Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (1)

Tartu Ülikool - Meditsiin - Anatoomia ja füsioloogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millised on kihid?
  • Kuidas erinevad piirkonnad omavahel seotud on?
  • Kuidas veregruppe määrata?
  • Miks on see rõhu langus nii suur?
  • Mida pulsi abil hinnatakse?
  • Kuidas toimub termoregulatsioon püsiva temperatuuri hoidmine?
  • Kuidas organism käitub ähvardava ülekuumenemise või mahajahtumise korral?
  • KUI PALJU VETT TAGASI IMENDUB ?
  • Millest üleüldiselt võib tekkida põiepidamatus täiskasvanutel?

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

4.loeng
Refleksid, refleksi mõiste
Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart.
Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor ---aferentsed( sensoorsed )---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa).
Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit.
Seljaaju, ehitus ja funktsioonid
Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest segmentidest, tglt nende segmentide vahel ajus vahesid ei ole. Seljaaju on üks tervik, aga selle sarnase sekmentaarsuse annavad närvikiud, mis seljaajju paariti sisenevad ja väljuvad, siis neid närviaju paare saab kokku 31 üksteise peale.
Seljaaju koosneb hallollusest ja valgeollusest. Hallolluse moodustavad närviraku kehad, valgeolluse (ümbritsev) moodustavad aga jätked. Hallollusel eristatakse eesmisi, tagumisi ja külgmisi sarvi. Tagumistes sarvedes asetsevad tundlikust juhtivate närvirakkude kehad . Eesmistes motoorikat juhtivate närvirakkude kehad(motoneuronid).Alfa-motoneuronid juhivad tahtelisi liigutusi. Gamma -motoneuronid hoiavad lihaste pikkust. Motoneuronite närvikuid väljuvad seljaajust eesmiste seljaajujuurte kaudu.
Tagumiste sarvede kaudu siseneb tundlikkus seljaajju. Esimese sensoorse neuroni kena ei ole seljaajus, vaid väljaspool seljaaju. Kokku moodustavad tundlikkust juhtivad kehad spinaalganglioni ehk närvikäigu.
Radikuliit (radix) on seljaaju närvijuurte põletik.
Valgeollus: koosneb närvikiududest ja ümbritseb hallollust seljaajus. Valgeollusel Eristatakse sambaid. Eesmised sambad jäävad eesmiste juurte vahele ja pisut ka ette. Tagumised sambad on tagumiste juurte vahel ja külgmised sambad jäävad hallollusest küljepeale. Siin kulgevad närvikiud mis moodustavad närvijuhte teid. Need kiud on rupeerunud kimpudeks. Teatud kimp juhib teatud laadi tundlikkust või närviimpulsse mingite konkreetsete ajuosade vahel nt. seljaajust talamusse, või peaaju mustainest seljaajju. Nendel kimpudel on ladinakeelsed nimetused, mis on tuletatud kahest struktuurist, mille vahel nad närviimpusse juhivad: NT- tractus spinothalamiens.
Ülejäänud kulgeteed toimuvad peaaju suunas ja juhivad tundlikkust. Need külgnevad tagumistes ja külgmistes sammastes.
Alanevate juhteteede kaudu juhitakse motoorikat ehk liigutusi. Peaaju koorest pärit närviimpulsid jõuavad alanevate juhteteede kaudu seljaaju eesmistes sagarates olevate motoneureniteni ja seal lihasteni ja nende abil juhitakse tahtelisi liigutusi. Peaaju kooreealustekeskustel t pärit närviimpulsse njuhitakse samuti alanevate juhteteede kaudu lihastele , aga nende abil toimub lihastetoonuse hoidmine, liigutuste koordinatsioon (liigutuste sujuvuse kindlustamine).
Seljaaju funktsioon on kokkuvõtlikult
  • Erinevate ajupiirkondade omavaheline seostamine
  • Tundlikkuse juhtimine
  • Motoorika e liigutuste juhtimine
  • Reflekside juhtimine e. reflektoorne funktsioon
  • Erutuse võimendamine ja vastupidi ka erutuse nõrgendamine e. kokkuvõtlikult erutuse modulatsioon. (Seljaaju moduleerimisel on eriline osa ajutüves paikneval retikulaarformatsioonil (võrkmoodustis)- hajutatult paiknev kogumik ajus, sillas ja keskajus) See piirkond saadab seljaajule avanevaid, stimuleerivaid ja pidurdavaid närviimpulsse. Mõjutab kogu aju aktiivsust (retikulaarformatsioon). Kui seljaaju ja peaaju vaheline ühendus katkeb, nt trama siis esimesed 2 kuud inimesel on seljaaju talitlus väga järsult pidurdnud. Refleksid puuduvad-spinaalšokk. Kahe kuu möödudes spinaalsokk möödub ja asendub hüperrefleksiaga, kus refleksid tugenevad järsult.
    Piklik aju, ajusild , ehitus ja funktsioonid
    Piklikaju , mis altpoolt piirneb seljaajuga ja ülevalt poolt sillaga (ld. Pons ). Koos keskajuga moodustavad nad kesktüve. Piklikus ajus paiknevad 9- 12nda peaajunärvi keskused. Veel paiknevad piklikus ajus mitmed tähtsad keskused- hingamiskeskus ja vasomotoorne keskus (keskus, mis juhib veresoonte toonust), kaitsereflekside keskused nt. oksekeskus, köhakeskus, natuke ka aevastamiskeskus. Pikliku aju läbivad kõik seljaaju ja peaaju siduvad ülenevad ja alanevad juhteteed . Nad ei saa kuskilt mujalt mööda minna. Piklikaju läbib suurt kuklamulku ( kont ) ja ajuturse korra võib ta suht. Kergelt pitsuda. Funktsioonid tulenevad anatoomilistest iseärasustest, temas paiknevatest närvistruktuuridest. Piklikaju kaudu juhitakse hingamist ja veresoonte talitlust, kaitsereflekse, tundlikkust, tahtlikke liigutusi, mis pärinevad peaaju koorest ja lähenevad seljaaju alfa-motoneuronitele, lihaste toonust ja koordinatsiooni. (UURI PEAAJUNÄRVI KESKUSED 9-12)
    11nes on lisanärv, see juhib kaelalihaste tööd, peapööramist
    12nes on keelenärv, see on oluline kõnelemisel
    11-12 on puhtalt ajukoore kontrolli all!
    9sas on neelunärv, see juhib neelamist
    10nes on uitnärv- innärveerib maonäärmeid, sapipõit jne
    Ajusild, ülaltpoolt piirneb ta keskajuga ja tema taha jääb väikeaju e. ajuke ja kokku sild ja väikeaju moodustavad tagaaju . Sillas asuvad 5-8nda peaajunärvi tuumad . Viies on kolmiknärv, kuues on eemaldajanärv, 7mes on näonärv ja 8sas on kuulmis ja tasakaalunärv. Silda läbivad samuti ülenevad ja alanevad juhteteed, need mis juhivad tundlikkust peaaju kõrgematesse osadesse (peaaejukoorde) ja läbivad ka alanevad juhteteed, mis juhivad motoorikat e. liigutusi. Silla funktsioonid: Hingamise talitluse koordineerimine (St. osa hingamiskeskuse neuronitest on sillas, just need mis sisse-väljahingamise faaside kestust reguleerivad,.), kolmiknärv on põhiliselt näopiirkonnast pärit tundlikkust juhtiv närv, kuues peaaju närv pöörab silmamuna väljapoole, seitsmes näonärv innärveerib näolihaseid ( miimika ), kaheksas on seotud kuulmise närviimpulsside sisendamisega kõrvast ajju.
    5.loeng
    Väikeaju e. ajuke (ld. Cerebellum) ehitus ja funktsioonid
    Väikeaju koosneb kahest poolkerast ja keskele jääb poolkerasid ühendav moodustis – uss e. vermis. Ajuke omab juhteteede kaudu ühenduse sillaga ja need juhteteed moodustavad närvikimpe, mida kutsutakse säärteks. Nende juhteteede kaudu on ajuke ühenduses seljaajuga ning ajutüvega so. Pikliku silla ja keskajuga. Neid juhteteid kutsutakse seljaaju ajukese kulglaks (ld. Tr. spinocerebellaris). Tractus vestibulocerebelluis – esiku väikeaju kulgla, see ühendab sisekõrvast alguse saavat vestipulaar e. esikunärvi ajukesele. Selle närvi kaudu tuleb esikust informatsioon ajukesse kehaasendi kohta (eriti peaasendi). Ajuke omab ühendust peaaju koorega. Ajukese funktsioonid on seotud keha asendi ja tasakaalu säilitamisega, liigutuste koordinatsiooniga, lihaste toonuste hoidmisega ja lihaste töövõime säilitamisega. Ajukese kahjustusel või nende juhteteedes kahjustusel, mis infot ajukesse toovad, võib tekkida nelja liiki talitluse häireid:
  • Asteemia – lihaste kiire väsimine
  • Astaasia – pea ja jäsemete väsimine
  • Ataksia – liituste koordinatsioonihäired
  • Atoonia - lihaste toonuse langus
    Nimetatakse ka 4 A- süsteemiks.
    Keskaju ehitus ja funktsioonid
    Altpoolt piirneb sillaga ja ülalt vaheajuga.Keskajus paiknevad kolmanda ja neljanda peaajunärvi tuumad. Kolmas on silmaliigutaja närv (innärveerib silmamuna lihaseid (6)nelja neist innärveerib silmaliigutaja- pupilliahendaja, ripsmelihased, pisaranäärmeid, ) Neljas on blokinärvi (ld. Nervous trochlearis) innärveerib alumist põikelihast. Keskajus paiknevad närvirakukehade kogumikud, mis kannavad nimetusi: punatuum ja mustaine ja katkeplaat. Keskajus asuvad veel nägemis- ja kuulmismeele erutuste edasikandvate neuronite kehad. Need paiknevad nelikküngastikus (4 kõrgemat moodustist)ja nendest nelikküngaste ülemistes toimub nägemismeelte neuronite erutuse ülekanne, aga alumistes kuulmismeele neuronite erutuse ülekanne. Keskaju läbivad mitmesugused ülenevad ja alanevad juhteteed.
    Funktsioonid on seotud struktuuridega:
  • Lihaste toonuse hoidmine ja liigutste koordinatsioon (eriti oluline on punatuuma ja mustaine sirutajateja painutaje vastastikuse tasakaalu hoidmine. Kui ühendus katkeb, tekib sirutajate toonuse ülekaal (toonuse ülekaal on nii suur, et takistab liikumist)
    VAHEAJU ehitus ja funktsioonid
    Piirneb altpoolt keskajuga ja ülalt poolt koorealuste tuumadega. Vaheaju osad on nägemiskühmud e. taalamused(vasak ja parem), hüpotaalamus (ühenduses ajuripatsiga), kolmas ajuvatsake( seal liigub ajuvedelik, seal pole närvikudet). Nägemiskühmude funktsioon on tundlikkuse juhtimine peaaju koorde . Taalamuses paiknevad kõikide tundlikust juhtivate juhteteede kolmandate neuronite kehad v.a haistmistundlikkus. Arvatakse et haistmismeel on kõige vanem. Taalamuse kahjustusel tekivad mitmes. Tundlikkuse häired. Tema funktsioon on seotud tundlikkuse juhtimisega. Hüpotaalamuse funktsioon on mitmekesisem. Funktsioonid:
  • Neurosekretoorne funktsioon (taalamuses on rida närvirakke, mis lisaks erutuse juhtimisele, produtseerivad ka hormoone, osa nendest neurosekretoorsetest närvirakkudest, saadavad oma produkti ajuripatsi tagumisse sagarasse e. neurohüpofüüsi) Tuumad, mis oma produkti saadavad hüpofüüsi tagasagarasse, on nucl. Paraventricularis ja n. suprapticus. Need kaks on ADH, oksudotsiin. Liberiinid ja statiivid- need närvirakud paiknevad hüpotaalamuses nn. hüpofüsiotroopses piirkonnas( Hüpfüüsitalitlust soodustav) ja liberiinid on sellised hormoonid, mis soodustavad hüpofüüsi eessagara hormoonide teket, aga statiivid vastupidi takistavad eessagara hormoonide teket. Hüpofüüsi eessagarat nim. ka adenohüpofüüs. Tagasagara hormoonid tekivad hüpotaalamuses. Portaalvereringe - eraldi veresoontevõrgustik.
  • Hüpotaalamuses on termoregulatsioonikeskus. Keskus, mis reguleerib kehatemperatuuri (üritab hoida kehatemperatuuri püsivana). Keskus saab kehatemperatuuri kohta informatsiooni nii keha sisemusest kui ka kehavälispinnalt.
  • Osmootse rõhu regulatsioon e vee ja elektrolüütide tasakaalu regulatsioon. Selles regul. Osaleb ka anti . Hüpotaalamuses on osmootse rõhu suhtes tundlikud retseptorid .
    3.1 Osmootse rõhu ja janutunde regulatsioon. Angiotensiin II on kõige tugevam janutunde tekitaja .
  • Nälja ja küllastustunde regulatsioon e. toitekäitumise regul. Hüpotaalamuses asub toitekeskus. Sellel on kaks erinevat kaks alakeskust, Nälja ja küllastuskeskus, mõlemad kujutavad enesest närvirakkude kogumikke, mis on omavahel dendriitide kaudu ühenduses.Küllastuskeskuse neuronid asuvad suuremalt jaolt hüpotaalamuse mediaalses piirkonnas e sisepoolses piirkonnas, aga näljatunnet reguleeriv keskus hüpotaalamuse külgmisemas e. lateraalsemas piirkonnas. Need kaks keskust saavad erin. Keskustest pidevat infot, mis neid mõjutab. Osa infost tuleb seedekulglast, hormoonide vahendusel või uitnärvi tundlikkust juhtivate kiudude kaudu. Uitnärvi juhtivad kiud saavad alguse mao ja peensoole seinast ning selle peensoole seina venitus või selle puudumine tühja mao või soole korral antakse edasi piklikku ajju. Piklikust ajust omakorda erutus levib hüpotaalamusse. Tühja kõhu, ja soolestiku korral on ülekaalus need närviimpulsid, mis stimuleerivad näljakeskust, sunnivad inimest toiduotsingule. Sama on ka peensoolest pärit närviimpulssidega. Teine võimalus edastada informatsiooni, on seedekulglast vabanevate hormoonide vahendusel. Ghreliin tekib tühja kõhu korral maolimaskestas, läheb sealt verre ja sealt ajju. Stimuleerib ka uitnärvikiude ja sealt jõuab samuti info ajju. Koletsüstokiniin Tekib peensoole limaskestas rohkem rasva ja valgurikka toidu korral, läheb verre ja vere kaudu läheb ajju ja stimuleerib küllastustunde teket. Serotoniin tekitab ka küllastustunnet. Leptiin on rasvkoe hormoon (suht . hiljuti avastatud), teda produtseerivad rasvarakud . Leptiin on küllastustunnet tekitav hormoon. Ajus endas tekivad samuti kas siis nälja või küllastustunnet tekitavad hormoonid. Osad neist on mediaatorid. Kõige tugevam hormoon on neuropeptiid Y, mis stimuleerib näljakeskust hüpotaalamuses.
    6.loeng
    ( prindi välja peaaju- ehk kraniaalnärvid)
    PEAAJU EHK KRANIAALNÄRVID
    Need on närvid, mille närvirakkude tuumad paiknevad peaajus, Piklikus sillas, keskajus. Need närvid funktsioneerivad nagu seljaaju närvid, aga erinevus on selles, et osade peaaju närvide koostises on ka parasümpaatilise närvi osad.
    Otsaju
    Otsaju osad on peaaju koor ja peaaju koore alused tuumad ehk basaalganglionid (jäävad peaaju koore alla). Nende(basaalganglionite) funktsioon on liigutuste koordinatsioon, nende ärritus kutsub esile stereotüüpseid liigutusi, nad osalevad ka liigutuste programmi mällu salvestamisel (nt. võimlemiskompleksi meeldejätmine). Nende kahjustusel on häiritud liigutuste koordinatsiooni sujuvus, selle tüüpilisem haiguse nimetus on barkinsionism.
    Basaakganglionite tuumade nimed:
  • Juttkeha ehk corpus striatum( tal on 2 osa: sabatuum ja läätstuum)
  • Kahvatu kera ehk globus pallidum
    Kokku moodustavad juttkeha ja kahvatu kera striioallitaarse süsteemi! (strioallitaarse närvirakkudel on ühendus mustainega)
    Peaaju koor
    Otsaju suuremat osa nim. peaju kooreks. Peaaju koort jaotatakse sagarateks. Eristatakse nelja sagarat
  • Frontaal ehk otsmikusagar
  • Parietaal ehk kiirusagar
  • Oktsipitaal ehk kuklasagar
  • Temporal ehk olmusagar
    Ajukäärud, nende vahele jäävad sissesopistused ehk vaod .
    Peaaju koore ehitus
    Peaaju koore pindala on ligikaudu 2200 ruutsenti, paksus 1,3-4,5 mm, neuronite arv on 10 astmes 9 – kuni 10 astmes 10. Peaaju koore ehitus on kihilne ehk närvid paiknevad kihiti , erinevates piirkondades on see kihtide arv erinev. Maksimaalne on kuus kihti. Närviraku kehade vahele jäävad jätked.
    Millised on kihid ? Kõige välimine kiht on molekulaarne ehk pleksiformne (väike hulk kiude ja vähe rakukehasid)2. on granulooskiht (seal on palju väikeseid neuroneid ), 3. Välimine püramiidrakkude kiht (väikesed püramiidrakud), 4. Sisemine granulooskiht, 5. Sisemine püramiidrakkude kiht( keskmised ja suured püramiidrakud), 6. Käävitaoliste rakkude kiht.
    Püramiidrakud on need närvid, mis juhivad tahtelisi liigutusi ja nendelt rakkudelt alguse saav närvikulgla kannab püramiidkulgla nimetust . See kulgla kulgeb seljaaju eesmiste sarvede alfamotoneuroniteni. Ekstrapüramidaalsüsteem saab alguse ajupõhimiku(basaalganglionite) tuumadelt. Nende kaudu juhitakse lihaste toonust, koordinatsiooni, liigutuste sujuvust. Nemad läbivad oma teel keskaju. Ajukesest pärit närviimpulsid liituvad ka ekstrapüramidaalsüsteemi juhteteedega.
    Ajukoore neuronite ehituslike tunnuste paigutuste tiheduse järgi koostas Brodman ajukoore kaardi, kus ta jagas ajukoore umbes 50 erinevaks väljaks ja nendel väljadel on ehituslik ja funktsionaalne omapära. Neid väljasid nim. brodmani väljadeks. Teine, kes on proovinud klassifitseerida ajukoort, Economo , jagas viieks rühmaks, neist kolm on homotüüpilised, kus on olemas kõik kuus võimalikku rakukihti, aga kaks on heterotüüpsed ja seal on alla kuue kihi. Homotüüpilised kooreosad on seotud vaimsete ja psüühiliste protsessidega (economorühmad 2,3, 4 ) 1. Economorühma osa on agranulaarne (ei ole sõmer ehk granuloosrakkude kihti). 5. On heterotüüpne granuaalńe koor- seal lõppevad sensoorsed juhteteed. Selles piirkonnas on sõmerrakke ja vähe 3,4 kihi rakke.
    Kuidas erinevad piirkonnad omavahel seotud on?
    On kolme liiki siduvaid teid peaaju koores :
  • Projektsiooniteed- need on närvikiud, mis seovad koore struktuure koore alla jäävate moodustistega ühe ja sama poolkera piires.
  • Assotsiatiivsed teed eh. Assotsiatiivsed kiud- need lähevad sama poolkera koore teistele aladele .
  • Komissuraalsed teed- need ühendavad mõlemat poolkera (vasakut paremaga) nii ühendavad nad ka samu struktuure. Nemad kulgevad enamuses kõik läbi corpus gallosum’i
    Peaaju koore keskused
    Peaju koore keskused jagatakse 2. suurde rühma
  • Sensoorsed e. tundlikkust vastuvõtvad keskused (sinna projekteerub keha tundlikkus erinevatelt piirkondadelt)
    • Somatosensoorne keskus – sellese projekteerub kogu keha puutetundlikkus ja propriotsetiivne ehk süvatundlikkus (pärineb lihastelt, liigestelt ja kõõlustelt). Asub tagumises tsentraalkäärus. Vasakusse tsentraalkääru tuleb paremalt tundlikkus ja vastupidi.
    • Haistmiskeskus - asub mitmes ajupiirkonnas, osa nn. vanaajus ja osa paleokorteksis. Need on peaaju koore osad, mis kõige esimesena peaaju koores moodustusid. Nad jäävad otsmiku sagarate kõige alumisse ossa. Haistmisaju kannab ka rhinencephalon’i nime ja üksikud selle osad kannavad hippokampuse nime, prepirformne koor, mandeltuum - ajukoore osad. Neil on ühendus hüpotaalamusega. Emotsionaalset käitumist tekitavad haistmiskeskused.
    • Maitsmiskeskus - Paikneb tagumises tsentraalkäärus, sinna tuleb tundlikkus keelepiirkonnast. Pinsula- justkui eraldi saarekene keset rakke, osa sellest tundlikkusest jääb just pinsula piirkonda. Maitsmiskeskuses on spetsiifilised närvirakud erinevatele maitsekvaliteetidele- hapule, soolasele, magusale ja mõrule. Selles piirkonnas on osa neuroneid tundlikud huulte ja temperatuurikeskuste suhtes. Erinevates maitsekvaliteetide sensorid paiknevad keelel. Magusaid on kõige rohkem keele tipus , külgedel on hapud sensorid, umbes samas piirkonnas on ka soolased, ja mõru suhtes tundlikud sensorid on tagumises keeleosas. Haistmismeel võib mõjutada ka maitsmismeelt (nt. haiguse ajal).
    • Nägemiskeskus - Nn. primaarne nägemiskeskus paikneb kukla sagarates ja seal on Brodmani väljad 17-19 (need moodustavad kokku nägemiskeskuse aga esmane neist on väli 17) 17. nda välja neuronitele saabub info otse silma võrkkestalt ja selles piirkonnas on nn. lihtsad retseptiivsed väljad. 18-19 väli on seotud ka teiste tundlikkuse liikidega nagu puute-ja kuulmistundlikkus, nende väljade kahjustusel tekivad üsna erinevat laadi häired, nagu nt. kirjalike sõnade äratundmise häired. Ruumitundmiskeskused on seotud nägemismeele abil sooritatavate liigutustega. Kiirusagara 7nda väljaga seonduv võimaldab silmade ja pea pööramist objektide vaatlemisel. Oimusagara seosed nägemiskeskuse struktuuridega võimaldavad näo osi ja üldse inimeste nägusid ära tunda, nende seoste häirituse või nõrgenemisel ei tunta enam nägusid ära. Inimese vanemaks saades need seosed võivad paratamatult nõrgeneda ja see pole haiguslik.
    • Kuulmiskeskus - Paikneb oimusagaras. Brodmani väljad 41 ja 42. Peaaju koore kuulmiskeskuse närvirakkudel on erinev spetsiifika. Osa närvirakke reageerivad heliärrituse algusele, osad lõpule, osa teatud heli pikkusele, osa ainult muutuva sagedusega või muutuva amplituudiga helile. Müned närvirakud reageerivad ainult müradele, st. laia sagedusspektriga helidele. Teised reageerivad ainult teatud sagedusele. Suurem osa ajukoore neuroneid reageerivad vastaskõrvat pärit helidele. Mõned sama kõrva helidele. Kolmas osa mõlemast kõrvast pärit helidele üheaegselt. See aitab hästi määrata heliallika asukoha. Kahjustuse korral on raskendatud kõne vastuvõtt. Heliallika ruumiline kindlakstegemine ja heli omaduste kindlakstegemine. Kuulmiskeskustel on ühendusteed ka teiste ajupiirkondadega, nagu nägemiskeskustega, aga oluliseim on seos motoorse kõnekeskusega ehk Broca .

    2. Motoorsed e. liigutusi juhtivad keskused
    • Somatomomotoorne keskus

    Keskus, mis juhib skeletilihaste tahtlikke liigutusi. Paikneb eesmises tsentraalkäärus. Tahteliste liigutuste sooritamine toimub skeleti ehk vöötlihaste kaudu.
    • Kõnekeskus (mitu alakeskust, mis ei ole seotud kõnelemis juhtivate lihastega)

    Kõne koosneb fonatsioonist ehk häälemoodustamisest, selles osalevad kõrilihased, õhusurve on oluline, mis läbib kõri ja koosneb artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsioonide moodustamisest. Artikulatsioonis osalevad keele, suulae ja näolihased. Fonatsioon ja artikulatsioon (hääle tekitamine ja hääle abil sõnade ja nende kombinatsioonide tekitamine). Kõnekeskusel on kolm osa :
    • Motoorne kõnekeskus e. Broca keskus- on enamus inimestel vasaku otsmiku sagara tagumises alaosas. Ja jääb eesmise tsentraalkääru nende neuronite ette või naabrusse, mis juhivad näo, keele, neelu , suulae lihaste tööd. Motoorne afaasia – kõnevõimetus (inimene saab aru temale räägitavast, aga ei suuda ise rääkida, või siis mõne aja pärast kahjustust räägib lühikeste fraasidega ja ei suuda ka oma mõtteid kirjas väljendada)
    • Sensoorne kõnekeskus – seda autori järgi nim. ka Wernicke keskus. Wernicke 1876 kirjeldas, et oimusagara tagaosas paikneva piirkonna kahjustusel tekib sensoorne afaasia, inimene rääkida suudab, aga kõnest aru ei saa, esineb nn. spontaanne kõne. Wernicke ala on kuulmiskeskuse vahetus läheduses.
    • Sekundaarne ehk teisane motoorne ala – nimetatakse ka motoorse ala lokaliseerimispiirkond (hääle tekitamise ala) paikneb eesmises tsentraalkäärus. Selle piirkonna kahjustusel kestab afaasia ehk kõnevõimetus mõne nädala.
    Kaarkimp kujutab enesest närvijätkeid, mis seovad Wernicke ala ja Nnägemiskeskuses ja selle naabruses olevat ajukoort Broca keskusega.
    Brodmani väli 39, see on nö assotsiatiivne nägemiskeskuse naabruses, mille närvirakud osalevad samuti informatsiooni edastamisel nägemiskeskuselt Broca alale . 39 nimetatakse nurk kääruks .
    Kõne formeerumine – kõne kujunemisel on kaks erinevat teed.
  • Kuuldud sõnadega – tekib erutus kuulmiskeskuse 41, 42 väljades oimusagaras, sealt edasi naabruses paiknevas Wernicke alas ehk sensoorses kõnekeskuses. Sõnas saadakse aru, aga alles siis kui ta Wernicke alale jõuab. Selle tekkinud närviärrituse tagajärjel edastakse informatsioon kaarkimbu neuronite abil motoorsesse kõnekeskusse Broca alal. Motoorses kõnekeskuses formeerub kõne neuroloogiline kujund. Kõne neuroloogiline kujund edastatakse sekundaarsele motoorsele alale, ehk kõne vokaliseerimise piirkonda. Ja kõne vokaliseerimise piirkonnast juba edastatakse kõrilihastele, häälepaeltele, keelele, suulae lihastele ja võimalik et ka miimilistele lihastele. Kraniaalnärvid on need närvid, mis viimase signaali viivad ära.
  • Kirjasõnast lähtuv – silmavõrkkesta poolt vastuvõetud erutus edastatakse kõigepealt esmasesse nägemiskeskusesse (Brodmani 17. Väli) ja sealt naabruses olevatele 18 ja 19 väljale, mis on ka nägemiskeskuse väljad. Edasi läheb erutus naabruses olevatele nurkkääru rakkudele (39. Brodmani väljas) ja siis on kaks varijanti, kuidas erutus edasi läheb. 1) hädavajalik, et erutus läheks edasi Werincke alale, et kirjasõnas aru saada, see tee iseenesest on olemas. Ja Wernike alalt kaarkimbu alalt Broca alale ja sealt formeerub kõne neuraalne kujund. On võimalik ka, et 2) erutus ei lähe Wernicke alale, vaid läheb kohe kaarkibu alalt Broca alale.
    Mõningad mõisted:
    Aleksia - Lugemise häire. Sellel pole konkreetset keskust, aga on seotud rohkem sensoorse afaasiaga.
    Agraafia – kirjutamise häire. See on seotud rohkem motoorse afaasiaga.
    Akalkulia – arvutamise häire.
    7.loeng
    Kõne ontogeneetiline areng- ajustruktuuride ja kõnekeskuste kujunemise areng.
    Kõnekeskus on enamikel inimestel vasakul pool. Kui rääkival lapsel tekib aju vasaku poolkera kõnepiirkonna kahjustus, siis areneb täielik afaasia (rääkimisvõimatus), umbes aasta pärast kõnevõime taastub ja taastub ta tänu sellele, et kõnekeskus asub vasakul pool. Selline kõnekeskuse ümberasetsemine on võimalik ainult kuni 10. Aastaseni. Miks?
  • Kõneks vajalike närviseoste kujunemise võime ajus pärast 10. Eluaastat kaotatakse
  • Need piirkonnad, kuhu kõnekeskus saaks ümber paikneda, hõivatakse teiste ajufunktsioonide poolt. (nt. ruumis orienteerumine , kehade mõõtmine jne.) Kõnekeskuse ümberpaiknemine lapseeas ei kulge siiski ilma kõrvalmõjudeta. Nende laste võimed on teiste lastega võrreldes madalamad.
    PEAAJUKOORE FUNKTSIOONID JA TALITLUS KOKKUVÕTE!!!!!
  • Ajukoore poolkerades on sensoorsete ja motoorsetel funktsioonidel kontralateraalne paigutus st. et ajus nii tundlikus kui motoorika projekteerub vasakusse ajupoolde.
  • Kuigi ajupoolkerad on ehituselt sarnased, pole nad siiski täielikult sümmeetrilised oma talitluselt. Nt kõnekeskus, mis on enamustel vasakul pool, aga mõnel paremal pool.
  • Peaaju koore sagarate üldised funktsioonid on : a) otsmikusagarad- seotud eelseisva tegevuse planeerimise ja liikumise kontrolliga, ka mälu ja mõtlemisega seotud protsessid on rohkem koondunud rohkem otsmikusagarasse. B) kiirusagarad – on enam seotud tundlikkuse vastuvõtmisega kehalt peegeldavad keha tundlikkust. C) Oimusagarad- nendega on seotud kuulmine ja kuulmisega enam seonduvad funktsioonid (õppimine, mälu, emotsioonid ). D) Kuklasagar – põhiliselt seotud nägemisfunktsiooniga. E ) basaalganglionite tuumad –seotud liigutuste e. motoorikaga seotud . F) HippoCampus – seotud …… g) mandeltuum - on seotud vegetatiivsete ja sisesekretoorsete reaktsioonide ja koordineerimisega emotsioonide korral.
    EEG – ajubiovoolude registreerimise meetod.
    Biovoolud on nõrgad, neid on võimalik tugevdada ja üles võimendada. Registr. Asetatakse pealaele elektroobi, need võivad olla erinevad.
    Elektroensefalogrammil on näha amplituudi ja sagedusega lained. Sarnaste sageduse kuju ja amplituudiga laineid jagatakse tähestiku järgi, viide erinevasse rühma. Sarnased lained esinevad rühmiti ja neid nim. rütmideks. Lained ja rütme on 5: Alfa, beeta, deeta, delta, gamma rütm.
    Mida iseloomustab miski rütm: alfarütm – koosneb korrapärastest sinusoidaalse kujuga lainetest, amplituudiga 20-60 mikrovolti, rütmi sagedus on 8-13 Hz. Alfarütm iseloomustab ajukoore puhkeseisundit. Ta domineerib kuklasagarates, täiskasvanud ärkvel oleval inimesel esineb ta kinniste silmadega . Alfarütmi depressioon esineb nt. kinniste silmadega kui anda mingi ülesanne mõelda millelegi, või tuleb mingi heliärritus, mis äratab tähelepanu ja alfarütm kaob.
    Beetarütm- ebakorrapärase kujuga lained amplituudiga 5-30 mikrovolti ja sagedus 14-30 Hz. Domineerivad otsmikusagarates. Iseloomustavad ajukoore aktiivset seisundit . Vaimse pinge korral esinevad ka kiiru ja kuklasagarates. Kuid nad esinevad suhteliselt pikemat aega järjest, nt. minuteid, siis võib see viidata patoloogiale. Beetarütm on ka orientatsiooni refleksi näitajaks elektroensefalogrammil.
    Teetarütm – suht ebakorrapärase kujuga rütm amplituudiga 50-100 mikrovolti ja sagedusega 2-7 Hz. See rütm täiskasvanul iseloomustab ajukoorepidurdusseisundit, aga lastel esineb ta normi korral ka ärkvel olles, magades kindlasti.
    Deltarütm – suureamplituudiline, ebakorrapärase kujuga ja sagedus on 0,5-3,5 Hz. Lastel esineb vanuses 1-3 normi korral, aga täiskasvanul ja vanematel lastel väga sügava ajukoorepidurduse seisundis, mis on norm, alkoholijoobe korral, narkoosi korral, ühesõnaga teadvusetuse korral. Ajukasvaja korral.
    Mille jaoks kasutatakse, mis on tema rakendus (elektroensefalogramm)– kasutatakse neurofüsioloogilistes, neurofarmaloogilistes uuringutes, kui ajukoore talitluse objektiivne näitaja. Teiseks: diagnostika neuroloogia , psühhiaatria, mis on seotud ajutalitlusega, annab infot ajukasvajate korral, epilepsia korral ja läbipõetud ajutraumadest annab teada.
    Epilepsia on selline NS haigus, kus peaajus, koores, või koorealustes piirkondades on püsiv erutuskolle. Miks ta tekib? Sageli sünnitrauma, ka elujooksul läbipõetud trauma , ajuinsult , kus pärast tekivad armid . Aegajal võib erutus sellest koldest lahvatada välja ja levib aju naaberaladele ja erutus kutsub esile tagajärgi. Epilepsia korral esinevad suureamplituudilised lained ja ka ogad.
    VEGETATIIVNE NÄRVISÜSTEEM
    NS osa mis innerveerib siseelundite tööd. tal on kaks osa: sümpaatiline ja parasümpaatiline. Kummalgi on oma tsentraalne ja perifeerne piirdenärvisüsteemi osa. Eferentne osa on kahest neuronist koosnev: nii sümpaatilisel kui parasümpaatilisel. I neuron e. preganglionaarse neuroni keha paikneb kesknärvisüsteemis. Selle neuroni jätke läheb närvitänku ehk ganglioni . II neuron ehk postganglionaarne , tema jätked suunduvad efektorile(nääre või siselihas).
    Sümpaatilise NS ehitus ja talitlus
    Sümpaatiliste preganglionaarsete neoronite kehad paiknevad seljaaju rinna ja nimmesegmentide külgmistes sarvedes. Piirväärt koosneb üksteisepeal paiknevatest moodustistest.
    Ns aktiivsus suureneb emotsionaalse ja füüsilise pinge korral.
    Vegetatiivse närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid
    Sümpaatilise närvisüsteemi toimed efektorelunditele (vt. tabel sympefektid)
    Veresoontele on kahesugune toime: osa laienevad , osad ahenevad . Ahenemist vahendab tavaliselt alfa1 adrenoretseptor, aga laienemist Beeta2 . Ahenevad naha ja limaskestade arterid, samal ajal skeletilihaste ja ajuveresooned laienevad. Koronaarveresooned varustavad südant verega. Koronaarveresoontel on mõlemad - nii alfa kui beeta adrenoretseptorid, seetõttu võivad koronaarveresooned nii aheneda kui laieneda, eriti füüsilistes tingimustes vabaneb alati neerupealisest säsist adrenaliini.
    Lõpolüüs – kasutatakse täiendava energia saamiseks. Rasvkoe rakkude lammutamine täiendava energia saamise eesmärgil.
    Sümpaatilise ns mõju domineerib kusepõie täitumise faasis. Nii kaua kuni põis täitub, domineerib tema üle sümpaatilise ns doos .
    Parasümpaatilise ns keskused asuvad ajutüves ning seljaaju ristluu ehk sakraalsegmentides. Piklikus ajus on 10.nda peaajunärvi tuumad (uitnärv) ja 9.nda peaaju parasümpaatilised . Sillas on 7nda peaajunärvi tuumad ja keskajus on 3nda ehk silmaliigutaja parasümpaatilised tuumad (närvirakukehade kogum). Mediaatorites nii ganglionites kui ülekandel efektorelundile on atsetüülgoliin , neid retseptoreid, mis on atsetüülgoliini suhtes tundlikud, nimetatakse kolinoretseptoriteks. Neid on kahte tüüpi: M- kolinoretseptorid (atsetüülkoliini toimet saab imiteerida muskariiniga aga mitte nikotiiniga)ja N- kolinoretseptorid (atsetüülkoliini toimet saab imiteerida nikotiiniga, aga mitte muskariiniga)
    Paraümpaatilise ns erutus suureneb organismi puhkeseisundis (magades, pikali heites, söömise ajal ja mõned tunnid pärast söömist). Lühiajaline tugev parasümpaatikuse ärritaja on külm (eriti kui see tekib äkki). See mõju ei ole kestev, läheb sekunditega mööda.
    Parasümpaatilise ns toime efektoritele:
  • Mõju südamele – pidurdav , südame tegevus aeglustub ja kokkutõmbed nõrgenevad. Ja kui on tugev ärritus, siis südame tegevus võib seiskuda.
  • Seedenäärmete tegevus intensiivistub ja seedeelundite motoorika samuti. Parasüpaatikus loob seedimiseks soodsad tingimused.
  • Silmaava ehk pupill aheneb tänu pupilli ahendaja lihase kokkutõmbele.
  • Kusepõie tühjenemise faas – põie seinalihased tõmbuvad kokku, sulgurlihased aga lõtvuvad.

    Vere füsioloogia 1.

    /seda osa saab raamatust!!/
    Veri on sisekeskkonna 1 osa. Verd on täiskasvanul keskeltläbi 5 liitrit ja see koosneb vereplasmast ja vormelementidest. Plasma ja vormelementide suhet nimetatakse hematokritiks. Normaalselt on on plasmat rohkem (55-60%) , vormelemente (45-40%). Vormelemendid ladestuvad 24 h jooksul ise. Plasma jääb peale kollaka vedelikuna. Kui plasma ja vormelementide omavaheline suhe muutub, siis muutub ka vere viskoossus . Vedeliku kaotusel muutub veri vissoossemaks (vere suht. Osa muutb ) Plasma suhteline osa võib väheneda ka siis kui vormelemente on mingil põhjusel liiga palju nende sünteesiintensiivsuse tõttu. Seda võib kohata veredopingu korral.
    EPO- stimuleerib punaste vormelementide liblede teket. EPO kasutamine on füsioloogilisem, kui meessuguhormoonide kasutamine. EPO hädad: 1. Seavad sportlased erinevatesse tingimustesse. Vormelemente saab liiga palju
    Vere plasma funktsioonid ja koostis:
    Vere plasmas on mitmeid orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orga . Ainetest on vereplasma valgud (algumiinid, globuliinid ) Algumiinid täidavad mitmesuguseid transpordi funktsioone plasmas. Nt moodustavad nad komplekse hormoonidega ja vitamiinidega. Globuliinid osalevad organismi kaitsefunktsioonides. Anti-kehad, mis osalevad immuunkaitses, on ka globuliinid ja organism sünteesib neid valge vere rakkudes, harknäärmes, luuüdis. Globuliini hulka kuuluvad vere hüübimises osalevad valgud nagu nt. protrombiin→trombiin→fibrinogeen→fibriin.
    10.loeng
    Hemolüüs, nähtus kus punalibled purunevad ja nendes sisalduv hemoglobiin väljub. Punalibled ise on ümmargused vormelemendid, mis sisaldavad hemoglobiini , mis on punaka värvusega ja annab verele iseloomuliku värvuse. Erotrotsüüdi kest puruneb, siis veri läheb punaseks ja plasma muutub ka punaseks.
    Hemolüüsi võimalikud põhjused
  • Osmootne emolüüs – olukord, kus punalibled satuvad hüpotoonilisse keskkonda (so. Keskkond mille osmootne rõhk on madalam kui organismis endas).
    Osmoos – lahusti ühesuunaline liikumine madalamalt osmooselt rõhult kõrgema suunas.
  • Füüsikaline emolüüs – füüsikalised tegurid kutsuvad punaliblede purunemise esile. Nt. vere külmumine.
  • Mehhaaniline emolüüs – erotrotsüüdid purunevad tugeval hõõrdumisel üksteise vastu. See võib juhtuda vere transpordil. Nt. ka raskete matkade korral võivad punalibled, mis jalgade piirkonnas vähe liiguvad, häiritud saada.
  • Bioloogiline emolüüs – võib tekkida nt. madude mürkide organismi sattumisel. Bioloogilise emolüüsi võimalikuks põhjuseks on ka vale veregrupi ülekanne või reesuskonflikt (olukord, kus ema ja loote veri on erineva reesusfaktoriga)
  • Geeniline emolüüs – emolüüs tekib …mis lahustavad punaliblede membraani, nendeks aineteks on tav. Orgaanilised lahustid, mis lahustavad membraani koostises olevaid lipiide . (nt. on lahustiks eeter , piiritus, bensiin , atsetoon, petroolium)
    VALGELIBLED
    funktsioon- kaitsefunktsioon. Valgelibled jagunevad alaliikideks , alarühmi on 2 suuremat, mille nimed on granulotsüüdid(tsütoplasma sisaldab terakesi e graanuleid) ja agranulotsüüdid(tsütoplasma ei sisalda graanuleid) Granulotsüüdid jagunevad omakorda vastavalt sellele, milliste värvainetega graanulid värvuvad. Need mille graanulid värvuvad aluseliste värvainetega, nimetatakse basofiilsed granulotsüüdid. Need, mille graanulid värvuvad happeliste ainetega, nimetatakse eosinofiilsed e. atsidofiilsed. Need, mille graanulid värvuvad neutraalsete ainetega, nim. neutrofiilsed granulotsüüdid. Neutrofiilsed jagunevad omakorda vastavalt tuuma küpsusastmele. Kui tegemist on noorte neutrofiilsetega, siis on nad kepptuumsed ja kui neutrofiilne granulotsüüd saab vanemaks, siis nim. teda segmentuumsed (siis võib tal olla 2-3 segmenti) Agranulotsüüdid jagunevad 2 rühma. Monotsüüdid ja lümfotsüüdid. Nende tsütoplasmas keralisust täpselt eristada ei saa, nad on homogeensema tsütoplasmaga.
    Erinevad valgevererakud on kindla sisaldusega veres. Erinevate leukotsüüdide protsentuaalset suhet veres kutsutakse leukotsütaalseks valemiks . Selle määramine on küllaltki levinud laboratoorne tegevus.
    VEREGRUPID JA REESUSFAKTOR
    Inimese veres punalibledel võivad esineda nn. aglutinogeenid, mis oma iseloomult on antigeenid. Vereplasmas võivad esineda teatud antikehad , mida nim. aglutiniinideks. Need esinevad inimestel veres erinevates kombinatsioonides. Inimestel on neli võimalikku veregruppi.
    AB0-SÜSTEEM (vt. raamatust tabel lk. 37)
    Aglutinatsiooni korral punalibled kleepuvad omavahel kokku, osa purunevad.
    Kuidas veregruppe määrata?(lk 38)
    Reesusfaktor (lk.39) vereülekanne ja rasedus (lk.39)
    11.loeng
    SÜDA JA VERERINGE
    1.Südame ehitus ja paigutus
    Süda paikneb rindkere õõnes, rinnaku taga ja jääb pisut vasakule. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku. Tipp on suunatud allapoole (teravam osa) ja põhimik ülesse. Tipp jääb suuremal osal inimestest viiendasse roide vahemikku, vasaku rinnanibu joonele. Südamel lihase suurenemise korral on ka tipuasend muutunud. Südame kokkutõmmete ajal annab tipp tõuke vastu rindkere siseseina (seestpoolt). Seda nimetatakse tipu tõukeks. See on käega hästi tuntav (kui just kehakaal suur ei ole, hästi lastel tunda). Südame suurus sõltub vanusest ja treenitusest ja patoloogiast. Südame haiguste korral võib südame mass olla märksa suurem, kui nt. tavaliselt (sportlastel on ka suurem umbes 300 g).
    Süda koosneb neljast kambrist: kaks koda ja kaks vatsakest. Südant ümbritseb õhuke kelme, mida kutsutakse perikardiumiks. Südame sisekesta kutsutakse endokard ja südamelihast l.d päraselt müokard.
    Kojad jäävad ülesse poole (põhimikku) ja vatsakesed jäävad alla poole (tipu suunas). Kodadel ja vatsakestel on erineva suurusega lihaskiht . Vatsakestel on paksem kiht-pumpavad südamest verd välja. Vasaku vatsakese lihaskiht on paremast veel suurem, sest tema pumpab südamest verd rohkem välja (suurema rõhu vastu). Kodade ja vatsakeste vahel on klapid , neid nim. atrioventrikulaarklappideks. Vasaku koja ja vasaku vatsakese vahel on kahehõlmaline klapp ja sellel on spetsiifiline nimetus – mitraalklapp . Parema koja ja parema vatsakese vahel on kolmehõlmaline klapp. Klappide hõlmad kinnituvad tugevate niidikeste abil vatsakeste seinte vastu. Tänu klappide olemasolule, vatsakestest kodadesse veri tagasi ei pääse, aga kui on tegemist patoloogiaga(klappide rike), siis pääseb, mida suurem on tagasipääs, seda halvem . Südames on veel teine paar klappe – need on poolkuu klapid e. semilunaar klapid. Ühed pookuu klapid paiknevad vasaku vatsakese ja aordi vahel ja teised poolkuu klapid paiknevad kopsu arteri ja parema vatsakese vahel. Nende klappide funktsioon on takistada vere tagasivoolu aordist tagasi vasakusse vatsakesse ja kopsuarterist paremasse vatsakesse.(teiste sõnadega tagasivoolu südamesse takistada).
    TEEEE SKEEEM!!!!!!!!!!!!!!
    SUUR VERERINGE saab alguse vasakust vatsakesest, vasakust vatsakesest suundub veri aorti, aort hargneb edasi arteriteks , need arterioonideks, edasi kapillaarideks (kõige peenemad veresooned , mille vahendusel toimub toitainete minek kudedesse), kapillaaridele järgnevad peenikesed veenid, kui arterites voolab hapinkurikas veri, siis kapillaarides gaasivahetuse tagajärjel vere koostis muutub (CO2 rikas veri – venoosne veri). Veenulid koonduvad suurema läbimõõduga veenideks, need omakorda alumiseks ja ülemiseks õõnesveeniks., mõlemad õõnesveenid suubuvad paremasse kotta (suur vererigne lõpp). Paremast kojast suubub veri paremasse vatsakesse ja parema vatsakesega algab VÄIKE eh kopsuvereringe . Paremast vatsakesest läheb veri kopsuarterisse, kopsuarteri algusosa nim. kopsuarteri tüveks, Kopsuarteri tüvi hargneb kaheks (vasakuks ja paremaks kopusarteriks), ´(kopsuarterites voolab C02 rikas veri), kopsu kaks arterit hargnevad omakorda väiksemateks arteriteks, need omakorda arerioonideks ja kapillaarideks. Kopus kapillaarid paiknevad kopsu alveoolide seintes (õhukese seinaga viinamarja taolised moodustised, kuhu tuleb sissetulev õhk. Kapillaarides rikastub veri … edasi hakkavad muutuma suuremateks vere sooned, neid nim. veenuliteks, need omakorda koonduvad veenideks, kuni nelja kopsuveenini, mis suunduvad vasakusse kotta. Kopsuveenides voolab aga hapnikurikas veri. Sellega väike vereringe lõppeb.
    Südame ealised iseärasused (loote aes ja varases ja varases lapseeas)
    Looteeas on ühenduskodadega ovaalakna kaudu ja veri liigub ühest kojast teise. Teine ühendus on kopsuarteri ja aordi vahel (kahe veresoone vaheline ühendus – botallo juha kaudu). Loote süda ise veel hapnikku rikast verd kopsudesse ei pumpa. Vatsakeste vaheline ühendus kaob raseduse ajal – looteeas. Bptallo juha ja ovaaljuha sulguvad pärast sündi. Botallo juha kasvab kinni 6-8 elunädalaks, ovaalakne kasv ab kinni 7 kuu alguseks. Juhul kui need jäävad avatuks, siis see tekitab vereringes tõsiseid häireid, sest venoosne ja arteriaalne veri segunevad südames või vahetult pärast kopsuarterist väljumist. Kui osa verd läheb paremast kojast vasakusse, siis see osa verest kopse ei läbi. Taei ole jõudnud hapnikuga küllastuda, laps saab poolküllastunud hapniku ja C02 segust verd ja laps saab vähe verd kopsu. Lapsed ei arene. Eriti kannatab aju (nad ei tahagi püsti tõusta ega istuda, siis on hapniku vaegus tegelikult veel suurem). Kui tehakse kindlaks, et ovaalaknen või Botallo on lahti jäänud, siis opereeritakse seda, aga seda on vaja varakult diagnoosida. Pole väga sagedane häire. Teised iseärasused: loote ja vastsündinu süda on ümmargune, alles hiljem omandab õige kuju. Vatsakeste muskulatuur on algul tagasihoidlikult arenenud (pakseneb lapse arengu käigus, oleneb, millal hakkab romama ja kõndima jne). Pärast 10. Eluaastat alles ületab vatsakese kasv kodade oma (eriti just vasak vatsake).Lapseeas ei tohi anda vähga suuri koormusi (ei tasu neid panna suure koormusega trenni enne kooli, sest tema südamelihas on arenemata, halvemal juhul venib vatsake välja). Südame kasv ja areng kestab 18-20. Eluaastani.
    Südame erutuse tekke ja juhtesüsteem
    Südame erutuse tekke ja juhtesüsteem meenutab struktuurilt närvi ja lihaskoe vahepealset moodustist. So koht kust südames tekib erutus ja mille kaudu juhitakse erutus edasi südamelihasele. Erutus tekib sinoatriaalsiõlm (siinusõlm), inimesel paikneb see moodustis parema koja seinas.Siinusõlmest kandub erutus edasi kodade muskulatuurile ( spetsiifiliste kiudude kaudu), koondub kodade ja vatsakeste piiril olevasse teise sõlme, mida nim. aatrioventrikulaarsõlmeks.Atrioventrikulaarsõlmelt liigub erutus edasi hisikimpu, mis jaguneb kaheks sääreks – vasakuks ja paremaks. Hisikimbu sääred jagunevad peenikesteks kiududeks, mida nim. purkinje -kiududeks, mis lõppevad vatsakeste muskulatuuril. Kui erutus on selle süsteemi läbinud, alles siis jõuab erutus südametippu (tipp tõmbab esimesena kokku).
    Südametsükkel ja vere liikumine südames tsükli jooksul, tsüklitoonid.
    (Raamatus olemas lk. 47)
    SÜDAME PÄRGARTER
    Südame pärgarterit kulgevad pärja kujuliselt südamelihases. Nad varustavad verega südamelihast. Nad on südame põhimiku piirkonnas. Pärgarterid annavad vas. Ja par. Vatsakesele eraldi haru. Need hargnevad omakorda väiksemateks arteriteks, arterioonideks ja kapillaarideks (nii nagu vereringe). Iga arteri kõrval on 2 veeni. Pärgarter väljub aordi algusosast südamele. Pärgveenid aga suubuvad nii nagu kopsuveenidki paremasse kotta. Funktsioon on varustada vere ja hapnikuga südamelihast! Saavad sümpaatilist innervatsiooni, pärgarteritel on alfa ja beeta agrenoretseptorid.Alfa adenoretseptorid on tundlikud noradrenaliini suhtes, beeta omad adrenaliini. ISHEEMIA -südame puudulik hapnikuga varustus .
    SÜDAME LÖÖGIMAHT
    Löögimaht on 1 süstoliga südamest väljapaisatav verehulk. Täiskasvanul keskm. 70 ml(sõltub inimese pikkusest, kaalust , treenitusest). Vastsündinul on löögimaht 2,5-3 ml. 1. Aastasel 10 ml, 7. Aastasel 23, 12 a 40 ml, 13-16 55-60 ml.
    LÖÖGISAGEDUS – löögi kokkutõmmete arv minutis . (60-80) Löögisagedus puhkeolukorras sõltub kas sümpaatilise ja parasümp. Toonus on tasakaalus. Sümp toonuse ülekaalu korral kõrgem, parasümp. Toonuse korral madalam. Vastsüninud löögisagedus 120-140 kokkutõmmet minutis,. 1-2 – 110-120. 5a -95-100. 10-14a- 75-90, 15-18-65-75.
    Südame minutimaht- verekogus, mida süda 1 minutiga välja pumpab. Minutimahu suurus võrdub löögimaht korda löögisagedus. Süda ei tühjene verest tsüstoli ajal kunagi täielikult. Südamesse jääb alati umbes 50-70 ml verd. Seda nim. südame jääkmahuks.
    SÜDAME RÜTMIMUUTUSED
    Osa südame rütmimuutusi on füsioloogilised, mis tekivad kas teatud vanuses või teatud füsioloogiliste tingimuste korral.
  • Hingamis arütmia – sissehingamisel südame löögisagedus suureneb( kiireneb ), väljahingamisel aga aeglustub. Miks? Sissehingamise ajal suureneb sümpaatilise närvisüsteemi toonus. Väljahingamisel aga prasümpaatiline, sellele vastavalt siis südametegevus muutub. Enam on südame arütmia välja arenenud lastel. Eriti vanuses 7-9 ja 16-18.
  • Tahhükardia – Südame tegevuse kiirenemine ehk südame pekslemine. Füsioloogiline tahhükardia esineb emotsionaalse pinge ja füüsilise koormuse korral ning temperatuuri tõusu korral (palaviku korral väga iseloomulik). Patoloogiline tahhükardia võib olla südame vereringe puudlikkuse näitajaks. Tahhükardia võib olla ka põhjustatud kilpnäärme ületalitlusest (liialt palju toodetakse kilpnäärme hormoone)
  • Bradükardia – löögisageduse alanemine alla normi (alla 60 minutis) Lühiajaline bradükardia tekib jahenemisel. (külma kätte minnes nt.) Sportlastel on ka puhkeolukorras bradükardia ja see on füsioloogiline. Kui aga bradükardia tekib äkitselt , siis on südame erutuse tekke häire juhtesüsteemis. See on inimesele väga häiriv, sest süda on täiesti rütmist väljas.
  • Ekstrasüstol – väljaspool normaalselt kokkutõmmete korral tekkinud süstol. Ekstrasüstoleid võib päeva jooksul esineda, neid ei saa nim. patoloogilisteks. Pikali heites tõuseb parasümp. Toonus järsult ja parasümpaatikus avaldab aeglustavat mõju. Ekstrasüstolile järgneb kompensatoorne paus, kus süda jätab ühe löögi vahele ja jätab vahele löögi, mis oleks normaalse korral tulema pidanud. Kompensatoorne erutus tekib sellest, et norm impulsi saabudes on südamelihas refraktaarseisus st. erutumatu. Inimene seda ise ei tunne üldiselt, küll aga tunneb ta seda kompensatoorset pausi.
  • Blokaad – häire erutustekke juhtesüsteemis, kus mingil põhjusel mõnd normaalset impulssi ei teki üldse. Täielik blokaad lõppeb surmaga (sest süda seisab). Osalist blokaadi võib esineda, kus nt. iga kolmas impulss ei pääse edasi vatsakestele. Blokaadi asukoha kindlaks tegemist on kõige parem teostada elektrokardiogrammiga.
  • Fibrillatsioon – südame laperdus ja virvendus. So v äga suure sagedusega, ebakorrapärane südame lihase erutusseisund. Fibrillatsiooni korral terve süda enam tervikuna ei suuuda kokku tõmbuda. Erinevad lihaskiud tõmbuvad eri aegadel kokku, see ei võimalda südame lihasel verega täituda. Kasutatakse defibrillaatorit . et rütmi taastada.
    ELEKTROGARDIOGRAAFIA ja selle kirjeldus (Lk. 46)
    Meetod südame biovoolude registreerimiseks. Aparaati , millega mõõdetakse, nim. elektrogardiograaf, ja millega üles kirjutatakse , Elektrogardiogramm (EKG). Biovoolude registreerimiseks asetatakse elektroodid kas kätele/jalgadele või rindkerele. Biovoolud levivad üle keha. Elektrogardiogrammil on näha sakid , mis nulöljoonest ülespoole, kannavad elektriliselt positiivset ja allapoole jäävad sakid on elektriliselt negatiivsed. Peale sakkide eristatakse segmente ja intervalle. Segment on ajavahemik kahe punkti vahel, aga intervall on mingi ajalõik (pikem kui segment). Biovoolud tekivad eluskoes, kui on olemas potentsiaalne vahe. St. 1 punkt on ühesuguse laenguga, teine punkt teise vahega.

    13.loeng

    6. Vererõhk
    Vererõhk veresoontes on tingitud kahest asjaolust:
  • Südame tööst – süda paiskab kokkutõmbe ajal verd survega välja veresoontesse.
  • Arterite seinte vastupanust – arterite seintes on silelihased , mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet .
    Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk.
    Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku:
    1. Maksimaalset e. süstoolset rõhku
    2. Minimaalset e. diastoolset rõhku.
    Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg)
    Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon )
    Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks.
    Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina. Seetõttu rõhk südamest kaugenedes väheneb. Kõige suurem rõhu langus leiabki aset arteritele järgnevates arerioonides. Arterioonide alguses on rõhk ligikaudu 80 mmHg ja arterite lõpposas (kapillaaride algusosas) 40 mmHg. Nüüd ei ole enam vahet diastoolse ja süstoolse rõhu vahel. Miks on see rõhu langus nii suur? Arterioonide seinte summaarne pindala on teiste veresoonte seinte summaarsete pindalaga võrreldes kõige suurem, seetõttu takistus vere liikumisele arterioonides ongi kõige suurem. Ülejäänud veresoonte seinte summaarne pindala on väiksem. Arterioonidele järgnevad kapillaarid, kus vererõhk langeb 40nelt 15ni mmHg. Veenulites ja veenides langeb vererõhk 15nelt kuni -5mmHg õõnesveenide suubimise kohani .
    Vererõhu mõõtmine
    Vererõhku saab mõõta otseselt ja kaudselt . Otsene mõõtmine tähendab rõhu mõõtmist otse veresoonest. Seda inimesel kasutatakse harvemini, ainult kliinikus ja siiski väga rasketel haigetel, kellel on pandud kanüül otse veresoonde pidevalt, või operatsioonidel. See on otse ühendatud monomeetriga, mis aitab jälgida koguaeg vererõhku. Kõige sagedamini kasutatakse korotkovi meetodit. Korotkovi meetodil asetatakse õlavarrele manomeetri mansett , mis on manomeetriga ühendatud. Alpeeritakse välja pulss küünararteri ja sinna asetatakse stetoskoobi mikrofon. Edasi tõstetakse kummiballooni abil rõhk mansetis kõrgemaks kui oletatav süstoolne rõhk. Mansett surub sellisel juhul arteri kinni (kui on süstoolsest rõhust kõrgemaks pumbatud) ja veri arterist läbi ei pääse. Samal ajal kuulatakse stetoskoobi abil toone, need on korotkovi toonid, mida oodatakse . Kui rõhk mansetis on kõrgem kui arteris , siis midagi kuulda ei ole, veri ei pääse läbi, toone ei ole. Edasi hakatakse rõhku mansetis aegamööda langetama . Kui rõhk mansetis võrdsustub süstoolse rõhuga või muutub sellest pisut madalamaks, hakkab veri arterist läbi pääsema ja sel momendil on kuulda toonide teket. Rõhu suurus fikseeritakse toonide momendil ja see vastab süstoolsele(ehk maksimaalsele) arteriaalsele rõhule. Rõhku langetatakse kuni toonid kaovad, see tekib momendil, kui veri pääseb läbi. Ja vabalt hakkab veri pääsema läbi sel hetkel kui rõhk tasakaalustub diastoolse rõhuga. Rõhu mõõtmisel on tähtis kehaasend, rõhumansett asetatakse südame kõrgusele . Enne peaks paar minutit istuma, ja alles siis mõõtma. (kellel hüpertooniale kalduvus , peaks enne 10-15 minutit puhkama ). Enamus inimesi on psüühiliselt mõjutatavad sellest mõõtmise situatsioonist (eriti kui ta teab et tal võib olla rõhk kõrgem) ehk siis mõõtmise situatsioon ise tõstab rõhku. Sellises situatsioonis tuleks lihtsalt mõõta mitu korda.
  • PULSS
    Pulss on arterite seinte rütmiline võnkumine südame toost tingituna . Süda paiskab süstoli ajal järjekordse portsjoni verd aorti, mis paneb aordi seina võnkuma. Ja see võnkumine kandub lainena piki aordi seina edasi arteritele ja ka teistele veresoontele (arterioonidele, kapillaaridele, veenidele).Pulssi mõõdetaksegi arteritel, seal on ta küllalt tugev ja hästi tuntav. Pulssi on võimalik pampeerida (käsitsi tunda/ katsuda ). Või on võimalik registreerida andurite abil (andurid pannakse arteri peale ja aparaat registreerib võnked). Paremad registreerimis ja pampeerimiskohad on pindmisematel asetsevatel veresoontel. Eriti kui alla jäävad luuline osa. Sellisteks kohtades on randmepiirkonnas kodararter (ld. Arteruium Radialis), seepärast nimetatakse randmepiirkonnast mõõdetud pulssi radialispulsiks. Hästi on pulss palpeeritav ka kaelapiirkonnas, põlveõndla piirkonnas, lastel oimuarteri piirkonnas, jalal sisemise täksi piirkonnas. Lastel ja kõhnadel inimestel on pulss hästi tuntav ka kõhuaordil.
    Mida pulsi abil hinnatakse? Pulsi abil saab hinnata südamelöögi sagedust. Aga kui pulss on väga kiire, siis võib randmel raske olla. Pulsi abil hinnatakse selle tugevust, kas pulss on hästi tunda või ei ole (arterite seinad võnguvad keskmise või nõrga tugevusega (siis võib rõhk olla madal kui nõrk tugevus).
  • Vere liikumine veenides
    Veenides toimub vere liikumine erinevates tingimustes. Nimelt veenide seinad ei sisalda /ei oma elastseid lihaskiude. Seetõttu veen ise on lõtv ja ei avalda verele survet. Ometigi veri peab veenides edasi liikuma. Vere liikumine veenides on põhjustatud neljast faktorist.
  • Veene ümbritsevate skeletilihaste kokkutõmbumine
  • Klappide olemasolu veenide sisepinnal (klapid ei lase verel tagurpidi liikuda )Kui klapid laseksid verel tagasi voolata, siis klapid täituksid verega.
  • Negatiivse rõhu olemasolu õõnesveenide suubumiskohal südamesse . Esialgu on madalrõhk nullilähedane ka kodades kui diastol algab. Südame suunas on rõhk madalam.
  • Sissehingamise ajal muutub rõhk rindkere õõnes negatiivseks , surve õõnesveenide seinte rindkere õõnes alaneb .
  • Südametegevuse ja veresoonte talitluse regulatsioon.
    Regulatsioonis toimivad mõlemad süsteemid: närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul. Lisaks osaleb regulatsioonis vasomotoorne keskus, mis paikneb piklikus ajus ja mille mõjul on veresoontel pidevalt teatud toonus e pinge. Sümpaatilise ns mõju südamele ja veresoontele: südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete ulatus suureneb (kokkutõmbed tugevnevad), paraneb ka südamelihase erutuvus ja paraneb erutuvuse juhtivuse kiirus (erutustekke ja juhtesüsteemis). Veresoontele avaldab sümpaatikus aga kahesugust mõju: naha ja siseelundite veresooned ahenevad, skeletilihastel ja osalt ka aju veresooned aga laienevad ( sümpaatikuse erutusel). Parasümpaatiline ns (uitnärv) avaldab südamele aga vastupidist pidurdavat mõju: kokkutõmmete sagedus väheneb, kokkutõmmete ulatus samuti. Veresoontele on parasümp. Ns-il sümpaatilise ns-ile ka vastupidine mõju. Parasümpaatilised närvid innerveerivad suguelundite veresooni, korgaskeha veresooned (veenid) laienevad parasümpaatikuse erutuse tõttu, seega suguti erektsioon on vahendatud parasümpaatilise ns poolt. Sümpaatikuse erutus pidurdab, aga parasümpaatiline vastupidi.
    Humoraalne süsteem: süsteem, mis toimib veres ringlevate ainete kaudu, aineteks on adrenaliin (neerupealise säsi hormoon), adrenaliin avaldab südamele samagust mõju nagu erutus. Veresoontele avaldab adrenaliin toimet Beeta adrenoretseptorite kaudu , skeletilihaste veresooned laienevad. Samal ajal naha ja siseelundite veresooned ahenevad. Südame pärgarterid aga laienevad. Histamiin avaldab mõju kapillaaridele suuremalt jaolt. Kapillaarid laienevad. Angiotensiin 2, võimas veresooni ahendav aine. (vt. RAAS SÜSTEEMI). Kodade naatriureetiline peptiid laiendab veresooni, langetab vererõhku. Kaltsiumioonid avaldab südame tegevusele stimuleerivat mõju ja kaaliumioonid avaldavad pidurdavat mõju.

    VI. HINGAMINE


  • Hingamiselundid – ehitus ja iseärasused lastel
    Hingamiselundite hulka kuuluvad ninaõõs, kõri, hingetoru e trahhea , bronhid (jagunevad peenemateks osadeks – bronhioolid, mis lõppevad kopsu alveoolidega, mis on väga õhukese seinaga ja mille seintes paiknevad kopsukapillaarid – nii arteriaalsed kui venoossed kapillaarid, mille kaudu toimub gaasivahetus ), kopse ümbritsev kopsukelme e kleura, hermeetiliselt suletud kleura õõs, hingamislihased ( roietevahelised lihased, sisemised lihased ja välised lihased ja diafragma – lahutab rindkereõõnt kõhuõõnest), Hingamise abilihased( kõhulihased, õlavarrelihased, trapetslihas ).
    Iseärasused lastel – ninaõõs on kitsas , limaskest on õrn ja veresoonte rikas, kuna imik ei oska läbi suu hingata , siis nohu on temale tõsiseks katsumuseks. Väikelastel on nina ja pisaranäärme vaheline kanal suhteliselt avar ja nohu korral on infektsiooni oht silma kanduda suur. Nina kõrvalkoopad (põsekoopad, otsmikukoopad) on lapsel puudulikult arenenud ja väikelapsel on nende põletikku harva. Suuremal lapsel on see komplikatsioon suhteliselt sage. Neelu ühendab keskkõrvaga kanal, mille nimi on Eustachi tõbi. Tänu sellele kanalile ühtsustatakse atmosfääri ja keskkonna õhku. Ta avaneb neelamisel ja rõhud võrdsustuvad. Lastel on see kanal lühike ja lai, mistõttu nohu tüsistuseks on sageli keskkõrva põletik. Keskkõrvapõletikud võivad viia kuulmislanguseni. Kõri valendik(läbipääs) on kitsas, turse tõttu võib lapsel kergesti tekkida lämbumine või oht lämbumiseks. Kogu hingamiselundite süsteem( lihaskest ja veresooned) läheb kergesti tursesse, mistõttu on õhuliikumine takistatud. Trahhea ja bronhid on samuti kitsad , nende limaskest omab rohkesti veresooni ja vähe elastseid kiude, mistõttu ka nende ahenemise oht on suur ja röga väljaköhimine on takistatud. Parem bronh on justkui trahhea jätk, võõrkehad võivad hingetorust suhteliselt kergesti paremasse bronhi sattuda. Kopsud on hea vere varustusega. Täiskasvanuga võrreldes on lastel kopsudes rohkem verd ja vähem õhku. Rindkere liikuvus on lastel väiksem. Seega hingamine on pindmisem, seetõttu kopsupõletikud tekivad neil kergemini. Kopsukelme e pleura on lastel väga õhuke, kui sinna põletiku korral koguneb vedelikku, siis pleuraõõs venib kergesti välja ja hakkab peale suruma südamele ja suurtele veresoontele.
  • Hingamisakt ja selle osad. Sisse-ja väljahingamise mehhanism
    Hingamisakti osad on :
  • Väline ehk kopsuhingamine – s.o õhu liikumine atmosfäärist hingamisteid mööda alveoolideni.
  • Gaaside transport veres
  • Sisemine e. koehingamine - s.o hapniku ärakasutamine oksüdatsiooniprotsessides rakkudes ja kudedes.
    Sisse- ja väljahingamise mehhanismid
    Sisse-ja väljahingamisel on põhiline rindkere õõne mahtude ja rõhkude muutumine hingamislihaste tegevuse tagajärjel.
    Sissehingamine: Sissehingamisel tõmbuvad kokku välised roietevahelised lihased, nad tõstavad roideid ülesse poole ja külgedele. Diafragma tõmbub sissehingamisel samamoodi kokku – lameneb ja liigub allapoole, rindkere laieneb nii külgsuunas kui pikisuunas . Kuna rindkere on hermeetiliselt suletud ruum, siis ruumala muutumise tõttu , rõhk väheneb. Selle tagajärjel kopsukelme e. pleura liigub väljapoole ja elastsuse tõttu liigub väljapoole ka kopsukude . Selle tagajärjel rõhk kopsudes muutub atmosfääri rõhust madalamaks ja õhk imetakse kopsudesse.
    Väljahingamine: väljahingamisel aga välised roietevahelised lihased lõtvuvad, sisemised aga tõmbuvad kokku. Diafragma omandab taas kupli kuju ja liigub ülesse poole. Selle tagajärjel väheneb rindkere õõne ruumala nii piki-kui külgsuunas. Rõhk kopsudes tõuseb atmosfääri rõhust kõrgemaks ja õhk surutakse kopsudest välja.
    Sügava sisse-ja väljahingamise ajal tänu hingamisabilihastele saab rindkere õõne ruumala muutuda veelgi ulatuslikumalt .
    Pneumotooraks e õhkrind
    Pneumotooraks on olukord kus pleuraõõne hermeetilisus on rikutud (on tekkinud ühendus pluraõõne ja atmosfääri vahel). See ühendus võib olla väljastpoolt kuid ka seestpoolt, või mõlemad korraga. Väljastpoolt nt. torkehaavade korral või roie on tunginud trauma korral pleuraõõnde. Ühendus on tekkinud väljastpoolt: pleuraõõnes on negatiivne õhk ja atmosfääri rõhk on kõrgem, õhk hakkab pleuraõõnde liikuma ja surub kopsud kokku (kopsud kollabeeruvad). Kui kops on kokku surutud, siis ta ei saa enam hingamisest osa võtta ei saa. Sel juhul tuleb pneumotooraks peatada.
    3. Välise hingamise näitajad ja nende ealised iseärasused. Hingamismahud ja –mahtuvused.
    Loe raamatust!!
    Hingamiselundite talitluseks registreeritakse mitmesuguseid näitajaid.
    Välise hingamise näitajateks kutsutakse: sissehingamise- ja väljahingamise ajal hingamiselunditesse liikunud mahtude registreerimine.
    Sisemine: siis kui on tegemist kudede registreerimisega .
    Spiromeeter –kõige välisem näitaja.
    Kopsude eluline mahtuvus koosneb 3 mahust: 1. tavaline sissehingamise maht, 2. Väljahingamise reservmaht, 3. Sisshingamise varumaht e reservmaht.
    Maksimaalne minuti ventilatsioon – s.o õhu hulk, mida inimene on minuti jooksul suuteline sisse ja välja hingama, aga suuteline on ta teoreetiliselt (tavaliselt lastakse 10 sekundit seda teha).
  • Gaasivahetus ja gaaside transport veres
    Gaasivahetus leiab aset kopsu alveoolide ja kopsu kapillaaride vahel, ning kudede kapillaaride ja rakkude vahel kudedes. Nende vahele jääb gaaside transport (ühendavaks lüliks).
    1. Gaaside vahetus kopsualveoolide ja vere vahel – gaasivahetus kopsualveoolide ja vere vahel toimub gaaside osarõhkude erinevuse tõttu. Osarõhkudest räägitakse siis, kui tegemist on gaasiseguga. Alveoolis on kolme gaasisegu (so. Hapnik, CO2, ja lämmastik(gaasivahetusest osa ei võta, ta veres ei lahustu ja kudedesse ei lähe)). Hapniku osarõhk(PO2) on 100 mmHg ja PCO2 on 40 mmHg. Venoosses kopsukapillaaris on PO2 40 mmHg ja PCO2 on 46 mmHg.
    Äravoolavas kapillaaris arteriaalses veres PO2 on 100mmHg ja PCO2 on 40 mmHg.
    Arteriaalne veri liigub kudedesse. Kudedes on hapniku osarõhk madal. CO2 osarõhk on 46 mmHg ja arteriaalses veres oli esialgu 40 mmHg. Ja co2 liigub kõrgemalt madalama suunas. Veri muutub venoosseks.
    Hapniku transport arteriaalses veres toimub erütrotsüütides sisalduva hemoglobiini kaudu. Hemoglobiin ühineb hapnikuga ja tekib ühend, mida nimetatakse oksühemoglobiiniks . Erütrotsüütide sees transporditaksegi hapnik kudedesse. Oksühemoglobiini (HbO2)kuju läheb transport kuni kudede kapillaarideni. Seal oksühemoglobiin dissotseerub (jaguneb) hemoglobiiniks ja hapnikuks. Hapnik läheb läbi kapillaari seina kudedesse, hemoglobiin aga ühineb kudedest saabunud CO2ga. Oksühemoglobiini dissotseerumist kapillaarides soodustab pH nihe happelises suunas (s.o Ph langus) süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus kudedes ja temperatuuri tõus kudedes. Need tegurid on iseloomulikud intensiivsemale ainevahetusele kudedes. Koed ise loovad tingimused, et paremini ja rohkem hapniku kätte saada.
    CO2 transport: toimub kolmel erineval viisil.
    1. Hemoglobiiniga seotult – HbCO2 nimetatakse karbohemoglobiiniks. Niimoodi transporditakse umbes 30% hapnikku hemoglobiinist.
    2. Süsihappena – süsinikdioksiid ühineb veega ja tekib H2CO3 süsihape. Seda ühinemisprotsessi vahendab karboanhüdraas. See protsess toimub ka erütrotsüüdi sees. Kui erütrotsüüdid venoosse verega jõuavad kopsu kapillaaridesse, siis nii süsihape kui karbohemoglobiin dissotseeruvad – co2 vabaneb ja läheb läbi kopsukapillaari ja alveooli seina alveooli. Co2 vabanemist kopsukapillaarides soodustab kudedega võrreldes madalam temperatuur kopsudes (jahedam).
    3. Süsinikdioksiidi transport lahustunult vereplasmas
    Patoloogilised gaaside transpordid –vingugaasi mürgitus. vingugaasid ühinevad hemoglobiiniga hästi ja moodustab hemoglobiiniga püsiva ühendi, võrreldes karboksühemoglobiiniga. Kui nt. on kahjustatud ka piklikaju, siis inimene iseseisvalt ei hinga. Vingugaasil ei ole lõhna, seetõttu inimesed ei saa aru, kui ohtlikus olukorras ta olla võib.
  • Hingamise regulatsioon
    Hingamise regulatsioon toimub kahel viisil. Närvisüsteemi vahendusel ja humoraalsel teel (veres ja kudedes ringlevate ainete vahendusel). Need kaks erinevat regulatsiooni on aga omavahel seotud, sest veres ringlevad ained mõjutavad närvisüsteemis piklikus ajus paiknevat hingamiskeskust. Hingamiskeskusel on keskne juhtiv osa hingamise regulatsioonis. Ta kujutab endast närvirakkude kogumikku, millest suurem osa paikneb piklikus ajus, aga osa neuroneid on ka sillas ja keskajus. Need silla ja keskaju neuronid mõjutavad pikliku aju neuronite talitlust.
    1. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu – reguleeritakse sisse-ja väljahingamise perioodilist vaheldumist aga ka hingamise sügavust. Peale hingamiskeskuse võtavad regulatsioonist osa uitnärv, diafragma närv ja roiete vahelistele lihastele minevad seljaaju närvid, mis lähtuvad seljaaju rinnasegmentidest. Närvid ja hingamiskeskus innerveerivad hingamislihaseid (diafragma ja roietevahelised lihased). Regulatsiooni juures on oluline ka hingamislihastelt ja hingamiselunditelt pärinev informatsioon hingamiskeskusele. Sissehingamine: sissehingamise ajal diafragma liigub allapoole ja tekib diafragma venitus. Venitus tekib ka bronhides ja kopsualveoolides ning pingestuvad välised roietevahelised lihased (vt. sissehingamise mehhanisme). Kõik need lihased omavad oma seintes venituse suhtes tundlikke retseptoreid, mis nüüd erutuvad sissehingamise ajal. Erutus saadetakse mööda uitnärvi sensoorseid kiude piklikku ajju. Erutuse tagajärjel tekib sissehingamiskeskuses pidurdus. Kui sissehingamiskeskuses tekib pidurdus, saab ülekaalu erutus väljahingamiskeskuses. Järgnebki väljahingamine. Sissehingamislihaste talitlus on pidurdatud, diafragma lõtvub, välised roietevahelised lihased samuti, rindkere ruumala väheneb ja venitus hingamiselundites kaob. Sissehingamiskeskus enam pidurdavaid impulsse ei saa ja temas tekib taas erutus ja järgneb uuesti sissehingamine.
    2. Humoraalne regulatsioon – regulatsioonis on määrav osa veres ja ka rakuvahelises ruumis sisalduval co2-el, hapnikul ja vesinikioonide kontsentratsioonil. Co2 ja vesinikioonid muudavad ph happelises suunas, hapnik aga aluselises suunas. Nende ainete suhtes on organismis refleksogeensed tsoonid, kus paiknevad vastavad tundlikud retseptorid. Üks osa tundlikest retseptoritest ( perifeersed ) paikneb aordi kaares (sisepinnal) ja teine osa on unearteri hargnemiskohal ja jaguneb kaheks (sisemine ( varustab aju verega), väline (varustab verega pead). Nad on tundlikud hapniku kontsentratsiooni muutustel. Hapniku kontsentratsiooni langus mõjutab hingamiskeskust stimuleerivalt, aga hapniku kontsentratsiooni tõus pidurdavalt. (nt. kui tahame endal hapniku kontsentratsiooni tõusu, siis võime kiirelt sisse-välja hingata ja siis üldse mitte hingata, näiteks enne sukeldumist). Teine rühm gemoretseptoreid paiknevad piklikus ajus endas. Neid kutsutakse tsentraalseteks retseptoriteks. Tsentraalsed on tundlikud vesinikioonide ja co2 kontsentratsiooni suhtes. Vesinikioonide kontsentratsiooni tõus (ph langus happelises suunas) ja co KONTSENTRATSIOONI tõus stimuleerivad hingamiskeskust ja genoretseptoreid (hingamine muutub kiiremaks ja sügavamaks). CO2 ja vesinikioone viiakse rohkem välja. Taastatakse normaalne pH.
    Diafragma närv lähtub neljandast kaelasegmendist, seetõttu on hingamisele kõige ohtlikumad need kahjustused, mis on neljandast kaelasegmendist kõrgemal (esimese nelja kaelasegmendi taseme ja piklikaju tasemel). Hingamisekeskus ei saa hingamislihastele mingit infot/käsklusi saata- tee on läbi lõigatud ja hingamine lakkab. Kui kiirelt tegutseda, peab hakkama kunstlikku hingamist tegema. See võib tekkida ka ajuturse korral (ajukude läheb tursesse). Kui vigastus on neljandast kaelalülist allpool aga rinnasegmentidest kõrgemal (5-8 kaelalüli), siis hingamine toimub ainult diafragma osavõtul. Kui aga vigastus jääb rindkere juurde, siis seda väiksemad on mõjutused hingamisele.
    Hingamisregulatsiooni iseärasused lapseeas
    1. Sissehingamine tekib pärast sündi mõnekümne sekundi jooksul ja on tingitud, pärast seda kui side ema vereringega on katkenud, CO2 kuhjumisest veres. Toimub spontaanselt esimene sissehingamine. Mõnikord on vaja esimest sissehingamist stimuleerida, sel korral antakse vastsündinule väike laks vastu tuharat. Või pritsitakse talle natuke külma vett, mis stimuleerib parasümpaatilist uitnärvi. Kui sellest vähe on, siis süstitakse verre aineid, mis hingamiskeskust stimuleerivad, aga peab kiirelt tegutsema, muidu lapse aju saab kahjustada. Imikul ja ka väikelapsel on hingamiskeskuse erutuvus mõnevõrra madalam. See avaldub ebaregulaarses hingamises ja perioodilistes hingamisseisakutes, mis avalduvad magades (erutuvus on madalam). Tahteline kontroll hingamise üle, kujuneb kõnelemise kujunemisel.

    VII. SEEDIMINE


    Seedeelundite hulka kuuluvad suuõõs, neel ja söögitoru, magu , peensool (millel on kolm osa: kaksteistsõrmiksool, jejunum, ileum), jämesool (e kolon), pärasool (rektum), pärak ( anus ), kõhunääre, maks ja sapipõis. Maks pole puhtal kujul seedeelund, vaid on seotud ka ainevahetusega, aga seedeelundina ta produtseerib sappi .
    Seedeelundkonna funktsiooniks on toitainete lõhustamine, lõhustunud toitainete imendumine verre, transport kudedesse, seeditud jääkainete eemaldamine ja endokriinne funktsioon (sisesekretoorne funktsioon). Seedeelundkonnas on hulga hajutatult paiknevaid näärmerakke, mis on produkti (hormooni) saadavad kas verre või rakuvahelisse ruumi. Need hormoonid osalevad igaüks kindlas regulatsiooni mehhanismis . Seedekulglas hajutatult paiknevaid näärmerakke on teiste elunditega võrreldes erakordselt palju (kõige rohkem teiste elunditega võrreldes), hajutatult paiknevad sisesekretoorsed närvirakud kogu organismis moodustavad difuusse neuroendokriinse süsteemi (DNS).
    OSA PUUDU!!!!
    17.loeng
    Maonõre koostis
    2.Ensüümid
    Ensüüme produtseeritakse limaskesta pearakkudes. Kahte liiki ensüüme sisaldab maonõre:
    1.Pepsinogeenid- need on ensüümid, mis pearakkudes on mitteaktiivsed. Neid on 7 isoensüümi (sarnased üksteisele). Nad muutuvad aktiivseks happelises keskkonnas maovalendikus. Pepsinogeenid I-V on kõige aktiivsemad pH 1-2,2 juures (väga happelises keskkonnas seega). Pepsinogeenid VI-VII on kõige aktiivsemad pH2,5-3,5 juures. Pepsinogeenid muutuvad happelises keskkonnas aktiivseks pepsiinid, mis alustavad valkude lõhustamist (nad ei lõhusta aminohapeteni).
    2.Maonõre lipaasid . Lipaasid on lipiide lõhustavad ensüümid. Maonõre lipaaside omapäraks on see, et nemad toimivad emulgeeritud rasvadele. Emulgeeritud rasvadeks on piimarasvad, seega omavad nad tähtsust seedimise kohalt imiku- ja lapseeas. Rinnapiima lipiide ja lehmapiima lipiide lõhustuvad ka. Vanemaks saades maolipaaside osatähtsus väheneb. Täiskasvanul on nende produktsioon väga tagasihoidlik või puudulik. Täiskasvanul lõhustab lipiide kõhunäärme lipaas , mis vajab oma toimeks sapi juuresolekut. Sappi aga imikul ei produtseerita ja esimesel paaril eluaastal alles hakkab produtseerima.
    3.Lima
    Limal on kaitsefunktsioon happe söövitava toime eest. Lima produtseerivad limarakud. Sisaldab castle’i faktorit . Seda nimetatakse ka sisemiseks vereloome faktoriks. Väline vereloome faktor on vitamiin B12. See on hädavajalik erütrotsüütide tekkeks punases luuüdis. Vit B12 saab inimene loomse toiduga. Eriti rohkesti on teda loomade maksas , sest maks iseenesest ongi B12 depoo . Taimetoitlastel tekib kehvveresus. Vit. B12 vajab imendumiseks peensoolest sisemist faktorit e castle’i faktorit. Ta moodustab castlei faktoriga kompleksi ja ainult sellisel kujul kompleksina saab ta peensoolest imenduda (iseseisvalt ei saa). Kui nt mingil põhjusel maolimaskesta rakud on kahjustatud (nt kroonislise limaskesta põletiku korral), siis sisemist faktorit(castlei faktor) ei teki ja B12 organism ei omasta. Kujuneb välja aneemia e kehvveresus. (Erütrotsüüte ei saa tekkida, hemoglobiini sisaldus hakkab langema ). B12 varud organismis on pikaajalised, ehk päevapealt kehvveresust ei teki.
    Maonõre eritumise regulatsioon
    Maonõre erutumise regulatsioonis eristatakse 3 faasi:
    1. Ajufaas – stiimuliteks on toidu lõhn, toidu nägemine, toidule mõtlemine ja toidu suhu sattumine (toidu maitse). Need on kokku tingitud kui tingimatud reflektoorsed .. Kõik need stiimulid viivad piklikus ajus uitnärvi tuumade erutusele. Uitnärvi kiude mööda levib erutus mao limaskesta rakkudele, mis hakkavad hapet ja ensüüme produtseerima. Ajufaasis uitnärvi ärritus vallandab juba maolimaskesta G-rakkudest gastriini vabanemise, mis läheb verre ja vere kaudu kutsub esile ka happe ja ensüümide sekretsiooni.
    2. Maofaas – stiimuliteks maofaasis on mao venitus toidu mõjul ja maolimaskesta enda ärritus. Need stimuleerivad samuti uitnärvi kaudu hapete ja ensüümide sekretsiooni. Teine hormoon, mis vabaneb maofaasis on histamiin. See stimuleerib samuti varietaalrakkudes happe teket. Maohappe regulatsioon on mitmekesine aga täpne.
    3. Soolefaas – happesekretsiooni stimulatsioon on tagasihoidlikum. Stiimuliteks on peensoole seinas olevad gastriini produtseerivatest rakkudest. Soolefaasis on põhiline juba happesekretsiooni pidurdus ja pidurdus tekib tänu peensoole seinas vabanevatele pidurdavatele hormoonidele. Üheks nendeks on sekretiin (hakkab pidurdama maohappe sekretsiooni). Teisteks pidurdavateks hormoonideks on peensoole seinas vallanduvad hormoonid nagu GIP (gastroinhibeeriv polüpeptiid) ja neurotensiin. Need hormoonid vabanevad eriti rasvarikka ja süsivesikuterikka toidu mõjul. Soolefaas on põhiliselt pidurdava mõjuga. Pidurdus algab tegelikult juba maofaasis(kui pH hakkab happeliseks muutuma), aga see on minimaalne.
    Seedimine peensooles
    Peensoolde tulevad mitmed erinevad seedenõred, mis kõik mõjutavad peensoole protsesse. Nendeks on maonõre (mis toob sinna happelist maosisaldist), kõhunäärmenõre, sapp ja peensoole enda nõre. Sapp ja kõhunäärme nõre jõuavad peensoolde ühise juha kaudu, mida nimetataksegi pankrease ja sapi ühisjuhaks. Ühisjuha ei ole pidevalt lahti, seal on sulgurlihas , mis avaneb reeglina söömise ajal ja söömise järgselt. Peensooles toimub toitainete lõplik lõhustamine. Süsivesikud monosahhariidideks ja valgud aminohapeteks ning lipiidid glütserooliks ja rasvhapeteks. Need lõplikult lõhustunud toitained imenduvad peensoolest. Aminohapped ja monosahhariidid lähevad verre, rasvhapped suuremalt jaolt lümfi (vabad rasvhapped lähevad verre). Peensoole limaskestas on rohkesti endokriinseid (sisesekretoorseid) rakke, mis saadavad oma produkti e hormooni ( nt. sekretiin, GIP, neurotensiin) verre, mis osalevad regulatsiooniprotsessides. Need kokku moodustavad difuusse neuroendokriinse süsteemi.
    Peensoole motoorika
    Peensoole motoorika ülesandeks on sisaldise e küümuse (nõre ja toitained) segamine ja edasitoimetamine. See toimub tänu peensoole seinas olevatele silelihastele. Peensoole seinas on ringlihased ja pikilihased. Nende vahel on närvipõimikud (lihasnärvipõimikud ja limaskesta närvipõimikud).
    Sooltelihaste kokkutõmmete liigid:
    1. Peristaltilised kokkutõmbed – piki soolt laineliselt levivad ringlihaste kokkutõmbed, mis liiguvad mao poolt jämesoole suunas. Enamus peristaltilisi laineid toimuvad nii, et kokkutõmbele eelneb lõõgastus.
    2. Segmentliigutused – toimuvad ka ringlihaste osavõtul, aga kitsalt piiritletud alal (cm-2), korraga erinevates kohtades. Kui ühes kohas toimuvad ära kokkutõmbed, siis segment lõõgastub. Segmentliigutused segavad.
    3. Pendelliigutused – toimuvad pikilihaste kokkutõmbe abil. Korraga lüheneb mõnevõrra pikem lõik kui oli seda segment või peristaltika ajal (nt. 5cm pikkune soolelõik tõmbub pikilihaste abil kokku – sool lüheneb sellest kohast). Nüüd ta siis lõõgastub ja pärast lõõgastumist see sisaldis nihkub soole seina suhtes (liigub teise kohta).
    Parasümpaatiline närvisüsteem stimuleerib soolte motoorikat ja sümpaatiline aeglustab soolte motoorikat.
    Kõhunääre: nõre koostis, omadused
    Kõhunääre on seganääre, st tal on väline kui ka sisesekretoorne osa. Välissekretoorne osa produtseerib kõhunäärme nõret, mis osaleb toitainete lõhustamises. Sisesekretoorne osa produtseerib hormoone.
    (pankrease nõre koostis ÕIS’is)
    18. loeng (20.10.2010)
    ÕISist toitumise analüüsi tabel KT jaoks!!!!!!!!!!
    Urmas Kokasaar – „ Vitamiinid “ ja „ Mineraalained “
    Kingissepa õpik
    Räni, seleen ja magneesium (lisaks ÕISis nimetatutele). Mineraalained – vees lahustuvad (B-rühm B1,B2,B12) ja C-vitamiinid. Rasvlahustuvad on A,D ja K.
    Mida õppida vitamiinide ja mineraalainete juures:
    1.Vitamiini ja mineraalaine funktsioon;
    2.Mis tekib vitamiini puudumisel ja vähesusel (hüpovitaminoos ; avitaminoos)
    3. Saamisallikad (vitamiinide ja mineraalide)
    Kõhunäärme eritumise regulatsioon
    Eritumist reguleeritakse nii närvisüsteemi kui hormoonide vahendusel.
    Kolm faasi:
    1. Ajufaas – sekretsiooni käivitajateks toidu lõhn, nägemine ja söömine ise. Stiimulid kutsuvad esile KNS’i erutuse, peaajukoore erutuselt levib erutus piklikku ajju uitnärvi tuumadele. Uitnärvi kiudude kaudu pankreasele - algab eritumine . Uitnärvi ärritusel vabaneb maolimaskestalt gastriin . Gastriin vere kaudu jõuab ka pankreasele ning stimuleerib pankrease nõre eritumist.
    2.Maofaas – pankrease jaoks kõige tagasihoidlikum. Stiimuliteks on mao venitus, maos sisalduvad toiduhüdrolüsaadid (lõhustunud toiduained). Maolt saab alguse refleks mille sensorid on mao limaskestas. Refleksikaare täidesaatev osa lõpeb pankreasenäärme rakkudel. Gastriin on samuti täidesaatja.
    3.Soolefaas - stiimuliteks peensoolde jõudnud toitained (juba vabanenud aminohapped, peptiidid , rasvhapped, monoglütseriidid, kaltsiumioonid, HCl, sapp (sekretiini vallandajad)). Mehhanismid: Vago-vagaalsed refleksid (uitnärvi kaudu toimuvad refleksid), entero-pankreaatilised refleksid (peensoole ja pankrease vahel), hormoonide vallandumine. Üheks vallanduvaks hormooniks on sekretiin, mis vabaneb kaksteistsõrmiksooles ja jejunumis HCl mõjul S-rakkudes -sekretiin läheb verre, vere kaudu jõuab pankreasele ja stimuleerib pankrease juhade epiteelirakkudes H2O ja HCO3 ; teiseks toimeks on sekretiinil sapi tekke stimuleerimine. Teine hormoon on CCK- tekib peensoole limaskesta I-rakkudes valgu ja lipiidide mõjul. CCK stimuleerib kõhunäärme ensüümide teket ja väljutamist.
    Koletsüstokiniini (CCK) ülejäänud toimed:
    1. Kutsub esile sapipõie kontraktsiooni ja sellega sapiväljutuse.
    2. Lõõgastab pankrease ja sapi ühisjuha sulgurlihast
    3. Koletsüstokiniin on küllastustunnet esile kutsuv hormoon (uitnärvi kiudude kaudu erutus jõuab piklikku ajju ja piklikust ajust jõuab omakorda hüpotaalamusse (küllastuskeskusesse)).
    4. Stimuleerib kõhunäärme ensüümide teket ja väljutust.
    Kolmas hormoon on VIP – vasoaktiivne intestinaalne polüpeptiid
    Maksa funktsioonid
    Maks on parema roidekaare all. Koosneb maksarakkudest ja omab väga head verevarustust . Maksa tuleb kogu veri seedeelunditest. Toitained, mis seedeelunditest verre imenduvad, läbivadki kõige esimesena maksa. Venoosne veri siseneb maksa värati e portaalveeni kaudu. Maksast ära voolab maksaveeni kaudu.
    Maksa funktsioonid:
    1. Vereplasma valkude süntees
    2. Glükogeeni süntees (glükogeen on depoo süsivesikud organismis; glükogeen tekib maksas glükoosist; kogu glükogeeni varu organismis võib olla kuni 400 g, maksas sellest ligikaudu 100g; organism vajadusel glükogeenist sünteesib uuesti glükoosi, mida ta energiaallikana ära kasutab; öösel toimub energia saamine maksa- ja lihasteglükogeenist, hommikuks on glükogeeni varud otsas, seepärast tulebki hommikul süüa.)
    3. Detoksikatsiooni funktsioon – mürkainete kahjutuks tegemine (nii loomulikult ainevahetuse käigus tekkinud mürkainete (ammoniaak nt) kui ka mittetahtlikult söödud ainete kahjutuks tegemine, nt. ravimid , alkohol ).
    4. Valkude desamineerimine - reaktsioon, mille käigus valkude molekulist eraldatakse aminorühm ja see muutub ammoniaagiks
    5. Valkude transamineerimine – selle käigus maks suudab ühtedest aminohapetest teisi valmistada ja niimoodi ta siis asendamatutest suudab ise valmistada asendatavaid aineid (kasutab nendes kudedes kus vaja).
    6. Sisesekretoorne funktsioon – seisneb somatomediinide sünteesis. Somatomediinid tekivad maksas kasvuhormooni(GH) mõjul uued hormoonid – somatomediinid, mis mõjutavad luudes kõhrerakkude teket. Seega kasvuhormoon ise otse kasvu ei mõjuta vaid teeb seda somatomediinide vahendusel.
    7. Kolesterooli süntees – kolesterool omakorda on lähteaineks organismis steroidhormoonidele (nt. suguhormoonid, neerupealiste koorehormoonid ja kaltsitriool ). Peale selle on kolesterool lähteaineks rakumembraanidele.
    19. loeng (21.10.2010)
    8. Sapi süntees – maksa välissekretoorne funktsioon. Sappi produtseerivad maksarakud, sekretiini kontrolli all. (sekretiin reguleerib/stimuleerib maksa teket)
    **Sapi koostis:
    1. Sapi happed ja nende soolad – sapi happeid sünteesitakse maksas kolesteroolist. Need, mis maksas tekivad, neid nim. primaarseteks sapihapeteks, neist tekivad peensoole mikrofloora toimel teisased sapihapped ja nende soolad. Sapihapped võimaldavad peensooles emulgeerida lipiide ja teha sellega lipiidid kättesaadavaks rasvu lõhustavate ensüümide s.o pankrease lipaas toimele. Sapi produktsioon algab umbes teisel eluaastal.
    2. Fosfolipiidid – nendest suure osa moodustab letsipiid
    3. Kolesterool – sapiga viiakse kolesterooli maksast välja. Sapi kaudu toimubki põhiline kolesterooli välja viimine . Kolesterooli normaalne sisaldus veres peaks olema alla 5mmol/l .
    4.Sapipigmendid (värvained) - maksa sapp on kuldkollase värvusega. See on tänu bilirubiinile. Kui aga sapp sapipõies kontsentreerub, siis ta võtab roheka värvuse (biliverdiin). Uriinile annab kollaka värvuse ka sapipigment (urobilinogeen). Roojale annab tumepruuni värvuse ka sapipigment (starkobilinogeen). Juhul kui mingil põhjusel on takistatud sapi äravool maksas sapipõide või sapisoolde, läheb sapp verre koos pigmentidega ja bilirubiin värvib naha ja limaskestad kollaseks. Seda nimetatakse ikteruseks (kollatõbi). Ikterus tekib ka siis, kui punalibled erütrotsüüdid hemolüüsuvad (purunevad) ja nendes sisalduv bilirubiin satub verre (hemolüütiline ikterus, mis võib olla tingitud reesuskonfliktist). Kui sapi äravool maksast või sapipõiest on takistatud, siis lisaks naha kollasusele kaasneb ka uriini ja rooja värvuse muutus. Uriin läheb kollasemaks (tumedamaks) ja rooja läheb hallikamaks (heledamaks). Sappi tekib ööpäevas 500-1500 ml - Teke on pidev. Sapp ei lähe aga pidevalt soolde vaid koguneb sapipõide ja kontsentreerub seal – vesi imendub sapipõies vähemaks, sapipõie tühjenemine toimub koletsüstokiniini mõjul (I-rakkudest vabanev hormoon rasva ja valgurikka toidu mõjul). Koletsüstokiniin jõuab vere kaudu sapipõiele ja põhjustab silelihaste kokkutõmbumise ja lõõgastab sapipõie sulgurlihas.
    **Sapi ülesanded:
    1. emulgeerib lipiide ja muudab nad kättesaadavaks lipaasile.
    2.Aktiveerib lipaasi
    3.Stimuleerib soolte motoorikat
    4. Moodustab peensooles rasvhapetega kompleksühendeid, mida kutsutakse mitsellideks ja rasvhapped saavad moodustuda just selliste mitsellide kujul.
    9. Vitamiinide deponeerimine maksas (tagavaraks salvestamine ) – Rasvlahustuvad A,D,E ja K ning vitamiin D12.
    10. Maksas toimub glükoneogenees – s.o süsivesikute teke aminohapetest desamineerimise teel (aminorühm eraldub), püruvaadist ja laktaadist ning glütseroolist.
    Seedimine jämesooles
    Jämesoolt lahutab peensoolest sulgurlihas, mida nimetatakse ileotsökaalsulguriks. Jämesooles toimub rooja formeerumine. Jämesoole näärmed ise enam seedeensüüme ei produtseeri . Sealolevad näärmed produtseerivad küll lima, aga mitte enam ensüüme. Jämesooles siiski mingid teatud lõhustusprotsessid toimuvad nt. lõhustatakse toidu kiudaineid mikroobide, bakterite, ensüümide poolt. Jämesooles on rikkalik mikrofloora ja nende ensüümid lõhustuvad toidu kiudaineid (keemilised polüsahhariidid (neid on palju puuviljades, aedviljades, juurviljades, teraviljades)). Neid siis mujal seedekulglas ei lõhustatagi, alles jämesooles. Kiudainete lõhustamisel tekib rohkesti gaase , need on väävelvesinik, süsinikdioksiid (CO2) ja metaan . Tekib veel kiudainete lõhustamisel võihapet ja võihapet kasutab jämesoole limaskest ise ära energia saamiseks (töötab oma „kütuse“ peal). Jämesoole bakterite ensüümid lõhustavad ka veel jämesoolde jõudnud valkude jääkaineid ja nende bakterite mõjul jämesooles tekivad mürgised ained - indool , skatool (annavad roojale iseloomuliku lõhna).
    Jämesooles imendub tagasi suur osa sinna peensoolest jõudnud veest. Jämesoole sisaldis muutub tahkemaks võrreldes sellega, mis sulgurlihaselt tuleb. Mida kauem jämesooles need jääkained on, seda tahkemaks ta muutub. Tavaline vee kogus ööpäevas, mis roojaga väljutatakse on 100-150 ml, mis jääb rooja alles, pärast seda kui suurem osa vett on tagasi imendunud. Iseloomuliku tumepruuni värvuse annavad siis sapipigmendid (vt. ülevalt poolt). Inimese ööpäevaseks kiudainete vajaduseks loetakse umbes 25 grammi (puhtalt kiudaineid). Selle võiks kätte saada koos süsivesikutega 200 grammiga (nt. hernes , uba, kaalikas , puuviljad (eriti ploomid))Ülearu palju kiudaineid ei ole kasulik. Need kiudained seovad enesega kaltsiumi, mis võib põhjustada kaltsiumipuuduse.
    Defekatsioon(rooja väljutamine)
    Defekatsiooni sagedus sõltub toitumusharjumustest. Defekatsioonis olevad kõhupressilihased, hingamislihased, jämesoole enda silelihased ja päraku sulgurlihased. Sisemine sulgurlihas ei allu tahtele, välimine allub tahtele.
    Defekatsioon on reflektoorne protsess, mille tahtele mittealluv keskus asub seljaaju ristluu piirkonnas, tahteline kontroll toimub aga peaaju koore piirkonnas, mööda alanevaid juhteteid. Refleks käivitub siis kui sigmasool (jämesoole lõppu jääv kõver osa) täitub ja tekib venitus (sigmasoole venitus). See põhjustab edasi pärasoole täitumise ja venituse. Inimene tunnetab seda venitust. Sisemine sulgurlihas lõtvub, aga see ei tähenda veel, et väline lõtvuks. Väline tõmbub hoopis kokku. Defekatsioon toimub siis kui peaaju koore poolt antakse korraldus välisele sulgurlihasele (ehk siis kui inimene ise tahab pärasoolt tühjendada).

    VIII AINE – JA ENERGIAVAHETUS


    Protsesside kogumik, mille käigus toimub lõhustatud toitainetest (valkudest, lipiididest ja süsivesikutest) energia saamine ning uute kudede ehitamine. Seega on aine – ja energiavahetusel 2 suuremat funktsiooni: energeetiline ja plastiline e ehituslik funktsioon. Energiat saadakse suuremalt jaolt glükoosi oksüdatsioonil (see võib olla aeroobne(19 x efektiivsem) ja anaeroobne). Tavaliselt energia saamine toimub organismis aeroobsel teel, ainult väga intensiivse töö korral võib see toimuda anaeroobsetes tingimustes (sprint, trepist üles minek ja toimub lühikest aega). Peale glükoos saab energiat ka teistest toitainetest, ainult et enamus juhtudel muudetakse need toitained glükoosiks. See toimub glükoneogeneesi teel s.o glükoosi saamine aminohapetest (vt. ülevalt). Energiat saab ka rasvhapetest, see on aga aeglasem . Rasvhapetest saadakse energiat nälgimise korral, kus ta võtab rasvarakud kasutusele. Rasvhapetest energia saamine võimaldab kokku hoida või säästa lihaskude ja siseelundite rakke liiga varasest ärakasutamisest. Nt. kui inimene hakkab nälgima, siis väheneb lihasmass (ka südame lihasmass ja maksa lihasmass), mitte ainult rasvamass.
    Plastilist funktsiooni täidavad organismis valgud, mis lõhustatakse aminohapeteks, aminohapetes sünteesitakse uusi valke, kuid energeetilist funktsiooni suudavad täita kõik kolm toitainete liiki, siis plastilist funktsiooni valgud. Toitainete energeetiline väärtus on järgmine: 1g süsivesikuid ja valke annavad 4 kcal . 1g lipiide aga 9 kcal. Ööpäevaseks erinevate toitainete vajaduseks loetakse järgmist protsentuaalset suhet: üldisest kaloraažist peaks valkudega olema saadud 10-13 %. Lipiididega peaks olema kaetud 25-30% ja ülejäänu 55-60% süsivesikutega. Inimese ööpäevane energiatarve sõltub tema tegevusest, koormusest, mida ta päeva jooksul rakendab, kasvust, kaalust, vanusest ja soost. Ühe osa ööpäevasest energiakulust moodustab põhiainevahetus (PAV). PAV on see energiakulu ööpäevas, mis läheb elutegevuse kindlustamiseks täielikus puhkeolekus (siseelundite aju vereringe hoidmiseks). PAV on igal inimesel individuaalne ja sõltub tema kasvust, kaalust, soost ja vanusest. PAV-e normi saab iga inimene välja arvutada Harrys - Benedict ’i tabelites (ÕIS’is olemas). Normaalseks peetakse H-B tabelites erinevust pluss- miinus 15%. PAV 1kcal ühe kilogrammi kohta tunnis.
    Toitaine omastamisel ja seedimisele kulub lisaks umbes 7% üldisest energiakulust. Seda nimetatakse toitainete postprandiaalseks toimeks. Töö ja tegevus lisandub PAV’ile ja postpradinaalsele toimele. Eristatakse meestel viit füüsilist aktiivsuse gruppi ja naistel 4 gruppi.
    PAV määramistingimused:
    1. Määramine viiakse läbi lamades. Eelnevalt peab 30 minutit lamama, enne kui määrata saab.
    2. Katsealune peab olema söömata 12-14 tundi. See välistab toitainete postprandiaalse toime.
    3. Määramisruumi temperatuur peab olema +21 kuni +22 kraadi. See on inimese jaoks komforti tsoon, see on paras temperatuur, kus inimesel ei ole külm ega liiga soe.
    2. Süsivesikute lõhustamine ja ainevahetus (kogu seedekulgla ulatuses)
    Süsivesikute lõhustamine algab sülje alfa amülaasi mõjul suus . Jätkub maos nii kaua kuni toit ei ole maomahlaga segunenud. Alfa amülaasi toime pH optimum on 6,7-7,2. Maos süsivesikute lõhustamine katkeb. Kõhunäärme alfa amülaasi toimel jätkub süsivesikute lõhustamine peensooles. Ala amülaas lõhustab kuni sahhariidideni, süsivesikute lõplik lõhustamine lõplik lõhustamine toimub aga peensoole enda ensüümide toimel. Need on laktaas, sahhariid … Toidu kiudainetes sisalduvad polüsahhariidid, aga lõhustatakse jämesoole bakterite ensüümide poolt. Monososahhariidide imendumine toimub peensooles, imenduvad verre (glükoos, galaktoos, fruktoos - need on monosahhariidid).
    Glükoosi nii nagu fruktoosigi kasutab organism kudedes energia saamiseks oksüdatsiooni protsesside käigus (toimub hapniku juuresolekul, tavaliselt aeroobses faasis saadakse hapniku juuresolekul 38 ATP molekuli väärtuses energiat). Osa energiat läheb rakkudes endis ainevahetusprotsesside kindlustamiseks, osa energiat aga kulub keha temperatuuri hoidmiseks. Ülearune glükoos muudetakse maksas ja lihastes glükogeeniks ning põhiliselt rasvkoes triglütseriidideks(rasvhapped ja glütserool), mis kujutab enesest varu e depoorasva. Vajaduse korral aga organism suudab triglütseriide ja glükogeeni taas muuta glükoosiks ning kasutada ära energia saamiseks. Rasvhappeid glükoosiks ei muudeta .
    2.2. Vere glükoosisisalduse regulatsioon. Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused
    Pärast söömi vereglükoosi sisaldus tõuseb, see stimuleerib kõhunäärme b-rakkudes insuliini vallandumist. Insuliin hakkab vere glükoositaset langetama. Ta teeb seda järgmiste mehhanismide kaudu:
    1. Insuliini toimel aktiveeritakse transportvalgud (kandur-transport valgud), mille vahendusel glükoos ja aminohapped saavad rakku siseneda (ise nad läbi rakumembraani ei lähe).
    2. Raku sees aktiveeritakse ensüümid, mis soodustavad glükoosi oksüdatsiooni ja selle oksüdatsiooni käigus vabaneb energia ning jääkainetena tekivad CO2 ja H2O.
    3. Maksa – ja lihasrakkudes aktiveeritakse ensüümid, mis muudavad osa glükoosist glükogeeniks. See käib ka insuliini mõjul.
    4. Aktiveeritakse ensüümid, mille toimel glükoosist tekkinud rasvhapped ja glütserofosfaadid muudetakse triglütseriidideks e varurasvaks. See on protsess on väljendunud eriti rasvkoe rakkudes.
    5. Inaktiveeritakse need ensüümid, mis soodustavad triglütseriidide ja glükogeeni lammutamist. Reserve selles faasis ei võeta kasutusele (3-4 h pärast söömist).
    6. Insuliini mõjul rakus suureneb aminohapetest valgusüntees.
    Insuliini sekretsioon hakkab langema siis kui vere glükoosi tase hakkab normipiiridesse jõudma. Kui glükoosi tase hakkab piirinormidesse jõudma või lähenema alumistele väärtustele (3,3 kanti ), siis suureneb teise hormooni glükagooni produktsioon (glükagooni produtseerivad kõhunäärme A-rakud). Glükagoonil on insuliinile vastupidised toimed. Glükagooni mõjul väheneb maksas glükagooni teke ja vastupidi suureneb glükoonist glükoosi teke (maksas). Maksas intensiivistub ka glükoneogenees s.o glükoosi saamine aminohapetest, püruvaadist, laktaadist ja glütseroolist. Intensiivistub ka lipolüüs s.o rasvkoes triglütseriidide lammutamine rasvhapeteks ja glütserooliks. TAGAJÄRG: vereplasma glükoosi, rasvhapete, glütserooli ja ketokehade kontsentratsiooni tõus.
    Glükagooniga sarnast toimet omab neerupealiste säsihormoon - adrenaliin ja neerupealiste koorehormoon – kortisool .
    Hüperglükeemia tekib söömisjärgselt. Kui vereglükoosi sisaldus ületab 8,8-10 mmol/l , siis tekib glükosuuria. Glükosuuria on glükoos uriinis. Lõpliku uriini tekke käigus selle uriini koostis muutub tagasiimendumise teel neerutorukestes. Glükosuuria tekib kui nt. süüa 200g komme – uriin muutub magusaks .
    Hüperglükeemia patoloogiliseks põhjuseks on insuliini puudulik produktsioon (kõhunäärme D-rakud ei produtseeri piisavald insuliini ja seetõttu vere glükoosi tase jääb normist kõrgemaks, sellist seisundit nimetatakse esimest tüüpi diabeediks e suhkruhaiguseks). See haigus avaldub tavaliselt juba lapse- või noorukieas, selle raviks tuleb pidevalt kasutada insuliini (kergematel juhtudel suu kaudu, mõõdukatel/raskematel juhtudel tuleb süstida).
    Teist tüüpi diabeet kujuneb tavaliselt välja kesk – ja vanemaseas. Sel korral on vere glükoosi tase normist kõrgem, aga mitte insuliini puudulikust produktsioonist vaid tundlikkuse langusest insuliini suhtes. Insuliini retseptorite hulk on normaalsest madalam, seetõttu koed ei reageeri insuliinile piisavalt (insuliin ei toimi). Teist tüüpi diabeedi tekke soodustavaks põhjuseks on suurenenud kehakaal. Tema teket aitab ka pärilik eelsoodumus. Perekondades, kus kehakaalu tõus on põlvest-põlve edasi kandunud, on suurem risk teist tüüpi diabeeti haigestuda. Teist tüüpi diabeedi korral võib vere glükoosi taseme normaliseerida ainult dieedi ja kehakaalu normaliseerimisega. Ravimitest kasutatakse tavaliselt esimesena metformiini. Kui kehakaal normaliseerub, siis insuliini tundlikkus võib normaliseeruda.
    Hüperglükeemia korral on suurem janu ja uriinieritus on suurenenud. Tavaliselt suureneb janu õhtuti. Tavaliselt on janu esimene tunnus, et vere glükoosi sisaldus on tõusnud.
    Hüpoglükeemia on vere glükoosi sisaldus alla normi. Põhjusteks võib olla söömata olek, tavalisest suurem füüsiline aktiivsus (eriti lastel nt. matkadel, suusatamisel, sportlastel võistlustel või pikamaa treeningute ajal). Avaldub hüpoglükeemia tugeva väsimuse tekkes , näljatunne on iseloomulik, nõrkus ning osadel inimestel peavalu. Kui vere glükoosi sisaldus langeb juba alla 2,3-2,2 mmol/l võib tekkida hüpoglükeemiline kooma (teadvusetus), siis on lihased pinges (krambid võivad esineda), silmamunad on vajutamisel kõvad ja võib olla tugev higistamine . Võib tekkida ka hüperglükeemiline kooma, ainult et vastupidise mehhanismina, siis on iseloomulik naha kuivus, lihaste lõtvus ja pehmed silmamunad. Sellisel koomal on vaja insuliini süstida, aga hüpoglükeemia korral just ei tohi insuliini süstida, oleks vaja siis manustada kiirelt toimivaid süsivesikuid, kõige efektiivsem oleks glükoosi süstimine, glükoosi manustamine makku sondiga ja kui inimene on teadvusel ja saab ise neelata, siis suu kaudu glükoosi tarvitamine, suhkur, kompvekid, magusad puuviljad.
    LOENG VAHELT PUUDU!!!
    Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid
    ÕISis on olemas .
    Toitumise põhinõuded
    1.Toiduga saadav energiahulk peab katma ööpäevase energiakulu. Põhiainevahetus korrutada kehalise aktiivsuse konfitsendiga.
    2.Toit peab olema tasakaalustatud toiduga peab saama kõike vajalikke toitaineid – valke (10-15), lipiide (25-30), süsivesikuid (55-60), vett, vitamiine ja mineraalaineid (igaühel on erinevad normid, ei käi protsendi järgi). Mineraalaine keedusool – 2,3grammi. Minimaalne 1 g. 5g keedusoola võiks olla nendel ülemine piir, kes on selle suhtes tundlikud. Keedusoola vajadus kujuneb välja lapseeas. Vee bilanss – 2,2-2,8 ööpäevas. Kohvi võib juua 5-6 tassi päevas (150 ml tass), keskmise kangusega . Iseasi kui inimesel on maohappesus, siis ei tohiks väga palju kohvi juua (stimuleerib mao happelisuse sekretsiooni). Soovitatav on juua kohvi piimaga . Kõrge vererõhuga inimene võib ka kohvi juua, kuna ta tarvitab ravimeid ja kohvi ei tõsta eriti vererõhku. Tee sisaldab ka kofeiini (taimeteedes ja puuviljateedes ei ole). Alkoholi pidev kasutamine on kõige suurem koormus maksale . Maks lagundab alkoholi, maksarakud hakkavad hävinema. Alkohol annab kõvasti kaloreid . Lipiididega (rasvadega) oleks vaja saada teatud kogus taimse päritoluga lipiide, sest taimsed rasvad sisaldavad asendamatuid e essensiaalseid rasvhappeid (alfa-linoleenhape ja linoolhape). Neid on rohkem taimede sees – pähklites, oliivõlis. Neid peaks saama päevas 10-15 grammi. Sisaldavad fosfolipiide, mis on vajalikud rakumembraanide koostisosadele. Olulised on ka kalas sisalduvad oomega 3, 6 ja 9 rasvhapped. Süsivesikute puhul on oluline kiudainete vajadus (leivad, puu – ja juurviljad ).
    3. Toitumisel tuleb arvestada vanusega……..
    Vanusega seoses inimese energiatarve väheneda , siis seega ta peaks mõnevõrra vähem sööma. Vitamiinide ja mineraalainete korral aga võib energiatarve suureneda, naistel eriti pärast menstruatsiooni lakkamist võib tekkida luudehõrenemine.
    Raseduse ja rinnaga toitmise ajal võib tekkida raua, b12 vitamiini, mineraalainete vajaduse suurenemine.
    4. Päevas tuleb mitu korda süüa
    Pole kindlalt määratletud, mitu korda peaks sööma päevas. Vähemalt kolm korda. Õhtusöök ei tohiks olla kõige suurem toidukord, kuna seda energiat ei kulutata ära. Küllastustunde teke võtab aega, seega peaks sööma aeglaselt.
    5. Toidumaht
    Väikesekoguseline ja kaloririkas toit ei tekita küllastustunnet (nt. toorsalatid, tomat ja kurk on väga madala kalorsusega)
    6. Serveerimine
    Rasvasid ei tohiks liialt kuumutada, kui praadimisel kasutatakse loomset rasva, siis ei tohiks seda mitu korda kasutada, sest neist tekivad (kantserogeensed) vähkitekitavad ained. Rabarber seob kaltsiumi, ei tohi liialdada. Kanamune/ munavalget - keeta või praadida, mitte toorelt süüa. Vees seismisel lagunevad mineraalained (nt. toored kartulid jätta vee sisse, siis C-vitamiini sisaldus langeb). Toiduvalmistamisel on soovitatav vältida alumiiniumnõusid. Parim valmistamisviis on hautamine , see hoiab vitamiinid kõige paremini alles.
    Taimetoitlusega kaasnevad probleemid:
    1. Ei saa vajalikke aminohappeid
    2. Ei saa vitamiin B12
    3. Ei saa rauda
    (kehamassiindeks)KMI = kaal (kg)/pikkus m2
    15-18,5 – alakaal
    18-25 - normaalne
    25-30 - ülekaaluline
    30-40 – tüse
    40-70 - väga tüse
    Termoregulatsioon
    Mõeldakse protsesse, mis säilitavad püsiva kehatemperatuuri, st soojuse tekke ja äraandmise tasakaalu. Inimene on püsisoojane. Keskmiseks kehatemperatuuriks loetakse 37. Aga inimese kehatemp. Kõigub ööpäeva piires, on allutatud ööpäevastele biorütmidele. Kõige kõrgem on õhtupoolikul (viie-kuue paiku) ja madalam hommikupoole ööd. Peale selle tõuseb naistel kehatemperatuur naistel poole kraadi võrra pärast ovulatsiooni (küpse munaraku väljumine munasarjas kolliiklist). Temperatuuri tõus leiab aset juba 24 tunni möödudes. Kõrgenenuks jääb ta kuni uue menstruatsiooni tsükli alguseni .
    Kõigusoojaste temperatuur on sõltuvuses väliskeskkonna temperatuurist (nt. konn meie kliimas). Jahedamate ilmade saabudes kõigusoojased heidavad talveunne (nende ainevahetus aeglustub märgatavalt).
    Inimese kehatemperatuur keha sisemuses on kõrgem kui keha pinnal. Keha pinnal ei ole igal pool temperatuur ühtlane. Nendes piirkondades, kus on rohkem veresooni, nahk õhem – seal on temperatuur kõrgem. Sellisteks piirkondadeks on põsed, kael , üldse näopiirkond va ninaots, mis on jahe.
    Kuidas toimub termoregulatsioon (püsiva temperatuuri hoidmine)?
    Reeglina on termoregulatsioon tasakaalus, st soojuse äraandmine ja soojusteke on võrdsed. Kui üks suureneb, suureneb teine ka. Termoregulatsiooni jaotatakse: keemiline termoregulatsioon, ja füüsikaline termoregulatsioon.
    Keemiline termoregulatsioon - toimub soojustekke intensiivsuse muutumise teel. Eriti oluline mahajahtumise, temperatuuri languse vältimise seisukohalt, siis Soojusteke intensiivistub. Põhiliseks soojustekke kohaks inimesel on lihased. Nendes tekib ligikaudu 80 % võimalikust soojusest. Ülejäänud 20% tekib maksas ja neerudes. Termoregulatsiooni keskus asub vaheajus – hüpotaalamuses. See keskus saab pidevalt nii keha pinna kui keha sisemuse termoretseptoritelt informatsiooni. Ähvardava kehatemperatuuri languse korral saadetakse keskusest närviimpulsid lihastele. Tahtele mittealluvad võivad tekkida lihasvärinad ja kananahk . Kananahk on põhjustatud karvapüstitajate lihaste kokkutõmmetest.
    Füüsikaline termoregulatsioon – reguleerib põhiliselt soojuse äraandmist ja väldib sellega ülekuumenemist.
    Soojuse äraandmine toimub:
    1. kiirguse teel katmata osadelt ümbritsevasse õhku – see saab toimuda kui ümbritsev temperatuur on madalam kui naha temperatuur. Kiirgust soodustab õhuliikumise suurenemine. 2. Juhtivuse teel – juhtivus toimub kehaga vahetus kontaktis olevate esemete kaudu, ka riiete/jalatsite kaudu. On olemas head ja halvad soojusjuhid. Head soojusjuhid on vesi, metall , muld ; halvad soojusjuhid on vilt, villane riie , karusnahad, puit (võrreldes kiviga). Head soojusjuhid jahtuvad kiiremini, juhivad soojust eemale (Sinna kus temperatuur on madalam). Inimene kasutab talvel ja suvel erinevaid riideid ja jalatseid. Suvel on riideid vähem, et kiirgust saaks suurendada.
    3. Väljahingatava õhu kaudu
    4. Higi aurumise teel keha pinnalt – soojuse äraandmine sellel teel muutub ainsaks äraandmisviisiks siis kui ümbritsev temperatuur ja kehaga kontaktis olevate esemete temperatuur muutub võrdseks või kõrgemaks kui kehatemperatuur (üle 37), siis enam juhtivust kiirgust ei ole. Naha veresooned laienevad, higistamine intensiivistub, higi aurumise intensiivsus sõltub aga õhu niiskusest. Kui õhk on veeauruga täielikult küllastunud, siis ei ole aurumine enam võimalik – higi lihtsalt jookseb mööda nahka maha / riietesse. Selline ülessoojenenud higi muutub isegi soojusisolaatoriks (soodustab ülekuumenemise teket). Mida kuivem on õhk, seda suurema intensiivsusega aurumine on võimalik. Siit järeldub, miks kuuma /niisket õhku on rasket taluda – ülekuumenemine tekib kergemini.
    Kuidas organism käitub ähvardava ülekuumenemise või mahajahtumise korral?
    Keha pinna veresooned ahenevad – toimub vere ümberpaiknemine keha sisemusse , see väldib soojuskadu kiirguse juhtivuse ja higi aurumise teel.
    Termoregulatsiooni iseärasused lastel
    Esimestel elukuudel ja aastatel ei ole termoregulatsiooni keskus piisavalt väljaarenenud, st laps esialgu meenutab rohkem kõigusoojast. Tema kehatemperatuur sõltub keskkonna temperatuurist. Teda ähvardab nii ülekuumenemine kui mahajahtumine rohkem. Sellega tuleb arvestada laste riietamisel. Väikesi lapsi soovitatakse magama viia õue, aga teda tuleb korralikult riidesse panna. Suvel vastupidi, ei tohiks last jätta päikese kätte pikemaks ajaks.
    Palaviku langetavad ravimid toimuvad termoregulatsiooni keskusele, osa vähendavad soojusteket, osa on aga higistamist esile kutsuvad. Lastele need ravimid kuigi hästi ei mõju. Nendel palavikku langetada aitavad rohkem füüsikalised meetodid – keha ülehõõrumine toatemperatuuril veega, see soodustab soojusjuhtivust. Peale vee soovitatakse vees lahendatud viinaga üle määrida. Selline viinaga ülemäärimine soodustab naha puhastamist higist. Kõrge palavikuga tasub arstiga nõu pidada. Aspiriini imikule anda ei maksa.
    Soojusteket mõjutavad ka mõned sisesekretoorsed näärmed ja nende hormoonid.
    Kilpnäärme hormoonid – soodustavad soojusteket. Nende toime ei ole aga mitte eriti kiire, kui ilmastik muutub, siis adaptsioon ( kohanemine ) võtab paar päeva aega. Suurendab oksüdatsiooniprotsesse (hapniku kasutamist) eriti lihaste poolt, see aitab kaasa soojustekke intensiivistumisele ja kohanemisele.
    Neerupealiste säsihormoon adrenaliin – soojusteke intensiivistub. Adrenaliini sekretsioon suureneb ja soojusteke intensiivistub kiiresti siis kui inimene järsku satub olukorda, kus teda ähvardab mahajahtumine. Külm ja kuum on stressi esile kutsuvad faktorid.

    IX ERITUMINE


    Eritumiselundite hulka kuuluvad neerud (paariselundid)(ld. K ren) , kusejuhad e ureter (paariselundid) ja kusepõis ning kusiti e urethra . Erituselundite hulka kuulub tegelikult ka nahk oma higi ja rasunäärmetega.
    Neer koosneb koorest(cortex) ja säsist( medulla ). Neerud on väga hea verevarustusega, sest kogu keha veri läbib neere pidevalt ja puhastub veres sisalduvatest ainetest just neerude abil. See puhastumine jääkainetest leiab aset neeru funktsionaalsetes ühikutes ja selleks ühikuks on nefron. Nefroneid on kummaski neerus umbes miljon. Palja silmaga neid neerudes ei eristagi (loogiline:D:D)
    1. Nefron ja tema ehitus
    Nefroni moodustab veresoonte päsmake koos teda ümbritseva Bowman’i kapsliga ja teine osa on torukeste süsteem. Torukesed jagunevad: esimese järgu ehk proksimaalsed (ülemine) väänilised torukesed, Henle link (millel on alanev ja ülenev säär), teise järgu väänilised (distaalsed) torukesed ja kogumistorukesed.
    2. Uriini teke
    Uriini teke jaguneb:
    1. Esmase uriini teke – toimub filtratsiooni teel, kusjuures veri filtreerub päsmakeste veresoontest kapsli e kihnu õõnde. Kihnu õõs jääb kihnu e kapsli sisemise ja välimise lestme vahele. Uriin erineb vere poolest selle tõttu, et ei sisalda vormelemente (punalibled, valgelibled, erütrotsüüdid). Filtratsiooni rõhk(F) : F= A-(B+C)
    25=70-(30+15)
    A – vere rõhk päsmakese veresoontes (inimesel on see u 70mmHg) – neerupuudulikkus tekib, kui rõhk alla 60 mmHg.
    Glomeerul – veresoonte päsmake ja Bowmani kapsel kokku
    B –vereplasma valkude rõhk e onkootne rõhk (normaalselt u 25-30 mmHg) - neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 30 mmHg
    C –vedeliku rõhk kihnuõõnes e hüdrostaatiline rõhk (normaalselt u 15 mmHg) – neerupuudulikkus tekib, kui rõhk üle 15 mmHg.
    Kui filtratsiooni rühk langeb alla 15 mmHg, siis uriini teke lakkab. Filtratsioon ei ole võimalik (nt. kui vererõhk langeb väga madalale). Esmast uriini tekib ööpäevas 150-180 liitrit, aga lõplikku 1,5 liitrit.
    2. Lõpliku uriini teke – kahes miljonis nefronis toimub pidev tagasiimendumine e reabsortsioon. Lisanduvad kusiaine, antibiootikumid (kui neid kasutatud on). Tagasiimendumine toimub kapillaaridesse (nefroni ümbritseb tihe kapillaarivõrgustik).
    Kui palju vett tagasi imendub? 2/3 veest u 65% imendub tagasi juba proksimaalsetes(I järgu väänilistes) torukestes. Siin imendub tagasi ka 2/3 naatriumi ioonidest. Naatrium läheb ees ja vesi tuleb osmoosi teel järele. Naatrium imendub tagasi „aktiivse“ transpordiga, so spetsiifiliste kandurainete(valkude) osavõtul ja aktiivseks transpordiks on vaja ka energiat. Kui naatrium läheb väänilistest torukestest ümbritsevatesse kudedesse, tõuseb seal osmootne rõhk ja seetõttu läheb vesi järele passiivselt osmoosi teel (osmoos – vee liikumine madalamalt rõhult kõrgemale rõhule).
    Henle lingus imendub tagasi veel umbes 20% esmasest uriinist. Ülejäänud 15% veest imendub tagasi valikuliselt distaalsetes väänilistes torukestes ja kogumistorukestes. Järele jääb 20 % e umbes 20-25 liitrit. Tagasiimendumine sõltub osmoosest rõhust, vastavalt osmoosele rõhule produtseeritakse hüpotaalamuse ja hüpofüüsi tagasagara poolt antidiureetilist hormooni (ADH). Kui osmootne rõhk on kõrgem, tekib ADH’d rohkem ja intensiivsus kogumistorukestes on suurem. Lõplikku uriini tekib siis vähem. ADH on lõpliku uriini tekkimise regulaator, tema tase(ADH) sõltub omakorda osmoosest rõhust. Sellest 20 liitrist võib tagasi imenduda 18 liitrit, siis lõplikku uriini tekibki ainult 2 liitrit.
    Magediabeet – mageda diabeedi tekkepõhjuseks on puudulik ADH produktsioon. Hüpotaalamus ei produtseeri teda piisavalt. Diurees suureneb – organism veestutub. Lõplikku uriini võib tekkida 2-5 liitrit. (Suhkruhaiguse korral on veres glükoosi tase kõrgem ja glükoosi läheb esmast uriini rohkem, glükoos on osmootne aine, ja glükoosi tõus tekitab tavalisest kõrgema osmoose rõhu, mis ei lase vett tagasi imendada juba proksimaalses torukeses , st. et uriini tekib rohkem).
    Glükoosi ja aminohapete tagasiimendumine – glükoosi tagasiimendumine toimub täielikult esimese järgu torukestes (proksim. Torukestes). Glükoosi transporditakse spetsiaalsete kandurvalkude abil koos naatriumiga. Glükoos on nn läviaine, mis jõuab esmase uriinist tagasi imenduda siis, kui tema tase veres ei ületa 8-10 mmol/l . Kui tema tase veres nii kõrge, siis oma tema tase ka esmases uriinis kõrge. Kandurained küllastuvad glükoosiga (torud on täis, ei ole enam ruumi). Glükoos liigub sellisel juhul proks . Torukestest edasi, aga järgmistes osades ei ole glükoosi transportereid, glükoos ei saa enam imenduda tagasi.
    Aminohapetega on analoogne asi. Aminohapped Imenduvad täielikult tagasi samuti proksimaalsetes väänilistes torukestes ja tervete neerude korral neid uriinis ei ole, nagu ka glükoosi.
    3.Uriini hulk, koostis ja omadused
    Ööpäevas tekib poolteist liitrit uriini, ta on kollaka värvusega, mille annab talle sapipigment billirubiin (urobilinogeen). Uriini tihedus hommikuses uriinis on 1010 - 1035 . Tiheduse annavad uriinile seal sisalduvad mineraalsoolad ja nende ioonid , eelkõige naatriumi ja kloori ioonid. Mineraalainete sisalduse määramiseks uriinis kasutatakse kloriidide sisaldust uriinis. Uriinianalüüs tulekski võtta hommikul (kuna uriin on hommikul kõige kontsentreeritum). Veel sisaldub uriinis kusiainet e uuriat, lämmastikku sisaldavat kreatiniini. Uriinis ei tohiks olla glükoosi ega valku. Samuti ei tohiks uriin sisaldada erütrotsüüte (punaliblesid), erütrotsüütide olemasolu viitab neerukoe kahjustusele. Kui uriin on juba punane, siis viitab see vere sisaldusele uriinis (nt. neerukivide liikumise korral või kusepõie kasvajate korral). Leukotsüüte võib uriinis olla mikroskoobi vaateväljas mõni. Kui need on rohkem, siis viitab see põletikule neerudes (nt. neeruvaagna põletik ; neeruvaagen on osa, kuhu on uriin kogunenud). Kusepõie või kuseteede põletiku korral võib uriinis olla rohkesti epiteeli (see kest, mis katab põit seestpoolt, või kuseteid) rakke.
    10.11.2010
    Kusepõie täitumine ja tühjenemine
    Kusepõie täitumise faasis domineerib põie üle sümpaatilise närvisüsteemi toonus. Põieseinte lihased on lõdvad, sulgurlihased aga kontraheerunud (kokkutõmbunud). Sulgurlihaseid on kaks – 1.sisemine ehk põie sulgurlihas (silelihaseline ja tahtele mittealluv) Sisemist sulgurlihast innerveerib vaagnanärv, mis on vegetatiivsesse närvisüsteemi kuuluv närv., 2.väline ehk kusiti sulgurlihas (vöötlihaseline ja tahtele alluv). Välimist innerveerib häbemenärv. Tema on somaatilise närvisüsteemi närv.
    Põie maht on täiskasvanul umbes 300-400 ml, aga kuna põieseinad võivad venida, siis võib ta mahutada ka märksa rohkem (isegi üle poole liitri). Põieseinte venitus ehk tuntav urineerimisvajadus tekib umbes 200-300 ml uriini sisalduse korral põies. Kui põieseinad on venitatud, siis antakse erutus mööda tundeneuronit seljaajju ja peaaju koorde ja inimene tunneb, et põis on täitunud.
    Põie tühjenemine toimub siis, kui peaaju koorest läheb käsklus mööda seljaaju alanevaid juhteteid ristluu segmentidesse ja sealt mööda häbemenärvi kiude välisele sulgurlihasele – see lõtvub (tahtele alluv sulgurlihas). Koos välise sulgurlihasega lõtvub ka sisemine sulgurlihas. Põieseina lihased tõmbuvad parasümpaatilise närvisüsteemi poolt innerveerituna kokku. Seega tühjenemise faasis domineerib põie üle parasümpaatilise närvisüsteemi toonus.
    Põit saab tühjendada ka siis, kui see veel täis ei ole (näiteks kui on vaja uriini analüüsi võtta).
    Põide uriini kogunemine toimub pidevalt. Öösel on uriini teke väiksem/ aeglasem kui päeval.
    Lastel esimestel eluaastatel ei ole tahteline kontroll põie tühjenemise üle välja kujunenud. Last peab hakkama harjutama poti peal põit tühjendama juba esimesel eluaastal.
    Põiepidamatust ravivad tavaliselt lasteneuroloogid, seda hakatakse tegema tavaliselt siis kui kolmeaastasel lapsel esineb ikka veel põiepidamatus.
    Millest üleüldiselt võib tekkida põiepidamatus (täiskasvanutel)?
    Võib olla põhjustatud seljaaju kahjustustest/vigastustes, kuna katkeb ühendus pea- ja seljaaju vahel. Sel juhul ei ole tahteline kontroll võimalik. See võib olla põhjustatud ka nende närvide vigastusest, mis innerveerivad sulgurlihaseid. Võib olla tingitud sulgurlihaste vigastusest, kas siis tugevast venitusest või rebenemisest. Sagedasemaks põhjuseks on sünnitus (naistel). Meestel võib osalist või täielikku pidamatust esineda pärast eesnäärme operatsiooni.
    Kui seljaaju haiguste või trauma tõttu on tekkinud põiepidamatus, kuid käed inimesel alluvad tahtelisele kontrollile (kui vigastus on rinna või nimmesegmentides), siis on võimalik põie tühjenemist esile kutsuda koputamisega põie piirkonnas vastu kõhukatteid.
    Põie tühjendamise refleks – tahtele alluv, inimene kontrollib kätetegevust, põie üle muidu kontrolli ei saa. See refleks on treenitav.


    X SISESEKRETSIOON


    Sisesekretsiooni näärme on need näärmed, mis on produkti ehk hormooni saadavad kas verre või rakuvahelisse ruumi. Välissekretoorsed e eksokriinnsed näärmed aga saadavad oma produkti keha pinnale ja keha õõnde (seedenäärmetele – suhu, makku, soolde). Sisesekretoorsed näärmed jaotatakse kahte suurde rühma:
    1. KLASSIKALISED SISESEKRETOORSED NÄÄRMED – nende hulka kuuluvad suhteliselt hästi uuritud näärmed, mis koosnevad kompaktselt suurest hulgast ühesugustest näärmerakkudest (ühes näärmes mitu ühesugust näärmerakku). Need sisesekretoorsed näärmed on: AJURIPATS (HÜPOFÜÜS), KÄBINÄÄRE, KILPNÄÄRE, KÕRVALKILPNÄÄRMED, HARKNÄÄRE, NEERUPEALISED, KÕHUNÄÄRE, SUGUNÄÄRMED. Nendest on kõhunääre ja sugunäärmed – seganäärmed (st. neil on sise kui ka välissekretoorsed näärmed). Kõhunäärme sisesekretoorsed rakud toodavad hormoone – insuliini, glükagooni, somatostatiini ja pankrease polüpeptiidi. Välissekretoorne funktsioon kõhunäärmel aga seisneb kõhunäärme nõre tootmisel. Sugunäärmete sisesekretoorne funktsioon seisneb suguhormoonide produktsioonis. Välissekretoorne funktsioon seisneb aga naistel munaraku produktsioonis, mehel aga välissekretoorne funktsioon on spermatosoidide produktsioonis.
    2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas (peensooles ja mao limaskestas). Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil:
    a) vere kaudu e endokriinselt
    b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule)
    c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist).
    d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas ja sealt transporditakse hormoon piki aksonit aksoni lõppjätkeni, kus ta vabaneb kas verre või rakuvahelisse ruumi.
    Hormooni toimemehhanism efektorrakkudele
    Hormoon avaldab toimet nendele rakkudele, millel on vastava hormooni suhtes tundlik retseptor. Retseptorid jagunevad kahte suurde rühma:
    1. MEMBRAANRETSEPTORID – paiknevad efektorraku membraani pinnal.
    2. RAKUSISESED e INTRATSELLULAARSED RETSEPTORID – kaks alarühma: a) tsütoplasma retseptorid ja b) tuumaretseptorid. Nende kaudu toimivad näiteks steroidhormoonid , need on need hormoonid, mille lähteaineks on kolesterool.
    Steroidhormoonid on nt. suguhormoonid, neerupealiste koore hormoonid, kaltsitriool.
    Kui hormoon on retseptoriga seondunud, käivitub rakus rakusisene intratsellulaarne toimemehhanism. Intratsellulaarseid erutusmehhanisme on mitmeid: kui hormoon toimib membraanretseptorile, siis käivitunud raku erutusmehhanismi tulemusel vabaneb raku sees aine, mida kutsutakse teisaseks virgatsaineks e sekundaarne Messenger, mis käivitab selle raku jaoks spetsiifilise iseloomuliku protsessi.
    Näärme hüpo- ja hüperfunktsioon
    Näärme hüpofunktsioon – näärme alatalitlus , kus nääre produtseerib hormooni liiga vähe või ei produtseeri üldse.
    Näärme hüperfunktsioon – nääre produtseerib hormooni liiga palju, siis on sellele hormoonile iseloomulikud toimed ülemäära tugevalt väljendunud. Näiteks: kilpnäärme ületalitluse korral on ainevahetus märksa kiirem, tekib rohkem soojust (need inimesed on kõhnad, nende nahatemperatuur on tavalisest kõrgem ja südametegevus on normist palju kiirem). Hormooni toimet me näeme üle- ja alatalitluse korral.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 33 lk · .docx · 290 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #2 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #3 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #4 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #5 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #6 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #7 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #8 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #9 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #10 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #11 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #12 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #13 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #14 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #15 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #16 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #17 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #18 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #19 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #20 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #21 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #22 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #23 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #24 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #25 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #26 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #27 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #28 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #29 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #30 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #31 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #32 Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia #33
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-12-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 290 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Lalaaaa Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    loengukonspekt (4-24 loeng). Eksami sai selle materjaliga B peale ilusti tehtud. 25-32 loengu konspektid on olemas, vajadusel võib kirjutada.
    anatoomia füsioloogia vaasa

    Sarnased õppematerjalid

    SEEDIMINE
    16
    docx

    SEEDIMINE

    mikrofloora toimel teisased sapihapped ja nende soolad. Sapihapped võimaldavad peensooles emulgeerida lipiide ja teha sellega lipiidid kättesaadavaks rasvu lõhustavate ensüümide s.o pankrease lipaas toimele. Sapi produktsioon algab umbes teisel eluaastal. 2.Fosfolipiidid ­ nendest suure osa moodustab letsipiid 3.Kolesterool ­ sapiga viiakse kolesterooli maksast välja. Sapi kaudu toimubki põhiline kolesterooli välja viimine. Kolesterooli normaalne sisaldus veres peaks olema alla 5mmol/l . 4.Sapipigmendid (värvained) - maksa sapp on kuldkollase värvusega. See on tänu bilirubiinile. Kui aga sapp sapipõies kontsentreerub, siis ta võtab roheka värvuse (biliverdiin). Uriinile annab kollaka värvuse ka sapipigment (urobilinogeen). Roojale annab tumepruuni värvuse ka sapipigment (starkobilinogeen). Juhul kui mingil põhjusel on takistatud sapi äravool maksas sapipõide või sapisoolde, läheb sapp verre koos

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...
    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt
    53
    docx

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt

    määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1. Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket. Selle reaktsiooni käigus langeb vererõhk järsult, võib lõppeda surmaga. 2. Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi – rh-emal võib olla RH-loode. Emal ja lootel on ühine vereringe, kuid raseduse ajal loote vereringest punalibled ema vereringesse ei pääse (sel hetkel pole midagi karta). Sünnituse käigus võib sattuda mingi kogus vastsündinu verd. Lapse reesusantigeenid põhjustavad ema verre sattudes reesusantikehade tekke. Ema veri on tundlik reesusfaktori suhtes. Teise raseduse ajal,

    Eripedagoogika
    1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia
    88
    doc

    1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia

    Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks NORMAALNE JA PATOLOOGILINE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA (ARFS. 01.078 ) I. Luud ja lihased 1. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende võimalikud põhjused. Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule, rindkere – kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus- ja suguelunditele). Oma kuju poolest eristatakse 1) Toruluud – jäesemete luud

    Eripedagoogika
    Närvisüsteem
    14
    docx

    Närvisüsteem

    Närvisüsteem Närvisüsteemi üldine jaotus: 1) Somaatiline ehk kehaline NS (keha ­ soma ld.k). Innerveerib skeletilihaseid. Tundlikkuse juhtimine ja tahteliste liigutuste juhtimine. 2) Autonoomne ehk vegetatiivne NS Vegetatiivne ­ Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihaste, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. Teda võimalik spetsiaalsete treeningutega (nt joogaga) allutada. Silelihas ja südamelihas ei allu tahtele. Vöötlihas ehk skeletilihas allub tahtele. Siseelundite liigutuste juhtimine ei ole tahtele alluv. NB! Somaatilise ja anatoomse jagunemist vaata jooniselt!! Somaatiline jaguneb: tsentraalseks NS-ks (peaaju ja seljaaju) ja perifeerseks NS- ks(peaajunärvid (12 paari) ja seljaajunärvid (31 paari)). Autonoomne jaguneb: sümpaatiliseks NS-ks (Tsentraalne osa ja perifeerne osa)(avaldab hingamisele kiirendavat mõju) ja parasümpaatiliseks NS-ks (Tsentraalne osa ja perif

    Anatoomia ja füsioloogia
    NÄRVISÜSTEEM
    16
    docx

    NÄRVISÜSTEEM

    III NÄRVISÜSTEEM 1 Närvisüsteemi üldine jaotus. Närvisüsteem koosneb närvirakkudest. Närvirakud jagunevad: a) neuronid (närvirakud) ­ koosneb närviraku kehast ja jätketest. Jätkeid on kahesuguseid. Aksonid ja tentriidid. aksonite funkt on erutuse juhtimine. Oma funktsioonilt võivad aksonid olla sensoorsete neuronite. Nende neuronite ülesanne on juhtida tundlikust vastu võtvalt retseptorilt närviraku kehani ja kui tegemist on bipolaarsete neuronitega kahejätkelise , siis juhtida seda tundlikkust ka teise neuronini. Osa neuroneid on referentsed. Need juhivad närviimpulsse närviraku kehalt täidasaatva elundini. Kolmas rühm neuroneid on vaheneuroneid. Need on närvisüsteemis eri närvirakkude vahel. Nende ül on sidestada erinevaid närvirakke. Tentriitide funktsioon on juhtida erutust ühe neuroni kehalt teise neuroni kas kehale või dendriitidele või aksonile. b) gliiad ­ tugifunktsioon, kohale

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...
    Füsioloogia
    29
    doc

    Füsioloogia

    ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised ­ temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised ­ hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised ­ osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ­ ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse

    Füsioloogia
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused koos vastustega
    15
    doc

    Füsioloogia eksami kordamisküsimused koos vastustega

    Fibriogeen osaleb vere hüübimises. Vere hüübimine- ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad, tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb (plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.) Südame ­vereringe füsioloogia Suur ja väike vereringe- Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus. Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe. See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi kapillaaridesse, mis koonduvad veenuliteks, veenideks ja ühinevad neljaks

    Füsioloogia
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega
    24
    doc

    Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega

    Fibriogeen osaleb vere hüübimises. Vere hüübimine ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad, tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb (plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.) Südame ­vereringe füsioloogia Suur ja väike vereringe Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus. Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe. See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi

    Füsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    estoonian profiilipilt
    estoonian: tundub hea materjal...
    11:37 13-01-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun