Eesti ajaloo kokkuvõte 10.-12. klassini. (0)

I Muinasaeg
 
Mõisted:
- esiaeg e muinasaeg – ajajärk esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni 13. sajandi alguses
- arheoloogiline kultuur – ühelaadsete leidudega muististe rühm
 
1.1 Kiviaeg
-inimasustuse tulek Eestisse sai võimalikuks u 8000 a eKr, kui Balti jääpaisjärv murdis läbi
 
Mesoliitikum e keskmine kiviaeg u 7500 – 3300 a eKr:
-esimesed inimesed saabusid Eestisse u 7500 a eKr – kunda kultuuri rahvas (umbes tuhat inimest); esimesed leiukohad olid Kunda Lammasmägi ja Pulli Pärnu lähedal; iseloomulik Lammasmäele: eluviisilt kütid ja kalastajad , elamuks püstkoda, tööriistad olid kivist, sarvest ja luust , arvatavasti päritolult europiidid
 
Neoliitikum e noorem kiviaeg u 3300 – 1500 a eKr:
-u 3300 a eKr saabusid soome-ugrilased ja nendega koos kammkeraamika kultuur; leiukohad: Akali, Kullamaa, Valma; leidude hulgas on palju luust ja merevaigust ripatseid; iseloomulik: eluviisilt kütid-kalastajad, elamuks püstkoda, tööriistad paremini töödeldud tulekivist, oskus valmistada savinõusid; laibamatused, surnu maeti sinna, kus ta oli elanud, koos hauapanustega
-u 2500 a eKr tuli lõuna poolt venekirveste kultuur, mida seostatakse balti hõimudega (indoeurooplased); kõige suurem oskus oli kivi puurimine, lihvimine ja nöörkeraamika; tegelesid karjakasvatuse ja algelise maaharimisega
-kahe kultuuri – soome-ugri ja balti – vaheliseks piiriks muutus Daugava jõgi
 
1.2 Metalliaeg
Varajane metalliaeg:
- pronksiaeg : u 1500 – 600 a eKr, varajane rauaaeg : 6. sajand – 1. sajand eKr
-pronks ei tõrjunud kivi kõrvale; pronksesemed olid sisse veetud Uuralitest ja hiljem Skandinaaviast; järjest olulisemaks hakkasid muutuma meresidemed
-varasele metalliajale on iseloomulik, et tekkisid kindlustatud asulad; tuntuimad on Asva (Saaremaal), Iru, Ridala
-elatusalad: küttimine, põlluharimine ja karjakasvatus (võrdse tähtsusega), matmiskommetes toimus muutus: ilmusid maapealsed kivikirstkalmed (tähtis Jõelähtme leiukoht)
-pronksiaja lõpul, rauaaja keskel toimus otsustav üleminek põlluharimisele Põhja-Eestis ja Saaremaal, sest seal on õhukesed mullad ; muinaspõlde nimetatakse keldipõldudeks, need olid väiksesed ja ruudukujulised; põlluharimise vanim vorm on kõplapõllundus, üleminek alepõllundusele sai toimuda alles rauaajal
-esimesed raudesemed olid sisseveetud, siis õpiti neid ümbertöötlema, siis rauda saama soomaagist
 
Rooma rauaaeg (1. – 4. sajand pKr):
-tõusu periood, rahvaarv kasvas ja praktiliselt kogu Eesti ala asustati (rahavarv: 20 000 – 30 000), kujunesid Eesti asustuse põhikultuurid; hõimupiirkonnad: Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Eesti külades; kujunes uus kalmetüüp – tarandkalme, põletusmatused
-Tacitus “ Germaania ” 98. a pKr – “ aestid ”
 
Keskmine rauaaeg (5. –  8. sajand):
-esimene rahvasterändamise (alustasid hunnid ida poolt) aeg, see oli rahutu aeg täis sõdu, olude muutumist rahutuks näitab peiteleidude rohkus ; hakati rajama linnuseid: mägilinnus (Otepääl), neemiklinnus (Rõuge), Kalevipoja rangi tüüpi linnus, ringvall-linnus (Saaremaal Valjala ja Varbola ), hakksid kujunema kihelkonnad; uus kalmetüüp Kagu-Eestis – kääpad
-suhted naabritega : u 600. a oli kuningas Ingvari retk Eestisse ja 1030. a käis Eestit rüüstamas Jaroslav Tark, vallutas 1030 a Tartu ja pani sellele nimeks Jurjev, kuid juba 1060. a lõid sossolid ( saarlased ) ta sealt minema; eestlasi mainiti Vana-Vene (Vana-Vene kroonikad e letopissid) ja Skandinaavia allikates , Eesti naaberaladel hakkasid kujunema riigid (882. a sai Vana-Vene riik alguse), seepärast jõudsid eestlased kroonikatesse
 
Noorem rauaaeg e eestlased muinasaja lõpul:
-selle perioodi kohta saab andmeid kirjalikest allikatest ja neist tähtsamad on: Henriku Liivimaa kroonika e Läti Henriku kroonika ja Taani hindamise raamat; nende järgi saab taastada asustuse ja oletatava rahvaarvu (u 150 000) lähtudes adramaade arvust ( adramaa – muistne maakasutusühik, tähistas põldu, mille saab üles harida ühe adra e rakendiga)
-põhiline elatusala – põlluharimine – ( oder , al 11. sajandist ka talinisu ) võeti kasutusele rauast adraterad, tuli kasutusele kolmeväljasüsteem (põld oli jaotatud kolmeks: suvivili, talivili ja kesa ), loomakasvatus (sead, lehmad) ei olnud nii oluline, edasi tulid küttimine ja kalapüük (selle osa oli vähenenud), tekkis metsmesindus , oma osa oli käsitööl ( omaette käsitööalaks oli eraldunud sepatöö), ehteid tehti põhiliselt hõbedast ja pronksist ; kaupmeeste kihti ei olnud kujunenud, kõik vabad mehed kauplesid, Eesti jäi muinasaja ühe olulise kaubatee juurde, so “tee varjaagide juurest kreeklasteni”; toimus vahenduskaubandus , hakkasid kujunema varalinnalised asulad kauplemiskohtadel ja eraomand just põllumaa suhtes, karjamaa ja heinamaa olid ühiskasutuses
- haldusjaotus – kõige tähtsam haldusjaotusüksus oli kihelkond (45), need hakkasid koonduma maakondadesse; kolm peamist külatüüpi: sumbküla (Põhja-, Lääne-Eesti), ridaküla ( Peipsi ääres), hajaküla (Lõuna-Eesti); külad moodustasid kihelkonna; iga üksuse eesotsas olid vastavad valitavad vanemad, kes valiti rahvakoosolekutel(Raidküla); kaks kõige suuremat maakonda olid Sakala ja Ugandi; maakonnal oli oma ühine malev ja suuremad linnused
-eestlastel polnud kujunenud riiki, kuid oli toimunud teatav ühiskondlik kihistumine ja oli alanud väiksemate struktuuriüksuste koondumine suuremateks moodustiteks
-suhted naabritega: lõunas elasid enam-vähem samal arengutasmel hõimud, tehti vastastikuseid rüüsteretki (kõige ohtlikumad leedukad); läänes olid kujunenud riigid (1187. a põletasid eestlased Sigduna), idas – Vene riik oli lagunenud vürstiriikideks, neist suurim oli Novgorod
 
1.3 Usund
Eestlaste muinasusund:
-muinasusundist saab teada: Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest , arheoloogia vahendusel
-usundis võib eristada kahte kihistust – vanem peegeldab küttide-kalastajate maailmanägemist (see on sarnane idapoolsete sugulasrahvastega), see on usk looduse hingestatusesse e animism ; teine kujunes üleminekuga põllumajandusele, tekkisid maaharimise ja põlluviljakusega seotud uskumused, tähtsaks saab päike ja päikesekultus, tekkis geomeetriline ornament, oli palju germaani ja indoeuroopa laene , ilmusid kivikirstkalmed, surnu põletamine, kultuskivid; austati esivanemaid ja nende hingi (hinged rändasid), haldjaid ja jumalaid (Hendriku kroonikas on juttu Tharapitast, kes oli saarlaste jumal (skandinaavia Thor), setudel oli oma jumal Pekko – viljakusjumal ; Tõnn – Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas)
-üks muinasusu põhimõistetest oli vägi e elujõud, eri kehaosadel ja inimestel oli erineval määral väge
- ohverdamine ja ennustamine : tavaliselt ohverdati jumalatele hiies, allikatesse (hõbedat), pühadele kividele; ennustamist viis läbi spetsiaalne ennustaja, esines ka rituaalset kannibalismi
 
Eeldused ristiusu levikuks:
-enne Saksa-Taani vallutust oli eestlastel kokkupuuteid nii ida kui ka läänega
-Bremeni Adana kroonikast on teada, et Bremeni piiskop määras 1070 . a munk Hiltiunuse Läänemeremaade piiskopiks
-1167. a pühitseti Eestimaa piiskopiks Fulco
-keele kristlik sõnavara näitab, et esimesed kokkupuuted ristiusuga pidid olema idapoolsed ja vallutuseelsed ( rist , papp , raamat jm)
 
1.4 Muistne vabadusvõitlus (1208 – 1227)
Muistse vabadusvõitluse esimene periood (1208 – 1212):
-sakslaste tung itta 12. sajandil –  Drang nach Osten
            -esialgu ületasid sakslased Elbe ja jõudsid välja Läänemere lõunarannikule
            -alistatud lääneslaavlaste alale rajati 1143 . a Lüübeki linn
-Läänemerel hakkasid nüüd liikuma saksa kaupmehed , kes saavutasid peagi olulise positsiooni Ojamaal
-kaupmeeste vahendusel tuli 1184 . a paiku augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Väina (Üksküla) jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama, 1186 . a pühitseti ta Liivimaa piiskopiks, tal oli abiline Teoderich
            -algul üritati jätta muljet, et nende eesmärgiks ongi ainult usu kuulutamine
-Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus, viimast pakuti liivlastele ka kaitsevarjuks, kui nad nõustuvad ristiusku vastu võtma; mõned liivlased lasid end ristida , ka Toreida (Lätis) vanem Kaupo , kellest kujunes sakslaste usin abiline
-peagi said liivlastele sakslaste tõelised plaanid selgeks ja ristitud pesid end Väina jões puhtaks
-pärast Meinhardi surma nimetati piiskopiks ( 1196 . a) Berthold , kel tekkisid tülid liivlastega ja ta läks Saksamaale tagasi
-Berthold kogus kokku sõjaväe ja tuli 1198. a Liivimaale tagasi, ta langes esimestes lahingutes, kuigi sakslased võitsid
-järgmine piiskop Albert rajas 1201. a Riia linna (ta oli Bremeni toomhärra), temast sai vallutussõja peamine organiseerija ja juht
            - Riiast sai piiskopi eluase ja ühtlasi kogu järgneva vallutussõja peamine tugipunkt
-kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale , mille järgi hakati edaspidi Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks
-1202. a rajas Albert erilise vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad, mille liikmeteks olid elukutselised sõjamehed; neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega, seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks; ordu juhiks oli ordumeister
-1208. a algas võitlus Eestimaa pärast, esimesena rünnati Ugandit, eestlased tegid vasturünnaku, selleks ajaks olid läti ja liivi hõimud ristitud
- 1210 . a toimus järjekordne vasturünnak, Võnnu piiramine – Ümera ( Koiva lisajõgi) lahing (võit, mis andis jõudu edaspidiseks)
-Võnnu linnusest oli saanud Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte
- 1211 . a kevad-talvel oli Viljandi linnuse piiramine sakslaste poolt, mis ei õnnestunud, kuid nad said vanemate ja ülikute pojad pantvangi; järgnesid eestlaste vasturünnakud
            -sakslased kasutasid siin esimest korda Eestimaal kiviheitemasinat
            -piiramine lõppes läbirääkimistega, vanemad sõlmisid piirajatega rahu
-1211. a suveks valmis eestlastel suurem tõsine sõjaplaan, mille eesmärgiks oli Toreida linnuse vallutamine ja Riia ründamine; kui linnust piirati, jõudis Riiast kohale suur sakslaste abivägi ja linnusest tormasid välja ammukütid – eestlased jäid kahe ründaja vahele ja olid sunnitud taganema, paluma rahu ja nõustuma ristimisega; öösel aga põgenesid laevadele, kuid jõgepidi neil põgeneda ei lastud , põgenesid maismaad mööda; eestlaste kaotused olid suured ja vastasleer tundis end nüüd kindlamalt
-lisaks sõjakannatustele oli puhkenud katk, mis põhiliselt möllas latgalite ja liivlaste alal ning Sakalas ja Ugandis; mõlemad pooled vajasid hingetõmbeaega
-1212. a sõlmiti Toreida vaherahu – eestlaste ja sakslaste vaheline kolmeaastane vaherahu, 1215 . a kevadeni, lõppes sõja esimene periood
-eestlasi sundis rahuläbirääkimistele ka pinevad suhted venelastega
-1210. a oli Otepää linnuse piiramine (Novgorodi vürst Mstislav Uljas (Udaloi) ja Pihkva vürst Vladimir), millest eestlased ostsid end vabaks
-1212. a oli eestlastele kuuluva Varbola piiramine Mstislav Uljase poolt, eestlased ostsid end vabaks ja venelased pöördusid tagasi, aga vahepeal oli toimunud Pihkva rüüstamine Lembitu salga poolt, eestlased põgenesid saagi ja vangidega
-Pihkva oli teatud määral isegi sakslaste liitlane , kuna vürst Vladimiri tütar oli abiellunud piiskop Alberti vennaga, kroonika järgi osalesid sakslaste sõjakäigul Soontaganasse (1210-1211) ka Pihkva venelased
 
Sõja teine periood (1215 – 1221):
-esimene retk eestlaste vastu tehti juba enne vaherahu lõppu Ridalasse (1215. a); ise väitsid nad, et kuna rahuleping oli sõlmitud vaid Ugandi ja Sakalaga, siis see teisi ei puuduta ; rüüsteretk kestis kolm päeva
-teine rünnak järgnes sama aasta kevadel Sakalas – Leole (Lõhavere) linnuse piiramine; Leole süüdati ja vallutati , Lembitu ja teised vanemad võeti vangi, kuid lasti poegade vastu vabaks ja sakslased pöördusid tagasi
-eestlased hakkasid otsustavalt tegutsema ja koostati laiaulatuslik vastupealetungi kava, mille eesmärgiks oli siinse piirkonna saksa koloonia täielik hävitamine, so kolme maleva manööver (1215. a aprilli lõpp või mai algus): saarlased pidid Riia ümber piirama, läänlased Toreida, sakalased ja ugandlased pidid samal ajal latgaleid rüüstama, et nad ei saaks appi minna; kogu aktsioon ebaõnnestus, sest osalenud jõududest jäi väheseks
-juunis 1219 oli merelahing Uues sadamas
-1215. a suvel võtsid rüüsteretkedest laostatud Ugandi ja Sakala ristiusu vastu ja sakslased asusid Otepääle
            -Ugandi ja Sakala ristimine polnud täielik, sest preestrid ei julgenud pikemaks ajaks kohale jääda
-Ugandi ristimine tekitas suurt pahameelt Pihkvas ja vürst Vladimir tegi 1216. a sügisel rüüsteretke Ugandisse, seejärel asusid ugalased koos sakslastega kindlustama Otepää linnust; 1217 . a kolmekuningapäeval (6. jaanuar) tehti ühine sõjaretk Venemaale
-nüüd hakkasid Pihkva ja Novgorod tunnetama sakslastest lähtuvat hädaohtu ja otsustati koos eestlastega neile vastu hakata; liidusuhted sõlmiti kõigepealt saarlastega (saarlased olid juba 1216. a Polotski vürstiriigiga Riia vastu ühisaktsiooni planeerinud); järgnes 1217. a Otepää piiramine venelaste, saarlaste, sakalaste ja harjulaste ühisväe poolt (kokku 20 tuhat meest), piiramine kestis 17 päeva ja tehtud rahu põhjal sunniti sakslased lahkuma nii Otepäält kui ka kogu Eestist, so sakslaste suurim lüüasaamine senises ristisõjas
-eestlased pidasid tähtsaks liidu säilitamist venelastega ja viimased lubasidki taas appi tulla, eestlased ise hakkasid samuti vägesid koondama, peaorganisaatoriks sai Lembitu; sakslased olid teinud viimasel ajal palju rüüste- ja röövretki ja seepärast tuli eestlasi kõikjalt; Eesti vägi (6 000 meest) kogunes Paala (Navesti) jõe äärde ootama Vene abiväge
-kuuldes eestlaste plaanidest, püüdsid vastased (Albert juhtis) kiirustada, et ennetada venelaste saabumist ja 3 000 valitud sõjameest jõudis peagi Sakalasse; 21. septembril (Madisepäeval) 1217. a kohtusid väed Viljandi lähedal – so Madisepäeva lahing; eestlased sunniti taanduma, langes Lembitu ja tapeti mitmed teised vanemad, lahingus sai surmavalt haavata ka Kaupo
-ellujäänud Sakala vanemad sõlmisid rahu ja andsid pantvange; Madisepäeva lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, kuid ei tähendanud veel vastupanu raugemist
-peale neid lahinguid olid ka sakslased nii nõrgestatud, et piiskop Albert pöördus abipalvega Taani poole
            - 1218 . a suvel kohtus Albert Taani kuninga Valdemar II-ga
-teisel perioodil toimus lahinguid ka juba Lääne-Eestis
-1219. a suvel saabus Taani kuningas Valdemar II Tallinnasse ja asus linnusesse (suur taanlaste laevastik saabus sadamasse)
            -kaasas oli tähtsaid riigi- ja kirikutegelasi
-asusid eestlastele kuulunud linnustesse ilma, et neid oleks selles takistatud, kohalikud vanemad ja saadikud avaldasid väliselt isegi sõbralikkust taanlaste vastu
-tegelikult kogusid eestlased samal ajal vägesid ja kolme päeva pärast  (15. juuni õhtul) toimus suur lahing, taanlased võitsid ja said sealt oma riigilipu Danebrogi
-pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinnasse tugeva kivilinnuse
-algas võiduristimine Riia ja Taani vahel, mis näitas selgelt, et ristiusu levitamine oli vaid ettekäändeks maa vallutamisele
-1220. a oli rootslaste (eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega) katse hõivata Lihula , kuhu loodi oma tugipunkt; rootslased liikusid Läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid, kuningas pöördus Rootsi tagasi; 8. augusti varahommikul piiras suur saarlaste malev linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus pandi see põlema, linnus langes eestlaste kätte, rootslased tapeti; eestlaste jaoks oli Rootsi kuningaväe puruks löömine väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse, rootslaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse oli sellega nurjunud
 
Vabadusvõitluse kolmas periood ( 1222 – 1227):
-rootslaste purustamine Lihula all innustas eestlasi edasisteks võitlusteks ja 1221. a üritati Tallinna vallutamist, aga piiramine lõpetati
-1222. a jõudsid taanlased (eeotsas Valdemar II-ga) Saaremaale ja asusid kivilinnust ehitama, saarlased vallutasid selle ja lammutasid maha
-1222. a algas saarlaste eestvedamisel üle-eestiline ülestõus, mis levis kiiresti üle kogu maa, kõik linnused (peale Tallinna) vabastati, ristiusk pesti maha, võetud vangid vahetati välja varem sakslaste kätte jäänud pantvangide vastu, linnused ehitati tugevamaks, ehitati kiviheitemasinaid ja õpetati üksteisele sakslastelt saagiks saadud ambude käsitsemist
            -eestlased asusid ühendusse Pihkva ja Novgorodiga ja venelased saatsid abivägesid
                        -Vladimir, Suzdali suurvürst saatis oma venna Jaroslavi Eestisse
-Tartus käis vürst Vjatško, kellele oli Novgorodis lubatud valitsusvõim Tartus ja teistes maakondades, mida ta suudab vallutada
- 1223 . a kevadel tegid eestlased ühe suurema rüüsteretke Ümera piirkonda ja sinna ruttas sakslaste tugev vägi, millel õnnestus parajasti Ümera jõge ületavaid eestlasi ootamatult rünnata ja teises Ümera lahingus saavutasid võidu sakslased
-1223. a algas sakslaste vastupealetung , kui kõik linnused peale Tartu vallutati tagasi
-1224. a langes peale pikka piiramist Tartu ja sellega oli mandri-Eesti lõplikult vallutatud, vabana püsis esialgu vaid Saaremaa
-1227. a oli külm talv ja Pärnust suunduti Muhu linnuse vastu; nähes nii suurt väge, pakkusid muhulased rahu ja lubasid end ristida, aga suurem osa sakslasi sellega ei nõustunud ja asuti linnust piirama, toimus suur lahing ja alles kuuendal päeval õnnestus ülekaalukatel jõududel tungida linnusesse, kus korraldati metsikud tapatalgud
-viimane linnus, mis Saaremaal langes ja mis võttis ristiusu vastu ilma lahinguta, oli Valjala
-eestlaste muistne vabadusvõitlus oli lõpule jõudnud ja sellega sai otsa ka muinasaeg e muistne iseseisvusaeg
 
Eestlaste lüüasaamise põhjused:
-eestlastel polnud riiki ega kordineeritud juhtimist, organisatsiooni, sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad, see halvas ühist vastupanu
-nõrgaks küljeks oli ka koostöö puudumine lähemate naaberrahvaste – latgalite, liivlaste ja leedulastega; tõsiseks vastaseks vabadusvõitluse algperioodil olid ka venelased
-eestlaste ühistegevus, sõjaväe korraldus ja relvastus oli orienteeritud üksikute sõjakäikude jaoks, see ei osutunud tõhusaks plaanipärase vallutuse vastu
-sõjaline ülekaal oli vastaste poolel
-vallutajad olid head diplomaadid: alistasid liivlased, latgalid ja eestlased ükshaaval, osates ära kasutada ja õhutada nende omavahelisi vastuolusid
-ristisõdijate taga oli rooma -katoliku kirik – Lääne-Euroopa tähtsaim ja mõjukaim jõud
-paavsti poolt lubatud patukustutus ja lootus kiiresti rikastuda meelitas siia pidevalt uusi ristisõdijaid
-eestlased olid eelkõige põlluharijad
            -lisaks sakslastele tuli võidelda ka taanlaste ja rootslastega
-rüütlid olid ennekõike sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega
            -nad said kasutada tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust
            -võisid täiendada väge pidevalt uute meestega
-tehniline tase oli erinev, kuid võitluse käigus täiendasid eestlased end kiiresti, ent pikaajaline sõda kurnas majanduslikult kõike väljapannud rahvast ja lõpuks tuli eestlastel puudus just elavjõust
 
II Keskaeg
e Vana-Liivimaa aeg
e orduaeg
e feodaalse killustatuse aeg
 
2.1 Vana-Liivimaa
Võõrvõimude omavahelised suhted:
-juba vallutussõja lõpp-perioodil läksid nende omavahelised suhted pinevaks
-järjest tugevamaks sai Mõõgavendade ordu (loodud 1202. a); et laiendada oma võimu, taotles ordu paavstilt kokkulepet, mille põhjal Riia piiskop määrataks orduvendade hulgast, pingete lahendamiseks saatis paavst siia oma legaadi Modena Wilhelmi (saabus 1225. a) ja ta esitas plaani luua vaheriik e kirikuriik, mis pidi hõlmama Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa, omavalitsuse kohtuvõim oleks kuulunud eestlastele, kelle eesotsas oleks olnud paavsti esindaja ja kes oleks allunud otse paavstile; see ei meeldinud ei taanlastele ega sakslastele
-1227. a vallutasid sakslased Tallinna ja jagasid omavahel nii taanlaste valdused kui ka kirikuriigid
-paavst saatis tüli lahendamiseks uue saadiku – Alna Balduin (käis siin kaks korda), kes 1233. a võttis enda valdusesse Tallinna linnuse, toimus lahing mõõgavendade ja paavsti pooldajate vahel, Balduin sunniti lahkuma
- 1236 . a läks orduvägi semgalite vastu, Saule lahing purustas nad täielikult – ordu lõpp, Mõõgavendade ordu riismed liideti Saksa orduga (Liivi ordu oli selle haru siin)
-peale ordu lüüasaamist saabus jälle Modena Wilhelm, kelle vahendamisel sõlmiti Liivi ordu ja Taani kuninga vahel Stensby leping (1238), millega jagati Eesti alad omavahel ära ja sõlmiti liit edasiseks idaagressiooniks
 
Suhted naabritega:
-1240. a vallutati Ivborka, Pihkvast löödi tagasi
-1242. a toimus Jäälahing, kus ristisõdijad löödi Aleksander Nevski poolt puruks, see lahing põlistas kahe usutunnistuse (katoliku ja õigeusk) vahelise piiri
- 1267 . a alistati kurelased, 1290. a semgalid ja nüüd suunati jõupingutused leedukate vastu, sest see oli takistuseks maismaateel siinsetest valdustest Preisimaale, kus asus ordu peakorter
-13. sajandil ühendas Mindaugas suure osa leedukate maast ja lõi Leedu riigi
-1260. a toimus ordu-Leedu lahing e Durbe lahing, kus ordu sai lüüa ja leedukad asusid pealetungile, 1263. a tungisid kuni Läänemereni ja põletasid maha Vana-Pärnu (piiskopilinn)
-1270. a läksid leedukad Saaremaale ja jälle sai ordu lüüa ja ordumeister surma
 
Kodusõjad:
- 1297 . a oli esimene Vana-Liivimaa kodusõda: ordu vs piiskopid
            -ordu tahtis, et piiskop valitaks orduvendade hulgast
-1304. a oli teine sõda, ordu eestvõttel sõlmiti konföderatsioon: ordu ja vasallid  vs Riia piiskop
-1316. a sundis ordu Riia piiskopi endaga liitu astuma ; lepingu paavst tühistas, aga vastasseis jäi püsima
 
Liivimaa haldusjaotus (Stensby lepingu järgselt):
-ühtset riiki ei kujunenud, siinsed feodaalriigikesed olid vormiliselt läänid, mille eesotsas oli maahärra, kuid sisuliselt sõltumatud
-Põhja-Eesti (Harju-Viru) oli Taani kuninga lään
-Saare-Lääne piiskopkond, ordu alad, Tartu (Lõuna-Eesti) kuulusid vormiliselt Saksa-Rooma keisrile
-Harju-Viru maahärra ja hertsog oli Taani kuningas, Tallinnas asus tema asehaldur , kelle kõrval oli kohalikest vasallidest maanõukogu
-Tallinnas oli ka piiskop, kes omas ainult kiriklikku võimu ja allus Lundi peapiiskopile
-Tartu piiskopkonna piiskopile kuulus nii ilmalik kui ka vaimulik võim, sai lääniks Saksa-Rooma keisrilt, kiriklikult allus Riia piiskopile; keskus Tartu
-Saare-Lääne piiskopkonnas kuulus nii kõrgem ilmalik kui ka kiriklik võim piiskopile, volitused olid saadud Saksa-Rooma keisrilt; rändas oma residentsiga ringi, keskuseks alguses Lihula, siis Vana-Pärnu, siis Haapsalu ja lõpuks pärast Jüriöö ülestõusu Kuressaare
-ordu valdused e orduriik loodi 1237 . a; Liivimaal oli tähtsaim ordumeister, kes allus Preisimaal olevale kõrgmeistrile, kiriklikult pidi alluma Riia piiskopile; ordu keskused: alguses Riias, siis Võnnus; orduala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks
-ordurüütleid oli kolm kategooriat: rüütel-, pool- ja preestervennad
 
Talurahva õiguslik olukord:
-eestlaste maavaldus jäi põhiosas püsima; kuigi maid hakati läänistama juba vallutuse käigus, ei asunud vasallid maale elama, vaid piirdusid perioodilise maksude kogumisega
-eestlaste alistumine toimus lepingutega, eestlastele pandi kohustused, kuid jäid püsima ka õigused
-kohtumõistmine toimus kohaliku tavaõiguse alusel, kuid läks feodaalide kätte ja et feodaal teaks tavaõigust, olid loodud õigusleidjate e hirsnikude institutsioon
-eri Eesti piirkondades olid õiguslikud tingimused erinevad ja saarlased olid pikka aega üsna sõltumatud ja seal toimusid pidevalt mässud:
-1236. a, peale Saule lahingut oli saarlaste mäss, alistati alles 1241. a
-1255. a jälle saarlaste mäss, alistati jälle lepinguga, kus saarlastele säilitati nende poliitilised õigused
-1260. a, peale Durbe lahingut saarlaste mäss, leping sõlmiti 1261. a
-talurahva koormised :
-kümnis – 1/10 viljast feodaalile
- hinnus – kindlaks määratud suurusega maks feodaalile
-kümnise kümnis – preestri ülalpidamiseks kehtestatud maks
-töökoormistest: linnuste ja teede ehitamine, hiljem, kui hakati rajama mõisaid, tuli juurde teotöö
-talupojad jäid isiklikult vabaks ja seda isiklikku vabadust hakati tasapisi piirama võlgnevuse kaudu
 
Aadelkonna kujunemine:
-selle kohta on allikaks Taani hindamisraamat, mis koostati 1241. a; seal on kirjas Põhja-Eesti külad, kirjas ainult kolm mõisa, 115 vasalli nimed, kellest ligi 10% eesti päritolu; kõige vähem oli vasalle ordualal, kõige rohkem läänistamisi toimus Harju-Virus
-vasalli elamuks hakati 14. sajandil rajama tornlinnuseid
-keskmine mõis oli viieadramaaline ja enne 1343. a oli Harju-Virus 23 mõisa
-sel perioodil oli Eestis üheksa linna: Tallinn (linnaõigused sai 1248 . a, 4 000 elanikku, 1260. a algas linnamüüri ehitamine), Rakvere, Narva, Tartu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Viljandi ja Paide
 
2.2 Jüriöö ülestõus (1343 – 1345)
Ülestõusu põhjused:
-1315. a oli Eestis ikaldus ja näljahäda
-läänistamine oli Harju-Virus arenenud kõike kaugemale – kõige kõrgem maksukoormus
-Taani kuningas oli hädas probleemidega omal maal ja plaanitses siinsete alade müüki
-Põhja-Eesti aladest oli endiselt huvitatud ordu, ordumeister oli Burchard von Dreileber
 
-põhiallikas Jüriöö ülestõusu kohta on “Liivimaa noorem riimkroonika”
 
Ülestõusu iseloom:
-seda tuleb vaadelda muistse vabadusvõitluse jätkuna, mitte talurahvasõjana, sest:
- siinne maarahvas oli säilitanud suurel määral oma vallutuseelsed omandisuhted ja õiguskorra, nad ei olnud pärisorjad
-ülestõus oli suunatud usu vastu
-ta oli organiseeritud – ülestõusnud valisid omale neli kuningat, hakati oma meeste seast rüütleid lööma, saatkond saadeti Turu foogti juurde ja pakuti end temale vasallideks, eestlased ehitasid omale linnuseid ja kindlustusid (Varbola ja Loone )
 
Ülestõusu käik:
a) mandril : algas ööl vastu 24. aprilli suure lõkkega
-süüdati põlema kirikuid ja mõisaid Harjumaal
-Padise kloostri põletamine
-suunduti Tallinna ja teine vägi Haapsalu alla
-ordu oli samal ajal Pihkvas
-4. mail jõudis ordumeister Paidesse, tapeti eesti kuningad
-ordu Tallinnas – Sõjamäe lahing
-pärast Sõjamäe lahingut läks ordu Haapsalu alla
-lõplikult suruti ülestõus maha oktoobris , kui siia saabus Saksa ordu abivägi
b) Saaremaal:
-24. juulil (jaagupipäev) vallutati Pöide linnus ja kindlustuti Karjas, kuhu ehitati oma linnus
-1345. a suruti lepinguga saarlaste ülestõus maha
 
Ülestõusu tulemused:
-alles nüüd jõuti lõpule Eesti ala vallutamisega ja algas pärisorjusliku korra kujunemine
-1346. a müüs Taani kuningas Harju-Viru Saksa ordule ja Saksa ordumeister andis selle ( 1347 ) valitseda Liivi ordumeistrile
 
2.3 Vana-Liivimaa poliitiline areng Jüriöö ülestõusust Liivi sõjani
Ordu mõjuvõimu laienemine:
-põhitendents ordu tegevuses oli püüd piiskopkondi inkorporeerida, st et kõik piiskopid määrataks orduvendade seast
-iseloomulik: rõivastustülid
-tõsisem orduvastane opositsioon kujunes 14. sajandi teisel poolel Tartus, kus piiskop oli Dietrich Damerow, kelle ümber koondus palju toetajaid ja sõjaliseks jõuks oli neil 500 vitaalivenda, kuid kuna nad olid mereröövlid, põhjustas see teiste läänemerelinnade ( hansalinnad ) pahameele
-ordu andis otsustava rünnaku 1396 . a, Tartu rüüstati, kuid ordu võit ei olnud otsustav ja (1397) tüliküsimuse lahendamiseks tuli kokku Danzigi konverents, kus olid esindatud kõik Vana-Liivimaa poliitilised jõud: Saksa ordu kõrgmeister von Jungingeniga ja Hansa liidu esindajad
-tulemused:
-ordu saavutas selle, et Riia peapiiskop peab olema määratud orduvendade hulgast, aga selleks pidi tegema rea järelandmisi, sh loobus õigusest sõja korral nõuda piiskopkondade vasallidelt sõjateenistust
-Harju-Viru vasallid said Saksa ordu kõrgmeistrilt privileegi, mis laiendas läänide pärimisõigust – Jungingeni armukiri – vasallide mõjukuse ja iseseisvuse kasv ja ordu mõju langus
 
Seisuslike esinduste kujunemine:
-1410. a sai Saksa ordu lüüa Grünwaldi lahingus Poola-Leedu ühisvägedelt, jätkus Saksa ordu allakäik, mis lõppes Poolast läänisõltuvuse tunnistamisega ja teised siinsed jõud hakkasid ajama iseseisvat poliitikat
-vasallid hakkasid korraldama meespäevi ja linnad linnade päevi
- 1421 . a hakati Vana-Liivimaal kokku kutsuma iga-aastaseid maapäevi ( seisuste esinduskogu), kus olid esindatud neli seisust e kuuriat: Riia peapiiskop ja teised kõrgvaimulikud, ordumeister ja teised orduvennad, vasallkondade ja linnade esindajad; otsused ei olnud täitmiseks kohustuslikud (Valgas)
            -Maapäev – seisuste esinduskogu, ühehäälsuse põhimõte
-Vana-Liivimaa killustatus jäi tegelikult püsima kuni Liivi sõjani
 
Vana-Liivimaa välispoliitika:
-14. sajandil algas suurriikide kujunemine Vana-Liivimaa ümbruses
-14. sajandi alguses Leedu laiendas oma võimu Pihkva aladele , 1385 . a moodustati Poola-Leedu personaalunioon ja leedukad võtsid vastu ristiusu
-Taani, Rootsi, Narva sõlmisid kokkuleppe ühisest välispoliitikast
-Venemaal hakkas Moskva ümber koonduma ühtne riik – 1478 . a liitis Ivan III Moskvaga Novgorodi ja 1480 . a loetakse mongoli-tatari ike lõppenuks; algas Moskva kui Vana-Liivimaa põhivastase tõus
 
Lahingud venelastega:
-1480. a ründas ordu Pihkvat, kuid ei vallutanud seda
-1481. a oli venelaste vasturetk, millele järgnes kümneaastane vaherahu
-1492. a ehitati Ivangorodi kindlus e Jaanilinn
-1494. a suleti Novgorodis Hansa kaubakontor
-1501. a tungis ordumeister Wolter von Plettenberg suure sõjaväega Venemaale, oli esialgu edukas, aga siis retk katkestati
-1502. a toimus uus ordu (Plettenbergi) retk Venemaale, Smolino lahing, venelased pidid taanduma
-1503. a sõlmiti Venemaaga vaherahu, mida pikendati pidevalt kuni Liivi sõjani
 
2.4 Talurahva olukorra muutumine Jüriöö ülestõusu järel
Pärsiorjuse tunnused:
- sunnismaisus
-keeld vabalt elukutset valida
-talupoegade müümine maast lahus
-allumine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule
-võimaluste puudumine esitada kaebusi mõisahärra vastu (alates 18. sajandist)
-kitsendused vallasvara omamisel
-feodaalrendi piiramatus
-relvakandmise keeld (alates 1507 . aastast)
-talupoegade eemalolek riikliku tasandi avalikust elust
 
Põhjused:
-mõisade rajamine, 16. sajandi keskpaigast teada 500 mõisa
-Lääne-Euroopas algas kiire linnade areng ja kasvas vajadus teravilja järele
-koos mõisapõldude laienemisega kasvas vajadus teotöö järele
 
Rendistruktuuri muutus:
-valdavaks muutus teorent
- loonusrent absoluutsuuruses kasvas, kuid selle osakaal vähenes
-kümniseks maksti peaaegu ¼ saagist
-raharendi osa kasvas (eriti 16. sajandi algusest)
-kujunesid erinevad talupoegade kategooriad:
            -kõige valdavam: adratalupojad; normaaltalu suuruseks oli üks adramaa, st külvipind oli 8 – 12 ha
            -üksjalad – väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas
            -vabatalupojad – maksid raharenti ja olid teotööst vabad
            -maavabad – omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistuskohustus
 
Sunnismaisuse kujunemine:
-koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks
-15. sajandil tekkis põhimõte “mees või võlg”
-1458. a sõlmisid Tartu piiskopkonna vasallid pagenud talupoegade väljaandmise lepingu, järgmiseks sõlmis orduala ja siis nad omavahel
-põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra- e haagikohtunikud
-1507. a võeti vastu Maapäeva otsus loobuda talupoegade sõjalisest abiväest, sellega võeti neilt relvakandmisõigus
 
Linnad ja kaubandus Vana-Liivimaal:
-14. sajandil kujunes Hansa Liit – hansade (kaupmeeste selts, üks linnas) ühendus, kaubalinnade liit; tänu sellele õitsesid Liivimaa linnad kaubanduslikult
-Hansa ühiste huvide nimel pidid ka Liivimaa linnad juhinduma hansapäevade otsustest ja neid vastuvaidlemata täitma
-tekkis vastuolu Hansaliidu ja Liivimaa linnade vahel Venemaaga kauplemise küsimuses
-14. sajandil kujunes Liivimaa hansalinnade võimuorgan ( omavalitsus ) – linnade päev, et kaitsta oma huve
-hansalinnad: Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu
            -Narva polnud hansalinn , kuna oli tülis Tallinnaga ning sinna ei põiganud hansalaevad sisse
-linnade õiguslik korraldus:
            -Taani kuninga valduses olevates linnades kehtis Lübecki linnaõigus
            -Lõuna-Eestis, ordu ja Tartu piiskopkonnas kehtis Riia linnaõigus
            -Saare-Lääne piiskopkonnas kehtis piiskopi õigus e stiftiõigus
- raad e magistraat (istuv + puhkav), eesotsas oli neli bürgermeistrit (eluaegsed), seaduste tundja oli sündik, maahärra huve esindas linnafoogt ; rae ülesanded:
            -hoolitses linna sissetulekute, heakorra ja kindlustatuse eest
            -rakendas abinõusid edendamaks kaubandust ja käsitööd
            -kaitses linna huve suhetes teiste linnade ja maahärradega
            - kandis hoolt kirikute ja koolide eest
            -korraldas vaeste ja tõbiste ülalpidamist
            -oli kõrgeim kohtuvõim
            -kodanike julgeoleku järele valvamine
-Tallinna elanikkond: maksimum 7 000 – 8 000, Viljandis 1000 inimest; tegevusalad: kauplemine ja käsitöö
-kaupmehed koondati gildidesse (Tallinnas Suurgild – abielus kaupmehed, Mustpeade gild – vallalised kaupmehed), mis oli alguses lihtsalt seltskondlik rühmitus; gildi eesotsas oli oldermann
-käsitöölised koondusid tsunftidesse , mille elu korraldas tsunfti põhikiri e skraa, tsunftid omakorda koondusid väikegildidesse; Tallinnas kõige tuntumad: Kanuti ja Oleviste gild, Toompea käsitöölised koondusid Toomgildi
 
2.5 Kirik ja kultuur
Katoliku aja kirikukorraldus:
-pärast vallutust kujundati senised muinaskihelkonnad kirikukihelkondadeks, mis kattusid ühe kogudusega
-kihelkonna keskuses oli kirik ja kirikuõpetaja ( preester ), kes pidi olema oma koguduse hingekarjane
-preester pidi jagama seitset sakramenti: ristimine, leer e konfirmatsioon e kinnitamine, piht, armulaud , laulatus, preestriks pühitsemine, viimne võidmine; ja ta pidi kogudusele selgeks tegema: Meie isa palve , Ave Maria, kümme käsku
-kihelkonna kaugematesse nurkadesse ehitati kabelid
- kohtadesse , kuhu preestreid ei jätkunud, teenisid vikaarid
-preestreid määras ja õnnistas ametisse piiskop, kelle vaimuliku hoole alla kuuluv piirkond – diötsees, tema ilmaliku võimu alla kuuluv piirkond – stift
-piiskopkonna keskuseks oli piiskoplik peakirik e toomkirik e katedraal , kus istus peapiiskop, toomkiriku juures tegutses toomkapiitel ( praost ), temast allpool dekaan, edasi 12 kanoonikut e toomhärrat
-iga piirkonna vaimulikud kogunesid regulaarselt ja neid kogunemisi nimetatakse sinodiks
-et kontrollida, kas koguduse rahvas ristiusust midagi teab, korraldati visitatsioone e kirikukatsumisi
 
Piiskopid:
-Johannes IV Kievel – Saare-Lääne piiskop 16. sajandi alguses, üritas läbi viia, et eestlastele õpetataks palveid nende emakeeles; arvatakse, et laskis trükkida esimese eestikeelse katekismuse; temaga seostatakse katseid asutada talurahvalastele kõrgem ladinakool
-Johannes Blankenfeldt – reformatsiooniaegne piiskop
 
Kloostrid :
-kõige vanem: tsistertslaste ordu, rajasid Tallinnasse mungaordu, mungaklooster oli ka Padisel ja Tartu lähedal Kärknas
- dominiiklased olid Tallinnas aastast 1229, ordu ise rajati 1212. a Püha Dominicanuse poolt; oli kerjusmungaordu , mille eesmärk oli käia ringi ja levitada usku; pöörasid suurt tähelepanu haridusele, neil oli kool ja raamatukogu
-frantsiskaanid (frantsisklased) – kerjusmungaordu, mille rajas pühak Fransiscus Assisist 1209. a ja Eestis tegutses alates aastast 1241; olid askeetlikud mungad
-augustiinlased, Eestisse tuli 1407 . a kõrvalharu, ehitasid Piritale kloostri
 
Eestlaste vaimuelu (uskumused) vallutusjärgselt:
-katoliku pühakud asusid seniste jumalate asemele
-ohverdamine säilis, kuid nüüd katoliku pühakutele
-jätkus matmine vanadesse kalmetesse
-vanad paganlikud pühad asendati uute kiriklike pühadega
-vanad isikunimed asendusid kiriklikega lõplikult 15. sajandil
 
Koolid:
-keskaegne kool oli seotud kirikuga , peaülesandeks oli vaimulik ettevalmistamine
-tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid (katoliku kiriku rüpes):
-toomkoolid: arvatavasti toimus nende õppetöö kõigi kolme kapiitli juures Tartus, Haapsalus ja Tallinnas (juba 13. sajandist); kasvatati tulevasi toomhärrasid
-kloostrikoolid: Tallinnas dominiiklaste kool – seal õppis ka eestlasi; Kärkna tsisterlaste kool
-ilmaliku sisuga õpetust anti linnakoolides e ladinakoolides, kus õppisid kodanike lapsed
-allusid raele, õpetati lisaks kiriklikele ainetele lugemist, kirjutamist, arvutamist, ladina keelt ja kirjandust
-esimene linnakool rajati 1432 . a Tallinnasse Oleviste kiriku juurde
-kõrgharidust omandati Euroopa, just Saksamaa ülikoolides
-Vana-Pärnusse taheti asutada kohalik kõrgem ladinakool talulastele, kuid jäi reformatsioonipalangu tõttu katki
 
2.6 Reformatsioon e usupuhastus
-sai alguse 1517. a Saksamaal Wittenbergis, algatas Martin Luther
 
Põhjused:
-oli suunatud kiriku varanduse vastu
-reformaatoritele ei meeldinud indulgentside müük
-leiti, et tõelise usu allikas on Piibel , mitte preestrite tõlgendused, kiriku organisatsioon pole õndsaks saamisel oluline
 
Reformatsioon Liivimaal:
-1521. a ilmusid Riiasse esimesed evangeelsed jutlustajad
-1523. a alustas Tartus tegevust Lutheri õpilane Herman Marsow , kes hiljem läks Tallinna
-linnad muutusid protestantlikeks, aga maa jäi katoliiklikuks
-ordumeister Plettenberg saatis Tallinnasse manitsuskirja
- vastuseks ordumeistri manitsuskirjale vallandus Tallinnas pildirüüste liikumine – 14. septembril 1524 . a, järgmisel aastal oli see Tartus Hoffmanni juhtimisel, rüüstati Tartu toomkirik
 
Reformatsiooni tulemused:
-reformatsiooni tulemusena Saksa ordu likvideerus vaimuliku rüütliorduna, alates 1525 . aastast oli Liivi ordu iseseisev
-reformatsioon jäi poliitiliselt lõpetamata, orduriik püsis kuni Liivi sõjani
-algab eestikeelse kirjasõna ajalugu – 1525. a ilmus eesti-, liivi-, lätikeelne jumalateenistuse käsiraamat
-1535. a anti välja esimene säilinud eestikeelne raamat – Wanradti-Koell katekismus
-hakati tegelema piibli tõlkimisega, Hans Susi alustas
-peamiseks koolitüübiks kujunesid linnakoolid e triviaalkoolid
 
2.7 Liivi sõda (1558 – 1583)
Rahvusvaheline olukord:
-16. sajandi keskel oli Liivimaa naabruses kujunenud tsentraliseeritud riigid (Venemaa, Poola-Leedu, Taani ja Rootsi), kuid Vana-Liivimaa oli endiselt killustatud
-Läänemere väinades valitses Taani; Rootsi, kellele kuulus ka Soome, püüdis laiendada oma mõjuvõimu veelgi ida suunas; võimsust kogus Poola riik, mis 15. sajandil oli jõudnud oma piiridega taas Läänemereni; sõjaliselt tugev oli Poolaga ühendatud Leedu
 
Rootsi:
-1523. a valiti kuningaks Gustav I Vasa , kes muutis kuningavõimu päritavaks, suri 1560 . a ja riik ei olnud heal järjel, pärast teda sai troonile tema poeg Erik XIV, kelle võistlejateks olid tema kaks poolvenda – Soome asehaldur hertsog Johan ja hertsog Karl; Johan oli abielus Poola printsessi Katarina Jagellanicaga ja neil oli poeg Sigismund
- 1563 . a algas Põhjamaade Seitsmeaastane sõda (Rootsi vs Taani ja Poola)
-1568. a tõugati Erik troonilt ja troonile tuli Johan III (troonil kuni 1592 )
-1570. a sõlmis ta Poolaga rahu ja Seitsmeaastane sõda lõppes
- 1587 . a sai Sigismund III Poola kuningaks ja (1592) pidi peale Johan III surma saama ka Rootsi kuningaks (pidi loodama Poola-Leedu personaalunioon), aga seda ei lubanud hertsog Karl, sest Sigismund oli katoliiklane
-(1599) Sigismund loobus Rootsi troonist ja troonile tuli hertsog Karl (IX) ja jälle sai Poolast Rootsi vaenlane
-1611. a suri Karl IX ja troonile tuli tema poeg Gustav II Adolf, kes sõlmis Poolaga rahu
-1618. a algas Euroopas 30-aastane sõda, mis oli sõda katoliikluse ja protestantismi vahel ja kus põrkasid jälle kokku protestantlik Rootsi ja katoliiklik Poola
-1621. a toimus selle sõja raames sõda Liivimaal Poola ja Rootsi vahel, Rootsi võitis
-1629. a Altmargi vaherahuga läks kogu Liivimaa Rootsile
-( 1643 – 1645) Rootsi-Taani sõja käigus läks Saaremaa Brömsebro rahuga Rootsile
-30-aastane sõda lõppes 1648. a Vestfaali rahuga ja Rootsist sai Põhja-Euroopa suurjõud (võimsaim jõud ja suurriik )
 
Taani:
- 1530 . a sai troonile Christian III, kes oli luterlane ja otsustas muuta kuningavõimu päritavaks
-järgmiseks kuningaks valiti ta poeg Frederik II ( 1559 – 1588), kes sekkus Liivimaal toimuvasse sõtta
 
Poola:
-(1569) Leedu ja Poola sõlmisid Lublini uniooni ja kujunes ühtne riik Rzeczpospolita
-Liivi-Poola sõdade ajal oli Poola kuningaks Sigismund II August, kellega lõppes Jagellonide dünastia
-järgmiseks kuningaks valiti 1575. a Transilvaania vürst Stephan Batory
-1587. a sai Poola troonile Sigismund III (Zygmunt III Wasa)
 
Venemaa:
-teiste Venemaa alade arvel laienenud Moskva suurvürstiriigi piirid ulatusid Liivimaani ja tema välispoliitika üheks põhisuunaks kujunes võitlus Läänemere idakalda pärast
-sedamööda, kuidas Venemaa majandus arenes, tugevnesid tema kaubanduslikud huvid ja laienesid sidemed
-1547. a tuli troonile Ivan IV Julm
-1552. a vallutas ta Kaasani khaaniriigi, ( 1556 ) Astrahani khaaniriigi, (1558) alustas sõjakäiku Liivimaale, aga sai lüüa, suri 1584. a olles viinud riigi täieliku laostumiseni
 
Liivi sõja põhjused:
-tugeva keskvõimuga monarhiate kujunemine teravdas küsimust ülemvõimust Läänemerel
-Venemaa huve riivas Vana-Liivimaa kaubanduspoliitika : 1539 . a keelasid Vana-Liivimaa võimud täiesti venelastel otsekauplemise siinsetes linnades viibivate välismaa kaupmeestega
-Liivimaa siseolukord – ta oli endiselt killustatud, jäi oma võimukorralduse ja pidevate sisesõdadega ainsaks nõrgaks lüliks Läänemere ääres
 
Sõja ajend :
-1554. a said ordumeistri ja Tartu piiskopkonna aadlikud ülesande pikendada rahu veel 30 aastaks, delegatsioon oli kohustatud ka mitte järele andma senises kaubanduspoliitikas, kuid Moskva elas veel 1552. a Kaasani khaaniriigi üle saavutatud võidu meeleolus ja taotles selgelt oma kaupmeestele täielikku kauplemisvabadust ja nõuti veel, et tasutaks ära Tartu piiskopkonna maks Vene tsaarile; põhjenduseks toodi, et Liivimaa on Vene võimualune maa ning aastasadu tagasi lubanud vürstid saksa feodaale sinna asuda vaid juhul, kui need maksavad korralikult makse, sõja vältimiseks otsustati ränk nõudmine vastu võtta, vaherahu sõlmiti 15 aastaks ja “Tartu maks” tuli tasuda kolme aasta jooksul
-samal aastal saabus Liivimaale tsaari saadik, kelle juuresolekul Riia piiskop, ordumeister ja Tartu piiskop kinnitasid lepingu tingimused ja nii kinnitati vaidlustatava maksu õiguslikkus igaveseks paberile
-1556.- 1557 . a pidas ordu järjekordse sõja Riia piiskopi ning viimasega liidus olnud Poolaga; sõja kulg tunnustas veel kord, et Vana-Liivimaa jõud on nõrk, võitlused lõppesid Posvoli rahuga, millega Liivi ordu sõlmis Poola-Leeduga Venemaa-vastase liidu
-1557. a mindi ilma rahata Moskvasse ja Ivan IV teatas, et alustab sõda
-Ivan Julm tundis end kindlalt, sest aasta eest oli talle alistunud Astrahani khaaniriik, soodsad rahulepingud olid sõlmitud Krimmi khaani ja Rootsi kuningaga ja Venemaa võis nüüd vabalt koondada vägesid Liivimaa piiridele
-diplomaatilisi võimalusi oma olude kindlustamiseks otsis taas ka kohalik rahvas: saarlaste saatkond käis Turus Rootsi tulevase kuninga Johani juures ning pakkus maad Rootsi krooni alluvusse
 
Sõja esimene pool (1558 – 1560) e Vene-Liivi sõda:
-(22. jaanuar, 1558) tatari khaan Šig-Alei (Šahh-Ali) teostas rüüsteretke Ida-Eestisse Tartu piiskopkonda, kõrvalsalgad ilmusid samaaegselt ka Läti alale ja Alutagusele, too lühiajaline käik kujunes rohkem luure-, rüüste- ja hirmutamisretkeks, ordumeister Fürstenberg ei suutnud koguda vastulöögi andmiseks vajalikku väge, vastupanu osutasid üksnes talupojad, kelle malev pidas Jõhvi kiriku juures maha verise lahingu
-pärast lubas Vene vürst Liivimaale raha äramaksmisel rahu, aga maksu kokku ei saadud ja rahu ei tulnud
-1558. a kevadel alustasid Vene väed pealetungi juba Liivimaa täielikuks hõivamiseks
- aprillis algas Narva piiramine ja pommitamine, sinna abi ei saadetud ja seal levisid alistumismeeleolud, 11. mail puhkes linnas üldine tulekahju ja Narva langes, linn säilitas oma kaubandusõigused
-18. juulil langes Tartu – Tartu piiskopkonna lõpp, mõne aasta pärast küüditati Venemaale suur osa Tartu elanikkonnast, sh ka piiskop
-kahe väga tähtsa linna, Narva ja Tartu suhteliselt kerge langemine oli Vene väe suureks strateegiliseks ja moraalseks eduks , augustis vallutati ilma olulise vastupanuta rida väiksemaid linnuseid, Tallinna piirama ei asutud
-1558. a sügisel üritasid Liivi ordu juhid ulatuslikumat vastupealetungi, aga murrangut ei saavutatud ja sõjategevus Eesti alal soikus
-1559. a aprillis sõlmiti Taani aadlike vahendusel pooleks aastaks vaherahu, seda aga kasutasid maahärrad välisabi otsimiseks, ordumeister  Fürstenberg vahetati Gotthard Kettleri (oli Poola orientatsiooniga) vastu ja viimane hakkas kohe koostööd tegema
-septembris 1559 müüs Saare-Lääne piiskop oma valdused Taani uuele kuningale Frederik II-le, kes saatis Saaremaad valitsema oma 19-aastase venna Magnuse, kes 1560. a maabuski oma sõjasalgaga Kuressaares; piiskopiks saanud auahne noormees ostis endale veel nii Kuramaa kui ka Tallinna piiskopi ametikoha ja kavatses hõivata venelaste poolt vallutamata alad, Magnusel puhkes konflikt orduga, mis lõpetati vaherahuga ja Taani kuningas kutsus oma venna enda juurde aru andma
-Vene väed alustasid (1560) uut pealetungi,  vaherahu sai läbi ja 2. augustil toimus Valga lähedal Liivi ordu viimane välilahing – Hoomuli e Härgmäe lahing, kus ordu sai nii lüüa, et lakkas olemast – see lahing oli Liivi ordu sõjaline lõpp; peale seda vallutati Viljandi linnus, vangi langenud endine ordumeister Fürstenberg viidi Venemaale, kus ta suri; orduvägede kätte oli veel jäänud vaid Tallinn, Pärnu ja Paide koos nende lähima ümbrusega
-samal aasta septembris algas ka talupoegade ülestõus Lääne- ja Harjumaal
-kohalikule talurahvale tõi sõda kaasa ainult kannatusi ja koormisi, külad jäid ühe ja teise poole rüüste- ja sõjaretkede ees kaitsetuks, palgasõduritele palga maksmiseks pandi rahvale peale erakordsed maksud , talumehi värvati ka sõjaväkke
-ülestõusu laienedes kujunes ka selle juhtkond , talupojad üritasid läbirääkida Tallinna raega, aga too manitses talupoegi ülestõusust loobuma
-ülestõusnute salgad hakkasid koonduma Koluvere linnuse juurde, kuhu oli varjule pääsenud palju feodaale, ootamatult ründas talupoegi aga Läänemaa aadlikest tugev salk
-kokku langenud Koluvere all ligi 200 talumeest, nende “kuningas” kisti Kuressaares neljaks
- vastuhakk jätkus kohati ka 1561. a, aga selle selgroog oli murtud
-tegemist oli ühe suurema maarahva ülestõusuga kogu Eesti ajaloos
 
Liivimaa jagamine suurriikide vahel:
-Vene vägede edu ja eesti talupoegade ülestõus sundisid Vana-Liivimaa võime otsima endale uusi tugevamaid isandaid
-ordumeister Kettleri poolameelsuse tõttu saabusid 1560. a lõpul enamikku venelaste poolt vallutamata kindlustustesse Poola garnisonid, ent Tallinnas oli ka palju neid, kellele tundusid sümpaatsemad Taani ja eriti Rootsi, viimase lipu all loodeti saavutada paremaid kaubandustingimusi
-1561. a juuni algul ajasidki rootslased poolakad Toompealt välja ja kohe alistusid Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkonnad (4. juuni) ja Tallinna linn (6. juuni) ja vandusid truudust Rootsi kuningale Erik XIV-le – Põhja-Eestis oli seega kehtestatud Rootsi võim
-samal aastal (28. november) ülejäänud Liivimaa aadel , Liivi ordumeister ja Riia peapiiskop vandusid truudust Poola kuningale Sigismund II Augustile – Liivi ordu lakkas olemast
-samal aastal saabus Saaremaale uuesti hertsog Magnus ja koos temaga ka Taani kuninga asehaldur, Saare-Lääne piiskopkond kaotati ja need alad liideti otseselt Taaniga
-keskaegne poliitiline jaotumus oli likvideeritud ja 1561. aastaga lõppes ka Vana-Liivimaa ajastu
 
-peamised allikad Liivi sõja kohta: Russovi ja Renneni kroonikad
 
Sõja teine pool:
-1563. a paisus Rootsi ja Taani konflikt Põhjamaade 7-aastaseks sõjaks, kestis kuni 1570. aastani
-suur osa sõjategevust toimus Hiiu-, Saare- ja Läänemaal, kus Rootsi pidas lahinguid taanlastega liidus olnud poolakate vastu
-oma rolli etendasid ka erilistest sakslastest ratsanike nn mõisameeste üksused, kuhu kuulusid endised ordu teenijad ja palgasõdurid, mõisatest ilma jäänud aadlikud, mitmesugused seiklejad ja ka mõnel määral eestlasi
-1568. a tuli pärast riigipööret Rootsi troonile Johan III, millele järgnes Poola-Rootsi suhete paranemine, sõlmisid vaherahu ja hiljem läksid isegi koostööle venelaste vastu
-1569. a sõlmisid Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik uniooni, millega moodustati aadlivabariik e Rzeczpospolita, mis pidas Liivimaad oma valduseks
-1570. a rahu järel jäi Taanile vaid Saaremaa
-nn Liivmaa kuningriik (1569- 1577 ) – Moskva vasallkuningriik pealinnaga Põltsamaal, valitseja hertsog Magnus
            -Magnuse kaaskonda kuulusid ka mõisamehed
-1570/1571. a oli esimene Tallinna piiramine Magnuse poolt, ebaõnnestus
-linnadest kuulusid nüüd Tallinn ja Paide rootslastele, Pärnu poolakatele, Kuressaare (sai Magnuselt linnaõigused 1563. a) koos Saaremaaga Taanile, ülejäänud linnad koos suurema osa Eesti alaga oli venelaste võimu all
-1571. a lõpul ründasid mitu mõisameeste ratsasalka venelaste valduses olevat Tartut, katse ebaõnnestus ning reeturite juhid andsid end Poola kuninga teenistusse
-(1572-1573) Ivan IV tuli ise Liivimaale, vallutati Karksi ja Paide, aga Koluvere all said lüüa
-Tallinna baasina kasutanud rootslased tõid kohale palgasõdurid Saksamaalt, Šoti- ja Inglismaalt, 1574. a ründasid rootsi väed Põltsamaad, aga linnust ei suudetud vallutada
-1575- 1576 oli Vene vägede uus pealetung , mis oli väga edukas, rootslastele jäid vaid Hiiumaa ja Tallinn, poolakad tõrjuti maalt välja
 
Talurahvas võitluse keerises:
-lisaks vägede liikumisele ja kolmele eri isandale alluvate mõisameeste retkedele pidid kõige kiuste põldu harivad talupojad kannatama ka tööst loobunud ja samuti laastamisega tegelevate talumeeste jõukude terrorit
-veel oli 1570ndatel aastatel mitu korda möllanud katk
- kestvad linnade piiramised tõid ümbruskonnas kaasa näljahäda
-Tallinnasse põgenenud talupoegadest ja linna lihtrahvast moodustati 1576. a Rootsi väkke lipkond, mis pidas omal käel partisanisõda venelastega, seda lipkonda juhtis mündimeistri sell Ivo Schenkenberg, hiljem ta hukati tsaari käsul
-lisaks linna alluvuses olnud talupoegade sõjajõule ründasid venelasi ka mitmed teised iseorganiseerunud talumeeste üksused, üks suuremaid neist oli Ohtra Jürgeni salk
 
Sõja lõpp:
- tsaar ei usaldanud enam Magnuse väejuhivõimeid ja saatis Tallinna vastu väe venelastest juhtidega
-1577. a jaanuaris oli piiramine, aga kaitse oli tugev ja linna ei vallutatud
-oma kuningriigi raskeil päevil oli Magnus hakanud otsima uut isandat ja ta astus Poola-Leedu teenistusse, karistuseks Magnusele likvideeriti Liivimaa vasallkuningriik
-Poola kuningaks sai Stephan Batory, ta alustas (1579) aktiivset sõjategevust venelaste vastu Tartumaal , samal ja järgmisel aastal haarati ka Venemaa enda alasid
-Poola ja Rootsi tegutsesid teineteist segamata Eesti eri osades, mõlema tegevuse suund oli aga Vene võimu alla langenud alade tagasivallutamine
-samal ajal kui Venemaa keskendus võitluseks Poola vastu, saatis Rootsit suur edu Lääne- ja Virumaal
            -varsti rünnati Vene riiki juba kahelt poolt Peipsi järve, aga Pihkva piiramisel poolakad edu ei saavutanud
-Vene-Poola sõlmisid Jam Zapolski vaherahu (1582), mille järgi Ivan IV sai küll tagasi poolakate vallutatud vene alad, aga  Rzeczpospolita sai endale Lõuna-Eesti
-Rootsi alustas aktiivset sõjategevust ( 1581 ), sõjapealik Pontus de la Gardie; Rootsi väed ületasid kinnikülmunud Soome lahe, pärast piiramist vallutati Rakvere, Haapsalu; Narva ja Paide – kogu Põhja-Eesti oli Rootsi võimu all ja sõjategevus suundus Venemaale (1581-1582 vallutati Ingerimaa )
-Venemaa ja Rootsi sõlmisid Pljussa vaherahu (1583), millega Rootsi sai Lääne-, Põhja-Eesti ja Ingerimaa
-sõdade vahele tekkis väike vahe, mil võitlusi ei peetud, aga saavutati vaid ajutine tasakaal; maa jäi jagatuks Poola, Rootsi ja Taani kuningate vahel ja erinevate piirkondade haldamises oli vähe ühist – nii lõhestati Eesti isegi veel suuremal määral kui Vana-Liivimaa aegu
 
2.8 Eesti jaotatuna kolme kuningriigi vahel
Lõuna-Eesti Poola valduses:
-poola aeg algas 1561. a, kui anti end Poola kuninga võimu alla (tegelikult 1582, kui Tartust löödi venelased välja – Jam Zapolski vaherahu), 1625. a lõid rootslased poolakad Lõuna-Eestist välja
            -1561. a Sigismund Augusti privileegid aadlile:
                        -aadlile tagastati tema maavaldus
                        -kinnistati talupoegade pärisorjus
                        - usuks lubati luterlus
                        -riigiametid lubati täita sakslastega
-1582. a kehtestas Stephan Batory Liivimaa halduse korraldamiseks konstitutsioonid:
-riiklik haldusjaotus:
-Lõuna-Eesti jaotati kolmeks presidentkonnaks (Tartu, Pärnu, Võnnu), mis nimetati hiljem ümber vojevoodkondadeks
-need jagunesid staarostkondadeks (9) ja need riigimõisateks e folvarkiteks
            -aadli omavalitsus:
                        -esindusorgan – Võnnu maapäev, mis oli allutatud Poola riigile
            -kohtuvõim:
                        -presidentkondade kohtud tegelesid aadli asjadega
                        -talupoegade üle mõistsid kohut mõisnikud
-1629 sõlmiti Altmargi vaherahu, millega Liivimaa läks Rootsile
 
Rootsi valdus Põhja-Eestis e Eestimaa hertsogkond:
-1561-1583-1629
-riigi kätte läksid ordu, piiskopi- ja kloostrimaad ning osa aadlike maid
-kohaliku aadli privileegid kinnitati
-riigi mõisates üritas Karl IX makse ühtlustada (kümnis asendati kindla maksuga ja vähendati koormiste liike) ja püüdis siinseid alasid rootsistada
-riiklik haldusjaotus:
            -Eestimaa hertsogkond, mida juhtis kuberner e asehaldur (Toompeal)
-jagunes linnuseläänideks (7), mille eesotsas oli lääniasehaldur
            -jagunesid mõisaläänideks e riigimõisateks, mille eesotsas oli foogt
-aadli omavalitsus:
            -moodustati Eestimaa rüütelkond
            -kõrgeim võimuorgan maapäev
            -maapäevade vaheaegadel valitses maanõunike kolleegium
            -rüütelkonna peamees, maanõunike kolleegiumi esimees
            -kogu provints oli jagatud 4 maakonnaks e kreisiks: Lääne, Harju, Viru ja Järva
-kohtuvõim:
-ülem-maakohtuna tegutses maanõunike kolleegium, millele allusid mees- ja mõisakohtud
            -kõige alamad kohtunikud olid haagikohtunikud
 
Saaremaa Taani valduses
-Taani kuningas kinnitas aadli senised privileegid
-riigi maid (2/3) oli rohkem kui mujal
-Saaremaast sai Taani provints, kus kuningat asendas asehaldur
-provints jagunes ametkondadeks e mõisaaladeks, mis omakorda jagunesid vakusteks
-aadli omavalitsus – loodi Saaremaa rüütelkond
-kõrgem kohtuvõim oli maakohus , alamkohus (talurahva kohus) vakusekohus
-1559. a piiskop müüs oma maad
-1561. a saabus asehaldur Taanist , likvideeriti Saare-Lääne piiskopkond
-1645. a Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsile
 
III Rootsi aeg
 
3.1 Rootsi kuninga poliitika Liivimaal
-kehtestati esimest korda siin ühtse keskvalitsusega riigivõim
-võim kehtestati etapiviisiliselt (vt tv lk 42)
-rahvaarvu muutumine:
Kunda kultuur (7500 eKr)
1000 elanikku
muinasaja lõpp
150 000
orduaja lõpp
250 000
1620 : peale Liivi sõda
100 000
1695 : enne Suurt nälga
350 000
peale Suurt nälga
250 000
 
Halduskorraldus peale Rootsi võimu kehtestumist kogu Eestis:
-Rootsi võimu kehtestamisega kogu Eesti mandrialale kujunes uus halduskorraldus, mis oma põhijoontes jäi püsima märksa kauemaks kui Rootsi võim ise
a) riiklik haldusjaotus:
-Eesti ala ei moodustanud halduslikku tervikut , vaid jäi jagatuks kahe kubermangu vahel:
-Põhja-Eesti oli Eestimaa kubermang (4 maakonda: Harju-, Järve-, Viru-, Läänemaa)
            -Rootsi kätte sattunud juba Liivi sõjas
-Poolalt vallutatud aladest, Lõuna-Eestist ning Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kubermang (3 maakonda: Tartu-, Pärnu- ja Saaremaa) keskusega Riias
-Saaremaa, mis liideti Rootsi valdusega alles 1645. a Taaniga sõlmitud Brömsebro rahuga, kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, säilitas aga edaspidi teatud eriseisundi (erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus e konsistoorium, Eesti- ja Liivimaast eraldi maksusüsteem
-viimase Eesti alana läks Rootsi valdusesse 1660. a Oliwa rahuga seni Kuramaa piiskopkonnale kuulunud Ruhnu saar
-Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla
-kubermangu eesotsas kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (Eestimaa kindralkuberner elas Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner Riias Väina jõe kaldal asuvas lossis), kes kamandas oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetas ametisse ja kontrollis riigiametnike tööd, jälgis raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandis hoolt postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ja avaliku korra eest
b) rüütelkonnad e aadli omavalitsus:
-kõrvuti kindralkuberneride ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti- ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused
-Harju-Viru vasallkonnast kasvanud Eestimaa rüütelkonna kõrvale kujunes 1630ndatel aastatel Liivimaa rüütelkond, eraldi rüütelkond moodustus Taani valduses oleval Saaremaal, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga
-rüütelkonnad koondasid siinseid maavaldajaid aadlikke, kaitsesid nende õigusi Rootsi riigivõimude ees ning lahendasid samal ajal kõiki kohalikke küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema poolt seatud kindralkuberneride huvisfääri
-rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel (saksa keeles Landtag), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant ja maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12 (Saaremaal 6) maanõunikku  e maanõunike kolleegium (saksa keeles Landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse
-kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaseid küsimusi lahendas rüütelkonna pealik (Liivimaal maamarssal ), uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna pealike või maamarssalite hulgast
c) kohtuvõim:
-Rootsi valitsusajal loodud kohtukorraldus jäi püsima 19. sajandi lõpuni
-avaliku korra tagamiseks valiti mõisnike hulgast haagi- e adrakohtunikud (Liivimaal sillakohtunikud), nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi
-maakonna tasandil tegutsesid meeskohtud (Liivimaal maakohtud ), mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju
- raskemad kuriteod ning kõik aadlike kohtuasjad lahendati kubermangu tasandil Tallinnas Eestimaa Ülemmaakohus (Tartus Liivimaa Õuekohus), nende kohtute otsuse võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani (Stockholmi Õuekohus), kelle sõna jäi ka kohtuasjades viimaseks ja lõplikuks
 
Rootsi riigivõimu poliitika Balti aadli suhtes:
-võib eristada kolme etappi , mis erinevad keskvõimu tugevuse poolest:
1) tugeva kuningavõimu periood (Karl IX, Gustav II Adolf)
-Karl IX koostas ulatusliku reformiprojekti siinsete alade rootsistamiseks ja alustas maksude ühtlustamisega (vt õpik lk 102)
-kuna sõda käis ja tal oli vaja kohaliku aadli toetust, asus maid läänistama, mille tulemusel riigimaade hulk vähenes ja eramaade suhtes puudus kuningal sõnaõigus
-Eesti- ja Liivimaa suhtes oli Rootsi riigi poliitika erinev:
-Eestimaa aadel ja Tallinna linn olid tulnud Rootsi krooni alla vabatahtlikult, siin kinnitati juba 1561. a rida privileege, mis ületasid aadli õigusi isegi emamaal
-Liivimaa loeti relva abil võetud provintsiks, mis tuli kiiresti rootsistada (Rootsi võimu- ja kohtukorralduse sisseseadmine) ja selleks saatis Gustav Adolf Riiga kindralkuberneriks Johan Skytte (asus ametisse 1629. a); 1632. a sai Gustav Adolf surma ja siinne aadel saavutas Skytte tagasikutsumise 1634. a (sest Rootsis võimule tulnud aristokraatia saavutas kiiresti üksmeele Liivimaa aadliga), algas aadlivõimu periood
2) aadlivõimu periood / nõrk keskvõim (1632-1672)
-Rootsi kõrgaadel, kes omandas järgnevatel aastakümnetel nii Eesti- kui Liivimaal rohkesti maid (toimus laialdane läänistamine), oli samavõrd sakslastega huvitatud balti privileegide säilitamisest ja suurendamisest, seetõttu saavutasid Liivimaa aadel ja linnad 17. sajandi keskpaigaks samasugused õigused nagu eestimaalasedki
-aadli omavalitsust hakati kutsuma Landesstaatiks, maariigiks, mis iseloomustab kujukalt siinsete rüütelkondade poolt endile kätte võetud õigusi ja vabadusi, taoline olukord kestis kuni kuningas Karl XI valitsema asumiseni 1672. a
-perioodile iseloomulik kohtuvõimu kuulumine aadlile, laialdane aadli maavaldus
3) tugeva kuningavõimu periood (1672)
-1672. a sai täisealiseks Karl XI (kardiinide absolutism ) ja alustas iseseisvat valitsemist, tuues kaasa olulise pöörde kuningavõimu ning balti aadli senistesse suhetesse
-Karl XI avastas, et laialdase läänistamise e erakätesse andmise tulemusel oli riigikassa tühi
-Karl XI otsustas läbi viia vahepeal läänistatud riigimaade taasriigistamise, tagasivõtmise e reduktsiooni (1680)
-sellist sammu riigi tulude suurendamiseks oli Rootsis ette võetud ka varem, kuid need polnud puudutanud Balti provintse, aga 1680. a Rootsi riigipäeva otsusega laiendati reduktsiooni ka Eesti- ja Liivimaale
-rootsi ajal läänistatud mõisad tagastati riigile ja anti senistele omanikele rendile, et need seda ei laostaks, seati sisse vakuraamatud
-eramõisad viidi tagasi lääniõigusele, st neid sai võõrandada vaid kuninga loal
-Rootsi riigipäeva taoline samm tekitas balti aadlis tugevat vastuseisu , kes peale oma majanduslike huvide kahjustamise nägi reformis ka oma õiguste rikkumist: rüütelkondade väitel siinsetel aladel võivad aadlisse puutuvaid seadusi välja anda vaid kohalikud maapäevad ning mitte Rootsi riigipäevad, kelle otsused ei olevat Eesti- ja Liivimaa jaoks kehtivad; pärast seda, kui riigipäev andis 1682. a kõik volitused reduktsiooni teostamiseks kuningale, oli balti aadlil juba sootuks raskem reduktsioonile vastu seista
-vastuseis andis vastupidise tulemuse: vastuseisust nördinud kuningas hakkas nüüd nõudma ka “kaasatoodud” mõisate, st juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist
-tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kes pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile
-mõisate tagastamise järel kasvasid riigitulud märgatavalt ja provintside valitsemise kulud võidi nüüd katta nende endi tuludest, seega paranesid ka siinsed haridus - ja kirikuolud
-ka eraomandusse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, mis tähendas, et neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada (osta, müüa, vahetada, pantida), vaid selleks tuli nõutada kuninga luba – seega kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduse üle
-ümberkorraldused Liivimaal:
-konflikt oli kujunenud eriti teravaks Liivimaal, kuna seal oli läänistatud palju maid
-Liivi aadli opositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul , kes oli haritud, kuid samas kiusliku loomuga maanõunik, tuntud arvukate kohtuprotsesseidega oma vendade vastu ja teenijate eriti jõhkra kohtlemisega
-1694. a anti Patkul ja ta kaaslased Stockholmi erakorralise kohtu alla, kus ta mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega, aga ometi õnnestus tal põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid Rootsi vastu
-Rootsi kuningas saatis kohaliku aadli murdmiseks Liivimaa kindralkuberneriks teguvõimsa ja kuningale truu Jacob Johan Hastferi (1694), oma nõudmistes ei astunud riigi esindajad sammugi tagasi ja nii suudeti reduktsioon läbi viia
-karistuseks Liivimaa aadlile kaotati Liivimaa aadli omavalitsus, st maapäev allutati kindralkubernerile ja Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium saadeti laiali, ka Õuekohtus ja konsistooriumis polnud enam maanõunikest kaasistujaid – nõnda õnnestus Rootsi kuningavõimul 17. sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe maksvusele panna
-1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga (Tartu ja Pärnu maakondade piir viidi vastavusse); kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähima ümbruskonnaga Läti poolele
 
Talupoegade olukord Rootsi ajal:
-kui 1629. a sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik
-suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud, osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid oli ahervaremetes, sõdades oli hävinud üle poole rahvast, kõige raskemalt kannatasid sõdades just tihedamalt asustatud ja suhteliselt jõukamad alad, osa sõja eest põgenenud talupoegi olid rajanud eesti külasid Peipsi idarannikul
-1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma ja et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest, nii liikus vähem viljakatest piirkondadest talupoegi viljakamatele aladele, tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid
-17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, mõnes paigas moodustasid nad isegi suurema osa elanikest, asustades lähestikku mitu tühja küla
-kõige rohkem asus siia vene talupoegi (käsitöölised, kaupmehed, kalurid), hiljem, 17. sajandi lõpul, asus Peipsi järve põhja- ja läänerannikule nn vanausulisi venelasi, keda Venemaal kirikureformi vastu astumise tõttu taga kiusati
-arvukalt tuli soomlasi , kes koondusid omaette küladesse, osalt asustasid neid Eestisse riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest väekohustuse eest, algul keelas Rootsi kuningas soome ja rootsi talupoegi pärisorjastada, aga ajapikku selline sekkumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid mõisakohustusi
-tuli veel rohkesti lätlasi
-lisaks veel poolakaid, sakslasi, leedulasi, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja šotlasi
-võõraste saabumine toimus aastakümnete jooksul, elama asusid nad enamalt jaolt ikka laialipillutatult eestlaste hulka, võttes nii peagi omaks kohaliku keele, kombed ja töövõtted; põhiline ühtesulamine toimus juba 17. sajandil, vaid Vene piiri ääres jäid püsima üksikud vene külad, sealhulgas ka Peipsi rannikul
-hoolimata võõraste märgatavast sissevoolust, kasvas pärast sõdade lõppu eestlaste arv suhteliselt kiiresti, uute perekondade loomiseks polnud takistusi, sest vaba maad oli küllalt, oma talu said ka senised vabadikud, kellest osa lausa sunniti mõisnike poolt talu pidama , soodsad olud tagasid ka suure sündimuse (mõningaid tagasilööke tingisid Vene-Rootsi sõjasündmused aastatel 1656-1658, 1657. a katk jms) ja 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat isegi veidi üle 350 tuhande inimese
-Karl IX talurahva poliitika:
            -tahtis kaotada pärisorjust, aga see jäi elluviimata (vt õpik lk 103)
            -kuna rahvaarv oli sõdade käigus vähenenud, kasvas teokoormiste hulk
-talurahva olukord aadlivõimu ajal:
            -läänistamiste tõttu vähenes riigimaade osa ja talurahva olukord halvenes veelgi
            -aadli õigused kinnitati seadusega
-Eestimaal 1645. a kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus fikseeris sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis
-Liivimaal avaldas 1671. a Liivimaa kuberner Clas Totti maapolitseikorralduse, mis samuti toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit
            -mõisate arv kasvas üle tuhande
-koos sellega kasvasid teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku suvast
-mõisate külvipinda suurendati talumaade arvel ja talupõldude osa langes poole võrra
                        -põlluharimisviisid jäid endiseks
-teokoormine kujunes peamiseks rendivormiks, see jagunes: rakmetegu (mees pidi hobusega mõisa minema), jalategu (jalamees mõisa), abitegu , mõisavoorid (talvel)
-reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda, kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade olukorda rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata; erinevalt rootsi talupojast, kes oli vaba ning esindatud isegi Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus, nõnda oli võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda
-muutused seoses reduktsiooniga:
-suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes
-mõisate ülevõtmise ajal kutsuti talupojad kokku ning neile teatati, et nüüdsest on nad üksnes kuninga alamad – võib väita, et reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest
            -omanik jäi rentnikuks
-redutseeritud mõisates toimus koormiste fikseerimine, et tagada riigile kindlat sissetulekut ja välistada talupoegade liigne koormamine , sest riik oli huvitatud kroonumaadelt saadavate sissetulekute suurendamisest; seetõttu kaasnes reduktsiooniga põhjalik maade kaardistamine ja hindamine, mille järel talupoegade mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega
-redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu; koormiste täpne fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi
-tagasivõetud mõisate talupojad allutati riigikohtutele (vähendas nende isiklikku sõltuvust mõisnikust), st seniste aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma keisri poolt määratud ametnikud – kreisifoogt (kreisikohtud)
- talupoeg võis mõisarentnike või -valitseja peale kaevata (anti vastav õigus ja võimalus), kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kas või kuningale endale
-Baltikumi mõisnikkond jäi ka Rootsi ajal valdavalt sakslasteks, rootsi suuraadlikud, kes Eesti- ja Liivimaal mõisaid omandasid, jäid enamasti elama oma kodumaale , rentides mõisaid siinsetele sakslastele; siinset aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus ja Liivmaa rentnikud haavusid, kui neid alandati maarentniku seisukorda ning võeti suurelt osalt kaasarääkimisõigus maa valitsemises; reduktsiooniga tekkinud aadli meelemuutust kasutas Põhjasõja ajal osavalt Vene tsaar Peeter I, kes lubadusega endised õigused taastada üllatavalt kiiresti baltisaksa aadli toetuse teenis
-kõik need positiivsed arengud lõpetas 1669 . a näljahäda ja 1695-1697 olnud nn Suur nälg (vt lk 115), kus suri 20% rahvastikust, teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda Eestis
-kohalikud võimud ja linnad, omades küll 1696. a veel märkimisväärseid viljavarusid, toetasid nälgijaid võimalikust palju vähem; sel ajal, kui “riigi vilja-aidas” surid inimesed massiliselt nälga, veeti siit vilja välja  Rootsi ja Soome, kus valitses samuti ikaldusest tingitud nälg
 
Põllumajandus:
-mõisate arv Eestis ulatus 17. sajandi lõpuks üle tuhatande, jäädes selliseks kuni 20. sajandi alguseni
-mõisnikud panid rõhu teravilja kasvatamisele, sest see andis suuremat sissetulekut, Eestist sai põhjapoolseim maa, mis suutis vilja välja vedada, kõige enam kasvatati rukist , põlluharimine toimus nii mõisates kui ka taludes endiselt kolmeväljasüsteemis, põllud jagati talude vahel pikkadesse kitsastesse siiludesse, tööloomadena kasutati valdavalt härgi, lehmi peeti suhteliselt vähe: halbade liiklusolude tõttu oli piima müügiks tootmine võimalik ainult linnalähedastes mõisates
-takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel, kivide koristamine algas talumaadel, kuid seda viidi läbi ka mõisamaadel, esialgu koristati kivid lihtsalt suurtesse hunnikutesse põllul, hiljem hakati neid laduma kiviaedadeks
-viljasaak olenes suurel määral väetamisest: mõisates peeti loomi suhteliselt vähem kui taludes ja seetõttu oli talupõldudel saagikus isegi suurem, vastukaaluks püüdis mõis laiendada külvipinda, sest põlde hariti talupoegade tööjõuga, mõistagi tõi see kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise
-talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks
-rakmetegu oli talumajapidamisele kõige koormavam; üldiseks nõudmiseks kujunes, et keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga
-kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole
- raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris
-lisaks teotööle mõisas pidid talupojad loonusandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja ka käsitöötoodangust
-17. sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metsigade ja metskitsede küttimine, küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel
-Eestimaa veed olid endiselt kalarohked, eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, sealseid kalandusolusid hakkasid üha enam kujundama venelastest rannikuasukad, kellele kalapüük oli peamiseks elatusallikaks ja kes sooritasid Rootsi võime häirinud halastamatut röövpüüki teisteski sisemaa veekogudes
 
Rootsi-Vene sõda aastatel 1656-1661:
-kuigi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa olid lepingujärgselt Rootsi kuningriigi sõjasaak, ei rahuldanud selline lahendus Venemaad, Poolat ega Taanit
-Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. a sõjakäiku, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida- Preisimaa ning suure tüki Poolast, Läänemeri oli muutumas Rootsi sisemereks, Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši häiris eriti Leedu langemine rootslaste kätte, sest ta oli arvestanud sellega kui oma tulevase valdusega
-1655. a sügistalvel alustasid venelased suure saladuskatte all laiaulatuslikke ettevalmistusi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ründamiseks ja lootes seni käest libisenud alad lõpuks ometi vallutada, alustas tsaar 1656. a suve hakul sõda, Riia piiramine ei õnnestunud ja suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. a sügisel
-1658. a lõpul tehti Narva lähedal Vallisaare külas vaherahu, kui aga rootslased vabanesid teistest vaenlastest lõuna pool ja ähvardasid rünnata, ei jäänud Venemaal muud üle, kui sõlmida 1661. a Kärdes lõplik rahu, millega venelastel tuli loobuda oma vallutustest Eesti- ja Liivimaal – Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse
 
Linnad:
-kogu Eesti elanikkonnast moodustasid linlased 6%, mis oli tolle aja kohta küllaltki kõrge suhtarv
-Liivi sõja ajal Vana-Pärnu hääbus, juurde tulid Kuressaare ja Valga
- kaubateed muutusid ja tõusis sadamalinnade (Tallinn, Pärnu, Narva) tähtsus
-kui keskajal olid linnad oma majanduse korraldamisel üsna iseseisvad, siis nüüd hakkas riigivõim üha rohkem linnadele ettekirjutusi tegema ning üldriiklikele huvidele allutama
-linnaõiguslikult säilitas vaid Tallinn oma traditsioonilise iseseisvuse, jätkates mõnda aega koguni oma raha müntimist
-Narva, mis Rootsi keskvõimu eriti huvitas, sõltus viimasest üha rohkem; arutusel oli isegi Narva nimetamine Rootsi riigi teiseks pealinnaks
-raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias
-linna valitses endiselt raad, aga ta ei olnud enam omavalitsus, oli allutatud kindralkubernerile
            -raad säilitas oma õigused: Tallinnas, Narvas, Kuressaares, Pärnus ja Haapsalus
-väikelinnad läänistati
-püsis tsunftikorraldus, aga see muutus suletumaks: meistrite , sellide ja õpipoiste suhted olid täpselt korraldatud; Tallinnas kehtestatud käsitöökorralduses anti kutsealal töötamise luba ainult tsunfti kuuluvaile käsitöölistele
-vähenes eestlastest käsitööliste osa
-Oleviste gild suleti ( 1675 ), see oli koondanud paljusid eestlastest käsitöölisi, aga saksa meistrid keeldusid neid Kanuti gildi võtmast ja nii arvati suur osa endisi tsunftide liikmeid nüüd linna lihtrahva hulka, kellel polnud kodanikuõigusi, selline sakslastepoolne jäik suhtumine oli reaktsioon eestlaste hulga ja rolli tõusule linnaelus
-tekkisid manufaktuurid , tolle aja mõistes suurettevõtted, kus valitses veel tootmine käsitöö abil – suurem osa Narvas, Hiiumaal (klaasimanufaktuur) ja Tallinnas (paberimanufaktuur)
-Lääne-Euroopa majanduse elavnemine tõi kaasa ka suurema vajaduse mitmete toiduainete, samuti näiteks laevaehitusmaterjalide järele, neid vajadusi sai rahuldada Eesti sadamate kaudu; osalt veeti neist välja kohalikke saadusi, osalt Venemaalt toodut; välismaale veetavate kaupade hulgas oli kõrgelt hinnatud siinsetes rehtedes kuivatatud teravili, põhjendatult nimetati Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks; teiseks tähtsaimaks läände veetavaks kaubaks oli lina, millest lõviosa tuli Venemaalt; Vene päritolu oli ka väljaveetav kanep , kahe viimase peamine väljaveosadam oli Narva; sisseveos oli tähtsaim sool, mille peamiseks laopaigaks oli endiselt Tallinn
-linnade majanduselus oli tähtis koht oma kindlale alale spetsialiseerunud poodnikel, kõige laiem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel, kes müüsid talumeestele lihtsamaid tarbekaupu või vahetasid neid põllumajandussaaduste vastu
-kõigis linnades, peale paljurahvuselise Narva, domineeris saksa kaupmeeskond
 
3.2. Kirik ja kultuur Liivi sõja järel 17. sajandil
Luteri kirik Eestis:
-luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis
-Põhja-Eestis 1561. a ja Lõuna-Eestis 1625. a
-Liivi sõda oli viinud kiriku haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi olid jäänud õpetajateta; ainelisele kahjule lisaks võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed, soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus
-17. sajandi alguses jätkunud sõjategevus tõi kaasa uue tagasilöögi ning nõudis taas otsast algamist
-Rootsi valitsusaja tegusamaks piiskopiks Eestimaal sai Joachim Jhering, kes suutis oma ametiajal luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada
-Liivimaal takistas luteri kiriku tegevust katoliku Poola ülemvõim, enne Rootsi alla minekut tegutses Liivimaa maakogudustes kõigest viis luteri usu pastorit
-nagu Eestimaal, loodi ka Liivimaal luterlik kirikuvalitsus – konsistoorium, vaimulikkonna eesotsas seisis kindralsuperintendent, kelle volipiirid olid võrreldavad Eestimaa piiskopiga, pärast Tartu ülikooli asutamist toodi Liivimaa kirikuvalitsus üle Tartusse ning kindralsuperintendendi kohti täitsid enamasti ülikooli professorid
-nimekaimaks Liivimaa kindralsuperintendendiks sai Johann Ficher, keda kutsuti uueks Liivimaa apostliks, tema teeneks oli koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaarendamine ning Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine
            -teine silmapaistev intendent oli Ilmar Samson (nõiaprotsessid)
-Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal langes kokku Kolmekümneaastase sõjaga Euroopas, kus teineteise vastas seisid Euroopa katolikud ja protestantlikud riigid; et Rootsist kujunes nimetatud sõjas protestantismi peamine tugijõud, oli luteri kiriku toetamine ka järgnevatel aastakümnetel osa Rootsi riiklikust poliitikast ; luteri kiriku rolli nägid Rootsi võimud ka Eesti- ja Liivimaa kiiremas “rootsistumisele” kaasaaitamises, mis tagas siinsele kirikule võimude suure tähelepanu; sellega kaasnes eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest
-nii püüdis siinne luteri kirik riigivõimu toetusel vastu seista Saksamaalt Baltikumi jõudvate uute usuvoolude, eeskätt pietismi levikule (vt õpik § 29)
-Rootsi ajal muutus luteri usk valitsevaks usuks Eestis, koos hävinenud kirikute taastamise ja uute rajamisega lahenes kiriku aineline olukord, märgatavalt paranes pastorite haridustase: Rootsi aja lõpuks oli kirikuõpetajate valdav enamus ülikooli haridusega ning võimelised pidama jutlusi ka eesti keeles
- senisest soodsamaks muutus talurahva suhtumine kirikusse, koguduse majandusasjadega tegelemiseks seati ametisse maarahva hulgast valitud vöörmündrid (taluperemees), mis lähendas talupoegi kirikule
 
Võitlus väärusuga:
-17. sajandil jäi luteri usk veel paljuski eestlastele võõraks, keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, mille võõrutamine polnud luteri pastoritel kuigi kerge ülesanne
-väärusuga seondati 1642. a suur talurahva rahutus Urvaste kihelkonnas Osulas, mis on tuntud Pühajõe mässu nime all
-protestantlik kirik ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel, just nüüd hakati üle kogu maa läbi viima nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid
-inimest võidi nõiduses kahtlustada ka salakaebuste alusel, kindralsuperintendent Samson avaldas 1626. a üksikasjalise juhendi, kuidas nõia rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia, taoline “nõidade välimääraja” andis hoogu uutele protsessidele
 
Vastureformatsioon :
-1520ndatel aastatel oli Vana-Liivimaal läbi viidud luterlik reformatsioon
-Liivi sõja ajal levitati venelaste vallutatud aladel ka õigeusku
-Poola võim alustas katoliikluse taastamist e vastureformatsiooni
 
Jesuiitide tegevus Tartus Poola ajal (vt õpik lk 101-102):
-tegutses reformatsiooni vastu kogu Euroopas (Venemaa, Põhjamaad)
-praktilise hariduselu kujundamises etendas olulist osa jesuiitide ordu, peamise keskusega siin Tartus; ordu liikmed ilmusid siia 1583. a alustades kahe kolleegiumi (kooselavate preestrite ja ilmikvendade organisatsioon) kujundamist
-vastureformatsiooni peamisi misjonäre oli paavsti saadik Antonio Possevino (1585. a Tartus)
-kolleegiumi raames asutati gümnaasium, et koolitada , ja tõlkide seminar , et keelt õpetada
            -õppetöö ladina keeles
            -keeled, vaimulik algharidus, raamatuköitmine, rätsepatöö jne
-omasid kahte kirikut, mitu elumaja , maavaldusi
-suur populaarsus maarahva hulgas, linnas väiksem
-kolleegiumi liikmed tegelesid tõlkimise ja kirjastamisega – 1622. a ladinakeelne kirikuteenistuse käsiraamat “Agenda Parva ”
-1625. a aeti rootslaste poolt välja
-rootslased avasid gümnaasiumihoones luterliku kooli
 
Eestikeelse kirjasõna kujunemine:
-luteri usk nägi jumalasõna allikana Piiblit ja nõudis tema lugemist rahvuskeeles
-et tõlkida Piiblit, oli vaja kirjakeelt, aga Piibli keele kujundirikkus nõudis selle ümberpanijatelt mitte ainult väga head eesti keele valdamist, vaid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist, see omakorda eeldas kirjakeele normeerimist, raskusi lisas tollase eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks
-esimesed eestikeelsed trükised olid täiesti suvalise kirjapildiga
-1637. a koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes küll eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga, kuigi Stahli grammatika jäi rahvuskeelest kaugele, loeti seda aastakümneid autoriteetseks ja vastuvaidlematuks eesti keele esituseks
-aastatel 1632-1638 andis Stahl välja mahuka neljaosalise “Käsi- ja Koduraamatu Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal”, mille tekst oli trükitud paralleelselt eesti ja saksa keeles, raamat oli mõeldud eeskätt eesti keelt puudulikult valdava kirikuõpetaja tarbeks
-1686. a ilmus Kambja pastori Andreas Virginiuse ja tema poja Adriani lõunaeesti keelde tõlgitud Vastne Testament , mis muuhulgas oli esimene läbinisti eestikeelne raamat
- Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite vastuseisu tõttu kõrvale; ka väide, et foneetiline kirjaviis on rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldasid talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt
-aastatel 1686 ja 1687 korraldati Liepa mõisas Võnnu lähedal ja Pilistveres nn piiblikonverentsid , kus tegeldi keeleküsimusega; vastandusid Stahli ja Forseliuse vaated ja kirjaviisid (Forseliuse aabits 1686) ja üksmeelele ei jõutud; sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid
-1693. a avaldas Johan Hornung selle vaidluse alusel uue ladinakeelse eesti keele grammatika, kus ta üritas kahte kirjaviisi ühendada laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid, sellega kehtestati nn vana kirjaviis, mis kehis kuni 19. sajandi keskpaigani
- suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli ka peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud, käsikirjaliselt jõuti küll valmis ka Vana Testamendi tõlge põhjaeesti keelse esitusega, kuid Põhjasõda takistas nende trükki jõudmist
-Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga, sajandi keskpaigas tehti esimesi katseid trükkida eestikeelseid kirikulaule riimi ja värsimõõtu arvestades
-tähelepanuväärset kohta omab kirikulaulude tõlkijana Tartu ülikoolis hariduse saanud Martin Gilläus, kelle mõned tollased tõlked on tänini kasutusel
-ilmalikust kirjandusest sai populaarseks eestikeelne juhuluule
-tähtsamate perekondlike sündmuste puhul sai kombeks kinkida eestikeelseid luuletusi
- Kadrina pastor ja hilisem Tallinna gümnaasiumi professor Reiner Brockmann – silmapaistvam nn juhuluule viljeleja
-lõunaeestikeelseid raamatuid lubasid võimud trükkida Riias, põhjaeestikeelseid Tallinnas, kokku ilmus aastatel 1631-1710 vähemalt 45 eestikeelset raamatut, lisaks ka veel väiketrükiseid; arvestades laialdast lugemisoskust, trükiti maakeeles ka mitmeid Eestimaa kindralkuberneri teadaandeid
-Rootsi aja lõpus sai alguse Eesti saksakeelne ajakirjandus ja rajati trükikojad Tallinnas ja Tartus
-1675. a hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht Ordinari Freytags Post-Zeitung
 
Gümnaasiumid ja Tartu ülikool:
-Euroopas olid 17. sajandi algul väga populaarsed humanismi ideed, milles rõhutati eriti teaduse ja hariduse tähtsust ja ka Rootsi kuningriigis rajati gümnaasiume ja soodustati igati ainsa kõrgkooli, Uppsala ülikooli arengut; Poola-aegne hoogne koolielu Tartus sundis Rootsi võime omalt poolt selles vallas tõsiselt pingutama
-Liivimaa haridusolude korraldamisel etendas suurt osa kubermangu esimene kindralkuberner Johan Skytte, kes oli olnud Uppsala ülikooli kantsler
-Skytte eestvõttel rajati 1630. a Akadeemiline gümnaasium Tartusse, mille õppetöö korraldus oli küllalt lähedane kõrgkoolide omale, ja 1631. a Tallinnasse (hilisem Gustav Adolfi gümnaasium) ja Riiasse
-juba 1631. a esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks ja järgmise aasta juunis kirjutaski Gustav II Adolf alla Tartu ülikooli asutamise ürikule
-15. oktoobril 1632. a avati Academia Gustaviana , kus oli Euroopas levinud tava kohaselt 4 teaduskonda : filosoofia- (seal alustati õpinguid), usu-, õigus- ja arstiteaduskond, õppekeel oli ladina keel, et saaks omandada laiemat haridust õppides ka teistes Euroopa ülikoolides
            -esimene kantsler Skytte
-õppetöö põhilised vormid: loengud ja dispuudid esinemis - ja vaidlusoskuse arendamiseks , õppetöö kestis normaalselt kokku 9 aastat
-õpilased: rootslased, soomlased , sakslased ja on teada üks lätlane, aga eestlaste kohta andmed puuduvad (talupojad võisid ametlikult ka seal õppida, aga neil puudusid võimalused kõrgkooli pääsemiseks), aga mitmed õppejõud ja üliõpilased suhtusid huviga maarahvasse, uurides eestlaste ajalugu ja rahvakultuuri
-ülikool tegutses Tartus esialgu kuni linna vallutamiseni Vene-Rootsi sõjas 1656. a, 1690. a avati ülikool uuesti, aga et linna seisund polnud kiita, kolis ülikool 1699. a Pärnu; Pärnu kapituleerumisega Vene vägede ees 1710. a augustis lõpetas tegevuse ka ülikool
 
Rahvahariduse edendamine:
-et kindlustada luteri usu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist, esialgu seati ametisse köstrid (kirikuõpetaja abilised), kes õpetasid maalastele lugemist: lugemisoskus levis, aga vaevaliselt , sest köstreid oli vähe ja nende haridus oli puudulik
-peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine, selle erakordselt raske töö võttis enda peale talurahvasõbralikus kodus kasvanud Bengt Gottfried Forselius, kes oli sündinud Harjumaal Soomest pärineva rootsi pastori peres, valdas hästi ka eesti ja saksa keelt, õppinud Tallinna gümnaasiumis ja veidi Saksamaal ülikoolis, alustas noor koolimees talupoiste tasuta õpetamist
-aastatel 1684-1688 tegutses Forseliuse seminar, kus õpetati rahvakeeles eesti koolmeistreid ja köstreid
-seminar asutati 1684. a Tartu lähedal Piiskopimõisas (praegu on seal Ropka linnaosa)
            -õpiaeg kestis kaks aastat, enamik õpilasi pärines Tartu ümbrusest
-pearõhk pandi ladusale lugemisele ning usuõpetusele, veidi õpiti kirikulaule, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist
-Forselius võttis kasutusele uue lugemaõpetamise meetodi, 1686. a andis välja aabitsa , võttis kasutusele häälikumeetodi
-mõisnikud, kellele talupoegade hariduspüüe ei meeldunud, hakkasid levitama kuulujutte koolide kahjulikkusest, vastuseisu murdmiseks võttis energiline Forselius ette pika reisi Stockholmi, kaasas kaks parimat õpilast – Kambja kihelkonnast pärinev Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri
-juba Forseliuse tegevusajast on teada 41 talurahvakooli olemasolu, enamik neist Lõuna-Eestis; 1687. a oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka ja kuigi teatav vastuseis aadlike seas püsis, olid koolid peagi enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades
-1688. a sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti “võim ja luba” koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis, aga tagasiteel Forselius hukkus ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse, kuid nelja aasta jooksul oli seminaris saanud õpetust ligi 160 eesti noormeest
-koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus, edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud lugema õpetada ja Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge
 
3.3 Põhjasõda (1700-1721)
Läänemeremaad sõja eel:
-Rootsi kuningriik oli 17. sajandi teisel poolel oma võimsuse tipul , Läänemeri oli kujunenud peaaegu tema sisemereks, nii et isegi Taani, kes kõigi teiste riikide laevadelt oma väinades tolli võttis, ei võinud seda teha Rootsi omadelt
-Rootsi siseolukord ei olnud kiita: 1695.-1697. a näljahäda tabas riigi olulisi osi, 1697. a suri kuningas Karl XI, 15-aastaselt troonile tõusnud uus kuningas Karl XII oli küllalt kogenematu
-osa Eesti- ja Liivimaa aadlist ajas Rootsi riigile vaenulikku poliitikat, olles valmis tunnistama oma käskijaks Poola kuningat
-raskustest hoolimata säilitas Rootsi oma sõjalise võimsuse, tema kaevandused ja manufaktuurid andsid üle 30% maailma malmi- ja terasetoodangust, mis võimaldas toota häid relvi ; vabade talupoegade arvukus lubas odavalt üleval pidada võitlusvõimelist ja patriootlikult meelestatud sõjaväge, mis andis Rootsile eelise Euroopa palgasõjavägede ees
-Poola, Taani ja Venemaa olid Rootsi ülemvõimu vastu Läänemerel, kõik nad pretendeerisid osale Rootsi valdustest; sajandi lõpuks avanes neile soodne olukord: paranenud olid Venemaa ja Poola suhted, samuti vabanesid mõlemad riigid tänu rahulepinguile mõneks ajaks Türgi ohust oma lõunapiiridel, Rootsi liitlased Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririik olid seotud omavaheliste probleemidega
-sõja iseloom oli muutunud:
-olid kujunenud regulaararmeed (suured, riiklikud armeed )
-sõjad kujunesid pikaajalisteks relvakonfliktideks (keskmiselt 1 lahing aastas), vastaseid ei hävitatud, vaid kurnati
-põhiliseks kujunes jalavägi ja ratsaväe osa vähenes
-kujunesid uut tüüp kindlustused – bastionid, mis olid tol ajal praktiliselt vallutamatud
-otseseid lahinguid ja tormijookse välditi, selle asemel kujunesid piiramis- ja kurnamisstrateegia
-Rootsi sõjavägi oli maapalgalisel ülalpidamisel, st maakond pidi välja panema jalaväerügemendi (1200 meest)
 
Sõja põhjused:
-Läänemere-äärsed riigid (Poola, Taani) tundsid ennast ahistatuna Rootsi ülemvõimust Läänemerel
-Venemaa tahtis väljapääsu Läänemerele
-Rootsi troonile tuli Karl XII, kes oli 15 aastat vana
 
Sõja käik:
-1699. a moodustasid naaberriigid liidu Rootsi vastu; kokku lepiti, et Eesti- ja Liivimaa jäetakse võidu korral Poolale (Patkul)
            -Poola – kuningaks valitud Saksi vürst August II Tugev
            -Venemaa – tsaar Peeter I
            -Taani – kuningas Frederik IV
-Põhjasõda algas ööl vastu 12. veebruari 1700. a, kui August alustas pikka ja edutut Riia piiramist, Liivimaa kindralkuberner oli eelnevalt ohust teadlik ja oli võtnud tarvidusele ettevaatusabinõud
-suvel 1700. a vallutasid taanlased osa Rootsi valdustest Saksamaal, Karl läks kiiresti Kopenhaageni alla piirama ja taanlaste jaoks sõda lõppes, sõlmiti rahu
- oktoobri teisel poolel asusid venelased Peeter I juhtimisel Narvat piirama ja pommitama, sellises olukorras tegutses Rootsi noor kuningas oskuslikult ja otsustavalt: Karl maabus juba oktoobri algul oma peaväega Pärnus ja marssis sõjaväega Narva alla, et kõigepealt lüüa venelasi
-samal ajal tungis Boriss Šeremetjev 5000 ratsaväelasega Virumaale, jõudes Rakvere lähistele, maad laastati armutult
-Pärnust liikus Rootsi sõjavägi Tallinna kaudu Rakverre, edasiminekul kohtus rootslaste eelvägi Pühajõel Šerementjevi ratsaväega; olgugi, et venelastel oli jõe kõrgel paremal kaldal soodne positsioon, löödi nad kerge vaevaga põgenema
-rootsi sõjateadetes kirjutati eesti talupojast Stephan Raabest (eesti nimega Ronga Tehvan), kes olevat juhtinud ratsanikud venelaste selja taha, mis taganudki kiire edu
-Narva alla jõudes seisis Karl XII oma 10 500 mehega 30 000-lise Vene väe vastu, aga päev enne lahingut lahkus Peeter I teadmata põhjustel oma sõjameeste juurest, jättes väe juhatamise Austriast pärit hertsog de Croy ülesandeks
-19. novembril 1700. a toimus Narva lahing, mille rootslased võitsid
-udu katte all liikus Rootsi vägi otse Vene kindlustusliinide ette ja kell 2 päeval andis Karl rünnakukäsu; parajasti tõusnud lumetorm oli rootslastele selja tagant, venelastele otse vastu
-Vene väed põgenesid lahinguväljalt, välismaalastest koosnev Vene väejuhatus läks Rootsi poolele üle, ööhakul kapituleerusid viimased Vene väeosad, suur osa Vene vägede lahinguvarustusest langes võitja sõjasaagiks
-Karl XII talvitus koos oma vägedega Eestis, Laiusel
-1701. a kevadel Karl lahkus koos kuningavägedega Eestist ja jättis siinseid vägesid juhtima ja Liivimaad kaitsma väikesearvulised garnisoni- ja väliväed Wolmar Anton von Schippenbachi juhtimisel, ise suundus Poola (tee peal vabastati Riia), sõjategevus kandus üle Leedu-Poola alale
-Narva kaotusest toibunud, koondasid venelased Pihkvasse uued väed, mida asus juhtima Boriss Šerementjev
-juba 1701. a septembris tungisid 20 tuhat venelast kolmes kohas üle Kagu-Eesti piiri, kuid sunniti 2 tuhande rootslase poolt taganema; saanud lisajõude ületasid venelased detsembri alguses uuesti piiri, talvine rünnak tuli rootslastele täiesti ootamatult
-algasid venelaste rüüsteretked Eestisse, mida rootslased ei suutnud takistada
-Kanepi lähedal Erastvere mõisa juures saavutasid kolmekordses arvulises ülekaalus Vene väed esimese olulisema võidu Põhjasõjas, Erastvere lahingust algas Rootsi väliväe kaotuste rida Liivimaal
-juuli 1702. a Valga lähedal Hummuli lahing, rootslased kaotasid
-1703. a rüüstasid venelased armutult kogu idapoolset Eestit, aga kõik Eesti linnad olid veel rootslaste valduses, samuti oli nende laevastikul täielik kontroll Peipsi järve üle
-1704. a algas venelaste otsustav pealetung
-mais 1704 toimus esimene jõelahing Emajõel – Kastre lahing; samal ajal toimus sõda Poolas
-lahingukorda seatud Rootsi laevastik sõitis Tartust Peipsi poole, aga ettevaatamatuse tõttu sattuti Kastre juures venelaste seatud lõksu, kitsas jõgi ei andnud suurtele laevadele manööverdamisruumi ega mingit võimalust vastupanuks, Peipsi järve enda kontrolli alla saanud, võisid venelased nüüd nii Tartu kui ka Narva alla raskeid piiramissuurtükke vedada veeteed mööda
-1704. a juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist, Tartu kapituleerus 13. juulil ja Narva vallutati 9. augustil
-Tartu ja Narva vallutamise järel sõjategevus Eestis mõneks ajaks vaibus, piirdudes mõlemapoolsete väiksemate rüüsteretkedega vastase aladele
-1706. a August II loobus troonist ja Poola väljus sõjast
-1708. a algas uuesti aktiivsem võitlus Eesti aladel ja Karl XII alustas sõda Venemaa vastu
-olulisim lahing Vinni lahing Vinni mõisa väljadel, mis lõppes rootslaste kaotusega, see jäi ka viimaseks märkimisväärseks välilahinguks Eesti aladel
-venelased kartsid Karl XII tagasipöördumist Eesti- ja Liivimaale ega olnud sugugi kindlad, et sõjas vallutatud alad neile jäävad, 1708. a talvel küüditati kõik Tartu ja Narva linnakodanikud koos peredega Venemaale, sama aasta suvel lasti õhku praktiliselt kogu Tartu linn
-nimetatud sündmust kajastab Puhja köstri Käsu Hansu kirjutatud nutulaul, mille autorina peetakse teda esimeseks teadaolevaks eesti soost luuletajaks
-juuni lõpul 1709. a Poltaava lahingus (Ukrainas) löödi rootslased venelaste poolt täielikult puruks, nüüd polnud rootslaste võimuses enam Eesti- ja Liivimaad oma valduses hoida
-1710. a oli venelaste otsustav pealetung ja vallutati Riia, Kuressaare, Pärnu ja Tallinn, piiratavate vastupanu nõrgestas katk
-29. septembril 1710. a kirjutati Harku mõisas alla Tallinna kapitulatsioonile, millega Rootsi sõjavägi alistus ning Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene ülemvõimu tunnustasid , ja sellega oli sõda Eesti aladel lõppenud
            -aadli privileegid kinnitati
-kuigi otsene sõjategevus Eesti alal vaibus, ei olnud kannatused eesti rahva jaoks veel lõppenud: Rootsi sõjaväes levima hakanud katkuepideemia hävitas aastatel 1710-1711 enam kui poole sõjas ellujäänud talurahvast, Tallinnas suri ¾ elanikest, rahvaarv langes 120-140 tuhande inimeseni, maal valitses kaos, ringi hulkusid endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad – nn sissid , neid saabus siia ka Venemaalt
-peale Tallinna langemist kestis Põhjasõda veel kümmekond aastat, kuigi Rootsi maavägi oli purustatud, jäi tema merelaevastik veel kaunis tugevaks , riiki kimbutas rahapuudus, siiani oli püütud välja tulla provintside kulul, nüüd hakkas sõda tõsisemalt kurnama ka Rootsit ennast, Karl XII oli valmis oma Baltikumi valdusi Venemaale loovutama ja tahtis riigiga ühendada hoopis Taani alluvuses olnud Norrat, aga 1718. a sõjakäigul Norrasse kuningas langes
-Rootsi ülemjuhatus püüdis jätkata võitlust veel Venemaagagi, kuid 1720. a saadud kaotus otsustavas merelahingus jättis maa ranniku vastase sõjajõududele avatuks ja seepärast sõlmiti Soomes rahu
-sõda lõppes 1721. a Uusikaupunki rahuga, mille järgi Venemaa sai Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja osa Kagu-Soomest koos Viiburi piirkonnaga, Venemaa andis Rootsile tagasi sõjas hõivatud Soome alad ja maksis kahjutasu , Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada tollal märkimisväärselt suure summa eest teravilja
 
Eesti talurahvas sõja aastatel:
-Eesti talurahvale tõi sõda kõige rängemaid kannatusi, hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine
-juba Põhjasõja esimestel aastatel püüdsid paljud perekonnad asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse, inimesed varjusid ka metsades ja soosaartel
-sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse, läbiminevad väed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja, talumehi nõuti pidevalt appi ka kindlustustöödele, kurnavad olid sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused
-juba 1700. a toimus siin-seal talurahvarahutusi, enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara, rohkem toimus selliseid vastuhakke Kagu-Eestis, kust oli juba varem pagetud Venemaale
-Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke, kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi, kelle relvastus piirdus küll vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega, ligikaudsete arvestuste järgi võeti Põhjasõja ajal Rootsi vägedesse umbes 15 tuhat eestlast, kellest mõnigi tõusis ohvitseriks
 
IV  Vene aeg
 
4.1 Eesti Põhjasõja järel
Rahvaarvu muutumine:
1695
350 000
1710: sõjategevus Eestis lõppenud
120 000-140 000
18. sajandi keskpaik
500 000
minnakse üle euroopalikule demograafilisele käitumisele
1850
730 000
peale seda perioodi väheneb nii sündimus kui suremus
kuni aastani 1940 kasvas rahvaarv 1,6 korda
 
Balti erikorra kujunemine:
-vaatamata selle, et Venemaa võit kujundas põhjalikult ümber jõudude vahekorra Põhja-Euroopas, ei saanud Venemaa vallutatud alade kestvamas püsimajäämises sugugi kindel olla, Rootsi lüüasaamine ei olnud nii ränk, et ta minetanuks soovi kaotatud alasid uuesti tagasi võita
-peale Põhjasõda balti aadel kauples endale välja väga soodsad alistumistingimused (1710. a Tallinna kapitulatsiooniga ja 1721. a Uusikaupunki rahuga), sest eelmainitud olukorras oli Venemaa jaoks tähtis kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine, privileegid kinnitasid Balti provintside eriseisundit teiste Venemaa kubermangude suhtes
-balti aadli poolehoiu võitmist alustati juba sõja ajal teostatud restitutsiooniga: Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele, mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle
-balti aadlil ja linnadel säilis laialdane omavalitsus, kehtima jäid senine maksukorraldus ja seadused, luteri usk, riigiasutustes saksakeelne asjaajamine , tollipiir teiste Venemaa kubermangudega, kindralkubernerid (vene keskvõimu kõrgemad esindas Tallinnas ja Riias) mittevenelased (aga kes on teinud karjääri vene armees ), ei kehtestatud pearahamaksu ega nekrutikohustust – kõik see oli vajalik, kuna Rootsi säilitas lootuse kaotatud alad tagasi saada
-aastatel 1741-1744 oli sõda, millega Rootsi kaotas osa oma Soome valdusi
-aastatel 1788-1790 oli teine sõda, mis lõppes rahu sõlmimisega ja sõjaeelse olukorra taastamisega
 
Halduskorraldus:
-säilis rootsi-aegne halduskorraldus, st jaotus kaheks kubermanguks , kubermangu eesotsas kindralkuberner; kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine
-kindralkuberner asus tavaliselt Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud ja kohapeal esindasid teda kaks valitsusnõunikku (saksa keeles Regierungsrat) kohaliku aadli hulgast, ka kiriku üle püüdsid rüütelkonnad oma kontrolli kehtestada, nõutades endile kohad kiriku juhtorganites
-omavalitsuse kõrgem ladvik – maanõunikud ja raehärrad – ei olnud valitavad, vaid nimetati eluks ajaks ametisse vastavalt kas maanõunike kolleegiumi või rae enese poolt
-aadli omavalitsust teostasid nii Eesti-, Liivi- kui ka Saaremaa rüütelkond, säilitades Rootsi valitsusajal kujunenud organisatsioonilise struktuuri, aadlikogunemistele – Maapäevadele – ei kutsutud enam linnade esindajaid, nagu see varem tavaks oli olnud
- aadelkond muutus suletuks, 1730-1740ndatel koostati rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad –  aadlimatrikkel, kujunes immatrikuleeritud aadel, kellel ainukesena oli Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi; aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest
-linna omavalitsus säilis, samuti tsunfti- ja gildikorraldus, mis muutusid suletuks; poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud, kodanikuõigusi jagas linnavalitsus e raad
-linnade ühistegevust rüütelkondade vastu ei kujunenud, sest seda takistasid linnade eneste vastuolud kaubandusküsimustes ning sagedased lahkhelid rae ning ülejäänud kodanikkonna vahel
-kohtu- ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti- ja Liivimaa asjade kammerkontor
-Balti erikord oli tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldades samal ajal tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas ühtekokku kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega
 
Muutused põllumajanduses:
-endiselt oli oluline viljakaubandus, mis andis läbi kogu 18. sajandi põhiosa Eesti mõisate ja talude sissetulekust , ja tollivaba kauplemise õigus soodustas jätkuvat vilja väljavedu Rootsi, uueks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud ligikaudu 50 000-meheline Vene sõjavägi; et vägesid odavamalt ülal pidada, keelas valitsus sageli vilja väljaveo, millega hinnad alla lasti, ja mõistagi tekitas taoline majanduspoliitika balti mõisnike hulgas vastuseisu
-juurde tuli viinapõletamine (veeti välja Vene turule, põletati viljast) ja loomanuumamine, härgi nuumati viljaköögi praagaga, loomad viidi Peterburi turule, sellega pandi alus senisest ulatuslikumale loomakasvatusele mõisates, mis omakorda parandas põldude väetamist ja tõstis maa saagikust
-kogu tootmine hakkas orienteeruma Peterburi turule, kannatasid linnad, sest soositi Peterburi arengut
 
Talurahva olukord Vene võimu all:
-selgituse saamiseks talupoegade õigustest Baltikumis pöördusid riigivõimud rüütelkondade poole, laia tuntuse omandas Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Roseni seletuskiri 1739. aastast, mis on ajalukku läinud Roseni deklaratsiooni nime all, Roseni järgi:
            -talupoeg on pärisori, keda võib pärandada, osta, müüa, vahetada maast lahus
            -ta ise, maa ning vara kuuluvad mõisale
            -maa kasutamise eest peab ta kandma mõisakoormist, mille suurus pole millegagi piiratud
            -kohtuvõim talupoegade üle kuulub mõisale (rüütelkonnale)
            -kodukarja õigusel ei ole piire
-Roseni deklaratsioon vastas kogu tollase mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse ning seda asus toetama ka riigivõim, nõnda kaotas talurahvas Vene võimu alla sattudes kõik senised Rootsi aja lõpul saadud kergendused ning langes vähimagi õiguseta pärisorja seisundisse
-enam kui riigivõim ja seadus kaitses talupoegi mõisnike majanduslik huvi, piiramatu omavoli oleks viinud mitte ainult talu, vaid ka mõisa enda laostumiseni talupoegade pagemise tõttu
 
4.2 Asehalduskord Eestis
Valgustusideede levik:
-1762. a suvel tuli troonile Katariina II, kes oli oma valitsemisaja (1762-1796) alguses valgustatud valitsejanna – ta leidis, et ühiskonna parandamiseks on vaja õiglaseid seadusi; tõi kaasa olulisi muutusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhetesse – uus valitseja taotles impeeriumi piirimaade seniste privileegide kaotamist ning ühesugusele piiramatule keisrivõimule allutamist
-hakkas koostama Venemaa seaduste koguprojekti, millega oli karta Eesti- ja Liivimaa senise eriseisundi kaotamist, see sundis baltlaste saadikuid Moskvas energilisele vastutegevusele sooviga, et uut seadustikku ei laiendataks Baltikumile, seadustekogu jäi vastu võtmata
-1764. a suvel tegi Katariina II ringsõidu Eesti- ja Liivimaal, ta rõhutas kõikjal Balti provintside lahutamatut kuulumist Vene impeeriumi koosseisu ning manitses kohalikku aadlit usinamale koostööle keskvõimuga
-siin oli tema usaldusisikuks George Browne – Liivimaa kindralkuberner, kes pidi läbi viima valgustatud reformid ; püüdis kergendada eesti talurahva olukorda ja kooliharidust edendada
-samal ajal anti välja raamatuid, mis kritiseerisid talurahva olukorda ja nõudsid selle parandamist:
-1764. a ilmus Torma kirikuõpetaja Johann Georg Eisen von Schwarzenbergi kirjutis Saksamaal Liivimaa talupoegade olukorrast: kritiseeris feodaalset mõisamajandust kui ebaproduktiivset ja perspektiivitut, mis vajab põhjalikke uuendusi , ta pidas vajalikuks kaotada pärisorjus ja viia talupojad väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikust soosivale raharendile
- 1777 . a A.W. Hupeli kriitika
-mõisnikest avaldasid uuendustahet vaid üksikud, seetõttu oli 1765 . a kesktalvel kokku tulnud Liivimaa rüütelkonna maapäev üllatunud, kui kindralkuberner Browne esitas muude ettepanekute kõrval ka nõudmisi talurahva olukorra parandamiseks, aadelkond avaldas uuendustaotlustele visa vastuseisu, aga Browne jäi oma nõudmistele kindlaks ja aadlikel tuli järele anda
-1765. a aprillis kinnitas Browne nn positiivsed määrused e kaitseseadused talupoegade olukorra parandamiseks:
            -talupojal on õigus vallasvarale
            -koormiste ülejäägid võib vabalt turustada
            -mõisakoormistele seati kindlad piirid ja mõisnikel polnud enam õigust neid oma suva järgi tõsta
            -ülempiir ihunuhtlusele (30 kepihoopi )
            -talupojad said õiguse mõisniku peale kaevata
-aga talupojad jäid endiselt pärisorjadena mõisnike meelevalla alla ja Vene riigivõimul polnud tahtmistki kaitseseaduste ranget täitmist nõuda
-aastatel 1773-75 toimus Venemaal Pugatšovi ülestõus
-toimus murrang Katariina II poliitikas – asus riiki tugevdama
-1775. a võeti Venemaal vastu uus haldusseadustik, millega ühtlustati valitsemist ja tugevdati võimu kohapeal
-kuna oli oodata baltisaksa aadli vastuseisu, lubas Katariina II vastutasuks nende mõisad pärusomandiks kuulutada, mis tegi lõpu ebakindlatele omandisuhetele ning kestvale reduktsiooniähvardusele riigi poolt
- 1784 . a puhkesid ulatuslikud talurahvarahutused , nn pearaharahutused, sest asehalduskorra kehtestamist ja pearahamaksu sisseseadmist tõlgendasid talupojad kui mõisakoormistest vabastamist
-suurim neist Puuaiasõda
 
Asehalduskord (1783-1796):
-1783. a kehtestati Baltikumis uus halduskorraldus, mis on tuntud asehalduskorra nime all
-muudatused administratiivjaotuses:
-Eestimaa kubermangus loodi lisaks (juba oli Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaa) Paldiski maakond, mis jäi püsima ainult asehalduskorra ajaks
-Liivimaal tehti juurde 2 maakonda: Viljandi (lahutati Pärnu maakonnast) ja Võru (Tartu maakonna lõunapoolne osa)
-vastavad linnad said linnaõigused
-1783. a kõik maakonnalinnad said linnaõigused, kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga, Paldiski (1783) ja Võru (1784)
            -Eesti- ja Liivimaa kubermangu üle pandi üks asehaldur asukohaga Riias
-poliitilised ümberkorraldused: Balti provintside poliitiline korraldus muudeti sarnaseks Venemaa omaga
            -mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur
            -maanõunike kolleegiumid rüütelkondades ja raed linnades saadeti laiali
-kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal omandasid võrdsed õigused; moodustati linnaduumad, kuhu tuli valida esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest, kodanikuõigused said kõik majaomanikud sõltumata rahvusest ja tegevusalast
-muudatused maksekorralduses
            -Baltimaadele laiendati ühtne pearahamaks
                        -selleks hakati läbi viima perioodilisi hingeloendusi, et võtta arvele maksualune elanikkond
-asehalduskorra kehtestamine sisaldas terve rea demokraatlike elemente, piirates tublisti senist keskajast pärit omavalitsusstruktuuri; samas taotles uus halduskord kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulatamist Venemaaga, arvestamata vähimalgi määral ajaloolisi, usulisi ja rahvuslikke eripärasid
-1796. a kui Katariina II suri, lõpetati asehalduskord, et vältida pingete teravnemist riigivõimu ja balti aadli vahel, taastati põhijoontes varasem valitsemisviis
-1797. a Eestile laiendati nekrutikohustus
- 1782 . a tollireform – kaotati tollipiir Venemaaga
 
Vene-Rootsi sõda (1788-1790):
-Rootsi esimene katse vallutada tagasi Põhjasõjas kaotatud Eesti- ja Liivimaa aastatel 1741-1743 lõppes Rootsile uute alade kaotusega Soomes
-1788. a alustas Rootsi kuningas Gustav III uut sõda Venemaa vastu, kasutades ära viimase järjekordset sõda Türgiga, aga sõjategevus takerdus
-1790. a märtsis korraldasid rootslased väikese sõjasalgaga ootamatu dessandi Paldiskisse ning sundisid kohaliku garnisoni kapituleeruma, aga 13. mail 1790 toimunud Tallinna merelahing lõppes rootslaste lüüasaamisega
-kuna Rootsi ei saavutanud edu ka Soomes, sõlmiti samal aastal Värala rahu sõjaeelse olukorra taastamisega
-sõja eel oli Gustav III lootnud, et Rootsi vallutusplaane toetab balti aadel, kes polnud rahul asehalduskorra kehtestamise ja seniste eesõiguste kärpimisega, kuid juba sõja esimestel kuudel ilmnes kohaliku aadli tsaaritruudus; eriti hirmutasid balti aadlit võimalikud talurahva väljaastumised, mis võisid puhkeda rootslaste tagasitulekul
 
4.3 Pärisorjuse kaotamine
Pärisorjusliku majanduse kriis 18. sajandi lõpul:
-mõisnike väljaminekud suurenesid, kuna püüti järgida Saksamaa elustandardit: mõisade väljaehitamine ja euroopalik elustiil
-püüti suurendada sissetulekuid ilma põhimõttelisi muudatusi tegemata (laiendati mõisapõlde, tõsteti teokoormisi)
-süvenes kriitika pärisorjuse aadressil – tuntuimad kriitikud:
- Merkel – 1796, lätlastest
-Petri – 1802, eestlastest
-1801. a tuli Venemaal võimule keiser Aleksander I, kes üritas Venemaal reforme läbi viia ja tahtis alustada Baltikumist, avaldas survet siinsetele rüütelkondadele reformide läbiviimiseks
 
Talurahvaseadused I:
-1802. a esimene seadus: “Igaüks...” Eestimaal
            -kehtestati talude pärandatav kasutusõigus
-1804. a Liivimaal – kehtestati talude pärandatav kasutusõigus, teorent normeeriti, keelati talupoegade müümine maast lahus, piirati kodukariõigust (15 kepihoopi), talupoegadele anti õigus omada ja pärandada vallasvara
-1804. a seadustega loodi vallakohtud , kus kohtunikeks olid talupojad, kuid säilitati mõisa kontroll, so esimene samm omavalitsuse kujunemisel
-järgnesid talurahvarahutused – suurim 1805. a Kose-Uuemõisas
-järgmised seadused on pärisorjuse kaotamise seadused:
            -1816. a Eestimaal
            -1819. a Liivimaal
-talupoeg sai isiklikult vabaks (perekonnanimede panek), maa jäi mõisnikule ja talupoeg pidi seda rentima, koormised asendati rendilepinguga, liikumisvabadus jäi piiratuks
-see ei kaotanud kriisi majanduses, jätkus talumaade mõisastamine, mistõttu kasvas ka teorent, talude pärilik kasutusõigus kaotati
 
Talurahva omavalitsuse kujunemine:
-peale priiks laskmist loodi iga mõisa alal talupoegadest omaette kogukond e vald
-kõik talupojad kuulusid talurahvaseisusesse, mis jagunes mõisarahvaks ja külarahvaks: pererahvas (40%), sulaserahvas (30%), vabadikud e popsid e saunikud (20%)
-vallakogukonna ülesanded:
-vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja karistasid väiksemate üleastumiste eest
            -vallakogukond kandis ühist vastutust magasinvilja varumise eest
            -vaestehoolekanne
- vallal lasus vastutus kogukonna koormiste täitmiste eest, kehtis ringkäendus, teede korrashoid , koolide korrashoid, riiklikest koormistest pearaha, nekrutikohustus
 
Talurahvaseadused II:
            -1849. a Liivimaal
            - 1856 . a Eestimaal
            -1865. a Saaremaal
-määrati kindlaks talude päriseksostmise kord ja tingimused, lõpetati töö nõudmine ja hakati üle minema raharendile, talude kruntiajamine
-põhiline talude päriseksostmine algas 1850ndatel Lõuna-Eestis, peamiselt saadi raha linakasvatusest; Põhja-Eestis kartulikasvatusest
-mõisapõlde hakkasid harima mõisamoonakad – uus sotsiaalne kiht, kes olid palgatöölised
 
Talurahvarahutused 19. sajandil:
-esimene talurahvarahutuste laine oli 1840. a – viimane näljahäda
            -siit peale jõudis Eestisse kartulikasvatus
-algas väljarändamisliikumine, mida võimud takistasid
-suurim rahutus – 1841 . a Pühajärve sõda
-1845. a algas massiline usuvahetusliikumine ja ka seda võimud esialgu takistasid
-peale maa päriseksostmise seadusi uued talurahvarahutused, neist suurim: 1858. a Mahtra sõda
 
1860ndate aastate reformid:
-1863. a passiseadus
            -täielik liikumisvabadus Venemaa kubermangude piires
-algas väljarändamine Venemaale ja eestlaste asunduste rajamine Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas
-1865. a keelati kodukariõigus
-1868. a keelati teoorjus
-1866. a vallaseadus
            -vald vabanes mõisniku eestkostest
-moodustati valla täiskogu (kõik peremehed + 1/10 maata meestest ), mis valis vallavolikogu
            -vallal oli oma eelarve
            -kogu vallavalitsemine toimus mõisast sõltumatult
 
4.4. Kultuur 18.-19. sajandil
Usuelu :
-peale Põhjasõda nõrgenes kiriku seisund tunduvalt
-kui Rootsi ajal oli luterliku kiriku taga riik ja kiriku seisund oli suhteliselt autonoomne, siis 18. sajandil tuli arvestada paljude mõjuteguritega:
            -riik oli õigeusklik ja luterlus oli siin vaid sallitud usk
            -rüütelkonnad hakkasid mõjutama kirikut, piiskoppide valimist jm
-18. sajandi alguses hakkas levima pietism , mille põhieesmärgiks oli usu lähendamine rahvale, selle sügavam läbitunnetamine ja seeläbi elu kõlbelisemaks muutmine
- elavnes usulise kirjanduse väljaandmine
-1739. a anti välja Piibli täielik eestikeelne tõlge (pietistide poolt), tõlkis Anton Thor Helle
-rahva hulgas muutus populaarseks vennastekoguduste e hernhuutlaste liikumine
-vennastekoguduste liikumise läbi loobuti vanadest uskumustest ja ristiusk võeti täiesti omaks
            -liikumise suur laine 1730ndatel aastatel Lääne-Eestis
-kohati muutus vennastekoguduste liikumine sotsiaalseks liikumiseks (võrdsuse kõne), astuti välja ka mõisa vastu
-1743. a liikumine keelati
-keeld tühistati osaliselt 1764. a, täielik tegevusvabadus saadi tagasi 1817. a
-ratsionalism jõudis siia koos valgustusideedega
-rõhutati mõistust ja loogilist mõtlemist
-levis pastorite seas, kes pidasid pietismi võltsvagaduseks
-selleks, et ühiskonda parandada tuleb tegeleda sotsiaalsete probleemidega, rahvast harida jne ( valgustajad – Hupel, Merkel, Schwarzenberg jt)
-ratsionalistide tegevuses oluline rahvavalgustuslik tegevus – andsid välja põllumajanduslikke käsiraamatuid ja tegelesid rahvaharidusega
 
Usuvahetusliikumine:
- 1832 . a võeti vastu ülevenemaaline luteri usu seadus
-ametlikuks riigiusuks sai kreeka-katoliku õigeusk, luterlus muutus vaid üheks lubatud sektiks
-1845. a levisid rahva seas kuuldused, et kes lähevad keisriusku, vabastatakse teoorjusest ja saavad maad
-usku vahetas: Saaremaal 30%, Lõuna-Eestis 17%
-19. sajandi 1950ndatel aastatel levis prohvet Maltsveti liikumine
 
Hariduskorraldus:
- kirjaoskus oli saanud üldiseks 17. sajandil tänu Forseliuse tegevusele
-1739. s kehtestati Liivimaal korraldus, et  7-12-aastased peavad käima koolis ja õppima lugema
-1765. a võttis Liivimaa Maapäev vastu Zimmermanni koolihariduse kava – kool peab olema igas suuremas mõisas; kuna seda ei tahetud järgida, pidi kindralkuberner (George Browne) seda kordama
 
Haridus 19. sajandil:
-Venemaal läbi viidud koolireformi laiendati siia – kehtestati 4-astmeline ühtluskool:
-I aste: maal kihelkonnakool, linnas elementaarkool (saksakeelne), talulastele eelnes vallakool või koduõpe või Lõuna-Eestis õigeusu maarahvakool
-II: igas linnas kreiskool
-III: kubermangu pealinnas gümnaasium (Tallinn, Riia)
-IV: ülikool
-Tartu Ülikool taasavati 1802. a, sest Paul I kartis , et Suure Prantsuse revolutsiooni ideed levivad Venemaale
                        -esimene rektor Parrot
-silmapaistvad teadlased: Struve (täheteadlane), Baer (embrüoloogia rajaja)
-Tartus tegutses Professorite Instituut (1828-1839), et valmistada ette õppejõude
-1828. a rajati koolmeistrite ettevalmistamiseks Tartus Õpetajate Seminar
-Valgas tegutses Cimze seminar - muusikakasvatus
-üldine koolikohustus kehtestati 1854. a Pilistveres (nii poisid kui ka tüdrukud)
-1870ndatel kehtestati üldine koolikohustus kogu maal
 
Eestikeelne kirjasõna:
-hakkas tekkima ilmalik eestikeelne kirjasõna (vaimulik kirjasõna 1525)
-1731. a hakkasid ilmuma maarahvakalendrid
-hakati välja andma nn rahvaraamatuid
-1739. a anti välja esimene eestikeelne piibel (Anton Thor Helle)
 
Eestikeelse ajakirjanduse sünd:
-Hupel, Wilde hakkasid Põltsamaal 1766 . a välja andma eestikeelset ajakirja “Lühike õpetus”
-hakati maarahvale välja andma juturaamatuid, mis olid mugandused saksa rahvaraamatutest
            - Arvelius , Willmann
            -“ Vaga Jenoveeva”
-19. sajandil said alguse eestikeelsed ajalehed:
            -1806. a Tartu maarahva nädalaleht
            -O.W. Masing Maarahva nädalaleht
            -Kreutzwaldi Maailm ja mõnda
-1857. a Perno Postimehega ( Jannsen ) saab alguse päris eesti ajakirjandus
-kuni 19. sajandini kasutati vana kirjaviisi
-1843. a Kuusalu pastor Ahrens koostas grammatika Põhja-Eesti kirjakeele alusel, mis sai 1872. a üldkehtivaks
 
Kultuurielu :
-õitsengu tipul olev baltisaksa kultuur ja  kujunev eesti kultuur olid tihedalt läbi põimunud
-haritud eestlane ei olnud mõeldav ilma saksa seltskonnata
-19. sajandi valitsevaks vaimsuseks oli romantism ja kuna sellel oli omane huvi eksootiliste rahvaste ja rahvakultuuri vastu, siis hakkasid siinsed baltlased tegelema eesti rahvakultuuriga
-sai alguse estofiilne liikumine
-kultuur elu organisatsiooniliseks vormiks olid baltisaksa seltsid
-baltlaste kultuur elu koondus Tartusse, kus oli kaks keskust: Tartu ülikool ja Raadi mõis
-Tallinnas koondus kultuurielu muuseumide ümber: Tallinn Muuseumiühing ja Provintsiaalmuuseum
-Tartus Õpetatud Eesti Selts
 
4.5 Rahvuslik liikumine
Eeldused:
-rahvusluse ja romantismi levik Euroopas 19. sajandil, mis tõi kaasa rahvusriikide kujunemise 19. sajandi teisel poolel (Saksamaa ja Itaalia) ja Eestis estofiilide liikumise (baltisakslastest eestihuvilised; kuna nad toetasid eesti kultuuri ilminguid, uurisid eesti keelt ja kultuuri, andsid välja ajalehti, ilukirjandust ja kooliraamatuid, asutasid teaduslikke seltse ja ühinguid – Õpetatud Eesti Selts Tartus ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing Tallinnas)
-poliitiline taust – slavofiilide liikumine Venemaal, kes võitlesid balti erikorra vastu, sest nad leidsid , et Venemaal on oma eriline arengutee ja tahtsid luua kõigi slaavi rahvaste ühtsust; vastuseks sellele tahtsid kohalikud baltlased eestlasi saksastada
-1866. a vallaseadus – tegelik poliitilise asjaajamise kogemus ( vallavalitsus vabanes mõisa eestkoste alt – vallavolikogu)
-rahvuse formeerimine, rahvusliku eneseteadvuse kujunemine, üldse rahvuse kujunemine
            -eeldused rahvuse kujunemiseks:
                        -kujunes ühtne eesti kirjakeel (1872 kehtestati ühtne eesti kirjakeel) ja üldise kirjaoskuse levik
                        -pideva eestikeelse ajakirjanduse teke (1857 Jannseni Postimees )
-rahvusliku kirjanduse kujunemine (1857 Faehlmann, Kreuzwald “Kalevipoeg”, maailmas “Kurja lilled” ja “ Madame Bovary ”)
                        -oma nimetuse “eestlane” juurdumine senise “maarahva” asemel
            -1866. a vallaseadus pani aluse valla poliitilisele elule
 
Esimene periood, 1860ndad:
-1864. a palvekirjade aktsioon Viljandimaal, eestvedajad vennad Petersonid; kutsuti üles kirjutama tsaarile palvekirju (oluline, sest esimest korda) ja mõeldi läbi, formuleeriti ja võeti kokku oma nõudmised:
-nõuti kindlate maa- ja rendihindade kehtestamist, teoorjuse kaotamist, ihunuhtluse lõpetamist, üheõiguslust teiste seisustega, eesti keele kasutuselevõttu kohtutes; sellele liikumisele saadi vene liberaalse kodanluse toetus
-need kodanlik-demokraatlikud nõudmised olid suunatud senikehtinud feodaalse süsteemi vastu
-sai alguse Aleksandrikooli (tsaar Aleksander II järgi) üritus: taheti luua eestikeelne kool kreiskooli tasemel
-1865. a asutati Vanemuise ja Estonia selts – laulu- ja mänguseltsid
-1869. a oli esimene üldlaulupidu Tartus – suurim üritus
-esimese perioodi silmapaistvam tegelane oli Jannsen ja peamised keskused Viljandimaa , Peterburg ja Tartu (al 1864. a)
-1864. a Postimees kolis Tartusse
 
Teine periood, 1870ndad:
-rahvusliku liikumise tõus 1870ndatel, peategelaseks tõusis Jakob Hurt , kelle põhitees oli, et me oleme küll väiksed arvult , aga peame saama suureks vaimult
-suurim üritus oli Eesti Aleksandrikooli komiteede ja Peakomitee loomine, presidendiks Hurt
-teine suurüritus oli Eesti Kirjameeste Seltsi loomine 1872. a, presidendiks Hurt
-ülesanded: eestikeelse kirjanduse väljaandmine, kooliõpikud, võitlus uue kirjaviisi eest
-Hurt rajas aluse rahvusteadustele – murded , etnograafia, rahvaluule uurimine , ajaloo uurimine, muinasteadus jne
-loodi Põllumeeste Seltsid, esimene Tartus, esimees Jannsen, siis Pärnus, Viljandis, Võrus
-1871. a tuli Jakobson (Cimze lõpetaja) Peterburist tagasi, asutas Kurgjale näidistalu ja asus Põllumeeste Seltsi Jannsenilt üle võtma, kuna leidis, et seltsid ei ole ainult majandusliku, vaid ka poliitilise tegevuse kohad; Tartus, Pärnus ja Viljandis esimesed Põllumeeste seltsid
-1872. a loodi Eesti Kirjameeste Selts, mis andis välja eestikeelset kirjasõna, õpikuid
-1872. a kehtestati uus kirjaviis – Ahrensi grammatika
 
Kolmas periood e lõppjärk:
-1878. a Jakobson asutas ajalehe Sakala, mis tõusis loetavaimaks leheks ja ta oli balti erikorra vastu, tugevalt kiriku vastu, ateistlik , nõuti eesti keele õiguste laiendamist; liikumine kandus Põhja-Eestisse, tahtis seisuslike-, kohtu- ja omavalitusasutuste likvideerimist, toetus jõukamale talurahvale
-1879. a asutati Põhja-Eestis kaubalaevaselts Linda, mis oli linnakodanluse ettevõte
-1881. a koostati Suurmärgukiri (17 seltsi) Aleksander III-le (Aleksander II oli 1881 atentaadi tagajärjel hukkunud ), esindaja oli Jakobson; taheti: talumaa müügiks kindlat hinda, riigi maksude kindlat võrdset jaotamist mõisa- ja talumaade vahel, paluti Vene kohtukorraldust ja semstvovalitsuse laiendamist Balti aladele, kooli taheti allutada Vene haridussüsteemile
 
Suur lõhe:
-1878. a Hurt teatas, et astub Sakala kaastöötajate hulgast tagasi, sest Sakala oli kirikuvastane , 1880. a ta läks Peterburgi
-poliitikast väljus ka Jannsen
-1881. a Jakobson sai Eesti Kirjameeste Seltsi esimeheks, Hurt solvus ja läks Peterburgi Jaani koguduse kirikuõpetajaks ja hakkas rahvaluulet koguma, Hurda pooldajad lahkusid
-1882. a Jakobsoni pooldajad võtsid üle Aleksandrikooli peakomitee (Jannsen halvatud ), presidendiks sai Köhler, Jakobson suri – rahvusliku liikumise lõpp
 
4.6 Venestamine Eestis
-1881. a troonile tulnud Aleksander III alustas venestamist kõigis vähemusrahvastega asustatud piirkondades (Poolas, Soomes, Baltimaades), alustas vastureformide läbiviimist, toetus oma tegevuses slavofiilidele; ta oli esimene tsaar, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata, Eestis samal ajal rahvusliku liikumise langus (juhti polnud)
-aastatel 1882-1883 toimus Eestis senaator Manasseini revisjon, kus kasutati sakslaste vastu esitatud nõudeid, revisjoni tulemusel koostati tsaarile märgukiri
- Manassein saadeti siia Peterburist avaldusi koguma, põhjuseks osa baltisaksa kaebusi, et ei suuda liikumist vaos hoida
-eestlaste ja lätlaste poolt esitatud palvekirjadest (50 tuhat) kasutati vaid sakslaste vastu suunatud osa, eestlastele meelepärased nõuded jäeti kõrvale (rahvuskeel, -kool jne)
-1885. a määrati uued kindralkubernerid vürst Šahhovskoi (Tallinn), kes oli tulihingeline slavofiil, ja Zinovjev (Riiga)
-algas tormiline reformide periood
 
Reformid:
-saksa ametnikud asendati vene ametnikega (ka kooliõpetajad jne)
- 1886 . a kehtestati asjaajamiseks saksa keele asemel vene keel
-talurahvakohtud kaotati kihelkondade tasandil
- maakonnas seati sisse talurahva asjade komissari ametikoht , kontrollis vallavalitsuse ja -kohtute tööd
-1885. a allutati Eesti koolivõrk Vene haridussüsteemile
-1887. a õppekeeleks sai vene keel, uued venekeelsed programmid , uued õpikud
-1888. a Aleksandrikool avati venekeelse põllumajanduskoolina
-1890ndatel hakati asutama ministeeriumikoole – vene rahadega, õpetajad venelased otse vene kubermangudest, allus otse haridusministeeriumile
-1893. a Tartu Ülikool muudeti venekeelseks, nimetati Jurjevi ülikooliks (Tartu nimetati ümber Jurjeviks) ja venelased tõid sinna uue vaimsuse
-õigeusu levitamine, soodustati usuvahetust (u 100 tuhat inimest vahetas usku), aga tagasi luteri usku ei saanud
-Tallinnasse ehitati Aleksander Nevski katedraal (Šahhovskoi poolt), Ida-Virumaale Kuremäe klooster
-kõik see tõi kaasa kirjaoskuse languse
-õigeusu levitamine, soodustati usuvahetust
 
Suhtumine venestuspoliitikasse:
-kaks seltskonda:
-tuleb minna kaasa, sest see on ainuke võimalus osaleda avalikus elus
            -Jakob Kõrv ja tema ajaleht Valgus
-1893. a läks Grenzstein ja tema leht Olevik venestuse teele, idee: tuleb kasutada venestust saksalastele viimase hoobi andmiseks, Olevik propageeris venemeelseid vaateid
-osa Jakobsoni pooldajaid
-teine osa haritlasi leidis, et tuleb vaikselt arendata edasi eesti kultuuri
            -loodi Eesti Üliõpilaste selts, mis 1884. a õnnistas oma lipu Otepää kirikus
            -pastor Villem Reiman – vaimsuse idee
-1888. a algas Hurda juhitud rahvaluule suurkogumine
-1883. a alustas tööd Hugo Treffneri gümnaasium, selle kaudu said eesti poisid minna ülikooli
-Reimani ja Grenzsteini juhtimisel sai alguse karskusseltside loomine – ainus lubatud seltsi liik
-Hermann sai Postimehe, mis sai päevaleheks, peatoimetajaks, 1896. a ostsid Postimehe Reiman ja Jaan Tõnisson, algas võitlus Postimehe ja Oleviku vahel, mille võitis Postimees
-Postimehe põhiseisukoht: kui ei saa kaasa rääkida poliitikas, tuleb arendada kultuuri ja ühistegevust, tuleb leida vene ja saksa mõjude vahel oma kultuurilise iseolemise nišš
-1900. a pandi Olevik seisma ja Postimehe suund oli saavutanud võidu, Grenzstein läks Prantsusmaale