Sossolid-Izjaslavi kroonikas nimetatud eesti hõimud 5 konksader-ühesahaline adratüüp,kasutati õhemate muldadega Põhja-ja Lääne-Eestis. Harkader-kahesahaline adratüüp,kasutati paksemate muldadega Kesk-ja Lõuna-Eestis. Adramaades-arvestati maa suurust,nimetati sellise suuruseda põllumaad,mida hariti ühe adraga. Kolmeväljasüsteem- Talirukki kasvatamiseka hakkas levima täislikum kolmeväljasüsteem,siis kasvas põllu ühel osal talivili,teisel suvivili ja kolmas oli kesaks. Metsmesindus-mett tarvitati kui ainsat magusainet. Rauatootmiskeskused-kujunesid mujnasaja lõpul Virumaal ja Põhja-Saaremaal,kus sulatati sadu tonne rauda,millega varustati teisigi piirkondi. Relvasepad-nad valmistasid kvaliteetseid hõbedaga ilustatud odaotsi,ornamenteeritud mõõgapidemeid ning ilmselt mõningaig mõõgateramikke,neil oli silmapaistev toodang. XI sajandil muutus savinõude valmistamine omaette käsitööks. Vahetuskaubandus-kaup vahetati kauba vastu,eestisse toodavateks kaupadeks olid
Eestlaste elatusalad muinasajal: · Maaharimine · Loomapidamine · Küttimine, kalapüük · Metsmesindus Esines kolmeviljasüsteem. Kaubandusel oli 2 liiki: 1. Vahetuskaubandus kaup vahetati kauba vastu 2. Vahenduskaubandus kaupa osteti ka edasimüügiks Esines sumbkülasi (Põhja-Eestis), hajakülasi (Lõuna-Eestis) ja ridakülasi (Ida-Eestis). Traditsiooniliseks elamuks kujunes rehielamu. Eesti ajalugu jaguneb muinasajaks (8,f at e.Kr.) ja ajalooliseks ajaks. Muinasaeg on periood inimkonna ajaloost, mille kohta puuduvad ajaloolised allikad
jäi tuhk, ajati ühtlaselt laiali ning külvati seeme mulda. Adramaa- maamõõdu ühik, maa mida oli võimalik adraga harida. Maadesüsteemid: kaheväljasüsteem- ühe maa peal vili, teine puhkab. Metsloomade eest kaitseks puust tarad ümber; kolmeväljasüsteem- mindi üle kui hakati kasvatama talirukist, maa jagunes: suvivili, talvevili ja söödimaa. Karjakasvatus arenes küttimisest. 6. Muinasaja inimese elatusalad-karjakasvatus ,kaubandus,käsitöö,maaharimine,küttimine ja metsmesindus 7. Linnuste tüübid-mägilinnus,neemiklinnus,kalevipoja säng,ringvall, 8. Kaardid: maakonnad, eestlaste naabrid, Eesti alade jagamine vallutajate vahel 9. Ümera ja Madisepäeva lahing, Tartu kaitsmine Ümera 1210,Madisepäeva 1217 ja tartu 1224 10. Kellega tuli võidelda muistses vabadusvõitluses (kallaletungi aeg ja tulemused)?- sakslased(1208-1227)taanlased (1219) rootslased (1220) said lüüa. 11. Miks said eestlased muistses vabadusvõitluses lüüa
10. Nimetage muistseid kalmetüüpe. hiiepuud, kivikirst kalmed, tarakalme, kivikalme, kääpad, maahaudadega kalmistud Millal hakati matma maa-alustesse haudadesse? 11. Eestlased muinasaja lõpul: - rahvaarv 150 000 inimest - haldusjaotus Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala - muinaslinnuste arv, 2 põhilist linnuse tüüpi u. 50? - põhilised tegevusalad käsitöö, põlluharmine, loomapidamine, küttimine ja kalapüük, metsmesindus, kaubavahetus lähinaabritega 12. Milliseid kokkupuuteid oli muinaseestlastel oma naabritega? Tooge näiteid. elavnesid suhted ülemeramaadega, rahumeelsed kaubandussuhted- jäi viikingite kaubateele, sugulasrahvastega olid pidevalt tülid.
Eesti muinasaja lõpul 1. Nimeta peamisi elatus alasid hilisrauaajal. 1050-1200 Peamine elatus ala millega muinaseestlased raha teenisid olid: maa harimine, looma pidamine, karja kasvatus (Karja alla kuuluvad siis veised, hobused, kitsed ja sead.) endiselt tegeleti küttimisega, korilusega ja lisandus ka metsmesindus. Nüüdsest hakkati hoiustama mesilasi. Põllumajanduses olid kasutusele võetud kolme välja süsteem, kus üks põld oli alati tühi, ja teistel kahel kasvas midagi. Põldudel kastvatati peamiselt talirukis, uba, kanep, lina)(kanepiga tegi köisi) talirukis oli peamine raha saamise allikas. Rannikul tegeleti ka hülge ja kala püügiga. 2. Millised Käsitöö alad olid arenenud? Eesti naiste vaibad olid vaga kuulsad. Suhteliselt tihti vahetati
Muinasaja lõpul hakkas rahvaarv jõudsasti kasvama ja kasvas asustatuse tihedus. Seoses põllundusega levis välja aletamine, söödaviljelus ja kolmeväljasüsteem. Põllunduses hakati abiks kasutama loomi, mis muutis inimeste elu tunduvalt lihtsamaks. Koos raua sulatamise ja töötlemise algusega, toimus samuti palju muudatusi. Tööriistad muutusid paremaks ja vastupidavamaks - juurde tulid konksader ja harkader. Tähtsaks muutus ka metsmesindus. Sel ajal otsiti metsas puuõõnes elunevaid mesilasperesid ja võeti neilt meesaak- peeti meejahti. Tänu sellele, et me oleme mereäärne riik on see meile suureks kasuks olnud kaubavahetus, vahetuskaubandus ja vahenduskaubandus ja on seda siiani. Jõudsasti arenes käsitöö- savinõude valmistamine, pronksi ja hõbeehete tegemine. Muutused toimusid ka elamutes. Ennem olid rehielamud ainult koduks aga ajapikku hakkasid muutuma nii elu- kui ka tootmishooneteks.
põgenesid. Ta on maetud sinna kalmukünka alla, päris mere lähedale. Seda kohta nimetatakse Adalsyslaks. Noorem rauaaeg (900 1200 pKr) Eestis elas umbes 150 000 inimest, kelle peamiseks tegevusalaks oli maaharimine. Talirukki kasvatamine tõi kasutusele kolmeväljasüsteemi Maade suurust mõõdeti adramaades (1 adramaa = u 8-12 ha) Teised tegevusalad loomapidamine käsitöö (sepad ja pottsepad) jahindus kalandus (eriti rannikul) metsmesindus vahetuskaubandus naabritega: sisse tulid hõbe, pronks, sool; välja viidi karusnahku ja vaha. Esines ka inimkaubandust Väheseid Eestist leitud kuldesemeid Mõned hinnad muinasajast: hea ratsahobune 100 g hõbedat tööori 200 g hõbedat tööhobune 60 g lehm või härg 40-50 g 1 dirhem (Araabia hõbemünt) = 2,5-2,6 g hõbedat = 1 nugisenahk, 1 siga või 1 lammas Eluviisist Kujunes uus elamutüüp: rehielamu (eluruum +
pinged. Umbes 600. a paiku tegi kuningas Ingvar rüüstretke Eestisse. Olid ka viikingite sõjakäigud Eestisse. Venelaste sõjakäik nurjati. Eestlased muinasaja lõpul Elatusalad: I. Künnipõllundus II. 11.sajandil rukki kasvatamise algus III. Üleminek kolmeväljasüsteemile IV. Maad mõõdeti adramaades (põllumaa, mis suudeti üles künda 1 adraga 8-12ha) V. Loomakasvatus, küttimine, kalandus, metsmesindus VI. Käsitöö VII. Relvasepad, pronks- ja hõbesepad, pottsepad (potikeder-see pöörlev asi millel voolid) Kaubandus: I. Vahetuskaubandus II. Vahenduskaubandus Haldusjaotus: I. Muinasaja lõpuks enamus aladest asustatud II. Elanike arv u 150'000 III. Asustuse alglüli - pere, talu IV. Koduks reheelamu V. Lähestikku paiknevad talud moodustasid küla Külade jaotus: I. Sumbküla - taludpaiknesid keset põlde tihedasti koos II
Siiski saavad mesinikud põhitulu mee müümisest. [4] Mesinike ja talunike vahel võivad tekkida konfliktid, kuna mesinikud teevad talunikele mesilaste pidamisega teene-mesilased tolmeldavad nende põlde, kuid talunike käitumine toob mesilastele ja mesinikele kahju-umbrohutõrje, õitsemisperioodil taimede niitmine. [4] Eestis on mesindusega tegeletud juba pikka aega. Muinasajal otsiti puuõõnsustest mesilasperesid ja neilt võeti meesaak. Sellest sai alguse metsmesindus. Kodumesindusega hakati tegelema XVIII sajandil. Siis toodi mesilastarud majade lähedale. Eesti mesinduse arengus toimus suur pööre XIX sajandi lõpus. Mesinduse edukas arenemine lõppes Eestimaal teise maailmasõja ajal. Sõja ajal mesilasperede arv vähenes. [4] Mesilased on tähtsad, sest tänu neile saavad taimed tolmeldatud. Eriti tähtis roll on mesilastel viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel. Suureks probleemiks
Elatusalad muinasaja lõpul: peamiseks eestlaste tegevusalaks oli maaharimine. Künnipõllunduse arengut soodustas keskmisel rauaajal kasutusele võetud rauast teraga ader. Muinasaja lõpul hakati senise kaheväljasüsteemi kõrval kasutama ka kolmeväljasüsteemi. Põlluharimise kõrval tegeldi veel loomakasvatusega (veised, hobused, lambad, kitsed, sead). Kõrvalelatusallikateks olid küttimine, kalastamine ja metsmesindus. Omaette käsitööerialadeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine (n rauatootmiskeskused Virumaal ja Saaremaal) ning koos potikedra kasutuseletulekuga 11.saj savinõude valmistamine. Aktiviseerusid kaubanduslikud suhted naabermaade hõimude ja riikidega. Kauplemine toimus peamiselt vahetuskaubandusena (kaup kauba vastu). Kasutades Eesti soodsat asendit Venemaa ja Lä-Eur vahel tegeleti vahenduskaubandusega, müües vene
Teine kiht oli vabad talupojad, kel oli väike omand (andamisõltuvuses).Oli ka maata talunikke, kes rentisid ja orje. Kaheväljasüsteemi asemel hakkas muinasaja lõpul kehtima kolmeväljasüsteem. 1) suvivili (nisu, oder) 2) talivili (rukkis) 3) kesa *karjakasvatus: Koduloomad olid poole võrra väiksemad kui praegu. Peeti selleks, et saada liha ja sõnnikut. Loomad olid vabapidamisel, suvel otsisid nad ise toitu kuid talvel olid nad varju all ja neid söödeti. *metsmesindus -hangiti mett *küttimine ja kalandus jäid tahaplaanile *käsitöö- sepatöö (relvade meisterdamine, ehete valmistamine.).Pottsepad ( potikeder, savinõude valmistamine.) *kaubandus- teravili veeti välja, vahetuskaubandus.Oluline oli kaal, mitte kogus. ( nt. Rukkis soola vastu) MUINASUSUND (küsimuste/vastuste süsteemis) 1.Millel põhinevad meie teamised muinaseestlaste usundist? Kinnismuistised (hiiekohad, ohvrikivid, kalmed) 2. 3
tegid venelased siiski rüüsteretki, peamiselt Ida-Eestisse ja on ka teateid, et eestlased tegid ise rüüsteretki vastu · Kuigi eestlastel veel riiki polnud, oli nende organiseeritus piisavalt kõrge, et tagasi lüüa lähemate naabrite vallutuskatseid. Eestlased muinasaja lõpul · umbes 150 000 inimest (13.sajandi alguses) · Elatusaladeks olid: maaharimine, korilus, küttimine, kalapüük, käsitöö, metsmesindus · Võeti kasutusele kolmeväljasüsteem hakati talivilja kasvatama ( rukist ) · Adramaa sellise suurusega põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga · Loomapidamine veised, hobused, sead, lambad, kitsed · Käsitöö tööriistad ja tarbeesemed valmistati ise v.a metallesemed ja keerulisemad ehted, selleks olid olemas rauatootmiskeskused Kaubandus · 11.sajandist lülituti üha enam rahvusvahelisse kaubandusse
ühiskondlik elu (miks ei olnud veel oma riiki?) Ühiskond: ühtset riiki polnud; toimus koostöö piirkondade vahel(vanemate nõupidamised); Eesti koosnes maakondadest(8), mis koosnes kihelkondadest (küladeliidud); Rahvastik: elanikke u. 15000-200000; peamiselt eestlased, muid rahvuseid vähe; sündimus suur, juurdekasv kiire; Elatusala: põlluharimine- kolmevälja süsteem, viljakasvatus; loomakasvatus liha ja väetise pärast; metsmesindus, jahikäimine, kalandus; käsitöö; kaubandus rannikul elavate inimeste seas. Elustiil: elati rehielamutes; elamu ümber põllumaad; elamine pime ja kitsas, polnud aknaid, mööblit vähe; tuba oli suitsu täis, sest toas oli suitsuahi; Oma riiki polnud, sest rahvas polnud piisavalt ühtne ja sõjalist jõudu vähe võrreldes teistega. 6. Muistsete maakondade kaart 7. Liivimaa ristisõda (muistne vabadusvõitlus) – oskad kirjeldada 5-7 sündmust
Rooma rauaajal(u 50.a pKr 460 a.pKr) olid peamisteks elatusaladeks põlluharimine ja karjakasvatus. Keskmisel rauaajal(u.450-800a.) ja viikingiajal(u.800-1050a.) võeti kasutusele ribapõldude süsteem, kheväljasüsteem. Sellel ajal arenes edasi ka künnipõllundus puuadrale lisati rauast ots(adratera). Muinasaja lõpul arenes põlluharimine taas edasi ja tuli nn. kolmeväljasüsteem. Tegeleti jällegi loomapidamise(karjakasvatusega), küttimisega ja lisandus ka metsmesindus, mis puudus kõigis eelnevates perioodides. Samuti hakati tegelema ka kaubandusega, põhiliselt vahetus,- ja vahenduskabandusega. Osavalt tegeldi peaaegu kõigil perioodidel ka käsitööga, mis muinasaja lõpul oli arenenenud üpris kaugele. Toimetasid ka raua,- relva,- ja hiljem ka hõbesepad. Inimeste elupaigad olenesid palju asukohast. Elati enamasti veekogude ääres, sest vee lähedus võimaldas kalastamist, samuti oli ka pesemisvõimalus sealt samast võtta.
10. Eesti muinasaja lõpul a) Elatusalad - Peamine maaharimine künnipõllundus, rauast ader. oder ja talirukis. Kahe- ja kolmeväljasüsteem (talivili, suvivili, kesa). Adramaa põllumaa, mida hariti 1 adraga. - Loomapidamine - Küttimine, kalapüük, metsmesindus - Käsitöö relvasepad raua tootmiseks ja töötlemiseks. Pronks- ja hõbeehted, savinõud. - Kaubandus vahetuskaubandus lähinaabritega kaup kauba vastu. Vahenduskaubandus vilja eest novgorodi karusnahad jms euroopa turule. Kaubitsemiskohtadesse linnalised asulad (tallinn ja taru). 1154 esmakordne tallinna mainimine (al--idrisi kaardil koluvan)
Eestis vähemalt 150 000 inimest. ELATUSALAD Maaharimine talirukis, oder. Nisu, kaer, hernes, uba nende osa väiksem. adramaa sellise suurusega põllumaa, mida suuti harida ühe adraga. kolmeväljasüsteem ühele külvati talivili, teisele suvivili, kolmas kesaks. Loomapidamine veised, hobused, lambad, kitsed, sead, kanad. Küttimine, kalapüük. Suhteliselt vähe. Kala püüti sisevetel, mererannikul puudus elanikkond, kes oleks pidevalt kalapüügiga tegelenud. Metsmesindus. Vaha järele suur nõudlus L-Euroopa turul. KÄSITÖÖ Töö-ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati ise. keerulistematel aladel-metallide töötlemine, tegutsesid omaette meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu (noad, kirved, sirbid, vikatid) valmistasid sepad. rauatootmiskeskused virumaal, p-saaremaal. Sulatati 100 tonne rauda, millega varustati Eestit ning tõenäoliselt ka naabermaid.
lõuna poole jäävad alad, sest on soised alad. Ranniku ala Edela-Eestis oli asustamata, sest pinnas oli viletsam. Teine suurem asustamata piirkond oli Peipsi järve läänekallas. Esmane elatusala oli põlluharimine. Peamised teraviljad olid oder ja nisu, kasvatasi ka kaera, hernest, uba ja 11 saj tuli ka talirukis. Loomadest olid eeskätt veised, sead, lambad, kitsed. Küttimine ja kalapüük olid muutunud teisejärguliseks tegvevuseks. Oluline tegevus oli metsmesindus. Muinasaja lõpuks kujunes välja käsitööala, millega igaüks hakkama ei saanud sepatöö - pronksisepp ja hõbesepp. Kui Eestisse jõudis potikeder, muutus pottsepa töö eraldi käsitööalaks. Eestlased tegelesid kaubandusega. Oluline kaubapunkt oli läänepool Ojamaa saar e Gotland, idapool Pihkva ja Novgorod, vahenduskaubandus. Oluline oli raha. Teiselt poolt oli tegemist vahetuskaubandus. Oluline oli kaup kauba vastu
viikingite mälestuseks. Eestlased muinasaja lõpul (11.-12. saj) 1. Elatusalad a. Peamine maaharimine: · Künnipõllundus, rauast ader · Oder ja talurukis · Kahe- ja kolmevälja süsteem talivili suvivili kesa · Adramaa põllumaa, mida hariti ühe adraga. b. Loomade pidamine: eriti arenenud Lõuna-Eestis (veised, hobused, lambad, kitsed, kanad, sead) c. Küttimine, kalapüük, metsmesindus (mesi oli ainus magus aine, vahamesindus Lääne-Euroopa kaubanduses) d. Käsitöö: · Relvasepad raua tootmiseks ja töötlemiseks. · Pronks- ja hõbeehted. · Savinõud e. Kaubandus: · Vahetuskaubandus lähinaabritega kaup kauba vastu. · Vahenduskaubandus vilja eest Novgorodi karusnahad jms Euroopa turule. · Kaubitsemiskohtadesse linnalised asulad Tallinn ja Tartu 1154 esmakordne Tallinna mainimine (al-Idrisi kaardil Koluvan). 2
- Kaheväljasüsteem igal aastal üks osa põllust vilja all, teine osa puhkas (kesa) - Talirukki levikuga kolmeväljasüsteem (ühel osal talivili, teisel suvivili, kolmas kesaks) - Loomapidamine (veised, hobused, lambad, kitsed, sead, kanad) - Küttimine ja kalapüük (sisevetel) põdrad, kitsed, metssead, jänesed, koprad, kärbid, nugised, oravad - Metsmesindus mesi ainsaks magusaineks, vaha järele suur nõudlus Käsitöö areng - Vajalikud esemed valmistati ise, mõningad meistrid - Raua tootmine ja töötlemine kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu, kasutatu soomaaki - Virumaal ja Põhja-Saaremaal rauatootmiskeskused (varustati ka teisi piirkondi) - Relvasepad ilustatud odaots, mõõgapidemed, jne - Pronksehted, hõbeehted (hõbesepad) - Savinõud potikedra kasutuselevõtt Kaubavahetus
7.2.3. Jõhvikas ja tema kasvatamine 16 7.3. Ravimtaimed 18 7.3.1. Puud, põõsad, puhmad ravimina ja muu kasutus 19 7.3.2. Metsa rohttaimed ravimina 20 7.4. Kasemahla varumine 21 7.5. Vihtade ja luudade varumine 21 8. Karjatamine metsas 23 9. Metsmesindus 24 10. Jõulukuuse kasvatamine 25 11. Puidu kasutus 26 1.1. METSA KÕRVALKASUTUS Metsa kõrvalkasutus laiemas mõttes e. metsandusega seotud tegevus: 1. Metsa kõrvalsaaduste varumine · seened, marjad, pähklid, ravimtaimed, · jõulukuused, dekoratiivoksad ja -kased, · punumisvitsad, juured, vihad, luuad, · kase toht, koor, niin,
Sel ajal toimus muutus kasvatavates kultuurides, odra osatähtsus vähenes ja hakati kasvatama rohkem rukist. Omased ka herned, oad, läätsed. Põlluharimise kõrval loomakasvatus, aga loomi peeti suht vabalt, kõik loomad umber 1/3 võrra väiksemad kui praegused koduloomad. Lehma peeti mitte piimaks vaid liha ja sõnnik. Kalapüüki oli suht vähe, toimus eeskätt sisevetel (rannik üsna asustamata). Küttimine ka teisejärguline. Eriti Lõuna-Eestis levinud metsmesindus, tarud olid metsas, inimestel koht teada. Mesi oli ainus magus. Käsitöö tehti suuresti kodus, üksikutel aladel olid kujunenud eraldi käsitöölised: sepad (nõudis eraldi oskusi, valmistasid tööriistu ja relvi, pronksi-/hõbedasepad valmistasid ehteid), pottsepad (11.saj hakati Eestis kasutama potiketra, selle kasutamine nõudis ka rohkem oskusi. Olid kujunenud välja ka varalinnalised asulad eeskätt kaubateede ristumiskohtades, seal elas ka käsitöölisi
----------------------------------------------------------------------------------------- Rehielamu – palkidest hoone, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks; rehes kuivatati vilja Tegevusalad: •maaharimine, oma aja kohta üsna kõrgel tasemel. Kolmeväljasüsteem- ühel põllul talivili, teisel suvivili, kolmandal kesaks(väli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist) •loomapidamine- veis, hobune, lammas, kits, siga, kana •küttimine ja kalapüük sisevetel •metsmesindus-mesi ainus magusaine,vahale suur nõudlus Lääne- Euroopas •käsitöö alad (raua tootmine ja töötlemine). •Tegeldi vahetuskaubandusega, vahenduskaubandusega. Vanemad –arukamad ja mõjukamad mehed, kelle oli kõrgem ühiskondlik positsioon (küla- ja kihelkondadevanemad) valiti rahvakoosolekutel. •Ühe versiooni järgi oli enamik elanike varanduslikult ja õiguslikult enam-vähem samal tasemel. •Teise versiooni järgi oli muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus suur-
Eestis vähemalt 150 000 inimest. ELATUSALAD Maaharimine talirukis, oder. Nisu, kaer, hernes, uba nende osa väiksem. adramaa sellise suurusega põllumaa, mida suuti harida ühe adraga. kolmeväljasüsteem ühele külvati talivili, teisele suvivili, kolmas kesaks. Loomapidamine veised, hobused, lambad, kitsed, sead, kanad. Küttimine, kalapüük. Suhteliselt vähe. Kala püüti sisevetel, mererannikul puudus elanikkond, kes oleks pidevalt kalapüügiga tegelenud. Metsmesindus. Vaha järele suur nõudlus L-Euroopa turul. KÄSITÖÖ Töö-ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati ise. keerulistematel aladel-metallide töötlemine, tegutsesid omaette meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu (noad, kirved, sirbid, vikatid) valmistasid sepad. rauatootmiskeskused virumaal, p-saaremaal. Sulatati 100 tonne rauda, millega varustati Eestit ning tõenäoliselt ka naabermaid. relvasepad kvalit hõbedaga ilusatud odaotsad, ornamentide mõõgapidemed,
I EESTI AJALUGU EESTI ESIAJA LÕPUL Esiaja lõpu ja keskaja alguse allikad arheoloogilised leiud rahvaluule, milles sisaldub vanu pärimusi Läti Henriku kroonika Halduslik korraldus Esiajal jagunes Eesti ala muinasmaakondadeks ning need omakorda kihelkondadeks. Elatusalad Maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades maa, mida hariti ühe adraga. Karjakasvatus. Kasvatati hobuseid, veiseid, kitsi, sigu ja lambaid. Metsmesindus. Küttimine ja kalapüük. Hiljem: käsitöö ja kaubandus. Varanduslik ja õiguslik seisund Vabad inimesed olid Eestis õiguslikult ja varanduslikult enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel. Ka tehti koos suuremaid töid. Hiljem kaasnes eraomanduse kasvuga varanduslik ebavõrdsus. Mõned rikastusid sõjakäikude ja kaubanduse teel, tuues sõjavange ka sulasteks. Rikkamateks said külade ja kihelkondade vanemad
Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja laudasõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu. Sigade nuumamiseks kasutati paiguti tammetõrusid. Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde kanu, hanesid, parte. Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Jahindus andis toidulauale lisa. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi, jahilinde. Algselt oli küttimine vaba, hiljem kujunes see aadlike privileegiks. 3. Talupoegade koormised, nende liigid
· käsitöö kiire areng · kaubavahetuse algus Läänemere religioonis · esimesed raudesemed pärinevad 1. sajandist · eestlaste esmamainimine roomlaste poolt (Tacitus 98 m.a.j. aestid) Eestlased muinasaja lõpul · Rahvaarv umbes 150 000 · Külaühiskond · Peamiseks tegevusalaks põllumajandus (atrade kasutamine) · Maade mõõtmine adramaades · Kolmeväljasüsteem suvivili, talivili ja kesa · Lisaks loomakasvatus · Oluline valdkond metsmesindus · Käsitöö kunsti jätkuv areng · Transiitmaaks kujunemise algus · Röövretkede korraldamine Valitsemine: · Ühtne riiklik korraldus puudus · 8 muistset maakonda · Jagunesid 45 kihelkonnaks · Mõlemaid üksuseid valitsesid vanemad · Põhimõtteliselt rikkamate ja mõjukamate perede pead · enne vabadusvõitlust algas omavaheline tihedam suhtlus · üldine sõjaline tase küllalt nõrk · erandiks Saaremaa · võõraste sõjakäike kardeti
kesas. Loomapidamine - kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Rohkem peeti koduloomi, eriti aga veiseid Lääne- Eestis, kus oli enam rohumaid. Lõuna-Eestis kasvatati arvukamalt aga sigu. Küttimine, kalapüük kütiti peamiselt põtru, metssigu, kopraid, jäneseid, kopraid, kärpe, nugiseid, oravad. Kalapüügiga tegeleti põhiliselt sesevetel. Eesti mererannikul puudus elanikkkond, kes oleks pidevalt tegelenud kalastusega, Metsmesindus nett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne- Euroopa turul 13. Elamud, külad, talud . KÜLATÜÜBID Eestlased elasid valdavalt maal. Elamuks oli palkidest hoone, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Viljakuivatamiseks oli ahjuga rehetuba. Järk-järgult kujunes universaalne rehielamu, mis sai eestlastele iseloomulikuks nii elu.kui tootmishooneks. Rehielamu- elamutüüp, mille keskseks ruumiks on reheahjuga köetav ning ilma korstnata rehetuba
Loomapidamine - kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Rohkem peeti koduloomi, eriti aga veiseid Lääne-Eestis, kus oli enam rohumaid. Lõuna-Eestis kasvatati arvukamalt aga sigu. Küttimine, kalapüük kütiti peamiselt põtru, metssigu, kopraid, jäneseid, kopraid, kärpe, nugiseid, oravad. Kalapüügiga tegeleti põhiliselt sesevetel. Eesti mererannikul puudus elanikkkond, kes oleks pidevalt tegelenud kalastusega, Metsmesindus nett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul. b)Elamud, külad, külatüübid, kihelkonnad, maakonnad Eestlased elasid valdavalt maal. Elamuks oli palkidest hoone, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Viljakuivatamiseks oli ahjuga rehetuba. Järk- järgult kujunes universaalne rehielamu, mis sai eestlastele iseloomulikuks nii elu.kui tootmishooneks. Rehielamu- elamutüüp, mille keskseks ruumiks on
tundmata. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja lauda- sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu. Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde kanu, hanesid, parte. Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Eriti rikas oli Peipsijärv. Talupoegade koormised, nende liigid 13-16. sajandil Feodaalrent esines kolmes vormis: teo-, naturaal- ehk loonus- ja raharent. Kuna eestlaste
maad aga vahepeal halva viljakusega maad. Üleribasus, talutükid asusid üksteisest kaguel (Igaüks saab nii viljakat kui ka ebaviljakat maad). Ühel ribal, tuleb kasvatada ühte kultuuri. Põllumaade kruntimine. Sügisel ajal aeti kõik loomad küla karjamaale. Metsakasutus oli ühine, varuti küttepuid koos. Mõnikord oli ühiskasutuses heinamaa. Suurtemate külade juurde võis kuuluda veski. Levinum külaamet oli külasepp. Hülgepüük toimus tulirelvade abil. Metsmesindus. Tähtsamate tööde kalender: Aprilli lõpp: Algas kevadiste põllutööde tsükkel, karja väljalaskmine, jüripäev 23. aprill (Taluteenijate teenistusaeg algas jüripäeval, sellel samal päeval algas mõisas oluline koormis ehk jalategu ja rakmetegu). Hakkasid suvised tööd pihta: suvivilja külvamine (kaer, oder), kesapõllu harimine (raskeim töö oli sõnniku vedu). viljalõikus, viljapeksmine ehk rehepeks (Kvart, kõver nui, millega vilja peksti). Mihklipäev 29
oletatava rahvaarvu (u 150 000) lähtudes adramaade arvust (adramaa muistne maakasutusühik, tähistas põldu, mille saab üles harida ühe adra e rakendiga) põhiline elatusala põlluharimine (oder, al 11. sajandist ka talinisu) võeti kasutusele rauast adraterad, tuli kasutusele kolmeväljasüsteem (põld oli jaotatud kolmeks: suvivili, talivili ja kesa), loomakasvatus (sead, lehmad) ei olnud nii oluline, edasi tulid küttimine ja kalapüük (selle osa oli vähenenud), tekkis metsmesindus, oma osa oli käsitööl (omaette käsitööalaks oli eraldunud sepatöö), ehteid tehti põhiliselt hõbedast ja pronksist; kaupmeeste kihti ei olnud kujunenud, kõik vabad mehed kauplesid, Eesti jäi muinasaja ühe olulise kaubatee juurde, so "tee varjaagide juurest kreeklasteni"; toimus vahenduskaubandus, hakkasid kujunema varalinnalised asulad kauplemiskohtadel ja eraomand just põllumaa suhtes, karjamaa ja heinamaa olid ühiskasutuses
annaabi.ee 
