Euroopa Liidu eksamikonspekt (0)

Euroopa Liidu eksamikonspekt
Euroopa komisjon
EK (Euroopa komisjon )on kaasatud otsuste vastuvõtmise protsessides kõikidel tasanditel. Tihti EK võim on veel suurem, selle tõttu, et teised EL-i institutsioonid ei taha või ei saa tagada tugevat juhtimist. Komisjon on EL süsteemi südames.
Kohalemääramine ja koosseis
Komisjonäride kolleegiumis alguses oli 9 liiget, siis see arv kasvas, sellega kui liitusid uued riigid. Igast riigist pidi olema vähemalt üks komisjonär, aga suuremad riigid esindasid isegi kahte, kuni oli Nizza sametini, kus oli kokkulepitud, et iga liimkesriik, saab nomineerida ühte komisjonääri, ning nende maksimum arv on 27.
Igal komisjonääril on oma pädevus ning oma valdkond ja kõik saavad kokku komisjonäride kolleegiumil.
Vanasti EP ja Komisjoni side oli üsna nõrk. Asjaolud muutusid Amsterdami lepingu pärast. Pärast seda EP määrab ametisse EK presidendi (keda nomineerib Euroopa Nõukogu) ning kinnitab kogu kolleegiumi (kogu komisjoni).
Olid ka juhtumid, kui EP saatis Komisjoni laiali, nagu see juhtus Santeri komisjoniga. Mille pädevus oli üsna nõrk ning tekkisid tõsised majanduslikud probleemid. Selle jaoks EP pidi esitama umbusaldusavalduse, mida toetaksid 2/3 Parlamendi liikmetest. Pärast seda oli Prodi komisjon ja siis tuli juba Barosso võimule. Barosso komisjon oli väga palju kritiseeritud parlamendis enne kinnitamist, seal oli 5 inimest kellega parlament ei olnud nõus, ning Barossole tuli vahetada paar inimeste positsiooni, aga mitte kõike. See näitas, kui tundlik on komisjon parlamendi arvamusele ja samal ajal näitas, et parlament saab ainult kas vastuvõtta või mitte kogu komisjoni, see ei saa komisjonääri valida ühte kaupa.
Tavaliselt komisjonääridest räägitakse „Soome komisjonär“ või „Poola komisjonär“, aga tegelikult komisjonärid peavad olema iseseisvad ja tegutseda kogu institutsiooni huvides vastavalt nende kohustustele. Komisjoni liikmeid nomineerivad liikmesriigid va EK presidendi. Ei ole isegi lootust, et komisjonärid täiesti loobuvad oma riigi huvidest, peetakse heaks isegi kui nad ei rõhuta liiga palju oma riike huvesid.
Ei ole täpselt määratud, mis taustaga komisjonärid peavad olema. Tavaliselt need on kõrgtasandi poliitikud, eelnevad ministrid pro EL-i vaatega, kes ei kuulu ekstremistlike erakondadesse.
President    

• Kõige tuntuim komisjonäär.   
  
• Komisjoni esindaja suhetes teiste EL-i institutsioonidega ning EL-ist väljas.   
  
• Suunab kogu komisjoni.   
  
• Jaotab komisjonääride portfelle.            
  
• Saab esitada komisjonäride nõue väljaastuda.
  
• Peab ülevaatama EK peamisi     administratiivseid teenuseid, näiteks EK sektretariaati, mis     vastutab EP-ga ja EN-ga suhtlemise eest.
  
• Saab endale võtta spetsiifilisi     poliitilisi vastutusi    
  

Kõikidel komisjonäridel va Presidendil on omad portfellid. Mõned portfellid on kindlalt määratud, nagu eelarve ja keskkond, mõned portfellid aga varieeruvad, sõltuvalt sellest, kuidas portfellide jagamist näeb presidend. Igal komisjonääril on oma kabinet koosneb umbest 6est ametnikutes + teenindus. Kabinetis peab olema esindatud vähemalt 3 rahvust.
Lisaks sellele komisjonis on erinevad direkoraadid ja ametit(keda juhivad generaalsed direktoraadid või otseselt teatud komisjon), mis vastutavad teatud valdkondade eest. Igas töötab 200-500 inimest.
Otsustuse vastuvõtmise protses
Seaduseeelnõu leiab algust tavaliselt direktoraadis
Siis läbi generaalse direkoraadi läheb teatud kabineti iga nädalase koosoleku päevakorda
Siis juba arutletakse seda komisjonide kolleegiumis ja kas saadetakse tagasi, kas saadetakse tagasi parandusele või võetakse vastu.
EK probleemid
Range tööraamistik
Poliitiline ustavsus ei anna vastuvõtta uusi ideid ja lahendusi.
Mõnikord teatud komsijonäär lihtsalt ei saa midagi lisada teatud spetsiifilise teema arutlusele oma komisjonis.
Nõukogu
EL ministrite nõukogu on koht, kus saavad kokku liikmesriikide valitsused. Vaatamata sellele, kui tugev on komisjon, ei saa öelda, et nõukogu on vähem oluline. Teistpidi , läbi nõukogu liikmesriigide valitsused saavad olla kaasatud kõikides EL-i asjades.
Funktsioonid: seadusandlik-arendab ja loob seadusandlust; täidesaatev-otseselt vastutab täidesaatva võimu eest teatud valdkondades; juhtiv- suunistab EL-i tuleviku tööd; foorum - annab võimalust leida koonduvat lahendust keeruliste küsimustele, mis sobiks enamusele või igale liikmesriigile.
Seadusandlikult nõukogu saab teha direktiive, regulatsioone ja otsustuse. Lisaks sellele, saab ka esitada arvamuse, resolutsioone, kokkuleppeid ja soovitusi , mida komisjonil oleks väga raske ignoreerida. Samal ajal, Nõukogu ei ole täiesti oma tegevuses iseseisev, kuna tihti peab töötama ainult selle baasil, mida ettevalmistab komisjon, pluss mõnedes valdkondades ei saa ilma EP-t otsustust vastu võtma. Nõukogu rakendab täidesaatva võimu, kui on vaja tegutseda operatiivselt, saata kuhugi esindajat, rahuvalvajat või vaatlejat. Nõukogu mängib väga suurt rolli konsensuse ja kompromissi leidmisel riikide vahel. Kuna nõukogus saavad kokku kõike riikide valitsused, see annab võimalust vastuvõtta tähtsamaid reforme ja otsustusi.
Formaalselt nõukogu on üks, aga tegelikult neid on mittu , sest sõltuvalt sellest, mis on päevakorra teema saavad kokku erinevad ministrid. Kokku on 9 formatsioone, mille seoses saab kokku nõukogu. Kõige tähtsam formatsioon on GAERC, kus saavad kokku välisministrid. Nad vastutavad Euroopa Nõukogu institutsionaalsete ja administratiivsete küsimuste eest. Lisaks sellele, vasutavad kogu EL-i välispoliitika eest (välis kaubandus, humanitaarne abi, koostöö arendamine ja EL-i kaistepoliitika). On ka väga oluline Ecofin ( rahandus -ja majandusnõukogu), mille kohtumised tavaliselt järgnevad Eurotsooni kohtumise pärast, ning on tunduvalt nendega mõjutatud. Teised nõukogud on juba spetsiifilisem, need on haridus -, keskonna- , põllumajanduse-, telekommunikatsiooni-, konkurentsi-, sotsiaal- ning koostöö,õigluse ja kohalike küsimuste nõukogu. Kuna formatsioone arv on piiratud, tihti riike esindavad mitu ministre korraga. Mõnikord tekkib probleem, sest riigid võivad saata erineva tasandi ministri või erinevatest ministeeriumitest.
Aastal toimub umbes 60-70 koosolekut, mis kehtivad 6-7 tundi ja Välis- ning rahandusministrite koosolekud kuni 2 päeva.
Igal riigil on olemas Brüsselis alalise esindajate delegatsioon. Seda juhib tahaliselt pädev diplomaat ( alaline esindaja) kelle alluvuses on umbes 50 ametnike (suurte riikide juhul). Liikmesriigide alalised esindajad kuuluvad COREPER -i ( Alaliste esindajate komitee). COREPER on vastutav Nõukogu töö ettevalmistamise eest ja ülesannete eest, mida annab Nõukogu. On olemas COREPER 2 kuhu kuuluvad alalised esindajad ja COREPER 1, kuhu kuuluvad mitte nii tähtad delegaadid.
On olemas ka keeruline kommiteede ja töögrupide võrgustik, mis valmistab ja abistab Nõukogu ja COREPER-i töös. Kommiteedid tegelevad selliste teemadega nagu põllumajandus või kaubandus, töögrupid aga viivad läbi teatud probleemi detailse analüüsi. Nad saavad kokku, siis kui tekkib vajadus.
Kogu administratiivse tööd, mis on seotud Nõukoguga teeb Generaalne Sekretariaat . Seda juhib Generaalne Sekretär, kes on üks tähtsamatest EL-i esindajatest välis- ja kaitsepoliitikas. Sekretariaat koordineerib kogu Nõukogu tööd, nii töögrupide kui ka ministeeriumite tasandil. See tegeleb dokumentatsiooniga, tõlkimisega, nõustamisega, monitooringuga jne.
Iga pool aastas vahetuvad Nõukogu eesistujad, näiteks Eesti eesistumise aeg, tuleb 2018 aasta jaanuaris juunini . Riigid vahetuvad tähestiku järjekorras. Eesistumise ajal riik saab rohkem mõjutada Nõukogu prioriteetide väljatöötamist. On koguaeg EL-i tegevuse ja meedia keskel. On olemas ka teatud miinused, esimene, et see on väga suur administratiivne koormus ja teine, et see on suur vastutus, mis võib mõjutada riigi prestiiži.
Ülemkogu
Ülemkogu on selline EL-i institutsioon , kus on esindatud kõik liikmesriikide valitsusjuhid (nt peaministrid või riigipead ). Nende pädevuses on määratleda EL-i ühtset strateegiat, kus oleksid arvestatud kõike liikmesriikide arvamused, välja töötama printsiibe ja juhendi, kuidas EL peab käituma rahvusvahelistes suhetes ja kaitsepoliitikas, vastu võtta otsustustusi vajalike selleks, et defineerida ja rakendada ühtset välispoliitikat, nomineerida Euroopa Komosjoni presidendi, mida kinnitab Parlament. Ülemkogus on kaks tasandi, esimesel on esindatud riigi- või valitsusjuhid ja Euroopa Komisjoni president, teisel liikmesriikide välisministrid ja veel üks Euroopa Komisjoni toetav liige. On 52 ametlike ülemkogu liike ja väga piiratud hulk ametnike, kes on lubatud osaleda Ülemkogu sessioonides.
Ülemkogu kohtub neli korda aastas. Iga riigi nõukogu eesistumise prerioodi jooksul kaks korda. Kõik istungid toimuvad Brüsselis. Formaalselt kehtivad kaks päeva. Kõikide ettevalmistuste eest vastutab GAERC (välisministrite nõukogu). Eesituja riigi valitsusjuhid ka aktiivselt ja avalikult osalevad istungite ettevalmistamises. Nad vastutavad istungite agenda eest. Agenda valismist mõjutab tihti: eelneva istungite agenda, komisjoni poolt esitatud eelnõu, mis vajab vastuvõtmist, olukord välismaal. On teatud agendat, mida lihtsalt ei saa mööda minna nende olulisuse tõttu, näiteks majanduslik seisukord EL-is.
Ülemkogukogu on suhtelisel vaba selles, mida ta teeb mida mitte. Palju sõltub ülemkogu liikmetest ja tingimustest. Peamised teemad millega Ülemkogu kokkupuutub on: EL-i kasv ja areng, konstitutsioonilised ja institutsioonilised küsimused, majandus- ja rahanduspoliitika, välissuhted ja sisepoliitika.
Euroopa Parlament
Euroopa Parlament (antud institutsioon kannab seda nime alates 1962. Aastast) on EL kodanike esindaja. Enne 1979. aastat olid EP liikmed liikmesriikide parlamendisaadikud, kuid peale seda saavad EP liikmeteks liikmesriikides otsevalitud esindajad. EP parlamenti juhib EP president (hetkel Martin Schulz ), kelle ametiaeg on 2,5 aastat pikk ja teda aitavad 14 asepresidenti. Aastas toimub 12 täisplenaaristungit ning lisaks istungitele toimub töö ka komisjonides.
Viis peamist laiemat võimalust, kuidas EP saab EL seadusloomeprotsessi mõjutada, on järgmised:
1) enne seadusandliku akti algatuse tegemist osaleb EP Komisjoniga vastavate teemade aruteludel; mittesiduv koostöö
2)EP-l on võimalik Komisjonile esitada eelnõude algatamise ettepanekuid - saavad koostada aruande/ raporti ( minus selle puhul- Komisjon võib tunda selle tõttu liiga suurt survet EP poolt ja ei pruugi seda algatust arvesse võtta)
3)EP saab seadusloomeprotsessi mõjutada läbi eelarveprotsessi- saavad lisada eelarvesse uusi ridu poliitikate jaoks, mida Komisjon ja Nõukogu hiljem ellu viima hakkavad
4)EP saab mõjutada Komisjoni iga-aastase seadusandliku aastaplaani kokkupanemist- 1. Komisjon võtab vastu iga-aastase plaani (novembris), 2. Programmi vaatavad üle vastavad EP komiteed, toimub arutlemine nende ja komisjoni esindajate vahel, 3. Otsus tehakse plenaaristungil (toimub detsembris)
5)EP menetleb koos Nõukoguga EL seadustloovaid akte- kõige tähtsam võimalus seadusloomeprotsessi mõjutamiseks.
Hetkel kasutatakse kolme peamist protseduuri EL õigusaktide menetlemiseks:
1)Nõuandemenetlus (consultation procedure)- EP roll on nõuandev, menetletakse ühel lugemisel; Nõukogu võib jätta EP seisukoha arvestamata; nõuandemenetlust kasutatakse nt põllumajandus- ja maksundusküsimustes.
2) Koostöömenetlus ( cooperation procedure)- Nõukogu ei saa võtta enne lõplikku otsust vastu, kui EP ei ole oma arvamust avaldanud; koostöömenetlusel on teine lugemine.
3) Kaasotsustusmenetlus (co- decision procedure)- seadusandlik tavamenetlus; sarnaneb koostöömenetlusele (kuni teise lugemiseni)- kui Nõukogu ja EP jõuavad ühise otsuseni juba peale esimest lugemist, siis võetakse otsus kohe vastu, kui aga ka peale teist lugemist on erimeelsused, siis on ettepanek läbikukkunud.
4) Nõusolekumenetlus (assent procedure)- ei ole mõeldud tavaaktide menetlemiseks, üks lugemine, kasutatakse uute liikmete liitumiseks, väliskokkulepete ja struktuurfondide põhimõtete kinnitamiseks.
See, millist menetlust kasutada, sõltub sellest, millisel lepingu artiklil ettepanek põhineb. EP enda huvides on kindlasti kõige rohkem kaasotsustusmenetlus, kuna seal on nende mõjuvõim kõige suurem; samas jälle nõuandemenetluse puhul on nende mõjuvõim väga väike. Amsterdami lepinguga laiendati EP mõjuvõimu: paljud poliitikavaldkondade küsimused muudeti nõuandemenetlusest kaasotsustusmenetluseks.
Statistiliste näitajate puhul saab öelda 2 asja: EP on keskselt kaasatud koos Komisjoni ja Nõukoguga seadusloome protsessi (nii formaalselt kui mitteformaalselt); EP tegevusel on märkimisväärne mõju seadusloomeprotsessi tulemustele.
EP nõrkused: 1) EP-l pole täielikku seadusandlikku võimu- neil ei ole nö “viimase sõna” õigust.  2)olgugi, et EP tavaliselt üritab oma arvamuse kujundada nii kiiresti kui võimalik, et kindlustada see, et nad oleksid kaasatud aruteludesse juba varajastes etappides, võtab Nõukogu tavaliselt enne EP arvamust juba eelotsuse vastu.  3)EP-ga ei konsulteerita kõikides Nõukogu seadusandlust puudutavates küsimustes.  4)EP-ga ei pea konsulteerima Komisjoni seadusandluse küsimustes.
Parlament ja EL eelarve:
1)õigus teha ettepanekuid muudatusteks kohustuslike kulude puhul (nt põllumajandus)
2)õigus teha ettepanekuid mittekohustuslike kulude täiendusteks (enamik kulud, mis ei ole seotud põllumajandusega)
3)EP-l on õigus lükata eelarve mustand tagasi ja paluda uus teha, kui seda toetab 2/3 EP-st
EP ja järelvalve teiste institutsioonide üle:
Komisjon:
           1) EP nimetab ametisse Komisjoni presidendi 2)EP nimetab ametisse Komisjoni tervikuna 3)EP saab Komisjoni tervikuna ametist vabastada 4) Komisjoni aastaaruande avalik arutelu 5)Komisjoni tegevus EL eelarve täitmisel (jagatud järelvalve) 6) Parlamendikomisjonide tegevus oma valdkonnas- võivad viia ellu järelvalvet kui seda soovivad 7) Ajutiste EP uurimiskomisjonide loomine 8)õigus esitada Komisjonile kas kirjalikke või suulisi küsimusi
Ministrite Nõukogu:
           1) Palju sõltub parlamendi ja eesistujariigi suhtest - sellest oleneb, kui palju EP saab osa Nõukogu tegemistest ja kui palju saab ta ligipääsu 2) pehme kontroll, et olla informeeritud 3) õrn tasakaal liikmesriigi taseme ja EL ülesuse vahel 4)eesistujariigi ja EP kohtumine perioodi alguses ja lõpus 5) eesistujariigi ministrid osalevad erinevates vormides EP menetluses
Ülemkogu:
1)      EP ja Ülemkogu puutuvad harva kokku- 1. Poliitika praktika tõttu, 2. Ülemkogu president tutvustab raporteid EP täisplenaaristungil ja vastab küsimustele
Teised institutsioonid:
           1) Euroopa Keskpank - EP-ga peab konsulteerima küsimustes, mis puudutavad pangapresidendi kandidaate, asepresidenti ja juhtkonda. 2) EP saab kaasa rääkida agentuuride juhtkonna moodustamises 3)EP saab anda nõu Kontrollikoja kohtumistel 4)EP määrab ametisse Euroopa Ombudsmani
Euroopa Kohus jt institutsioonid
Euroopa Kohus
Euroopa Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõimuorgan, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel. Koosneb 28-st kohtunikust ning 9-st kohtujuristist. Iga kohtunik on määratud tööpostile 6-aastaseks perioodiks . Kohtunikud määratakse liikmesriikide valitsuste poolt ning valik käib inimeste vahel, kelle iseseisvus pole kaheldav ning kes omab vajalikke iseloomujooni ja kvalifikatsioone, et töötada kõrgeimas õiguslikus institutsioonis kõrgel positsioonil. Reaalsus on tegelikult teistsugune - igal riigil on lubatud üks nominatsioon ning see on automaatselt vastu võetud, lisaks vaatavad valitsused valiku tegemisel pigem head tagatausta ning aktiivset avaliku teenistuse kogemust, kui õigusalaseid oskusi. Kohtunikud valivad omavahel kolmeks aastaks kohtupresidendi ja asepresidendi, kelle ametiaega võib pikendada. President juhatab Euroopa Kohtu tööd ning on eesistuja kõige suuremates kohtukoosseisudes, kohtuistungitel ja kohtunõupidamistel. Asepresident abistab presidenti ning asendab teda vajadusel.  Lisaks kohtunikele on abiks 9 kohtujuristi, kes peavad tegutsema täieliku erapooletusega et tuua kohtukooseisu ette põhjendatud ettekanded kaasuste kohta.See tähendab, et kui kohtujurist määratakse kaasusele, peab ta põhjalikult läbi töötama terve kaasuse, teatavaks tegema kõik probleemid, esile tooma seotud seadusaktid ning seejärel oma kokkuvõtte kohtukoosseisule esitama. Aasta-aastalt suureneb Euroopa Kohtusse tulev kaasuste arv, mis on muutnud võimatuks igaühega  täisplenaari ajal tegelemise
- seega saadetakse kaasused ühte kohtu kuuest kohtusaalist ning refereeritakse kolmele kohtunikule, kui kaasus baseerub üsna selgetel faktidel, ei esita ühtki vastuolu või on eksisteerivate seadusaktide poolt eelnevalt määratud. Kaasuseid, mis on seotud keerulisemate teemadega ning uute seadusaktide rakendamisega, pole vajalik täiskogu ees esitada, need refereeritakse viie kohtuniku poolt juhitavasse kohtusaali.  
Kohtuprotseduurid
Euroopa Kohtu protseduurid hõlmavad nii kirjalikku kui ka suulisi staadiume. Esiteks - kogu seotud dokumentatsioon ning tõestusmaterjal kogutakse kokku. Teiseks korraldatakse enamasti avalik istung, mille käigus esitatakse kaasuse põhilised punktid, mõlemad osapooled võivad suuliselt oma vaateid esitada ning kohtunikud ja kohtujuristid võivad osapoolte kaitsjaid küsitleda. Kolmandaks , avaliku istungi järel kaasusele määratud kohtujurist eksamineerib kaasust detailideni, töötab läbi kõik kaasusega seotud EL-i õigusaktid ning jõuab otsusele, mis oleks seadusega parimini kooskõlas. Paar nädalat pärast avalikku istungit esitab kohtujurist oma kokkuvõtte kohtule avalikult.  Kohtujuristi esitlusele baseerudes langetab kohus kohtuotsuse. Kohtunikevahelise erimeelsuse korral langetatakse otsus enamushääletuse põhjal. Kohtuotsused peavad olema allkirjastatud kõikide antud kaasusega seotud kohtunike poolt ning ühtegi eriarvamust ei tohi avaldada.
Kolm probleemi seoses kohtuprotseduuridega:
1.Otsuste langetamise ja kohtuprotseduuride venivus. Kohtule kaasuse esitamse ning kohtuotsuse jõustumise vahe on keskmiselt üle 23 kuu.
2. Juristide tasud on väga kõrged, mis tähendab, et kohtu poole pöördumine on ülimalt kallis tegevus, kuigi kohtu enda töö eest pole ekstratasu. Liikmesriikide valitsustele see probleemi ei tekita, pigem väikeettevõtetele ja indiviididele.
3. Enamushääletamise kasutamine + eriarvamuste mitte arvesse võtmine on loonud olukordi , kus kohtuotsused võivad olla liialt vähe kokkuvõtlikud või n-ö kokkulapitud.
Liikmesriikide läbikukkumised EL-i nõudmisi ellu viia, tuuakse Euroopa Kohtu ette ning peaaegu alati on algatajaks olnud Euroopa Komisjon. Maastrichti lepinguga on antud kohtule võim määrata sanktsioone liikmesriikidele nende nõudmiste mittetäitmise korral. Esimeses kohtuistungi staadiumis antakse liikmesriigile võimalus esitada raport senisest olukorrast, ning määrata  lisa-ajalimiit vajalike nõudmiste täitmiseks. Kui liikmesriik ei suuda selle aja jooksul nõudmisi täita, siis võib Komisjon tuua teema tagasi kohtu ette. Seda tehes peab Komisjon määrama trahvi summa.
Õigusaktide annulleerimine
Kohus peab üle vaatama Euroopa Parlamendi ja Nõukogu poolt väljastatud õigusaktid, kuid ei saa seda teha enda initsiatiivil, vaid mõne liikmesriigi, Nõukogu, Komisjoni või  Parlamendi algatusel . Ülevaatused võivad põhineda alltoodud tingimustel: pädevuse vähesus, üleastumine protseduurilistest nõudmistest, mõne lepingu punktist üle astumine või võimu väärkasutamine. Kui kaebus on hästi põhjendatud, on kohtul võimalus kuulutada seadusakt kehtetuks.
Esimese astme kohus
Esimese astme kohus koosneb ühest kohtunikust igast liikmesriigist ning nende töölepääsemise tingimused on samad, mis Euroopa Kohtul.  Esimese astme kohtu roll ja tähtsus on kasvanud viimastel aastatel kõvasti. Loodi Euroopa Kohtu töökoormuse vähendamiseks, kuid selle roll ning juriidiline tähtsus on viimastel aastatel kasvanud. Euroopa Kohtuga võrreldes ei määrata esimese astme kohtusse kohtujuriste, nende töö on delegeeritud kohtunikele endile. Euroopa Liidu kohtud ei saa algatada kohtuprotsesse, nad peavad ootama, et kaasused neile esitataks.  Esimese astme kohtu alluvus või võimkond on niivõrd kasvanud, et see ei või tegeleda vaid paari tüüpi kaasustega. Üldiselt öeldes on Euroopa Kohtu roll tegeleda teemadega, mis on suure mõju ja tähtsusega Eli õiguslikule tasakaalule või korrale, kuid Esimese astme kohus tegeleb teemadega, mis on väiksema mõjualaga.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EESC)
Rooma lepingu loomisel otsustati luua konsultatiivne organ majandus- ja sotsiaalhuvide esindamiseks.  Selleks otsuseks oli neli peamist põhjust. Esiteks - kuuest asutajamaast viiel oli sarnane organ juba olemas nende endi avalikus sektoris. Teiseks, Euroopa Ühenduse majandusliidulik olemus  tähendas, et valdkondlikud huvid mõjutaksid otseselt poliitikate loomist ning integratsiooni. Kolmandaks  ei arvatud, et tollane Assamblee, praegune Parlament oleks efektiivne foorum sääraste vaadete avaldamiseks. Neljandaks, Rooma lepingu institutsionaalne raamistik põhines Pariisi lepingu mudelil ning seal oli sarnane sotsiaalmajanduslik nõuandev organ juba olemas.
Enamik EESC tööst seondub ELi -teemaliste arvamuste avaldamisega,  samalaadselt Euroopa Parlamendile, kus on jagatud valdkonnad komiteede vahel. EESCis on kuus sektsiooni :
1.põllumajandus, kohalik areng ning keskkond,
2.majanduslik liit, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ,
3. tööhõive , sotsiaalpoliitika ja kodakondsuspoliitika
4.välissuhted , ühisturg , tootmine ja tarbimine
5.transport, energia, infrastruktuur
6. infoühiskond
Sektsioonid määravad raportöörid, et nende nimel arvamusi ette valmistada. Raportöörid kasutavad tavaliselt töö- või õppegrupi, EESC sektretariaadi või välisekspertide abi. Sektsioonidesiseselt üritatakse luua ühine kompromiss . EESC tegeleb erinevate tegevustega, annab välja informatiivseid raporteid tähtsate teemade kohta, on vaheisikuks teistele rahvusvaheliste organitele, tegutseb  sektsionaalsete huvide kooskõlastamisel, kasutab ära kontakte teiste EL-i institutsioonidega, et oma arvamust kuuldavaks teha. Nagu ülal mainitud , väljastab arvamusi erinevate EL-i teemade kohta.
EESC on nõuandev organ, kellel pole reaalset mõjuvõimu. Selle moodustavad president, kaks asepresidenti ja liikmete büroo.  Kõik liikmed määratakse isikuliselt ning mitte organisatsiooni delegaatidena. Kuna enamik liikmeid on lähedalt seotud erinevate organisatsioonidega, on vältimatu , et nad ei esinda oma organisatsiooni huve. EESC liikmete nominatsioonid on esitatud liikmesriikide valitsuste poolt ning formaalselt määratud Ministrite Nõukogu poolt. Tööaeg on 4 aastat ning seda on võimalik pikendada.
Regioonide komitee
Liikmeskonna ja liikmeks saamise poolest sarnane EESC-le, liikmed määratakse 4-aastaseks perioodiks Ministrite Nõukogu poolt. Koosneb regionaalsete ja kohalike omavalitsuste esindajatest. 56-liikmeline liikmete büroo, president, esimene asepresident ja igast liikmesriigist üks asepresident. Nelja poliitilise grupeeringu esindajad. Töö toimub kuues komisjonis: territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika, majandus- ja sotsiaalpoliitika, jätkusuutliku arengu, kultuuri- ja haridus , põhiseaduse ja Euroopa valitsemise ning välispoliitika komisjon. Komisjonid raporteerivad Regioonide komitee üldkogule, mida peetakse viis korda aastas.
Maastrichti lepingus on seadistatud Regioonide komitee poole pöördumise teemad: haridus ja noored, majanduslik ja sotsiaalne sidusus (kaasaarvatud Struktuurfondid), Euroopasisene transpordivõrgustik, energia, infrastruktuur, avalik tervis, kultuur.
Regioonide komitee poole pöördutakse Nõukogu, Parlamendi või Komisjoni poolt ning Regioonide komitee võib esitada oma ekspertarvamuse. Omal algatusel tohib Regioonide komitee esitada oma arvamusi vaid olukordades , kus seda vajalikuks peetakse.
Euroopa Kontrollkoda
Kontrollib EL-i eelarve täitmist. Koosneb iga liikmesriigi esindajast. Iga liige määratakse Ministrite Nõukogu poolt liikmesriigi nominatsiooni põhjal ning pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist. Euroopa Parlament kasutab oma konsultatsiooniõigust, et teha nomineeritavate kohta sobivusuuring. Kontrollkoja liikmed peavad olema kuulunud omaenda riigi kõrgemasse kontrolliorganisse või peavad olema kvalifitseeritud antud töökohale vastavalt. Kontrollkoja liikme tööperiood on 6 aastat, võimalus pikendada.Töötingimuseks on, et liikmed peavad tegutsema EL-i üldiste huvide nimel ning oma töökohustuste täitmisel täiesti iseseisvad. Liikmed valivad ühe endist Kontrollkoja presidendiks, ametiajaks 3 aastat, võimalusel pikendatav. President vastutab Kontrollkoja efektiivse töö eest ning esindab seda. Liikmetele on määratud spetsiifiline tegevussektor ning kui  Kontrollkoda teeb otsuseid vastavalt sellele sektorile, siis liige vastutab nende eest. Iga sektor kuulub ühte neljast audiitorlusgrupist. Audiitorgrupid tegutsevad koordineerijatena ning Kontrollkoja plenaaristungite filtritena. Maksumaksjate raha otstarbeka kasutamise nimel on Kontrollkojal õigus kontrollida kõiki isikuid ja organisatsioone, kellele on antud EL-i finantse. Tähelepanekud esitatakse aruannetena Euroopa Komisjonile ning liikmesriikide valitsustele. Tähtsaim ülesanne on esitada igal aastal Parlamendile ja Nõukogule eelmise eelarveaasta aruanne. Parlament  vaatab üle kogu dokumentatsiooni ning otsustab, kas kiita heaks Komisjoni eelarvestamine või mitte. Kontrollkoda esitab igal aastal raporti selle kohta, kuidas saaks parandada  kontrolli EL-i sissetulekute ja väljaminekute kohta .
Kontrollkoda on viimase 15 aasta jooksul teinud suurt tööd, et parandada ELI institutsioonide finantskontrollimehhanisme ning tugevdada finantsilise vastutustundlikkuse kultuuri.
Weiler 1999. “Do the new clothes fit the emperor ”
Maastrichti lepingu sõlmimist võeti paljudes Euroopa pealinnades vastu väga kibedate tunnetega. Peale selle lepingu sõlmimist toimunud pahameel näitas, et võibolla on Euroopa kaotanud oma ideaalid. Erinevate lepingutega on tihtipeale jäetud ideaalid tahaplaanile ja keskendatud instrumentidele ja poliitilistele ning majanduslikele mehhanismidele saavutamaks teatud eesmärke. Selles artiklis üritatakse uuesti ideaale Euroopa integratsiooni debatti tuua. Euroopa integratsiooni ja Euroopa ühenduse ideaalide kohta puudub igasugune süstemaatiline analüüs. Euroopa ühenduse loomise algseks ja põhiliseks ideaaliks oli rahu. Schumanni 1950. aasta 9. mai deklaratsioonis toob ta  välja, et Euroopa riikide ühenduse loomine on ülioluline, et lõpetada Prantsusmaa ja Saksamaa igivana vaen.
Schumanni plaaniga kaasnenud kutse rahule oli kutse andestusele, sest riigid nagu Prantsusmaa, Holland ja Taani polnud  värskest sõjaga kaasnenud vihast ja mälestustest veel üle saanud.
Autor kasutab rahu hüppelauana, et luua kolm põhimõttelist kaalutlust mida kasutada ideaalse sotsiaalse konstruktsioonina.
Nendeks on : idülliline, deemonlik ja vooruslik.
Idülliline: Proovides luua ideaali luuakse soovitud olukord milles tahetakse elada. Selleks võib olla näiteks rahu või õiglus või võim. See on tulevikuvaateline olukord, kus soovitakse elada.
Altruistlik (versus deemonlik): Ideaalid sisaldavad endas ka omakasupüüdlik omadusi. Me loome ideaalid, nagu rahu, mitte ainult sellepärast, et me arvame, et see on õige. Me loome nad ka sellepärast, et nii on meile endale kasulikum. Altruistlik põhimõtte eeldabki selle omakasupüüdliku ehk deemonliku poole mahasurumist kogukonna hüvanguks.
Vooruslik: Eelmised 2 ei omanud endas hinnangut sellele kas ideaal on õige või vale. Kas Adolf Hitleri või Ema Theresa ideaalid on õiged või valed. Vooruslik kätkeb endas ka eetilist poolt, mis hindab kas need väärtused on eetilised .
Euroopa ühenduse alguspunktis toob autor lisaks rahule välja veel 2 olulist ideaali. Need on heaolu ja rahvusülesus.
Heaolu juures on algselt keeruline leida idüllilisi ja altruistlike omadusi, sest kõik me ihkame ju paremat elu ja heaolu. Sõjajärgses Euroopas esines see aga koostööna, kus üritati tagada kõigi eneseväärikus ja üritati suurendada mitte ühe riigi  heaolu teiste arvelt vaid kõigi liikmesriikide heaolu. Seda võib seostada ka pikaajalisema euroopa idealismiga, mis läheb tagasi 19nda sajandi keskpaika. Kommunism, sotsialism , heaoluriigi mudel- kõik nad jagavad samu väärtusi, ehk ühiskondliku vastutust nii individualistliku kui ka ühiskonna heaolu eest.
Rahvusülesusest rääkides on olnud 2 põhilist vaadet. Üks on niiöelda Ühendriikide Euroopa, mis oleks Ameerika Ühendriikide kujul liiksmesriigid kaotav föderaalne superriik.
Teine vaade, mis on ajalooliselt prevalveerinud on rahvusülene visioon, niiöelda kogukondlik vaade. Selle mudeli puhul on tähtis eelkõige kogukondlikus mitte ühtsus. Autor väidab, aga et see vaade on veelgi radikaalsem kui Euroopa ühendriikide mudel, sest erinevalt tollest mudelist, kus üritatakse lihtsalt muuta riikide piire , üritatakse siin ümberdefineerida nii riikide ja rahvuste omavahelisi piire kui ka rahvustesiseseid piire. Autor toob võrdluse, et praeguses olukorras on riik Euroopa Liidu sees võrdne inimesega rahvusriigi sees, kes üritab oma individualistlike huvide eest seista. Kogukondlik Euroopa ei ürita rahvusriike kaotada vaid taltsutada nende enesehuve läbi uue korra.
Euroopa kogukonna mudel mis kätkes endas rahu, heaolu ja rahvusülesust andsid inimestele tagasi ideaalid, millesse paljud olid peale Teise maailmasõja õuduste nägemist usu kaotanud. Euroopa kogukond ei lükanud tagasi ei liberalismi ega sotsiaaldemokraatlike vaateid. Euroopa idealistlik struktuur koos oma maitsetusega viis selleni , et selle ideed olid kõigile vastuvõetavad. See andis Euroopale tagasi kristliku ja sotsiaalselt vastutustundliku eneseidentiteedi.
Autor väidab, et Maastrichti lepingu järgselt on paljud ideaalid euroopas kadunud. Rahu ideaal on endiselt olemas teoreetiliselt. Aga seda vaid läbi status quo säilitamise. Kuigi üksteise eest seistakse ja hoitakse rahu, vaatab euroopa rahulikult kõrvalt kuidas õudused nende naabrusriikides toimuvad ja ei võta mitte midagi ette. Maastrichti lepinguga sõlmitud ühtne kaitse-ja välispoliitika tõestab, et rahu euroopas säilib, aga seda ei saa võtta idealistliku rahuna.
Ka heaolu on kaotanud oma ideallistliku vormi. Eelkõige tänu sellele, et kogukond on saavutanud heaolu. Niigi olemasoleva heaolu suurendamine ei ole enam ideallistlik.
Maastrichti lepinguga öeldi üha enam lahti ka rahvusülesusest. Eelkõige läbi ühise kaitse-ja välispoliitika leppe sõlmimise. See aga ei vasta enam kogukondlikule mudelile, kus kõik otsustavad koos vaid pigem liidu mudelile. Aina vähem räägitakse Euroopa kogukonnast ja üha rohkem Euroopa Liidust.
Lõpus pakub autor välja 3 alternatiivvarianti kuidas me tänast Euroopa kogukonda võiksime vaadata.
*Kogukond kui tehnoloogiline instrument. Me võime seda vaadata kui organit mis tegutseb Post-industriaalsete probleemide nagu keskkonnakaitse , rahvusvahelise kaubanduse ja transpordiga, mis ületab riigi piire. Kuigi see võib tunduda kutsuva alternatiivina tuleb siiski mõista, et sellele võivad olla väga negatiivsed eelkõige kultuurilised tagajärjed, mis kaotavad ära sisuliselt kogu rahvusliku toodangu.
*Teise alternatiivina võime me vaadata Euroopa kogukonda kui võimalust taasiseseisvunud Ida-Euroopa riikidel tagada rahu, heaolu ja rahvusülesus mis takistaks marurahvuslastel amokki joosta .
Autor ei usu ka sellesse, arvestades kuidas Euroopa kogukond on Ida-Euroopaga 90ndatel käitunud.
*Kolmas vaade on kommunitarism, mis eeldab et me vaatame Euroopa kogukonda kui üksteisega koostööd tegevat sotsiaalset organismi, mis kätkeb endas nii kogukonnavastutust, kohustusi kui ka vabadusi. Seeläbi läheks poliitika rahvuslaste käest üle rahvale mis tagaks kodanlikud voorused , mis moodustaksidki Euroopa ideaalid.  Ka sellesse on raske uskuda , kui vaadata sügavalt juurdunud liberaalset eetikat kogu euroopas.
Veebel , V. & U. Hurt . 2013. Kas Euroopa integratsiooni areng ja föderaliseerumine on samaaegselt voimalikud?
Antud artiklis analüüsitakse, milline on põhjuslik föderaliseerumise, euroopastumise , integratsiooniprotsessi ja majanduskriisi võitmise vahel. Kas föderaliseerumine on liikmesriikide praeguste seisukohtade juures teostatav ning kas see oleks vajalik ja missugused valikud vastaksid Eesti huvidele.
Põhjus, miks hakati arutama, kas Euroopa Liitu oleks võimalik föderaliseerima, tekitas neli aastat kestnud eurala kriis, kuna finantskriisi algpõhjused Euroopa Liidus on poliitilised ja administratiivsed, siis nende lahendamine nõuab reforme. Antud reformid peaksid lahendama ääreriikide probleeme, hoidma ära uusi võlakriisi ning suurendama solidaarsust ja ühistunnet. Saksamaa ja Prantsusmaa poliitiline eliit nägi lahendusena teha Euroopa Liidust föderatiivsete põhimõtete järgi töötav liit. Selline küsimus tekitas taas liikmesriikidele valiku peale 60 aasta pikkust integratsiooniprotsessi ehk kas jätkata integratsioonimudeliga või reformide abil kujundada EL föderatiivseks liitriigiks.
Enne kui hakata looma föderatiivset liitu tuleb küsida, miks enne ei ole loodud sellist liitu, kui selle areng aitaks lahendada Euroopa põhiprobleemid? Põhjuseid on mitmeid, sest antud mudel ei peegelda liikmesriikide ühishuve ja integratsiooni seisukohalt perspektiivitu. Weileri arvates, kes on Euroopa integratsiooni teoreetik peab samuti föderaliseerumist ebaotstarbekaks ning paljud riigid on föderaalse mudeli vastu. Samuti föderalism võtab ära otsustusõiguse ja liikmesriikide huvide esindamise, nimelt valitsused juhivad ning otsustavad Euroopa integratsiooni sisu ja tempo üle, föderalismi puhul ei oleks liikmesriikidel huvi liidus osaledagi.
Samas on föderatsiooni ideel ka toetajaid, enamus on EL kuue asutajaliikme (Belgia, Itaalia, Luksemburg , Prantsusmaa, Holland ja Saksamaa) poliitilise eliidi hulgas. Sellised poliitikud nagu Jean Monnet, Herman Van Rompuy, Guy Verhofstadt ning samuti ka Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso , kelle arvates peaks uuendama aluslepingud, mis looks poliitilise ja majandusliidu riikide föderatsiooni.
Seega, mis ikka föderatsioon on ja mida ta kaasa toob?
Eesmärk on püsiv poliitiline ja institutsionaalne võimujaotus Euroopa Liidu intsitutsioonide ja liikmesriikide vahel koos kontrolli- ja karistusmehhanismidega. Teisisõnu , tuleks üheselt ja selgelt kindlaks määrata, mis kuulub liidu institutsioonide pädevusse ja mis jääb liikmeriikide pädevusse. Föderaliseerumise käigub peaks ühtlustama erinevate poliitikavaldkondade riikideülesuse taseme ja riikideüleste institutsioonide pädevuse üldiselt. Näiteks Euroopa Komisjoni pädevus on suurem tollipoliitika valdkonnas kui hariduspoliitikas , föderatiivse liidu puhul on eesmärgiks erisusi vähendada. Föderalism pakuks stabiilset rahu ja paigalseisu ehk nõrgemate riikide finantstervis paraneks tugevamate arengu pidurdamise arvelt, samas dünaamiline integratsioon pakuks sujuvat arengut koos perioodiliste kriisidega, ning mõlemat ei saaks pakkuda, osutades föderaliseerumise kasuks, välistab see integratsiooni arengut. Seega, kas stabiilne ning teatavas mõttes paigalseis tagaks Euroopa arengu ja allesjäämise võime globaalse konkurentsis ning ühiste Euroopa väärtuste kasvu? Arvatavasti mitte, selline valik oleks mõistlik siis, kui integratsiooni mudel on ennast ammendanud ning paremad aastat möödas sellest mudelist. Paljude mõtlejate ja poliitikute arvates EL on juba föderaliseerunud, siis tegu on pigem riikluse kui föderatsiooni tunnustega. Ometigi EL vastab praegu institutsionaalse süsteemi ning liikmesriikide ja liidu vahelise pädevuse jaotuse loogika järgi konföderatsiooniks, mitte föderatsiooniks. Kui juba kahes peamises Euroopa integratsiooni sümboliseerivas valdkonnas – valuutaliidu ja viisaruumi puhul on liikmesriikidel erinevad seisukohad, siis föderatsioonist on veel vara rääkida. Samuti föderatsiooni mudelit teostada on raske, kuna on palju riike, kes on äsja liitunud EL-iga ning kellel ei ole ühisraha ega föderatsiooni suhtes osalemissoovi ega toetust. Ühe riigi poliitilise liidri Vaclav Klaus ’i arvates ei usu ta, et föderalismiga kaasnevad ühetaolised standardid , tsentraliseerimine , reguleeritus ja kontroll suurendaksid EL kodanike heaolu ning konkurentsivõimet.
Vaadates Eesti huvide perspektiivist, siis poliitilise eliidi hulgas föderaliseerumise ideel on rohkesti toetajaid, selles nähakse võimalust kuuluda aktiivset EL arengut toetavasse tuumikgruppi ja usku, et föderaalses liidus oleks väikeriikidel ja piiririikel oma huve tõhusam esindada. Föderaliseerumisega muutuks Riigikogu ja valitsuse pädevus Euroopa Liitu puudutavates küsimustes.
Föderaliseerumise vastuvõtmisel tuleb mõista, millised on selle mudeli plussid ja miinused: suurema kontrolli ja jäikuse ning vähenevate eelarve defitsiitide kaasneb kohalike huvide väiksem arvestamine , vähesem paindlikkus , Euroopa integratsioonimudeli arengu tõkestamine . Seega, enne kui otsustame kumb mudel sobib paremini, tuleb teha veenvat analüüsi ja arusaama, kuidas see praktikas toimiks.
4. - Knill , Christoph . 2005. Chapter 4: The Europeanization of National Policy Capacities, in Painter , Martin and Jon Pierre (eds.)Challenges to State Policy Capacity. Global Trends and Comparative Perspectives (NY: Palgrave Macmillan), 52-70
Riigikeskne/valitsustevaheline mudel (intergovernmentalism)

integratsioon kui valitsustevaheliste kompromisside ja koostöö vili

rahvusvahelist suhtlust iseloomustavad rahvuslikud ja julgeoleku huvid

riikideülesed institutsioonid (nt Euroopa Komisjon) kui rahvusriikide “agendid”
Rahvusülene mudel (supranational governance)

integratsiooni edendajateks on rahvusülesed (rahvusriikidest suhteliselt sõltumatud) institutsioonid - EL-i integratsiooni eestvedajad Euroopa Komisjon ja Kohus

integratsiooni seletus läbi ülekande-efekti (spill-over effect ): integratsioon kandub ühest sektorist teise ja madalamalt astmelt kõrgemale

rahvusülesus, poliitiline integratsioon on majandusliku kaasnähe

“Regioonide Euroopa”
Esimesena räägib Knill valitsuste omavahelisest kooskõlastatavusest, st liikmesriikide sisepoliitika vs EL poliitika. Vastavalt sellele, kui palju suudavad liikmesriigid oma sisepoliitikat kooskõlla viia EL omaga , vastavalt sellele saavad nad ka EL-ilt rohkem toetust (nt. sisepoliitikas vasakpoolsete vaadetega naaberriik ei pruugi saada suuremas osas toetust EL-i poolt)
Teisena toob Knill välja mitmetasandilisuse valitsustest, st EL-i valitsus ja liikmesriikide enda valitsused ning nende kahe osapoolte vahelised suhted. Selle põhi point seisneb selles, et liikmesriigid ja nende valitsused kardavad, et EL-i valitsus on nende mõju ja võimupositsiooni nõrgendanud oma suure rolliga. Sageli on selle taga aga hoopiski koordineerimise küsimus. Vastukaaluks sellele pakub EL omaltpoolt rohkem riigikeskse lähenemise ja võimalusi läbirääkimisteks.
Mitmetasandiline valitsemine ( multi -level-governance):

Euroopa integratsioon ei tugevda ega nõrgesta riiki, vaid viib selle uuele tasandile , edendades erinevate haldustasandite vahelist koostööd - EL kui keerukassüsteem, kus poliitilisi otsuseid võetakse vastu nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusülesel tasandil

Võim on hajutatud - “Euroopa koos regioonidega”
Poliitiline otsustamine on jagatud ja toimub eri tasandite ja sotsiaalpartnerite koostöös, mitte vaid riiklikul tasandil ja riiklikke huve silmas pidades. Riikidevaheline kollektiivne otsustamine hõlmab riikide valitsuste kontrolli ja otsustusõiguse vähenemist (sh kvalifitseeritud häälteenamus Euroopa Liidu Nõukogus). Riigi ja laiemalt avaliku võimu tegutsemisviiside teisenemine: otsese korraldamise ja sekkumise asemel on liigutud koordinatsiooni, suunamise ja võrgustikutöö suunas. Osalejad madalamatelt haldustasanditelt (kohalikud ja regionaalsed omavalitsused ) ning teised huvigrupid ja esindusorganisatsioonid on aktiivsed nii riigi kui rahvusülesel (EL) tasandil, luues uusi riikidevahelisi ning piiriüleseid ühendusi EL poliitikakujundamise protsessi mõjutamiseks ja suunamiseks. Kohalike ja regionaalsete valitsuste kaasamine, kes on kõige paremini kursis reaalsete ja kohalike probleemidega, mida antud poliitikaga kõrvaldada püütakse. Oluline võimustada eri tasandite osalejaid ühtekuuluvuspoliitika kujundamise protsessis. Mitmetasandilise valitsemise puhul rohkem tegemist unitaarriigi vs füderaalriigiga (st EL valitsused, keskvalitsused liikmesriigides js KOV-id jne).
EL ühtekuuluvuspoliitika põhineb liikmesriikide vahelisel finantssolidaarsusel, kelle panused liidu eelarvesse suunatakse mahajäänud piirkondade ja sotsiaalsete gruppide järeleaitamiseks. Eesmärgiks hästi toimiv ühtne turg , aga ka sotsiaalse sidususe kasv.
Euroopastumine - euroopastumine mõjutab nii halduspoliitikaid, poliitikat kui ka poliitilist kogukonda (policies, politics and polity ). Võib puudutada ka EL väliseid riike:

Teadlikult EL reeglite eeskujuks võtmine

Läbi EEA (Euroopa Majanduspiirkond)

Läbi EL naabruspoliitika
Eelkõige uuritakse euroopastumist just ajalooliselt, kultuuriliselt, institutsioonide kohandumise ja poliitikate ning poliitikaprotsesside kohandumise järgi. Probleemiks on aga euroopastumise nö astme määramatus, ehk seda ei ole võimalik määrata.
EL dimensiooniga arvestamine pea kõigis poliitikavaldkondades, erineval määral.
Euroopastumise kolm mehhanismi (Knill)

Positiivne integratsioon

Negatiivne integratsioon

Piiritlev integratsioon
Avatud koordinatsioonimeetod ( open method of coordination). Poliitikate ülevõtmine (üles-, ja allalaadimine , horisontaalne ülevõtmine). Mõju nii läbi poliitika sisu, institutsionaalse korralduse kui ka osapoolte rolli.
13. EL&EV: pingest põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ja supranatsionaalse õiguse vahel ESM näitelKursuse materjal
Pingete lahendamise kontekstis kipub reeglina kehtima põhimõte, et mida detailsemalt on õigused ja kohustused kehtestatud põhiseaduse tasandil, seda enam tuleks teda muuta ja seda paindlikum peaks olema tema muutmise mehhanism ning vastupidi. . Ei ole mingi saladus , et Eesti põhiseaduse loojad üritasid ka ennetada tulevikukonflikte kaasates muuhulgas suurel hulgal rahvusvahelist ekspertiisi (nt on meie põhiõiguste kataloog hämmastavalt sarnane EIÕK-le, teadlikult) ning põhiseaduse sisu on üsna kaasaegne ja piisavalt sõbralikes suhetes rahvusvahelisega (nagu üks põhiseadus olla saab). Euroopa Liiduga liitumise tulemusel inkorporeeriti Eesti õiguskorda ja normihierarhiasse ka Euroopa Liidu õigus, mis paigutus ülimuslikuna õigusaktide hierarhiasse.
Praktilises plaanis on pingete ohjamiseks ka selged mehhanismid ja võib isegi öelda, et üksteist peegeldavad topeltmehhanismid (kompetentside hindamine, lähimuspõhimõtte hindamine, kaasamine, mõjude hindamine, hinnang põhiõiguste vaatekohalt).
Pädevused :
Pädevuste teostamine on piiritletud aluslepingus sõnastatud kompetentsidega nii valdkonnana kui sekkumisvalikuna, näiteks eksklusiivkompetentsid, jagatud kompetentsid ja koostöö ja koordinatsioonimehhanismid (nn pehmed kompetentsid). Siin peitub ka peamine põhjus, miks Lissaboni leping ei ole ega saa olla „lihtne lugemine“ ja eriti keeruline ilmselt unitaarriikides (föderaalsel ja konföderaalsel tasandil on pädevusjaotus selgemalt juba ajalooliselt kujunenud ja teooriad tekkinud ning ka mehhanismid samuti tuttavamad). Kuivõrd Euroopa Liit ei ole end ka selgelt määratlenud riigi, föderatsiooni ega konföderatsioonina vaid on moodustis . Selleks, et ta oleks lihtne lugemine, tuleks kehtestada lihtne põhiseadus ümberpööratud loogikaga (peaks olema unitaarriiklik mõtlemine). Pädevuste seisukohalt on oluline silmas pidada  pädevuse täpsustusi alusleppe protokollides
Funktsionaalne (lähimuspõhimõte ja proportsionaalsus ): lähimuspõhimõte kui printsiip tegutsemistasandi valikul vastab ennekõike küsimusele – kes peaks tegutsema? Lähimuspõhimõtte rakendamist omakorda täiendavad ka head valitsemistavad (lai konsultatsioon eri tasanditel ja institutsioonidega, sekkumise õigustatus lähimuse ja proportsionaalsuse pinnalt, mõjude ja halduskoormuse hindamine). Proportsionaalsus põhimõtte kaudu on tarviline põhjendada sekkumisvalikut. Rõhuasetus Lissaboni leppes ongi pigem protseduurilistel aspektidel vajadus viia läbi vastavustest või põhjendada „EL lisandväärtust“ on nüüd kaotatud .
Suhteliselt uue ja tundmatu tulijana on põhiõiguste kontekst  Põhiõiguste olemusest tingituna toimivad need üsnagi tõhusate piduritena muuhulgas riivete kaalumisel kui sekkumisvalikute tegemisel.
Tasakaalumehhanismid suveräänsuse ja rahvuslike eelistuste kaitseks: Pädevuste piiritletus, subsidiaarsuskontroll EL ja liikmesriigi tasandil (tugevdatud rahvusparlamentide roll aluslepingus ja järjest enam ka siseriiklikes mehhanismides valitsuse tegevust ohjavana), läbipaistvusreeglid, hääleõiguse  ja kaasotsustamise ulatus, hädapidurid, sõnaselgelt väljendatud kompetentsid, sillaklauslid minevikus, eelarvepädevus jne. Rahvuslikul tasandil on pädevuste teostamise tasakaalustajateks loomulikult ka põhiseaduslikud kaitsemehhanismid , sealhulgas demokraatlikud rahvuslikud valikud.
Pinged Euroopa Stabiilsusmehhanismi näitel
Vaidluse olemus:
õiguskantsleri taotlus tunnistada Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepingu põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd välisleping (mitte Euroopa õigus) on vastuolus põhiseadusega, sest riivab intensiivselt parlamendisuveräänsuse ja demokraatia põhimõtet.
Osapoolte nõudmised:
Mida tahab õiguskantsler : Õiguskantsleri soovid võivad kattuda õigusteadlaskonna soovidega pidada põhiseaduse üle uus debatt . Samuti on õiguskantsler järjekindlalt soovinud tugevdada seadusandja legitimatsiooni s.h Riigikogu rolli seadusandjana vaidlustes, mis puudutavad Euroopa õigust.
Mida valitsus tahab?
Pigem on õige küsimus mida valitsus kardab ? 1) laiemat mõju osalusele rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide töös (IMF, EBRD jne), 2) euroskepsise kasvu ja tugevat negatiivset mõju kuulumisele Euroopa Liitu, 3) positsioonide nõrgenemist oluliste asjade läbirääkimistel (sh kui palju Eesti saab vahendeid järgmisest Euroopa Liidu eelarvest), 4) tugev negatiivne mõju Eesti osalusele euroala otsuste kujundamisel, hirm muutuda priimusest paariaks. Valitsus tahaks, et Riigikohus kinnitaks põhiseaduspärasuse kõrval üle ka üldise Euroopa-meelse hoiaku.
Mida tahavad õigusteadlased ?
Suur osa õigusteadlastest ilmselt sooviks taaselustada debatti põhiseaduse olemuse ja muutmisvajaduse üle Isegi kui vaidluse tulemusel ei elustunud arutelu põhiseaduse ülevaatamisest soovitakse kahtlemata vigade parandust.
Millised on võimalikud lahendused ja valikud:
1.Riigikohus tuvastab intensiivse riive ja ESM põhiseadusvastasuse, mille korral on meie ees valik, kas muuta põhiseadust või muuta välislepingut. Soovimatus taasavada välislepingu läbirääkimisi kallutab Brüsseli vaates kaalukausi selgelt siseriikliku lahenduse otsimise kasuks (põhiseadusliku korra muutmine). Ei ole välistatud aga on väga ebatõenäoline, et lahti võetakse kogu lepingute pakett ). Üks võimalik JOKK- lahendus oleks ka ESMi reguleerimine kooskõlas põhiseaduse III aktiga ehk mehhanismi inkorporeerimine EL õigusesse.
2.Riigikohus ei tuvasta riivet (või tuvastab riive ja peab seda proportsionaalseks) ja Riigikogu ratifitseerib ESMi
5. - Zubek, R & K. Stranova. 2012. 'Organizing for EU Implementation: the Europeanization of Government Ministries in Estonia, Poland , and Slovenia .' Public Administration Vol. 90, No. 4, 2012 (937–956).
Artikkel uurib seda, kuidas kolme Euroopa Liidu liikmesriikide (Eesti, Sloveenia ja Poola) ministeeriumid on kohandunud enda ülesehitust , vastavalt ELi seaduste vastuvõtmisele. Keskendutakse ministeeriumite sisestele järelvalve üksustele ning nende tugevusele ELi seadusandluse kontrollis ja koordinatsioonis. Põhiline Euroopastumise hüpotees antud artiklis on see, et suurem rakendavate ELi seaduste hulk sunnib organisatsioone muutuma ning läbi selle Euroopastuvad. Kokku uuriti 21 ministeeriumi: 6 Eestist, 7 Poolast ja 8 Sloveeniast.
Euroopastumine olemasoleva kirjanduse järeldused.
Eelnevalt on leitud seda, et EL mõjutab liikmesriikide valitsusi pigem kultuurilisel, mitteformaalsel ja normide tasemel. EL ei mõjuta nö. “Hardware” tasemel, nagu organisatsioonide struktuur, protseduurid, valitsusalas olevaid ametid jms. Nendes uuringutes on põhjuseks väljatoodud toodud see, et EL riiklikud poliitikad on pigem üldised ja kaudsed , ning tänu sellele ei mõjuta riikide valitsusi tõsisel määral. Stiimulid muutusteks on üldised väikesed ja siseriiklikud struktuurid kipuvad olema küllaltki kinnised.
Eesti ELi seadusandluse rakendamise järelvalve
(toon selle igaks juhuks välja, eksamil võib-olla ei ole vaja)
Eestis tegelesid uurimuse hetkel Euroopa Liidu õiguse rakendamise koordineerimisega Riigikantselei ja selle alluvuses Euroopa Liidu Sekretariaat. Sekretariaat jälgis Euroopa liidu teatajat ja ige kahe nädala tagant tõi sealt välja uued ELi direktiivid , mis vajavad riigis rakendamist. Koos ministritega ja ELi koordinatsiooninõukoguga lepiti kokku erinevate meetmete eest vastutavad organisatsioonid . Pärast seda sisestati meetme informatsioon seadusandluse andmebaasi SEIRA ning ministritel oli aega 1 kuu, et luua rakendusplaan. ELi Sekretariaat jälgis antud seadusandluste progressi ja ning kirjutas selle põhjal iga kuu Koordinatsiooninõukogule raporti.
Eriti tõhus organisatsiooni sisene järelvalve oli Põllumajandusministeeriumis, kelle Õigusosakonnal oli kindel haare kogu ministeeriumi seadusandluse planeerimisele. Õigusosakond kontrollis pidevalt, kas SEIRA andmebaasi sisestatud info vastab reaalsusele ning ega ei ole konflikte olemasolevate programmidega. Sammuti nad kontrollisid rakenduvate meetmete kvaliteeti ja toetasid eenõude koostamist.
Sotsiaalministeeriumite järelvalve organid vaatsid üle arutelu erinevate poolte positsioone ning tõid sealt välja probleeme ning söötsid selle informatsiooni Riigikanseleile. Põhiline järelvalve üksus oli Sotsiaalministeeriumis Õigusosakond, kes jälgis rakendusplaanide kvaliteeti ja täitmist, määrates ELi direktiivide rakendamise vastutuste konkreetsetele organitele. Sammuti andis Õigusosakond raporteid ministeeriumi kõrgematele juhtidele.
Ministeeriumid, kus oli nõrkjärelvalve, puudusid spetsialiseeritud ELi osakonnad või ministeeriumi sisesed õigustoetus teenused. isegi kui koordinatsiooni üksused eksisteerisid oli neil limiteeritud kontroll.
Regressionianalüüs
(Artikli autorid viisid läbi regressioonanalüüsi, mida antud kokkuvõte ei kirjeldama ei hakka vaid keskendub analüüsi järeldustele)
Vastavalt erinevatele järelvalve tasemetele võib Eesti, Poola ja Sloveenia ministeeriumid jagada kahte gruppi: tugeva ja nõrga ELi õiguse rakendamise järelvalvega ministeeriumid. Huvitav märkus on see, et riikide ministeeriumid jagunevad välja toodud kahte gruppi väga sarnaselt.
Ministeeriumid, mis vastutavad põllumajanduse, tervisehoiu , sotsiaalpoliitika ja transpordi üle on üldiselt välja arendanud väga tõhusa järelvalve süsteemi. Vastupidiselt aga keskkonna, finants , majandus ja riigi sisemiste küsimuste eest vastutavad ministeeriumid on üldiselt nõrgema järelvalvega.
Analüüsis leiti, et ministeeriumi sisene järelvalve ELi õiguse rakendamise üle on tugevam, kui nad on pidanud rohkem tegelema ELi seadusandlusega . Samamoodi ministeeriumi sisest järelvalve on tugevam kui ministeerium tegeleb konkreetsemalt pigem Euroopa komisjoni direktiividega. Samas kui tegeldakse Euroopa Parlamendi või Nõukogu direktiividega siis tõsise sisejärelvalve ülesehitamist ei mõjuta. See vahe, erinevate direktiividega tegelemisel, viitab sellele, et kui ministeerium tegeleb pigem tehniliste ja vähemtähtsamate legislatsioonidega siis see stimuleerib sisejärelvalve arengut. Vastupidiselt, kui tegeldakse pigem sisuliste ja potensiaalselt poliitilise legislatsiooniga siis organisatsiooni sisejärelvalve arendamine ei ole nii julgustatud.
Antud uurimuse käigus ka küsitleti luubi all olevate ministeeriumite ametnikke ning uuriti, kas eelneva analüüsi tulemusi tunnetavad ametnikud ise samamoodi. Küsitletud ametnikud arvasid sarnaselt analüüsi tulemustele, et suurem kokkupuutumine ELi seaduste rakendamisega tähendab ka üldiselt järelvalve institutsionaliseerimist organisatsioonis. Ametnikud, kellel polnud nii suurt kokkupuudet ELi seaduste rakendamisega, arvasid, et järelvalve pole nii oluline.
Tulemuste üldistatavus
Kvatitatiivsed (regressessioni analüüs) ja kvalitatiivsed (küsitlused) andmed näitavad, et ELi õiguse rakendamise tihedusel ja ministeeriumite järelvalve tugevusel on põhjuslik seos. See leid loob huvitava vastukaalu eelnevatele arvamustele, et Euroopa integratsioonil pole suurt mõju liikmesriikide valitsuse sruktuuridele.
Kui palju saab aga antud tulemus üldistada ning laiendata teistele riikidele? Üks argument antud leidude vastu on see, et uuritavad riigid on ainult kesk-ida Euroopas, kes liitusid ELiga 2004 aastal. Antud uuring tehti 4 kuni 5 aastat pärast nende riikide liitumist . See võib tähedada, et antud suhtumine tekkis juba enne ELiga liitumist. Samas tehtud küsitluste juures sõnasid ametnikud, et riikide tsentraliseeritud järelvalve ja ka ministeeriumite sisesed järelvalve üksused läbisid suuri muudatusi konkreetselt ELi täisliikmeks asutumisel.
Teine limitatsioon antud analüüsi tulemuste üldistamisel on see, et uuritavad riigid, olles ELi just sisse astunud ehk nö. Euroopastumise surve all, oli tõenäoliselt eriti valvsad ELi direktiivide täitmatajätmisest tulenevate sanktsioonide osas. Küsitletud ametnikud ütlesid aga, et algne valvsus saktsioonide suhtes oli küllalki lühiajaline ning õpiti kiiresti, et teiste riikide üle tumpamne ELi seadusandluse integreerimises enda riigi seadusandlusega ei andund neile erilisi eeliseid teiste ees.
Kokkuvõtvalt
Antud uuring leiab, et kui organisatsioon tegeleb rohkem ELi seaduste rakendamisega siis ta Euroopastub, sest peab enda sisejärelvalve üksusi ümbermõtlema vastavalt Euroopa direktiivide rakendumisele. See mõju võib aga olla nähtav ainult riikides, kus administratiiv pärand pole välja arenenud. Vanemates ELi liikmesriikides, kus on kinnistunud oma järelvalve ja koordinatsiooni praktika, pole see mõju suure tõenäoliselt nii suur.
9. Biscop, S. 2013. ' Europe and the World or Snow White and the Seven Fallacies', Egmont Paper 61.
1.Paul-Henri Spaak on ütlelnud, et Euroopas on kahte sorti riike: väiksed riigid ja riigid, kes ei ole endale teadvustanud, et nad on väikesed. Uskuda, et riik Euroopas on maailma mastaabis rohkem, kui väike riik on üks suurimaid eksimusi  Euroopa globaalses rollis, kuna see tekitab illusiooni, et Euroopa riigid ei vaja üksteist. See tekitab võistluse Euroopa riikide vahel ning sellest lähtuvalt  Euroopa jagab ennast ise osadeks . Seda näitab ka see, et ühelgi Euroopa riigil individuaalselt pole globaalset haaret kõigis eluvaldkonnas.
2.Selle jaoks, et liikmesriike veenda kollektiivse koostöö kasuks peab Euroopa Liit tõestama , et ta suudab kaitsta neid huve mida liikmesriigid ise individuaalselt ei suuda. Näitena võib siia tuua Atalanta anti-piraatluse vastu võitlemine , mis näitas, et Euroopal  (CSDP) on see jõud olemas, millega maailmas rahu hoida.
3.Järjekordseks eksimuseks võib pidada Euroopa Liidu toetuste jagamist liikmesriikidele oodates selle eest poliitikate võrdsustamist läbi programmide ja projektide seadmata kindlaid objektiive või siis isegi mõõtmaks eelnevate programmide efektiivsust . Euroopa välispoliitika pole autori sõnul piisavalt poliitiline. Igasugusel juhul rohkem raha ei pruugi tekitada rohkem effektiivsust.
4.Kriitikana toob autor välja Euroopa suutmatuse võtta vastutust välispoliitaka ebaefektiivsuse eest, mida on küll kerge kellegi teise süüks ajada, kuid tegelik süü langeb liikmesriikidel. Selle probleemi sügavam osa paikneb liikmesriikide vahelises ühises koostöös.
5. Kriitikana saab välja tuua ka liigse lootmise Ameerika Ühendriikide peale. Mitte, et Euroopa ei saaks tõelises ohus USA peale loota vaid, kui Euroopa pole ohus suunab USA oma energiat rohkem mujale, kui Euroopa ning senisest enam eeldab Euroopa enda suutlikusele probleemidega tegelemisel. See suurendab ka ühise koostöö tegemise vajadust.
6.Euroopa peab Liidu tasandil oma kaitsepoliitka seisukohtadele kindlaks jääma ning seda ka olemata organisatsioonist, kus seda esitatakse nii NATO -s kui CSDP-s(Common Security and Defense Policy). Selle tarbeks peaks tegma ka ühiseid strateegilisi arutelusi, mille alusel on arvamus ühine. Lisaks tuuakse ka kriitikana välja NATO ja CSDP potensiaali mitte ära kasutamist.
7.Viimane kriitika toob välja selle, et Euroopa valitsused ei suuda neid probleeme lahendada juhul, kui nad ei lange strateegilisse arutellu, kuna neil on vaja midagi mis neid ühendaks. Lisaks toob autor välja ka selle, et Euroopa riigid ei pea kõike koos tegema ning et liidu peamine eesmärk on prioriteetide seadmine ning otsuste vastuvõtmine.
Hix, Simon . 2008. Why the Eu is more necessary than ever'. What's wrong with the EU and how to fix it 8-27.
Majandusliku poole pealt peetakse suuremad ühiskondi paremateks, kuna seal valitseb suurem geograafiline ja rahvastiku mitmekesisus , mis lubab spetsialiseeruda, rohkem inimesi tööle palgata, tagada suuremat kasvu ja heaolu.
Poliitilise poole pealt seevastu peetakse aga väiksemaid ja homogeensemaid ühiskondasid enam valitsevamateks. Kultuuriliselt, religioosselt, etniliselt homogeensemates ühiskondades on enamjaolt harmoonilised poliitilised debatid  ja enam ühiseid väärtusi.
Gabriel Almond , Seymour Martin Lipset ja teised teadlased väitsid 1950 ja 1960 aastatel, et demokraatia saab toimida hästi ainult kas homogeenses ühiskonnas või ühiskonnas, kus on valdkondadevahelise lõhed. mis tähendab, et etnilised, usulised, majanduslikud ja kultuurilised jagunemised kattuvad sedavõrd , et kõik sotsiaalsed rühmad on vähemuses. Kui ühiskond on sügavalt jaotunud mitme etnilise või kultuurse rühma vahel, siis demokraatlik valitsus saab võimu jagada vaid läbi esindavate eliitide. Demokraatlik mudel töötab hästi pigem väiksemates ja rohkem homogeensetes ühiskondades.
ELi peetakse märkimisväärseks saavutuseks, mis majandusliku poole pealt omab suurt kontinentaalse mõõduga turgu ning poliitilisest vaatenurgast on tegu mitmetasandilise valitsemissüsteemiga, mis lubab Euroopa kodanikel teha ühtlaselt nii ELi kui ka enda rahvusriiki puudutavaid otsuseid.
Majandus (kontinentaalse mõõduga turg globaalses majanduses)
EL on maailma suurim siseturg (teenuste, kaupade, inimeste ja kapitali vaba liikumine), mis loodi 1993 aasta 1. jan ja see hõlmab üle 480 miljoni inimese (loengu slaidiel 500) ning 30% maailma SKP-st. EL reguleerib konkurentsi, toote standardeid ja põhilisi tööturu reegleid. Ühtlustama on hakatud ka makromajanduslikke poliitika eesmärke ja asüüli andmise reegleid. Seevastu omab vähe mõju siseriiklike valdkondade nagu maksunduse , avalike kulutuste, hariduse, terviseabi , transpordi, riigi õiguse, kaitse, heaolu tagamise ja pensionide üle.
EL loodi sõdade vältimise eesmärgil, kuid ühtlasi ka selleks, et säilitada Euroopa mõjukamate riikide (Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa ja Itaalia) inimeste harjumuspärased elamisstandardid (luksusliku elustiili), mida riigid üksikuna poleks enam saanud teha (konkureerides USA, Hiina-ga).
Miinustena on välja toodud, et liikmesriigid on kaotanud õiguse reguleerida oma turgu, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid küsimusi. Lisaks euroga liitumine on võtnud ära iseseisva monetaarpoliitika . Samas eeliseid on ikkagi rohkem: suuremad kasvunumbrid, inflatsiooni ja intressimäärade madal tase, valuutavahetus kulude kadumine seoses euroga. Individuaalsel tasandil on EL loonud inimestele uusi töökohtasid ja võimalusi.
Poliitika ( konsensus institutsioonid ja ühised eelistused )
Olulise põhimõttena esineb konsensus laia poliitilise toetuse tähenduses. See saavutatakse mitmekordse võimude lahususe põhimõttel. Esiteks, ELi lepingud (kui aluspõhimõtete sisaldajad) võetakse vastu riikide parlamentide kinnitamisel või referendumi teel. Teiseks, kui mingi poliitika valdkond on võetud ELi tasandile, siis kolmel institutsioonil (nüüd tegelikult neljal , kuna Lissaboni lepinguga lisandus ELi Ülemkogu). Viimaks, kui seadus on läbinud EP ja Ministrite Nõukogu, siis on ta subjektiks  Euroopa Kohtule ja liikmesriikide kohtutele. ELi institutsiooniline disain soodustab tulemusi, mis on maailmavaateliselt tsentristlikud. Negatiivse poole pealt tuuakse välja konsensusele jõudmise ajamahukus.
Ajalooliselt valitsevad ELis neli  sotsiaal-majanduslikku mudelit:
Anglo-Saksi mude(UK, Iirimaa ) – dereguleeritud tööturg ja vähesed kulud heaolu tagamisele.
Põhja Skandinaavia maad ja Holland) – võrdlemisi liberaalne turg, kõrge heaolu tase.
Kontinentaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia ja Luksemburg) – reguleeritud tööturg ja kõrged kulutused heaoluriigi tagamiseks.
Vahemere (Itaalia, Kreeka) – reguleeritud turg, vähesed kulutused heaolule
Vaatamata nende mudelite olemasolule saab tegelikult ELi riike pidada ikkagi sarnasteks, kuna jagatakse ühiseid majanduslikke ja sotsiaalseid väärtusi (ühine arusaam töötundide arvus, emadus ja isadus toetusrahad, võrdne kohtlemine osalise ja täistöö ajaga inimestele).
EL võiks olla veelgi edukam kui suurendaks kiiresti arenevate majandusharude võimalusi, toetaks energia turgu, tõhusamalt võitleks kliima muutustega , aitaks enam vähemusrahvustel integreeruda.
Nugent, Neill. 2006. The Government and Politics of the European Union. PART I Chapter 2 'The Creation of the European Community', pp. 36-47.
The creation of the European Community
Euroopa söe- ja teraseühendus ( ECSC )
ECSC loodi kahe prantslase poolt (Jean Monnet ja Robert Schuman ), kes pooldasid mõlemad Euroopa ühendust. ECSC sai loodud sest mõlemad mehed uskusid, et ühenduse loomiseks on vaja alustada millestki praktilisest ja ambitsioonikast.
1950. aasta mais teavitati ECSC loomise plaanist, mida tänaseks teatakse kui Shumani deklaratsiooni. Peamised osapooled algselt olid Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa. Shumani ja Monnet’i plaan oli euroopa ühendamine majanduslikust aspektist. Saksa kantsler, Konrad Adenauer, nõustus prantslaste ideedega, kuid lisas ka selle, et tegemist ei ole vaid majandusliku liiduga vaid ka poliitilisega.
Aprillis 1951 kirjutasid 6 riiki (Itaalia, Belgia, Luksemburg, Holland, Prantsusmaa, Saksamaa) alla Pariisi lepingule. ECSC-s algas töö 1952 ning kestis kuni lepingu aegumiseni juulis 2002, kui ECSC õigused ja kohustused kanti üle Euroopa Ühendusele .
ECSC leping oli omapärane mitut moodi. 1. See oli väga ambitsioonikas, millega kaasnes mitte ainult vaba turu loomine, vaid ka rajati vundament ühtsele turule, milleks sel ajal olid mõned põhilisemad materjalid: teras, rauamaak , kivisüsi jt. Selle eesmärgiks oli varustada liikmesriike vajalike varudega, moderniseerida tootmist ja arendada töölisklassi eluolu. 2. See oli esimene Euroopa õlene organisatsioon , mis omas riigiüleseid karakteristikuid -> loodi neli peamist institutsiooni.
1.      High Authority – tänapäeval komisjon. Autonoomne organ, millel oli õigus võtta vastu otsuseid, anda soovitusi ja omada arvamust. Sinna kuulus 9 liiget sh. liige igast liikmesriigist. Rooma lepinguga sai sellest komisjon.
2.      Ministrite nõukogu – loodi sest Beneluxi riigid tundsid High authority poolt liiga suurt survet, ning neil oli hirm, et see mõjutab riikide iseseisvust. Igal liikmesriigil kuulus nõukokku 1 minister. Nõukogul oli otsustusõigus, kuid see viis omakorda otsustamatuseni, sest tihti ei jõutud olulistes küsimustes üksmeelele.
3.      Ühisassamblee – eesmärgiks oli anda demokraatlikku sisendit ECSC otsustesse. Algselt sellest ei tulnud midagi välja, sest riigid esitasid sinna oma kandidaadid. Assambleel oli vaid nõuandev roll. Hiljem kui liikmed muutusid otsevalitavaks asi paranes . Tänapäeval on tegemist Euroopa parlamendiga.
4.      Kohus -  - loodi, et lahendada arusaamatusi organite ja liikmete vahel.
Kriis: 1958- 1959 . Algas odava kütuse impordi ja energia tarbimise langusega kombineeritud kivisöe üle tootmisega. Liikmesriigid keeldusid High authority ettepanekutest ning võtsid kasutusele omad meetmed kriisist välja tulemiseks. See omakorda näitas, et High authority ei olegi nii võimas ning ei oma positsiooni mõjutamaks liikmesriikide sisepoliitikat, nagu algselt arvati.
Peamine probleem ECSC-ga seisnes selles et kivisöe ja terase olulisus vähenes aja jooksul, samal ajal kui teised energia tootmise võimalused kasvasid.
ECSC-st EL-i
1957 Euroopa kaitse ühing, mille vajadus tekkis külmasõja, korea sõja tõttu. Prantsuse riiklik assamblee lükkas aga EDC tagasi, 1. Hirm saksamaa relvastumise pärast, hirm, et prantsuse valitus ei oma kontrolli oma militaar vägede üle, sest Euroopa võimsaima sõjaväega riik, Suurbritannia , ei osale ning viimaks et korea sõja lõppedes, peale Stalini surma seda enam vaja ei lähe.
Brüsseli leping – küsimuse all oli lääne saksamaa panus lääne kaitseks. Mais 1955: leping on vabalt koostatud, konsultatiivne, peamiselt kaitsele orienteeritud ning see võimaldas lääne saksamaal NATOga liituda.
1957: 2 Rooma lepingut 1. Euroopa majandusühendus 2. Euroopa aatomienergia õhendus. Lepingud võeti vastu 1 jaanuar 1958
8. Veebel, V. & K Bukovskis. 2014. European Institutional Adjustments and Three Choices and Perspectives for Latvia and Estonia, Latvian Foreign Policy Yearbook  2013, 7-18.      Anett -M. Rebane
Finants ja majanduskriisi tagajärjel on Euroopa Liit pidanud läbima mitmeid juba kehtivaid kui ka tulevasi muudatusi. See illusioon ja lootus, et Euroopa integratsioon on hästi konstrueeritud ning kõigi suhtes võrdselt toimiv mehhanism, mis taotleb heaolu ja poliitilist harmooniat on aga aasta-aastalt hääbunud. Integratsioonipoliitika kvaliteet on samuti pälvinud rohkelt kriitikat nii majandusteadlaste, avalikkuse, meedia ning akadeemikute poolt, mis näitab ühtlasi ka ulatuslikku lõhet ühiskonna ootuste, legaalse kompetentsi ja institutsionaalse otsustamise tasandi vahel. Keskseks teemaks on reeglina suurriigid , kuid millised probleemid vajavad väikeriikide nagu selleks on Eesti ja Läti puhul ületamist, on sageli teisejärguline .
Käsitletud on kolme võimalust: Föderaliseerumine, sidusrühmade mudel ja kogukonna mudeli lihtsustamine ning selle parandamine.
Föderaliseeumise põhiideeks on liikmesriikide suurema administratiivse ja poliitilise kontrolli saavutamine üle fiskaalpoliitikate. Samuti tuleks kindlustada finantssektoris läbi viidud reformid ning jõuda fundamentaalselt uue kvalitatiivse tasemeni kogu ühendamise protsessis. Paraku on antud teooria juures kindel, et see ei aita edendada kompetentsust, tuua EL-i uusi fonde ega ka ekspordi suurenemist , seega antud mudeli sobivus praktikas ei ole kuigi tõenäoline lahendus. Teoorias peaks mudel taotlema selget, kõiki osapooli rahuldavat, loogilist ning legaalselt sidusat stabiilset vahekorda EL-i ja liikmesriikide vahel. Praktikas aga peaks tekkima olukord, kus kriisis olevatel liikmesriikidel pole võimalust kuritarvitada ühiseid ressursse, lükates oma probleemid teiste liikmesriikide nii-öelda õlule.
Föderaliseerumise miinuseks on ka see, et selle teooria puhul oleks Euroopa oma stabiilsuse sunnitud saavutama läbi ühetaolise lähenemise, hoolimata liikmesriikide eripäradest. Antud olukord tekitaks aga tohutu ebavõrdsuse, mis ei sobi EL kontekstiga. Samas leiab aga antud teooria arvukat toetuskonda (k.a Eesti), kuna usutakse, et see aitaks nt väikeriikidel oma huve paremini kaitsta. Eesti toetab antud lähenemist, kuna usub, et see tasakaalustab suurriikide poliitikaid. Föderalism nõuab referendumeid, mis annab võimaluse inimestel rohkem kaasa rääkida.
Antud mudel aga pakub väikeriikidele korraga nii ohte kui ka võimalusi. Ohud seisnevad selles, et tsentraliseerimine vähendab väikeriikide võimalusi/eeliseid. Teisalt viitab antud lähenemine tunduvalt vähem väikeriikide probleemidele, kui suurriikide võimalustele.
Sidusrühmade mudel esindab äril põhinevat visiooni sellest, kuidas tulevikus vältida fiskaalset vastutamatust ning EL-i ära kasutamist, katmaks riigil lasuvat võlga. Selle väärtused põhinevad institutsionalismi loogikal ning selle väärtused on sarnased kasumit taotlevate ettevõtete põhised – samas El loogika on vastupidiselt orienteeritud solidaarsusele ning üle-esindamisele liikmesriikide suhtes. Antud mudelit on rakendatud näiteks ESM-i ning EFSF mudelite disainimisel. Antud mudeli konteksti on rakendatud ka rahvusvahelise rahandus fondi puhul. Mudeli kontekst oleks sobilik ka suurte liikmesriikide majanduslike raskuste ületamiseks, kuid väikeriikidele see ei sobi. Hoolimata selle praktikas mittesobivusele, on mudelit toetanud ka Eesti endine peaminister Andrus Ansip.
Kogukonna mudeli lihtsustamine ja selle parandamine. Antud mudelist lähtub EL ka praegu. Selle loogika seisneb pidevas laienemises ning selle kompetentsi süvendamises laiemadele aladele ning liikmesriikidele. Seda sümboliseerivad ka institutsionaalsete organite suurendamine, eelarve suurendamine, arvukad standardid, ümberjaotamise laiendamine ning regulatsioonide suurendamine. Suurim probleem seisnebki siinjuures regulatsioonidel ja direktiividel. Miks on vaja juba kehtivaid printsiipe vahetada uute vastu ning kus seisneb see kasutegur. Miks ei suudeta kohe reguleerida midagi nii, et seda ei peaks sageli täiendama või muutma . Iga-aastaselt lisandub umbes 2000 uut direktiivi, millega püütakse luua stabiilset heaolu keskkonda. Algselt oligi selle idee, lihtne, kuid pikas perspektiivis on see endaga kaasa toonud suurema tööpuuduse (eelkõige neis riikides, kus on käibel ühisraha euro), makseraskused ja paljud muud heaolu takistavad faktorid . Nende probleemide üle on arutletud juba üle kümne aasta, kuid hoolimata sellest nii regulatsioonid kui ka direktiivid aina kasvavad ning paranemise signaalid samuti puuduvad.
Eesti perspektiivid valimaks sobivaimat mudelit
Peamised muutujad, mis mõjutavad eelpool välja toodud kolme mudeli atraktiivsust on riigi tegelik esindatuse tase ning mõju institutsioonidele, mis mõjutavad heaolu ning turvalisuse küsimusi. Nii föderaal kui ka kogukonna mudeli parendamine on Eestile kasulikud, kuna mõlemad takistavad suurriikide mõju suurenemist. Mis puutub esindatuse tasemesse, siis siinkohal ei ole mõeldud eelkõige mandaatide arvu suurust, vaid pigem seda, kui suur võimalus on esindusliikmetel professionaalselt tegutseda ning kui tugevat osakaalu nad terviklikus süsteemis omavad. Erinevad arutlustulemused on jõudnud ühisele arvamusele, et see on selgelt liiga väike. Eesti president on seisukohal, et Ameerikalik föderaalne lähenemine on hea lähenemine, ning seda tuleks rakendada nii palju kui võimalik. Samas on valitsus aga vastupidisel arvamusel. Üldjoontes nähakse EL rolli Eestis tänaseks juba sisuliselt asendamatuna.
Läti perspektiivid
Läti, olles värskel võtnud käibele ühisraha euro, on valikute küsimused alles võrdlemisi keerulised, kuna ühisraha on käibel olnud lühikest aega (2014 a. jaanuar).  Kõik mis on siiamaani EL teemasid puudutanud on teostatud peamiselt akadeemikute ning ekspertide poolt kuid oma roll on olnud ka massimeedial ning poliitikutel. Tõsisemalt hakati EL teemadega tegelema alles 2013 aastal, enne eurole üleminekut – nii riigi enda kui ka EL perspektiivis. Kuna Läti jaoks on kogu see protsess alles värske, siis ollakse alles nii-öelda otsingutel. Samas on teada, et Läti sarnaselt Eestile toetab föderatsiooni või sidusrühma valikuid .
16. Ploom , Illimar . 2014. “Towards Neoliberal Imperialism ? Discussing the Implications of the New European Governance Emerging from the Fiscal Crisis and Administrative Reforms for the Identity of the EU.” Administrative Culture 15 (1), 21-38.   Toomas Laigu
See on siis sissejuhatav ülevaade antud teooriast üleüldiselt, et kui sellest aru ei saa, siis ei saa ka aru tegelikult Illimari tekstist.
Uusimperialism – tootmise laiendamine metropoliitsetes riikides ning domineerimine maailmaturul. Hierarhiline organisatsiooniline korraldus. Probleemideks : 1) võimujaotus kapitali kuhjumise keskustes 2) Ebaühtlase arengu mehhanismid ja mudelid; 3) poliitiline suveräänsus versus supernatsionaalsed institutsioonid
Kolm poliitilis-majanduslikku tsooni: EL, Põhja-Ameerika ning Ida- Aasia .
Imeprialistlik – EL-l on ka oma tsenter (Brüssel ja Saksamaa) ja seda siis ümbritseb perifeeria . ELil on konkurents teiste tsoonidega ning poliitiline ümbrstruktureerimine toimub, regionaalsuse kasv areneb ning tekivad ka horisontaalsed võrgustikud. EL on justkui distsiplinaarne, konkureeriv strateegia. Imperialism – 1) ebavõrdne vahetust; 2) koloniaalsus läbi ametilähetuse ning 3) administratiivne eksport .
Koloniaalsus Euroopa Liidus:
1) Varasemate sotsialistlike majanduste kontroll
2) Hierarhiline kultuuriline eraldumine
3) Euroopa Liidu normistiku ülevõtmine uutes liikmesriikides
Majanduskasvu saavutamine kui
1) kohandatakse tootmist vastavalt keskuse majanduslikule tegevusele.
2) kasutatakse rohkem tööjõule suunatud tehnoloogiat;
3) hoitakse kokku tööjõukulutustelt.
KIE riigid – hea näide.
Euroopa imperialism: 1) imperialistlikud suhted kapitalistlike ettevõtete vahel; 2) koostöölepingud KIE riikidega.
Imperialism toimib kõiges Schengeni süsteemis! ;)
Tekib palju küsimusi, et kas selle imperialismiga kaotavad riigid oma suveräänsust ? Kas suurettevõtted juhivad riike/suuri protsesse? Kas saab olla negatiivset mõju integratsioonile? On ju selge, et kui Brüssel juhib kogu ELi, siis ei saa olla normaalset integratsiooni ja võrdsust? J
Illimari tekstist:
Tekst analüüsib siis seda, et kuidas uus selline teooria ja ka juba praktikas levinud tegevused (teooria põhiselt) töötaksid pärast EU finantskriisi (kui toimusid paljudes riikides ka administratiivsed reformid ja et millised on erinevad järelmid või vihjed edaspidiseks (juba praktikas töötanud tegevuste põhjal).
ELi koostöö ja üleüldiste tegevuste eesmärgiks on tõsta üksteise väärtust kõrgemale (ja muuta Euroopa integreeritumaks) ning tugevdad ühtset ELi „ riigikorda “, juurutades sealjuures ka väärtusi kõigis liikmesriikides, tehes seda võrdsetel alustel, ehk siis ei jäeta ühtegi liikmesriiki kõrvale. Ühelt poolt EL justkui nõuab rangelt kõikide poliitikate rakendamist pole tal siiski väga suurt rolli ja võimekust ühtegi mittetegijat karistada .
Pärast kriisi pidid paljud riigid oma administratiivsed süsteemi ümber tegema ja muutma, sest see polnud vastavuses riigi võimekusega.
Euroopaniseerumine on oluline, et mõista mentaalset infrastruktuuri, kus liikmesriik on vastuvõtlik muutuvatele otsustele ja nõudmistele keskpunktist (Brüsselist).
(See on üks imperialismi tunnuseid, kus muudetakse kõik ääremaad avatumaks keskvõimult tulevate otsuste suhtes, ala erinevate toetuste kaudu ning siis sealhulgas tekitakse ühtne identiteet – Euroopa kodanik jms)
Ehk siis minnes edasi poliitikate ülevõtmise/üleviimise juurde, siis seati Kreekale ja ka teistele riikidele konkreetsed ettepanekud, et mida tuleks teha oma administratiivse süsteemiga. Üleviimise juures on kaks olulist tähelepanekut: üks neist on see, et alati on kaks nägu/osapoolt ( formaalne aspekt) ja teine, mis puudutab meetmete konteksti.
Siinkohal ei vaadelda formaalset EL poliitikate rakendamist, vaid pigem aspekti, et laenuandjate ja laenuvõtjate vahel on oluline formaalne kauplemine ja kuna mõlemad pole oma tegevustes piisavalt/täielikult vabad, siis on mõlemad valmis kauplema ka. Ühelt poolt saab vaadelda ka EL otsuste tegemisel kauplemist , ehk kui riik saab veto õigust kasutada või siis läbirääkimistel toonitada mingeid argumente, teisalt on ka poliitikate sisene ja mitte niivõrd riikide vaheline (ala Komisjonis). On olemas nüüd vastavate finantskriiside mõjul tekkinud ka kolmas kauplemise vorm, milleks on institutsioonide lähenemine ja konkreetne ühe liikmesriigiga läbirääkimine ja kindlate suundade kätteandmine, kusjuures tugevam köieots on institutsioonil, sellisele asjale saab rahvusvahelise õiguse raames väga palju kergemini läheneda, sest seal on oluliselt rohkem vabadust.
Neoliberalism - annab küsimuse, et kas soovitakse rohkem iseseisvust või
Reinert & Kattel 2013. Failed and Asymmetrical Integration: Eastern Europe and the Non-financial Origins of the European Crisis. Working Papers in Technology Governance and Economic Dynamics no. 49
Raamat räägib üldjoontes Euroopa Liidu suurenemise protsessist. Käesolev artikkel väidab, et Baltiriikide kriisi saab kõige paremini mõista dramaatilise deindustrialiseerimise ja struktuuri muutuste kontekstis ning läbi teiste Ida-Euroopa riikide majanduste. On väidetud, et ida laienemisega jättis Euroopa Liit oma endise sümmeetrilise integratsiooni strateegia, integreerides piirkonna majanduse struktureeritud asümmeetrilise suhetesse, millel on palju sarnaseid elemente kolnialismiga. Kui kinnisvara mull kokkuvarises, tuli ka selle struktuuri aluse nõrkus välja. See põhjustas omakorda palkade languse ja väljarände. Autorid näitavad oma artiklis, et ida poole suurenemine kahjustas eelnevate laienemiste edu ja seda eriti Hispaania näitel. Baltiriikide jaoks oli kriisi efektiks massiline sissetulekute ümberjaotus.
Sissejuhatus
2004 antud artiklis(The Qualitative Shift in European Integration: Towards Permanent Wage Pressures and a ‘ Latin -Americanization’ of Europe?)  väitsid autorid, et protsess mis viis ida laienemisele, pm turgu liberaliseerimine, hakkas ühe rohkem tunduma nagu Ladina-Ameerika 1980ndate paigus. Ehk siis nad väitsid, et vaatamata muljetavaldavate ekspordi kasvunumbritele ja välismaiste otseinvesteeringutele, Ida-Euroopa riigid kukkusid läbi kui proovisid arendada tõelist Schumpeteri dünaamikat ebatäiuslikkusest: tööstus- ja teenindussektori mastaabisääst ja tagasiside seostab, et õppimine ja tehnoloogia muutus tõstab produktiivsust, kasumit ja töötasu .
2007 aastal kirjutatud artiklis (“European Eastern Enlargement as Europe’s Attempted Economic Suicide ?”) arendasid nad oma eelmisi väiteid edasi ning kirjutasid, et Ida laienemine 2004 aastal moodustas olulise kvalitatiivse hüppe Euroopa inegratsioonis. Lisaks väitsid, et see nn „uus asümmeetriline“ integratsiooni moodus oli äärmiselt ohtlik strateegia, mis oleks võinud terve Liidu kukutada .
2004 ja 2007 kirjutatud artiklite põhiargument oli see, et majanduslik integratsioon, sarnaselt kapitalismile, võib võtta erinevaid vorme, mõned neist arengule soodsamad kui teised. Kolinialism oli üks esimene rahvusvahelise majanduse integratsioone ning see mida Euroopa Liit proovis saavutada oli   kvalitatiivselt kolonialismist väga erinev. Edukad majanudslikud integratsioonid on win-win olukorrad mis laiendavad ja arendavad dünaamilise kapitalismi uutesse piirkondadesse. Mitte edukad on siis need, kus üks või mõlemad pooled kaotavad rikkust suurendava Schumpeteri dünaamika.
Oma eelmistes artiklites nad väitsid, et Lõuna-Euroopa integratsioon oli sümmeetriline integratsioon- sarnase arengutasemega riigid liitusid üheks sarnaseks majanduslikuks piirkonnaks . Ida-Euroopa laienemise tõi kaasa kohese vabakaubanduse šoki, pärast Berliini müüri kukutamist. Tulemuseks oli asümmeetriline integratsioon- vaesemad rahvas pandi kokku saranse majanudsliku taustaga kuid rikkamate ja jõukama majandusega rahvustega. See tähendab et Ida- Euroopa laienemine tõi kaasa Lõuna-Euroopa asümmetrilise integratsiooni poole. Selline asümmetriline integratsiooni protsess tõi kaasa struktuurse tasakaalutuse Euroopa Liidus.
Enne kui EMU(Economic and Monetary Union) läks Euro alla, oli Lõuna-Euroopal oma loogika: inflatsiooni eelarve kulutused vahetuskursi langusele. Sedasi oli Euroopa sisene reaalmajanduse konkurentsivõime päästetud. Paindlik vahetuskurss oli lahutamatu osa süsteemi hoidmisel. Kui eurot tutvustati siis euro tihendas täielikult süsteemi kindlust . Majanduslikud probleemid piirialadel on lahendatud läbi tööjõu rände.
Kui autorite väide- et asümmeetriline majanduslik integratsioon õõnestab Schumpeteri dünaamika evolutsiooni Euroopa piirialadel,- siis see tähendab, et Euroopa Liit ei suuda toibuda oma praeguste kriisidega ilma et mõtleks et millised kehvemad ja vaesemad piirkonnad peaksid arenema läbi erinevate poliitikate ja kuidas neid poliitikaid ellu viia.
Ida-Euroopa riikide integratsioon teiste kapitali majanduste hulka.
Peaaegu kõikidel majandusteadlastel olid üks veendumus ning ühine vaade, et globaliseerumine finantsturu ja kaubanduse liberaliseerimise kujul saaks suurt kasu Ida-Euroopa riikidelt. Ricardiani mudel ütles kui Ida-Euroopa riigid esitasid kõrget industrialiseerimise taset 1980 aastatel, tundus korrektne eeldada, et globaliseeriumine aitab nendel majandustel tööstust-tootmist ümber korraldada ja saada tõhusamaks tootmises läbi kaubanduse ja suurenenud konkurentsi. Küll aga Ricardiani mudel ei võtnud arvesse kaks asja. Esiteks 1990ndad olid tehnoloogilised läbimurded ning see muutis industrialiseerimise olemust. Teiseks mudel eeldas et majanduslikud inegratsioonid on väga sarnased ja tulemuseks pakuvad samu majanduslikke strateegiaid .
Uus info-ja kommunikatsioonitehnoloogial põhineva tehnoloogilis-majandusliku paradigma on esile kutsunud tootmisprotsessi muudatused peaaegu igas tööstusharus. Muudatused on kaasa toonud suure tõusu välismaiste investeeringute näol kui  industrialiseerimise. Muutuvate tehnilis-majanduslike paradigmade tõttu tundub et Ida-Euroopa riigid spetsialiseeruvad tegevustle mis pinnalt paistavad kõrge kvaliteedi omadustega kuid reaalsuses langevad tihti madala kvaliteedi alla.
Majanduse integratsiooni taksonoomia
Pre-Smithian teooria järgi areng tähendab, et kapitalistide erihuvid on sunniti olema kooskõlas rahvusriigi endaga. Impordi tollimaksud on ’hea’ majanduslik tegevus ja ekspordi tariifid ’halb’ majanduslik tegevus. Pre-Smithian teooria taksonoomia heast ja halvast vahetusest põhines linna majandusarengu vaatlemises, mida oli igalpool Euroopas. See taksonoomia põhineb põhimõtteliselt arusaamast, et majandusareng on tegevuspõhine ja igal ajal kättesaadav mingil majanduslikul tegevusel. Arengut nähti kui eesmärgina, mis loodud mastaabiefekti, innovatsiooni ja üha süveneva tööjaotuse põhjal.
Friederich List oli teoreetiline majandusteadlane , kes oli Euroopa industrailiseerimise taga. List peetakse tavapäraselt kaitsjana aga see arusaam on kahes mõttes vale. Esiteks Saksamaal nähti teda kui head tasuta kauplejat(great free trader) ja teiseks ta oli esimene Euroopa majanduse integratsiooni visionäär. Majanduse inegrstsiooni taksonoomia jaguneb kaheks. Üks tüüp on sümmeetriline vabakaubanduspiirkond ja asümmeetriline vabkaubanduspiirkond. Lisaks on veel kaks segatud inegratsiooni tüüpe. Esiteks heaolu kolonialismi integratsiooni tüüp ja teiseks saab olla integratiivset ja asümmeetrilist tüüpi mjandusintegratsioon. (Vaadake lk 12 tabelit).
Sümmeetriline vabakaubanduspiirkond
Listiani integratsioon: (Listian integration)
Listiani integratsiooni näited on 19. sajandi Saksamaa ja ’vana’ Euroopa Liit(kuni 1992 aastani). Listiani majanduse integratsiooni mudel esineb selliste rahvuste vahel, kellel on sarnane SKP, kellel kõigil on eelis mastaabiefektiga tegevusaladele. See kindlustab, et majanduse integratsioon ei de-industrialiseerita ega ei loodaks laiaulatuslikku tööpuudust ükskõik millises partner riigis. Suured Listiani piirkonnad kasutavad suhteliselt väikseid ning mahajäänud riike et saada kasu kõikidelt osapooltelt. Kaks põhilist muutujat määravad Listiani integratsiooni suutlikkuse saada kasu vaesematelt riikidelt: Estieks Schumpeteri põhiliste riikide dünaamilisus, ehk mida rohkem küpseid tööstuseid suudavad vaesematelt võtta, ilma et kahjustaks nende töökohtasid ja palgataset. Teiseks: teiseks on vaesemate riikide suurus ehk mida vähem inimesi tuleb integreerida seda lihtsamalt see läheb.
Perifeerne ( kauge ) sümmeetriline integratsioon
Selle näited on Pacto Andino ja Mercosur. Need kaks on majanduse integratsiooni juhud välisrahvastest kellel ei ole mastaabiefektiga tööstusharusid kuid soovivad seda saavutada. Üks probleem mis selle integratsiooni tüübiga esineb tähendab, et tihti on sellistel riikidel sarnane majandusstruktuur ja väga vähe mida teineteisele müüa. Need riigid sõltuvad välisriigi tulust, et saaks importida uuemat tehnoloogiat ja tootmisvahendeid .
Asümmeetriline vabakaubanduspiirkond
Klassikalises koloniaalses suhtluses sulandub dünaamiline rahvaste tööstus äärealadega. Traditsiooniliselt spetsialiseerusid kolonialistid toormaterjali tarnimisele, kus keskendusid nendele ’halbadele’ omadustele, millest eespool juttu .
Praeguse tehnoloogia paradigma võimaldab spetsialiseeriumise kasvu kui ka allhankeid. Mehhikos on see areng kõige rohkem näha. Selle strateegia edu koliniseerivate riikide vaates oleneb samadest muutujatest nagu eelpool räägitud. Schumpeteri dünaamika on rikastes riikides piisavalt kõrge ja tööjõu hajutamine piisavalt madal. Klassikalises kolonialismil on win- lose strateegia: koloniaalvõin võidab samas kui koloonia(asumaa) kaotab.
Lendava hane metafoor(the flying geese metaphor) majandusliku integratsiooni puhul tuli esile esimest korda 1935. Metafoor tähendab, et riigid arendavad ning jõuavad tehnoloogiale järgi kui nad on tehnoloogiaga kogu aeg samal lainel. See iseloomustab Ida-Aasia suurt kasvu, kus ta ongi kõige suuremat populaarsust kogunud . Lendava hane metafoor on tõeline majandusliku integratsiooni win-win olukorrda kirjeldus.
Kolonialismi heaolu
Kolonialismi heaolu olulised omadused: 1)klassikalise kolonialismi äravool on vastupidine , rahaliste vahendite liikumine on koloonia peal, mitte riigil (mother country ). 2) põliselanikud integreeritakse sellisel viisil, et eelnev elatis kaotatakse ning nad pannakse töötusabirahade peal elama. Nende jaoks on heaolu potentsiaalne vahend stabiilse sisemise valitsemise kauguseks. Kolonialismi heaolu on väga kallis majandusliku integratsiooni vorm, sest põhimõttelisetl selle järgi makstakse inimestele, et nad tööl ei käiks. See on lose-lose majandusliku integratsiooni olukord.
Lõimuv ja asümmeetriline integratsioon
See on majandusliku integratsiooni tüüp mis erineb klassikalisest kolonialismist kuna ta üritab ühendada asümmeetrilisi partnereid . Ehk muuta riigid kellel on erinevad majanduslik positsiooni üheks heaolu riigiks.
Ida-Euroopa integratsioon Euroopa Liitu
Euroopa integratsiooni protsessi edukuse võti 1990 aastatel oli erinevate piirkondade erinev edukus. Autorid väidavad, et Skandinaavia integratsioon oli väga edukas Listiani integratsioon. Nemad väidavad, et Lõuna-Euroopa integratsioon on katkenud Listiani integratsioon ja see katkevus põhineb Ida-Euroopa suurenemisel ja Hiina jõukuse kasvul . Lõuna Euroopa järele jõudmine seiskus ühisturu loomisel, mis lõi hilisema suurenemise turgude liberaliseerimise ideoloogial. On üsna tõenäoline, et ilma Ida-Euroopa suurenemiseta oleks lõuna integratsioonile oleks järginud Veroniani elutsükkli tööstusharude kujunemise teed,  ehk liikunud järjest odavamatesse piirkondadesse. Berliini müüri kukutamine ja Balti riikide majanduse avanemine muutis kõike seda- läänel oli äkitselt palju suuremad võimalused Idas. Euroopa integratsioon algas ametlikult 1998 aastal kus ühinemiskõneluste avanemisega mis kindulstas Nõukogude tööstuse asendamise Lääne omaga.
Põhimõtteliselt oli näha kolme suurt majanduslikku arengut: Skandinaavia, Lõuna-Korea ja Saksamaa rohkem teadmiste põhiseks. Kesk-Euroopa ja Balti riigid muutusid samuti rohkem teadmiste tundlikumaks ehk siis nad importisid rohkem tehnoloogiat. Lõuna-Euroopa ei olnud siin ega seal, jäi püsima. Autorid väidavad ei Kesk-Euroopa ja Balti riikide areng peegeldab kiiret geograafilist hajutust lääne tööstuses.1990-200 sai nendest  välismaiste investeeringute üks sihtkohti. Tulemuseks aga hakaks kiirelt domineerima välis jaekaubandusketid ja pangad.
Kui Kesk-Euroopa ja Baltiriikidel oli püsivalt võlakoormuse tase, tõusis Lõuna-Euroopa võlakoormuse tase väga kiiresti. Ja kui Saksamaa ja Skandiaavia tööjõu kuludse kasv püsis madal, siis muutus Kesk-Euroopa ja Balti riikide majandus muutus nõrgaks kui tööjõukasv oli palju kiirem kui tootlikkuse kasv.
Kui 2008 kriis jõudis, siis otsus mitte devalveerida Balti riikide valuutad päästis kinnisvara spekulatsioonid ja nö karistas kohalikku tootmist. Siiski Lõuna-Euroopa jääb maha Kesk-Euroopa ja Baltiriikide ettevõtete õppimisvõimes või isegi Schumpeteri dünaamikas. Võib öelda et Kesk-Euroopa ja Baltiriigid, kes on seaotud ning ühendatud Saksa ja Skandiaavia tootmisvõrgustikku, muutuvad järjest rohkem produktiivsemaks kuna nad impordivad uusi tehnoloogiaid ja täidavad üha keerulisemaid teenuste tootmise ülesandeid. Samas kuna paljud tootmisettevõtted ei loo Idas tõsiseid kodumaiseid sidemeid , on industrialiseerimise protsess madal. Tulemuseks on mjanduslanguse ajal  riigi rahanduse halvenemine.  
Baltiriikide kokkuhoiupoliitika, mida kunagi polnud(..that never was)
Balti riikide, eriti Eesti, edu kokuhoiupoliitiak muutub arusaadavamaks pärast 2008 aasta kriisi. Autorid väidavad, et Balti taastumine on oluliselt ajendatud läbi varjatud protsesside mis esinevad asümmeetrilises inegratsioonis, mitte läbi kokkuhoiumeetmete. 2009 aastal tundus, et kõige hullem on möödas ning 2010 hakkas tööhõive taas tõusma. Eksport tõusis ja arveldusarvetel oli ülejääk . Kas nende arengute põhjal on tõesti võimalik järeldada et kokkuhoiumeetmed ja siseturu devalveerimine aitas?
Lähem uurimine näitab, et Baltri riikide taastumine ei ole siseturu devalveerimise tagajärg vaid pigem teiste faktorite olemasolu, mis ei ole Baltri riikide võimuses.
Aga kui polnud siseturu devalveerimine, siis mis aitas Balti riikidel 2011 aastal toibuda?  Olemas on kolmd faktorit : esiteks Euroopa fondide massiivne kasutamine, geagraafiliselt paindlik tööturg. Teiseks kui Läti väljaränne oli juba suur enne kriisi, siis see ilmselt kiirendas väljarännet kõikidel Blati riikides.
Balti riigid on tugevad lihtsates poliitikates. Need kes migreeruvad, on ilmselt parimad ja tergemad, kelle teadmisi oleks vaja koduriigis ära kasutada. Kriisi ajal oli väliste kulude devalveerimine kõrgem kui siseriiklik devalveerimine.
Integreerumine Euroopa võrgustikku, mida juhivad mõnikümmend juhtivat eksporti, on järgmine võtmetegur Bati taastumisel. Sellel ple aga mingit pistmist siseriiklike nõudmistega ega poliitiliste meetmetega. Üks põhi probleeme millega Ida riikide ettevõtted on silmitsi olnud, on vähene kinnistumine välisriikide ekspordi ettevõtetega. Mitmed erinevad majanduslikud ja struktuursed faktorid teevad Balti riigid väga unikaalseks. Esiteks kõrge rahvusvahelise majanduse tase, teiseks suur sõltuvus naaberriikide majandusest- just kaubandusest ja rahandusest.
Kriisid ja tulujaotused
1950-1970, kui saadi aru, et Schumpeteri dünaamikat peab ümber jaotama igasse riiki, pasitab silma kui unikaalne heaolu loomise periood ajaloos. Osa Aasia edukust tuleneb kindlasti järelejõudmisest, aga kui Eli äärealade palgad tegelikult vähenevad, nagu praegu, siis reaalselt me räägime maha jäämisest. USA nähakse kui riikliku edukuse prototüüpi. Üllatuslikult on tänaseks väga vähe tähelepanu strateegial, mida viidi läbi 19 sajandil. Põhiküsimus on siiski, miks me ei suuda õppida minevikust? Autorid ütlevad, et mingil määral peab seda tegema(mitte õppima).
Henry Carey ütles, et liigne kauplemine Suurbritanniaga välistab/takistab USA oma tulevast tehnoloogiliste tulemuste nautimist. Ta lõi samuti ’kauba kaardi’, mis näitab kuidas tööstusharude olemasolu muudab seda kuidas sissetulekuid jaotatakse. Carey graafik näitab, kui erinev on arenendu ida SKP olemus tol hetkel mitte arenenud lääne poolse USA SKP-st. Ehk siis kasum võtab suurema osa SKP-st.
Autorid väidavad, et Eli äärealade sisemine dünaamika esindab liiumist idast, Bostonist ja tagasi läände. Tänapäeval esindab Saksamaa ida arengut, samas kui Kreeka, Hispaania, Portugal ja Balti riigid esindavad kahte erinevat ääremaad. Töötasude püsivus oli Saksamaa palgatõusu strateegia edukuse võti. Hispaania puhul oli esialgne peseeta( hisp . rahaühik) ülehindamine- ja töötuse suur tase- oluline seletuse osa. Kõige suurem mure on säilitada kogunõudlust: EL-is hetkel on nõudluse kukkumine nö nõiaringi keskmeks.
Läti ja Leedu erinevad Eestist selle poolest, et kahe esimese esialgne kasumiosa SKP protesndist oli tudnuvalt suurem kui Eestil pea 10 aastat, mis viis 2008 aasta kriisini. Henry Carey algse visiooni kohaselt on see selle tulemus, et  Eesti majandus on rohkem kõrgtaseme tehnoloogial töötav kui tema 2 naaberriiki.
Võrreldes veel USA ja Saksamaad, siis Saksamaa vabakutselised- põhiliselt põlluharijad - ei näe nende osatähtsust sissetulekute languses, nagu seda USA puhul näeb. Kapitalisti tulu ja töötulu suurusjärgu vahe Saksamaal ja USAs, soovitab kui USA tööjõud oli hästi organiseeritud ja konkurtents püsiv siis me teame et Saksamaa ärindusel läks hästi ja oli kaitstud laastava konkuretntsi eest.
Kokkuvõte
Võib väita, et Euroopa Liidu suurenemise protsess oli alguses kiiduväärselt idealistlik. Euroopa integratsiooni mudel töötab toetuste põhjal- nagu struktuursed toetused- mis laekuvad suurte kulutuste alusel. Majanduse kiire integratsioon pärast Berliini müüri kukutamist, oli juba hävitanud uute liikmesriikide tööstusliku struktuuri. See muutis Euroopa integratsiooni lose/win zero /sum tüüpi integratsioonini, mitte win/win lendava hane tüüpi. Nende poliikakte kõrge hind pani EL-i heaolu kolonialismi riski tekke ette.
EL-i suurenemine on kaasa olukorrani, kus on raske ettekujutada mistahes jõudu, mis peataks väiksema palga survet, ühiskondilu heaolu kärpeid jne. Ideaalne integratsioon võib lõppeda lose-lose strateegiana. Praegu EL-i strateegia ei saa kasu tõsiselt odavate töömahkuate kaupade impordist. Maksuvuse poolest laekuvad EL-ile suured sotsiaalsed kulutused, mis on seotud vaeste ääremaadega.
Järelduseks on, et Euroopa on nõrk win-win kategooritates. Praegu EL-i inegratsioon on väljumine aeglasest ja ettevaatlikust Listiani integratsiooni sümmeetriast. Autorid väidavad,et on olemas kvalitatiivne hüpe halvema Euroopa integratsiooni filosoofia poole. Esimene inegratsioon on pragmaatiline, järkjärguline ja Listiani oma. Teine oli rohkem ideoloogiline ja põhines vabakaubandusel. Vead, mida 1990ndate ideoloogia lõi, ohustavad täna jõukust ja heaolu kogu Euroopas.
Piattoni, Simona 2010. Chapter 6. 'Cohesion Policy' in The Theory of Multi-level Governance: Conceptual, Empirical, and Normative Challenges, pp 102-132.
Ühtekuuluvuspoliitika
Ühtekuuluvuspoliitika on valdkond, kus mitmetasandilist valitsemist algselt n-ö testiti ja kujundati ning on seega poliitika, kus me ootame teoreetilisi mitmetasandilise valitsemise lubadusi vastu pidamaks peaaegu täielikult kui seda hinnatakse empiiriliselt. Ühtekuuluvspoliitika oli kui maastik , kus pooldajad pidid võitlema valitsevate valitsustevaheliste Euroopa integratsiooni tõlgendamiste poolt ning samuti kaitsma end süüdistuste vastu, mis ütlesid, et ei tehtud rohkemat kui neo- funktsionalismi rakendamist. Süüdistus tuli tänu sellele, et nad rõhusid osaleja-kesksele lähenemisele ning ka neofunktsionalism rõhutab ühe punktina seda. Enam ei rõhutatud niivõrd institutsionaalsele rollile, mis osalejal oli, vaid tema käitumisele. Valitsustevahelisuse jaoks olid valitsusasutustes osalised – ükskõik, mis võimsusel või tasandil nad teenivad – tahavad nad siiski alati kaitsta ning edendada riigi suveräänsust ning riigi huve, mida nad esindavad. Neo-funktsionalistide jaoks „regulatiivse riigi“ teoreetikutele otsivad Komisjoni ametiisikud alati võimalusi, kuidas laiendada rahvusülese institutsiooni funktsioone. Esimese puhul on indiviidid alati võimu kaasatud; teise puhul on nad kaasatud bürokraatlikkuse poliitikasse. Tulemus sellele mitmekülgsele poliitikaga seonduvale poliitilisele mobilisatsioonile, peaksime olema suutlikud hindamaks strukturaalseid poliitilisi transformatsioone: läbi ühtekuuluvuspoliitika peaksid olema regioonid volitatud otse riigi keskvalitsuse poolt.
Kolme hüpoteesi peaks kasutama, et täpselt kirjeldada antud poliitika valdkonda:
(1) regioonid peaksid olema mobiliseeritud EU tasandil
(2) ühtekuuluvuspoliitika peaks ergutama aktivismi piirkondadevahelise avalik-erasektori huvide propageerimist ELi tasandil
(3) Regioonid peaksid olema esile tõstetud ühtekuuluvuspoliitika abil, et ühilduda üha rohkem vaadetega kodanikuühiskonna suhtes
Kui päris osapooled on teguriteks , saab konvergents poliitikaeesmärkide ning kompromisside ümber teoks, kui ei esindata täielikult riigi suveräänsust või ei maksimeerita bürokraatlikku laienemist . Võtmeisikutel on otsustetegemisel palju ning muutuvaid eelistusi, mis on osaliselt defineeritud rollist atud institutsioonides, kus nad on ning osaliselt rollist poliitikavõrgustikes. Mõne kindla olukorra juures tahavad nad loobuda maksimaalselt autonoomsest kontrollist institutsioonide üle, et saavutada hüvesid nagu sisemine ühtekuuluvus orgides, luua valimisringkond jne. Antud dünaamika näiteks oli Euroopa Regionaalse Arengu Poliitika (algselt kutsuti ühtekuuluvuspoliitikat just nõnda). Seda reformiti 1980ndate keskel kättejõudva Single Marketi täiendamisega läbi Single European Acti. Saadi aru, et Common Marketi  lõpuleviimisest saaksid kasu kõik ELi tuumikregioonid. Liikmesriigid suurendasid ühtlasi ka strukturaalse fondi toetust 7 miljonilt 14 miljonini (aastatel 1988-1992), et toetada nõrgemaid regioone. Miks nõustusid suured riigid raha niiviisi ümberjagama? Nad loobusid suveräänsuse osadest andes nad rahvusüleste autoriteetide kätte, sest seda tehes said nad saavutada reaalset ning täielikku eesmärki: ühise turu laiendamist. Piirkondlike asutusjuhtide jaoks ei andnud liikmesriigid reaalset võimu, kuna keskvalitsus siiski otsustas regulatsioonide üle, selle üle, kui palju toetada ning Ühenduse Toetuse Raamistiku sisu, mis näitas, mille jaoks peaks fonde kasutama. Komisjonile anti pmts truu agendi võim, kes pidi huve paremini teenima . Regioonidele antud võim oli aga sümboolne ning limiteeritud (valitsustevaheliste teoreetikute arusaam)
Kui tuua tähelepanu poliitika detailidele, siis võiksid mitmetasandilise valitsemise teoreetikud efektiivselt lloendada valitsustevahelise riigikorra nõudeid: liikmesriikide keskvalitsused võivad olla otsustanud regulatsioonide raamistiku ning finantsjaotuste osakaalu, kuid Komisjonil on siiski volitus otsustada fondiväljamaksete tingimused.
Vaidlusi tekitanud küsimused
1.      Suveräänsus on liikunud riigist rahvusülestele institutsioonidele. Valitsustevahelisuse pooldajad ütlevad, et ühtekuuluvuspol on kõrvalmakse väiksematele liikmesriikidele, et saada suuremaid kasusid = ratsionaalne valik.
2.      Strukturaalfondide kaks printsiipi programeerimine ning tähelepanu tähendasid seda, et raha ei jaotatud väikestele projektidele ning suunati mõnelele suuremale projektile, kus taheti suurt muudatust läbi viia.
3.      Subsidiaarsusprintsiibi vähene kasutus (otsuseid peaks tegema rahvale kõige lähemal tasandil ning teine arvamus ja ka uuendus: EL peaks sekkuma, kui probleeme pole rahuldaval tasemel liikmesriikides lahendatud)
Süvendatud regioonide mobiliseerimine EL-i tasandil
Esimeseks indikaatoriks mitmetasandilise valitsuse hindamiseks on regioonide mobilisatsioon . Lai nõusolek on järgnevate suhtes:
1. Piirkondlike omavalitsuste juhid on kaasatud poliitikavaldkondadesse
2. Kaasatus on võimaldanud nendel mobiliseeruda EL tasandil mitmel moel
3. Seega on saanud suhted võimalikuks, mis enne polnud (EL tasand & kohalik tasand)
4. Selline kaasatus annab võimalused loomiseks ja virgutuseks ühiskondade suhtes
Teoreetikud aga ei nõustu sellega, et KOVi tasandil oleks nii suurt mõjuvõimu kui tahetakse näidata, eriti just ühtekuuluvuspoliitika vormimisel ning realiseerimisel.
Riigikesksed (valitustevahelisuse pooldajad) usuvad, et riikidevaheline kontakt on napp . Neofunktsionaalne rahvusülene teooria väidab aga, et piirkondade mobilisatsioon seab konkurentsi riigivõimu ning ootab rahvusülesuse teotamist.
Kui me vaatame Saksamaa ja UK näiteid, siis riigikeskne tõlgendus tundub vähem veenev . Näiteks Briti valitsuse ja Komisjoni lootma jäämine täiendavuse põhimõttele ja Thatcheri valitsuse anti-devolutionary reformide eesmärgiks oli pigem tööjõu tugipunktide nõrgestamine põhjaperifeerias, sotsiaalpartnereid ja regionaalseid arengu asutusi selle asemel et kaitsta Briti riigi suveräänsust.
Komisjon ei tahtnud tegelikult proovile panna riikide suveräänsust, vaid ellu viia sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuspoliitika, mis täiendaks ja toetaks ühtse turu loomist/rakendamist. Need on täpselt need dünaamikad, mille üle MLG muret tunneb. Võimalik, et kõik suuremad poliitilised muudatused saavad alguse erimeelsustest jurisdiktsioonide piiride üle, antud juhul siis selle üle, et kellel on õigus otsustada kogukonna arengu fondide saamisõiguse ole – kas liikmesriikidel või Komisjonil.
Rechar (üks varajasi kogukonna initsiatiive elustamaks kivisöe alasid) ja täiendavuse printsiibi omadused moodustavad ummikseisu Euroopa Komisjoni ja Kuningriikide vahel tänu vaidlustele arvepidamise üle avaliku sektori kulutuste üle. Rechari üle vaidlemise tähtsus seisneb selles, et liit piirkondlike valitsuste ja riigiüleste intsitutsioonide vahel võib tuua rohkem tsentraliseeritud ja unitaarsema riigi nagu UK. Komisjon ei tahtnud algatada riikidevahelist vaidlust, vaid tahtis lihtsalt regionaalseid arengulisi eesmärke rakendada. Huvitav fakt on see, et ka teised intsitutsioonid nagu Euroopa Parlament soovisid ja suunasid Komisjoni otsesele vastandamisele UK valitsusega. Vaidlus antud küsimuse üle lõppes, kui UK nõustus näitama toetuste kasutamist eraldi iga programmi kohta, nii et täiendava krediiti heakskiit võib olla lubatud kohalike valitsuse poolt, kes saab ERDFist abi, seejuures tõstes oma kapitali lage ja lubades valitsusel kasutada täiendavaid ressursse. ERDP juhul toimuvad muutused kõigil kolmel tasandil seetõttu et: sõlmiti liit piirkondlike võimude ja riigiüleste võimude vahel; sest nad on otsene mobilisatsioon funktsionaalsete huvide ja ühiskondlike organisatsioonide tulem rahvusvahelisel areenil; sest nad eeldavad lähedast töösuhet kohalikul tasandil koos piirkondlike huvide ja võimudega.
Saksamaa heitis ERDP reformile ette liigset protseduuride keerukust, mille eesmärgiks on kindlaks teha, et toetuserahad on efektiivselt kasutatud eesmärgi saavutamiseks. Need regulatsioonid olid aga kehtestatud nõrgema poliitilise võimekusega riikide tõttu, seega nad olid liiga nõudlikud ja aeganõudvad sellise riigi jaoks nagu Saksamaa. Teine aspekt, miks Saksamaa vastuvõtlikkus ERDF suhtes oli niivõrd külm on see, et konsultatsiooniprotsessidesse liidetakse ka sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda. Saksamaa kohalikud võimuasutused olid harjunud sellega, et nad olid ainukesed regionaalse avaliku hüve autentsed esindajad kuid nüüd pidid nad oma kohta jagama teistega .
UK oskas ERDP reformi paremini ära kasutada, öeldi et uued võrgustikud ainult tugevdasid Briti riiki kui väravavahti antud poliitikavallas. Mis häiris Briti eliiti, polnud mitte suveräänsuse erosioon , vaid pigem formaalne ja nähtav suveräänsuse üleandmine . Väiksema võimu ülekandumise nähtavusega on edukad valitsused olnud pragmaatilisemad.
Blairi kõnest EL-ga kokkusobiv kontseptsioon suveräänsusest: “Ma ei näe suveäänsust kui ühe riigi võimet öelda millelegi “ei”, vaid kui võimu maksimeerimaks oma riiklikku jõudu ja võimekust äris, kaubanduses, välissuhetes, kaitses ja kuritegevuse vastu võitlemises. Suveäänsus peab olema tööle pandud riiklike huvide kasuks. Kui me isoleerisime ennast minevikus, siis me raiskasime oma suveräänsust – jättes meid ainukesteks valitsejateks kokkutõmbuval alal. “ See näitab et olgugi et UK-le justkui ei meeldinud regionaalne institutsionaalne mõjuvõim, siis tegelikult nad eelistasid seda.
“Euroopa regioonidega” stsenaarium ei nõua massilist ümberkorraldamist Euroopa suunas, pigem alternatiivsete võrgustike tugevdamine ja loomine. Sõltuvalt situatsioonist ja teguritest, protsessis osalejad otsustavad ise millised tegurid käivitatakse ja millised mitte.
Piirkondadevahelise kodanikuühiskonna organisatsioonide kõrgendatud olemasolu.
Teine sageli tsiteeritud MLG poolt rakendatud areng on piirkondadevahelise kodanikuühiskonna organisatsioonide kõrgendatud olemasolu. Piirkondadevaheliste ühenduste loomine kultuurse ja majandusliku karakteriga, piirkondlike võimude abiga või mitte, on nimetatud väga tähtsaks ilminguks seda tüüpi mobilisatsiooni puhul.
Saksamaa RIO (piirkondadevahelised kodanikuühiskonna organisatsioonid) ülesanded: 1. varajane hoiatussüsteem, info EL poliitikate kohta 2. informatsiooni- ja ideedevoog eesmärgiga mõjutamaks efektiivsemalt EL poliitika otsustetegemisi. 3. kaitsmaks “koduseid” kinnitatud võime ja kompetentsi mis võivad häiritud saada EU seadusandlusega. 4. kindlustamaks toetustevoo igasse regiooni kõikvõimalikkesse programmidesse 5. kõrge profiili säilitamine Brüsselis. 6. “Euroopa müümine” koduriigis
Kuigi RIOde enam vähem samasid ülesandeid igal pool, siis Saksamaa ja Inglismaa vahel näiteks on mõned fundamentaalsed erinevused. Saksamaa RIOd suurema mõjualaga ja on tehniliselt paremini ülesehitatud tegemaks samme otsustusprotsesside esimestes faasides EL-s. UK keskendus pigem “süsteemi lüpsmisele” eesmärgiga saada võimalikult palju toetusi.
Tihedam ühendus regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel
Regionaalsed võimud mobiliseeruvad sageli just ühiskondlike huvide tõttu. Tihedam seotus regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel annab rohkem mõtteainet piirkondlikuks mobilisatsiooniks. Ilma tiheda ühenduseta regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel püsib piirkondliku ala mõjuvõim ja loomine kunstlikuna ja ei pruugi jõuda eesmärgini, mis oleks suurendada legitiimsust sellel tasandil valitsuses ja MLG kokkulepetes. Üks tulem, mis Jeffrey välja toob tihedama seotuse näol on see, et tõstetakse regioonide teadlikkust sellest, mis võimalused neil EL-is eksisteerivad. Lisaks teeb see selgemaks EL toimimist kodanike seas. Selline tegevus võib leida aset nii eliidis kui tavakodanike seas. Eliidi seas võib see kummutada eelarvamusi EL suhtes, tavakodanikud saavad kasu enda harimise näol teadlikkuse suurenemisel.
Tekib küsimus, kelle huve peaksid regionaalsed võimud Brüsselis esindama, väheste organiseeritud või paljude mitteorganiseeritud? Euroopa Valitsuse Valge paber pakkus välja et piirkondlikud võimud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on kaks fundamentaalset silda EL kodanike ja EL institutsioonide vahel, samas viidates tööjaotuse normile nende kahe vahel: poliitiline esindatus ja kodanikuühiskonna osalemine. Kontsept “ kodanikuühiskond ” tähistab antud juhul mitmeid erinevaid komponente: organiseetud äridest vabatahtlike organisatsioonideni, murelikest kodanikest religioossete kogukondadeni. Kodanikuühiskond kujutab endast ka organiseeritust ja eneseteadlikkust. Poliitilised institutsioonid peaks häält tegema nende eest, kes pole suutnud ennast kuskile organiseerida ehk siis üldiselt rahva eest.
Parterluse kokkulepped peavad olema selged mitte raskelt ametlikku ja mitteametlikku iseloomu. Mõningatel juhtudel sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühenduste esidajad on kutsutud osalema järelvalve komiteedes, kuid neile ei ole antud õigust hääletada. Muudel juhtudel on pikendatud täieliku osalemise õigused, kuid ei ole antud piisavalt aega sõnastada mõistliku arvamusi dokumentide arutlusel. Teistel juhtudel sotsiaalsed partnerid ja isegi piirkodnlikud   infra -piirkondlikud asutused on vastu mitmel viisil. Selline ebaühtlane ning jätkuvalt ebarahuldav põhimõtte rakendamine osaliste parterluses on tingitud mitmest tegurist, mis ei ole ilmtingimata siseriiklikud ja piirkondlikud asutused. Üldiselt võib öelda, et struktuurifondid korreleeruvad: 1.koguses saadud vahendite ja nende nähtavuses; 2.institutsioonilise struuri riigid; ja 3.ning riikides struktuursete küsimustega.           
Sotsiaalsete huvide vahel strukuurpoliitikas erinevad liikmed juhtimise ja stiili meetmetelt ning nende kooslus on erinev, kolmandate riikide riikidest saadud. Need võivad olla: 1.riigi institutsioonide haldus-või valitseva iseloomuga ; 2.era-ja avalik-õiguslikud asutused; 3. ametiühingud ; 4.valdkonna rühmad (põllumajandus, turism);5.kultuuriseltsid; 6. erakonnad ; 7, sotsiaalse liikumise organisatsioonid.                                                                          
Need viimased mõnikord esindavad vaid erahuve ning on eriotstarbelised organisatsioonid. Nad ei väida, alati esindada suurt osa elanikonnast nind nad ei ole tegelikult püüdnud selgitada, harida ja „tõsta teadvust“ elanikonna struktuurilistele probleemidele. Kõige rohkem hoiavad nad oma liikmeid informeerituna, kui nad proovivad esindada oma funktsioone, valdkondlike või teemapõhiseid väärtusi, ideid ja huve.  Kuna inimesed ei ole väga huvitatud ühtekuuluspoliitikast ja kodanikuühendustest ning nad ei ole insipireeritud mobiliseerimisest sellele teema kohapealt , on olemas reaalne oht, et partnerluskavad lihtsalt paljunevad, mis ei pruugi olla eriti sobilikud regionaalarengu poliitikale. Muud tegurid selgitavad pigem nõrka panust, et kodanikuühiskond annab kuni ühtekuuluvuspoliitikale. Näiteks, sotsiaalse liikumise organisatsioonid sageli töötavad üksteisest rohkem mööda koos tavaliste sotsiaalpartnerite ja mõnikord isegi üksteisega, sest keskendutakse ühele aspektile. Kaasamine kodanikuühiskonna organisatsioonide ühtekuuluvuspoliitika korda varieerub riigiti, kuid on väga piiratud kõikjal tehniliste küsimustega, tegeletakse ühtekuuluvuspoliitika ja talle omase ebakõlaga, millisel tasemel see poliitika on formuleritud ja rakendatud ja et kus kodaikuühendused on aktiivsed.
Suurenenud piirkondlik võimendamine
Mõjuvõim Euroopa piirdkondades on otsene tagajäeg nende kaasamise ühtekuuluvuspoliitikasse, mida peekase üldiselt MGL´iks.  Juhul, kui piirkondadel õnnestub vabaneda nende keskvalitsuset „järelvalve ja omandada tegutsemisvabadus loodab tulevikus „ Euroopa regioonidele“ on surnud sündinud. See on põhjus, miks Saksa ja UK juhtidel paistavad olevat sellised hävitavad tõendid MLG vastu: Saksamaa, sest see on hea näide mis piirkondlikud mobilisatsioonid ja poliitika kaasamise tähenduse kaotus mitte juurdekasv institusioonide  volituses õigulsikus pädevuses; UK näide, sest märkimisväärne mobilisatsioon ja poliitika kaasamist ei tõlgitud, mis tahes tulu institutsionaalses pädevuses ja õiguslikkus võimus. On selge, et piirkondliku mõjuvõimu peab analüüsima põhjalikumalt ja sellega seoses poliitilist mobiliseerimist ja poliitika kaasamise täpsemalt hindama .         
Sõna „mõjuvõim“ viitab pigem erinevatele protsessidele.  Mõjuvõimu mõistetakse sageli suure vabadusena arvestades kohalike omavalitsuste  ühendusi sarnaste asutuste või riigiüleste asutuste loata liikmesriikide valitsustes. Selles mõttes on see kattunud mobilisatsiooniga; seega on teda juba hinnatud üle. Selline suurem võimsus võib tuleneda suurest kättesaadavusest finants-, relatsioonilistest vahenditest, tänu osalemise ühtekuuluvuspoliitikale või see tuleneb muutusest ametlike volitustega piirkondlikel asutustel. Enamik autoreid keskendub teisele mõistele:  mõjuvõim nagu suurendaks institutsioonide volitusi õiguspädevuses. See on kõige raskem kriteerium : et võib eeldada, et nende kaasamine ühtekuuluvus poliitika piirkondadesse peaksid arenema suurema enesetadvuse punktini , olema nõudlikum ja saada suurem ametlik volitus ning neil on keskvalitsustelt palju küsida. Suhe asjakohasuse ja institutsionaalse tunnuste vahel on kaudne ja sageli vahendatud teiste dünaamikatega, eriti sisepoliitilise dünaamikaga. Seoses Briti kogemusega, Bache kehtestab täpselt seda sama suhet poliitika mõjuvõimu ja institutsionaalse volitustega märkides, et: „areneva mitmetasandilise riigikorraga (st Suurbritannia ) vahel saab tõmmata areneva tüübi I mitmetasandilse valitsemise, selgelt ja ametlikult määrateltud territoriaalse võimutasandite vohamise detsentralitseerimise ja II tüüpi mitmetasandilise valitsemisega , mis lööb kõik need keerulised poolautonoomsed ametid ja partnerlused, mis on olemas mitte ainult selgelt määrateltud territoriaalse ruumi vaid määrateltud ametliku valituse , aga ka tühikuga ja altpoolt.
Teiseks näiteks võib välja tuua Belgia kasvav liitumine, mis võib tunduda, et on vähe pistmist mõjuvõimuga, mis võib laekuda Belgia piirkondade osalemisega ühtekuuluvuspoliitikasse või et asi on, olemas erakordselt tihedate ELi institutsioonides. Kui lobitöö võimekust saaks ümber suunata seaduslikuks, oleksid Belgia piirkonnad kõige võimsamad Euroopas. Selle asemel, kui nende poliitiline pädevus on umbes sarnane saksa, hispaania ja itaalia piirkondades, nad on tõepoolest kõige võimsamad Euroopas, sest protsess liideti Belgiaga. Seda arutelu lähedalt vaadates. Esiteks  üks asi, mida oodata ühetekuuluvuspoliitika volitamisest Euroopa piirkondadesse, mis tähendab, et nad teeniksid, mis aitaks kaasa poliitika kujundamise protsessis, kuid see on täiesti erinev küsimus oodata ühtekuuluvuspoliitikat tuues uuesti  institutsioonilised või isegi põhiseaduslikud liikme-riigid. Kuid nii võib mõista mõlema arengut multi-valitsemise suunas, jäävad need kaks siiski väga erinevatesse protsessidesse, mis arusaadavalt tähendab erinevat vastupanu keskvalitustse osale. Institutsionaalne mõjuvõim on keeruline protsess, mille kaudu piirkondades võib lõpuks tõlkida nende hea poliitika tulemuslikkuse, arvestades laiendatud institutsioonilist võimu. Et seda teha, peavad piirkonnad suutma ise ennast näidata kui usaldusväärset poliitika partnereid, edastades häid ideid programmi väljatöötamisel, peavad olema tõhusad järelvalve vahendid, läbirääkimiste oskus partnerite kasutamisel ja teravus tulemuste hindamiseks.                                                                                                                                        
Selline areng toimus Itaalias, vastu kõiki ootuste. Keskvalitused lõid foorumi, kus presidendid piirkondikutel omavalitsustel pidid kohtuma regulaarselt, et arutada mitmeid küsimusi, nende hulgas „Euroopa“ küsimusi. Aja jooksul, koosolekute sagedust ning erinevaid teemasi arutati niivõrd, CSR vastab nüüd kaks või kolm korda nädalas. Peaaegu kõikide liikmesriikide minstrid kohtuvad nüüd regulaarselt oma piirkondlikul terrorismivastasel, et vaadata poliitilisi küsimusi ja püüda neile ühtseid lahendusi leida.                                                              Suhted erinevate regioonide vahel on tihenenud ja mitmed piirkonnad on kujunenud liidriteks erinevates poliitikavaldkondades. Kuigi piirkonnad võivad olla eriarvamustel antud küsimustes, nad on arenenud püüdes leida ühist seisukohta. Regioonid mis suudavad käistleda suurimat prestiiži on need, mis näitavad, et nad on võimelised toimetama.                                            Teiseks mõiste võimu teenistuses kriitikud „Euroopa Piirkonnad“ stsenaarium on selgelt nullsumma mõiste inispireeritud negatiivseset arusaamast vabadusest: mõjuvõimu üks tase, selle mõistmine, tähendab tingimata teiste alavääristamist. Kui me vaatame positiivse mõistet võimu ja kujutlema mõjuvõimu nagu suuremana võime saavutada tulemusi, sealhulgas koostöös teiste osalejatega, siis me selgelt paneme tööle positiivse vabaduse mõiste. Esimene kontseptsioon on tihedalt seotud valituse arvates poliitikaga (nagu käsk ja kontroll), teine juhtimist silmas pidava poliitikaga.                                                                Liesbeth Hooghe oli üks esimesi hindama erinevaid viise, kuidas piirkonnad tunneksid oma kohalolekut ELi tasandil eraldi ja kollektiivselt, otseselt ja kaudselt . Nende seas on: 1. Institustioonilised kanalid, riigist madalama tasandi esindatus Euroopa areenil, 2. Riigist madalama tasandi esindatus riigi areenil, ja 3. Mitte institutsionaalsed riigi madala tasandi huvid.                 Tegelikkuses Regionaalide Kommitee on näidanud märkimisväärset võimet institutsioneerida ise, laiendades oma ülesandeid, ning tagada endale keskne asukoht mõndades kõige keerulistemas poliitika valdkondades, nagu ühtekuuluvus, konkurents, migratsioon , laienemine jne.             
12. Zielonka, Jan. Ch 5 ' Democratic Governance', Europe as Empire ' ( Oxford , 2006), pp. 117-139
Euroopa Liidu demokraatia defitsiidi üle on viimaste aastate jooksul üha tulisemalt debateeritud, kuid selle vaidluse põhimureks on see, et ta lähtud põhiliselt Vestfaali kriteeriumitele (Riikide suveräänsuse põhimõte ja poliitilise enesemääramise fundamentaalne õigus; õigusliku võrdsuse põhimõte riikide vahel; teise riigi siseasjadesse mitte sekkumise põhimõte). Unustatakse, et Euroopa Liit pole riik ning tema demokraatliku võimekuse hindamiseks tuleb leida teisi viise.
Yves Mény sõnul on väljakutseks mõista demokraatiat kõrgemal, rahvusülesel tasandil. Kuid oleks äärmiselt vale arvata, et praeguste süsteemide lihtne ülevõtmine seda ülesannet täidaks; tuleb luua adekvaatsed reeglid ning veelgi enam, uus arusaam riigijärgsele demokraatiale. Philippe Schmitter kirjeldas süsteemi, mille ta nimetas condominio’ks ( ühisomand it. keeles), kirjeldab üsna lähedalt seda, millele riigijärgne demokraatia viitab ja kuidas nimetada ning selgitada seda riigikorda, milles selline demokraatia toimib. Schmitteri sõnul vahelduksid condominio (edaspidi ’ühisomand’) süsteemis territoriaalsed ja funktsionaalsed tarbijad. Ühelaadse Euroopa, tunnustatud ja piiritletud riigipiiridega, asemel oleks mitu erinevat Euroopat: kaubavahetuse Euroopa, energia Euroopa, keskkonda kaitsev Euroopa jne. Ühe ’eurokraatia’ asemel oleks mitu regionaalset institutsiooni, kes autonoomselt lahendaksid ühiseid murekohti. Majoritaarne poliitika ei oleks selles süsteemis demokraatia võtmekoht ning parlamendid peaksid oma võimu jagama mitme, sageli väga mõjuka, mitte-majoritaarse institutsiooniga. Avalik ruum taolises süsteemis oleks killustunud ja nõrk, puuduks mõni domineeriv rahvuslik identiteet, ethos ja demos , Zielonka sõnul meenutab taoline süsteem oma loomuses midagi keskaegset.
Taoline korraldus on Euroopa Liidus olnud juba mõnda aega tõusuteel ning laienemine on seda tugevdanud. Küsitavus tekib selles, kas teda võib veel demokraatlikuks nimetada. Rahva esindatus ja osalus on siin nõrgem kui traditsioonilises, Vestfaali kriteeriume järgivas riigis, ühtlasi on kõrgete ametnike demokraatlik kontroll ja vastutatavus problemaatiline ning keerukas ja segmenteeritud kultuurilises raamistikus on keeruline kehtestada demokraatliku käitmusviisi põhimõtteid. Selleks, et avalikkuse eelistust koondada ja selgelt väljendada tuleb kavandada uusi lähenemisi ning institutsioonide läbipaistvus, vastutus ja järeleandlikkus on vaja selgelt määratleda. Zielonka sõnul ei teata siiani, mis need uued lähenemised ja määratlemised on, kuid osatakse eristada ebaadekvaatseid lähenemisi. Kuigi esilekerkival demokraatilise valitsemise süsteemil on mitmeid nõrkusi, on ta paremas seisus tunnustamaks pluralismi, individualismi ja multikultuursust laiemas Euroopa Liidus kui vestfaalilik süsteem ning näib olevat võimekam ehtsa dialoogi, üksmeele ja vastutulelikkuse korraldamiseks. Ühtlasi on ta paremas seisundis kindlustamaks avalikku solidaarsust, mis ületab kitsaid etnilisi sidemeid.
Tuleb silmas pidada ka seda, et Euroopalik valitsemise süsteem ei vastutaks kõikide probleemide eest läbi erinevate regionaalsete tasandite nagu seda on vestfaalilikus mudelis . Liikmesriikidel oleks oma isiklikud pädevuse valdkonnad, mida valitsetaks tavapärase parlamentaarse esindatusega. Piirkonnad ning linnad püüavad samuti võimendada oma funktsionaalset ulatust ja otsivad üha enam võimalusi demokraatlikuks valitsemiseks, mis nende endi iseärasustele sobivad. Ilma algupärase kompetentside jagamise ja institutsionaalse õigusmõistmiseta võiks see, uus-keskaegne Euroopa Liit langeda korralagedusse, seetõttu soovitab Zielonka konstitutsiooni , kuid taaskord , mitte vestfaalilikku. Selleks, et seda uut süsteemi saaks nimetada demokraatlikuks, on äärmiselt oluline luua uusi ja efektiivseid viise avalikkuse kaasamiseks Euroopa otsustusprotsessi. Zielonka ütleb, et seda on tõenäolisem saavutada avaliku vaidlustamise kui esindatuse kaudu – kodanike võimsus Euroopa otsuseid vaidlustada saab uus- keskaegses korras olema olulisem kui esindatuse institutsionaalsete kanalite funktsioneerimine.
Viljar Veebel, Raul Markus: „Why and how supranational institutions became central stakeholders in the eurozone debt crisis 2008-2012?“
Selle artikli peamised eesmärgid:
1)      peamiste Euroopa võlakriisi lahendavate võimaluste hindamine ja analüüsimine
2)      Sotsiaalsete huvigruppide huvide kindlakstegemine võlakriisi olukorras
3)      Võlakriisi ajal tehtud poliitiliste valikute mõju hindamine huvigruppide jaoks
Peamine argument: Eurotsooni kriisisituatsioonis on efektiivsemad mittevalitavad institutsioonid, sest nad ei pea mõtlema avalikkuse heakskiidule.
1.      Arutelu ja dilemma poliitiliste ja majanduslike valikute üle Eurotsooni võlakriisi kontekstis
Dilemma ja arutelu poliitiliste ja majanduslike valikute üle ning eurotsooni huvigruppide eristamise otstarbekuse üle on viimased aastad kestnud aktiivselt just poliitikute, sotsiaalteadlaste ja akadeemikute ringis .
Enne poliitiliste ja majanduslike valikute analüüsimist tuleks vaadata Euroopa Liidu üldist suutlikkust, mille üle arutleb tekstis ka Vivien A. Schmidt (2010) kes tõstatab peamiselt kaks  küsimust: Kas liit on majanduslikult suutlik vastamaks turupoolsetele väljakutsetele? ning Kas majanduslikud meetmed on üleüldse siiani olnud õiged, et jõuda kokkuvõttes majanduskasvuni? Samas ei puuduta väljatoodud küsimused mitte üksnes Euroopa Liitu, vaid ka turge, kes vastukaaluks peaksid samuti olema eelkõige poliitiliselt jätkusuutlikud. Antud küsimused aga ei puuduta ainult liikmesriikide valitsus- ja riigijuhtide poliitilisi ambitsioone suurendamaks majanduslikku arengut ajal, mil sisemine poliitika on tõusuteel, vaid selgelt tulevad mängu siinkohal ka liikmesriikide kodanikud, kes peavad taluma karme eelarvekärpeid, kasvavat tööpuudust, vaesust ja ebavõrdsust.
Eurotsooni puhul ongi peamine dilemma poliitilise ja majandusliku ratsionaalsuse saavutamise vahel. Huvigruppide jaoks aga antud kahe loogika vahel vastasseisu ei ole. Ka A. Przeworski on näidanud, et hea ja vastutustundlik valitsus, koos majanduskasvu taotlemisega, toetab pikemas perspektiivis efektiivset demokraatiat. Probleemid tekivad aga siinkohal eelkõige langusperioodil, mil on raske leida samaaegselt head stsenaarium nii poliitilise populaarsuse, sotsiaalse stabiilsuse kui ka majandusliku jätkusuutlikkuse jaoks. See dilemma võib omakorda viia olukorrani, kus tegelik poliitika rakendamine võib jääda tagaplaanile, kuna majanduslik ja poliitiline olukord ei paku huvigruppide jaoks nii-öelda kiiret leevendust ja avalikku populaarsust.
Poliitiliste ja majanduslike prioriteetide dilemma võib tõusta päevakorda ka juhul, kui protsessid on poliitiliselt olulised ja sotsiaalselt sümboolsed, kuid majanduslikult keerulised või ebaefektiivsed. Hea näide on siinkohal ühisraha euro, mis poliitilisest seisukohast on olnud eduka Euroopa integratsiooni sümbol ning seda tuleb kaitsta iga hinna eest. Majanduslikust seisukohast aga on olemas võimalus, et euro kui ühisraha ei vasta majanduse vajadustele kõigi euroala liikmesriikide jaoks või on iseenesest võlakriisi põhjustajaks, kukutades sellega oluliselt majanduse tootlikkust. Antud näite üle on arutletud võlakriisi kontekstis kõige enam ning ja juba ühise valuuta kehtestamise hetkel oli selge, et see ei võimalda vastata kõikide liikmesriikide  ning sotsiaalsete huvigruppide huvidele. Samas aga poliitilisest aspektist ei võimalda üksnes majanduslik jätkusuutlikkus ja stabiilsus toota poliitilist populaarsust ja valijate toetust. Seda saab samuti tagada piiratud või ajutise valitsuse ülekulu ning kõrge elatustaseme koosmõjul ning seda eriti, kui on olemas rahaliit , mis võimaldab võib nautida võla-rahastatud heaolu kauem, kui see oleks võimalik moonutamata turutingimustel. Limiteeritud ülekulu rahaliidu sees, võivad toetada lühikesel perioodil ka laenuandjad, juhul kui riskid on kehtestatud ühisraha tõttu vähenenud ning kasumiootus on tasakaalustatud eelarve ja madala võlaga riikide kohalikest maksudest kõrgem. Turu tagasiside selles olukorras oleks ühisraha poolt piiratud ning turu reaktsioonid mitte ainult ei kajasta tegelikku täitmist liikmesriigis, vaid ka üldist stabiliseerivat mõju kogu eurotsoonis. Ühesõnaga, kui intessimäärade mõjutamine oleks vastutustundlik, tooks see kokkuvõttes kaasa palju väiksemad intressikulud kogu euroalale.
Sellises olukorras aga tekivad jällegi dilemmad: Milline huvigrupp oleks motiveeritud muutusest alandada intressimäärasid, või milliseid muutusi üldse võiks soovitada? Teine oluline küsimus on see, et tekib dilemma, milline sidusrühm peaks maksma intressimäära sünkroniseerimiseks tehtavad kulud ning kui paljud maksumaksjad kogu eurotsoonis oleks valmis üldse sellist kulutust tegema?
2.      Sotsiaalsete sidusrühmade huvid ja võim eurotsooni kriisis
Sotsiaalsetel sidusrühmadel ning nende erihuvidel on keskne roll, analüüsides eurotsooni majanduslikke dilemmasid ning seda eelkõige poliitika kujundamise ja rakendamise faasides.
Peamiseks muutujaks, analüüsides sidusrühmade rolli eurotsooni poliitikakujundamise protsessis, on  "võimu kogumine", mida võib seletada kui: „kasvava kompetentsi omamine sõltumatute otsuste tegemisel või vastavate vahendite eraldamise võimalus ning üha domineeriva rolli võtmine ühiste otsuste tegemisel koostöös teiste sidusrühmadega.“
Huvigruppide teooriat käsitleti esmakordselt organisatsiooni juhtimise ja äri eetikas, kus sotsiaalseid sidusrühmi liigitati kategooriatesse eelkõige võimu, mõju, vajaduse ning legitiimsuse alusel. Sidusrühmade hindamine võis veel täiendavalt sisaldada ka muidugi nende suhtumist (passiivne või aktiivne, positiivne või negatiivne), võimet end identifitseerida (moodustavad rühma), suhtlemisvõimet ning koostöövalmidust.
Sidusrühmade hulka, kes on mõjutanud või mõjutavad eurotsooni kriisi juhtimist selles artiklis, kuuluvad isikud (kodanikud ja mittekodanikud, maksumaksjad), ettevõtjad (laia, väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, riigi- ja rahvusvahelisel tasandil ärisektori esindajad, lobby-grupid, katuseorganisatsioonid, ametiühingud), nii poliitiline eliit kui ka riikideülesed ELi institutsioonid (Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon) ning ka rahvusvahelised rahandusinstitutsioonid.
Üksikisikute sidusgrupi huvid: (lühiajalised)
·         kõrge kindlus ja julgeolek majandusväljavaadete suhtes (tarbijate usaldus)
·         kõrge tööhõive
·         kõrge palk
·         madalad maksud
võim: peamine võim on hääletada valimistel.
Ettevõtjate sidusgrupi huvid:
·         majanduslik stabiilsus (enamike huvid)
·         majanduskasv (enamike huvid)
·         kättesaadavad toetused (väiksema hulga huvid)
·         kasusaamine turutõrgetest (väga väikese hulga huvid)
·         stabiilne inflatsioon (pikaajalised majanduses osalejad)
·         stabiilne SKP kasv (pikaajalised majanduses osalejad)
·         suhteliselt madalad intressimäärad (pikaajalised majanduses osalejad)
·         madal maksutase (pikaajalised majanduses osalejad)
·         juurdepääs odavatele rahastamisallikatele (pikaajalised majanduses osalejad)
·         kiire leevendus kriisi ajal rahaliste programmide näol
·         paindlikud hinnad ja turg
Poliitilise eliidi sidusgrupi huvid:
·         Rahva usalduse saavutamine ja hoidmine
võim: väga suur
Rahvusvaheliste institutsioonide sidusgrupi huvid:
·         Stabiilsed finantsturud
·         Stabiilne globaalne kasv
3.      Taastootmine poliitilises protsessis: Sidusrühmade meetmete mõju eurotsooni kriisi juhtimises
Esimeses üleilmse finantskriisi etapis 2008-2009, peeti võimalikuks, et liikmesriigid ja kohalikud osalejad käsitlevad oma võlaprobleeme ise, reguleerides oma eelarveid,  kärpides puudujääke, juhul kui finantsturud pakuvad piisavalt refinantseerimist riikidele, kelle intressimäärad on vastuvõetaval tasemel. Erilisi Euroopa tasandil sekkumise meetmeid ei peetud vajalikuks või ei kasutatud ning siin etapis oli üheks mõjukamaks sidusrühmaks riigi poliitiline eliit.kasutatud.
2010. aastal olukord muutus, kui selgus, et mõned võlaprobleemidega liikmesriigid ei suutnud jätkata laenamist turgudelt ja refinantseerida oma kohustusi. See tekitas olukorra, kus turu ja investorite usaldus Eurotsooni liikmesriikide finantsstabiilsuse suhtes hakkas eristuma. Sidusrühmade seisukohalt tähendas see aga eelkõige, et poliitilise eliidi, kõrvale tekkisid ühelt poolt valijad ning teiselt poolt riigiülesed institutsioonid, kes hakkasid tegelema aktiivsemalt aruteludes kaasalöömise ning lahenduste otsimisega. Esimene suurem tegevus eurotsooni kriisi vastu võitlemisel oli kolme liikmesriigi päästmine (esimene Iirimaa, siis Kreeka ja Portugal ), kes ei suutnud end rahastada ülemäära kõrgete intressimäärade tõttu.
2010. aasta oktoobris käivitati ka Euroopa Stabiilsusmehhanism, mis võeti kasutusele 2012.a.
Vastus küsimusele, kuidas ehitada üles demokraatlikku, kuid majanduslikult jätkusuutlikku eurotsooni tulevikus, on muutunud veelgi keerulisemaks kui enne kriisi. Nagu näitas 2012. aasta areng, siis aktiivsed muutused peavad ka tulevikus toimuma tasakaalustatud koostöö tulemusena riigi poliitilise eliidi, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni vahel.
Van Schendelen, Rinus. Ch 8 ' Lobbying and EU democracy ', Machiavelli in Brussels ( Amsterdam , 2005) pp. 311-350.
LOBITÖÖ JA EUROOPA LIIDU DEMOKRAATIA
Demokraatia kriteeriumid
Lobitööd Euroopa Liidus (edaspidi EL) on sagedasti ja avalikult kritiseeritud selle nn kahjustavate mõjude üle  EL demokraatlikule funktsioneerimisele.  Erinevate riikide massimeedia on teinud avastusi, et eu lobitöö fenomen tekitab inimeste seas kriitikameelsust ning hirmu, nagu juhtus Suur-Britannias kaheksakümnendatel, Skandinaavial üheksakümnendatel ja Saksamaal varastel kahetuhandendatel, millele järgnevad veel teisedki lõuna- ja idapoolsed riigid.
Eriline kriitika oli mainitud 1992. aastal Euroopa Parlamendi (edaspidi EP) istungil , kus arutati lobitöö kohta ning istungi vastaspoolel oli kolm suuremat süüdistust. Esiteks, teevad kõige rohkem lobitööd multirahvustega industriaalriigid. Järeldusena toodi välja, et nad kahjustavad otsustusprotsessi tasakaalu nõrgema huvigruppide jaoks (tööliste, tarbijate ja väikeettevõttete jaoks). Teiseks, enamus lobitöö toimub suletud uste taga. Selle tõttu muutub lobitöö läbipaistmatuks, mis omakorda fustrueerib konkurente, massimeediat ja ametnike. Kolmandaks, suures koguses lobitöö tegemine sisaldab endas rikkumisi ja mittemoraalseid võtteid nagu näiteks dokumentide võltsimised, väljapressimised ja altkäemaksud. Selline tegevus peaks olema keelatud.
Olenemata sellest kas need süüdistused ja järeldused olid paikapidavad või mitte, toodi lobitöö avalikkuse ette demokraatia raamistikus. Lobitöö kriitikud uskusid, et läbipaistmatu valitsemine ja ebamoraalne lobitöö seadis Euroopa Liidu demokraatia ohtu. Selles töös on kolm lobitöö raamistikku – esiteks, alternatiivne hindamise raamistik , mis küsib kas erinevate huvirühmade ning nende probleemide lobitöö aitavad kaasa stabiilsemale EL otsuste tegemise süsteemile või mitte. Teine alternatiivne raamistik küsib kas lobitöö teeb EL ametnikele lihtsamaks otsustamise protsessi või mitte. Ning kolmas võimalik raamistik on adresseeritud kodanike heaolule ning küsib kas lobitöö aitab kaasa positiivselt või negatiivselt sotsio -majanduslikule heaolule.
Arvestades praegust demokraatliku raamistiku domineerimist, me võiksime fokuseerida EL lobitöö mõju EL demokraatiale. Akadeemiliselt öeldes on demokraatia sõltuv muutuja ja lobitöö sõltumatu muutuja. Lobitöö mõju EL demokraatia staatusele võib olla positiivne, negatiivne või tulemuseta . Selleks, et hinnata neid mõjusid peame defineerima demokraatia Euroopa Liidu mõistes. Aga enne selle seda, peame kõrvale järma järgmised neli erinevat kui lähedalt seotud ja võrdselt huvitavad küsimused.
Autorid ei sisene Euroopa Liidu demokraatia mõiste diskussiooni, vaid nad vastavad küsimusele -  kas lobbigruppidel on mõju Euroopa Liidu demokraatiale?
Demokraatia mõisted
Euroopas (ja mujal) ei eksisteeri ainult üks mõiste demokraatia kohta, vaid on palju mõisteid mis on teatud määral populaarsed . Kodudes on palju vaieldud EL üldisel tasandi üle, kus need varieeruvad, arenevad läbi aastate ja muutuvad hiljem nähtavaks. Näiteks, presidentaal-laadsetes riikides nagu Prantsusmaa või Suurbritannia, seal on sagedasti rõhk vastutuse ja õigusriigil mõistetel ja vähem on pluralistlikku konkurentsi ja konsensusliku otsustusprotsessi kui näiteks parlamentaalsete süsteemidega riikides nagu Itaalia või Rootsi.
Vahel demokraatia mõisted erinevad ainult ilmumisel. Erinevad sõnad võivad väljendada sama fundamentaalset ideed. Näiteks „ liberty “, „freedom“ ja „autonomy“ on sagedasti kasutatud sünonüümidena. Aga sama sõna võib ka edastada erinevaid ideid näiteks demokraatiat kirjeldates on kasutatud mõisteid nagu legitiivne võim ja identiteet. Töö autorite eesmärk pole leida parimat definitsiooni demokraatia kohta (seoses EL-ga), vaid tuua välja kõige tuntumad konseptsioonid Euroopa Liidu demokraatia kohta.
Populaarsed mõisted demokraatia kohta:
Input ( Sisend )
Output (Väljund)
Throughput (läbilaskevõime)
Feedback (tagasiside)
Avatus , püsivus
Legitiivsus
Esinduslikkus
Kodakondsus
Pluralistlik konkurents
Piiratud valitsus
Häälteenamus otsuses
Tolerantsus
Konkurentsivõimelised valimised
Õigusriik
Konsensulikud otsused
Identiteet
Otsekanalid
Aruandekohustus
Polüarhia (võim on hajutatud erakondade, kodanikeorganisatsioonide ja survegrupide vahel)
Vabadus ja õigused
Esindaja kanalid
Vastutus
Legitiivne autoriteet, Läbipaistvus
Seosed sisendiga
Input (sisend)
Sisendi konseptsiooni üldine idee on otsuste tegemise süsteemi avatus (kõikidele inimestele ja gruppidele, kes tahavad saavutada soovitud tulemuse). Kõikides riikides on valimise süsteem olnud vaatluse all, seoses proportsionaalsuse ja piirkondade (districts) vahelise tasakaalu leidmisega. Otseste kanalite kasutajad on Taani ja Poola. Kaudsete kanalite toetajad on poliitilised parteid Itaalias, massimeedia Suurbritannias, bürokraadid Holland, keskvalitsus Kesk-Euroopas, kirikud Austrias ja ametiühingud Saksamaal. Sellised erinevad eelistused Euroopa Liidu tasandil võivad sagedasti vastuollu sattuda.
Throughput
Üldiseks ideeks on see, et valitsus peab olema esindusorgan (esindama inimeste soove). Throughputi demokraatia mõistetel on seos Euroopa Liidu kujundamisega. Kõik põhi valitsuse meetodid on pandud ühte praktikasse. Häälteenamusega otsustamiseprotsess on esindatud ka Komisjonis, Parlamendis ja Nõukogus.
Output (väljund)
Üldiseks ideeks on see, et valitsuse tulemus peab olema legitiivne, mis tähendab, et see peaks olema laialdaselt aksepteeritud (üldtunnustatud). Valitsus toimib nii, nagu on rahvale lubatud ehk rahva soovi järgi.
Feedback (tagasiside)
Üldiseks ideeks on kodanikuõigus. Inimesed pole mitte lihtsalt valitsuse subjektid vaid nad väärtustavad selle juhtimist ja käituvad vastavalt. Valitsussüsteem peaks olema avatud kodanike vajadustele ja nõudmistele. Demokraatia ei saa eksisteerida ilma kodanikuühiskonnata. Parlamendis ja Nõukogus on näha tagasiside elemente. Uue Rooma lepingu järgi on vabaduse ja õiguste mõisted saavad konstitutsionaalse staatuse.
EL-i avalike suhete juhtimise mõju EL-i demokraatiale
Kõik erinevad demokraatia mõisted mängivad oma rolli teatud EL-i tasandites, kuid neid kõiki ka vaidlustatakse. Paljud inimesed pooldavad demokraatia otseseid, teised kaudseid sisendeid demokraatia toimimisel. Arvatakse ka, et need kaks kanalit on teinteisele kas osaliselt või terviklikult vasturääkivad, sest need vahendavad erinevatest allikatest erinevaid nõudmisi. Seejuures on ka seisukohti, mis väidavad, et need kaks sisendit pole mitte vasturääkivad vaid teineteist täiendavad. Seda sorti kriitiline debatt eksisteerib ka teiste demokraatia mõistete hulgas, mistõttu paljude arvates peaks olema temaatilistele mõistetele nagu läbipaistvus, õigusnorm ja tolerantsus praktikas seatud teatud piirangud.
Meile on piisav, kui kõik demokraatia mõisted on mingilgi määral realiseerunud EL-i raamistikus. Euroopastumise näiteks võib tuua erinevate mõistete olemasolu EL-i maade, regioonide ja sektorite vahel. Artikli eesmärk on uurida EL-i demokraatia sõltuvust, peegeldades mitmeid demokraatia mõisteid survegruppide käitumises. Kas EL-i demokraatiat peab seletama sellise käitumise kaudu? Kas survegruppidel on pos. või. neg mõju nendele mõistetele, või polegi mõju?
Sisendite mõju
EL on selgelt suhteliselt avatud konkurentsivõimeline keskkond, mille indikaatoriteks on:
a) uute probleemide tihe sissevool ja uute ülesannete tekkimine;
b) Uute režiimide ja poliitiliste väärtuse regulaarne läbilaskmine;
c) ning rohke nn esinduslike ekspertide kaasamine
Suur konkurentsivõime probleemide, väärtuste jaekspertide vahel näitab pluralismi otsustavate riikide seas. Survegrupid mängivad suurt rolli süsteemi avatud ja konkurentsivõimelisena hoidmisel, mille positiivne tõestus on nende tihe kaasamine otsuste tegemisel, negatiivne  tõestus on olukord, kus on loodud ebatõeline kontrollsituatsioon. näiteks Europarlamendi otsevalimised jms (survegrupid ei saa otsust mõjutada).
Demokraatia sisendite koha pealt on survegruppidel erinevaid mõjusid. On vähe tõendeid, et need mängivad suurt rolli EP otsevalimsitel, kuid mõned üritavad mõjutada erakondade liikmeid, kandidaate avalikke debatte riigisisesel tasemel. Otsesed kanalid on see-eest loodud survegruppide poolt, kelledest paljud saadavad oma esindaja regulaarselt brüsselisse kohapeal infot koguma ja jagama. Paljud esinduskanalid koosnevad ka huvigruppide liikmetest. Massimeedia peaaegu et puudub EL-i sisendite seast. Survegrupid võivad küll olla väga kasulikud, kuid need pole piisavad EL-i sisenddemokraatiale. Mõnedel survegruppidel on tugevam positsioon kui teistel, näiteks riikide ministeeriumid ja multirahvuslikud rühmad. Proffesionaalsete survegruppide jaoks on süsteem eriti avatud ja läbilaskev, sest enne lobitööd on neil tehtud korrlaik ettevalmistus.
Survegruppidel säilib ka vähemalt kaks negatiivset mõju EL-i sisend-demokraatiale. Esimene tuleb survegruppide, kui individuaalse organisatsiooni omadusest. Paljud survegrupid tahavad muuta süsteemi kinnisemaks oma konkurentidele, et neil oleks raskem saada võimu juurde. See on paradoks , kus avatus jõuab lukustumiseni. Olles ise võimul raskendavad nad konkurentide juurdepääsu informatsioonile ning jagavad enesele eksklusiivseid õigusi. Teine negatiivne mõju tuleneb survegruppide kombinatsioonist. Kuna nii paljud grupid tahavad võimu juurde pääseda, siis võivad nad väga kergelt süsteemi umbe lasta kas siis oma nõudmiste rohkuse või keerukuse kaudu – avatus tekitab blokeeringuid. Mõlemad punktid võivad suurendada survegruppide vahelise tasakaalu vähenemist sisendite osas.
Ebavõrdust sissepääsul ja negatiivseid mõjusid, mis võivad esineda, vähendavad või elimineerivad kolm süsteemi-poolset korrektsioonimehhanismi. Esiteks, paljud uksed avanevad seestpoolt. Lootes saada uut informatsiooni ja ka toetajaid, kutsuvad El-i ametnikud tihtipeale ise vastuvõtule uusi, amatöörlikke ja vaeseid gruppe, samuti juba seesolevad grupid, kes tahavad areenile tuua uut verd, avardavad piire ja avavad uksi seestpoolt. Seetõttu on lävendid võimule saamiseks tihti ajutised ning muutuvad tihti. Teiseks, väljaspool olevad survegrupid, kes tahavad võimule, muudavad süsteemi avatumaks ja konkurentsirikkamaks, kui see juba on. Paljud saavad seespool väiksema positsiooni, arendavad ennast ning on paremal positsioonil uute ürituste korral ning leiavad sedasi tee. Kolmandaks, umbelaskmise probleemiga tegeldakse juba varastel sisendite korrastamisel, nagu uute ekspertkommiteede ja konsultatsiooniprotsesside juures. Seda on juhtunud jäätmekäitluse alal, kus arvukad konkureerivad survegrupid on omandanud poolametliku koha ühes või enamas kahekümneviiest ekspertkommitees.
EL sisenddekomkraatia õnnestumised on lühidalt, ja kasvavalt tingitud lobitööd tegevatest survegruppidest. See sõltuvus pole küll vajalik ega ka piisav, aga see eksisteerib igapäevases praktikas. Need õnnestumised räägivad aga vaid osa EL-i demokraatiast. Näiteks mistahes erinevatel positsioonidel survegrupid on, ei tohi neid siduda lõpliku mõjuga mingis küsimuses. Neil on ainult võimalus müjutada lõpptulemit demokraatlikul viisil.
Läbilaskevõime mõjud (throughput impacts)
Mitmest küljest on EL-i otsuste tegemine liikmesmaade jaoks üpriski representatiivne, kuid see pole survegruppide töö otsene tulemus. Survegruppide olemasolu on selgelt üks positiivsetest operatiivsetest põhjustest. Kui survegrupid on lähedal, siis ametnikud tegutsevad juba nende nõudmisi ja palveid ette ennustades ning tegutsevad sellevõrra ratsionnalsemalt, seetõttu värvatakse ja jagatakse positsioone pidades silmas survegruppide soove. Survegrupid mõjutavad igapäevaselt El-i tööd, tehes kättesaadavaks oma eksperdid ja lastes neil kaasa lüüa erinevate komisjonide töös. Näidates oma toetust, julgustavad nad otsustusprotsesse olema erinevate huvigruppide suhtes representatiivsemad.
Ekspertide, informatsiooni ja huvide olemasolu on väga abistav, kuid ebapiisav täielikuma representatiivse otsustusprotsessi loomisel, kui esindatud huvid on ühekülgsed. Samuti võivad ametnikud olla enesekesksed . Paljud ametnikud pooldavad tugevat konkurentsi survefruppide vahel, mis annab neile küll rohkem tasuta eksperte, informatsiooni ja tuge, kuid teisest küljest ka rohkem vabadust otsustada, kuid ta saab nö „teha toitu vaid kliendi poolt antud koostisosadega“.
Demokraatliku otsustustegevuse meetodid olenevad samuti survegruppide kohalolust. survegrupid eelsitavad ebanushääletuse meetodit ainult siis kui see annab neile soovitud tulemuse. Teades, et ametlikud kehad kontrollivad seda meetodit, eelistavad nad siiski konsensuslikku valikut enamushääletusele. Nad eelistavad suurt tõenäosust võita väike osa(konsensus) viisile, kus on väike tõenäosus võita kogu osa. Mida rohkem survegrupid omavahel võistlevad, seda rohkem panustavad nad polüarhilisse otsustusmeetodisse.
Paljud survegrupid võimendavad demokraatlikke väärtusi, mis on läbilaskevõime mõjude osaks. Üksik survegrupp ise küll primaarselt legitiimset autoriteeti, diskursiivsust ja läbipaistvust ei nõua, see-eest tahab ta eelkõige võita. ja kui keegi, kes kardab et ta seda ei suuda, siis tahab ta ikka ausat vahekohtunikku, kes teeb otsuseid diskursiivsel ja läbipaistval viisil. Survegruppidel võõib olla otsustusprotsessidele ka neg mõju. Arvestades nende ülimat soovi võita, või mitte kaotada, arvavad paljud grupid, et demokraatia pole eesmärk iseeneses vaid hoopis viis või võimalus, mida saab kasutada paindlikult.
Ka neid negatiivseid mõjusid vähendavad kolm süsteemist tulenevat korrekstsioonimehhanismi. Esiteks, ükski areen pole lõplikult piiritletud. Alati on survegruppe, kes alles otsustavad, kas liituda võitlusega või mitte. Tulles areenile, võivad nad muuta selle veelgi representatiiivsemaks nii kvantideedi kui ka mitmekesisuse kohapealt. Lühidalt, väljundite legitiimsus on survegruppide töö vili.
See ei ole erinev ka kirjeldatud väljunddemokraatia meetoditest ja väärtustest. Survegrupid on seadnud EL-i instantside tegevusele piire, mille tulemuseks on keerukam valitsemissüsteem. Spetsiaalsed kodanike grupid kandideerivad EP-i, et olla taskaaulustav ja kontrolliv jõud. Kommitee süsteemil mida juhivad huvigrupid, on tohutu jõud. Survegrupid koostöös kohalike valitsustega, mis pärinevad legalisltlike traditsioonidega maadest on panustanud palju, et tuua otsustuskompromissid ühtsesse õigusruumi, seda läbi regulaarsete kohtuapellatsioonide.
Survegruppide olemasolu on küll abistav, kuid mitte piisav EL-i väljund-demokraatia loomiseks. Ametnikud, kes otsuseid vastu võtavad ja neile alla kirjutavad, võivad olla nende tegevuste suhtes kurdid ja pimedad . Olles ise mängijad, võivad nad kasutada teatud gruppide suhtes dikrimineerivaid võtteid, mida võib juhtuda igal EL-i tasemel.
Survegrupid võivad negatiivselt mõjutada ka demokraatia väljundite skoori, seda tänu soovile jõuda soovitud kohani võimu juures. Professionaalsed grupid on võimelised ära tundma võimalusi, kuidas manipuleerida väärtusi ja meetodeid , et jõuda legitiimsuseni, kuid ettevaatlike mängijatena kasutavad nad neid võtteid harva. See-eest on amatöörlikud survegruid julgemad, seejuures mitte austades õigusnorme või aruandekohtustust, kindlakskujunenud ja austatud grupid võivad ära kasutada oma positsiooni. Väljundite pool võib seega peegeldada puudjääke legitiimsuses, mis on põhjustatud survegruppide käitumise omapärast.
Kolm süsteemist tulenevat kontrollmehanismi kaitsevad neid saamast reaalsuseks. Esiteks, ametlikus otsustussüsteemis jäävad paljud juriidilised ja sotsiaalsed kontrollid operatiivseks ka siis, kui ülejäänd seda ei ole. Teiseks, ka teised survegrupid kontrollivad konkurentide tööd. Kolmandaks, tagasiside mehhanism võib lasta varjul langeda. Kui mõnda väljundit peetakse demokraatiast kaugenevaks, siis survegrupid, kes on riskist teadlikud, distsiplineerib ise oma käitumist, olles ettevaatlikud.
Tagasiside mõjud
EL tulemuseks on kidlasti demokraatia mõjud liikmesriikidele. Mis toimub EL süsteemis võib valguda ka väljaspoole ja alati on inimesed (grupid), kes regeerivad sellele. Sellistes olukordades on kodanikud tagasisidemeks demokraatia augule ( loop of democracy). Kui inimesed reageerivad, siis läbi oma riigi ühiskonna vaimu.
EL lõpptulemusena võib mõjutada ka kindlaid väärtuseid ja meetodeid demokraatia tagasisideme saavutamisele . Vabadus ja õigused on meetmed, isegi eeldused tagasiside demokraatia saavutamisele. Poliitilised parteid ja massimeedia ainult teavitavad nende kodupublikut, selle asemel, et olla kindlaksmääratud osa tagasisideme vahendiks .
Grupid, kes tegelevad lobbytööga EL lipu all, neil võib olla negatiivne mõju eri ühiskondade demokraatiates. EL võib kahtluse alla seada kodumaise vabaduse ja õiguse, nagu näiteks Hollandi kohvishopid, kes müüvad lahjat narkootikume või Hispaania pullivõitlused või Suurbritannia töötunnid ja Kesk-Euroopa söömisharjumused ebatervusliku liha ja veini suhtes.
Euroopa Liidu demokraatia täiustamine läbi EL lobitöö
Survegruppide (kui sõltumatu muutuja) ja EL demokratia (kui sõltuv muutuja) suhet on väga keeruline seletada. Esiteks, survegruppide multifinality – survegrupid tekitavad rohkem mõju kui demokraatia üksi. Avalikustades informatsiooni ja kasutades inimressursse Komisjonis, nad aitavad edendada tõhusust EL otsustusprotsessis. Lisaks neil on spetsiaalsed vahendid mõjutamaks EL poliitikaid, nagu näiteks keskkond ja agraalmajandus. Sellistele väärtustele surumine aitavad kaasa (positiivselt või negatiivselt) EL demokraatia arengule. Teiseks, Euroopa Liidu demokraatia multicausality – EL ametnikud on eraldiseisvad survegruppidest, nad aitavad kaasa EL demokraatiale. Positiivsed näited : ametlikud ettepanekud Komisjonist, mis põhinevad formaalse demokraatia mõistel, reguleerimaks avalikku vastutavust. Teine põhjus on massimeedia. Nende kaasaaitamine EL demokraatiale on tühine või negatiivne. Enamasti kajastatakse EL halvast küljest ning kajastatakse nende poolt, kes näevad EL toimimist kõrvalt. Väga vähe kajastatakse ametlike teadaandeid. Ideaalis, võiks olla ajakirjanikud, kes on spetsiaalselt koolitatud EL asjade arusaamiseks, jägimiseks ja artikklite kirjutamiseks. Kas positiivsed mõjud suurenevad? Kas negatiivsed mõjus vähenevad?
Positiivsete mõjude tugevnemine
Positiivsete mõjude tugevnemine saab toimuda kolmel lähenemisel : aktiveerida/ elavdada , asutada/rajada ja profesionaliseerida (professionalisation) rohkem huvigruppe.Mida rohkem huvigruppe muutuvad aktiivsemaks Euroopa teemadel , siis seda edukamad ja paremini rganiseeritumad on nad EL tasandil. Seda rohkem suudavad nad tagada kasulikke mõjusid demokraatiale.
Negatiivsete mõjude vähendamine
Negatiivsete mõjude vähendamine saab toimuda samuti kolmel lähenemisel. Esiteks, mida rohkem kodumaiseid gruppe mängivad rolli EL lobbigruppides, seda väiksemaks muutuvad passivsete sõnumitega grupid. Teiseks, mida paremini lobbygrupid ennast kehtestada suudavad, seda rohkem peavad nad vähendama demokraatiale negatiivse mõju avaldamist. Mida rohkem lobbygruppe muutuvad proffesionaalsemateks (koos tehniliste oskustega ja konservatiivsusega), seda vähem nad põhjustavad tõsiseid vigastusi demokraatiale. Kolmandaks, avaliku huvide grupid on kasvavalt aktiveeritud kodanikuühiskonna poolt. Lihtliikmed suruvad gruppi parema kehtestaja staatuse poole.
Tegude peegeldus
Euroopa Liidu abitsiooniks on elada rahulikult koos Euroopas, osaliselt või täielikult muuta vanad poliitikajuhtimis praktikaid . EL otsuste tegemise „masinavärk“ on omandanud suure tähtsusega maine, tänu millele on EL seadus tavaseaduse ees erilisem. Sagedasti saavutatakse enam-vähem soovitud tulemusi. EL ametnikud on avatud uutele probleemidele ka huvirühmadele, mis pakuvad arenguvõimalust EL „masinavärki“.
Tegude peegeldus arendab edukuse võimalust. Lobby grupid võivad käituda juhuslikult või reflektoorselt, seda tehes võivad nad ka kogemata saavutada soovitud tulemusi. Aga neid kogemata juhtumeid pole eriti juhtunud. Mida põhjalikum on mõtlemine/peegeldus (reflection) sedasuurem on õnnestumise (edukuse) võimalus.
Üks üldiseid järeldusi kõigest sellest on see, et proffesionaalsemad lobby grupidteevad häid panuseid EL demokraatiale. Nad respekteervivad teisi ja käituvad kaalutlevalt. Tahes-tahtmata, nad aitavad tugevdada süsteemi. Pool-profesionaalsed grupid on külmaverelisemad grupid, et mitte teha vigu nende endi kahjuks, aga nad hoolivad vähem asjadest nagu kompromissideni jõudmisest, üldsuse kriikikast jne. Teine järeldus oleks see, et olles sõltuv avatud ja konkurentsivõimelisest demokraatiast, võib see panustada märkimisväärselt EL demokraatia arengule. Lühidalt, EL demokraatia on sõltuv mitmetest erinevatest gruppidest ja paljudest inimestest. Teades kuidas osaleda otsuste tegemise protsessis, sealjuures lobbytöö proffesionaalsusega arvestades.
14. Nugent, Neill. 2006. The Government and Politics of the European Union. PART 5 Chapter 21 'Conceptualising and Theorising', pp. 545-578.   
Antud tekst keskendub laias laastus EL olemuse ja integratsiooni põhjendavatele/kirjeldavatele teooriatele/kontseptsioonidele, nende nõrkustele/tugevustele, erinevustele/sarnasustele ning peamistele iseloomuomadustele.
-Tekst jaguneb laiemalt kolmeks osaks – esimeses osas tuuakse välja kontseptualiseeringud EL organisatsioonilisest loomusest, püüdes mõista „the nature of the beast “.  Esimene osa jaguneb veel kaheks, neist esimeses  uuritakse kontseptualiseeringuid EL kui poliitilise süsteemi kohta ning teises uuritakse kolme võtme concepti EL-i poliitilise iseloomu hindamiseks.
-Teises teksti osas uuritakse teooriaid integratsiooniprotsessi üldise loomuse kohta, uuritakse „ grand theoryt“, teisisõnu üldist integratsiooniteooriat.
-Kolmandas osas uuritakse teoreetilisi lähenemisi ja kontseptualiseeringuid EL funktsionieerimise kohta. Antud teooriad toimivad kesktasandil/mesotasandil, mitte üldisel tasandil nagu eelnevate osade teooriad.
ESIMENE OSA
Milline poliitiline organisatsion/süsteem on EL? See on raske küsimus neljal põhjusel :
-EL ei ole kunagi püüdnud kirjeldada või defineerida iseenda poliitilist iseloomu mingil kindlal viisil.
-EL on olnud ja on siiani konstantses liikumises/muutuses.
-EL on väga kompleksne ning mitmenäoline süsteem. St et analüüsides EL-i on võimalik erinevaid lähenemisi kasutades jõuda väga erinevate iseloomujoonteni.
-EL on unikaalne/sui generis – ainuke omanäoline. See viis kuidas EL omab nii rahvusüleseid kui ka valitsustevahelisi karakteristikuid oma valitsemissüsteemis, on näide sellest.
Riigid ja valitsustevahelised organisatsioonid (IGO-d)
EL-i kontseptualiseerimisel on kasulikuks alguspunktiks EL-i võrdlemine rahvusriikidega ja IGO-dega.
Riigil on mitmeid definitsioone, kuid üldiselt rääkides on põhilisteks:
- territoriaalsus – riik on geograafiliselt asetsev ning seotud
-suveräänsus – riik seisab kõrgemal kõigist teistest assotsiatsioonidest ja gruppidest oma territooriumis ning riigi jurisdiktsioon laieneb tervele ala populatsioonile
-legitiimsus – riigi autoriteet on laialdaselt tunnustatud, nii sisemiselt kui väliselt
-valitsemise monopoolsus – riigi institutsioonid monopoliseerivad avalikud otsustetegemised ning nende jõustamised
Kõik neli omadust ei pea olema puhtal kujul olemas, et riik eksisteeriks, kuid nad peavad olema prominentselt esindatud, et luua vajalik alus riigisüsteemile. EL-i puhul kõik neli tunnust on olemas, kuid seda ainult poolikult:
-Territoriaalsus – on olemas EL puhul, kui summa kõikide liikmesriikide territooriumidest. Kuid ei saa öelda, et EL omaks seda territooriumit, seda teevad liikmesriigid ise.
-Suveräänsus – EL-il on mingi suveräänsus arvestades EL õiguse ülimuslikkust ning seda, et EL jurisdiktsioon laieneb tervele EL populatsioonile, kuid EL suveräänsus laieneb ainult nendele poliitika valdkondadele, kus EL-i võim on suurem.
-Legitiimsus – EL omab mingit legitiimsus, kuid uuringud näitavad, et sisemine autoriteet on õhukselt rajanev  ning väline on üldiselt nõrk peale ühise kommertspoliitika.
-Valitsemise monopoolsus – Valitsemise monopoolsus EL puhul on puudulik ning esineb ainult mõne poliitikavaldkonna puhul, kuid ka siis on vaja liikmesriikide toetust jõustamiseks.
Niisiis EL langeb kaugele riigist, kuid antud lähenemine on siiski kasulik EL-i loomusest arusaamisel , seda kahel põhjusel:
-EL näitab osasid traditsioonilise riigi tunnuseid ning integratsiooniprotsessi süvenemine ainult tugevdab neid.
-Traditsioonilise riikluse reaalsus on murdumas modernses maailmas, eriti rahvusvahelise intersõltuvuse survete all.
EL kui regulatiivne riik on saanud teatud määral tähelepanu, seda põhjusel, et EL funktsioone arvestades ei ole EL eriti seotud ümberjaotavate poliitikavaldkondadega vaid pigem seotud regulatiivsete poliiitikavaldkondadega nagu konkurents, keskkond, tootestandardid jms.
Edasi minnes IGO-de juurde. Need on organisatsioonid, kus rahvuslike valitsuste esindajad tulevad vabatahtlikult kokku tegemaks koostööd ühiste kasude põhjustel. IGO-del on väga vähe otsustusvõimu ning nad ei saa jõustada oma tahet koostööd mitte tegevatele liikmesriikidele. Selle vaate kohaselt EL-i institutsioonid on raamistikud, mille raames liikmesriigid koorideneerivad oma huvisid. Küll aga vaatlejad leiavad mitmeid erinevusi IGO-de ja EL vahel:
-EL-il on palju rohkem arenenud ning kompleksne struktuur kui IGO-del
-Mitte ühelgi IGO-l ei ole sarnast poliitilist vastutust, kui seda on EL-il. Ulatuse mõttes on väheseid poliitikavaldkondi, mis on suutnud pääseda EL vaatluse alt. Süvendatus varieerub poliitikavaldkonniti, kuid mõned valdkonnad nagu põllumajandus ja konkurentsipoliitika on sellised, kus liikmesriigid on andnud ära võtmeosa autonoomiast EL tasandile.
-EL on progresseerunud palju kaugemale valitsustevahelisest IGO-de loomusest ühendades endas mitmeid rahvusteüleseid iseloomujooni oma struktuuris ning funktsioonides.
Riigi ja IGO-de kontseptualiseeringuid arvestades võib öelda, et EL on vähem kui esimene ja rohkem kui viimane.
Järgmisena vaatame kolme laiemalt kasutatud kontseptualiseeringut EL puhul.
Föderalism
Laias laastus ei ole akadeemikud täpselt kokku leppinud selle termini definitsioonis, kuid välja võib tuua üldisemad võtmekarakteristikud:
-Võim on jaotatud tsentraalsete otsustetegemise institutsioonide vahel ühel käel ja regionaalsete otsustetegemise institutsioonide vahel teisel käel
-Võimujaotuse loomus on täpsustatud ja kaitstud konstitutsiooniliste dokumentidega, vaidlused jaotuste üles lahendab supreme judicial authority.
-Võimujaotus tsentraalse ja regionaalse tasandi vahel on balansseeritud selles osas, et mõlemal on kohustused ning need kohustused alati ei välista üks-teist.
-Modernne reaalsus dikteerib, et praktikas võimajaotus ei saa olla liiga jäik. Paratamatult osad poliitika vastutused on seotud jaotuste vahel. Sellest tulenevalt võib ainukest toimivat federalismi vormi tänapäeva maailmas nimetada cooperative federalismiks.
-Mõned poliitikavaldkonnad on eksklusiivselt tsentraalse tasandi vastutusel, sest nad on seotud süsteemi kui terviku identiteedi, ühtekuuluvuse ja kaitsega. Nt foreign affairs, julgeolek ja kaitse, ühtse valuuta juhtimine, kodanike õigused.
EL-il on mõned federalitslikud omadused:
-Võim on jaotatud tsentraalselt (komisjon, EP, EN jne) ning regionaalselt (liikmesriigid)
-Jaotuse loomus on täpsustatud konstitutsioonilistes dokumentides , kus supreme judicial authority-ks on Euroopa Kohus, vaidluste puhul.
-Mõlemal tasandil on tähtis võim ja vastutus halduspoliitika üle, tsentraalne tasand keskendudes rohkem kuid mitte ainult majandusele.
Samal ajal jääb EL osades aspektides puudulikuks federalismiga võrreldes:
-Kuigi et võim jaguneb tsentraalselt ja regionaalselt, siis osad vastutused mis asuvad tsentris on tugevalt sõltuvad regionaalselt nõusolekust, et neid jõustada.
-Poliitika balanss on ikka kaldus liikmesriikide poolele. Kõikides valdkondades peale majanduspoliitika on liikmesriigid ikka enam vähem kontrollival tasemel.
-Need poliitikavaldkonnad, mis traditsioonilistes föderaalsetes süsteemides on tsentraalse tasandi vastutusel, on EL-is peamiselt rahvusliku tasandi vastutusel. Nt välispoliitika, kaitsepoliitika, kodanikeõigused.
-Tsentraalsed võimud ei ole võimelised kasutama „legitiimset vägivalda“ EL territooriumil.
Eelnevast tulenevalt võib EL-i pidada föderaalseks süsteemiks „in the making “. Ühelt vaatelt võib EL-i pigem pidada konföderatsiooniks, definitsioon föderatsiooni ja konföderatsiooni vahel on udune, kuid üldiselt on konföderatsioon selline, kus võimbalanss kaldub pigem regionaalsele tasandile, mitte tsentraalsele.
Riigikeskne mudel ja consociationalism
Riigikeskse mudeli vaadet EL puhul arendavad need, kes võtavad valitsustevahelise vaate integratsiooniprotsessist. Sellest tulenevalt annavad nad EL-ile järgnevad tunnused:
-Süsteem lasub peamiselt rahvusriikidel, kes on tulnud kokku tegemaks koostööd teatud eesmärkidel
-Peamised kommunikatsioonikanalid EL liikmesriikide vahel on rahvuslikud valitsused
-Rahvuslikud valitsused kontrollivad üleüldist EL otsustetegemise suunda ning kiirust
-Ükski valitsus ja sellest tulenevalt ükski riik ei ole kohustatud aktsepteerima otsuseid peamistel teemadel, millele nad on vastu.
-Rahvusteülesed institutsioonid nagu komisjon ja Euroopa Kohus ei oma iseseisvat suurt võimu, aga funktsioneerivad kui rahvuslike valitsuste kollektiivse tahte elluviijad.
Palju kasutatud variatsioon riigikesksest mudelist on consociationalism – originaalselt loodud selleks, et selgitada kuidas osad demokraatlikud riigidm, mis on teravalt jagunenud sisemiselt, saavad funktsioneerida sujuval ja stabiilsel maneeril, antud mudel annab kasulikke perspektiive EL funktsioneerimisse. Consociational riigid omavad tavaliselt järgmisi tunnuseid:
-On olemas sotsiaalne segmentatsioon mis võib aga ei pea olema geograafiliselt piiritletud ning olemas on mitu poliitiliselt tähtsat jagunemisliini riigis.
-Mitmed segmendid on esindatud otsustetegemise foorumitel proportsionaalsuse alusel, kuid tihti on võimalus vähemuste üle-esindatusest.
-Segmentide poliitilised eliidid domineerivad otsustetegemise protsesse. Eliitide vahelised interaktsioonid on intensiivsed ja konstantsed.
-Otsused võetakse vastu kompromissi ja konsensuse alusel.
-Interaktsioonid segmentide vahel võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed arvestades solidaarsuse tõstmist
Antud mudelist tulenevalt võib EL-i pidada sümbioosiks – ühiseks sõltuvuseks –osalevate segmentide vahel (liikmesriigid) ning consociationi kollektiivsuse (EL struktuur ja raamistik) vahel.
Mitmetasandiline valitsemine
Paljud peavad riigikeskset lähenemist liiga lihtsakoeliseks ning sellest tulenevalt on loodud teisi uusi kontseptsioone. Üheks neist on mitmetasandiline valitsemine, EL mitmetasandilise valitsemise mudeli keskmeks on:
-Otsustetegemise kompetentse peetakse asuvat mitte ainult rahvuslike valitsuste tasemel vaid ka teistel tasanditel. Tähtsaimaks on EL rahvusülene tasand, kus EL-i institutsioonid rakendavad iseseisvat mõju poliitika protsessidele ja tulemustele. Samuti arvestatakse palju liikmesriikide sub-rahvusliku tasandiga, kus regionaalseid ja kohalikke omavalitsusi peetakse eraldi teguriteks.
-Kollektiivne otsustetegemine riikide poolt EL tasandil antud teooria alusel toob kaasa suurt kadu rahvuslikus suveräänsuses ning seeläbi toob kaasa suurt kadu rahvuslike valitsuste kontrollis.
-Poliitilisi areene vaadeldakse pigem üksteisega seotuna kui ühtse tervikuna. Üksteisega seotud tasandid – rahvusteülene, rahvuslik, sub-rahvuslik.
Mitmetasandilise valitsemise kriitikud toovad välja selle, kas rahvusteülesel ja sub-rahvuslikul tasandil on ikka see mõjuvõim, mida antud teooria rõhutab.
Kolm võtme kontseptsiooni: suveräänsus, valitsustevahelisus ja rahvusteülesus
Suveräänsus- rahvuslike otsustetegijate legaalne võimekus võtta vastu otsuseid olemata ohvriks välistele mõjuritele.
Valitsustevahelisus- rahvusriigid situatsioonides ja tingimustes, mida nad saavad kontrollida, teevad üksteisega koostööd ühiste huvide valdkondades. Antud juhul rahvuslik suveräänsus ei ole otseselt puudutatud.
Rahvusülesus- seob endas riike tegemas koostööd üksteisega sellisel moel, mis ei anna neile võimalust säilitada täielikku kontrolli arengute üle. Rahvusteülesus viib riikidevahelised suhted üle koostööst integratsiooni, see omakorda toob kaasa osalise kaotuse rahvuslikust suveräänsusest.
EL omab nii valitsustevahelisi kui ka rahvusteüleseid karakteristikuid. Peamised valitsustevahelised on järgmised:
- Enamuses peamistest avaliku poliitika valdkondadest – sh välispoliitika, kaitsepoliitika, fiskaalpoliitika , sotsiaalpoliitika jne – tehakse otsuseid peamiselt ja endiselt rahvuslikul tasandil.
-Peaaegu kõik peamised otsused EL üldise suuna ja poliitikaprioriteetide osas tehakse Euroopa Ülemkogus-is –foorumis, kus on esindatud kõige kõrgemad rahvuste esindajad.
-Komisjon ja EP, kaks peamist rahvusteülest poliitilist rivaali Euroopa Ülemkogule ja EN-le, on piiratud oma otsustetegemise võimekuses ning nad ei suuda kehtestada poliitikaid, millega liikmesriigid pole nõus.
EL rahvusteüleste iseloomujoonte seas on järgmised:
-Komisjon teeb palju, et raamistada EL poliitiline päevakord.
-EN-s on nüüdseks kvalifitseeritud häälteenamus levinud.
-EP mõjuvõim EL otsustetegemisele on arvestatav. Seda võimekust on aastatega suurendatud läbi lepingute.
-EL rahvusülesuse jaoks on otsustetegemise tulemuste mõju ja staatus ülitähtsad , sest EL-i ei saa pidada rahvusüleseks, kui tema otsustel pole siduvat jõudu. EL õigus on ülimuslikum rahvusliku õigusega võrreldes, kui need kaks peaksid sattuma konflikti.
TEINE OSA
Euroopa integratsiooni teoretiseerimine: grand theory
Grand theoryks võib pidada teooriat, mis selgitab integratsiooniprotsessi kui terviku peamisi karakteristikuid. Grand theory fundamentaalse tasandi osadeks võib pidada neofunktsionalismi, valitsustevahelist teooriat ning inter -sõltuvuse teooriat.
Neofunktsionalism
Neofunktsionalism on integratsiooniteooria, mille mudeli kohaselt on integratsiooniprotsessi lõpp-produktiks poliitiline kogukond. Antud kogukond tekib neofunktsionalistliku mudeli järgi majandusliku ja poliitilise integratsiooni ühenduvusest. Kui on olemas majanduslik integratsioon rahvusteülese organisatsiooni raamistikus, siis poliitiline integratsioon järgneb peaaegu automaatselt. Sellise integratsiooni arenedes eeldavad neofunktsionalistid lõpp-produktina föderaalriiki või konföderatsiooni. Nii neofunktsionalism kui ka föderalsim eeldavad lõpp-produktina rahvusteülest riiki või poliitilist kogukonda, kuid neofunktsionalism erineb föderalismist sinna jõudmise meetodi poolest. Vastupidiselt föderalismiga ning sarnaselt funktsionalismiga eeldab neofunktsionalism järk-järgulist meetodit alustades majanduslike sektoritega ning sealt edasi hajudes poliitilistele tasanditele, seeläbi luues rahvusteülese poliitilise kogukonna. Neid iseloomujooni arvestades võib neofunktsionalismi pidada föderalismi ning funktsionalismi seguks.
Neofunktsionalismi iseloomustavad kolm tsentraalset iseloomujoont. Esiteks, neofunktsionalismi tuumikmõisteks on ülekande effekt . See tähendab, et koostöö ühes poliitika valdkonnas tekitab surved lähedal asuvates poliitika valdkondades pannes need poliitilisse päevakorda ning järk-järgult seeläbi viies suurema integratsioonini. Lühidalt, ülekande effekt viitab situatsioonile , kus koostöö ühes valdkonnas toob kaasa ka koostöö teistes valdkondades.
Teiseks domineerivaks iseloomujooneks on sotsiaalsete gruppide roll integratsioonis, huvigrupid ja poliitilised parteid on võtmetegurid integratsiooniprotsessi edasiviimisel. Selle põhimõtte kohaselt neofunktsionalistide silmis on regionaalne integratsioon huvigruppide enese huvides kasulik, lahendamaks nende probleeme. Valitsused oleks laiemalt integratsiooni vastu, kuid huvigruppidele oleks regionaalne integratsioon vahend lõppeesmärkideni jõudmiseks ning sellest tulenevalt antud sotsiaalsed grupid pooldaks integratsiooni ja prooviks seda edendada.
Kolmandaks iseloomujooneks on neofunktsionalismi küllaltki elitaristlik lähenemine Euroopa integratsioonile. Huvigruppidel nähakse rolli integratsiooniprotsessis, kuid integratsiooni viivad edasi funktsionaalsed ja tehnokraatilised vajadused, nähakse väikest rolli demokraatlikul ja vastutaval valitsemisel regionaalsel tasandil. Neofunktsionalistide healoomulise elitarismi järgi on olemas Euroopa rahvaste vaikiv toetus ekspertidele ja juhtidele, kes suruvad läbi edasist Euroopa integratsiooni. Seda iseloomujoont võib pidada osalt ka neofunktsionalismi, kui teooria nõrkuseks. Ebademokraatlikkus, elitarism ning demokraatliku valitsemise vähene arvestamine.
Neofunktsionalismile on avaldatud nii empiirilistel kui ka teoreetilistel alustel kriitikat. Peamiseks empiiriliseks kriitikaks on see, et neofunktsionalism kukkus läbi Euroopa Ühenduse integratsiooniprotsessi ennustamisel või siis põhjendamisel. Neofunktsionalistid ennustasid pidevat poliitilise integratsiooni intensifitseerumist läbi ülekande efekti. Reaalsus aga ei vastanud neofunktsionalistide ennustatud trajektoorile. Lääne-Euroopas toimus 1970-ndatel ja 1980-ndatel väga aeglane integratsioon ning osade kriitikute sõnul isegi toimus vastupidine protsess.
Teoreetilisel tasandil on avaldatud kriitikat, et neofunktsionalistid panevad liiga suure rõhuasetuse rahvusteülesele komponendile regionaalses integratsioonis ning et rahvusriikidele ja valitsustevahelisele koostööle pööratakse liiga vähe tähelepanu. Antud kriitika avaldajad esindavad valitsustevahelist teooriat. Teiseks teoreetilise tasandi kriitikaks neofunktsionalismi puhul võib pidada fokusseeritust poliitilistele ja administratiivsetele eliitidele, ebademokraatlikust ning arusaamise puudumist selles vallas, miks on Euroopa Liidul vajalik säilitada legitiimsust Euroopa rahvaste seas.
Valitsustevahelisus
Valitsustevahelisuse keskne idee seisneb selles, et rahvusriigid on võtmetegijad rahvusvahelistes asjades ning tähtsamad poliitilised suhted riikide vahel on kanaliseeritud peamiselt via rahvuslike valitsuste. Erinevalt neofunktsionalismist ei panustata palju tähelepanu rahvusteülestele osapoolte mõjule ning pühendatakse ainult limiteeritud tähtsus mitte-valitsuse osapooltele riikide sees.
Sarnaselt neofunktsionalismiga on ka valitsustevahelist teooriat edasiarendatud, üks neist on liberaalne valitsustevahelisus. Tema komponentideks on:
-on eeldus ratsionaalse käitumise järgi riikide puhul, nad võtavad otsuseid vastu vastavalt sellele, mis on neile kõige kasulikum
-on olemas liberaalne teooria rahvuslike eelistuste formulatsioonist, see põhineb kodumaise poliitika lähenemisel, mida läbi riikide eesmärgid kujunevad kodumaiste survete ja interaktsioonide abil
-on olemas valitsustevaheline tõlgendus riikide vahelistest suhetest, mis toob välja valitsuste võtmerolli riikide vahelistes suhetes.
Liberaalse valitsustevahelisuse kriitikaks on see, et tegemist on küllaltki komrpomissitu raamistikuga. Kuid eraldi on veel välja toodud neli kriitikat:
-Moravcsik, liberaalse valitsustevahelisuse teooria autor, on liiga valiv oma empiirilistes viidetes, kui püüab demonstreerida oma raamistiku valiidsust EL kontekstis
-liberaalne valitsustevahelisus keskendub liiga palju formaalsele ja viimastele astmetele otsustetegemisel ning pöörab liiga vähe tähelepanu mitteformaalsele integratsioonile ning piirangutele, mida selline integratsioon toob kaasa formaalsele otsustetegemisele
-liiga vähe tähelepanu pööratakse riigi „mustale kastile“, täpsemalt valitsuse erinevate osade disagregeerimisele
-viimane kriitika on terve valitsustevahelise teooria suurim kriiika – liiga suurel määral alahinnatakse Euroopa integratsiooniprotsessis rahvusteüleste institutsioonide rolli, näiteks komisjoni ja Euroopa Kohtu oma või siis transrahvuslike firmade ja huvigruppide oma.
Vastatikusesõltuvuse teooria
Kui neofunktsionalism ja valitsustevahelisus on keskendunud integratsioonisisesele dünaamikale, siis vastatikusesõltuvuse teooriat kasutavad akadeemikud selleks, et panna Euroopa integratsioon laiemasse konteksti suurenevas rahvusvahelises vastastikuses sõltuvuses. Teooria keskmes seisneb see, et rahvusvaheline modernisatsioon – sh tõusvad rikkuste tasemed , suured tõusud rahvusvahelises kaubanduses, tehnoloogiline revolutsioon , kommunikatsiooni transformatsioon – on kaasa toonud mitmeid erinevaid vorme poliitilisest ja majanduslikust vastastikusest sõltuvusest. See omakorda on kaasa toonud transformatsiooni viisides, kuidas erinevad osad maailmast suhestuvad ja tulevad kontakti üksteisega. Vastastikusesõltuvuse teooria sisaldab täpsuse puudumist, sellest tulenevalt võib vastastikustsõltuvust Euroopa integratsiooni kontekstis pidada pigem perspektiiviandjaks, kui teooriaks.
KOLMAS OSA
Kesk/mesotaseme teooria
Kui grand theory vaatab integratsiooniprotsessi loomust tervikuna, siis kesktaseme teooria vaatab kindlaid aspekte selles protsessis. Täpsemalt keskendutakse tavaliselt sellele, kuidas EL funktsioneerib. Viimastel aastatel on palju tähelepanu liikunud sellele lähenemisele, seda kahel põhjusel:
-on olemas suurenev tunne, et grand theory on sisemiselt limiteeritud selles osas, mida ta saab saavutada. Ta on aldis langema kahe koolkonna vahele (neofunktsionalism ja valitsustevahelisus)
-kui EL integratsiooniprotsess on intensiivistunud, siis on ta ka kaasa toonud suurema ulatuse akadeemikute huvi
Uus- institutsionalism
Uus institutsionalismi keskmes on väide, et institutsioonid on tähtsad otsuste tulemuste kindlakstegemisel.  Kui vana institutsionalism keskendus ainult formaalsele võimule ja struktuurile institutsioonide puhul, siis uus kaasab endas laia ulatust formaalseid ja mitteformaalseid protseduure, praktikaid, norme, tavasid jne.
Uus institutsionalismil on kolm analüütilist lähenemist: ajalooline, ratsionaalse valiku, sotsioloogiline .
-ajalooline institutsionalism keskendub võimujaotustele, mis on kaasa tulnud institutsionaalsete kokkulepetega, viisidele kuidas need kokkulepped tekitavad rajasõltuvust ning mittetahtlikke tagajärgi.
-ratsionaalse valiku institutsionalism on huvitatud sellest, kuidas institutsioonid kujundavad ning piiravad poliitiliste osapoolte ratsionaalseid valikuid.
-sotsioloogiline institutsionalism keskendub sellele, kuidas institutsioonilisi vorme ning praktikaid saab kultuurist tulenevalt seletada.
Poliitika võrgustikud
Poliitika võrgustike lähenemisest võib mõelda, kui uus-institutsionalismi aplikatsioonist laiemas mõttes. Seda lähenemist kasutatakse poliitikaprotsesside ja poliitika tulemuste kirjeldamiseks ning analüüsimiseks . Poliitika võrgustikud on areenid, kus otsustetegijad ja huvid tulevad kokku vahendama oma erinevusi ning otsima lahendusi. Poliitikavõrgustikud varieeruvad iseloomus kolmes põhimuutujas:
-suhteline võrgustike liikmete stabiilsus või ebastabiilsus
-võrgustike suhteline isoleeritus või läbilaskevõime
-suhteline ressurssidest sõltuvuse tugevus või nõrkus
Nendest tulenevalt tekib kontiinum. Ühes otsas on kitsalt integreeritud poliitika kogukonnad , kus liikmelisus on konstantne ja tihti hierarhiline, välistel survetel on minimaalne mõju ning osapooled on suures sõltuvuses üksteisest ressursside osas. Teises otsas on lõdvalt integreeritud issue networks , kus liikmelisus on sujuv ning mittehierarhiline, võrgustik on kergesti mõjutatav välistest survetest ning osapooled on suuresti iseseisvad. EL on poliitika võrgustike vaadetest tulenevalt issue network esindaja.
New European Governance Emerging from the Fiscal Crisis and Administrative Reforms for the Identity of the EU.” Administrative Culture 15 (1), 21-38
Taustinfo : Uusimperialism – tootmise laiendamine metropoliitsetes riikides ning domineerimine maailmaturul. Hierarhiline organisatsiooniline korraldus. Probleemideks : 1) võimujaotus kapitali kuhjumise keskustes 2) Ebaühtlase arengu mehhanismid ja mudelid; 3) poliitiline suveräänsus versus supernatsionaalsed institutsioonid
Kolm poliitilis-majanduslikku tsooni: EL, Põhja-Ameerika ning Ida-Aasia.
Imeprialistlik – EL-l on ka oma tsenter (Brüssel ja Saksamaa) ja seda siis ümbritseb perifeeria. ELil on konkurents teiste tsoonidega ning poliitiline ümbrstruktureerimine toimub, regionaalsuse kasv areneb ning tekivad ka horisontaalsed võrgustikud. EL on justkui distsiplinaarne, konkureeriv strateegia. Imperialism – 1) ebavõrdne vahetust; 2) koloniaalsus läbi ametilähetuse ning 3) administratiivne eksport.
Koloniaalsus Euroopa Liidus:
1) Varasemate sotsialistlike majanduste kontroll
2) Hierarhiline kultuuriline eraldumine
3) Euroopa Liidu normistiku ülevõtmine uutes liikmesriikides
Majanduskasvu saavutamine kui
1) kohandatakse tootmist vastavalt keskuse majanduslikule tegevusele.
2) kasutatakse rohkem tööjõule suunatud tehnoloogiat;
3) hoitakse kokku tööjõukulutustelt.
KIE riigid – hea näide.
Euroopa imperialism: 1) imperialistlikud suhted kapitalistlike ettevõtete vahel; 2) koostöölepingud KIE riikidega.
Imperialism toimib kõiges Schengeni süsteemis! ;)
Tekib palju küsimusi, et kas selle imperialismiga kaotavad riigid oma suveräänsust? Kas suurettevõtted juhivad riike/suuri protsesse? Kas saab olla negatiivset mõju integratsioonile? On ju selge, et kui Brüssel juhib kogu ELi, siis ei saa olla normaalset integratsiooni ja võrdsust? J
Illimar Ploom 2014
Tekst analüüsib siis seda, et kuidas uus selline teooria ja ka juba praktikas levinud tegevused (teooria põhiselt) töötaksid pärast EU finantskriisi (kui toimusid paljudes riikides ka administratiivsed reformid ja et millised on erinevad järelmid või vihjed edaspidiseks (juba praktikas töötanud tegevuste põhjal).
ELi koostöö ja üleüldiste tegevuste eesmärgiks on tõsta üksteise väärtust kõrgemale (ja muuta Euroopa integreeritumaks) ning tugevdad ühtset ELi „riigikorda“, juurutades sealjuures ka väärtusi kõigis liikmesriikides, tehes seda võrdsetel alustel, ehk siis ei jäeta ühtegi liikmesriiki kõrvale. Ühelt poolt EL justkui nõuab rangelt kõikide poliitikate rakendamist pole tal siiski väga suurt rolli ja võimekust ühtegi mittetegijat karistada.
Pärast kriisi pidid paljud riigid oma administratiivsed süsteemi ümber tegema ja muutma, sest see polnud vastavuses riigi võimekusega.
Euroopaniseerumine on oluline, et mõista mentaalset infrastruktuuri, kus liikmesriik on vastuvõtlik muutuvatele otsustele ja nõudmistele keskpunktist (Brüsselist).
(See on üks imperialismi tunnuseid, kus muudetakse kõik ääremaad avatumaks keskvõimult tulevate otsuste suhtes, ala erinevate toetuste kaudu ning siis sealhulgas tekitakse ühtne identiteet – Euroopa kodanik jms)
Ehk siis minnes edasi poliitikate ülevõtmise/üleviimise juurde, siis seati Kreekale ja ka teistele riikidele konkreetsed ettepanekud, et mida tuleks teha oma administratiivse süsteemiga. Üleviimise juures on kaks olulist tähelepanekut: üks neist on see, et alati on kaks nägu/osapoolt (formaalne aspekt) ja teine, mis puudutab meetmete konteksti.
Siinkohal ei vaadelda formaalset EL poliitikate rakendamist, vaid pigem aspekti, et laenuandjate ja laenuvõtjate vahel on oluline formaalne kauplemine ja kuna mõlemad pole oma tegevustes piisavalt/täielikult vabad, siis on mõlemad valmis kauplema ka. Ühelt poolt saab vaadelda ka EL otsuste tegemisel kauplemist, ehk kui riik saab veto õigust kasutada või siis läbirääkimistel toonitada mingeid argumente, teisalt on ka poliitikate sisene ja mitte niivõrd riikide vaheline (ala Komisjonis). On olemas nüüd vastavate finantskriiside mõjul tekkinud ka kolmas kauplemise vorm, milleks on institutsioonide lähenemine ja konkreetne ühe liikmesriigiga läbirääkimine ja kindlate suundade kätteandmine, kusjuures tugevam köieots on institutsioonil, sellisele asjale saab rahvusvahelise õiguse raames väga palju kergemini läheneda, sest seal on oluliselt rohkem vabadust.
Neoliberalism - annab küsimuse, et kas soovitakse rohkem iseseisvust või
Europaniseerumine mängib suurt rolli igas liikmesriigis, ehk nad teevad osasid asju vabatahtlikust panusest lähtuvalt võrdusest, mis ei ole alati formaalne nähtus, sealjuures on oluline näha ka rangeid meetmeid, mis on fondide jaoks olulised (siinjuures mõtleme nt Kreekale, Portugalile jt mõeldud laenuandjaid), et riigid vähendaksid avaliku sektori kulutusi.
Integratsioon on justkui mingi kättesaamatu ja kauge eesmärk, mille poole püüeldakse, kuid teatakse, et see seda kunagi täidetav pole – eeskätt soovitakse sellega muuta ja olla võrduse püstakuks kogu Euroopa Liidus (integratsioonipoliitikaga) ja lisaks ka tõsta ühiselt oma kodanike jõukust.
Europaniseerumise väljundiks võib olla regulatiivne mitmekesistus, tugev konkurents ja isegi moonutatud konkurents. Seda saab veel defineerida kui võrdsus piiratud individuaalsuse ja formaalsusega ja vastupidi. Troikad ja ECB-d ei aita sellele ka kuidagi kaasa (need on need, kes käivad riikides ja teevad ettepanekuid, vaatavad järele laenusaajate tegevust, ala Kreekas mingid EU ametnikud“
Rahvusülevus – on teooria, kus liikmesriigid annavad (delegeerivad) oma valitsusjuhtidega enda võimu mingites küsimustes ära kellelegi teisele. Selline supernatsionalism töötab praeguses Euroopas vaid kahes institutsioonis – üks on aatomienergia ja teine on majanduslik võrgustik (community). Kuna see teooria on neofunktsionalismi juurtega, siis saab tuua nende kahe teooria vahel ka sarnasusi ning seetõttu seda vaadelda tulekski. Minnes aga neofunktsionalismi juurde, siis see selle üks eesmärke on kõrge majanduslik areng igas piirkonnas (siinjuures mõeldakse just ala ida-Euroopa blokki ja Vahemere-äärseid maid) . Funktsionalism töötab kahel põhimõttel – ühine kasu ja ühine (vabatahtlik) panustamine.
Weileri arust on föderaalsüstemil on suur miinus – nimelt kaldub suur võim keskusesse ning see võib kujundada suuri sotsiaalseid probleeme perifeerias ja ääremaades, mispärast ta Euroopas veel ei tööta niivõrd häst ja lisaks, et neofunktsionalism näeb rohkem rahvuslikku jõukust kui ühist kasu (siin ala see maksuteema ja eelarve küsimus). Ühtlasi nähakse ka seda, et rahvuslust ei peaks ära kaotama, aga ühises võrgustikuruumis peaks see olema ümbermõeldud ja teisalt tõlgendatud, olemusena selgitatud.
Supranational community (rahvusülesuse võrgustik) koosneb ideaalist iseenesest, mis on kõrgemal kui föderatsioon.
Neoliberaalne imperialism –
Siin nähakse vabatahtliku panuse asemel iga riigi poolt rohkem koostööd kõigi poolt rangete meetmete elluviimisel, mis muudab ühtlasemaks kogu tegevusjaotuse. Samuti peab võrdsena toetama kõiki nii kesk kui ka ääremaid. Näide, et kuidas Ida-Euroopa (vaesemad riigid) võeti oma sekka (Lääne-Euroopasse), et koos ühiselt olla veelgi tugevam Aasia jt suurte majanduspiirkondade vastu. Samas on see laienemine Idasse ka EL-le toonud väga palju pahandust, sest nad ei ole suutnud võrdsustada Vahemeremaid ja Ida-Euroopa riike ning ikka toetatakse suuri Lõuna-Euroopa riikide ettevõtteid.  Euro pani suure paugu paljudele vaesematele riikidele nii lõunas kui idas ja seepärast kannatasid kõik osapooled Euroriikidena.
Tuuakse just neoliberalismiga välja, et selle põhitees on, et koostööl suureneb kõigi osapoolte rikkus, ehk siis lisandväärtuse pakkumine annabki juurde selle kasumlikkuse suure kasvu.
Neoliberalismi tuleks EL võib aidata ka eristada rikkamad vaesematest ja anda sellega sõnum mingiteks protsessi alasteks muutusteks!
Lõpetuseks veel seda, et EU sees on vabatahtlik panustamine pm kohustuslikuks tehtud (kõikide määruste-direktiivide ja normide kaudu), aga rahvusvahelisel tasandil võid Sa asju tegemata ka jätta, pole hullu.
Saab vaadelda kolmel tasandil 1) Koostöö ja hävitavus (coerciveness and destructiveness) on põhilised märksõnad, millega siinjuures keskendutakse, need töötavad koos siis kirjeldamaks EL-i. 2) Binaarne mudel, mis töötab kõige paremini on neoimperialism ja neofunktsionalism koos.3) Erinevad teised teooriad loovad väärtuse siia ümber.