...............................................................................4 2.AJALOOLINE TAGAPÕHI....................................................................................................6 2.1.Vestfaali rahulepingu võrdlus Versailles rahulepinguga................................................... 6 2.2.Vestfaali rahulepingu ajalooline käekäik, kehtivusaeg..................................................... 7 3.VESTFAALI RAHULEPINGU SISULINE ANALÜÜS CUIUS REGIO, EIUS RELIGIO .....................................................................................................................................................9 3.1.Ajaloolis-kriitiline interpretatsioon...................................................................................9 4.VESTFAALI RAHULEPINGU AJALOOLINE TÄHTSUS NING MÕJU TÄNAPÄEVALE .............................................................................................................................................
- Sine manu abielus jäi naine juriidiliselt seotuks oma perekonnaga, oli iseseisev isik (persona sui iuris) omaenda valitseva varaga → Pudentilla ei ole mehe võimu all SÜÜDISTUSED APULEIUSE VASTU APULEIUS PIDAS ALUSETULT EROST KINNI D. 48.5.26 Capite quinto legis iuliae ita cavetur, ut viro adulterum in uxore sua deprehensum, quem aut nolit aut non liceat occidere, retinere horas diurnas nocturnasque continuas non plus quam viginti testandae eius rei causa sine fraude sua iure liceat. Julian’i seaduse viiendas osas on kirjas järgmiselt: “Kui abikaasa on tabanud abielurikkuja oma naisega ja kas ei suuda või ei õnnestu teda tappa, võib ta teda mitte kauem kui 20 järjestiku tundi ööpäevas kinni pidada, et omandada tõendeid kuriteo kohta ja kasutada oma õigust ilma seda ohustamata. D. 48.5.26.5 Quod adicitur “testandae eius rei gratia”, ad hoc pertinet, ut testes inducat testimono futuros accusatori
omnia vincit amor – armastus võidab kõrgemale, tugevamini kõik 8. cogito, ergo sum – mõtlen, järelikult 33. ora et labora – palveta ja tööta 34. tempora, o mores! – oh ajad, oh olen olemas 9. credo, quia absurdum – usun, sest kombed! (Cicero) 35. otium reficit vires – puhkus kosutab see on mõttetu 10. cuius regio, eius religio – kelle maa, jõudu 36. per aspera ad astra - läbi raskuste selle usk 11. debes, ergo potes – sa pead, järelikult tähtede poole 37. persona non grata – ebasoovitav isik, suudad 12. de die in diem – päevast päeva eriti diplomaatias 13. dies diem docet – päev õpetab päeva 38. primus inter pares – esimene 14
Kuna aga Alfens andis Carusele käsu laenata raha, teadis ka Theodoros käsust. Theodoros aga ei teadnud, et nii Alfens ja Carus on mõlemad omakorda Afiliuse võimu all. Seega jättis Carus vaba mulje ning võlanõue on kehtiv. Argumendid D. 14.6.14 Iulianus 12 Dig. 8 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Ilo, 2000, lk 141 4 Filium habeo et ex eo nepotem: nepoti meo creditum est iussu patris eius: quaesitum est, an contra senatus consultum fieret. dixi, etiamsi verbis senatus consulti filii continerentur, tamen et in persona nepotis idem servari debere: iussum autem huius patris non efficere, quo minus contra senatus consultum creditum existimaretur, cum ipse in ea causa esset, ut pecuniam mutuam invito patre suo accipere non possit. Mu pojal on poeg, kelle ta volitab võtma laenu ja kes on minu lapselaps. Kas siis on üle astutud senatus consultum'i võimust
omanikul ja on sellena omandiõiguse tunnuseks. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on teatud tingimustel õigus oma asja teise valdusest välja nõuda. Kui aga ära on antud käsutusõigus, tähendab see ühtlasi omandiõiguse üleandmist.27 Ulpianus libro septuagensimo sexto ad edictum: Differentia inter dominium et possessionem haec est, quod dominium nihilo minus eius manet, qui dominus esse non vult, possessio autem recedit, ut quisque constituit nolle possidere. (D. 41, 2, 17, 1) (Ulpianus edikti kommentaari seitsmekümne kuuendas raamatus: Erinevus omandi ja valduse vahel on see, et omanik ei kaota oma omandit lihtsalt sellepärast, et ta ei taha omanik olla, asja valdus aga kaotatakse niipea, kui valdaja otsustab, et ta ei taha enam vallata.)28 Ulpianus libro 69 ad edictum pr
Sõna "sakrament" tuleb ladina sõnast sacramentum, mis tähendab püha toimingut, vannet. Kirikuvanne kõrgeim kiriklik karistus, kiriku liikme kogudusest välja heitmine. Rakendati ketserite suhtes. interdikt - (, , , , ), . Inkvisitsioon oli kirikliku kohtu vorm keskaegses Euroopas. tsesaropapism keiserpaavstlus, riigi ja kiriku vahekord, kus ilmalik valitseja on ühtlasi kirikuelu juht (nt Bütsantsis, Tsaari-Venemaal, Inglismaal) cuius regio, eius religio , õigussiire õiguse ajaloolises arengus, s.h retseptsiooni mõiste ja liigid. läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Kehtis põhimõte, et ,,minu vasalli vasall pole minu vasall" kohtupäev on aegade lõpus toimuv lõplik kohtumõistmine kõigi inimhingede üle, eelneb jumalariigi tulekule maa peale. foogt oli feodalismiaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik.
Esimene oli Roscheri järgi konfessionaalne absolutism, mis oli levinud 16. sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole, valitseja põhjendas oma võimutäiust puhta Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas ka kirik, aadelkond ja muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: ,,kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio). Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV (teisel pildil), juhtlausega: ,,Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet 4 enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige
..].) Küsimus asja omandi kohta asja ümbertöötamise järel tekkis alles Serviuse institutsionaalse õigusteooriaga ning sellest peale on asja kuuluvuse üle selle ümbetöötamise järel vaieldud. Sabiniaanide ja prokuliaanide erinevaid arvamusi kirjeldab Rooma jurist Gaius (G. 2.79): […] Quidam materiam et substantiam spectandam esse putant, id est, ut cuius materia sit, illius et res, quae facta sit, uideatur esse, idque maxime placuit Sabino et Cassio; alii uero eius rem esse putant, qui fecerit, idque maxime diuersae scholae auctoribus uisum est […]. ([...] Mõned on arvamusel, et peaks vaatama, kellele kuulub asja materjal või aine; see tähendab, et kellele kuulub materjal, selle omaks peetakse ka ümbertöötatud asja ning seda arvavad eriti Sabinus ja Cassius. Teised aga leiavad, et asi kuulub sellele, kes selle ümber töötas – nii näevad seda peamiselt teise koolkonna esindajad […].)
Järgi jäi 2 sakramenti. Ristimine ja armulaud. Eitati Pühakute kultust. Tsölibaat kadus. Kloostrid ja Ordud kaotati. Luter abiellus ühe endise nunnaga, kes sünnitas terve hulga lapsi. Kirikupeaks oli kohalik valitseja. Kirikuvarad riigistati. Luteri usu peaseisukohad pandi kirja Augsburi usutunnistuses(1530.a.). Samas tõi kaasa usupuhastuse levik ususõjad. Katoliku vs. Luteri. Ususõjad lõppesid Augsburgi usurahuga a. 1555. Augsburgi usurahu põhimõte on Cuius regio, eius religio. "Kelle võim, selle usk." Lepiti kokku, et valitseja määrab oma alamate usu. Seega, kui valitseja oli läinud Luterlusse, siis loeti kõik alamad luterlasteks. Kui valitseja oli Katoliiklik, seega olid alamad ka katoliiklased. Usupuhastus levis Luterlikul kujul põhjamaadesse, toimus Kuningareformatsioon, eeskätt valitseja eestvedamisel. Teine piirkond oli Eestimaa ja Läti(Põhja). Reformatsioon Sveitsis ja Inglismaal
Reformatsioon Roomast sõltumatute kirikute teke; "inimlikud" põhjused (Henry VIII). Martin Luther 1483-1546 ülikooli ajal rõõmus poiss, pikselöögist tõuge; vastu vanemate tahtmist teoloogia suund, piibliteaduste professor. Kloostris: põhiküsimuseks: Jumala leidmine. Loobus Piibli allegoorilisest seletamisest, püüdles sisulise keskme poole. 1517 > 1519 avalik dispuut - kirikukogude ilmeksimatust 1555 Augsburgi usurahu: cuius regio, eius religio see oli rahu luterlaste ja katoliiklaste vahel, teised reformatsiooni käigus tekkinud uued usurühmitused jäid äralõigatuteks. Reformatsioon pole ühtne vool, seepärast ei saa seda taandada vaid Lutheri isikule (Sksm Melanchton). Huldrich Zwingli 1484-1531, Johann Calvin 1509-1564, Henry VIII 1509-1547 , Mary I Tudor 1553-1558, Elisabeth I 1558- 1603, Mary Stuart 1542-1587 17. saj
Tsesaropapism alates Constantinosest (hilisantiik) III - kirik peab end riigi ühendavaks vaimulikuks võimuks, paavst määrab maailmavaadet ja poliitikat (kõrgkeskaeg) IV - kirik kui vaimulik võim vastandab end ilmalikule, päästab hingi, kuid ei oma otsest võimuambitsiooni (reformatsioon) V . Riik ühendab kõiki kodanikke, pole eriõigusi a. A) cuius regio, eius religio – riigikirikud b. B) religioon eraasi, riik lahutatakse kirikust (valgustus, Pr. Rev.) VI - Riik on totalitaarne ühest maailmavaatest juhitud ühendus, seaduste ja propaganda abil püütakse kaotada religioosne ja ideoloogiline autonoomia (natsionaalsotsialism ja stalinism) VII - Riik mõistab end kui demokraatlik õigusriik, kus erinevad religioonid on seaduste raames kaitstud. Kirik määratleb end kui usuühendus
Inimkonna ja tema planeedi asukoht universumis hinnatakse ümber. Kopernikus esitas 16. saj. alguses Heliotsentrilise maailmapildi. · Loodusteaduste kiire areng (17. saj.) Hakkab kõigutama religiooni positsioone. 2.Universaalriigiideolooga asemel ,,Rahvusriigi" ideoloogia. · Varauusajal rahvusriigi tunnuseks ei ole veel ühine keel vaid ühine konfessioon. (Reformatsioon/ Vastureformatsioon) Cuius Regio, eius religio = Kelle maa, selle usk! Ususõjad tulemuseks (16-17. saj.) Habsburg Monarh Karl V (1500-1558) Hispaania (+ Madalmaad, L-Ameerika kolooniad, Itaalia alad jne.) kuningas, emapoolt päritud. Austria valitseja isapoolt ning Püha Saksa-Rooma Keisririigi keiser, proovis taastada universaalriigi, aga ebaõnnestub! Riiklikul tasandil kohalik tsentralism kaalub üles universaalse detsentralismi! 2. Tsentraliseeritud rahvusriikide tekkimine.
sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole. Valitseja põhjendas oma võimutäiust pelgalt Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas kirik, aadelkond ega muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: "kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio). ● Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ja 18. sajandi algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja täiuslikemaks valitsemisviisiks.
Reformatsioon Roomast sõltumatute kirikute teke; "inimlikud" põhjused (Henry VIII). Martin Luther 1483-1546 ülikooli ajal rõõmus poiss, pikselöögist tõuge; vastu vanemate tahtmist teoloogia suund, piibliteaduste professor. Kloostris: põhiküsimuseks: Jumala leidmine. Loobus Piibli allegoorilisest seletamisest, püüdles sisulise keskme poole. 1517 > 1519 avalik dispuut - kirikukogude ilmeksimatust 1555 Augsburgi usurahu: cuius regio, eius religio see oli rahu luterlaste ja katoliiklaste vahel, teised reformatsiooni käigus tekkinud uued usurühmitused jäid äralõigatuteks. Reformatsioon pole ühtne vool, seepärast ei saa seda taandada vaid Lutheri isikule (Sksm Melanchton). Huldrich Zwingli 1484-1531, Johann Calvin 1509-1564, Henry VIII 1509-1547 , Mary I Tudor 1553- 1558, Elisabeth I 1558-1603, Mary Stuart 1542-1587 17. saj. usuliikumine rahva sekka, Sveitsi mõjul puritaanide liikumine: vastuvõetamatu kiriku
13. Nlla vs est mior populi voluntte mitte mingisugune jõud ei ole üle rahva tahtest. 14. Nm idex in caus su mitte keegi ei ole kohtunik omas asjas. 15. Ex nihil nihil mitte millestki ei teki mitte midagi. 16. Nihil sub sle novum ei ole midagi uut päikese all. 17. gnrantia iris nminem excsat seaduse mittetundmine ei vabanda kedagi. XIII 1. Cuius regi, eius religi kelle maa, selle usk. 2. Condici, sine qu nn tingimus, ilma milleta mitte (vajalik tingimus). 3. Status qu olukord, milles (praegune olukord). Status qu ante asjade endine seis. 4. Qu pr qu kes kelle asemel? 5. Quis huic re testis est? kes on sellele asjale tunnistajaks? 6. Cui bon? kelle huvides, kelle kasuks? 7. Cui prdest? kellele see oli kasulik? 8. Qu ire? millise õiguse järgi? 9. Nllum malum sine aliqu bon pole halba ilma heata. 10
Tsesaropapism alates Constantinosest (hilisantiik) • III - kirik peab end riigi ühendavaks vaimulikuks võimuks, paavst määrab maailmavaadet ja poliitikat (kõrgkeskaeg) • IV - kirik kui vaimulik võim vastandab end ilmalikule, päästab hingi, kuid ei oma otsest võimuambitsiooni (reformatsioon) • V . Riik ühendab kõiki kodanikke, pole eriõigusi • A) cuius regio, eius religio – riigikirikud • B) religioon eraasi, riik lahutatakse kirikust (valgustus, Pr. Rev.) • VI - Riik on totalitaarne ühest maailmavaatest juhitud ühendus, seaduste ja propaganda abil püütakse kaotada religioosne ja ideoloogiline autonoomia (natsionaalsotsialism ja stalinism) • VII - Riik mõistab end kui demokraatlik õigusriik, kus erinevad religioonid on seaduste raames kaitstud. Kirik määratleb end kui usuühendus
Reformatsioon võitis/jäi domineerima Põhja-Euroopas (Põhjamaades, Inglis- ja Sotimaal, Põhja-Baltikumis) ning Põhja-Saksamaa, Hollandi ja Sveitsi aladel. Segapiirkonnaks kujuneb Ungari piirkond. 17. saj domineerib protest Põhja- Ameerika idaranniku kolooniates. Valitsejate eesmärgiks on 16.-17. saj-l usulise ühtsuse saavutamine oma riigis (cuius regio, eius religio). Kohalik valitseja määrab alamate konfessiooni. Riigipoolne vähemuste tõrjumine/tagakiusamine (kuni valgustusajastuni). Religioon ei ole eraasi, vaid seostub pol lojaalsusega. Uusaja alguses "rahvusriigi" alamaid ühendab riigireligioon ja ühine rahvusmonarh, mitte ühine emakeel. Teatud usuvabadus kehtis vaid Saksamaa, Sveitsi ja Hollandi "linnriikides" (mis olid maj sõltumatud).
seega on mõneti ka tänaste julgeolekuorganisatsioonide eelkäija (OSCE, ÜRO). Vestfaali põhjal kehtis riikide suhetes siiski teatav hierahia: a) de facto ja de jure suveräänsed riigid/riigipead, nagu keiser; Prantsuse ja Rootsi kuningas etc, b) de facto suveräänsed riigid nagu Brandenburg (Preisimaa algidu), Baier, c) sõltuvad, kuid ulatusliku iseseisvusega territooriumid – Madalmaade lõunaosa. Vestfaal taastunnistas printsiipi cuius regio eius religio, legitimeerides sellega riigi ülemuse kiriku ees (keskajal pigem vastupidi, vähemalt teoorias). XVII sajandil hakkasid välja kujunema ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse alused. Tuntuim rajajaist on kahtlemata Hugo Grotius (‘De Jure Belli ac Pacis’), jurist ning Madalmaade (pidas läbirääkimisi Richelieuga) ja Rootsi diplomaat. Teine on Samuel von Pufendorf, sakslane aga samuti Rootsi teenistuses. Mõlema töödes kajastus soov panna paika uued reeglid, mis
Nt Hiinat nimetatakse hiina keeles Keskriigiks (middle kingdom). Reformatsiooni mõju Ius gentium kui vana-roomas olnud rahvaste õigust on peetud üheks rahvusvahelise õiguse eelkäijaks. Keskajal olid valitsevateks tegelasteks Püha Saksa riigi keiser ning ilmalikus paavst. 1517 alanud reformatsioon oli vastuhakk paavstile ja universalismile. Reformatsiooniliikumine viib ususõdadeni. Augsburgi rahuleppega tunnustatakse põhimõtet "kelle võim, selle õigus religioonile"(cuius regio, eius religio). Sellega tunnustatakse, kuigi vastumeelselt, protestantide võrdsust katoliiklastega. 30-aastane sõda (1618-1648) lõppes Vestfaali rahuga. Tunnustatakse riikide enesemääramisõigust. Erinevatel riikidel, olenemata nende usulisest kuulumisest, on õigus olemas olla. Põhimõte võrdsel ei ole võrdse üle võimu. See tekitas olukorra, kus teatud riike ei peetud enam teistest paremaks. Wilhelm Greve "Rahvusvahelise õiguse epohhid". RV õiguse periodiseering - 16 saj
võimupositsioone. Eesmärk ref. maha suruda. Augsburgi usurahu 1555. aastal sõlmitud Augsburgi usurahuga tunnustati protestante Augsburgi usutunnistuse alusel teise riigireligioonina. Seega puudutas usurahu vaid luterlasi. Kalvinistid ja kõik teised usulahud jäeti usurahust välja. Ühtlasi sätestati, et alamad peavad järgima maahärra usutunnistust: kelle võim, selle usk (cuius regio eius religio). See põhimõte pidi tagama usuühtsuse vähemasti vürstkondade tasandil. Erandiks olid riigilinnad, mis kohustusid lubama mõlema konfessiooni teenistusi. Vaimulik vürst (peapiiskop, piiskop) pidi usuvahetuse korral ameti maha panema ning kapiitel valima uue katoliku usku järeltulija. Aadlile ja linnadele kindlustati ka vaimulikel territooriumidel usuvabadus.
usutülid, talupoegade ja linnapööbli ning mitut masti radikaalide mässud ja Itaalia sõdade mõju. 1536. aastal pani J. Calvin aluse kalvinistlikule suunale reformeeritud kristluses. 1541 võttis võimu Genfis – kalvinism levis Madalmaadesse, Prantsusmaale, kus neid tuntakse hugenottide nime all, ja Briti saartele, kus neid nimetatakse puritaanideks. Teatava lahenduse tõi Augsburgi usurahu 1555 aastast, mis fikseeris printsiibi: cuius regio eius religio. Protestantism võitis valdavalt Põhja-Euroopas, Lõuna-Euroopa jäi katoliiklikuks. Reformatsioon ja Prantsusmaa vastutegevus (liidus Türgiga) tõkestas Habsburgide kava muuta Euroopa ühtseks katoliiklikuks keisririigiks ja pani aluse Euroopa üsna eripärase, tugevalt anti-hegemoniaalse rahvusvaheliste suhete süsteemi tekkele. Samas süvenes nende asjaolude tulemusel ka killustatus Saksmaal ja Itaalias, mis likvideeriti alles 19 sajandi II poolel.
Vaimuvabadus kaob. - Pöördeline Trento Kirikukogu (1545-63): Katoliikluse põhjalik teoloogiline ja kiriklik reorganiseerimine.Konservatiivsus. - Saadakse aru, et Lääne kirik on jäädavalt lõhenenud: Prot. Boikoteerivad. - Vastureformatsiooni vaimne töökava Tulemuseks: Scmalkaldeni sõda Lõuna- ja Kesk-Saksamaal (1546-47,1552) - Algab ususõdade periood, mis kestab sada aastat (kuni 1648) - Augsburgi usurahu (1555): - Vürst määrab oma alamate usutunnistuse (Cuius regio , Eius religio) - Riigilinnade elan. saavad valida usu ise. - Kinnitas Saksamaa usulise lõhenemise - Kehtis ainult Kat. ja Luterlaste puhul, ei puudutanud Kalviniste. - Vaimulik reservatsioon: Roomakat. läänistused peab tagastama kat.kirikule kui piiskop vahetab usku. - Karl V loobub troonist (1556) Usupuhastuse ja ususõdade alguse kokkuvõte (kuni 1555) 1. Euroopa lõhestus kaheks: Protest. ja Kat. omavaheline umbusk, vihameelsus. levib sallitamtus ja sõjakas meeleolu. 2
· Ars longa,vita bervis est-kunst on pikk elu on lühike ? · Ave, caesar,mortituri te salutant?- tervitust ceasar,surma mõistetavad tervitavad · Tabula rasa- puhas leht ? · In spe- lootuses · Bona fide status quo- heas usus · Terra incognita- tundmatu maa ? · Status quo-asjade seis · Carpe diem- kasuta päeva targale ? · Citius,altius,fortius!-kiiremini kürgemale kaugemale ? · Cuius regio,eius religio-kelle võim selle usk · Deus ex machina- jumal masinast/ olukorra lahendus ? · In corpore täies koosseisus · In memorian- mälestuseks ? · Dum spiro spero-kuni hingan seni loodan ? · Errare humanium est-eksimine on inimlik ? · Eo ipso - iseenesest · vivat crescat floreat-elagu kasvagu õitsegu ? · et tu brute- ka sina brutus ? · et cetera- jne ?
sõjad (154648 ja 155255). Kuigi keisrit saatis sõjaline edu, toetasid vürstid, kartes keisrivõimu tugevnemisega oma võimupositsioone kaotada, pigem protestante. 1555. aastal sõlmitud Augsburgi usurahuga tunnustati protestante Augsburgi usutunnistuse alusel teise riigireligioonina. Seega puudutas usurahu vaid luterlasi. Kalvinistid ja kõik teised usulahud jäeti usurahust välja. Ühtlasi sätestati, et alamad peavad järgima maahärra usutunnistust: cuius regio eius religio (kelle võim, selle usk), mis pidi tagama vähemasti vürstkondade tasandil usuühtsuse. Erandiks olid riigilinnad, mis kohustusid lubama mõlema konfessiooni teenistusi. Vaimulik vürst (peapiiskop, piiskop) pidi usuvahetuse korral ameti maha panema ning kapiitel valima uue katoliku järeltulija. Aadlile ja linnadele kindlustati ka vaimulikel territooriumidel usuvabadus. Reformatsioon võitis ennekõike Saksamaa põhja- ja idapoolsetel aladel. Lääne- ja Lõuna-
annaabi.ee 
