Eesti ajalugu (1550-1905) (1)

Ajaloo arvestus AJ4
Kokkuvõte
1. Sõjad vara-uusajal. Liivi sõda(1558-1583), Põhjasõda(1700-1710/1721) – põhjused, osapooled, tulemused ja tähtsus Eesti ajaloos.
Peamised allikad pärinevad Balthasar Russow’ kroonikast(käsitleb Liivi sõja sündmusi kuni aastani 1584; rootsimeelne; Ruccow päritolu pole kindlalt teada, kuid ta oli Pühavaimu eesti koguduse õpetaja). Allikana on ka Johannes Renneri kroonika.
Liivi sõja põhjused:

• peamiselt Liivimaa soodne asupaik (Ida- ja Lääne-Euroopa vahendaja)
  
• Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkonna omavahelised pinged (nt. sõda ordu ja Riia ppk Poola-Leedu vahel 1556 - 1557 )
  
• Tugevad vastased: Moskva suurvürstiriik(Ivan IV Julm), Poola-Leedu, Taani, Rootsi
  

Ajend : „Tartu maks“. Moskva svr’i ja Liivimaa valitjejad tegid rahulepingu 1554 a., millega Liivimaa pidi tasuma Tartu maksu(tagasiulatuvalt alates aastast 1503) ja ei tohtinud sõlmida kõigiga sõjalisi liite. Kuna seda ei tasutud , alustas Moskva svr sõda.
Moskva svr lootis ära kasutada Vana-Liivimaa sõjalist nõrkust ja lahkhelisid. Jaanuaris 1558 ületasis Moskva väed(Šigalei juhtimisel) Tartu piiskopkonna piiri ja rüüstasid Lõuna-Eesti külasid. Kevadel asusid uued Vene näed Narva ordulinnuse piiramist ja mais vallutati linn tormijooksuga(Narvast sai mõneks ajaks Vene riigi tähtsaim sadamalinn). Nüüd asusid Vene väed Tartut piirama ja juulis langes linn venelaste kätte. 1559 aprillis sõlmiti 6 kuuks vaherahu .
Liivimaa mõistis, et ilma välise abita nad sõda ei võida, nii andis orduriik ennast 1559 augustis Poola-Leedu kaitse alla. Uueks ordumeistriks valiti Gotthard Kettler (enne oli Fürstenberg). 1559 september müüs Saare-Lääne piiskop oma ja Kuramaa valdused Taanile ( hertsog Magnus ). Poola abile vaatamata jäi ordu pealetungivatele venelastele alla 1560 augustis Härgmäe e. Oomuli lahingus. Augustis langes ka Viljandi venelaste kätte. Sügisel puhkeb Harju- ja Läänemaal talurahva ülestõus, kus nad käisid nii Soomes Turus kui Tallinna rae juures abi küsimas, kui ebaõnnestunult. Oktoobris üritasid nad Koluvere linnust piirata, kui nad hävitati. Nende hulgast valitud kuningas võeti kinni ja hukati.
1561 andsid Tallinn ja selle ümbrus ennast Rootsi võimu alla. 1561 november andsid ordu(riismed) ja Riia ppk end Vilniuse lempinguga täielikult Poola valitsemise( Sigismund II August) alla. Alad jagati: Väina jõest alla poole suhteliselt iseseisev Kuramaa hertsogiriik(G. Kettler), Väina jõest üles poole Üleväina-Liivimaa. Sealsetel aadlikel säilisid nende privileegid : usuvabadus , riigiametite täitmine, kohaliku õiguskorra edasikehtimine jne.
Vana-Liivimaa oli langenud. Eesti ala 4 riigi võimu all: Ida-E. Vene, Põhja-E. Rootsi, Saare-Lääne Taani, Lõuna-E. Poola-Leedu.
Kõik olid huvitatud oma maade laiendamisest. Sõja tegelikud põhjused peitusid vastandlikes kaubandushuvides. Põhilise sõjalise jõu moodustasid mõisamehed. Sõja tulemusena laienes Rootsi võim ja Taanile jäi ainult Saaremaa.
1570 hakkas Venemaa taas agaralt tegutsema ja otsima toetajaid koheliku aadli hulgast, pakkudes hertsog Magnusele Liivimaa kuninga tiitlit. Ivan Julm loovutas vallutatud linnustest Magnusele Põltsamaa, millest sai kukukuningriigi(vormiliselt iseseisev, tegelikult teisest riigist sõltuv riik) keskus. Magnus alustas koos Vene vägedega Tallinna I piiramist(1570-1571; 7 kuud, edutu). 1572 asus Liivimaale saabunud Ivan Julm ise vägede juhtimist. Mõne aastaga vallutati suurem osa Mandi-Eestist. 1577 alustati Tallinna II piiramist(7 nädalat, edutu; hävitati Pirita klooster ). Seal omandab erilise kuulsuse „Liivimaa Hannibal “ Tallinna käsitööline Ivo Schenkenberg ja tema väesalk. Nad jõudsid Tartuni välja, kuid ta sattus hiljem Rakvere all venelaste kätte ja hukati. Magnus vahetas Vene ebaedu tõttu poolt ja läks üle Poola teenistusse.
1578. alustas Poola kuningas Stefan Batory pealetungi venelastele. Ei saavutanud oma eesmärki ja sõlmis venelastega 1582 Jam Zapolski vaherahu. 1583. a Pljussa vaherahu Venemaa ja Rootsi vahel. 1595 a Täyssinä rahu jälle Venemaa ja Rootsi vahel.
Tulemused: Põhja-Eesti ja Ingerimaa Rootsile, Lõuna-Eesti Poolale, Liivimaa aadel säilitas oma privileegid
Juba 1583. a algab 3 kuninga aeg: Poola, Rootsi ja Taani. Liivimaa tähistab nüüd Poola alasid(Lõuna-E. ja Läti) ja Eestimaa Rootsi alasid(Põhja-E.).
Peale seda algasid jätkusõjad:

• 1600-1617 Vene-Rootsi sõda( Stolbovo rahu)
  
• 1600-1629 Poola-Rootsi sõjad(Altmargi vaherahu)
  
• 1643 -1645 Taani-Rootsi sõda(Brömsebro rahu)
  
• 1654.1660 nn I Põhjasõda – Venemaa, Poola, Rootsi( Oliwa rahu – Rootsi-Poola)
  
  • 1661 Karde rahu(Rootsi-Venemaa)
    

Rootsi oli 17. saj II poolel võimsuse tipul , kuid sajandi lõpus oli majanduslik kriis ja näljahäda. 1697 sai võimule kogenematu 15-aastane Karl XII. Eesti- ja Liivimaa aadelkond oli Rootsi võimu vastu vaenulikult meelestatud.
Põhjused:

• 1699. kujunes välja Rootsi-vastane liit
  
  • Poola August II Tugev
    
  • Taani Frederik IV
    
  • Vene Tsaar Peeter I
    
• Venemaa (Peeter I) tahtis raiuda akent euroopasse
  
• majanduslik kriis
  
• hea geograafiline asend
  
• Eesmärk: tagasi vallutada Rootsi poolt „röövitud“ alad.
  
• Leeri kuulus ka Johann Reinhold Patkul (Liivimaa rüütelkond)
  
  • liit poolaga
    

1700 ründasid August II saksi väed Riia linna, maha võtta ei suudetud, kuid piirati kaua aega. Samal ajal ründasid Taani väed Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal(Holsteinis). Rootsi väed maabusid augustis Kopenhaageni lähedal ja sundisid Taanlasi sõjast välja astuma . Venelased ei teadnud alistumisest ja alustasid rünnakut Narva alla. See oli edutu, peamiselt ebaõnne tõttu(halvad sõjariistad, pori , umbusaldus teiste sõjameeste vastu). Novembris saabusid Rootsi väed Narva alla ja venelased said lüüa(rootsalsi oli poole rohkem, lumetorm ). Talvel sõjategevust ei toimunud ja Rootsi väed talvitusid Laiusel ja Tartus. Kevadel kandus suurem sõjategevus üle Leedu ja Poola aladele .
Venemaa kogus end ja tegi suured ümberkorraldused. 1701 suvel agasid ende uued rüüsteretked(väejuht B. Šeremetjev). Septembris edutud rünnakud Kagu-Eestis. Detsembris Erastvere lahing(venelaste võit), 1702 juulis Hummuli lahing(venelaste võit).
1704 Kantre lahing(Tartu langeb) ja Narva langemine. Ida-Eesti oli Vene võimu all. 1708 küüditati kõik Tartu elanikud Venemaale ja linn lasti õhku. Vinni lahing(venelaste võit).1709. juuni Poltaava lahingus purustati rootslaste peavägi. 1710 alistusid Pärnu ja Tallinn.
1721. Uusikaupunki rahuga liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga. Rootsi aeg oli lõppenud.
Tulemused: Venemaa sai Rootsilt Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa, Rootsi sai Soome ja 2mln riigitaalrit Venemaalt, Tallinn kapituleerus, Balti erikord
2. Eesti rahvastik varauusajal. Rahvaarvu muutumine Rootsi ajal, Vene ajal. Rahvastiku koosseis(rahvused). Migratsioon : sisse- ja väljaränded (k.a. 19.saj väljarändamisliikumine).
13. sajandi alguses elas u. 150 000-180 000. Enne Liivi sõda elas 250 000-300 000, 1620 oli aga rahvaarv vähenenud 120 000-140 000 inimeseni. See oli tulnud Liivi sõja purustustest. Väga paljud talud olid tühjaks jäänud. Poola ja Rootsi üritasid küll koloniseerimisega maid täita, kuid erilisi tulemusi see ei andnud. Lisaks tõi kahju 1601- 1603 näljahäda ja katk.
1695 aastaks oli rahvaarv tõusnud 400 000 inimeseni.

• pikk rahuaeg > soodustas sündimist
  
• eesti mehi ei võetud sundkorras Rootsi väkke
  
• ulatuslik sisemigratsioon
  
  • tihedamini asustatud aldelt hõredama asustusega paikadesse(tühjad talud)
    
  • võeti üle viljakamaid vaid > soodustas sündimust
    
  • väga palju saarlasi oli mandril
    
  • negatiivne tagajärg: senise asustuse järjepidev katkemine > soodustas pärisorjust
    
• sisseränne
  
  • vene talupojad, käsitöölised, kaupmehed , kalurid( Peipsi alad) > vanausulised
    
  • eestlased asusid ka Peipsi aladele
    
  • soomlased
    
  • riiklik kolonisatsioonipoliitika
    
  • lätlased Lõuna-Eestis
    
  • hollandlased, šotlased, ungarlased, leedulased
    

1698 aastal 330 000 inimest

• näljahäda 1696-1697 (suurim)
  
• nakkushaigused (nt tüüfus ja düsenteeria)
  

1712 aasta 170 000 inimest

• Põhjasõda
  
• Katk 1710- 1711
  

Peale seda hakkas rahvaarv kasvama(18. saj lõpp 500 000 inimest), mis tuli headest loodustingimustest.
Sisseränne pidurdus peale Põhjasõda.
17. sajandi algul susemigratsioon (hõredamalt tihedamale, saarelt mandrile)
18. saj rahvastikupilt ühtlane
1720. oli Tartumaal võõraste osakaal 10%, mujal isegi väiksem. 18. saj lõpus oli 95% rahvastikust eestlased. Üheski linnas ei olnud eestlasi siiski üle 50%. Peipsi äärsetel alasel oli palju venelasi ja saartel ja Läänekaldal oli plaju rootslasi. Linnades elas siiski vähe inimesi(talupoegi oli 95%, aadlike 0,5-1%).
Välismigratsioon:
17. saj algul (venelased, soomlased, lätlased, holland , šot, ungar , leedulased)
Eestis olid sakslased pealmiselt kõrgkihis, kuid neid leidus ka madalamates kihtides. 18. saj tuli palju saksa käsitöölisi Eestisse.
Venelaste osakaal oli siiski väike, neid oli peamsielt seoses väesalkadega. Venelased kuulusid eestalstega linnades alamkihti.
19. sajandil lubati tahtsid talupojad minna keelatud Venemaale, lootes sealt leida paremat elu, kuid ei leidnud seda.
3. Eesti ala valitsemine Rootsi ajal ja Vene ajal. Haldusjaotus: Rootsi ajal, Vene ajal, asehalduskord . Keskvõim: võimuesindajad, tegevusvaldkonnad
Rootsi aeg(1561, 1583, 1629, 1645, 1660 – 1710)
Rootsi ajal jaotati Eesi alad kaheks: Eestimaa kubermang (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, keskus Tallinn) ja Liivimaa kubermang(Pärnumaa, Tartumaa, Riia mk, Läti mk, keskus Riia, al. 1645 Saaremaa). Saaremaal säilisid aga eriõigused(maksusüsteem).
Kindralkuberner oli kõrgeima võimu kandja(sõjaväe ülemjuhataja, riigiametnike nimetamine ja nende töö kontroll, raha laekumise ja kulutamise kontroll, postiteenistuse ja teede-sildade korrashoid , avaliku korra eest vastutamine ).
Kõrvuti nendega olid rüütelkonnad(Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond). Nad kaitsesid siinsete aadlike õigusi ja lahendasid kohalikke küsimusi. Nende liikmed käisid maapäevadel(üle 3 aasta). Nende vahel ajasid asju rüütelkonna 12 maanõunikku, kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluks ajaks ametisse. Nad tegutsesid kõige tähtsamate asjadega. Rüütelkonna pealik(Liivimaal maamarssal) tegeles igapäevaste küsimuste lahendamisega.
Kohtukorraldus: Rootsi kuningakohus
Kubermangu tasandil (Eestimaa Ülemkohus, Liivimaa Õuekohus)
Maakonna tasandil(Eesti- ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud )
adrakohtunikud (Eestimaa), sillakohtunikud(Liivimaa) – politsei
Karl XI ajal tugevnes kuningavõim, kui Rootsil oli halb välispoliitika majanduslikud probleemid. Ta hakkas riigimaid tagasi võtma – reduktsioon . Suur osa Eesti aladest riigistati(Liivimaal 80%, Eestimaal 50%, Saaremaal 30%). Tagasi saadi need renti makstes. Mõisnike hulgas tekitas see pahameelt. Patkul sai aadlipositsiooni juhiks, kuid ta mõisteti koos kaaslastega mässu õhtuamise tõttu surma. Ta aga põgenes välismaale.
Vene aeg(1710/1721-1917)
Halduskorraldus jäi samaks(Eesimaa (eelnevad + Paldiski mk) ja Liivimaa (eelnevad + Viljandi ja Võrumaa), kubermang).
Valitsemine(keskvõim): 1783/1801 ühendati Eestimaa ja Liivimaa kubermangud üheks kindralkubermanguks, mille kõrgema võimu esindajaks sai kindralkuberner(tavaliselt kõrgemad sõjaväelased). Tal oli kõrgeim administratiivvõim ja järelevalve tsiviil-, politsei- ja sõjaväeinstitutsioonide üle. Esimene kindralkuberner oli Georg Browne, kuid kõige markantsem oli Filippo Paulucci. Kubermangus oli kõge olulisem kuberner , kes allus seantile, kui tegelikult pidi ta asju ajama siseministriga ja kindralkuberneriga. Tema kõrvale võis ka eraldi amtisse panne sõjakuberneri. Kuberner juhtis kubermanguvalitsust, mis tegeles kubermangu igapäevase juhtimisega. Kroonupalat tegeles majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega ja seda juhtis viitsekuberner e asekuberner (maksude kogumine). Hoolekandevalitsused tegelesi rahvahariduse , arstiabi heategevusega. Valisuse alla kuulus palju erinevaid osakondi . Keskvalitsus tugevdas kubermangude sisemist julgeolekut.
Nendega kõrvuti valitsesid ka Rüütelkonnad ja Maapäev.
Asehalduskord 1783-1796. Elluviija oli Katariina II ja teda aitas Georg Browne.
Halduslikud ümberkorraldused:
moodustati Riia asehaldurkond
uued maakonnad (Paldiski, Võru, Viljandi) ja linnad (Paldiski 1783), Võru ( 1784 )
Poliitilised ümberkorraldused:
Baltimaadel hakkasid kehtima ülevenemaalised aadliomavalitsus - ja linnaseadused
rüütelkondade ja linnade vanad omavalitsusorganid saadeti laiali ( raad > linnaduuma)
uus maksukorraldus: pearahamaks, hingeloendused
Peale seda taastati peaaegu täielikult Balti erikord.
4. Balti aadel Rootsi ja Vene ajal.
 Balti aadel Rootsi ajal

• nõrgad sidemed keskvõimuga (kuningavõim oli nõrk), tahtis balti aadli privileege suurendada.
  
• 1680. aasta Karl XI absolutistliku valitsusreformiga võeti reduktsiooni käigus ära suur osa aadlike maadest, mis anti nende endistele valdajatele rendile (saadud rahadega parandati nt haridust)
  

 Balti aadel Vene ajal

• Venemaa vajas peale Põhjasõda baltisaksa aadli toetust, et oma vallutuste püsivuses kindel olla > kehtima hakkas Balti erikord (1721-1783?).
  
  • Balti aadel sai restitutsiooni käigus oma mõisa tagasi (sellega koos ka varasemad õigused talupoegade üle), säilitas Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse ja al 1730 .-40. immatrikuleeritud aadlikud said poliit ja maj eesõigused.
    

Rootsi ajal
Rootsi üritas allutada aadel tugevamalt keskvõimule, kuid see ei andnud tulemusi, sest keskvõim oli nõrk. Rootsi kõrgaadlikud omandasid rohkesti siinseid maid ja olid nagu sakslasedki huvitatud balti aadli privileegide säilitamisest ja suurendamisest.
Karl XI sai 1680 võimule tulles tühja riigikassa ja alustas reduktsiooni, et tulusid suurendada. Tagasivõetud mõisad anti rendile endistele valdajatele. Riigi tulud kasvasid märgatavalt ja sellega sai siinseid haridusolusid parandada. Siinne aadel oli selle vastu ja kuninga korraldusi hakati ignoreerima. Aadlipositsiooni juhiks sai Johann Reinhold Patkul, , kuid ta mõisteti koos kaaslastega mässu õhtuamise tõttu surma. Ta aga põgenes välismaale. Kättemaksuks saadeti 1694. a laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja allutati maapäev kindralkubernerile. Sellega peaaegu kaotati aadli omavalitsus Liivimaal.
Vene aeg (1710-1762)
Venemaa ei saanud olla kindel oma vallutuste püsivuses pärast Põhjasõda ja selle tõttu oli tähtis hoida häid suhteid aadlikega. Selleks alustati restitusiooni. Sellega sai aadel tagasi ka oma õigused talupoegade üle.
Balti erikord sätestati 1721. Uusikaupunki rahuga. Balti aadel ja linnad säilitasid laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, valitses luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. 1730-40. koostati rüütelkonna liikmete nimekirjad – aadlimatriklid . Immatrikuleeritud aadlikud omasid poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Balti erikord aitas säilitada siinse maa kultuuri ja omapära, välistada vene kolonisatsiooni. Tagas kiirema arengu (võimaldas suhteid Lääne-Euroopaga)
Vene aeg(1762-1796)
Võimule tõsus Katariina II, kes taotles siinsete aadlike privileegide kaotamist ja tugevamat sidumist impeeriumiga. Elluviijaks sai George Browne. Ta pooldas talurahva olukorra kergendamist ja koolihariduse edendamist. Algas asehalduskord. Et murda siinse aadli vastuseisu , lubas Katariina II nende mõisad pärusomandiks kuulutada, mis tegi lõpu ebakindlatele omandisuhetele ja kestvale reduktsiooniähvardusele.
Vene aeg(1796-...)
Et vältida pingete teravnemist, taastati pärast Katariina II surma põhijoontes varasem valitsemisviis.
5.Talurahva 17.-18. saj
Rootsi ajal
Pärisorjus ja sunnimaisus kinnistusid ( talupoeg oli mõisnikust isklikus sõltuvuses, kasvasid teokoormised ). Karl XI tahtis küll pärisorjus kaotada, kuid maapäev lükkas selle tagasi.
Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. Liivimaa majandusreglemendiga: kodukariõigust piirati, taluperemehe karistamine keelati ära, talupoega ei tohtinud müüa maast lahus, fikseeriti koormised ja viidi vastavusse tegeliku majandusliku kandevõimega, talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, õigus kaevata mõisniku peale. Erakätesse jäänud talupoegade seisund ei paranenud .
Vene ajal
1696. aasta sätted jäid kehtima, kuid kroonumõisate arv vähenes. Suur osa talupoegi sattus jälle erakätesse. Balti erikorra ajal oli olukord parem (puudus nekrutikohustus). 1765 . a alustas Browne Katariina II nõudmisel talurahva olukorra parandamist (kodukariõiguse piiramine, õigus vallasvarale). Sellega oleks riigimaade talupoegade õigused laienenud eratalupoegadele. Talurahvas hakkas sellega nägema Vene võimu vastukaalu baltiaadlile. 1784. a oli pearaharahutused (pearahamaksu kehtestamisest tulnud segadused): ei mindud teotööle jne. Talurahva korrale kutsumiseks saadeti kohale sõjaväeosad, millega puhkesid kähmlused. 1784. Räpina puuaiasõda – 5 talupoega hukkusid.
18. saj lõpus suurenes vastuseis pärisorjusele ( valgustusliikumine ). 1796 kirj G. H Merkel raamatu Liivimaa talurahva olukorrast, jõudis troonipärija Aleksrandri lauale. 1802.-1804. talurahvaregulatiiviga jääb pärisorjus püsima, kuid antakse seaduslik kaitse mõisniku ülekohtu puhul.
6. Talurahvas 19. saj
Talurahvareformid
Eesmärgid: kriis mõisamajanduses 19. saj. lõpus > osade mõisnike soov olukorda reformida(et talupojad paremini tööd teeks ), muutunud majandusolud, talurahva järjest ulastuslikum käärimine, valgustuse mõju: Garlieb Merkel, Johann Christoph Petri , Aleksander I uuendusmeelsus.
1802 Eestimaa talurahvaregulatiiv “Iggaüks…” Eestimaal: talude pärandatav kasutamisõigus, õigus vallasvarale
1804 Liivimaa talurahvaseadus : talude pärandatav kasutamisõigus, õigus vallasvarale, teokoormiste fikseerimine, maade mõõtmine ja hindamine, kodukariõiguse piiramine, vallakohtute loomine (kohtumehed talupojad)
1804 Eestimaa talurahvaseadus: teokoormiste fikseerimine, vallakohtute loomine (kohtumehed talupojad)
Eestimaa seadused konservatiivsemad, rahulolematud nii mõisnikud kui talupojad – rahutused 1804 Eestimaal ja 1805 Liivimaal
1816 Eestimaa talurahvaseadus ja 1819 Liivimaa talurahvaseadus: talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks, aadelkond loobus kõigist õigustest talupoegade isiku üle, talupojad pidid hakkama maad mõisniku käest rentima > rendilepingud (mõisniku tingimustel), liikumispiirangud jäid (linna või teise kubermangu minna ei võinud), perekonnanimede panek
1849 Liivimaa, 1856 Eestimaa, 1865 Saaremaa talurahvaseadused : üleminek raharendile (soodustati talude päriseksostmist), talude kruntiajamine
1863 passikorralduse seadus
1865 keelati mõisnike kodukariõigus
1866 vallaseadus – vallakogukondade vabastamine mõisnike eestkoste alt
1868 teorendi keelamine
Koormised pärast pärisorjuse kaotamist:
Mõisakoormised: teotöö (nädalategu + abitegu ) – ametlikult kuni 1868. a. läks üle raharendile, andamid ja rahamaksud
Riiklikud kohustused:

• Pearahamaks (al. 1783) esialgu 70 kopikat igalt mehelt, hiljem 5kordistus, enamasti maksis mõisnik, riigitalupojad tasusid ise
  
• Nekrutiandmise kohustus (“verekümnis”) (al. 1796) esialgu kaootiline , võeti suvalisi (nekrutitõmbamine), hiljem mindi üle liisutõmbamisele, vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed, Liivimaal (al 1861 ka põhja-eestis) osteti end tihti eluks ajaks vabaks (algul 300, siis 1500 hõberubla)
  

+ teenistus maakaitseväes sõdade ajal

• Kirikumaksud
  
• Kogukondlikud maksud (teede korrastamine, kooli ehitamine jms)
  

1840ndatel talurahva “käärimine” – rahutused, usuvahetusliikumine
Omavalitsusorganite kujunemine:

• Vallakogukondade kujunemine 19. saj. algul
  
  • Vallakohtud (1804)
    
    • 3 liiget (mõisnik nimetas, peremeeste ja sulaste esindaja)
      
    • Lahendas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi
      
  • Magasivilja kogumine
    
  • Vaestehoolekanne
    
  • Vallakogukondade eesotsas talitaja (Eestimaal) või 2 vöörmündrit (Liivimaal) – mõisnike eestkoste all
    
• 1866 vallaseadus
  
  • Vabanemine mõisnike eestkoste alt
    
  • Valla omavalitsuse struktuur:
    
    • Valla täiskogu (päris- ja rendiperemehed)
      
    • Vallavolikogu (3-24 liiget) (täiskogu valib)
      
    • Vallavalitsus ( vallavanem + abilised) ( palkas abiks erinevaid ametimehi > vallakirjutaja, koolmeistrid, käskjalad jne.)
      
      • Vallavanem (valiti taluperemeeste hulgast, politseivõim)
        

Püsis tsaariajastu lõpuni
7. Linnad ja kaubandus 16-19. saj
Liivi sõja alguseks 9 linna (Tallinn (10000+ el), Tartu (~4000), Viljandi, Paide, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva, Rakvere, Haapsalu)
Liivi sõda:
1. 1563 Kuressaare (hertsog Magnuselt saadi linnaõigused)
2. 1584 Valga (Stefan Batorylt saadi linnaõigused)
3. 1559 kaotas Vana-Pärnu linnaõigused (purustati Liivi sõjas)
Pärast Liivi sõda ja Põhjasõda - paljude linnade allakäik (nt. Viljandi, Paide, Rakvere, Valga)
17. saj kaotasid mitmed linnad õigused: Viljandi, Paide, Rakvere, Valga
Linnade seisund ebamäärane asehalduskorra kehestamiseni 1783 (maakonnakeskused said linnaõiguse > Paldiski, Võru). Eestis 12 linna, püsis Vene aja lõpuni.
Asehalduskord > uued linnad: Võru, Paldiski. Suurim linn: Tallinn, Rootsi ajal Narva esiletõus.
Keskaegne kaubandusvõrgustik kaotas tähtsuse. Välismaa kaupmehed (kohalikel aadlikel ülemerekaubandus väga piiratud) tõusid tähtsusesse (Põhja-Saksamaa, Inglismaa). Aadlikel ülemerekaubandus keelatud. Rootsi ajal - Narva esiletõus kaubanduslinnana. Vene ajal - säilis Balti kubermangude tollipiir.
Väliskaubandus:
Väljaveoartiklid: vili, lina, kanep , puit, tõrv
Sisseveoartiklid: sool, metall , heeringad, tubakas , vürtsid ja luksuskaubad
Sisekaubandus: säilisid keskaegsed reglematsioonid ja kauplemispõhimõtted, koondunud linnadesse, reglementeeritud (linnades keht. kaupmeeste arvu piir), vene kaupmehed( tegid meelehärmi, kuna pakkusid kaupa odavamalt), sõbrakaubandus(igal mehel oma sõber linna, kellega äri ajada), maalaadad (Rootsi aja lõpul kujunesid, suurim linnas talvine Tartus peetav saksa laat), vahenduskaubandus (soomlastega silke vilja vastu), salakaubandus(Kagu-Eestis salaviinapõletamine ja Venemaale müümine). Talupoegade jõukuse kasvuga suurenes ka tarbimine.
19. saj linnastumine :
Tööstuse kiire kas, ühiskonna sotsiaalne kihistumine , kaubalis-rahaliste suhete areng. 20. saj alguseks 12 linna ja tööstusettevõtete juurde ja raudteejaamade ümer rajatud alevikud kasvasid kiiresti. 19. saj domineerisid linnades sakslased, valisid ka juhtorganid(rae, raehärrad, bürgermeistrid). Sajandi teisel poolel saavutasid ülekaalu eestlased, kuid nende pärusmaaks jäid ikkagi raskemad ametid. 1877 . hakkas kehtima Vene linnaseadus: muudeti linnavalitsemiskorda. Linnade juhtimine läks valimistega moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse eesotsas linnapea . Valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus . Eestlastest haritlaste arv hakkas kasvama, kuid siiski olid õiguslikult teisejärgulised (valitsemine sakslaste käes). Linnades valitses saksa keel, kombed, meelsus.
8. Tööstuse areng.
17-18. saj säilis käsitöö alal tsunftikord. Peale tsunftikäsitööliste tegutsesid ka nurgakäsitöölised e tsunftijänesed. Maale rajati mõisate juurde telliselöövid, lubjaahjud, sae- ja vesiveski . 17. saj hakati asutama manufaktuure: Narvas kose veejõudu kasutav vase- ja saeveski , Tallinnas Härjapea ojale Eesti esimene paberimanufaktuur, Räpina paberivabrik - rajatud 1736. 18. sajandil tuli ellu aina rohkem kapitalistlikke jooni: tsunfitpiirangud kaotati ja käsitööliste vahel kujunes vaba konkurents .
19. saj algul jäi tööstuse areng tagasihoidlikuks , kuid hakkasid pöörduma aurumasina kasutamiselevõtmisega. Vabrikutootmine algas villatööstusest. Suurenes nõudlus kalevi järele, tekkisid kalevivarbikud Narvas, Sintis, Kärdlas (vene sõjameestele). Suurimaks ettevõtteks kujunes 1858. Narva rajatud Kreenholmi Manufaktuur (vee-energia): töödeldi puuvilla ( Ameerikast , Egiptusest > saadeti Venemaale).
19. saj teisel poolel kiirenes areng. Masina- ja metallitööstus (Tallinn). Tallinnast sai peamine tööstuslinn. Paberitootmiskeskus (70% kogu Vene imp. vajadustest ).
Tööstusettevõtteid hakati rajama ka väiksematesse linnadesse(Kunda, Aseri – tsemenditehased). Üle Eesti tellise- ja lubjatehased, villa- , jahu- ,saeveski.
Raudteede areng:

• Balti raudtee - Paldiski-Tallinn-Narva-Peterburi raudtee 1870 (Haapsalu haruliin 1904 )
  
• Tapa-Tartu liin 1877, 1887 selle pikendus Valgani
  
• Kitsarööpmeline Valga-Pärnu raudtee 1896, 1897 Viljandi haru
  

Kiirendas uute tööstusettevõtete ja asulate rajamist , suurenes suhe Venemaa ja Läti alaga.
Tallinn – oluline sisseveosadam, Pärnu – peamine väljaveosadam. Kiirsti arenes siekaubandus, sest linlased vajasid tarbekaupu.
Laevandus :
19. saj arenes kiirsti. Laevaehitus : Häädemeeste, Käsmu. Laevaliiklus : Riia, Peterburi, Soome, Rootsi. Põhja-Eesti randlased tegelesid tulutoova salakaubandusega(olulise tõuke andis Krimmi sõda, ametlikku kaubavahetust ei toimunud). Edu tekitas vajaduse laevajuhtide järele. Rannikusõit (rannamärkide järgi) – metskaptenid(Kihni Jõnn). Pikemate sõitude jaoks rajati mitmel pool merekoole (1864. Heinastesse, Narva (1873), Paldiski (1876), Käsmu (1884), Kuressaare 1891 ). Eestlased purjetasid ka kaugele. 1854. purjetas parklaev Huogma üle ekvaatori ja ümber Kap Hoorni Vaiksesse ookeani. Esimene laev Ameerikasse – 1868. Metador. Laevandus oluline majandusharu .
9. Usuelu varauusajal ja uusajal.
Jesuiitide toomist Liivimaale korraldas Antonio Possevino. 1583 rajasid Tartusse gümnaasiumi. Selle kõrvale tõlkide seminari (ette valmistada preestreid). 1625. aastal rootslaste vallutus Eestisse lõp. jesuiitide tegevuse ja katoliku ajastu.
Luteri kirik Rootsi ajal:luteri kiriku toetamine - osa riigipoliitikast (peale Liivi sõda kirkud purustatud ). Talurahva hulgas tõstis taas pead muinasusund (vastuseis kõigile luterlusest erinevatele usuvooludele). Võitlus “väärusuga”: nõiaprotsessid (ohvrid sageli aktiivsemad inimesed). Pühajõe mäss 1642 (talupojad hävitasid vesiveski, kuna pidasid seda pühaks peetava vee rüvetamiseks. Kohale tulnud sõjavägi vaigistas nad. Kirikukorraldus:
rajaja Joachim Jhering ( 1580 - 1657 Stockholm ): Eestimaa ja Tallinna piiskop(kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine jne). Kiriku juhtivorganid(pärast Rootsi võimu kehtestamist): konsistooriumid ( luterlikud kirikuvalitsused) Liivimaal ja Eestimaal, kindralsuperintendendid(1686 Rootsi kirikuseadus).
17. sajandil jäi luteri usk rahvale võõraks ja oli katoliku usuga segunendu muinasusund.
Vene ajal:
Säilis luteri kiriku roll (raske, õpetajatest ilma). Säilis rootsiaegne kirikukorraldus (kindralsuperintendendid). Luteri kiriku kõrvalvoolud sallitud: pietismi levik (kõlbelisus, kasinus, rahvalähedus), vennastekoguduste liikumine e hernhuutlus (usuvagadus, alandlikkus, kõlblus, sotsiaalne võrdsus, vendlus; vanade kommete (ka muinasusundi, paganluse) vastasus , kõrtside sulgemine , muusika keelamine; suurim levik Saaremaal ja Läänemaal, omandas ka sotsiaalse mõõtme (võrdsus, õiglus); 1743 keelati, jätkus salaja , uus laine 19. saj. I poolel)
19. sajandil sai ametlikuks riigiusuks kreeka-katoliku õigeusk, luteri usk oli vaid üks lubatud usulahke. Impeerium proovis sellega oma äärealasid venestada (õigeusu positsioon tugevnes), kuid ei saanud valitsevaks.
19. sajandil koges tõusulainet vennasteliikumine, kuna nad ei teinud palvemajades vahet seisusel ja rahvusel.
10. Haridus ja kirjasõna Rootsi ja Vene ajal.
Rootsi ajal
Rahvahariduse korraldamine tulenes luteriusust – piibli lugemine. Probleem oli, et sobilikke koolmeistreid ei olnud. Fischer andis mõtte rajada Tartu lähedale õpetajate seminar , mille praktilist tööd korraldas Forseilius. Ta käis kahe parima õpilasega 1686 Stockholmis, kelle teadmistega kungias rahule jäi. 1687 . võttis Liivimaa maapäev vastu nõue – igasse kihelkonda talurahvakool.. Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti koolidega kaetud ja lugemisoskuse tõus märgatav.
Tartu Ülikool asutati, et kindlustada valdusi Liivimaal. Tartu valita oma geograafiliselt sooda asendi tõttu ja jesuiitide gümn. tõttu. Johan Skytte andis idee ja 1632. avati Tartus ülikool (4 teaduskond: õigus, usu, arsti, filosoofia). Üliõpilased: rootslased , soomlased, sakslased vanuses 14-17. Vene-Rootsi sõja tõttu > 1656-1665 Tallinna. Tartus jälle 1690 (baltisakslastele). Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi Pärnusse 1699-1710(venelased vallutasid linna). Nad taasavasid ülikooli alles 1802.
Vene ajal
Peale Põhjasõda rahvahariduse allakäik. Hariduse arendamine jäi pastorite teha (rehetubades, halbades tingimustes). 1739. koolikorralduskava: kohustus 7-12 aastastele, kel pole võimalik kodus lugema õppida, miinimum: katekismuse lahtiseletamine, piibli lugemine, lauluraamatu kasutamine. Puudus oli koolmeistreid. 1765. uue kavaga nõudis rahvakoolide loomist kõikidesse mõisatesse. Kui laps sai kodus õpitud, ei pidanud käima. 18. saj II pooleks oskas lugeda üle poole eesti talurahvast.
Vene ühtluskool
19. saj algul sätestatud ümberkorraldustega neljaastmeline ühtluskool: kihelkonnakool ja kreisikool maakondades, gümnaasium kubermangudes ja ülikool.
Talurahva haridustee – vallakool, kihelkonnakool. Püsiv süsteem kujunes välja pärast pärisorjuse kaotamist.
Ilmalik eestikeelne kirjasõna
Tervikpiibel trükiti alguses ainult Uus Testament lõuna eesti keeles, 1715 ka põhjaeesti keeles. Töö viis lõpule Anton Thor Helle, kelle toimetatud põhjaeestikeelne tervik piibel ilmus 1739.
Esimesed trükised oli vaimulikud , mis ei sobinud talurahvale lugemiseks. Sel ajal oli käibel põhja- ja lõunaeesti keel. Esimene keele gremmatika koostas 1637 Stahl. Ta sobitas selle saksa keelega ja see jäi rahvakeelest kaugele. Tol ajal pidasid haritlased eesti keelt eksootiliseks. 1693. andis Johann Hornung välja ladinakeelse eesti grammatika, mis arvestas rohkem eesti keele eripära. Seda tunneme kui vana kirjaviisi.
Valgustusajastul tulid välja esimesed talurahvale mõeldud juturaamatud (mugandatud saksa keelest). Nt Arveliuse „Üht kaunist jutu ja õpetuse raamatut“.. Talurahava seas olid olulised ka nõuanderaamatud.
19. saj muutus tähtsaks ilmalik kirjandus: kalendrid, ajalehed.
I eestikeelne ajaleht: (tartumurdeline) 1806. a Tarto maa rahwa Näddali-Leht(võimud sulgesid aasta lõpuks)
I eesti rahvuslik ajaleht: Jannseni Perno Postimees
11. Rahvuslik liikumine.
Võitlus kultuuriliste, poliitiliste ja majanduslike muutuste eest Eestis, mis kujundasid eesti rahvast rahvuse.
Estofiilid uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust , andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid seltse. Tuntuimad: Kreutžwald, Jürgenson, Faehlmann (temast sain ülikooli eesti keele lektor , 1838. loodi tema eestvedamisel Õpetatud Eesti Selts – eesti ajaloo, keele, kirjanduse edendamine). 1842. loodi Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende kahe toel anti välja „Kalevipoeg“ 1863. Osa eesti haritlasi leidis tööd välismaa, kuid ei kaotanud sidet kodumaaga.
Eesmärgid:

• Emakeelse rahvahariduse edendamine
  
• Rahva kultuuriharrastuste toetamine
  
• Üldise silmaringi laiendamine
  
• Kutseoskuste omandamise soodustamine
  
• Kõrgkultuuri loomine
  
• Arendada eliitkultuur eestlastega
  

1870ndatel tekkisid 2 bormi: radikaalne ja mõõdukas.
Radikaalsetesse kuulusid nt. C. R. Jakobson (J. Köler)
Mõõdukatesse kuulusid nt . J. V. Jannsen , J. Hurt
Venestamise mõju: rahvusliku liikumise raugemine, tsensuuri süvenemine, ajalehtede sulgemine, baltisakslaste positsioonide nõrgenemine, uus rahvuslik tõus 1890ndatel (nt. Villem Reiman (1861-1917) - eesti ajaloo uurimine , karskusliikumine, Jaan Tõnisson (1868-1942?), Seltsiliikumise uus laine (karskusseltsid), EÜSi tegevus alates 1870 (1884 sinimustvalge pühitsemine))
12. Eesti poliitiline elu 20. saj alguses
Liberaalsete demokraatide mõõdukas tiib
Ajalehetoimetaja Jaan Tõnissoni (1868–surmaaeg teadmata) ja pastor Villem Reimani (1861–1917) juhtimisel Tartu ajalehe “Postimees“ (alustas päevalehena ilmumist 1891) ümber koondunud mõõdukad pooldasid Vene isevalitsusliku riigikorra ümberkujundamist parlamentaarseks — konstitutsiooniliseks monarhiaks — ning kodanikuõiguste ja -vabaduste sisseseadmist Venemaal Lääne-Euroopa eeskujul. Mõõdukate ideoloogid tegid panuse liberaalsetele reformidele ja poliitilise võitluse legaalsetele, mittevägivaldsetele vahenditele, kartes, et otsene vastuhakk Vene riigivõimule võib kutsuda esile massirepressioonid ja hävitada eesti rahva.
Mõõdukatele vastukaaluks koondus Tallinnas ajalehe “ Teataja ” (ilmus 1901–1905) ümber toimetaja Konstantin Pätsi ( 1874 –1956) ja vandeadvokaat Jaan Teemanti (1872–1942) juhtimisel rahvuslaste radikaalne, sotsialistidega seotud tiib. Radikaalid pooldasid demokraatliku vabariigi kehtestamist vajadusel revolutsiooniliste aktsioonide abil, samuti mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist.
1905. a revolutsioon

• Põhjused:
  
  • majanduskriis Venemaal
    
  • Vene-Jaapani sõda (1904-1905)
    
  • Eesti alal: mõisnike surve, venestusaegsed seadused
    
• Sündmused:
  
  • 9. jaan 1905 – Verine Pühapäev Peterburis
    
  • streigid, miitingud, palvekirjad
    
  • 15. okt – tööliste streik, nõudmised: Asutav Kogu, isikuvabadused
    
  • 16. okt – veretöö Uuel turul Tallinnas (surma 94, haavatuid u 200)
    
  • 17. okt – tsaari manifest - nn vabadusemanifest (demokraatlikud vabadused , Riigiduuma kokkukutsumine)
    
• Parteide teke:
  
  • ERE (Tõnisson)
    
  • ESDTÜ (P. Speek)
    
  • VSDTP Eestis (K. Ast, A. Rei)
    
• 27.-29. nov. rahvaasemike koosolek (vt. õpikust lk. 11)
  
  • mõõdukad J. Tõnissoni juhtimisel (Bürgermusse koosolek)
    
  • radikaalid J. Teemanti juhtimisel (aulakoosolek)
    
• dets. mõisate põletamine
  
  • Kokku u 340 mõisa
    
• “vabariikide” väljakuulutamine
  
• Karistussalgad
  
  • 400 tapeti , 600 sai ihunuhtlust
    
  • tuhanded vangi või Siberi
    
• Tähtsus:
  
  • ühiskonna politiseerumine
    
  • rahvuslik ühtsustunne
    

Haridus ja majandus pärast seda
Poliitika:

• kuni 1908 sõjaseisukord (siis “kõvendatud valvekord”)
  
• ERE jätkas, ESDTÜ juhid vangistatud või emigratsioonis
  
• tugevnes VSDTP enamlaste tiib (põrandaalune võitlus; “Kiir” Narvas - J. Anvelt)
  
• Riigiduumad :
  
  • I Riigiduuma 1906 (5 saadikut Eestist, s.h. Tõnisson)
    
  • II Riigiduuma 1907
    
  • III ja IV Riigduuma (1907-1912 ja 1912-1917) reaktsioonilised, 2 eestlast
    

// valitsus ei võtnud duumasid tõsiselt, reformid tagasihoidlikud

• eestlaste edu omavalitsustes (Valga, Tallinn, Võru, Haapsalu, Pärnu, Rakvere)
  

Haridus, kultuur:

• Hariduse areng
  
  • lubati eesti- ja saksakeelseid erakoole (1906 ENKSTG ->MHG)
    
  • kutsehariduskoolid (merekoolid, kaubandus-, õmblus- jm koolid)
    
  • kõrgharidus:
    
    • erakõrgkoolid
      
    • 1914 TÜ-s üle 400 eestlase
      
• Kultuuriuuendus
  
  • Noor-Eesti (Suits, Tuglas , Aavik)
    
  • 1909 ERM
    
  • kutseline teater (K. Menning ja Vanemuine )
    
  • film (1914 “Karujaht Pärnumaal”)
    
  • kujutav kunst
    
  • sport (Georg Lurich, 1912 M. Klein olümpiahõbe)
    

Mõisted/sündmused
Härgmäe lahing – e. Oomuli lahing, 2. augustil 1560, ordu kaotas lõplikult Venemaale
Liivimaa kuningriik – 1570-1577, kuningas oli Taani kuninga vend, hertsog Magnus, keskuseks oli Põltsamaa , pärast teist edutut Tallinna piiramist läks Magnus Poola teenistusse
Jam Zapolski vaherahu – 1582 Poola ja Venemaa vahel, Lõuna-Eesti loovutati Poolale
Pljussa vaherahu – 1583 Venemaa ja Rootsi vahel, Põhja-Eesti ja Ingerimaa linnused läksid Rootsile
Altmargi vaherahu – 1629 Poola ja Rootsi vahel, Poola loovutas kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile
Brämsebro rahu – 1645 Taani ja Rootsi vahel, Rootsi sai muuhulgas Saaremaa
Oliwa rahu – 1660 Rootsi ja Poola vahel, Rootsi sai ka Ruhnu (Poole tunnusta Rootsi võimu Liivimaal)
Uusikaupunki rahu – 10.09.1721 Vene, Rootsi ja Poola vahel märkimaks Põhjasõja lõppu, Eesti alad läksid Venemaale, Rootsi sai kompensatsiooni
Suur näljahäda – 1695-1697 Rootsis, põhjustas majandusliku kriisi (selle lõpul tuli võimule 15-aastane Karl XII
kindralkuberner – kõrgeim valitsusametnik rootsi ajal kas Eesti- või Liivimaa kubermangus, allus rootsi kunnile
maapäev – Eesti-, Kura -, Liivi- ja Saaremaa rüütelkondade kõrgeim võimuorgan, otsustati kohaliku halduse üle, kaitsti rüütelkonna privileege, koostati seaduseelnõusid
maanõunik – moodustasid kokku Eestimaa kohaliku omavalitsusorgani, kes lahendas kubermangu olulisi küsimusi maapäevade vahelisel ajal. Maanõunikke valiti maapäeval ning nende amet oli eluaegne, neid oli kokku 12.
maamarssal – kohaliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna kõrgem ametnik , kes valiti Maapäeval 3 aastaks ja kelle ülesandeks oli juhatada rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva
meeskohus – Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusi, kuna maahärra ei saanud kohut mõista vasallide üle, siis süütegude arutamisel esindas Meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasallkonda (Eesti- ja Saaremaa)
maakohus – meeskohus Liivimaal
adrakohtunik – (Eestimaa) Adrakohtunikud: a). vasall võis kohut mõista talupoegade üle kriminaalsüütegude asjus; b). valvata heakorra järgi; c). lahendasid vasallide ja talupoegade vahelisi tülisid.
Adrakohtud kui madalama astme kohtute ülesandeks oli:
1. talumaade suuruse määramine atrade järgi;
2. põgenenud talupoegade tagasinõudmine.
sillakohtunik – (Liivimaa) politsei, uurida ja karistada talupoegade väiksemaid kuritegusid .
Sillakohus oli madalama astme politseikohus Liivimaa kubermangus.
reduktsioon – mõisate riigistamine Rootsi ajal
restitutsioon – mõisate erastamine Vene ajal
Balti erikord – Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks Baltimail jäi luterlus, asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. 18. saj. algusest kuni 1783 aastani. (restitutsioon, aadel sai tagasi kõik õigused tp. üle, maksukorraldus, luteri usk, saksakeelne asjaajamine, säilis aadli omavalitsus – rüütelkonnad, aadlimatriklid, justiitskolleegium, säilis linnade omavalitsus, väikelinnad mõisniku võimu all)
asehalduskord – Katariina II-le ei meeldinud Balti erikord -> Eestimaa kubermangus loodi uue maakonnana Paldiski maakond. Liivimaal tehti uute maakondadena Viljandimaa ja Võrumaa. Võrut kui linna varem olemas ei olnud, see asutati alles 1784.a. Rüütelkondade ning linnade omavalitsust piirati. Kaotati rüütelkondade maanõunike kolleegiumid. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid ning kõik mõisnikud said võrdsed õigused. Linnades said kodanikuõigused kõik majaomanikud. Kehtestati ühtne riiklik maks – pearahamaks. Sellega seoses hakati korraldama rahva- ehk hingeloendusi. Korra nimeks sai asehalduskord, mis tulenes Eesti- ja Liivimaa ühiseks valitsejaks nimetatud asehalduri ametinimetusest.
vakuraamat – Vakuraamat oli talude ja nendel lasuvate koormiste (maksude) nimekiri Eesti ja Läti aladel
Liivimaa majandusreglement – 1696 – ei tohtinud talumaid enam mõisastada ega talupoegi taludest välja tõsta. Piirati mõisnike kodukariõigust.
jesuiidid – Katoliku mungaordu Jeesuse Selts liikmed, ordu asutamise eestvedajaks oli Ignatius Loyola koos kuue sõbraga, Tartusse saadetud jesuiitide juhtimisel algas rekatoliseerimine .
kindralsuperintendent – reformatsiooni järgse protestantliku kiriku teatava ringkonna vaimulik juht. Eestimaa ja Liivimaa aladel oli pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks piirkondlikuks vaimulikuks ja kirikuelu korraldajaks.
magasivili – valla ühisomandis olev viljavaru hädaaegadel laenuandmiseks
Õpetatud Eesti Selts – asutati Tartus 18. jaanuaril 1838, seltsi põhiülesandeks eesti rahva mineviku ja oleviku, keele ja kirjanduse ning eestlaste poolt asustatud maa uurimine. Ühtlasi nähti ette seltsi toimetiste väljaandmine, eesti rahva ajaloo ja kultuuri esemeliste ning kirjalike mälestusmärkide kogumine, muuseumi rajamine.
Eesti Vanemuise Selts – Asutati 24. juunil 1865. aastal J.V. Jannseni eestvõttel lauluseltsina, tegevusalaks koorilaul . Seltsitegevuse vormiks olid lauluharjutuste kõrval kuuõhtud, peoõhtud, väljasõidud, 1870. aasta suvel pandi alus eesti teatrile.
Kirjameeste Selts – aastail 1871–1893 tegutsenud kirjandusselts. Selts andis välja aastaraamatut ja toimetisi ja korraldas kirjandusvõistlusi
I Eesti laulupidu – toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus, idee algataja oli Johann Voldemar Jannsen, Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine,
Majandusmehed ja aatemehed – majandusmees - sihiks majandusliku olukorra parandamine
aatemees - “Postimehe” ringkond , ülevate mõtete pooldaja
(vabadus, karsklus)
ERE – Eesti Rahvameelne Eduerakond, J. Tõnissoni asutatud
ESDTÜ – Eesti sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus
Noor-Eesti – 20. sajandi alguses Tartus kokku tulnud noorte rühmitus, mis 1905. aasta suurte sotsiaalsete murrangute tuultes muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri. Noor-Eestit võib pidada ka agressiivseks kultuuripoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise.
Isikud
Gotthard Kettler – oli Liivi ordumeister 1559– 1562 ja Kuramaa hertsog 1562–1587,
Sigismund II August – 1529. aastast Leedu suurvürst, sai Poola kuningaks 1548
hertsog Magnus – Taani kuningriigi prints, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop ning Liivimaa kuningas 1570–1577, Magnus oli Taani kuninga Christian III poeg ja kuningas Frederik II vend
Balthasar Russow – Tallinna kroonikakirjutaja ja luterlik vaimulik, "Liivimaa kroonika", mis käsitleb põhjalikult Liivimaa ajalugu 16. sajandil, olles oluline allikas Liivi sõja kohta koos Johann Renneri ülestähendustega Liivimaa ajaloost aastatel 1556–1561
Stefan Batory – 1571–1576 Transilvaania vürst ja alates 1576 kuni surmani Poola (Rzeczpospolita) kuningas, Jam Zapolski vaherahuga sai Stefan enda kätte kogu Vana-Liivimaa lõunaosa, millest hiljem kujunes Liivimaa kubermang.
Ivo Schenkenberg – Vene-Liivi sõjas juhtis Vene vägede vastu sõdinud eestlaste väesalka, (16. saj.)
Peeter I – e. Peeter Suur, Vene tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser jaanuarist 1721. aastast kuni surmani, ma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Viis läbi mitmeid reforme, nt: Kirikureform, millega allutati Vene õigeusu kirik riigile, armee ümberkorraldamine, sõjalaevastiku rajamine, kalendri- ja kirjauuendus, Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine
August II Tugev – Saksimaa kuurvürst 1694–1733 ning Poola kuningas ja Leedu suurvürst 1697–1733, tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.
Karl XII – Rootsi kuningas 1697–1718, sai võimule 15-aastaselt, ta lõi 1700. aastal Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706. aastal Poola sõjast välja astuma, 1704. aastal alnud sõjategevuse tulemusena Eesti- ja Liivimaal, kaotas Karl Rootsi riigile kuulunud Eestimaa ja Liivimaa kubermangu 1710. aasta Venemaale.
1707. aastal asus Karl sõjakäigule Venemaa vastu. Poltava lahingus (1709) sai ta hävitavalt lüüa ja põgenes väe riismetega Türgisse
Johann Reinhold Patkul – baltisaksa aadlik , kes juhtis Liivimaa aadli vastupanu Karl XI reduktsioonile ja osales tulihingeliselt Rootsi-vastase koalitsiooni moodustamisel, mille tulemusena vallandus Põhjasõda.
Katariina II – Venemaa keisrinna 1762–1796, Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses, püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus.
George Browne – iiri päritolu Vene armee kindral ja riigitegelane , Katariina II aegne Liivimaa- (1762–1783) ja Eestimaa kubermangu (1775–1783), ning Riia- ja Tallinna asehaldurkonna kindralkuberner (1783–1792), pooldas Balti erikorda, rajas Võru linna, tema initsiatiivil valmis Tartu kivisild
Garlieb Merkel – baltisaksa kirjanik ja aktivist 18-19. saj, lisaks oli ta nii esto - kui ka
Johann Fischer – Liivimaa kindralsuperintendent, 17. sajandil keskne kirikutegelane , rahvahariduse eestvedaja
Bengt Gottfried Forselius – Soome-rootsi päritolu, oskas saksa ja eesti keelt, tahtis tasuta haridus talurahvale, lõi uue kirjaviisi ja lugemaõpetamise (veerimine), rajas 1684 Piiskopimõisa seminari õpetajatele, koolitas 4 aastaga 160 eesti poissi (k.a. Pakri Hansu Jüri, Ignatsi Jaak)
Heinrich Stahl – Tallinna toomkiriku õpetaja, koostas esimese eesti keele grammatika 1637. a
Johann Hornung – 1693. a andis välja ladinakeelse eesti keele grammatika, mis arvestas Stahli omast märksa rohkem eesti keele eripära, nn vana kirjaviis
Johan Skytte – Liivimaa kindralkuberner, üks oma aja haritumaid rootslasi, andis idee luua Eestisse (Tartusse) ülikool
August Wilhelm Hupel – Põltsamaa pastor, 1766-1767 andis välja esimest eestikeelset ajakirja “Lühhike öppetus”, levitas agaralt raamatuid, moodustas lugemisseltse, kirjutas palju hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast
Anton Thor Helle – Jüri kirikuõpetaja, 1739. aastal ilmus tema toimetatud ja tõlgitud tervikpiibel põhjaeesti keeles
Fr. R. Kreutzwald – estofiil , andis välja ajakirja “Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848-1849), jätkas Faehelmanni „Kalevipoja“ eepose koostamist, sellest sai oluline nurgakivi eesti rahvusliikumises
R. Faehlmann – estofiil, õppis arstiks, tema eestvedamisel loodi 1838. a Tartu Ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts
J. Köler – maalikunstnik , eesti haritlane , kes leidis teenistuse Venemaal, pooldas poliitikas radikaalset suunda
P. Karell – arst, eesti haritlane, kes leidis teenistuse Venemaal, temast sai keiser Nikolai I ja Aleksander II ihuarst
J. V. Jannsen – (1819-1890), Sündis Vändras möldri pojana , õppis Vändra kihelkonnakoolis, Vändra köster, 1857 asutas “Perno Postimehe”, 1864 Tartus “Eesti Postimehe”, 1865 Vanemuise seltsi asutamine, 1869 I eesti laulupidu, vaadetelt alalhoidlikum
Jakob Hurt – (1839-1907), isa hernhuutlane, vallakooliõpetaja, kindlad kõlbelised vaated ja usuline kasvatus, TÜ usuteaduskond, kirikuõpetaja Otepääl (al. 1872), hiljem Peterburis, Eesti Kirjameeste Seltsi I president , rahvaluule ja vanavara kogumine, “Saada suureks vaimult!”
C. R. Jakobson – ( 1841 -1882), e. Linnutaja , lapsepõlv Tormas, isa köster ja kooliõpetaja, Cimze seminar, köster Tormas, tormakas ja äge iseloom > lahkus Peterburi, 1878 “Sakala”
“Kolm isamaa kõnet”, 1868-1870 > valguse, pimeduse ja koidu-aeg, jõukas eesti talu, majanduslik iseolemine, terav vastandumine (balti)sakslusele
V. Reiman – pani aluse eesti ajaloo teaduslikule uurimisele, vedas karskusliikumist, liberaalsete demokraatide mõõdukas tiivas
Jaan Tõnisson – (1868-1941?), liberaalsete demokraatide mõõdukas tiivas, sünd. Viljandimaal , hernhuutlik kasvatus, TÜ õigusteaduskond, EÜS-i esimees, EkmS, 1896 Postimehe peatoimetaja (kuni 1935), Rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht, venestamise ja saksastamise vastu, Nn aatemees, 1898 -1918 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees, ühistegevuse propageerimine, 1905 asutas ERE (eestlastele võrdsete õiguste nõudmine, mõõdukas suund), 1906 valiti I Riigiduumasse, I maailmasõjas sõjapõgenike abistamine , rahupoliitika eestvedaja, oluline roll Eesti iseseisvumisel! (välisdelegatsioon)
Konstantin Päts – (1874-1956), sünd. Pärnumaal, õigeusklik perekond, Riia Vaimulik Seminar, TÜ õigusteaduskond, teenistus tsaariarmees (lipnik), al. 1900 jurist Tallinnas (Poska juures), 1901–1905 ajalehe Teataja toimetaja, Nn majandusmees - sihiks majandusliku olukorra parandamine, 1905 sai Tallinna linnapea abiks, pärast 1905. A. rev. paguluses , 1909- 1910 vangis, 1910 naases Eesti poliitilisse ellu, aktiivne roll Eesti iseseisvumisel (rahvusväeosade korraldamine, Maapäeva eesotsas), liberaalsete demokraatide radikaalses tiivas
Jaan Teemant – 1905 27.-29. nov. juhtis rahvaasemike koosolekul Aulakoosolekut