uus klassijuhataja. Ma mõistsin hetked hiljem, et see noor klassiuhataja, tobedalt vanamoodse nimega Ophelia ei suuda klassis korda luua. Ta on kasutu ja temast ausaltöeldes ei sõltu midagi." "Pojake, aitab klassijuhataja kirjeldamisest. Räägi mulle, mis edasi sai!" Ema hääl värises seda öeldes. Kartsin iga hetk, et tema vaoshoitud emotsioonid paiskuvad välja, kuid vaprat nägu tehes jätkasin. "See on üsna põnev, järsku keset tundi tundsin ma imeliku kihku ja tahtmist tahvli ette minna. Mu peas keerlesid ainult Shakespheare Hamleti kuulsad read, olla või mitte olla. Järsku endale aru andmata olin ma jalul ja kõndisin enesekindlalt klassi ette. Tõsisel ja selgel häälel ma alustasin: olla või mitte olla- see on küsimus, mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või- tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada. Lõpetades esimese lause heitsin pilgu klassi
paljud naised endasse armuma panna. Mees luiskab end olevat küll parvepoiss, köster, taluperemees, sookuivataja ja isegi kolme noormehe kauge sugulane, ent vale välja tulles suudab ta alati põgenema pääseda. Kõigile naistele räägib Nipernaadi, kuivõrd ta neid armastab ning kui tema tunnetele ei vastata, mida juhtub harva, näib ta väga kurb, kuigi tegelikult jääb mulje, et ta ei armasta kedagi. Kevade saabudes tunneb Toomas Nipernaadi suurt kihku minna kodust ära, rändama mööda Eestimaad. Tema esimeseks ,,ametiks" on parvepoiss, ehkki palki ta parvetada ei oska. Ta kohtub vaese metsavahi süütu tütre Lokiga, kellega lubab kodu luua ning peab temaga põgenemisplaane, kuid need rikub rikas peretütar Mall, kes ise asub pimedas Loki asemele parvele ning kelle Nipernaadi julmalt hülgab. Suve alguses jõuab ta ühte tallu, kus vana perenaine on ära surnud ning temast on järgi jäänud
viskas nad seejärel oma elust välja. (,,Või nii? Ah et raha pole..sel juhul, tobuke, kao sinna, kust sa tulid, rutem kui muidu! Saa ükskord aru: raha otsas, kõik otsas!"). Ta tundis kohati ülimat rõõmu meeste piinamisest, alandamisest ja ärakasutamisest. (,,Ta oleks võinud krahvile näkku sülitada see oleks ka siis tänulikult paigale jäänud.") Nana ei suutnud endas vaigistada ka kihku meessugu ja nende juhitud ühiskonna ladvikut alandada, neile kätte maksta. (,,Mis kasu ta neist soliidsetest härradest õieti oli saanud? Kõik, mis prints ja Steiner sisse tõid, oli kulunud lapsikute kapriiside peale, ilma et oleks teadnudki, kuhu raha kadus. Ja ometi jälitasid võlausaldajad teda kibedamini kui ei kunagi varem. Steiner sai vaid hädavaevu aegajalt tuhat franki kokku ajada, ja sedagi alles siis, kui Nana ähvardas teda vastasel korral uksest välja visata.")
võitlust, kirge, vaenu ja hädaohtu. Võib tajuda ohuna, seetõttu värvitaksegi ohtu tähistavad esemed punaseks: punane tuli valgusfooris sunnib juhti peatuma, tuletõrjevahendite punane toon on häiresignaaliks. Punane erutab ja kütkestab vaatajat. Kuningarüüd on sageli olnud punased.Teatrites on toolid ja kardinad pidulikkuse röhutamiseks tihti purpurpunased. Prantsuse luuletaja Rimbaud ütles, et naist, kes on riietatud punasesse, on kerge võrgutada. Punane võib siin tähendada kihku tunnete järele. Vanas Indias sümboliseeris punane kirge ja naiselikkust.(7) Punane on kõige silmatorkavam ja tähelepanunõudvam kõigist värvidest. Lapsed armastavad säravpunast sageli oma ego maksmapaneku eas. Täiskasvanuilegi annab see virgutava energialaengu. Erkpunased detailid muudavad ka kõige neutraalsema ümbruse pilkuköitvaks, seetõttu esitlevad disainerid tihti oma uusi ideekavandeid just punasena.
võitlust, kirge, vaenu ja hädaohtu. Võib tajuda ohuna, seetõttu värvitaksegi ohtu tähistavad esemed punaseks: punane tuli valgusfooris sunnib juhti peatuma, tuletõrjevahendite punane toon on häiresignaaliks. Punane erutab ja kütkestab vaatajat. Kuningarüüd on sageli olnud punased.Teatrites on toolid ja kardinad pidulikkuse röhutamiseks tihti purpurpunased. Prantsuse luuletaja Rimbaud ütles, et naist, kes on riietatud punasesse, on kerge võrgutada. Punane võib siin tähendada kihku tunnete järele. Vanas Indias sümboliseeris punane kirge ja naiselikkust.(7) Punane on kõige silmatorkavam ja tähelepanunõudvam kõigist värvidest. Lapsed armastavad säravpunast sageli oma ego maksmapaneku eas. Täiskasvanuilegi annab see virgutava energialaengu. Erkpunased detailid muudavad ka kõige neutraalsema ümbruse pilkuköitvaks, 6
Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga Sinu andides, kirerangides, mõttetangides, vaevlevais, kaevlevais, aimlevais, raevlevais vangides elab edasi vabaduse ideaal. Olid ikka, oled ikka, jätkud ikka igal ajastul ja maal. Sügaval su sülelohus malbub iga ülekohus. Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal. Oled tulihänna raksuv rünnak, suuri varandusi varjav seek, kihutab mu kihku sinu kämmal, mis on loitev loits ja libaleek. Vahel arvan, et ma sain su kätte ja võin lõpuks täita hingekruusi, kuid sa ühe mürgitad mu lätted, et ma avastama peaksin uusi. Ikka murrad sa just siis mu lille, kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, ja ma värisedes kummargille vajun vastu sinu uhket lõõmu, mis on ühteaegu tee ja teetus, kramplik keeldumus ja sundiv kutse. Olen sinust nõnda võimsaks neetud, et mus eluks saab su tappev tukse.
kus õrn roosa ja veripunane kokku loovad põletava põrgu atmosfääri.Punased laternad ning punane iterjöör on domineerinud avalike majade eestubade sisekujunduses. Punane erutab ja kütkestab vaatajat. Kuningarüüd on sageli olnud punased.Teatrites on toolid ja kardinad pidulikkuse röhutamiseks tihti purpurpunased. Prantsuse luuletaja Rimbaud ütles, et naist, kes on riietatud punasesse, on kerge võrgutada. Punane võib siin tähendada kihku tunnete järele. Vanas Indias sümboliseeris punane kirge ja naiselikkust. Slaavlased on kasutanud punast värvust kaitseks kurja pilgu eest. Vanas Hiinas oli punane tseremooniate ja korra värv. Punaseid rõivaid tavatseti kanda suvel, rõhutamaks rõõmu ja ilu. Ka Eesti rahvamütoloogia seostab punast elu, tervise, rõõmu ja uhkusega. Pidulikud seelikud on paljudes maakondades punased olnud. ORANZ mõjub kuumana, kuiva ja tihke ja kompaktsena, ta stimuleeerib ja kannustab,
Selle jälgimise kõrval on jäänud hõredaks nii ühiskondliku olustiku kui ligioleva välise looduse kirjeldus. Nende oriinimeste sümpaatiate ja antipaatiate esilekriipsutamises on erilist tähelepanu äratanud riidlevad naised. Tõepoolest, haugutav Kaasi Tiina sünnitusvaludes vaevleva Laia Viiu akna taga see on põrutavamaid ja meeldesööbivamaid tigeduspilte. Aga ,,Kahes paaris ja ühesainsas" ei tülitse mitte ainult naised isekeskis: vaenulised loomusunnid satuvad kähku kihku, naiste, meeste ja laste vahel. Hüvasti tagasihoidlikult torisevad eesti eided ja taadid, kui ka seitsmekümneaastane vanapoiss närudes keppi tõstab teist kiusava poisikese karistamiseks ja seda vannub ,,saadana hingeks"! Hilisema Tammsaare ,,Sõjamõtete" tunnistust mööda on inimese loomus kuri (,,kuri on inimene algusest saadik"). On nagu oleksid juba ta ,,Kahe paari ja üheainsa" kodusõjad selle tunnetuse eelkajastuseks. Me võime ta kantnikumaja
olukorra muutmiseks oleks vaja osutada vastupanu, s.o. kasutada jõudu, aga see viimane, näete, on vastuolus kogu tema ettekujutusega rahuliku kooselu vai-must. Internatsionaalselt meelestunud saksa sotsialist võtab ka seda õigena, kui kogu ülejäänud maailm ühisel jõul hak-kab teda röövima. Ta kirjutab vaid vennalike tunnetega alla vastavate löökide saamisel ega mõtle kunagi sellele, et röövleid tuleb karistada või et vähemalt on vaja nende kihku vähendada. Mitte iialgi! Aga miks? Aga ainult sellepärast, et ta on sakslane. Ehk on see kurbki, kuid see on nii. Et üht või teist kurja läbi nüpeldada, tuleb see kõigepealt kindlaks määrata ja seda mõista. See käib ka sellise ükskõiksuse kohta, mis iseloomustab teatud osa vaimulikkonnast Saksa püüdluste kaitsmise asjus. Seda ei saa seletada tema halbade soovidega ega käsuga, ütleme, ülevalt. Ei. See
annaabi.ee 
