Uusaeg konspekt (0)

RAHVUSLIK LIIKUMINE 
 
Mis on rahvus? Erinevates regioonides ja kultuuride 
 
Rahvust mõistetakse eraldi. Kõige tuntum on Hans Kohni kaks eirnevat 
arusaama:  
1. lääne arusaam(civic): rahvus midagi vabatahtlikku, kultuuriliselt neturaalne, 
seostub poliitiliste nähtustega, ühesugused poliitilised väärtused – kodaniku 
rahvuslus  
2. ida arusaam ( etniline )- rahvus seostub selgelt etnilise kuuluvuseega,rahvus pole 
mitte ideoloogiline või poliitline tõekspidamine, vaid sünnipärane, selge 
kultuurilise kaasasündivusega(ka saksa oma) 
3. Stalini definitsioon(1913)- rahvuslus on ajalooliselt rajatud, püsiv inimeste 
kooslus , tuginedes ühisele keelele, territooriumile, majanduslikule elule ja 
psühholoogiliselt loodud ühisele kultuurile. Segu etnilisest ja poliitilisest. 
Keeleline traditsioon ongi kõige vanem. 
 
Saksa rahvusteoreetikud Herder ja Fichte . Herder seotud Baltikumiga, Herder 
mõjutatud valgustuslikest ideedes, rõhutas rahvaste ja kultuuride iseärasused ja seeläbi 
huvitasid teda ja eestlased ja lätlased. Ta rõhutas, et igasugune kultuuriline iseärasus on 
omaette väärtus, igal rahval on oma hing/väärtus(Volksgeist). Kuidas tekineb ja 
kujuneb kultuur?Klimaatilised, poliitilised, geograafilised tingimused. Mis ajendab 
einevaid kultuure lahknema/sulandunma/ tekkima . Herder oli keeleprintsiibist rähtuv 
teoreetik : rahvakultuuri ei ole kunagi võimalik poliitiliste piiridega piiritleda. Herder 
kutsus üles hakata rahvaluulet koguma süstemaatiliselt. Rõhutas selle kultuurilist 
väärtust. 
Fichte oli ka väga keelekeskne, aga pani aluse saksa romantilisele rahvuspildile. Eriti 
kuulsad Napoleoni okupatsiooni ajal peetud kõned. Rõhutas just Saksamaa missiooni 
Euroopa kultuuropärandi kandmises, kuid seda pole võimalik täita ilma poliitilise 
võimuta ja seetõttu pidid sakslased looma rahvusriigi keelelisel pinnal. Herderi 
„Volkslieder“, kus on eesti- ja lätikeelsed laulud, sai aluseks rahvaluule kogumisele üle 
Euroopa. Herderi keele- ja kultuurikeskne kontseptsioon rahvusest on väga põhjapanev 
Räägitakse subjektiivsest ehk polünteristlik koolkond(?). Subjektiivse koolkonna 
olulisemaid kõnesid oli Ernest Renani „Riigirahvuse teooria“, mida arenas 1882a. Tema 
jaoks oli rahvus vabatahtlik, subketiivne: rahvus moodustub siis, kui inimestel on soov 
koos elada, kes juba on teinud koos suuri asju ka kes soovivad teha veel.  
 
Renan küsis, kas on rahvusel objektiivseid kriteeriume. 
1. Saab ola geneetiline päritolu või rass , ent osutas, et sellist ei teki, sest kõik on 
segu kõigest.  
2. rahvus ei saa olla seesama, mis keel, sestmuidu ei saa olla ameeriklased rahvus. 
rahvuse aluseks religioon – paljud rahvused jagunevad erinevatesse 
konfessioonidesse  
3. ühtne territoorium rahvuse aluseks – ei, sest ajalugu näitab, et riikide –rahvuste 
piirid muutuvad pidevalt. Renat võtab kokku, et rahvust ei saa defineerida 
materiaalsete tingimustega, rahvus on hing, minevik, mälestustepagas. Rahvus 
on olevik , tahe koos elada, rahvus on üksmeelsus jagades ühiseid väärtusi. 
Rahvuse loob südametunnistus ega ole nende ülemiste punktide ori. 
 
Millal tekkisid rahvused? Mitu koolkonda : 
1. modernistid(Ernest Gellner) – rahvus loodi 18.saj lõpus, kui tekkis poliitiline 
rahvuslik eesmärk ja kõik mis oli varem, pole tähtis. Tõmbavad võrdusmärgi 
poliitiliste taotluste ja rahvuse vahele. Rõhutavad veel moderniseerumise 
tähtsust. Rahvus sai võimalikuks alles siis, kui ühiskond moderniseerus. Rahvuse 
jaoks oli vaja agitatsioon, palju suurem ühiskondlik kooskäimine ja ideede 
vahetamine. Alles tööstuse areng, linnsatumine, hariduse kasv – modernsuse 
tunnused – tegi võimalikuks, et leivisd rahvuse ideed ja propaganada . 18.saj 
lõpus, 19.saj alguses ttekkis rahvus identiteedina teiste kõrvae(usuline 
identiteet, klassikuuluvus). Peab ka eestlasi tüüpiliseks rahvuse näiteks, kes 
tekkisid 19.sajandil. 
2. konstruktsionistid (Benedict Anderson ) – Anderson näitab, et rahvus polegi 
midagi muud kui ettekujutatud asi, pole midagi reaalset. Inimestel on tekkinud 
idee, et meie oleme nüüd üks rahvus ja tuntakse ühtse kogukonnana, hoolimataet 
üksteist ei tunta. Osutab, et kui rahvus on konstrueeritud, siis võib samamoodi ka 
dekonstrueerida ja ära kaotada. Rahvus on konstrueeritud horisontaalne 
seltsimehelikkus. Selle aluseks sai olla tugev ideoloogia, rahvuslik propaganda . 
Eric Hobsbawm(?) rõhutas, et rahvuse äol on tegemist eliidi, kodaniku ideoloogiaga, et 
masse enda kontrolli alla saada. Marksistlik küüniline käsitlus. Tõde on see, et rahvuslik 
ärkamine ja liikumine oli 19.sajandil tihedalt seotud rahvusliku propagandaga, mis väga 
suurel määral põhineb ajalool. Käsitlusi vaadtes polnud rahvusromantistidele oluline 
ajalooline tõde ja ajalooga manipuleeriti. Sellega läksid kaasa ka kultuurieliit. 19.saj 
võtavad ka kultuuritegelased missiooniks hakata looma rahvuse häält ja identiteeti: kui 
varasemalt olid aluseks antiikautorite tööd, siis nüüd hakati rõhutama rahvuslust. 
Tekkisid vene muusikud , inglise kunstinud, rantsuse kirjanikud etx. 
 
3. primordialistid ehk essentsialistid (Geertz, D.Smith) – etniline kogukond , mis on 
rahvuse aluseks, on alati olnud. Etniline identiteet ja eneseteadlikkus on isegi 
ilma omariikluseta kestnud selgelt ja just 19.saj said selle põhjal võimalikuks see, 
et tekkisid rahvused. Smithi põhiargument on, et kaasaegseid rahvusi ei saa 
mõista, viitamata varasematele etnilistele mälestustele. 
 
19.saj puhkesid debattid srelleüle, kellel on enesemääramisõigus. Ka Hegel arutles selle 
küsimuse üle. Nimekiri koostati mitmete autorite poolt, aga sajandi keskpaigaks peeti 
12 riiki enesemääramisõiguslasteks, hiljem lisati ka Itaalia. Sõnaõigust pole Ida – 
Euroopa rahvastel. 
 
1848.-1849.a revolutsioonid 
 
Mõnikord venitatakse neid veel 1851 .aastani ja räägitaksegi Euroopa revolutsioonidest 
1848-1851. Kuigi piirkonniti oli kõigil oma taust ja kontekst, siis mõningaid ühisjooni 
ikkagi oli. Üheks kõige suuremaks mõjuks oli pärast​ Metternichi süsteemi​, pärast Viini 
kongressi rahva poliitiline elavnemine , eriti kesklass , aga ka töölised ja vaesemad kihid . 
Väga tugevat mõju avaldasid ​rahvuslikud meeleolud​, mis uue tõusulainena esile 
kerkisid. Üldiseks nõudmiseks oli​ poliitiliste õiguste​, k.a naisõiguste tagamine, et 
võetaks vastu​ konstitutsioonid, võrdsus seaduste​ ees. Ennekõike​ konstitutsioonilise 
monarhia ​  taotlus . Peamiseks revolutsiooni teostajaks oligi kodanlus / keskklass , keda 
toetasid maapiirkondades talurahvas , ​linnades töölised​. Nendega liitusid see osa 
aadelkonnast, kes oli jäänud võimumängudest kõrvale ning teatud määral ka 
vaimulikkond. Ikkagi rahvuslik liikumine, liberaalne liikumine(slovakid, horvaadid etc 
Austrias ). Üheks põhjuseks peetakse ka 1840ndate​ majanduskriisi ​üle Euroopa: 
järjestikused ikaldused(Iirimaal eriti kartul , aga ka teravili), mis tõi kaasa näljakriisi ja 
leivahinna kõrgenemise, töötus kasvas hüppeliselt, paljud ettevõtted läksid pankrotti , 
finantskriis. Täisvärk ikka. 
 
Kõige esimesena puhkesid revolutsioonid Sitsiilias jaanuaris 1848. Sitsiilia kuulus 
Mõlema(Kahe) Sitsiilia kuningriigi koosseisu, mis oli langenud Viini kongressiga 
Hispaania liini Bourbonidele ja selgelt oli Metternichi pol. Suuna tardumuses. Rahva 
ülestõuse oli seal puhkenud varem, kuid nüüd oli uue jõuga, ei suudetud võimude poolt 
maha suruda. Revolutsioon , millel olid tugevad liberaalsed nõudmised, jõudis kiiresti ka 
Napolisse ja sealt edasi üle Itaalia​(eriti Lombardias, Veneetsias(Austria alad ju?)). 
Rahvas oligi väga edukas: üle Itaalia väga kiiresti kevade jooksul kuulutati välja 
konstitutsioonid, mis võeti vastu nii Kahe Sitsiilia kuningriigis, Roomas(kuulutati välja 
vabariik), Toskaanas, Veneetsias kuulutati välja vabariik. Kiire edu oli alguses väga 
suureks šokiks, kuid kogusid kiiresti.1848a II poolel hakati väga paljusid samme tagasi 
pöörama. 
 
Itaaliast lainetas see üle Euroopa. Jaanuarist liikus see lainega Prantsusmaale, kus 
võimul oli Louis Philippe , kes oli selleks ajaks oma maine minetanud ja muutunud 
tagurlikuks kuningaks. Eriti ägedad olidki 1848a​ veebruari II poole sündmused 
Pariisis, kus alguses Louis Philippe üritas valitsust vahetada ja sellega rahva 
nõudmistele vastu tulla. Seejärel üritas ta jõudu kasutada rahva vastu, ent ka see 
ebaõnnestus. Mõne päeva jooksul(22.-23) ning 24.veebruaril oli kuningas sunnitud 
troonist loobuma ning kuulutati välja ​Prantsusmaa Teine vabariik ​(esimene Pr.rev 
aeg). Jällegi kiire edu, aprillis Rahvuskogu valimised, kuhu pääsesid põhiliselt 
mõõdukad vabariiklased. Prantsusmala kulmineerusid majanduslikud küsimused 
juunis(või juulis) 1848 ning toimus vaesema elanikkond barrikaadid( - tegusõnana ). 
Esimese reformina kehtestati rahvuslikud töökojad üle Prantsusmaa, mille eesmärk oli 
leida riikliku vahenduse läbi tööd inimestele. Samas mingid mõttetud ülesanded. 
Toimusid ​juunipäevad​, mis jällegi olid väga verised, mille surus maha nüüd juba 
vabariigi valitsuse sõjaminister ​Cavaignac​, millega ta kindlustas ka oma poliitilist 
positsiooni ning tast sai siusliselt revolutsioonilise vabariigi juht. November 1848 – 
võeti vastu konstitutsioon , mille järgi pidi Prantsusmaal olema parlament . Detsember 
1848 – valitakse ülekaaluka hääleteenamusega presidendiks Prantsusmaa vabariigilie 
Louis Napoleon ​, kes oli Napoleon Bonaparte ’i vennapoeg . Ta oli väga suurte 
võimuambitsioonidega: üritas väga kiiresti oma presidendivolitusi laiendada ning ta 
populaaruss polnud pikaajaline. 1851 üritas uue konstitutsiooniga laiendada presidenid 
volitusi, mis ei läinud läbi ning aasta lõpus kuulutas end hoopis ​keisriks ja tast sai 
Napoleon III​. Sellega lahenes ka revolutsiooniline küsimus ja Prantsusmaast sai uuesti 
keisririik (pärast Napoleon Bonaparte’i keisririiki). Temasse suhtuti normilt, tast sai 
tugev Rooma paavsti liitlane ja kaitse. 
 
Nüüd liikus revolutsioon Saksa aladele ja jõudis sinna märtsis 1848. Saksamaa 
revolutsioon sai alguse Badenist ning sealt levis üle Saksamaa. Nimetatakse Saksamaal 
märtsirevolutsiooniks​. Sellele eelnevat aega nimetatakse ​Vormärz​  ajastuks  
(1815-1848 Metternichsches System). Berliini jõudis revolutsioon märtsi keskel. 
18.märtsil toimus Berliinis Preisi kuninga lossi ees suur meeleavaldus, kui järsku 
kõlas püssilask, millest puhkes äge barrikaadivõitlus rahva ja sõja lõpus ning 
päeva lõpuks loeti kokku üle 250 surnu + haavatud​. 19.märtsi hommikul  ​ Friedrich  
Wilhelm IV​, kes oma vaadetelt toetas pigem Metternichi süsteemi, andis käsu sõjaväel 
tagasi möörduda ning pöördus rahva poole väga sõbrlikult, austas hukkunuid (ehk 
märtsiohvrid). Ta nõustus konstitutsiooni väljatöötamisega, Saksamaa ühinemise 
plaaniga, ​Rahvuskogu​ kokkutulemisega(kõikjal üks kesksemaid nõudeid). Eesmärgiks 
oligi, et kõikides liidumaadest koguneksid saadikud, kes töötaksid välja konstitutsiooni 
ja viiksid läbi Saksamaa ühendamise. Kuulutas, et Preisimaast kasvab välja Saksamaa. 
Jällegi äärmiselt kiire sündmuste areng. Preisimaal pandi ametisse liberaalne valitsus, 
samuti ka mujal(Baieris, Hannoveris, Hessenis, Saksimaal). Need ​märtsivalitsused 
püsisid enamasti 1848a lõpuni ametis, kuni nad uuesti tagasi suruti. 
 
Toimuvad ​Rahvuskogu​ valmimised 18.mail 1848. Rahvuslik vaimustus oli väga suur. 
Rahvuskogu tuli kokku Frankfurtis. Ennekõike oli eesmärgiks välja töötada kõikide 
kodanike põhivabadusi tagavaid seadusi ning seada sisse parlamentaarne 
kord(parlamentaarne monarhia vmt). Keskse kuningana nähti Preisi kuningat. 
Konstitutsioon suudeti Rahvuskogu poolt välja töötada märtsiks 1849, kui oli juba 
revoulutsioonilistele gruppidele vastupealetung. Friedrich Wilhelm III pakuti Saksa 
kuningatrooni,mille ta tagasi lükkas. Pärast seda toimus Preisimaa eestvõttel 
revolutsiooni mahasurumine jõulisel teel ning kevadeks 1849 saadeti ka Rahvuskogu 
laiali. Rahvuskogust võttis alguses osa ka Austria. 
 
Austrias oli samamoodi puhkenud revolutsioon märtsis 1848, kus olid väga tugevad 
Metternichi – vastased nõudmised. Kõik toimus jällegi väga kiiresti, keiser  ​ Ferdinand I 
oli nõudmistega nõus: ​Metternich lasti lahti​, koostati konstitutsioon, kuulutas välja 
liberaalse valitsuse. Dets 1848 astus ta ka ise tagasi ning Austria keisriks sai ​Franz 
Joseph I​, kes polnud enam järelandmistega nõus ning hakkas omalt poolt 
vasturevolutsiooni teostama . Metternich pöördus seejärel tagasi ning hakkas keisri 
nõuandjaks. Oluliseks oli rahvuslik ärkamine Austria impeeriumi teiste rahvaste hulgas, 
ennekõike Ungaris. Ungaris oli kohe pärast Prantsusmaa sündmusi tõusnud väga 
ägedad iseseisvusmeeleolud Austria impeeriumisest vabanemiseks. Ungari 
revolutsiooni liidriks sai​ Lajos Kossuth​. Hakkas nõudma Ungarile konstitutsiooni ning 
pärast 13.märtsi edukat Viini revolutsiooni, puhkes 15.märtsil 1848 rahva suur 
väljaastumine Budapestis. Nõuti autonoomse Ungari kehtestamist, mis sisuliselt ilma 
võitluseta kohaliku administratsiooni poolt ka lubati. Hakati välja töötama põhiseadust. 
Lõplik Ungari​  iseseisvumine ​ kuulutati välja aprillis 1849 ning Kossuthist sai Ungari 
president . Kuid selleks ajaks oli hakanud toimuma väga suur revolutsiooni 
mahasurumine. Franz Joseph pöördus abisaamiseks Venemaa keisri Nikolai I poole, kes 
oli 1830ndatel Poola ülestõusu maha surunud. Nikolai I hakati nimetama Euroopa 
sandramiks, kes jõuga kaitses vana korda. ​Nikolai I ​saatis suure väe Ungari vastu ning 
suvel 1849 suruti Vene vägede poolt igasugune iseseisuvsliikumine maha, augustis 
järgnes verine arvete õiendamine kõikide revolutsionääridega. Mõningad reformid , mis 
olid 1848 uue valitsuse poolt välja kuulutatud, jäid kehtima ka Austrias, nt pärisorjuse 
kaotamine. Teatud mõju avaldasid Ungari suured revolutsioonid 1867.aasta​ Ausgleichi 
poliitikaga, mis tähendas personaaluniooni kehtestamist Austria ja Ungari vahel, kus 
ühiseks peaks jäi Austria keiser, aga muus osas sai Ungari oma autonoomia ja pärast 
seda saigi impeeriumi nimetuseks Austria- Ungari keisririik. Kui Ungari kuultuas end 
iseseisvaks, siis sinna jäid ka horvaadid, kes vihkasid ungarlasi palju rohkem kui 
austerlasi ning osalesid Austria – Vene poolel Ungari vastu liitlastena. 
 
Taanit, Iirmaad pole vaja. 
Sama mustri järgi toimus revolutsioon ka Taanis , kus märtsi II poolel 1848 rahvas 
tungis kuningas Frederik II paleesse. Kuningas lubas kehtestada liberaalse 
konstitutsiooni 
Iirimaal ei toimunud suurt revolutsiooni, ent juulis(?)1848 toimus väljaastumine Noor – 
Iiri liikumise poolt, kes rõhutas Iiri kultuuri tähtsust. Vastuseis väga lühiajaline ning 
katse kukkus läbi. Iirimaa revolutsiooni tuntakse Kapsaaia revolutsioonina. Toimus lese 
McCormacki aias ning see nimi rõhutab selle tühisust. 
 
 
ITAALIA ÜHINEMINE 
 
Tuntud kui Il ​Risorgimento​ ehk Taassünd. 1848a revolutsioonisündmused on üks osa 
sellest. Rahvuslik liikumine ning Itaalia ühinemisliikumine hakkas uue hooga peale 
alataes Napoleonist. ​Napoleon​ oli oma sõdadega suurema osa Itaaliast enda kontrolli 
alla haaranud ning 1805a kuulutas ta end Itaalia kuningaks ning haaras enda kätte 
sururema osa Põhja – Itaaliast, lisaks Modena , osas Sardiiniast. See oli esmakordselt, kui 
nii suur osa Itaaliast pärast Rooma impeeriumit oli ühe võimu all. See oli oluliseks 
tõukeks Itaalia ühinemisliikumisele. Rahvuslik liikumine taotles ka võõrvõimust 
vabanemist. Napoleoni sõjad ja Viini kongress andsid tõuke rahvuslikule liikumisele. 
Kõige esimene rahvusliku liikumise organiseerumist hakkas teostama ​karbonaaride 
salaliikumine​. Tegmeist oli ülemaalise organiseeritud salaliikumisega, mis võttis väga 
palju üle vabamüürlusest, samuti maffia organisatsioonilist ühtekuuluvustunnet, 
partisanitaktika. Kõige enam ühendas seda liikumist see, et tegemist oli ülimalt 
reglementeeritud ja konspiratiivse salaliikumisega. Aktiivsem periood jääb 
ajavahemikku 1815-1825, kus üle Itaalia olid omad organisatsioonid ning kokku 
liikmeid u 600 000. Sinna kuulusid kõikidest ühiskonnakihtidest inimesi: ohvitserid, 
intellektuaalid, talupojad. Palju vabamüürusele ja hierarhilistele organisatsioonidele 
iseloomulikke omadusi. Neil oli oma salakeel , „paganad“ olid mitteasjassepühendatud, 
kooskäimisekohad ehk barakkid, kogumised ise ventitad(?). Salaliikumise eesmärk oli 
saavutada rahvuslik ühtsus, vabaneda võõrvõimude ikkest. Rahvuslikuks ühendamiseks 
sobisid kõik vahendid. 
 
Kõige tõsisem ülestõus leidis aset 1820-1821 kui ​ Napolis ​ oli kuningaks​ Ferdinand I 
Bourbon, kes väga selgelt kasutas absolutistlikke võimu põhimõtteid. Ülestõus oli 
alguses väga edukas, Ferdinand I kohkus ning lubas isegi konstitutsiooni alguses, aga 
siis ​Püha Liit​, mis tuli kokku okt-dets 1820 Troppaus, otsustas, et kui korra hoidmiseks 
pole riik ise suuteline, siis on suurriikidel õigus sekkuda. Ferdinand I tuligi abi paluma 
Püha Liidult, et nood saadaksid abiväe talle appi. ​Austria​ saatis 1821 oma armee . 
Sellega suruti I karbonaraide etapp maha surutud. 
 
Uus vabadusliikumine sai algus u1830ndatel, kus tõusid väga selged liidrid ja eristus 2 
suunda: 
1. mõõdukate suund ehk ​albertistid​ Eesmärk : Itaalia tuleks ühendada ​ Sardiinia – 
Piemonte​ kuningriigiks, mille kuningaks oli ​ Carlo Alberto​, et Sardiinia ühineks 
selle kuningriigiga. Tegelik juhtfiguur oli ​ Benso di Cavour​, kes oli tugevalt 
mõjutatud liberaalsetest ideedest. 1847a hakkas välja andma ka​ ajalehte Il 
Risorgimento​. Cavour oli 1848a revolutsiooni üks liberaalsete jõudude juhtivaid 
tegelasi Itaalias. Ta oli üks vähestest kuningatest, kes toetas revolutsiooni ja 
ühinemist. Carlo Albert loobus troonist 1849, kui Piemontes võeti vastu 
liberalane konstitutsioon ja tema järel sai Sardiinia – Pemonte kuningaks 
Vittorio Emanuele II​. 1850ndatel sai Bensi di Cavourist konstitutsioonilise 
kuningriigi peaminister . Itaalia ühinemine ülevalt poolt. Kõrvuti revolutsiooniga 
kuulutas Sardiinia – Piemonte ka Austriale sõja, kelle käes olid Lombardia ja 
Veneetsia . Said Austria käest lüüa ning nõudis suuri hüvitisi. Sellega seoses astus 
Carlo Alberto tagasi. 
2.  kodanlik suund​. Eesmärk: Itaalia peab ühinema vabariigiks. Oli selgelt palju 
sõjakam: tuleb kukutada senised kuningad, kehtestada rahva võim ja parlament. 
Selleks sobisid ka revolutsioonilised meetmed. Juhiks sai selel suunal ​Giuseppe 
Mazzini​. Selle suuna vabadusvõitlejaks oli Itaalia kõige suurem rahvuskangelane 
Giuseppe Garibaldi ​. Nad mõlemad olid noorena osalenud karbonaaride 
liikumises. Mazzini 1830ndatel lõi Marseille ’s salaühingu ​Noor – Itaalia​, millele 
ta ka programmi koostas ning mille keskne nõue oligi ühendada Itaalia altpoolt. 
Hiljem liitusid Mazzini ja Garibaldi ülemise suunaga, neil oli eesmärk rahvuslik 
Itaalia ühendamine. Garibaldi esimene ülestõusukatse 1834.a, mis kukkus läbi 
ning ta mõisteti surma. Põgenes Ladina – Ameerikasse ning naases 1848a 
revolutsiooni ajal. 
 
1848-1849 kadus lõplikult päevkorralt kolmas idee: föderatsiooni idee. 1850ndatel 
hakkas Benso di Cavour Itaalia ühinemise nimel tegutsema. Pöördus Napoleon III 
(Prantsusmaa) poole, 1858(?) – ​Plombieres’i pakt​ (Sardiinia – Piemonte ühines 
Prantsusmaaga ).Sellega lubas Itaalia, et kui Napoleon III toetab Itaaliat, saab ta 
vastutasuks ​ Nizza piirkonna ja Savoia ​. Keisrina tahtis Napoleon III kaitsta oma 
Euroopa huvisid Austria vastu, mitte ei toetanud niivõrd liberaalseid huvisid( vmt). 
Pärastpakti toimus kiire Austria provotseerimine, puhkes uus konflikt, mille käigus 
Austria sundis S-P desarmeeruma, mida viimane ei teinud.Austria väed tungisid 1859  
Sardiiniasse ja puhkeb ​teine iseseisvussõda​ (esimene 1848-1849). Vastavalt paktile  
kuulutab Prantsusmaa Austriale sõja ning Austria lüüakse puruks. 1859 – ​Solferino 
lahing​. Austria on sunnitud loobuma Lombardiast Sardiinia kasuks. Sardiinia andiski 
Nizza ja Savoia Prantsusmaale. 
 
1860ndatel toimus Garibaldi väga edukas ühendamisliikumine altpoolt​. 1860a 
liikub Garibaldi kõigepealt Sitsiiliasse, siis maismaale, kus lüüakse puruks Mõlema 
Sitsiilia kuningriigi väed. Edasi ründab Garibaldi paavstiriiki Roomas, mis tegelikult oli 
Napoleon III abiga taastatud 1849a. Napoleon III toetab nüüd ka veel ikkagi paavsti, aga 
samas ka S – P’d. Garibaldi lööb paavsti vägesid Castelfidardo lahingus. Itaalia 
kuningriigi kuningaks pidi olema Vittorio Emanuele, mida tunnistas ka 
Garibaldi(punased särgid). Ametlikult tunnistatakse 1861.a veebruaris . Sellega oli 
saanud Vittorio Emanuele’ist Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II (1849-1878). 1861a 
peetakse Itaalia ühinemise aastaks. Alles 1875a sai Rooma Itaalia pealinnaks. Itaalia 
lõplik ühendamine toimus​ 1870 kui Rooma​ ja Veneeetsia ühendati S-P alla, mis toimus 
kolmanda iseseisvussõja ajal​. S-P sõlmis liidu Preisimaaga, kes sattus ka konflikti 
Austriaga ning too oli nüüd kahe tule vahel. 1866a ühendati Veneetsia Itaaliaga ja 1870a 
Preisi – Prantsuse sõja käigus, kui kukutati Napoleon III ja kadus paavstil tugi ning siis 
Rooma ühendati Itaaliaga. Itaaliast sai konstitutsioonilise monarhiaga riik. Kuna paavst  
oli nii selgelt olnud ühinemisliikumise vastane, siis katoliku usust ei saanud siduvat 
rahvusliku usku Itaaliale, vaid eksisteeris usuvabaduse pinnal. Itaalia keelest sai ühtne 
keel, mida alles hakkati looma. Lõpuks puhkes Itaalias nagu ka Kreekas ​irredentistlik 
liikumine​. Liikumine, mis nõudis kõikide nende alade, kus ajalooliselt oli Itaalia end 
kehtestanud, ühinemist ning Suur – Itaalia loomist. Toimus Esimese maailmasõjani 
välja. 
Garibaldi suri 1882a, Cavour suri 1861a. 
 
 
SAKSAMAA ÜHENDAMINE 
 
Riik, mille ümber Saksamaa ühines, oli Preisimaa. Presimaa oli Viini kongressiga saanud 
läänepoolsed alad ning haaras haald Königsbergist kuni kaugele + Sileesia(Austria 
pärilussõja käigus 1740ndatel). Brandenburg ning Ida – Preisimaa oli väga agraarne ala. 
Preisimaa koosnes paljudest provintsidest ning hakkas teostama tollipoliitikat, mis tõi 
talle hiljem väga suurt edu. 1818 – kaotas kõik tollid Preisimaal ning muutis Preisimaa 
ühtseks majanduslikuks ruumiks. Fürstenberg ja Baier lõid oma, Lõuna – Saksa tolliliidu 
1828a. Nüüd, olulise sammuna 1834 moodustati ühtne, ​Saksa Tolliliit​, kus Preisimaa ja 
Baieri –Fürtenbergi(?) kaks tolliliitu ühinesid kõoik Presimaa alla. Sisuliselt toimus 
Saksamaa majanduslik ühinemine 1830ndatel. Rahvuslik ühinemine oli täiesti 
välistatud Metternichi süsteemis. ​Hoffmanni loodud hümn​. 1848 - avati Frankfurdi 
Rahvuskogu, siis seda lauldi suurelt. Majanduslik tolliliit oli Preisimaale ülimalt edukas, 
millega ta saavutas väga suure edu Austria ees. 
Revolutsioonijärgset perioodi nim Saksa ajalookirjatuses „reaktsiooniajastuks“. Uuesti 
pöörati tagasi kõik revolutsioonilised sammud ning naaseti sisuliselt Metternichi 
süsteemi juurde. Saksa liit taastati revolutsioonieelsel kujul. 1851 - kuulutati kehtetuks 
kõik Rahvuskogu otsused (võttis vastu kõüik õigused etc). Uuesti kehtestati väga tugev 
kontroll. A.L von ​Rochau​ kirjutas sellises lüüasaanud olukorras „Grundsätze der 
Realpolitik“ ehk​ „Reaalpoliitika põhialused“​. Sellest saigi alguse arusaam riigi 
valtisemisest reaalpoliitika vaimus . Põleti ära idealistlik ning moraalil ja rahvuslikul 
viamustusel põhinev poliitika, poliitikat pidi suunama eesmärk, edu ja reaalne olukord. 
Rochau oli selgelt antisotsialist ja toetas riigi õigust sõjalist jõudu rakendada. Rochau 
jagas pmst ​vere ja raua​ arusaamu, mida hakkas ka Bismarck toetama . 
Bismarck​ sai tuntuks poliitikuna, kes viis ellu kindlalt Preisi huvidest lähtuvat 
poliitikat. Poliitikavõtted olid oportunistlikud(?) ja sellised mis olid hetkel kasulikud 
ning kui vaja, tuli kasutada jõudu. Karl von Clausevitz, keda tuntakse ühe 19.saj keskse 
sõjateoreetikuna, oli 1830ndate alguses sõnastanud selle:“ Sõda pole midagi muud, kui 
poliitika edasiviimine teiste vahenditega“ , mida jagas ka Bismarck. Bismarck sõnastas 
vere ja raua loosungi juba väga alguses, kuit a sai Preisimaa peaministriks. Biscmarck 
kutsuti 1862 Preisimaa peaministriks, sest oli tekkinud porbleem Preisi 
sõjaväereformiga: ​Wilhelm I​ oli saanud kuningaks, tuntud militaristlike vaadete 
poolelt, ning koos sõjaveäminister ​von Rooniga​ viisid läbi​ sõjaväereformi.​ Sõjavägi oli 
samaks jäänud Napoleoni ajast saadik, kuigi rahvaarv oli sest ajast peaaegu 
kahekordistunud 18 mlj-le. Eesmärk: uued rügemendid, kehtestada selge üldine 
ajateenistuskohustus kolmeks aastaks ja kõik nõudsid väljaminekuid. Parlament ei 
kiitnud seda raha eraldamist heaks. Enne 1848a polnud Preisimaal parlamenti, vaid 
selgelt vana korra põhimõttega riik, kuid pärast Rahvuskogu laialisaatmist, siis 1850.a 
võeti Preisimala vastu konstitutsioon, mis oli hoopis vähemliberaalne. Tekkis 
konstitutsiooniline konflikt 1860ndate alguses, kus ühelt poolt sõjaväereformi teostada 
sooviv Wilhelm I tahtis parlamendilt raha, aga too ei andnud. Nüüd kutsuti Bismarck 
ametisse, kes oli enne olnud diplomaat ja suursaadik. Ta oli tuntud kui väga osav 
veenja(kui see on sõna) ja nii määrati ta 1861a sügisel peaministriks, et ta veenaks 
parlamenti raha andma. Bismarck hakkas toetama Saksamaa ühendamist Preisimaa 
juhendamisel, et too saaks veel tugevamaks ning lahendaks tüliküsimused Austriaga 
lõplikult. 1862 kutsus Bismarck Austria saadikud enda juurde ja nõudis, et too peab 
arvestama Preisimaad kui suurvõimu. Kõige otsustavam oli 1860ndate sõjad. 
1864 – Saksa – Taani sõda. Tüli puhkes Saksa liiduga​ Schleswig – Hollsteini​ pärast. 
Selleks, et Taaniga arveid õiendada, sõlmisid Austria ja Preisimaa vahel sõbralik 
liiduleping Taani vastu ning puhkes sõda Taani – Austria – Preisi vahel. 1864 – Düppeli 
lahingus sai Taani lüüa ning millega sisulielt oli see küssa otsustatud ning 1864 okt 
sõlmiti Viini rahu, millega Taani loovutab ala Austria – Preisile, kes omavahel leppisid 
1865a kokku, et Preisimaa saab Schleswigi ja Austria Hollsteini. Sõprus Preisi ja Austria 
vahel oli lühiajaline 1866a sõlmis Biscmarck liidu Sardiinia – Piemontega liidu Austria 
vastu. 1866 tungivad Preisi väed Hollsteini aladele ja okupeerivad selle. See sõda ongi 
tuntud kui ​Saksa (ülemvõimu) sõda 1866​. Austria sai samal ajal lüüa Itaalia osas ning 
oli sunnitud loovutama Veneetsia. Samal ajal oli Austrial Saksa liidus toetus: Saksimaa, 
Hannover ja Hessen -Kassel(?) veel. Otseselt siiski Saksa liit ei sekkunud Preisi – Austria 
konflikti, mis tulenes ka Saksa liidu põhikirjast. Preisimma teostas ka Austria toetajate 
vastu sõjalise löögi. Otsustav lahing Saksamaa ühinemisel toimus 3.07.1866 – 
Königgrätzi lahing​, milles Austria saab tugevalt lüüa. Saksamaa ühendamine Preisimaa 
all oli selge. Pärsat suurt kaotust oli Viin sisuliselt Bismarckile valla ja ta oleks võinud 
selle vabalt vallutada, aga ta ei tahtnud, sest eesmärgiks oli Saksamaa ühendamine ilma 
Austriata. Kui ta oleks vallutanud Viini, siis Preisi kaela oleks tulnud kõik Austria 
impeeriumi mured Balkani rahvastega ja Ungariga ja seda ta ei tahtnud. 
23.08.1866 – ​Praha rahuleping ​, millega Austria tunnistas täiel määral oma 
positsioonide kaotamist. Austria juhtimisel olev Saksa liit saadeti laiali, kõik pidi 
koonduma Preisima alla ; Preisimaa annektsiooni alla läksid Austria toetajad Hannover, 
Hesser – Kassel, Frankfurt , Hollstein. Austria lüüasaamiste põhjuseks olidki 
impeeriumislik olemus, mitmerahvusline sõjavägi, probleemid varustusega jne. 
Preisimaa oli ka lahingutehniliselt paremas olukorras( oli võtnud kasutusele vintpüssi). 
1867 - lõi Bismarck Preisimaa juhtimisel​ Põhja – Saksa liidu​ (Saksa liidu asemel), kust 
välja jäid Austria, Fürtenberg(?), Baier. Põhja – Saksa liit tagas siseasjades küllaltki 
suure suveräänsuse, aga välispoliitika ja sõjaväelised küssad pidid olema Preisimaa 
otsustamisel, samuti pidi Preisimaa juhtimisel toimima majanduslik ruum. Juhiks sai 
Preisimaa. 
Lõuna – Saksa riigid, mis välja jäid, lootsid Prantsusmaal, millest tekkis uus tüliküsimus, 
mis oli sisuliselt möödapääsmatu. Liitlased ei näinud soosivalt Preisimaa kasvu, aga 
Venemaa oli saanud lüüa Krimmi sõjas 1854-1856, millega ta kadus plaanilt . 
Prantsusmaa oli kõige ägedam Preisimaa vastane, kuid oli ise suurtes raskustes 1866.a – 
l Mehhikos . 
 
 
PRANTSUSE – PREISI SÕDA 
 
Napoleon III​ langes ka Preisimaa kätte vangi, mis tähendas tema võimu kadumist 
Prantsusmaal ning ülejäänud elu veetis emigratsioonis Inglismaal, kus ta 1873 suri. 
Paari kuuga oli Bismarck surunud Prantsusmaa põlvili. Bismarck välistas selle, et 
Austria sekkuks ja ka Inglismaa ei sekkunud. Inglismaa hakkas sel ajal üldse Euroopa 
liitude poliitikast välja tõmbuma. Saksa liiduga ühinevad ka Würtenberg ja Baier, Baden  
oli varem liitunud, mis tähendas seda, et sügiseks 1870 oli kogu Saksamaa Preisimaa 
kontrolli all ehk Saksamaa oligi ühinenud. Küsimuseks oli, kes saab kogu Saksamaa 
kuningaks ja troonile oli ainult üks tõsiseltvõetav kandidaat – ​Wilhelm I, kes kuulutati 
18.01.1871 kuulutati ta keisriks. Seda tehakse Versailles ’s​. Prantsusmaa 
kapituleerub lõplikult märtsis ja Prantsusmaa ning Preisimaa vahel sõlmitakse 
rahuleping​ 10.05.1871 Frankfurdis: Pr-maale häbiväärne (loovutab Elsassi, 
Strasbourgi, eriti ränk