Rahvusvaheliste suhete ajalugu (0)

I arvestuse teemad


1. ANTIIKAEG – EGIPTUS , SUMERID , ASSÜÜRIA , FOINIIKLASED

Nii Egiptuse kui Sumeri tsivilisatsioon tekkis niisutusel põhineva viljelusmajanduse baasil. Seejuures oli mõlemal juhul riikide tekke peapõhjuseks arvatavasti nimelt vajadus rajada ja korras hoida ulatuslikku irrigatsioonisüsteemi (niisutussüsteemi) ning lahendada rahumeelselt vee jaotamisest ja maaga seotud omandivaidlustest tingitud lahkehelisid. Esimesed riigid kujunesid lokaalsete kogukondade baasil, mille keskusteks olid üldjuhul templid.
Algselt tekkisid nii Niiluse orus kui ka Mesopotaamias suhteliselt väiksed riigikesed, ent peatselt suundus areng Egiptuses ja Sumeris erinevatele radadele . Egiptuses kujunes juba tsivilisatsiooni koidikul välja tsentraliseeritud riik, mis hõlmas kogu egiptlaste universumi (suhted väljapoole jäävate aladega olid esialgu teisejärgulised), sumeritel säilis aga pikka aega (õigupoolest enam-vähem läbi kogu nende ajaloo) killustatus iseseisvateks linnriikideks.
Seega võib juba inimtsivilisatsiooni algusaegadel näha kahe erinevat tüüpi poliitilise organisatsiooni vormi kujunemist: a) hierarhiline tsentraliseeritud imperiaalne süsteem, mille puhul lokaalsete kogukondade üle domineerib imperiaalne võimukeskus ning b) anarhiline süsteem, mis koosneb iseseisvatest ja omavahel võitlevatest, ent majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt seotud poliitilisest kogukondadest.

1.1 Egiptus
Egiptuse tsivilisatsioon tekkis Niiluse viljakas orus 4 aastatuhande teisel poolel eKr.
Maaviljelus Niiluse orus eeldas niisutussüsteemide väljaehitamist ning korrashoidmist. See omakorda eeldab suuremate inimrühmade organiseeritud koostööd – viimane nõuab aga poliitilist organisatsiooni ehk riiki, mis ühistegevust juhib ning kasu jaotamisest tekkinud tülisid lahendab. 4 aastatuhande teisel poolel tekkis kaheks üsna erinevaks piirkonnaks jagunenud Egiptuses - Ülem- ja Alam-Egiptuses - arvukalt väikeseid riigilaadseid moodustisi ( hilisemad noomid ehk maakonnad ). Järk-järgult, nende riigikeste vaheliste sõdade käigus, kujunes välja ühtne riik eesotsas vaaraoga.
Esimese dünastia rajajaks peetakse Ülem-Egiptuse valitsejat Menest, kes IV aastatuhande lõpus Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendas.
Egiptuse vaaraod olid (vähemalt egiptlaste arvates) taevast päritolu jumalkuningad, kes esindasid taevast jumalat (alul Horust, hiljem Ra-d) maa peal. Vaarao ülesandeks oli kehtestada maa peal kord, luua kaosest korrastatud kosmos, kus on võimalik tsiviliseeritud elu. Seda vaarao kordaloovat funktsiooni tähistasid egiptlased terminiga maat, mis üheltpoolt tähendas korra kehtestamist Egiptuses, teiselt poolt aga korrastatud Egiptuse kaitsmist ümbritseva kaose, barbarite , eest.
Samas ei olnud Egiptuse tsentraliseeritus absoluutne. Noomid , mida oli umbes 40, omasid autonoomiat kohalikes küsimustes ning ilmutasid puhuti arvestatavat separatismi.
Egiptuse ajalugu jagatakse järgmisteks perioodideks:
Vana riik: 2778 – 2263, kujunes ühtne tsentraliseeritud riik. Pealinn Memphis . Kujunesid välja peamiselt kaubanduslikud suhted Vahemere lõunaranniku aladega ( Palestiina ) ja Nuubiaga. Rajati püramiidid – tuntuim on Cheopsi püramiid (3 at keskelt).
Keskmine riik : 2040 – 1730 . Vähem tsentraliseeritud, noomidel teatav autonoomia . Peajumalaks kujunes Amon -Re (Ra). Lõppes hüksoslaste sissetungiga.
Uus riik: 1562 – 1085 . Tsentraliseeritud, toetus sõjaväele, ametnikele, preestritele. Pealinn Teeba Thutmosis I – III, Amenhotep II – III. Uue riigi ajal hakkas Egiptus tihedamalt läbikäima ülejäänud maailmaga . Periooditi kehtestati Egiptuse ülemvõim Süürias ja Palestiinas . Amenhotep IV /Ehnaton (1361 – 1340) kehtestas teadaolevalt esmakordselt inimkonna ajaloos ainujumala Atoni kultuse, kuid see nurjati vanade jumalate preestrite poolt. Vahepeal Egiptus nõrgenes, kuid tugevnes taas Seti I ja Ramses II ajal ( 1290 – 1224). Sõditi hetiitidega ( indoeuroopa rahvas tänapäeva Türgi aladel), ent samas algas Egiptuse ja hetiitide vahel elav diplomaatiline läbikäimine – seda peetakse tavaliselt diplomaatia sünniks: säilinud on dokumente, läbirääkimisi peeti aramea keeles.
1.2 Sumeri tsivilisatsioon kujunes välja IV aastatuhande teisel poolel. Sumerite päritolu on senimaani segane (erinevad teooriad). Asustasid Eufrati ja Tigrise alam- ja keskjooksu (Bagdadist Pärsia laheni). Tsivilisatsioon baseerus samuti niisutusel põhineval viljelusmajandusel. Võtsid kasutusele kiilkirja , millest – läbi paljude vahendajate – pärineb meie tänane ladina tähestik, leiutasid ratta ja palju muud, st mõjustanud inimkonna arengut vähemalt samapalju kui Egiptus.
Rahvusvaheliste suhete vaatevinklist oli Sumeril kaks olulist erinevust võrreldes Egiptusega: 1) säilis killustatus väikesteks linnriikideks, 2) tihedam läbikäimine (nii majanduslik kui sõjalis-poliitiline) mitte-sumeri maailmaga, sest erinevalt merede ja kõrbedega muust maailmast suhteliselt eraldatud Egiptusest oli Sumer eristavate geograafiliste piirideta.
Sumeri linnriikide vahel puhkes arvukalt konflikte, enamasti maa ( viljakat maad oli vähe) ja niisutussüsteemide pärast. Süsteemi anarhilisust pehmendas asjaolu, et sumerite arusaamise kohaselt pidi üks linnriikidest, tugevaim, täitma hegemooni funktsiooni – so olema vahekohtunikuks teiste riikide vahel tüliküsimuste puhul ning kehtestama teatava elementaarse korra. Selline kord kajastas taevast korda.
1.3 Assüüria
Riik tekkis varasema Assuri linnriigi baasil, mis oli oma nime saanud jumal Assuri järgi. Riigi tuumikala ühendas esmakordselt amoriidi päritolu kuningas Śamiśiadad I 18 sajandil, kuid tema surma järel nn Vana-Assüüria riik lagunes . Seejärel oli Assüüria alul Vana- Babüloonia ja seejärel Mitanni riigi võimu all. Assüüria taasisesesivus 14 sajandil eKr. Esimesena sai Assüüria kuningaks Assurballit I (14 saj). 13 sajandil purustati Mitanni riik ning pandi alus suuremale Assüüria riigile, kuid 11 sajandil oldi sunnitud taanduma aramealaset ees.

Assüüria suurriik , esimene tõeline impeerium Lähis-Idas, hakkas välja kujunema 9 sajandil eKr Assurnasirpal II ja Salmanassar III ajal. 8 sajandi teine pool ja 7 sajandi I pool oli riigi õitseaeg. Assüüriale allus kogu Mesopotaamia , osa Väike-Aasiast, Süüria, Palestiina ja lühikest aega ka Egiptus. Seega kujunes Assüüriast esimene tõeliselt suur paljurahvuseline impeerium, mis hõlmas peaaegu kogu antiikaegse Lähis-Ida maailma (toonase oikumeeni ).
Assüüria valitsejad ajasid seejuures rahavaste segamise poliitikat – küüditamised ja ümberasustamised, et murda rahvaste vastupanu: nad arvasid, et inimesed ammutavad väge kodumaa mullast. Assüürlaste võimsuse aluseks oli tugev armee (eriti efektiivne ratsavägi) ning osav manipuleerimine vastaste omavaheliste vastuoludega – assüürlased lõid arvestatava spionaaźi-võrgu, mis tegi kindlaks vastaste nõrkused ja nendevahelised vastuolud. Vaatamata tugevale sõjaväele allutati paljud piirkonnad pigem osava diplomaatia ja ähvarduste varal . Babülon allutati aga personaaluniooni abil. Paljud allutatud vürstid ja linnad toetasid Asüüria impeeriumi, kuna see tagas neile võimu oma alamate üle ning kaitses teiste väiksemate naaberriikide rünnakute eest, samas säilitasid nad kohalikes asjades autonoomia. Tegemist oli imperiaalse süsteemiga, kus Ninive (riigi hilisem pealinn) ja Assuri piirkond allus Asüüria kuningatele otseselt, Babülon ja sellest lõunasse jäävad Mesopotaamia olid dominiooni piirkond (siseküsimustes autonoomsed), ning nt Palestiinas eksisteerisid pool-sõltumatud satelliitriigid nagu Juuda kuningriik – kui need mässu tõstsid, siis see suruti maha (umbes nagu Nõukogude impeerium lämmatas ülestõusud formaalselt sõltumatus Ungaris ja Tśehhoslovakkias). Kui assüürlased vallutasid Egiptuse, siis seal pandi võimule vaaraodest nukuvalitsejad, kelle lojaalsuse Assüüriale tagas assüürlastest garnison . Analoogset mudelit on kasutanud enamus hilisemaid suuri impeeriume.
7.sajandi lõpus hakkas riik nõrgenema ning Babülon ja Meedia (meedlased olid pärslastega suguluses olev indoeuroopa rahvas) vallutasid Ninive ja purustasid Assüüria riigi.

1.4 Foiniiklased
Foiniiklased asustasid Vahemere kitsast rannikuriba nüüdisaegse Libanoni ja Süüria aladel. Siin kasvas palju seedreid, mille puidust ehitati meresõiduks sobivaid laevu. Mujal vahemere kallastel oli laevaehituseks vähe sobivat puitu.
Tänu osavatele laevajuhtidele olid foiniiklastel kolooniad ja tugipunktid paljudes Vahemere äärsetes piirkondades, kellega nad kauplesid.Mõned foiniiklaste kolooniad, nagu Kartaago kasvasid koguni võimsateks iseseisvateks riiideks.
Oma retkedel kohtasid foiniiklased Egiptuse ja Mesopotaamia haritud rahvaid, kuid ka mahajäänud hõime Euroopas ja Aafrikas. Ühes kaubaga toimetasid nad ühest kohast teise ka väärtuslikke teadmisi. Foiniikia kirjatähtedest sai näiteks alguse tähtkiri Kreekas, mida oli palju lihtsam õppida kui hieroglüüfe. 
Foiniiklased olid esimesed meresõitjad, kes purjetasid Vahemerelt välja Atlandi ookeanile läbi Gibraltari väina. Arvatakse, et foiniiklased olid esimesed, kes avastasid Atlandi ookeanis olevad Kanaari ja Madeira saared.Kanaari saartel kasvasid draakonipuud ja sellised samblikud , millest sai keeta ihaldatud saadi värvainet.
Foiniikia kaupmehed purjetasid ka Inglismaale , et tina hankida. 
Foiniiklased purjetasid ka Punasel merel ja India ookeanis.Vanad raamatud räägivad, et Foiniikia meremehed võtsid Egiptuse vaarao käsul ette merereisi ümber Aafrika.Reis kestis kolm aastat.Reisi kestel tehti 2 korda pikem peatus , külvati maha teravili ja sõideti edasi alles peale lõikust.
Kõige üllatavam tundus meremeestele, et sõidu alguses asus päike taevas neist vasakul, kuid edasi purjetades nägid nad päikest taevavõlvil endast paremal pool liikuvat. Nõnda oli see sellepärast, et foiniiklased olid ületanud ekvaatorit ega jõudnud lõunapoolkerale.
Foiniiklaste järeltulijateks olid kartaagolased.
2. PELOPONNESOSE SÕDA 431-404
Peloponnesose sõda toimus Ateena mereliidu ja Sparta juhitud Peloponnesose liidu vahel ülemvõimu pärast Kreekas. Sõja ajendiks oli Ateena-Korintose kaubanduskonkurents, mis sundis korintlasi Spartalt abi paluma, seejuures motiveerisid korintlased oma palvet asjaoluga, et Ateena on muutunud liiga tugevaks ning ohustab kõigi Kreeka poliste iseseisvust (anti-hegemonialism). Sõda kulges vahelduva eduga, kuid lõppes Sparta võidu ja Ateena lüüasaamisega. Kreekas kujunes välja Sparta hegemoonia . Nüüd organiseerisid korintlased Sparta-vastase koalitsiooni ning puhkes Korintose sõda 395-386, mis lõppes Antalkidese rahuga.

3. ROOMA VABARIIK, PUUNIA SÕJAD
3.1 Rooma impeeriumi näol on tegemist suurima antiikaegse impeeriumiga, mis oma hiilgeajal hõlmas kogu Vahemere ruumi ning suurema osa Lääne-Euroopast, sünteesides varasemate impeeriumite kogemusi (Pärsia, Makedoonia ). Rooma impeeriumi all ühtlustus laias laastus kogu Vahamere regiooni kultuuriline, poliitiline ja majanduslik süsteem. Kujunes välja ühtne sotsiaal-majanduslik tervik, mille mõju ulatub tänapäevani.
I aastatuhande I poolel eKr elas Itaalias kolm suuremat rahvus-kultuurilist kogukonda . Lõunas (eriti Sitsiilia ) olid kreeka linnade kolooniad, põhjas etruskid , keskel itaalikute hõimud , viimastest tugevaimad olid latiinid ja samniidid, kelle vaheline võitlus hõlmab kogu Rooma varasema ajaloo.
Aastani 509 eKr valitsesid Roomas kuningad, valdavalt etruski päritolu. Seejärel aeti kuningad minema. Järkjärgult kujunes välja klassikaline Rooma poliitiline süsteem, mille eripäraks on formaliseeritud õiguse keskne roll ühiskonnas. Seaduste tundmine oli kesksel kohal ka Rooma eliidi hariduses. Ühiskond jagunes kaheks rühmaks : plebeid ja patriitsid . Riigiorganeist tähtsaim oli senat . Lisaks 2 konsulit (üks neist pidi olema plebei) ja rahvatribuunid. Alul oli tegemist üsna tüüpilise antiikse demokraatiaga, mis oli siiski aristokraatsem nt Ateena demokraatiast. Samas poliitika (st ühiskonna-asjad) Roomas nagu Kreekaski inimeste auasjaks - zoon politikon.
Rooma võimu laienemine
Rooma võimu laienemine oli järkjärguline. Divide et impera – jaga ja valitse. Üldjuhul olid roomlased allutatud linnade vastu suuremeelsed. Säilis autonoomia - munitsiipium. Sageli oli initsiatiiv mitte Rooma käes, vaid Rooma väed nö kutsuti appi - nt kutsus Etruski linn Clusium Rooma IV sajandi alul appi gallialaste vastu (kes olid Po orgu asunud juba V saj).
3.2 Puunia sõjad ehk sõjad Kartaagoga

Rooma sõjavägi oli efektiivne, koosnes peamiselt vabadest kodanikest jalaväelastest. Rooma sõjavägi oli riiklik ja püsiv, kui Kartaago sõjavägi koosnes enamjaolt vaid palgasõduritest. Seega Kartaago sõjaväel ei olnud ühtsustunnet.
Kuni Roomale allajäämiseni oli Kartaago Vahemere lääneosa võimsaim kaubanduslik suurriik. Kartaagolased olid pärit Foiniikiast (Türos). Paratamatult tekkisid vastuolud Rooma ja Kartaago vahel, eriti Sitsiilias.
I sõda 264-241 eKr.
Sitsiilia kreeka linnad toetasid pigem roomlasi. Loodi Rooma laevastik .
II sõda 218-201 eKr.
Vastuolud Hispaanias ( Ibeeria ). Hannibal tungis Hispaaniasse, sealt aga üle Püreneede ja Alpide (koos elevantidega) Itaaliasse, see oli Roomale üllatuseks. Alul oli Hannibal edukas. Rooma sai Cannae lahingus lüüa. Osa Itaalia linnu, samuti Makedoonia kuningas Philippos V liitusid Hannibaliga. Kuid Hannibal kurnas end välja ja aastal 201 alistus.
197 eKr sai Makedoonia kuningas Philippos Künoskefaloi lahingus Roomalt lüüa, sisuliselt alistus. Kreeka linnad kuulutati Makedoonia võimu alt vabadeks (196 eKr Isthmose mängudel), tegelikult sattusid sõltuvusse Roomast . Allutati ka Sardiinia ja Hispaania .
III Puunia sõda 153 – 146 eKr
Ehkki Kartaago oli nõrgenenud, ei olnud ta kuhugi kadunud. Eriti Cato taotles Kartaago lõplikku purustamist - ‘cetereum censeo Carthaginem delendam esse’ (muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada) – oli tema kõnede alatine lõpulause.
148 eKr allutati lõplikult Roomale Kreeka linnriigid (vastupanu osutanud Korintose elanikud müüdi orjadeks ). 133 pärandas Pergamoni kuningas Attalos oma riigi Roomale.
92 eKr tekkisid diplomaatilised suhted Partiaga, mis oli Rooma kõrval teine võimsam riik Vahemere piirkonna idaosas.

4. ROOMA IMPEERIUM, LANGUS JA LAGUNEMINE

Senat Gaius Marius ja tema reformid . ! Ei saanuks olla Caesarit, kui ei oleks olnud G. Mariuse reforme.
Konsuliks valiti Julius Caesar , kuna ta oli väga andekas ja ambitsioonikas. Ta sõdis Gaulis, germaanlastega jne, tänu millele kujunesid välja head, treenitud sõjaväelased ning lahinguid võideti edukalt mitukümmend aastat.
Caesari peamine vaenlane oli Pompeius . Ta keelas Caesaril koos sõjaväega Itaaliasse sisse marssida, mida Caesar eiras ning sellest sai alguse suur kodusõda . Caesar kuulutas ennast eluajaliseks diktaatoriks. See aeg kestis küll 6 kuud, kuid selle ajaga suudeti ellu viia väga palju uusi ja edukaid reforme.
Caesar suri umbes 50 aastaselt oma sõbra ja ihukaitsja, Brutuse, käe läbi.
Caesari pärija oli Octavianus (valitses Lääne-poolt), otsustas alustada salaseltslaste vastast sõda, koos Marcos Antoniusega (valitses ida- Roomat ). Nad valitsesid koos kümmekond aastat.
Antonius armus Kleopatrasse (Egiptuse impeeriumi pärija) ning kinkis talle maid. Octavianus kasutas seda olukorda aga ära ning lootes M.Antoniusest lahti saada, alustas ta sõda Antoniuse ja Kleopatra sõjavägede vastu. Octavianus võitis ning lasi end kuulutada eluaegseks diktaatoriks, nimetades end Augustuseks.
Ta püsis võimul 45 aastat.
Toimis näiline Vabariik, kuid reaalsuses valitses ja kontrollis olukorda siiski Octavianus.Ta oli hea ja mõistlik valitseja – väga edukas.
Rooma impeerium toimis, laienes ja arenes pidevalt ning Rooma kehtestas täieliku kontrolli, ehk enam ei sõditud.
Sellest ajast kehtib ka väljend ``Pax Romana ´´ ehk Rooma rahu. – Kui linn elas rahus , elas ta rikkuses.
Rooma elas põhimõttel, et ta ei saa kaitsta end küll sissetungi eest, kuid ta saab end kaitsta väljatungi eest. (Kui toimus sissetung , kogunesid piiriäärsed leegiumid ning ei lasknud enam sissetungijaid välja.)
117 CE Rooma impeerium enam ei laienenud ning võimule tuli Adrianus.
´´Adrianuse müür ``
5. RAHVASTE RÄNDAMINE (seoses Rooma riigi langusega)
Algul oli põhjus eelkõige majanduslik, hiljem läks alles poliitiliseks.
Erilist ratsaväge ega vibumehi Roomal ei olnud, küll aga olid väga head ja tugevad leegiumid.
Kui germaanlased suurema jõuga hakkasid peale tungima , ei suutnud Rooma riik kaua vastu seista. Germaanlased hakkasid jõulisemalt peale tungima hunnide survel , kes ilmusid Aasiast 375. a. ja tungisid lääne poole. Nad panid liikuma kogu Lääne- Euroopa rahvad . Algas rahvasterändamine.
Hunnid olid harimatu, kuid väga liikuv ja sõjakas rahvas. Nad olid head ratsutajad ja liikusid seepärast väga kiiresti edasi. Kaspia mere ja Uurali mägede vahelt ilmudes ühes naiste, laste ja kogu oma varandusega, puutusid nad kokku kõigepealt germaani tõugu ida- gootidega. Need alla heitnud, liikusid hunnid praeguse Ungari maile. Lääne- goodid , kes elasid ka ida- gootide naabruses , võtsid ette pika rännaku ja jõudsid lõpuks Hispaaniasse, kus nad enestele riigi asutasid (410. a.). Vandaalid asutasid (429. a.) riigi Põhja- Aafrikasse, kust nad üle mere käisid Rooma linna rüüstamas (vandalism). Ka teised germaanlased jätsid oma senise kodu maha ja asusid elama teisale, näit. anglosaksid läksid üle mere Britanniasse. Hunnid ise sulasid raskete kaotuste järel teiste rahvastega ühte.
Kuigi germaanlased Lääne- Rooma riigilt rea maid võitsid ja korduvalt Rooma linna rüüstasid, püsis Lääne- Rooma riik edasi, kuigi ainult nimepidi. Seal valitsesid keisrid jõuetute palgasõduritega ja püüdsid oma võimu vähemalt Itaalias säilitada. See kestis 476. aastani, mil üks germaani väepealik Odoaker keiser Romulus Augustuse troonilt tõukas ja enese Itaalia kuningaks nimetas. Nii kustus 476. aastal lääne- Rooma riigi nimi. Ida- Rooma riik püsis veel ligi 1000 a.
Nii langes poliitiliselt ja kultuuriliselt tähtis suur Rooma riik. Tema asemele tekkis rida uusi riike. Riigi langemisega koos ei kadunud aga roomlaste kultuur. Nad pärandasid selle vallutajatele. Germaanlased õppisid roomlastelt häid põllutöö- ja käsitööviise. Rooma õigusemõistmine sai neile eeskujuks ja ladina keel püsis veel kaua teadlaste ja riigimeeste keelena.
6. KRISTLUSE LEVIK
Uue usuna tekkis Rooma impeeriumi aladel ristiusk ehk  kristlus  . Sellest sai maailma levinum usk maailmas. Juutide maa alistati Rooma võimule 1. sajandil eKr. Roomlased mõistsid juutide ainujumalausu erandlikkust teiste uskude seas ja ei nõudnud esialgu juutidelt rooma jumalate austamist. Ka jäeti Juuda valitsejale nimelineiseseisvus ja tavapärasest suurem sisemine otsustamisõigus. Alles Augustuse valitsemisaja lõpul nimetati Juudamaale asevalitseja ja lõplikult liideti Juudamaa Roomaga velgi hiljem. Roomlaste leplikkusest hoolimata püsis juutides  rahulolematus  ja lootus Taaveti soost messia tulekule.  Messias  pidi tegema lõpu juutide hädadele ja looma maapealse jumalariigi. Sellistes oludes tegutses 1. sajandil pKr Palestiinas juudi soost rändjutlustaja  Jeesus  . Jeesus seletas peatselt saabuvat jumalariiki kui Jumala armastuse väljendust. Tema tõlgenduses pääsevad jumalariiki need, kes siiralt usuvad Jumalasse, armastavad Jumalat ja ligimesi. Jumalariik on valla viletsaile ja põlatuile, kes on valmis end usaldama Jumala hoolde, kuid mitte rikastele ja rahulolevatele. Kes mängib oma eluajal märtrit, saab andeks oma patud ja kõik muu ning teises elus saab nii endale kui oma perele parema elu.
7. BÜTSANTSI IMPEERIUM JA DIPLOMAATIA ; ISLAMI TEKE JA LEVIK
7.1 Bütsantsi impeerium
Klassikalise Rooma impeeriumi varemetel tekkis järgnevatel sajanditel kolm riikliku moodustist: Ida-Rooma ehk Bütsants , Isalmi kalifaat ja Frankide riik. Igaüks neist pani aluse eripärasele tsivilisatsioonile (Ida-Kristlik, Islami ja Lääne-Kristlik), mis eksisteerib tänaseni.
Kujunes Rooma impeeriumi idapoolsetest aladest . Pealinn Konstantinoopol (Byzantion). Riigikeeleks kreeka (alul ladina) keel, religiooniks kreeka-katoliku õigeusk . Bütsantsil õnnestus erinevalt Lääne-Roomast tõrjuda tagasi barbarite rünnakud ning säilitada tsiviliseeritus.
Õitseaeg keiser Justianus I (527 – 565) ajal, mil taastati võim suurema osa Itaalia (shl Rooma) ja Põhja-Aafrika üle ning loodi Rooma õiguse kõige mahukam kogu - Justianuse koodeks ehk Corpus juris civilis.
6 sajandi teisel ja 7 esimesel poolel tabas Bütsasnti suur kriis. Langobardid (germaani hõim ) hõivasid Põhja-Itaalia ja slaavlased suurema osa Balkanist – tekkis Bulgaaria riik jt.
633 – 641 vallutasid araablased Islami lipu all Süüria, Mesopotaamia ja ja Egiptuse, jätkates seejärel liikumist läände mööda Vahemere lõunarannikut. Ikoonitülid. Maa feodaliseerumine: 9 – 10 sajandil Makedoonia dünastia ajal ajal kujunes välja feodaalne riik. Vallutati tagasi osa Mesopotaamiast ja Süüriast. Sõjad slaavlastega, sealhulgas Kiievi vürstidega - 941 oli vürst Igor Konstantinoopoli all.

1054 Suur kirikulõhe (skisma) – Rooma paavst ja Kosntantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Bütsantsis olid kirik ja riik väga tihedalt läbi põimunud (tseraropapism). Keisris ja õigeusus nähti jumaliku korra kehastust ja kehtestajat maa peal ( analoogia vaaraode ja Hiina keisritega).
1071 sai Bütsants Mantsikerti lahingus rängalt lüüa seldzhukkidelt (türgi hõim), kes hõivasid enamuse Väike-Aasiast. Samal ajal jõudsid petsheneegid (tänapäeva Venemaal elanud rändrahvas ) Konstantinoopoli all, kuid Alexios I Komnenos peatas nende pealetungi.
Algas Bütsantsi allakäik. Kaubandus Vahemere piirkonnas koondus 12 sajandil järk-järgult Itaalia linnade ( Veneetsia jt) kätte, mis nõrgestas Bütsantsi positsiooni. IV ristisõja käigus hõivasid ristisõdijad 1204 Konstantinoopoli ja rajasid Ladina keisririigi. 1261 vallutas Michael VIII Palaiologos Konstantinoopoli tagasi ja taastas kreeka keisririigi. See hõlmas aga ainul Kesk-Balkani ja Väike- Aasia lääneosa.
13 sajandil alanud osmanite (türklased) pealetung hoogustus 15 sajandil. Sajandi I poole vältel hõivati Balkan ja muud Bütsantsi alad. Konstantinoopol langes 29. Mail 1453.
Läbi kogu oma eksistentsi (va Justianuse aeg ja veel puhuti) oli Bütsants üldiselt kaitsel – see on impeeriumite puhul haruldane (ilmselt seepärast, et oli tegelikult Rooma impeeriumi jäänuk). Bütsantsi säilimine osutus võimalikuks tänu väga osavale diplomaatiale (divide sed non impera) ja majanduslikule ning kultuurilisele üleolekule vaenlastest. Luure ja spionaazh. Mitut masti barbarid sageli osteti ära. Sarnasus Hiinaga. Suutis 700 aastat pidurdada islami pealetungi.
7.2 Islami teke ja levik
Sai alguse 622. enne meie aega.
Keskuseks oli Meka – paganlike uskumuste keskuseks. Imaan – õpetlane,kes tõlgendab koraani.
Islam ja Muhhamed olid ülimalt kriitilised paganluse osas. 622. võttis Muhhamed oma järgijad ja nad asusid rännakule Mekast -Mediinasse. Mediinas kogus ta endale üsna arvestatava järgijaskonna ja läks tagasi Mekasse, allutas selle ning pani sellega alguse Islami usule .
Muhhamed õpetas elama puhtalt,austama inimest ja järgima moraale.
Sealiha välistati söögiks hügieeni tõttu – siga oli must loom ning soojas kliimas oli suur parasiitide oht. Alkohol seetõttu, et joobes inimene on kole inimene.
Muhhamed suri 632.aastal, peale mida asusid tema pärandit kaitsma sunniidid. Šiidid aga asusid toetama Alid, keda Muhhamed oli kasvatanud oma kasulapsena ning soosinud kui oma poega . Nad soovisid ,et Alist saaks järgmine kaliif , kelleks ta ka sai, kuid alles järjekorras 4ndana.
Ka hetkel toimib valdav šiidide enamus maailmas ning Iraanis endiselt uskumus, et Jumal valib järglased ja juhid ise – mistõttu viimased juhid on olnud võimul väga kaua ning elavad väga vanaks .

8. RISTISÕJAD , KIRIKULÕHE, REKONKISTA , 100 AASTANE SÕDA
8.1 Ristisõjad
Kokku oli ristisõdasid 7, kuid tähtsaimad neist on esimesed 3!
Moslemite jaoks tähendab ristisõda barbaarset hävitust, kristlaste jaoks aga oli see oma uskumuste ja väärtuste eest seismine ja võitlemine .
Ristisõdasid ei alustanud väeüksused, vaid üksikisikud vabatahtlikult – alustati oma teekonda, koguneti kuskil punktides ja suunduti koos Püha Maa poole.
Infot levitati kirikute, turgude, paavsti kaudu.
Suurimaks motivatsiooniks ristisõtta minna oli patulunastus – mistõttu enamik ristisõdijatest olid ka röövlid.
70 000 kohalikku tapeti Jeruusalemma vallutades aastal 1099.

I ristisõda algas 1096 ning lõppes 1099.
Pärast esimest ristisõda loodi ristisõdade kuningriigid, mis pidid takistama moslemite ülevõtmist, aga mõne aja möödudes see siiski langes ning sai moslemite kätte. Antioch’i, Acre ning Jeruusalemma piirkond.
II ristisõda (1147-1149)
Eesmärk oli vallutada Damaskus . Ajendiks Edessa langemine .
Konrad III ja Louis VII
III ristisõda (1189- 1192 )
Kõige tuntum! Eesmärk vabastada Jeruusalemm – edutult.
Juhid: Püha Rooma keisririigi juht Friedrich I Barbarossa ; Prantsusmaa juht Philipp Augustus ning Inglismaa juht Richard Lõvisüda .
Philipp läks Richardiga tülli ja marssis oma vägedega minema.
Friedrich suri teekonnal ning seetõttu jäi Richard oma vägedega üksinda Zalahdini vastu.
92. asus Richard läbi Austria tagasi kodumaale, aga ta võeti vangistusse. Ta sai lunaraha läbi tagasi vabaks alles 2 aastat hiljem.
IV ristisõda (1202-1204) Vallutati Konstantinoopol ja rajati Ladina keisririik .
V ristisõda ( 1228 ) Frederick II – tungiti Egiptusesse , kuid taanduti.
VI ristisõda ( 1248 -1254 ; 1270) Louis IX - Friederich sai Jeruusalemma läbirääkimiste teel tagasi 10 aastaks.
VII & VIII ristisõda - Louis IX üritas vallutada Egiptust ja Tuneesiat kuid ebaõnnestus.
1291 vallutasid seldzhukid Akka – viimase ristisõdijate tugipunkti mandril , sellega olid ristisõjad lõppenud.
8.2 Kirikulõhe
Ida ja Lääne kristluse lõhenemine 1054
Suur usulõhe 1378-1417 (katoliikliku kiriku-sisene)
Leidis aset, kuna paralleelsüsteem Ilmaliku võimu ja Vaimuliku jõu vahel kogus palju pingeid. 20-30% territooriumidest kuulus kirikule.
8.3 Rekonkista
ehk alade tagasivallutamine islamiusulistelt mauridelt.
Hispaania riik kujunes välja rekonkista käigus. 1479 tekkis Hispaania riik Aragoni ja Kastiilia ühendamise teel – Isabel I (Kastiilia) ja Fernando II (Aragon) abiellusid. Kujunes välja üsna tsentraliseeritud riik. 1492 langes Granada – viimane mauride tugipunkt Ibeeria poolsaarel. Samal aastal avastas Kolumbus Ameerika – algas Hispaania õitseaeg.
8.4 Saja-aastane sõda
1337 -1453 Inglismaa ja Prantsusmaa.
Kaudselt oli põhjuseks Prantsusmaa kuningate tugevnemine. Sõja põhjustas Prantsuse kuningate soov vallutada Akvitaania ning Inglismaa soov vallutada tagasi Normandia . Mõlemad taotlesid ka rikast Flandriat. Otseselt sõja põhjuseks sai viimase Kapetingi surm. Inglise kuningas Edward III oli Philippe Ilusa tütre poeg ja tal oli teatav õigus Prantsuse troonile. Sõda kulges vahelduva eduga. Inglismaa alustas võimsalt ja 1429. aastatel valdas Inglismaa suurt osa Prantsusmaast. Võis arvata,et Prantsusmaa saabki lüüa, kuid 1453.aastaks sai Prantsusmaa ühendatud ning sai alguse Prantsusmaa riik. Sellega sai Prantsusmaa Euroopa üheks kõige tsentraalsemaks ja tugevamaks jõuks.

9. MONGOLID , HIINA, INDIA, JAAPAN

9.1 Mongolid
Tšingis - khaan ja ta järglased (tšingisiidid) rajasid ajaloo suurima impeeriumi Aasias, vallutades-allutades kahekümne aasta jooksul enamiku Hiinast, Kesk-Aasia (Horezm),  Kaukaasia  ( Gruusia ), Lõuna-Siberi ning teisi alasid.  1223  toimus mongolite ekspeditsioonikorpuse ning kolme Vene vürstiriigi ja nende liitlaste  polovetside  vägede kokkupõrge Kalka lahingus, mille mongoli väed võitsid.
Tšingis-khaan ühendas enda alla kõik mongolite hõimud ja rajas võimsa impeeriumi, mis oli pindalalt suurem kui NSVL . Siiani on see ajaloos teadaolevalt suurim impeerium (mis hõlmas 22% Maa pindalast), teisele kohale jääb Briti impeerium. Impeerium hõlmas osa Venemaast, Kaukaasia, Volga -äärased alad, Tiibeti, Korea, Hiina, Kesk-Aasia, Iraani , Iraagi, Afganistani, Siberi lõunaalad ja muid alasid. Riik püsis sõjalise võimsuse, riiklike seaduste, kohalike rahvaste seaduste ning jumalate austamise ja elanikele julgeoleku tagamisel .
Pakutakse, et kui Munke oleks veel elanud või poleks riigis kodusõda alanud (pojapoeg  Hubilai  valimine vägede poolt Hiinas suurkhaaniks), siis oleks islam Aasiast välja tõrjutud. Pärast Munke surma algas kodusõda ja impeerium lagunes erinevateks ulussideks-hordideks.
Tšingis-khaan omas Hiina tsentraalset võimu. Impeerium oli maksudel põhinev. 10 aasta vältel vallutas ta kogu Hiina. Hiina oli väga tugev riik, kuna tema võim oli linnades, mida ümbritsesid müürid. Kõik mongoli valitsejad olid T.- khaani järeltulijad . Nad ei laienenud põhja poole, kuna seal olid kidurad põllud, külm ja ei olnud loodusressursse, et hobuseid pidada.
Tšingis-khaan:
*reformis mongoleid – võttis kasutusele mongoli tähestiku
*lõi mongoli usunditel põhineva riigi
*vallutas ka Ida-Hiina kaubanduslinnad
* sõjaline jõud toetus hobuse kasvatamisele /rändkarja kasvatusele
* enne olid mongolid rändrahvas – nüüd hakkasid paikseks jääma
* hinnangulisel kõige hukatuslikum konflikt II ms järel.
9.2 Hiina
4000.a enne meie aega sai alguse Hiina tsivilisatsioon, Yangtze kallastel lõuna osas.
Hiina suurimad alad mida võiks teada: Xinjiang ; Tibet ; Qinghai ; Sise-Mongoolia
Hiina dünastiad: Zia ; Shang ; Zhou .
3 kuningriigi aega: Shu, Wei, Wu
Xini dünastiast (Zhou järeltulija) pärines esimene keiser.
Ming’i dünastia (1368- 1644 ) -> 1914 Zhingi dünastia ühendas suure osa Hiinast suureks ja jõuliseks riigiks.
Kasutusele võeti : savinõud , siidiussid, pronks. Sõjaväelased kasutasid siidisärke – need olid tugevad, terved ning aitasid nooli paremini käsitleda, kui haavata saadi.
Kõige efektiivsem oli kaupa transportida merd -mööda – suur hulk vähese kütusega.
9.3 India
Harappa tsivilisatsioon & Aarialased
Koriluse asendumine põlluharimisega pani aluse tsiviliseerumisele. Soe kliima ja niisked jõekaldad andsid hea võimaluse jääda paikseks.
*mineraalid, elevandiluu (purihambad), väärisesemed.
Aarialaste sisserännu müüt ``Hindu kastisüsteem´´ , kujunes välja 1500a enne meie aega.
1. Preestrid (brahmanid)
2. Kuningad, võitlejad, sõdurid (sahtriased)
3. Töölisklass (Aižade klass)
4. Must töö (Sudrad)
+Kastivälised inimesed (baaria liigid), kellega ei sobi tegemist teha..
Sellega kujunes välja Hinduism, religioossed uskumused/süsteem.
Religioon oli valitsejatele kasulik, neil oli niimoodi lihtsam rahvast kontrollida, kuna inimesed olid eelkõige lojaalsed oma kastile.
Mogulite impeerium – 1 suurim impeerium, mis üldse Indias aset leidis. Väline India impeerium, mida juhtisid Türgi rahvad.
1600. aastatest hakkasid Britid Indias oma kolooniaid rajama. 1757 said nad enda valdusse Benghali alad ning 1857 toimus esimene India vabadussõda, mis kulges India jaoks edutult – Britid võtsid kogu India üle.
9.4 Jaapan
Ei ole olnud ühtse võimu all.
Keiser Yamato – tema ajal hakkas levima budism ja ta oli ka ainus, kelle ajal oli Jaapan ühtse võimu all.
1259 üritasid Mongolid Jaapanit vallutada – ootamatu tormi tõttu see neil ei õnnestunud . St. -üksikud jõudsid kohale, kuid need tõrjuti tagasi.
Feodalism- igal valitsejal oli täielik võim oma elanike ja territooriumi üle. Jaapan on olnud kõige puhtamal kujul feodaalne riik maailmas, läbi aegade.
15.-16. sajandil oli suletud riik – hoidis omaette ega suhelnud välismaailmaga.
1542 algas esimene seos välismaailmaga – eelkõige Portugaliga läbi kaubavahetuse, aga Jaapan ei avanenud eriti hästi.
Domineerivad usundid olid Shinto ja ka budism, kuid vaikselt võeti üle ka kristlust.
1688-1700 kultuuriõitsengu periood.
Feodaalkord : Esindusroll keisril -> Sõdalasklass (shogunid) -> Diamyod (allusid eelmisele) -> Samuraid (allusid nii ühele kui teisele)-> Roninid ( palgasõdurid , kes ei allunud kellelegi) -> Põllumehed ja kalamehed (90% inimkonnast -> Käsitöölised (vahepealsed) -> Kaupmehed ( alamklass )
10. AMEERIKA TSIVILISATSIOONID
Esimesed tsivilisatsioonid peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. (praegustel Tšiili ja Mehhiko aladel)
Hansa Liit, Ottomani impeerium, Renessanss
Avastuste ajastu ja kolonialismi algus
Reformatsioon ja 30 aastane sõda, Vestfaali Rahulepingud

30 aastane sõda

Habsburge (Austria ja Hispaania) toetasid paavst, katoliiklikud saksa vürstid ja Poola-Leedu riik. Habsburgide vastasesse koalitsiooni kuulusid Prantsusmaa, Rootsi, Saksa protestantlikud vürstid, Taani, neid toetasid Inglismaa (ehkki ei soovinud samas Prantsusmaa liigset tugevnemist), Madalmaad ja Venemaa, aga ka Osmanid , kes olid huvitatud Habsburgide nõrgenemisest ja sidusid nende sõjajõude.
Sõda algas protestantlike ja katoliiklike vürstide vastasseisust, mis Augsburgi usurahuga ei olnud kuhugi kadunud. Protestandid asutasid 1608 Protestantliku Uniooni , katoliiklased aga 1609 Katoliku Liiga.
Sõda puhkes mais 1618, kui Tsehhis algas Habsburgide vastane mäss, sest Habsburgid ei täitnud tsehhidele ‘majesteedikirjaga’ antud õigusi. Sõja avalöögiks sai Habsburgide poole üle läinud 2 reeturliku tsehhi leitnandi väljaviskamine Praha raekoja akendest. Tsehhi ( Böömimaa ) lõi Habsburgidest lahku ja hõivas Moraavia.
Sõda jagunes mitmeks perioodiks :

Tsehhi periood (1618-1623). Tsehhid valisid riigi uueks kuningaks Protestantliku Uniooni juhi Pfalzi kuurvürsti. Keisri ja Katoliku Liiga väed purustasid Valgemäe lahingus 1619 Tsehhi väed ja vallutasid Pfalzi. Katoliiklaste edu muutis murelikuks nii Prantsusmaa, Inglismaa kui Hollandi.

Taani periood (1625-1629). Protestantide poolel astus sõtta Taani kuningriik (kuningas Christian IV oli ühtlasi keisririiki kuuluva Holsteini hertsog ). Richelieu üritas samal ajal katoliiklaste leeris vastuolusid õhutada, teatava eduga. Rahaliselt toetasid Taanit Holland ja Inglismaa. Habsburgide väejuht Wallensteini lõi omapärase süsteemi – armee pidagu end rüüstamise teel ise üleval . Taani sai lüüa ja oli sunnitud 1629 sõlmima Lübecki rahu.
Taani lüüasaamine lõi eeldused rahu sõlmimiseks, kuid Ferdinand II andis välja restitutsiooni akti (katoliku kiriku varade tagastamine), mis oli protestantidele vastuvõetamatu.

Rootsi periood (1630-1635). Rootsi väed maabusid 1630 Gustav Adolfi juhtimisel Saksamaal. GA oli reforminud armeed – kehtestas uue nekrutivõtmise süsteemi, hargita püssid, mis tulistasid tunduvalt kiiremini, tugevdas ratsa - ja kahurväge. 1631 sõlmiti liiduleping Prantsusmaa ja Rootsi vahel (Prantsuse rahaline tugi Rootsile), samas ajas Prantsusmaa kahepalgelist poliitikat, toetades Baieri katoliiklasest hertsogit. 1631 võitsid Rootslased katoliiklasi Breitenfeldi lähedal ja tungisid seejärel Kesk-Lõuna-Saksasse. 1632 lõid Lützeni lahingus rootslased keisri väge, mida juhtis Wallenstein, kuid GA ise sai surma (olles jõudnud enne allkirjastada Acedemia Gustaviana /Tartu Ülikooli asutamisürikule). 1634 said rootslased aga Nördlingeni lahingus tõsiselt lüüa ja olid sunnitud Saksamaalt lahkuma.
Rootsi taandumise järel sõlmisid Saksimaa ja Brandenburg keisriga 1635 Prahas rahu – keiser loobus restitutsioonist. Habsburgide positsioon oli hea, kuid see ei meeldinud Prantsusmaale

Prantsuse-Rootsi periood (1635-1648). Uuendati liitu Rootsi ja Prantsusmaa vahel. Sõda venis pikale, kuid edus kaldus selgelt Rootsi ja Prantsuse poolele. Samas üritas Prantsusmaa, nüüd juba Mazarini juhtimisel, vältida Rootsi liigset tugevnemist. Tapeti palju sakslasi, riik oli kurnatud . Saksamaa elanike arv langes sõja ajal 15-16 miljonilt 10 miljonile. Üldine soovimatus sõda jätkata.
Vestfaali rahulepingud
Tegemist oli õieti kahe rahulepinguga. Osnabrückis sõlmisid rahu keiser ja Rootsi, Münsteris keiser ja Prantsusmaa. Prantsusmaa sõda Hispaania Habsburgidega jätkus .
Rahuleping saavutati pikaajaliste läbirääkimiste (3 aastat) tulemusel ja selles võeti arvesse teataval määral kõigi osapoolte huve, kuid selle peamised arhitektid olid Prantsusmaa, Madalmaad ja Rootsi, kelle huve kõige enam arvestati. Ühtlasi olid Vestfaali läbirääkimised esimene peaaegu Üle-Euroopaline diplomaatiline kongress , kus olid esindatud ka iseseisva välispoliitikavõimega Saksa vürstid. Osmanid, kelle võimsus oli üks peamisi põhjused, miks Habsburgid lüüa said, seevastu puudusid. Habsburgide jaoks tähendas Vestfaal kaotust.
Rootsi sai Pommerimaa (Pomorze) ja veel üht-teist. Prantsusmaa Elsassi ja Lotringi (Alsace’i ja Loraine’i) alasid jm. Shveitsi ja Madalmaid tunnustati iseseisvate , keisririiki mitte kuuluvate riikidena.
Vestfaali rahuga pandi alus Euroopa rahvusvahelisele ühiskonnale, mis legitimeeris reaalselt iseseisvate riikide (stato) iseseisvuse. Kuna jämedam ots oli antihegemoniaalse koalitsiooni käes, siis fikseerus põhimõtteliselt ka jõudude tasakaalu printsiip. Samas tunnistati Vestfaalis, et sellele eelnenud pikk ja verine sõdade periood on miskit, mida tuleb vältida – seega on mõneti ka tänaste julgeolekuorganisatsioonide eelkäija (OSCE, ÜRO ).
Vestfaali põhjal kehtis riikide suhetes siiski teatav hierahia : a) de facto ja de jure suveräänsed riigid/riigipead, nagu keiser; Prantsuse ja Rootsi kuningas etc, b) de facto suveräänsed riigid nagu Brandenburg ( Preisimaa algidu), Baier , c) sõltuvad, kuid ulatusliku iseseisvusega territooriumid – Madalmaade lõunaosa .
Vestfaal taastunnistas printsiipi cuius regio eius religio, legitimeerides sellega riigi ülemuse kiriku ees (keskajal pigem vastupidi, vähemalt teoorias ).
XVII sajandil hakkasid välja kujunema ka tänapäevase rahvusvahelise õiguse alused. Tuntuim rajajaist on kahtlemata Hugo Grotius (‘De Jure Belli ac Pacis’), jurist ning Madalmaade (pidas läbirääkimisi Richelieuga) ja Rootsi diplomaat. Teine on Samuel von Pufendorf, sakslane aga samuti Rootsi teenistuses. Mõlema töödes kajastus soov panna paika uued reeglid, mis normeeriksid riikidevahelist suhtlust ja tagaks teatava õiguskorra ka rahvusvaheliselt.
Tugevate riikide teke Euroopa lääneosas lõi eelduse rahvuste konsolideerumiseks. Ühtlasi toimus teatav muudatus inimeste lojaalsuses, kui keskajal oli inimene (pidi olema) lojaalne oma süseräänile, siis nüüd hakkas lojaalsus nihkuma pigem riigile, ehkki seda enamasti kehastas mõni monarh .
18. sajand ja Briti Impeerium, Suur Prantsuse revolutsioon
Suur Prantsuse revolutsioon
Prantsuse revolutsioon avaldas sügavat mõju poliitilisele ja sotsiaalsele korraldusele Euroopas, sealhulgas ka rahvusvahelisele poliitikale. Viimasele esmajärjekorras seeläbi, et

senine peamiselt dünastilise iseloomuga rahvusvaheline poliitika muutus järk-järgult ‘ rahvuslikuks ’ ja ‘rahvusvaheliseks’ sõna otseses mõttes (sõna ‘natsioon’ tuli tänapäevases tähenduses laiemalt käibele nimelt revolutsiooni ajal),

olulisel määral muutus sõjategevuse iseloom – seniste peamiselt palgaarmeede asemel hakati kasutama ulatuslikku mobilisatsiooni, mis lõi eeldused totaalseteks sõdadeks,

Napoleoni sõdade ajal proovis Prantsusmaa kehtestada Euroopas hegemooniat, mis ajutiselt ka õnnestus;
Ehkki revolutsioonile ja sõdadele järgnenud sajandi jooksul valitses Euroopas pikk stabiilsusperiood (19 sajand oli rahulikeim Euroopa ajaloos), algas revolutsiooniga Euroopa poliitilise süsteemi fundamentaalne transformatsioon, mis lõppkokkuvõttes viis moodsa kaasaegse rahvusvaheliste suhete süsteemi lõplikule väljakujunemisele .
Revolutsiooni põhjused
Prantsuse revolutsiooni, selle põhjuste ja nö maailmaajaloolise tähenduse üle on palju vaieldud (võib eristada kaks peamist vastandlikku suunda – konservatiivid, kes näevad revolutsioonis pigem negatiivset ilmingut, ja nö progressistid, kes näevad revolutsioonis olulist sündmust inimkonna progressi teel). Ühelt poolt nähakse revolutsioonis kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni, mis pühkis minema feodaalsed/keskaegsed igandid. Teisalt aga pööbli mässu, mis hävitas traditsioonidel põhineva ühiskonna ja kehtestas terrori.
Põhjuste hulgast võib eristada kaugemaid ja põhimõttelisemat laadi ning vahetumaid. Sügavama põhjusena võib välja tuua vana korra ( ancien régime) mittevastavuse ühiskonna (sotsiaalne süsteem, majandus, tehnika, teadus jne) arengu käigus kujunenud uutele tingimustele – sellest vaatvinklist oli tegemist paratamatu sündmusega, mis oleks nii või teisiti kuskil ja millalgi toimunud.
Vahetumate põhjustena tulevad arvesse need, mis üritavad põhjendada, miks toimus revolutsioon just Prantsusmaal ja siis kui ta toimus. Ses osas võib välja tuua järgnevad asjaolud :

Prantsusmaa oli ühelt poolt Euroopa rikkaim ja arenenuim riik (Inglismaa oli vast mõneti arenenum), samas iseloomustasid Prantsusmaad arvukad igandid – revolutsiooni vältimiseks oleks reforme tulnud alustada ammu enne revolutsiooni puhkemist.

Valgustusajastu käigus oli ühiskonna mentaliteedis toimunud sügav muutus, mistõttu senist korda tajuti ebaratsionaalsena ja ebaõiglasena. Viimane iseloomustas eriti kolmandat seisust , kes soovis oma positsiooni parandamist ühiskonnas, aga ka suurt osa priviligeeritud aristokraatiast, kes ei uskunud enam oma eelisseisundi põhjendatust. Aristokraatia põhimass jätkas aga elus laadis ‘pärast meid tulgu või veeuputus ’ Seega oli vana kord kaotanud legitiimsuse. Keeruline oli kiriku positsioon.

Rahanduskriis – kuigi Prantsusmaa oli Euroopa rikkaim riik, vaevles valitsus pidevates finantsraskustes. Rahandussüsteemi oli üritatud reformida, ent olulise eduta.
Lisada tuleb arvukate salaühingute tegevus, kes enam-vähem sihiteadlikult õõnestasid vana korra alustalasid. Viljaikaldus. Hindade tõus. See kõik lõi eeldused sotsiaalseks plahvatuseks.
Siiski tuleb märkida, et esialgu ei aimanud keegi, kuhu sündmused välja viivad. Taotleti suhteliselt piiratud reforme, mitte ühiskonna peapeale pööramist. Revolutsiooni algetapil oli kuningas pigem ‘revolutsiooni leeris’ kui selle vastu.
Napoleoni sõjad, Viini Kongress, Euroopa Kontsert
Napoleoni sõjad
I koalitsioon 1793 –1797
Vastukaaluks tekkis I koalitsioon (1993 –1997), kuhu kuulusid Austria, Preisimaa, Inglismaa, Holland, Hispaania ja Napoli , formaalselt ka Venemaa (kes tegeles aga peamiselt Poola likvideerimisega), lisaks väiksemad saksa riigid. Koalitsiooni põhitegija oli Inglismaa, kes William Pitt juuniori juhtimisel võitles prantslaste vastu esmajärjekorras eesmärgiga hoida kontinendil jõudude tasakaalu.
Prantslased saavutasid alul edu, kuid 1793 märtsis puhkes Vendée ülestõus (kontrrevolutsiooniline) ja kindral Dumouriez’ juhitud Prantsuse väed said lüüa ning tõrjuti välja Hollandist. Sõda ja majnduslikud raskused viisid äärmuslike voolude aktiviseerumisele. Suvel 1793 tulid Prantsusmaal võimule jakobiinid eesotsas Maximilien Robespierre ’ga. Algas terror , mis käivitus pärast Marat ’ tapmist juulis. Võim Pariisis läks siuliselt kommuuni ja komiteede kätte. Loodi tribunalid. Hukati ca 20 000 inimest + mässude mahasurumisel ca 40 000.
1794 aasta I poolel saavutas revolutsiooniline Prantsusmaa sõjas arvestatavat edu – suures osas tänu mobilisatsioonile, mis suurendas armee 750 000 meheni. Löödi Inglismaad merel, Preisi ja Austria armee tõrjuti Reini taha (26 juuni Fleursi lahing), okupeeriti ja annekteeriti Belgia, samuti Savoia .
9. termidoori (27-28 juuli 1794) riigipöördega kõrvaldati võimult jakobiinid. Robespierre giljotineeriti. Konvent võttis vastu uue põhiseaduse, mis hakkas kehtima oktoobris 1795. Võim riigis läks viieliikmelise direktooriumi kätte. Jäme ots riigis siirdus uusrikaste kätte, kes üha rohkem toetusid sõjaväele. Hakkasid kujunema eeldused Napoleoni võimuletulekuks.
1794/95 talvel okupeerisid prantslased Hollandi, millest loodi Bataavia vabariik. Austria ja Preisi armeed taandusid Reini taha. Preisimaa lahkus I koalitsioonist ja sõlmis 1795 kevadel Prantsusmaaga Baseli rahu. Suvel sõlmis Prantsusmaaga separaatrahu ka Hispaania, samuti paljud Saksa riigid.
I koalitsioon hakkas lagunema . Formaalselt olid Prantsusmaaga sõjajalal veel vaid Inglismaa, Austria ja Sardiinia. Prantsusmaa sõlmis liidu Bataavia vabariigiga ja Hispaaniaga.
1796 sügisel pööras Prantsusmaa peatähelepanu sõjale Austria vastu, mis toimus nii Saksas kui Itaalias. Saksamaal suutsid austerlased vastu pidada, ent Itaalias saavutasid prantslased Napoleoni juhtimisel olulist edu ( sõjakäik 1796-97).
1797 oktoobris oli Austria sunnitud sõlmima Prantsusmaaga Campoforiumo rahu,
millega kogu senine Itaalia poliitiline süsteem ümber korraldati. Loodi Prantsusmaast sõltuv Tsisalpiini vabariik ning Liguuria vabariik. Lisaks loobus Austri Belgiast. Kompensatsiooniks sai Austria osa Veneetsia valdustest (shl Veneetsia).
See muutis oluliselt jõudude vahekorda Euroopas ning tugevdas Prantsusmaa positsiooni. Järgnevalt tungisid prantslased Shveisti ning kuulutasid 1798 aasta märtsis välja sõltuva Helveetsia vabariigi. Samal aastal loodi paavsti valduste baasil ka Rooma vabariik. 1798 aasta lõpus hõivati enamus Sardiiniast ja kuulutati välja Parthenopea vabariik keskusega Napolis.
Prantsusmaaga oli sõjajalal veel vaid Inglismaa.
II koalitsioon 1798-1802
II koalitsiooni initsiaatoriks oli selgelt Suurbritannia , kelle positsioon oli pärast I koalitsiooni lagunemist üsna nigel. Siiski võideti 1797 nii Hispaania kui Hollandi (Bataavia) laevastikku, mis parandas Inglismaa olukorda ning vähendas interventsiooni tõenäosust. Samas häiris Briti majandust tõsiselt Prantsusmaa ja tema liitlastega peetava kaubanduse äralangemine.
Peaminister William Pitti ja eriti välisminister lord Grenville juhtimisel üritas Inglismaa luua suurt koalitsiooni Prantsusmaa vastu. Esmajärjekorras otsiti liitlasi Venes- Austrias -Preisis, kuid esialgu olulise eduta. Preisi uus kuningas FW III soovis pigem neutraliteeti säilitada, Vene uus tsaar Paul I samuti.
Prantsusmaa olukorda halvendas Napoleoni tungimine Egiptusesse suvel 1798 (1798-99), mis pööras Prantsusmaa vastu nii Venemaa kui Osmanite (alustas sõda Prantsusmaa vastu suvel 1798) impeeriumi. Vene uut keisrit Paul I ärritas eriti Malta vallutamine prantslaste poolt, sest ta oli suur Malta ordu austaja ja suurmeister (1798). Britid hõivasid Malta 1798.
1799 kevadel oli II koalitsioon välja kujunenud (ehkki mingit ühist koalitsioonilepingut ei olnud - tegemist oli bi- ja trilateraalsete allianssidega). Prantsusmaa vastu sõdisid Inglismaa, Austria, Venemaa ja Türgi, samuti Napoli ja Portugal .
II koalitsiooni saatis alul edu. Napoleoni sõjakäik lähis-idas nurjus. Reini piirkonnas sunniti Prantsuse väed taganema. Itaaliast suruti Prantsuse väed Suvorovi juhtimisel samuti taganema. Hollandis maabus Inglise-Vene dessant (sügis 1799), kuid see operatsioon osutus edutuks.
Samal ajal kavandati sissetungi Prantsusmaale Shveitsist, kuid austerlaste territoriaalsed taotlused sundisid Venemaad tagasi tõmbuma. Vene väed said 1799 septembris toimunud Zürichi lahingus lüüa. Suvorov taganes üle Alpide Saksamaale ja Paul I lahkus koalitsioonist, sest ei soovinud toetada Austria ekspansiooni.
1799 aasta sügisel toimus Prantsusmaal 17/18 Brümääri (9/10 Novembri) riigipööre , millega tuli võimule Napoleon . Formaalselt tuli võimule kolm konsulit, sisuliselt kehtestati aga Napoleoni sõjaväele toetuv diktatuur. Tolleks ajaks oli senine direktoraadi-süsteem end lõplikult kompromiteerinud, kuna ei suutnud Prantsusmaad efektiivselt valitseda . Kindral Napoleon , kes oli saavutanud hea maine tänu 1795 toimunud rojalistide vandenõu mahasurumisele ja eduka sõjaga Itaalias, oli ainus isik, kes omas piisavat autoriteeti, et kehtestada usaldusväärne riigivõim . Nagu konservatiivne briti mõtleja E. Burke juba 10 aastat varem ennustanud oli, lõppes Prantsuse revolutsioon terrori ja sõjaväelise diktatuuriga
1799/1800 talvel pidas Napoleon läbirääkimisi brittide ja Viiniga rahu sõlmimiseks, kuid edutult, sest austerlased ei soovinud taganeda oma taas paranenud positsioonist Itaalias, britid aga pelgasid Prantsuse hegemooniat Euroopas.
1800 alustas Napoleon sõjalist kampaaniat Austria vastu. Ta tungis üle Alpide Itaaliasse ja võitis 1800 suvel austerlasi Maregno lahingus. Samal ajal alustasid prantslased pealetungi Saksamaal. Veebruaris 1801 sõlmis Prantsusmaa Lunéville rahu Austriaga, millega Austria loobus Belgiast ja Reini vasakkaldast. Põhja- ja Kesk-Itaalia läksid Prantsusmaa kontrolli alla (Tsisapliini ja Rooma vabariik), va Veneetsia.
Samal ajal õnnestus Talleyrandil blokeerida brittide kaubandus kontinendiga (sõlmiti neutraliteedilepingud Vene, Preisi, Taani ja Rootsiga ). Samas tüli Taaniga ja Aleksander I võimuletulek Venes ei lubanud Prantsusmaal Suurbritanniat täielikult isoleerida . 1801 sõlmis Prantsusmaa aga rahu Portugali ja Napoliga.
1801 oli W. Pitt – Prantsusmaa põhivaenlane – sunnitud Briti peaministri kohalt tagasi astuma ja uus PM Addington alustas 1801 prantslastega rahuläbirääkimisi. 1802 sõlmiti Amiensi rahu – prantslased taandusid Napolist ja Kesk-Itaaliast, britid loobusid oma vallutustest (va Tseilon, mis oli võetud Hollandilt, ja Hispaanialt võetud Trinidadist). Malta anti ordule tagasi.
Pärast Amiens ’i rahu katkes sõjategevus umbes aastaks. Siiski oli mõlemale poolele, st Napoleonile ja Inglismaale selge, et rahu on ajutine, sest Inglismaale oli põhimõtteliselt vastuvõetamatu Napoleoni üha laieneva impeeriumi domineerimine Euroopa mandril. Inglismaad alarmeeris ka Napoleoni püüd rajada inglastega võrdne laevastik ning piirangud briti kaubandusele .
Amiensi rahule järgnenud 12-13 aasta vältel oli Euroopa poliitika läbivaks teemaks Napoleoni imperialistlikud ambitsioonid ja nende kammitsemine. Seejuures oli Napoleoni vastaste koalitsioonide peamine initsiaator Inglismaa. Selle peamiseks põhjuseks oli esmajärjekorras inglaste parem geopoliitiline positsioon, mis kaitses Briti saari Napoleoni otsese rünnaku eest. Ülejäänud Euroopa suurvõimud jäid aga Napoleonile selgelt alla ning olid sunnitud tema hegemooniaga leppima.
Napoleoni impeerium oli väljakutseks kogu Euroopa senisele poliitilisele korraldusele ja seda mitmel põhjusel :

Oli vastuolus jõudude tasakaalu printsiibiga, mis mõnede juristide arvates oli ‘Euroopa konstitutsiooni ’ nurgakiviks.

Eiras dünastilisi õigusi ja paljusid teisi õiguspõhimõtteid (inglise turistide ja diplomaatide arreteerimine 1803 , d’Enghieni hertsogi hukkamine ).

18 sajandil tooni andnud limiteeritud sõjategevuse asemel praktiseeris Napoleon enam-vähem totaalset sõda (toonaseid võimalusi arvestades).

Ülepea oli Napoleoni poliitika esmajärjekorras militaarne – vastupidiselt traditsioonilisele oli Napoleoni diplomaatia allutatud sõjalistele eesmärkidele (vrd Clausewitz)
Samas näib, et Napoleonil puudus selge ettekujutus oma kaugematest eesmärkidest. Tema poliitika oli dikteeritud pigem hetkevajadustest (shl sõjalistest) kui mingist grand designist. Saavutades küll olulist edu, kurnas Napoleon ajapikku Prantsusmaa välja, tegemist oli nn imperial over-strechiga (so suur tükk ajas suu lõhki). Napoleonile sai saatuslikuks, et vaatamata sõjalisele edule, ei suutnud ta luua poliitilist stabiilsust, iga võit ja Prantsusmaa võimu kasv tõi kaasa uusi vaenlasi ja lahendamata probleeme, mis eostasid uue sõja.
Sõda Inglismaaga
Vastuolusid Inglismaa ja Napoleoni vahel teravdas brittide keeldumine loovutada okupeeritud Malta saart (see oli formaalselt Amiensi rahu rikkumine ), teiselt poolt aga Napoleoni tungimine Shveitsi (Helveetsia) 1802 aastal. Inglismaa nõudis Napoleonilt Shveitsi ja Hollandi vabastamist. Napoleon keeldus ning mais 1803 kuulutas Inglismaa Prantsusmaale sõja.
Sõjategevus kulges harjumuspärase malli kohaselt – Inglismaal oli ülekaal merel, Napoleonil mandril. Kuni aastani 1805 võitles Inglismaa Napoleoni vastu üksi ning seetõttu puudus brittidel võimalus kahjustada Napoleoni positsioone kontinendil. Samas ei olnud prantslased võimelised ka alustama rünnakut Briti saartele, ehkki aastatel 1803 – 1805 paiknesid Prantsuse väed Boulogne’s ja ootasid võimalust kanali ületamiseks.
Lõplikult kindlustas brittide ülemvõimu merel Traflagari lahing oktoobris 1805, kus admiral Nelson purustas Prantsuse-Hispaania ühislaevastiku.
Brittide soov luua uus Napoleoni vastane koalitsioon ei kandnud alul vilja, sest Euroopa riigid ei söandanud esiti (ja põhjendatult) alustada sõjategevust Napoleoni vastu. Brittide püüdlused intensiivistusid, kui 1804 mais tuli taas võimule William Pitti valitsus.
Britid lootsid esmajärjekorras kolmele idapoolsele suuriigile – Austria, Preisimaa, Venemaa, kuid ükski neist polnud alul huvitatud Napoleoni vastasest sõjast. Austria, keda Napoleon oli kahjustanud kõige rohkem, pelgas varasemate lüüasaamiste kordumist . Kartes Napoleoni mõju jätkuvat suurenemist Itaalias ja Saksas, sõlmis Viin siiski 1804 salajase kokkulepe Venemaaga.
Preisimaa kuningas FW III lootis pigem Napoleoni toetusele, et saada omale Hannover (oli Inglismaaga personaalunioonis). Lisaks oli Preisil raharaskusi.
Venemaa suhted Napoleoniga olid jahedamad – Venemaa pelgas Prantsuse mõju kasvu idas, mida pidas oma huvisfääriks. Tüli Ioonia saarte pärast. Teiseks kartis Venemaa oma mõju kahanemist Kesk-Euroopas (eriti Poolas). Venemaal nagu ka mujal Euroopas tekitas raevu Prantsuse kuningakojast pärit d’Enghieni hertsogi hukkamine märtsis 1804. 1804 esitas poola päritolu vürst Adam Czartoryski ‘suure plaani’ Euroopa poliitilise süsteemi ümberkorraldamiseks, mis oli omamoodi segu real - ja idealpolitik’st.
III koalitsioon 1805-1806
Prantsusmaa vastu liitusid Inglismaa, Venemaa, Austria, Rootsi, Napoli.
Esimesena liitus Napoleoniga sõjajalal olevate brittidega Venemaa – vastav leping sõlmiti aprillis 1805, mis nägi ette Inglismaa rahalist toetust Venemaale sõja alustamiseks.
Mais 1805 kroonis Napoleon end Itaalia (endine Tsisalpiini vabariik) kuningaks, juunis aga liitis Prantsusmaaga Genova . Need sammud rikkusid Luneville rahu tingimusi ning said Austri sõttaastumise vahetuks põhjuseks augustis 1805. Suvel ratifitseeris Inglismaa ka kevadel Venega sõlmitud kokkuleppe. Lisaks liitusid koalitsiooniga Rootsi (Vene väed kasutasid Rootsile kuuluvat Pommerimaad platsdarmina) ja Napoli kuningriik. Preisimaa jäi neutraalseks.
III koalitsiooni nõrkuseks olid erimeelsused liitlaste vahel, samuti Napoleonile võrdse väejuhi puudumine.
Oktoobris 1805 purustas Napoleon Ulmi lahings Austria väe ning detsembris Vene-Austri ühendatud jõud Austerlitzi lahingus.
Austria oli sunnitud 26 detsembril 1805 sõlmima Prantsusmaaga Pressburgi ( Bratislava ) rahu, millega tunnustas Napoleoni tegevust Itaalias, kaotas Veneetsia, valdusi Saksamaal ning tunnustas Baieri, Badeni ja Württembergi absoluutselt suveräänseteks.
Napoli kuningriigi hõivas Napoleon 1806 suvel.
Vene väed taandusid pärast lüüasaamist Austerlitzi all Napoleoni käeulatusest välja. Venemaa ja Prantsusmaa vahel sõlmiti ka 1806 juulis Oubrili leping, ent Aleksander I lükkas selle tagasi, sest ei soostunud Prantsuse võimuga Kesk-Euroopas. Samuti toetas Aleksander I Preisimaad, mille kuninga 1802 oli sõlmitud liidusuhted.
Austria lüüasaamise ja Venemaa taandumise üheks põhjuseks oli Preisimaa kõrvalejäämine koalitsioonist, kuid 1806 sattus Preisimaa ise löögi alla. Veebruaris oli Preisimaa sunnitud Prantsusmaaga sõlmima Pariisi lepingu, mis muutis Preisimaa siuliselt Napoleoni satelliidiks. Lisaks kuulutas Inglismaa Preisile sõja juunis 1806.
IV koalitsioon 1806 – 1807
Napoleoni vastu võitlesid Inglismaa, Venemaa, Preisimaa, Rootsi.
1806 augustis üritas FW III oma positsiooni parandada, mobiliseeris sõjaväe ning nõudis Napoleonilt oma valduste tagastamist ning vägede äratõmbamist Preisi piirilt. Napoleon aga ignoreeris neid nõudmisi. Sügisel alustas ta sõda Preisimaa vastu ning purustas viimase väed 14 oktoobril 1806 toimunud Jena ja Auerstädti lahingus. Vene abiväed jäid hiljaks (samal ajal sõdis Venemaa ka Türgiga) ja Preisimaa oli täielikult Napoleoni armualune.
Napoleon tungis Preisist Vene Poolasse, ning võttis venelasi Eylau lahingus veebruaris 1807. Nüüd oli Venemaa üksinda Napoleoniga silmitsi, sest Pitti surma järel jäi ka brittide toetus sisuliselt olematuks . 14 juunil 1807 said vene väed Friedlandi lahingus Napoleonilt lüüa.
Napoleon soovis aga Venemaaga rahu, et naasta Saksamaa ja Itaalia probleemidega tegelema. See võimaldas Venemaal saavutada soodsa rahu ja liidu. Juunis 1807 algasid personaalsed läbirääkimised Napoleoni ja Aleksander I vahel – alul Neemeni jõel, seejärel Tilsitis. 7 - 9 juulil allkirjastati Tilsiti lepingud , mis sisaldasid nii rahu kui liidulepingut.
Venemaa loovutas Napoleonile alasid Aadria merel, sai aga osa varem Preisile kuulunud Poolast. Venemaa liitus ka kontinentaalblokaadiga ning lubas püüda veenda Inglismaad rahu sõlmima, kui see aga ebaõnnestub, lubas Vene alustada sõda Inglismaa vastu.
Viini Kongressist lühidalt:
1814 sept sõitsid Viini kokku 216 esindajat kõigist Eur riikidest, v.a. Türgist. Kongressi peaorganisaator ja korraldaja oli tagurlike vaadetega Aut peaminister Metternich. Viini Kongressieesmärgiks oli kindlaks määrata riigipiirid , mis seoses Napoleoni vallutustega olid täielikult segi paisatud. Põhiline vastuolu oli Poola jagamine. Vm ja Preisi tahtsid omavahel Poola jagada, selle vastu olid IM, Aut, Pra. Viini Kongressi tulemusena kirjutati 9.juuni 1815 alla lõppaktile, millega pandi paika Eur uus poliitiline korraldus.
Viini Kongressi põhimõtted:

• Legitiimsuse e. seaduslikkuse põhimõte è taastati Euroopas enne 1789 valitsenud dünastiate võim
  
• Erandid: ei taastatud Sakas-Rooma Keisririiki
  
• Rootsis ei taastatud Gustav IV Adolfi võimu
  
• Konkr. ümberkorraldused: võimule said Bourboni, Habsburgid jt.
  
• Julgeoleku põhimõte è Pra ümber moodustati puhverriikide (vaheriik kahe suurriigi vahel) vöönd, mis pidi olema tõkkeks Pra ja teiste suurriikide vahel
  
• Erandid: Šveits kuulutati igati neutraalseks
  
• Konkr. ümberkorraldused: Belgia+Holland=Madalmaade kuningriik, Genua liideti Sardiiniaga.
  
• Tasakaalu põhimõte e ükski suurriik ei tohtinud muutuda teistest märgatavalt võimsamaks, tugevamaks.
  

1815 sept loodi Püha Liit, eestvedajaks Al I, liiduga ühinesid peaaegu kõik Eur valitsejad v.a. IM, paavst ja Türgi. Liidu ülesandeks oli kaitsta kristlust Euroopas, tegelikult sai see hoopis monarhiate kaitsmise tööriistaks. Paralleelselt selle liiduga lõid IM, VM, Aut, Preisi Nelja Riigi Liidu è kaitsta Viinis loodud Eur poliitilist süsteemi.
ISIKUD   

• Admiral Nelson - IM laevastiku juht, hävitas Pra- Hisp laevastiku Trafalgari lahingus.
  
• Aleksander I - VM keiser, sõjaväe juht, liitlaste juht Napoleoni tagandamisel.  
  
• Mihhail Speranski - Al I peamine nõuandja, riigisekretär .
  
• Michael Andreas Barclay de Tolly  - Eestist pärit balti aadlik , VM sõjaminister, 1.Läänearmee juhataja
  
• Mihhail Kutuzov - VM armee ülemjuhataja. Purustas Suure Armee VM’l.
  
• Metternich - Viini Kongressi peaorganisaator, Aut välisminister.
  
• Schwarzenberg - juhtis liitlaste vägesid Rahvaste Lahingus.
  
• Louis XVIII  - sai Pra kuningaks peale Napoleoni Elbale saatmist, Louis XVI vend.
  
• Talleyrand  - Pra välisminister, väga osav diplomaat. Kauples Viini Kongressi ajal Pra’le välja mitmeid järeleandmisi.
  
• Ludwig van Beethoven  - juhatas Viini Kongressi ajal pidulikul kontserdil orkestrit.
  

Hendla enda versioon Viini kongressist: Viini kongress (okt.1814-juuni 1815) ja kongressi diplomaatia algus.
Peale Napoleoni alistamist jätkusid vastuolud liitlaste vahel. Kardeti Aleksander I Venemaad kui sõjaliselt tugevamat riiki. Sellepärast tahtis Metternich Viini kongressi edasi lükata, et sõjalist jõudu koguda. Liitlaste vahel puudus usaldus. Napoleoni võitjad seadsid endale kolm eesmärki:

• Luua ühised garantiid Prantsusmaa uue võimaliku agressiooni vastu
  
• Rahuldada võitjate territoriaalsed nõudmised
  
• Tühistada Prantsuse revolutsiooni ajal vastu võetud vabariiklikud seadused
  

Kongress alustas tööd 1oktoobril 1814.
Nädal enne saabus Louis XVIII esindajana Talleyrand, kes esindas kaotajariiki Prantsusmaad., aga ka võitnud Bourbonide dünastiat. Dünastia taastamine meeldis Venemaale, Austriale ja Preisimaale. Inglismaa oli selles küsimuses ükskõikne.
Vestelnud osapooltega, sai Talleyrandile selgeks, et tüliküsimuseks võitjate vahel on Poola ja Saksimaa tulevik.
Aleksander nõudis alguses kogu Poolamaad endale. Selle vastu olid Preisimaa, Austria ja Inglismaa. Preisimaa tahtis saada Saksimaad. Selle vastu oli Austria ja Prantsusmaa.
Kaotajariigi esindaja mängis hiilgava diplomaatilise partii ja suutis võitjad tülli ajada. Ta lõi ühisrinde Venemaa ja Preisimaa vastu.
3 jaanuaril 1815 kirjutasid kolm riiki- Austria, Prantsusmaa ja Inglismaa alla salalepingule, mis pidi välistama Venemaa taotlused Poola suhtes ja Preisimaa taotlused Saksimaa suhtes.
Lepingu tekstid saadeti salaja Pariisi ja Londoni. Üks eksemplar jäi Metternichi kätte. Napoleon sai teada vastuoludest ja jõudis oma pooldajatega 20 märtsil Pariisi. Kiiruga põgenenud Louis XVIII unustas salalepingu oma kirjutuslauale. Napoleon tegi enda seisukohalt õige sammu ja saatis lepingu kiirkulleriga Viini Aleksandrile.
Aleksander vihastas kohutavalt, kuid see ei olnud talle üllatuseks. Viini kongressi viimane koosolek toimus mõni päev enne Waterloo lahingut, 15 juulil 1815, kus kirjutati alla lõppakt .
* Võitjad jagasid ümber maid.
* Belgia kingiti Hollandi kuningale .
* Taani sai Schleswig- Holsteini.
* Austriale anti itaallastega asustatud Lombardia ja Venezia.
* Saksamaa jaotati 38 iseseisvaks riigiks.
* Poola jaotati kolme riigi vahel.
* Algas konverentsidiplomaatia ajajärk.
- ! Kissinger leiab, et Viini kongressi kogemusest oleks tulnud õppida ka Versailles .
Viinis kaasati kaotajariik rahulepingu arutamisele. Süüdimõistvat otsust ei olnud.
Juba 1818 aastal kaasati Prantsusmaa konverentside süsteemi.
Kongressi tulemused vormistati kahe erineva sisu ja eesmärkidega lepingu kujul.
Nelikliidu lepingule kirjutasid alla Suurbritannia, Preisimaa, Austria ja Venemaa.
Eesmärgiks oli tagada jõudude tasakaal ja lämmatada Prantsusmaa agressiivsed katsed juba eos.
1815 aasta septembris kirjutasid kolm monarhi Aleksander I, Franz I ja Friedrich- Wilhelm III alla Püha Liidu lepingule.
Ettepaneku tegi Aleksander I.
Püha Liit kohustus kaitsma oma monarhiaid revolutsiooniliste liikumiste eest.
Kehtivate monarhiate siseriiklike institutsioone tuli ühiselt kaitsta.
Püha Liiduga ühines enamik monarhiaid. Inglismaa tegutses koos, kuid formaalselt ei liitunud.
Euroopas algas natsionalismiajajärk. Monarhid olid vastu rahvaste enesemääramisele. Esimese 7 aasta jooksul, kongressidel Aachenis (1818), Troppau-Laibachis (1820- 1821 ) suudeti säilitada ühtsus.
1822 aastal Veronas üksmeelele ei jõutud. Ülestõusud Hispaanias, Napolis Piemontis, Lõuna-Ameerikas sundisid Püha Liitu tegutsema.
Venemaa ja Prantsusmaa nõudsid Hispaania ülestõusu mahasurumist. Inglismaa oli vastu.
Prantsusmaa otsustas sõdida ja taastas Ferdinand VII isikuvõimu. Teised riigid ei sekkunud.
Kerkis küsimus Lõuna-Ameerika kolooniate ülestõusu mahasurumises või toetamises . Aleksander I oli valmis saatma sinna ekspeditsioonikorpuse ülestõusu mahasurumiseks.
Algas Inglismaa aktiivne poliitika aeg, mida juhtis Georg Canning.
Inglismaa oli põhimõtteliselt vastu ja leppis kokku USA-ga.
2 detsembril 1823 tutvustas president Monroe Kongressis oma doktriini.
Ta ütles, et Euroopa ja USA poliitilised süsteemid on väga erinevad. USA deklareerib, et nad ei sekku Euroopa siseasjadesse.
Aga USA on kategooriliselt vastu, et Euroopa riikide (monarhistlike) poliitilisi süsteeme juurutada Ameerika mandril.
Peale seda avaldust Aleksander I loobus Lõuna- Ameerika ründamisest.
1825 aasta jaanuaris tunnustas Inglismaa ametlikult Argetinat, Kolumbiat ja Mehhikot. Kuningas GeorgIV oli vihane , aga Canningi merkantiilset poliitikat keelata ei saanud.
Euroopa kontsert võimaldas riikidevahelisi sõdu, kuni nad ei rikkunud jõudude tasakaalu.
Rahulikult suhtuti Vene-Türgi sõja (1828-1829) tulemustesse, mis lõppes Adrianopoli rahuga (14.09.1829).
Türgi kaotas osa Musta mere rannikust . Venemaale läks Doonau delta .
Kreeka sai iseseisvuse ja võis valida endale valitsejaks mõnest Euroopa kristlikust dünastiast (v.a. Venemaa, Inglismaa, Prantsusmaa).
Nikolai I oli võimalus vallutada Konstantinoopol, aga ta ei julgenud .
Teisiti läks järgmises Vene-Türgi sõjas, kus vaidlus tekkis pühade kohtade küsimuses.
21 juunil 1853 sisenesid Vene väed ilma sõda kuulutamata Moldaaviasse ja Valahhiasse.
Nüüd ei olnud suurriigid rahul ja Venemaa pidi Pariisi rahu järgi (30.03. 1856 ) tagastama osa vallutatud territooriume ning Must meri kuulutati neutraalseks.
Euroopa Kontsert