Omandiõigus- selle sisu, mõiste, piirangud, kaasomand ja omandikaitse (1)

TARTU ÜLIKOOL
AVATUD ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
ÕIGUSE AJALOO ÕPPETOOL
I aasta
OMANDIÕIGUS – SELLE SISU, MÕISTE, PIIRANGUD, KAASOMAND JA OMANDIKAITSE
Referaat Rooma eraõiguse alustes
Juhendaja mag.iur. H. Siimets-Gross
2008
SISUKORD
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3
1. Ülevaade Rooma õiguse tähtsamatest allikatest .............................................................. 5
1.1. XII tahvli seadus .......................................................................................................5
1.2. Gaiuse Institutsioonid .............................................................................................6
1.3. Corpus Iuris Civilis ..................................................................................................7
2. Omandiõiguse mõiste ............................................................................................................8
3. Omandiõiguse sisu ................................................................................................................10
3.1. Õigusvõimelised isikud ........................................................................................11
3.2. Erinevad omandi vormid Roomas läbi ajaloo ..................................................12
3.3. Peitvara .....................................................................................................................15
4. Omandiõiguse piirangud ....................................................................................................16
4.1. Piirangud avalikes ja kolmandate isikute huvides .........................................16
4.2. Naabrusõigused ..................................................................................................... 16
4.3. Piiratud asjaõigused ...............................................................................................17
5. Kaasomand .............................................................................................................................18
6. Omandikaitse .........................................................................................................................19
6.1. Kaitsevahendid .......................................................................................................19
Kokkuvõte ..................................................................................................................................24
Kasutatud materjalid ................................................................................................................25
SISSEJUHATUS
Rooma linnriik kujunes 753–510 eKr. Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium , maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused.1 Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem ning omandi- ja lepinguõigusesse puutuvad põhimõtted olid eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujunemisel.2 Rooma õigust peetakse Euroopa õiguskultuuri aluseks ja just sealt kujunes välja ka eraomand tänapäevases mõistes. Omand on olnud läbi ajaloo olulisel kohal inimeste igapäevases elus. Kuna praegu kehtiva asjaõiguse juured pärinevad Rooma õigusest, siis käesolevas referaadi eesmärk ongi anda ülevaade Rooma omandiõigust ning võrrelda seda tänapäeval Eestis kehtiva omandiõigusega Asjaõigusseaduse põhjal. Käsitletud on omandiõiguse sisu, mõistet, piiranguid, kaasomandit ja omandi kaitset.
Asjaõigus üldmõistena koosneb erinevatest instituutidest: omandist ( dominium , proprietas), valdusest ( possessio ) ja õigustest võõrale asjale ehk piiratud asjaõigused (iura in re aliena). Tavakeeles omandit valdusest tavaliselt ei eristata, juristi jaoks aga on erinevus suur. Omanik on ainult see, kellele asi tõeliselt asjaõiguse järgi kuulub ehk kellel on kõige suurem õigus asja üle. Valdus on aga faktiline võim asja üle, ehk kelle käes asi parasjagu on.3
Omandi- ja valdusõiguse juriidiline eristamine saigi alguse Roomast . Rooma juristid (Ulpianus) väidavad otsustavalt, et "nihil commune habet proprietas cum possessione" (D. 41, 2, 12, 1 - omandil ja valdusel ei ole mitte midagi ühist), sest valdus on faktiline ja mitte õiguslik suhe asjasse (Ofilius ja Nerva - D. 41, 2, 1, 3 - eam enim rem facti, non iuris esse).4
Läbi ajaloo esines Roomas erinevaid omandi vorme: kviriitlik omand, peregriinide omand bonitaarne ehk preetorlik omand, provintsiaalne omand ning kaasomand.5 Nendest on täpsemalt juttu referaadi osas, mis puudutab omandiõiguse sisu. Meie töö koosneb kuuest peatükist, milles esimeses anname lühikese ülevaate Rooma õiguse olulisematest õiguseallikatest: ____________________
Õiguslikud tehingud sõlmiti Roomas kehtetuse ähvardusel teatavate sõnade lausumisega koos kindlate tegude ja rituaalide sooritamisega. Käsi ( manus ) oli võimu sümbol ning puudutada kepiga asja tähendas väita õigust sellele asjale. Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, lk 22
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Rooma_riik
2 1960 lk 13-14
3 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 33
4 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 33-34
5 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110-112
XII tahvli seadusest ( Leges duodecim tabularum), Gaiuse Institutiones’t ning Corpus iuris civilis’t; teine peatükk kirjeldab omandiõiguse mõistet; kolmas peatükk on omandiõiguse sisu kirjeldus läbi erinevate omandivormide; neljas peatükk räägib omandiõiguse piirangutest; viies peatükk on kaasomandi kohta; kuues peatükk annab ülevaate omandikaitsest.
Referaadi koostamisel on peamiselt tuginetud E. Ilusa õpik-konspektile „Rooma eraõiguse alused“. Lisaks on kasutatud H. Siimets-Grossi „Asjade mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel“ magistritööd, Asjaõigusseadust, P. Pärna „Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne“, R.Tiivel „Asjaõigus. Loengud“ jmt.
1. ÜLEVAADE ROOMA ÕIGUSE TÄHTSAMATEST ALLIKATEST
Õigusajalooliselt on teada, et tava on vanimaks õiguse allikaks, mis ei olnud algselt seotud õigusliku sunniga. Riigi tekkimisega asus tavade asemele tavaõigus, st käitumisreeglite kogum, mis on sanktsioneeritud riigivõimu poolt ja mille täitmist tagatakse riigi poolse sunniga. Rooma vanimale tavaõigusele on iseloomulik läbi põimumine usunditega.6 Vabariigi perioodil saab seadus tavaõiguse kõrval oluliseks õigusallikaks7 ning Rooma õiguse olulisemateks allikateks on XII tahvli seadus, Gaiuse Institutsioonid ja Corpus Iuris Civilis.
1.1. XII tahvli seadus (Leges duodecim tabularum)
XII tahvli seaduse koostamise aja üle on vaieldud, kuid on teada, et see jääb Rooma Vabariigi perioodi, mis on 510-25 e.Kr. ning seda peetakse esimeseks Rooma seaduste ja õiguslike regulatsioonide kogumikuks. XII tahvli seadus ei küll tänase päevani säilinud, kuid selle sisu kohta saab teavet läbi teiste Rooma autorite tööde, mis on piisav, et saada kujutlus vanima Rooma õiguse iseloomust. Kogumik sisaldab peamiselt tsiviilprotsessi, maavaldust ja perekonda puudutavaid sätteid, samuti sanktsioone teiste isikute õiguste ja huvide rikkumise kohta ning mitmeid administratiivse iseloomuga reegleid. Valdav enamik kogumikus toodud seaduse sätteid puudutab põlist rooma tavaõigust ning kuna normid tulenesid igapäevasest elust, siis olid need ühtviisi arusaadavad kõigile.8
Kuna XII tahvli seadus ei ole säilinud, siis arvatakse, et kogumiku sisu võiks olla järgmine:
I-II tahvel - sätted, mis on seotud tsiviilprotsessiga,
III tahvel - reeglid korratu võlgniku vastu,
IV tahvel - sätted isavõimu kohta,
V-VI tahvel- eestkoste, pärimise ja omandi kohta,
VII-VIII tahvel- obligatsiooniõiguslike suhete kohta,
IX- X tahvel- ius publicum (avalik õigus) ja ius sacrum (püha õigus),
XI-XII tahvel- erinevad lisasätted 9
____________________
6 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 29-30
7 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 31
8 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 32-33
9 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 33
See õiguseallikas oli ülimalt tähtis Rooma õiguse edasises arengus ning roomlased ise hindavad seda õigusallikat väga kõrgelt. Rooma ajaloolane T. Livius on nimetanud XII tahvli seadusi fons omnis publici privatiqu iuris- kogu avaliku ja eraõiguse allikaks.10
1.2. Gaiuse Institutsioonid
Gaiuse Institutsioonid on ainus peaaegu täielikult meieni jõudnud rooma õiguse klassikalisel ajastul kirjutatud teos. Institutsioonid on mõjutanud olulisel määral nii Justianuse ajastu õigusteadust kui ka hilisemat. Institutsioone võib pidada Euroopa ühtse õiguskultuuri aluseks.11
Gaiuse, kui isiku kohta, ei ole eriti midagi teada, kuid arvatavasti sündis ta 2. sajandil pKr keiser Hadrianuse valitsemisajal ning võib oletada, et ta oli Rooma kodanik ja juristide seas väga erilisel kohal. Gaius kirjutas mitmeid ediktide kommentaare ning ka teisi teoseid. Teda ümbritses palju salapära, kuid tema teos Institutiones (2. sajandi keskpaiku koostatud eraõiguse ja protsessi lühike õpik) 12 muutus üldiseks käsiraamatuks ja kohustuslikuks õppematerjaliks õiguskoolides. Gaiuse Institutiones koosneb neljast osast, osa nimetuseks on commentarius. Hiljem on iga commentarius jaotatud paragrahvideks.13 Raamatud sisaldavad kõiki olulisemaid küsimusi Rooma õiguses, mis puudutab isiku staatust, omandit, lepinguid ning muid erinevaid õiguslikke küsimusi. Temalt on pärit asjade jagamine isikuteks, asjadeks ja hagideks.
Gaiuse Institutsioonide esimene raamat käsitleb nii isiku- kui ka perekonnaõigust. Teine raamat käsitleb asju ja nende liike ning asjade omandamist. Asjade omandamise siseselt eristatakse üksikute asjade omandamist ehk tänapäevaselt asjaõigust ning asjade kogumit ehk pärandi omandamist testamendi teel ehk tänapäevaselt pärimisõigust. Kolmas raamat algab seadusjärgse pärimisega, kuid suurem osa raamatust on pühendatud tänapäevasele võlaõigusele. Seega on asjaõiguse siseselt käsitletud nii kehalisi kui ka kehatuid asju ja nendega toimuvat. Neljas raamat on pühendatud tänapäevasele protsessiõigusele, mis Vana-Roomas ei olnud materiaalõigusest eraldatud. Protsessiõigus võimaldas isikutel kaitsta oma õigusi, mis olid seotud nii teiste isikutega kui ka asjadega.14
____________________
10 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 34
11 Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
12 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 32
13 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 43-44
14 Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
Gaiusele eelnenud õigusteaduslik kirjandus oli süstematiseeritud kas seaduste või muude õigusallikate järgi, millel ei olnud omavahelist seost või siis oli liiga nõrk. Institutsioonid oli esimene katse süstematiseerida õigust üldistest seisukohtadest lähtuvalt.15
Gaiuse, nii nagu teistegi klassikalise ajastu juristide töid tunneme peamiselt Corpus Iuris Civilise Digestade vahendusel.16
1.3. Corpus Iuris Civilis
Corpus Iuris Civilis koostati aastatel 528-534 Bütsantsi imperaatori Justinianuse* korraldusel Tribonianuse juhitava komisjoni poolt. Seadusekogu loomisel tugineti peamiselt varasemate juristide ja õigusteadlaste arvamustele ning kirjutistele. Justinianus pidas oluliseks õiguse puhastamist ning soovis seeläbi õigusemõistmist lihtsamaks ning kiiremaks muuta.17
Corpus Iuris Civilis koosneb kolmest suurest osast: 1) Institutiones, 2) Digesta ehk Pandectae ja 3) Codex Iustinianus. Esimene osa Institutiones sisaldab endas Rooma õiguse aluseid. Institutsuoonide peaallikaks on Gaiuse Institutiones, mis sisaldab peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Teine osa Digesta ehk Pandectae on rooma vanemate juristide kirjutiste põhjal 530.-533.a. koostatud õiguse kogumik, mis on jaotatud viiekümneks raamatuks ( liber ). Digesta on esmajärguliseks ajaloolise väärtusega õigusallikaks, kuna see sisaldab infot paljude juristide tööde sisu kohta, mida mujalt ei leia.18
Kolmas osa Codex Justinianus on rooma keisrite antud seaduste kogumik, mis ei ole nii märkimisväärse tähtsusega, kui kaks eelpool mainitut. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustianus koostati juba 529.a. Neljanda osa Justinianuse kodifikatsioonist moodustavad nn. Novellae (leges). See on koostatud 556.a. ja sisaldab 122 novelli. 1538.a. andis prantsuse jurist Gothofredus kõik Justinianuse seadustekogu osad esmakordselt välja ühise pealkirja all Corpus Iuris Civilis.19
____________________
*Justinianus –Makedooniast Illüüria mägismaalt pärit talupoeg , kes tõusis õukonda ja sealt edasi valitsejaks tänu oma onu Justinianusele. Valitses aastatel 527 – 565, kuid tõelise valitseja tegi temast Corpus Iuris Civilis. Hattenhauer , H. Euroopa õiguse ajalugu. I raamat. Tartu, 1995 lk 128-129
15 Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
16 Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
17 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 46-47
18 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 46-49
19 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 49-50
2. OMANDIÕIGUSE MÕISTE
Vastavalt Eesti Asjaõigusseaduse § 68 lõikele 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata , kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Omandiõigus kuulub asjaõiguse (ius in rem) valdkonda ning annab õigustatud isikule võimaluse kaitsta oma õigust kõikide teiste isikute vastu kes tema õigusi rikub või ei tunnista.20
Andmed teiste rahvaste õigustest ja Rooma õigusest annavad tunnistust, et kõige vanemal ajal ei olnud sellist mõistet nagu eraomand. Asjade liigitus res mancipi ja res nec mancipi’deks kujunes välja alles pikema aja jooksul. Omand oli olemas küll juba ka ürgses ühiskonnas, kuid omandiõigus, s.o. õigus, mida kaitseb riik, tekkis alles ühiskonna jagunemise ning riigi tekkimisega.21
Asjaõigus on õiguskäibes osalejate omavahelisi suhteid reguleeriva eraõiguse üks osa. Asjaõigus moodustab koos võlaõigusega varaõiguse tuuma. Mõlemad õigusvaldkonnad reguleerivad isikute (õiguse subjektide) suhteid varasse (õiguse objektidesse). Võlaõigus reguleerib asjaosaliste kohustusi varaliste käsutuste tegemiseks, asjaõigus aga vara valitsemist, kasutamist ja ülekandmist teistele isikutele. Nende kahe õigusvaldkonna õiguslikku seost iseloomustavad sellised mõisted nagu müügileping ja omandi (asjaõiguse) ülekandmine. Müügileping kohustab, kuid ei kanna omandit üle. Ülekandmine annab omandi müüjalt ostjale, kuid ei kohusta. Asjaõiguslik ülekandmine täidab võlaõigusliku müügikohustuse. Müük ja õiguse ülekandmine on, vaatamata oma erinevatele õiguslikele tagajärgedele, ühtviisi tehingud.22
Ajalooliselt oli Roomas omandil palju erinevaid vorme. Isiku omand (dominium) tekkis algselt majale ja majapidamisele. Vanimal ajal võis omand kuuluda ainult rooma rahvale ning oli kollektiivses kasutuses (ager publicus). Hiljem jagati kogukondlik maa Rooma kodanike vahel, kuid alguses polnud selle näol tegemist eraomandiga, kuna maa kuulus isikule kodakondsusõiguse alusel. Siiski oli Roomas selgelt eristatav asja individuaalse kuuluvuse idee,
____________________
20 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
21 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 109
22 Tiivel, R. Asjaõigus. Loengukonspekt. Tallinn, 2003 lk 5-7
mis arenes hiljem eraomandiks. 19. sajandist kuni tänaseni on toimunud pidev omandi kitsendamine ühiskonna huvides. 23
Ajalooliselt tekkis omand peamiselt selle haaramise teel, millest ka rooma õiguslikud terminid mancipatio - asja käega võtmine (manu capere), samuti termin res mancipi. Maa oli esialgselt ainult ühises kasutuses, kuid kui keegi püüdis looma või linnu või meisterdas midagi oma kätega, siis oli see püüdja või meisterdaja oma. Kuid omaniku kaitse sellele asjale oli seotud rohkem rikkuja lubamatu teoga, kui isiku õigusega antud asjale.24 Arvatavasti arenes selles välja omandikaitse rei vindicatio kujul.25
Rooma õiguses jagati asju algselt res mancipi (mansipeeritavad) ja res nec mancipi (mittemansipeeritavad). Vanimas tsiviilõiguses seisnes erinevus nende kahe, res mancipi ja res nec mancipi, vahel selles, et esimest sai üle anda vaid kindla vormi kohaselt, mancipatio ja in iure cessio tehingute teel, aga res nec mancipi lihtsa üleandmise, traditio teel. Ius civile aga sisaldab juba nii sisult kui kaitse poolest ühtset omandit.26
____________________
23 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 134-135
24 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 109
25 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
26 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
3. OMANDIÕIGUSE SISU
Omandiõigus koosneb kolmest elemendist:

valdusõigusest (ius possidendi)

kasutusõigusest (ius utendi)

käsutusõigusest (ius dispondendi).
Kui valdus- ja kasutusõigus võivad olla ka valdajal , siis asja käsutusõigus saab olla ainult omanikul ja on sellena omandiõiguse tunnuseks. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on teatud tingimustel õigus oma asja teise valdusest välja nõuda. Kui aga ära on antud käsutusõigus, tähendab see ühtlasi omandiõiguse üleandmist.27
Ulpianus libro septuagensimo sexto ad edictum : Differentia inter dominium et possessionem haec est, quod dominium nihilo minus eius manet, qui dominus esse non vult , possessio autem recedit, ut quisque constituit nolle possidere. (D. 41, 2, 17, 1)
(Ulpianus edikti kommentaari seitsmekümne kuuendas raamatus: Erinevus omandi ja valduse vahel on see, et omanik ei kaota oma omandit lihtsalt sellepärast, et ta ei taha omanik olla, asja valdus aga kaotatakse niipea, kui valdaja otsustab, et ta ei taha enam vallata.)28
Ulpianus libro 69 ad edictum pr. Ait praetor: "Uti eas aedes, quibus de agitur, nec vi nec clam nec precario alter ab altero possidetis, quo minus ita possideatis, vim fieri veto . De cloacis hoc interdictum non dabo. Neque pluris, quam quanti res erit: intra annum , quo primum experiundi potestas fuerit, agere permittam". /.../ 2. Huius autem interdicti proponendi causa haec fuit, quod separata esse debet possessio a proprietate: fieri etenim potest, ut alter possessor sit, dominus non sit, alter dominus quidem sit, possessor vero non sit: fieri potest, ut et possessor idem et dominus sit.
____________________
Ulpianus (surnud 223 pKr) oli pidevalt riigiametites: Rooma sõjaväeprefekti abi, eraisikute maksudega tegeleva keiserliku kantselei juhataja, mitmeid kordi erinevates prefektiametites ja keisri nõukogu liige. Seega üks mõjuvõimsamaid isikuid riigis. Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
27 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 34
28 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 34
ULPIAN, Edict, raamat 69: Praetor ütleb: “Nii kaua, kui te ei oma küsimuse all olevat maja läbi jõu, kavaluse või lepingu üleandmise (precarium) läbi, ma keelan teile selle
saamiseks jõu kasutamist. Ma ei anna seda rohkema eest kui hoone väärt on. Ma luban menetlust aasta jooksul alates ajast, mil on esimest korda võimalik seda sisse anda.“
/.../ 2. Selle interdicti väljaandmise põhjus oli, et valdamine oleks eraldi omamisest. Sest võib juhtuda, et inimene on valdaja aga mitte omanik, ning teine võib olla omanik kuid mitte valdaja. Võib ka olla, et üks ja sama inimene on nii omanik kui ka valdaja.29
Valdamine (ius possidendi) on asja üle faktilise võimu teostamine . Kasutamine (ius utendi) seisneb asja kasulike omaduste tarbimises ja asja viljade saamises . Käsutamine (ius disponendi) seisneb asja juriidilise saatuse määramises- eelkõige on selleks asja võõrandamine ja asjaõigustega koormamine, kuid ka nn võlaõigusliku käsutamise korras asja teise isiku kasutusse andmine (tasuta kasutamine, rent jmt).30
Eriti olulise tähtsusega on õigus asja käsutada, sest kui omanik ei saa asja müüa, kinkida või pantida on tegemist tühja õigusega (nudum ius).31
3.1. Õigusvõimelised isikud
Rooma impeeriumi elanikkond jagunes vabadeks ja orjadeks . Vabad omakorda jagunesid Rooma kodanikeks (cives Romani) ning võõramaalasteks ehk peregriinideks. Iga õigussubjekt omas teatavat õigusvõimet, mis sõltus isiku seisundist.
Täieliku õigusvõime jaoks pidi kodanik olema: 1) vaba (mitteori) – status libertatis; 2) Rooma kodakondsus ehk Rooma kodanik (status civitatis); 3) perekondlik seisund (status familiae) – isikud kes ei ole teise isiku perekondliku võimu all. Niisiis võisid täieõiguslikeks õigussubjektideks olla vaid cives Romani, kelle status civitati koosnes hääleõigusest, õigusest pidada ameteid, sõlmida õigustehinguid ja abielu. Nende omavahelisi suhteid reguleeris ius civile, mis oli rangelt seotud Rooma kodakondsusega ega laienenud mittekodanikele.32
___________________
29 Justinianuse Digesta 43.17.1.2
30 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 137-138
31 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
32 http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2006/b17874324/piirmilvi.pdf
Praegu kehtiva õiguse alusel võib omanikuks olla iga isik. TsÜS-e kohaselt on isikuteks: eraõiguslik isik- füüsiline isik; eraõiguslik juriidiline isik; avalik-õiguslik (juriidiline) isik- riik, kohalik omavalitsusüksus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Kõikidel omanikel on võrdsed õigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 6 lg 2). EV Põhiseadus sätestab vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik (PS § 32). Kinnisasja võib samuti omandada iga isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (KAOKS § 2 lg 1).
3.2. Erinevad omandi vormid Roomas läbi ajaloo
Läbi ajaloo esines Roomas erinevaid omandi vorme:
Kviriitlik omand – vanim Rooma õiguse omandi vorm, kus omand võis kuuluda ainult rooma rahvale, hiljem ka üksikule Rooma kodanikule. Selles olid kõik omandiõiguse instituudi põhijooned olemas. Aegamööda kaotas omand oma perekondliku iseloomu ja muutus puhtindividuaalseks. Omandi õigus avardus nii subjektide kui objektide poolest ning omandi saamise viisid muutusid lihtsamateks ja mitmekesisemateks.33
Peregriinide omand – peale Rooma kodanike hakati tunnistama ka võõramaalaste ehk mittekodanike ehk peregriinide omandit. Peregriinidel oli vahepealne staatus, nad võisid tehinguid sõlmida Rooma kodaniku vahendusel. Omandiõiguse objektideks võisid olla ka maatükid provintsis .34
Bonitaarne ehk preetorlik omand – preetori edikti kaudu toimusid Rooma kodanike omandiõiguses suured muudatused. Praetor urbanus ’e ediktiga kujunes eri instituut, mida rooma juristid nimetasid rem in bonis habere, mis oma olemuselt oli omand ja kannabki praeguse aja õigusteaduses nimetust bonitaarne ehk preetorlik omand.35 Selline omandi alus võis tekkida kahel moel: 1. Kviriitliku omandi üleandmiseks nõuti teatavasti formaalseid akte - mancipatio või in iure cessio. Kui mingil põhjusel polnud neid formaalsusi silmas peetud, näiteks asi oli lihtsalt üle antud (traditio), siis range ius civile järgi võõrandaja jäi edasi omanikuks ex iure Quiritium. Omandaja oli lihtsalt valdaja ja võõrandaja võis temalt asja igal ajal välja nõuda. Selline olukord
____________________
33 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110-111
34 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111
35 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111
tundus preetorile ebaõiglane ja ta andis omandajale erilise kaitsevahendina kohtus vastava vaide- exceptio rei venditae et traditae. Kui asi sattus võõrandaja kätte tagasi või oli juba kolmandate isikute käes, ei saanud omandaja seda esialgselt enam tagasi nõuda.36
In iure cessio autem hoc modo fit: apud magistratum populi Romani uelut praetorem urbanum (aut praesides prouinciae) is, cui res in iure ceditur, rem tenens ita dicit: HVNC EGO HOMINEM EX IVRE QVIRITIVM MEVM ESSE AIO; deinde postquam hic uindicauerit, praetor interrogat eum, qui cedit, an contra uindicet; quo negante aut tacente tunc ei, qui uindicauerit, eam /.../ addicit; idque legis actio uocatur. Hoc fieri potes etiam in prouinciis apud praesides earum.
Kohtu poolt määramist aga tehakse nii: Rooma rahva magistrat, nagu Urban Praetor (või provintsi valitseja), juuresolekul määratud inimene võtab asjast kinni ja ütleb:“ Ma ütlen, et see ori on minu oma „quiritari“ õiguse järgi“, ning praetor küsib, kas määraja tahab vastuargumenti. Kui ta ütleb, et ei või kui ta on vait, siis määraja saab asja endale. See võib ka toimuda provintsis kuberneri juuresolekul.37
Itaque si tibi uestem uel aurum uel argentum tradidero siue ex uenditionis causa siue ex donationis siue quauis alia ex causa, statim tua fit ea res, si modo ego eius dominus sim.
Niisiis, kui ma toon sulle riideid või kulda või hõbedat, kas siis müügiks või kingituseks või mingil muul asjaolul, see saab automaatselt sinu omaks, pidades silmas, et mina olin omanik.38
2. Võis juhtuda, et omandamise akt sooritati täiesti vormikohaselt, kuid viga võis olla sisulist laadi , nimelt võis juhtuda, et võõrandaja polnudki omanik. Sel juhul, tekib ilmselt ostjal- omandajal sellele asjale rohkem õigust, kui on seda müüjal-võõrandajal. Mõlemad need küsimused lahendati samaaegselt, nimelt vabariigi perioodi viimasel sajandil preetor Publiciuse poolt. Viimase poolt antud edikt on üldiselt tuntud edictum Publicianum nime all. Edictum Publicianum sisaldas hagi -actio in rem Publiciana , mis kaitses mõlemal ülaltoodud juhtumil omandajat. Bonitaarse omandi puhul jääb seega esialgu juriidiliselt püsima ka kviriitlik omand, kuid reaalset sisu sel pole, ta on nudum ius Quiritium.39
____________________
36 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111
37 Gaiuse Institutsioonid 2.24
38 Gaiuse Institutsioonid 2.20
39 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111
Provintsiaalne omand – tõeline kviriitlik omand käis ainult maade kohta, mis kuulusid Rooma territooriumi hulka selle sõna täpses tähenduses, s.t. kodakondsuse laiendamisel kogu Itaaliale- ainult praedia in Italico solo , s.o. Itaalias asuvate maade kohta. Järelikult maatükid provintsis ei
saanud kviriitliku omandiõiguse objektiks olla isegi Rooma kodanike jaoks. Kui vastavate provintside maatükid olid kellegi eraisiku käes, siis polnud see enam dominium, vaid possessio. Provintsi maatükke sai omandada igamise teel (praescriptio longi temporis). Teisest küljest Diocletianus võrdsustas Itaalia ja provintsi maatükid selles mõttes, et maksustas provintsides asuvate maatükkide eeskujul ka Itaalias asuvad maatükid. Nii kujunes Roomas kolmas omandivorm- provintsiaalne omand, eri normistikuga ja eri kaitsevahenditega. Impeeriumi ajal püütakse ühtlustada kõiki neid omandivorme.40
Asjaõigusseadus mõistab termini „omand“ all omandiõigust, mitte õiguse objekti (eset)-asja.41 Omandi tekkimise viisid on sätestatud Asjaõigusseaduse §-des 64¹, 92, 96, 98, 103, 106, 107, 110, 115, 122, 123 ja 124.
Eraõiguses võib omand tekkida vaid asjadele kui kehalistele esemetele (res corporales). seega vallas- ja kinnisasjadele, mitte aga õigustele, nõuetele, vaimsetele saavutustele.42
Rooma õiguses nimetatakse asjaõigust ius in rem (õigus asjadest). Asjaõigused jagunesid kahte rühma – omandiõigus ehk dominium ja õigus võõrale asjale ehk iura in re aliena. Omandiõiguses eristatakse, vastavalt omandi esemele, vallas- ja kinnisomandit. Vallasomandi esemeks on vallasasi (res mobiles) ja kinnisomandi esemeks- kinnisasi (res immobiles). Asjade jagamist vallas- (res mobiles) ja kinnisasjadeks (res immobiles) ei pidanud Roomlased kuigi tähtsaks. Res mobiles tähendas vaid maatükki ja res immobiles, mis esineb küll Justinianuse seadusandluses, kuid ilma kindla õigusliku kategooriata. Tänapäeval on see aga kõige olulisem asjade liigitus.43
Kviriitliku omandi puhul seisnes erinevus res mancipi ja res nec mancipi vahel selles, et esimest sai üle anda vaid vormikindlate mancipatio ja in iure cessio tehingute teel, res nec mancipi aga lihtsa üleandmise, traditio teel.44
____________________
G.2.19 – sest res nec mancipi võivad saada teise isiku omaks (=neid võib võõrandada) lihtsa üleandmise teel, kui nad vaid on kehalised ja seepärast võõrandatavad üleandmise (traditio) teel. Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002 lk 53
40 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 111-112
41 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 135
42 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 141
43 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 33
44 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
Omandiõiguse positiivne külg olekski õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning negatiivne külg võib olla see, et omanikul on õigus kõiki teisi isikuid välja sulgeda omandi mõjutamisest, näiteks keelata tema asja võtta, kasutada jne. Rooma õiguse järgi kuulus omanikule veel õhuruum maapinna kohal ja pinna alune maa – mõlemad, vanema vaate järgi, lõpmatuseni – ad infinitum.45 Tänapäeval sellist laia omandiõigust ei tunnistata, me ei saa keelata lennukitel üle meile kuuluva maalapi lendamast ning samuti ei saa me enda omandiks pidada oma kinnistul peituvaid maavarasid .
3.3. Peitvara
Sageli võib leida, et tänapäevased lahendused õiguslikele probleemidele on tulnud Rooma õigusest. Üheks näiteks võib tuua peitvara (thesaurus). Peitvara on asi, mille omanik on selle leidmisel teadmata ning jääbki teadmata (AÕS §103 meil peitvara kohta, mis sätestab, et peitvara omanik ei ole teada ning kuulub sellele kelle maalt see leiti). Probleem tekib siis, kui peitvara leitakse võõralt maatükilt. Vastavalt eelklassikalisele printsiibilisele teooriale , mis tõlgendas omaniku õigusi asjale äärmiselt laialt, jääb asi pärast selle leidmist võõra maatüki omaniku ainuomandisse. Eelklassikaline õigusteooria (3. saj keskpaik eKr – 82. a eKr) rõhutas tsiviilõigusliku omandi puhul omaniku tahet ning omakasupüüdlikust, mille tulemusena üldse asjad omaniku omandisse saavad. Nii on vastavalt eelklassikalisele õigusteooriale ka asi, millest omanik ise teadlik pole, ikkagi tema omandis . Klassikaline teooria (82. a eKr – 27. a eKr / 250. a pKr) lähtub spetsiaalsuse põhimõttest, s.t omand on õiguslik võim täpselt kindlaks määratud asja üle. Maatüki omanik peab olema teadlik kõigest, mis tema omandisse kuulub. See, millest ta teadlik ei ole, pole ka tema omandis. Aga juba peitvara mõistes sisaldub asjaolu, et omanik selle olemasolust ei teadnud ning seega tal peitvara üle võimu ei olnud.46
2. sajandi keskpaigaks koolkondade erinevad põhimõtted ühtlustusid. Teatav ühtlustumine toimus koolkondade kõrvuti eksisteerimise tulemusena, kuid põhiliselt on see Salvius Iulianuse teene . Talle andis keiser Hadrianus korralduse võtta kokku kõik eelnevad preetorite ediktid ning koostada edikti lõplik redaktsioon, mis sai nime Edictum perpetuum („ Igavene edikt“, u 130. a pKr). Seda kirjutades ühendas Iulianus mitu erinevat asja. Üheks selliseks ühtlustumise näiteks on peitvara. Keiser Hadrianus lahendas selle probleemi saalomonlikult, arvestades mõlema koolkonna ning vaidluspoole arvamusega: pool peitvarast saab leidja, pool maatüki omanik.47
____________________
45 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 117
46 Siimets-Gross, H. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. Juridica IX/2002, lk 632
47 Siimets-Gross, H. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. Juridica IX/2002, lk 633
4. OMANDIÕIGUSE PIIRANGUD
Omandiõiguse piirangute puhul on esmajoones piiratud kasutus- ja realiseerimisõigused. Omanik ei või oma piiramatu omandiõiguse kasutamisega kahjustada teisi isikuid (meil TsÜS § 138 lg 2 sätestatud) ja üldsust. See põhimõte on kirjas ka PS § 32 lg 2 /.../omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt /.../, mis on juhis seaduseandjale, et omandi vaba kasutamise piiramine on võimalik igasuguste üldiste huvide alusel. Otse põhiseadusest tulenevaid kohustusi PS § 32 lg 2 alusel tekkida ei saa, piiramiseks peab eksisteerima seadus.48
4.1. Piirangud avalikes ja kolmandate isikute huvides
Avalikes huvides omandiõigust piiravad sätted leidusid juba XII tahvli seadustes (7. tahvel §-d 2, 6, 9a, 9b, 10). Omanik pidi taluma ka avalike teede ehitust ning neile kaasa aitama . Eriti printsipaadi ajal tugevnes üldiste huvide rõhutamine üksikisiku huvide ees. Printsipaadiaegselt juristilt Papinianuselt (D. 2, 14, 38) on pärit järgmine lause, mis kehtib ka tänapäeval: "ius publicum privatorum pactis mutari non potest" (avalikku õigust ei saa muuta eraisikute vaheliste kokkulepetega).49 See näitab, et üksikisiku kasu ei tohi olla tähtsam kui üldsuse huvi. AÕS § 68 lg 2 kohaselt tohib omandiõigust piirata nii seaduste kui ka teiste isikute õigustega.
Õiguslikult reguleeritud sundvõõrandamist tunnevad roomlased alles dominaadi ajast. Kui oli avalikes huvides vaja teatud maatükki, püüti seda hankida pigem tavalise ostu teel, kuid mitte sekkudes sellesse erasfääri riikliku sunnijõuga.50
4.2. Naabrusõigused.
Nii nagu meil ei olnud ka Roomas omandiõigus piiramatu. Arvestama peab ja pidi naabritega ning nende ja üldsuse huvides tehtud kitsendustega. Omanik peab sallima, et ka teised tema asja ühel või teisel määral kasutavad. Näiteks võib naaber tulla minu maale, et üles korjata tema puu küljest kukkunud vilju , võib maha raiuda puude ja põõsaste juured, mis ulatuvad tema kinnistule ja need endale võtta. Samas, kui naabrit on hoiatatud, et ta oma puult kukkunud viljad ära koristaks, aga ta ei tee seda, on kinnistuomaniku õigus need viljad endale võtta. Samas peab omanik hoiduma tegudest, mis võiksid naabritele kahju tekitada.51
____________________
48 Annus , T. Riigiõigus. Õigusteaduse õpik. Kirjastus Juura, 2006 lk 343
49 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 35
50 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 35
51 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 117-118
Asjaõigusseaduse § 149 kohaselt on kinnistu omanikul õigus naaberkinnistult tema maale kukkunud puuviljadele, samuti, kui puu murdub ja kukub naabri kinnistule, on mõlemal sellele võrdsed õigused.
Naabrusõigused (ehk õigused, mis maatüki omanikul on oma naabrite suhtes ja naabritel maatüki omaniku suhtes) olid suures osas sätestatud juba vanemal perioodil – kuningate ja varase vabariigi ajal, nende hulka kuuluvad ka näiteks XII tahvli seaduste sätted.52
4.3. Piiratud asjaõigused
Omandiga sarnased on piiratud asjaõigused (iura in re aliena), mis annavad ühele või teisel moel õiguse võõrale asjale, kuid ei anna siiski täielikke omaniku õigusi. Piiratud asjaõigused jagunevad kasutamisõigusteks ( kasutusvaldus , reaalservituut , isiklik kasutusõigus, hoonestusõigus), realiseerimisõigusteks (pandiõigus ja reaalkoormatis ) ning omandamisõigusteks (ostueesõigus). Piiritletud asjaõigused koormavad reeglina võõrast vara.53
____________________
52 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 36
53 http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/4686/1/nomm_iko.pdf
5. KAASOMAND (condominium)
Reeglina on asjal üks omanik, kuid võib juhtuda, et ühe ja sama asja omanikuks on mitu isikut. Juba Rooma õiguses kehtis põhimõte, et üks ja sama asi ei või olla mitme omandiõiguse objektiks ühel ajal (duorum in solidium dominium esse non potest). Küll võis ühe asja peale olla üks omandiõigus selliselt , et igaühele kuulus õigus ainult asja mõttelisele osale.
Kaasomanikele kuulub teatud kindlaks määratud osa ühisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast – seega ei ole kaasomanikul omandit asja konkreetsele osale, vaid osa omandiõigusest kogu asjale ehk nn mõtteline osa ( pars indivisa).54
AÕS § 70 lg 4 järgi kuulub ühisomand üheaegselt kahele või enamale isikule, kuid ei ole jagatud kindlateks mõttelisteks osadeks ning AÕS § 70 lg 3 sätestab, et kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv asi ning igale omanikule kuulub mõtteline osa, mida ta võib käsutada nagu ainuomanik.
Kaasomandile sarnane oli juba vanemas Rooma õiguses näiteks pärijate ühisus, kus mitmele omanikule kuulus üks ja seesama asi. Oluline on, et üksikule omanikule ei kuulu seejuures varast või üksikutest esemetest iseseisvat osa. Asja ühine käsutamine ei olnud vajalik, kuid eeldati, et keegi ei kuritarvita teise omaniku usaldust.55
Eelklassikalisel ajastul tekib kaasomand asja või vara osade üle (communio pro indiviso, condominium), mille puhul on igal kaasomanikul õigus käsutada (võõrandada, pantida, koormata) mitte tervet asja, ent sõltumatult teistest oma arvestuslikku osa. Jällegi võib iga kaasomanik igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist asja jagamise hagiga actio communi dividundo või pärijate kaasomandi puhul actio familiae erciscundae.56
____________________
54 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004
55 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 36
56 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 36
6. OMANDI KAITSE
Omanik peab saama kõiki omandi alusel talle kuuluvaid õigustusi kaitsta, et ta saaks asja vallata, kasutada ja kõiki teisi isikuid asjast eemal hoida. Kuna kohtulik kaitse kujunes alles ajajooksul, siis oli algselt omandi kaitseks peamiselt omaabi , s.t. isiku oma jõud. Tänapäeval mõistetakse omaabi all teolt tabamist ja omandi kaitsed rikkumise toimepanemise ajal. Kannatada saanud omanik ei tegele ise õigusrikkumise uurimisega, selleks on olemas riiklikud organid . Kui Roomas hakati eristama asjaõiguslikke instituute, siis hakkas välja kujunema ka kohtulik omandi kaitse.
Algselt oli omandi kaitse aluseks õiguse rikkumine , mitte õigus kui selline. Arvatavasti arenes selles välja omandi kaitse rei vindicatio kujul.57
Peregriinide ja Rooma kodanike vahelised eraõiguslikud suhted olid korraldatud ius gentium ’iga („rahvaste õigus“), mille eesmärgiks oli Rooma kodanikke kaitsta nende eraõiguslikes suhetes mittekodanikega. Ius gentium kehtis vaid Rooma riigi territooriumil.58
Asjaõigusseadus on paindlik ja lubab asja välja nõuda igaühelt, kes õigusliku aluseta tema asja valdab , välistatud ei ole väljanõue isegi siis, kui senine õiguslik alus rajanes lepingul.
6.1. Kaitsevahendid
Rooma õiguses oli kahte liiki kaitsevahendeid – possessoorsed hagid ja petitoorsed hagid. Possessoorse ehk valdushagi alusel toimus faktilise olukorra jaluleseadmine, mille käigus saab omanik asja valduse tagasi, küsimata, kas ta on omanik. Petitoorse hagi puhul taotleb omanik omandiõiguse tunnustamist ja siin tuleb tõendada ka omandi tekkimise alust.59
Petitoorsed hagid on:
1) rei vindicatio – esitatakse tavaliselt mittevaldava omaniku poolt valdaja mitteomaniku vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Roomas võis omanik asja igal pool ja igaühelt välja nõuda, põhimõttel – Ubi rem meam invenio ibi vindico – kust ma ka oma asja ei leiaks, seal ma ta
vinditseerin.60
____________________
57 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 110
58 http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2006/b17874324/piirmilvi.pdf
59 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 36
60 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 118
Eesti Asjaõigusseaduses vastab sellele § 80 lõige 2, milles omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.
2) actio negatoria – millega omanik kaitseb ennast mõne teise isiku väite vastu, kes ütleb, et temal on selle asja kasutamise õigus, omanik eitab seda õigust.61 Kuna selle hagi eesmärgiks on kasutamis- ja käsutamisõiguse kaitsmine, siis Asjaõigusseaduse kohaselt reguleerib seda § 89, millega omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist , võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist.
3) actio Publiciana – tegemist on bonitaarse ehk preetorliku omandi kaitse hagiga. See oli mõeldud heauskse omandaja kaitseks, kuid ka sellise omandaja kaitseks, kellel formaalsete vigade tõttu ei tekkinud kviriitlikku omandit.62
Ulpianus libro 16 ad edictum: Iulianus libro septimo digestorum scripsit traditionem rei emptate oportere bona fide fieri: ideoque si sciens alienam possessionem adprehendit, publiciana eum experiri non posse, quia usucapere nin poterit. Nec quisquam putet hoc nos existimare sufficere initio traditionis ignorasse rem alienam, uti quis possit publiciana experiri, sed oportere et tunc bona fide emptorem esse.63
Sellele vastab Asjaõigusseaduse § 95 lõige 1, mille kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.
Juhul, kui ostja sai asja oma valdusse pahauskselt ja ta teadis, et asi kuulus kellelegi teisele kui müüjale, siis ei saanud ta Publiciana hagi kasutada.
Nervo libro tertio membranum: Publiciana actio non ideo comparata est, ut res domino auferatur: eiusque rei argumentum est primo aequitas, denide exceptio „si ea res possessori non sit“: sed ut is, qui bona fide emit possessionemque eius ex ea causa nactus est, potius rem habeat.64
____________________
61 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 118
62 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 118
63 Justinianuse Digesta: 6.2.7.17
64 Justinianuse Digesta: 6.2.17
Asjaõigusseaduse § 95 lg 2 kohaselt on pahauskseks omandajaks isik, kes teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. AÕS § 95 lg 3 on märgitud, et sellisel viisil omandamist ei toimu, kui asi on varastatud , kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.
Gaius libro septimo ad edictum provincial: Praeterea restituere debet possessor et quae post acceptum iudicium per eum non ex re sua adquisivit: in quo hereditates quoque legataque, quae per eum servum obvenerunt, continentur. Nec enim sufficit corpus ipsum restitui, sed opus est, ut et causa rei restituatur, id est ut omne habeat petitor, quod habiturus foret, si eo tempore, quo iudicium accipiebatur, restitutus illi homo fuisset. Itaque partus ancillae restitui debet, quamvis postea editus sit, quam matrem eius, post acceptum scilicet iudicium, possessor usuceperit: quo casu etiam de partu, sicut de matre, et traditio et cautio de dolo necessaria est.
GAIUS, Provincial Edict, raamat 7: /.../ hoidja peab üle andma kõik, mis ta on orja kaudu saanud, kõik pärandused, mis on talle tulnud selle orja kaudu. Ainult asja üleandmisest ei piisa, kõik kasum, mis on tulnud sellest asjast, peab ka olema üleantud. Mõte on selles, et hageja peaks saama kõik, mis ta oleks saanud, kui ori oleks alguses olnud tema käes. Kui tegemist on orjatariga, siis kõik lapsed peavad ka olema üleantud, isegi kui lapsed sündisid peale seda, kui hoidja nad endale võttis. Kui olid lapsed, siis sama reegel kehtib ja üleandmine kui ka cautio pettuse eest on vajalik.65
Asjaõigusseaduse § 85 sätestab, et valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037-1040. Asjaõigusseaduse kohaselt peab isik, kui ta on asja omavoliliselt saanud, hüvitama nii asjast saadud kasu kui ka selle kasu, mis omanik ise oleks asja vallates saanud. Kui valdus on saadud omavoliliselt, ei ole valdajal õigus nõuda tema poolt tehtud vajalike kulutuste hüvitamist.
Rooma õiguses ei piiratud kahjuhüvitise suurust ettenähtavusega, vaid pigem printsiibiga, mille kohaselt ei tohi kahjuhüvitis olla ebaproportsionaalselt suur. Mõistlikuks hüvitise suuruseks peeti kahekordset hinda (ad duplum).
____________________
65 Justinianuse Digesta: 6.1.20
Meie õigussüsteemis, selleks, et omandit kaitsta, on vaja kõigepealt tõendada, et antud asi kuulub ikka konkreetsele isikule. Üksikutel juhtudel võib omandi tõendamine olla üpriski keeruline. Omandi kuuluvust tõendavad: ostu-müügileping, vastav kanne riiklikus registris, testament , ostukviitung jne.
Valdust sai Roomas kaitsta ainult interdiktidega, valduse kaitse hagisid ei tuntud. Kui isik valdas asja ususe (usust tunneme abieluõigusest ning faktiliselt tähendab see võimu, mis on kõikide igatavate asjade puhul) alusel ja igamise tähtaeg oli lõppenud, muutus ta täieõiguslikuks omanikuks ning siis oli võimalik tema õigusi kaitsta omandiõiguslike hagidega. Kaks peamist valduse kaitse interdikti oli interdictum uti possidetis – maatükkide ja hoonete valduse kaitseks ja interdictum utrubi – vallasasjade valduse kaitseks.66
Põhiseaduse § 32 kaitseb ainult sellist omandit, mis on saadud seaduspärasel teel.
Omanikul on omandi kaitseks petitoorsete nõuete (actiones in rem) – vindikatsiooni - ja negatsiooninõude esitamise õigus. Üksikasjalikumalt on reguleeritud vindikatsiooninõude (rei vindicatio) esitamine kui tähtsaim omandi kaitse vorm. Tegemist on asjaõigusliku nõudega tsiviilõiguslike nõuete hulgas. Omandi kaitse nõue saab omandit kui absoluutset õigust vahetult kaitsta igaühe vastu.67
Asjaõigusseadus on paindlik ja lubab asja välja nõuda igaühelt, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, välistatud ei ole väljanõue isegi siis, kui senine õiguslik alus rajanes lepingul.
Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Siiski on siin teatud piirangud. Rooma õiguses oli reegel „ubi rem meam invenio, ibi vindico“ („kus ma oma asja leian, sealt ma ta tagasi nõuan“). Asjaõigusseaduses on fikseeritud vanagermaani reegel „nõua oma asja sellelt , kellele oled ta usaldanud“. Roomas võis asja alati välja nõuda ka
heauskselt omandajalt (A asi oli üle läinud B-le ja sellelt C-le). AÕS § 95 kohaselt ei saa vallasasja välja nõuda heauskselt omandajalt, kui vallasasi oli omaniku valdusest välja läinud tema enda tahte kohaselt, näiteks kui asja rentnik, pantija , hoidja või laenaja müüs asja heausksele ostjale ja siis sai omanik nõuda vaid hüvitamist rentniku, pandipidaja, laenaja või hoidja poolt võlaõigusseaduse alusel.68
­­
____________________
66 Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008 lk 34
67 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 160
68 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 161-162
Ulpianus libro 16 ad edictum: 4. Si duobus quis separatim vendiderit bona fide ementibus, videamus, quis magis publiciana uti possit, utrum is cui priori res tradita est an is qui tantum emit. Et Iulianus libro septimo digestorum scripsit, ut, si quidem ab eodem non domino emerint, potior sit cui priori res tradita est, quod si a diversis non dominis, melior causa sit possidentis quam petentis. Quae sententia vera est.
ULPIAN, Edict, raamat 16: 4. Kui üks asi on müüdud eraldi kahele isikutele, kes mõlemad on ostnud asja heas usus. Kellel on suurem õigus „Publician“ile, sellel, kes saab enne asja kätte või sellel, kes lihtsalt ostis enne? Julian kirjutab oma digesta 7. raamatus, et kui kaks ostjat ostavad sama asja mitteomanikult, siis selle nõue on tugevam, kes sai asja enne kätte. Aga kui nad ostsid teistkordselt mitteomanikult, siis see, kelle käes asi nüüd on, on paremas seisundis, kui see, kes läheb kohtusse, /.../.69
Kaitse vahendid impeeriumi perioodil: kviriitliku omandi jaoks on rei vindicatio, bonitaarse omandi kaitseks on actio Publiciana. Vahe kadus formulaar protsessi kadumisega ja vormivaba ekstraordinaarse protsessi kehtivusele pääsemisega. Vahe kadus tegelikult juba Justinianuse poolt aastal 530 ja 531 kadus vahettegemine ka res mancipi ja res nec mancipi vahel. Selleks ajaks kadusid ka kviriitliku omandi saamise viisid mancipatio ja in iure cessio.70
_____________________
69 Justinianuse Digesta: 6.2.9.4
70 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 112
KOKKUVÕTE
Rooma omandiõiguses on läbi ajaloo toimunud väga palju muudatusi, alustades omanikuks saamise õiguste laienemisega ning lõpetades omandi kaitsmisega. Algselt sai omand kuuluda ainult Rooma rahvale ning oli kollektiivses kasutuses. Sealt edasi tekkis isiku omand, kuid alguses ainult majale ja majapidamisele. Seejärel jagati maa Rooma kodanike vahel, s.t. kodakondsuse alusel, kuid seda ei peetud siiski eraomandiks. Hiljem omandiõiguse arenedes võisid ka mittekodanikud asju omandada, kuid esialgu ainult Rooma kodaniku kaudu. Esimene omandamise moodus oli asja haaramine endale. Isik võttis asjast kinni ja kindlaks määratud lausega kinnitas, et see asi on tema oma. Vanimas tsiviilõiguses oli kaks erinevat asja üleandmise viisi: kindla vormi kohaselt, mancipatio ja in iure cessio tehingute teel ja lihtsa üleandmise, traditio teel. Ius civile aga sisaldab juba nii sisult kui kaitse poolest ühtset omandit.
Nii nagu omandamise õigused ja viisid muutusid, nii muutus ajajooksul ka omandi piiramine ja kaitsmine. Omandi piirangud muutusid järjest rohkem ühiskonna huvidest lähtuvaks ning on teinud seda tänase päevani. Rooma omandiõigusest võib leida palju sarnaseid jooni tänapäeva asjaõigusega. Sarnasusi ilmnes üldistes printsiipides ja põhimõtetes, omandiõiguse sisu mõistes, naabrusõigustes, kaasomandis ning üldsuse ja kolmandate isikute õiguste suhtes piirangute seadmises omandile. Samuti on sarnasus omandi kaitses, kuna Roomas oli välja arenenud hagide süsteem ning see näitab, et omand oli õigusrikkumiste eest kaitstud ning kaitse tagatud riikliku sunniga. Kuna Rooma õigust peetakse Eesti õigussüsteemi hälliks, siis on selline sarnasuste rohkus loomulik, kuid annab ka tunnistust, et Rooma õigussüsteem oli läbi teinud suure arengu nii, et sobib veel tänapäevalgi isikute vahelisi suhteid reguleerima. Peamised erinevuses Rooma omandiõiguse ja hetkel kehtiva õiguse vahel ongi tingitud eelkõige ühiskondlikust arengust. Eesti asjaõiguse kohaselt võib omanikuks olla iga isik, olenemata sotsiaalsest staatusest, kuid Roomas oli omandi saamiseks klassikuuluvus väga oluline, sünniga pandi juba paika, millised õigused isikul on ning neid ei saanud enam muuta. Rooma õiguse peamiseks puuduseks on liigne individualism, mille keskmeks on Rooma kodanik, aga tänapäevane õiguskord pigem piirab üksikisiku huve ühiskonna huvides.
Omand on majandusliku korra põhialus, kuna selle järgi, kas riik tunnustab, piirab või keelab eraomandit, kas omand on kättesaadav kõigile või üksnes teatud klassidele, saab määratleda riigi olemust.71
_____________________________
71 Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004 lk 135
KASUTATUD MATERJALID
Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960
Tiivel, R. Asjaõigus. Loengukonspekt. Tallinn, 2003
Siimets-Gross, H. Rooma eraõigus. Loengukonspekt, 2008
Annus, T. Riigiõigus. Õigusteaduse õpik. Kirjastus Juura, 2006
Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004
Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu. I raamat. Tartu, 1995
Siimets-Gross, H. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. Juridica IX/2002
Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002
Justiniani Digesta.
http://web.upmf-grenoble.fr/Haiti/Cours/Ak/Corpus/digest.ht m
Gaiuse Institutsioonid
The Institutes of Gaius. ( translated with an introduction by W. M. Gordon and O. F. Robinson ). London : Duckworth, 2001
Asjaõigusseadus. RT I 1993, 39, 590. vv 09.06.1993 (AÕS)
Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT 1992, 26, 349. vv 28.06.1992 (PS)
Kinnisvara omandamise kitsendamise seadus. RT I 2003, 23, 147. vv 12.02.2003 (KAOKS)
Tsiviilseadustiku üldosa seadus. RT I 2002, 35, 216. vv 27.03.2002 (TsÜS)
Piir, M.M. Pauluse protsess: Kriminaalõiguslik kontekst ja koht uue testamendi Traditsioonis. Magistritöö. Tartu, 2005
http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2006/b17874324/piirmilvi.pdf
Nõmm, I. Puhtmajanduslik kahju ja selle hüvitamine deliktilise vastutuse korral. Magistritöö. Tartu, 2007
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/4686/1/nomm_iko.pdf
Vikipeedia. Vaba entsüklopeedia, kättesaadav elektrooniliselt:
http://et.wikipedia.org/wiki/Rooma_riik
26