ARUTLUS INIMESTE EBAVÕRDSUSE PÄRITOLUST JA PÕHJUSTEST (0)

Jean- Jacques Rousseau
ARUTLUS INIMESTE EBAVÕRDSUSE PÄRITOLUST JA PÕHJUSTEST
Jean-Jacques Rousseau

Tõlkinud Mirjam Lepikul

(Eessõna ja I osa)

EESSÕNA

Mulle näib, et inimese tundmine on kõige kasulikum teadmine, mis meil iganes olla saab, aga siiski oleme selles vallas vähem edasi jõudnud kui milleski muus. Söandan isegi väita, et üksainus Delfi templi raidkiri1 pakub tähtsama ja sügavama õpetuse kui kõik moralistide paksud raamatud. Niisamuti on käesoleva arutluse teema minu meelest üks huvitavamatest probleemidest, mida filosoofia üldse saab püstitada, aga paraku ka üks okkalisemaid, mida filosoofid võivad lahendada püüda — sest kuidas tunda inimeste ebavõrdsuse allikat, kui me ei alusta inimeste endi tundmisest? Kuidas saaks inimene jõuda nii kaugele, et näeks ennast sellisena, nagu loodus ta lõi, hoolimata kõigist muutustest, mille aegade ja asjade vahetumine on pidanud tema algses konstitutsioonis tekitama? Kuidas teha vahet sellel, mis on inimeses algupärane, ja muutustel või lisandustel, mille on tema algsesse olekusse toonud mitmesugused asjaolud ja tema enda arengud ? Just nagu Glaukos,2 kelle välimust aeg, meri ja rajud olid nõnda palju moonutanud, et ta meenutas pigem metselajat kui jumalat, nõnda on ka inimhing niiöelda peaaegu tundmatuseni muutunud — loendamatute tegurite mõjul, mis ühiskonna rüpes pidevalt uuesti sünnivad, aga ka terve hulga omaksvõetud teadmiste ja eksituste, kehaehituses toimunud muudatuste ja kirgede katkematu möllu mõjul. Me ei leia enam kuskilt kindlate ja muutumatute printsiipide järgi toimivat olendit, seda taevalikku ja suursugust lihtsust, mille tema looja talle kord omistas, vaid ainult kirgede korratu kontrasti, mis peab end arutluseks, ja jampsiva aru.
Veelgi julmem on see, et inimliigi areng tervikuna eemaldab teda lakkamatult tema algsest seisundist, ja mida rohkem meile koguneb uusi teadmisi, seda enam kaotame käest vahendeid, mille abil saaksime omandada kõigest kõige tähtsamat; ja et teatud mõttes oleme just inimest tundma õppides jõudnud nii kaugele, et me teda tegelikult enam ei tunne.
Kerge on näha, et just inimeste kehaehituse järjestikustest muutustest tuleb otsida nonde eripärade esmapõhjust, mille tõttu indiviidid üksteisest eristuvad, kuigi nad kõik on üldtunnustatud arvamuse kohaselt loomult niisama võrdsed, nagu olid igast liigist loomad enne seda, kui mitmesugused füüsilised põhjused tekitasid mõnes isendis muutusi, mida me tänapäeval võime täheldada. Tõepoolest, ei ole ju mõeldav, et esimesed muutused, ükskõik mis asjaoludel need siis ka aset leidsid , oleksid toimunud kõigi sama liigi esindajate juures korraga ja ühtemoodi; ei, mõni täiustus või sai kahjustada, omandades mitmesuguseid häid või halbu omadusi, mis ei kuulunud algusest peale tema loomusesse, mõni aga jäi pikemaks ajaks algsesse seisundisse. Just selline oli ka inimeste ebavõrdsuse esmaallikas—ainult et seda niiviisi üldjoontes näidata on märksa kergem kui selle tõelisi põhjusi täpselt esile tuua.
Ärgu mu lugejad siis arvaku, et ma julgen hellitada lootust, nagu oleksin jõudnud selgusele küsimustes, mida ometi pean nii raskesti mõistetavaks. Alustasin mõningate arutlustega, tegin siinseal mõne oletuse, aga ma ei lootnudki küsimust lahendada, vaid lihtsalt sellesse selgust tuua ja selle taas õigel kujul püstitada. Teised võivad kergesti minna samal teel kaugemale, ent kellelgi pole lihtne jõuda selle lõppu — sest pole sugugi kerge teha vahet sellel, mis on inimese praeguses loomuses algupärane ja mis kunstlik, ning eksimatult ära tunda olekut, mida enam ei eksisteeri, mida võibolla pole kunagi eksisteerinud ja tõenäoliselt ei saagi eksisteerima, aga millest meil ometi peab olema küllaldane ettekujutus , selleks et saaksime õigesti otsustada oma praeguse olukorra üle. See inimene, kes kavatseb täpselt kindlaks määrata ettevaatusabinõud, mida tuleb rakendada kõnealusel teemal usaldusväärsete vaatluste teostamisel, vajab ilmselt filosoofiat rohkem, kui arvata võiks. Minu meelest vääriks järgmine probleem tõepoolest meie sajandi Aristoteleste ja Pliniuste tähelepanu: Milliseid katseid oleks vaja teostada, et õppida tundma loomulikku inimest? Ja millised peaksid olema vahendid, mis lubaksid neid katseid ühiskonnas läbi viia? Ma ei püüa küll kaugeltki probleemi lõplikult lahendada, aga usun siiski, et olen selle teema üle piisavalt järele mõelnud, et juba praegu söandada väita: suurimad filosoofid ei ole parimad neid katseid juhtima, võimsaimad valitsejad ei ole sobivaimad neid läbi viima. Pealegi on väga vähe alust loota , et säärane koostöö kunagi teoks saaks või vähemalt, et kumbki pool näitaks edu saavutamise nimel üles küllaldast visadust, täpsemalt öeldes, vajalikku järjekindlat valgustatust ja head tahet.
Need uurimused, mida on nii raske läbi viia ja millele on siiani nõnda vähe mõeldud, on siiski ainsad vahendid, mis meile jäävad, et ületada tohutu hulk raskusi, mis ei lase meil inimühiskonna tegelikke aluseid tundma õppida. Just see teadmatus inimloomusest muudabki loomuõiguse tõese definitsiooni nõnda ähmaseks ja hämaraks — sest õiguse mõiste, ütleb härra Burlamaqui,3 ja veel enam loomuõiguse mõiste on ilmselgelt seotud inimloomuse mõistega. Järelikult, jätkab ta, tuleb tolle teaduse printsiibid tuletada just sestsamast inimloomusest, selle ülesehitusest ja olukorrast. Üllatav ja piinlik on tõdeda, kui suured erimeelsused valitsevad seda tähtsat ainevalda käsitlenud autorite vahel. Vaevalt leidub isegi kõige tõsisemate kirjameeste seas kahte, kes oleksid ses asjas ühel nõul, rääkimata juba vanaaja filosoofidest, kes oleksid nagu lausa eesmärgiks seadnud üksteisele kõige fundamentaalsemates printsiipides vastu vaielda. Rooma juristid allutasid nii inimese kui ka kõik teised loomad mingit vahet tegemata ühele ja samale loomuseadusele, sest nad pidasid selle mõistega silmas seadust, mille loodus on iseendale peale sundinud, mitte inimesele ette kirjutanud; või pigem isegi selle erilise tähenduse tõttu, mille nad omistasid sõnale seadus: näib, nagu pidanuks nad seda vaid nende üldiste suhete väljenduseks, mille loodus on kõigi elusolendite vahel nende ühise säilimise tagamiseks maksma pannud . Kuid uue aja inimeste arvates kehtib loomuseadus ainult mõistusega looma, see tähendab, inimese puhul, sest nende jaoks tähistab sõna seadus üksnes reeglit, mis on ette kirjutatud moraalsele, see tähendab, intelligentsele ja vabale olevusele, vaadelduna suhetes teiste olevustega. Ent igaüks määratleb seda seadust isemoodi ja kõik põhjendavad seda nii metafüüsiliste printsiipidega, et isegi meie seas leidub väga vähe inimesi, kes suudavad neid printsiipe mõista, rääkimata veel võimest neid ise avastada . Niisiis langevad kõik õpetatud meeste loodud definitsioonid , mis muidu üksteisele pidevalt vastu räägivad, kokku ainult selles, et inimene peab loomuseaduse mõistmiseks (ja järelikult ka sellele kuuletumiseks) olema väga osav arutleja või sügav metafüüsik. See aga tähendab nimelt seda, et inimesed pidid ühiskonna rajamiseks kasutama niisuguseid teadmisi, milleni jõutakse ainult ränga tööga ja mis on isegi ühiskonnas väga vähestele jõukohased.
Kui me aga loodusest nõnda vähe teame ja sõnast seadus nii mitmeti aru saame, siis on tõesti väga raske loomuseaduse tõese definitsiooni suhtes üksmeelt saavutada. Kõigil neil definitsioonidel, mida võib raamatutest leida, on lisaks sellele puudusele, et nad pole omavahel sugugi kooskõlas, veel see viga, et nad on tuletatud paljudest teadmistest, mida loodus ei ole inimestele andnud, samuti hüvedest, mida inimene saab endale ette kujutada alles siis, kui ta on loomuseisundist väljunud. Kõigepealt uuritakse reegleid, mille järgimises inimestel oleks ühise kasu huvides hea kokkuleppele jõuda, seejärel nimetatakse nonde reeglite hulk loomuseaduseks, viidates ainuüksi tollele hüvele, mis pidavat nende reeglite üldisest rakendamisest tulenema. Muidugi on sel kombel , peaaegu meelevaldsete kokkulepete põhjal, ütlemata mugav definitsioone anda ja asjade loomust seletada.
Niikaua kui loomulikku inimest piisavalt ei tunta, nurjuvad ka katsed määratleda seadust, millele ta allus või mis tema loomusega kõige paremini kokku sobis. Me saame selle seaduse kohta piisavalt selgesti ütelda ainult üht: et seda võiks nimetada seaduseks, pidi tolle inimese tahe , kellele seadus kohustusi määras, saama sellele seadusele teadlikult alluda ; ja lisaks sai see seadus olla loomulik ainult juhul, kui ta kõneles vahetult looduse enda häälega.
Kui ma nüüd — jättes kõrvale kõik teaduslikud raamatud, mis õpetavad nägema inimesi ainult niisugusena, milliseks nad ise on end teinud—mõtisklen inimhinge esimeste ja lihtsaimate toimingute üle, usun end märkavat seal kahte mõistusele eelnenud printsiipi. Üks tagab selle, et iseenda heaolu ja ellujäämine on meie esmane huvi, teine paneb meid tundma loomulikku vastumeelsust iga kord, kui näeme mõnda tundlikku olendit, eelkõige teist endasarnast, hukkumas või kannatamas. Mulle näib, et just nende kahe printsiibi koostööst ja kombinatsioonidest, nii nagu inimvaim neid suudab luua, tulenevad kõik loomuõiguse reeglid, ilma et seejuures oleks vaja rakendada veel ühiskondlikkuse ideed. Needsamad loomuõiguse reeglid peab mõistus edaspidi — nimelt alates sellest, kui ta jõuab järkjärgult arenedes nii kaugele, et loomuse lõpuks maha surub — kehtestama mingitelt muudelt alustelt.
Sel juhul pole sugugi vaja teha inimesest filosoofi enne, kui temast üldse inimene sai: seda, et tal on teiste ees kohustusi, ei dikteerinud talle mingid hilise tarkuse õppetunnid, ja kuni ta ei hakanud kaastunde sisemisi impulsse maha suruma, ei teinud ta ka kunagi ei teisele inimesele ega isegi mitte ühelegi tundlikule olendile halba—välja arvatud sel õigustatud juhul, kui kaalul oli tema enda elu, sest siis oli tal kohustus oma huvi esikohale seada. Nõnda siis võime ühtlasi lõpetada vanad vaidlused küsimuses, kas loomuseadus kehtib loomade puhul: on tõesti selge, et vaimuvalguse ja vabaduse puududes ei saa loomad mingist seadusest teadlikud olla, aga kuivõrd ka nemad suudavad tunda ja on ses suhtes meiega loomult sarnased, siis väidame meie, et loomuseadus peab kehtima ka loomade kohta ja inimestel on nende suhtes teatud kohustusi. Tõepoolest, tuleb ju tõdeda, et kui ma ei tohi teha halba endasarnasele, siis mitte eelkõige sellepärast, et ta on mõistusega olend , vaid kuna ta on tundlik olend. See inimeste ja loomade ühine omadus peab andma loomale vähemalt tolle õiguse, et inimene ei tohi talle asjatult kannatusi tekitada.
Seesama uurimus algsest inimesest, tema põhivajadustest ja printsiipidest, millel põhines tema arusaam kohustustest, on ühtlasi ainus sobiv vahend kõigi nende arvukate raskuste ületamiseks, mis tõusevad esile moraalse ebavõrdsuse4 päritolu, poliitilise kehandi tõeliste aluste, selle liikmete vastastikuste õiguste ja loendamatute teiste seesuguste küsimuste puhul, mis on äärmiselt tähtsad, aga samas seni veel vähe valgustatud.
Kui heita inimühiskonnale rahulik ja erapooletu pilk, näib seal esialgu silma torkavat üksnes vägevate vägivald ja nõrkade rõhutus. Vaim tõstab mässu esimeste julmuse vastu ja hakkab halama teiste pimestatuse pärast. Ja kuna inimeste seas pole midagi ebapüsivamat neist välistest suhetest, mis enamasti sõltuvad vaid juhusest, mitte mõistusest, ning mida nimetatakse nõrkuseks ja vägevuseks, vaesuseks ja rikkuseks —, siis paistab esmapilgul, nagu toetuksid kõik inimlikud asutused üksnes tuiskliiva kuhjadele. Alles siis, kui me neid lähemalt vaatame, alles pärast seda, kui oleme ehitised üleni tolmu ja liiva alt välja puhastanud, tuleb ilmsiks ühiskonna vankumatu alus, ja siis hakkame sellest lugu pidama . Niisiis, kui me ei õpi tõsiselt tundma inimest, tema loomulikke võimeid ja nende järkjärgulist arengut, ei jõua me kunagi eesmärgile ega suuda eristada asjade praeguses korras seda, mille on loonud jumalik tahe, sellest, mida soovitakse kirjutada inimlike oskuste arvele. Poliitilised ja moraaliuuringud, mis puudutavad sedasama tähtsat küsimust, mida minagi käsitlen, on seega igati kasulikud, ning valitsuste hüpoteetiline ajalugu pakub inimestele mitmeti harivaid õppetunde. Kui mõtiskleda selle üle, mis meist inimestest oleks omapäi jäetuna saanud — kuidas siis mitte tänada seda, kelle õnnistav käsi parandas meie rajatisi ning andis neile vankumatu aluse, hoides seega juba eos ära korratused, mis muidu oleksid pidanud neist tulenema, ning lastes meil saada õnnelikuks vahendite abil, mis muidu oleksid pidanud viima meid äärmisse viletsusse.
Quem te Deus esse jussit, et humana qua parte locatus es in re, disce.5
ARUTLUS
Inimene on see, kellest ma pean rääkima, ja küsimus, mida ma uurin, nõuab, et räägiksin sellest inimestele; sest sääraseid küsimusi ei saagi esitada, kui kardetakse tõele au anda. Niisiis hakkan veendunult kostma inimkonna eest tarkade ees, kes on mind kutsunud, ning ma võin endaga rahul olla, kui osutun oma teema ja kohtunike vääriliseks.
Ma näen inimliigis kahte sorti ebavõrdsust. Ühte võib nimetada looduslikuks või füüsiliseks, sest see lähtub loodusest endast ja seisneb erinevustes, mis esinevad inimeste vanuses, tervises, kehalises jõus ja vaimu või hinge omadustes. Teist võib nimetada moraalseks või poliitiliseks ebavõrdsuseks, sest see oleneb teatud kokkuleppest ning on tekkinud või vähemalt kehtib inimeste endi heakskiidul. See seisneb mitmesugustes eesõigustes, mida mõned naudivad teiste arvel, näiteks olles neist rikkam, lugupeetum või vägevam või isegi sundides teisi endale alluma .
Pole tarvis küsida, mis on loodusliku ebavõrdsuse allikas, sest vastus peitub juba lihtsalt selle sõna definitsioonis. Veel vähem on vaja uurida, kas kaks ebavõrdsuse tüüpi võiksid olla olemuslikult seotud—see tähendaks vaid, et küsime teiste sõnadega, kas valitsejad on paratamatult rohkem väärt kui allujad ja kas iga indiviidi keha või vaimu jõud, tarkus või voorus on alati täpses vastavuses tema vägevuse või rikkusega. Säherduse küsimusega sobiks ehk torkida neid, kes tunnistavad end oma isandate orjadeks, aga see ei kõlba mingil juhul arukatele ja vabadele inimestele, kes otsivad tõde.
Millest siis täpsemalt käesolevas Arutluses kõneldakse? Me tuvastame asjade arengus hetke, mil õigus asendas vägivalla ja seega loodus allutati seadusele; me seletame, mis ime läbi otsustas tugev hakata teenima nõrka ja rahvas eelistas osta endale kujuteldava rahu, makstes selle kinni oma tegeliku õnne kaotamise hinnaga.
Kõik ühiskonna aluseid uurinud filosoofid on tundnud vajadust minna mõttes tagasi loomuseisundisse, aga keegi pole sinna jõudnud. Ühed eeldasid kõhklematult, et inimene tundis õigluse ja ebaõigluse mõistet juba toona , vaevumata tõestama, kas tal üldse pidi see mõiste olema või kas see talle kasuks tuli. Teised rääkisid, et igaühel on loomulik õigus hoida endale seda, mida ta omab, ent jätsid seletamata, mida nimelt sõna omamine nende jaoks tähendab. Kolmandad lasid kõige tugevamal algusest peale nõrgemate üle valitseda ja sünnitasid seega otsemaid valitsuse, mõtlemata seejuures, kui palju aega pidi mööduma, enne kui sõnad võim ja valitsus inimeste jaoks midagi tähendama hakkasid. Lõpuks räägivad nad kõik lakkamatult vajadusest, ahnusest, rõhumisest, soovidest ja kõrkusest, kandes seega loomuseisundisse üle ideed, mis on pärit ühiskonnast—metsinimesest kõneldes maalisid nad tegelikult pildi tsiviliseeritud inimesest.6 Enamikule meie filosoofidest pole tulnud mõttessegi kahelda selles, et loomuseisund kunagi eksisteeris, ehkki pühi raamatuid lugedes on täiesti selge, et kuna esimene inimene sai jumalalt kohe vaimuvalguse ja käsud, ei viibinud ta mitte kunagi selles seisundis. Ja kui uskuda Moosese raamatuid, nii nagu on kohane kõigile kristlikele filosoofidele, siis ei saa ju väita, et inimesed oleksid millalgi, kas või enne veeuputust, elanud puhtas loomuseisundis — vähemalt mitte juhul, kui nad ei langenud sinna tagasi mõne erakordse sündmuse tagajärjel. Seda paradoksi on äärmiselt raske kaitsta ja täiesti võimatu tõestada.
Alustame siis sellest, et jätame kõrvale kõik faktid,7 sest need ei puutu kuidagi meie küsimusse. Me ei pruugi pidada sel teemal läbiviidavate uurimistööde tulemusi ajalooliseks tõeks, vaid ainult hüpoteetilisteks või tinglikeks arutlusteks, mis võivad küll sobida asjade loomuse valgustamiseks, aga ei näita nende tõelist algupära — sellisena sarnanevad need väidetega, mida meie füüsikud päevast päeva maailma tekkimise kohta esitavad. Religioon käsib meil uskuda, et kuna jumal ise tõi inimesed vahetult pärast maailma loomist loomuseisundist välja, siis on inimesed ebavõrdsed sellepärast, et jumal nõnda tahtis; kuid ta ei keela meil teha otseselt inimese ja teda ümbritsevate olevuste loomuse põhjal järeldusi selle kohta, milliseks inimsugu oleks võinud kujuneda, kui ta oleks jäetud üksnes enda hoolde. Just seda minult küsitaksegi, just seda kavatsen ma käesolevas Arutluses uurida.
Kuna mu teema puudutab inimest üldiselt, püüan kõnelda viisil, mis oleks mõistetav kõigile rahvastele; või õigemini — unustades ajad ja kohad, et mõelda ainuüksi inimestest, kellele ma kõnelen —, kujutan ma ette, nagu viibiksin Ateena Lykeionis8 ja kordaksin oma õpetajate õppetunde, kohtunikeks Platonid ja Xenokratesed, kuulajaskonnaks — kogu inimkond.
Oo, inimene! Ükskõik, mis maalt sa ka pärined või millised on su tõekspidamised—kuula: see on sinu lugu. Ma usun, et ma ei lugenud seda välja teiste sinusuguste raamatutest, sest need valetavad —, vaid otse loodusest, mis ei valeta kunagi.9 Kõik, mis on pärit loodusest, on tõene—väär saab olla vaid see, mille ma olen tahtmatult ise lisanud. Ma kõnelen kaugetest aegadest — kui palju küll oled sa tolle ajaga võrreldes muutunud! Ma kirjeldan sinu niiöelda liigielu, võttes aluseks su algsed omadused, mida haridus ja kombed on võinud rikkuda, aga mitte iial hävitada. Ma aiman, et on olemas vanus, millesse üksikisik tahaks alatiseks püsima jääda — aga sina otsid aega, millesse sa soovid, et su liik oleks alatiseks jäänud. Sa pole rahul oma praeguse seisundiga — põhjustel, mis kuulutavad su järeltulijatele ette veel suuremat meeleheidet. Võibolla sooviksid sa, et võiksid ajas tagasi minna? See tunne peab ülistama su kaugeid esivanemaid, kritiseerima su kaasaegseid ja äratama õudu neis, kel on õnnetu saatus elada pärast sind.

ESIMENE OSA

Nii tähtis kui ka oleks vaadelda inimest algusest peale ja uurida teda niiöelda liigi esmases embrüonaalses olekus, selleks et õigesti otsustada tema loomuseisundi üle — siiski ei hakka ma jälgima tema organisatsiooni läbi selle järjestikuste arenguastmete. Ma ei peatu, et uurida loomariigi süsteemis seda, mis inimene võis alguses olla, et saada lõpuks selleks, kes ta on; ma ei uuri, kas (nagu arvas Aristoteles ) polnud tema pikad küüned alguses kõverad küünised, kas polnud ta karvane nagu karu ja kas ei määranud tema ideede iseloomu ja piire sel ajal, kui ta kõndis veel neljal jalal, kindlaks maa poole pööratud pilk ning mõne sammu suurune vaateväli. Sel teemal suudaksin ma esitada vaid ähmaseid oletusi, peaaegu väljamõeldisi. Võrdlev anatoomia on alles liiga vähe arenenud ja loodusuurijate vaatlused liiga ebakindlad, selleks et võiksime võtta säärased eeldused tõsikindla arutluse aluseks. Seepärast eeldan ma—jättes kõrvale üleloomulikud teadmised, mis meil selles küsimuses on, ning pööramata tähelepanu muutustele (nii sisemistele kui ka välistele), mis pidid arenevas inimeses toimuma, sedamööda kuidas ta hakkas käsi uutmoodi kasutama ning võttis tarvitusele uued toiduained —, et ta kuju on alati olnud samasugune , nagu ma näen teda praegu: olendina, kes kõnnib kahel jalal, kasutab oma käsi samamoodi nagu meie, heidab pilke kogu loodusele ning mõõdab silmadega taeva avarust.
Vabastades säärase kehaehitusega olendi kõigist üleloomulikest andidest, mis ehk võisid talle osaks saada, samuti kõigist kunstlikest võimetest, mille ta võis omandada ainult pikaajalise arengu tulemusel — lühidalt, vaadeldes teda sellisena, nagu ta pidi looduse käte vahelt tulema , näen ma looma, kes on küll nõrgem ja kohmakam kui nii mõnigi teine liik, aga tervikuna siiski kõigist paremini organiseeritud. Ma näen teda kustutamas nälga tammepuu juures ja janu esimeses ettejuhtuvas ojakeses ning leidmas ulualust sama puu all, mis oli talle toidupoolist pakkunud; ja sellega ongi tema vajadused rahuldatud.
Maa oma loomulikus viljakuses, kaetud tohutute metsadega , mida kirves pole veel kunagi puudutanud, pakub kõikidele loomaliikidele igal sammul toiduvarusid ja pelgupaiku. Inimesed, kes elavad loomadega läbisegi, vaatlevad ja matkivad nende oskusi ning jõuavad nõnda sama kaugele, kui küünivad loomade instinktid — lisaks selle eelisega, et kui iga loomaliik piirdub ainult talle omaste instinktidega, siis inimene, kel võibolla ühtegi päris oma instinkti polnudki, omandab need kõik ning võib tänu sellele süüa enamikku neist mitmekesistest toiduainetest, millest loomaliigid saavad kasutada ainult ühte või teist; järelikult on inimesel kergem elatist leida kui ühelgi muul loomaliigil.
Need inimesed on lapsest saati kohanenud muutlike ilmadega, talvise pakase ja suvise leitsakuga, nad on harjunud väsimust trotsima ning peavad alasti ja relvitult kaitsma oma elu ja jahisaaki röövloomade eest või pääsema põgenedes nende küüsist. Nõnda kujuneb nende kehaehitus tugevaks ja peaaegu muutumatuks; lapsed sünnivad isade suurepärase kehaehitusega ja tugevdavad seda samade harjutustega, mis on selle ka välja kujundanud, omandades nõnda kogu jõu, milleks inimliik üldse võimeline on. Loodus kohtleb neid täpselt samamoodi nagu Sparta seadus oma kodanike lapsi: hea kehaehitusega isendid saavad sitkeks ja tugevaks, teistel aga lastakse hukkuda. See toimub küll hoopis teisiti meie ühiskondades, kus riik muudab lapsed isale rängaks koormaks, tappes nad sel kombel vähimatki vahet tegemata juba enne nende sündi.
Kuna metsinimese keha on ainus temale tuntud tööriist, kasutab ta seda mitmel otstarbel , milleks meie kehad, kuna me neid ei treeni, enam võimelised pole. Just meie tööndus võtab meilt jõu ja osavuse , mille nemad peavad olude sunnil omandama. Kui metsinimesel oleks kirves, kas murraks ta siis käega nii tugevaid oksi? Kui tal oleks katapult, kas jaksaks ta siis kive käega nii kaugele visata? Kui tal oleks redel, kas oskaks ta siis nii kergesti puu otsa ronida? Kui tal oleks hobune, kas suudaks ta siis nii kiiresti joosta? Andke tsiviliseeritud inimesele aega koguda kõik need masinad enda ümber — sel juhul saab ta kahtlemata kergesti metsinimesest võitu. Aga kui tahate näha veel ebavõrdsemat võitlust, laske neil alasti ja relvitult teineteise vastu minna—siis taipate õige pea, miks on parem hoida kõiki oma jõudusid pidevalt enda käsutuses, olla alati valmis igaks elujuhtumiks ning niiöelda
kanda kogu iseennast pidevalt endaga kaasas.
Hobbes väidab, et inimene on loomult sõjakas ning otsib aina võimalust rünnata ja võidelda. Seevastu teine kuulus filosoof10 arvab (ja seda kinnitavad ka Cumberland11 ja Pufendorf12), et keegi pole nii kartlik kui inimene loomuseisundis: ta väriseb kogu aeg, olles valmis vähimatki müra kuuldes või pisimatki liikumist märgates põgenema. See võib küll nõnda olla nende asjade puhul, mida ta ei tunne. Ma ei kahtle põrmugi, et teda kohutavad kõik ta pilgule avanevad uued vaatepildid, mille kohta ta ei tea, kas oodata sellelt oma füüsisele head või halba ja mille puhul ta ei oska võrrelda oma jõudu ohtudega, millele tal tuleb vastu astuda. Ent loomuseisundis, kus kõik asjad toimuvad alati ühtemoodi ja kus maa palgel ei toimu säherdusi järske ja pidevaid muutusi, mida põhjustavad ühiskondadesse liitunud rahvaste kired ja järjekindlusetus, tuleb selliseid olukordi väga harva ette. Metsinimene elab koos loomadega ning peab end seetõttu juba väga varakult nendega võrdlema. Avastades, et tema osavus kaalub üles loomade jõu, õpib ta neid mitte kartma . Pange karu või hunt lõksu koos tugeva, väleda, julge metslasega (sest nimelt niisugused nad ju kõik on), kes on relvastatud kivide ja tubli teibaga — siis näete, et hädaoht on vähemalt vastastikune ja pärast korduvaid katsetusi ei kipu kiskjad, kellele sugugi ei meeldi üksteist rünnata, enam kallale inimesele, kelle nad on leidnud olevat sama metsiku kui nad ise. Mis puutub loomadesse, kelle jõud reaalselt ületab inimese osavuse, siis nendega silmitsi seistes viibib inimene samas olukorras kui teised nõrgemad liigid, kes pole sellest hoolimata välja surnud. Pealegi seisneb inimese eelis selles, et ta suudab joosta sama hästi nagu loomadki, ja kuna ta võib leida puu otsas peaaegu kindla pelgupaiga, saab ta alati ise valida, kas astuda looma kohates talle vastu või mitte, kas põgeneda või võidelda. Lisagem, et teada olevalt ei ole ühelgi loomal loomulikku kalduvust inimest rünnata, välja arvatud juhul, kui ta ennast kaitseb või kui ta on äärmiselt näljane, ning ükski loom ei ilmuta inimeste suhtes seda ägedat antipaatiat, mis muudel juhtudel näib tõendavat, et loodus on määranud ühe liigi teise jahisaagiks.
Kahtlemata just neil põhjustel on neegrid ja metslased nii harva hädas metsikute loomadega, keda nad võivad metsas kohata. Näiteks elavad ka Venetsueela kariibid ses suhtes täiesti turvaliselt ja vähimategi ebamugavusteta. Francisco Corr´eal13 ütleb, et kuigi kariibid on peaaegu alasti, käivad nad kogu aeg julgesti metsas ringi, relvadeks ainult vibu ja nooled; ometi pole kunagi kuuldud , et loomad oleksid kellegi neist nahka pannud.
Teised, kardetavamad vaenlased, mille eest inimene end eelmainitud viisil kaitsta ei saa, on sellised loomulikud nõrkused nagu lapsepõlv, raugaiga ja mitmesugused haigused — kurvad märgid meie jõuetusest. Kaks esimest on ühised kõigile loomadele, haigused aga vaevavad eelkõige ühiskonnas elavat inimest.
Mis puutub lastesse, siis mulle isegi näib, et emal, kes kannab järglast kõikjal kaasas, on märksa lihtsam teda toita kui neil paljudest liikidest emasloomadel, kes peavad kogu aeg kurnavalt edasitagasi käima, kord saaki otsima , kord pisiperet imetama või toitma minnes. Tõsi, kui naine hukkub, võib laps kergesti hukkuda koos temaga, aga see oht ähvardab ka sadu muid loomaliike, kelle järglased on kaua võimetud ise endale toitu hankima. Ja kuna lapsepõlv kestab inimesel kõige kauem, siis — kuna ka inimelu on kõige pikem—püsivad asjad ses suhtes enamvähem tasakaalus, olgugi et lapseea pikkuse ja laste arvu küsimuses kehtivad teised reeglid, mis aga ei seostu minu praeguse teemaga . Vanuritel, kes tegutsevad ja higistavad vähe, kahaneb vajadus toidu järele koos võimega seda hankida, ja kuna metsik eluviis hoiab neist eemal napsitamise ja reumatismi, ja kuna vanadus on häda, mida inimlikud abinõud saavad kõige vähem leevendada — hääbuvad nad lõpuks, ilma et nende kadumist õieti märgataks ja ilma et nad seda peaaegu isegi märkaksid.14 Mis puutub haigustesse, siis ma ei korda siin neid tühiseid ja võltse deklaratsioone, mida võib meditsiini vastu kuulda enamiku tervete inimeste suust, küll aga küsin, kas leidub kindlaid vaatlusandmeid , millest võiks järeldada, et maades, kus ravikunst on kõige rohkem unarusse jäetud, oleks inimese keskmine eluiga lühem kui teistes maades, kus seda kunsti suurima hoolega edendatakse. Ja kuidas võiks see nõnda olla, kui me hangime endale hädasid rohkem, kui meditsiin jaksab ravimeid pakkuda? Äärmuslikult ebavõrdne eluviis — kellel liigne jõudeelu, kellel ülemäärane töö; oma isu ja meelelisuse üleskütmise ja rahuldamise lihtsus; liiga rafineeritud toiduained rikastel, mis nuumavad neid kuumutavate mahladega ning koormavad nende seedimist; vilets toit vaestel , ja pealegi pole neil sageli sedagi, mistõttu nad kalduvad võimaluse korral oma magu ahnelt üle koormama; öine ärkvelolek, kõikvõimalikud liialdused, igasuguste kirgede ohjeldamatud puhangud, vaimne väsimus ja kurnatus , lõputu kurbus ja piinad, mida tuntakse kõigis seisustes ja mis hingi alalõpmata purevad — kõik need hukatuslikud asjaolud tagavad selle, et enamiku oma hädadest oleme ise põhjustanud, kuigi oleksime võinud peaaegu kõiki vältida, säilitades lihtsa, ühetaolise ja erakliku eluviisi, mille loodus on meile ette kirjutanud. Kui loodus on määranud meid olema terved , siis söandan ma peaaegu väita, et järelemõtlemise seisund on loomuvastane ja mediteeriv inimene on hälbinud loom. Mõeldes metslaste heale kehaehitusele (vähemalt nende puhul, keda me pole oma vägijookidega hukutanud) ning teades, et nemad ei tunne peaaegu mingeid muid haigusi peale haavade ja vanaduse, tundub vägagi usutav, et saaksime kergesti koostada inimese haiguste ajaloo, järgides tsiviliseeritud ühiskondade ajalugu. Vähemalt arvas nõnda Platon , kes otsustas teatud ravimite põhjal, mida kasutasid või kiitsid Podaleirios ja Machaon15 Trooja piiramise ajal, et mitmedki haigused, mida need ravimid tingimata peavad esile kutsuma, ei olnud tollal veel inimestele tuntud; ja Celsus16 teatab , et tänapäeval nii tarviliku dieedi leiutas alles Hippokrates .
Kuna loomuseisundis oli inimestel nõnda vähe hädade allikaid, ei vajanud nad ka mingeid ravimeid, veel vähem arste. Inimliik ei ole ses suhtes sugugi kehvemas olukorras kui kõik teised liigid. Pole ju raske küsida jahimeestelt, kui palju vigastatud loomi nad oma retkedel kohtavad. Nad leiavad küll rohkesti loomi, kes on saanud raskeid haavu , kuid need on väga hästi armistunud. Nii mõnegi kondid või isegi jalad on murdunud ja taas paranenud , kuigi neid pole aidanud ükski muu kirurg peale aja ning nad pole allunud mingile tavalisest elust erinevale režiimile. Nad pole sugugi halvemini paranenud sellepärast, et neid pole piinatud süstidega, mürgitatud droogidega, kurnatud paastuga. Lõpuks, ükskõik kui kasulik võiks olla meie hästi korraldatud meditsiin — siiski on kindel, et haigestununa iseenda hoolde jäädes saab metslane loota üksnes loodusele, aga teisalt pole tal ka karta midagi muud peale oma haiguse ja tänu sellele on ta sageli meist paremas olukorras.
Hoidugem siis samastamast metsinimest nende inimestega, keda oma silmaga näeme. Loodus ravib kõiki tema hoolde jäetud loomi nõnda hoolikalt, et sellest paistab nähtuvat, kui kiivalt ta seda õigust endale hoiab. Metsas elavad hobused, kassid, härjad ja isegi eeslid on enamasti suuremat kasvu ja tugevama kehaehitusega, jõulisemad, vastupidavamad ja julgemad kui nende kodustatud suguvennad. Viimased kaotavad kodustamise tagajärjel poole neist eelistest ning näib, et kõik meie katsed koduloomi hästi toita ja ravida üksnes kahjustavad neid. Nii on ka inimese endaga: kui temast saab ühiskondlik olend ja ori, muutub ta nõrgaks, kartlikuks, roomavaks, tema pehme ja naiselik eluviis kahandab nii tema jõudu kui ka julgust . Lisagem, et kaks inimest, kellest üks elab metsikutes ja teine kodustes tingimustes, erinevad teineteisest veel rohkem kui metsloomad koduloomadest. Sest loodus kohtleb küll inimest ja looma võrdselt, aga kõik mugavused , mida inimene endale võimaldab (erinevalt loomadest, kelle ta on kodustanud), lasevad tal ühtlasi kergemini manduda.
Niisiis ei olnud alastus ja eluaseme ning kõigi nende tühiste, kuigi meie meelest nii vajalike asjade puudumine esimestele inimestele kuigi suur õnnetus; ammugi ei takistanud see neid ellu jäämast. Neil polnud karvast nahka, kuid soojadel maadel polnud seda tarviski ja külmadel maadel oskasid nad õige pea võtta kasutusele jahiloomade nahad . Neil oli küll jooksmiseks ainult kaks jalga, aga lisaks ka kaks kätt, mida enda kaitsmiseks ja oma vajaduste rahuldamiseks kasutada. Võib ju olla, et nende lapsed hakkasid hilja ja vaevaliselt käima, aga see-eest said emad neid kergesti endaga kaasas kanda. Viimane eelis puudub teistel liikidel, kus emasloom peab tagaajamise korral järglased maha jätma või oma sammu nende järgi seadma. Ses suhtes võib küll esineda mõningaid erandeid: näiteks Corr´eali sõnul elab Nikaraagua provintsis rebasesarnane loom, kelle jalad meenutavad inimese käsi ja kel on kõhu all kott , kuhu ema paneb pojad, kui ta on sunnitud põgenema. See on kahtlemata sama loom, keda Mehhikos kutsutakse tlaquazin’iks17 ning kelle emasloomadel on La¨et’i18 teatel samasugune ja sama otstarbega kott. Lõpuks — kuidas ka oleks nende erandlike ja soodsate asjaolude kokkulangevustega, millest ma edaspidi kõnelen ja mis vabalt võinuks ka mitte kunagi teoks saada — pole kahtlust, et esimene inimene, kes valmistas endale rõivad või ehitas elamu, ei teinud midagi eriti vajalikku, sest oli ta ju seni ilma läbi saanud ja pole selge, miks temasugune tugev inimene poleks võinud edaspidigi jätkata eluviisiga, mida ta ometi oli talunud juba lapsepõlvest peale.
Üksi, jõude ja alati varitsevas ohus elavale metsinimesele pidi meeldima magada ja tema uni oli kerge nagu loomadel, kes mõtlevad vähe ja seepärast niiöelda magavad kogu selle aja, mil nad ei mõtle. Kuna enesesäilitamine oli tema peaaegu ainus mure, pidid tema kõige arenenumad võimed olema need, mille peamine eesmärk on rünnak ja kaitse, olgu siis jahisaagi alistamine või ise mõne looma saagiks langemise vältimine. Seevastu need elundid , mis täiustuvad ainult mugavuse ja meelelisuse mõjul, pidid jääma väga algeliseks, ning see välistas tema puhul igasuguse tundlikkuse. Niisiis erinesid tema meeled ses suhtes üksteisest: tal oli äärmiselt nüri puute ja maitsemeel , samal ajal kui nägemine, kuulmine ja haistmine saavutasid ülima teravuse. Selline on üldiselt looma seisund ja rännumeeste teateil ka enamiku metsarahvaste olukord. Nõnda ei tule sugugi imestada, et Hea Lootuse neemel näevad hotentotid palja silmaga laevu avamerel niisama kaugelt kui hollandlased pikksilmaga; et Ameerika metslased haistavad hispaanlasi jälgede järgi, just nagu seda suudaksid parimad koerad, ning et kõik barbaarsed rahvad taluvad vaevata oma alastust, piitsutavad oma maitsemeelt vürtsidega ning joovad eurooplaste alkohoolseid jooke nagu vett.
Siiani olen ma pidanud silmas ainult inimese füüsilist poolt; järgnevalt püüame vaadelda teda metafüüsilisest ja moraalsest küljest.
Ma näen igas loomas üksnes taibukat masinat,19 mille loodus on varustanud meeltega , et too saaks ise ennast juhtida ja — teatud piirini — hoiduda kõige eest, mis võiks teda hävitada või kahjustada. Täpselt sama märkan ma ka inimmasinas, ainult selle erinevusega, et kui looma puhul juhib kõiki tegevusi loodus üksi, siis inimene osaleb neis ka ise vabalt tegutseva isikuna. Loom valib välja või väldib instinktiivselt, inimese jaoks on see vabaduse akt. Teisisõnu, loom ei saa etteantud reeglist kõrvale kalduda, isegi kui see talle kasu tooks, inimene aga rikub sageli reegleid, tehes seeläbi endale kahju. Nii näiteks sureb tuvi nälga parimate lihapaladega täidetud kausi kõrval, kass puu või teraviljakuhja otsas, kuigi mõlemad võiksid väga hästi süüa vastumeelset toitu, kui neil vaid tuleks pähe seda proovida. Samamoodi anduvad lodevad inimesed liialdustele, mis põhjustavad neil palavikku ja surma, sest vaim eksitab meeli ja tahe kõneleb ka veel siis, kui loodus juba vaikib.
Igal loomal on ideed, sest tal on meeled; ta isegi kombineerib oma ideid teatud määral ja erineb ses suhtes inimesest üksnes kvantitatiivselt. Mõni filosoof on koguni söandanud väita, et kaks inimest võivad teineteisest erineda rohkem kui mõni inimene mõnest loomast . Niisiis ei seisne inimese peamine erinevus teistest loomadest eelkõige arus , vaid selles, et inimene tegutseb vaba tahte alusel. Loodus annab kõigile elusolendeile käske —loom kuuletub, inimene kogeb küll sama muljet, kuid tunneb end vabana käsule alluma või seda eirama. Eelkõige just selle vabaduse teadvustamises annab endast märku inimhinge vaimsus, sest füüsika seletab küll teatud viisil meelte mehhanismi ja ideede moodustumist, ent inimese võime tahta või õigemini valida ning sellest võimest teadlik olemine seostub ainult puhtvaimsete aktidega, mida mehaanikaseadused vähimalgi määral ei seleta.
Aga kui kõigi sääraste küsimustega kaasnevad raskused jätaksid veidigi ruumi arutleda inimese ja looma erinevuse üle, leiaksime ühe väga erilise omaduse, mis neid lahutab ja mille olemasolu ei saa kuidagi eitada: see on enesetäiustamise võime — võime, mis igasugustes olukordades arendab järgemööda kõiki muid võimeid ning on omane nii inimliigile tervikuna kui ka igale indiviidile eraldi võttes. Loom saab mõne kuuga selleks, milleks ta jääb kogu eluks, tema liik on tuhande aasta pärast ikka sama, mis ta oli tolle aastatuhande alguses. Miks saab ainult inimene aru kaotada? Kas mitte sellepärast, et seda tehes pöördub ta tagasi oma esialgsesse seisundisse ja võib—erinevalt loomast, kes säilitab alati oma instinktid, sest ta pole midagi omandanud ega saa seetõttu ka midagi kaotada—vanaduse või mõne muu õnnetuse tagajärjel minetada kõik, milleni ta oli tänu täiustatavusele jõudnud, langedes nõnda isegi loomast madalamale? Oleks äärmiselt kurb, kui peaksime tunnistama, et just selles erilises ja peaaegu piiritus võimes peitub kõigi inimlike hädade allikas; et just see võime kisub teda ajapikku välja tollest algsest olekust, kus ta rahulikult ja süütult päevi mööda saatis; et just see võime, mis laseb sajandite vältel õide puhkeda nii tema vaimuvalgusel kui ka vigadel , nii pahedel kui ka voorustel, teeb temast pikapeale iseenda ja looduse türanni. Oleks kohutav, kui peaksime kiitma heategijana seda, kes esimesena õpetas Orinoco kallaste elanikud kasutama neid lauajuppe, millega nad kängitsevad oma laste meelekohti ja mis vähemalt osaliselt aitavad säilitada nende nürimeelsuse ja algelise õnne.
Niisiis algab metsinimeses — kelle loodus on jätnud ainult instinktide hoolde või kellele võibolla anti puuduvate instinktide korvamiseks teatud võimed, mis suudavad esmalt instinkte asendada ja teda edaspidi neist palju kõrgemale tõsta — kõik puhtloomalikest funktsioonidest. Tajumine ja aistimine on tema esmane seisund ja see jääb tal ühiseks kõigi loomadega. Tahta või mitte tahta, soovida või karta — need on tema hinge esimesed ja peaaegu ainsad operatsioonid , seni kuni enneolematud olukorrad kutsuvad temas esile uusi arenguid.
Öelgu moralistid selle kohta, mida tahavad, kuid inimaru võlgneb paljugi kirgedele, mis, nagu üldiselt mööndakse, võlgnevad omakorda palju ka arule . Just kirgede aktiivsus paneb meie mõistuse täiustuma. Me püüame midagi teada saada ainult sellepärast, et soovime seda nautida, ja pole võimalik mõista, miks peaks keegi, kel pole ei soove ega hirme , võtma vaevaks mõistuslikult arutleda. Kired omakorda said alguse meie vajadustest ja nende areng — meie teadmistest. Me saame ju mingeid asju soovida või karta üksnes ideede põhjal, mis meil neist võivad olla, või siis lihtsa loomuliku impulsi ajel . Metsinimene, kelle vaim on täiesti valgustamata, tunneb ainult viimast laadi kirgi. Tema soovid ei ulatu kaugemale füüsilistest vajadustest. Ainsad hüved, mida ta maailmas tunneb, on toit, naine ja puhkus; ainsad hädad, mida ta kardab, on valu ja nälg. Ma ütlen nimelt valu, mitte surm, sest loom ei tea iial, mida tähendab suremine, aga teadlikkus surmast ja sellega seotud hirmudest oli üks loomalikust seisundist väljuva inimese esimesi saavutusi.
Vajaduse korral oleks mul kerge esitada oma arvamust kinnitavaid fakte, näidates, et kõigi maailma rahvaste puhul vastab vaimne areng täpselt vajadustele, mille nad on looduselt kaasa saanud või mis on neil mingitel asjaoludel tekkinud — ja et järelikult vastab see ka kirgedele, mis kannustasid neid hoolitsema oma vajaduste rahuldamise eest. Ma võiksin näidata, kuidas teadused ja kunstid sündisid ja edenesid Egiptuses koos Niiluse üleujutustega, või jälgida nende arengut vanas Kreekas, kus nad tärkasid, kasvasid ja lausa taevani tõusid Atika liivadel ja kaljudel, ent ei suutnud juurduda Eurotase20 viljakail kaldail; ma võiksin osutada, et üldiselt on Põhjamaa rahvad töökamad kui lõunamaalased, sest põhjamaalased ei saa elus niisama lihtsalt läbi ja seepärast näib, nagu oleks loodus tahtnud võimalusi tasakaalustada, andes põhjamaalaste vaimule selle viljakuse, millest ta sealse maapinna ilma jättis.
Aga isegi kui me ei võta appi ajaloo ebakindlaid andmeid — kellele poleks siiski selge, et kõik näib hoidvat metsinimest eemal kiusatusest mitte enam olla metsinimene, samuti vahendeist, mille abil seda saavutada? Tema kujutlusvõime ei maali talle midagi silme ette, tema süda ei palu temalt midagi. Ta saab oma tagasihoidlike vajaduste rahuldamisega nõnda kergesti hakkama ning viibib nii kaugel sellest teadmiste tasemest, mida eeldab suuremate vajaduste ja soovide teke, et tal ei saa olla ei ettenägelikkust ega uudishimu. Mida enam ta looduse vaatemänguga harjub, seda ükskõiksemaks ta selle vastu muutub. Alati sama kord, alati samad murrangud; tema vaim ei imesta suurimate imede üle. Igatahes ei tasu tema juurest otsida filosoofiat, mida inimene vajab, et ometi kord osata tõeliselt vaadelda seda,mida ta on niigi iga päev näinud. Tema häirimatu hing tegeleb ainult enda käesoleva eksistentsi tajumisega, ilma et tal oleks vähimatki ettekujutust tulevikust , ükskõik kui lähedal see ka olla võiks, ning tema kavatsused, mis on niisama piiratud nagu ta vaated, ulatuvad vaevu päeva lõpuni. Nimelt niisugune on veel tänapäevalgi kariibide ettenägelikkuse piir: müünud hommikul maha oma võrkvoodi, nutab ta õhtul seda tagasi ostes, sest ta polnud ette näinud, et vajab seda ka eelseisval ööl.
Mida kauem me selle üle mõtiskleme, seda suuremaks kasvab meie pilgu all puhtaid aistinguid ja kõige lihtsamaidki teadmisi eraldav vahemaa. Võimatu on mõista, kuidas oleks üks inimene suutnud nii suure lõhe ületada pelgalt omal jõul, kui teda poleks seejuures abistanud suhtlemine ja kannustanud vajadus. Kui palju sajandeid võis küll mööduda, enne kui inimesed hakkasid nägema tuld mujal kui ainult taevas? Kui palju kulus igasuguseid juhuseid, enne kui nad õppisid selgeks selle elemendi kõige tavalisemadki kasutusviisid? Kui palju kordi lasid nad tulel kustuda, enne kui omandasid oskuse seda uuesti läita? Ja kui palju kordi võis iga selline saladus surra koos selle avastanud inimesega? Mida öelda põlluharimise kohta—selle kunsti kohta, mis nõuab nõnda palju tööd ja ettenägelikkust ning seondub nii paljude muude oskustega,mida ilmselt ei saa rakendada enne ühiskonna teket ja mille peamine eesmärk pole aidata meil maast toiduaineid kätte saada (sest maa kannab väga hästi vilja harimatagi), vaid mida me kasutame selleks, et edendada nende viljade kasvatamist, mis meile kõige paremini maitsevad? Kuid oletagem, et inimesi sai nii palju, et nende toitmiseks ei piisanud enam loomulikest maa-andidest. See on eeldus, milles, olgu muuseas öeldud, tuleb ilmsiks üks inimliigi eluviisi suurtest eelistest. Eeldagem, et põllutööriistad langesid ilma seppade ja töökodadeta otse taevast metslaste käte vahele; et need inimesed said võitu surmavihast, mida nad kõik tundsid järjepideva töötamise vastu; et nad õppisid oma vajadusi nii kaugele ette nägema, et taipasid, kuidas maad harida, seemneid külvata ja puid istutada ; et nad leiutasid vilja jahvatamise ja viinamarjade kääritamise kunsti. . . Kõiki neid asju olevat pidanud neile õpetama jumalad, sest pole sugugi mõistetav, kuidas nad oleksid võinud seda kõike ise õppida. Pealegi — kes oleks küll nii rumal, et näeks vaeva põllu harimisega, kui saagi võiks röövida ükskõik kes, olgu inimene või loom, kellele need viljad iganes söögiks sobivad? Ja kuidas võiks keegi tahta pühendada oma elupäevad rängale tööle, mille viljadest ta seda kindlamalt ilma jääb, mida vajalikumad need talle on? Ühesõnaga, kuidas oleksid inimesed selles olukorras hakanud harima maad, kui maa poleks olnud nende vahel ära jaotatud, see tähendab, kui loomuseisund poleks olnud lõppenud?
Me võiksime ju soovi korral eeldada, et metsinimene ongi mõtlemise kunstis just nii osav, nagu teda kujutavad meie filosoofid; me võiksime teha temast nende eeskujul ehtsa filosoofi, kes iseseisvalt avastab kõige kõrgemaid tõdesid, luues endale terve rea üliabstraktsete arutluste tulemusena maksiimid, mis ütlevad, mis on õiglane ja mõistlik ning mis lähtuvad armastusest üldise korra vastu või selle korra looja teadaolevast tahtest. Ühesõnaga, me võiksime, kui tahaksime, omistada tema vaimule täpselt sama palju intelligentsust ja valgustatust, kui sealt tegelikult võib leida juhmust ja rumalust—aga sel juhul lubage küsida:mis kasu oleks liik saanud kogu sellest metafüüsikast, mida ei olnud võimalik ühelt inimeselt teisele edasi anda ning mis suri koos indiviidiga, kes selle välja mõtles? Milles võiksid seisneda metsadesse loomade sekka laiali pillutatud inimsoo edusammud? Mil määral saaksid üksteist vastastikku täiustada ja valgustada inimesed, kel pole kindlat kodupaika ning kes ei vaja sugugi üksteist, vaid kohtuvad võibolla vaevalt kaks korda elus, ilma et nad ka siis tuttavaks saaksid või juttu ajaksid?
Mõelda vaid, kui paljude ideede eest oleme tänu võlgu kõneoskusele, kui palju ladusamaks ja lihtsamaks muudab grammatika vaimuoperatsioonid. Mõelgem ka nondele kujuteldamatutele piinadele ja lõpmata pikale ajale, mida pidi nõudma esimeste keelte leiutamine. Lisagem tolle viimase mõtiskelu tulemused varasematele ja otsustagem siis, kui loendamatult palju sajandeid pidi kuluma selleks, et arendada inimvaimus järgemööda välja kõik need operatsioonid, milleks ta nüüdsel ajal võimeline on.
Lubatagu mul heita põgus pilk keelte päritoluga seotud probleemidele. Ma võiksin piirduda härra abee de Condillaci selleteemaliste uurimuste tsiteerimise või kordamisega—kõik need kinnitavad täielikult minu arvamust ja võibolla andsid mulle sellest asjast esimese ettekujutuse. Ainult et viis, kuidas see filosoof lahendab probleeme, mis ta ise on endale kokkuleppeliste märkide päritolu küsimuses tekitanud, näitab, et ta lähtus eeldusest, mille mina sean kahtluse alla: nimelt et keele leiutajad olid juba enne seda moodustanud teatava algelise ühiskonna. Niisiis ma usun, et tema mõttekäikudele viidates pean ma lisama neile ka enda omad, vaadeldes neidsamu probleeme käesoleva teemaga sobivas valguses. Kõigepealt on raske kujutleda, kuidas võisid keeled vajalikuks saada. Sest kui inimesed omavahel üldse ei suhelnud ja selleks polnud ka mingit vajadust, siis jääb arusaamatuks, miks üldse tuli need leiutada ja kuidas see võimalik oli — kui see just polnud paratamatu. Ma võiksin ju väita (koos paljude teistega ), et keeled on sündinud isade, emade ja laste koduses läbikäimises. Ent vähe sellest, et see ei kummutaks kaugeltki vastuväiteid — see tähendaks korrata sama viga, mille teevad need, kes loomuseisundi üle arutledes kannavad sellele üle ühiskonnast pärit ideid. Nõnda näiteks paistab neile, et perekond on alati elanud ühes ja samas kodus ning et selle liikmed on suhelnud omavahel niisama lähedalt ja pidevalt, nagu on tavaks meie peredes, mida seovad paljud ühised huvid—ehkki tegelikult tolles algelises olukorras, kus inimestel polnud maju, onne ega üldse mingit omandit , elutses igaüks seal, kus juhtus, ja sageli peatuti kuskil ainult üheks ööks. Mehed ja naised ühinesid juhuslikult — nii kuidas nad kokku sattusid, kuidas võimalus avanes ja soov oli; nad ei vajanud tingimata kõnet, et edasi anda asju, mis neil oli üksteisele öelda, ja lahku läksid nad niisama kergesti. Ema toitis lapsi algul sellepärast, et ta seda ise vajas, hiljem, kui lapsed olid talle harjumusest armsaks saanud, toitis ta neid juba nende vajaduse tõttu. Niipea kui lastel jätkus jõudu ise endale elatist otsida, lahkusid nad viivitamatult ema juurest, ja kuna silmside hoidmine oli peaaegu ainus moodus , kuidas üksteist taas leida, jõudsid nad peagi selleni , et ei tundnud enam üksteist ära. Lisaks pange tähele, et kuna laps peab kõiki oma vajadusi selgitama ja järelikult on tal emale rohkem öelda kui emal talle, pidi just laste panus keele leiutamisse olema kõige suurem, ning valdav osa keelest, mida laps kasutas, pidi olema tema enda loodud. Niisiis pidi keeli olema sama palju kui kõnelevaid indiviide ja seda soodustas ka veel rändav, vagabundlik eluviis, mis ei jätnud ühelegi keelepruugile aega kinnistumiseks. Sest väites, et ema ütleb lapsele ette sõnad, mida too peaks kasutama, et üht või teist asja paluda , näidatakse küll, kuidas õpetatakse juba väljakujunenud keeli, aga ei öelda midagi keelte tekkimise kohta.
Oletagem, et oleme sellest esimesest raskusest üle saanud. . . Ületagem hetkeks too mõõtmatu vahemaa, mis pidi laiuma puhta loomuseisundi ja keelte vajalikkuse vahel, ning uurigem, pidades keeli vajalikeks, kuidas need võisid alguse saada. Siin kohtame uut, eelmisest veel rängemat raskust: ühest küljest vajasid inimesed kõnet, et õppida mõtlema, teisalt oli neil veel palju enam vaja osata mõtelda, et jõuda kõneoskuseni. Ja isegi kui me mõistaksime, kuidas hakati häälekõlasid pidama ideede kokkuleppelisteks tähistusteks, tuleks ikka veel välja selgitada, kuidas saadi kokkuleppeliselt tähistada neid ideid, mida — kuna neil pole meeltega tajutavat objekti — ei saa väljendada ei viipe ega ka häälega. Niisiis, vaevalt on üldse võimalik välja pakkuda piisavalt põhjendatud oletusi selle kohta, kuidas sündis oskus oma mõtteid teistele teatavaks teha ja kuidas vaimud omavahel suhtlema hakkasid. Kuigi see peen kunst on nüüdseks algusega võrreldes tohutult edasi arenenud, jääb ta filosoofi silmis ometi täiusest alles nõnda kaugele, et ei leidu ühtegi nõnda hulljulget inimest, kes söandaks väita, et selleni üldse kunagi jõutakse — isegi kui selle õnneks lakkaksid need suured muutused, mida aeg paratamatult endaga kaasa toob, isegi kui akadeemiates vabanetaks eelarvamustest või kaoksid need nende silme eest ja akadeemiad saaksid toda okkalist objekti sajandeid järjepanu uurida.
Esimene, kõige universaalsem ja energilisem inimkeel —ühtlasi ainus, mida inimene vajas enne seda, kui tal tekkis vajadus veenda juba ühendusse astunud inimesi—oli looduse enda karje. Kuna see karje toodi kuuldavale ainult teatud instinkti ajel hädaolukordades, et paluda abi suures ohus või leevendust tugevas valus , ei kasutatud seda kuigi palju igapäevases elus, kus valitsesid mõõdukamad tunded. Kui inimeste ideed hakkasid avarduma ja paljunema ning nad ise tihedamalt suhtlema, läks tarvis rohkem märke ja ulatuslikumat keelt. Seepärast võeti kasutusele mitmekesisemad häälitsused ja täiendati neid žestidega, mis on loomult väljendusrikkamad ja mille tähendus ei sõltu nii tugevasti varasemast määratlusest. Nõnda siis tähistati nähtavaid ja liikuvaid objekte žestidega ning kuuldavaid—matkivate helidega. Kuid žestiga saab osutada ainult kohalolevatele või kergesti kirjeldatavatele objektidele ning nähtavatele tegevustele. Samuti ei aita žest igas olukorras, sest pimedus või kehade paiknemine üksteise taga teevad selle kasutuks, ja pealegi žest pigem eeldab tähelepanu, mitte ei ärata seda. Kõige selle tõttu tuldi lõpuks mõttele asendada žestid häälitsustega, sest neil pole teatud kindlate ideedega samasugune suhe nagu žestidel ning seepärast sobivad nad kokkuleppeliste märkidena paremini kõigi ideede esitamiseks . See asendus võis aga teoks saada ainult üldisel heakskiidul ja nõudis üpris suurt pingutust inimestelt, kelle kõneorganid olid alles algelised, sest nad polnud nende kasutamist varem harjutanud. Ja iseeneses on seda asendust veelgi raskem mõista, sest tolle üksmeelse otsuse langetamiseks pidi olema mingi motiiv , ja kõne näib olevat olnud hädavajalik selleks, et juurutada kõne kasutamist.
Ilmselt tuleb nõustuda, et esimestel sõnadel,mis inimesed kasutusele võtsid, oli nende vaimus palju laiem tähendus, kui on neil sõnadel, mida kasutatakse juba väljakujunenud keeltes, ning et nad andsid alguses igale sõnale kogu lause tähenduse, sest nad polnud teadlikud kõnekeele jagunemisest kindlateks osadeks. Enne kui nad hakkasid eristama alust ja täiendit, tegusõna ja nimisõna — mis polnud sugugi väike vaimne saavutus —, oli nimisõnu täpselt sama palju kui pärisnimesid; infinitiivi olevik oli verbi ainus ajavorm ja mis puutub omadussõnadesse, siis see mõiste kujunes ilmselt välja suurte raskustega, sest kõik omadussõnad on abstraktsed ning abstraktsioon kujutab endast vaevanõudvat ja pigem ebaloomulikku toimingut.
Alguses sai iga objekt eraldi nime, olenemata sugudest ja liikidest, mida need alusepanijad veel ei suutnud eristada. Kõik üksikud asjad paistsid nende vaimule eraldi, just nagu nad paiknevad ka looduse pildil. Kui ühte tamme nimetati A, siis teist tamme kutsuti B. Sest esimene idee, mis tuletatakse kahest asjast, on see, et need pole üks ja sama. Sageli nõuab ühiste omaduste avastamine pikaajalist vaatlust; järelikult—mida piiratumad olid teadmised, seda suuremaks kasvas sõnavara. Kogu selle nimestikuga seotud raskusi ei olnud kerge ületada, sest olendite paigutamine üld- ja soonimetuste alla nõuab nende eristavate omaduste ja erinevuste tundmist. See eeldab vaatlusi ja definitsioone, teisiti öeldes loomulikku ajalugu ja metafüüsikat, sellisel määral, milleni tolle aja inimesed veel kaugeltki polnud jõudnud.
Teisalt, üldised ideed saavad vaimus tekkida üksnes sõnade abil ja aru käsitab neid ainult lausete kaudu. See on üks neist põhjustest, miks loomad ei saa moodustada samasuguseid ideid nagu inimesed ega jõua iial sellega seotud täiustatavuseni. Kui ahv läheb kõhklematult ühe pähkli juurest teise juurde, kas me siis arvame, et tal on seda sorti viljadest üldine idee ja et ta võrdleb oma arhetüüpi kahe üksikobjektiga? Ei, muidugi mitte; lihtsalt ühe pähkli välimus meenutab talle aistingut, mille ta on saanud teisest pähklist, ja tema teatud viisil seadistunud silmad annavad maitsmismeelele edasi seadistuse, mille see peagi vastu võtab. Iga üldine idee on puhtintellektuaalne — niipea kui sellesse seguneb pisutki kujutlusvõimet, muutub idee kohe üksikuks. Eks püüdke manada silme ette kujutlust puust kui sellisest — te ei saavuta seda eesmärki iialgi. Tahestahtmata peate nägema puud suurena või väiksena, hõredana või tihedana, heledana või tumedana. Ja isegi kui teie võimuses oleks näha seal ainult seda, mis on omane igale puule, ei sarnaneks see pilt enam ühegi tegeliku puuga . Puhtabstraktsete olevate nägemisega on kas samamoodi või siis adutakse neid ainult kõne vahendusel. Ainult kolmnurga definitsioon annab teile sellest õige idee; niipea kui te vaimus ühte kindlat kolmurka ette kujutate, on see nimelt niisugune ja mitte teistsugune, te annate sellele paratamatult tajutavad jooned ja värvilise tausta . Niisiis tuleb selleks, et omada üldisi ideid, moodustada lauseid , see tähendab, tuleb kõnelda. Sest niipea kui kujutlusvõime peatub, jätkab vaim toimimist üksnes kõne abil. Seega, kui esmaleiutajad said anda nimesid ainult neile ideedele, mis neil juba olemas olid, järeldub sellest, et esimesed nimisõnad ei saanud olla midagi muud kui pärisnimed.
Aga kui meie vastsed grammatikud hakkasid laiendama oma ideid ja üldistama oma sõnu — kasutades seejuures mingeid mulle tundmatuid vahendeid —, pidi leiutajate teadmiste nappus jätma selle meetodi väga kitsastesse piiridesse. Ja kui nad olid esialgu loonud liiga palju üksikute asjade nimesid, sest neil puudusid teadmised sugudest ja liikidest, siis seejärel lõid nad liiga vähe liikide ja sugude nimetusi, sest nad polnud veel vaadelnud olendite kõiki erinevusi. Selleks et jaotused piisavalt hästi välja töötada, on vaja rohkem kogemusi ja vaimuvalgust, kui neil võis olla, ning rohkem uuringuid ja tööd, kui nad tahtsid sel eesmärgil ette võtta. Tänapäevalgi avastatakse alatasa uusi liike, mis on seni vaatluste eest varju jäänud — mõelgem siis ometi, kui palju jäi varjatuks inimestele, kes otsustasid asjade üle ainult nende esimese ettejuhtuva tahu põhjal! Mis puutub isegi algelistesse klassidesse ja kõige üldisematesse mõistetesse, siis pole tarvis lisadagi, et need pidid jääma neile märkamatuks. Kuidas oleksid nad võinud kujutleda või mõista näiteks niisuguseid sõnu nagu mateeria , vaim, substants , moodus, kuju, liikumine, kui neid on raske mõista isegi meie filosoofidel, kes neid ometi juba nõnda kaua aega kasutavad, ja kui nende ideedega seotud sõnad on puhtmetafüüsilised, mistõttu nad ei leidnud neile mingit eeskuju loodusest?
Ma peatun siin, nonde esimeste sammude juures, ning palun, et mu kohtunikud hetkeks katkestaksid lugemise ja—pidades silmas, kuidas leiutati ainuüksi füüsilised nimisõnad, see tähendab, see osa keelest, mille peale on kõige lihtsam tulla — mõtleksid järele tee üle, mille pidi läbima keel, et hakata väljendama kõiki inimmõtteid ja omandada püsiv vorm, tänu millele seda saab kasutada avalikuks kõnelemiseks ja ühiskonna mõjutamiseks. Ma palun mõelda sellele, kui palju kulus aega ja teadmisi, et jõuda arvude, abstraktste mõistete, aoristi21 ja kõigi teiste tegusõna ajavormideni, abisõnade ja süntaksini, sidusate lausete ja arutlusteni ning kogu kõneloogikani. Mina omakorda — kohutatuna üha kasvavatest raskustest ja veendununa, et (nagu on peaaegu tõestatud) keeled ei saanud sündida ja välja areneda üksnes inimlike vahendite abil — jätan järgmise keerulise probleemi lahkamise sellele, kes seda iganes soovib. Nimelt, kumb oli olulisem: kas juba tekkinud ühiskond keelte kasutuselevõtuks või juba leiutatud keeled ühiskonna moodustamiseks.
Kuid olgu keele ja ühiskonna algusega, kuidas on; võttes arvesse, kui vähe on loodus ise teinud selle heaks, et lähendada inimesi vastastikuste vajaduste kaudu ja kergendada neil kõne kasutamist, võime igatahes näha, kui napilt on ta neid ette valmistanud ühiskondlikuks eluks ja kui kasin on tema panus kõiges selles, mida inimesed on ühiskondlike sidemete sõlmimiseks ette võtnud. Tõepoolest, pole võimalik kujutleda, miks vajanuks inimene selles primitiivses seisundis teist inimest rohkem kui ahv ahvi või hunt hunti . Või isegi kui me seda vajadust eeldaksime— milline motiiv võinuks panna teist inimest toda vajadust rahuldama? Samuti pole selge, kuidas nad sel viimasel juhul oleksid saanud omavahel tingimustes kokku leppida. Ma tean, meile korratakse vahetpidamata, et pole midagi armetumat inimesest loomuseisundis, aga kui on tõsi (nagu, ma usun, olen juba tõestanud), et tal võis alles paljude sajandite möödudes tekkida soov ja võimalus sellest seisundist väljuda, siis peaks ju selles süüdistama loodust, mitte olendit, kelle loodus oli seesuguseks loonud. Kui ma aga sõnast armetu õigesti aru saan, on tegemist kas täiesti mõttetu sõnaga või tähendab see piinarikast puudust, kehalist või hingelist kannatust. Sel juhul tahaksin väga, et mulle selgitataks, mis mõttes on armetu vaba olend, kelle süda on rahul ja keha terve. Ma küsin, kumb — kas ühiskondlik või loomulik eluviis kaldub pigem muutuma talumatuks neile, kes seda järgivad. Me näeme enda ümber peaaegu ainult selliseid inimesi, kes oma elu üle kurdavad, ja koguni palju neid, kes ennast tapavad, kui see nende võimuses on. Vaevalt et jumalikud ja inimlikud seadused üheskoos suudaksid sellele segadusele piiri panna. Ma küsin, kas on iial kuuldud, et mõni vaba metslane oleks kas või ainult mõelnud oma elu üle kurta või kavatsenud endale lõppu teha. Kahandagem siis oma kõrkust, kui otsustame, kummalt poolelt võib leida tõelist armetust. Seevastu pole küll keegi armetum metsinimesest, kes on vaimuvalgusest pimestatud ja kirgedest piinatud ning arutleb enda omast erineva olukorra üle. See pidi küll olema äärmiselt tark ettehooldus, mis lasi talle potentsiaalselt omistatud võimetel areneda üksnes nende juhtude varal, mil neid tuleb rakendada. Nõnda ei muutu võimed enneaegu ülemääraseks ega koormavaks, ent vajaduse korral ei jää ka hiljaks ega osutu kasutuks. Üksainus instinkt tagas inimesele kõik, mida ta vajas elamiseks loomuseisundis. Haritud mõistuses seevastu ei leidu midagi peale selle, mida inimene vajab eluks ühiskonnas.
Esmapilgul näib, et loomuseisundis, kus ei tuntud mingeid inimestevahelisi moraalseid suhteid ega kindlaksmääratud kohustusi, ei saanud inimesed olla ei head ega kurjad, ei vooruslikud ega pahelised — kui me just ei omista neile sõnadele füüsilist tähendust, nimetades pahedeks indiviidi omadusi, mis võivad tema säilimist ohustada , voorusteks aga neid omadusi, mis tema säilimist soodustavad. Viimasel juhul tuleks pidada kõige vooruslikumaks seda inimest, kes lihtsatele loomulikele impulssidele kõige vähem vastupanu avaldab. Kuid sõnade tavalise tähenduse juurde jäädes ei tohiks me säärase olukorra üle enneaegu otsustada ega liigselt usaldada oma eelarvamusi, vaid peaksime kõigepealt igati õiglaselt kaaluma , kas tsiviliseeritud inimestel tõesti leidub voorusi rohkem kui pahesid; kas kasu, mis tõuseb nende voorustest, kaalub ikka üles kahju, mis tuleneb nende pahedest ; kas inimeste teadmiste areng hüvitab küllaldaselt seda halba, mida nad üksteisele teevad, saades üha teadlikumaks heast , mida nad peaksid iseendale tegema; ja kummal juhul oleksid nad kokkuvõttes õnnelikumas olukorras: kas siis, kui neil poleks kelleltki midagi halba karta ega midagi head loota, või siis, kui nad kõik oleksid ühtviisi sõltuvuses ning peaksid olema valmis taluma ükskõik mida nende poolt, kes pole võtnud endale vähimatki kohustust neile midagi anda.
Eelkõige hoidugem otsustamast koos Hobbesiga, nagu oleks inimene loomult kuri — kuivõrd tal puudub headuse mõiste, ja paheline — kuivõrd ta ei tea, mis on voorus; et ta ei nõustu iial osutama ligimestele teeneid, mida ta enda arvates neile ei võlgne; ja et ta õiguse alusel omada asju, mida ta vajab—selle õiguse alusel, mille ta endale põhjendatult võtab —, peab end täiesti arutult kogu maailma ainuomanikuks. Hobbes nägi väga hästi kõikide kaasaegsete loomuõiguse määratluste puudusi, aga järeldused, mis ta enda omast tuletas, näitavad, et ka tema ise omistas sellele niisama eksliku tähenduse. Enda püstitatud printsiipide alusel arutledes peaks see autor jõudma järeldusele, et kuna loomuseisundis teeb igaühe enesealalhoiupüüe teiste omale kõige vähem kahju, pidi tollal valitsema üldine rahu ja see pidi inimsoole kõige paremini sobima. Tema aga väidab täpselt vastupidist — nimelt sellepärast, et ta arvas nende asjade hulka, mis seostuvad metsinimese enesealalhoiupüüdega, ekslikult vajaduse rahuldada tervet hulka kirgi, mis tegelikult sünnivad alles ühiskonnas, tekitades seal vajaduse seaduste kehtestamise järele. Kuri inimene, ütleb ta, on nagu tugev laps. Niisiis tuleks teha kindlaks, kas metsinimene on tugev laps. Ja kui lubada tal seda eeldada, siis mida ta sellest järeldaks? Kas seda, et see inimene — kuivõrd ta tugevana sõltus teistest sama palju nagu siis, kui ta oli veel nõrk — ei kohkunud tagasi mitte ühegi äärmuse ees? Kas ta peksis oma ema, kui too talle küllalt ruttu rinda ei andnud; kas ta kägistas ära oma noorema venna, kes talle mingi moel tüli tekitas; kas ta lõi hambad teise inimese jalga, kui see teda tõukas või lihtsalt ette jäi? Tegelikult loomuseisundis need kaks eeldust (olla tugev, olla sõltuv) välistavad teineteise. Inimene on nõrk siis, kui ta teistest sõltub, kuid vabaneb sõltuvusest juba enne, kui tugevaks saab. Hobbes ei pannud tähele, et seesama põhjus, mis takistab metslasi kasutamast oma mõistust (nagu väidavad meie õigusteadlased), ei lase neil ka oma võimeid kuritarvitada (nagu Hobbes ise väidab). Nõnda siis ei tohiks öelda, et metslased on kurjad sellepärast, et nad ei tea, mis tähendab olla hea — sest neid ei takista kurja tegemast mitte vaimuvalguse kasv ega seaduse kammitsad, vaid mõõdukad kired ja teadmatus pahedest: Tanto plus in illis proficit vitiorum ignoratio, quam in his cognitio virtutis.22 On muide olemas veel üks printsiip, mis aga Hobbesil märkamata jäi. See printsiip on antud inimesele, et teatud puhkudel talitseda tema ülemäära ägedat eneseimetlust, ning juba enne säärase eneseimetluse sündi hoidis see vaos tema pimedat enesesäilitustungi.23 Ühelt poolt on inimene vägagi huvitatud iseenda heaolust, kuid teisalt tasakaalustab seda kaasasündinud vastumeelsus, mida me tunneme teist endasarnast kannatamas nähes. Ma ei usu, et peaksin kartma mingeid vastuolusid, omistades inimesele selle ainsa loomuliku vooruse, mida oli sunnitud tunnistama isegi kõige äärmuslikum inimvooruste mahategija.24 Ma räägin kaastundest — hoiakust, mis sobib ka meiesugustele nõrkadele ja paljudest pahedest koormatud olevustele; voorusest, mis on inimliigi seisukohalt seda universaalsem ja tulusam, et ilmneb juba enne, kui üldse järelemõtlemisega algust tehakse, ja lisaks kõigele on veel nii loomulik, et selle tundemärke võib mõnikord leida ka loomade juurest. Ma ei tarvitse rääkida õrnusest, millega emad kohtlevad oma väikesi lapsi, või ohtudest, millele nad laste päästmiseks vastu astuvad — iga päev võib ju näha, kui vastumeelne on hobustele elavaid kehi jalge alla tallata. Ükski loom ei lähene ärevust tundmata oma liigikaaslase laibale. Leidub isegi loomi, kes ehitavad korjustele omamoodi hauakambreid, ja mõelgem vaid kariloomade kaeblikele häälitsustele, kui neid tapamajja sisenedes vapustab seal avanev võigas vaatepilt . Rõõm on näha, kuidas Mesilaste valmi autor,25 olles sunnitud tunnistama inimese kaastundlikuks ja härdaks olevuseks, esitab vastava näite, loobudes sel puhul oma külmast ja väljapeetud stiilist. Ta pakub meile pateetilise pildi inimesest, kes ise hoonesse suletuna näeb, kuidas väljas metsloom rebib lapse ema käte vahelt, purustab oma mõrtsuklike hammastega haprad ihuliikmed ja kisub alles tukslevad elundid lapsukese rinnast välja. Kui kohutav ärevus haarab inimest, kes näeb pealt sündmust, mis temale isiklikult kuidagi korda ei lähe! Milliseid piinu tekitab temas see vaatepilt, kuna ta ei saa minestanud ema ega hingeheitva lapse heaks midagi ette võtta!
Selline on puhas looduslik liigutus, mis eelneb igasugusele järelemõtlemisele; selline on loomuliku kaastunde jõud, millest isegi kõige väärastunumatel kommetel on raske jagu saada—sest eks me või ju iga päev teatrietendustel näha, kuidas mõne õnnetu hädade pärast härduvad ja nutavad need, kes ise türanni rollis olles muudaksid oma vaenlase piinad ainult veel rängemaks. Nii näiteks oli verejanuline Sulla26 vägagi kaastundlik hädade suhtes, mida ta ise polnud põhjustanud. Või meenutagem Aleksandrit Pheraist,27 kes ei julgenud minna ühegi tragöödia etendusele, kartes, et teda võidakse seal näha halamas koos Andromache ja Priamosega,28 kuigi ta võis samal ajal täiesti tundetult kuulata nende loendamatute kodanike karjeid, kellel iga päev tema käsul kõri läbi lõigati.
Mollissima corda
Humano generi dare se natura fatetur,
Quae lacrimas dedit.29
Mandeville aimas väga õigesti, et inimesed poleks kõigist oma moraaliprintsiipidest hoolimata kunagi olnud midagi muud kui koletised , kui loodus poleks andnud nende mõistusele abiks kaastunnet . Kuid ta ei mõistnud, et just sellest omadusest lähtuvad ka kõik ühiskondlikud voorused , mille esinemist inimestel ta ei tahtnud möönda. Tõepoolest, mida siis tähendab suuremeelsus , halastus, inimlikkus, kui mitte kaasatundmist nõrkadele ja süüdlastele või inimsoole tervikuna? Kui sügavamalt järele mõelda, siis sünnivad ka heasoovlikkus ja sõprus püsivalt üksikule objektile suunatud kaastundest. Sest kui me ei taha, et keegi peaks kannatama, siis mida muud see tähendab kui soovi, et ta oleks õnnelik? Kui kaastunne oleks tõepoolest ainult selline tunne, mis asetaks meid kannataja kohale— tundmus , mis metsinimeses on hämar ja samas elav, tsiviliseeritud inimesel küll arenenud, aga loid —, siis mida muud see idee teeks, kui aina kinnitaks minu esitatud väidete tõesust? Tõepoolest, kaastunne on seda elavam, mida lähemalt pealtvaataja end kannatajaga samastab. Aga on ju ilmne, et säärane samastumine pidi olema loomulikus olekus lõpmata palju lähedasem kui mõistusliku arutlemise seisundis. Just mõistus on see, mis sigitab eneseimetlust, ja järelemõtlemine tugevdab seda; just järelemõtlemine muudab inimese enesekeskseks ning eraldab ta kõigest, mis teda häirib ja kurvastab. Filosoofia isoleerib inimese, filosoofia paneb ta kannatavat ligimest nähes endamisi ütlema: “ Sure , kui tahad ; mind ei ähvarda miski.” Ainult kogu ühiskonda varitsevad ohud häirivad veel filosoofi rahulikku und ja ajavad ta voodist välja. Tema akna all võib inimesel karistamatult kõri läbi lõigata — tema peab ainult katma kõrvad kätega ja veidike iseendaga vaidlema, et mitte lasta temas mässaval loodusel samastada end sellega, keda parajasti tapetakse. Metsinimesel puudub selline hämmastav anne sootuks: tarkuse ja mõistuse puududes nähakse teda alati vapralt toimimas esimese inimsuse tunde ajel. Kui mässude või tänavakakluste ajal koguneb kuskile rahvasumm, hoiab ettevaatlik inimene sealt targu eemale; heidikud ja turunaised on need, kes võitlejaid lahutavad, laskmata ontlikel inimestel vastastikku kõrisid läbi lõigata.
Seega on täiesti kindel, et kaastunne on loomulik tunne, mis ohjeldab iga indiviidi enesearmastust ja aitab seeläbi kaasa kogu liigi säilimisele. Just kaastunde ajel tõttame pikemalt mõtlemata appi neile, keda näeme kannatamas; just kaastunne täidab loomuseisundis seaduste, tavade ja vooruste rolli, pealegi selle eelisega, et keegi ei tunne kiusatust tema leebele häälele vastu hakata. Kaastunne ei lase tugeval metslasel röövida väetilt lapselt või põduralt vanurilt nende vaevaga hangitud elatist, kui tal vaid lootust on leida oma jagu mujalt. Kaastunne sisendab — lisaks mõistuslikult põhjendatud õigluse ülevale maksiimile: tee teisele seda, mida sa tahad, et tehtaks sulle — kõigile inimestele tolle teise, loomuliku headuse maksiimi, mis ei pruugi küll olla nii täiuslik kui eelmainitu, kuid teisalt võib ehk olla kasulikumgi: tee endale head nõnda, et põhjustaksid seeläbi teistele võimalikult vähe halba. Lühidalt, just sellest loomulikust tundest, mitte eelkõige peentest argumentidest, tuleb otsida selle vastumeelsuse põhjust, mida igaüks tunneb kurja tehes, olenemata kõigist tarkadest maksiimidest. Sokrates ja teised temataolised suurvaimud võisid ju jõuda vooruslikkuseni mõistuse abil, ent inimsugu oleks juba ammu välja surnud, kui tema säilimine sõltuks ainult tema üksikute liikmete arutlustest.
Nõnda siis ei tulnud loomuseisundis ette väga ohtlikke korratusi, sest inimesed, kelle kired polnud eriti aktiivsed ja keda kammitses eluterve kaastunne, võisid ehk olla äkilised, aga mitte kurjad. Nad püüdsid pigem kaitsta ennast halva eest, mis võinuks nendega juhtuda, selmet tunda kiusatust teistele halba teha. Neil polnud üksteisega mingeid asju ajada ja seepärast jäi neile tundmatuks igasugune edevus ja tähtsus, tunnustus ja põlgus. Neil puudusid sootuks mõisted “sinu oma” ja “minu oma” ning ka igasugune tõeline ettekujutus õiglusest, ja kuna nad pidasid vägivalda, mis võis neile osaks saada, kergesti heastatavaks hädaks, mitte karistust nõudvaks ülekohtuks, siis ei tulnud kättemaks neile pähegi—või kui, siis ehk masinlikult ja vahetult sealsamas paigas, just nagu koer hammustab tema pihta visatud kivi. Nende tülid viisid harva veriste tagajärgedeni, sest toidupoolise hankimine oli nende jaoks kõige tundlikum küsimus. Ometi näen ma ka üht ohtlikumat teemat,millest pean järgnevalt rääkima.
Kõigi inimsüdant häirivate kirgede seas leidub üks eriti äge ja tormakas kirg , mis muudab kaks sugupoolt teineteisele vajalikuks. See on kohutav kirg, mis trotsib kõiki ohtusid, ületab kõik takistused ning näib oma äärmuslikes puhangutes olevat suuteline hävitama inimsugu, kuigi on tegelikult määratud seda säilitama. Mille muu pärast lasevad inimesed end häbitult ja mõõdutundetult haarata talitsematul ja julmal raevul ning võitlevad alalõpmata oma armastuse eest, kas või vere hinnaga?
Kõigepealt tuleb nõustuda väitega: mida ägedamad on kired, seda vajalikumad on neid vaos hoidvad seadused. Ent kired külvavad iga päev meie sekka korralagedust ja kehutavad inimesi kuritegudele — millest nähtub, et seadustest siin ei piisa. Seepärast tasuks uurida, kas ei sündinud need korratused alles koos seadustega. Sest juhul kui seadused suudaksid korrarikkumisi ära hoida, oleks küll vähim, mida peaksime neilt nõudma, see, et nad teeksid lõpu halvale, mida ilma nendeta ei esinekski.
Eristagem kõigepealt armastuse füüsilist ja moraalset poolt. Füüsiline on see üldine iha, mis paneb ühe sugupoole teisega ühinema. Moraalne pool on see, mis iha juhib ja kinnistab selle eranditult ühele kindlale objektile või vähemalt muudab sellele eelistatud objektile suunatud iha kõige energilisemaks. On ju lihtne näha, et armastuse moraalne pool on kunstlik tunne, mis on sündinud ühiskonnas kehtivatest tavadest ja mille on ülima osavuse ja hoolega sisse pühitsenud naised, sest see aitab neil oma võimu kindlustada ning lubab domineerida sugupoolel, mis vastasel juhul peaks alluma. Kuivõrd armastus toetub teatud väärtuse või ilu mõisteile, mida metslane kaugeltki ei saanud tunda, ning võrdlustele, mida ta kindlasti ei suutnud sooritada, pidi see tunne tema puhul olema nullilähedane. Sest nii nagu tema vaim ei suutnud luua abstraktseid ideid korrapärasusest ja proportsioonist, nõnda polnud ka tema süda vastuvõtlik imetluse ja armastuse tundeile, mis — isegi kui seda tähele ei panda — sünnivad kahe eelmainitud idee kasutamisest. Metslane juhindub ainult looduselt saadud temperamendist, mitte maitseeelistustest, mida ta pole saanud omandada, ja nõnda on iga naine temale küllalt hea.
Kui inimesed tunnevad üksnes armastuse füüsilist poolt ning elavad õnnelikus teadmatuses isiklikest eelistustest, mis seda tunnet häirivad ja märksa keerukamaks muudavad, siis ilmselt lööb nende temperament lõõmama harvem ja mitte nii ägedalt; järelikult nad ka tülitsevad vähem ja mitte nii julmalt. Kujutlusvõime, mis meie aja inimestele tohutut kahju tekitab, ei kõnele metslaste südameile mitte midagi. Igaüks ootab rahulikult loodusemärguannet ning järgib seda ilma igasuguse valikuta, pigem rõõmsalt kui raevukalt; ja kui vajadus on rahuldatud, on ka kogu iha kustunud.
Niisiis on vaieldamatu , et armastus just nagu kõik muudki kired omandas alles ühiskonnas selle tormaka tulisuse, mille tõttu ta nii sageli inimesi hukatusse viib. Naeruväärne on kujutada metsinimesi oma jõhkrusele lõivu makstes pidevalt üksteisele kõri kallale kippumas — seda enam, et kogemus kinnitab otse vastupidist. Näiteks kariibid (see nüüdisaegne rahvas, kes on jäänud loomuseisundile kõige lähemale) on armuasjades just kõige rahulikumad ja kõige vähem armukadedad, kuigi nad elavad kuumas kliimas, mis üldiselt näib alati kirgedele hoogu juurde andvat.
Mis puutub järeldustesse, mida võiks teha paljudes loomaliikides aset leidvatest isaste võitlustest — neist võitlustest, mille pärast meie linnuaedades alalõpmata voolab veri ning meie metsad kevaditi isaste võitlushüüetest kaiguvad —, siis tuleb siin kõigepealt jätta kõrvale need liigid, kus loodus on ilmselgelt kehtestanud sugupoolte vahel teistsugused suhted kui meie seas. Nii näiteks ei saa kukevõitlusest inimliigi kohta midagi järeldada. Nende liikide puhul, kus suhted on paremini paika pandud, ei saa selliste võitluste põhjuseks olla miski muu kui emaste väiksem arv võrreldes isastega või siis nood kõrvale jäävad ajavahemikud, mil emased isaseid ligi ei lase—aga see taandub omakorda esimesele põhjusele, sest kui iga emane laseb isase ligi ainult kahel kuul aastas, siis tähendab see, nagu väheneks emaste arvukus viie kuuendiku võrra. Ent ükski neist juhtudest pole ülekantav inimliigile, kus naisi on üldiselt rohkem kui mehi ja kus pole kordagi, isegi mitte metslaste puhul täheldatud, et naistel esineks samasugune innaja hoidumisaeg nagu loomaliikidel. Pealegi korduvad paljude niisuguste loomade elus—kuna kogu liiki haarab korraga suur ärevus — kohutavad pöörasuse, segaduse, korratuse ja võitlemise perioodid. Midagi sellist ei juhtu inimliigiga, kus armastust ei tunta iial perioodiliselt. Niisiis ei saa neist võitlustest, mida teatud loomaliikides emaste pärast peetakse, kaugeltki järeldada, et sama oleks toimunud inimestega loomuseisundis. Ja isegi kui me võiksime sellise järelduse teha, siis — kuivõrd need tülid pole sugugi hävitanud teisi liike, tuleb arvata vähemalt seda, et need ei hukutaks ka meie liiki. Samuti on täiesti selge, et need ei tekitaks loomuseisundis nii palju kahju kui ühiskondades, eriti nendes maades, kus (kuna seal kombeid veel millekski peetakse) armastajate kiivusest ja abikaasade kättemaksuihast sünnivad pidevalt duellid , mõrvad ja hullemadki asjad; kus igavese truuduse nõue paneb inimesi ainult abielu rikkuma ning kus isegi karskuse ja au seadused soodustavad paratamatult kõlvatut eluviisi ja suurendavad abortide hulka.
Kokkuvõtteks: metsinimene rändas mööda metsi, tahtmata teha tööd, oskamata kõnelda ja omamata eluaset; ta ei olnud kellegagi sõjajalal ega ka mingil muul moel seotud; ta ei vajanud teisi endasarnaseid ega soovinud neile ka halba teha—võibolla ta ei tundnudki kedagi isiklikult; tal oli vähe kirgi ja ta sai kõigega ise hakkma; tal olid ainult oma seisundile vastavad tunded ja teadmised; ta piirdus oma tõeliste vajadustega, ta vaatas ainult neid asju, mis tundusid talle huvi pakkuvat; ei tema edevus ega ka intelligentsus teinud märgatavaid edusamme. Isegi kui ta juhuslikult midagi avastas — keda oleks ta saanud sellest teavitada, kui ta ei tundnud ära oma lapsigi? Oskus suri koos leiutajaga. Ei olnud haridust ega arengut, põlvkonnad vahetusid, aga tulemusi polnud, sajandid möödusid ikka ühetaolises algaegade tahumatuses, sest iga inimpõlv alustas alati samast punktist. Liik oli juba vana, aga inimene jäi ikka lapseks.
Peatusin sel eeldataval algelisel olukorral nii pikalt sellepärast, et parandada vanu vigu ja kummutada sügavalt juurdunud eelarvamusi. Uskusin, et pean tungima asja juureni ning näitama tõepärase pildi abil loomuseisundist, et ebavõrdsus — isegi loomulik ebavõrdsus—ei olnud toona kaugeltki nii reaalne ja mõjukas, nagu väidavad meie kirjanikud.
Tegelikult on üpris kerge veenduda, et paljud neist inimeste erinevustest, mis näivad olevat loomulikud, tulenevad siiski ainult ühiskonnas omaks võetud harjumustest ja mitmesugustest eluviisidest. Näiteks ei sõltu tugev või habras kehaehitus ja sellega seotud jõud või nõrkus sageli ennekõike inimese sünnipärastest eeldustest, vaid pigem sellest, kas teda kasvatusega karastatakse või hellitatakse. Sama võib öelda ka vaimujõu kohta. Haridus ei tekita erinevusi ainult haritud ja harimata vaimude vahele, vaid suurendab ka haritute erinevust üksteisest ühes või teises kultuuris — sest kui hiiglane ja kääbus käivad sama teed, siis iga samm, mille kumbki astub, kasvatab hiiglase edumaad. Kuid võrrelgem mitmesugustes ühiskondliku seisundi kordades viljeldavate eluviiside ja hariduse hämmastavat paljusust loomade ja metsinimeste lihtsa ja ühetaolise eluga (kõik söövad samu toiduaineid, elavad samal viisil, teevad täpselt samu asju) — siis näeme, et loomuseisundis on inimeste erinevused tunduvalt väiksemad kui ühiskondlikus seisundis ning et loomuliku ebavõrdsuse suurenemine inimliigis on kõige otsesemalt seotud kunstlikult loodud ebavõrdsusega.
Aga kui loodus tõepoolest jagas oma andeid nii erapoolikult, nagu mõned väidavad, mis eelise siis oleksid saanud tema suurimad soosikud teiste ees selles olukorras, mis ei võimaldanud inimestel peaaegu mingil viisil omavahel suhelda? Mis mõtet oleks ilul seal, kus pole armastust? Mida oleks vaimuga teha inimestel, kes ei oska kõnelda, ja kavalusega neil, kel pole mingit äri ajada? Ma kuulen aina korratavat, et kõige tugevamad rõhuvad nõrgemaid. Aga tehtagu mulle selgeks, mida siin peetakse silmas sõnaga “rõhuvad”. Ühed võimutsevad vägivalla abil, teised ägavad kõigi nende kapriiside ikke all. Just seda näen ma meie ühiskondades, kuid ma ei mõista, kuidas saaks midagi sellist öelda metsinimeste kohta, kellele oleks väga raske selgitada sedagi, mida üldse tähendab orjus ja võimutsemine. Üks inimene võib küll võtta endale teise korjatud puuviljad, teise tapetud jahilooma või onni, mis seni teisele varju pakkus. Kuidas aga saaks ta jõuda nii kaugele, et panna teine endale kuuletuma ? Ja millised võiksid olla sõltuvuse ahelad nende seas, kes midagi ei oma? Kui mind ühe puu alt ära aetakse, võin vabalt minna teise juurde. Kui mind ühes paigas piinatakse — kes takistab mind mujale minemast? Kas leidub inimest, kes oleks minust küllalt palju tugevam ja pealegi piisavalt paheline, laisk ja julm, et sundida mind hoolitsema tema ülalpidamise eest, sellal kui ta ise jõude oleskleb? Ta peab ju pingutama, et mind mitte hetkekski silmist kaotada, ta peab mind enda uneajaks suurima hoolega kinni siduma, kartes, et ma vastasel juhul põgenen või ta tapan. See tähendab, et ta peab vabatahtlikult võtma enda kanda koorma, mis on palju raskem kui see, mida ta soovib vältida, või see, mille ta tahab minu õlgadele veeretada. Pealegi, mis saab siis, kui tema valvsus korrakski raugeb? Kui mõni ootamatu heli sunnib teda hetkeks pead kõrvale pöörama? Ma jooksen metsas paarkümmend sammu ja juba ongi mu köidikud katkenud—ta ei näe mind enam kunagi.
Tegelikult pole meil tarvis selliste üksikasjade loetelu jätkata, sest igaüks peaks niigi mõistma, et (kuivõrd orjuse ahelad tekivad alles inimeste omavahelise sõltuvuse ja vastastikuste vajaduste sidemete tagajärjel) kedagi pole võimalik orjastada enne seda, kui ta on viidud seisundisse, kus ta enam iseseisvalt, ilma teiseta toime ei tule. Säärane olukord oli aga välistatud loomuseisundis, kus niisiis kõik olid ikkest vabad ja järelikult polnud ka tugevaima seadusel mingit mõtet.
Nüüd, kui olen tõestanud, et loomuseisundis on ebavõrdsus vaevumärgatav ja selle mõju peaaegu olematu, pean ma veel näitama, kust see siis ikkagi pärineb ja kuidas see on inimvaimu arenedes pidevalt kasvanud. Samuti olen juba näidanud, et täiustatavus, ühiskondlikud voorused ja muud võimed, mis olid loomuseisundis inimesele omased ainult potentsiaalselt, ei saanud mingil juhul hakata arenema iseenesest, vaid selleks oli vaja paljude välistegurite soodsat kokkulangemist, mis poleks aga tingimata pruukinud teoks saada ja milleta inimene oleks jäänud igaveseks primitiivsesse seisundisse. Järgnevalt tulebki mul vaadelda ja võrrelda neid mitmesuguseid juhuseid, mis on täiustanud inimmõistust, suunates samas inimliigi mandumise teele, teinud inimolendi kurjaks, lastes tal saada ühiskondlikuks olendiks, ning toonud inimese ja maailma ammusest algpunktist lõpuks nii kaugele, nagu me näeme neid praegu.
Ma tunnistan, et sündmused, mida pean kirjeldama, võisid toimuda mitmeti, ja seetõttu saan ma oma valikuid tehes juhinduda ainult oletustest. Kuid vähe sellest, et oletustest saavad põhjendatud väited, kui nad on kõige tõepärasemad nende seas, mida saab asjade loomusest tuletatada, ja kui nad kujutavad endast ainsaid vahendeid, mille abil me üldse saame tõde avastada — järeldused, mida ma söandan oma oletustest teha, ei ole ise kaugeltki oletuslikud, sest nende printsiipide põhjal, mis ma äsja kehtestasin, ei saaks luua ühtegi teist süsteemi, mis ei annaks mulle neidsamu tulemusi ja millest ma ei saaks tuletada täpselt neidsamu järeldusi.
Eeltoodud põhjustel ei tarvitse ma siinkohal pikemalt arutleda selle üle, kuidas nimelt aja kulg korvab nende sündmuste toimumise vähese tõenäosuse, või selle üle, miks on iseenesest tühistel põhjustel hämmastavalt suur jõud, kui need toimivad pidevalt ja pikka aega, ega ka olukorra üle, kus me ühest küljest ei saa kummutada teatud hüpoteese, kuigi me teisest küljest ei suuda neile ka tõsikindlate faktide tähendust omistada. Ma ei pea näitama, et juhul, kui meil tuleb seostada omavahel kaks eraldiseisvat reaalset fakti, kasutades selleks vahendavate faktide rida, kusjuures need viimased on kas tundmatud või neid peetakse tundmatuks — siis peab ajalugu (kui see meil on) meid nonde ühendavate faktidega varustama. Kui ajalugu puudub, siis peab filosoofia kindlaks tegema, millised sarnased faktid võivad kaht esimest fakti ühendada. Ja lõpuks ei pruugi ma seletada seda, miks on nii, et kui vaadeldava ainese moodustavad sündmused, siis taandab sarnasus faktid palju väiksemale klasside arvule, kui me oskaksime ette arvata. Piisab sellest, et ma esitan need objektid oma kohtunikele läbikaalumiseks; sellest omakorda piisab, et asjasse pühendamatutel lugejatel poleks enam vaja neid vaagida.
1 “Tunne iseennast.” Tlk.
2 Kreeka mütoloogias madalam merejumal, kes oli algul inimene, kuid läks nõiajoogi mõjul merre elama; teda kujutatakse eemaletõukava välimusega, kalasabaga raugana. Tlk.
3 Jean-Jacques Burlamaqui (1694–1748) — Šveitsi õigusteadlane ja kirjanik, tuntud loomuõiguse teoreetik . Tlk.
4 In´egalit´e morale — raskesti tõlgitav mõiste; 18. sajandil oli tavaks kasutada vastandpaari “füüsiline-moraalne” tähenduses “füüsiline-vaimne”. Antud kontekstis pole aga tegemist moraaliga ei kõlbluse ega vaimsuse (religioosse alatooniga) tähenduses, vaid pigem isiku omaduste ja olukorraga, vastandatuna inimese puhtlooduslikule, bioloogilisele aspektile. Tlk.
5 “Õpi aru saama, kes jumal käskis sul olla ja milline koht kuulub sulle tegelikult inimkonnas.” Persius, Satiirid, III, 71.
6 Rousseau kriitika on suunatud vastavalt Hugo Grotiuse, John Locke’i ja Thomas Hobbesi teooriate vastu. Tlk.
7 Rousseau lubadust “faktid kõrvale jätta” tõlgendatakse kaheti: esiteks rõhutab ta (piisava etnoloogilise faktibaasi puududes) analüütilise, puhtratsionalistliku meetodi tähtsust; teiseks on võimalik, et ta pidas sõnaga faktid silmas religioosse traditsiooni seletust maailma ja inimese tekkimisele. Tlk.
8 Lykeion — endine pühamu, hiljem spordirajatis Ateena lähedal, kus Aristoteles rajas oma filosoofilise kooli. Tlk.
9 Rousseau räägib siin loodusest spetsiifilises tähenduses: ta uskus nimelt, et jõuab looduseni iseenda sees, kui “tühjendab” end kõigest,mis on tulnud ühiskonnast. Et ühiskondlike elementide kõrvaldamine paremini õnnestuks, käis Rousseau Arutlust kirjutades endasse süüvimas, mõtteid kogumas Saint-Germaini metsas. Tlk.
10 Montesquieu . Tlk.
11 Richard Cumberland (1631–1781)— anglikaani kiriku piiskop, kes vastandas Hobbesi egoismiprintsiibile üldise heasoovlikkuse idee. Tlk.
12 Samuel Pufendorf (1632–1694) — saksa õigusteadlane, loomuõiguse spetsialist. Tlk.
13 Francisco Corr´eal (1648–1708) — Hispaania maadeuurija, kelle raamatut Rännakud Lääne-Indias Rousseau korduvalt tsiteerib. Tlk.
14 Selles ebatavalisena mõjuvas väites lähtub Rousseau antiikautoritest, kes (näiteks Hesiodos oma Töödes ja päevades) muistsest kuldajastust rääkides kirjeldasid just nõnda toonaste õnnelike inimeste valuta ja vaevata surma. Tlk
15 Podaleirios jaMachaon—arst-jumalAsklepiose pojad, Trooja sõja kangelased, kes oskasid ravida. Tlk.
16 Aulus Cornelius Celsus — Vana-Rooma kirjamees, kes I sajandil eKr andis oma entsüklopeedilises teoses Kunstid parima ülevaate antiikmeditsiinist. Tlk.
17 Tõenäoliselt peetakse silmas opossumit. Tlk.
18 Jean La¨et (1593– 1649 )—Hollandi geograaf ja looduseuurija. Tlk.
19 Inimmasina idees avaldub toonasemehaanilisematerialismi, eriti La Mettrie teose Inimene — masin mõju. Tlk.
20 Eurotas (Evrotas), jõgi Peloponnesose poolsaarel, voolab läbi muistse Sparta linna. Toim.
21 Verbi eriline minevikuvorm mõnes indoeuroopa keeles (nt vanakreeka, sanskriti, muinasslaavi). Tlk.
22 “Teadmatus pahedest teeb neile rohkemkasu kui teistele teadlikkus voorustest.” (Justinus, Hist. II, 2, 15.) Tlk.
23 Rousseau teeb vahet enesearmastuse ja eneseimetluse vahel. Enesearmastus [amour de soi-mˆeme] on kaasasündinud, eneseimetluse [amour-propre] omandab inimene “metsast” väljudes — see on seotud edevusega ja tähendab enda nägemist teiste silmadega (oodates neilt tunnustust ja imetlust). Toim.
24 Rousseau peab silmasBernard deMandeville’i (1670– 1733 )—hollandi päritolu inglise filosoofi, kes väitis, et kurjus ja pahed soodustavad ühiskonna arengut, voorused aga viivad laostumiseni. Tlk.
25 Bernard de Mandeville. Tlk.
26 Lucius Cornelius Sulla (138–78 eKr), Rooma väejuht ja riigimees , aastal 88 konsul , 82–79 valitses Roomat diktaatorina. Toim.
27 Aleksander Pheraist—1. sajandil eKr Kreekas (Pherais) valitsenud türann, kes oli kurikuulus oma julmuse poolest. Tlk.
28 Andromache—troojalase Hektori naine kreeka mütoloogias; Priamos — mütoloogiline Trooja kuningas. Toim.
29 “Sügavalt õrna südame anda inimsoole nähtavasti tahtis loodus, kinkides talle pisarad .” (Juvenalis, Satiirid, XV, 131–133.)
24