Direktoorium hakkas kartma, et ta on liiga võimukas ja populaarne ning seadis seepärast Napolenile eesmärgiks tungida Suurbritaniasse. Napoleon soovitas tungida aga Egiptusesse, et läbi lõigata inglaste kaubatee Indiasse. Ta jõudiski Egiptusesse, aga tema plaan kukkus läbi pärast seda, kui Nelson purustas 1798. aastal tema laevastiku. 1799. aastal pöördus Napoleon Prantsusmaale tagasi ja haaras seal võimu. Ta saatis valituse laiali ja määras kolm ametnikku, keda nimetati konsuliteks, riiki juhtima. Napoleon määras iseennast esimeseks konsuliks ja valitses Prantsusmaad järgmised 15 aastat. 1804. aastal lasi ta end keisriks kroonida. Napoleon väejuhina Napoleon tegi paju kauakestavaid reforme, kehtestas uusi seadusi, lõi parema haridussüsteemi, reorganiseeris valtuse ja riigipanga. Napoleon oli hiilgav väejuht, manööverdades oma vägedega kiiresti ja rakendades lahinguis uudseid taktikalisi võtteid
pääseda kõigisse riigiametitesse, samuti jagati neile maatükke Itaalias vallutatud aladel. Institutsioonid ja võimu teostamine Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud magistraadid - ja vanemate nõukogu senat. Sinna said vaid rikkad ja tuntud. Seal oli ka rikkaid plebeisid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, sai lihtrahvas siiski ka rahvakoosolekutel sõna sekka öelda. Magistraadid jagunesid: Konsuliteks neid oli 2. Kõrgemad magistraadid. Sõja ajal juhtisid Rooma armeed. Preestoriteks neid oli 8. Võisid vajadusel konsulit asendada. Tähtsaim ülesanne korraldada õigusmõistmist. Tsensoriteks valiti endiste konsulite seast viieks aastaks. Ül kodanike loendus korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Valvasid ka kodanike elukommete järele. Diktaatoriks määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis, kui riiki ähvardas tõsine oht
Rajas Jupiteri templi Kapitooliumil. Sai tuntuks autoritaarse ja arrogantse valitsejana. 509 kukutati Tarquinius Superbus võimult, kuid püüdis seda taastada etruskide toel. Clusiumi kuninga Porsenna sõjaretk nurjus ning etruskid said latiinidelt ja Kyme kreeklastelt lüüa (507 Aricia lahingus). Varane vabariik 509 264 509 Tarquinius Superbuse kukutamise järel valiti ülestõusu juhid Brutus ja Tarquinius Collatinus esimesteks konsuliteks. 501 seati ametisse esimene diktaator ja 494, pärast plebeide esimest secessiooni, valiti esimesed rahvatribuunid. Pärast Porsenna ja etruskide lüüasaamist astus roomlaste vastu välja Latiini linnade liit. Latiinid said Regilluse lahingus (499) roomlastelt lüüa ja 493 sõlmisid roomlased Latiinidega liidu, kus Rooma ühelt poolt ja kõik Latiini linnad üheskoos teiselt poolt esinesid võrdsete partneritena. Sellega seadustati Rooma suhteline domineerimine Laatsiumis.
Rootsi riiginõukogu (valitsuse) Norra osakond Stockholmis (Rootsi kuninga juhtimisel Rootsi peaminister + 2 Rootsi ministrit). Ühisküsimuste jaoks uniooni riiginõukogu: Rootsis: Rootsi kuningas + Rootsi ministrid Norras: Norra ministrid + 3 Rootsi ministrit Uniooni välispoliitika jaoks eraldi riigiorgan, mis koosnes vaid Rootsi ministritest: allutatud 7 Rootsile, kes maksis kinni välispoliitika kulutused (mh saatkonnad). Tasapisi konsuliteks valiti ka norralasi. 20.sajandi alguses ühine välispoliitika ei rahuldanud enam norralaste huve. 8 Norra ühiskond 19.sajandil Olulised: vabad talupojad ja riigiametnikud ja kaupmehed. Sisepoliitikas esialgu ametnike ja talurahva liit (kuni 1830ni), seejärel nende vaheline pinge läbi 19.sajandi (mh maksuvaidlus) Aadliseisus olematu, parlament keelustas Norras päriliku aadli olemasolu 1821.
Ent hääled sellel rahvakoosolekul olid jaotatud nii, et rikkaimad liikmed (- jaotati sõjaväeklasside järgi) equites ja esimene jalaväeklass) olid häälteenamusega. Seega oli nende häältel suurem kaal. Lisaks oli plebeidel ka oma rahvakoosolek, millel võeti vastu seadusejõulisi otsuseid – plebistsiite (plebiscita). 287 eKr muudeti lex Hortensia’ga plebistsiidid kohustuslikult kõigile. Aastal 367 eKr loodi preetoriamet, samuti võis nüüdsest plebeisid konsuliteks valida. Preetoritele anti seni konsulite käes olnud kohtuvõim, konsulitele jäi karistusõigus ning vabatahtlik kohtualluvus, samuti vetoõigus (ius intercedendi) preetori otsuste suhtes. Aastal 242 loodi ta praetor peregrinus'e amet, kelle käes oli kohtuvõim mittekodanike, peregriinide üle. Hiljem, seoses vabariigi suurenemisega ning riiklike ülesannete hulga kasvamisega asutati teisigi ameteid: tsensorid, ädiilid, kvestorid jne. Kõiki valitavaid ametiisikuid nimetati
valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks). Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel. 541 tühistas keiser Justinianus I konsuliameti, pidades seda mõttetuks ja laostavalt kulukaks. Ometi säilisid konsulid teatud vormis ka pärast seda. Konsuliteks olid siis tavaliselt Rooma keisrid, kes kandsid konsuli tiitlit mingi sündmuse puhul. Enamasti kasutatigi tol ajal seda tiitlit keisri kroonimise ajal. Keiser Leo IV tühistas Bütsantsi seadusi reformides konsuliameti (ka tseremoniaalsena) veel kord ning sellest ajast kadus see jäädavalt. Konsuliamet püsis Vana-Roomas kokku umbes 1395 aastat. Kristlus - ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused
annaabi.ee 
