Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Uusaja konspekt (0)

Varia - Kategoriseerimata
3 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on kolmas seisus?
  • Kes on Robinson üldse?
  • Kui kaua inimesed elasid üldse 19 sajandil?
  • Miks sai revolutsioon aluse inglismaal?
  • Miks varem ei liitutud?
  • Kui uus kvalitatiivne tunnus Mis on rahvus?
  • Midagi subjektiivset ehk tunnetuslikku ja kokkuleppelist?
  • Millal tekkisid rahvused?

  • Uusaja võimalikult põhjalik märksõnade järgi tehtud konspekt


    Sissejuhatus uusaega ja Prantsuse revolutsiooni
    Uusaeg kui moderniseerumise ajastu.
    Sai alguse Inglismaal.
    Ajalooline ja sotsioloogiline termin, mis viisisd vana korra tänapäeva alustele . Ühiskond muutus urbaniseerunud industrialiseerunud ühiskonnaks, kus rahvastik ei teeninud enam elatist põllumajanduses, vaid tööstuses ja kaubanduses. See oli protsess. Juba keskajal on kasutatud sõna „ modernne “, kuid esimest korda tundsid inimesed, et nad elavad moodsas ühiskonnas, oli 17. saj II poolel.
    Väga raske on defineerida, mis on modernne ühiskond, see näitab uusi eluviisi ja arusaama, mis olid segunenud vanadega. Märksõnadeks:
    • ühiskond muutumis -ja kohanemisvõimeline ja laseb enda arnegut mõjutada teaduse kasvul .
    • modernne ühiskond taotleb heaolu kasvu.
    • puuduvad sotsiaalsed barjäärid, elukutse valik on vaba ja see pole määratud sünniga
    • kehtib võrdõigluslikkuse printsiip, puuduvad sünniõigused privileegid
    • kodanik tunneb, et valitsus on nende valitsus ja valitsus tegutseb meie kõigi huvides ja on meie poolt ise volitatud.
    • kadunud on kiriklikud sakntsioonid ja religioosed seadused ja autoriteet, kellel on voli ühiskonda oma näo järgi kujundada. Usutunnistusvabadus.
    • traditsioonid ja põlised kombed pole sunduslikud, igal ühel on õigus nendesse kriitiliselt suhtuda ja vajadusel protestida.

    „Moderniseerumise“ mõiste ja erinevus „traditsioonilisest“ ühiskonnast.
    Traditsioonine külaühiskond
    Modernne ühiskond
    Domineerib mõisahärrus ja asjaajamised riigiga toimuvad läbi mõisa
    Domineerib riik ja asjaajamised riigiga toimuvad otsa
    Kõik keerleb põllumajanduse ümber ( agraarne )
    Tööstus ja kaubandus on jõuliselt kasvavad majandussektorid
    kehtivad jäigad hierarhilised sotsiaalsed raamid ( aadel , linnakodanik, talurahvas
    ühiskondlik kihistumine on horisontaalne ja mitmetahuline ja mobiilne (igaüks saab mõisnikuks, käsitööliseks, põllumeheks.
    Toimetuleuraskusipõhjustavad ikaldused
    Raskusi tekitavad majanduskriisid
    Elatakse suurperedena (mitu põlvkonda ja sugulased ja teenijas)
    Elatakse tuumikperedena
    Töö ja pereelu on ühendatud
    Töö ja eraelu on lahus (käiakse tööl)
    Domineerib suuline asjaajamine ja kultuur
    Kirjalik asjaajamine ja kultuur
    Tehniline innovatsioon on aeglane ja selle suhtes ollakse pigem tõrjuv
    Tehniline innovatsioon on kiire ja ollakse avatud
    Põllumajandusega tegelev mõis ja talurahvas (sotsiaalsed kategooriad)
    Põllumajandusega tegelevad suur- ja väikefarmerid (majanduslikud kategooriad)
    Inimestele läheb korda peamiselt kohalik- ja pereelu
    Inimestele läheb korda rahvuslikud eesmärgid, riigipoliitika ja maailmaasjad.
    Madal ja kohalik poliitiline aktiivsus
    Poliitiline aktiivsus võib haarata masse
    Uudised saadakse personaalselt ja otsekontaktidega
    Uudiseid saadakse meedia vahendusel
    Protestiavaldamine keelatud ja karistatav
    Protest ja streik on lubatud
    Karistusvormideks ihunuhtlus ja naturaaltrahvid
    Peamine karistusvorm on vangla või rahatrahvid
    Kehtivad kiriklikud normid ja kirikuskäimise kohstus
    Kirikus käimine on vabatahtlik
    Väärtused, kombed, hoiakud on püsivad ja pühad
    Kõigil on oma arvamus ja hoiak
    Elukorraldust määravad tavad ja otsesed käsud
    Elukorraldust määravad riigi seadused
    Haridust ei tähtsustatud
    Haridus oluline
    Teaduse vastu puudub huvi
    Teaduse suhtes kõrged ootused
    Pikk 19. sajand (1789-1914).
    Prantsuse revolutsioon kui teetähis.
    Mõiste kodanlik tähendus muutus 18. saj, kui kodanlus muutus riigikodanikuks. Enne oli see olnud linnakodanik. Selline ühiskond sai hoo sisse Pr revolutsiooniga. Esimest korda arutles filosoofiliselt sellise ühiskonna üle Hegel . Uuem saksamaa ajalookirjutus , et kodanliku ühiskonna alged olid olemas 18. saj, mitte koos Napoleoniga.
    Marksistlik käsitus Prantsuse revolutsioonist .
    Marksistlikus käsitluses on Prantsuse revolutsioon Suur ja Ülim . Marksistide jaoks oli Pr revolutsioon ennekõike sotsiaalne ja majanduslik revolutsioon, kus klassivõistluse tulemusel hävitati aadel ja ehitati üles tulevane proletariaatehk talurahvas ja käsitöölised. Võitjatena tuli välja kodanlased.
    Revisjonistlik/kriitiline suhtumine Prantsuse revolutsiooni tähtsusse.
    Nüüd aga on selle tähtsus või suurus vähenenud , selle tähtsustamine on praegused mõistes liialt lihtsustanud. Pr rev ajal tõstsid igast ideoloogiad ja suunad pead- konservatism , liberalism , anarhism , natsionalism ja muud „ismid” aga samas on need ideoloogiad ka väga kaugeleulatuvad. Seega ta ei olnud nii revolutsiooniline , et oleks neid sünnitanud, vaid paljud asjad said lihtsalt laiema kandepinna. Lisaks pisendab selle tähtsust globaalajaloo mõõde.
    Euroopa keskne lähenemine , Ameerika revolutsiooni tähtsus.
    „Vana kord“ ( Ancien Régime) tähendus.
    Ancient régime- vana kord, st eelmine režiim, seega olemas oli juba uus kord. Mida mõisteti vana korra all Pr revolutsioon ajal? See tähistas eelkõige poliitilist korraldust, absolutistlikku kuningavõimu . Uus kord oleks olnud despootia kaotamine.
    Prantsuse revolutsiooni põhjused:
    poliitilised (Louis XVI isik, Marie Antoinette , Prantsusmaa osalemine 18. sajandi sõjakonfliktides, Ameerika revolutsiooni mõju), Louis XVI-d peetakse peamiseks süüdlaseks. Teda peeti väga nõrgaks ja saamatuks kuningaks. Õukond oli korrumpeerunud ja allakäinud, finatsiline kriis, kuningat ei huvitanud riigiasjad ja ega see kuninganna ka parem polnud. Louis XIV oli pidanud palju sõdu ja saanud kaotusi, seega juba alates temast olid igast võlad ja nõrk sõjavägi, avalikuse toetud poliitikale oli kaugenenud. Kui Louis XVI võimule sai, puudus tal lojaalne sõjavägi ja ohvitserkond ja see oli ilmselt üsna otsustav tegur. Louis XVI toetas Ameerika iseseisvussõjas Ameerikat, vähemalt üks edukas suhe. Häda oli see, et Ameerika sõdis nende väärtuste eest, mis sai Pr pärast hoopiski saatuslikuks. Avalikus elas väga kaasa Ameerikas toimuvale. Ideoloogilised plaanis oli iseseisvussõjas osalemine karuteene.
    majanduslikud ( majanduskriis ja riigi finantskriis), Veel oli Louis XIVle probleemiks kasvav miinus riigi eelarves. See on keskne Pr revolutsiooni tegur, et oli suur finantskriis. Louis XVI vahetas sageli ministreid (peaaegu iga 2a tagant), aga tavaliselt olid nad eluaegsed ametid. See närvilisus ja kiirus rahandusministrite vahetamisel näitas, et riik üritas midagi teha. 1789ks aastaks riigil suur võlakoorem. Üheks lahendiks sellest vabaneda oleks olnud maksude tõstmine, kuid ka sellel olid oma piirid.
    sotsiaalsed (kodanluse tõus, talurahva ja vaesema linnaelanike olukord, aadlikkonna suurus ja positsioon, demograafilised), Olukord oli kehv aadelkonna ja õukonna pillava eluviisi tõttu. Kodanlus oli tõusuteel. Valitses tööpuudus , toiduained kallinesid. Seisustevahelised kohustused ja õigused jagunesid ebaõiglaselt. I ja II seisusel puudusid riigi ees kohustused ja kõik jäi kanda III seisusele, sh maksud . Aadelkond oli üks Euroopa suurimaid ja nad olid muidugi maksust vabastatud ja priviligeeritud . Aadlite hulk 18. sajandil kasvas kõvasti, kuna tiitlit oli lihtne omandada- piisas teatud summast . 18 saj II poolel 25 000 aadliperekonda, Inglismaal paartuhat.
    ideoloogilised ( valgustuslik kriitika, „ despotism “ ( Montesquieu ) Levis valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika.
    Despootiat pidas Montesquieu kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopale täiesti sobimatuks.
    valgustajate seisukohad Vana Korra kohta).
    Ka kõiki teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks teatud tingimustes üle despootiaks. Seepärast pidi aristokraatia Montesquieu meelest hoiduma pigem demokraatia kui monarhia suunas, monarhia seevastu aga aristokraatia suunas, et vältida türanniaks muutumist.
    Radikaalset demokraatiat, mis tagaks inimestele ka majandusliku võrdsuse, pidas Montesquieu ohtlikuks, kuna see tooks kaasa kaose ja edasi juba diktatuuri. Inglismaa eeskujul toetas Montesquieu võimude lahususe põhimõtet, kus seadusandlik võim ( parlament ) annaks seadusi, ei viiks aga neid ellu; täidesaatev võim (kuningas) täidaks seadusi, omamata samas seadusliku initsiatiivi õigust, ning kolmanda võimuna tasakaalustaksid kahte esimest sõltumatud
    kohtunikud .
    Jõuka kodanlase perekonnast pärit Voltaire pidas ideaalseks valitsemisviisiks samuti monarhiat . Kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus Voltaire aasivalt:
    Valgustajate riigiõpetuslikud seisukohad jäid pigem teoreetilisteks
    konstruktsioonideks
    Prantsuse revolutsioon
    Kodanluse (bourgeois) mõiste ja tähendus
    (kõnekeeles ka pursuid) on rikas sotsiaalne klass kapitalistlikus ühiskonnas.
    ( keskklass , tekkinud majanduskodanlus ja haritlaskodanlus)
    Majanduskodanlus oli kasvav nähtus ja nad olid tööstusettevõtete omanikud, kaubandusega tegelejad, ettevõtjad ja pankurid, kirjastatad jne. Teiseks olid haritlased ja teenisid elatist arstidena, advokaatidena, ajakirjanikena, professoritena jne. Nende riietud ja eelistused olid linnakodanlikud, aga nad ei olnud kodanikud.
    kodandluse sobitumine Vana korra hierarhiasse.
    Nad ei kuulunud gildidesse, nad olid tohutult rikkad. Sageli olid nad jõukamad, kui kodanikkond , kes juhtisid linna või isegi aadel, aga samad puudus neil poliitiline võim.
    Joseph Sieyèsi pamflet "Mis on kolmas seisus?"
    Ta ise oli vaimulik- K: mis on kolmas seisus? V:kõik. K:mis on kolmas seisus poliitiliselt? V: mitte midagi.
    Prantsuse revolutsiooni puhkemine ( Generaalstaadid , Rahvuskogu , Necker , Bastille' vallutamine , Lafayette, Rahvuskaart ja kolmevärviline kokard).
    Lõpuks Louis XVI ei jäänud muud üle kui kokku kutsuda generaalstaadid, et saada mandaat ja leida lahendus. 5. mai 1789 Generaalstaatide istung Versailles . Kõige häälekamalt meelestatud kolmas seisus, kelle arvelt võeti enamjaolt makse. Nad protesteerisid ning nõudsid seisuste kaupa hääletamis – esimene ja teine seisus vaimulik ja aadel 1 hääl ning kolmadal seisusel rohkem hääli. Sellega ei nõustunud konservatiivsem aristokraatia. Kolmas seisus otsustas moodustada Rahvuskogu 17. juuni 1789. seal kuulutati rahvuskogu otsused kõrgemaks kui kuninga omad. Nõuti, et kuningas ei tohi vägivallatseda ning kuninga võimu peab piirama konstitutsiooniga. Kuningas siiski üritas olukorda leevendada ning saatis Versailles’i sõjavägi, et ajada rahvuskogu laiali. See ei õnnestunud. Otsutati, et põhiseaduse väljatöötamiseks peab moodustama eraldi komitee.
    Jällegi oli kuningas kahe vahel laveerides. Ta vallandas tollase finantsministri Jacques Necker’i, kes oli soovitanud generaalstaatidel kokku tulla. Necker seisis kolmada seisuse huvide eest- rahvas toetas teda. Rahvas sai pahaseks.
    14. juuli 1789 Bastille vallutamine – revolutsiooni algus. Rahvas vallutas Bastille vangla. Rahvuskogu moodustas rahvuskaardi, mille eesmärk oli vabatahtlikest moodustada sõjavägi vastukaaluks kuninga sõjaväele. Samas ka, et rahvuskaart hoiaks korda ning toetaks rahvuskogu liikumisi.
    Lafayette oli kuulus kindral , olles Washingtoniga koos osalenud Ameerika iseseisvussõjas. Louis XVI oli tõmmanud Lafayette’i ka poliitikasse.
    Louis XVI reaktsioon oli sündmustele laveeriv, ta kutsus Necker’i ministrikohale tagasi. Rahvas pettus Necker’is, kes ei suutnud siiski raskeid finantsprobleeme lahendada ning Necker lahkus ise ministrikohalt.
    26. aug 1789 Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon . Kuulutas rahva kõrgemaks võimukandjaks.
    Kuna kuningas nõustus kõikide aktsioonidega, aktsepteeris rahvas kuningat. Rahvuskaart pani märgistuseks oma mütsi peale sinise, valge ja punase. Sinine ja punane olid Pariisi lipuvärvid ja valge oli Bourbonide dünastia sümbol. Kui kuningas kukutati , siis valget sellest välja ei võetud
    Louis XVI tegevus.
    Üritas päästa, mis päästa annab, kui jalgealune tuliseks läks. Rahva nõudmistele pidi vastu tulema ja üritas kuidagi laveerida. Louis XVI üritab end päästa. 20 juuni 1791 üritab kuningas põgeneda, mis ei lähe korda. Ta sunnitakse tagasi pöörduma Pariisi 25. juunil kõrvaldatakse kuningas võimult.
    Feodaalõiguste ja -privileegide tühistamine (4.aug.1789), kiriku ja vaimulike seisund ja vara.
    4. aug kuulutab rahvuskogu kõik senised aadliõigused. Aadliseisus kaotatakse täielikult aasta pärast.
    Kaotati seisulikud kohtud, gildid, korporatsioonid ja monopolid. Toimus ühiskonna lammutamine .
    Järgmiseks sammuks kirikuvara konfiskeerimine. Vaimulikel lubati, et riik hakkab neid ülal pidama . 1790 a kaotatakse kõik kloostrid ja kõik vaimulikud kuulutatakse tavakodanikeks. Viidi läbi haldusreform – Prm jaotati 83 departemanguks.
    Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon.
    26. aug 1789 Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon. Suure Prantsuse revolutsiooni poliitiline manifest, mille Asutav Kogu võttis vastu 26. VIII 1789. Põhineb 18. sajandi Prantsuse valgustajate, eriti Jean-Jacques Rousseau ideedel. Deklaratsioonis on loetletud kodanike looduslikud, võõrandamatud ja pühad õigused. Deklaratsioon on tänini Prantsusmaa põhiseaduse lahutamatu koostisosa .
    Kuninga kolimine Versailles'st Tuileries lossi („naiste marss Versailles’sse“).
    Näljamarss, naiste marss Versaillesse, kus toodakse rahva nõudmisel Louis XIV koos õukonnaga Pariisi, kuna seal on põhisündmused ja kuningas peaks olema rahva silme ja kontrolli all.
    Louis XVI ja konstitutsioon .
    3. sept 1791 võetakse vastu konstitutsioon ehk Prm esimene põhiseadus . Kuningas kirjutas alla, temast sai mitte aseadusandlik võim, vaid täitesaatev. Konstitutsiooniline monarhia.
    Seadusandlik Korpus ( Legislatiiv ).
    Koosnes žirodiinidest (jõukas haritlaskond ja kodanlus), jakobiinidest (nõudsid uusi muutusi ja aina enam kuningavõimu piiramist) ja soost. Põhiseaduse järgi on seadusandlik võim nende käes.
    Sankülotid
    Alamrahvas, nimetus tuleneb pikkadest pükstest, mida nad kandsid
    Louis XVI kukutamine (Louis Capet ).
    10. augusti 1789 rahvas uuesti ründas lossi, nüüd võeti kuningas ja ta pere kinni, pandi vangi. Louis XVI Bourbonist saab Louis Capet, kui sankülotid ta kukutavad. 21. jaanuar 1793 toimus Loius XVI hukkamine . Naine jäi mõneks ajaks ellu, tal võeti pea maha sügisel.
    Giljotiin ja revolutsioon muutub veriseks ( Lavoisier ).
    1792. aasta oli ka aktiivne giljotiini kasutamise aeg. Esimene poliitiline ohver läks giljotiini alla augustis samal aastal ja sügisest peale viidi giljotiini alla palju poliitilisi ohvreid, monarhiste ja vabariigi vastaseid. 1794 sattus sinna ka kuulus keemik Antioine Lavoisier. Ta jäi surmani truuks teadusele ja soovis oma teada kui kaua teadvus kestab, kui tera langeb.
    Rahvuskonvent ja vabariigi väljakuulutamine.
    21. sept 1792 tuleb kokku Rahvuskonvent. Monarhia kuulututakse lõplikult kukutatuks.
    Euroopa reaktsioonid Louis XVI hukkamisele ja revolutsiooniliste sõdade puhkemine 1792-1793. ( Basel rahuleping ja teised rahud ( Bataavia Vabariik)). Vendée ülestõus.
    Hukkamine oli šokk kogu Euroopale. Oli selge, et Prantsusmaa asjadesse tuleb sekkuda, paljud kardsid, et revolutsiooni ideed levivad ka nende maale.
    Algselt olid lahingud edukad , kuna Pr oli suht kaoses ja Preisimaa tundis sisse. 1792. sügisel kaldus Pr poolele edu. Prantsusmaa kuulutas ennetavalt sõja Suurbritanniale, Hollandile ja Hispaaniale, kuna teati, et sõda on nkn vältimatu . Mobiliseeriti terve Prantsusmaa, väga palju vabatahtlikke oli. Enam ei olnud oluline seisus vaid rahvus.
    Madalmaad ( Holland ) kuulutati ka vahepeal Bataavia vabariigiks, sellest sai 1. vabariigi vasallriik. Preisimaaga sõlmiti relvarahu. Löödi puruks emigrantlikud väed. . Vendeé ülestõus- seal üritasid katoliiklikud jõud ühineda ja anda panus revolutsioonilisse sõtta. Ühelt poolt revolutsiooniline sõda mobiliseeris rahvast ja teiselt poolt, kes tundsid end kaotajatena, mobiliseeerisid iseennast ja puhkes paralleelselt kodusõda .
    Jakobiinide Klubi.
    Sai rahvalt kõige suurema toetuse. Kolmanda seisuse esindus . Liidriteks Robespierre , Marat ja Danton . Radikaalid.
    Žirondiinid.
    Nemad olid ikka vähe mõõdukamad ja kes kohe pärast kuninga kukutamist pääsesid võimule. Nende jaoks oli kuninga kukutamisega revolutsioon lõppenud ja pidi algama riigi ülesehitamise aeg. Nende liider oli Brissot. Ta oli osav kirjamees ja üritas populismiga enda poole tõmmata rahvast.
    Rahvapäästekomitee ja Danton.
    Et terrorit efektiivistada, loodi 1793. aasta teisel poolel mitmeid uusi institutsioone, neist olulisemad olid Üldise Julgeoleku Komitee, mis muutus julgeoleku(ehk repressiiv)organiks, ning Rahvapäästekomitee, millest sai tegelik valitsus. Robespierre sai viimase etteotsa. 1793. aasta märtsil loodi Rahvuskonvendi eestvedamisel Rahvapäästekomitee. See pidi tagama riigi kaitse.  Danton sai Rahvapäästekomitee juhiks. Danton tapeti giljotiini all.
    Revolutsiooniline tribunal. Jean Paul Marat tapmine ( Charlotte Corday).
    Revolutsiooniline tribunal oli nö ajutine kohus, millel oli kohtust suurem võim. Revolutsiooniline tribunal võis kahte otsust teha- surma või süütu, aga enamus said ikka esimese. 13. juulil 1793 tapeti üks jakobiinide peaideolooge ning terroripoliitika tuliseid toetajaid Jean-Paul Marat. Tapjaks oli noor žirondiinineiu Charlotte Corday, kes uskus, et ta tapis koletise . Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Just peale Marat' surma sai terror õige hoo, justkui püüdes iga hinna eest kätte maksta ühe oma peamise looja surma eest.
    Revolutsiooniline kalender.
    Ehk Prantsusmaa Vabariigi kalender oli pärast Prantsuse revolutsiooni kasutusele võetud kalender. Uus ajaarvamine , mis oli puhastatud kõigest religioossest ja rojalistlikust, võeti vastu 1793. aasta oktoobris ning see hakkas kehtima tagasiulatuvalt alates 22. septembrist 1792. Sel päeval kuulutati Prantsusmaa vabariigiks.[
    Prantsusmaa revolutsioonikalender jagas aasta kaheteistkümneks kuuks, igaühes neis oli 30 päeva. Aasta algas sügis- ja lõppes suvekuudega. Kuudele anti nimetused loodusnähtuste järgi. Aasta lõpus oli veel 5 (liigaastatel 6) päeva, mis kandsid sankülotiidide nime. Revolutsioonikalender kehtis Prantsusmaal 1805. aasta lõpuni
    Maximilien Robespierre ja Jakobiinide diktatuur.
    Prantsusmaal süvenes rahulolematus žirondiinide valitsemise pärast. Kasvas poolehoid jakobiinidele. Jakobiinid kasutasidki seda ära ja kutsusid rahvast žirondiinidele vastu astuma . 1793. aasta mai lõpust juuni alguseni toimus rahvaülestõusu, mille tagajärjel kukutati žirondiindid võimult. Jakobiinide kätte läks võim.
    Jakobiinid tulid võimule keerulises sise- ja välispoliitilises olukorras. Vandee mäss oli laienenud ka teistessegi piirkondadesse ja revolutsioonilist vabariiki ähvardas vallutuste oht.
    1793. aastal võeti vastu uus põhiseadus , mille järgi pidi Prantsusmaa jääma ühtseks ja jagamatuks vabariigiks. Põhiseadus sätestas rahva ülemvõimu ja kõigi kodanike võrdsust. See dokument jäi ellu rakendamata, sest jakobiinide arvates oli enne vaja revolutsioon päästa.
    Jakobiinid tulid võimule ebademokraatlikult , s.t vastaspartei juhtide arreteerimisega, loobusid jakobiinid parlamentlikust valitsemisviisist, mis eeldab ka opositsiooni olemasolu. Sõna „diktatuur“ ei kasutatud, vaid räägiti „revolutsioonilisest vabariigist“.
    Tähtsaim organ oli aprillis loodud Rahvapäästekomitee, mis koosnes 12 liikmest. Seda pidi iga kuu ümber valitama, kuid varsti loobuti sellest ja komitee koosseis jäi muutumatuks. Vältimaks ühe isiku diktatuuri, olid Rahvapäästekomitee liikmed võrdsed. Ei olnud juhatajat, ülesanded olid komitee liikmete vahel võrdselt jaotatud.
    1793. aasta kriitilisel suve-ja sügiskuudel tegutses Rahvapäästekomitee üksmeelsest, mis kindlustas talle autoriteedi . Juhtivaks isikuks kujunes Maximilien Robespierre. Temast oli mitme aastaga kasvanud silmapaistev riigimees . Võitluseks kontrrevolutsiooniga oli loodud Ühiskondliku Julgeoleku Komitee, mis koondas enda kätte  poliitilise politsei ülesandeid.
    Suur Terror 1793-1794.
    Revolutsiooni päästmise vahendinda nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu ehk diktatuuri kehtestamist. Jakobiinide diktatuuri ajal hukati üle 40000 inimese. Enamik terrori ohvreid oli pärit lihtrahva hulgast. Robespierre tembeldas ndaga mittenõustuvad kaaslased revolutsiooni vastasteks ning saadeti nad giljotiini alla. Alates 1793. aasta lõpust muutus terror juba päris valimatuks, tapeti enam-vähem kõiki, kes olid silma paistnud enne jakobiinide võimuletulekut: kuninganna Marie Antoinette, Pariisi endine linnapea Bailly , 1794. aastal ka keemik Lavoisier ja paljud teised. Märtsis-aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljotineeriti ka Robespierre'i endine sõber Danton.
    „Revolutsioon sööb oma lapsi“,
    Kuna hukatute hulgas oli suur osa lihtrahvast ja neid, kes olid lihtsalt Robespierre isiklikud vaenlased või veidi teise arvamusega,,tuleneb siit ütlus „revolutsioon sööb oma lapsed”
    9. termidoori riigipööre (juuli 1794)
    1794. aasta juuliks oli rahulolematus terrori ning ka muu senise poliitikaga tunginud ka Robespierre'i lähikonda, üha intensiivsemalt protesteeris tema süsteemi vastu ka Konvent . Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja ka parlamenti " puhastada ". Nii ei jäänudki meeleheites saadikutel muud üle, kui 27. juulil Konventi kõnet pidama tulnud Robespierre avalikult türanniks kuulutada ning ta arreteerida. Arreteeriti ka tema mitmed lähikondlased, kuid sellega polnud riigipööre veel siiski lõppenud, kuna Robespierre'ile jäi ustavaks Pariisi Kommuun . Ka paljud sõjaväeosad asusid tegutsema tema vabastamise nimel. Kuid Konvendi toetuse kaotanud Robespierre mõistis ilmselt, et võitlus on juba kaotatud ning keeldus parlamendi vastu relvajõudu kasutamast. Nii võeti ta sama päeva õhtul uuesti kinni ning hukati järgmisel, 28. juulil 1794. Jakobiinide diktatuur oli lõppenud.
    13. vandemjääri ülestõus (Okt. 1795).
    Pärasr jakobiinide kukutamist tõstsid pead rojalistis. Troonitaotleja oli Louis XVI poeg ja vend. 13 Vandemjäär 1975 (5.okt) rojalistid üritasid taas võimule tulla ja rahva poolehoidu võita, kuid see surutakse Napoleoni poolt maha
    Direktooriumi ajastu 1795-1799.
    Prantsusmaad pidi hakkama juhtima 5 direktorit ehk direktrooriumi ajast (1795-1799). Ehk et türanni tulekut välistada, lasti võimule mitu meest.
    Napoleoni 18. brümääri riigipööre.
    18. brümääri riigipööre (9-10. nov 1799) sellega direktoorium likvideeritakse ja selle viib läbi Napoleon . See asendatakse kolmeliikmelise konsulaadiga. Napoleonist sai esimene konsul. Selle kuupäevaga lõpped prantsuse revolutsioon ja algab Napoleoni ajastu
    Konsulaadipõhiseadus.
    Aastal 1799 otsustas konsulaadi põhiseadus Napoleon muututa konsuliks 10ks aastaks.
    Napoleoni valitsusaeg ja sõjad
    Napoleoni päritolu ja karjääri algus (Touloni vallutamine).
    Ta oli päris Korsikalt, suurelapseliselt vaesest aadliperest. Ta karjäär kulges koos revolutsiooniga, ta oli ka kõrgemas sõjakoolis. Ta sai ka väejuhi reputatsiooni, vallutas Tauloni tagasi
    Revolutsioonisõja lõpp (Campo Formio rahu)
    Campo Formio, millega Austria tunnistas kaotust Prantsusmaale ja lõpetas Pr vastu moodustunud koalitsioonisõjad. Sellega tõusis Napoleon väga kõrgesse seltskonda.
    Egiptuse sõjakäik ja selle läbikukkumine (Nelsoni võit Niiluse lahingus, Rosette kivi ja Champollion).
    Soovis vallutada Aasiat. 1798 -1799 Asus 400 laevaga vahemerd ületama . Inglismaa saatis admiral Nelsoni vahemerele, takistamaks Napoleoni retke Egiptusesse . Napoleon juhtis oma laevad Nelsonist mööda, jõudis Egiptusesse, kus lõi puruks egiptlaste väed. Suudeti vallutada Gaza ja Jaffa. Osmani impeerium kuulutas Prm-le sõja. Venemaa tungis Põhja-Itaaliasse, mis pani surve alla Prm väed. Napoleon oli sunnitud tagasi pöörduma – ta jättis oma armee Egiptusesse. Rahvas võttis teda juubeldades vastu. Napoleon kindlustas veelgi oma võimu. Egiptusesesse jäetud sõjavägi sai lüüa briti vägedelt. Sisuliselt lõppes Egiptuse sõjakäik kaotusega. Samas polnud see edutu kultuuriga. Napoleon võttis kaasa teadlasi Egiptusesse, kes hakkasid Egiptuse kultuuri euroopale vahedama. Egiptuse vana kultuur muutus taas tähtsaks Euroopas.
    Toodi tagasi kivi, kus peal olid hieroglüüfid jne – Rosette kivi. Inglismaa ja Pr võistlesid, kumb ennem ära tõlgib ja edu saavutas Champollion.
    Napoleoni reformid .
    Kõik on seaduse ees võrdsed (Napoleoni koodeks )Tsentraliseers valitsuse, muutis sellega valitsuse tugevamaks. Võrdne maksusüsteem kõigile. Rõhutas hariduse tähtsust
    Konkordaat paavst Pius VII-ga.
    Slmis temaga leppe oma võimu kinnitamiseks.
    Napoleon keisriks 1804.
    Kuulutas end keisriks ja lootis sellega kinnitada võimu nii endale kui ka oma järeltulijatele
    Koalitsioonisõjad:
    Teine koalitsioon (Paul I, Aleksander Suvorov, Lunéville'i ja Amiens'i rahud).
    (SB, Venemaa, Austria, Napoli ). Venemaa koalitsioonis keiser Paul I initsiatiivil. Keiser soovis tungida Itaaliasse, kutsus sõjavägede ülemjuhatajaks Aleksander Suvorov’i. Ta saavutas Itaalias suuri võite Prm üle. 1800 a sattus Venemaa konflikti SB-ga, Venemaa otsustas koalitsioonist lahkuda. Suvorovit ülistati generalissimuseks, sai Venemaa kõige populaarsemaks kindraliks.
    Lunéville rahu oli Pr ja Austria vahel. Amiensi rahu Pr ja SB vahel, kus viimane tunnistas I Pr Vabariiki
    Kolmas koalitsioon ( Ulmi lahing, Austerlitzi lahing, Pressburgi rahu, Trafalgari lahing).
    (SB, Venemaa, Austria, Rootsi). Koalitsioondes sai kõige rohkem kannatada alati Austria. 21. okt 1805 Ulmi lahingus võitis Pr Austerlasi. Trafalgari lahing- merelahing Sb ja Pr/ Hisp vahel, kus SB Nelsoni juhtimisel võidab ja läheb kuulsusrikkalt ajalukku. 2. dets 1805 Austerlitzi lahing. Prm suur võit. Lakkab olemas Saksa- Rooma keisririik. Austria suur kaotus.
    1805 Pressburgi rahu Austriaga, mis sõlmitakse pärast Ulmi ja Austerlitzi lahingus lüüasaamist. Austria loovutab osa oma territooriumist.
    Kontinentaalblokaad Suurbritannia vastu.
    Berliinis 21. nov kontinentaalblokaad – SB vastasus. See ei õnnestunud, sest SB oli merel liiga võimas ning kõik riigid ei tulnud blokaadiga kaasa.
    Neljas koalitsioon ( Jena -Auerstedti lahing, Friedlandi lahing, Tilsiti rahu ja salakokkulepe Venemaaga, 1808.-1809. a Soome vallutamine)
    (SB, Venemaa, Preisi ja Rootsi). Jena-Auerstedti lahing oli kaksiklahing Napoleoni ja Friedrich Wilhelm III vahel Preisi armee kaotas. Friedlandi lahingus võitis Pr Venemaad. Sõlmisid Tilsti rahu. Lisaks Tilsiti rahule sõlmiti ka salaprotogollid . Napoleon lubas Venemaale Soomet enda valdusesse võtma, Soome kuulus sel ajal Rootsi alla. Aleksander I kuulutas Rootsile sõja, lõppedes Aleksandri võiduga Rootsi üle, Soome sai autonoomia . Salaprotogollid peideti ära.
    Hispaania hõivamine ja Josephi reformid.
    Napoleon oma pilgu Hispaaniasse. Enne seda oli Prm-l head suhted Hispaaniaga, eriti Carlos III-ga. Hispaania astus Prm-ga sõprussuhetest välja. Carlos VI polnud enam nii suur Prm poolehoidja. Godoy katkestas sõja Prm vahel, kuna leidis, et koalitsioon Prmga võib talle kasulik olla. Sõlmis rahulepingu. Hispaania muutus prm satelliitriigiks võitluses Inglismaa vastu 1805. a hakkas Hispaania ühiskond aru saama, et liit Napoleoniga ei tule neile kaduks. Hispaanial ei jäänud siiski muud üle, kui Prmaga liidus olla.
    Väejuht Murat tungis Madriidi – Carlos IV võeti võim ära. Godoy põgenes eksiili. Napoleon määras Hispaania kuningaks oma venna Josephi, kes hakkas läbi viima reforme. Piinamise kaotamine, kaotas aadliseisuse, seadis võrdsele alusele kõik maksud, kohtusüsteem reorganiseeritakse. Üks osa hispaania ühiskonnast hakkas toetama prm ühiskonda. Teine osa ühiskonnast (intelligents) pidas kyll reforme vajalikuks, kuid oli vastu, et neid reforme teostab pr võim. Kolmas osa hispaania ühiskonnast aadel ja kirik olid täielikult vastu reformimisele.
    Hispaania dos de Mayo
    2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas üles prantsuse sõjaväe vastu – seda tuntakse Hispaania Iseseisvussõja nime all, britid nimetavad seda Poolsaare sõjaks.
    gerilja ja juntad.
    Gerilja – vabadusvõitlus pr ülevõimi vastu Hispaanias. Piirkondlikud juntad ehk miskit omavalitsuste laadset .
    Cadizi Cortes ja 1812 . aasta konstitutsioon.
    Cadizi Cortes – eesmärk uuesti hispaanias võim enda kätte võtta ning prm välja ajada. 1810 a. Moodustati Cadizi Cortes ehk parlament, mis tuli kokku Cadizis. 1812 aasta konstitutsiooniga Hispaanias kuulutati välja konstitutsiooniline monarhia.
    Fernando VII võimuletulek.
     1814 Prantsuse sõjavägi kihutati Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII, kes taastas absolutistliku monarhia.
    Napoleoni 1812. a Venemaa sõjakäik ( Grande Armée, Barclay de Tolly , Kutuzov , Borodino lahing, Moskva kahvel ).
    22. juunil 1812 kuulutas Prantsuse Napoleon I sõja Venemaale ning ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Prantsusmaa lõi suure Euroopa armee Venemaa vastu, tahtes teda suurusega lüüa. 700 000 meest, mis oli tol ajal harukordne, see oligi Grande Armée. Napoleon lootis, et Venemaa tahab läbirääkimisi , kuid Venemaa saatis ka 450 000 meest vastu, kuid samas ei olnud seal eriti osavaid sõjardeid.
    Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
    Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi.
    Borodino lahing 7. sept 1812. Toimus ka kiire taganemine Venemaa poolt, kes jättis maha oma haiged ja laibad. Napoleon saatis Euroopasse teateid suurest võidust. Tee Moskvasse oli vaja ja jõudis sinna 14. sept. Linn oli maha jäetud. Napoleon asus Kremlisse. Linn põles maha ka.
    Napoleon avastas, et tema seis muutub Moskvas nigelaks. Oli teada, et kuskil lähedal on Vene armee. Kasvav jõud, Pr kahanev. Talv hakkas ka tulema. Napoleon lootis Vene valitseja Aleksandriga rahu teha, kuid too ignos neid kirju.
    Enne talve oli Napoleon sunnitud tagasi minema, suht kiiresti läbi tühja maa. Tagasi jõudis Venemaalt alla poole. Pärast seda hakkas suur Napoleoni allakäik.
    Kuues koalitsioon ( Leipzigi lahing).
    (SB, Venemaa, Preisi, Rootsi, Hispaania ja Portugal ) ja see sai Napoleonile saatuslikuks. Leipzigi lahingu tagajärjel vabanes Napoleoni ülemvõimu alt kogu talle allunud Reinist ida pool asuv ala ja kaotus oli olnud laastv.
    Napoleon Elba saarele ja Louis XVIII võimule tulek.
    Pärast seda lahingut ta loobus 1814.aastal troonist. Liitlased saatsid ta Vahemeres olevale Elba saarele. Troonile tuli Louis XVIII.
    Seitsmes koalitsioon (Napoleoni Sada päeva, Waterloo lahing ja Napoleon St. Helenale).
    Napoleon tuli tagasi, kui Viini kongress oli kogunenud. 13. märtsil, seitse päeva enne Napoleoni jõudmist Pariisi, kuulutasid suurriigid Viini kongressil ta lindpriiks, ja 25. märtsil, viis päeva pärast tema saabumist Pariisi, sidusid Seitsmenda koalitsiooni liikmed Austria, Preisimaa, Venemaa ja Ühendkuningriik end kokkuleppega panna igaühe poolt välja 150 000 meest tema võimu kukutamiseks. Napoleon sai võimul olla vaid Sada päeva. See pani aluse viimasele konfliktile. Napoleon tegi viimse jõupingutuse Waterloo lahingus, kuid kaotas selle ja seetõttu ei võtnud Pariisi rahvas teda enam vastu. Napoleoni saadeti maapakku kaugele Saint Helena saarele, ning alustati monarhia taastamisega.
    Viini kongress
    Esimene Pariisi leping 1814.
    Võimul Louis XVIII. Koalitsioonijõud olid üsna leebed Prm vastu, nad olid huviatud, et Bourbonid saaksid tagasi oma kunagise võimu. Prm viidi tagasi piiridesse , nagu see oli olnud 1792. Kõik riisutud varad ja kunstiaarded lubati alles jätta.
    Teine Pariisi leping 1815.
    Tehti pärast Napoleoni 100 päeva. Polnud enam nii rahulik leping. Prm maksustati suure hüvitisega. Pandi esimeseks viieks aastaks Pr piirile okupatsiooniväed, mida prantslased ülal pidid pidama. Nüüd pidi Pr ka paljudest aladest loobuma . Šveitsist tehti puhverriik ja sellest sai neutraalne riik.
    Viini kongress
    Septembrist 1814 kuni juunini 1815 toimus Austria pealinnas Viinis rahvusvaheline kongress Euroopa korrastamiseks ning riiklike piiride kindlaksmääramiseks. Peaorganisaatoriks ja esimeheks oli Austria välisminister vürst Metternich . Prantsusmaa päästis kõige hullemast pikaaegne välisminister ja osav diplomaat Talleyrand
    Viini kongressi on rikkalike pidustuste tõttu nimetatud ka "tantsivaks kongressiks". Töö käigus tuli lahendada väga tõsiseid vastuolusid võitjariikide vahel. Tülid "jahutas" ühine vaenlane , Elba saarelt tagasi tulnud Napoleon, kelle vastu ühiselt sõtta mindi
    Suurriikide liit.
    Metternich ja tema põhimõtted.
    Uue poliitilise korralduse määramisel lähtuti järgmistest põhimõtetest:
      • legitiimsus e seaduslikkus (eesmärk taastada enne 1789. a-t valitsenud dünastiate võim ja valdused )
      • julgeolek (Prantsusmaa kui rahurikkuja ümber moodustada puhverriigid, et vältida uusi rünnakuid)
      • tasakaal (suurriikide vahel säilitada teatav võrdsus, et ükski ei muutuks teistest oluliselt võimsamaks)

    Kongressijärgset poliitilist korraldust Euroopas hakati nimetama Metternichi süsteemiks
    Suurbritannia, Austria, Preisimaa, Rootsi (Bernadotte) ja Venemaa saavutused Viini kongressil, uus Euroopa kaart (Taani kaotused).
    • Austria- Saksa keisririiki ei taastatud, jäi Austria impeerium. Ta sai Lombardia ja Veneetsia . Loobus Madalmaadest, sellest sai omaette kunigriik. Austria sai juhtrolli ka Saksa liidus, mis koosnes 37st Saksa riigist ja 4 vabalinnast. See pidi olema kõiki Saksa alasid liitev liit, kelle on ühtne välispoliitika, kuid iseseisev sisepoliitika.
    • Preisimaa sai Lääne-Saksamaalt olulise ala, see muutus suurriigiks, kuid samas kaotas oma Poola alad.
    • Venemaa sai endale Poola kuningriigi. Sai ka Soome ja Besaraabia
    • Suurbritannia sai Prantsusmaa kolooniad , Kapimaa , Tseiloni ehk Sri Lanka . Joonia saared.
    • Taani kaotas Norra (ta oli ka Napoleoni liitlane ), aga sai Islandi ja Gröönimaa.
    • Rootsi kaotas Soome ja Pommeri, aga sai Norra.

    Saksa Liit.
    oli Kesk-Euroopa riikide liit, mis loodi 1815. aastal Viini Kongressil kui 1806. aastal kaotatud Püha Rooma riigi järeltulija. Liikmesriigid, mille arv oli rohkem kui 300-lt Pühas Rooma riigis vähenenud 39-ni, tunnistati täielikult suveräänseteks. Liikmed lubasid üksteisele vastastikku kaitset ja säilitasid ühiselt kindlused
    Püha Liit.
    Otsustati nelja suurriigi edasine domineerimine . Püha liit pidi olema kolme keisri- Venemaa, Austria, Preisimaa- kristlikult püha riik. (ortodoks- katolik - luterlik ). Kaitsti kristlikke väärtusi, sh rahu. Ennekõike kaitses püha riik konservatiivseid äärmusi, sh monarhia ja kirikuvõimu
    Otsustati ,et kui Euroopas on probleem, sisi tulevad suurriigid kokku ja üritavad seda rahumeelselt lahendada.
    Bourbonide restauratsioon.
    on nimi, mis anti perioodile pärast Prantsuse revolutsioonile (1789–1799) järgnenud sündmusi, Esimese Vabariigi (1792–1804) lõppu ja siis Esimese keisririigi (1804–1814/1815) vägivaldset lõppu – kui Euroopa riikide koalitsioon taastas relva jõul monarhia Bourbonide pärijatele, kes taas kord said Prantsusmaa kuningriigi (Royaume de France ) omanikeks. Bourbonide restauratsioon eksisteeris (umbes) 6. aprillist 1814 kuni 1830. aasta Juulirevolutsiooni rahvaülestõusuni, v.a "Sada päeva", vähem kui aasta restauratsioonist, kui Bourbonide monarhia oli ennast Prantsusmaa rahva hulgas jälle nii ebapopulaarseks teinud, et perekond pidi jälle Prantsusmaalt Pariisist Genti põgenema, eemale plahvatuslikest rahvarahutustest ja tsiviilvõimu kokkukukkumisest.
    Louis XVIII,
    Louis XVIII aktsepteeris konstitutsiooni – kahekojaline parlament ja kodanike ülemvõim. Kuigi Louis ei muuda alguses eriliselt Napoleoni loodud riigisüsteemi, ei anna ka see tema populaarsusele midagi juurde. Hiljem langeb Louis XVIII ultratagurlike rojalistide mõju alla ning tema maine rahva silmis langeb veelgi.
    1814. a konstitutsiooniline harta (La Charte)
    1814. aasta harta, mis kehtestas kahekojalise seadusandliku kogu päriliku/nimetatava Peeridekoja ja valitud Saadikutekojaga – nende roll oli konsultatiivne (väljaarvatud maksustamine), kuna vaid kuningas omas võimu teha ettepanekuid või kehtestada seadusi ja nimetada või tagasi kutsuda ministreid
    valge terror
    Riigiametnikel oli lihtne tulle Louis XVIII poole üle, kuna Napoleon loobus ise troonist 1814. Louis jättiski kõik tiitlid jms alles. Napoleoni tagasitulle jooksid kõik need ”lojaalsed” tegelased üle. Nüüd Louis' tagasi tulles ei saanud ta usaldada enam kedagi ja hakkas neid taga kiusama. Napoleoni lähikondlasi, austajaid jms hakati Valge Terrori raames taga kiusama, hukati, kuulutati riigireeturiteks.
    Ultrarojalistid,
    Prm 1814. a põhiseadus nägi valimisõigust ette ainult 100 tuhandele kodanikele . Võimule pääsesidki ultra -rojalistid, kes olid veel rojalistlikumad kui kuningas ise. Ultra-rojalistid leidsid , et Prmd peaks valitsema kuningas, kelle võim oleks sama suur, kui enne pr revolutsiooni ja nende meelest oli Louis XVIII liiga liberaalne ja leebe . Nende liidriks oli Charles Bourbon- Artois. Kui Louis suri, saigi tema trooni .
    Charles X,
    Louis XVI ja Louis XVIII vend. Oli väga tagurlik , ega meeldinud rahvale. Ta üritas olla konservatiine ja taas oli juttu sellest, et peaks Bourbonid kukutama. Katoliku kiriku uus tõus, jesuiitide ordu. Samuti hakkas Charles X tagasi maksma hüvitisi aadlikele ja kirikule, kes oli Pr revolutsiooni aeg kaotanud oma vara. Hakkas piirama ka ajakirjandust.
    "Juuli korraldused " ja Juulirevolutsioon 1830, kuningas Louis- Philippe (Orleans).
    1830. a võttis vastu Juuli korraldused – saatis laiali alamkoja, kaotas trükivabaduse. Toimus revolutsioon, mille tulemusena oli Charles X sunnitud põgenema Sbsse .Juulirevolutsioon 1830, kus troonile tuli Louis Philippe, kes kohe tühistas ”Juuli korraldused”. Ta ei soosinud eriti vanu aadlikke, pigem kapitalistlikke- pankurite ajastu. Ta stagnaseerus ja põhjustas sellega pahameelt. Ta otsekui näitas, et isegi hea kuningas ei ole lahendus.
    1848 aasatel kasvas soov vabariigi taastamiseks.
    1848. aasta revolutsioonid Euroopas
    Suurbritannia tšartistlik liikumine 1836-1848 (Londoni Tööliste Assotsiatsioon , People's Charter , William Lovett, massimiitingud).
    1832 . a toimus Inglismaal parlamendireform , millega rahvas polnud rahul. Juhtohjad võttis enda kätte William Lovett, kes koostas People’s Charter (chartistlik liikumine) – mille kohta marksistid ütlevad ka töölisliikumine. Töölised olid küll oluline osa, kuid nõudmised ei olnud tööliste olukorra parandamine. See oli kondanlik liikumine, mis oli vastuliikumine parlamendi reformile, kus peamine küsimus oli valimisõiguse laienemine (töölised ja madalapalgalised ei saanud valida). Tšartistliku liikumise tagajärjel anti üldine valimisõigus meestele, valimised olid iga aasta, salajast hääletamist, võrdseid valmimispiirkondi ja et kõik kes tahavad saaksid kandideerida parlamenti. See oli ennekõike kodanime vabaduste ja õiguste nõudmine. Toimusid suured rahumeelsed massimiitingud. Koguti allkirju jne. Tulemiseks uus meeleavaldusvorm ehk massimiiting. Allkirjad esitati kolmel korral parlamenti.
    Samas poliitkud ei tahtnud oma õigustest loobuda ja sellega nõustuda. Parlament ei vastutanud nende eest, kes sinna allkirju oli pannud . Kõik toimus rahumeelselt.
    1848. aasta revolutsioonid üldiseloomustus ja põhjused.
    Paljude ülestõusude põhjused olid sarnased kui need, mis algatasid Prantsuse revolutsiooni. Üks peamisi põhjusi oli see, et inimestele paljudes riikides Euroopas hakkas tunduma, et nemad on tähtsamad kui riik ja neil peab olema õigus kaasa rääkida oma maa valitsemisel. Vastuseks ülestõusudele ja vägivaldsetele protestidele püüdsid valitsejad vana valitsemissüsteemi taastada, aga 1848. Aasta sündmused näitasid, et muutusi ei saa enam kauem vältida.
    Üks suuri põhjuseid oli rahvuslus : üht ja sama keelt kõnelevate inimeste soov luua oma iseseisev riik. Rahvuslus oli eriti tugev Itaalias ja Saksamaal, mis olid killustatud, ning Austria keisririigi eriosades. Mõningaid ülestõuse juhtisid ka need, kes nõudsid odavamat toitu või muudatusi maaseaduses, mis annaks tööd töörahvale.
    Mitmeski riigis hakkas rahvas nõudma valimisõigust. Rohkem inimesi oskas lugeda ja nad said ajalehtedest teada, mis toimub teistes riikides. Politseijõud olid väikearvulised ja nii tuli ülestõusnute vastu kasutada sõjaväge. Suurem osa 1848. Aasta ülestõusnutest ei saavutanud küll otseste nõudmiste täitmist, aga järgnevatel aastatel tugevnesid rahvuslikud tunded veelgi ja paljudele valitsustele sai selgeks, et demokraatlikud reformid on hädavajalikud.
    Revolutsiooni puhkemine Kahe Sitsiilia Kuningriigis ja kandumine üle Itaalia.
    Revolutsioon puhkes esimesena Itaalias Sitsiilias, kui käsitöölised nõudsid sotsiaalseid hüvesid. Moodustati Ajutine valitsus ja võeti vastu konstitutsioon. Otsustati vabaneda Napoli kuninga võimu alt. Kuningas Ferdinand II saatis ülestõusu mahasurumiseks Palermo vastu 5000-mehelise armee, linna pommitati 9 päeva, kuid revolutsioonist jagu ei saadudki. Revolutsioon puhkes ka Napolis ja mitmes väikeriigis. Kõikides riikides kehtestati konstitutsioonid ja Itaalia muutus demokraatlikumaks.
    Üksteise järel kuulutasid Itaalia riigid  Austriale sõja. Itaallastele oli olukord soodne, sest ka Austrias oli revolutsioon, kuid lõpuks jäi revolutsioon ikkagi pooleli.
    Revolutsiooni puhkemine Pariisis (veebruari sündmused, Teine Vabariik, "Juunipäevad" ja Cavaignac, Louis Napoleon > Napoleon III).
    22-24 veb revolutsioon Pariisis. Edukas revolutsioon – kuulutati välja Prm Teine Vabariik. Kuningavõim kukutati. Võimule tuli kodanlik jõud. Pariisis puhkes hiljem uus revolutsioon pööbli (lihtrahva) poolt. 22-26 juuni Pariisis – Juunipäevad EHK rahvaülestõusus valitsuse vastu ja üsna mitu said surma ja saadeti vangidena ära Louis Eugene Cavaignaciga surus maha. Cavaignac kindustas sellega oma koha peaministrina. Valitsuse pakutud sotsiaalprobleemide lahedused vihastasid rahvast, kuna need olid ebareaalsed või ajuvabad.
    Teine vabariik võttis vastu uue konstitutsiooni ja toimusid uued valimised Valiti ka president - Louis Napoleon, kes oli vana Napoleoni vennapoeg . Ta oli väga ambitsioonikas ja üritas oma võimu laiendada, aga see ei läinud läbi, et oleks seaduslike vahendutega võimu piiramatuks muuta. 1851 . a tegi ta riigipöörde ja kuulutas end keisriks ja rahavas oli üsna rahul-> Napoleon III.
    Märtsirevolutsioon Saksamaal: "Vormärz" ajastu 1815-1848, Märtsivalitsused, Friedrich Wilhelm
    IV hoiak, Saksa Rahvuskogu tegevus.
    Saksamaal oli ka märtsis revolutsioon. Kujunes välja Märtsirevolutsioon, üldiselt nõuti sõna- ja koosolekuvabadust ning ühist Saksa parlamenti, mis tegeleks viimase ühendamisega tervikuks.. ”Vormärz” ajastu 1815- 1848. See revolutsioon lõi kiilu vaja korra aega ja Metternichi süsteem kadus . Moodustati märtsivalitsesed. Loodi Saksa Rahvuskogu 18. mail 1848. Berliini lossi ees toimus ka massimeeleavaldus, mis oli esialgu rahumeelne , aga kiiresti muutus see veriseks ja paanikaks.
    Kuigi parlamendis arutati sakslaste nö tahet ühendamise ja vabaduste suhtes, võttis maad regionalism ehk iga riigi erihuvid. Saksa keisri krooni pakuti Friedrich Wilhelm IV-le, viimane ei võtnud seda aga vastu. Revolutsioon kukkus läb
    Revolutsioon Austrias (Ferdinand I, Metternich, Franz Joseph I)
    Algas Viinins, kus nõuti Metternichi tagasiastumist. Märtsi lõpul pidigi seda tegema, lahkus Inglismaale (tagasi tuli 1850. aastate alguses). Nüüd hakkas revolutsioon järjest radikaliseeruma, üliõpilase Kudlichi ettepanekul kaotati täielikult pärisorjus ning tehti muid reforme. Samas hakkas impeerium lagunema : mässud Itaalias ja Ungaris. Valitsusjuhiks sai Schwarzenberg , kes hakkas otsustavalt tegutsema: käskis kõik mässud maha suruda, pani keisritroonile Franz Joseph I (2.12.1848) ja püüdis Austriat taas Saksas ülemvalitsejaks teha. Märtsis 1849 võeti vastu isegi konstitutsioon, aga varsti (1850) kaotati see ning taastati absolutism .
    Ungaris (Lajos Kossuth, Ungari iseseisvumine ja Nikolai I sekkumine, lõpuks 1867. a Ausgleich).
    Ungari mäss aga muutus samal ajal päris radikaalseks, märtsis 1849 kuulutati Ungari vabariigiks ning riigipeaks sai Kossuth. Nüüd kutsus Franz Joseph Vene tsaari Nikolai I appi ja see saatiski 2 armeed Paskevitsi juhtimisel. Venelased tulid idast, austerlased läänest ja varsti oli Ungari taas Austria võimu all.. Ungari revolutsiooni lämmatas 1849. aasta suvel Vene vägi.
    1867 Ausgleich, millega otsustai lõplikult Ungari riigi staatus, Austria-Ungari kaksikmonarhia moodustati.
    Itaalia ühendamine
    Risorgimento.
    I    taalia keeles Itaalia ühendamine vms
    Itaalia rahvuslikuliikumise algus (Napoleoni Itaalia kuningriik ).
    Ehkki ühinemise algust ja lõppu on raske määrata, võib üheks alguseks pakkuda 1815. aasta, mil toimus Viini kongress ja lõppes Napoleoni võim Itaalias, ning lõpuks 1871. aasta Prantsuse-Preisi sõja.
    Karbonaaride salaliikumine.
    Itaalias Napoleoni võimul sai alguse Karbonaaride liikumine (söepõletajad). Oli salajane organisatsioon . Kõiki neid, kes karbonaaride seltsi ei kuulnud , olid kadunud – 6000 liiget. Piirkondlikud organisatsioonid üle kogu Itaalia. Kogunemised olid salajased. Liikeks sai läbi katsete. Nende kogunemiskohti nimetati barakkideks. . Sinna kuulusid käsitöölised, alamvaimulikud, ohvitserid arstid. 1815-1820 nende hiilgeaeg .
    1820. a ülestõus Napolis (Ferdinand I, Püha Liidu ja Austria sekkumine).
    Karbonaarid algatasid ülestõusu Napolis. Sõjaline ülestõus 1820 kindral Pepe eesvedamisel. Nõustuti vastu võtma konstitutsioon. Püha Liit kogunes , ning võeti vastu Troppau protogoll, mille järgi heidetakse ohtlik riik organisatsioonist välja, seniks kuni selles on olukord stabiliseerunud.
    Sardiinia -Piemonte kuningriik, albertistid, Carlo Alberto,
    Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. Cavour saab Sardiinia- Piemonte peaministriks 1852 , arendab seal riigi vabakaubanduspoliitikat, õigusreforme jne.
    AKujunes välja mõõdukas ehk liberaalne suund, neid nimetati albertistideks. Teine suund oli kodanlik suund, kes polnud huvitatud kuningriigist, vaid tahtsid vabariiki. Carlo Alberto oli Sardiinia-Piemonte kuningas 1831 -1849. Ta juhtis Itaalia esimest vabadussõda (1848-9), kuid suri varsti pärast Austria vägedelt lüüasaamist.
    Vittorio Emanuele II
    Ta oli ühendatud Itaalia kuningriigi kuningas, enne seda Sardiinia kuningas.
    Sardiinia kuningaks sai Vittorio Emanuele II 1849. aastal. Selleks jäi ta 17. märtsini 1861, mil võttis endale Itaalia kuninga tiitli . Ta oli esimene ühendatud Itaalia kuningas pärast 6. sajandit. Itaalia kuninga tiitlit kandis ta oma surmani 1878. aastal. Itaallased andsid talle epiteedi Padre della Patria ("Isamaa isa"). Itaalia jäi kuningriigiks 1946. aastani.
    Benso di Cavour,
    1852. aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Cavour saab Sardiinia- Piemonte peaministriks 1852, arendab seal riigi vabakaubanduspoliitikat, õigusreforme jne. Tema rahvusliku ühendamise programm Sardiinia juhtimisel
    * loobumine revolutsioonilisest pöördest ja iseseisvast vabadusvõitlusest (Mazzini)
    * absolutismi kaotamine liberaalne evolutsiooni teel ja Itaalia vabastamine välisabiga
    * kõigi patriootide koondamine Austria vastu
    Ajaleht ”Il Risorgimento”
    Risogimento on ajaleht( ja itaalia keeles Itaalia ühendamine vms), selle väljaandja on Camillo Benso di Cavour „ideedelt anglosaks , keelelt gall ”.
    Kodanlik-vabariiklik suund (Giuseppe Mazzini, Noor-Itaalia).
    Selle suuna võtsid siis need, kes ei tahtnud konstitutioonilist monarhiat, vaid vabariiki. Mazzini oli suur Itaalia ühendamise aktivist.Ta organiseeris ka uue poliitilise ühiskonnaliikumine Noor-Itaalia. See oli salaorganistatsioon, mõeldud Itaalia ühendamise eest võitlemiseks. Mazzini uskus, et piisab vaid suurejoonelisest ülestõusustu ja Itaalia ongi vaba ja ühendatud. Ja ühendada tahtis ta just vabariigiks.
    Giuseppe Garibaldi .
    Pm Itaalia rahvuskangelane ja kindral. Ta juhtis revolutsioonilist rahvuslikku vabadusliikumist, mille eesmärgiks oli Itaalia ühendamine. 9. veebruaril 1849 kuulutati tema ettepanekul küll välja Rooma vabariik, kuid Itaalia ühinemist see kaasa ei toonud .
    Itaalia Esimene iseseisvussõda Austria vastu (1848-1849).
    1848.–49. aasta revolutsiooni mõjul olid valitsejad sunnitud kehtestama põhiseaduse. Kirikuriigis kuulutati 9. II 1849 välja Rooma vabariik. Austerlaste-vastast sissivõitlust organiseeris peamiselt Giuseppe Garibaldi. Sardiinia sai Austria vastu peetud sõjas lüüa ning 1849. aasta augustiks suruti Itaalia revolutsioon maha.
    Plombiéres'i pakt ja Savoia - Nizza küsimus.
    Plombiéres'i pakt oli salajane kokkulepe Prantsusmaa ja Sardiinia vahel. 1858. aastal plaaniti Prantsuse keisri Napoleone III-ga sõjakäiku Austria vastu, vabastamaks Põhja-Itaalia alasid. Ehk Prantsusmaa lubas aidata Itaaliat. Tasuks pidid Prantsusmaa saama piirialad Nizza ja Savoia.
    Sõda Austriaga ehk nn Itaalia Teine iseseisvussõda 1859 (Solferino lahing, Zürichi rahu).

    oli Prantsuse keisririigi ja Piemonte-Sardiinia kuningriigi sõda Austria keisririigi vastu 29. aprillist 12. juulini 1859. aastal. Sõja tulemusena annekteeris Sardiinia kuningriik Lombardia, seejärel ka Kesk-Itaalia riigid, Prantsusmaa omandas aga Savoia ja Nizza.
    Sõda algas 1859. aastal. Prantsuse-Itaalia ühisväed saavutasid otsustava võidu 24. juunil 1859. aastal Solferino lahingus. Austria loovutas Lombardia, mille Prantsusmaa andis Piemontele. See oli maailma ajaloos viimane suur lahing, kus sõjaväed olid monarhide isikliku juhtimise all. Lahing lõppes Prantsuse-Sardiinia alliansi võiduga.
    Zürichi rahu oli sõlmitud Austria, Pr ja Sardiinia vahel ja lõpetas selle sõja.
    Itaalia sõjaline ühendamine 1860 ja Itaalia kuningriigi moodustumine 1861.
    Lõuna-Itaalia ühendamine: Aprillis 1860 algas ülestõus Sitsiilias. Otsustavaks sai Calatafimi lahing Palermo lähedal. Ülestõusnutele tuli appi Garibaldi kahe laevaga. Kuninga väed asusid kõrgel mäel soodsatel positsioonidel, aga Garibaldi meestel tuli rühkida ülesmäge, kuid võit saavutati ikka. Varsti pärast seda vallutasid Garibaldi väed Palermo ja vabastasid kogu Sitsiilia.
    1860. aasta augustis tegid Garibaldi juhitud väed dessandi üle Messina väina Lõuna-Itaalia mandrile.
    1861. aasta veebruaris tuli Torinos kokku esimene parlament, kes järgmisel kuul kuulutas Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks. Parlamendi saadikuks oli Giuseppe Garibaldi.
    Itaalias nn Kolmas iseseisvussõda (1866).
    Aastal 1866 pakkus Preisimaa peaminister Otto von Bismarck Vittorio Emanuele II liitu Preisimaa kuningriigiga Austria-Preisi sõjas. Vastutasuks lubas Preisimaa Itaalial annekteerida Austria kontrollitava Veneetsia. Kuningas nõustus liiduga ja algas Itaalia kolmas iseseisvussõda. Sõjaliselt halvasti organiseeritud Itaalial läks sõjas Austria vastu halvasti, kuid Preisimaa võit võimaldas Itaalial annekteerida Veneetsia. Üheks peamiseks takistuseks Itaalia ühendamisel jäi Rooma.
    Rooma liitmine 1870.
    Aastal 1870 läks Preisimaa sõtta Prantsusmaaga , algas Prantsuse-Preisi sõda. Et seista suure Preisi armee vastu, tõi Prantsusmaa oma väed – mis kaitsesid Kirikuriigi jäänuseid ja Pius IX – võitluseks preislaste vastu Roomast ära. Itaalia kasutas Preisimaa võitu Prantsusmaa vastu ära, võttes Kirikuriigi prantslastelt üle. Rooma vallutati Itaalia kuningriigi poolt (1870) pärast mõnd lahingut ning paavsti zuaavide ja Püha Tooli ametlike vägede sissisõda Itaalia vallutajate vastu. Itaalia ühendamine oli lõpule viidud ja varsti pärast seda sai Itaalia pealinnaks Rooma
    Itaalia rahvusliku identideedi kujunemine.
    Irredentism.
    misiganes poliitiline või üleüldine liikumine, et taasvallutada või enda omaks kuulutada kaotatud kodumaa. See aitab õigustada mingi maatüki vallutamist, kuna see on ajalooliselt/etniliselt selle maa osa.
    Saksamaa ühendamine
    Preisimaa tõus.
    19. saj keskel muutus Preisimaa aktiivseks. Valitseja Friedrich Wilhelm IV, kes oli vaimuhaige, kõrvale määrati regendiks tema vend Wilhelm, kes pärast venna surma 1861. aastal sai kuningaks Wilhelm I nime all. Tema aja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel.
    Saksa Tolliliit.
    1815-1866 eksisteeris Saksa (tolli)Liit. Seal oli juhtivaks riigiks Austria.
    Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni "Lied der Deutschen".
    Reaktionsära.
    Rochau ja     Realpolitik.
     Ludwig von Rochau oli ajakirjanik, kelle väljaannete hulka kuulus ka Grundsätze der Realpolitik ehk praktiline poliitika ja sealt arenes välja poliitfilosoofia , mis põhines pragmaatilisel lähenemisel1859 asutati ülesaksamaaline erakond Saksa Rahvusliit, mille eesmärgiks oli Saksamaa ühendamine Preisi juhtimisel.
    Otto von Bismarck ja tema "vere ja raua" poliitika (von Roon, Wilhelm I, sõjaväereform, konstitutsiooniline konflikt).
    Usaldus kuninga ja ühiskonna vahel murenes, kui taheti Preisi  armeed ümber korraldada. Preisi maapäev jättis aga reformid osaliselt kinnitamata. Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862 . aastal Preisi valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki . Saksamaa ühendamises hakkaski juhtivat rolli mängima Preisimaa ja Preisi kantsler Bismarck, kes oli kantsleriks nimetatud 1862. aastal pärast Wilhelm I surma. Ta otsustas Saksamaa “raua ja verega” ühendada. Von Roon oli sõjaväeminister ja figureeris ka koos Bismarckiga poliitikas. Ta juhatas efektiivselt armeesid tema sõdades.
    Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik , kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht.
    Preisimaa ambitsioonid ja vastuolud Austriaga.
    Schleswig-Holsteini konflikt 1863-1865 (Düppeli lahing ja Gasteini konventsioon ).
    1864. aastal läks Saksa Liit sõtta Taani vastu, kuna too oli annekteerinud Schleswig-Holsteini .Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani Düppeli lahingus ja võideti tagasi Schleswig, Holstein , Lauenburg. Gasteini konventsioon oli nö vaherahuks, sõlmiti Austria ja Preis vahel kokkulepe, kes mis maad saab, kes mida valitseb.
    1866. a sõjaline konflikt Austriaga (Königgrätz, Praha rahuleping, Saksa Liidu lõpp, Preisimaa sõjalise üleoleku põhjused).
    oli aastal 1866 peetud sõda Austria keisririigi juhitud Saksa Liidu ja selle Saksa liitlaste ühelt poolt ning Preisimaa kuningriigi ja selle Saksa liitlaste ning Itaalia kuningriigi teiselt poolt vahel, mille tulemuseks oli Preisimaa domineerimine Saksa riikide üle. Itaalia ühendamise protsessis kutsutakse seda Kolmandaks Itaalia iseseisvussõjaks.
    Sõja peamised sündmused toimusid Tšehhias. Preisi kindralstaabi ülem Helmuth Karl Bernhard von Moltke valmistus sõjaks pedantselt. Ta mobiliseeris kiiresti Preisi armee ja viis selle üle piiri Saksimaale ja Tšehhiasse, kus Austria armee koondus sissetungiks Sileesiasse. Siin Preisimaa armeed, mida nominaalselt juhtis Wilhelm I, koondusid ning kaks poolt kohtusid 3. juulil Königgrätzi lahingus (Sadowa)
    Et hoida ära Prantsusmaa või Venemaa sekkumine, tõukas Bismarck kuningas Wilhelm I Austriaga kiiresti rahu tegema, sõda edasiste vallutuste lootuses mitte jätkama. Austria nõustus Prantsusmaa keisri Napoleon III vahendusega. Praha rahuga 23. augustil 1866 lõpetati Saksa Liit, kinnitati paljude Austria endiste liitlaste annekteerimine Preisimaa poolt ja püsiv Austria eemalejäämine Saksamaa siseasjadest. See andis Preisimaale vabad käed moodustada järgmisel aastal Põhja-Saksa Liit,
    Sõda jättis Preisimaa Saksamaal domineerivaks
    Põhja-Saksa Liit.
    Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik , mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine.
    Preisi-Prantsuse sõda 1870-1871 (põhjused, Sedani lahing, Napoleon III langus).
    Pr- Preisi sõda. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas sõda, mille prantslased kaotasid. Prantslased kardsid Preisi hegmooniat üle Euroopa. Napoleon III nõuab Pr prestiiži nimel loobumisgarantiid. Kui Bismarck avaldab Pr arglikkuse telegramiga (vms juhtus), kuulutab Pr sõja. Sedani lahing- Saksa Keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis. 2. septembril alistusid Prantsuse väed eesotas Napoleon III ja Patrice de Mac-Mahoniga sakslastele. Mõni päev hiljem likvideeriti Prantsuse keisririik ja loodi Prantsuse kolmas vabariik.
    Saksamaa keisririigi väljakuulutamine – Wilhelm I kroonimine Versailles, konstitutsiooniline kord (keiser-kantsler-Reichsrat ja Reichstag).
    Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles’ lossis. Saksamaa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle 50% kogu maa territooriumist.
    Põhiseadus: Preisi hegemooniale alluv liitriik. Keskvõim kontrollib relvajõude, tolli, kaubandust, liiklust ja posti. Liiduriikidele alluvad haldus, kohtud ja kultuur. Olulisim riigiorgan on Liidunõukogu ja on olemas pärilik riigipea saksa keiser.
    Rahuleping Prantsusmaaga 1871.
    Kulturkampf katoliikliku kirikuga.
    Selle mõistega ('kultuurivõitlus') tähistatakse Saksamaal Otto von Bismarcki valitsetud Preisi Kuningriigi (hilisema Saksa Keisririigi) ja paavst Pius IX aegse katoliku kiriku vastuseis. Vastasseisu alguseks peetakse 1871. aasta juulit, mil riigikantsler Otto von Bismarck likvideeris liberaalide toetusega Preisi kultuuriministeeriumist roomakatoliku ametkonna. Novembris keelas ta preestritel poliitiliste sõnavõttude pidamise. Järgnevalt kehtestati Bismarcki juhtimisel veel mitmeid korraldusi, mida võib näha katoliku kiriku vastu suunatuna.
    Bismarcki antisotsialistlik seadus.
    Kuna Bismarck soovis 1878. aastal Riigipäevas läbi suruda sotsiaaldemokraatide vastast seaduseelnõud ning vajas selleks liberaalide toetust, oli ta valmis kirikuvastaseid meetmeid lõdevandama
    Pariisi kommuun ja Prantsusmaa Kolmas Vabariik
    Pariisi kommuun ja marksistlik- leninistlik rõhuasetus.
    Ehk siis marksistid nägid selles ideaali, vastuhakkamist kapitalistidele ja näitasid, kui hästi võib üks ühiskond toimida ilma kapitalismi ja valitsuseta.
    Pariisi piiramine. Adolphe Thiers valitsus.
    Preisimaa väed olid tunginud 1870. aastal Prantsusmaale ja piirasid ning pommitasid Pariisi. Valitses töötus , nälg , külmatunne, viletsus. . Prantsusmaa valitsev klass, keda hirmutas masside rahutu meeleolu rohkem kui sõjaline lüüasaamine , sõlmis kiiresti preislastega rahu.
    Valitsusjuht oli Adolphe Thiers, kes pidi vastu võtma mitmeid ebapopulaarseid otsuseid. Valitsus otsustas Pariisi rahvuskaardi laiali saata ning neile palga maksmise lõpetada ja see viiski Pariisi kommuunini.
    Pariisi kommuun ja kommunaarid (uus jakobiinid, Louis Blanqui-blankistid, proudhonistid, Gambetta vabariiklased ).
    Kommuunasse kuulusid blankistid, proudhonistid, bakunistid. jakobiinlased, kes jutlustasid 1793 a. Suure Prantsuse revolutsioon vaateid.
    Balanqui    - blankuism. Karbonaaride liige oli ka. Osales mitmetel ülestõusel ja õhutas revolutsioone. Ta valiti ka Pariisi kommuuni presidendiks, kuid ta ei saanud tegutseda, sest ta oli kinni peetud Thiersi poolt. Ideoloogia kohaselt peaks revolutsiooni korraldama väikesed grupid, kes kehtestavad ajutise diktatuuri. Pärast üeminekuperiodi antakse võib inimestele tagasi. Proudhonistid on pm anarhistid? Gabetta- ta oli Pariisi kommuuni vastu. Kui sakslased Pariisi piirasid, siis põgenes tema kuumaõhupalliga, et väljaspool rahvuslikku vastupanu õhutada ja üldse aitas ta Prantsustaa- Preisimaa sõjas palju kaasa. Samuti oli ta III vabariigi loomisel olulisel kohal oma kõnedega, lõi Republican Union'i ja aitas vormida parlamentaalset vabariiklust.
    Pariisi kommuuni tegevus ja ümberkorraldused.
    Kõik Kommuuni saavutused teostati spontaanselt ja improviseeritult võimu haaranud rahva poolt. Kommunaarid rakendasid juba esimesest päevast edukaid abinõusid rahvakihtide ainelise ja kultuurilise olukorra parandamiseks. Kommuuninõukogu liikmed, Rahvuskaardi ohvitserid, politseinikud, kohtunikud ja üldse kõik võimuesindajad muudeti valitavaks ja väga lühikese aja jooksul tagandatavaks. Neile maksti keskmise töölise palka – nii et nad juskui polnudki enam võimuesindajad, midagi ühiskonnast kõrgemal seisvat, vaid selle orgaanilised osad. Kommuuni seadusandlik ja täideviiv funktsioon ühendati. Vaeste jaoks avati sööklad, jagati küttepuid ja sütt. Võeti üle lahkunud rikkurite majad ja hotellid. Religioon , mida seni hariduses ja ühiskonnaelus peale oli surutud, muudeti eraasjaks. Haridust hakati andma universaalselt ja tasuta. Okupeeritud kirikutes ja teatrites toimusid pidevalt massilised rahvakoosolekud . Alatine sõjavägi asendati rahva üldise relvastumisega.
    Naistele anti valimisõigus ja asutati Kommuuni poolt rahaliselt toetatav Naisühing, millel olid osakonnad kõigis Pariisi kahekümnes rajoonis ja mis propageeris jõuliselt ja edukalt feministlikke algatusi. Legaliseeriti abielulahutus . Kaotati legaalne erinevus abieluväliste ja “seaduslike” laste vahel. Külmutati sõjatingimustes kasvanud üürivõlad ja inimeste olukord muudeti mitme dekreediga tunduvalt talutavamaks. Töölised võtsid kollektiivselt üle töökojad ja vabrikud.
    Kodusõda ja verine mai nädal (Père Lachaise kalmistu).
    Mässu surub maha Mac-Mahon Verisel Nädalal maha. Monarhistlik restauratsioon. Peale ülestõusu võitlus vabariigi ümber jätkus
    Prantsusmaa Kolmas Vabariik (konstitutsiooni vastuvõtmine, president MacMahon, konstitutsiooniline kriis, vabariikluse võit, president Jules Grévy).
    Uus vabariik sündis pärast kaotust sakslastele Prantsuse Preisi sõjas. 1845 kuulutatakse välja III Vabariik ja ja presidendikss sai Mac-Mahon. Põhiseadus: Saadikutekoja valimisel kehtib üleüldine valimisõigus. Saadikutekoda ja Senat moodustavad Rahvuskogu (seadusandlik võim), mis valib 7 aastaks presidendi (täitesaatev võim), kes kontrollib valitsuskabinetti ja võib muuta põhiseadust. Saadikutekoda on killustatud kindla programmita personaalseteks parteideks, enamuse saavutamine on keeruline ja valitsused ebastabiilsed.
    1879-87 Jules Grévy , järgib „sisemise kogumise” poliitikat, siitpeale moodustab kabinette parlament, vastavalt enamusele saadikutekojas.
    Ameerika Ühendriikide iseseisvumine ja USA 19. sajandil
    Seitsmeaastase sõja tulemused.
    Oli muidugi see, et Ameerika kolooniad jäid Inglismaa alla ja Prantsmaa kaotas oma kontinendi kolooniad.
    Inglismaa poliitika Ameerika 13 koloonia suunal (Apalatši piir, Suhkruseadus, Majutusseadus ja Tempelmaksuseadus, 1766 . a deklaratsioon, Townshendi aktid, 1770 „ Bostoni veresaun ”, Samuel Adams , 1773. a Tea Act ja „Bostoni teejoomine”).
    Apalatši piir- kehtestati piir 1763 , kus ei lubatud koloniaalistidel lääne poole liikuda .
    1764 Sugar Act – reguleeriti melissi sissevedu. Briti valitsus üritas soodustada melissi enda koloniaalvaldustes, mitte Prm omades . Senised kaubandussidemed katkesid.
    1765 Quartering Act – majutuskohustus. Ameeriklased pidid ehitama briti sõjaväele barakke ja neid toitma.
    1765 Stamp Act – templiseadus. Briti valitsus nõudis, et peaaegu kõik ajalehed oleks varustatud maksumärgiga. Vaja oli maksustada ka peaaegu kõik juriidilised dokumendid . See tõstis väga suurt pahameelt. Tekkisid isegi salaorganisatsioonid selle seaduse vastu. 1766 oli briti valitsus selle seaduse sunnitud kustutama.
    1767 Charles Townshend Acts – püüti reguleerida importkaubandust. Kehtestati maksud kõikidele vajaminevatele kaupadele, mis briti impeeriumist toodi.
    1770 „Bostoni veresaun“. Väike konflikt brittide ja kolonialistide vahel. Britid olid sunnitud tagasi tõmbuma. Kõik townshendi maksud kaotati va teemaks.
    Samuel Adams – revolutsionistide juht.
    1773 Tea Act – „Bostoni teejoomine“. Ainult ida-india kompanii sai teega äritseda, samuel adamsi juhtimisel tungiti laevadele ja teelaadung loobiti merre. See pani briti valitsuse raskesse olukorda – ühelt poolt oldi koguaeg protestidele järgi antud. Karistuseks suleti bostoni sadam, seal keelati koosolekud jne. Virginia jpt osariigid tulid bostonlastele appi.
    Esimene ja Teine Kontinentaalkongress.
    Esimene kongress Philadelphias. Suurbritannia ja Ameerika kolooniate esindajad saavad kokku ja üritavad lahendust leida probleemidele, kuid sellest ei tule midagi välja. Teisel kongressil, pool aastat hiljem, on asi juba tõsine ja Ameerika näeb ainsat lahendust iseseisvaks saamises .
    Lexingtoni tulevahetus ja George Washington Kontinentaalarmee ülemjuhatajaks.
    Briti väe karistussalk oli üritanud minda Concordi, kuid mässuliste poolt Lexingtonis toimus tulevahetus, millele järgnesid edasised rünnakud brittidele. 15. mail otsustas koninentaalkongress, et tuleb alustada sõda briti valitsusega. George Washington määrati kontinentaalarmee etteotsa. 23. aug 1775 kuulutas inglismaa kuningas Ceorge III ameerika kolooniad mässulisteks.
    USA Iseseisvusdeklaratsioon (Benjamin Franklin, Thomas Jefferson ja Viie Komitee),
    Selle dokumendi võtsid vastu asutavad osariigid ja niinimetatud asutavad isad 2. juulil 1776. Deklaratsiooni ratifitseeris Ameerika Ühendriikide Kongress 4. juulil, mida peetakse Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäevaks. Selle dokumendi põhjal moodustati Ameerika Ühendriigid ning määrati ära seaduste põhisus ja isikute õigused ja kohustused vastavalt Magna Cartale.
    Teksti põhiautor oli Thomas Jefferson. Õigupoolest moodustati deklaratsiooni väljatöötamiseks komisjon , kuid John Adamsi õhutusel valis komisjon Jeffersoni projekti koostama .
    Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutasid kolooniad, kes sel ajal olid sõjas oma emamaa Suurbritanniaga, end iseseisvateks ja mitte Suurbritannia osadeks. Nad õigustasid oma iseseisvumist halva valitsemisega , mis neile osaks sai George III valitsuse all, samuti sellega, et igal rahval on võõrandamatud põhiõigused, nende hulgas õigus revolutsioonile.
    Kuigi iseseisvusdeklaratsiooni sõnastus kiideti heaks 2. juulil ja deklaratsioon ratifitseeriti 4. juulil, kirjutasid selle vastu võtnud isikud sellele alla alles 4. augustil 1776
    USA lipp .
    Algselt võeti riigi- ja rahvuslipp kasutusele 1777 . aastal ja sellel oli ainult 13 viisnurkset tähte. Kuni tänaseni on lippu muudetud 26 korda, viimati 4. juulil 1960, kui lisati viiekümnes täht, mis esindab Hawaii osariiki.
    Ameerika Iseseisvussõda 1775-1783 (1777. a murrang Saratoga lahinguga , USA liit Prantsusmaaga, Hispaania ja Hollandi sõtta tulek, Inglismaa lüüasaamine, Yorktowne’i lahing ja Pariisi rahuleping).
    1777 Saratoga lahingud. Kokku hukkus Iseseisvussõjas alla 5000 inimese. Murdepunktiks oligi Saratoga lahingud. 1776 oli PRM hakanud Ameerika vabadusvõitlejatele abi saatma .
    1778-1800 Ameeerika-Prm liidu sõprus- ja kaubandusleping . Prm lubas ameerikale sõjalist abi niikaua , kuni ameerika saavutab oma iseseisvuse. Otseselt omavahel sõtta pöördusid ka PRM ja SB. Sõtta sekkus ka Hispaania PRM survel .
    1780. a kuulutas SB sõja ka Hollandile, kuna Holland oli jätkanud ameeriklastega kaubavahetust.
    1781 sai SB väga tugevalt lüüa. Briti valitsus oli sunnitud alustama läbirääkimisi. Yorktowni lahing, millega otsustati Iseseisvussõja saatus
    3. sept 1783 Pariisi rahuleping. Briti valitsus tunnitas ameerika kolooniate iseseisvust. Iseseisvunud oli 13 kolooniat – osariiki. 1777 sai Stars and Stripes ameerika lipuks.
    Põhiseadus (Konföderatsiooni artiklid, konstitutsiooni vastuvõtmine 1787-1788).
    1777 Konföderatsiooni artiklid (Jorn Dickinson). Kuulutas maailmale, et on tekkinud uus riik ja rahvus the United States of America, mis on moodustanud konföderatsiooni. Need artiklid kehtesid u 10 a.
    1787 Konstitutsiooniline Konvent. Eesistujaks George Washington. Hakati kirjutama täiesti uut põhiseadust. 17. sept 1787 (21. juuni 1788) USA konstitutsioon.
    Keskvõimu ja osariikide vahekord kui poliitiline probleem:
    föderalistid ( Alexander Hamilton , John Adams, Föderalistide Partei),
    Föderalistlik Partei, mis toetas seda, et rahvas peaks saama presidendi valida. Alexander Hamilton 1792. Esimene föderalistide partei eesistujaks. John Adams oli 2. Ameerika president. Adamsit peetakse USA laevastiku loojaks. Tema ametiaja lõpul viidi riigi pealinn üle Washingtoni. Ta oli esimene USA president, kes elas Valges majas .
    antiföderalistid (Thomas Jefferson, James Madison , Demokraatlik-Vabariiklik Partei).
    Antiföderalistid – tahtsid näha, et osariigid oleksid võimalikult iseseisvad. Nõudsid kodanikuõiguste lisamist konstitutsiooni. 1884. a lõhenes partei. Üks osa parteist ühines tänapäeva moodsa demokraatliku parteiga. Demokraatlik-Vabariiklik Partei (Thomas Jefferson (võistles 2. presidendikoha nimel John Adamsiga ja tal oli ülioluline roll iseseisvumisel ja pärast oli ta president kaks ametiaega järjest,) (James Madison oli neljas president, Bill of Rightsi autor ja jälle osales aktiivselt iseseisvumises)
    The Bill of Rights ja põhiseadusparandused.
    1789 (1791) The Bill of Rights. Revolutsiooniline dokument, pressivabadus, koosoleku vabadus, eraomandi puutumatus .
    George Washingtoni ametiaeg presidendina.
    Ameerika iseseisvussõja ajal oli Washingtonist saanud mässuliste kolooniate sõjavägede (Kontinentaalarmee) ülemjuhataja; ta saavutas mitmeid olulisi võite ja suutis ameeriklaste võitlusvaimu üleval hoida. Rahva seas hakati just tema panust pidama otsustavaks iseseisvuse saavutamisel ning nii valiti ta probleemideta riigi esimeseks presidendiks. Temast sai moraalne eeskuju ning riikliku ühtsuse kehastus, oma autoriteediga suutis ta vastuoludes lõhestatud kolooniad liita enam-vähem ühtsena toimivaks riigiks. Tema eeskuju nii poliitlises kui ka laiemas, rahvuslik-müütilises mõttes, oli USA-s määrav: just Washington rajas presidendiinstitutsiooni suure autoriteedi ja mõjukuse ning kehtestas tava, et president pole ametis üle kahe ametiaja (seda rikkus alles Franklin Delano Roosevelt 1940. aastal). Washigtoni nime said nii pealinn kui ka osariik ning ta on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ameeriklasi maailmas.
    1812-1814 USA-Suurbritannia sõda („Teine Iseseisvussõda“, põhjused, liidu katkemine Prantsusmaaga, Napoleoni poliitika Ameerika suunal, Louisiana müük USA-le, Genti rahu tulemused)
    1812-1814 Teine Iseseisvussõda. Ameerikale hakkasid tekkima sõjalised kohustused PRM ees. Puhkes sõda SB ja Hispaania vahel. Prm nõudis, et Ameerika täidaks oma kohustusi ja annaks Prm sõjalist abi, eriti kaitseks ta koloniaalvaldusi aasias. Ameeriklased polnud sellest huvitatud, nad soovisid rahu. Washington kuulutas selle liidulepingu ühepoolseks kehtetuks. Samuti hakkas Prm konfiskeerima ameerika laevu. Ameeriklastel tekkis prantslaste vahel vimm, Ameerika hakkas taas lähenema SB-le. Napoleon soovis taas Lousianat muuta Prm kolooniaks. 1803 . aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Prantsusmaalt Louisiana ning selle ostuga kasvas USA territoorium peaaegu kahekordseks. SB polnud rahul, et Ameerika jätkas siiski kaubandussuhteid Prmaga. 1812 kuulutatakse SB-le sõda. SB püüdis endale saada Kanadat. Lõppes praktiliselt igasuguste territoriaalsete muudatustega (Genti rahu)
    Monroe doktriin .
    1822 tunnustab tollane president James Monroe ladina-ameerika riike. See läks vastuollu euroopas kehtinud Püha-Liidu põhimõtetega, et Hispaania saaks kunagi oma kolooniad tagasi. 1823 James Monroe doktriin – Euroopa ei tohi kunagi Ameerikat pidada enda koloniaalobjektiks ega vallutada ladina-ameerikat.
    USA rahvastiku juurdekasv ja tung Läände (kolm Seminoli sõda, Andrew Jackson , sõda Mehhikoga 1846-1848 ja selle tulemused).
    Ameerika rahvaarv kasvas kolmekordseks ja pindala laienes. Kasvas ka osariikide arv. Osariigid, mis olid endistel Mehhiko aladel, tekkisid sõjaliste konfliktide tagajärjel.
    Florida sõjad ehk kolm Seminoli sõda peeti indianlastega. Esimest sõda juhtis Andrew Jackson 1816, kus Floridast kihutati indiaanlased välja reservuaaridesse. Teine sõda 1835-1842 üritati neid jõuga välja lüüa. Sõda oli jõhker, eriti laastav indiaanlastele, kellest enamus hukkus. Kolmas sõda algatasid indiaanlased kolonialistide vastu, kes sellele maale olid tulnud, kust neid välja aeti. Lepiti kokku ,et nad suunatakse ümber Oklahomasse
    Sama ajal tekkisid Uus- mehhikos Nevadas ja Utah ’s konfliktid. Mehhiko ja ameerika sõda 1846-1848. Usa tungis Mehhiko emamaale, vallutas Mexico City. See järgnes Texase annekteerimisele USA poolt 1845. aastal, kuna Mehhiko luges Texast oma territooriumiks, vaatamata Texase revolutsioonile 1836. aastal. . Sõja kõige ulatuslikuma tagajärjena oli Mehhiko sunnitud loobuma Alta Californiast ja New Mexicost, mille eest USA maksis Mehhikole 18 miljonit dollarit. Sõja poliitilise järelmõjuna tõusis USA-s ühiskondliku debati fookusse orjandus, mille teemaliste vaidluste ägenemine ähvardas kodusõjaga
    Parteide kujunemine: Demokraatlik Partei, Vabariiklik Partei ( Abraham Lincoln ).
    1830 tõusis areenile demokraatlik partei.1855 tekkis ka vabariiklik ehk viigide Partei. Vabariiklik partei kasvas välja viigide parteist. Omavahel võitlesid viigid ja demokraadid. Viigide partei kaotas oma partei seisuse 40ndate lõpus.
    Abolitsionistlik liikumine (William Lloyd Garrison, H. B. Stowe).
    See liikumine oli orjanduse vastu. Eesotsas William Lloyd Garrison. abolitsionistlik raamat "Onu Tomi onnike" avaldas 1850. aastate orjandusdebattidele sedavõrd tugevat mõju, Stowe oli selle autor.
    Homestead Act.
    Homestead act pidi aitama jagada riigimaad tahtjatele
    Kodusõda: setsessioon , kodusõda Unioon ja Konföderatsiooni vahel, Robert E. Lee, Ulysses S. Grant, sõja lõpp ja ohvrid .
    Lõuna- Caroline osariik eraldus USAst ja sellega ühines veel 6 osariiki – setsessioon. Need osariigid polnud orjanduse kaotamise poolt. Lincoln kuulutas setsessiooni seadusevastaseks.
    sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamiste põhjustena on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust.
    Lõuna-Caroline väed avasid Lincolni vägede vastu tule ja algaski kodusõda. Kokku sai 11 osariiki nimetuse Lõuna ehk Konföderatsioon. Põhjaväed ehk Uniooniväed. Esimesel jaanuaril 1863 kuulutati Lincolni poolt välja Vabastamise proklamatsioon, millega kuulutati neegerorjad vabadeks. Alguses oli sõjaline edu lõuna pool, hiljem aga põhja pool. Uniooni vägedel oli parem sõjaline varustus . Vicksburgi ja Gettysburgi lahingutes sai sõjalise võidu uniooniväed. Põhja vägesid juhtis Ulysses s. Grant.
    9. apr 1865 Appomattoxi kohtuhoones Virginias alistus Robert E. Lee (konföderatsiooni juht). Kodusõja lõpp.
    Lõpp ja ohvrid: Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi , kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam uniooni vastu. Samadel tingimustel lasti vabaks ka lihtsõdurid.
    Ameerika kodusõda on verisemaid võitlusi, mida tunneb ajalugu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid – 258 000. Ameeriklaste omavaheline sõda maksis hiigelsuuri summasid. Võitjad põhjariigid kulutasid üksi 3,25 miljardit dollarit.
    Ameerika insenerid võtsid kodusõjas tarvitusele soomuslaevad, meremiinid, torpeedod, tagantlaetavad püssid, telegraafi ja isegi ühe allveelaeva. Esmakordselt olid ka rindefotograafid ja sõjapidamine raudteede abil. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga
    Atendaat Lincolnile (Booth).
    Sai kuuli teatris, aga oli rahvuskangelane. Rekonstruktsiooniajastu 1865- 1877 Pärast Lincolni surma.
    Orjuse kaotamine (13. ja 14. põhiseadusparandus).
    13. põhiseaduse paranduse- kaotati orjus. 14. parandus – usas sündinud orjad kuulutati usa kodanikeks.
    Alaska ost (Klondike).
    1867 Alaska, mille Ameerika ostis Venelastelt. 1896 avastati Alaskal kulda.
    1898 . a Hispaania-Ameerika sõda. USA kolooniad ( Puerto Rico , Filipiinid, Havai saared).
    1898 a Hispaania-Ameerika sõda, kui USA hakkas toetama Kuubal ja Filipiinidel toimuvat rahvuslik-vabastuslikku liikumist Sõda toimus Kuubal, USA sai endale Filipiinid ja Puerto Rico, hiljem Hawaii saared.
    Euroopa koloniaalne ekspansioon
    Euroopa koloniaalse ekspansiooni põhjused (valge tsivilisatsiooni ülemuslikkus, majanduslikud eesmärgid, poliitiline huvi, rahvuslik uhkus, sotsiaalne-demograafiline surve).
    Reeglina pakuvad koloniaalsed valdused emamaale tulu – odav tööjõud , tooraine vms. Arvatakse, et koloniaalvaldused reeglina üle mere, imperisalism samal mandril . + need põhjused, mis juba paksult välja toodid on.
    Imperialismi ajastul 19. sajandi alguspoolel hinnati kolooniate tähtsust üle, nende abil loodeti saavutada autoarkia ehk sõltumatus maailmakonkurentsist ja tooraineallikatest tingitud majanduskriisidest, samal ajal säilitades elatustase, mida näis ähvardavat ülerahvastatus ning kasvavad nõudmised
    Euroopa ja muu maailma lõimumine (seda võimaldavad tegurid, R. Robinsoni rõhuasetus kohapealse kollaboratsionismile).- kes on Robinson üldse?
    Euroopa tõusis juhtpositsioonile nii majanduses, poliitikas kui ka teaduses . Avastusretkede peamiseks põhjuseks on peetu tulukat vürtsikaubandust, maitseained andsid suurimat kasumit, tegelikud motiivid sügavamad kui kaubanduslik kasumi taotlus . Euroopa linnade tõusev kodanlus tundis vajadust laiendada majanduspiire. Vanad kaubandusteed läksid Osmanite impeeriumi kontrolli alla. Kehtestatud tollid muutsid vahenduskaubanduse kallimaks. Tekkis vajadus uute turvalisemate mereteede järele. Keskaja lõpul vajati aina rohkem väärismetalle. Kaubandus idamaadega, vajadus luksuskaupade järele põhjustas väärismetallida voolamise itta , kuna Euroopa kaupade väljavedu ei suutnud sissevedu katta . Levisid legendid müütilistest pururikastest riikidest, mida mindi otsima
    Hiina-Jaapani sõja 1894- 1895 tulemused ja Jaapani kolooniad (Formosa/ Taiwan , Korea).
    Sajandi lõpuks oli Jaapan majanduslikult ja tehnoloogiliselt niivõrd võimas, et suutis 1894–1895 väldanud Hiina-Jaapani sõjas palju suuremat kuid endiselt dekadentlikku Hiinat võita. Veelgi enam, kuna konflikti Jaapaniga ei saanud enam tõlgendada ohuna Hiina kultuurile , hakkas Hiina end Jaapaniga kõrvutades ühe enam riigina (mitte kultuurina) määratlema. Peamine tüliküsimus oli, kes valitseb Koread . Jaapan võitles siis enale välja ülaltoodud kolooniad ( vist )
    Euroopa varauusaegse kolonialismi etapi lõpp: Prantsusmaa kaotused Seitsmeaastases sõjas,
    Prantsusmaa loovutas Suurbritanniale Kanada, Louisiana idaosa , mitu Lääne-India saart ja oma India-valdused ning Hispaaniale Louisiana lääneosa .
    Ladina-Ameerika Hispaania kolooniate iseseisvussõjad 1810- 1826 (Miranda, Simón Bolívar, San Martin) ja allesjäänud Kuuba , Puerto Rico ja Filipiinid.
    Hispaania kaotas 1810-1826: Francisco Miranda ja Simon Bolivar – Venezuela , Columbia, Panama , Ecuador, Peruu ja Boliivia, 1810 ( 1818 ) Tšiili ja Argentiina (Jose de San Martin). Hispaaniale jäi ainult kolm peamist koloniaalvaldust- Kuuba, Puerto Rico ja Filipiinid. Kuubast sai Hispaaniale kõige tulusam koloniaalvaldus.
    Portugal kaotab Brasiilia.
    Koloniaalse ekspansiooni uus etapp 1760 -1860 ja Suurbritannia:
    Austriaalia ( Cook , Botany Bay, Uusmeremaa ),
    Esimene inglane, kes Austraaliasse jõudis, oli William Dampier, kuid James Cooki uurimisretked lõunarannikule 1770. aastal olid tunduvalt suurema tähtsusega. Cook leidis seal mõnusa kliima ja imeilusad metsad veidrate taimedega. Teda hämmastasid suured kummipuud ja rohtpuud, mille õied meelitasid ligi tillukesi nektarist toituvaid papagoisid, ja erivärviliste õitega põõsad. Oma maabumiskoha nimetas ta sealse rikkaliku taimestiku järgi Botany Bayks. Varsti pärast seda, 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad.
    India (Ida-India Kompanii, India vürstiriikide allutamise taktika , Calcutta, Bombay ja Madras, British Raj, 1857. aasta India (sipoide) ülestõus (selle põhjused, Moguli Bahadur II ja tulemused,
    Peamiseks briti koloniaalvalduseks sai aga India. East India Company (1600-1833-1858-1874) – äriline kompanii, teiselt poolt üritas SB selle läbi oma võimu teostada. Ida-India kompanii üritas sõlmida lepinguid, järk-kärgult hakati sekkuma India siseasjadesse. Viidi sisse bürokraatia ja briti imperiaslistlik arusaam.
    Ida-India kompaniid ise juhiti londonis asuva nõukogu poolt ja indias esindas seda kindral-kuberner. Suuremad provintsid Bengaali (Calcutta), Bombay ja Madras. Samal ajal ka india mõjutused SB-s ( köök jne), samas kerkisid ka kultuurilised konfliktid.
    Suurim ülestõus 1857. a India ülestõus sipoid . Indialased nimetatavad seda ise india esimeseks iseseisvussõjaks. Sipoid – sõjaväes olevad hindud, kes astusid üles briti ülemvõimu vastu. Kogu india polnud aga ülestõusu haaratud. Mässulised kuulutasid Moguli riigi nominaalse valitseja Bahadur II enda kuningaks ehk india keisriks. Mäss suruti aga inglaste poolt üsna kiiresti maha. Bahadur võeti vangi. Mässu juhid võeti kinni ja enamuses hukati. Mässu mahasurumine oli üsna verine. 1858. a kaotas ida-India kompanii võimu india üle, võimu võttis üle briti valitsus.
    Victoria India keisrinnaks)).
    Esimene ja Teine ( Arrow ) oopiumisõda (Nankingi ja Tientsini/Tianjini rahud).
    Euroopa kasutas oopiumi uimastavat mõju ,et teha Hiinaga salakaupa. Nende poolt oopium, teiste poolt väärtuslikud Hiina kaubad . Suurbritannia kõige tulutoovam kaubaartikkel oligi oopium. Varsti Hiina nägi, kui laastav mõju sellel ainel on ning konfiskeeris kogu oopiumilasti. SB läks närvi ja ja piiras Hiina sadam sisse- sellega algas esimene oopiumisõda. Lõppes see Nankingi rahulepinguga, Hiina ei saanud SB kaupa piirata.
    Hiinas rahutuste tagajärjel puhkes teine oopiumissõda ja see lõpes Tianjini rahuga, mis sundis Hiinat veelgi oma sadamaid inglastele avama.
    Esimene ja Teine Inglise-Afganistani sõda.
    1839-1842 Esimene Inglise-Afganistani sõda. SB tugevdas enda valduseid. 1842. lahkusid briti väed Afganistanist tühjade kätega. Venemaa sekkus uuesti välispoliitikasse ning hakkas tahtma endale Afganistani, see seadus ohtu briti india valdused. Teine Inglise-Afganistani sõda 1878-1881. See ei lõppenud samuti inglastele tulemustega.
    Suurbritannia isolatsioonipoliitika ( Disraeli “Splendid isolation”).
    Periood SB, kus otsustati, et nemad enam Euroopa asjadesse ei sekku.
    Napoleon III Mehhiko Maximiliani afäär .
    samuti Mehhiko Maximiliani afäär 1861-1867. Napoleon III tahtis Mehhikot täielikult allutada, ettekäändeks välisvõla tasumata jätmine. Prm saavutas kiiresti mehhikos sõjalist edu. Vallutati Mexico City. Mehhiko valitsejaks Maximiliani. Kuid siis hakkas 1864. a sekkuma Mehhiko konflikti Ameerika. 1865 lõppes Ameerikas kodusõda. Ameerika tuleb 1865. a toetama Mehhikot. Maximilian langeb mehhiklaste kätte vangi ja teda tahetakse hukata. See omakorda põhjustab proteste Mehhikos. Kuid hukkamine viiakse siiski täide.
    Prantsusmaa vallutused Alžeerias ja Vietnamis.
    Prm alustas 1830-1850 Alžeeria hõivamist, hõivas ka Vietnami 1859 -1885
    Hollandi Ida-India kolooniad ( Indoneesia ).
    Hollandi Ida-India oli Hollandi koloonia Kagu-Aasias aastatel 1800–1949. Selle asemele tekkis Indoneesia.
    "Aafrika jagamine" (1881-1914): esimesed koloniaalvaldused, Londoni Aafrika Assotsiatsioon, Mungo Park, Burton , David Livingstone ja Henry Stanley .
    Kuni 1870ndate aastateni oli Aafrika suht puutumata jäänud va Alžeeria. 1870. a oli Kaplinn läinud SB-le. 1788 Londoni Aafrika Assotsiatsioon – eesmärgiks Lääne-Aafrika vabastamine ning Timbuktu ja Mungo Parki ekspeditsioonid –
    Richard Francis Burton, kes on tuntud nii tänu oma reisidele ning Aasia ja Aafrika uurimisele kui ka erakordse keelteoskuse ja kultuuriteadmiste tõttu. Ta oskas 29 Euroopa, Aasia ja Aafrika keelt. Ta oli esimene eurooplane, kes jõudis Tanganjika järve äärde.
    David Livingstone- Ta tegi Aafrikasse kolm uurimismatka. Uuris Aafrika lõuna- ja keskosa. 1855. aastal nägi ta esimese eurooplasena Victoria jugasid.
    Henry Stanley. Stanley on tuntud Aafrika-uurijana ning Aafrikas kaduma läinud maadeuurija David Livingstone'i leidjana.
    Aastad 1881-1882 kui "Aafrika jagamise " algus ( Tuneesia ja Egiptuse okupeeriumine, Suessi kanal ).
    1869 Suessi kanal
    1881 Tuneesia Prm-le
    1882 Egiptus Inglismaale.
    Berliini konverents ja Bismarcki koloniaalpoliitika (Carl Peters ).
    19. sajandi viimase 16 aasta jooksul oli vallutatud suured koloniaalvaldused Aafrikas. Võrreldes teiste riikidega oli Saksamaa koloniaalpoliitika julmem. Edela-AafrikasSaksa Koloniaalühingu loomine, mis propageeris vallutuspoliitikat
    Uued kolooniad Aafrikas ja Aasias
    Aafrika jagamise lõpptulemused (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Hispaania, Portugal, Belgia Leopold II kolooniad).
    Buuri sõjad ( buurid , Suur Trek, buuride riigid Transvaal ja Oranje Vaba Riik).
    Buurid tegevuses (1881) Cecil John Rhodes (Rodeesia).
    Buurid olid 17. saj hollandi koloonia Kaplinna protestandid – valged aafriklased.
    Viini kongressi (1814-1815) otsuste põhjal läks Kapimaa inglaste valdusse. See ei olnud vastuvõetav buuridele, kes tahtsid säilitada oma valitsemiskorda, kaitsta oma tavasid ja usundit. 1835. a. alustasid nad ümberasumist Lõuna-Aafrika sisemaale (Suur Trek), kuhu rajasid mitu buuri riiki. Hiljem need riigid ühinesid ning 19. sajandi II poolel moodustus 2 buuri vabariiki: Oranje ja Transvaal (Lõuna-Aafrika Vabariik). Inglased püüdsid kogu Lõuna-Aafrika oma võimu alla saada.
    Briti peamiseks koloniaalpoliitikuks Cecil John Rhodes, kes juhtis inglismaa teise buuri sõtta. Temast tegi ikooni ajakiri Bunch. Ta unistas raudtee ja telegraafi ühendusest Kaplinnast Kaironi
    Inglismaa valdustest peaaegu ümber piiratud buuri riigid sattusid tugeva surve alla, mis peagi arenes vaenutegevuseks. Inglasi huvitasid sealsed teemandi - ja kullamaardlad. Inglise-Buuri sõda (1899- 1902 ) likvideeris buuride iseseisvuse. 1910 . a. ühinesid nad koos Kapimaa ja Nataliga Lõuna-Aafrika Uniooniks, millest sai Suurbritannia dominioon.
    Poliitiliste ideoloogiate peavoolud ja uusaegne riik
    19. sajandi poliitilise mõtlemise peavoolud. Konservatism: esimese faasi 1789-1848 iseloomustus, Edmund Burke , Joseph de Maistre ja kontrrevolutsioon, nimetus ”Le Conservateur” - Fr.-R. de Chateaubriand (romantika). Liberalism: tunnused, nimetus (liberales), poliitised (demokraatia?) ja majanduslikud taotlused, Adam Smith ja laissez faire. Üldised suundumused konservatiivses ja liberaalses mõtlemises teises faasis 1848-1914. Anarhismi olemus ja peamised arusaamad. Pierre Joseph Proudhon.
    Riigi olemuse ja funktsioonide uued suundumused alates Prantsuse revolutsioonist. Bürokraatliku riigi sünd (Max Weber bürokraatiast kui inimeste "dehumaniseerijast"). Kuninga alamast "riigikodanikuks". Poliitika pole enam ülemikihtide asi, rahvushümnide teke (de Lisle Marsellaise). Šveits kui erand (Napoleoni Helveetsia Vabariik, kantonid). Konstitutsioonid (USA, Poola, Prantsuse). Seaduste kehtestamine (Napoleoni tsiviilkoodeks - Code Civil). Konstitutsiooniline monarhia, kuningas vs parlamendi suvereniteet. Suurbritannia parlamentarism (selle kujunemine, Lord Liverpool ja toorid, Sir Robert Peel ja Konservatiivne Partei, viigid ja Liberaalne Partei, Earl Grey ja Reform Act of 1832, valimisõiguse laienemine Inglismaal, sufražett, Emmeline Pankhurst ja Naiste Ühiskondlik ja Poliitiline Liit). Kuninganna Victoria.
    Rahvastikuprotsessid
    Euroopa rahvaarvu hüppeline kasv 18. sajandi teisest poolest 1900-ni.
    1750 – euroopa rahva demokraafiline plahvatus – demograafiline revolutsioon.
    Euroopa rahvaarv :
    1800 – 188 milj
    1900 – 400 milj
    1913 – 464 milj
    Thomas Robert Malthuse ülerahvastatuse teooria (malthusianism).
    Kui inimesi tuleb koguaeg juurde, siis ressursid vähenevad. See teooria – Thomas Robert Malthus : Rahvastiku printsiip 1798 ning täiendas 1803. a. Selle traktaadi esmane tõukejõud oli vastu väidelda seadusemuudatustele, kui SB tahtsis suurendada ressursse, millega vaeseid toetada. Malthusti ärritas, et inimesed ei tee tööd, vaid ainult toodavad uusi inimesi juurde. Malthus ütles, et niimoodi võib rahvaarv kasvada teooreetiliselt, kahekordseks iga 25 a tagant, rikkused kasvavad aga aritmeetiliselt. Rahvaarv saab olema vaesuse aluseks. Malthus nimetas kõiki seniseid rahvaarvu piiravaid näitajaid – positive check – loodus ise kontrollib rahvastiku arvu. Ta pidas õigeks, et inimesed võtavad ise rahvaarvu kontrolli alla – preventive check. Ta oli veendumusel, et riik peaks lubama lapsi ainult siis, kui pere majandus seda lubab. Tahtis keelustada vahekorra väljaspool abielu – malthusianism.
    Pauperism .
    See on üldmõiste vaevuse jaoks, tähistab vaevust või vaene olemist. Inglismaal tähendas see seda, et neile kehtis English Poor Laws . Võisid elada vaestemajas.
    Demograafilise siirde teooria/mudel (Inglise, Rootsi, Prantsuse, Eesti sobivus).
    Demograafiline siire ehk üleminek on rahvastikuprotsess, mille käigus asenduvad kõrge sündimus ja suremus madalatega ning tõuseb inimeste keskmine eluiga. See tõusis enamikes riikides tasapidi, v.a Eestis veel ei tõusnud.
    Inimeste oodatav eluiga Euroopas ja trendid laste suremuses.
    Kui kaua inimesed elasid üldse 19. sajandil? Enne 19. saj inimeste oodatav eluiga sünnihetkel jäi ainult 30 eluaasta kanti . Rootsis meestel 35, naistel 38. reeglipäraselt sünnihetkel üle 40 a ainult kõrgaristokraatial ja heal järjel oleval kodanlasel. 19. saj keskpaigaks jõuti 40 eluaastani ja sajandi lõpuks 45 eluaastat . Probleemiks oli ikkagi väikelaste suur suremus, mis oli veidi väiksem kui varauusajal, kuid endiselt suur.
    Meditsiini roll (Mckeowni kriitika) ja meditsiini areng (inokulatsioon, E. Jenner ja vaktsineerimine , sanitaarsete tingimuste parandamine, Ignaz Semmelweis , John Snow, Louis Pasteur , hügieen, Robert Koch , nakkushaiguste taandumine, uued haigused, koolera pandeemiad).
    Roll üha suurenes ja nähti, et meditsiin on igati oluline asi. 19 sajandil hakati arusaama, kuidas ennetada haigusi ning tekkis haigete eest hoolitsemine. 18. saj sai alguse ka vaktsineerimine.
    Mckeown arvas , et Inglismaa rahvaarvu kasv on tingitud pigem majanduslikust kasvust kui meditsiini arengust ja üleüldiselt tervislikust heaolust.
    Vaktsiini ajalugu. Inokulatsioon on kaitsepookimine. Jenner võttis kasutusele tuulerõugete vastase vaktsiini. 1796. aastal nakatas Jenner 8-aastase James Phippsi veiserõugetesse. Veidi hiljem püüdis ta poissi rõugetega nakatada , kuid James ei haigestunud. Nii õnnestus Jenneril saada kinnitus rahvatarkusele, et veiserõugete põdemine muutis inimese rõugete vastu immuunseks
    Sanitaartingimused paranesid hüppeliselt juba niisama käte pesemisega . Ignaz Semmelweis – avastas, et lihtne kätepesemine enne operatsiooni vähendab nakatumist. John Snow tegeles kooleraga ja avastas, kui tähtis on puhas vesi ja et jäätmete lähedus suurenab oluliselt nakatuvust. Tema avastus tõstis jälelgi üleüldist avalikku tervist.
    1880ndatel – Lous Pasteur, antraxi ehk siberi katku ja marutõve vaktsiinid.
    Robert Koch oli mikrobioloog . 1877 avastas ta Siberi katku, 1882 tuberkuloositekitaja (Kochi kepike) ja 1883 kooleratekitaja. Aastal 1905 pälvis ta tuberkuloositekitaja avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
    Kui nakkushaigused sai kontrolli alla, siis tekkisid juba uued haigused. Uueks haiguseks sai tuberkoloos. Teiseks haiguseks koolera, mis muutus kohe ülilevinuks.
    Suremuse languse globaalsed tegurid: sõjaohvrite vähenemine, näljahädade lõpp (Inglismaal, Kesk-Euroopas 1816-1817, 1840ndad, Venemaal 1891 -1892).
    Inimesed elasid kauem, suremus oli väiksem, aga oluline oli ka 19. saj toimunud poliitilistes korraldustes. 19. saj hukkus sõdade tulemusena 7x vähem kui 18. saj –
    Oluline oli ka see, et Euroopa pääses näljahädadest 19. saj jooksul. Esimesena pääses SB 17 saj, mille oluliseks tõukeks, et põllumajandus kasvatas oma tootlikkust. Samuti oli Inglismaal juba 16. saj lõpus hakatud reguleerima vaeste hoolekannet. Võiks öelda, et inimesed olid saanud reservi Inglismaal. Teistes riikides hakati reserve koguma alles 18. saj II poolel. Viimane üleeuroopaline näljahäda oli 1816-1817.
    Uued saavutused põllumajanduses ja kartul. Iiri suur näljahäda 1846-1849.
    Toidulaua rikastumine 19. saj. Kartulit hakati kasvatama 18. saj teisel poolel. Tuleb rõhutada, et kartuli tulek Euroopa toidulauale oli väga oluliseks positiivse tähendusega, kartuli saagikus on suurem kui teraviljal. Kartul on rikas C-vitamiini poolest. Kartulit kasvatati ka linnas väikese maalapi peal. Kartul ei vaja harimiseks hobust.
    "Teaduslik" toitumine: Rumfordi supp .
    Hakati välja andma toitumissoovitusi. Rumford oli toitumisteadlane. Ta tööta väljas toite vaestemajas, töömajades ja vanglates. Parim lahendus nende toitmiseks oli kõrge kaloraažiga toitainerikas toit. Tema rajas nö supiköögi. Rumford on supp sisaldas võrdsetes osades odrajahu ja kuivatatud herned, köögiviljad ,, neljast osast kartulist, sool vastavalt vajadusele ja hapu õlu , aeglaselt keedetud kuni paks. Kartuli osakaal kasvas hiljem.
    Urbaniseerumine .
    on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist saab iseloomustada linnastumise taseme ja linnastumise tempo abil. 19. sajandil selges tõusutrendis.
    Eluolu linnas võrdluses maaga.
    (Ma oletan siin ainult). Maa elanikkond oli vaesem , kuna põllumajanduse osakaal kahanes ja mingi panktrotti, kaotati maid. Vaesed kogunesid linnadesse, kus oli kehv hügieen, haigused ja räpasus (mis paranes tasapisi ). Linnas sai tööd vabrikutes . Samuti levisid rohkem haigused. Võrreldes maaga oli kirjaoskus ja haritus suurem. Linnainimesed võtsid aktiivselt osa poliitikast ja arendasid end. Maaelu jäi kängu.
    Massimigratsioon (USAsse) ja selle peamised trendid 19. sajandil.
    19. saj on ka massimigratsiooni aeg. 1815-1914 kogu maailmas rändas välja oma kodumaalt vähemalt 82 miljonit, sh 1850-1915 rändas Euroopast välja 40-45 milj inimest. 13.5 % sellest olid britid, siis itaallased ja sakslased.
    Iirimaa : 1841 – 8.2 ilj, 1901 – 4.5 milj. Iirimaalt lahkus palju inimesi iga a 200 tuh inimest. Iirimaa on süüdistanud teiselt poolt Inglismaad majanduspoliitikas Iirimaa vastu.
    Rännati eelkõike USAsse. Ainuüksi saksamaalt lahkus 1 milj inimest. Rändasid välja põhiliselt noored mehed.
    Tööstuslik revolutsioon
    Tööstusrevolutsiooni ( industrial revolution) olemus ja roll ühiskonna moderniseerumises. Millal kui pika aja jooksul tööstusrevolutsioon aset leidis?
    periood 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil toimusid suured muudatused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis , mis kõik mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse Suurbritanniast, levis Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.
    18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Järjest rohkem kasutati inimese tööjõu asemel masinaid. Uute masinate leiutamine ning nende kasutuselevõtmine ongi tööstusliku pöörde peamine tunnus.
    Masintootmine suurendas oluliselt kaupade tootmist. Ühiskonnas pidi aga olema vajadus selliste kaupade ostmiseks . Nii hakkas turg tootmist üha enam mõjutama. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus , osutus selle edasitootmine mõttetuks. Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents . See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada.
    Üleminek tööstuspõhisele ühiskonnale. Tõi kaasa majanduse kasvu. Tööstus tõi kaasa heaolu kasvule.
    Euroopas jäid agraarriikideks Hispaania, Itaalia ja Venemaa. Pikas perspektiivis paranes elustandard.
    Arnold Toynbee „ industriaalne revolutsioon“, tõi selle termini käibele. Termin oli ise küll varajasem, kuid tema tegi selle kuulsaks . Ta käsitles tööstusrevolutsiooni kui inglise rahvusliku elemendina.
    Industrialiseerumise algus Inglismaal ja Inglismaa eeldused.
    Tööstusrevolutsioon sai alguse inglismaal 18. saj II poolel 1760ndatest aastatest . Iirimaal tööstusrevolutsiooni 19. saj teisel poolel ei toimunud – oli SB kõige mahajäänum kant .
    Miks sai revolutsioon aluse inglismaal?
  • maavarad inglismaal. Kivisüsi ja veeallikad.
  • inglismaal oli küllaltki suur turg, tööstuskaupade turustamine ja nõudlus. Inglismaa polnud kindlustatud majandusbarjääride ja tollidega.
  • inglismaal oli saanud majandus rahulikult areneda ja toimus pidev majandusareng .
  • inglismaal polnud ka raske lahendada transpordiprobleeme – polnud nt mägesid
  • inglismaal oli rannikuäärne laevaühendus
  • mehaanilised saavutused.
  • inglise teadlased
  • koloniaalkaubandus ameerika, austraalia ja indiaga. Lisaturustamine
    edukas põllumajandus, talurahvas oli vaba. Talurahval oli vahendeid, et osta tööstuskaupa. Vaba tööjõud tööstusele.
    Prantsusmaa saavutused varasel industrialiseerumisel (nt C. Chappe semafor).
    Industrialiseerimine Prantsusmaal algas põhimõtteliselt Jean Baptiste Colbert (1619-1685), kes oli Prantsusmaa rahanduse ja kaubanduse alates 1666 kuni surmani. Ta ümber majanduse põhjalikult ja otsis koloniaalimpeeriumi kui ta tõi väga merkantilistlikest poliitika. Industrialiseerimine sai alguse, kui ta kaotas sisekaubanduse tõkked ja hakkas nn manufaktuure. Seal oli relvade tootmiseks ja luksuskaupade käsitsi, kuid suures ulatuses. Töötajate peeti sõjaväe ja oleks hoolikalt jälgida tööandja . Käsitöö tehased olid täiesti sõltuvad riigist ja kui majandus halvenes hilja 1600s, paljud tehased all. Mõned lyxinriktade tekstiilitööstus säilinud ja on juhtival kohal täna. Täna, Prantsusmaa on maailma neljas tööstusriigid.
    Tootmise mehhaniseerumine.
    Uute masinate kasutuselevõtmine nõudis raha ja inimesi, kes masinatega töötaksid. Raha, mida vajati uute ettevõtete – vabrikute – rajamiseks, saadi peamiselt kaubandusest. Masinate kasutuselevõtt, ka põllumajanduses, vabastas aga hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes. Nemad muutusid palgatöölisteks, kes pidid enda ja oma perekonna elatamiseks oma tööjõudu müüma.
    Kivisöe roll. Metallurgia areng (Abraham Darby, Bessemeri konverter ja selle tähtsus).
    Mettallurgia areng. Inglismaa jällegi kõige edumeelsem. Kivisüsi, millega sulatati rauda.
    Abraham Darby ja Henry Cort saavutasid metallurgias sellise tasemel, et massides hakati valmistama malmi 18. saj. Tööstusliku rev tähtsaim nimi metallurgias on Bessemer, kes leiutas konverteri, mis puhus malmist süsiniku välja ja saavutati tugev teras.
    Uus tööorganisatsioon (vabrikud, tööjaotus, kapital ).
    Tööstuse edenemine tõi kaasa uue organisatsiooni:
  • Töölised koondati vabrikutesse.
  • investeeringute vajadus. Masinad olid kallid. Võeti laene . inglismaal oli laenamine lihtsam.
    Tööstuse arengu regionaalsed erinevused Euroopas.
    Inglismaa tööstus koondus Kesk-Inglismaale. Prm-l põhja poole. Belgia oli samuti edukas tööstusriik.
    Inglismaal lõppes tööstusrev 1850 – tähendas, et oli möödunud põllumajandussektorist. Venemaal algas tööstusele üleminek alles 1890.
    "Teine tööstusrevolutsioon" (uued tootmisharud, nafta , elekter ). Keemiatööstus (värvitööstus, Adolf von Baeyeri aniliin).
    Tööstuse tootmine stimuleerib nõudluse kasvu. Keemia ja elektrotehnika tööstus. 1880ndatest juhtrollis saksamaa ja USA. Uuteks energiaallikateks said nafta ja elekter. Elektrinõudlus sai alguse 1900.a. elektripirn oli leiutatud juba 1870ndatel.
    Keemiatööstus: värvid ja liimid . SB ei suutnud võistelda Saksamaaga. Adolf von Baeyer saavutas 1880ndel sünteetiliste värvide kasutamise. Aniliini tootmine.
    Rootsi tööstuslik innovatiivsus (de Laval, Ericsson , Alfred Nobel , Wingqvist).
    Firmad, mis tegutsevad tänini. Le Laval leiutas palju lüpsinduse alal, nt koorelahuti. Ericsson alustas telefgraafi paigutamisest üle maailma ja lõpetas tänaseks mobiilidega. Nobel leiutad dünamiidi ja temast sai alguse Nobeli preemia jagamine. Wingqvist tõi kuullaagri ja rulllaagri ja arendas sellega masinate ehitust.
    Tööstustoodangu turustamine. Tööstus- ja majanduskriisid 19. sajandil.
    Tekkisid kaubanduskontaktid.
    Uusaegse majanduse tsüklilisus. 19. saj I poolel toomises mõõn. Ikaldused. 19. saj II poolel tekitas majandustegevus ise finantskriisi . Ühtegi väga suurt kriisi siiski polnud.
    Kapitalismi olemus ja vaated sellele (Max Weber, Karl Marx ).
    Kapitalism on ühiskondlik-majanduslik süsteem, mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel.
    Kapitalism sai valitsevaks majandussüsteemiks 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusel. Kapitalismis on rikkuste loomisel ja majanduse arengus olulisim osa vabal turumajandusel ja konkurentsil, riigi osa majanduse reguleerimisel on piiratud
    Marksismi seisukohast põhineb kapitalism töölisklassi ekspluateerimisel ning tööga loodud lisaväärtuse omistamisel kapitalistide poolt ning on määratud hävingule klassivõitluse ja revolutsiooni tulemusena.
    Vabakaubanduse edenemine (Suurbritannias Corn Laws, Navigation Acts, Cobden-Chevalier leping).
    Vabakaubandus – riik ei tohi sekkuda majandustegevusse. Igal ühel on õigus oma varaga kätt proovida kaubanduses ja ettevõtluses.
    SBs. 1846 kaotati importvilja tariifid (Corn Laws). 1838 oli inglismaal tekkinud vastuseis inglismaa sekkumisele majandusse. Printsipiaalselt vabanes inglismaa 1860ndatest aastatest. Riik ei sekku enam turumajandusse, riik laseb turul ise hindu reguleerida. Inglismaa järel hakkasid ka teised riigid 60ndatest vabamajanduse poole liikuma, kuigi 19. saj ei saavutanud täielikku vabamajandust ükski riik.
    Corn Laws- tähendas, et Inglismaal sisseveetavale teravoljale kehtisid hirmus suured tollimaksud , et kasutatakse ikka enda vilja. . See kaotati '46. Navigation Acts, st et kolooniate vahel olid maksustatud Britanniavälised laevad.
    Cobden-Chevalier leping- sõlmiti SB ja Prantsmaa vahel, kus nad vist sõlmisid omavahel vabakaubanduslepingu.
    Protektsionistliku majanduspoliitika tagasitulek .
    Protektsionism on majanduspoliitika, mis kaitseb siseturgu (kodumaist ettevõtlust) välisfirmade eest importkaupadele kõrge tolli, piiravate kvootide ja limiitide kehtestamisega ning kodumaiste kaupade väljaveo soodustamisega
    Transpordirevolutsioon: Auruvedur ja George Stephenson (Blücher, Rocket). Liverpooli ja Manchesteri raudtee. Raudteede ehitus ja kasv reisijateveos. Telegraaf .
    George Stephenson, kellest sai katseeksitusmeetodiga kuulus leiutaja, lahendas 1814 veduriprobleemi. Pani veduri nimeks Blücher. 1830 Liverpooli ja Machesteri vahel raudteeliin ja auruvedur. 1837. aastal patenteerisid ingalsed Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti kasutusele Paddingtoni ja West -Dreytoni raudteejaamade vahel.
    Panama kanali afäär (Lesseps).
    Ferdinand de Lesseps – rajas Panama kanali 1881 algasid tööd. Nõudis u 80 km kaevamist. Lesseps lootis kanali kaevamisest suuri kasumeid. Lõi panama kompanii, kuhu inimesed hakkasid aktsiaid ostma. Tööd aga ei edenenud ning tekkisid probleemid. 1889. a oli firma pankrotis. PRMl asutati juurdluskomisjon, kus avastati, et Pr parlamendisaadikud olid Lessepsi käest võtnud pistitst. 1892 lasi lahti ainult prm rahandusminister – 800 tuh investorit said kahjumi .
    Tööliste olukord ja sotsialistlik liikumine
    Vabrikutöölised kui uus sotsiaalne klass. Töötingimused vabrikutes (tööpäeva pikkus, naised ja lapsed, teenistus , trahvide süsteem, töötervishoid).
    Töötingimused. Tööpäev oli üldiselt 12 tundi, vahel rohkem. Tasud üleüldiselt olid väga väike ja palgaga suudeti vaevu ära elada. Alati ei saanud ka palka regulaarselt. Masinad läksid sageli rikki ja neid parandati pikalt. Tööjõudu vahetati tihti, kes kohe haigeks või vigaseks jäi, asendati.
    Väga tavapärane oli vabrikus töötaja trahvimine kas näiteks tööluusi või mingi vea pärast. Ettevõtjate lisasissetuleku allikas. Hilinedes ei lasta tööle ja kaotab veerand päevatasust.
    Tööinvaliidistumised olid väga tavapärased. Iga inimese enda asi oli jälgida, et näppe kuskil vahele ei jää. Sundasendi tõttu invaliidisumine. Tolmune keskkond.
    Michael Sadleri raport .
    Laps ja naistööjõukasutamine. 1833 a avaldas Suurbritannia saadik protokollid , mis avaldas mõju 19saj II pooleks mõju, mis andsin ülevaate laste tööjõu kasutamisest vabrikutest. Sadleri raport oli see. Selle protokolli eesmärk oli taotleda vabrikutööliste ja laste paremat olukorda. Laste areng jääb sellistes töötingimustes pidama, nii vaimne kui ka füüsiline.
    Laste töötundide arvu pärast seda vähendati. 19. sajandil täielikku lapstööjõukasutamise keeldu veel ei nõutud. Sadleri raport avaldas ikka palju mõju. Vabrikuomanikud ei julgenud enam nii väga lapsi tööle võtta, kuna see oleks toonud neile inspektsioonid ja vb ka ajakirjanduse kehva kajastuse. Paljud lapsed olid sunnitud haridust omandada, kuna neid ei saanud tööle panna.
    Kohanemine 19. sajandi lõpuks.
    Kohanemine- sanitaartingimused, elustandard, palgad hakkasid parenema sajandi lõpus, 19saj viimasel veerandil. Inimesed said vaba aega, kuna töötunnid langsid, hügieen tõusis, kuna olusid hakati inspekteerima ja haigeid oli vähem. Üha enam oli töötajaid toetavad ühinguid. Loodi sõprusseltse, kus hakati vastastikku abistama nt haigestumisel, laste hoidmisel, matuste korral jne
    Tööliste organiseerumise algus (eneseteadvus). Töölisliikumise ebaseaduslikkus riiklikul tasandil (Le Chapelier’ seadus, Suurbritannia Combination Acts ja esimesed legaliseerivad sammud).
    Oma osa tingimuste parenemisel oli ka ametiühingu liikumisel ja sotsialistlikul liikumisel. Enne 19. sajandit olid igast protestid ja streigid ja tööliste organiseerumine oma õiguste kaitseks riiklikult keelatud, näiteks Le Chapelier’ seadus. Lähtuti feodalistlikust arusaamast, et töölise ja ettevõtja vahekord on nagu ülema ja alama vahekord, kus alam peab olema kuulekas. Alati oli vastuargument , et kui ei meeldi, võid mujal töötada.
    Combination Acts- keelas briti tööliste ühingud, mis põhjustas selle, et töölisliikumine läks maa-aluseks.
    Streigid - üldtrend Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias (Londoni dokitööliste streik 1889, New Unionism), nende iseloom.
    1840 oli Suurbritannias juba mitmeid ametiühinguid, aga massiliikumiseks sai see alles 1880/90, New Unionism. Sai alguse dokitööliste streigist, nad saavutasid võidu. See oli sõnum ka laiemale üldsusele, et streikides ja oma õiguste eest seistes saab tingimusi parandada. Pärast seda kasvas ametiühingute arv massiliselt. Miks varem ei liitutud? Kirjaoskus oli väga väike. Kui aga saadi lugeda lendlehti ja ideoloogilist kirjandust, levisid ideed rohkem.
    Streigid olid tol ajal mitte riigi vastu, vaid ettevõtete vastu. Need olid väga konkreetsed, olid kindlad nõudmised, kus nõuti olmetingimuste parandamist, palka juurde, töötundide vähendamist, mingeid vajalikke tingimusi.
    Sotsialistliku liikumise kaks etappi : 1) utopistid (Robert Owen - New Lanark ja "Uus harmoonia ", François-Noël Babeuf, Henri de Saint-Simon, Charles Fourier ).
    Esimene etapp oli utoopiline , mitmekesine pilt. Diskuteeriti paljude küsimuste üle. Sotsialism oli mõjutatud autoritest ning nende utoopilistest ideedest (Babeuf, Saint-Simon, Fourier, Blanc ). Marx pidas oma sotsialismi teaduslikuks, kuigi ka tema lahendused olid üsna utoopilised.
    Robert Owen – New Lanark’i puuvillavabrik šotimaal. „new moral world“ 1820. hakkas propageerima muid sotsiaalseid küsimusi inglise sots poliitikasse. Kirjeldab, kuidas peaks välja nägema kommunstlik töökeskkond, kus puudub eraomand . Püüdis sellist kommuuni rajada ameerikasse oma rahade eest 1825.
    Revolutsioonisündmuste käigus tõusis pinnale Babeuf. Ta püüdis revolutsiooni käigus propageerida sots võrdsust. Tema idee „ainult füüsilise töö tegijad saavad omada kodanikuõigusi, need kes tööd ei tee (haritlased), pole ühiskonnas mingit õigust.
    Saint-Simon – kristlik sotsialist . 45a kaotas kogu oma vara ja sattus tõelisesse vaesusesse, kuni asus kirjutama. Ta soovis teaduste tehnoloogiat mobiliseeruda ühiskonna jaoks. Tema jaoks oli ajaloo areng mõistuse areng ning et ühiskonda peaksid valitsema ainult eksperdid . Tema riigikapitalismi idee oli sotsialistlik, inimesed peaksid töötama. Eraomand siiski lubatud. Nägi oma riigikapitalismi plaanimajanduses. Teda peetakse autoriks , kellelt marksistid võtsid hiljem üle plaanimajanduse idee.
    Revolutsioonisündmuste käigus tõusis pinnale Babeuf. Ta püüdis revolutsiooni käigus propageerida sots võrdsust. Tema idee „ainult füüsilise töö tegijad saavad omada kodanikuõigusi, need kes tööd ei tee (haritlased), pole ühiskonnas mingit õigust.
    Saint-Simon – kristlik sotsialist. 45a kaotas kogu oma vara ja sattus tõelisesse vaesusesse, kuni asus kirjutama. Ta soovis teaduste tehnoloogiat mobiliseeruda ühiskonna jaoks. Tema jaoks oli ajaloo areng mõistuse areng ning et ühiskonda peaksid valitsema ainult eksperdid. Tema riigikapitalismi idee oli sotsialistlik, inimesed peaksid töötama. Eraomand siiski lubatud. Nägi oma riigikapitalismi plaanimajanduses. Teda peetakse autoriks, kellelt marksistid võtsid hiljem üle plaanimajanduse idee.
    2) Karl Marx ja Friedrich Engels , "Kommunistliku Partei manifest" ja W. Weitlingi „Õiglaste Liit“,
    Teine etapp pärast 1848 a peale Marxi ja Engelsi manifesti. Karl Marx (1818 – 1883)– Engelsi hea sõber. Ei Marx ega Engels polnud töölisklassi esindajad. Marx pärines jõukast juudiperest, ta isa oli protestalik jurist. Marxist pidi samuti jurist saama, kuid Berliinis hakkasid teda tõmbama boheemlaslikud ringkonnad. Marx sai doktoriks ning soovis hakata tegema karjääri, kuid oli oma kirjutustega saanud külge halva kuulduse ning teda ei lastud karjääri tegema.
    Friedrich Engels (1820-1895) – oli samuti protestandiperest. Õppis Manchesteris kaubandust, kus nägi tööliste elu ja töötingimusi ja hakkas sotsialistiks.
    Marx ja Engels liikusid 1840 „Õiglaste liiduga“, kommunistliku organisatsiooniga. Liit tegi marxile ja engelsile ülesandeks koostada põhikirja, mis väljendaks kommunistlikku ideed. Manifesti esimeses peatükis osutas Marx kodanlust, mis on päästnud välja kaubandustootlikud suhted.
    Kapitalistlike korra raamides ei ole võimalik kriisidest üle saada. Proletariaat loob uue ühiskonna, mis aitaks kriisidest üle saada. Kõigi maade proletariaarsed – ühinege!
    Neue Rheinische Zeitung, emigreerumine Inglismaale, "Das Kapital",
    Neue Rheinische Zeitung – kommunistide ajaleht. Marx oli lehe peatoimetaja. Marx ja Engels põgenesid Saksamaalt Londonisse. Marx kaotas kogu oma maise vara elu lõpuni. Engels hakkas vabrikandiks ning toetas Marxi surmatunnini.
    SB-s ei leidnud Marx kunagi suuremat toetust. Olulisema töö, mille ta SB-s kirjutas oli „Das Kapital“, kus ta sõnastas teaduslikult kogu oma vaadete süsteemi 1867 – esimene köide .
    Marxi seisukohad ja teoreetilised mõjutajad ( Feuerbach , Saint-Simon, Augustin Thierry, Babeuf, Hegel). Kommunismi eesmärk.
    Materialistlik filosoofia pärines Ludwig Feuerbach’ilt. Klassivõitluse idee pärines Saint-Simonilt.i tööväärtuse teooria oli laenatud Schmidtilt.
    Marx avaldas veendumust, et kapitalism saavutab kriisidesse, mille järgmiseks sammuks on uus ühiskond – proletariaalne diktatuur. Marx ise pidas end prohvetiks ning tõotatud maaks kommunismi.
    Marxi pakutud probleemide lahendused olid utoopilised
    Rahvusvaheline Tööliste Ühing ehk Esimene Internatsionaal,
    Poliitikasse ta ei sekkunud , küll aitas ta asutada esimest internatsionaali ehk 1864 International Working -men’s Association – esimene katse tööliste õiguste eest võitlemine. Sellega ühinesid 13 euroopa riigi ning USA sotsialistid . Asutati Londonis, kuid esimene konverents toimus Genfis. Lõpuks viidi üle New Yorki . Mingisuguseid reaalseid tulemusi ei saavutatud, see koosnes nii paljudest erinevatest riikidest, kellel kõigil olid oma vaated. Tekkisid kiiresti vastuolud.
    Teine Internatsionaal. 8-tunnilise tööpäeva nõue, 1. mai ( Chicago Haymarket afäär), naistepäev.
    1889 teine katse arendada rahvusvahelist koostööd. Pariisis tuli kokku asutamiskongress, millest võtsid osa 20 riiki – 1. mai sai rahvuspühaks. Organisatsiooniga – 8 tunnine tööpäev. Hakkasid koos käima iga 2-4 a tagant. Koos käidi kuni 1. MSini. 1916 läks teine internatsinaal laiali. Teisest internatsionaalist veidi- 8 tunnine tööpäev kehtestati esimesena Austraalias. 1. mai on töölisrahva püha (seotud ühe terroriaktiga). 1914 hakati tähistama naistepäeva rahvusvaheliselt 8. märtsil (algselt 19.märts), päeva, mil naistöölised välja astusid. Sealt edasi arutati juba naiste hääleõigust.
    Sotsialistliku parteide juhid Euroopas (Jules Guesde, Jean Jaurès, Karl Liebknecht, A. Bebel, Filippo Turati).
    Keskklassid püüdsid tööliseid oma tegevusse kaasata. Kuulsamad juhid Jules Guesde ning Jean Jaures. Saksamaal Karl Liebknecht ja A.Bebel, Itaalias Filippo Turati. Kõik olid kõrgema haridusega.
    Sotsialistlik liikumine Saksamaal (Ferdinand Lassalle, lassaliaanid, Üldine Saksa Töölisühing). Saksa Sotsiaaldemokraatliku Partei moodustamine ja Gotha programm (Marxi kriitika), Erfurti programm.
    Lassaliaanid- (Lassalle)- Üldise Saksa töölisühingu looja, et kukutada kapitalistid. Tema lahknevus Marxist- Lassalle meelest tuli demokr kasvatada, Marx tahtis revol ja ei näinud riigil kohta. Eesmärk luua kooperatiive, et riik aitaks neid finantseerida. Üldise valimisõiguse toetaja. Tema toetajad jätkasid pärast tema surma tegutsemist . Nad ühinesid Saksa marksistidega ja selle tulemuseks oli esimene sotsiaaldemokraatlik partei. Sealt tuli ka Gotha kompromissiprogramm, mis hõlmas nii Marxi ideid kui ka Lassalle demokraatlikke lahendusi. Marx kritiseeris seda, väidetavalt liiga liberaalne. Siis võeti vastu Erfurti programm, mis pidi andma täieliku löögi kapitalismile ehk siis oli palju karmim.
    Demokraatlik evolutsiooniline sotsialism vs revolutsiooniline sotsialism.
    Esimene tähendab seda, et sotsialism on loomulik ühiskonnakord ning et see võidab ilma suurema vaevata nagunii , ilma vaeva nägemata. Kapitalistid peavad ju nägema, kui palju head see teeb ja siis andma ohjad nende kätte. Neist arenes sotsiaaldemokraatlik partei välja.
    Revolutsiooniline sotsialism oli Marxi teema ehk kõik pöörded peavad olema revolutsioonilised ja tööliste poolt tehtud. Kapitalism tuleb purustada ja üdini hävitada.
    Suurbritannias Fabian Society ( Sidney ja Beatrice Webb).
    Fabianism on reformistlik vool Inglismaal. 1884. aastal organiseeriti Inglismaal Fabiaanlaste Ühing (Fabian Society), mis 1900. aastal läks Leiboristliku Partei koosseisu kirjanduslik-publitsistliku rühma õigustes. Fabianism ei tunnista ametlikult mingisugust filosoofiat, kuid paljud tema esindajad toetavad kristlust, ajaloo tõlgitsemisel aga pooldavad õpetust ideede määravast osast ühiskonnaelus, jutlustavad töölisklassi ja kodanluse koostööd ning rahulikku järk-järgulist üleminekut kapitalismilt sotsialismile, eitavad klassivõitlust ja masside revolutsioonilist väljaastumist. Fabianism moodustab liberaalse töölispoliitika kõige terviklikuma väljenduse.
    Natsionalism e. rahvuslik liikumine
    Rahvus kui uus kvalitatiivne tunnus. Mis on rahvus?
    . Riik lähtus enda defineerimisel rahvuse olemasolust. Rahvuse mõiste tõusis esile Prantsuse revolutsiooni ajal. Mis on rahvus? Selle üle on palju vaieldud ja hetkel ei ole rahvust võimalik defineerida ühese kriteeriumiga. Rahvuse ilminguid ja liikumist on üritatud tüpologiseerida ja tuua välja erinevaid regioone.
    Hans Kohni Lääne (civic) ja Ida ( etniline ) mudel.
    * Lääne-Euroopa- Prantsusmaa, Lääne- Euroopa, Ameerika. Läänerahvuslus, kodanikurahvuslus. Läänes peetakse ühe rahvuse liikmeks kodanikkonda, kus rahvuse moodustab pigem ühtseid poliitilisis arusaamu ja tõekspidamisi järgiv kogukond . Kultuuriliselt neutraalne, kaasahaarav. Arenenud liberaalsest liikumisest , põimunud liberaalsusega ja kodanikuigustega
    *Ida- Euroopa- rahvuslus kui etniline kuuluvus. Sünnipärane kuulumine , mis välistab poliitiliselt või kultuuriliselt liituda soovijaid. Rahvus kui kaasasündinud nähtus. Etniline mudel.
    "Objektiivsed" tunnused, Johann Gottfried Herder (Volkslieder, Volksgeist) ja Johann Gottlieb Fichte .
    Stalin : „Rahvus on ajalooliselt rajatud, püsiv inimeste kooslus, tuginedes ühisele keelele, territooriumile, majanduslikule elule ja psühholoogiliselt loodud ühisele kultuurile.” Ta rõhutab, et rahvus pole ükski neist eraldi, vaid kõik peab olema olemas.
    Kas rahvuse moodustab mingid objektiivsed tunnused nagu Stalin arvas?
    Saksa rahvusliku ärkamise kesksed figuurid olid Fichte ja Herder. Mõlemad pidasid rahvuse defineerimisel oluliseks keelelist-kultuurilist aspekti. Herder peab keeli keskseks kultuuri identiteediks. Niikaua kui püsib rahva keel, püsib ka rahvas. Ta räägib rahvavaimust ehk Volksgeistist. Saksamaal on misioon kanda edasi Euroopa kultuurilist pärandit . Kuna seda ei saa teha ilma poliitilise võimuta, tuleb luua rahvusriik .
    Subjektiivne (voluntaristlik) kontseptsioon . Ernest Renan’i argumentatsioon.
    On rahvus midagi subjektiivset ehk tunnetuslikku ja kokkuleppelist? Renan- Kõik rahvused on nii segunenud ,et geneetilist alust kindlasti rahvusele ei ole. Keel kui rahvuse alus- mille poolest ameeriklased brittidest erinevad või kuidas seletada šveitsi rahvust. Rahvus kui ühine religioonitunnetus- väga erinevad usud on ka võimalik. Rahvus kui kindla territooriumil olijad- ei, kuna ühe rahvuse territoorium on ajaloos muutuv.
    Millal tekkisid rahvused?
    Modernistlik seisukoht (E. Gellner ),
    Modernistid ütlevad et rahvus on modernse ühiskonna nähtus ja varem seda ei eksisteerinud. Gellner ütleb,et rahvus pole muud, kuid industrialiseerimise produkt ja moderniseerimise nähtus. Kõik kogukonnad , mis eksisteerisid enne Pr revol ei tuginenud ju rahvusele, olid erinevad riigid ja kogukonnad. Need olid moodustunud dünastilistel või religioosetel põhimõtetel, mitte rahvusel. Rahvusriik sõnastati alles esimest korda Pr revol ajal- riik peab toestama rahvuslikke huve.
    Rahva huvi poliitika vastu hakkas kasvama läbi ajakirjanduse ja kirjaoskuse.
    konstruktsionistlik "kujutletud kogukonnad" ( Benedict Anderson)
    Konstruktsionistid: populaarne kuju on Anderson: rahvus pole muud, kui ettekujutatud kogukond. Läbi teoste ja propaganda on tekitatud mingis elanikkonnas kogukondlik solidaarsus , loodi müüdid , konstrueeriti rahvuslikud väärtused. Rahvus on ajalooliselt ehitatud. Propaganda, kus rahvus ühendas kõiki klasse . Ettekujutus, et inimestel on ühte side, kuigi üksteist ei tunta- rahvuslik vend. Rahvust võib ka dekonstrueerida ja väärtused
    marksistid (Hobsbawm, Liebknecht).
    "Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlus sellest aru saab.
    Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate elutingimuste ühetaolisusega. Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi."
    Primordialistid (C. Geertz, Anthony D. Smith).
    Primordialistid- nad rõhutavad, et rahvus ei ole modernne, etnilisel pinnal on rahvuslikku kuuluvust alati olnud. Kokkukuulumine on igipõline nähtus. Geertz ja Smith.
    Saksa rahvuslik liikumise algus – saksa rahvuslik solidariseerumine Saksa vabadussõjas Napoleoni vastu.
    Ärkamisaja alguseks peetakse 19. saj, langes toimunud Napoleoni sõdade aega, kui suur osa Saksa alasid oli haaratud Napoleoni võrku. Saksa vabadussõda Napoleoni vastu, kus rahvuslikul pinnal palju vabatahtlikke Saksamaa vabastamiseks astusid sõtta. Üliõpilased ja intellektuaalid olid põhijõud. Sai tagasilöögi Viini kongressil.
    Üliõpilasliikumine (Wartburgfest, raamatute põletamine , poliitiline programm, H. Riemann , 1818 Burschentag, Allgemeine Deutsche Burschenschaft, A. v. Kotzebue , must-punane- kuld Lützowi rügemendist), Karlsbadi otsused.
    1817 aastal sai murranguliseks isamaaliselt mõtlevate tudengite demonstratsioon Wartburgfest. Tähistati ka reformatsiooni aastapäeva. Ei piirdunud vaid kõnede ja rongkäiguga. Põletati mitmeid Napoleoni sümboleid, sh Napoleoni ja Püha liidu. Põletati raamatuid. Vihane oldi Karlsbadi peale, ta ei toetanud üliõpilasliikumist, pidas seda liiga liberaalseks ja revolutsiooniliseks. Tema teoseid põletati ka.
    Festil kuulutati, et Saksamaa peab ühinema, poliitiliselt, religioosselt ja majanduslikult ühtne. Nõuti konstitutsioonilist monarhiat. Moodustati poliitiline programm nimega Riemann ja otsustati, et tullakse aasta pärast uuesti kokku. 1818 aastal uus Burchentag, kus kinnitati ülesaksamaaline üliõpilasliit ehk Allgemeine Deutsche Burschenschaft. Värvideks must, punane ja kuld. Põhikiri , palju lauldi. Toimud illegaalse ja salastatud tegevusena. Saksa ja Püha liit oleks sellele vastu olnud.
    1819 tappis üks üliõpilane (sand) Kotzebue. Saksa liit pidas aru ja võeti vastu tagurlikud Karlsbadi otsused , kus keelati Saksa liidu aladel igasuguses konstitutsioonid ja nende taotlused, tsensuur tugevnes , lektoreid lasti lahti. Ülikoolidesse seati range järelvalve liberalismi jälgimiseks. See hävitas lõpuks üliõpilasliidu.
    Saksa võimlemisliikumine (Friedrich Ludwig Jahn , GutsMuths),
    Karlsbad otsustas ka,, et laiali saadetakse Saksa võimlemisliikumine. See liikumine lähtus arusaamast, et sakslane on terve ja tugev kui ta võimleb. Jahn oli liikumise eestvedaja . Võimeline oli keskajal üsna võõras, see nn leiutati . Jahn leitas igast võimlemisriistapuud. Rajati üle Saksa ja Preisimaa võimlemisseltse ja – saale. Tahtis kasvatada noori, kes suudaksid hakata vastu Napoleonile ja sõdida Saksa vabadussõjas. Jahn oli ka rahvusteoreetik, tema vaateid nimetatakse ksenofoobilisteks (nt keel tuleb puhastada välismaistest laenudest).
    laulmine , seltsiliikumine ja lauluseltsid , laulupeod (Würzburg).
    Uus etapp sai alguse 1830-40 aastatel, mid varjutas Karlsbadi otsused. Loodi lauluseltse, kuna laulmine polnud otseselt keelatud. Zelter rajas esimese seltsi, aga sinna kuulusid elukutselised. Loodi ka rahvale seltse ja harrastuskoore. Tulemuseks laulupeod. Laulupidu on koht, kus peetakse kõnesid, eriti isamaalisi. 1845 toimus esimene ülesaksa laulupidu. Nendega ühines ka võimlemispeod.
    Antisemitism (üldine areng 19. saj).
    Probleem sai aktuaalseks koos rahvusliku liikumise algusega. See oli levinud ennekõike Prantsusmaal ja Saksamaal. Loodi kommuunid, mis olid juudivabad. Paljud ettevõtted olid juudivaenulikud.
    Dreyfusi -afäär.
    Suurim antisemitistlik afäär oli seotud Dreyfusiga. Ta oli juudi päritolu prantsuse ohvitser. Teda süüdistati sõjasaladuste edasiandmises Saksamaale (lavastati süüdi). Ta sobis süüdlaseks hästi- jõukast juudiperest, saksa nimega. Sõjaväe sisejuurdlus näitas, et sakslastele müüs tegelikult infi Pr kõrged ohvitserid, kuid need vaikiti maha. Dreyfus määrati eluks ajaks vangi, saadeti Kuradisaarele. Hiljem peetud sõjakohtus leiti ikka, et ta on süüdi. Pr ühiskond jagus kaheks. Ühed, kes olid veendunud tema süütuses ja nõudsid tõe väljaselgitamist. Ja teised, kes tema süüs olid veendunud, isegi kui ta otseselt ei müünud neid saladusi, oli ta ikkagi juut . Tsiviilkohus võttis asja üle, kes oli üsna erapooletu , kaalus otseseid tõendeid ja leidis et Dreyfus on süütu. Ta tuli Pr armeesse tagasi.
    Ida-Euroopa ja pogrommid. Siioni tarkade protokollid.
    Lisaks Pr ja Saksamaale kõige hoogsam antisemitismi laine puhkes Venemaal, mis kulmineerus kahe pogrommiga. See tähendab, et juute ja nendega seotut tuleb hävitada. Esimene laine oli 1881-1884 pärast seda kui Aleksander II tehti atentaat ja süüdistati jälle juute. Palju juute oli juba hakanud Venemaalt põgenema. Need neli aastat oli kõige aktiivsem Poola- Ukraina aladel, kus toimus mitmeid juutidevastaseid rünnakuid. Teine laine oli 1903-1906, see sai alguse lambi asjast . Leiti üks vene poiss tapetuna ja kohe süüdistati juute. Häälestatus oli selleks ajaks üsna terav , kuna 1903 oli Peterburis esimest korda avaldatud Siioni tarkade protokollid. Need olid dokumendid, mis tõestasid juutide maailmavallutuste plaane . Tegu oli siiski võltsingutega.
    Antisemiitlik liikumine Austrias (Karl Lueger, Georg von Schönerer).
    Antsemitism oli üsna varajane seega. Hitler sai mõjutusi oma Austria päritolust ja Austria oli poliitiliselt väga aktiivne antisemitism. Rajati mitmeid sellesõnalised parteid. Ühe partei juht oli Schönerer, kellest Hitler sai eeskuju. Lasi kutsuda oma järglastel end kutsuda füüreriks ja tervitada Heil!iga. Tema meelest Austria impeerium ei saa lasta lubada slaavlaste ja juutide esilekekimist. Sakslased olid ju Austria impeeriumis vähemuses. Lahenduseks pakkus ta SuurSaksamaa idee, kus Saksamaa ja Austria peavad ühinema.
    Teise partei juht oli Luegeri partei, kristlik-sotsiaalne partei, väga populaarne. Loosungiks sai antisemitism ja antikapitalism. Rõhutati väga selgelt juudivaenulikust
    Juutide kodanikuõiguste kasv.
    Samas juutidel läks 19. sajand üsna hästi. Nad said kodanikuõigused esmakordselt. Neid ei sunnitud oma linnaosades elama. Getod likvideeriti. Ainult Venemaal oli kodanikuõigused juutidel piiratud.
    Hakkas arenema ka juutide kirjandus ja muu kultuuriline tegevus.
    Rassiteooriad (olemus).
    Seotud pigem mustadega. Arenesid teaduslikud rassiteooriad- rassid on hierarhias ja kõik rassid ei ole võrdsed.
    Blumenbachi viie rassi skeem.
    Bulmenback oli esimene, kes rajas rassiteooria mingisuguse (1798). Ta tegeles kraniomeetriaga ehk koljudemõõtmisega. Ta lõi viie rassiskeemi- euroopa rass ehk kõrgeim rassitüüp kaukaaslane, pruun malaisia rass, kollane mongoola rass, must neegrirass ja punane ameerika rass.
    Robert Knox.
    Veel selgemini lõi Knox 1850 rassid hierarhiasse. The Races of Men. Ta argumenteeris, mis rassid kuuluvad hierarhiasse ja igal rassil on oma iseloom. Juudid oli tema meelest omaette rass.
    Arthur de Gobineau rassiteooria.
    Üheks olulisemaks Hitleri natsionalismi alusteoreetikuks sai Gobineua essee rasside ebavõrdsusest. Ta astub vastu rassilistele segunemistele, rassilise puhtuse taotlus. Rasside segunemine on degeneratsiooni akt. Tema teooria oli, et eurooplased pole Kaukaasiast pärit, vaid pärinen Iraanist ehk Aaria rassiks.
    Darwinism ja selle vastuvõtt.
    Rassism oli seotud ka jätkuvale darwinismi arengul. Olelusvõitlus haaras ka rasse. Darwiniga kulmineerus ühiskonna moderniseerumise protsess. Teaduslikud tõendid. Kuna tehti teaduslikke avastusi, mis ei läinud kokku Piibliga, tekkis probleem. Darwin üritas tõestada ,et liikide arend on tingitud olelusvõitlusest ja kõik loomad-taimed on pidanud ellujäämisvõitlus ja kohanenud ja nõnda on kujunenud ka inimene. Ehk ei pärine valmis Aadamast. Tuntud pooldaja oli Huxley . Darwini debatt arendas ka ususallvust ja vabadust.
    Uusaja konspektis esinenud nimed
    (Louis XVI isik, Marie Antoinette, Montesquieu
    Necker- Prantsuse revolutsiooni ajal Louis XVI vallandas tollase finantsministri Jacques Necker’i, kes oli soovitanud generaalstaatidel kokku tulla. Necker seisis kolmada seisuse huvide eest- rahvas toetas teda. Rahvas sai pahaseks.
    La Fayette oli kuulus kindral, olles Washingtoniga koos osalenud Ameerika iseseisvussõjas. Louis XVI oli tõmmanud Lafayette’i ka poliitikasse. Juhtis Suure Prantsuse revolutsiooni ajal rahvuskaarti. Napoleoni Saja päeva ajal 1815. aastal valiti ta siiski Esindajatekotta, mis pärast Waterloo lahingut kutsus Napoleoni troonist loobuma. Lafayette kuulus ka Prantsusmaal Juulirevolutsiooni järel 1830. aastal võimule tulnud ajutisse valitsusse.
    keemik Antioine Lavoisier. Ta jäi surmani truuks teadusele ja soovis oma teada kui kaua teadvus kestab, kui tera langeb. Hukkus giljotiini all.
    Danton- 1793. aasta märtsil loodi Rahvuskonvendi eestvedamisel Rahvapäästekomitee. See pidi tagama riigi kaitse.  Danton sai Rahvapäästekomitee juhiks.
    Danton tapeti giljotiini all Robespierre poolt
    Jean Paul Marat tapmine ja Charlotte Corday 13. juulil 1793 tapeti üks jakobiinide peaideolooge ning terroripoliitika tuliseid toetajaid Jean-Paul Marat. Tapjaks oli noor žirondiinineiu Charlotte Corday, kes uskus, et ta tapis koletise. Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Just peale Marat' surma sai terror õige hoo, justkui püüdes iga hinna eest kätte maksta ühe oma peamise looja surma eest.
    Maximilien Robespierre- Jakobiinide juht. 1793. aasta kriitilisel suve-ja sügiskuudel tegutses Rahvapäästekomitee üksmeelsest, mis kindlustas talle autoriteedi. Juhtivaks isikuks kujunes Maximilien Robespierre. Temast oli mitme aastaga kasvanud silmapaistev riigimees
    Champollion- tõlkis Rosette kivi
    Nelson- edukas Inglismaa admiral, võitis kahel korral Napoleoni (Niiluse lahing ja Trafalgari lahing)
    Pius VII- sõlmis Napoleoniga leppe ja kuulutas ta keisriks
    Paul I- Venemaa astus teise koalitsiooni Pr vastu just tema initsatiivil
    Aleksander Suvorov- Keiser soovis tungida Itaaliasse, kutsus sõjavägede ülemjuhatajaks Aleksander Suvorov’i. Ta saavutas Itaalias suuri võite Prm üle. Suvorovit ülistati generalissimuseks, sai Venemaa kõige populaarsemaks kindraliks.
    Joseph- Napoleon määras Hispaania kuningaks oma venna Josephi, kes hakkas läbi viima reforme. Piinamise kaotamine, kaotas aadliseisuse, seadis võrdsele alusele kõik maksud, kohtusüsteem reorganiseeritakse.
    Fernando VII - 1814 Prantsuse sõjavägi kihutati Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII, kes taastas absolutistliku monarhia.
    Barclay de Tolly, Peamine vastupanujõud Napoleoni armeele Venemaal oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid.
    Kutuzov- Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
    Metternich- Viini kongressi peaorganisaatoriks ja esimeheks oli Austria välisminister vürst Metternich. Kongressijärgset poliitilist korraldust Euroopas hakati nimetama Metternichi süsteemiks
    Louis XVIII- Louis XVIII aktsepteeris konstitutsiooni – kahekojaline parlament ja kodanike ülemvõim. Kuigi Louis ei muuda alguses eriliselt Napoleoni loodud riigisüsteemi, ei anna ka see tema populaarsusele midagi juurde. Hiljem langeb Louis XVIII ultratagurlike rojalistide mõju alla ning tema maine rahva silmis langeb veelgi.
    Charles X- Louis XVI ja Louis XVIII vend. Oli väga tagurlik, ega meeldinud rahvale. Ta üritas olla konservatiine ja taas oli juttu sellest, et peaks Bourbonid kukutama. Katoliku kiriku uus tõus, jesuiitide ordu. Samuti hakkas Charles X tagasi maksma hüvitisi aadlikele ja kirikule, kes oli Pr revolutsiooni aeg kaotanud oma vara. Hakkas piirama ka ajakirjandust.
    kuningas Louis- Philipp - .Juulirevolutsiooniga 1830 tuli troonile Louis Philippe, kes kohe tühistas ”Juuli korraldused”. Ta ei soosinud eriti vanu aadlikke, pigem kapitalistlikke- pankurite ajastu. Ta stagnaseerus ja põhjustas sellega pahameelt. Ta otsekui näitas, et isegi hea kuningas ei ole lahendus.
    William Lovett- 1832. a toimus Inglismaal parlamendireform, millega rahvas polnud rahul. Juhtohjad võttis enda kätte William Lovett, kes koostas People’s Charter (chartistlik liikumine). See oli kondanlik liikumine, mis oli vastuliikumine parlamendi reformile, kus peamine küsimus oli valimisõiguse laienemine
    Cavaignac- Louis Eugene Cavaignaciga surus maha 26. juunil 1848 toimunud juunipäevad ehk rahvaülestõusu.. Cavaignac kindustas sellega oma koha peaministrina. Valitsuse pakutud sotsiaalprobleemide lahedused vihastasid rahvast, kuna need olid ebareaalsed või ajuvabad.
    Louis Napoleon > Napoleon III- Teine vabariik võttis vastu uue konstitutsiooni ja toimusid uued valimised. Valiti president- Louis Napoleon, kes oli vana Napoleoni vennapoeg. Ta oli väga ambitsioonikas ja üritas oma võimu laiendada, aga see ei läinud läbi, et oleks seaduslike vahendutega võimu piiramatuks muuta. 1851. a tegi ta riigipöörde ja kuulutas end keisriks ja rahavas oli üsna rahul-> Napoleon III.
    Friedrich Wilhelm IV- oli Preisimaa kuningas 1840. aastast kuni surmani. Teda peeti suhteliselt liberaalseks valitsejaks, sest ta pidi 1848. aastal revolutsiooni ära hoidmiseks vastu võtma põhiseaduse. Sellest ajast kuni oma lõpuni 1918. aastal oli Preisimaa kuningriik vähemalt formaalselt konstitutsioonilise monarhiaga riik. Et Friedrich Wilhelm tegelikult liberaalne polnud, näitab aga fakt, et ta keeldus talle Frankfurdi parlamendi poolt pakutud Saksamaa keisri tiitlist.
    Ferdinand I- oli 1835–1848 Austria keiser. 1848. aasta revolutsiooni ajal ei olnud ta nõus rahva vastu relvi kasutama ja leidis, et võimaluse piires tuleb inimeste soovidele vastu tulla. Kui konservatiivid kehtestasid oktoobris 1848 Viinis sõjaseisukorra ja taastasid keskvõimu, kerkis päevakorda keisri väljavahetamine. Metternichi kaitseta (Ta oli nö tegelik valitseja, rahvas oli nõudnud tema tagasiastumist) ei olnud Ferdinandil võimalust trooni säilitada ja 2. detsembril 1848 loobus ta võimust oma 18-aastase vennapoja Franz Josephi kasuks.
    Franz Joseph I 18498 valitsusjuhiks sai Schwarzenberg, kes hakkas otsustavalt tegutsema: käskis kõik mässud maha suruda, pani keisritroonile Franz Joseph I (2.12.1848) ja püüdis Austriat taas Saksas ülemvalitsejaks teha. Märtsis 1849 võeti vastu isegi konstitutsioon, aga varsti (1850) kaotati see ning taastati absolutism.
    Lajos Kossuth- märtsis 1849 kuulutati Ungari vabariigiks ning riigipeaks sai Kossuth.
    Ferdinand I
    Carlo Alberto- Carlo Alberto oli Sardiinia-Piemonte kuningas 1831 -1849. Ta juhtis Itaalia esimest vabadussõda (1848-9), kuid suri varsti pärast Austria vägedelt lüüasaamist.
    Vittorio Emanuele II- Ta oli ühendatud Itaalia kuningriigi kuningas, enne seda Sardiinia kuningas.
    Sardiinia kuningaks sai Vittorio Emanuele II 1849. aastal. Selleks jäi ta 17. märtsini 1861, mil võttis endale Itaalia kuninga tiitli. Ta oli esimene ühendatud Itaalia kuningas pärast 6. sajandit. Itaalia kuninga tiitlit kandis ta oma surmani 1878. aastal. Itaallased andsid talle epiteedi Padre della Patria ("Isamaa isa"). Itaalia jäi kuningriigiks 1946. aastani.
    Benso di Cavour,- 1852. aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Cavour saab Sardiinia- Piemonte peaministriks 1852, arendab seal riigi vabakaubanduspoliitikat, õigusreforme jne. Tema rahvusliku ühendamise programm Sardiinia juhtimisel. Risogimento on ajaleht( ja itaalia keeles Itaalia ühendamine vms), selle väljaandja on Camillo Benso di Cavour „ideedelt anglosaks, keelelt gall”.
    Giuseppe Mazzini, Mazzini oli suur Itaalia ühendamise aktivist, esindas kodanlik- vabariikliku suunda. .Ta organiseeris ka uue poliitilise ühiskonnaliikumine Noor-Itaalia. See oli salaorganistatsioon, mõeldud Itaalia ühendamise eest võitlemiseks. Mazzini uskus, et piisab vaid suurejoonelisest ülestõusustu ja Itaalia ongi vaba ja ühendatud. Ja ühendada tahtis ta just vabariigiks
    Giuseppe Garibaldi.- Pm Itaalia rahvuskangelane ja kindral. Ta juhtis revolutsioonilist rahvuslikku vabadusliikumist, mille eesmärgiks oli Itaalia ühendamine. 9. veebruaril 1849 kuulutati tema ettepanekul küll välja Rooma vabariik, kuid Itaalia ühinemist see kaasa ei toonud.
    Rochau - Ludwig von Rochau oli ajakirjanik, kelle väljaannete hulka kuulus ka Grundsätze der Realpolitik ehk praktiline poliitika ja sealt arenes välja poliitfilosoofia, mis põhines pragmaatilisel lähenemisel1859 asutati ülesaksamaaline erakond Saksa Rahvusliit, mille eesmärgiks oli Saksamaa ühendamine Preisi juhtimisel.
    Otto von Bismarck Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862. aastal Preisi valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki. Saksamaa ühendamises hakkaski juhtivat rolli mängima Preisimaa ja Preisi kantsler Bismarck, kes oli kantsleriks nimetatud 1862. aastal pärast Wilhelm I surma. Ta otsustas Saksamaa “raua ja verega” ühendada. Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik, kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht.
    von Roon,- Von Roon oli sõjaväeminister ja figureeris ka koos Bismarckiga poliitikas. Ta juhatas efektiivselt armeesid tema sõdades.
    Wilhelm I- Preisimaa kuningas 1861. aastast kuni surmani (regent 1859–1861) ja Saksamaa Keisririigi keiser 1871. aastast kuni surmani. Wilhelm I oli konservatiivne, kindlate harjumuste ja militaristliku eluviisiga äärmiselt sihikindel mees, kes tõi Preisi poliitikasse Otto von Bismarcki. Ta tegi palju ära Saksamaa ühendamiseks ning saavutas ka enda Saksa keisriks kuulutamise (Versailles' peeglisaalis), Ta vend oli Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV .
    Adolphe Thiers- Enne Prantsusmaa Kolmandat Vabariiki oli valitsusjuht oli Adolphe Thiers, kes pidi vastu võtma mitmeid ebapopulaarseid otsuseid. Valitsus otsustas Pariisi rahvuskaardi laiali saata ning neile palga maksmise lõpetada ja see viiski Pariisi kommuunini.
    Louis Blanqui- blankuism. Karbonaaride liige oli ka. Osales mitmetel ülestõusel ja õhutas revolutsioone. Ta valiti ka Pariisi kommuuni presidendiks, kuid ta ei saanud tegutseda, sest ta oli kinni peetud Thiersi poolt. Ideoloogia kohaselt peaks revolutsiooni korraldama väikesed grupid, kes kehtestavad ajutise diktatuuri. Pärast üleminekuperiodi antakse võib inimestele tagasi.
    Gambetta- ta oli Pariisi kommuuni vastu. Kui sakslased Pariisi piirasid, siis põgenes tema kuumaõhupalliga, et väljaspool rahvuslikku vastupanu õhutada ja üldse aitas ta Prantsustaa- Preisimaa sõjas palju kaasa. Samuti oli ta III vabariigi loomisel olulisel kohal oma kõnedega, lõi Republican Union'i ja aitas vormida parlamentaalset vabariiklust.
    MacMahon- Lõpetas väga veriselt Pariisi kommuuni. Esimene Kolmanda Vabariigi president.
    Samuel Adams- Ameerika revolutsionistide juht.
    Benjamin Franklin- üks Ameerika iseseisvussõja liidritest.Ta oli ka üks Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest.
    Thomas Jefferson- Iseseisvusdeklaratsiooni teksti põhiautor. Õigupoolest moodustati deklaratsiooni väljatöötamiseks komisjon, kuid John Adamsi õhutusel valis komisjon Jeffersoni projekti koostama. Antiföderalist. Oli 3. president 2 ametiaega järjest.
    Alexander Hamilton- . Esimene föderalistide partei eesistuja
    John Adams oli 2. Ameerika president, föderalist. Adamsit peetakse USA laevastiku loojaks. Tema ametiaja lõpul viidi riigi pealinn üle Washingtoni. Ta oli esimene USA president, kes elas Valges majas.
    James Madison- James Madison oli neljas president, Bill of Rightsi autor ja jälle osales aktiivselt iseseisvumises
    George Washington- Ameerika iseseisvussõja ajal oli Washingtonist saanud mässuliste kolooniate sõjavägede (Kontinentaalarmee) ülemjuhataja; ta saavutas mitmeid olulisi võite ja suutis ameeriklaste võitlusvaimu üleval hoida. Rahva seas hakati just tema panust pidama otsustavaks iseseisvuse saavutamisel ning nii valiti ta probleemideta riigi esimeseks presidendiks. Temast sai moraalne eeskuju ning riikliku ühtsuse kehastus, oma autoriteediga suutis ta vastuoludes lõhestatud kolooniad liita enam-vähem ühtsena toimivaks riigiks. Tema eeskuju nii poliitlises kui ka laiemas, rahvuslik-müütilises mõttes, oli USA-s määrav: just Washington rajas presidendiinstitutsiooni suure autoriteedi ja mõjukuse ning kehtestas tava, et president pole ametis üle kahe ametiaja (seda rikkus alles Franklin Delano Roosevelt 1940. aastal). Washigtoni nime said nii pealinn kui ka osariik ning ta on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ameeriklasi maailmas.
    Monroe- 1822 tunnustab tollane president James Monroe ladina-ameerika riike. See läks vastuollu euroopas kehtinud Püha-Liidu põhimõtetega, et Hispaania saaks kunagi oma kolooniad tagasi. 1823 James Monroe doktriin – Euroopa ei tohi kunagi Ameerikat pidada enda koloniaalobjektiks ega vallutada ladina-ameerikat.
    Andrew Jackson- oli osaline kolmes Semioli sõjas.
    Abraham Lincoln- Lincoln oli esimene Vabariikliku Partei esindaja USA presidendi ametis. Tema valitsusaja peamisteks saavutusteks peetakse orjanduse deklaratiivset kaotamist Ameerika Ühendriikidega sõdivas Ameerika Riikide Konföderatsioonis (1. jaanuaril 1863) ja neli aastat kestnud kodusõja võitmist (9. aprillil 1865).
    William Lloyd Garrison- Abolitsionistlik liikumise eesotsas.
    H. B. Stowe- kirjutas „Onu Tomi onnike”, mis avandas orjandusdebattidele kõva mõju
    Robert E. Lee võitles Ameerika kodusõjas Konföderatsiooni ehk Lõuna vägede poolel
    Ulysses S. Grant- juhtis Põhja ehk Uniooni vägesid
    Richard Francis Burton, kes on tuntud nii tänu oma reisidele ning Aasia ja Aafrika uurimisele kui ka erakordse keelteoskuse ja kultuuriteadmiste tõttu. Ta oskas 29 Euroopa, Aasia ja Aafrika keelt. Ta oli esimene eurooplane, kes jõudis Tanganjika järve äärde.
    David Livingstone- Ta tegi Aafrikasse kolm uurimismatka. Uuris Aafrika lõuna- ja keskosa. 1855. aastal nägi ta esimese eurooplasena Victoria jugasid.
    Henry Stanley. Stanley on tuntud Aafrika-uurijana ning Aafrikas kaduma läinud maadeuurija David Livingstone'i leidjana.
    Rhodes- Briti peamiseks koloniaalpoliitikuks Cecil John Rhodes, kes juhtis inglismaa teise buuri sõtta. Temast tegi ikooni ajakiri Bunch. Ta unistas raudtee ja telegraafi ühendusest Kaplinnast Kaironi
    Edmund Burke- konservatismi isa. 1760ndatel a Burke poliitikasse, eelkõige Iirimaal, aga ka Londonis, kuuludes brittide viigide hulka. Kuid siis puhkes pr revolutsioon ja Burke pöördus väga konservatiivsele mõtteteele, leidis, et kõik reformid, mis rev käigus tehti, on liiga järsud. Reformid on küll lubatud, aga peavad toimuma rangetes raamides. Burke’i „Vastukaja pr revolutsioonile“ tegi temast konservatismi rajaja ja sõnastaja ja üle euroopa kuulsaks. Burke nõudis, et tuleb austada vanu tavasid. Ta ründas ateiste. Möönis loomulikku aeglast arengut.
    Joseph de Maistre, Burke’ist olid radikaalsemad Joseph de Maistre, kes oli jesuiitliku kasvatusega suur paavstiaustaja. Talle seostus rev paavstivastase kirikuaktiga. Ta nõudis, et riik peab alluma kirikule ja et riik on ainult austamaks. Samas on teda liigitatud radikaalseks konservatistiks, mitte contra -revolutsionistiks.
    Adam Smith, SBs liberalismi aluseks Adam Smithi „The Wealth of Nations“ – poliitökonoomia rajaja. Smithi arvates oli rikkuse allikaks töö ja tootmine. Riigi ülesanne on kindlustada, et liberaalne vaba turumajandus toimiks, mitte ei sekkuks.
    Pierre Joseph Proudhon- esimene inimene, kes end anarhistiks kuulutas, anarhismi nö rajaja
    Lord Liverpool, on Inglismaal kõige kauem peaminister olnud. Oli võimul, kui Napoleon vahistati. Oli läbinisti konservatist, ning kujundas tooride armeele konservatiivse näo, toore hakati 1934 nimetama konservatiivseks parteiks.
    Sir Robert Peel, inglise peaminister. Whigs (viigid) hakkasid üha enam tooridest eemalduma ning võtsid endale liberaalse suuna. 1830ndatel hakati viige nimetama üha enam liberaalideks, kuni nad nibetati ümber liberaalseks parteiks.
    Earl Grey Earl Grey – diplomaat, tee looja – Twiningsi teesalongi tee. Earl Grey oli liberaal , kes viiski läbi parlamendireformi 1832, mis seadustas uuesti inglismaa parlamentaarset korda, eelkõige valimiskorraldus, kuidas alamkoda valitakse.
    kuninganna Victoria. Victoria oli riigiasjades väga hoolas, üritas kõigega ise kursis olla, avaldada oma arvamust, samal ajal hoidis parlamendi suveräänsust, millega teenis rahva austuse.
    Emmeline Pankhurst-
    üks kuulsamaid naisõiguslasi ja sufražettide liidreid.
    Thomas Robert Malthuse-Malthusti ärritas, et inimesed ei tee tööd, vaid ainult toodavad uusi inimesi juurde. Malthus ütles, et niimoodi võib rahvaarv kasvada teooreetiliselt, kahekordseks iga 25 a tagant, rikkused kasvavad aga aritmeetiliselt. Rahvaarv saab olema vaesuse aluseks. Malthus nimetas kõiki seniseid rahvaarvu piiravaid näitajaid – positive check – loodus ise kontrollib rahvastiku arvu. Ta pidas õigeks, et inimesed võtavad ise rahvaarvu kontrolli alla – preventive check. Ta oli veendumusel, et riik peaks lubama lapsi ainult siis, kui pere majandus seda lubab. Tahtis keelustada vahekorra väljaspool abielu – malthusianism.
    Mckeown- arvas, et Inglismaa rahvaarvu kasv on tingitud pigem majanduslikust kasvust kui meditsiini arengust ja üleüldiselt tervislikust heaolust.
    Jenner võttis kasutusele tuulerõugete vastase vaktsiini. 1796. aastal nakatas Jenner 8-aastase James Phippsi veiserõugetesse. Veidi hiljem püüdis ta poissi rõugetega nakatada, kuid James ei haigestunud. Nii õnnestus Jenneril saada kinnitus rahvatarkusele, et veiserõugete põdemine muutis inimese rõugete vastu immuunseks
    Ignaz Semmelweis – avastas, et lihtne kätepesemine enne operatsiooni vähendab nakatumist.
    John Snow tegeles kooleraga ja avastas, kui tähtis on puhas vesi ja et jäätmete lähedus suurenab oluliselt nakatuvust. Tema avastus tõstis jälelgi üleüldist avalikku tervist.
    Lous Pasteur, antraxi ehk siberi katku ja marutõve vaktsiinid. Pastöriseerimine
    Robert Koch oli mikrobioloog. 1877 avastas ta Siberi katku, 1882 tuberkuloositekitaja (Kochi kepike) ja 1883 kooleratekitaja. Aastal 1905 pälvis ta tuberkuloositekitaja avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
    Rumford- Rumford oli toitumisteadlane. Ta tööta väljas toite vaestemajas, töömajades ja vanglates. Parim lahendus nende toitmiseks oli kõrge kaloraažiga toitainerikas toit. Tema rajas nö supiköögi.
    Abraham Darby- Abraham Darby ja Henry Cort saavutasid metallurgias sellise tasemel, et massides hakati valmistama malmi 18. saj. Tööstusliku rev tähtsaim nimi metallurgias on Bessemer, kes leiutas konverteri, mis puhus malmist süsiniku välja ja saavutati tugev teras.
    Adolf von Baeyeri- Adolf von Baeyer saavutas 1880ndel sünteetiliste värvide kasutamise. Aniliini tootmine.
    de Laval- leiutas palju lüpsinduse alal, nt koorelahuti
    Ericsson alustas telefgraafi paigutamisest üle maailma ja lõpetas tänaseks mobiilidega
    Nobel leiutas dünamiidi ja temast sai alguse Nobeli preemia jagamine
    Wingqvist tõi kuullaagri ja rulllaagri ja arendas sellega masinate ehitust.
    Max Weber,- avaldas seisukoha, et kaasaja poliitika on langemas bürokraatlike valitsemisstruktuuride kontrolli alla, mis muudab selle ideoloogiatuks ning väärtustab ainult võimu. Väljapääsu sellest nägi Weber karismaatilise juhi esilekerkimises, kes suudab rahvahulgad enda taha koondada ning bürokraatlikku süsteemi elustada. Esitas seisukoha, et teadus peaks end täielikult eraldama igapäevaelust, eriti poliitikast ning olema rangelt väärtusneutraalne.
    Weberi loodud on termin Entzauberung ('lummusest vabanemine '), mis tähendab Euroopa kultuuri vabanemist kristlike uskumuste ja traditsioonide alt.
    George Stephenson- kellest sai katseeksitusmeetodiga kuulus leiutaja, lahendas 1814 veduriprobleemi. Pani veduri nimeks Blücher.
    Lesseps rajas Panama kanali 1881 algasid tööd. Nõudis u 80 km kaevamist. Lesseps lootis kanali kaevamisest suuri kasumeid. Lõi panama kompanii, kuhu inimesed hakkasid aktsiaid ostma. Tööd aga ei edenenud ning tekkisid probleemid. 1889. a oli firma pankrotis. PRMl asutati juurdluskomisjon, kus avastati, et Pr parlamendisaadikud olid Lessepsi käest võtnud pistitst. 1892 lasi lahti ainult prm rahandusminister – 800 tuh investorit said kahjumi.
    Michael Sadler- esitas raporti lapstööjõu kasutamise kohta Inglismaa vabrikutes. Oli suur mõju nende edasise käekäigu parandamises
    Robert Owen – New Lanark’i puuvillavabrik šotimaal. „new moral world“ 1820. hakkas propageerima muid sotsiaalseid küsimusi inglise sots poliitikasse. Kirjeldab, kuidas peaks välja nägema kommunstlik töökeskkond, kus puudub eraomand. Püüdis sellist kommuuni rajada ameerikasse oma rahade eest 1825.
    François-Noël Babeuf Revolutsioonisündmuste käigus tõusis pinnale Babeuf. Ta püüdis revolutsiooni käigus propageerida sots võrdsust. Tema idee „ainult füüsilise töö tegijad saavad omada kodanikuõigusi, need kes tööd ei tee (haritlased), pole ühiskonnas mingit õigust.
    Henri de Saint-Simon- kristlik sotsialist. 45a kaotas kogu oma vara ja sattus tõelisesse vaesusesse, kuni asus kirjutama. Ta soovis teaduste tehnoloogiat mobiliseeruda ühiskonna jaoks. Tema jaoks oli ajaloo areng mõistuse areng ning et ühiskonda peaksid valitsema ainult eksperdid. Tema riigikapitalismi idee oli sotsialistlik, inimesed peaksid töötama. Eraomand siiski lubatud. Nägi oma riigikapitalismi plaanimajanduses. Teda peetakse autoriks, kellelt marksistid võtsid hiljem üle plaanimajanduse idee.
    Charles Fourier- deklareeris, et ühinemine ja koostöö oleksid ühiskondliku edu saladused . Ta uskus, et koostööle pühendunud ühiskond võib teha võimsa hüppe paremuse suunas kõigil arengusuundadel. Töölised tasustataks ümber vastavalt nende panusele töösse. Fourier nägi sellist koostööd aset leidmas kommuunides
    Ferdinand Lassalle,- Üldise Saksa töölisühingu looja, et kukutada kapitalistid. Tema lahknevus Marxist- Lassalle meelest tuli demokr kasvatada, Marx tahtis revol ja ei näinud riigil kohta. Eesmärk luua kooperatiive, et riik aitaks neid finantseerida. Üldise valimisõiguse toetaja. Tema toetajad jätkasid pärast tema surma tegutsemist. Nad ühinesid Saksa marksistidega ja selle tulemuseks oli esimene sotsiaaldemokraatlik partei
    Sidney ja Beatrice Webb- fabianismi juthkujud
    Hans Kohn- lõi lääne ja ida rahvuse mudeli
    Johann Gottfried Herder- Herder peab keeli keskseks kultuuri identiteediks. Niikaua kui püsib rahva keel, püsib ka rahvas. Ta räägib rahvavaimust ehk Volksgeistist. Saksamaal on misioon kanda edasi Euroopa kultuurilist pärandit. Kuna seda ei saa teha ilma poliitilise võimuta, tuleb luua rahvusriik.
    Fichte Saksa rahvusliku ärkamise keskse figuur olid
    Ernest Renan- Kõik rahvused on nii segunenud ,et geneetilist alust kindlasti rahvusele ei ole. Keel kui rahvuse alus- mille poolest ameeriklased brittidest erinevad või kuidas seletada šveitsi rahvust. Rahvus kui ühine religioonitunnetus- väga erinevad usud on ka võimalik. Rahvus kui kindla territooriumil olijad- ei, kuna ühe rahvuse territoorium on ajaloos muutuv.
    Gellner ütleb,et rahvus pole muud, kuid industrialiseerimise produkt ja moderniseerimise nähtus. Kõik kogukonnad, mis eksisteerisid enne Pr revol ei tuginenud ju rahvusele, olid erinevad riigid ja kogukonnad. Need olid moodustunud dünastilistel või religioosetel põhimõtetel, mitte rahvusel. Rahvusriik sõnastati alles esimest korda Pr revol ajal- riik peab toestama rahvuslikke huve.
    Anderson: rahvus pole muud, kui ettekujutatud kogukond. Läbi teoste ja propaganda on tekitatud mingis elanikkonnas kogukondlik solidaarsus, loodi müüdid, konstrueeriti rahvuslikud väärtused. Rahvus on ajalooliselt ehitatud. Propaganda, kus rahvus ühendas kõiki klasse. Ettekujutus, et inimestel on ühte side, kuigi üksteist ei tunta- rahvuslik vend. Rahvust võib ka dekonstrueerida ja väärtused
    (Hobsbawm, Liebknecht).- marksisti teoreetiud rahvuse kujunemisel
    C. Geertz, Anthony D. Smith Primordialistid- nad rõhutavad, et rahvus ei ole modernne, etnilisel pinnal on rahvuslikku kuuluvust alati olnud. Kokkukuulumine on igipõline nähtus.
    Friedrich Ludwig Jahn-oli liikumise eestvedaja. Võimeline oli keskajal üsna võõras, see nn leiutati. Jahn leitas igast võimlemisriistapuud. Rajati üle Saksa ja Preisimaa võimlemisseltse ja – saale. Tahtis kasvatada noori, kes suudaksid hakata vastu Napoleonile ja sõdida Saksa vabadussõjas. Jahn oli ka rahvusteoreetik, tema vaateid nimetatakse ksenofoobilisteks (nt keel tuleb puhastada välismaistest laenudest).
    Dreyfusi- Ta oli juudi päritolu prantsuse ohvitser. Teda süüdistati sõjasaladuste edasiandmises Saksamaale (lavastati süüdi). Ta sobis süüdlaseks hästi- jõukast juudiperest, saksa nimega. Sõjaväe sisejuurdlus näitas, et sakslastele müüs tegelikult infi Pr kõrged ohvitserid, kuid need vaikiti maha
    Karl Lueger,- Austria partei juht, kristlik-sotsiaalne partei, väga populaarne. Loosungiks sai antisemitism ja antikapitalism. Rõhutati väga selgelt juudivaenulikust
    Schönerer, kellest Hitler sai eeskuju. Lasi kutsuda oma järglastel end kutsuda füüreriks ja tervitada Heil!iga. Tema meelest Austria impeerium ei saa lasta lubada slaavlaste ja juutide esilekekimist. Sakslased olid ju Austria impeeriumis vähemuses. Lahenduseks pakkus ta SuurSaksamaa idee, kus Saksamaa ja Austria peavad ühinema.
    Bulmenback oli esimene, kes rajas rassiteooria mingisuguse (1798). Ta tegeles kraniomeetriaga ehk koljudemõõtmisega. Ta lõi viie rassiskeemi- euroopa rass ehk kõrgeim rassitüüp kaukaaslane, pruun malaisia rass, kollane mongoola rass, must neegrirass ja punane ameerika rass.
    Robert Knox. Veel selgemini lõi Knox 1850 rassid hierarhiasse. The Races of Men. Ta argumenteeris, mis rassid kuuluvad hierarhiasse ja igal rassil on oma iseloom. Juudid oli tema meelest omaette rass.
    Arthur de Gobineau Üheks olulisemaks Hitleri natsionalismi alusteoreetikuks sai Gobineua essee rasside ebavõrdsusest. Ta astub vastu rassilistele segunemistele, rassilise puhtuse taotlus. Rasside segunemine on degeneratsiooni akt. Tema teooria oli, et eurooplased pole Kaukaasiast pärit, vaid pärinen Iraanist ehk Aaria rassiks.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 44 lk · .doc · 13 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Uusaja konspekt #1 Uusaja konspekt #2 Uusaja konspekt #3 Uusaja konspekt #4 Uusaja konspekt #5 Uusaja konspekt #6 Uusaja konspekt #7 Uusaja konspekt #8 Uusaja konspekt #9 Uusaja konspekt #10 Uusaja konspekt #11 Uusaja konspekt #12 Uusaja konspekt #13 Uusaja konspekt #14 Uusaja konspekt #15 Uusaja konspekt #16 Uusaja konspekt #17 Uusaja konspekt #18 Uusaja konspekt #19 Uusaja konspekt #20 Uusaja konspekt #21 Uusaja konspekt #22 Uusaja konspekt #23 Uusaja konspekt #24 Uusaja konspekt #25 Uusaja konspekt #26 Uusaja konspekt #27 Uusaja konspekt #28 Uusaja konspekt #29 Uusaja konspekt #30 Uusaja konspekt #31 Uusaja konspekt #32 Uusaja konspekt #33 Uusaja konspekt #34 Uusaja konspekt #35 Uusaja konspekt #36 Uusaja konspekt #37 Uusaja konspekt #38 Uusaja konspekt #39 Uusaja konspekt #40 Uusaja konspekt #41 Uusaja konspekt #42 Uusaja konspekt #43 Uusaja konspekt #44
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-04-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 13 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Scatty Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Seppeli 2015 märksõnade järgi tehtud õppimiseks kõlbulik konspekt. Üks teema on puudu, aga see on piisavalt lihtne leida. Lisaks on konspekti lõpuks eraldi nimed.
    uusaeg uusaja konspekt seppel prantsuse revolutsioon napoleoni sõjad itaalia ühendamine saksamaa ühendamine indrustriaalrevolutsioon tööliste olukord natsionalism

    Sarnased õppematerjalid

    Uusaeg
    34
    doc

    Uusaeg

    Kuidas definieerida sõna kolonialism: Philip Curtin: kolonialism ­ ,,kellegi valitsemine teisest kultuurist pärit rahva poolt." Reeglina pakuvad koloniaalsed valdused emamaale tulu ­ odav tööjõud, tooraine vms. Kuid kui kolonialism on võõras võim ja valitsemine, siis mis on imperialism? Enam- vähem seesama. Arvatakse, et koloniaalvaldused reeglina üle mere, imperisalism samal mandril. Euroopa kolonialismi ajalugu algab 16. saj ja euroopa varauusaja esimene etapp 16. saj 1820. uusaja alguseks oli esimene etapp hakanud vaikselt läbi saama, SB kaotas Ameerika koloniaalvldused ameerika iseseisvussõjad, kaotas ka Prm oma valdused nn Uus-Prantsusmaa ­ 1763 kui ka San Domino ­ 1804 ­ loodi Haiti riik, võimul endised neegerorjad. Võitis: Alzeeria. Hispaania kaotas 1810-1826: Francisco Miranda ja Simon Bolivar ­ Venezuela, Columbia, Panama, Ecuador, Peruu ja Boliivia, 1810 (1818) Tsiili ja Argentiina (Jose de San Martin)

    Ajalugu
    Uusaeg II
    64
    doc

    Uusaeg II

    Uusaeg II (Marten Seppel) Märksõnad ja teemad Kevad 2015 Sissejuhatus uusaega ja Prantsuse revolutsiooni Uusaeg kui moderniseerumise ajastu. globaliseerumine, kolonialiseerumine, läänestumine, euroopastamine, ameerikaniseerumine, anonüümsuse kasv, liikumapanev jõud- printsipiaalsed muutused „Moderniseerumise“ mõiste ja erinevus „traditsioonilisest“ ühiskonnast. Pikk 19. sajand (1789-1914). töötuse ja kaubandus jõuliselt kasvav, kihistumine on horisontaalne, mitmetahuline ja mobiilne; kadunud hierarhilisu; elama- ja tööleasumine on vaba, linnaelanike osakaalu kasv; asjaajamine riigiga toimub otse; raharent, majanduskriisid, tuumikpered, töö- ja eraelu on lahus, tehniline innovatsioo, kirjalik asjaajamine ja kultuur, põllumajandusega tegelevad suur- ja väikefarmid, inimesed aktiivsed poliitikas, maailmaasjades; uudiseid saadakse meedia vahendusel, institustioonid, reisimine, protestiavaldused ja streikimine on lubatud; karistuseks vanglad j

    Uusaeg
    Uusaeg konspekt
    44
    pdf

    Uusaeg konspekt

    RAHVUSLIK LIIKUMINE Mis on rahvus? Erinevates regioonides ja kultuuride Rahvust mõistetakse eraldi. Kõige tuntum on Hans Kohni kaks eirnevat arusaama: 1. lääne arusaam(civic): rahvus midagi vabatahtlikku, kultuuriliselt neturaalne, seostub poliitiliste nähtustega, ühesugused poliitilised väärtused ­ kodaniku rahvuslus 2. ida arusaam (etniline)- rahvus seostub selgelt etnilise kuuluvuseega,rahvus pole mitte ideoloogiline või poliitline tõekspidamine, vaid sünnipärane, selge kultuurilise kaasasündivusega(ka saksa oma) 3. Stalini definitsioon(1913)- rahvuslus on ajalooliselt rajatud, püsiv inimeste kooslus, tuginedes ühisele keelele, territooriumile, majanduslikule elule ja psühholoogiliselt loodud ühisele kultuurile. Segu etnilisest ja poliitilisest. Keeleline traditsioon ongi kõige vanem. Saksa rahvusteoreetikud Herder ja Fichte. Herder seotud Baltikumiga, Herder mõjutatud valgustuslikest ideedes, rõhutas rahvast

    Uusaeg
    SUVETÖÖ AJALUGU GÜMNAASIUM II KURSUS
    13
    doc

    SUVETÖÖ AJALUGU GÜMNAASIUM II KURSUS

    SUVETÖÖ KURSUSELE „Üldajalugu – Euroopa maade ja Ameerika Ühendriikide ajalugu“ Vasta küsimustele: 1) Selgita mõistet absolutism ja nimeta selle tähtsamad esindajad Prantsusmaal! Absolutism – piiramatu kuningavõim. Henri IV, Louis XIII, Armand Jean du Plessis Richelieu, Louis XIV ning Louis XVI. 2) Kuidas mõtestada lahti Louis XIV ütlus „Riik – see olen mina“? Louis XIV tegeles ise riigiasjadega – andis välja ja võis iga hetk tühistada seadusi, karistas ja andis armu ilma kohtuta, nimetas ametisse riigiametnikke jne. Pidas laastavaid sõdu, sest tahtis olla kuulus 3) Kuidas kajastus Versailles` õukonnaelus absolutistlik ühiskonnakorraldus? Versailles’ õukond oli kõige hiilgavaim ja toredaim. Tohutult arvukas õukond paistis silma kombelõtvuse ja pahelisusega. Pidevalt toimusid peod, ballid, teatri- ja balletietendused. Peale Louis XIV surma, jätkas Louis XV luksusliku õukonnaelu. 4) Nimeta Inglis

    10.klassi ajalugu
    Suur Prantsuse Revolutsioon
    5
    doc

    Suur Prantsuse Revolutsioon

    Suur Prantsuse Revolutsioon Inglismaa toetas ka rahaliselt. 22 september 1792 kuulutati välja Prantsusmaa vabariik.Kungingas kaotas kuningatiitli,temast sai tavaline kodanik.Sai nimeks Louis Capet. Algas suur kuninga üle kohtupidamine, türannlus ,lliga kõrged maksud, head suhted Austriaga.Arvamused jagunesid kaheks,suur osa hääletas selle poolt,et kuningas on süüdi. Hakati välja mõtlema karistust. Kuningas mõisteti ühe poolthäälega 21. Jaanuar 1793 surma. Suvel algas Prantsusmaa sõjaline ebaedu, algas zirondiinide langus, süüdistati neid sellest,et ei suuda prantsusmaad võidule viia. Seda kasutasid ära jakobiinid. Robespierre, Marat, Danton tõusid esile jakobiinide seast. Kõige olulisemaks tõusis Robespierre, kes nõudis revolutsiooni jätkamist. Jakobiinide populaarsus aina tõusis. 1793 haarasid jakobiinid võimu 31. Mai ­ 2. Juuni , toimus riigipööre. Nn. ,,Jakobiinide terror", tapeti valikuta kõiki. Jakobiinid alustasid zirondiin

    Ajalugu
    Ameerika Ühendriikide sünd
    6
    doc

    Ameerika Ühendriikide sünd

    Ameerika ühendriikide sünd Põhja-ameerika koloniseerimine: -konkistadoorid, 16.saj euroopa rannikul -mängis rolli emigrantide usuline taust -inglise puritaanid asustasid ühendriikide kirdepoolsemad rannikuosariigid- uus-inglismaa -prantsuse hugenotid- califnornia -NY- asustasid hollandlased, vallutasid inglased -lõplikult kaotasid prantslased oma asumaad 1763.a seitsmeaastase sõja tagajärjel Inglise kolooniate elukorraldus: -18.saj keskpaigaks P-Ameerika idarannikul 13 eripaigalist Inglise kolooniat(esinduskogu ja omavalitsus olemas) -kuningavõimu esindas veteoõigusega kuberner -Põhjapoolsed kolooniad: farmerlik põllumajandus(haris ise põldu, käis jahil, tegi sepatööd jne) -Selle tõttu kujunes ameerikas eriline elulaad( aktiivne ja ettevõtlik) -Lõunapoolsete asumaade aluseks olid puuvilla-ja tubakaistandused ( ei jätkunud kohalikku tööjõudu), veeti sisse orje. Konflikt kuningavõimuga: -18 saj teisel poolel suhted teravnesid -London hakkas sihiteadlikult takistam

    Ajalugu
    Euroopa 19 sajandil
    24
    doc

    Euroopa 19.sajandil

    EUROOPA 19. SAJANDIL Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed. Viini süsteem ja selle lagunemine. Industriaalühiskonna kujunemine. Rahvuse sünd, rahvuslik liikumine (etapid) ja maa ühendamine Saksamaa näitel. Poliitilised õpetused: konservatism, liberalism, sotsialism. Majandusõpetused: merkantilism, majanduslik liberalism, utilitarism, füsiokraatia teooria Prantsuse revolutsioon 1789 – 1799 Revolutsioonisõjad 1792 – 1802 Napoleoni sõjad 1803 – 1815 I Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed. I 1. Revolutsiooni mõju ja tagajärjed: 1) Asutava Kogu põhimõttelised reformid: - 1789 - AK võttis vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koosnes 17 artiklist ja algas sõnadega: Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt võrdseks - 1791.a. konstitutsioon - sellega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia, võimude lahusus, jagunemine parem- ja vasakpoolse

    Ajalugu
    Prantsuse revolutsioon
    5
    doc

    Prantsuse revolutsioon

    Revolutsiooni põhjused:absolut poliitikut lintsiti..10. augustil 1792 monarhia kriitika valgustusideede rünnati kuningliku perekonna tõttu,majanduskriis>iganenud Tuileries'd, kus kuningas resideeris, ja majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelus Louis XVI oli sunnitud kaitset otsima Generaalstaatide valimised Rahvuskonvendilt. 13. augustist 1788- 1789. generaalstaatide valimiste kuulutati kuningas ja tema perekond põhimõtted>aadlike ja vaimulike ametlikult vangideks.. 21. septembril seisuste esindajaid tuleb kumbagi 300 1792 kuulutati välja Prantsusmaa ning kolmanda seisuse esindajaid - vabariik. Marie-Antoinette ­ Louis 600..Mai alguseks olid generaalstaadid

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun