SEEDIMINE (0)

VII SEEDIMINE
1. Seedeelundid. Seedeprotsessi üldiseloomustus. Seedeensüümide toimeks vajalikud tingimused.
Seedeelundkonna moodustavad: suuõõs, neel , söögitoru, magu , peensool,( millel on 3 osa: kaksteistsõrmiksool ehk duodenum , tema pikkus on 20-30 cm. Teine, kõige pikem osa on jejunum, pikkus u 1,5 m kolmas on ileum, pikkus 2 m). Peensool on fikseeritud kõhuõõne tagumise seina külge. jämesööl, mille lõpposa kannab pärasoole nimetust . kõhunääre ehk pankreas. Makse vahetus naabruses asub sapipõis. Maksas tekkinud sapp koguneb sapipõide, söömise vaheaegadel. sapipõis tühjeneb söömise ajal. Saadab oma sisaldise 12sõrmiksoolde. pärak ( anus ). Maks pole puhtal kujul seedeelund, vaid on seotud ka ainevahetusega, aga seedeelundina ta produtseerib sappi .
Seedeelundkonna funktsioonid:

• Toidu peenestamine ja toitainete lõhustamine. Peenestamine toimub osalt suuõõnes ja enamvähem viiakse lõpule maos. Lõhustamine toimub seedenäärmete poolt produtseerivate nõrede osavõtuna. Nõredes sisalduvad ensüümid , mis lõhustavad erinevaid toitaineid. Süsivesikud lõhustatakse monosahhariidideks ( glükoos , galaktoos ja fruktoos ). Valgud lõhustatakse lõplikult aminohapeteks. Lipiidid lõhustatakse glütserooliks ja rasvhapeteks
  
• Imendumisfunktsioon. Imendumine suuremalt jaolt toimub peensoolest. Süsivesikud saavad monosahhariidide kujul imenduda, valgud aminohapetena, lipiidid glütserooli ja rasvhappetena. Imendumine toimub pärast lõpliku lõhustamist.
  
• Motoorne funktsioon. Liigutuslik funkt. Toimub silelihaste abil ja nii transporditakse seedekulgla (küümus) sisaldist edasi.
  
• Seedekulgla endokriinne funkt ehk sisesekretoorne funkt. Seedekulglas on hulgalisel sisesekretoorseid närvirakke. Eriti palju on neid peensoole ja mao limaskestas . Need paiknevad seal hajutatult. On laiali. Erinevaid rakke on u paarkümmend. Paiknevad endokriinsed närvirakud, kokku moodustavad: difuusne neuroendokriinne süsteem.
  
• Erituslik funktsioon. Seedekulgla kaudu väljutatakse toitainete lõhustamisel tekkinud jääkaineid ja sapipigmente. Teatud süsivesikute lõhustamisel jäävad jääkained/ kiudained . Alles jämesooles. Sapipigmendid lisanduvad sapiga soolde . Pigmendid tekivad punaliblede lagunemisel. Tumepruun uriin pigmentidega. Sapi äravoolu takistus. Kollaseks läheb hemolüüsikorral, kui punalibled purunevad.
  

Seedeensüümide toimeks vajalikud tingimused. Seedeensüüme produtseerivad seedenäärmed, aga nende toime mõjule pääsemiseks on vajalikud teatud tingimused:

• Teatud kindla temperatuuri olemasolu - Inimesel +37 kraadi.
  
• Teatud kindla pH olemasolu – erinevad seedeensüümid vajavad erinevaid pH’sid. Süljeensüümid ajavad neutraalse lähedast pH’d. 6,7-7,2.
  
• Aktivaatorite juuresolek – aktivaatoriteks võivad olla mineraalsoolade ioonid (nt kaltsiumiioonid või klooriioonid) ja spetsiaalsed ensüümid.
  

2. Seedimine suuõõnes: hammaste ja süljenäärmete funktsioon. Sülje hulk, koostis ja omadused. Sülje eritumise regulatsioon . SÜLG ERALDI LEHEL

• Hambad – täiskasvanul on 32 hammast . Eestpoolt piimahambad (20, esimesed piimahambad, mida on 8, silmahambad, neid on 4) esimesed piimahambad ilmuvad u .. elukuul, hakkavad vahetuma u 6-7 aastaselt. Silmahammaste järel tulevad eesmisel purihambad , neid on 8, kõige taga on suured purihambad. Kõige viimast purihammast kutsutakse tarkusehambaks. Teine purihammas vahetub üldiselt kuni 16.ndal eluaastal . Tarkusehammas moodustab erandi, tema 18-30 eluaastal või jääb hoopis igeme sisse.
  
• Süljenäärmed – suured ja väikesed. Väikesed on suulael, põskedel. Suuri on 3 paari. Alalõua süljenääre, keelealune süljenääre, kõrvalsüljenääre. Ööpäevas u 1,5 l sülge. Sülje kogus sõltub toidukordade arvust, toidu konsistentsist (kuivale toidule eritub rohkem), hape . Alfaamülaas alustab süsivesikute lõhestamist disahhariidideni. Aga peab arvestama, et tema toime avaldub kõige paremini neutraalse pH lähedal, kui pH langeb alla 5, sis alfaamülaas üldse enam ei toimu. Sülg niisutab suu limaskesta rääkimisel. Amülaasia aktiivsus imikul puudub. Süljeerituse regulatsioon toimub närvisüsteemi kaudu. Süljesekretsiooni pidurdab sümpaatilise NS erutus ja soodustad parasümpaatilise NS erutus . Söömine ja puhkamine on stiimulid .
  
• Seedimine maos – toidukämp jõuab makku neelu ja suuõõne kaudu. 1) Suuõõne faas, selles faasis toidukämp lükatakse keele abil ja pehme suulae lihaste abil tahapoole. 2) Neelufaas - selles faasis lõõgastub ülemine söögitoru sulgurlihas ja kõripealis ehk epiglottis suleb hingetoru . Selle tõttu toit hingetorru ei pääse, aga küll liigub edasi söögitorru. Suuõõne poolt on keel veel endiselt taga, tagasi see toidukämp liikuda ei saa. 3) söögitorufaas – söögitoru lihased tõmbuvad laineliselt kokku. Lõõgastus ees, kokkutõmme taga. Lõõgastunud ossa lõkatakse toidukämp edasi. Liigub laineliselt kuni alumise söögitoru sulgurlihaseni. Alumine söögitoru sulgurlihas lõõgastub ning toit pääseb makku. Neelamist reguleerivad piklikus ajus paiknevad närvikeskused. Need innerveerivad neelamislihased nii neelupiirkonnas kui söögitoru piirkonnas. Ja ka koordineerivad. Ajukahjustuste korral peaaju ja ka uitnärv, on neelamine häiritud.
  

Neelamise faasid :
Suuõõne faas – toidukämp lükatakse keele abil ja pehme suulae lihaste abil tahapoole
Neelu faas – ülemine söögitoru sulgurlihas lõdvestub, kõripealis ehk epoglottis suleb hingetoru – selle tõttu toit hingetorru ei pääse, aga küll liigub edasi söögitorusse. Suuõõne poolt on keel veel endiselt taga, teisipidi toidukämp liikuda ei saa. Pehme suulae lihas tekitab kõrge rõhu
Söögitoru faas – söögitoru lihased tõmbuvad laineliselt kokku, lõõgastus ees, kokkutõmme taga. Lõõgastunud ossa lükatakse toidukämp edasi. Kontraktsioonilaine liigub lainelisel kuni alumise söögitoru sulgurlihaseni. Alumine söögitoru sulgurlihas lõõgastub ja toit pääseb edasi.
Neelamist reguleerivad piklikus ajus paiknevad närvikeskused. Need innerveerivad neelamislihaseid nii neelu- kui ka söögitoru piirkonnas. Samuti koordineerivad. Ajukahjustuste korral (peaaju või siis ka uitnärv, mis neelamist innerveerib) on neelamine häiritud. Kui ise neelata ei saa, pannakse söögitoru alumisse otsa sond või pannakse püsisond. Söövitava aine joomisel tekivad söögitoru söövitused ja armistumine – toit ei pääse enam läbi. Ägeda söövituse korral (värskelt) toit kindlasti läbi ei pääse ja sinna pannakse sond. Armistumise puhul hakatakse söögitoru laiendama – ehk suudetakse sellega endine seisund taastada. Söögitoru eemaldamisel kas kunstlik söögitoru või maopistul – makku läbi kõhukatete pannakse toru, mille kaudu toidetakse aastaid.
3. Seedimine maos: mao ehitus, maonõre koostis, omadused ja eritumise regulatsioon.      Maonäärmete talitluse ealised iseärasused.
Mao ehitus.
Magu on õõnes elund , milles eristatakse kahte kõverat osa, suur ja väike kõverik. Magu koosneb kolmest kestast. Sisemine on limaskest , siis tuleb lihaskest (sellel 3 kihti – pikilihas, põiklihas, ringlihas), välimine kest on serooskest. Limaskest on hatulise ehitusega, mis võimaldab väga suurt pindala. Limaskestas paiknevad mao näärmed, mis produtseerivad maonõret. Maol eristatakse ka eraldi osa, see on vajalik, et kirjeldada erinevate maopiirkondade funktsioone. Erinevates osades paiknevad näärmerakud on erineva funktsiooniga.

Mao lõim (maolävi) – kõige kõrgemal, seal kus toit jõuab makku

mao põhimik – (fundus) -

mao keha – ( corpus ),

Antrum (koobas)

Ülemineku osa peensoolele – pylorus – ringjas sulgurlihas
Maonõre koostis ja omadused:
1.Pepsinogeenid- need on ensüümid, mis pearakkudes on mitteaktiivsed . Neid on 7 isoensüümi (sarnased üksteisele). Nad muutuvad aktiivseks happelises keskkonnas maovalendikus. Pepsinogeenid I-V on kõige aktiivsemad pH 1-2,2 juures (väga happelises keskkonnas seega). Pepsinogeenid VI-VII on kõige aktiivsemad pH2,5-3,5 juures. Pepsinogeenid muutuvad happelises keskkonnas aktiivseks pepsiinid, mis alustavad valkude lõhustamist (nad ei lõhusta aminohapeteni).
Vesinikkloriid ehk soolhape ehk maohape – seda produtseerivad põhimiku parietaalrakud. Soolhape tekitab maos happelise keskkonna, mis on vajalik mao valke lõhustavate ensüümide pepsinogeenide aktivatsiooniks. Nad produtseerivad veel ka sisemist vereloome faktorit ehk castle ’i faktorit. See on vajalik punaste vereliblede tekkeks. Erütrotsüütide. Väline vereloome faktor on vitamiin B12. Eriti palju on teda lihas.
Ensüümid. Need on pepsinogeenid, mis mao limaskestade .. neid produtseerivad pearakud. Valkude lõhustamine. Mao lipaas toimib ainult emulgeeritud lipiidide toimel, piimas on neid. Seega toimib maolipaas ema ja lehmapiimale. Teised lipiidid, mis ei ole piimas, vajavad emulgeerimiseks sapi juuresolekut. Põhiliselt lõhustab täiskasvanud ja ka suuremal lapsel lipiide kõhunääre?
2.Maonõre lipaasid . Lipaasid on lipiide lõhustavad ensüümid. Maonõre lipaaside omapäraks on see, et nemad toimivad emulgeeritud rasvadele. Emulgeeritud rasvadeks on piimarasvad, seega omavad nad tähtsust seedimise kohalt imiku- ja lapseeas . Rinnapiima lipiide ja lehmapiima lipiide lõhustuvad ka. Vanemaks saades maolipaaside osatähtsus väheneb. Täiskasvanul on nende produktsioon väga tagasihoidlik või puudulik. Täiskasvanul lõhustab lipiide kõhunäärme lipaas, mis vajab oma toimeks sapi juuresolekut. Sappi aga imikul ei produtseerita ja esimesel paaril eluaastal alles hakkab produtseerima.
3.Mutsiin ehk lima – tema funkt on kaitsev funkt happe ja pepsiinide ees. Mitteteroidsed põletikuvastased ravimid . (paratsetamol, ibumax, ibuprofeen, ibumetiin , aspiriin). tekib hapet rohkem, lima vähem. Limal on kaitsefunktsioon happe söövitava toime eest. Lima produtseerivad limarakud. Sisaldab castle’i faktorit. Seda nimetatakse ka sisemiseks vereloome faktoriks. Väline vereloome faktor on vitamiin B12. See on hädavajalik erütrotsüütide tekkeks punases luuüdis. Vit B12 saab inimene loomse toiduga. Eriti rohkesti on teda loomade maksas, sest maks iseenesest ongi B12 depoo . Taimetoitlastel tekib kehvveresus. Vit. B12 vajab imendumiseks peensoolest sisemist faktorit e castle’i faktorit. Ta moodustab castlei faktoriga kompleksi ja ainult sellisel kujul kompleksina saab ta peensoolest imenduda (iseseisvalt ei saa). Kui nt mingil põhjusel maolimaskesta rakud on kahjustatud (nt kroonislise limaskesta põletiku korral), siis sisemist faktorit(castlei faktor) ei teki ja B12 organism ei omasta. Kujuneb välja aneemia e kehvveresus. (Erütrotsüüte ei saa tekkida, hemoglobiini sisaldus hakkab langema ). B12 varud organismis on pikaajalised, ehk päevapealt kehvveresust ei teki.
Maonõre eritumise regulatsioon. Selles osaleb närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Neid käsitletakse tavaliselt faasidena. Eristatakse kolme faasi:

• Ajufaas – ajufaasi käivitavad toidu suhusattumine, toidu lõhn, toidu maitse, toidust rääkimine ja toidule mõtlemine. Need stiimulid põhjustavad piklikusajus uitnärvi ärrituse ja uitnärvi ärrituse tagajärjel hakkavad maos parietaalrakud HCl’i produtseerima. Parietaalrakkudel on atsetüülkoliini suhtes tundlik retseptor . stiimuliteks on toidu lõhn, toidu nägemine, toidule mõtlemine ja toidu suhu sattumine (toidu maitse). Need on kokku tingitud kui tingimatud reflektoorsed .. Kõik need stiimulid viivad piklikus ajus uitnärvi tuumade erutusele. Uitnärvi kiude mööda levib erutus mao limaskesta rakkudele, mis hakkavad hapet ja ensüüme produtseerima. Ajufaasis uitnärvi ärritus vallandab juba maolimaskesta G-rakkudest gastriini vabanemise, mis läheb verre ja vere kaudu kutsub esile ka happe ja ensüümide sekretsiooni.
  
• Maofaas – toimivad need stiimulid, mis on maost pärit. Selleks on mao venitus , mis tekib toidust, mis makku on jõudnud. Siia hulka kuulub ka makku jõudnud toidulõhustusproduktid, eriti valkude lõhustusproduktid. stiimuliteks maofaasis on mao venitus toidu mõjul ja maolimaskesta enda ärritus. Need stimuleerivad samuti uitnärvi kaudu hapete ja ensüümide sekretsiooni. Teine hormoon , mis vabaneb maofaasis on histamiin . See stimuleerib samuti varietaalrakkudes happe teket. Maohappe regulatsioon on mitmekesine aga täpne.
  
• Soolefaas – stimuleerivaid mõjusid on vähe. Käivituvad pidurdusprotsessid. happesekretsiooni stimulatsioon on tagasihoidlikum. Stiimuliteks on peensoole seinas olevad gastriini produtseerivatest rakkudest. Soolefaasis on põhiline juba happesekretsiooni pidurdus ja pidurdus tekib tänu peensoole seinas vabanevatele pidurdavatele hormoonidele. Üheks nendeks on sekretiin (hakkab pidurdama maohappe sekretsiooni). Teisteks pidurdavateks hormoonideks on peensoole seinas vallanduvad hormoonid nagu GIP (gastroinhibeeriv polüpeptiid) ja neurotensiin. Need hormoonid vabanevad eriti rasvarikka ja süsivesikuterikka toidu mõjul. Soolefaas on põhiliselt pidurdava mõjuga. Pidurdus algab tegelikult juba maofaasis (kui pH hakkab happeliseks muutuma ), aga see on minimaalne.
  

Ealised iseärasused:
Vastsündinu maomaht on ainult 30-35 ml, edasi suureneb 20-25 ml võrra kuus. Kolmekuuselt u 100 ml, aastaselt u 300 ml, kolmeaastaselt 600, 10-12aastasel 1,5 l, täiskasvanud 3 l. HCl on enamvähem väljakujunenud nii nagu ka hilisematel aastatel 2-4 aastaselt? Vastsündinul mingi asi HCl’i puudumise tõttu ei ole veel aktiivne. Emapiimale madalam kui lehmapiimale.
Toidu üleminek maost kaksteistsõrmiksoolde
Vedelik läheb maos kaksteistsõrmiksoolde pidevalt, kiiresti. Kui magu on tühi, siis on ühendus mao ja soole vahel avatud. Kui sinna vedelikku lisandub, saab see vabalt läbi minna. Kui aga magu täitub toiduga, siis toit koguneb just mao põhimikku ehk funduse piirkonda. Ülejäänud allapoole jäänud mao osa on kokkutõmbunud (et toit fundusest alla ei vajuks), Funduse piirkond venib välja vastavalt sellele, kui palju sinna toitu tuleb. Mao liigutuste tekkekohaks – generaatoriks – on ülemise ja keskmise kolmandiku piiril paiknev neuronite kogumik, mida kutsutakse ka rütmi..??? Siin tekib regulaarse sagedusega aktiivsus (umbes 3xminutis), mis põhjustab mao lihaste lainelise kokkutõmbe ja see laine levib antrumi suunas edasi pylomuse poole (soole poole). See laine jõuab sulgurlihaseni välja ja sulgurlihase poolt ümbritsetud kanalist lähevad läbi toiduosakesed, mis on väiksemad kui 1mm – teised (suuremad) paisatakse tagasi. Lõpuks kõik kordub. Sellise tagasipaiskamisega hõõrutakse toiduosakesed üksteise vastu, hekseldatakse ühe väiksemateks, kuni lähevad kanalist läbi. Need osad, mis ei lähegi väiksemaks, saavad läbi minna „tühja kõhu motoorse aktiivsusega“, mis on gaasiline – tühja kõhu tsükkel kestab keskmiselt 1,5-2 tundi ja selle 1,5-2-tunnise perioodi jooksul kestab üks perioos 10-15min, mil aktiivsus on väga suur – sel ajal saavad ka suuremad osakesed läbida.
4. Seedimine peensooles . Imendumine. Peensoole motoorika.
Seedimine peensooles.
Peensoolde tulevad mitmed erinevad seedenõred, mis kõik mõjutavad peensoole protsesse.
1) Peensoole enda nõre
2) Kõhunäärme nõre – jõuab peensoolde kõhunäärme ja sapi ühisjuha kaudu; ssolde jõuab ta sulgurlihase kaudu, mida nimetatakse Oddi sfinkteriks.
3) Sapp – teke toimub maksas, aga seal läheb sapp sapipõide, kus ta kontsentreerub (vesi imendub läbi seinte välja). Söömise ajal sapipõis tühjeneb ja sapp tuleb oma juha kaudu, ja siis pankreasega koos kuhugi..
4) Maonõre – hape tekitab pH muutusi, mis mõjutavad regulatsiooniprotsesse sooles; muudavad ka soole enda pH-d. Kõhunäärme- ja sooleensüümid vajavad oma toimeks neutraalset või aluselist keskkonda. Selline keskkond tekibki peensooles tänu kõhenäärne nõres ja sapis sisalduvatele karbonaatioonidele.
Imendumine.
Aminohapped ja monosahhariidid lähevad verre, rasvhapped suuremalt jaolt lümfi (vabad rasvhapped lähevad verre). Peensoole limaskestas on rohkesti endokriinseid (sisesekretoorseid) rakke, mis saadavad oma produkti e hormooni ( nt. sekretiin, GIP, neurotensiin) verre, mis osalevad regulatsiooniprotsessides. Need kokku moodustavad difuusse neuroendokriinse süsteemi.
Peensoole motoorika. Peensoole motoorika ülesandeks on sisaldise e küümuse (nõre ja toitained ) segamine ja edasitoimetamine. See toimub tänu peensoole seinas olevatele silelihastele. Peensoole seinas on ringlihased ja pikilihased. Nende vahel on närvipõimikud (lihasnärvipõimikud ja limaskesta närvipõimikud).
Sooltelihaste kokkutõmmete liigid:

• Peristaltilised kokkutõmbed – piki soolt laineliselt levivad ringlihaste kokkutõmbed, mis liiguvad mao poolt jämesoole suunas. Enamus peristaltilisi laineid toimuvad nii, et kokkutõmbele eelneb lõõgastus.
  
• Segmentliigutused – toimuvad ka ringlihaste osavõtul, aga kitsalt piiritletud alal (cm-2), korraga erinevates kohtades. Kui ühes kohas toimuvad ära kokkutõmbed, siis segment lõõgastub. Segmentliigutused segavad.
  
• Pendelliigutused – toimuvad pikilihaste kokkutõmbe abil. Korraga lüheneb mõnevõrra pikem lõik kui oli seda segment või peristaltika ajal (nt. 5cm pikkune soolelõik tõmbub pikilihaste abil kokku – sool lüheneb sellest kohast). Nüüd ta siis lõõgastub ja pärast lõõgastumist see sisaldis nihkub soole seina suhtes (liigub teise kohta).
  

Parasümpaatiline närvisüsteem stimuleerib soolte motoorikat ja sümpaatiline aeglustab soolte motoorikat.
5. Kõhunääre ehk pankreas: nõre koostis (eraldi lehel), omadused ja eritumise regulatsioon.
Kõhunääre on seganääre, st tal on väline kui ka sisesekretoorne osa. Välissekretoorne osa produtseerib kõhunäärme nõret, mis osaleb toitainete lõhustamises. Sisesekretoorne osa produtseerib hormoone.
Kõhunäärme eritumise regulatsioon. Eritumist reguleeritakse nii närvisüsteemi kui hormoonide vahendusel.

• Ajufaas – sekretsiooni käivitajateks toidu lõhn, nägemine ja söömine ise. Stiimulid kutsuvad esile KNS’i erutuse, peaajukoore erutuselt levib erutus piklikku ajju uitnärvi tuumadele. Uitnärvi kiudude kaudu pankreasele - algab eritumine . Uitnärvi ärritusel vabaneb maolimaskestalt gastriin . Gastriin vere kaudu jõuab ka pankreasele ning stimuleerib pankrease nõre eritumist.
  
• Maofaas – pankrease jaoks kõige tagasihoidlikum. Stiimuliteks on mao venitus, maos sisalduvad toiduhüdrolüsaadid (lõhustunud toiduained). Maolt saab alguse refleks mille sensorid on mao limaskestas. Refleksikaare täidesaatev osa lõpeb pankreasenäärme rakkudel. Gastriin on samuti täidesaatja.
  
• Soolefaas - stiimuliteks peensoolde jõudnud toitained (juba vabanenud aminohapped, peptiidid , rasvhapped, monoglütseriidid, kaltsiumioonid, HCl, sapp (sekretiini vallandajad)). Mehhanismid : Vago-vagaalsed refleksid (uitnärvi kaudu toimuvad refleksid), entero-pankreaatilised refleksid (peensoole ja pankrease vahel), hormoonide vallandumine. Üheks vallanduvaks hormooniks on sekretiin, mis vabaneb kaksteistsõrmiksooles ja jejunumis HCl mõjul S-rakkudes -sekretiin läheb verre, vere kaudu jõuab pankreasele ja stimuleerib pankrease juhade epiteelirakkudes H2O ja HCO3 ; teiseks toimeks on sekretiinil sapi tekke stimuleerimine. Teine hormoon on CCK- tekib peensoole limaskesta I-rakkudes valgu ja lipiidide mõjul. CCK stimuleerib kõhunäärme ensüümide teket ja väljutamist.
  

Koletsüstokiniini (CCK) ülejäänud toimed:

• Kutsub esile sapipõie kontraktsiooni ja sellega sapiväljutuse.
  
• Lõõgastab pankrease ja sapi ühisjuha sulgurlihast
  
• Koletsüstokiniin on küllastustunnet esile kutsuv hormoon (uitnärvi kiudude kaudu erutus jõuab piklikku ajju ja piklikust ajust jõuab omakorda hüpotaalamusse (küllastuskeskusesse)).
  
• Stimuleerib kõhunäärme ensüümide teket ja väljutust.
  

Kolmas hormoon on VIP – vasoaktiivne intestinaalne polüpeptiid
6. Maksa funktsioonid. Sapi teke, koostis, väljutamine ja omadused.
Maks on parema roidekaare all. Koosneb maksarakkudest ja omab väga head verevarustust . Maksa tuleb kogu veri seedeelunditest. Toitained, mis seedeelunditest verre imenduvad, läbivadki kõige esimesena maksa. Venoosne veri siseneb maksa värati e portaalveeni kaudu. Maksast ära voolab maksaveeni kaudu.
Maksa funktsioonid:

• Vereplasma valkude süntees
  
• Glükogeeni süntees (glükogeen on depoo süsivesikud organismis; glükogeen tekib maksas glükoosist; kogu glükogeeni varu organismis võib olla kuni 400 g, maksas sellest ligikaudu 100g; organism vajadusel glükogeenist sünteesib uuesti glükoosi, mida ta energiaallikana ära kasutab; öösel toimub energia saamine maksa- ja lihasteglükogeenist, hommikuks on glükogeeni varud otsas, seepärast tulebki hommikul süüa.)
  
• Detoksikatsiooni funktsioon – mürkainete kahjutuks tegemine (nii loomulikult ainevahetuse käigus tekkinud mürkainete (ammoniaak nt) kui ka mittetahtlikult söödud ainete kahjutuks tegemine, nt. ravimid, alkohol ).
  
• Valkude desamineerimine - reaktsioon , mille käigus valkude molekulist eraldatakse aminorühm ja see muutub ammoniaagiks
  
• Valkude transamineerimine – selle käigus maks suudab ühtedest aminohapetest teisi valmistada ja niimoodi ta siis asendamatutest suudab ise valmistada asendatavaid aineid (kasutab nendes kudedes kus vaja).
  
• Sisesekretoorne funktsioon – seisneb somatomediinide sünteesis. Somatomediinid tekivad maksas kasvuhormooni(GH) mõjul uued hormoonid – somatomediinid, mis mõjutavad luudes kõhrerakkude teket. Seega kasvuhormoon ise otse kasvu ei mõjuta vaid teeb seda somatomediinide vahendusel.
  
• Kolesterooli süntees – kolesterool omakorda on lähteaineks organismis steroidhormoonidele (nt. suguhormoonid , neerupealiste koorehormoonid ja kaltsitriool ). Peale selle on kolesterool lähteaineks rakumembraanidele.
  
• Sapi süntees – maksa välissekretoorne funktsioon. Sappi produtseerivad maksarakud, sekretiini kontrolli all. (sekretiin reguleerib/stimuleerib maksa teket)
  
• Vitamiinide deponeerimine maksas (tagavaraks salvestamine) – Rasvlahustuvad A,D,E ja K ning vitamiin D12.
  
• Maksas toimub glükoneogenees – s.o süsivesikute teke aminohapetest desamineerimise teel (aminorühm eraldub), püruvaadist ja laktaadist ning glütseroolist.
  

Sapi koostis:
1. Sapi happed ja nende soolad – sapi happeid sünteesitakse maksas kolesteroolist. Need, mis maksas tekivad, neid nim. primaarseteks sapihapeteks, neist tekivad peensoole mikrofloora toimel teisased sapihapped ja nende soolad. Sapihapped võimaldavad peensooles emulgeerida lipiide ja teha sellega lipiidid kättesaadavaks rasvu lõhustavate ensüümide s.o pankrease lipaas toimele. Sapi produktsioon algab umbes teisel eluaastal.
2. Fosfolipiidid – nendest suure osa moodustab letsipiid
3.Kolesterool – sapiga viiakse kolesterooli maksast välja. Sapi kaudu toimubki põhiline kolesterooli välja viimine . Kolesterooli normaalne sisaldus veres peaks olema alla 5mmol/l .
4.Sapipigmendid (värvained) - maksa sapp on kuldkollase värvusega. See on tänu bilirubiinile. Kui aga sapp sapipõies kontsentreerub, siis ta võtab roheka värvuse (biliverdiin). Uriinile annab kollaka värvuse ka sapipigment (urobilinogeen). Roojale annab tumepruuni värvuse ka sapipigment (starkobilinogeen). Juhul kui mingil põhjusel on takistatud sapi äravool maksas sapipõide või sapisoolde, läheb sapp verre koos pigmentidega ja bilirubiin värvib naha ja limaskestad kollaseks. Seda nimetatakse ikteruseks (kollatõbi). Ikterus tekib ka siis, kui punalibled erütrotsüüdid hemolüüsuvad (purunevad) ja nendes sisalduv bilirubiin satub verre (hemolüütiline ikterus, mis võib olla tingitud reesuskonfliktist). Kui sapi äravool maksast või sapipõiest on takistatud, siis lisaks naha kollasusele kaasneb ka uriini ja rooja värvuse muutus. Uriin läheb kollasemaks (tumedamaks) ja rooja läheb hallikamaks (heledamaks). Sappi tekib ööpäevas 500-1500 ml - Teke on pidev. Sapp ei lähe aga pidevalt soolde vaid koguneb sapipõide ja kontsentreerub seal – vesi imendub sapipõies vähemaks, sapipõie tühjenemine toimub koletsüstokiniini mõjul (I-rakkudest vabanev hormoon rasva ja valgurikka toidu mõjul). Koletsüstokiniin jõuab vere kaudu sapipõiele ja põhjustab silelihaste kokkutõmbumise ja lõõgastab sapipõie sulgurlihas.
Sapi ülesanded:

• 1.emulgeerib lipiide ja muudab nad kättesaadavaks lipaasile.
  
• 2.Aktiveerib lipaasi
  
• 3.Stimuleerib soolte motoorikat
  

Moodustab peensooles rasvhapetega kompleksühendeid, mida kutsutakse mitsellideks ja rasvhapped saavad moodustuda just selliste mitsellide kujul.
7. Seedimine jämesooles. Defekatsioon.
Jämesoolt lahutab peensoolest sulgurlihas, mida nimetatakse ileotsökaalsulguriks. Jämesooles toimub rooja formeerumine . Jämesoole näärmed ise enam seedeensüüme ei produtseeri . Sealolevad näärmed produtseerivad küll lima, aga mitte enam ensüüme. Jämesooles siiski mingid teatud lõhustusprotsessid toimuvad nt. lõhustatakse toidu kiudaineid mikroobide, bakterite, ensüümide poolt. Jämesooles on rikkalik mikrofloora ja nende ensüümid lõhustuvad toidu kiudaineid (keemilised polüsahhariidid (neid on palju puuviljades, aedviljades, juurviljades, teraviljades)). Neid siis mujal seedekulglas ei lõhustatagi, alles jämesooles. Kiudainete lõhustamisel tekib rohkesti gaase , need on väävelvesinik, süsinikdioksiid (CO2) ja metaan . Tekib veel kiudainete lõhustamisel võihapet ja võihapet kasutab jämesoole limaskest ise ära energia saamiseks (töötab oma „kütuse“ peal). Jämesoole bakterite ensüümid lõhustavad ka veel jämesoolde jõudnud valkude jääkaineid ja nende bakterite mõjul jämesooles tekivad mürgised ained - indool , skatool (annavad roojale iseloomuliku lõhna).
Jämesooles imendub tagasi suur osa sinna peensoolest jõudnud veest. Jämesoole sisaldis muutub tahkemaks võrreldes sellega, mis sulgurlihaselt tuleb. Mida kauem jämesooles need jääkained on, seda tahkemaks ta muutub. Tavaline vee kogus ööpäevas, mis roojaga väljutatakse on 100-150 ml, mis jääb rooja alles, pärast seda kui suurem osa vett on tagasi imendunud. Iseloomuliku tumepruuni värvuse annavad siis sapipigmendid (vt. ülevalt poolt). Inimese ööpäevaseks kiudainete vajaduseks loetakse umbes 25 grammi (puhtalt kiudaineid). Selle võiks kätte saada koos süsivesikutega 200 grammiga (nt. hernes , uba, kaalikas , puuviljad (eriti ploomid))Ülearu palju kiudaineid ei ole kasulik. Need kiudained seovad enesega kaltsiumi, mis võib põhjustada kaltsiumipuuduse.
Millised protsessid toimuvad jämesooles?

• Rooja formeerumine ehk moodustumine – vee tagasiimendumine jämesoolest, peensoolest jõuab jämesoolde küllaltki palju vett, aga lõplikult viiakse roojaga välja 100-150 ml vett.
  
• Toidu kiudainete seedimine – kiudained keemiliselt süsivesikud, mida eriti rohkesti taimede kestades (ka viljade kestedes) – hernestes, ubades, kaalikas, peedis, kõrvitsas, õunte koores , leivas (eriti teraleivas), apelsinikoores, sidrunis (koores jällegi rohkem). Toidu kiduaineid seedenõrede ensüümid ei lõhusta. Jõuavad muutumatul kujul jämesoolde ja lõhustatakse seal jämesoole bakterite ensüümide poolt. Lõhustamise tulemusena tekib gliihapet (?), mida jämesool kasutab ise energiaallikana -> tekib rohkesti gaase nagu CO2, H2S ja metaan – etaan põleb.
  
• K-vitamiini tekkimine – läheb sealt verre ja organism kasutab seda. K-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin.
  

Kiudained iseenesest vajalikud, sest nad ei lase tekkida kõhukinnisusel. Kiudained seovad enesega vett juba peensooles ja ka jämesooles. Nendel rahvastel , kus püüakse taimset toitu rohkem süüa, on roojamise sagedus 2-3 korda päevas, lihasööjatel keskmiselt 1x päevas. 2-3x parem, sest jämesooles bakterite mõjus tekivad ka valkproduktid, mis on toksilised. Need toksilised ained on indool ja skatool, mis annavad roojale iseloomuliku lõhna. Näiteks kõhukinnisuse korral jäävad need toksilised ained pikemalt jämesoolde ja võivad hakata verre imenduma . Kõhukinnisus 4 päeva on juba kriitiline, vaja kõhulahtistit või klistiiri. Näiteks linaseemneõli aitab vältida kõhukinnisust, samuti toores kõrvits (nt suhkruga magustatud) – tikutoosi suurune tükk on sageli piisav. Lamavatel patsientidel kõhukinnisus suuremaks probleemiks – liikumatuse tõttu.
Kiudaineid peaks saama päevas 25-30 grammi. Keskmiselt tuleks see arv korrutada 6-8-ga (umbes 150 grammi herneid, et rahuldada kiudainete vajadust päevas). Kiudainete liigtarbimine viib välja liialt kaltsiumi. Kiudained apteegis saadaval ka preparaadina.
Defekatsiooni korral oluline ka kõhupressi ja diafragma koostöö. Diafragma samaaegselt sigma - ja pärakulihastega kontraheerub , kõhupressilihased samuti. Eploclottis sulgub ka (epiclottis – kõripealis, mis neelamise ajal sulgeb hingetoru).
Defekatsioon (rooja väljutamine)
Defekatsiooni sagedus sõltub toitumusharjumustest. Defekatsioonis olevad kõhupressilihased, hingamislihased, jämesoole enda silelihased ja päraku sulgurlihased. Sisemine sulgurlihas ei allu tahtele, välimine allub tahtele.
Defekatsioon on reflektoorne protsess, mille tahtele mittealluv keskus asub seljaaju ristluu piirkonnas, tahteline kontroll toimub aga peaaju koore piirkonnas, mööda alanevaid juhteteid. Refleks käivitub siis kui sigmasool (jämesoole lõppu jääv kõver osa) täitub ja tekib venitus (sigmasoole venitus). See põhjustab edasi pärasoole täitumise ja venituse . Inimene tunnetab seda venitust. Sisemine sulgurlihas lõtvub, aga see ei tähenda veel, et väline lõtvuks. Väline tõmbub hoopis kokku. Defekatsioon toimub siis kui peaaju koore poolt antakse korraldus välisele sulgurlihasele (ehk siis kui inimene ise tahab pärasoolt tühjendada).
Lastel esialgu dekekatsiooni tahteline kontroll puudub. Defekatsiooni sagedus esimestel elunädalatel 4-5x päevas, veidi hiljem 2-3 korda. Alates 1. Eluaastast 1-2 x päevas. Last hakatakse potile panema küllaltki varakult (juba 1. Eluaastal), et tal tekiks ka põiekontroll. Laps peaks olema suuteline kontrollima oma põie ja pärasoole tühjendamist teiseks eluaastaks. Põiepidamatust hakkavad neuroloogid ravima tavaliselt siis, kui laps on juba 3-aastane. Kui asi on mõne sulgurlihase vigastuses või puudumises, siis ravimitega ravi pole mõtet teha. Kui häire on funktsionaalset laadi (sulgurlihased on olemas ja korras, häire põhjus pole selge), siis võetakse kasutusele põiepidamatust kontrollivad ravimid.
8