Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Füüsikaline maailmapilt (0)

Kutsekool - Füüsika - Füüsikaline maailmapilt
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas seletada pinge või voolu tekkimist meie katsetes?
  • Mis on aga keha?
  • Kestust tähistab ajavahemik kui kaua?
  • Kuidas on aga omavahel seotud kiirendus ja jõud?
  • Kuidas jõud avaldub?
  • Kui öeldakse et sellel mehel on palju jõudu mida see tähendab?
  • Mis segab Milline see kolmas keha tavaliselt on?
  • Miks esineb selline tõmbumine?
  • Kui räägitakse kaaluta olekust siis mida see tähendab?
  • Missugusel tingimusel keha ei rõhu oma alusele?
  • Mis on deformatsioon?
  • Kuivhõõre märghõõrdega ehk sisehõõrdega Mis on hõõrdejõu põhjuseks?
  • Mida see tähendab?
  • Millest sellise töö hulk oleneb?
  • Mida tähendab " liikumissuunaline jõud"?
  • Mis on aga energia?
  • Kuidas te vastate küsimusele milline on teie toa pindala suund?
  • Mida nimetatakse kvantarvudeks Miks see nii on?
  • Mis on soojendi töökeha jahuti?
  • Miks esineb üleslüke?
  • Kuidas leida kiiruse ja aja abil läbitud teepikkust või nihet mis on antud juhul võrdsed?
  • Keskmine kiirus aga kuidas?
  • Kui impulsi jäävuse seadusi Miks ühest ei aita?
  • Kui aitab siis kumba kasutada?
  • Millise katsega saaks seda väidet kontrollida?
  • Mis on üldse peegeldumine?
  • Mille poolest pöörlemine erineb tiirlemisest?
  • Miks ümmargust keha on kergem veeretada kui kandilist?
  • Miks lakkavad võnkumised?
  • Mis vahelduvpinge see on kui pinge väärtus ei muutu on 230 V ?
  • Miks ei teki võnkumisi kui vooluringis pole pooli?
  • Kuidas leida laine levimise kiirust?
  • Kus seal keha on?
  • Milline võrrand kirjeldab lainet?
  • Miks kanduvad lained nurga taha?
  • Kui on kaks või rohkem laineallikat mis juhtub siis lainetega?
  • Keskkonnas Milline on elastne keskkond?
  • Mis siis juhtub?
  • Miks oleneb murdumisnäitaja lainepikkusest?
  • Mis lained need on mis kirjeldavad osakest?
  • Mida me võime piltidest järeldada?
  • Miks nüüd ei kiirga aatomid kindla värvusega valgusi?
  • Kui suur on aga tuuma mass kilogrammides?
  • Milline keha on absoluutselt must?
  • Kui aga vahemaa on suur?
  • Kumb väide on õige?
  • Mida aga selle energiaga peale hakata?
Füüsikaline maailmapilt (II osa)
Sissejuhatus 2
3. Vastastikmõjud 2
3.1.Gravitatsiooniline vastastikmõju 3
3.2.Elektromagnetiline vastastikmõju 4
3.3.Tugev ja nõrk vastastikmõju 7
4. Jäävusseadused ja printsiibid 8
4.1. Energia jäävus 8
4.2. Impulsi jäävus 9
4.3. Termodünaamika I printsiip 9
4.4. Termodünaamika II printsiip 9
4.5. Teisi jäävusi ja printsiipe 10
5. Liikumine, selle põhjused ja tagajärjed 11
5.1. Liikumise kirjeldamine 11
5.2. Newtoni seadused 13
5.3. Jõudude liigid 14
5.4.Töö, võimsus, energia, impulss , 19
5.5. Energiamuundumised 23
6. Staatika kui liikumise erijuht 27
6.1. Kangi tasakaal 27
6.2. Rõhk vedelikus ja üleslükkejõud 27
6.3. Pindpinevus , märgamine 29
6.4. Elektrostaatika, magnetostaatika 30
7. Kulgemine 33
7.1. Ühtlane sirgliikumine 33
7.2. Mitteühtlane sirgliikumine 34
7.3. Vedelike voolamine 36
7.4. Põrkumine 37
7.5. Reaktiivliikumine 37
7.6. Gaaside teooria 38
7.7. Ülekandenähtused 41
7.8. Alalisvool 42
7.9. Elektritakistus 43
7.10. Elektrivool vedelikes ja gaasides 45
7.11. Juhid, pooljuhid , dielektrikud 46
7.12.Geomeetriline optika 47
7.13. Fotoefekt (välis- ja sise-) 52
8. Tiirlemine ja pöörlemine 54
8.1. Ühtlane ringliikumine 54
8.2. Pöörlemine 55
8.3. Päikesesüsteem 57
9.Võnkumine 60
9.1. Harmooniline võnkumine 60
9.2. Vaba- ja sundvõnkumine 61
9.3. Pendlid 62
9.4. Tahkised , vedelikud 63
9.5. Agregaatolekute muutused 64
9.6. Vahelduvvool 68
9.7. Elektromagnetvõnkumised 70
10. Lainetamine 71
10.1. Harmooniline laine ja selle omadused 71
10.2. Harmooniliste lainete liigid 74
11. Kvantmehaanika 89
11.1. Valguse kiirgumine ja neeldumine ( Bohri mudel) 92
11.2. Aatomimudel 95
11.3. Tuumamudel 96
11.4. Tuumareaktsioonid 96
11.5. Elementaarosakesed 97
11.6. Kiirgused 99
12. Relatiivsusteooria alused 104
13. Kosmoloogia 107

Sissejuhatus

Järgnev ülevaade füüsikalistest nähtustest ja nende seletusest erineb oluliselt traditsioonilisest käsitlusest, kus käsitlus on liigendatud nähtuste järgi ja on jaotatud valdkondadesse nagu Mehaanika , Molekulaarfüüsika, Elekter ja magnetism, Optika jne. Meie oleme nähtused liigendanud mateeriavormide liikumisviiside järgi.
Liikumisviise on meie liigituses neli: kulgemine, tiirlemine ja pöörlemine, võnkumine ning lainetamine. Eraldi käsitleme paigalseisu kui liikumise erijuhtu ning mikromaalimas esinevaid liikumisi , kus pole selget vahet eeltoodud liikumiste vahel.
Ülevaadet alustame nelja vastastikmõju kirjeldamisega. Siis anname ülevaate jäävusseadustest ja printsiipidest, mis on edasiste seletuste aluseks. Seejärel tutvume liikumise kirjeldamisega, liikumise põhjuste ja suurustega, mis on seotud liikumisega.
Järgneb füüsikaliste nähtuste kirjeldamine liikumisvormide kaupa. Lõpetuseks käsitleme kvantmehaanilist liikumist, kus ei saa rääkida klassikalistest liikumistest. Lisaks anname ülevaate relatiivsusteooria seisukohtadest ja kosmoloogiast.
Esitus on selline, mis eeldab mingeid algteadmisi füüsikast, aga mitte väga sügavaid. Näiteks oleks hea kui teatakse , et elektrivoolu kirjeldatakse pinge, takistuse ja voolutugevusega ning voolu võib jaotada alaliseks ja vahelduvaks. Või seda, et valgust saab kirjeldada nii laine kui osakeste abil.

3. Vastastikmõjud


Nagu eespool räägitud, on kõik senituntud loodusnähtused seletuvad nelja vastastikmõju ehk interaktsiooniga. Nende toimel mõjutab üks objekt teist ja selle tulemusena muutub nende liikumisolek . Mõjutamine toimub reaalsuse ( mateeria ) vormi kaudu, mida nimetatakse väljaks.
Välja olemasolu ilmneb jõu avaldumises . Näiteks öeldes, et mingit ruumi osa täidab elektriväli, tähendab see, et kui sinna paigutada laetud keha, siis hakkab sellele kehale mõjuma elektrijõud.
Vastastikmõju seob omavahel kaks mateeria põhivormi: aine ja välja.
Aine ja välja sarnasused on järgmised:
  • Nii ainel kui väljal on vähimad portsjonid (ainel koostisosa ­kesed, väljal kvandid).
  • Aine ja väli on mõnede nähtuste korral eristamatud ( võivad teatud tingimustel kindlas vahekorras teineteiseks muunduda).
    Aine ja välja olulisemad erinevused on järgmised:
  • Ühes ja samas ruumipunktis ei saa olla korraga mitu osakest, sest nad ei mahu sinna. Küll võib ühes ruumipunktis olla samaaegselt mitmeid välju. Sel juhul liituvad mõjujõud vektoriaalselt. Niisugust liitumist kirjeldab väljade superpositsiooniprintsiip .
  • Osakestel on kindlad mõõtmed, väljadel ei ole. Väli ulatub välja allikast kaugusele, mis on määratud vastava vastastikmõju vahendavate kvantide elueaga.
    See kaugus ulatub lõpmatusest kuni 10-17 m.

  • Gravitatsiooniline vastastikmõju


    Gravitatsioonijõud mõjuvad mistahes kahe keha vahel. Seda jõudu vahendab gravitatsiooniväli, mille kvantideks on gravitonid. Paraku on need veel eksperimentaalselt avastamata (on senini teoreetilised osakesed).
    Kehade vahel mõjuva jõu suurus on määratud gravitatsiooniseadusega: kaks punktmassi1 tõmbavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga :
    kus m1 ja m2 on kehade massid, r nendevaheline kaugus ja G gravitatsioonikonstant .
    Maal asuvatele kehadele mõjuvat gravitatsioonijõudu nimetatakse raskusjõuks, mis avaldub järgmiselt:
    , kus G on gravitatsioonikonstant, m - keha mass, M - Maa mass ja R – Maa raadius (G = 6,67 . 10-11 Nm2/kg2 ; M = 5,98 . 1024 kg;
    R = 6,38 . 106 m ).
    Kui keha asub maapinnast kõrgusel h, siis tuleb raskusjõu avaldisse panna R asemel suurus R + h. Seega raskusjõud väheneb Maa pinnast kõrgemal.
    Gravitatsioonivälja tugevus on defineeritud kui jõud, mis mõjub ühikulise massiga kehale (näiteks 1 kg massiga kehale).
    Maa pinnal on mingile kehale mõjuva raskusjõu ja selle keha massi suhe jääv suurus. Seega F/m = const . Newtoni II seaduse kohaselt on jõu ja massi suhe võrdne kiirendusega . Antud juhul on see kiirendus see, millega ülestõstetud keha hakkab vabakslaskmisel liikuma Maa poole. Seda kiirendust nimetatakse raskuskiirenduseks g.
    Seega raskuskiirendus näitabki gravitatsioonivälja tugevust.
    Raskuskiirenduse väärtuse saab välja arvutada: g = Gm. M /mR2 = GM/R2. Kui arvutus läbi teha, saame, et g = 9,81 m/s2.
    Välja jõujooned on jooned, millele väljatugevuse vektor on puutujaks. Igat ruumipunkti läbib üks jõujoon, sest ühes punktis on väljal üks kindla suunaga väärtus. Milline on gravitatsioonivälja jõujoonte pilt? Seda ei õnnestu paraku katseliselt deomonstreerida, sest pole võimalik tekitada staatilist gravitatsioonivälja. Seda võib aga ette kujutada analoogia põhjla kahe erinimelise elektrilaengu väljaga, sest ka need tõmbuvad nagu massi omavad kehad. Ja väli nõrgeneb allikast kaugenedes pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga.

  • Elektromagnetiline vastastikmõju


    Elektromagnetilist vastastikmõju on lihtsam mõista, kui alustada eraldi selle kahest piirjuhust: elektrilisest ja magnetilisest vastastikmõjust. Nii on see olnud ka ajaloos.
    3.2.1. Elektriline vastastikmõju Elektriline jõud esineb ainult elektriliselt laetud kehade vahel. Seda jõudu vahendab elektriväli.
    Elektrilise vastastikmõju kirjeldamisel on oluline mõiste elektrilaeng . Elektrilaeng (tähis q või Q) on füüsi­kaline suurus, mis näitab, kuivõrd keha osaleb elektro­magneti­lises vastas­tikmõjus. Sõna laeng kasuta­takse enamasti kolmes eri tähenduses. Need on: 1) keha omadus osaleda elektrilises vastastikmõjus, 2) füüsikaline suurus selle omaduse kirjeldamiseks (seda saab mõõta), 3) keha, millel on laeng kui omadus (liikuv laeng, kuskil paiknev laeng).
    Looduses leidub kahte liiki laenguid, mida kokkuleppeliselt nimetatakse positiiv­se­teks ja nega­tiivseteks. Positiivseid laenguid märgitakse + märgiga, negatiivseid – märgiga. Laengu ühikuks SI-süsteemis on üks kulon (1 C). Üks kulon on laeng, mis läbib ühe sekundi jooksul juhi ristlõiget, kui selles on vool tugevusega üks amper .
    Laeng ei saa olla kuitahes väike. Vähimat looduses eksisteerivat laengu väärtust nimetatakse elementaar­laenguks e :
    1 e = 1,6 . 10 -19 C.
    Prootonil on laeng +e , elektronil –e.
    Tänapäeval on avastatud veel väiksem elektrilaeng, mis on kvargil, see on e/3, kuid vabu kvarke pole veel avastatud.
    Sama­märgi­liselt laetud kehade vahel mõjub tõukejõud, erimärgiliselt laetud kehade vahel aga tõmbejõud.
    Punktlaengute2 vahelist jõudu F kirjeldab Coulomb ’i seadus: Kaks punktlaengut q1 ja q2 mõjutavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende laengute korrutisega ja pöördvõrdeline laengute­vahelise kauguse r ruuduga
    Võrdetegur k oleneb mõõtühikute süsteemist. SI-süsteemis k = 9 . 109 N . m2 / C2.
    Laengutevaheline jõud on suunatud piki laen­guid ühendavat sirget. Jõu suunda võib kirjeldada märgiga arvväärtuse ees. Tõukejõudu loetakse kokkuleppeliselt positiivseks (laen­gud samamärgilised, nende kor­rutis positiivne), tõmbejõudu aga negatiivseks (laen­gud erimärgilised, korrutis nega­tiivne). Võrde­teguri k väärtus oleneb kasutatud mõõtühikute süsteemist.
    Coulomb'i seadus on sarnane gravitatsiooni seadusele: F = G m1m2/r2. Ilmselt kajastab see mingit looduse omapära. Millist, see selgub peagi.
    Mingile laetud kehale elektriväljas mõjuv jõud sõltub selle keha laengu suurusest . Jõu ja laengu suhe (ehk ühikulise laenguga kehale mõjuv jõud) ei sõltu enam keha laengust ning see iseloomustab elektrivälja antud punktis. Seda suhet nimetatakse elektrivälja tugevuseks. Elektrivälja tugevus E näitab, kui suur jõud mõjub selles väljas ühikulise positiivse laenguga keha­le
    Elektrivälja tugevus on vektoriaalne (suunaga) suurus ja teda võib lühidalt nimetada E-vektoriks. E-vektor on kokkuleppeliselt suunatud alati posi­tiiv­selt laetud kehast eema­le ja nega­tiivselt laetud keha poole (plussilt miinusele). Definitsioonivalemi kohaselt on elektri­välja tugevuse ühikuks njuuton kuloni kohta (1 N/C), mis on samane enamkasutatava ühikuga volt meetri kohta (1 V/m).
    3.2.2. Magnetiline vastastikmõju
    Magnetiline jõud esineb liikuvat (kulgevat või pöörlevat) elektrilaengut omavate kehade vahel. Seda jõudu vahendab magnetväli.
    Magnetvälja kirjeldamine erineb elektrivälja kirjeldamisest, sest siiani pole magnetlaenguid avastatud, kuigi aegajalt tuleb teateid nende avastamisest.
    Püsimagneteid tuntakse juba väga kaua. Nimetus tuleneb Vana Kreeka linna Magnesia nimest, kust leiti kivisid, mis teisi külge tõmbasid. Sellest ajast tehakse katseid püsimagnetitega. Need katsed näitasid, et magneteil on kaks poolust: põhjapoolus (N),millele on omistatud plussmärk ja lõunapoolus (­­S), mille on omistatud miinusmärk. Samanimelised poolused tõukuvad, erinimelised tõmbuvad.
    Pooluste nimetused on tulnud sellest, et ka Maal avastati magnetilised omadused. Maa magnetilisi omadusi saab uurida magnetnõela abil. Väikest pöördumisvõimelist püsi­magnetit nimetatakse magnetnõelaks. Magnetnõel näitab alati ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Maa on üks suur püsimagnet, mille magnetiline põhjapoolus asub geograafilise lõunapooluse lähedal ja magnetiline lõunapoolus asub geograafilise põhjapooluse lähedal (ca 1000 km kaugusel).
    Coulomb’ uuris ka püsivmagnetite vahelisi jõude ja leidis, et ka sel korral väheneb jõud pöördvõrdeliselt vahekauguse ruuduga.
    Püsimagnetite omadusi seletatakse sellega, et elektronidel on olemas oma magnetväli, mis on tingitud elektronide loomulikust omaliikumisest (pöörlemisest), mida kirjeldab kvantarv spinn . On olemas metalle , mis koosnevad piirkondadest, kus elektronide spinnid on omavahel rangelt paralleelsed. Sellist aineosa nimetatakse domeeniks. Domeenide mõõtmed on 10-6 ...10-5 cm. Selliseid aineid kutsutakse ferromagneetikuteks. Sellised ained on näiteks raud, nikkel, mitmesugused sulamid . Tavaliselt on domeenide magnetväljad orienteeritus üksteise suhtes juhuslikult. Magnetvälja paigutatud ferromagneetikus orienteeruvad domeenide magnetväljad välise välja suunas ja hakkavad üksteist tugevdama: tekib püsimagnet. Kui püsimagnetit kuumutada mingi temperatuurini, siis lõhub soojusliikumine domeenide korrastatuse ja aine magnetväli kaob. Seda temperatuuri nimetatakse Curie temperatuuriks (Fe korral on see 768C).
    Katsed näitavad, et magnetväli on ka vooluga juhtme ümber, ehk teisiti öelduna: elektrilaengute liikumine tekitab magnetvälja. Ja esineb ka vastupidine efekt, st. magnetväli mõjub liikuvale laengule mingi jõuga. See avaldub selles, et kui vooluga juht asetada magnetvälja, siis hakkab ka sellel mõjuma jõud, mis on seda suurem, mida suurem on voolutugevus juhtmes ja mida pikem osa juhtmest asub magnetväljas. Selle jõu abil on määratud ka magnetvälja tugevus, mida nimetatakse magnetiliseks induktsiooniks. Kuna pole magnetlaenguid, ei saa välja tugevust kirjeldada sarnaselt gravitatsiooni- või elektriväljaga (F/m; F/q).
    Magnetinduktsioon B näitab jõudu, mis mõjub ühikulise vooluga ja ühikulise pikkusega juhtme­lõigule selle juhtmega ristuvas magnet­väljas
    Magnetinduktsioon on vektoriaalne suurus ja seda võib nimetada ka B-vektoriks. B-vektori suunaks on magnetvälja suund, mida näitab magnetväljas orien­teerunud mag­net­nõela põhja­poolus (joonis 4.27). Magnetinduktsiooni SI-ühikuks on üks tesla .
    Üks tesla (1 T) on sellise välja magnetinduktsioon, milles välja suunaga ristuvale juhtmele pikkusega 1 m ja vooluga 1 A mõjub välja poolt jõud 1 N
    3.2.3. Elektromagnetväli Ühtse elektromagnetvälja kirjeldamist alustame ühe nähtuse vaatlemisega, mis näitab elektri- ja magnetväljade seotust. See nähtus on elektromagnetiline induktsioon , milleks nimetatakse elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel3.
    Tekkiva elektrivoolu tugevus oleneb sellest, kui kiiresti magnetväli muutub. Suuremale muutumiskiirusele vastab tugevam vool. Seega magnetvälja muutumine tekitab väljas olevas juhtmes muutuva elektrivoolu.
    Kuidas seletada pinge või voolu tekkimist meie katsetes? Magnetväljas liikumine põhjustab vabade laengukandjate nihkumist juhtmes, sarnaselt magnetvälja mõjuga vooluga juhtmele.
    Kuid ka elektrivoolu muutumine tekitab muutuva magnetvälja.
    Ning selgub, et muutuva magnetvälja poolt tekitatud elektrivool on selline, mis takistab teda tekitava magnetvälja muutumist. Seda seost nimetatakse Lenzi reegeliks. Emil Lenz on TÜ kasvandik Lenzi reegel on looduse üldise omaduse, inertsuse, laiskuse kajastumine. Ikka püütakse vältida muutusi.
    Seda reeglit saab sõnastada veel lühemalt: induktsioonivool toimib alati vastupidiselt voolu esile kutsu­vale põhjusele.
    Näiteks, kui me lähendame magnetpulka poolile, siis selles tekitatakse niisuguse suunaga vool, et magnetpulga poolsesse otsa tekib samanimeline magnetpoolus nagu pulgalgi. See takistab pulga poolile lähenemist. Kui pulka poolist eemale viia, tekib poolis selline magnetväli, mis takistab pulga eemaleviimist.
    Selline tulemus on kooskõlas ka energia jäävusega. Selleks, et poolis tekiks vool, tuleb juhtmes olevad vabad laengud suunatult liikuma panna, kuid selleks on vaja teha tööd.
    Maxwelli ideede kohaselt kutsub muutuv magnetväli esile muutuva elektrivälja ning muutuv elektriväli muutuva magnetvälja. Nii on need väljad omavahel seotud ja moodustavad ühtse elektromagnetvälja. Elektri- ja magnetvälja eraldi käsitlemine on lihtsalt mõnikord otstarbekas. Kuid väljade erinevus on suhteline. Näiteks elektrostaatilise välja tekitab seisvate laengute süsteem. Need laengud on paigalseisvad ainult ühe inertsiaalse taustsüsteemi suhtes(vt. Taustsüsteem). Kuid teiste taustsüsteemide suhtes võivad nad olla liikuvad ja tekitada nii elektri kui magnetvälja, sest liikuvad elektrilaengud pole midagi muud kui elektrivool. Kuid elektrivooluga kaasneb alati magnetvälja tekkimine.
    Paigalolev alalisvooluga juhe tekitab ruumis muutumatu magnetvälja. Kuid mõne teise inertsiallsüsteemi suhtes võib see juhe liikuda . Selle süsteemis suhtes on magnetväli muutuv ja tekitab pööriselektrivälja.
    Seega väli, mis mõnes süsteemis on puhtalt elektriline või magnetiline, in teises süsteemides ühtne elektromagnetväli.

  • Tugev ja nõrk vastastikmõju


    Tugev ja nõrk vastastikmõju esineb ainult mikromaailmas.
    Tugev vastastikimõju esineb kvarkide vahel ja on tingitud eriliste elementaarosakeste, gluuonite vahetamisest. See avaldub peamiselt tuumajõududena. Need on jõud, mis hoiavad nukleone koos, kuid avalduvad ka tuumareaktsioonide korral. Selle mõjuraadius on väga väike, kuni 10-15 m ( 1 fermi ), see on ka aatomituuma läbimõõdu suurusjärk. Tuumajõud esineb nii elektriliselt laetud kui laadimata osakeste vahel.
    Tuumajõud mõjuvad piiratud arvu osakeste vahel. See arv on määratud osakestega, mis jäävad mõjuraadiusesse. Tuumajõud on erilised veel sellepoolest, et suurematel kaugustel esineb tõmbumine, väiksematel (ca 10-16 m) tõukumine.
    Nõrk vastastikmõju esineb kõikide elementaarosakeste vahel. Selle mõjuraadius on veel väiksem, alla 10-17 m . Esineb elementaarosakeste lagunemisel teisteks osakesteks. Ei pidavat saama kirjeldada tõmbe- või tõukejõududena.
    Kokkuvõte
    Vastastikmõju
    nimetus
    Mõjutatavd kehad
    Mõju avaldumine
    Suhteline tugevus
    Mõjuraadius (m)
    Gravitatsiooniline
    Kõik kehad
    Tõmbumine
    10-38

    Elektromagnetiline
    Laetud kehad
    Tõmbumine ja tõukumine
    10-2

    Tugev
    Kvargid
    Tõmbumine ja tõukumine
    1
    10-15 – 10-16
    Nõrk
    Kõik elementaarosakesed
    10-15
     10-17

    4. Jäävusseadused ja printsiibid

    4.1. Energia jäävus

    Energiaks nimetatakse mingi objekti (keha, välja, osakese) võimet tööd teha. Energiat liigitatakse mitmeti: mehaaniline - (kineetiline, potentsiaalne, elastsus , akustiline ), soojus -, keemiline-, elektromagnetiline- (elektrivälja, magnetvälja, elektrivoolu, kiirguse), gravitatsiooni- ja tuumaenergia. Looduse omapära seisneb selles, et suletud süsteemis kehtib energia jäävuse seadus: energia ei teki ega kao, vaid läheb ühest liigist teise üle.
    Suletud süsteemiks on kehade kogum, mis on energiavahetuses ainult omavahel, mitte aga väljaspool kogumit asuvate kehadega
    Mehaanilise energia jäävuse seadus väidab, et suletud süsteemi (kehade kogumi) koguenergia on jääv suurus. Selle kohaselt on süsteemi kineetilise ja potentsiaalse energia summa jääv suurus: Ek + Ep = const.
    Selle kohaselt võib keha kineetiline energia muutuda potentsiaalseks ja vastupidi nii, et nende summa ei muutu. Tuleb silmas pidada, et see kehtib süsteemis, kus mehhaaniline energia ei muutu teisteks energialiikideks, näiteks soojusenergiaks hõõrdumisel.
    Näiteks maast üles tõstetud kivil seni ainult potentsiaalne energia, kuni me tead käes hoiame. Kui me kivi lahti laseme, hakkab kivi langema ja järjest kiiremini liikuma ja koos sellega potentsiaalne energia vähenema ja kineetiline suurenema. Kui poleks õhu takistust, oleks nende energiate summa alati ühesugune.

    4.2. Impulsi jäävus

    Kui piljardilaual lüüa ühe kuuliga teist seisvat kuuli, võib enne liikuv kuul seisma jääda ja panna liikuma teise kuuli. Seda saab seletada impulsi jäävuse seaduse abil, mille kohaselt suletud süsteemi impulss on jääv.
    Vaatleme suletud süsteemi, mis koosneb kahest kehast massidega m1 ja m2 ning kiirustega
    ja
    . Põrkugu need kehad kokku aja     t jooksul. Pärast põrget olgu kiirused
    .Esimesele kehale mõjugu seal juures jõud . Sel juhul mõjub teisele kehale aja     t vältel jõud .
    Esimese keha impulsi muutus avaldub
    .
    Teise keha impulsi muutus avaldub .
    Süsteemi impulsi muutuse leidmiseks liidame võrrandid kokku ja saame
    ehk
    .
    Tulemus näitab, et kahest kehast koosneva suletus süsteemi impulss ei muutu.
    Saab näidata, et selline tulemus kehtib ka suurema kehade arvu korral.
    Eelnevat arutluskäiku ei tohi pidada selle tõestuseks, et kehade süsteemi impulss ei muutu. See on ainult seoste teisendamine . Impulsi jäävuse nagu kõigi jäävuste põhjus on teadmata, need peegeldavad looduse omapära.
    Impulsi jäävuse seadust kasutab reaktiivliikumine, mille põhjustab kehast eemale paiskuv keha osa (raketi korral on selleks väljapaiskuv gaas ).

    4.3. Termodünaamika I printsiip

    Termodünaamikas vaadeldakse protsesse tavaliselt suletud ehk soojuslikult isoleeritud süsteemis, kus ei toimu ka aine vahetust ümbritseva keskkonnaga (näiteks suletud termospudel). Suletud süsteemis kehtib termodünaamika esimene printsiip: süsteemile juurdeantav soojushulk kulub süsteemi siseenergia suurendamiseks ja mehaaniliseks tööks , mida tehakse välisjõudude vastu:
    Q = U + A,
    kus Q on juurdeantav soojushulk, U siseenergia suurenemine ja A välisjõudude vastu tehtud töö ( paisumise töö).
    Kuna soojus ja töö on ekvivalentsed energiaga, võib ka öelda, et energia ei teki ega kao, vaid läheb ühest liigist teise. Sellist sõnastust tuntakse energia jäävuse seadusena.

    4.4. Termodünaamika II printsiip

    Termodünaamikas käsitletakse kahesuguseid protsesse: ühed on pööratavad, teised mittepööratavad.
    Pööratavaks protsessiks nimetatakse niisugust protsessi, mis saab kulgeda ka vastupidises järjekorras, nii et süsteem läbib kõik olekud mis pärisuunaski, ainult vastupidises järjekorras ja jõuab algolekusse tagasi. Näiteks sisse- ja väljahingamine.
    Mittepööratava protsessi korral pole olekute vastupidises järjekorras läbimine võimalik. Näiteks nihutame laual raamatut ühest kohast teise. Osa tehtud tööst läheb hõõrdesoojuseks. Kui protsess oleks pööratav, siis neelaks raamat hõõrdesoojust ja liiguks algasendisse tagasi.
    Kõik reaalsed protsessid on mittepööratavad, sest need esinevad avatud süsteemides, kus esineb soojusülekanne süsteemi ja sinna mitte kuuluvate kehade vahel. Selliste protsesside kirjeldamine on keerukas ja seetõttu kasutatakse tihti nende asemel pööratavaid protsesse. See on lubatav juhtudel kui süsteemist väljuvat soojushulka võib lugeda väga väikeseks.
    Kuid ka suletud süsteemis on võimalikud mittepööratavad protsessid, näiteks sooja ja külma vee segunemine . Mitte kunagi ei eraldu leigest veest iseenesest uuesti soe ja külm vesi. On kindlaks tehtud, et mittepööratavatel protsessidel on alati kindel suund, mida kirjeldab termodünaamika II printsiip: soojusülekanne ei saa iseenesest toimuda külmemalt kehalt soojemale.
    Termodünaamika II printsiipi ei saa tuletada, see kirjeldab paljukordselt katselist kinnitust leidnud looduse omapära nagu termodünaamika I printsiipki. Termodünaamika II printsiibil on mitmeid erinevaid sõnastusi, mis oleneb sellest, milliseid protsesse vaadeldakse. Näiteks, kui vaadeldakse süsteemi olekuid , siis võib termodünaamika teist printsiipi sõnastada nii: suletud süsteem püüab üle minna korrastatud olekust korrastamata olekusse. Korra all mõistetakse siin seda, et süsteemi ühes osas on temperatuur (molekulide liikumise keskmine kiirus) suurem kui teises osas. Korrastamata olekus ei ole enam mingit erinevust süsteemi osade vahel, süsteem on siis tasakaalulises olekus.
    Süsteemi korrastatust iseloomustatakse entroopia mõiste abil. Mida korrastatum süsteem on, seda väiksem on entroopia ja vastupidi, mida väiksem on süsteemi korrastatus (mida lähemal on süsteem tasakaaluolekule), seda suurem on entroopia.
    Entroopia S on defineeritud järgmiselt: S = k lnW, kus k on Boltzmanni koefitsient ja W süsteemi oleku termodünaamiline tõenäosus. See näitab antud oleku realiseerimisviiside arvu. Mida tõenäosem on olek, seda suurem on W. Näiteks vaatame gaasi olekuid . Kõige tõenäosem on, et gaasi molekulid täidavad kogu ruumi ja liiguvad korrapäratult. Väga väike on aga sellise oleku tõenäosus, kus gaasi molekulid on iseenesest kogunenud ühte ruumi nurka ja liiguvad kõik ühesuguse kiirusega. See ei tähenda, et selline olek oleks võimatu. Võimalik on ka see, et maas lamavas kivis ühel hetkel kõik molekulid liiguvad ühes suunas, näiteks üles ja kivi kerkib iseenesest õhku, aga sellise protsessi tõenäosus on kaduvväike. Kõikides isoleeritud süsteemides kasvab korrapäratus ja sellega koos ka oleku tõenäosus. See viib aga entroopia kasvule.
    Entroopiat kasutatakse ka termodünaamika II seaduse sõnastamisel: entroopia kasvab suletud süsteemis toimuvate soojuslike protsesside käigus. Seda võib matemaatiliselt kirjeldada järgmiselt:  S  0.

    4.5. Teisi jäävusi ja printsiipe

    Looduses kehtib veel mitmeid jäävusseadusi ja printsiipe
    Kehtib laengu jäävuse seadus. Selle kohaselt on elektriliselt isoleeritud süsteemi kogulaeng jääv suurus. Süsteem on elektriliselt isoleeritud, kui laetud osakesed ei saa sealt lahkuda ega juurde tulla. See seadus ei keela isoleeritud süsteemis laengute tekkimist või kadumist, kuid see saab juhtuda ainult nii, et muutuvate laengute summa oleks null.
    Siia valdkonda võib paigutada ka massi ja energia ekvivalentsuse printsiibi, mis avaldub mikromaailmas. Selle kohaselt E = mc2, kus E on osakese energia, m on selle mass ja c valguse kiirus vaakumis .
    Potentsiaalse energia miinimumi printsiip väidab, et kõik iseeneslikud (mitte
    välismõjust tingitud) protsessid kulgevad kehade süsteemi potentsiaalse energia
    kahanemise suunas. Kehad nagu “tahaks” oma liikumise võime esimesel võimalusel ära
    kasutada.

    5. Liikumine, selle põhjused ja tagajärjed


    Me elame pidevalt muutuvas maailmas. Kui midagi muutub, peab midagi ümber paiknema ehk liikuma. Ja kõik, mis meid ümbritseb, liigub. Ka need asjad, mis paistavad seisvana liiguvad ikkagi. Filosoofid ütlevad, et liikumine on mateeria olemise viis. Näiteks kõik aine koostisosad on pidevas liikumise, mida nimetatakse soojusliikumiseks. Selle liikumise iseloom on küll erinevates olekutes erinev, aga see ei lakka hetkekski. Miks see nii on, ei teata.
    Teiste liikumiste korral peab olema mingi liikumise põhjus. Seda põhjust nimetatakse jõuks. Jõudusid võib jaotada kaheks liigiks : jõud, mis ilmnevad kehade vahetul kokkupuutel ja jõud, mis mõjuvad ka siis, kui kehad kokku ei puutu (mõju toimub välja vahendusel). Et vahetus kokkupuutes olev üks keha saaks teisele mõjuda, peab see keha olema erilises seisundis: deformeeritud. Selleks, et käsi, vibu või gaas silindris avaldaks teisele kehale (veepang, nool , kolb ) jõudu tuleb lihaseid pingutada, vibu vinna tõmmata või gaas kokku suruda.
    Vahetul kokkupuutel ilmneb ka teisi jõude, näiteks hõõrdejõud.
    Selles jaotises vaatleme liikumist kirjeldavaid mõisteid ja suurusi, mis on kasutatavad kõikide liikumisvormide korral.
    Anname ülevaate liikumist kirjeldavatest klassikalistest seadustest ning liikumisega seotud füüsikalistest suurustest ja seostest nende vahel.

    5.1. Liikumise kirjeldamine

    Alustame liikumise kirjeldamist kehade liikumisega, jättes väljade liikumise kirjeldamise hilisemaks.
    Liikumine on keha asukoha või asendi muutus ruumis. Mis on aga keha? Füüsikas nimetatakse kõiki objekte kehadeks. Kehaks on näiteks inimene, kuid ka Maa või aatom . Kui on oluline keha kui terviku liikumise uurimine , siis kasutatakse punktmassi mõistet: keha, millel pole ruumala, kuid mille mass on võrdne keha massiga.
    Aga kui ikka täpselt tahta teada, missugusele keha punktile vastab punktmassi asukoht, siis tuleb öelda, et see koht on keha massikese (inertsikese, raskuskese). See on niisugune punkt kehas, kuhu toetatult jääb keha tasakaalu. Massikeskme asukohta saab leida riputusmeetodil.
    Kui keha mõõtmeid on vaja arvestada, siis kasutatakse jäiga keha mudelit: see on keha, mille kuju ja mõõtmed ei muutu. Kui on vaja arvestada ka kuju muutusi, siis kasutatakse absoluutselt elastse või absoluutselt mitteelastse keha mudelit jne.
    Liikumist kirjeldab trajektoor : joon, mida mööda keha liigub. Sellest saab rääkida täpselt ainult punkmassi korral. Teistel juhtudel on see mõiste kasutatav ligikaudselt, näiteks: kriidi jälg tahvlil või suusa jälg lumel. Trajektoori kuju järgi jaotatakse liikumisi sirgjooneliseks ja kõverjooneliseks4.
    Iga liikumine on suhteline, st. toimub mingi keha suhtes. Seda keha nimetatakse taustkehaks. Kui täiendavat kokkulepet pole, on taustkehaks vaikimisi valitud Maa. Taustkehaga on seotud ka koordinaatsüsteem, tavaliselt kasutatakse x, y ja z telgi .
    Koordinaatteljed on seotud kruvireegliga: kui x-telge pöörata y-telje poole, siis z-telg näitab kruvi liikumise suunda.
    y
    x
    z
    Taustkeha , koordinaatsüsteem ja ajamõõtmisvahend (kell) moodustavad taustsüsteemi.
    Need olid kõik liikumist kirjeldavad mõisted. Kuid on vaja ka füüsikalisi suurusi.
    Füüsikalist suurust saab mõõta ja tal on kolm tunnust: arvväärtus, mõõtühik ja tähis. Suurused on kas skalaarsed või vektoriaalsed. Skalaarset suurust (skalaari) iseloomustab selle arvväärtus, vektoriaalset suurust (vektorit) iseloomustab lisaks arvväärtusele (moodulile) ka suund.
    Liikumist kirjeldavad põhisuurused on teepikkus ( nihe ), aeg, kiirus ja kiirendus.
    Teepikkus: läbitud tee pikkus, mõõdetuna piki trajektoori. Tähis l (ld. longitude), ühik 1m.
    Nihe: suunatud sirglõik (vektor) mis ühendab keha alg- ja lõppasukohta. Tähis
    (ingl. shift), ühik 1m.
    Aeg: tehakse vahet kahe aja vahel:
    • ajahetke tähistab nn. jooksev aeg ( kunas ?). Tähis t (time), ühik 1s.
    • kestust tähistab ajavahemik (kui kaua?). Tähis t, ühik 1 s.
    Kiirus näitab, kui pikk teepikkus või kesknurk läbitakse ajaühikus. Kasutatakse kaht kiiruse mõistet.
    Keskmine kiirus (ingl. speed ) leitakse kui läbitud teepikkus jagatakse selle läbimiseks kulunud ajaga . Tähis vk. (ld. velocitas), ühik 1 m/s. Sirgliikumisel l = s.
    vk = l / t = s / t.
    Ringliikumisel jagatakse pöörlemisraadiuse poolt läbitud kesknurk selle läbimiseks kulunud ajaga ja saadakse keskmine nurkkiirus k =  / t. Nurkkiiruse ühik on 1 rad/s.
    Hetkkiirus (ingl. velocity ) näitab kiirust antud ajahetkel. Hetkkiiruse arvväärtust näitab näiteks auto spidomeeter.
    Hetkkiirus on vektoriaalne suurus: , kusjuurest  0. Ühik 1 m/s. Täpsemalt öelduna kasutatakse nihke tuletist aja järgi. Põhjus on selles, et nüüd muutub nii kiirus kui selle suund ja ei saa enam öelda, et teepikkus on alati võrdeline liikumise ajaga. Kiiruse mõiste säilitamiseks tuleb ajavahemik valida nii väike, et see tingimus oleks täidetud. See, et ds dt on võimalik ainult ülilühikesel ajahetkel, sest siis ei pruugi kiiruse muutust arvestada (seda loetakse lõpmata väikeseks). Analoogiliselt on defineeritud ka nurkkiiruse hetkväärtus.
    Kiirendus näitab kuipalju kiirus muutub ajaühikus. Kiirendus on vektoriaalne suurus. Tähis
    (ld. acceleratio – kiirustamine), kusjuures , kus v on keha lõppkiirus, v0 algiirus ja t ajavahemik, mille jooksul kiirus muutus. Kiirenduse ühik on
    1m /s2.
    Nurkkiirenduse defineeritakse analoogselt, kuid kuna meie seda mõistet oma kursuses ei kasuta, siis me sellel ka ei peatu.
    Liikumiskiiruse järgi jaotatakse liikumisi ühtlaseks (v = const) ja mitteühtlaseks
    (v ≠ const). Mitteühtlane liikumine jaguneb veel omakorda ühtlaselt muutuvaks ja mitteühtlaselt muutuvaks liikumiseks.

    5.2. Newtoni seadused

    5.2.1. Newtoni I seadus Ühtlase liikumise korral kehtib Newtoni I seadus: keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt (või püsib paigal) seni, kuni sellele ei mõju jõud või kui mõjuvate jõudude summa on null.
    See tähendab, et kehad ei muuda oma liikumisolekut iseenesest: kui keha on paigal, siis ongi ja kui liigub, siis seismajätmiseks või kiiremini liikumapanemiseks tuleb rakendada jõudu. Sellist nähtust nimetatakse inertsiks ( inertia – loidus, laiskus ). Sellepärast kutsutakse ka Newtoni I seadust inertsiseaduseks.
    Kehade liikumisolekut ei saa hetkeliselt muuta. Mida suurema massiga keha on, seda kauem aega kulub liikumisoleku muutmiseks (kiirenemiseks või pidurdumiseks).
    Mass on keha inertsi mõõt, tähis m, ühik 1 kg.
    Newtoni I seadus kehtib paigalseisvates või ühtlaselt liikuvates taustsüsteemides. Selliseid taustsüsteeme, kus see seadus kehtib, nimetatakse inertsiaalseteks taustsüsteemideks.
    5.2.2. Newtoni II seadus Newtoni I seadus väidab, et kui kehale ei mõju jõudu (jõudude summa on null), siis keha liigub ühtlaselt. Ehk teisiti öelduna, keha kiirendus on null. Järelikult – kui mõjub jõud, siis kiirendus ei ole null. Kuidas on aga omavahel seotud kiirendus ja jõud?
    Katsed näitavad, et suurema massiga kehad saavad väiksema kiirenduse jääva jõu korral. Täpsed mõõtmised näitavad, et a ~ 1 / m .
    Katsed näitavad ka seda, et sama massiga kehadest saab suurema kiirenduse see, millele mõjub suurem jõud. Mõõtmised näitavad, et a ~ F. Neid tulemusi võtab kokku Newtoni II seadus: keha kiirendus on võrdeline talle mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline massiga.
    Valemi kujul avaldub seadus järgmiselt , kus a on kiirendus, F mõjuv jõud ja m keha mass. Kiirenduse suund ühtib jõu suunaga.
    Jõu ühik 1 N (njuuton) on ka defineeritud Newtoni II seaduse abil: jõud 1 N annab kehale massiga 1 kg kiirenduse 1 m /s2 .
    5.2.3. Newtoni III seadus Kuidas jõud avaldub? Kui öeldakse, et sellel mehel on palju jõudu, mida see tähendab? See tähendab näiteks, et ta suudab raske kivi üles tõsta. Aga kui kivi ei ole , siis me ei saa teada, kas see mees ikka on tugev. Jõu avaldumiseks on tarvis kaht keha.
    Ühel kehal ei saa olla jõudu, jõud avaldub alati vastastikmõjus ja paarikaupa. Näiteks kui kummipaela otsa riputada kuul, siis see venitab paela allapoole, aga pael omakorda tõmbab kuuli ülespoole.
    Nende paarikaupa ilmnevate jõudude suuruse ja suuna paneb paika Newtoni III seadus: kaks keha mõjutavad teineteist võrdsete , ühel sirgel mõjuvate ja vastassuunaliste jõududega.
    Valemi kujul avaldub seadus järgmiselt
    , kus F1 on esimesele kehale mõjuv jõud ja F2 teisele kehale mõjuv jõud.
    Need jõud ei tasakaalusta teineteist, sest nad mõjuvad erinevatele kehadele. See seos jääb aga tavaelus tihti märkamata, sest kehad pole kunagi ainult kahekesi vastastikmõjus, ikka on ka mõni kolmas keha, mis segab . Milline see kolmas keha tavaliselt on? Maa. Kuidas ta segab? Segab oma suure massiga, mis ei hakka liikuma.
    Näide. Kui hobune tõmbab vankrit, siis vanker tõmbab ka hobust sama jõuga, aga vastassuunas . Miks siis süsteem hobune-vanker liikuma hakkab? Sellepärast, et hobune lükkab ka Maad ja Maa hobust vastassuunas. Kuna hobuse mass on palju väiksem kui Maa mass, siis hobune hakkab Maa suhtes liikuma. Kuid vanker ei lükka Maad ja seega ei pane Maa ka vankrit liikuma. Kuna hobuna ja vanker on omavahel ühendatud, siis et vanker hakkab liikuma samas suunas hobusega.

    5.3. Jõudude liigid

    Ühe keha mõju teisele, mis tekitab kiirenduse või deformatsiooni nimetatakse jõuks. Kõiki jõude saab liigitada kaheks: jõud, mis esinevad kehade kokkupuutel ja jõud, mis avalduvad ka siis, kui kehad ei puutu kokku. Esimesi jõude nimetatakse ka kontaktjõududeks. Nendeks on näiteks elastsusjõud. Näiteks noole lendulaskmiseks peab vibu olema vinna tõmmatud või raskuse tõstmiseks tuleb lihaseid kokku tõmmata. Kontaktjõudude hulka kuulvad ka hõõrdejõud.
    Jõude saab eristada ka vastastikmõjude järgi. Seda tegime osalt juba eespool5 ja siin piirdume klassikaliselt eristavate jõududega.
    5.3.1.Raskusjõud, kaal Raskusjõud on jõud, millega Maa tõmbab enda poole tema lähedal asuvaid kehi. Seda nähtust nimetatakse gravitatsiooniks. Miks esineb selline tõmbumine? Täielikku seletust nähtusele veel pole. Tõmbumist seletatakse gravitatsioonivälja toimega, kuid gravitatsioonivälja vahendajaid, gravitatsioonikvante (gravitone) pole katsetes suudetud avastada .
    Raskusjõu suurus leitakse valemist F = mg. Raskusjõud on vektor, mis on alati suunatud Maa keskpunkti poole.
    Igapäevases elus kasutatakse rohkem “kaalu” mõistet raskusjõu asemel. Samuti öeldakse “massi” kohta tihti “kaal”. Kui küsime, mitu kilo sa kaalud, tahame teada massi, mida mõõdetakse kilogrammides. Kui me tõesti tahaksime teada kaalu või raskusjõudu, tuleks küsida : “Mitu njuutonit on sinu kaal?”
    Kaal näitab jõudu, millega keha rõhub alusele või venitab riputusvahendit. Kaalu tähis on P, ühik 1 N. Arvuliselt on kaal võrdne raskusjõuga. Erinevus seisneb selles, et raskusjõud mõjub kehale, kaal mõjutab teisi kehi.
    Jõudu, millega alus või riputusvahend mõjutab keha, nimetatakse toereaktsiooniks.
    Vastavalt Newtoni III seadusele on toereaktsioon võrdne kaaluga. Toereaktsioon mõjub
    alati risti aluspinnaga või siis piki riputusvahendit.
    keha
    alus
    mg P
    Kui räägitakse kaaluta olekust, siis mida see tähendab? Kas raskusjõud on kadunud? Ei ole. Kaaluta olek tähendab, et keha ei avalda rõhku alusele või ei venita riputusvahendit.
    Missugusel tingimusel keha ei rõhu oma alusele? Siis kui alus liigub eest ära ja just sama kiirendusega, nagu on kehal. Sel juhul on keha kiirendus aluse suhtes võrdne nulliga ja ka avaldatav jõud võrdub nulliga. Selline olek on võimalik vabal langemisel . Maapealsetes tingimustes täielikku kaalutust kukkumisel ei saabu, sest segab õhutakistus.
    Kosmoselaevades (sputnikutes) on aga kaaluta olek (televiisorist oleme näinud). Miks? Kas ka seal on tegemist vaba langemisega? Jah, kuid tänu suurele algkiirusele kukub sputnik Maast mööda.
    Statsionaarsele orbiidile jõudmiseks tuleb kehale anda esimene kosmiline kiirus, mille minimaalne väärtus vk1 = 7,9 km/s. Maa raskusjõu ületamiseks, näiteks lendamiseks teistele Päikesesüsteemi planeetidele tuleb kehale anda vähemalt teine kosmiline kiirus vk2 = 11,2 km/s. Selleks, et keha saaks lahkuda Päikesesüsteemist, tuleb kehale anda vähemalt kolmas kosmiline kiirus vk3 = 16 km/s.
    5.3.2. Elastsusjõud Elastsusjõud avaldub deformatsioonil. Mis on deformatsioon ? See on keha kuju või ruumala muutus.
    Mõnel juhul kuju ja ruumala taastub , see on elastne deformatsioon. Kui keha kuju või ruumala ei taastu, on tegu plastilise deformatsiooniga. Edaspidi käsitleme ainult elastset deformatsiooni.
    Elastsel deformatsioonil taastub keha kuju või ruumala tänu elektromagnetilise iseloomuga jõule, nn. elastsusjõule, mis tekib keha aatomite vahel kui nende elektronkatteid välja venitada või kokku suruda.
    Kõikide elastsete ainete korral kehtib kindel seos deformatsiooni suuruse ja elastsusjõu vahel:
    Elastsel deformatsioonil tekkiv elastsusjõud on võrdeline keha pikenemisega.
    Selle seaduse sõnastas 1660.a. Robert Hooke .
    Kui näiteks püüame keha pikemaks venitada jõuga F, mis on suunatud paremale, siis kehas hakkab mõjuma sellega võrdne elastsusjõud Fe, mis on suunatud vasakule.
    Fe F
    FF
    l l
    Fe = - kl,
    kus Fe on elastsusjõud, l keha pikenemine ja k – jäikustegur . Jäikustegur näitab, kui suurt jõudu tuleb rakendada, et keha pikendada pikkusühiku võrra. Jäikusteguri ühikuks on 1 N/m.
    Igal seadusel on oma rakenduspiirid, näiteks Newtoni seadusi saab kasutada seni, kuni kehade mass liikumise käigus ei muutu (v  c). Hooke’i seadus kehtib juhul, kui keha mõõtmed taastuvad pärast mõjuva jõu lakkamist. Kui see nii ei ole ja esineb keha mõõtmete muutus, siis on tegemist jääkdeformatsiooniga ning Hooke’i seadust ei saa kasutada.
    Oma olemuselt on elastsusjõud ka toereaktsioon, ehk jõud, mida avaldab aluspind sellele asetatud kehale. Mingil pinnal asuvale kehale mõjub raskusjõud, kuid kui alus on piisavalt tugev, siis keha sellest läbi ei vaju ja püsib sellel tasakaalus. Kuid keha on tasakaalus ainult siis, kui talle mõjuvate jõudude summa on null. Järelikult mõjub kehale mingi jõud, mis on suunatud raskusjõule vastassuunas. See jõud on tingitud aluse elastsusjõududest, mis püüavad alust viia asendisse, mis sellel oli enne keha asetamist.
    5.3.3. Hõõrdejõud Hõõrdejõud tekib kahe keha kokkupuutel ja see takistab alati kehade või nende osade liikumist. Hõõrdejõul on inimese seisukohast kahetine tähtsus. See võib olla nii kasulik kui kahjulik
    Hõõrdumist jaotatakse seisuhõõrdeks, liugehõõrdeks ja veerehõõrdeks.
    Hõõrdumist iseloomustab hõõrdejõud. Hõõrdejõud Fh on võrdne hõõrdeteguri ja normaalrõhumisjõu korrutisega : Fh = N. Normaalrõhumisjõud N on pinnaga ristiolev jõud, mis surub keha vastu pinda.
    Horisontaalsel pinnal N = mg, kaldpinnal N = mg cos, kus  on kaldpinna nurk horisondi suhtes.
    Hõõrdejõud on alati suunatud vastupidiselt nihkele või keha liikuma sundivale jõule. Hõõrdetegur oleneb mõlemast kokkupuutuvast pinnast ja ta on võrdne hõõrdejõu ja normaalrõhumise suhtega. Hõõrdetegur on ilma mõõtühikuta suurus.
    Katsed näitavad, et seisuhõõrdejõud on alati suurem liugehõõrdejõust ja hõõrdejõu suurus ei olene kehade kokkupuute pindalast. Samuti on veerehõõrdejõud väiksem liugehõõrdejõust.
    On kindlaks tehtud, et veerhõõrdejõud on ~ 1/r, kus r on veereva keha raadius. Veerehõõrdejõud Fvh = k N/r, kus k on veerehõõrdetegur, mis omab mõõtühikut m-1
    Hõõrdejõudu saab vähendada, kui pindade vahele panna vedelikku, siis asendub kuivhõõre märghõõrdega ehk sisehõõrdega. Mis on hõõrdejõu põhjuseks? Asi pole lõplikult selge. Lihtne mudel on kehade konarustega seletuv. Need haakuvad üksteise taha nagu hammasratta rattad , vedelik viib need konarused üksteisest kaugemale. Väga siledate pindade korral hakkavad mängima aga oma osa adhesioonijõud ( jõud erinevate ainete molekulide vahel). Näiteks hõõre kahe väga sileda pinna vahel.
    5.3.4. Lorentzi jõud Laenguga osakesele mõjub magnetväljas liikudes jõud, mida nimetatakse selle avastaja järgi Lorentzi jõuks:
    FL = qvBsin,
    kus q on elektrilaengu suurus, v - laengu liikumise kiirus, B – magnetvälja induktsioon, - nurk osakese liikumissuuna ja magnetvälja suuna vahel.
    Lorentzi jõud on suunatud risti nii laengu liikumissuunaga kui ka magnetvälja suunaga. Jõu suunda aitab määrata vasaku käe reegel: Asetame vasaku käe magnetvälja suhtes nii, et jõujooned suunduvad peopessa (peopesa on pööratud põhjapooluse poole) ja väljasirutatud sõrmed näitavad voolu suunda (elektronide liikumise vastassuunda). Sellisel juhul näitab väljasirutatud pöial laengule mõjuva jõu suunda.
    5.3.5. Vooluga juhtmete vahel mõjuv jõud Kuna vooluga juhtme ümber on magnetväli ja see mõjub vooluga juhtmele, siis peaks ka kaks vooluga juhet teineteist mingite jõududega mõjutama. Katsed näitavad, et nii ongi ning samasuunaliste vooludega juhtmed tõmbuvad ja vastassuunaliste vooludega juhtmed tõukuvad.
    A. M. Ampère tegi 1820. a. kindlaks, et kahe pika ning teineteisega paralleelse voolujuhtme kahe ühepikkuse lõigu vahel mõjuv jõud (joonis 4.24) on võrdeline juhtmelõikude pikku­sega l ning voolu­tuge­vustega juht­metes (I1 ja I2). See jõud on ka pöördvõrdeline juhtmelõikude vahe­kaugu­sega d
    .
    Võrdetegur K on vaakumi korral esitatav kujul
    K = 2 .10 -7 N /A2.
    SI-süsteemis esitatakse see võrdetegur aga kujul
    ,
    kus suurust 0 = 4 .10 -7 N /A2 (ehk H/m) nimetatakse magnetkonstandiks. Võrde­teguri K ja magnetkonstandi arvväärtused tulenevad elektrilise põhiühiku 1 A defi­nitsioonist:
    Üks amper (1 A) on võrdne selle voolu tugevusega, mis kulgeb kahes lõpmata pikas ja omavahel paralleelses, teineteisest 1m kaugusel vaakumis paiknevas kaduvväikese läbimõõduga sirgjuhtmes, kui juhtmete vahel mõjub nende pikkuse iga meetri kohta jõud 2 . 10 –7 N.
    5.3.6. Kesktõmbe- ja tõukejõud
    Kõverjoonelisel liikumisel esinevad jõud, mis ei ole liikumisesihilised, sest muidu ei saaks liikumise suund muutuda. Üheks selliseks jõuks on ringliikumisel esinev jõud, mis sunnib keha liikuma ringjoonel. See jõud on suunatud pöörlemiskeskme poole ja seda nimetatakse kesktõmbejõuks ehk tsentripetaaljõuks. Ringliikumist tekitav kesktõmbejõud on arvutatav valemist
    F = m v2/r,
    kus m on keha mass, v keha ringjoonel liikumise kiirus ( joonkiirus ) ja r ringjoone raadius. Newtoni II seaduse kohaselt peab suurus v2/r olema kiirendus, antud juhul on tegemist kesktõmbekiirendusega.
    Kesktõmbejõud pole mingi eriline jõu liik. Selleks võib olla nii hõõrdejõud kui Coulomb’i jõud.
    Selle jõuga võrdset, kuid vastupidiselt suunatud jõudu, mis mõjub liikumise keskpunktile või seosele keha ja keskpunkti vahel , nimetatakse kesktõukejõuks (tsentrifugaaljõuks).
    5.3.7. Inertsijõud
    On olemas veel üks liik jõu avaldumisvorme, kus kehale nagu ei mõjugi mingit jõudu, kuid keha hakkab siiski kiirenevalt liikuma.
    Teeme mõttelise katse, kus jälgime rongi vaguni laual olevat kuuli, mis saab laual veereda hõõrdevabalt. Kui rong liigub ühtlaselt, püsib kuul laual paigal, kuid liigub Maa suhtes kiirusega v. Kui rong hakkab liikuma Maa suhtes kiirendusega a, siis laua suhtes hakkab kuul liikuma kiirendusega – a, sest kuul jätkab Maa suhtes ühtlast liikumist.
    Vagunis olevale vaatlejale näib, et kuulile mõjub jõud F = -ma.
    Selline jõud avaldub ainult kiirendusega liikuvas taustsüsteemis. Selliseid süsteeme nimetatakse ka mitteinertsiaalsüsteemideks. Mida see tähendab? See tähendab seda, et sellistes süsteemides ei kehti Newtoni I seadus, mis seadus, ütleb, et keha liigub ühtlaselt kui talle ei mõju jõud. Ka nüüd ei mõju kehale mingi jõud, kuid keha hakkab liikuma kiirendusega.
    Eeltoodust võib teha järelduse, et kui keha liigub kiirendusega, siis me ei saa vahet teha, kas kehale mõjub jõud, või süsteem liigub kiirendusega.
    Seda näivat jõudu, mis mõjub kiirendusega liikuvas süsteemis asuvale kehale, nimetatakse inertsijõuks.
    Inertsijõudu nimetatakse näivaks sellepärast, et see pole kiirenduse põhjus, vaid tagajärg.
    Üks kiirendusega liikuv süsteem on ka pöörlev süsteem, näiteks karusell, aga ka Maakera, sest pöörlemisel mõjub kehadele alati kesktõmbekiirendus. Kuna Maa pöörlemiskiirus on suhteliselt väike, siis paljude probleemide korral võib Maa pöörlemisest tingitud mitteinertsiaalsust mitte arvestada.
    Katsed näitavad, et pöörlevas süsteemis kulgevalt liikuvale kehale mõjub inertsijõud, mis püüab muuta keha liikumistrajektoori.
    Seda jõudu nimetatakse selle avastaja (1829) järgi Coriolis ’i jõuks. (G.Coriolis, prantsuse füüsik). Selle jõuga seletatakse fakti, et põhjapoolkera jõgedel on parempoolsed kaldad järsud ja vasakud lauged, lõunapoolkeral vastupidi.
    Tsentrifugaaljõud on oma olemuselt ka inertsijõud. Kui keha liigub ringjoonel vertikaaltasandis, näiteks auto sõidab üle künka või läbi lohu , siis muutub ka auto kaal, see suureneb või väheneb. Üle künka sõites auto kaal väheneb ja auto võib isegi hetkeks lendu tõusta, aga läbi lohu sõites auto kaal suureneb.

    5.4.Töö, võimsus, energia, impulss,

    5.4.1. Töö Mis on töö? Töö on see, mida tuleb teha, et miski muutuks. Näiteks, kui tahame, et lagedale platsile kerkiks maja, tuleb teha palju tööd: saada krundi omanikuks, lasta teha projektid ning maja valmis ehitada. Siin on vaja teha nii vaimset kui füüsilist tööd. Edaspidi räägime füüsilisest tööst.
    Millest sellise töö hulk oleneb? Oleneb rakendatud jõust ja läbitud teepikkusest. Kui on tarvis tõsta raskemat keha, tuleb rohkem tööd teha ja kui on tarvis midagi kaugemale kanda, on tarvis jällegi rohkem tööd teha.
    On kokku lepitud, et tööks nimetatakse (muutumatu jõu korral /nii suurus kui suund säilivad/) liikumissuunalise jõu ja sooritatud nihke korrutist.
    A = F . s
    Töö tähis on A, ühik 1 J, mis on võrdne tööga, mida teeb jõud 1 N nihkel 1 m.
    Töö on skalaarne suurus, kuigi nii jõud kui nihe on vektorid . Põhjus on selles, et töö suunal puudub igasugune füüsikaline sisu.
    Mida tähendab “ liikumissuunaline jõud”? see on kehale mõjuva jõu komponent , mis mõjub keha liikumise sihis.
    F

    Fcos
    Eelöeldut arvestades on töö avaldis üldkujul selline: A = F . s . cos .
    Selline töö definitsioon erineb tavamõistes tööst, kus tehtud töö hulka hinnatakse väsimise järgi.
    On kokku lepitud, et jõud teeb positiivset tööd kui ta mõjub liikumise suunas, liikumise takistamisel tehtav töö on negatiivne.
    Kunas tehakse rohkem tööd, kas mingit keha tõstes või mööda kaldpinda samale kõrgusele lohistades (höördumist arvestamata)?
    Keha, mille mass on m tõstmiseks kõrgusele h tehakse tööd raskusjõu mgvastu ja töö võrdub A1 = mgh.
    Kui lohistame sama keha mööda kaldpinda pikkusega s (üjtlase kiirusega ja hõõrdevabalt), siis tuleb teha tööd A2 = Fü . s, kus Fü on ülesvedamisel vajaminev jõud. See jõud on aga võrdne keha allapoole kiskuva jõuga Fa. Väikesest kolmnurgast on näha, et sin = Fa/mg. Suurelt kolmurgalt näeme, et sin = h/s. Siit saame, et Fa = mgh/s.
    Kuna Fü = Fa, saame A2 = mgh/s .s = mgh.
    Järelikult töö ei sõltu liikumisteest. Kaldpinna korral on teepikkus suurem, seetõttu saame hakkama väiksema jõuga.
    Tööd võib teha ka näiteks paisuv gaas. Seda kasutatakse kõikides sisepõlemismootorites. Olgu gaas silindris kolvi all, mis saab liikuda hõõrdevabalt.
    Silindri ristlõike pindala on S ja rõhk silindris p. Kui gaasi soojendada (küttesegu plahvatus mootori silindris), siis see paisub ja nihutab kolbi mingi suuruse h võrra. Tehtav töö A = Fh. Mõjuv jõud on tingitud gaasi rõhust, järelikult F = pS (vt Rõhk). Saame A = pSh. Aga Sh on võrdne ruumala muuduga V. Seega A = pV.
    Ka elektrivool võib teha tööd. Voolu korral juhis teeb elektrijõud laengukandjate liikumist takistavate jõudude vastu tööd. Seda tööd nimetatakse elektrivoolu tööks
    A = IUt,
    kus U on pinge, I voolutugevus ja t aeg.
    Töö tegemist elektrivoolu poolt nimetatakse sageli ka voolu tekitava elektrivälja ener­gia ehk lihtsalt elektrienergia kasutamiseks. Elektrienergiat mõõdetakse kilovatt- tundides . Üks kilovatt-tund (1 kW.h) on ühe tunni jooksul teisteks energialiikideks muun­duv elektrienergia seadmes , mis parajasti arendab võimsust üks kilovatt.
    1 kW. h = 3 600 000 J.
    Töö on defineeritud kui liikumissuunalise jõu ja nihke korrutis. Mõjugu elektrivälja poolt laengule q jõud F ja selle jõu toimel nihkub laeng kaugusele d. Siis töö A avaldub: A = Fd. Kuna jõudu ja nihke suurust on raske mõõta, siis avaldame need hõlpsasti mõõdetavate suuruste kaudu. Selleks avaldame jõu väljatugevuse ning laengu abil: F = Eq ja paneme töö avaldisse. Saame, et A = Eqd, aga Ed =U ja q = It ning saame, et A = UIt. Pinget, voolutugevust ja aega on aga lihtne mõõta, sest vastavad mõõteriistad on olemas.
    Enamasti eraldub voolu töö tegemisel soojust. Eralduva soojushulga määrab Joule'i-Lenzi seadus, mille kohaselt elektrivoolu toimel juhis eral­duv soojushulk Q on võrdeline voolu­tuge­vuse I ruuduga, juhi takistusega R ja voolu kestusega t :
    Q = I 2 R t .
    Selle tulemuse saame, kui asendame töö avaldises pinge U korrutisega IR (Ohmi seaduse kohaselt).
    5.4.2. Võimsus Praktilises elus on oluline, kui kiiresti mingi töö saab tehtud. Kui see tehakse ruttu, st. lühikese aja jooksul, öeldakse, et võimsus on suur.
    Töö ei olene ajast, küll aga võimsus. On kokku lepitud, et võimsuseks nimetatakse suurust, mis näitab ajaühikus tehtud tööd: N = A/t. Ühikuks on 1 W = 1 J/s. Täpsemalt öelduna on see keskmine võimsus.
    Kasutatakse ka hetkvõimsuse mõistet, mis on määratud hetkkiirusega: N ~ v.
    N = A/t = Fs /t = F v.
    Elektrivoolu võimsus näitab ajaühikus tehtud tööd: N = A/t = IUt/t =IU. Seega elektrivoolu võimsuse annab voolu­tuge­vuse ja pinge korrutis.
    Võimsust mõõdetakse ka hobujõududes. Selle ühiku võttis kasutusele J.Watt ca 200 aastat tagasi. Tema järgi hobune tõstab keskmiselt 1 sekundis 550 naelase koorma 1 jala kõrgusele. 1 nael = 0,454 kg ja 1 jalg = 0,305 m. Siit saame , et 1 hobujõud
    (1 HP) = 746 W. Nii on Ameerikas ja Inglismaal. Meil loetakse hobujõuks võimsust, mida in tarvis, et tõsta 75 kg 1 m kõrgusele 1 s jooksul : 1 hj = 735 W.
    5.4.3. Energia Mis on aga energia? Räägitakse, et on energiakriis , energiat ei jätku jne. Milleks energiat vaja on ? Töö tegemiseks.
    Energiaks nimetatakse keha võimet teha tööd. Järelikult ka energia ühikuks on 1 J. Energia omamine on töö tegemise eeldus. Keha poolt tehtud töö on keha energia muutuse mõõt.
    Kehad võivad teha tööd kahel põhjusel.
  • Tänu oma liikumisele (lift tõstab inimesi, haamer lööb naela ). See on kineetiline energia Ek = mv2/2 .
  • Tänu keha või selle osade asendile (mäest alla veerev käru, pingule tõmmatud vibu). See on potentsiaalne energia. Raskusjõu korral Ep = mgh. Lihtsat universaalset valemit potentsiaalse energia jaoks pole. Sõna “potents” tähendab “võimet”. Seega potentsiaalne energia näitab töövaru ehk seda, kui palju tööd võib teha kui jõud vabaks saavad.
    Siiani oleme rääkinud keha energiast. Nii võib rääkida tegelikult ainult kineetilisest energiast ja sedagi tinglikult , sest antud keha pani ikka liikuma mingi teine keha. Potentsiaalset energiat ei saa aga üldse omistada ühele kehale. Potentsiaalne energia on määratud jõuga, millega mingi teine keha mõjutab antud keha. Potentsiaalne energia on kehade vastastikmõju energia. Kui keha maapinnalt üles tõsta, siis talle mõjub raskusjõud mg, aga ka see keha mõjutab Maakera ja samasuure jõuga , kuid vastassuunas suurusega – mg. Seega potentsiaalne energia on omane süsteemile, mitte üksikule kehale. Kui üks keha ära võtta, siis pole ka vastastikmõju (jõudu) ja pole ka võimet tööd teha.
    Meie oleme siiani vaadelnud kehade asendit Maas suhtes ja lugenud energia nullnivooks maapinna. Sel juhul võib lühiduse mõttes öelda, et kehal on potentsiaalne energia, jättes ütlemata, et Maa suhtes.
    Kuna liikumine on mateeria põhiomadus, siis on energia ka kõikidel aineosakestel, ka kõige väiksematel. Isegi valgust saab kirjeldada osakeste – footonite abil. M. Planck tegi kindlaks, et footoni ( valguskvandi ) energia oleneb valguslaine sagedusest f, kusjuures
    E = hf, kus f on valguse sagedus ja h on Plancki konstant: h = 6,3 . 10-34 J . s.
    Mikromaailmas (aatomisisene maailm) ei saa näiteks elektronid jt osakesed omada suvalisi energiaid, vaid need saavad muutuda kindlate portsjonite, nn kvantide kaupa. Kvandi energia on samaväärne selle massiga ja need suurused võivad kindlas vahekorras üksteiseks muutuda. Vahekord on määratud seosega: E = mc2, kus m on osakese mass, c valguse kiirus vaakumis.
    5.4.4. Impulss Iga keha (kas mikro - või makro-) liikumist iseloomustab veel üks suurus, mis on seotud kiiruse ja massiga ja mis pole kineetiline energia, see on impulss:
    Ühik on 1 kg m /s ja selle pole eraldi nimetust .
    Impulssi iseloomustab hästi “purustamisvõime”.
    Võib küsida, miks on vaja kahte liikumist kirjeldavat suurust: kineetilist energiat ja impulssi? Lihtne küsimus, kuid keeruline vastata. Lihtsalt nii on otstarbekas.
    On probleeme, kus on oluline keha liikumise suund, näiteks põrgete korral. Põrke tulemus oleneb nii keha massist, kiirusest kui ka suunast . Impulss on vektor.
    Kuid kui on oluline töö tegemise hindamine, siis pole suund oluline, oluline on keha energia. Selle iseloomustamiseks pole suund oluline: ei oma mõtet rääkida energia suunast. Kineetiline energia on skalaar , sest m on skalaar ja v2 on skalaar. Seda võib seletada analoogia abil pikkusega. Pikkuse l korral saame rääkida suunast. Aga kui korrutame pikkuse pikkusega, saame pindala l2 ja selle korral pole mõtet rääkida suunast. Kuidas te vastate küsimusele, milline on teie toa pindala suund? Kõik astmes olevad suurused on skalaarid.
    Eksisteerib kindel seos jõu ja impulsi vahel. Kuna sellel on praktilise elu nähtuste seletamisel suur osa, siis leiame selle.
    Tulemus ütleb, et jõud näitab, kui palju keha impulss muutub ajaühikus. Tulemus lubab teha järelduse, et impulsi muut p = F . t. See aga tähendab, et mida lühema aja jooksul impulss muutub, seda suurem jõud peab kehale mõjuma. Sellepärast kasutatakse löökide pehmendamiseks pakse kokkusurutavaid materjale, et pikendada impulsi muutumise aega ja seega vähendada mõjuvat jõudu.

    5.5. Energiamuundumised

    Nagu väidab termodünaamika esimene printsiip ja näitab kogemus ei teki energiat ega ka kao. See muutub ühest liigist teise. Tähtsamad energialiigid on järgmised: mehaaniline (potentsiaalne, kineetiline, elastsus-, heli-), soojus-, keemiline, elektromagnetiline (elektrivälja-, magnetvälja-, elektrivoolu-, kiirgus-), gravitatsiooni-, tuuma- ja seisuenergia. Erinevad energialiigid võivad üksteiseks üle minna. Nende üleminekute korral kehtib üks seaduspärasus: igal muutusel muutub mingi osa energiast soojusenergiaks, aga soojusenergia ei muutu iseenesest teisteks energialiikideks.
    Seepärast tekkis idee ka maailma soojussurmast. Igas protsessis muutub osa energiast soojusenergiaks (vastavalt termodünaamika II printsiibile).See levib ruumis ühtlaselt laiali ja selle tulemusena ühtlustub temperatuur. Maailm jõuab termodünaamilisse tasakaalu, kus on kõik protsessid võimatud. Saabub maailma lõpp. Nii see siiski pole, sest termodünaamika II printsiip kehtib ainult suletud süsteemis, milleks Universum pole.
    Kui räägitakse energiakriisist, siis see ei tähenda, et energia on ära kadunud. See tähendab, et hakkavad otsa saama taastumatud energiavarud, mis Päikeseenergia arvel on Maale ladestunud: nafta , gaas, kivisüsi, põlevkivi. Ega need energialiigid pole ju tegelikult taastumatud, ainult nende taastumine arvestatavas mahus võtaks aega miljoneid aastataid. Kuid meil pole võimalik nii kaua oodata. Tuleb leida muid võimalusi. Võimalusi on: hüdroenergia, tuuleenergia , päikesepatareid, puidu põletamine.
    Energiamuundumistel mikro- ja makromaailmas on olemas põhimõtteline erinevus. Makromaailmas võib energia üle minna ühest liigist teise suvalises vahekorras, aga mikromaailmas ainult kindlate portsjonite (kvantide) kaupa. Öeldakse, et mikromaailma energiaspekter on diskreetne. Energiakvantide suurus on määratud mingite täisarvudega, mida nimetatakse kvantarvudeks. Miks see nii on? EI TEA, loodus on selline.
    Mikromaailmas kehtib ka energia ja massi ekvivalentsus , st et energiat ja massi võib kujutada ühest olekust teise üleminevana. Seejuures kehtib kindel seos nende suuruste vahel: E = mc2. Siin on m kas osakese seisumass või liikumisel muutuv mass6. Kui on tegemist seisumassiga, siis räägitakse seisuenergiast. Tuleb välja, et energiavaru aines on väga suur. Näiteks ühe grammi aine seisuenergia on E = 10-3 . (3 . 108)2 = 9 . 1013 J. Selle energiaga saaks kütta korterit ca 500 aastat. Kuid seisuenergia vabaneb ainult elementaarosakeste reaktsioonidel (vähemasti pole seda mujal täheldatud). Kogu seisuenergia vabaneb siis, kui kohtuvad osake ja antiosake , toimub annihilatsioon .
    Siinkohal ei hakka me käsitlema kõiki praktiliselt olulisi energiamuundumisi. Nagu vee- ja tuule energia muutmine elektrienergiaks või elektrienergia kasutamine kütteks, liiklusvahendites, valgustites, masinates, meedias, jne.
    5.5.1. Soojusmasinad Mis on masin? Masin on seade , mis muundab energiat tööks. Masinad koosnevad energiamuundurist ja mehhanismidest. Mehhanism on kehade süsteem, mis muudab ühe keha liikumise teise keha liikumiseks.
    Kõik kaasaegsed masinad kasutavad 6 mehhanismi, mida tuntakse juba mitu tuhat aastat. Need on : kang, pöör, plokk , kaldpind , kiil ja kruvi .
    Juba iidsetest aegadest on inimene tahtnud valmistada masinat, mis teeks pidevalt tööd ilma energiat tarbimata või teeks rohkem tööd kui energiat tarbib. Sellist masinat nimetatakse igaveseks jõumasinaks ehk “perpetum mobileks”. Siiani pole seda suudetud valmistada ja seda peetakse võimatuks. See on ka energia jäävuse seaduse ainus põhjendus.
    Masina kasulikkust hinnatakse kasuteguri järgi. See näitab kasuliku töö ja kogu tehtud töö suhet:
     = Akas/ Akogu . 100 %.
    Kõikides reaalsetes protsessides muutub osa mehaanilisest energiast kehade siseenergiaks , st tõuseb nende temperatuur. Kehad soojenevad tänu hõõrdejõudude ületamiseks tehtavale tööle.
    Akogu = Akas + Asise , kus Asise on töö, mis tehakse siseenergia tõstmiseks. Siit on näha, et
    Akas  Akogu, seega ka  100 %.
    Siseenergiat7 mehaaniliseks energiaks muutvat seadet nimetatakse soojusmasinaks.
    Nendeks on sisepõlemismootorid, diiselmootorid jms.
    Soojusmasinas iseloomustab energia muundumist mehaaniline töö.
    Soojusmasin koosneb soojendist (süsteemile siseenergiat andev keha), jahutist (süsteemilt siseenergiat saav keha) ja töökehast (siseenergiat mehaaniliseks energiaks muutev keha). Pärast töö sooritamist viiakse töökeha esialgsesse olekusse ja alustatakse kogu protsessi uuesti. Töökeha sooritab protsesside tsükli ehk ringprotsessi.
    Soojusmasina kasutegur näitab, kui suure osa juurdeantavast soojusenergiast Q1 muudab masin kasulikuks tööks Akas . Kasulikuks tööks muutub süsteemile juurdeantava ja jahutile äraantava soojushulga Q2 vahe: Akas = Q1 – Q2 . Kasuteguri väärtus antakse tavaliselt protsentides ja selle saab leida järgmisest valemist:
    .
    Ideaalne soojusmasin on selline, mis tagab isoleeritud süsteemis parima soojuse ärakasutamise, st suurima kasuteguri.
    Ideaalse soojusmasina kasutegur  , kus T1 on soojendi temperatuur ja T2 jahuti temperatuur .
    Kas ka automootor on soojusmasin? Mis on soojendi, töökeha, jahuti? Kuidas ilma mõõteriistadeta kindlaks teha, et automootori kasutegur on väiksem kui 100 %?
    5.5.2. Valgusenergia kasutamine Valgusenergiat saab muuta vahetult nii soojusenergiaks kui elektrienergiaks.
    Kõik me teame, et Päikese käes on soojem kui varjus . Põhjus on selles, et valgusenergia neeldub meie kehas või riietes. Selle energia arvel hakkavad kiiremini liikuma meie keha molekulid ja see suurendab keha siseenergiat, mis avaldub temperatuuri tõusus.
    Kuid valgust saab muuta vahetult ka elektrienergiaks. Selle muutuse aluseks on sisefotoefekt, mis seisneb elektroni vabastamises pooljuhi aatomist (keemilisest sidemest ) valguse toimel. Tekkinud elektron on vaba ja saab pooljuhis liikuda (difundeeruda). Samuti saab liikuda ka tekkinud auk. Selline vabade laengukandjate tekkimine vähendab pooljuhi elektritakistust. Kui sellise liikumise tulemusena eralduks elektronid ühte pooljuhi piirkonda ja augud teise, oleks meil vooluallikas olemas. Ühe pooljuhtmaterjali korral pole see võimalik. Küll aga kahe erinevat tüüpi juhtivusega pooljuhi ( n ja p tüüpi) kontakti korral. Sel juhul tekib kahe erineva juhtivusega pooljuhi kontakti piirkond, mis takistab vabade laengukandjate liikumist ühest pooljuhist teise . Seda piirkonda nimetatakse tõkkekihiks. Kui näiteks n-pooljuhti valgustada, siis tekivad selles vabad elektronid ja augud. Läbi tõkkekihi saavad minna ainult augud. Elektronid jäävad n-pooljuhti ja see laadub negatiivselt. Olemegi saavutanud laengukandjate eraldamise ehk vooluallika. Sellist energiamuundurit nimetatakse fotoelemendiks või fotorakuks.
    Selleks, et saada suuremat efekti, ühendatakse palju rakke jadamisi. Selliseid seadmeid nimetatakse päikesepatareideks. Nende kasutegur (arv, mis näitab kui suure osa valgusenergiast saab muuta elektrienergiaks) on tänapäeval juba kuni 25 % .
    Päikesepatareid on põhilised “energiaallikad” kosmoselaevades. Kuna Päikese energia, mis langeb ristsuunas Maa pinnal olevale 1 m2 suurusele pinnale on ca 1300 W solaarkonstant on 1372 W/m2). See tähendab, et Päikese valgus võib anda kosmoselaevas iga päikesepatarei ruutmeetri kohta umbes 300 W, mis pole sugugi vähe.
    Maal on asi natuke kehvem, sest alati pole taevas selge.
    5.5.3. Tuumaenergeetika Raskete tuumade lagunemisel eraldub palju energiat8. Lagunemist põhjustavad tuumas neelduvad neutronid . Raskemates tuumades on rohkem neutroneid kui kergemates tuumades. Järelikult jääb lagunemisel neutroneid üle. Kui ühe lagunemise käigus eraldub rohkem kui üks neutron , siis lagunemiste arv hakkab kasvama ja tekib nn. ahelreaktsioon .
    Tuumareaktoris kasutataksegi uraani ahelreaktsiooni. Et ahelreaktsioon ei väljuks kontrolli alt, tuleb vältida neutronite suurt paljunemist. Selleks kasutatakse tuumareaktoris neutroneid neelavat ainet, milleks on kaadmium . Tehniliselt on see lahendatud nii, et kütuse sees on kaadmiumvardad, mida saab reaktsiooni piirkonda rohkem või vähem sisse viia. Täielikult sisseviidud vardad peatavad tuumareaktsiooni . Reaktoris on ka torustik , milles olev vesi aurustub ja paneb tööle elektrigeneraatorid. (Tšernobõli katastroof 1986. a.)
    Termotuuma energeetika . Selles kasutatakse kergete tuumade ühinemist, mille käigus eraldub veel rohkem energiat kui ahelreaktsioonis. Niisugused reaktsioonid toimuvad Päikesel, kus ja sealt pärinebki Päikese energia.
    Juhitavat termotuuma reaktsiooni pole senini saavutatud. Vajalik temperatuur 108 kraadi on saavutatud, aga väga lühikese aja jooksul. Sellest ei piisa reaktori pidevaks tööks. On küll saadud lühiajalisi reaktsioone, kuid see nõuab praegu palju rohkem energiat, kui reaktsioonil vabaneb. Probleeme on ka sellise kuuma keskkonna, plasma hoidmisega.
    Termotuuma reaktsioon oleks inimkonnale kasulik, sest deuteeriumi varud on maailmameres väga suured. Reaktsioonil ei teki ka keskkonda saastavaid jääkprodukte.
    Eeltoodust lähtudes on inimesed välja mõelnud kaht liiki tuumapomme. Esimesena leiutati aatompomm , kus toimub raskete tuumade lagunemine. Sellest pommist palju võimsam on termotuumapomm (vesinikupomm), kus kasutatakse kergete tuumade sünteesi. Selle käivitamiseks vajalik energia saadakse aatomipommi plahvatamisega.

    6. Staatika kui liikumise erijuht

    Paigalseisu võib vaadelda kui liikumise erijuhtu (ka raha puudumine kontol on ikkagi kontoseis). Paigalseis saab tekkida siis, kui kõikide kehale mõjuvate jõudude summa on võrdne nulliga. Tegelikult saab tekkida ka siis tasakaal, kui on võrdsed keha vastassuundades pööravad jõumomendid. Mehaanika osa, mis käsitleb tahkete, vedelate või gaasiliste kehade tasakaalu, nimetatakse staatikaks. Sarnaste nähtustega on tegemist ka paigalseisvate elektrilaengute korral. Sel juhul räägitakse elektrostaatikast.
    Siia jaotisse oleme koondanud ka teised nähtused, mille korral mõjuvad jõud on tasakaalus.

    6.1. Kangi tasakaal

    Kang on mingi jäik keha, mis saab pöörduda ühe punkti ümber. Siinkohal ei maksa ennast lasta segadusse ajada tõstekangist, mis toetub kahes punktis.
    Kui kangi otstele on rakendatud mingid jõud, siis teatud tingimustel võib kang jääda tasakaalu, st. liikumatuks. Tasakaalu tingimus: kui kehale mõjuvate jõumomentide algebraline summa võrdub nulliga, siis on keha tasakaalus.
    Päripäeva pööravaid momente loetakse positiivseteks, vastupäeva pööravaid negatiivseteks.
    l1 O l2

    F2
    F1
    Jõumoment M1 = F1. l1 ja M2 = F2 . l2. Tasakaalu tingimuse kohaselt M1 – M2 =0. Siit saame, et tasakaalu korral kehtib seos F1. l1 = F2 . l2 .
    Kang ei anna võitu töös, kuid võimaldab teha sama töö väiksema jõukuluga.
    Mehaanika kuldreegel: niimitu korda kui võidame jõus, kaotame teepikkuses.
    Kangi põhimõttel töötavad lõiketangid, pähklitangid, käärid, kaevukook, sõrg jne.

    6.2. Rõhk vedelikus ja üleslükkejõud

    Siin me vaatleme vedeliku rõhku avatud anumates. Sellepärast pole rõhu käsitlemisel vaja arvestada molekulide soojusliikumisega ega temperatuuri mõjudega. See põhjustab ainult vedeliku ruumala muutust, kuid see ei mõjuta rõhku nagu edaspidi näeme.
    Rõhuks nimetatakse pinnaühikule mõjuvat jõudu:
    Rõhk ei ole vektoriaalne suurus, kuigi jõud on. Põhjus on selles, et rõhu avaldises arvestatakse ainult pinnaga risti olevat jõudu ehk normaalrõhumisjõudu.
    Jõu skalaarset olemust kinnitab ka Pascali seadus:
    vedelikud ja gaasid annavad rõhku edasi kõigis suundades ühtviisi.
    Rõhk vedelikus See on tingitud vedelikusamba kaalust . Iga vedeliku kiht rõhub enda all olevat kihti.
    V, h
    S p
    Selleks, et leida anuma põhjale mõjuvat kogurõhku, tuleb liita ka välisõhu rõhk p0 :
    p
    p0
    h
    Kas gaasi rõhk ei olene samba kaalust (st., samba kõrgusest)? Oleneb küll, aga kuna gaasi tihedus on väike, siis gaasi kaalust tekkiv rõhk on laboritingimustes väike. See avaldub Maad ümbritsevas atmosfääris, aga siis on sõltuvus õhusamba kõrgusest tunduvalt keerulisem kui vedeliku korral.
    Põhjus on selles, et õhu tihedus on erinevatel kõrgustel erinev (Maale lähemal on see suurem), seetõttu ei saa kasutada valemit p = gh. Tuleb arvestada tiheduse pidevat muutmist . Õhurõhu olenevust kõrgusest maapinnast h kirjeldab nn. baromeetriline valem, mis saadakse diferentsiaalarvutuse abil:
    ,
    kus p0 on õhurõhk maapinnal, m – õhumolekuli mass, k - Boltzmanni konstant ja T – õhu temperatuur kelvinites.
    Baromeetrilise valemi kohaselt õhurõhk p suureneb T tõustes ja väheneb h suurenedes:
    p
    p0
    h
    Õhurõhku mõõdetakse järgmistes ühikutes:
    1 Pa = 1 N /1 m2; 1 mm Hg = 1 Torr; 1 atm = 760 mmHg (füüsikaline atmosfäär);
    1 at = 1kg 9,8 (m/s2) / 1 cm2 (tehniline atmosfäär ) 1 atm .
    Katsed näitavad, et vedelikus keha kaal väheneb, näiteks vees on suur kivi palju kergem kui õhus (ka väiksem kivi on kergem, aga seda on raskem märgata). Archimedes avastas seda nähtust kirjeldava seaduse III saj e.m.a. ja sõnastas selle nii: vedelikku asetatud kehale mõjub üleslükkejõud, mille suurus on võrdne keha poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga.
    Üleslükkejõud = keha kaal õhus – kaal vedelikus.
    Miks esineb üleslüke? Kui me tõstame vees olevat kivi natuke ülespoole, kas siis kivi alla jääb tühi koht? Ei jää! Vesi voolab kohe sinna. Kui me kivi ei tõsta, siis ikkagi "tahaks" vesi keha alla voolata ja sellega keha ülespoole lükata. Miks aga vesi "tahab" kivi alla voolata? Ülemised kihid suruvad peale, sest Maa tõmbab vett enda poole ja see püüab Maa keskpunktile nii lähedale voolata kui saab.
    p0
    Tuletame valemi üleslükke jõu kohta:
    h1 F1
    Fü = F2 - F1 = p2 S - p1 S =
    (p0 + gh2 - p0 - gh1) = g (h2 - h1) S = g Vk .
    h2
    F2 S
    Külgtahkudele mõjuvad jõud tasakaalustavad teineteist ja nende mõju ei ilmne.
    Ujumise tingimus : Fü  P, kui kehtib võrdsus, öeldakse , et keha heljub.
    Näiteks kalad on vees heljuvas olekus. Ka inimaju on peaaegu heljuvas olekus. Kolp on täidetud vedelikuga, milles aju asub. Selle vedeliku tihedus on 1007 kg/ m3, aju tihedus aga 1040 kg/m3. Selline olukord kaitseb aju. Kui vedeliku tihedus väheneb, siis vajub aju rohkem kolju põhja ja tekib peavalu.

    6.3. Pindpinevus, märgamine

    Vedelik omab erinevalt gaasist pinda. Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda ja püüavad pinna suurust vähendada. Seda nähtust nimetatakse pindpinevuseks. Nähtuse põhjuseks on molekulide erinev kontsentratsioon vedelikus ja selle kohal olevas gaasis, mis põhjustab vedeliku pinnakihis ja sisemuses olevale molekulile mõjuva resultantjõu erinevuse.
    Jõudu, mida kokkutõmbuv vedelikupind avaldab temaga piirnevatele kehadele, nimetatakse pindpinevusjõuks. See jõud mõjub alati vedeliku pinna tasandis . Pindpinevusjõud Fp on seotud pinna piirjoone pikkusega l järgmiselt: Fp = . l , kus on pindpinevustegur , mis on arvuliselt võrdne jõuga, millega vedeliku pind tõmbab 1 m pikkust pinnapiirjoont. Pindpinevusteguri ühikuks on 1 N/m = 1 J/m2 .
    Pindpinevustegur sõltub vedeliku temperatuurist : mida kõrgem on temperatuur, seda väiksem on pindpinevustegur. Samuti sõltub pindpinevustegur vedelikus olevatest lisanditest. Näiteks mõned ained (pesuvahendid, piiritus ) vähendavad pindpinevustegurit. Selliseid aineid nimetatakse pindaktiivseteks aineteks .
    Kui vedelik satub kokkupuutesse tahke keha pinnaga, tuleb arvestada tõmbejõude vedeliku pinna ja tahke keha molekulide vahel. Kui vedeliku molekulide omavahelised tõmbejõud on väiksemad kui vedeliku ja tahke keha molekulide vahel, siis valgub vedelik keha pinnal laiali ja öeldakse, et on tegemist märgamisega (a). Kui vedeliku molekulide omavahelised tõmbejõud on suuremad , siis on tegemist mittemärgamisega (b). Sel juhul võtavad väikesed vedelikutilgad horisontaalsel pinnal kera kuju.
    Kui vedelikku asetada sellisest materjalist peenike toru ( kapillaar ), mida vedelik märgab, siis tõuseb vedelik torus kõrgemale vedeliku pinnast anumas. Sellist nähtust nimetatakse kapillaarsuseks. Vedeliku kapillaari tungimise ulatus on seda suurem, mida peenem on kapillaar. Mittemärgamise korral aga kapillaarsus takistab vedeliku tungimist kapillaari.
    Vedelikutasemete kõrguste vahet kapillaaris ja anumas saab arvutada valemist
    h = 2/gr,
    kus on vedeliku pindpinevustegur, vedeliku tihedus, g raskuskiirendus ja r kapillaari raadius. Valem kehtib nii märgamise kui mittemärgamise korral.

    6.4. Elektrostaatika, magnetostaatika

    Elektrostaatika uurib seisvate elektrilaengute tekitatud ja ajas muutumatut elektrivälja. Põhiülesanne on leida välja kuju laengute paigutuse järgi, aga ka laenguile mõjuvate jõudude leidmine.
    Punktlaeng Q tekitab elektrivälja, mille tugevus E kaugusel r on
    kus k on võrdetegur Coulomb’i seaduses.
    Siit on näha, et elektrivälja tugevus väheneb, kui kaugus välja allikast (elektrilaengust) suureneb. Ja väheneb pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. See ruutsõltuvus on ka põhjendatav. Valemist on näha, et kõikides punktides, mis on allikast võrdsel kaugusel on väljatugevus ühesugune. See punktide kogum moodustab mingi pinna, täpsemalt kerapinna. Kui kaugus suureneb 2 korda, siis kera pindala suureneb 4 korda. See tähendab, et väli, mis enne "mahtus" kera pinnale 4r2, peab nüüd katma pinna 4(2r)2 = 4. 4r2, ehk 4 korda suurema pinna. Järelikult jääb väli ka 4 korda nõrgemaks. Nii põhjendatakse ka gravitatsioonivälja nõrgenemist kauguse suurenedes.
    Kui laetud keha asub korraga mitme laengu poolt tekitatud elektriväljades, siis erinevad väljad mõjutavad antud keha jõuga üksteisest sõltumatult. Kehale mõjuv jõud on siis võrdne kõikide jõudude resultandi ehk vektorsummaga. Jõudude summa määrab ära summaarse elektrivälja tugevuse. Öeldakse, et kehtib super­positsiooniprintsiip9 ( liitumise põhimõte): laetud kehade süsteemi välja­tugevuse leidmiseks tuleb üksikute kehade E-vektoreid liita.
    Selleks, et viia laeng ühest väljapunktist teise, tuleb teha tööd. Töö hulka, mida on vaja teha, et viia positiivne ühikuline laeng ühest väljapunktist teise, nimetatakse pingeks
    U= A/q. Kui keskkond ei takista laengu liikumist, on pinge null.
    Pinge elektrivälja punktide 1 ja 2 vahel
    Pinge ühikuks on üks volt (1 V), mis on pinge elektrivälja kahe punkti vahel siis, kui laengu üks kulon viimisel ühest punktist teise teeb elektriväli töö üks džaul:
    Elektrivälju kirjeldatakse piltlikult jõujoonte abil. Elektrivälja jõujoon on mõtteline joon, mille igas punktis on E-vektor selle joone puutuja sihiline. Seal, kus väli on tugevam (E on suurem), paiknevad jõujooned tihedamalt . Elektrostaatilises väljas algavad jõujooned positiivselt laengult ja lõpevad negatiivsel laengul . Mõnel juhul on elektrivälja jõujooned kinnised jooned. See esineb pööriselektrivälja korral (vt. Elektromagnetiline induktsioon).
    Siin on toodud üksiku positiivse ja üksiku negatiivse punktlaengu jõujoonte pildid.
    Kui laengud paiknevad üksteisele lähedal, siis tekib ka hoopis teistsugune jõujoonte pilt.
    Homogeenseks nimetatakse elektrivälja, mille E-vektor on kõigis ruumi punktides ühesugune nii pikkuselt kui suunalt. Jõujooned on paralleelsed ja nende tihedus on ühesugune. Selline on elektriväli näiteks kahe eri­nimeliselt laetud tasase metall ­plaadi vahel. Niisugust süsteemi nimetatakse kondensaatoriks. Kondensaatoreid kasutatakse elektroonikaseadmetes laengute kogumiseks ja hoidmiseks.
    Kondensaatori peamine iseloomustaja on selle mahtuvus C =q/U, kus q on ühel kondensaatori plaadil oleva laengu suurus ja U plaatidevaheline pinge. Mahtuvuse ühik on 1 farad (1F). See on mahtuvus, mille korral laeng 1kulon tekitab pinge üks volt. Farad on ülisuur mahtuvus. Praktikas kasutatakse tavaliselt kondensaatoreid , mille mahtuvus on mikrofaradites või veel väiksem.
    Magnetostaatika käsitleb ajas muutumatut magnetvälja. Sellise välja tekitab kas muutumatu alalisvool või püsimagnet.
    Nagu elektrivälja, kirjeldavad ka magnetvälja selle jõujooned. Need on mõttelised jooned, mille igas punktis on B-vektor joone puutuja sihiline. Ehk teisiti öelduna jõujoone puutuja näitab magnetnõela põhjapoolusele mõjuva jõu suunda. Kuna magnetlaenguid pole olemas (vähemasti pole neid vaatamata tõsistele pingutustele siiani leitud), on
    magnetvälja jõujooned kinnised kõverad. Püsimagneti korral algavad jõujooned põhjapooluselt ja suunduvad lõunapoolusele. Magneti sees on joonte suund vastupidine. Niisugust välja, mille jõujooned on kinnised, nimetatakse pöörisväljaks.
    Nii nagu elektriväljas, kehtib ka magnetväljas superposit­siooniprintsiip (liitumise põhimõte), mis seisneb selles, et erinevate kehade poolt mingis punktis tekitatud magnetväljade B-vekto­reid tuleb resultantvälja B-vektori leidmi­seks liita.
    Magnetjõude tekitavad kas elektronide spinnid või elektrivool ehk liikuvad elektrilaengud. Ka magnetjõud vähenevad vahekauguse suurenedes pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga (sarnaselt Coulomb’seadusega). Seda on katseliselt kontrollitud väikeste püsimagnetitega. Vooluga juhi ümber väheneb magnetvälja tugevus samuti pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga.
    Ka Maa ja paljude teiste taevakehade ümber on magnetväli. Selle põhjuseks peetakse nende sisemuses olevate vedelate metallide (raua) tsirkulatsiooni . Kuna metallis on palju vabu elektrone, siis kaasneb vedela metalli tsirkulatsiooniga (ringlemisega) tugev elektrivool, millega kaasneb magnetvälja tekkimine. Kui taevakeha ümber puudub magnetväli, siis on tema sisemus tervikuna tahkes olekus.

    7. Kulgemine

    Kulgemine ehk kulgliikumine ehk translatsioon on jäiga keha liikumine, mille korral kõikide keha punktide trajektoorid on ühe kujuga ja ühepikkused. Iga kaht keha punkti ühendav sirge jääb iseendaga alati paralleelseks. Näiteks igasuguse keha liikumine sirgel trajektooril (sirgliikumine) on kulgemine, aga ka helikopteri lend, kui tiivik on kogu aeg horisontaalne. Kulgemise trajektoor võib olla nii sirge kui kõver. Viimasel juhul ei mõju kehale jõud mitte kiiruse sihis , vaid mingi nurga all.

    7.1. Ühtlane sirgliikumine

    See on füüsikaliselt kõige lihtsamalt kirjeldatav liikumine: trajektoor on sirge, kiirus ei muutu, st. vk = v. Sirgliikumise korral pole vaja vektorimärke kasutada, asja saab lahendada “+” ja “–“ märkidega.
    Tegelikkuses on ühtlast sirgliikumist väga raske saavutada., kiirus saab olla muutumatu ainult mingil lõigul, sest liikumise alguses ja lõpus peab kiirus olema ikkagi null (keha hakkab liikuma ja jääb seisma).
    Ühtlasel liikumisel läbitakse mistahes võrdsetes ajavahemikes võrdsed teepikkused :
    v = const. ; a = 0, sest v = 0.
    s
    1
    2
    t
    v1  v2
    v
    s
    t
    s = v . t

    7.2. Mitteühtlane sirgliikumine

    7.2.1. Ühtlaselt muutuv sirgliikumine Trajektoor on sirge, kuid kiirus muutub nii, et kiiruse muutus mistahes võrdsetes ajavahemikes on ühesugune. Ehk teisiti öelduna: kiirendus on muutumatu. Nihe võrdub teepikkusega.
    Ilma algkiiruseta liikumisel on v = at. Algkiirusega v0 liikudes on v = v0  at.
    Kuidas leida kiiruse ja aja abil läbitud teepikkust või nihet, mis on antud juhul võrdsed? Kui oleks ühtlane liikumine, siis s = vk . t. Kuid nüüd kiirus muutub pidevalt. Tuleks leida keskmine kiirus, aga kuidas? Kui mingi suurus muutub ühtlaselt, siis keskväärtuse leidmiseks leitakse lõpp- ja algväärtuste summa ning jagatakse kahega. Keskväärtus asub keskel ehk poole peal.
    vk = (v0 + v)/2 = (v0 +v0 + at) /2 = v0 + at/2.
    Nüüd saame, et:
    s = (v0 + at/2) t = v0t + at2/2.
    s
    a0
    a0
    t
    v
    v0
    s
    t
    a
    v
    t
    7.2.2. Vaba langemine Vaba langemine on üks ühtlaselt kiireneva sirgliikumise liikumise erijuht.
    Vabal langemisel liigub keha Maa läheduses kiirendusega ca 10 m/s2. Raskuskiirenduse standardväärtusena kasutatakse 9,81 m/s2, täpsemalt 9,80665 m/s2 (see vastab raskuskiirendusele Pariisis, kus hoitakse kilogrammi etaloni). Poolusel g = 9,83 m/s2 ja ekvaatoril 9,78 m/s2 , Tartus g = 9,81802 m/s2.
    Vaba langemine on liikumine raskusjõu toimel õhutühjas ruumis. Kõik kehad langevad tühjuses ühesuguse kiirendusega. Õhus langevad kehad erineva kiirendusega, sest neile mõjub erinev õhutakistus.
    Vaba langemise korral saab kasutada kõiki valemeid, mida me saime ühtlaselt kiireneva liikumise jaoks. Ainult nüüd tähistatakse kiirendust tähega g ja nihet või teepikkust tähega h:
    v = gt,
    h = gt2/2.
    Kui neist võrrandeist aeg elimineerida , saame: v = 2gh .
    Vaba langemise aeg ei sõltu sellest, kas keha võtab osa horisontaalliikumisest või ei. Horisontaalne liikumine ei muuda kõrgust maapinnast, seega ka langemise aega.
    Asi on teisiti , kui keha liigub mingi algkiirusega vertikaalselt.
    Vaatleme varianti , kui keha visatakse vertikaalselt üles algkiirusega v0. Kui kõrgele selline keha tõuseb? Selles kasutame valemit h = v0t – gt2/2. Miinusmärk on siin sellepärast, et algkiiruse ja kiirenduse suunad on vastupidised.
    Teiste sõnadega, nüüd võtab keha osa kahest liikumisest : ühtlaselt üles ja kiirenevalt alla. See on sama olukord, mis esineb juhul, kui me liigume kiirusega v0 rongi vagunis rongi liikumahakkamise suunale vastupidiselt .
    h
    v0 h = v0t – gt2/2

    gt
    Kui keha liigub algkiirusega vertikaalselt alla, siis on algkiirus ja kiirendus samasuunalised ja teepikkuse valemis seisab plussmärk:
    h = v0t + gt2/2 .
    Loomulikult esineb alati rohkem juhtumeid kui horisontaalne või vertikaalne liikumine, kuid neid juhte me ei vaatle. Ei vaatle ka mitteühtlaselt muutuvat liikumist, mis eeldab diferentsiaalarvutuse valdamist

    7.3. Vedelike voolamine

    Vedeliku voolamise kirjeldamiseks kasutatakse ideaalse vedeliku mudelit. Ideaalne vedelik pole kokkusurutav ja selle osakeste vahel puuduvad vastastikmõjud (puudub sisehõõre). Väikese viskoossusega vedelikud (vesi, piiritus) vastavad küllalt hästi ideaalsele vedelikule kui voolamiskiirus on väike. Ka gaasid (õhk) käituvad väikeste liikumiskiiruste juures ideaalse vedelikuna (st pole kokkusurutud kui v  30 m/s).
    Voolaku ideaalne vedelik torus, mille ristlõike pindala muutub.
    S1
    S2
    l1
    l2
    Aja t jooksul läbib ristlõiget S1 vedeliku hulk V = S1 . l1 , kus l1 on teepikkus, mille vedelik läbib aja t vältel. Teepikkus l1 = v1 . t .
    Kuna vedelik pole kokkusurutav, siis on V muutumatu. Järelikult ka ristlõiget S2 läbib sama aja jooksul sama hulk vedelikku: V = S2v2t. Seega S1 v1 . t = S2v2t. Siit saamegi joa pidevuse võrrandi:
    S1 v1 = S2v2, ehk S . v = const.
    See tähendab, et seal, kus toru on kitsam, on voolukiirus suurem. Kui voolukiirus on suurem, siis on osakestel vähem aega põrkuda vastu toru seinu ja see vähendab vedeliku või gaasi rõhku toru seintele.
    Vedelike voolamist kirjeldab ka Bernoulli võrrand:
    ps + gh + v2/2 = const.
    Selles avaldises, on ps staatiline rõhk, gh hüdrostaatiline rõhk ja v2/2 dünaamiline rõhk (- vedeliku tihedus, v – vedeliku voolaimise kiirus, h – vedeliku kõrgus mingi nullnivoo suhtes).
    Bernoulli võrrandi sõnalist esitust nimetatakse ka Bernoulli seaduseks: staatilise, hüdrostaatilise ja dünaamilise rõhu summa on jääv suurus, mida nimetatakse kogurõhuks p.
    Kui toru on horisontaalne, siis h1 = h2 ja avaldis lihtsustub:
    ps + v2/2 = const = p .

    7.4. Põrkumine

    Põrkeid esineb meie ümber palju: autod põrkuvad, pall spordis, piljardikuulid, õhumolekulid, elementaarosakesed , huvid, jne.
    Meie käsitleme ainult tsentraalseid põrkeid. Sel juhul liiguvad kehade massikeskmed ühel ja samal sirgel ning liikumist saab pidada kulgliikumiseks.
    Põrkeks nimetatakse kehade kokkupuutel tekkivat lühiajalist vastastikmõju. Aeg on lühike võrreldes eelneva ja järgneva liikumise ajaga.
    Põrkeid on igasuguseid, kuid füüsika kasutab kaht piirjuhtu:
  • absoluutselt elastne põrge, mille käigus kehade summaarne kineetiline energia ei muutu: kogu kineetiline energia muutub deformatsiooni potentsiaalseks energiaks ja see omakorda muutub täielikult kineetiliseks energiaks. Pärast põrget kehad eemalduvad teineteisest.
  • absoluutselt mitteelastne põrge, mille käigus osa summaarsest kineetilisest energiast muutub kehade siseenergiaks. Pärast põrget jäävad kehad paigale või liiguvad koos edasi.
    Põrgete korral püütakse leida näiteks põrkuvate kehade liikumissuundi ja kiirusi pärast põrget, kui enne põrget on need teada (kehade massid loetakse antuks). Selle ülesande lahendamiseks kasutatakse nii energia kui impulsi jäävuse seadusi. Miks ühest ei aita? Ja kui aitab, siis kumba kasutada?
    Näiteks absoluutselt elastse põrke korral on otsitavaid suurusi kaks : mõlema keha kiirus pärast põrget. Kui kasutame kas impulsi või energia jäävuse seadust üksinda, siis me ei saa probleemi lahendada, sest on kaks tundmatut, kuid üks võrrand. Sellepärast tuleb mõlemat seadust kasutada. Kui elastselt põrkuvad kaks võrdse massiga keha, siis pärast põrget on kehade kiirused vahetunud. Kui üks keha põrkub elastselt vastu massiivset seina, siis muutub kiiruse suund, aga mitte väärtus.
    Absoluutselt mitteelastse põrke korral on kehade lõppkiirus null või mõlemal kehal ühesugune. Pole kaht seadust vaja rakendada, piisab ühest. Aga kummast? Või on ükskõik kumba kasutada?
    Kasutada tuleb impulsi jäävust, sest mehaaniline energia pole siin jääv, muutub siseenergiaks (soojuseks).

    7.5. Reaktiivliikumine

    Reaktiivliikumine on selline liikumine, mida põhjustab kehast eemale paiskuv keha osa. Kui eemale lendava keha osa liikumissuund läbib keha massikeset, on reaktiivliikumine kulgemine.
    Reaktiivliikumist kasutatakse rakettide lennutamisel kosmosesse, aga seda kasutavad ka mõned loomad liikumiseks, näiteks seepia.
    Raketi korral on keha (raketi) osaks sellest suure kiirusega väljalendav kütuse põlemisprodukt – kuum gaas. See põhjustab raketi liikumise vastassuunas.
    Raketi kiiruse saab leida impulsi jäävuse seaduse abil. Süsteemiks, mille kohta me seda seadust rakendame on raketi kere ja selles olev kütus.
    Kui rakett pole veel startinud, siis on paigal nii raketi kere kui ka selle sees olev kütus. Järelikult süsteemi koguimpulss võrdne nulliga. Järelikult süsteemi impulss peab võrduma nulliga ka pärast starti. Kui eeldada, et kogu põlenud kütus paiskub raketist välja korraga, siis saame:
    mkevke + mküvkü = 0,
    kus mke on raketi kere mass, vke kere kiirus, mkü väljalendava põlenud kütuse (gaasi) mass ja vkü väljalendava gaasi kiirus.
    Avaldades seosest raketi kere kiiruse, saame: vke = - mküvkü/ mke.
    Siit on näha, et raketi kere kiirus on seda suurem, mida suurem on gaasi väljalennu kiirus ja gaasi mass. Miinusmärk näitab, et liikumiskiirused on vastupidised.
    Tegelikult muidugi kogu kütus korraga ära ei põle ja gaas väljub raketist teatava aja jooksul, aga see ei muuda järelduste õigsust.

    7.6. Gaaside teooria

    7.6.1. Ideaalne gaas Ideaalne gaas on tegeliku (reaalse) gaasi mudel, kus:
    • molekule loetakse punktmassideks, mis liiguvad kulgevalt, pidevalt omavahel põrkudes ja suunda muutes. Seda liikumist nimetatakse soojusliikumiseks.
    • molekulide põrgetel anuma seinaga nende kiiruse väärtus ei muutu, muutub ainult kiiruse suund;
    • molekulide vahelist vastastikmõju (tõmbumine või tõukumine) ei arvestata.

    Ideaalse gaasi mudelit võib kasutada ka reaalsete gaaside korral, kui nende temperatuur pole väga madal või rõhk väga suur. Põhjus on selles, et molekulide mõõtmed on väikesed võrreldes molekulidevaheliste kaugustega gaasis. Niisugustel tingimustel võib molekule lugeda punkmassideks ja nendevahelisi tõmbe- ja tõukejõudusid ignoreerida. Ka on anuma mass palju suurem molekuli massist, seega põrkel seinaga muutub molekuli kiirus vähe.
    Molekulid liiguvad väga erinevate kiirustega (kuidas me seda teame?). Molekulide keskmine kiirus on võrdne ainekoguses olevate kõikide molekulide kiiruste absoluutväärtuste summaga , mis on jagatud molekulide arvuga. Tihti kasutatakse ka ruutkeskmise kiiruse mõistet: liidetakse kokku kõikide molekulide kiiruste ruudud, jagatakse saadud summa molekulide arvuga ning leitakse tulemusest ruutjuur . Kuigi ruutkeskmine kiirus erineb keskmisest kiirusest (on sellest ca 9% suurem), ei hakka me nende vahel vahet tegema.
    Ideaalse gaasi omadusi saab kirjeldada, kasutades molrkulide masse, impulsse, keskmist kiirust jne. Neid suurusi nimetatakse mikroparameetriteks (kirjeldavad mikroosakesi).
    Mikroparameetreid on keeruline määrata, sellepärast kasutatakse nende asemel makroparameetreid, suurusi, mis kirjeldavad gaasihulka tervikuna. Nendeks on temperatuur, rõhk ja ruumala.
    Mikro- ja makroparameetrid on omavahel kindlal viisil seotud
    On kindlaks tehtud, et gaasikoguse temperatuur on võrdeline molekulide keskmise kineetilise energiaga . Seepärast öeldaksegi, et temperatuur on molekulide liikumisenergia mõõduks. Gaasikoguse rõhk on samuti võrdeline molekulide keskmise kineetilise energiaga.
    Ideaalse gaasi absoluutne temperatuur , kus
    on molekulide keskmine kineetiline energia
    ja k on Boltzmanni konstant.
    Boltzmanni konstant k = 1,3810-23 J/K ja see näitab, kui palju suureneb molekuli kineetiline energia gaasi temperatuuri tõusul 1 K võrra.
    Ideaalse gaasi rõhk
    , kus n on molekulide kontsentratsioon,
    m0 molekuli mass, molekulide keskmine kiirus ja molekulide keskmine kineetiline energia.
    Gaasikoguse ruumala
    , kus     on gaasi hulk moolides ja Vmol on gaasi molaarruumala (võrdub arvuliselt 1 mooli gaasi ruumalaga). Ühikuks on
    1 m3/mol.
    Ainehulka mõõdetakse moolides, kusjuures 1 mool on ainehulk , milles molekulide arv võrdub 0,012 kg süsiniku aatomite arvuga. Seega on iga aine
    1 moolis ühepalju molekule. Seda arvu nimetatakse Avogadro arvuks NA = 6,02 1023 mool-1.
    Ainehulk , kus N on molekulide arv ainekoguses.
    Molaarmass M = NAm0 ja molaarruumala normaaltingimustel (t = 0C ja p = 101325 Pa) VM = 0,0224 m3/mol. Igas kuupmeetris gaasis on normaaltingimustel 2,691025 molekuli. Seda arvu nimetatakse Loschmidti arvuks NL.
    7.6.2. Ideaalse gaasi isoprotsessid Ideaalse gaasi korral on selle rõhk, ruumala ja temperatuur kindlal viisil seotud: . Konstanti nimetatakse ühe mooli gaasi korral universaalseks gaasikonstandiks R , mille arvuline väärtus on 8,31 J /mol.K.
    Suvalise gaasikoguse korral
    pV = (m/M)RT = RT,
    kus m on gaasikoguse mass, M molaarmass, R universaalne gaasikonstant , T gaasi absoluutne temperatuur ja
    ainehulk moolides.
    Kui ideaalse gaasi parameetrid muutuvad, siis gaas läheb ühest olekust teise. Sellist üleminekut nimetatakse protsessiks. Kui mingi protsessi käigus gaasikoguse mass on jääv ja kolmest olekuparameetrist (p, V, T) muutub ainult kaks, st üks parameeter ei muutu, siis nimetatakse protsessi isoprotsessiks.
    Kui jääv suurus on rõhk, nimetatakse protsessi isobaarseks, jääva ruumala korral isokoorseks ja jääva temperatuuri korral isotermseks.
    Neid protsesse kirjeldavaid võrrandeid saab tuletada ideaalse gaasi olekuvõrrandist, võttes ühe muutuja konstantseks.
    Isobaarset protsessi kirjeldab seos V/T = const. Kahe oleku võrdlemisel antakse see seos kujul
    . Sellise protsessi esmakirjeldaja auks nimetatakse vastavat seost ka Gay - Lussac ’i seaduseks (avastatud 1802.a.).
    V
    p1
    p2 p2  p1
    T
    Kui tõsta temperatuuri, siis suureneb molekulide kiirus ja hakkab toimuma rohkem põrkeid. See viib rõhu suurenemisele. Et rõhk ei muutuks (meil on ju isobaarne protsess) peab ruumala suurenema.
    Isokoorset protsessi kirjeldab seos p/T = const ehk analoogselt eelmise juhuga
    . Sellise protsessi esmakirjeldaja auks nimetatakse seost ka Charles’i seaduseks (avastatud 1787.a.).
    p V1
    V2 V2  V1
    T
    Kui tõsta temperatuuri, siis suureneb molekulide kiirus ja hakkab toimuma rohkem põrkeid. See viibki rõhu suurenemisele.
    Isotermset protsessi kirjeldab seos pV = const ehk
    . Sellise protsessi esmakirjeldajate auks nimetatakse seda seost ka Boyle 'i ja Mariotte ’i seaduseks. R. Boyle avastas seaduse 1661.a. ja temast sõltumatult E. Mariotte 1676.a.
    p
    T1
    T1  T2
    T2
    Jääval temperatuuril on moleklulide keskmine kiirus muutumatu. Kui ruumala vähendada ja molekulide kiirus ei vähene, siis suureneb põrgete arv vastu anuma seinu. See aga tähendab rõhu tõusu. V
    7.6.3. Reaalne gaas
    Tegelikkuses on olemas reaalsed gaasid, millega igapäevaelus kokku puutume. Need erinevad ideaalsest gaasist selle poolest, et nende molekulid ei ole punktmassid (molekuli läbimõõt on ca 10-10 m) ja nende vahel mõjub tõmbejõud.
    Kui reaalne gaas on toatemperatuuril või sellest kõrgemal temperatuuril ja rõhk ei ole väga palju suurem normaalrõhust, siis saab võib reaalse gaasi kirjeldamiseks kasutada lihtsamat ideaalse gaasi olekuvõrrandit, sest tulemuste erinevus on alla
    0,5 %.
    Reaalse gaasi käitumist kirjeldab reaalse gaasi võrrand, nn van der Waalsi võrrand:
    ,
    kus p on gaasi rõhk, m – mass, M –molaarmass, V – ruumala,
    T – temperatuur , R – universaalne gaasikonstant, a ja b – katseliselt määratavad konstandid, mis olenevad gaasist. Konstant a iseloomustab molekulidevahelisi tõmbejõude ja b molekulide ruumala.

    7.7. Ülekandenähtused


    Ülekandenähtused seisnevad mingi füüsikalise suuruse ülekandumises ühest süsteemi osast teise (näiteks mass, energia, impulss). Ülekandenähtused toimuvad molekulide soojusliikumise ja molekulidevaheliste põrgete tõttu. Neid mõlemaid liikumisi saab vaadelda kulgemisena.
    • Difusioon seisneb ühe aine molekulide tungimises teise aine molekulide vahele tänu soojusliikumisele. Difusioon esineb siis, kui molekulide kontsentratsioon ruumi eri piirkondades on erinev. Difusioon toimub alati kontsentratsiooni vähenemise suunas.

    Edasikandunud gaasi massi saab leida seosest
    , kus m on aine
    mass, mis kandub aja t jooksul risti läbi pinna suurusega S, kusjuures l on
    molekulide alg- ja lõppasendite vaheline kaugus ning n1 ja n2 on molekulide
    kontsentratsioonid alg - ja lõppasukohas. Suurus D on difusioonitegur, mille
    väärtus on erinevatel ainetel erinev.
    • Soojusjuhtivus seisneb soojusenergia levikus kõrgema temperatuuriga süsteemi osast madalama temperatuuriga ossa . Soojusjuhtivus esineb siis, kui ruumi eri osades on ainel erinev temperatuur. Tänu soojusliikumisele molekulid segunevad ja põrgetel kiiremad molekulid suurendavad aeglasemate energiat, kuid ise kaotavad energiat. Nii kandub kõrgem temperatuur madalama temperatuuriga alasse .

    Edasikandunud soojushulka saab leida seosest
    , kus Q on
    soojushulk, mis kandub aja t jooksul risti läbi pinna suurusega S, kusjuures l on
    ainekihi paksus ning T1 ja T2 on temperatuurid ainekihi erinevates otstes.
    Suurus on soojusjuhtivustegur , mille väärtus on erinevatel ainetel erinev.
    • Sisehõõre on nähtus, mille tulemusena aeglasemad ainekihid pidurdavad kiiremate liikumist ja vastupidi, kiiremad sunnivad aeglasemaid kiiremini liikuma. Sisehõõre esineb siis, kui aine voolab kihiti ja kihtide liikumiskiirused muutuvad kihist kihti. Nähtust seletatakse molekulide impulsside ülekandumises põrgetel.

    Ülekantud impulssi saab leida seosest , kus p on impulss, mis kandub aja t jooksul läbi pinna S, mis eraldab kahte teineteisest kaugusel l olevat ja kiirustega v1 ja v2 liikuvat ainekihti. Suurus on sisehõõrdetegur, mille väärtus on erinevail ainetel erinev.
    Kihtide vahel mõjuvat jõudu (sisehõõrdejõudu) saab leida seosest
    Ülekandenähtsutest avaldub gaaside korral kõige tugevamalt difusioon, mis on ka arusaadav, sest gaasimolekulid saavad vabalt liikuda. Esineb ka sisehõõre, sest gaasi molekulid segavad põrkumistega üksteise liikumist. Temperatuuri tõustes sisehõõre gaasides kasvab (molekulide liikumiskiirused suurenevad). Gaasid on halvad soojusjuhid, kuna nende soojusjuhtivustegurid on väikesed (soojusjuhtivustegur on võrdeline aine tihedusega).

    7.8.Alalisvool

    Elektrivoolu tekitavad laengukandjad , mis saavad liikuda. Laengukandjate suunatud liikumist nimetatakse elektrivooluks.
    Laengukandjaid, mis saavad liikuda kogu vaadeldava keha või ainekoguse piires, nimetatakse vabadeks laengukandjateks.
    Metallides on nendeks vabad elektronid. Nende liikumine on korrapäratu soojusliikumine. Kui rakendada juhi otstele muutumatu elektriväli, hakkavad vabad laengukandjad lisaks soojusliikumisele liikuma ka välja sihis. Sellist liikumist nimetatakse triivimiseks.
    Kui laengukandjate triivimise suund aja jooksul ei muutu, on tegemist alalisvooluga. Selle suunaks on valitud positiivsete laengukandjate liikumise suund (voolu­ringis plussilt miinusele).
    Voolutugevus I näitab, kui suur laeng läbib ajaühikus juhi rist ­lõiget,
    Voolu­tugevuse ühikuks on üks amper (1 A). Amper defineeritakse vooluga juhtmete magnetilise vastastikmõju kaudu.
    Laeng avaldub voolutugevuse kaudu kujul
    q = I t .
    Üks kulon on laeng, mis läbib ühe sekundi jooksul sellise juhi ristlõiget, milles on vool tuge­vu­sega üks amper. Kuna q = I t , siis
    1 C = 1 A . 1 s.
    Elektrivoolu tekkimiseks peab olema täidetud kaks tingimust:
  • Aines peab leiduma piisavalt vabu laengukandjaid (osakesi, mis liiguvad).
  • Peab mõjuma elektrijõud (peab leiduma liikumise põhjus), ehk teisiti öelduna: peab olema elektriväli..
    Alalisvoolu tugevus ja suund ei muutu ajas. Alalisvoolu tekitavad alalispinge allikad, näiteks akud ja patareid .

    7.9. Elektritakistus

    Vabade laengukandjate suunatud liikumine ehk triivimine on juhis takistatud, sest neile jäävad teele ette metalli ioonid , mis asuvad kristallvõre sõlmedes. Vabade elektronide põrked ioonidega muudavad suunatud liikumise vähem või rohkem korrapäratuks.
    Mida suurem on see segav mõju, seda nõrgemat voolu suudab tekitada mingi kindel pinge.
    Põh­jus­likku seost voolutuge­vuse ja pinge vahel väljendab Ohmi seadus. Ohmi seadus väidab, et voolutugevus juhis on võrdeline juhi otstele rakendatud pinge­ga:
    I = G U või .
    Võrdetegurit G selles seoses nimetatakse juhtivuseks, tema pöördväärtust R aga juhi takistuseks. Takistust põhjustavad jõud, mis laengukandjate suunatud liiku­mist pidur­dades muundavad juhile rakendatud elektrivälja energiat soojuseks.
    Juhi ta­kis­tus näitab, kui suure pinge rakendamisel juhi otstele tekib selles juhis ühi­ku­lise tugevusega vool:
    Takistuse mõõtühikuks on oom (1 ). Üks oom on sellise juhi ta­kis­tus, mille otstele raken­datud pinge üks volt tekitab juhis voolu tugevusega üks amper
    Juhi takistus R oleneb juhi mõõtmetest ja ainest, millest juht on valmistatud: R = l/S, kus on aine eritakistus , l juhi pikkus ja S juhi ristlõike pindala.
    Aine eritakistus näitab, kui suur on sellest ainest valmistatud ühikulise pikkuse ja ühikulise ristlõikepindalaga keha takistus.
    Kui takistus iseloomustab keha, siis eritakistus iseloomustab ainet, millest see keha koosneb. Aine eritakistuse ühikuks on üks oom korda meeter ehk oom-meeter (1 .m) Üks oom korda meeter on sellise aine eritakistus, mille tükk pikkusega 1 m ja rist­lõikepind­alaga 1 m2 omab takistust 1 . Elektrotehnikas kasutatavate metallide eritakistused on suurusjärgus 10 -7 - 10 -8 .m.
    Metallide takistust põhjustab laengukandjate vastastik­mõju võn­ku­vate ioonidega. Mi­da kõrgem on temperatuur, seda suurema amplituudiga ioonid võnguvad ja takistavad laengukandjate suunatud liikumist. Seetõttu on metalli eritakistus kasvab temperatuuri tõustes ja vastupidi, väheneb temperatuuri langedes.
    Ülijuhtivas olekus aine eritakistus on praktiliselt null. Ülijuhtivus on võimalik vaid allpool kriitilist temperatuuri Tk. Ülijuhtivus on tingitud sellest, et elektronid moodus­tavad paare, mis pole enam vastastikmõjus kristallvõre ioonidega.
    Takistiteks nimetatakse kindlat takistust omavaid juhte. Takisti takistus on reeglina palju suurem ühendusjuhtmete takistusest.
    Takistite jadaühenduse kogutakistuse leid­misel takistused liide­takse.
    Rjada = R1 + R2 + R3 + ...
    U = U1 + U2 + .....Un; I = const.
    Rööpühenduse kogutakistuse pöördväärtuse leidmi­seks liidetakse takistuste pöördväärtused.
    1/Rrööp = 1/R1 + 1/R2 + 1/R3 ...
    I = I1 + I2 + ......In; U = const.
    Juhi takistus R on võrdeline tema pikkusega l ja pöördvõrdeline rist­lõike­pindalaga S. Võrdeteguriks on aine eritakistus :
    .
    Kui näiteks mingi juhi pikkust suurendada 2 korda, siis see on samaväärne kahe ühepikkuse juhi jadaühendusega.
    Juhi ristlõikepindala suurendamine on samaväärne taksitite rööpühendusega: kahe ühesuguse takisti rööpühendusel takistus väheneb kaks korda.

    7.10. Elektrivool vedelikes ja gaasides


    Vedelikus ja gaasis on vabadeks laengukandjateks ioonid, mis võtvad osa soojusliikumisest. Alalises elektriväljas liiguvad nad lisaks ka suunatult (kulgevad).
    Elektrivool vedelikes.
    Elektrit juhtiv vedelik on tavaliselt elektro­lüüdi lahus. Elektrolüüdiks nimetatakse kee­milist ühendit (alust, hapet või soola), mille molekulide lagunemisel saavad tekkida erimärgiliselt laetud ioonid.
    Kui rakendada alalispinge elektrolüüdi lahusesse paigutatud elektroodidele, siis positiivselt laetud ioonid, katioonid hakkavad liikuma negatiivse elektroodi ehk katoodi poole. Negatiivsed ioonid, anioonid hakkavad liikuma positiivse elektroodi ehk anoodi poole. Elektroodini jõudnud katioonid saavad katoodilt elektrone juurde ja muutuvad neutraalseiks aatomeiks. Anioonid annavad anoodile jõudes ära oma liigsed elektronid ja muutuvad samuti neutraalseteks aatomiteks. See tähendab, et elektroodidel eraldub ainet. Seda nähtust nimetatakse elektrolüüsiks. Elektrolüü­sil põhineb galvanotehnika ehk esemete kat­mine õhukese metallikihiga.
    Elektrivool gaasides Gaasilised ained on tavaliselt isolaatorid ( mittejuhid ). Gaas hakkab elektrit juhtima vaid siis, kui seda ioniseeritakse. See juhtub siis, kui gaasi aatomitest või molekulidest lüüakse elektrone välja. Liikuvateks laengukandjateks on erimärgilised ioonid ja vabad elektronid. Gaasis esinevat elektrivoolu nimetatakse gaaslahenduseks. Gaaslahendust jaotatakse sõltuvaks ja sõltumatuks.
    Sõltuva gaaslahenduse korral tuleb elektrivoolu alalhoidmiseks gaasi pidevalt ioniseerida. Sõltumatu gaas­lahendus ei vaja ionisaatorit, sest toimub põrkeionisatsioon.
    Põrke­ionisatsioon on nähtus, mille korral laengukandjad omandavad elektriväljas kiirenevalt liikudes energia, mis on piisav neutraalosakeste ioniseerimiseks põrgetel nendega.
    Gaaslahen­duse põhiliigid on huum-, kaar-, säde- ja koroonalahendus. Huumlahendust kasu­tatakse valgusreklaamis ja gaastäitega tänavavalgustuslampides. Kaarlahendusega on tegemist näiteks elektrikeevitusel. Sädelahenduse tuntuimaks näiteks on välk. Koroonalahenduse vahendusel lahkuvad laengukandjad kõrge pingeni laadunud kehade pinnal esinevatelt teravikelt. Sellega võib kaasneda teravikku kroonikujuliselt ümbritsev helendus (kõrgepingeliinide “särisemine”, Püha Elmo tuled laevamastidel äikese ajal).

    7.11. Juhid, pooljuhid, dielektrikud

    Vabade laengukandjate suunatud kulgemine aines on elektrivool, täpsemalt alalisvool. Ühesuguse elektrivälja korral oleneb tekkiv voolutugevus vabade laengukandjate kontsentratsioonist.
    Vabade laengukandjate kontsentratsiooni järgi jaotatakse aineid kolmeks: juhid, dielektrikud (isolaatorid) ja pooljuhid.
    Juhtides on vabade laengukandjate kontsentratsioon väga suur. Näiteks 1 cm3 metalli sisaldab ca 1023 ...1024 vaba elektroni. See­tõttu on metallid head elektrijuhid. Vedelate juhtide korral on vabadeks laengukandjateks ioonid
    Dielektrikutes ehk isolaatorites on vabu laengukandjaid võrreldes metallidega väga vähe, nende 1 cm3 sisaldab 106 ... 1015 vaba laengukandjat . Dielektrikud on ained, mille keemiline side ei soodusta vabade laengukandjate teket, näiteks kovalentne side või ioonne side. Viimasel juhul on aines küll olemas ioonid, aga need on kristallvõre sõlmedes ja ei saa aines liikuda.
    Pooljuhtides on vabade laengukandjate kontsentratsioon juhtide ja dielektrike oma vahepealne. Pooljuhtides saab vabu laengukandjaid tekitada kas valguse või soojuse toimel. Vabade laengukandjate tekitamist soodustavad lisandained pooljuhtides. Need kas loovutavad kergesti elektrone (doonorlisandid) või haaravad vabu elektrone enda koostisse (aktseptorlisandid). Viimasel juhul tekivad aines nn augud , mis on tegelikult elektronidest tühjad kohad keemilises sidemes. Neil on positiivne laeng ja nad saavad aines vabalt liikuda sarnaselt vabadele elektronidele.
    Doonoreid sisaldavat pooljuhti nimetatakse n-pooljuhiks, kuna temas on valdav elektronjuhivus (laengukandjad negatiivsed). Aktseptoreid sisaldavat pooljuhti kutsu­takse p-pooljuhiks, kuna temas domineerib aukjuhtivus (laengukandjad positiiv­sed).
    Kindlaid piire kolme ainerühma vahel ei ole. Juhtide korral on vabade laengukandjate arv suurem või natuke väiksem aatomite või molekulide arvust (näiteks kraanivee korral on vabu laengukandjaid ca 100... 1000 korda vähem kui veemolekule). Pooljuhtides on vabu laengukandjaid aatomite arvust vähem ca 106 korda, dielektrikute korral aga üle 109 korra vähem.
    Pooljuhtelektroonika
    Tervikliku pooljuhitüki sellist piirkonda, kus üks juhtivuse tüüp asendub teisega, nimeta­takse p-n-siir­deks. Siirde alas on juhtivuse tüüpi määravad laengukandjad ehk enamus-laengu­kandjad (n-osa elektronid ja p-osa augud) omavahel rekom­bineerunud (elektronid on augud ära täitnud). Allesjäänud positiivsetest (elektroni loovutanud) doonorlisandi ioonidest ning nega­tiivsetest aktseptorlisandi ioonidest on moodustunud tõkkekiht, mille elektriväli on suunatud n-osast p- osasse ning surub nõnda enamus-laengukandjaid oma piirkonda tagasi. Siirde päripingestamisel ühendatakse välise vooluallika plussklemm pooljuhitüki p-osaga ning miinusklemm n-osaga. Sel juhul nõrgendab välise allika elekt­riväli tõkkekihi välja, enamus-laengukandjad tungivad siirdesse ja siire hakkab juhtima elektrivoolu (siire avaneb). Vastupingestamisel (plussklemmi ühendamisel n-osaga ning miinusklemmi lülitamisel p-osa külge) liituvad välise allika ja tõkkekihi elektriväljad. Siire sulgub enamus-laengukandjatele veel kindlamini kui pingestamata olekus.
    Seega juhib p-n-siire elektrivoolu ainult pärisuunas (p-osast n-osasse). Vastavalt toimib vahel­duvvoolu­ringi lülitatud p-n-siire ehk pooljuhtdiood alaldina, muutes vahelduvvoolu pul­seerivaks ühesuunaliseks vooluks.
    Transistor on pooljuhtseadis elektrisignaalide muundamiseks, võimendamiseks ja gene­reerimiseks. Signaaliks nimetatakse elektroonikas kindlaviisiliselt (enamasti perioodili­selt) muutuvat pinget, kusjuures need muutused kannavad reeglina endas mingit infot. Nüüdiselektroonika põhielement on kiip ehk terviklülitus, milles mõne ruutsentimeetri suurusele pooljuhiplaadikesele on koondatud tuhandeid ja isegi miljoneid üliväikesi transistore koos vajalike lisadetai­li­dega, mis kõik koos toimivad tervikliku eriotstarbelise elektroonikaskeemina.
    Allpool on toodud joonis, mis seletab p-n siirde tööd vahelduvvoolu alaldajana.

  • Geomeetriline optika


    Valguse levimist kirjeldatakse kaheti: footonite või lainete abil. Jättes kõrvale footoni lainelised omadused, võib valguse levimist ette kujutada footonite voona, mis liiguvad tühjuses sirgjooneliselt (kulgevad) ja kiirusega c = 299 792 458 m/s. See lubab kasutada valguskiire mõistet, mis näitab valguse levimise suunda (trajektoori). Valguskiir on geomeetrilise optika üks põhimõiste.
    Geomeetriline optika on optika osa, kus ei arvestata valguse lainelisi omadusi. See on lubatud siis , kui avade mõõtmed on lainepikkusest palju suuremad, ehk kui  0.
    Geomeetrilises optikas uuritakse esemetest kujutiste tekitamist, näiteks läätsede või peeglite abil, samuti optiliste riistade ehitust ja tööd.
    7.12.1. Geomeetrilise optika põhiseadused Geomeetrilises optikas kehtivad mõned nn. põhiseadused.
  • Valguse sirgjoonelise levimise seadus
    Homogeenses, isotroopses keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt.
    Kuidas seda tõestada? Tavaliselt öeldakse, et terav vari punktvalgusallika teele pandud eseme taga ongi tõestus. Aga kas on?
  • Kiirtekimpude sõltumatuse seadus
    Kiirtekimbud läbivad teineteist mõjustamata. See on midagi hoopis teistsugust võrreldes superpositsiooni printsiibiga. Siis kõik väljad liitusid , aga nüüd ükski kiir ei mõjuta teist.
    Millise katsega saaks seda väidet kontrollida?
  • Valguse peegeldumisseadus
    Mis on üldse peegeldumine ? See on valguse tagasipöördumine kahe keskkonna lahutuspinnalt sinna keskkonda, kust ta tuli.
    Peegeldumisel on langemisnurk võrdne peegeldumisnurgaga ja langenud kiir, peegeldunud kiir ning langemispunkti tõmmatud pinnanormaal asuvad ühes tasandis.
    Kas peegeldumisseadus kehtib ka karedalt pinnalt peegeldudes? Jah, sellist peegeldust nimetatakse difuusseks peegeldumiseks ehk hajumiseks.
  • Valguse murdumise seadus
    Valguse murdumiseks nimetatakse valguskiire levimissuuna muutumist üleminekul ühest keskkonnast teise.
    Nurka  nimetatakse langemisnurgaks ja nurka  nimetatakse murdumisnurgaks. Katsetest selgus, et sin / sin = const.
    Seda konstanti nimetatakse murdumisnäitajaks.
    Eristatakse absoluutset ja suhtelist murdumisnäitajat. Absoluutne murdumisnäitaja n = c / v, kus c on valguse kiirus vaakumis ja v kiirus antud keskkonnas. Suurim absoluutne murdumisnäitaja on teemandil: 2,4 , väikseim aga vaakumil: 1. Õhu murdumisnäitaja on 1,0003.
    Suhet n2 / n1 nimetatakse suhteliseks murdumisnäitajaks ns, mis näitab, mitu korda erineb teise keskkonna absoluutne murdumisnäitaja esimese keskkonna absoluutsest murdumisnäitajast. Esimeseks keskkonnaks nimetatakse seda keskkonda, kust kiir tuleb, teiseks seda, kuhu kiir läheb.
    Valguse murdumise ja peegeldumise seadused tulenevad ühest printsiibist, mille esimesena sõnastas ca 2000 a tagasi Heron , kes väitis, et valgus levib ühest punktist teise lühimat teed pidi.
    1662.a. Fermat ’ täpsustas seda, väites, et valgus levib teed mööda, mille läbimiseks kulunud aeg minimaalne.
    7.12.2. Täilik peegeldumine Teatavatel tingimustel võib valgus kahe keskkonna lahutuspinnalt täielikult tagasi peegelduda. See võib juhtuda siis, kui valgus läheb tihedamast keskkonnast hõredamasse ja langemisnurk on suurem täieliku peegelduse piirnurgaks. Kui langemisnurk on võrdne piirnurgaga p , siis on murdumisnurk 90ja kiir libiseb keskkondade lahutuspinnal. Kui langemisnurk on suurem kui piirnurk , siis peaks murdumisnurk olema suurem kui 90. Kuna see pole võimalik, siis valgus ei saa murduda teise keskkonda ja peegeldub esimesse tagasi.
    Täielikul peegeldusel on mitmeid rakendusi, sest siis ei esine energia kadusid : kiirte suunda muutvad prismad , valgusjuhid, kiudoptika (kiu läbimõõt ca 1 mikromeeter - meditsiin, side, TV)
    7.12.3. Läätsed ja peeglid Läätseks nimetatakse kõverpindadega piiratud läbipaistvat keha. Tavaliselt on kõverpindadeks kerapinna ehk sfääri osad. Kui läätse paksus on palju väiksem kerapindade kõverusraadiustest, siis on tegu õhukese läätsega. Sirget, mis läbib läätse pindade kõveruskeskpunkte, nimetatakse optiliseks peateljeks.
    Läätse, mis on keskelt paksem kui äärtest, nimetatakse kumerläätseks (koondavaks läätseks). Kui aga lääts on keskelt õhem kui äärtest, siis seda nimetatakse nõgusläätseks (hajutavaks läätseks).
    V
    Kumerläätse sümbol on , nõgusläätse sümbol on .
    A
    Punkti, milles lõikuvad kumerläätse optilise peateljega paralleelselt langevad kiired pärast läätse läbimist, nimetatakse kumerläätse fookuseks . Punkti, milles lõikuvad nõgusläätse optilise teljega paralleelselt langevate kiirte pikendused pärast läätse läbimist, nimetatakse nõgusläätse fookuseks ehk näivaks fookuseks.
    Fookuse või näiva fookuse kaugust läätsest, mõõdetuna piki optilist telge nimetatakse fookuskauguseks. Nõgusläätse fookuskaugust loetakse negatiivseks .
    Igal läätsel on kaks fookust, mille kaugused läätsest on võrdsed. Seda kinnitab ka kiirte pööratavuse printsiip, mille kohaselt kiirte käik läbi optilise süsteemi ei olene sellest, kas kiired liiguvad läbi läätse näiteks vasakult paremale või paremalt vasakule.
    Fookuskauguse pöördväärtust nimetatakse läätse optiliseks tugevuseks , mida tähistatakse D. D = 1 / f.
    Läätse optilist tugevust mõõdetakse dioptriates (dptr), kusjuures 1 dioptria on sellise läätse optiline tugevus, mille fookuskaugus on 1 m.
    Samasugused suurused kirjeldavad ka sfäärilisi peegleid. Oma omadustelt on sarnased kumerlääts ning nõguspeegel.
    Kujutise konstrueerimisel neis kasutatakse esemest väljuvatest kiirtest vähemalt kahte järgmisest kolmest:
    • optilise teljega paralleelset kiirt , mis pärast läätse läbimist läheb läbi fookuse;
    • fookust läbivat kiirt, mis pärast läätse läbimist on optilise teljega paralleelne;
    • läätse keskpunkti O läbivat kiirt, mis pärast läätse läbimist suunda ei muuda.

    Nõgusläätse ja kumerpeegli korral on reeglid pisut teised, sest nüüd on tõelise fookuse asemel tegemist näiva fookusega. Kasutatakse esemest väljuvatest kiirtest vähemalt kahte järgmisest kolmest:
    • optilise teljega paralleelset kiirt, mille pikendus pärast peegeldumist läbib fookuse;
    • fookusesse suunatud kiirt, mis pärast peegeldumist on paralleelne optilise teljega;
    • peegli keskpunkti O langevat kiirt, mille langemisnurk on võrdne langeva kiire ja peatelje vahelise nurgaga . Kasutades peegeldumisseadust, saame leida ka peegeldunud kiire.

    7.12.4. Optikariistad Optikariistad on seadmed , mis annavad esemetest kas suurendatud või vähendatud kujutisi. Optikariista joonsuurendus sj näitab , mitu korda on kujutise joonmõõde suurem eseme joonmõõtmest.
    Nurksuurendus sn näitab, mitu korda on vaatenurk läbi optikariista vaadates suurem vaatenurgast palja silmaga vaatamisel .
    Vaatenurk on nurk, mille all ese paistab. See on eseme äärmistest punktidest tulevate ja silmaläätse keskpunkti läbivate kiirte vaheline nurk. Suuremale nurgale vastab suurem kujutis.
    Mikroskoop on riist väikeste esemete vaatlemiseks . Mikroskoope võib jaotada optilisteks mikroskoopideks, elektronmikroskoopideks ja teravikmikroskoopideks.
    Optiline mikroskoop koosneb vähemalt kahest läätsest. Esemepoolset läätse (või läätsede süsteemi) nimetatakse objektiiviks, silmapoolset – okulaariks.
    Mikroskoobi suurendus võrdub objektiivi ja okulaari suurenduste korrutisega. Suurendused on märgitud nii objektiivile kui okulaarile, näiteks: 10 x. Optiliste mikroskoopidega võib saada suurendusi kuni 2000 korda ja eristada detaile, mille mõõtmed on suuremad kui 200 nm. Väiksemate detailide vaatamist segab valguse difraktsioon . Sellepärast kasutatakse suuremate suurenduste ja parema lahutusvõime saamiseks teist tüüpi mikroskoope.
    Elektronmikroskoobid annavad suurendusi kuni 200 000 korda. Nendes kasutatakse valguse asemel elektronide kimpe (elektronkiiri), millele vastav lainepikkus on palju väiksem valguse lainepikkusest. Sel juhul segab difraktsioon vähem teravate kujutiste saamist ja on võimalik eristada hoopis pisemaid detaile kui optilise mikroskoobiga (kuni 2 nm), näiteks eristada aatomeid teineteisest. Elektronkiire koondamiseks kasutatakse elektronmikroskoobis elektrostaatilisi ja magnetläätsi. Elektronkiire suunda muudetakse neis elektri- või magnetvälja abil.
    Teravikmikroskoobid annavad veel suuremaid suurendusi. Nendes kasutatakse tunnelefekti Nende abil on võimalik eristada detaile mõõtmetega kuni 0,2 nm. Sellise mikroskoobi tööpõhimõte ei sarnane kuidagi optilise mikroskoobi omaga ja sellepärast me seda siin ei käsitle (vt.9. Kvantmehaanika) .
    Pikksilm on optikariist kaugete esemete vaatlemiseks. See koosneb nagu mikroskoopki objektiivist ja okulaarist. Kaugetest esemetest tuleb optilisse riista praktiliselt paralleelne kiirtekimp, mis tekitab kujutise objektiivi fookuses. Seda kujutist vaadeldakse okulaari kui luubiga. Niisugusel juhul langevad pikksilma objektiivi ja okulaari fookused praktiliselt kokku ja pikksilmast väljub paralleelne kiirtekimp. Selliseid optilisi süsteeme nimetatakse teleskoopilisteks. Selline süsteem suurendab vaatenurka.

  • Fotoefekt (välis- ja sise-)


    Fotoefekti all mõistetakse valguse mõju aines olevatele elektronidele. Ühel juhul need vabastatakse ainest (välisfotoefekt), teisel juhul keemilisest sidemest (sisefotoefekt). Mõlemat nähtust seletatakse valguskvantide ehk footonite abil, mis on valguse osakesed ja mis liiguvad sirgjooneliselt (kulgevad).
    Välisfotoefekt seisneb ainest (peamiselt metallist) elektronide väljalöömises valguse abil.
    Efekti avastas 1887.a. H. Hertz , kui ta uuris elektroodide vahel tekkivat sädelahendust. Ta märkas, et säde tekkis paremini, kui elektroode valgustada. Põhjalikumalt uuris Aleksander Stoletov 1888.a.
    Efekti ei osatud kaua aega seletada, isegi pärast seda kui tehti kindlaks , et ainest lahkuvad elektronid. Laineteooria kohaselt oleks pidanud elektronid ainest eralduma ca 1 tund pärast valgustamise algust, kuid katsed näitasid, et protsess algab praktiliselt silmapilkselt. .
    Nähtusele andis seletuse A. Einstein 1905.a. kasutades valguskvandi mõistet. Tema järgi kvandienergia kulub elektroni väljalöömiseks ning selle liikumapanemiseks:
    hf = A + mv2/2,
    kus h on Plancki konstant, f - valguslaine sagedus, A – väljumistöö, v – väljalöödud elektroni kiirus ja m selle mass. Väljumistöö kulub elektroni viimiseks läbi metalli pinna kohal oleva elektronpilve ja positiivsete ioonide mõjust vabanemiseks.
    Kui hfA, siis pole fotoefekt võimalik. Sagedust, mille korral on hf = A, nimetatakse punapiiriks. See on valguse lainepikkus, millest suuremad lainepikkused fotoefekti ei tekita. Tavaliselt on see UV piirkonnas , tsingil näiteks
    300 nm.
    Välisfotoefekti kasutatakse valguse mõõtmise seadmetes : fotoelemendid, fotoelektronkordistid .
    Vaakumfotoelement
    Vaakumballooni pinnale kantud katoodi (K) valgustamisel lüüakse sealt välja elektrone, mis liiguvad tänu elektriväljale anoodile (A). Nii tekib elektrivool, mida mõõdetakse. Suuremale valguse intensiivsusele vastab suurem voolutugevus.
    Fotoelektronkordisti
    Fotoelektronkordisti on mõeldud väga nõrga valguse mõõtmiseks, milles välisfotoefektist tingitud nõrka elektrivoolu suurendatakse niipalju, et seda oleks võimalik mõõta. Selleks suunatakse katoodist (K) väljalöödud elektronid dünoodidele (D). Dünoodid on kaetud materjaliga , millest üks elektron suudab välja lüüa mitu uut elektroni. Selliselt hakkab liikuvate elektronide arv kasvama, aga sellega kaasneb ka voolutugevuse kasv. Dünoodidele antakse vooluallikast erinevad pinged pingejaguris olevate takistite abil. Nii on võimalik suunata elektronid anoodile (A). Mõõtes voolu katoodi ja anoodi vahel on võimalik hinnata valguse intensiivsust.
    Tänapäevaste fotoelektronkordistitega on võimalik registreerida ka üksikuid footoneid.
    Sisefotoefekt
    Väline fotoefekt esineb metallide korral, kus on palju suhteliselt nõrgalt seotud elektrone. Kuid valgus võib mõjuda ka pooljuhtides olevaile elektronidele, valguskvandi neelanud valentselektron võib selle tulemusena vabaneda oma aatomist ja muutuda vabaks elektroniks – juhtivuselektroniks. Tsooniteooria kohaselt: toimub elektroni üleminek valentsitsoonist juhtivustsooni. Selle tulemusena väheneb aine elektritakistus. Vastavaid seadmeid nimetatakse fototakistiteks.
    Sisefotoefektil töötavad ka päikesepatareid (vt. 3.5.2.).

  • Tiirlemine ja pöörlemine


    Kehade liikumist ümber mingi punkti või telje nimetatakse tiirlemiseks. Kui trajektooriks on ringjoon , siis räägitakse ringliikumisest. Ringliikumisest saab korrektselt rääkida ainult punktmassi korral, kuid punktmassiks võib lugeda ka iga keha, mille mõõtmed on orbiidi raadiusest palju väiksemad. Näiteks võib Maad tiirlemisel ümber Päikese pidada punktmassiks, sest Maa läbimõõt 1,3 . 104 km on palju väiksem Maa kaugusest Päikesest 1,5 . 108 km.
    Aga me teame, et lisaks tiirlemisele ümber Päikese Maa ka pöörleb ümber oma telje. Mille poolest pöörlemine erineb tiirlemisest? Esiteks sellepoolest, et pöörlemisest pole mõtet rääkida punkmassi korral. Pöörelda saavad ikka mõõtmeid omavad kehad. Pöörlemisel asub pöörlemistelg kehas sees (keha ümbritseb pöörlemistelge) ja kõik selle keha punktid liiguvad ringjoonelistel trajektooridel. Nende ringjoonte raadiused on aga erinevad, sest erinevad on ka punktide kaugused pöörlemisteljest.

    8.1. Ühtlane ringliikumine

    Vaatleme punktmassi liikumist ringjoonelisel trajektooril (tiirlemist). Ühtlase liikumise korral läbib keha võrdsetes ajavahemikes võrdsed kaarepikkused.
    Ringjoonel liikumise kiirust v nimetatakse joonkiiruseks, mis näitab, kui pika tee läbib keha mööda ringjoont ajaühikus. Joonkiiruse suurus ei muutu ühtlasel ringliikumisel, küll aga muutub suund. Joonkiiruse suund on alati puutuja sihiline.
    Joonkiirus v = l/t , kus l on aja t jooksul läbitud kaare pikkus. Kaare pikkust saab leida raadiuse poolt kaetud nurga ja raadiuse väärtuse r kaudu: l = r 10.
    Seega v = r / t .
    Suurust / t nimetatakse nurkkiiruseks , mis näitab, kui suure pöördenurga läbib raadius ajaühikus: = /t . Nurkkiiruse ühikuks on 1 rad/s.
    Nurkkiiruse suund on määratud parema käe kruvireegliga: kui keha pöörleb kruvi pea suunas, siis nurkkiirus on suunatud kruvi liikumise suunas.
    Nurkkiirus ja joonkiirus on omavahel seotud järgmiselt v = r.
    Ringliikumine on perioodiline, korduv liikumine, mida iseloomustab periood :
    aeg, mille jooksul keha sooritab ühe täisringi. Tähis T, ühik 1s.
    Selle aja saab leida joonkiiruse ja teepikkuse (ringjoone pikkuse) kaudu
    v = l/tt = l / vT = 2r / v , aga v = r T = 2r/ rT = 2/.
    Periood pole päris hea ringliikumise kirjeldaja, sest suurematele kiirustele vastab väiksem periood. Selle tõttu kasutatakse tihti sagedust, mis näitab ajaühikus tehtud täisringide arvu. Tähis f , ühik 1/s ehk s-1 ehk 1 Hz.
    f = n / t, kus n on sooritatud täisringide arv ja t selleks kulunud aeg.
    f = 1/T ja = 2f.
    Ühtlasel ringliikumisel joonkiiruse arvväärtus ei muutu, küll aga muutub pidevalt kiirusvektori suund, sellega aga ka vektor. Kui kiirusvektor muutub, siis on tegemist kiirendusega. See kiirendus on suunatud pöörlemiskeskpunkti poole ja sellepärast nimetatakse seda kesktõmbekiirenduseks. Tähis ak, ühik 1 m/s2.
    Saab näidata, et
    ak = v2 / r .
    Ühtlast ringliikumist kirjeldavad järgmised graafikud .
      ak
    t t t
    Kõik ringliikumise kohta öeldu kehtib ka pöörlemise korral.

    8.2. Pöörlemine

    Jõumoment
    Selleks , et keha panna pöörlema, tuleb rakendada talle jõudu. Kumb jõud paneb joonisel kujutatud keha pöörduma, kas F1 või F2? Kogemus ütleb, et jõud F2
    O l A F1
    F2
    Jõud, mille mõjumise siht läbib keha raskuskeset, ei tekita pöörlemist. Selleks, et keha pöörduks, peab pöörlemisteljest O jõu rakenduspunkti A tõmmatud sirge OA ja jõu mõjumise sihi vahel olema mingi nurk .
    r
    O
    l
    A
    F
    Tuleb välja, et keha pöördumine oleneb lisaks jõu suurusele F ka OA pikkusest l ja nurgast . Kõiki neid suurusi ühendab jõumomendi mõiste. Jõumomendiks nimetatakse mõjuva jõu ja jõu õla korrutist. Jõumomendi tähis on M.
    Jõu õlg r on kaugus pöörlemisteljest jõu mõjumise sihini (r = l . sin )
    M = F . r = F . l . sin .
    Jõumomendi ühikuks on 1 N . m.
    On kokku lepitud, et päripäeva pööravaid momente loetakse positiivseteks, vastupäeva pööravaid negatiivseteks.
    Probleem. Miks ümmargust keha on kergem veeretada kui kandilist? Ei tule raskuskeset tõsta.
    Kui kehale mõjub mitu momenti, võib keha jääda tasakaalu. Tasakaalu tingimus:
    kui kehale mõjuvate jõumomentide algebraline summa võrdub nulliga, siis on keha tasakaalus (vt. 6.1. Kangi tasakaal).
    Inertsus
    Kulgemisel olid kehad inertsed , st püüdsid säilitada oma liikumisolekut (kas seista paigal või liikuda ühtlaselt ja sirgjooneliselt). Sama kehtib ka pöörlemise korral: kui keha pöörleb mingi telje ümber, siis ta püüab säilitada pöörlemistelge ja kiirust. Pöörlemise inerts oleneb keha massist ja ka selle jaotusest pöörlemistelje ümber. Mida kaugemal pöörlemisteljest asub suurem osa keha massist, seda suurem on pöörlemise inerts.
    Pöörlemise inertsi iseloomustab keha inertsimoment , mis koosneb keha moodustavate masspunktide inertsmomentide summast. Kui mass on kehas pidevalt jaotunud, taandub liitmine integreerimisele.
    Punktmassi inertsimomendiks Ii nimetatakse suurust miri2, kus mi on punkmassi mass ja ri punktmassi kaugus pöörlemisteljest.
    Leiame avaldise ümber telje OO pöörleva keha kineetilise energia jaoks.
    O
    ri
    mi
    vi
    O
    Eki = mivi2 ; vi = ri ; Eki = mi2ri2 .
    On kokku lepitud, et suurust miri2 = Ii, nimetatakse punktmassi inertsimomendiks. Seega
    Eki = Ii 2 /2 .
    Kogu keha energia Ek leidmiseks liidame kokku kõigi punktide energiad :
    Ek = Eki = ... I 2/2 , kus I = Ii .
    Kui keha liigub üheaegselt nii kulgevalt kui pöörlevalt, siis
    Ek = mv2/2 + I2/2.
    Inertsimoment oleneb pöörlemistelje valikust. Sellpärast võib ühel kehal olla väga palju erinevaid inertsmomente. Sümmeetriliste kehade korral saab inertsimomente arvutada, muidu tuleb neid katseliselt määrata.

    8.3. Päikesesüsteem

    Kõik Päikesesüsteemi suuremad kehad nagu Päike ja planeedid pöörlevad. Plannedid ka tiirlevad ümber Päikese.
    Meie Päikesesüsteem asub galaktikas nimega Linnutee (ingl. k. Milky Way). Selle keskmes asub Päike ja selle ümber tiirlevad planeedid.
    Päike tekkis umbes 6 miljardit aastat tagasi ja tema eluiga ennustatakse veel 4 – 5 miljardile aastale. Päike on hõõguv gaasikera massiga 1030 kg, mis on ca 300 000 korda Maa massist suurem. Päike on tüüpiline täht, nagu kõik öötaevas nähtavad tähed.
    Päikesesüsteemi kuulub kaheksa planeeti (küllalt suurt, tahket, mitte valgust kiirgavat taevakeha). Päikese poolt loetuna on need: Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter , Saturn , Uraan , Neptuun . Varem loeti planeediks ka Pluutot, kuid 2006.a. arvati see planeetide hulgast välja. Aeg-ajalt leidub ajakirjanduses teateid ka kümnenda planeedi avastamisest, aga lõplikku selgust pole.
    Meie elame Päikesesüsteemi planeedil Maa, mis liigub peaaegu ringikujulisel orbiidil 150 miljoni kilomeetri kaugusel Päikesest. Maa keskmine temperatuur on +23°C. Mõõtmetelt on Maa teiste planeetidega võrreldes väike, keemiliselt koostiselt "tugevasti metalliline" (raskemate elementide hulk ületab tunduvalt vesiniku ja heeliumi oma). Planeedina on Maa seisund absoluutselt stabiilne, ta võib selles olekus püsida kuitahes kaua.
    Päikesesüsteemi kuulub ka mõnituhat väikeplaneeti – asteroidi, sadakond perioodilist komeeti – "sabatähte", planeetide kaaslasi, meteoorset ainet – "tolmu". Teiste taevakehade mass kokku on tühine võrreldes Päikese massiga, moodustades sellest ca 0,3 protsenti.
    Väide, et tegu on just süsteemiga, mitte aga lihtsalt ümber Päikese tiirlevate taevakehade kogumiga, tugineb korrapärale planeetide suurustes ja liikumises. Kui kõige kaugem planeet Pluuto välja jätta, kehtivad järgmised väited:
  • Planeetide orbiidid on ligikaudu samas tasapinnas ja praktiliselt ringikujulised, elliptilisus ulatub mõne protsendini (va. Pluuto).
  • Planeedid tiirlevad ümber Päikese samas suunas Päikese pöörlemisega.
  • Orbiitide raadiused suurenevad kindla seaduspärasuse järgi.
  • Planeedid jagunevad kahte gruppi: Päikesele lähemal väikesed ja tihedad planeedid ja kaugemal suured ja väikese tihedusega planeedid.
    Päikesesüsteemi eeskujuks võttes on loodud ka planetaarne aatomimudel. Selles on Päikese osas aatomituum , mille ümber tiirlevad kindlatel orbiitidel elektronid nagu planeedid ümber Päikese. Nagu Päikesesüsteemis on praktiliselt kogu süsteemi mass koondunud tuuma. Planetaarset aatomimudelit käsitleme lähemalt 9. jaotises Kvantmehaanika.
    Päikesesüsteemi planeetide loetelus oleks õigem piirduda kaheksa planeediga. Pluuto lugemine planeetide hulka on mitmeti tinglik : esiteks on tema piklik ja ülejäänud planeetidega võrreldes tugevasti kaldu olev orbiit sarnasem komeetide kui planeetide omale; teiseks on ta väga palju väiksem (läbimõõt 1/5, mass 1/500 Maa omast) ja kolmandaks, tema läheduses on avastatud terve hulk sama tüüpi, ehkki mõnevõrra väiksemaid objekte.
    Meie päikesesüsteemi üheksat planeeti saab liigitada mitmel viisil.
    • Avastamise ajaloo järgi: Klassikalised planeedid (ingl. classical planets): Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn. Neid planeete tunti juba antiikajal. Kaasaegsed planeedid (ingl. modern planets): Uraan, Neptuun, Pluuto.
      Avastatud kaasajal, ei ole palja silmaga nähtavad.
    • Koostise järgi: Maa-tüüpi ehk kiviplaneedid (ingl. terrestrial or rocky planets): Merkuur, Veenus, Maa, Marss.
      Koosnevad peamiselt kivimeist ja metallidest, on suhteliselt suure tihedusega, neil on tahke pind, nad pöörlevad aeglaselt neil pole rõngaid ja neil on vähe kaaslasi.       Jupiteri-tüüpi ehk gaasplaneedid (ingl. jovian or gas planets): Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.
      Koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist, on väikese tihedusega, pöörlevad kiiresti, neid ümbritseb paks atmosfäär, ei ole tahket pinda, neil on rõngad ja palju kaaslasi.
    • Suuruse järgi: Väikesed planeedid (ingl. small planets): Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Pluuto.
      Nende planeetide diameeter on väiksem kui 13000 km.       Hiidplaneedid (ingl. giant planets): Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.
      Nende planeetide diameeter on suurem kui 48000 km.
    • Kauguse järgi Päikesest: Lähisplaneedid (ingl. inner planets): Merkuur, Veenus, Maa, Marss. Asuvad seespool asteroidide vööd. Kaugplaneedid (ingl. outer planets): Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto.
      Asuvad väljaspool asteroidide vööd.
    • Asendi järgi Maa orbiidi suhtes: Siseplaneedid (ingl. inferior planets): Veenus ja Merkuur. Nende orbiit on seespool Maa orbiiti, neil on Maalt vaadeldavad muutuvad faasid nagu meie kaaslasel Kuul. Välisplaneedid (ingl. superior planets): Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto.
      Nende orbiit on väljaspool Maa orbiiti.
    Komeedid on Päikesesüsteemi väikekehadest kõige tuntumad. Nad ilmuvad enamikus ootamatult (korduvalt nähtud nn. perioodilisi komeete on teada vaid mõnikümmend) paistes teleskoobis ebakorrapärase liikuva udulaiguna, mis Päikesele lähenedes kasvab "sabatäheks" -- heleda uduse pea ning nõrgeneva sabaga moodustiseks. Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; kuid selliseid ilmub paraku harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida.
    See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast on nähtud vaid ühel korral -- 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks.
    Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente.
    Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail. Erinevalt planeetidest tiirlevad komeedid kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas. Ilmumissageduse ja tiirlemisperioodide (arvutatakse orbiidi kuju järgi) võrdlemise teel hinnatakse Päikesesüsteemis komeetide koguarvuks 2-3 miljonit.
    Meteoore võime näha pea igal öösel, kui on vaid selge ilm ja meil piisavalt kannatust. Nende, taevast üle vilksatavate "langevate tähtede" sagedus on tavaliselt 3-5 ühe tunni jooksul, aga võib mõnel eriti soodsal ööl ulatuda sadadesse. Helenduv jälg tekib taevasse siis, kui mõni kosmiline ainekübe tungib suure kiirusega Maa atmosfääri, kus ta kuumenedes aurustub või ära põleb. Meteoori massi võib hinnata liikumiskiiruse ja jälje heleduse järgi; tavaliselt on massiks vaid murdosa grammist. Siiski langeb Maale iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.
    Meteoriidist räägime siis, kui mõni neist taevast maale langevaist kehadest on piisavalt suur, et mitte atmosfääris täielikult aurustuda. Et "taevakivist" saaks meteoriit , peab ta kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Kuna suure meteoriidi langemine on kaunis efektne ja suurel maa-alal nähtav sündmus ning sulamisjälgedega meteoriit teistest kividest hästi eristatav , leitakse üles enamus asustatud piirkondadesse langevatest meteoriitidest. Meteoriidid olid kuni viimase ajani ainus vahend kosmiliste tahkete kehade keemiliseks analüüsiks.

  • Võnkumine


    Võnkumine on perioodiline protsess, kus liikumine kordub võrdsete ajavahemike järel edasi-tagasi sama trajektoori mööda.
    Kõiki võnkumisi saab kirjeldada harmooniliste võnkumiste abil, täpsemalt nende summa abil, kui varieerida võnkumiste sagedusi ja amplituude. Seega kõikide võnkliikumiste uurimise saab taandada harmoonilistele võnkumistele.

    9.1. Harmooniline võnkumine

    Harmooniliseks nimetatakse võnkumist, mida kirjeldab siinus- või koosinusfunktsioon. Puhast harmoonilist võnkumist looduses ei esine, küll aga peaaegu harmoonilist. Harmooniliselt võnkuvateks võib pidada vedrupendlit ja niidi otsas rippuvat kuuli, kui ei arvesta õhutakistust ja energiakadusid deformatsioonile.
    Puhast harmoonilist võnkumist näeme, kui jälgime ühtlaselt ringjoonel liikuva keha variprojektsiooni.
    Liikugu mingi punktmass ühtlaselt ringjoonel raadiusega x0, nurkkiirus olgu . Projekteerime selle liikumise vertikaalsele x-teljele.
    Sellisel juhul hakkab punktmassi projektsioon võnkuma piki x-telge –x0 ja x0 vahel. Punktmassi projektsiooni asendit kirjeldab kaugus tasakaalu asendist x = x0sin .
    Nurkkiiruse definitsioonist saame, et = t. Seega
    x = x0sin t .
    See ongi harmoonilist võnkumist kirjeldav võrrand, kus
    x – hälve (kaugus tasakaaluasendist), x0 – amplituud (maksimaalne hälve) ja t – faas , so. suurus, mis määrab võnkeoleku, ühik on nurgaühik – 1 radiaan .
    Kuna võnkumist saab kirjeldada ringliikumise projektsiooniga, siis saab seda kirjeldada kõikide suurustega, mis kirjeldavad pöörlemist või ringliikumist. See tähendab, et võnkumist kirjeldab samuti periood ja sagedus. Võnkumiste korral nimetatakse sagedusele vastavat suurust ring- ehk nurksageduseks, kuigi tähistus on sama kui nurkkiirusel. Ringsagedus näitab ajaühikus raadiuse poolt läbitud nurka (faasinurka) radiaanides. Kuna iga pöördega kaetakse raadiuse poolt nurk 2 radiaani, siis kehtib ka seos =2f.
    Faasi saab avaldada mitmeti ja seepärast võib harmoonilise võnkumise võrrandil olla mitu kuju.
    x = x0 sin2ft või x = x0 sin2t/T .
    Siinuse asemel võib funktsiooniks olla ka koosinus, kui aega hakata lugema amplituudasendist: x = x0 cost .
    Harmooniliselt võnkuva keha kiirus v = dx/dt ; x = x0sint; dx/dt = x0cost ,
    v = x0cost.
    Kiirendus a = dv/dt = – 2x0sint = – 2x,
    a = – 2x.
    Muuseas , igasugust perioodilist funktsiooni sagedusega saab esitada harmooniliste võnkumiste summana, mille sagedused on , 2, 3, …..n, valides sobivalt amplituude xn ja algfaase. ( Fourier ’ teoreem)
    Vt Fyysika.ee 11.09.2008 Fourier ridade simulatsioon

    9.2. Vaba- ja sundvõnkumine

    Kui paneme mingi keha võnkuma, siis ta hakkab teatud sagedusega võnkuma. Selliseid võnkumisi nimetatakse vabadeks. Vaba võnkumine on võnkumine, mida sooritab tasakaaluasendist väljaviidud ja vabaks lastud keha. Sellist võnkumist nimetatakse ka omavõnkumiseks. Vastavat võnkesagedust omavõnke sageduseks või vabavõnkesageduseks.
    Mõne aja möödudes aga võnkumine lakkab. Miks lakkavad võnkumised? Füüsikud ütlevad: võnkumised sumbuvad. Põhjus on keskkonna takistuses, mille tulemusena energia muutub võnkeenergiast siseenergiaks. Sumbumine tähendab võnkeamplituudi vähenemist. Kui tahame, et võnkumised ei sumbuks, tuleb kehale regulaarselt energiat juurde anda, ehk teisiti öelduna: tuleb süsteemi sundida võnkuma. Sundvõnked on sellised, mis toimuvad perioodilise välisjõu toimel, näiteks kiikumine .
    Sundvõnkumise korral võnkeamplituud oleneb nii välisest jõust, omavõnkesagedusest ja sundiva jõu sagedusest. Täpsemad uurimused näitavad, et sundvõngete amplituud kasvab väga suureks, kui sundiva jõu sagedus saab võrdseks omavõnkesagedusega.
    Sundvõnkumise amplituudi suurenemist sundiva jõu sageduse ja omavõnkesageduse ühtelangemisel, nimetatakse resonantsiks.
    Alati ei pruugi nende sageduste kokkulangemine põhjustada võnkeamplituudi kasvu. Kui keha mass on väga suur, siis amplituud jääb ikka väikeseks.

    9.3. Pendlid

    9.3.1. Matemaatiline pendel Matemaatiline pendel on kaalutu ja venimatu niidi otsas olev punktmass.
    Punktmassile mõjub raskusjõud mg ja niidi tõmme T.
    l
    T
    x
    F
    mg
    Tasakaaluasendi poole viiv jõud on siin F = - mgsin .
    “ - “ märk tuleb sellest, et hälve ja jõud on suunalt vastupidised (antud juhul hälve paremale, jõud vasakule).
    Leiame avaldise võnkeperioodi jaoks. Selle saamiseks teeme lihtsustuse, piirdudes väikeste hälvetega. Sel juhul võib lugeda
    sin x/l .
    Saame F = - mgx/l
    Newtoni II seadus annab, et F = ma, seega –mgx/l = ma, siit –gx/l = a. Aga enne saime, et harmoonilise võnkumise korral on a = – 2x. Seega
    • 2x = –gx/l = g/l , aga = 2/T, siis

    T = 2l/g .
    Matemaatiline pendel on mudel. Reaalsuse eksisteerivad füüsikalised pendlid.
    Tuleb välja, et matemaatilise pendli periood on seda suurem, mida pikem on pendel. Miks? Põhjus on pöörlemise inertsuse suurenemises pendli pikkuse kasvades. Pikema pendli inerts on suurem ja sellest ka pikem periood (vt 8.2.). Siin võiks ju vastu vaielda, et siis peaks periood olenema ka keha massist, sest ka sellest oleneb inerts! Aga suurema massi korral on ka raskusjõud, mis paneb pendli võnkuma, suurem ja kokkuvõttes pendli liikumine sellest ei olene.
    Füüsikaline pendel võib olla iga keha, mis saab vabalt võnkuda. Oma kursuses me neid ei vaatle. Kui aga on tarvis mingi keha võnkeperioodi suurust hinnata, võib kasutada matemaatilise pendli valemit, sest viga ei ole tavaliselt suurem kui 10 %.
    9.3.2. Vedrupendel Vedrupendel koosneb vedru otsas olevast koormisest massiga m, mis saab hõõrdevabalt võnkuda horisontaalsel alusel.
    Leiame, millest oleneb vedrupendli võnkeperiood, kui me ei arvesta vedru massi.
    Hooke’i seaduse kohaselt mõjub kehale jõud F = - kx.
    NII seaduse kohaselt F = ma, seega
    ma = -kx a = (-k / m)x, st. keha kiirendus on võrdeline hälbega.
    Enne saime, et a = – 2x, seega – 2x = –kx/m = k/m .
    Kuna = 2/T , siis 2/T = k/m T = 2m/k .
    Leiame ka vedrupendli energia, olenevalt võnkesagedusest.
    E = Ep + Ek = kx2/2 + mv2/2 = (m2x02 sin2t)/2 + (m2x02 cos2 t) /2 =
    m2x02/2 (sin2t + cos2 t) = m2x02 .
    Energia on võrdeline koormise massi, sageduse ruudu ja amplituudi ruuduga.
    See seos kehtib igasuguse võnkumise korral.

    9.4. Tahkised, vedelikud

    Tahkistes ( kristallides ) aineosakesed võnguvad kindlate tasakaaluasendite ümber. Mida kõrgem on temperatuur, seda suurema amplituudiga on võnkumine. Vedelikes molekulid võtavad osa liitliikumisest: nad osalevad soojusliikumises (siksakiline kulgemine) ja aegajalt peatudes nad võbelevad (sooritavad ebakorrapäraseid võnkeid).
    Tahkeid aineid jaotatakse kaheks: amorfsed ained ja tahkised ehk kristallid . Tahkises paiknevad molekulid korrapäraselt, amorfses aines aga mitte. Tahkes aines paiknevad molekulid reeglina tihedamalt kui vedelikus (erandiks on näiteks vesi). Tahkises ei saa molekulid ümber paikneda, küll aga võnguvad nad kindlate tasakaaluasendite ümber. Amorfses aines võib toimuda väga aeglane molekulide ümberpaiknemine (voolamine), kuid ka seal on põhiliseks liikumisvormiks võnkumine.
    Tahkises paiknevad molekulid kindla korra järgi. Kui see süsteem säilib üle terve ainekoguse, on tegemist monokristalliga. Kui aine koosneb paljudest liitunud monokristallikestest, on tegemist polükristalliga. Kõik metallid ja mineraalid on tahkised.
    Tahkiseid liigitatakse molekulidevahelise vastastikmõju järgi.
    Tahkiste tüüpe
    Tahkise tüüp
    Vastastikmõju põhjus
    Ioonkristall (NaCl, MgO, LiF, jne.)
    Erinimeliste naaberioonide tõmbumine
    Aatomkristall ( teemant , Ge, Si, jne.)
    Naaberaatomite ühised elektronpaarid
    Molekulkristall (jää, O2, CO2, jne.)
    Polaarsete naaberaatomite tõmbumine
    Metall (Cu, Al, Zn, jne.)
    Positiivsete ioonide vaheline elektrongaas
    Tahkiseid jaotatakse ka osakeste paiknemise korra järgi. Sellise klassifikatsiooni aluseks on väikseima iseseisvalt eksisteerida võiva kristalli struktuur. Niisugust kristallikest nimetatakse elementaarrakuks. Kui elementaarrakke paigutada üksteise kõrvale kõigis kolmes ruumisuunas , tekib kristallivõre.
    Elementaarraku kuju järgi jaotatakse kristalle 7 rühma, kusjuures lihtsaim elementaarrakk on kuup . Kuubilissse rühma kuulub näit NaCl.
    Tahkises, kus osakesed paiknevad kindla korra järgi, sõltuvad mitmed aine omadused suunast. Näiteks tahkise tugevus oleneb sellest, millises suunas teda kokku suruda. Samuti on tahkise soojusjuhtivus erinevates suundades erinev. Sellist aine omaduste sõltuvust mõjumissuunast nimetatakse anisotroopiaks.
    Tahkeid aineid, millel kristallstruktuur puudub, nimetatakse amorfseteks aineteks. Neil on vedelikele sarnane omadus voolata. Voolamiskiirus on aga nii väike, et seda palja silmaga ei märka. Amorfsetel ainetel puudub kindel sulamistemperatuur , nad muutuvad järkjärgult voolavamateks ja pole võimalik eristada vedelat olekut tahkest. Samuti ei olene amorfse aine omadused suunast - nad on isotroopsed. Amorfsed ained on näiteks klaas, orgaaniline klaas (pleksiklaas), enamik plastmasse, kummi, bituumen jms.
    Vedelikus on molekulidevahelised kaugused suuremad kui tahkises ja seetõttu on vastastikmõjud nõrgemad Sellepärast on molekulide soojusliikumine vedelikus teistsugune kuitahkises: molekulid võbelevad ja põrkuvad korrapäratult naabermolekulidega.
    Vedelik on raskesti kokkusurutav, kuid hästi voolav. Vedelikule on omased pindpinevus ja märgamine (vt. 4.2. Pindpinevus, märgamine).

    9.5. Agregaatolekute muutused

    Kuigi gaasilises olekus pole molekulide võnkumine oluline, siiski käsitleme aine erinevaid olekuid siin.
    Iga aine võib olla kolmes olekus: gaasilises, vedelas või tahkes. Neid nimetatakse ka aine agregaatolekuteks. Aine omadused eri agregaatolekutes on erinevad.
    See on määratud molekulide vahel mõjuvate tõmbe- ja tõukejõududega, mis on elektromagnetilise olemusega. Need jõud põhjustavad molekulidevahelist potentsiaalset energiat, mis koos molekulide kineetilise energiaga moodustavad siseenergia. Gaaside korral on molekulide keskmine kineetiline energia palju suurem molekulidevahelisest potentsiaalsest energiast ja ideaalse gaasi korral loetakse potentsiaalne energia võrdseks nulliga. Vedelike korral on molekulide keskmine kineetiline energia ligikaudu võrdne keskmise potentsiaalse energiaga, aga tahkiste korral sellest palju väiksem.
    Erinevate agregaatolekute omadused
    Tahke olek
    Vedel olek
    Gaasiline olek
    Kristallvõre
    On
    Ei ole
    Ei ole
    Kindel kuju
    On
    Ei ole
    Ei ole
    Kindel ruumala
    On
    On
    Ei ole
    Osakestevaheline vastastikmõju
    On
    On
    On
    Tundub, et on lihtne vahet teha tahke oleku ja vedela oleku vahel. Aga kas jahu on vedelik või tahke aine? Tal on kõik vedeliku omadused.
    Üks ja sama aine võib olla ühes agregaatolekus ka erinevate omadustega. See tuleneb osakeste paigutuse ja soojusliikumise erinevustest. Sel juhul räägitakse aine faasist, milleks nimetatakse ühesuguse keemilise koosseisu ja füüsikaliste omadustega aine olekut. Aine võib olla tahkes olekus näiteks juht või ülijuht, ferromagneetik või paramagneetik; vedelas olekus näiteks voolav või ülivoolav jne. Ainult gaasilises olekus ei eksisteeri ainel erinevaid faase .
    Protsessi, kus aine läheb ühest faasist teise, nimetatakse faasisiirdeks. Faasisiirde tunnuseks on aine omaduste oluline muutus. Meie piirdume selliste faasisiirete käsitlemisega, mida nimetatakse agregaatolekute muutusteks. Nende käigus muutub aine osakeste paigutus ja liikumise liik (võnkumine kristallvõres, võbelemine vedelikus, kaootiline liikumine gaasis).
    Kui aine läheb tahkest agregaatolekust vedelasse, siis sellist üleminekut nimetatakse sulamiseks. Üleminekut vedelast olekust tahkesse nimetatakse tahkestumiseks ehk kristalliseerumiseks. Üleminekut vedelast olekust gaasilisse nimetatakse aurustumiseks. Üleminekut gaasilisest olekust vedelasse nimetatakse kondenseeru­miseks ehk veeldumiseks . Üleminekut tahkest olekust gaasilisse nimetatakse sublimeerumiseks ja gaasilisest olekust tahkesse härmatumiseks.
    Selliste protsessidega võib kaasneda nii soojuse neeldumine kui vabanemine . Soojushulka, mis neeldub või eraldub aine massiühiku kohta nimetatakse siirdesoojuseks.
    Kõik üleminekud toimuvad kindlatel temperatuuridel , mis ei muutu niikaua , kui aine eksisteerib kahes olekus.
    Kuidas meeles pidada, millistel muutustel tuleb soojust juurde anda, milliste korral see vabaneb? Vastuse saame liikumisvormide analüüsimisel. Näiteks tahkises osakesed võtavad osa ainult võnkliikumisest. Kui tahame ainet sulatada, tuleb energiat (soojust) juurde anda, et osakesed saaksid hakata ka kulgevalt liikuma.
    Kuid näiteks kondenseerumise korral sunnitakse vabalt ringi kihutavaid molekule võbelema ühe koha läheduses, selleks ei kulu enam niipalju energiat kui varem ja energia vabaneb (soojus eraldub).
    Kokkuvõtvalt võib öelda, et üleminekutel, kus osakeste liikumiskiirus suureneb ( sulamine , aurustumine , sublimatsioon) soojus neeldub ja neil üleminekuil, kus liikumiskiirus väheneb ( kondensatsioon , tahkestumine, härmatumine) soojus eraldub
    Teatavatel temperatuuri ja rõhu väärtustel võivad aine erinevad olekud olla tasakaalus, st. et ei toimu olekute muutusi. Näiteks normaalrõhul ja 0C juures vesi ei külmu ega jää sula. On võimalik ka kolme oleku tasakaal, sellist rõhu ja temperatuuri väärtust nimetatakse aine kolmikpunktiks.
    Sulamine ja tahkestumine
    Tahkised sulavad kindlal temperatuuril - sulamistemperatuuril. Aine sulatami­seks tuleb sellele pidevalt soojust juurde anda. Siirdesoojuse ehk sulamiseks vajaliku soojushulga saab leida valemist
    Qs = . m,
    kus m on keha mass ja sulamissoojus , mis näitab soojushulka, mida on vaja , et muuta 1 kg tahkist vedelikuks sulamistemperatuuril. Sulamissoojuse ühikuks on 1 J/kg. Sulamisel kristallvõre laguneb, aine osakesed eemalduvad üksteisest ja nendevaheline keskmine kaugus suureneb. See aga tähendab osakestevahelise potentsiaalse energia suurenemist, mis tähendab omakorda keha siseenergia suurenemist. Siseenergia suurendamiseks tuleb kehale üle anda vajalik soojushulk.
    Tahkestumine on sulamise pöördprotsess, mille käigus vedelik muutub tahkiseks. Ka see toimub kindlal temperatuuril – tahkestumistemperatuuril, mis on võrdne selle aine sulamistemperatuuriga. Tahkestumisel aine annab pidevalt soojust ära, kusjuures ühesuguse ainehulga korral on eralduv soojushulk Qt võrdne sulamisel neelduva soojushulgaga : Qt = - m. Kokkuleppeliselt loetakse keha poolt saadud soojushulka positiivseks ja äraantud soojushulka negatiivseks.
    Tahkestumisel tekib kristallvõre, aine osakesed lähenevad üksteisele ja nendevaheline keskmine kaugus väheneb. Seega väheneb osakestevaheliste tõmbejõudude potentsiaalne energia ja ka keha siseenergia. Siseenergia vähenemisel ülejääva soojushulga annab keha ära.
    Aurustumine ja kondenseerumine
    Aurumine toimub igasugusel temperatuuril, kui ainele antakse juurde mingi soojushulk. Selleks vajalikku soojushulka saab arvutada seosest
    Qa = r . m,
    kus r on aurustumissoojus ja m vedeliku mass.
    Aurustumissoojus on võrdne soojushulgaga, mida on tarvis, et muuta 1 kg vedelikku auruks antud temperatuuril. Mõõtühikuks on 1 J/kg.
    Aurustumise pöördprotsess on kondenseerumine. Ka see toimub igasugusel temperatuuril. Kondenseerumise käigus vabaneb soojushulk, mis on võrdne aurustumiseks vajaliku soojushulgaga. Kondenseerumisel eralduv soojushulk Qk on arvuliselt võrdne aurustumisel juurdeantava soojushulgaga: Qk = - Qa.
    Aurustumisel ja kondenseerumisel toimuvad protsessid on sarnased sulamisel ja tahkestumisel asetleidvate protsessidega. Kuna aurustumisel ja kondenseerumisel muutuvad osakestevahelised kaugused ligemale 10 korda rohkem kui sulamisel või tahkestumisel, siis on ainete aurustumissoojused oluliselt suuremad kui sulamis­soojused.
    Õhus leiduvat gaasilist ainet nimetatakse selle aine auruks, kui aurustuv aine on antud temperatuuril vedelas olekus.
    Vedeliku vaba pinna korral toimuvad korraga mõlemad protsessid, nii aurustumine kui kondenseerumine. Kui õhus on vähe aurustuva aine molekule, siis on ülekaal aurustumisel. Kui aga aurustuva aine molekule on õhus väga palju, saab ülekaalu kondenseerumine. Teatud tingimustel on aurustumine ja kondenseerumine tasakaalus, st. et ajaühikus vedeliku pinnaühikult lahkunud molekulide arv on võrdne ajaühikus pinnaühikule langenud molekulide arvuga. Sellisel juhul nimetatakse auru küllastunud auruks.
    Molekulide kontsentratsiooni saab kirjeldada ka auru rõhu abil. Sel juhul räägitakse auru rõhust, mis näitab kui suur oleks gaasi rõhk siis, kui kogu ruumi täidaksid ainult aurustuva aine molekulid. Küllastunud aurule vastab maksimaalne võimalik aurustuva aine rõhk, mida nimetatakse küllastunud auru rõhuks. See suureneb temperatuuri tõustes.
    Keemine
    Keemine on aurumise erijuht, mille korral saab vedeliku küllastunud auru rõhk võrdseks välisõhu rõhuga. Sel juhul tekivad vedelikus aurumullid, mis on täidetud küllastunud auruga. Teisiti öelduna, keemisel saab vedelik auruda üle kogu oma ruumala. Keemisele vastab kindel temperatuur - keemistemperatuur . Vedeliku keemisel tema temperatuur ei muutu nagu ka tahkise sulamisel.
    Keemiseks nimetatakse vedeliku aurumist keemistemperatuuril. Keemisel nimetatakse aurumissoojust keemissoojuseks.
    Õhuniiskus
    Õhus leidub alati veeauru. Selle hulka määratakse kahel viisil. Võib mõõta, kui suur on veeauru mass õhu ruumalaühikus. Sel juhul on tegemist absoluutse niiskusega , mis näitab veeauru massi õhu ruumalaühikus. Seda suurust mõõdetakse tavaliselt ühikus 1 g/m3.
    Õhuniiskust saab väljendada ka küllastunud auru mõistet kasutades. Sel juhul hinnatakse, kui suure osa maksimaalselt võimalikust veeauru kogusest moodustab tegelikult õhus olev veeaur. Selleks mõõduks võib kasutada antud temperatuuril õhus oleva veeauru rõhu pt ja samale temperatuurile iseloo­muliku küllastunud veeauru rõhu ptk suhet, mis on väljendatud protsentides. Nii on määratud õhu relatiivne ehk suhteline niiskus Srel:
    Srel = pt / ptk . 100% .
    Relatiivset niiskust saab väljendada ka absoluutse niiskuse kaudu:
    Srel = t / tk . 100%,
    kus t on õhu absoluutne niiskus antud temperatuuril ja tk küllastunud veeaurule vastav absoluutne niiskus samal temperatuuril.
    Õhuniiskuse määramiseks kasutatakse asjaolu, et vedeliku aurumisel lahkuvad vedelikust eelkõige kiiremini liikuvad molekulid. Selle tulemusel vedeliku molekulide keskmine kiirus väheneb ja temperatuur langeb. Kuid vedelikust lahkuvate molekulide arv oleneb auru rõhust ehk õhu niiskusest.
    Õhuniiskuse määramiseks kasutatakse märja ja kuiva termomeetri näitusid. Märjaks termomeetriks nimetatakse termomeetrit, mille balloon on mähitud niiske materjali, näiteks vati sisse. Vee aurumisel vatist võetakse vajalikku energiat termomeetrilt ja seetõttu näitab see vähem kui kuiv termomeeter, kus puudub niiske vatt . Mida suurem on õhuniiskus, seda vähem erinevad märja ja kuiva termomeetri näidud.
    Suhtelist õhuniiskust saab leida vastavate nomogrammide alusel, mida esitatakse graafiku või tabelina.
    Kui õhus on küllastav kogus veeauru, siis märja ja kuiva termomeetri näidud on ühesugused ja suhteline niiskus on 100 %.

    9.6. Vahelduvvool

    Alalisvoolu korral on laengukandjate suunatud liikumine ühtlane kulgliikumine. Vahelduvvoolu korral on selliseks liikumiseks laengukandjate võnkumine. Vahelduvvooluks11 nimetatakse elektrivoolu, mille korral voolu suund ja tugevus muutub perioodi­liselt. Vahelduvvoolu tekitavad vahelduvpinge allikad, näiteks vahelduvpinge generaatorid elektrijaamas. Generaator koosneb magnetvälja tekitajast (püsimagnet või elektromagnet) ja selles väljas pöörlevast juhtmemähisest (mähiseks keritud ja võllile asetatud traadist). Mähis pannakse välisjõudude poolt pöörlema. Selleks võib kasutada näiteks langeva vee või puhuva tuule energiat. Magnetväljas liikuvas juhtmes tekib elektriväli. Kuna mähis pöörleb välja suhtes, siis muutub juhtmekeerdude liikumise kiirus välja suhtes (vt joonist, kus on näidatud ühe keeru liikumist).
    Selle tulemusena tekib klemmide K ja L vahel aja muutuv pinge – vahelduvpinge. Kui mähis pöörleb nurkkiirusega , siis tekkiv pinge muutub ajas vastavalt järgmisele võrrandile:
    u = Um sin t, kus u on pinge väärtus ajahetkel t pinge hetkväärtus) ja Um on pinge maksimaalne väärtus. Suurust nimetatakse siin ringsageduseks. Samahästi kui siinusfunktsioon , sobib vahelduvpinge kirjeldamiseks ka koosinusfunktsioon.
    Kui klemmide külge ühendada tarviti, siis seal tekib vahelduvvool, mida kirjeldab järgmine võrrand:
    i = Im sin t, kus i on voolutugevuse hetkväärtus ja Im voolutugevuse maksimaalne väärtus.
    Ringsageduse asemel kasutatakse tavaliselt sageduse f mõistet. Ringsagedus ja sagedus on omavahel seotud nurkkiirus ja sagedus: = 2f (sama seos kehtib ka ühtlase ringliikumise korral).
    Pinge perioodi­liste muutuste sageduseks on Euroopa riikides (sh. Eestis) valitud 50 hertsi (võnget sekundis) ning perioodiks T seega 20 millisekundit:
    Meil kasutatakse vahelduvpinget, mille pinge väärtus on 220 V, mujal Euroliidus on normiks 230 V.
    Võib küsida, et mis vahelduvpinge see on, kui pinge väärtus ei muutu, on 230 V ? Väärtus muutub eespool toodud sagedusega (50 Hz), see 230 V on aga nn. efektiivpinge Uef, mis on võrdne alalispingega, mis teeks sama aja jooksul samapalju tööd kui antud vahelduvvoolgi.
    Saab näidata, et Uef = Um /2. Siit saame, et vahelduvpinge maksimaalne väärtus 230 V efektiivpinge korral on ca 320 V.
    Ka vahelduvvoolu korral kehtib Ohmi seadus i = u/R, kus R on nn oomiline taksitus. See on takistus, mis on vooluringil siis, kui selles ei ole kondensaatoreid või induktiivpoole.
    Kui vooluring sisalda ka kondensaatoreid või poole, on takistuse avaldis keerulisem.
    Sel juhul arvestatakse lisaks tavalisele, elektrivoolu energiat soojusenergiaks muutvale takistusele ka nn mahtuvuslikku takistust XC =1/C ja induktiivtakistust XL = L. Kui kõik need takistid on ahelas jadamisi, siis selle kogutakistus Z = R + XC + XL ja Ohmi seadus avaldub kujul
    Ief = Uef /Z.
    Vahelduvvoo­luga töötavad elektriseadmed ehk elektrienergia tarvitid on reeglina oma­vahel ühendatud rööbiti. Rööpühenduses on ka vooluallika­tena toimivad elektrijaa­mad, kus muundatakse elektriener­giaks mingit muud energiat (kütuse siseenergiat, voo­lava vee kineetilist energiat vms). Rööpühendus võimal­dab sujuvalt reguleerida nii tarvitite kui elektrijaamade tööd, sest voolu katkestamine ühes väga paljudest rööpharudest ei mõ­ juta kuigivõrd voolu kulgemist teistes harudes. Voolu­allikad ja tarvitid moodustavad vahel­duv­vooluvõrgu.
    Ajas perioodili­selt muutuv pinge on olemas vaid ühel pistikupesa klemmidest. Selle klemmini toovat juhet nimetatakse faasi­juhtmeks ( isolatsioon on kas pruun või must). Sõna faas ei tähista siin enam võnkeseisundit vaid võnkumiste olemasolu üldse. Teist klemmi , millel pinge Maa suhtes puudub, nimetatakse nullklemmiks ja vasta­vat juhet nulljuhtmeks (isolatsioon sinine). Elektrijaam teki­tab faasijuhtmes pinge Maa suhtes. Vooluring moo­dustub faasijuhtme ühenda­misel mitte ai­nult nulljuhtmega vaid ka Maa­ga. Elektriohu vähendamiseks kasuta­takse tarvitite ühenda­mi­sel siiski nulljuhet.
    Ülemäära tugevate voolude vältimiseks kasutatakse kaits­meid, mis paigaldatakse faa­sijuhtmetele. Sulavkaitse on traaditükk, mis küllalt suure voolu läbi­minekul üles su­lab ja nõnda ühenduse katkestab. Bimetall­ kait ­se on kahest eri­neva joonpaisumis­teguriga metallist koosnev plaadike, mis liig­suure voolu läbi­minekul soojeneb, selle tagajärjel kõverdub ja ühenduse kat­kestab. Kaitse rakendub reeglina juhul kui voolu­ringis tekib lühis. See on faasijuhtme niisugune ühendus null­juhtmega (või Maaga), mille takistus on palju väiksem suvalise lubatud tarviti omast. Väikese takistusega kaasneb Ohmi sea­duse kohaselt suur voolutugevus.
    Uuemate vahelduvvooluseadmete pistikud sisaldavad li­saks faasi- ja nullklemmile veel kolmandat – maandusklemmi. Läbi selle klemmi on elektriseadme metallkorpus kaitsejuhtme (isolatsioon roheline-kollane) abil ühendatud süga­vale maasse kaevatud metall-latiga. Kui faasijuhe läheb iso­latsioonirikke tõttu elektrilisse kon­takti tarviti korpusega, siis satuvad võrku toitvad elektrijaamad läbi kaitsejuhtme ja Maa lühisesse. Kaitse rakendub ning kat­kes­tab ühenduse faasijuhtme ja tarviti vahel. Selle tule­musena ei ole tarviti metall­korpus enam ohtlik inimestele, kes pingestatud tarvitit juhuslikult puudutades võiksid muuta oma keha voo­luringi osaks.
    Koduses majapidamises rakendub kaitse üsna tihti ka tarvitite lisamisel. Kaasaegsed tarvitid on suure võimsusega. Maja või korteri peakaitsme maksimaalse voolutuge­vuse iga ampri pealt tuleb aga elektrienergia müüjale maksta maksu. Seetõttu püü­takse omada suhteliselt väikese rakendusvooluga peakaitset.

    9.7. Elektromagnetvõnkumised

    Elektromagnetvõnkumised võnkumised on perioodilised elektrilaengu edasi-tagasi liikumised vooluringis, mis toimuvad ilma välise vooluallika abita . Mehaaniliste võnkumiste korral muutub võnkuva süsteemi (keha) potentsiaalne energia pidevalt kineetiliseks ja vastupidi. Elektromagnetiliste võnkumiste korral muutub aga elektrivälja energia magnetvälja energiaks ja vastupidi. Mõlema nähtuse matemaatiline kirjeldamine on sarnane.
    Elektromagnetvõnkumiste tekitamiseks kasutatakse võnkeringi, mis koosneb omavahel ühendatud kondensaatorist ja poolist. Laetud kondensaatori elektrivälja energia muutub magnetvälja energiaks poolis ja vastupidi. Selle tulemusel hakkavad elektrilaengud (elektronid) liikuma perioodiliselt läbi võnkeringi.
    Loomulikult tekib küsimus: miks ei teki võnkumisi, kui vooluringis pole pooli?
    Oluline osa on võnkumiste tekkes vooluga juhi ümber olev magnetväli, mis tekib voolu tekkimisega koos. Kui on tegemist sirge juhtmega, siis magnetväli hajub juhtme ümbert ruumi laiali ja mingit mõju voolule see ei avalda. Laengud liiguvad laetud kondensaatori ühelt plaadilt teisele ning kondensaator tühjeneb.
    Pooli korral aga vooluga juhtme ümber tekkiv (muutuv) magnetväli läbib sama pooli keerde ja mõjub elektronidele lisaks elektrivälja poolt tekitatud jõule ka omapoolse jõuga. Tuletame meelde elektromagnetilise induktsiooni katseid, kus muutuv magnetväli põhjustas elektrivoolu tekkimist.
    Seega läheb nüüd kondensaatori teisele plaadile rohkem elektrone kui enne ja see tähendab kondensaatori ümberlaadumist ning kõik kordub vastupidises suunas.
    Vedrupendli ja võnkeringi töö on analoogiline.
    Kondensaatoris salvestatud elektrivälja energia on võrdeline kondensaatori plaatide vahelise pinge ruuduga. Võrdetegurit selles seoses nimetatakse kondensaatori mahtuvuseks C. Voolu läbiminekul poolist tekib selle ümber magnetväli, mille energia on võrdeline poolis oleva voolutugevuse ruuduga. Võrdetegurit selles seoses nimetatakse pooli induktiivsuseks L.
    Elektromagnetvõnkumiste periood on arvutatav nn Thomsoni valemist:
    Võnkeringe sisaldavad kõik raadiod ja telerid .

    10. Lainetamine

    10.1. Harmooniline laine ja selle omadused

    Laineks nimetatakse võnkumiste levimist ruumis. Kui levivad harmoonilised võnkumised, siis on tegemist ka harmoonilise lainega.
    Lained võivad oma olemuselt olla erinevad. Ristilaine korral võnguvad keskkonna osakesed risti laine levimise suunaga (joonisel levib laine vasakult paremale) .
    x
    Pikilaine korral võnguvad keskkonna osakesed piki laine levimise suunda.
    x
    Kuid mõlemat liiki laineid kirjeldavad ühesugused suurused ja neil on sarnased omadused.
    10.1.1. Lainet kirjeldavad suurused
    Laine on perioodiline nii ajas kui ruumis (ruumikoordinaadina vaatleme kaugust laineallikast s).
    x T x
    t s
    Lainet iseloomustatakse ka sagedusega nagu võnkumisigi. Laine sagedus on võrdne võnkumiste sagedusega. Aega, mille jooksul võnkuv osake teeb ühe täisvõnke, nimetatakse perioodiks.
    Teepikkust, mille laine läbib ühe perioodi jooksul, nimetatakse lainepikkuseks.
    Laineid liigitatakse ka lainefrondi kuju järgi. Lainefront on pind või joon, mis eraldab keskkonda kuhu laine pole veel levinud sellest keskkonna osast, mille laine on läbinud. Kui lainefrondiks on kerapind, on keralaine , kui ringjoon, siis ringlaine, tasand, siis tasalaine.
    Lainefrondi kõik punktid võnguvad samas faasis, sest neisse jõudmiseks on laine levinud võrdse aja. Nii võib öelda, et lainefront on samafaasi joon või pind.

    Lainepindade vahekaugus joonisel on võrdne lainepikkusega, st lainepindu kujutatakse iga perioodi järel.
    Lainepinna ristsirget, mis näitab laine levimise suunda, nimetatakse kiireks .
    Laine levimist seletab Huygensi printsiip: iga lainefrondi punkt on uueks laineallikaks, kust hakkab levima nn. elementaarlaine. See on keralaine. Uue lainefrondi leidmiseks leitakse elementaarlainete puutepind (mähispind). Laine levib oma esialgse frondi levimise suunas. Teistes suundades elementaarlained kustutavad üksteist.
    Kuidas leida laine levimise kiirust? Kiirus on võrdne keha poolt ajaühikus läbitud teepikkusega. Aga laine on ju pidev, kus seal keha on? Polegi. Mõõtmiseks tuleks lainele märk “külge panna”. Tegelikult ongi lainel märgid küljes: need on iseäralikud punktid, näiteks laine hari või põhi. Kui lainehari läbi s meetrit t sekundiga , siis on kiirus v = s/t.
    Kui t = T, siis s = ja v = /Tv = f .
    Milline võrrand kirjeldab lainet? Võnkumise korral oli tarvis teada, kui kaugel keha on tasakaalu asendist. See oli määratud ajaga. Laine korral lisandub ajale ka kaugus laineallikast.
    Lainet põhjustab võnkumine, mida kirjeldab võrrand
    x = x0sin t .
    x v
    P
    s
    s
    Punkt P , mis on allikast kaugusel s, hakkab võnkuma hiljem, sest laine levimine sinna nõuab aega. Hilinemise aeg t = s / v . Laine liikumise jälgimiseks valisime laineharja . Seda võib aga öelda teisiti, st. me valisime kindla faasiga punkti. Niisuguse tingimuse täitmiseks tuleb aja t asemel kasutada suurust t – s/v.
    See suurus jääb muutumatuks: kui aeg kasvab, siis kasvab ka s ning suurus t – s/v jääb muutumatuks.
    Seega lainet kirjeldab võrrand x = x0sin(t – s/v).
    10.1.2. Difraktsioon ja interferents Lained võivad levida ka tõkete taha. Seda kinnitab näiteks igapäevane kogemus: heli levib ka maja nurga taha.
    Miks kanduvad lained nurga taha? Selguse saame Huygensi printsiibi abil. Kui joonistada tasapinnalisele avaga tõkkele langevad tasalaine frondid , siis on näha, et ava keskosas levib ka pärast ava läbimist tasalaine, kuid ava servadest lähtuvad keralained. Seega ava taga tungib elementaarlainete puutepind ruumi piirkonda kuhu tasalaine kiired ei saa levida. See ongi laine levimine tõkke taha, mida nimetatakse difraktsiooniks.
    Kui on kaks või rohkem laineallikat, mis juhtub siis lainetega? Lained liituvad (superposeeruvad), häirimata teineteist. See tähendab, et mingi keskkonnaosakese kaugus tasakaaluasendist on määratud liituvate lainete hälvete geomeetrilise summaga. Sellist väidet lainete liitumise kohta nimetatakse superpositsiooni printsiibiks. Kuna tegemist on printsiibiga, siis seda millestki tuletada ei saa, see on eksperimentaalne fakt.
    Kui üksikuist lainetest tingitud võnkumiste faaside vahe on keskkonna igas punktis muutumatu, siis nimetatakse laineid koherentseteks. Koherentsetel lainetel on ühesugune lainepikkus ja sagedus. Koherentsete lainete liitumisel tekib lainete interferents: mõnedes ruumipunktides lained tugevdavad üksteist (võnkeamplituud kasvab), teistes aga nõrgendavad (võnkeamplituud kahaneb).
    Liitumise tulemus oleneb liituvate lainete faaside vahest. Kui lained liituvad samas faasis , on liitlaine amplituud maksimaalne ja siis räägitakse interferentsi maksimumist.
    Kui aga liituvad lained on vastandfaasis, siis on liitlaine amplituud minimaalne ja räägitakse interferentsi miinimumist.
    Faaside vahe asemel kasutatakse rohkem käiguvahet . Käiguvahe näitab, kui palju erinevad liituvate lainete poolt liitumispunkti jõudmiseks läbitud tee pikkused.
    Olgu meil kaks laineallikat S1 ja S2, millest väljunud lained liituvad punktis P. esimene laine läbib liitumispunkti jõudmiseks teepikkuse s1 , teine aga s2
    S1 s1 P
    s2
    S2
    Lainete käiguvahe = s2 – s1.
    Kui s2 = s1 , siis = 0 ja lained liituvad samas faasis, kui käiguvahe on , 2, 3, jne, ka siis liituvad lained samas faasis. Tulemuseks on lainete maksimaalne tugevnemine.
    Maksimumi tingimus on:
    = k, kus k = 0, 1, 2,…
    Kui lained liituvad vastasfaasis, siis nad nõrgendavad ehk kustutavad teineteist.
    Miinimumi tingimus on:
    = (2k + 1) /2 , kus k = 0, 1, 2,…
    Liituda saavad ka kaks teineteisele vastupidistes suundades liikuvat lainet.
    Sellise liitumise tulemusena tekkivat lainet nimetatakse seisvaks laineks ehk seisulaineks. Kahest otsast kinnitatud traadile (keelele) ei saa tekkida igasuguse lainepikkusega seisulaine . Tingimus on:
    s = k . /2,
    kus s on keele pikkus.

    10.2. Harmooniliste lainete liigid

    10.2.1. Helilained Akustika on õpetus helidest ja nende omadustest. Heli on keskkonna võnkumisest tekitatud laine, mille sagedus on vahemikus 16 Hz – 20 kHz. See on piirkond, millele vastavad lained tekitavad inimesel heliaistingu. Allpool seda piirkonda on infraheli , ülalpool - ultraheli . Kuuldavat heli nimetatakse ka hääleks.
    Heli levib ainult elastses keskkonnas. Milline on elastne keskkond? Selline, kus elastsusjõud viivad tasakaaluasendist väljaviidud osakese sinna tagasi. Elastne keskkond on näiteks veepind , aga ka vesi, tahkis, ka õhk . Absoluutselt mitteelastset keskkonda polegi.
    Kui panna elastse keskkonna mingi osake võnkuma, siis elastsusjõud panevad ka naaberosakesed võnkuma, need jälle oma naabrid ja nii hakkavad võnkumised levima.
    Heli levib nii pikilainena (gaas, vedelik, tahkis) kui ka ristilainena (tahkis). Heli kiirus oleneb keskkonnast – mida tihedamalt molekulid paiknevad, seda tugevamalt on molekulid omavael seotud elastsusjõududega ja seda suurem on ka heli levimiskiirus.
    Aine
    v (m/s)
    Õhk
    332
    Vesi
    1480
    Teras
    5100
    Kiirus oleneb ka temperatuurist:
    , kus v0 = 332 m/s .Heli allikaks võib olla iga võnkuv keha, näiteks pillikeel (ka häälepaelad) või õhusammas. Kui näiteks pillikeele pikkus on l , siis tekib keeles seisulaine pikkusega = 2l/k , kus k = 1, 2, 3, …
    Siit on näha, et mida pikem on keel või õhusammas, seda suurem lainepikkus vastab helile . Suuremale lainepikkusele vastab aga väiksem sagedus, seega madalam heli.
    Saadud valemist paistab ka, et pillikeel võib võnkuda mitme sagedusega samaaegselt. Lisaks põhitoonile (k = 1), esinevad võnkumised, mille korral k  1. Need on nn. ülemtoonid. Põhitoon koos ülemtoonidega moodustavad helispektri ehk tämbri.
    Heli tugevus ehk intensiivsus I näitab helilainete energiat, mis ajaühikus kandub läbi pinnaühiku. Intensiivsuse ühikuks on 1 J/(s.m2) = 1 W / m2 . Intensiivsus on seda suurem, mida suurem on võnkeamplituud.
    Akustikas kasutatakse järgmisi heli mõisteid:
  • toon, millele vastab ainult üks võnkesagedus (joonisel on I heli intensiivsus ja f sagedus);
    I
    f
  • muusikaline heli ehk kõla, millele vastab põhitoon (kõige intensiivsem) ja ülemtoonid, mille sagedused erinevad põhitoonist täisarv kordi . Ülemtoonid annavad helile iseloomuliku tämbri.
    I
    f
  • müra, millele vastab igasuguseid muutuva intensiivsusega toone.
    I
    f
    Heli kõrgus oleneb ka sellest, kas allikas liigub vastuvõtja suhtes või ei. Kui heliallikas läheneb meile, siis helisagedus suureneb (heli muutub kõrgemaks). Aga kui heliallikas meist eemaldub, siis helisagedus väheneb (heli muutub madalamaks). Heli kõrguse olenevuse allika liikumisest avastas Christian Doppler 1842.a. ja seda nähtust nimetatakse Doppleri efektiks .
    Kui allika liikumise kiirus u on palju väiksem heli kiirusest v, kehtib seos
    f = f0 (1 u/v) ,
    kus f0 on seisva allika poolt tekitatud heli sagedus ja f liikuva allika poolt tekitatud heli sagedus. Allika lähenemisel vastuvõtjale kasutatakse + märki, kaugenemisel
    - märki.
    Heli valjus oleneb heli intensiivsusest: I ~ f2x02 , kus x0 on helilaine võnkeamplituud. Valjust K mõõdetakse detsibellides (dB), mis on defineeritud järgmiselt:
    K = 10 log I/I0 ,
    kus I on antud heli intensiivsus ja I0 on väikseim heli intensiivsus, mis inimkõrvas tekitab heliaistingu ning seda nimetatakse kuuldeläveks: I0 = 10-12 W/m2.
    Kui heli intensiivsus on väga suur, siis tekib kõrvas heliaistingu asemel valu aisting. Vastavat minimaalset heli intensiivsust nimetatakse valuläveks ja sellele vastav
    I vl = 10 W/m2.
    Kõige paremini kuuleb inimkõrv helisid vahemikus 1000 –3000 Hz.
    Heli peegeldub, murdub, difrageerub ja interfereerub nagu iga teine laine.
    10.2.2. Elektromagnetlained
    Elektri- ja magnetväli on ühtse elektromagnetvälja kaks piirjuhtu. Elektriväli levib ruumis magnetvälja vahendusel ja magnetväli omakorda elektrivälja abil. Näiteks põhjustab ühes punktis muutuv elektriväli kõige­pealt magnet­välja ja selle magnetvälja muutus kutsub (elektro­magnetilise induktsiooni teel) esile elektrivälja naa­berpunktis. Igasugused elektromagnetvõnkumised levivad elektro­magnetlainena.
    Elektriväli ja magnetväli on elektromagnetlaines omavahel risti. Nad on ka risti laine levimissuunaga. Seda kõike arvestades saame elekt­romag­net­laine tervikliku mu­deli, mis va­sa­kult paremale leviva laine jaoks on esitatud joonistel .
    Lained on perioodilised nii ajas kui ruumis.
    Elektromagnetlainete leviku kirjeldamisel kasutatakse nende sagedust f (aja­­­ühikus toimu­vate võngete arvu) või lainepikkust (naa­ber-laineharjade vahekaugust). Laine levib ühe perioodi jooksul ühe lainepikkuse võrra edasi. Kiiruse valemist tuleneb seos
    mille kohaselt laine levimiskiirus on lainepikkuse ja sageduse kor­rutis.
    Ka valgus levib elektromagnetlainena. Seega asendub v vaakumi korral valguse kii­rusega c (c = 299 792 458 m/s) ning all tuleb mõista lainepikkust vaakumis,
    f = c.
    Sama seos on rakendatav ka õhus, sest õhu elektromagnetilised omadused erinevad vaakumi omadest tühiselt vähe.
    Elektromagnetlainet kirjeldavad 2 võrrandit, üks elektrivälja ja teine magnetvälja muutumise kohta
    E = E0 sin (t – x/v)
    B = B0 sin (t – x/v), kus .
    Elektromagnetlaineid jaotatakse oma omadustelt mitmeks liigiks. Seda jaotust nimetatakse elektromagnetlainete skaalaks, mille toome järgnevalt.
    Raadiolained (f = 105…1012 Hz, = 104 m…10-4 m) on elekt­romagnetilise info­edastuse põhivahendiks. Võnkumisi tekitab elektrongeneraator ja vastavaid laineid kiirgab raadioantenn. Antenniks nimetatakse elektrijuh­tide süs­teemi, mis on loodud elektromagnetlainete kiirgamiseks (tekitamiseks) või vastuvõtmi­seks.
    Optiline kiirgus (f = 1012…1017 Hz, = 10-4 m…10-8 m) on pea­osatäitjaks valgus­nähtustes. Optiline kiirgus jaguneb oma­korda ultravalguseks ( = 10…380 nm, see­juures 1 nm = 10-9 m), nähtavaks valguseks ( = 380…760 nm) ja infravalguseks ( = 760 nm …1 mm). Infra­valgus tekib pea­mi­selt aatomite võnku­misel või pöörle­misel molekulides. Nähtavat ning ultravalgust kiirgavad aatomite väliskihtide elekt­ronid ehk valentselektronid .
    Röntgeni­kiirgus (f = 1016…1019 Hz, = 10-8 m…10-11 m) tekib kas kiirete elekt­ronide järsul pidurdumisel või siis protsessidel, milles osalevad aatomite sisekihtide elektronid.
    Gammakiirgus (f = 1019…1023 Hz, = 10-10 m…10-14 m), mida tekitavad radioaktiivsel lagunemisel aatomite tuumad .
    Kiirgaja mõõtmete vähenemisega ülaltoodud reas ( antenn molekul aatomi välis­kiht aato­mi sisekiht tuum) kaasneb lai­ne­pikkuse vähenemine ja sageduse suu­renemine. Koos sagedu­sega suureneb ka kvandi energia ning kiirguse läbitungimis­võime. Sa­mas reas taanduvad kiirguse laineoma­dused ning üha rohkem tulevad esile korpus­kulaarsed ehk osakese-omadused. Erinevate kiirgusliikide vahel puuduvad elektro­mag­netlainete skaalas kindlad piirid. Selle põhjuseks on kiirgusliigi määrat­ lemine eelkõige tema tekitaja järgi. Erinevate kiirgusalli­kate sagedused aga võivad osaliselt kattuda.
    Elektromagnetlained leiavad ra­ken­damist eelkõige ülikiire ja ainelist levimis­kesk­konda mittevajava infokandjana.
    Raadioside saatja ning vastuvõtja vahel luuakse järgmiselt. Saateantenni suunatud elektromagnetvõnkumised levivad elektromagnet­laine­te­na vastuvõtuantennini ja kut­ suvad selles esile sama sagedusega elektromagnetvõnkumisi. Inimkõne või muusika edastamisel on mõistagi täiendavalt vajalik helide muundamine elektromagnet­võnku­misteks ning ümberpöördult. Raadio­side peamine tehniline probleem tuleneb elektro­magnetlainete ener­gia tugevast sagedussõltuvusest. Probleemi lahendamiseks lastakse raadiolainete­na levida võnkumistel, mille sagedus on edastatavate võnku­mis­te (näiteks heli) omast tunduvalt suurem. Raadiolainete levikut kind­lustav kõrge sage­dus on tuntud kui kandesagedus . Edastatavaid võnkumisi nimetatakse aga tavaliselt madal­sageduslikeks. Kan­desagedusvõnkumisi mõjutatakse kindla­viisi­liselt madal­sage­dus­­võnkumistega. Niisugust protseduuri nimetatakse moduleerimiseks.
    Raadiolainete jõudmisel vastuvõtjani eraldatakse modulee­ri­tud kõrgsagedusvõnku­mistest madalsageduslik komponent ja sellega taastatakse moduleeriv võnkumine. Üldiselt samamoodi töötab ka televisioon . Telesaate edastamisel tuleb vaid lisaks helile üle kanda ka televisioonisignaali. Selle signaali mõjul muutub elekt­ronide arv teleriekraanile jõudvas elekt­ronkiires ja vastavalt ka kiire jälje heledus. Liikuv elekt­ronkiir joo­nistab ekraanile pildi – telesaate kaadri .
    Raadiolokaator ehk radar on seade ruumis paiknevate ob­jektide avastamiseks ning nende asukoha või liikumis­kiiruse määramiseks raadiolainete vahendusel. Radari an­tenn saa­dab objekti suunas välja lühiajalise ning võimsa raadiosignaali ja registreerib seejärel objektilt tagasi peegeldunud raadiolaineid. Kuna lainete kiirus on teada, siis võib nende sinna-tagasi levimise aja põhjal leida objekti kauguse radarist. Kui objekt liigub radari poole või sellest eemale, siis muutub tagasi peegelduva laine sagedus. Selle muutuse põhjal saab määrata objekti kiiruse.
    Raadionavigatsiooniks nimetatakse laevade, lennukite või muude liikumisvahendite juhtimist raadioseadmete abil. Raadiomajakas on kindla asukohaga raadiosaatja, mis väl­jastab ainult temale omaseid raadiosignaale. Raadiopeilin­gaa­tor on raadiovastu­võtja, mis võimaldab määrata saa­buva raa­diokiirguse suunda. Laeval või lennukil paikneva raa­dio­­peilin­gaatori abil määratakse eri raadio­majakate signaalide pärale­jõudmise suunad ja nende suundade vahelised nurgad. Lähtudes raadiomajakate koor­dinaatidest võib nüüd kindlaks teha laeva või lennuki koordinaadid.
    Ülemaailmne asukoha määramise süsteem (ingl.k. Global Positioning System, lüh. GPS, eesti vaste: Globaalne Punkti Seire ) põhineb uuritava punkti ja raadio­majakana toimiva Maa tehiskaaslase (side­satelliidi) vahekauguse üli­täpsel mõõt­misel. Uuritavas punktis paiknev vastuvõtja regist­ree­rib mitmelt erinevalt satelliidilt üheaeg­selt lähtu­vate raa­dio­signaalide päralejõudmises esinevaid ajalisi nihkeid. Lähtudes elektro­mag­netlainete levimis­kiiruse teadaolevast väär­tusest, arvuta­tak­se levimis­aegade põhjal vahekaugused ja see­järel ka uuritava punkti koor­di­naadid.
    Telefoniside klassikalises variandis levib helisageduslik elektromagnetlaine (madal­sageduslaine) mööda metalljuhtmeid ühest telefoniaparaadist teiseni. Kaasaegses tele­fonisides edas­tatakse kõnesid suurte vahemaade taha klaaskiududest koosneva val­gus­kaabli abil, milles levib optilisse vahemikku kuu­luv elektro­magnetlaine. Seda lai­net moduleeritakse ülekantavate heli­sagedus­võnku­mis­ tega . Väga kõrge kandesagedu­se (f = 1012…1013 Hz) tõttu mahub ühele valguskaablile sadu tuhandeid sidekanaleid (sagedusvahemikke laiusega 4 kHz). Tänapäeval kasutatakse ka üha roh­kem mobiil­telefone, mis koosnevad piiratud tegevusraadiusega (kuni 30 km) raadio­saat­jast ja –vastuvõtjast. Mobiiltelefonist läheb kõne raadio­lainete va­hen­dusel lähimasse tugijaa­ma ning sealt mööda kaabel­liine edasi.
    10.2.3. Valguslained
    Kui räägitakse valguslainest, siis mõeldakse elektromagnetlainet, milles magnetväli on ära jäetud. Räägitakse E vektorist kui valgusvektorist. Põhjendus: muidu on raske laineid ette kujutada ja kasutada nende graafilisi liitmisi ja lahutamisi. Seda enam, et valgusaistingu tekitab just elektriväli, mõjudes retseptorites olevatele elektronidele.
    Valguslainet iseloomustatakse juba elektromagnetlaine kirjeldamisel tuttavate suurustega nagu lainepikkus, sagedus ja E vektori amplituud. Valguslaine tugevus ehk intensiivsus I näitab energia hulka, mis ajaühikus läbib pinnaühikut.
    Sisuliselt on tegemist kiirgusvooga pinnaühikule. Selle suuruse mõõtühikuks on W/m2.
    I ~ Ekesk2 , E vektori ajalise keskväärtusega, a’ la pinge efektiivväärtus.
    10.2.3.1. Valguse levimine Siiani oleme rääkinud laine levimisest, pööramata tähelepanu sellele kuidas see toimub. Valguse teele jäävad mitmesugused laetud osakesed: ioonid, tuumad, elektronid. Tuumad ja ioonid on valguslaine elektrivälja jaoks liiga rasked , aga elektronid on piisavalt kerged, et neid valguse sagedusega võnkuma panna (1015 Hz).
    Seejärel hakkab elektron kiirgama just täpselt sama sagedusega valgust. See levib järgmise elektronini ja paneb selle võnkuma ja kiirguma. Nii see kordub ja valgus levib ruumis edasi. Kahe elektroni vahel liigub valgus kiirusega c, aga elektroni võnkuma panekuks ja kiirguseks kulub aega, sellepärast ongi valguse kiirus aines väiksem kui vaakumis.
    Sellise valguse levimise tabas ära Ch. Huygens juba 17. sajandi lõpul, kui elektronist ega elektromagnetlainest osatud undki näha.
    Huygensi printsiip (1690) : lainefrondi iga punkt on uue, sekundaarse laine allikaks ja sekundaarlainete mähispind on uueks lainefrondiks.
    Tõkestamata laine levib ainult frondi esialgse levimise suunas. Teistes suundades lained kustutavad üksteist, st alati leidub mingi sekundaarne allikas, kus võnkumised on vastasfaasis sinna jõudva lainega ja lained kustuvad . Elektronteooria kohaselt summutab elektroniga vastasfaasis võnkuv elektriväli elektroni võnkumise ja lõpetab selle kiirguse.
    10.2.3.2. Valguse polarisatsioon Valguslaine E-vektor võib võnkuda igas sihis, sest üksikute lainejadade kiirgumine pole milgi viisil kooskõlastatud. Kui näeksime E-vektoreid, siis vastu valguse levimissuunda vaadates oleks pilt selline.
    See on nn. loomulik valgus.
    Kui sellise valguse teele asetada seade , mis laseb läbi ainult kindlas sihis võnkuvaid E-vektoreid, siis näeksime sellist pilti.
    Sellist valgust nimetatakse polariseeritud valguseks ja E-vektori võnketasandit polarisatsioonitasandiks. Polariseeritud valguse saamise seadet nimetatakse polaroidiks või polarisaatoriks. Tasandit, milles võnkuvaid E-vektoreid polaroid läbi laseb, nimetatakse polaroidi läbilasketasandiks.
    Kui polariseeritud valguse ette asetada teine polaroid, mille läbilasketasand on E-vetori võnketasandiga risti, mis siis juhtub?
    Valgus ei läbi teist polaroidi.
    Valgust saab polariseerida mitmeti. Meie vaatame polariseerumist peegeldumisel ja neeldumisel.
    Valgust saab polariseerida, lastes seda läbi aine, mis ei neelab teatava polarisatsioonitasandiga laineid, kuid teisi neelab. Sellist nähtust nimetatakse dikroismiks. Nähtuse seletamisel kasutame mudelit, milles loomulik valgus langeb lõpmata peenikestest paralleelsetest metalltraatidest võrele.
    Ey Ey
    Ex
    Valguslaine E-vektori x-komponent paneb vabad elektronid metallis liikuma piki traate . Sealjuures elektrivälja energia muutub traadi soojusenergiaks ja võrest sellised lained läbi ei lähe.
    E-vektori y komponent ei neeldu, sest y telje suunas elektronid ei saa nihkuda. Tegelikkuses asendavad sellist võret pikad ja paralleelsed molekulid. Polariseeriva toimega on joodpolüvinüülkile, turmaliin, gerapatiit jne.
    Valgus polariseerub ka sellise nähtuse korral nagu on kaksikmurdumine. Kaksikmurdumise korral jaotub ainele langev valguslaine kaheks laineks: tavaliseks ja ebatavaliseks. Need lained on polariseeritud ristiolevates tasandites. Tavalise laine korral kehtib valguse murdumisseadus, ebatavalise korral ei kehti, st
    sin /sin const.
    Kaksikmurdumine esineb ainetes, mis on anisotroopsed , st ainetes , kus dielektriline läbitavus on erinevates suundades erinev. Põhjuseks on kristalli aatomite erinevad vahekaugused erinevates suundades.
    Anisotroopiat saab tekitada ka kunstlikult, kas mehaanilise surve või elektrivälja abil. Mehaanilise pinge toimel tekkiva deformatsiooni uurimine polariseeritud valguse abil on nn. fotoelastsusmeetod.
    Anisotroopia tekitamine elektrivälja abil kannab nimetust Kerri efekt (šoti füüsik John Kerr 1875). Vedelikuga täidetud küvett pannakse kahe ristioleva polaroidi vahele. Küvetis on kaks elektroodi, mille abil on võimalik tekitada vedelikus elektriväli. Selle tulemusena muutub vedelik anisotroopseks ja valgus hakkab rakku (nii nimetatakse küvetti koos polaroidide ja elektroodidega) läbima. Efekt tekib väga kiiresti, ca 10-12 ...10-10 sekundi jooksul. Kerri efekti kasutatakse valguse moduleerimisel.
    Anisotroopsed on ka nn. vedelad kristallid. Need koosnevad pikkadest peenikestest molekulidest, mille otstes on erinimelised laengud. Sellised molekulid asuvad ka vedelas olekus teatava korrapära järgi. Neid kasutatakse näiteks mitmesugustes tabloodes, kus on elektroodidega varustatud segemndid, millele saab rakendada pinge ja sellega muuta molekulide orientatsiooni. Need segmendid on polaroidide vahel ja kõige selle tulemusena valgus neeldub segmentides ja me näeme tumedaid numbreid või tähti hallil taustal.
    On olemas ka aineid, millest läbiminekul valguse polarisatsioonitasand pöördub. Selliseid aineid nimetatakse optiliselt aktiivseteks. Pöördenurga suurus oleneb ainekihi paksusest ja lahuste korral ka lahuse kontsentratsioonist - kontsentratsiooni suurenedes suureneb ka tasandi pöördenurk. Pöördumise suurust kirjeldatakse eripöörangu abil, mis näitab, kui suure nurga võrra polarisatsioonitasand pöördub ühikulise ainekihi paksuse ja ühikulise kontsentratsiooni korral.
    Näiteks suhkrulahuse puhul on pöördenurk umbes 60 kraadi, kui kihi paksus on 10 cm ja kontsentratsioon 1 g/cm3 . Umbes sellepärast, et tulemus sõltub suhkru sordist.
    Riistu, mis mõõdavad aines oleva suhkru kontsentratsiooni polarisatsioonitasandi pöördenurga järgi, nimetatakse sahharimeetriteks.
    10.2.3.3. Valguse interferents Valguslainete liitumist nimetatakse interferentsiks. Vaatame, kuidas lained võivad liituda. Piirdume kahe piirjuhuga. Ühel juhul olgu lained, mis mingis ruumipunktis liituvad, samas faasis, teisel vastandfaasis.
    Samas faasis olevad lained tugevdavad liitumisel üksteist.
    Lained on vastandfaasis, kui nende elektriväljad  võnguvad  vastastaktis. Sel juhul on  hetkel,  mil ühel  lainel  on maksimum, teisel lainel miinimum  ja  vastupidi.
    Vastandfaasis olevad lained nõrgendavad või kustutavad üksteist liitumisel.
    Püsiv   interferentspilt  tekib ainult  siis,  kui  liituvate lainete allikad võnguvad täiesti ühesuguselt. See tähendab, et liituvatel lainetel peavad olema ühesugused lainepikkused. Samuti ei tohi ühe  allika võnkumine  muutuda teise suhtes, näiteks hetkeks lakata.  Teisiti öelduna,  lainete  kuju ei tohi aja  jooksul  muutuda.  Selliseid laineid   nimetatakse  koherentseteks laineteks: neil on ühesugune lainepikkus ja muutumatu faaside vahe. Interferentsi korral  liituvad  (interfereeruvad)  koherentsed  lained.  
    Tavalised valgusallikad ei kiirga koherentset valgust ja sellepärast ei teki interferentsi kahe laelambi põlemisel. Koherentset valgust kiirgavad laserid .
    Kui  valguslainete liitumist täpsemalt uurida, siis  selgub, et lainete kohtumispunktis liituvad  lainete E-vektorid. Sellist nähtust nimetatakse elektriväljade superpositsiooniks. Selle kohaselt võib mingis ruumipunktis olla kuitahes palju erinevaid elektrivälju. Summaarne elektrivälja tugevus on võrdne kõikide E-vektorite summaga. Superpositsiooniprintsiibi kehtivus on eksperimentaalne fakt, mis iseloomustab looduse omapära ja seda pole võimalik põhjendada.
    Liitumise tulemus oleneb sellest, kui palju erinevad liitumispunkti jõudnud lainete poolt läbitud teepikkused. Teepikkusi mõõdetakse poollainepikkustes. Kui teepikkuste erinevus (käiguvahe ) on võrdne paarisarv poollainepikkusi, siis lained tugevdavad üksteist ja räägitakse interferentsi maksimumist.
    Kui teepikkuste erinevus on võrdne paaritu arvu poollainepikkustega, siis lained nõrgendavad üksteist ja räägitakse interferentsi miinimumist.
    Interferentsi ei teki, kui tühjas toas tekitada kaks ühesugust valgusallikat, näiteks süüdata korraga kaks ühesugust laelampi, ei teki kusagil valguslainete tugevnemist (heleda valgusega kohti) ega nõrgenemist (pimedaid kohti).  See tähendab, et lampidest tulevad valguslained ei interfereeru , sest nad pole koherentsed. Aga miks?
    Lainete  mittekoherentsus  on  tingitud  kas   lainepikkuste erinevusest  või erineva kestusega pausidest lainetes.  Miks  aga peaks valguslained katkema või nende lainepikkus muutuma ?  Valguslainet kirjeldab  ju  pidev siinusfunktsioon, mille kuju ajas ei muutu .
    Tuleb  välja, et meie mudel ei kajasta valguse  kiirgumisega seotud  asjaolusid. Nagu teame,  tekib valgus  aatomeis. Valguslained kannavad aatomist energiat ära  ja aatomi energia väheneb. Valgus ei kiirgu aatomeist pidevalt. Kiirgus kestab teatava aja, mille vältel aatomist väljub  valgus­laine, mida nimetatakse lainejadaks. Soojuslikes  valgusallikates kestab ühe aatomi kiirgus keskmiselt 10-9 - 10-8 s. Pärast  kiirgamist  aatom  "kustub", s.t.  ei  kiirga  enam valgust.  Aatom   kogub mingi aja jooksul energiat,  mida  näiteks hõõglampi toob elektrivool, et siis jälle hetkeks valgust  kiira­ta.  Olukorra  täpsema kirjeldamise teeb  võimatuks  asjaolu,  et pole ette teada, millal kiirgusakt algab, kui  kaua  ta kestab ja millise lainepikkusega lainejada kiiratakse. Piltlikult võib  kiirgavaid aatomeid ette kujutada kui plinkivaid  majakaid.
    Ainult  "aatomimajakate" puhul pole teada, kui kaua  ta  kiirgab, kui pikk on paus või mis värvi on kiirguv valgus. Kõik oleneb sellest, milliselt energiatasemelt elektron vabaneb ja millisele energiatasemele ta siirdub. Need protsessid on soojuslikes valgusallikais täiesti juhuslikud. Soojuslike valgusallikate kiirgus on mittekoherentne.
    Valguse kiirgumise mehhanismist järeldub, et difraktsiooni ja interferentsi  korral  ei liitu mitte kaks pidevat  lainet,  vaid kaks erinevat lainejada. Kui muutuvad lainejadad, muutub ka liitumise tulemus.  Soojuslike valgusallikate korral tähendab see, et  muu­tused toimuvad iga 10-9 - 10-8 s järel. Kui näiteks interferentspil­dis muutuvad miinimumide ja maksimumide asukohad sellises tempos, siis  inimsilm ei suuda neid muutusi jälgida.
    Siit saamegi vastuse oma küsimusele. Lampidest kiirguvad lainejadad ja nende liitumine ehk interferents muutub nii kiiresti ja juhuslikult, et meile tundub, nagu oleksid toa põrand, lagi ja seinad ühtlaselt valgustatud. Sarnast nähtust saab jälgida, kui näiteks mingi pilt kinnitada käia ketta külge. Niikaua kui käiaketas seisab paigal, on pilt selge. Kui käi käima panna, läheb pilt segaseks, sest iga natukese aja tagant on pilt uues kohas ja meie silmas ei jõua tekkida pildi kujutist. Me näeme mingit ühtlast valgusriba.
    Kuid on olemas ka valgusallikaid, kus valguse kiirgumisel ei valitse selline kaos . Nii kiirgab laser ühevärvilist,  monok­romaatset  valgust,  kusjuures  lainete  kiirgumine  on  omavahel rangelt kooskõlastatud. Laser kiirgab koherentseid valguslaineid
    10.2.3.4. Valguse difraktsioon
    Difraktsiooniks nimetatakse lainete kandumist varju piirkonda. Katses nägime, et mida väiksem ava või tõke on, seda rohkem valguslained kanduvad varju piirkonda. Varju piirkonnas võivad lained liituda (interfereeruda) mitmeti: tugevdada või nõrgendada
    teineteist.
    Siin on tegu juhuga, kus meil pole tõkestamata laine. Laine on servadest piiratud ja äärmistel sekundaarallikail pole ühel pool naabreid.
    Vaatleme avast  läbiläinud  lainefrondi ühest  "servast" lähtuvate elementaarlainete liitumist erinevais suundades.  Valime näiteks elementaarlainete allikaiks punktid  A ja B. Neist punktidest hakkavad levima keralained kõikides  suun­dades.
    Vaatame  nende lainete liitumist punktis C. Selleks, et  aru saada, kas lained seal üksteist kustutavad või tugevdavad,  kuju­tame  laineid sinusoididena. Nagu näeme, jõuavad mõlemad  lained punkti  C ühes faasis. Järelikult selles kohas lained  tugevdavad üksteist ja seal näeme valgust.
    Punkti D jõuavad lained aga vastasfaasis. Lained  kustutavad üksteist ja selles kohas pole valgust näha.
    Praktikas kasutatakse valguse difraktsiooni nähtust difraktsioonivõredes. Võre on kitsaste pilude süsteem, kus pilude laius ja vahekaugus on väiksemad kui 1 sajandik millimeetrit. Erineva lainepikkusega valguslained annavad valguse maksimume erinevates suundades. Seda võre omadust kasutatakse spektrite saamiseks spektraalaparaatides.
    Ka holograafia põhineb valguse difraktsioonil. Holograafia on esemete ruumilise kujutise fotografeerimine. Selle tulemusena saadakse hologramm , mis erineb mitmeti tavalisest   fotost . Fotol jäädvustatakse eseme  tasapinnaline, mitteruumiline  kujutis, mille me mõtleme ruumiliseks Sealjuures  aitavad meid ka varjud fotol, perspektiiv jne. Kuid fotol on võimatu näha eseme mingit osa, mis jääb teise varju. Ei aita siin ka pea liigu­tamine, mis ikka on "nurga taga", see sinna ka jääb.
    Hologrammil    on   aga   jäädvustatud   eseme    ruumiline, kolmemõõtmeline kujutis. See tähendab, et hologrammi vaatami­sel   pead  liigutades  võib  eset  näha  ka   teistest külgedest.  Kui ühest kohast hologrammi vaadates jäi mingi  ese teisele osaliselt    ette,  siis teisalt vaadates võib  näha  ka  segava detaili taha.
    Holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse valguslainekimbu interferentsi. Selleks juhitakse laserikiir läbi optilise süsteemi, mis tekitab laia paralleelse kiirtekimbu ehk tasalaine. Üks osa sellest, nn. tugikimp  juhitakse peegliga fotoplaadile Teine osa suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldu­mist. See on esemekimp.
    Kõik tugikimbus  olevad lained jõuavad  fotoplaadini  samas  faasis. Kuid esemekimbu lainepinna kuju muutub holografeeritavalt esemelt peegeldumisel, sest eseme pind ei ole tasapind . Esemekimbu lainepinna kuju kajastab holografeeritava eseme kuju. Niisugusel juhul läbivad esemelt peegelduvad valguslained fotoplaadini  jõudmiseks erinevad  teepikkused, sest mõned eseme osad on  fotoplaadile lähemal kui teised. Sellepärast on käiguvahe esemekimbu ja tugikimbu  lainete vahel fotoplaadi erinevais kohtades erinev.
    Kuna laserivalgus on koherentne , siis eseme- ja tugikimbu lained interfereeruvad, s.t. nõrgendavad või  tugevdavad üksteist.  Tulemuseks on keeruline interferentsipilt, milles on peidus holografeeritava eseme kuju. See jäädvustatakse fotoplaadile ja pärast fotograafilist töötlemist (ilmutamine, kinnitamine, kuivatamine ) ongi hologramm valmis.
    Hologrammi vaatlemiseks kasutatakse ainult tugikimpu. Selle difraktsioon hologrammi interferentsipildil tekitab täpselt samasuguse lainekimbu nagu oli esemekimp. Kui  see  kimp silma juhtida, tekib silmas  esemega  sarnane kujutis. Tekkiv kujutis on ruumiline, s.t. silma asendit muutes nihkub vastavalt ka kujutis.
    Holograafial on mitmeid rakendusi teaduses , tehnikas, meditsiinis. Loomisel on holograafiline kino ja televisioon. Holo­graafiast  on huvitavalt kirjutanud H. Käämbre oma  "Laseriraama­tus" (Tln: Valgus, 1978, § 25).
    Hologramm erineb fotost mitmeti:
    -  purunemisel  säilitab iga tükk info kogu  objekti  kohta, sest pole kasutatud koondavat optikat, "pilt" on laiali üle kogu kaadri;
    - pole erinevust positiivi ja negatiivi vahel;
    - kujutise suurus oleneb kasutatava valguse  lainepikkusest : mida suurem , seda suurem kujutis;
    -  ühele fotoplaadile saab jäädvustada palju hologramme,  piisab, kui iga kord fotoplaati pisut pöörata.
    Holograafia  leiutas   1947.a. ungari  päritolu füüsik  D. Gabor, kes sai selle eest 1971 .a. Nobeli füüsikapreemia. Hologrammile  andis  nime samuti  D.  Gabor, lähtudes kreekakeelsetest sõnadest  "holos"  - täielik  ja  "gramma" - üleskirjutus.  Seega  tähendab “hologramm” täielikku   üleskirjutust.  
    Hologramm  annab   esemest   tunduvalt täielikuma    kujutise    kui   foto.  Tõeliselt "täielikuks üleskirjutuseks"  aga  ei saa ka hologrammi pidada, sest  see  ei kajasta näiteks eseme kuju või asukoha muutusi.
    Hologramm  selle  sõna otseses tähenduses  annab  nn.   aegruumiline ehk 4D holograafia. See meetod lubab salvestada lisaks keha  kujule ka selle liikumist, heleduse või  värvuse  muutumist jne. Aeg-ruumilise holograafia avastasid 1983.a. Eesti TA Füüsika Instituudi teadlased akadeemik P. Saari (1945) juhtimisel.
    10.2.3.5. Valguse dispersioon Juba Newtoni aegadest teame, et valget valgust saab prisma abil lahutada komponentideks? Miks? Tollal ei osatud sellele seletust anda, aga nüüd teame, et põhjuseks on aine murdumisnäitaja sõltuvus valguse lainepikkusest.
    Enamikul ainetest nähtavas piirkonnas murdumisnäitaja väheneb lainepikkuse kasvades. Murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest nimetatakse dispersiooniks.
    Muutused on küllalt väikesed, ca 1 – 2 %. Näiteks H2O korral on 400 nm juures
    n = 1,342 , aga 700 nm juures 1,330.
    Miks oleneb murdumisnäitaja lainepikkusest?
    Vastuse saab kõige lihtsamalt dispersiooni elektronteooriast, mida me siiski ei hakka siinkohal esitama..
    Nähtuse olemust saab seletada ka lihtsamalt, kasutades valguse aines levimise mudelit. Valguse kiirus aines oleneb ajast, mis kulub valguse neeldumiseks ja kiirgumiseks aatomeis. See on nö. "peatuseks" kulunud aeg. Mida lähemal elektroni omavõnke sagedusele on valguslaine sagedus, seda suurema amplituudiga pannakse elektron aatomis sooritama sundvõnkeid. Selle tekitamine ja lõppemine võtavad üha rohkem aega. See tähendab "peatuste" pikenemist ehk levimiskiiruse v vähenemist, järelikult absoluutse murdumisnäitaja suurenemist (n = c/v).
    Kuna enamikul läbipaistvatel ainetel on elektronide omavõnkesagedused ultravalguse piirkonnas, siis sellele lähenedes nähtava piirkonna poolt hakkab murdumisnäitaja suurenema.
    Näiteks prismasse sattunud valge valguse komponentidel on ühesugune kiirus, aga need on kogu aeg läbinud võrdse aja jooksul võrdsed teepikkused. Selleks, et samal viisil edasi levida, peavad lained, mille kiirus on suurem, läbima pikema vahemaa (t = s/v). See on ainult siis võimalik, kui läbib prismas surema teepikkuse ehk kaldub rohkem kõrvale oma esialgse levimise suunast.
    Dispersiooniga seletub ka vikerkaar, kusjuures prisma asemel on siis vihmatilk.
    Prismat kasutatakse näiteks spektraalriistades. Prisma asemel võib kasutada ka difraktsioonivõret ja seda viimasel ajal peamiselt tehaksegi, sest võred on palju odavamad kui prismad.
    Spektraalriista ehitust seletab järgnev joonis.
    1 – sisenemispilu, 2 – kollimaatori lääts, 3 – prisma, 4 – koondav lääts, 5 – fotoplaat.
    Spektroskoobis vaadatakse spektrit pikksilmaga, spektromeetris registreeritakse elektriliselt) , spektrograafis fotografeeritakse, monokromaatoris lastakse valgus riistast väljuda läbi pilu.
    Spektraalriistu kasutatakse spektraalanalüüsi korral: so. ainete keemilise koostise kindlakstegemiseks. Selleks kasutatakse aatomist või molekulist kiirgunud või neeldunud valgust. Kiirgusspektri saamiseks tuleb aine panna helenduma ( soojuskiirgus , sädelahendus, luminestsents , jne). Tekkinud valgus juhitakse spektraalriista ja registreeritakse spekter . kiirgusspektrid võivad olla kas pidevad või joonspektrid.
    Spektrijoon on sisenemispilu värviline kujutis. Pidevaid spektreid annavad hõõguvad tahkised, vedelikud ja väga tihedad gaasid. Joonspektri annavad hõredad hõõguvad gaasid. Kiirgusspekter näitab kiirgunud valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste järgi.
    Neeldumisspektri saamiseks kasutatakse pideva kiirgusspektriga valgusallika valgust. Neeldumisspektri saamiseks pannakse uuritav aine valgusallika ja spektraalriista sisenemispilu vahele. Ka neeldumisspektrid võivad olla pidevad või joonspektrid. Neeldumisspekter näitab ainest läbiläinud valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste järgi.
    10.2.4. De Broglie lained Nagu teame, saab valguslaineid kirjeldada nii lainete kui osakeste abil. Kuid see omadus on ühine kõikidele osakestele ja lainetele.
    Ajaloos sai see väide esmakinnituse Davissoni ja Germari katsetset 1927.a. kui nad avastasid, et kiirete elektronide kimp tekitab kristallilisest ainest läbi minnes sarnase pildi kui röntgenikiiredki. Viimast nähtust nimetatakse röntgenikiirte difraktsiooniks ja seda seletatakse röntgenkiirguse laineliste omadustega.
    Sellele avastusele annab seletuse L. de Broglie 1924.a.püstitatud hüpoteesi, mille kohaselt dualism pole iseloomulik mitte ainult valgusele , vaid on palju universaalsem.
    De Broglie hüpotees väitis, et iga aineosakese liikumist kirjeldab mingi laine, mis on määratud tema impulsiga
    = h/p = h/mv.
    See valem on hõlpsasti tuletatav ka meie teadmiste juures.
    Kvandienergia E = hf, aga teisalt on E = mc2. Siit saame, et mc = p = hf/c. Kuna c = f, siis saame p = h/.
    Mis lained need on, mis kirjeldavad osakest? Sellele küsimusele vastuse saamiseks vaatame katse tulemusi, kus laseme elektronidel läbi minna kaksikpilust, aga nii, et korraga lastakse piludele üks elektron. Elektron läbib kas ühe või teise pilu ja jätab ekraanile jälje. Tulemus on toodud joonisel. On näha , et tekivad heledad ja tumedad triibud , nii nagu valguse difraktsiooni korral.
    Mida me võime piltidest järeldada?
    See, et iga tabamus annab täpikese, näitab, et elektron ei muutu laineks, vaid jääb ikka osakeseks, mis langeb ühte kohta. Väikese elektronide arvu korral paiknevad täpikesed korrapäratult , alles suure arvu korral ilmnevad korrapärasuse tunnused: kohad kuhu langeb elektrone sagedamini ja kohad kuhu harvemini. Seega elektronide laine ei määra nende liikumist rangelt.
    Elektronide langemist saab iseloomustada nii, et loeme ära mingile pinnaühikule langenud osakeste arvu Ni . Kui on teada kogu osakeste arv N, siis pinnatüki kohta tulev osakeste arv Ni/N annab osakese sinna pinnatükki sattumise tõenäosuse.
    Järelikult on elektroni kirjeldavad lained tõenäosuslained , mis näitavad, millise tõenäosusega võib mingis ruumipunktis ja mingil ajahetkel osakest leida. See tõenäosus muutub nii ajas kui ruumis perioodiliselt ja seda muutust kirjeldabki De Broglie laine.

    11. Kvantmehaanika


    Seda, et kõik suuremad asjad koosnevad väikestest algosakestest, arvati juba ammu . Vana Kreeka atomistid arvasid, et kõik koosneb jagamatutest osakestest , aatomitest (5. saj e.m.a. – Demokritos ). See oli esmane kvandi idee kasutamine, sest kvant on mingi füüsikalise suuruse vähim hulk, mille võrra saab antud suurus muutuda.
    Kvandi mõistet kasutas ka Newton, kes rääkis 1670-l aastail, et valgus koosneb väikestest silmaga nähtamatutest osakestest - korpuskulitest. Sada aastat hiljem kirjeldas ainete soojuslikke omadusi Lomonossov, kes rääkis aatomitest ja nende soojusliikumisest. Veel hiljem võeti kasutusele elementaarlaeng (Helmhotz 1880).
    Kvantide idee pole midagi erilist, sest kõik meid ümbritsev koosnev väiksematest osadest (maja: tellised , kruusaterad, tsemenditolm ; jutt: laused , sõnad, tähed).
    Teoreetiliselt põhjendatult võttis valgukvandi ehk footoni mõiste kasutusele 1900. aastal Max Planck. Kvandi mõiste abil seletas ta hõõguvate tahkiste spektrite omadusi. Ta sidus ka footoni energia E ja sellele vastava valguse sageduse f, pakkudes seoseks: E/f = const. Seda konstanti tuntakse nüüd Plancki konstandina.
    Esiti oli footon ka hüpoteetiline osake nagu varasemad kvandid. Kuid 1905.a. Einstein tõestas kvantide reaalsuse fotoefekti seletades. Hiljem on selgunud, et footon saab eksisteerida ainult liikudes ning siis on selle energia ja mass ekvivalentsed (samaväärsed). See tähendab, et neid ei saa eristada. Kehtib seos E = mc2.
    Kvantide maailmas (mikromaailmas) ilmnesid hoopis teistsugused seadused kui makromaailmas. Mikromaailmaks nimetame ruumi, kus liiguvad osakesed, mille mõõtmed on väiksemad 1 nanomeetrist (aatomite mõõtmed on tavaliselt mõned kümnendikud nanomeetrist).
    Näiteks pole mikromaailmas osakestel kindlat trajektoori, vastastikmõjus saavad osakesed omada ainult kindlaid, täisarvudega määratud energiaid, jms.
    Klassikalises mehaanikas on võimalik välja arvutada keha asukoht, kui on teada keha mass ja talle mõjuv jõud ( N II S).
    Kui on ühemõõtmeline juht, siis F = ma. Kiirus v = dx/dt; a = dv/dt = d2x/dt2.
    Siit saame F = m d2x/dt2.
    Selline lähenemine osutus kvantide maailmas võimatuks, sest osakestel ilmnesid laineomadused ja nende liikumine ei toimu mingit kindlat trajektoori pidi, vaid juhuslikult.
    Olukorrra kirjeldamiseks võeti kasutusele kvantmehaanika (1925 – 1926; W. Heisenberg , E. Schroedinger).
    Kvantmehaanikas kirjeldab osakesi lainefunktsioon , mis seob osakese laineomadusi ja ruumilist lokaliseeritust. Lainefunktsioon on koordinaatide ja aja funktsioon, mille kuju sõltub osakese potentsiaalsest energiast.
    Lainefunktsiooni leidmiseks kasutatakse Schroedingeri võrrandit:
    Siin on ħ = h / 2 (Plancki taandatud konstant), m osakese mass, U osakese potentsiaalne energia, i – imaginaarühik.
    Kui on leitud lainefunktsioon, siis saab rääkida ka osakese asukohast ruumis. See on määratud aga mitte üheselt, vaid teatud tõenäosusega, mis on võrdne lainefunktsiooni ruuduga 2. Kvantmehaanika kasutab osakeste liikumise kirjeldamiseks mitte orbitiiti ( liikumisteed ), vaid orbitaali (ruumipiirkonda, kus osakese leidmise tõenäosus on suurem nullist).
    Kvantmehaanikas toimivad täpsuspiirangud, mida kutsutakse määramatuse seosteks (Heisenbergi määramatuse relatsioon ). Näiteks x . pxh .
    Siin on x osakese koordinaat x-teljel ja px osakese impulss x-telje sihis. Suurused x ja px on koordinaadi ja impulsi määramatused , st väärtuste vahemikud, mille sees pole võimalik üksikuid asendeid või kiirusi eristada. Kui me viime ühe määramatuse nulliks, näiteks saame teada osakese täpse asukoha, see tähendab, et x = 0. Sel juhul peab impulsi määramatus muutuma lõpmata suureks (px, = ) sest muidu ei oleks võimalik täita määramatuse seost. Kuid sel juhul võivad olla osakese kiirusel mistahes väärtused. See aga tähendab, et järgmisel hetkel me ei tea enam üldse, kus osake asub.
    Selle olukorra illustratsiooniks kujutame ette, et me tahame määrata vaba elektroni asukohta ja tema impulssi (kiirust). Oletame, et vaatame elektroni läbi ülivõimsa mikroskoobi. Selleks, et elektroni näha, peab vähemalt üks footon põrkuma elektronilt ja tulema läbi mikroskoobi meie silma. Kuid selle juures annab footon osa oma impulsist elektronile ja see võib liikuda ei tea kuhu.
    Kvantmehaanikas esineb veel palju makromaailmas tundmatuid nähtusi. Näiteks nn. tunnelefekt, mis seisneb selles, et osake võib minna ühest olekust teise ka siis, kui tal selleks piisavalt energiat ei ole. Seda efekti kasutatakse tänapäeval suure lahutusvõimega mikroskoopides – tunnelmikroskoopides.
    Statistikas näidatakse, et mida suurem on osakeste hulk, seda väiksemad on hälbed keskväärtustest ja seda kindlamini võib nende parameetreid ennustada . Seega võib öelda, et näiteks üksiku aatomi käitumine on kaunis ettearvamatu, aga keha kui väga paljude aatomite kogum käitub juba küllalt ettearvatult ja seda saab teha Newtoni seaduste abil.

    11.1. Valguse kiirgumine ja neeldumine (Bohri mudel)

    Esimesena kirjeldas aatomis toimuvaid protsesse Nils Bohr 1913.a., kes kasutas selleks osalt klassikalisi ettekujutusi, näiteks elektroni trajektoor.
    Ta esitas oma postulaadid, tuginedes vesiniku kiirgusspektri analüüsile:
  • Lõpmatust hulgast elektroni orbiitidest, mis on lubatud klassikalise mehaanika reeglite järgi, realiseeruvad vaid mõned kindlaile energiaile vastavad orbiidid. Need on nn. statsionaarsed orbiidid, kus elektron tiirleb energiat kiirgamata.
  • Elektroni üleminekul ühelt statsionaarselt orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab kindla sagedusega elektromagnetilist kiirgust. Kui orbiitidele vastavad energiad on En ja Ek, siis kiiratava või neelatava valguskvandi energia avaldub
    hf = Ek – En . Energia on määratud täisarvuga n, mida nimetatakse
    peakvantarvuks.
  • Statsionaarsed on orbiidid, millel liikudes elektroni impulsimoment on Plancki taandatud konstandi täisarvkordne: mvr = nћ, kus r on orbiidi raadius,
    ћ= h/2 ja n = 1,2,3,...
    Joonisel on toodud vesiniku aatomi esimesed orbiidid ja valguse kiirgumine ja
    neeldumine vesiniku aatomis.
    Bohri teooria seletas hästi küll vesiniku kiirgusspektrit, aga mitte teiste elementide omi. Hilisemad täpsemad aatomimudelid , mis kasutavad rohkem kvantarve ja teisi mõisteid kui Bohr kinnitavad, et Bohri poolt arvutatud elektronide orbiitide raadiused
    on kõige tõenäosemad kaugused tuumast ja elektronide energia oleneb ka teistest suurustest, mida nimetatakse orbitaalkvantarvuks, magnetkvantarvuks ja spinniks. On kindlaks tehtud, et ühes aatomis ei saa olla kahte elektroni täpselt ühesuguste kvantarvude komplektiga. Seda printsiipi nimetatakse tõrjutusprintsiibiks ehk Pauli (W. Pauli) printsiibiks. Aga jutt elektroni hüpetel tuumale lähemale või sealt kaugemale ja sellega kaasnevast energia kiirgumisest või neeldumisest vastab tõele.
    Valguse kiirgumine ja neeldumine
    Valgus kiirgub ja neeldub aatomis. Valguslaine muutuv elektriväli sunnib aatomis olevat elektroni võnkuma, suurendades nii selle energiat. See tähendab, et valgus neeldus aatomis: valguslaine energia muutus elektroni ja tuuma vastastikmõju energiaks . Kui elektroni energia suureneb, siis elektron läheb tuumast kaugemale. Seda protsessi nimetatakse ergastamiseks. Siin on analoogia mehaanilise potentsiaalse energiaga: mida suurem on keha potentsiaalne energia, seda kõrgemal Maa kohal keha asub. Selleks, et keha tõsta mingile kõrgusele, peavad välisjõud tööd tegema. Aatomis olevat elektroni võib võrrelda ka sulguriga uksega. Kui ukse lahti lükkame, teeme tööd ja suurendame ukse energiat (analoogia valguse neeldumisega). Aga kui me ukse lahti laseme, siis see liigub sulguri toimel tasakaaluasendisse tagasi. Nii juhtub ka elektroniga, ka see liigub varsti oma esialgsele kohale, mis asus tuumale lähemal, tagasi. Selle protsessi käigus kiiratakse välja uus valguslaine. Järelikult valgus kiirgub ja neeldub aatomites .
    Aga elektron ei saa asuda suvalisel kaugusel tuumast, vaid ainult kindlail kaugustel Sellepärast ei neela ja kiirga ka aatomid suvalise värvusega valgust.
    See aitab mõista ka kehade värvusi. Tahked ained ja vedelikud võivad neelata osa neile langevaist valguslainetest ja muuta nende lainete energia keha siseenergiaks.
    Ei neeldu seda värvi valguslained, millist värvi keha ise on valges valguses. Need lained peegelduvad tagasi. Sellist peegeldumist nimetatakse valikuliseks ehk selektiivseks peegeldumiseks.
    Üldiselt võib öelda, et kui aine aatomites elektronid saavad sooritada igasuguseid üleminekuid, millega kaasneb valguse kiirgumine, siis on keha valge. Kui aine aatomites elektronid ei saa sooritada kõiki üleminekuid, millega kaasneb valguse kiirgumine, siis on keha värviline. Kui aine aatomites elektronid ei saa sooritada ühtegi üleminekut, millega kaasneb valguse kiirgumine, siis on keha must.
    Gaasides toimub valguse kiirgumine teisiti kui tahketes ainetes. Näiteks Na-lambis (kollane tänavalatern) tekib valgus sellepärast, et aatomid saavad energiat põrgetel elektrivoolu tekitavatelt elektronidelt ja ioonidelt. Selle tulemusena elektronid ergastuvad ja tekib kiirgus. Aatomid asuvad gaasis üksteisest kaugel ja saavad teistest segamatult kiirata. Valgus tekib siis, kui elektron tuleb tuumale lähemale. Kuna elektron saab olla ainult mingitel kindlatel kaugustel tuumast, siis on ka spektris ainult mingite kindlate värvustega jooned, millele vastab kindel lainepikkus. Hõõguvad gaasid annavad joonspektri, mis lubab aineid kindlaks teha. Ainete määramist nende spektrite järgi nimetatakse spektraalanalüüsiks.
    Tahkes aines saavad aatomites olevad elektronid energiat teisiti. Näiteks hõõglambis voolu toimel eralduv soojus paneb ioonid kiiremini võnkuma (suureneb ioonide energia). Osa sellest energiast antakse elektronidele, mis eemalduvad tuumast ja kui nad tulevad tuumale lähemale, siis kiirgubki valgus.
    Miks nüüd ei kiirga aatomid kindla värvusega valgusi? Kiirgab küll, ainult nüüd pole aatomid isoleeritud, st pole üksteisest sõltumatud. Mida see tähendab? See tähendab, et elektronide energianivood ei ole igas aatomis täpselt sellised nagu nad üksikus, “normaalses” aatomis. Teiste aatomite elektronide laengud nihutavad natuke vaadeldava elektroni kaugust tuumast ja see muudab elektroni energiat. Miks? Sest elektronid on laetud osakesed. Me teame, et kui laetud kehale lähendada teine sama laenguga keha, siis tekib nende vahel tõukejõud ja kehad nihkuvad teineteisest kaugemale. Nii on ka elektronidega aatomis: nende kaugus tuumast muutub teiste aatomite toimel. Kui aga muutub kaugus tuumast, muutub ka elektroni energia. Asja teeb veel keerulisemaks soojusliikumine: naaberaatomid lähenevad ja kaugenevad juhuslikult ja kogu aeg! Ja elektron võib ergastatud olekus minna üle hoopis teisele aatomile. Ja kuna aatomeid on metalli 1 cm3 ca 1023 tükki, siis kiirgub väga palju erineva lainepikkusega valguslaineid, mis annavad pideva spektri. Pidev spekter on omane hõõguvatele vedelikele ja tahkistele.
    Vesiniku aatomi teooria Bohri järgi
    Leiame mingil orbiidil oleva elektroni energia ja siis saame kontrollida, kas Balmeri või Rydbergi valem on kooskõlas Bohri teooriaga.
    H-aatomis on 1 prooton (tuum) ja 1 elektron, mis tiirleb tuuma ümber. Eeldame, et tuum ei liigu, sest mp  me ja orbiit olgu ringikujuline.
    Leiame orbiidi raadiuse. Elektronile mõjub Coulomb'i jõud
    F = k e2/r2 ,
    kus k on ühikute süsteemist sõltuv konstant, mille loeme edaspidi võrdseks ühega, e on elementaarlaeng ja r orbiidi raadius.
    Newtoni II seaduse kohaselt F = ma, kus ringliikumise korral a = v2/r . Seega
    e2/r2 = mv2/r  e2/r = mv2.
    Bohri kolmandast postulaadist mvr = n ћ
    saame, et v = n ћ/mr;
    seega r = n2 ћ2/ me2 , kus n = 1,2,3,.....
    Kui n = 1, siis r = 5,3 . 10-11 m.
    Siit on näha, et elektroni orbiidi raadius on võrdeline täisarvu ruuduga.
    Kui tuuma raadius oleks 1 meeter, siis elektroni esimese, tuumale lähima orbiidi raadius oleks 40 km, aga näiteks 5. orbiidi raadius oleks 1000 km ja 8. orbiidil 2600 km. . Seega, kui vesiniku aatomi tuum asuks Tartus, siis 1. orbiidil olev elektron võiks olla Jõgeval või Otepääl, 5. orbiidil olev elektron aga Berliinis või Kiievis ja 8. orbiidil olev Islandil või Tuneesias.
    Leiame aatomi koguenergia.
    E = Ek + Ep
    Ek = mv2/2; eespool saime, et mv2 = e2/r, seega Ek = e2/2r.
    Elektrikursusest teame, et kahe erinimelise punktlaengu potentsiaalne energia
    Ep = k q1q2 / r , kui k = 1 ja q1 = e ning q2 = - e, siis
    Ep = -e2/r ja koguenergia
    E = e2/2r – e2/r = – e2/2r. Kasutades tuletatud avaldist raadiuse jaoks, saame
    E = – e2me2/2n2 ћ2 = – me4/2n2 ћ2 .
    Siit on näha, et suurematele n väärtustele vastavad suuremad energiad, sest kuigi koguenergia arvuliselt väheneb n-i kasvades, tegelikult energia suureneb, sest see on negatiivne. Kuna suurematele n-i väärtustele vastavad suuremad raadiuse väärtused, võib öelda, et suurema raadiusega orbiitidele vastavad suuremad elektroni energiad.
    Kui toimub elektroni üleminek k-nda ja n-nda orbiidi vahel, siis kiirgub või neeldub valguskvant sagedusega

    11.2. Aatomimudel

    Tänapäevase aatomimudeli kohaselt asub ikka aatomi keskel tuum ja selle ümber paiknevad elektronid. Kuid need ei liigu mingitel kindlatel orbiitidel, vaid täidavad mingi osa ruumist, kust neid võib erineva tõenäosusega leida. Seda ruumi osa, kus elektroni võib leida nimetatakse tänapäeval orbitaali asemel rohkem elektronpilveks.
    Pilve kuju ja mõõtmed määtavad ära elektroni energia aatomis. Neid pilvi on aatomis niipalju kui on elektrone, kusjuures igal pilvel on erinev kuju ja suurus. Pilvede keskel asub tuum. Vesiniku aatomi korral on elektronpilve tihedus (elektroni leidmise tõenäosus) kõige suurem ruumi piirkondades, mis vastavad Bohri orbiitidele.
    Elektroni energia aatomis on määratud kvantarvudega, milleks on täisarvud või poolarvud: n, l, m ja s. Elektroni keskmine kaugus tuumast on määratud täisarvuga
    n = 1, 2, 3, ... mida nimetatakse peakvantarvuks. See määrab jämedates joontes ka elektroni energia.
    Elektronpilvede kujud võivad olla erinevad ja seda kirjeldab orbitaalkvantarv
    l = 0, 1, 2, ... (n –1), mis iseloomustab elektroni impulssmomenti. Pilve kuju annab energiasse suhteliselt väikese täpsustuse.
    Magnetväljas asuva elektroni energia on ka pisut erinev tavaolekuga võrreldes, seda kirjeldab magnetkvantarv ml = -l, - (l – 1),-1, ..., 0 , ..., (1-1), l. Magnetkvantarv on tingitud elektroni orbitaalsest liikumisest ümber tuuma.
    Lisaks neile kolmele kvantarvule on veel neljas kvantarv s, mida nimetatakse spinnkvantarvuks s = -1/2, +1/2. Spinn iseloomustab elektroni sisemist liikumist, mida tavaliselt kujutatakse pöörlemisena. Sellega kaasneb kindel magnetväli ja see võib toimuda kahtepidi, sellest ka kaks spinni väärtust. Spinn annab väga väikese energiaparanduse koguenergiale.
    Elektronid alluvad aatomis tõrjutusprintsiibile ehk Pauli (W. Pauli) printsiibile, mille kohaselt ei saa aatomis olla kaht elektroni ühesuguse kvantarvu komplektiga. See tähendab, et ühel orbitaalil, mille energia on määratud kvantarvude n, l ja ml kindlate väärtustega, saab olla 2 elektroni mille s = -1/2 või ­+1/2.

    11.3. Tuumamudel

    Tuum koosneb prootonitest ja neutronitest. Neid mõlemaid nimetatakse nukleonideks.
    Prooton: laeng +e, mp = 1836 me, kus me on elektroni mass.
    Neutron: laeng 0, mn = 1839 me, mittestabiilne osake, vaba neutron laguneb prootoniks ja elektroniks ( poolestusaeg ca 12 minutit).
    Tuuma laeng on +Ze , kus Z on laenguarv ehk järjenumber, mis on võrdne prootonite arvuga tuumas. Neutronite arv tuumas on N. Nukleonide arvu A nimetatakse massiarvuks
    A = Z + N .
    Kui suur on aga tuuma mass kilogrammides? Selleks tuleb massiarv korrutada aatommassi ühikuga (amü,), mis on võrdne 1/12 süsiniku tuuma massist:
    1 amü = 1,66 . 10 –27 kg.
    Tuumi, mille Z on ühesugune, kuid N erinev, nimetatakse isotoopideks. Need on suhteliselt sarnaste omadustega.
    Tuuma raadius on määratud massiarvuga r = r0 A 1/3 , kus r0 = 1,2 . 10-15 m.
    Tuuma aine tihedus on 1,3.10 17 kg/m3. See tähendab, et 1 cm3 tuumade mass on 130 miljonit tonni. Arvutused näitavad, et kogu Maakera tuumad mahuksid kuupi küljepikkusega 400 meetrit.
    Nukleone hoiavad koos tugeva vastastikmõju jõud, mis ei lase nukleonidel eemalduda kaugemale kui mõni fermi (1 f = 10-15 m) ega läheneda alla ühe fermi.
    Selgub, et vabade nukleonide masside summa on suurem kui tuumaks koondunud sama arvu nukleonide oma. Seda masside vahet nimetatakse massidefektiks.
    m = Zmp + Nmn – M, kus Z on tuuma laenguarv (prootonite arv tuumas), mp – prootoni mass, N –neutronite arv, mn – neutroni mass ja M –tuuma mass.
    Nähtuse põhjust võib ette kujutada nii: kui vabad osakesed moodustavad tuuma, siis nende liikumine jääb piiratuks ja liikumisenergia antakse ära. Kuid mikromaailmas on energia ja mass ekvivalentsed ja see energia vähenemine kajastub massi vähenemises. Vabanevat energiat nimetatakse seoseenergiaks. Tuuma lõhkumiseks tuleb teha tööd, mis on arvuliselt võrdne tuuma seoseenergiaga.

    11.4. Tuumareaktsioonid

    Tuumareaktsiooniks nimetatakse aatomituuma muundumist teiseks tuumaks põrkumisel teise tuuma või elementaarosakesega. Reaktsioon toimub väga kiiresti, ca 10-21 sekundi jooksul. Tuumareaktsioon on sunnitud protsess erinevalt radioaktiivsest lagunemisest. Reaktsioone on kaht liiki: ühel juhul mingi tuum laguneb kaheks uueks tuumaks või kaks tuuma liituvad uueks tuumaks. Kui tekkivate tuumade või tuuma seoseenergia on suurem kui algtuumadel, siis reaktsiooni käigus eraldub energiat (peamiselt elektromagnetilise kiirgusena). Täpsemalt käib jutt ühe nukleoni kohta tulevast energiast, nn eriseoseenergiast.
    Kuna suurim eriseoseenergia on keskmise massiga tuumadel (massiarv 50 – 100), siis on inimese jaoks kasulikke reaktsioone, kus vabaneb tuumaenergia, kaht liiki:
  • raskete tuumade lõhustumine;
  • kergete tuumade liitumine.
    Raskete tuumade lõhustumisel jaguneb mingi raske tuum (näiteks uraan) kaheks uueks nn kildtuumaks. Raskemates tuumades on suhteliselt palju neutroneid ja neid jääb sellisel reaktsioonil üle. Kui mõni algtuum haarab vaba neutroni, siis muutub ta ebastabiilseks ja võib laguneda. Kui lagunemiste käigus vabade neutronite arv kasvab, hakkab reaktsioon laviinitaoliselt laienema (järjest suurem hulk tuumi laguneb). Sellist reaktsiooni nimetatakse ahelreaktsiooniks.
    Kergete tuumade liitumiseks peavad kaks tuuma omavahel jõudma nii lähedale, et saaksid hakata mõjuma tugeva vastastikmõju jõud. Seda takistab aga positiivselt laetud tuumade korral elektriline tõukejõud, mis saavad seda suuremaks , mida lähemale tuumad üksteisele jõuavad. See saab võimalikuks, kui tuumadel on suur kiirus (keskkonnas kõrge temperatuur, üle 108 K). See saavutatakse raskete tuumade lõhustumisreaktsiooni abil.
    Termotuuma reaktsioonid on tähtede (ka Päikese) energiaallikaks. Peamiseks reaktsiooniks on seal vesiniku (deuteeriumi) ühinemine heeliumiks .

    11.5. Elementaarosakesed

    Elementaarosakesed
    Niikaua kui on uuritud aine ehitust, on püütud leida kõige väiksemat jaotamatut osakest. Kunagi oli selleks aatom, mis tähendabki jagamatu. Siis selgus, et aatomisse kuuluvad elektronid ja positiivsed tuumad. Seejärel selgus tuuma koosseis : prootonid ja neutronid. Alati on neid kõige väiksemaid koostisosi nimetatud elementaarosakesteks. Nende mõõtmed on väiksemad kui kõige väiksem aatom.
    Tänapäevaks on selliseid osakesi kogunenud juba ligikaudu 400. Paljud neist eksisteerivad väga lühikest aega (10-23 s), paljud tekivad ainult erilistes tuumareaktsioonides või elementaarosakeste kiirendites. Nende klassifikatsioon on keeruline ja tavainimesele mittemidagiütlev peale ilusate nimede: meson, hadron , barüon, lepton , gluuon.
    Nüüdisajal loetakse tõeliselt elementaarseteks footonit, leptoneid, kvarke, gluuoneid ja vahebosoneid ning neid nimetatakse seepärast ka fundamentaalosakesteks , kuigi juba leidub ka selles kahtlejaid..
    Fundamentaalosakesi jaotatakse omakorda mateeriaosakesteks (aine algosakesed) ja vaheosakesteks (vastastikmõjusid vahendavad osakesed).
    Mateeriaosakesed on need, millest koosneb aine. Nendeks on kvargid ja leptonid .
    Kvargid, osakesed, mida senini vabalt pole leitud, küll aga teiste osakeste sees. Nendest koosnevad ka nukleonid. Elektrilaeng +2/3 elementaarlaengut või –1/3 elementaarlaengut. Näiteks prootonis on kvargid laengutega +2/3, +2/3 ja –1/3 . Neutronis on aga +2/3, - 1/3 ja –1/3. Kvargid esinevad alati kolmekaupa. Kvarke iseloomustab veel teinegi laeng, mida nimetatakse värvilaenguks ehk värviks. Värvilaenguid on kolm: punane, roheline ja sinine. Elementaarosakese koosseisus peab olema korraga kõik kolm värvilaengut. Kuna punane , roheline ja sinine annavad kokku valge värvuse, öeldakse, et kõik elementaarosakesed on valged. Värvilaengute vahel mõjub tugev vastastikmõju (tõmbe- või tõukejõud, mis toimib siis kui osakesed on lähemal teineteisele kui 10-15 m). Kvarkide massid on väga erinevad, ulatudes 8 elektroni massist kuni 350 000 –ni.
    Leptonid, milledest tuntumad on elektron (seisumass 9,1 . 10 –31 kg , elektrilaeng 1,6 . 10 –19 C) ja neutriinod (elektronneutriino, müü- neutriino , tau-neutriino) , seisumass arvatavasti null, elektrilaengut pole.
    Vaheosakesed on footon, gluuonid ja vahebosonid ka graviton, kuigi neid pole veel avastatud. Omavahel nad ei reageeri, ainult gluuonid teiste gluuonitega muunduvad vastatsikku.
    Footon on elektromagnetvälja kvant. See ei oma elektrilaengut ega seisumassi.
    Gluuonid (ka strongonid) on tugeva vastastikmõju kvandid. Nende abil toimivad kvargid omavahel, vahetades värvilaenguid. Gluuoneid on kaheksa erinevat tüüpi. Neil pole seisumassi ega elektrilaengut. Nende arv mingis osakeses muutub , nad tekivad ja kaovad. Prootonis on alati kolm kvarki, kuid gluuonid tekivad ja kaovad, vahetades kvarkide värvi.
    Vahebosonid ehk uiikonid (W ja Z0 osakesed), on nõrga vastastikmõju kvandid. Nende elektrilaengud on vastavalt elektrilaenguga +1, -1 ja 0. Nad vahendavad nõrka vastastikmõju.
    Igal mateeriaosakesel on olemas ka antiosakene. See on osakene, mille kõik laengud on vastupidise märgiga. Kvarkide korral on tegu vastandvärvidega: antipunane (punase täiendvärvus - helesinine), antiroheline ( purpur ?) ja antisinine (kollane?). Kui osake kohtub oma antiosakesega, siis nad annihileeruvad ), st. kaovad ja nende massid muutuvad energiaks (suure energiaga footoneiks).
    Näiteks elektroni antiosakene on positron , selle mass on võrdne elektroni massiga ja laeng ka , ainult pluss märgiga. Positron avastati 1932.a., antiprooton avastati 1956.a. Esimene antituum, antideutron avastati 1965.a. Antiheeliumi tuum avastati 1970.a. Serpuhhovis. Neid leiti 4 tükki 4 . 1010 muu osakese hulgast. 1995.a. leiti 9 antivesiniku aatomit, elueaga 4 . 10-8 s. nad liikusid ruumis ca 10 m ja siis annihileerusid.
    Antiosakeste tekitamine on raske sellepärast, et selleks on vaja väga suuri energiaid (vastupidine protsess annihileerumisega). Osakeste energiat suurendatakse kiirendites (osakeste kiirused ca 0,3 c).
    Kui on olemas antiaatomid, siis on ilmselt olemas antiaine ja antimaailm. Võibolla kusagil kosmoses ongi, ainult meie ei saa aru, sest infot saame footonite abil, aga footon ja tema antiosake on identsed. Tuleks kasutada neutriinoastronoomiat.
    Elementaarosakeste maailmas on veel palju salapärast. Näiteks Einsteini-Podolsky-Roseni paradoks, mis seisneb järgnevas.
    Kaks osakest, mis moodustavad ühtse kvantsüsteemi, viiakse ruumis lahku. Olgu süsteemi summaarne spinn null. Kui ühe osakesega teostatud katsest näiteks selgub, et tema spinn on ½, siis peab teise osakese spinn olema automaatselt – ½. Seega ühe osakesega teostatud katse määrab teise (võib-olla väga kaugel paikne­va) osakese omadused. Selle seletamiseks peab osakeste vahel eksisteerima (valgusest kiiremini leviv) kaugmõju, mis levib palju kiiremini kui valgus. Sellist infovahetust nimetatakse kvantteleportatsiooniks ning seda ei tohiks piirkiiruse printsiibi kohaselt olla.
    Viimase 20 aasta jooksul teostatud katsed on aga üha selgemini näidanud, et selline kaugmõju on tõe­poolest olemas. Nende katsete tulemused tõestavad, et meie ettekujutus maailmast pole kaugeltki täiuslik.

    11.6. Kiirgused

    11.6.1. Soojuskiirgus Kõik kehad, olenemata nende temperatuurist, kiirgavad elektromagnetilist kiirgust, mille tugevus oleneb keha temperatuurist: mida kõrgem temperatuur, seda rohkem kiirgust. Sellepärast nimetatakse seda kiirgust ka soojuskiirguseks.
    Soojuskiirguse korral oleneb kiirguse lainepikkus keha temperatuurist. Nähtava valguse kiirgamiseks peab temperatuur olema tuhandetes kraadides . Näiteks punane kiirgus tekib, kui keha temperatuur on ca 700 – 800 C , kollane temperatuuril 3000 C , roheline 6000 C jne. Ka inimkeha kiirgab soojuskiirgust, kuid seda pole võimalik näha, see jääb infravalguse piirkonda.
    Kiirguse põhjuseks on molekulide soojusliikumine, mille käigus toimuv molekulide (aatomite) põrkumine viib elektrone ergastatud olekusse ja sealt madalama energiaga tasemetele üle minnes kiiratakse soojuskiirgust (ka valgust). Mida kõrgem on keha temperatuur, seda rohkem see kiirgab.
    Kiirgust iseloomustab kiirgusvõime Me, mis näitab kui palju energiat kiiratakse ajaühikus pinnaühikult.
    Absoluutselt musta keha (AMK) korral kehtib seos
    Me = T4 (Stefani – Boltzmanni seadus), kus = 5,67 . 10-8 W/(m2K4)
    Milline keha on absoluutselt must? See, mille neelamisvõime A = 1 , kus
    A = Ea/E ja Ea on keha poolt ajaühikus neelatud energia hulk ja E ajaühikus pinnale langev energia hulk. Absoluutselt must keha on ka kõige parem kiirgaja.
    Musta keha kiirguse korral kehtib Wieni nihke seadus (saanud nime saksa füüsiku W. Wieni järgi): temperatuuri tõustes nihkub kiirgusspektri maksimum lühemate lainepikkuste poole. Kehtib seos: mT = b = const, kus m on kiirgusspektri maksimumile vastav lainepikkus ja T kiirgava keha temperatuur.
    11.6.2. Luminestsents Lisaks soojuskiirgusele on ka teisi elektromagnetilisi kiirgusi , st selliseid kiirgusi, mille tekkemehhanism on teistsugune kui soojuskiirgusel. Samas spektripiirkonnas kui soojuskiirgus, esineb ka kiirgus, mis pole tingitud keha kõrgest temperatuurist. Seda kiirgust nimetatakse luminestsentsiks. Näiteks teleri ekraanil tekkiv valgus on just luminestsents. Kuna nähtav luminestsents esineb palju madalamatel temperatuuridel kui nähtav soojuskiirgus, siis nimetatakse luminestsentsi hellitlevalt ka “külmaks valguseks”.
    Luminestsentsi korral toimub kiirgus ikka elektronide üleminekutel suurema energiaga olekust madalama energiaga olekusse. Oluline erinevus soojuskiirgusest seisneb elektronile energia andmise viisis ehk ergastamises. Selle järgi eristatakse näiteks järgmisi luminestsentsi liike:
    • fotoluminestsents (ergastatakse valguse, põhiliselt ultravalguse abil);
    • radioluminestsents (ergastatakse teiste kiirguste abil);
    • katoodluminestsents (ergastatakse kiirete elektronide abil)
    • kemoluminestsents (ergastatakse keemiliste reaktsioonide käigus vabaneva energia abil);
    • bioluminestsents (ergastatakse biokeemiliste reaktsioonide käigus vabaneva energia abil);
    • elektroluminestsets (ergastatakse elektrivälja abil)
    Luminestsentsile on iseloomulik see, et kiirgus kestab ka pärast ergastamise lõppu (esineb järelhelendus). Aeg, mille jooksul kiirgus veel kestab oleneb kiirgajast ja ergastusest ning võib ulatuda nanosekunditest kuni ööpäevadeni.
    Järelhelenduse kestuse järgi jaotatakse luminestsentsi fluorstsentsiks (järelhelenduse aeg on väiksem kui 10-8 s) ja fosforestsentsiks (järelhelenduse aeg on suurem kui
    10-8 s).
    Tekkeprotsesside järgi eristatakse kolme luminestsentsi liiki: spontaanne-, stimuleeritud - ja rekombinatsiooniline luminetsents.
    Spontaanse luminestsentsi korral läheb ergastatud elektron mingil hetkel iseenesest ergastatud olekust (Eerg) põhiolekusse ( Epõhi) tagasi .
    Eerg
    1 2
    Epõhi
    Stimuleeritud luminestsentsi korral läheb ergastatud elektron põhiolekusse siis, kui teda tabab valguskvant, mille energia on võrdne ergastatud oleku ja põhioleku energiate vahega. See tähendab, et lisaks esimesele footonile kiiratakse veel üks footon.
    Sellist kiirgust nimetatakse stimuleeritud- ehk sundkiirguseks.
    Rekombinatsioonilise luminestsentsi korral lüüakse elektron ergastamisel välja oma aatomist või molekulist, muutudes vabalt liikuvaks osakeseks. Taasühinemisel oma või mõne teise iooniga vabanenud energia tekitabki kiirguse. See luminestsentsiliik esineb peamiselt tahkistes. Seal on luminestsents määratud väga väikeste lisandihulkadega (aktivaatoriga), mis asendavad mõnedes võresõlmedes põhiaine aatomeid. tavaliselt piisab 0,01....1 mg lisandist 1 g põhiaine kohta. Luminestsents tekib vaba elektroni ühinemisel ioniseeritud aktivaatori aatomiga. Seda protsessi nimetatakse rekombinatsiooniks.
    Kokkuvõtvalt võib öelda, et luminestentskiirguseks nimetatakse elektromagnetilist kiirgust, mis ei ole soojusliku päritoluga ja mis kestab ka pärast ergastamise lõppu.
    Luminestsentsi kasutatakse telerite , arvutite jms. ekraanides; päevavalguslampides; luminestsentsanalüüsis (ka AIDSi diagnoos, merevee saaste hindamine); dosimeetria; aine ehituse uurimine, jne.
    11.6.3. Laserkiirgus Laserkiirguseks nimetatakse laseri poolt kiiratavat valgust. Laser on tugeva, monokromaatse ja koherentse kiirguse allikas. Nimi tuleb ingliskeelse nimetuse esitähtedest: Light Amplification by Stimulated Emission of Radiation (valguse võimendumine stimuleeritud kiirguse abil).
    Ka laserkiirguse tekkemehhanism on teine kui soojuskiirgusel ja on tegelikult mõneti sarnane luminestsentskiirgusega.
    Laserite rakendusi:
    • elektroonika (infotöötlus, CD, DVD, optiline side, paljundustehnika, jne)
    • teaduses valgusallikas ;
    • tehnikas puurimine, lõikamine, keevitamine ;
    • meditsiinis skalpell, kosmeetiline vahend;
    • sõjandus
    • ulmeprojektid

    Laserkiirgus saab tekkida, kui aine aatomitel on elektronide jaoks sobivad energeetilised olekud: põhiolek, ergastatud olek ja metastabiilne olek. Ergastamisel viiakse elektronid ergastatud olekusse, kust nad kohe siirduvad väiksema energiaga, aga metastabiilsesse olekusse. Kuna metastabiilses olekus viibivad elektronid kaua, ja ergastamine toimub pidevalt, siis peagi on ergastatud olekus elektrone rohkem kui neid on põhiolekus. Sellist olukorda nimetatakse pöördhõiveks, sest tavaliselt on elektrone põhiolekus rohkem kui ergastatud olekuis. Kui nüüd tuleb kusagilt valguskvant, mille energia vastab metastabiilse oleku ja põhioleku energiate vahele, siis tekib stimuleeritud kiirgus ja metastabiilses olekus elektronid lähevad korraga põhiolekusse. Sellega kaasneb ka tugev kiirgus. Märgime, et sobiva energiaga valguskvant viib põhiolekus oleva elektroni ergastatud olekusse, aga ergastatud olekus oleva elektroni sunnib üle minema põhiolekusse ja sealjuures kiirgama sama energiaga valguskvandi (tekib sundkiirgus nagu stimuleeritud luminestsentsi korral).
    Ergastatud oleku energia
    Metastabiilse oleku energia
    laserkiirgus
    Põhioleku energia
    Stimuleeritud kiirguse korral on kõikidel lainetel ühesugune faas, mis on määratud selle laine faasiga, mis tekitas kiirguse, siit kiirguse koherentsus.
    Kuna elektronide üleminek toimub ainult kahe energiataseme vahel, siis on tekkiv kiirgus ka monokromaatne. Üleminevate elektronide suur arv põhjustab kiirguse suure intensiivsuse.
    Ainet, kus saab tekitada pöördhõive, nimetatakse aktiivaineks. Laseris on aktiivaine pandud kahe paralleelse peegli vahele, millest üks on osaliselt läbilaskev ja sellest tuleb laserivalgus välja. Peegleid nimetatakse optiliseks resonaatoriks. Peeglid sunnivad valgust aktiivainest läbi käima mitu korda ja see tagab elektronide täielikuma ja kiirema vabastamise metastabiilselt nivoolt.
    Laseri leiutasid Nikolai Bassov, Aleksander Prohhorov ja Charles Townes 1950-te lõpus ja sais selle eest 1964.a. Nobeli füüsikapreemia. Tänapäeval on olemas nii impulsslasereid kui pidevas režiimis töötavaid lasereid. Aktiivaineks kasutatakse nii gaase , vedelikke kui tahkiseid.
    Kasutatakse ka 4 nivoolist süsteemi.
    Selle eeliseks on, et alumine laserkiirguse nivoo tühjeneb kogu aeg ja täidab põhinivood, kust toimub ergastus (ergastus ja kiirgus on selgelt eristatud )
    11.6.4. Röntgenikiirgus Röntgenikiirguseks nimetatakse elektromagnetilist kiirgust, mille lainepikkus on vahemikus 10-2 nm .....10 nm. Sellise kiirguse avastas 1895 .a. saksa füüsik Wilhelm Röntgen, kes sai selle eest esimesena Nobeli füüsikapreemia (1901.a.).
    Röntgenikiirgust saadakse röntgenitoru abil.
    Röntgenkiirguse kiirgusspekter koosneb pidevast foonist ja joontest.
    I
    min 
    Pidevat fooni nimetatakse pärsskiirguseks ja see tekib elektronide pidurdumisel anoodis (liikumist pärsitakse): seda põhjustavad aatomite elektronkatete elektriväljad. Elektronide energia väheneb ja energia ülejääk kiiratakse ära.
    Pärsskiirguse teke on mõneti vastupidine nähtus fotoefektile, kus valgus tekitas vabu elektrone, nüüd tekitavad vabad elektronid valgust. Spektri kuju ei olene anoodi materjalist.
    Joonspekter oleneb anoodi materjalist ja seda kiirgust nimetatakse karakteristlikuks kiirguseks. Kiirgus tekib, kui aatom neelab ergastava elektroni energia ja selle tulemusena lüüakse aatomist välja mõni sisekatte elektron. Kui sinna vakantsele kohale tuleb elektron mõnest kõrgemast kattest, siis tekibki kiirgus.
    N
    M
    L
    L - seeria
    K
    K – seeria
    Röntgenikiirgust kasutatakse:
    • meditsiinis (läbivalgustamine, kasvajate ravi);
    • teaduses (röntgenstruktuuranalüüs);
    • tehnikas (defektoskoopia).

    11.6.5. Radioaktiivne kiirgus Radioaktiivsuseks nimetatakse mingi keemilise elemendi aatomi muutumist teise elemendi aatomiks, millega kaasneb radioaktiivne kiirgus. Selline muutumine toimub iseenesest ja seda ei saa kuidagi mõjutada. Muutuse põhjuseks on aatomi tuumast eralduv kiirgus, mis muudab tuuma laengut ja massi.
    Lühikeses ajavahemikus dt lagunenud tuumade arv dN on võrdeline lagunevate tuumade arvuga N. Võrdeteguriks on lagunemistõenäosus . Selline seos viib pärast integreerimist eksponentsiaalse seoseni: N = N0 exp(-t), kus N on aja t jooksul lagunenud tuumade arv ja N0 tuumade arv alghetkel .
    Radioaktiivne kiirgus jaguneb ,  ja  kiirguseks. Radioaktiivne kiirgus on tervisele kahjulik.
    Alfakiirgus kujutab endast  osakeste voogu. Alfaosake koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist, st. on samasuguse ehitusega nagu heeliumi aatomi tuum. Alfakiirgus on väga väikese läbimisvõimega. ja  - kiirguse eest kaitseb meid ka tavaline paberileht.
    Beetakiirgus kujutab endast kiirelt liikuvate elektronide voogu. Selle eest kaitseb näiteks õhuke metallleht .
    Gammakiirgus on väga lühilaineline ja suure kvandienergiaga elektromagnetlaine, mille omadused vastavad osakeste omadustele. Gammakiirgus on väga suure läbimisvõimega ja seda takistavad oluliselt paksud metalli- või mullakihid .
    • - kiirgus koosneb alfaosakestest, st nad koosnevad kahest prootonist ja kahest neutronist. Kuna sarnane koostis on ka heeliumi aatomi tuumal, nimetatakse alfaosakesi ka heeliumiaatomi tuumadeks. Alfaosakesed kaotavad kiiresti energiat põrkudes talle ette jäävate molekulidega. Selle tulemusena molekulid ergastuvad või ioniseeruvad (kaotavad elektrone ja laaduvad positiivselt). Kaotanud oma energia ühineb alfaosake kahe elektroniga ja muutub heeliumi aatomiks. Õhus levib alfaosake enne kadumist kuni 10 cm. Tahketes või vedelates ainetes aga palju vähem.
    • - kiirgus kujutab endast kiirelt liikuvate elektronide voogu. Elektronide kiirused võivad olla väga suured , kuni 99 % valguse kiirusest vaakumis. Selletõttu on - kiirgus ka hea ioniseerija. Kaotanud põrgetel oma energia, jääb elektron mõne negatiivse iooni koosseisu või neutraliseerib mõne positiivse iooni laengu. - kiirgus levib õhus enne kadumist kuni 10 m, vees 1 cm, metallides mõni millimeeter. Siit on näha, et kiirguskaitseks on tarvis näiteks mõne millimeetrilise paksusega metalllehte.
    • - kiired on olemuselt väga väikese lainepikkusega ( ≤ 0, 01 nm) elektromagnetlained (nagu valguski), mis tekivad radioaktiivse lagunemise käigus. See kiirgus on väga suure läbitungimisvõimega, sest -kvantidel puudub elektrilaeng ja seepärast ei takista aineosakeste elektrilaengud -kvantide liikumist. Gamma kiirguse intensiivsus väheneb poole võrra näiteks 15 cm mullakihi läbimisel. Õhus -kiirgus praktiliselt ei nõrgenegi. -kiirgus neeldub aines sellepärast, et ta põhjustab fotoefekti (ioniseerib aatomeid) või kutsub esile röntgenikiirgust.
    Kiirgustest, nende tekkimisest ja mõjudest loe:
    http://www.kiirguskeskus.ee/index.php?leht=88
    Kiirgus, inimesed ja keskkond. Tallinn, Mixi Kirjastus OÜ

    12. Relatiivsusteooria alused


    Klassikalise füüsika seisukohalt eksisteerib “absoluutne aeg ja ruum”. See tähendab, et kogu universumis toimuvad kõik protsessid ühesuguse kiirusega ja objektide vahelised kaugused omavad alati kindlaid väärtusi.
    See tähendab, et kui üks kell on näiteks Maa peal, aga teine kihutab kosmoses raketiga ringi, siis Maale tagasi jõudes näitavad kellad ühte aega. Või kui tahetakse teada mingite objektide vahelisi kaugusi või kehade pikkusi, siis mõõtmistulemus ei olene sellest, kas keha seisab paigal või liigub.
    Einstein tuli aga 1905.a. mõttele, et see nii ei saa olla. Ja ta pani aluse erirelatiivsusteooriale, mis käsitleb inertsiaaalseid taustsüsteeme (a = const) ja üldrelatiivsusteooriale, mis vaatleb ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme (a  const).
    Relatiivsusteooria kohaselt näitab kosmoses ringi kihutanud kell vähem (seal on aeg kulgenud aeglasemalt). Ka kehade pikkused olenevad sellest, kas see liigub või ei. See tähendab, et erinevate vaatlejate jaoks võivad pikkused olla erinevad.
    (Vt. R. March . Füüsika võlu. Ilmamaa , 2000; J. Heidemann, N. Pranzos, H. Reeves , A. Vidal- Madjar . Kas me oleme üksi universumis? Olion, 2001; R.- K. Loide. Sissejuhatus kvantmehaanikasse. Avita , 2007).
    Relatiivsusteooria tugineb kahele postulaadile:
  • Kõik taustsüsteemid on samaväärsed (relatiivsusprintsiip). Füüsikaliste suuruste (kiirus, pikkus, aeg, mass jne) väärtused on üksteise suhtes liikuvate vaatlejate jaoks erinevad ning ükski vaatleja pole eelistatud. Pole olemas nn “õiget taustsüsteemi”. Kui inimene istub sõitvas rongis, on ta selle suhtes paigal, aga maapinna suhtes ta liigub. Mõlemas süsteemis saadud tulemused on ühtviisi usaldatavad.
  • On olemas suurim võimalik kiirus – vastastikmõjude levimiskiirus (valguse kiirus vaa­kumis c = 299 792 458 m/s). See kiirus on kõigi vaatlejate jaoks üks ja sama (piir­kiiruse olemasolu ja konstantsuse printsiip). Lühidalt öeldes: keha ei saa liikuda kiire­mini väljast (aine ja väli on põhimõtteliselt erinevad reaalsuse vormid, pikkuse ja aja mõisteid ei ole välja jaoks olemas).
    Relatiivsusteooria põhiidee: mõju levik võtab aega. Kui mõju (jõu avaldumine) pole kohale jõudnud, siis pole ka mõju allikat vaatleja jaoks olemas.
    Kui kaks keha liiguva kiirustega v1 ja v2 , siis nende suheline kiirus u leitakse pole mitte nende kiiruste summa, vaid valemist
    , kus v1 on rongi kiirus ja v2 = c. Siis .
    Seega näiteks valguse kiirus jääb ikka sama suureks, kuigi valgusallikas võib liikuda ehk teisisõnutsi: valguse kiirus ei sõltu allika liikumise kiirusest.
    Relatiivsusteooria seletab järgmisi nähtusi, mis ilmnevad valguse kiiruse lähedastel kiirustel.
    • Aja aeglustumine.
    Relatiivsusteooria kohaselt pole aeg absoluutne, vaid suhteline. Kõik me teame, et aeg liigub ainult ühes suunas ja teda ei saa tagasi. Suhtelisust on kõige parem mõista , kui alustada samaaegsuse mõistest. Me oleme harjunud , et sündmused on samaaegsed, kui nad toimuvad ühel ja samal ajahetkel. Niikaua on asi lihtne, kui sündmused toimuvad ruumis teineteise lähedal. Kui aga vahemaa on suur? Siis tuleb arvestada, kui kaua signaal sündmuse toimumisest vaatlejani jõuab.
    Olgu signaaliks valgussähvatus. Kui vaatleja on võrdsel kaugusel mõlemast allikast ja ta näeb sähvatusi samaaegselt, siis on tema jaoks sündmused samaaegsed.
    Kui aga teine vaatleja liigub näiteks parempoolse allika poole, siis tuleb parempoolsest allikast tuleval valgusel läbida lühem vahemaa kui vasakust allikast tuleval valgusel ja sellisele vaatlejale tundub, et parempoolne sündmus toimus varem.
    l1 l2  l1 = l2
    l1 l2  l1  l2
    v
    Järelikult kaks sündmust, mis on ühe vaatleja jaoks samaaegsed, võivad olla teise vaatleja jaoks eriaegsed.
    Kas sellest võib järeldada, et aeg oleneb taustsüsteemist? JAH.
    Osutub, et liikuvas taustsüsteemis kulgeb aeg aeglasemalt kui seisvas taustsüsteemis, ajavahemikud pikenevad.
    Kehtib seos
    , kus t on aeg liikuvas süsteemis, t0 seisvas süsteemis ja v on süsteemi liikumiskiirus. Aega t0, mis on mõõdetud süsteemi suhtes paigalseisva kellaga, nimetatakse ka omaajaks.
    Aja aeglustumisega on seotud ka nn kaksikute paradoks. Üks kaksikuist jääb maale ja teine lendab raketiga kosmosesse. Kosmoselaevas kulgeb aeg aeglasemalt kui maal ja kosmonaudist kaksik jääb nooremaks kui Maal olev. Kuid liikumine on suhteline, võib ka vaadelda, et kosmoselaev seisab ja Maa liigub, siis peaks nooremaks jääma Maal olev kaksik. Kumb väide on õige?
    Õige on see, mis kehtib Maal oleva vaatleja jaoks, sest tema on inertsiaalses taustsüsteemis. Teine kaksik ei ole, sest kosmoselaev liigub mingi osa kiirendusega. See tähendab, et kosmonaudist kaksik jääb tegelikult nooremaks.
    • Pikkuste lühenemine ja massi suurenemine
    Liikuvas süsteemis liikumissuunalised pikkused lühenevad ja mass suureneb. Kehtivad seosed
    , kus l on keha pikkus liikuvas süsteemis ja l0 seisvas süsteemis.
    , kus m on liikuva keha mass ja m0 seisva keha mass.
    • Energia ja massi ekvivalentsus
    Osutub, et energia ja mass on ekvivalentsed, st. energia võib muutuda massiks ja vastupidi. Kehtib seos E = mc2. Selliseid muundumisi on täheldatud elementaarosakeste reaktsioonides. Tegelikult võib ka seisvale kehale omistada nn. seisuenergia E0 = m0c2. Mida aga selle energiaga peale hakata??

    13. Kosmoloogia


    Arvatavasti on kõik kuulnud Universumi tekkimise Suure Paugu teooriast. Selle teooria järgi tekkis Universum umbes 15 miljardit ( 109) aastat tagasi ülikuumast ja -tihedast olekust plahvatusliku paisumise teel. Sellele sündmusele pani nime Suur Pauk (ingl. k. Big Bang ) kuuulus inglise kosmoloog Fred Hoyle. Pilkamisi pandud nimi on jäänud püsima nii professionaalsete kosmoloogide sõnavarasse kui ka populaarsesse kirjandusse. See on küll kujundlik , kuid siiski ka eksitav, kuna osutab nagu sarnaneks Universumi teke plahvatusele. Pigem on sobiv seda vorrelda paisuva õhupalli või seebimulliga.
    Nimetus Suur Pauk häiris vististi ka mitmeid teadlasi ja ka teaduse popularisaatoreid nii, et ajakiri "Sky and Telescope" korraldas 1993. a. konkursi uue nime saamiseks Suure Paugu teooriale . Saabus üle 13 tuhande nimepakkumise, paljud neist korduvad. Pakutud uued nimed ulatusid akadeemilisematest (The Grand Expansion -- Suur Paisumine, Creation -- Loomine jmt.) kuni naljakateni välja (Jurassic Quark -- viide tuntud filmile "Juuraajastu Park", Hubble Bubble -- Hubble'i Mull jne). Võitjaks osutus aga... F. Hoyle'i poolt ligi 40 aastat tagasi pandud vana nimi -- konkursi korraldajad leidsid selle olevat parima.
    Universumi tekkehetkel toimunut ei tea keegi ja ei saagi teada, küll aga on kosmoloogid üsna üksmeelsed Universumi arengus pärast paari esimest sekundit. Ollakse arvamusel, et kui Universumi keskmine temperatuur oli 1028 K (praegu 2,7 K), siis aine eraldumine antiainest.
    Mida see tähendab? See tähendab, et kiirgusenergia tekitas vaakumist aineosakesed ja antiaine osakesed. Sellist osakeste paari teket footoni või mõne teise suure energiaga osakese neeldumisel on korduvalt vaadeldud kiirendites. Kui temperatuur langes alla 1028 kraadi, hakkas paaride teke kiiresti vähenema, nende häving – annihilatsioon – aga jätkus. Kui antiosakesi ja osakesi oleks tekkinud ühepalju, siis oleks tekkinud uuesti vaakumolek (tühi ruum).
    See, et meie maailm on olemas, näitab, et ainet ja antiainet ei tekkinud ühepalju. Selle nähtuse võimalikke tekkmehhanisme uurib elementaarosakeste füüsika. Kui otsustada kiirguse osakeste (footonite) ja aineosakeste (nukleonide) praeguse vahekorra järgi, jäi aine eraldumise käigus üle iga sajamiljones prooton. Ülejäänud leidsid paarilise ja annihileerusid, jättes järgi hulga footoneid. Just need ürgaegsed footonid moodustavadki põhiosa vaadeldavast kiirgusfoonist – reliktkiirgusest.
    Pärast Suurt Pauku hakkas Universum paisuma ja ka jahtuma. Lisaks prootonitele tekkisid vaakumist ka kõik teised elementaarosakesed, igaüks oma ajal vastavalt seisumassile ja paisuva Universumi temperatuurile. Näiteks elektronid tekkisid temperatuuril 1012 K.
    Edasise jahtumise käigus kui osakeste kiirused vähenesid, tekkisid seosed osakeste vahel ja hakkasid tekkima keemilised elemendid. Algul lihtsama struktuuriga, kergemad elemendid nagu vesinik ja heelium , hiljem raskemad . Nüüd hakkas oma osa mängima ka gravitatsiooniline tõmbejõud. Kuna Universum oli veel väga ebastabiilne, tekkisid erineva tihedusega aine piirkonnad.
    Mismoodi see toimus, ei tea keegi täpselt ja seda uuritakse mudelite abil, kasutades maailma võimsamaid arvuteid. Tulemused näitavad, et võis tekkida iseloomulik võrgustik, millele ruumis vastab käsna või kärge meenutav struktuur. Tänapäevased vaatlused näitavad, et galaktikate paigutus Universumis meenutab samuti võrgustikku. See viitab mudelarvutuste aluseks oleva arengustsenaariumi tõepärale. Arvutused näitavad ka, et Universumi stabiilsuse tagamiseks peab seal olema ka nn. varjatud massi, mida pole näha ja nn. tumedat energiat. Mis on nende mõistete taga, pole veel teada.
    Tekkinud tähed moodustasid täheparvi ehk galaktikaid . Neid on tänaseks avastatud üle saja miljoni ja mis ikka veel eemalduvad üksteisest. Seda tõendab fakt, et valdaval enamikul galaktikatest, mille kiirgusspektreid on pildistatud, on spektrijooned nihkunud spektri punase otsa poole (pikemate lainepikkuste poole). Tuletades meelde helikõrguse alanemist (helisageduse nihkumist pikemate lainete poole) meist eemalduva heliallika korral võib järeldada, et ka galaktikad lendavad üksteisest järjest kaugemale.
    Kui kaua kestab Universumi paisumine ja kas kunagi algab kokkutõmbumine – ei teata.
    Mustad augud
    Must auk on ülisuure massiga kosmoseobjekt, millel on nii tugev gravitatsiooniväli. et "august " ei pääse isegi valgus välja. Sellepärast ei ole nad ka nähtavad. Kuidas siis aru saadakse, et selline objekt on olemas? Seda näitavad nähtavate taevakehade liikumisteed. Nende trajektooride järgi on võimalik välja arvutada musta augu mass ja asukoht.
    Must auk võib tekkida näiteks tähest järgmisel viisil. Teatavasti toimub tähes termotuuma reaktsioon, mille käigus kergemad elemendid ühinevad raskemateks. Vabanev energia kiiratakse ilmaruumi. Selle protsessi käigus tekivad üha raskemad elemendid, Kui tekib isotoop 56Fe, siis see on nii stabiilne, et enam ei ühine teiste isotoopidega ja termotuuma reaktsioon lõpeb. Temperatuur ja rõhk hakkavad tähes langema, kuid gravitatsioon jääb. Selle tulemusena tekib tähe kiire kokkutõmbumine, nn kollaps. Täht tõmbub kokku nii väikeseks keraks, mille gravitatsiooniväli tõmbab tagasi ka sealt kiirguvad valguskvandid. Päikesetaolise tähe jaoks on musta augu raadiuseks arvutatud 3 km.
    Vaata ka http:// opik.obs.ee
    1 Punktmassiks loeme keha, mille mõõtmed on palju väiksemad kehadevahelisest kaugusest.
    2 Punktlaenguks nimetatakse laetud kehi, mille mõõtmed on väga väikesed võrreldes kehadevaheliste kaugustega.
    3 Vastupidist nähtust: magnetelektrilist induktsiooni, ei käsitleta eraldi füüsika osana
    4 Kõverjoonelisest liikumisest käsitleme meie ainult ringliikumist, sest teiste kirjeldamine nõuab kõrgemat matemaatikat
    5 Elektrilisi, magnetilisi ja tugeva vastastikmõju jõude on juba kirjeldatud (vt.1.2.)
    6 Sellest lähemalt jaotises 10. Relatiivsusteooria alused
    7 Siseenergiaks nimetatakse keha molekulide kineetilise ja potentsiaalse energia summat.
    8 Vt jaotist 9.4. Tuumareaktsioonid
    9 See printsiip kehtib kõikide väljade korral.
    10 Kuna selle seose aluseks on radiaani definitsioon, siis raadiuse pöördenurki mõõdetakse alati radiaanides.
    11 Kolmefaasilise vahelduvvoolu patenteeris 08.03.1889.a. Saksa firma AEG peainsener Michael von Dolivo – Dobrovolsky.
    109
    • .DOC Laadi alla originaalfail 109 lk · .doc · 80 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Füüsikaline maailmapilt #1 Füüsikaline maailmapilt #2 Füüsikaline maailmapilt #3 Füüsikaline maailmapilt #4 Füüsikaline maailmapilt #5 Füüsikaline maailmapilt #6 Füüsikaline maailmapilt #7 Füüsikaline maailmapilt #8 Füüsikaline maailmapilt #9 Füüsikaline maailmapilt #10 Füüsikaline maailmapilt #11 Füüsikaline maailmapilt #12 Füüsikaline maailmapilt #13 Füüsikaline maailmapilt #14 Füüsikaline maailmapilt #15 Füüsikaline maailmapilt #16 Füüsikaline maailmapilt #17 Füüsikaline maailmapilt #18 Füüsikaline maailmapilt #19 Füüsikaline maailmapilt #20 Füüsikaline maailmapilt #21 Füüsikaline maailmapilt #22 Füüsikaline maailmapilt #23 Füüsikaline maailmapilt #24 Füüsikaline maailmapilt #25 Füüsikaline maailmapilt #26 Füüsikaline maailmapilt #27 Füüsikaline maailmapilt #28 Füüsikaline maailmapilt #29 Füüsikaline maailmapilt #30 Füüsikaline maailmapilt #31 Füüsikaline maailmapilt #32 Füüsikaline maailmapilt #33 Füüsikaline maailmapilt #34 Füüsikaline maailmapilt #35 Füüsikaline maailmapilt #36 Füüsikaline maailmapilt #37 Füüsikaline maailmapilt #38 Füüsikaline maailmapilt #39 Füüsikaline maailmapilt #40 Füüsikaline maailmapilt #41 Füüsikaline maailmapilt #42 Füüsikaline maailmapilt #43 Füüsikaline maailmapilt #44 Füüsikaline maailmapilt #45 Füüsikaline maailmapilt #46 Füüsikaline maailmapilt #47 Füüsikaline maailmapilt #48 Füüsikaline maailmapilt #49 Füüsikaline maailmapilt #50 Füüsikaline maailmapilt #51 Füüsikaline maailmapilt #52 Füüsikaline maailmapilt #53 Füüsikaline maailmapilt #54 Füüsikaline maailmapilt #55 Füüsikaline maailmapilt #56 Füüsikaline maailmapilt #57 Füüsikaline maailmapilt #58 Füüsikaline maailmapilt #59 Füüsikaline maailmapilt #60 Füüsikaline maailmapilt #61 Füüsikaline maailmapilt #62 Füüsikaline maailmapilt #63 Füüsikaline maailmapilt #64 Füüsikaline maailmapilt #65 Füüsikaline maailmapilt #66 Füüsikaline maailmapilt #67 Füüsikaline maailmapilt #68 Füüsikaline maailmapilt #69 Füüsikaline maailmapilt #70 Füüsikaline maailmapilt #71 Füüsikaline maailmapilt #72 Füüsikaline maailmapilt #73 Füüsikaline maailmapilt #74 Füüsikaline maailmapilt #75 Füüsikaline maailmapilt #76 Füüsikaline maailmapilt #77 Füüsikaline maailmapilt #78 Füüsikaline maailmapilt #79 Füüsikaline maailmapilt #80 Füüsikaline maailmapilt #81 Füüsikaline maailmapilt #82 Füüsikaline maailmapilt #83 Füüsikaline maailmapilt #84 Füüsikaline maailmapilt #85 Füüsikaline maailmapilt #86 Füüsikaline maailmapilt #87 Füüsikaline maailmapilt #88 Füüsikaline maailmapilt #89 Füüsikaline maailmapilt #90 Füüsikaline maailmapilt #91 Füüsikaline maailmapilt #92 Füüsikaline maailmapilt #93 Füüsikaline maailmapilt #94 Füüsikaline maailmapilt #95 Füüsikaline maailmapilt #96 Füüsikaline maailmapilt #97 Füüsikaline maailmapilt #98 Füüsikaline maailmapilt #99 Füüsikaline maailmapilt #100 Füüsikaline maailmapilt #101 Füüsikaline maailmapilt #102 Füüsikaline maailmapilt #103 Füüsikaline maailmapilt #104 Füüsikaline maailmapilt #105 Füüsikaline maailmapilt #106 Füüsikaline maailmapilt #107 Füüsikaline maailmapilt #108 Füüsikaline maailmapilt #109
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 109 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-12-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 80 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Annely Lindmets Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    VastastikmõjudJäävusseadused ja printsiibidLiikumine, selle põhjused ja tagajärjedStaatika kui liikumise erijuhtKulgemineTiirlemine ja pöörlemineVõnkumineLainetamineKvantmehaanikaRelatiivsusteooria alusedKosmoloogia
    kiirenduse jäävus hõõrdejõu soojus vektor liikumist elektrivool newtoni i inertsi hõõrdejõud termodünaamika jõudmis magnetväli

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Füüsika konspekt
    11
    doc

    Füüsika konspekt

    Valem: A=Fscos Raskusjõu töö: Valem: A=mgh ; keha allaliikumisel on töö positiivne, ülesliikumisel negatiivne. Hõõrdejõu töö: Valem: A= -Ns (N ­ rõhumisjõud, s ­ nihe, mis võrdub sirgliikumisel teepikkusega) ; töö on alati negatiivne, sest hõõrdejõud on liikumisele vastassuunaline Elastsusjõu töö: Valem: A= -kl²/2 (l ­ keha pikkuse muutus) ; töö alati negatiivne, sest elastsusjõud on liikumisele vastassuunaline. Võimsus on skalaarne füüsikaline suurus, mis on määratud tehtud töö ja selleks kulunud aja jagatisega: N=A/t ; ühik 1W=1J/1s=1kgm²/s³ Võimus on seotud kehale mõjuva jõu ja liikumiskiirusega: N=Fv ; saab leida keskmist võimsust kui ka hetkvõimsust. Mehaaniline energia iseloomustab keha võimet teha tööd. Et muuta keha energiat, tuleb teha tööd. Kineetiline energia E : See võrdub tööga, mida tuleb teha, et panna keha massiga m liikuma kiirusega v: E =mv²/2

    Füüsika
    Füüsika valemid mõisted
    13
    doc

    Füüsika valemid mõisted

    erilised tunnused: terminite ühetähenduslikkus, füüsikaliste lausete kirjutamine eriterminite abil, objektide või mõistete vaheliste suhete kajastamine. Selleks kasutatakse kindla tähendusega märkide süsteemi ja märkide kombineerimise reeglistikku. Füüsika on loodusteadus, mis täppisteaduslike meetoditega uurib mateeria põhivormide liikumist ja vastastikmõjusid. Füüsika ei seleta, vaid kirjeldab loodust. Füüsikaline maailmapilt on maailma mudel, ettekujutus loodusest, selle ehitusest, omadustest, arenemisest jne. Füüsikaline maailmapilt kujuneb inimtegevuse käigus, kus inimene oma tegevusega mõjutab loodust (näit. teeb katseid) ja mille käigus saadud informatsioon kujundab tema teadvuses ettekujutuse loodusest. Füüsikalise maailmapildi aluseks on printsiibid ehk jäävusseadused. Need on põhjuslikud seosed nähtuste vahel, mis toimivad alati, kuid mille algpõhjus pole teada.

    Füüsika
    Füüsika Mõisted
    5
    docx

    Füüsika Mõisted

    Absoluutselt elastne põrge on selline, mille käigus kehade summaarne kineetiline energia ei muutu: kogu kineetiline energia muutub deformatsiooni potentsiaalseks energiaks ja see omakorda muutub täielikult kineetiliseks energiaks. Pärast põrget kehad eemalduvad teineteisest. Absoluutselt mitteelastne põrge on selline, mille käigus osa summaarsest kineetilisest energiast muutub kehade siseenergiaks. Pärast põrget jäävad kehad paigale või liiguvad koos edasi. Aeg: ajahetke tähistab nn. jooksev aeg (kunas?), tähis t , ühik 1s; kestust tähistab ajavahemik (kui kaua), tähis t, ühik 1 s. Aineid jaotatakse vabade laengukandjate kontsentratsiooni järgi kolmeks: juhid, dielektrikud (isolaatorid) ja pooljuhid. Juhtides on vabade laengukandjate kontsentratsioon väga suur. Näiteks 1 cm3 metalli sisaldab ca 1022 ...1023 vaba elektroni. Seetõttu on metallid head elektrijuhid. Dielektrikutes ehk isolaatorites on vabu laengukandjaid väga vähe, 1 cm3 ca 106 .... 1015 . Pooljuhti

    Füüsika
    Põhivara aines Füüsikaline maailmapilt
    31
    rtf

    Põhivara aines Füüsikaline maailmapilt

    Põhivara aines Füüsikaline maailmapilt Maailm on kõik see, mis on olemas ning ümbritseb konkreetset inimest (indiviidi). Indiviidi põhiproblee- miks on tunnetada oma suhet maailmaga ­ omada adekvaatset infot maailma kohta ehk maailma- pilti. Selle info mastaabihorisondi rõhutamisel kasutatakse maailmaga samatähenduslikku mõistet Universum. Maailma käsitleva info mitmekesisuse rõhutamisel kasutatakse maailma kohta mõistet loodus

    Füüsika
    Põhivara füüsikas
    29
    doc

    Põhivara füüsikas

    Hing on inimeses sisalduva info see osa, mis on omane kõigile indiviididele (laiemas tähenduses ­ kõigile elusolenditele). Hinge olemasolu tähendab osalemist ainevahetuses omaette subjektina (tähendab hingamist ­ siit ka nimetus). Hing on liigi-info. Seega on hing kui elujõud olemas ka loomadel. Vaim on inimeses sisalduva info see osa, mis on omane vaid antud indiviidile. Vaimu olemasolust tuleneb indiviidi vajadus maailmapildi järele. Samas on maailmapilt inimvaimu osa. Vaim on indiviidi-info. "Jehoova...käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim" (Iiob 12. 9-10) Aistingulise info saamine: maailmas leiab aset sündmus, vaatleja närviraku ehk retseptorini jõuab signaal selle kohta. retseptorist läheb vastavat infot kandev närviimpulss ajusse, kus tekib sündmust peegel- dav aisting. Erinevatest meeleorganitest pärinevate erinevate aistingute põhjal tekib ajus sündmusest terviklik taju

    Füüsika
    põhivara aines füüsikaline maailmapilt
    28
    doc

    põhivara aines füüsikaline maailmapilt

    Põhivara aines Füüsikaline maailmapilt Maailm on kõik see, mis on olemas ning ümbritseb konkreetset inimest (indiviidi). Indiviidi põhiproblee- miks on tunnetada oma suhet maailmaga ­ omada adekvaatset infot maailma kohta ehk maailma- pilti. Selle info mastaabihorisondi rõhutamisel kasutatakse maailmaga samatähenduslikku mõistet universum. Maailma käsitleva info mitmekesisuse rõhutamisel kasutatakse maailma kohta mõistet loodus

    Füüsika
    Füüsika riigieksami konspekt
    18
    doc

    Füüsika riigieksami konspekt

    Rõhk. Rõhk p näitab, kui suur jõud F mõjub pinnaga risti ühele pinnaühikule, st p = . Rõhk on S N skalaar, kuigi F on vektor. [ p ] SI = 1 = 1 Pa (paskal). Kasutatakse ka teisi rõhu ühikuid, nagu m2 1 mmHg ehk torr, mida avaldab 1 mm kõrgune elavhõbedasammas, või füüsikaline atmosfäär 1 atm, mida avaldab 760 mm kõrgune elavhõbedasammas, või tehniline atmosfäär 1 at, mida avaldab jõud 9,81 N (so 1 kg massiga keha raskusjõud) 1 cm2 pinnale, või baar 1bar =105 Pa 1at . NB! Ka impulssi tähistatakse p-ga, st ei tohi segamini ajada. Samuti ei tohi segamini ajada m raskusjõust tingitud vedeliku või gaasi rõhku p = gh ( ­ vedeliku või gaasi tihedus, g = 9,8 2

    Füüsika
    Füüsika riigieksami konspekt
    18
    doc

    Füüsika riigieksami konspekt

    Rõhk. Rõhk p näitab, kui suur jõud F mõjub pinnaga risti ühele pinnaühikule, st p = . Rõhk on S N skalaar, kuigi F on vektor. [ p ] SI = 1 = 1 Pa (paskal). Kasutatakse ka teisi rõhu ühikuid, nagu m2 1 mmHg ehk torr, mida avaldab 1 mm kõrgune elavhõbedasammas, või füüsikaline atmosfäär 1 atm, mida avaldab 760 mm kõrgune elavhõbedasammas, või tehniline atmosfäär 1 at, mida avaldab jõud 9,81 N (so 1 kg massiga keha raskusjõud) 1 cm2 pinnale, või baar 1bar =105 Pa 1at . NB! Ka impulssi tähistatakse p-ga, st ei tohi segamini ajada. Samuti ei tohi segamini ajada m raskusjõust tingitud vedeliku või gaasi rõhku p = gh ( ­ vedeliku või gaasi tihedus, g = 9,8 2

    Füüsika


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun