valgete laikude katmises, näiteks Siberisse küüditatute elust kõneleva romaaniga „Masendus ja lootus“ (1989). Kogumikus „Rännak giidi saatel“ (1988) näevad trükivalgust ka varem tsensuuritõkkeisse kinnijäänud teosed, sealhulgas tehaseelu absurdi kujutav romaan „Rauakolina etüüdid“ (kirjutatud 1968-1977). Ta tegeleb ühiselu püsistruktuuride mudeldamisega.
Väike eesti kirjanike leksikon, 1988
Valton, Arvo (Vallikivi) on prosaist,luuletaja, stsenarist ja tõlkija. Sündis Märjamaa alevis ettevõtja pojana , koos vanematega väljasaadetuna õppis 1951-53 Novosibirski obl. Tšanõ keskk-s 1951-53, lõpetas Magadani obl. Susumani keskk-i ja tuli tagasi Eestisse. 1954-59 õppis TPI Keemia- ja Mäeteaduskonnas, lõpetas mäeinsenerina, töötas 1959 -61 Maardu Keemiakombinaadis ja 1961-68 Tallinna Mõõduriistade Tehases. 1961-67 õppis Üleliidul. Kinoinstituudi kaugõppes filmidramaturgiat, hiljem töötas stuudio „Tallinnfilm“ toimetuses. KL-i liige(eesti nõukogude kirjanike liit, ensv kirjanike liit, al. 1989 eesti kirjanike liit) 1965, juh. liige 1971 .a-st, esimehe at. 1990-92. Eesti Kinoliidu liige 1979. EV Riigikogu saadik 1992-95. Valtoni esimestele lühiproosakogudele „Veider soov“ (1963) ja „Rataste vahel“ (1966) on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine, 1960.a-te teisel poolel toimus tema loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiril. hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Toimub inimtegevuse võõrandumine bürokraatliku rutiini haardes : kogud „Kaheksa jaapanlannat““ (LR) ja „Luikede soo. Karussell“ (mõl. 1968). Kogus „Sõnumitooja“ (1972) muutus Valtoni novell veelgi üldistatumaks. 1970.a-il hakkas ta käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavaga, millel on kalduvus korduda; ajalooproosas ammutas ainet teist maade minevikust. Ajalooteemaline on novellikogumik „Õukondlik mäng“ (LR(ajakiri „Loomingu“ Raamatukogu) 1972) ja Valtoni esikromaan „Tee lõpmatuse teise otsa“ (1978). Novellikogudes „Pööriöö külaskäik“ (LR 1974), „Läbi unemaastike“ (1975) ja „Võõras linnas“ (1980) lisandus individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüs. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab sürrealistlik raamat „Arvid Silberi maailmareis“ (1984,osaliselt LR 1981). Ta on veel avaldanud jutustused „Üksiklased ajas“ (I-1982; II-1985), kus on keskendunud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest; novellikogud „Kirikutrepil“ (1993) ja „Väike ilus vangimaja“ (1996), aforismikogud „Uksed kriuksuvad öösiti“ (1977), „Märklaud kilbiks“ (1980), „Tagasi tulevikku“ (1985) ja „Vabaduse kütkes“ (1993) ning luulekogud „Kollasteks laikudeks laguneb“ (1978) ja „Seniks“ (1992). Arvo Vallikivi nimega on avaldatud raamatud „Retk oobuluste riiki“ (1978), kunstmuinasjuttude kogu „Ajaprintsess“ (1981) ja hüperboreilise folkloori motiividele tuginev „Põhjanaela paine“ (1983). 1979.aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan „Rauakolina etüüdid“ koos tsensuuritõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna „Rännak giidi saatel“ (1988). Väljasaadetute elu Siberis kujutab romaan „Masendus ja lootus“ (1989). Üheks tippteoseks on idamaisele filisoofiale toetuv raamat „Pildikesi filosoofi, prohveti , kunstniku, poeedi elust“ (1992). Läbilõike tema proosast annavad „Valitud teosed“ I-III (1984). Filmistsenaariume on avaldatud kogus „ Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu . Hundiseaduste aegu“ (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest leidub kogus „Proovipildid“ (1990). Suurt menu saavutas E. Bornhöhe motiividel kirjutatud stsenaarium „Viimne reliikvia“, mis lavastatuna kujunes üheks menukaimaks eesti filmiks. Tema kaks näidendit on avaldatud raamatuna „Vägede valitsejad . Pealkiri“ (1988). Ilmunud on ka artiklite kogu „ Rahvusluse vaateid“ (1997). Ta on tõlkinud vene, mari, udmurdi , mokša, bulgaaria , poola ja ungari kirjandust, tema teoseid on tõlgitud 31 keelde.
Tartu Postimees:
Ülikooli pressiesindaja teatel kavatsete kevadsemestri loengutes, mis algavad veebruari keskel, kõnelda kirjandusest, filmikunstist ja tõlkimisest. Miks alustate just nendest ja millest on teil veel kavas rääkida?
Olen eluaeg olnud kirjanik ja filmitegija , tõlkinud olen ma väga palju just viimasel ajal. Sügissemestril oleksid terviklikus käsitluses soome-ugri rahvaste kultuuriloo asjad.
Nagu ma aru saan, on vabade kunstide professori amet selleks, et kogenud loojad saaksid isiklikke tähelepanekuid ja elukogemusi noortele edasi anda. Enamasti ju ongi kutsutud vanad tegijad. Ja siis oodataksegi, et nad räägiksid oma loometeest ja loomingulisest köögist.

Kuidas kavatsete oma loengutsüklid üles ehitada? Kas on teil kavas anda kuulajatele ka kodutöid?
Seda ma mõtlesin, et paneksin neid – see on muidugi vabatahtlik – luuletust või väikest proosapala kirjutama. Et ma olen viis aastat stsenaristikat õppinud, räägiksin ka sellest, ja nad võiksid ühe väikse etüüdistsenaariumi kirjutada, kolmandaks oleks teha väike tõlketöö. Ja me võiksime neid kõiki koos analüüsida.
Ei tea, kuidas see välja kukub , aga eks töö käigus paista. Loodan, et see kõik teeb kursuse mingis mõttes elavamaks.

Kuidas on teie elu olnud senini Tartuga seotud?
Ma olen seal käinud küllaltki sageli. Tartu on armas linn, minu kõikidele lastele meeldib Tartu Tallinnast rohkem ja mõned mu lapsed elavadki Tartus. Ise olen olnud palju suvesid Elvas, nii et Tartuga on tihedad sidemed.

Kes teie lastest võiksid ennast tartlasteks pidada?
Võiks öelda, et kaks on tartlased ja üks õpib Tartus.
Laur Vallikivi on koos perega Cambridge´is ja teeb doktoritööd, aga ta tuleb sealt tagasi ja jätkab õppejõuna Tartu Ülikoolis. Tal on Tartus pool maja ostetud ja tema saatus on kindlasti selle linnaga seotud.
Tütar Maarja Pild on Tartu Ülikoolis ametnik , ta on samuti Tartu Ülikooli lõpetanud. Tema pesapaik on Elvas, kus ta on kolmanda lapsega kodus. 
Noorim poeg Hando õpib Tartus ajalugu. Vanim poeg Hannes on selles linnas õppinud juurat ja vanim tütar Helen-Vesta on lõpetanud Tartu kunstikooli.
Millal ja miks te ise viimati Tartus käisite? Mis teile meie linnas on viimasel ajal head ja halba silma hakanud?
Viimati ma olin rektori vastuvõtul, ühtlasi panime koordinaatoriga paika loenguplaani. Ma olen käinud ka Tartu kirjandusüritustel.
Midagi halba ei ütlekski, mulle meeldivad ka need uued majad kesklinnas. Väikesed veidrused on paratamatus, Tallinnas on neid uute majade puhul rohkem. Eks lollakaid arhitektuurilisi lahendusi ole nii siin kui seal.
Hea, et Tartu ikkagi kosub, ja loodan, et Tartu säilitab meie vaimse pealinna staatuse. Ma tahaksin, et Eesti n-ö keskinstitutsioone oleks Tartus senisest rohkem. Nii näiteks on ajakiri Looming ja Kirjanike Liit asutatud Tartus. Mulle meeldib ka see, et haridusministeerium on pooleldi Tartus.
Olete Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president ja tõlkinud umbes 30 soome-ugri kirjanike raamatut. Kui suur on teie arvates olnud tartlaste panus viimasel ajal hõimurahvaste kultuuri edendamisse?
Paul Ariste on praegugi idapoolsete soome-ugri rahvaste vaimukangelane, pooljumal. Kõik vanema põlve sealsed keeleteadlased on Tartus Ariste käe alt läbi käinud. Nad on oma austava suhtumise andnud edasi ka oma õpilastele.
Praegu toimivad Tartus Ariste Keskus ja hõimurahvaste nõukogu. Selles linnas õpetatakse rohkem soome-ugri tudengeid kui Tallinnas.
Tartus on sündinud etnofuturism ja idapoolsetes soome-ugri maades päriselt tuule tiibadesse saanud. Ja Võru Instituudi noored, kes alustasid Tartus, on tihedamalt kui teised kirjanikud seotud olnud soome-ugri temaatikaga ja soome-ugri noorte kirjanikega.
Nii et praegu on soome-ugri vaimses liikumises Tartul ikkagi jätkuvalt olulisem koht kui Tallinnal.

Mis on teie enda loomingust – kui jätta tõlked siinkohal leheruumi nappusel kõrvale – äsja ilmunud ja kohe ilmumas ning mis on kirjutamisel ?
Äsja ilmus väga ilusas kujunduses muinasjutt-romaan «Ülemiste vanake» ja praegu on kirjastuses uus novellikogu «Saksofon». Juba pikka aega kirjutan ajaloolist romaani Eesti ja Novgorodi suhetest.
Arvo Valton
• Sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal.
• Lõpetanud keskkooli Susumanis Magadani oblastis Venemaal, kuhu ta oli koos perega küüditatud, Tallinna Polütehnilise Instituudi 1959 mäeinsenerina ja üleliidulise kinoinstituudi Moskvas 1967 filmidramaturgina. 
• Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1965, Eesti Kinoliidu liige aastast 1970.
• Avaldanud oma loomingut peaaegu 60 raamatus.
• Tõlkinud ilukirjandust , mis on ilmunud enam kui 40 raamatus.
• Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president aastast 1996.
• Tallinna Ülikooli soome-ugri kirjanduste lektor aastast 2005, Tartu Ülikooli vabade kunstide professor 2009. 
• Abikaasa Tiina Vallikivi, lapsed Helen-Vesta, Hannes, Mari, Laur, Maarja ja Hando.
Eesti Päevaleht
Kultuur,Arkaadia eri
“Arvo Valton – poliitika, eetika ja esteetika”
Jürgen Rooste rõhutab, et peale tõlkimise võitleb Valton soome-ugri mälestuste eest ning valutab südant hõimuvellede tuleviku pärast.
Mul on silme ees üks mälupilt paari aasta taguselt kirjanike liidu suurkogult. Saalis sagivate inimeste vahelt astub läbi alati sirge seljaga sportlik Heino Kiik, suundub otse Arvo Valtoni juurde ja sõnab kätt andes valjul, põriseval häälel: “Tere-tere, tore näha, et MEHED ka veel elus on!”
Eks selles olnud sorts torget teiste pihta, kes nii “mehed” ei ole, aga samal ajal ka siirast tunnustust. Valtoni elukäik on olnud keeruline, kohati väga raske. Kirjanikuamet  oli ENSV-s võitleja amet niikuinii, juba olemuslikult. Noid tüütuid aparaaditruid urgitsejaid ja kroonukirjanikke esines puhtal kujul ikka üsna vähe.
Poliitiliselt
Aga Valton ei jäta praegugi – ta on valinud paljudele üsna ebameeldiva teema. Ajab soome-ugri asja. Sest sellal, kui meie siin kirjandusest räägime, majanduskriisi käes piinleme ja lähiajaloo hõõguvate süte paistel oma identiteeti üritame kokku kruvida, surevad nemad sääl lihtsalt välja. Osalt paratamatult, järjekindlalt, väikerahva sisemise programmi toel, teisalt ühe uue suure monstrumriigi teadliku poliitika tagajärjel. Kui omakeelsed koolid ja meediakanalid kinni pannakse, riigiaparaat vene keeli töötab ja rahvuslike liikumiste juhid tänavail vene rahvusäärmuslaste poollegaalsetelt ja riiklikult õhutatud grupeeringutelt lihtsalt peksa saavad, on loodud kõik tingimused, et paari põlvkonna pärast me mitmest elavast soome-ugri kultuurirühmast enam rääkida ei saa. Sulatusahi töötab, venestamislaine on taas tugevnenud, mis teha.
See on ebameeldiv teema, kaotatud lahing ja rahvusvahelises poliitikas pooleldi mahavaikitud kapisaladus. Uskumatu, et tänapäeva maailmas end demokraatlikuks nimetavas riigis (ma tean, et see on vaid loosung ja propaganda , aga ikka: tõmbaks selle mati siis otse ja avalikult jalge alt ära!) suretatakse rahvaid teadlikult lihtsalt välja, osalt veel majanduslikel põhjustel – et säilitada oma territoriaalne võim ja ligipääs suurtele ressurssidele, et eos kaotada igasuguse separatismimeeleolu tekke võimalus.
Kõik, kes soome-ugri ürituste vahet pendeldavad ja pärast vähegi teravamalt meedias sõna võtavad – sääl nähtut-kuuldut kajastavad –, teavad, kuidas see asi käib. Rutiinse järjekindlusega annab saatkond eesti soome-ugri ehk smugriliikumise edendajatele ja aktiivsematele kaasalööjatele ajutisi viisakeeldusid, sama visalt pürivad nemad uuesti ja uuesti tagasi. Valton ühe agaramana. Smugriteema teadvustamine, nende eripärase kultuuri olemasolust teadvustamine on olnud tema viimase aastakümne suurim töö ja ülesanne.
Aga ma ütlen veel kord, poliitiliselt on see ikka ebameeldiv teema, Venemaa hoovad töötavad, et lüüa kiilu juba olemasolevate sõprus- ja vendlussuhete vahele. Putin kuulutas uhkelt, et Venemaa on suurim soome-ugri riik maailmas. Nõnda siis näidataksegi kohalikes kultuurimajades kultuurituristidele Teise maailmasõja järgset kolhoosifolkloori ja kiidetakse kohalike viinavabrikute toodangut... Muidugi, selle all, kõrval ja taga on olemas veel palju-palju ehedat, aga see kõik seisab üsna õblukesel jääl, on väikse separatistlikult meelestatud ja üldjuhul vaikima sunnitud sootsiumi erihuvi.
Eks ta ole, smugriteemalisi avaldusi ei kuule sageli ka eesti poliitikute suust , see ei ole teema, mida Venemaale nina alla hõõrutaks. Kuigi peab, pidevalt! Kui Soomes on poliitikutel-riigijuhtidel üldiselt pigem tavaks Venemaa-kriitikast hoiduda, siis Eesti poliitikud selle koha pealt suu peale kukkunud pole, kui välja arvata just too smugriteema, mis tasapisi mädaneb, halvaks läheb.
Kuna see teema jäi 1990-ndate alguse muutustelaines lahendamata, siis praegu toda arengukäiku enam naljalt ei pööra. Paraku nii see on, kuigi tahaksin kuuluda optimistide kilda ja näha maailma pigem paljude pisikeste rahvaste koduna kui suurrahvaste vahel jaotatud koloniaalkogumina, mis ta ajaloo sõlmpunktides, enne suuremaid hävingu- ja kaoseperioode ikka kipub olema.
Eetiliselt
Valtoni tööpõld on mälu ja identiteet, s.t kirjandus. Sellest ei ole Eesti Vabariigis ka lõpuni aru saadud, et omakeelne kirjandus on üks esimesi identiteedikandjaid ning mäluvahendeid. Raamatuid ja pähekulunud tekste, identiteedivormeleid on inimkultuuris raskem hävitada kui mis tahes muud mälukandjat.
Seda vähest, mis me enestest ja soome-ugri sugu rahvastest teame, oleme teada saanud ikka kirjalikest allikatest, vanadest , varastest tekstidest ja ka uutest, kõige uuematest katsetest seda me olemasolu keele äärealadel, kus ta on kõige värskem ja teravam, mõtestada. Vahendades, kokku pannes, kogudes, tõlkides, uuesti luues peamiselt 20. sajandi smugride kirjandust, luulet, töötab Valton nende mälu, peagi nende mälestuse säilitamise nimel. Muidugi on see eetiliselt laetud ja ränkraske töö, võitlus tuuleveskitega , sest ega see Eestis eriti kedagi ei huvita.
Me kõik teame, et luulet ostetakse üldse vähe, tõlkeluulet veel eriti vähe. Muidugi, ses pole midagi erandlikku, kõikjal maailmas on see nii. Soomlased müüvad Saarikoski tehtud luuletõlkeid, pannes ta nime suurelt kaanele – see on eeldus, et üldse huvi tekiks. Valtoni mõttelaad muidugi ei luba suurte soome-ugri luuletajate raamatute kaantele oma nime panna. Kuigi paratamatult peab ta oma suurprojekti – soomeugri luule antoloogiaid, valimikke ja üksikkogusid – ikka omaenda kaubamärgi all müüma, oma laia rinnaga seisma selle sildi, sarja (“Väikeste rahvaste suur kirjandus”) taga või ees, kuidas just parajasti vaja on.
Nagu sellises üksildases võitluses ikka, võib teinekord meele kibedaks teha, kui teised ei näikse su ponnistusist aru saavat ega sind toetavat. Kuigi praegu paistab, et Valton on sarjale ilusa hoo sisse saanud. Usutavasti ei ole maailmas just palju keeli, kus oleks olemas sellises mahus ülevaade soome-ugri luulest. Soomestki ei oska praegu paralleeli tuua.
Esteetiliselt
Mul on käes kolm täitsa põnevat, üsna erinevat raamatut: Moskvas resideeruva mokša autori Vassili Krigini muhe ja mõtlik, filosoofiline “Abistan Sisyphost”, mari klassiku Valenti Kolumbi ( Marimaal rajati rahvusliku liikumise tõusuajal temanimeline keskuski! Valtoni koostööpartneriks tõlkija ja koostajana on siin Albertina Ivanova) “Kes paneb jõe põlema” ja udmurt Rafit Mini “Viimane rändaja” (teine tõlkija-koostaja Nadezda Pchelovodova). Krigini eksistentsiaalsema koega luulevalimik ongi mu jaoks neist põnevaim. Ta mõtiskleb surmast ja vanadusest ja kasutab muinasjutumotiive, ütleme,  et tema luule on neist enim mõistetav ka meie praeguses, nüüdisaegses kontekstis. Kolumbi teemad ja laad on veidi eksalteeritud, hümnilikus, jutluslikus võtmes esitatud sissevaated suurtesse, tähtsatesse ja valusatesse rahvuslikesse teemadesse, temas on mingit gustavsuitsulikku paatost. Ja Baškiirimaal sündinud külakooliõpetajast Rafit Min kujutab külaelu ilma seda rahvusromantiliselt idealiseerimata, sest, jah, ta elab külas. Siin on säherdust maakeskkonna ilu, loomakujundeid ja looduslüürikat. Kuigi need on teemadelt ja laadilt üsna kokkusobimatud, hakkab kas või vaid neid kolme valikkogu vaadeldes mingi soomeugriline üldistusmasin siiski tööle, tuleb ilmsiks too melanhoolia , oma maa ja maatuse, keele ja keeletusega seotud olu. Ja kultuurikandja kohustus ning taak, mis neist tekstidest vastu vaatab... Teadlikkus oma rollist identiteedi ja mälu säilitajana.
Muidugi, ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel. Valton on kõigepealt siiski esmaklassiline proosakirjanik . Tema luuletehnika on pisut vanamoeline (mis muidugi soome-ugri tõlkeiks kohati just passibki: ei ole need tekstid veel kõrgmodernismi harjal ja postmodernismi puudutust ei haista pea üldse) ja liiga oodatavalt luuleline.
Sõnaseadmine kipub värsitreimiseks, eriti vormitäpsemates ja riimilistes luuletustes, s.t et hästi õnnestunud luuletõlgete sekka satub ka kipakamaid, kus värsside tagant tuleb originaali aimata, et mõista, miks too luuletus tõlkevalimikku on jõudnud. Siiski: need tehnilised ( pisi )puudused võib siin andeks anda; sedavõrd suur on nende raamatute ja autorite endi poliitiline ja eetiline laeng, roll, et see korvab mõningase värsitehnilise vajakajäämise.
Ja muidugi: ma ei saa ega oska siin kuidagi originaalidega võrrelda ja analüüsida, pean Valtonit usaldama. Usaldan küll, sest seda tööd on ta teinud tõsiselt, hingega asja kallal olles.
Arvo Valton — sundimatult viljakas 2007
“Tulge sisse ja vaadake, millised ilusad neiud siin on!” hüüab kirjanik Arvo Valton-Vallikivi rõõmsalt telefoni, nii et soome-ugri kirjanduse loengut kuulama tulnud piigad punastavad. Aukartus elava klassikuga kohtumise ees hajub kiiresti, sest klassik ei jäta sugugi hirmsa inimese muljet.
— Saite äsja komi kirjaniku Vladimir Timini noorsooromaani “Vana-Permi poisi Tikö seiklused ” eestindamise eest lastekirjanduse tõlkimise auhinna. Äsja ilmus teilt endalt uus lasteraamat “Ehatähe valgus”. Milliseid kriteeriume te lastejutte kirjutades püüate järgida?
— Arvan, et lastele kirjutades ei pea tegema mingeid erilisi kummardusi madalale ja lihtsakoelisele, kuid samas oleks muidugi mõttetu käsitleda ainest, mis nende maailma veel ei kuulu (näiteks tuumafüüsika, kuigi ka sellest on vist võimalik kirjutada lastepäraselt). Üldse arvan, et lapsed on mõnegi stiili või teema suhtes hoopis avatumad kui täiskasvanud. Olen seda kogenud oma teoste retseptsiooni puhul. Olgu näiteks toodud kas või mu “Põhjanaela paine” või “Arvid Silberi maailmareis”, mis teismelistele läks paremini peale kui üle 35-stele. Kirjutades ei mõtle ma eriti aadressaadile, mis talle meeldib või sobib. Kirjutan, nagu enesele meeldib, ja usun lugejasse, olgu ta laps või täiskasvanu, et ta ei hakka eriti mu maitsetele vastu vaidlema .
— Lisaks kirjutamisele annate Tallinna ülikoolis valikainet ja juhite soome-ugri kirjanike assotsiatsiooni. Millele kulub lõviosa teie ajast?
— Nii palju kui jõudu on, kulub see kirjandusele. Kogutud teoste uue osa ettevalmistamine on küllaltki suur töö, veidi aega kulutan ka uute asjade kirjutamisele. Ja siis soome-ugri tõlgetele, mis on olnud viimastel aastatel mu hobi ja armastus. Päris viimane valmiskirjutatud teos on veel ilmumata. Raamatu nimi on “Ülemiste”, see on poolmütoloogiline teos, mille tegevus toimub 16. sajandi Tallinnas. Muinasjuttude raamatuks saamisega läks kole kaua. Need on sellised loomislood, suhteliselt positiivsed muinasjutud . Natuke on nad nagu vastukaaluks “Põhjanaela paine” lugudele, mis ilmuvad nüüd ka varsti uues trükis.
— Oo, nende lugudega kasvasin ma üles. Ei teagi, kui eakohased need jutud lapsele olid, aga...
— Mõni on öelnud, et seal raamatus on kurjust, aga minu arvates ei ole. Kui muinasjutt räägib karust, kes paneb endale naisenaha ümber ja uhkeldab sellega, siis see tundub inimesele kole-kole. Aga mille poolest on parem, kui naine paneb karu, naaritsa või mõne teise naha endale uhkeldamiseks ümber? Looduse ees on võrdsed nii putukas , karu kui ka inimene. Kas sa tunned , et said sellest raamatust kuidagi rikutud?
— Ei. Arvan aga, et sellise hulga raamatute – teil on ilmunud juba 13 köidet kogutud teoseid ja lisa on tulemas – kirjutamiseks on kindlasti vaja palju distsipliini ja keskendumist.
— Erilist distsipliini ei ole ollagi, mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Tõusen küll sageli hommikul kell viis, sest uni läheb lihtsalt ära, aga see ei tähenda, et ma tingimata tööd teeksin. Enda sundimist ei pea ma põhimõtteliselt õigeks. Kui pikemat asja kirjutada, siis natuke peab ennast rohkem häälestama. Viimasel ajal olen kirjutanud luuletusi proosast isegi rohkem. Lühijutte olen nii palju kirjutanud, et vahel ütlen endale, et aitab, aga siis tuleb ikka jälle mõni idee.
— Kui te 1960-ndatel kirjandusse tulite, tekkis varsti skandaal, Valtonit süüdistati lausa sellises patus nagu eksistentsialism .
— Noore mehena mõtlesin, et ei saa end iialgi kirjanikuna teostada, sest mu maailmavaade oli täiesti selgelt nõukogudevastane, kirjanik aga peab olema rezˇiimi teener. Kuna mul oli inseneriharidus ja ma töötasin tööliskeskkonnas, siis tekkisid ka esimesed jutud sellele alusele. Ja tööliste, lihtsate inimeste elu kujutamine oli see, mida tol ajal kangesti taheti. Nii et minu esimesi lugusid võeti üsna hurraaga vastu. Alles siis, kui 1968. aastal ilmus “Kaheksa jaapanlannat”, mis oli juba eksistentsialistlikum, sˇamanistlikum, ilmus Sirbis ja Vasaras see Eduard Pälli artikkel. Mis süüdistamine see ikka oli, mina sellele ei reageerinud . Tükk aega hiljem süüdistas mind ka Gustav Naan mingis mõttetus asjas, aga sel pole mingit tähtsust.
— 1960-ndate lõpus olite ka stsenaristiks menufilmile “Viimne reliikvia”, mis mõjus nõukogulikust vaatevinklist vist ka päris kahtlaselt.
— Pirita kloostri preestrile Vello Salole olen kord vabandavalt öelnud, et see on kloostrivastane ja usuvastane lugu, aga tema vastas: ei-ei, see on Nõukogude-vastane lugu. Mina ise väga nii ei arva . Muide, kogumikus “Proovipildid” ilmunud variant ei ole päris esimene, vaid õige mitmes. Parim on kaduma läinud. See stsenaarium lõppes sellega, et Vene väed vallutasid kloostri ja panid püsti oma reliikvia – kuigi olid hävitanud katoliiklaste reliikvia. Aga siis löödi kartma, et ikka venelased ei saanud põletada... Kuigi Vene väed selle kloostri tegelikult purustasid. Vaimsus oli meil muidugi kõigil Nõukogude-vastane. Kui ma olin olnud küüditatud, siis mis suurt armastust mul sai selle võimu vastu olla?
— Kas teismeeas Siberis asumisel viibimine on teie loomingut otse mõjutanud?
— Kogu elu mõjutab inimest, eks ole, kõik, mis ta on elu jooksul kogenud, kajastub enamasti kirjanduses. Teatud tahtekooliks oli ta kindlasti. Sa pidid raskustest läbi murdma ja… Aga kui otseselt ta kajastub, on iseküsimus. Küüditamise ajal olin 13, tagasi tulles 18, aga ei saa öelda, et need aastad oleksid vaimselt täiesti tühja jooksnud. Muidugi oli raske. Õnneks leidus seal vene õpetaja, kes sundis meid õppima, keelt omandades hakkasin ka maailmakirjandust lugema. Aga enne seda olin suure lugemiskooli juba läbi teinud, lugemishimu oli suur.
— Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima?
— See oli natuke sundkäik. Küüditatud perest tulnul ei olnud mingit lootust saada näiteks Tartu ülikooli filoloogiasse või mõnele “ideoloogiaalale” õppima. “Tipis” valitses tol ajal vabam õhkkond, seal ei olnud sellist ideoloogilist survet. Mäeinseneri eriala valisin väga proosalistel põhjustel – seal oli kõrgem stipendium, aga vanemad jäid Siberisse, kuskilt kõrvalist abi loota ei olnud. Teiseks tundus mäeinseneri kutsega olevat seotud teatav romantika. Tegelikult pole seda seal muidugi kuigi palju.
— Vahetult vabariigi taastamise järel saite ka seadusandja leiba maitsta. Kuidas neile aastatele vaatate?
— Positiivseid mälestusi on kindlasti rohkem. Pettumusi oli küll – eriti selles osas, et seadusi võeti lapse kombel Saksamaalt ja Skandinaaviast üle, oma mõtteid oli vähe. Kapitalismi hädasid teadsime kõik, aga olemasolevate kõrval tundusid need väiksemad. Kõik tekkinud sotsiaalsed probleemid pididki intelligentsele inimesele häirivalt mõjuma. Aga mina kujutasin neid üleminekuaastaid ette veel palju raskemana. Venemaa rööviti palju rohkem paljaks, kui see siin toimus, kuigi ka meil armastavad ärimehed öelda: ärge küsige, kust ma esimese miljoni sain, teise kohta võin juba aru anda. Kõik need ebameeldivad asjad olid nähtaval, aga selle pärast kõigele kriipsu peale tõmmata ei ole ka õige. Tuli ikka lähtuda sellest reaalsusest, mis oli. Kõik, kes on proovinud eksperimenteerida ühiskondlike asjadega, on alati ummikusse lennanud. Teatud mõttes oli neil noortel kuttidel õigus: me pidime teise, alternatiivse süsteemi kogu naha ja karvadega vastu võtma.
— Aga kuidas hindate kitsamalt kultuuripoliitikat?
— Vähemalt rahastamise mõttes ei ole kultuuril kunagi nii lahe olnud kui praegu. Kirjandust – head kirjandust – ilmub viis korda rohkem kui Nõukogude ajal. Filmikunst , mis on kogu aeg olnud Eestis peksupoiss, on viimasel ajal toonud rohkem rahvusvahelisi auhindu kui ükski teine kunstiala. Ja minu arust kultuurkapital on mõjunud meie kultuurile väga ja väga hästi. Võib nuriseda komisjonide koosseisu üle ning kõigile ei jätku raha, see on alati nii. Aga kogu “kulka” süsteem töötab pagana hästi ja kõik Ida-Euroopa riigid on sellepärast meie peale kadedad.
— Milline on teie suhe religiooniga?
— Kummaline on see, et mida vanemaks ma saan, seda vastumeelsemaks muutub see risti-
usu-jura, mida on inimestele 2000 aastat pähe tambitud. Ma ei saa ju normaalse haritud inimesena uskuda maailma loomist või niisugust absurdi. Samas saan aru, et osal inimestel on vaja tuge, nad ei tule iseendaga toime. Loodusest neile ei jätku, neile on vaja üht isandat, kes näeb ja kuuleb , nagu lapsele, et jumal näeb kõike. See hoiab teda võib-olla mõne sigaduse eest, kui ta arvab , et niisugused asjad on olemas. Selles mõttes ma usku ei eita ja olen ise ka neid rituaale täitnud, olen ristitud, leeritatud ja laulatatud.
— Mulle tundus, et teie maailmavaade on lähemal ida usunditele või loodusrahvaste uskumustele.
— Taoismist olen palju kirjutanud romaanis “Tee lõpmatuse teise otsa”. Religioonidel rajaneb paljude inimeste igapäevane elu ja mõtteviis, nii et need väärivad igal juhul tundmist. Aga loodususk on huvitav asi, maridel on õnnestunud see täiesti restaureerida. Ma usun, et Euroopa hakkab mari usundist ükskord veel rääkima.
Nüüd kui me räägime palju keskkonnakaitsest ja ökoloogiast, võiks see anda loodususule väga tugeva aluse ja toe. Ilma loodust tarvitamata ei saaks elada. Aga loosung, et täna sööme rohkem kui eile ja homme sööme rohkem kui täna, on ebainimlik, ebaloomulik. Kui muistne kütt kaevas põdra harjased kuskile maa sisse, lootes, et sellest kasvab uus põder, siis ta teadis, et ta peab loodust hoidma. Kas seda usuks nimetadagi, see on loomulik suhtumine loodusesse .
— Teil on minust neli korda suurem elukogemus, mistõttu teil on ohutu ennustada – öelge, kas te usute praeguste uudiste valguses, et inimkond on 50 aasta pärast alles?
— Ennustamine on tänamatu tegevus, ent olen loomult optimist . Kõik me räägime, et noorsugu läheb hukka, aga ta jõuab õnneks enne vanaks saada ja noorsugu kiruma asuda . Hea küll, me pärandame järgmisele põlvkonnale mitte just täiusliku maailma. Aga seda on teinud kõik põlvkonnad. Mina ei usu, et inimkond ennast tuumarelvadega hävitab, ega sedagi , et näiteks meie energiakandjatega tekib nii suur probleem. Siis tuleb energiatarbimist lihtsalt vähendada. Küllap see 50 aasta pärast tegutsev, minu lastelaste põlvkond tuleb nende probleemidega toime ja leiab võimalused ellu jääda. 
— Kuidas muutus teile lähedaseks soome-ugri asi?
— Sugulus on teadvuse kaudu toimiv asi. Kui me oleme ise väiksed ja mitte eriti tugevad, siis peame otsima liitlasi. Ja meie ühed loomulikumad liitlased on sugulasrahvad . Meid on maailmas 24 miljonit, vähem kui ainuüksi Poolas elanikke – see panebki kokku hoidma. Idapoolsete soomeugrilaste puhul meeldib nende mõnevõrra konservatiivne kirjandus, mis on soe, inimlik ja milles ei ole seda destruktiivsust, mis on nüüd niivõrd moes paljudes lääne kirjandustes. Neile on maailma tähelepanu vaja, meie aga vajame neid. Kui me siin tegime udmurdi luule antoloogia, siis võis tajuda, kuidas see neile meeldis. Hehee, mind tehti isegi Udmurdi teeneliseks kultuuritegelaseks, mis on natuke absurdne. Nõukogude ajal ma teeneliseks õnneks ei saanud.
Eesti puhul häirib mind üks asi – kui sõidan maailma, läheb mul muidugi inglise keelt vaja. Aga et ka kodus pean igalt ärisildilt lugema idiootlikult valesti kirjutatud inglise keelt, see ajab tõesti marru. Meid ei sunni keegi, aga me teeme seda kõike vabatahtlikult ja see on mage .
— Keda oma ametivendadest kõige kõrgemalt väärtustate?
— Eriti mingeid pingeridu teha ei tohiks, see pole õige. Aga eesti kirjanikest paneksin ma kõige kõrgemale kohale Karl Ristikivi. Tema luule, nii väikeses mahus kui seda on, ja muidugi proosa on ikka kõige kõrgem klass. Edasi tuleb Gailit , kõik need klassikud : Luts, Vilde , Under... Mulle isiklikult meeldib küll Alver rohkem, maitse asi. Kui Tammsaarel poleks “Põrgupõhja uut Vanapaganat”, mida ma pean kõige vägevamaks romaaniks eesti kirjanduses, siis ma teda ehk nii kõrgele ei asetaks.
— Need on surematud nimed, aga elavatest?
— Meie suurgeenius oli kahtlemata Paul-Eerik Rummo. Kahju, et tema loomepalang jäi lühikeseks, aga see on ka loomulik. Praegu on minu meelest proosamees number üks Mats Traat, tema on ikka monumentaalne looja, kes ei jää Tammsaarele kuidagi alla. Noorematest on kõige võimsam nähtus Andrus Kivirähk – ta kirjutab ehk liiga palju ja lahjendab end ära, nagu ma isegi, aga inimest ei pea hindama ju tema nõrgemate, vaid tugevamate asjade järgi. Ja luules on kogu aeg midagi head.
Mis puudutab kirjanduse õpetamist koolides, siis tahaksin rõhutada, et see, mida inimestele sunniviisiliselt pähe tuubitakse, jääb neile kaugeks. Nii ongi valdav osa inimesi kirjanduskauged, kes teavad ja panevad esikohale seda, mida neile on pähe tambitud. Need, kes kirjandust ise otsivad ja leiavad, on hoopis teiste maitsete ja arusaamadega.
— Lõpuks – milline on hea kirjandus?
— Mulle ei meeldi see, mis parasjagu moes on, destruktiivsus, ropendamine, mingid perverssused... Ma olen ikka toonud võrdluseks Romain Gary, kes kirjutas oma teoses “Elu alles ees” araablaste tohutult vaestest oludest Pariisis, aga millisest headusest oli see romaan kantud! Umbes samal ajal ilmus Emil Tode “ Piiririik ”, mida paljud peavad heaks, aga mitte mina. Ta on hästi  k i r -
j u t a t u d, kuid minu jaoks see kurjus , mis seal sees on, ei ole in. Aga paljude jaoks on. 
Minu meelest peaks kirjandus olema suunatud inimeses headuse esilekutsumisele ja heade mõtete, positiivse suhtumise väljendamisele ja õhutamisele. Inimese neli kõige tähtsamat omadust on headus , tarkus, ausus ja julgus. Nad on kõik omavahel seotud. Kurja tarkust ei saa minu meelest olla. Kui inimene on tõeliselt tark, siis on ta hea ka teiste olevuste vastu. Kui ta on tark, ei tapa ta ilmaasjata isegi putukat . Nende kahe asjaga on seotud ka ausus. Kuid selleks, et olla aus, tark ja hea, on vaja julgust.
Arvo Vallikivi (Valton)
•• Sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis
•• 1949 küüditati koos vanematega Siberisse, omandas seal keskhariduse ning tuli 1955. aastal tagasi.
•• Lõpetanud TPI mäeinseneri eriala (1959) ja üleliidulise kinematograafiainstituudi filmidramaturgi eriala (1967).
•• 1959–1961 Maardu keemiakombinaadi vahetusülem ja rikastusvabriku tehniline juhataja
•• 1961–1968 Tallinna mõõduriistade tehase insener, konstruktor ja patendiosakonna juhataja
•• 1968–1975 oli kutseline kirjanik, hiljem töötas stuudios Tallinnfilm toimetuskolleegiumi liikmena
•• 1992–1995 riigikogu saadik
Alates 1998 soome-ugri kirjanike assotsiatsiooni president
•• Kirjutanud romaane, novelle, luuletusi, kunstmuinasjutte, filmistsenaariume, näidendeid ja libretosid, tõlkinud soome-ugri rahvaste, vene, bulgaaria, poola ja ungari kirjandust
IRL
Intervjuu : Arvo Valton: ma ei usu kultuuri allakäiku
Tänavu Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks valitud kirjanik Arvo Valton rääkis ERR Uudistele enda kavatsustest uues ametis, Venemaal elavatest soome-ugri rahvastest ja eesti kultuuri olukorrast majanduskriisi tingimustes.
Mis on Teil vabade kunstide professorina kavas?
Kevadsemestril tahaksin rääkida kirjandusest ja oma kogemustest kirjanduses, veel filmikunstist, mida ma olen õppinud viis aastat (stsenaristikat), ja kolmas teema oleks tõlkimine, millega ma olen viimastel aastatel väga palju tegelnud.
Seejuures on mul ka väike plaan panna tudengid tegema midagi loomingulist - väikest etüüdistsenaariumi ja tõlkeid. Aga sügissemestri tahaksin pühendada tervenisti soome-ugri kultuuridele, mida ma loen ka Tallinna Ülikoolis.
Kas uue presidendi ajal on soome-ugri rahvaste elu Venemaal kergem või raskem?
Venemaal ei ole ju uut presidenti! President või vähemalt kogu asja juht on ikka seesama. Ja kahjuks see president ei ole veel ilmutanud üheski punktis iseseisvust, kuigi väike lootus oli.
Aga mingi läbimurre on seal toimunud selles mõttes, et kas või alternatiivina toimus see Saranski... puhas Potjomkini küla (soome-ugri rahvaste kultuurifestival 2007. aasta juulis - toim). Aga ikkagi, et ta toimus - juba see on hea. Ja Hantõ-Mansiiskis (soome-ugri rahvaste maailmakongressil juunis 2008 - toim) käis kohal Medvedev ja tähelepanu oli ülevenemaaline. Ja igal juhul see kusagil tuleb positiivselt välja.
Me oleme saanud neid toetada ju ikkagi mitmes punktis. Kahjuks muidugi rahad, mida nad saavad oma kultuuri edendamiseks, on väikesed ja surve on jätkuv. Ajaloos on neid röövitud nii kaupmeeste poolt kui ka administratsiooni poolt igati nöögitud. Ja üks hullemaid tegureid oli võib-olla vene õigeusk, kes võttis ära nende traditsioonilise kultuuri. Võttis neilt isegi nimed ära, mida teised usu variandid ei ole teinud.
On raske öelda, mis nende rahvastega juhtub, aga mina ise ikka loodan - muidu ma ei tegutseks -, et need suuremad rahvad vähemalt võivad jääda püsima.
Mis peab Vene lihtsate inimeste kohta ütlema: nende poolt ei ole halba suhtumist või vägisi ümberrahvastamise tahtmist, kuigi mõistmatust on palju. Muide, näiteks mul viimastel kirjanduse loengutel oli väga palju vene tütarlapsi ja nad olid väga tublid. Tulid neid soome-ugri kirjanduse loenguid kuulama.
Ja teisest küljest me peame arvestama, et vene rahva geneesis on vähemalt 50% soome-ugrit. Nad on ju ise vähemalt poolest saadik soomeugrilased kõik, aga see Vene šovinism on muidugi just administratsiooni tasemel olnud kaunis jälk läbi ajaloo.
Venemaa soome-ugri rahvaste õitseajad olid kahekümnendad aastad, bolševismi aeg oli nende hea aeg. Kolmekümnendate repressioonid muidugi hävitasid nende tärganud intelligentsi täielikult.
Aga uppuja päästmine on kõigepealt uppuja enda asi ja kui nad ise tahavad ellu jääda, siis see on ikkagi kõige olulisem. Kõrvalt saab natuke toetada neid.
Millise rahva juures Te näete kõige suuremat tahtmist ellu jääda?
Ma nimetaksin kõiki neid viit suuremat rahvast: need on siis komid , udmurdid, marid ja ersad- mokšad, keda kokku võib mordvalasteks nimetada. Kõige tugevam on praegu vaieldamatult udmurdi kirjandus ja kultuur. Aga iseloomult on nad suhteliselt leplikud ja mitte väga võitlejad.
Kõige julgemad ja kõige võitlevamad on marid. Aga miskipärast nende kunst ja kultuur jääb võib-olla alla...
Väga andekaid inimesi on mordvalastel. Võtame kas või ajaloost kaks suurt võitlejat: Nikon , kes tegi usureformi, ja tema vihane vastane Avvakum. Mõlemad olid mordvalased . See näitab, et vene kultuuris on nende osa nii tohutu olnud - nagu tatarlaste osa näiteks.
Väga iseseisvad on komid, kõige osavamad ja intelligentsemad võib-olla. Aga nende olukord ei ole väga kiita, sellepärast et nad olid ühed esimesed, kes ristiusustati - pärast karjalasi sattusid nad Novgorodi mõjusfääri.
Iga rahvas on isemoodi, aga ma arvan, et nendel neljal või viiel rahval on siiski perspektiiv ellu jääda. Kõik oleneb sellest, kuidas impeerium edasi toimib ja käitub. Pole ju ükski impeerium jäänud ajaloos lagunemata, nii et see on võib-olla see šanss.
Mis on Teile eesti kultuuris viimasel ajal rõõmu teinud?
Seda on palju. Kui me mõtleme näiteks arvudele, võrdleme Nõukogude aega - kui palju raamatuid ilmus, kui palju nüüd ilmub. Seda on vähemalt viis korda rohkem. Ja siin ongi meie vahe Venemaa soomeugrilastega määratu. Kui meil ilmub kümme raamatut iga päev - vähemalt kümme eestikeelset raamatut, siis neil mõnel aastal ilmub 10-20 omakeelset raamatut, noh, udmurtidel rohkem...
Näiteks Mordvas oli 2000. aastal kirjanike kongress ja eelmisel aastal ei olnud seal ilmunud ühtegi omakeelset raamatut. Raha lihtsalt ei olnud.
Nüüd oleme natuke saanud toetada isegi nende debüüte ja see on ka oluline. Aga kirjandus on olemas ja vahvaid tegijaid on kõigil neil rahvastel .
Ja me oleme neid tõlkinud palju, juba selles uues programmis 30 raamatut välja andnud. Suurt tähelepanu see meie ühiskonnas ei ole leidnud, aga nad on olemas.
Sama on kontsertide, näitustega. Maailm on lahti ja see on kõige olulisem. Häid tegijaid tuleb - noori, täiesti tasemel. Annaks ainult jumal, et nad laiali ei jookseks, et nad ikka jääksid Eesti-keskseks - nii meie head interpreedid kui ka heliloojad või lauljad.
Ja tore on, et ka need, kes olid sunnitud ära minema, nagu Neeme Järvi või Arvo Pärt - nende Eesti-sidemed on ikka niivõrd tugevad ja nad on jäänud eestlasteks.
Ja kuigi me oleme nii väike rahvas, loodame, et jääme veel tükiks ajaks ellu. Aga kahjuks ei õnnestu 200 aasta pärast hauast välja tulla ja vaadata, mis siin on juhtunud.
Kas Te ei karda , et jääte viimaseks vabade kunstide professoriks Tartu Ülikoolis - et hoitakse raha kokku ja kaotatakse see amet ära? Ja kuidas majanduskriis üldse kultuurile võib mõjuda?
Ma ei usu seda eriti - miks peaks? Kogu see jutt sellest suurest langusest on psühholoogiline rohkem, kui tegelik arv on. Kapitalistlik süsteem on selline, et on tõusud-mõõnad, ja pole ükski asi põhja jäänud. Pärast väikest mõõna on jälle tõus.
Võib-olla oleks uhke olla viimane mingis asjas - nagu liivlased vaidlesid, et kes on viimane passi järgi liivlane. Aga näed - tuleb jälle noori liivlasi peale, luuletajaid tuleb, isegi raamatuid ilmub liivi keeles. Nii et asi ei ole nii hull, kuigi juba pandi täielik kriips peale sellele rahvale.
Aga rääkida praegu, et meil toimub mingisugune allakäik kultuuris - mina küll ei saaks seda mitte kuidagi öelda. Kultuurkapital toimib. Ja siin te olete - kõik te ju teete midagi, igaüks. Ega see ei ole ühe või kahe inimese tegu ja töö. See on meie kõikide ühine töö.
Ja eestlane on juba kord selline individualist - igaüks tahab ennast teostada ja tänu sellele meil on ka palju saavutusi olnud. Nii et mina küll ei näe mingisugust langust.
Kui mõnel pankuril vaesekesel ainult neli miljardit oli kasumit pangal, palju vähem kui eelmisel aastal - no küll on kurb! Aga mind jätab see üsna ükskõikseks, ausalt öelda.
 
Allikas: ERR Uudised
VASTAB ARVO VALTON
 
Hakkame pihta vana vabariigi ajast. Alguses oli Märjamaa, sealne rahvamaja ja seltsielu. Pärnu “Endla” tõi sinna etendusi, näidati vist filmegi?
Jah. Eks need daatumid, mis oli enne ja mis oli pärast, polegi nii täpselt meeles. Aga ma olen sündinud Märjamaal, alevis, 14. detsembril 1935. Isa sai mu sünni ajal just oma maja valmis, mida ta oli võrdlemisi vaese mehena viis aastat ehitanud. Õieti oli ta talusulane, kui ta naabrimehe tütrega vastu tema vanemate tahtmist abiellus. Ja siis nad tulid ära Märjamaale, seal ta sai krundi ja hakkas maja ehitama. Tema nimi oli siis Jakobson-Walton — nii et mu kirjanikunimi on osalt vana tagasivõtmine, osa sugulasi on mul ka Valtonid. Kui ma läksin Käina surnuaiale, siis natuke ehmatasin, kui nägin sealseil hauakirjadel Valtoneid. Nad olid ka tabljust loobunud .
Isa poolt oled sa siis hiidlane.
Isa poolt olen, jah, hiidlane puhtal kujul, tema tuli juba 15-aastaselt sealt ära tööd otsima, peres oli palju lapsi.
Aga Märjamaa rahvamaja oli meie lähedal, seal käis põhiliselt “Endla” teater, vahel harva ka “Estonia” teater, vanemad ei olnud mul mitte eriti kõrgelt haritud, aga väga teatrilembesed, mängisid ise ka kohalikus trupis, näiteks Lutsu “ Tagahoovis ”. Nad ei jätnud ühtegi etendust vahele, meie kaksikvennaga haakisime end igale etendusele kaasa, kaks korda oli nii, et meid ei võetud.
Viskasid kaika Märjamaa konstaabli jalgratta kodaraisse.
See ei olnud klassiteadlik akt. Kõige tavalisem poisikeste omavaheline kaigaste loopimine, üks lendas kogemata tee peale ja sattus sinna rattakodarate vahele. Vanemad reageerisid selle peale karmilt, me kõik olime valmis juba teatrisse minema, tegime vennaga õue peal aega parajaks, aga siis karistuseks ei lastud kumbagi. Aga päästis meid see sama konstaabel, kes küsis, et miks siis poisse pole, ja kuuldes, et karistuseks oli meid koju jäetud, nõudis, et olgu poisid ka kaasas, ja siis tuldi meile järele.
Esimene filmielamus?
Seda küll ei oska kindlalt öelda, aga üldiselt hakkasid filmid tulema rohkem Saksa ajal, võimalik, et ma nägin esimest filmi juba Saksa aja esimesel aastal Märjamaal koolimajas, kus oli üles seatud pisike projektor keset saali. Näidati filme Alpidest, ilusast loodusest, see võis ollagi esimene kord. Eesti ajal ju oli ka filminäitamise kohti, aga mulle ei meenu, et oleksin kusagil midagi näinud.
1941. aasta suvel peatati pealetungivad Saksa väed Märjamaa all mitmeks nädalaks. Seal vist käisid päris kõvad lahingud.
Jah, see oli natuke eemal, aga pommid ja kahurimürsud vilisesid üle. Üsna mitu korda tuli joosta varjendisse. Üksainuke kindel betoneeritud kelder vist oligi alevis, koolimaja all, aga varjusime ka mujale, näiteks kraavidesse. Mäletan, et olin selle kahe nädala jooksul haige. Vaatasin esmaabi raamatuid, taevas punetas, kõik see meeleolu on mällu jäänud, sõda oli selge tunnetus. Mäletan ka esimest sakslaste tulekut — sõitsid meie õuele, esimese asjana koorisid ülakehad paljaks, läksid kaevu juurde ja hakkasid endid pesema. Vene sõjaväelaste juures pole ma seda kunagi näinud. Kui venelased tuppa tulid, siis hoidsid nad püssi kiivalt põlvede vahel, aga sakslased panid püssi nurka ja käitusid kuidagi vabalt. Aga oli ka selline stseen, et kui rinne oli teist korda üle läinud ja tulime oma koju, siis ema läks tuppa ja nägi, kuidas Saksa sõdur soris tualettkapis. Ema soovis jõudu, sõdur ehmatas ja tegi minekut.
Su isa töötas end kehvadest oludest enam-vähem keskklassi elujärjele. Ometi võeti ta kohe pärast sõda kinni, olite emaga Tallinnas ja viisite talle vanglasse toitu. Milles isa süüdistati?
Olen nüüd hiljem lugenud süüdistusdokumente, siis ju päris täpselt teada ei saanud. Me teadsime, et on tegemist pealekaebusega, nagu väga paljude teistegi puhul. Elasime Saksa okupatsiooni ajal suhteliselt hästi ja seda sel põhjusel, et Eesti ajal töötasid mu vanemad munaekspordis, ostsid talunikelt kokku kanamune ja tõid neid Tallinna. Nii 1940. kui ka 1941. aasta okupatsiooniga jäi meie munapunkt ikka selleks vahenduse kohaks. Sakslased olid munade ja peki eest valmis kõike andma, toodi langevarjusiidi, tüdrukud õmblesid sellest leerikleite, väike äri käis ja selle tõttu oli meil piisavalt süüa, peeti maha ka mõni tormiline sünnipäevapidu.
Kui ma pärast Eesti taasiseseisvumist toimikuid lugesin , siis jah, need süüdistused polnudki väga selged. Isa oli olnud Kaitseliidus, kuid mitte Omakaitses, ent kuna tal oli veoauto , siis võeti teda paaril korral sakslaste ajal mingile haarangule kaasa. Ta ootas autoga kusagil tee peal ja eesti omakaitselased läksid mingit punast otsima. Ükskord kamandati isa Haapsalusse vange viima. Ta simuleeris, et auto mootoris midagi juhtus, vangid, nende hulgas üks tema tuttav, laaditi metsa vahel teisele masinale ümber. Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta, olemata seejuures mingisugune punastele kaasatundja. Kuid ometi ta lootis, et ta tuttav pääseb ümberlaadimise käigus põgenema, aga ei pääsenud.
Isa tuli vaestest oludest, aga mingisugust sotsialistlikku meelsust temas polnud. Pisiäriga said nad jalad alla, majanduskriisi aastail ta ei saanud endale lubada luksust olla töötu, hakkas kinni igast pisemastki tööotsast. Siis rajati pooleldi nagu riikliku hädaabi korras Virtsu— Rapla raudteed, mis läbis ka Märjamaad.
1945. aasta sügisel, kui isa oli arreteeritud, lugesid sa “ Nimesid marmortahvlil”.
Ema oli hoolitsev, lootis, et mingit süüd ikka ei leita ja isa lastakse vabaks. Tulime Tallinna ema õe juurde, elasime kitsikuses, et saaks isale Lasnamäe vanglasse toitu viia. Pärast sõda oli siin igasugust laskemoona , poisikesed, ma ise ka, kandsid sütikuid taskus . Meil olid koned ja igasugust relvastust. Käisime Veskimetsas, korjasime sinililli ja müüsime neid tänavanurgal, et saaks natuke ema toetada, piima osta ja ka isale järele viia. Muuseas avastasime, et raamatukogust sai lugemist võtta. “Nimed marmortahvlil” oli üks väheseid raamatuid, mis meil oli kodus ja see kujunes mu lemmikraamatuks. Lapsena olen seda üksteist korda lugenud ja kui ma nüüd täiskasvanuna seda uuesti lugesin, siis avastasin teatava kurbusega, et hiilgava stiiliga see just kirjutatud ei ole.
1949. aasta märtsis viis küüdivagun teid Novosibirski oblastisse.
Olen sellest ju kirjutanud suure paksu raamatu, seal on päris palju dokumentaalset materjali, on konkreetseid prototüüpe, sündmusi. Olen ka nüüd hakanud mingeid mälestusi kirjutama, kas ma neid kunagi avaldan , seda ei oska praegu öelda. Ema polnud meil äraviimise ajal kodus, meid lapsi ei viidud ilma temata ära, meid viidi alles kolmandal päeval, ešelonis, mis oli tugevdatud valve all. Inimesed ju ei teadnud, et see asi kestab täpselt kolm päeva ja kui sa siis oled pääsenud, siis jäädki maha. Meid oli ikka hoiatatud, et äraviimine tuleb, aga maja oli ümber piiratud ja jäime vahele. Meid lasti teisel päeval veel lahti, aga me ei taibanud ära minna.
Siber oli poisi jaoks ikka hoopis teine maa.
Jah. Need koledad ettekujutused olid ikka alati suuremad. Täiskasvanud põlvkonnale oli see täielik elu lõhkumine, aga lapsed satuvad kogu aeg teise ellu, on suur uudishimu ja kohanemisvõime ning tegime ka selle uue elu kaasa tarmu ja söakusega. Ladusime pliiti , ehitasime voodeid, pidasime sõda kohalike vene poistega ja palju muud. Tagantjärele peab olema tänulik sellele kohalikule õpetajale, kes sundis meid kooli; õppisime vene keele ära ja see tuli asjale kasuks, keskkool sai seal lõpetatud.
Lõpetasid Magadani oblastis venekeelse keskkooli, olid Kolõmal, Sussumani linnas. Mis sealt teiselt poolt maakera erku meelde on jäänud?
Mina olin seal ainult pool aastat. Vangidel lubati laagris arvele kogunenud raha perekonnale saata. Nõnda suutis isa meid isegi vanglast toetada, ostsime koguni pisikese maja, mis olid seal siis väga odavad. Isa vabanes 1952. aastal ja julgeolek hakkas meile peale käima, et me kutsuksime isa enda juurde Novosibirski oblastisse, aga ema oli selle vastu ja me taotlesime luba isa juurde minekuks. Kaug-Idas töötasid laagrite ümber vabanenud vangid, seal olid kullakaevandused , mingid tööstused, elu oli natuke jõukam, toitu oli rohkem, toimisid Kaug-Põhja lisatasud. Isa oli sinna koos teiste eestlastega maja ehitanud, uusaastaööl 1954 jõudsime kohale, kevadel lõpetasin Sussumanis keskkooli.
Said tänu säravale koolilõpetamisele kuidagi seadusevastaselt juba 1954. aastal Eestisse tagasi, kus õnnestus end TPIsse mäeinseneri eriala õppima sokutada. Kuid tegelikult tahtsid sa saada vist psühholoogiks või arstiks?
Seda ma ei julge nii kindlalt tagantjärele öelda, eks lapsel käis ju igasuguseid tahtmisi peast läbi. Aga see äratulek oli õnnelik juhus. Kaug-Põhja polnud perekondi välja saadetud ; kui ma keskkooli lõpetasin, anti mulle pass kätte, see oli viga, mis aga selgus alles pärast, kui mind sinna tagasi hakati nõudma. Ent ma olin Tallinnas juba ülikooli sisse saanud ja seda arvestati. Kui sa olid ülikooli sisse saanud, siis sa võisid sinna paigale jääda. Ega keegi siin TPIs uskunud, et isa oli Kaug-Itta tööle värvatud, aga paber luges , inimesed — ka need, kes kõrgetel kohtadel olid, — ikkagi varjatult soosisid oma inimesi. TPI rektor oli Šmidt, õpetati, et läheksin enne mandaatkomisjoni selle paberiga rektori juurde.
Hakkasin kohe innukalt eesti keelt õppima, aga matemaatika sisseastumiseksami tegin vene keeles. Pärast polnud keelega mingeid raskusi. Tartusse poleks mandaatkomisjonist mingil juhul läbi saanud. Sõnal filoloog oli mingi lummus, aga psühholoogiks tahtmist küll ei mäleta. Arstiks minek polnud tõsiselt võetav. Mäeinseneri kutse valisin sellepärast, et selles tundus kõige rohkem romantikat olevat, aga see oli noore inimese illusioon .
Kas oskad tagantjärele oma elus määratleda mingit sõlmpunkti, millal hakkasid sihiteadlikult ilukirjandust, eelkõige muidugi lühiproosat kirjutama?
Nõukogude tingimustes ma ei lootnud üldse kirjanikuks saada. Huvi oli asja vastu lapsest saadik, juba kolmandas klassis kirjutasin Eestis seiklusjutte. Siberis kirjutasin nii eesti kui ka vene keeles — luuletusi, muinasjutu moodi asju, seinalehtedes sai satiirilisi asju avaldatud. Kui tagasi tulin, siis olid üksikud katsetused. Olen oma kogutud teoste ühte köitesse pannud väga varaseid asju, üks lugu on kirjutatud 1954. aastal, vahetult pärast Siberist tagasi tulemist.
Mis võis olla eriliseks pöördepunktiks, seda ei oska öelda. Siberis tekkis mul üks tõeline südamesõber, Erik Püüsalu, ta on avaldanud neli raamatut, aga ta suri noorelt, 45-aastaselt. Ta oli must neli aastat vanem, oli mulle eeskujuks ja innustajaks, mäletan, et läksin talle Vägevale külla, lugesin tema kirjutisi ja need innustasid ka mind edasi kirjutama. Aastal 1959 lõpetasin ülikooli, esimene lugu ilmus mul 1960. Olin siis juba üsna palju sahtlisse kirjutanud.
Üks kujutelm oli, et kirjanik peab nagu võimudele meelepäraselt kirjutama, kuid mina olin selle reziimi vaenlane . Aga kui mu lood juba päris hästi vastu võeti, siis see tunne justkui muutus.
Debüteerisid vist “Nooruses”.
Jah, “Nooruses”. Valeeria Villandi ja Ita Saks olid toimetajad , mõlemad on 1960ndatel esile kerkinud kirjanike põlvkonna tuleku heaks palju teinud. Neid inimesi, kellele peaks tagantjärele tänu ütlema, on tegelikult väga palju, aga sageli me neid isegi ei meenuta. See pole meie traditsioonis millegipärast nagu kombeks. Hilisemad suhted muudavad ka arvamusi .
Mäeinseneriks õppides ja jutte kirjutades võis tekkida vastuolu humanitaaria ja reaalteaduste vahel? Seda konflikti võib välja lugeda esimestest proosalugudest.
Loomulikult mingi vastuolu oli olemas, aga samas, elu andis ainese; see oli see keskkond, milles elasin. Ma polnud mingi tehnikafänn, kuigi ma tegin oma diplomitöös mitmeid uuenduslikke ettepanekuid, need pakkusid korraks pinget ja huvi, aga kirjandus oli ikkagi juba sügavalt sees ja ka tahe kirjutada oli tugev. Teater oli lihtsalt lapsepõlvest tulnud kõrvalnähtus, “Estonia” teatris pidasin lavatöölisena vastu kolm kuud, kontrolltööd said kõvasti kannatada, tulin tulema, raske oli pikki päevi teha.
TPI lõpetamise järel astusid mõne aasta pärast Moskvasse filmiinstituuti filmidramaturgia teaduskonna kaugõppesse ja kirjutasid diplomitööks “Marienthali kloostri viimse reliikvia”.
Jaa, oli nii, et tahtsin tegelikult minna Tartusse ajalooteaduskonda kunstiajalugu õppima, sest humanitaaria huvi oli tugev, aga sinna võis pääseda alles kolm aastat pärast ühe kõrgkooli lõpetamist. Siis aga tulid igasugused kultuuriülikoolid, käisin peaaegu kõikidel kultuuriülikooli kursustel — kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis. Tasemed olid erinevad. Ka läksin vabatahtlikult õhtuülikooli marksismi filosoofiat õppima, seal oli täitsa huvitavaid õppejõude. Pärast Eestisse tulekut võtsin täiesti teadlikult eesti kultuuriruumi tagasituleku huvides raamatukogudest teaduslikku ja filosoofilist kirjandust, mingid riismed olid hävitamisest siiski pääsenud. Ma ei mallanud oodata, tulevane proua, kes oli VGIKis filmirezissuuri õppinud, soovitas mul, et pole mõtet minna kirjandust õppima, et õpi midagi paralleelselt, näiteks kino . Ausalt öeldes ega mul kino vastu mingit sügavamat huvi polnud, aga see andis kirjanduse suhtes mingi teise aspekti. Novell on olnud mu tugev ala, aga teise kursuse kinonovelliga ei saanud ma õppejõudude meelest kuidagi hakkama. Esitasin kolm-neli erinevat tööd. Meistriks oli Kappler, keda peeti toredaks inimeseks ja heaks rezissööriks, ta oli Stalini tütrega kurameerimise pärast kinni istunud. Aga ta oli kogu selle ideoloogilise hirmu ja valvsuse säilitanud, ta nõudis minu kui nõukogude reziimile vaenuliku inimese väljaviskamist. Minu eest kostis kursuse meister Ilja Vaisfeld, kes oli samuti juut ja kes võttis minu üle, nii et lõpetasin oma kursuse parimana. Kiitusega, üks neli oli. Diplomitöö kirjutasin niinimetatud fašistide kohtuprotsessidest, suureks eeskujuks oli Ameerika film “Kaksteist vihast meest”, kus üks vandemees ei hääletanud tapnud poisikese süüdimõistmise poolt. Hiljem hakkab taust hargnema ja selgub , et poiss polnudki süüdi. Aga selle fašismiprotsesside diplomitöö peale ei julgetud välja minna, öeldi, et parem kaitse oma stsenaariumiga Bornhöhe ainetel .
See Bornhöhe järgi tehtud asi ei tahtnud siin “Tallinnfilmis” vedu võtta ja siis sa tegid viie päevaga täiesti uue, oma loo. Kuidas see kõigi aegade kuulsaim Eesti mängufilm “Tallinnfilmis” tuurid üles võttis?
Selle idee autoriks oli peatoimetaja Lembit Remmelgas, kes leidis, et see on üks seiklusliku süzeega film ja vaja oleks teha midagi sellist. Esimesed minu kirjutatud variandid olid küllalt Bornhöhe-truud, tõin sisse mõned uued tegelased. Stsenaariumil oli õige mitmeid kosilasi-rezissööre, ka Kalju Kiisk ja Jüri Müür, ükski ei võtnud vedu. Aga siis tuli Grigori Kromanov , algas vaevaline ja pikk diskuteerimine selle filmi ümber. Ta oli armas ja intelligentne inimene, aga ma ei saanud mitte kuidagi aru, mida ta tahab. Käisin ta juures haiglas , ta oli südamega ravil, istusime pikki-pikki tunde ja mõistatasin, mida ta tahab. Siis ma võtsin Suure-Jaanis elades kätte ja kirjutasin täiesti uue asja, kuhu jäid vanast variandist paljad nimed. See viie päevaga kirjutatu on ka kõikidest mu stsenaariumidest parim variant, mis kahjuks ka sellisena töösse ei läinud. Vene sõjaväest, kes tegelikult lõhkus Pirita kloostri, ei tohtinud ju toona rääkida. “Kartulikuljustega” oli Griša juba vastu nina saanud. Siis leiutas ta, et Liivi sõja moskoviitide asemel võiksid olla eesti ülestõusnud, mis on ju ajalooliselt täiesti vale. Teatud etapist lülitus üsna jõuliselt töösse ka Lennart Meri. Kui käis reziistsenaariumi kirjutamine, oli mul isegi natuke ebameeldiv, et mind nagu enam õieti selle asja juurde ei lastagi. Minu meelest tõi Lennart heade leidude kõrval sisse ka mitmeid asju, mis mulle sugugi ei meeldinud. Griša nõustus aga nendega. Mõne asja pärast on mul siiamaani piinlik.
“Viimse reliikvia” lavastas Grigori Kromanov, toimetas Lennart Meri, kunstnikuks oli Rein Raamat, laulutekstid tegi Paul-Eerik Rummo, esitas Peeter Tooma . Selline tähtede paraad peaks juba iseenesest hiilgava linateose tingima, aga “Viimse reliikvia” juures mängis sooloviiulit ju ikka Kromanov.
Loomulikult, rezissöör on ikka iga asja peremees ja tema otsused on määravad. Paul-Eerikut pakkusin mina ise, tegin kohad ette, kus see laul peab olema, tema tõi sinna oma dimensiooni sisse. “Reliikvia” saatus on üldse kohutavalt õnnelik olnud.
Minu meelest õnnestus Kromanovil “Viimses reliikvias” mitmed mängufilmi zanrid päris edukalt sünteesida. Ta on korralikuks ja põnevaks looks ühendanud näiteks ajaloofilmi, seiklusfilmi, kostüümifilmi, armastusfilmi, action-filmi, õudusfilmi...
Kogu see film oli üks suur tööõnnetus. Tahtsime teha tõsist filmi vabast mehest, kes tahab toimida ühiskonnast väljaspool. Aga Kromanov läks alt Goloborodkoga, kes peegeldas proovistseenis Budraitisega, nagu oleks temas psühholoogilist sügavust. Kahjuks kukkus Budraitis Taevaskojas hobusega , murdis puusaluu ja tema mängitud Schenkenberg tuli Jakobiga välja vahetada. See oli rezissööri geniaalsus. Kui ta nägi, et Goloborodko ei vea välja intellektuaalse vaba mehe osa, siis lülitus Griša käigu pealt ümber seikluslikule kassafilmile. Ta suutis sünteesida seda natuke tühiseks seiklusfilmiks, millesse on omad ivad siiski sisse jäänud. Ega ta ikka festivalifilm ole, ühe publiku auhinna Karlovy Varys siiski sai.
Toode aga müüs ennast hästi. Klatšime ka natuke vahepeal . Sa said stsenaristina mitmeid kümneid tuhandeid rublasid honorari ja kui Lembit Remmelgas sellest kuulda sai, siis ta olevat kadedusest näost roheliseks läinud ega tahtnud su käest hästi enam teregi vastu võtta.
Ei, see on kuulujutt . Minu meelest polnud Remmelgas väiklane inimene, ta oli paras seikleja oma loomult ning mängis ideoloogidega kokku. Tema aktivasse võib kanda “Loomingu Raamatukogu” käimapanemise. See oli eesti kirjanduse suur aken, mis mõjutas kogu kirjandusprotsessi. Ega see palju raha korraga toonud. Pärast, kui nad olid teinud maksimumi koopiaid, öeldi mulle, et mul on õigus lisa saada. Läkitasin sinna mingid paberid , terve aasta ei tulnud vastust. Kord ühe asja pärast Moskvas olles läksin ise kohale ja selgus, et paber oli läinud kõrvalkabinetti. Viisin siis paberi õigesse kohta ja alles siis sain ka ettenähtud raha. Aga see raha läks kõik talu remondi sisse.
Hiljem tuli juba “Hundiseaduse aegu”, mis läks stuudiosiseste sekelduste nahka. Poole pealt vahetati rezissööri jne.
See oli “Tallinnfilmile” üsna tüüpiline, kus Danilovitš, Školnikov, Parvel ja Mandrõkin manipuleerisid inimestega, surusid oma tahet peale, ei lasknud uuel põlvkonnal tekkida. Sageli oli nii, et rezissöör vahetati välja, kui filmimaterjal ei meeldinud. Tundus, et peatoimetaja Rekkori ajal enam niisuguseid asju ei tohiks juhtuda. Ma ise arvan, et “Hundiseaduse” stsenaarium oli huvitavam kui “Reliikvia” oma.
Räägitakse, et “Hundiseadusest” pole õiget filmi tulnud põhjusel, et stsenaarium oli nõrk.
Mina olen vastupidisel seisukohal. Sisse oli kodeeritud suur raskus — peategelase ja loomade suhe, mille nüüd Arvo Iho “Karu südames“ realiseerib. Alguses tulnud materjal oli harju keskmine, aga siis organiseeriti kõik rezissöörid Tammeti ja selle materjali vastu ning klaperjaht läks lahti. See oli tüüpiline Danilovitši-aegne käitumine Rekkori poolt. Filmi direktor Felt ja mina olime ainukesed, kes üritasid koosolekutel Tammetit kaitsta. Neuland võttis asja üle, kusjuures tal polnud üldse aega ette valmistada, ta mõtles näiteks kohapeal välja eestlastele etnograafiat. Stsenaariumis peituvaid võimalusi ei õnnestunud välja mängida.
Palju sa üldse stsenaariume ja näidendeid oled kirjutanud ja paljusid sa neist õnnestunuks pead?
Oeh, seda on kole raske öelda. On veel ekraniseeringud, näiteks “Libahunt” VGIKi jaoks. Originaalstsenaariumi ja ekraniseeringu vahe on üsna oluline, ekraniseeringut ei saa päris oma teoseks lugeda. Mul on mitu üsna huvitavat lühifilmide stsenaariumi, millest pole asja saanud. Inimene ei hakanud ju meie kultuuriruumis päris tühja koha peale stsenaariumi kirjutama, igatahes mitmed asjad on seisma ka jäänud. “Tallinnfilmis” toimetajana ei tahtnud ma põhimõtteliselt omi asju pakkuda.
Kuidas see töö seal stagnaaegses “Tallinnfilmis” käis? Kas toimetajal tuli palju presiidiumide ja kolleegiumide vahel manööverdada, maske teha ja jutte vahetada, n-ö taktikaliselt paindlik olla? Või võtsid sa seda asja kuidagi “pohuistlikult”, absurditunnetusega — tõsta portfell laua peale tööd tegema ja ise kusagil omi asju ajada. Teame ju kõik, et Lennart Meri tuli kord viis minutit enne viit õhtul tööle, lõi ukse laialt lahti ja ütles: “Oih, ma jäin täna natuke hiljaks.”
Eks me kõik võtsime seda asja seal üsna lõdvalt, aga päris “pohuism” see polnud. Mu esimene toimetamine oli “ Reigi õpetaja”, rezissöör Jüri Müür tahtis minuga nõu pidada, ma käisin võtetel, arutasime asju põhjalikult. Aga näiteks Mark Soosaar ei tahtnud mind toimetajana nähagi, ta tegi kõik ise, tal polnud mind vaja ja mis ma siis ennast vägisi pakun. Mis ma segan teise kunstniku töö vahele. Näiteks Tiina Lokk on aktiivne natuur, ta sekkus ja tegi mõnel rezissööril hinge täis. Loomulikult oli sellist olukorda palju, et portfell teenis ja ise tuiasid kusagil ringi. See oli nõukogude ajal võimalik ja Remsu on sellest kirjutanud. Seda nõukogude esimese tsensori rolli ma igal juhul mängida ei tahtnud. 1975. aasta 1. oktoobril tulin “Tallinnfilmi” tööle ja 1. oktoobril 1988 lahkusin sealt.
1960ndate lõpul oli suur poleemika eksistentsialismist kirjanduses ja eksistentsialismist üldse. Sattusid seoses sellega rünnaku alla. Sind süüdistati mandunud Lääne meeleolude kultiveerimises, absurdi levitamises, võib-olla ka dekadentlikus lömitamises või milles veel. Sind ründasid “rasked kahurid ” Eduard Päll ja Gustav Naan, peamised lahingud peeti “Sirbi ja Vasara ” veergudel.
Need Pälli ja Naani rünnakud olid ajaliselt teineteisest küllalt kaugel. Üks oli kuuekümne kaheksandal, pärast seda, kui ilmus mu “Kaheksa jaapanlannat”, ja Pälli ärritas mitte niivõrd mu raamat kui just Nirgi lausa panegüüriliselt kiitev arvustus selle kohta. Üks näide teistmoodi suhtumisest: Aurora Semper kuulnud , et tema intelligentne abikaasa muudkui naerab teises toas, läinud vaatama milles asi, mida ta loeb — luges “Kaheksat jaapanlannat”. Päll oli natuke õigeusklik, aus ja nüri, kes kuulas Sõgla nõuandeid ja ründas kõigepealt Vetemaad ja Unti , siis kirjutas kaks artiklit eksistentsialismist. Aga need andsid positiivse efekti, sest Pälli löögile koondusid paljud vastulööjad, vallandus terve artiklite tulv, aga mina jäin kõrvale ega tahtnud sekkuda.
Naani artiklid tulid juba kümme aastat hiljem. Alguses kuulusin ma pigem tema soosikute hulka, olin millegipärast kutsutud isegi tema 50. juubelile, kusjuures me polnud õieti tuttavadki. Ta nautis oma populaarsust, oli ühelt poolt suur punane tegelane ja Eesti ajaloo tegija, aga teiselt poolt üleskehutatud vabameelne mõtleja. Konflikt oli Naaniga labane, ta esines Sangaste lossis, aga noored teadlased läksid talle raginal kallale, mina oma esinemises pillasin ainult mõne lause seoses häbematu vale ja statistikaga, et ärge uskuge Naani, aga sellest Naanile piisas. Tema 60. juubeli ajal olin juba vaenlase rollis.
Muist su käsikirju jäi tsensori hammaste vahele kinni.
Arvi Siig, kes oli 1979. aasta romaanivõistluse züriis, võttis mu teose “Rauakolina etüüdid” käsikirja (sellele taheti anda esimene auhind) ja tassis selle omal initsiatiivil keskkomiteesse Utile lugeda. Utt oli selle peale öelnud, et niikaua kuni on nõukogude võim, see asi ei ilmu , aga see romaan ikkagi ilmus veel nõukogude võimu ajal, 1988. aastal. Mingit esimest preemiat tänu Siia käigule 1979. aastal välja ei antud. Heino Kiigel läks 1967. aastal oma “Tondiöömajaga” natuke paremini.
Oled väga produktiivne eesti kirjanik, sinult on ilmunud ligi viiskümmend raamatut, praegu tulevad juba kogutud teosed. Nii et elav, Tammsaare või Krossi mõõdus klassik.
Ilmus neljakümne üheksas raamat. Praegu elus olevaist eesti kirjanikest ilmuvad ainult Jaan Krossi ja minu kogutud teosed, aga tahaks, et tuleksid ka näiteks Mats Traadi ja Enn Vetemaa omad. Kuid see on kirjastajate otsustada.
Naljaga pooleks on öeldud, et kõige paremini kirjutab Valton lennukis kahe naise vahel istudes. Oled ise väitnud, et kord Marimaal presiidiumis oma kõnejärge oodates kirjutasid valmis terve muinasjutu.
Kõik see on õige, aga seda, et lennukis kahe naise vahel, ei julge kinnitada, sest siis peab olema vähemalt kolm kohta kõrvuti, aga seni on ikka väiksematega lennatud. Kuid olen ka lennukis kirjutanud ja eriti just välismaal viibides. Sa oled seal täiesti vaba, pole millekski kohustatud, tuttavad inimesed ega tuttav keskkond ei sega sind ning sul polegi õieti muule keskenduda kui kirjutamisele. Prantsusmaal olen üsna palju novelle kirjutanud, viimase romaani kirjutasin kaheteist päevaga. Üldiselt ma nii kiiresti ei kirjuta.
Sehkendad juba oma kümmekond aastat ka poliitikas. Komparteisse pole sa muidugi kunagi kuulunud, Isamaaliitu astusid alles siis, kui Mart Laari esimene valitsus oli juba kukkunud, istusid Riigikogus aastatel 1992—1995, praegu istud Tallinna volikogus. Vaevalt, et need kogud ja istungid enam mingeid muinasjutte kirjutada lasevad?
Ei, Riigikogu istungite ajal olen ma kahe ja poole aasta jooksul ainult ühe aforismi kirjutanud. See oli ikkagi pingeline töö, millest tuli aktiivselt osa võtta. Üldse kirjutasin ma sel ajal vähe, tõlkisin ungari luulet. On loodud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon, ma olen 1996. aastast selle president, korraldame iga kahe aasta tagant erinevates soome-ugri alade keskustes suure kongressi.
Kõigele lisaks oled veel Eesti Kinoliidu juhatuse esimees. Sinna vist valiti sind selle mõttega, et poliitilisis ringkonnis kinoinimeste kasuks lobistada.
Ei, ma ei ütleks seda. Väga tublit tööd on teinud Elo Tust, kes tõstis Kinoliidu täielikust majanduslikust mudast üles. Ja nagu sa aastakoosolekul kuulsid, oleme esimest korda kasumis ja neid tohutuid võlgu, mis sinna raamatupidamatuse ajal tehti, nüüd enam pole. Elo on väga tubli olnud, aga kuna teda palju rünnati, siis taheti, et keegi teine oleks, mitte piksevardaks, pigem sirmiks ees. Nõnda olen mina esimees ja tema aseesimees, kes saab oma suure töö eest väikest palka. Mina mingit palka põhimõtteliselt vastu ei võtnud, käin seal paar korda nädalas või kui on midagi ägedaloomulist toimumas, siis sagedamini. Viin läbi koosolekuid ja arutelusid. Kinokeskuse suutsime käima panna, mul õnnestus linnavalitsuselt selle tarvis raha välja ajada.
Paistab, et eesti kirjanikud saavad omavahel kollegiaalselt hästi läbi, pole nagu erilisi vastuolusid. Aga millest on tingitud filmiinimeste vastuolud, üksteise vaenamine?
Mina pole selles asjas nii sügavalt sees, et mul oleks isiklik emotsionaalne suhe. Pigem näen ma kirjanike vahel sellist põlvkondadevahelist vaenu rohkem. See vaen on väga viisakas ja varjatud, aga ta on olemas. See nn vahepealne põlvkond ei tunnista meie põlvkonda, aga need 20—25 aastased, kes juba uutena tulevad, tunnistavad jälle meid. Ma ei tea, kui keerulised on nende suhted, ütleme, sinu põlvkonnaga? Mõnikord läheb tuju pahaks, kui ma olen “Loomingust” midagi ignorantset või eputav-jõhkrat lugenud.
Kinos käivad saginad rohkem raha ümber, pole ju sisulisi vaidlusi, muidugi teeb keegi kellegi maha. Joonisfilm on ju saanud palju rahvusvahelisi auhindu, aga mõnikord, kui vaatad mõnda filmi, siis leiad, et kuningas on ju alasti. Seal on täiesti mõttetut sebimist ei millegi ümber ja ükskord peavad kriitikud selle välja ütlema. Maimik kirjutab teinekord ülekohtuselt ja teravalt, aga tal on ka sageli õigus küsida, kus on sõnum.
Mulle tundub, et filmiinimeste kisma põhjus pole niivõrd kultuuripoliitiliste, finantsstrateegiate ja kunstiliste nägemuste lahknemises, kui just isikutevahelises leppimatus vastuolus. Nõnda on see ka poliitikas ja igal pool.
Mina näen, et üks peamisi põhjusi on raha jagamine. Filmis liiguvad suured rahad, kirjanduses on kõik vaesed, midagi pole jagada, sellepärast kirjanikel seda laadi konflikti polegi. See, et uus põlvkond tuleb ja tahab oma, on loogiline ja sel pinnal peetakse sisulisi vaidlusi. Aga filmiinimesed vaidlevad raha ümber, kes saab ja kes ei saa, kes peaks saama ja kes ei peaks. Ma ei ütle midagi Jaagu [Lõhmuse — T. T.] vastu, aga meie ühiskond ei ole selleks veel küps, et kogu suure filmiraha jagab ära üks inimene. Seda võib teha Taanis ja Soomes, kus aususe kriteerium nii sisse juurdunud. Mitte, et sa ei taha olla ebaaus, vaid sa ei saa olla ebaaus, sest siis ühiskond lihtsalt lükkab su välja. Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjon peaks koosnema erinevate huvigruppide esindajaist , kes vaidlevad asjad selgeks.
Kas sind on püütud kellegi või millegi vastu üles ässitada?
Ei. Vastupidi, ma tahan olla kogu aeg lepitaja rollis. See on tänamatu roll, ma tean seda, aga ma tahan, et vastuolud laheneksid. Ma tahan hästi läbi saada nii Tiina Lokiga kui Lõhmusega kui ka uute noorte tegijatega. Ma polnud ju aastaid kino juures, ma ei teadnudki, kas ma olen üldse Kinoliidu liige. Siis, kui Jaak Allik pani mind Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali esimeheks, olin ma ühtäkki jälle suur stsenarist, kelle juurde tuldi käsikirja tellima . Ma pole loomult konfliktne inimene ja püüan kõigiga läbi saada. Kraaklemine ei vii edasi, parem, kui saaks asjades kokkuleppele jõuda, mõista vastaspoolt, aga mitte kogu aeg rünnata. Aga kui ma näen, et minu omad seltsilised, näiteks poliitikas, punuvad selja taga intriige ja teevad mingeid sigadusi, siis need ebaõigluse ilmingud ajavad mind natuke marru ja siis ma muutun isiklikuks ja teravaks. Ma ei räägi üksnes korruptsioonist, aga kui näen ebaõiglust, siis pean selle vastu välja astuma .
Oled öelnud, et kirjutad siis, kui jumal käsib ja meeleolu on. Aga vahel peab ju ennast ka sundima.
Üldiselt on mul jumalaga hea läbisaamine, ta käsib mind sageli. Ma ei arva, et ma end sundima pean. Kui on käsil mingi pikem asi, siis ma pean lugema eelnevaid lehekülgi, end häälestama, et asjaga edasi minna. Ja noh, mulle meeldib kirjutada, iga kirjanik on natuke ka grafomaan .
Millist oma teost ise kõige tähtsamaks pead?
Kõige paremaks asjaks pean 1992. aastal ilmunud nelja lühiromaani raamatut “Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust” ja ma arvan, et see jääbki minu parimaks teoseks. Püüdsin selles avaldada oma nägemusi filosoofia, usu, kunsti ja poliitika kohta. Kõiges selles on parasjagu eneseirooniat.
Matkiks lõpetuseks natuke Urmas Otti. Kas tahad teha mingi ekstra avalduse, ülestunnistuse, esineda pihtimusega, soovida “Teater. Muusika . Kino” lugejale midagi?
Võib ju vaielda meie teatri erakordse subsideerimise üle, aga usun, et just sellega oleme maailmas erakordsed ja peame seda jätkama. Eesti muusika üle on suur heameel, et nii väikese rahva hulgast on nii palju maailmatasemel väljapaistvaid loojaid tulnud. Tahaks kangesti, et eesti kultuur ikka püsiks, et eesti keel püsiks. Kirjanikul on see illusioon, et kui teda ennast enam füüsiliselt pole, siis ta on oma teoste kaudu ikkagi kuidagi olemas. Oleme ühemiljoniline rahvas ja püsime paljus ka tänu sellele, et oleme individualistid, kes tahavad end igaüks kuidagi eriliselt teostada.
Küsitlenud  TARMO TEDER