Rooma eraõiguse konspekt 2014 (0)

Rooma eraõiguse konspekt 2014
Dr.iur. Hesi Siimets-Gross
Miks õpitakse Rooma õigust tänapäeval? - Kas juriidilise hariduse jaoks on vajalik?
Kindlasti sooviks iga üliõpilane teada, et milleks ikkagi on vaja Rooma õigust õppida. On ju õigus ikkagi ühe riigi/rahva/territooriumi kohta kehtiv. Roomlased aga ei ela enam ammu ja ükski teine riik ei kutsu ka end otse nende õigusjärglaseks. Siiski on antiikse Rooma õiguse mõju tänapäeva Euroopa maadele (nii kontinentaal-Euroopa kui ka common law omadele) suur.
Seejuures on oluline eristada Rooma õigust erinevatel etappidel . Loomulikult ei olnud õigus, mis on Euroopat mõjutanud, arhailine pontifex ’ide ehk preester - juristide õigus. Rooma riik muutus juba alates 2.saj eKr suurriigiks (vt kaarti E. Ilusa õpiku taga) ning selle riigi õigus arenes vastavalt sellele. Rooma õiguse õitseaeg oli u 1 saj eKr kuni 3 saj pKr. Sel ajal kujunesid Rooma juristide töö tulemusena välja suhteliselt universaalsed õiguse põhiprintsiibid . Nende pinnalt arendasid hilisemate põlvkondade Rooma õigust uurinud juristid välja eraõiguslikud süsteemid, instituudid ja põhimõtted, mis on ühel või teasel kujul praegu ühised enamikele Euroopa eraõiguse kodifikatsioonidele. Eraõiguse seepärast, et avalik õigus on liialt seotud konkreetse riigi ja riigivormiga, et universaalsus võimalik oleks. Aga just omandi- ja lepinguõiguse põhimõtted eraõiguses oli need, mis mõjutasid hilisemate õigussüsteemide kujunemist.
Lääne-Rooma riigi lagunemisega (lõplikult 6.sajandil) säilis professionaalne õiguskultuur mingi määral ainult kirikutes. 11. sajandil tekkis aga vajadus universaalsema ja kõiki uusi majandussuhteid võimaldavad õiguse järel ning taasavastati Digesta . Ja seejärel Institutsioonid , mille järgi hakati ülikoolides õpetama õigust. Pikapeale jõudis õigus Digestidest ka praktikasse. Sellist Rooma õiguse ülevõtmist nimetatakse retseptsiooniks. Tähtis on aga see, et ühtse õppekeelega – ladina keelega – Euroopas jõudisid ladina keeles kirjutatud seaduseraamatud õpetatud juristideni ning arenes välja ühise õiguse ehk ius commune traditsioon. Ius commune kehtis tavaliselt subsidiaarõigusena, st kui kohalikes seadustes , tavades jne vastavat regulatsiooni ehk õiguslikku lahendust ei olnud, otsiti seada ius commune’na kehtivast Rooma õigusest. Subsidiaarsena kehtis Rooma õigus Prantsusmaal Code civile vastuvõtmiseni 19. sajandi alguses, Saksamaal BGB vastuvõtmiseni 1900, Eesti territooriumil 1865. aastani, mis hakkas kehtima Balti eraseadus jne. Kuigi tegemist polnud enam antiikse Rooma õigusega, oli see antiiksetest ja ladinakeelsetest allikatest väljaarendatud õigus. See aga tähendab, et aastasadu oli Euroopa juristidel ühine õiguskeel, neid juhtisid sarnased õigusprintsiibid ning metoodika. Mina isiklikult arvan, et ilma ühise õiguskultuurita poleks olnud võimalik ka Euroopa Liidu teke sellisel kujul. Kindlasti oleks aga peaaegu võimatu välja anda ühised õigusregulatsioone. Isegi ühise aluseta on erinevad kultuurid ja erinevad tavad üksteisele rasked aktsepteerida. Kuid praegu toetavad neid vähemalt ühised lähtekohad. (vt ka Knütel, Rolf . Ius commune und Römisches Recht vor Gerichten der Europäischen Union. – JuS 1996, 9. Lk 768jj).
Rooma õigust tundes ka lihtsalt alternatiivse õigussüsteemina on palju kergem aru saada erinevatest Euroopa riikide õigussüsteemidest. Rooma õigust süsteemina õppides on võimalik arendada välja kriitiline meel ka olemasolevate õiguslike lahenduste suhtes. Rooma õiguses on palju vastuolusid, mis ühest küljest näitavad, et õiguses on sageli mitu “õiget” lahendust ja teisest küljest on võimalik arutada erinevate lahenduste sobivuse ning õiglustundele vastavuse üle, ilma seda liiga vara kehtiva õiguse diskussiooniga sidudes. Rooma õiguses näeme väga selgelt ka õiguse arengut – arhailisest ja vormelitega seotud õigusest vabaks universaalsemaks õiguseks . Lisaks arendab Rooma õiguse süsteemiga kokku puutumine meie õigusest arusaamist ja juriidilist mõtlemist. Totalitaarsed valitsussüsteemid nagu natsionaal -sotsialistlik reziim Saksamaal ning Nõukogude Liit on alati püüdnud Rooma õiguse osakaalu kaotada või vähemalt taandada seda lihtsalt mõistete õppimisele. Saksamaal sooviti uue režiimi uutes õppekavades Rooma õigust kaotada. Nõukogude Liidus jäeti see siiski alles – soovides säilitada oskust orienteeruda ka teistes, eraõigusel põhinevates õigussüsteemides, ent kaotati Rooma õiguse uurimise traditsioon. Aine jäi alles ainult õpetamise, mitte uurimisobjektina.
Lisaks sellele on kõigi ius commune maade õiguskeeltes säilinud paljud nii ladinakeelsed kui ka ladina tüvega mõisted, mis on kasutavad ning mõistetavad ühiselt ja üheselt (n legitimatsioon, delikt , restitutsioon , regressiõigus, testament jne – või ka expressis verbis , ex contractu, ex officio, bona fides , vis maior). Neid termineid tavaliselt ei tõlgita ning ilma Rooma õigust õppimata oleks ka nende sisust raske aru saada. On ka mitmeid tänapäevaseid sätteid, isegi Eesti seadustes, mis vastavad peaaegu üks-ühele Rooma õiguslausetele Rooma õiguse põhiallikatest, kas Institutsioonidest või Digestidest.
Rooma õiguse periodiseeringud
Vana-Rooma riigi alguseks loetakse Rooma linna rajamist aastal 753 eKr. 476/480 loetakse üldiselt Rooma riigi lõpuks. Rooma õiguse seisukohalt on oluline, et riik ühendati korraks Justinianus I ajal ning 565 pKr jagunes lõplikult Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Nii pika aja jooksul muutuvad nii riigivormid kui õiguse ja õigusteaduse iseloom. Nende muutuste alusel ongi erinevad autorid jaganud Rooma õiguse, õiguse ajaloo ning õigusteaduse perioodidesse ning alljärgnevalt on esitatud ülevaade kõige tuntumatest Rooma õiguse periodiseeringutest ning neid lähemalt iseloomustatud. Seejuures on eristatud Rooma õiguse ajaloo periodiseeringuid periodiseeringutest, mida kasutatakse tavaliselt Rooma eraõiguse iseloomustamiseks.
1) Rooma õiguse ajaloo periodiseeringud
a) periodiseering riigivõimu vormide alusel
on Rooma õigust uurivas teaduses – romanistikas – kõige levinum ning seda kasutatakse sageli ka paralleelselt teiste periodiseeringutega.

• Kuningate ehk rex'ide aeg (753-510 eKr)
  

Legendi järgi rajati Rooma linn kaksikvendade Romuluse ja Remuse poolt aastal 753 eKr. Selle järgi käis ka roomlaste ajaarvamine : "ab urbe condita" ehk linna rajamisest. Rex’ide ajastu roomlased olid talupojad, kes asustasid Latiumi künka ümbrust. Sel perioodil oli Rooma vaid väheste elanikega linnriik . Neid valitses absoluutse võimuga kuningas, kelle käes oli nii ülempreestri amet kui ka poliitiline ja militaarne võim. Samas ei olnud kuningaamet päritav, vaid kuningas valiti rahvakoosolekul. Nö vanade suguvõsade (gentes) pead moodustasid kuningat nõustava organi, mida kutsuti senatus ehk senat .
Meie teadmised sellest ajast põhinevad suuresti legendidel, arheoloogilistel leidudel ning muudel mittekirjalikel allikatel. See oli arhailise õiguse, suures osas tavaõiguse aeg. Kuningas kui ülempreester pidi kindlustama ja taastama rahu, ka õigusrahu . Kuningat abistasid õigusrahu taastamisel, ja ka õigusmõistmisel preestrid , sest õigus oli osa jumalate tahtest. Selle rikkumise korral tuli rahu ja endine olukord taastada ning süüdlast karistada .

• Vabariigi aeg (510-27 eKr)
  

Kuningate aja lõpuks ja vabariigi perioodi alguseks loetakse viimase kuninga Tarquinus Superbuse minemaajamist ning aristokraatlik-demokraatliku vabariigi loomist. Alguses oli võim riigis patriitsidest valitud kahe konsuli käes. Konsulid, keda valiti igal aastal (ning kelle järgi aastaid ka nimetati), olid kõrgeima riigivõimu kandjad ning oma otsustusõiguse poolest võrdsed. Põhimõtteliselt kuulus konsulitele kogu senine kuningate võim, va religioosne. Majandusliku ja välissuhete osas piiras konsulite võimu senat. Senati liikmed valiti patriitside seast. Alguses võis senat anda ainult soovitusi , ent senati soovitused (senatus consulta) olid tegelikkuses tähtsad poliitilised otsused ning omandasid hiljem ka ametlikult seaduse jõu. Senat oli Rooma vabariigi kõige tähtsam organ.
Rex’ide perioodil oli kuninga üks ülesanne ka sotsiaalselt nõrgemate ehk lihtrahva (plebs) kaitse. Vabariigi perioodil aga jäid nad nii majanduslikult kui poliitiliselt mõjuvõimsamate patriitside ees kaitseta. Lihtrahvas tekitas selline olukord rahulolematust ning aastal 493 eKr korraldasid plebeid ülestõusu. Selle tulemusena tagati plebeidele oma asjades üsna suur autonoomia ning neid esindasid rahvatribuunid, kellel oli konsulite otsuste suhtes vetoõigus (ius intercedendi). Samuti nõudsid plebeid kirjapandud seadusi. See oli nt Rooma jurist Pomponiuse järgi ajendiks nn vabariigi põhiseaduse XII tahvli seaduste loomisel (451/450 a. eKr). Roomlased ise nimetasid seda kõige olulisemaks seaduseks oma ajaloos. Algselt olid XII tahvli seadused mõeldud kaotama seisuslikke piire era- ja karistusõiguses .
Vabariigi-aegses Roomas oli kolm erinevat rahvakoosolekut. Tähtsamat neist kutsuti comitia centuriata. Sel rahvakoosolekul valiti kõrgeimad magistraadid, otsustati sõja ja rahu üle, võeti vastu seaduseid ning karistati riigireetjaid. Ent hääled sellel rahvakoosolekul olid jaotatud nii, et rikkaimad liikmed (- jaotati sõjaväeklasside järgi) equites ja esimene jalaväeklass) olid häälteenamusega. Seega oli nende häältel suurem kaal. Lisaks oli plebeidel ka oma rahvakoosolek, millel võeti vastu seadusejõulisi otsuseid – plebistsiite (plebiscita). 287 eKr muudeti lex Hortensia’ga plebistsiidid kohustuslikult kõigile. Aastal 367 eKr loodi preetoriamet, samuti võis nüüdsest plebeisid konsuliteks valida. Preetoritele anti seni konsulite käes olnud kohtuvõim , konsulitele jäi karistusõigus ning vabatahtlik kohtualluvus , samuti vetoõigus (ius intercedendi) preetori otsuste suhtes. Aastal 242 loodi ta praetor peregrinus'e amet, kelle käes oli kohtuvõim mittekodanike, peregriinide üle. Hiljem, seoses vabariigi suurenemisega ning riiklike ülesannete hulga kasvamisega asutati teisigi ameteid: tsensorid , ädiilid, kvestorid jne. Kõiki valitavaid ametiisikuid nimetati ka magistraatideks.
Kui plebeide ja patriitside vahelised eriti teravad probleemid olid selgeks vaieldud – võideldud, võeti tähelepanu keskmesse välispoliitika . Roomlased suurendasid sel perioodil oma valdusi, kuni nende käes oli esiteks kogu tänase Itaalia territoorium . Järgnesid Puunia sõjad , kuni Roomale kuulus ka alasid Hispaaniast, Aafrikast, Kreekast ja Aasiast. Roomlaste omavahelisi suhteid reguleeris nende enda õigus – ius civile. Teisi maid, provintse, valitseti nende endi seaduste kohaselt. Roomlaste kohalolu eest hoolitsesid Rooma kolooniad , kus samuti kehtis roomlaste endi õigus - ius civile. Rooma riigi territooriumi suurenemisega tekkis vajadus ja samuti valmidus teistsuguse õiguse järele, kui seda olid senised arhailised XII tahvli seadused ning tavaõigus .
Konsulite jt magistraatide iga-aastasel väljavahetamisel olid lisaks positiivsetele külgedele ka negatiivsed, nt tähendas see ebastabiilsust nii riigivalitsemises kui ka sõjapidamises. Samuti süvenesid vastuolud eri ühiskonnakihtide vahel, peeti kodusõdu ja tunti vajadust nn tugeva valitseja järele. Seda vajadust püüdis rahuldada Gaius Julius Caesar oma diktatuuriga ning lõi nii võimalused uue riigivormi, printsipaadi tekkeks.

• Printsipaadi aeg (27 eKr-284 pKr)
  

27. eKr tuleb ametlikult võimule Augustus, kes peale Caesari surma võitis oma vastased ning oli seega Rooma armee ülemjuhataja. Lisaks sõjalisele võimule võttis ta endale ka ülemvõimu kõigi tsiviilasjade üle. Kuigi sisuliselt rajas ta ühe mehe valitsuse, oli Rooma ametlikult vabariik, keda juhtis princeps – esimene, ehk siis Augustus. Augustuse võim oli põhjendatud auctoritas’ega, tema isiku loodusepoolse legitimeeritusega. Sellele vastandus potestas – ametist tulenev võim, mis oli konsulitel ja teistel magistraatidel ning mida Augustus endale ei soovinud. Auctoritas’el põhines ka printsepsi otsuste seadusjõud, kuigi nad formaalselt seadused polnud. Ametlikult andis rahvas lex de imperio’ga (võimuvolitusi andva seadusega) Augustusele volituse seadusi oma konstitutsioonidega tõlgendada. Põhimõtteliselt allus algselt isegi printseps seadustele , kuigi hiljem leidis rohkem rakendust põhimõte: princeps legibus solutus est.
Augustus suutis luua suurepärase valitsusaparaadi, nii et kõik ametnikud, k.a senati liikmed said palka. Ametnikeks said lojaalsed ja haritud orjad , vabaks lastud või ka kõrgemast seisusest isikud. Printsipaadi ajal on Rooma riigis nö rahuaeg . Rooma kultuur laieneb kõigisse Vahemere-äärsetesse maadesse, kuigi hellenistlik kultuur idas säilitab suuresti oma iseloomulikud jooned. Itaalia ja provintside majanduslik ja sotsiaalne olukord tasakaalustub ja alates 1. saj lõpust pärinevad ka keisrid sageli provintsidest. Selle tulemuseks on ka see, et aastal 212 annab keiser Caracalla Rooma kodanikuõigused kõigile Rooma riigi vabadele elanikele (constitutio Antoniana). Senat muutus printsipaadi ajal printsepsi instrumendiks. Senati otsused said seaduse jõu, sest neid oli kergem läbi suruda kui rahvakoosoleku otsuseid.
Printsipaadi ajal (1.saj pKr) tekkisid ka õigusteaduslikud koolkonnad . Printseps andis koolkondade peadele ka ius respondendi (õiguse anda protsessi pooltele oma otsuseid nagu imperaatori nimel). Hiljem anti neile arvamustele seaduse jõud. Printsipaadi ajal võisid kõige tähtsamateks juristideks saada ka need isikud, kes vabariigi ajal poleks seda oma päritolu tõttu saanud. Kõige tähtsam selle perioodi õigusallikas on tänapäeval 2. sajandi juristi Gaiuse „Institutiones”, sest see on üks vähestest õigusallikatest, mis meieni on sellest perioodist säilinud. Meie teadmised klassikalisest eraõigusest pärinevad peamiselt aga Corpus Iuris Civilis’e osast Digesta.
Printsipaadi kõige nõrgemaks küljeks oli keisritrooni pärimine. Alates Septimus Severusest (193-211) valitseb sõjaline diktatuur ning alates aastast 235 on Rooma riik sügavas kriisis . Rooma kaotab oma tähenduse ka pealinnana, sest keiser on pidevalt lahinguväljal. Kuigi printsipaadi ajal oli õigusteaduse õitseaeg, mõjutasid poliitilised kriisis ning üldine kultuuriline allakäik ka õigusteadust, mis käis printsipaadi lõpupoole samuti alla.

• Dominaadi ehk absoluutse monarhia aeg (284-565)
  

Diocletianusel (284-305) õnnestus riiki taas rahu tuua ja rajada uus riigikord . Uus riigikord ei püüa enam säilitada vabariiklikke traditsioone, mis legitimeerisid printsepsi, vaid nimetaski end keiseriks (isandaks) ja jumalaks : dominus et deus . Dominus’est tuleneb ka dominaadi nimetus ja keisril oli ning ta näitas ka välja kogu absolutistlikku (või ka idamaadele omast) võimutäiust. Idamaadest võetigi eeskuju dominaadi riigikorralduses ning alamate seisundis. Keisri võimutäiust väljendas ka õukonnatseremoonia: kuninga ette tulles viskuti põlvili maha ning suudeldi tema rüü äärist. Loomulikult oli kogu võimutäius keisri käes, kes valitses oma ametnikkonna abil. Majanduslikku langust ei õnnestunud Diocletianusel aga tagasi hoida ning riigis hakkas uuesti valitsema naturaalmajandus. Suur hulk seni vabadest talupoegadest kaotas oma isikliku liikumisvabaduse ning oli sunnismaistena seotud maatükiga, millega koos neid võis müüa nagu orje. Orjadest eristaski neid põhimõtteliselt vaid müügikeeld ilma maatükita.
Et vältida troonijärgluse küsimust, viis Diocletianus sisse tetrarhia: Rooma riigi ida ja lääneosa said kumbki endale valitseja, kes omakorda valisid endale järglased . Need valitsesid ühtlasi üht osa riigi maadest. Selline valitsussüsteem aga ei õigustanud ennast ning valmistas ette Rooma riigi lagunemist idaks ja lääneks. Siiski jäi alles mõlema riigipoole ühine seadusandlus . Poliitiline ja kultuuriline keskus nihkus Roomast itta – Constantinus nimetas aastal 326 uueks pealinnaks Konstantinoopoli.
Lääne-Rooma riik varises rahvasterände tagajärjel kokku 476/480. Ida-Rooma riigis algas aga uus õitseng, ja keiser Justinianus (527-565) suutis mõlemad riigipooled koguni korraks veel ühendada. Justinianus püüdis vastata keisriideaalile, kes pidi olema nii edukas sõjarindel ka ka edukas valitseja ning hea seadusandja. Nii andis ta käsu koostada seaduseraamat, mida meie tunneme nime all Corpus Iuris Civilis. See hõlmas nii legitimeeritud vana õigust Institutsioonide ja Digesta näol, kui ka keisrite seadusandlust nime all Codex . Hiljem liideti nendega ka neljas osa Novellae.
b) Bonfante periodiseering
Itaalia õigusteadlane P. Bonfante on leidnud, et õigust ei saa periodiseerida ei riigivõimu vormide alusel ega õigusinstituutide arenemise alusel, vaid lähtuda tuleb kriisidest – mis paratamatult mõjutavad õigussüsteemi erinevaid osi. Sellest tulenevalt eristas ta kolme erivat õiguse perioodi ja kahte kriisi:
1) kviriitliku õiguse periood: 754/3 eKr -2. saj. eKr (200 eKr või 146 eKr).
Esimene kriis tekkis pärast Puunia sõdu 2. saj. eKr, kui põlluharijate linnriik muutus impeeriumiks.
2) Rahvaste õiguse (ius gentium ) periood: 146 eKr – 235 pKr, kui lõppes Severuste dünastia valitsusaeg ning oluliseks muutus side Rooma riigi helleniseeritud Ida ja romaniseeritud Lääne vahel. Kriis lõppes Diocletianuse ja Constantinuse reformide tagajärjel ca 305.-306. aastal
3) Rooma-helleenilise õiguse periood: 305.-306. – 565, s.t Justinianuse valitsusaja lõpuni ja ühtse Rooma riigi lõpliku lagunemiseni.
2) Rooma eraõiguse ajaloo periodiseeringud

Franz Wieackeri/Max Kaseri periodiseering
Kahe 20. sajandi kuulsaima romanisti M. Kaseri ja F. Wieackeri esitatu alusel on järgnevalt ära toodud kõige sagedasem Rooma eraõiguse periodiseering:

Vana-Rooma ehk varane periood (ca 300 eKr)

Eelklassikaline (ca 300 eKr kuni 27 eKr - kattub printsipaadi algusega)

Klassikaline (27 eKr - 283 pKr )

Järelklassikaline (284 - 563)
Klassikaline periood oli eraõiguse hiilgeajaks. Sellesse perioodi paigutuvad enamik tuntud juriste. Kuigi selle liigituse kohaselt on Rooma eraõiguse perioodid jaotatud varaseks, eelklassikaliseks, klassikaliseks ja järelklassikaliseks, langevad need perioodid tegelikult kokku riigivõimu muutumisega. Nii võiks klassikalise õiguse perioodi nimetada ka printsipaadi ajaks.
Õigusmõtlemise sisemiste muutuste alusel on neid perioode püüdnud uuesti sisustada ning uusi ajalisi piire määrata
b) Okko Behrends
Tema arvates tuleb Rooma eraõiguse perioodideks jagamisel aluseks võtta konkreetsed isikud ja nende arusaamised õigusest. Rooma õigus oli suures ulatuses juristide õigus ja seepärast tuleks nendest ka lähtuda. Juristid omakorda moodustasid koolkondi ( sabiniaanid ja prokuliaanid), kes lähtusid erinevatest traditsioonidest. O. Behrends jagab Rooma eraõiguse perioodid järgmiselt:

Religioosse õiguse periood (9. sajandi lõpp eKr - 3. saj (st u 250) eKr)

Eelklassikalise õiguse periood (250 eKr - 82 eKr)

Klassikalise õiguse periood

spetsiifilis-klassikaline (82-27 eKr)

klassikaline (kõrg- ja hilisklassikaline) (27 eKr - 250 pKr)
4) Järelklassikaline (250 - 563 pKr)
Okko Behrendsi periodiseeringu alused ning lähtekohad vajavad ka lähemat selgitust.
1) Religioosse ehk pontifex’ide õiguse periood (9. sajandi lõpp eKr - 3. saj (st u 250) eKr)
Religioosse õiguse perioodi keskmes on Behrendsi arvates sakraalne kuningas, kes juhtis paikseks jäänud ning põllumajandusega tegelema hakanud sugukondade (gens) liikmeid. Kuna paikne põllundus tähendas muutusi ümbritsevas keskkonnas, pidid inimesed jumalaid, kelle loodud maailma nad nüüd ümberkujundasid, kuidagi lepitama. Nii loodi religioon , mis pidi taastama head suhted jumalike jõududega ohvrite toomise ja muude lepitusriitustega. Kuningas kui kõrgeim preester oli jumalate rajatud korra esmane tagaja ning ühtlasi eeskuju kõigile peredele ka nn isafiguurina ( pater patratus). Seega oli tema ülesanne tagada ka sotsiaalne õiglus ning õigusrahu kui samuti osa jumalikust korrast. Samas oli Rooma rahval ( populus ) õigus kuninga, hiljem magistraadi sakraalse sisuga otsuseid läbi vaadata, kui süüdimõistetu rahvakoosolekul vastava palvega nende poole pöördus.
Sel perioodil võeti vastu ka XII tahvli seadused (451/450 eKr), mille lõid ning mida tõlgendasid pontifeksid. Neid võib pidada juristikutse kui sellise esimesteks esindajateks. Roomas oli keerukas usu- ning preesterkonna süsteem, millel me täpsemalt ei peatu. Neist aga olid just pontifeksid need, kes tegelesid religiooni, eraõiguse ja õigusmõistmisega (teiste õigusküsimuste jaoks olid nt augurid vms). Õigus oli seotud rangete rituaalide ja vorminõuetega. Hagid ( legis actiones) pidi vastama täpselt seaduse sõnastusele, muidu kaldusid nad kõrvale seaduses (lex) sätestatud õigusrahu korrast (ius). Kõik, ka magistraadid olid seotud seaduse sõnastusega. Kuueliikmelise pontifekside kolleegiumi üks liige pidi kodanikke nõustama eraõiguses responsum’eid jagades . Need olid tasuta ning ühtlasi arendati sel viisil õigust edasi. Pontifeks-juristide algatatud traditsiooni kujundada õigust peamiselt just vastuste andmisega üksikjuhtumite lahendamiseks jätkati hiljem veel sajandeid . Kogu religioosse õiguse perioodi oli õigus pontifekside käes ning nende tõlgendada.
2) Eelklassikalise õiguse periood (3. saj keskpaik eKr kuni 82 eKr)
Kuni 3. saj. keskpaigani oli õigus salajane, preestrite pärusmaa. Aastal 254 eKr hakkas aga esimese ülempreestrina Tiberius Coruncianius avalikult eraõiguslikes küsimustes vastuseid andma ja eraõigust õpetama. Sellest hetkest kadus preestrite monopol õiguse üle ja seda võib pidada eelklassikalise õigusteaduse alguspunktiks. Eelklassikalised juristid, nn veteres olid esimesed, keda mõjutas kreeka filosoofia. Täpsemalt hakkasid kolmandal sajandil enne Kristuse sündi Rooma õigusteadust mõjutama stoa koolkonna loomuõiguslikud vaated,1 mis olid aluseks eelklassikalise õigusteaduse printsiibilisele mõtlemisele. See omakorda aitas kaasa ka Rooma õiguse eraldumisele religioonist, seega üldse ilmalikustumisele.
Tähtsamateks eelklassikalise perioodi juristideks olid lisaks Tiberius Coruncaniusele Sempronius Sophus2, Sextus Aelius Paetus Catus ning eelklassikalise ajastu viimane suur jurist Quintus Mucius Scaevola, kes kirjutas järgnevate juristide jaoks mõjukaima loomuõigusperioodi teose De iure civili. Quintus Muciuse surma-aastat loetakse ka ühtlasi eelklassikalise õigusteaduse lõpuaastaks.
Stoa filosoofia mõjul asendas ühise religioosse riituse abil ühendatud, õigusrahul põhineva sugukonna (kelle jaoks väljasseisjad oli lindpriid) “inimkond” oma riiklike organisatsioonidega. Õiguse kehtivusaluseks sai religiooni asemel filosoofia või täpsemalt eetika. Küsimused, mida stoa filosoofias õiguse kohta küsiti, olid järgmised: „Miks on õigus järgimisväärne? Milles seisneb õiguse väärtus?“ Ja filosoofid vastasid neile küsimustele, et õigus kehtib seepärast, et ta on mõistlik ja mõistusepärane. Inimene kui mõistusega olend järgib mõistlikke reegleid just sellepärast, et nad on mõistlikud. Aga miks on õigus mõistlik? Sellele küsimusele eri koolkondade poolt antud vastused olid erinevad ning just need vastused mõjutasid Rooma õigusteadust. Üks neist vastustest põhines õpetusel loomuõigusest, teine õpetusel tsivilisatsiooniõigusest.
Eelklassikalist õigusteadust mõjutas stoa loomuõiguse õpetus. Selle õpetuse alusel leiti, et õigus on mõistlik seepärast, et ta põhineb loodusel , mis on täidetud jumalike printsiipidega ja see loodus on inimeste suhtes heatahtlikult meelestatud. Stoikud õpetasid, et kogu kosmost, sh inimkonda valitsevad jumalikud tunnetusprintsiibid. Inimesed on võimelised neid printsiipe loogika abil tunnetama, sõnastama ning peavad neile kuuletuma . Solidaarne, kõikidele inimestele kehtiv loomuõigus mõjutas ka positiivset õigust. Samas tunnistasid eelklassikalise ajastu juristid, et loomuõiguse kõrval kehtib nn range õigus (ius strictum), mis kaitseb individuaalhuve ja kehtib iga riigi enda kodanike jaoks.
Nende kahe õiguse eksisteerimist üksteise kõrval seletab rooma müüt kuldsest ajastust, mil inimesi suunasid loomuõiguslikud printsiibid , ilma et nad ise nende üle oleksid järele mõtelnud või pidanud seda tegema. Kuldsel ajastul jagati üksteisega kõiki maapealseid vilju täielikus harmoonias. Selle kuldse ajastu lõpetas nn hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmine - inimene tajus oma vabadust ja individuaalsust. Tekkisid individuaalset ja erilist kaitsvad vormid nagu riigid, omand ja perekond. Selliseid õigusnorme, mis kuulutasid hüved kindlate isikute omaks, käsitleti eelklassikalises õigusteaduses kui ajalooliselt vajalikke lisandusi algsele loomuõigusele. Loomuõigus jäi siiski edasi kehtima vahetust ja koostööd reguleeriva usaldusprintsiibina - näiteks hea usu (bona fides) põhimõttes - ja oli peamiseks aluseks ius gentium’ile.
Positiivses õiguses tagas magistraat loomuõiguslike põhimõtete ehk ius aequum’i rakendamise õiguses nii õiguse täiendamise kui ka korrigeerimise näol. Magistraat ehk preetor andis välja loomuõiguslikke õiguskaitsevahendeid, näiteks hagisid hea usu põhimõtte bona fides alusel või siis endise olukorra taastamise hagisid. Tsiviilõiguslikke ehk kviriitliku õiguse hagisid (legis actio) edikt eelklassikalisel perioodil ei sisaldanud.
3) Klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr / 250 pKr)
3.1) Spetsiifiliselt klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr)
Rooma õigusteaduse klassikalis -institutsionaalse suuna rajaja oli Servius Sulpicius Rufus (u 106-43 eKr). Servius alustas oma õpinguid koos hilisema oraator Marcus Tullius Ciceroga eelklassikalise ajastu viimase juristi, Quintus Mucius Scaevola juures. Lisaks sellele omandas ta filosoofilis -retoorilise (dialektilise) hariduse hellenistlikus skeptikute3 akadeemias . Sealt saadud teadmistel põhines Serviuse poolt õiguspraktikasse ja õigusteadusesse toodud süsteemiidee. Servius leidis, et õigus on inimeste poolt loodud, läbi mõeldud mõistetesüsteemi abil kujundatud mõtteline instituut. Korduvad kujundid ning laused , mis moodustavad selle süsteemi ehk õiguse, pidid Serviuse arvates täiendama inimeste bioloogilist loomust ning kindlustama tsiviliseeritud kooselu huve ja väärtusi.
Cicero on oma teoses Brutus Serviust ülistanud õigusteadusele kui teadusele alusepanijana ja pidanud teda paremaks juristiks kui nende ühist õpetajat Quintus Muciust. Serviuse süsteemi arendasid edasi tema rohked õpilased. Tuntuim neist on Trebatius, kellele Cicero pühendas oma teose Topica. Serviuse ning tema otseste õpilaste eluaega nimetatakse spetsiifiliselt klassikaliseks õigusteaduseks, mis lõpeb aastal 27 eKr. Klassikalist institutsionaalsel teoorial põhinevat õigusteadust kannavad edasi prokuliaanide koolkonda kuuluvad juristid.
Klassikaline institutsionaalne õigusteadus põhines teaduslikul maailmavaatel, mille kohaselt kõik, millest inimene aru saab, sh õigus on vaba igasugusest jumalikkusest, ka jumalikest loomuõiguslikest printsiipidest. Usk loomuõiguslikesse printsiipidesse asendus veendumusega, et õigus on sarnaselt keelele, arhitektuurile jt tehnikatele ainult osa inimlikust tsivilisatsioonist.
Servius võttis oma idee ja meetodi üle skeptikutelt. Skeptikud leidsid , et inimese arusaama maailmast on vastavalt inimeste kogemustele võimalik korrastada mõistete süsteemiga. Seejuures on ainest kergem mõista, kui seletada selle olemust retoorikas kasutatud argumenteerimise võtete abil. Retoorika kasutas argumenteerimise meetodit, mis jagas ainese definitio’teks ( definitsioonid ), partitio’teks ( loetelud ), divisio‘teks (analüüsivad jaotused), genus ’teks ( liigitused ) ning species ’teks (liigid).
Neid retoorikas kasutatavaid võtteid on iseloomustanud Cicero Topica's, selgitades neid Servius Sulpiciuse õpilasele Trebatiusele täpsemalt:
/…/Definitio est oratio quae id quod definitur explicat quid sit. Definitionum autem duo genera prima: unum earum rerum quae sunt , alterum earum quae intelleguntur. (5, 26)
Atque etiam definitiones aliae sunt partitionum aliae divisionum; /…/ (5, 28).
In partitione quasi membra sunt, ut corporis, caput , umeri, manus latera, crura pedes et cetera. In divisione formae, quas Graeci  vocant, nostri, si qui haec forte tractant, species appellant, /…/ (7, 30)
Genus et formam definiunt hoc modo : Genus est notio ad pluris differentias pertinens; forma est notio cuius differentia ad caput generis et quasi fontem referri potest. /…/ (7, 31)4
/…/ Definitsioon on lause, mis seletab defineeritavat tulenevalt selle mõistest. On olemas kaks definitsiooni põhiliiki: üks käib nende asjade kohta, mis tõeliselt eksisteerivad, teine nende kohta, mida ette kujutatakse.
Definitsioonidest on ühed loetelud ja teised analüüsivad jaotused; /…/
Loetelulises definitsioonis loetletakse üles selle asja koostisosad, näiteks nagu keha juures pea, õlad , käed, küljed, jalad, jalalabad ja kõik ülejäänu; analüüsiv definitsioon koosneb aga liikidest, mida kreeklased tähistavad sõnaga , meie autorid aga, kui nad midagi sellist käsitlevad, nimetavad seda liigiks (species), /…/
Mõisteid “liigitus” ja “liik” defineeritakse järgneval viisil: liigitus on mõiste, mis käsitleb erinevaid tunnuseid; liik on mõiste, mille teda teistest eristav tunnus on tuletatud liigituse põhitunnusest ja seega on teatud mõttes selle allikani tagasi viidav. /…/
Kui eelklassikalist õigusteadust iseloomustas loomuõiguslikele printsiipidele tuginev käsitlus , siis klassikalise õigusteaduse jaoks oli olemas vaid kirjeldatav ja korrastatav loodus, mis on varustanud inimesi sotsiaalsete instinktidega (paaritumisinstinkt, järglaste eest hoolitsemise instinkt , omamisinstinkt) ja võimega neid instinkte oma grupi siseselt rahulikult teostada. Sellist klassikalist loomuõigust (ius naturale) kirjeldab Inst . 1, 2, pr:
Ius naturale est, quod natura omnia animalia docuit. Nam ius istud non humani generis propium est, sed omnium animalium, quae in caelo, quae in terra, quae in mari nascuntur. Hinc descendit maris atque feminae coniugatio, quam nos matrimonium appellamus, hinc liberorum procreatio et educatio: videmus etenim cetera quoque animalia istius iuris peritia censeri.

Loomuõigus on see, mida loodus on õpetanud kõigile elusolenditele. Sest see õigus ei ole omane ainult inimsoole, vaid kõigile elusolendeile, kes sünnivad taevas, maal ja meres. Siit tuleneb ka mees- ja naissoo vaheline seos, mida meie abieluks nimetame , samuti laste sigitamine ja üleskasvatamine; me näeme ju, et ka teisi elusolendeid hinnatakse selle järgi, kuivõrd osavad on nad selle õiguse järgimises.
Õiguskord tekib seeläbi, et inimesed lepivad teatud kogukonna sünnis rahumeelselt kokku ning tunnustavad kodanikeseisust, selle õigust ja väärtusi. See rahulik kokkulepe (conventio) on aluseks ka klassikalisele lepinguõigusele ( pactum conventum).
Ka rahvaste õigus (ius gentium) saab endale klassikalises õigusteaduses uue sisu. Nimelt on rahvasteõigus see, mis oma inimliku mõistusepärasuse alusel kehtib või peab kehtima kõikjal (näiteks ostmine raha eest, laenamine, asjade omandamine). See on üldine tsivilisatsiooniõigus ja koos sotsiaalbioloogilise ius naturale’ga korrastavad nad ius commune nime all kõiki olulisemaid inimestevahelisi suhteid. Selle kõrval eksisteerib õigus, mis on iseloomulik ainult ühele kindlale kogukonnale (ius proprium civile). Selle õiguskorra aluseks on kas avalik seadus (lex publica ) või tavaõigus (mos maiorum).
Õigusteadusesse tõigi selle õpetuse Servius Sulpicius. Tema leidis, et õigus koosneb vaid inimliku mõistuse loodud instituutidest (institutio), mis loob sidemed inimeste ja asjade vahel ning seega käsitsetava ja teaduse reeglitele alluva korra. Sellised instituudid on õigusteaduse enda loodud. Instituudi kohaldamise üle kindlal juhtumil on võimalik otsustada selgete, seaduses sätestatud või õigusteaduses määratletud tunnuste järgi. Seepärast on eraisikul oma õigused ja kohustused täpselt teada. Instituudid on mingis mõttes muutumatud mõttelised moodustised, millest selguvad täpselt käitumise õiguslikud tagajärjed. Nad on õiguslikud, liigitustest tulenevad mõisted, millest selguvad täpselt õigustehniliselt määratletud õigustused ja kohustused. Seejuures tuleb rangelt eristada eluslooduses toimuva vaatlemist ehk fakti ühelt poolt ning reeglite sõnastamist teiselt poolt. Vastavalt institutsionaalsele teooriale ei võimalda vaadeldavad looduses esinevad printsiibid vahetult reegli formuleerimist. Reegel põhineb ikkagi tsiviilõiguslikul (ius civile’st tuleneval) või preetori loodud alusel. Loodus võib küll olla reeglini jõudmisel määrav, kuid reegli tekkeks on siiski vajalik eriline akt, milleks on seadus (lex) või preetori edikt. Seepärast nimetatakse Serviuse õigusteadusliku tegevuse tulemit institutsionaalseks õigusteooriaks. Serviuse tegevuse tulemusena muutus Rooma õigus selgete, reeglipäraste mõistete kunstiks (ars).
3. saj eKr loodud preetori ehk magistraadi instituut muutus Serviuse ajast alates eriti tähtsaks. Eelklassikalisel ajastu edikt sisaldas vaid loomuõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Klassikalise õiguseteaduse ajal hakati ediktis avaldama aga nii tsiviilõiguslikke hagisid (legis actio) kui ka preetori poolt välja antud õiguskaitsevahendeid, millega täiendati, toetati või parandati formaalset tsiviilõigust. Erinevaid õiguskaitsevahendeid saab ära tunda magistraadi otsuse sõnastusest (nt: iudicium dabo - ma tagan protsessi; animadverto - ma pööran sellele tähelepanu). Serviusest alates hakati õigusteaduslikus kirjanduses põhitähelepanu pöörama ediktile. Õigusteaduse muutumine süstemaatiliseks tõi endaga kaasa õiguskaitsevahendite süsteemi ühtlustumise – mõlemaid õigusekaitsevahendeid võis nüüd leida ühes kohas. Sellega kaasnes edikti tähtsuse tõus.
3.2) Sabiniaanide ja prokuliaanide õigusteaduslikud koolkonnad, kõrg- ja hilisklassikaline õigusteadus (27 eKr - 250 pKr)
Printsipaadi ajal, 1. saj pKr tekivad üksteise järel kaks, erineva lähenemisega õigusteaduslikku koolkonda: prokuliaanid ja sabiniaanid. Nende koolkondade erinevus põhines varasematel perioodidel väljaarendatud kahel mõistel: instituudil ja printsiibil. Seepärast on koolkondades kasutusel olnud õigusteooriad nimetatud institutsionaalseks ja printsiibiliseks õigusteooriaks.
Printsipaat (27 eKr - 250 pKr) kui valitsusvorm kujutas endast Augustuse loomingut. Augustuse võim oli põhistatud auctoritas’ele, tema loomuse ja isiku üleolekule teistest ning seega juba loodusepoolsele legitimeeritusele. Sellele viitas ka keisri seadusejõuliste käskude nimetamine constitutio principis. Eelklassikalises, loomuõiguslikel printsiipidel põhinevas õigusteaduses tähendas constituere, constitutio hoopis normi tähenduse tuvastamist tõlgendamise kaudu. Lähtudes sellest tähendasid keisri constitutio’d iseenesest juba tõlgendust, mille puhul tuli nüüd tõepoolest kasutada vaid grammatiliselt tõlgendusmeetodit kui üldse. Seepärast jätkus ka printsipaadi ajal institutsionaalse õigusteaduse domineerimine . Samas võimaldas printseps, kelle erivolitused ja võim olid põhjendatud just loomuõiguslikult, ka loomuõiguslikke õigusinstituute ja tõlgendamist .
Esimese õigusteaduslikest koolkondadest, prokuliaanide koolkonna rajas Labeo, kes oli Serviuse õpilase Trebatiuse õpilane. Oma nime sai koolkond Labeo õpilase Proculuse järgi (D. 1, 2, 2, 52; 53). Prokuliaane nimetati uuendusmeelsemateks, sest nemad järgisid Serviuse traditsiooni, mille kaudu tulid Rooma õigusteadusesse eelklassikute loomuõiguslikku traditsiooni asendav süstemaatiline mõtlemine instituutides, loogilised tuletused ning tõlgendamisel grammatilise tõlgendamise (lähtumine seadusetekstist) kasutamine. Prokuliaanidest juristid kirjutasid sageli nn probleemkirjandust: epistulae, responsae, quaestiones (kirjad – juristide omavaheliste küsimuste arutelud , vastused – lahendused üksikutele küsimustele, küsimused – juriidilisi probleeme analüüsivad teosed), tsiviilõigulikke ülevaateteoseid prokuliaanid üldiselt ei kirjutanud..
Teise 1. sajandil tekkinud koolkonna, sabiniaanide, rajajaks nimetab Pomponius (D. 1, 2, 2, 47; 48) Capitot. Nime sai koolkond teise juhtiva juristi Masurius Sabinuse (1. saj pKr) järgi. Sabinus oli mõjukas Rooma jurist, kes sai keiser Tiberiuse ajal ius respondendi5. Tõenäoliselt sai ta 22. aastal sabiniaanide (ehk nagu neid sel ajal nimetati kassiaanide6) koolkonna peaks ning hiljem sai koolkond tema järgi endale nime. Tema peateos on Libri tres iuris civilis, mis on üles ehitatud vastavalt Sabinuse süsteemile: pärimisõigus , isikute õigus, käibetehingud, lubamatud teod ja alusetu rikastumine . Seda süsteemi kasutavad Sabinuse teose kommentaarides ka hilisemad juristid (näiteks Paulus ja Ulpianus). Sabinuse peateos iseloomustab ka selle koolkonna kirjanduslikku tegevust: eelistati kirjutada ius civile käsitlusi, kommentaare, aga ka nende teosed kandsid sageli ka pealkirju epitomae (väljavõtted vanemate juristide teostest) või notae (vanemate juristide teoste kommentaarid). Kuigi leidus ka probleemkirjandust nagu prokuliaanidel, ei olnud sabiniaanide koolkonna autorite põhirõhk sellel.
Traditsiooniliselt peetakse sabiniaane pigem konservatiivseteks. Seda sellepärast, et sabiniaanid tõid eelklassikalisele õigusteadusele tuginedes oma kaasaegsesse õigusteadusse tagasi mõtlemise printsiipides ja põhjendasid oma arvamusi ka loomuõigusele toetudes. Üheks oluliseks näiteks sellest on hea usu põhimõtete tagasitoomine juriidilisse argumentatsiooni.
Bona fides on loomuõiguslikest printsiipidest kõige tähtsam nii Rooma kui ka tänapäevases õigusteaduses ja iseloomustab printsiibi kui sellise olemust ka kõige paremini. Loomuõigusliku printsiibina ei ole ta mitte kunstlik moodustis , vaid just nimelt printsiip, mis tahab ise kontrollida konkreetses elulises suhtes esinevaid kohustusi. Selle printsiibi tõttu võivad mingis konkreetses õiguslikus suhtes teatud asjaolude tõttu seni institutsionaalselt tagatud õigused kaduma minna, samuti institutsionaalselt puuduvad õigused tekkida.
Koolkondade erinevustel olid praktilised materiaalõiguslikud tagajärjed, mis hoolimata Justinianuse ühtlustamispüüetest kajastuvad ka Corpus iuris civilis’e osades Institutiones ja Digesta. Erinevate lähenemiste näitlikustamiseks on alljärgnevalt esitatud näide eri koolkondade antud lahendustest ning probleemi ühtlustamispüüetest (enne Justinianust ja Justinianuse poolt) ümbertöötamise ehk spetsifikatsiooni (specificatio) näitel:
Inst. 2.1.25: Cum ex aliena materia species aliqua facta sit ab aliquo, quaeri solet, quis eorum naturali ratione dominus sit, utram is qui fecerit, an ille potius qui materiae dominus fuerit: ut ecce si quis ex alienis uvis aut olivis aut spicis vinum aut oleum aut frumentum fecerit [...].
(Kui keegi teeb võõrast materjalist midagi [uut], siis esitatakse tavaliselt küsimus, kes neist kahest on loomuliku arusaama kohaselt omanik, kas ümbertöötaja või materjali omanik; näiteks kui keegi teeb võõrastest viinamarjadest, oliividest või viljapeadest veini, õli või teravilja [...].)
Küsimus asja omandi kohta asja ümbertöötamise järel tekkis alles Serviuse institutsionaalse õigusteooriaga ning sellest peale on asja kuuluvuse üle selle ümbetöötamise järel vaieldud. Sabiniaanide ja prokuliaanide erinevaid arvamusi kirjeldab Rooma jurist Gaius (G. 2.79):
[…] Quidam materiam et substantiam spectandam esse putant, id est, ut cuius materia sit, illius et res, quae facta sit, uideatur esse, idque maxime placuit Sabino et Cassio ; alii uero eius rem esse putant, qui fecerit, idque maxime diuersae scholae auctoribus uisum est […].
([...] Mõned on arvamusel, et peaks vaatama, kellele kuulub asja materjal või aine; see tähendab, et kellele kuulub materjal, selle omaks peetakse ka ümbertöötatud asja ning seda arvavad eriti Sabinus ja Cassius. Teised aga leiavad, et asi kuulub sellele, kes selle ümber töötas – nii näevad seda peamiselt teise koolkonna esindajad […].)
Seega jäi sabiniaanide arvamuse ja printsiibilise õigusteooria kohaselt omanikuks materjali omanik ning mitte uue asja (nova species) teinud isik. Sabiniaanide teooria tulemus oli, et kui nova species oli tehtud mitme isiku materjalidest , siis kuulus see neile kõigile kui condominium ( kaasomand ). Uue asja teinud isikul polnud sellele mingit omandiõigust, sest asja omandiõigus hõlmas ka selle ümbertöötamist.
Teise koolkonna esindajad ehk prokuliaanid leidsid, et uue asja teinud isik peaks olema ka uue asja omanik; seda samuti juhul, kui kasutati mitme omaniku materjali. Seega olid prokuliaanid seisukohal, et asja ümbertöötamisel vana asi kaob ning tekib uus asi, millel vanaga pole midagi ühist. Seepärast on uus, vanast ümbetöötatud asi peremehetu vara, mida võib omandada hõivamise (occupatio) teel.
Roomas lahendas vaidluse kompromisslahendus, media sententia:
D. 41.1.7.7: [...] est tamen etiam media sententia recte existimantium, si species ad materiam reverti possit, verius esse, quod et sabinus et cassius senserunt, si non possit reverti, verius esse, quod nervae et proculo placuit. ut ecce vas conflatum ad rudem massam auri vel argenti vel aeris reverti potest, vinum vero vel oleum vel frumentum ad uvas et olivas et spicas reverti non potest [...].
([...] on olemas ka nende isikute vahepealne seisukoht, kes õigusega leiavad, et kui ümbertöötatud asja on võimalik tagasi muuta, on õigem see, mida arvavad Sabinus ja Cassius; kui aga tagasimuutmine ei ole enam võimalik, on õigem see, mida on arvanud Nerva ja Proculus. Nii on võimalik metallist valatud anumat muuta tagasi töötlemata kulla, hõbeda või vase kangiks, aga veini või õli või teravilja ei ole enam võimalik muuta viinamarjadeks, oliivideks ning viljapeadeks [...]).
Media sententia arvestas seega mõlema koolkonna seisukohtadega: juhul, kui uut asja oli võimalik muuta tagasi eri materjalideks (nt sulatada kullast vaas tagasi kullakangiks), kehtis sabiniaanide seisukoht. Kui tagasimuutmine aga võimalik ei olnud (nt ei ole võimalik muuta õli enam tagasi oliivideks), kehtis prokuliaanide seisukoht.
Spetsifikatsiooniprobleemi lahendanud media sententia tekkimisaeg on vaieldav, ent tõenäoliselt tekkis ta 2. sajandi teises pooles (pärast 160. aastat) ja seda kirjeldas Gaius teoses „Rerum cottidianarum“. Media sententia võttis üle ning esitas CIC teises osas Digesta 6. sajandil Rooma keiser Justinianus.
Spetsifikatsiooniprobleemi lahendus tekkis seega suhteliselt hilja. Üldiselt olid 2. sajandi keskpaigaks alguses väga vastandlike põhimõtetega koolkondade erinevused ühtlustunud. Teataval määral ühtlustusid erinevad põhimõtted juba koolkondade kõrvutieksisteerimise tulemusena, kuid põhiliselt oli see sabiniaan Salvius Iulianuse teene. Talle andis keiser Hadrianus korralduse võtta kokku kõik eelnevad preetorite ediktid ning koostada edikti lõplik redaktsioon , mis sai nime Edictum perpetuum ( Igavene edikt, u 130 pKr). Seda koostades ühendas Iulianus mitu erinevat asja. Esiteks käsitles ta ius honorarium’it, preetorite õigust koos ius civile’ga ühtse õigusena (ius). Teiseks ühendas Iulianus ediktiredaktsiooni koostades kahe õigusteadusliku koolkonna põhimõtted. Nimelt võttis ta üle hilisest vabariigist (Serviuselt) pärineva õigusmõtlemise formaalsetes instituutides ning ühendas selle sabiniaanide loomuõiguslike põhimõtetega. See võimaldas hiljem, Gaiusel Institutsioonides esitada õigust vabana tegelikest, faktilistest normidest, vormelitest ja kehtiva õiguse allikate süsteemidest (ius civile - ius honorarium).
Kuigi peamiselt olid koolkondade erinevused ühtlustatud juba 2. sajandi keskpaigaks, võib ka hilisemate juristide puhul (Gaius, Ulpianus, Paulus, Modestinus) eristada nende kuuluvust pigem ühte või teise koolkonda. Nii kuulus Gaius pigem sabiniaanide hulka, Ulpianus, Paulus ja Modestinus olid aga pigem prokuliaanid.
Koolkondade ühtlustuma hakkamist on näha ka Eesti juristi jaoks tuntuimas Roomast pärit õiguslauses „Ius est ars boni et aequi“ (D. 1.1.1), mille autor on prokuliaanide koolkonda kuuluv Celsus (Publius Juventius Celsus Titus Aufidius Oenus Severianus). Serviuse spetsifiilis-klassikalise õigusteaduse mõttes oli õigusteadus ainult tehniline oskus kohaldada selgeid, reeglipäraseid mõisteid faktilistele asjaoludele ning õiglus ei kuulunud selgete mõistete kategooriasse. Selles lausesse on aga juba iseenesest loomuõiguslikku printsiibilisse õigusmõtlemisse kuuluv „headuse ja õigluse“ idee, mis näitab, et institutsionaalse õigusmõtlemise esindajad prokuliaanid võisid nüüdsest printsiibilisest mõtlemisest üle võtta kõike, mis näib „õiglane ja hea“.
4) Järelklassikalise õigusteaduse periood (250 - 563 pKr)
Sellele perioodile pole Okko Behrends eriti tähelepanu pööranud. Üldiselt peetaksegi seda perioodiks , mil klassikalise ajastu õigusteaduse poolt väljaarendatud mõisteline täpsus ja selgus kadus (nt ei peetud enam vajalikuks eristada valdust ja omandit ). Järelklassikalist perioodi iseloomustas varasemate juristide tööde tõlgendamine ja kohandamine uutele oludele, midagi uut ja silmapaistvat ei loodud. Seepärast on järelklassikalist perioodi nimetatud ka vulgaarõiguse perioodiks.
Samas tekivad sellel perioodil Rooma õiguse peamised kodifikatsioonid: nii erakodifikatsioonid Codex Gregorianus ning Codex Hermogenianus kui ametlik Codex Thedosianus ja nö Rooma õiguse kulminatsioon Corpus iuris civilis, millega püüti muu hulgas elustada klassikalise ajastu juristide loodud õigusteadust.
Koolkondade kohta vt ka H. Siimets-Gross. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. - Juridica . Nr 9, 2002)
Põhimõtteliselt tegeleme meie eraõigusega ning peamiselt eel-klassikalise, klassikalise ajastuga. Niisiis riigivormide järgi vabariigi ja printsipaadi ajaga . Siiski dominaadist ka Justinianuse Institutsioonide ja Digestadega, mis aga kajastavad ka suuresti just eelklassikalist ja klassikalist ajajärku.
Rooma õiguse allikad
(vt ka E. Ilus. Rooma eraõiguse alused §§ 4, 5)
Meieni säilinud Rooma õiguse peamiste allikate lihtsamaks tähistamiseks on mõeldud välja järgmine süsteem:
Leges duodecim tabularum - Kaheteistkümne tahvli seadused kirjutatakse tavaliselt välja, oluline on lisada tahvli ja fragmendi numbrid (siin on eriti oluline märkida väljaanne, millest tekst ja jaotus on võetud, kuna Kaheteistkümne tahvli seadusi on erineval viisil rekonstrueeritud – viitamine on väga oluline ka teiste puhul):
I.1.: Si in ius vocat, ito. (Kui (keegi) kutsub (teise) kohtusse, .)7
Gaiuse Institutiones ehk Institutsioonid (tähistatakse lühenditega G. või Gai. või Gai. Inst.) koosnevad 4 osast, mida nimetatakse commentarius (siin tõlgitakse „raamat“). See on hiljem jaotatud paragrahvideks. Raamatuid ja paragrahve tähistatakse numbritega, nt:
G. 1.3.: Lex est quod populus iubet atque constituit . (Seadus on see, mida rahvas käsib ja määrab.)
Justinianuse Corpus iuris civilis on traditsiooniliselt jagatud 4 ossa :
1) Institutiones sive Elementa (Institutsioonid koostati aastal 533, viitamisel kasutatakse lühendeid I. või Inst. või Just. Inst. või Iust. Inst.) tekst on sarnaselt Gaiuse Institutsioonidele jagatud 4 raamatusse, raamatud jagatud peatükkidesse ja hiljem on peatükid jaotatud paragrahvidesse. Peatüki numereerimata algust nimetatakse principium.
Tsiteerimisel viidatakse samas järjekorras, nt: Inst.2.1.pr.: Superiore libro de iure personarum exposuimus : modo videamus de rebus . (Eelmises raamatus käsitlesime isikute õigust, nüüd vaatleme asjade (õigust).)
2) Digesta seu Pandectae (Digestid koostati aastatel 530-533, viitamisel kasutatakse lühendeid D. või Dig.) on jaotatud 50ks raamatuks, raamatud on jaotatud pealkirjastatud peatükkideks (titulus). Peatükid jagunevad fragmentideks (terve fragmendi tekst on pärit ühe kindla juristi ühest raamatust, millele fragmendi alguses viidatakse. Tänapäevases mõttes on sisuliselt tegemist tsitaadiga) ja fragmendid on hiljem jaotatud paragrahvideks. Nt :
D. 1.1.1.2.Ulpianus libro I Institutionum: Huius studii duae sunt positiones, publicum et privatum. Publicum ius est quod ad statum rei Romanae spectat, privatum quod ad singulorum utilitatem pertinet. (Ulpianus Institutsioonide esimeses raamatus: Õiguse õppimisel on kaks lähtekohta, avalik ja eraõigus . Avalik õigus on see, mis reguleerib Rooma riigis kehtivat korda, eraõigus see, mis arvestab üksikisiku kasu [s.t huve].)
3) Codex Iustinianus (Koodeksi esimene versioon koostati aastal 529, uus redaktsioon anti välja 534, viitamisel kasutatakse lühendeid C. või Cod. või CI. või CJ.) on jaotatud 12 raamatuks, raamatud pealkirjastatud peatükkideks. Peatükkidesse on paigutatud nummerdatuna üksikud imperaatorite korraldused (constitutiones), millest pikemad on omakorda jaotatud paragrahvideks. Nt:
CJ.1.53.1pr.: Quicumque administrationem in hac florentissima urbe gerunt, emere quidem mobiles vel immobiles res vel domus extruere non aliter possint, nisi specialem nostri numinis hoc eis permittentem divinam rescriptionem meruerint. /…/
(Igaüks, kes selles õitsvaimas linnas tehinguid teeb, ei või vallas- ega kinnisasju osta ega maja ehitada ilma, et nad oleksid saanud neile (tegevustele) meie tahteavalduse alusel erilise lubava jumaliku reskripti.)
4) Novellae ( Novellid koostati ca 556, viitamisel kasutatakse tavaliselt lühendit Nov.), mis sisaldab pärast Koodeksi koostamist vastuvõetud keisri korraldusi, on käesoleva sissejuhatava kursuse puhul vähemtähtis ja seda ka klassikalise Rooma õiguse uurimise seisukohalt.
3) Rooma õiguse erinevad süsteemid
Rooma õigus koosneb ajalooliselt arenenud erinevatest kihtidest - õigussüsteemidest. Kohati need õigussüsteemid kattuvad üksteisega, enamasti siiski mitte. Erinevad kihid tulenevad omakorda erinevatest allikatest. Need süsteemid olid dualistlikud ja vastandusid üksteisele. Erinevad õigussüsteemid mõjutasid üksteist, kuid vaid ühel juhul - nimelt ius civile – ius honorarium, suudeti kaks erinevat süsteemi ühendada üheks u. aastal 130 jurist Julianuse poolt nime all “Edictum perpetuum” (Igavene edikt). "Edictum perpetuum'is" võttis Julianus kokku kogu senise (ja sel hetkel kehtiva) ius civile ning ius honorarium'i. Tänu sellele oli võimalik ka Gaiuse "Institutsioonide" kirjutamine sellise süsteemiga nagu me seda näeme ja teame.
Tänapäevasele Rooma õiguse uurijale võivad tekkida küsimused, et milline süsteem siis ikkagi millal kehtis, et Rooma juristide jaoks ei näinud see probleeme valmistavat.
Kõige vanem õigussüsteemidest on
- ius civile vastandudes ius gentium´ile / ius naturale’le.
Ius civile on Rooma kodanike eraõigus, mis tõepoolest kehtis ainult kodanikele . Mõningaid ius civile instituute, nagu näiteks commericium´i (võime sõlmida Rooma õigusele omaseid tehinguid nagu mancipatio ) või conubium (võime sõlmida abielu Rooma kodanikuga) võis eri aktiga anda ka mitte Rooma kodanikele, kuid üldiselt oli ius civile kehtivus selgelt piiratud kodanikega (kodanike hulka ei kuulunud orjad, kes olid võrdsustatud asjadega).
Teadmised ius civile normide kohta on peamiselt säilinud suulise pärimuse kaudu – tavaõigus, mos maiorum, mis hilisemate Rooma juristide poolt kirja pandi. Samuti kuuluvad siia XII tahvli seadused, XII tahvli seaduste kommentaarid ja tõlgendused ning nende kohta käivad juristide arvamused; aga ka teised leges ehk seadused, plebistsiidid, senatus consulta jne. Nii plebistsiidid kui senati otsused ei olnud algselt kõige universaalsemad seadused, leges per se, aga vabariigi aja lõpuks olid mõlemad saanud seaduse jõu.
G.1.1. /…/Nam ius, quod quisque populus ipse sibi constituit, id ipsius proprium est vocaturque ius civile, quasi ius proprium civitatis. Quod autem naturalis ratio inter omnes homines constituit, id apud omnes populos peraeque custoditur vocaturque ius gentium, quasi eo iure omnes gentes utuntur. Populus itaque Romanus partim suo proprio , partim communi omnium hominum iure utitur.
(Nimelt õigus, mille iga rahvas endale ise määrab, on omane sellele rahvale ja seda nimetatakse tsiviilõiguseks, olles nii selle riigi oma õigus. Seevastu õigust, mis kõigi inimeste seas kehtib loomuõiguse põhimõtete alusel, järgitakse võrdselt kõigi rahvaste juures ning kutsutakse rahvaste õiguseks ehk õiguseks, mida kasutavad kõik rahvad .)
Ius gentium ehk rahvaste õigus kehtib kõigi inimeste suhtes hoolimata nende rahvusest. Osalt samastati ius gentium’it loomuõigusega (ius naturale), mis oli ühine loodusele ja inimestele. Roomlaste jaoks muutus ius gentium eriti oluliseks seoses vallutustega ja teiste rahvaste – riikidega sõlmitud õigusega. Kohe kui Rooma oli suurem kui linnriik, tekkis vajadus õiguse järele, mis võimaldaks Rooma kodanikul ja mitteroomlasel teha õiguslikult kehtivaid tehinguid. Mitteroomlasi nimetati peregriinideks ning ühe elukohaga peregriinide õigussuhteid reguleeris nende kodukoha õigusi – ateenlaste omi Ateena õigus, aleksandrialaste suhteid Aleksandria õigus jne. Leidus ka teine grupp Rooma riigi elanikke, kes olid õiguslikult halvemas positsioonis. Neid nimetati dediticii. Nad olid Rooma allutatud territooriumide, mida riikliku süsteemina ei säilitatud, kodanikud. Kuid nende kohta ei kehtinud nende kodukandi õigus, vaid ainult ius gentium.
See ius gentium oli ikkagi Rooma ius gentium’iga, mis sisaldas konkreetseid norme. Rooma ius gentium’i arendas välja pretor peregrinus. See Rooma ius gentium järgis rahvusvahelise kaubanduse vajadusi ning seal ei kehtinud vormelitega tehingud . Selle asemel piisas lihtsalt kokkuleppest. Siiski ei olnud ius gentium mingi võõras või üleriiklik õigus (nagu tänapäevane rahvusvaheline õigus), vaid siseriiklik. Sageli kasutasid seda isegi roomlased omavahelistes tehingutes selle otstarbekuse ja lihtsuse tõttu.
Kuigi ius gentium kasvas välja ius naturale’st, loomuõigusest, leidus Rooma ius gentium'is ka norme, mis küll on inimliku loomuse vastased, ent sellest hoolimata kehtisid paljude rahvaste juures (nagu orjapidamine).
Cicero õiguse liigitus teoses Partitiones oratoriae (37, 129):
IURIS OMNIS RATIO (kogu õigus)
I a) lex scripta
natura (lex naturalis) lex (seadus)
b) lex inscripta
(mos maiorum, divina humana ius gentium)
( jumalik ) (inimlik)
II a) divina
(jumalik) b) lex humana scripta
privata publica
(eraõigus) (avalik õigus)
Cicero on selles tekstis, millest mina koostasin skeemi, ühendanud omavahel loomuõiguse ja inimeste seadused. Samuti näidanud ära erinevate õigusallikate koha õiguses ja era-, avaliku õiguse eristuse.
- ius civile - ius honorarium
Vähestes seadustes, suuresti tavaõigusena kehtivat ius civile’t täiendasid ja arendasid edasi kohtuvõimuga magistraadid, eriti preetorid . Magistraadiamet oli algselt auamet ja selle eest tasu ei makstud, seepärast nimetati neis ameteis loodud õigust ius honorarium (honor – au).
Rooma ius civile oli äärmiselt konservatiivne ning tunnistas ainult õiguses olemasolevaid vormeleid. Kui vahepeal olid aga käibe vajadused edasi arenenud, siis neile õiguskaitset ei antud. Selliste suhete kaitse tagamise ülesanne oli magistraatidel. Kui Rooma kodanikul sõlmis lepingu, mida ius civile ette ei näinud, ei saanud ta sellise lepingu alusel ka nõuet esitada. Nii läks ta magistraadi juurde ja kui too leidis, et kodanikul on õigus, andis ta välja edikti juhtnööridega kohtunikule, mida too tegema peab peale faktiliste asjaolude tuvastamist (hagide juures täpsemalt). Seejuures täiendas preetor õigust märgatavalt ning ainult seetõttu oli võimalik ius civile säilimine õigussüsteemina. Magistraatide poolt loodud õigusinstituutidest on kõige tähtsamad formulaarprotsessi loomine ning bona fidese – hea usu printsiibi kasutamine kohtumõistmises.
- ius publicum - ius privatum
Roomlased eristasid alates vabariigi ajast ka avalikku ja eraõigust. Väga tuntud on Rooma jurist Ulpianuse definitsioon Digestidest, milles on öeldud :
D. 1.1.1.2.Ulpianus libro I Institutionum: Huius studii duae sunt positiones, publicum et privatum. Publicum ius est quod ad statum rei Romanae spectat, privatum quod ad singulorum utilitatem pertinet.
(Ulpianus Institutsioonide esimeses raamatus: Õiguse õppimisel on kaks lähtekohta, avalik ja eraõigus. Avalik õigus on see, mis reguleerib Rooma riigis kehtivat korda, eraõigus see, mis arvestab üksikisiku kasu [s.t huve].)
Seda nimetatakse nö huviteooriaks ning tänapäevases kontekstis räägib sellest ka Raul Narits oma õpikus “Õiguse entsüklopeedia”.
2. teema: Rooma isiku- ja perekonnaõigus
a) Rooma perekonnaõigus on võrreldes teiste õigusharudega eriti palju muutunud. Vastavalt arhailisele õigusele ei kuulunud õigused mitte üksikisikutele, vaid sugukondadele ning kõige väiksem õiguslik üksus võis olla perekond.
Perekond õigusliku ühendusena allus perekonnapeale (pater familias’ele). Ülejäänud perekonnaliikmed – naine (enamikel juhtudel), lapsed, teised sugulased, muud alluvad ja orjad - kuulusid tema võimu alla. Algselt elas see perekond talus, mille majandamisest nad elatusid. Majajumaluste kummardamine ühendas neid ka usuliselt.
Perekonnapeale kuulus praktiliselt täielik võim – potestas või siis manus, mis võis olla isegi elu ja surma üle. Manus ehk käsi oli Roomas sageli kuuluvuse sümboliks (näiteks võõrandamisel – mancipatio). Ka perekonnas tähistas käsi nii valitsevat kui ka kaitsvat kätt.
G.1, 119. Est autem mancipatio, ut supra quoque diximus, imaginaria quaedam venditio: quod et ipsum ius proprium civium Romanorum est; eaque res ita agitur: adhibitis non minus quam quinque testibus civibus Romanis puberibus et praeterea alio eiusdem condicionis, qui libram aeneam teneat, qui appellatur libripens, is, qui mancipio accipit, rem tenens ita dicit: HUNC EGO HOMINUM EX IURE QUIRITIUM MEUM ESSE AIO ISQUE MIHI EMPTUS ESTO HOC AERE AENEAQUE LIBRA ; deinde aere percutit libram idque aes dat ei, a quo mancipio accipit, quasi pretii loco .
(Mantsipatsioon, nagu me ka eelnevalt rääkisime, on teatud näiline müügitehing; see (mantsipatsioon) on vaid Rooma kodanikele omane õigus. Ja see toimub nii: kohal peab olema vähemalt viis täisealist Rooma kodakondsusega tunnistajat ja peale selle veel üks tunnistajatega samast staatusest isik, kes hoiab käes vaskset kaalu. Seda isikut nimetatakse kaalumeheks. See, kes võtab asja oma omandisse, hoiab asja käes ja ütleb: MINA VÄIDAN, ET SEE INIMENE KUULUB KVIRIITLIKU ÕIGUSE ALUSEL MULLE JA TA OLGU MINU POOLT OSTETUD SELLE VASE JA VASKSE KAALUGA; seejärel heidab ta vase kaalule ja annab selle vase hinna asemel sellele, kellelt ta omandi vastu võtab.)8
Mitte kõik naised ei pidanud siiski olema käe all. Abielu võis sõlmida ka faktilise kooseluga ühe aasta jooksul. Sellist abielu nimetati usus. Tõenäoliselt oli see abielusõlmimise viis abivahend, kuidas legaliseerida mõne vormiveaga sõlmitud abielu või naise röövimise puhul. Kui naine viibis 1 aasta jooksul kõik ööd kodus, läks ta mehe võimu alla. Kui ta aga selle katkestas, ööbides 3 ööd mujal, siis oli ta küll seaduslikus abielus, kuid mitte mehe manuse all. Nõnda säilisid ka õiguslikud sidemed oma perekonnaga.
G.1.110: Olim itaque tribus modis in manum conueniebant: usu(s), farreo, coemptione. G. 1.13: Coemptione vero in manum conveniunt per mancipationem, id est per quandam venditionem [venditio]; nam adhibitis non minus quam V testibus [testis] civibus Romanis puberius, item libripende, emit is mulierem, cuius in manum convenit. G.1.111: Usu[s] in manum conveniebat quae anno continuo nupta perseverabat /.../, itaque lege [s] duodecim tabularum cautum est/.../
(Käe alla minnakse kolmel viisil: koos elamisega [igamise põhimõttel], okasnisu [söömise] ja müümise teel. Müümise teel minnakse käe alla mantsipatsiooni tehingu sõlmimise teel, see on sellise müügitehingu teel, mille juures ei või olla vähem kui 5 täisealist Rooma kodanikust tunnistajat, lisaks kaalumees ja nii ostetakse naine, kes läheb käe alla. Faktilise kooselu järel minnakse käe alla, kui terve aasta jooksul ollakse abielus mehe majas /.../, nii on sätestatud ka Kaheteistkümne tahvli seadustes.)
(Erinevatest abielusõlmimise viisidest lugege ise E. Ilus. Ptk 5). Hiljem lisandus abiellumisviis sine manu. Sine manu abielus ei läinud naine mehe käe alla, vaid jäi õiguslikult iseseisvaks. Selle viisi tekkimisega hakkasid vanad abiellumise viisid ajapikku kaduma ja valdavaks muutus abielu sine manu.
Edaspidi kasutati manus’e mõistet vaid võimu kohta naise üle – uxor in manu, orjad olid omandiks ning lapsed allusid nö isa võimule patria potestas’ele. Uxor in manu ja lapsed olid küll erinevalt orjadest vabad, aga siiski isa täieliku võimu all. Võimutäiuse kuritarvitusi keelasid küll seadused ja religioon . Mõlematel ei võinud olla ka oma varandust. Igasugune varandus kuulus perekonnale ja õiguslik võim selle üle oli ainult perekonnapeal. Kõik, mis orjad või lapsed omandasid, kuulus perekonnapeale. Laste erinevus orjadest seisnes selles, et nad olid siiski õigussubjektid ja vähemalt oli neil väljavaade isa surma järel vabaks saada. Siiski võis eriti näit kuningate perioodil müüa ka lapsi või neid enne aktsepteerimist ära visata.
Lisaks lastele olid isa võimu all ka nende lapsed jne; isikuid võis perekonda lapsendada. Hiljem võisid siiski lapsed ka isa võimu alt vabaneda näiteks teatud ametitesse astudes või ka teatud tehingu – emancipatio teel. Emancipatio toimus algselt lapse kolmekordse müümise teel, hiljem avaldusega kohtu eest või imperaatori reskriptiga.
Teatud isiklik varandus võis olla ka lastel ja orjadel. Seda nimetati pekuulium ( peculium ) ehk teatud osa isa või isanda varast orja või lapse faktilise valitsemise all iseseisvaks majandamiseks. Selleks võis olla maatükk või rahasumma :
D. 15.1.7.4. Ulpianus libro vicensimo nono ad edictum: In peculio autem res esse possunt omnes et mobiles et soli : vicarios quoque in peculium potest habere et vicariorum peculium: hoc amplius et nomina debitorum.
(Pekuulium võib aga sisaldada igat liiki asju, nii vallasasju kui maad: Pekuuliumis võivad olla ka alluvad orjad (vicarii) ning alluvatele orjadele kuuluv pekuulium, samuti võlglastele antud ja neilt saada olevad võlad .)
D. 15.1.25.: Pomponius libro vicensimo tertio ad sabinum: Id vestimentum peculii esse incipit, quod ita dederit dominus, ut eo vestitu servum perpetuo uti vellet eoque nomine ei traderet, ne quis alius eo uteretur idque ab eo eius usus gratia custodiretur. sed quod vestimentum servo dominus ita dedit utendum, ut non semper, sed ad certum usum certis temporibus eo uteretur, veluti cum sequeretur eum sive cenanti ministravit, id vestimentum non esse peculii.
(Pekuuliumi hulka kuulub iga riietusese, mille isand on andnud orjale alaliseks kasutamiseks ja on andnud selle üle sooviga, et keegi teine seda ei kasutaks ning ori hoiab riietuseset vastavalt neile tingimustele. Riietus, mille isand on andnud orjale kasutamiseks mitte aluselt , vaid ainult teatud ajal teatud eesmärgiks kasutamiseks, kui ta peab teda saatma või lauas teenindama, siis ei ole see pekuuliumi osa.)
Sageli määrati ori mõne isandale kuuluva ettevõtte näiteks panga või laeva juhiks ning ta võis teha sellesse puutuvaid tehinguid. Need tehingud tegi ta siiski isanda nimel, ainult talle saadi esitada hagi . Samas võis ori ennast näiteks pekuuliumi eest ka vabaks osta.
Ka poegadele anti valitseda pekuulium ning hiljem määrati kõik, mis ta oli omandanud sõjaväe- või tsiviilteenistuses kuuluma tema lahusvarasse.
b) Rooma isikuõigus
Igas õigussüsteemis on olemas isik, kellel on antud süsteemis õigused ja kohustused. Seda isikut nimetatakse ka õigussubjektiks, kes saab omandada igasuguseid objekte ning kes teostab õigusi ja täidab kohustusi.
Õigusvõime tähendab isiku võimet omada õigusi ja kohustusi. Näiteks võib asjasündinud lapsele teha kingitusi – küll ainult selliseid, mis teda ei koorma.
Teovõime tähendab teostada või omandada oma õigusi ja kohustusi ning nende tegude eest vastutada. Näiteks sõlmida lepinguid jne. Tänapäeval algab täielik teovõime 18 aastaselt.

Rooma eraõiguse kohaselt pidi igal õigusvõimelisel isikul ( persona ) olema ka õigusvõime (caput), mida sai kaotada. Tänapäevastes õigussüsteemides ei ole õigusvõime kaotamine enam võimalik. Isik võidakse kuulutada teovõimetuks, ent õigusvõimeliseks jääb ta sünnist surmani. Roomas võis aga oma õigusvõimet kaotada ning see kaotus võis toimuda kolmel erineval astmel:

1) Capitis deminutio maxima – inimese õigusvõime täielik kaotus seoses vabaduse kaotusega. Selline õigusvõime kaotus võis toimuda näiteks inimese müümisel orjaks või isiku vangilangemisega. Ühtlasi tähendas see kõigi teiste õigusvõimete kaotust.

2) Capitis deminutio media e. minor – toimus siis, kui inimene säilitas küll vabaduse, ent kaotas Rooma kodakondsuse. See toimus isiku teise riiki asumisel või maalt välja saatmisel. Rooma kodakondsust kaotades ei saanud ta näiteks kasutada ius civile’t ja teisi Rooma kodaniku õigusi, kaasa arvatud kaotati senine perekondlik seisund.
3) Capitis deminutio minima – puudutas inimese perekondliku seisundi muutust. Kui Roomas võisid isikud olla täiesti iseseisvad või siis kellegi võimu all – nagu lapsed või adopteeritud lapsed isa võimu all jne. Vabanemist võimu alt või võimuisiku muutust või ka isiku sattumist kellegi võimu alla tähistati mõistega capitis deminutio minima.

Teovõime – on niisiis isiku võime oma tegudega omandada õigusi ja kohustusi. Tänapäevane õigusteooria eristab sellest deliktivõimet ehk võimet vastutada õigusega mittekooskõlas olevate tegude eest.
Roomas jagunesid teovõime astmed järgmiselt (Ilusa liigitus erineb minu omast):

Eristati väikelapsi – infantes, kes ei olnud võimelised õiguslikke vormeleid täpselt välja ütlema ja olid täiesti teo- ja deliktivõimetud. Justinianuse õiguses oli lapseiga 7-nda eluaastani.

Suuremad lapsed – impuberes olid nö noored enne suguküpseks saamist. Vanemal ajal mõõdeti seda iga lapse puhul eraldi (sabiniaanidel ja prokuliaanidel oli siingi eri arvamus), Justinianus määras aga kindlaks, et poistel on täisealiseks saamise iga 14. aastaselt, tüdrukutel 12. aastaselt (Inst. 1, 22). Nad võisid teha tehinguid ainult enda kasuks. Kui neile oli määratud eestkostja või hooldaja , pidid need andma oma nõusoleku või olema lausa tehingu juures. Sarnane regulatsioon kehtib ka tänapäeval näiteks Saksamaal.

Puberes ehk siis täiskasvanud, vastutasid täielikult ja neil oli täielik teovõime. Majandustingimuste muutudes keerulisemaks leiti, et vanused 14 ja 12 ei ole ikka piisavalt kõrged, et isikud oleksid võimelised enda eest täielikult vastutama.

Umbes aastast 190 eKr kaitsti eraldi alla 25 aastaseid minores teatud tehingute puhul, kui neile nende vanuse tõttu ilmselgelt kahjulik tehing peale sunniti või seda tegema mõjutati. Sellisel juhul andis preetor kaitsva hagi.

Järelklassikalisel ajal ühtlustusid päris puberes (25 aastast) ja minores (12/14-25) ning meeste täisteovõime iga algas 20. aastaselt, naistel 18. aastaselt.
Rooma riigi elanikud kuulusid erineva õigusega gruppidesse . Roomlaste õigust – ius civile’t võisid kasutada ainult Rooma kodanikud. Teised vastavalt kas oma õigust või ius gentium’it.
Gaiusel on selle kohta kirjeldus, mille alusel mina koostasin järgmise skeemi:
Gaiuse isikute jaotus (G.1,9-1,12)
personae (isikud)
liberi (vabad) servi (orjad)
ingenui (vabalt sündinud) libertini (vabaks lastud)
cives Romani latini dediticii
(Rooma kodanikud) ( latiinid ) (välismaalased, kelle õiguslik seisund oli halvem kui peregriinidel)
Gaiusel on jaotus ainult vabaks lastute kohta, ent sama kehtib ka vabalt sündinute kohta, skeemile lisada tuleksid peregriinid - Rooma riigi mitteroomlastest elanikud, kelle õiguslik seisund oli aga parem kui dediticii'tel.
(Orjade seisundi kohta, samuti eestkoste ja hoolduse kohta lugeda E. Ilus 4 ja 5 ptk.)
3. teema: Rooma protsessiõigus
a) sissejuhatus
Tänapäeva Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis on protsessiõigus ja eraõigus nagu kaks täiesti iseseisvat maailma – üks neist kuulub avalikku õigusesse, teine moodustab avalikule õigusele vastanduva osa – eraõiguse. Seepärast tundub tänapäevase õigusarusaama kohaselt veider , et Rooma eraõiguse ainekursuse raames peab tingimata käsitlema ka Rooma protsessiõigust. Samas sõltub iga õiguskorra tulemuslikkus sellest, kuidas teda teostatakse, kuidas saab oma õigusi näiteks kohtumenetluses realiseerida.
Rooma õiguses ei eristatud eraõigust ja protsessiõigust nii teravalt kui tänapäeval, pigem vastupidi – nad olid üksteisega tihedalt seotud ning sageli seisid ka vastavad normid üksteise kõrval. Tsiviilprotsessi kui sellise jaoks ei olnud ka oma terminit . Teatud mõttes on see seotus ka loogiline ja arusaadav. Kui näiteks räägitakse asjaõigusest, asja omandamise viisidest, siis loogiline jätk sellele on asja teise isiku valdusest väljanõudmise võimaluste käsitlus. Selline materiaal - ja protsessiõiguse seotus tulenes ka roomlaste instituutides mõtlemisest. Vanemal ajal tähendas see ka seda, et teatud eraõiguslike nõuete gruppide jaoks olid olemas ka eraldi hagiliigid. Rooma tsiviilprotsessi ja eraõigust ühendasid ka ühised põhimõisted – näiteks nii sõna actio kui ka exceptio esinesid mõlemas. Roomlaste jaoks olid nad põhimõtteliselt ühtsed, kuigi tänapäevaselt saaks me actio’st protsessiõiguses aru kui hagist ning eraõiguses kui nõudest.
Ainekursuse põhirõhk ei ole siiski protsessiõigusel ning seepärast räägime me Rooma protsessiõiguses vaid arusaamiseks hädavajalikust. Tegelikult oleks võimalik ainekursust roomlaste eeskujul instituutidena üles ehitada, kuid tänapäevase süsteemiga ühitades oleks see ehk liiga segadusseajav, nii et me piirdume protsessiõiguse eraldi käsitlusega.
Rooma tsiviilprotsessist teame me peamiselt Gaiuse Institutsioonide neljanda raamatu – de actionibus järgi. Gaius toob ära kirjelduse mitte ainult tema ajal levinud protsessist, vaid ka varasematest. Lisaks sellele on olemas ka üldajaloolisi allikaid , kus kirjeldatakse protsessikäiku ning teatud pildi saame me näiteks ka Cicero kohtukõnedest, näiteks “Esimene kõne Catilina vastu” või “Kõne poeet Archiase kaitseks”. Tegelikult on Cicero kirjutanud palju kõnesid, 58 neist on säilinud, ent eesti keelde on tõlgitud ainult nimetatud kaks. Juriidilist argumenteerimisoskust on eesti keelde tõlkimata kõnedes märksa enam, kuid ka need kaks, trükitud ära “Rooma kirjanduse antoloogias” (Tallinn, 1971 , lk 170jj), annavad hea pildi antiikaja kõnekunstist.
Sarnaselt tänapäevasele protsessiõigusele eristasid ka roomlased kohtumenetlust ehk tsiviilmenetlust kitsamas mõttes ehk seda osa, kus kohtus asja uuritakse, pooled esitavad oma argumendid ja kohtunik teeb oma otsuse ja täitemenetlust, ehk seda, mille raames tehtud otsus ellu viiakse. Roomas nimetati hagejat actor , kostjat reus ning hageja poolt kostja vastu suunatud nõuet ehk hagi actio.
Igal õigusharul on oma printsiibid, mida järgida ja mis on ülimad. Näiteks olete ehk lepinguõiguses kuulnud lepinguvabaduse printsiibist – see, kui seadus annab küll tüüplepingud, kuid alati on võimalik poolte kokkuleppel kõike muuta. Roomas lepinguvabaduse printsiipi ei tunnustatud – roomlaste formalismist oleme juba rääkinud ning formalism nõudis ka, et ei oleks võimalik sõlmida ükskõik mida, nii et sel oleks ka õiguslik kaitse.
Tsiviilprotsessi läbiviimisel olid Rooma õiguses tuntud järgmised printsiibid:

kohtuniku erapooletus , mille esialgu tagas poolte osalus kohtuniku valikul , alates printsipaadist võimalus esitada keisrile kaebus.

Poolte valitsemine protsessikäigu üle st et pooled otsustasid, mida ette kantakse, mis on vaieldavad punktid ning kohtunik otsustas vaid nende üle

Protsessid on suulised, vahetud ning avalikud

Mõlema poole ärakuulamise kohustus.
Punktides 2-4 äratoodud printsiipe järgiti kuni klassikalise ajastu lõpuni st u 3. saj lõpuni, ent dominaadi ajal – järelklassikalisel ajal nad kadusid . Kõik need printsiibid on aga kehtivad ka tänapäevase tsiviilprotsessi puhul.
Protsessimise ajalugu algab tõenäoliselt kõigi rahvaste juures sellega, kui üksikisikute omaabi asemel tuli isiku eraõiguste kaitseks kasutada riigi poolt kontrollitavat ja ehk ka piiratud võimu. St et kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud, võib ta rikkujat ise ja oma vahenditega jälitada. Seejuures peab ta aga järgima kahte riigi poolt seatud tingimust:

kõigepealt peab omaabi rakendamisel järgima kindlaid rituaale, sest ainult sellisel juhul ei tähenda see teise õiguste õigusvastast rikkumist. Sellist kõige algsemat viisi oma õiguste rikkumise eest kättemaksmisel võime näha XII tahvli seadustes (8, 13) seoses avaliku vargusega - furtum manifestum. Avalikku vargust ei pidanud tuvastama , "avalikuks" muutus vargus aga siis, kui isik kutsus varga tabamisel kokku naabrid, kes pidid teost tunnistust andma ja selle karistamisest ning ühtlasi karistamist kontrollima.

Kui õiguslik olukord ei ole kindel, st kui on kahtlused, kas isiku õigusi on üldse rikutud, ei tohi isik enne omaabi rakendada, kui ta on kohtust saanud oma õigusele kinnitust ehk vastava kohtuotsuse. Alles positiivse kohtuotsuse korral võib tõepoolest asuda otsust täitma.
Rooma tsiviilprotsessile oli iseloomulik, et see toimus kahes staadiumis : in iure ja in iudicio. Tõenäoliselt moodustas see kahe staadiumiga protsess kõige alguses küll vaid ühe, ent üsna pea arenes sellest tüüpiline kahe staadiumiga protsess. Kahe staadiumi olemasolu oli eriti oluline formulaarprotsessi puhul, ent tekkis siiski juba legisaktsioonilise protsessi puhul. Tõenäoliselt tekkis see vabastamaks kuningat ja preetorit liigsetest ametiülesannetest. Sest kui preetor pidi tegelema nii õigusliku küsimuse kui ka tõendatusega, oli seda kõike mingil hetkel talle liiga palju.
In iure staadium toimus algselt kuninga ees, hiljem sai kuninga ülesanded endale preetor. See toimus ametlikus kohtupidamise kohas ning preetor otsustas, kas hageja taotlus on põhimõtteliselt selline, millele tuleb anda õiguslik kaitse. Tänapäevases mõistes kontrollis preetor nö õiguslikku küsimust või poole nõuet ning ei laskunud konkreetsete faktide kontrollimisse. Kui preetor leidis, et sellise taotluse jaoks on olemas hagi e actio (kas lex'is sisalduva või kirjutamata ius civiles ), siis ta andis selle või siis kui polnud, lisas hiljem formulaarprotsessi puhul formula . Kui pooled olid sellega nõus, siis määras preetor ka kohtuniku.
In iudicio (allikates sageli siiski apud iudicem nime all) staadium toimus eraisikust kohtuniku ees - neid võis olla siiski ka mitu, kes kontrollis väidete tõendatust ning tegi vastavalt preetori näpunäidetele otsuse. Mõlemad pooled pidid kohtunikule esitama oma argumendid.
b) Legisaktsiooniline protsess
Religioosse Rooma eraõiguse perioodil on ainsaks nö legisaktsiooniline protsess. Oma nimetuse on ta saanud sellest, et protsessis nõutakse õigust erinevat liiki hagide abil – ühed neist on mõeldud kohtuotsuse saamiseks, teised täitemenetluse jaoks. Nimetus legis actio tuleneb tõenäoliselt vormelitest, mida sarnaselt seadustele nimetati leges. Gaius (4, 11) oletab, et ehk olid legis actiones seadustesse, olgu siis 12 tahvli seadustesse või rahvakoosolekul vastu võetud teistesse seadustesse kirja pandud. Siiski on äärmiselt tõenäoline, et enamik legisaktsioonidest olid olemas juba enne 12 tahvli seadusi. Igal juhul võisid legisaktsioone kasutada vaid Rooma kodanikud, sest see kuulus ius civile hulka.
Kõik erinevad legis actiones liigid sisaldavad vormeleid, mida pooled pidulikult ja sõna-sõnaliselt täpselt kohtuniku ees ütlevad. Nendes vormelites sisalduvad poolte vastastikused väited . Lisaks sõnalistele vormelitele tuli pooltel aeg-ajalt teha pidulikke toiminguid : võtta kätte vaidlusalune asi või puudutada vaidlusalust isikut. Kui kohtuliku vaidluse osas ütlesid vormeleid mõlemad pooled, siis täitemenetluse puhul vaid täita soovija .
Sarnaselt müügitehingule ehk mantsipatsioonile väitsid ka legisaktsioonilises protsessis pooled, haarates vaidlusaluse asja kätte või puudutades seda kepiga “Hanc ego eam rem ex iure Quiritium meum esse aio”. Sarnase protsessi kulgu saate lugeda Ilusa õpikust lk 59.
Asja sisuliseks arutamiseks leidus legisaktsioonilises protsessis 3 liiki hagisid:

legis actio per sacramentum on neist vanim ja kõige tuntum. Ta jagunes LAS in rem ja LAS in personam. LAS võimaldas protsessis vindicatio kasutamist. St et tegemist oli menetlusega, milles kaks poolt vaidlevad kas asja või inimese kuuluvuse ja asja väljaandmise üle. See menetlus eeldab, et kohtu ees on mõlemad pooled ja samuti vaidlusalune asi. Vastavalt sellele väidab üks pool, et asi kuulub kviriitliku õiguse alusel talle ja teine omakorda sama. Mõlemad pooled pidid panema ka teatud rahasumma (summa sacramenti) hoiule ning kes kaotas protsessi, kaotas ka oma raha riigi kasuks. (G.4, 14; 4, 16; XII tahvlit 2, 1a). Otsuses tuvastati ainult fakte (näit furtum mihi fecisti – sa oled minu vara varastanud), mitte ei määratud õiguslikke tagajärgi nagu dare oportere (ollakse kohustatud midagi andma). Hagisid in rem ja in personam eristus ei olnud seega sel juhul vajalik.

Legis actio per iudicis arbitrive postulationem on mõeldud ainult kindlat liiki isikuliste hagide (actio in personam) jaoks, mis puudutas perekonna lahutusega seotud asju ning ühisvara jagamist. Legis actio enda nimi tuleneb siin nõudest määrata selle protsessi jaoks kohtunik, arbiiter, kelle jaoks oli olulisem olla vahekohtunik , mitte tingimata ülimuslik kohtunik. Seepärast puudus siin ka tõenäoliselt sacramentum’i nõue.
Gaius kirjutab selle kohta järgmist:
Per iudicis postulationem agebatur, si qua de re ut ita ageretur lex iussisset sicuti lex XII tabularum de eo quod ex stipulatione petitur. Eaque res talis fere erat. Qui agebat sic dicebat: EX SPONSIONE TE MIHI X MILIA SESTERTIORVM DARE OPORTERE AIO: ID POSTVLO AIAS AN NEGES. Aduersarius dicabat non oportere. Actor dicebat: QVANDO TV NEGAS, TE PRAETOR IVDICEM SIVE ARBITRVM POSTVLO VTI DES /.../. G. 4, 17a. (lisaks vt XII tahvlit 2, 1b)
(Hagi, millega nõutakse kohtuniku määramist, esitatakse sellisel juhul, kui seda on seadusega kästud, näiteks XII tahvli seadustega selle kohta, mida taotletakse stipulatsioonist tulenevalt. Ja see toimub järgnevalt. See kes hages, ütles: MINA VÄIDAN, ET PÜHALIKU TÕOTUSE (SPONSIO) ALUSEL OLED SA KOHUSTATUD ANDMA MULLE 10 TUHAT SESTERTSI: MA NÕUAN, ET SA KINNITAKSID VÕI EITAKSID SEDA. Vastaspool ütleb, et tal pole sellist kohustust. Hageja ütles: KUNA SA EITAD SEDA, MA NÕUAN, ET SINA, PREETOR, MÄÄRAKSID MULLE KOHTUNIKU VÕI VAHEKOHTUNIKU. /.../)
Gaiuse järgi oli niisiis sponsio’st tulenev hagi, kui rahasumma oli kindel (certa pecunia ) ette nähtud juba 12 tahvli seadustega. Hilisemad seadused lisasid ka võimaluse lasta kohtunikul rahasumma suurus määrata. Kui legis actio per sacramentum’iga tuvastati ainult fakte, siis selle hagiga võidi juba nõuda, et kohustatud isik peab midagi välja andma.

Legis actio per condictionem – on neist noorim, st kasutusele võetud kõige hiljem ja puudutas peamiselt võla tagasinõudmisi ja tuleneb teadaandest kostjale tulla 30. päeva pärast kohtusse. Kõiges muus sarnanes ta eelmise hagiga ning ka vormelid, mida lausuti, olid samad. Ainult viimane oli asendatud: QVANDO TV NEGAS, IN DIEM TRIGENSIMVM TIBI IVDICIS CAPIENDI CAUSA CONDICO (KUNA SA SEDA EITAD, ANNAN MA SULLE TEADA, ET 30-NE PÄEVA PÄRAST VÕTAME KOHTUNIKU (G. 4, 17b). Selline tähtaeg pidi tõenäoliselt andma pooltele aega kokkuleppele jõuda.
Täitemenetlust viidi samuti läbi legisaktsioonide kaudu, mida oli kaks:

legis actio per manus iniectionem – puudutas isiku isiklikku vastutust ning seisnes hageja poolt talle nö käe peale panemises. Hageja pidi preetori ees teatud sõnu lausudes kostjale käe peale panema ning nii sai ta kostja üle võimu. Edasi toimuvat kirjeldab hästi kolmas XII-st tahvlist.

Legis actio per pignoris capionem – tähendab, nagu nimigi ütleb, asja pandiks võtmist. See toimus küll kohtuväliselt ning oli üldiselt erandiks . Gaius räägib vaid üksikutest ning väga kitsalt piiritletud kas avalik-õigusliku või sakraalõigusliku osaga nõuetest. (G. 4.26-29).
c) Formulaarprotsess
Tõenäoliselt juba vabariigi algusaegadel tekib legisaktsioonilise protsessi kõrvale paindlikum ja seega paremini kasutatavam formulaarprotsess. Eelkõige tähendas see loobumist pidulikest protsessivormelitest. Sellega võimaldati isegi vormeli ütlemisega eksinud poolel siiski sisuliselt vaidluseni minna. Ühine oli mõlemale protsessiliigile siiski seos konkreetse vormeliga, kuigi formulaarprotsessis oli see hoolimata protsessi nimest vähem range. Formulaarprotsessi kõige iseloomulikumaks jooneks oli preetori poolt pooltele formula väljastamine. See oli lühike, alguses suuline , hiljem kirjalik actio, mis võimaldas hagejal protsessi alustada. Formulaarprotsess võimaldas ka erinevate vastuväidete esitamist , mis legisaktsioonilises protsessis poleks võimalik olnud. Uute formula’te väljatöötamine aga võimaldas tegeleda ka areneva majanduse vajadusi rahuldada. Formula seisnes nö olemasoleva materiaalõiguse (ius civile) tõlkimises kohtukeelde. Kui seaduses või preetori ediktis sisaldus üldine reegel, siis formulas oli see ümber sõnastatud konkreetse üksikjuhtumi jaoks.
Aga et ometi tuleks ka mingi konkreetne näide, siis toon ma siinkohal välja ühe võimaliku formula. See formula’ puudutab mingi fakti kindlaks tegemist. Käesoleval juhul on tegemist hõbedase lauaga , mis on teise isiku kätte hoiule antud. Seejuures pidi hageja juba enne protsessi algatamist teadma, mida ta tahab. Sest preetori ediktis oli sellisel puhul ette nähtud kaks erinevat formula’t. Kui omanik oma lauda tagasi tahtis, aga hoiule võtja seda tagasi anda ei tahtnud, tuli kindlaks teha teatud fakt (fakti tuvastamine e. In factum hagi) ning vormel oli järgmine:
G. 4, 47. [Titius] iudex esto. Si paret Aulum Agerium apud Numerium Negidium mensam argenteam deposuisse eamque dolo malo Numerii Negidii Aulo Agerio redditam non esse, quanti ea res erit, tantam pecuniam, iudex, Numerium Negidium Aulo Agerio condemnato. Si non paret, absolvito.
([Titius] olgu kohtunik. Kui selgub , et Aulus Agerius andis Numerius Negidiusele hoiule hõbedase laua ja Numerius Negidiuse pahausksuse tõttu ei ole seda Aulus Ageriusele tagasi antud, siis pead sina, kohtunik, mõistma Numerius Negidiuselt Aulus Ageriusele välja niisuure summa, kui palju see asi (kohtumõistmise ajahetkel) väärt on. Kui need asjaolud ei selgu, siis mõista ta vabaks.)
Eraldi formula oli ette nähtud õigusliku küsimuse lahendamiseks ja seda nimetati in ius hagi.
Formulas eristati järgmisi osi:

Nominatio – kohtuniku määramine on iudex esto.

Intentio – sisaldab hageja taotluse ehk vaidluse olemuse (si paret…deposuisse eamque dolo malo redditam non esse)

Condemnatio – käsk kohtunikule mõista kostja süüdi või õigeks (tantam pecuniam condemnato. Si non paret, absolvito)

Demonstratio ­– asjaolud hageja nõudmisega (algab sõnaga quod ja esialgu ei sisalda hageja nõudmisi)

Exceptio, praescriptio – on erandid vormeli otsuse osast või ka hageja või kostja poolt toodud vastuväited.
Kui poolte vaheline õigustüli oli kindlaks määratud, järgnes sellele nii legisaktsioonilise kui ka formulaarprotsessi puhul nö protsessiprogrammi sisu kinnitamine, et seda kohtunikule edastada . Seda tehti algselt tunnistajate juuresolekul ning nimetati litis contestatio (tüli tunnistamine). Litis contestatio seisnes selles, et pooled pöördusid pidulikult tunnistajate poole üleskutsega olla kõige toimunu tunnistajateks. See aga ei tähendanud, et litis contestatio sisu ei võidud ka kirja panna, et oleks seda hiljem lihtsam tõendada. Kirjalik litis contestatio muutus formulaarprotsessi ajaks reegliks ning tunnistajate juuresolekut enamasti ei vajatud.
Kui legisaktsioonilises protsessis oli täitemenetlus legis actio per manus iniectionem, siis nüüd, kui kostjal tuli maksta teatud rahasumma, ent ta ei teinud seda, tuli hagejal alustada uut protsessi actio iudicati alusel. Selles kontrolliti ainult otsuse olemasolu ning kostja tehtud makseid. Kostjal maksta tulev summa kahekordistus.
Edasikaebamise võimalust polnud põhimõtteliselt ei legisaktsioonilise ega formulaarprotsessi puhul.
d) preetori erikaitsevahendid
Lisaks formula’te koostamisele võis preetor ka ainuisikuliselt teha teatud otsuseid, mis rajanesid talle rahva poolt antud võimule. Lahtine on küsimus, kas need olid tegelikult täitmiseks vabatahtlikud või samaväärsed kohtuotsustega. Ka need on jagatud teatud gruppidesse. Kõigepealt

interdicta – interdictum’ga andis preetor hageja palvel kostjale kas mingi keelu või korralduse, kui hagejal oli oma nõudeks õiguspärane alus. Need interdiktid olid formula’ga sarnased. Nad koosnesid samuti lühikestest lausetest, milles sisaldusid ka kaebuse aluseks olevad faktid. Näiteks keelatakse kostjal hageja poolt veatult omandatud asja valdust omaabi korras ära võtta. Või kästakse kostjal anda hagejale tagasi tema veatult omandatud valdus , mille kostja vägivaldselt ära võttis. Kui kostja kuuletub vabatahtlikult, on kõik korras, kui mitte, siis algatakse tavaline tsiviilprotsess .

In integrum restitutio – teatud juhtudel on preetoril õigus taastada asjade endine õiguslik olukord. Näiteks kui on tehtud tehinguid sunni , pettuse, alaealiste ülekavaldamise jms puhul.

Missio in possessionem: jagunes in rem/in bona – on ette nähtud mitmel juhul. See võis seisneda kas isiku ühe asja või terve varanduse andmises teise isiku valdusesse. Terve varanduse puhul võis selliseks tegevuse aluseks olla täitemenetlus. Missio in bona oli sageli preetoripoolseks abinõuks, et sundida kostjat protsessist osa võtma.

Stipulationes praetoriae – sõlmisid isikud preetori nõudel, näiteks kui maatükk oli ohustatud naabri maatükil asuva ehitise varisemise ohu tõttu, siis tuli sõlmida kokkulepe – stipulatio . Preetor lõi nii muidu puuduva hagi aluse.
e) ekstraordinaarne protsess
ehk ametnike protsess tekkis alates Augustuse valitsemisajast printsepsi/keisri loodud menetlusena. Iseloomulik on see, et protsess ei jagune enam mitmesse staadiumisse, vaid otsuse nii õigusliku küsimuse, tõendite üle kui ka lõpliku seisu üle teeb ametnikust kohtunik. Sellel ametnikust kohtunikul on keisri otsene volitus . Samuti muutus kogu protsessi käik bürokraatlikuks, kuid mitte tingimata halvemaks. Kohtukutse toimetasid vastandina varasemale kätte kohtukantselei teenrid , tekkisid advokaatide kolleegiumid, seati sisse kohtulõiv. Kui kostja kohtusse ei ilmunud, oli võimalik teha tagaseljaotsus (seni ei olnud see võimalik). Kuna eesmärgiks oli kõigi kodanike heaolu, riiklik sunniaparaat oli aga vahepeal tugevnenud, siis oli ka riigi osatähtsus protsessis üha suurem. Pooltele võimaldati ka appellatsioonikaebuse esitamine.
Protsess oli kirjalik ning samuti protokolliti istungid. Otsuski anti kirjalikult.
Ekstraordinaarses protsessis puudusid konkreetsed formula’d. Hagi ei kujutanud endast enam mingit konkreetses vormis olevat protsessivõimalust, vaid kattus praktiliselt materiaalõigusliku nõudega. Kohtuotsust ei tulnud enam täita eraldi täitemenetluses ning eraldi hagidega, vaid see oli osa üldisest protsessist.
4 teema: Rooma asjaõigus
a) sissejuhatus
Gaius jagas kogu eraõiguse kolme ossa: isikuteks, asjadeks ja hagideks (G.1,8). Seni oleme käsitlenud Gaiuse eraõiguse süsteemi kahte osa: isikuid ja hagisid. Seejuures isikuteõigusega seoses käsitlesime ka perekonna- ja abieluõigust ning juriidilisi isikuid. Viimaseks on jäänud eraõiguse kolmas, ent selle eest olulisim osa: asjad. Roomas oli asja mõiste äärmiselt lai ning hõlmas sisuliselt kogu vara. Rooma eraõiguse tähenduses asjad (res), õigem oleks öelda esemed, hõlmasid kõiki õigussuhteid ja asjaolusid, mis võisid tekitada vara. Sellisteks olid tänapäevane asjaõigus ise, aga ka pärimisõigus ja võlaõigus . Asjaõigust võib defineerida ka kui normide kogumit, mis reguleerivad kindlate isikute valdamis- ja käsutamissuhteid varaga ( kehaliste asjadega, vt asjade liigituse osa).
Kui võrrelda kaht peamist neist, asjaõigust ja võlaõigust, siis oleks see õigusliku reguleerimise mehhanismi poolest järgmine. Asjaõigussuhted on staatilised (suunatud mingi asja omanikuks või valdajaks olemisele), võlaõigussuhted on vahetussuhted. Asjaõigussuhtes on õigustatud subjektiks omanik ning kohustatud subjektiks kõik teised. Asjaõiguse objekt on mingi õiguse omandamine: omandi, valduse, servituudi jne. Võlaõigussuhte puhul on õigustatud subjektiks kreeditor ehk võlausaldaja ja kohustatud isikuks kõikide teiste asemel vaid deebitor ehk võlgnik . Seega konkreetne isik. Võlaõigussuhte objektiks on mingi tegevus, selle resultaat või tegevustus. Asjaõigussuhe on absoluutne - teada on ainult õigustatud subjekt, kohustatud subjektide ring on kindlaks määramata. Võlaõigussuhe on relatiivne - st et subjektid on alati kindlaks määratud.
Paulus toob asja- ja võlaõigussuhte erinevusena välja järgmist:
Paulus libro secundo institutionum: Obligationum substantia non in eo consistit, ut aliquod corpus nostrum aut servitutem nostram faciat, sed ut alium nobis obstringat ad dandum aliquid vel faciendum vel praestandum. (D. 44, 7, 3, pr)
(Paulus Institutsioonide teises raamatus: Obligatsioonide olemus ei seisne mitte selles, et keegi mingi asja või servituudi meie omaks teeks , vaid selles, et teine isik on kohustatud meile midagi andma või tegema või oma kohustust täitma).
Asjaõigusi iseloomustavad veel kaks omadust, et tagada nende äratuntavus (asjaõiguste avalikkus ) ning asjaõiguste määratletus . Esiteks on asjaõigused ja nende hulk tänapäeval seadusega kindlaks määratud (numerus clausus 'e põhimõte). Seaduses on reguleeritud konkreetse asjaõiguse sisu ja pooled ei saa seda oluliselt muuta. Samuti ei või pooled ise lepinguga luua uusi asjaõigusi. Erinevalt asjaõigusest on võlaõiguses see lubatud.
Teine oluline asjaõiguste omadus on nende äratuntavuse ja avalikkuse tagamine. Kuna asjaõigused on absoluutsed ning kehtivad kõigi teiste isikute suhtes, siis on vaja, et nad oleksid ka kolmandatele ehk kohustatud isikutele äratuntavad. Roomas tagasid seda põhimõtet sellised üleandmisviisid nagu mancipatio ja in iure cessio . Nende üleandmisviiside puhul oli vajalik kas tunnistajate või preetori juuresolek.
b) asjade liigid
Enne, kui rääkida asjaõigusest üldisemalt , tuleks anda lühike ülevaade asjade liikide kohta. Asjade liike käsitledes lähtun peamiselt Gaiuse Institutsioonidest.9 Gaiuse alustab asjade kuuluvusest isikutele:
... Modo uideamus de rebus, quae uel in nostro patrimonio sunt uel extra nostrum patrimonium habeantur. (G. 2, 1)
(Nüüd käsitleme asju (asjaõigust): mis on meie (era) omandis või mis on väljaspool meie (era)omandit.)
Gaius defineerib põhjalikult asju, mis on väljaspool meie eraomandit ehk siis negatiivselt: kõik, mis ei ole väljaspool meie eraomandit, on meie eraomandis. Seejärel jätkab ta põhilise asjade liigitusega:
Summa itaque rerum diuisio in duos articulos diducitur: nam aliae sunt diuini iuris, aliae humani. (G.2,2.)
(Peamiselt jaotatakse asjad kahte liiki: ühed on jumaliku õiguse, teised inimliku õiguse omad.)
Quod autem diuini iuris est, id nullius in bonis est; id uero, quod humani // iuris est, plerumque alicuius in bonis est. Potest autem et nullius in bonis esse: nam res hereditariae, antequem aliquis heres existat, nullius in bonis sunt (G. 2, 9).
(Aga asjad, mis on jumaliku õiguse omad, ei kuulu kellegi omandi (vara) hulka; ent see, mis on inimliku õiguse oma, on enamasti kellegi omandis, võib aga olla, et asi ei kuulu kellegi omandisse: sest pärand(atud asjad) pole, enne kui keegi on pärijaks saanud, kellegi omandis.)
Gaius, Institutsioonide teine raamat: Diuini iuris sunt ueluti res sacrae et religiosae. (3) Sacrae sunt, quae diis superis consecratae sunt; religiosae, quae diis Manibus relictae sunt. (4) Sed sacrum quidem hoc solum existimatur, quod ex auctoritate populi Romani consecratum est, ueluti lege de ea re lata aut senatus consulto facto . (5) Religiosum uero nostra uoluntate facimus mortuum inferentes in locum nostrum, si modo eius mortui funus ad nos pertineat. (6) Sed in prouinciali solo placet plerisque locum religiosum non fieri, quia in eo solo dominium populi Romani est uel Caesaris, nos autem possessionem tantum uel usumfructum habere uidemur; utique tamen, etiamsi non sit religiosum, pro religioso habetur. Item quod in prouinciis non ex auctoritate populi Romani consecratum est, proprie sacrum non est, tamen pro sacro habetur. (7) Sanctae quoque res, uelut muri et portae, quodam modo diuini iuris sunt. (8)
(Jumaliku õiguse asjad on need, mis on sakraalsed ja religioossed10. Sakraalsed on pühitsetud taevastele jumalatele (jumalatele ülal); religioossed on jäetud maa- alustele jumalatele11. Aga sakraalseks peetakse sellist maatükki, mis on pühaks kuulutatud Rooma rahva käsul ja volitusel (rahvakoosolekul), näiteks selle kohta vastu võetud seadusega või Senati otsusega. Religioosseks teeme omaenda tahtega, mattes surnu meile kuuluvasse kohta, kui ainult selle surnu matus on meie korraldada (meid puudutab, kohustab). Kuid provintsides asuvaid maatükke ei saa paljude arvates religioosseks paigaks muuta, sest nende maatükkide omanikuks on kas Rooma rahvas või keiser; sest arvatakse, et meil on vaid valdus või kasutusvaldus nende maatükkide üle; igatahes on siiski nii, et kuigi need kohad ei ole religioossed, käsitletakse neid religioossetena. Samuti see, mida ei ole Rooma rahva käsul ja volitusel pühitsetud nagu provintsides asuvad asjad või maatükid. Seepärast ei ole need tegelikult sakraalsed, kuid neid käsitletakse siiski sakraalsetena. Teatud viisil kuuluvad jumaliku õiguse alla ka pühad asjad, näiteks linnamüürid ning väravad .)
Seejärel defineerib ta mitte kellelegi kuuluvaid inimlikke asju ning neid, mis vastanduvad avalikele asjadele, ehk eraisikutele kuuluvaid asju:
Quae publicae sunt, nullius uidentur in bonis esse; ipsius enim uniuersitatis esse creduntur... (G. 2, 11).
(Asju, mis on avalikud, peetakse mitte kellegi omandisse kuuluvaks; sest usutakse, et nad kuuluvad kogukonnale endale. )
Hae autem, quae humani iuris sunt, aut publicae sunt aut priuatae. (G.2, 10) ... priuatae sunt, quae singulorum hominum sunt. (G. 2, 11)
(Need asjad, mis on inimliku õiguse omad, on kas avalikud või eraisikutele kuuluvad. ... eraomandis olevad asjad kuuluvad üksikisikutele.)
Skemaatiliselt näeks see välja järgmine:
Gaiuse asjade liigitus nende kuuluvuse alusel:
RES (asjad)
in nostro patrimonio extra nostrum patrimonium
= res humani iuris = (väljaspool meie eraomandit)
res singulorum hominum =
res privatae
(meie eraomandis) res nullius divini iuris res nullius humani iuris
(mitte kellelegi (mitte kellelegi kuuluvad
kuuluvad jumalikud asjad) inimlikud asjad)

res sanctae res sacrae
(pühad) (sakraalsed) res publicae =
res religiosae res universitatis
(religioossed) (avalikud = kõigile kuuluvad)
res nullius singularis
(üksikud mitte kellelegi kuuluvad asjad)
Meie eraomandis olevad asjad ehk üksikisikutele kuuluvad asjad selle skeemi peale ei sobi, sest nad jaotuvad edasi teistel alustel. Esimeseks selliseks jaotuseks asja üleandmise viisi alusel on
- res mancipi ja res nec mancipi ehk mantsipeeritavad ja mittemantsipeeritavad asjad. Selline jaotus oli vajalik, et eristada asju, mille puhul tuli asja võõrandamiseks teha pidulik vormeliga tehing (mancipatio) ja neid, mille puhul piisas lihtsast üleandmisest (traditio). Kui mancipatio tehingu järele vajadus kadus, kadus ka vajadus selle liigituse järele. Klassikalisel ajastul seda veel tunti, kuid üsna peatselt oli see hoopis kadunud. Justinianus kaotas liigituse ka oma seadusandlusest. Gaius ütleb järgmist:
Est et alia(?) rerum diuisio(?): nam aut mancipi sunt aut nec mancipi. Mancipi sunt ---(3/4 uersus) ----12 item aedes in Italico solo ---- (2 ½ uersus) ---- seruitutes praediorum urbanorum nec mancipi sunt. item stipendiaria praedia et tributaria nec mancipi sunt. (14a) Sed quod diximus ea animalia, quae domari solent (?), mancipi esse, ---- (1 ¾ uersus) ---- /.../ (15) At ferae bestiae nec mancipi sunt, /.../ (16) Item fere omnia, quae incorporalia sunt, nec mancipi sunt, exceptis seruitutibus praediorum rusticorum; nam eas mancipi esse constat, quamuis sint ex numero rerum incorporalium. (17)
(On olemas ka teistsugune asjade jaotus: asjad on kas res mancipi või res nec mancipi. Res mancipi on ... ka hooned Itaalias. Servituudid linnas asuvatel maatükkidel on res nec mancipi. Ka provintsides asuvad maamaksuga maksustatavad maatükid (stipendiaarsed ja tributaarsed) kuuluvad res nec mancipi hulka. Aga nagu me juba ütlesime, kuuluvad need loomad, kes tavaliselt on kodustatud, res mancipi hulka... Aga metsikud loomad on res nec mancipi... Samuti on peaaegu kõik asjad, mis on kehatud, res nec mancipi, välja arvatud reaalsed külaservituudid; sest on teada, et need on res mancipi, kuigi nad kuuluvad kehatute asjade hulka.)
Asjade omaduste alusel jagas Gaius asjad
- res corporales ja res incorporales ehk kehalised ja kehatud asjad. See liigitus oli tähtsal kohal nii Gaiuse kui ka Justinianuse Institutsioonides. See liigitus on ka enamike kontinentaal-Euroopa riikide seadusandlustes (vt BGB; TsÜS §-d 48, 49; ABGB; ZGB). Gaius iseloomustab kehalisi ja kehatuid asju järgmiselt:
Quaedam praeterea res corporales sunt, quaedam incorporales (G. 2, 12).
hae, quae tangi possunt, uelut fundus , homo, uestis, aurum, argentum et denique aliae res innumerabiles. (G. 2,13) Incorporales sunt, quae tangi non possunt, qualia sunt ea, quae iure consistunt, sicut hereditas, ususfructus , obligationes quoquo modo contractae. (G. 2, 14)
(Peale selle on mõned asjad kehalised, mõned kehatud. asjad on need, mida saab puudutada, nii nagu maatükk, ori, rõivad , kuld , hõbe ja lugematu hulk teisi asju. Kehatud on need, mida ei saa puudutada, nagu need, mis on olemas ainult õiguslikult, näiteks pärand, kasutusvaldus ja mistahes viisil omandatud obligatsioonid .)
Lisaks sellele eristati Rooma õiguses järgmisi asjade liike (mitte tingimata Gaius). Kui eelnevalt nimetatuid juristid defineerisid, siis järgnevate liikide ja mõistete olemasolu nad lihtsalt eeldasid. Samuti ei toonud nad seepärast välja vastandliike, vaid nimetasid vaid ühe või teise:

res quae pondere numero mensurae consistunt (asjad, mida määratletakse kaalu, arvu ja mõõdu järgi – tänapäeval kasutusel mõiste asendatavad asjad) näiteks teravili, raha, vein, kuld, hõbe.

res quae usu consumuntur (äratarvitatavad asjad) näiteks vein, õli, teravili, riietus. Äratarvitatavad ja asendatavad asjad ei ole samased , näiteks raamat võib olla asendatav, aga mitte äratarvitatav. Äratarvitatavad asjad on peamiselt söögid ja joogid.

res quae sine interitu dividi non possunt (asjad, mida ei ole võimalik jagada ilma hävitamata) näiteks orjad, loomad, kunstiesemed

res mobiles - res immobiles (vallas- ja kinnisasjad ). Selle liigituse toob välja Ilus kui mingi hetkel peamise ja olulise asjade liigituse. Roomlased seda aga ise ei tunnistanud. Res mobiles mõiste on küll vana, ent vastandus vaid maatükile, mitte kinnisasjadele. Res immobiles kategooria esineb küll Justinianse seadusandluses, ent mitte kindla õigusliku kategooriana. Tänapäeval on see aga kõige oluliem asjade liigitus.
Asja liigitustest erinev, ent asjaõiguse mõistmise seisukohalt tähtsad on ka:

koostatud asi (corpus ex contingentbus) näiteks laev, maja

asjade kogum (corpus ex distantibus) näiteks loomakari, raamatukogu

asja osa ( pars )

päraldis (näiteks maamajapidamises instrumentum fundi) ja peaasi

vili ( fructus )
c) omandiõiguse ja valduse eristamisest
Asjaõigus üldmõistena koosneb erinevatest instituutidest: omandist (dominium, proprietas), valdusest ( possessio ) ja õigustest võõrale asjale ehk piiratud asjaõigused (iura in re aliena). Tavakeeles omandit valdusest tavaliselt ei eristata, juristi jaoks aga on erinevus suur. Omanik on ainult see, kellele asi tõeliselt asjaõiguse järgi kuulub ehk kellel on kõige suurem õigus asja üle. Valdus on aga faktiline võim asja üle, ehk kelle käes asi parasjagu on.
Omandi- ja valdusõiguse juriidiline eristamine saigi alguse Roomast. Rooma juristid (Ulpianus) väidavad otsustavalt, et "nihil commune habet proprietas cum possessione" (D. 41, 2, 12, 1 - omandil ja valdusel ei ole mitte midagi ühist), sest valdus on faktiline ja mitte õiguslik suhe asjasse (Ofilius ja Nerva - D. 41, 2, 1, 3 - eam enim rem facti, non iuris esse).
Omandiõigus koosneb kolmest elemendist:

valdusõigusest (ius possidendi)

kasutusõigusest (ius utendi)

käsutusõigusest (ius dispondendi).
Kui valdus- ja kasutusõigus võivad olla ka valdajal , siis asja käsutusõigus saab olla ainult omanikul ja on sellena omandiõiguse tunnuseks. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on teatud tingimustel õigus oma asja teise valdusest välja nõuda. Kui aga ära on antud käsutusõigus, tähendab see ühtlasi omandiõiguse üleandmist.
Ulpianus libro septuagensimo sexto ad edictum: Differentia inter dominium et possessionem haec est, quod dominium nihilo minus eius manet, qui dominus esse non vult , possessio autem recedit, ut quisque constituit nolle possidere. (D. 41, 2, 17, 1)
(Ulpianus edikti kommentaari seitsmekümnekuuendas raamatus: Erinevus omandi ja valduse vahel on see, et omanik ei kaota oma omandit lihtsalt sellepärast, et ta ei taha omanik olla, asja valdus aga kaotatakse niipea, kui valdaja otsustab, et ta ei taha enam vallata .)
d) valdus
Valduse olulisteks elementideks, mis on ühtlasi valduse omandamise aluseks, on animus possidendi ehk nö valduse hing, valduse olemus ja corpus possidendi ehk valduse loomine lähisuhte tekitamisega asja. Tõenäoliselt tekkis Rooma valdus kahest erinevast alusest, mis mõjutasid ka klassikalise ajastu juriste. Nimelt lõid nad selle alusel kaks erinevat valduse liiki:

kõigepealt usus’est, mida tunnete abieluõigusest. Sisuliselt tähendab see faktilist võimu, mis on olemas kõigi igatavate asjade üle. Igatavate asjade all on mõeldud asju, mis saavad olla meie eraomandis (res in nostro patrimonio), ka pärandit ning isegi vabu inimesi – näiteks naist. Selline usus’e valdus on aluseks tsiviilõiguslikule igatavale valdusele (possessio civilis ehk possessio ex iusta causa).

Sõna possessio ise on tõenäoliselt tulnud maavaldusest, millel keegi nö istub (sedere – ld.k istuma). Võib oletada, et algselt oli maa hõimude (gentes) nö omandis ja seepärast oli seda võimalik ainult vallata. Maa andmisega vabaks omandiks aga jäi valduse instituut alles ning ikka võimalikuks. Sellist valdust kaitsti preetori interdiktidega, millest olulisemad olid just interdiktid valduse kaitseks. Sellest valduse alusest tuletasid Rooma juristid valduse liigi possessio ad interdicta ehk iusta possessio. See valdus, mida interdiktiga ei kaitstud ning mis ei olnud ka igatud, oli possessio iniusta.
Valdust saigi kaitsta ainult interdiktidega, valduse kaitse hagisid13 Roomas ei tuntud. Niisiis oli possessio ad interdicta kaitstud interdiktidega. Kui aga isik valdas asja ususe alusel ja igamistähtaeg oli lõppenud, muutus ta täieõiguslikuks omanikuks ning tema õigusi on võimalik kaitsta omandiõiguslike hagidega ja mitte valduse interdiktidega. Kuni igamistähtaeg lõppenud ei olnud, kaitses tema valdust ikkagi preetor.
Põhimõtteliselt räägitakse seminaris valduse kaitse interdiktidest pikemalt, ent tooksin välja kaks peamist valduse kaitse interdikti Roomas14: interdictum uti possidetis ja interdictum utrubi:
Et quidem UTI POSSIDETIS interdictum de fundi uel aedium possessione redditur, UTRUBI uero de rerum mobilium possessione. (G. 4, 149)
(UTI POSSIDETIS interdikt antakse välja maatükkide ja hoonete valduse kaitseks, interdikt UTRUBI jällegi vallasasjade valduse kaitseks.)
Interdiktide sõnastus sarnanes formulate sõnastusega. Näiteks interdictum uti possidetis võis välja näha selline:
D. 43, 17, 1. Ulpianus libro LXIX ad Edictum: Ait Praetor: UTI NUNC AEDES, QUIBUS DE AGITUR, NEC VI, NEC CLAM, NEC PRECARIO ALTER AB ALTERO POSSIDETIS, QUO MINUS ITA POSSIDEATIS, VIM FIERI VETO /.../.
(Ulpianus 49.-s raamatus edikti kohta: Preetor Ütleb: Nii nagu te seda maja, mille üle vaieldakse, praegu valdate, ilma, et te oleksite seda vastaspoolelt vägivallaga , salaja või prekaariumi (lubadusega tagasi anda) alusel saanud, selle valduse esemega seoses keelan ma vägivalla tarvitamise.)
e) omandiõigus
Rooma omandiõigus on teinud läbi märkimisväärse arengu. Esialgu omandiõigust valdusest praktiliselt ei eristatud ning sellisel õigusel polnud ka terminit ehk nime. See sai alguse perekonnapea võimust oma majapidamise ja inimeste üle ning hõlmas endas nii valduse kui piiratud asjaõigused.
Alles klassikalisel ajastul, tõenäoliselt Serviuse õigusteadusesse toodud institutsionaalse mõtlemise kaudu eraldusid asjaõiguslikud instituudid üksteisest ning omand sai endale nime dominium või proprietas. Klassikalisel ajastul sai omandiõigusest ka tänapäevasega sarnane absoluutne asjaõigus, kus omanik saab oma omandile kaitse kõigi teiste isikute eest.
Siiski ei tähenda see seda, et omanik võiks oma piiramatu omandiõiguse kasutamisega kahjustada teisi isikuid ja üldsust (need põhimõtted on sätestatud ka EV PS). Avalikes huvides omandiõigust piiravad sätted leidusid juba XII tahvli seadustes (7. tahvel §-d 2, 6, 9a, 9b, 10). Omanik pidi taluma ka avalike teede ehitust ning neile kaasa aitama . Eriti printsipaadi ajal tugevnes üldiste huvide rõhutamine üksikisiku huvide ees. Printsipaadiaegselt juristilt Papinianuselt (D. 2, 14, 38) on pärit järgmine lause, mis kehtib ka tänapäeval: "ius publicum privatorum pactis mutari non potest" (avalikku õigust ei saa muuta eraisikute vaheliste kokkulepetega). Siiski näiteks õiguslikult reguleeritud sundvõõrandamist tunnevad roomlased alles dominaadi ajast. Kui oli avalikes huvides vaja teatud maatükki, püüti seda hankida pigem tavalise ostu teel, kuid mitte sekkudes sellesse erasfääri riikliku sunnijõuga.
Naabrusõigused (ehk õigused, mis maatüki omanikul on oma naabrite suhtes ja naabritel maatüki omaniku suhtes) olid suures osas sätestatud juba vanemal perioodil – kuningate ja varase vabariigi ajal, nende hulka kuuluvad ka näiteks XII tahvli seaduste sätted: (7, 9a: (Ulp. D.43, 27, 1, 8) 12 tahvli seadused nõudsid, et 15 jalast kõrgemal tuleb puu oksad ära lõigata; või 7, 10: ( Plin . Nat.hist. 16, 5, 15) 12 tahvli seadustega on lubatud võõrale krundile langenud puuvili ära korjata).
Kaasomandile sarnane oli juba vanemas Rooma õiguses näiteks pärijate ühisus, kus mitmele omanikule kuulus üks ja seesama asi. Oluline on, et üksikule omanikule ei kuulu seejuures varast või üksikutest esemetest iseseisvat osa. Samas pole vajalik, et nad kõik käsutaksid seda eset koos, vaid seda võib teha igaüks eraldi. Eeldatakse siiski, et sellisel puhul on omanike vahel usalduslik suhe, mis välistab kuritarvitused. Iga omanik võib igal ajal nõuda selle ühisuse, mis sarnaneb seltsingule, lõpetamist.
Eelklassikalisel ajastul tekib ka kaasomand asja või vara osade üle (communio pro indiviso, condominium), mille puhul on igal kaasomanikul õigus käsutada (võõrandada, pantida, koormata) mitte tervet asja, ent sõltumatult teistest oma arvestuslikku osa. Jällegi võib iga kaasomanik igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist asja jagamise hagiga actio communi dividundo või pärijate kaasomandi puhul actio familiae erciscundae).
Omandiõiguse liikide (kviriitlik, preetorlik, peregriinide ja provintsiaalne omand) ja asja omandamise viiside (esialgsed, tuletatud) kohta loe Ilusa õpikust.
f) omandi kaitse
omanik omandiõiguse tunnustamise hagisid nimetatakse petitoorseteks hagideks. Siin ei piisa ainult valduse tõendamisest, vaid tuleb ka tõendada omandi tekkimise alust.

rei vindicatio – ehk vindikatsioonihagi esitati mittevaldaja omaniku poolt valdaja, mitteomaniku vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Roomas võis omanik oma asja igal pool ja igal ajal välja nõuda. (vrd AÕS § 80)

actio negatoria – negatoorhagi on hagi omandi kaitseks valduse kaotusega mitteseotud rikkumiste korral. Kui keegi ütleb, et tal on asja kasutamise õigus, eitab omanik seda (sellest nimetus). Sellega võib nõuda ka rikkumise kõrvaldamist või rikkumisest hoidumist, kui valdust rikutud ei ole (vrd AÕS § 89)

actio Publiciana – loodi preetorliku e. bonitaarse omandi kaitseks ja kaitsti nii heauskset omandajat (kui omandamine oli toimunud sisulise veaga), aga ka omandajat, kellel ei tekkinud formaalsete vigade tõttu kviriitlikku omandit. (vrd AÕS § 95; 110 lg 2)
g) õigused võõrale asjale ehk piiratud asjaõigused (iura in re aliena)
peamiselt liigiks tänapäeval on pant . Roomas jagunes pant fiducia, pignus , hypotheca.
Piiratud asjaõiguste hulka kuulusid ka servituudid, emphyteusis ja superficies.
1) servituudid
a) reaalsed servituudid
On võimalik koormata maatükki õigustatud isiku kasuks nii, et maatüki igakordne omanik peab taluma mingit õigustatud isiku kindlat tegevust oma maatükil või loobuma mingist oma muidu võimalikust tegevusest. Servituudiks nimetatkse sellist olukorda ainult siis, kui tegemist on maatüki igakordse omaniku ja igakordse õigustatud isikuga , ehk see õigus käib kaasas nö maatükiga, kuni see õigus mittekasutamise tõttu ei kao või õigustatud isik sellest ei loobu. Oma maatükil ei ole võimalik olla ühtlasi ka servituudiõiguse omanik. Samuti ei saa servituut eksisteerida iseseisvalt, ilma maatükita ning seda ei ole võimalik ka maatükita näiteks võõrandada.
Näiteks Kesk-Itaalias võis maa olla väga kuiv ning veeta. Seepärast oli oluline, et maatükile, millel on veerohke allikas, oleks juurdepääs ning õigus vett võtta ka teistel ümberkaudsetel ja naabritel. Selleks, et veega varustatus oleks neil maatükkidel tagatud pidevalt, pidi juurdepääsu võimaldama kõigile naabermaatüki omanikele, mitte ainult konkreetselt määratud isikule.
Reaalsed servituudid jagunesid küla- ja linnaservituutideks. Külaservituudid on neist vanemad, kuuluvad res mancipi hulka ja need on

iter – õigus jalgsi läbi käia võõrast maatükist

actus – õigus ajada loomi läbi võõrast maatükist ja ühtlasi sealt jalgsi läbi käia

via – õigus sõita, loomi läbi ajada ning jalgsi käia läbi võõra maatüki

aqueductus – õigus teiste maast vett läbi juhtida
Linnaservituute oli mitmeid ning tooksin neist välja mõned. Erinevad autorid toovad tähtsatena välja erinevaid, tegelikult võib pidada neid suhteliselt võrdseteks. Mõned neist:

servitus tigni immitendi – õigus oma ehitise palki naabri seina panna

servitus oneris ferendi – õigus toetada oma hoonet naabri ehitisele, naabri kohustusega ehitis korras hoida

servitus altius non tollendi – õigus keelata naabrile ettenähtust kõrgemale ehitada

servitus ne luminibus officiatur – õigus keelata naabrile püstitada ehitisi , mis varjavad valguse.
Servituutide puhul kehtisid mitmed põhimõtted, näiteks ei tohtinud servituudiõigusega kohustada teeniva kinnisasja omanikku midagi tegema:
D.8.5.6.2 (Ulpianus): Etiam de servitute , quae oneris ferendi causa imposita erit, actio nobis competit, ut et onera ferat et aedificia reficiat ad eum modum, qui servitute imposita comprehensus est. et gallus putat non posse ita servitutem imponi, ut quis facere aliquid cogeretur, sed ne me facere prohiberet: nam in omnibus servitutibus refectio ad eum pertinet, qui sibi servitutem adserit, non ad eum, cuius res servit. sed evaluit servi sententia, in proposita specie ut possit quis defendere ius sibi esse cogere adversarium reficere parietem ad onera sua sustinenda. labeo autem hanc servitutem non hominem debere, sed rem, denique licere domino rem derelinquere scribit.
Me võime esitada hagi ka seoses sellise servituudiga, mis on seatud raskuse kandmiseks, selleks, et [teeniva kinnisasja omaniku asi] kannaks raskust kui ka selleks, et ta hoiaks [oma] hoone korras nii, et see oleks vähemalt samas olukorras kui servituudi seadmise ajal. Aga Gallus on arvamusel, et servituuti ei saa seada selliselt , et kedagi sunnitakse midagi tegema, vaid ainult nii, et ta ei takistaks mind millegi tegemisel. Kõikide servituutide puhul peab ju asja korras hoidma see, kellele servituut kuulub, mitte teeniva kinnisasja omanikule. Käesolevas asjas on aga peale jäänud Serviuse arvamus, et hageja võib väita, et tal on õigus kostjat sundida hoidma oma [hoone] müüre korras selleks, et nad kannaksid raskust. Labeo aga kirjutab, et servituut ei kohusta mitte inimest, vaid kinnisasja. Järelikult on omanikul vaba voli kinnisasjast loobuda .
b) isiklikud kasutusõigused
Lisaks servituutidele tunti Roomas ka isiklikke kasutusõigusi (neid võib nimetada ka servitutes personarum). Sellisteks olid näiteks

• ususfructus – viljakasutusõigus ehk kasutusvaldus, mille puhul isikul on eluaegne õigus mingit asja kasutada (usus) ning selle vilja endale võtta (fructus), hoolimata sellest, kes on parasjagu maatüki omanik
  
• usus – asja isiklik kasutamisõigus, mille puhul vilja võib võtta ainult isiklikuks kasutamiseks, mitte müümiseks
  
• habitatio – õigus elada võõras majas
  
• operae servorum vel animalium – isiklik õigus kasutada võõra orja tööd või töölooma
  

2) emphyteusis
pärilik rent, mille puhul Rooma riik andis riigi või municipium’i maad teatud rendisumma (vectigal) eest kasutamiseks 100ks aastaks või põliseks. Maa pärilikuks rendiks saavale isikule andis preetor tema õiguste kaitseks ka interdikte.
3) superficies
Alguses anti eraisikutele õigus ehitada riigi maale oma hooned, mille eest tuli maksta tasu. Hiljem laienes selline õigus ka eraisikutele. Õigus maale jäi seejuures maaomanikule ning kui lepinguaeg lõppes jäid ka hooned maaomanikule. Sellise õiguse eest tuli isikul maksta kas ühekordset või perioodilist maksu. Superficies on aluseks ja eeskujuks tänapäevasele hoonestusõiguse instituudile.
4) pant
Võlausaldajale tagatise andmiseks , et tema võlg tasutakse, on tavaliselt kaks võimalust: võlgniku isiklik vastutus kas oma isikuga või käendajate abiga või siis vastutus mingi asjaga ehk pandiks andmine. Kui tänapäeval eelistatakse viimast ehk pandi võtmist, siis roomlased eelistasid pigem isiklikku vastutust.
Roomas eristati peamiselt kaht pandiliiki:

fiducia cum creditore contracta – selle puhul võõrandas võlgnik pandieseme (tavaliselt pidulike tehingute mancipatio või in iure cessio teel) võlausaldajatele, sõlmides ühtlasi pactum fiduciae ehk lepingu, millega võlausaldaja kohustus asja samal teel tagasi võõrandama kui kohustus täidetud või kustunud. Kui aga kohustust ei täidetud, jäigi asi võlausaldajale. Võlgnik saab oma asja kohustuse täitmise korral tagasi nõuda ka actio fiduciae’ga.

Pignus – on tavaline pant tänapäevases mõistes, mille puhul toimub pandi määramine. Kui hiljem muutus pignus tähistuseks ainult sellele, et asi anti võlausaldaja valdusse, siis alguses võis pignus tähistada ka võlgniku valdusse ja omandisse jäänud panti. Klassikalisel ajastul eraldus pignus’est hypotheca, mis hakkas tähistama panti, mille puhul võlgnikule jäi asja omandiõigus ja valdus. Justinianuse ajal kadus fiducia tarvitusel, pignus esines vallasasjade pandina, hypotheca kinnisvarade pantimisel.
5. teema. Rooma obligatsiooniõigus

sissejuhatus
Obligatsiooniõigus ehk võlaõigus ehk kohustisõigus on sarnaselt asjaõigusele osa Gaiuse eraõiguse süsteemist , mis käsitleb asju. Kui aga asjaõigus käsitleb peamiselt asjade kuuluvust, siis võlaõigus käsitleb nõudeõigusi asjadele. Kui me tänapäevast õigust nimetame võlaõiguseks, siis ehk tundub Vana-Rooma puhul parem jääda sellesama Ilusa õpikus kasutatud obligatsiooniõiguse juurde, et ta seonduks otsesemalt põhimõistega obligatio .
Obligatio on tänapäeval, nii nagu ta oli klassikalises ja Justinianuse aja õiguses võlasuhe. St õigussuhe , mille alusel üks või rohkem isikuid on õigustatud nõudma teiselt või teistelt isikutelt mingit sooritust, kohustust või nõude täitmist. Ilusa õpikus on seda nimetatud ka sammeks. Nõue või sooritus on siiski tänapäeval parem. Õigustatud poolt nimetatakse võlausaldajaks ehk kreeditoriks (creditor), kohustatud poolt võlgnikuks ehk deebitor (debitor). Kui kohustatud pool oma kohustust ei täida või ei täida seda korrakohaselt, on võlausaldajal õigus esitada isikuline15 hagi (actio in personam) ning peale kohtuotsuse saamist seda täita. Sellise õigussuhte pooled, subjektid on kindlaks määratud st et kohustatud ja õigustatud isikute ring on teada. Seepärast nimetatakse obligatsiooniõigust ka relatiivseks õiguseks ning ta vastandub sellisena absoluutsele omandiõigusele.
Obligatsiooniõiguse sisu või objekti iseloomustab hästi Paulus:
Paulus libro secundo institutionum: Obligationum substantia non in eo consistit, ut aliquod corpus nostrum aut servitutem nostram faciat, sed ut alium nobis obstringat ad dandum aliquid vel faciendum vel praestandum. (D. 44, 7, 3, pr)

(Paulus Institutsioonide teises raamatus: Obligatsioonide olemus ei seisne mitte selles, et keegi mingi asja või servituudi meie omaks teeks, vaid selles, et teine isik on kohustatud meile midagi andma või tegema või oma kohustust täitma.)
Dare ehk midagi andma tähendas Max Kaseri arvates algselt kviriitliku omandi üleandmist. Facere tähendab midagi tegema ehk kohustust täitma. Ühest küljest on praestare’l sama tähendus ehk samuti kohustust täitma. Teisest küljest oletatakse, et sõna tuleneb algselt praes stare’st ehk siis spetsiifilisemalt käendajaks olemisest ning tähendas sellest tulenevalt sageli ka garantii andmist või siis võla ülevõtmist.
Obligatsiooniõigus sellisel kujul on aga pika ajaloolise arengu läbi teinud. Algselt oli obligatsiooni tekkimise aluseks mingi süütegu või delikt ning isik vastutas nende eest oma isikuga. Siiski oli tõenäoliselt juba varakult võimalik oma süütegu hüvitada mingi varalise maksega. Jälgi isiklikust vastutusest võib näha veel XII tahvli seadusteski. Hagiliselt oli vastutus süüteo eest kaitstud hagiga legis actio per sacramentum in personam, milles üks pool väitis, et teine isik on näiteks toime pannud varguse “aio te mihi furtum… fecisse” ja teine pool eitas seda samade sõnadega “nego me tibi furtum… fecisse”.
Vanemal ja klassikalisel ajal eristatakse erinevaid obligatsioone üksteisest peamiselt hagide kaudu, millega on võimalik oma õigust nõuda. Obligatsiooniõiguse kohta käivaid hagisid nimetati isikulisteks hagideks:
In personam actio est, qua agimus [quotiens] cum aliquo, qui nobis uel ex contractu uel ex delicto obligatus est, id est cum intendimus DARE FACERE PRAESTARE OPORTERE. (G. 4, 2)
(Isikuline hagi on see, mille alusel me mingi isikuga kohtus käime; st selle isikuga, kellel on meie ees kohustus kas lepingust või deliktist tulenevalt, st kellelt me soovime, et ta PEAB midagi kas ANDMA, TEGEMA või SOORITAMA.(2)
Selleks olid olemas kas legisaktsioonid – juba nimetatud legis actio per sacramentum in personam, hiljem lisandusid legis actio per iudicis arbitrive postulationem ning legis actio per condictionem. Lisaks sellele andis preetorid välja formulaid, milles oli obligatsiooni sisu ning kohustuse täitmasundimise eeldused põhjalikult ja täpselt loetletud. Selles mõttes valitses Rooma obligatsiooniõiguses tüübisund – põhimõtteliselt ei tohtinud pooled kokku leppida muus, kui selles, milleks oli ette nähtud hagi või formula. Praktiliselt oli siiski võimalik stipulatio abil muuta igasugust kohustust hagiliseks. Preetoril oli siiski ka õigus üksikjuhtumil anda formula ka seni mittekaitstud juhtumil. Sedagi võimalust kasutati üsna usinasti ning selle tulemuseks on nimeta lepingud ehk contractus innominati.
Obligatsioone liigitati erinevatel alustel. Tähtsaim neist on see, mis on ära toodud Justinianuse Institutsioonides. Osalt põhineb see Gaiuse Institutsioonide jaotusel, ent seda on edasi arendatud. Üldisest obligatsioonide jaotusest annab ülevaate skeem konspekti lõpus ning seal on välja toodud ka erinevus Gaiuse ja Justinianuse jaotuste vahel, ehk millega siis Justinianus jaotusi edasi arendas.
Sequens divisio in quattor species diducitur: aut enim ex contractu sunt aut quasi ex contractu aut ex maleficio aut quasi ex maleficio. Prius est, ut de his quae ex contractu sunt dispiciamus. Harum aeque quattor species sunt: aut enim re contrahuntur aut verbis aut litteris aut consensu. (Inst. 3, 14, 2)
(Järgmine liigitus jagab obligatsioonid neljaks : lepingust, nagu lepingust, pahateost (ehk deliktist) ja nagu pahateost (ehk nagu deliktist). Kõigepealt vaatame obligatsioone, mis tekivad lepingust. Need jagunevad omakorda nelja liiki: nimelt sõlmitakse lepingud asja üleandmise (reaalsed), teatud sõnade lausmise ( verbaalsed ), kirjalikult teatud dokumendi (literaalsed) või üksmeele (konsensuaalsed) teel.)
Nagu juba öeldud, mõistetakse obligatsioonide all võlasuhet üldiselt ehk siis suhet, mille alusel on üks või rohkem isikuid õigustatud nõudma teiselt või teistelt mingi nõude või kohustuse täitmist. Selline võlasuhe võib tekkida erinevatest alustest, nii lepingulistest kui ka lepinguvälistest. Seega on üheks obligatsioonide tekkimise aluseks ka leping. Erinevate Rooma õiguses tuntud lepinguliikide kohta lugege E. Ilus 8. ptk.
Välja olgu toodud üks tähelepanuväärne ning palju vaidlusi tekitanud seisukoht: Nimelt vastutas Rooma õiguses ostja asja juhusliku hävimise või halvenemise eest lepingu sõlmimise momendist alates:
Inst. 3.23.3. Cum autem emptio et venditio contracta sit /…/, periculum rei venditae statim ad emptorem pertinet, tametsi adhuc ea res emptori tradita non sit. itaque si homo mortuus sit vel aliqua parte corporis laesus fuerit, aut aedes totae aut aliqua ex parte incendio consumptae fuerint,/…/ emptoris damnum est, cui necesse est, licet rem non fuerit nactus, pretium solvere.
Kui aga ostu-müügi leping on sõlmitud /…/ siis läheb riisiko ostetud asja kahjustumise korral kohe üle ostjale ka juhul, kui asi ei ole ostjale veel üle antud. Niisiis kui ori sureb või tema kehaosa on kahjustatud, või kui maja kas tervikuna või osaliselt hävib tulekahjus /…/ vastutab selle eest ostja, kes peab ka hinna maksma, kuigi ta ei ole asja enda valdusse saanud.
Selline vastustuse üleminek ostjale tekitab talle probleeme juhul, kui ostetud asja, nt loomaga on midagi juhtunud ilma kellegi süüta:
D. 50.17.23. (Ulpianus) /…/ animalium vero casus mortesque, quae sine culpa accidunt, fugae servorum qui custodiri non solent, rapinae, tumultus, incendia, aquarum magnitudines, impetus praedonum a nullo praestantur.
Loomadega juhtunud õnnetuste ning nende surma eest, mis juhtuvad ilma konkreetse isiku süüta, orjade põgenemise eest, keda eraldi valvama ei pidanud, röövi, mässu, tulekahju, üleujutuse ning teeröövlite rünnaku eest ei vastuta keegi.
Seoses sellise riisiko ülemineku klausliga tuli Roomas ostu-müügilepingute puhul alati kontrollida, kas on kokku lepitud custodia’s (sisuliselt vastab hea peremehe hoolsusele võõraste asjade ajamisel):
Inst. 3.23.3 /…/ Quodsi fugerit homo qui veniit, aut subreptus fuerit, ita ut neque dolus neque culpa venditoris interveniat animadvertendum erit an custodiam eius usque ad traditionem venditor susceperit.
Kui aga ostetud ori põgeneb või varastati ja seda ilma müüja tahtluse ja hooletuseta, siis peab kontrollima, kas müüja oli kuna orja üleandmiseni võtnud endale kohustuse orja valvata.
D. 18.6.3. (Paulus): Custodiam autem venditor talem praestare debet, quam praestant hi quibus res commodata est, ut diligentiam praestet exactiorem, quam in suis rebus adhiberet.
Müüja aga vastutab „valvamise” korral nii nagu laenaja laenatud asja korral. Seega peab ta üles näitama suuremat hoolsust kui ta seda oma asju ajades teeks.
Lühidalt veel nendest lepingutest, mis ei kuulunud otseselt liigitusse ehk nimeta lepingutest (contractus innominati):
Kuna mõningatel juhtudel tekkis siiski vajadus sõlmida ka lepinguid, mida ei hõlmanud ükski juba olemasolevatest hagidest, siis teatud juhtudel neist sekkus jällegi preetor. Kui üks pooltest ei täitnud seda, mida ta oli lubanud, andis preetor actio in factum vastavalt konkreetsetele asjaoludele. Kaitse andis preetor neile lepingutele ainult sellisel juhul, kui üks pooltest oli juba oma kohustuse täitnud. Tavaliselt olid need juhtumid, kui oli kindel, et leping oli sõlmitud, aga ei olnud kindel, et milline – teatavasti oli vahetuse olemus näiteks vaieldav:
Sabinus et Cassius etiam in alia re putant posse pretium consistere: unde illud est, quod vulgo dicebatur per permutationem rerum emptionem et venditionem contrahi eamque speciem emptionis venditionisque vetustissimam esse: /…/ Diversae scholae auctores contra sentiebant aliudque esse existimabant permutationem rerum, aliud emptionem et venditionem. /…/(Inst. 3, 23, 2)
(Sabinus ja Cassius arvavad, et hind võib seisneda ka teises asjas [peale raha]: seepärast öeldi varem igal pool, et vahetuse teel sõlmitakse müügileping ja et see müügilepingu liik on kõige vanem: /…/ Teise koolkonna esindajad olid vastupidisel seisukohal ja arvasid, et üks asi on asjade vahetamine, teine müügileping./…/)
Teisest küljest kuulusid selliste preetori kaitse all olevate lepingute hulka ka need, mille puhul oli kahtlane, kas üldse oli leping sõlmitud või mitte (D. 19, 5, 20, pr). Näiteks kui müügil olevad hobused anti 3ks päevaks prooviks. Prooviks võtja oli professionaalne ratsutaja ning võitis nendega selle aja jooksul võistluse ja auhinna , aga eitab hobuste ostmist. Siin on lahtine, kas tegemist on müügiga või mittesiduva kokkuleppega.
Nagu lepingutest tulenevaid obligatsioone iseloomustatakse hästi Justinianuse Institutsioonides:
Inst 3, 27: Post genera contractuum enumerata dispiciamus etiam de his obligationibus, quae non proprie quidem ex contractu nasci intelleguntur, sed tamen, quia non ex maleficio substantiam capiunt, quasi ex contractu nasci videntur (pr). Igitur cum quis absentis negotia gesserit, ultro citroque inter eos nascuntur actiones, quae appellantur negotiorum gestorum. /.../(1)
(Pärast seda, kui oleme loetlenud üles lepingute liigid, vaatleme nüüd neid obligatsioone, mis ei tulene küll tegelikult lepingust, aga kuna nende olemus ei tulene ka pahateost, siis näivad nad nagu tekkinud olevat lepingust. Seepärast, kui keegi teine isik ajab hetkel äraoleva isiku asju, siis tekivad nende vahel mõlemal poolel nõuded/hagid, mida nimetatakse negotiorum gestio e. volituseta võõraste asjade ajamine.)
Obligatsioonide puhul, mis tekkisid nagu õigusrikkumistest ehk deliktidest tuli eraõiguslikke delikte ( delicta privata) eristada nendest, mis rikuvad nö riigi huve hk delicta publica. Erinevus on põhiliselt selles, et millises protsessis kuuluvad nad käsitlusele . Delicta privata puhul oli see hagiga menetlus ehk nö tsiviilprotsess, delicta publica kuuluvad käsitlemisele karistusõiguslikus korras. Siiski kuuluvad enamik delicta privata'dest tänapäevases mõttes karistusõigusesse ning tsiviilõiguslikus korras saab välja nõuda ainult nende poolt tekitatud kahju.
Delicta privata hulka kuulus nt õigusvastane kahju tekitamine, mida reguleeris lex Aquilia:
D.9.2.2.pr.-1.: Lege aquilia capite primo cavetur: " ut qui servum servamve alienum alienamve quadrupedem vel pecudem iniuria occiderit, quanti id in eo anno plurimi fuit, tantum aes dare domino damnas esto"
(Aquiliuse seaduse esimeses peatükis on ette nähtud, et “kui keegi tapab õigusvastaselt (iniuria) võõra orja või orjatari, või neljajalgse karilooma, peab ta omanikule maksma nii suure summa, kui palju see asi eelneval aastal väärt oli”.)
Inst. 4.3.3.: Ac ne is quidem hac lege tenetur qui casu occidit, si modo culpa eius nulla invenitur: nam alioquin non minus quam ex dolo ex culpa quisque hac lege tenetur. (ja selle seaduse alusel ei vastuta ka see, kes tapab juhuslikult, ainult sellisel juhul, et tal ei leita mingit süüd : sest vastasel juhul vastutatakse selle seaduse alusel nii tahtluse kui ettevaatamatuse puhul.)
D. 9.2.7.3.: Proinde si quis alterius impulsu damnum dederit, proculus scribit neque eum qui impulit teneri, quia non occidit, neque eum qui impulsus est, quia damnum iniuria non dedit: secundum quod in factum actio erit danda in eum qui impulit.
(Seepärast, kui isikut lükkab keegi ja nii tekib kahju, kirjutab Proculus, et see, kes lükkas, ei vastuta, kuna ta ei tapnud (non occidit), ja see, keda lükati, ei tekitanud kahju õigusvastaselt. Järelikult tuleb anda in factum hagi selle vastu, kes lükkas.)
Kui Roomas eristati lepingust tulenevaid obligatsioone, deliktist ja kvaasideliktist ning kvaasilepingust tulenevaid kohustusi, siis näiteks VÕS-s eristatakse üldjoontes kahte poolt: lepingulised suhted, mis suures osas hõlmavad ka Vana-Roomast tuntud lepingud ning lepinguvälised kohustused, mille alla kuuluvad nii Vana-Roomas tuntud deliktist, kvaasideliktist ja kvaasilepingust tulenevad kohustused. Tänapäeval eristatakse süütegusid – väärtegusid ning nendest tulenevat kahju. Muuhulgas on süü- või väärtegudest tulenevat kahju võimalik nõuda tsiviilõiguslikus korras ehk siis tulenevalt VÕS-s kahju õigusvastasusest. Näiteks on kahju tekitamine õigusvastane kui kannatanule on tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus , teda solvatud (vrd iniuria) või kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (vrd damnum iniuria datum ).
6. Pärimisõigus
Pärimisõigus tegeleb isikust järelejäänud vara saatuse määramisega. See vara sisaldab nii isiku asju kui ka õigusi ja kohustusi. Tuleb eristada isiku isiklikke õigusi ja kohustusi tema varalistest õigustest ja kohustustest. Isiklikud – näiteks abielust tulevad õigused või ka ususfructus – kasutusvaldus või siis usus – kasutusõigus lõpevad isiku surmaga. Varalised õigused ja kohustused aga kanduvad üle teistele ( successio ). On olemas ka vahevorme: teatud lepingud nagu mandatum ja societas, lõpevad ühe lepingupartneri surmaga, kuid juba omandatud nõuded lähevad üle surnud isiku pärijale. Üle võivad minna kõik õigused ja kohustused, siis on tegemist üldõigusjärglusega (successio universalis) või ainult osa õigusi (successio singularis) ehk üksikõigusjärglus. Üksikõigusjärglus on tavaliselt kas legaatide või fideikomisside puhul.
Pärimisõiguse põhiküsimuseks on: mida päritakse? Kes saab pärijaks? Kuidas läheb pärand pärijale üle?
Päriakse kogu pärandvara. Pärandi olemuse kohta ütleb näiteks Gaius järgmist:
Incorporales sunt, quae tangi non possunt, qualia sunt ea, quae in iure consistunt, sicut hereditas, ususfructus, obligationes quoquo modo contractae. nec ad rem pertinet, quod in hereditate res corporales continentur, et fructus, qui ex fundo percipiuntur, corporales sunt, et id, quod ex aliqua obligatione nobis debetur, plerumque corporale est, ueluti fundus, homo, pecunia: nam ipsum ius successionis et ipsum ius utendi fruendi et ipsum ius obligationis incorporale est. (G. 2, 14)
(Kehatud asjad, mida puudutada ei saa, on olemas ainult õiguslikult, nagu näiteks pärand, kasutusvaldus, ja mistahes viisil omandatud obligatsioonid. Pole oluline, et ka pärand sisaldab kehalisi asju, sest viljad , mis maatükilt korjatakse, on kehalised, samuti on enamasti kehaline see, mida keegi meile mingi lepingu alusel võlgneb , näiteks maa, ori, raha. Sellest hoolimata on pärimisõigus ise, samuti kasutusvaldus ja võlaõigus kehatud.)
Pärimisõigusel on kaks tähendust – normide kogumi tähendus, mis sisaldub pärimisseaduses ning pärija subjektiivne õigus pärida.
Pärandamisvõime ehk võime pärandada oli persona sui iuris'el ja puudus orjadel, peregriinidel ja persona alieni iuris'tel.
Lisaks ius civile järgsele pärimisele võis pärimisse, sarnaselt nagu teistesse õigusvaldkondadesse, sekkuda preetor. Preetorlik pärand tekkis umbes vabariigi hilisemast perioodist, kui preetor hakkas korrigeerima XII tahvli seadutes sisalduvat pärimisõigust (ius civile). Nii nagu ta võis asjaõiguses anda mitte otseselt omandiõigust, ent anda isikule nagu omandiõiguse ja kaitsta teda ius civile järgse omaniku eest. Nõnda sai ta ka anda teatud isikutele nagu pärijaõigused ja kaitsta neid isegi ius civile järgsete pärijate eest. Nn preetorlik pärimisõigus kandis nime bonorum possessio, siiski polnud preetorlik valdaja mitte heres, pärija, vaid ainult tema asemel või kohal heredis loco (G. 3, 32). Näiteks ius civile järgse pärija puudumisel võis preetor anda pärimisõiguse isikule, keda ta pärijaks pidas.
Õiguslike tagajärgede alusel eristati bonorum possessio sine re ja bonorum possessio cum re.

bonorum possessio sine re on lihtsalt pärimisõigusest tulenev valdus. Kui hagi pärandi saamiseks sellise valdaja käest esitavad tsiviilõiguslikud pärijad (pärijad ius civile alusel), peab valdaja neile pärandi andma. Eeliseks on valdajale sellises protsessis see, et ta on kostja rollis ja seega ei pea tema oma õigust tõendama, vaid seda peavad tegema need, kes väidavad, et nad on pärijad ius civile alusel. Kolmandate isikute vastu on sellisel valdajal siiski kaitse preetorilt. Juhul kui ius civile alusel pärija ei teata endast õigeaegselt, on sellisel valdajal võimalik pärand igada (usucapio pro herede).

Bonorum possessio cum re annab bonitaarse pärimisõiguse. Preetor ei saa küll luua pärijat (heres) ius civile alusel, kuid teatud pärandi taotlejat võib ta võrdsustada pärijaga (kui preetor peab XII tahvli seaduste vm ius civile alusel pärandi saamist ebaõiglaseks). Seejuures ei kaitse ta sellist isikut mitte ainult kolmandate vastu, vaid ka ius civile alusel pärijate (heres) vastu.
Roomas võis pärida nii testamendi alusel (ex testamento)16 kui ka seaduse alusel (ab intestato). Vanemaks peeti neist pärimist testamendi järgi.
G. 2, 9917: Ac prius de hereditatibus dispiciamus, quarum duplex condicio est: nam uel ex testamento uel ab intestato ad nos pertinet.
( Esmalt vaatleme pärandite omandamist, mis toimub kahel viisil: vara saab meie omaks kas testamendi või seaduse alusel.)
Inst. 2, 10, pr: Testamentum ex eo appellatur, quod testatio mentis est.
(Sõna „testamentum” kutsutakse nii, sest ta on „testatio mentis”, tahte tunnistamine.)
Samas on ka arvatud, et testament sai oma nime testis’est, mis tähendab tunnistajat. Algselt pidi testament pidi sisaldama pärija nime käskivas kõneviisis, näiteks Titius heres (mihi) esto (Titius olgu mulle pärijaks). Tänapäeval lubatud pärimislepingut Roomas ei lubatud. Kui puudusid nii testamendijärgsed kui ka seaduse alusel pärivad pärijad, oli pärijaks riik (nagu tänapäevalgi). Samuti tunti Roomas pärimismaksu. Eestis seda hetkel sisse viidud ei ole, kuigi seda kaalutakse. Roomas oli alates Augustuse valitsusajast selleks 5 % pärandi suurusest .
Testemendis tuli nimeliselt nimetada pojad või jätta nad nimeliselt pärandist ilma. Tütarde puhul piisas sellest kui nt kõigile anti võrdselt või jäeti kõik tütred pärandist ilma:
D. 28.2.30.:Inter cetera, quae ad ordinanda testamenta necessario desiderantur, principale ius est de liberis heredibus instituendis vel exheredandis, ne praeteritis istis rumpatur testamentum: namque filio qui in potestate est praeterito inutile est testamentum.
(Muu hulgas tuleb testamendi koostamisel arvestada peamist reeglit – et selles tuleb määrata lapsed pärijateks või jätta nad pärandist ilma, et testamenti ei tühistataks seepärast, nendest oli mööda mindud: nii on, kui võimualusest pojast on mööda mindud, on testament kasutu.)
Testamendi tõlgendamisel Roomas tulid eriti hästi välja erinevate koolkondade seisukohad. Ja hoolimata koolkondade seisukohtade üldisest ühtlustumisest, ühtse tõlgendusteooriani ikkagi ei jõutud. Rooma juristid jäidki vaidlema , kumb on olulisem, verba (sõnad) või voluntas ( tahe ), individuaalne või tüüpiline pärandaja tahe. Seejuures leiti ka, et õiguspoliitilistel kaalutlustel tuleks teatud juhtudel luua mitmeid soodustusi:

favor testamenti – (testamendi eelistamine) võimalikult suur osa testamendiks tuleks jätta kehtima

favor heredis – (pärija soodustamine) – kui pärandaja oli määranud legaadi, mille suuruse üle vaieldi, eelistati sageli otsustada pärija, mitte legaadisaaja kasuks

favor libertatis – (vabaduse soodustamine) – kehtis orjade testamendiga vabastamisel: in obscura voluntate manumittentis favendum est liberati (D. 50, 17, 179 – kui vabakslaskja tahe jääb arusaamatuks, tuleb eelistada vabadust)18

favor uxoris – (abikaasa soodustamine) – tüüpiliste naistele määratud legaatide puhul nagu penus (söögivarud) ja quia eius causa parata sunt (need, mis on tema isiklikuks tarbimiseks ) määratakse nende legaatide sisuks olevaid asju enamasti suurejooneliselt
Selliste soodustuste ulatus oli muidugi vaieldav ning selle pinnalt tekkis eriti palju eriarvamusi rooma juristide seas. Ühe neist, mis puudutab viimast soodustust - favor uxoris, tooksin ka välja:
D. 33, 6, 7, pr: Javolenus ... Quidam heredem damnaverat dare uxori suae vinum oleum frumentum acetum mella salsamenta. Trebatius aiebat ex singulis rebus non amplius deberi, quam quantum heres mulieri dare voluisset, quoniam non adiectum esset, quantum ex quaque re daretur. Ofilius Cascellius Tubero omne , quantum pater familias reliquisset, legatum putant: Labeo id probat idque verum est.
(Keegi kohustas oma pärijat, et ta annaks tema abikaasale veini, õli, teravilja, äädikat, mett ja soolakala. Trebatius ütles, et (pärija) ei ole üksikutest asjadest kohustatud andma rohkem, kui see, mida pärija tahab naisele anda, kuna nende üksikute asjade juures ei ole kindlaks määratud, kui palju mingit asja tuleks anda. Ofilius, Cascellius ja Tubero arvavad, et legaadina on jäetud kõik see, mis perekonnapea endast (nende asjade hulgast) maha jättis. Labeo kiidab selle otsuse heaks ja see on õige.)
Testamendi liikide ja seadusejärgse pärimise kohta loe Ilus, 10 ptk.
Peale testamendi on pärandajal võimalik teha ka teistsuguseid varalisi korraldusi, mis puudutavad üksikuid esemeid, teatud rahasummasid jne. Rooma õiguses eristati kahte liiki üksikõigusjärglust: legaate, mille üle andmine oli kohustuslik ja fideikomisse, mis algselt olid pärijale juriidiliselt mittekohustuslikud, kuid printsipaadi perioodi algusest hoolitsesid preetorid selle eest, et fideikomisse täidetaks. Legatum itaque est donatio quaedam a defuncto relicta (Inst 2, 20, 1 – legaat on teatud kink, mis on surnu poolt (legaadina) jäetud). Sõna „fideikomiss” teket seletatakse väljendiga fidei alicuius committere”mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama ” ja oli algselt moraalne kohustus. Fideikomissid tekkisid tõenäoliselt selleks, et juhul, kui ei olnud võimalik testamendi või legaadiga teatud isikute midagi pärandada (naistele jne), siis sai pärijat fideikomissiga kohustada asju ikkagi neile üle andma.
Vt lähemalt E. Ilus, 10. ptk.
1 Stoa filosoofiast loe eesti keeles M. Luts . Sissejuhatus õigusfilosoofiasse, Tallinn, 1997, lk 64.
2 Vt konkreetsete juristide kohta käesoleva õppevahendi %%%.
3 Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetusteoreetiline printsiip, mida iseloomustab kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkust. Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse rajas kreeka filosoof Pyrrhon (u 365-275 eKr). Tuntumad skeptikutest on Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos (315-241 eKr) ja Karneades (214-129 eKr) ning hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos (1 saj eKr) ja Agrippa (1-2 saj).
4 Cicero, M. T. Topica (Die Kunst , richtig zu argumentieren). Hg. Bayer , K. Bayer, G. – Tusculum, Darmstadt, 1994. äärenr 5, 26; 28; 7, 30; 31.
5 Ius respondendi – õigus anda protsessi pooltele oma otsuseid imperaatori nimel. Need otsused olid kohtunikele kohustuslikud ning hiljem said nad ka seaduse jõu – legis vicem. Ius respondendi oli eriti silmapaistvate juristide privileeg, mida imperaatorid alates Augustusest hakkasid välja andma. Vt Inst. 1, 2, 8.
6 Sabiniaanide koolkonna rajas Sabinus, kuid kaasaegsete silmis oli olulisem tema õpilane Cassius, kes pärines Rooma kõrgest patriitsiperekonnast. Cassiuse järgi kutsuti koolkonda ka kassiaanideks.
7 Ladinakeelne tekst: M. Ristikivi. Ladina keel juristidele. Tallinn 2003, lk 36. Eestikeelne tõlge K. Kolk. Kaheteistkümne tahvli seadus. – Muinasaja seadusekogumike antoloogia (A. Annus jt). Varrak 2001.
8 See tekstilõik kirjeldab pidulikku vormilist võõrandamist mancipatio't. Ühtlasi on siin ära toodud ka üks tüüpilisemaid müügivormeleid Rooma õiguses. Seda tuli lausuda omandatavat asja käes hoides sõna-sõnalt täpselt. Kui keegi juhtus eksima, oli tehing tühine.
9 Täpsemaks lugemiseks Hesi Siimets-Grossi magistritöö "Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel". Tartu, 2002. Ettevaatlik tuleks olla Elmar Ilusa asjade liigituste kohta käiva osaga.
10 Religare tähendab seotust, selle kaudu tagasihoidmist, kuigi on vaieldav, kas religio hoopis mitte relegere’st (hoolikus, tähelepanemine) ei tulene.
11 Manes on tegelikult surnute vaimud, siinkohal on mõeldud jumalaid, kes valitsevad surnute hingede üle ning on nendega seotud.
12 Suures osas on G. 2, 14a algus rekonstrueeritud. Küsimärkidega (?) kohtades ei ole autorid päris kindlad ning ---- (3/4 uersus) ---- tähendab, et vastav tekst on olnud täiesti loetamatu või puudnud ¾ rea ulatuses. M. Davidi ja H. L. W. Nelsoni kriitilise väljaande Studia Gaiana rekonstruktsioon vastab hästi Institutsioonide mõttele ning ülesehitusele - seetõttu olen käesoleva teksti võtnud nimetatud väljaandest.
13 Vastupidiselt väidab Ilus.
14 AÕS §-d 40-50 sätestavad järgmised valduse kaitse vahendid: omaabi, otsimisõigus, õigus nõuda valduse rikkumise kõrvaldamist või edasise rikkumise ärahoidmist, õigus nõuda valduse taastamist ja rikkumisega kaasnenud kahjude hüvitamist .
15 Ka siin erineb minu sõnakasutus Ilusa omast. Leian, et Ilusa kasutatud "isiklik hagi" tähendaks nagu, et see on kellegi oma. "Isikuline" viitab enam sellele, et hagi kui selline on seotud mingi nõudega teatud isikult.
16 Nii Gaius ja Justinianus Institutsioonides. Ilus nimetab testamendi alusel pärimist a testato . Samas nt Hausmaninger ja Kaser seda ei tunne ja seni allikatest ma a testato’t leidnud ei ole.
17 Sama Just. Inst 2, 9, 6.
18 18.-19. sajandil Eesti- ja Liivimaa provintsides oli see armastatud vaidlusteema – kas favor libertatis kehtib ka neis provintsides pärisorja vabakslaskmise jm vabadusprotsessis (peamiselt küll vaba olemise) või mitte. Kui varasematel aastatel leiti, et Balti provintsides see ei kehti, siis hiljem eelistati vabadusprintiibi kehtimist vt K. Kello magistritöö: Isikliku sõltuvuse piirid ja tunnused 18. sajandi Liivi- ja Eestimaal päruskuuluvuse teket või muutumist käsitlevate kohtuotsuste põhjal, Tartu, 2003 ( käsikiri )