ELi valitsemine (1)

1. EUROOPA LIIDU INSTITUTSIONAALNE ERILISUS

Kaasaja globaliseeruvas maailmamajanduses on riikidevahelise koos­töö eden­da­mine ning regio­naal­se iseloomuga kokkulepete levik ula­tuslikum kui kunagi va­rem. Kogu maailmas on regist­ree­ri­tud ligikaudu 3000 rahvus­vahe­li­st orga­ni­sat­­sioo­ni, mille puhul riikide­va­he­list koostööd ei juhi ja kontrolli üksnes rahvusriikide valitsused, vaid ka rahvusülesed insti­tut­­sioonid. Eriti 1990. aas­ta­tel on tihenenud ka riikidevaheliste majandusle­pin­gute sõlmimine – kui näiteks 1990. aastal oli jõus üksnes 45 re­gio­naalset kaubandus­kok­ku­le­pet, siis prae­guseks on Maailma Kau­ban­dus­orga­ni­sat­sioonis (WTO – World Trade Orga­ni­sation) regist­ree­ri­tud üle 100 kaubanduskokku­leppe.
Eelneva taustal peaksime Euroopa Liitu suhtuma kui ühesse paljudest riikidevahelise koos­töö vor­­midest. Samas teevad aga mitmed asjaolud 27 Eu­roo­pa riigi vahe­­lise koostöö väga eriliseks näh­tuseks maailma poliitilises ja majanduslikus süsteemis.
ERILISUS 1: Ajalooliselt on tegemist jagatud kontinendiga, mida on iseloomustanud kee­leline, usuline ning ideoloogiline mitmekesisus ning poliitiline ja ma­jan­duslik kil­lustatus.
Euroopa ühendamise lugu ei ole olnud sirgjooneline, kindla plaani kohaselt kulgenud protsess. Peale Teist maailmasõda loodi Euroopas mitmeid rah­vus­vahelisi organisatsioone, millel olid erine­vad, kuigi kohati kattuvad eesmärgid. Eu­roopa Liit on tänaseks tuntuim, kuid ta ei ole esimene ega ainus oluline üle-Eu­roo­paline organisatsioon. Seejuures ei ole Eu­roopa riikidel olnud ühtset visioo­ni integ­rat­sioo­nist: Euroopa lõimumise lugu ise­loo­mus­ta­vad segased ja tihti keerulised riikide­- ja ini­mesteva­he­lised suhted, erinevad vajadused ning arusaamad sellest, mis vajalik ja võimalik. See­ga võib väita, et Euroopa lõimumine on olnud ebakindel ning etteennustamatu protsess, mis on läi­nud üle kivide ja kändude ning milles põimuvad erinevad polii­ti­ka­tegemise tasemed ja areenid, ees­mär­gid ja protsessid.
Kuidas periodiseerida Euroopa Liidu arengut? Kõige lihtsam on Euroopa Liidu kuju­ne­mis­­lugu mõ­testada läbi kahe paralleelse arengu, milleks on integratsiooni süvenemine ja liidu laie­ne­mi­ne (deepening and widening).
Integratsiooni süvenemine
Integratsiooni süvenemise peamisteks tunnusteks on EL-i institutsioonide tugev­ne­mine, liidu pädevuse laiendamine uutesse poliitikavaldkondadesse ning rah­vus­üle­su­se kasv.
Integratsiooni senise dünaamika võib kokku võtta järgmiselt. Euroopa ühen­damise esi­mest küm­nen­dit 1950. aastatel iseloomustas hoogne areng ning funktsionalistlike insti­tutsioonide loomine. 1960-ndatel ning 1970-ndatel areng soikus. 1980. aas­tate kes­kel toi­mus taaselustumine ja rah­vus­üleste insti­tut­sioo­nide osatähtsuse kasv ning nii süve­ne­mine kui laienemine jätkusid täie hooga 1990. aastatel. Integ­rat­siooni süvenemine on pidev protsess, mis ei toimu hüp­peliselt lepingu­muu­datuse tule­mu­se­na, vaid ka liidu institutsioonide iga­päe­va­se tegevuse läbi. Ometi on järgmi­sed le­pin­gud olulisteks versta­pos­tideks Euroopa Liidu aren­gus.
Euroopa integratsiooni süvenemine:

• 1951 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamine (European Coal and Steel Commu­nity);
  
• 1957 Rooma lepingud : Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomi­ühen­duse asu­tamine (European Economic Community – EEC; European Atomic Energy Community – Euratom );
  
• 1986 Ühtse Euroopa akt ( Single European Act);
  
• 1992 Maastrichti leping (tuntud ka kui Treaty on the European Union);
  
• 1997 Amsterdami leping;
  
• 2001 Nice ’i leping;
  
• 2004 Euroopa Liidu Põhiseadusliku lepingu eelnõu;
  
• 2007 Lissaboni leping
  

Integratsiooni süvenemise juures on keskse tähtsusega liidu tegevuse laienemine uutesse po­lii­ti­ka­valdkondadesse. Algselt oli Euroopa ühendamise keskmes ühis­turu loomine ning kaupade, tee­nus­te, kapitali ja inimeste vaba liikumise tagamine. Aja jooksul on sellele li­san­dunud ridamisi uusi valdkondi: põllumajanduspoliitika, kesk­konnakaitse, tarbijakaitse , töötajate õigused, trans­port, telekommunikatsioon , energia. Oluliseks sammuks on raha­liidu loomine ning ühisraha ka­su­tuselevõtt. Pik­ka aega oli liidu üheks tunnusjooneks vä­he­­ne sekkumine neis valdkondades, kus ava­liku sektori kulud on traditsiooniliselt suuri­mad: sotsiaalpoliitika, haridus , ter­vishoid ning kait­sepoliitika. Nüüd on seegi muutumas. Samuti iseloomustab EL-i arengut alates Maastrichtist integratsiooni ülekandumine ma­jan­dussfäärist po­lii­tilisse sfääri: Euroopa kodakondsuse loomine, koostöö sise- ja justiits­kü­si­mus­tes, ühise välis-ja julgeolekupoliitika areng jne.
Integratsiooni laienemine
Oma ajaloo vältel on Euroopa Liit kasvanud kuue liikmesriigi ühendusest 27-liik­me­li­seks organi­sat­siooniks. 1970-ndatel, 1980-ndatel ning 1990-ndatel liitus selle­aeg­se Euroopa Ühendu­sega igal kümnendil kolm riiki. Viimane laienemisvoor oli enne­ole­matu, kuna 2004. aastal liitus kor­ra­ga 10 riiki, millele lisandusid 2007. aastal veel Bulgaaria ja Rumeenia . Horvaatia ja Türgiga on alustatud läbirääkimisi ning enamus Lääne-Balkani riikidest on alustanud ettevalmistusi ühine­mis­­ protsessiks . Liikmete arvu kasv on toonud kaasa EL-i tähtsuse tõusu. Tänane Euroopa Liit hõl­mab kõiki peamisi Lääne-Euroopa riike, olles maailma suurim majan­dus­lik ja kaubanduslik jõud. Laienemine on teinud EL-i institutsionaalse süsteemi ulatuslikumaks ja keerulisemaks, ku­na see peab ühildama paljude erinevate osale­jate huve. Et säilitada poliitilise protsessi efektiiv­sust liikmete arvu kasvades, on Eu­roo­pa Liit pidanud eemalduma konsensuslikust otsustamisest ning liikuma enamus­hää­le­tuse suunas. Viimane laienemine (2004. aastal) oli enneole­matu nii lii­tu­vate riikide arvu kui kul­­tuu­rilise ja keelelise mitmekesisuse, liidu territooriumi kasvu (34%) ning rahva­arvu suu­re­nemise (+ 105 miljonit) poolest.
Euroopa Liidu laienemine:

• 1973: Taani, Iirimaa , Ühendkuningriik;
  
• 1981: Kreeka;
  
• 1986: Portugal , Hispaania ;
  
• 1990: Saksamaa ühendamine ning Ida-Saksa hõlmamine Saksamaa ja EL-i koosseisu;
  
• 1995: Austria, Soome, Rootsi;
  
• 2004: Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia , Sloveenia , Tšehhi, Ungari;
  
• 2007: Bulgaaria, Rumeenia
  

ERISUS 2: Euroopa Liidul on teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest tundu­valt arenenum ja komplekssem institutsionaalne struktuur.
Euroopa Liidu institutsioonilise süsteemi kuus peamist institutsiooni on Euroopa Par­la­ment, Euroopa Ülemkogu, Eu­roo­pa Liidu Nõu­kogu, Euroopa Komisjon , Euroopa Ko­hus ja Euroopa Kont­rol­likoda. Lisaks neile arvatakse eraldi institut­sioo­ni­ deks Re­gioo­nide komitee ning Majan­dus- ja sot­siaal­komitee.
Euroopa Ülemkogu (European Council ) kasvas välja riigipeade või valit­sus­juh­tide tipp­kon­ve­rent­sidest. Ülemkogu on EL-i kõrgeim organ, ta käib koos valitsuse juh­tide ta­san­dil. Ülemkogu aru­tab üldküsimusi, mis ei pea alati langema Euroopa Liidu reeglite alla. Tema ülesanne on keh­tes­tada poliitilised suunad Euroopa in­teg­­ratsiooniks. Samas ei ole Ülem­kogul õigust lange­tada juriidiliselt siduvaid ot­su­seid.
Euroopa Liidu Nõukogu ehk ministrite nõukogu (Council of Ministers) on Euroopa Lii­du keskne sea­dusandlik organ, mis koosneb liikmesmaade ministritest. Ministrid va­he­tu­vad ole­nevalt arut­lu­sel oleva küsimuse iseloomust. Nõukogu käes on Eu­roo­pa Liidu sea­dus­­and­lik võim. Vastavalt sea­dusele teeb ministrite nõukogu oma lõp­­liku otsuse peale seda, kui komisjoni koostatud ette­pa­nek on läbi vaadatud par­la­mendis ja jõudnud nõu­ko­gu ette.
Euroopa Parlament (European Parliament) esindab ühenduse liikmesriike. Ala­tes 1979. aastast va­litakse parlamendisaadikud rahvusriikide parlamendiliikmete hul­gast otse rahva poolt. Par­la­men­di roll on suhteliselt sümboolne – eelkõige saab rää­kida nõuandvast funkt­­sioo­nist. Samas on parlamendil järelevalvefunktsioon ko­misjoni töö üle – õigus aval­dada komisjonile umbusaldust, algatada uuri­mis­prot­seduure. Alates 1975. aas­­tast on parlamendile antud otsustusõigus EL-i eel­arve küsi­mustes ja uute riikide vas­tu­võtmises. Viimasel ajal volitused kasvavad.
Euroopa Komisjon (European Commission) on Euroopa Liidu täitevorganiks. Ko­­misjoni kuu­lu­vad volinikud nimetatakse liikmesriikide poolt ametisse viieks aas­taks. Volinikud on sõltumatud oma riikide valitsustest. Komisjoni ülesanne on ku­­jundada liidu poliitikat, esitades ministrite nõu­kogule vastavaid ettepanekuid ja eelnõusid. Ka kontrollib komisjon lepingute täitmist, andes vajadusel asja edasi Euroopa Kohtule. Pii­ratud ulatuses on komisjonil täidesaatev funktsioon.
Euroopa Kontrollikoda (Court of Auditors) tagab vastavalt Euroopa Liidu asu­ta­mis­­le­pin­gu artik­li­le 188a auditeerimise. Kontrollikoda koosneb 27 liikmest, kelle nõukogu ni­­metab peale parla­men­diga konsulteerimist ame­tis­se kuueks aas­taks. Liikmed vali­tak­se isikute hulgast, kes kodu­maal kuuluvad või on kuu­lu­nud orga­ni­sat­sioo­ni­vä­lis­tesse audi­teerimisasutustesse või kes on eriti pädevad sel­le ametikoha jaoks. Kont­rol­li­koja sõl­tu­matus peab olema väljaspool kahtlust. Kont­­rol­likoja ülesandeks on kontrollida finants­juh­timise korrektsust ja seadus­pä­ra­sust. Iga eelar­ve­aas­ta lõppemise järel koostab kontrol­li­koda aruande, mis aval­da­takse Euroopa Liidu Teatajas (Offi­cial Journal).
Euroopa Kohus on ühenduse kõrgeim õigusorgan (pädevus puudub liidu kahe sam­ba osas), kelle otsused on kohustuslikud nii liikmesriikidele, firmadele kui ta­va­kodanikele. Tegemist on üheaeg­selt nii haldus-, tsiviil- kui eriti konsti­tut­sioo­ni­koh­tuga. Ko­hut võib vaadelda ka seadusandliku või­mu teostajana, sest lepingu tõl­gendamise ja loodavate pret­sedentide mõju on ühenduses suur. Kohtu päde­vusse kuulub ka liik­mesriikide trahvimine ja teiste institutsioonide omavaheliste vaid­luste lahen­da­mine.
Seega toimivad Euroopa Liidus lisaks tra­dit­sioonilistele sekre­ta­riaa­dile ja delegatsioonidele re­gu­­laarsed kõrgetasemelised kok­­kusaamised, tegut­se­vad Eu­roopa Ühenduste Kohus ja Eu­roo­pa Par­la­ment, mis on maa­ilma ainus otseselt valitud riike ühendav esinduskoda.
ERISUS 3: Euroopa Liidu tegevussfäär on tunduvalt laiem kui teistel rahvusvahelistel or­­ganisatsioonidel.
Kuigi formaalselt on tegemist ühe moodustisega – Euroopa Liiduga –, hõl­mab see endas nn kol­me sammast: ühenduse sammast ja liidu sambaid, mille puhul eri­nevad ot­sus­tus- ja valitse­mis­prot­seduurid ning osaliste pädevus kardi­naal­­selt.
Esimese samba – Euroopa Ühenduse samba – raames on Euroopa Liidu institutsioonide päde­vus kas absoluutne (tolli-, konkurentsipoliitika , üht­ne turg jne) või jagatud (sot­siaal­­poliitika, kesk­­konnapoliitika). Jagatud pädevuse raa­­mes sätestab liit teatud stan­dar­did ja nõuded, kuid jätab detailsema poliitika ku­jun­damise ja osalise finantseerimise liik­mes­riikide kanda. Liidu seadus­and­­lus on otse­kohaldatav ja rahvuslike seadusloomete ees ülimuslik. Liidu institutsioonid saa­­vad te­gutseda piirides, mille liikmesriigid on le­pin­gu­tega neile seadnud, nende piiride laiendamine nõuab uue lepingu sõlmimist ja liik­mes­rii­ kide poolset ratifit­see­­rimist. Väljaantud määrused ja otsu­sed muutuvad automaatselt sise­riik­liku õi­guse osaks, direktiivide osas on riikidel piiratud muut­misõigus. Teatud küsi­mus­tes on liikmesriikidele säilitatud nõukogu hääletamisel vetoõigus.
Euroopa Liidu teise samba – ühise välis- ja julgeolekupoliitika – ees­mär­gid on järg­mi­sed:

• liidu ühiste väärtuste, põhihuvide ja sõltumatuse ning tervik­lik­ku­se kaitsmine;
  
• liidu julgeoleku tugevdamine;
  
• rahu säilitamine ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine vastavalt ÜRO põhi­kir­jale ning Hel­sin­gi lõppakti ja Pariisi harta ees­mär­ki­de­le;
  
• rahvusvahelise koostöö edendamine;
  
• demokraatia ja õigusriigi põhimõtete arendamine ja tugevdamine ning inim­õi­guste ja põhi­va­ba­duste austamine.
  

Teise samba meetmete osas sätestab Euroopa Liidu lepingu artikkel 12, et liit taotl­eb ar­tik­lis 11 seatud eesmärkide saavutamist järgnevalt:

• liit määratleb ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhimõtted ning üldsuunised;
  
• teeb otsuseid üldstrateegia kohta;
  
• võtab kasutusele ühismeetmeid;
  
• võtab vastu ühiseid seisukohti;
  
• tugevdab liikmesriikide süstemaatilist koostööd poliitika ellu­vii­mi­sel.
  

Euroopa Liidu kolmanda samba – õigus- ja siseküsimustealase koostöö – eesmärgiks on orga­ni­­see­ritud või muu kuritegevuse vastu võitlemine, kuri­te­ge­vu­se preventsioon . Kuri­te­ge­­vuse all pee­takse eelkõige silmas terrorismi, inimkaubandust, lastevastaseid kuri­te­gu­sid, ebaseaduslikku uimasti - ja relvaäri, korruptsiooni ja pettust. Kuri­te­ge­vuse pre­vent­sioon tagatakse liikmesriikide po­litsei- ja tolliasutuste ning muude pä­devate ameti­asu­tus­te tiheda koostööga (nt Europol või Euro­just). Ette on nähtud ka liikmes­rii­ki­de koh­tute koostöö ning vajadusel ka kriminaal­õiguse nor­mide üht­lus­tamine.
Euroopa Liit
Preambula
III SAMMAS
Koostöö õigus- ja siseküsimustes
Valitsuste-
vaheline koostöö
Asüüli- ja immigratsiooni-poliitika, politseikoostöö
II SAMMAS
ÜVJP
Valitsuste- vaheline koostöö
EPK edasi-arendamine
Lääne-Euroopa Liit (WEU)
I SAMMAS
EUROOPA ÜHENDUS
Riikideülene
koostöö
Endiste EÜ lepingute edasi-arendamine
Euroopa Rahaliit

Lepingut kokkuvõtvad artiklid
Uute liikmesriikide vastuvõtmist sätestav artikkel

Riikideülene Valitsustevahelised
ERISUS 4: Euroopa Liit on arenenud tunduvalt kaugemale rahvusvaheliste orga­ni­­sat­sioo­ni­de tra­ditsioonilisest valitsustevahelise koostöö vormist, hõl­ma­­tes oma struktuu­ris ja tegutsemistavades rahvusülesuse elemente.
Kas Euroopa integratsioon on olnud liikmesriikide valitsuste poolt kontrollitud protsess või rah­vus­üleste institutsioonide poolt kujundatud po­lii­tikate tulem? See küsimus on olnud kesksel ko­hal debattides integ­rat­siooni ja EL-i olemuse üle. Euroopa Liidus on ala­tes integratsiooni algusest eksisteerinud paral­leel­selt mõle­mad integratsioonitüübid.
Valitsustevahelisus (intergovernmentalism) – rahvusriikide koostöö ühiste huvide nimel, mis toi­mub tingimustes, mis ei õõnesta riikide suveräänsust. Otsuse­te­ge­mi­ne on valdavalt konsensus­lik, säi­lib valitsustepoolne kontroll ning õigus otsustada koostöö vormi ja ula­tuse üle ( veto , kõrva­le­jää­mine).
Rahvusülesus (supranationalism) – riikidevaheline koostöö ja integratsioon, mis ei ole enam üks­nes valitsuste poolt juhitud ning kontrollitud. Integratsiooni tule­mu­se­na võivad riigid olla sun­ni­tud toimima vastuolus oma eelistuste ja huvidega. Ot­su­setegemine toi­mub enamushääletuse alu­sel, riikidel puudub veto-õigus; rah­vus­üles­tel institutsioonidel on tugev mõju otsuste ja polii­ti­ka­te kujundamisele ning elluviimisele.
Peamised valitsustevahelise koostöö jooned EL-is:

• mitmetes kesksetes poliitikavaldkondades toimub otsustetegemine jätkuvalt rah­vus­riigi ta­san­dil, liidu institutsioonide mõju on piiratud;
  
• otsused, mis puudutavad EL-i üldist arengusuunda ja poliitilisi prioriteete, võe­takse vastu rii­gi­peade ja valitsusjuhtide poolt Euroopa Ülemkogus kon­sen­suse alusel;
  
• kõik olulised õigusaktid peavad saama Ministrite Nõukogu heakskiidu, mit­me­tes olu­listes kü­si­mustes on tegemist konsensusliku otsustamisega;
  
• rahvusülesed institutsioonid (Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament) oma­vad üksnes pii­ra­tud rolli otsustetegemise protsessis.
  

Samas on aga integratsiooni vältel tugevnenud Euroopa Liidus rahvusülesuse jooned:

• Euroopa Komisjoni keskne roll EL-i päevakorra kujundamisel (agenda setting) ning sekun­daar­ses seadusandluses;
  
• kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine Ministrite Nõukogus;
  
• Euroopa Parlamendi suurenenud seadusandlik ja järelevalvefunktsioon;
  
• Euroopa õiguse ülimuslikkus ja otsekohaldatavus; Euroopa Kohtu roll Eu­roo­pa õiguse inter­pre­teerimisel ning jõustamisel.
  

ERISUS 5: Euroopa integratsiooni ei saa üheselt põhjendada ühegi vastava teooriaga.
Ei ole olemas ühte domineerivat integratsiooniteooriat; valdkonda iseloomustab teo­­ree­ti­liste lä­he­nemiste paljusus ning erinevate koolkondade vaheline võistlemine. Eu­­roopa Lii­tu on nimetatud ka sotsiaalteaduste suureks mõistatuseks: Euroopa Liit on ainu­laad­ne nähtus, mis ei sobitu ker­ges­ti olemasolevate teooriate ja paradigmade raa­mi­des­se.
Integratsiooniteooriad võib tinglikult jaotada kolme gruppi.
I. Klassikalised integratsiooniteooriad
Föderalism – mõttevool rahvusvahelistes su­hetes, mis rõhutab po­lii­ti­lise visiooni olu­li­sust ning suveräänsuse delegeerimist rahvusülestele insti­tut­sioo­nidele. Föderatsioon põ­ hineb le­pin­gul (foedus) või paktil, mis sätestab kesk­võimu ja üksuste vahelised suh­ted ja pädevuse jao­tumise. Föderalism väi­de­tavasti ei suuda kuigi hästi seletada integ­ratsiooni esimeste aasta­kümnete aren­guid, kuid on omandanud uue tähenduse seoses aluslepingute konstitut­sio­nali­see­rumisega, Euroopa Liidu pädevuse laiene­mi­sega uutesse vald­kon­da­desse (rahapoliiti­ka, vä­lis- ja kaitsepoliitika ), Euroopa Tu­le­vi­ku­kon­vendi tööga ning Eu­roopa põhiseaduse välja­töö­ta­misega.
Funktsionalismi keskmes on inimühiskonna huvid ja vajadused. Rahvusriigid üksi ei suuda vas­tata kõikidele inimvajadustele – teatud probleeme on ots­tar­be­kam lahen­da­da rahvusvahe­lisel tasandil, luues uusi institutsioone, mis pea­vad vastama neile pan­dud ootustele. Rahvus­va­he­lised organisatsioonid teki­vad seega teatud ühiste huvide (ma­janduslike, po­liitiliste) kok­ku­­puute­pinnalt. Riigid loobuvad oma su­ve­rään­susest rahvusüleste institutsioonide kasuks vald­­kondades, kus see on otstarbekas. Funkt­sio­na­listide jaoks on prioriteetne avalik heaolu, mit­te rah­vus­riigi puutumatus , suve­rään­sus, mingi kindel ideoloogia. Funktsionalism suudab edu­kalt seletada funkt­sio­na­list­like institutsioonide loomist 1950-ndatel, kuid ei suuda selgi­tada integ­rat­sioo­ni aeglustumist 1960-ndatel ja 1970-ndatel.
Neofunktsionalism on kõige tuntum integratsiooniteooria, mis arenes käsikäes integ­rat­sioo­ni­­praktikaga, peegeldades Jean Monnet ja Robert Schumani (vt ka peatükk 1.2) visioone Euroo­pa ühendamisest. Neofunktsionalismi keskne tees on, et integ­rat­sioon kandub üle ühest ma­­jandussektorist teise ( spill -over effect ). Neofunktsionalismi loo­gika võib summeerida järg­mi­­selt: integreerimist tuleb alustada nn „madala“ po­lii­tika valdkondades, kuid tegu olgu stra­tee­giliste majandussektoritega (nt söe ja te­ rase tootmine). Tuleb luua rahvusülene võimu­or­gan, mis juhib integ­rat­sioo­ni­prot­sessi. Teatud majandussektorite integratsioon loob funktsio­naal­se sur­ve teiste sek­to­rite integreerimiseks. Tekib lumepalliefekt, mille tulemuseks on riiki­de majanduste tihe läbipõimumine. Poliitiline integratsioon on ma­jan­dus­liku lõimu­mise välti­ma­tu kaasnähe. Süvenev majanduslik integratsioon loob vajaduse tugevamate insti­tut­­sioo­nide järele ning ühiskondlike huvi­grup­ pide lojaalsus kandub üle rahvusülesele ta­san­dile, kuna seal tehakse suur osa inimeste heaolu puudutavatest otsustest. Järk-jär­gu­line majan­dus­lik integ­rat­sioon ning tugevad rahvusülesed institutsioonid loovad tin­gi­mused pika­aja­li­seks rahuks.
Transaktsionalism väidab, et rahvusülesel/rahvusvahelisel integratsioonil on mit­meid olulisi ühis­jooni rahvusriikide väljakujunemise ning ülesehitamisega (nation-build­ing). Tihe kom­mu­ni­kat­sioon teatud maa-ala asustavate inimeste va­hel viib kogu­kon­na­tunde (ühise identi­tee­di) tekkimiseni. Sääraste kogu­kon­dade väljakuju­ne­mine vä­hen­dab agressiooni tõenäosust ning suurendab jul­ge­ole­kut (security communities). In­tegratsioon ei eelda tingimata ühiste ins­ti­tut­sioo­nide olemasolu; pii­sab ühistest väär­tustest ning vastastikkusest usaldusest.
II. Teooriad, mis rõhutavad rahvusriikide valitsuste keskset rolli ning näevad EL-is eelkõige rahvusvahelist organisatsiooni
Valitsustevahelised teooriad (intergovernmental approaches) kerkisid esiplaa­ni­le 1960. aas­ta­tel – perioodil, mida iseloomustas integratsiooni aeg­lus­tu­mine, nat­sio­nalistlike meeleolude tu­gevnemine ning suveräänsuse täht­sus­ta­mine. Valitus­te­va­he­line lähenemine on kas­vanud väl­ja sellistest suurtest rahvusvaheliste suhete kool­kon­dadest nagu realism ja neorealism. Rea­listliku nägemuse kohaselt domineerivad rah­vusvahelistes suhetes riikide rahvuslikud hu­vid ning julge­ole­ku­kaa­lut­lused, mitte ühtekuulu­vustunne. Koostöö osutub raskeks, kuna rii­gid ei usal­da üksteist. Riigid on val­mis koos­tööks üksnes äärmise vajaduse sunnil (vä­line oht), mit­te aga ühiste hu­vide kattumise tulemusena. Euroopa ühendamise koos­töö määra ja vormi mää­ ravad see­ga ära riikide huvid; peamised otsused langetatakse valit­sus­te­va­he­liste läbi­rää­ki­­miste tulemusel; rahvusülesed institutsioonid on kõigest liikmesriikide huvide teenrid . Liik­mes­rii­ki­de­va­he­line majanduslik integratsioon ei arene evolut­sioo­niliselt polii­ti­li­seks integ­rat­sioo­niks, kuna rahvusriigid ei ole nõus loovutama suve­rään­suse põhi­alu­seid (välis-, kaitse- ja julge­ole­ku­poliitikat).
III. Teooriad, mis käsitlevad Euroopa Liitu kui riigilaadset poliitilist süsteemi ning rõhutavad rahvusüleste institutsioonide rolli
Rahvusülese valitsemise teooriad (supranational governance) kerkisid esile seo­ses in­tegrat­sioo­ni uue hoogustumisega 1980. aastate keskel. Teooriad üritavad sele­tada Ühtse Euroo­pa ak­ti ja Maastrichti lepingu järgset „uut Eu­roo­pat,“ mida ise­loo­mus­tasid tugevad rahvusülesed institutsioonid ning integ­rat­siooni kiire laienemine uutesse poliitikavaldkonda­desse. Rahvus­üle­ne valit­se­mine (RÜV) on üldnimetus, mis koon­dab mitmeid kesk-tasandi teooriaid , millel on märgatavaid ühisjooni neo­funkt­sio­na­lis­mi, föderalismi ja transakt­sio­na­lis­mi­ga. RÜV teoo­riad tuginevad võrdleva poliitika lähe­nemisele ning näevad Eu­roo­pa Liidus keerukat, mitme­ta­sandilist valit­se­mis­süs­tee­mi. Selle suuna esin­da­jad väidavad, et integratsiooni mootoriteks on olnud rah­vus­üle­sed insti­tut­sioo­nid, eelkõige Euroopa Komisjon ja Euroopa Kohus. Sellis­tel ins­ti­tut­sioonidel on mär­kimisväärne autonoomia ja ulatuslik mõju. Nad ei ole üksnes liik­mes­­rii­ki­de huvide teenrid, vaid on omandanud oma eesmärgid ja institut­sio­naal­sed huvid.
Samas tuleb meil endilt küsida, kas ühtse seletuse leidmine, ühes paradigmas kokku leppi­mine üld­se peakski olema eesmärk (ei ole ju olemas ühtset teooriat näi­teks Rootsi riigist)? Ehk tuleks EL-i mõ­testada kui mitmetahulist sotsiaalset nähtust, mille erinevaid tahke uuri­vad erinevad distsipliinid? Ühe kõikehõlmava seletuse ( grand theory) otsimise asemel kes­ken­dutaksegi üha enam nn kesk-tasandi teoo­ria­te­le, mis uurivad EL-i toimimise erinevaid aspekte (nt otsuste­tegemise protsess, koh­tusüsteem, huvigruppide roll jne).
ERISUS 6: Euroopa Liitu peetakse pigem eliidi projektiks kui kodanike huve teeni­vaks: üldsuse rahulolu, usaldus Euroopa Liidu polii­ti­kate ja institutsioo­ni­de suhtes on langenud alates 1992. aastast. Sa­mal ajal on Euroopa Liit seadnud endale üheks eesmärgiks ko­da­niku­lä­he­duse.
Aastakümneid on masside suhtumist Euroopa integratsiooni iseloomustatud väljendiga „vai­kiv nõus­olek” – keskmine kodanik on Euroopa Liidu poliitikast vähe in­for­mee­ritud, peab Euroopa ühinemist enda jaoks väheoluliseks protsessiks ning see­tõttu ei oma ses küsi­muses üldse mingi­su­gust arvamust või on vaikimisi nõus sellega, mida poliitiline eliit ot­sustab. Need tendentsid on sü­ve­nenud koos integratsiooni süvenemisega 1990. aas­tatel – Maastrichti lepinguga suurenesid Eu­roo­pa ins­ti­tut­sioonide volitused ning Eu­roo­pa Liidu tegevust laiendati üha uutesse vald­kon­da­des­se ning alates sellest ajast on ilm­ne­nud ka selged liidust võõrandumise ilmingud.

• 1990-ndate esimesel poolel langes toetus Euroopa integ­rat­sioo­­nile järsult; kodanike hin­nan­gud ühenduse liikmeks olemisele halvenesid tunduvalt. Negatiivsed trendid ka­jastuvad sel­gelt Eurobaromeetri uuringutes.
  
• Valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel on veelgi langenud. Kui 1999. aas­ta Eu­roo­pa Parlamendi valimistel osales vaid 52% hääleõiguslikest kodanikest (liikmes­rii­ki­­de kesk­mi­ne), siis 2004. aasta valimistel osales alla poole valimisõiguslikest kodanikest (Eestis vaid 38%).
  
• Integratsiooniteemaliste referendumite läbi­kuk­kumine. 1990-ndatel on liik­mes- ja kandidaat­rii­­kide kodanikud korduvalt hääletanud eliidi poolt ka­vandatud in­teg­ratsiooniplaanide vastu. Lä­bikukkunud referendumid: Maast­richti leping 1993 Taa­nis, Norra liitumine 1994, euro ka­su­tuselevõtt 2000 Taa­nis ja 2003 Rootsis, Nizza leping Iirimaal (2001), Põhiseaduse Leping Prantsusmaal ja Hollandis (2005), Lissaboni leping Iirimaal (2008).
  
• Massirahutused, mis käivad kaasas Euroopa Liidu tippkohtumistega (nt Euroopa Ülemkogu istun­gid Nizzas, Göteborgis, Lae­kenis, Barcelonas ja Sevillas ).
  

Alates 1973. aastast on Euroopa Komisjon korraldanud ulatuslikke avaliku arva­mu­se uurin­guid liik­mesriikide ja kandidaatriikide kodanike seas. Küsitluste kirjel­du­sed ning tule­muste kokkuvõt­ted on üleval Euroopa Komisjoni avaliku arva­muse koduleheküljel aad­ressil
http://europa.eu.int/comm/public_opinion/ .
Näiteks Eurobaromeeter hindab kodanike üldist suhtumist Euroopa Liitu järgmiste küsi­mus­te alusel:

• “Kas Te pooldate Lääne-Euroopa integreerumist või mitte?”
  

• “Kas (Teie riigi) kuulumine Euroopa Liitu on Teie meelest üldjoontes po­si­tiiv­ne või ne­gatiiv­ne nähtus?”

• “Kui Teile homme öeldaks, et Euroopa Liit on laiali saadetud , kas Teil oleks kahju, tun­nek­si­te kergendust või jätaks see Teid ükskõikseks?”

• “Kas arvate , et Euroopa Liitu kuulumisest on (Teie riigile) kokkuvõttes kasu olnud või mit­te?”
  

Nende nelja näitaja põhjal on koostatud indikaatorid , mida nimetatakse vastavalt “hin­nang integ­rat­sioonile,” “hinnang EL-i kuulumisele,” “hinnang EL-i laia­li­saat­mi­sele” ning “hinnang kasulik­ku­sele.”
Nende küsimuste baasil on üldiseks arenguks negatiivsete mee­le­olu­de süvenemine 1990-nda­te esi­mesel poolel. Selgeks murdepunktiks on Maast­richti leping, millega kaas­nes tuntav rahulole­matuse kasv. Aastatel 1992–1997 langes keskmine hinnang EL-i kuu­lumisele tervelt 30% võrra. Kuigi 1997. aastast alates võib märgata teatavat para­ne­mist, on üldine toetuse tase siiski mär­ga­tavalt madalam kui eelnevate kümnendite puhul.
Joonis 1.1. Hinnangud Euroopa integratsioonile ja Euroopa Liitu kuulumisele, 1973-2000.
Allikas: Standard Eurobarometer 1973–2000.
Hinnangud Euroopa Liidu tegevusele varieeruvad riikide kaupa. Kõige euro­opti­mist­­li­ku­ma­teks rii­kideks on Luksemburg , Holland , Kreeka ja Iirimaa. Kõige euro­skep­ti­li­se­ma­teks rii­kideks võib pidada Ühendkuningriiki ning 1990. aastate laienemisvoorus liitunud rii­ke (Rootsi, Soome, Aust­ria). 2003. aasta Eurobaromeetri and­med näitavad, et suurem osa Rootsi, Austria ja Briti kodani­kest leiavad, et nende riik ei ole liikmeks olemisest kasu saanud.
Hinnangute muutused on toimunud erinevas suunas ja tempos. Iiri ja Luksemburgi euro­opti­­mist­li­kele kodanikele pole Maastrichti järgne europessimism peaaegu min­git mõju aval­danud – hin­nan­gud on jätkuvalt väga positiivsed. Ühend­ku­ning­riigi kodanike hin­nan­gud olid suhteliselt ne­ga­tiivsed juba 1980-ndatel ning on tänu suhteliselt euroskeptiliselt meelestatud ajakirjandusele aja­ pikku ainult süvenenud.
ERISUS 7: Euroopa Liit on seadnud endale äärmiselt ambitsioonikad ees­mär­gid.
Euroopa Liit on viimase kahekümne aastaga teinud läbi silmapaistva muutuse – 1980-nda­te algu­se mõõnaperioodi järel on astutud suuri samme siseturu lõplikuks teos­tu­miseks ning jõutud ühise välis- ja julgeolekupoliitika loomiseni ja ühisraha kasu­tu­se­le­võ­tuni. Liidu koosseisu kuuluvad prae­gu juba 27 liikmesriiki. See aga tähendab, et ajaga sammu pidamiseks on tulnud muutuda ka Euroopa Liidul endal. Üheks peamiseks põh­juseks on siin kindlasti kodanikkonna toetuse vähe­ne­mine integratsioonile ja laienemisele (viimast eriti vanades liikmesriikides). Kriitikat on põh­jus­ tanud ka ühise välis- ja julgeoleku­po­lii­tika ebatõhus rakendamine ning enamuse arvates liidu ebademokraatlik valitsemine ja re­gu­leerimise jätkuv suure­ne­mine. Ka on uute riikide lisandumine teinud raskemaks mitme võtmepoliitika samalaadse jätka­mise.
Nende suhteliselt praktiliste küsimuste kõrval tõusetusid üha sagedamini küsi­mu­sed liidu üldisest tulevikust.

• Milline on integratsiooniprotsessi lõppeesmärk?
  
• Milliseks kujuneb tulevase Euroopa Liidu valitsemismudel ja suhe rahvus­rii­ki­dega?
  
• Kuidas tagatakse demokraatlikkus ja läbipaistvus liidu struktuurides?
  
• Kui kaugele geograafiliselt Euroopa Liidu laienemine ulatub?
  
• Mis saab rahvuslikest eripäradest ja rahvuskultuuri arendamisest?
  
• Kuidas muuta liit kodanikulähedasemaks?
  

Tavapäraselt liidu struktuurides varjatult toimuv ja arenev diskussioon on levinud se­da­võrd suur­te küsitavuste tõttu ulatuslikult rahvusliku poliitilise eliidi hulka ning tõm­manud kaasa akadee­mi­li­si ringkondi. Arutelu algust dateeritakse tihti Saksamaa välis­mi­nis­tri Joschka Fischeri kõnega “From Confederation to Federation – Thoughts on the finality of European integration” 12. mail 2000. aastal Humbolti Ülikoolis Berliinis. Edasisele debatile andsid amet­liku staatuse ning selgelt püstitatud raamistiku Nizza ja Laekeni tulevikudeklaratsioonide tekstid. Tänaseks on nende arutelude tulemusel valminud Lissaboni leping.
12