Demosthenese kõned (1)

demosthenes
KOLMAS KÕNE PHILIPPOSE VASTU (Katkendeid)
32. Kuid mis jääb Philipposel veel puudu äärmisest jultu­musest? Lisaks sellele, et ta hävitas linnad, kas ei korralda ta Pythia mänge', kõigi helleenide ühiseid võistlusi, ja kui ta ise neile ei ilmu, kas ei läkita ta oma orje agonoteetidena 2 võist­lusi juhtima ? Kas ei ole ta võimuses Thermopyla 3 ja juurde­pääsud helleenide juurde ja kas ei asu neis kohtades ta väesal­gad ja palgasõdurid? Kas pole ta omastanud ka õigust esime­sena jumalust küsitleda, tõrjunud kõrvale meid ning tessaallased, doorlased ja teised amfiktüoonid4, kuna selle õiguse osa­lised pole isegi kõik helleenid?
33. Kas ei kirjuta ta tessaallastele ette, missugune valitse­miskord neil peab olema? Kas ei saada ta välja palgasõdu­ reid — ühtesid Porthmosesse Eretria demokraatiat pagendama, teisi Oreosesse5 Philistidest türanniks panema ? Ent kuigi hel­leenid näevad seda, lepivad nad sellega ometi ja, nagu mulle näib, suhtuvad sellesse samal viisil nagu mõnda rahepilve: iga­üks palvetab, et rahe ainult mitte teda ei tabaks, kuid ükski ei püüa seda takistada.
34. Ja keegi ei kaitse end mitte ainult nende toetuste vastu, mis temalt saavad osaks kogu Hellasele, vaid isegi ka nende vastu, mille all kannatab igaüks eraldi. Kaugemale ei saa enam minna! Kas ta ei võtnud ette sõjaretke korintlaste linnade Ambrakia ja Leukase6 vastu? Kas ei tõotanud ta vandega aitoollastele ahhailaste linna Naupaktost7 üle anda? Kas ei võtnud ta teebalastelt Echinost8 ja kas ei asu ta praegu teele oma liitlaste bütsantslaste vastu?
35. Kas ta meilt — ma ei kõnele juba endast — ei haaranud Chersonesose suurimat linna Kardiat9? Ja ehkki meie kõik kannatame selle all, me viivitame, kõhkleme, piilume naabrite poole, oleme tulvil umbusku üksteise vastu, mitte aga selle vastu, kes meile kõigile kahju teeb. Ent kui see mees nii jultu­nult kohtleb kõiki nüüd, siis mida teie arvates teeb ta veel siis, kui ta alistab oma võimule igaühe meist ükshaaval?
36. Mis on siis sellise olukorra põhjus? Muidugi ei puudu sellel alus ja küllaldane põhjus, et helleenid tol ajal näi innu­kalt suhtusid vabadusse, nüüd aga nii alistuvalt taluvad orjust . Jah, oli, Ateena kodanikud, oli tol ajal rahva mõtteviisis midagi sellist, mida nüüd enam ei ole, mis oli võimsam kui pärslaste rikkus ja mis juhtis Hellast teel vabadusele ega lasknud end võita ei mere- ega maalahingus; nüüd on aga see omadus kadunud ja selle kaotus laostas kõik ja pööras kogu helleenide maa­ilma pahupidi.
37. Mis see siis oli? Ei midagi kavalat ega keerukat, vaid ainult see, et kõik tol ajal põlgasid inimesi, kes võtsid vastu raha igasuguseilt võimuahnitsejailt ja Hellase hukutajailt, ja et oli väga häbistav altkäemaksu võtmises paljastatud saada ja et selle eest karistati väga rängalt ega olnud süüdlasele mingit vabandust ega andestust.
38. Seepärast polnud üheski asjas võimalik soodsaid tingi­musi (mida saatus sageli annab hooletuile püüdlike vastu ja mitte midagi teha tahtjaile kõike korralikult tegijate vastu) osta ei kõnemeestelt ega väejuhtidelt, samuti nagu polnud või­malik osta omavahelist üksmeelt, umbusku türannide ja barba­ rite vastu ega üldse midagi taolist.
39. Nüüd on aga kõik see nagu turul ära müüdud ja selle asemel on sisse toodud selliseid asju, mis on pannud põdema ja saatnud hukatuse teele kogu Hellase. Mis asjad need siis on? Kadedus , kui keegi on saanud altkäemaksu, naer, kui ta seda tunnistab , leebus paljastatavate suhtes, vihavaen, kui keegi selliseid nähtusi taunib — ühesõnaga kõik see, mis on seotud äraostetavusega.
40. Sest trieere, inimesi, rahalisi tulusid, igasuguste vahen­dite küllust ja üldse kõike, mille järgi võib otsustada riigi võimsuse üle — seda on kõigil nüüd palju rikkalikumalt ja suuremal -hulgal kui tolleaegseil inimestel. Kuid kõik see muu­tub tarbetuks, kasutuks ja mõjutuks nende müüdavate inimeste süü tõttu.
47. Lapsikut juttu räägivad need, kes tahavad lohutada meie riiki, kinnitades, nagu poleks Philippos veel nii tugev, kui olid kunagi spartlased, ajal, mil need võimutsesid merel ja kogu Hellases, mil Pärsia kuningas oli nende liitlaseks ja ükski ei suutnud neile vastu seista. Ometi polevat meie riik paindunud nende ees ega hävinud. Kuid mina isiklikult arvan, et kui kõi­gil aladel, võib öelda, on tehtud suuri edusamme ja praegune olukord sugugi ei sarnane endisega, pole siiski ükski ala nii­võrd edasi liikunud ja arenenud kui sõjandus.
48. Kõigepealt, nagu ma olen kuulnud , tungisid harilikult spartlased ja ka kõik teised tollal just parimal aastaajal maale, rüüstasid seda neli või viis kuud oma hopliitidega ja kodanike-
väega, ja läksid siis jälle koju tagasi. See oli niivõrd vanaaegne või õigemini seaduspärane teguviis , et isegi ei ostetud kelleltki midagi raha eest, vaid käis mingi korralik ja avalik sõda.
49. Nüüd näete muidugi, et reeturid on väga palju rikku­nud, ja midagi ei olene lahingurivistusest ega korrapärasest lahingust. Te kuulete, et Philippos tuleb, kuhu ta tahab, mitte hopliitide väega, vaid toob endaga kaasa kergesti relvastatuid, .ratsaväge, ammukütte, palgasõdureid — üldse sedalaadi väge.
50. Kui ta siis nende vägedega tungib kallale sisemise tõbisuse all kannatavaile inimestele ja keegi vastastikuse umbusu tõttu ei astu välja maa kaitseks, siis asetab ta sõjamasinad köhale ja alustab piiramist. Ma ei kõnele enam sellest, et temale on täiesti ükskõik, kas on parajasti suvi või talv, ega ole tema jaoks mingit erandaastaaega, mil ta tegevuse katkestaks..
51. Kõik peavad muidugi seda teadma ja arvestama, ja see­pärast ei tohi sõda maale sisse lasta ega tagasi vaadates, kui lihtne oli tolleaegne sõda spartlastega, ülepeakaela söösta õnnetusse; vaid tuleb end kaitsta ettevaatusabinõude ja sõja­liste ettevalmistuste varal , hoides vaenlast võimalikult kaugemal ja valvates, et ta üldse omalt maalt ei liiguks, mitte aga temaga rind rinna vastu otsustavasse võitlusse astuda.
52. Tõsi küll, sõjaliselt vaatekohalt on meil palju loodus­likke eeliseid , kui meie, aga tahame, Ateena kodanikud, teha seda, mis vaja - nimelt looduslikud olud tema maal, mida võib paljudes kohtades riisuda ja laastata, millele võib kahju teha ja musttuhat muud eelist; kuid võitluseks on ta paremini ette valmistatud kui meie.
53. Ent pole tarvis mitte ainult seda mõista ja mitte ainult sõjaliste üritustega end kaitsta tema vastu, vaid peab samuti kogu veendumuse ja mõttejõuga vihkama neid, kes" esinevad teie ees kõnedega tema käsuks, silmas pidades, et pole või­malik jagu saada riigi välisvaenlastest, seni kui te ei kärista nende abimehi meie_ riigis endas.
54. Seda aga, vannun Zeusi ja kõigi teiste jumalate nimel, pole te suutelised tegema ega tahagi teha, vaid te olete jõudnud sellise rumaluse või pöörasuseni või — ma ei tea, kuidas öelda (sageli on mul tärganud kartus, kas mitte mõni jumalus ei ahista meie riigi asju) — isegi selleni , et sõimlemise või kadeduse või naljaheitmise pärast või mõnel muul juhusli­kul ajendil lasete kõnelda müüdavail isikuil (kelledest mõned võib-olla ei eitagi, et nad seda on) ja naerate, kui nad kedagi sõimuga üle külvavad.
55. Ja see polegi kõige kõledam, ehk küll see on kõle. Kuid nendele isikutele olete te andnud võimaluse tegelda riigi­asjadega isegi suurema ohutusega kui neile, vkes teie huvides
esinevad. Vaadake nüüd, missuguseid Õnnetusi toob teile kaela soov selliseid kõnemehi kuulata. Ma jutustan teile asja­dest, mida te kõik teada saate.
56.—62. Demosthenes loetleb juhtumeid, mil esines reetmist Philippose käsuks Olynthoses, Eretrias, Oreoses.
63. Võib-olla te küsite imestusega: «Mis on siis selle põh­juseks, et niihästi olüntoslased10 kui eretrialased ja oreoslased võtsid meelsamini kuulda neid, kes kõnelesid Philippose kasuks, kui neid, kes kõnelesid nende endi huvide kaitseks?» Põhjus on sama, mille mõjul ka teie juures inimestel, kes oma kõnedes lähtuvad üllaimaist püüdeist, pole mõnikord võimalik parimal tahtmisel öelda teile midagi meelepärast, sest neil on tarvis silmas pidada, mis viisil riiki päästa; nood isikud aga just lipitsemisega teie ees töötavad Philippose käsuks.
64. Ühed panid ette nõuda makse sõja heaks, teised väit­sid, et seda pole sugugi vaja; ühed soovitasid sõdida ja mitte usaldada Philippost, teised — rahu pidada, ja nii käis asi seni, kuni nad osutusid vangideks. Ka kõiges muus, arvan ma, käis asi samal viisil — ma ei hakka kõnelema igast juhtumist eraldi. Ühed kõnelesid nii, et meele järele olla ja et mingit meelehärmi ei tekiks, teised — sellest, mis pidi tooma pääsmise, kuid äratasid sellega vaenu endi vastu. Paljusid nähtusi, eriti lõpupoole, sallis rahvas, ja seda mitte kellegi meeleheaks ja mitte teadmatuse tõttu, vaid paratamatusele alistudes, kui ta ära nägi, et üldiselt on juba kõik kaotatud .
65. Ja ma kardan , vannun Zeusi ja Apolloni nimel, kas teiega ei juhtu seesama, kui te põhjaliku kaalutluse järel jõuate veendumusele, et teil pole enam midagi parata. Ja kui ma näen inimesi, kes teid sellele teele suunavad, ei tunne ma mitte, hirmu, vaid häbi, sest kas teadlikult või ebateadlikult viivad nad riigi raskesse olukorda. Kuid, Ateena kodanikud, ärgu sattugu riik sellisesse seisundisse! Tuhat korda parem oleks surra, kui Philippose meeleheaks midagi teha ja loobuda teie käsu silmas pidavaist kõnemeestest.
66.—69. Olüntoslased, eretrialased ja oreoslased kannatavad rängalt oma usalduse tõttu Philippose sõprade vastu, kuid kahetseda on nüüd juba hilja .
70. Niisiis , Ateena kodanikud, ka meie, seni kui me oleme terved ja puutumata, seni kui meil on suurim riik, rikkalikud rahalised vahendid, parim kuulsus — võib-olla mõni siinistujaist oleks juba ammu tahtnud meelsasti küsida: «Mida me peame tegema?» Zeusi nimel, ma ütlen teile seda ja teen isegi kirjaliku ettepaneku, nii et, kui see on teile vastuvõetav, kinnitate selle hääletamise teel. Kõigepealt on tarvis meil endil end kaitsta ja ette valmistuda — ma kõnelen trieeridest, rahast ja sõdureist. Sest kui ka kõik teised nõustuksid orjadeks muu­tuma, tuleb meil igatahes võidelda vabaduse eest.
71. Niisiis, esiteks valmistame kõik selle ette ja teeme seda avalikult, siis juba pöördume üleskutsega teiste poole ja saa­dame saadikud asja selgitamiseks kõikjale, nagu Peloponnesosse , Rhodosele, Chiosele, Pärsia kuninga juurde (sest ka tema huvides pole lasta Philipposel kõike oma võimule alis­tada), et juhul, kui te neid veenate, nad oleksid tarbe korral teie kaaslased nii ohtudes kui kuludes, kui aga see ei õnnestu, et siis tegevuseks vähemalt aega võita ...
73. Ent ma ei ütle, et tuleb üles kutsuda teisi, et aga meie ei peaks ise tegema seda, mis meie huvides, tarvilik. Oleks ju ka rumal oma valdusi kaitsetuks jättes väita, et hoolitseme võõraste asjade eest, ja praegusele olukorrale käega lüües hirmu­tada teisi murega tuleviku pärast. Seda ma ei soovita, kuid ma ütlen, et sõdureile Chersonesoses tuleb saata raha ja täita kõik muu, mida nad nõuavad, meil endil tuleb ette valmistuda ja esi­mestena teha, mis vaja, ja siis juba ka teisi helleene kokku kutsuda, koondada, manitseda ja veenda. Selline ülesanne lan­geb riigile, millel on nii suur tähtsus nagu teie omal.
74. Ent kui te arvate , et Hellase päästavad halkislased või megaaralasedu, teil aga õnnestub nende askelduste eest redusse minna, siis ei mõtle te õigesti. On ju küllalt, kui nad ise, igaüks eraldi, jäävad terveks ning puutumata. Ent just teil tuleb seda teha, teile on esivanemad selle austava ülesande paljude suurte ohtude hinnaga kätte võidelnud ja pärandiks jätnud.
75. Kui aga igaüks istub, käed rüpes, ja otsib vahendeid oma soovide täitmiseks ning mõtleb ainult sellele, kuidas ise mitte midagi teha, siis esiteks ei leia te kunagi selle ülesande täitjaid, sest kui neid oleks, siis oleksid nad ammu avastatud, silmas pidades seda, et teie ise midagi ei taha teha, kuid neid pole kuskil; teiseks kardan ma, kas mitte paratamatus ei sunni meid ühekorraga tegema kõike seda, mida me praegu ei taha.
76. Selline on siis minu arvamus, selle kohta esitan ma kirjaliku ettepaneku. Ja ma arvan, et kui see ellu viiakse, võivad meie asjad veel nüüdki paraneda. Kui aga kellelgi on esitada midagi paremat, siis kõnelgu ta ja andku nõu. Otsus, mille te teete, tulgu — aidaku kõik jumalad! — neile käsuks.
KÕNE PÄRJAST KTESIPHONI KAITSEKS
(Katkendeid)
336 a. oli keegi Ktesiphon teinud rahvakoosolekul ettepaneku annetada Demosthenesele kuldne pärg ta teenete eest Ateena kindlustamisel, kuid De­mosthenese vana vastane Aischines nõudis selle ettepaneku ebaseaduslikuks tunnistamist. Küsimuse lahendamine venis ja protsess toimus alles 330. a. Kaitsekõnes «Pärjast» andis Demosthenes aru oma poliitilisest tegevu­sest ja saavutas otsuse enda käsuks.
1. Kõigepealt, Ateena kodanikud, palun ma kõiki jumalaid ja jumalatare, et sulle selles protsessis saaks osaks teie poolt samasugune heasoovlikkus, nagu see alati on minul riigi ja kõigi teie vastu; siis — ja see on eriti tähtis teile ja teie jumala­kartlikkusele ja kuulsusele — et jumalad teile sisendaksid juhinduda mitte mu vastase nõuandeist selle kohta, kuidas te peate mind kuulama (see oleks ju kohutav!),
2. vaid seadustest ja teie vandetõotusest, milles muude õiglusenõuete kõrval on kirja pandud ka see, et tuleb võrdselt ära kuulata mõlemad pooled. See ei tähenda aga mitte ainult seda, et teil ei pea olema mingit varemini kujundatud arva­must, et te peate võrdselt tähelepanu pühendama kummalegi poolele, vaid ka, et te peate võimaldama igale protsessiosali­sele käsutada seda korda ja seda kaitsmisviisi, mida ta soo­vib ja parimaks peab.
3. Muidugi olen mina võrreldes Aischinisega selles prot­sessis mitmeti ebasoodsais tingimustes, kuid kaks nendest , Ateena kodanikud, on ka suure tähtsusega. Esiteks see, et meie võitluse eesmärgid pole võrdsed: pole ju üks ja sama, kas kaotan nüüd mina teie poolehoiu või ei võida tema protsessi; kuid minule ... ma ei taha oma kõne algul lausuda mõnda paha sõna, tema aga süüdistab mind ülemeelikusest. Teiseks on kõi­ gile inimestele loomult omane see joon, et nad meelsasti kuulavad sõimu ja süüdistusi ja pahandavad, kui keegi ennast kiidab.
4. Niisiis see nendest tingimustest, mis teeb heameelt, on osaks langenud temale, see aga, mis kõigis nii-öelda tekitab tuska , on jäänud minule. Ja kui ma seda kartes ei kõnele, mida ma olen korda saatnud, tekib mulje, nagu ei suudaks ma ümber lükata minu-vastu tõstetud süüdistusi, ja näidata, mis­suguste teenete tõttu ma pean end autasu vääriliseks; kui ma aga asun selle juurde, mida ma olen ära teinud ja kuidas riigi asju ajanud, siis olen ma sunnitud sageli kõnelema iseendast. Ma püüan küll teha seda võimalikult mõõdukalt. Kui aga mind selleks sunnib asja enda käik, siis peab õigusega selle eest vastutust kandma mees, kes kogu protsessi on sepitsenud. .
123; Muide ka veel selle kohta, Ateena kodanikud. Minu arva­tes erineb sõim süüdistusest selle poolest, et süüdistus peab silmas mingeid väärtegusid, millede eest on seadustes ette näh­tud karistused, sõim aga sisaldab laimu, mida vaenlased oma loomu kohaselt üksteise kohta juhtuvad kõnelema. Mina olen ikka olnud arvamisel, et meie esivanemad pole ehitanud neid kohtuhooneid siin selleks, et meie, kogunud teid siia kokku, hakkaksime isiklikes asjus üksteist jäledate sõnadega teotama; vaid et me tooksime päevavalgele kuriteod, kui keegi neid on korda saatnud riigi vastu.
124. Seda niisama hästi kui mina teades, eelistas Aischihes ometi sõimu süüdistamisele. Kuid pole õiglane, kui ta siit lah­kuks nii, et ma temale midagi võlgu jääksin...
:321. Kaks omadust, Ateena kodanikud, peab olema igal loo­mult korralikul kodanikul (nii on vist kõige sündsam mul enese kohta öelda): võimsuse aegadel toetada oma riigi väärikuse ja esikoha pürgimust, ent igal ajal ja igas olukorras säilitada ustavust riigile — see viimane sõltub loomust, võim ja jõud aga teistest tingimustest. See ustavus , nagu te veendute, jääb minul lihtsalt alatiseks.
322. Kohe algusest peale valisin ma poliitiliseks tege­vuseks sirge ja õiglase tee — hoolitseda oma riigi au, võimsuse ja hea kuulsuse eest, neid suurendada ja hoida.
323. Teiste poolt12 saavutatud edu puhul ei jaluta ma rõõm­sana ja säravana turuväljakul, sirutades välja paremat kätt ja õnnitledes heade teadete puhul neid, kes minu oletuse järgi teatavad sellest, kuhu vaja13; ma ei kuula teateid meie riigi edust võpatades, halisedes ja silmi maha lüües, nagu need jumalavallatud, kes mõnitavad meie riiki (just nagu ei mõni­taks nad nii toimides iseendid), kes suunavad oma pilku võõr­sile ja ülistavad seda, mis helleenide õnnetuste arvel õnnestub teisel, ja kes väidavad, et nii peab see jääma püsima kogu ajaks ka edaspidi.
324. Ei, kõik jumalad, argu lasku keegi teist seda sündida, vaid sisendage just ka nendele inimestele paremaid kavatsusi ja mõtteid; kui nad aga on parandamatud, siis tehke nii, et nad maal ja merel iseenesest hukkuksid ja kaoksid, meile aga, kõigile muile, saatke kiireim vabastus ähvardavaist hirmudest ja kindel pääsmine.
KOMMENTAARID
DEMOSTHENES
Demosthenes (384—322), suurim vana-kreeka kõnemees ja silmapaistev Ateena poliitik , sündis Ateenas jõuka töökoja omaniku pojana , jäi varases lapseeas orvuks ja kaotas hooldajate ebaaususe tõttu isa pärandi. Visa tööga arendas ta endal kõnemehe võimeid, tegeles algul kohtukõnede koostamisega , siirdus aga siis 351. a. poliitilise tegevuse alale . Kõnemehena ja riigitegelasena paljastas ta kirglikult Makedoonia kuninga Philippose ekspansioonitaotlusi,. kaitstes oma kodumaa au ja sõltumatust Makedoonia türannia vastu. Nn. Olynthose kõnedes ja kolmes kõnes Philippose vastu (nn. filipikais , a-il 351—340) kutsub Demosthenes kreeklasi üles ühinema, meenutab Ateena kuul­sat minevikku ja vabadusearmastust, kõneleb nördimusega temaaegse demo­kraatia müüdavusest. Oma kõnes «Ülekohtusest saatkonnast» süüdistab ta makedooniasõbraliku partei juhti Aischinest. Pärast Makedoonia võitu Chaironeia lahingus (a. 338), mis tegi lõpu Kreeka sõltumatusele, väärib tähelepanu ainult üks Demosthenese poliitiline kõne, nimelt «Kõne pärjast Ktesiphoni kaitseks». Veel kahel korral püüdis Demosthenes Ateena patrioote õhutada võit­lusele, kuid pärast teist katset, põgenemisel makedoonlastest ümberpiiratuna, oli ta sunnitud võtma mürki.
On säilinud ligi 40 ehtsat Demosthenese kõnet. Neis on klassikaline kreeka proosa saavutanud oma kõrgeima arenemisastme. Ta kokkusurutud ja karmi stiili iseloomustab summutatud jõud ja kirglikkus. Silmapaistva kõnemehena, oma kodumaa suure patrioodina, proosastiili meistrina oli Demosthenes järg­nevail aegadel Roomas ja Lääne-Euroopas väga populaarne .
1 Pythia mänge korraldati iga nelja aasta järel Delfis Apolloni auks. Vrd- Pindaros , Epiniikion Etna Hieronile, k.
2 Agonoteedid — mängude korraldajad Ja kohtunikud .
3 A. 346 oli Philippos haaranud Thermopyla oma võimusesse.
4 Amfiktüoonid — Vana-Kreeka ühise pühamu kaitseks loodud riikideliidu (amfiktüoonia) liikmed. Siin on mõeldud Delfi amfiktüooniat.
5 Porthmos, Eretria, Oreos — linnad Euboia saarel.
6 Ambrakia — linn Epeiroses Loode-Kreekas. Leukas — linn samanimelisel saarel (Loode-Kreeka ranniku lähedal).
7 Naupaktos — linn Aitoolias Kesk-Kreekas.
8 Echinos — linn Lõuna-Tessaalias.
9 Kardia — linn Traakia Chersonesosel (nüüdisaegsel Gallipoli poolsaarel).
10 Olynthos — linn-Makedoonia poolsaarel Chalkidikel.
11 Chalkis — linn Euboial. Megara — linn Kesk-Kreekas.
12 On mõeldud Makedoonia Aleksandri võite Pärsia üle.
13 S. o. Pärsiasse Aleksandrile.