Rooma Eraõiguse alused - legisatsiooniline protsess (2)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT
LEGISAKTSIOONILINE PROTSESS
SISUKORD
1. Sisukord…………………………………………………………………. 2
2. Üldist……………………………………………………………………. 3
3. Olulisemad Rooma õiguse allikad………………………………………. 4
4. Legisaktsiooniline protsess……………………………………………… 7
5. Täitemenetlus legisaktsioonilises protsessis …………………………… 11
6. Formulaarprotsess ja legisaktsiooniline protsess……………………….. 13
7. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ja legisaktsiooniline protsess…………. 14
8. Kokkuvõte………………………………………………………………. 16
9. Kasutatud kirjandus ja normatiivmaterjal……………………………….. 17
ÜLDIST
Rooma impeerium oli õigusriik. Kogu ühiskonnaelu oli kindlalt määratletud seadustega ja seadused kehtisid ühteviisi kõigi inimeste, sealhulgas keisri, kohta. Ebaseadusliku tegevuse korral pidi keiser arvestama senaatorite aktiivse vastutegevusega, mis võis viia (äärmuslikul juhul) keisri võimult kõrvaldamiseni. Kõik Rooma kodanikud olid seaduse ees võrdsed, neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ja neil oli õigus edasi kaevata keisrile endale. Rooma seadused olid kujunenud pika aja jooksul alates 5. sajandil eKr kehtestatud 12 tahvli seadustest . Rooma seaduste koostamisel oli arvestatud eelkõige varem asetleidnud juhtumeid (pretsedente) ja iga kohtuotsuse langetamisel võeti aluseks samalaadsete juhtumite puhul langetatud otsused. Samas olid Rooma õiguse kujunemist mõjutanud ka Kreeka seaduste ja riigikorralduse põhimõtted. Vabariigi lõpus ja keisririigi ajal hakati seda laialivalguvat õigusalast materjali koguma ja ühtlustama. Kujunesid välja elukutselised õigusteadlased ( juristid ), kes koostasid terviklikud seaduste kogud ja selge õigusalaste mõistete süsteemi (juriidilise terminoloogia). Rooma õigus on kogu tänapäevase õigussüsteemi aluseks1
Kui vaadelda Rooma tsiviilprotsessi üldiselt, leiame, et iseloomulik oli kahe staadiumi olemasolu: in jure ja in iudicio. Üsnagi tõenäoline on see, et alguses moodustas see kahe staadiumiga protsess küll vaid ühe, kuid hiljem arenes sellest tüüpiline kahe staadiumiga protsess. Kahe staadiumi olemasolu oli vajalik eriti formulaarprotsessi puhul, kuid võib ka väita, et tekkis juba legisaktsioonilise protsessi puhul2
OLULISEMAD ROOMA ÕIGUSE ALLIKAD
CORPUS IURIS CIVILIS
CIC loomise põhjused ja eesmärgid:

• Õiguse ütlustamine
  
• Õigushariduse ühtlustamine
  
• Ristiusu kiriku tugevdamine
  
• Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
  
• Legitimeerib ennast seaduse andjaks3
  

Justianuse eesmärk CIC loomisel:
Tema eesmärk oli luua täielik ametlik ja süstematiseeritud seadustekogu , mis rahuldaks ühiskondliku elu nõudeid.4
CIC loomine.
Selle kodifitseerimist alustati umbes 528.aastal ning lõpetati 534.aastal. Seadustekogu sisaldas endas mitte ainult tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõigulikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõigulikke norme.5
Nimetus Corpus Iuris Civilis võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.6
CICi struktuur, üksikosade struktuur, materjali järjestus
1. Esimene osa “Institiones sive Elementa” koostati 533.a. See on lühike elementaarne, kuid ametlik tsiviilõiguse õpik, millel oli seaduse jõud. Peaaallikaks ja eeskujuks on Gaiuse “Institutiones”, ta sisuks on peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Kogu aine “Institutiones” on jaotatud kolme suurde rühma: personae, res, actiones. Tekst on jaotatud nelja suurde raamatusse, need omakorda tiitlitesse, mis kannavad vastavaid pealkirju, hiljem on tiitlid jaotatud paragrahvideks, tiitli numereerimata algus kannab nimetust principium.
2. Tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust on “ Digesta seu Pandectae”, mis on koostatud 530-533.a. Siia on koondatud väljavõtted vanemate juristide ( arvult 39) töödest.Digestad on klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõtteks, väljavõtteid on kõige enam Ulpianuse ja Pauluse teostest. Digestad on jaotatud viiekümneks raamatuks, need omakorda tiitliteks, milledel on pealkirjad. Raamatutel peakirju pole. XXC, XXXI , XXXII raamat pole jaotatud tiitliteks, vaid neil on ühine pealkiri “De legatis”. Tiitlid jagunevad fragmentideks ehk lex´ideks. Üldse on Digestides 432 tiitlit ja 9123 fragmenti. Digestide koostamisel kasutatud juristide tööd olid tihti lühendatud ja tekst neis sageli juba varem muudetud. Neid muudatusi nimetatakse glosseemideks ehk Justinianuse-eelseteks interpolatsioonideks. Digestide koostajad ise muutsid vajaduse korral teadlikult vana redaktsiooni, terminoloogiat, tegid täiendusi ja ka lühendeid. Neid Justinianuse-aegseid muudatusi nimetatakse emblemata Triboniani.
3. Seadustekogu kolmas osa – Codex Iustinianus – on märksa vähema tähtsusega. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustinianus koostati juba 529.a. Koodeks sisaldab imperaatorite korraldusi – constitutions. 530.a.andis Justinianus 50 korraldust, mis pidid lahendama vastuolu õigusallikate vahel. 534.a anti koodeks välja uues redaktsioonis nime all Codex Iustinianus repetitae praeloctionis. Koodeks koosneb 12 raamatust, raamatud tiitlitest. Igal tiitlil on pealkiri. Tiitlitesse on paigutatud nummerdatud korras üksikud constitutions. Pikemad constitutions on jaotatud paragrahvideks. Codex Iustinianuse tähtsus on klassikalise rooma õiguse tundmaõppimise seisukohalt minimaalne, ta on rooma õiguse languse ajajärgu saavutis.
4. Viimase, neljanda osa kodifikatsioonist moodustavad nn “Novellae”, sinna on paigutatud pärast Codex Iustinianuse koostamist välja antud constitutions. Ametlikku Novellide kogu pole. See on koostatud umbes 556.a ja sisaldab 122 novelli. Tavaliselt nimetatakse teda “Epitome Iuliani”. Hilisem kogud sisaldavad 168 novelli ja on koostatud kreeka keeles. 7
GAIUSE INSTITUTSIOONID
Gaiuse „Institutsioonid“ on II sajandi keskpaiku koostatud eraõiguse ja protsessi lühike õpik. Teose eriliseks vooruseks on rooma tsiviilõiguse esitus lühiksesel, selgel, süstematiseeritud kujul. Gaiuse Institutsiones koosneb neljast osast, osa nimetuseks commentarius, mis on hiljem jaotatud paragrahvideks.8
Gaiuse Institutsioonid on ainus peaaegu täielikult meieni jõudnud Rooma õiguse klassikalisel ajastul kirjutatud teos. Institutsioonid on mõjutanud olulisel määral nii Justinianuse ajastu õigusteadust kui ka hilisemat, Rooma õigusele toetuvat germaani-rooma õigussüsteemi ning jätnud jälgi ka anglo-ameerika õigussüsteemile. Seega võib Institutsioone pidada Euroopa ühtse õiguskultuuri aluseks.9
LEGISAKTSIOONILINE PROTSESS
Religioosse Rooma eraõiguse perioodil on ainsaks nö legisaktsiooniline protsess. Oma nimetuse on ta saanud sellest, et protsessis nõutakse õigust erinavat liiki hagide abil – ühed neist on mõeldud kohtuotsuse saamiseks, teised täitemenetluse jaoks10. Käesoleva protsessi nimi legis actio tuleneb vormelitest, mida nimetati leges . Legisaktsiooniline protsess oli kasutamiseks ainult Rooma kodanikele , kuna see kuulus ius civile hulka.11 Rooma kodanikuks sai:

sündimisega Rooma kodanike abielust

esialgselt ka Rooma naiskodaniku vallaslapsena

Rooma kodaniku poolt oma orja vabastamisega

Rooma kodaniku poolt võõramaalase adopteerimisega

Rooma kodakondsuse andmisega üksikutele või tervetele kogukondadele12
Legisaktsioonilises protsessis ongi kõige olulisemad vormelid, mida pooled pidid täpselt kohtuniku ees formuleerima. Vormelid sisaldasid tänapäevaseid poolte argumente, aga erinevalt tänasest olid need täpselt kindlaks määratud. Seega tuli enne protsessi kõik selgeks teha ja võib ka nii öelda, et lausa pähe õppida. Vormelites eksimine võis nurjata terve kohtuprotsessi. Rooma-aegne protsess oli väga teatraalne- pooltel tuli aeg-ajalt teha piduliike toiminguid : võtta kätte vaidlusalune asi või puudutada vaidlusalust isikut.13
Vormelite lausumise erinevus tuli ilmsiks kohtuliku vaidluse ja täitemenetluse puhul, kui kohtuliku vaidluse puhul pidid vormeleid lausuma mõlemad pooled, siis täitemenetluses oli vastav osa ainult täita soovija jaoks.14
Erinevat liiki hagide protsessides tuli lausuda erinevaid vormeleid ning oli ka eripäraseid toiminguid, mis olid iseloomulikud ainult ühele hagi liigile.
Legisaktsioonile protsess jaguneb kolmeks hagide liikide alusel:

legis actio per sacramentum

legis actio per iudicis arbitrive postulationem

legis actio per conditionem15
Vanim ja tuntuim hagidest oli legis actio per sacramentum. Käesoleva hagi puhul oli tegu protsessiga, mis võimaldas vindicatio kasutamist. Vindicatio kasutamine kujutab endast menetlust, kus kaks osapoolt vaidlevad asja kuuluvuse või inimese kuuluvuse ja asja väljaandmise üle. Hagi eelduseks on mõlema osapoole ja vaidlusaluse asja viibimine kohtus. Näiteks kui vaidlusobjektiks oli maa, siis toodi magistraadi juurde tükk selle pinnast, peotäis mulda. Protsessi algataja puudutas asja kepiga ja ütles, et see asi kuulub talle: hanc ego rem ex iure quiritium meam esse aio – väidan, et see asi kuulub mulle kviriitliku õiguse alusel. Seda hageja toimingut nimetatakse vindicatio. Sellele järgnesid kostja vastavad toimingud – kostja kordas samu sõnu ja puudutas samuti asja kepiga, see tegevus kannab nime contravindicatio. Seejärel astus tegevusse magistraat , hüüdes: Mittite ambo rem – jätke mõlemad asjad rahule. Pooled võtsid kepid ära ja hageja pöördus kostja poole küsimusega, mille alusel see vinditseerib. Kostja võis anda vastuse, võis ka mitte vastata, seletades, et niisugune on tema õigus. Peale seda pöörduski hageja kostja poole ettepanekuga määrata sacramentum. Analoogilise ettepaneku tegi ka kostja hagejale.16
Oluline on ka summa sacramenti, mille mõlemad pooled pidid hoiule andma ning see, kes kaotas protsessi, kaotas ka oma raha riigi kasuks. Kohtuasja käigus ei määratud sanktsioone, oluline oli ainult faktide tuvastamine .17
Sacramentum´i suurus oli seaduses fikseeritud – hagides väärtusega 1000 assini – 50 assi, kui hagi väärtus üle 1000 assi – 500 assi, hagides isiku vabaduse kohta – alati 50 assi.18
Kohtuniku ülesandeks in iudicio oli määrata, kelle sacramentum´il oli õiguslik alus, kelle omal mitte – utrius sacramentum iustum, utrius iniustum sit. Sellega oli öeldud ka see, et kellel on protsessis õigus ja kellel mitte. Esialgu maksti sacramentum sisse enne protsessi, hiljem piisas lubadusest tasuda sacramentum pärast asja otsustamist. Võib öelda, et selles nähti plebeide võitu, sest nüüd said ka vaesemad inimesed protsessi alustada19
Legis actio per iudicis arbitrive postulationem on hagi liik, mis on mõeldud ainult isikuliste hagide jaoks. Tegu oli perekonna lahutusega seotud asjade ning ühisvara jagamisega. Hagi nimi tuleb nõudest määrata protsessi jaoks kohtunik , kes teeks vahekohtuniku tööd. Puudus sacramentum nõue20. Käesoleva hagi juures olid kindlad vormelid, mida tuli lausuda ja kui seda ei tehtud, siis oli terve menetlus kehtetu . Näitena võib tuua järgmised vormelid, mis on pärit XII tahvli seadustest: Per iudicis postulationem agebatur, si qua de re ut ita ageretur lex iussisset sicuti lex XII tabularum de eo quod ex stipulatione petitur. Eaque res talis fere erat. Qui agebat sic dicebat: EX SPONSIONE TE MIHI X MILIA SESTERTIORVM DARE OPORTERE AIO: ID POSTVLO AIAS AN NEGES. Aduersarius dicabat non oportere. Actor dicebat: QVANDO TV NEGAS, TE PRAETOR IVDICEM SIVE ARBITRVM POSTVLO VTI DES /.../. G. 4, 17a.21Hagi, millega nõutakse kohtuniku määramist, esitatakse sellisel juhul, kui seda on seadusega kästud, näiteks XII tahvli seadustega selle kohta, mida taotletakse stipulatsioonist tulenevalt. Ja see toimub järgnevalt. See kes hages, ütles: MINA VÄIDAN, ET PÜHALIKU TÕOTUSE ALUSEL OLED SA KOHUSTATUD MULLE 10 TUHAT SESTERTSI: MA NÕUAN, ET SA KINNITAKSID VÕI EITAKSID SEDA. Vastaspool ütleb, et tal ei ole sellist kohustust. Hageja ütles: KUNA SA EITAD SEDA, MA NÕUAN, ET SINA, PREETOR, MÄÄRAKSID MULLE KOHTUNIKU VÕI VAHEKOHTUNIKU./…/ 22 Sellisel viisil nõuti kohtuniku määramist.
Gaiuse järgi nõuti raha sponsio alusel, aga hiljem tekkis juba kohtunikul võimalus rahasumma määrata.23 Erinevalt eelmisest hagi liigist ei tuvastatud siin enam ainult fakte, vaid oli võimalus ka nõuda kohustatud isiku poolt asja välja andmist.
Legis actio per conditionem on hagi liikidest noorim ning puudutas peamiselt võla tagasinõumist. Actio tähendas nõuet tulla 30 päeva pärast kohtusse. See tähendas, et osapooltele anti võimalus saavutada selle aja jooksul kokkulepe. Muidu olid kõik lausutavad vormelid samad, ainult viimane oli asendatud.24
17b. Per condictionem ita agebatur: AIO TE MIHI SESTERTIORVM X MILIA DARE OPORTERE: ID POSTVLO, AIAS AVT NEGES. aduersarius dicebat non oportere. actor dicebat: QVANDO TV NEGAS, IN DIEM TRICENSIMVM TIBI IVDICIS CAPIENDI CAVSA CONDICO. deinde die tricensimo ad iudicem capiendum praesto esse debebant. condicere autem denuntiare est prisca lingua. (G.4, 17b)25
KUNA SA SEDA EITAD, ANNAN MA SULLE TEADA, ET 30-NE PÄEVA PÄRAST VÕTAME KOHTUNIKU. ( G. 4, 17b)26
TÄITEMENETLUS LEGISAKTSIOONILISES PROTSESSIS
Täitemenetlust viidi samuti läbi legisaktsioonide kaudu ning neid oli kaks

legis actio per manus iniectionem- see puudutas siis isiku isiklikku vastutust ning seisnes hageja poolt talle niiöelda käe peale panemises. Hageja pidi preetori ees teatud sõnu lausudes kostjale käe peale panema , sest nii sai ta kostja üle võimu. Seda asjade kulgu kirjeldab hästi III tahvel XII-st tahvlist.27
Menetluskord oli järgmine: Kui võlgnik 30-päeva jooksul ei tasunud võlausaldajale oma võlga, siis toimetas see hagejana võlgniku – kostja - kohtusse, magistraadi ette. Kui võlgnik nüüd ka otsekohe võlga ei tasunud (see juhtus harva), viis hageja võlgniku endaga kaasa ja pani ta raudu . Hageja pidas võlgnikku 60-päeva enda juures, kuid ta oli kohustatud viima võlgniku 3 turupäeval turule, teatama võla summa, arvestusega, et keegi võlgniku vabaks ostab. Pärast 60-päeva möödumist sattus võlgnik hageja täieliku võimu alla ja viimane võis teda tappa või müüa orjusse. Samas võis võlgniku eest välja astuda keegi teine isik, nn. vindex, kes, lükates kõrvale hageja käe, vabastas kostja lõplikult vastutusest, võttes endale kogu vastutuse.28

Legis actio per pignoris capionem- see aga tähendab asja pandiks võtmist. Enamasti toimus see kohtuväliselt ja esines harva, samuti räägib ka Gaius üksikutest ning väga kitsalt piiritletud kas avalik-õigusliku või sakraalõigusliku osaga nõuetest.29 Seda vormi rakendati vaid teatvate nõudmiste puhul, näiteks ohvriloomade eest müügihinna nõudmisel, sõdurite palganõudmiste puhul jne.30
Gaiuse Institutsioonid 4.26-29:
4.26. Per pignoris capionem lege agebatur de quibusdam rebus moribus, de quibusdam rebus lege.
4.27. Introducta est moribus rei militaris. nam [et] propter stipendium licebat militi ab eo, qui aes tribuebat, nisi daret, pignus capere; dicebatur autem ea pecunia , quae stipendii nomine dabatur, aes militare. item propter eam pecuniam licebat pignus capere, ex qua equus emendus erat; quae pecunia dicebatur aes equestre. item propter eam pecuniam, ex qua hordeum equis erat conparandum; quae pecunia dicebatur aes hordiarium.
4.28. Lege autem introducta est pignoris capio uelut lege XII tabularum aduersus eum, qui hostiam emisset nec pretium redderet; item aduersus eum, qui mercedem non redderet pro eo iumento, quod quis ideo locasset, ut inde pecuniam acceptam in dapem, id est in sacrificium, inpenderet; item lege censoria data est pignoris capio publicanis uectigalium publicorum populi Romani aduersus eos, qui aliqua lege uectigalia deberent.
4.29. Ex omnibus autem istis causis certis uerbis pignus capiebatur, et ob id plerisque placebat hanc quoque actionem legis actionem esse; quibusdam autem placebat legis actionem non esse, primum quod pignoris capio extra ius peragebatur, id est non apud praetorem, plerumque etiam absente aduersario, cum alioquin ceteris actionibus non aliter uti quis posset quam apud praetorem praesente aduersario; praeterea quod nefasto quoque die, id est, quo non licebat lege agere, pignus capi poterat.31 (G.4. 26-29)
Legisaktsioonilisel protsessil on kaks suurt puudust:

menetlus in iure oli seotud keerukate vorminõuetega, milles eksimine muutis terve menetluse kehtetuks. 32

Menetluses tarvitatavad vormelid olid lahutamatult seotud seaduse sõnastusega. Seetõttu ei saanud kohtulikult kaitsa selliseid õigusi, mida ei saanud paigutada nende vormelite alla.33
FORMULAARPROTSESS JA LEGISAKTSIOONILINE PROTSESS
Nagu me teame, siis juba vabariigi algusaegadel tekkis legisaktsioonilise protsessi kõrvale formulaarprotsess. Kui võrdleme mõlemat protsessi omavahel, siis näeme, et nii mõnedki erinevused on olemas. Peamiseks eristavaks teguriks on see, et legisaktsioonilises esitatavate vormelite nõuded on rangemad kui formulaarprotsessis. Loomulikult ei loobutud ka viimases pidulike vormelite lausumisest, kuid formulaarprotsess oli paindlikum ning sellega võimaldati vormeli ütlemisega eksinud poolel siiski vaidluseni minna, mis legisaktsioonilises protsessis oli välistatud. Samuti oli formulaarprotsessis võimalik esitada ka mitmesuguseid vastuväiteid.
Formulaarprotsessile oli iseloomulik preetori poolt pooltele formula väljastamine, see võimaldas hagejal üldse protsessi alustada.
Sarnasusena saab legisaktsioonilise ja formaarprotsessi juures välja tuua niiöelda protsessiprogrammi sisu kinnitamise peale poolte vahelise õiguslüli kindlaks määramist.
Kui legisaktsioonilises protsessis oli täitemenetlus legis actio per manus iniectionem, siis formulaarprotsessi puhul, kui kostjal tuli maksta teatud rahasumma, ent ta ei teinud seda, tuli hagejal alustada uut protsessi actio iudicati alusel. Selles kontrolliti ainult otsuse olemasolu ning kostja tehtud makseid. Kostjal maksta tulev summa kahekordistus.
Edasikaebamise võimalust polnud ei legisaktsioonilise ega formulaarprotsessi puhul.34
TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIK JA LEGISAKTSIOONILINE PROTSESS
Võrreldes tänapäevase Tsiviilkohtumenetluse seadustikuga olid legisaktsioonilise protsessi nõuded palju karmimad. Näiteks puudub tänases kohtupidmises reaalne summa sacramentum nõue- Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18.peatükk sätestab küll Menetluskulud , aga nende hulgas ei ole eelpool mainitud summat . Tänapäeval võiks summa sacramentum-it samastada parimal juhul riigilõivuga, mille peab avalduse esitaja tasuma toimingute tegemiseks ette, vastavalt Tsiviikohtumenetluse seadustiku §147-le. Riigilõiv tagastakse omanikule vastavalt sama seadustiku §150-le.
Summa sacramentum- ile sarnaneb tänapäeval ka tagatis (TsKS 19.peatükk), sarnaselt legisaktsiooilisele protsessile on tagatise andmise kohustus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Kui legisaktsioonilses protsessis tuli lausuda kindlaid vormeleid, siis tänapäeval sellist nõuet enam ei eksisteeri. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on küll ära märgitud kasutatav kohtu töökeel, mille sätestab 5.peatükk ja § 32- kohtumenetlus ja asjaajamine toimub eesti keeles.
Kui legisaktsioonilises protsessis tuvastati enamasti ainult fakte, siis tänapäeval tuleb tuvastada nii faktiline koosseis kui ka sanktsioon . Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 47.peatükk sätestab täpsed nõuded kohtuotsusele. Eriti on rõhutatud vajadus otsuse seaduslikkusele ning põhjendatusele. Tänapäeval saab tsiviilkohus toetuda ainult nendele tõenditele, mida kohtus uuriti. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded35.
Tänapäeval on tsiviilasjade lahendamisel kohtunik ainuisikuliselt see, kes lahendab kohtuasja36. Erinevalt legisaktsioonilisest ei ole tänapäeval kohtuniku puhul kindalasti tegemist vahekohtuniku või kõrvalvaatajaga. Kohtunik on kohtusaalis autoriteet ning tema otsus on lõplik.
Legisaktsioonilise protsessi puhul ei ole mainitud apellatsiooni võimalust. Tänane Tsiviilkohtumeneltuse seadustik sätestab edasikaebamise peatükis 64, mis sätestab Apelatsioonimenetluse.
KOKKUVÕTE
Legisaktsiooniline protsess oli religoosse Rooma eraõiguse ajal põhimõtteliselt ainsaks protsessiks , mis paistis silma eriti rangete menetlusnõuetega. Legisaktsiooniline protsess on oluline, kuna on tänapäevase tsiviilprotsessi aluseks, kuid tuleb siiski mainida, et on toimunud suured muutused. Protsess ise kui ka kohtuotsused on teinud läbi suure arengu ning erinevad suuresti Rooma ajal eksisteerinust.
Oma referaadis esitlesime Rooma-aegse legisaktsioonilise protsessi olemust, nõudeid ning tulemusi ja võrdlesime seda tänapäevase Tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ja Rooma-aegse formulaarprotsessiga.
1 http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/6klass/7rooma/18haridus.ht m
2 Hesi Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007
3 M. Kupinskaja “Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005“ lk.9
4 M. Kupinskaja „Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005“ lk.9
5 M. Kupinskaja „Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005“ lk.9
6 M. Kupinskaja „Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005“ lk. 10
7 M. Kupinskaja “Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005“ lk10-11
8 E. Ilus „Rooma eraõiguse alused“ lk 43-44
9 H. Siimets-Gross „Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel“ 2002, lk.5
10 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.23
11 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.23
12 M. Kupinskaja „Võrdlev õigussüsteemide ajalugu: seminaride kokkuvõte 2005 „ lk.12
13 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.23-24
14 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk 23
15 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.23-24
16 E. Ilus “Rooma eraõiguse alused“ lk.62-63
17 E. Ilus “Rooma eraõiguse alused“ lk.62
18 E. Ilus „Rooma eraõiguse alused“ lk.62
19 E. Ilus „Rooma eraõiguse alused“ lk.62
20 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk 23
21 http://www.thelatinlibrary.com/gaius4.html 27.05.2007
22 G. 4, 17 a; Hesi Siimets- Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk 23-24
23 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk 24
24 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk 24
25 http://www.thelatinlibrary.com/gaius4.html 27.05.2007
26 H. Siimets- Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007
27 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.24
28 E. Ilus,“Rooma eraõiguse alused „ lk.63
29 H. Siimets- Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007, lk.24
30 E. Ilus „Rooma eraõiguse alused“ lk.63
31 http://www.thelatinlibrary.com/gaius4.html 27.05.2007
32 E. Ilus „Rooma eraõiguse alused“ lk 64
33 E. Ilus “Rooma eraõiguse alused“, lk 64
34 H. Siimets-Gross, Rooma eraõiguse konspekt 2007 lk.23-25
35 Tsiviilkohtumenetuse seadustik § 442 lg 5
36 Tsiviikohtumenetuse seadustik § 16 lg 1
15