Uusaeg konspekt (0)

RAHVUSLIK LIIKUMINE 
 
Mis on rahvus? Erinevates regioonides ja kultuuride 
 
Rahvust mõistetakse eraldi. Kõige tuntum on Hans Kohni kaks eirnevat 
arusaama:  
1. lääne arusaam(civic): rahvus midagi vabatahtlikku, kultuuriliselt neturaalne, 
seostub poliitiliste nähtustega, ühesugused poliitilised väärtused – kodaniku 
rahvuslus  
2. ida arusaam ( etniline )- rahvus seostub selgelt etnilise kuuluvuseega,rahvus pole 
mitte ideoloogiline või poliitline tõekspidamine, vaid sünnipärane, selge 
kultuurilise kaasasündivusega(ka saksa oma) 
3. Stalini definitsioon(1913)- rahvuslus on ajalooliselt rajatud, püsiv inimeste 
kooslus , tuginedes ühisele keelele, territooriumile, majanduslikule elule ja 
psühholoogiliselt loodud ühisele kultuurile. Segu etnilisest ja poliitilisest. 
Keeleline traditsioon ongi kõige vanem. 
 
Saksa rahvusteoreetikud Herder ja Fichte . Herder seotud Baltikumiga, Herder 
mõjutatud valgustuslikest ideedes, rõhutas rahvaste ja kultuuride iseärasused ja seeläbi 
huvitasid teda ja eestlased ja lätlased. Ta rõhutas, et igasugune kultuuriline iseärasus on 
omaette väärtus, igal rahval on oma hing/väärtus(Volksgeist). Kuidas tekineb ja 
kujuneb kultuur?Klimaatilised, poliitilised, geograafilised tingimused. Mis ajendab 
einevaid kultuure lahknema/sulandunma/ tekkima . Herder oli keeleprintsiibist rähtuv 
teoreetik : rahvakultuuri ei ole kunagi võimalik poliitiliste piiridega piiritleda. Herder 
kutsus üles hakata rahvaluulet koguma süstemaatiliselt. Rõhutas selle kultuurilist 
väärtust. 
Fichte oli ka väga keelekeskne, aga pani aluse saksa romantilisele rahvuspildile. Eriti 
kuulsad Napoleoni okupatsiooni ajal peetud kõned. Rõhutas just Saksamaa missiooni 
Euroopa kultuuropärandi kandmises, kuid seda pole võimalik täita ilma poliitilise 
võimuta ja seetõttu pidid sakslased looma rahvusriigi keelelisel pinnal. Herderi 
„Volkslieder“, kus on eesti- ja lätikeelsed laulud, sai aluseks rahvaluule kogumisele üle 
Euroopa. Herderi keele- ja kultuurikeskne kontseptsioon rahvusest on väga põhjapanev 
Räägitakse subjektiivsest ehk polünteristlik koolkond(?). Subjektiivse koolkonna 
olulisemaid kõnesid oli Ernest Renani „Riigirahvuse teooria“, mida arenas 1882a. Tema 
jaoks oli rahvus vabatahtlik, subketiivne: rahvus moodustub siis, kui inimestel on soov 
koos elada, kes juba on teinud koos suuri asju ka kes soovivad teha veel.  
 
Renan küsis, kas on rahvusel objektiivseid kriteeriume. 
1. Saab ola geneetiline päritolu või rass , ent osutas, et sellist ei teki, sest kõik on 
segu kõigest.  
2. rahvus ei saa olla seesama, mis keel, sestmuidu ei saa olla ameeriklased rahvus. 
rahvuse aluseks religioon – paljud rahvused jagunevad erinevatesse 
konfessioonidesse  
3. ühtne territoorium rahvuse aluseks – ei, sest ajalugu näitab, et riikide –rahvuste 
piirid muutuvad pidevalt. Renat võtab kokku, et rahvust ei saa defineerida 
materiaalsete tingimustega, rahvus on hing, minevik, mälestustepagas. Rahvus 
on olevik , tahe koos elada, rahvus on üksmeelsus jagades ühiseid väärtusi. 
Rahvuse loob südametunnistus ega ole nende ülemiste punktide ori. 
 
Millal tekkisid rahvused? Mitu koolkonda : 
1. modernistid(Ernest Gellner) – rahvus loodi 18.saj lõpus, kui tekkis poliitiline 
rahvuslik eesmärk ja kõik mis oli varem, pole tähtis. Tõmbavad võrdusmärgi 
poliitiliste taotluste ja rahvuse vahele. Rõhutavad veel moderniseerumise 
tähtsust. Rahvus sai võimalikuks alles siis, kui ühiskond moderniseerus. Rahvuse 
jaoks oli vaja agitatsioon, palju suurem ühiskondlik kooskäimine ja ideede 
vahetamine. Alles tööstuse areng, linnsatumine, hariduse kasv – modernsuse 
tunnused – tegi võimalikuks, et leivisd rahvuse ideed ja propaganada . 18.saj 
lõpus, 19.saj alguses ttekkis rahvus identiteedina teiste kõrvae(usuline 
identiteet, klassikuuluvus). Peab ka eestlasi tüüpiliseks rahvuse näiteks, kes 
tekkisid 19.sajandil. 
2. konstruktsionistid (Benedict Anderson ) – Anderson näitab, et rahvus polegi 
midagi muud kui ettekujutatud asi, pole midagi reaalset. Inimestel on tekkinud 
idee, et meie oleme nüüd üks rahvus ja tuntakse ühtse kogukonnana, hoolimataet 
üksteist ei tunta. Osutab, et kui rahvus on konstrueeritud, siis võib samamoodi ka 
dekonstrueerida ja ära kaotada. Rahvus on konstrueeritud horisontaalne 
seltsimehelikkus. Selle aluseks sai olla tugev ideoloogia, rahvuslik propaganda . 
Eric Hobsbawm(?) rõhutas, et rahvuse äol on tegemist eliidi, kodaniku ideoloogiaga, et 
masse enda kontrolli alla saada. Marksistlik küüniline käsitlus. Tõde on see, et rahvuslik 
ärkamine ja liikumine oli 19.sajandil tihedalt seotud rahvusliku propagandaga, mis väga 
suurel määral põhineb ajalool. Käsitlusi vaadtes polnud rahvusromantistidele oluline 
ajalooline tõde ja ajalooga manipuleeriti. Sellega läksid kaasa ka kultuurieliit. 19.saj 
võtavad ka kultuuritegelased missiooniks hakata looma rahvuse häält ja identiteeti: kui 
varasemalt olid aluseks antiikautorite tööd, siis nüüd hakati rõhutama rahvuslust. 
Tekkisid vene muusikud , inglise kunstinud, rantsuse kirjanikud etx. 
 
3. primordialistid ehk essentsialistid (Geertz, D.Smith) – etniline kogukond , mis on 
rahvuse aluseks, on alati olnud. Etniline identiteet ja eneseteadlikkus on isegi 
ilma omariikluseta kestnud selgelt ja just 19.saj said selle põhjal võimalikuks see, 
et tekkisid rahvused. Smithi põhiargument on, et kaasaegseid rahvusi ei saa 
mõista, viitamata varasematele etnilistele mälestustele. 
 
19.saj puhkesid debattid srelleüle, kellel on enesemääramisõigus. Ka Hegel arutles selle 
küsimuse üle. Nimekiri koostati mitmete autorite poolt, aga sajandi keskpaigaks peeti 
12 riiki enesemääramisõiguslasteks, hiljem lisati ka Itaalia. Sõnaõigust pole Ida – 
Euroopa rahvastel. 
 
1848.-1849.a revolutsioonid 
 
Mõnikord venitatakse neid veel 1851 .aastani ja räägitaksegi Euroopa revolutsioonidest 
1848-1851. Kuigi piirkonniti oli kõigil oma taust ja kontekst, siis mõningaid ühisjooni 
ikkagi oli. Üheks kõige suuremaks mõjuks oli pärast​ Metternichi süsteemi​, pärast Viini 
kongressi rahva poliitiline elavnemine , eriti kesklass , aga ka töölised ja vaesemad kihid . 
Väga tugevat mõju avaldasid ​rahvuslikud meeleolud​, mis uue tõusulainena esile 
kerkisid. Üldiseks nõudmiseks oli​ poliitiliste õiguste​, k.a naisõiguste tagamine, et 
võetaks vastu​ konstitutsioonid, võrdsus seaduste​ ees. Ennekõike​ konstitutsioonilise 
monarhia ​  taotlus . Peamiseks revolutsiooni teostajaks oligi kodanlus / keskklass , keda 
toetasid maapiirkondades talurahvas , ​linnades töölised​. Nendega liitusid see osa 
aadelkonnast, kes oli jäänud võimumängudest kõrvale ning teatud määral ka 
vaimulikkond. Ikkagi rahvuslik liikumine, liberaalne liikumine(slovakid, horvaadid etc 
Austrias ). Üheks põhjuseks peetakse ka 1840ndate​ majanduskriisi ​üle Euroopa: 
järjestikused ikaldused(Iirimaal eriti kartul , aga ka teravili), mis tõi kaasa näljakriisi ja 
leivahinna kõrgenemise, töötus kasvas hüppeliselt, paljud ettevõtted läksid pankrotti , 
finantskriis. Täisvärk ikka. 
 
Kõige esimesena puhkesid revolutsioonid Sitsiilias jaanuaris 1848. Sitsiilia kuulus 
Mõlema(Kahe) Sitsiilia kuningriigi koosseisu, mis oli langenud Viini kongressiga 
Hispaania liini Bourbonidele ja selgelt oli Metternichi pol. Suuna tardumuses. Rahva 
ülestõuse oli seal puhkenud varem, kuid nüüd oli uue jõuga, ei suudetud võimude poolt 
maha suruda. Revolutsioon , millel olid tugevad liberaalsed nõudmised, jõudis kiiresti ka 
Napolisse ja sealt edasi üle Itaalia​(eriti Lombardias, Veneetsias(Austria alad ju?)). 
Rahvas oligi väga edukas: üle Itaalia väga kiiresti kevade jooksul kuulutati välja 
konstitutsioonid, mis võeti vastu nii Kahe Sitsiilia kuningriigis, Roomas(kuulutati välja 
vabariik), Toskaanas, Veneetsias kuulutati välja vabariik. Kiire edu oli alguses väga 
suureks šokiks, kuid kogusid kiiresti.1848a II poolel hakati väga paljusid samme tagasi 
pöörama. 
 
Itaaliast lainetas see üle Euroopa. Jaanuarist liikus see lainega Prantsusmaale, kus 
võimul oli Louis Philippe , kes oli selleks ajaks oma maine minetanud ja muutunud 
tagurlikuks kuningaks. Eriti ägedad olidki 1848a​ veebruari II poole sündmused 
Pariisis, kus alguses Louis Philippe üritas valitsust vahetada ja sellega rahva 
nõudmistele vastu tulla. Seejärel üritas ta jõudu kasutada rahva vastu, ent ka see 
ebaõnnestus. Mõne päeva jooksul(22.-23) ning 24.veebruaril oli kuningas sunnitud 
troonist loobuma ning kuulutati välja ​Prantsusmaa Teine vabariik ​(esimene Pr.rev 
aeg). Jällegi kiire edu, aprillis Rahvuskogu valimised, kuhu pääsesid põhiliselt 
mõõdukad vabariiklased. Prantsusmala kulmineerusid majanduslikud küsimused 
juunis(või juulis) 1848 ning toimus vaesema elanikkond barrikaadid( - tegusõnana ). 
Esimese reformina kehtestati rahvuslikud töökojad üle Prantsusmaa, mille eesmärk oli 
leida riikliku vahenduse läbi tööd inimestele. Samas mingid mõttetud ülesanded. 
Toimusid ​juunipäevad​, mis jällegi olid väga verised, mille surus maha nüüd juba 
vabariigi valitsuse sõjaminister ​Cavaignac​, millega ta kindlustas ka oma poliitilist 
positsiooni ning tast sai siusliselt revolutsioonilise vabariigi juht. November 1848 – 
võeti vastu konstitutsioon , mille järgi pidi Prantsusmaal olema parlament . Detsember 
1848 – valitakse ülekaaluka hääleteenamusega presidendiks Prantsusmaa vabariigilie 
Louis Napoleon ​, kes oli Napoleon Bonaparte ’i vennapoeg . Ta oli väga suurte 
võimuambitsioonidega: üritas väga kiiresti oma presidendivolitusi laiendada ning ta 
populaaruss polnud pikaajaline. 1851 üritas uue konstitutsiooniga laiendada presidenid 
volitusi, mis ei läinud läbi ning aasta lõpus kuulutas end hoopis ​keisriks ja tast sai 
Napoleon III​. Sellega lahenes ka revolutsiooniline küsimus ja Prantsusmaast sai uuesti 
keisririik (pärast Napoleon Bonaparte’i keisririiki). Temasse suhtuti normilt, tast sai 
tugev Rooma paavsti liitlane ja kaitse. 
 
Nüüd liikus revolutsioon Saksa aladele ja jõudis sinna märtsis 1848. Saksamaa 
revolutsioon sai alguse Badenist ning sealt levis üle Saksamaa. Nimetatakse Saksamaal 
märtsirevolutsiooniks​. Sellele eelnevat aega nimetatakse ​Vormärz​  ajastuks  
(1815-1848 Metternichsches System). Berliini jõudis revolutsioon märtsi keskel. 
18.märtsil toimus Berliinis Preisi kuninga lossi ees suur meeleavaldus, kui järsku 
kõlas püssilask, millest puhkes äge barrikaadivõitlus rahva ja sõja lõpus ning 
päeva lõpuks loeti kokku üle 250 surnu + haavatud​. 19.märtsi hommikul  ​ Friedrich  
Wilhelm IV​, kes oma vaadetelt toetas pigem Metternichi süsteemi, andis käsu sõjaväel 
tagasi möörduda ning pöördus rahva poole väga sõbrlikult, austas hukkunuid (ehk 
märtsiohvrid). Ta nõustus konstitutsiooni väljatöötamisega, Saksamaa ühinemise 
plaaniga, ​Rahvuskogu​ kokkutulemisega(kõikjal üks kesksemaid nõudeid). Eesmärgiks 
oligi, et kõikides liidumaadest koguneksid saadikud, kes töötaksid välja konstitutsiooni 
ja viiksid läbi Saksamaa ühendamise. Kuulutas, et Preisimaast kasvab välja Saksamaa. 
Jällegi äärmiselt kiire sündmuste areng. Preisimaal pandi ametisse liberaalne valitsus, 
samuti ka mujal(Baieris, Hannoveris, Hessenis, Saksimaal). Need ​märtsivalitsused 
püsisid enamasti 1848a lõpuni ametis, kuni nad uuesti tagasi suruti. 
 
Toimuvad ​Rahvuskogu​ valmimised 18.mail 1848. Rahvuslik vaimustus oli väga suur. 
Rahvuskogu tuli kokku Frankfurtis. Ennekõike oli eesmärgiks välja töötada kõikide 
kodanike põhivabadusi tagavaid seadusi ning seada sisse parlamentaarne 
kord(parlamentaarne monarhia vmt). Keskse kuningana nähti Preisi kuningat. 
Konstitutsioon suudeti Rahvuskogu poolt välja töötada märtsiks 1849, kui oli juba 
revoulutsioonilistele gruppidele vastupealetung. Friedrich Wilhelm III pakuti Saksa 
kuningatrooni,mille ta tagasi lükkas. Pärast seda toimus Preisimaa eestvõttel 
revolutsiooni mahasurumine jõulisel teel ning kevadeks 1849 saadeti ka Rahvuskogu 
laiali. Rahvuskogust võttis alguses osa ka Austria. 
 
Austrias oli samamoodi puhkenud revolutsioon märtsis 1848, kus olid väga tugevad 
Metternichi – vastased nõudmised. Kõik toimus jällegi väga kiiresti, keiser  ​ Ferdinand I 
oli nõudmistega nõus: ​Metternich lasti lahti​, koostati konstitutsioon, kuulutas välja 
liberaalse valitsuse. Dets 1848 astus ta ka ise tagasi ning Austria keisriks sai ​Franz 
Joseph I​, kes polnud enam järelandmistega nõus ning hakkas omalt poolt 
vasturevolutsiooni teostama . Metternich pöördus seejärel tagasi ning hakkas keisri 
nõuandjaks. Oluliseks oli rahvuslik ärkamine Austria impeeriumi teiste rahvaste hulgas, 
ennekõike Ungaris. Ungaris oli kohe pärast Prantsusmaa sündmusi tõusnud väga 
ägedad iseseisvusmeeleolud Austria impeeriumisest vabanemiseks. Ungari 
revolutsiooni liidriks sai​ Lajos Kossuth​. Hakkas nõudma Ungarile konstitutsiooni ning 
pärast 13.märtsi edukat Viini revolutsiooni, puhkes 15.märtsil 1848 rahva suur 
väljaastumine Budapestis. Nõuti autonoomse Ungari kehtestamist, mis sisuliselt ilma 
võitluseta kohaliku administratsiooni poolt ka lubati. Hakati välja töötama põhiseadust. 
Lõplik Ungari​  iseseisvumine ​ kuulutati välja aprillis 1849 ning Kossuthist sai Ungari 
president . Kuid selleks ajaks oli hakanud toimuma väga suur revolutsiooni 
mahasurumine. Franz Joseph pöördus abisaamiseks Venemaa keisri Nikolai I poole, kes 
oli 1830ndatel Poola ülestõusu maha surunud. Nikolai I hakati nimetama Euroopa 
sandramiks, kes jõuga kaitses vana korda. ​Nikolai I ​saatis suure väe Ungari vastu ning 
suvel 1849 suruti Vene vägede poolt igasugune iseseisuvsliikumine maha, augustis 
järgnes verine arvete õiendamine kõikide revolutsionääridega. Mõningad reformid , mis 
olid 1848 uue valitsuse poolt välja kuulutatud, jäid kehtima ka Austrias, nt pärisorjuse 
kaotamine. Teatud mõju avaldasid Ungari suured revolutsioonid 1867.aasta​ Ausgleichi 
poliitikaga, mis tähendas personaaluniooni kehtestamist Austria ja Ungari vahel, kus 
ühiseks peaks jäi Austria keiser, aga muus osas sai Ungari oma autonoomia ja pärast 
seda saigi impeeriumi nimetuseks Austria- Ungari keisririik. Kui Ungari kuultuas end 
iseseisvaks, siis sinna jäid ka horvaadid, kes vihkasid ungarlasi palju rohkem kui 
austerlasi ning osalesid Austria – Vene poolel Ungari vastu liitlastena. 
 
Taanit, Iirmaad pole vaja. 
Sama mustri järgi toimus revolutsioon ka Taanis , kus märtsi II poolel 1848 rahvas 
tungis kuningas Frederik II paleesse. Kuningas lubas kehtestada liberaalse 
konstitutsiooni 
Iirimaal ei toimunud suurt revolutsiooni, ent juulis(?)1848 toimus väljaastumine Noor – 
Iiri liikumise poolt, kes rõhutas Iiri kultuuri tähtsust. Vastuseis väga lühiajaline ning 
katse kukkus läbi. Iirimaa revolutsiooni tuntakse Kapsaaia revolutsioonina. Toimus lese 
McCormacki aias ning see nimi rõhutab selle tühisust. 
 
 
ITAALIA ÜHINEMINE 
 
Tuntud kui Il ​Risorgimento​ ehk Taassünd. 1848a revolutsioonisündmused on üks osa 
sellest. Rahvuslik liikumine ning Itaalia ühinemisliikumine hakkas uue hooga peale 
alataes Napoleonist. ​Napoleon​ oli oma sõdadega suurema osa Itaaliast enda kontrolli 
alla haaranud ning 1805a kuulutas ta end Itaalia kuningaks ning haaras enda kätte 
sururema osa Põhja – Itaaliast, lisaks Modena , osas Sardiiniast. See oli esmakordselt, kui 
nii suur osa Itaaliast pärast Rooma impeeriumit oli ühe võimu all. See oli oluliseks 
tõukeks Itaalia ühinemisliikumisele. Rahvuslik liikumine taotles ka võõrvõimust 
vabanemist. Napoleoni sõjad ja Viini kongress andsid tõuke rahvuslikule liikumisele. 
Kõige esimene rahvusliku liikumise organiseerumist hakkas teostama ​karbonaaride 
salaliikumine​. Tegmeist oli ülemaalise organiseeritud salaliikumisega, mis võttis väga 
palju üle vabamüürlusest, samuti maffia organisatsioonilist ühtekuuluvustunnet, 
partisanitaktika. Kõige enam ühendas seda liikumist see, et tegemist oli ülimalt 
reglementeeritud ja konspiratiivse salaliikumisega. Aktiivsem periood jääb 
ajavahemikku 1815-1825, kus üle Itaalia olid omad organisatsioonid ning kokku 
liikmeid u 600 000. Sinna kuulusid kõikidest ühiskonnakihtidest inimesi: ohvitserid, 
intellektuaalid, talupojad. Palju vabamüürusele ja hierarhilistele organisatsioonidele 
iseloomulikke omadusi. Neil oli oma salakeel , „paganad“ olid mitteasjassepühendatud, 
kooskäimisekohad ehk barakkid, kogumised ise ventitad(?). Salaliikumise eesmärk oli 
saavutada rahvuslik ühtsus, vabaneda võõrvõimude ikkest. Rahvuslikuks ühendamiseks 
sobisid kõik vahendid. 
 
Kõige tõsisem ülestõus leidis aset 1820-1821 kui ​ Napolis ​ oli kuningaks​ Ferdinand I 
Bourbon, kes väga selgelt kasutas absolutistlikke võimu põhimõtteid. Ülestõus oli 
alguses väga edukas, Ferdinand I kohkus ning lubas isegi konstitutsiooni alguses, aga 
siis ​Püha Liit​, mis tuli kokku okt-dets 1820 Troppaus, otsustas, et kui korra hoidmiseks 
pole riik ise suuteline, siis on suurriikidel õigus sekkuda. Ferdinand I tuligi abi paluma 
Püha Liidult, et nood saadaksid abiväe talle appi. ​Austria​ saatis 1821 oma armee . 
Sellega suruti I karbonaraide etapp maha surutud. 
 
Uus vabadusliikumine sai algus u1830ndatel, kus tõusid väga selged liidrid ja eristus 2 
suunda: 
1. mõõdukate suund ehk ​albertistid​ Eesmärk : Itaalia tuleks ühendada ​ Sardiinia – 
Piemonte​ kuningriigiks, mille kuningaks oli ​ Carlo Alberto​, et Sardiinia ühineks 
selle kuningriigiga. Tegelik juhtfiguur oli ​ Benso di Cavour​, kes oli tugevalt 
mõjutatud liberaalsetest ideedest. 1847a hakkas välja andma ka​ ajalehte Il 
Risorgimento​. Cavour oli 1848a revolutsiooni üks liberaalsete jõudude juhtivaid 
tegelasi Itaalias. Ta oli üks vähestest kuningatest, kes toetas revolutsiooni ja 
ühinemist. Carlo Albert loobus troonist 1849, kui Piemontes võeti vastu 
liberalane konstitutsioon ja tema järel sai Sardiinia – Pemonte kuningaks 
Vittorio Emanuele II​. 1850ndatel sai Bensi di Cavourist konstitutsioonilise 
kuningriigi peaminister . Itaalia ühinemine ülevalt poolt. Kõrvuti revolutsiooniga 
kuulutas Sardiinia – Piemonte ka Austriale sõja, kelle käes olid Lombardia ja 
Veneetsia . Said Austria käest lüüa ning nõudis suuri hüvitisi. Sellega seoses astus 
Carlo Alberto tagasi. 
2.  kodanlik suund​. Eesmärk: Itaalia peab ühinema vabariigiks. Oli selgelt palju 
sõjakam: tuleb kukutada senised kuningad, kehtestada rahva võim ja parlament. 
Selleks sobisid ka revolutsioonilised meetmed. Juhiks sai selel suunal ​Giuseppe 
Mazzini​. Selle suuna vabadusvõitlejaks oli Itaalia kõige suurem rahvuskangelane 
Giuseppe Garibaldi ​. Nad mõlemad olid noorena osalenud karbonaaride 
liikumises. Mazzini 1830ndatel lõi Marseille ’s salaühingu ​Noor – Itaalia​, millele 
ta ka programmi koostas ning mille keskne nõue oligi ühendada Itaalia altpoolt. 
Hiljem liitusid Mazzini ja Garibaldi ülemise suunaga, neil oli eesmärk rahvuslik 
Itaalia ühendamine. Garibaldi esimene ülestõusukatse 1834.a, mis kukkus läbi 
ning ta mõisteti surma. Põgenes Ladina – Ameerikasse ning naases 1848a 
revolutsiooni ajal. 
 
1848-1849 kadus lõplikult päevkorralt kolmas idee: föderatsiooni idee. 1850ndatel 
hakkas Benso di Cavour Itaalia ühinemise nimel tegutsema. Pöördus Napoleon III 
(Prantsusmaa) poole, 1858(?) – ​Plombieres’i pakt​ (Sardiinia – Piemonte ühines 
Prantsusmaaga ).Sellega lubas Itaalia, et kui Napoleon III toetab Itaaliat, saab ta 
vastutasuks ​ Nizza piirkonna ja Savoia ​. Keisrina tahtis Napoleon III kaitsta oma 
Euroopa huvisid Austria vastu, mitte ei toetanud niivõrd liberaalseid huvisid( vmt). 
Pärastpakti toimus kiire Austria provotseerimine, puhkes uus konflikt, mille käigus 
Austria sundis S-P desarmeeruma, mida viimane ei teinud.Austria väed tungisid 1859  
Sardiiniasse ja puhkeb ​teine iseseisvussõda​ (esimene 1848-1849). Vastavalt paktile  
kuulutab Prantsusmaa Austriale sõja ning Austria lüüakse puruks. 1859 – ​Solferino 
lahing​. Austria on sunnitud loobuma Lombardiast Sardiinia kasuks. Sardiinia andiski 
Nizza ja Savoia Prantsusmaale. 
 
1860ndatel toimus Garibaldi väga edukas ühendamisliikumine altpoolt​. 1860a 
liikub Garibaldi kõigepealt Sitsiiliasse, siis maismaale, kus lüüakse puruks Mõlema 
Sitsiilia kuningriigi väed. Edasi ründab Garibaldi paavstiriiki Roomas, mis tegelikult oli 
Napoleon III abiga taastatud 1849a. Napoleon III toetab nüüd ka veel ikkagi paavsti, aga 
samas ka S – P’d. Garibaldi lööb paavsti vägesid Castelfidardo lahingus. Itaalia 
kuningriigi kuningaks pidi olema Vittorio Emanuele, mida tunnistas ka 
Garibaldi(punased särgid). Ametlikult tunnistatakse 1861.a veebruaris . Sellega oli 
saanud Vittorio Emanuele’ist Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II (1849-1878). 1861a 
peetakse Itaalia ühinemise aastaks. Alles 1875a sai Rooma Itaalia pealinnaks. Itaalia 
lõplik ühendamine toimus​ 1870 kui Rooma​ ja Veneeetsia ühendati S-P alla, mis toimus 
kolmanda iseseisvussõja ajal​. S-P sõlmis liidu Preisimaaga, kes sattus ka konflikti 
Austriaga ning too oli nüüd kahe tule vahel. 1866a ühendati Veneetsia Itaaliaga ja 1870a 
Preisi – Prantsuse sõja käigus, kui kukutati Napoleon III ja kadus paavstil tugi ning siis 
Rooma ühendati Itaaliaga. Itaaliast sai konstitutsioonilise monarhiaga riik. Kuna paavst  
oli nii selgelt olnud ühinemisliikumise vastane, siis katoliku usust ei saanud siduvat 
rahvusliku usku Itaaliale, vaid eksisteeris usuvabaduse pinnal. Itaalia keelest sai ühtne 
keel, mida alles hakkati looma. Lõpuks puhkes Itaalias nagu ka Kreekas ​irredentistlik 
liikumine​. Liikumine, mis nõudis kõikide nende alade, kus ajalooliselt oli Itaalia end 
kehtestanud, ühinemist ning Suur – Itaalia loomist. Toimus Esimese maailmasõjani 
välja. 
Garibaldi suri 1882a, Cavour suri 1861a. 
 
 
SAKSAMAA ÜHENDAMINE 
 
Riik, mille ümber Saksamaa ühines, oli Preisimaa. Presimaa oli Viini kongressiga saanud 
läänepoolsed alad ning haaras haald Königsbergist kuni kaugele + Sileesia(Austria 
pärilussõja käigus 1740ndatel). Brandenburg ning Ida – Preisimaa oli väga agraarne ala. 
Preisimaa koosnes paljudest provintsidest ning hakkas teostama tollipoliitikat, mis tõi 
talle hiljem väga suurt edu. 1818 – kaotas kõik tollid Preisimaal ning muutis Preisimaa 
ühtseks majanduslikuks ruumiks. Fürstenberg ja Baier lõid oma, Lõuna – Saksa tolliliidu 
1828a. Nüüd, olulise sammuna 1834 moodustati ühtne, ​Saksa Tolliliit​, kus Preisimaa ja 
Baieri –Fürtenbergi(?) kaks tolliliitu ühinesid kõoik Presimaa alla. Sisuliselt toimus 
Saksamaa majanduslik ühinemine 1830ndatel. Rahvuslik ühinemine oli täiesti 
välistatud Metternichi süsteemis. ​Hoffmanni loodud hümn​. 1848 - avati Frankfurdi 
Rahvuskogu, siis seda lauldi suurelt. Majanduslik tolliliit oli Preisimaale ülimalt edukas, 
millega ta saavutas väga suure edu Austria ees. 
Revolutsioonijärgset perioodi nim Saksa ajalookirjatuses „reaktsiooniajastuks“. Uuesti 
pöörati tagasi kõik revolutsioonilised sammud ning naaseti sisuliselt Metternichi 
süsteemi juurde. Saksa liit taastati revolutsioonieelsel kujul. 1851 - kuulutati kehtetuks 
kõik Rahvuskogu otsused (võttis vastu kõüik õigused etc). Uuesti kehtestati väga tugev 
kontroll. A.L von ​Rochau​ kirjutas sellises lüüasaanud olukorras „Grundsätze der 
Realpolitik“ ehk​ „Reaalpoliitika põhialused“​. Sellest saigi alguse arusaam riigi 
valtisemisest reaalpoliitika vaimus . Põleti ära idealistlik ning moraalil ja rahvuslikul 
viamustusel põhinev poliitika, poliitikat pidi suunama eesmärk, edu ja reaalne olukord. 
Rochau oli selgelt antisotsialist ja toetas riigi õigust sõjalist jõudu rakendada. Rochau 
jagas pmst ​vere ja raua​ arusaamu, mida hakkas ka Bismarck toetama . 
Bismarck​ sai tuntuks poliitikuna, kes viis ellu kindlalt Preisi huvidest lähtuvat 
poliitikat. Poliitikavõtted olid oportunistlikud(?) ja sellised mis olid hetkel kasulikud 
ning kui vaja, tuli kasutada jõudu. Karl von Clausevitz, keda tuntakse ühe 19.saj keskse 
sõjateoreetikuna, oli 1830ndate alguses sõnastanud selle:“ Sõda pole midagi muud, kui 
poliitika edasiviimine teiste vahenditega“ , mida jagas ka Bismarck. Bismarck sõnastas 
vere ja raua loosungi juba väga alguses, kuit a sai Preisimaa peaministriks. Biscmarck 
kutsuti 1862 Preisimaa peaministriks, sest oli tekkinud porbleem Preisi 
sõjaväereformiga: ​Wilhelm I​ oli saanud kuningaks, tuntud militaristlike vaadete 
poolelt, ning koos sõjaveäminister ​von Rooniga​ viisid läbi​ sõjaväereformi.​ Sõjavägi oli 
samaks jäänud Napoleoni ajast saadik, kuigi rahvaarv oli sest ajast peaaegu 
kahekordistunud 18 mlj-le. Eesmärk: uued rügemendid, kehtestada selge üldine 
ajateenistuskohustus kolmeks aastaks ja kõik nõudsid väljaminekuid. Parlament ei 
kiitnud seda raha eraldamist heaks. Enne 1848a polnud Preisimaal parlamenti, vaid 
selgelt vana korra põhimõttega riik, kuid pärast Rahvuskogu laialisaatmist, siis 1850.a 
võeti Preisimala vastu konstitutsioon, mis oli hoopis vähemliberaalne. Tekkis 
konstitutsiooniline konflikt 1860ndate alguses, kus ühelt poolt sõjaväereformi teostada 
sooviv Wilhelm I tahtis parlamendilt raha, aga too ei andnud. Nüüd kutsuti Bismarck 
ametisse, kes oli enne olnud diplomaat ja suursaadik. Ta oli tuntud kui väga osav 
veenja(kui see on sõna) ja nii määrati ta 1861a sügisel peaministriks, et ta veenaks 
parlamenti raha andma. Bismarck hakkas toetama Saksamaa ühendamist Preisimaa 
juhendamisel, et too saaks veel tugevamaks ning lahendaks tüliküsimused Austriaga 
lõplikult. 1862 kutsus Bismarck Austria saadikud enda juurde ja nõudis, et too peab 
arvestama Preisimaad kui suurvõimu. Kõige otsustavam oli 1860ndate sõjad. 
1864 – Saksa – Taani sõda. Tüli puhkes Saksa liiduga​ Schleswig – Hollsteini​ pärast. 
Selleks, et Taaniga arveid õiendada, sõlmisid Austria ja Preisimaa vahel sõbralik 
liiduleping Taani vastu ning puhkes sõda Taani – Austria – Preisi vahel. 1864 – Düppeli 
lahingus sai Taani lüüa ning millega sisulielt oli see küssa otsustatud ning 1864 okt 
sõlmiti Viini rahu, millega Taani loovutab ala Austria – Preisile, kes omavahel leppisid 
1865a kokku, et Preisimaa saab Schleswigi ja Austria Hollsteini. Sõprus Preisi ja Austria 
vahel oli lühiajaline 1866a sõlmis Biscmarck liidu Sardiinia – Piemontega liidu Austria 
vastu. 1866 tungivad Preisi väed Hollsteini aladele ja okupeerivad selle. See sõda ongi 
tuntud kui ​Saksa (ülemvõimu) sõda 1866​. Austria sai samal ajal lüüa Itaalia osas ning 
oli sunnitud loovutama Veneetsia. Samal ajal oli Austrial Saksa liidus toetus: Saksimaa, 
Hannover ja Hessen -Kassel(?) veel. Otseselt siiski Saksa liit ei sekkunud Preisi – Austria 
konflikti, mis tulenes ka Saksa liidu põhikirjast. Preisimma teostas ka Austria toetajate 
vastu sõjalise löögi. Otsustav lahing Saksamaa ühinemisel toimus 3.07.1866 – 
Königgrätzi lahing​, milles Austria saab tugevalt lüüa. Saksamaa ühendamine Preisimaa 
all oli selge. Pärsat suurt kaotust oli Viin sisuliselt Bismarckile valla ja ta oleks võinud 
selle vabalt vallutada, aga ta ei tahtnud, sest eesmärgiks oli Saksamaa ühendamine ilma 
Austriata. Kui ta oleks vallutanud Viini, siis Preisi kaela oleks tulnud kõik Austria 
impeeriumi mured Balkani rahvastega ja Ungariga ja seda ta ei tahtnud. 
23.08.1866 – ​Praha rahuleping ​, millega Austria tunnistas täiel määral oma 
positsioonide kaotamist. Austria juhtimisel olev Saksa liit saadeti laiali, kõik pidi 
koonduma Preisima alla ; Preisimaa annektsiooni alla läksid Austria toetajad Hannover, 
Hesser – Kassel, Frankfurt , Hollstein. Austria lüüasaamiste põhjuseks olidki 
impeeriumislik olemus, mitmerahvusline sõjavägi, probleemid varustusega jne. 
Preisimaa oli ka lahingutehniliselt paremas olukorras( oli võtnud kasutusele vintpüssi). 
1867 - lõi Bismarck Preisimaa juhtimisel​ Põhja – Saksa liidu​ (Saksa liidu asemel), kust 
välja jäid Austria, Fürtenberg(?), Baier. Põhja – Saksa liit tagas siseasjades küllaltki 
suure suveräänsuse, aga välispoliitika ja sõjaväelised küssad pidid olema Preisimaa 
otsustamisel, samuti pidi Preisimaa juhtimisel toimima majanduslik ruum. Juhiks sai 
Preisimaa. 
Lõuna – Saksa riigid, mis välja jäid, lootsid Prantsusmaal, millest tekkis uus tüliküsimus, 
mis oli sisuliselt möödapääsmatu. Liitlased ei näinud soosivalt Preisimaa kasvu, aga 
Venemaa oli saanud lüüa Krimmi sõjas 1854-1856, millega ta kadus plaanilt . 
Prantsusmaa oli kõige ägedam Preisimaa vastane, kuid oli ise suurtes raskustes 1866.a – 
l Mehhikos . 
 
 
PRANTSUSE – PREISI SÕDA 
 
Napoleon III​ langes ka Preisimaa kätte vangi, mis tähendas tema võimu kadumist 
Prantsusmaal ning ülejäänud elu veetis emigratsioonis Inglismaal, kus ta 1873 suri. 
Paari kuuga oli Bismarck surunud Prantsusmaa põlvili. Bismarck välistas selle, et 
Austria sekkuks ja ka Inglismaa ei sekkunud. Inglismaa hakkas sel ajal üldse Euroopa 
liitude poliitikast välja tõmbuma. Saksa liiduga ühinevad ka Würtenberg ja Baier, Baden  
oli varem liitunud, mis tähendas seda, et sügiseks 1870 oli kogu Saksamaa Preisimaa 
kontrolli all ehk Saksamaa oligi ühinenud. Küsimuseks oli, kes saab kogu Saksamaa 
kuningaks ja troonile oli ainult üks tõsiseltvõetav kandidaat – ​Wilhelm I, kes kuulutati 
18.01.1871 kuulutati ta keisriks. Seda tehakse Versailles ’s​. Prantsusmaa 
kapituleerub lõplikult märtsis ja Prantsusmaa ning Preisimaa vahel sõlmitakse 
rahuleping​ 10.05.1871 Frankfurdis: Pr-maale häbiväärne (loovutab Elsassi, 
Strasbourgi, eriti ränk oli kontributsiooniraha). Arvatakse, et Saksamaa armee oli 
suuruselt kõige suurem kogu maailmas. 
 
 
Moodustati konstitutsiooniline monarhia, kus konstitutsiooni aluseks oli Põhja – Saksa 
põhikiri, mis ümber kohandati. Võeti vastu aprillis 1871. Saksamaa oli keisririik, aga 
võim polnud sugugi suur: peamiseks ülesandeks oli esindusfunktsioon ja olla 
relvajõudude ülemjuhataja. Võim läks ​kantsleri ja tema juhitud valitsuse​ kätte. 
Moodustati kahekojaline parlament: ​Riiginõukogu​ – ülemkoda, mis kontrollis valitsust 
ja andis välja seadusi – ja ​Riigipäev​ – rahva poolt valitud alamkoda , mis võis eelarve 
koostamisel sõna võtta, aga mille ees kantsler ega valitsus ei vastutanud. Kodanike õigus 
alamkoda valida oli​ kõige esinduslikum selle aja Euroopas​: valida said kõik 
meeskodanikud, olenemata ametist, seisusest, kes olid 25 – aastased. Valimised olid 
salajased. Saksamaa oli ühendatud rahvuslikul pinnal ilma Austriata, aga jäi endiselt 
liitriigiks. Kõikidel liiduriikidel oli suur suveräänsus. Preisimaa oli üks Saksa liidu riik 
teiste seas, kuigi keisriks sai olla ainult Preisi kuninga dünastia. Preisimaa likvideeriti 
1947. 
Bismarck jäi kantsleriks 1890.a-ni. Põhilised reformid:rahareform 1871 (ühtne 
rahasüsteem – kuldmark), 1872 ulatuslik haldusreform, Saksamaa pealinnaks sai 
Berliin , mis oli 19.saj kasvanud väga kiiresti. Sisemised konfliktid, millega Bismarck 
rinda pistis: 
1)​Võimuvõitlus katoliku kirikuga​ (Kulturkampf(?)) . Küsimus katoliku kiriku 
suveräänsusest ühendatud Saksamaal ja ilmalikust võimust katoliku kiriku üle 
(Preisimaa luterlik, suur hulk liitunud riike katolikud) . Bismarck hakkas järjest 
nõrgestama katoliku kiriku rolli: võeti ära kooliinspektsiooni õigus, likvideeris jesuiidi 
ordud Saksamaal, maiseadused 1873 – kõk vaimulikud , kes tahavad Saksamaal töötada, 
peavad olema õppinud Saksa ülikoolides ja omama Saksa kodakondsust (põhjustas 
suurt draamat), suur hulk vaimulikke saadeti maalt välja, kellest said rahva seas 
peaaegu märtrid. 
2)​Võitlus sotsialistidega, ennekõike sotsiaaldemokraatidega​. 1860ndatel oli 
sotsialistlikud liikumised, eriti marksism saanud uue hoo ja hingamise ning Bismarck 
selgelt üritas oma konservatiivse ja kodanliku suhtumisega seda vaigistada . 1878 – 
sotsialismi seadus, millega keelustas igasugused sotsialistlikud parteid. Põhjuseks toodi 
Bismarcki poolt atendaadikatsed keisrile. See pigem kasvtatas rahva poolehoidu 
sotsialistide suhtes. Kui 1890ndatel sotsialistlikud parteid uuesti legaliseeriti, siis sest 
oli saanud suur massipartei . 
 
 
PARIISI  KOMMUUN  
 
Nõukogude ajal üheks kõige võltsikumaks teemaks. Ses nähti esimest tõendit 
proletariaadi diktatuurist. 
Sai alguse Prantsuse – Preisi sõjas, kus Pariis langes septembris 1870 Preisimaa 
piiramise alla, ent rahvas ise mobiliseeris end kõvasti. Algselt ​Pariisi​ ei loovutatud, 
piirati jaanuarini. See tõi kaasa nälja ja viletsuse Pariisis.Pariisi elanikkonna suurus oli 
sel ajal juba 1,7 miljonit. Pariisi loomaaed söödi tühjaks. Kui Pariis jaanuaris langes 
Preisimaale, siis Pariisis ja Prantsusmaal oli tekkinud võimuvaakum ja seal puudus 
igasugune valitsus( juba Napoleon III troonilt lahkumisest). 
Veebruaris moodustati ajutine valtisus, mille etteotsa saab valimiste tulemusena 
Adolphe Thiers​. Ta oli tuntud poliitik ja ajaloolane . OlI OLNUd Prantsusmaal valitsuses 
juba 1830ndatest. Kirjutas suure ja mahuka Prantsuse revolutsiooni ajalooga: esimene 
süstemaatiline Pr. rev. ajalookäsitlus. Thiers kaotas kiiresti rahva usalduse: etteheited 
alandavate rahutingimuste üle. Rahva pahameel kasvas ülestõusuks 18.märtsil 1872(?) 
ning kogu Thiersi’i valitsus oli sunnitud põgenema Versailles ’sse ja Pariis jäi valitusesta 
(Thiers enam olukorda Pariisis ei kontrolloinud). Sarnane Prantsuse revolutsioonile: 
kõigepealt moodustati Rahvuskaart Pariisi korra hoidmiseks, mis otsustas, et sisulise ja 
administratiivvõimu jaoks tuleb Pariisis läbi viia linnavolikogu (?) ehk kommuuni  
valimised. Toimus 26.märtsil, 28.märtsil võttis Rahvuskaardilt Pariisi juhtimise üle. Jäi 
92 – liikmeliseks volikoguks, mis hakkas otustama kõiki Pariisi küsimusi: kesksel kohal 
majandusküsimused etc. ​Kommunaarid​ – liikmed ja toetajad. Mingil juhul polnud võim 
ühe sihtgrupi käes, vaid oli väga kirju seltskond nii ideoloogiliselt kui ka muult, mis 
jagunes kiiresti enamuseks ja vähemuseks.  
Enamuses oli kaks parteid:  
1) ​uusjakobiinid ​– radikaalid, kes taotlesid Robespierre’i poliitika jätkamist 
Prantsusmaal. Nõudsid, et Prantsusmaa peab minema edasi nende reformidega, kuhu 
Robespierre oli jäänud 1794.a.  
2) autoritaarsed sotsialistid ehk​ blankistid​ nende ideoloogilise juhi Blanqui järgi. Osati 
sotsialismi pool. Neid iseloomustas diktatuuriihalus, asjade klaarimine jõuga. Nende 
kätte läks ka julgeolekukomitee juhtimine. 
Vähemuses Pariisi kommuunis olid:  
1) ​sotsialismi poole kalduvad ​anarhistid ehk proudhonistid(?), kes olid eelkõige 
Proudhoni toetajad. ​Olid ühenduses Marxi ja esimese internatsionaaliga  
2) ​vabariiklased​, keda juhtis ​Gambetta​. 
 
Pariisi kommuun üritas ennekõike tegeleda Pariisi​ majandusega​: lühendati tööpäeva,et 
tekiks rohkem töökohti; reguleeriti töökohti; üritati võidelda kaupade defitisiidi vastu. 
Natsionaliseerimist läbi ei viidud . Uuesti kehtestati​ revolutsiooniline kalender​, mis 
pidi hakkama 1792.aastast. Pariisi kommuuni lipuks sai punane lipp , mis tõusis hiljem 
kommunismi sümboliks. Moodustati Rahvapääste Komitee( nagu Pr.rev aeg oli olnud). 
Pariisi kommuun sai tegutseda 2 kuud. Thiers, kelle käes oli olnud ülejäänud 
Prantsusmaa võim, hakkas kiiresti koguma armeed , et ka Pariisis kontroll legaalselt 
prantsuse valitsuse alla saada. Puhkes​ kodusõda​  Versaille (+ülejäänud Prantsusmaa) ja 
Pariisi vahel. Pariiisi kommuuni murdmine oli väga verine. 21.05 tungiti Pariisi – 
„​verine nädal​“, mis lõppes 28.mail ​Pere Lachaise kalmistul ​, kus viimased  
kommunaaride toetajad alistati. Kasutati väga suurt julmust + suur propaganda. Kogu 
tapeti nädala jooksul u​ 25 000​ kommuuni toetajat, ka hiljem järgnesid hukkamised. Mai 
lõpuks oli võim läinud taaskord Thiers’i kätte, kellest sai ka ametlik president 1871. 
Alanud oli​ Kolmas vabariik​, mis kestist Teise maailmasõjani(1871 – 1940). Põhiseadus 
võeti vastu 1875, ent ei juletud kasutada sõna „vabariik“. Seetõttu esimestes 
versioonides põhiseadusaktides oli seda sõna välditud. Hiljem võeti ikkagi kasutusse.  
 
Prantsumaa oli palju parlamentaarsem kui Sksamaa , samas valimisõigus jäi palju 
piiratumaks. Parlament jagunes 1) Saadikute koda – 4 aastat 2)ülemkoda ehk senat (9 
aastaks) – kolmandik senatist valiti uuesti iga 3 aasta tagant. Väga suur hulk toetajaid 
Prantsusmaal jäid jätkuvalt rojalistideks: see tekitas küsimusi, kas Prantsusmaa peaks 
olema vabariik, või kalduma kuningriigiks. 1873a sai presidendiks MacMahon(kuni 
1879), kes oli rojalistide toetaja. MacMahon üritas lahti saada mõõdukast vabariiklasest 
peaministrist Simon’ist, siis saadikute koda keeldus uut peaministrit kinnitamast, kes oli 
olnud rojalist. MacMahon saatis parlamendi laiali, uued valimised, kõik kordus. 1879a 
läks MacMahon erru, uueks presidendiks sai Jules Grevy, millega oli lõplikult otsustatud 
vabariigi kord Prantsusmaal. 
 
 
AMEERIKA ÜHENDRIIGID 
 
Veel 18.sajandi keskel oli olnud kõige suuremaks Ameerika valdajaks olnud 
Prantsusmaa, mis aga kaotas oma alad ( Kanada ja teispool Mississippi orgu) 7 – aastase 
sõja käigus Suurbritanniale ja Hispaaniale. 7 – aastane sõda oli kasvatanud kõige 
esimesi Inglismaa kolooniaid Põhja – Ameerikas. 18.saj I poolel oli 13 kolooniat, mis olid 
väga suure suveräänsusega Suurbritanniast. 7-aastane sõda oli kasvatanud 
Suurbritannia võlad hästi suureks.  
 
Küsimus maksude pärast saigi kõige põhilisem lahkheli Londoni ja kolooniate vahel. 
Seetõttu sageli nimetatakse USA revolutsiooni mässuks maksude pärast. London ei 
saanud küsimusest aru: need on tema kolooniad ja peavad maksma. Kolooniad ei 
saanud jällegi aru, et miks makse nendega läbi ei räägitud (vmt). 1763 - London 
kehtestas prokmalatsioonijoone(??), millest kolooniate elanikud ei tohtinud üle 
minna(vmt). London üritas vältida suuremaid sõjalisi konflikte indiaanlastega. 
Kolooniaelanikud olid vägagi huvitatud läände laienemisest ja neil polnud ka probsi 
indiaanlastega kana kitkuda. Neile jättis see mulje Londoni – poolsest nende õiguste 
piiramisest. 1763a – Pontiaci vastuhakk (ka põhjus, miks London ei tahtnud, et 
laieneksid). 
Põhja – Ameerika kolooniatest üritati hakata maksudega tulu teenima . Esimene suur 
maks oli 1764 – Sugar Act, millega reguleeriti melassitolle(suhkrusiirup). 1765 – 
Quartering Act – majustuskohustus kolooniatele Briti sõjaväelastele. 1765 – Stamp 
Act(templimaksuseadus?) , millega maksustati kõik, mida trükiti. Kõik see põhjustas 
väga suurt vastuseisu . Tagajärjena leevendati natukene makse, aga põhimõtteline 
seisukoht jäi: nende õigus makse kehtestada. 1766 – Declaratory Act, millega Briti 
parlamendil on õigus vastu võtta iga seadus kolooniate suhtes, mis neile pähe tuleb. 
Seda hakati otseselt käsitlema türannia ilminguna. 1767 – Charles Townshend Acts, 
millega üritati panna peale selged ja väga suured maksud kõikidele Ameerikasse 
viidavatele importkaupadele. See tekitas boikotte nende kaupade vastu: hakati ise 
tekstiili tegema, teele hakati otsima alternatiive. Kõik see viis välja nn Bostoni  
veresaunani 1770 – Briti sõjaväe ja Bostoni linnaelanike vaheline vastasseis. Pigem 
märgiline tähendas: Briti võim otseselt astus relvadega elanike vastu. Surbritannia 
üritas olukorda leevendada: 1770 kaotati kõik Townshendi maksud, v.a teemaks. Kõik 
Suurbritannia väljaastumised kasvatasid ka eneseteadvust koloniaalelanikes. Üha enam 
hakati otsima võimalust, et üldse pääseda Briti seadustest . Türannia pääsemise nimel 
hakkas eriti aktiivselt võitlema Samuel Adams . 
1773 – Tea Act, milles oli kohustus, et teed tohib müüa vaid Ida – India kompanii, mis 
väga tõsiselt kahjustas seniseid hulgimüüjaid ja väikekaupmehi. Detsembris 1773 
„Bostoni teejoomine“, kus mindi Samuel Adamsi juhtimisel Ida – India kompanii 
laevadele ja loopisid protestiks kogu teelasti merre. Vastusunnimeetmed mässuliste 
kolonistide üle Briti poolt. Suleti Bostoni sadam, mis pidavat avatama siis, kui kõik 
kahjud on kinni makstud. Sadama sulgemine tähendas väga suurt majanduslööki 
bostonlastele. Igasugused koosolekud ilma kuberneri loata koosolekud keelati; 
karmistati Briti sõdurite majutuskohustust.Järk – järgult hakkasid naaberkolooniad 
Bostonile appi tulema . 15.sept 1774 – tuli kokku esimene kontinentaalkongress  
Philadelphias(suurim koloniaallinn, hiljem ka pealinn), kus arutati, kuidas pääseda Briti 
võimu alt. Eriti otsustavaks sai mais 1775 peetud teine kontinentaalkongress. Vahepeal  
olid toimunud otsustavad sündmused: aprill 1775 – Lexingtoni konflikt Bostoni läheda, 
kus puhkes tulevahetus Briti võimu ja ameeriklaste vahel,mida juhtis S.Adams. Üha 
enam ägenesid kohalike mässuliste rünnakud Briti garnisoni vastu. Teiseks 
kontinentaalkongressi ajaks oli õhustik väga pingeline. 15.mail 1775 – teine 
kontinentaalkongress otsustas alustada sõda Briti võimu vastu. Ameerika 
koloniaalvägede ülemjuhatajaks määrati G. Washington. Samas polnud kõik 
kontinentaalkongressist osavõtjad üksmeelel, et UK vastu tasuks sõda alustada ning 
prooviti leida paremaid lahendusi. 23. Augustil 1775 – kuulutas UK kuningas George III 
mässulisteks, millega hakkas USA kodusõda. 
 
 
ISESEISVUSSÕDA 
Mõiste tuntud ennekõike Briti polt vaadatuna. Ameeriklased ise räägivad sest kui 
revolutsioonilisest sõjast. Sõja keskne nõue oli iseseisvustaotlus. Sõda hakkas 1775. 
4.juulil 1776 valmis iseseisvusdeklaratsioon , mille koostas viiekomitee( Committee of 
Five). Kõige kuulsam liige Benjamin Franklin, kes oli sel ajal aktiivne Ameerika 
diplomaat, aga ka publtsist. Tema tunnuslause:“Aeg on raha!“ Teiseks kuulsaks liikmeks 
oli Th. Jefferson , kes koostas iseseisvusdeklaratsiooni teksti. Publitseeriti ajalehtedes. 
Sisu: kõikide võrdõiguslikkus, kõigil on võrreldamatud õigused. Ameerika lipp võeti ka 
iseseisvussõja käigus vastu: 14.juuni 1777 . 
 
SÕDA 
1776.a saadi järjest Suurbritannia käest lüüa. Kogu isesesvussõda väga verine polnud: 
lahinguväljal hukkus Ameerika poolel u 5000 sõdurit (1776 – 1783a). Murrang sõjas 
toimus 1777a Saratoga(?) lahingus, kus jõuvahekorrad hakkasid tasakaalustama ja üha 
enam ameeriklaste poolele kanduma. See tulenes 1)Suurbritannia oli ammendamas 
oma kohapealseid ressursse 2) Ameerika sai üha suuremat toetust Prantsusmaalt, kes 
oli huvitatud kättemaksust 7 -aastase sõja kaotuse eest. 1778a – Ameerika ja 
Prantsusmaa liidu sõpruse – ja kaubanduslepingu B.Franklinii vahendusel, millega 
Prantsusma atunnustas juriidiliselt Ameerika iseseisuvst, sõlmiti väga soodsad 
kaubavahetuslepingud. Peetud esimeseks mingiks asjaks. Kui 1778 tulistasid GB alused 
Prantsusmaa aluseid, siis puhkes otsene sõda ka nende vahel. 1779 – konflikti astus 
Hispaania( Bourbonid ) Prantsusmaa poolel. 1780 – GB kuulutas sõja Hollandile, sest 
Holland ei nõustunud oma koloniaalkaubavahetust Ameerika kolooniatega katkestama, 
misjärel liitus Holland ka sõtta. See tähendas, et GB jäi üksi sõjas Ameerika, 
Prantsusma,a Hispaania ja Hollandi vastu. Hispaania sõdis ühelt poolt USA iseseisvuse 
nimel, kuid kui nad selle saavutasid, siis nad seda ei tunnistanud. Põhjus: Hispaanial oli 
endal kogu Ameerika koloniaalvaldusi täis. Samas polnud GB täiesti üksinda. USAs 
poldud üksmeelel, et iseseisvus saavutada. Arvatud, et 13 kolooniaelanikest 30% e 
polnud iseseoisvuse pooldajad, isegi vastased. Umbes sama palju polnud ka otsustanud. 
Paljud lahkusid USAst pärast iseseisvuse saavutamist ja liikusid Kanadasse, kus 
jätkuvalt oli GB koloniaalvõim. Igal jhuul hakkas GB kandma järjest 1781 - .. lahing, kus 
Washington prantslaste ühisväega saavutas GB üle võidu, misjärel GB oli nõus hakkama 
pidama läbirääkimis. 3.septembril 1783 – Pariisi rahuleping, millega GB tunnistas 13 
koloonia iseseisvust ja neist said osariigid . Ei reguleeritud USA – Kanada piiri. Hispaania 
säilitas samuti valdused . 
 
Pärast iseseisvusdeklaratsiooni hakati koostama konstitutsiooni. Juba 1777a koostati 
konföderatsiooni artiklid, mis kuulutasid Ameerika konföderatsiooniks, samas kasutati 
nime United States of America. Osariikidel oli suhteliselt suur suveräänsus, aga puudus 
välispoliitika ja sõjategevusõigus vmt, mis pidid jääma keskvõimule. Need artiklid 
kehtisid 1788a-ni. 1787 oli koostatud täiesti uus konstitutsioon, mis võeti vastu 
17.septembril, aga 21.juunil 1788 hakkas kehtima (vähemalt pooled osariigid pidi 
nõusoleku andma). Uue konstitusiooni keskne probleem oli keskvõimu ja osariikide 
võimuvahekord. Seetõttu tekkis kaks rühmitust/ parteid: 1) föderalistid, kes pooldasid 
USAs tugevat keskvõimu. 1878a konstitutsioon oligi palju tugevama keskvõimu 
rõhuasetusega kui varasemad konföderatsiooniartiklid. Parteiks vormistas selle 
Alexander Hamilton 1792(?)a. Föderalistidel oli selgelt kõige suurem toetus Ameerikas. 
Ka Washington toetas föderaliste, aga ei kuulunud ühtegi parteisse. Föderalistid püsisd 
võimul kuni 1801.a-ni , mil nad hääbusid ja kadusid .Ainuke USA föderalistist president 
oli John Adams. 
2) Antiföderalistlik partei: Demokraatlik – Vabariiklik Partei. Juhtliikmeteks Th. 
Jefferson ja James Madison . Madison oli konföderatsiooniartiklite autor.Ise nimetasid 
end vabariiklasteks ja olid tugevalt keskvõimude vastu ja võimalikult suure 
suveräänsuse poolt osariikidele. Üheks nõudmiseks oli õiguste deklaratsioon ehk Bill of 
Rights. 
Ka Washington nõustus, et uus põhiseadus oli jätnud puudutamata inimeste põhiõigusi, 
- vabadusi ja – õigusi. Nüüd koostati 12 parandust põhiseadusele, mis valmisid mingil 
aastal.(1789?). Esimesed 10 parandused olid inimõiguste kohta. Esimene kõige tähtsam, 
miskuulutab kõikide inimeste usuvabadust jne. USA esimeseks presidendiks valiti 
G.Washington vastavalt uuele põhiseadusele, 1792 aliti teistkordselt 
presidendiks(puudus punkt, et ei tohi rohkem kui 2x valida). 1797a ta vabatahtlikult 
loobus vabatahtlikult kandideerimast. Ta suri 1799. Pärast teda sai presidendiks 
föderalist John Adams. 1801a Th. Jefferson. 
 
TEINE ISESEISVUSSÕDA( 1812 -1814) 
USA toetas Prantsusmaal revolutsioonimeelsete ideoloogide revolutsiooni ja ideid. Ent 
olukord muutus kui üpuhkes koalitsioonisõda (1792-1793). Nüüd vajas Prantsusmaa 
tuge USAlt: lootis, et too kaitseb Prantsusmaa kolooniaid, merelist täiendust. 
Washington ei tahtnud kuulda sõjast: väga kurnatud iseseisvussõjas ja eesmärgiks oli 
uue riigi ülesehitamine. USA ühepoolselt kevadel 1793 tühistas liidulepingu 
Prantsusmaaga, mis pignestas nende suhteid. Veel enam teravnesid nad siis, kui USA 
hakkas suhteid klaarima GB-ga, kes oli Prantsusmaaga sõjas. 1797 - Prantsusmaa pidas 
kinni 300 USA laeva, mille tagajärjel katkesid diplomaatilised suhted. Sõda 
Prantsusmaa- Usa vahel oli lähedal, ent kui Napoleon tuli võimule, siis ta tõmbas pingeid 
alla. Ta nõustus 1800 läbirääkimistega ja täiel määral Prantsusmaa liidulepingute 
tühistamise ja uute diplomaatiliste suhte sõlmimisega vmt , idk. 
Uuesti tõusid pinged , kui Napoleon võttis enda kontrolli alla Hispaania(satelliitleping). 
See tähendas, et Prantsusmaa võttis suure Hispaania ala( Louisiana ) enda kontrolli alla. 
See pingestas suhteid, sest USA ei tahtnud näha, et Napoleon hakkask koloniaalset 
impeeriumi sinna selja taha ehitama. 1803a Napoleon nõustus müüma suure ala hoopis 
USAle , saades selle eest 15 mlj dollarit oma Euroopa kavatsuste tarbeks. Sellega olid 
pinged USA – Prantsusmaa vahel maanudnud. USA üritas hoida neutraliteeti 
Prantsusmaa ja GB vahel. Samas jätkas ta Prantsusmaaga kaubavahetust, mis tõsiselt 
ärritas GBd. Selle pinnal puhkes tõsine konflikt: britid üritasid kasutada Ameerika 
endist kolooniat oma armee ärbamiseks, mis ärritas USA ja Prantsusmaad. Briti võim 
hakkas toetama kohalikke indiaanlasi, et need hakkaks survestama lääne poolt. Selle 
peale puhkeski 1812a (James Madison presidendiks), kus vastusammuna kuulutas 
Madison, et GBlt tuleb vallutada Kanada. Tungiti Kanadasse. Sõda polnud ei USAle ega 
GB-le edukas. 1814 – igavane rahu kahe rigii vahel. Ainuke asi, mis reguleeriti oli USA – 
Kanada merepiir. 
 
Järgmine konflikt, mis puhkes Euroopaga, oli seotud Lõuna – ja Kesk – Ameerika riikide 
iseseisvumisliikumistega, mida USA toetas, 1822 USA president J. Monroe ametlikult 
tunnistas uusi riike ning seadis sisse diplmaaatilised suhted. Pingestas olukorda USA- 
Euroopa vahel( pärast Viini kongressi reaktsioonivaimustus). Suurbritannia üllataval 
kombel ei protesteerinud iseseisvusmiskatsete vastu (protestisid, Hispaania, Venemaa 
etv). GB mõistis, et kaubavahetus eraldi Ladina – Ameerika riikidega on lihtsam ja 
mahukam kui siis, kui nad on üks Hispaania riik.1823a - James Monroe doktriin, milles 
ta kuulutas, et Ameerika mandrit ei tohi enam kunagi käsitleda kui mõne Euroopa riigi 
kolonisatsiooniobjekti. Selles näeb USA õigust sekkumiseks. Ameerika 
isesesivusprobleemiks järgnevatel aastakümnetel oli läände laienemine: 19.saj aluses  
kuni kespaigani kasvas rahvaarv vähemalt 3x 23 mlj-ni. See tõi üha enam kaasa 
kokkupõrkeid indiaanlastega ja eriti ägedad 3 sõda peeti Florida üle – kolm 
Seminolisõda (1817-1818; 1835-1842; 1855 – 1858). Esimeses tegi eriti suurt karjääri 
Andrew Jackson. 
 
MEHHIKO – USA SÕDA(1846-1848) 
Texace, California etc alade üle, mis olid ametlikult Mehhiko omad, aga kuhu oli 
1820ndatesst hakanud üha enam USA emigrante ümber asuma. Algselt lubas Mehhiko 
Texase asustamist mingil määral kolnistidega. 1836 kuulutasid Texase eraldi riigiks, 
lisaks USAle, millele järgnes 9a sõjalist tegevust USA – Mehhiko vahel, mis kestis 1845a, 
mil USA lõplikult Texase annkteeris. USA tahtis alasid osta, mitte otseselt vallutada. 
1846a tegi USA ettepaneku California äraostmiseks, mille peale Mehhiko kuulutas sõja. 
Andis juba sept 1847 alla, millele järgnes leping,millega Utah , California, New Mexico , 
Nevada anti USAle. 19.saj keskpaigaks oli USA osariikide arv kasvanud 31-ni. 
 
Järgmine onflikt oli sisekonflikt . Ühel poolt oli abolitsionistlik liikumine ehk 
orjusvastane liikumine, mida 1830ndatelvedas kõige aktiivsemalt ajakirjaniks William 
Lloyd Garrison, aga veel kuulsamaks sai Harriet Beecher Stowe. Orjuse küsimusega oli 
seotud ka parteide areng: vabariiklik partei al 1854(??)a, mis hakkas rääkima 
orjusevastasusest ja uunedusmeelsusest ja al 1860ndatest sai partei etteotsa keegi muu. 
Demokraatlik partei tekkis 1830ndatel ning on kõige vanem partei, mis siiamaani käib 
vm. Kõik polnud orjusepooldajad. 
Abraham Lincoln – vist polnudki nii tgev porjusevastane, vaid pigem poliitiline küsimus 
kui printsipiaalne. Oleks teinud palju kompromisse. Teiseks valimislubedauseks oli 
maade lubamine uusasunikele. Kui Lincoln võitis presidendivalimised , siis kuulutas 
selle peale Lõuna – Carolina end USAst eraldatus. Eraldumine ehk setsessioon . Peatselt 
liitusid sellega veel 6 osariiki, kes võtsid vastu oma konföderatsiooni põhiseaduse ja 
kuulutasid end eraldatuks USAst. 
 
 
USA kodusõda (1861 – 1865) 
Aprill 1861 Lõuna – Carolinas avas Georgetownis tule põhja vastu, millega algas USA 
kodusõda. Setsessiooniga eraldunud riige hakati nimetama konföderatsiooniks. USA oli 
unioon . Unioon vc konföderatsaiion. Unioon ületas konföderatsioonide elanikearvu, 
põhioli tööstuslikum, seal oli tugev kaubandusvõrgustik. Lõuna oli veendunud, et nad on 
rikkamad kui põhi, siis nad suudavad ületada uniooni . Alguses olidki lõunaosariigid 
kodusõjas väga edukad .Lõunaosariigid lootsid, et nad saavad Euroopast toetust ja 
tunnustust, aga nii ei läinud. GB ja Prantsusmaa kaalusid seda, aga ei teinud seda. Samas 
saavutasid põhjaosariigid ülekaalu mere, mida lõuna ei osanud näha, mistõttu nad 
kehtestasid blokaadi lõunaosariikidele. See oli väga tugev löök lõunale: ei saanud 
importida ega eksportida. Murrang toimus 1863a põhja kasuks: kõige ohvriterohkem oli 
Vicksburgi lahing. Konföderatsioonivägede eesotsas oli Robert Lee, kes hooliamta 
sellest, et lõuna kaotas, sai legendaarseks sõjasangariks. Unioonivägede eesotsas oli 
Ulysses S. Grant, kes sai samuti kangelaseks. Kokkuvõttes oli USA kodusõda katastroof: 
ohvrite arv oli äärmiselt suur( kokku pakutakse, et hukkunuid oli 620 – 700 000 
ohvrit).1864 valiti Lincoln teistkordselt USA presidendiks ja kodusõjavõit tähendas 
suurt kuulsust talle. 9. aprillil 1865 - lõunaosariigid andsid lõplikult alla. Lincoln tapeti 
14.aprillil. Põhjuse üle vaieldakse siiani. 
 
Pärast kodusõda toimus rekonstruktsiooniajastu(1860 II poolel) kui 
konföderatsiooniosad liideti USAga ja neile kuuliutati ka amnestia . 1865a detsembris 
viidis põhiseadusesse sisse 13.parandus, mis kaotas orjapidamise USAs, kuid jällegi 
pidid ettenähtud osariigid ratifitseerima. Selleni jõuti samal aastal. 14.parandus võeti 
vastu 1866a, mis nägi ette kõigile USAs sündinud endistele orjadele USA 
kodanikuõiguste andmist. 
 
USAl sisuliselt puudus koloniaalimpeerium, aga hakatakse nimetama koloniaalriigiks al 
1898 (William McKinley), mil USA sekkus Kuuba vabadussõtta(Hispaania all), mis viis 
kiire rahu sõlmimiseni Hispaaniaks, misjärel sai Kuuba iseseisvaks. Hispaania loovutas 
USAle 2 kolooniat: loovutama Puerto Rico ja oli sunnitud müüma ka Filipiinid . 1898 
annekteeriti ka Hawaii saared. 49 osariik oli Alaska , mis osteti Venemaalt(1867). 
Põhjustas toona palju pahameel kodanike hulgas ning peeti raharaiskamiseks. Kõik 
muutus 1896a kui Klondike’i jõest avastati kulda. 
 
 
KOLONIALISM  
 
19.sajandil ei olnud kolonialism ja imperalism negatiivse tähendusega, vaid pigem oli 
tehu rahvusliku uhkusega,mis näitasid riigi võimsust ja suurust. Esimeseks 
maailmasõjaks oli praktiliselt kogu maailm ära jagatud Euroopa riikide vahel/ Euroopa 
kultuur levis kõikjal. Väga pikka aega on peetud kolonialismi Euroopa võimu 
kehtestamiseks(jõuga). 1970-1980 saadi aru, et kohapealne koostöö on keskne faktor, 
kes näitas, et koloniaalvõimud ei püsinud kunagi võimul puhtalt, vaid kohapealne huvi 
on sama tähtis( Robinsoni idee). Miks kolonialism 19.sajandil eriti kasvas/aktiveerus? 
1) majanduslik huvi(kõige lihtsam seletus). Samas pole üldine seletus ja parim: haarati 
selliseid alasid, millel mingisugust majanduslikku väärtust pole.Lisaks tuli neid kaitsta ja 
neile kulus palju raha. 2)võidujooks võimu nimel, et ennetada territooriumite langemist 
teiste riikide kätte ja seeläbi kaotada oma positdsiooni. Panuse andis rahvslik liikumine. 
3)sotsiaalne darwinism , mis nägi ette, et need rahvad ja rassid jäävad ellu, kes on 
tugevamad ja see toitis ühelt poolt rassismi. 4) nähti (Euroopa) oma missioonina 
maailmas tsivilisatsiooni levikut 5) demograafiline plahvatus : olukord tingis 
väljarändeid ja see tekitas ka huvi ja laiendas etc. 
19.saj kahtlemata on Euroopa sajand vähemalt kuni I MS-ni välja, kui kogu maailma 
domineeris Euroopa. 19.saj tendentsiks oli Euroopa mõjuvõimu pidev kasv. Vb enne 
18.saj lõppu Euroopa mõju polnud üldsegi nii suur Aasias ja Aafrikas + Austraalia . 
Teadlikkus ja üksteise tundmine – Aasia , Aafrika, Austraalia – sai üha enam osaks 
Euroopa kultuurist ja teada sellest tsivilisatsioonist, samas Euroopa üha enam tutvus 
muu maailmaga ja võttis üle laene mujalt maailmast. 
19.saj selgelt maailm globaliseerub, tekib rahvusvaheline maailmamajandus, enam 
integreeritud maailm ja kui Euroopa jõudmise väljaspoole Euroopat oli alguse saanud 
16.saj Ameerikaga, siis nüüd jõuab see uuele tasemele . 
  
Põhjused, mis võimaldasid maailmakoloniseerumist: kõik 19.saj industriaalse 
ühiskonna tulemid, telegraafi areng, raudteevõrgustik, aurulaevad – kõik muutis 
transpordi, maailmakaubanduse odavamaks. Kiiresti kasvas investeeringute arv 
Euroopast väljas poole. Oma rolli mängis migratsioon , tung Euroopast välja Euroopa 
ülerelvastatatuse tõttu. Ka indialased ja hiinlased hakkasid üha enam ülemeremaadesse 
minema, eriti Ameerikasse. 
Migratsioon omakorda kasvatas teadmiste kasvu selle kohta, inimeste huvi teiste alade 
vastu. Väga suurt rolli mängis 19.saj toimunud kirjaoskuse levik, suuline uudiste levik 
poleks kahtlemata kasvatanud inimeste huvi maailma vastu sel moel nagu ajalehtede 
lugenemine. 19.saj mutus kirjaoskus laialt levinud fenomeniks. Imperialism ja 
koloniaalne ekspansioon tekitas ka globaalset rivaalitsemist, võidujooksu võimu suhtes. 
Seda ei näidanud ainult Euroopa ( ehkki siis enim), vaid ka USA ja Jaapan. 
Jaapani imperialistlikke püüdlusi ergutas 1894-95 Hiina-Jaapani sõda, mille Jaapan 
võitis ja laienes Koreasse ja Formosasse (?) ( Taiwan ). 
Kolonialismist on põhjust rääkida alates 16.sajandist, varauusaegne koloniseerimine sai 
uusajal hoopis uue ilme, 19.saj alguseks varauusaegne etapp sai läbi – ühelt poolt 
sellega, et Ameerika Ühendriigid iseseisvusid , Kesk-ja Lõuna-Ameerika riikide 
iseseisvumine toimus, kus Hispaania kaotas oma valdused seal järjest, mis sai alguse 
1810.aastast. Lõplikult Hispaania kolooniad iseseisvusid 1826.aastaks (1926????). Tegu 
selgelt oli Pr rev mõjuga + Ameerika Ühendriikide iseseisvumise järellainetuse. 
  
Iseseisvumisliidriteks olid seal Miranda ja Bolivar, B juhtimisel tekkisid Boliivia , 
Kolumbia, Venezuela , Peruu, sama iseseisvumisperioodi võib liigitada ka Panama ja 
Ecuadori iseseisvumise. 
1810.a kuulutasid end iseseisvaks ka Tšiili ja Argentiina , kes lõplikult said iseseisvaks 
1818. 
Seal oli liidriks José de San Martin. 
Hispaaniale, kes oli olnud varauusaja suurim koloniaalvõim, jäid 19.saj keskpaigaks (?) 
Kuuba, Filipiinid ja Puerto Rico; suure sissetulekuga oli neist ainult Kuuba – maailma 
suurim suhkrutootja. 
Filipiinid olid põlised Hispaania territooriumid, nimetus tuleb Felipe II’st. 
Portugal kaotas oma Brasiilia, kui see 1822 iseseisvus. 
Seega 19.saj I veerandiks oli varauusaja kolonialismi etapp läbi saanud, algas uus etapp, 
sageli nim: uusaja koloniaalne ekspansioon, uutes maades ja uuel tasemel. 
  
Esimene etapp, mis algas juba 1760ndatel ja mis oli ennekõike suunatud Aasiasse, 
pearolli mängis Suurbritannia.  Suurbritannia oli ka maailma suurim globaliseerija. 
Räägiti maailma britistumisest – u nagu tänapäeval amerikaniseerumine. Suurbritannia, 
ehkki kaotas Iseseisvumissõja, suutis väga iiresti oma koloniaalne prestiiži taastada – 
põhjuseks tugev sõjalaevastik & tugev militaarne prestiiž. 
1788.aastast hakkas laienema Austraaliasse, kes oli James Cooki poolt 1770 
Suurbritannia trooni alla „avastatud“. 1788 jõudis esimene vange täis laevastik Botany 
Bay’sse. Enne seda oli SB viinud oma vange Põhja-Ameerikasse (tegelikult polnud üldse 
pikaajaline traditsioon!). 19.saj keskpaigaks oli Austraalia vangikolooniatesse viidud 
juba 150 000 vangi. 
Uus- Meremaa koloniseerimine sai alguse 1840ndatest, ehkki selle oli James Cook 
kuulutanud Briti krooni alla. 
Kõige olulisem uus SB koloniaalvaldus oli kahtlemata India, kus oli enne britte 
domineerinud prantslased , ent Seitsmeaastase sõja lõpuga Prmaa loovutas oma alad 
vms. Briti poliitilist ja majanduslikku võimu hakkas ennekõike teostama Ida-India 
kompanii, kes hakkas India vürstiriikidega sõlmima lepinguid – SB pakkus vürstidele 
soodsaid lepinguid ja protektsiooni, saades vastu kaubanduslikud õigused vms. Alates 
1799-1818 kasutati mõningate vürstiriikide vastu ka sõjalist jõudu, aga kindlasti ei saa 
rääkida India sõjalisest vallutamisest! Selle protektoraadi kehtestamine tähendas pmst 
kontrolli saavutamist nende üle - - Ida-India kompanii sisuliselt valitses Indiat 
1858.aastani, nende peakorter oli küll Londonis, ent mitte 
Kohalik võim oli kindralkuberneri käes, kes resideerus Calcuttas. Suurimateks 
provintsideks Indias olid Calcutta, Bengal, Madras ja Bombay. Kõiki provintse omakorda 
juhtisid kindralkubernerile alluvad kubernerid. 
Muutus, kus India langes otsese Briti valitsuse ja parlamendi kontrolli alla. 1857 puhkes 
Indias iseseisussõda (India termin) või India suur ülestõus (Eu ajalookirjutus) või 
sipoide mäss (Eesti vana ajalookirjutus) – sipoid oli Briti armees teenivad kohalikud 
hindud /moslemid. 
Ülestõus sai alguse sipoide suurest protestiaktsioonidest. Niigi koheldi neid ebavõrdselt, 
ent viimaks piisaks karikas oli Enfieldi püsside kasutuselevõtmine Briti armees, millele 
sobivad padrunid , mida määriti sea/veiserasvaga vms... ja nende suuga ära võtmine 
oleks solvanud neid ? 
  
1857 üks Briti ohvitser ühes mässus tapeti ja kiiresti levis armee ülestõusust üle India 
Moguli riigi ..... .......... .......... protestiti mitte ainult Briti ülemvõimu vastu, vaid ka sp, et 
Briti tööstussaavutused olid pärssinud India traditsionaalset tootmist – nt 
tekstiilitööstus, India traditsiooniline laevatööstus polnud enam konkurentsivõimeline 
Briti suure laevatööstusega. 
  
India oli aga siiski väga killustatud, see killustatus sai saatuslikuks ka kogu India 
ülestõusule, SB suutis mässu üha kiiresti maha suruda, kõik mässu juhid hukati. Suveks 
1858 oli praktiliselt kogu mäss vaigistatud ja maha surutud. Samas see julmus, millega 
SB oma koloniaalalal mässu maha surus, šokeeris kogu Euroopat. Samas oli Euroopa 
riigid siiski Suurbritannia pool, kas või Jannseni Perno Postimees oli selgelt indialaste 
mässu vastu. Tsipoide mäss tähendas lõppu Ida-India kompanii võimule Indias ja ühtlasi 
Briti valitsus võttis India juhtimise otseselt enda kanda – 1858 võttis Briti parlament 
vastu India valitsemise seadus, kus määrati ametisse India asjade riigisekretär 
(minister), kohalik võimutäius kuulus jätkuvalt kindralkubernerile (ehk asekuningale), 
tiitlitega pärjati kuninganna Victoria 1870a. ka India keisrinnaks. 
  
Aasias veel Oopiumisõjad: Esimene oopiumisõda 1839-42 ja Teine oopiumisõda 
1856-60 Hiinaga . 
Esimene etapp oli selgelt seotud oopiumikaubanduse, seda ajas Ida-India kompanii. 
Euroopa huvi Aasia kaupade vastu kasvas 19.saj algul, ent hiinlased olid üpris isepäised 
ja neid ei huvitanud Euroopa kaup, mis tekitas Ida-India kompaniile probleeme. 
Ainukeseks Hiinas tõesti müüvaks vahetuskaubaks Hiinas kujunes oopium , Hiinas 
kasvas tugevalt oopiumisõltuvus ja huvi, mis hakkas kiiresti Hiina väliskaubanduse 
bilanssi negatiivseks muutuma . Tulemuseks oli Hiina valitsuse sekkumine 
oopiumikaubandusse, Hiina jõuga üritas takistada oopiumijõudmist Hiinasse ja 1839 
hävitati 20 000 Ida-India oopiumikasti, mis tollal maksis üle 3mln naelsterlingi. 
Loomulikult oli vaja Hiinat karistada ja koht kätte näidata, tulemuseks oli sõja 
puhkemine 1839 lõpus. Hoolimata Hiina kaugusest polnud Hiinast Euroopale 
mingisugust vastust ja 1842 oli Hiina sunnitud sõlmima väga alandava Nankingi lepingu 
Inglismaaga : Hiina igaveseks ajaks loovutas Inglismaale Hong Kongi saare (läks Hiinale 
tagasi alles 1977), samuti saavutasid inglased väga suured kaubandusõigused Hiinas + 
hüvitusrahad. 
  
Teine oopiumisõda polnud enam nii otseselt oopiumiga seotud, seal osalesid lisaks SB-le 
ka Prmaa ja hiljem Venemaa. 
Põhjuseks oli jätkuv Hiina suletud hoiak Euroopa osas, taheti sundida Hiinat vastu 
võtma diplomaate, misjonäre, lubada oma kaupmehi Hiinasse ja avardada 
kaubandusõigusi Hiinas. Kuna Hiina keiser ei lubanud sellist tegevust Hiina pinnal vms, 
siis...  lõplikuks ajendiks oli ühe SB kaubalaeva Arrow konfiskeerimine hiinlaste poolt 
1856a. 
1857 marssisid Pr ja Briti sõdurid juba Pekingisse sisse, esimene etapp saigi läbi juba 
1858 Tientsini/Tianjini rahulepinguga – vaba misjonitöö, ajada legaalset 
oopiumikaubandust, lubati saatkondi avada Pekingis jne → see oli 
Uue sõja puhkemine 1858a, et sundida Hiinat rahust kinni pidama, nüüd võttis sellestt 
osa ka Venemaa ja 1860a Hiinal ei jäänud muud üle kui Tianjini rahu lõplikult 
ratifitseerida. 
  
1839-1842 SB võttis osa ka Afganistani sõjast, kus SB (või pigem Ida-India kompanii) 
püüdis sisse tungida ka Afganistani. Ehkki inglastel õnnestus kahel korral haarata ka 
Kabul, püsima sinna ei suudetud jääda, puhkes äge partisanisõda ja 1842 lahkuti seal 
pmst mingi eduta. Kuni 1870 uuesti kerkis Afganistani küsimus esile, nüüd juba 
Venemaa osalusel, siis SB-le oli see väga oluliseks oma huvide kaotuseks piirkonnaks ja 
ohuks Indiasse vms. 
Teine Inglise-Afganistani sõda 1878-1881, mis jälle oli samasuguse staatusega – 
vallutati Kabul, aga kogu Afganistani oma kontrolli alla ei saadud. 
  
Splendid Isolation ehk hiiglav isolatsoonipoliitika, mis Suurbritannia ajas eriti 19.saj 
viimasel veerandil – tegu selgelt SB koloniaalhuvide kaitsega, isolatsioon seisnes selles, 
et SB ei olnud enam huvitatud tegelemiseks Euroopa asjadega, hoidus kõrvale Euroopa 
koalitsioonidest ja ajas ka oma koloniaalpoliitikat üksi. Alates Disraelist, kes sai PMks 
1874, ongi räägitud hiiglavast isolatsioonist. See isolatsioonipoliitika oli kuni Salisbury 
võimu lõpuni 1902, kui sõlmiti uuesti liit Jaapaniga Venemaa vastu ja eriti 
Kolmikantandi koalitsioon 1907. 
  
Suurbritannia polnud ainuke Aasias tegutseja , nt ka Holland. Hollandi India ehk 
Indoneesia , ent Hollandi Ida-India kompanii pankrotistus pmst juba 1800 ja edasi ajas 
asja Holland ise kuni 20.sajandini välja. 
Prmaa hakkas tegutsema alates 1858 Vietnami vallutamisega, mis võttis aega 
mitukümmend aastat. 
  
Prmaale oli eriti kurnavaks Mehhiko Maximiliani afäär1861-67. Napoleon III, tollane  
keiser, üritas Mehhikot muuta enda sateliitriigiks. Prmaa püüdis kaasata Suurbritannia 
ja Hispaaniat, et vallutada Mehhiko taas (mis oli 1820ndatel iseseisvunud?). Prmaa 
kavandas sinna interventsiooni ja kui SB-Hispaania loobusid, läks Napoleon III 
Mehhikosse üksi.  Vastupanu oli äge, alles 1863 jõuti välja pealinna Mexico Citysse. 
Soovides leida laiemat kõlapinda, pakkusid prantslased Mehhiko keisriks (Austria) 
Habsburgi Maximilani. Prantslaste jaoks keeras asja hapuks 1865 Ameerika sekkumine 
– vastavalt Monroe doktriinile. Varem USA polnud võimeline sekkuma, sest oli olnud 
kodusõda. See otsustas asja kiiresti, Maximilian langes ameeriklastele/mehhiklastele 
vangi, juba 1866 lasi Napoleon III väed Mehhikost välja tõmmata. 1867 Maximilian 
mehhiklaste poolt hukati ja kogu afäär läks Prmaale maksma väga palju. Nt tollases võ 
  
Järgmine etapp kolonialismiperioodis: Aafrika jagamine alates 1881-1882, kuulub nn 
uue imperialismi alla, mis sai alguse 1860ndatel (?) ja kestis I MS-ni. 
Aktiivselt jagati Aafrika ära sisuliselt paarikümne aastaga. 
1881 okupeerisid prantslased Tuneesia ja 1882 britid Egiptuse. Otsustavaks sai 1869 
Suessi kanali avamine, prantslased kaevasid Suessi kanali, mis peagi muutus SB-le 
strateegiliselt väga tähtsaks. 1875 ostiski SB Egiptuse osaluse Suessi kanalis ära, kasvas 
oluliselt ka SB kohalolek Egiptuses, mis kulmineerus 1882 sisulise okupeerimisega. 
1884-1885 toimus Berliini konverents , kus Aafrikat otseselt veel ära ei jagatud! Siiski, 
sealt võtsid osa 13 kõige olulisemat riiki, ei osalenud aga USA. Ei lepitud kokku mitte 
Aafrika jagamises, vaid printsiipides – mis juhtudel mingil riigil võiks olla õigus mingile 
Aafrika osale. Ainuke otseselt jagatud territroorium oli Leopold II’le, Belgia kuningale , 
antud Kongo (erakolooniaks). Lepiti kokku ka see, et orjakaubanduse enam ei tegeleta. 
Ehkki tegelikult just Leopold II hakkas Kongos kongolaste orjatööjõudu ära kasutama... 
Ehkki Berliini konverents toimus Saksamaal, Saksamaa tegelikult Aafrika jagamisest 
suurt osa ei võtnud – Bismarck polnud huvitatud koloniaalpoliitikast, teda huvitasid 
võimusuhted Euroopas. Alguses Bismarck küll andis loa sellisele koloniaalhullule Carl 
Petersile, kes 1880ndate alguses vaimustus Briti koloniaalsest ideoloogiast. Asutas 
Berliinis 1880ndate algul Saksa kolonisatsiooni seltsi, rajas 1885 Saksa Ida-Aafrika 
kompanii. 
Algselt Bismarck siiski nõustus, et Peters siiski võib tegutseda Ida-Aafrikas, tõi 
Tanganika ( Tansaania ), Kameruni jne aladel mingi koloonia (??) – sekkus 
Edela-Aafrikas. 
Ennekõike toimus Aafrika jagamine ikka SB ja Prmaa vahel. 
  
Aafrika jagamise eellugu – Aafrika oli sisuliselt jäänud Euroopast puutumata kuni 
1880ndateni. Sinna kõll olid jõudnud orjakaubandusega tegelejad juba 15.saj, ent ainsad 
sinna rajatud kolooniad oli Portugali Angola ja Mosambiik . 
Huvi Aafrika vastu alles 18.saj lõpus, algselt teaduslik huvi. 1788 loodi Londoni Aafrika 
Assotsiatsioon. 
Esimene seikleja Mungo Park. 
Teised kuulsad avastajad – Richard Francis .............. Livingstone, Stanley (?????????? 
Äläläläläl KES ) olid juba 19.saj keskel. 
Kuni 19.saj keskpaigani suuremad koloniaalvaldused ainult ümber Aafrika- 
Lõuna-Aafrikas alates 17.saj, kus hollandlased panud aluse Kaplinnale (SB sai endale 
Viini kongressiga, pannes aluse tänapäeva LAVile, kuhu oli tulnud u 250 000 valget 
1870ndateks). 
1830ndatel oli Alžeeria hakanud langema prantslaste kätte, aga ka selle langemine oli 
kuni 1850ndateni, kuhu samuti oli tulnud 1870ndateks u veerand mln valget. 
  
Kogu sai ülejäänud Aafrika jagamisest osa ainult 7 riiki – ennekõige Prmaa 
(Lääne-Aafrika, Senegalis olid neil juba ammused huvid, viimaseks Prmaa hõivas 
Maroko 1912), Suurbritannia (neil oli 19.sajandi algul Sierra Leona, põhiliseks teljeks 
Kaplinnast Kaironi Ida-Aafrika), väiksemad kolooniad: Belgial Kongo (tegelikult Belgia 
kuninga erakoloonia), Saksamaal, Portugal (vanad Angola ja Mosambiik), Hispaania ja 
Itaalia sekkus Somaalias ja Eritreas. 
Riigid, mis jäid enne I MS vallumata eurooplaste poolt – Libeeria (ostetud maavaldus  
USA seltsi poolt, kuhu taheti vabastatud orje tagasi transportide USAst), Abessiinia ehk 
Etioopa (1935 langes Itaalia alla). 
Kogu Aafrika hõivamine toimus mitte väga veriselt, Aafrika jagati ära ja kohalike 
võimudega kokkuleppeid sõlmides. 
Ainsate sõdadena, mis šokeerisid kogu Euroopat, oli kaks Buuri sõda. Buurid – alates 
17.saj keskpaigast Hollandi Kapi kolooniasse asunud immigrandid, tegu oli valgetega 
Euroopast, kes olid sageli usulistel põhjustel põgenenud. Mitte ainult Hollandist, ka üle 
Euroopa. Buure oli 19.saj II pooleks veerand miljonid, nemad tundsid end täiesti 
iseseisva rahvana. 
Kui SB hakkas end üha enam kehtestama Aafrikas, mis sundis buure oma 
positsioonidelt taanduma, liiguti ülespoole – Buuride Suur Trek, nende väljaränne Kapi 
aladelt põhja poole. Rajati 2 riiki: 1854 Oranje vaba riik, 1860 Transvaal. Algul SB ka 
tunnustas neid 2 uut riiki. 
1860ndatel avastati aga teemandeid ja 1880ndatel kulda ning need muutsid asja. Need 
jäid just buuride aladele, samuti laienes üha põhja poole ka SB koloniaalne laienemine. 
1877 kuulutas SB Transvaali ja Oranje vaba riigi Suurbritannia poolt annekteerituks. 
→ 1880-1881 Esimene Buuri sõda, mis aga SB-le ei toonud edu ja 1881 SB tunnustas 
neid riike uuesti. 
Huvi kulla ja teemantide vastu ei vaibunud ja 1899 puhkes Teine Buuri sõda 
(1899-1902), nüüd pühendas SB sellele väga suurt energiat ja lõppes buuride 
iseseisvate riikide likvideerimisega 1902. Euroopas pühendati suurt tähelepanu ja nüüd 
paljude sümpaatia kuulus aga buuridele. 
Teine Buuri sõda seostub tugevalt ka Cecil John Rhodesega – üks keskne Aafrika 
jagamise autoreid Suurbritannias, tahtis rajada Kaplinnast Kairosse raudtee ja telegraafi 
jne. Oli ka peamine Teise Buuri sõja vallapäästja. Tal oli suured enda ärihuvid, rajas 
suure teemandikompanii. Rhodesi järgi on tuntud ka tollane Rodeesia riik, tänapäeval 
Zimbabwe ja 
... 
 
 
IDEOLOOGIAD 
 
19.saj on periood, mil tekkisid klassikalised ideoloogiad. Sageli viiakse neid tagasi ka 
Prantsuse revolutsioonini , millel oli oma panus, aga dateerimine raske. Põhiliselt 4 pol. 
Ideoloogiat : 1) konservatism 2) sotsialism 3)anarhism 4) liberalism *natsionalism(võib 
kuuluda pmst kõigi alla) 
 
KONSERVATISM 
Konservatiine mõtteviis oli palju varem kui Pr.rev, aga selgekujulise ideoloogiana 
kujunes välja 19.saj.Esimene periood(al pr.rev – 1848 rev) :konservatism sai alguse 
vastandumisest valgustuslikule kriitikale ja valgustuslikule absolutismile ning 
revolutsiooniajal üles kerkinud seisuste kaotamistele etc. Konservatism kaitses vana 
korda.Konservatismi põhilisteks ideoloogiakandjateks olid poõhiliselt aadel ja kirik , kes 
olid huvitatud vana korra ja privileegide säilimesest. Konservatismi mõttekandjateks 
olid veel ka väikeaadel, osa linnakodanikest ja osa talurahvast. Sageli ei pruukinud sest 
kasu saada, vaid oli loomupärane kaitsta senist korda. Üks asi on lihtsalt vastuseis uuele, 
teine aga selge konservatiivse ideoloogia sõnastamine. 
Konservatiivse filosoofia sõnastas esimesena Edmund Burke (1729-1797), keda 
peetakse konservatismi isaks. Pärit Dublinist, 18.saj keskel saabus Londonisse, kus 
hakkas harrastama kirjanduslikku ja poliitilist tegevust. 1778(?) – Burke’i esimene 
satiiriline essee, mis ründas valgustusideaale. Ennekõike muutis tema konservatiivset 
mõtlemist Prantsuse revolutsioon ja 1790 ilmus terava kriitikaga teos „Vastukaja 
Prantsuse revolutsioonile“. Hiljem hakati seda pidama konservatismi ideoloogia 
alustalaks. Põhiline sõnum, mis Burke edastab: vanu tavasid tuleb austada; tuleb olla 
ustav kuningale ja riigivõimule, vastasel juhul puhkeb kaos, vandenõud ja tapmised. 
Burke möönis inimkonna loomulikku arengut, aga rõhutas selle aeglust ja loogilisust, 
mitte järsku muutmist . „Keegi võiks langeda nii räigesse julmususesse, et näeb oma riiki 
....“. Konservatismi esimest etappi iseloomustab: ajaloolise ja traditsioonide rõhutamine; 
inimeste kooselu ja ühiskond seisab ajaloo jalgel, mida ei saa lihtsalt unustada; 
konservatism on põhimõtteliselt inimeste hierarhiluse toetaja – igal ühiskonnaliikmel 
oma roll, ühiskond on orgaaniline. Samas tähendab, et ühiskonnas maksvad soovid ei 
saa tulla kunagi altpoolt, konservatism rõhutab monarhiat(kuningas kõrgeim 
võimukandja). Konservatiivsus pooldas kindlat usku: usk ja Piibel legitiimsuse allikaks. 
Burke polnud kõige radikaalsem konservatism. Pärast revolutsiooni puhkemist oli rida 
selliseid autoreid, kes nõudsid täielikku tagasipöördumist revolutsioonieelsesseaega – 
kontrrevolutsioon. Kõige kuulsam kontrrevolutsionäär oli Joseph de 
Maistre(reaktsiooniline konservatiiv). Ta oli üles kasvanud jesuiitlikus vaimus ja 
rõhutas ennekõike kiriklikku poolt. Ta nimetas Prantsuse revolutsiooni satanistlikuks 
katastroofiks, mis lõhkus kogu senise heaolu ja stabiilsuse taganud korra. Teisalt toetas 
ta selgelt seda, et riik peab alluma kirikule ja kuningale. 
Kolmas autir on F.-R. De Chateubriand(tegutses pärast Napoleonit), kes on 
Prantsusmaal tuntud ennekõike romantika kirjandussuuna rajajana ja seoses romantika 
ja nostalgiaga oli seotud tema konservatiivne lähenemine. Ta on alusepanija terminile 
„konservativsus“, kus hakkas 1818a välja andma ajakirja „Le Conservateur“. 
Ka konservatism hakkas pärast 1848a tugevalt flirtima rahvuslusega. Nüüd said 
konservatismi peamiseks kandjaks kodanlus: need, kes kaitsesid põhiseaduslikku 
korda, tekkis tugev rahvuslikku konservatismi suund(põhiseadus ja rahvuslikud huvid). 
 
LIBERALISM 
Liberaalid on tihedalt seotud Prantusse revolutsiooniga, aga esimene esilekermine oli 
varem. Algselt peamised nõudmised olid inimeste põhiõigused, demokraatlikud 
õigused, õigusriik ja inimeste võrdsus. Nad olid ka absolutismivastased. Riigiti mõisteti 
liberistlike nõudmiste all erinevaid asju: praktiliselt igal pool, Inglismaal kõige vähem, 
vastandusid liberaalid kõige enam kaasasüdninud eesõigustele, maha tuli tõmmata 
aadel ja kirik. Väga tugevad liberaalid olid antifeodaalsed: kõigi eesõiguste ja 
pärisorjuse kaotamiste poolt. Igal inimesel peab olema õigus vabalt liikuda ning see ka 
progressi alus. Kuni 1848a-ni võib näha I perioodi ja 19.saj II poolel ta muutus. 
Sotsiaalselt kandsid liberalismimeelsust kõige enam kodanlus: linnakodanikud , 
haritlaskond,majanduskodanlus. Samas ei saa vähemalt Iperioodi liberalismi kuidagi 
võrdsustada demokraatiaga(!!!). Liberalistlike autorite oõhilised seisukohad 19.saj 
keskpaigani polnud ka liberaalidel, et poliitilised õigusred peaksid laienema pööblile, 
veel vähem naistele. Liberaalideks hakati neid esmakordselt nimetama Hispaania 1812a 
konstitutsiooni toetajaid. Prantsusmaal hakati liberaalideks alles pärast restauratsiooni 
Louis XVIII oponente, kes toetasid pigem parlamentaarset korda. Termin „liberalism“ 
jõudis Inglismaale 1820ndateks Inglismaale kui konservatismi vastandaja. 
Tuleb eristada poliitilist liberalismi ja majanduslikku liberalismi. Poliitilised nõudsmied 
olid kõik abariigi, konstitutsiooni ja võrdõiguslikkuse nõudmisega. Liberalismi mõjud 
pääsesid maksmusuele Ameerikas, Prantsusmaa, Itaalias(Varemgi kui jõuti Bourbonide  
kukutamiseni). Majanduslik liberalism nõudis ennekõike majandusvabadust. Aluseks 
Adam Smithi 1776a ilmunud teos „Rahvaste rikkus“, mida peetakse maj.liberalismi 
nurgakiviks. Adam Smith nõudis ennekõike vabakaubandust(maj.liberalismi peamine 
nõue), riigi sekkumatust ehk laissez faire, riik peab kaotama kaubandus – ja 
majandusbarjäärid, tsunftid ja gildid. Hiljem oli ta tugevalt antisotsialistlik, sest rõhutas 
eraomandi puutumatust. 1848a järel muutusid ka maj.liberalismi nõudmised: tekkis 
rahvuslik majanduslik liberalism ehk nõuti rahvuslike huvide kaitsmist. 
Liberalism muutus, sest 18.saj lõpu ja 19.saj I poole nõudmised saidki teoks suuremas 
osas Euroopas: võrdõiguslikkuse laienemine, pressi – ja sõnavabadus. Nõudmised olid 
kasvanud rahvamassides nii sügavalt, et maha suruda polnud võimalik ning see muutis 
ka valitsejate hoiakuid ning nõudmised muutusid loomupärasteks ja seeläbi ka 
liberalism muutus veel mitmetahulisemaks. 
 
ANARHISM 
Liberalismi äärmuslik vorm, radikaalne liberalism. Anarhism oli ennekõike utoopiline  
liberalism, mille eesmärgiks oli saavutada olukord, kus keegi ei valitseks, inimesed 
oleksid vabad ja enesereguleerivates ühingutes. Puuduksid turu – ja 
majandusregulatsioonid. Termin „anarhia“ kerkis uuesti päevakorrale Pr.revolutsiooni 
ajal. Termin ise pärit Antiik – Kreekast. Ideoloogiliselt sõnastas anarhismi 
põhiseisukohad J.Proudhon 19.saj I poolel. 19.saj oli päris palju toetajaid anarhismil. Ta 
nägi Euroopa tulevikku ilma piirideta , valitusteta, riigiseadusteta ja raha. 3 põhilist 
seisukohta: 
1)täiesti vastu igasuustele institustioonidele ja organisatsioonidele – ollakse 
antiinstitutsionaalsed. 
2)eitatakse ühiskondlikke teooriad ja ideoloogiaid. Üksikisiku vabadus peab olema üle 
igasugustest ideoloogilistest nõudmistest. 
3)kõikide anarhistlike autorite eesmärgiks on valitsemisest vaba ühiskond. Valitseb 
majanduslik iseseisvus ja poliitiline enesemääramine. 
 
 
UUSAEGNE  RIIK 
 
Riigi olemus muutus 19.saj Euroopas kardinaalselt: riik saavutas sellise kuju nagu me 
tänapäeval riiki tunneme . Kui varauusaajal oli riik sisuliselt monarhiakeskne ja 
riik=monarhia ning riigis kesksel kohal oli aadel ja kirik, lihtrahval polnud mingisugust 
sõnaõigust, siis al Ameerika ja Prantsuse revolutsioonidest hakati üha enam rääkima 
riigist ilma kuningata. Tekkisid vabariigi mõtted. Kõige tugevam nõudmine oli kõigi 
kodanike õigus riigi valitsemises kaasarääkimisele. Üha enam hakkasid intellektuaalid 
riigijuhtimisse kaasa rääkima.Lõppkoklkuvõttes 19.saj vabariikliku korrani jõuti ainult 
üksikutel juhtudel (Prantsusmaa), siis põhiline muutus oli see, et kehtestati 
konstitutsioon ja konstitutsiooniline monarhia. 
Konstitutsiooni võib kahtlemata pidada uusaegse riigi üheks olulisemaks muutuseks. 
Konstitututsioon on täielikult 18.saj lõpu nähtus, esimene konstitutsioon oli USA 
konstitutsioon, mis ratifitseeriti 1788. Just USA konstitutsioon on andnud 
põhiraamistiku ka tänapäevasele konstitutsioonile. Juba ainuüksi see printsiip, et 
konstiutsiooni hakkab välja töötama Asutav Kogu, ka see pärineb USAst. Ameerika 
põhirolliks oli defineerida riigi valitsemise struktuur( toona föderalism ja osariikide 
suveräänsuse küsimus). Esimene konstitutsioon Euroopas oli 1791a Poolas, mis oli 
enne Prantsuse konstitutsiooni.Poola konstitutsioon oli seotud kuningas Stanislav  
August Poniatowski, kes oli kuningas pärast Poola esimest jagamist (1777(?)), mis viis 
Poolast kolmandiku ja mille järel ta hakkas Poolas teostama ulatuslikke reforme, mille 
üheks tagajärjeks oli konstitutsioon. 1812 a Hispaania liberaalne põhiseadus(HÄSTI 
OLULINE!!). 
Veel oluline muutus oli seaduste tulek,mis hakkasid riiki reguleerima. See põhimõte, et 
riik on seadustega reguleeritud, tuli ka 18.saj-19.saj. Olulist mõju avaldas 1804a 
Napoleoni tsiviilkoodeks – seadus, milles kogu ühiskonna toimimine tsiviilaspektides 
kirjutati lahti. Tsiviilkoodeks kehtestati kõikidel aladel, mis Napoleon vallutas ja 
Prantsusmaal jäi kehtima ja ka paljudes Saksa aladel avaldas tsiviilkoodeks mõju uute 
seaduste vastuvõtmisel. Ta väga põhimõtteliselt likvideeris seisusliku ühiskonna alused. 
Uusajal asendus absolutistlik riigikord 19.saj praktiliselt kõikjal Euroopas 
konstitutsioonilise monarhiaga. Michael Mann , kuulus riigifilosoof, eristas kahte tüüpi 
riiki: 1)absoluutse võimuga riik ehk despootlik riik(tema sõnad) 2) kaasaegne ehk 
infrastruktuurne riik. Paradoksaalselt ühelt poolt oli riigi võim kõikide alamate üle, aga 
puudus võime kontrollida riigis toimuvad ehk haldussuutlikkus oli nõrk, riik ei jõua iga 
inimeseni. Samas infrastruktuurne riik on selline, mis on läbitunginud kogu ühiskonnas, 
ühelt poolt on kõikidel inimestel õigus poliitilises protsessis kaasa rääkida, teisalt 
reguleerib inimeste elu ja riigil on täielik haldussuutlikkus allutada kogu elanikkond 
riigi poliitikale, õigussüsteemile, bürokraatiale etc. Haldussuutlikkust kasvatas 
bürokraatia kasv, alguse sai 16.-17.saj, mis 19.saj kasvas hüppeliselt. Max Weber  
rõhjutab „Protestantlikus eetikas..(?)“ , et ratsionalism oli samamoodi alus ka 
bürokraatiale. Weber näitab, et mida arenenum on riik ja ühiskond, seda selgelt suurem 
on riigi bürokraatia. Kapitalism oma olemuselt on riigi bürokraatiale väga sarnane: 
kapitalism toimib seda paremini, mida ratsionaalsem ja dehumaniseeritum on riik. Ka 
bürokraatia on seda edukam , mida rohlkemtoo suudab dehumaniseerida: kui ei 
arvestata enam indiviididega, kui kaotatakse ära subjektiivsed erinevused. 
Igal juhul või öelda, et 19.saj pööras riik oma huvid selgelt sissepoole. Kui varauusajal 
tegeles riik dünastiliste huviide kaitsmisega, ja kõik kulud läksid väljapoole( sõja 
pidamisega). Siis 19.saj saavad peamisteks kuludeks sotsiaalsed kohustused, 
haridussüsteemi ülalüpidamine, sotsiaalhoolekanne, infrastruktuuri ülesehitamine, 
arstiabi edendamine. Kui varauusaegne riik ei kulutanud haridusele sentigi, siis 
19.-20.saj alguseks Saksamaal kulutati 12% eelarvest. 
Veel oluline muutus: elanikkond, mis varauusajal oli olnud riigi alamad . Mõiste „alam“ 
tekkis varauusaegse riigiga, kui territoriaalriigi elanikkonda oli kuidagi üheselt vaja 
nimetada.Kui üha enam hakkasid tekkima liberaalsed nõudmised, siis alama  
konseptsioon ei sobinud enam ja tekkis arusaam, et kodanikkond peab olema 
riik( teostab parlamenti, poliiitikas kaasarääkijad). See kaotas „alama“ mõiste ja tekitas 
„kodaniku“ mõiste. 19.saj lõpuks oli praktiliselt kogu Euroopas riigikodanike idee ja roll 
täiesti aktsepteeritud, v.a Venemaa. Al Prantsuse revolutsioonist kujuneb riik üha enam 
üldrahvalikuks nähtuseks: polnud enam monarhiakeskne, dünastiliste huvide täideviija, 
vaid rahva huvide täideviihja. Tekkis rahvusriigi mõiste: *mittedünastiline 
*mitte-kiriklik * rahvus kui riigikodanike peamine kogum on suveräänne, kes valitsust 
ja poliitikat suunab ja kontrollib * riik on rahvsulike huvide täideviija. Usaldus väljendus 
paljudes aspektides: kui puhkes 1792-1793 a sõda Prantsusmaa vastu, siis rahvas 
Prantsusmaal tundis, et neid rünnatakse ja tekkis rahvuslik armee. 19.saj tekivad ka 
massiarmeed: I MS-ks kasvavad armeed juba liiga suureks. Väga oluliseks osaks saab 
hümn, mida tuntakse enda ja riigi osana . 
 
Kuigi vabariiklikud nõudmised tekkisid Prantuse revolutsiooni päevil, siis ainsaks 
erandiks jäi Šveits, mis jäi ilma konstitutsioonita. Šveits oli olnud ka vabariik: kui 1798a 
Napoelon vallutas Šceitsi, siis kuulutati ta Helveetsia(?) vabariigiks, kuid Viini 
kongressil uuesti taastati Šveitsi autonoomsete kantonite süsteem. Viini kongressil 
deklareeriti põhimõte, et Šveits peab jääma igaveseks ajaks igavesti neutraalseks 
riigiks. Konstiutsiooniline monarhia on Euroopa sünnitis. 
Konstitutsioon põhimõttelise erinevusega Euroopas 1)kuningas annab konsitutsiooni ja 
säilitab tugeva seadusandliku ja kõrgeima võimkandja õigused 2) parlamentaarne 
konstitutsionism, kus parlamendil on kõrgeim sõnaõigus riigis. Parlamendi suveräniteet 
ja kuningas tegelikult esindusorgan. 
 
Selline parlamentarism oli algselt (19.saj viimase veerandini) ainult Suurbtritannias. 
Inglismaal võideldi 17.saj, aga lõplikult kinnistus Victoria valitsemisajal, mil parlamendi 
võimutäius oli täiesti olemas. See ka peamine põhjus, miks seal 1848 revolutsiooni ei 
puhkenud: kui mujal oli kuningavõimu piiramine vmt, siis Inglismaal polnud. Brittide 
jagunemine konservatiivne lkeeriks sai alguse 19.saj: 1) toorid – nimetus tuli kasutusele 
17.saj viimasel veerandil (kui James II pidi võimule tulema ja toorid toetasid dünastilist 
järjepidevust). Briti konservatiivse partei uue näo kujundas Lord Liverpool (1812-1827 
üks pikaajalisemaid peaministreid). Oli edukas Napoleoni sõdades, Viini kongressil = 
suur populaarsus, kaotas selle 30ndate alguses.nimetuse Konservatiivne partei võttis 
kasutusel Sir Robert Peel (1834-1835; 1841 -1846). Peamiseks küsimuseks, milles 
konservatiivsus Uks seisnes, oli parlamendireform . Küsimus parlamendireformis, mis 
omakorda oli küsimuseks valimisõigusele. Inglise parlamenti polnud reformitud 17.saj 
saati j aseda said valida ainult 2%elanikkonnast (1830ndatel). Kui konservatiivid  
langesid oma madalseissu 1820ndate lõpuks, siis seda kasutasid ära viigid , kes tulid 
võimule 1830ndatel. Peaministriks sai viik Earl Grey (1830-1834), kes teostas 
parlamendireformi - The Reform Act of 1832 -, mis kajastas valimispiirkondi ja laiendas 
valimisõigusi (ka kesklklass sai valimisõiguse nüüd, tööloisklass ja naised mitte). Viigid 
nimetasid end lõplikult liberaalseks parteiks 1850ndatel. Kõik mehed said Inglismaal 
valida 1912a, aga veel olulisi reforme: 1867, kui 7, 7% sai valimisõiguse, 1884 laiendati 
60%-le. Naised Uks oli üldse väga allasurutud seisus: kuni 19.saj keskpaigani oli naine 
täielikult mehe alluv. See kaotati alles 1869, kui võeti vastu seadus, et ka abielunaised 
võivad enda teenitud raha, päritud vara ja investeeringud võivad hoida endale. Selle 
eest võitles tugevalt John Stuart Mill. Lõplikult said iseseisvaks subjektiks 1882, mil nad 
said hakata lepinguid sõlmima, ja kohtutes käima. Sufražetid on Inglismaal seotud alles 
20.saj algusega kui 1903 rajati Women ’s Political and Social Union (vmt), mille eesotsas 
oli Pankhurst ja eesmärgiks saavutada naistele poliitilne hääleõigus. Nõudmisi esitati 
sageli vägivaldses stiilis. Lõplikult saavutasid naised osalise valimisõiguse 1918a(pidid 
olema abielus ja 30+). Võrdse valimisõiguse meestega said nad 1928a(Prantsusmaal 
1944). Euroopas 1906 ja kogu maailmas 1896 Uus – Meremaal . 
Esimeseks maailmasõjaks oli ainult käputäis riike, mis olid 
parlamentaarsed/demokraatlikud: Praantsusmaa, Norra, Šveits, Rootsi ja 
Suurbritannia(tugev parlamentarismi domineerimine sai alguse kuninganna Victoria 
ajastul) 
 
 
RAHVASTIKUPROTSESSID 
 
Pole selge, kas rahvastiku juurdekasv oli tingitud moderniseerimisest või vastupidi. 
Euroopa rahvaarv saja aastaga praktiliselt kahekordistus: 1750 – 144 mlj;1850 – 274 
mlj; 1900 – 423 mlj. Mõned riigid tegid eriti kiire kasvu: Inglismaal kõike äkilisem(saja 
aastaga kolmekordistus:1850a-ks 16,7 mlj). Euroopa kasvas kõige kiiremini. Samal ajal 
toimus ka tugev migratsioon Euroopast välja. 
Rahvastiku kiire kasv ei tähendanud seda, et elanikkond oleks sattunud suuremasse 
võitlusesse näljaga. Samaaegselt toimus ka elatustaseme. tõus.. Malthust ajendas 
kirjutama rahvastikuprintsiipide pärast mure Inglise tuleviku pärast, sest vastu oli 
võetud vaeste seadus, mis tagas minimaalse sissetuleku kõigile vaestele(hoolimata 
sellest, kas nad tegid tööd või mitte). Malthus üritas tõestada, et rahvastik kasvab 
geomeetrilises progressioonis, aga põllumajanduslik toodang kasvab aritmeetilises 
progressioonis. Malthuse teooria: positive check (toimuvad näljahädad, epideemiad ja 
sõjad – rahvastiku kasv, siis toimub kataklüsm ja siis jälle ressursid ja rahvastik 
tasakaalus(ajaloost näha)). Nüüd pakkus Malthus välja, et inimesed peaksid olema üle 
loodusest ja ise võtma kasutusele vahendeid, et ei tekiks olukorda, kus rahvastik ja 
tootlikkus kasvavad nii suures lõhes – preventive check. Tema lahenduseks oli see, et 
vaestel ei tohi lubada saada lapsi, abielluda enne, kui neil pole piisavalt 
jõukust/tootlikkust – malthusianism(inimkonna enda rahvastiku kontroll). 
19.saj näitas, et hoolimata rahvastiku kiirest kasvust, siis 20.saj sai teooria palju 
tagasilööke. Rahvastiku juurdekasvu alusteks loodi demograafilise siirde 
teooria(1920-1930ndatel). Toimus neljas järgus: 
1)eelmodernses ühiskonnas oli suremus ja sündimus keskmiselt 40 promilli . 
2)teises etapi Inglismaal ja Rootsis langes 18.saj II poolel suremus kiiresti 20 promilli 
juurde, aga sündimus jäi püsima 40 promilli juurde 
3)kolmandas etapis tuli kaasa ka sündimuse langus 
4)modernses ühiskonnas on suremus ja sündimus jäänud 10-20 promilli vahele. 
See näitab, et rahvastiku juurdekasv ei tulene sellest, et hästi palju oleks sünnitama 
hakatud, vaid saavutati järsem suremuse langus. Prantsusmaa aeglasem kasv tulenes 
sellest, et sündimus ja suremus hakkas langema ühel ajal(nagu ka Eesti) ning ei 
toimunud hüpet. Laste suremuse riski vähendas parem toitumine, hügieenitingimuste 
paranemine, sotsiaalolude paranemine. Peremudeli muutumine väiksemaks tõi kaasa 
rohkem tähelepanu ühele lapsele ja pakkuda neile rohkem(haridus, hool , etc). Peamised 
tegurid, miks suremus langes: 
1)Vanema ajalookirjutuse järgi paranes arstiabi, meditsiiniteadus, suurem teadlikkus. 
Seetõttu suudeti surmade hulka vähendada. Inokulatsioon-haigetelt võetud viirus pandi 
tervele inimese lootuses, et ta põeb selle kergemalt läbi. See meetod levis eriti 
Inglismaal, aga ka mujal, al 1760ndatest rohkem. Edward Jenner avastas, et ka 
veiserõugete meetod toimis paremini - vaktsineerimine al 1798 . See meetod tõesti aitas 
inimesi. Seda hakkasid 19.saj alguses paljud riigid toetama, k.a Vene impeeriumis. 
Umbusk vaktsineerimise vastu väga suur. 
1950-1960ndatel Briti meditsiiniajaloolane Thomas Mckeown argumenteeris veenvalt, 
et enne 19.saj II poolt ei mõjutanud arstiteadus mingilgi määral inimeste rahvastikku: 
suur hüpe toimus selgelt enne, et arstiteadus jõudis nii kaugele, et oleks suutnud mingit 
mõju hakata rahvastiku suremuse vähenemisele. Enne 19.saj keskpaika puudus 
teadmine haiguste levikust ja nende ravimine toimus pimesi ja veel vähema 
efektiivsusega kui rahvameditsiin . Ravi suudeti pakkuda väga üksikutele haigustele. 
Haiglates polnud hügieenitingimusi ja seal olis uremus palju suurem kui kodudes(pigem 
suremispaik). Samuti avaldas Mckeown kahtlust vaktsineerimise tulemuslikkusele, 
lisaks puudutas see nii ävikest osa elanikkonnast, et see oleks avaldanud tulemust 
rahvastiku statistikale. Sellele on viimasel ajal vastu väidetud. Alles 20.saj algusest 
saame rääkida, et arstiteadus avaldas mingisugust mõju suremuse selgele vähenemisele. 
Kõige suuremateks haigusteks 19.sajandil olidki koolera ja tuberkuloos. 19.saj osad 
haigused kadusid(muhkkatk), aga ka kaks uut haigust (lastehalvatus, meningiit ). 
Arstiteaduse areng sai tõelise alguse 19.saj II poolel. Tõsisemalt hakkas riik kui selline 
rahvastiku terviseküsimusele tähelepanu pöörama 18.saj II poolest – nim 
meditsiinipolitseiks. 
Tõsine läbimurre tuli 19.saj keskpaigas. I.Semmelweis – Ungari arst, kes pööras 
tähelepanu hügieenitingimustele(et arst võiks enne opile minekut käsi pesta), aga 
tõestada ei suutnud, miks see nii on; J. Snow – näitas katsetega, et koolera ei levi mitte 
õhu - või inimkontaktide kaudu, vaid näitas, et koolera on puhtalt saasteprobleemi 
kaudu leviv haigus, aga ei suutnud seda tõestada; L. Pasteur – rajas 
mikroobiteooria(tõestas alles 1880ndatel, kuigi juba 1857 oli avastanud 
pastöriseerimise); R.Koch – tõestas tuberkulooriskepikesed ja kooleraviiruse näitas 
ära(mida Snow plnud suutnud, sest mikroope ei tuntud). 
2) Sotsiaalmajanduslikud põhjused – elatustaseme paranemine, üha enam hakati 
otseselt tegelema vaesuse vastu võitlemisega. 19.saj tekkis halvustav mõiste 
„pauperism“, kus rahvastiku kiire juurdekasv ja linnastumine tekitas juurde vaest 
elanikkonna kihti, aga teisalt hakati sellele rohkem ka tähelepanu pöörama. Kui 
paremad elamistingimused jõudsid vaesteni, siis hakkas vähenema ka nende suremus. 
3) toimus agraarrevolutsioon – põllumajanduse tootlikkus kasvas. 
4)välised tegurid. Sõdade kadumine: 19.saj oli väga rahulik sajand võrreldes 
varasema(ja ka tulevaga). Praktiliselt viimasteks väga suurte ohvritega sõdadeks olid 
jäänud Napoleoni sõjad, kus hinnanguliselt hukkus u 4mlj(?) inimest, 1 mlj 
tsiviilelanikke. Samuti oli 19.saj juba prii suurematest näljahädadest suuremas osas 
Euroopas. Nüüd saavutas Inglismaa essa riigina maailma ajaloos, kus pärast 17.saj pole 
suurt näljahäda polnud. Pärast Inglismaad kogesid viimast näljahäda 1816-1817. 
1840ndatel oli Ida – Euroopas veel näljahäda ja ka Kesk – Euroopas oli mõningane 
tagasilangus. Venemaal viimane näljahäda 1891-1892, aga see läänekubermange ei 
puudutanud. Näljahädade hirmu kadumist on peetud modernse ühiskonna saavutuseks. 
Põhjused, miks suutis ühiskond vabaneda näljahädadest: immuunsuse näljahädade 
vastu tagasid erinevate meetmete rakendamine, tekkisid ued arusaamad reservidest, 
globaliseerusid kaubanduslikud suhted, transpordiolude paranemine( mis võimaldas 
vilja odavamalt ja kiiremalt transportimine). Üha enam toimus 18.saj lõpust 
põllumajandustootlikkuse kasv: tõu – ja sordiaretus, tõrjevahendid, tehnoloogia areng 
võimaldas kasutusele võtta seni raskesti kasutatavad maad. 19.saj keskpaigas lõppes 
14.saj algusest alguse saanud väike jääaeg. Põllumajanduses oli tähtis roll uutel  
põllukultuuridel: kartuli levik(seni oli peatoiduks olnud teravili). Ta ei vaja nii palju 
tööd ja vahendeid. Iirimaa suur naljahäda 1846-1849(vmt aastad) oli põhjuseks see, et 
Iirimaa oli juba kartulist nii sõltuvuses ja kartulile üle minnes toimus 1845 midagi 
katastroofilsit Euroopas: al Belgiast hakkas levima lehemädanik, mis oli võrreldes 
seniste kartulihaigustega äärmiselt hukatuslik . See oli nii nakkav seenhaigus, et kui ühel 
kartulitaimel oli, siis terve põld oli lännu. See haigus oli Lõuna – Ameerikas juba ammu  
levinud, aga ei suutnud ületada ookeanit purjelaevaga, kuid kiiremad aurulaevad(al 
1840ndatest) kiirendas haiguse levikut. Haigus levis ka Vene impeeriumis ning ka 
Eestis. Iirimaal oli see läbi ajaloo kõige suuremaks näljahädaks: 1841 rahvaarvh 8,2 mlj, 
aga nüüd näljahäda viis hauda 1 mlj inimest(arvatakse) ja näljahäda eest põgeneti 
Iiirimaalt ja rahvastik vähenes drastiliselt. Iirimaa on ainuke riik 19.saj, kus selgelt 
vähenes rahvaarv: mujal toimus ikka kasv. Iirmaa rahvamälus on näljahäda 
Suurbritannia poliitökonoomia tulemus, võrreldud genotsiidiga, sest UK oli kõige 
rikkam riik maailmas, aga ei hakanud oma ressursse kulutama Iirimaa näljahäda 
leevendamiseks. Makse koguti samaamoodi edasi ja kõik oli ikka vanamoodi. Iirimaa 
ajalootraditsioonis on kuninganna Victoria tuntud kui nälja – Victoria (vmt). Kartul oli 
odav tooraine kogu aeg. 
Näljahädade vastu otsiti lahendusi ja populaarseks oli aseainete väljatöötamine ja – 
leidmine. 19.saj alguse leid oli teaduslik toitumine. Rumfordi supp – 19.saj töötas 
Rumford välja supi,mis oli väga toitev ja kaloririkas, aga mille tegemiseks kulus kõige 
vähem raha. Suppi läksid kruup, kuivatatud herned, kartul, sool, vana hapuks läinud 
õlu(leidis ikak ja alati). Tuli keeta nii kaua, kuni ta paksuks läks. Hakati jagama  
vangidele ja vaeste supiköökides, armeetoitulustuses. 
 
Rahvastikuprotsessides oli oluline areng19.saj ka linnastumine, mis oli selge tendents 
kogu 19.saj jooksul kogu Euroopas(eriti läänes). Juhtivat rolli mängis Suurbritannia. 
Ennekõike mõjutas urbaniseerumist tööstuse kasv. UK juhtiva lipulaevana saavutas 
selle, et 19.saj keskpaigas oli juba 50% elanikkonnast linnastnud ja 20.saj 
alguseks(1910) 75%. Seda võimaldas kasvav põllumajandustootlikkus.enne 19.saj 
algust oli Euroopas kaks linna, kus elanikkond oi suurem kui pool mlj - London, Pariis(ja 
ka Konstantinoopol ), Napolis u 750 000. Kiirem kasv oli linnades, kus oli areneum 
tööstus. Elu linnas tõi kaasa palju tagajärgi: 1)linna anonüümne sotsiaalne võrgustik 
2) ruumikitsikus, selle tagajärjeks oli tuumikpere 3)vallaliste arv suurem, abieluväliste 
laste suur arv 4)kuritegevuse suur hulk 5)enesetappude suur arv 6) naiste osakaal 
aksvas kiiremini, meeste enneaegne suremus linnas oli palju kõrgem kui maal 7) linna 
elanikkond oli reeglina noor 8)Mida enam linnastuvus kasvas, seda enam kaasnesid 
rendiprobleemid, 9) suur reostus , mis põhjustas haigusi 10)linnad suburbaniseeruisd st 
tekkisid äärelinnad, mis kasvasid kiiremini kui süda 10) vaeste ja rikaste eraldumine( 
kõrged müürid, et mitte vaestega kokku puutuda) 11) madalam iive kui maal, mis jäi 
1850ndateni, mil toimus hügieenitingimsute ja kõie paranemine ja 1880 oli iive 
positiivne ka linnades ja hakkas ületama maaiivet. 
 
19.saj on nim massimigratsiooni ajastuks. Euroopa elanikkond hakkas riigist välja 
rändama suuremas ulatuses kui kunagi varem. Suhtarvudes oli migratsioon 19.saj 
suurem kui maailmasõdade ajal ja järel. 1850-1915 rändas Euroopast välja 4 – 5mlj või 
45mlj( kumb ?).Migratsioon toimub lainetena: 19.saj lõpus taandus Lääne – Euroopa 
migratsioon ja algas idaeurooplsate väljaränne. Ameerika tõestab Malthuse teooria 
mitte kõige paremat paikapidevust: tootlikkus kasvas kiiremini kui rahvaarv(?). 
 
 
 
TÖÖSTUSREVOLUTSIOON 
 
Tegi lõpu senini toimunud neoliitilisele revolutsioonile, aga nüüd asendus viljelev 
olemus tööstusliku olemusega, kus epamised rikkused ei tulnud enam 
põllumajandusest. Ka marksistid pidasid tööstusrevolutsiooni keskseks märkuseks ning 
tööstusrevolutsioon tõi kaks uut klassi: kapitalistid ja proletariaadid. Vanade 
mudelitega on väga palju probleeme ja juba ammu pole asjad must – valged. 
Tööstusrevolutsiooni üldisest daatumist ei saa rääkida, küll aga sai see alguse 
Suurbritanniast ja ilmselt u 18.saj keskpaigas. Enne seda preindustrial society. 
Suurbritannia oli paljudes mõttes erandlik ja ei saa öelda, et 20.saj alguseks oleks kogu 
Euroopa üle läinud tööstuslikule pöördele.Venemaal hakkas tööstus alles 1890ndatel 
kiiremini arenema, Balkanimaades alles 20.saj. Tööstus hakkas avaldama laiemat mõju 
Suurbirtannias 1830ndatel, mitte varem. Mõiste ise on ka probleeme tekitanud, sest 
revolutsioon viitab järsule pöördele. Kuid 1990ndatel(?) on võetud selge positsioon, et 
mingit revolutsiooni ei toimunud, vaid see toimus järk – järgult. Sellele eelnes vajadus, 
et inimesele per capita hakkas sissetulek kujunema, ostjaskonna kujunemist oleks vaja. 
Suur osa Euroopast oli 19.saj II poolel toimetulekupiiril, kes ei suutnud tööstuskaupu 
osta. Seega oli see pikk protsess, kui tööstuskaup muutus kõigile kättesaadavaks(enam – 
vähem). Sellele pidi eelneva ka põllumajanduse areng, et inimestel tekiks ülejääk, mille 
eest saada raha ja osta kaupa.Kõik seotud. 
Neljaks kriteeriumiks, mille läbi võib revolutsioonist rääkida.Need olid pikaajalised 
protsessid, aga olid midagi täiesti uut võrreldes senise arenguga: 
1) tehnilis - organisatoorne innovatsioon 
2) nais – ja lapstööjõu aktiivsem ja uuel jõul kasutamine 
3)regionaalne muutus: iuued tööstuslikud regioonid 
4)demograafiline areng 
Samm – sammult liiguti tööstusliku ühiskonna poole, ag amida enam tööstus arenes, 
seda rohkem ta ise tootis uut tööstust. Tööstus tähendas seda, et toodeti turule ja 
tekitati tarbijates uusi vajadusi, et tekiks uut nõudlust etc. Tööstuslik tootmine muutus 
täielikult inimeste harjumusi. 
Tööstuslikust ühiskonnast võime rääkida alates sellest hetkest, kui tööstuslik sektor on 
kõige suurem sektor. 1840ndate Prantsusmaal olid kõige rikkamad inimesed 
suurmaavaldajad. 
Inglismaa(ilma ülejäänud osadeta)oli üks juhtivaid tööstusele üleminekuimaid 
Euroopasl. Kuid seda arusaama on tänapäval õgvendatud: osutatud, et paljud 
tööstuslikke saavutusi pärinevad ka mujalt. Nt Prantsusmaal siidikangasteljed, raua 
tootmine, klooriga valgendamine . Prantsusmaa leiutis oli Claude Chappe’i 
semafon(1792), esimene kiirem kommunikatsioonivahend , mis liigutab kiiremini 
sõnumeid kui inimene, mis m’õjutas tugevalt tööstust ja kommunikatsiooni. Hea 
nähtavuse korral võisid sõnumid levida päris kiiresti: Pariisist Lille ’i(u 200km) võisid 
sõnumid levida 10-30 minutiga. Need vallutasid Euroopa ja domineerisid päris kaua. 
Miks siis Inglismaa oli nii edukas tööstusele üleminekus? Britid ütlesid, et see nende 
rahvuslik iseloom( ettevõtlikud ja tahtejõulised etc), aga uuemad selgitused 
põhjendavad seda keskkonna – ja regionaalse fenomeniga ja eelkõige kivisöe 
olemasoluga. Tööstus hakkas arenema seal, kus oli kättesaadav odav kütus ja tolleaegne 
odav kütus oli kivisüsi, mis peab olema võimalikult kättesaadav. Kesk – Inglismaa oli 
rikas kivisöe poolest, kuhu koondusid ka tööstuslinnad(nt Manchester ). Lisaks odavale 
kütusele on oluline ka tööjõu kallidus: Inglismaal oli tööjõud alati üks kõige kallimaid. 
Selleks, et midagi toota, pidi maksma palka, mingisugust orjatööjõudu polnud. Selleks, et 
Inglismaa suudaks toota konkurentsivõimeliselt oli vaj aleida lahendusi kallile 
tööjõuprobleemile ja lahendusek son üha enam mehhaniseerida inimeste tööd ja seeläbi 
vähem kulutada tööjõule. Said kokku odav kütus(kivisüsi) ja masinate arendamine tõttu 
said võimalikuks tööstusrevolutsioon. 
Tööstusrevolutsiooni oli pmst algus saada seal, kus on odav tööjõud, sest masinad on 
kallida. Ja need piirkonnad, kus polnud odavat kütust, oli ka mõttetu, sest masinad 
nõudsid palju kivisütt ja kuskilt sisse tuua muutus ebaefektiivseks. Inglismaaga suutiski 
alguses kaasas käia Belgia ja Põhja – Prantsusmaa. Alles hiljem, kui masinad muutusid 
efektiivsemaks (1840-1850ndatel), st et nad ei kulutanud nii palju kütust, levisid 
masinad ka mujale Euroopasse. Ent ka see pole täielikuks vastuseks sellele, miks 
Inglismaal oli just nii kiire üleminek. Tule barvestada, et: 
1)Inglise majandus oli saanud rahulikult areneda al 17.saj keskpaigast, kui tema pinnal 
polnud enam sõdu. Sai tekitada tugeva ostujõud 
2)Inglismaa talurahvas oli vaba, erinevalt suuremas osas Euroopast, kus talurahvas oli 
suures osõltuvuses või pärisorjuses, ning nad olid võimelised ostma tööstuskaupadega. 
Igasugune tootmine vajab töökäsi, mis Inglismaal oli olemas(sest polnud sõltuvuses) 
3) Inglismaa oli ühendatud: polnud tükeldatud tollidega nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. 
Inglismaal oli transport oli arenenud. 
4) Inglismaa koloniaalekspansioon avardas uued võimalused uueks tooraineks(nt 
Indiaks), samas ka uus turg , kuhu oli võimalik müüa tööstustoodangut. 
5)Inglismaa teadus oli päris kõrgelt arenenud, mis võimaldas uusi insenerisaavutusi 
teha ja ka vastuvõtlikkus oli nendele suht suur: puudus ideoloogiline vastuseis 
6)Inglismaal oli arenenud päris korralik kapitaliturg ja pangandus . Juba 18.saj oli see 
Euroopas üks juhtivamaid. 
7)Ka riik oli tööstustoodangu osas väga toetav . Üldiselt jäi 19.saj kogu Euroopas tööstus 
eraettevõtteks(?): riik oli küll väga suur tellija, eriti kui arenes raiudteetööstus ja 
sõjatööstus. Riigid said kiiresti aru, et riigi tööstuslik võimsus tähjendabki riigi 
võimsust(argumendid juba 19.saj I poolel) 
 
Inglismaa 3 üpeamist tööstustoodangu haru olid 1)tekstiilitööstus, kus jiuba 18.sajandi 
keskpaigast hakati järjest mehhaniseerima, 1770ndatest aurumasin. Tehnoloogiline 
aspekt on väike, ei maksa üle tähtsustada, ka teised tegurid on olulised. 2) metallurgia – 
Abraham Darby (ja suguvõsa),kes oli 18.saj Inglismaa põhiline metallurgia dünastia, kes 
panid aluse metallurgia tootmise harule. Hakkasid 1780ndatest(?) kasutusele võtma 
koksi , mis viis metallurgia uuele tasemele. Uus murang 1850ndatel, kui Henry Bessemer 
leiutas konventeri, mis esmakordselt võimaldas revolutsioonina toota suures koguses 
terast. 1850ndatest tekkis teraserevolutsioon: erinevad konstruktsioonid . 
Teraserevolutsion ja raua odavamaks muutmine võimaldas muuta ka kehvemast 
maagist teha terast. 3) kaevandus . 
Tööstus tähendas senise töö ja kaubandusliku organisatsiooni ümberkujunemist. 
Manufaktuurid, mis varauusajal olid olnud väga väiksed tootmisüksused, siis nüüd, eriit 
aurumasinate utlek, tähendas, et tööjõud koondus(?) ja töökäsi läks rohkem vaja. Sefda 
enam kasvasid ka vabrikud, see nõudis suuremat distsipliini . Kui käsitööline tootis ise, 
siis nüüd eraldus selgelt tööjõud ja direktorid or sth. Tekkisid aktsiaseltsid, kus pandi 
kokku ja jagati raha. Seega kapitaliomanik muutus anonüümseks. Tekstiilivabrikud olid 
sageli perefirmad veel. 
 
Räägitakse veel ka teisest tööstusrevolutsioonist 1860ndatest, milles tekivad uued 
energiallikad kui ka peamised tööstukaubad. Masinaehitus , keemia, elektrotehnika  
saavad 19.saj II poolel juhtivateks tootmisharudeks ja 1880ndatest tekstiilitööstus 
kaotas selgelt oma tähtsuse. Kütustest sai domineerivaks nafta ja elekter . Naftatoodang 
tõusis väga kiiresti sajandi lõpus ja 1900 oli juba maialma naftatoodang 150 mlj barrelit. 
Nafta oli piisavalt odav kütus selleks, et tõrjuda kivisüsi välja.Elekter 1880ndatest 
hakkas vaikselt arenema ja kasutusele tulema. Massidesse jõudis elekter 1900ndast 
aastast. Valdkond , kus Suurbritannia ei suutnud kuidagi sammu hoida oli 
keemiatööstus, mis oli „teises tööstusrevolutsioonis“ äärmiselt oluline. Saksamaa oli 
juhtival kohal ning värvitööstuses tegi suure avastuse Adolf von Baeyer , kes 
1880ndatest hakkas tootma aniliini, millest toodeti sünteetilist värvi ja milles Saksamaa 
sai juhtivaks väriv – ja keemiatööstuses. Ka Rootsi oli oluline: auruturbiin ja 
piimatsentrifuug(Gustav de Laval), Ericsson arendas telefoni, Nobel ’i lõhkeained, 
Wingqvist’i kuullaager. 19. Saj II poolel arenes tööstus üha enam selleni, et 
tööstuskaubad muutusid odavamaks ja seetõttu ka kättesaadavamaks. Ent odav kaup ei 
tähenda veel seda, et keegi seda ostab. 19.saj tekkis täiesti uus turustamisstrateegia: 
üha enam oli oluline jõuda uutele turgudele, et toodanugt müüa. Seda võimaldas 
transpordi areng. Tööstus tähendas väga suurt ohtu ületootmisele: üha enam oli vaja 
toota eel rohkem ja odavamalt, mida oli raske müüa. Kaupa polnud võimalik müüa – 
krahh firmale. Üha enam sõltus tootmine börsidel toimuvast. Juba 19.saj oli selge 
tsüklilisus, kus majandus kasvas ja ka tootmine, siis mull alõhkes ja otsast peale. 
Praktiliselt igas aastakümnes oli 19.saj kriis, mis sageli lõppes töölistele kurvalt. 
 
 
KAPITALISM 
 
Iseloomulik 19.saj, kiigi hakatakse rääkima16.saj. Siis varauusaegne kapitalism ja nüüd 
tööstuslik kapitalism. Kapital on vaba vara, mida on võimalik edasi investeerida kasumi 
saamiseks. See, kes vara omas, oli kapitalist . Laiemalt tähendas kapitalism 
turumajandust, mis oli otseselt seotud kapitaliga . 
Marxi järgi oli kapitalism ekspluateeriv süsteem, mis põhiolemuselt tähendas sotsiaalset 
ebavõrdsust. Kapitalism tähendab automaatselt ekspansionismi ning toidab vajadust 
jõuda üha suurematele turgudele, mis tähendas ka koloniaalset imperialismi. Kapitalism 
oli Marxi jaoks täis kriise ja vastuolusid. Marx oli kindel, et kapitalism viib suure 
kuristiku ääreni. Kapitalismis kaks klassi, kes võitlesid omavahel : kodanlus ja 
proletariaat. Tootmisvahendid on kõik kapitalistide ehk kodanluse käes. Proletariaat on 
sõltuvad kapitalistidest, kes aga maksavad miinimumpalka ja kõik on suunatud uue 
kasumi teenimisele. 
Weberi „Eetika ja kapitalismi vaim“(?vmt pealkiri, oluline raamat läänes) vastandub 
Marxile: kapitalismi ei saa võrsustada kasumijanuga, sest seeon kogu aeg eksisteerinud, 
aga see ie tähenda, et alati on olnud kapitalism. Kapitalism on vabat ööjõu ratsionalane 
kasutamine, mille toodang suunatakse vabale turule, kus kapitali kasutamine on 
allutatud rangele ratsionaalsele raamatupidamisele. Weber rõhutab turumajanduse 
tähtsust, mida läbi palgatööjõu kasutatakse. Kapitalism kui vaba turumajanduse 
sünonüüm. 
19.saj oli põhiline erakapital, riik tagas pigem majanduspoliitikaga selle, et oleks 
vabaturumajandus ja kommunikatsioon. 19.saj toimus kogu Euroopa liberialiseerumine, 
jällegi üpriski esirinnas Inglismaa. Inglismaa oli üks esimesi riike, mis andis kaubanduse 
vabaks. Veel 1815 võeti vastu Corn Laws (1815 – 1846/49), millega üritati kaitsta 
Inglismaa põllumajandust välise odava vilja eest. Inglismaa huvi oli, et inglise 
põllumehed saaksid jätkuvalt kasumit, et oleks ostutööjõud ja maksumaksmist. 1849 
täielikult kaotati, tollid jäid, aga polnud piiravad Navigation Actskaotati ka 1849, mis 
olid piiranud Inglismaa koloniaalvaldustes teiste riikide kaubandust, aga nüüd anti seegi 
vabaks. Eriti andis hoogu kogu Euroopa minekule vabale kaubandusele Inglismaa - 
Prantsusmaa vabakaubandusleping Cobden – Chevalier leping 1860a, kus Inglismaa ja 
Prantusmaa kaubad võivad minna üksteise turule. Selliseid vabakaubanduslepinguid 
hakati sõlmima ka teistes riikides. 
Kui samal ajal tekkisid üha enam rahvuslikud huvid(ja rahvusriigid), siis hakati üha 
enam rahvuslikku kaubandust propageerima ja 1880ndatel tuli tagasi protektsionism , 
et kaitsta oma turge ja rahvuslikku tootmist. 20.saj alguseks oli selge 
vabaturumajandusega riike ainult 3:Suurbritannia, Taani ja Holland. 
 
Tööstusega seotud ka transpordirevolutsioon. Nüüd tulid uued sõiduvahendid, mis 
liikusid aurujõul. Tekkisid raudteed , aurikud , jräjest enam ka kanalite ehitamine. 
Auruveduri leiutaja George Stephenson (Inglismaa), kes polnud ise eriti suure 
haridusega, vaid pigem katsetus-eksitusmeetodil saavutas selle. Ta oli pärit 
kivisöekaevanduse lähedalt ja näinud probleemi, kui rask eon kivisütt hobustega 
kivisütt vedada. 1814a kontsrueeris esimese reaalselt töötava auruvedrui, mille nimetas 
Blücheriks(keisri kindral , kes saabutas Napoleoni üle võidu). „Blücher“ oli vedur , mis 
suutis 30 tonni kviisütt vedada mäest üles. Stephenson arendas edasi ja uus mudel oli 
„Rocket“. 1830ndatest aastates esimene raudteeliin Liverpooli ja Manchesteri vahel, mis 
oli 45 km pikk. See tähendas tõelist revolutsiooni. Kiiresti nähti selle kasulikkust ja 
raudtee –ehitus läkski lahti ja 1840.a oli 1500 miili raudteed ja 1870ndateks 13,500 
miili. Tänu raudteele said reisijad kiiremini ja suuremas koguses liikuda. Teine asi oli 
kauba transportimine, kuigi algselt oli kaubavedu raudteel päris kallis. Eriti suurt 
tähtsust omas see ka sõjaväele: suuremad massid said kohale palju kiiremini. See 
tähendas reovlutsioonilist sõjaväe ümberpaigutamist. Raudteevõrgustikuga koos arenes 
ka telgraafliinivõrgustik. Telefon 1876. 
Ka kanalite ehitus oli oluline. Eriti tähtis oli, lisaks Suessi kanalile, ka Panama kanal . Kui 
seni tuli Atlandi ookeanilt Vaiksele ooekanile, tuli purjetada ümber Lõuna – Ameerika, 
ent oli loogilisem Panama ktisus läbi kaevata(77km), mis tegi elu lihsamaks ja 
kiiremaks. Selle ideega tuli välja Ferdinand de Lesseps, kes oli olnud seotud Suessi 
kanali avastamisega 1869, nägi Panama kanalas äriideed. Lõi aktsiaseltsi ja propageeris  
seda ideed. Prantsusmaal olid Panama kanali aktsiad suur buum. Nüüd pandi alus 
Panama kanali ehitusele 1880ndatel(?). Lesseps tellis Prantsusmaa kõige paremad 
insenerid kanali ehitamiseks, kasutusele võeti parimad masinad, palgati kohalikku 
elanikkonda. Probleemiks oli ilm, sest on pidev vihmasadu , samal ajal leitsak. Levisid 
sääskede kaudu kollapalavik ja malaaria ning suremus nendesse oli väga suur. Kogu 
tööd juhiti ebaefektiivselt ja töö jäi 1889a seisma, sest raha polnud enam. 1892a leiti, et 
aktsiatega on saanud vastu pükse 800 000 prantslast ja nüüd kõigil raha kadunud. 
Karistada sai ainult rahandusminister. Antisemitsistidel õnnestus veeretada süü juutide 
kaela ja puhkes suur antisemitsismilaine. Samal ajal üritasid rojalistid seda kõike 
vabariiklaste kaela ajada. Sajandivahetusel hakkas USA huvi tundma ja võeti USA poolt 
üle, planeeriti hoolikalt ja vaadati eelnevad vead üle ning 1904a taasalustati kanali 
tööga. 1914a sai Panama kanal valmis, mis oli USAle läbi ajaloo kõige kulukam projekt. 
Kokku käis läbi 80 000 inimest, kellest 30 000 suri. 
 
 
 
TÖÖLISTE OLUKORD   
 
Naised ja lapsed töötasid tekstiilivabrikutes, vähemal määral metallurgias. Naised 
-lapsed olid kergesti distsiplineeritavad ja hulga pdavamad.Lapsi hakati rakendama  
8-10 – aastaselt ja reeglina samade kohustustega kui naisi ja siegi mehi. Naised said 
palka poole vähem kui mehed ja lapsed said veel omakorda poole. Kurikuulsaks sai 
1833 Briti parlamendisaadiku M. Sadleri(?) raport . Sadler oli 1832 kogunud põhjalikult 
materjali lastetööolukorra kohta tekstiilivabrikutes. Ta eesmärk oli tõestada, et see 
teema vajab reguleerimist. Tema raport tõi selgelt esile laste töö väga julma  
ärakasutamise, varase invaliidistumise, olukorra, kus lapsed ei saanud korralikult 
magada(12-h tööpäevad). Raportil oli väga suur mõju Briti ühiskonnas ja tõest õmbas 
tähelepanu. Sadleri raport sai ka väga palju kriitikat. Ta oli tuntud selle poolest, et tema 
kinnisidee oli võidelda laste tööõiguste eest. Seetõttu seati kahtluse alla ta 
uurimismeetod: valikulised küsimused/kajastamine. Sadleri raporti tulemusena tekkis 
avalikkuse nõue, et laste töö piirataks 8. tunnile nädalas ja esitati olulisi nõudmisi, et 
üldse ära keelataks. Samas need, kes andsid intervjuud Sadlerile, kaotasid töökoha ja 
neid diskrimineeriti. Sadler ise tundis piinlikkust ja kahetsust ja edaspidi hakkas 
tähelepanu arstide protokollidele pöörama, et seeläbi tõestada. Sadleri raport mõjutas 
seda, et vabrikud hakkasid välttima lapstööjõu kasutamist ja kardeti inspekteerimisi. 
See aga mõjutas töölisperede majanduslikku olukorda. Lisak soli kerge kaotada oma osa 
päevapalgast, palju trahve etc. Suur risk oli ka invaliidistumine: tolleaegsed masinad 
polnud kuidagi disainitud selliselt , et need oleksid ohutud, ohutuse eest vastutas igaüks 
ise. Raske olukord kestis u 19.saj viimase veerandini. Tööliste kvaliteet on 
stabiliseerunud just19.saj viimasel paaril aastakümnel, kui hakkasid kasvama palgad ja 
paranes elukvaliteet . Barakid ja töölislinnakud muutusid paremateks ja ohutumateks, 
mis tõi kvaliteeti ka töölise ellu. 
Mingit mõju avaldas ka töölisliikumiste kasv tööliste olukorra paranemiseks. Vähemalt 
1870-1880ndateni oli tööliste organiseerumine oma õiguste kaitseks illegaalne tegevus: 
keelatud streigid , kollektiivsed nõudmised. Esimesed keeluseadused tulid juba 18.saj 
lõpus – 19.saj alguses. Üheks esimeseks Le Chapalier’ seadus(1791), mis oli otseseks  
reaktsiooniks aprilli-mai 1791 manufaktuuritöölised(80 000) hakkasid streikima, 
nõudes suuremat palka ja tööpäeva piiramist 13-tunniga. See keeelas töölisühingute 
asutamised ja streigid. Sest hoiti kinni 1860ndateni ja al 1884a lubati ametiühinguid 
formuleerida ja streikida. Samamoodi Saksamaal aktiviseerus töölisliikumine mõningal 
määral aktiviseerus 1850-1860ndatel sotsialistlike ideedega ja kuulutati 
keeluvastaseks. Combination Act(1799) – keelas UKs ltöölisliikumised, aga kaotati 
1825, kui minigl määral ametiühinguid lubati, aga oldi väga vastu sellele. Tööliste 
madalat aktiivsust mõjutas lisaks illegaalsusele ka sellest, et riik lähtus 19.saj lõpuni 
ettevõtjate huvidest, mis pärines keskaegsestprintsiibist: alamatel talurahval pole 
õigust mässata. Isegi Inglismaal ei võimaldanud ükski seadus tööandjat võtta 
vastutusele,kui ta rikkus töölepingut(kuni 1844). 19.saj II pooleni ei kippunudki 
töölised protesti avaldama, oli hirm igapäevase tasu pärast ja oldi huvitatud töö 
säilimisest ja karjäärist. Puudus ka ideoloogia, töölised olid kirjaoskamatud ja tööliste 
kollektiviseerumine sai võimalikuks alates agitatsioonst(?) 19.saj keskpaigast. 
Suurbritannias hakati lubama streike al 1874a, mil oli essa seadus, mis ei näinud ette 
kohest aresti streikimist. Eriti aktiivne 1880ndate lõpust, kui dokitööliste streik 1899 
saavutas palju tähelepanu - New Unionism. Sajandivahetusest kasvas ka mujal streikide 
arv. Nõuti ennekõike paremaid olme – ja palgatingimusi, tööaja reguleerimist. Tol ajal 
streigid ettevõtte omanike vastu,mitte riigi. 
 
 
SOTSIALISTLIK  LIIKUMINE 
 
Kõige esimesed sotsialistidid R.Owen, Babeuf, de Saint – Simon, Founier oid kõikd 
18.-19.saj autorid, keda võeti kõik kokku utoopilisteks sotsialistideks. Nende mõte oli 
selles, kuidas korraldada ühiskonda ümber nii, et kõigil oleks parem tingimused, 
eelkõige tööliste. Kõik autoridkuni Marxini pakkusid välja ideid, kuidas parandada 
tööliste olukorda, kuidas kujundada ümber senist kapitalistlikku majnadusst(kas relvad 
või reformid), milline peaks olema rigi roll, teaduse tähtsus, ideoloogia tähtsus. Mida 
varem selliste asjade üle teoritiseeriti, seda utoopilisemaks need läksid. Ka Marx pidas 
neid utoopilisteks, tema rõhutas, et tema sotsialism on teaduslik sotsialism. 
Robert Owen pärines Inglismaalt, tegi noorelt karjääri ja 1816 oli tema ketrusvabrik 
suurim Inglismaal(?). Šotimaal oli tuntud tema New Lanarki vabrik, mida ta tahtis 
tööliste kaitseks teha?): et neil oleks hea töötada, normid tingimused etc. Tegutses 
praktikas ja teoorias . Ta oli äärmiselt veendunud, et tööpuudust ei olegi võimalik 
likvideerida kapitalistlikus ühiskonnas. Oli väga vastumeelt eraomandi ja rahaliste 
suhete vastu. Üritas praktikat ellu viia ka mujal : 1825a ostis maa Indianas(USA), kus 
üritas luua uut harmoonilist ühiskonda, kus inimesed elaksid koos kommuunina 
võrdselt, kus puuduks traha ja eraomand . Ta kulutas selleks tohutult oma isiklikku raha, 
ent see kukkus läbi 3-aastaga: kogukond läks tülli. Pöördus tagasi Uksse ja jätkas 
ettevõtjana. 
Prantsusmaal oli üks varasemaid autoreid Francois – Noel Babeuf. Tegutses Pr. 
Revolutsiooni päevil. Hakkas aktviiselt propageerima sotsiaalset võrdsust ja kus ei oleks 
muiduleivasööjaid. Seisis ennekõike töölisrahva nimel. Tema hinnangul pididki 
kodanikuõigused saama need, kes tegid reaalset tööd ja eriti vihkas ta haritlasi. 
Järgmine etapp sotsialistlikus liikumises seostub Marxi ja Engelsiga. Piiriks 1848a 
revolutsioo: kuni sinnani sotsialismi ideede paljusus , II poolel sotsialismi ühtlustumine 
Marxi näol. Karl Marx(1818 -1883) sai Engelsiga(1820- 1895 ) sõpradeks Pariisis 1844. 
Marxi vanemad olid jõukad juudid , kes olid protestantiks läinud. Isa oli jurist ning ka 
Karlist pidi saama isa nõudmisel jurist. Õppiski juurat Bonne ’is ja Berliinis, aga viimases 
puutus kokku intellektuaalide seltskonnaga, kus hakkas teda huvitama poliitika ja 
filosoofia. 1841a kaasnes doktoritööd filosoofias ja üritas edasi jääda Saksamaale 
akadeemilisele karjäärile, aga tema suure aktiivsuse tõttu poliitikas ei lbuatud tal seda 
teha.edaspidi oli Marx sunnitud eemale hoidma. 
Engels oli samuti pärit protestantide perest, tema vanemad olid töölised. Ka tema oli 
kokku puutunud Berliini intellektuaalidega, aga siis läks õppima Manchesteri, kus tnägi 
tööliste rasket olukorda. Hakkaski sellele tähelepanu juhtima . 1847 astusid Marx ja 
Engels ühte sotsialistliku ringi liikmeteks , mida vedas tolleaegne saksa esikommunismi 
teoreetikuid Weitling. Ringi nim Õiglaste Liit, mis üritas tegeleda 
sotsialismi/kommunismi ideede edasiarendamisega. 1848 paluti Marxil ja Engelsil 
koostada sellele liidule programm. Põhiliselt tegi seda Marx ja tegi Brüsselis. Seega 1848 
– Kommunistliku Partei manifest. Mingit parteid ei rajatud! Väga ideoloogiline 
dokument, mis andis edasi marksistlikke õpetusi. Uus ühiskondlik kord lõik kaks uut 
klassi: töölisklassi ja kapitalistide klassi. Selge tunnus on see, et buržuaa kurnab 
proletariaati. Kurnamist ei põhjusta muud kui kodanluse ahnus suurema kasumi järele. 
Edaspidi on Marx veendunud, et kasumiahnus viib ainult hukatusse, millest 
kapitalistlikku korra raames pole võimalik välja tulla. Samas tööliskond üha enam 
solidariseerub ja saab aru, et solidaarselt on võimalik luua uus ühiskondlik kord ja 
manifest lõppebki üleskutsega „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Marxi põhimõte, 
et kui kodanlus sai hakkama feodaalkorra kukutamisega, siis töölisklass saab kindlasti 
hakkama kapitalismi kukutamisega. 
Loodi ajaleht Saksmaal ja pärast märtsirevolutsiooni oli sunnitud põgenema. Marx 
kaotas kogu oma vara ja põgenes Londonisse. Marx töötas sisuliselt kuni 1880ndate 
alguseni ja jätkas ideede kirjapanemisega. Seda võimaldas Engels, kes tegutses 
tekstiilivabriku juhtimisega ja arvataalse, et Marx suri haigusese, sest Engelsi toetused 
nii suured polnud, ag apmst võimaldasid tal töötada. „Kapital“ (1867) sõnastab Marx 
teaduslikult oma vaadete süsteemi. Engels viis lõpuni II ja III köite ilmumise . Engels ise 
kirjutas vähe, tema teedeks jäigi Marxi tööde käibeletoomine pärast Marxi surma. 
Marksism oli diskuteerimine seniste autorite üle ja ta kasutas väga palju juba 
väljakäidud ideid modifitseeritud kujul. Väga materailistlik käsitlus kogu ajaloola ja 
ideoloogiale, mis põhines otseselt Euerbachi filosoofial. Klassivõitluse teooria pärined 
de Saint – Simonilt ja tema sekretärilt Thierry’lt. Viimane oli tegelikult ajaloolane ja 
tema rõhutas oma töödes klassivõitluse rolli ajaloo jooksul. Plaanimajanduse idee 
pärineska de Saint – Simonilt, kes rõhutas, et kõik tootmisvahendid peavad olema riigi 
omandis ning selle käsutamiseks peavad olema eksperdid ja planeerijad ja nende 
nägemusel tuleb koostada täpne plaan, kuidas vara käsutada. Marx pani tähelepanu 
tööliste olukorrale ja rõhutas seda, et maksumuses tuleb arvestada ka töö. Kujunes 
tööväärtusteooria: kauba hinna määravad mitte ainult otsesed kulud, aga ka tööhulk. 
Siit ka see, et kapitalism pole muud kui töö julm ekspluateerimine. Tööväärtusteooria 
pärines algselt D. Ricardolt , kes oli 19.saj alguse poliitökonomist ja A.Smithi ideede 
edasiarendaja. Idee peatselt saabuvast proletariaadidiktatuurist polnud midagi uut, vaid 
oli sama, mida Babeuf rõhutas. Kõik pidi välja jõudma kommunismi, Marx oli 
kommunismi möödapääsmatuses veenudnud. Kommunism oli ühiskond, kus elatakse 
koos võrdsetel tingimustel, pole ekspluateerivaid ja ekspluareerijaid. Oluline oli Marxi 
arusaamades see, et seda täiuslikkuse astet ei saavutata evolutsiooniliselt, vaid selleks 
on vaja korraldada revolutsioon. „Kapital“ pani kommunismilie ideoloogilise aluse, aga 
tõi selgelt esile ja üõritas teaduslikult tõestada tööliste rasket olukorda ja sellele juhtis 
ta ilmekalt tähelepanu. „Kapital“ sai väga populaarseks teoseks Saksamaal ka tööliste 
hulgas, siis see ärgitas neid ka oma õiguste eest seisma. Marx ise poliitikast osa ei 
võtnud, jäi teoreetikuks. Oli väga aktiivne kolumnist. Inglismala oli tema tegevus väga 
pikka aega tundmatu, äratas tähelepanu alles Prantsuse Kommuuni ajal. Ühiskondlikus 
liikumises osales Marx kõige enam ja osales I Internatsionaalis(Rahvsvaheline tööliste 
ühing). Seda ühingut aitas ta Inglismala asutada. Selle eesmärgiks oli ühendada kõikide 
maade sotsialistlikke liikumisi ja gruppe. I Internatsionaal asutati 1864a võttis osa 13 
Euroopa riiki ja USA, peakontor alguses Londonis. Eesmärk oli ennekõike pidada iga – 
aastaseid ongresse, mis leiaksid aset erinvates maades, kus pidavat arutama tulevikku. 
Tegelikult muutusid kongressid lihtsalt ettekannete pidamise kohaks ja 1870ndate 
alguses ammendas see end. Marx võttis aktiivselt koosolekutest osa. I Internatsionaal 
läks laiali ilma ühegi tõsisema tulemuseta. II Internatsionaali katse oli 1889, kui Pariisis 
tuldi asutamisele kokku. Tuldi kokku 20.riigist ja otsustati, et käiakse koos 4 aasta 
tagant. Võeti vastu otsus, hakata pidama töörahva ohvrite kmälestuspäeva 
1.mail(töölisliikumise võitluspäev). Pidi olema rahvusvaheline töörahvapüha. 1.mai 
lähtus Chicago sündmustest, kuoi 1886 toimus suur streik, kus nõuti 8-tunniseid 
tööpäevi ja streik kujunes mitmepäevaliseks. 4.mail visati töölisrahva hulka pomm . 
Euroopas jäi 8 – tunni nõue kehtestamata I MSi lõpuni. 8-tunni nõue saavutas läbimurde 
1919a , kui loodi Rahvasteliit ja mille juurde asutati Töökonvektsioon(vmt). II 
Internatsionaal võttis 1910a kongressi raames vastu otsus rahvusvahelisest 
naistepäevast. Algselt oli naistepäeva eesmärgiks austada naistöölisi. Algslet 
kuupäevaks 19.märts, kuid 1914a hakati tähtistama 8.märtsil. Peamised põhjendused, 
mis välja on toodud olid toimunud naistööliste väljaastumised kehva olukorra vastu. Ka 
II Internatsionaal ei saavutnaud olulisi tulemusi. 
19.sajandi II poolde jäävad sotsialistlike parteide asutamised. Toimus praktiliselt kõikjal 
Euroopas jõukate keskklassi poolt, isegi kodanluse poolt. Guesde ja Jaures, Turati, 
Liebknecht, Bebel. Pigem oli neil raskusi, et tööliskonda kaasa tõmmata ja pidid tegema 
palju agitatsiooni. Sotsialistlik liikumine tuli ülevaltpoolt, mitte altpoolt. Saksamaal oli 
üheks nimekamasks spotsialistliku liikumise juhiks kujunes Ferdinand Lasalle,kes 
asutas 1863a Presimaal Üldise Saksa Tööliste Ühing(??). Lasalle oli mõnedes punktides 
Marxile sarnane: vihane kodanluse peale. Lasallleõi ei saa pidada marksistiks, sest 
pööras tähelepanu riigi kaasamisse ja reformimisse: nõudis üldist valimisõigust, 
kooperatiivide idee(mida võiks riik finantseerida). Lasalle avaldas väga tugevat mõju, 
aga suri noorelt 39-aastaselt duellis. Pärit jõukast perest. Tema järgijaid hakati kutsuma 
lassallaanideks. Marx hakkas väga selgelt oponeerima Lasalle’i ideedega, eriti mis 
puudutab demokraatlikku poolt ja riigi kaasamist sotsialismi elluviimisel. 1875 ühinesid 
kaks sotsialistlikku liikumist: riigisotsialistid(lassallaanid) ja ühiskondlik, mida vedasid  
Liebknecht ja Bebel ning lähtus Internatsionaali ideest . üHinemise tulemusena: loodi 
Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei(esimene taoline sots.dem partei). Võeti vastu ka selle 
programm – Gotha programm - , mis sai vihase Marxi kriitika osaks. Tegemist polnud 
marksismi otsese ülev’tmisega, vaid segu. Marxi äratas programmi eesmärki liikuda 
edasi demokraatliku väärtuste suunas: tööliste võrdne kohtlemine, riik peab pakkuma 
õigusi ja nende kaitset. Marksistlik dogma ei näinud riigil mingit rolli tulevases  
eesmärgis. Riik oli marksismi jaoks ianult vahend, et kukutada kapitalism ja nii kaua 
võis proletariaat riiki kasutada, kui toimub üleminek. Kui on kommunism loodud, siis 
polnud riigil Marxi seisukohst mitte mingisugust rolli, riik lakkab eksisteerimast. 1878 – 
kehtestati Saksamaal antisotsialistlik seadus. Pärast Bismarcki 1890ndatel tuli uuesti 
sots.dem ametlikult kokku, siis võeti vastu Erfurti programm, mis oli padumarksistlik ja 
lähtus selgelet marksistlikest revolutsiooniiideedest. Huvitav olukord Saksamaal: 
teoreetiliselt ja ideoloogiliselt lähtus saksa sots.dem partei marksismist eesmärgiga 
jõuda proletariaadi diiktatuurini, kuid tegudes hakkas saksa sots.dem tüüpiliseks 
poliitiliseks parteiks: aktiivselt osaleti demolkraatlikes valinmistes, oldi 
opositsioonierakond, olid väga konstruktiivsed,lähtusid parlamentarismireeglitest, 
kasutasid ainult seaduslikke vahendeid. Vaatamata oma partei programmile, siis 
tegelikult lähtus partei reformimisest. Nende eesmärk oli reformidega ja riigi toel jõuda 
edasi sotsiaalsema ühiskonna poole. Nii kujunes 19.saj lõpuks kaks liini sotsialistlikus 
liikumises, isegi marksism jagunes kaheks(üks revisjonistlik liin ehk evolutsiooniline  
sotsialism). Esimest korda kasutas mõisteid „revisjonoism“ ja „evolutsiooniline 
sotsialism“ Bernater(???). Suund, mis pidas lahenduseks sotsialistlikke eesmärkide 
saavutamiseks loomulikku arengut. Teine liin oli revolutsiooniline liin, mida esindas 
kõige enam Venemaal V.I. Lenin ,kus eesmärgiks oli revolutsiooni tähtsuse rõhutamine. 
Inglismaal marksism väga tugevalt populaarsust ei kogunud kuni 20.sajandini. 
Sotsialitliku liikumise oeavooluks kujunes Fabian Society, mille oli asutanud abielupaar 
Webb . Fabianism oli selgelt evolutsioonilise sotsialismi meelne, selgelt 
mittemarksistlikud, rõhutasid parlamendi osalust. Tööliskihtideni sai jõuda parlamendi 
valimisõigute laiendamise kaudu – sots.demid. Panid väga suurt rõhku 
intellektuaalidele: rõhutasid, et ühiskonna ümberkujundamises tuleb kasutada 
ekspertide teadmisi. 
 
 
 
 
SAKSAMAA RAHVUSLIK LIIKUMINE 
 
Juba algselt selgelt seotud Saksamaa ühinemise nõudega. Eriti kandsid rolli üliõpilased, 
intellektuaalid ja õppejõud. Metternichi oli tugevalt igasuguse natsionalismi vastu ja 
Metternichi süsteemi lahunemine tähendas selgelt rahvusliku liikumise uuesti 
ärgitamist. See ärgitas saksa üliõpilasi liikuma Burschnschaftiga ehk 
üliõpilasliikumisega. Ühendas üliõpialse üle SAKSAMAA, kes tundisd ühtset isamaad. 
Ühinemine leidis aset 17.oktoobril 1817 Wartburgfest. Kuupäev valitud teadlikult : 
Leipzigi lahingu aastapäev(saavutati võit Napoleoni üle) ja 17.okt reformatsiooni 
alguspäev(Luther oli see, kes rõhutas saksa keelt). Wartburgi tudengite kogunemisest 
võttis osa 500 tudengit 11 ülikoolist: põletati Metternichi poliitika sümboleid, põletati 
raamatuid (Gotzebue – süüdistati reaktsioonilises publitsistikas). Ühtlasi otsustati, et 
Saksama aüliõpilaskorporatsioonid peaksid ühinema ja selleks võeti vastu programm. 
Programmi autor oli Riemann . Programm oli väga poliitiline: kogu Saskamaa poliitilist, 
majanduslikku ja religioosset ühinemist. Nõuti, et Saksamaa peab kehtestama 
konstitutsioonilise monarhia, sõnavabadus peab olema kaitstud, eraomandus peab 
olema kaitsust. Ärritas väga tugevalt riigivõime. 1818 kohtuti taas Jenas 
Burschenschaft,kus kinnistati ülemaaline Saksamaa üliõpilaskond(vmt), mis võtsid 
värvid musta-üunase- kollase. Värvid pärinesid Lützowi rügemendi võitlusest 
Napoleoni vastu. Must – senine sulase põli, mis läbi veriste lahingute(punane) liigub 
kuldse tuleviku poole. Saksa ülikoolidele kehtestati rangemat järelvalvet.Viimaseks 
tilgaks sai, kui üliõpilane tappis Gotsebue. Selle peale tuli 1819 Karlsbadis kokku Saksa 
liit, kus võeti vastu 1)ahakirjandusele range tsensuur 2) üliõpilaste ja õppejõudude 
tagakiusamine(kui vallandiati, siis ei olnud neile Saksa Liidus kohyta, paljud tulid ka 
Dorpatisse) 3) keelati Saksa riikides konstitutsioonilised nõudmised. See viis põranda 
alla üliõpilsaliikumise SAKSAMAAL. Sakslasi ühendas ka võimlemine, mis eriti sai hoogu 
Preisimaal. Jahn ja GutsMuths. EESMÄRK oli kasvatada tugevat Saksa noorsugu,mis 
suudaks(algselt) vastu panna Napoleoni okupatsioonile. Hakati rajama võimlemissaale 
ja – väljakuid. Jahn sõnastas 1810a rahvuse definitsiooni keeleliste ja kommetega ja 
hakkas tähelepanu pöörama saksa riigi pouhtusele. Puhastama ennekõike prantsuse 
kultuuri mõjudest.Jahn – ksenofoobiline rahvuslus( vaenulik ka juutideosas). 
kARLSbadi otsused tõmasid kriipsu peale ka võimlemisliikumistele. Rahvuslikud 
liikumised said uue hoo 1840ndatel(ka 1830ndatel) seltsiliikumiste näol. Saksa 
rahvuskultuuri osaks hakati pidama võimlemist ja laulmist. Nüüd hakati laulma ka 
lustilaule ja isamaalisi laule. Nendes lauludes selge rahvuslik sõnum, lauluviisid olid 
väga meeldejääva ja sõnum kandis kiriesti edasi. Esimene lauluselts oli Carl Friedridch 
Zelteri rajatud 1808, aga ühendas pigem eluskutselisi ja oli elitaarne . Harrastuskoorid 
hakkasid tekkima 1830ndatel. Laulmise vastu ei saanud ka võimude vastu. Esimene 
kohalik laulupidu 1827 Švvaabimaal, muutusid kiiresti ühinemisigatsuse väljenduseks 
ja poliitiliste taotluste väljenudseks. Laulupidude oluliseks osaks said isamaalised 
kõned. Ülesaksamaaline laulupidu 1845a Würtzburgi laulupidu. Toimusid igal aastal. 
Kui rahvuslik liikumine sai 1848a revolutsiooni läbikukkumisega lüüa, siis lauluseltsid  
jäi püsima. 
 
 
ANTISEMITSISM 
 
19.saj tekib tugev juudivaenulikuks. Neid peeti poliitiliselt ebalojaalseteks, 
majanduslikult omakasupüüdlikeks ja suurte ambitsioonidega. Üllatavalt varakult 
tekkisid juba 19.saj II poolel kuurordid,kes kuulutasid end juudivabas. Antisemitsism oli 
levinud eliidi seas, eriti majandusliku eliidi seas (Henry Ford ).Prantsusmaal sai 
antisemitsism eriti suure hoo sisse pärast Panama kanali ehitust. Eriti tuntuks sai Alfred  
Dreyfusi afäär. Dreyfus oli juudi päritolu ohvitser ja 1894(?)a kutsuti ta staapi. Kästi 
kirjutada kiri, mis andis hea aluse südistada Dreyfusi prantsuse sõjasaladuste müümist 
sakslastele. 1894 mõisteti ta eluaegsele asumisele. Järgmisel aastal toimus sisejuurdlus 
ja tuli välja, et tegelikult sõjasaladusi lekitanud Prantsusmaa 2 väga kõrget ohvitseri. See 
mässiti kinni ja fabritseeriti Dreyfusile uued asitõendid ja mõisteti enamate tõenditega 
süüdi. See äratas tähelepanu väga suures hulgas prantsuse ühiskonnas, mis 
polariseerus: 1)pooldajad 2) kasvastas tugevalt antisemitsismi. Üle Euroopa hakkasid 
tekkima liikumised ka poolt/vastu. Dreyfus muutus juudi sünonüümiks ja algne 
tähendus kadus ära ja tekkis diskussioon juutluse üle. Kõige suurem rahvameeleavaldus 
Londonis tekkis Dreyfusi poolt. 1906a läks Kolmandat korda Dreyfusi juhtum 
tsiviilkohtu lätte ning leidis, et tõendid puuduvad ja ta mõisteti õige. Tuli tagasi ja liitus 
uuesti Prantsuse sõjaväega. Kõige suurem ja vihasem juudivaenulikkus 19.saj lõpus ja 
20.saj alguses oli Venemaa impeeriumis. Venemaalt hakkas väga palju juute lahkuma . 
1880ndatel lahkus 20 000 juuti aastas ja kellele tehti suuri raskusi vara kaasavaõtmisel. 
Eriti suured olid kaks pogrommi :1)1881-1884 2)1903-1906). Pogromm - sisuliselt 
juudivaenulik akt, mille käigus kõik juutidega seotu lõhutakse ja lahutatakse ja nad ei 
saa riigilt mingit kaitset. Esimene pogromm phukes pärast Aleksander II atendaati,mille 
taga hakati kohe süüdistama juute. Selle käigus leidis aset üle 200 juudivastast 
rahvarüüstamisrünnakut. Kõige rohkem juute elas Vene impeeriumi läänealadel (Poola 
ja Ukrainaa). Teine pogrommilaine sai alguse poisi tapmisest. Juudivaenulikkus oli 
selleks ajaks üles keeratud .1902-1903 oli päevavalgele toodud Siioni tarkade 
protokollid , mis on ilmselge fabritseering, mis aga paljastab juutide maailmavallutuse 
kava. See oli tugev alus anitsemitsismile. Adolf Hitler oli hiljem veendunud, et see on 
tõene dokument. Hitleri juudivastasus oli kultuuriline ja tema päritolu Austriast oliu 
oluline. Austriasoli juudivastane organiseerimine juba 1890ndatelaastal. 1891 asutati 
Austrias Pan – Saksa liit(Alldeutsche Vereinigung), mille eesotsas Schönerer. Tema oli 
väga vaenulikult meelestatud slaavlaste ja juutide vastu. Schönerer nägi lahendusena, et 
slaavlased Austria üle ei võta, Suur – Saksa ideed(anšluss),millega käsikäes 
juudivaenulikkus. Schönerer oli väga tugevaks Hitleri mõjutajaks. Teine väga 
antisemitsistlik partei oli Karl Luegeri kristlik – sotsiaalne partei(Chrislichsoziale partei 
1893),mis toetus väikekodanlusele. Loosungiks selgelt antisemitsism, aga ka 
antikapitalism. Siiski said Juudid said üle Euroopakodanikuõigused. Saksamaal 1871. 
1880ndateks jäi Euroopas ainult juudi eristaatused Vene impeeriumis ja Rumeenias . 
Eriseisuste kaotamine tähendas ajalooliste getode kaotamist(Prahas, Roomas juutide 
getod). Ka juudi kultuur hakkas 19.sajandil arenema. 
 
Ka rassism on 19.sajandi nähtus. 19.sajandil jakkas välja kujunema rassiteooria, mis on 
otseselt seotud teadusega . Teaduslikult hakati tuvastama rasse (Blumenbach eristas 
kolju mõõtmisega erinevaid rasse – 5 tk:kaukaaslased ehk eurooplased , pruun Malaisa 
rahk ehk indoneeslased, must neegri rass, punane ameerika rass, kollane rass). 
Gobineau täiendas neid 1855a. Rassid seati selgesse hierarhiasse ja ülimuslik oli valge 
euroopa rass. Gobineau hakkas esimesena pidama eurooplasi aaria rassiks, mitte 
kaukaasia rassiks(nagu seni). Hakkas rõhutama rassipuhtust.