Füsioloogia eksami kordamisküsimused vastustega (0)

28
Kordamispunktid füsioloogias
Lihasfüsioloogia

• Lihasvalgud – aktiin ja müosiin. Aktiini ja müosiini kutsutakse mikrofilamentideks ehk pisiniitideks. Leidub eriti rohkelt lihasrakkudes, kutsuvad esile lihaste kokkutõmbeid ehk kontraktsioone. Tekitavad liikumist ja säilitavad rakusisese süsteemi. Kokkutõmbevalgud. Aktiin on väiksema molekulmassiga kui müosiin.
  
• Müofibrill-Sarkomeeride ahel, koosneb aktiini filamentide kimpudest . Lihasrakk ehk lihaskiud koosneb müofibrillidest. Müofibrilli moodustavad pikas reas üksteise kõrval olevad sarkomeerid.
  
• Sarkomeer - Skeletilihaste struktuurne ja funktsionaalne üksus. Iga sarkomeer koosneb kahte tüüpi filamentidest: peened filamendid, mis koosnevad aktiinist ja paksud filamendid, mis koosnevad müosiinist. Lihaste kokkutõmbumisel lühenevad nad 70%. Silindriline osa müofibrillis.
  
• Lihaskontraktsiooni energeetiline allikas- ATP. Lihaskontraktsioonil toimub ATP hüdrolüütiline lõhustumine ADP-ks ja fosfaadiks. Lõhustumisprotsessi nimetatakse ATPaasiks ja see toimub müosiini ensüümi abil, ning protsessi käivitab aktiin.Lihaskontraktsioon toimub ATP lõhustumise käigus. Mida kiiremini lihas kontraheerub, seda rohkem energiat vabaneb ja seda suurem on jõudlus.
  
• Libisevate filamentide teooria- Lühenemise ajal liiguvad aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakromeeri keskpaika. Filamendid ise ei lühene!
  
• Skeletilihas - Algab luult, ületab liigese ja kinnitub pehmete kudede kaudu teisele luule. Ülesandeks liigutada skeleti osi ja seelebi kindlustada keha ja selle üksikosade liikumine. Iseloomustab tahtele alluvus. Vöötlihas. Skeletilihas e. Vöötlihas, ehk somaatiline lihas on kiuline . Pikad rakud , kontraktsiooni kestus lühike.
  
• Silelihas - Torujate ja kotjate elundite seinas paiknev lihaskiht . Veresooned , seedetrakt , kuseteed, suguelundid , hingamiselundid. Tegevus ei allu tahtele ja nad ei alga luult. Aktiini ja müosiini ei järjestu sakromeerideks ja filamentideks. Väiksem kontraktsioonijõud kui vöötlihasel, ja kontraktsiooni kestus, võrreldes vöötlihasega, on aeglasem . Üldiselt ei vaja kontraktsiooni esilekutsumiseks närviimpulssi. Silelihaseid innerveerib autonoomne närvisüsteem. Puuduvad neuromuskulaarsed sünapsid, närvikiud eritavad lihase vahtusse lähedusse ülekandeaineid, milledeks on adrenaliin ja noradrenaliin. Ei väsi nii kiiresti nagu vöötlihas.
  
• Südamelihas- Eriti väsimatu, tahtele mittealluv, iseloomustab automatis.Leidub vaid südames. Esineb nii silelihase kui ka vöötlihase omadusi. Esineb ristivöödilisus- aktiin ja müosiin paikneb filamentides ja moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel.
  

• Vere funktsioonid- trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo . Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada organismi sattunud võõrkehi ja haigusetekitajaid (antikehade moodustamine), hüübimisvõime, verel on püsiv koostis ja see tagab organismi sisekeskkonna püsivuse e. homoöstaasi. Veres olevad valgud on kergesti kättesaadavad valgutagavarad- valgudepoo.
  
• Vere maht- Inimesel on verd 6-8% kehakaalust. Täiskasvanud naise verehulk on 4-4,5 l, mehel 5 l ja enamgi .
  
• Hematokrit - Vererakkude mahusuhe. Kuna vere vormelementidest enamuse moodustavad erütrotsüüdid, siis iseloomustab hematokrit erütrotsüütide üldmahtu. Normaalselt saadakse meeste venoosse vere punavererakkude mahuosaks 0,44-0,46, naistel 0,41-0,43.
  
• Erütrotsüüdid – nende kuju, funktsioon. Punaverelibled. Nad on väikesemad kui enamus teisi keharakke – laius 7-8 m ja paksus umbes 2 m. Erütrotsüüdid (ER) on rahuolekus lapikud kaksiknõgusad rakud, kuid nende kuju muutub kergesti veresoonte seinte ja teiste rakkude mõjutusest. Transpordivad kopsudest hapnikku kudedesse ja kudedest süsihappegaasi kopsudesse.
  
• Hemoglobiin - raua sisaldus veres. Punastes verelibledes olev valk. Seob ja transpordib hapnikku.
  
• Veregrupid- Erütrotsüütide pinnal on süsivesikuid sisaldavaid valkaineid – glükoproteiine, mis määravad veregrupi. Veres leiduvad antigeenid (aglutiniinid) neile veregruppi määravaile ainetele, mida ei leidu inimese oma erütrotsüütides (aglutinogeenid).
  
• Aglutinatsioon- Erütrotsüütide kokkukleepumine vale veregrupi ülekande teel.
  
• Hemolüüs- Vale veregrupi ülekande teel vabanev liigne hemoglobiin ummistab neerutorukesed ja neerude funktsioon häirub.
  
• Leukotsüüdid- jaotuvad granulotsüütideks, lümfotsüütideks ja monotsüütideks. Ülesandeks organismi kaitsmine kehaväliste ainete ja mikroorganismide eest. Granulotsüüdid- neutrofiilsed, eosinofiilsed ja basofiilsed. Neutrofiilsed granulotsüüdid on õgirakud, mis hävitavad kehavõõrast ainet organismis. Eosinofiilsed granulotsüüdid ergastuvad allergiliste reaktsioonide käigus. Basofiilsete granulotsüütide funktsioon on seotud immuunreaktsiooniga. Lümfotsüüdid- kaitsevad organismi haigustekitajate eest. Monotsüüdid- on tõhusateks fagotsüütideks.
  

• Trombotsüüdid- Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas.

• Plasma – koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid , hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid – ravimid , toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid- immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse. Fibriogeen osaleb vere hüübimises.
  
• Vere hüübimine- ehk hemostaas. Seda ei toimu arterites, arterioolides ja veenulites. Verejooksu korral väiksemad veresooned ahenevad , tekib valge tromb (trombotsüüdid kleepuvad kollageenkiudude külge), siis tekib punane tromb ( plasmas olev fibrinogeen muutub trombiini toimel kiudaineks fibriiniks ja vedel veri muutub sültjaks, mis mõne tunni jooksul kõvastub.)
  

• Suur ja väike vereringe- Suur vereringe algab vasakust vatsakesest, suundub aorti, sealt hargneb veri arteritesse, edasi arterioolidesse ja kapillaaridesse, kus toimub gaasivahetus . Paremast vatsakesest algab väike vereringe ehk kopsuvereringe . See kulgeb paremast vatsakesest läbi kopsuarteri tüve vasakusse ja paremasse kopsuarterisse, sealt arterioolidesse, edasi kapillaaridesse, mis koonduvad veenuliteks, veenideks ja ühinevad neljaks kopsuveeniks, mis kulgevad südame vasakusse kotta.
  
• Süstol- kontraktsioon . Veri surutakse vatsakestest välja.
  
• Diastol - lõõgastumine. Vatsakesed täituvad verega.
  
• Südame minutimaht - vere maht, mille parem või vasak vatsake paiskab välja ühe minuti jooksul.Tavaliselt on südame minutimaht umbes 5 liitrit, tugeval pingutusel võib aga tõusta kuni 25 liitrini minutis .
  
• Löögimaht- normaalselt 70 ml, väljendab vere hulka, mis ühe kontraktsiooni ajal südame vatsakesest välja pumbatakse.
  
• Löögisagedus- frekvents , normaalselt 60-80 (90) korda minutis – võib ka olenevalt olukordadest varieeruda üsna suures ulatuses.
  
• Erutuse levik südames- Südame rütmiliste kokkutõmmete vallandajaks on südames endas tekkivad erutused. Seda nimetatakse autorütmiaks. Nagu kõik teised keharakud , nii omavad ka südamelihase rakkude membraanid rahuolekus elektrilist laengut.Kui närvi- ja lihasrakud on aktiivsed, toimub neis membraanipotentsiaali lühiajaline muutus positiivses suunas – tekib aktsioonipotentsiaal (tegevuspotentsiaal). Nii südamelihases kui, närvirakus kui ka skeletilihases on aktsioonipotentsiaal +30mV. Seejärel muutub see taas negatiivseks, kuid erineva kiirusega.Perioodil, mil rakk on erutunud ja ka erutuse vaibumise ajal ei võta rakk vastu uut erutust tekitavat impulssi . Seda aega nimetatakse refraktaalperioodiks. Erutuse levimisel ja vaibumisel südames tekib elektriväli, mis ulatub kuni keha välispinnani. Selle välja suuruses ja suunas toimuvaid uutusi on võimalik mõõta erinevate kehapiirkondade vaheliste potentsiaalierinevuste mõõtmise teel. Selleks kasutatakse EKG-d.
  
• EKG sakid - elektrokardiogramm. Normaalsel EKG-l esinevad positiivse ja negatiivse suunaga väljalöögid (sakid, lained), mida tähistatakse tähtedega P kuni T. Kokkuleppeliselt tähistatakse QRS kompleksi piirides esinevad positiivseid (ülespoole isoelektrilist e. nulljoont) väljalööke alati R-ga, negatiivseid väljalööke (allapoole isoelektrilist e. nulljoont) eespool R-sakki Q-ga ja R-sakist tagapool S-ga. P- ja T-sakid seevastu võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Kahe saki vahemaad nimetatakse lõiguks e. Segmendiks. P-sakk – väljendab erutuse levikut üle mõlema koja. PQ-lõik – mõlemad kojad on haaratud tervikuna erutusest. QRS- kompleks - väljendab erutuse levikut üle mõlema vatsakese. Q-saki alguses kojad lõõgastuvad. T-laine – vatsakestes tekkib lõõgastus. ST-segment – näitab, et erutuses on kogu vatsakeste müokard.
  
• Vatsakeste töö faasid - pinguldus, väljutus ja lõõgastus ja täitumisfaas. Pinguldusfaasis vatsakeste süstoli alguses põhjustab vatsakeste sisene rõhu tõus otsekohe AV- klappide sulgumise. Väljutusfaasis rõhk vasakus vatsakeses ületab diastoolse aordirõhu (80 mmHg), avaneb aordiklapp ning algab vere väljutamine südamest.Aordiklapi sulgus tähendab vatsakese süstoli lõppu. Lõõgastusfaasis on kõik klapid veel suletud. Peale seda langeb rõhk vatsakestes 0 mmHg-ni. Täitumisfaasis täituvad vatsakesed verega.
  
• Starlingi seadus- Lõpp-diastoolse täitumise suurenemine põhjustab löögimahu suurenemise.
  
• Südametoonid- I tooni süstoli alguses, mis tekib peamiselt AV-klappide sulgumisest ja müokardi võnkumisest. Esimene toon on tumedakõlalisem ja teie tooniga võrreldes kestvam. Kuulatluskoht on otse vatsakeste kohal umbes 5.roidevahemikus vasakul medioklavikulaarjoonel ja sternumi paremal serval . II toon tekib diastoli alguses ja on tingitud aordi ja pulmonaalarteri poolkuuklappide sulgumisest.Mõnikord eristatakse ka III ja IV tooni – III on kuuldav üksnes lastel.
  
• Südamelihase omadused- erutuvus , automaatsus, kontraktsioonivõime )väsimatult koguaeg töötama) ja refraktaalsus ( vastuvõtmatus ärritusele, kui eelmine erutus veel püsib).
  
• Tahhükardia- südamefrekvents üle 100 korra minutis.
  
• Bradükardia- südamefrekvents alla 60 korra minutis.
  
• Respiratoorne arütmia- väljahingamisel muutub südametegevus aeglasemaks.
  
• Refraktaalperiood - periood, mil erutuse kestvuse ajal ei võeta vastu uut erutust.
  
• Arterid- hästi paksu seinaga, sisaldavad elastseid kiude . Veri voolab pideva joana .
  
• Veenid- õhukese seinaga, elastseid kiude ei sisalda. Veenide sisepinnal on klapid, mis aitavad verel ühes suunas voolata. Vere liikumine veenides tagavad: veene ümbritsevate lihaste kokkutõmme, klappide olemasolu veeni sisepinnal, negatiivne rõhk südameõõntes diastoli ajal ja negatiivne rõhk rindkereõõnes sissehingamise faasis.
  
• Vererõhk – arteriaalne rõhk kujutab endast jõudu pinnaühiku kohta, mida veri avaldab arterite seinale.
  
• Süstoolne RR- südame kokkutõmbe ajal. Normiks 110-120 mmHg.
  
• Diastoolne RR- rõhk, mis on arteris südame puhkefaasi ajal. Normiks 60-80 mmHg.
  
• Hüpotoonia- Vererõhu normaalsest madalamaid väärtus.
  
• Hüpertoonia- Kõrgvererõhutõbi.
  
• Pulss - arterite rütmiline laienemine, mis on tingitud südame tööst. Süstoli ajal tekkiv aordi seina võnkumine kandub edasi arteritele.
  
• Sfügmogramm- pulsi sagedust väljendav kõver. Kahe küüruga kõver.
  

• väline hingamine -See on õhu liikumine piki hingamisteid alveoolidesse ja alveoolidest atmosfääri - ventilatsioon. Siia kuulub ka gaasivahetus alveoolide ja vere vahel – toimub gaaside difusioon . Seega on siin haaratud gaasivahetuse need osad, mis toimuvad hingamisteedes, kopsudes. Gaaside transport:S.o. hapniku transport verega kudedesse ja süsihappegaasi transport verega kudedest kopsudesse. Sisemine e. Koehingamine s.o. gaasivahetus kudedes kapillaarvere ja kudede vahel - difusioon - ning rakusisene hingamine.
  
• Inspiirium – Sissehingamise ajal kontraheeruvad välimised roietevahelised lihased, roided tõstetakse ülespoole ja enam külgedele. Samal ajal kontraheerub ka diafragma – diafragma kuppel lameneb. Nende kahe protsessi käigus rindkere õõs suureneb nii külg- kui pikisuunas ja seetõttu langeb rõhk rindkereõõnes. Õhk imetakse kopsudesse.
  
• Ekspiirium - Välimised roietevahelised lihased ja diafragma lõtvuvad, sisemised interkostaallihased kontraheeruvad ja roided langevad alla ning diafragmakuppel tõuseb üles. Õhk surutakse välja.
  
• Hingamisteede ülesanded- atmosfääriõhu juurdetoomine sissehingamisel , “alveolaarõhu” äraviimine väljahingamisel, sissehingatava õhu puhastamine.
  
• Välise hingamise näitajad – Hingamissagedus , hingamisliigutuste arv minutis.Vastsündinu hingamissagedus on ~60 korda minutis. Täiskasvanud naistel ~15-20 x´, meestel ~12-15 x´
  
• Hingamismaht HM- On ühe tsükli jooksul sisse või välja hingatava õhu hulk. Normaalselt on see puhkeolekus ~0,5 liitrit.
  
• Inspiratoorne reservmaht IRM- Maht, mida pärast normaalset sissehingamist saab täiendavalt sisse hingata .
  
• Ekspiratoorne reservmaht ERM- Maht, mida pärast normaalset väljahingamist saab täiendavalt välja hingata.
  
• Residuaalmaht-maht, mis jääb kopsudese pärast maksimaalset väljahingamist.
  
• Residuaalmaht ja ERM koos moodustavad funktsionaalse residuaalkapatsiteedi e. funktsionaalse jääkmahtuvuse.
  
• Vitaalkapatsiteet - kapatsiteet ehk mahtuvus . kopsude ja rindkere avardumisvõime mõõduks. HM+IRM+ERM.
  
• Minutiventilatsioon - On ühe minuti jooksul sisse-väljahingatava õhu hulk. Minutiventilatsiooni saame arvutada, kui teame hingamissagedust ja hingamismahtu. Minutiventilatsioon = hingamissagedus x hingamismaht.
  
• Maksimaalne minutiventilatsioon- Õhu hulk, mida inimene suudab maksimaalse pingutusega sisse-välja hingata ühes minutis.
  
• Düspnoe- hingeldus .
  
• Apnoe- hingamise seiskus.
  
• Hüperventilatsioon- inimene hingab suurema mahu ja suurema sagedusega kui tavaliselt.
  
• Hüpoksia- Hapnikuvaegus veres, kudedes.
  
• Hüperkapnia- Süsihappegaasi liig veres.
  
• Gaasivahetus kopsudes- I etapp leiab aset kopsualveoolide ja alveoolide seintes paiknevate kapillaaride vahel. O2 liigub alveoolidest kapillaari, CO2 aga vastupidi. Gaasivahetus toimub tänu gaaside kontsentratsioonide vahele alveoolides ja kapillaarides. Seda rõhkude vahet nimetatakse osarõhkude e. partsiaalrõhkude vaheks . Õhus on atmosfäärirõhk 760 mmHg, selles on hapnikku 21% - seega on hapniku osarõhk 159 mmHg. GAAS LIIGUB ALATI MADALAMA KONTSENTRATSIOONI SUUNAS! Seega toimubki gaaside difusioon vastavalt osarõhkude erinevusele alveoolis ja kopsukapillaaris olevas veres.
  
• Gaaside transport verega- II etappO2 transport toimub erütrotsüütides leiduva hemoglobiini abil. Nimelt seondub hapnik hemoglobiiniga ja moodustub oksühemoglobiin. 100 ml verd transpordib 18-19 ml O2. Normaalselt on 96-100% hemoglobiinist seotud O2 –ga . Hapnikuga seotud hemoglobiini protsenti nimetatakse saturatsiooniks. Kui inimene hingab 100% hapnikku, on ka O2 saturatsioon 100. CO2 transport toimub veres kolmel viisil: Lahustunud kujul plasmas, seotult hemoglobiiniga (karboksühemoglobiin), CO2 ühineb erütrotsüüdis veega H2O + CO2  H2 CO3
  
• Hingamise regulatsioon - Määrav osa on hingamiskeskusel, mis paikneb piklikus ajus ja ajusillas. Hingamise regulatsioon jaguneb reflektoorseks ja humoraalseks. Reflektoorne regulatsioon põhineb venitustundlikelt retseptoritelt hingamiskeskusesse tuleval informatsioonil . Reflektoorse regulatsiooni kaudu toimub sisse- ja väljahingamise perioodiline vaheldumine .Humoraalne regulatsioon juhindub vere keemilisest koostisest ja selle muutustest, mis kutsub esile kemoretseptorite erutuse või pidurduse. Kõige tundlikum on hingamiskeskus CO2 ja H- - ioonide kontsentratsiooni tõusule. Selle tagajärjel erutub hingamiskeskus ja hingamine muutub kiiremaks ja sügavamaks kuni nende ioonide sisaldus veres on normaliseerunud.
  

• Jääkainete eritumise teed: Neerud, kopsud , seedetrakt, nahk.
  
• Neerude funktsioonid- kehavedelike tasakaalu tagamine organismis, osmootse rõhu säilitamine, happe-leelistasakaalu regulatsioon, ekskretoorne roll – jääkainete ja võimalike võõrainete eemaldamine organismist (süsivesikute, valkude lõhustumisproduktide eritamine), bioloogiliselt aktiivsete ainete sekretsioon (hormoonid), vereloome regulatsioon (erütropoietiini produktsioon ),arteriaalse vererõhu regulatsioon ( RAAS ). Neeru funktsionaalseks ühikuks on NEFRON . Selles toimubki uriini teke. Nefronite hulk ühes neerus on umbes 1-1,2 miljonit.
  
• Uriini moodustumise 3 põhiprotsessi – ultrafiltratsioon : selle käigus tekib esmasuriin e. primaarne uriin , resorptsioon - tagasiimendumine neerutorukestest ümbritsevasse neerukoesse ja sealt tagasi verre, sekretsioon- vastupidine protsess resorptsioonile.
  
• Nefron - Nefron koosneb päsmakesest e. glomeerulusest ja neerutorukeste süsteemist. Enamik torukesi suubub neeru kooreosas paiknevatesse kogumistorukestesse, mis peale kogumisfunktsiooni etendavad ka olulist osa lõpliku uriini moodustumises. Nefroni päsmake koosneb kapillaarlingudest ja seda ümbritsevast kihnust e. Bowman-Śumljanski kapslist. Kapillaarpõimik saab alguse päsmakesse suubuvast toomasoonest (vas afferens) ja koondub viimasooneks (vas efferens). Need sooned vastavad oma ehituselt arterioolidele. Veresoonte poolele jääb päsmakese vaskulaarne poolus , vastasküljelt aga algab neerutoruke, mille kaudu väljub glomerulaarfiltraat e. esmasuriin. Seda osa päsmakesest nimetatakse uriini- e. tubulaarseks pooluseks. Päsmakesed võivad paikneda neerukoores /kortikaalsed päsmakesed/ või koore sisemises piirkonnas säsi lähedal /jukstamedullaarsed päsmakesed/. Vastavalt sellel jaotatakse ka nefroneid kortikaalseteks ja jukstamedullaarseteks. Päsmakest ümbritseval kihnul on kaks lestet ja nende vahel on kihnuõõs. Kapillaarling koosneb kollageenkiudude katkematust võrgustikust moodustunud katkematust basaalmembraanist. Basaalmembraani katavad veresoone valendiku poolt akendunud endoteelirakud ja väljapoolt (kihnu poolt) podotsüüdid, mis lebavad basaalmembraanil vaid jätkete e. jalgadega . Selline ehitus tagabki esmasuriini tekke. Nimelt saavad esmasuriini väljuda vaid aineosad, mis mahuvad läbima basaalmembraani poore.
  
• Esmasuriin- Esmasuriini tekib kuni 180 l/24 tunni jooksul. Esmasuriin on oma koostiselt sarnane vereplasmale, kuid ei sisalda valku ja vere vormelemente - nende suurte mõõtmete tõttu ei suuda nad basaalmembraanis olevaid poore läbida.
  
• Aktiivne ja passiivne resorptsioon- aktiivne: toimuvad selliste ainete osas nagu glükoos, aminohapped , valk. ~98% ulatuses imendub tagasi glükoos ja see toimub nefroni proksimaalses vääntorukeses. Terve inimese uriinis glükoosi ei leidu vaatamata selle, et primaaruriinis on glükoosi kontsentratsioon võrdne selle sisaldusega vereplasmas. Passiivne: Vee ja elektrolüütide tagasiimendumine. Kusiaine e. karbamiid e. uurea lahustub hästi vees. Vesi imendub tagasi proksimaalses torukeste süsteemis, Henle lingu alanevas osas, distaalses vääntorukeses, kogumistorus. Kokku imendub organismi tagasi 99% esmasuriinis olnud veest. Seega muutub uriin kontsentreeritumaks ning suure kontsentratsioonide erinevuse tõttu difundeerub osa uureast verre tagasi.Nõrgad orgaanilised happed ja alused imenduvad tagasi olenevalt uriini pH-st. Nimelt madala uriini pH juures (s.t. happelise uriini puhul) suureneb nõrkade resorptsioon ja väheneb eritumine .
  
• Teisene e. sekundaarne uriin- Ööpäevane uriini hulk - ~1,5 l.Tunnidiurees 50-100 ml. Erikaal e. tihedus 1015-1025 – mida suurem erikaal, seda kontsentreeritum uriin. Glükoosi ja valku normaalselt uriinis ei ole. Sademes mikroskoopilisel uuringul – vähesel määral leukotsüüte, epiteelirakke, erütrotsüüte, mikroobe (kateeteruriin on steriilne!)
  
• Neerude tegevuse regulatsioon- Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon: füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Selle tulemusena distaalsete vääniliste torukeste läbilaskvus veele suureneb ja vesi peetakse organismis kinni. Samas sunnib janu inimest rohkem jooma ja nii taastatakse normaalne vedelikubilanss ja säilitatakse isotoonia. Alkohol pärsib ADH teket – siit ka alkoholi liigtarbimisel tekkiv kuiv nahk ja suurenenud uriinihulk.Happe-leelistasakaalu regulatsioon: Neer eritab pidevalt mittelenduvaid happeid ja aluseid. Nendeks on sulfaatioonid, fosfaatioonid, mis tekivad valkude lõhustamise käigus. Aluselisteks aineteks on mitmed toiduga saadavad ioonid . Inimese uriini pH sõltub ainevahetuse lõpp-produktidest. Taimetoitlasel on uriin leeline, liha söömisel muutub uriini reaktsioon happeliseks. Lisaks sellel osaleb H – ioon ka hingamise regulatsiooni – vere happeline keskkond stimuleerib hingamist.
  
• RAAS- arteriaalse vererõhu regulatsioon. s.o. reniin -angiotensiin-aldosterooni-süsteem. Reniin on aine, mida produtseeritakse neerude jukstaglomerulaaraparaadis ja kust ta kandub verre ja lümfi. Reniin vallandub vererõhu langusel – ärrituvad rõhuretseptorid toomasoone rõhu-ja venitustundlikus piirkonnasReniin vabastab vereplasmas leiduvast angiotensinogeenist angiotensiin I mis kopsudes oleva ensüümi toimel muudetakse angiotensiin II-ks ja mis on tugevaim vasokonstriktoorne aine, mida tuntakse. Ta põhjustab kestva veresoonte ahenemise ja tõstab sellega vererõhku. Samas toimib angotensiin neerupealistele ja põhjustab seal aldosterooni vabanemise. Aldosteroon aga põhjustab neerutorukestes Na tagasiimendumise ja Na-le järgneb ka vesi. Seega käivitub RAAS vererõhu languse, soola kaotuse ja verehulga vähenemise tingimustes.
  
• Ööpäevase uriini hulk- 1,5 liitrit.
  
• Tunnidiurees- 50- 100ml .