Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega (0)

Meditsiin - Füsioloogia

5 VÄGA HEA

28
Kordamispunktid füsioloogias
Lihasfüsioloogia

Lihasvalgud – aktiin ja müosiin. Aktiini ja müosiini kutsutakse mikrofilamentideks ehk pisiniitideks. Leidub eriti rohkelt lihasrakkudes, kutsuvad esile lihaste kokkutõmbeid ehk kontraktsioone. Tekitavad liikumist ja säilitavad rakusisese süsteemi. Kokkutõmbevalgud. Aktiin on väiksema molekulmassiga kui müosiin.
Müofibrill-Sarkomeeride ahel, koosneb aktiini filamentide kimpudest . Lihasrakk ehk lihaskiud koosneb müofibrillidest. Müofibrilli moodustavad pikas reas üksteise kõrval olevad sarkomeerid.
Sarkomeer - Skeletilihaste struktuurne ja funktsionaalne üksus. Iga sarkomeer koosneb kahte tüüpi filamentidest: peened filamendid, mis koosnevad aktiinist ja paksud filamendid, mis koosnevad müosiinist. Lihaste kokkutõmbumisel lühenevad nad 70%. Silindriline osa müofibrillis.
Lihaskontraktsiooni energeetiline allikas- ATP. Lihaskontraktsioonil toimub ATP hüdrolüütiline lõhustumine ADP-ks ja fosfaadiks. Lõhustumisprotsessi nimetatakse ATPaasiks ja see toimub müosiini ensüümi abil, ning protsessi käivitab aktiin.Lihaskontraktsioon toimub ATP lõhustumise käigus. Mida kiiremini lihas kontraheerub, seda rohkem energiat vabaneb ja seda suurem on jõudlus.
Libisevate filamentide teooria- Lühenemise ajal liiguvad aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakromeeri keskpaika. Filamendid ise ei lühene!
Skeletilihas - Algab luult, ületab liigese ja kinnitub pehmete kudede kaudu teisele luule. Ülesandeks liigutada skeleti osi ja seelebi kindlustada keha ja selle üksikosade liikumine. Iseloomustab tahtele alluvus. Vöötlihas. Skeletilihas e. Vöötlihas, ehk somaatiline lihas on kiuline . Pikad rakud , kontraktsiooni kestus lühike.
Silelihas - Torujate ja kotjate elundite seinas paiknev lihaskiht . Veresooned , seedetrakt , kuseteed, suguelundid , hingamiselundid. Tegevus ei allu tahtele ja nad ei alga luult. Aktiini ja müosiini ei järjestu sakromeerideks ja filamentideks. Väiksem kontraktsioonijõud kui vöötlihasel, ja kontraktsiooni kestus, võrreldes vöötlihasega, on aeglasem . Üldiselt ei vaja kontraktsiooni esilekutsumiseks närviimpulssi. Silelihaseid innerveerib autonoomne närvisüsteem. Puuduvad neuromuskulaarsed sünapsid, närvikiud eritavad lihase vahtusse lähedusse ülekandeaineid, milledeks on adrenaliin ja noradrenaliin. Ei väsi nii kiiresti nagu vöötlihas.
Südamelihas- Eriti väsimatu, tahtele mittealluv, iseloomustab automatis.Leidub vaid südames. Esineb nii silelihase kui ka vöötlihase omadusi. Esineb ristivöödilisus- aktiin ja müosiin paikneb filamentides ja moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel.

Veri .

Vere funktsioonid- trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo . Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada organismi sattunud võõrkehi ja haigusetekitajaid (antikehade moodustamine), hüübimisvõime, verel on püsiv koostis ja see tagab organismi sisekeskkonna püsivuse e. homoöstaasi. Veres olevad valgud on kergesti kättesaadavad valgutagavarad- valgudepoo.
Vere maht- Inimesel on verd 6-8% kehakaalust. Täiskasvanud naise verehulk on 4-4,5 l, mehel 5 l ja enamgi .
Hematokrit - Vererakkude mahusuhe. Kuna vere vormelementidest enamuse moodustavad erütrotsüüdid, siis iseloomustab hematokrit erütrotsüütide üldmahtu. Normaalselt saadakse meeste venoosse vere punavererakkude mahuosaks 0,44-0,46, naistel 0,41-0,43.
Erütrotsüüdid – nende kuju, funktsioon. Punaverelibled. Nad on väikesemad kui enamus teisi keharakke – laius 7-8 m ja paksus umbes 2 m. Erütrotsüüdid (ER) on rahuolekus lapikud kaksiknõgusad rakud, kuid nende kuju muutub kergesti veresoonte seinte ja teiste rakkude mõjutusest. Transpordivad kopsudest hapnikku kudedesse ja kudedest süsihappegaasi kopsudesse.
Hemoglobiin - raua sisaldus veres. Punastes verelibledes olev valk. Seob ja transpordib hapnikku.
Veregrupid- Erütrotsüütide pinnal on süsivesikuid sisaldavaid valkaineid – glükoproteiine, mis määravad veregrupi. Veres leiduvad antigeenid (aglutiniinid) neile veregruppi määravaile ainetele, mida ei leidu inimese oma erütrotsüütides (aglutinogeenid).
Aglutinatsioon- Erütrotsüütide kokkukleepumine vale veregrupi ülekande teel.
Hemolüüs- Vale veregrupi ülekande teel vabanev liigne hemoglobiin ummistab neerutorukesed ja neerude funktsioon häirub.
Leukotsüüdid- jaotuvad granulotsüütideks, lümfotsüütideks ja monotsüütideks. Ülesandeks organismi kaitsmine kehaväliste ainete ja mikroorganismide eest. Granulotsüüdid- neutrofiilsed, eosinofiilsed ja basofiilsed. Neutrofiilsed granulotsüüdid on õgirakud, mis hävitavad kehavõõrast ainet organismis. Eosinofiilsed granulotsüüdid ergastuvad allergiliste reaktsioonide käigus. Basofiilsete granulotsüütide funktsioon on seotud immuunreaktsiooniga. Lümfotsüüdid- kaitsevad organismi haigustekitajate eest. Monotsüüdid- on tõhusateks fagotsüütideks.
Trombotsüüdid- Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas.
Plasma – koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid , hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid – ravimid , toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid- immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse. Fibriogeen osaleb vere hüübimises.
Vere hüübimine- ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad , tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb ( plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.)

Südame – vereringe füsioloogia

Suur ja väike vereringe- Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus . Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe . See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi kapillaaridesse, mis koonduvad veenuliteks, veenideks ja ühinevad neljaks kopsuveeniks, mis kulgevad südame vasakusse kotta.
Süstol- kontraktsioon . Veri surutakse vatsakestest välja.
Diastol - lõõgastumine. Vatsakesed täituvad verega.
Südame minutimaht - vere maht, mille parem või vasak vatsake paiskab välja ühe minuti jooksul.Tavaliselt on südame minutimaht umbes 5 liitrit, tugeval pingutusel võib aga tõusta kuni 25 liitrini minutis .
Löögimaht- normaalselt 70 ml, väljendab vere hulka, mis ühe kontraktsiooni ajal südame vatsakesest välja pumbatakse.
Löögisagedus- frekvents , normaalselt 60-80 (90) korda minutis – võib ka olenevalt olukordadest varieeruda üsna suures ulatuses.
Erutuse levik südames- Südame rütmiliste kokkutõmmete vallandajaks on südames endas tekkivad erutused. Seda nimetatakse autorütmiaks. Nagu kõik teised keharakud , nii omavad ka südamelihase rakkude membraanid rahuolekus elektrilist laengut.Kui närvi- ja lihasrakud on aktiivsed, toimub neis membraanipotentsiaali lühiajaline muutus positiivses suunas – tekib aktsioonipotentsiaal (tegevuspotentsiaal). Nii südamelihases kui, närvirakus kui ka skeletilihases on aktsioonipotentsiaal +30mV. Seejärel muutub see taas negatiivseks, kuid erineva kiirusega.Perioodil, mil rakk on erutunud ja ka erutuse vaibumise ajal ei võta rakk vastu uut erutust tekitavat impulssi . Seda aega nimetatakse refraktaalperioodiks. Erutuse levimisel ja vaibumisel südames tekib elektriväli, mis ulatub kuni keha välispinnani. Selle välja suuruses ja suunas toimuvaid uutusi on võimalik mõõta erinevate kehapiirkondade vaheliste potentsiaalierinevuste mõõtmise teel. Selleks kasutatakse EKG-d.
EKG sakid - elektrokardiogramm. Normaalsel EKG-l esinevad positiivse ja negatiivse suunaga väljalöögid (sakid, lained), mida tähistatakse tähtedega P kuni T. Kokkuleppeliselt tähistatakse QRS kompleksi piirides esinevad positiivseid (ülespoole isoelektrilist e. nulljoont) väljalööke alati R-ga, negatiivseid väljalööke (allapoole isoelektrilist e. nulljoont) eespool R-sakki Q-ga ja R-sakist tagapool S-ga. P- ja T-sakid seevastu võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Kahe saki vahemaad nimetatakse lõiguks e. Segmendiks. P-sakk – väljendab erutuse levikut üle mõlema koja. PQ-lõik – mõlemad kojad on haaratud tervikuna erutusest. QRS- kompleks - väljendab erutuse levikut üle mõlema vatsakese. Q-saki alguses kojad lõõgastuvad. T-laine – vatsakestes tekkib lõõgastus. ST-segment – näitab, et erutuses on kogu vatsakeste müokard.
Vatsakeste töö faasid - pinguldus, väljutus ja lõõgastus ja täitumisfaas. Pinguldusfaasis vatsakeste süstoli alguses põhjustab vatsakeste sisene rõhu tõus otsekohe AV- klappide sulgumise. Väljutusfaasis rõhk vasakus vatsakeses ületab diastoolse aordirõhu (80 mmHg), avaneb aordiklapp ning algab vere väljutamine südamest.Aordiklapi sulgus tähendab vatsakese süstoli lõppu. Lõõgastusfaasis on kõik klapid veel suletud. Peale seda langeb rõhk vatsakestes 0 mmHg-ni. Täitumisfaasis täituvad vatsakesed verega.
Starlingi seadus- Lõpp-diastoolse täitumise suurenemine põhjustab löögimahu suurenemise.
Südametoonid- I tooni süstoli alguses, mis tekib peamiselt AV-klappide sulgumisest ja müokardi võnkumisest. Esimene toon on tumedakõlalisem ja teie tooniga võrreldes kestvam. Kuulatluskoht on otse vatsakeste kohal umbes 5.roidevahemikus vasakul medioklavikulaarjoonel ja sternumi paremal serval . II toon tekib diastoli alguses ja on tingitud aordi ja pulmonaalarteri poolkuuklappide sulgumisest.Mõnikord eristatakse ka III ja IV tooni – III on kuuldav üksnes lastel.
Südamelihase omadused- erutuvus , automaatsus, kontraktsioonivõime )väsimatult koguaeg töötama) ja refraktaalsus ( vastuvõtmatus ärritusele, kui eelmine erutus veel püsib).
Tahhükardia- südamefrekvents üle 100 korra minutis.
Bradükardia- südamefrekvents alla 60 korra minutis.
Respiratoorne arütmia- väljahingamisel muutub südametegevus aeglasemaks.
Refraktaalperiood - periood, mil erutuse kestvuse ajal ei võeta vastu uut erutust.
Arterid- hästi paksu seinaga, sisaldavad elastseid kiude . Veri voolab pideva joana .
Veenid- õhukese seinaga, elastseid kiude ei sisalda. Veenide sisepinnal on klapid, mis aitavad verel ühes suunas voolata. Vere liikumine veenides tagavad: veene ümbritsevate lihaste kokkutõmme, klappide olemasolu veeni sisepinnal, negatiivne rõhk südameõõntes diastoli ajal ja negatiivne rõhk rindkereõõnes sissehingamise faasis.
Vererõhk – arteriaalne rõhk kujutab endast jõudu pinnaühiku kohta, mida veri avaldab arterite seinale.
Süstoolne RR- südame kokkutõmbe ajal. Normiks 110-120 mmHg.
Diastoolne RR- rõhk, mis on arteris südame puhkefaasi ajal. Normiks 60-80 mmHg.
Hüpotoonia- Vererõhu normaalsest madalamaid väärtus.
Hüpertoonia- Kõrgvererõhutõbi.
Pulss - arterite rütmiline laienemine, mis on tingitud südame tööst. Süstoli ajal tekkiv aordi seina võnkumine kandub edasi arteritele.
Sfügmogramm- pulsi sagedust väljendav kõver. Kahe küüruga kõver.

Hingamise füsioloogia
Hingamisprotsessi erinevad osad:

väline hingamine -See on õhu liikumine piki hingamisteid alveoolidesse ja alveoolidest atmosfääri - ventilatsioon. Siia kuulub ka gaasivahetus alveoolide ja vere vahel – toimub gaaside difusioon . Seega on siin haaratud gaasivahetuse need osad, mis toimuvad hingamisteedes, kopsudes. Gaaside transport:S.o. hapniku transport verega kudedesse ja süsihappegaasi transport verega kudedest kopsudesse. Sisemine e. Koehingamine s.o. gaasivahetus kudedes kapillaarvere ja kudede vahel - difusioon - ning rakusisene hingamine.
Inspiirium – Sissehingamise ajal kontraheeruvad välimised roietevahelised lihased, roided tõstetakse ülespoole ja enam külgedele. Samal ajal kontraheerub ka diafragma – diafragma kuppel lameneb. Nende kahe protsessi käigus rindkere õõs suureneb nii külg- kui pikisuunas ja seetõttu langeb rõhk rindkereõõnes. Õhk imetakse kopsudesse.
Ekspiirium - Välimised roietevahelised lihased ja diafragma lõtvuvad, sisemised interkostaallihased kontraheeruvad ja roided langevad alla ning diafragmakuppel tõuseb üles. Õhk surutakse välja.
Hingamisteede ülesanded- atmosfääriõhu juurdetoomine sissehingamisel , “alveolaarõhu” äraviimine väljahingamisel, sissehingatava õhu puhastamine.
Välise hingamise näitajad – Hingamissagedus , hingamisliigutuste arv minutis.Vastsündinu hingamissagedus on ~60 korda minutis. Täiskasvanud naistel ~15-20 x´, meestel ~12-15 x´
Hingamismaht HM- On ühe tsükli jooksul sisse või välja hingatava õhu hulk. Normaalselt on see puhkeolekus ~0,5 liitrit.
Inspiratoorne reservmaht IRM- Maht, mida pärast normaalset sissehingamist saab täiendavalt sisse hingata .
Ekspiratoorne reservmaht ERM- Maht, mida pärast normaalset väljahingamist saab täiendavalt välja hingata.
Residuaalmaht-maht, mis jääb kopsudese pärast maksimaalset väljahingamist.
Residuaalmaht ja ERM koos moodustavad funktsionaalse residuaalkapatsiteedi e. funktsionaalse jääkmahtuvuse.
Vitaalkapatsiteet - kapatsiteet ehk mahtuvus . kopsude ja rindkere avardumisvõime mõõduks. HM+IRM+ERM.
Minutiventilatsioon - On ühe minuti jooksul sisse-väljahingatava õhu hulk. Minutiventilatsiooni saame arvutada, kui teame hingamissagedust ja hingamismahtu. Minutiventilatsioon = hingamissagedus x hingamismaht.
Maksimaalne minutiventilatsioon- Õhu hulk, mida inimene suudab maksimaalse pingutusega sisse-välja hingata ühes minutis.
Düspnoe- hingeldus .
Apnoe- hingamise seiskus.
Hüperventilatsioon- inimene hingab suurema mahu ja suurema sagedusega kui tavaliselt.
Hüpoksia- Hapnikuvaegus veres, kudedes.
Hüperkapnia- Süsihappegaasi liig veres.
Gaasivahetus kopsudes- I etapp leiab aset kopsualveoolide ja alveoolide seintes paiknevate kapillaaride vahel. O2 liigub alveoolidest kapillaari, CO2 aga vastupidi. Gaasivahetus toimub tänu gaaside kontsentratsioonide vahele alveoolides ja kapillaarides. Seda rõhkude vahet nimetatakse osarõhkude e. partsiaalrõhkude vaheks . Õhus on atmosfäärirõhk 760 mmHg, selles on hapnikku 21% - seega on hapniku osarõhk 159 mmHg. GAAS LIIGUB ALATI MADALAMA KONTSENTRATSIOONI SUUNAS! Seega toimubki gaaside difusioon vastavalt osarõhkude erinevusele alveoolis ja kopsukapillaaris olevas veres.
Gaaside transport verega- II etappO2 transport toimub erütrotsüütides leiduva hemoglobiini abil. Nimelt seondub hapnik hemoglobiiniga ja moodustub oksühemoglobiin. 100 ml verd transpordib 18-19 ml O2. Normaalselt on 96-100% hemoglobiinist seotud O2 –ga . Hapnikuga seotud hemoglobiini protsenti nimetatakse saturatsiooniks. Kui inimene hingab 100% hapnikku, on ka O2 saturatsioon 100. CO2 transport toimub veres kolmel viisil: Lahustunud kujul plasmas, seotult hemoglobiiniga (karboksühemoglobiin), CO2 ühineb erütrotsüüdis veega H2O + CO2  H2 CO3
Hingamise regulatsioon - Määrav osa on hingamiskeskusel, mis paikneb piklikus ajus ja ajusillas. Hingamise regulatsioon jaguneb reflektoorseks ja humoraalseks. Reflektoorne regulatsioon põhineb venitustundlikelt retseptoritelt hingamiskeskusesse tuleval informatsioonil . Reflektoorse regulatsiooni kaudu toimub sisse- ja väljahingamise perioodiline vaheldumine .Humoraalne regulatsioon juhindub vere keemilisest koostisest ja selle muutustest, mis kutsub esile kemoretseptorite erutuse või pidurduse. Kõige tundlikum on hingamiskeskus CO2 ja H- - ioonide kontsentratsiooni tõusule. Selle tagajärjel erutub hingamiskeskus ja hingamine muutub kiiremaks ja sügavamaks kuni nende ioonide sisaldus veres on normaliseerunud.

Eritumise füsioloogia

Jääkainete eritumise teed: Neerud, kopsud , seedetrakt, nahk.
Neerude funktsioonid- kehavedelike tasakaalu tagamine organismis, osmootse rõhu säilitamine, happe-leelistasakaalu regulatsioon, ekskretoorne roll – jääkainete ja võimalike võõrainete eemaldamine organismist (süsivesikute, valkude lõhustumisproduktide eritamine), bioloogiliselt aktiivsete ainete sekretsioon (hormoonid), vereloome regulatsioon (erütropoietiini produktsioon ),arteriaalse vererõhu regulatsioon ( RAAS ). Neeru funktsionaalseks ühikuks on NEFRON . Selles toimubki uriini teke. Nefronite hulk ühes neerus on umbes 1-1,2 miljonit.
Uriini moodustumise 3 põhiprotsessi – ultrafiltratsioon : selle käigus tekib esmasuriin e. primaarne uriin , resorptsioon - tagasiimendumine neerutorukestest ümbritsevasse neerukoesse ja sealt tagasi verre, sekretsioon- vastupidine protsess resorptsioonile.
Nefron - Nefron koosneb päsmakesest e. glomeerulusest ja neerutorukeste süsteemist. Enamik torukesi suubub neeru kooreosas paiknevatesse kogumistorukestesse, mis peale kogumisfunktsiooni etendavad ka olulist osa lõpliku uriini moodustumises. Nefroni päsmake koosneb kapillaarlingudest ja seda ümbritsevast kihnust e. Bowman-Śumljanski kapslist. Kapillaarpõimik saab alguse päsmakesse suubuvast toomasoonest (vas afferens) ja koondub viimasooneks (vas efferens). Need sooned vastavad oma ehituselt arterioolidele. Veresoonte poolele jääb päsmakese vaskulaarne poolus , vastasküljelt aga algab neerutoruke, mille kaudu väljub glomerulaarfiltraat e. esmasuriin. Seda osa päsmakesest nimetatakse uriini- e. tubulaarseks pooluseks. Päsmakesed võivad paikneda neerukoores /kortikaalsed päsmakesed/ või koore sisemises piirkonnas säsi lähedal /jukstamedullaarsed päsmakesed/. Vastavalt sellel jaotatakse ka nefroneid kortikaalseteks ja jukstamedullaarseteks. Päsmakest ümbritseval kihnul on kaks lestet ja nende vahel on kihnuõõs. Kapillaarling koosneb kollageenkiudude katkematust võrgustikust moodustunud katkematust basaalmembraanist. Basaalmembraani katavad veresoone valendiku poolt akendunud endoteelirakud ja väljapoolt (kihnu poolt) podotsüüdid, mis lebavad basaalmembraanil vaid jätkete e. jalgadega . Selline ehitus tagabki esmasuriini tekke. Nimelt saavad esmasuriini väljuda vaid aineosad, mis mahuvad läbima basaalmembraani poore.
Esmasuriin- Esmasuriini tekib kuni 180 l/24 tunni jooksul. Esmasuriin on oma koostiselt sarnane vereplasmale, kuid ei sisalda valku ja vere vormelemente - nende suurte mõõtmete tõttu ei suuda nad basaalmembraanis olevaid poore läbida.
Aktiivne ja passiivne resorptsioon- aktiivne: toimuvad selliste ainete osas nagu glükoos, aminohapped , valk. ~98% ulatuses imendub tagasi glükoos ja see toimub nefroni proksimaalses vääntorukeses. Terve inimese uriinis glükoosi ei leidu vaatamata selle, et primaaruriinis on glükoosi kontsentratsioon võrdne selle sisaldusega vereplasmas. Passiivne: Vee ja elektrolüütide tagasiimendumine. Kusiaine e. karbamiid e. uurea lahustub hästi vees. Vesi imendub tagasi proksimaalses torukeste süsteemis, Henle lingu alanevas osas, distaalses vääntorukeses, kogumistorus. Kokku imendub organismi tagasi 99% esmasuriinis olnud veest. Seega muutub uriin kontsentreeritumaks ning suure kontsentratsioonide erinevuse tõttu difundeerub osa uureast verre tagasi.Nõrgad orgaanilised happed ja alused imenduvad tagasi olenevalt uriini pH-st. Nimelt madala uriini pH juures (s.t. happelise uriini puhul) suureneb nõrkade resorptsioon ja väheneb eritumine .
Teisene e. sekundaarne uriin- Ööpäevane uriini hulk - ~1,5 l.Tunnidiurees 50-100 ml. Erikaal e. tihedus 1015-1025 – mida suurem erikaal, seda kontsentreeritum uriin. Glükoosi ja valku normaalselt uriinis ei ole. Sademes mikroskoopilisel uuringul – vähesel määral leukotsüüte, epiteelirakke, erütrotsüüte, mikroobe (kateeteruriin on steriilne!)
Neerude tegevuse regulatsioon- Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon: füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Selle tulemusena distaalsete vääniliste torukeste läbilaskvus veele suureneb ja vesi peetakse organismis kinni. Samas sunnib janu inimest rohkem jooma ja nii taastatakse normaalne vedelikubilanss ja säilitatakse isotoonia. Alkohol pärsib ADH teket – siit ka alkoholi liigtarbimisel tekkiv kuiv nahk ja suurenenud uriinihulk.Happe-leelistasakaalu regulatsioon: Neer eritab pidevalt mittelenduvaid happeid ja aluseid. Nendeks on sulfaatioonid, fosfaatioonid, mis tekivad valkude lõhustamise käigus. Aluselisteks aineteks on mitmed toiduga saadavad ioonid . Inimese uriini pH sõltub ainevahetuse lõpp-produktidest. Taimetoitlasel on uriin leeline, liha söömisel muutub uriini reaktsioon happeliseks. Lisaks sellel osaleb H – ioon ka hingamise regulatsiooni – vere happeline keskkond stimuleerib hingamist.
RAAS- arteriaalse vererõhu regulatsioon. s.o. reniin -angiotensiin-aldosterooni-süsteem. Reniin on aine, mida produtseeritakse neerude jukstaglomerulaaraparaadis ja kust ta kandub verre ja lümfi. Reniin vallandub vererõhu langusel – ärrituvad rõhuretseptorid toomasoone rõhu-ja venitustundlikus piirkonnasReniin vabastab vereplasmas leiduvast angiotensinogeenist angiotensiin I mis kopsudes oleva ensüümi toimel muudetakse angiotensiin II-ks ja mis on tugevaim vasokonstriktoorne aine, mida tuntakse. Ta põhjustab kestva veresoonte ahenemise ja tõstab sellega vererõhku. Samas toimib angotensiin neerupealistele ja põhjustab seal aldosterooni vabanemise. Aldosteroon aga põhjustab neerutorukestes Na tagasiimendumise ja Na-le järgneb ka vesi. Seega käivitub RAAS vererõhu languse, soola kaotuse ja verehulga vähenemise tingimustes.
Ööpäevase uriini hulk- 1,5 liitrit.
Tunnidiurees- 50- 100ml .

Närvisüsteemi füsioloogia

Refleksikaar- tee, mida mööda erutus vastuvõtvalt retseptorilt täidesaatva elundini kulgeb.

Aferentsed ehk Eferentsed ehk
Retseptor sensoorsed ehk Keskus täidesaatvad Elund
Ärritus

R

K

E

tundenärvikiud närvikiud
R
- motoorsed
- sekretoorsed

Refleksiaeg - on aeg, mille kestel saame ärritusele vastuse /s.o. aeg ärrituse andmise momendist vastusreaktsiooni tekkeni.

Selle aja moodustavad:

Ärrituse retseptoris levivaks erutuseks muutmise aeg
Erutuse juhtimise aeg refleksikaare aferentses osas
Erutuse ülekandeaeg tsentraalsetes neuronites refleksikeskuses
Närviimpulsi leviku aeg eferentset teed pidi
Ülekandeaeg eferentselt teelt efektorile, aeg, mis kulub efektori aktivatsiooniks

Närvisüsteemi jaotus -

I Tsentraalne e. kesknärvisüsteem

Peaaju Seljaaju
(5 osa) (segmentidena)
II Perifeerne e. piirdenärvisüsteem
Somaatiline e. kehanärvisüsteem Vegetatiivne närvisüsteem
Kraniaalnärvid Spinaalnärvid Sümpaatiline Parasümpaatiline
(12 paari) (31 paari) närvisüsteem(pidurdus) närvisüsteem (erutus)

Sünapsi ehitus ja funktsioon- Presünaptiline osa – mitokondrites ja põiekestes asetseb eriline aine, mida nimetatakse ülekandeaine e. mediaator e neurotransmitter. Seda ainet toodetakse närviraku mitokondrites. Presünaptiline osa lõpeb presünaptilise membraaniga.Sellele järgneb postsünaptiline osa, mis koosneb postsünaptilisest membraanist ja sellel asetsevatest retseptoritest, mis on tundlikud presünaptilises osas vabanevale ülekandeainele.

Pre- ja postsünaptlise membraani vahele jääb sünapsi- pilu . Erutuse tagajärjel vabaneb presünaptilises osas mediaatoraine. See läheb sünaptilisse pilusse ja läbi selle jõudes seondub postsünaptilisel membraanil olevate retseptoritega ning kutsub esile nende erutuse. Seejärel toimub erutuseülekanne postsünaptilisele närvikiule või elundile. Pärast erutuse ülekandmist mediaator likvideeritakse ja erutuse ülekanne lakkab. Erutuse ülekanne närvile või innerveeritavale elundile!

Sümpaatiline ja parasümpaatiline -Mööda sümpaatilisi närvikiude kulgevate impulsside mõjul toimub pupilli laienemine, bronhide laienemine, hingamine kiireneb , südame kokkutõmmete kiirenemine ja tugevnemine ja sellest tulenev vererõhu tõus, südame veresoonte laienemine, kopsu veresoonte laienemine, kõhuõõne elundite ja naha veresoonte ahenemine , mao sooletrakti motoorika pidurdub, maksast ja põrnast paisatakse seal deponeerunud veri ringlusesse, glükogeeni töödeldakse enam ümber glükoosiks ja vere glükoosisisaldus suureneb, suureneb adrenaliini produktsioon neerupealistes ja suureneb higinäärmete töö. Ainevahetus kiireneb, skeletilihaste ja kesknärvisüsteemi töövõime suureneb, lõõgastuvad kusepõie lihased ja sfinkterlihastes tekib kontraktsioon – see soodustab põie täitumist, nahas tekib karvapüstitajalihaste kontraktsioon jne. Seega on sümpaatiline närvisüsteem organismi mobiliseeriva toimega – et energiavarusid ja muid ressursse kasutataks liigutustegevuse paremaks täitmiseks. Sümpaatilise närvisüsteemi keskused paiknevad seljaaju rinna- ja nimmepiirkonna hallolluse külgmistes sarvedes. Sümpaatilises NS-s on mediaatoriteks noradrenaliin, adrenaliin, atsetüülkoliin. Seejuures on kaks esimest toimivad närviimpulsi ülekandel närvilt efektorile, atsetüülkoliin kannab aga eritust üle närvirakult närvirakule.

Parasümpaatilise närvisüsteemi keskused asuvad peaajus ( piklikaju , ajusild, keskaju ) ja seljaaju ristluu piirkonnas. Parasümpaatilised ganglionid paiknevad kas elundi vahetus läheduses või elundi seinas. Mediaatoriks on siin atsetüülkoliin – seetõttu nimetatakse vastavaid sünapseid ja retseptoreid koliinergilisteks. Parasümpaatilise närvisüsteemi erutuse reaktsioonideks on pupilli ahenemine, bronhide ahenemine, südametegevuse pidurdumine (kokkutõmmete sagedus ja tugevus väheneb), südame veresoonte ahenemine, seedetrakti näärmete (sülje-, mao- ja kõhunäärme) sekretsioon, kusepõie lihaste kontraktsioon ja sfinkteritelõõgastumine (soodustab põie tühjenemist), maksas toodetakse veresuhkrust glükogeeni jne. Seega soodustab parasümpaatiline närvisüsteem organismi energeetiliste varude täiendamist ja tema töövõime taastumist.

Ajukoore funktsioonid- Suuraju poolkerade koor analüüsib kõiki keha retseptoritelt tulevaid signaale ja sünteesib vastusreaktsioonid otstarbekaks toimimiseks. Seega on ta organismi reflektoorses talitluses kõrgeim koordineeriv organ. ( vt. sensoorne ja motoorne homunkulus!); tänu oma võimele välja töötada ajutisi seoseid on suuraju koor individuaalsete elukogemuste omandamise ja talletamise organ; koores kulgevad protsessid on teadvuse füsioloogiliseks aluseks ja inimene kogeb neid subjektiivselt aistingute, tajude, mälu, mõtlemise, tahtena jne. Seega on suuraju poolkerade koor inimese teadvuse ja tahtelise tegevuse organ.

Erutuslävi- Ärritus kutsuv erutuse esile vaid juhul, kui tal on küllaldane tugevus ja piisav kestus. Mida kergemini tekib erutus, mida väiksemat ärrituse tugevust on selleks vaja, seda kõrgem on koe erutuvus.
Künnisärritus- Minimaalse tugevusega ärritus, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks koes. Iseloomustab koe erutusläve.
Närviraku erutuse laineline iseloom- Lihas- ja närvirakkudes omab erutus laine iseloomu. Seda lainet nimetatakse impulsiks . Erutus ja erutuse kulgemine on seotud energiakuluga. Erutuvate struktuuride lähteolukorra taastamiseks on vajalik energia. Selle allikaks on ainevahetus.
Isoleeritud juhtivuse seadus- Närvi või lihaskiudu pidi leviv erutus ei levi edasi naaberkiududele.
Kõik või mitte midagi-seadus- Erutuspotentsiaali suurus ei sõltu teda esilekutsunud ärrituse tugevusest.
Koe labiilsus - maksimaalne sagedus, millele kude on võimeline vastama erutusega ärrituse rütmi transformeerimata /muutmata/. Mida kõrgem on koe funktsionaalne liikuvus, seda suurem hulk erutuslaineid võib ühes ajaühikus tekkida. Inimese motoorsed närvikiud võivad edastada kuni 2500 impulssi sekundis, sümpaatiline kiud aga ainult 500.
Nahk, termoregulatsioon
Naha funktsioonid- Katte- ja kaitsefunktsioon (Keemiline kaitse higi ja rasunäärmetega kaitseb näiteks nahka kuivammise eest, UV kiirguse eest, mikroobide eest, mehhaaniline kaitse kaitseb kõike mis naha alla jääb, seega tervet organismi igasuguste infektsioonide eest). Hingamisfunktsioon. Eritusfunktsioon (viiakse organismist välja väike osa jääkaineid). Ainevahetuslik funktsioon (Nahas leiduv karotiin on D-vitamiini eellaseks. Alusnaha rikkalik rasvkude on organismile energiadepooks).
Termoregulatsioon- Soojaga laienevad pärisnahas olevad veresooned, võimaldades suuremat soojuse äraandmist. Külmas need aga ahenevad. Soojuse äraandmise mehhanismina tuleb vaadelda ka higistamist,Kõrgem termoregulatsiooni keskus paikneb hüpotaalamuses. Kõik organismis toimuvad keemilised reaktsioonid sõltuvad temperatuurist.
Endokriinsüsteemi füsioloogia
Hormoonide spetsiifilisus- Keemiline koostis on hormoonidel erinev: ühed on valgud (hüpofüüsi eessagara hormoonid), teised on aminohapete tuletised (aminohappest türosiin – türoksiin, adrenaliin), ja steroidid (neerupealse koore hormoonid). Hormoonid on rangelt spetsiifilise toimega, s.t. et igale hormoonile on kohandunud reageerima ainult teatud elundid või efektororganid, milles on nn. „märklaudrakud“ ehk sihtorganid.

Hormoonide tootmiskohad- siseserektsiooninäärmetes.

Hormoonide toime- soodustavad vaimset, füüsilist ja sugulist arengut, toetavad reproduktsiooni põhilisi protsesse nagu sugurakkude produktsioon, viljastumine , loote kasv ja areng, sünnitus. Tagavad organismi kohastumise mitmesuguste tingimustega (stress, trauma , temperatuuri kõikumine.Hormoonid on vajalikud teatud füsioloogiliste parameetrite hoidmisel suhteliselt püsival tasemel (osmootne rõhk, veresuhkrupeegel), s.t. homöostaatiline funktsioon. Reguleerivad ainevahetuslikku ja energeetilist tasakaalu.

Hormoonide inaktivatsioon ja eritumine organismist-

Hormoonide sekretsiooni kontroll – negatiivase tagasiside kontrolli mehhanism
Hüpotaalamus - ADH, Oksütotsiin on mitmekülgne hormoon . Peale selle, et ta viib edasi sünnitust ja sünnitusjärgselt paneb piima voolama, on oksütotsiin ka "mõnuhormoon", mis tekib kehas suguühte ajal, samuti vastuseks massaazile, silitustele, kallistustele ja rahuldusttoovale füüsilisele pingutusele.liberiinid (vabastajad faktorid), statiinid ( alandavad, vähendavad faktorid)
Hüpofüüs – Hüpofüüs ehk ajuripats . Adenohüpofüüs ehk ajuripatsi eessagar. Adenohüpofüüsis toimub mitmesuguste hormoonide tootmine: türotropiin (stimuleerib kilpnääret tootma vastavaid hormoone, milledeks on türoksiin ja trijoodtüroniin); kasvuhormoon (ei mõjuta teisi näärmeid, vaid kasvavaid kudesid, stimuleerides valkude sünteesi ja rasvadest energia tootmist); folliikuleid stimuleeriv hormoon (alustab tegevust puberteedieas, stimuleerides munasarjades folliikulite arengut, ja meestel munandites spermatosoidide teket); kollakehahormoon (glükoproteiin, mis reguleerib naistel ovulatsiooni teket ja meestel testosterooni tootmist); kortikotropiin (stimuleerib neerupealiste koort, et need toodaksid mineraal - ja glükokortikoide). Neurohüpofüüs on hüpofüüsi tagasagar , toodab kahesuguseid hormoone: vasopressiini (reguleerib neerude poolt taasimatava vee hulka ja seega kontrollib toodetava uriini hulka ja vererõhu kontroll ka) ja oksütotsiini (mõjub emaka lihastele, põhjustades kontraktsioone sünnitamisel ja mõjub piimanäärmetele rinnapiima tekitavalt). Gonadotroopsed hormoonid reguleerivad sugunäärmete talitust. Efektoorne hormoon- kindel hormoon, mis vastab kindlale elundile. Spetsiifilisus.
Neerupealise hormoonid – Koor ja säsi produtseerivad erinevaid hormoone. Esimene neist produtseerib mineraal-kortikoide, mis reguleerivad mineraalainete ja süsivesikute ainevahetust ning säiltavad seega keha tasakaalu erinevate vedelike ja mineraalide vahel. Lisaks veel toodetakse glükokortikoide, mis mõjutavad glükoosi, valkude, rasvade metabolismi ja vähesel määral ka suguhormoone . Neerumanuste säsi toodab adrenaliini, mis toimib paljudesse füsioloogilistesse talitlustesse ja biokeemilistesse protsessidesse. Toime sarnaneb sümpaatilise närvisüsteemi erutusega. Ja ka nonadrenaliini, mis osaleb samuti reguleerides stressi ja mõjudes närvisüsteemile.
Pankrease endokriinne funktsioon- Kõhunäärme hormoon insuliin reguleerib endokriinse elundina süsivesikute ainevahetust. Glükagooni tootmine ka, mille funktsioon on insuliiniga sarnane: reguleerib glükoosi imendumist.
Kilpnäärme hormoonid- Türoksiin ja trijoodtüroniin. Hormoonide mõjul intensiivistuvad ainevahetusprotsessid, tõuseb kehatemperatuur. Nad mõjustavad organismi ja arengut, närvisüsteemi erutuvust. Reguleerivad kasvu ka.
Kõrvalkilpnäärme hormoon- Parathormooni e. paratüreoidiini, mis mõjustab kaltsiumi ja fosfori ainevahetust, reguleerides seega luude kasvu.
Suguhormoonid – östrogeenid e. naissuguhormoonid : Aktiveerivad naisel suguorganite arengut, rinnanäärmete väljakujunemist, reguleerivad menstruaaltsüklit, mõjustavad naiseliku psüühika kujunemist ja käitumist. Östrogeenid kutsuvad esile emakalimaskesta proliferatsiooni. Soodustavad loote pesastumist, nende mõjul taastub emaka limaskest (üleminek sekretsioonifaasi). Laktogeenid e. Piimahormoonid. Gestageenid: kutsutakse veel ka kollaskehahormoonideks. Olulisemaks gestageeniks on progesteroon, mis kutsub esile sekretsioonifaasi. Ohjab emaka kontraktsioon, seega on raseduse oluline säilitaja. Intensiivistab ka üldist ainevahetust. Nad on naissuguhormoonid, ovulatsiooni pidurdajad. Androgeenid e. meessuguhormoonid , kutsutakse ka steroidideks. Tähtsaim meessuguhormoon on testosteroon, mida valmistavad peamiselt munandite vaherakud. Testosteroon mõjutab seemnerakkude moodustamist munandites ja sekundaarsete sootunnuste ilmnemist .
Tüümus e. harkeelund- Asetseb rinnaõõnes rinnakupideme taga. Tal eristatakse 2 sagarat, mis on ühendatud sidekoe varal . Sagarad koosnevad sagarikest, milles leidub rohkesti lümfoidset kude ja epitelioidseid saarekesi. Lümfoidne kude, milles valmivad lümfotsüüdid, areneb lõplikult välja 5.eluaastaks. Näärme absoluutne mass suureneb suguküpsusperioodini (kaaludes sel ajal u. 35 g). Hiljem asendub näärmekude pikkamööda rasvkoega, täiskasvanuil säilivad üksikud väikesed näärmekoe alad. Viimase aja uuringud on näidanud harkelundi olulist osa organismi immuunsüsteemis ja mitmesugustes immuunreaktsioonides.
Käbinääre- e. epifüüs on kujult kuusekäbi meenutav väikese odraterasuurune kehake , mis asub koljuõõnes taalamuste taga keskaju katteplaadil (nelikküngastikul). See nääre funktsioneerib intensiivselt esimese 7-8 eluaasta vältel. Ta pidurdab gonadotropiinide produktsiooni ja väldib seega enneaegset sugulist küpsemist. Osaleb ka pigmendiainevahetuses („pimedusehormoon“ melatoniin ) ja organismi nn. bioloogilise kella kujunemisel.
Seedesüsteemi füsioloogia

Seedesüsteemi ülesanne- Seedeaparaadi vahendusel saab organism väliskeskkonnast vajalikke toitaineid, mineraalsooli, vitamiine, vett jne. Seedimisprotsessi käigus imenduvad toitained soolehattude vahendusel verre ja lümfiringesse.
Seedefermentide jaotus nende toime alusel- Sülg (niisutab toitu, muudab selle ühlasemaks massiks, tahkete toiduosade mälumine ja süljega lahustamine või segamine soodustab maitsetaju, alustab süsivesikute seedimist), maomahl (mikroobide hävitamine, valkude lõhustamine, toidu seedimine e. lagundamine), sapp , kõhusülg, soolemahlad.
Seedimine suuõõnes – Hambad, keel, süljenäärmed. Sülg sisaldab: vett 99%, elektrolüüte Na, K, Cl, HCO3 , ensüüm ptüaliini, mille abil juba suus algab osaline süsivesikute lammutamine .Peale selle sisaldab sülg veel lima e.mutsiini, lüsotsüümi, immuunglobuliine IgA, hüübimisfaktoreid. Olenevalt eritusest on sülje pH = 5,4-7,5. Õige sülje kogus on vajalik selleks, et hoida suu puhas, koed pehmed ja paindlikud. Lüsotsüüm, immuunoglobuliinid ja hüübimisfaktorid süljes väldivad infektsiooni ja kahjustusi suus. Neelamine , oksendamine.
Seedimine maos – Magu produtseerib maomahla , mis alustab valkude seedimist pepsiini toimel. Soolhape pehmendab tselluloosi. Samuti toimub mõningane rasvade lammutamine (emulgeeritud rasvad ).

Lihastöö segab toidu maomahlaga ja suunab siis peensoolde. imendumine maos toimub vaid piiratud ulatuses. Vesi, alkohol, ja mõned ravimid imenduvad venoossesse verrekuigi raua imendumine toimub peensooles , saadakse ta toidust HCl juuresolekul paremini kättesisemine faktor seondub maos vitamiiniga B12 ja see on vajalik vit imendumiseks ileumi lõpuosas.Maomahla sekreteeritakse spetsiaalsete limaskesta näärmete poolt. Mao nõre sisaldab : vett, mineraalsooli, lima (seda sekreteerib kogu mao vaba pinnaepiteel),soolhapet ja sisemist faktorit , pepsinogeeni sekreteerivad näärmete pearakud ohtralt maokehas (HCl toimel muudetakse ta pepsiiniks), püüloruses produtseeritakse peale lima veel hormoon gastriini (kindlustab peanäärmete ja soolhappe sekretsiooni). HCl hapustab toidu ja lõpetab sülje ptüaliinii toime. Hävitab mikroobe, mis võiksid olla kahjulikud ja kelle elutegevusel läheks toit roiskuma . Kindlustab happelise keskkonna pH 1,5-3,5 mis on vajalik efektiivseks seedimiseks pepsiini toimel. Pepsinogeenid aktiviseeritakse pepsiiniks mao soolhappe toimel. Pepsiin alustab valkude lõhustumist, lammutades neid polüpeptiidideks.Lima kaitseb mao seina mehhaaniliste- ja keemiliste kahjustuste(maomahla toime) eest, sest HCl esineb maos potensiaalselt kahjustavas kontsentratsioonis ja ka ferment pepsiin seedib valke.

Seedimine peensooles – Toit seeditakse lõplikult. Peensoole keskkond on aluseline. Seedeprotsessi käigus lagundatatkse süsivesikud monosahhariidideks, valgud aminohapeteks, rasvad rasvhapeteks ja glütserooliks.Pankrease mahl satub duodeenumisse sapijuha ampulli kohal ja koosneb veest, mineraalsooladest ja ensüümidest: amülaas, lipaas , peptidaas, trüpsinogeen, kümotrüpsinogeen. Pankrease mahl on tugevalt aluseline pH=8. Kui maosisaldis satub duodeenumisse, segatakse tapankrease mahla ja sapiga ning pH tõuseb 6-st 8-ni. Sellise pH juures toimivad pankrease ensüümid kõige efektiivsamalt.Kümotrüpsinogeen ja trüpsinogeen on inaktiivsed ensüümid seni, kuni satuvad kontakti sooleensüümi enteropeptidaasiga (-kinaasiga), mis muudab nad aktiivseteks ensüümideks trüpsiiniks ja kümotrüpsiiniks. Nad lagundavad mõned valgud aminohapeteks, mõned polüpeptiidid tri- ja dipeptiiditeks. Neid produtseeritakse seetõttu inaktiivsatena, et muidu võikid nad seedida pankreast ennast. Pankrease amülaas muudab tärklise, mis pole allunud veel sülje ptüaliinile disahhariiditeks. Lipaas muudab rasvad rasvhapeteks ja glütserooliks. Et aidata lipaasil toimida, emulgeerivad sapisoolad enne rasvu. fermendid e. ensüümid, nende tekkekoht, funktsioon.
Peensoole funktsioon- toidukördi edasitoimetamine soole peristaltiliste ja pendelliigutuste abil. Selle puhul liigub üks kontraktsioonilaine edasi, teine tagasi, mille tulemusel soolesisaldis loksub ühel ja samal lõigul mitu korda. Kõik see soodustab täielikumat imendumist. Peensole mahla sekretsioon, täielik süsivesikute, valkude ja rasvade seedimine hatu enterotsüütides, kaitse bakterite vastu (solitaarfolliikulites, Peyeri naastudes), kes on veel elama jäänud mao HCl toimest hoolimata, hormoonide pankreosümiin-koletsüstokiniin ja sekretiin sekretsioon, toitainete resorptsioon.
Pankrease poolt toodetavad seedeensüümid- amülaas-toimib süsivesikutele, lipaas-toimib rasvadele, trüpsinogeen - toimib valkudele .
Maks- Laguproduktide ekskretsioon. Eemaldab aminohapetest lämmastiku ning töötleb selle uureaks, mis eritatakse uriiniga . Eritab veel sapiga hemoglobiini laguprodukte. Energia allikas. Muudab insuliini juuresolekul glükoosi glükogeeniks, mida ta endas ladestab. Glükogeen muudetakse maksas glükagooni juuresolekul glükoosiks. Need on tähtsad mehhanismid veresuhkrupeegli taseme hoidmiseks. On võimeline muutma süsivesikuid rasvadeks . Muudab ladestatud rasva selliseks , mida saab kasutada energeetilisel otstarbel . Produtseerib soojust, kuna omab kiiret ainevahetust. Seedimisabiainete produktsioon. Maksarakud produtseerivad sapi koostisosi (sapisooli, sapipigmente, kolesterooli). Sapisoolad ja -happed kindlustavad peensooles rasvade emulgeerimist, et need alluksid lipaaside toimele, samuti võimaldavad A ja D vitamiinide resorbeerumist. Maksas esinevad suured vitamiinide varud-vit.B12-antianeemiline faktor, rasvlahustuvad vit. A, D, E, K, vesilahustuvad vit. riboflaviin, nikotiin, foolhape , sünteesib provitamiinist karotiin (leidub porgandites ja aedviljade rohelistes lehtedes) K vitamiini.Sünteesib aminohapetest plasmavalke, ja enamuses verehüübimisfaktoreid (protrombiin).Detoksikatsiooni funktsioon. Mürgitustab mikroobide toksiine ja teisi mürgiseid aineid, alkohol jne. Inaktiveerib hormoone- insuliin, glükagoon, kortisool , aldosteroon, kilpnäärme ja suguhormoonid.Veredepoo ja veedepoo.
Sapp- koosneb: limast, sapipigment bilirubiinist, sapisooladest (mille aluseks on maksarakkudes sünteesitud sapphapped), kolesteroolist. Sapi funktsioonideks on: emulgeerib rasvu ja muudab rasvhapped kergesti vesilahustuvaks ühendiks (soodustades sellega rasvade lõhustumist ja imendumist), aktiveerib lipaasi (tugevdades leeliselist reaktsiooni soolestikus ), sapp takistab trüpsiini lõhustumist pepsiini poolt, stimuleerib soole motoorikat ja bakteritsiidse toime tõttu hoiab ära soolesisu roiskumist, sapi abil imendub vit K, värvib ja lõhnastab rooja, omab kõhtulahtistavat toimet.
Sapipõie funktsioon- On sapi reservuaadiks. Sapipõie limaskesta rakud imavad vett, seetõttu sapp kontsentreerub sapipõies 10-20 korda.
Jämesoole funktsioon – vee, mineraalsoolade imendumine, K-vitamiini ja foolhappe produktsioon mikroobide poolt.
Toitainete imendumine- toimub põhiliselt peensooles, kuid osaliselt veel ka jämesooles.
Defekatsioon- Roojamine.
Faeces - Väljaheide, roe.
Flatus - Soolestiku kaudu väljuv gaas e.puuks. :)
Seedemahlade hulk ja toidu püsimise aeg erinevates seedetrakti osades- Seedemahlu toodetakse kokku u. 7 liitrit ööpäeva jooksul. Sülge 1 liiter , maomahla 1,5 liitrit, ¾ l sappi ja sapphappeid, ¾ l kõhusülge(pankreas), soolemahlu 3 l. Toit püsib maos 3 tundi (1-6), peensooles 6-10 tundi, jämesooles 10 ja enam tundi. Kokku seega 18-24 t.

.DOC Laadi alla originaalfail 24 lk · .doc · 219 allalaadimist

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #1

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #2

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #3

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #4

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #5

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #6

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #7

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #8

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #9

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #10

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #11

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #12

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #13

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #14

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #15

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #16

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #17

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #18

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #19

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #20

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #21

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #22

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #23

Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega #24

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-11-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

219 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

hidenpack Õppematerjali autor

Füsioloogia Lihasvalgud ioon liha lihas hormoon erutus kude uriin neer organism funktsioon

Sarnased õppematerjalid

doc

Füsioloogia eksami kordamisküsimused koos vastustega

Fibriogeen osaleb vere hüübimises. Vere hüübimine- ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad, tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb (plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.) Südame vereringe füsioloogia Suur ja väike vereringe- Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus. Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe. See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi kapillaaridesse, mis koonduvad veenuliteks, veenideks ja ühinevad neljaks

Füsioloogia

docx

Õe põhiõppe I kursuse FÜSIOLOOGIA

FÜSIOLOOGIA: Veri 1. Vere funktsioonid 1) Transpordifunktsioon - Veri transpordib hingamisgaase hapnikku kudedesse ja CO2 kudedest kopsudesse 2) Kaitsefunktsioon - Hüübimisvõime, mis tõkestab verejooksu väikese veresoone sulgemise teel. Homöostaas - Veri hoiab pH taseme organismis normipiires 3) Valgudepoo - Veres olevad valgud on organismile vajadusel kergesti kättesaadavaks valgutagavaraks 2. Verd iseloomustavad omadused 1) Vere maht Täiskasvanud 4,5-5L. Inimesel on verd 6-8% kehakaalust. 2) Hematokriti abil saab vererakkude ja plasma vahekorda 3. Vererakud Punaverelibled Erütrotsüüdid Valgeverelibled Leukotsüüdid Vereliistakud Trombotsüüdid 4. Erütrotsüüt sisaldab hemoglobiini ja määrab veregruppi. Transpordivad kopsudest hapnikku kudedesse ja kudedest süsihappegaasi kopsudesse 5. Leukotsüüt organismi kaitse. 6. Trombotsüüt osaleb hüübimises 7.

Õendus

pdf

FÜSIOLOOGIA EKSAMI KORDAMISKÜRIMUSED JA PRAKTIKUMIDE KIRJELDU 2019

FÜSIOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED HOMOÖSTAAS, ORGANISMI REGULATSIOONIMEHHANISMID 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaasi mõiste (C. Bernard, W.B. Cannon). Homöostaatilise kontrolli mehhanismid. Füsioloogia on teadus bioloogiliste organismi ja tema osade talitlusest ehk funktsioonist. CLAUDE BERNARD “Koordineeritud füsioloogilised reaktsioonid, mis peavad tagama enamiku püsiseisundit kehas on sedavõrd keerulised ja iseäralikud elava organismi jaoks, et nende püsiseisundite käsitlemiseks on kasutusele võetud termin – homoöstaas.

Füsioloogia

doc

Exami küsimused 2005

FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk 5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat reaktsiooni säilitada põhineb tema puhveromadustel ja erituselundite talitlusel. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Veres on 4 puhversüsteemi: 1. karbonaatpuhversüsteem 2. fosfaatpuhversüsteem 3. verevalkude plasma puhversüsteem 4

Inimese anatoomia ja füsioloogia

doc

Kordamisküsimused (vastused)

Füsioloogia eksami küsimused. 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on õpetus elusorganismi talitlusest ja tema suhetest ümbrusega. Füsioloogia peamiseks uurimisvaldkondadeks on eluavaldused, millega tagatakse nii indiviidi kui liigi elutegevuse hoidmiseks vajalik organismi sisekeskkonna püsivus ehk homöostaas. Talitluse tundmaõppimiseks on vaja korraldada katseid elusatel rakkudel, kudedel, elunditel ja organismidel. Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seostest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma elusorganismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia (Anatoomia (

Füsioloogia

docx

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia-eksam

organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. · Verehüübe teke on mitmete ensüümide kaasabil toimuv astmeline protsess. Vere hüübimise ensümaatilise teooria üheks rajajaks oli Tartu ülikooli füsioloog A. Schmidt, kelle esimese sellealased tööd ilmusid 1861...1862 Alexander Schmidt baltisaksa päritolu eesti füsioloog, meditsiinidr.,prof. Lõpetas TÜ. Oli veterinaariakooli õppejõud, TÜ füsioloogia kateedri juhataja, arstiteaduskonna dekaan, 85-90 TÜ rektor. Lõi maailmakuulsa vere hüübimise fermentatiivse teooria, pani aluse kliinilise hematoloogia ja vereülekande edenemisele. Temalt pärinevad vere hüüvistajate nimetused ,,protrombiin" ja ,,trombiin". Hüübimise põhietapid: · Kui endoteel on vigastatud, puutuvad trombotsüüdid sidekoes oleva kollageeniga kokku ja aktiveeruvad, kleepuvad kokku ja liibuvad vigastatud kohale. Tekib valge

Bioloogia

docx

Anatoomia ja füsioloogia eksam

Anatoomia ja füsioloogia

docx

Füsioloogia kordamisküsimused-vastuse d

1. TÖÖ SÜDA 1. Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon.  Süda on õõnes lihaseline elund, millel on kaks koda (veri sisse) ja kaks vatsakest (veri välja). Rusika suurune. Süda asub rindkeres, diafragma kohal, kahe kopsu peal, 2/3 südamest asub vasakul pool keha keskjoonest ja 1/3 paremal. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku, rinnak-roidmist ja diafragma pinda. Südant katab kolm kihti – endokard, müokard, epikard. Müokard on vatsakestes kolme-, kodades kahekihiline.  Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel.  Südame põhifunktsiooniks on vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Süda talitleb pumbana, mis vere kehas ringlema paneb. Suur ja väike vereringe. Südame verevarustus - Südant ennast varustavad verega vasak ja parem pärgarter, mis lähtuvad harudena aordi algusest. Venoosne veri kogutakse tagasi südameveenidesse, südameveenid omakorda kogunevad pärgurkesse ja pärgurge suubub s

Kategoriseerimata

Rohkem sarnaseid