Närvisüsteem (3)

Närvisüsteem
Närvisüsteemi üldine jaotus:
1) Somaatiline ehk kehaline NS (keha – soma ld.k). Innerveerib skeletilihaseid. Tundlikkuse juhtimine ja tahteliste liigutuste juhtimine.
2) Autonoomne ehk vegetatiivne NS
Vegetatiivne – Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihaste, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. Teda võimalik spetsiaalsete treeningutega (nt joogaga) allutada. Silelihas ja südamelihas ei allu tahtele. Vöötlihas ehk skeletilihas allub tahtele. Siseelundite liigutuste juhtimine ei ole tahtele alluv.
NB! Somaatilise ja anatoomse jagunemist vaata jooniselt!!
Somaatiline jaguneb: tsentraalseks NS-ks ( peaaju ja seljaaju ) ja perifeerseks NS-ks(peaajunärvid (12 paari) ja seljaajunärvid (31 paari)).
Autonoomne jaguneb: sümpaatiliseks NS-ks ( Tsentraalne osa ja perifeerne osa)(avaldab hingamisele kiirendavat mõju) ja parasümpaatiliseks NS-ks (Tsentraalne osa ja perifeerne osa)(avaldab hingamisele aeglustavat mõju)
Närvirakud
Närvirakk koosneb rakukehast ja jätketest. Närvirakku nim. ladina päraselt neuroniks. Närvirakul on kahesuguseid jätkeid (pikk jätke kannab akson i nimetust ja lühikesed jätked kannavad dendriidide nimetust). Reeglina närvirakul 1 akson ja mitu dendriiti . Dendriidid seovad erinevaid närvirakke omavahel. Sõltuvalt närviraku iseloomust juhivad aksonid motoorsetel või ka sekretoorsetel neuronitel erutuse närviraku kehast kas lihasele või näärmele (motoorsetel lihasele, sekretoorne näärmele). Tundeneuronitel ehk sensoorsetel neuronitel juhivad aksonid tundlikkust , retseptorid närviraku keha. Aferentsed ja eferentsed ( motoorsete neuronite kaudu juhivad lihasele või sekretoorsete lihaste kaudu näärmele) neuronid . Vaheneuronid.
NS-is on veel gliiarakud. Gliiarakud ümbritsevad närvirakke, neid on närvirakkudest rohkem. Gliiarakkude f-n on kaitsta närvirakke, olla nende ümbritsevaks puhvriks ja ainevahetuslikult toita närvirakke, aidata kaasa närvirakkude ainevahetusele.
Osa närivrakke on sellised, kus lisaks närviimpulsside juhtimisele sünteesitakse ka hormoone – neid närvirakke nim. neurosekretoorseteks rakkudeks. Eriti rohkesti neid hüpotaalamuses. (võivad erutust juhtida ja ka tekitada). Närviraku kehas transporditakse hormoon aksoni kaudu närvijätke lõpposasse ja sealt hormoon vabaneb kas verre või rakuvahelisse ruumi – transporti kutsutakse aksontranspordiks.
Erutuse ülekanne NS-s. Sünapsi ehitus ja f-nid
Sünaps – moodustis NS-s, mille kaudu toimub erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele või innerveeritavale elundile. Erutuse ülekanne toimub sünapsis kas erilise aine – mediaatori – vabanemise kaudu või elektrilise närviimpulsi tekkel.
Erutusülekanne toimub järgmiselt: kui erutus jõuab presünaptilisele membraanile, vabaneb vesi sünapsi pilusse. Mediaator puutub kokku postsünaptilise membraani retseptortega ja seondub oma retseptoriga. Pärast seondumist oma retseptoriga toimub postsünaptilise membraani erutus. Mediaator ei jää sünapsipilusse, vaid ta likvideeritakse ja sellega erutusülekanne katkeb. Atsetüülkoliin (ACh). Atsetüülkoliiniesteraas(AChE). Atsetüülkoliin lahustatakse koliiniks ja atsetaaliks koliini haaratakse presünapsisse tagasi ja kasutatakse. Erutus kandub impulssidele. Kõige tundlikum on silma pupillilihas.
Mediaatori tagasi haaramine presünapsisse (uptake) – selliselt kõrvaldatakse sünapsi pilus enamlevinud mediaatoritest noradrenaliin ja serotoniin ning mediaator läheb jälle kasutusse.

Refleks ja refleksikaare mõiste ja osad
Refleks realiseerub mööda refleksikaart (tee ärritust vastuvõtvast sensorist kuni täidesaatva elundiniefektor).
Refleksikaarel on järgmised osad:
Retseptor /Sensor – võtab vastu erutuse. Retseptorist liigub erutus mööda aferentseid/sensoorseid kiude (juhivad tundlikkust) keskusesse (enamasti KNS), Keskusest levib erutus mööda eferentseid/ motoorseid /sekutoorseid kiude efektorisse. Efektorist edasi levides tekib reaktsioon .
Refleks on üks organismi talitluse regulatsiooni põhilistest võimalustest, juhul kui regulatsioon toimub NS vahendusel.
Et refleks oleks efektiivne, tulemuslik , selleks on vajalik ka tagasiside. Tagasiside ei ole refleksikaare osa, kuid regulatsiooni seisukohalt on ta väga oluline.
Keha asendi ja tasakaalu säilitamisega seotud refleksid:
Keha asendi ja tasakaalu hoidmisel saadakse inimesel informatsiooni nelja erinevat laadi (nägemissensorid, puutetundlikkus , lihastelt-liigestelt-kõõlustelt lähtuvad ärritajad, sisekõrvasensorid).Refleksid lähtuvad sisekõrvasensoritest, sisekõrvasensorid saavad ärritatud, nende keskus on piklikus ajus, sealt edasi lähevad närviimpulsid mitmesugustele lihastele , mis üritavad keha tasakaalu taastada. Asendi muutudes muutub ka lihaste ja kõõluste pinge.
Reflekse klassifitseeritakse mitmeti vastavalt teatud tunnusele, mis on klassifikatsiooni aluseks. Üks võimalus klassifitseerida reflekse on sünapsite arvu järgi. Monosünaptiline refleks on selline, kus on ainult üks sünaps. Sel juhul refleksikaar koosneb ainult kahest neuronist – aferentne ja eferentne. Polüsünaptiline refleks on selline kus on rohkem kui üks sünaps.
Kõndimisel juhitakse erinevate lihaste tegevust erinevalt. Kui jalg liigub ette, siis selle jala lihastes peab sirutajate kontraktsioon aset leidma, painutajad samal jalal peavad lõõgastuma. Teisel jalal on painutajate toonus suurem ja sirutajate toonus on pidurdunud. Kui oleks võrdselt oleks liikumine võimatu, liigutuste koordinatsioonihäired.
Seljaaju ehitus ja f-nid
Seljaaju paikneb lülisamba tagalas. Lülisammas koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad tüvisambad ehk liikuvuse . Seljaaju on sekmentaarse ehitusega, st koonsemist üksteise peal paiknevatest sarnastest segmentidest. Sekmentaalsuse loovad näiliselt närvid, mis teatud vahemike tagant seljaajju sisenevad ja sealt väljuvad. Segmendid jagunevad: 1)Kaelasegment, 2)rinnasegment, 3) nimmesegment, 4)ristluusegment
Seljaaju koosneb hallollusest ja valgeollusest. Hallolluse moodustavad närviraku keha, valgeolluse aga närviraku jätked. Hallollusel eristatakse eesmisi, tagumisi ja külgmisi sarvi. Tagumistes sarvedes paiknevad tundlikkust juhtivate närvirakkude kehad. Eesmistes sarvedes paiknevad motoorikat ehk liigutusi juhtivate närvirakkude kehad (motoneuronid). Alfa-motoneuronid juhivad tahtlikke liigutusi. Gamma -motoneuronid juhivad lihaste toonust. Motoneuronite närvikiud väljuvad seljaajust eesmiste seljaaju juurte kaudu. Eesmiste sarvede kaudu siseneb aga tundlikkus seljaajju. Esimene sensoorse neuroni keha asub väljaspool seljaaju. Kokku moodustavad tundlikkust juhtivate neuronite kehad aga segmendis spinaalganglioni. 31 paari üksteise kohal, igas spinaalganglionis on hulga närviraku kehasid ja nende närvirakkude kaudu siseneb tundlikkus seljaajju. Radikuliit – seljaaju närvipõletik. Juure lad k nimetus on raadiks. Radikuliit on seljaaju juurte põletik, kui see põletik haarab tagumisi juuri, siis ta tekitab valu. Põletiku korral on turse , mis surub seljaaju närvidele peale, see tekitab valu. Kui oleksid eesmised juured, siis valu ei ole, kuid liigutused oleksid häiritud. On seljaaju haigusi, mis hävitavad seljaaju hallolluse rakke, kui ühendus juurte ja hallolluse vahel katkeb, kannatab juurte toitumine.
Valgeollused:
Koosneb närvikiududest ja ümbritseb hallollust. Valgeollusel eristatakse sambaid. Eesmised sambad jäävad eesmiste juurte vahele ja pisut ka ette. Tagumised sambad on tagumiste juurte vahel, külgmised sambad jäävad külgedele. Kiud kogunevad kimpudeks, teatud kimp juhib teatud laadi tundlikkust või närviimpulssi mingite konkreetsete ajuosade vahel. Näiteks: seljaajust nägemiskühmudesse. Kimpudel on lad.k nimetus, mis tuletatud kahest struktuurist, mille vahel juhivad närviimpulsse. Tractus spinothalamieus. Alanevate juhteteede kaudu juhitakse motoorikat ehk liigutust. Peaaju koorest pärit närviimpulsid jõuavad alanevate juhteteede kaudu seljaaju eesmistes sarvedes alfa-motoneuroniteni ja sealt lihastesse. Ja nende abil juhitakse tahtlikke liigutusi. Peaaju koorealusest keskusest pärit närviimpulsse juhtakse samuti alanevate teede kaudu lihastesse, aga nende kaudu toimub lihaste toonuste toitmine, liigutuste koordinatsioon .
Seljaaju f-n:
1) Erinevate aju piirkondade omavaheline seostamine .
2) Tundlikkuse juhtimine.
3) Motoorika ehk liigutuste juhtimine.
4) Reflekside juhtimine. Reflektoorika f-n.
5) Erutuse võimendamine ja ka erutuse nõrgendamine – erutuse modulatsioon (muutumine)
Seljaaju erutuse moduleerimisel on oluline osa ajutüves paikneval retikulaarformatsioonil (võrkmoodustis paikneb piklikus ajus, sillas ja keskajus). Retikulaarformatsioon saadab seljaajule alanevaid, stimuleerivaid ja pidurdavaid impulsse, hoiab seljaaju toonust. Retikulaarformatsioon saadab peaaju ülemisele osale, ka ajukoorele nii pidurduvaid kui stimuleerivaid närviimpulsse.
Kui seljaaju ja peaaju ühendus katkeb trauma tõttu, siis esimesed kaks kuud inimesel on seljaaju talitlus väga järsult pidurdunud. Seda seisundit nim spinaalšokiks. Kahe kuu möödudes spinaalšokk läheb mööda ja asendub hüperrefleksiaga ( vastupidine rekatsioon, refleksid järsult tugevnevad).
Piklikaju :
Piklikaju - aju osa, mis altpoolt piirdub seljaajuga ja ülevalt poolt sillaga. Koos keskajuga moodustab piklikaju ajutüve. Piklikus ajus paiknevad 9.-12. peaaju närvikeskused. Veel paiknevad piklikus ajus mitmed elutähtsad regulatsioonikeskused ( hingamiskeskus ja vasomotoorne (juhib veresoonte toonust) keskus) (vas - veresoon lad.k), kaitsereflekside keskused (oksekeskus, köhakeskus, aevastuskesus (tegelt need neuronid, mis võtavad aevastamisrefleksist osa)). Piklikaju läbivad kõik selja- ja peaaju siduvad ülenevad ja alanevad juhteteed . Piklikaju läbib suurt kuklamulku ja turse korral võib ta suhteliselt kergelt kitsuda. Ajuturse on kõige tüüpilisem ajutrauma.
Piklikaju f-nid tulenevad anatoomilistest iseärasustest, temas paiknevatest närvistr-dest. Piklikaju kaudu juhitakse hingamist, veresoonte talitlust, kaitsereflekse, tundlikkust, tahtelisi liigutusi. Piklikust ajust juhitakse nende peaaju närvide talitlust, mille 9. on keele neelunärv, 10. on uitnärv ( Rindkere ja kõhuõõne elundid saavad kõik infot uitnärvi kaudu ja tundlikkust nendel siseelunditel juhitakse ka uitnärvi kaudu.), 11. on lisanärv (funktsioneerib kaelalihaste tööd), 12. on keelenärv (kõik liigutused, mis kõneledes toimuvad, on keelenärvide tõttu).
Sild :
Piklikajust kõrgemale jääv osa, ülalt piirneb keskajuga ja tema taha jääb väikeaju (lad k cerebellum). Sild ja väikeaju moodustavad kokku tagaaju. Sillas asuvad 5.-8. peaaju närvi punktid. 5. on kolmiknärv, 6. on eemaldajanärv, 7. on näonärv ja 8. on kuulmis-tasakaalunärv. Silda läbivad samuti ülenevad ja alanevad juhteteed – need, mis juhivad tundlikkust.Motoorsus. Tahtlikud liigutused pärinevad ajukoorest, tahtmatud ? koorealustes str-des allpool paiknevad. Osa neuronitest on sillas ja just need neuronid, mis sisse- ja väljahingamise faaside pikkust reguleerivad.
Sillaf-nid seotud vastavate peaaju närvide f-dega. 5. närv on põhiliselt näo pk-st pärit tundlikkust juhtiv närv, tal on kolm haru (sp ongi kolmiknärv).
Väikeaju ehitus ja f-d:
Väikeaju ehk ajuke e cerebellum. Väikeaju paikneb kukla piirkonnas, jääb aju tüvest tahapoole. Koosneb kahest poolkerast ja keskele jääb poolkerasid ühendav moodustis, mida nim. ussiks ehk vermiseks. Ajuke omab juhteteede kaudu ühednuse sillaga ja need juhteteed moodustavad närvikimpe, mida kutsutakse säärteks. Nende juhteteede kaudu on ajuke ühenduses seljaajuga ning ajutüvega (pikliku ajuga ja keskajuga). Seljaaju ajukese kulgla – tr. spinocerebellaris – ühendab seljaaju ajukesega ja kulgla kaudu läheb info lihastelt, liigestelt, kõõlustelt ajukesse. Tr. vestibukicerebelleris ( esiku väikeaju kulgla) – ühendab sisekõrvast alguse saavast esikunärvi ajukesega. Selle närvi kaudu tuleb esikust info ajukesse kehaasendi kohta. Ajuke omab ühendust peaajukoorega. Ajukese f-d on seotud kehaasendi ja tasakaalu säilitamisega, liigutuste koordinatsiooniga, lihaste toonuse hoidmisega ja ka lihaste töövõime säilitamisega.
Ajukese juhteteede kahjustusest tekivad nelja liiki talitluse häired:
1) asteenia – lihaste kiire väsimus (lihaste kurnatus ),
2) astaasia – pea-ja jäsemete värisemine,
3) ataksia – liigutuste koordinatsioonihäired,
4) atoonia – lihaste toonuste langus
Keskaju ehitus ja f-d:
Keskaju piirneb altpoolt sillaga ja ülalt vaheajuga. Keskajus paiknevad 3. ( silmaliigutaja närv) ja 4. (blokinärv ehk nervus trochlearis) peaaju närvituumad. Keskajus on 3. peaaju närvi parasümpaatilised närvituumad, millest üks inerveerib silmaava ehk pupilli ahendajat lihast, teine ripslihast, mille abil toimub silma läätse kohanemine lähedal ja kaugemal olevate esmete vaatluseks (ehk mille vahendusel toimub silma akkommadatsioon). Silmaliigutaja närv inerveerib ka pisaranäärmed. Keskajus paiknevad närviraku kehade kogumikud, mis kannavad nimetusi punatuum (n. ruber), mustaine (subst. nigra) ja ka katteplaat. Keskajus asuvad veel nägemis- ja kuulmismeele erutuste edasi kandvate neuronite kehad. Need paiknevad nn nelikküngastikus ja nendest nelikküngastikust ülemistes toimub nägemismeele neuronite ülekanne, aga alumistes küngastes kuulmismeele erutuse neuronite ülekanne. Keskaju läbivad mitmesugused ülenevad ja alaneva juhteteed.Alanevad juhteteed toovad infot suuraju poolkeradest seljaajju . Ülenevad toovad seljaajust peaajju. F-d seotud kolmanda ja neljanda peaaju närviga. Mustaine ja punatuum on seotud lihaste toonuse hoidmisega ja liigutuste kordinatsiooniga. Eriti oluline on punatuuma ja mustaine sirutuajate ja painutajate vastastikune... Kui ühendust punatuuma ja seljaaju vahel katkeb, siis tekib sirutajate toonuse ülekaal. Kui toonuse ülekaal on suur, siis takistab liikumist . Detserebratsioon rigiidsus – aju eemaldamine.
Vaheaju ehitus ja f-d:
Vaheaju piirneb altpoolt keskajuga ning ülalt poolt koore aluste tuumadega. Vaheaju osad on nägemiskühmud ehk taalamused/talamused. Taalamuse alumine pk on hüpotaalamus. Hüpotaalamus on ühenduses ajuripatsi ehk hüpofüüsiga, mis jääb ka vaheajju. Vaheajju kuulub ka veel kolmas ajuvatsake. Ajuvatsakesed tühjad, seal pole närve. Ajuvatsakesed on seljaaju kanaliga ühenduses. Ajuripats . Nägemiskühmude ehk taalamuse f-n on tundlikkuse juhtimine peaaju poolt. Taalamuses paiknevad kõikide tundlikkust juhtivate juhteteede kolmandate neuronite kehad, v.a haistmistundlikkus. Taalamus – koorealune tundlikkuse juhtimise jaam. Peaaju koor on aju kõige uuem osa. Taalamuse kahjustuse korral tekivad tundlikkuse häired. Taalamuse f-n on seotud tundlikkuse juhtimisega.
Hüpotaalamuse f-nid:
1) Neurosekretoorne f-n. Taalamuses on rida närvirakke, mis lisaks erutuse juhtimisele produtseerivad ka hormoone. Osa nendest neurosekretoorsetest närvirakkudest saadavad oma produkti ajuripatsi tagumisse sagarisse ehk neurohüpofüüsi. Hüpotaalamuses need tuumad , mis oma produkti saadavad hüpofüüsi sagarisse, on nucl . Paraventricularis ja n. supraopticus. nucl. paraventricularis + n. supraopticus = Anti D hormoon ja oksüdotsiin. Teine osa neurosekretoorsetest hüpotaalamuse tuumadest produktseerivad hormoone, mida nim. liberniidideks ja statiinid . Need närvirakud paiknevad hüpotaalamuse nn hüpofüsiotroopses pk-s ja liberniidid on sellised hormoonid, mis soodustavad hüpofüüsi eessagara hormoonide teket. Statiinid takistavad. Eessagar e näärme- ehk adenohüpofüüs. Tagasagara hormoonid tekivad hüpotaalamuses, eessagara hormoonid tekivad eessadaras endas, aga liberiinide ja statiinide kontrolli all.
Kuidas teket mõjutavad? Liberiinid ja statiinid saadavad oma produkti piki aksonit vereringesse. Omapärane veresoontevõrgustik, mida kutsutakse hüpofüüsi portaalvereringeks – seal lähevad lib ja stat juba eessagarasse vere kaudu.
2) Hüpotaalamuses on termoregulatsioonikeskus – keskus, mis reguleerib kehatemp-i, püüab t-i hoida püsivana selle keskuse kaudu. Keha t on sisemuses keskmiselt +37. Kõige madalam hommikupoole ööd. Termoregulatsioonikesus saab keha t kohta pidevad infot keha sisemusest kui ka keha pinnalt. Kui ähvardab kas ülekuumenemine või mahajahtumine, siis ta käivitab need mehhanismid, mis seda aitavad vältida.
3) Osmootse rõhu ja janu tunde regulatsioon ehk vee- ja elektrolüütide tasakaalu regulatsioon. Selles regulatsioonis osaleb ka tagasagara .. Hüpotaalamuses on osmootse rõhu suhtes tundlikud sensori. Veri jõuab hüpotaalamuse taha ja seal olevad sensorid tunnevad ära ainete sisaldused, mis veres on ja vastavalt sellele reguleerivad osmootse rõhu. Angiotensiin 2, natriureetilised peptiidid reguleerivad janutunnet ja ka uriini teket ja väljumist. Angiotensiin 2 on ise kõige võimsam janu tekitav tunne, mis organismis tekkida saab. Natriureetilised peptiidid nõrgestavad janu teket.
4) Nälja- ja küllastustunde regulatsioon ehk toitekäitumise regulatsioon. Hüpotaalamuses asub toitekeskus. Sellel on kaks erinevat alakeskust: nälja- ja küllastuskeskus. Mõlemad kujutavad enesest närvirakkude kogumikke, mis on omavahel dendriitide kaudu ühenduses. Küllastuskeskuse neuronid asuvad suuremalt jaolt hüpotaalamuse sissepoole jäävas keskkonnas, aga näljatunnet reguleeriv keskus asuvad hüpotaalamuse külgmisemas ehk nateraalsemas keskkonnas. Pidev info – osa seedekulglast, veres ringlevate hormoonide vahendusel või uitnärvi tundlikkust juhtivate kiudude kaudu. Uitnärvi tundlikkust juhtivad kiud saavad alguse mao ja peensoole seinast ning selle peensoole seina venitus või venituse puudumine tühja mao või soole korral, antakse edasi piklikku ajju, kust erutus levib hüpotaalamusse. Tühja kõhu ja soolestiku korral on ülekaalus need närviimpulsid, mis stimuleerivad näljakeskust, sunnivad inimest ja looma toiduotsingutele. Sama on ka peensoolest päris närviimpulssidega -> need mõjutavad näljatunde teket. Kui kõht on täis söödud, siis küllastustunne kohe ei teki. Kiiresti söömine on vale, sest küllastustunne tekib natukese aja pärast ja nii võib süüa liiga palju. -> SÖÖ AEGLASELT! Teine viis infot seedekulglast edastada on seedekulglast vabanevate hormoonide vahendusel. Need hormoonid vabanevad peensoole või mao limaskestas , lähevad verre ja vere kaudu jõuavad ... osad hormoonid soodustavad .. rohkem soodustavad küllastustunde teket. Võimsamaid näljatunde tekitajaid on gleriin – tekib tühja kõhu korral mao limaskestas. Läheb mao limaskestast verre ja seal vere kaudu ajju. Koletsütokiniin (CCK) tekib peensoole limaskestas rohke rasva ja valgurikka toidu tõttu. ... Läheb verre ja stimuleerib küllastustunde teket. Serotoniin tekib nii seedekulglas kui ka ajus ja on samuti küllastustunde teket stimuleeriva f-niga.Neptiin on rasvkoe hormoon, teda produtseerivad rasvarakud. ... on küllastustunnet tekitav...Ajus endas tekivad samuti kas siis nälja- või küllastustekitavad hormoonid. Osa nendest mediaatorid. Kõige tugevam ajus tekkiv näljatunnet tekitav hormoon on neuropiptiid Y. Neuropiptiid Y stimuleerib nälja või isu keskust hüpotaalamuses, mis reguleerib söömist. Suurendab toidu tarbimist, söömist, rasvavarude suurenemist .
Peaaju närvid ja nende f-d:
Vaata skeemi!
Otsaju :
Otsaju osad on peaaju koor ja peaaju koore alused tuumad ehk basaalganglionid . Basaalganglionide f-n on liigutuste koordinatsioon. Nende ärritus kutsub esile kindla iseloomuga stereotüüpseid liigutusi. Nad osalevad ka liigutuste programmi mällu salvestamisel. Basaalganglionide kahjustusel ongi häiritud liigutuste koordinatsioon, sujuvus ja üks selle pk tüüpilisemaid närvihaigusi kannab Parkinsonismi (liigutused aeglased, esineb pea ja käte värisemist, eriti raske on liigutuste algus, kätel esineb hammasrattafenomen) nimetust.
Basaalganglionide tuumade nimed:
- juttkeha ehk korpus striatum
- sabatuum ehk n caudatus
- läätstuum ehk putamun
- kahvatu kera ehk globus pallidum.
Kokku need juttkeha ja kahvatu keha moodustavad striopallidaarse süsteemi. Striopallidaarse süsteemi närvirakkudel on ühendus mustaine (subst. nigra) rakkudega.
Otsaju suurem osa on aga peaaju koor. Peaaju koort jaotatakse sagarateks.
Eristatakse nelja sagarat:
1)frontaal- ehk otsmiku sagarat,
2)parietaal- ehk kiilu sagarat,
3)oktsipitaal- ehk kukla sagarat,
4)temporaal- ehk kolju sagarat.
Käär – gyrus (ld keeles). Käärude vahele jäävad sissesopistused ehk vaod . Need vaod kannavad suleuste nime. Mõnikord kõige suuremad vaod ongi piiriks erinevate sagarate vahel. Otsmiku ja parietaalsagara vahele jääb tsentraalvagu . Tsentraalvaost ettepoole jääb eesmine tsentraalkäär  selles pk-s juhtitakse lihaste tahtelisi liigutusi. Tsentraalvaost tahapoole jääb tagumine tsentraalkäär  juhitakse tundlikkust kogu kehas.
Peaaju koore pindala on ligikaudu 2200 cm2, paksus 1,3-4,5 mm ja närvirakkude ehk neuronite arv on vahemikus 109- 1010 . Peaaju koor on kihilise ehitusega, närvirakud paiknevad kihtidena üksteise peal. Erinevates pk-s on kihtide arv erinev (max. on 6 kihti, aga võib ka olla siis vähem). Närviraku kehade vahele jäävad jätked.
Peaaju koore kihid :
- kõige välimine kiht (6. kiht) on molekulaarne- ehk plexifortne?. Seda kihti iseloomustab suur hulk kiude ja vähe rakukehasid.
- järgmine kiht (5. kiht) on väline granulooskiht. Siin on hulga kujuga neuroneid .
- väline püramiidrakkude kiht (4. kiht). Selles omakorda väikesed püramiidrakud.
- sisekülje granulooskiht (3. kiht)
- sisemine püramiidrakkude kiht (2. kiht). Seal keskmised ja suured püramiidrakud.
- Kääritaoliste rakkude kiht (1.kiht) .
Püramiidrakud on need närvirakud, mis juhivad tahtelisi liigutusi ja nendelt rakkudelt alguse saav närvikulgla kannab püramidaalkulgla nime. See kulgla kulgeb mööda seljaaju eesmiste sarvede alfamotoneuronite ... . Püramidaalsüsteem saab alguse närvirakkudest.
Ekstrapüramidaalsüsteem saab alguse aju põhimiku tuumadelt. Selle süsteemi kaudu juhitakse lihaste toonust, koordinatsiooni, liigutuste sujuvust. Nemad läbivad oma teel keskaju mustainet punatuuma. Väikeajust ehk ajukesest pärit närviimpulsid liituvad ka ekstrapüramidaalsüsteemi juhteteedega.
Ajukoore neuronite ehituslike tunnuste paigutuse tiheduse järgi.
Koostas Brodman ajukoore kaarti , kus ta jagas ajukoore umbes 50ks erinevaks väljaks. Nendel erinevatel väljadel on nii ehituslik kui ka talituslik ehk funktsionaalne omapära. Neid väljasid kutsutaksegi Brodmani väljadeks. Peale Brodmani ka teisi autoreid , kes püüdnud luua ajukoore .... .
Üks neist on Economo, kes jaotas ajukoore 5 rühma. Neist 3 rühma on homotüüpilised, kus on olemas kõik 6 võimalikku rakukihti ja 2 on heterotüüpsed, seal on alla 5 kihi. Homotüüpilised kooreosad on seotud vaimsete ja psüühiliste protsessidega – need on Economo rühmad 2, 3 ja 4. Esimene Economo osa on heterotüüpide a-kranulaarne (st pole sõmer- ehk kranuloosrakkude kihti). See pk juhib põhiliselt motoorikat ehk liigutusi. 5 pk on heterotüüfne kranuloosne koor – see on isel tundlikkust vastu võtvale peaaju koorele ja seal lõpevad põhilised sensoorsed juhteteed. Selles pk-s on rohkesti sõmerrakke ja vähe püramiidrakke.
Erinevad ajukoore pk-d on seotud:
On kolme liiki siduvaid teid peaaju koores.
1) projektsiooniteed – närvikiud, mis seovad koore struktuure koore alla jäävate moodustistega ühe ja sama poolkera piires.
2) assotsiatiivsed teed ehk assotsiatiivsed kiud – lähevad sama poolkera koore teistele aladele .
3) komissuraalsed teed – ühendavad mõlemat poolkera (vasakut paremaga), nii ühendavad ka samu str-e, kui mõlema pool olemas. Nemad kulgevad enamuses kõik läbi korpus(keha) gallosum’i.
Peaaju koore keskused:
Jagatakse kahte suurde rühma:
1) Sensoorsed ehk tundlikkust vastuvõtvad keskused
2) Motoorsed ehk liigutusi juhtivad keskused
Sensoorsed omakorda jagunevad:
1. Somatosensoorne keskus. Sellesse projetseerub kogu keha puutetundlikkus ja proptiotseptiivne ehk süvatundlikkus (tundlikkuse liik, mis pärineb lihastelt, liigestelt ja kõõlustelt). Asub tagumises tsentraalkäärus. Vasakusse tagumisse tsentraalkääru tuleb tundlikkus paremalt ja vastupidi. Eesmises tsentraalkäärus on aga veel erinevad närvirakud spetsialiseerunud tundlikkuse vastuvõtmisele erinevatest kehaosadest.
Haistmiskeskus:
Asub mitmes aju pk-s. Osa nn arhihorteksis – vanaaju, osa paleohorteksis. Need on peaaju osad, mis esimesena peaaju koorest moodustusid. Nad jäävad otsmiku sagarate kõige alumisse ossa. Haistmisaju kannab ka rhinencephaloni nimetust. Üksikud selle osad kannavad hippokampuse (jõehobu) nime. Prefiliformne koor sagarast ettepoole jääv osa. Mandeltuum (ld k corpus amygdala) sageli emotsioonidega seotud. Need on mitmesuguste närviteede ja sünapsidega ühendatud. Hüpotaalamusega ka ühenduses.
Emotsionaalset käitumist mõjutavad haistmisimpulsid. Need võivad tekitada meeldivustunnet, vastikustunnet.
Maitsmiskeskus:
Paikneb tagumises tsentraalkäärus. Insula (ld k saar). Maitsmiskeskuses on spetsiifilised närvirakud erinevatele maitsekvaliteetidele (hapu, magus, soolane , mõru). Selles pk-s on osa neuroneid tundlikud keele suu liimaskestalt pärit puute- ja temp-i ärrituste suhtes. Keelel on lisaks maitserakkudele ka puuterakud, kuid need ei ole samad, nad asuvad vaid kõrvuti. Kõige rohkem on magusrakke (keele otsas), külgedel on hapu ja umbes samas kohas ka soolane. Mõru maitset tunneb kõige rohkem keele peal tagumisel kolmandikul. Maitsetundlikkust võib mingil määral mõjutada ka haistmismeel.
Nägemiskeskus:
Esmane ehk primaarne nägemiskeskus paikneb kuklasagarates. Seal on Brodmani väljad 17,18,19 (need 3 moodustavad kogu nägemiskeskuse). Esmane neist on ainult 17. 17.nda välja neuronitele saabub info otse silma võrkkestalt. Selles pk-s on nn lihtsad retseptiivsed väljad. 18. ja 19. väli on seotud ka teiste tundlikkuse liikidega nagu puute- ja kuulmistundlikkus. Nende väljade kahjustumisel tekivad üsna erinevat laadi häried (nt, äratundmise häired). Visuaalse ruumitundlikkuse keskusel on seos nägemismeele abil kontrollivate liigutustega . Eesmine sagar juhib liigutusi. Kuklasagarate ja oimusagarate vahel on 1 pk, millega seosed võimaldavad ruumilist emotsionaalset aistingut. Kiirusagara 7. väljaga seonduv võimaldab silmade ja pea pööramist objektide vaatlemisel. Oimusagara seosed nägemiskeskuse str-dega võimaldavad näo osi ja üldse inimeste nägusid ära tunda. Nende seoste häirituse või nõrgenemise või kadumise korral ei tunta tuttavaid nägusid enam ära. Inimese vanemaks saades need seosed võivad paratamatult nõrgeneda (pole tingitud haigusest).
Kuulmiskeskus:
Paikneb oimusagaras. Brodmani väljad 41 ja 42. Peaaju koore kuulmiskeskuse närvirakkud on erinev spetsiifika. Osa närvirakke reageerivad heliärrituse algusele, osa lõpule, osa teatud helipikkusele, osa ainult muutuva sagedusega või muutva amplituudiga helidele. Helikvaliteedi võngete sagedus määrab heli kõrguse, amplituut määrab tugevuse. Mõned närvirakud reageerivad ainult müradele, st laia sagedusspektriga helidele. Teised reageerivad ainult teatud sagedusele. Suurem osa ajukoore neuroneid reag-b vastaspoole ärritusele, osa ka samapoole, kolmas rühm üheaegselt mõlemapoolsele ärritusele. Osa neuroneid üldse ei reageeri. Oimusagarate kahjustusel on raskendatud kõne vastuvõtt, heliallika ruumiline kindlakstegemine ja heli omaduste kindlakstegemine. Kuulmiskeskusel on ühendusteed ehk assotsatiivsed teed ka teiste keskustega. Üks olulisemaid on seos motoorse kõnekeskusega ehk Broca ’.

1. Somatomotoorne keskus – juhib skeletilihaste tahtelisi liigutusi. Paikneb eesmises tsentraalkäärus. Tahteliste liigutuste sooritamine toimub skeleti- ehk vöötlihaste abil. Sealt saavad alguse püramidaaljuhteteed, mis läbivad aju tüve ja jõuavad seljaajju ning liiguvad seljaajus mööda eesmisi, osa ka külgmisi vääte valgeolluse koostises hallolluse eesmistesse sarvedesse alfamotoneuronitele. Alfamotoneuronitelt lähtuvad närvikiud (eesmiste juurte koostises) skeletilihastele.
2. Kõnekeskus – Kõne koosneb fonatsioonist ehk häälemoodustamisest. Selles osalevad kõrilihased, õhusurve, mis läbib kõri ja koosneb artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsioonide moodustamisest. Artikulatsioonis osalevad keele, suulae ja näolihased.
Kõnekeskusel on kolm osa:
a) Motoorne kõnekeskus ehk Broca’ keskus. Broca’ ala on enamus inimestel vasaku otsmikusagara tagumises alaosas ja jääb eesmise tsentraalkääru nende neuronite ette või naabrusse, mis juhivad näo-, keele-, neelu - ja suulaelihaste tööd. Broca’ keskus on oma nimetuse saanud prantsuse arsti Broca’ järgi, kes 1861. aastal kirjeldas aju vastava pk kahjustuse inimesel võimekust sõnu tekitada (kõnelda), tegi kindlaks, et kõnevõimekus esines just siis kui esimses tsentraalkäärus oli ajukahjustus . Broca’ keskuse termin võeti kasutusele hiljem, Broca’ seda terminit ise ei kasutanud. Motoorne afaasia – kõnevõimetus (inimene saab aru, aga ise ei suuda rääkida, mõne aja pärast peale seda kahjustust räägib väga lühikeste fraasidega, ei suuda oma mõtteid ka kirjas väljendada).
b) Sensoorne kõnekeskus ehk Wernicke keskus. 1876. aastal kirjeldas Wernicke, et oimusagara tagaosas paikneva pk kahjustusel tekib sensoorne afaasia (inimene rääkida suudab, aga kõnest aru ei saa). Wernicke ala on kuulmiskeskuse vahetus naabruses .
c) Sekundaarne ehk teisane motoorne ala ehk motoorse ala vokaliseerimispk. Paikneb eesmises tsentraalkäärus. Selle pk kahjustumisel kestab afaasia ehk kõnevõimetus mõne nädala.
Kõnega seotud str-d:
Kaarkimp (ld k fasciculus arcuatus) – kujutab endast närvijätkeid, mis seovad Wernicke ala ja nägemiskeskust selle naabruses olevat ajukoort Broca’ keskusega. Oluline on Brodmani väli 39 ehk nurkkäär ehk ld k Gyrus angularis (assotsatiivne ehk seotud pk nägemiskeskuse naabruses, mille närvirakud osalevad samuti informatsiooni edastamisel nägemiskeskuse Broca’ alal).
Kõne kujunemisel on põhimõtteliselt 2 erinevat teed:
1) Kuuldud sõna  41,42 väli  Wernicke ala  kuulmine ja sõnast arusaamine. Kuuldud sõna tekitab erutuse kuulmiskeskuse väljades 41 ja 42 oimusagaras ja sealt edasi naabruses paiknevas Wernicke alas ehk sensoorses kõnekeskuses ja sõnast saadakse aru alles siis, kui see on levinud Wernicke alasse. (KUULMINE JA SÕNAST ARUSAAMINE) Wernicke alas edastatakse info kaarkimbu neuronite abil motoorsesse kõnekeskusesse Broca’ alale . Motoorses kõnekeskuses formeerub kõne neuroloogiiline kuju. Kõne neuroloogiline kujund edastatakse sekundaarsele motoorsele alale ehk kõne vokaliseerumispk -a. Kõne vokaliseerumispk-st juba edastatakse kõrilihastele, häälepaeltele, keelele, suulaelihastele ja võimalik et ka miimilistele lihastele. Kraniaalnärvid on närvid, mis viimase signaali viivad pärale. (ARUSAAMINE)
2) Kirjasõnast lähtuv  17 väli  18,19 väli  39 väli (Gyrus angularis)  Wernicke  Lugemine. Silmavõrkkesta poolt vastuvõetud erutus edastatakse kõigepealt esmasesse nägemiskeskusesse 17. väljale ja sealt naabruses olevatele 18. Ja 19. väljale. Edasi läheb erutus 19. Brodmani väljas olevatele(nurkkääru) rakkudele ja Wernicke alale. Wernicke alalt Broca’ alale ja sealt juba formeerub kõne neuraalne kujund, mis edastatakse vokaliseerumispk ja peaaju närvide kaudu nendele lihastele, mis tekitavad heli ja sõna (toimub LUGEMINE).
Aleksia – lugemise häire. Seotud rohkem sensoorse afaasiaga, sellel häirel ei ole konkreetset keskust.
Agraafia – kirjutamise häire. Seotud rohkem motoorse afaasiaga.
Akalkulia – arvutamise häire.
Kõne ontogeneetiline areng – aju str-de ja kõnekeskuse kujunemise areng. Selline kõnekeskuse ümberpaiknemine on võimalik kuni 10. Eluaastani. Pärast 10. eluaastat pole ümberpaiknemine enam võimalik. Miks? Võimalikud põhjused:
1) kõneks vajalike närviseoste kujunemise võime ajus pärast 10. eluaastat kaotatakse.
2) Pk-d, kuhu kõnekeskus saaks ümber paikneda teises poolkeras , hõivatakse juba teiste aju f-de poolt. (Nt. ruumisorienteerumine, kehade mõõtmete ja paigutuste tajumine ruumi suhtes jne)
Kõrvalmõjud: Laste vaimsed võimed ja kõnekultuur tervete lastega võrreldes madalam.
Üldpõhimõtted Peaaju koore f-dest ja talitlustest:
1) Ajukoore poolkerades on sensoorsete ja motoorsete f-de .. kontrol.. tajusus (st, ajus nii tundlikkus kui motoorika projektseerub vastaspoolele)
2) Kuigi aju poolkerad on ehituselt sarnased, pole nad siiski täielikult sümmeetrilised oma talitluses. Kasvõi kõnekeskus on ühelt poolt vasakul enamiku inimestel.
Peaaju koore sagarate üldised f-d on järgmised:
a) Otsmiku sagarad on seotud eelseisva tegevuse planeerimise ja liikumise kontrollina. Ka mälu ja mõtlemisega seotud protsessid on rohkem koondunud otsmiku sagarasse.
b) Kiirusagarad on enam seotud tundlikkuse vastuvõtmisega kehalt, peegeldavad keha tundlikkust.
c) Oimusagarad . Nendega on seotud kuulmine ja kuulmisega enam seonduvad f-d nagu õppimine, mälu ja emotsioonid .
d) Kuklasagar on põhiliselt seotud nägemisf-ga.
Otsaju teine rühm oli basaalganglionid – nemad on seotud enam liigutuste ehk metoorika regulatsiooniga.
Hippocampus, mis jääb ka tegelikult rohkem otsmiku sagarate pk, on seotud mälusalvestusega.
Mandeltuum on seotud vegetatiivsete ja endofriivsete reaktsioonide koordineerimisega emotsionaalsete seisundite korral.
Elektroentsefalograafia (EEG)
Elektroentsefalograafia on aju voolude registreerimise meetod. Erutuvate kudede talitlusele kaasnevad biovoolud. Need on küllaltki nõrgad, nende registreerimiseks biovoole võimendatakse. Aparaati , mille abil kirjutatakse , nim elektroentsefalograafiks. Üleskirjutist ennast nim elektroenetsefalogrammiks. Meetodi võttis 1929. aastal kasutusele Berger . Rgistreerimiseks asetatakse pealaele elektroodid . Nende arv võib olla erinevatel masinatel erinevad ... pannakse paralleelselt. Võib olla kaks ja rohkem. Väga täis ei tasu laduda . Et vähendada takistust pea ja .. vahel, siis ... .
Elektroentsefalograafil on näha erineva kuju, amplituudi ja sagedusega laineid . Sarnaste näitajate korral, sarnase sageduse ja amplituudiga laineid jagatakse tähestiku järgi 5 erinevasse rühma. Viiendat praktiliselt ei kasutata, enam praktilist kasutust leiavad kaks rühma ( alfa ja beeta). Sarnased lained esinevad rühmiti ja neid nim rütmideks – sarnaste lainete kogumik. Laineid ja rühmi 5: alfa, beeta, teeta , delta, gamma (gamma-t ei kasut pm). Põhirühmad on alfa ja beeta.
Alfarütm koosneb korrapärastest sinusoidaalse kujuga lainetest, amplituudiga 20 – 60 mikrovolti, sagedus on 8-13 Hz. Alfarütm isel ajukoore puhkeseisundit. Ta domineerib ehk on ülekaalus kuklasagarates ja täiskasvanud ärkvel oleval inimesel esineb ta kinniste silmadega . Elektroentsefalogrammi registreeritakse tavaliselt ruumis, kus on hämar ja pime. Kui anda käsklus silmad lahti teha, siis alfarütm kaob ja asendub beetarütmiga. Sellist alfarütmi järsku kadumist nim depressiooniks . Alfarütm kaob ka siis, kui antakse mõtlemisülesanne või kuskilt tuleb heliärritus.
Beetarütm – ebakorrapärase kujuga lained, amplituudiga 5-30 mikrovolti, sagedus 14-30 Hz. Domineerivad otsmiku sagarates. Nad isel ajukoore aktiivset seisundit. Vaimse pinge korral esinevad ka kiiru- ja kuklasagarates. Kui nad esinevad suhteliselt pikemat aega (minuteid), siis võib see viidata patoloogiale.Beetarütm on ka orientatsioonirefleksi (refleks, mis käitub uue signaali olukorramuutusel) näitajaks ehk korrelaadiks.
Teetarütm – suhteliselt ebakorrapärase kujuga rütm, amplituudiga 50-100 mikrovolti, sagedusega 4-7 Hz. Teetarütm täiskasvanul isel ajukoore pingutusseisundit, aga lastel esineb normikorral ka ärkvelolekus, magades kindlasti. Kui ta täiskasvanul esineb, siis ta näitab ajukoore pidurdusseisundit.
Deltarütm – suureamplituudiline ebakorrapärase kujuga, mille sagedus on 0,5-3,5 Hz. Kõige aeglasem biorütm. Lastel esineb vanuses 1-3 normi korral, aga täiskasvanul ja vanematel lastel on siis väga sügava ajukoore pidurduse seisundis, mis on isel narkoosile või mürgistustele (sügava joobe korral), teadvusetuse ajal. Ta esineb ka ajukasvajate pk-s patoloogia korral. Ajukasvaja ja üldse kasvajate kude on alati võrreldes põhikoega lihtsam. Nt kui ajukasvajaga tegemist, siis need rakud meenutavad seal teatud määral närvirakke küll, aga nad on palju lihtsama str-ga ja nende elektriline aktiivsus on siis madalam.
Gammarütm on väga suure sagedusega – üle 30. Tekib väga pideva erutusseisundi korral.
Neid nelja rühma kasutatakse:
1) neurofüsioloogilistes , -parmatoloogilistes uuringutes – objektiivne näitaja  ei sõltu sellest, kuidas või kas uurija seda tõlgendab. Subjektiivne näitaja  lastakse katsealusel kirjeldada oma seisundit. Kuidas keegi oskab seda teha, sõltub juba inimesest endast.
2) Diagnostika – neuroloogia , psühhiaatria. Rohkem küll neuroloogia. Milliste haiguste diagnostikas ta annab infot? Nende, mis seotud ajutalitlusega ja seda infot annab ta ajukasvajate(madal amplituud  beeta, delta) korral, epilepsia (ns-i haigus, kus peaajus, koores või koorealustes pindades on püsiv erutus. Tekkepõhjus sageli sünnitrauma, ka elujooksul läbipõetud trauma või ajuinsult või infarkt. Esinevad suureamplituudilised lained ja kogad?. Provokatsioonid  kutsutakse esile heliärritus) korral ja ka läbipõetud ajutraumadest (aju vigastustes, kus on toimunud mingisugune orgaaniline muutus ( on jäänud mingi jälg)  nt insult).
Vegetatiivne NS
NS osa, mis reguleerib veresoonte närvitalitlust. Tal on 2 osa: sümpaatiline ja parasümpaatiline. (On ka kolmas osa – metasümpaatiline ehk enteraalne või intramulaarne süsteem). Kummalgi süsteemil on oma tsentraalne ehk keskNS-s paiknev osa ja perifeerne NS osa, mis paikneb väljaspool keskNS-i. Elundeid vegetatiivsete närvidega varustav osa kannab eferentse – täidesaatva osa nimetust. Eferentne osa koosneb 2 neuronist: 1) I neuron ehk preganglionaalse neuroni keha paiknebki keskNS-s. Selle neuroni jätke läheb närvikäiku ehk ganglioni. Ganglionis on II ehk postganglionaalse neuroni osa. Postganglionaalse neuroni jätked suunduvad efektorile. Erutuse ülekanne preganglionaalselt proganglionaalsele toimub mediaatori vahendusel. Sümpaatiliste preganglionaalsete neuronite kehad paiknevad seljaaju rinna- ja ..segmentide külgmistest sarvedes.
ganglion coeliacum
plexus ganglion mesentericum superior
plexus ganglion mesentericum inferior
Adenoretseptorid jagunevad kahte suurde rühma: Alfa ja Beeta
alfaadenoretseptorid on tundlikumad normadrenaliini suhtes, aga beeta adrenaliini suhtes. Alfaadenoretseptorid erutuvad 10 -9 mmol, beetaadenoretseptorid erutuvad 10 -8 mmol. Beeta jagatakse: beeta1, beeta2 , beeta3. Alfa jagatakse: alfa1, alfa2. Erutust vähendavad mediaatorretseptorid. Adenoblokaatorid.
SümpaatiliseNS aktiivsus suureneb emotsionaalse ja füüsilise pinge korral. Kõige tüüpilisem on hädaoht, kui aktiveeritakse sümpaatiline NS. Reaktsioonid on sellised, mis aitavad põgeneda või vastupanu osutada.
Sümpaatilise NS-i toimed efektorelunditele:
1) veresoontele – osad ahenevad , osad laienevad , sõltuvalt sellest, millinde adrenoretseptor veresoone silelihastel on. Ahenemist vahendab tavaliselt alfa1adrenoretseptor, aga laienemist beeta2adrenoretseptor. Ahenevad naha- ja limaskestade arterid, samal ajal skeletilihaste ja aju veresooned laienevad. Koronaarveresooned – südame pärgarterid, mis varustavad verega südant ennast. Koronaarveresoontel on nii alfa- kui beetaadrenoretseptorid  toimub nii ahenemine kui ka laienemine. Füüsilise pingutusetingimustes vallandub alati neerpealiste säsist adrenaliin, mis toimib efektiivsemalt beetaadrenoretseptoris, seetõttu füüsilise pingutuse korral, mis sageli koos emotsionaalsega, aheneb miski .. ja süda saab rohkem verd. Kui füüsiline koormus suureneb, siis süda peab rohkem tööd tegema ja ka verd saama. See veri ei lähe südame sisemusse , vaid südamelihastesse. Isheemia - on vere juurdevoolu vähenemine elundile arterite ahenemise tagajärjel. Penis ’e ja clitoris’e veresooned sümpaatilise NS-i erutumise korral ahenevad. See asjaolu takistab meestel erektsiooni, peenise jäigastumist ja võib saada oluliseks takistuseks suguühte korral  ülemäärane emotsionaalne pinge võib olla takistuseks. Mehe sugulelundite juures ejakulatsioon soodustub (alfa). Parasümpaatiline NS stimuleerib verega täitumist. Sümpaatilise erutuse korral naha karvapüstitaja lihased kontraheeruvad, karvad tõusevad püsti. Loomadel paistab see reaktsioon eriti välja, nt siilidel tõusevad okkad püsti. Inimestel see nii hästi välja ei paista. Kontraktsiooni vahendab alfa samuti.
Silmaava ehk pupill laieneb, tänu pupilli laiendaja lihase kokkutõmbele. Ahendaja ja laiendaja (mõlemad olemas pupillil). Pupilli ahenemine – mioos .
Seedenäärmete sekretsioon väheneb, elundite motoorika aeglustub. Seedeelundite sulgurlihased (lihased, mis eralduvad seedekulgla üksikuid osi üksteisest) lõõgastuvad. Seedeelunditele on sümpaatilisel NS-l pidurdav f-n. Aeglustab motoorikat ja .. .
Südamele on sümpaatilise NS-i erutusel stimuleeriv mõju. Südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete sagedus tõuseb, kokkutõmbed ise tugevnevad ja paraneb erutuvus ja erutuvuse juhtimine südames  see võimaldabki kiiremaid ja tugevamaid kokkutõmbeid. Süda reageerib paremini, võtab erutust paremini vastu. Stimuleerivad mõjud südamele on vahendatud kõik beeta1adrenoretseptori kaudu. Beeta1blokaatorid, kui südame tegevus väga kiire  aeglustavad südametööd ja langetavad sellega ka vererõhku.
Sümpaatilisel erutusel paraneb vere hüübimine. Hädaohuga võib ju ka trauma kaasneda. Organism on valmis, et kui verejooks tekib, siis see kiiresti kinni jääks. Kui niisama liiga hüübiv, siis oht, et tekib tromb. See pole hea. Aspiriin ja magneesium koos – hiertemagnüüm (südamemagneesium). Aspiriini väikestes kogustes , sest rohke tarbimise korral kõrvalmõjud (mao ülihappelisus ja haavandi teke).
Hingamiselundite mõju seinseb hingamise kiirenemises, bronhide silelihaste lõõgastumises, seetõttu kopsude ventilatsioon (ehk hapnikuga varustamine) paraneb.Bronhid laienevad, rohkem õhku pääseb kiiremini kopsudesse.
Ainevahetuslikud toimed. Sümpaatilise NS-i moju intensiivistub rasvkoes lipolüüs – rasvkoe rakkude lammutamine, triglütseriidid muudetakse rasvhapeteks ja glütserooliks ja neid kasut täiendava energia saamiseks. Maksas ja sekeltilihastes suureneb glükogeeni ärakasutamine glükoosiga. Glükogeen – tagavara süsivesikutest. Kui me sööme polüsahhariide, siis seda seedekulglas lahustahtakse monosahhariidideks. (tagavara max. 400g glükogeeni, tavaliselt hommikuks glükogeeni varud otsas.)
Sümpaatilise NS-i mõju domineerib ülekaalus kusepõie täitumise faasis. Kusepõiele üldine toonus, kas parasümpaatiline või sümpaatiline, ei ole tähtis, tähtis on millises faasis on, kas täitub – sümpaatiline, või tühjeneb – parasümpaatiline. Kui täitub ja sümpaatiline, siis kuseteede seinalihased lõdvad, sulgurlihased on kokkutõmbunud. Kokkutõmbunud ka tahtele alluvus. Kui põis täis saab, siis sümpaatiline asendub parasümpaatilisega.
Parasümpaatiline NS:
Parasümpaatilise NS-i keskused asuvad ajutüves (piklikus ajus, sillas, keskajus) ning seljaaju ristluu ehk sakraalsegmentides. Piklikus ajus on 10. Peaajunärvi tuumad, uitnärv ja 9. Peaajunärvi parasümpaatilised tuumad. Sillas on 7nda ehk parasümpaatilise tuumad. Keskajus on 3nda ehk silmaliigutaja närvi parasümpaatilised tuumad – st närviraku kehade kogumikud. Keskustes need närvirakukehad on esimese preganglionaarse neuroni kehad. Postganglionaarne kiud on aga parasümpaatilises ns-s lühike, tal pole vaja kaugele minna. Mediaatorites nii ganglionis kui ülekandel efektorelundile on atsetüülkoliin. Neid retseptoreid, mis on Ach suhtes tundlikud, nim kolinoretseptoriteks. Kolinoretseptoreid on kahte tüüpi: M- kolinoretseptor ja N-kolinoretseptor. N- kolinoretseptorid on need, kus Ach toimet saab imiteerida nikotiiniga, aga mitte muskariiniga. M-kolinoretseptorid on need, kus Ach toimet saab imiteerida muskariiniga, aga mitte nikotiiniga.
Parasümpaatilise NS-i erutus suureneb organismi puhkeseisundis (magades, pikali heites) ja söömise ajal ning mõned tunnid pärast söömist. Lühiajaline tugev parasümpaatlikkuse ärritaja on külm (sooja käest pakase kätte minek, külma duši pähelaskmine, külma vette hüppamine), see mõju pole kestev  läheb tavaliselt juba sekunditega mööda.
Parasümpaatilise NS-i toime efektorelunditele:
Mõju südamele on pidurdav. Südametegevus aeglustub ja kokkutõmbed nõrgenevad. Kui on väga tugeva ärritusega tegemist (külma vette hüppamisel), siis südame tegevus võib hoopiski seiskuda ja see ei tarvitse taastuda.
Seedenäärmete tegevus intensiivistub. Seedeelundite motoorika samuti. Parasümpaatikus loob seedimiseks soodsad tingimused, võimaldab seedimisel hästi toimida.
Silmaava ehk pupill aheneb tänu pupilli ahendajalihase kokkutõmbumisele.
Kusepõie üle domineerib parasümpaatilise NS-i tühjenemise faasis. Põie seinalihased tõmbuvad kokku, sulgurlihased aga lõtvuvad. Tühjendamise korral on oluline, et lihased alluks tahtele.
Parasümpaatilisel NS-l vähem toimeid, kui sümpaatilisel. Veresooned ei saa parasümpaatilist toimet. Ometigi parasümpaatlikkus erutuses naha ja siseelundite veresooned laienevad.
skeletilihaste ja aju veresooned ahenevad  trenni ja võistlema ei tohi täiskõhuga minna. Aju ja skeletilihased saavad vähem verd. Ajutegevus täis kõhuga pole ka eriti hea. Parasümpaatiline NS ei innerveeri veresooni, sest sümpaatiline on ülekaalus ja seega parasümpaatiline allasurutud. Suusatajatel, jooksjatel, sõudjatel domineerib puhkeolukorras PARASÜMPAATILINE NS!!!