Euroopa 19.sajandil (0)

EUROOPA 19. SAJANDIL
Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed. Viini süsteem ja selle
lagunemine. Industriaalühiskonna kujunemine. Rahvuse sünd, rahvuslik liikumine (etapid) ja
maa ühendamine Saksamaa näitel. Poliitilised õpetused: konservatism , liberalism , sotsialism .
Majandusõpetused: merkantilism , majanduslik liberalism, utilitarism , füsiokraatia teooria
Prantsuse revolutsioon 1789 – 1799
Revolutsioonisõjad 1792 – 1802
Napoleoni sõjad 1803 – 1815
I Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju ja tagajärjed.
I 1. Revolutsiooni mõju ja tagajärjed:
1) Asutava Kogu põhimõttelised reformid :

• 1789 - AK võttis vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koosnes 17 artiklist ja algas sõnadega: Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt võrdseks
  
• 1791.a. konstitutsioon - sellega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia , võimude lahusus , jagunemine parem- ja vasakpoolseteks.
  

2) Jakobiinide reformid

• ümberkorraldused sõjaväes - üldine sõjaväekohustus , uue ohvitserkonna loomine, relvatootmise hoogustumine, taktika ümberkujundamine USA eeskujul. Kujuneb uus, rahvuslik armee . Tõi kaasa murrangu sõjas 1793.aasta suvel.
  
• talupoegade kõigi feodaalkohustuste kaotamine; nad said maa omanikeks ilma väljaostumaksuta - see otsus jäi püsima.
  
• meetermõõdustiku kehtestamine
  

3) Napoleoni sisepoliitika ja olulisemad ümberkorraldused

• Tsiviilkoodeksi e. Napoléoni koodeksi (Code Civil) koostamine, mille tähtsaimaks põhimõtteks on kõigi kodanike võrdsus seaduse ees. Võrdsust ei olnud isa ja laste, mehe ja naise varanduslikes õigustes. Olulised eelistused anti perekonnapeale. Peremehe ja töölise konflikti korral anti õigus peremehele.
  
• Prantsuse panga rajamine, mille ülesandeks oli raharingluse korraldamine riigis. Kehtestati uus rahaühik, žerminaali frank, mis jäi stabiilseks rahaks kuni 1914.a.
  

I 2. Prantsuse Revolutsiooni tähtsus ja mõju Euroopale
Prantsuse revolutsiooni loosungist vabadus, võrdsus, vendlus lähtudes tehti lõpp privilegeeritud seisuste eesõigustele.
Samuti sai siit alguse inim- ja kodanikuõiguste põhimõtete levik - inimesed sünnivad vabade ja õiguslikult võrdsetena, et kõrgema võimu allikas on rahvas, et kõik inimesed on seadus ees võrdsed, et kedagi ei tohi tülitada tema veendumuste pärast, et eraomand on puutumatu.
Paljud põhimõtted olid tuntud juba enne 1789. aastat. Revolutsiooni ideelise aluse oli loonud valgustus . Ameerika lahkulöömine Inglismaast oli nii näiteks vastuhakust isevalitsusele kui õnnestunud katseks rakendada valgustusfilosoofide ideid tegelikkusesse. Kuid just sündmused Prantsusmaal raputasid maailma ja põhjustasid nii omas ajas kui ka hiljem rohkem diskussioone kui ükskõik milline teine ühiskondlik murrang.
Kuigi Prantsusmaal taastati absolutism , ei olnud tagasipöördumine vana korra juurde enam võimalik. Napoleoni sõdade kaudu levisid uued ideed kogu Euroopas. Paljudes riikides kujunenud poliitilised liikumised said eeskuju ning mõjutusi Prantsuse revolutsioonist .
1) Revolutsiooni mõjul toimunud muutused ühiskonnas:
- lõpetas absolutismi, valitseja ainuvõimu, ja kehtestus üldise hääleõiguse põhimõte, mida esialgu küll piirati erinevate tsensustega. Poliitika sai põhimõtteliselt kõigi asjaks, inimene oli kodanik ja rahvas kõrgeim võimukandja. Kontitutsioonilised ja parlamentaarsed monarhiad.
- aadel kaotas oma positsioonid, mis võimaldas uute võimekate inimeste tõusu, kellel vana korra range seisuslikkuse tingimustes polnud mingit karjäärivõimalust (näiteks Napoleon )
- lammutati vana korra aegne ühiskond, tühistati privileegid, võrdsus maksude tasumisel, toimus omandi üleminek keskkodanluse ja talupoegade kätte.
- kaotati tsunftisundus ja kehtestus õigus vabalt valida oma tegevusala
- sõjaväekorralduses juurdus üldise sõjaväekohustuse printsiip
- rahvustunde võimas tõus, mis prantslaste järel haaras ka teisi Euroopa rahvaid, eriti Napoleoni sõdade tagajärjel
2) Muutused sõjapidamises:
- muutused sõjapidamises (vt. õpik lk.169-174) – vabatahtlike kaasamise tõttu kujuneb peamiseks võitlusviisiks üksikvõitlejate ja massiliste rünnakukolonnide kombinatsioon. Sõjavägi kujunes senisest mobiilsemaks ja efektiivsemaks – vabalt liikuvad ja tulistavad laskurid, suurtükitule paindlik kasutamine, rünnakukolonnid ahelike asemel.
- jalaväerelvade täiustamine – ränilukuga püssid ja täägid
- massiarmeede loomine
II Viini süsteem ja selle lagunemine.
1) Viini süsteem õpik III, lk.162-166
II 1. Viini kongressi süsteem
Napoleoni kukutamise järel 1814.a. Prantsusmaa okupeeriti ja võitjariigid kogunesid Viini looma Euroopa uut poliitilist korraldust. Saabus 216 esindajat kõigist Euroopa riikidest. Kongressi teglikke otsuseid mõjutasid aga vaid suurriigid : Inglismaa, Venemaa, Preisi, Austria ja ka võidetud, kuid ikkagi suurriigiks tunnistatud Prantsusmaa. Kongressi võõrustajaks oli Austria kantsler Metternich , reaalpoliiitk, kes juba Austria killustatuse tõttu hoidis kongressilt eemale vabameelsed ja rahvuslikud taotlused. Viinis kujundati pärast veerand sajandit kestnud sõdu nn. Euroopa kontsert e. Viini kongressi süsteem e. Metternichi süsteem. Sellega anti suurriikide suhetele vorm, mis püsis Krimmi sõjani (1815- 1853 ). Süsteem seisnes suurriikide mitteametlikes konsultatsioonides jõudude tasakaalu hoidmiseks ja aitas aastakümneteks säilitada rahu. Prantsusmaa suutis saavutada enda kohtlemise kongressil suurriigile kohase austusega tänu Talleyrandile, legendaarseima karjääriga riigimehele diplomaatia ajaloos (oli enne revolutsiooni Autuni piiskop, terrori ajal põgenes USA-sse, Direktooriumi ajal tuli tagasi ja sai välisministriks, oli ka Napoleoni välisminister kuni 1807 ning restauratsiooni ajal Louis XVIII välisminister)
II 2. Süsteemi põhimõtted ja Euroopa uus poliitiline kaart
Kongressi keskseks eesmärgiks oli taastada revolutsioonieelne Euroopa – restauratsioon, kusjuures lähtuti kolmest peamisest põhimõttest:
II 2.1. Legitiimsuspõhimõte - valitsenud dünastiate võim tuli taastada (restitutsioon). Bourbonid restauratsioon Prantsusmaal, Hispaanias ja Napoli kuningriigis.
Legitiimsusprintsiibi erandid:
- Rootsi troonile jäeti Bernadotte ’ide suguvõsa (Bernadotte oli endine Napoleoni marssal, kes oli valitud Rootsi kroonprintsiks ja osales N.-vastases sõjategevuses).
- Saksamaa ümberkorraldamine: Saksamaal ei taastatud 1806.a. lõpetatud Saksa-Rooma keisririigi ca 300 riigikest, vaid loodi 39 riigist koosnev Saksa Liit Napoleoni-aegse Reini Liidu asemele. Saksa Liit oli nõrgalt seotud riikide kogum, mille esinduorganiks oli Frankfurdi Liidupäev ja kus teiste üle domineerisid Austria ja Preisi kui liidu tugevaimad liikmed.
II 2.2. Julgeolekupõhimõte - Prantsusmaa ümber moodustati nn. puhverriikide vöönd, et takistada Prantsusmaa laienemispüüdlusi. Selleks ühendati põhjas Belgia ja Holland , vaatamata rahvuspiiridele, Madalmaade kuningriigiks ning Reini alad anti Preisi kuningriigile. Lõunas tugevdati Sardiinia kuningriiki Genova liitmisega. Veneetsia ja Lombardia alad aga anti Austriale.
II 2.3. Tasakaalupõhimõte - luua mandril tasakaal Euroopa suurvõimude vahel. Juba Madalmaade kuningriigi loomine oli vastanud Inglismaa huvidele vältida ranniku langemist mõne suurvõimu kätte. Inglismaa jättis endale sõja ajal vallutatud Malta, Tseiloni ja Kapimaa (Hollandilt). Need strateegiliselt tähtsad alad koos Inglismaa teiste kolooniatega tagasid, et Euroopast väljaspool tasakaalu ei kujunenud - Inglismaa oli merel nüüd ülivõimas. Venemaale jäeti sõja ajal Rootsilt saadud Soome, kuid Rootsile anti jällegi Taanilt võetud Norra.
Viini kongressil kehtestatud Euroopa uus poliitiline korraldus soosis võitjariike. Tasakaaluprintsiibi ohvriks langes eeskätt Poola, mistõttu hakati kasutama nimetust Kongressi-Poola. (Poola jagamised olid tomunud 1772, 1793 ja 1795 Venemaa, Austria ja Preisi vahel, mille tulemusel iseseisev Poola riik oli lakanud olemast). Napoleon oli Poola taastanud Varssavi hertsogiriigina (vt. Atlas lk.63). Nüüd jaotati Poola uuestu - Venemaa, kes oli saanud Soome, sai ka põhiosa Poolast. Preisimaa liitis endaga Poseni piirkonna ja Austria Galiitsia.
Rahvusprintsiip jäeti täiesti tähelepanu alt välja. Paljurahvuselises Austrias oleks see ka ohtlik olnud. Liberaalsete ja rahvuslike ideaalide hülgamise tõttu järgnes revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele reaktsiooni ehk tagurluse aeg.
II 3. Rahvusvaheline koostöö
Süsteemi tomimise tagamiseks moodustati kaks liitu:
II 3.1. Venemaa eestvõttel loodi Püha Liit Vene, Austria ja Preisi monarhide vahel, mis kujutas endast ähmast lubadust valitseda vastavalt kristlikele põhimõtetele. Oma vastutusest jumala ees (valitseja jumala armust) tuletasid nad õiguse sekkuda igasuguste rahvuslike ja liberaalsete püüdluste vastu. Püha Liiduga ühinesid kõik Euroopa konservatiivsed monarhid, paavst ei saanud ühineda skismaatikutega. Inglismaa puhul aga lükkas parlament tagasi igasuguse interventsiooniõiguse. Seega kujuned nüüd Inglismaast euroopa liberaalide pelgupaik.
II 3.2. Inglismaa eestvõttel sõlmiti veidi hiljem Nelja Riigi Liit e. Nelikliit (Inglismaa, Venemaa, Austria ja Preisi), millest peale Prantsusmaa liitumist 1818 kujunes Viisikliit. See liit funktsioneeris suurriikide klubina, mis jälgis Euroopa kooskõla toimimist.
II 3.3. “Metternichi süsteemi” eesmärgiks oli Euroopas muutumatu tasakaalu ja püsiva rahu saavutamine. Selle tagamise vajalikuks tingimuseks oli süsteemi loojate arvates absolutismi taastamine kõigis riikides, s.t. et valitsejal pidi olema piisavalt palju võimu ja alamad pidid alandlikult kuuletuma. Püha Liit ja Nelikliit kaitsesid neid põhimõtteid. Viimane korraldas aeg-ajalt kongresse, kus suurriikide juhid kooskõlastasid oma tegevust.
Viinis ei kuulutatud välja rahvusvaheliste suhete üldpõhimõtteid, mida edaspidi igal üksikul juhul rakendada. Selle asemel kehtestati kord, mis tulenes võimust ja poliitilisest reaalsusest. Liberaalid on hakanud Viini kongressi suhtuma üldiselt halvakspanuga, nimelt territoriaalsete muudatuste pärast, mis viidi ellu enesemääramist eirates. Konservatiivid seevastu on imetlenud ja kiitnud Viini lahendusi nende realismi pärast, mis puutub suurriikide vahelistesse suhetesse, ja selle eest, et need aitasid mitmekümneks aastaks säilitada rahu.
2) Selle lagundamine õpik lk.167
Põhitegurid:
- siseriiklikud pinged ja rahutused , mis tingivad Püha Liidu tegevuse
- idaküsimus – Venemaa ja Austria huvide põrkumine Balkanil
Kuna 1848.a. revolutsioonis tagandatakse Metternich, kes oli Viini süsteemi hoidja ja Prantsusmaal tuleb võimule Napoleon III, kellel on suurriiklikud ambitsioonid, siis puhkenud Krimmi sõda (1853-1856) lagundab lõplikult „Euroopa kontserdi).
Tänu Viini kongressil loodud süsteemile puudusid Euroopas sel perioodil suuremad riikidevahelised sõjad. Samal põhjusel, Viini kongressil kehtestatud konservatiivsete põhimõtete rakendamise tõttu, valitsesid seda ajajärku siseriiklikud pinged ja rahutused. Mässud olid valdavalt kantud romantilisest rahvuslusest ja toimusid liberaalsete loosungite all. Suurt rolli mängisid nende korraldamises salaorganisatsioonid ja sageli rakendati terroritaktikat. Legaalsel teel ei olnud liberaalidel võimalik mingeid järeleandmisi saavutada, kuna status quo säilitamise eest Euroopas hoolitses Püha Liit. Liidu eesmärk oligi igasuguse vabamõtlemise, rahvusliku vabadusliikumise ja revolutsiooniliikumise vaoshoidmine. Juhtroll Liidus kuulus Venemaale ja Austriale, kelle väed osalesid mitmete rahvaülestõusude mahasurumisel. Mässude hulgas eristub kaks suuremat lainet: esimene 1830.aastatel ja liberaalsete revolutsioonide laine üle kogu Euroopa 1848.aastal.

• Euroopa mässulainele eelnes 1825.a. Venemaal toimunud dekabristide ületõus(vt. ka § 86 – Vene impeerium 19. sajandil) - liberaalse aadli (Napoleoni vastu sõdinud noored ohvitserid) katse kehtestada Venemaal konstitutsiooniline monarhia, mis aga karmilt maha suruti
  

2) 1. 1830.aasta mässulaine (vt. õpik III, lk.167)
1.1. Juulirevolutsioon Prantsusmaal: 27. juuli öösel tuli rahvas tänavatele ja asus trikoloori all ehitama barrikaade. 28. juulil oli Pariisi kesklinn relvastatud ülestõusnute ja rahvuskaardi käes. 29. juuli läks osa kuninga vägesid rahva poole üle ning Charles X põgenes Inglismaale. Tänavatel mässav rahvas oli valdavalt vabariiklikult meelestatud. Seadusandlikkusse Korpusesse valitud saadikud pooldasid aga valdavalt liberaalset kuningriiki. Kuni rahvas oli barrikaadidel, moodustasid saadikud Ajutise Valitsuse, ja kutsusid kuningaks Orléans’i hertsogi Louis Philippe’i. Kujunes nn. Juulimonarhia.
1.2. Juulirevolutsiooni mõju teistele Euroopa riikidele:

• Saksamaal ja Itaalias - puhkesid samuti liberaalse kodanluse juhitud mässud, mis aga suruti Püha Liidu eestvõttel maha.
  
• Belgia revolutsioon augustis 1830.a. lõppes lahkulöömisega Hollandist ja Belgia kuningriigi loomisega. Inglismaa ja Prantsusmaa tunnistasid Belgiat 1831.a. tingimusel, et ta jääb neutraalseks.
  
• Poolas 1830.-1831. aasta revolutsioon iseseisvuse taastamiseks, mille Venemaa Püha Liidu volitusel maha surus.
  
• Kreekas oli puhkenud ülestõus juba 1822 aastal Türgi vastu. See oli Euroopas väga populaarne, vallandas filhelleenide toetusliikumise ja mõjus üldse rahvuslikke liikumisi ärgitavalt. 1830.a. sõlmisid Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa kokkuleppe, millega Kreeka sai iseseisvaks riigiks (suurriigid olid huvitatud Türgi mõju vähendamisest).
  
• Inglismaa puhul võib rääkida revolutsiooni kaudsest mõjust. Nimelt viidi siin 1832.a. läbi parlamendireform. Tööstuspöörde tulemusel olid Inglismaal kujunenud suured tööstuslinnad, millel polnud aga parlamendis vastavat esindatust. Nüüd jagati mandaadid piirkonniti ümber, vastavalt uuele kujunenud olukorrale, ja alandati varanduslikku tsensust. Reformi tulemusel laienes hääleõiguslike valijate ring, kuid töölised jäid endiselt hääleõigusest ilma. Londonis moodustatud tööliste ühingud esitasid oma nõudmised valitsusele nn.”Rahva hartas (People’s Charta)” - tšartistde liikumine üldise valimisõiguse eest. Valitsus läks osalistele järeleandmistele ja 1847.a. saavutati 10-tunnine tööpäev.
  

2) 2. 1848.-1849.a. revolutsioonid Euroopas ehk ‘rahvaste kevad’ - rahvuslik-liberaalsete loosungite all.
2.1. Revolutsioonide algus 1848.a. varakevadel:

• Algas veebruaris Itaaliast, täpsemalt Palermost Sitsiilia kuningriigis, kus olid võimul Bourbonid. Sealt levis liikumine põhjapoolsetesse vürstiriikidesse ja Austria valduses olevatesse Veneetsiasse ja Lombardiasse. Roomas kuulutati välja vabariik ja paavst põgenes Prantsusmaale. Sardiinia (Piemonte) kuningriigi juhtimisel algas Itaalia I iseseisvussõda Austria vastu.
  
• Prantsusmaal veebruarirevolutsiooni käigus juulimonarhia kukutati ja moodustati Ajutine Valitsus. Novembris võeti vastu uus vabariiklik põhiseadus, mis nägi ette ühekojalise parlamendi, tugeva presidendivõimu ja otsesed valimised üldise valimisõiguse alusel (II vabariik). Detsembris valiti suure häälteenamusega presidendiks Louis Napoleon Bonaparte (N.I vennapoeg).
  
• Saksamaal märtsirevolutsioon (vt. õpik lk.220)- ülestõus algas Preisimaal Berliinis, kutsuti kokku Preisi Asutav Kogu, kuningas lubas anda põhiseaduse, mis tegelikkuses kujunes üsna konservatiivseks.
  
• Esimene katse Saksamaa ühendamiseks – valiti Üle-Saksamaline Frankfurdi parlament (Saksa Rahvusassamblee), mis lõpetas mõneks ajaks (kuni 1850) Saksa Liidu tegevuse.
  
• Austrias Keisririigis puhkes mäss nii Viinis kui riigi suurimas osas, Ungari kunigriigis.
  

• Viinis Metternich lahkus ametist. Ka keiser Ferdinand I loobus troonist oma vennapoja kasuks ja detsembris 1848 tuli võimule 18.aastane Franz Joseph (troonil kuni surmani 1916)
  
• Ungaris oli eesmärgiks rahvusliku sõltumatuse taastamine. Liikumise juhtideks ja rahvusliku ärkamise ideoloogideks olid Lajos Kossuth ja Sandor Petöfi. Võimule sai liberaalne valitsus ja 1849.a. kuulutati Ungari iseseisvaks riigiks.
  

Kõikjal läksid võimud esialgu järeleandmistele: kehtestati konstitutsioone, kutsuti kokku esinduskogusid, lubati kodanikuõiguseid ja -vabadusi.
2. 2. Revolutsioonide lõpp - revolutsioonid lõppesid kõikjal lüüasaamistega 1849.a..

• Itaalia - Sardiinia kuningriigis tuli troonile kuningas Vittorio Emanuele II, kes lõpetas sõja Austriaga. Sardiinia jäi endiselt ainsaks sõltumatuks piirkonnaks Itaalias ja sai hilisema vabadusvõitluse keskuseks. Mujal taastati revolutsiooni- eelne olukord: Austria vallutas tagasi Itaalia põhjaosa; prantslased vallutasid Rooma vabariigi, kus taastati Kirikuriik ning paavsti võim; lõunas Sitsiilia kuningriigis jäid troonile Bourbonid.
  
• Prantsusmaa - president Bonaparte tegi 1851.a. riigipöörde ja 1852 kuulutas end keisriks Napoleon III nime all - II keisririik .
  
• Saksamaal - saatis Preisi kuningas Asutava Kogu laiali, kuid pidi siiski andma välja konstitutsiooni, millega Preisimaast sai konstitutsiooniline monarhia. Frankfurdi parlament lõpetas 1849.a. ilma tulemusteta oma tegevuse ja Saksamaa jäi ühendamata, kuna Preisi kuningas keeldus ühtse Saksamaa keisriks hakkamast (ei taha olla revolutsiooni pantvang).
  
• Austrias - Ungaris oli 1849.a. kuulutatud välja iseseisev vabariik. Austria pöördus abipalvega Venemaa poole ning vene vägedega suruti ülestõus maha. Ungari muudeti Austria provintsiks
  

2)3. Revolutsioonide ajajärgu tagajärjed ja mõju.
1848.a. tähistas revolutsioonide ajastu lõppu. Peamised põhjused:

• võimud hakkasid ise teostama ümberkorraldusi mässuliikumiste ennetamiseks. Kodanlusele võimaldati laiem majanduslik tegutsemisvabadus, põllumajanduses kaotati feodaalsed igandid jmt.
  
• Preisimaal, Sardiinias ja esialgu ka Austrias kehtestati konstitutsioonid ning kodanikuõigused
  
• keskklassi liberaalid ja rahvuslased kohkusid ülestõusu õudustest, eemaldusid romantismist ja lähenesid valitsevale riigivõimule
  
• kujunes liit vana aristokraatia ja uue tööstus- ja kaubanduseliidi vahel
  

• sai võimalikuks kodanike poliitiline organiseerumine, lubati poliitiliste ühingute teke, mille baasil hiljem moodustusid poliitilised parteid
  

Võib öelda, et peale 1848-1849.aastat oli Ancien Régime päriselt lõppenud.
III Industriaalühiskonna kujunemine.
vt õpik III, lk.155-161; 227-232
Tööstuslik revolutsioon Inglismaal 1760-1780 – üleminek manufaktuuridelt, kus käsitöö, vabrikutööstusele, kus masinad. Tehnoloogiline alus: mehhaaniline vokk, ketrusmasin, jõuallikaks esialgu vesiratas, siis aurumasin.
Tööstusliku pöörde eeldused:
- kapitali olemasolu (saadi kaubandusest)
- vaba tööjõud (tuli kapitalistlikule arenguteele läinud põllumajandusest,põllumajanduspööre)
- masinate leiutamine
- energiaallikate olemasolu
- tooraine olemasolu – kasvab huvitatus kolooniatest, strateegilised toorained ona rauamaak ja kivisüsi
- ostuvõimeline turg
III 1. Industriaalühiskonna kujunemine
Masintootmise võidulepääsu nimetatakse industrialiseerimiseks. Kui tööstuses on hõivatud ligikaudu sama palju inimesi kui põllumajanduses, võib rääkida tööstusühiskonnast ehk industriaalühiskonnast, sest tööstus annab sel juhul põhiosa majanduses loodud väärtustest.
Industriaaühiskonda iseloomustavad jooned:
III 1.1. linnastumine - senine traditsiooniline külaelu ja elulaad hakkasid lagunema. Vähenesid piirkondlikud ja rahvuslikud eripärad. Külaühiskonnale omane naturaalmajandus asendus tiheneva kaubavahetusega maa ja linna vahel. Linnadesse koondus üha enam inimesi - 19.sajandi lõpiks Inglismaal 70%, Prantsusmaal ligi 50% ja Saksamaal 40% elanikkonnast. Muutus linnade välisilme - rajati töölislinnaosad barakkide ja üürikasarmutega.
III 1.2. uue leibkonnamudeli teke. Kui agraarühiskonnas olid domineerivad suurpered. Kus elas koos mitu põlvkonda, siis asendusid need nüüd väikeperedega.
III 1.3. seisusliku ühiskonna asendumine klassiühiskonnaga. Kui tööstuspöörde-eelset ühiskonda iseloomustasid seisuslikud eesõigused, siis nüüd need kadusid või kaotati. Hakati rääkima klassiühiskonnast (ülem-, kesk- ja alamklass), kus klassikuuluvuse määras varanduslik seisund. Ülemklassiks loeti endiselt aadlikke, kuid aadliseisusesse pääsemine kujunes vabamaks. Keskklass koosnes peamiselt kodanlusest ja haritlastest. Alamkklassi kuulusid need, kes elatusid füüsilisest tööst - nn. proletariaat . Koos seisuslikkuse kadumisega kasvas sotsiaalne mobiilsus, s.t. liikumine erinevate ühiskondlike kihtide ja klasside vahel.
III 1.4. töölisliikumise teke - varakapitalistlikul perioodil puudusid täiesti sotsiaalkindlustus ja -hoolekanne. Samas oli kadunud külaühiskonna solidaarsus. Ettevõtjad püüdsid töötasu hoida äärmiselt madalal ja kokku hoida ka töötingimuste parandamise ja ohutuse pealt. Oma huvide kaitseks asusid töövõtjad organiseerima ameti- ja kutseühinguid. Esimesed loodi illegaalselt juba 18.sajandi lõpul Inglismaal ja Prantsusmaal - ühised kindlustuskassad haigus, tööpuudus- ning vanaduskindlustuseks. Inglismaal tunnistati ametiühingud seaduslikuks 1824, Prantsusmaal alles 19.saj. II poolel.
III 1.5 Rahvusriikide ja kodanikkonna teke. Kujunevad ideoloogiad ja parteid, ühiskonna poliitiline süsteem (vt.§ 81 Uute poliitiliste õpetuste sünd).
III 1.6. maailmakaubanduse ja -majanduse kujunemine. Tänu transpordi arengule, eriti tänu raudteede ehitamisele, sai võimalikuks tooraine ja valmistoodangu kiire vedamine vajalikesse kohtadesse. Kujunes maailmamajandus, mis tõi kaasa ka ülemaailmsed majanduskriisid - esimene 1847, siis 1870.-1890.aastate põllumajanduskriis Euroopas, 1900-1903 järjekordne kriis.
III 1. 5. imperialismi teke - majandusliku võimsuse kasvuga tugevnes suurriikide vaheline konkurents , laienedes kogu maailmale. Oluliseks sai kolooniate vallutamine, et oma maa arenevat tööstust kindlustada odava toorainega ja tööjõuga. Suurimaks koloniaalriigiks 19.sajandil kujunes Inglismaa. 1870. aastatel hakati Inglismaad ja tema kolooniaid nimetama Briti impeeriumiks. Toimus maailma jagamine majanduslikeks ja poliitilisteks mõjusfäärideks.
III 2. Olulisemad tehnilised leiutised , mis tõid kaas industriaalühiskonna kujunemise
Otsi õpikust (lk.155-161; 227-232) ja vajadusel kasuta teatmeteoste abi (näit. Kinder, Hilgemann, Maailma ajalugu, lk.343) ja märgi siia olulisemad 19. sajandi leiutised, mis muutsid maailma:
III 2.1. jõuallikate alal (aur, elekter, nafta jmt.)
III 2.2. transpordi alal (rong, aurulaev, auto, lennuk)
III 2.3. kommunikatsiooni alal (telegraaf, telefon, raadio, fotograafia, kino jmt)
III 2.4. keemia ja meditsiini alal (põllukeemia, desinfitseerimine, steriliseerimine, pastöriseerimine jmt).
III 3. 19.sajandi keskel, seoses raudteede ehitamisega, toimus tööstuses hüppeline areng. Tööstus kujunes enamuses Euroopa suurrikides juhtivaks majandusharuks, mis tõi kaasa elatustaseme tõusu. Tööstusharudest kujunesid lausa strateegilisteks söe- ja terasetööstus. Toimunud hüpe oli niivõrd oluline masintootmise võidulepääsemises, et seda on hakatud nimetama ka II tööstusrevolutsiooniks
IV Rahvuse sünd, rahvuslik liikumine (etapid) ja maa ühendamine Saksamaa näitel.
Õpik lk. 179, 197-201, 220-225.
IV 1. Rahvusliku liikumise etapid - vt. presekas Rahvuse sünd
IV 2. Saksamaa ühendamine (vt. õpik III, lk. 220-225)
2.1. Preisi tõus: 1861.a. sai Preisi kuningaks Wilhelm I, kes 1862.a. kutsus valitsusjuhiks Otto von Bismarcki . Bismarcki poliitikat Saksamaa ühendamisel nimetatakse “raua ja vere poliitikaks”.
- Preisimaal viidi läbi sõjaväereform ja loodi tugev armee
- 1866 Austria-Preisi sõjas purustati Austria, kes kaotas oma ülemvõimu nii Põhja-Itaalias kui Põhja-Saksa aladel.
2.2. Põhja-Saksa Liidu loomine Nüüd oli Preisimaa selgelt tugevam ja Austria Saksamaa ühendamisprotsessist kõrvale tõrjutud. Bismarck saatis Austria juhitud Saksa Liidu laiali ja moodustas selle asemele Põhja-Saksa Liidu (välja jäid Saksamaa lõunapoolsed vürstiriigid). See oli oma olemuselt föderatiivriik, mille kuningaks oli Preisi kuningas ja kantsleriks Bismarck.
2.3. Preisi-Prantsuse sõda 1870-1871

• Põhjused: Prantsusmaa pelgas Saksamaa võimsuse kasvu. Kuid ka Preisimaa oli sõjast huvitatud, soovides selle käigus oma positsiooni Saksa riikide seas veelgi tugevdada ja liita endaga ka Lõuna-Saksa riigid.
  
• Sõja ajend: küsimus Hispaania troonist. Bismarck provotseeris Prantsuse keisrit Napoleon III-t võltsitud uudise avaldamisega (Emsi depešš) 1870. a. juulis sõda kuulutama.
  
• Sõja käik: Kohe sõja alguses ilmnes, et Prantsusmaa oli oma valmisolekut kõvasti üle hinnanud. 1870.a. septembris toimus Sedani katastroof - prantslaste armee purustati ja Napoleon III langes vangi. Sakslased piirasid Pariisi ümber. Kuna pariislased nägid , et nende valitsus ei ole linna kaitsma võimeline, puhkes keisririigi-vastane ülestõus ja 4. septembril kuulutati Prantsusmaa uuesti vabariigiks - III vabariik (1870-1940). Jaanuaris Pariis kapituleerus. Ida-Prantsusmaa okupeeriti.
  

Saksa Keisririigi väljakuulutamine: Tunnustades preislaste juhtrolli, kuulutasid saksa vürstid Versailles’ lossi peeglisaalis Wilhelm I Saksa keisriks - seega loodi 18.jaan.1871.a. Saksa Keisririik .

• Sõja lõpp: Prantsusmaa palus rahu. Rahulepingu tingimused olid prantslastele äärmiselt rasked - nad jäid ilma Elsassi ja Lotringi piirkonnast ja pidid maksma 5 miljardit kuldfranki kontributsiooni. Rahutingimuste vastu puhkes Pariisis märtsis sotsialistide juhitud ülestõus - Pariisi kommuun (märts-mai 1871). See suruti prantslaste oma valitsuse poolt veriselt maha - 30 000 surnut . Mais 1871 kirjutasid prantslased rahutingimustele alla (Frankfurdi rahu).
  

V Poliitilised õpetused: konservatism, liberalism, sotsialism.
V Konservatism (lad.k. conservare) ehk vanameelsus ehk alalhoidlikkus (vt. õpik III, lk.176).
Konservatism rõhutas ajaloolist järjepidevust, otsiti rahvaste omapära juuri. Leiti, et rahvaste tavad, usk, mõtteviis ja riiklik-poliitiline korraldus on nagu elusorganism, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Kiireid muudatusi peeti kahjulikuks. Üks tuntumaid konservatismi teoreetikuid oli inglise-iiri filosoof Edmund Burke (peateos 1790.a. ilmunud “Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”). Burke kritiseeris valgustajaid, kuna need olid püüdnud ühiskonda reformida puhta mõistuse ja väljamõeldud ideede abil. Burke’i järgi pidi iga rahva areng lähtuma tema ajaloolisest omapärast ja toimuma evolutsiooniliselt, seaduslikkuse ja korra raamides.
Ühiskonna arengus rõhutasid konservatiivid tugeva riigi ja usu (Joseph de Maistre) tähtsust (vt. õpik III, lk.178).
Poliitiliseks parteiks kujunesid konservatiivid Inglismaal 1830.aastal tooride erakonna põhjal. Silmapaistvaim poliitik 19.sajandil Benjamin Disraeli , briti riigimees kuninganna Victoria ajal.

• ebavõrdsus on loomulik
  
• eitavad üldist valimisõigust
  
• ideaal tugev riik
  
• majanduspoliitikas omamaise tootja kaitsemine
  

Konservatiividele on suurt mõju avaldanud Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831), eriti tema ajaloofilosoofia . Hegeli järgi on kogu olemise alus ehk ülim olemus maailmavaim. Ajalooprotsess on vaimu arenemine enesest teadlikuks saamise suunas. Maailmavaim pöördub enese juurde tagasi kolmes etapis :

• esiteks indiviidis, mida Hegel nimetas subjektiivseks mõistuseks.
  
• kõrgema teadlikkuse saavutab maailmavaim perekonnas, ühiskonnas ja riigis. Seda vaimu avaldumisvormi nimetas Hegel objektiivseks mõistuseks, sest selline mõistus avaldub inimeste koostöös.
  
• kõrgeima enesetunnetuse vormi saavutab vaim absoluutses mõistuses - s.o. kunstis, religioonis ja filosoofias. Filosoofias kohtab maailmavaim iseennast
  

Konservatiividele sobis just riigi väärtustamine ning eriti see, et ideaalseks riigikorraks pidas Hegel Preisimaa konstitutsioonilist monarhiat (Mis on mõistuslik , see on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistuslik). Siit arendati paremhegeliaanide poolt edasi spetsiifiline saksalik riigikultus.
V 2. Liberalism (lad.k. liber - vaba) -ehk vabameelsus (vt. õpik III, lk.177). Selle suuna aluseks olid valgustusajastu vaated. Liberalismi ideed lähtuvad John Locke ’ist, neid propageerisid prantsuse valgustajad, eriti Voltaire.
Arengu eelduseks oli liberaalide arvates seega üksikisiku vaba algatus ja tegutsemisvabadus. See ideoloogia vastas eelkõige kolmanda seisuse, jõukamate ja haritumate kodanike huvidele. Liberaalid võitlesid piiramatu kuningavõimu vastu ja pooldasid konstitutsioonilist monarhiat kahekojalise parlamendiga, aga mitte vabariiki. Üldist valimisõigust nad reeglina ei toetanud. Riigi sekkumine ühiskonnaellu peab olema minimaalne ja piirduma kodanikuõiguste tagamisega . J. S. Mill, “Vabadusest” (On Liberty, 1859 ) - ainus piiraja ühiskondlikes suhete on põhimõte, et üksikisiku vabadused ei tohi kahjustada teiste inimeste huve.
1830. aastal kujunes Suurbritannias viigide erakonnast Liberaalne partei. Kesk-Euroopas tekkis liberalism koos rahvuslusega.

• isikuvabadus
  
• sõna-, koosoleku-, ühinemis-, usuvabadus
  
• majanduspoliitika eraomandusel põhinev tootmis-, ettevõtlus -, konkurentsi-, kauplemisvabadus
  
• konstitutsiooniline monarhia või vabariik, võimude lahusus
  

V 3. Sotsialism (lad.k. socialis - ühiskondlik) - töölisklassi arvuline kasv tõi kaasa nende mõju kasvu ühiskondlikus elus (vt. õpik III, lk.185). Kujunes oma ideoloogia, sotsialism, mille tuumaks oli omandiidee kriitika üldise hüvangu seisukohast ja küsimus mõistlikust omandist. Eraomandi kriitika kasvas välja Prantsuse revolutsiooni võrdsuse põhimõttest.
3.1. Varase sotsialismi teooriatele oli iseloomulik võrdustav vaim, aga nad olid reeglina pööratud tagasi inimkonna kuldse ajastu poole (T.More, T.Campanella). Kodanlike revolutsioonide ajastul tekkinud sotsialistlikud teooriad seadsid eesmärgiks viia poliitilis-õiguslik võrdsus sotsiaalse võrdsuseni, eeskätt omandisuhetes (Winstanley Inglismaal Commonwealthi ajal, Babeuf Prantsusmaal Direktooriumi ajal - vt. õpik III, lk.185).
3.2. 19.sajandi I poolel kujuneb utopistlik sotsialism - H. Saint- Simon , Ch. Fourier Prantsusmaal ja R. Owen Inglismaal. Siin ei ole enam ihalust pöörduda kuldsesse ajastusse, vaid leitakse, et uus ja humaansem ühiskonnakord on võimalik vaid kõrgestiarenenud tootmise, demokraatlike vabaduste, teaduse jmt. alusel.
3.3. 1840. aastatel saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises (vt. õpil III, lk.191) - Karl Marx ja Friedrich Engels.
Karl Marxi (1818-1883) järgi on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud lepitamatuteks klassideks - ekspluateerijateks ja ekspluateeritavateks. Seega on kogu ajalugu klassivõitluse ajalugu. Uusajal on kaheks vastandlikuks põhiklassiks kodanlus ja proletariaat. Kuna rikkus koondub järjest väiksema hulga inimeste kätte, siis aina suuremad rahvahulgad proletariseeruvad kuni lõpuks vallandub sotsialistlik revolutsioon. Selle tulemusel eraomand kaotatakse, kaovad ka klassid ja riik ning saabub kommunistlik (lad.k. communis - ühine) ühiskond. Kuna aga ekspluataatorid ei loobu oma positsioonidest ilma vastupanuta, tuleb kehtestada proletariaadi diktatuur (enamuse diktatuur vähemuse üle). Marx eitas rahvuslust - proletariaadil ei ole isamaad, kõigi maade proletaarlaseid liidavad ühised huvid. Olulisemad teosed 1848.a. ilmunud “Kommunistliku partei manifest” ja “Kapital” 1867.a.
3.4.. Marksismi kõrval kujunes hulganisti teisigi sotsialistlikke voole. Oluliseim neist oli anarhism , mis eitas igasugust riigivõimu (vt. Vikerkaar 1998, nr.1-2) Tuleb kõrvaldada riik kui sotsiaalse rõhumise peamine põhjus ja luua vabadest indiviididest koosnev riigita ühiskond. Mitte kapitalism ei ole pahe, vaid riik, mis kaitseb kapitali. ülim ideaal on üksikisiku vabadus, mis toetud võrdusele ja koostööle. Üksikisik teostab end loova töö kaudu - kes ei taha töötada, on harv erand ja käsitletav kui haige. Anarhism kujunes samuti 1840.aastatel Prantsusmaal, termini võttis kasutusele P.J. Proudhon. M. Bakunini juhtimisel kujunes kiiresti poliitiliseks vooluks. kui 1864.aastal loodi sotsialistlikke parteisid koondav I Internatsionaal, siis liitusid sellega ka anarhistid, kuid visati varsti välja. Anarhismist kujunes veel üks töölisliikumise vorm - anarhosündikalism (pr.k. syndicat - ametiühing). Nemad lähtusid seisukohast, et kuna ühiskond ei saa päris ilma juhtimiseta hakkama, siis las ametiühingud juhivad võitlust uue ühiskonna eest. Peamise võitlusvahendina nähti üldstreiki ja kalduti vägivalda.
VI Majandusõpetused: merkantilism, majanduslik liberalism, utilitarism, füsiokraatia teooria
VI 1. Merkantilism. õpik lk. 180
Absolutismi ajal kujunes esmakordselt ühtne majanduspoliitika, merkantilism. Merkantilismi puhul seati riigi huvid üksikisiku huvidest ettepoole ja riik üritas majandust täielikult kontrollida ja reguleerida. Mõiste võeti kasutusele 18.sajandi lõpul (mercantia - keskaja lad.k. kaubandus). Nende õpetuse põhjal oli riigi rikkuse allikas kaubandus, eeskätt väliskaubandus ja rikkuse mõõdupuuks väärismetallide juurdevool..
Kuulsaim merkantilismi esindaja oli J.B.Colbert (1619-83) Prantsusmaal, Louis XIV rahandusminister. Merkantilismi samastatakse sageli just Louis XIV-ga. Tegelikult valitses taoline majanduspoliitika paljudes Euroopa riikides 17. sajandil ja selle põhimõtteid järgiti kuni 18.sajandini. Merkantilismi on peetud absolutismi nii lahutamatuks koostisosaks, et selles on tahetud näha vaid absolutismi majanduslikku ilmingut.
Merkantilistliku majanduspoliitika lähtekohaks on keskaegne käsitlus maailma rikkuste kogumäära muutumatusest ja suhtelisusest. Riigi rikkus seisnes väärismetallide rohkuses. Merkantilistide arvates oli oluline saada ligi teiste rikkustele väliskaubanduse abil. “Rikkus ei tähenda, et sa omad palju kulda ja hõbedat, vaid see, et sa omad rohkem kui su naabrid “ (John Locke).
Rahvusliku rikkuse lisandumine teiste maadega võrreldes tähendas, et tuli välja vedada nii palju kaupa kui võimalik ja vältida välismaalt ostmist, et raha ei voolaks maalt välja. See tõi kaasa manufaktuuride arendamise ja majandusliku sõltumatuse taotluse. Merkantilistid lõid aktiivse kaubandusbilansi mõiste: eksport peab olema impordist suurem.
Merkantilistliku majanduspoliitika nõrgeimaks kohaks on peetud väärismetallide osa ülehindamist. Raha sai väärtuseks iseeneses, ei mõistetud veel, et raha muutub majanduses tootvaks siis, kui seda antakse laenuks või muudetakse kaubaks. Samuti ei mõistetud, et väliskaubandust ei saa arendada ühe osapoole arvel, vaid tasakaalustatud kaubandus peab tulema kasuks mõlemale osapoolele.
Kuigi merkantilismi eesmärgiks oli rahvusliku rikkuse lisandumine, tähendas see tegelikkuses nii valitseja kui alamate heaolu tõusu. Ülimaks eesmärgiks sai riigi võimsus ja rikkus.
Merkantilistliku majanduspoliitika rakendamine tõi kaasa riigi sekkumise majandusellu, eeskätt tööstuse ja kaubanduse arendamisesse.

• Tööstuse sihipärane toetamine.
  
• Töö tootlikkuse tõus.
  
• Kaubanduse arendamine. Kuna rikkus seisnes raha kogumises, siis seati eesmärgiks aktiivse kaubandusbilansi saavutamine hinnaliste kaupade väljaveoga.
  

• Omamaise tööstuse toetamiseks kehtestati sisseveotollid ja -keelud välismaistele võistlevatele toodetele.
  
• Sisekaubanduse edendamiseks alustati keskaegsete mõõdu - ja maksusüsteemide ühtlustamist, kaotati sisetollid ja parandati liiklusolusid.
  
• Väliskaubanduses pöörati peatähelepanu ekspordiosa kasvatamine - eksportpreemiate maksmine.
  
• Kaugkaubandusega seotud suurte tulude kindlustamiseks loodi kaubakompaniid esmalt Inglismaal ja Hollandis (16.sajandi lõpul ja 17.sajandi algul. Prantsusmaal tegutses valitseja merkantilismi põhimõtete kohaselt ise peaosanikuna. Kaubakompaniide tulud Prantsusmaal suunati õukonna ülalpidamisse, Inglismaal aga moodustasid need järgnevate retkede kapitali. Kaubakompaniidele lubati sageli piirkondlikke monopole (Prantsusmaal, Inglismaal ja Hollandis Lääne- ja Ida-India kaubakompaniid) või ainuõigusi teatud tootega kauplemiseks (näiteks Stockholmi tõrvakompanii).
  

• Koloniaalsüsteemide rajamine
  

• Asumaade hankimine oli väga olulisel kohal merkantilistlikus riigimajanduses. Asumaad olid emamaade tööstustoodangule turuks ja odava tooraine allikaks. Mõningaid toor - ja toiduaineid oli lihtsam saada mere tagant kui Euroopast. Inglismaa, Prantsusmaa ja Holland rajasid 17.sajandil oma koloniaalsüsteemi. Emamaa tööstusega võistlevate tegevusalade arengut kolooniates pidurdati.
  
• võitlus turgude pärast. 16. sajandil valitsesid maailmameredel Hollandi kaubalaevad. See sundis Inglismaad ja Prantsusmaad arendama oma kaubalaevastikke. Rahvusliku merekaubanduse toetamiseks võeti Inglismaal 1651 .a. vastu navigatsiooniakt, mis lubas Euroopa riikide kaupu Inglise valdustesse vedada vaid Inglise või eksportiva maa laevadel, Aasia, Aafrika ja Ameerika kaupu vaid Inglise laevadel. See seadus oli suunatud eelkõige Hollandi vastu ja vallandas Inglise-Hollandi sõja ( 1652 -1654). Ülevõimu kindlustamiseks merel pidas Inglismaa ajavahemikus 1640-1790 66 aastat sõdu.
  

VI 2. Füsiokraatia (valgustusajal) – lk. 181
Merkantilistlik majanduspoliitika pööras eriti vähe tähelepanu põllumajandusele. Esiteks oli seda raskem planeerida ja juhtida kui kaubandust ja tööstust, põhjuseks oli ka põllumajandusest saadavad väike kasum. Põllumajanduse kõrvaletõrjumine andis aga tõuke uue majandusõpetuse, füsiokratismi sünnile 18.sajandi lõpul. Selle rajaja oli Louis XV ihuarst F. Quesnay ja peatähelepanu pöörasid nad tootmisega seotud probleemidele. Füsiokraadid leidsid , et kaubanduses ja tööstuses ei teki uut rikkust, vaid toimub ainult olemaoleva ümbertöötlemine. Ainus uusi rikkusi loov tegevusala on põllumajandus, ainus tõeline tootja on loodus. Nad vastustasid ka majanduse riiklikku reguleerimist ja ning nende juhtlause “laissez faire , laissez passer ” sai hiljem majandusliku liberalismi juhtlauseks.
VI 3. Majandusliku liberalismi ideoloogia looja on Adam Smith, Šoti majandusteadlane (vt. õpik III, lk.182). A. Smith kuulus Edinburghi õpetlaste ringi, mille liikmeteks olid ka filosoof D. Hume ja insener J. Watt. Tema põhitöö on 1776.a. ilmunud raamat “Rahvaste rikkusest”. Smith loobus merkantilistide seisukohast, et riigi rikkuse ja võimsuse mõõdupuuks on väärismetallide hulk. Tema väitis, et rikkuse allikas on töö. Töö tulemusel tekivad uued väärtused ja inimeste võrdsus väljendub võrdsetes võimalustes teha tööd. Iga inimene tahab rikastuda ja seetõttu tahab ta ka teha tööd. Ühiskonna hüvanguks on vaja ära kasutada inimeste rikastumistahe. Ühiskonda käsitles ta üksikisikute summana. Kui üksikisik saavutab majanduslikku edu, siis võidab sellest kogu ühiskond. Riigi peamiseks ülesandeks on ettevõtjale tingimuste loomine, tema vabaduste kaitsmine. Riik ei pea majandust reguleerima, seda teeb vaba konkurents. Smithi arvates tuli vaba konkurentsi põhimõtteid rakendada ka väliskaubanduses, seega eitas ta kaitsetollide vajadust - vabakaubandus . Parimate tulemuste saavutamiseks on vaja kasutada tööjaotust – rahvusvahelise tööjaotuse tulemusel kujuneb maailmaturg. Ressursse paigutab nähtamatu käsi.
VI 4. Utilitarism - Jeremy Bentham . Õpik lk.183.
- inimtegevust tuleb hinnata kasulikkuse järgi
- kasulik on see, mis teeb inimesed õnnelikuks, võimalikult paljude inimeste heaolu
- kõigile on kasulik omand, seega on riigi ülesanne omandi kaitse, mida teostatakse seaduste abil