Facebook Like

Rooma eraõiguse konspekt 2014 (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks õpitakse Rooma õigust tänapäeval ?
  • Milles seisneb õiguse väärtus ?
  • Miks on õigus mõistlik ?
  • Mida päritakse? Kes saab pärijaks ?
 
Säutsu twitteris
Rooma eraõiguse konspekt 2014
Dr.iur. Hesi Siimets-Gross
Miks õpitakse Rooma õigust tänapäeval? - Kas juriidilise hariduse jaoks on vajalik?
Kindlasti sooviks iga üliõpilane teada, et milleks ikkagi on vaja Rooma õigust õppida. On ju õigus ikkagi ühe riigi/rahva/territooriumi kohta kehtiv. Roomlased aga ei ela enam ammu ja ükski teine riik ei kutsu ka end otse nende õigusjärglaseks. Siiski on antiikse Rooma õiguse mõju tänapäeva Euroopa maadele (nii kontinentaal-Euroopa kui ka common law omadele) suur.
Seejuures on oluline eristada Rooma õigust erinevatel etappidel . Loomulikult ei olnud õigus, mis on Euroopat mõjutanud, arhailine pontifex ’ide ehk preester - juristide õigus. Rooma riik muutus juba alates 2.saj eKr suurriigiks (vt kaarti E. Ilusa õpiku taga) ning selle riigi õigus arenes vastavalt sellele. Rooma õiguse õitseaeg oli u 1 saj eKr kuni 3 saj pKr. Sel ajal kujunesid Rooma juristide töö tulemusena välja suhteliselt universaalsed õiguse põhiprintsiibid . Nende pinnalt arendasid hilisemate põlvkondade Rooma õigust uurinud juristid välja eraõiguslikud süsteemid, instituudid ja põhimõtted, mis on ühel või teasel kujul praegu ühised enamikele Euroopa eraõiguse kodifikatsioonidele. Eraõiguse seepärast, et avalik õigus on liialt seotud konkreetse riigi ja riigivormiga, et universaalsus võimalik oleks. Aga just omandi- ja lepinguõiguse põhimõtted eraõiguses oli need, mis mõjutasid hilisemate õigussüsteemide kujunemist.
Lääne-Rooma riigi lagunemisega (lõplikult 6.sajandil) säilis professionaalne õiguskultuur mingi määral ainult kirikutes. 11. sajandil tekkis aga vajadus universaalsema ja kõiki uusi majandussuhteid võimaldavad õiguse järel ning taasavastati Digesta . Ja seejärel Institutsioonid , mille järgi hakati ülikoolides õpetama õigust. Pikapeale jõudis õigus Digestidest ka praktikasse. Sellist Rooma õiguse ülevõtmist nimetatakse retseptsiooniks. Tähtis on aga see, et ühtse õppekeelega – ladina keelega – Euroopas jõudisid ladina keeles kirjutatud seaduseraamatud õpetatud juristideni ning arenes välja ühise õiguse ehk ius commune traditsioon. Ius commune kehtis tavaliselt subsidiaarõigusena, st kui kohalikes seadustes , tavades jne vastavat regulatsiooni ehk õiguslikku lahendust ei olnud, otsiti seada ius commune’na kehtivast Rooma õigusest. Subsidiaarsena kehtis Rooma õigus Prantsusmaal Code civile vastuvõtmiseni 19. sajandi alguses, Saksamaal BGB vastuvõtmiseni 1900, Eesti territooriumil 1865. aastani, mis hakkas kehtima Balti eraseadus jne. Kuigi tegemist polnud enam antiikse Rooma õigusega, oli see antiiksetest ja ladinakeelsetest allikatest väljaarendatud õigus. See aga tähendab, et aastasadu oli Euroopa juristidel ühine õiguskeel, neid juhtisid sarnased õigusprintsiibid ning metoodika. Mina isiklikult arvan, et ilma ühise õiguskultuurita poleks olnud võimalik ka Euroopa Liidu teke sellisel kujul. Kindlasti oleks aga peaaegu võimatu välja anda ühised õigusregulatsioone. Isegi ühise aluseta on erinevad kultuurid ja erinevad tavad üksteisele rasked aktsepteerida. Kuid praegu toetavad neid vähemalt ühised lähtekohad. (vt ka Knütel, Rolf . Ius commune und Römisches Recht vor Gerichten der Europäischen Union. – JuS 1996, 9. Lk 768jj).
Rooma õigust tundes ka lihtsalt alternatiivse õigussüsteemina on palju kergem aru saada erinevatest Euroopa riikide õigussüsteemidest. Rooma õigust süsteemina õppides on võimalik arendada välja kriitiline meel ka olemasolevate õiguslike lahenduste suhtes. Rooma õiguses on palju vastuolusid, mis ühest küljest näitavad, et õiguses on sageli mitu “õiget” lahendust ja teisest küljest on võimalik arutada erinevate lahenduste sobivuse ning õiglustundele vastavuse üle, ilma seda liiga vara kehtiva õiguse diskussiooniga sidudes. Rooma õiguses näeme väga selgelt ka õiguse arengut – arhailisest ja vormelitega seotud õigusest vabaks universaalsemaks õiguseks . Lisaks arendab Rooma õiguse süsteemiga kokku puutumine meie õigusest arusaamist ja juriidilist mõtlemist. Totalitaarsed valitsussüsteemid nagu natsionaal -sotsialistlik reziim Saksamaal ning Nõukogude Liit on alati püüdnud Rooma õiguse osakaalu kaotada või vähemalt taandada seda lihtsalt mõistete õppimisele. Saksamaal sooviti uue režiimi uutes õppekavades Rooma õigust kaotada. Nõukogude Liidus jäeti see siiski alles – soovides säilitada oskust orienteeruda ka teistes, eraõigusel põhinevates õigussüsteemides, ent kaotati Rooma õiguse uurimise traditsioon. Aine jäi alles ainult õpetamise, mitte uurimisobjektina.
Lisaks sellele on kõigi ius commune maade õiguskeeltes säilinud paljud nii ladinakeelsed kui ka ladina tüvega mõisted, mis on kasutavad ning mõistetavad ühiselt ja üheselt (n legitimatsioon, delikt , restitutsioon , regressiõigus, testament jne – või ka expressis verbis , ex contractu, ex officio, bona fides , vis maior). Neid termineid tavaliselt ei tõlgita ning ilma Rooma õigust õppimata oleks ka nende sisust raske aru saada. On ka mitmeid tänapäevaseid sätteid, isegi Eesti seadustes, mis vastavad peaaegu üks-ühele Rooma õiguslausetele Rooma õiguse põhiallikatest, kas Institutsioonidest või Digestidest.
Rooma õiguse periodiseeringud
Vana-Rooma riigi alguseks loetakse Rooma linna rajamist aastal 753 eKr. 476/480 loetakse üldiselt Rooma riigi lõpuks. Rooma õiguse seisukohalt on oluline, et riik ühendati korraks Justinianus I ajal ning 565 pKr jagunes lõplikult Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Nii pika aja jooksul muutuvad nii riigivormid kui õiguse ja õigusteaduse iseloom. Nende muutuste alusel ongi erinevad autorid jaganud Rooma õiguse, õiguse ajaloo ning õigusteaduse perioodidesse ning alljärgnevalt on esitatud ülevaade kõige tuntumatest Rooma õiguse periodiseeringutest ning neid lähemalt iseloomustatud. Seejuures on eristatud Rooma õiguse ajaloo periodiseeringuid periodiseeringutest, mida kasutatakse tavaliselt Rooma eraõiguse iseloomustamiseks.
1) Rooma õiguse ajaloo periodiseeringud
a) periodiseering riigivõimu vormide alusel
on Rooma õigust uurivas teaduses – romanistikas – kõige levinum ning seda kasutatakse sageli ka paralleelselt teiste periodiseeringutega.
  • Kuningate ehk rex'ide aeg (753-510 eKr)

Legendi järgi rajati Rooma linn kaksikvendade Romuluse ja Remuse poolt aastal 753 eKr. Selle järgi käis ka roomlaste ajaarvamine : "ab urbe condita" ehk linna rajamisest. Rex’ide ajastu roomlased olid talupojad, kes asustasid Latiumi künka ümbrust. Sel perioodil oli Rooma vaid väheste elanikega linnriik . Neid valitses absoluutse võimuga kuningas, kelle käes oli nii ülempreestri amet kui ka poliitiline ja militaarne võim. Samas ei olnud kuningaamet päritav, vaid kuningas valiti rahvakoosolekul. Nö vanade suguvõsade (gentes) pead moodustasid kuningat nõustava organi, mida kutsuti senatus ehk senat .
Meie teadmised sellest ajast põhinevad suuresti legendidel, arheoloogilistel leidudel ning muudel mittekirjalikel allikatel. See oli arhailise õiguse, suures osas tavaõiguse aeg. Kuningas kui ülempreester pidi kindlustama ja taastama rahu, ka õigusrahu . Kuningat abistasid õigusrahu taastamisel, ja ka õigusmõistmisel preestrid , sest õigus oli osa jumalate tahtest. Selle rikkumise korral tuli rahu ja endine olukord taastada ning süüdlast karistada .
  • Vabariigi aeg (510-27 eKr)

Kuningate aja lõpuks ja vabariigi perioodi alguseks loetakse viimase kuninga Tarquinus Superbuse minemaajamist ning aristokraatlik-demokraatliku vabariigi loomist. Alguses oli võim riigis patriitsidest valitud kahe konsuli käes. Konsulid, keda valiti igal aastal (ning kelle järgi aastaid ka nimetati), olid kõrgeima riigivõimu kandjad ning oma otsustusõiguse poolest võrdsed. Põhimõtteliselt kuulus konsulitele kogu senine kuningate võim, va religioosne. Majandusliku ja välissuhete osas piiras konsulite võimu senat. Senati liikmed valiti patriitside seast. Alguses võis senat anda ainult soovitusi , ent senati soovitused (senatus consulta) olid tegelikkuses tähtsad poliitilised otsused ning omandasid hiljem ka ametlikult seaduse jõu. Senat oli Rooma vabariigi kõige tähtsam organ.
Rex’ide perioodil oli kuninga üks ülesanne ka sotsiaalselt nõrgemate ehk lihtrahva (plebs) kaitse. Vabariigi perioodil aga jäid nad nii majanduslikult kui poliitiliselt mõjuvõimsamate patriitside ees kaitseta. Lihtrahvas tekitas selline olukord rahulolematust ning aastal 493 eKr korraldasid plebeid ülestõusu. Selle tulemusena tagati plebeidele oma asjades üsna suur autonoomia ning neid esindasid rahvatribuunid, kellel oli konsulite otsuste suhtes vetoõigus (ius intercedendi). Samuti nõudsid plebeid kirjapandud seadusi. See oli nt Rooma jurist Pomponiuse järgi ajendiks nn vabariigi põhiseaduse XII tahvli seaduste loomisel (451/450 a. eKr). Roomlased ise nimetasid seda kõige olulisemaks seaduseks oma ajaloos. Algselt olid XII tahvli seadused mõeldud kaotama seisuslikke piire era- ja karistusõiguses .
Vabariigi-aegses Roomas oli kolm erinevat rahvakoosolekut. Tähtsamat neist kutsuti comitia centuriata. Sel rahvakoosolekul valiti kõrgeimad magistraadid, otsustati sõja ja rahu üle, võeti vastu seaduseid ning karistati riigireetjaid. Ent hääled sellel rahvakoosolekul olid jaotatud nii, et rikkaimad liikmed (- jaotati sõjaväeklasside järgi) equites ja esimene jalaväeklass) olid häälteenamusega. Seega oli nende häältel suurem kaal. Lisaks oli plebeidel ka oma rahvakoosolek, millel võeti vastu seadusejõulisi otsuseid – plebistsiite (plebiscita). 287 eKr muudeti lex Hortensia’ga plebistsiidid kohustuslikult kõigile. Aastal 367 eKr loodi preetoriamet, samuti võis nüüdsest plebeisid konsuliteks valida. Preetoritele anti seni konsulite käes olnud kohtuvõim , konsulitele jäi karistusõigus ning vabatahtlik kohtualluvus , samuti vetoõigus (ius intercedendi) preetori otsuste suhtes. Aastal 242 loodi ta praetor peregrinus'e amet, kelle käes oli kohtuvõim mittekodanike, peregriinide üle. Hiljem, seoses vabariigi suurenemisega ning riiklike ülesannete hulga kasvamisega asutati teisigi ameteid: tsensorid , ädiilid, kvestorid jne. Kõiki valitavaid ametiisikuid nimetati ka magistraatideks.
Kui plebeide ja patriitside vahelised eriti teravad probleemid olid selgeks vaieldud – võideldud, võeti tähelepanu keskmesse välispoliitika . Roomlased suurendasid sel perioodil oma valdusi, kuni nende käes oli esiteks kogu tänase Itaalia territoorium . Järgnesid Puunia sõjad , kuni Roomale kuulus ka alasid Hispaaniast, Aafrikast, Kreekast ja Aasiast. Roomlaste omavahelisi suhteid reguleeris nende enda õigus – ius civile. Teisi maid, provintse, valitseti nende endi seaduste kohaselt. Roomlaste kohalolu eest hoolitsesid Rooma kolooniad , kus samuti kehtis roomlaste endi õigus - ius civile. Rooma riigi territooriumi suurenemisega tekkis vajadus ja samuti valmidus teistsuguse õiguse järele, kui seda olid senised arhailised XII tahvli seadused ning tavaõigus .
Konsulite jt magistraatide iga-aastasel väljavahetamisel olid lisaks positiivsetele külgedele ka negatiivsed, nt tähendas see ebastabiilsust nii riigivalitsemises kui ka sõjapidamises. Samuti süvenesid vastuolud eri ühiskonnakihtide vahel, peeti kodusõdu ja tunti vajadust nn tugeva valitseja järele. Seda vajadust püüdis rahuldada Gaius Julius Caesar oma diktatuuriga ning lõi nii võimalused uue riigivormi, printsipaadi tekkeks.
  • Printsipaadi aeg (27 eKr-284 pKr)

27. eKr tuleb ametlikult võimule Augustus, kes peale Caesari surma võitis oma vastased ning oli seega Rooma armee ülemjuhataja. Lisaks sõjalisele võimule võttis ta endale ka ülemvõimu kõigi tsiviilasjade üle. Kuigi sisuliselt rajas ta ühe mehe valitsuse, oli Rooma ametlikult vabariik, keda juhtis princeps – esimene, ehk siis Augustus. Augustuse võim oli põhjendatud auctoritas’ega, tema isiku loodusepoolse legitimeeritusega. Sellele vastandus potestas – ametist tulenev võim, mis oli konsulitel ja teistel magistraatidel ning mida Augustus endale ei soovinud. Auctoritas’el põhines ka printsepsi otsuste seadusjõud, kuigi nad formaalselt seadused polnud. Ametlikult andis rahvas lex de imperio’ga (võimuvolitusi andva seadusega) Augustusele volituse seadusi oma konstitutsioonidega tõlgendada. Põhimõtteliselt allus algselt isegi printseps seadustele , kuigi hiljem leidis rohkem rakendust põhimõte: princeps legibus solutus est.
Augustus suutis luua suurepärase valitsusaparaadi, nii et kõik ametnikud, k.a senati liikmed said palka. Ametnikeks said lojaalsed ja haritud orjad , vabaks lastud või ka kõrgemast seisusest isikud. Printsipaadi ajal on Rooma riigis nö rahuaeg . Rooma kultuur laieneb kõigisse Vahemere-äärsetesse maadesse, kuigi hellenistlik kultuur idas säilitab suuresti oma iseloomulikud jooned. Itaalia ja provintside majanduslik ja sotsiaalne olukord tasakaalustub ja alates 1. saj lõpust pärinevad ka keisrid sageli provintsidest. Selle tulemuseks on ka see, et aastal 212 annab keiser Caracalla Rooma kodanikuõigused kõigile Rooma riigi vabadele elanikele (constitutio Antoniana). Senat muutus printsipaadi ajal printsepsi instrumendiks. Senati otsused said seaduse jõu, sest neid oli kergem läbi suruda kui rahvakoosoleku otsuseid.
Printsipaadi ajal (1.saj pKr) tekkisid ka õigusteaduslikud koolkonnad . Printseps andis koolkondade peadele ka ius respondendi (õiguse anda protsessi pooltele oma otsuseid nagu imperaatori nimel). Hiljem anti neile arvamustele seaduse jõud. Printsipaadi ajal võisid kõige tähtsamateks juristideks saada ka need isikud, kes vabariigi ajal poleks seda oma päritolu tõttu saanud. Kõige tähtsam selle perioodi õigusallikas on tänapäeval 2. sajandi juristi Gaiuse „Institutiones”, sest see on üks vähestest õigusallikatest, mis meieni on sellest perioodist säilinud. Meie teadmised klassikalisest eraõigusest pärinevad peamiselt aga Corpus Iuris Civilis’e osast Digesta.
Printsipaadi kõige nõrgemaks küljeks oli keisritrooni pärimine. Alates Septimus Severusest (193-211) valitseb sõjaline diktatuur ning alates aastast 235 on Rooma riik sügavas kriisis . Rooma kaotab oma tähenduse ka pealinnana, sest keiser on pidevalt lahinguväljal. Kuigi printsipaadi ajal oli õigusteaduse õitseaeg, mõjutasid poliitilised kriisis ning üldine kultuuriline allakäik ka õigusteadust, mis käis printsipaadi lõpupoole samuti alla.
  • Dominaadi ehk absoluutse monarhia aeg (284-565)

Diocletianusel (284-305) õnnestus riiki taas rahu tuua ja rajada uus riigikord . Uus riigikord ei püüa enam säilitada vabariiklikke traditsioone, mis legitimeerisid printsepsi, vaid nimetaski end keiseriks (isandaks) ja jumalaks : dominus et deus . Dominus’est tuleneb ka dominaadi nimetus ja keisril oli ning ta näitas ka välja kogu absolutistlikku (või ka idamaadele omast) võimutäiust. Idamaadest võetigi eeskuju dominaadi riigikorralduses ning alamate seisundis. Keisri võimutäiust väljendas ka õukonnatseremoonia: kuninga ette tulles viskuti põlvili maha ning suudeldi tema rüü äärist. Loomulikult oli kogu võimutäius keisri käes, kes valitses oma ametnikkonna abil. Majanduslikku langust ei õnnestunud Diocletianusel aga tagasi hoida ning riigis hakkas uuesti valitsema naturaalmajandus. Suur hulk seni vabadest talupoegadest kaotas oma isikliku liikumisvabaduse ning oli sunnismaistena seotud maatükiga, millega koos neid võis müüa nagu orje. Orjadest eristaski neid põhimõtteliselt vaid müügikeeld ilma maatükita.
Et vältida troonijärgluse küsimust, viis Diocletianus sisse tetrarhia: Rooma riigi ida ja lääneosa said kumbki endale valitseja, kes omakorda valisid endale järglased . Need valitsesid ühtlasi üht osa riigi maadest. Selline valitsussüsteem aga ei õigustanud ennast ning valmistas ette Rooma riigi lagunemist idaks ja lääneks. Siiski jäi alles mõlema riigipoole ühine seadusandlus . Poliitiline ja kultuuriline keskus nihkus Roomast itta – Constantinus nimetas aastal 326 uueks pealinnaks Konstantinoopoli.
Lääne-Rooma riik varises rahvasterände tagajärjel kokku 476/480. Ida-Rooma riigis algas aga uus õitseng, ja keiser Justinianus (527-565) suutis mõlemad riigipooled koguni korraks veel ühendada. Justinianus püüdis vastata keisriideaalile, kes pidi olema nii edukas sõjarindel ka ka edukas valitseja ning hea seadusandja. Nii andis ta käsu koostada seaduseraamat, mida meie tunneme nime all Corpus Iuris Civilis. See hõlmas nii legitimeeritud vana õigust Institutsioonide ja Digesta näol, kui ka keisrite seadusandlust nime all Codex . Hiljem liideti nendega ka neljas osa Novellae.
b) Bonfante periodiseering
Itaalia õigusteadlane P. Bonfante on leidnud, et õigust ei saa periodiseerida ei riigivõimu vormide alusel ega õigusinstituutide arenemise alusel, vaid lähtuda tuleb kriisidest – mis paratamatult mõjutavad õigussüsteemi erinevaid osi. Sellest tulenevalt eristas ta kolme erivat õiguse perioodi ja kahte kriisi:
1) kviriitliku õiguse periood: 754/3 eKr -2. saj. eKr (200 eKr või 146 eKr).
Esimene kriis tekkis pärast Puunia sõdu 2. saj. eKr, kui põlluharijate linnriik muutus impeeriumiks.
2) Rahvaste õiguse (ius gentium ) periood: 146 eKr – 235 pKr, kui lõppes Severuste dünastia valitsusaeg ning oluliseks muutus side Rooma riigi helleniseeritud Ida ja romaniseeritud Lääne vahel. Kriis lõppes Diocletianuse ja Constantinuse reformide tagajärjel ca 305.-306. aastal
3) Rooma-helleenilise õiguse periood: 305.-306. – 565, s.t Justinianuse valitsusaja lõpuni ja ühtse Rooma riigi lõpliku lagunemiseni.
2) Rooma eraõiguse ajaloo periodiseeringud
  • Franz Wieackeri/Max Kaseri periodiseering
    Kahe 20. sajandi kuulsaima romanisti M. Kaseri ja F. Wieackeri esitatu alusel on järgnevalt ära toodud kõige sagedasem Rooma eraõiguse periodiseering:
  • Vana-Rooma ehk varane periood (ca 300 eKr)
  • Eelklassikaline (ca 300 eKr kuni 27 eKr - kattub printsipaadi algusega)
  • Klassikaline (27 eKr - 283 pKr )
  • Järelklassikaline (284 - 563)
    Klassikaline periood oli eraõiguse hiilgeajaks. Sellesse perioodi paigutuvad enamik tuntud juriste. Kuigi selle liigituse kohaselt on Rooma eraõiguse perioodid jaotatud varaseks, eelklassikaliseks, klassikaliseks ja järelklassikaliseks, langevad need perioodid tegelikult kokku riigivõimu muutumisega. Nii võiks klassikalise õiguse perioodi nimetada ka printsipaadi ajaks.
    Õigusmõtlemise sisemiste muutuste alusel on neid perioode püüdnud uuesti sisustada ning uusi ajalisi piire määrata
    b) Okko Behrends
    Tema arvates tuleb Rooma eraõiguse perioodideks jagamisel aluseks võtta konkreetsed isikud ja nende arusaamised õigusest. Rooma õigus oli suures ulatuses juristide õigus ja seepärast tuleks nendest ka lähtuda. Juristid omakorda moodustasid koolkondi ( sabiniaanid ja prokuliaanid), kes lähtusid erinevatest traditsioonidest. O. Behrends jagab Rooma eraõiguse perioodid järgmiselt:
  • Religioosse õiguse periood (9. sajandi lõpp eKr - 3. saj (st u 250) eKr)
  • Eelklassikalise õiguse periood (250 eKr - 82 eKr)
  • Klassikalise õiguse periood
  • spetsiifilis-klassikaline (82-27 eKr)
  • klassikaline (kõrg- ja hilisklassikaline) (27 eKr - 250 pKr)
    4) Järelklassikaline (250 - 563 pKr)
    Okko Behrendsi periodiseeringu alused ning lähtekohad vajavad ka lähemat selgitust.
    1) Religioosse ehk pontifex’ide õiguse periood (9. sajandi lõpp eKr - 3. saj (st u 250) eKr)
    Religioosse õiguse perioodi keskmes on Behrendsi arvates sakraalne kuningas, kes juhtis paikseks jäänud ning põllumajandusega tegelema hakanud sugukondade (gens) liikmeid. Kuna paikne põllundus tähendas muutusi ümbritsevas keskkonnas, pidid inimesed jumalaid, kelle loodud maailma nad nüüd ümberkujundasid, kuidagi lepitama. Nii loodi religioon , mis pidi taastama head suhted jumalike jõududega ohvrite toomise ja muude lepitusriitustega. Kuningas kui kõrgeim preester oli jumalate rajatud korra esmane tagaja ning ühtlasi eeskuju kõigile peredele ka nn isafiguurina ( pater patratus). Seega oli tema ülesanne tagada ka sotsiaalne õiglus ning õigusrahu kui samuti osa jumalikust korrast. Samas oli Rooma rahval ( populus ) õigus kuninga, hiljem magistraadi sakraalse sisuga otsuseid läbi vaadata, kui süüdimõistetu rahvakoosolekul vastava palvega nende poole pöördus.
    Sel perioodil võeti vastu ka XII tahvli seadused (451/450 eKr), mille lõid ning mida tõlgendasid pontifeksid. Neid võib pidada juristikutse kui sellise esimesteks esindajateks. Roomas oli keerukas usu- ning preesterkonna süsteem, millel me täpsemalt ei peatu. Neist aga olid just pontifeksid need, kes tegelesid religiooni, eraõiguse ja õigusmõistmisega (teiste õigusküsimuste jaoks olid nt augurid vms). Õigus oli seotud rangete rituaalide ja vorminõuetega. Hagid ( legis actiones) pidi vastama täpselt seaduse sõnastusele, muidu kaldusid nad kõrvale seaduses (lex) sätestatud õigusrahu korrast (ius). Kõik, ka magistraadid olid seotud seaduse sõnastusega. Kuueliikmelise pontifekside kolleegiumi üks liige pidi kodanikke nõustama eraõiguses responsum’eid jagades . Need olid tasuta ning ühtlasi arendati sel viisil õigust edasi. Pontifeks-juristide algatatud traditsiooni kujundada õigust peamiselt just vastuste andmisega üksikjuhtumite lahendamiseks jätkati hiljem veel sajandeid . Kogu religioosse õiguse perioodi oli õigus pontifekside käes ning nende tõlgendada.
    2) Eelklassikalise õiguse periood (3. saj keskpaik eKr kuni 82 eKr)
    Kuni 3. saj. keskpaigani oli õigus salajane, preestrite pärusmaa. Aastal 254 eKr hakkas aga esimese ülempreestrina Tiberius Coruncianius avalikult eraõiguslikes küsimustes vastuseid andma ja eraõigust õpetama. Sellest hetkest kadus preestrite monopol õiguse üle ja seda võib pidada eelklassikalise õigusteaduse alguspunktiks. Eelklassikalised juristid, nn veteres olid esimesed, keda mõjutas kreeka filosoofia. Täpsemalt hakkasid kolmandal sajandil enne Kristuse sündi Rooma õigusteadust mõjutama stoa koolkonna loomuõiguslikud vaated,1 mis olid aluseks eelklassikalise õigusteaduse printsiibilisele mõtlemisele. See omakorda aitas kaasa ka Rooma õiguse eraldumisele religioonist, seega üldse ilmalikustumisele.
    Tähtsamateks eelklassikalise perioodi juristideks olid lisaks Tiberius Coruncaniusele Sempronius Sophus2, Sextus Aelius Paetus Catus ning eelklassikalise ajastu viimane suur jurist Quintus Mucius Scaevola, kes kirjutas järgnevate juristide jaoks mõjukaima loomuõigusperioodi teose De iure civili. Quintus Muciuse surma-aastat loetakse ka ühtlasi eelklassikalise õigusteaduse lõpuaastaks.
    Stoa filosoofia mõjul asendas ühise religioosse riituse abil ühendatud, õigusrahul põhineva sugukonna (kelle jaoks väljasseisjad oli lindpriid) “inimkond” oma riiklike organisatsioonidega. Õiguse kehtivusaluseks sai religiooni asemel filosoofia või täpsemalt eetika. Küsimused, mida stoa filosoofias õiguse kohta küsiti, olid järgmised: „Miks on õigus järgimisväärne? Milles seisneb õiguse väärtus?“ Ja filosoofid vastasid neile küsimustele, et õigus kehtib seepärast, et ta on mõistlik ja mõistusepärane. Inimene kui mõistusega olend järgib mõistlikke reegleid just sellepärast, et nad on mõistlikud. Aga miks on õigus mõistlik? Sellele küsimusele eri koolkondade poolt antud vastused olid erinevad ning just need vastused mõjutasid Rooma õigusteadust. Üks neist vastustest põhines õpetusel loomuõigusest, teine õpetusel tsivilisatsiooniõigusest.
    Eelklassikalist õigusteadust mõjutas stoa loomuõiguse õpetus. Selle õpetuse alusel leiti, et õigus on mõistlik seepärast, et ta põhineb loodusel , mis on täidetud jumalike printsiipidega ja see loodus on inimeste suhtes heatahtlikult meelestatud. Stoikud õpetasid, et kogu kosmost, sh inimkonda valitsevad jumalikud tunnetusprintsiibid. Inimesed on võimelised neid printsiipe loogika abil tunnetama, sõnastama ning peavad neile kuuletuma . Solidaarne, kõikidele inimestele kehtiv loomuõigus mõjutas ka positiivset õigust. Samas tunnistasid eelklassikalise ajastu juristid, et loomuõiguse kõrval kehtib nn range õigus (ius strictum), mis kaitseb individuaalhuve ja kehtib iga riigi enda kodanike jaoks.
    Nende kahe õiguse eksisteerimist üksteise kõrval seletab rooma müüt kuldsest ajastust, mil inimesi suunasid loomuõiguslikud printsiibid , ilma et nad ise nende üle oleksid järele mõtelnud või pidanud seda tegema. Kuldsel ajastul jagati üksteisega kõiki maapealseid vilju täielikus harmoonias. Selle kuldse ajastu lõpetas nn hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmine - inimene tajus oma vabadust ja individuaalsust. Tekkisid individuaalset ja erilist kaitsvad vormid nagu riigid, omand ja perekond. Selliseid õigusnorme, mis kuulutasid hüved kindlate isikute omaks, käsitleti eelklassikalises õigusteaduses kui ajalooliselt vajalikke lisandusi algsele loomuõigusele. Loomuõigus jäi siiski edasi kehtima vahetust ja koostööd reguleeriva usaldusprintsiibina - näiteks hea usu (bona fides) põhimõttes - ja oli peamiseks aluseks ius gentium’ile.
    Positiivses õiguses tagas magistraat loomuõiguslike põhimõtete ehk ius aequum’i rakendamise õiguses nii õiguse täiendamise kui ka korrigeerimise näol. Magistraat ehk preetor andis välja loomuõiguslikke õiguskaitsevahendeid, näiteks hagisid hea usu põhimõtte bona fides alusel või siis endise olukorra taastamise hagisid. Tsiviilõiguslikke ehk kviriitliku õiguse hagisid (legis actio) edikt eelklassikalisel perioodil ei sisaldanud.
    3) Klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr / 250 pKr)
    3.1) Spetsiifiliselt klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr)
    Rooma õigusteaduse klassikalis -institutsionaalse suuna rajaja oli Servius Sulpicius Rufus (u 106-43 eKr). Servius alustas oma õpinguid koos hilisema oraator Marcus Tullius Ciceroga eelklassikalise ajastu viimase juristi, Quintus Mucius Scaevola juures. Lisaks sellele omandas ta filosoofilis -retoorilise (dialektilise) hariduse hellenistlikus skeptikute3 akadeemias . Sealt saadud teadmistel põhines Serviuse poolt õiguspraktikasse ja õigusteadusesse toodud süsteemiidee. Servius leidis, et õigus on inimeste poolt loodud, läbi mõeldud mõistetesüsteemi abil kujundatud mõtteline instituut. Korduvad kujundid ning laused , mis moodustavad selle süsteemi ehk õiguse, pidid Serviuse arvates täiendama inimeste bioloogilist loomust ning kindlustama tsiviliseeritud kooselu huve ja väärtusi.
    Cicero on oma teoses Brutus Serviust ülistanud õigusteadusele kui teadusele alusepanijana ja pidanud teda paremaks juristiks kui nende ühist õpetajat Quintus Muciust. Serviuse süsteemi arendasid edasi tema rohked õpilased. Tuntuim neist on Trebatius, kellele Cicero pühendas oma teose Topica. Serviuse ning tema otseste õpilaste eluaega nimetatakse spetsiifiliselt klassikaliseks õigusteaduseks, mis lõpeb aastal 27 eKr. Klassikalist institutsionaalsel teoorial põhinevat õigusteadust kannavad edasi prokuliaanide koolkonda kuuluvad juristid.
    Klassikaline institutsionaalne õigusteadus põhines teaduslikul maailmavaatel, mille kohaselt kõik, millest inimene aru saab, sh õigus on vaba igasugusest jumalikkusest, ka jumalikest loomuõiguslikest printsiipidest. Usk loomuõiguslikesse printsiipidesse asendus veendumusega, et õigus on sarnaselt keelele, arhitektuurile jt tehnikatele ainult osa inimlikust tsivilisatsioonist.
    Servius võttis oma idee ja meetodi üle skeptikutelt. Skeptikud leidsid , et inimese arusaama maailmast on vastavalt inimeste kogemustele võimalik korrastada mõistete süsteemiga. Seejuures on ainest kergem mõista, kui seletada selle olemust retoorikas kasutatud argumenteerimise võtete abil. Retoorika kasutas argumenteerimise meetodit, mis jagas ainese definitio’teks ( definitsioonid ), partitio’teks ( loetelud ), divisio‘teks (analüüsivad jaotused), genusteks ( liigitused ) ning speciesteks (liigid).
    Neid retoorikas kasutatavaid võtteid on iseloomustanud Cicero Topica's, selgitades neid Servius Sulpiciuse õpilasele Trebatiusele täpsemalt:
    /…/Definitio est oratio quae id quod definitur explicat quid sit. Definitionum autem duo genera prima: unum earum rerum quae sunt , alterum earum quae intelleguntur. (5, 26)
    Atque etiam definitiones aliae sunt partitionum aliae divisionum; /…/ (5, 28).
    In partitione quasi membra sunt, ut corporis, caput , umeri, manus latera, crura pedes et cetera. In divisione formae, quas Graeci  vocant, nostri, si qui haec forte tractant, species appellant, /…/ (7, 30)
    Genus et formam definiunt hoc modo : Genus est notio ad pluris differentias pertinens; forma est notio cuius differentia ad caput generis et quasi fontem referri potest. /…/ (7, 31)4
    /…/ Definitsioon on lause, mis seletab defineeritavat tulenevalt selle mõistest. On olemas kaks definitsiooni põhiliiki: üks käib nende asjade kohta, mis tõeliselt eksisteerivad, teine nende kohta, mida ette kujutatakse.
    Definitsioonidest on ühed loetelud ja teised analüüsivad jaotused; /…/
    Loetelulises definitsioonis loetletakse üles selle asja koostisosad, näiteks nagu keha juures pea, õlad , käed, küljed, jalad, jalalabad ja kõik ülejäänu; analüüsiv definitsioon koosneb aga liikidest, mida kreeklased tähistavad sõnaga , meie autorid aga, kui nad midagi sellist käsitlevad, nimetavad seda liigiks (species), /…/
    Mõisteid “liigitus” ja “liik” defineeritakse järgneval viisil: liigitus on mõiste, mis käsitleb erinevaid tunnuseid; liik on mõiste, mille teda teistest eristav tunnus on tuletatud liigituse põhitunnusest ja seega on teatud mõttes selle allikani tagasi viidav. /…/
    Kui eelklassikalist õigusteadust iseloomustas loomuõiguslikele printsiipidele tuginev käsitlus , siis klassikalise õigusteaduse jaoks oli olemas vaid kirjeldatav ja korrastatav loodus, mis on varustanud inimesi sotsiaalsete instinktidega (paaritumisinstinkt, järglaste eest hoolitsemise instinkt , omamisinstinkt) ja võimega neid instinkte oma grupi siseselt rahulikult teostada. Sellist klassikalist loomuõigust (ius naturale) kirjeldab Inst . 1, 2, pr:
    Ius naturale est, quod natura omnia animalia docuit. Nam ius istud non humani generis propium est, sed omnium
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Rooma eraõiguse konspekt 2014 #1 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #2 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #3 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #4 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #5 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #6 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #7 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #8 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #9 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #10 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #11 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #12 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #13 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #14 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #15 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #16 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #17 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #18 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #19 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #20 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #21 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #22 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #23 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #24 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #25 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #26 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #27 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #28 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #29 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #30 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #31 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #32 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #33 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #34 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #35 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #36 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #37 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #38 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #39 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #40 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #41 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #42 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #43 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #44 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #45 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #46 Rooma eraõiguse konspekt 2014 #47
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 47 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-10-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 65 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Oigus123 Õppematerjali autor

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    10
    docx
    Rooma Eraõiguse alused
    110
    doc
    Õigusfilosoofia ajalugu
    59
    doc
    Riigiõigus konspekt
    58
    doc
    Riigiõigus konspekt
    10
    docx
    Rooma eraõiguse referaat
    9
    docx
    Rooma Eraõigus
    55
    doc
    Riigiõigus konspekt
    72
    docx
    TÜ Haldusõiguse konspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun