Eesti ajalugu (1)

Muistne vabadusvõitlus (1208-1227)
Eellugu – 1167 . a. pühitseti Eestimaa piiskopiks munk Fulco Prantsusmaalt. Kompromissitu võitlus ristiusu vastu oli tingitud tema vägivaldsest usu pealesurumisest. 1143. a. rajati alistatud lääneslaavlaste alale Lüübeki linn, mis õhutas sakslaste liikumist itta. Läänemerel hakkasid liikuma saksa kaupmehed , kes saavutasid peagi olulise positsiooni Ojamaal (kaubakeskus). Sealt suunduti Venemaa linnadesse. 1148. a. paiku tuli augustiinlaste ordu koolihärra Meinhard Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186 . a. pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Viimast pakuti liivlastelegi kaitsevarjuks, kui nad nõustuvad ristiusku vastu võtma. Mõned liivlased lasid end ristida , k.a. Toreida vanem Kaupo. 1191. a. suvel läkitas Meinhard Theodorichi Eestimaale misjonitööd tegema. Peagi said liivlastele selgeks sakslaste tõelised plaanid. Pärast Meinhardi surma nimetati uueks piiskopiks Liivimaal Berthold . Tal tekkisid kohe liivlastega teravad tülid ja nii pöördus piiskop tagasi Saksamaale.
Sissetungi algus – Rooma paavsti toetusel kogus Berthold tugeva ristisõdijate väe ja tuli 1198. a. suvel Liivimaale tagasi. Ta langes juba esimeses liivlaste vastu peetud lahingus, milles võidu saavutasid siiski sakslased . Järgmiseks piiskopiks sai Albert . Temast sai vallutussõja peamine juht ja organiseerija. 1201. a. rajas ta liivlaste asula kohale Riia linna. Riiast sai piiskopi eluase ja kogu järgneva vallutussõja peamine tugipunkt . Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale , mille järgi hakati Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks. 1202. a. asutas ta rüütliordu „Kristuse Sõjateenistuse Vennad“. Liikmed olid elukutselised sõjamehed, kellel oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Juhiks oli ordumeister . Orduvennad jagunesid rüütelvendadeks (ül. oli sõdida), preestervendadeks (ül. oli vaimulikke talitusi pidada) ning teenijate vendadeks (kannupoisid, relvasepad, kokad jt.) Selle orduga õnnestus mõne aastaga liivlased alistada ja ristiusku pöörata.
Sissetung Eestisse – 1208. a. sügisel algas võitlus Eestimaa pärast. Sakslasi toetasid ja õhutasid latgalid . Esimeseks ohvriks sai Ugandi. Kohe algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine . Ugandi üks tähtsamaid keskusi, Otepää linnus, süüdati põlema. Siis kutsusid ugalased appi sakalased ja tegid vasturetke latgalite maadele. Nii algas Eesti jaoks muistne vabadusvõitlus.
Eeldused vallutamiseks – eestlased olid pagana usu rahvas, taheti levitada ristiusku ja hankida kirikutele maavaldusi; Saksa- Rooma keisririigis oli tugev riiklus, asutati Mõõgavendade ordu, maata Saksa väikeordud vajasid teenistust ; Saksa kaupmehed vajasid kaitset kaubateedele; eestlaste ja naaberrahvaste vahel oli pingelised suhted
Põhjused võitluseks – Rooma katoliku kirik otsustas pöörata oma ristisõjad Baltikumi
Eestlaste edukuse põhjused – eestlased kaitsesid oma kodusid, kasutasid ära looduslikke võimalusi, õppisid ehitama kiviheitemasinaid ja kasutama ambe
Sakslaste edukuse põhjused – tugev organisatsioon , katoliku kirik, mõõgavendade ordu, tagala oli suur, alati oli võimalus väge suurendada, professionaalsed ratsaväelased, ristitud rahvaid alistati ühekaupa
Võnnu piiramine – 1210. a. asusid eestlased piirama Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu tugipunkt. Prooviti panna linnus põlema ja ehitati piiramistorn. Neljandal päeval lahkusid eestlased ootamatult, sest kuulsid, et võnnulastele tuleb Riiast suur vägi appi ja eestlasi hakati jälitama
Ümera lahing – Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased ootamatult vaenlastele kallale. Ümera lahingis saavutati võit 1210. a.
Viljandi piiramine – 1211 . a. kevadtalvel proovisid sakslased Viljandi linnust piirata. Rüüstati ümbruskonda, rööviti toidumoona, tapeti ja vangistati inimesi. Esimeses kokkupõrkes said sakslased saagiks vastaste sõjavarustust. Nad proovisid erinevaid viise kindlust lõhkuda (ühe seina lõhkusid, aga selle taga oli veel teine) ja kuna 5 päevaga nad linnust vallutada ei suutnud, alustasid nad läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus , palju haavatuid ja langenuid, siis sõlmiti piirajatega rahu. See lahing lõppes viigiga
Eestlased pealetungil – 1211. a. suveks oli plaan vallutada Toreida linnus ja seejärel Riiat rünnata. Toreida alla ilmus mandrieestlaste maavägi ja saarlaste laevastik . Piirajad lubasid seni kohale jääda, kuni kas linnus vallutatakse või nõustuvad liivlased kaasa tulema Riiat ründama. Varsti tuli Riiast saksa abivägi ja nendega puhkes lahing. Eestlased olid sunnitud taganema linnuse ja Koiva vahelisele künkale ja pidid paluma rahu ja nõustuma ristimisega. Öösel hiiliti salaja laevadele ja prooviti põgeneda, aga jõel võtsid sakslased neid kaitsetornidega sillal noolte ja odadega vastu. Järgmisel öösel põgenesid nad maismaateid mööda. Lisaks sõjakannatustele oli puhkenud katk, peamiselt latgalite ja liivlaste alal ning Sakalas ja Ugandis. Katku pärast sõlmiti rahu liivlaste, latgalite ja eestlaste vahel. 1212. a. sõlmisid eestlased ka sakslastega Toreida vaherahu kolmeks aastaks.
Suhted venelastega – 1210. a. piirasid Novgorodi vürst Mstislav Ulja ja Pihkva vürst Vladimir kaheksa päeva Otepää linnust. Eestlased olid sunnitud rahu paluma ning 400 hõbemarga eest osteti end vabaks. 1212. a. tuli Mstislav taas Eestisse, Järvamaale, kuna seal sakslasi ees polnud, liiguti Harjumaale Varbola linnust piirama. 700 hõbemarga eest said ka nemad vabaks. Vahepeal oli Lembitu oma salgaga Pihkvasse tunginud ja hakanud seal rahvast tapma . Varsti põgenesid eestlased saagi ja vangidega ära, seega olid eestlaste ja venelaste suhted sel ajal üsnagi teravad.
Rüüsteretked Ridalasse ja Sakalasse – 1215 . a. alguses tegid sakslased abivägedega sõjakäigu Ridalasse, mis oli eestlastele ootamatu, kuna Toreida vaherahu pidi kestma tolle aasta kevadeni. Sakslased asusid rüüstama, tapma ja röövima – seda kolm päeva. Neljandal pöörduti kogu saagi, vangide ja kariloomadega tagasi. Sama aasta kevadel ilmusid sakslased Sakalasse, kus kolmandal päeval õnnestus neil Lõhavere linnus põlema süüdata. Ristimise ajal tungisid vaenlased linnusesse ja röövisid selle paljaks.
Kolme maleva manööver – Varsti koostasid eestlased vastupealetungi kava, mille eesmärgiks sai saksa koloonia täielik hävitamine. Saarlased pidid sulgema Väina jõe suudme ja piirama sisse Riia linna, läänlased pidid ründama Toreida liivlasi ning sakalased ja ugalased pidid latgaleid ahistama, et nood ei saaks sakslastele appi minna. Plaan loodetud tulemusi kaasa ei toonud , sest jõududest jäi lihtsalt väheks.
Merelahing Uues sadamas – 1215. a. juunis asusid ristisõdijad Saksamaa poole teele. Torm sundis neid varju otsima Saaremaal Uues sadamas. Saarlased saatsid info üle kogu Eesti. Sakslased käisid salaja mõõkadega vilja lõikamas, aga mõned õnnestus saarlastel kinni võtta. Saksa kogesid tuldi piirama 200 paadiga . Alles 2 nädala pärast suutsid sakslased sadamasuust välja murda ja avamerele pääseda.
Ugandi ja Sakala alistuvad – 1215. a. suvel tehti mitmeid rüüsteretki Ugandisse. Sõdida lubati nii kaua, kuni eestlased nõustuvad ristimisega ja alistuvad või hävitatakse nad täielikult. Ugalased pidid rahu paluma, saksa kaupmeestelt ära võetud varad tagastama ja end ristida laskma. Ka sakalased lasid end ristida. 1216. a. tegi Vürst Vladimir rüüsteretke Ugandisse. Seejärel ugalased oma liitlaste sakslastega kaitsesid Otepää linnust. 1217 . a. kolmekuningapäeval (6. jaanuar) tehti vasturetk Venemaale, kust tagasi pöörduti vangide, kariloomade ja muu saagiga.
Võit Otepää all – 1217. a. veebruaris saabus Otepääle venelaste sõjavägi, kellega liitusid saarlased, harjulased ja ristitud sakalasedki. Piirajate arv oli kokku 20 000. Piiramine kestis 17 päeva. Riiast said sakslased appi 3000 meest, aga juba eemal tekkis neil piirajatega lahing ning vaevu jõudsid nad linnusesse jõuda. Kolmandal päeval pärast sakslaste saabumist algasid läbirääkimised ja sakslased pidid lahkuma kogu Eestist. Otepää all saavutati võit.
Madisepäeva lahing – Võitu taheti kohe edasi arendada ja eestlased läksid Novgorodi abi paluma. Peaorganisaatoriks sai Lembitu. Eestist kogunes kokku virulasi, ridalasi, harjulasi, sakalasi, rävalasi ja järvalasi – kokku u. 6000 meest. Vene vägedega hakati edasi liikuma. 1217. a. Madisepäeval (21. september) põrkasid kokku eestlase ja venelaste väed ning sakslaste, liivlaste ja latgalite väed. Puhkes lahing, mis kestis mitu tundi. Liivlased sunniti taganema, kuigi pikkamööda murdsid sakslased läbi eestlaste malevast ja eestlased pidid taganema. Langes ka Lembitu. Madisepäeva lahing kaotati.
Taanlased vallutavad Põhja-Eesti – 1219. a. suvel saabus suur taanlaste laevastik Tallinna sadamasse. Retke juhtis kuningas Valdemar II. Asuti eestlaste linnusesse, kus neid aga väga sõbralikult vastu võeti. Salaja kogusid eestlased vägesid ja 3 päeva pärast tungisid nad viiest küljest taanlaste laagrile kallale. Eestimaa piiskop Theoderich tapeti ja eestlased taganesid. Lõpuks saavutasid taanlased võidu, pärast mida nad ehitasid Tallinnasse tugeva kivilinnuse ja algas Revala maakonna ristimine . 1219. – 1220. a. ristiti ka osa Järva-, Viru- ja Harjumaa rahvast. Toimus võiduristimine, aga ristiusu levitamine oli vaid ettekäändeks maa vallutamisele.
Rootsi kuningavägi lüüakse puruks – 1220. a. suvel tuli maale Rootsi vägi, eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega . Nad hakkasid rahvast ristima ja kirikuid ehitama. 8. augustil piirasid saarlased nende linnuse ümber ja see pandi põlema. Linnus langes eestlaste kätte, tapeti peaaegu kõik 500 rootslast ja nende eliitvägi purustati.
Saarlased pealetungil – 1221. a. piirasid saarlased rävalaste, harjulaste ja virulastega Tallinnat . Kui nad nägid merel nelja koge , arvasid nad, et tulevad taanlased ja lahkusid. 1222 . a. tuli Taani vägi eesotsas Valdemar II-ga Saaremaale ja hakkasid rajama linnust, mida saarlased kohe takistada püüdsid, aga ei suutnud. Nad kutsusid appi läänemaalasi ja ehitasid ühe kiviheitemasina põhjal veel teisigi. 5 päeva pilluti linnusesse kive, kuni taanlased lõpuks ettepanekud vastu võtsid. Saarlased said linnuse ja taanlased lahkusid.
Eestlaste üldine pealetung – saarlased seadsid eesmärgiks kihutada vaenlased välja kogu Eestist. Nad õpetasid teisi ehitama kiviheitemasinaid ja teisi sõjariistu. Sakalased olid tunduvalt sõjakamad, neile meeldis tappa. Liitusid ka Tartu ja Otepää. Kiire tegutsemisega saadi oma valdustesse kogu maa. Hävitati kõik, mis meenutas ristiusku ja pöörduti tagasi esivanemate kommete juurde. Sakalaste saadikud käisid Riias rahu-uuendusettepanekutega. Linnused tehti veel tugevamaks, ehitati juurde kiviheitemasinaid ja õpetati ambude käsitlemist. 1223 . a. kevadel tegid eestlased rüüsteretke Ümerasse, aga võidu saavutasid seal sakslased. 1223. a. suvel tulid 8000 sakslast Viljandi linnust piirama. Linnust vallutada ei suudetud, aga pärast 2 nädalat, oli eestlastel palju langenuid ja veepuudus, mille pärast nad pidid ristiusu uuesti vastu võtma.
Koostöö venelastega – 1222. a. astuti ühendusse Pihkva ja Novgorodiga, kust saadeti abivägesid, kes paigutati linnustesse, jagades nendega sakslastelt võetud vara. Sakalast saadeti saadikuid Suzdali, kust Vladimir (suurvürst) saatis oma venna Eestisse. Vene väed piirasid neli nädalat Tallinna, aga ei vallutanud seda. 1223. a. lõpul tuli Tartusse vürst Vjatsko , kellele oli Novgorodist lubatud valitsusvõim Tartus ja mujal, kus ta suudab võimu enda kätte saada.
Tartu kaitsmine – 1224. a. suvel oli omal jalul veel vaid Tartu, mille alla jõuti 15. augustil juba kolmandat korda. Ehitati kiviheitemasinaid, millega loobiti kive ja tulepotte, ehitati piiramistorn ja õõnestati alt kaevates valli. Tormijooksuga õnnestus sakslastel linnus vallutada ja kogu mandrieesti oli võõrvõimu all.
Lõppvaatus Saaremaal – 1227. a. kogusid sakslased suure väe, u. 20 000 meest, liiguti Muhu linnuse poole. Muhulased pakkusid juba väge nähes rahu ja ristimist, aga sakslased ei nõustunud, vaid asusid linnust maha lõhkuma. Varsti tungiti linnusesse sisse ja rööviti vara ja loomad. Linnus ise põletati. Edasi mindi Valjala alla, kus samuti külad rööviti paljaks. Saarlastega peeti läbirääkimisi, nõuti vanemate poegi pantvangideks, kes ka kohe ristiti. Eestlaste muistne vabadusvõitlus lõppes ja sellega ka muinasaeg ehk muistne iseseisvusaeg.
Vene vürstid kui liitlased – Pihkva ja Novgorod kartsid sakslasi ja otsustasid eestlastega kampa lüüa.
Vene vürstid kui vaenlased – 1210. a. piirasid Otepää linnust sundides neid rahu sõlmima ja 1212. a. Harjumaal piirati Varbola linnust
Eestimaa jagamise põhimõtted – alad jagati kõigi vallutajate vahel; Mõõgavendade ordu sai Sakala, Rooma paavsti esindaja piiskop Herman sai Ugandi; Viru-, Järva- ja Läänemaa läksid Rooma paavstile, Harjumaa ja Rävala läksid Taanile; Läänemaa läks Riia piiskopile
Eestlaste muistses vabadusvõitluses allajäämise põhjused – sõjaväelasi oli tunduvalt vähem kui vastastel; eestlaste sõjaväelased oli vähekogenud talupojad, samal ajal kui Ordu rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega, kes said kasutada tolle aja parimat sõjavarustust; eestlastel polnud tol ajal veel riiki, vaid olid ainult maakonnad , mille vahel sidemed olid nõrgad; puudu tuli just elavjõust; koostöö puudus lähemate naaberrahvastega
Tagajärjed eestlastele – POS.: tekkisid linnad, õpiti laduma, tekkisid kivilinnused, kirikud; Eesti sai Euroopa osaks; tekkis riiklus (killustatud siiski); NEG.: maa jagati võõraste võimude vahel; vabadusvõitluse käigus langes võimekaim osa; eestlased kaotasid kauplemisõiguse, sealt sissetulekud, kaubandus läks võõrastele; eestlaste kultuur langes talupoegade tasemele
Keskaeg
Võitjad jaotavad maa ja hakkavad seda valitsema – Eestis ja Lätis vallutatud alad olid tuntud Liivimaana, Taani kuningriigi valdusesse langenud Põhja-Eesti aga Eestimaana. Eestlased olid esialgu sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende põlistele aladele . Võitjad jaotasid maa omavahel, pidades end juba täieõiguslikeks peremeesteks. Ühtset riiki Liivimaal ei moodustunud. Maa jagati osadeks , mille etteotsa said peaaegu sõltumatud valitsejad e. maahärrad. Nende valdused olid kui väikesed feodaalriigid. Taani kuningas oli samal ajal Eestimaa hertsog. Taani valduse nimetati Harju-Viruks. Ülejäänud alad allutati Saksa-Rooma riigi keisrile. Kuna kaugus oli nii suur, siis see alluvus erilist rolli ei mänginud ja Eestis valitsesid suhteliselt iseseisvad maahärrad – Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordu. Feodaalse killustatuse ajajärku Eestis nimetatakse Vana-Liivimaa ajaks, Eesti keskajaks või orduajaks. Suurim sõjaline jõud Eestis oli Vana-Liivimaal – Liivi orduriik, mis eksisteeris alates 1237 . a. Liivi ordu oli formeeritud Mõõgavendade ordust, mis hävis 1236 . a. Saule lahingus leedulaste poolt hävitatuna. Tähtsaim isik Liivi ordus oli ordumeister, kes allus kül Saksa ordu kõrgmeistrile, aga oli võrdlemisi sõltumatu. Talle kuulusid peamiselt Läti alad ja mõned väikemaakonnad Eestist. Orduriigi pealinnaks oli algul Riia, huljem Võnnu. Orduala jagunes komtuur - ja foogtkondadeks, mida juhtisid komtuurid ja foogtid. Neile allusid ordumõisad. Liivi ordu sisemises korrastuses olid olulisemad rüütelvennad (riietuseks valge mantel musta ristiga). 14. saj. kuulus Liivi ordusse 200-300 rüütelvenda. Organisatsiooni liikmed olid poolvennad – sepad, pagarid , kingsepad jt. Tähtis koht oli preestervendadel, kes pidasid kiriklikke talitusi. Ordu majanduselu hoidsid korras linnuste majandusülemad, laekurid jt. Vaimuliku poole tähtsaimaks võimukandjaks Vana-Liivimaal oli Riia peapiiskop. Talle allusid kiriklikult Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop. Saare-Lääni piiskopkond moodustus Läänemaast ja Saaremaast . Selle pealinnaks oli algselt Vana-Pärnu, hiljem Haapsallu. Tallinna piiskop omas ainult vaimulikku võimu.
Võõrvõimud ja maa põlisrahvas – maa vallutamisel sõlmiti eestlastega lepingud , mis fikseerisid kaotajate kohustused ja jätsin mõned õigused. Jäi püsima Muinas-Eesti kombe - ja tavaõigus. Kohtus olid maarahva esindajad ehk õigusleidjad ehk hirsnikud, kes kuulutasid tavaõigustele tuginedes välja otsuse. Suurimasse sõltuvusse langes Lõuna-Eesti – Sakala ja Ugandi. Saaremaa säilitas olulisel määral iseseisvuse. Peale Saule lahingud vabastasid saarlased oma maa, aga 5 aastat hiljem alistati nad uuesti ja nad pidid uuesti vastu võtma ristiusu. Nad siiski säilitasid oma poliitilised õigused. Liivi ordu kaotus 1260. a. Durbe lahingus tingis 1261. a. Saaremaa metsiku rüüstamise ordu ja tema liitlaste poolt.
Põlisrahva õiguslik olukord halveneb – kes olid vastu võtnud ristiusu, kuulutati isiklikult vabadeks ja nende maaomand jäi esialgu püsima. Kaubandus ja meresõit kui tulutoovad elualad jäeti linnakodanike hooleks. Ristimistega kaasnesid kohe kohustused. Peamiseks koormiseks oli kümnis (kümnes osa talu saagist). Algul tasuti seda viljas, hiljem karja, metsasaaduste ja heina näol. Käibel oli ka kindlaksmääratud naturaalmaks hinnus. Lisaks pidid talupojad ülal pidama kohalikku preestrit ja maksma kirikumaksu (kümnendik kümnisest). Kui talupoeg jäi mõisnikule võlgu, oli viimasel õigus tema isiklikku vabadust piirata ja lisakohustusi panna. Kõik see tõi kaasa 1315. a. ikalduse ja näljahäda. Rahvas pidi veel ehitama linnuseid ja kirikuid ning teid rajama. Tuli juurde teotöö. Üha kindlamaks kujunes mõte vabadus taastada.
Võõrvõimude suhtumine eestlastesse piirkonniti – saarlased (ka Läänemaal) säilitasid oma õigused, neil oli leping võõrvõimuga. Harju- ja Virumaal võitlesid taanlased ja ordud omavahel. Lõuna-Eesti oli võõrvõimudest kõige suuremas sõltuvuses.
Võõrvõimude omavahelised tülid –
Taani sai Harju-Viru osa ametlikule 1238. a. Stensby rahuga. Moodustati Eestimaa hertsogkond, mis kuulus Lundi peapiiskopile kiriklikult, muidu aga Taani kuningale .
Ordu vastas Taani kuningale, seda ei suutnud lõpetada ja vaheriik, mille ühelt poolt ordu ja teiselt poolt Taani kuningas likvideerisid. 1227. a. oli Tallinna linnus sunnitud kapituleeruma. Mõõgavendade ordu eksisteeris 1202. – 1236. a., loojaks oli piiskop Albert, pärast 1236. a. sai Liivi ordu Sakala, Järvamaa ja osa Saaremaast.
Vasallid ehk läänimehed olid Taani kuninga alamad . Taani kuningas läänistas maid sakslastele, vasallid muutusid iseseisvateks, mistõttu nende aladel muutusid eestlaste elutingimused kõige raskemaks. Elamuks oli mõisnikul algselt suur talu tüüpi hoone, ilma korstnata, üheköetava ruumiga. Sellel olid kõrvalhooned ja tallid.
Riia peapiiskop oli tugevaim, talle allusid Tartu ja Saare-Lääne piiskopid. 1297 . a. puhkes esimene Vana-Liivimaa kodusõda. Liivi ordu lõhkus vaimulike maahärrade ühisrinde ja 1304. a. sõlmiti konföderatsioon Riia linna ja peapiiskopi vastu.
Põhjused, mis seda perioodi nimetatakse lõpetamata sõdade ajajärguks –
Eestlaste vastuhakud: Saare- ja Läänemaa vastuhakud toimusid korduvalt ning tulemusena ei julgenud võõrvõimud müüride vahelt väljuda
Võõrvõimude ja naaberrahvaste tülid: Saule lahing, leedlased ja venelased tegid koostööd ordude vastu, leedulaste rüüsteretked jõudsid ka eestlaste aladele, 1242. a. Liivi ordu ja Venemaa vaheline lahing – Jäälahing, venelased võitsid, 1240. a. tungis Rootsi venelastele kallale, kust sai Aleksander hüüdnime Nevski
Võõrvõimude omavahelised tülid – 1268 . a. suur Vene vägi suundus Virumaale, leedulased tulid Eestisse
Linnade arenemine – Linnadeks kujunesid kaubateedel olevad keskused. Vallutajad alustasid kindlustamist, kutsuti kohale ehitusmeistrid ja käsitöölised. Kohe hakati sinna kaupmehi elama meelitama. Mõõgavendade ordu kutsus Ojamaalt keskustesse 200 saksa kaupmeest. Arvatakse, et kaupmehed asusid elama kindlustatud kiriku Niguliste ümbrusesse. 13. saj. kujunes keskus lisaks Nigulistele ja Oleviste kiriku ümbruses. Hakati ehitama elamuid ja kaubaladusid. 1248 . a. sai Tallinn linnaõigused. 1262. a. nimetati ka Tartut linnana. Pärnu jõe suudme paremale kaldale tekkis Saare-Lääne piiskopkonna keskusena Vana-Pärnu linn. Kui see maha põletati, kolis piiskop Haapsallu. Siis kujunes jõe suudme vasakule kaldale Uus-Pärnu linn. 13. saj. said linnadeks veel Paide, Viljandi, Narva ja Rakvere. Kokku tekkis 9 linna. Algas eestlaste linnarahva kujunemine.
Kaitseehitiste rajamine – 13. saj. tehti Tallinna ümber paekivist müür. Müüre hakati rajama ka Tartus, Viljandis, Uus-Pärnus, Narvas ja Haapsalus . Kiirest kattus Eesti kivilinnustega. Esimene kivilinnus rajati 1224.a. Otepääle, see on praegu vanim teadaolev telliskiviehitis. Taanlased rajasid kastell -linnuse (korrapärase nelinurkse müüriga) Toompeale. Viljandis paiknes Eesti võimsaim konvendihoone (orduvendade elukoht). Veel ehitati tornlinnuseid, nt. Paidesse.
Jüriöö ülestõus (1343-1345)
Jüriöö ülestõusu põhjused –
Poliitilised: Taani kuningal oli plaan müüa Harju-Virumaa Liivi ordule
Majanduslikud: Harju-Viru vasallides olid laialdased vabadused – elasid juba mõisates, nende aladel olid talupoegade koormised suurimad
Usulised: eestlased tahtsid vabaneda ristiusust ja pöörduda tagasi oma muinasusu juurde
Poliitiline eellugu – 1340 . a. algusel kuulus maa ikka veel Taani kuningale, kes ei suutnud ohjeldada siinseid vasalle ja ta pidas paremaks Eesti maha müüa. Põhja-Eesti arengut määrata soovinud jõud olid Harju-Viru vasallid, Liivi ordu ja maa põlisrahvas. Taani arutas müügiasju Saksamaaga, kui samal ajal valmistati salaja ette ülestõusu.
Ülestõusu algus – See algas 23. aprillil . Kogu Harjumaal põletati mõisaid ja kirikuid, kättesaadud sakslased tapeti. Padise klooster vallutati ja tapeti 28 munka, niiviisi oli kogu Harju võõrvõimust vabastatud. Siis ülestõusnud valisid 4 üldjuhti, keda kroonik nimetab kuningateks. 10000 meest liikus Tallinna poole (võõrvõimu tähtsaim keskus) ja otsustati abi paluda Turu foogtilt, kes oli Rootsi kuninga Soome asehalduriks. Kuna Rootsi oli tollal vaenujalal Taaniga, võttis ta eestlaste pakkumise hästi vastu. Vahepeal puhkes ülestõus ka Läänemaal. Läänemaal tapeti ka sakslased ja koonduti Saare-Lääne piiskopkonna keskuse Haapsalu alla.
Ordu sekkumine ja Paide läbirääkimised – kogu saksa elanikkond lootis üksmeelselt Liivi ordu abile. Oli avanenud võimalus sekkuda Põhja-Eesti asjadesse, esinedes kõigi sakslaste kaitsjana. 1343. a. 4. mai kohtumisele Paide ordulinnuses tulid eestlaste poolt 4 kuningat koos 3 sõjasulasega. Taani huve kaitses Tallinna piiskop.
Ordu pealetung – kahel korral rünnati sakslasi nende peatumisel Kämbla külas, aga edutult. Siis toimus suurem lahing Kanavere küla lähedases rabas, kus ordumehed saavutasid ülekaalu. Kuigi eelnevatel läbirääkimistel polnud eestlased nõus alistuma, nõudsid ordu sõjamehed oma sõprade ja sugulaste tapjate karistamist. Eestlased hakkasid kohe soo peale põgenema, aga see ei aidanud, lühikese ajaga langes neid 3000. Eestlaste malev ei hävinud siiski täielikult.
Saarlaste ülestõus ja ordu lõplik võit – 24. juulil puhkes ülestõus Saaremaal. Saarlaste olukord oli vabam kui mandrieestlastel. Asuti piitama Pöide ordulinnust, 8 päeva järel alistusid selles olijad tingimusel, et neil lubatakse vabalt lahkuda. Kui nad aga linnusest väljusid, loobiti kõik kividega surnuks . Olukord kujunes keeruliseks. Ülestõus jätkus Harjus ning mujal. Jõud olid otsakorral ja ordumeister pöördus abipalvega Saksa ordu kõrgmeistri poole. Oktoobri lõpul saabus suur abivägi, mis ähvardas Harjus kõik elanikud tappa. Harjulased kindlustasid end Varbola ja Loone kindlustes. Harjumaa laastati väga metsikult . Alles 1345. a. suutis Liivi ordu koondada väed lõplikuks löögiks ja saarlased nõustusid rahu sõlmima. Tingimused olid, et nad pidid pantvange andma, linnuse maha lõhkuma ja sõjariistad Lihulasse viima. Kohustuti ehitama ordule Maasilinna karistuslinnus ja lõpetama Kuressaare piiskopilinnuse ehitamise.
Kokkuvõte – 1343. a. jüriööl Harjus alanud vabadusvõitlus kestis umbes 2 aastat. Üles tõusid samuti liivlased. Ülestõusnute eesmärk oli kõikjal üks – kaotatud vabaduse taastamine. Seega oli Jüriöö ülestõus muistse vabadusvõitluse jätk, selle lõppvaatus.
Maarahvas Vana-Liivimaal
Talurahva olukord, sotsiaalne ja rahvuslik koosseis – Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine. Talupoegade õigustega arvestati palju vähem. Aadlikud asusid järjest rohkem elama maale mõisatesse. Lääne-Euroopas hakkas arenema manufaktuuritööstus ja kasvasid linnad, mille tõttu suurenes teravilja sisseveo vajadus. Mõisate arv tõusis Eestis juba 500-le. Järjest rohkem läksid moodi luksusesemed. Feodaalide huvi kasvas teraviljasaakide suurendamise vastu ning talupoegade koormisi tõsteti. Talukoha eest rendi tasumisel hakkas esikohale tõusma teoorjus , eriti erimõisates. Ordu- ja piiskopimõisates jäi endiselt tähtsamaks loonusrent. Kümnis tähendas nüüd juba veerandit viljasaagist. Järgmise sajandi alguseks mindi mitmetes eramõisates täielikult üle loonusrendilt raharendile . Osal talupoegadest õnnestus asuda linnadesse, kus vajati samuti töökäsi. 14. saj. lõpust on teada, et omavoliliselt lahkunud talupoegadele tehti trahvi . 15. saj. alguses hakati pagenud talopoegi välja nõudma ja tagasi tooma . Tekkis põhimõte „mees või võlg“. Feodaalid hakkasid sõlmima kokkuleppeid pagenute väljaandmiseks. Kõik pagenud talupojad tuli üles anda. Nende kindlakstegemiseks, ülesotsimisekd ja tagasitöömiseks seati ametisse haagi - ehk adrakohtumikud. Varsti toimiti samamoodi ordualal. Võeti õiguseks taluinimesi, kui enda omandit müüa, vahetada, kinkida või pärandada. 16. saj. alguseks olid enamus talupoegi kaotanud isiklikud vabadused – oli kehtestatud pärisorjus. Arvukaimalt oli adratalopoegi. Suuremates taludes vajati tööle sulaseid ja teenijatüdrukuid. 14. saj. tekkis talopoegade hulgas üksjalgade kiht, mille moodustasid adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid oma väikse talu kuhugi ääremaale. Ajapikku kasvasid talud ja sellega ka koormised. Soodsam oli vabatalupoegade seisund. Nemad tasusid koormisi rahas ja olid tetööst vabad. Kõrgeima kihi talurahva hulgas moodustasid maavabad . Nemad omasid talu läänikirja alusel. Nad ei kandnud talupojakoormisi, aga sõja ajal pidid nad teenima feodaali ratsaväes. 16. saj. parandas Vana-Liivimaa jõukus ka talurahva olukorda. Valdavaks oli põllumajanduses saanud kolmeväljasüsteem. Oli rahvastiku pidev juurdekasv, 100000lt inimeselt umbes 250000.280000le. Esimeste juutide kohta on andmeid 1333. a. ja mustlastest 16. saj. esimesest poolest. Muinasaja rõivastusest läbi keskaja kujunes rahvariietus, mida mõjutas Euroopa mood. Vakus – läänisanda maksude kogumise ala, vakusepidu toimus mihklipäeval, kui talupojad tõid loonusrendi.
Eestlaste vaimuelu – muistses vabadusvõitluses olid nende jumalad jäänud alla ristiusu jumalatele. Austades salaja edasi pühasid puid, kive, allikaid , jõgesid ja tuues neile ohvreid, hakati ohverdama ka kirikuis ja kabeleis. Eestlased jätkasid kohati Taara ja Uku austamist, aga valdavalt võttis rahvas üle katoliku pühakud. Pühitseti jaanipäeva ja mihklipäeva. Iseloomulikuks jäi austus esivanemate hingede vastu. Algas nõidade tagakiusamine. Eestlaste mõttemaailmas ei olnud head ja kurja, õiget ja valet, jumalikku ja saatanlikku jne. Katoliiklikud jumalateenistused olid ladinakeelsed. Alles orduaja lõpupoole hakati preestritelt nõudma eesti keele oskust.
Katoliiklus kui mõjutaja (katoliku kirik ja ladina keel) –
Kooliharidus: ladinakeelne ; ladinakoolid – vähem vaimulikku sisu, seal õppisid linnakodanike ja kaupmeenste lapsed; toomhärrasid õpetati toomkoolides; igas piiskopkonnas oli 1 toomkool ; 1319. a. asutati toomkool Tallinnasse, kus praegu on ballettikool; eestlased keskajal koolis ei käinud.
Klooster kui keskus: sai majandus- ja usukeskuseks, mungad tegelesid aianduse , põllumajanduse ja meditsiiniga.
Kirjasõna: Alam-Saksa kees , Liivimaa noorem riimikroonika, Tallinna ja Tartu riimprotokollid.
Sakraalehitised ja kunst : vaimuliku sisuga ehitised; kirikud (Jaani, Oleviste, Niguliste); kloostrid (Dominiiklaste, Padise, Kärpna, Pirita ).
Maailmapilt : eestlastest linnakondanikke polnud, olid saksa kaupmehed.
Seos Lääne-Euroopaga: Eeestisse jõudsid kerjusmungaordud , tsisterlased, dominiiklased ja frantsisklased.
Hansa liit – Eestist kuulusid sinna Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. Norrat, Venemaad, Inglismaad ja Eestit ühendas kaubandus: välja viidi teravilja, kalu, karusnahka, ehitis- ja hauakive, lina ja hülgeasva.Läbi Eesti viidi Venemaale kalevi, lõuendit, soola, heeringaid, veine, õlut, vürtse, metalli ja luksusesemeid. Natuke kaupa jäi ka Eestisse. Soolaga kauplemisest saadi suurt vahekasu, sest Tallinnas olid soolalaod. Venemaalt saadi vaha, rasva, lina, kanepit , sibulaid, kapsaid, mädarõikaid jm.
Poliitilised muutused 15. saj. Vana-Liivimaa naaberriikides ja ümbruses – 1421 . a. hakati pidama maapäevi; 1397. a. sõlmisid Raani, Norra ja Rootsi-Soome Kalmari uniooni ja rajasid pooleteiseks aastaks ühise riigi; 15. saj. lõpus tõusis Venemaal esile Ivan III, kes vallutas Novgorodi ja Pihkva. Pärast teda sai Vene tsaariks Ivan IV, kujuneb tugev tsentraliseeritud riik; 1569. a. kujuneb Poola-Leedu ühisriik, Leedu võttis vastu katolikuusu; 1385 . a. P-L sõlmisid Krevo uniooni; 1410 . a. toimus Grümvaldi lahing P-L ja Saksa ordu vahel; Moskva allutas enda alla kogu tollase Venemaa, varsti ka Novgorodi.
Usupuhastus – 1517. a. algatas selle Martin Luther Saksamaal, Tallinnasse jõudis see 1523. a..
Usupuhastuse põhjused – poliitilises suunas himustasid ilmalikud valitsejad, aadlikud ja rikkad linlased kiriku varandusi ja maid. Vaimne suund aga taotles sügavaid kultuurialaseid muudatusi. Selle suuna eesotsas olid vaimulikud , kes võitlesid katoliku kiriku feodaalse organisatsiooni vastu.
Usupuhastuse põhiideed – indulgentside müük keelata; pühakirja autoriteeti suurendada; lunastus Jumala armust ; Tsõlibaadi kaotamine; jumalateenistus rahvakeelseks ja lihtsalt mõistetavaks; Jumalat ei vahenda miski, ka mitte paavst ; sakramendid ainult ristimine ja armulaud ; pidi olema mungatõotus.
Usupuhastuse toetajad – mõjukad feodaalisandad; uuendusmeelsed vaimulikud; kaupmehed, käsitöölised, linnaelanikud.
Usupuhastuse vastu – katoliku vaimulikud; piiskopid; ordu; vasallid.
Usupuhastus linnades – pildirüüste laine (rünnati katolikukirikuid seest), 1524 . a. Tallina Oleviste, Tartu Toomkirik
Usupuhastus maal – tõi mõtte, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed; Saksamaal oli talurahva ülestõus; pühakute kultus kadus ; talurahvas ei mõistnud reformatsiooni; 1555 . a. Aubsburgi usurahu – kelle maa, selle usk. Hakkas kehtima ka Liivimaal.
Tulemus – eestikeelne kirjasõna kujunemine.
See periood on Eesti ajaloos pöördeline, sest: 1525. a. ilmus Eesti esimene raamat „Jumalateenistuse käsiraamat“, trükiti Lüübekis, aga hävitati. 1535. a. uus raamat „Wanradti katekismus “. Katekismus – lühike jumalasõna kokkuvõte, autoriks on Niguliste kiriku õpetaja, sakslane . Linnakoolide osatähtsus tõusis, kirikud läksid lihtsamaks, sest raha polnud. Baltharas Russowi Liivimaa kroonika oli oluline, alam-saksa keeles kirjutatud. Kui Eesti läks Rootsi võimu alla, kindlustus luterlus .
Liivi sõda (1558-1583)
Põhjused -
1) Liivimaa kaupmehed takistasid 1539 . a. venelaste kauplemist ja suhtlemist Lääne-Euroopaga.
2) Tsentraliseritud riikide tekkimine lõi eeldused nõrgemate riikide ülevõtmiseks tugevamate poolt.
3) Liivimaa oli nõrk ja killustatud ala, mille juhtidel puudus reaalsustaju.
4) Riigijuhtide edukuse üheks mõõdupuuks olid edukad sõjad ja vallutatud aladelt saadav tulu (Venemaa nõusid Tartu piiskopkonna maksude tasumist tsaarile, 1556.- 1557 . a. pidas ordu sõja Riia piiskopi ning Poolaga – võitlused lõpesid Posvoli rahuga ja Venemaa-vastase liiduga, mis havvas kehtima alles 5 aasta pärast, sest siis lõppes Vene-Poola vaherahu).
5) Usutülide lahendamine sõjaliste vahenditega.
Rahvusvaheline taust – Läänemere vänades valitses Taani, Rootsi proovis laiendada oma võimu ida suunas, Poola jõudis oma piiridega läänemereni, ta oli ühendatud Leeduga. Kuna Liivimaa oli tol ajal väga nõrk, sai ta nende kõigi, k.a. Venemaa alaliste taotluste objektiks . Nõuti Tartu piiskopkonna maksu tasumist Vene tsaarile, põhjuseks mõeldi välja ettekääne, et kuna Liivimaa on Vene võimu alune maa ja aastasadu tagasi lubasid vürstid saksa feodaalidel sinna elama asuda vaid siis, kui nad korralikult oma makse maksavad. Sõja vältimiseks otsustati nõudmine vastu võtta, vaherahu sõlmiti 15. aastaks. „Tartu maks“ tuli tasuda 3 aasta jooksul. 1556.- 1557. a. pidas ordu sõja Riia piiskopi ning Poolaga – võitlused lõpesid Posvoli rahuga ja Venemaa-vastase liiduga, mis havvas kehtima alles 5 aasta pärast, sest siis lõppes Vene-Poola vaherahu
Sõja algus – 22. jaanuaril 1558. a. tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. See retk kujunes rohkem luure-, rüüste- ja hirmutamisretkeks. Vastupanu osutasid talupojad, kes Jõhvi kiriku juures rüüstajatega verise lahingu maha pidasid. Kui venemaale tagasi mindi, lubas Sig-Alei (Vene vägede juht) Liivimaale raha äramaksmisel rahu. Kuna raha ei tulnud, ei tulnud ka rahu. 1558. a. kevadel mindi uuesti, algas Narva pommitamine ja piiramine. Tekkis palju kahjusid ja otsustati alistuda. Tingimused olid, et kes tahtsid, võisid vabalt lahkuda, linn säilitas oma kaubandusõigused. Ka Tartu alistus varsti Vene armeele. Tartu säilitas algul oma õigused, aga linn langes ja Tartu piiskopkonnaga oli lõpp. Tartu ja Narva kerge langetamine andis venelastele julgust juurde. Varsti vallutati veel väiksemaid linnuseid. Mingi Tallinna alla, aga piirama veel ei asutud, 1558. a. prooviti vastupealetungi, aga murrangut ei saavutatud. Taani aadlike vahendusel sõlmiti 1559 . a. aprillis pooleaastane vaherahu. Otsiti välisabi ja Fürstenbergi asemel sai liidriks Gotthard Kettler . Tartut ei suudetud siiski tagasi võtta. 1559. a. septembris ostis Taani kuningas Saare-Lääne piiskopkonna ära ja andis selle oma vennale Magnusele.
Liivi ordu sõjaline häving – 1560 . a. alustasid Vene väed uut pealetungi. 2. augustil toimus Liivi ordu viimane lahing. Et takistada venelaste liikumist Läti alalt Viljandi poole, ründas ordu (500 meest) 12000-mehelist väge. Orduvägi piirati sisse ja hävitati täielikult.
Eesti talupoegade ülestõus - Põhjusteks olid, et neil oli palju kannatusi ja koormisi. Nad pidid maksma aadlikele kümnist ja tegema rasket mõisatööd. Nad ei kuulanud enam aadleid ja ei teinud mõisatööd, vaid tahtsid nad hävitada. Tapeti sakslasi ja põletati mõisaid. 1560. a. septembris algas ülestõus. Selle laienedes kujunes välja ka selle juhtkond , kuningaks valiti üks mittesaksa sepp . Tema kõrval oli 12 ihukaitsjat ja tal oli enda 1 pillimees. Talupojad koondusid Koluvere linnuse juurde, kus neid ootamatult ründasis Läänemaa aadlikud. Juhid hukati piinarikkalt. See oli üks suurimaid maarahva ülestõuse.
Maahärrad vahetuvad – Põhja-Eestis kehtestati Rootsi võim. Poola sai Lõuna-Eesti ja Liivi ordu lakkas olemast (1561. a.). Saare-Lääne piiskopkond liideti Taaniga. Keskaegne poliitiline jaotumus oli likvideeritud ja 1561. aastaga lõppes ka Vana-Liivimaa ajastu. Taani ja Rootsi vahel käis sõda, aga nad sõlmisid 1570. a. rahu. Pärast seda piirdus Taani ainult Saaremaaga. 1569. a. sõlmisid Poola ja Leedu Lublini uniooni, millega loodi aadlivabariik e. Rzeczpospolita.
Liivimaa kuningriigi sünd – hertsog Magnus läks Taani kuningaga tülli ja kaotas Saaremaal ainuvõimu. Ta läks Ivan Julma juurde abi paluma, kes lubas teda aidata, aga plaanis seda kõike endale võtta. Alguses pidi kuningriigi keskuseks olema Põltsamaa.
Vene vägede suur edu – mitu korda rünnati Tartut, aga see ebaõnnestus. Magnus kartis Ivan Julma ja varsti tema väed tulidki Liivimaale kohale. Magnuse vastu oli tsaar ikka veel armulik. Rootslased tõid Tallinnasse palgasõdureid Saksamaalt, Soti- ja Inglismaalt ning suunduti Põltsamaale. Linnust ei vallutatud, aga alev põletati maha. Magnus sai jälle abi Venemaalt. Vene ja tatari vägedega allutati varsti peaaegu kogu Eestimaa, k.a. Pärnu ja Saaremaa. Poolakad tõrjuti välja ja Rootsil olid ainult Tallinn ja Hiiumaa .
Talurahvas võitluse keerises – kõige rohkem kannatasid talopojad. Veel oli 1570ndatel mitu korda möllanud katk. Ümbruskonnas levis näljahäda. Tallinnasse põgenenud talupoegadest moodustati Rootsi väkke lipkond, mida juhtis Ive Schenkenberg. Hiljem see salk piirati venelaste poolt sisse, juhid viidi Pihkvasse, kus nad tapeti.
Liivimaa kuningriigi lõpp – tsaar ei usaldanud enam Magnust ja saatis Tallinnasse oma väe venelastest juhtidega. Linnust rünnati, aga vallutada ei suudetud ning venelased lahkusid. Magnus astus hoopis Poola-Leedu teenistusse. Venelased hõivasid Põltsamaa ja likvideerisid Liivimaa vasallkuningriigi .
Sõja lõpp – kui Poola kuningaks sai Stefan Batory, tungiti Tartumaale ja hõivati edukalt ka Venemaa enda alasid. Samal ajal kui Venemaa keskendus võitluseks Poola vastu, saatis Rootsit edu Lääne- ja Virumaal. Lõpuks oli kogu Põhja-Eesti Rootsi võimu all ja suunduti edasi Venemaale. Venemaad rünnati kahelt poolt Peipsit. Suured alad said poolakatele, aga Pihkva piiramisel sõlmiti Jam Zapolski vaherahu 1582. a. Ivan Julm sai tagasi kõik Vene linnad, aga pidi vastu andma kõik Liivimaa linnused. Seega läks Lõuna-Eesti Rzeczpospolita riigi võimu alla. 1583. a. sõlmiti ka Rootsi ja Venemaa vahel rahu.
Eesti kolme kuninga valduses
Poola – Usuelu : 1583. a. tuli jesuiitide ordu e. Jeesuse selts, alustades preestrite ja ilmikvendade organisatsiooni – kolleegiumi – kujundamist. Kolleegiumi raames asutati gümnaasium. Lisaks asutati Tartusse tõlkide seminar, et õppida eesti keelt, et inimestega suhelda ja neid katoliku usku pöörata. Nii gümnaasiumis kui ka seminaris toimus õppetöö ladina keeles. Suhted kohalike aadlikega: algul jäeti neile kõik õigused, aga nad polnud usaldusväärsed, sisse toodi Poola-Leedu aadlikke. Talupoegade olukord: talupoegi asutati ümber tühjaks jäänud aladele, koormisi ühtlustati, osaliselt saadi ise talusid rajada, hakati talusid kaardistama, maa jaotati staarorst- ja (Tartu, Pärnu, Võnnu) presidentkondadeks, Eestis oli 9 staarorstkonda.
Rootsi – Usuelu: algas luteriusk . Suhted kohalike aadlikega: Rootsi võim tunnistas rüütelkondi (Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad). Talupoegade olukord: ühtlustati makse, kümnis asendati viljamaksuga ja koormiste liike vähendati, kaardistati talusid.
Taani – Usuelu: luteriusk. Suhted kohalike aadlikega: kinnitati aadli seniseid eesõigusi. Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Aadlikelt nõutav ratsateenistus oli suurem kui Eestimaal. Teostati reduktsioon – osadelt mõisnikelt võeti maa tagasi. Talupoegade olukord: rahva üle mõistis kohut vakusekohus. Vabadused ja õigused olid suuremad, kui mandril ; pärast Liivi sõda ¼ rahvast elas Saaremaal; neil olid oma maksupiirkonnad alles.
Vastuolud 17. saj. alguses Eesti- ja Liivimaal –
1) Eesti oli jaotatud kolme võõrvõimu vahel – igal võimul oma haldusjaotus ja omad reeglid.
2) Usuvastuoli – erinevad usud Eestis
3) Kuigi kogu Eesti ala oli 1645. a. Rooti võimu all, siis venelased üritasid ikkagi rootslastega võidelda. 1656.- 1661. a. toimus Vene-Rootsi sõda, mis lõpes rahuga.
Kuningriigid jätkavad maade jagamist – ei Rootsi ega Poola polnud oma valdustega rahul ja nende vahel algas 1600. a. sõda, millega Rootsi haaras enda alla kogu Eesti ja Põhja-Läti, kuni Riiani. Varsti asus poolakate ratsavägi uuesti teele. Paari aasta pärast lisandus näljahäda ja kui Rootsi kuningaks sai Gustav Adolf II, sõlmiti Poolaga vaherahu. 1621. a. hõivas Rootsi Riia ja 1625. a. Tartu. 1629. a. sõlmisid Poola ja Rootsi Altmargi rahu, millega Liivimaa, v.a. saared läksid Rootsile. Rootsi sõdis Taaniga Saaremaa pärast, mille Brömsebro rahuga endale sai – algas Rootsi aeg.
Rootsi aeg (1629-1721)
Põhjasõda (1700-1721)
Poola (August II Tugev), Taani (Frederik IV)ja Venemaa (Peeter I)olid vastu Rootsi võimule Läänemerel. Venemaa ja Poola suhted olid paranenud ning Rootsi polnud kõige paremas olukorras: 1695 .- 1697. a. tabas näljahäda ning Karl XI suri ja troonile tõusis 15-aastane Karl XII, kes polnud veel nii kogenud. 1699. a. sõlmisid Taani, Venemaa ja Poola liidu Rootsi vastu.
Sõja algus – sõda algas ööl vastu 12. veebruaril 1700. a., kui Saksi väed ründasid Riia linna. Sakslased asusid pikale ja edutule piiramisele. Sama aasta suvel vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal, aga sõlmisid varsti rahu. Sügisel tulid venelased Narva. Linna hakati pommitama ja rüüstama. Karl XII maabus oma peaväega Pärnus, otsustades kõigepealt lüüa venelasi.
Narva lahing – Narva alla jõudes, seisis Karl XII venelaste vastu poole väiksema väega. 19. novembril hakkas Karl XII ründama. Kuna oli lumetorm , mis puhus venelastele otse näkku, põgenesid nad lahinguväljalt. Kui Rootslased võitsid lahingu, otsustasid nad minna Narva jõe taha, aga edasi ei saanud enam, sest mehi oli liiga vähe järgi. Rootsi väed lahkusid Eestist ning sõjategevus kandus üle Poola ja Leedu aladele.
Venelased saavutavad edu – 1701. a. detsembris ründasid venelased rootslasi Kagu-Eestist. Erastveres saavutasid venelased võidu. Rootslaste vägi jäi aina väiksemaks. 1702. a. said rootslased taas Valga lähedal Hummuli mõisa juures venelastelt lüüa. 1703. a. rüüstasid venelased Ida-Eestit, võtsid vange, hobuseid ja veiseid. 1704. a. mais sattus Rootsi laevastik Peipsi peal venelaste lõksu, kes said Peipsi oma kontrolli alla. 1704. a. juunis alustas Peeter I uuesti Tartu ja Narva piiramist. Tartu kapituleerus ja Narva vallutati.
Eesti talurahvas sõja-aastatel – põlluharimine ei edenenud, inimesed varjusid metsades ja soosaartel. Talupoegade koormised kasvasid, sest nemad pidid sõjakulud katma . Toimus talurahvarahutusi, kus keelduti koormistest ja rööviti mõisa vara. Eesti talupoegi prooviti värvata Rootsi sõjaväkke. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi. Põhjasõja ajal võeti Rooti vägedesse umbes 15000 eestlast.
Sõga jätkub – 1708. a. toimus lahing Vinni alal, mille rootslased jälle kaotasid. Kõik Tartu ja Narva linnakodanikud küüditati peredega Venemaale ja Tartu linn lasti õhku, mille põhjal tuli välja Käsu Hansu „nutulaul“. Venelaste ees kapituleerusid Riia, Kuressaare, Pärnu ja Tallinn.
Põhjasõja lõpp, Eesti ühendamine Venemaaga – hakkas levima katk, mille pärast langes elanike arv umbes 130000ni. Põhjasõda kestis siiski veel 10 aastat. Karl XII oli valmis Baltikumi venelastele loovutama ja tahtis hoopis Norrat, aga sõjakäigul sinna, kuningas suri. 1721. a. sõlmiti Venemaaga Uusikaupunkti rahu, mille põhjal sai Venemaa endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa . Rootsi sai tagasi Soome alad ja maksis kahjutasu .
Põhjasõja tulemused –
1) Aadel – restitutsioon – mõisad anti eravaldustesse tagasi, aadlimantriktide koostamine – rüütelkonna nimekirjad, andis eesõigused (Liivi-, Eesti- ja Saaremaal); Balti erikord
2) Vene võim – Balti erikord; Tallinnas ja Riias oli kindralkuberner ; haldusjaotus – Eestimaa ja Liivimaa kubermang , linnade omavalitsused säilisid.
3) Talupojad – sunniti teotööle, Roseni deklaratsiooniga (1739. a.) oli talupoeg pärisori, mõisnik võis temaga teha kõike kui mõisavaraga. Olukord halvenes – koormised kasvasid, polnud enam vakuraamatuid.
4) Rahvastik – 350000-st inimesest jäi järgi u. 120000-140000; põhjusteks olid katk, suur nälg, sõjategevus.
Balti erikord – Iseloomustus: aadlikud said tagasi oma mõisad, luteriusk, saksakeelne asjaajamine, pigem kerged asjaolud , aadlikud käisid koos maapäevadel. Hea: säilis luteriusk ja Saksa kultuuriruum. Halb: aadlike võim talupoegade üle suurenes. Järeldus: kasulikuim Balti-Saksa mõisnikutele, Eestis kujunes Balti-Saksa kultuur, see säilitas Eesti ala sidemed Euroopaga.
Lisa: teraviljast põletati viina , arenesid manufaktuurid ja vabrikud, igasse mõisasse tuli rajada 1 kool (mõisnike kulul) – Brown ’i patent, koolikohustus , 1739. a. tõlgiti esimene Piibel , 30ndatel tekkisid maarahva kalendrid, esimene eestikeelne ajakiri 1766 /67. a. „Lühhike õpetus“