DESCARTES meditatsioonid (0)

MEDITATSIOONID ESIMESEST FILOSOOFIAST,

kus tõestatakse Jumala olemasolu ning
erinevus inimese hinge ja keha vahel

René Descartes

Tõlkinud Andres Luure

ESIMENE MEDITATSIOON

Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada.
Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema. et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis , täna just olengi vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.
Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna arugi ( ratio ) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi 1äbi vaadata, mis oleks 1õputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.
Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada .
Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas , ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin.
Tore küll – nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama või mõnikord vähemgi usutavaid asju kui nood ärkvelolijad! Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kitt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei maletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest – nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan .
No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad , et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse – silmad, pea, käed ja üldse keha, on olemas mingid asjad, mis ei ole kujuteldavad, vaid tõelised. Tõepoolest, ka maalikunstnikud , isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised. Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse – silmad, pea, käed jms – võivad olla kujuteldavad, peab ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid – olgu siis tõesed või ebatõesed -, mis on meil mõtetes.
Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille jooksul nad kestavad, jms.
Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused , mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja vaga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.
Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on kõikhea (summe bonus); aga kui see oleks tema headusega vastuolus , et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.
Võib-olla leidubki neid, kes pigem eitavad nii võimsat Jumalat, kui usuvad, et kõik muud asjad on ebakindlad. Aga neile me ei hakka vastu vaidlema, vaid mööname, et kõik see Jumala kohta öeldu on väljamõeldis: ja kuidas ma nende arvates ka ei ole saanud selleks, kes ma olen, kas siis saatuse , juhuse või asjade pideva ahela läbi või mingil muul viisil; kuna eksimine on nähtavasti teatav ebatäiuslikkus, siis mida vähem vägevaks nad arvavad minu olemise põhjustajat (originis authorein), seda tõenäolisem on, et ma olen nii ebatäiuslik, et ma alati eksin. Nendele argumentidele ei ole mul tõesti midagi vastata, vaid olen 1õpuks sunnitud tunnistama, et nende arvamuste seas, mida ma kunagi pidasin tõesteks, pole ühtegi, milles ei võiks kahelda, ja seda mitte mõtlematusest või pinnapealsusest, vaid kaalukatel ja 1äbimõeldud põhjustel; ja kui ma tahan leida midagi kindlat, pean ma seetõttu nüüdsest peale hoiduma nõustumast kõige sellega täpselt samuti nagu ilmselt väärate arvamustega.
Aga sellest veel ei piisa, et ma seda märkasin: ma pean hoolitsema, et ma seda meeles peaksin: harjumuspärased arvamused tulevad ju pidevalt tagasi ja ründavad mu kergeusklikkust, mille nad on justnagu sidunud pikaajalise läbikäimise ja hea tutvuse õigusega, ka peaaegu vastu minu tahtmist: ja ma ei võõrdu kunagi nendega nõustumast ja neid usaldamast, kuni ma pean neid sellisteks, nagu nad tegelikult ongi, nimelt olgugi mingil määral kahtlased, nagu äsja näidatud, aga ikkagi väga usutavad, ja seesugused, et palju mõistuspärasem on neid uskuda kui eitada. Sellepärast ma arvan, et ma ei tee valesti, kui pööran oma tahte otse vastassuunda, petan ennast ja võtan mõneks ajaks pähe, et nad on täiesti väärad ja ebatõelised, kuni viimaks justnagu eelarvamuste kaal on kummalgi pool võrdne, nii et ükski halb harjumus ei kalluta mind kõrvale asjade õigest mõistmisest. Ja tõepoolest, ma tean, et sellest ei saa esialgu tulla mingit ohtu ega viga ning ma ei saa olla liiga umbusklik , sest praegu ei ole asi tegutsemises, vaid tunnetamises.
Ma oletan niisiis, et mitte kõikhea Jumal, tõe allikas, vaid mingi paha vaim, kes on ülimalt vägev ja ühtlasi ülimalt kaval, on kogu oma usinuse mängu pannud , et mind petta : mõtlen, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, helid ja kõik välised asjad ei ole muud kui unenägude narritused, millega ta minu kergeusklikkust varitseb: arvan, et mul ei ole käsi ega silmi, liha ega verd, ega meeli, vaid et see, et mul kõik need on, on minu ekslik usk: jään kangekaelselt kindlaks sellele meditatsioonile, ja kui nõnda ei olegi minu võimuses midagi tõest tunnetada, siis on minu võimuses vähemalt see, et ma valede arvamustega ei nõustu ja ma hoian visa meelega ära, et see petis , kui vägev ja kui kaval ta ka, oleks, mind millegagi tüssaks.
Aga see ettevõte on vaevaline, ja mingi laiskus viib mind tagasi harjumuspärase elu juurde. Ja samuti nagu vang, kes ehk unes nautis ebatõelist vabadust, kes hiljem hakkab kahtlustama, et ta magab , kardab , et teda äratatakse, ja andub aeglaselt meeldivatele illusioonidele: nii langen ma iseenesest tagasi vanadesse arvamustesse, ja kardan, et kui rahulikule puhkusele järgneb vaevaline ärkvelolek, tuleb mul järgmine päev veeta mitte mingis valguses, vaid äsja läbiarutatud raskuste läbitungimatus pimeduses.
“AKADEEMIA” 8/1996, lk 1642-1665
Tõ1kinud Marju Lepajõe
TEINE MEDITATSIOON
Inimvaimu loomusest: et ta on tuntum1 kui keha
Sattusin eilse meditatsiooni peale2 sedavõrd suurtesse kahtlustesse, et ma ei suuda neid enam unustada, ometi ei näe ka, kuidas neile lahendust leida; otsekui oleksin ootamatult langenud sügavasse veekeerisesse ja nii segaduses, et ei suuda jalga põhja panna ega mitte ka pinnale välja ujuda . Üritan siiski ja püüan uuesti minna sama teed mis eilegi – seega jättes kõrvale kõik, mis vähimalgi määral kahelda laseb , täpsele nii, nagu oleksin teada saanud, [1642] et see on üldse vale; ja lähen edasi, seni kui jõuan mingi kindla teadmiseni, või siis kindla teadmise asemel vähemalt selleni , et mingit kindlat teadmist ei ole. Archimedes ei otsinud midagi muud kui üksnes punkti, mis oleks püsiv ja liikumatu, selleks et liigutada paigast kogu maad; tuleb loota midagi niisama suuri, kui leiaksin kasvõi midagi vähimalgi määral kindlat ja kõigutamatut.
Niisiis eeldan, et kõik, mida ma näen, on võlts; usun, et mitte miski sellest, mida valelik mälu esile toob, pole kunagi eksisteerinud; meeli ei ole mul üldse; keha, kuju, ulatus, liikumine ja koht on kimäärid. Mis siis tõeks jääb? Võib-olla üksnes see, et mitte miski pole kindlalt teada.
Ent kust ma tean, et kõigest äsja loendatust pole olemas midagi erinevat, mille puhul mingit võimalust kahelda ei ole? Kas pole olemas kedagi Jumalat – või ükskõik mis muu nimi talle anda – kes saadab minu sisse3 needsamad mõtted? Aga miks ma peaksin seda arvama. kui võiksin ehk isegi olla nende mõtete autor? Kas pole ma siis vähemasti ise miski? Aga ma ju ütlesin just äsja. et mul pole mingeid meeli ega mingit keha. Ometi takerdun siinkohal: sest mis sellest tuleneb? Kas olen nii seotud keha ja meelte Ulge, et ma ilma nendeta olemas olla ei saa? Ent ma olen ennast veennud, et maailmas üldse midagi ei ole, ei taevast, ei maad, ei vaime [mentes], ei kehi; kas järelikult ei ole ka mind olemas? Vastupidi, kindlasti ma olin, kui ennast veensin4. Ent on keegi pettur ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes mind alati sihikindlalt eksitab. Seega olen kahtlemata olemas ka mina, kui ta eksitab mind; ja eksitagu palju tahab, ta ei saavuta siiski iialgi, et ma oleksin eimiski, niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Niisiis, olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran.
Aga ma ei mõista veel piisavalt, kes see mina on, kes minuna on juba paratamatult olemas; ja järgnevalt tuleb hoiduda, et ma [1643] juhuslikust hooletusest midagi muud iseeneseks ei peaks, ega eksiks niimoodi kõrvale sellestki tunnetusest, mida pürin kinnitama kõige kindlamaks ja evidentsemaks teadmiseks. Mistõttu keskendun praegu sellele, milleks ma varem uskusin ennast olevat, enne kui tulin praeguste mõtete peale. Sellest lähtudes jätan seejärel kõrvale kõik, mille eeltoodud põhjused kasvõi vähimalgi määral ebakindlaks teevad, nõnda et lõpuks jääks alles üksnes täpselt see, mis on kindel ja kõigutamatu.
Kelleks ma ennast niisiis seni pidasin? Teadagi inimeseks . Ent mis on inimene? Kas ütelda: mõistusega loom [animal rationale]? Ei, sest seda tuleks küsida, mis on “loom”, ja mis on “mõistusega”, ja nii satuksin ühe küsimuse juurest mitme ja keerukama ette; ja mul pole ka enam nii palju aega, et tahta seda seesuguste peensuste peale raisata. Vaid pööraksin siin tähelepanu pigem sellele, mis iseenesest ja loomupärasel teel mu mõtlemisele end pakkus iga kord, kui uurisin , mis ma olen. Esiteks märkasin mõistagi, et mul on nägu, sõrmed, käed ja terve liikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin nimetusega “keha”. Peale selle märkasin, et ma toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen – need tegevused omistasin küll hingele . Aga mis hing on, seda ma kas ei uurinud või kujutlesin millegi peenena, nagu tuul või tuli või eeter, mis on laiali levinud mu tihkematesse osadesse. Seevastu keha kohta mul kahtlusi polnud; arvasin, et tean täpselt ta loomust ja kui ma ehk oleksin proovinud kirjeldada, millisena ma teda vaimuga haarasin, siis oleksin selgitanud nii: ma mõistan keha all kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda; mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad; mida saab tajuda puudutuse, nägemise, kuulmise , maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel , mitte küll ise, aga seda võib teha kes tahes teine, kes teda puudutab – nimelt olin arvamusel, et keha loomusesse ei kuulu mingil juhul see, et tal on jõudu iseennast liigutada, samuti aistida või mõtelda. Tõepoolest, olin hoopis üllatunud, kui mõnedes kehades selliseid võimeid leiti.
Aga mis siis, kui ma nüüd eeldan, et keegi pettur, ülimalt võimas ja – kui on lubatud nii öelda – pahatahtlik, on näinud [1644] vaeva ja eksitanud mind kõiges, nii nagu on suutnud? Kas ma võin siis kinnitada, et mul üldse midagi on sellest kõigest, mida ma äsja ütlesin keha loomusesse kuuluvat? Uurin, mõtlen, kaalutlen – midagi ei selgu; väsin ära ühe ja sama tarbetust kordamisest. Aga kuidas on sel­lega, mida omistasin hingele? Toitumise või kõndimisega? Kui mul keha enam ei ole, siis pole ka need midagi muud kui väljamõeldised. Aistimine ? Ka see ei sünni ju ilma kehata, ja vägagi sageli olen unes näinud end midagi aistivat, ja pärast taibanud, et ma seda aistinud pole. Mõtlemine? Leitud: see on mõtlemine5, üksnes seda pole võimalik minust ära rebida. Mina olen, mina eksisteerin; see on kindlalt teada. Aga kui kaua? Küllap niikaua kui mõtlen; võib ju juhtumisi ka sündida, et kui katkestaksin mõtlemise täiesti, siis lakkaksin üldse olemast. Nüüd ei tunnista ma midagi muud kui ainult seda, mis on paratamatult tõde; niisiis olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi [res cogitans]6, s.t vaim, hing, intellekt või aru – sõnad, mille tähendust ma varem ei teadnud . Ent olen tõene asi ja tõeliselt eksisteeriv; aga mis laadi asi? Juba ütlesin: mõtlev.
Mis edasi? Kujutlen7: ma ei ole see liikmete kogum, mida kutsutakse inimkehaks; ma ei ole ka mingi peen õhk, mis neisse liikmeisse on laiali levinud, ei tuul, ei tuli, ei tolm, ei hingus või mida iganes endale ette kujutan: sest ma eeldan, et need on eimiski. Eeldus püsib8: ent vaatamata sellele olen miski. Aga ehk on nii, et asjad, mida ma eeldan olevat eimiski, kuna ma neid ei tunne, ei erine tegelikult sellest minust, keda ma tunnen ? Ma ei tea, selles asjas ma enam ei väitle; võin otsustada ainult nende asjade üle, mida ma tunnen. Ma tean, et ma eksisteerin; ma küsin, [1645] kes on see mina, keda ma tunnen. On täiesti kindel, et nii täpselt saadud teadmine minast ei sõltu neist asjust, mille eksistentsist ma veel ei tea; nõnda ka mitte ühestki neist, mida mõtlen välja kujutledes. Ka see sõna, mõtlen välja [effingo], meenutab mulle mu viga: oleks ju tegelikult väljamõtlemine, kui kujutleksin seda, et ma olen miski, sest kujutlemine pole midagi muud, kui kehalise asja figuuri ehk kuju mõtteline vaatlemine [contemplari]. Aga ma tean juba kindlalt, et ma olen olemas ja et ühtlasi võib sündida, et kõik need kujud ja üldse kõik, mis on seotud keha loomusega, pole midagi muud kui unenäopildid. Seda silmas pidades näib mulle sama kohatu öelda: ma kujutlen selleks, et selgemalt aru saada, kes ma nimelt olen, kui öelda: ma olen küll juba üles ärganud ja näen mõnel määral tõelisust, aga et ma ei näe veel piisavalt selgesti, siis püüan magama jääda, et unenäod sedasama tõelisust mulle tõesemalt esitaksid. Niisiis tunnen ära [cognosco], et asjad, mida suudan haarata kujutlusvõime abil, ei puutu teadmisse, mis mul iseenda kohta on; ja vaim tuleb neist asjust9 väga hoolikalt lahus hoida, selleks et ta tajuks ise oma loomust võimalikult selgelt ja täpselt.
Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, ning ka kujutlev ja aistiv.
Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma ? Kas siis pole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma aga siiski midagi mõistan, kes ma jaatan, et see üks on tõde, teisi eitan, ihkan rohkem teada, ei taha petetud saada, paljut kujutlen, ehkki vastu tahtmist, täheldan paljut, mis tuleb justkui meeltest? Kas on neis midagi, mis pole samavõrd tõde kui minu olemasolu, isegi kui alati magaksin, isegi kui see, kes mu loonud on, pilkaks mind nagu suudab? Mis nendest on mu mõtlemisest erinev? Millise kohta nendest võiks öelda, et ta on minust eraldi? See, et ma olen olemas, kes ma kahtlen, kes ma mõistan, kes ma tahan, on ju sedavõrd ilmselge, et mingit aredamat selgitust sellele pole. Aga see, kes kujutleb, on [1646] ju seesama mina; sest kui ka mitte ükski kujutletud asi pole tõeline. nagu eeldanud olen, siis ometi eksisteerib tõeliselt kujutlusvõime ise, ja moodustab osa mu mõtlemisest. Lõpuks olen samuti mina see, kes aistib ehk kes täheldab kehalisi asju justkui meelte kaudu. Ma näen ju ikka ja jälle valgust, kuulen müra, tunnen soojust. Need pole ehtsad , sest ma magan. Aga ma näin täiesti kindlalt nägevat, kuulvat, sooja tundvat. See ei saa olla ebaehtne; see on ainuomane sellele, mida nimetatakse "minu sees aistimiseks"; ja täpselt nii võetuna pole aistimine midagi muud kui mõtlemine.
Eelneva põhjal hakkan mõnevõrra paremini taipama, kes ma olen; siiski näib siiamaani – ja ma ei suuda hoiduda sellest arvamusest –, et kehalised asjad, mille pildid mõtlemises kujunevad ja millest meeled ise teavitavad, on palju selgemalt ja täpsemalt tunnetatavad kui see miski minu juurde kuuluv, mis kujutlemisele ei allu; ehkki on kahtlemata imekspandav , et asjad, mida täheldan olevat kaheldavad, tundmatud, mulle võõrad, on mulle haaratavad selgemalt ja täpsemalt sellest, mis on tõene, mis on tuntud, sellest. mis olen 1õpuks ma ise. Ent ma näen, mis see on: mu vaimule pakub 1õbu eksi minna ja ta ei talu enda surumist tõe piiridesse. Olgu siis pealegi, ja laskem ta ohjad kord täiesti lõdvaks, et veidi hiljem neid vajalikul määral pingutada – nii laseb ta end hõ1psamalt juhtida.
Vaadelgem asju, mida üldiselt peetakse kõige selgemini haaratavaks: niisiis kehi, mida puudutame, mida näeme: mitte küll kehi üldiselt – sest niisugused üldised tajumused [generales perceptiones] on tavaliselt mõnevõrra segasemad –, vaid üht keha eraldi. Võtkem näiteks see vaha: alles äsja nõrutati ta kärgedest; mee maitset ei ole ta veel täiesti kaotanud; ta hoiab eneses kübekest lillede lõhna, millest ta kogutud on; tema värv, kuju, suurus on silmaga nähtavad; ta on jäik, külm, kergesti käsitsetav, ja kui teda sõrmega lüüa, kumiseb ta; lühidalt – tal on kõik, mis näib olevat nõutav mingi keha võimalikult selgeks ja täpseks tunnetamiseks. Ent vaata: kõnelemise ajal nihutan ta tule poole; maitse jäägid kaovad, 1õhn haihtub, värv muutub, kuju hävib; kasvab suurus, ta muutub vedelaks ja soojaks , laseb end vaevalt puudutada, ja kui puudutad, enam ei kumise. Kas seesama vaha püsib veel alles? [1647] Tuleb tunnistada, et püsib; keegi ei eita, keegi ei arva teisiti. Mis siis oli temas see nii selgesti haaratav? Kindlasti ei midagi sellest, milleni jõudsin meelte abil; sest kõik, mis kuulub maitsmise või haistmise või nägemise või puudutamise vai kuulmise alla, on juba muutunud: vaha ise aga on alles.
Ehk on vastus selles, mida ma praegu mõtlen: vaha ise ei olnud ju mõistagi see mee sulnis magusus ega lillede aroom ega valge värv ega kuju või heli, vaid keha, mis ilmus mulle hetk tagasi neil viisidel nähtavana ja nüüd teistsugustel. Aga mis see täpselt on, mida ma nii kujutlen? Olgem tähelepanelikud ja vaadakem, mis jääb üle, kui eemaldada kõik, mis vahasse ei kuulu: ilmselt on ta vähemasti miski ulatuv, painduv , muutlik. Aga mis on see painduv, muutlik? Kas see, et minu kujutluses võib vaha teisendada ümmargusest kujust nelinurkseks ja sellest kolmnurkseks ? Ei mingil juhul; sest minu mõistmise järgi on vaha võimeline loendamatuks hulgaks seda laadi muutusteks, aga loendamatut hulka ei suuda ma kujutledes läbi käia; niisiis ei tekita seda arusaamist [comprehensio] kujutlusvõime. Mida tähendab ulatuv? Ehk on ka see ulatuvus teadmata? Sest voolates muutub vaha suuremaks , veel suuremaks kuumutatult, ja kuumuse tõustes veelgi suuremaks; ja ma ei otsustaks õigesti selle üle, mis vaba on, kui ma ei arvaks, et see ulatuvus lubab erisusi rohkem kui ma iial kujutleda suudan. Seega jääb üle möönda, et ma saa kuidagi kujutleda, mis see vaha on, vaid üksnes vaimuga tajuda [mente percipere]; kõnelen selle vaha kohta partikulaarselt, sest vaha puhul üldiselt on see selgem. Aga mis nimelt on see vaha, mida üksnes vaimuga tajutakse10? Ilmselt seesama, mida näen, mida puudutan, mida kujutlen, ühesõnaga sama, milleks ma teda algusest peale pidanud olen. Kuid siiski tuleb märkida, et tajumus [perceptio] temast11 ei seisne nägemises, puudutamises ega kujutlemises ja pole iialgi seisnenud, ehkki mulle varem niimoodi näis; vaid see on üksnes vaimu vaatlus [mentis inspectio], mis võib olla puudulik ja hämu-[1648]ne nagu varem või selge ja täpne nagu nüüd – vastavalt sellele, kui palju tähelepanu ma pööran ta koostisosadele.
Siinjuures aga imestan, kuivõrd aldis on mu vaim eksimustele: ehkki ma ju arutlen eneses vaikselt ja sõnatult, ripun ometi sõnade küljes ja lasen end isegi peaaegu petta keeletarvitusest. Me ütleme ju, et näeme vaha ennast, kui ta on meie ees, ja me ei otsusta tema juuresolu üle värvi või kuju põhjal. Siit võiks otsekohe teha järelduse: niisiis tunnetatakse vaha silmanägemise kaudu ja mitte pelgalt vaimu sisevaatlusega – kui ma ei silmaks aknast inimesi tänavat ületamas, kelle kohta ma ütlen sama harjumuslikult nagu vaha kohta, et ma neid näen. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda ka automaadid12? Aga ma otsustan, et nad on inimesed. Ja nii taban seda, mida arvasin nägevat silmadega, üksnes otsustusvõime põhjal, mis on minu vaimus.
Ent see, kes ihkab tavaarvamustest rohkem teada, häbenegu otsida kahtlemise alust kõneviisidest, mida on leiutanud rahvas, mistõttu jätkakem, pöörates tähelepanu sellele, kas ma mõistsin seda, mis vaha on, täielikumalt ja selgemalt esimesel korral – kui ma heitsin pilgu ja uskusin, et tunnetan vaha välise meelega, või vähemasti niinimetatud ühismeelega [ sensu communi]13, s.o kujutlusvõimega? Või pigemini nüüd, kui olen hoolikalt uurinud nii seda, mis vaha on, kui seda, kuidas teda tunnetatakse? Kahelda selles asjas on kindlasti kohatu; sest mis oli esimeses tajus selgepiiriline? Mida oli seal sellist, mida ei võiks saavutada mis tahes loom? Ent kui ma vaha eristan välistest vormidest ja vaatlen teda alasti, otsekui oleksin talt riided võtnud, siis ei saa ma teda tõesti haarata ilma inimvaimuta, ehkki minu otsustuses võib olla endiselt eksimusi.
Kuid mida ütelda vaimu enese ehk minu enese kohta? Sest siiamaani ma ei tunnista midagi muud minus olevat peale vaimu. [ 1649 ] Mis on see mina, kes paistab seda vaha nii selgelt ja täpselt tajuvat? Kas ei tunneta ma iseennast mitte ainult palju tõesemalt, palju kindlamalt, vaid ka palju selgepiirilisemalt ja evidentsemalt? Sest kui ma otsustan, et vaha eksisteerib, selle põhjal, et ma teda näen, siis tuleneb sellest kindlasti palju aredamalt, et ka ma ise eksisteerin, sellesama põhjal, et ma vaha näen. On ju võimalik, et see, mida näen, pole tegelikult vaha; on võimalik, et mul pole ka silmi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma enam ei erista) kui ma mõtlen, et ma näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski. Täpselt samuti, nagu ma otsustan, et vaha on, selle põhjal, et ma teda puudutan, tuleneb sellest jällegi sama – see, et ma olen olemas. Kui selle põhjal, et kujutlen, või mis tahes muul põhjusel – järeldub täpselt sama. Ent seda, mida täheldan vaha puhul, võib rakendada ka kõigele muule, mis paikneb väljaspool mind. Aga edasi: kui vaha taju paistis mulle selgepiirilisemana14 siis, kui olin teda teadvustanud mitte üksnes nägemisest või puudutustest, vaid suuremast hulgast kaalutlustest , siis tuleb tunnistada, et palju selgepiirilisemalt tunnetan ma nüüd iseennast, sest kõik needsamad kaalutlused, mis võiksid aidata tajuda vaha või mistahes muud keha, tõestavad veel enam minu vaimu loomust! Ent vaimus eneses on peale selle veel sedavõrd palju muud, mille põhjal on võimalik temast selgepiirilisemat teadmist saada, et pole ilmselt tarvidust midagi lisada selle põhjal, mis ulatub temani kehast.
Ja näe, iseenesest olen 1õpuks jõudnud tagasi sinna, kuhu tahtsin. Kuna ma nüüd tean, et kehi tajutakse ainuomasel viisil üksnes intellektiga ega mitte meeltega või kujutlusvõimega, ja mitte selle põhjal, et neid puudutatakse või nähakse, vaid üksnes selle põhjal, et neid mõeldakse, siis tunnetan ma täiesti selgesti, et ma ei taju midagi kergemalt ega evidentsemalt kui oma vaimu. Et aga harjumuspärane vana arvamus ei lase end nii kiiresti kõrvale lükata, siis meeldiks mulle siin peatuda, et uus teadmine kinnistuks sügavamalt mu mällu pikemaaegse meditatsiooniga. [ 1650 ]
KUUES MEDITATSIOON
Materiaalsete asjade eksistentsist ning vaimu ja keha reaalsest erinevusest15
Jääb veel uurida, kas materiaalsed asjad eksisteerivad. Vähemasti tean nüüd, et nad võivad eksisteerida sedavõrd, kui nad on puhta matemaatika objektiks , sest ma tajun neid selgelt ja täpselt. Ei ole ju kahtlust, et Jumal on võimeline tekitama kõike, mida mina olen võimeline niimoodi tajuma ; ja ma olen otsustanud, et ta võib teha kõike, erandi olen teinud ainult siis. kui miski tõrgub laskmast end mul selgelt tajuda. Peale selle näib nende eksistents järelduvat kujutlusvõimest, mida kogen end alati kasutavat, kui tegelen materiaalsete asjadega., sest kui kujutlemist tähelepanelikumalt vaadelda, siis selgub , et ta pole midagi muud kui mingi tunnetusvõime rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib.
Et seda täiesti selgeks teha, uurin kõigepealt kujutlemise ja puhta mõistmise [intellectio] vahet. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, ei mõista ma seda kindlasti üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid ma ühtlasi kaen [intueor) oma vaimusilmaga [acies mentis] neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkagi mõis­tan figuurina, mis koosneb kolmest küljest., aga ma ei kujutle neid tuhandet külge mitte samal viisil ja ei kae justkui kohalolevaina. Ja kui ma harjumusest kehalistest asjadest mõeldes alati midagi kujutleda manaksin kujutlusse mingi ebamäärase figuuri, siis poleks see ilmselt siiski tuhatnurk, sest ta ei erine milleski sellisest, mida enesele kujutleksin, mõeldes kümmetuhatnurgast või mis tahes muust rohkemakülgsest figuurist; ja mitte kuidagi ei aita see ära tunda omadusi, mille poolest tuhatnurk teistest paljunurkadest erineb. Kui aga küsimuse all on viisnurk , siis võin küll tema figuuri mõista ilma kujutlusvõime abita nii nagu tuhatnurga figuuri; aga [ 1651 ] ma võin teda ka kujutleda – rakendades [applicando] vaimusilma tema viiele küljele ja ühtlasi nende poolt hõlmatud alale ; ja ma täheldan siin ilmselgelt, et kujutlemiseks on mulle vaja mingit eripärast vaimupingutust, mida ma mõistmiseks ei kasuta: see uus vaimupingutus näitab selgesti erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel.
Lisaks panen tähele, et see kujutlusvõime, mis minus on, niivõrd kui ta mõistmisvõimest erineb, minu enese, s.o minu vaimu olemuse jaoks nõutav ei ole; sest kui ta mul ka puuduks, oleksin kahtlemata samavõrd seesama, kes ma praegu olen, sellest näib järelduvat, et kujutlusvõime sõltub mingist muust asjast kui mina. Ja taipangi kergesti: kui eksisteeriks mingi keha, millega vaim oleks ühendatud nii, et ta võiks end omal suval tema poole suunata justkui jälgimiseks, siis on võimalik, et ma just sellesama kaudu kujutlen kehalisi asju; see mõtlemise viis [ modus cogitandi] erineb puhtast mõistmisest üksnes niipalju, et mõistes pöördub vaim mingil viisil iseenda poole ja vaatab mõnda ideed, mis on tema enese sees; kui ta aga kujutleb, pöörab ta end keha poole ja kaeb selles midagi, mis on vormilises vastavuses ideega, olgu see siis mõistetud või aistitud. Mõistan tõesti kergesti, et kujutlus võib niimoodi teoks saada, kui keha eksisteerib; ja kuna ei ole ühtki teist viisi, mis oleks samavõrd sobiv seda seletama , siis järeldan siit, et keha tõenäoliselt eksisteerib, ent üksnes tõenäoliselt, ja ka hoolikalt kõike järele uurides ei näe ma siiski veel, et sellest keha loomuse selgest ideest , mille ma leian oma kujutluses, võiks mingit põhjendust leida, mis vältimatult tõestaks, et mingi keha eksisteerib.
Ent peale selle kehalise loomuse, mis on puhta matemaatika objekt, tavatsen ma ka palju muud kujutleda, nagu värve, helisid , maitseid, valu ja muud sellelaadset, aga mitte ühtegi neist nii selgelt ja täpselt, ja kuna ma tajun neid pigem meelte abil, kustkohast nad, nagu näib, mälu abil kujutlusse jõuavad, siis tuleb käsitleda aistimist sama hoolikalt ja tuleb vaadata, kas on võimalik leida mõnd kindlat põhjendust kehaliste asjade eksistentsile sellest, mida tajutakse tunnetusviisiga, mida nimetatakse aistimiseks. [ 1652 ]
Ja esiteks meenutan enesele uuesti, millised aistingud need nimelt olid, mida ma varem tõeseks pidasin ja mis põhjusel ma seda arvasin; seejärel kaalun põhjusi, miks ma nendes pärast kahtlema hakkasin; ja lõpuks vaatlen, mida ma neist nüüd pean uskuma.
Kõigepealt niisiis aistisin, et mul on pea, käed, jalad ja muud liikmed, millest koosneb see keha, mida nägin justkui enese osana vai isegi pigem endana tervikuna ; ja aistisin, et see keha viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada mitmesugustel kasulikel või kahjulikel viisidel, ja seda kasulikkust mõõtsin mingi lõbutunde järgi ja kahjulikkust valutunde järgi. Ja peale valu ja lõbu tundsin eneses ka nälga, janu ja muid sellelaadseid apetiite, samuti mingeid kehalisi kalduvusi rõõmuks, kurbuseks, vihaks ja muudeks seda laadi afektideks; aga endast väljaspool, peale kehade ulatuvuse, kujude ja liikumise, tundsin neis ka kõvadust ja soojust ja muid puudutuskvaliteete; ja peale selle valgust ja värve ja 1õhnu ja maitseid ja helisid, millede variatiivsuse põhjal eristasin üks­teisest taeva, maa, mered ja ülejäänud kehad. Ja kõigi nende kvaliteetide ideede tõttu, mis end minu mõtlemisele pakkusid ja mida ma rangelt võttes ainsana vahetult aistisin, arvasin mõningase põhjendatusega, et tajun asju, mis on minu mõtlemisest täiesti erinevad – nimelt kehi, millest need ideed esile tulevad; sest ma kogesin, et nad tulevad minu juurde ilma igasuguse nõusolekuta, nõnda et ma ei olnud võimeline ühtki objekti tajuma, isegi kui tahtsin, ilma et see objekt ei oleks meeleorgani juures, ja ma ei olnud võimeline ka mitte tajuma, kui ta juures oli. Ja kuna aistitud ideed olid palju elavamad ja väljendusrikkamad ning omal moel ka selgepiirilisemad kui ükski neist ideedest, mida ma välja mõtlesin teadlikult ja kaalutletult mediteerides või mida märkasin olevat vermitud mu mällu, siis näis võimatu, et nad võiksid tulla minust enesest; ja seetõttu jäi üle, et nad tulevad mingitest teistest asjadest. Ja kuna minu teadmine nende asjade kohta tuli nendestsamadest ideedest, ei saanud mulle pähe tulla midagi muud. kui et asjad on ideedega samased . Ja kuna ma tuletasin endale ka meelde, et kasutasin meeli enne kui mõistust, ja kuna ma nägin, et mu enda välja mõeldud ideed ei ole nii reljeefsed kui need, mida aistisin, ja et ma enamasti panin [1653] nad kokku viimaste osadest, siis jõudsin kergesti veendumusele, et mu mõistuses [in intellectu] ei ole üldse midagi, mida enne poleks olnud mu aistinguis. Ja otsustasin mõneti põhjendatult, et see keha, mida nimetasin teatava spetsiifilise õigusega enda omaks, kuulub minu juurde rohkem kui ükski teine – ei saaks ma ju ennast kunagi temast lahutada nagu teistest; kõiki apetiite ja afekte tundsin temas ja tema jaoks; ja lõpuks – valu ja lõbu kõditust tundsin tema osades, aga mitte mingites teistes väljaspool teda. Aga miks järgneb sellele lähemalt määratlematule valuaistingule teatav kurbus hinges ja kõdiaistingule teatav rõõm või miks see määratlematu näpistus kõhus, mida ma kutsun naljaks, manitseb mind toitu võtma, aga kõri kuivus jooma ja teiste aistingute puhul vastavalt samuti, selle kohta ei ole mul muud põhjendust, kui et loodus on mind niimoodi õpetanud; sest ei ole ju üldse mingit sugulust (vähemasti sellist, mida mõistaksin) selle näpistuse ja söömistahte vahel, või valutoova asja aistingu ja sellest aistingust tekkinud kannatusetunde vahel. Aga mulle näis, et loodus on õpetanud mulle ka kõike muud, mida otsustasin aistingu objektide kohta: sest ma olin veendunud, et need asjad on nii, enne kui ma kaalusin mingeid põhjendusi selle tõendamiseks.
Ent hiljem hakkasid paljud kogemused kogu minu usku meeltesse vähehaaval kõigutama. Sest vahel oli nii, et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paistnud suured maa pealt vaadates; ja ka loendamatu hulga teiste seda laadi asjade puhul märkasin, et väliste meelte otsustused on ekslikud. Ja mitte üksnes väliste, vaid ka sisemiste; sest mis võib olla valust seesmisem ? Kuid siiski olen kuulnud vahel neilt , kellel jalg või käsi on ära lõigatud, et neile näib, et nad tunnevad siiamaani vahel valu kehaosas, millest nad on ilma jäänud; seetõttu näis ka mulle, et pole päris kindel, milline liige just valutab, ehkki ma tundsin temas valu. Neile kahtluse põhjustele lisasin hiljuti veel kaks äärmiselt üldist: esiteks see, et kõike, mida ma usun tundnud olevat ärkvel olles, võin arvata tundvat vahel ka magades; ja kuna ma ei usu, et asjad, mida ma näin unes tundvat, tuleneksid asjadest, mis on väljaspool mind, siis ma ei mõistnud, miks peaksin rohkem uskuma [1654] seda, mida ma ärkvel olles näin tundvat. Teiseks: kuna ma iseenda sünni autorit [authorem originis] senimaani ei teadnud, või vähemalt kujutlesin, et ei tea, siis ei näinud ma mingit takistust, miks ma ei peaks loomu poolest nii seatud olema, et ma eksin ka neis asjus, mis paistavad mulle kõige tõesemad. Ja mis puutub põhjendustesse, millega ma end varem veensin meeleliste asjade tõesuses, siis pole raske neile vastata. Kuna mulle nais , et loodus ajab mind paljugi poole, millele aru [ratio] on vastu, siis arvasin, et seda, mida loodus õpetab, ei saa eriti usaldada. Ja arvasin, et kuigi aistingud mu tahtest ei sõltu, ei tule sellest järeldada, et nad pärinevad millestki . mis pole mina, sest nende tekitaja võib olla mõni võime minus eneses, mis siis, et mulle siiani tundmata.
Nüüd aga – kui ma hakkan iseennast ja oma sünni autorit paremini tundma – arvan, et kõike, mis näib mul meelte kaudu olevat, ei maksa küll kaalumata omaks tunnistada; aga kõiges ei tule ka kahelda.
Ja esiteks – kuna tean, et kõik, mida ma mõistan selgelt ja selgepiiriliselt, võib olla tehtud Jumala poolt sellisena, nagu mina neid mõistan; siis on küllalt sellest, kui olen suuteline üht asja selgelt ja selgepiiriliselt ilma teiseta mõistma, et oleksin kindel, et üks on teisest erinev, sest on vähemasti võimalik, et Jumal on nad pannud eraldi; ja pole oluline, mis võimetest saab alguse see, et neid eri asjadeks peetakse; ja seetõttu, lähtudes sellestsamast – et ma tean, et ma eksisteerin; ja et ma täheldan sealjuures , et minu loomuse ehk olemuse [essentia] juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi – järeldan õigesti. et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi16. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljem ütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [1655] [ometi] kindel, et ma17 olen tõepoolest midagi muud [distinctum] kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata.
Peale selle leian endas võimeid teatavatel eripärastel viisidel mõtelda18, näiteks kujutlus- ja aistimisvõime, ilma milleta olen tõesti suuteline end selgelt ja selgepiiriliselt mõistma, aga vastupidi – neid ilma minuta – mitte, s.t ilma mõtleva [intellegente] substantsita, milles nad on: sest nende vormilisse mõistesse on kätketud mõnesugune mõistmisakt, mille põhjal ma tajun, et nad erinevad minust, nagu erinevad modus'ed asjast19. Ma olen teadlik ka mõnedest teistest võimetest, näiteks võimest vahetada kohta, võtta erinevaid poose jms. Neid ei ole küll võimalik rohkem kui eelnevaid mõelda ilma substantsita, kus nad asuvad, mistõttu nad ei saa ka ilma substantsita eksisteerida; aga on ilmne, et kuivõrd nad eksisteerivad, peavad nad kuuluma mingisse kehalisse ehk ulatuvusega substantsi ja mitte mõtlevasse substantsi, sest nende selges ja selgepiirilises mõistes sisaldub teatav ulatus, ent üldse mitte mõistmisakt. Ent – minus on küll teatav passiivne aistinguvõime ehk võime vastu võtta ja tunnetada ideid meelelistest asjadest, aga ma saan seda kasutada üksnes siis, kui eksisteerib ka mingi aktiivne võime – kas minus või milleski muus – neid ideid esile tuua või tekitada. Ja see minus eneses tegelikult olla ei saa, sest see ei eelda mingit mõistmisakti20 ja need ideed tulevad esile ilma minu kaasabita, sageli isegi vastu mu tahtmist. Niisiis jääb üle, et see võime on mingis teises, mi-[1656]nust erinevas substantsis, milles kas vormiliselt või eminentselt peab sisalduma kogu reaalsus , mis on objektiivselt ideedes, mida see võime esile toob (nagu ma juba eespool täheldasin); see substants on kas keha või miski kehalise loomusega, milles sisaldub vormidena kõik, mis on objektiivselt ideedes; või on see siis kahtlemata Jumal või mingi kehast suursugusem kreatuur, milles sisaldub kõik eminentselt. Kuna aga Jumal ei ole pettur, siis on täiesti ilmne, et ta ei saada mulle neid ideid otseselt ise ega ka mitte mingi kreatuuri vahendusel, milles sisalduks nende ideede objektiivne reaalsus üksnes eminentselt, mitte vormiliselt. Et ta aga pole andnud mulle üldse mingit võimet selle tunnetamiseks, vaid vastupidi – tugeva kalduvuse uskuda, et need ideed on pärit kehalistest asjadest, siis ei näe ma põhjust, miks mitte käsitada teda petturina, kui ideed pärinevad mujalt ja mitte kehalistest asjadest. Ja järelikult kehalised asjad eksisteerivad. Küllap aga ei eksisteeri nad kõik täpselt sellistena, nagu ma neid aistingutega haaran, sest meeltega haaramine on paljudel juhtudel vägagi hämar ja segane; ent vähemasti on neis see, mida ma selgelt ja selgepiiriliselt mõistan, s.t üldiselt võetuna kõik, mis on haaratud puhta matemaatika objekti.
Mis aga puutub ülejäänuisse, siis need on kas ainult üksikasjad, nagu päikese teatav suurus või kuju jne, või ei ole nad nii selgelt mõeldud, nagu valgus, heli, valu jms. Ehkki nad on vägagi kahtlased ja ebakindlad, siis annab ka siin mulle lootust tõeni jõuda ikkagi seesama, et Jumal ei ole pettur ja et seetõttu ei ole võimalik minu arvamustes leida mingit väärtust – ja kui ongi, siis on minus ka teatav Jumalast antud võime arvamust muuta. Ja tegelikult pole ju kahtlust, et kõik mida loomus [ natura ] mulle õpetab, sisaldab teatavat tõde: sest loomuse all üldiselt võetuna [ nature generaliter spectata] ei mõista ma ju praegu midagi muud kui Jumalat ennast või loodud asjade korrastatust , mis on rajatud Jumala poolt; aga iseenese loomuse all partikulaarselt [na-[1657]tura mea in particulari] – kõige selle kombinatsiooni , mis Jumal on mulle andnud.
Seesama loomus aga ei õpeta mulle midagi nii selgelt kui seda, et mul on keha, millel on halb, kui ma tunnen valu; mis vajab toitu või jooki , kui kannatan nälga või janu jms. Ja seetõttu pole vaja kahelda, et temas on tõtt.
Loomus õpetab ka seda, et valu, nälja, janu jm tajude kaudu ma pole mitte ainult oma keha juures nagu laevnik laeva juures21 vaid olen temaga väga tihedalt seotud ja justkui läbi segatud , sel määral, et ma moodustan temaga teatava ühtsuse. Muidu ma ju – olemata midagi muud kui mõtlev asi – ei tunneks valu, kui keha haavatakse, vaid tajuksin seda haava puhta mõistusega [ puro intellectu], nagu laevnik tajub nägemise kaudu, kui laevas midagi puruneb; ja kui keha vajab toitu või jooki, siis mõtleksin seda selgepiiriliselt ja mul ei oleks segaseid nälja ja janu tundeid. Sest päris kindlasti pole janu, nälja, valu jm tunded midagi muud kui teatavad segased mõtlemisviisid, mis pärinevad vaimu ja keha ühendusest ja justkui segatusest.
Peale selle õpetab loomus mulle veel, et mu keha ümber eksisteerivad teised, minust erinevad kehad, millest mõni tuleb mul üles otsida, mõnest eemale hoida. Ja sellest, et tajun vägagi erinevaid värve, helisid, 1õhnu, maitseid, soojust, kõvadust jms, järeldan kahtlemata õigesti, et kehades, millest need aistingud tulevad, on mingid erisused, mis aistinguile vastavad, kuigi nad ilmselt pole nendega samased; ja selle põhjal, et mõni taju on mulle meeldiv, teine ebameeldiv, on täiesti kindel, et minu keha, või pigem mina tervikuna, niivõrd kui ma koosnen kehast ja vaimust , on ümbritsevate kehade poolt mitmeti mõjutatav, nii kasulikult kui kahjulikult.
Aga on ka palju teisi asju, mida näiliselt on loomus mulle õpetanud, ehkki tegelikult pole ma neid omandanud temalt, vaid teatavast harjumusest järelemõtlematult otsuseid langetada, mistõttu võib kergesti juhtuda, et need on valed: nagu näiteks arvamus, et kogu ruum, kus ei esine midagi, mis mu meeli mõjutaks, [ 1658 ] on tühi; et näiteks soojas kehas on midagi täiesti samast sooja ideega, mis on minus; et valges või rohelises kehas on seesama valgesus või rohelisus, mida tajun mina; et kibedas või magusas kehas on seesama maitse, ja nii edasi; või et tähed ja tornid ja mis tahes muud eemalasuvad kehad on just sellise suuruse ja kujuga, nagu nad minu meeltele paistavad, jms. Ent et tajuda selles suhtes piisavalt selgepiiriliselt, pean täpsemalt määratlema, mida ma just silmas pean, kui ütlen, et loomus mulle midagi õpetab. Ma ju võtan siin loomust kitsamalt – kui kõige kombinatsiooni, mis Jumal on mulle andnud, see kombinatsioon sisaldab ju palju üksnes vaimu juurde kuuluvat, nii et kui ma tajun midagi, mis on sündinud, ei saa see olla mittesündinud, ja kõik muu, mis on teada loomulikust valgusest22, millest siinkohal juttu ei tule; palju on ka seda, mis on seotud üksnes kehaga , nagu näiteks, et ta allapoole püüdleb jms, mida ma ka ei käsitle. Käsitlen üksnes seda, mida Jumal on andnud mulle kui vaimust ja kehast kokku pandule. Selle põhjal õpetab mu loomus mind küll vältima seda, mis tekitab valuaistingut, ja otsima seda, mis lõbuaistingut tekitab, jms; aga ei ole selge, et ta peale selle õpetaks meid, et võiksime neist aistinguist midagi järeldada asjade kohta, mis on meist väljaspool, ilma eelneva uurimiseta23 mõistuses, sest näib, et tõe teadmine nende asjade kohta kuulub üksnes vaimu juurde, mitte aga keha ja vaimu kombinatsiooni juurde. Ehkki näiteks täht ei mõju mu silmale rohkem kui väike pirrutuli, ometi ei ole minus mingit reaalset ehk positiivset kalduvust uskuda, et täht ei ole suurem, ent olen nii arvanud ilma põhjuseta lapsest saati; ja ehkki tunnen sooja, kui lähenen tulele, nii nagu ka tunnen valu, kui lähen talle liiga ligi, ei anna see tegelikult mingit põhjust veendumuseks, et tules on midagi sooja või selle valuga sarnanevat; vaid üksnes, et temas on midagi, ükskõik mis see 1õpuks on, mis tekitab meis sooja ja valu tunnet ; ja kuigi ka mingis ruumis pole midagi, mis mõjutaks meeli, ei järeldu sellest, et seal poleks ühtki keha: pigem näen, et olen harjunud neis ja väga paljudes teistes asjades loomuse [1659] korda pahupidi pöörama [pervertere], sest aistinguid, mis loomus on andnud spetsiifiliselt üksnes teavitamaks vaimu sellest, mis on kombinatsioonile – mille osa ta on – kasulik või kahjulik, ja mis on selle jaoks küllalt selged ja selgepiirilised, kasutan mina justkui kindlaid mõõdupuid, et tunnetada vahetult, mis on meist väljapoole pandud kehade olemus, mille kohta nad annavad aga üksnes hämaraid ja segaseid andmeid.
Ent seda, miks mu otsustused hoolimata Jumala hüvelisusest juhtuvad valed olema, nägin küllaldaselt läbi juba varem. Siin aga kerkib esile uus raskus, seoses sellesamaga, mida loomus presenteerib otsimiseks ja vältimiseks, ning samuti seoses sisemiste meeltega, milles, nagu mulle näib, taban eksimusi24: nagu keegi, ärapetetult mingist meeldivast toidumaitsest, sööb ära sees peituva mürgi. Loomus ju ajab teda siis himustama üksnes seda, millel on meeldiv maitse, aga mitte mürki, millest loomus midagi ei tea; siit võib järeldada ainult, et loomuski pole kõigeteadja: mis pole midagi imelikku , sest kuivõrd inimene on piiratud asi, siis vastavalt on tema loomuse täiuslikkuski piiratud.
Ent sageli eksime ka neis asjus, mille poole loomus meid ajab: nagu haiged näiteks ihkavad juua või süüa, mis neile peatselt kahju teeb. Siin võiks ehk öelda, et nad eksivad, sest nende loomus on kahjustatud; aga see ei kõrvalda probleemi, kuna haige inimene on ju samavõrd Jumala kreatuur kui terve; ja sellest lähtuvalt on samavõrd vasturääkiv, et ta on Jumalalt saanud petliku loomuse. Ja nii nagu kell, mis on kokku pandud ratastest ja vihtidest, järgib kõiki loodusseadusi ühtviisi täpselt nii siis, kui ta on halvasti tehtud ja ei näita tunde õigesti, kui ka siis, kui ta täidab kõigis detailides tegija taotlust ; on see ka inimkeha puhul, niivõrd kui see on mingit liiki masin [machinamentum], mis on luudest, närvidest, lihastest , veresoontest ja nahkadest niimoodi säetud ja kokku pandud, et isegi siis, kui temas mingit vaimu ei eksisteeriks, oleksid talle omased ikkagi kõik needsamad liikumised, mis praegu [1660] temas tahtmatult ja seega mitte vaimust lähtuvalt esile tulevad25. Sel põhjal on kergesti mõistetav, et kehale on loomulik, kui ta näiteks on vaevatud vesitõvest, et ta kannatab kurgu kõrbemist, mis toob tavaliselt vaimu janutunde, ja see korraldab tema närvid ja muud kehaosad nii, et ta joob, mistõttu haigus süveneb, ja samavõrd on loomulik, et ka kui tal mingit niisugust haigust ei ole. paneb samasugune kurgukuivus ta kasutoovat jooki jooma. Ja nii nagu ma võiksin kella kohta, kui ta aega õigesti ei näita, öelda ta eesmärki silmas pidades, et ta kaldub kõrvale oma loomusest; võiksin ka vaadeldes inimkeha masinavärki, mis valmis seatud liigutusteks, nii nagu need tas tavaliselt tekivad, arvata, et ka tema eksib kõrvale oma loomusest, kui ta kurk kõrbeb siis, kui joomine keha tervise säilimisele kasuks ei tule. Hooman siiski piisavalt, et loomuse mõiste antud juhul erineb esimesest oluliselt: sest praegusel juhul pole "loomus" midagi muud kui nimetus, mis lähtub minu mõtlemisest, mis võrdleb haiget inimest ja halvasti tehtud kella ideega tervest inimesest ja õigesti tehtud kellast, see aga jääb kõneldavatest asjadest väljapoole; ent esimesel juhul mõistan loomuse all midagi, mis asjades leidub tegelikult ja seetõttu sisaldab mõnevõrra tõtt.
Ja kui silmas pidada üksnes keha, mis on vaevatud vesitõvest, on see nimetus kindlasti küll väline, kui öeldakse, et ta loomus on rikutud, lähtudes sellest, et ta kurk kuivab, kui joogist ometi puudust ei ole; ent kui silmas pidada kompositsiooni ehk vaimu26, ühendatuna selle kehaga, siis ei ole see lihtsalt nimetus, vaid tõeline loomuse eksitus, kuna ta tunneb janu siis, kui jook on talle kahjulik; ning seega jääb siin küsitavaks, miks Jumala hüvelisus ei takista nii mõistetud "loomust" petlik olemast.
Esiteks täheldan siin suurt erinevust keha ja vaimu vahel – selles, et keha on oma loomult alati jaotatav. vaim aga täiesti jagamatu; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, [1661] vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana; ja ehkki näib, et kogu vaim on ühendatud kogu kehaga, siis ometi, kui amputeeritakse jalg või käsi või mõni muu kehaosa , ei tunneta [cognosco] ma, et midagi oleks vaimust ka võetud; samuti ei saa öelda, et võime tahta, aistida, mõista jne oleks vaimu osa, sest üks ja sama vaim on see, mis tahab, mis aistib, mis mõistab. Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev, isegi kui ma seda juba muidu küllaldaselt ei teaks .
Seejärel täheldan, et vaimu ei mõjuta vahetult mitte kõik kehaosad, vaid üksnes aju, ja võib-olla üksnes üsna väike aju osa, nimelt see, milles arvatakse olevat ühismeel [sensus communis]27, mis iga kord, kui ta on teatavas kindlas seisundis, esitab vaimule üht ja sama, isegi kui ülejäänud kehaosad samal ajal võivad käituda teistmoodi, nii nagu tõestavad loendamatud vaatlused [experimenta], mida siin pole vaja üles lugeda.
Peale selle täheldan, et mu keha puhul on loomulik, et ühtki tema osa ei saa mingi teise, kaugema osa poolt liigutada, kui teda ei võiks samal viisil liigutada mõni vahepealne osa, isegi siis, kui see kaugem ei toimi. Võtame näiteks nööri A-B-C-D. Kui tõmmatakse selle äärmist osa D, siis liigutatakse selle esimest osa A samal viisil, nagu liigutataks siis, kui tõmmataks vahepealset B-d või C-d ning äärmist D-d ei liigutataks. Ja täpselt samuti on see siis, kui tunnen jalas valu. Füüsika on mind õpetanud, et see taju sünnib närvide abil, mis paiknevad üle kogu jala, ulatudes sealt justkui nööridena ajuni. Kui neid tõmmatakse jalas, tõmbavad ka nemad aju sisimaid osi, milleni nad ulatuvad, kutsudes seal esile teatava liikumise, mis on loomuse poolt säetud selleks, et mõjutada vaimu valuaistinguga, mis justkui eksisteeriks jalas. Kuna [ 1662 ] need närvid peavad aga jalast ajuni jõudmiseks läbima sääreluu, reieluu, nimme , selja ja kaela, võib juhtuda, et isegi kui ei puudutata närvide osa, mis on jalas, vaid üksnes mõnd vahepealset osa, võib sündida ajus täpselt samasugune liikumine nagu siis, kui jalg saab haiget, nii et vaim tunneb paratamatult sedasama valu. Ja sedasama tuleb arvata mis tahes muu aistingu puhul.
Lõpuks täheldan, et kuna iga üksik liikumine, mis sünnib aju osas, mis vahetult mõjutab vaimu, sisestab temasse üksnes mingi ühe aistingu, siis pole selle kohta võimalik midagi paremat välja pakkuda, kui et ta sisestab kõigist võimalikest aistinguist selle, mis aitab kaasa terve inimese säilimisele kõige enam ja kõige sagedamini. Kogemus aga tõendab, et sellised on kõik need aistingud, mis on meile loomu poolest antud; ja seetõttu pole neis leida midagi, mis ei tõendaks Jumala vägevust ja hüvelisust. Nii näiteks, kui jalanärve liigutada äkitsi ja tavapärasest erinevalt, siis kandub see liikumine seljaaju kaudu peaaju sisimate osadeni ja annab seal vaimule märku midagi tunda, ja nimelt valu, mis eksisteerib justkui jalas. Sellega ajendatakse vaimu vastavalt võimalustele kõrvaldama valu põhjus kui jalale kahjulik. Ent Jumal oleks võinud inimloomuse ka nii korraldada, et seesama liikumine ajus oleks võinud vaimule ükskõik mida muud esitada: iseennastki ju, niivõrd kui ta on ajus või jalas või mõnes muus vahepealses osas, või midagi täiesti teistsugust; ent miski muu poleks samaväärselt keha säilimisele kaasa aidanud. Samal viisil tekib joogivajadusest teatav kuivus kõris, pannes liikuma selle närvid ja selle abil aju sisemised osad; see liikumine tekitab vaimus janutunde. sest kogu selle toimingu juures pole miski olulisem teadmisest, et tervise säilitamiseks on meil vaja juua; ja nii ka muude asjade puhul.
Kõigest sellest on täiesti ilmne, et Jumala mõõtmatust hüvelisusest hoolimata pole võimalik, et inimloomus – nii nagu ta koosneb vaimust ja kehast – vahel ei petaks. Nimelt kui mingi põhjus, mitte jalas, vaid mingis muus kehaosas, mille kaudu närvid sirutuvad jalast ajuni, või koguni ajus endas, kutsuks esile täpselt sama liikumise, mis tavaliselt tekib, kui jalg, on viga saanud, siis tuntaks valu justkui jalas, ja see aistingu eksimus on loomulik, sest kuna üks ja seesama liikumine ajus võib sisestada [1663] vaimu alati üksnes ühe ja sama aistingu, ja see tavatseb sagedamini pärineda jalga kahjustavast põhjusest kui mingist muust ja mujal eksisteerivast põhjusest, siis on mõistlik, et see liikumine esitab vaimule alati pigem jala kui mõne muu kehaosa valu. Ja kui neelu kuivus ei sünni nagu tavaliselt sellest, et keha tervise pärast tuleb juua, vaid mingist vastupidisest põhjusest nagu vesitõve puhul, siis on kaugelt parem, et neelu kuivus petab antud juhul, kui et ta vastupidiselt petaks alati, kui keha on heas seisundis; ja nii ka muudel juhtudel.
Ja see kaalutlus on mulle suureks abiks, mitte ainult märkamaks kõiki eksimusi, millele mu loomus kaldub, vaid aitab kaasa ka sellele, et võiksin neid eksimusi hõlpsasti parandada või vältida. Kuna ma ju tõesti tean, et selles suhtes, mis puutub keha heaolusse, teatavad kõik meeled palju sagedamini tõde kui valet, ja kuna ma võiksin üht ja sama asja uurida ju peaaegu alati mitme meelega ja lisaks veel mäluga, mis ühendab käesolevat möödunuga, ja mõistusega, mis näeb ju läbi kõik eksimise põhjused, siis ei pea ma enam kartma, et see, mida meeled mulle iga päev esitavad , on vale, vaid viimaste päevade ülepakutud kahtlused tuleb naeruväärseina kõrvale heita. Eeskätt peamine kahtlus une põhjal, mida ma ei suutnud ärkvelolekust eristada; sest nüüd ma täheldan, et erinevus nende vahel on väga suur – unenäod pole kunagi kogu muu elutegevusega mälu kaudu nii seotud nagu see, mis sünnib ärkvel olles. Sest tõesti, kui keegi ilmuks äkitselt minu ette ärkvel olles ja kaoks siis kohe, nagu see sünnib unes, ja just nii, et ma ei näeks, kust ta tuleb ja kuhu läheb, siis peaksin teda õigusega pigem tondiks või mu aju loodud pettepildiks28kui tõeliseks inimeseks. Kui aga juhtuvad asjad, mille puhul ma selgelt märkan, kustkohast, kus ja millal nad tulevad, ja kui ma seostan nende tajumise püsivalt kogu ülejäänud eluga, siis tean täiesti kindlalt, et need juhtusid ilmsi ja mitte unes. Ja ma ei pea vähimalgi määral nende tõelisuses kahtlema, kui ma nende uurimiseks olen kokku võtnud kõik meeled, mälu ja mõistuse ning nood teatavad mulle, [1664] et ühtki nendevahelist vasturääkivust ei ole. Sest sellest, et Jumal ei ole pettur, järeldub igal juhul, et neis asjus ma ei eksi. Et aga asjatoimetuste paratamatus ei anna meile alati aega nii hoolikaks kontrolliks, siis tuleb tunnistada, et inimese elu allub üksikasjades sageli eksitustele ja tuleb omaks võtta, et meie loomus on nõrk. [1665]
RENÉ DESCARTES'i (1596–1650) – uusaegse filosoofia rajaja – sünnist sai 31. märtsil 400 aastat. Käesolevad katkendid on pärit ta tuntuimast teosest, millele sageli viidatakse ka pealkirja all Metafüüsilised meditatsioonid . Teos ilmus esimest korda 1641, siinse tõlke aluseks on raamatu 3., täiendatud väljaanne.
 Tõlgitud Renati Des Cartes. Meditationes De Prima Philosophia, In quibus Dei existentia, & animae humanae à corpore distinctio, demonstrantur. Meditationes II, VI. (Oeuvres de Descartes. Publ. Par Ch. Adam & P. Tannery. Vol. VII Paris : Léopold Cerf , 1904; p. 23-34, 71-90).
1 Descartes’i autoriseeritud prantsuse tõlkes (1647 Louis Charles d’ Albert ): est plus aisè à connaître “kergemini tunnetatav”. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
2 Eelnev, esimene meditatsioon käesolevas teoses, pealkirjastatud: “Sellest, milles on võimalik kahelda”.
3 Prantsuse versioonis: “...saadab minu vaimusse”.
4 Prantsuse versioonis: “...või üldse millestki mõtlesin”.
5 Descartes läheb infinitiivilt cogitare üle verbaalsubstantiivile cogitatio.
6 Diskussioonis Gassendiga tõ1gendas Descartes seda lauseosa järgmiselt: “...olen üksnes rangelt võttes mõtlev asi”.
7 Prantsuse versioonis lisatud: “...et näha, kas ma pole veel ka midagi muud”.
8 Lad. k manet ; esimeses väljendades oli maneat – 'Las see eeldus püsib'. Prantsuse versioonis: “Muutmata seda eeldust , leian end olevat endiselt kindel, et ma olen miski”.
9 Prantsuse versioonis: “...sellest viisist asju mõista”.
10 Prantsuse versioonis: “…mida saab haarata vaid vaimu arusaamise abil”.
11 Prantsuse versioonis lisatud: “…või pigem tajumisakt”.
12 Prantsuse versioonis: des spectres ou des hommes feints “vaimud või tehisinimesed”.
13 Oletatav võime, mis seostab viie meele andmed. Esmakordselt postuleeritud Aristotelese poolt.
14 Prantsuse versioonis: "selgema ja selgepiirilisemana"; lauses allpool "evidentsemalt, selgepiirilisemalt ja selgemait".
15 Prantsuse versioonis: "...erinevusest inimese hinge ja keha vabel".
16 Prantsuse tõlkes lisatud: ou une substance dont toute l'essence ou la nature n'est que de penser ‘ehk üks substants, mille kogu olemus ehk loomus on üksnes mõtlemine’.
17 Prantsuse versioonis lisatud: “…s.t mu hing, tänu millele ma olen see, mis ma olen”.
18 Lad k facultates specialibus quibusdam modis cogitanti asemel prantsuse tõlkes: des facultés de penser toutes particulières, et distinctes de moi “omapärased ja minust erinevad võimed mõtelda”.
19 Prantsuse tõlkes täpsustatud: qu’elles sont distinctes de moi, comme les figures , les mouvements, et les autres modes ou accidents des corps , le sont des corps mêmes qui les soutiennent “et nad on minust erinevad, nagu kujud, liikumised ja muud kehade modus’ed või aktsidentsid on erinevad kehadest endist kui nende substraadist”.
20 Prantsuse versioonis: “…ei saa olla minus sedavõrd, kui ma olen pelgalt mõtlev asi, sest see ei eelda ühtki minupoolset mõtet”.
 Kuigi sõnal natura on eesti k kaks tõlkevastet – “loomus” ja “loodus” –, oleme käesolevas tekstis kasutanud läbivalt esimest, et ei läheks kaduma originaali mitmetähenduslikkus. Toim.
21 Prantsuse versioonis: "...nagu loots oma laevas".
22 Prantsuse versioonis lisatud: "...ilma mingi abita keha poolt".
23 Prantsuse versioonis: "hoolika ja küpse uurimiseta".
24 Prantsuse versioonis lisatud: "...ja seega näin olevat otseselt oma loomuse poolt eksiteele viidud ".
25 Prantsuse versioonis: "vaid esinevad ainult elundite kalduvuste tulemusena".
26 Prantsuse versioonis lisatud: ou de l'âme “või hinge”.
27 Vt ka märkust nr 13. "Ühismeele asukoht peab olema väga liikuv, et püüda kõiki meeltest tulevaid muljeid , kuid ta peab olema liigutatav vaid neid muljeid vahendavate vaimude poolt. Neile tingimustele vastab ainult conarion [käbinääre]." (Kiri Mersenne'ile, 21. aprill 1641.)
28 Prantsuse versioonis lisatud: "...nagu need, mis luuakse ajus une ajal".
14